Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ z|þÿÿÿyÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@ ð¿¾§bjbjÏ2Ï2 .¬XX¤‡ÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬PPP8ˆ4¼,¬P ¶ôô"·¹¹¹¹¹¹$!RX#:Ý-˜Ý˜˜ rrr¬˜˜·r·rr„ÿ˜˜KèÐœMmböÈPÂâ· 0P ,’#¤¬’#K¬¬˜˜˜˜’#˜KlrÝÝ¬¬¤ PP"¬¬P Guyau moraaliõpetus. Kuks. Guyau , Jean Marie (1854 – 1888) on üks hiilgavatest Prantsusmaa mõtteteadlastest. Tema nimi seisab ühes reas niisuguste mõtteteadlastega, kui Nietche ja Tolstoi. Guyau on filosoof ja ühtlasi poeet, temal on teosed ühes kui teises vallas. Selle tõttu on ta filosoofilised teosed kirjutatud haruldaselt kenas keeles, kergesti, arusaadavalt täis sügavaid mõtteid, teravamõttelisi võrdlusi ja huvitavaid järeldusi. Tähtsamad tema teostest on: „La morale d Epicure“; „La morale anglaise contemporaine“; „Eskquisse d´une moral sans obligation ni sanction“, „L´Irreligion de I´avenir“. Filosoofia vallas Guyau tõmbas oma peale tähelepanu omapärase moraali küsimuste lahendamisega, katsega moraaliõpetust käsitleda ilma absoluutse kohustuseta ja sanktsioonita. See katse on iseenesest väga huvitav ja meie ajal, kui traditsioonilist moraaliõpetust kõigutatakse, uusi väärtusi otsitakse, ei oleks vist kasuta temaga tutvuneda. Enne kui Guyau õpetusest hakata rääkima, katsume lühidalt ära seletada, mis moraaliks üleüldse nimetatakse ja kuidas moraali küsimust käsitlevad metafüüsikud ja teoloogid, sest ilma niisuguse foonita ei paistaks Guyau õpetus mitte selgesti silma. Filosoofiline distlipliin – moraal – käsitleb järgmisi küsimusi: milles on „kõige kõrgem headus?“ mis on voorus? Mispärast on headus parem kui kurjus? Mispärast altruism on parem kui egoism? Mispärast peame armastama ligimest? Kust on meil tekkinud kohusetunne ja kas on olemas tasu heategude eest? Need küsimused, mida uurib ja mille peale katsub vastust leida moraal. Mis puutub vastustesse, siis on siin mõtete lahkuminek lõpmata suur. Küsimuse peale: „milles on kõige kõrgem headus?“ leiame niisugused vastused: kõige kõrgem headus seisab Jumala tahtmise täitmises, kohuse täitmises, eluõnne maitsmises, mõõdupidamises, loomises, tahtmatuses, nirvaanas jne. Kui edasi küsida: mispärast inimene on kohustatud, peab kõige kõrgema headuse poole püüdma? Siis lähevad vastused jälle lahku. Teoloogid ja usuõpetajad ütlevad: „sellepärast, et niisugune on Jumala tahtmine ja selle eest järgneb tasu tulevas ilmas“, Kant ja tema järelkäiad vastaksid: sest et see on absoluutse, kõlbelise kohtute käik; Bundti ja Hartmani tüüpi metafüüsikud ütleksid: sest et looduse püüab sinna poole ja meie, kui looduse lapsed, peame ka püüdma sinna poole. Ma ei mõtle praegu mitte filosoofilisi voole selgitama hakata, vaid juhin tähelepanu ainult selle asjaolu peale, et kõigile vooludele on ühine – jagada inimeste tegusid kahte liiki: 1)haruldased, soovitavad, tasutavad teod ja 2)harilikud, iseenesest mõistetavad, vahel head, vahel pahad teod, mille soovitavusest vähe räägitakse, tasu väärtusest ei ole juttugi. Esimesse liiki kuuluksid: - armastus ligiinimese vastu, kangelaslikkus, ohvrimeelsus, heldus, headuse, tõe, ilu armastus jne. Teise liiki – kõik teod enese kasuks, nagu magamine, söömine, hingamine, riiete muretsemine jne. Esimesed teod loetakse kohustavateks, aga mitte loomu poolest inimesele omasteks, teised omasteks, aga mitte kohustavateks. Niisugune imelik seisukord: omane, aga mitte kohustav, kohustav, aga mitte omane! Voorust kujutatakse kui miskit inimesele võõrast, mida tarvis sisestada, sisse kasvatada. Kuigi see väga imelik näib olevat, on niisugune vaade tõesti olemas. Tekib küsimus: kas tõesti voorus on mingi transsendentline kohustus, mida tarvis sisestada, tasuda? Guyau tõstab selle küsimuse üles ja vastab, et harilik vaade on vale. Ta leiab, et voorus on niisama meile omane, kui iga teine elu funktsioon, ligiinimest armastada on niisama omane, kui armastada iseennast. Vaatame nüüd, kuidas Guyau niisugusele otsusele jõuab ja millega ta seda tõendab. Guyau on arvamisel, et eelmised moralistid otsisid valel teel selgust, mida „kõige kõrgemaks headuseks“pidada. Nad otsisid vastust pühadest raamatutest, müstilistes häältes jne. kuna ainuke tee on selleks – uurida, mille poole püüdis ja püüab inimsugu; seda sihti, mille poole on juhitud kõigi inimeste püüded, tuleks lugeda otsekoheseks, loomulikuks inimsoo sihiks, sihiks, mis peaks kõiki ühendama; kõrgemaks headuseks, mis annab mõtte elule üleüldse. Teejuhiks olgu positiivne teadus, opereeriv teadvuslike ja alateadvuslike elu faktidega. Guyau ise jõuab otsusele, et sihiks, mille poole püüab inimsugu ja ühtlasi kõik, mis elab, tuleb lugeda elu ise, elu võimalikult intentsiivne ja ekstensiivne, s.o. võimalikult mitmekesisem omas avaldustes ja vormides, sest esimesest lapse liigutusest ema ihus, ütleb ta, viimseni vanakese liigutuseni surma laval, on iga olevuse liigutuse põhjuseks elu tema evolutsioonis. On aga lugu nõnda, on tõesti kõige elu aluseks mainitud püüd, siis tuleb teda arusaadavalt lugeda ka loomulikuks, õigustatud ja vastavaks inimese püüete sihiks, selleks kõrgemaks headuseks, mis peab valgustama meie tegevust. Selle juures võiks aga tekkida kahtlus: „kui tegevuse juhtnööriks seada põhimõte, et igal inimesel on õigus ja kohus püüda elada võimalikult intensiivsemat ja ekstensiivsemat elu“, kas see ei tekitaks mitte elutingimuste halvenemist; selle asemel, et elu luua, saaks ta ehk elu hävitama. Juba nüüd näeme, et üksikud isikud oma isikliku elu laiendamiseks sammuvad üle surnukehade. Ja seda nüüd, kui moraal ikka taltsutab, aga mis saab siis, kui anda kõigile vabadus, öelda: teil on õigus oma püüdmistes. Guyau julgeb tõendada, et elu tingimused sellepärast ei muutu sugugi halvemaks; et seltskondlik voorus, mis on ühiskondliku elu aluseks, ei hävine iialgi. Need teod, mis nüüd ilmuvad nagu võlgade tasuks, ilmuvad siis vabatahtlike annetustena, kuid ei jää iialgi ära. Nüüdne teoloogide ja metafüüsikute moraal kujutab, et inimene teeb head kas Jumala, südametunnistuse, ehk kohusetunde juhatusel ja tõukel, arvesse võttes tasu ehk karistust, mis tegudele peab järgnema; kaotagu see ära ja voorus on kadunud. Guyau aga ütleb, et niisugune vaade ei vasta tõele. Tõeline headus on inimese headuse-armastuse resultaat, inimene tegi head sellepärast, et see on talle omane, niisama omane, kui süüa, juua, liituda ja seni kui inimene ei muutu teiseks, saab ta ikka headust armastama, voorusele anduma. See kõlbeline kohuste ehk vooruste mõiste, mida kujutati ette kui kohustust, võlga mõne kõrgema olevuse vastu, on Guyau arvates kõlbmatu ja kahjulik mõiste. Mingit kohustust ega võlga meie peal ei ole. See vooruse impuls, mis meis on, ei ole mitte politseiametnik, kes meilt võlgasid sisse nõuab, vaid meie oma armas tunne, mis on tihedalt seotud meie teiste loomulikkude tunnete ja püüetega. Intensiivsema ja ekstensiivsema elu poole püüdes saame Guyau arvates alati tundma impulsse ennastsalgavale tegevusele, loome voorusliku elu, ilma et meie teda sihiks üles seaksime. Loomulikud impulsid, mis meie isikliku elu laiendamise vooruse teele tõukavad, on Guyau arvates järgmised: 1)vooruslik viljakus ehk jõu püüd avalduda aktis, 2)aate, ehk mõte püüd avalduda tegevuseks, 3)kasvav tunnete sfääride liitumine, 4)füüsilise riisiko armastamine ja 5)metafüüsilise riisiko armastamine. Kõik need püüded nimetab ta absoluutse, müstilise kohusetunde ekvivalentideks ehk asetäitjateks, sest nad, isiklikku elu laiendades, ühtlasi juhivad ka voorusele, järelikult, võivad täiesti täita absoluutse, välise, müstilise kohustuse aset, mis on arusaamatu ja inimese isikule alandav. Vaatame nüüd, kuidas, Guyau arvates, isikliku elu laiendamise püüdest kasvab välja voorus? Kuidas mainitud ekvivalendid sünnitavad, veel enam, peavad sünnitama vooruse? Kõige pealt juhib Guyau tähelepanu sellele, et jõud püüab teoks muutuda, et inimene jõudu tundes tunneb ka tõuget tugev olla, tundmus, et ma seda suudan teha, tõukab paratamatult mind seda ka tegema. Niisugune jõukülluse tõuge annab ennast tunda igas asjas, ta mõjub kõige organismi üle. Siit tekib rohke peaaju inimestel intellektuaalne viljakus, mis sunnib neid kirjutama palju raamatuid, ilmutama oma „mina“ läbielamisi. Siit tekib ka muusikameestel, püüd väljendada ennast häältes ehk värvides, s.o. emotsionaalne viljakus. Siis tekib rohke tahtejõuga inimestel igatsus suurte tegude järgi, püüe kõike ümber ehitada, reformida, nõnda öelda, tahteviljakus. Nii loob jõurohkus ikka tegevustungi. Viimane, töötades elu laiendamiseks, tekitab ühtlasi voorusliku tegevuse. Teadusmees, tundes tungi omi mõtteid vahetada, annab raaamtu välja. Sellega tabab ta tahte otstarvet: rahuldab oma hingepüüdu ja toob kasu seltskonnale, kaaskodanikkudele, järelikult teeb head tööd. Muusikakunstnik mängides, andudes valdavalt, kujutlustele ja tunnetele, unustades sootumaks kuulajad, teeb ta ühtlasi head tööd, sest ta oma poognaga äratab tundeid, mis muidu oleks igavest und maganud. Napoleoni tõukas tema tugev tahe, mille häält ta kuulas, temagi tegi ühtlasi palju head. Kõigis nendes juhtumistes inimesed töötavad sisemise tahte tõukel, püüavad intensiivsema elu poole jõu rohkuse sunnil, aga teevad head, seltskondlikku headust, kui nad nõuavad tasu ja vooruslikku headust, kui nad töötavad ilma tasuta ja kasuta. See on vooruslik viljakus. „On olemas“ ütleb Guyau, „mingi enesesalgavus, seotus olemasoluga, ilma milleta vaimselt sured, kuivad. Tarvis õitseda: voorus, enesesalgavus – see on inimese elu õis. Ema rind tarvitab ahnet suukest, kes toitu igatseks; nõnda tunneb ka inimese süda tungi kõigile abi ja armastust pakkuda: heategija tunneb eneses kutset hädasolijate juurde“. Selles mõttes nimetabki Guyau jõu püüdu tegudes avalduda üheks transsententiliste kohustuste ekvivalendiks ehk asetäitjaks. Edasi juhib Guyau tähelepanu selle peale, et mõte ehk aade niisama, kui reaalne jõud püüab ka tegudes avalduda. „Niisama, kui aktiivne jõud,“ ütleb Guyau, „loob loomuliku kohusetunde ehk käskiva impulsi, samuti ka intellekt kannab eneses tõukejõudu. On ju tõsi, et kui meie midagi usume, siis tunneme ka tahtmist, tungi seda elus läbi viia. Tegevus selles mõttes pole midagi muud, kui aate järg. Sellepärast mõelda miskit paremat kui see, mis meie tegelikus elus näeme, tähendab tunda tõuget selle parema teostamiseks. Ja mida kõrgemale tõuseme hariduses, seda suurema mõju omandab aade, kui aktivideedi ja elu tõuge. Nõndaviisi elu laiendades võib aade olla tõukeks ka vooruse teele, kui aateks on miski kõrgem. Näit, ma võin armastada vaenlasi mitte sellepärast, et seda nõuab keegi, et niisugune on käsk, aga sellepärast, et ma usun, et mul on aade, et nõnda on parem minule, temale, kõigile. See usk tõukab mind vastavatele tegudele, tekitab minus loomuliku kohusetunde. Et aade nõndaviisi suudab luua seltskondlikku kui ka vooruslikku headust, siis nimetab Guyau aate püüdu avalduda tegudes teiseks müstilise kohusetunde ekvivalendiks ehk asetäitjaks. Mainitud kaks tõukejõudu, jõu püüd avalduda aktis ja aate püüd avalduda tegudes, on seda laadi, et nad tõukavad meid üleüldse tegevusele, äramääramata, missugusele, kas ligimese kasuks või kahjuks. Ma võin oma energia, mis tõukab mingile tegevusele, ära tarvitada loova kui ka hävitava töö peale; samuti võib mul olla tõukejõuna hea või paha aade. Mõlemad jõud võivad luua voorust, aga võivad anda ka teisi tagajärgi. Et nad tõepoolest voorusele tõukavad, seda tõestab, Guyau arvates, kasvav tundmuse sfääride liitumine aj kõrgemate lõbude tõukav seltskondlik iseloom. „Kui elavate olevuste redelit mööda alla astuda,“ ütleb Guyau, „sis näed, kui kitsas ja piiratud on see sfäär, milles nad liiguvad; kui aga ümberpöördult, tõusta üles kõrgemate olevuste juurde, siis näeb, kuidas nende tegevuse sfäär laieneb, liitub ühte teiste isikute tegevusega. „Mina“ eraldub ikka vähem ja vähem teiste „minast“, või õigemini, tunneb ikka enam ja enam nendes vajadust, et areneda ja elada“. Suurema osa neist astmeist, mida mööda meie mõttes sammume, on inimsugu juba läbi käinud. Tema arenemise algpunktideks oli muidugi egoism; aga elu viljakuse tõukel tundis egoism püüdu laieneda, luua väljaspool ennast uued tsentrumid oma tegevuse jaoks. Ühtlasi kasvab pisitasa selle tsentrofugaal vooluga seot tunded, mis rohkenedes, matsid lõpuks enese alla egoistlikud tunded.“ „Meie nihkume sellele ajajärgule,“ ütleb Guyau edasi, kus esialgne egoism meis ikka enam ja enam maha surutakse ning ikka vähem ja vähem ennast märgata laseb. Selles ideaalses ajajärgus ei suuda olevus enam lõbustada üksikult: tema lõbu saab kontserdiks, mille osaks paratamatult peab olema ka teiste lõbu; kas suuremalt osalt müüdsel ajal ei olegi nõnda?“ küsib Guyau. „võrrelge seda osa, mis tegelikus elus mängib puhas egoism, selle osaga, mis mängib altruism ja teie näete, kui võrdlemisi väike on esimese osa; isegi füüsilised lõbud, mis iseäranis egoistlikku laadi on, nagu lõbu söögist ja joogist, pakuvad ainult siis täit lõbu, kui jagame neid teistega. Sellepärast võiks ehk öelda, et egoistlik lõbu on illusioon: minu isiklik lõbu on võimatu ilma teiste lõbuta, ma tunnen, e tminu lõbust peab osa võtma kõik seltskond, alates väikesest ringkonnast, mis mind ümbritseb, minu perest, kuni kogu seltskonnani, kus ma elan.“ Nõnda kujutab Guyau kasvavat tundmuste sfääride liitumist. Sedasama tõestavad ka teistlaadi nähtused, nimelt, et kõrgemad lõbud, mis inimese elus päevapealt hakkavad suuremat osa mängima, - nagu intellektuaalsed ja esteetilised lõbud, nõuavad palju vähem välimisi tingimusi ja on palju kättesaadavamad, kui otse egoistlikud lõbud. Nad on ühtlasi intiimsemad, sügavamad ja odavamad. Mõtteteadlase, ehk kunstniku õnn, mida peaegu ilma sadakse Seda loomuliku tundelokkuse evolutsiooni suurema sotsialisatsiooni poole, mis enesega kaasa kisub ka esimese kahe ekvivalendi energia, nimetab Guyau kolmandaks trantsendentilise kohustuse ekvivalendiks. On aga olemas voorused, mis näivad lahku minevat üleüldisest elu seadustest ja otse Guyau printsiibi vastu käivat; see on eneseohverdamine. Näit. sõdur ohverdab enese isamaale. Ohverdab, s.o. teadlikult hävitab oma elu, kuna oleks pidanud hoolitsema tema kestmise eest, kuid selle juures on tal tundmus, et ta teeb, nagu peab ja ta kõrvalseisjad kiidavad heaks niisuguse eluvastase teo. See küsimus, kust on pärit tundmus, et nõnda peab, et kangelaslik eneseohverdamine on kiiduväärt? Eee on üks raskemaid küsimustest. Tema peaasjalikult sunnibki oletama mõnda müstilist kohustust, mis valdab meie tahtmist ja juhib tegudele, mis inimlikult vaatekohalt näivad mõtetud olevat. Guyau katsub seda järgmiselt öelda. Tema arvates on meil harva tegemist nähtusega, kus eneseohverdajal ei oleks mingit pääsemise lootust, mingit väljavaadet; võib olla, et niisuguseid nähtusi üleüldse ei ole. Sõdur, näit., ei usu ju et ta lahingus langeb; tema ees on ainult võimalus, ehk teiste sõnadega öelda, hädaoht. Nõndaviisi on iga kangelase vägitegu omalaadne loteriimäng, kus on võimalik see ehk teine tagajärg; asi, järelikult seisab riisikos. Riskeerida on inimesele omane ja pakub isegi suurt lõbu. Võtame, näit. lendurid, kes tihti lähevad otse surma suhu. Mis sunnib neid ennast ohverdama? Ometi mitte mingi kohusetunne, ega vähesed materjaalsed kasud, vaid riisiko lõbu. Üks jahimees pani enesele küsimuse ette: mispärast inimene eluga riskeerib, kui sellest ei ole loota mingit kasu? Ta vastab: see on küsimus, mille peale ma ei jaksa vastata. Ma võin ainult öelda, et võidus tunneb sellist sisemist rahuldust, et maksab riskeerida, kuigi pole kedagi, kes käsi plaksutaks. Illustratsiooniks sellele, kui suur ja üldine on riisiko himu ning lõbu, toob Guyau ühe Kambodzas reisija veste. Ahvide kari märkas krokodilli, kelle keha oli vees, aga suu lahti, valmis hammustama kõike, mis aga kätte puutus, nad nagu räägiks üksteisega kokku, tulevad vähehaaval lähemale ja alustavad oma mängu, mängides vahel näitlejate vahel vaatajate osa. Üks kõige julgematest asub oksadel hüpates krokodilli lähedale ja oksal rippudes kiigutab end lähemale ja tagasi, vahel käpaga vastasele lööki andes, vahel ainult ähvardades. Teised, seda nähes, tahavad ka mängust osa võtta, et aga kõik teised oksad on hästi kõrged, siis loovad nad aheliku, üksteise käpal rippudes ja kiikudes, aga see, kes krokodillile kõige lähemal, ärritab teda kõigest jõust. Hirmsad lõuad löövad vahel endid kokku, ilma et nad oleks tabanud ulakat ahvi, - missuguseid siis rõõmuhüüded, missugused hüpped! Aga vahetevahel satub käpp hammaste vahele ja välgukiirusega on ahv kadunud. Siis läheb kõik kari karjudes ja hulgudes laiali, kuid see ei takista sugugi mõne päeva pärast, isegi mõne tunni pärast uuesti sedasama mängu alustamast.“ See riisiko himu, mis on algelemendiks kõigis julgeis ja ohvrimeelseis tegudes, annab meile, Guyau arvates, võimaluse hoopis teisiti ära seletada eneseohverdamist. Siin, nähtavasti, ei ole mitte puhas „mina“ ja isikliku elui salgamine, vaid, ümberpöördult, see ongi elu kõrgemal astmel. Et aga riisiko himu on ühtlasi ennastsalgava, ohvrimeelsuse tegevuse allikaks, siis loeb Guyau teda neljandaks müstilise kohustuse ekvivalendiks. Vooruslikus tegevuses on veel üks olu, mis nagu räägiks Guyau moraali vastu. Nimelt, meie tunneme kohustust töötada, ohverduda ligiinimeste kasuks, tulevikule, ideaalidele. Kuid tekib küsimus, mis mõte on elu moraali seisukohalt niisugusel jõukulutamisel kahtlase ja tundmatu kasuks? Ja kuigi sellel mõte oleks, kust saada juhatust tegevuseks? Kust võtta, viimaks, jõudu kohuse täitmiseks? Guyau vastab nende küsimuste peale nõnda: kui see tegevus tekib jõuküllusest, tuleb teda mõistlikuks pidada. Kuidas töötada, selle peale faktide moraal küll vastust anda ei saa, sellepärast on tarvis kõigil neil juhtumitel võtta arvesse omab kõige sügavamad instinktid, kõige elavamad sümpaatiad, kõige moraalsemad ja inimlikumad amtipaatiad, luua enese metafüüsilised oletused asjade alusest, olevuste ja enese satusest ja seada oma sammud nendega kooskõlla. Mis puutub nüüd jõusse, siis annab seda juba täitmata riisiku himu. „Muistsel ajal, ütleb Guyau, oli tõesti vaja jämedaid kontseptsioone, et jämedatest instinktidest võitu saada. Nüüd on lihtsalt oletustest küllalt, et vaimustuda. Kannatajal ei ole tarvis teada, kas ootavad teda „palmid taevas“, ehk kas nõuab eneseohverdamist kategooriline imperatiiv. Surrakse mitte ainult täie tõe võitmise eest, vaid isegi kõige väiksema elemendi eest: teadusmees ohverdab enese „arvule“, uurimishimu astub tõe asemele, entusiasm täidab usu aset ja ideaali mõju – usu energia aset. Kui loodab millegi kõrge peale, siis ideaali ilus leiab julgust hädaohule vastu minna, peaks lootus vähenema, siis sedavõrd kasvab tahtmine: mida kaugemal on ideaal tegelikust elust, saeda soovitatavam on ta, et aga tahtmine on kõige suuremaks jõuks, siis on ka maksimum energiat tarvituseks. Kõik väikesed rõõmud tumestuvad rõõmu ees mõnda suurt mõtet teostada.“ Seda hüpoteesi, kõrge mõtte, metafüüsilise riisiko lõbu, mis on kõige kõrgemate vooruste allikaks, loeb Guyau viiendaks müstilise kohustuste ekvivalendiks. Mainitud 5 ekvivalenti on Guyau arvates headuse ehk vooruse allikas. Kui meie eneste sünnitus, meie verest ja lihast tärganud, on ja jääb voorus inimesele armsaks; võib julge olla, et inimsugu iialgi ei loobu headust armastamast ja head tegemast ja sellepärast võib Guyau arvates, julgesti ära heita alandava vaate, et inimene orjana peab head tegema, sest nõnda käsib Issand, ning üles seada juhtnöör: „arenda oma elu igas suhtes, ole indiviidum, võimalikult rikkam intensiivse ja ekstensiivse jõu poolest.“ See ei muuda elu tingimusi mitte halvemaks, vaid loodetavasti paremaks, sest et voorus, ennastsalgav tegevus, ilma milleta kooselu ei ole mõeldav, selle tõttu mitte ei vähene, vaid ennem kasvab. Nii võib moraal õitseda ilma mingi transendentilise kohustuseta. Samuti ei tarvita moraaliõpetus ka mingit sanktsiooni mõistet. Sanktsiooniks moraalis nimetatakse õiglust, mille tõttu peaks olema võrrend hea ja paha tahtmise ja hea ja paha tunde vahel. Moraali seadus ja tema sanktsioon on ikka mõeldud ühenduseks, liidetult: suurema osa moralistide arvamisel toob paha eluviis täiesti õiglaselt järeldusena kannatuse, kuna voorus annab õiguse õnne peale. Nii näis sanktsiooni mõiste viimase ajani olevat üks kindlamatest algmõistetest igas moraalis. Guyau eitab aga täiesti loomuliku kui ka ratsionaalset sidet kõlbelise tahte ja tasu ehk karistuse vahel. Tema arvates ei ole minngit põhjust (peale sotsiaalsete) näha voorust ühendatuna lõbuga, kuritegu, - karistusega? Meil ei ole siin tegemist mitte arusaadava a proiri väitega, vaid lihtsa empiirilise induitsiooniga, mis toetab ennast sotsiaalse tasu mõiste peale. „Siin, ütleb Guyau, segataks ekaks vaatekohta: moraalnne ja sotsiaalne. Printsiip: iga üks saagu oma töö järgi, on liht ökonoomiline printsiip; kaubavahetuse reegel, kasu tagaajamise, töö reegel, sest sotsiaalses ilmas on ja peab olema töötariif; meie valvame selle järele, et see tariif oleks maksev, et kaupmees aseainete eest ei saaks seda hinda, mis õige aine eest, et kodanikule, kes om kohust ei täida, ei saaks ärateenimata au osaks. Kuid ei ole mingit põhjust seda kasu tagaajava töö reeglit üleviia ennastsalgava tegevuse ringi. Moraalsete tegude ring läheb sootumaks lahku sotsiaalsest. Teises valitseb kasupüüd, esimeses aga ohvrimeel. Kasupüüdlev tegu ei ole enam heategu; vooruslik tegevus tekib ainult tunnete rohkusest, ainult headuse armastusest, ilma mingi tagamõtteta. Kui moraalne sfäär niivõrd lahku läheb sotsiaalsest, kas on meil siis õigus õiglase tasu printsiipi ühest sfäärist teise üle viia. Kus ei nõuta kasu, seal on asjata teda jagada, pealegi õiglaselt. Ka on raske leida õiglast tasujat, sest mida kõrgemale meie moraalset redelit mööda tõuseme, seda pillavamaks ja ohvrimeelsemaks muutub moraalne isik. Kõrgem moraalne isik peab järelikult õnne jagama nii, et parem käsi ei tea, mis pahem teeb, ega taha teada, kelle käsi selle heateo vastu võtab. Guyaule võiks vastata, et sanktsiooni mõiste ei ole mitte välja mõeldud, nõue tema järgi juurdub meis, ühelt poolt pn püsühhiliselt otse võimatu mõelda kurja ilma karistamata, teiselt poolt on olemas kohusetunne, mis juba sisemiselt sanktsioneerib igat tegu, tekitades kas südame rahu ehk südame piina. Guyau ei vaidle selle vastu, et paljud ei lepi sellega, kui kuriteod jäävad karistamata ja heateod tasumata, aga ta arvab, et seda nõuab ainult nende sotsiaalne inistinkr, aga mitte õigluse tunne. Et meil siin ei ole tegemist mitte mõne absoluutse mõistuse kategooriaga, on ju selest märgata, et õigluse mõiste pisitasa evolutsioneerub. Oli aeg, millal õiglaseks loeti vastast ära tappa, siis õiglaseks peeti reeglit: „silm silma vastu, hammas hamba vastu“ ja lõpuks kuulutati õiglaseks „vastata vaenlasele heaga.“ Tekib küsimus, mis siis on õige? Mis puutub südametunnistusse, siis loeb Guyau suureks eksisammuks pidada teda voorusliku tegevuse sanktsiooniks, sest südamerahu ehk südame piin ei teki mitte meie ahekorrast aprioorse moraalse seaduse vastu, vaid meie vahekorrast loomulikkude ja empiiriliste seaduste vastu. Siin on tegemist üldise loodusseadusega, mille põhjal iga tegevuse avaldamine teeb lõbu. See lõbu väheneb, kaob ja annab aset kannatusele, kui sisemistel ehk välistel põhjustel tegevus saab takistatud. Inimese organismi iseärasuseks on see, et ta tunneb tungi töötada selles sihis, milles ta tugevam on, kas loomu võimete, päritud harjumuste ehk , lõpuks omandatud iseärasuste tõttu. Kui meie töötame selles sihis, siis tunneme lõbu. Kui aga välised olud ehk meie isiklik tahe sunnib meid tegutsema loomulise iha vastu, siis kannatame, tunneme südamepiina. Ja nõnda on lugu alati, olgu mis tahes liiki tegu. Võtame näit. kunstliku, kes on sunnitud musta tööd tegema, tunne, et ta elu on kadunud, et ta pole mite oma eluülesannet täitnud, võib niisama piinata, kui teadvus kõlblusetust teost. Siin pole ju midagi kõlbluse vastast, kuid südametunnistus piinab tugevasti. Ehk veel üllatavam nähtus. Tuntud teadusmees Maudsl toob noore kurjategija järgmised sõnad: „Oh Jumal! Kui meeltmööda on varastada! Kui mul oleks miljonid, ma tahaks ikka vargaks olla!“ Päritavus ja isiklik eluviis kasvatasid noormehes sellise vargusehimu, et ta arvatavasti oleks kannatanud, otse südametunnistuse piina tundnud, kui oleks kasutamata jätnud juhuse varastada. Nagu näete, ka kuritahtlike kalduvuse rahuldamine annab südamerahu ja ümberpöördult, mitterahuldamine teeb piina. Kas võib pärast seda veel rääkida südametunistusest, kui õiglasest tasujast, kes karistab kuriteo ja tasub heategude eest. „On seega pataloogiline nähtus, mida sisemiseks sanktsiooniks peetakse, ütleb Guyau ja täiseti ükskõikne meie tegude kõlblike väärtuste vastu.“ Tekkiv rõõm ehk kurbus ei olene mitte sellest, kuivõrd meie teod vastavad sihtidele, mis mõistus üles leiab, vaid kuivõrd nad vastavad sihtidele, mille poole meie loomulikult püüame. Teiste sõnadega – rõõm heateo järele ja südametunnistuse piin pärast kuritegu ei ole mitte proportsionaalsed kõlblise kurja ja hea võidule, vaid sellele võitlusele, mida tuleb pidada meie füüsilise ehk psüühilise temperamendi kalduvustega. Tõestuseks, et südametunnistust ei saa mingil tingimusel vooruse sanktsiooniks pidada, loeb Guyau veel seda asjaolu, et niisugusel korral oleks pidanud olema kindel proportsionaalsus inimese moraalse väärtuse ja südame rahu vahel, kuid elu näitab, et just vastupidi sellele kõrgemal vooruslikel astmetel seisvad isikud ka enam tunnevad südametunnistuse piina; nii ei ole vahekord mitte proportsionaalne, vaid vastupidi proportsionaalne. Eitades sisulist sanktsiooni südametunnistuses, eitab Guyau, ühtlasi ka teoloogilist sanktsiooni, s.o. õpetust, et õiglast tasu heategude ja kuritegude eest saadakse pärast surma. „Tähtsamad inimeste usuõpetused“, ütleb ta, „on sel arvamusel, et moraalne seadus saab sanktsioneeritud teises ilmas, igaveses elus. Ette kirjutades eluviisi reeglid, mõnede kommete täitmise, usu nende või teiste dogmade sisse, nad tähendavad oma käskude tõestuseks tasu peale teises ilmas. Nad räägivad kõik ühel häälel kõige hirmsamast sanktsioonist, mida ainult enesele võib ette kujutada; kuulutavad kõigile, kes nii ehk teisiti nende käskude vastu eksivad, igavest piina; nende kannatuste ees, millega nad hirmutavad, tunnevad isegi piinad, millega oleks kõige karedam inimene piinanud oma kõige vihatumat vaenlast.“ Siin saab sootumaks ära vassitud Jumala mõiste: keda kujutatakse ette, kui hirmsat jõudu, kes ärritudes peab saatma kõige hirsamaid karistusi, kuna jumalus see kõrgem ideaal, ei võiks ju kellelegi paha teha, pealegi maksta kurja eest kurjaga. „Peaks arvama“, ütleb Guyau, „et taevane isa vähemalt selle poolest läheb lahku maapealsetest isadest, et ta ei peksa omi lapsi.“ Peale selle näitab ta veel ühe raskuse peale selles teoorias, nimelt, et mõnda hinge karistades, s.o. igavesti enesest eemaldades, jumalus ühtlasi eemaldab ka enese sellest hingest, piirab enese võimu ja karistab seega iseennast. Selle asemel, et karistada, jumalus võib ainult kutsuda enese juurde neid, kes tema juurest on taganenud. Sellelt kättesaamta kõrguselt, kus meie enesele Jumalat ette kujutame, ära heidetud on ainult õnnetud; kas ei peaks nad just sellepärast,et nad on õnnetud, iseäranis lõpmata helduse armu tarvitama?“ küsib Guyau. Ta on kindlasti iga karistuse vastu. Mis aga puutub tasusse, siis leiab ta võimalikuks tunnustada siin mõnda vastavust ja nimetada seda vastuarmastuseks. „Maailma“, ütleb Guyau, „võib endale ette kujutada lõpmata suure seltsine, kus iga kohustus on ikka kohustuseks mõne tegeva, elava isiku vastu. Niisuguseks seltsis peab „armastajat armastama“, mis võib veel lomulikum olla?“ küsib ta. Öelda, et hea inimene on õnne vääriline, tähendab öelda, et iga teine soovib temale head selle hea eest, mis temale on soovitud. Niisugusel korral teenuse ja tasu vahel on sarnane vahekord, kui kahe isiku vahel, kes on seotud tänu ja vendluse tundega. Nii loob Guyau sideme heategude ja õnne vahel, kuid siin pole midagi sanktsiooni sarnast, sest siin ei ole migit õiglast tasumist, meie viibime kõrgemal õiglusest, nimelt vendluse ringis. Siin ei ole tegemist õiglusega, mis reguleerib kaupade vahetust, sest vendlus eitab arvepidamist: hea tahtmine ei püüa mitte antavat tasakaalus hoida saadavaga, ta annab kaks korda, kümme korda rohkem. Siin ei ole enam õiglast tasu, sest et õiglase arvepidamise aade, kuigi moraalne, ei ole enam vendluse aade. Süüalune loodab kaaslaste armu peale ja võib olla rohkem, kui keegi teine, tarvitab ta seda armu. „Minul“, ütleb Guyau, „on kaks kätt, ühe ulatan ma neile , kellega ühes eluteed sammun, teisega aitan neid, kes komistavad. Nendele langevatele ma võin ka sirutada mõlemad käed ja see oleks õiglane.“ Guyau eitab kindlasti sanktsiooni õiglase tasu jaotamise mõttes, võimalikuks pidades teha ainult armastuse ja vendluse ehk maailma „kooperatiivi „ aatena. Oleme toonud ülevaateGuyau moraaliõpetusest, mida võiks lühidalt refümeerida järgmistes väidetes: 1)Elu sihti tuleb otsida mitte pühades raamatutes, ega müstilsites häältes, vaid teadvusliku ja alateadvusliku elu nähtustes. 2)Teejuhiks olgu positiivne teadus – teaduslikud uurimused algastmel ja metafüüsilised hüpoteesid kõrgemal astmel. 3)Elu sihiks on –võimalikult intensiivne ja ekstensiivne elu, 4)Voorus on inimesele omane, kui iga teine elu funktsioon, 5)Kõlbeline kohusetunne on teadvusse ulatunud vooruse impuls, mida tekitavad 5 ekvivalenti: a)jõu püüd avalduda aktis, b)aate püüd avalduda tegevuses, c)kasvav tunnete sfääride liitumine, d)füüsilise riisiko armastamine ja e)metafüüsilise riisiko armastamine. 6)Moraal ei tarvita sanktsiooni, s.o. õiglast tasumist. 7)Võimatu on leida õiglast tasujat, sest seda ei suuda ei südametunnistus, ega kõrgem moraalne olevus. * Lõpuks mõned arvustavad märkused. Kõige pealt tuleb kahtlus, kas suudab positiivne teadus täita seda ülesannet, mis Guyau talle määrab. See kahtlus tekib järgmistel põhjustel. Meie teame, et iga isik on omapärane, omapäraste ihade ja soovidega. Kogu ilm seisab koos niisugustest omapärastest kordumatutest isikutest. Teadus, uurides inimeste ihasid, võib muidugi neid gruppeerida, üles leida kalduvused ja teha mõned üldistused. Kuid see tee on libe: kergesti võib üksikud nähtused üldisteks pidada, mõned kalduvused seadusteks lugeda. Teiseks, tarvis meeles pidada, et teaduslike uurimise resultaadid, s.o. meie abstraheeritava mõtte andmed on eluta, neil puudub individuaalne ilme ja selle tõttu nad ei kõlba elu juhiks. Guyau ise kahtlebki selle juures, öeldes, et teadus ei suuda kõiki küsimusi lahendada. Kolmandaks, teadus võib ainult miskit konstateerida, aga ei suuda üles seada mingit ideaali, elu sihti. Ütleme, et teadus on selgusele jõudnud, mille poole on sihtinud ja sihib inimkond, kas järgneb sellest, et ka tulevikus inimkond peab sedasama teed käima? Miks mitte uut teed otsida? Miks enamuse tee on parem, kui erandite oma? Need põhjused sunnivad küsima, kas ei ole Guyau liiga kõrgelt hinnanud positiivset teadust. Meie arvates on teadus kasulik abinõu, ta võib valgustada meie lähemaid samme, kuna juhtivat osa mängib ja saab mängima mingi tundmatu jõud, mille kohta võime küll ehitada hüpoteese, aga ära seletada teda me ei suuda. Edasi, mis puutub Guyau peaväitesse, et „kõlbeline kohustus on meie eneste sünnitus, et altruism tekib egoismist, siis näib see ka kahtlane olevat, sest selle vastu räägivad paljud nähtused. Sagedasti on täissöönud egoist kõige suurem egoist, mida ei oleks olnud, kui egoismi vahel oleks geneetiline vahekord. Et kõlbeline kohustus, meile võõras ei ole, sellega võib nõus olla, kuid vahe altruismi ja egoismi vahel on palju kaugem, kui Guyau seda ette kujutab. Egoistlik tegevus jääb ikka egoistlikuks, ainult algastmel ta lõhub ja toob kahju teistele, kuna kõrgematel astmetel muutub heatahtlikuks. Siis veel paar sõna sanktsiooni kohta. Guyau eitab sanktsiooni õiglase tasu mõistena, kuid jaatab armastuse ja vendluse sanktsiooni, s.o. armastuse õigust armastuse peale ja vooruse õigust õnne peale. Guyau sanktsioon seisab võrdlemata kõrgemal teoloogide sanktsioonist, kuid Guyau jääb siiski poole tee peale seisma. Ta ise ütleb, et kus pole tasu nõudmist, seal ei maksa temast rääkidagi ja asjata katsub ise jälle sidet luua vooruse ja õnne vahel. Kui voorus on meie eneste laps, meie eneste armas sünnitus, siis on ta meile armas ka ilma tasuta, sest tõesti, kus on nähtud , et ema nõuaks tasu oma armastuse eest?! Need oleksid väikesed märkused Guyau õpetuse kohta. Kui mainitud puudusi Guyau teoorias ka tunnistada, siiski peame ütlema, et tema katse konstrueerida moraali õpetust ilma kohustusteta ja sanktsioonita, on üks huvitavamatest katsetest moraali vallas, ta saab alati enese peale tähelepanemist tõmbama. * „Kasvatus“. Eesti Õpetajate Liidu häälekandja Nr.11-12 Juuni 1920 2.aastakäik. lk 315-322.ka. Vastutav toimetaja:Hans Roos.N. 314 – O.-ühis. „Waba Maa“ trükikoda Tallinnas. * Guyau ((güijo)), Jean Marie (1854 – 1888) – prantsuse filosoof ja poeet. Käsitles peam. Eetika- ja esteetikaprobleme. Inimest pidas eelõige bioloogiliseks olendiks, moraali ja kunsti ühisk. Loomust seletas indiviidide solidaarsusega. (ENE -2-lk.479-1970.a.) * N9>, 0= 0@8 (1854-88) D@0=FC7A:89 1C@6C07=K9 D8;>A>D 8 A>F8>;>3, 8450;8AB. . 1O28; 2KAH8< ?@8=F8?>< 70;>65==>5 1C4B> 1K 2 G5;>25:5 AB@5<;5=85 2KO28BL A2>N 2>;N («AB>@8O 8 :@8B8:0 A>2@5<5==KE 0=3;89A:8E CG5=89 > =@02AB25==>AB8», 1879, @CA. 5@. 1898). AB>@8N >= @0AA<0B@820; :0: ?@>4C:B ?@>872>;L=>9 45OB5;L=>AB8 «A8;L=KE» 8 «2>;52KE» ;8G=>AB59. KABC?0O 845>;>3>< 1C@6C07=>3> ?@54?@8=8<0B5;LAB20, . 8A0; > <>@0;8 @8A:0 :0: 3;02=>9 4>1@>45B5;8 («@02AB25==>ABL 157 >1O70B5;LAB20 8 157 A0=:F88»,1885, @CA. ?5@. 1923). B25@30O >D8F80;L=K5 @5;838N1 . @>2>73;0A8; 1>;55 @0D8=8@>20==CN @5;838N ?@5:;>=5=8O ?5@54 :>A<>A>< (@@5;838>7=>ABL 1C4CI53>», 18871 @CA. 5@. 1908). 50:F8>==K5 2A3;O4K . A>AB028;8 >48= 87 B5>@5B8G. AB>G=8:>2 4;O D@0=FC7A:8E 1C@6C07=KE D8;>A>D>2 8 A>F8>;>3>2 M?>E8 8= 8 4@.).(!--B.13-A.251-1952.) ***'*-:_ÌÍE k l ‚ ÀÍx˜E e — ã ä 56YyDïðDEGHJ.il}‡ˆ‰‹Ÿ ËÌÓÔÞ;`ÔÕØà³ÓF f Œ y!z!”!´!d"„""#C#üøôøôøôøðøìøèøìèìèìèäèàèàäàðàÜàÜØÜØìØÔØìÔìÔÐÔÌìÐìÐìÐìÐÈÌÄÌÐìÌÀÄÀìÀ¼Ì¼ì¼ì¼ðh!)hW0ehuESh-÷h8O±h‰$ÏhþK¹h“Ghþ;õhIbhM!hl±h·ëhýMhuESh²!Nh hx hoOhxPçhe<hQëh\fh!)G$K%KJMKMŠMßPÿP/Q0Q1QMQNQ=R>R2T3T4TïTðTVV}WWkXs\y\Œ\\Ž\‘\¼]½]¾]À]Á]C_D_â_ã_ä_``õc ggçgègögùhúhYiZiºi¯j°jÊjêjymÒmÓmÆnßnànp>p?p@p]qhqiqrrøsüøüøôüôøôðüðüðôðìðìüìüìèäèìèüäèäàüàüàäàÜüÜØüØÔØÔàÐüÐÌÐÌüÌÈÌÈÄüÄÀÄÀÄ¼¸¼¸¼h}hes;huESh‡ÍhcZ¸h"x¯h'HhøpöhÂh¶}'h´ºhKThEáho,hz<h½h¶E7h /öH°jÓmw¨wx‰xüx:yuyÑyïyz5zXz}zµz{{${%{Ö{?}R~Õ€.ƒ›…Ê†Ë†úúúúúúúúúúññññìììììììììììììgdM&„Ð`„ÐgdM&gdoOøsùs‘uBvUvwwww¾wÁw xx‰xxz´zµz}{{/}0}ù}þ}Q~R~ËÌ×ê€ë€Œ‚‚‚-ƒ.ƒ9ƒYƒúƒûƒE„F„ž…¾…È…è…Ë†Ò†Ý†‡€‡‡‡‡ˆ‡‰‡Š‡™‡‰‰(‰,‰.‰0‰2‰Š‚ŠüøôüðìðüðüèðèäèàèàüàüàüÜàÜüØÜüÜüÜÔÜÔüÔüÔüÔüÔüÔÐÔÌÔàÐèÐÈÐüÈÐÄÀ¶À®¦hÛ2ßmHsHh~mHsHh~hÉ/Ê<h~hÉ/Êhøpöh©odhuEShnxîh&ah•$h˜5hžIhM&hcZ¸hø@§hþ~hes;h}AË†Ò†Ó†€‡‡ˆ‡‰‡‰‰(‰*‰0‰ìîðò¤¤‹§§“§£§¤§§®§¯§úúúúúúõõõõõõõõõõõõõõõõéàÞ„h]„hgdþK¹„øÿ„&`#$gd‰$ÏgdoOgdM&‚Š„ŠÔŠ‹\ŒLN¸€ŽÔŽ¾ÈÌêìú¤,¤-¤.¤Ë¤Þ¤ì¤í¤_¥s¥œ¥¥G§M§Q§]§g§h§n§o§Š§‹§Œ§øðøèàØÐÈÀ¸°¨°•‘‘‹‘‹‡‹‡‹ƒ{{{{soh‘h¯;h£~¦h¯;h¯;mHsHhô#ùhÄvhQ3hÛ2ßhî+âUh£~¦h£~¦mHsHhÛ2ßhuESmHsHhÍ¡mHsHh4-0mHsHhƒncmHsHhsmHsHh]??mHsHhžImHsHhºmHsHhÝ ømHsHhQ3mHsHhÛ2ßmHsHh1ãmHsH' Guyau ((güijo)), Jean Marie (1854 – 1888) – Prantsuse kodanlik filosoof ja sotsioloog, idealist. G. Kuulutas kõrgemaks moraalseks printsiibiks justkui inimesse istutatud oma tahte väljendamise püüdu („Kaasaegsete inglise moraaliõpetuste ajalugu ja kriitika“, 1879, vene keelde tõlgitud 1898.a.). Ta vaatles ajalugu kui „tugevate“ ja „tahtejõuliste“ isikute omavolilise tegevuse tulemust. Olles kodanliku ettevõttluse ideoloog, kirjutas G. riski moraalist kui peamisest voorusest („Moraal ilma kohustuseta ja sanktsioonita“. 1885, vk. 1923.a.). Lükates ümber ametlikud religioonid, G. kuulutas enim rafineeritud religiooni – kummardamist kosmose ees („Tuleviku irreligioossus“, 1887, vk. 1908.a.). G. reaktsioonilised vaated moodustasid prantsuse imperialismi ajajärgu kodanlike filosoofide ja sotsioloogide jaoks ühe teoreetilise allika (Durkheim (1858-1917), Bergson (jne.). (SVE.13.k, 251.lk. 1952.a.) 26.08.07.V.K.L. PAGE PAGE 2 Œ§§Ž§’§“§£§¤§¥§«§¬§§¯§°§¶§·§¸§¹§º§¼§½§¾§ùõñíñíãÝãÝÙãÝãÎãÝÙÊíh&ah&a0JmHnHuhÚw+ hÚw+0JjhÚw+0JUhuEShÛ3/hT´h£~¦h£~¦¯§º§»§¼§½§¾§óêèèãgdoO„h]„hgdþK¹„øÿ„&`#$gd‰$Ï,1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°°Ä°ÄÄœ@@ñÿ@NormalCJ_HaJmH%sH%tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontRióÿ³RTable Normalö4Ö l4Öaö(kôÿÁ(No List4 @ò4þK¹Footer ÆàÀ!.)@¢.þK¹Page Number¾‡¬ÿÿÿÿ%&'ÃlÀ¸ä+O+ ðœáE iˆÞÕàzšÎú DjŠ3Ç""%‹)¹25¨7è?šA!C0I3LðLNT½UãWú`°bÓeo¨op‰püp:quqÑqïqr5rXr}rµrss$s%sÖs?uRvÕx.{›}Ê~Ë~Ò~Ó~€ˆ‰Œ€€”€•€˜€öƒ÷ƒøƒùƒ„„‹‡‡“‡£‡¤‡‡®‡¯‡º‡»‡¼‡¿‡˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜ 0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€ ˜0€€ ˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€@˜0€€H˜0€€H˜0€€H˜0€€p˜0€€P˜0€€p˜0€€p˜0€€`˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€h˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€x˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€x˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€€A˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0ÜhLœC#$Køs‚ŠŒ§¾§HLMOQTz!°jË†¯§¾§IKNPU½§J!•!ÿ•€%'-/:;ÃÄkmÀÁ¸¹efãä56ïðD E J K ‡ˆŸ XY^_ÔÕŒŽyzš›CD()ÆÇ!"""'#(#ˆ$‰$%%“%”%(( ) )Š)Œ) * * + +K/L/*0+0¸2º2ü3ý35555¨7©7 < < = = > >’?“?«??ç?é?šA›A C"C/I1I J J L L2L4LïLñLNN S SŒTŽT¼U¾U V VâWäW ZZ __ù`û`¯b±b ddÒeÔeÆfÈf gg?h@hii]i`ijjkk‘m“mBnDno o¨o©o ppÑqÓq´rµrÿrss&sÖs×sÿtu?u@uùuûuQvSvÕwÜwÝwÕxÖx-{/{}}›}œ}È}É}Ê~Ô~Ý~ß~Š™›ÿ€‹€™€ABjkƒ…-‚/‚_‚a‚‚‚‚‚‘‚š‚œ‚¦‚¨‚¼‚½‚ƒƒ'ƒ*ƒ9ƒ:ƒ@ƒAƒÄƒÅƒßƒàƒõƒ„,„.„Þ„ß„G‡I‡Q‡S‡]‡_‡g‡h‡n‡p‡s‡t‡v‡w‡y‡z‡}‡~‡€‡‚‡Š‡“‡£‡¤‡¼‡¿‡$'ÂÄkm¿Á·¹ãä*+NO* + ïð›œàáD E hi‡ˆÝÞÔÕßàyz™›ÍÎùú CDij‰Š23ÆÇ!"""%%Š)Œ)¸2º255§7©7ç?é?™A›A C"C/I1I2L4LïLñLNNŒTŽT¼U¾UâWäWù`û`¯b±bÒeÔeo o§o©o ppˆp‰pûpüp9q:qtquqÐqÓqîqïqrr4r5rWrXr|r}r´rµrs"s$s&sÕs×s>u@uQvSvÔxÖx-{/{š}œ}É~Ð~Ò~Ó~†ˆŠ‹€’€”€™€õƒýƒ„„Š‡“‡¢‡¤‡¼‡¿‡ppÖw×wý|ý|õƒÞ„Þ„ì„í„g…s…œ……‡‡G‡Š‡Ž‡¢‡£‡¤‡¹‡º‡¼‡¿‡ÕwÜw¤‡¼‡¿‡ÿÿKoit¸k½"p2Fÿÿÿÿÿÿÿÿÿ„„˜þÆ^„`„˜þo(.€ „è„˜þÆè^„è`„˜þ‡hˆH.‚ „¸„LÿÆ¸^„¸`„Lÿ‡hˆH.€ „ˆ„˜þÆˆ^„ˆ`„˜þ‡hˆH.€ „X „˜þÆX ^„X `„˜þ‡hˆH.‚ „(#„LÿÆ(#^„(#`„Lÿ‡hˆH.€ „ø%„˜þÆø%^„ø%`„˜þ‡hˆH.€ „È(„˜þÆÈ(^„È(`„˜þ‡hˆH.‚ „˜+„LÿÆ˜+^„˜+`„Lÿ‡hˆH.¸k½"ÿÿÿÿÿÿÿÿ˜¾dV UåT=(•$“G x ñ7þ~wNÂ®OM&M!%¶}'!)¿s+Úw+o,Û3/4-0Q3¶E7¯;es;z<]??'HžIÂ&LýM²!NuESKT\;`&aIbƒnc©odW0e\fl±8O±T´T+¶cZ¸þK¹º´º½³bÆÉ/Ê‡Í5dÍ‰$Ï{6ÖÛ2ßEáî+â1ãCåxPç¹$ê·ëQënxîþ;õ /öøpö-÷Ý øô#ùÿ@€ÖwÖw<Ÿ—ÖwÖw(€„¾‡@@@ˆ@H@ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿGº‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&º‡z €ÿArial"ñˆðÐhYj·¦n%È&'+>fsEö>fsEö!ð ´´r4_‡_‡3ƒQðH)ðÿ?äÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ®OÿÿKoitKoitþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0d˜¤°ÀÌØè ø , 8DLT\éssKoitfoitoitNormalKoitl39tMicrosoft Word 10.0@ÂžKq@ŠÅÇ@¤–VböÈ>fsþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0ìhp€ˆ˜ ¨°¸ ÀÍékoduitlöE_‡A Title !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVþÿÿÿXYZ[\]^_`abcdefghþÿÿÿjklmnopþÿÿÿrstuvwxþÿÿÿýÿÿÿ{þÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀF°ô[mböÈ}€1TableÿÿÿÿÿÿÿÿW¢#WordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ.¬SummaryInformation(ÿÿÿÿiDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿqCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q