Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ øúþÿÿÿö÷ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@%ð¿„%bjbjÏ2Ï2%"*XX-ºÿÿÿÿÿÿˆ ¨f¨f¨f8àfüf\ l‹¶dhdh"†h†h†h†h†h†h¯Š±Š±Š±Š±Š±Š±Š$"ŒRtŽBÕŠQ†h†h†h†h†hÕŠ†h†h&‹b„b„b„†hT†h†h¯Šb„†h¯Šb„b„x„ó†?‡†hXhà’¥ÛÿÊ¨fÚo„‡«‡<‹0l‹‡,¶Ž^ƒâ¶Ž?‡ ¶Ž?‡l†h†hb„†h†h†h†h†hÕŠÕŠ äX[¤@„" [ Protektsionism. Protektsionism – oma riigi tööstuse võõramaise konkurentsi eest kaitsmiseks võetavate meetmete süsteem. Parimat efekti annavad: 1)välismaalt sisse toodavate toodete kõrgeima tollimaksuga maksustamine, hinna tõstmine ja sellega omamaiste vabrikantide, kes toodavad samalaadseid tooteid ja ka nendes vabrikutes töötavate tööliste tulude tõstmine; 2)toorainete sisseveo lõivudega maksustamine; 3)toodete väljaveo eest preemiate maksmine, et kohalik tööstus võiks nende võrra hindu alandada ja pidada vastu rahvusvahelistel turgudel; 4)välismaale veel tundmatute masinate ja vahendite väljaveo piiramine või täielik keelustamine, et välismaalased ei saaks uusi leiutisi ära kasutada. 5)uusi tehnoloogiaid valdavate töötajate välismaale sõidu keelustamine, et nad ei saaks neid uuendusi välismaal levitada. 6)kolooniate odava toorainete hankimise eesmärgil ekspluateerimine ja neis metropoli toodete soodne müük. 7)laevasõitu puudutavate seaduste väljaandmine, millised annavad soodustusi omamaiste ja võõramaiste kaupade veol kodumaa ((lipu all)) ellingutel ehitatud kaubalaevastikule, välismaal ehitatud kaubalaevadel veetavate toodete kahjuks. 8)riigile ühe või teise kasuliku toodangu tootmiseks rahalise toetuse või monopoolsete õiguste andmine. Kõik need ja paljud teised meetmed on paljude maade valitsuste poolt ära proovitud ning neist paljusid meetmeid ei ole tänini kõrvale heidetud. Neil, mitte meist just ammustest aegadest, kui rahvusvahelised kaubandussuhted ei olnud keerukad, kui peaaegu iga rahvas kasutas põhiliselt omamaiseid tooteid, ning võõramaalastelt osteti vaid neid tooteid, milliseid kodumaine tööstus-maapind ei suutnud anda, protektsionismi aluste praktiliseks rakendamiseks põhjust ei olnud. Tõsi, ka ammusel ajal esines kaubanduses rahvaste vahelist konkurentsi, mis viisid relvastatud kokkupõrgeteni ja mille tulemuseks oli nõrgema poole hävimine. Kuid mõned protektsionismi vormid olid tuntud ka toona (näiteks, tehnilise tehnoloogia saladuses hoidmine, töötlevale tööstusele kolooniatest kunstlikult odavdatud tooraine hankimine). Aga protektsionismi, kui süsteemi, kui teadust, kui majanduspoliitika juhtiv alget, siis ei olnud. Keskajal tingimused muutusid: kaupmehed ja vabrikandid otsisid endale ja ka leidsid kuningate ja valitsevate vürstide hoolekande, milline väljendus kasvõi tollases riigipiiride kaitses. Valitsejate vahel sõlmiti ühiste vaenlaste ja konkurentide vastased kaubandusliitude lepingud. Kaubandus-tööstuslinnade vaheline võistlus tõi päevakorda protektsionistlike meetmete võtmise poliitika, millistega nad kaitsesid end naaberriikide eest. Nii näiteks veneetslased ei lubanud sakslastel Veneetsia kaudu Aasia riikidega kaubelda. Lüübeki linna kaupmehed takistasid hollandlaste kauplemist Balti mere äärsete rahvastega. Hansa liidu linnade kaupmehed, kes lõid vähe-kultuursetes riikides oma faktooriad ((esindused, laod)) ja ekspluateerisid nende loodusrikkusi, ja püüdsid igati seda tagada, et nende maade elanikud ei asuks ise nendega aktiivsesse kaubanduslikku suhtlemisse. Omaltpoolt ka võõramaiste kaupmeeste poolt ekspluateeritavad pärismaalased, vastavalt ühiskondliku eneseteadvuse tõusmisega, püüdsid kaitsta oma huve ning iseseisvust. Nõnda jättes „külalistele“ välis-hulgikaubanduse, hoiti enestele sisekaubandus. Keelates „külalistele“ linnas kindlaksmääratust kauemaks ajaks viibimise ja tihedamal tuleku. Võeti meetmeid ka selleks, et kaupadega läbisõidul olevad kauplejad ei mööduks linnadest, et kehtestatud tollid linnade kassast mööda ei läheks. Tulud, mis saadi kaupadelt võetavatest lõivudest, viisid rohkearvuliste sisetollide kehtestamisele, olles kaubandusele suureks koormaks. Keskaja lõpul, monarhiate tugevnemise järel, kuningad ja vürstid püüdsid vähendada sisetolle, seades tulude allikaks välismaalt sissetoodud kaupade lõivudega maksustamise. Selline tollimaksude rahanduslik iseloom eksisteerib senini, kuni kaubandusega kõrvuti arenev töötlev tööstus ei esita pretensioone oma õigusele saada riigi poolt toetatud. Mida rohkem Euroopas monarhide võim kindlustus, mis vajas raha sõjaväe ülalpidamiseks ja õukonna välise sära säilitamiseks, seda tihedamalt lähenesid riigi üldise kaitse all oleva põllumehe, käsitöölise, vabrikandi ja kaupmehe huvid seda elavamalt oli tunda rahva tööviljakuse tõstmiseks vajaminevate meetmete võtmise vajadust. Riigimehed, kes seisid Prantsusmaa juhtimise eesotsas, alates Ljudovik XI, Inglismaa – kuninganna Elisabethi, Saksamaa – suure kuurvürstkonna, Austria – Karl VI, Venemaa – Peter I, merkantiilse süsteemi valitsemise ajal (Vt. Merkantism), ajasid rahvusliku tööstuse toetamise kunstlikku majanduspoliitikat, milline seisnes peamiselt piirangute kehtestamises ja isegi kodumaise tooraine väljaveo keelustamises ning välismaiste kaupade sisseveo. Suur osa rahvusvahelistest kokkupõrgetest peale kolmekümne aastast sõda ja kuni revolutsiooniliste Prantsusmaa sõdade lõpuni tekkisid turgude haaramise ambitsioonide tõttu. Tugevam pool, peale võitu, püüdis saavutatud kaubanduslikud eelised kindlustada lepingutega. Armastatuimaks kodumaise tootmise arendamise vahendiks oli meretaguste kolooniate ekspluateerimine, millised tarnisid oma metropolides asuvatesse vabrikutesse tooret ja väärismetalle, et saada vastu kaupu. Koloniaalpoliitika kõrval arendati ka navigatsioonipoliitikat, andes vaid kodumaistele laevadele õiguse vedada metropoli ja asumaa vahel veetavaid kaupu, soodustades kodumaiste ja välismaiste kaupade vedu oma riigi laevadel. Seoses kaubandusliku meresõidu ja laevaehitusega toetamisega võeti meetmeid ka kodumaise mere-kalapüügi arendamiseks. Kaitsesüsteemid said täiuslikkuse ja järjepidevuse XVII –XVIII saj. Inglismaal, kus kõrgete lõivude sisseseadmisega ei kaitstud mitte ainult kohalikku tööstust, vaid ka põllumajandust. Protektsionistliku iseloomuga seadusandlikest aktidest paistavad eriti silma Inglismaa XVII saj aktid: villa väljaveo keelust, hirmutades esimese rikkumise eest maalt väljasaatmisega ja teisel korral surmanuhtlusega (1620.a.); vilja maksustamisest kõrgete sisseveotollidega (1660.a.); kodumaise merelaevanduse soodustustest (1651.a., „Navigation Act“, navigatsiooniakt, 1660.a.täiendustega); preemia maksmisest vilja ja linnaste eksportimise eest (1689.a.). Ka XVIII saj oli Inglismaa rangel protektsionismi rakendamise kursil. Lõivud sisseveetavatele kaupadele suurenesid, aga nagu paljud neist lõivudest langesid toorainetele, siis oli olemas põhjendus nende toodete väljaveo premeerimiseks nende toorainetelt võetud lõivude tagasimaksmise teel. Tavaliselt kogu lõivu tagasi ei makstud, vaid sellest kaks kolmandikku või ka pool. Kaubandusleping Prantsusmaaga, milline on välja töötatud 1786.a. XVIII saj vabastamise ideede mõju all, kehtis lühikest aega. Napoleoniga võitlemise aeg ja viis aastat peale selle lõppu oli Inglismaal protektsionismi tugevnemise aeg. Ja vaid peale London kaupmeeste fritredei (? Vabakaubanduse?) petitsiooni, milline meenutas 1820.a. parlamendile ja maa ühiskondlikule arvamusele kaubandusvabaduse suurest kultuurilisest tähtsusest, mis oli nii selgelt selgitatud Adam Smithi (1723-1790) õpetuses, vähendati mõningad tolli lõive. Peale seda, kui rangelt konservatiivse Castlereagh ((Robert Stewart, 1769-1822. Tooride Partei, välisminister jne.)) asendas 1822.-a. liberaalne Canning ((1770-1827)), kelle ajal oli kaubandusministriks Hastings ((Warren, India kuberner, 1732-1818.a. )), vaadati tariifid uuesti üle ja muudeti kauplemisvabaduse vaimus. Vilja väljaveo keelu tühistamine, millist enne praktiseeriti vaid siis, kui nisu hind oli 80 šillingit qarteri (2 rbl. 75 kred. kop. puuda eest) eest muudeti kohustuseks kui hind langeb 70 šillingile, aga 1828.a. väljaveo keeld asendatud muutuva lõivuga, milline suurenes madalate ja langes kõrgete nisu hindade korral. Väljaveo preemiaid vähendati. Paljud välismaised tooted, millised varem sisse tuua ei tohtinud, olid nüüd keelu alt vabastatud. Paljude toorainete ja toodete sisseveo lõive alandati märgatavalt. Tollireegleid lihtsustati. Sõlmiti Inglismaa ja Iirimaa vaheline tolliliit. Ajutiselt taganesid tolliküsimused poliitilistele küsimustele (parlamendi reform), kuid juba 1836.a. andsid endast märku majanduslikud probleemid. Rahva poolt vilja kalliduse tõttu üle elatud suur viletsus mitmete ikaldusaastate kestel, hakati agiteerima viljale kehtestatud tollilõivude vastu. Kiiresti tugevnenud, sai see, tänu Cobdeni (Vt. XV, 488), kindla organisatsiooni. Esines kaubandusvabadust toetavate kõnedega ja sama teemat käsitlevate raamatute ja brozüüride välja andmisega, Cobden moodustas viljatollide liiga (Anti corn-law-league), köitnud avaliku arvamuse poolehoiu ta ka mõjutas Parlamenti. Peaminister sir Robert Peeliga eesotsas, leidis liiga endale veendunud liitlase, ja alates 1842.a., tühistatakse üksteise järel kaua eksisteerinud protektsionistlikud seadused. 1842.a. sissetoodud tulumaks (Income taxe) sai kõigi vabakaubanduse vaimus tehtavate reformide aluseks. Samal ajal leevendati viljaseaduse määrusi. Tühistati tollitariifide artiklid, millistest ei olnud rahalises mõttes kasu, aga ka need, millised toetasid salakaubavedu, vähendati omavolilisi lõive teiste artiklite puhul, milliste asemel seati sisse mõõdukas riigikassasse minev tulumaks. Eriti langetati sisseveetava tooraine lõive ja täielikult tühistati Ühendkuningriikidest väljaveetavatelt kaupadelt võetavad lõivud. Tühistati suur osa tollitariifidest, millised võtsid vabrikantidelt ära osa tuludest, mistõttu nad tegid agitatsiooni viljalõivu vastu, millised hoidsid ülal isegi niigi kõrgeid vilja hindu, siis kuna vabrikandid olid huvitatud tootmiskulude vähendamisest, siis selles vallas nad olid tööliste poolt. Agitatsioonil oli edu. 26. juunil* 1846.a.(*kõik kuupäevad on selles artiklis toodud ära uue kalendri järgi) Peeli initsiatiivil, asendati nisu protektsionistlik lõiv teatud rahalise lõivuga 1 šilling quarteri kohta (3,43 kop.** puudalt (**Kõik vene raha puudutavad andmed on antud kursiga: 1 rbl = 1/15 imperiaali või 2,6 franki) . Seejärel tühistati tollid sisseveetavatele kariloomadele, lihale, kartulile ja muudele argielu tarbematerjalidele. 1849.a. tühistati navigatsiooniakt, aga 1853.a. anti Inglismaal rannakaubandusega tegelemise õigus ka välismaalastele. Vabakaubandusele mindi lõplikult üle riigikassa kantsler Gladstone ametiajal, 1853.a. Järkjärgulisel lõivude äramuutmisel, kuni 1860.a.lõpuni, jäi kaitsetollidest järgi vaid mõned rahalise iseloomuga lõivud*** (*** Inglismaal võetakse suhteliselt kõrget tollimaksu tubakalt, teelt, kangetelt alkohoolsetelt jookidelt, veinilt, viinamarjadelt, korinkalt ((väikesed mustad rosinad)), kohvilt, sigurilt, kakaolt, puuviljadelt, hõbe- ja kuldesemetelt ning mängukaartidelt. Kõigelt sellelt laekub aastas umbes 20 milj £). Protektsionismi vastaste lootused sellele, et kõik haritud maailma riigid võtavad Inglismaast eeskuju, ei täitunud. Isegi Inglismaa autonoomsed kolooniad, peale Uue Lõuna Wellise (?), on senini säilitanud kaitsetollide süsteemi, kasutades seda isegi oma metropoli suhtes. Inglismaal endal kostavad samuti aegajalt eksisteeriva süsteemis vastaste hääled, kuid kaubandusvabaduste hädavajalikkust tunnistatakse kõigutamatuks majanduslikuks dogmaks. Prantsusmaal on protektsionism, kui majanduspoliitika juhtiv alge, pärit Colberti ((Colbert Jean-Baptiste, 1619-1683.a. vt kolbertism. Vt. ENE II 1987 .lk. 27. K.L.))(XV, 785) aegadest, Louis XIV kuulus minister. Tema poolt 1664 ja 1667.a. välja antud tariifid olid tollilõivudeks väljaveetavale toormele ja sisseveetavatele toodetele, et ergutada Prantsusmaa töötlevat tööstust. 1670.a. Colberti poolt anti välja seadus, millisega suunati kolooniaid töötama Prantsusmaa töötleva tööstuse huvides. XVIII saj Prantsusmaa eraldus veelgi naaberriikidest, põhiliselt Inglismaast, andes välja rea protektsionistliku iseloomuga seadusi. Liberaalne 1786.a. kaubandusleping Inglismaaga selle poolse vaenutegevuse kõige varasemal perioodil tühistati. Napoleon I ajal protektsionistlik vool, mis tugevnes sõja mõjul, muutus Prantsusmaa juhtimisel kontinentaalsete riikide liiduks, majanduslikult tugeva Inglismaa vastu. Mitme aasta jooksul võisid inglise kaubad sattuda Prantsusmaale ja selle liitlasriikidesse vaid salakaubana (Vt. Kontinentaalne süsteem, XVI, 104).Protektsionistliku iseloomuga paistab silma 1816.a. tariif, millise määrad jätkasid kasvamist ka järgmistel aastatel. Paljudele sisseveetavate tööstustoodete lõivudele viidi peale 1819.a. põllumajanduslikku kriisi lõivus välismaisele viljale, suurtele kariloomadele ja villale. Ajutisele lõivude vähendamisele järgnesid juba 1841-1845.a. uued tariifimäärade tõstmised. Hiljem Napoleon III, veendunud kaubandusvabaduse printsiipide pooldaja, ei suutnud kaua murda protektsionistliku opositsiooni kojas, kellest enamuse moodustasid tollilõivudega kaitstavate huvide esindajatest. Kuid tollikoormiste vähendamise meetmed, milliseid ei saanud läbi viia kodades kinnitatud seadusteta, ta viis ellu täitevvõimu dekreetidega. 1860.a. 23. jaanuaril õnnestus tal sõlmida tuntud leping Inglismaaga, milline lihtsustas Prantsusmaale, muuseas, veinide ja viinade väljaveo aga Inglismaale – Prantsusmaale söe ja raua veo. Suurem osa prantsuse tariife alandati ja üheltki kaubalt ei võtnud toll enam üle 15% väärtusest. Sellele suure riikliku tähtsusega aktile järgnesid samasugused lepingud Belgiaga, Saksa tolliliiduga, Itaaliaga, Sveitsi ja Austriaga. 1861.a. tühistati tollilõivud sisseveetavale toorainele. Samal aastal anti kolooniatele välisriikidega iseseisva kauplemise õigus. Tänu kõigile nendele lepingutele ja vabakaubanduse vaimus täiesti muudetud tollilõivude tariifimääradele hakkas Prantsusmaa kaubandus kiirelt arenema: 10 aasta jooksul, 1860.a. kuni 1870.a. kasvas selle käive 1,5 korda ja rahvatulu kasvas kiiremini kui kunagi varem sellise lühikese ajavahemiku jooksul. 1870-71.a. sündmused, mis kõigutasid ajutiselt Prantsusmaa materiaalseid varusid, viisid rahaliste tulude suurendamise eesmärkidel paljudelt sisseveetavatelt kaupadelt lõivude tõstmist. 1881.a. vormistati kõik need muudatused uue tariifimäära kujul. Edasised suurenevad protektsionistlikud tendentsid väljendusid 1885 ja 1887.a. põllumajandustoodetelt võetava tollilõivu suurendamises, millised suurenesid koos sisseveetavatelt vabrikutoodetelt võetavate lõivude 1892.a. tariifimääradega. Kõrvuti maksimalsete tariifimääradega oli seatud sisse konventsioonilised määrad, enamsoodustatud riikide kaupadele. Kaubandus Prantsusmaa kolooniatega sai uuesti protektsionistliku iseloomu. Kodumaiste tööstuste otseste ja kaudsete subsideerimiste süsteem võttis laialdase ulatuse. XVIII saj. Prantsusmaa protektsionismi ideed mõjutasid ka saksa riikide majanduspoliitikat. Kuid see ei väljendunud mitte tollilõivudes kui just aktsiisimaksudes ja kaupadelt linna vedamiselt võetavates lõivudes. 1800.a. Preisimaal eksisteeris 57 tariifi 2775 erinevale kaubale. Praktiseeriti samuti paljude kodumaiste toodete väljaveo ja paljude välismaiste kaupade sissevedamise keelamist. Viljakaubanduse suhtes võeti kasutusele riigivarude loomine, et hindu tasakaalustada. Peale Napoleoniga sõdimise lõppu, mil polnud sobiv aeg tollireformideks, Preisimaa lihtsustas oma tariife ja lihtsustas nii kaupade sisse- kui väljavedu. Temale kuulub saksa riikidele ühise tolliliidu loomise initsiatiiv. Mil kaotati Saksamaa riikide vahelised tollilõivud ja muudeti ka välismaa kaupade suhtes külalislahkemaks (Vt. Tolliliit.). Kiirelt areneva inglise tööstuse konkurentsi surve all tõsteti Saksa tolliliidus lõivude tariife (1842.-46.a.) villastele, puuvillastele ja linasest kangast toodetele ning samuti seati sisse lõiv malmi sisseveole. Kuid varsti, peale seda, 1853.a.tariifiga, olid paljud lõivud alandatud. Edasised alandamised olid tingitud Prantsusmaa mõjust, milline asus 1860.a. kaubandusliku liberalismi teele. Saksa riikide üheks keisririigiks ühendamine tõi kaasa keiserliku valitsuse kätte Saksamaa väliskaubanduse arendamise. Esimestel keiserriigi eksisteerimise aastatel Saksamaa kaubanduspoliitikas märgata freetrade´likke mõjusid. 1873.a. olid tühistatud lõivud sisseveetavale malmile. Olid projekteeritud edasised soodustused kaupade sisseveole. Kuid nendel projektidel ei olnud õnne, et olla ellu viidud, kuna ookeanitagustest riikidest algas odava vilja pealetung maailmaturule, mis ärritas eurooplastest ärimehi, kes olid teinud suuri kapitalimahutusi maa töötlemisele. Vabrikantide ja ettevõtjate poole, kes alati nõudsid protektsionismi, asusid ka maaomanikud, kes enne olid protektsionismi suhtes ükskõiksed. 204 saadiku läkitus, milline esitati Riigipäevale 17 oktoobril 1878.a., tõi päevavalgele ühiskondliku arvamuse järsu pöörde protektsionismi kasuks. Nii nagu uue voolu mõju all, kui ka teistel põhjustel (teede paremaks muutumine, naaberriikide majanduslik edukus jne.), aga samuti keisririigi kassa täitmise eesmärgil, milline vajas seda Saksamaa sõjalise võimsuse kindlustamiseks, töötas välja uue tollitariifi (1879.a.), mis paistis silma kõrgete fiskaalsete, kuid veel üpris mõõdukate protektsionistlike lõivudega. Viimaseid tõsteti manufaktuuride toodetele 1881.a. ja 1885.a., põllumajandustoodetele – 1885. ja 1887.a. Välisriikidega sõlmitud kaubanduslepingute lõppemistähtaegade lähenedes muudeti tollilõive uues suunas. Määrade alandamist normaalsetest tariifidest hakati lubama vaid kompensatsiooni näol samasuguste välisriikide poolt tehtud soodustuste eest ja ka vastupidi, lõive sisseveole tõsteti riikide suhtes, kes tegid Saksamaalt väljaveo raskemaks. Nii vastuseks mõnede vene 1891.a. tollilõivude tõstmistele, Saksamaa tõstis samuti Venemaalt sisseveetava nisu tollilõivu 5 kuni 7,5 margale tsentrilt (st. 38 kuni 57 kop. kred. puudalt) ja tegi vene väliskaubanduse kahjuks mõningaid teisi tariifide muudatusi. Venemaa vastas omapoolsete mõnede Saksamaalt sisseveetavate kaupade tollilõivude tõstmisega. Puhkes, nn. tollisõda, milline lõppes alles peale pikaleveninud läbirääkimisi, 1894.a. kaubanduslepinguga, leppinud lõpuks ära vastastikulistes ühesuguselt mõlematele riikidel kasulikes järeleandmistes. Vene vilja lõiv alandati kuni 3,5 margale (26,5 kop. puudalt), vene tolle alandati samuti paljudele saksa kaupadele. Teistes kontinentaalsetes Lääne-Euroopa riikides on samuti kaubanduspoliitikas märgatav samasugune muutus. Füsiokraatide ja Adam Smithi teooria, Inglismaal tehtud vilja- seaduste vastane agitatsioon, 60-aastate liberaalsed kaubanduslepingud Prantsusmaaga – kõik see ei saanud jätta mõjutama ka naaberriike ega aidata kaasa neis protektsionismi nõrgenemisele. Samuti ei saanud nad kõrvale jääda viimaste aastakümnete protektsionistlikust reaktsioonist. Isegi riigid, millised toetasid alati vabakaubanduse printsiipe, nagu näiteks Itaalia, Šveits, hakkasid end naabrite eest kaitsma kõrgete kaitsetollidega. Muide, senini on võrdlemisi madalad tollid Belgias, Hollandis, Skandinaaviamaades, Portugalis, Kreekas ja Rumeenias. Türgis kehtib ammu vastu võetud fiskaalne lõiv (8% sisseveetava kauba hinnast ja 1% väljaveetavalt kauba hinnalt). Vabanenud slaavi riigid hakkavad end aga piirama kõrgete kaitsetollidega. Põhja-Ameerika. Ameerika Ühendriikides, XVIII saj lõpus ja jooksva saj alguses, olid tollilõivud põhiliselt fiskaalse kui piirava tähendusega ja oli enamus kaupadele 5,5% ja vaid mõnedele oli see 8,5% maksumusest. Protektsionistliku suuna võttis see aga 1816.a., kui tollilõive tõsteti 25-30%. Peale seda määra tõsteti neid veel 1833.a. kuni 45-50%. 1844.a. demokraatlik partei, kes kaitses põllumajandusliku Lõuna huve tööstusliku Põhja vastu, kasutas temale üle läinud võimu ära kaupade lõivude alandamiseks 30%. 1857.a. saavutati edasine lõivude alandamine (kuni 24-20%). Kuid 60- aastate kodusõda, milline lõppes Põhja osariikide võiduga, andis lõpliku ülekaalu protektsionistlikele alustele, milline teostus lõpuks tuntud W. McKinley ((William McKinley, 1843-1901.a., USA president 1897-1901.a.)) (10 okt 1890.a.) tariifis. See tariif paistab silma mitte ainult kõrgete määradega toodetele ja toormele, vaid ka põllumajandustoodetele (pidades silmas Kanadat), aga samuti – suurte trahvidega kauba hinna fiski kahjuks ebaõige deklareerimise eest. Venemaal esimene tollitariif (novotorgovoi ustav 1667.a., asendas 1653.a. kaubanduseeskirju.) milline paistis silma mõõdukate määradega. Sisseveetavad kaubad, milliseid müüdi kaalukaubana maksustati 4% lõivuga, aga teised 5%, müügihinnast. Erandeid oli vähe (ilmselgelt protektsionistlik tähendus oli kõrge maksumäär veinile). Kuid tegelikkuses vahest seda lõivu välja ei nõutud. Nõnda välismaised kaubad, millised osteti vene kaupmeeste poolt raha eest, mis oli saadud välismaal müüdud vene kaupade eest, või , lihtsalt nende vastu vahetati, ei maksustatud üldse lõivudega, kui nende vastu vahetatud vene kaubad olid juba maksustatud ostmisel lõivuga Venemaa siselinnades. Samaviisi, kui välismaalane ostis sadamas või piirilinnas vene kaupu sularaha eest, siis selliste kaupade väljaveo eest ei võetud väljaveolõivu. Aga nii, nagu Euroopa kaubanduses liikus väljaveetud vene kaupu rohkem, kui neid venesse sisse veeti, siis kaupadelt ei võetud piiril sisuliselt mingit lõivu ja seda võeti hoopis siselinnades kaupade tarbijatele müümisel ja need olid maksustatud 5% lõivuga, hinnast. Peter I majanduspoliitikal oli protektsionistlik iseloom. Peter I pidas vajalikuks ergutada tööstust riiklike vahenditega. Töötleva tööstuse huvides, ta andis subsiidiume üksikutele ettevõtjatele ja tervetele „kumpastvam“ ((sõpruskondadele)), kes kogusid vabrikute asutamiseks raha. Lubatud oli välismaalt toorainete lõivuta sissevedu. Vabrikutele vajalike materjalide väljavedu kitsendati või keelati see hoopis ära. Talupoegi lubati kinnistada vabrikute juurde ja välismaalt võis tellida-palgata oskustöölisi ning meistreid. Vabrikute tooteid lubati müüa, ilma et neilt võeti siselõive. Riik ostis ise vahel vabrikantidelt müümata jäänud kaupu. Samal eesmärgil ta raskendas kõrgete tollilõivude kehtestamisega Venemaale selliste toodete sissevedu, milliseid ta ise tootis oma arvates piisavas koguses. Tootmise täiustamiseks allutas Peter I vabrikandid valitsuse kontrollile. Ta nõudis, et vabrikandid esitaksid oma toodete näidised manufaktuuri-kolleegiumile, et neid võrrelda juba varem tootmisse antud (heaks kiidetud) näidistega. Toodete töötluse viiside ja kvaliteeti käsitlevate määruste rikkumise eest olid kehtestatud ranged karistused – kaasa arvatud eluaegne sunnitöö. Vabrikuid võis asutada vaid manufaktuuride-kolleegiumi poolse loa alusel, kuid kes ei tohtinud ahistada ettevõtlikke inimesi, kuid pidid samas jälgima, et ei asutataks liiga palju vabrikuid, kuna võistlevad tootjad võivad „liigset kaupa toota“ ja nende kvaliteeti alla kiskuda. Toodete väljavedu Peter I ei huvitanud. Ta vabastas väljaveetavaid kaupu harva ja mitte just hea meelega väljaveolõivudest ega kehtestanud kunagi väljaveo preemiaid. Selle poolest ta taganes tollasest protektsionistlikust või merkantiilsest süsteemist. Peter I valitsemise esimestel aastatel olid tollilõivud sisseveetavatele kaupadele väikesed, kuid ta valitsemise lõpu perioodil, hiljem, kuna vene manufaktuurid töötasid viletsalt, olles konkurentsivõimetud välismaiste toodetega, Peeter I, hankinud mäe- ja manufaktuurikolleegiumitelt tööstuse seisukorrast kõik hädavajalikud andmed, andis 1724.a. välja tariifi, millise põhjal tollilõivude määrad pandi sõltuvusse sisetootmise ja sisseveo summa suhtest. Mida rohkem Venemaal kaupu toodeti, seda kõrgemaks muutus sisseveo lõiv. Neile toodetele, milliseid, tariifide koostajate meelest 1724.a. toodeti Venemaal piisavalt, määrati 75% tollilõiv, maksumuselt. Sellisteks kaupadeks olid näiteks, purjeriie, siidiriie, raud; 50% tollilõiv oli pandud hollandi kangale, sametile, õhukestele boiriietele; 25% tollilõiv oli määratud töödeldud nahale, poolsiidist kangastele, sukkadele, kirjapaberi-kaupadele, metallist relvadele ja klaaspudelitele. Enamus kaupadelt võeti lõivu raha saamise eesmärgil ja need ei moodustanud mitte üle 10% kauba hinnast. Pidades silmas kaupade vene laevadel väljaveo soodustamist, vene kaupmehed, kes viisid välismaale kaupu oma laevadel, maksid lõivu vaid kolmandiku maksumäärast ja seejuures efimkades ((efimok – välismaine hõberaha, mis oli käibel 17. saj Moskva riigis. Selle nimetus tuleb sõnast Joachimstaler – taalritest, mis löödud Joachimstali ((Jachymov. Kaasaegne nimi.)linnas, Loode-Tsehhis. Moskva riigikassasse laekunud efimkad märgistati erilise vene märgiga või „tunnusega“. Efimkasid anti riigikassast välja kindlaksmääratud kursi alusel. Efimka, milliseid kassa vastu võttis, kaalus keskmiselt 28 g. Ag.)), kõrge kursi alusel (90 kop. 50 kopika asemel). Kui selline kaupmees oma kaubad ära müüs ja ostis saadud raha eest välismaalt uued kaubad asemele, siis ta võis maksust vabastada sellise summa eest (lisades 25% kasumit) kaupu, millise ta välja vedas ja seda kaks korda vähendatud miinimumtariifi alusel. Peter I lähimad järglased kaotasid paljud varem kehtinud protektsionistlikud määrused, kuna valitsus ise tunnistas, et Venemaa tööstus ei ole veel niivõrd arenenud, et selle huvides peaks välismaiste toodete sissevedu piirama. Muide, enne Aleksander I ei olnud Peter I järglastel olemas mingit kindlaksmääratud kaubanduspoliitikat ja me võime leida pidevalt juhuslike meetmete vaheldust, millised on tihti ka vasturääkivaid. Juba 1726.a. algas mõnede 1724.a. tariifi määrade tollilõivude alandamine, aga 1731.a. võeti kasutusele uus tariif, milline paistis silma oma määrade mõõdukusega. Tooted „milliseid valmistatakse Venemaal“ ja milliseid Peter I koormas 75% tollilõivuga, maksustati nüüd 20%, teised, 10% ja veelgi madalama määraga. Väljaveetavatelt kaupadelt, peale väheste erandite, väljaveolõivud kaotati. Jelizaveta Petrovna ajajärgul (1741-1762) pidas valitsus kinni protektsionismi süsteemist: alates 1754.a. suurendati kõiki välistolle 13% , lisalõivuga kauba väärtusest, nii et endisest normaalsest 10% määrast sai valitsevaks 23% määr. Seejuures on hädavajalik märkida, et kõik impordi lõivu tõstmisest saadud tulu oli määratud sisetollide ja mõnede teiste rahvale üpris koormavate maksude kaotamisest tekkinud puudujäägi katmiseks. 1764.a. ja 1782.a. tariifid olid mõõdukalt kaitsva iseloomuga. Keisrinna Jekaterina II vaenulikest tunnetest, Prantsusmaa revolutsioonilise valitsuse vastu, tingituna olid 1793.a. välja kuulutatud lõivud paljude kaupade suhtes ärakeelava tähendusega, eriti luksusesemete suhtes. Alates Jekaterina II valitsemise lõpust ja kuni 1816.a. muutus vene tollipoliitika korduvalt nende riikide suhtes, kellega Venemaa oli liidus või kellele ta soovis läheneda. Üldiselt valitses tollipoliitikas kaitse printsiip. Peale Euroopas üldise rahu taastamist, tehti alguses protektsionistlikus poliitikas väikesi järeleandmisi (1816.a. tariifis), kuid hiljem järgnesid sellele ka märkimisväärsed muudatused – 1819.a. tariifis, millisega kehtestati sisseveetavatele toodetele üpris mõõdukad lõivud. Seda tehti osalt vastu tulles Preisimaale ja Inglismaale ja Henrich Storchi ((1766-1835.a. Venemaa ökonomist. Kirjutas: „Cours déconomie politique…“,, mis anti 1881.a. välja vene keeles. Vt. SVE . 1957.a., köide 48., lk. 203. K. L.)) vaieldamatult Adam Smithi ideede austaja, mõjutusel. Vabrikantide ja tehaste omanike huvides tuli varsti sellest süsteemist loobuda. 1822.a. avaldati uus tariif, millise järgi enamus välismaiseid kaupu importida ei tohtinud ja ülejäänud olid maksustatud kõrgete lõivudega. Sellest ajast peale kindlustus Venemaal kauaks ajaks range protektsionistlik poliitika. 1841., 1850., 1857. ja 1868.a. tariifid (Vt. täpsemalt Tollitariifid) kujutavad endast järkjärgulist äärmuslikult protektsionismilt mõõdukalt-kaitsvale süsteemile üleminekut. Kuid juba 1877.a. sellest ajast senini, kui lõivu võeti põhiliselt raha saamise eesmärgil, otsustati hakata lõive võtma kullas, mis vähendas kohe krediidi rubla kurssi, tõstis järsult lõive, vähemalt 50% - algas reaktsioon protektsiooni suunas. 15.a. kestel tõsteti lõive veel mitu korda, aga 1891.a. anti välja rangelt protektsionistlik tariif, milline tegutseb (teatud vaheaegadega) kuni tänini. Et anda ettekujutuse sellest, milliseid ohvreid tarbijatelt protektsionistlik süsteem nõuab, tuuakse siin ära mõnede kaupade tollilõivud Venemaal, saksamaal, Prantsusmaal ja Põhja ameerika Ühendriikides. Tollilõivude määrad 1 puudale sisseveetavale kaubale rublades (võrdsed 1/15 imperiaali). KaubadVenemaaSaksamaaPrantsusmaaUSA% väärtusestToiduained: Nisu Rukis Kaer Oder Või Liha Kala (soola, suitsu) II. Toorained ja pooltooted: Nahk: toores Töödeldud Karusnahad Gutapertš (kautšuki jne. toore) Malm Raud latid ja sort. Paksud lehed Teras latid ja sort. Paksud lehed Kivisüsi Puuvill Toorsiid Lina (ketrus) Puuvilla… Siidi… III. Tooted. Tavalisest klaasist tooted. Tavaline kirjapaber Tavaline seep Lõhnaseep Kummitooted Vikatid, sirbid, rauast ja terasest käsitööriistad. Masinad ja aparaadid: …malmist …rauast …terasest Puuvillased kangad. Linased kangad. Siidikangad 0,75 1,50 0,41 0,38-0,75 9,00-22,50 9,90-75,00 0,15 0,45 0,75 0,98 0,75 0,98 0,015-0,06 3,15 0,45-1,50 9,00 7,20-16,50 60,00-84,00 0,90 0,90-6,00 2,70 10,80 0,15-0,42 1,65 {2,10 21,0-87,0 30,0-58,0 300,0-450,0 0,265 0,265 0,21 0,15 1,21 1,21 0,023 1,35-2,73 0,11-0,46 0,08 0,19 0,23 0,19 0,23 0,38-0,91 0,91-3,64 0,11-2,73 0,23 0,13 0,38 1,52 0,22-6,83 0,76 {0,23-0,38 4,55-17,44 0,91-11,38 45,49-60,66 0,43 0,18 0,18 0,18 0,37 1,23 0,92 0,61-7,68 6,14-30,71 0,06 0,31 0,43 0,37 0,49 0,0096 0,98-10,44 0,92-19,04 18,43 0,21-0,28 0,68 0,37 0,49-2,46 2,46-12,28 0,92 {0,93 4,21-38,10 1,47-30,71 9,21-24,57 - - - - 2,80 - 0,45 - 0,125 0,42 0,49 0,42 0,49 0,0126 1,05 2,10-6,31 - 0,52 - - - - 1,05 - 4,63-18,60 - 70,19-105,27 20 20 20 30 - 20 - 10-20 20 - - - - - - - - 20-30 - 20-30 10 35 30 - - - 35-50 - NB! Tühjad lahtrid tähendavad lõivu puudumist, e. on lõivuvaba. Nagu sellest tabelist võib näha, lastes vilja lõivuvabalt läbi, on kõikidel muudel toodetel ja toorainetel siintoodud riikidest kõrgeimad tollilõivud. Kõrgete lõivude mõjul tõusevad ka kaitstavate tootmisvaldkondade toodete hinnad. Nii maksab Peterburis puud malmi, keskmiselt, 90 kop, samal ajal, kui Londonis on selle hind -35 kop., sordi-raud SPB-2.rbl.10 kop., Londonis – 1 rbl 05 kop. Puud Manchesteris toodetud puuvillast ketrust 10rbl 50 kop., Moskvas maksab see juba 16 rbl. Viimasel ajal laialdane protektsionismi edu põhjendatakse sellele antava jõuga luua uusi, hoida ülal ja laiendada juba ammu eksisteerivaid tööstusharusid, millised vaid ajutiselt kannatavad välismaise konkurentsi all. Ei ole kahtlust, et välismaiste kaupade kõrgete tollilõivude abil võib luua igasugust tööstust, kuid mitte alati ei tee see maad jõukamaks. Uue tootmise jaoks on vajalikud kapitalid ja kui nad võetakse juba maal jalad alla saanud tootmisest, milline kaitsetolle ei vaja, välja, siis on asendamine otseselt mittekasulik. Ei saa arvestama jätta seda kaitsetollide raskust, mis tõstavad mitte ainult välismaiste kaupade hindu, vaid ka nendega sarnaste kodumaiste toodete hindu. Nii näiteks importmalmi, raua ja terase maksustamine suurendab mitte ainult selle metalli hinda, millist välismaalt sisse veetakse, vaid ka kogu Venemaal kasutatava metalli hinda. Aga nii nagu malmi, rauda ja terast kasutatakse aastas üle 125 milj puuda, siis vene tarbija maksab nende toodete tegeliku maksumuse järgi mitte ainult 19,5 milj rbl., millised võetakse tolli poolt, vaid mitte alla 98 milj rbl aastas, st. 5 korda enam. Samas olukorras asuvad kõigi tollidega kaitsvate majandusvaldkondade toodete tarbijad. Tõsi, aja jooksul konkurents vähendab kodumaal toodetud toodete hindu, kuid see toimub äärmiselt aeglaselt, eriti selliste kaupade puhul, milliste nõudlus ületab endiselt kodumaist pakkumist. Näiteks Venemaal – kivisüsi, malm, raud ja masinad. Seda illustreerib paljude kaupade sisseveo suurenemine, vaatamata nende kõrgetele tollidele, millist ei saaks olla, kui välismaiste ja kodumaiste toodete hinna vahe oleks tollilõivust oluliselt väiksem. Toodud Venemaale üle selle Euroopa piiri. 1886.a. tuhat puuda. Keskmise tollilõivu puhul 1 rbl =1/15 imperiaali 1896.a. tuhandetes puudades. Keskmise tollilõivu puhul.Raud Teras Masinad ja aparaadid.4645 418 186065 kop. 63… 176…16656 3340 7872 87. kop. 78… 195… Ei ole kahtlust, et mõnede vene töötleva tööstuse toodete, nagu näiteks madala sordiga ((odavamad, kehvema kvaliteediga)) kangaste hinnas ei kajastu mitte kogu tollilõiv, kuid samasuguste välismaiste toodetega nad ikkagi ilma mingi tollibarjäärita konkureerida ei suuda, nõnda nagu, tänu tooraine ja masinate ning sisseseade kõrgele tollilõivule on iga Venemaa vabriku sisseseade kallim kui välismaal. Selleks, et anda hinnang sellele, kui palju riigi rahvas oma tarbimise puhul kodumaiste ja välismaiste kaupade hinnavahe tõttu üle maksab, tuuakse allpool ära selline ülemaksmine kaheteistkümnes tootegrupis. Tabelis on toodud enamlevinud kaupade keskmised hulgihinnad Venemaal ja Inglismaal. Arvesse on võetud ka transpordi ja laokulud. KaubadTarbimine tuh. rbl.Tarbimise maksumus tuh. rblKeskmine fakt. Tollilõiv 1 puudale rbl.Keskmine ülemaksmine kauba 1 puuda kohta rbl.Üldine kogutarbimise ülemaksmine tuh. rbl.Üle-maksmise % suhe tarbimise üldmaksumussePuuvillast tooted Õhukesed villasest lõngast tooted Siidiriie Õhuke linane kangas 12 000 2 300 60 700 480 000 184 000 30 000 28 000 37,10 64,50 293,60 28,70 9,00 27,00 72,00 9,00 108 000 62 100 4 320 6 300 22,5 33,8 14,4 22,5Kangaste grupp kokku Kivisüsi import Kodumaine 15 060 143 000 600 000 722 000 14 300 60 000 - 0,0181 - 12,00 0,0181 0,0181 180 720 2 588 10 860 25,0 18,1 18,1Kivisüsi kokku Import malm. Raud Kodumaine743 000 6000 15 000 30 00074 300 5400 30 000 60 000- 0,45 30 000 60 0000,0181 0,45 0,92 0,9213 448 2 700 13 800 27 60018,1 50,0 46,0 46,0Raud kokku Import teras Kodumaine45 000 4 000 60 00090 000 6 000 72 00090 000 6 000 72 0000,92 0,80 0,5041 400 3 200 30 00046,0 53,3 41,6Teras kokku (Import) Masinad, aparaadid. Raud-, malm- ja terastooted Vask, alumiinium, nikkel. Muudest tavametallidest tooted.64 000 7700 2 700 6 100 11078 000 65 090 23 000 73 000 280078 000 1,92 2,25 1,22 8,040,52 1,92 2,25 1,22 8,0433 200 14 784 6 075 7 442 88442,6 22,7 26,4 10,2 31,5Metalltooted kokku. 16 610 163 890 - 1,76 29 185 17,8Kokku*889 6701 133 590-0,34300 65326,5 (*Nii nagu tööliste arvu, nõnda ka tööstusharu toodangu väärtuse järgi, mis lasevad tooteid siseturule, mis on selles tabelis toodud moodustavad üle poole Venemaa vabrikutööstuse toodangust. Suurimat ülemaksmise koormat tollipoliitikast kannavad keemiatoodete, värvide, fajants- ja portselanitoodete, klaasi ja kirjavahendite tarbijad.) Jah nõnda, kõige mõõdukamate arvestuste kohaselt, on vaid kaheteistkümne tarbekauba kohta makstakse üle aastas umbes 300 milj rbl., millest vaid vaevu 70 milj. laekub tollilõivuna riigikassasse. Ülejäänud 230 milj. – läheb tuluna erakätesse, aga samuti mittetootliku töö eest tasumiseks, milline on alati tootmisvahendite ebatäiuslikkuse juures üpris märkimisväärne. Tarbijate poolsed ohvrid, millised tuuakse kodumaise tööstuse kaitseks, protektsionistide arvates, omavad ajutist iseloomu. See peab andma kaitstavale tootmisele kindlustumise võimaluse, et pidada vastu ülemaailmse turu konkurentsis. Kuid ajalugu ei tõesta mitte alati seda. Prantsusmaal valitseb protektsionism juba 1667.a. aga isegi praegune põlvkond ei näe veel nende ohvrite lõppu, milliseid kujutatakse neile ette ajutisena.** (**Need ohvrid on äsja importvilja lõivu tõstmisega isegi veelgi kasvanud. Protektsionistlikult kaitstes oma põllumajandust tollilõivuga sisseveetavale nisule, 43 kop. puudalt, 38 milj Prantsusmaa elanikku maksid nisu tarbimise eest tegelikult üle vähemalt 200 milj. rbl. aastas.) Venemaal, ütlesid olulisematest tootmisvaldkondadest tollilõivude kaitsest vaid naftatööstus, osalt tehnika lihtsusest, kuid veel enam Kaukaasia ammendamatute naftavarude rikkuse tõttu. Kõik ülejäänud mäe ja vabrikutööstused mitte ainult ei loobunud tollikaitsest vaid isegi palusid tolle veelgi tõsta. Venemaal kehtiva 1891.a. tariifi järgi on tollilõivud hulga kõrgemad kui 1868 ja 1857.a. tariifides. Nii näiteks, puuvillastele kangastele, millistele 1868.a. oli kaitsetolliks 15 rbl. 20 kop. puudalt, nõuti hiljem 25 rbl. 20 kop. kaitselõivu. Väikeste karusnahkade tootmist kaitsti 1868.a. 8 rbl. lõivuga puudalt, kuid nüüd 16 rbl. Malmile oli 60-el aastatel tollilõiv 5,5-5 kop. (kred.) puudalt, nüüd aga nõutakse 45 kop. 1857 – 1886.a. kaitsti raua tootmist lõivuga 35-40 kop. puudalt, nüüd nõutakse 75 kop. jne. jne. Protektsionismi vastaste arvates, kui kõik need kõrgendamised omaksid mitte akadeemilist, vaid praktilist tähendust, siis on võimalik vaid üks järeldus ja nimelt, et hoides tagasi tehnilisi teadmisi, uinutades tootmisenergiat ja ettevõtlikust, kunstlikult tõstes kõigi kaitstavate tootmisharude toodete hindu, tõstes igasuguse ettevõtte tootmiskulusid, tegutseb riik mitte oma rahva, vaid selle konkurentide huvides. Edasi väidavad protektsionistid, et tänu kaitsetollidel saavad rahvamassid rakendada oma tööjõudu, eriti talvisel ajal. Kuid asi on selles, et kunstlikult esile kutsutud töö ei ole tihti just tootev. Kui töö on tootlik, tehtud väljaminekute säästmiseks, eesmärgil anda rahvale võimalikult väikeste jõupingutustega võimaluse omada võimalikult palju tarbeasju ja võimalikult väiksema tasu eest – siis igasugune ebavajaliku tootmise toetamine on asjatu jõudude raiskamine. Protektsionismi õigustuste hulka kuulub ka see, et igal rahval on, peale üldinimlike, rahvuslikud ülesanded, peab kaitsma oma maa töötate, maaomanike ja kapitalistide-ettevõtjate huve. Ja ka need huvid nõuavad, et riigi majanduspoliitika oleks suunatud omade, mitte võõraste tootmiste toetamisele, kuidas seda ka maailmamajanduses ei nimetataks. See kõik oleks olnud õiglane, kui hüvitus tuleks riigi arvele, s.o. kogu riigi elanikele. Kui riik peaks maksma mitte vaid hädapärase, vaid ka liigse töö eest, siis protektsionismi vastaste meelest on kaitse kahjumlik. Temale on hulga kasulikum soetada kõik hädavajalikud tehnilised teadmised, et nende abil arendada oma tööstust, kui igal aastal eraisikute kasuks ülemaksta suuri summasid, ootuses, et (mitmete kümnete aastate või sadade aastate pärast) nad ise asuvad oma toodetega rahvusvahelisele turule. Kasulikud seepärast, et tänu teadmiste jõule, saavutatakse need samad rahvuslikud eesmärgid nii eraisikute kui rahva ja ka kogu inimkonna huvides. Protektsionistlikud meetmed, millised kutsuvad ellu massi ebatootlikku tööd, tõstes elukallidust, annavad kõige selle vastu vaid väheste isikute kasu. Protektsionismi levimisel kõigile kodumaistele tööstustele, maksab neist igaüks lõivudega kaitstud, maksustatud tooteid või vahendeid, igaüks kannatab tootmiskulude kasvamise all üldise möödapääsmatu protektsionismi tõttu, suurendades elukallidust. Protektsionistide arvates nende poolt kaitstav printsiip kaitseb riigi sõltumatust konkurentidest ja välisvaenlaste eest ja tagab talle julgeoleku sõja ajal. Vabakaubanduse pooldajad väidavad selle vastu, et, tänu igasuguste rahvaste vahelistele suhete täiustumisele muutub nende vaheline tööjaotus üha enam ja enam tungivaks vajaduseks, ja et vaatamata kõigile tõketele, tollile ja teistele, püüavad rahvad teineteisele läheneda, vastastikku vahetades oma töö tulemusi. Ja mida vähem on sellisele vahetusele takistusi seda enam on tagatud rahvusvaheline rahu. Mitte asjata vastastikku kasulikud kaubanduslepingud kaasnevad rahumeelsetele poliitilistele liitudele. Vastupidi, mida rohkem rahvaid tollilõivudega teineteisest eraldatakse, seda tõenäolisem on arusaamatuste, tüli ja isegi rahvaste vaheliste sõdade tekkimine. Rahvusvahelise kaubanduse organiseerimisega on saavutatud garantii, et sõja puhul ei jää kaupu tootev rahvas ilma leivata ja põllumees töövahenditest. Mis aga puudutab teisi kunstlikke rahva töö kaitsmise viise, siis on need kõik, kuna need põhinevad tarbite kulul üksikute isikute rikastumisel, lähevad riigile kalliks. Väljaveo lõivud riigile kasuliku tooraine väljavedamisele võivad tuua kasu kodumaisele töötlevale tööstusele, kuid vaid selle tooraine tootjate arvelt, kes kannatavad nende hindade kunstliku alandamise käes. Makstes väljaveo preemiad, tehes toodangut välistarbijale odavamaks, annab see võimaluse tarnimise laiendamiseks, kuid seda turgu laiendatakse kodumaiste maksumaksjate, kogu rahva arvelt. Sellist protektsionismi liiki kasulikuks ei saa nimetada, nõnda nagu ei saa pidada kasulikuks sellise kaupmehe kauplemist, kes müüb kaupu pidevalt kahjumiga ja katab kahju teiste tuluallikate arvelt. Paljudes riikides makstakse preemiat välja veetava suhkru pealt, aga Inglismaal on selle sissevedu lõivuvaba, mistõttu inglased ostavad suhkrut odavamalt, kui see läheb maksma suhkrut tootvatele rahvastele. Sellisel viisil maksumaksja riigis, milline maksab väljaveopreemiat, „iga kord, kui soovib teha oma jooki suhkrutükiga magusamaks, paneb endast sõltumatult teise suhkrutüki inglase tassi“. Navigatsiooniseaduste kasu ei ole kaugeltki tingimusetu, nagu võib mõista järgmisest näitest. Kaupadelt, mida veeti Inglismaale välismaistel laevadel, võeti Cromwelli seaduse alusel suuremat lõivu, kui nendelt kaupadelt, mida veeti inglise laevadel. Kui Ameerika Ühendriigid kuulutasid end sõltumatuks, siis võtsid nad endale sama seaduse vastu, mis on Inglastel ja siis hakkasid Inglise laevad sõitma Ameerikasse ja Ameerika laevad Inglismaale vaid ballastiga, kuna mõlemad rahvad kaotasid tagasi veo kasud. Andes kabotaazi monopoolse õiguse vaid kodumaistele laevadele, siis ka seda võib kasulikuks pidada vaid suurte möönduste tegemisel. Veotasu tõstmine, milline on monopoli puhul möödapääsmatu, võib olla kaupade turule jõudmisel, samas ka tootmise arengule, suureks takistuseks. Nõnda nagu Venemaa lõunaosa meredel on söe kabotazivedude kallidus takistuseks Lõunas kivisöetööstuse arenemisele. Navigatsiooniseaduste kasulikest ja kahjulikkusest vt. XX ,403, koloniaalpoliitika – XV, 736. Peab ju, ikkagi, olema neile ühtedele ja teistele kaitsemeetmetele, kui neid rakendavad, vaatamata kõigile teadaolevatele kaubandusvabaduse kasudele, enamus kultuursetest riikidest, mingid alused, mil riigil on kasulik ajutise ohverdusega, kaitselõivu näol, kui jätta end ilma võimalusest luua uus kasulik tootmine, või hoida ülal vana, milline on välismaise konkurentsi poolt hävimise ohus. „Poliitilise ökonoomia printsiipide järgi, räägib G. S. Mill, kaitsetollid võivad olla õigustatud vaid ühel juhtumil: kui see kehtestatakse lühikeseks ajaks, eriti noore riigi puhul, milline tsiviliseerub, lootes meelitada enda juurde välismaist tööstust ja milline sobib täielikult kohalike tingimustele. Ühe maa üleolek teisest teatud tootmises ei ole tihti üldse tingitud sellest, et esimeses on mingid eriti soodsad loomulikud tingimused, vaid sellest, et ta alustas selle tootmist teistest varem ja saavutas antud tootmisalal märkimisväärse edu. Viimane võib samuti omada palju eeliseid antud tootmises, kuid piisavat kogemuseta ta ei suuda seda saavutada. Eraisikud asutavad oma uue tootmise omal riisikol, õieti, ilmse kahjuga, ja ta ei jääks püsima, kui riik ei asuks tema uut tootmist protektsionistlikult kaitsma. Selline kaitsetoll, milline ei jääks kestma liiga kauaks, on vahest rahvale odavaim kogemuste hankimise viis“. Kuid, Milli arvates peab selline kaitse piirduma selliste tootmisharudega, milliste suhtes on olemas põhjendatud veendumus, et varsti suudavad ise hakkama saada, kusjuures ei tohi lubada ooteaega, et kaitse jääks kauemaks kestma, kui on tarvis uute tootmisvõimsuste täiustumise suutlikkuse ja iseseisva eksisteerimise proovimiseks. Kui kaitstav tootmisharu alles tekib ja selle mõõtmed on väikesed on väikesed ka nende toodete eest tarbijate ülemaksmised. Kuid mida suuremad on saavutatud tulemused, seda kallimaks läheb tollibarjäär. Hulga odavam on kasulike tootmiste loojatele preemiate ja subsiidiumite maksmise süsteem. Tollilõivudega protektsionismi süsteemist erinevalt allub see kontrollile. Kui publik teab, palju ta maksab ja mille eest, siis riigil on kerge hoiduda rahvarikkuse asjatust kulutamisest nende kapitalistide rikastamisest, kes ilma selletagi asuvad tootmiseks sobivates tingimustes. Preemiate süsteemi puhul ei toimu ja (vältimatu tollikontrolli puhul) kaitstava tootmisharu toodangu hindade üldist tõusu. Kõige kasulikumaks ja sihipärasemaks rahva töö kaitsmise vahendiks on teadmiste levitamine. Nende loominguline jõud on võimeline looma rahvaste heaolu ja rikkust (vt. samuti artiklit Vabakaubandus - sama küsimuse arutelu, kuid teisest vaatepunktist). Kirjandus: A. Smith, « 1>30BAB25 =0@>4>2L» ( Rahvaste rikkusest ); Friedrich List, Nationales System der Politischen Ökonomie ; (1841.a., on olemas venekeelne tõlge); Carey, The past, the present and the future (1848.a.) Fr. Bastiat, Cobden et la ligue (1845.a.); Sophismes economiques“ (1847-1851); Michel Chevalier, „Examen du systeme commercial connu sous le nom du systeme protecteaur“(1852); P. Clement, „Histoire de l´administration de Colbert“ (1846);“Histoire du systeme protecteur depuis Colbert, jusqu´a la revolution de 1848“(1854); Richelot, „Histoire de la reforme commerciale en Angleterre“(1853);“Manuel of social scieuce“(1864); Ame´, „Etude sur les tarifs de douanes et sur les traites de commerce“ (1876); „Protection to joung Industries as applied in the United States (1882); Fawcett, Free trade and Protection (1885); H. George, Free trade and Protection (1886); W. Gunningham, The growth of englisch Industry and Commerce (1890); Lexis artikklid !;>20@5 >=@040 (Konradi Sõnastikus) Schutzzoll ; « C:>2>4AB25» Schönberg, Handel ; W.G. Sumner, The Protectionism (1892), (Venekeelne tõlge . 1893.a.); Ad. Schäffle, Zur wirtschaftlichen Orientierung über die neueste Handelspolitik (1892); Taussing, The tariff hystory of the United States (1894); Rathgen, Ueber den Plan eines britichen Reichs-Zollvereins (1894); Karl Rathgen, artikkel Handelspolitik ,!;>20@5 -;LAB5@0 (Elsteri sõnastikus) 1898.a.; P. Leroy-Beaulieu, Traite´ dÉconomie politique (1896); .0;8=>2A:89, « @0728B89 8 @0A?@>AB@0=5=89 8459 A2>1>4=>9 B>@3>2;8»(!1.,1859); .. /=6C;L, «=3;89A:0O A2>1>4=0O B>@3>2;O»,(.,1876-1882); .. 20=N:>2L «!2>1>40 2=5I=59 B>@3>2;8 8 ?@>B5:BA8>=8A28:>2, «@>B5:BA8>=8A40(—˜QR $[$$‚$Ÿ$¥$³$Ø$ä$ü$% %%É(é(|)‰)414647494m4‹4§4S5l5q5s5yUšU¡UàU~cc)gEg@lAl~qžq qéqüñüæÞæü×üÐüÌüÌüÈÄÈÀüÀüÀÄÀÄÀü¼ü¼ü¸ü¸ü¸´¸ü¸ü°ü¬ü¬ü¥ü¡üšü–ü’hâjÊhÐ!˜hÁomh3h |+h(Gh3hQøh‰] h&B'h;-ñh—r¿h-sahÉxnhÍ4¤h—*#hõUìh3hY âh3h3CJaJh±)½h3CJaJh±)½h3CJ aJ h39ƒ„œw ¦ 2 É D¯š • ™þ„ ç35A+O¾RÙV±vúúúúúúúññúúúúúúúúúúúúúññññññ„Ä`„Ägd3gd3N%‚%þþéqêq"r#r7rr³v wÏ~Ñ~¯°¥…Ñ…)‰¬‰Õ™Ö™Þ™ß™‹¬Œ¬Ug¸0¸<¸B¸X¸Z¸„½¦½Ê½Ì½î½ ¾ ¾"¾ÄÀäÀæÀèÀÁÁ”Á”Ãôöj!v!Þ!ü! "V"”"–"ž"üøñøíøüâüíüÛüÐüÐüÉüÂü»üíü´üíü´ü´ü´ü´ü´ü´ü´ü´ü¬ª¬Ÿ¬ü¬—“¬—¬“hà|hà|mHsHhÕ/]h3mHsHUh3mHsHhà|h3h=³h3hNáh3h mh3h¾=h3CJaJhòpžh3h×\ h3CJaJh_PIhâjÊhâjÊhâjÊh3:±v²v³v wwww&w2w6wCwööñöèèèèèè $Ifgd3gd3„Ä`„Ägd3 CwDwPwUw8+" $Ifgd3 &F$Ifgd3Ækd$$If–FÖÖˆ”ÿØ Ä°P<#D ìì ìT tàÖ0ÿÿÿÿÿÿö6ööÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laöUw[w`wewiwnwtw„w…w†w£w²wÇwÒwòw÷wxx1x>xGxOxXxfxpxwxxxyx†xöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3†x¢x¶xÄxÎxÚxy$y-y5y?ySycyoypyqyrysytyuyvy{y€yy†y‡yˆy‰yŠyöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3Šy”yŸyªy«y°yµyºy¿yÄyÉyÔyÙyãyèyóyÿyzzzzzzzz'z(z-z.zöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3.z/z5z6z@zJzVzWz]zczhzmzrzwzxz~zz€zz‚zƒzz—z˜z™zžz£z¨zzöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3z²z³z´zµz¿zÉzÓzÔzÕzÖz×zØzÝzâzçzìzöz÷züzýzþz { {{ {,{-{2{öööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd32{7{<{A{F{K{L{Q{R{S{T{U{V{`{k{l{m{r{w{|{{†{{Ž{{š{¥{«{¬{öööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3¬{{®{¯{°{º{¿{Ä{Î{Ù{Ú{ß{à{á{ç{è{ó{þ{ | ||||||||||öööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3|!|"|#|$|%|&|'|)|*|+|1|6|;|@|E|L|M|N|S|]|_|`|a|b|c|d|i|k|öööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3k|m|o|q|r|w|x|y|{|||‡|‰|–|—|š|| |£|¥|¨|©|«|¬||®|¯|°|¶|¹|öööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3¹|º|»|½|¿|Á|Ã|Å|Ç|È|É|Ë|Í|Ó|Ô|Õ|Ö|×|Ø|Ú|à|ã|æ|é|ê|ì|í|î|ð|öööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3ð|ñ|ó|ù|û|ü|ööööö $Ifgd3ü|ý|þ|>}?}8//*gd3„Ä`„Ägd3Ækd©$$If–FÖÖˆ”ÿØ Ä°P<#D ìì ìT tàÖ0ÿÿÿÿÿÿö6ööÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laö?}$£…¥…¦…Ñ…Ò…Ó…Ô…Õ…ê…ë…††&†;†<†W†X†úúññèúúßßßßßßßßßßß $Ifgd3„Ä^„Ägd3 Æ´gd3gd3X†Y†^†d†z††8//// $Ifgd3ÆkdR$$If–FÖÖˆ”ÿ“’‘|ÿÿÿÿì tàÖ0ÿÿÿÿÿÿö6ööÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laö†ƒ†„†‰†‘†•†–†›†¡†¦†§†¬††¶†º†»†À†Á†Â†öööööööööööööööööö $Ifgd3Â†Ã†Ä†Å†)‰*‰83333gd3Ækdß$$If–FÖÖˆ”ÿ“’‘|ÿÿÿÿì tàÖ0ÿÿÿÿÿÿö6ööÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laö*‰¬‰‰´‰È‰ä‰Š:ŠeŠ‘Šúúñññññññ $Ifgd3gd3 ‘Š’Š¤ŠÆŠ' $Ifgd3Økdl$$If–FÖÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laöÆŠÐŠäŠåŠìŠíŠîŠôŠ÷ŠøŠüŠýŠ‹‹‹‹‹‹‹‹%‹&‹'‹-‹4‹5‹;‹<‹ööööööööööööööööööééééééééö „”ÿ$If`„”ÿgd3 $Ifgd3<‹A‹B‹C‹I‹O‹P‹U‹V‹^‹_‹`‹g‹m‹n‹t‹u‹z‹{‹|‹‹†‹‡‹Œ‹ööööööööööööööööööööööö $Ifgd3Œ‹‹¢‹£‹' $Ifgd3Økd($$If–FÖÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laö£‹³‹Æ‹Ç‹Î‹Ï‹×‹ß‹à‹è‹é‹ð‹÷‹ø‹ú‹û‹ŒŒŒŒŒŒŒŒ#Œ$Œ*Œ1Œ2Œöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd32Œ7Œ8Œ=ŒBŒöööö $Ifgd3BŒCŒRŒSŒ' $Ifgd3Økdä$$If–FÖÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laöSŒ`ŒqŒ€ŒˆŒ‰ŒŽŒ•ŒœŒ£Œ¤Œ©Œ°Œ·Œ¹ŒºŒ¿ŒÆŒÍŒÔŒÕŒÚŒßŒäŒëŒìŒòŒùŒöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3ööööö $Ifgd3!"% $Ifgd3Úkd $$If–FÖ”ìÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laö"/9@AGNUV\cjkqx}~ƒˆ–¢£¨öööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3®»¼' $Ifgd3Økd`$$If–FÖÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laö¼ÅÙõŽ/Ž6Ž7Ž8Ž9Ž>Ž?ŽEŽFŽGŽMŽNŽOŽSŽZŽ[Ž\Ž]ŽdŽeŽlŽmŽnŽuŽöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3uŽvŽwŽ|ŽƒŽ„Ž…Ž†Ž‹ŽŒŽ‘Ž’Ž“Ž˜Ž™ŽšŽŸŽ¤Ž¥Ž¦Ž§Ž¬ŽŽ²Ž³Ž´Ž¹ŽºŽ»Žöööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3»ŽÀŽÇŽÈŽÉŽÊŽÑŽÒŽØŽÙŽÚŽàŽáŽâŽæŽëŽìŽíŽîŽóŽôŽùŽúŽûŽööööööööööööööööööööööööööö $Ifgd3' $Ifgd3Økd$$If–FÖÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laö%&./02349:;BCHööööööööööööööö $Ifgd3HIPX' $Ifgd3ØkdØ$$If–FÖÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laöXbdiqvööööö $Ifgd3vwxÊ'""gd3Økd”$$If–FÖÖž”ÿTŒ °œðD!>&À8$ìTTú tàÖ0ÿÿÿÿÿÿöª&ööÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿÖÿÿÿÿÿÿÿ4Ö4Ö laöÊË;’>˜ß™¥ª¥|¦©«s¹´¥·¦·±·²·^¸(¹˜¹º~º»w»¼v¼Ô¼`½î½6¾úúñññññññññññññúúúúúúúúúúúúú„Ä`„Ägd3gd36¾Â¾t¿ì¿tÀ"Á”Á8Â²Â:ÃÐ2ž ¸ ¤"#¬$¸$Ô$à$(%*%N%`%b%d%úúúúúúúúúúúúúúúúúøøøøøøìãø„h]„hgd3„øÿ„&`#$gd3gd3B09AB2> ;. -:. 1I5AB20 >1 87<5=5=8OEL 2 @CAA:>65==>2L, 1890); . . 5=45;552L, «">;:>2K9 B0@8DL» (1891-1892); .. 'C?@>2L, «AB>@80 ?>;8B8G5A:>9 M:>=><89» (1892); .. A052L, «0G0;0 ?>;8B8G5A:>9 M:>=><89» (4-5 874., 1898); .. >;>20G>2L,»!2>1>40 B>@3>2;8 8 ?@>B5:BA8>=87?K», 1876; .. 04F83L, «;8O=85 B0<>65==03> B0@8D0 =0 ?@>ABL» («-:>=><8G. C@=0;L» 1889, (XX-XXI); 53> 65,»>:@>28B5;LAB25==0O A8AB5<0», (-:>=><8G. C@=0;L», 1889, II-III; , «7;8H5AB20 8 C2;5G5=8O ?@>B5:BF8>=87<0», («5AB8. 2@>?K», 1890, XII); . . 3C=>2L, «(0?:0<8 701@>A05=. C@=0;L», 1893); !;>=8ABL» (5AB=8:L 2@>?K», 1891, ; 53> 65, «0HL B>@3>2K9 10;0=AL» (ib., XI-XII); 53> 65, «65?@>B5:F8>=87 @57C;LB0BK» (ib.,1892,III-IV). V.I. 1898.a. UVE 1898.a. Köide 50. lk. 510-520. K. L. 14.08.09.V. PAGE PAGE 14 ž"Â#þ#$v$˜$ª$¬$¶$¸$Ô$à$â$(%N%P%\%^%`%d%f%r%t%x%z%|%‚%„%øðìøèäÝÕÊ¿ì»ì·§§»§œ§»·hKV±0JmHnHu hKV±0JjhKV±0JUhÎ–hKV±hà|hà|CJ(aJ(hà|h3CJ(aJ(hÕ>qCJ(aJ(hŠ9fh3hÕ>qh3hà|hà|mHsHh3mHsHd%|%~%€%‚%„%óêèèè„h]„hgd3„øÿ„&`#$gd3 1h°‚. °ÆA!°‰"°‰#‰$‰%°§$$If–Úÿ!vh5ÖD 5Öì5Öì5Ö 5Öì5ÖT#vD #vì#v #vì#vT:V–F tàö6ö5ÖD 5Öì5Ö 5Öì5ÖT§$$If–Úÿ!vh5ÖD 5Öì5Öì5Ö 5Öì5ÖT#vD #vì#v #vì#vT:V–F tàö6ö5ÖD 5Öì5Ö 5Öì5ÖT‹$$If–Úÿ!vh5Öÿ5Öÿ5Öÿ5Öÿ5Ö5Öì#vÿ#v#vì:V–F tàö6ö5Öÿ5Ö5Öì‹$$If–Úÿ!vh5Öÿ5Öÿ5Öÿ5Öÿ5Ö5Öì#vÿ#v#vì:V–F tàö6ö5Öÿ5Ö5Öìº$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5Öúº$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5Öúº$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5Öú¾$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F”ì tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5Öúº$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5Öúº$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5Öúº$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5Öúº$$If–Úÿ!vh5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖT5Öú#vÀ#v8#v$#vì#vT#vú:V–F tàöª&ö5ÖÀ5Ö85Ö$5Öì5ÖT5ÖúœJ@ñÿJ3NormaallaadCJ_HaJmH%sH%tH%6A@òÿ¡6Lõigu vaikefontRi@óÿ³RNormaaltabelö4Ö l4Öaö*k@ôÿÁ*Loenditanš@³ón3Kontuurtabel7:VÖ0ÿÿÿÿÿÿ2 @23Jalus Æ¸p#6)@¢63LeheküljenumberHº* ÿÿÿÿƒ„œw¦2ÉD¯š•™þ„ç+59+G¾JÙN±n²n³n oooo&o2o6oCoDoPoUo[o`oeoionoto„o…o†o£o²oÇoÒoòo÷opp1p>pGpOpXpfpppwpxpyp†p¢p¶pÄpÎpÚpq$q-q5q?qSqcqoqpqqqrqsqtquqvq{q€qq†q‡qˆq‰qŠq”qŸqªq«q°qµqºq¿qÄqÉqÔqÙqãqèqóqÿqrrrrrrrr'r(r-r.r/r5r6r@rJrVrWr]rcrhrmrrrwrxr~rr€rr‚rƒrr—r˜r™ržr£r¨rr²r³r´rµr¿rÉrÓrÔrÕrÖr×rØrÝrârçrìrör÷rürýrþr s ss s,s-s2s7su?u$w£}¥}¦}Ñ}Ò}Ó}Ô}Õ}ê}ë}~~&~;~<~W~X~Y~^~d~z~~ƒ~„~‰~‘~•~–~›~¡~¦~§~¬~~¶~º~»~À~Á~Â~Ã~Ä~Å~)*¬´Èä‚:‚e‚‘‚’‚¤‚Æ‚Ð‚ä‚å‚ì‚í‚î‚ô‚÷‚ø‚ü‚ý‚ƒƒƒƒƒƒƒƒ%ƒ&ƒ'ƒ-ƒ4ƒ5ƒ;ƒ<ƒAƒBƒCƒIƒOƒPƒUƒVƒ^ƒ_ƒ`ƒgƒmƒnƒtƒuƒzƒ{ƒ|ƒƒ†ƒ‡ƒŒƒƒ¢ƒ£ƒ³ƒÆƒÇƒÎƒÏƒ×ƒßƒàƒèƒéƒðƒ÷ƒøƒúƒûƒ„„„„„„„„#„$„*„1„2„7„8„=„B„C„R„S„`„q„€„ˆ„‰„Ž„•„œ„£„¤„©„°„·„¹„º„¿„Æ„Í„Ô„Õ„Ú„ß„ä„ë„ì„ò„ù„…………………!…"…/…9…@…A…G…N…U…V…\…c…j…k…q…x…}…~…ƒ…ˆ………–……¢…£…¨……®…»…¼…Å…Ù…õ…†/†6†7†8†9†>†?†E†F†G†M†N†O†S†Z†[†\†]†d†e†l†m†n†u†v†w†|†ƒ†„†…†††‹†Œ†‘†’†“†˜†™†š†Ÿ†¤†¥†¦†§†¬††²†³†´†¹†º†»†À†Ç†È†É†Ê†Ñ†Ò†Ø†Ù†Ú†à†á†â†æ†ë†ì†í†î†ó†ô†ù†ú†û†‡‡‡‡‡‡‡‡%‡&‡.‡/‡0‡2‡3‡4‡9‡:‡;‡B‡C‡H‡I‡P‡X‡b‡d‡i‡q‡v‡w‡x‡ÊˆËˆ;Š>ß‘ª|ž¡£s¥¹¬¥¯¦¯±¯²¯ë¯P°ˆ°Ù°:±Î±3²Ë²÷²&³l³³³×³´v´²´ö´Mµ†µØµ¶Y¶î¶·U·“·â·Ø¸¹Ü¹â¹ð¹ö¹ºº-º6º7º8ºDºEºFºIº˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€@˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ © 0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ™0€€ ˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€ ™0€€ ˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ™0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ™0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ™0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ™0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€€©0€€ ™0€€ ©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€ ©0€€€©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€¸˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€¸˜0€€˜€€˜@0€€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0h0:ƒ„œw¦2ÉD¯š•™þ„ç+59+G¾JÙN±n²n³n oooo&o2o6oCoDoPo„o†o£oütýt¬´È‘‚’‚Æ‚Ð‚ä‚å‚ì‚í‚î‚ô‚÷‚ø‚ü‚ŒƒƒÆƒßƒB„C„€„œ„……9…N……®…/†S†‡‡‡%‡H‡I‡P‡X‡v‡w‡±¯²¯ë¯P°Iºš@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€š@0€€@€«@0€€@ «@0€€@ «@0€€@ «@0€€ «@0€€ «@0€€ ›@0€€ «@ 0€€Oy00pïOy00€Oy00€Oy00pï¯I°yŠM‹Mªl¬l Oy0-0pYOy0-0Oy0-0 š@0€€ Oy0-0pYš@0€€Ã Oy030p2Oy030Oy030 š@0€€Oy030Oy030Oy030Oy030Oy030Oy030Oy030 Oy030pYš@0€€ Oy0B0 š@0€€ Oy0B0p2š@0€€ Oy0F0 š@0€€ Oy0F0pš@0€€ Oy0J0 š@0€€ Oy0J0pš@0€€ Oy0N0 š@0€€ Oy0N0pš@0€€ Oy0R0 š@0€€ Oy0R0pš@0€€ Oy0V0 š@0€€ Oy0V0pš@0€€Ã Oy0X0pOy0X0€Oy0X0€š@0€€š€€ÃÛwéqž"„%be“±vCwUw†xŠy.zz2{¬{|k|¹|ð|ü|?}X††Â†*‰‘ŠÆŠ<‹Œ‹£‹2ŒBŒSŒ"¼uŽ»ŽHXvÊ6¾d%„%cfghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ”‚%d!•!ÿ•€4?IPž¥Øàäêµ¼è ï l!v!ˆ!Ž!²!Á!" "Ñ"×"Ø"Ü"Z&_&¶&¾&](f({)„)Ô*Û*0,8,;,B,C,P,b,m,‡,‹,¡,¦,k-s-Ã>Ò>—G¤G˜M M«M³M®N³N÷NOéSóS‰^’^•^›^õ^__(_+_4_z__³_¼_ô_ú_¡d©d™i iÎiÓiÔiÝiÞiçiì°ò°ó°õ°ö°ý°þ°± ±±±±±±±±±%±&±1±=±D±G±O±S±c±g±n±x±€±±ƒ±„±‹±Œ±–±—±±ž±¥±§±®±³±½±Î±Ö±Ù±á±ð±û±ü±þ±ÿ± ²²²²"²#²*²3²7²:²?²@²C²D²G²H²N²R²Y²]²`²a²d²e²l²p²x²ƒ²²‘²–²—²¡²¢²¤²¥²¬²°²³²´²º²»²Á²Ë²Ò²Ú²ß²ä²î²³ ³³³)³3³:³@³D³L³M³U³Z³b³l³q³t³}³~³…³†³³³–³¦³°³µ³À³Â³Ë³Î³Ô³×³Û³Ü³â³é³ö³!´.´/´?´@´L´R´U´V´]´^´l´v´~´…´‹´Œ´“´—´š´›´¡´¢´¨´²´¹´¼´Á´Â´Å´Æ´Ê´Ñ´Ú´Û´í´û´µµ%µ&µ.µ0µ7µPµ^µaµhµiµrµsµ|µ†µ··€·‚·¸!¸;¸D¸„¸‘¸›¸œ¸Ð¸Ø¸g¹h¹…¹ˆ¹“¹Á¹×¹Û¹ö¹ù¹-ºFºIº‚„›žvx¥§13ÈÊCE®°™›”–˜šýÿƒ…æ+ç+4959*G+G½J¾JØNÙN°n³noooooo%o&o1o2o5o6oBoDoOoPoToUoZo[o_o`odoeohoiomonosotoƒo†o¢o¥o±o½oÆoÇoÑoÒoñoòoöo÷o pppp0p1p=p>pFpGpNpOpWpXpepfpopppvpyp…p†p¡p¢pµp¶pÃpÄpÍpÎpÙpÚp qq#q$q,q-q4q5q>q?qRqSqbqcqnqvqzq{qqq…qŠq“q”qžqŸq©q«q¯q°q´qµq¹qºq¾q¿qÃqÄqÈqÉqÓqÔqØqÙqâqãqçqèqòqóqþqrrrrrrrrr&r(r,r/r4r6r?r@rIrJrUrWr\r]rbrcrgrhrlrmrqrrrvrxr}rƒrŒrr–r™rržr¢r£r§r¨r¬rr±rµr¾r¿rÈrÉrÒrØrÜrÝrárârærçrërìrõr÷rûrþrs ssss s+s-s1s2s6s7s;sÞ‘ß‘ÿœ©ª{ž|žŽ¡¡Œ££r¥s¥¸¬¹¬¤¯¦¯°¯²¯ê¯ë¯O°P°‡°ˆ°Ø°Ù°9±:±Í±Î±2²3²Ê²Ë²ö²÷²%³&³k³l³²³´³Ö³×³´´u´v´±´²´õ´ö´LµMµ…µ†µ×µØµ¶¶X¶Y¶í¶î¶··T·U·’·“·á·â·×¸Ø¸¹¹Ó¹×¹Û¹ç¹ï¹ö¹ººº,º-ºFºIºÅ õ ‡,¼,Ù^5_qÎ–Ð!˜Í4¤Ç"®KV±—r¿âjÊ;-ñQøooo&o2o6oCoDoqqVr,st–tütýtÓ}Ô}ë}~;~W~X~Y~z~‰~›~~Á~Â~Ã~´Èä‚:‚e‚‘‚’‚ä‚ü‚ƒ;ƒUƒtƒŒƒƒÆƒßƒ÷ƒ„„1„B„C„€„œ„·„Í„ä„………9…N…c…x…ˆ………®…/†S†|†Ÿ†À†æ†‡‡‡%‡/‡3‡:‡B‡H‡I‡P‡X‡b‡d‡i‡q‡v‡w‡Iºž–ž–žžžžžžž–ÿ@€÷¹÷¹<#Ù÷¹÷¹L¼¯¼°¼²¼´†¶Hº°@°¸°t@°¼°À°ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿGº‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&º‡z €ÿArial"qˆðÄ©:tØ¦ötØ¦¨`Íž_R`Íž_R!ð‰‰´´r4Î¹Î¹ 2ƒQðH)ðÿ?éÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ3ÿÿrauntsrauntsþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0d˜¤°ÀÌØè ø , 8DLT\éssrauntsaunaunNormalraunts20nMicrosoft Word 10.0@ð%x@$Ð;çÊ@DÒÿÊ`ÍžþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0ìhp€ˆ˜ ¨°¸ ÀÍékoduTiR_Î¹A Tiitel !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•þÿÿÿ—˜™š›œþÿÿÿŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåþÿÿÿçèéêëìíþÿÿÿïðñòóôõþÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿùþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFÀy±ÛÿÊû€Data ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ–1TableÿÿÿÿžÆŽWordDocumentÿÿÿÿ"*SummaryInformation(ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿæDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿîCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿkÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ô9²q