Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ ŠŒþÿÿÿˆ‰ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@%ð¿éÀbjbjÏ2Ï2%"ÄXXÃ¤ÿÿÿÿÿÿˆœœœœœœœ°¸¸¸8ð, °¶D D "f f f f f f èêêêêêê$CR•B9œf f f f f œœf f GÒÒÒf bœf œf èÒf èÒÒèœœèf 8 6uušÊ¸ÈrèÌ]0è×:v×è°°œœœœ×œèäf f Òf f f f f °°d¤°"°° Prostitutsioon – Juba vanad roomlased määratlesid P. kui oma keha igale soovijale tema sugulise instinkti rahuldamise eesmärgil ajutiseks kasutamiseks võimaldamist, aga prostituutideks (avalikeks tüdrukuteks) – naisi, kes tegelevad oma keha müügi kui tootmisviisiga. Sarnane väljend, eristades P. kõlvatusest (kombelõtvusest, liiderlikkusest), sündsusetusest ja abieluvälisest, kuigi ajutisest sidemest, olles mõistetud sellisena peaaegu täielikult kõigi kaasaegsete uurijate poolt. Mõningad moralistid, kes ei arvesta elanikkonna füsioloogiliste- ega ka olmetingimustega, nimetavad P. kõik abieluvälised suguühted, ükskõik, millisel põhjusel need ka ei toimuks. Üldine kombelõtvus, liiderlikus olid tuntud juba piiblis kirjeldatud aegadel. Eriti kuulsad olid selle poolest Teliopolise linn Egiptuses, Sodom ja Komorra Babüloonias jne., kus kõlblusetus esines koos P. Religioosne P., nimetatakse tihti religioossel alusel eksisteerivaks kõlblusetuseks, millise juured ulatuvad kaugesse minevikku, Nii näiteks, Babüloonias saadeti noored tüdrukud Milita kirikusse ja nad ohverdasid seal oma neitsilikkuse, vaimulike kujul esinevale jumalale. Fiaakia tüdrukud pühendasid oma süütuse Astarte nim. jumalale. Sarnane P. õitses paganausu ajal ja on säilinud ka tänapäeval vähekultuursete rahvaste juures ning seda võib kohata isegi Venemaal mõningate sektide kestel. Seda ei saa liigitada P. alla sõna kitsamas mõttes, nõnda nagu külalislahke või patriarhaalne P, mis pärit ammustest aegadest, kui külalislahkus nõudis peremehelt külalisele mitte ainult vee, eesli, orja või orjatari, vaid ka naise ja tütre andmist. Kuid keskajal need patriarhaalsed tavad võtsid kõige nurjatuma kauplemise iseloomu. Uuemal ajal oli perekondlik P. eriti arenenud Austrias, Marie-Theresa valitsemise ajal ja Paavsti endistes ilmalikes valdustes. Käesoleval ajal on see levinud Londonis ja Itaalias. Venemaal on külalislaheke kõlblusetus säilinud Kaukaasias (oseetide keskel), Põhjas, Siberis, kus selles põhiliseks eesmärgiks on omakasupüüdlikkus. Venemaa Põhjaosas, peremees, andes üürile korteri, tihti pakub ka oma üürnikule ka abikaasat ja tütart, suurendades selle võrra korteriüüri. Üürnike vahetumisel läheb naine üle järgmisele mehele jne. Siberis, eriti kiirteede ääres, mida mööda kullakaevanduste töölised kodukohtadesse sõidavad, pakuvad ööbimispaiku omavad peremehed igale öömaja otsijale naist või tütart. Kuid kui nimetatud vorme ei loe P., siis ikkagi on tarvis märkida, et oma kaasaegses, üldlevinud kujul ta eksisteeris juba ammusel ajal juutide keskel. Piibel mainib erinevaid zona, zara, nakria, kedescha jne. tantsivaid ja pilli mängivaid, sarnaselt kaasaegsetele bajadeeridele araablaste, pärslaste ja hindude juures. Alguses olid nendeks välismaalannad ja vangid, kes jalutasid mööda tänavaid ja kõlvatute zestidega meelitasid enda juurde külastajaid, kuid hiljem otse Jeruusalemi kiriku kõrval asusid hurtsikud, millistes juudi tüdrukud andusid raha eest P. Mooses võitles P. Prostituute jälitati, vangistati ja neile mõistetri karistuseks suur rahatrahv (32000 madionokit), kuid kõik see ei andnud soovitud tulemusi. Kreekas, vaatamata seal tüdrukutele antavale rangele kasvatusele ja naiste piiratud eluviisile, P. kui ilmne ja ka kui salajane nähtus, eksisteeris samuti ammustest aegadest peale. Seal asus selle areng tihedas seoses antiikmaailma elu ülesehitusega. Rangelt kinnises ateena perekondades, kus naine oli vaid ülemteenija ja oli, Demosfen (384-322 ema. ateena oraator, poliitik) väitel „vaid laste sünnitaja ja kodu kaitsja rollis“, andmata neist ammustest aegadest tulisele kreeklaste iseloomule esteetilist rahuldust, tekkis seal üpris omapärasel kujul esinev kurtisaanlus (hetäärid jne.) Hetääre, kõrgeim järk, kasvatati spetsiaalsetes õppeasutustes, kus nad said hiilgava hariduse, õppisid võimlemist, tantse, muusikat, luulet, ilukõnet ja isegi poliitikat ning valmistusid ette oma tulevase rolli täitmiseks. Nende hulgast arenesid välja muusikud, poetessid (Safo), lauljad, kunstnikud, filosoofid jne. Tuntumad koolid olid Abidosas, Lesposes, Miletas, Korinos jne. Ajalugu on talletanud sellised nimed nagu Aspasia (u. 470 ema. Hariduse, vaimukuse ja ilu poolest kuulus kreeka naine, keda süüdistati Periklese poliitiliste vaenlaste poolt kõlblusetus käitumises ja jumalate mitteaustamises ja mil ta abikaasa esines kaitsekõnega, nii et Aspasia õigeks mõisteti), Periklese abikaasa, Lais, Phryne, Thais ((Vt. Anatole France „Thais“ ER. Tallinn1969)) …. …. , Praxiteles Venuse modell …, …… ((Vahepeal palju nimesid)) Hetääride seltskonda, kes jagasid mitte ainult oma armukeste eraelu asju, vaid ka poliitilisi vaateid, otsisid ka õpetatud isikud, nagu ka Sokrates, kes ilmus Feodossiasse filosoofilisi küsimusi arutama. Hetääride kõrval olid ka pollakid, alama järgu prostituudid, kelle ametit reguleeris Solon. Ta ostis välismaalt märkimisväärse hulga orjatare ja asutas „direkterionid“ s.t. avalikud majad, Pires, kuhu kogunes palju madruseid, sõdureid ja välismaalasi. Pollakkidel oli keelatud asuda Ateena mõnda teise piirkonda ja osaleda koos ausate naiste ning hetääridega erinevatel pidustustel ja nad ei võinud kirikuid külastada. Nende lastel ei olnud kodanikuõigusi. Eriti laialt levis P. vanas Roomas ja juba 180. a. e. Kristuse sündi pidid ediilid seda reglementeerima. Iga naine, kes soovis P. tegeleda, registreeriti ja ta sai litsentsi „licentia stupri“, mis tähendas tema kui tsiviilisiku surma. Ta kaotas pärimisõiguse, hooldusõiguse, kohtus vande ja tunnistuste andmise õiguse. Roomas ja teistes linnas oli palju lõbumaju (lupanaarid). Pompei väljakaevamistel tuli välja palju sarnaseid asutusi. Neist iga asustas maja peremehe (leno) poolt ostetud orjatar, keda ekspluateeriti kuni ta muutus sel otstarbel kasutamiseks kõlbmatuks, mis järel ta müüdi kellegi teisele edasi. Roomas asusid lupanaarid alguses linnamüüri lähedal, kuid moraali langedes asutati neid üha enam ja enam linna keskusele lähemale, kuni jõudsid keisrite ja isegi Avinjonis Paavstide losside kõrvale. Kaligula paigutas prostituudid isegi oma lossi, spetsiaalsesse ruumi ja eraldi, et võtta külalisi vastu. Keisrite ajal langes moraal nõnda, et isegi senaatorite naised ja tütred ilmusid edilide juurde, et võtta välja licentia stupri. Messalina oli ise selle näiteks, olles igapäevaseks lupanaaride külastajaks, kus anduti ohjeldamatule kõlvatusele. Lõpuks pidi Tiberius andma välja seaduse, mis keelas ratsanike ( 1.järgu rikaste) naistel ja tütardel otsese prostitutsiooniga tegelemise. Registreeritud prostituudid jäeti ilma kodanikuõigustest, nad pidid kandma kollast kleiti, punaseid jalanõusid, nad ei tohtinud kanda ehteid ja kui nad läksid öistele orgiatele, siis pidid ehteid kandma spetsiaalses karbis, et nendega siis end kohapeal ehtida. Kuid ka nende piirangute puhul võttis kõlvatus suure ulatuse ja valitses tõkestamatult kõigis saunades, joogikohtades, juuksuritöökodades ja isegi leivapoodides. Keskajal õitses P. peaaegu samamoodi kui keiserlikkus Roomas, kusjuures P oli ühelt poolt vaimulike ja vaimuliku võimu poolt soositud, kui see oli nende tuluallikaks ja teiselt poolt nende põlu all. Eriti suure tõuke kõlvatusele anti ristisõdadega. Rischards, Philip-Augusti arst, kaebas, et Pariis kihab koertest ja prostituutidest. Korralikkuse eeskujudeks peeti isikuid, kellel oli vaid mõni armuke. Tihti asus lõbumaja otse koolimaja teisel korrusel. Kõlvatusega paistsid eriti silma aadelkond ja vaimulikud. Hispaanlased nimetasid süüfilist – Curiale, s.t. õukonna haiguseks. Prantsusmaal kutsus rahvas sallivuse maju abbatsideks ja nende peremehi abbatissideks. (( igasugused nimed ja tundmatud sõnad tuleb kontrollida. K. L. )) . Mis aga puudutab vaimulikkonda, siis saksamaal talupojad nõudsid oma vaimulikelt, et nad soetaksid omale armukesed, et ise ei peaks oma naiste ja tütarde pärast muretsema. Kui Nürbergis 1526.a. klooster suleti, siis osa nunnadest läksid tööle lõbumajadesse. Inglismaal Henry III mainis vaimulikke kui veneroloogiliste haiguste peamisi levitajaid. 1381.a. Londoni meer Walvort rentis endale Wintsechteri peapiiskopilt kõik viimase maale ehitatud lõbumajad. Nordlingen nõudis oma vaimulikelt vaid seda, et nad ei tervet ööd lõbumajades ei veedaks. Paljudes Saksamaa linnades läks P saadav tulu vaimulikele ja isegi munitsipaliteetidele. Nende pidajaid loeti nende teenistuses olevateks ja nad tõotasid linna au ja tulu suurendada. Tihti avati aukülalistele oma arvel lõbumaju. Kui keiser Sigismund 1414.a. suure saatjaskonnaga Berni saabus, siis magistraat andis välja korralduse, millise järgi kõik avalikud majad pidid ta õukonda rõõmsalt ja tasuta vastu võtma ja pärast keiser tänas neid selle eest ametlikult. Kuningate linnakülastustel võtsid neid teiste saadikute kõrval ka vastu prostituutide saadikud. Viimaste olukord aegajalt muutus. Nii, näiteks, Prantsusmaal prostitutsiooni erakordselt lai levik kutsus juba IX saj nende vastaseid rangeid repressioone, kuid juba Philipp-Augusti (1180-1223.a.) ajal tunnistati P talutavaks. Pariisis moodustasid prostituudid spetsiaalse tsunfti ja asusid püha Magdalena kaitse all. Oli seatud sisse eriline ametikoht – roi des ribauds (rex ribaldorum), millise õiguspädevuse alla nad olid allutatud. Saksamaal nad olid tihti allutatud timukale, ega võinud oma kvartalist väljuda ja olid kohustatud riietuma punasesse või kandma punast peapaela. Elanikud võisid oma naisi ja tütreid pantida lõbumajadele. Kuid teisest küljest olid prostituudid halastamatult tagakiusatavad. Ljudovik püha, tulles Pühalt maalt tagasi, andis 1254.a. prostitutsiooni keelamise edikti. Igasugune teolt tabatud naist karistati, saadeti riigist välja, aga neile korteri üürinud isikuid karistati suure rahatrahviga. Uue seaduse tulemusel hajus prostitutsioon linna ümbritsevatesse küladesse ja levitas kõlvatust talurahva keskel kuid linnas kasvas kõlblusvastaste kuritegude arv sellise hulgani, et see seadus tuli 2 aasta pärast tema käsul tühistada ja lubas asutada kindlaks määratud kvartalites sallivusmajad. Henry III (Valua) andis välja veelgi karmimaid seadusi. Tema marssal Strotsi, et saada prostitutsioonist lahti, käskis Lyares uputada 800 prostituuti. Kuid vaatamata kõigele sellele jäid sallivusmajad Pariisis alles. Inglismaal Henry VIII kuulutas 1545.a. pasunate puhumise saatel avalike naiste väljaajamises ja kõigi sallivusmajade sulgemisest. Edasises prostitutsiooni ajaloos tuleb märkida ära julmad tagakiusamised, millistele ohvriks P Austrias sattusid, Maria Theresa valitsemise ajal. Siis ei jälitatud mitte ainult prostituute, vaid ka konkubiine ja igasuguseid abieluväliseid armusuhteid, viimaste eest trahvides või pannes aresti alla. Vabaabielunaisi karistati kehaliselt, neid saadeti asumisele, piitsutati ja kui ta kedagi veel mingisesse haigusse nakatas, siis piinati veel teistel viisidel. Kohtuotsuseid tegid esimese astme kohtud ja need viidi viivitamatult täide. Naine riietati kuni alussärgini lahti ja talutati paljajalu kirikusse, kus ta topiti kaelani kotti, mis seoti lõua alt kinni. Seejärel timukas pügas maha juuksed ja täiesti paljas peanahk määriti tökatiga ning tuhaga kokku ja ta pandi pühapäevase jumalateenistuse ajaks rahvarämpsu narrida. Peale jumalateenistust seoti ta alasti pingi külge ning timukas peksis teda vitstega, misjärel puru pekstud prostituut visati vankrile ja veeti linnast välja. Sarnast protseduuri rakendati Austrias kuni käesoleva sajandi 20. aastateni. Kui kõlvatusele kihutasid isa või mehed siis süüdlased hukati. 1751.a. kuni 1769.a. prostituute küüditati Banari, Temesvari. Neid saadeti kindluste keldritesse, parandusmajadesse ja vanglatesse. Samasuguste tegude eest karistati ka mehi. Kõik avalikud majad ja salaurkad suleti, 1774.a. keelati naistel töötada kõrtsides ja trahterites. Tervise parandamiseks loodi spetsiaalne „karskuse komisjon“, milline jälitas igasugusel viisil armukesi ja prostituute. Kuid kõik need meetmed viisid täiesti vastupidisele tulemusele. Tänavaprostitutsioon asendus naisteenijatega, kes oli võetud spetsiaalselt riivatuste tegemiseks ja kelle kuulsus meelitas ligi välismaalasi. Prostituutide arv kasvas 14 000 inimeseni ja süüfilis levis eriti suures ulatuses. Paavsti valdustes võideldi prostitutsiooniga mitmeid sajandeid, mis viis selle levimisele perekondades ja kohtumismajade tekkimisele, prostitutsioonile kodudes ja tänavatel. Prostituudid ei põlanud ära püha Peetri katedraali trepiastmeid. Käesoleva aastasaja kestel, sallivuse üleüldisel suurenemisel ja P. olemuse ja selle põhjuste paremal mõistmisel, repressiivsed meetmed lõdvenesid ja need asendati järelvalvega. Vaid 1845.a. keelati Berliinis ära organiseeritud kõlvatus, kõik avalikud majad suleti ja avalikud naised küüditati Berliinist kodukanti või Preisimaa piiride taha. Millise otseseks tulemuseks oli veneerilistesse haigustesse haigestumise ja leviku ala suurenemine, misjärel 1871.a. lubati nn. üksikisikuline prostitutsioon. Samasuguse katse tegi Bavaaria 1861.a.. Ametlikult oli P. keelatud, mis tõi kaasa veneeriliste haiguste plahvatusliku leviku. Mis puudutab Venemaad, siis välismaalaste arvates oli kõlvatus, kuigi organiseerimatu, laialt levinud juba enne Peetri aegu. 1649.a. ilmusid selle jälitamise seadlused. 1698.a. seadluses nähti ette kurjategijate ja prostituutide üle range järelevalve teostamine. Peterburis olid juba 1718.a. salajased lõbumajad. 1728.a. nähti ette sellevastased ranged meetmed. 1736.a. senat nentis, et paljudes avatud majades „vabamõtlejad peavad asjata naisi ja tüdrukuid, mis on üpris vastuolus kristliku vagameelse seadusega“ ja seepärast käskis neid üle kuulata „kas need mitte jooksikud ei ole ja visata need koos oma kassidega välja“ jooksikud saata voevoodkonna kantseleisse. Keisrinna Elizaveta Petrovi t. valitsemise ajal seati sisse luksuslikud lõbumajad, käskis „piirduda liigsed naised ja tüdrukud, välismaalased, samuti ka venelased, välja otsida, kinni võtta ja viia politsei peajaoskonda“. 1763.a. pidades silmas sõjaväes levima hakanud veneerilisi haigusi, pidi haigestunud sõdurid üle kuulatama, et leida haigusi levitanud naised, need tuli läbi vaadata ja neist haigestunud võtta ravile. Peale ravi saata Nertsinski vaid selliseid „ kelle alatused ja ulaelu on täpselt välja selgitatud ja on kõlvatustes kahtlustatavad“. 1782.a. kõlbluse koodeksi määruste järgi oli keelatud „oma või üüritud maja avada päeval või ööl igasuguste kõlvatuste tegemiseks“ ja „teenida oma kõlvatusega ülalpidamist“. Vabaarmastust karistati parandusmajaga. Peale selle nimetati Peterburis vabadele majadele spetsiaalsed kohad. Vaid 1843.a. kuulutati prostitutsioon Peterburis sallitavaks. Seati sisse arstlik-politseiline komitee, milline jälitas müüdavaid naisi, muutes P. ameti, andes neile tunnistused ja suunates haiged Kalinini haiglasse. Samasugune komitee asutati 1844.a. ka Moskvas, seejärel järkjärgult Varssavis, Kaasanis, Odessas, Minskis ja mõnedes teistes linnades. Teistes suuremates ja väiksemates linnades keskendati P. üle järelevalve üldise politsei kätte ja tunnistuste andmine linnaarstidele. Enamik juhtudel on järelevalve ebatäielik ja tihti täiesti fiktiivne. Selle tõttu on P. leviku kohta andmed äärmiselt ebatäpsed. Nii näiteks on Statistika keskkomitee andmete järgi 1 augustil 1889.a. Venemaal loetud kokku 1210 lõbumaja 7840 naisega ja üksikisikutena 9768 prostituuti. See arv on tegelikkusega võrreldes tühine. Sama aasta puhul, meditsiiniametkonna andmetel oli lõbumajade arvuks 2,5 tuhat ja ilmselt prostitueerivaid isikuid enam kui 30 000. Kuid ka see arv on tegelikust väiksem, veelgi enam, et paljud isikud, et hoiduda kõrvale politsei järelvalvest, varjavad end teiste elukutsete taga. Nii, näiteks, Peterburis 1894.a. oli Meditsiinilis-politseilisele komiteele teada 365 korteri-perenaist, kes elatasid end üürnike, kes elasid täpselt samasugustes tingimustes, nagu lõbumajades elatakse, kõlvatusest. Üksikasjalikult ja eredalt valgustas P. olukorda Venemaal 1897.a. alguses toimunud ja siseministeeriumi poolt organiseeritud süüfilise vastu võitlemise meetmete võtmise konverents. Kogutud andmete põhjal selgus, et viisaastaku jooksul (1889-93.a.) – lõbumajade arv tõusid 1262 (1889.a.), salaurkaid kuni 1232 (1890), prostituutide maju 15365 (1891), üksikprostituute – 20287 (1891). Prostitutsioonis kahtlustatuna kinni peetuid 14258 (1893). Kuid ka need arvud on alla tegelikke. Ei ole peaaegu ühtegi linna, millise kohta ei ole laekunud andmeid salaprostitutsiooni kohta (Stjurmer), aga dr. Vedenin viitas organiseerimatu prostitutsiooni tekkele ka väljaspool linnu. Tema uuringute järgi see areneb asulates ja külades kui seal maaelu tingimused oluliselt muutuvad. Raudteede ehitamine, kaubanduse- ja tööstuse areng, vabrikute tehaste ehitamine, sõjaväeüksuste majutamine, isegi ajutine rahvaarvu suurenemine, milline rikub tavalisi patriarhaalseid elukombeid, loob nõudmise prostitutsiooni järele, millele järgneb mitte ainult kohalike naiste, vaid ka juurdetulnud naiste pakkumine. Kõlvatus areneb eriti maavarade leiukohtade või kalatööstuse piirkondades, suhkrupeedi- või tubakakasvatuse rajoonides, kus mehed ja naised mitte ainult ei tööta vaid ka magavad ühistes ruumides. Tehakse vahet üksik- ja avalikes majades, millist peavad selleks peremeeste poolt palgatud prostituudid. Avalike majade kõrval, sallivuse majad (maisons tolerance), esinevad veel nn. salaurkad, kohtumiste majad (maisons de passe või de rendez-vous). Seejuures esimestena mõeldakse politseilt saadud loa alusel avatud kortereid, milliste pidajad, külastajate nõudmisel, hangivad neile järelevalve aluseid prostituute, kes elavad erakorterites või ka samas. Kohtumiste majas majapidajad, politsei loal, lubavad neisse mehi koos nendega saabuvate naistega, kes ei ole majapidajale ega ka komiteele teada. Mõnedes linnades kontrolli all olevad prostituudid, vastavalt järelevalve iseloomule, liigitatakse ilmseteks ja salajasteks. Esimestelt võetakse dokumendid ära ja antakse välja kehtestatud tõendid (kollane pilet), millist nad igapäevaelus siis kasutavad. Teised on allutatud salajase järelevalve alla ja nende kutse jääb ka nende kõige lähedasematele isikutele saladuseks. Peterburis on selliste salaprostituutide hulgas õpetajaid, poemüüjaid, tähtsate isikute perekondades elavad tüdrukud, aga samuti üliõppilased, kes peale õpingute lõppu viimasest tegevusest loobuvad (Stjurmer). Suur oht, millist P endast kujutab sotsiaalses ja eriti sanitaarses suhtes on juba ammu tõmmanud kõigi tsiviliseeritud rahvaste valitsuste tähelepanu, erandiks Inglismaa ja osalt ka Sveits, kus vähem või rohkem eksisteerib selle range reglementeerimine Saksamaal, alates 1871.a. on lõbumajad keelatud ja lubatud on vaid üksikisikute P. Kooskõlas 1891.a. reglemendiga, on järelevalve P. pandud politseile. Naine, keda kahtlustatakse kõlblusetusega kauplemisel, peetakse kinni ja allutatakse arstlikule läbivaatusele. Teistkordsel l samal põhjusel teostatud aresti puhul koostatakse protokoll (Warunungs-Protocoll), koos hoiatuse tegemisega, et uuel kinnipidamisel ta antakse arstlik-politseilise järelevalve alla. Juhtumil, mil ta nimekirja võetakse, allutatakse prostituut nädalas kaks korda toimuvale kontrollile ja peab alluma kõigis reglemendis sätestatud eeskirjadele. Avalike majade ärakeelamisega anti suur tõuge salajaste avalike majade loomisele. Politseil tuleb jälgida 2000 salaurka, 838 naisteenindajatega kõrtsi ja 232 muu asutuse tegevust, millistes varjab end salajane Prostitutsioon. Selline süsteem ei meeldi kellelegi ja parlamenti esitatakse pidevalt avalike majade avamise lubasid taotlevaid petitsioone. Breemenis (Breemeni süsteem) eksisteerib miski keskmine: kõik prostituudid peavad elama ühes tänavas, millise teine ots on kinni müüritud, ja majaomanike ning politsei vastastikusel kokkuleppel siia teisi isikuid elama ei lubata. Leipzigis lubatakse korteriperemeestel pidada korteris mitut naist. Austrias, kuigi on lubatud vaid üksikisikute prostitutsioon, eksiseerivad ka sallitavad ((väljakannatatavad)) majad. Naine, kes on kantud nimekirja, allkirjastab Verpflichtungsprotokoll, st. teatud eeskirjade täitmise kohustuse, milliste rikkumise eest väga karmilt karistatakse ja peab nädalas kaks korda arstlikus kontrollis käima. Ungaris on lubatud nii esimene kui teine P. süsteem. Belgias, kuigi eksisteerib üldine reglement, on igal kogukonnal õigus anda välja omi reglemente. Brüsselis on 1887.a. alates P. üle teostatava sanitaarkontrolli korraldamine linnavalitsuse kohustuste hulgas. Nimekirjadesse võetakse ka naiste isikliku sooviavalduse alusel või siis Linnapea ja ((linna)) Vanematenõukogu otsuse alusel. Maisous de passe ((kohtumiste majad, vist nn. tunnihotellid)) on keelatud. Karistab vaid kohus. Hollandis reglementeerib P. iga linn ise. Amsterdamis ja Utrecht´is ei eksisteeri mingit reglementeerimist ja prostitutsioon on täiesti vaba. Haagis kantakse naisi nimekirjadesse vaid kohtuotsuse alusel. Norras ei ole samuti prostitutsiooni. Sveitsis ametlikult sallitavat P. ei esine, kuid faktiliselt ta eksisteerib ja on isegi reglementeeritud. Genfis teostatakse 1880.a. järelvalvet samamoodi kui Pariisis. Prantsusmaal, kus prostitutsioon oli kuulutatud 1793.a. täiesti vabaks, eksisteerib aga juba 1796.a. üpris range reglement. Pariisis tegeleb järelvalvega politseiprefektuur, millises tegeleb sellega Dispensaire de salubrite, mis koosneb arstlikust- ja administratiivsest jaoskonnast. Hulk arste vaatavad läbi üksikisikuid ja sallivusmajade asunikke, naisi, kes on arreteeritud süüdistusega (filles du depot), salaprostituute (clandestines, , insoumises), keda otsivad 40 agent-komissari. Järelvalvele allutatakse vabatahtlikult või politseiprefekti korraldusel. Peaaegu samasugusel kujul eksisteerib range reglementeerimine Hispaanias ja Portugalis. Inglismaal alates Henry VIII aegadest on P. keelatud, kuid sellegipoolest ta, eriti Londonis, on võtnud erandlikult laia ulatuse. 1864.a., pidades silmas veneroloogiliste haiguste puhangut maa- ja mereväes, andis parlament välja Contagions diseases preventation Acts, milline reglementeeris prostitutsiooni ja tõi sisse selle üle teostatava järelevalve 12 suuremas maa- ja mereväe asupaigas. Selle seaduse jõudu laiendati hiljem veel teistele Inglismaa, India, Malta, Gibraltari ja Kapi kolooniate garnisonide piirkondadele. Nende seaduste vastu tõstsid protesti abolitsionistid (mingi seaduse tühistamise pooldajad), mis viis selleni, et 1883.a. kaotati P. kohustuslik läbivaatus ja 1886 ja 1888.a. tühistati 1864.a. Akt lõplikult. Kuni tänase päevani kestab Inglismaal äge võitlus reglementeerimise pooldajate ja abolitsionistide vahel, millises osalesid mitte ainult kõik silmapaistvad riigimehed, vaimulikud, arstid aga ka prostituudid ise, kes pöördusid parlamenti nende üle kontrolli teostamise taastamise petitsiooniga. Venemaal on P. seadusega keelatud. Nii on keiser Nikolai I ajal §155. T. XIV. ….. 1890.a., keelab endale elatist teenida enda või teiste ((seksuaalsete)) vajaduste rahuldamise teel. Sel alusel riiginõukogu ütles juba 1863.a., et tootmisalaks muudetud kõlblusetust tunnistavat seadusandlust ebaseaduslikuks ja eitas selle igasugust normaalset eksisteerimist, ei saa kuuluda, enesega ilmsesse vastuollu sattumata, mitte mingitel kaalutlustel reglementeerimisele ja organiseerimisele. Kuid faktiliselt P. mitte ainult ei eksisteeri, vaid ka see on reglementeeritud kooskõlas rohkearvuliste eeskirjade ja määrustega, millised on kinnitatud administratiivkorras. Järelevalve on organiseeritud äärmiselt erinevalt ja enamjaolt P. eksisteerib nominaalselt ja vaid üpris vähestes linnades peetakse olukorda enam-vähem rahuldavaks. Aga üldiselt eksisteerib 3 järelevalve vormi: 1)arstlik-politseiliste komiteede kaudu. Need kujutavad endast politsei eraldi jaoskonna organit, milline teostab tervikuna P ülest järelvalvet. Üldpolitsei täidab vaid komitee, milline kujutab endast nõuandvat kollegiaalset kogu kohaliku politsei ülema juhatamisel, korraldusi, lahendades kõiki jooksvaid küsimusi. Komiteele on nähtud ette spetsiaalsed ametikohad ja rahalised summad. Selle tegevusring on määratletud spetsiaalse instruktsiooniga. Sellised asutused eksisteerivad Peterburis, Kaasanis, Riias, Varssavis ja mõnes teises linnas. 2)Moskvas, Minskis, Permis ja Bobruiskis asub kontroll P üle linna ühiskondlikul juhatusel. Kaluugas, Jaroslavis, Orenburgis ja Kroonlinnas – spetsiaalsetel komisjonidel. 3)üksikutes keisririigi linnades asub P üle järelevalve teostamine tervikuna politsei käes, kuigi siin-seal eksisteerivad nõuandvad asutused, milliste tähendus on puhtalt fiktiivne. Siseministri 1851.a. väljaantud ringkirjaga tehti kuberneridele viivitamatult täita tulevaks ülesandeks avalike naiste õigete ja täpsete nimekirjade koostamise organiseerimine ning nende iganädalase arstliku ülevaatuse ja haigestunute haiglasse tasuta ravile saatmise korraldamise. Täpselt samuti peab saatma arstlikule läbivaatusele kõik mõlemast soost alama klassi isikud, kes on politsei poolt komblusvastastes süütegudes süüdistatuna kinni peetud. Kuid nagu kuni tänase päevani ei ole antud nende ülesannete täitmiseks rahalisi vahendeid, siis kõikjal linnades lokkab salajane, järelvalvetu P. Vaid väike osa avalikest naistest, kes on politseile tuntud ja elavad vähestes sallivuse majades, peavad raskustega vastu salaprostituutide konkurentsile. Kuid, kui rääkides ilmsest prostitutsioonist, peab nentima, et kuni käesoleva ajani käib spetsialistide hulgas vaidlus avalike majade või üksikute süsteemi sallitavuse suhtes. Avalike majade kaitsjad viitavad üksiküritajate üle kontrolli teostamise raskusele ja nende provokatsioonilisele klientide hankimise taktikale. Prostitutsioon, kujutades endast suurt sotsiaalset ja moraalset pahet, olles üheks ohtlikumaiks sanitaarfaktoriks, on samal ajal kõigi ebameeldivate ühiskondlike suhete eredaks väljendajaks. Vaatamata sellega äärmiselt halastamatule ja sajanditepikkusele võitlusele ei ole seda kusagil õnnestunud likvideerida. Paljud autoriteedid loevad seda isegi kõrvaldamatuks. Tuntud on prof. Tarnovi sõnad: „hävitage proletariaat, saatke sõjavägi laiali, tehke haridus kõikidele kättesaadavaks võimalikult lühikese aja jooksul, lubage kõigil soovijatel abielluda, garanteerige neile rahulik perekonnaelu ja veenge kõiki moraalselt, ausalt, kristlikult elama ja siis … ja ka siis jääb prostitutsioon ikkagi alles“, sest selle põhiliseks põhjuseks, paljude teadlaste arvates, on mandumise tagajärjel tekkinud kaasasündinud pahelisus. Selle tõestuseks prof P.N. Tarnov toob prostituutide antropoloogiliste ja bioloogiliste mõõtmiste tulemused, millised näitavad, et nende kolp on väiksem kui põllutöölistel ja veelgi väiksem kui vaimset tööd tegevatel naistel. Nägu aga on neil suurem, kui teiste kategooriate naistel. Kolba näo mõõtude ületamine näitab tüübi vähetäiuslikkusele. Peale selle on neil leitud palju teisi füüsilisi väärarenguid, milliste tõttu tuleb prostituute lugeda puudulikult arenenuteks ja vigasteks olenditeks. Kuid heitmata kõrvale kaasasündinud põhjuseid, ei või tunnistamata jätta, et ikka enamik prostituute tegelevad oma ametiga puhtalt sotsiaalsetel põhjustel, millistest esimesel kohal on puudus, ahvatlus, ühiskonna moraali langus, vaimse arengu mahajäämus. Igasugune üksikute kohakeste üksikute perekondade majanduslik vapustus suurendab prostituutide ridasid. On täheldatud sõja, ikalduse, tööstuskriiside otsest mõju prostitutsioonile. Sageli muutuvad prostituutideks töö kaotanud koduteenijad ja vabrikutest vallandatud naised. Alguses nad on seda ajutiselt, kuni uue töökoha leidmiseni, kuid, kui neid on peibutatud palju parema tasuga, hulga kergema töö eest, siis saavad neist lõpuks alalised kutselised prostituudid. Peibutatakse eelkõige rohkearvulistes väikestes maistööjõudu tarvitatavates ettevõtetes. Tihti asuvad P teele neid varem enne peibutanud isikute poolt saatuse tuulte kätte maha jäetud tüdrukud. Olles perekonnast välja tõugatud, leidmata sobivat tegevust, tööd, nad satuvad ainsa kättesaadava ameti P juurde. Kui juba selleks on saadud, siis on sellest raske loobuda ja seda suudavad üksikud. Rohkearvulised katsed neid ausale tööle pöörata, nii nagu näitavad kõikvõimalike rohkearvuliste heategevusasutuste aruanded, on andnud viletsaid tulemusi. Kõik need filantroopilised asutused kaebavad oma tegevuse vähest tulemuslikkust. Päästa suudetakse vaid väheseid, põhiliselt neid, kellele vanus või haigused teevad kõlvatusega äri ajamise võimatuks. Kõigis neis suhtes on tüdrukutele suureks ohuks suured linnad ja üldse vallalise nooruse kogunemise kohad, millistes tekib nõudmine prostitutsiooni järele. Samas tõukab neid sellele teele halastamatu ekspluateerimine, milline rõhub mitte ainult naisi vaid ka lapsi. Kuigi seadus karistab karmilt vanemaid ja hooldajaid noorte kõlvatusele tõukamise eest, sellegi poolest kohtab seda linnades igal pool. Eriti kuulus selle poolest on London ja Rooma. Paljude vene arstide tähelepanekute järgi on eriti kurb olukord alamate kihtide orvustunud alaealiste hulgas. Omamata vara ei leia ta ka hooldajaid. Selliste seisukord laseb neid lapsi kergelt kõlvatusele meelitada. Tavaliselt asuvad nad lapsena teenijaks või õpilaseks mõnda töökotta. Olles vägistatud peremehe, selle laste või mõne teenija poolt õige varajases eas 9-10-12.aastaselt, muutub selline orb peaaegu alati kutseliseks P. Paljudes linnades on prostituutide koosseisu kohta kogutud üpris üksikasjalik statistika. Nii näiteks vene arvude järgi, kuni 70% olid alla 25 aastased, kusjuures nende hulgas esines ka 12 ja 10. aastaseid tüdrukuid. Peterburis andis suurima % talutüdrukud (47,6%), kodanlased (30,1%), ametnike perest on 1,2% üldarvust ja aadlike hulgast vaid 0,8%. Dubrovski statistika järgi on tüdrukuid 83,7%, abielunaisi 6,0%, leski 4,1%, lahutatuid 2,9%. Tähelepanuväärne on see, et vene prostituutide üldarvust oli vaid 3,6% isa ja ema, 3,3% -isa, 5,7% ema, 87,4% - olid aga täiesti orvud. Mis aga puudutab ametile eelnevat aega-tööd, siis Dubrovski järgi, olid 45% teenijate hulgast. Oboznenko Peterburi puudutavate andmete põhjal oli prostituutide seltskond äärmiselt mitmekesine. Enamik oli olnud teenija, vabrikutööline, pesunaine, kuid olid ka põetajad ja halastajaõed, guvernandid, näitlejad, lapsehoidjad, õpetajannad, koorilauljad jne. Samasugusele eelnevate ametite mitmekesisusele viitavad teised, nii kodu- kui välismaised aruanded. Sattunud prostituudiks, muutuvad nad kergelt oma peremehe poolse ränga ekspluateerimise ohvriks, jäävad nad ilma oma volist, neid loovutatakse või müüakse teistele peremeestele edasi teistesse linnadesse ja riikidesse. Leidub hulga fakte, et on olemas rahvusvaheline, teistesse riikidesse, elavate inimestega organiseeritud kauplemine. Vaid haigus, vanadus, tööks kõlbmatus laseb peremeeste ikkest vabaneda. Prostitutsiooni, kui ühiskondliku pahe tähendus, on tingitud sellest, et olles üheks inimväärikusele kõige alandavaks tegevusalaks, ta demoraliseerib mitte ainult prostituute, vaid ka kõiki temaga kokku puutuvaid isikuid ja on perekonda lagundava mõjuga. Näiv kerge ja tulus teenistus, väliselt lõbus elu ja meelelahutus peibutab noori, kogemusteta tüdrukuid ja tõukavad neid samuti sellele samale teele. Mis aga puudutab P. sanitaarses mõttes, siis selle oht kujutab endast veneeriliste haiguste laia levikut üldse ja puudutab eriti süüfilist. Rohkearvuline ja üksikasjalik statistika ja jälgimine näitab, et peaaegu iga selle ametiga tegelev naine nakatub vältimatult esimese kahe-kolme aasta kestel ja nakatab ka teisi. Ka kõige tähelepanelikum ja tihedam juba nakatunud P. arstlik järelvaatus ei garanteeri selle edasise leviku lõppemist, kuna silmaga nähtamatud osakesed viivad nakkust edasi. Kuna aga põhiliseks P kontingendiks on suurte linnade, vabrikute, kaubandus ja tööstuskeskuste vallaline noorsugu, kes nakatatuna toovad haiguse koju ja loovad nn. “olmesüüfilise“, mis ei ole suguliselt levinud. Nii võib üks haige prostituut nakatada sadu inimesi, kellest paljud levitavad seda mittesugulisel teel. Nii on P puhas kvalitatiivne tähendus, mitte hulgaline. Selle asjaolu jätavad prostitutsiooni reglementeerimise vastased tähele panemata, rääkides, et üldises massis on süfiliitikuid vähe. Kuid sagedase kontrolliga avastatakse haigus ennem, kui see levida jõuab ja esimeste tunnuste ilmnedes haige isoleeritakse ajutiselt. Kuid sellise politseilise kontrolli suhteliselt väike mõju ja agentide vead on paljusid pannud reglementeerimise kasulikkuses kahtlema, milline väljendus abolitsionistide liidu loomises. Riigi poolse P. reglementeerimisse sekkumise vastane agiteerimine ülalpool nimetatud billi - 1864.a. Contagious diseases prevention Acts, 1866, 1868 ja 1869.a. seaduse vastu, millise kohaselt, kui politsei teatab rahukohtunikule kõlvatusega tegelevas naisest, siis ta võib käskida ta allutada kuni ühe aasta kestel arstlikule kontrollile. Selle akti vastu esinesid Londoni “prostituutide pöördumise“ ühingu liikmed. See liikumine sai erilise hoo tänu pastor Butleri abikaasa Josephine ((Nimi kontrollida?!)) erakordsele energiale ja kindlameelsusele, kelle ettevõttmisel asutati Federation britannique continentale et generale, mis seisis otseses seoses teiste riikide ühingute, liitude, liigade ja asutustega, millised üht või teistmoodi pooldasid P. vabadust. Föderatsiooni liikmed, neegrite orjusest vabastamise eest võitlejate eeskujul ja auks, võtsid enesele abolutsionistide nime, s.t. olid prostituutide seaduse ja ühiskonna orjuse alt vabastamise pooldajad, et nad vabastataks administratsiooni „häbistava õigusetuse ikke alt“ ning et neil lastaks vabalt tegutseda. Inglismaalt levis liikumine Itaaliasse, Sveitsi, Saksamaale, Belgiasse, Prantsusmaale, Ameerikasse ja imbus osaliselt ka isegi Venemaale. 1877.a. toimus Genfis liikumise esimene kongress, millisel asutati iseseisvad hügieeni, moraali, poliitilise ökonoomia, heategevuse ja seadusandluse sektsioonid. Juba esimene kongress kuulutas välja rea lauseid, millistest on enim iseloomulikumad järgmised: P- on loodusseaduste ja hügieeni seaduste peamine rikkumine, selle organiseerimine on vastuolus seadustega, millised karistavad kõlvatusele õhutamist. Seadus ei tohi rikkuda igale naisele kuuluvat enese üle otsustamise õigust. Igasugune P – reglementeerimine mitte ainult ei vähenda süüfilise levikut, vaid vastupidi, soodustab selle nuhtluse levikut, õhutab ühiskonda kõlvatusele, suurendab ebaseaduslikult sündinute %, arendab ebaseaduslikku prostitutsiooni. Kohustuslik arstlik läbivaatus kontrollitud naiste tervise suhtes on enesepetlik garantii. Selle, reglementeerimise korras, naiste või meeste arstliku sundusliku läbivaatuse teostamise on kisendavaks inimõiguste rikkumiseks, milline solvab tsivilisatsiooni kõrgeid eesmärke ja on ekslik hügieeni tagamise seisukohalt. Lõbumajad on moraalse taseme alanemise põhjustajateks, ohtlikuks autuse õhutamise kooliks. Naised, keda lõbumajades peetakse on seal vägisi ja jõuga kinni peetavad ning on tõelised orjatarid oma perenaise-mehe ikke all, kes omatahtsi valitseb nende keha ja tahte üle. Riik peab loobuma prostituutide hügieenilistel- ja assenisatsiooni eesmärkidel jälitamisest. Veel enam, et siin ei ole jutt välisest ohust, nagu tavaliste epideemiate puhul, vaid selline, millisega kokkupuutumisega inimene riskib vabatahtlikult, teades sellisest ohust. Riik peab keelama ära igasuguse prostitutsiooni organiseerimise ja igasuguse proksenetismi kõikides selle vormides ja seostes. Peale Genfi kongressi toimusid veel samasugused Genuas, Haagis ja teistes linnades. Erandiks Inglismaa, ei saavutanud abolitsionistid mingit praktilist tulemust. Itaalias Krispi esimene valitsus tühistas reglementeerimise, kuid see kehtestati varsti uuesti. Abolitsionistide ebaedu põhjused peituvad nende argumentide äärmises nõrkuses ja faktiliste arv-andmete ilmses moonutamises. Nii, näiteks, kõik inglise sõjaväearstide aruanded näitavad, et peale järelevalve kehtestamist toimus Inglise sõjaväes järsk suguhaiguste vähenemine, kuid abolitsionistide töödes muudeti need arvud tundmatuseni. Samuti nagu arvud meeste kohta, kes pöördusid suguhaigustega arstide poole nn vaba prostitutsiooni puhul, samas kui järsult vähenesid arvud suguhaiguste puhul arsti poole pöörduvate naiste hulga kohta. Seda fakti märgati mitte ainult Inglismaal vaid ka Itaalias. Abolitsionistid moonutavad täielikult neid arve, heites kõrvale need, millised ei ole neile kasulikud (kergete haiguste juhtude ja süüfilise algkuju juhtude välja jätmine) ja juhindusid vaid teise astme süüfilise arvust, kusjuures just nimelt nende poolt kõrvale heidetud arvud on tõeliseks ohtliku nakkuse ulatuse määraks. Samamoodi väheõiglaseks võib tunnistada abolitsionistide väidet, et prostitutsiooni reglementeeriv riik seda selle-samaga õnnistab. Riik ei saa keelata kõlblusetust, aga vaid takistada selle avalikke ilminguid, et kellegi kõlblusetust ei saaks kellegi tootmisala. Kuid igasugune naine, kes otsustas oma kehaga äri teha, muutes sellise kauplemise oma elukutseks, annab sellesama aktiga riigile õiguse jälgida selle üle, et ta ei tekitaks teistele materiaalset ja moraalset kahju. Igaüks tunnistab ju, et riigil on õigus jälgida selle üle, et vabrikud ja tehased oleksid rajatud ja töötaksid nõnda, et nad oleksid hügieenilised, et nad ei rikuks pinnast, vett, õhku. On loomulik, et tema kohustuste hulka kuulub sanitaarses mõttes ohtliku Prostitutsiooni tööstuse kahjutustamine. Isegi kui ta nimetatud eesmärki ei ole saavutanud, on P. reglementeerimine äärmiselt soovitav seepärast, et juba oma mitterahuldaval kujul ta ainult vaid mõningal määral garanteerib õnnetute naiste ja prostituutide isiksuse ja huvide kaitse. Londoni ja teiste suurte Inglismaa linnade kogemus näitab, et mitte kusagil ei eksisteeri sellist isiksuse julma mõnitamist, sellist õigusetust, prostituutide kõige võikamat ekspluateerimist, kui just seal, kus prostitutsiooni üle järelevalve puudub. Londonis toimetatakse kõlblusetutel eesmärkidel lastega kauplemist täiesti avalikult, samal ajal, kui mujal seda tehakse salaja ja range karistuse hirmu all. Vaba prostitutsiooni kohtades toimetatakse kõike avalikult, sest puudub kõlblusetust reguleeriv organ. Kasutatud, st. tõlgitud Ensükl. Sõnastik Broc. Efron. 1898.a. 50. kd. Lk.479-486 -=F8:;>?548G5A:88 A;>20@J $.. @>:30C7, ..D@>=. !1-1898., " 50 A. 479-486. Vt. Kirjandus. Parent-Duchatelet , De la prostitution dans la ville de Paris (1857); Jeannel, De la prostitution dans les grandes villes (1874); Lecour, La prostitution a Paris et Londres“ (Pariis 1882); Dufour, „Historie de la prostitution“ (1852); Martineau, „Prostitution clandestine“ (1885); ((Edasi venekeelne kirjandus, mis jääb laiskuse tõttu toomata, kuid vaevalt keegi viitsib neid esimesigi välja otsida ja ega teisigi kergemini kätte ei saa. K.L.)). *** Prostitutsioon (lad.) ., s.-pol, naiste kutsepärane elatumine andumisest meestele. Vastupidi esineb ka meesp., samalaadilise nähtusena. P. on niisama vana kui inimesekultuur ise. Juba Piiblis on kõnet prostituutidest e. lõbunaistest. P. levis vanast Babülooniast kiiresti Foiniikiasse, Küprosele, Egiptusse ja Pärsiasse, omandades kohati nn. püha p-i ilme (Hieroduulid). Kreekas moodustasid prostituudid eriseaduse alusel oma iseseisva korporatsiooni. Eriti rohkesti esines prostituute Roomas keisrite ajastul ja ka renessansiajal. Keskajal oli prostituutide tegevus reglementeeritud vastavate määrustega ja nad moodustavad mõnel pool eri tsunfti. Ajaloos on mitmed kõrgema haridusega ja hea kasvatusega prostituudid etendanud silmapaistvat osa. Et p. osutub rahvaste ja riikide elus raskeks paheks, eeskätt suguhaiguste levitamise pärast, siis on p-i vastu püütud võidelda mitmesugusel viisil. Kogemused on näidanud, et selle kohastest püüdeist hoolimata ei ole võimalik p-i vägivaldselt hävitada või survega piirata (vrd. Abolitsionism). Seepärast suhtutakse tänapäev p-i kui sallitavasse ühiskondlikku pahesse, mis tõttu riigivõim seda lubab, näit. lõbumajades e. bordellides ja sellekohast järelvalvet korraldab (Kombluspolitsei). Eestis võivad prostituudid äritseda ainult neis kortereis, mis on sellekohaselt seadistatud ja Tervishoiu- ja hoolekandevalitsuses registreeritud. Korteriomanik on kohustatud prostituudiga käituma nagu tavalise üürnikuga. P-s kahtlustatavailt võib politsei nõuda tervisetunnistust ja lähemaid teateid tema isiku, elukoha ja kutse kohta. Vastavate kaebuste alusel seatakse kahtlaste järele valve. Kui agendi kogutud ja kaebajate andmed ei peaks vastama tõele, teatatakse agendi ja kaebajate nimed kahtlustatavale. Prostituudid on kohustatud käima arstlikul järelvaatusel omavalitsuse tervishoiuosakonna arsti poolt määratud ajal ja kohas. 1929.a. oli Eestis registreeritud 807 prostituuti. P-i peamiseks põhjuseks on iseloomunõrkus, isiku arenematus, sotsiaalne olukord (majanduslik kitsikus), ühiskonna madal moraalne tase jne. P-i vastu aitavad võidelda magdaleenumid. EE. VI 1933. lk. 1041. A.-T.K.;A.V. (Kliimann A.-T , prof., Valdes, A. prof.) *** …. Kapitalistlikes riikides peavad prostitutsiooniga võitlust progressiivsed elemendid, naiste, noorsoo ja teadlaste demokraatlikud organisatsioonid. Nendest on tähtsaim Rahvusvaheline abolitsionistide föderatsioon (FAI), milline eksisteerib 19. saj. 70.aastatest ja mis seadis endale ülesandeks prostitutsiooniga võitlemise kohustusliku prostituutide arvelevõtmise tühistamiseks, prostitutsiooni kahjulikkuse selgitamisega, prostituutidele varjupaikade organiseerimise ja töö otsimisega. Abolitsionistid annavad Pariisis välja ajakirja „Revue abolitionniste“, milline paljastab „kommertslikku“ reglementeeritud prostitutsiooni kui organiseeritud äri. Pariisis eksisteerib veel „Rahvusvaheline inimestega kauplemise lõpetamise büroo“, mis organiseeriti 1899.a. Rahvusvahelistest aktidest, millised on suunatud P võitlemisele võib viidata 1949.a. inimestega kauplemise ja prostituutide ekspluateerimise keelamise konventsioonile, mis on kiidetud heaks ÜRO Peaassamblee poolt 2. detsembril 1949.a. See konventsioon asendas kõik varem eksisteerinud ˜ ™ œ ¸ Â í EfgnoØ ¾ø.“µ2Yyz{|¬áqv–Þ-MY^'’”&.;R€† ¢¤¥Ž°¾üøôøôøôðôðüðéðåáÝÕÝÑÝÍÉÍÉÍÅÉÁ½¹½µ¹µ¹µ±¹±µ±©¢žš–’ŽŠhö7hÍ(¶hK2hÛOh¿LÝhùÚheBheBhPah qŽhjm¬heBh}mÚhÇ{hmlhŠh{hKhÚBÓhXi3hXi36hXi3hS+×h>DSh;fNh;fNh;fNh¤1hþDòhÊŠ5g#ç:öJšOQdqfgl}Œ`JŽ‰—¥‘$’¾œ¿œ ž¢ž¤ž¦ž%¡ýýýýýýýôôôëëëëëëëëëææÝëëÝ„Ä`„Ägd°e|gd°e|„Ä`„ÄgdÞiç„Ä`„Ägd7ìÎÀèÀþþ¾Ês"Ý#c$À&º),^.1k3n3˜3`6¾8Ñ8ã8ä8%9Ê9æ:ç:a<d>î?þ?@0B€E«GCHˆJ‰JœJJõJöJìLIOLO™OšO›OcRW¨XûX![üøôðìèäàÜØÔØÐÔÌÔÈÌÄÈÀÈ¼¸´¸´°¬¨¤ ¤ ¤Èœ˜”˜œŒ”ˆ„€h0]XhêmrhVŠhê_Phv/ShÃ'•hi}ìh>qh‰~yh„hfB hØMh [™h‚1(h¦a’hÊ<¤h;fNhRU>h’AÙh±~ýhšhHJh«5²hôh¤U–hG$ÚhSÓh6Fªh:sÎh–Z%hx@rh #•/![:[u[ã\ä\aa"a(a aPdQdSdpfqfþghhÝhÞhOjgjÂjllìlmm9m¡n7o3rErFr\rqrÚsãsüsýs|~qˆœ«µ‚Ñ‚Ò‚ÿ…£†«†ˆ,ˆ÷óïëïçïçïãßãÛãÛ×Û×Ð×Ì×ÌÛÌÈÌÈÄÀ¼¸¼¸¼¸´¸´°¬¨¤¨¤¨¤ œ˜””ŒhºxŠh( h.hÌRh‡öhÞiçhß\h ˆhð*¼h`QhŸ}’h†,Uh^|0hÄc@hî¢h-@Xh1¸h*gêh*gêh*gêh7ìhv/Sh;uht2ôhŒhCSh0]Xh0]Xh0]X66,ˆ£ˆ»ˆÉˆùˆ3‰Î‰!Š%Š&Š/Š4Š5Š˜ŠªŠÉŠÏŠÒŠñŠ|Œ}Œ¸Œ_` ŽIŽJŽˆ‰æ–—v‘‹‘‘¤‘¥‘#’$’Š’Å’˜— —É—?šYš`švš€šš¢š½œ¾œõœøœùœüœÿœžFžˆžüøüôüðôìôìôìôøôøèøèäèàèàÜàÜØÜØÜØÑÌØÅÁÜÁ½¹µ¹µ±µ±µ±µ±Á¦¦¦¦Ÿh±šh°e|h‰>Bh°e|h°e|hH&[hâsh!hhµ2£hX1hbnhbn hbn5hµ2£hbnhbnhdèh"$·hi}ìh@ Œh( hû-hºxŠhspíhbhâ>ˆžŽžœž¢ž¦ž~ #¡&¡2¡4¡¿©À©Ê©äÀÂÀÎÀÏÀÕÀÖÀ×ÀÙÀÚÀàÀáÀãÀäÀåÀèÀéÀùõùõñíõåÚÓõÏËÉËÏ¿¹¿¹µ¿¹¿ª¿¹µÏh˜G10JmHnHuh˜G1 h˜G10Jjh˜G10JUUhêShxhxhxh\dhxCJ aJ hxCJ aJ h±šhH&[h°e|h±šh°e|%¡&¡'¡(¡1¡2¡3¡n©o©¾©¿©À©Á©Ê©Í©Î©¦ÀÄÀÅÀÎÀ×ÀØÀÙÀåÀæÀöñññññññññööññññèññÜÓÑÜÓ„h]„hgdG$Ú„øÿ„&`#$gd±~ý„Ä`„ÄgdêSgdx„Ä`„Ägd°e|naiste ja lastega kauplemise konventsioonid (1904-21 ja 1933.a.). Kuid senini see ei ole veel kõikides riikides ratifitseeritud. … Käsitleva kirjanduse loetelu lk101 SVE 1955. 35 kd. lk100-101. *** PAGE PAGE 10 æÀçÀèÀéÀýýøgdx 1h°‚. °ÆA!°‰"°‰#‰$‰%°œJ@ñÿJNormaallaadCJ_HaJmH%sH%tH%6A@òÿ¡6Lõigu vaikefontRióÿ³RNormaaltabelö4Ö l4Öaö*kôÿÁ*Loendita2 @ò2G$ÚJalus Æ¸p#6)@¢6G$ÚLeheküljenumberÞ¤Äÿÿÿÿgç2öBšGQ\q^_d}„`…J†‰‡—ˆ¥‰$Š¾”¿”•a•b•c•d•6—7—8—9—B—C—D—Ÿ€ŸÏŸÐŸÑŸÒŸÛŸÞŸßŸ›¤¹¤º¤Ã¤Ì¤Í¤Î¤Ú¤Û¤Ü¤ß¤˜0€€0˜0€€˜0€€˜0€€0˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€0˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜@0€€˜@0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€ €˜0€€p˜0€€p˜@0€€˜@0€€p˜@0€€€˜@0€€˜0€€˜˜0€€p˜0€€˜˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜˜0€€˜€€P€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0 ¡Äq^_da•ß¤O900¼Ã4FöO900€O900€Oy00 š€€¸R°Ã¾![,ˆˆžéÀWZ[\]%¡æÀéÀX^aèÀY!•!ÿ•€$)-45@ö y€¡¨Ûè“› # % - ú 9Dû| „ dp’–ÓÛÝåçîð÷'.…Ž(1<@BHJOV]^dfkˆ’“™NVbn¨°äê(5LQ‹–£ªÄÎÑ×.2Í×aj†Ž@G`hipqz¥°ðø);B†‘¤²ª³jq€ŒÂÌ!!ô"#v##±#´#µ#¸#¹#À#Â#Å#Æ#Ð#%%''"'''\'c'Ž'”'û'(ê(ñ(- ---j5v55˜5>7H70@8@C@J@‰CC‘CšCÍCÔCåCðCG—GQHWHëIþIcLlLnLvL/NFN^PeP÷PQ±Q¹Q!S,S0S9SáSçSèSêSëSðSTTTTöTûTÉUÓUÔUÜUÝUéUêUîU^™^×^á^b$b€e‡eNgRgSgYgùpqºsÃsÓtÜtu u#-.67ABFˆ€€™€¢€ì€ù€ %)1‚/‚ÊˆÙˆò‰ÿ‰TŠZŠÏŠÕŠ×”Þ”è”í”î”ô”•"•#•*•+•/•0•8•:•D•h•„•ˆ•Š•Ž•š•›•Ÿ•»•Â•Å•Ç•Ë•×•Ø•Ü•Ý•à•á•è•é•ï•ù•ÿ•–––$–5–;–>–F–M–Y–c–l–o–{–|–‡–.—2—^—d—¬—²—˜Ÿ¤Ÿ¯Ÿ³Ÿ½ŸÃŸø¡ý¡þ¡¢Ã¤Ü¤ß¤fhæ2è2õB÷B™G›GP\Q\p^q^__dd|„}„_…`…I†J†ˆ‡‰‡–ˆ—ˆ¤‰¥‰#Š$Š½”¿”••`•d•5—>—A—E—~ŸŸÎŸ×ŸÚŸÛŸÝŸßŸs Ó š¤›¤·¤¿¤Â¤Ã¤Ü¤ß¤Q\z\¿”ß”õ”•.—6—>—B—×ŸÞŸs Ò ›¤Â¤Ã¤Ü¤ß¤Ã Î Ã¤Ü¤ß¤ÿÿrauntssår{Šy>qz>ØM„¤1CSŠ.bn›_ôâsŒ–Z%‚1(M)¼C*û-^|0X1˜G1K2Xi3 4ö7²4>RU>Äc@ AeBCDHJKßKV/K;fNÛOê_P`QÌRêSv/S>DS†,U-@X0]XH&[ß\”;]Paxaa!hmlx@rêmr;uxmuy‰~yÇ{°e|ÑE} ˆÊŠVŠºxŠ@ Œ qŽ¦a’Ÿ}’ #•Ã'•¤U– [™š±š( fB î¢µ2£Ê<¤6Fªjm¬«5²Í(¶"$·1¸ð*¼†*½4 ÂPxÄ:sÎOHÒÚBÓSÓS+×’AÙùÚG$Ú}mÚ¿LÝbhâÞiçdè*gê7ìi}ìspíþDòt2ô²ö‡ö±~ýÛŸ›¤ß¤ÿ@€Ç Ç 0%Ù11Ç Ç 4•–õ£Þ¤P@PžP@@P€@ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿGº‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&º‡z €ÿArial"qˆðÄ©R4×&%L×†2•:‰ŒT+:‰ŒT+!ð‰‰´´r4o¤o¤ 2ƒQðH)ðÿ?éÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÊŠÿÿrauntsrauntsþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0d˜¤°ÀÌØè ø , 8DLT\éssrauntsaunaunNormalraunts50nMicrosoft Word 10.0@¾¿Ý£@\õDþÉ@fìUšÊ:‰ŒþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0ìhp€ˆ˜ ¨°¸ ÀÍékoduTi+To¤A Tiitel !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abþÿÿÿdefghijþÿÿÿlmnopqrstuvwþÿÿÿyz{|}~þÿÿÿ‚ƒ„…†‡þÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿ‹þÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFb|ušÊ€Data ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿc1Tableÿÿÿÿk×WordDocumentÿÿÿÿ"ÄSummaryInformation(ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿxDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿ€CompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿkÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ô9²q