Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ qsþÿÿÿpÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@%ð¿’mbjbjÏ2Ï2%"ˆXXxeÿÿÿÿÿÿˆôôôôôôô8H4|4P!¶¼¼"ÞÞÞÞÞÞÏ Ñ Ñ Ñ Ñ Ñ Ñ $"RX$Bõ ôÞÞÞÞÞõ ôôÞÞ !^^^Þ"ôÞôÞÏ ^ÞÏ ^^tïôô;Þ°p›»üñ ÊâÏ !0P!,š$âZš$;ôôôôš$ô;”ÞÞ^ÞÞÞÞÞõ õ äì$<"ì Salalepingud 1915-1917.a. Woodrow Wilson. Maailmasõda. Versailles´ rahuleping. Dokumendid ja märkmed. Tõlge Ameerika Versailles´ konverentsi ajakirjanduskomitee. Ray Stannard Baker. 1923. III Peatükk. 1915, 1916 ja 1917.a. tähtsamate salalepingute taust. Võib enesele ette kujutada, mida tähendasid tegelikkuses need salalepingud ja millised tehinguid nende kaudu sõlmiti. Siin hakkavad figureerima mitte ainult enamlaste poolt 1917.a. avaldatud Venemaa välisministeeriumi lepingud, millised said hiljem kinnituse Pariisis ja milliste suhtes anti mitu korda selgitusi. Siin leiavad omale koha ka teised salatehingud, nagu Saks-Pico ((Sykesi-Picot ? 1916.a.))leping ja Türgi jaotamist puudutavad St. …de Morieni kokkulepped. Nad ilmusid ootamatult välja rahukonverentsi hämaratest nurkadest ja kutsusid esile tuliseid heitlusi. Ameerika Ühendriikide huvisid puudutavate tähtsamate salalepingute üksikasju varjati kuni ajani, mil rahukonverents asus Vaikse Ookeani probleemide arutamise juurde. Ma pean silmas Liitlaste ja Jaapaniga Shantungi ja Vaikses Ookeanis Saksamaale kuuluvate saarte Jaapani ja Suurbritannia vahel jaotamist puudutavat kokkulepet ((Versailles´ rahuleping = lüh. Vr. Art. 156-158.K.L.)). Senini on avaldatud neist erakordselt olulistest lepingutest vaid üks – 1915.a.Londoni leping, milline meelitas Itaalia sõjas osalejate hulka. Terve rida vähemolulisi „kokkuleppeid“ ujus pinnale aegajalt, täpselt juhuslikult, ka rahukonverentsi ajal, nii näiteks, Suurbritannia ja Prantsusmaa vaheline Aafrika kolooniate Togo ja Kameruni jaotamise kokkulepe. Türgi jaotamise kokkulepe. Mesopotaamiast kuni Vahemereni jooksva raudtee ja isegi torujuhtme rajamise kokkulepe. Mõningad salajasi läbirääkimisi peeti rahulikult edasi mitte ainult peale Ameerika sõtta astumist, mitte ainult peale president Wilsoni programmi üleüldist tunnustamist, mis kuulutati välja 1918.a. jaanuaris, need kestsid edasi, nii nagu ma seda allpool tõestan, kogu 1918.a. kestel, vahetult kuni rahukonverentsini. Vana diplomaatia koob oma võrke ka tänapäev, veel julgemalt, veel otsustavamalt, nii nagu selles ongi tema tarkus. Ei möödu nädalatki, et me ei saaks teada ühest või teisest salasobingust. Tõsi, meie ees tõstetakse üles vaid eesriide nurk, kuid sellegi poolest võib aru saada, et lava sügavuses esitatakse õudset draamat. Venemaa kaupleb Konstantinoopoli pärast. Suurbritannia hangib enesele õigused Pärsias ja Türgis. Aja poolest esimesena sõlmiti Suurbritannia ja Prantsusmaa vaheline salaleping ühelt poolt ja nendega liidus oleva Venemaa vahel, teiselt poolt. Meie teadmised lepingu olemuse kohta põhinevad kolmel Vene Välisministeeriumi 4., 18., ja 20. märtsi 1915.a. dokumendil. Esimeses dokumendis Venemaa väljendab Konstantinoopoli annekteerimise „soovi“ „sõja soodsa lõpu puhul“. Prantsusmaa ja Inglismaa nõusolekut päritakse tingimusel, et nende „kavatsustele .. Otomani keisririigis ja muudes kohtades osutatakse igakülgset toetust“. Teises dokumendis antakse Briti valitsuse poolt „täielik kirjalik nõusolek“ „väinade ja Konstantinoopoli enese Venemaa poolseks annekteerimiseks“. Kolmas ja neist tähtsaim dokument, millise alusel kogu tehing lõpetatakse ja milline avab meile selle, millist saaki Inglismaa ise jahtis, me toome selle ära sõnasõnalt: Vene Välisministri Londoni saadikule saadetud salajane telegramm Nr: 1265. Viidates siinsele Suurbritannia Valitsuse 12. märtsi 1915.a. memorandumile, suvatsege väljendada Greyle keiserliku valitsuse sügavat tunnustust Suurbritannia täieliku ja lõpliku nõusoleku eest väinade ja Konstantinoopoli küsimuse lahendamisel Venemaa soovidele vastavalt. Keiserlik Valitsus hindab täielikult Suurbritannia Valitsuse tundeid ja on veendunud, et mõlemapoolsete huvide siiras tunnustamine tagab alatiseks Venemaa ja Suurbritannia vahelise kindla sõpruse. Andnud juba lubadused, millised puudutavad kaubandust väinades ja Konstantinoopolis, Keiserlik Valitsus ei näe takistusi, et kinnitada oma nõusolekut selleks, et seada sisse: 1)Konstantinoopoli kaudu transiitkaubanduse, kaupadele, mis ei tule Venemaalt, ega suundu Venemaale, sisseseadmiseks aga samuti 2)väinadest kaubalaevade vaba läbisõit. Keiserlik Valitsus jagab tervikuna Suurbritannia Valitsuse arvamust selles, et moslemite pühad paigad peavad jääma ka edaspidi sõltumatuteks moslemi valduseks. Nüüd aga oleks soovitav selgitada välja see, kas peetakse silmas nende kohtade Türgi võimu alla jätmist, säilitades Türgi Sultani kaliifitiitli nimetuse või siis nähakse ette see, et luuakse uued iseseisvad riigid, nii et vaid nende või teiste määrustega seoses hakkab Keiserlik Valitsus formuleerima oma soove. Omalt poolt Keiserlik Valitsus pidas üpris soovitavaks Türgist kalifaadi eraldamist. Palverännakute vabadus peab olema , muidugi, täiesti tagatud. Keiserlik Valitsus kinnitab oma nõusolekut, et inglise mõjusfääri võetakse Pärsia neutraalne tsoon. Seejuures ta peab õiglaseks selgelt välja öelda, et linnade Isfagani (?) ja Iezda (?) rajoonid, millised moodustavad viimastega ühe lahutamatu terviku, oleksid kinnistatud Venemaale, pidades silmas seal tekkinud vene huve. Neutraalne tsoon, milline käesoleval ajal on kiilunud Vene ja Afganistani piiri vahele ja läheneb Zulfageeri (?) (( Ma ei leidnud kaardilt selliseid kohti. Hiljem kirjutan vene keeles . K. L.)) tähtedega juures vahetult Venemaa piirile. Seepärast tuleb selle kiilu osa ühendada vene mõjusfääri. Keiserlikule Valitsusele on olulise tähtsusega neutraalses ehitatav raudtee, milline nõuab edaspidist sõbralikku arutelu. Keiserlik Valitsus arvestab ka tulevikus, et tal on nimetatud mõjusfääris täielik tegevusvabadus, andes talle, konkreetsemalt, selles sfääris õiguse arendada eelistatult oma rahanduslikke ja majanduslikke algatusi * …. (Allkiri) Sazonov. (* Teksti järgi, mis on avaldatud „ Izvestia“ Nr: 221, 1917.a.) Selle salakokkuleppe eesmärk on piisavalt selge. Peeter Suure aegadest peale on Venemaa ahnelt vaadanud Konstantinoopolile ja Dardanellidele. Venemaa püüdis luua oma kaubandusele vaba pääsu lõunameredele. Peamiseks takistuseks oli senini Inglismaa poliitika, kes püüdis toetada Bosporuse üle kontrolli omava Sultani võimu. Seepärast Venemaa haaras kinni esimesest võimalusest, milline temale, tänu sõjale, avanes, et hankida tema liitlastelt, sõja õnneliku lõpu korral, selle Türgi piirkonna enesega liitmise õiguse (1600 ruutkilomeetri ulatuses). Kuid selles seisnes vaid tehingu üks külg. Hüvitusena Inglismaa, Prantsusmaa (hiljem ka Prantsusmaa) nõusoleku eest tema valduste ja võimsuse suurendamise eest, Venemaa kohustus toetada „ Suurbritannia majanduslikke huvisid ja suhtuda sama soosivalt Inglismaa poliitilistesse pretensioonidele muude paikade suhtes“: „muude paikade“ all tuleks mõista Pärsiat, Mesopotaamiast ja Egiptust. Jaanuaris 1907.a. oli Suurbritannia ja Venemaa vahel sõlmitud konventsioon, millise jõul mõlemad pooled kohustusid: austada Pärsia terviklikkust ja sõltumatust“, kuid loobumata, siiski, kaubanduse huvides nn. „mõjusfääride“ loomisest. Nende salalepete sõlmimisel 1907. ja ka 1915.a. Pärslaste arvamust ei päritud. Pärsia oli esimeseks väikeriigiks, milline pöördus Pariisi Konverentsi president Wilsoni poole, et teostada oma rahva suhtes enesemääramisõigust. Uue 1915.a. salalepingu alusel sai Suurbritannia kontrolli Pärsia neutraalse tsooni üle, kusjuures Venemaale anti „täieliku vabaduse Põhja Pärsias“. Peab veel märkima, et Briti Valitsus, kes valdas Inglise-Pärsia naftakompanii osakute rõhuvat enamust, saades sellisel viisil „oma mõjusfääri“ uued naftaallikad. Nimetatud selts omandab 1901.a. 60 aastaseks perioodiks kõik Pärsia naftaallikad, väljaarvatud Põhja piirkonnad, millised asuvad senini ((1923.a.)) Venemaa kontrolli all. Seda lepingut hoiti inglise ja prantsuse (aga muidugi ka vene) rahvaste eest suures saladuses peaaegu Venemaa vana valitsuse kukkumiseni. See kokkulepe oli tsaari ministrite poolt avaldatud lootuses, et ta, olles vene rahvale maiuspalaks – ammuste Konstantinoopoli vallutamise unistuste teostamisest – kindlustab juba vankuma hakkavat tsaari trooni. Kuid tulemused olid hoopis vastupidised. Revolutsioonilised parteid kasutasid seda lepingut, kui vene valitsuse kahepalgelisuse tõendit ja seepärast oli revolutsioonilise võimu esimeseks asjaks territooriumite nõudmistest loobumine ja järgmise platvormi väljakuulutamine: „Mitte mingeid anneksioone, kompensatsioone, rahvaste enesemääramise õigus!“ II. London salaleping: Itaalia meelitatakse sõjas osalema lubadusega anda talle Dalmaatsia ja teised piirkonnad. Teiseks salalepinguks oli 26. aprilli 1915.a. Londoni Leping, millisega peibutati Itaalia sõjast osa võtma. Oma tegevussfääri ja tähenduse poolest oli see, võib olla, kõige olulisemaks Liitlaste salalepinguks. Ta oli rahuläbirääkimiste ajal peamiseks takistuseks. Ja Nelja Nõukogu ja teised komiteed ja komisjonid pühendasid kontroverssidele ((vaidlusküsimustele)), millised raevukalt nende ümber tekkisid, palju väärtuslikku aega, kui teistele Rahukonverentsi vaidlusküsimustele. Sõja alguses hoidus Itaalia kõrvale ja kauples mõlemate pooltega. Selline positsioon andis temale suurepärase rahvusliku auahnuse rahuldamise võimaluse. Olles innustatud, Itaalia välisministri sinjor Salandri (18 oktoobri 1914.a.), väljenduse järgi, sacro egoismo – püha egoismi tundega, ta valis selle tunde sõdivate Suurriikidega peetavate läbirääkimiste juhtivaks stiimuliks. 19. aprillil Sonino teatas Nelja Nõukogu (vt. salaprotokollid), et „Austria pakkus Itaaliale Etsi ((?)) ja saared“. Kuid Liitlased Londonis võisid pakkuda Itaaliale ilmselgelt kasulikumaid tingimusi. Selleks, et oma osalust selles tehingus õigustada, toonane Inglise minister-president ((peaminister)) Mr Askvit (25. veebruari 1920.a. Paisley kõnes) ütles järgmist: „Kui Itaaliaga sõlmiti Leping ja meie ja prantslased võitlesime Läänerindel oma elu eest… Itaalia Leping, millise eest ei ole mina üksi vastutav, vaid ühtmoodi ka Prantsusmaa ja Venemaa, annab tingimused, millistel Itaalia nõustuks meiega ühinema… kahtlusteta, et see Leping tähendaks Itaaliale, kui me osutuksime võitjateks, selle territooriumi märkimisväärset suurenemist“. Lühidalt öeldes, see Leping mõistis Itaaliale vanad Itaalia piirkonnad Trentino ja Triesti, Hertzi ja Gradiski krahvkonna, Istria ja hulga saari. Edasi, Leping andis Itaaliale üle osa Tiroolist kuni Brennerini, millised on asustatud põhiliselt sakslastega, arvult 200 000 inimest, kes alates 14 saj. kuulusid Austria alla. Suurem osa Istria ja Herz-Gradiski elanikest olid slaavlased, mitte itaallased. Peale selle, Itaalia sai Dalmaatsia koos selle parimate sadamatega (erandiks Fiume) ((Rijeka)) Aadria mere Idakaldal, kaasaarvatud Valonu ((???Vist vana nimi)) linn ja ringkond Albaanias. Terve rida meetmeid, millistega neutraliseeriti Aadria merega kokkupuutuvaid piirkondi, muutes Aadria mere mingiks Itaalia „siseveekoguks“ ja andis talle kontrolliõiguse kõigi ranniku sadamate üle (peale Fiume.) e. ((Rijeka )), millised on mugavad Kagu-Euroopast kaupade sisseveoks. Austria –Ungari jäeti selle lepingu alusel lõplikult mere juurde pääsust ja sajad-tuhanded slaavlased, albaanlased ja kreeklased allutati itaallaste võimu alla. Kuid ka sellest ei piisanud! Itaallased pidid saama, peale selle, eranditult kreeklastega asustatud saared Vahemere Ida osas ja Türgi jaotamise juhtumil, saanuks Itaalia õiguse sellisele osale Vahemerele, milline võrduks Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa osale, st. Väike-Aasia laiale piirkonnale, mis asustatud kreeklastega, türklaste ja teiste rahvastega. Ja lõpuks, Itaaliale lubati territooriume Aafrikas selleks juhtumiks, mil Prantsusmaa ja Suurbritannia „suurendaksid Saksamaa arvelt Aafrikas oma koloniaalvaldusi“. Kõigi nende territoriaalsete juurdeliitmistega garanteeritakse Itaaliale „osa sõjalistest kompensatsioonidest“ (siin mainitakse esmakordselt ametlikult seda instituuti), aga samuti Inglismaa laenu 50, 000, 000 naela. Nende järeleandmiste hinnaga ostetigi Itaalia sõjas osalemine. Selle Lepingu viimane Artikkel (16) kehtestas, et „käesolev Leping peab olema hoitud saladuses“. Ja tõesti, see Leping oli avaldatud ametlikult vaid 20. aprillil 1920.a. See oli ainus salajane Leping, mis ametlikus korras avaldati. Mitteametlikult avaldati enamlaste poolt see juba novembris 1917.a. Enam olulisemad punktid olid juba ammu teada Saksamaal ja Austrias. Peale seda, austria kindralid levitasid seda kõikjal ja kleepisid üles, süüdates horvaatide ja slaavlaste vaenu Itaalia vastu. Viimased lootsid koos Serbiaga luua uued riigid, samas kui nende libasõbrad, Liitlased, jaotasid neile kuuluvaid maid, kui autasusid, Itaaliale. Kahtlematult ka Balkanitel külvas see Leping illusioone ja nakatas oma mürgiga. Arvatavasti ta andis Saksamaa kätte tugeva relva, et hääletada Bulgaaria Liitlaste vastu, et see liituks Keskriikidega. Igal juhul ei ole kahtlustki, et ta tekitas viha ja venitas sõda. III Rumeenia salaleping. Rumeeniaga juhtus sama mis Itaaliaga, kuid vaid selle vahega, et Rumeenia kahtles kauem selles kelle poolel sõdida. Mõlemad vastased pakkusid peibutavaid tükke: Saksamaa Venemaale kuuluvat Bessarabiat, Venemaa aga Austria-Ungarile kuuluvat Transilvaania. Kuid alles 18. augustil 1916.a. vormistati tehing lõplikult. Sel päeval oli Liitlaste poolt allkirjastatud Leping, milline mõistis Rumeeniale mitte ainult tihedalt rumeenlastega asustatud Transilvaania, kui ka viljakaid alasid Ungaris ja põhiliselt serblaste ja ungarlastega asustatud Banati ja Austriale kuuluva Bukoviina koos selle rohkearvulise vene elanikkonnaga. See Leping oli Antanti poolt kiivalt varjatud tema ustava liitlase Serbia eest, mistõttu kutsus esile palju kibedat solvumist. IV Prantsusmaa ja Venemaa leppisid kokku Poola üle kontrolli kehtestamises ja Saksamaa killustamises. 11. märtsi 1917.a., järelikult kuu aega enne Ameerika poolset sõja kuulutamist, nähtavasti Suurbritanniat teavitamata, sõlmiti Prantsusmaa ja Venemaa vahel tähelepanuväärne salaleping. Selle eesmärgiks oli „anda Prantsusmaale ja Inglismaale täielik Saksamaa Läänepiiri edasinihutamise vabadus“, tingimusel, et mõlemad Suurriigid garanteerivad Venemaale „samasuguse vabaduse oma Saksamaa ja Austria vahelise piir kehtestamiseks “. Teiste sõnadega: Prantsusmaa võis vabalt otsustada, kuidas toimida kogu Reinist Lääne pool asuva Saksamaaga, aga Venemaa sai selle eest tegevusvabaduse Poolas. Need salajased dokumendid omavad sellist tähtsust, pidades silmas sündmusi, millised toimusid hiljem Rahukonverentsil, nii et ma toon need nüüdsama ära *. (* Alljärgnevad dokumendid tuuakse ära teksti põhjal, mis avaldati „ …“ Nr. 221., 1917.a.) Dokument Nr.1. Petrograd, 12 veebruar 1917 .a. Koopia Londonisse. Salajane. – Ülevaks tegeval audientsil hr. Dumerg esitas Valitsevale Keisrile üle Prantsusmaa soovi tagada endale, välissõja lõppemisel, Elsassi ja Lotringi tagastamist ja erilist asendit Saari jõe basseinis, aga samuti saavutada Reini taguste piirkondade poliitilist eraldamist ja viimaste korraldamist spetsiaalsetel alustel, et Reini jõgi oleks tulevikus, Saksamaa kallaletungi vastu, kindlaks strateegiliseks piiriks. Dumerg väljendas lootust, et keiserlik valitsus ei keeldu praegu nende ettepanekute suhtes oma arvamuse formuleerimisest. Tema keiserlik Majesteet võiks heatahtlikult põhimõtteliselt suvatseda, millise järgi ma palusin Dumerit, oma valitsusega suheldes, esitada minule kokkuleppe kava, milline võinuks vormistatud prantsuse saadiku ja minu vaheliste nootide vahetamisega. Tulles, sellisel viisil, vastu meie liitlase soovidele, ma loen, siiski, oma kohuseks meenutada keiserliku valitsuse seisukohta, milline oli väljendatud 24. veebruari 1916.a. telegrammis Nr. 943, sellest, et „võimaldades Prantsusmaale ja Inglismaale täieliku vabaduse Saksamaa Läänepiiride määratlemisel, me arvestame sellega, et liitlased omakorda annavad meile samasuguse vabaduse meie Saksamaa ja Austria suhtes eksisteeriva piiri määratlemisel „. Seepärast eesseisev nootide vahetus Dumergi poolt tõstatatud küsimuses, annab meile aluse paluda Prantsusmaa Valitsuselt üheaegselt kinnitada meile oma nõusolekust Venemaale ta tulevaste Lääne piiride määratlemise asjas tegevusvabaduse andmisest. Seda küsimust puudutavad täpsemad andmed esitatakse meie poolt sobival ajal pariisi kabinetile…. (Allkiri) Pokrovski. Dokument Nr. 2. Vene välisministri Prantsusmaa Petrogradi saadikule (D. M. Dumerg) 14. veebruaril 1917.a. üleantud Noodi koopia. Tänasel kuupäeval Noodis Teie Kõrgus suvatses teatada keiserlikule valitsusele, et Vabariigi Valitsus eelistas lisada rahu tingimuste hulka, millised esitatakse Saksamaale, järgmised territooriume puudutavad nõudmised ja garantiid: 1)Elsass-Lotring tagastatakse Prantsusmaale. 2)Piirid laiendatakse, vähemalt kuni Lotringi vürstiriigi endiste piirideni ja need määratletakse Prantsusmaa Valitsuse äranägemise järgi, kusjuures peavad olema arvesse võetud strateegilised kaalutlused ja kogu Lotringi söetööstuse bassein ja samuti ka kogu Saari söetööstuse bassein võetakse Prantsusmaa territooriumi hulka. 3)Muud territooriumid, millised asuvad Reini vasakul kaldal ja mis kuuluvad käesoleval ajal Saksamaa Keisririigile, eraldatakse täielikult Saksamaast ja vabastatakse eelmainitu igasugusest poliitilisest ja majanduslikust sõltuvusest.. 4)Reini vasaku kalda territoorium, milline ei kuulu Prantsusmaa territooriumi hulka, moodustab autonoomse ja neutraalse riigi ja need hõivatakse prantsuse vägede poolt seniks, kuni vaenulikud riigid ei rahulda lõplikult kõiki Rahulepingus sätestatud tingimusi ja garantiisid. Teie Kõrgused teatasid, et Prantsusmaa Valitsusel oleks hea meel võimaluse üle omada võimalust arvestada oma kavatsuste teostamisel keiserliku valitsuse toetusega. Tema Majesteedi, minu augustinliku valitseja käsu alusel, on mul au Vene Valitse nimel teatada käesolevas Noodis Teie Kõrgusele, et Vabariigi Valitsus võib ülalpool toodud kavatsuste täide viimisel arvestada keiserliku valitsuse toetusega. Dokument Nr.3. Pariisis saadiku salajane 11. märtsi 1917.a. telegramm Venemaa siseministrile. Minu vastus telegrammile Nr. 167. Nr.2. Prantsusmaa Vabariigi Valitsus, soovinud kinnitada Vene Valitsusega 1916.a., käesoleva sõja lõppemise puhuks, Konstantinoopoli ja väinade küsimuse reguleerimiseks, Venemaa püüdlustele vastavalt, sõlmitud lepingute kogu olulisust ja tähtsust; Soovides, teiselt poolt, kindlustada oma liitlasele sõjalises ja tööstuslikus suhtes kõik garantiid, millised on Keisririigi julgeolekuks ja majanduslikuks arenguks soovitavad, tunnistab Venemaa täielikku õigust oma Läänepiiride kehtestamiseks. Allkiri: Izvolski. Prantslaste kavatsused on üpris läbinähtavad: nad soovivad tagada endale Elsass-Lotringi, Lotringi raua ja Saarimaa söe aga Reini provintsidest teha puhverriigi, milline on igaveseks ajaks allutatud prantslaste kontrollile. See salaleping oli sõlmitud 11. märtsil 1917.a., täpselt kaks kuud peale seda, kui liitlased olid kuulutanud kõikjal välja solidaarsuse president Wilsoni rahutingimustega ja „rahvaste enesemääramise suhtes“. Peale seda, 22. jaanuaril president esines „ühtse, sõltumatu ja autonoomse Poola“ kaitseks välja. Peab märkima, et inglased eitasid mitte ainult selle lepingu suhtes oma nõusolekut, vaid isegi „kaitsesid seda ideed“. Inglise välisminister Mr. Balfur, soovides pehmendada seda muljet, millise tekitas enamlaste poolt novembris 1917.a. avaldatud Leping, ta tegi 19. detsembris 1917.a. Alamkojas järgmise avalduse: „Me ei andnud kunagi selleks asjaks oma nõusolekut… Me ei soovinud seda kunagi, ega kaitsnud seda ideed“. Kaheksa päeva peale selle vene tsaari ja Prantsuse Vabariigi vahel sobingu sõlmimist vene valitsus langes. Ja sellegipoolest, nõudmised, millised olid esitatud Prantsusmaa poolt rahukonverentsil, olid peaaegu samased 11. märtsi 1917.a. salalepingu sisuga, vaid ühe erinevusega, et ta püüdis oma nõudmisi viia ellu kaudsel teel. V. Jaapan ja Suurbritannia jaotavad omavahel Kaug-Idas asuvaid endisi Saksamaa valdusi. Jääb veel ära tuua üks erakordselt oluline salaleping, milline oli sõlmitud natuke enne seda kui tsaar võimust loobus. Rahukonverentsil sellest ei räägitud kordagi, kuid see oli teada Nelja Nõukogul Pariisis ja selle erinevad punktid olid rahukonverentsil tihti tuliste vaidluste asjaks. See oli Leping, või parun Makino väljenduse järgi, üheltpoolt inglaste ja prantslaste ja teiselt poolt jaapanlaste „arvamuste vahetamine“, milline oli rahukonverentsil aluseks Jaapani taotlustele. Ta pidas silmas Vaikses Ookeanis asuvaid Saksamaa õigusi ja valdusi. Shantungi kontsessioonid Hiinas koos kõigi saksa Põhjapool Ekvaatorit asuvate saartega, pidi saama Jaapanile, samal ajal kui Inglismaa sai kõik saksa valdused mis asusid Ekvaatorist lõuna pool. Sel ajal, kui neid läbirääkimisi peeti, toimus tõeline qui pro quo: Jaapan pidi aitama võitluses allveelaevadega (U-Boote), millised asusid Vahemeres, kuid, vaatamata Liitlaste ees võetud kohustustele, ta keeldus nende täitmisest enne, kui täidetaks nõutud garantiid. Läbirääkimised kestsid üle kuu ja olukord Vahemeres muutus niivõrd tõsiseks, et Suurbritannia oli sunnitud 16 veebruaril 1917.a. Jaapanlaste nõudmistega nõustuma. Kui 22. aprillil 1919.a. see kokkulepe esitati Kolme Nõukogus (Jaapani esindajad puudusid), Loyd George andis selle kohta järgmisi selgitusi: „Mr. Loyd George pöörab tähelepanu sellele, et sel ajal võttis allveesõda otse eriti ähvardava iseloomu. Suur osa miinilaevadest asusid Põhjameres oli Vahemeres nendest laevadest suur puudus. Jaapani poolne abi oli erakordselt hädavajalik ja Jaapan nõudis sellise kokkuleppe sõlmimist (Šanduni ja Vaikse Ookeani Põhja osa saari puutuvat). Me olime väljapääsmatus olukorras ja sellepärast me nõustusimegi“ *). Allpool me toome ära esimese dokumendi, mis dateeritud 17. veebruaril 1917.a., täpse sisu, Tokio, Jaapan. Ta lähtub inglise saadikult Jaapani välisminister vikont Motono nimele: „Viidates teie eelmise kuu 27 kuupäeva läbirääkimistele, mil Teie Kõrgeausused andsid minule üle Keiserliku Valitsuse soovi saada Tema Majesteet Suurbritannia Kuningas kinnituse sellest, et ta hakkab Rahukonverentsil toetama Jaapani nõudmisi Saksamaa õigustele Shandunis aga ka Ekvaatorist Põhja pool asuvatele Vaikse Ookeani saartele, on au Teie Kõrgusele teatada, kooskõlas Briti Majesteedi välisasjade riigi-sekretäri instruktsiooniga, järgmise Tema Briti Majesteet läkituse. (*Nelja Nõukogu 11. mai salaprotokollid.) Tema Majesteedi Valitsus tuleb rahuloluga vastu Jaapani Valitsuse soovidele ja kinnitab talle, et ta hakkab toetama Jaapani pretensioone Saksamaa Shandunis asuvate õigustele ja Ekvaatorist Põhjapool Vaikses Ookeanis asuvatele saartele, rahuläbirääkimiste puhuks, tingimusel et Jaapani Valitsus omakorda Rahulepingu lõplikul sõlmimisel toimib samamoodi Briti pretensioonide suhtes Saksamaa saartele Vaikse Ookeani Ekvaatorist Lõunapoolses osas“. 19. veebruaril 1917.a., kui olid vastu võetud kokkuleppe olulisemad punktid, vikont Motono kirjutas vene ja prantsuse saadikutele, et „on saabunud Jaapani poolsete soovide esitamise aeg“, nõnda nagu Liitlased asusid läbirääkimistesse „Bosporuse, Konstantinoopoli ja Dardanellide saatuse“ üle. Seepärast ta teavitab neid sellest, et Rahukonverentsil Jaapan „eelistab nõuda“, aga nimelt Shantungi kontsessioonidest ja Ekvaatorist Põhja pool asuvatest saartest loobumist. 1. märtsil Prantsusmaa väljendas selleks oma nõusolekut, kuid selle tasuks ta nõudis, et Hiina osaleks sõjas Liitlaste poolel. Nendes sõnades peitus delikaatne Jaapani ettepanek mitte takistada Hiina esinemist. Hiina tegi juba kolmandat korda Liitlastele teenete oma pakkumise ettepaneku, kuid esimene kord lükkas ta sõjas osalemise soovi tagasi Inglismaa, ettekäändega, et seda ei sooviks Jaapan: keegi Jaapani riigimees väitis, et „Jaapan ei kannata, et 400 miljonit hiinlast osutuksid relvastatuks.“. Hiljem Inglismaa ja Prantsusmaa püüdsid Hiinat mõjutada vastupidiselt, kuid Jaapan ja Saksamaa osutasid sellele vastutegutsemist, kuigi nad omavahel sõdisid. Lõpuks, kogu aeg kõhklev Venemaa, raskelt ohates, nõustus sellise lepinguga. Ja vaid enne lõppu, kui kõik oli juba toimunud, Jaapan austas oma usaldusega ka Itaaliat. See leping oli kõige rängemate kriiside põhjuseks, milliseid Rahukonverents üle elas ja mängis otsustavat rolli nn. „Shantungi kokkuleppes“. Samuti ka see leping oli sõlmitud peale seda, kui jaanuaris 1917.a. liitlased, president Wilsoni ettepanekul, pidulikult kuulutasid, oma tuleviku rahu printsiipidest; tõsi, enne kui Ameeriklased aprillis sõtta astusid. VI Tükeldatakse Türgit. Kõige väärtuslikumaks ja kõige rikkalikumaks sõjasaagiks oli, muidugi, Türgi Keisririik. ((Impeerium)). Võinuks ette näha, et nende kohatult rikaste maade eest võitlusel kasutab vana diplomaatia kõiki oma äraproovitud vahendeid. Nii ka juhtus. Siin tuli ilmsiks hämmastav hulk salalepinguid, „arrangements“ ja „kokkuleppeid“, väga kavalalt punutud, erakordselt õpetlikke, millised tõid ilmsiks „vana korra“ tõelised eesmärgid ja meetodid. Kuid ka samal ajal esinevad siin samuti ka uued vaated diplomaatias, millised tulevad eriti selgelt esile naftat, raudteid ja torujuhtmeid puudutavates küsimustes. Türgit puudutavad salajased läbirääkimised ei lakanud ka peale „14 punkt“, kui Rahulepingu aluse, vastuvõtmist, vaatamata nendes väljendatud eitavast suhtumisest saladiplomaatiasse ja ka peale Türgit puudutava 12. ((12.Türgi küsimuse reguleerimine. Türgis elavate mittetürklaste iseseisev areng. Dardanellide neutraalsuse tagamine.)) punkti määruste järgse kokkuleppe tegemist. Kuid siiski, salaja peeti läbirääkimisi Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel ka peale Rahukonverentsi algust. *** Woodrow Wilson. Maailmasõda. Versailles´ rahuleping. Dokumendid ja märkmed. Tõlge Ameerika Versailles´ konverentsi ajakirjanduskomitee… Ray Stannard Baker. Moskva-Petrograd 1923. lk.80-95. 22.07.09.V.K.L. PAGE PAGE 8 ÜÝÞþ © ³ ¹ Ð Ó × Ø à ZyŽ›º½¾ËÏÑa b c ®óëì/01’“”•– 8áâä/üøíåíÝåÙÕÙÑÍÙÑÙÑÍÉÍÂÍÉÍÂÍÉÍÉ»³ÉÙÉ¯É¯«¯£Ÿ˜ü”ŸŒüŒhÒøhÒøCJaJhÜ Ëh¡fh$Ðh†N hs8hs8hs8h"Z·5h#Gþh"Z·h†N CJaJh°lh°lhšk>hšk>h†N hšk>h{\>h™fYh°lh_~¹CJaJh°lCJaJhJ?×h_~¹CJaJhJ?×h_~¹1 !XÇÈÉÚÛ b ®ì/01’“”•âã02ýýýýýýýýýýýýýýýýýýõðçýýýýý„Á^„Ágds8gds8 &Fgds8xm‘mþþ/012«³`av}ƒqyƒÌÍNVfƒÞ9:¹Øëì‡Ý õ !!!}"‹"#e$f$¹$½$¿$P%Q%°%³%ì%t'u'v'))))õêæâÞâÞâÞÚÞÖÒÖÒÞÒÎÒÎÒÎÊÎÃ¿»¿æ¿·³·³¿³¯³«¿«§«§ §œ§œ˜œ˜«æ”h~hûhße1h9zÿh£#êh£#êh£#êhá@h]",hû>ÕhÂ|ÅhÅ¥hœhhhÒøhê4Th©hê4ThD«hï?[hvhkDËhÒøh_~¹hÒøh_~¹CJaJhÒøhÜ ËCJaJ72aÍ:µ’«¬ìíñ!™"f$))w)x)¼/ 2Ê3Ú5ó6U7:€:ýýýýýýýýôôôôïôôýýýýýýêåàààgd° :gd° :gdï<‹gdû>Õ„Ä`„Ägdœhh)[)\)v)z)–)Ê)ä)ð*++U,b,Ô,..$.%.W/»/¼/v00¢1£1¤1Ù1ñ122 2Ë3K4Ù5Ú5Û5¬6ó6ƒ8~:‚:ž:Ÿ:õíõíéåéåáåáÙáÕÑÕÊÕÆéÆÑÆÂÆÂ¾º¾Æ¶²®éª˜‰ª…vkh:~/hg.CJaJh:~/h:~/CJaJh:~/hg.h° :5CJOJQJ^JaJ#h° :h° :5CJOJQJ^JaJh° :hï<‹hž6 hÉ{©h³UKh%)hE1hÀ@õhªQjhªQjh]",hªQjh˜)h˜)6h˜)hódµh~hûh~hûCJaJh~hûh~hûCJaJ*€::‚:ƒ: :¡:¢:‘=’=“=û=ü=æ@ç@BACADAWAXA{A|A–A—A˜AnGÐGÑGÒGíGúúúúøøøøøøøøøøøøøøøøøøøøøøøøgd° :Ÿ: :¡:£:`;f;“;¡;á<â<= =?==‘=”=ú=ý=L>i?å@æ@*AAABAXAcA£A¤A¥A¸CþEmGnG®GÏGÐGHwHxHyHaIbIeIIIÇKØLÙLMNFNPNoNpNNOõîêæâæÞæâæâæâêÞÓËÄÞÀÞÀ¼À¼¸¼´¼´°¬Þ¬¨¬¨¤¨¤ ¤ œ œ˜œ˜””¤hö_8h»"¡h`4¬h‡&¯he1ÑhO_hnziha9h‡qhÆyhŒhˆhÞ^ h]",h]",h]",CJaJh]",h]",CJaJh]",hÍS7h:~/h~hûh° :h~hûh:~/h° :CJaJ7íGîGïGðGHHHxHbIIØJÄKÙLpNqNrNsN‡NˆN‰NÙNüNõOëPìPQQQ QêQýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýNOOOoOpO¥O¦OÄOÅOõOöOêPëP QéQêQëQ•RÎSVTWTXTÁTÂTVgVjVlV&X7X>X?XSX˜X™XšX£XËX]Y”YŸY Y¡Yš[›[\º\Á\4]5]¢^_Ç_È_ö_‰`’`´aqbcüøüøüøüøôüôüðüðìèäðäàäÜÑüÜÍÉÍÅÉÁü½¹Á½µµ½µÁµ©¹©µ©¥¡©¡¹¡™h»}h7÷hïwháBœhÊhµhM+hM+6hM+h,Kh• Ghú6h±[¦h×qÞhsehö+«hö+«CJaJhö+«hŠD@hêhúP»hW!h?ha9hö_8hf6“:êQWTÂTVV VgVkV™X\Y›[5]è]È_É_Ê_ô_ö_´adpfËfYg6h7h8hThUhVhšlýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýc6c?cMcQcscuc|c~cc d dd¨fÊfËfAgJg;iójôjüjýjŠkl.l™lšl›l¢l£lxmymm€mmƒm„mŠm‹mŒmmŽm‘m’müøôðôðôðéðüåáÝáÝøÝÙÕÙÕÙÑÙÑÝðÑðÑÇÁÇÁÕÇÁÇ¶ÇÁÕÑhUl0JmHnHu hUl0JjhUl0JUhúI™hUlhÌ1“h-R€h„Ph»}hÜ\ÄhÜ\ÄhÜ\Äh7÷h,Khj,šl£l¤lÛlgmhmxmm‚mƒmŽmmm‘m’mýøøøøøìãýìãýýø„h]„hgd G„øÿ„&`#$gd GgdúI™ 1h°‚. °ÆA!°‰"°‰#‰$‰%°œJ@ñÿJNormaallaadCJ_HaJmH%sH%tH%X@X° : Pealkiri 3$¤ð¤<@&5CJOJQJ\^JaJ6A@òÿ¡6Lõigu vaikefontRi@óÿ³RNormaaltabelö4Ö l4Öaö*k@ôÿÁ*Loendita2 @ò2 GJalus Æ¸p#6)@¢6 GLeheküljenumber’e ˆÿÿÿÿ !XÇÈÉÚÛb®ì/ 0 1 ’ “ ” • âã0 2 aÍ:µ’«¬ìíñ™f!!w!x!¼' *Ê+Ú-ó.U/2€22‚2ƒ2 2¡2¢2‘5’5“5û5ü5æ8ç8B9C9D9W9X9{9|9–9—9˜9n?Ð?Ñ?Ò?í?î?ï?ð?@@@x@bAAØBÄCÙDpFqFrFsF‡FˆF‰FÙFüFõGëHìHIII IêIWLÂLNN NgNkN™P\Q›S5UèUÈWÉWÊWôWöW´Y\p^Ë^Y_6`7`8`T`U`V`šd£d¤dÛdgehexee‚eƒeŽeee“e˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜ 0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€(0€€€˜0€Ú-€˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-€˜0€Ú-˜0€Ú-€˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-˜0€Ú-€˜0€Ú-€˜0€Ú-X˜0€Ú-X˜0€Ú-€˜0€Ú-X˜0€Ú-X˜0€Ú-˜0€Ú-`˜0€Ú-˜0€Ú-`˜0€€`˜0€Ú-`˜0€Ú-`˜@0€Ú-€˜0€Ú-`˜0€Ú-˜0€€`˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0Î4¦Ä:µ’¬ñ™!“eO900dÃŒVO900O900£LwLWLWO900€O900€O900€O900€š€€ÃÛw/)Ÿ:NOc’m7:<>@B2€:íGêQšl’m8;=?AC‘m9!•!ÿ•€÷býbxee“e#WXÆÍÙÝac¯ëí. 1 ‘ – áä/ 3 `bÌÎ9;´¶‘˜ª¬ëñ˜™ef!!v!y!»'½'**É+Ë+Ù-Û-ò.ô.T/V/~2†2Ÿ2£25”5ú5ý5å8ç8A9H9V9[9z9ƒ9•9™9m?o?Ï?Ø?ì?ô?@@w@y@aAcAA‘A×BÙBÃCÅCØDÚDoFxF†FŠFØFÚFûFýFôGöGêHóHI IéIëIVLXLÁLÃL NNfNlN˜PšP[Q]QšSœS4U6UçUéUÇWÊWóW÷W³YµY \\o^q^Ê^Ì^X_Z_5`<`S`W`™dŸd¢d¦dÚdÛdfehewexee“e3XÚ í1 Z ÍÌÿ˜«´.ó.†2¢2/9B9H9V9Ø?í?ô?@cAAxF‡FÚFüFóHIïT5U UèUÊWóWôW÷W@_A_J_Y_<`T`Ÿd¦d/efehewexee“e÷býbxee“eÿÿraunts™kJ>`Îªÿÿÿÿÿÿÿÿÿ„)„˜þÆ)^„)`„˜þo(.€ „ù„˜þÆù^„ù`„˜þ‡hˆH.‚ „É „LÿÆÉ ^„É `„Lÿ‡hˆH.€ „™„˜þÆ™^„™`„˜þ‡hˆH.€ „i„˜þÆi^„i`„˜þ‡hˆH.‚ „9„LÿÆ9^„9`„Lÿ‡hˆH.€ „ „˜þÆ ^„ `„˜þ‡hˆH.€ „Ù„˜þÆÙ^„Ù`„˜þ‡hˆH.‚ „©„LÿÆ©^„©`„Lÿ‡hˆH.™kJ>ÿÿÿÿÿÿÿÿ¬l7%%%%%%%%_å^»}ê@ž6 E1Æyˆ?j,Kïwg.¡fÞ^ W!˜)%)M+]",:~/ße1ú6ÍS7ö_8s8a9° :{\>šk>á@ŠD@ G• G³UKV'M„P^.Rê4TiV™fYï?[O_seë+fœhhnziªQj°lUl‡qv-R€G ƒÓ9„ï<‹ŒÌ1“f6“?g˜úI™áBœ†N »"¡Å¥±[¦©É{©ö+«D«`4¬^:®‡&¯ódµÊhµ"Z·_~¹úP»Ü\ÄÂ|ÅÜ ËkDË$Ðe1Ñû>ÕJ?××qÞ"|ç£#êÀ@õ7÷Òø«qù~hû#Gþ9zÿÿ@€ýbýbPÙ++ýbýb’eÐ@ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿGº‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&º‡z €ÿArial"ñˆðÄ©Ž¤×&µ×f<ÎìŒV3¸ìŒV3¸!ð‰‰´´r4EeEe 3ƒQðH)ðÿ?éÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ_~¹ÿÿrauntsrauntsþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0d˜¤°ÀÌØè ø , 8DLT\éssrauntsaunaunNormalraunts60nMicrosoft Word 10.0@Tôˆ@,uµL Ê@–Bæñ ÊìŒVþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0ìhp€ˆ˜ ¨°¸ ÀÍékoduTi¸3EeA Tiitel !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDþÿÿÿFGHIJKLþÿÿÿNOPQRSTUVWXYZ[\]^_þÿÿÿabcdefgþÿÿÿijklmnoþÿÿÿýÿÿÿrþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFP‚Çüñ Êt€Data ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿE1TableÿÿÿÿMª$WordDocumentÿÿÿÿ"ˆSummaryInformation(ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ`DocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿhCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿkÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ô9²q