Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ ‰‹þÿÿÿ‡ˆÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@ ð¿·ÄbjbjÏ2Ï2 .ÈXXG–ÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬8È4ü¬™¶"666666¤¦¦¦¦¦¦$O R¡"öÊ‰˜66666Ê˜˜66Snnn6¬˜6˜6¤n6¤nn€˜˜€6`{°èžÐÉâj€ˆi0™€—#L—#€¬¬˜˜˜˜—#˜€66n66666ÊÊ¬¬äL"¬¬ Hoiatus! Paljud nimed, nii koha kui isiku, on peaegu suvaliselt tõlgitud-kirjutatud ja ka vaimulikku elu puutuvad mõisted võivad tausta halva tundmise tõttu olla moonutatud. Soovitan lugeda allikat, milleks on üks tsaariaegne (-! 8 - 1900.a.) 571@0G85 lk.561-568). Tõlgitud selleks, et asjale tähelepanu pöörata. Coelibatus- 571@0G85 - vallaspõli abielu väline vallalise elu, või abielluda mittesoovivate isikute c e. vabatahtlik c. Või sunduslik, või kohustuslik -c, seaduste jõul. Ajaloos on tuntud riigi poolne võitlus vabatahtliku c nagu ka sundusliku c siseseadmised. Varematel aegadel, kui valitses eelkäiate kultus, mis nõudis soo jätkamist, ehk abielu, riik suhtus vabatahtlikku c laitvalt. Juutidel ja teiste rahvaste juures pidi vend abielluma surnud lastetu venna lesega, et tuua talle järglasi (vt. 528@0BL). Muistsetel kreeklastel ja roomlastel oli väga levinud komme sõdade ja majanduslikel põhjustel ja järeltuleva põlvega seotud kohuste täitmisest eemale hoidmiseks, järeltulijaid minimaalselt soetada ning see-tõttu rahva vähenemise tõttu oli arenenud c vastane seadusandlus, kuna piirduti abiellumise asemel lihtsate abieluväliste sidemete ja suhetega. Spartas nõudis seadus, et iga täisealine spartalane oleks abielus. Vallalise suhtes võis esitada hagi c-st. Noorukid vabastati vanadele poismeestele auavalduste tegemise kohustusest. Mõnedel pidudel tirisid naised vanapoisse ümber alatari ja klobisid neid. Riik nõudis abielu ja mitte paljalt abielu, vaid tõelist eesmärki täitvat abielu. Sel põhjusel toodi kohtu ette mitte ainult c., vaid ka liiga hilise või sobimatu abielu pärast. Ja vastupidi, paljulapselised abieluinimesed said igasuguseid autasusid. Ateenas tunti seadust, millega anti kohtu alla c eest, kuid mitte hilise ega ebasobiva abielu eest, kuid seal kehtis seadus, millise kohaselt tütred-pärijad, kui mehed ei tahtnud nendega enam koos elada, võisid igasuguse teise sugulase kaissu pugeda, et saada järeltulijaid. Plato, vaatamata segaabielu pooldamise kalduvusele, tõestas, et abielu sõlmimise asjas peab riik juhinduma antud aja rahvastiku seisukorra probleemidest, et seda, vastavalt vajadusele, kas suurendada või vähendada. Oma teoses „Riik“, ta räägib, et naised peavad abielluma 20-40 aastaselt, mehed 24-55.a.-lt. Aga „Seadustes“ määratleti naiste abiellumise eaks 16-20 ja meestel 30-35. Soovitades maa jagada 5040 kodaniku vahel erinevateks kruntideks, nõuab Plato nõuab oma „Riigis“, et abielude reguleerimise teel jääks nende kruntide ja elanik hulk samaks. Aristoteles, kes vaatles abielulist liitu mitte ainult soo jätkamise vaatepunktist vaid ka kui abikaasade eluaegset moraalset liitu, kuid sellegi poolest tunnistas riigi poolset abielude reguleerimise õigust selles mõttes, millal ja milliste inimeste poolt need peavad olema sõlmitud. Vana Rooma tundis alguses üksikuid c võitlemise meetmeid, vallaliste maksustamist, tsensuslikust mahaarvestusest või üle kolme lapse omavate isikute premeerimist. I saj enne Kristust tuli tõsiselt tõstatada vallaliste ja lastetuse küsimus. Alalised sõjad, eriti sellele ajale eelnenud kodusõjad olid Rooma elanikonda vähendanud pooleni ja selle suurenemisel enam ei loodetudki. Alamad kihid vältisid majanduslike raskuste tõttu abielusidemeid ja eriti laste sündi. Kõrgemates kihtides valitses moraalitus ja ebaloomulikud pahed saavutasid oma kõrgeima arenguastme. Vähesed vaidlustasid abielu mõtte ja väidsid, et abielu on kurjast. Enamus aga väitis, et see on riigile hädavajalik. Sellist mõtet väljendas juba 131.a. tsensor Metell järgmistes sõnades: „kui meie, kodanikud, võiksime eksisteerida ilma naisteta, siis muidugi, me võiksime kohe oma turjalt selle ikke maha heita. Kuid aga et inim-maailm on nõnda korraldatud, et me ei saa nendeta olla õnnelikud, ega saada nendeta järeltulijaid, siis me peame mõtlema hulga rohkem oma alalise eksisteerimise eest hoolitsemisest, kui mööduva kiivuse rahuldamisest“. Sellele samale tugineb ka August, andes alguses 27. ediktis, aga seejärel oma ettepanekus Senatile, 18.a. enne Kristuse sündi, (n.n. Juliae rogationes) mõningd c vastased meetmed. See eelnõu võeti suurte raskustega Senatis vastu, kuid rahvas lükkas selle tagasi. 4. a. enne Kristuse sündi võeti see seadus rahvakoosolekul vastu, kuid opositsiooni survel lükati selle jõustamine 2 aastat edasi ja siis uuesti 2 astat. 9.peale Kristuse sündi (m.a.j.) M. Papia. Mutila ja K. Poppei Sekundi konsuliks oleku ajal tehti sellese mõned leevendused ja lõpuks võeti see kasutusele Lex Julia et Pappia Poppaea nime all, kuna see sisaldas nimetatud konsulite poolt ümbertöötatud Juliae regationes´t. Selle seaduse otseseks eesmärgiks oli toetada seaduslikku abielu või äärmisel juhul sundida kodanikke sellele vaatama kui mingile riigikoormisele. Selle seadusega vallalised ja lastetud jäeti täiesti kõrvale või piirati osaliselt vaimuliku testamendi järgi pärandamise õiguses, kusjuures neile vaimuliku testamendi alusel nende kasuks tulev pärand „langes“ täiesti või osaliselt neist mööda, mille tõttu ta kandiski nime „ära langeva isiku vara“ – „cadukum“, aga seadus ise - „lex caducaria“. Täiesti põhjendamatuteks testamendi alusel pärandi saajateks loeti - „incapaces“ – vallalised. Osaliselt loeti põhjendamatu pärandi saajateks st. kellel oli õigus vaid poolele pärandatud pärandusele, „orbis“ lastetud, t-e mees ja naise, kellel ei ole seaduslikke lapsi, elusaid, või äärmisel juhul eostatud. Selle seadusega määratleti samuti n.n „pater solitarius“ (üksikisa) õigused, s.t. leseks jäänud, kuid mitte uuesti abiellunud, kuid kellel on üks või enam last. Seejuures peeti silmas ainult seaduslikku abielu (justae nuptiae) ja seaduslikke lapsi (ex justis nuptis aut it justo martimonio orti), ega mitte vabaabielu ega selles sündinud lapsi. Silmas pidades :04C:0@=K<8 seadustega seatud eesmärki, võeti arvesse vaid loomulik, mitte juriidiline alus laste sünnitajate ja vastupidistes suhetes. Lapsendatud lapsi loeti sarnastel juhtudel bioloogiliste vanemate, mitte lapsendajate lasteks ja andsid selles seaduse alusel esimestele seaduslikud õigused. Peale selle, anti saja päevane tähtaeg (discretionis) vallalistele abieellumiseks, lastetutele aga lapse eostamiseks. Selle tähtaja alguseks loeti päeva „apertura tabularum“, s.t. pärandi saamise õiguse äralangemise „aperatura tabularum“, päevast. Seadusandja nõudeid täitnud isikute, kes abiellusid ja andsid riigile noore põlvkonna, autasustamiseks, peale mõnede teenistuslike eeliste (nõnda pretoori ametikohale valimisel isikuid kes ei ole jõudnud nõutavasse ikka võivad asuda sellesse ametisse nii mitu aastat varem, kui palju tal on seaduslikke lapsi). Neile anti veel õigus veel saada n.n. „proemia patrum“, milline seisnes selles, et vallalistest ja lastetutest vabaks jäänud (ära langenud) vaimuliku testamendi järgne pärandi osa läks „patres“ kasuks, s.t. nende kasuks, kes olid selle-sama pärandiga millestki ilma jäetud ja kes olid abielus või omasid lapsi või poja kaudu järeltulijaid (ex filio). Pars caduca jaotati kõikide pärijateks nimetatud isade vahel. Määratud pärijate puudumisel läks see samas testamendis nimetatud pärandist ilma jäetud isade kasuks. Esimeste ja teiste puudumisel caducum läks keisri kassasse, aga Caracalli aegadest – riigikassasse. Keskmine positsioon õigustamatute (incapaces) ja isade (patres) vahel olid isikud, kellede abiellumist ei peetud kohustuslikuks. See oli n.n. personae exceptae, ja nimelt: alla 25 – ja üle 60.a.mehed ning alla 20-50.a. naised, aga samuti pärandaja sugulased ja omaksed kuni kuuenda põlveni. Lesk sai, lex Julia põhjal mehe surmast 1.aastase aga lahutusest 6 kuulise „vaheaja“ (vacatio). Hiljem need tähtajad olid hiljem lex Papia alusel pikendatud: esimene kuni 2 aastat, aga teine kuni 18 kuuks. Kõigil neil isikuil oli õigus „solidi capacitas“, s.t. nad võisid saada täielikult selle, millest neid oldi vaimuliku testamendiga ilma jäetud, kuid nad ei omanud õigust „praemium patrum´ile“. Peale neid vallalisi ja lastetuid kitsendavaid määrusi, rooma õiguse järgi seaduslike laste hulk mõjutas samuti abikaasade vastastikulisi õigusi, kes ei saanud peale teine teise surma pärandada üle kümnendiku surnu varast. „Kolme-lapse“ (jus trium liberorum) õigusega tuli kolme või enamat last omavatel abikaasadel pärandada teineteisele nõnda palju vara kümnendikke, kui palju neil lapsi oli. Rooma imperaatorid hakkasid seda õigust annetama ka isikutele, kellel ei olnud üldse lapsi. Järgides, nähtavasti, puht-moraalseid eesmärke, oli nimetatud seadusel siiski ka rahanduslikud eesmärgid, nõnda et märkimisväärne vallalistelt ja lastetult seadusega äravõetav vara osa läks riigikassasse. Selles seaduse rahanduslikus eesmäris näevad paljud selle seaduse peaeesmärki. Määratledes seaduse tagajärgi, Puhta, näiteks, kirjutab järgmist: “Kui me küsiksime, millist kasu need nii suure vaevaga ellu viidud seadused tõid – siis saab meile selgeks, et Augusti peamist eesmärki, milline, oletame, oli tema esmaseks eesmärgiks, ei saavutatud. Ja see ei saa paista kummaline, kui jutt käib nõnda välistest ja osalt moraalitunnet solvava pahe, mis on nii sügavalt vaimus juurdunud, likvideerimise vahendit. Kas see on perekonnaelu ja moraali soosimine? Vähesed olid nõnda heasüdamlikud ja kergeusklikud, et sellele asjale vaadata sellest vaatepunktist. Rahanduslik toetus, eparhiumi rikastamine – vaat, millest mõtlesid ja millist kasu mainitud seadused tegelikult ka tõid. Kuid millise hinnaga? Surve ülevaltpoolt muutus tunnetavaks, seadustes lubatud autasudega meelitatud, tungisid perekondlikku sfääri spioonid ja jälgisid hoolsalt varasid selleks, nagu märgib õela pilkega Tatsit, et riik, kui seaduslik ja kõrgem isa, võiks kasutada äravõtmise alla kuuluvaid varasid. Samas need seadused tungisid suure hulga omavoliliste määratlustega nõnda olulisse õiguse ossa, et oli tarvis rooma juristide kogu oskust, et viia neid nendele vasturääkivase rahvusliku õiguse süsteemi ja seejuures, et, kuivõrd see oli võimalik, säilitada selle kaasasündinud puhtust, mis oli nõnda segaseks aetud käsitletavate seadustega“. Pidades silmas neid ebamugavusi, olid kõik need vallalisi kitsendavad ja abiellumist premeerivad meetmed olid üksteise järel, mitteabiellumist toetava reaktsiooni mõjutusel, milline avaldas survet sellest ajast peale, kui valitsevaks usuks sai ristiusk, imperaator Konstantin Suure ja ta järglaste poolt tühistatud. Kuid see uus lähenemine mitteabiellumisele selles mõttes, kuidas seda mõistis kristlik kirik, põhines roomlaste poliitilis-õiguslike vaadetega täiesti vastandlikel alustel. Vana Testament hoidis kinni printsiibist, milline tulenes inimese loomisel välja öeldu sõnadest: „kasvage ja paljunege ning täitke maa“ (Olemine, I, 28). Kogu juutide ajalugu näitab meile, et abielu loeti neil austatud seisundiks ja kõigile ning igaühele kohustuslikuks ning kooskõlas sellega vaadati mitteabiellumisele ja lastetusele hukkamõistvalt. Vaimulikud pidid olema abielus, sest nende seisus pidi olema edasi antud vaid nende lastele. Sellele vastupidiselt leiab Uues Testamendis viiteid, mis pidid kristlased viima järeldusele, et mitteabiellunute seisund on võrreldamatult kõrgemal abielus olevate seisundist. Kristus rääkis (Mat., XIX pt., 11-12): „....“* (*Tühiku täidan, kui Biiblist vastava koha leian. K.L.) Esimeses kirjas korintlastele, Paulus, vastates temale esitatud küsimustele, kirjutab (VII pt.): „inimesele teeb head, kui ta naist ei puduta. Kuid et mitte langeda eksitusse, peab igaühel olema oma naine ja igal naisel oma mees (1-2)“... „kuid igaühele on Jumala poolt antud anne: ühele üks, teisele teine. Vallalistele ja leskedele ma räägin: hea on neil jääda, nagu olen mina. Kuid kui nad ei suuda sellest hoiduda, siis parem nad abiellugu kui olla kiusatuses.“* ((*KL))(7-8).“Vallaline hoolitseb Jumala eest, et Jumalale meele järgi olla, aga abielurahvas hoolitseb maisete asjade eest, kuidas teha naisele meelehead. Abielus ja vallalise naise vahel on erinevus: vallaline hoolitseb Jumala eest, et teha Jumalale meelehead, et olla kehalt ja vaimult püha; aga abielunaine hoolitseb maisete asjade eest, kuidas teha mehele meelehead“ (32-34) ja „oma tütart mehele panev käitub hästi aga teda mehele mitte panev paremini“ (38). Need sõnad näitavad, et apostli sümpaatia kaldub vallaliste poole, peamiselt selle pärast, et see laseb täielikult pühenduda vaimsele elule, vähimata muretsemata maiste asjade ja et ei pea püüdma olla meelejärgi naisele või mehele. Kuid apostel Paulus tunnistab vaid sellist abiellumatust, milline eeldab harrast vaimset karskust, mis on vaba igasugustest tundekirgedest; lõpuks, selline abiellumatus tasutakse Jumala erilise armulikkusega, millise osaks saab vaid väike arv väljavalituid. Mitte üksiki ülalpool toodud tekstidest ei sisalda positiivset abieelumatuse nõudmist, kuid ei saa märkimata jätta, et kõik need juhised on suunatud sellele, et kujutada abiellumatute asendit kõige ideaalsemas valguses. See vaade abielutusele kutsus kristluse algusaastatel esile üpris palju sellise eluviisi järgijaid. Kuna 3=0B8O kirjas (umbes 107-115.a.) >;8:0@?C, esimene kiitis karsklasi, kuid hoiatas, et nad ei seaks end seepärast oma episkoobist kõrgemale, kes arvatavasti omas naist. Afinagor oma 176.a. lõpus kirjutatud töös ... * ((*mis on siin nimetamata jäetud, sest selle pealkiri on krreks keeles)), räägib neist, kes püüavad Jumalaga aktiivsema suhte eesmärgil elada vallalisena. Selle õpetuse, et vallalise elu on Jumalale meelepärasem, jõu reljeefsema ilminguna, milline oli levinud kristluse leviku esimestel sajanditel, teenib ühelt poolt Origeni fanatism, teiselt aga – süütuse kiitus, milline sisaldub dialoogis, millise pealkirjaks on: „Convivium inter decem Virgines“ ja kirjutatud 55>485< "8@A:89)) abielu, ei eitanud mehe ja naise liitu. Peetrus, Tema esimestest apostlitest, keda katoliiklased nimetavad apostlite kuningaks (Princeps apostolorum) ja keda peetakse nende poolt paavstluse asutajaks, oli abielus, nagu sellest tunnistab Pühakiri. (Mat. VIII, 14). Püha Pauluse sõna (1. läkitus Korintlastele. IX, 5) annavad aluse arvata, et suurel osal apostlitest olid nende rändamise ajal oma naised kaasas. Kusjuures apostel Peetrus, kes ise hakkas vabatahtlikult pidama vallalise elu, episkoopide ((piiskopide))valikul ei eelistanud vallalisi abielus olevatele piiskopidele. Isegi vastupidi, ta väitis, et piiskopiks peab olema perekonnainimene, kes oskab oma perekonnaasju ajada ja seega ajada ka oma piiskopkonna asju. Vaieldamatult on tõestatud, et esimese kolme sajandi kestel kristlik kirik ei pidanud abielu vaimuliku ametiga kokkusobimatuks, kuid vaid sel tingimusel, et ametisse pandav oleks ühe naise mees. Leidub paljude abielus olevate piiskopide, vaimulike ja diakonide näiteid, kuid ei ole andmeid sellest, mis lubaksid eeldada, et abiellumist lubataks peale vaimulikku ametisse astumist. See keeld põhines apostlite 25. kaanonil, milline lubab abielu sõlmimist peale kirikuametisse asumist vaid lauljatel ja ?@8G5B=8:0;08B0<8 , võrdsustades neid sellise nimetusega sektantidega kes olid truud anafeele ((???))esimesel sajandil. Nikolai Ii õnnestus ärritunud munkade hulgaga vaigistada Milaano kiriku vastuseis. Selle vaimulikele pandi epitimi, peapiiskop aga, lepituse märgiks pidi osalema Rooma kirikus, milles oli keelatud pidada liturgiat, kui seda teenis vaimulik, kellel oli kodus oma naine (1059). Need määrused olid kinnitatud Aleksander II (1059-1063), kuid praktikas ei olnud sellel suurt tähtsust, kuna neid ei viidud piisava rangusega ellu. Gildebrant, kes sai paavstiks Grigori VII nime all, kutsus 1074.a. Roomas kokku kirikukogu, millisel endised vaimulike coelibatust puudutavad määrused olid kinnitatud ja täiendatud keeluga, mille põhjal kirikusse ei tohtinud siseneda vaimulikud, kes olid süüdi 1;C4>45O=88 ( liiderdamises ) (fornicatio), millise terminiga tähistati ühtmoodi nii armukese pidamist kui ka abielu. Grigori asus enenrgiliselt nende eeskirjade elluviimisele, et suruda maha igasugune vastupanu, kutsus kokku Efruti, Pariisi (1074.a.) ja Maintsis (1075.a.), kirikukogu, millistele tehti ülesandeks vaimulike viivitamatult naistest ja armukestest lahtiütlemisele sundimine. Efurti ja Maintski kirikukogud lõppesid suure segadusega. Pariisi kirikukogul kõik sellel osalejad lükkasid formaalselt kõik paavsti korraldused tagasi, tunnistades neid ebamõistlikeks, kui inimvõimeid ületavat kangelaslikkust ja lõpuks, paljudes kohtades peapiiskopid keeldusid nende väljakuulutamisest. Grigori saatis kõikjale legaate, kellele oli antud avarad volitused ja kes suutsid rahvast vastupunivate vaimulike vastu üles ässitada. Paljudelt peapiiskopidelt hakkas saabuma kaebusi rahva poolt vaimulike suhtes tehtava erakordse ülekohtu üle, kuid paavst jäi kõikumatuks. Mungaordude ja ülesässitatud rahvahulga abil õnnestus tal igasugune vastupanu murda ja sundida lääneriikide vaimulike enamuse tema käsule alluma. Seda võitu soodustasid Saksamaal feodaalvürstid ja piiskopid, kes pidevalt võitlesid imperaatorliku võimuga ja lootsid paavstidelt toetust. Sellisel viisil seisis paavst vaimulike coelibatuse eest, esitades seda moraali ja usu olemuse põhilise motiivina, kuigi tõeline eesmärk, mille poole Rooma vaimulikkond püüdles, kiusates taga vaimulike abielusid, oli puht-poliitilist iseloomu. Kohustusliku coelibatuse kehtestamise peamine argument on formuleeritud juba Grigori VII poolt järgmises lauses: „Non liberari potest Ecclessia a servitute laicorum, nisi liberentatur clerici ab uxoribus“ (kirik ei saa ilmalike alluvusest vabaneda, kui vaimulikud oma naistest ei vabane). Paavsti võimu kasvamisega oleks loomulikult pidanud sündima nende sidemete, millised vaimulikonda perekonnaga sidusid, katki kiskumise püüd ja nende kaudu ka eralduma riigist. Vaid perekondlikest sidemetest ja kodanlikest kohustustest täiesti vabad vaimulikud võinuks olla rooma kõrgete vaimulike kätes nende auahnete poliitiliste plaanide teostamise relvad. Muide, mitte keegi vaimulikest, välistamata isegi ultramontaniste, ei loe vaimulike kohustuslikke coelibaatust jumalikuks seaduseks, ega Lääne Kiriku dogmaks. Rooma vaimulikkond ise ei pidanud sellest eeskirjast täie järjepidevusega kinni, lubades kreeka-unitaarse ja maroniitlike vaimulike abielusid. Vaimulike coelibatus, mis Grigori VII poolt lõplikult kiriku seadusega kehtestatud ei saanud kaua aega faktiliselt jõustuda. Peale ta surma esines tihti abielus vaimulikke, nagu võib mõista paavst Urban II (1089.a.) ja Reimsi (1119.a.) ja kahe Lateriaani (1123 ja 1139.a.) kirikukogude korralduste põhjal. Peale selle toimusid erinevates paikades aeg-ajalt vaimulike coelibaadi eeskirjade vastased vastuhakud, millised muutudid tihti relvastatud kokkupõrgeteks. Vaid XII saj. kindlustus coelibaat Läänes, kuigi Roomast kaugemates riikides, näiteks Ungaris, Poolas veel XIII saj vaimulikud ei allunud sellele rooma paavsti korraldusele. Poolas, kardinal Petri poolt 1197.a. Gnesi sinodis etteloetud paavsti coelibaadi järgimise korraldus kutsus kohalviibivate hulgas esile äärmise pahameele ja nad oleksid Rooma esindaja seal äärepealt tapnud. Vürst Vladislav Ljaskonogi ((OA:>=>389)), olles ergutust sanud Innokenti III bulladest, hakkas (1206.a.). vangistama ja igatpidi tõrkuvat vaimulikkonda rõhuma. Edasises Poola ajaloos kohtab hulga näiteid vaimulike isikute abiellumisest. XVI sajandil, Reformatsiooni mõju all hakkasid poola vaimulikkonna hulgast avalikult paljud esinema coelibatuse vastu, kellest esikoht kuulub Stanislav Orzehovskile ((!B0=8A;02 @65E>2A:89)), Peremõslovski kanoonik, kes peale vaimulikku seisusesse asumist abiellus Magdaliina Holmskiga (1551.a.), pühendades kogu oma elu selle vaimulikke rõhuva seadusega ja mõistis seda teravalt hukka oma töödes (vt. @65E>2A:89). 1556.a. kuningas Sigismund August, nõudis kogu oma rahva nimel Paul IV vaimulike coelibaatuse tühistamist. Ungaris 1267.a. kardinal Gvidon nõudis, et vaimulikud oleksid seaduslikus abielus, kuigi tulevikus neil keelati abiellumine üldse. Vaimulikele coelibaatuse sisseseadmine, millisel oli äärmisel juhul nähtavaks eesmärgiks kogu vaimulikkonna tõstmine kristlikku neitsilikusesse ideaali, mis tegelikkuses pidi viima vabaabieluni. Selle vaimulike XIV ja XV saj. õudse kombelõtvuse ja moraali algust tuleb just sellest Rooma trooni ebaloomulikust nõudmisest. Soovides lõpetada sellist kombelõtvust, tegid mõnede kirikute esindajad ettepaneku seada vaimulikele, kellelt on võetud ära seaduslikku abiellu astumise võimalus, sisse konkubinaat. Kirik, mis tunnistas vaid kiriklikku Kristlikku abielu, ei saanud nende ettepanekutega nõustuda ja vaikides kannatas seda, mille takistamiseks tal jõudu ei olnud, veelgi enam, et mõned paavstidest XIV ja XV saj oma kõlvatuse poolest tihtigi oma alluvaid piiskoppe ja vaimulikke ületasid, mis andis Savonarolile põhjuse jutlustada kogu kiriku moraali parandamisest (in capite et membris). Vaimulike coelibaatuse vastased proteste esitasid juba XIV saj lõpus ja XV saj alguses tšehhi vaimulikud, eesotsas Matvei Janov, toetades Viklefovi õpetust, seda järsult hukka mõistes.Hussi liikumises omas coelibaadi küsimus olulist rolli ja lõpuks pariisi kompaktidega tšehhi utrakvistidele ((CB@0:28AB>2L)) (vt) vaimulikele anti erandi korras abiellu astumise õigus. Kuid Rooma kuuria ei tunnistanud seda Bazeli kirikukogu poolt vastuvõetud seaduslikku järeleandmist. Reformatsioon viskas kohe oma tekkimise hetkest alates coelibaadi solgiauku. Kirjas saksa kristliku rahva aadlile“ („Schrift an den christlichen Adel deutscher Nation“, 1520.a.) Luter põhjendas alustpanevalt vaimulikonna hädavjalikku abiellu astumise printsiibi, aga 1525.a. otsustas seda kinnitada isikliku eeskujuga, millise andsid juba enne teda mitmed evangelistidest vaimulikud. Augsburgi usutunnistus (art 23) ja Apologia (art. 11), täpselt nii nagu ka reformaatorlikud sümboolistlikud teosed (näit. Esimene Helveetsia usutunnistus, art. 37; Teine Helveetsia usutunnistus, art. 29), aga võrdselt ka inglise kirik, asutavad vaimulikele abiellumise õiguse inimese looduslikel loomulikel tingimustel. Pühakirja ja vanal-kristlikul tava, pidades seejuures silmas sunnitud coelibaadi tagajärgi, Rooma ei saanud selles punktis teha mingeid järeleandmisi, kuna vaimulikel abielluda lubades oleks tulnud öelda lahti mitte ainult kõigist traditsioonidest, vaid ka paavsti poliitika olulistest algpõhimõtetest, millised seisnesid kiriku täielikus sõltumatuses kõigest, mida selle keeles nimetati maailmaks. Rooma kuuria järelandlikkuse piiriks võinuks olla vaid kiriku eriliste vajaduste austamiseks antava abiellumise loa andmine ja ainult erandliku meetmena, säilitades loa tühistamise õiguse. Need kaalutlused toetasid vaatepunkti, millisele asudes, nn. „Interim, 1548.a.“ võinuks teatud määral olla järelandlikum protestantliku vaimulikonna abielude suhtes, kuid kuningas Ferinand I ei saanud Trideni kirikukogul esineda kohe nii olulise nõudmisega. Tema edasisi coelibaadi kahju likvideerimiste püüdlusi toetanud Bavaaria hertsog Albert V ja isegi kolme kuurvürsti toetus ei andnud paavst 8O IV kõrvalepõiklemise poliitika tõttu mingit edu, kellel, jesuiitide abil õnnestus imperaatorit kallutada selle asja (1563.a.) kirikukogule esitamisest loobumisele. Tridenti kirikukogu määrustega oli enam põhjalikult määratletud need rooma-katoliku kiriku kanoonilise õiguse määrused, millised on senini jõus. Need määrused seisnevad selles, et abielus isikud võivad asuda kõrgetele (vaimulik-teenistust) ametikohtadele edutatud vaid sel juhtumil, kui nende naised annavad piduliku karskuse tõotuse aga kirikuvanemad, diakonid, vaimulikud ja piiskopid, kes abielluvad peale ametivande andmist vallandatakse ametikoŽ ¦ ¨ ° ¾ Ì æ ð | ~ € † Œ ¤ ¸ ¼ RlóhŽœ¢,-í¢£·^_cdHËâë*fb &-¿º"Ò"üøðìèøðøðøäÝüÙüÕðøÕÑÕÍÅÍÁÍÁÍÁÙÁ½¹²¹®ì®ì®ª¦ª¦¢žš–š–’ŠhQ8ÉmHsHhlIh¢h¤$hbvh¡J×háIh;=h¤2‚hëd„hëd„hëd„huRÑh`_whÂ mHsHhÂ hdq'h:WhæThv hïmhoghhY'h‘5½hv mHsHhv hïm4~ € ‚ „ † ˆ Š Œ -/c¶iÄjÄœÄ¥Ä¦Ä§Ä³Ä´ÄµÄ¶Ä·Äýýýýýýýýýýýýôôôôèßýèßýýô„h]„hgd?E„øÿ„&`#$gd?E„Ð`„Ðgdò™œÄ¶ÄþþÒ"æ"ö"#q%r%&,&3&a(Ö(ö(ú();*¨,//Ì/124ï5G7Z7m7…8Ã8á8â8v::ž:<=.?@@D@V@dBD"D$F:FHFØG%HôHüøôøðøìøìèäàèÜØÔÐÔÌÈÐÄÀ¼À¼¸´°´¬´¬¨¤ ˜ ˜ ”Œˆ„ˆ„€|h[¹h1-.häÂhûkˆhûkˆmHsHhÕ[LhåŠmHsHhåŠh÷kãhf-khdsîh[chÅx¢h"f£h;>h.ÉhßM£hÄ/hgùhò™hJ7Eh¥hG,[hEÇh‘5½h‹Th8fæh}E‹hlIh6ehQ8É0ôHIVIJL$LNOOÀOäOêO&P'P·QRR7TQTRT6WW›W0X=XŒX¬ZÐZ§[¨[^_‡añbddnd™d?e€gg‚gi#kllˆo°q*rbrüøüôìôèäèäèäÝäÙÑÙÍÙÍÉÍÉÅÉÅÁ½¶²®ª¦¢ž¢žš–š–’Ž†Ž‚~zh³.-hÉMMh3{Yhv-ÙmHsHhv-Ùhå&®hõpUh¾jÐh'hòh1½hB(h)rhD+ho,–ho,–ho,–h@ hÝ¡h¥p<h h~<•h‘MmHsHh‘MhäRkhäRkhäRkhÇÔhžL«mHsHhžL«h[¹h00brcrÑrÝrõrörsNt‘t‡uwZwpwxxxüyzzž{´{ø{V})fy]‚5„•†\‰š‰®‰ZŠ[ŠÊŠÌŠéŠŒ.ŒÖìdŽdevw~‘“üøñøêøæâÞÚÖÎÖÊÖÊÆÊÆ¾Æº¶²¶²®ª¦¢š¢–¢’¢’Š’Š’–†––†{h¤)ohCTýhCTýh“‘hÂmHsHhÂhCTýh0ÇmHsHh0Çh1ÃhF@NhñVØhWZh%4øh?*$h£3ÀmHsHh£3ÀhdM~hÑ/ŸmHsHhÑ/Ÿhù3}h”ah 6ÓhbÞh³.-h³.-hsh`h³.-h³.-hþfÂ0“”””&”(”^•0˜2˜N˜c˜e˜š¿›šœ¢œ¸ž¶Ÿ°V±\±x±C´b¶c¶u¶²·¼·¹„¹±ºÑº*¼J¼´¼¾¼Ò¼D¿›¿œ¿Á÷ÁÂÄbÄhÄiÄjÄüôíüôüéåéåéåáÝÕÝÑÏÑËÑÇÃ¿Ã¿»¿·³¯«£«£›—“Œ“ˆ„Ï„€|€h¿s+hN;®h³AËhÏiÕhT.nhT.nhT.nh&‰h&‰mHsHhõLmHsHhõLho.°h=hwhRqhç5hu~Ìh'X˜h^2ªh]%\UhŸwÞhpwJmHsHhpwJhµèhJk}h`‚h_K~h_K~h_K~mHsHh_K~/halt, nende abielu aga kuulutatakse kehtetuks. Alamate vaimulike ametites olevate vaimulike abielu aga ei tühistata ja piiskop võib neid lubada neile pandud kohuseid täitma , kui nad abiellusid süütu tüdrukuga, aga mitte lese ega lautatud naisega. Nende eeskirjade tühistamise uuemaid katsed olid Grigori XVI ja Pius IX poolt tagasi lükatud, kuigi vana-katoliiklaste liikumine viis coelebaadi ikke kukutamisele, kuid kutsus sellega esile kiriku enda lõhenemise. Ei ole mingit kahtlust, et ilmalikul riigivõimul ei ole mingit õigust tühistada kanoonilisi vaimulike coelibaati puutuvaid määrusi. Kuid kaheldamatult ta ei pea ka siis neid sundmeetmetega täitma sundima. Pidades silmas seda preisi maaõigus (Landrecht), aga ka prantsuse tsiviilkoodeks (Code Civil) jätavat tähelepanu alt välja kanoonilised eeskirjad kõrgema taseme vaimulikkude coelibaadist.Prantsusmaal, muide, on kehtestatud, kuigi paljude poolt vaidlustatud kohtupraktika, milline kaldub vaimulike poolt sõlmitud abielude kehtetuks tunnistamisele. Austria seadusandlusega on see määrus otse sätestatud (kuigi 25. mai 1868.a. seaduses öeldakse, et vaimulike abielukeeld kaob nende teise usku üleminekul). Katoliku vaimulike abielu kehtetuse seadused on tühistatud Itaalias seoses tsiviilabielu sissetoomisega ja Saksamaal 6 veebruari 1875.a. imperaatorliku seaduse väljaandmisega, millisega kogu Saksamaal anti vaimulikele abiellumise õigus. Meie seadusandlus, milline lubab kõigil ristiusku tunnistavatel isikutel abielluda nende kirikute eeskirjade ja kommete järgi, kuid ei tunnista kehtivaks katoliku kiriku vaimulike poolt sõlmitud abielusid (Tsiviilkoodeks §61). Keskajal coelibaat ei olnud oluliseks tingimuseks mitte vaimuliku seisusele, vaid ka rüütliordude juurde kuulumisel, aga esialgselt ka Hanza liitu kuulumisel. Meil järgisid seda Zaporoozje kasakad. Uusimal ajal kaasaegsetes seadustes, vana-rooma piiravate meetmete sarnaseid vabatahtliku coelibaadi piiramise seadusi ei kohta. 1890.a. kehtestas Venetsueela vabariigi senat seaduse, mille järgi igasugune üle 35.a. vallaline peab maksma erilist maksu, milline moodustab tema aastatulust, kui see tulu ei ületa kahtekümmend viit tuhandet franki, ühe protsendi. Seda tulu ületavalt summalt tuleb maksta 2%. Aegajalt tehaks ka erinevates Euroopa riikides sellise maksu sisseseadmise ettepanekuid. Meie seadusandluses coelibaat mõjutab võlglikele võlgliku töötasust võla väljamaksmise suurust (vt. Arest). Rooma-katoliku kiriku kanoonilise õiguse määrused on siiani jõus nii musta- kui valge vaimulikonna suhtes. Õigeusu kiriku eeskirjade ja meie seadusandluse (Tsiviilseaduse §2) alusel kuulub coelibaadi alla vaid must vaimulikond. Valge vaimulikonna isikud kellel on keelatud abielluda, seni kuni nad on preestri või diakoni ametijärgus on kohustatud elama coelibaadis vaid nende naiste (vt. vaimulikkond) surma puhul . Coelibaadil on samuti karistuse tähendus, milline pannakse seadusega teatud asjaoludel ühele abikaasale või siis mõlematele. Karistava meetme tähenduses on coelibaat tuntud rooma õiguses, millise järgi neil juhtudel, kui abielu lahutatakse 70 ?@5;N1>45O=85, süüdlasel keelatakse abielluda isikuga, kes osales ?@5;N1>45O=88. Bütsantsi seadusandluses tehti mehel ja naisel vahet: truudusetu naine, abielu lahutamisel, mõisteti coelibaati, aga truudusetut meest nii ei karistatud. Kanooniline õigus keelab armukeste vahelise abielu vaid sel juhul, kui see oli sooritatud poolte eelneval kokkuleppel, et neist ühe endine abielu lahutataks ja et nad saaksid siis omavahel abielluda. Austria ja Saksa (Tsiviilkoodeksi §1312) seadusandlus sarnaneb rooma õigusele, Prantsuse seadusandlus aga kanoonilisele. 24. mai 1904.a. seadusega on Venemaal tühistatud, varem eksisteerinud, abielurikkumises süüdi mõistetud isiku, igavesele coelibaadile mõistmine (Vaimuliku kons. Põhikiri §253). Tsiviilseadused (§40-42), millised lubavad isikutel, kes on lahutatud seepärast, et nende abielu on sõlmitud teise abielu kehtivuse ajal, jääb abiellu endise abikaasaga, kui sellega viimasega seotud isikud nõus on, keelab neil, isegi eelmainitute surma puhul, mingisse uute abiellu astumast. Täpselt samuti mõistetakse soelibaati üks abikaasadest, kes jätab end teise eest rohkem kui viieks aastaks teadmata kadunuks. Kuid sõjaväe alamates astmetes isikud, kes on üle 5. aasta sõjavangis või sõjas jäänud teadmata kadunuks, ei keelata nende tagasitulekul uude abiellu astumast, kui nende endine abielu on juba lahutatud. ..... Jäi pooleli, pool lk ja kasut kirjanduse loetelu. PAGE PAGE 10 jÄ›ÄœÄÄ£Ä¤Ä¥Ä§Ä¨Ä®Ä¯Ä±Ä²Ä³Ä¶Ä·ÄüõëåëåáëåëÖëåáõhEÇ0JmHnHuhEÇ hEÇ0JjhEÇ0JUh&‰hN;®h‰*J,1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°°Ä°ÄÄœ@@ñÿ@NormalCJ_HaJmH%sH%tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontRióÿ³RTable Normalö4Ö l4Öaö(kôÿÁ(No List4 @ò4?EFooter Æ_¾$.)@¢.?EPage Numberb–Èÿÿÿÿ?@ABCDEFhK"‹––G–P–Q–R–^–_–`–c–˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0|dÐÒ"ôHbr“jÄ·ÄPSTUVc·ÄQ¶ÄR!•!ÿ•€ÇÉÓÕØÙóô>FlmDFŒWYgh(*Z[ÝÞòô™šž¡ƒ „ = > &'=>¡£Ÿhioq±²ÈÍÔ×æçéê÷ú67=>@AJNYZÃÄÉËUWgj{}()—˜£¤®¯¾Àacuv}~¨©¼¾åæWXjmyz•—¬PQno09:STvwãæJ"L";#<#F$G$L%M%A'B'¾'À'ï'ð'[(\(|(~(*)+)Š))±)´)8*9*O*P*y*z*”*•*¨*ª*++++C+E+§+¨+¿+É+ì+í+ñ+ò+÷+ù+ý+ÿ+,,?-@-º-»-Ù-Ú-R/S/œ/Ÿ/£/¤/Í/Î/å/ç//01090:0Ô0Õ011d1e1j1k1o1p1Œ1Ž1ã1å1i2j2¹2º2Â2Ã2Ì2Î2Ó2Ô2â2ä2ÿ23v3w3|3~3§3³3÷3ú3447484I4K4P4Q4X4Z4v4w4ƒ4†4Ú4Ü4 55S5T5r5t5Š5‹5“5•5é5ê5¼6½6É6Ë6|7}788Z8\8}8~8‡8ˆ8¦8¨8'9(9Ø9Ú9í9ð9G:I:r:s:‡:ˆ: ;;¶;¸;Ý;ß;<<(<)<”<•<¨<«<Ò<Ó<"=$=3=4=F=G=_=a=f=h=‡=ˆ==ž=Ä=Æ=>>>>!>#>ú>û>??^?^P^Q^…^†^__t`u`·`¸`aaaa5a6aFaHa‘a’a¬aaÐaÓaûaüabb©bªbÒbÓbÞbáb+c2cCcEcÃcÄcôcöcQdRd…d†dÆdÇdìdîd"e#e1e2e…e†eôeõeffff f"fÞfàfèféfþfÿf g ggg|g}gihkh¬h®hÍhÏhfigi|i}i‹iŒi¢i¤iQjSjPkRkllDlElŠl‹lžl¡lñlôl/m0m>m@mjmkm{m|m€mmÃmÄmømùm[n\n4o5oDoEoXpYplpmp‰pŠp»p¼p"q$qqƒqŸr rÔrÕrðrórýrs6s7s@sAsuswsòsóstt9t;t€t„tŸt tauduávâvévëv(w)w_w`wùwûw7x8xIxKxPxRxUxVx_x`xxƒx¶x·xìxîxiyky·y¸yózõz{{{ {£{¥{ò{ó{||L|O|g|h|«||=}>}I}J}S}T}š}›}'~(~N~O~e~g~p~q~‰~‹~Á~Ã~€€ñ€ò€ù€û€´¶ÂÃ:‚;‚j‚k‚u‚w‚}‚‚º‚»‚`ƒbƒÄƒÅƒ7„8„X…Z…¿…À…ÿ…†#†$†«‡¬‡ ‹‹ ‹!‹«‹‹«Œ¬ŒÂÃoŽpŽ˜ŽšŽÊŽËŽIK|}¯°ÎÐKMÐÒøúH‘J‘¬‘®‘ï‘ñ‘t’v’†’ˆ’í’ï’“!“4“6“F“G“L“M“V“W“\“^“~“€“Ÿ“ “°“±“Ó“Õ“H”J”u”w”Ã”Ä”é”ê”••••8•9•A•C•X•Y•¢•£•«•• ––F–G–`–c–>FghðTJ"K" ‹‹––F–G–`–c–09G–`–c–ÿÿKoit|å{Â‹T@ Ä/[cWZlIáI®OõLïm0v ¤$?*$&3%hY'dq'B(D+¿s+³.-1-.ç5{?5P758¥p<;=¸A@J7E?E‰*JpwJÀLÕ[L‘MÉMMF@NõpU:W3{YG,[]%\”a6eXeogf-käRkT.n¤)oRq)rbvµ:v`_w=hwù3}Jk}_K~dM~¥ `‚¤2‚ëd„ûkˆ&‰åŠ}E‹æT“‘~<•o,–'X˜ò™;>Ñ/ŸÝ¡¢Åx¢ßM£"f£›¨^2ªžL«Â å&®N;®o.°ÿq²[¹1½‘5½£3ÀäÂþfÂ1ÃEÇ0Ç.ÉQ8É³AËu~Ì¾jÐuRÑ 6ÓÇÔÏiÕ¡J×ñVØv-ÙbÞŸwÞ÷kã8fæµè¹$êdsî'hò%4øgùCTý_U_c–aqaqÿ@€55\2ß55„;;;;Ô2Ô3‚5‚6<=÷@÷A&Y&Z&b&c&e&f&r&sktkuõzõ{õõ‚«„««‘«•b–pp@pp @p"pH@p@p„@pDpŒ@pLpœ@pRp¨@plpÜ@pvpð@pzpø@pˆp@pŒp@p”p,@pœp<@p`@p¼p|@pˆ@ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿGº‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&º‡z €ÿArial"1ˆðÐh2…Ô†ÈKÕÆ*æmÚLmÚL!ð ´´4û•û•2ƒQðH ðÿ?äÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ®Oÿÿ^Coelibatus- vallaspõli abielu väline vallalise elu, või abielluda mittesoovivate isikute c eKoitKoitþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0À˜(4D T` |ˆ ” ¨°¸é_Coelibatus- vallaspõli – abielu väline vallalise elu, või abielluda mittesoovivate isikute c eoelKoitbatoitoitNormaltKoitlt42tMicrosoft Word 10.0@äBk‹@”5Ã»¾É@PÖËžÐÉmÚþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0Lhp€ˆ˜ ¨°¸ À+ékodutLû•A _Coelibatus- vallaspõli – abielu väline vallalise elu, või abielluda mittesoovivate isikute c eTitle !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdþÿÿÿfghijklmnopqrstuvþÿÿÿxyz{|}~þÿÿÿ€‚ƒ„…†þÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿŠþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFP§·èžÐÉŒ€1Tableÿÿÿÿÿÿÿÿe—#WordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ.ÈSummaryInformation(ÿÿÿÿwDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q