Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ Ž ą ž’’’ Ü Ż ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į 5@% šæ Q bjbjĻ2Ļ2 % "V X X X# ’’ ’’ ’’ ° T T T 8 L Ų D ° Ü* ¶ ( ( " J J J J J J ļ) ń) ń) ń) ń) ń) ń) $ + R ä- > * J J J J J * J J *
%
%
% J R J J ļ)
% J ļ)
% "
% ,% §' ó' J īČ³_Ź T æ' ļ) ¬* 0 Ü* Ē' , ". ¢$ F ". ó' ° ° ". ó' ü J J
% J J J J J * * ° ° ¤ T č$ " ° ° T
Individualism, rahvus ja riiklus.
G. Laurentius.
(V.a. umbes 1920.a.?)
Rahvas, kes käis surma varju orus, on suurt valgust näinud; rahvas, kes oli kõigi ori, on peremeheks tõusnud.
Nõnda võiks iga eestlane täie õigusega öelda. Aga ütlemisest on vähe: iga tõde peab peale selle ka hingelisest tundma. Ütlus võib olla umbkaudne, kui temas ei sula rahva hing luu ja üdini. Ükski rahvas ei püsi kaua iseseisev, kui ta, esmaks, ei mõista põhjani oma iseseisvuse headusi ja teiseks, kõige kindlamini ei taha igavesti olla ja jääda kui iseseisev rahvas. Sellepärast ei ole ehk üleliigne rahvuse ja riikluse iseloomu ja põhimõtete juures natuke peatuda.
I.
Rahvus.
Rahvuse mõiste juures on kaua ja palju vaieldud, nimelt sellepärast, et puhtaid rahvusi kuskil ei leita. Selge on, maakeral suguliselt või rassiliselt puhtaid rahvaid ei olegi. Kuidas praegused rahvused ajaloo kestel on kujunenud, see saladus peitub nii paksu mineviku udud, et meie silm seal enam hästi ei seleta.
Mõnedki Eesti mehed on ennem kurtnud, et meie rahvas seatud olla, et meil ühtlast verd ega ühtlast tahtmist ei ole. See on asjatu kurtmine. Ükski rahvas ei ole vereliselt ühtlane. Veel enamgi: segaverd elavad olevused on sageli väärtuslikumad ja tugevamad, kui ühtlase verega olendid. Vere segamine ongi iga uue elu alguse peamine tingimus. Kas inglased ei ole tugev rahvas? Aga kui palju seal segatüüpe ka ei ole! Seal on Rooma. Kelti, Taani, Rootsi, Anglosaksi, Normanni jt. verd ja kui palju veel. Ja missuguseid ja kui valje valitsusi nad ei ole üle elanud. Kõik on läinud, aga inglased on jäänud. Ja nende keelgi! See on kujunenud peaaegu pooliti Anglosaksi ja Prantsuse keelest. Vanu inglise juursõnu leitakse inglise keeles palju vähem, kui Saksa ja Prantsuse keele juursõnu.
Ehk P. A. Ühendriikide kodanikud. Kas hullemat rahvaste segu veel kuskil võib olla, kui seal. Sinna on terve tuntud ilma vered kokku voolanud. Aga kas nad ei ole tugevad, vägevad ja vahvad? Eesti sõdurid, kes ilmasõjas Saksa vangi sattudes Lääne frondil ameeriklasi sõdimas on näinud, ütlevad, et vahvamaid sõdureid Lääne rindel ei olnudki, kui ameeriklased. Ja mille eest nad sõdisid ja surid oma kodumaast kaugel teises ilma ääres? Ameerika au ja nime eest! Neil on rahvus, nad on uhked oma kodumaa peale. Või oli vene rahvas vähe võõrast verd. Aga nad olid oma õitse ajal ka tugev ja vägev rahvas.
Nõnda kõik rahvad. Nagu öeldud, kaugemaid suuremaid mineviku rahvaid ei seleta meie silm nende saamislugudes enam harutada, kuid peab arvama, et ühtki suurt üheverelist rahvast ei ole olnudki. Ja seega on siis ainult meie rõõm, et vereliselt segatud oleme, sest ilma selleta oleks meist ehk vaevalt midagi saanud.
Mis on rahvas õieti? Peab ütlema, et rahvast kerge ei ole defineerida. Ta on ajaloo kestes teatud keele ümber koondunud inimeste hulk. Inimestel ei ole hea üksikult elada, nad koonduvad gruppidesse, rahvustesse. Muidugi peab olema mingi keskus või algkuju ees, mille ümber koondumine algab. Missugune või millal see algidu elas, peame rahulikult harutamata jätma. Kõik, mis sünnib, elab ja kasvab, on alguses nii väikene, et vaevalt ühtegi inimese silmi hakkab. Samane peab ka lugu rahvaste juures olema olnud ja on ehk nüüdki. Meie ei või sugugi tõendada, et uusi rahvaid praegusel ajal enam juurde ei sünni. Hoopis vastupidi: neid peabki sündima. Kus vanad elud surevad, seal ilmuvad alati uued elud nende asemele. Seal on ameeriklased. Neid ei olnud mõne saja aasta eest, aga praegu on nad olemas. Ühine kirjandus inglastega hoiab nende keele veel praegusel ajal enamvähem koos, aga tuleb ka juba veel nüüd ameerika keeles lahksõnu ette, mida inglise keeles ei ole ja mida keeleteadlased amerikanismideks nimetavad. Inglise riik, keel ja kultuur on vanad ja võivad vaevalt lõpmatuseni edeneda ja püsida. Lähevad veel aastasajad mööda ja inglastel saab olema raske ameeriklastega üksteist mõista, nagu eestlased soomlastega, venelastel poolakatega jne. praegusel ajal. On sündinud suur uus rahvas juurde ja mitte nõnda, nagu vanasti seletati ja mõned riigi ja rahvusteadust käsitlevad õpperaamatud veel praegugi seletavad, et perekonnast kasvab põlv, põlvest suguharu, suguharust rahvas ja rahvast riik. Rooma rahvas ja riik kasvas samuti segadusest. Nõnda näibki rahvaste saamislugudes keel ja vaenlase vastu kindlustatud ühiskond tähtsamat osa mängivat kui ühtlane veri.
Inimesed, kes kaua ühes elavad, omastavad üksteisest palju ühist, niihästi kehaliselt kui vaimselt. Loodus ei ole kusagil ühtlane, vaid kõik jaguneb osadesse ja osad jälle osadesse. Aga tervel teatud rahvusel on igal pool siiski mõndagi ühist niihästi kehaliselt kui vaimselt. Loodus ei ole kuskil ühtlane, vaid kõik jaguneb osadesse ja osad jälle osadesse. Aga tervel teatud rahvusel on igal pool siiski mõndagi ühist niihästi kehaliselt kui vaimselt. Nende iseärasuste järele eralduvadki rahvad üksteisest. Kui kellelgi rahval midagi ei ole, mis teda teistest eraldab, siis ei olegi see õieti kellegi rahvas. Iseäralik nimi antakse ainult asjale, mis teistest erineb. Tiku toosid on kõik ühesugused ja kellelgi ei tule mõttesse igale toosile ise nime anda. See oleks ka võimatu, sest keegi ei oskaks ju nende vahel vahet teha.
II
Individualism.
Individualism tähendab, et iga eluline üksus on omaette isesugune, omapärane. Sellegagi on veel vähe öeldud. Individualism on teaduslik õpetus, filosoofiline teooria, mida tarbitakse mitmes teaduse valdkonnas ja ta arvab ja õpetab, et just nii peabki olema, et iga elav olevus peabki omaette isesugune ja omapärane olema. Mehi, kes selle õpetuse poole hoiavad, nimetatakse individualistideks. Nad õpetavad, et inimene on ise enda eesmärk, et riik peab toetama kodanike omapärast arenemist, et iga riik peab ise omapärane olema, et riigi sees olgu kodanikud vabad ja iseseisvad oma majanduslikus tegevuses, et ajalugu loovad enam suure vaimuga üksikud inimesed, individuaalsused, kui hulgad jne. Individualistlik õpetus leiab igas asjas iseseisva omapärase seisukoha.
Ons see õpetus õige? Nähtavasti. Sada ühesugust ratast ei tee kokku ühtki masinat, aga sada isesugust ratast ja vänta võivad masina luua, mis palju kasulikku tööd teeb. Iga seltskond, ühiskond, rahvas ja riik on la teatud ajalooline masinavärk, mis mingiks asjaks kasulik peab olema. Igas ühiskonnas on mitmesuguseid inimesi tarvis. On küll tarvis, et inimesed mitmes asjas ühel nõul oleksid, kuid nad ei tarvitse sellepärast sugugi veel ühesugused olla. Ühel nõul olemine on kunstlik kokkuliitmine, et liidetavaist asjust teatud üksus tõuseks. On liidetavad asjad aga väga ühesugused, siis sünnib nende liitmisest uus üksus ka hoopis ühekülgne. Ükski ühiskond ei saa ega ühekülgse olekuga edeneda ega eladagi. Kunst peab loodust täiendama. Loodus olgu omapärane, individuaalne, et kunstil oleks vaba valik materjalide kogumiseks.
Ka mitmesugused arvamised ja vaated on ühiskonna elus väga tarvilised. Tõe tee käib ainult valede kaudu. Nagu Eesti muinasloos Vanaisa loomispäevil ütles, et: Kurjust ei taha ma mitte ära hävitada, sest kurjus on headuse mõõt, nõnda ei saa ka vale vaateid ühiskonna elust ära hävitada, sest vale on tõe mõõt. Keegi ei teaks, mis on tõde, kui valet ei oleks. Tarvis on enne tuhat vale teed ära käia, kui tõe tee leiad. Ja kes juhtumisi korra pealt tõe peale satub, see ei tunne ka tõtt muidu, kui peab veel mõne vale tee ära katsuma, et õieti aru saada, mis tõde, mis vale ja milles tõde valest eraldub. Nõnda aitavad mitmesugused vaated tõe leida ja mõjuvad alati ühiskonda elustavalt.
Individualismi on segatud või egoismiga ühiseks peetud, aga see ei ole õige. Individuaalselt arenenud ja edenenud inimene võib ka altruistlik olla, kui see temale armas ja soodne on. Egoism tähendab ainult omakasu tagaajamist, kehaliselt, vaimselt ja ühiseluliselt.
Sõna individualism ei ole hästi eesti ega vist ühtegi keelde hästi tõlgitav. Kui me tahaksime individualismi asemel isiklus ((isekus)) öelda, siis ei oleks see sugugi õige. Isekas olema tähendab alati midagi jonnaka taolist. Isekus on igapäine, labane, toores vaimne areng, individualism on selle vastu kultuurtaim, hariduse ja mõistuse produkt. Ta võib ainult oma nime all elada ja nõnda ongi lugu igas keeles.
Individualismi kaudne vastand on sotsialism, sest kuigi sotsialism on peaasjalikult poliitiline majandusparteiline õpetus, oleks tema maksvusel inimesel vaevalt võimalik iseseisvalt, individuaalselt areneda. Sotsialism püüab määrata kõigile ühised töötunnid, ühesuurused sissetulekud ja peaasi, püüab riigi kätte koondada kõik tööstusettevõtted. Seal juures peaks iga kodanik tahes või tahtmata ühiselu masina osaks muutuma ja mitte selleks osaks, mis ta iseloomule sünnis, vaid osaks, milleks ta määratakse. Sõnadena võetud, paistab sotsialismi juures mõnigi asi kaunis kena, aga see on ainult sõnades. Oluliselt puudub sotsialismil igasugune alus: ta on täiesti loomuvastane õpetus, millepärast teda ka kuskil tänini ei ole korda läinud maksma panna. Igal pool, kus teda on katsutud teostada, on ta ainult õnnetusi ja pahandusi toonud. Kuid see ei tähenda veel sugugi, nagu ei võiks sotsialism iialgi laiemas ulatuses ilmas maksvusele tõusta. Paljudki halvad ja loomuvastased asjad on ilmas ajaloo kestel ülemvõimule pääsenud. Ristiusu õpetus oli alguses ka kaunikesti loomuvastane, kuid pääses ikkagi võidule ja kui laialt ja kui kauaks veel. Ta oli ka hakatuses puht sotsialistlik-kommunistlik. Miks ei võiks sarnane lugu ka sotsialismiga juhtuda.
Ristiusu kommunistlisest ((kommuunilikust, kommunistlikust)) alusest kujunes ajaloo kestes iseseisev paavsti keskvõim välja, kes ei küsinud millist kui midagi Kristuse algõpetusest. Ka Vene sotsialistlik-kommunistlik katse näitas, et sotsialismil on samasugune kalduvus esialgsest rahvavalitsusest kõige valjemaks keskvõimuks kujuneda. Kas peaks Lääne Euroopa tuntud ajaloo kestel ennast teist korda laskma ühemoelise õpetuse läbi ninapidi vedada? Kui see tõesti sünnib, siis oleks see suur õnnetus Euroopa kultuurile ja võib olla ka tema kultuuri haudki. Praegu käib murrang ja võitlus sellel alal. Kumb pool võidab, näitab tulevik.
Individualismil on peale sotsialismi veel teine kaudne vastand. See on anarhism. See vastane võtab küll individualismi otsa vaadates sõbra näo ette, aga kui ta võimule pääseks, hävitaks temagi õige individualismi. Anarhism ei tunnista mingit riiklikku korda: tema arvates peavad inimesed isekeskis iseenesest joones ja korras seisma. See on aga nähtavasti täiesti vale. Individualism seda ei usu ega õpeta. Puud ja taimed kasvavad metsas korrastamata ja metsloomad saavad isekeskis ka ilma seadusteta läbi, kuid selleks on nad ka ainult puud, taimed ja loomad. Oleks neil inimeste mõistus, ei nad siis ka ilma juriidilise korrata elada saaks. Juba kultuurtaimed põllul ei suuda ilma inimese abita kuidagi kasvada. Samuti on ka inimene, rahvas ja riik on kultuurprodukt ja ilma kultuurse harimiseta ei või nad need olla, mis nad on.
Sotsialism tapab individualismi, nõnda ütelda emaihus juba ära, noorelt, taimena, iduna. Anarhism selle vastu rammutab individualismi liialt, nõnda, et sellel ainult mühav kasv ilmub, aga mingisugust vilja ei saa. Piimalehmi saab rasva ajada, et nad enam piima ei anna, kanu nii tugevasti sööta, et nad munemise lõpetavad ja kartuleid nii väetada, et nad ainult pealseid kasvatavad. Samasugune mõju oleks ka ühiskondlikul anarhismil õige kultuurse individualismi suhtes. Inimesed võiksid anarhismil maksvusel teha, mis nad õige tahaksid aga kes kõik võib teha, see ei teegi harilikult mitte midagi. Seda võime elus ja ilmas igapäev näha.
Nõnda ehk peaks meil individualismi mõiste üksiku ja üldsuse kohta natuke selgunud olema.
III.
Riiklus.
Riikluseks nimetan ma igas riigis kehastatud valitsuslikku organisatsiooni.
Iga riik erineb oma riikluses kuigi palju oma omapära poolest. Üks riik püüab igasugust kodanike majanduslikku, vaimset ja usulist elu riigi keskusest edendada ja juhtida ning see juhtimine riigi keskkohalt on jälle juhtivate jõudude järgi mitmesugune. Nõnda võivad juhtivate jõududena esineda kuningas ehk keiser, parlament, kõrgem usupea, õpetatud ehk tarkade meeste kogud jne. Teine riik ootab ogasugust algatust ja ergutust alt kodanike keskelt, rahva poolt, laseb rahvast omapead areneda ja katsub ainult kodanike soove ja ideesid õieti tabada ja neid teostada. Esimesi riike nimetatakse isevalitsuslikeks, teisi rahvavalitsuslikeks. Sellest aga ei järgne veel, et esimeste riikide juures võim oleks koondatud tsentraliseeritud keskkoha ümber ja teise juures oleks see võim kohapealne. Võimude jagamine võib mitmesuguste riikide juures olla väga mitmesugune. Prantsusmaal on vabariik, aga üldine võim on seal hoopis enam tsentraliseeritud kui näiteks Inglismaal, kuigi viimane on kuningriik. Enne ilmasõda kirjutati, et kes Pariisis tahab rahulikult elada, see peab sõbralikus vahekorras olema kojamehe, tema naise, laste ja nende kassiga. Venes oli samal ajal, kõva absolutistlik keisririik ja Peterburis olid eramajade kojamehed politsei võimu piirides (politsei võis neid ametist tagandadagi), kuid kes iseseisev oskas olla, võis kogu politsei peale, ühes tema kojameestega, vilistada ja teha mis tahtis. Need on küll väikesed ja labased näited, kuid kujutavad siiski teataval määral antud riigi riiklust.
Tähtsamad asjad antud riikluse elu avaldustes esinevad kohtu pidamise korras, seaduste andmises, täitmises ja järelvalves, majanduselu vabadustes ehk reglementeerimises, koolis, kirikus, kirjanduses jne.
Tülid ja riiud, mis inimeste vahel juhtuvad, on oluliselt, olgu nad nii suured ehk väikesed kui tahes, ikkagi ainult inimeste vastastikuliste huvide ja kasude kokkupõrked või konfliktid. Riik aga jagab kõik inimestevahelised konfliktid mitmesse klassi, nimetab neid kas süütegudeks, tsiviilasjuks, administratiivasjuks, sõjaväe, kiriku, kaubanduse ehk muude kohtute aluseks. Igal konfliktil on isesugune harutamise viis, ise seadused, ise kohtunikud ja ise nuhtlused. Niisugustes kohtute nuhtlusviisides ja korrarikkumise seadustes väljendub jälle iga riigi isesugune riiklus. Iga riik on sisemiselt vaba mis asja tahes kuriteoks ja nuhtluse aluseks lugema ehk seda sama asja mitte miskiks pidama. Riik võib mehe, kes teise naisega magab, surma mõista, kuid võib ka temale autähe rinda anda ja teda tubliks meheks kiita. Riik on kõrgem seadusandlik võim, mis igale asjale oma arvamist mööda hea ehk halva nime võib anda.
Niisugust riigi suurt vabadust oma sisemise elu korraldamises nimetatakse riigi suveräänsuseks. See tähendab, et riigist kõrgemat võimu maapeal ei ole. Kuidas mingi riik seda oma kõrgemat võimu tarvitab, selle järele kujunebki iga teatud riigi riiklus.
Kuidas kujunevad riiklused? Mitmel teel. Nendest on esimene tee: vägevamale järele aimamine. Võidab kultuurrahvas metsarahva ära, siis näeb selles metsamees, et kultuurmees on kangem. Metsamehe elu teise valitsuse all ei ole sellele muidugi lõbus ja ta püüab varsti kõike seda järele aimata, mis kultuurmehe juures näeb, et sel teel ka võimsaks ja vägevaks saada. Nõnda aimas Mooses egiptlasi järele, sõbrustasid venelased enne normannide ja kreeklastega ja pärast enda võitjate tatarlastega ja nõnda arvas ka Eesti vanem Kaupo sakslaste poole ülemlinnes.
Rahvaste ajaloolises elus ei ole midagi, mis alati ja igal kohal hea ehk mis jälle alati ja igal kohal halb oleks. Nõnda ka vägevamate rahvaste järeleaimamine. Osa headust omastatakse sel teel muidugi alati, kuis sageli seal kõrval palju pahesid ja kui koguni pahede ülekaal ilmub, siis saab rahvas oma järeleaimamisega kahju. Asi seisneb selles, et vanad kultuurrahvad endaga ka palju kultuurriigi varjukülgi kaasas kannavad. Noored rahvad ei oska oma järeleaimamise tuhinas hea ja kurja vahel vahet teha ja võtavad kõik puhta kulla pähe vastu. Kui nad lõpuks kainenevad, võib aga paha nii sügavale juurdunud olla, et teda enam parandada ei saagi. Sellepärast ei või niisugust vägevamatele järeleaimamist mitte iga kord heaks kiita. Kui rahvastel midagi parata ei ole, siis tehku nad seda ja harilikult sünnib ka niisugune rahvaste järeleaimamine aja järkudel, mil järele aimaval rahval kõik muud paremad õpetused puuduvad. On aga nooremal rahval juba paremad ja kultuursemad abinõud, juhatused ja eeskujud oma riikluse loomiseks olemas, siis peavad nad tingimata loobuma igasugusest pimedast juhuslikust vägevama valitseja järeleaimamisest.
Teine tee rahval oma riikluse loomiseks on laialdane andmete kogumine. Seda teed tarvitas juba Venes Vladimir Ilupäike venelastele kohast usku otsides. Nendel Vladimiri saatkondadel, kes usku käisid otsimas, olid sõjamehed ja kaupmehed ka kaasas. Mitte usku üksi ei vaadatud, vaid terve võõra rahva elamise ja olemise laad vaadati üle. See oli juba kaine ja teaduslik riikluse ehitamine. Sama teed tarvitavad ka uuemal ajal iseäranis edukalt jaapanlased. Nad on oma riikluse ehituseks andmeid korjanud tervest ilmast ja on mõndagi eurooplaste ideedest kasutanud, mida eurooplased ise oma ideede marus kahe silma vahele on jätnud. Ja peab ütlema, et nad on tänini väga edukalt sellel alal tegutsenud.
Seda teed võib tarvitada iga rahvas ja tarvitavad ka kõik riigid ja rahvad seda teed meie ajal üle kogu haritud ilma. Mis tähendavad kõiksugused õpetlaste ja igasuguste teadlaste reisid ühest riigist teise muud, kui igasuguste materjalide, eeskujude ja andmete kogumist, mida kodus kasuga võiks tarvitada. Kuid see tee ei ole siiski ainuke ja kõige parem tee. Rahvas, mis ainult seda teed riikluse loomisel kasutada, loob segariikluse, juudipoe, kus võib olla, ükski kuub temale täiesti kohane ei ole. Seda teed võib iga rahvas ise käia, aga peab siin kõrval ka teisi teesid tarvitama. Selleks tuleb eriti soovitada kolmandat teed, nimelt oma rahva iseloomu tundmise teed. Igaühele peaks selge olema, et rahvad hingeliselt täiesti ühesugused ei ole. Seletagu või vaielgu õpetlased selle üle niipalju kui tahes, see tõde peab ikka tõeks jääma. Mispärast ei ole siis koerte, kasside, hobuste, lehmade, kanade ja kõigi muude loomade tõud ühesugused? Mispärast on ühed koerad terasemad, teised laisemad, ühed hobused tugevamad veol, teised kohasemad sõidu peale? Andestage minule need labased laused, aga see ei ole minu süü, et inimsugu nii mitme rassiline ja mitme tõuline on. Kuidas peaksid siis inimestel kõigil rassidel ja tõugudel ühised vaimuomadused olema, kui meie sarnast olukorda üldises loomariigis, kuhu ju teatavasti ka inimene kuulub, sugugi ei näe? Tingimata on ka inimsool oma rassivahed, mida iga rahva riiklus arvesse peab võtma, kui ta oma rahvale kohane ja paras tahab olla.
Seda teed peab iga rahvas silmas pidama oma riikluse loomise, kohendamise ja parandamise juures. See tee nõuab, et iga rahvas peab omale riikluse looma, mis on tema iseloomule täiesti kohane, armas ja hea on. Hea on see kuub, mida ei tunnegi, et ta sul seljas on, head on need hambad, mida saa suus ei märkagi ja hea on see riik, milles sa ei aimagi ennast elavat. Mida sagedamini sa kõiki neid asju tunned, mida ma eelpool nimetasin, seda halvemad nad just on, sest nad takistavad sinu liigutusi ja seal juures sa neid tunnetki. Vastab aga teatud riiklus oma rahva iseloomule, siis on ta selle rahvale armas ja kallis ja see rahvas kaitseb teda oma viimase vere tilgani.
Siin juures peab siiski tähendama, et ka rahva iseloom on muutlik ja seda peab iga riiklus arvesse võtma. Eriti tuleb arvestada veel noore rahva ja vana kultuurrahva iseloomu. Mis ühele hea, ei ole teisele sugugi kohane ja viimaste riiklus ei kõlba iga kord sugugi esimesele.
Kuid on veel üks tegur riikluse kujunemiseks, mida ka nimetamata ei või jätta. Need on oma rahva geniaalsed ehk suure vaimuga inimesed. Rahvas, kes geeniusi ei suuda sünnitada, ei olegi õieti rahvas, vaid mingisugune kribu-krabu inimeste kari. Samane kribu-krabu kari on ka rahvas, kes oma geeniusi tapab, maalt välja ajab või nende aated ja vaated maha surub. Iga geenius loob midagi uut, kuid sageli väga lihtsat uut. Muidugi riivab see uus ka midagi vanast ja sellepärast tuleb igal suurel vaimul kohe oma tegevuse algusel enam-vähem vastastega tegemist teha. See on loomulik, ega peaks ka kedagi heidutama, sest vähemalt geeniusele endale on sarnane vastutöö veel ennemini lõbuks ja ergutuseks, kui takistuseks.
Rahvad peavad oma geeniusi õieti tundma õppima. Nende vaated on vahel veidrad, aga see tuleb sageli ainult sellest, et nao on võõrad ja uued saavad nad omaseks, siis võivad nad palju armsamad olla, kui endised. Venelane N. Hlebnikov ütleb, et igasugune kultuur just originaalsete vaadetega inimeste loodud ongi, s.o. inimeste loodud, kelle julgus on olnud mõned sammud tundmatut teed pidi edasi minna. Muidugi ei ole nad umbkotti läinud, vaid neid on juhtinud nende kõrgem mõistus ja sageli otse vaimne nägemine (intuitsioon).
Sageli on usulised kultuurid täiesti üksikute inimeste loodud, nagu olid Kungfutse, Buddha, Kristus, Mohammedi, Kalvini, Lutheri jt. õpetused. Teistest on riiklusi loonud Pipin, Wilhelm Oranje, Gustaw Wasa jne. Kolmandad on tervet haritut inimkonda vaimselt valgustanud, nagu Dante, Voltaire, Lessing, Goethe. On riigimehi olnud, keda nende rahvad pooleldi jumaldavad, nagu sakslased oma Bismarki. Võtke P.A.Ühendriikide asutajate hulgas Georg Washingtoni, Benjamin Franklini ja Jeffersoni nimed maha, nagu neid ei oleks olnudki ja võib olla, te võiksite terve tolleaegse Ühisriikide saamisloo juurde panna väikese küsimärgi.
Võtke meil väikeses Eestiski C. R. Jakobsoni nimi ajaloost maha ja teie hakkate kohe kahtlema selle üle millal meie rahvuse tunne oleks arenenud. Lisage C. R. Jakobsoni nimele veel mõned nimed juurde, nagu J. W. Jansen, Fr. Kreutzwald ja Hugo Treffner (loen täiesti suureks teguriks meie rahva haridusloos) meie Hurdid, Reimannid, Järvid, Kõrvid, Hermanid ja Grenzsteinid ja ärge süüdistage neid väga, sest nad olid oma aja inimesed ja tegid, mis oskasid ja suutsid. Pange sinna juurde veel uuematest inimestest Tõnisson, Päts ja in corpore Tallinna noored haritlased, kes 1904.aastal Tallinna linna omavalitsuse eestlaste kätte tõid ja kustutage nad meie ajaloost maha, nagu neid ei oleks olnudki, siis näete kohe missugused augud meie ajaloos tekivad. Tähendab nad olid täiesti tarvilikud Eesti ajaloolised inimesed. Kõige uuemaid vabaduse sõja kangelasi ei ole meie veel nende värskuse pärast arvesse võtnudki.
Nõnda olema leidnud iga rahva riikluse kujunemisel neli tähtsamat tegurit: järeleaimamine vägevamatele, laialdane andmete kogumine, rahva iseloom ja rahva geeniused või originaalsed inimesed. Neid tegureid on kasutanud iga rahvas oma riikluse loomisel, arendamisel või täiendamisel. Ja neid tegureid tuleb ka tulevikus igal rahval tarvitada. Ühtelegi nende seast ei või ükski rahvas peatuma jääda, vaid neid tuleb enam-vähem kõiki targu tarvitada. Käesolevas raamatus ei võta ma aga neid kõiki kõne alla, vaid peatun pikemalt ainult kolmanda teguri juures, s.o. rahva iseloomu juures. Ja siingi tulev kõne alla ainult Eesti iseloom, kui Eesti riikluse alus.
IV.
Eesti iseloom.
Eesti iseloomu ei või nimeta d a v ä g a l a b a s e k s e h k i s e p ä i s e k s . V e n e l a s e n i m e t a s i d m e i d GC4L . S e l l e n i m e t u s e m õ i s t e ü l e o n v a i e l d u d j a m õ n e d o n s e l l e s õ n a j u u r t s õ n a s GC6>9 ( v õ õ r a s ) l e i d a t a h t n u d . S e e e i n ä i a g a õ i g e o l e v a t . V e n e l a s t e ü m b e r e l a s p a l j u v õ õ r a i d r a h v a i d , m i k s n a d s i i s m e i d ü k s i v õ õ r a s t e k s h ü ü d m a h a k k a s i d . L i i a t i g i e l a s i m e m e i e e n n e v e n e l a s i V e n e m a a l j a v e n e l a s e d i s e t u l i d k u i v õ õ r a d m e i e j u u r d e , a g a m i t t e m e i e n e n d e j u u r d e . N ä i b , n a g u v õ i k s s e d a s õ n a GC4L a i n u l t s õ n a s t GC4> ( i m e ) t u l l a . S e d a t õ e n d a b k a v e n e m u i n a s l u u l e , m i s n i m e l t p õ h j a m a a d e s S o o m e s u g u r a h v a s t e j u u r e s k õ i k s u g u s e i d i m e s i d u s k u s . P u s c h k i n l a u l a b v a n a v e n e l u u l e j u h i l :
« "0< GC45A0: B0< ;JH89 1@>48BL,
CA0;:0 =0 25B2OEL A848BL» .
( S e a l i m e s i d , s e a l h a l d j a s l i i g u b ,
J a n ä k i n e i d p u u o k s t e l k i i g u b).
Soome nõiad, suuremalt jaolt head, olid kuulsad vanas vene luules. Ja ka viimasel ajal ütlesid venelased sageli, et eestlased ja soomlased on imelised inimesed. Nad leidsid meie imelikkust meie jonnakas, visas ja omapärases iseloomus. Nad leidsid, et meie iseloom on hoopis teistsugune, kui vene iseloom, sest sõnad « GC4>, GC4=K9, GC40:J» o n k õ i k ü h i s e j u u r e g a .
M i s s u g u n e o n s i i s õ i e t i e e s t i i s e l o o m ? J a m i s o n ü l e ü l d s e r a h v u s l i k i s e l o o m ? T e a t u d r a h v a i s e l o o m u k s t u l e b a r v a t a s e l l e r a h v a e n a m u s e l e o m a n e t e g u t s e m i s e l a a d . S a r n a s t r a h v a i s e l o o m u m ä r k a v a d a l a t i v õ õ r a r a h v a liikmed paremini, kui teatud rahva enda liikmed. See on ka loomulik, sest endal puudub selleks kohane mõõdupuu. Kuid katsume siiski kuidagi orienteeruda eesti iseloomus.
Eesti jonn. See on kuulus ammusest ajast saadik. Teda on ühtlugu laiduväärseks nimetatud. Alles kõige uuemal ajal on leitud, et jonn sisuliselt kõige pahem ei olegi, nimelt, kui jonn kultuurseks visaduseks kultiveeritakse. Viimasel korral võib ta kaunis päris voorusena esineda. Kivi, mis hooneehitajad on kõrvale heitnud, on Eesti elu nurgakiviks määratud. Selleks võib ta aga ainult siis kõlvata, kui temaga mõistlikult ümberkäiaks. Ilma mõistuseta tarvitatuna jääb jonn siiski iseloomuliseks paheks. Jonn oma loomulikus olekus toob alati tunnistust paindumatust ja visast iseloomust. Niisugune peabki inimene õieti elu võitluses olema. Aga kui jonn liiale läheb, kui inimene, nõnda ütelda, peaga kivist müüri tahab purustada, siis on niisugune jonn lollus, mitte au, vaid häbi asi ja rumaluse tunnusmärk.
Eesti teovõime on ka midagi iseäralikku. Ta lööb lõkkele sageli alles pärast pikka ja visa kannatust. Eestlane kannatab kaua, kannatab nii kaua, kui ta vähegi võib, aga kui see kannatus siiski kord lõpeb, nimelt, kui eestlane ära näeb, et sellest kannatusest ikkagi midagi välja ei tule, vaid asi, mille pärast ta kannatab, aina hullemaks läheb, siis tuleb tund, mil eestlane iga asjaga hakkama saab. Seda iseloomu külge on ka mitmed võõra rahva liikmed Peterburis ennemalt tähele pannud. Nad ütlesid sageli: « -AB>=5FJ B5@?8BJ, => :>B40 @07A5@48BAO, B> A:065BJ: e i o l e ( ( e i ) ) 8 B>B40 5<C A0< G5@B =5 1@0BJ» . J a n õ n d a t a o n .
A g a i l m u b k a s e e e e s t l a s e e i o l e t e m a j u u r e s n i i s u g u s e p ü h a v i h a g a , t ä h e n d a b i l u s a , s i l m i s l õ k k a v a , a g a m i t t e k ä t e g a l õ h k u v a t u l e g a , e t see võõraid on imestama pannud. Vene seltskonnas räägiti ennemini ühest noorest vene ohvitserist, keda eestlasest ahjukütja, kui ohvitser teda tema töö juures seganud, oma leegitsevate silmadega nõnda ära ehmatanud, et ohvitser kasarmu aknast välja karanud. Ohvitser ei ole häbenenud ise seda lugu pärast avalikult rääkimast.
Huvitavad on lood, mis Merkel (Tombachi tõlkes) eestlaste iseloomu üle ette kannab. Kui eestlasel julgust oli niisuguse valju valitsuse ajal, kui orjapõli seda oli, mõisnikke ree aistega mööda teed taga ajada, nende pükse lund täis toppida ja tõsiste protestidega siin-seal esineda, siis toob see tunnistust väga julgest ja oma õiguse juures püsivast iseloomust. See iseloomu külg on ka eestlastele tänini omane. Eestlastel on üldiselt täiesti selge mõiste isiklikest õigustest ja ta püüab neid igal pool kõige jõuga iga pealetungiva ülekohtu vastu kaitsta.
Kuid tuleb ka ajuti ette, et eestlane on salalik. Ta ei armasta iga võõraga alati vaidlema hakata, vaid kuulab vaikselt teiste arvamusi pealt, kuid jääb püsima ikka oma arvamuse juurde. Ta mõtleb oma südamega: laula aga peale, mis sa tahad, küll ma tean isegi, kuidas see lugu õieti on. Seda iseloomu külge ei või alati pahaks tunnistada, sest iga vaidlus paljastab vaidleja hinge, kuna igakord sugugi hea ei ole oma hinge võõra inimese ees paljaks koorida. Igal inimesel on omad nõrkused ja miks ta peab neid siis igaühele näitama? Parem ise pikkamisi omaette järele kaaluda kus pool on tõde, kus vale. See näitab, et eestlane oma mõistuse juhatusel tahab elada.
Uut asja, uut ettevõtet, uut inimest toetab eestlane peaaegu igal pool. Meie agronoomidel on viisiks võetud eestlasi eriti põllukultuuri uuenduste visas vastuvõtmises süüdistada, kuid nende süüdistustega tehakse mõnegi eesti põllumehe suhtes ülekohut. Agronoomid on meile mõndagi soovitanud, mis sugugi meile hea ega kohane ei ole olnud. Agronoomid on sageli hoopis noored mehed ja lähtuvad ainult teoreetilisest seisukohast, mis igakord tegelikkuses hea ei ole. Kaua aega on nad riielnud eestlaste kartulikasvatuse kallal, aga ometi ei olnud meil kaua aega kasulikumat põlluvilja kui kartul. Ja kui agronoomid juba lähevad ühe asjapeale välja, siis nagu peaksid kõik kas härjapead külima, kas piimakarja pidama või linu kasvatama. Sarnasel korral peab eesti põllumeestele tõelise õiguse andma, nende uute ideedega kaine ümberkäimise mõttes, millede juures nad vahel kergelt liiva joosta võiksid. Loll on see, kes oma majapidamise süsteemi ilma tarviduseta muutma hakkab. On aga vana mood kuidagi paha, ei ole kasulik, või nõnda edasi, siis on muutus loomulik ja tuleb nagu iseenesest ilma soovitamatagi. Juba igasugune pealetükkiv soovitus võib inimesi uuenduste vastu tagasihoidlikuks teha.
Kuid eestlastel on ka päris halbu iseloomu külgi. Ma tahaksin siin nimelt kadeduse juures peatuda. Ma ei tea kui palju teistel rahvastel kadedust on või ei ole, aga eestlastel on seda kaupa rohkesti. On küll inimesi, kes ütlevad, et nad sugugi kadedad ei ole, aga katsuge ligemas ümbruskonnas kuulata, siis märkate varsti, kust poolt tuul puhub. Muidugi ei tarvitse ka kadedus igakord ja iga inimese juures just ebavoorus olla, nimelt siis, kui teda ainult kui isiklikku ergutust tuntakse, kuid suuremalt jaolt on ta siiski ilma aluseta ja kaunis kibegi tunne. Ei oleks veel viga, kui asi üksi tunde juurde jääks, aga mitmed lähevad ka oma tundeid kaetatava arvel kuidagi pahaks teoks muutma, see on aga juba iga kord paha. Mis on sinul teise õnne või eduga tegemist? Tee sina ka ise, et sinul hea oleks. Minule tuleb ette, nagu ei oleks ma venelaste juures nii palju kadedust märganud, kui eestlaste juures. Kuid võin muidugi ka eksida.
Ühtegi rahvast ei saa hinnata teisiti, kui teda kellegi teise rahvaga võrreldes. Igasuguseks hindamiseks on tarvis normaalväärtust, kui mõõdupuud. Rahvaste juures aga normaalväärtust ei ole, nõnda ütelda niisugust psühholoogilist raha, millega iga rahva hinda võiks kindlaks määrata. Kõik niisugused mõõtmised ja võrdlused on umbkaudsed, kuid nad on siiski iga rahva huvides ja tarvilikud, et ennast ja teisi tunda. Teiste rahvastega on tarvis läbi käia, aga kui sa neid teisi ei tunne, siis on see läbikäimine poolik. Enesetundmine on aga igale rahvale veel tarvilikum, sest sellest oleneb kui palju keegi rahvas enda peale loota võib, mis ta tohib ette võtta ja mida mitte ja kuidas ta, kui rahvas, peab tegutsema. Arvaks eestlane ennast, näiteks, prantslaseks, siis ta eksiks sügavalt, sest temal ei ole prantslase tuld, lahkust ega tõearmastust. Arvaks eestlane ennast inglaseks, siis ta eksiks jällegi, sest temal ei ole inglase vabaduse armastust, omapärasuse ja suuruse austust, vaimu ja mõttekäigu sügavust ning valitsemise oskust.
Arvan, et palju ei eksi, kui eestlase iseloomu peale järgmiselt vastan:
a)Majandus. Eestlane on kokkuhoidlikum kui venelane ja juut, kuid pillajam kui sakslane. Ettevõtlikkuses jääb eestlane venelasest ja juudist maha, kuid ettevõetud asja läbiviimise visadusega lööb eestlane sakslase ja venelase üle, aga juudist jääb ta ikkagi veel maha. Lätlasi ja soomlasi ma sellest küljest ei tunne. Igatahes on aga soomlane ettevõtte alguses kergemeelsem, kui eestlane. Ärilises aususes on eestlane venelasest ja juudist ees, kuid jääb sakslasest maha. Tööjõu, tahtmise ja lusti suhtes ma venelaste, sakslaste ja eestlaste vahel vahet ei näe.
b)Üldvoorused. Siin tuleks erilist tähelepanu pöörata sõprusele. Üldine moraaliõpetus hindab head sõprust kaunis kõrgelt. Head sõbrad võivad olla ainult inimesed, kes üksteist kuidagi täiendavad, seega inimesed, kes ei ole täiesti ühesugused. Ühendava sidemena peavad aga neil olema ühised ideaalid ehk vähemalt ühised huvid. Need on hea sõpruse alus ja juur.
Näib, et meie ajal hindavad inglased sõprust eriti kõrgelt. Ma olen inglise ajakirjanduses enam kui üks kord leidnud märkusi mõne avalikuks tulnud noore inimese ulakuse kohta, et selle inimese sõbrad peaksid tähendatud inimest paremini silmas pidama. Nähtavasti nõuab inglise avalik arvamus, et sõber peab sõpra moraalselt toetama. Eesti, vene ega saksa ajakirjanduses ei ole ma aga ühtki sarnast märkust kordagi leidnud. Nähtavasti ei ole nii väga sarnane viimaste rahvaste moraalne nõue, kuigi ka neil inimesi nende sõprade järele hinnatakse ja seda sageli väga õieti. Ka on vanasõna: ütle mulle, kes on su sõber ja ma ütlen sulle, kes sa ise oled, meil üldiselt tuttav.
Venelastel on vanasõna, mis lausub: ärgu olgu sul 100 rubla, vaid 100 sõpra; on sinul tarvis sada rubla, siis laenad igalt sõbralt ühe rubla ja ongi sada rubla koos. Eesti vanasõna sõpruse kohta on aga pahem: ta ütleb, et sõber peab sõpra kuskilt koorima. Ja tegelikult on see sageli väga kohatav. Meie tunneme sõpru ainult noorelt, kooliaastates. Pärastises tegelikus elus on võistlus ja rabelemine elu kasude ja huvide nimel vahe meie keskel nii suur, et meie seas on tõsiseid sõpru vähe leida. Peab konstateerima fakti, et individualism on meie seas sedavõrd vääriti arenenud, et tõsisele sõprusele on üle jäänud vähe ruumi.
Üldiselt ma pean kõige tähtsamaks vooruseks inimeste juures enesetundmist ja kohusetunnet. Nendes on eestlased esimeses kaunis tugevad. Eestlane on üldiselt juurdleja, mõtleja ja arvustaja inimene ja kaugelt suurem jagu eestlastest hindab igaüks ennast kaunis õieti ja veel suurem hulk ennem alla, kui üle oma väärtuse. Mis aga puutub kohuse tundmisse, siis ei ole meie selles vooruses ka mitte nõrgad, kuigi, võib olla, meie just sakslaste kohuse tunde vastu ei saa, (ehk võib olla ka jõuame, sest niisuguste asjade üle on raske peenelt otsustada) aga venelaste üldisest kohusetundest oleme kaugelt üle. Mis aga juutidesse puutub, siis näib nende juures kohusetundmise mõiste väga nõrk olevat.
c)Perekondlikud voorused. Selle aluseks peetakse üldiselt abielulist truudust, kuigi perekonna elu inimestelt ka palju muid voorusi nõuab, mis perekondlikus elus sugugi vähemtähtsad ei ole, kui abieluinimeste vastastikuline truudus. Vene alamseisus tundis küll truuduse mõistet väga halvasti, kuid haritud keskseisus siiski paremini. Eesti elu kohta peab tähendama, et meil on see voorus juba ammust ajast saadik kaunis kõrgel püsinud. Ei või aga tähendamata jätta, et uued vaated ka siingi keskseisuse kallal õõnestavad, kuigi ilma suuremate tagajärgedeta. Juutide seas on truuduse mõiste, nagu üldiselt igas asjas, nii ka abielus, väga nõrk.
Üldiselt ei või aga öelda, et meie abielud siiski keskelt läbi väga head oleksid. Meie abieludes on palju kokkukõlatust. Eriti halb on asi haritlaste juures, kus naistel meestega vaimse kontakti puudus on sageli tuntav. Süüdi on selles mõlemad pooled algusest peale. Naised selles, et vaatavad abielu, kui iseseisva elu peale, kuna juba keeleline mõiste seda abi-eluks teeb. Mehed selles, et ei ole algusest peale õieti talitanud ja küllalt kainelt valinud. Abielus ei ole kumbki pool enam täiesti vaba, vaid mõlemaid pooli tuleb kui teise abilist vaadata. Kui mõlemad pooled seda kindlasti tahavad, siis võivad nad ka kõige pahema abielu heaks muuta. Kummagi üksiku poole hea tahtmine ei aita üksi muidugi midagi.
Riigiteadusel on viisiks antud rahva abielulisele korrale suurt riiklikku tähtsust anda. Ja ei näi, et see vaade oleks vale. Missugune abielu teatud rahval on, seda tunneb iga mees, naine ja laps iga sammu peal. Kuidas ei peaks siis nende tunnete summa ka tervet riikliku elu mõjutamata jätma. Tingimata on sellel suur mõju.
d)Riiklikult ei saa me eesti rahva iseloomu kohta veel palju öelda. Meie rahvas ei ole ennast riiklikult veel palju avaldada jõudnud. Kuid vastuolud valitsuse ja rahva vahel on siiski juba selgesti märgatavad. Need vaidlused, mis meil tänini on olnud, on juba küllalt sageli osanud avaliku arvamusega mitte sugugi rehkendada. Sarnased faktid aga ei ole riiklikule elule terviseks ehk võib olla, ka on, kuid hoopis teises mõttes, kui valitsus seda on arvanud.
Meil on tänini täiesti klassivalitsus püsinud ja nimelt haritlaste klassi valitsus. Näib, nagu ei peaks see paha olema, aga on siiski paha. Paha seisab selles, et meie haritlased on nagu ühe vitsaga löödud, kõik vana vene kooli kasvandikud on. Nad hoiavad ühte, sest nende kasvatus oli ühine, kuid on liiga abloonsed, liiga väheste ideede ja ideaalidega, aja avaldavad liiga vähe omapärasust ja eestilist initsiatiivi. Nad peaksid meelde tuletama kadunud Poska avaldusi, kes tunnistas, et tema ja meie diplomaatia on hakanud alles sellest ajast saadik edu saavutama, kui Eesti diplomaatiline saatkond on hakanud talitama omapäraselt ja eestiliselt.
1915.a. peeti Peterburis üleilmalist maleturniiri. Sellel turniiril heitlesid Lasker ja Capablanca esimese koha pärast ja otsus olenes nende lõpumängust. Lasker võitis selle lõpupartii ja tunnistas pärast, et ta viskas selle mängu juures kõik oma elu ajal omandatud mängureeglid ja koondas kõik jõu sellele, et võita. Kes malemängu tundjatest seda partiid järele mängib, see peab tunnistama, et Lasker on seal avaldanud midagi metsikult üleloomulikku. Seda jõudu võis aga Lasker avaldada vaid omapäraselt mängides.
Eesti jõukangelasel Lurichil, keda venelased vahel Eesti jumalaks hüüdsid, oli mõni tosin päris oma võtteid, milledele ta vahel just võitluse ajal uusi juurde sünnitas. Ka Eesti sõdurid on kommunistide ja Landeswehri vastu sõdides palju uusi omapäraseid võtteid loonud, mis nende võitu kindlustasid. Ilma individualismita ei tee ükski inimene maakeral midagi suurt ega tähtsat ära. Ainult ise on maakeral mees, kõik muu on pahn ja tolm.
V.
Eesti riigi rahvuslikud andmed ja sihid.
Eesti rahvale on nüüd avanenud võimalus omapäraselt, s.o. oma iseloomu kohaselt elada ja areneda. Eesti rahvas on oma elus ise suverään. Eestlastel ei tarvitse enam võõra rahva kuube kanda, mis teda, kas mõnest kohast pigistaks ehk teisest kohast maad mööda järele lohiseks. Rahvas, kes käis surma varjus, on suurt valgust näinud. Kas mõistab eesti rahvas ka käesoleva ajaloolise momendi suurust õieti hinnata? Kas tunneb iga eestlane ka kõiki elamise ja olemise võimalusi, mis riikliku iseseisvuse kaudu temale avanevad?
Kahju oleks, kui meil tõsise iseseisvuse tunde ilmumine rahva hinges liiga pikale veniks. Selle ajaga võiksid mõned kodanike rühmad riigi sees väga tugevaks minna ja rahvas ükskõiksuses nii harjuda, et nad õieti ei mõistaks missugune varandus nende käes oli. Ajalugu ei seisa päevagi paigal. Kõik muutub, kujuneb ja koondub võimaluste ja tarviduste järele uutesse vormidesse. Need uued vormid ei ole aga alati mitte kõigile head, vaid nad on peaasjalikult head ainult neile, kes nende vormide koondustes osanikud. Mitteosanikud võivad uute riiklike ühiseluliste vormide ilmumisel ka oma riigi kultuuriväravaist väljapoole jääda.
Kui teatud rahval veel oma riiki ei ole, kui ta ajaloolise sulasena võõraid riike ja rahvaid teenib, siis tema kultuur vaid rahvuslik. Kõik, mis ta püüab, püüab ta ainult rahvuse nimel ja selle nime kaudu seisabki ta koos. Jõuab aga teatud rahvas iseseisvusele, siis langeb rahvuslik aade selle rahva kultuuris teisele astmele, kuna selle rahva riiklus tema kultuuris tõuseb esimesele astmele. Rahvuse mõiste on kohaline, lokaalne riikluse mõiste selle vastu ulatub vähemalt üle kogu selle maailmajao, kus riik asub ja sageli veel kaugemalegi, tõuseb ka vahel ülemaailmseks kultuuriteguriks. Rahvas on kannatamatu, intolerantne teiste rahvaste vastu, - riik ei saa enam nii kannatamatu olla, sest temas ilmnevad vähemusrahvad ja teiste riikide liikmed, kes oma vastu teatud respekti nõuavad. Rahvus on sulane, riik härra.
Tõuseb rahvas riigiks, siis peab riik kõik endised rahva kultuurivarad oma hoole alla võtma. Riik on siis ise kehastatud rahvas. Rahvuslik aade, mis enne õhus hõljus, ilma kindla moe ja kujuta, on riigis omale teatud kuju, vormi ja laadi omandanud. See vorm peab kõike vana kandma ja sinna uut juurde ehitama. Tema on kui rahvuspuu latv, teatud ajalooline jätk, mis altpoolt rammu saades edasi peab kasvama.
Mida peab siis Eesti rahvuslik riiklus endast kujutama?
1)Keeleliselt: Eesti keel on kõlaliselt ilusam, kui mõned teised keeled, aga grammatikaliselt kauniste raskem ja keerulisem, kui mitmed muud keeled. Lauseehituse laad on meil peaaegu täiesti õhus hõljuv. Ühed kirjutavad saksa lausetes, teised vene lausetes, vähesed kirjanikud on seni tabanud õiget eesti lauseehitust, mida tänini ei ole osatud reglementeerida ega süstematiseeridagi. Eriti veidraid vigu tehakse nimisõnade ees omadussõnade muutmises, viimaseid igal pool vene keele järgi muutes. Alles 1915.a. kirjutas meie parem kirjanik Fridebert Tuglas A. Kitzbergi Külajuttude sissejuhatuses (lhk.8): Meie võime neid nelja kirjanikku nüüd ajaloolises perspektiivis miskisuguse kirjanduslikuna kvartetina ette kujutada, kuna ükski eestlane eesti keele omadussõnu nõnda ei muuda, vaid miskisuguse kirjandusliku jne. ütleb. Jürgens ja Tasak kirjutavad Maateaduse õpperaamatu ja lasevad esimesel leheküljel trükkida: Piltidega ja kaartidega kuna Piltide ja kaartidega õige oleks olnud. Niisuguseid omadussõnade ja korduvate nimisõnade valesti muutmise näiteid võiks, päris tüsedate moodsate Eesti kirjanike juures, palju tuua.
Vanades kultuurkeeltes omastab lauseehitus niisuguse kindla kuju, et iga teisiti ütlus täiesti lubamatu ja on kui hoop iga teatud keele oskaja kõrvadele. Me ei saa küsida, kas see on hea ehk halb, meie võime seda, ainult kui fakti, konstateerida. Nähtavasti peab see just nõnda olema. Iga asi, mis on valmis, peab teatud aja kindlat kuju kandma, muidu ta on poolik,- poolvalmis. Nõnda ka keel. Ka kultuurkeel peab täielik ja valmis olema.
Et täisealiseks saada, selleks on aastaid ja kasvamiseks jõudu tarvis. Sellega ei saa kiirustada, ega ole ka vaja. Kirjandus loob ise keele ja aastate jooksul selle vormid. Riigil, kui sarnasel, valitsuse mõttes, ei ole siin suurt teha. Keelt ei saa kääridega moodustada, nagu Peeter Suur venelaste kuubedega tegi. Kannatame ja ootame, mis keelesepad ja kirjanikud tema kallal teevad ehk tegemata jätavad. Nüüd püüame nende tööd jälgida ja sealt tarvitada, mis meile armas, õige ja meeldiv näib. Mis meile nende tööst kohane ei näi, selle laseme lahkesti ((mööda külge)) maha joosta.
Muidugi peab tulema aeg, mil riigikeele kirjalik kuju riiklikult kindlaks määratakse, kuid sellega peab veel mõned aastad ootama. Õige kirjanduse keele loovad peaasjalikult kirik, kool, teater ja kirjandus, aga meil on kõigil veel võõraste parkijate pargitud nahast kingad jalas. Meie keelesepad on kõik võõrkeelsete koolide kasvandikud, mille tõttu nad nooruspäevil, mil keel peaasjalikult inimesel luusse ja lihasse kasvab, eesti keeles põhjani ei saanud süveneda. Tahaks loota, et noorus, mis praegu eestikeelsetes koolides õpib, kord täisealiseks saades palju sügavamalt eesti keelt tunneb, kui praegune täisealine haritlaste põlv. Nende seast saatuse poolt selleks valitud üksikute kätte tahaksin ma ka jätta eesti keele lõpliku voolimise.
2)Usuliselt. Vanasti on riigi ja usu mõisted ikka ühised olnud. Igal riigil oli oma usk ja oma jumalad. Uskude muutuste ehk muutmistega muutusid ka sageli riiklused.
Usud sünnivad, kasvavad, elavad ja surevad nagu kõik muudki ühiskonna voolud. Neid elab vahel korraga mitu põlve: on elus vanaisa, isa, poeg ja pojapoeg. Eestis leidub veel praegugi meie paganluse aegset ebausku, kui meie usu vanemat põlve. Ristiusu õpetus meie seas avaldab juba kaunisti vanaduse tundemärke. Noormehena paistab aga palju silma teaduse usk. Ja ka kõige noorem põlv tõstab, tunde ja instinkti usu nime all, pead.
Inimestes on mõndagi, mis teaduslikult seletamatu ja sel alal jääb usul ikka kaasaütlemise võimalus. Inimene on ikkagi midagi kõrgemat, kui lihtne loom, kuid mitme oma iseloomu küljega ei saa ta aga kuidagi loomariigist välja. Nõnda ta siis on ja elab, mõtleb ja murrab oma pead igaveste mõistatuste kallal ühest ajaloo järgust teise ja on küsitav kas inimene absoluutset tõtt kunagi teada saabki.
Näib, et mingisugune usk on igas riigis tarvilik tegur. Usk reguleerib rahva elus asju, kuhu seaduste peensused ei küüni. Kõigi inimeste ajud ei võta viimaste teaduste peensusi vastugi ja mis peab neil inimestel siis olema, kui neil ka usku ei oleks? Seega on usk riiklikult täiesti tarvilik asi.
Ka Eestis kujuneb uus usk, usk, mis vastab meie iseloomule, meie elu suhtumistele, meie ühiskondlikele ja riiklikele vajadustele, usk, mida meie uskuda suudame. Millal see uus usk juba üldiselt märgatavaks muutub, seda näitab aeg.
3).Õiguslikult. Juriidilised normid on riigis see-sama, mis inimese kehas närvi kiud, mille kaudu aju kõigi musklite liikumisi korraldab. On närvid kõvad ja korras, siis on inimene julge, kindel ja rahulik. On riik juriidiliselt hästi korraldatud, siis on ka riigi elu kindel, rahulik ja hea.
Kuid kust võtta riigil häid juriidilisi norme?
Euroopa juriidiline kord põhineb eeskätt vana Rooma juriidilistel põhimõtetel. Eesti kohalike seaduste kogus on mõned paragrahvid, millised vastavad sõnasõnalt Rooma seadustega. Kust said roomlased oma seadused? Ei tohiks arvata, et roomlased oma seadused kõik ise oleksid loonud, vaid arvatavasti tarvitasid nad oma seadusandlikus korras ka palju vana ilma vaimuvara, mis neil oli kättesaadav ja mis sobis nende elu-olule. Seadustes on palju üldinimlikke punkte, mis igal ajal ja maal on maksnud. Kuid roomlased on ka palju oma elu ja olu kohaseid seaduse punkte ise loonud ja vanu põhimõtteid omapäraselt ümber sõnastanud. Nõnda teevad kõik riigid.
Üldjuhul alustab iga riik oma iseseisvat elu teiste riikide juriidiliste normidega. Seadustes on iga sõna ja iga mõiste ütlemisviis otsatult tähtis ja nõnda ei suuda ükski riik ise omale lühikese ajaga omapärast juriidilise korra süsteemi luua. Ka Eesti alustas oma iseseisvat elu vene ühiskonna juriidiliste ja kohtukorra normide najal. See vana alus muutub aga meie käes iga Riigikogu istungiga natuke tekstsugusemaks. Hea oleks, kui ta alati paremaks ja meile kohasemaks muutuks. Kuid parlamendid teevad samuti vigu, nagu igasugused teised ametimehed. Parteivõitluses unustavad rahva saadikud sageli selle rahva hinge ja iseloomu, keda nad õieti esindavad.
Nii kui iga inimene on individuaalne, nõnda allub ka iga rahvas teatud individuaalsusele. Iga riigi seadused peavad olema sobivad oma rahva individuaalsusele. Hea riie on see, mida ei tunnegi, et ta sinu seljas on, head lapsed on need, keda ei märkagi, et nad majas on ja head seadused on need, mida ei tunnegi, et nad riiki valdavad. Kui korralik kodanik aga oma elus ja olemises iga sammu peal vastu seadust põrkab, siis elab ta halvas riigis ja halva seaduste all.
Ükski kodanik ei jõua oma saadikutele küllalt ütelda, et tulge all ja mõistke meie elu ja olu. Tungige oma rahva hinge saladustesse ja vaadake, mis seal on kirjutatud. Nende saladuste varal on rahvas oma 2000 aastat püsinud maakeral ilma ühegi abi ja toetuseta, ärge nüüd teie temale võõrast hinge püüdke sisse puhuda. Seal on juba oma hing ees. Võõraste tuultega jäete teie varsti rahvale võõraks.
4)Majanduslikult. Mis on toit inimese kehale, seda on majandus riigile. Ilma majandusliku jõukuseta ei saa riik elada. Iga riigi aparaat tarvitab ise oma ülevalpidamiseks ära hulga kodanike tööjõu. Peale selle veel vanad võlad ja tulevaste põlvede kasvatuse kulud. Ilma teatud jõukuseta ei ole võimalik mingisugust haridust ega kultuuri omandada. See maksab niihästi üksikisiku kui ühiskonna kohta. Kodaniku majanduslik tegevus jaguneb põhiliselt kolmeks, nimelt: tööstuslik, kaubanduslik ja teeniv.
a)Tööstuslik tegevus on jälle peaasjalikult kolmesugune, nimelt: põllutöö, vabrikutöö ja käsitöö.
aa)Põllutöö on Eesti rahva tähtsam tegevus juba ammusest ajast saadik. Meie rahvas armastab teda ja oskab teda. Eesti peabki põllumajanduslikuks riigiks jääma. Kuid mitte üksi selle jaoks me ei pea meie põldu harima, meie peame ka tublisti oma põllutöösaadusi riigist välja vedama. Seni kui majanduslikult tsentraliseeritud riikide süsteemid püsivad ja nad, võib olla, püsivad veel kaua, ei ole kellelgi riigil võimalik mingisuguseid kaupu osata, kui ta ise midagi välja ei vea. Riik on praegusel ajal teatud majandusüksus, kes ainult sisse- ja väljaveoga oma majandust tasakaalus suudab hoida.
Eesti riik peaks ennast oma teraviljaga täiesti suutma ülal pidada ja peale selle veel suurel hulgal karjakasvatuse aineid, nagu hobused, kariloomi, sigu, võid, juustu, piima, mune ja liha välja vedada. Peale selle võivad ka kartulid, piiritus ja tärklis meil kaua tähtsad väljaveo artiklid olla. Metsa väljaveoga me ei peaks ruttama. Ennem tuleksid oma ehitused korda seada ja laevu ehitada, kui palke välja vedada. Me võtame ju iga aasta metsa alt põllu- ja karjamaad juurde ja mets tahab kaua kasvada. Ta võib ka otsa saada.
Põllutöö on lõppematu rahva rikkuse allikas, kui juriidiline riigikord põllutööd ei takista, vaid seda eelkõige edendab. Põhja Itaalias oli enne ilmasõda talupoegade hulgas palju miljonäre, sama ka Hollandis ja Belgias ja nende miljonid ei olnud sõjaaegne paberipahn, vaid kuldmiljonid.
Kuid põllutöö on raske töö. Meie inimesed rühmavad teda siiski omale raskemaks teha, kui ehk just tarvilik on. Masinad ja mõistus peavad enam platsi astuma. Et aga maaelu ei oleks üksluine ja igav, selleks peavad inimesed maal endale kultuurseid lõbusid soetama: kirjandus, kunst, muusika peavad leidma talumajades oma koha. Kuid põllumajandus jäägu siiski inimeste asjaks, kes sellega pikemat aega tegelenud. Linna inimesed saavad selles valdkonnas harva hakkama.
bb)Vabrikutööstus võib kuigi palju igal maal edeneda. Kui mitte väljaveoks toota, siis võiks Eesti riik peaaegu kõiki asju nii palju teha, kui ta ise tarvitab. Ilma seadusliku kaitseta aga seda ettevõtjad teha ei saa, liiatigi praeguse aja rahvusvahelise tööstusliku konkurentsi ajal. Kui meie aga oma vabrikutööstust seadusandlikult ei toeta, siis me tööstusriigiks ei saagi. Oleks ju häbi, kui meie omad linad peaksime välismaale saatma ja sealt pärast kalli hinna eest lõuendit tagasi ostma. Aga seda teeme meie veel tänagi. Ka kõigist teistest põllumajanduslikest toormetest võiksid ainult ümbertöödeldud tooted turule minna.
Vabrikuid asutatakse põhiliselt kahel viisil, suurelt ja väikselt. Esimest viisi tarvitavad peamiselt ameeriklased: kui nad midagi algatavad, siis ikka nii suurelt ja vägevalt kui vähegi võimalik. Teine viis on omane saksa tööstusele. Suurem jagu saksa vabrikuid on kõik väikestest asutustest ja sageli otse lihtsatest töökodadest suurteks ettevõteteks paisunud. Maailmakuulus Kruppi vabrikki oli oma alguse saanud küla lihtsast sepikojast.
Eesti peab iga-tahes ka teise alustusviisiga leppima. Ainult töö ise õpetab kõige paremini, mis ja kuidas teha. Mida kõrgema hoone tahad ehitada, seda sügavamale raja vundament, tähendab, väiksemalt alga peale.
cc) Käsitöö ei ole alati ainult koduse tähtsusega tegevus, vaid tema tähtsus võib ka palju kaugemale ulatuda. Kodusel käsitööl ja töökodade viisi töötavatel asutustel on sageli väga väike vahe. Seinakellade ja taskuuuride tööstus algas ja edenes Schweitsis täiesti koduse tööna, aga ta omandas ülemaailmse tähtsuse. Ning schweitslased on praegugi tähtsamad selle ala töö meistrid. Samuti tehti Venes taskunuge, pusse, püsse, lukke, kääre jne. kodusel viisil. Ega need tööd nii rasked ei olegi, kui tööviisid kord teatavaks saaksid ja inimestel kord tuju tõuseks midagi omapäraselt uudset luua. Ning jällegi: tolli süsteem peab ajakohaselt toetama sisemisi väiketööstuse ettevõtteid, muidu ei ole midagi teha.
b)Kaubandusliku tegevuse jaoks asub Eesti riik väga hea koha peal. Kui Eesti rahvas oma geograafilisest seisukohast kaubanduslikku tulu ei peaks oskama soetada, siis peaks ta küll rumal rahvas olema. Niisuguseid merelahtede äärsed maa sisse ulatuvad ja suureks laoplatsiga sadamad on ajutiselt suured rahvusvahelise kaubanduse keskused olnud. Kuidas tohiks see siis meiegi juures teisiti kujuneda.
Kuid kaubandus nõuab oma edendajailt selleks kohast iseloomu. Kaubandus on raske tegevus ja nõuab oma tegelastelt kõva närvilist jõupingutust. Hea müüja peab alati vaimselt kõrgemal seisma, kui ostja ja hea ostja peab kaupu ja hindasid paremini tundma, kui müüja. Iga kaupmees peab aga ühtlasi ostja ja müüja olema, mõlemais tegevuses kui meister.
Kaubandusteadusel on kohuseks kaubandust mitmest küljest vaadelda ja tundma õppida. Ma pean käesolevas töös oma kohuseks sellel alal ainult mõned üksikud punktid ettepoole nihutada ja nimelt need, millised Eesti kirjanduses on minu teada seni väga vähe käsitletud. Need oleksid:
aa)Kauba käik. Selles mõttes võib kaubandus olla kolmesugune, nimelt sisse-, välja- ja läbiveo (import, eksport, transiit) kaubandus. Neist esimene on kõige kergem, sest on tarvis vaid teada seda, kust kaupa saab, kuna oma ümbruskonnas on müüa kergem. Teine on raskem, sest pead tundma võõrama hindu, ostjate maitset ja nõudeid ning ostja ostujõudu. Kolmas on kõige raskem, sest tuleb võõralt maalt osta ja võõrale maale müüa. Kuid see kaubandus on ka kõige kasulikum, sest tema juures võib kõige suuremat kauba käivet saavutada.
bb)Ettevõtjaks kaubanduses on üksikinimene ehk kahe-kolme meheline seltskond kõige sündsamad. Aktsiaseltsid ja suured ühistegelised asutused siia hästi ei passi. Viimased passivad enam vabriku tööstusse, sest need töötavad pikaajaliste plaanide ja eelarvete järgi. Kaubanduse konjunktuur muutub vahel aga tunni pealt ja siin võib ainult peremees ise kõige paremini orienteeruda, mis ja kuidas teha tuleb. Teiseks teevad vabrikuis masinad kaupu valmis, mis ikka töötavad, kui nende ümber töölised hästi organiseeritud on. Kaupmehe kaup ei nihku aga aidast tolligi väljapoole, kui teda intelligentne jõud sealt aja- ja ajakohaselt välja ei tõuka. Selleks jõuks on aga peremees ise ilma kupjata alati kõige sündsam. Sellepärast kannavad ka kõik suuremad kaubamajad üksikute inimeste nimesid. Nad püsivad harva üle ühe põlve. On kuulsa firma teovõimeline asutaja kord kadunud, siis oskavad ta pojad-tütred harva ettevõtet vana mõnuga edasi ajada.
cc)Laevandus on ajaloolisel mereäärsete rahvaste juures alati olnud tähtsam kaubanduslik tegur. Ja meil on meri just külje all. Esineda võib laevanduses ettevõtjana niihästi üksik kui ühisus, kuidas aga kellelgi kapital lubab. Kuid suurema edu saavutavad laevanduse ettevõtetes enam põlised meremehed, kui maamehed. Ka kapitalist peab seda asjandust tundma, kuhu ta ka oma raha mahutab. Sellega peab laevanduse edu tõstmine ikka peaasjalikult rannaäärsete inimeste hooleks jäetama.
dd)Panga asjandus on kaudselt kaubanduslik. Ta toetab niihästi kaubandust kui tööstust. Meil on ühis- aktsia pankade ajajärk. Kuid pangad võivad ka isiklikud ettevõtted olla. Välismaa suuremad ja vägevamad pangad ongi enam isiklikud kui ühistegelised ettevõtted. Ka meil peab seadus andma üksikutele kapitalistidele pankade pidamise vabaduse. Kus ei ole vaba võistlust, seal ei ole ka tõsist edu. Kuid valitsuse kontroll pankade tegevuse üle, põhikapitali ja hoiusummade vahekorra kohta jne. ei peaks mitte puuduma. Majanduslikud vapustused, mis mingi pank oma spekulatiivse tegevuse tagajärjel pankrotti sattudes esile toob, on liiga pahad nähtused ja riik peaks nende ärahoidmiseks ennast igal pool mobiliseerima.
ee) Kindlustuse alal on meil sündinud juba terve rida aktsiaseltse. Mina ei ole iialgi olnud suur majandusliku ühistegevuse pooldaja ja olen alati hukka mõistnud riikliku poliitika, mis krediidi, majanduse, tarvitajate, piima ja muid ühisusi enam toetab kui isiklikke ettevõtteid. Meil on seda juba küllalt tehtud. Muidugi ei või aga vildakamat olla, kui majanduse alal ühtede ettevõtetega riiklik sõbrustamine kui teistega. Riik on kõikide päralt ja peab kõiki ühetasa toetama. Mis aga puudutab eriti mitmesuguseid elu-, tule jne. kindlustusi, siis ma olen siin hoopis vastupidisel arvamusel. Veel enamgi: minule tulevad need ettevõtted otse vastikud ette, mis elukutselt sealt teenida tahavad, kus teisi raske õnnetus tabab, teiste sõnadega, õnnetustega äri ajavad. Aktsia selts muidugi sealt ei teeni, kus ta kahjusid maksab, kuid iga kindlustuse aktsia seltsi põhimõte on ikkagi inimeste õnnetuste hirmu arvel dividende teenida. Ja seda nad ka teevad, peale selle veel suured tasud terve seltsi organisatsioonile, agentidele, inspektoritele jne. Kui ühelgi alal ühistegevus hea peaks olema ehk üleüldse tegutsema, siis just kindlustuse alal. Seal tuleb just ühistegevuse õige mõte välja s.o. üksteist õnnetuse korral toetada. Kahjuks ei näi sellel alal aga ühistegevus, ehk liig vähe, tegutseda tahtma. Tuleb välja, et meie ühistegevuse tegelasi ei juhi sugugi asja ideeline külg, vaid ainult majanduslik ja äriline. Ja sellega ei ole nad sageli karva võrdkii paremad inimesed, kui isiklikud ettevõtjad, vaid veel halvemad, sest viimased on vähemalt avameelsed ja otsekohesed, aga nemad on variserilikult salakavalad. Sellega on ka antud riiklik seisukoht
ff) Ühistegeliste ettevõtete kohta. Nad on samasugused kaubandus- majanduslikud ettevõtted, kui kõik muudki. Igasugune nende riiklik eriline kaitse on teiste ettevõtete vastu ühiseluline patt. Kui juba kedagi nendest eriti toetada, siis ainult üleriigilist kindlustus ühisust, kui kodanikud niisuguse ellu kutsuvad. Seda ellu kutsuda ei ole aga riigi kohus, sest kodanikud peavad ise teadma, mis nende tervisele hea ehk halb on.
c)Teenimine on kolmas tähtsam riigi kodanike majandustegevuse haru. Õieti on küll iga inimene kellegi teenija ja tuleb teenimise juures ainult vahet teha isiku teenimises ja üleüldsuse teenimises. Ka suure vabriku peremees teenib, kuid mitte kedagi üksikut inimest, vaid üldsust, igaühte, kes tema tööd tarvitab. Vabriku tööline teenib aga ainult oma peremeest. Kui võrdluste valikus mitte väga delikaatne olla, siis võiks vabriku peremeest avaliku naisterahvaga võrrelda, kes iga rahamaksjat teenib, kuna vabriku tööline abielu naise seisukoha võtaks, sest ta ainult seda teenib, kes temale meeldib. Sellest siis tuleb ka, et vabrikandid vahel paremini elavad, kui töölised, nagu avalikud naisterahvadki paremini riides käivad kui perekonna emad. Kuid nagu avaliku naisterahva hinge valusid vähesed mõistavad, nõnda mõistavad ka vähesed iseseisva ettevõtja hingelisi hädasid.
Nõnda peaks töölise teenistuslik seisukoht õieti moraalsem ja armsam olema kui vabriku peremehe teenistuslik seisukord. Seda ei oska aga inimesed suuremalt jaolt sugugi arvesse võtta. Mõnede vabrikutööliste juures on imelikul kombel mõte maad võtnud, nagu oleks peremees ainult nende kurnaja. Kui aga tööd ei ole, siis kaevatakse selle üle, et keegi vabrikandiks ei hakka ja tööd ei anna, s.o. vanatüdruku keeli öeldud: miks neid keegi ei kosi. Ma soovitaksin väga, et inimesed, kes ainult teenistusest elavad, ka vahel iseseisvat peremeest katsuksid mängida. Kui mitte muud, siis võtku nad korvitäis õunu kätte ja katsugu neid turul müüa. Seal näeksid nad varsti kui raske on raha inimeste käest välja meelitada ja kui nõudlikud olevused need vabad ostjad on.
Kuidas peab riik ennast tööliste ja ettevõtjate vahekorras väljendama? Aga mitte kui mingil kombel. See peab täiesti kodanike oma sai olema, mis nad teevad või ei tee. Iga riik on loodud ainult riigi välise piiride ja sisemise kohtu ja korra kaitseks. Mida enam riik tükib korraldama kodanike majanduslikke vahekordi, seda hullemaks ta need vahekorrad igal pool ajab. Siis tükib igaüks ainult selleks valitsusse, et sel teel teisi inimesi koorida. Niisuguse valitsusega ei ole täna töölised ega homme vabrikandid rahul, ega olegi niisugune riik ega valitsus, kes pihuga mööda kodanike taskuid kobamas käib, ühe taskust võtab ja teise tasku paneb, kellegi riik ega valitsus. Niisugune riik ei ole muud midagi, kui vägikaigas karjapoiste vahel, keda igaüks oma poole kisub niikaua, kui nad ta katki veavad ja siis ei ole riiki enam kummalgi töölisel ega vabrikandil. Et seda ei juhtuks ja sellega igasugune aus kord inimeste keskelt ei lõppeks, peaks Eestis niisugune riiklus püstitama ja niisugused mehed riigi etteotsa valitama, keda kõik majanduslikult võistlevad klassid kui riiklikku ja erapooletut valitsevat võimu austaksid ja toetaksid ja kes üht majanduslikku klassi rohkem ei toetaks kui teist.
Kuid selles küsimuses väljenebki jälle see needmine, mis kõikide riikide peal lasub, kes majanduslikult tsentraliseeritult töötavad. Nendes on otsatu raske niisugust poliitikat ajada, mis korrati üht ehk teist võistlevat poolt ei toetaks. See on niisama raske, kui kahe kuristiku vahel köie peal kõndimine.
VI
Isamaalikkus.
Vanad roomlased ütlesid: dulce est pro patria mori ja ubi bene ibi partia. Neist esimene ütlus tähendab: armas on surm isamaa eest ja teine: isamaa on seal, kus sul on hea . Need sõnad ei räägi üksteise vastu, vaid täiendavad üksteist ja tuleks neid kokku võtta järgmiselt: hea on surra ainult selle isamaa eest, kus on hea.
Meil Eestis oli veel üsna hiljuti haritud inimesi, kes avalikult tunnistasid, et nad Eestimaa suhtes ei taha olla isamaalased. Kas nad ütlesid seda sellepärast, et neil Eestis ei olnud hea ja arvasid, et mujal on parem, või eitasid nad põhimõtteliselt isamaalisi tundeid, seda ma ei tea, tähtis on aga, et nad vähemalt oma ütlusaegset Eesti isamaad eitasid ja selle juures peatume.
Esmaks, mis teeb isamaa armsaks? Minu vaate järele võib isamaa olla armas kahest küljest: kas tundeliselt ehk majanduslikult. Esimene külg on kunstiline, hingeline ja instinktiivne. Ta on kontrollimatu, tema järele ei saa kellelegi tema isamaad ega ühtki maad armsaks teha, kui ta temale armas ei ole. On kellelgi inimesel kuidagi niisugune hing kujunenud, et temal kuskil armas ega kodune ei ole, siis ärge ilmaaegu püüdke temale ühtki kohta maakeral armsaks teha, sest sellest ei tule midagi välja. Niisugune inimene elab, võib olla, terve oma elu igal pool kui võõras võõraste seas ja lahkub ka kui võõras võõraste seast. Niisugustele tundelistele hingedele võib ehk isamaalikkust ainult noorest peast kasvatada, pärast on hilja.
Teine külg, mis teatud inimestele tema isamaa armsaks peab tegema, oleks selle inimese majanduslik kasu. Et hing ihust oleneb ja ihu mitmesuguseid nõudmisi esitab, mis peaasjalikult majanduslikku rahuldamist nõuavad, on selge. Kui inimene neid tarvidusi oma kodumaal ei saa rahuldada, siis on temal raske seal elada ja see maa ei ole temale armas. Nõnda on hea isamaalikkuse eeltingimuseks ka enamvähem korralik majanduslik seisund. Kuidas seda aga teha ja kas riik võib, ehk rahvas üldse, kellegi üksiku kodaniku majanduslikku olukorda palju tõsta? Riik ja rahvas seisab ju koos üksikutest ja kuidas peaks laskma mõnel üksikul laskma oma taskuid täita, kui neile enestele on rätsepad samuti taskud kuubede külge õmmelnud? Õndsad on need, kes usuvad, kui ka need, kes vaimust vaesed on kuid mina ei tahaks nende kummgi hulgast olla ega soovita ka sinule, lugeja, nende liiki minna. Usume parem, et sind ega mind keegi majanduslikult ei aita, kui meie seda ise ei tee.
Siit selgub aga ka ühtlasi, et isamaalikkus ei ole mingisugune sõnakõlks, mingisugune rahvalaul, vaid see, mis meie ise teeme. Isamaaliseks teeb ennast iga rahvas ja iga üksik ise, kui ta aga tahab, s.o. ta teeb tööd seal, kus ta elab ja asub, et ta elada võib. Ei ole temal tööd, siis otsib ta seda, aga kui ta seda ei leia, siis mõtleb ta ise omale töö välja ja teeb seda. Seda kõike võib aga alati seal maal kergemini teha, kust inimene pärit, kus ta kodus on.
Mis tuleks aga riigil kõige selle juures teha? Ei muud midagi, kui inimene oma pea peale jätta. Mingi asi ei nõrgesta noort inimest enam, kui igasugused titsid ja toed tema ümber. Kõik üleliigsed kodanike toetused on ainult nende nõrgestamiseks välja mõeldud. Mida enam ja ennemini noored inimesed ise oma eest peavad hakkama hoolt kandma, seda tugevamad inimesed nendest tõusevad ja seda paremaid isamaalasi neist saab. On neil tuge tarvis, siis otsivad nad seda isegi ja siis nad peavad sellest toest ka lugu, mis nad ise omale on leidnud.
Et isamaad kellelegi armsaks teha, see oleneb peaasjalikult kodanike omavahelisest elust ja olemisest. Kui kodanikud üksteisega sõbralikult, ausalt ja lahkelt ümber käivad, siis loovad nad sellega niisuguse õhkkonna, kus igaühel armas ja lõbus on viibida. Kodanikud peavad üksteise vastu head olema ilma riikliku käsuta. Käsk kohustab, ega ole iialgi kellelegi armas, sest käsk ei loo armastust. Armastuse alust on üldse raske leida. Vahel on ta alus ainult vastastikuline headus ja üksteise toetus. Selle aluse peal võib igaüks oma ümbruskonnas armastust luua, kes aga viitsib esmaks hea ja lahke teise vastu olla. Ärgu ta kartku, et vastutasu tulemata jääb. Kui ta ka mõne üksiku juures eksib, siis teadku, et igas loomingus osa luhta läheb, mida aga teised ausasti tasuvad.
Igatahes on inimestevaheline headus ja lahkus kõige suurem isamaaline töö ja seda tööd ei tee riik ega valitsused, vaid inimesed ise.
VII.
Individualism ja rahvus kultuuritöös.
Eespool tähendasin, et sellest ajast peale, kui rahvas enesest on riigi moodustanud, peab viimane ka kõik rahvuse ideaalid oma kanda võtma. Teisiti ei saa see kuidagi olla. Riik on rahvuse ideaal, rahvuse laps ja kui riik rahvuse vara ei päri, siis läheb see vara päris kaotsi. On rahval kord riik, siis on temal ka raske väljaspool riiki oma teiste ideaalide poole püüda. Riik on uuem ja noorem sünnitus, kui rahvus ja tõmbab kõik rahva vaimse ja majandusliku jõu oma poole, nõnda et rahval enam jõudu järele ei jäägi väljaspool riiki muid ideaale teostada.
On riike, mis oma rahvusvahelised ideaalid ära unustavad, kas selle läbi, et valitsuse satuvad inimesed, kelle rahvuslikud ideaalide ei ole pühad, või nad neid ei tunne, või valdab tervet rahvast vahel mõni võõras mõju, nagu klassivõitluse hullustus jne. Kõigil neil juhtudel on vajalik, et rahvuslike ideaalide püha tuluke millalgi iseseisvalt täiesti ei kustuks.
Rahvuslik küsimus ei ole üldises kirjanduses millalgi täielikule selgusele jõudnud. Rahvuse aatel on üldises kirjanduses niihästi sõpru kui vaenlasi. On inimesi, kes teda hoopis eitavad ja temas ainult paha ja riiu vaimu näevad. Viimased seavad endid suuremalt jaolt ainult inimsoo aadete kaitseingliteks. Teised jälle ei tunnista inimsugu, kui sarnast. Austria sotsioloog Gumplowicz (Grundriss der Sotciologie) leiab, et inimsool ei ole mingit ühtlust ja sotsioloogial tuleb tegeleda ainult rahvaste ja riikidega. Moodne India kirjanik Rabandranath Tagore teeb raamatus (Nationalismus) vahet rahva ja natsiooni vahel ja leiab, et esimene on hea aga teine halb, esimene on altruistlik, aga viimane egoistlik. Kust ta selle vahe võtab, see on täiesti selguseta. Ma ei näe nende vahel muud erinevust, kui et üks nimetus on omakeelne ja teine võõrkeelne. Tagore leiab, et hindudel ei olegi natsionalismi ja soovitab ka teistel rahvastel oma natsionalismist lahkuda. Kui ta aga ise Inglise valitsuse viisi ja moe vastu Indias protestib, kas siis see ei olegi natsionalism? Mis on siis natsionalism muud, kui et iga rahvas oma õigusi kaitseb ja laiendada püüab, aga et maakera igal pool on inimesi täis, siis ei saa seda kuskil teisiti teha, kui nende teiste kulul. Võib olla, et teistel hindudel on kodus natsionalismi tunnet vähe, kuid Tagore ise ongi alles õige hindude natsionalist ja tarvitab oma kirjatöödega ainult peenikest taktikat hindude kultuuri ülistamiseks ja teiste mahategemiseks.
Mina ei tahaks ka rahvuslikku tuld õhutada, kui inimestel teisi teesid olemas oleks oma maapealseks eluvõimaluseks ja eduks. Rahvuse aadetel on mõnedki pahad küljed, kuid teisi õndsakstegevaid jumalusi ei ole veel keegi inimsoos leidnud.
Sarnane rahvaste elutee on aga väga raske tee. Ta nõuab igalt rahvalt, kes maakeral oma nime kuigi kaua alal tahab hoida, suurt jõupingutust. Ja sarnase rahvaste elu raskus peitub veel selles, et sugugi kindlasti ei ole teada, mil viisil rahvastel kõige parem ja kindlam oleks oma ideaale järgida. Rahvad on palju valitsuse vorme läbi katsunud, aga ei ole nende hulgas ühtki parimat leidnud. Rahvaste rahulolematus nende riikide valitsuse vormidega on üldine ja ajalooline. Mis peaksid küll inimesed tegema, et nad ükskord niisuguse valitsuse tüübi välja töötaksid, mis igas tükis hea oleks ja millega igamees rahul oleks? Aga nähtavasti ei tulegi seda aega! Elu on ja jääb ikkagi kibedaks isiklike ja rahvuslike ideaalide eest võitluse väljaks. Selle korra on nähtavasti loodus igasuguste hingeliste olevuste elu aluseks seadnud ja kui see nõnda on, siis on ka võimatu inimestel teist teed leida.
Kuidas peab siis kujunema võitlus elu eest üksikisikute ja rahvaste juures? Ainult individuaalsel teel. Iga üksik inimene peab esmaks selgusele jõudma selles, kes ta ise on ja teiseks, mis on temale hea või halb. On temal nende küsimuste kohta selge vastus käes, siis ei tule temal muud teha, kui ennast maksma panna. Jõuab ta seda teha, siis on ta oma elu ülesande võitnud, kui ei jõua, siis on ta oma elu ülesande ikkagi täitnud, kuigi mitte võitnud. Muud vahet ei ole midagi. Ka kurvastadagi ei tohiks ta ennast viimasel juhusel, sest kes oma kohuse täidab, see ei tohiks iialgi kurb olla. Keegi ei suuda enam teha, kui see jõud lubab, millega teda loodus on varustanud. Võttis ta natuke üle jõu ette, mis siis sellest viga oli: ta tahtis ainult üle oma kohuse teha ja eksis natuke, - eksimine on aga täiesti inimlik.
Samuti kujuneb ka lugu terve rahva juures. Vahe on ainult selles, et inimene on füüsiline tervik, mis ennast mõistab, rahvas aga sotsiaalne tervik, mis ennast nii hästi ei mõista. Rahvast võivad mõista ainult anderikkamad üksikud inimesed ja needki võivad eksida. Kuid need inimesed peavad siiski püüdma rahvast mõista, tema iseloomu, kasude ja kahjude üle selgusele jõuda ja selles mõttes rahvast juhtida. Kui üksikud seda ei tee, siis jääb rahvas iga kord juhtimata, seletamata ja mõistmata ja üksikud, kelle mõistus rahva mõistmiseks oleks küündinud, aga seda selleks tarvitanud ei ole, kannatavad ise lõppude lõpuks kõige enne selle oma hooletuse tagajärgede all. Kuidas nõnda? Sellepärast, et rahvas ei kao, ega heida veel magama sellepärast, et keegi ennast temaga ei huvita, vaid rahvas areneb ikka mingisuguses sihis edasi. Aga et see siht on juhuslikult harilikult halb, teda aga pärast enam pöörata ei saa, siis kistakse lõpuks ka need ühes auku, kes ennemini parema sihi oleksid võinud määrata. Sellega on täiesti iga üksiku oma huvides rahvuslikus töös ühes tirida ja igal ühel rahvast sinna poole juhtida, kuhu temale õigem ja ausam näib. Nõnda kultiveeritud rahvas ei jõua küll ühegi üksiku inimese poolt seatud sihile, aga ta veab ennast just selle matemaatilise fookuse peale välja, kuhu ta kord ja kohus on välja jõuda. Ja selles väljenebki iga rahva individualism, s.o. rahvas saab selleks, milleks ta just saama peab.
Individuaalselt arenenud isik, rahvus ja riiklus on kõige kõrgemad ülesanded, mis üksikul, rahval ja riigil maa peal olla võivad. Elu saladus peitub just elu mitmekesisuses. Ka kõige väiksem algelund, aatom või elu rakuke ei seisa iialgi ühest ainest koos, vaid ikka mitmest ainest. Mida suurem eluline üksus, seda mitmekesisem on ka tema koosseis. Ja peale selle on veel iga eluline tervik temas leiduvate ainete järgi proportsionaalselt ja kujult isesugune. Anatoomid tõendavad, et sama nagu inimesi silmnäo järgi tunda võib, et igal näol oma kuju on, sama võib ka inimesi kõhtude, südamete, neerude, kopsude ja maksade järgi tunda, sest et need ka igal inimesel on isesugused. Kuidas peaksid siis mitmesugused inimesed ühtmoodi võima mõelda ja tegutseda. Iga tegu ja mõte ei ole muud midagi, kui teatud organismi töö produkt. Üks masin lõikab, teine künnab, kolmas teeb tuletikke, neljas kalevit jne. Üks inimene teeb vaimutööd, teine kehatööd, kolmas kaupleb, neljas teenib jne. Igaüks peab leidma tegevuse, mis on kohane ta iseloomule. Olete tähele pannud, et mõne inimese käes üks töö kuidagi ei edene, aga teine töö, edeneb küll? See ongi tema individuaalsuse mõju.
Samuti ka rahvus, sest rahvus on rahva individualism. Iga rahvas peab oma ajaloolise tee leidma, et julgelt ning kindlalt sellel käia. See on tema maapealne ülesanne. On aga rahvas juba riigiks arenenud, siis peab rahvas ennast riigis individualiseerima. Iga riik peab olema rahvuselt isikuline, luu oma rahva luust ja veri oma rahva verest. Seda nimetame antud rahva riikluseks.
On see kultuur? Jah, teist kultuuri ei näi ajalugu tundvat. Kui kõik rahvad igas tükis inglasi ehk prantslasi kopeerima hakkaksid (üksikuid häid asju võime neilt muidugi õppida), siis oleks see ainult Inglise ehk Prantsuse kultuur ja inimsoole oleks vähe, mis nemad üksi suudaksid luua ja arendada. Peale selle oleks see kultuur ainult neile hea ja kohane, aga teistele võõras ja raske. Kes omale head keha järgi olevat kuube tahab saada, see peab selle isiklikult oma keha mõõdu järgi rätsepa juures tellima. Rahvas, kes omale häid seadusi ja korda tahab saada, peab neid ka oma olude, iseloomu, ajaloo jne. järele teha laskma. Siis on nad head.
Kuid inimestel, et üheskoos elada võida, on ka ühiseid iseloomu ja välispidise olemise punkte tarvis. Sarnasel korral võib sisemiselt ühendavaks lüliks ainult vastastikune austus olla, austada igas teises inimeses samasugust vaba iseseisvat inimest, kui sa isegi oled. Kes elu õie & ' ) * < F T U Ä Å ©
Ŗ
Ō
ų
» ź
õ
n u [ \ ß Ģ % & ’ 2 Æ ° µ » 9 > c d ³ ¶ ¾ 2 <
Å" Ę" Č" t% u% üšēšēŽēŚÖŚŅĪŚĪŹĪĘĪÖĪĀÖĀÖĀĪĀÖĀ¾Ā¾·¾³¾ÆÖÆ«Ö«Ö«Ö«Æ«§«§Ö§«£ hĀOg hÄų hUĄ hb h¤Nt hÓ h § h§# h6lV h6lV h6lV hž - hbk hĀ p hKJ hß h6 h0ų h]{ 5CJ aJ h0ų 5CJ aJ h0ų h0ų 5CJ aJ hæs+ ; ' ( ) * : Q R S T Å Ē
¤
„
²
³
š \ & d e f ż ż ż ż ż ż ō ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż
Ę ągd0ų dQ ~Q žž f g o p
Å" u% & $( - / Ę2 E5 5 ”5 ¢5 ¬5 5 »5 ¼5 ½5
6 õ; Ā< \@ ZA C ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż u% & ' ' #( $( x* * Ō+ - - e- n- #. 3. Ģ/ Õ/ 1 Å2 Ę2 ¾5 6
6 Ņ6 Ó6 !9 õ: ö: ō; õ; Ā< g@ @ @ ¼@ Ö@ Ž@ A ·A øA !B {C C C E E ņF łF C H æJ P 6S LT W +Y [ 1_ Äa Åa Ęa Ļa Ša ća äa ņf ōf 8g tg xg Ęg h h Zj Ŗl Õo īr Hu ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż }N P P -Q 5S 6S OS XS V V °V “V ÉV W W ŗY śZ [
[ [ [ ¼[ Į[ 8\ =\ m\ r\ {\ ~\ }_ ń_ Ća Äa vb ~b b b c $c Pd `d xe e e Øe öf ųf g 6g 8g xg Ci *j l l &m Sn _n £n Ōo Õo Ņq Óq hr r ¼r üųüōüōšōšōšōģōģčäŻäģäšäšäšäšäÓĻäĻČĻČĻČĻšĻČĻČĻĮČĮČĮ½Į½š½¹š¹µ½µ±©„© hā ¹ h-g mHsH h-g h
wo hź< hrA h6 hrA h6 h@/ h@/ h@/ hh+ 56 hh+ hh+ hh+ hq hdM h6 hy[ś hk) hõB A¼r Čr ģr īr u śu ūu hgXń h1< hōmI h6 h S× h
wo hā ¹ hā ¹ mHsHAHu xw z ¼~ j } Ę ś d 7 » Ī $ ( ß ą į ā ć ė ģ ” ” &£ „ ÖØ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Ķ Ī Ż ¹ æ Ķ × & # $ Æ ² ³ Ž ß ą į ė ” ” a” i” “£ µ£ »£ „ „ +¦ ,¦ D§ L§ Ø Ø RØ ÕØ ÖØ ×Ø ]© ^© oŖ pŖ ©Ŗ ŖŖ ÷Ŗ « Y« `« V i v w Æ Æ Æ ° Ņ° üųüųōųšģšģščųčģčŽčŚčÓĻŚĒĀŚģŚ¾Ś¾Ś¾ģ¾ģ¾ģ¾ŗ¾ŗ¶²¶ŗ¶®¶ģ¶ģ¶Ŗ¶ŖģŖģŖ¶Ŗ¦¢h` hu`@ h½8P hįjŹ h8#& hį,F h< s hVh h`VN 6h`VN h`VN 6hKJ hā ¹ hŁ> h`VN h`VN hĀb 56 hĀb h6 hŚGź h_Ļ h w ha @ÖØ pŖ ©Ŗ ŖŖ Æ Ó° ³ ¶
¶ °¶ ]ø ė¹ » ū» ü» !½ P½ Üæ qĀ EÄ ÕÅ ÖÅ ŹĒ ,Č Ź Ģ ®Ķ Ļ öŃ ż ż ż ō ż ż ż ż ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō Š`ŠgdįjŹ Ņ° Ó° r± s± j² ³ ³ ā³ öµ żµ ¶ ¶ · $· ż· ø ø ø .ø 5ø 6ø Iø Mø \ø ]ø qø ź¹ ė¹ » » » » » ś» ū» ®½ Ūæ Üæ qĮ Į æĮ pĀ qĀ DÄ EÄ ČÄ ŌÅ ÕÅ čÅ ČĒ ÉĒ ŹĒ ¼Ģ Ķ ®Ķ ~Ļ Ļ Ļ ēĻ īĻ YŠ aŠ ·Ń ĮŃ õŃ öŃ üųńųķųķéåéķéåéįéį鯣飯éÕŃŻĶŃĶåĶÉĶÉÅÉÅåÅĮŽĮ½¹½¹µ±¹±±©©„å„å„å„© hnĆ hjC h5(| h((’ how hwe hé} h
’ hqlĶ h
Ė h>]_ hy, hy"® h V[ h¹X hĖY® h6 hįjŹ h¬-, h` h` h` h½8P AöŃ ÆÓ Ō H× ÖŲ 2Ś IŪ [Ż
į ģā øå 5ģ āķ Oń Hō żų 0ś 1ś 2ś :ś ;ś Lś Mś ū ż ł’ Ć ± ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö Š`ŠgdįjŹ öŃ ?Ō Ō Ō AŲ XŲ YŲ ¤Ų „Ų ÕŲ ÖŲ «Ś ·Ś LŪ ±Ū øŪ ZŻ [Ż ^Ż oŽ zŽ ČŽ ŌŽ ą Uą ]ą į
į £į ®į å ·å øå Üé ė ė <ė Gė hė oė ė ė 4ģ 5ģ Yī Nń Oń ęó Gō Hō Åų Ėų Ųų ęų ńų üų żų Vł dł £ł ł Nś Śś čś pū ū ū Gü Mü Ćż Ńż Mž Už ł’ T üųüųōųōšōųōģōčščōčäšäšäąšąčąšąÜąÜŲšŲšŲšŲšŲÜŲŌŲŌŠŌŠĢšĢŠĢŠĢšĢšĢČšČÄĢĚĚĚĥ hgņ h + hW“ haÄ hM& hJ¢ hÅM] hd h¾h h"Tū hM h± h6 hy<Ā hć~ hnĆ JT ū § Ā Ć , 2 ° ± µ » į ¹
ŗ
ŗ Ä ź ¶ Į Ē
é ź Ņ Ü Ż ü Y Z © ¹ ® · ¦ +" ," ÷# 7% :% Ą& Į& Ś' <( =( ę* ļ* b+ + Ü+ L ÉL =M >M lP P P °P ±P dQ üųüōšōģųģčģäģäģäųäąäąÜųÜŲŌąŌŠĢŠĢŠŌŠČŠČÄųÄĄČĄ¼ų¼Ą¼ø¼øųø“ø²ø®ø“Ŗ“Ŗ“Ŗ hbk h> Uh\%K h¼ Ŗ h0Ę h~Ė hNö hņLń h8j h(. hźCÉ h =| hQ ģ h> h[ haÄ h`0 hgņ h.5” h6 h.EG B± ŗ
@ A B K L M u v w §
ź Ų Z ," Į& =( Ä* >M ”N P ±P ²P »P ¼P ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö Š`ŠgdįjŹ ti tunneb, see ei nõua kellegi teise käest, et see teine temaga igas asjas ühisel arvamisel peaks olema, et see teine iga asja peale läbi tema prillide peaks vaatama. Seda nõuavad teiste poolt ainult kalgi ja külma südamega inimesed, ehk need, kes kordagi vaevaks ei ole võtnud omale ühiselu põhimõtteid selgeks teha.
Väliselt peavad inimesi ühendama teatud ja üldiselt tunnistatud viisakuse kombed, millede juures keegi ei küsi, mis sa mõtled, vaid küsitakse ainult seda, kuidas sa ennast väliselt ülal pead ja mis sa räägid. On inimesi, kes viimast olekut alatuks peavad ja igal pool seda öelda tahavad, mis nad mõtlevad. Ka need inimesed ei tunne ühiselu põhitingimusi.
Kuid ühiselu ühendavate lülide juures ei pea keegi liiga kaua peatuma. Et midagi ühendada, selleks on eeskätt ja kõige enne just neid asju tarvis, mida peab ühendatama, s.o. iseseisvaid ja omapäraseid inimesi. Ka kõige väärtuslikumad välised voorused ei aita midagi, kui nendega kedagi ühendada ei ole, s.o. kui inimest, kui sarnast, ennast olemas ei ole.
Käesoleva raamatu õpetus on, et rahvas, riik ja üksik inimene peavad kõik kultuurselt omapärased olema. Kes sellest raamatust seda on leidnud, see on teda õieti mõistnud.
Sisu.
Rahvus ... 1
Individualism...2
Riiklus...4
Eesti iseloom...7
Eesti riigi rahvuslikud andmed ja sihid...12
Isamaalikkus... 18
Individualism ja rahvus kultuurtöös...20.
PAGE
PAGE 21
¼P ÉP ŪP ēP łP &Q 9Q cQ dQ mQ nQ oQ {Q |Q }Q ~Q Q ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ņ ę Ż Ū ę Ż Ū Ū ņ h]hgd6lV ų’ &`#$gd§# gdbk
& F gdbk dQ eQ kQ lQ mQ oQ pQ vQ wQ yQ zQ {Q }Q ~Q Q õļõļėõļõąõļėÜŲ hbk h6 h6 0J mH nH uhģx;
hģx; 0J j hģx; 0J U 1h °Š/ °ą=!°"°# $ %° J @ń’ J N o r m a a l l a a d CJ _HaJ mH%sH%tH 6 A@ņ’” 6 L õ i g u v a i k e f o n t R i ó’³ R N o r m a a l t a b e l ö 4Ö
l 4Ö aö * k ō’Į * L o e n d i t a 2 @ ņ 2 6lV J a l u s
Ę _¾$ 6 )@¢ 6 6lV L e h e k ü l j e n u m b e r s# V ’’’’ ' ( ) * : Q R S T Å Ē ¤ „ ² ³ š \
& d e f g o p
Å u $ % ' Ę* E- - ”- ¢- ¬- - »- ¼- ½-
. õ3 Ā4 \8 Z9 ; @ æB H 6K LL O +Q S 1W ÄY ÅY ĘY ĻY ŠY ćY äY y\ z\ \ ŗ\ ¼\ ć\ ] ] q^ ī_ c e `g i )l Ōp t x Žx { || O Ó ę ± < @ ÷ ų ł ś ū 0 1 > µ ī Į Ā 2” ė¢ 5„ !Ø "Ø ČØ uŖ ¬ , ® ® 9Æ hÆ ō± “ ]¶ ķ· ī· ā¹ Dŗ ¼ §¾ Ęæ Į Ä ĒÅ Ę `É īŹ JĢ aĶ sĻ "Ó Õ Š× MŽ śß gć `ę ė Hģ Iģ Jģ Rģ Sģ dģ eģ µķ 4ļ ņ Ūõ «÷ Éł Ņü Xż Yż Zż cż dż eż ż ż ż æ’ - š r § D Ł U Ü 2 ś! „" ¦" Æ" °" ½" Ļ" Ū" ķ" # -# W# X# a# b# c# o# p# q# t# 0 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 p 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 ( 0 p 0 ( 0 0 ( 0 ( 0 p 0 p 0 ( 0 ( 0 p 0 0 0 0 0 0 p 0 0 @ 0 0 0 p 0 H 0 0 P 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 0 0 X 0 X 0 X 0 p 0 X 0 X 0 0 X 0 0 0 X 0 ` 0 p 0 0 0 h 0 0 p 0 x 0 0 x 0 x 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 Ø 0 0 0 p 0 0 p 0 Ø 0 p 0 Ø 0 0 0 0 p 0 ° 0 p 0 ø 0 ø 0 ø 0 ø 0 0 0 0 0 Ą 0 Č 0 Č 0 0 0 0 Š 0 0 0 Ų 0 p 0 0 0 p 0 p 0 č 0 0 0 č 0 0 0 0 0 š 0 0 š 0 ų 0 ų 0 ų 0 p 0 ų 0 p 0 ų 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 0 ZŌĢÄ u% }N ¼r Ņ° öŃ T dQ Q ” £ ¤ Ŗ f C Hu ÖØ öŃ ± ¼P Q ¢ „ © ~Q ! !’ e Le ^e |e Ī" Ļ" Ś" Ū" ģ" ķ" X# q# t# & * 9 ; P U Ä Č £ Ŗ ± “ ļ ń [ ]
% ' c l n t Ä Ę t v # % %
% '
' Å* Ē* D- F- - §- «- ²- ŗ- ¾- .
. ō3 ö3 Į4 Ć4 [8 ]8 Y9 [9 ; ; ’? @ ¾B ĄB H H 5K 7K KL ML O O *Q ,Q S S 0W 2W ĆY ĖY ĪY ŌY āY åY x\ |\ \ \ ¹\ ¾\ ā\ å\ ] ] p^ r^ ķ_ ļ_ c c e e _g ag i i (l *l Óp Õp t t x x Żx Žx { { {| }| ! N O Ņ Ō ” å ę ° ² ; = ? A ö ’ / 2 = ? “ ¶ ķ ļ Ą Ā 1” 3” ź¢ ģ¢ 4„ 6„ Ø "Ø ĒØ ČØ tŖ uŖ ¬ ¬ + , ® ® 8Æ 9Æ gÆ hÆ ó± ō± “ “ \¶ ]¶ ģ· ī· į¹ ā¹ Cŗ Dŗ ¼ ¼ ¦¾ §¾ Åæ Ęæ Į Į
Ä Ä ĘÅ ĒÅ Ę Ę _É `É ķŹ īŹ IĢ JĢ `Ķ aĶ rĻ sĻ !Ó "Ó Õ Õ Ļ× Š× LŽ MŽ łß śß fć gć _ę `ę ė ė Gģ Nģ Qģ Vģ cģ fģ “ķ µķ 3ļ 4ļ ņ ņ Śõ Ūõ Ŗ÷ «÷ Čł Éł Ńü Ņü Wż ^ż bż gż ż ż ¾’ æ’ , - ļ š q r ¦ § C D Ų Ł T U Ū Ü 1 2 ł! ś! ¤" ©" ®" °" # # ,# -# V# X# q# t# ; < ·Ź īŹ ©" ķ" # W# X# q# t# ž X# q# t# ’’ K o i t r a u n t s ÜXŹ4¤ -’’’’’’’’’ 0żĘ ^ `0żo( .
žĘ ^`žh H .
Ų L’Ę Ų ^Ų `L’h H .
Ø žĘ Ø ^Ø `žh H .
xžĘ x^x`žh H .
HL’Ę H^H`L’h H .
žĘ ^`žh H .
čžĘ č^č`žh H .
øL’Ę ø^ø`L’h H . ÜXŹ ’’’’’’ ’’ FÜōc y å x Ł> > ź< 8j [ ®O ¾h ń% 8#& M& %[) k) + h+ æs+ ¬-, ž - (. @/ `0 āx1 6 P7 ģx; 1< > u`@ jC į,F .EG ssH ōmI KJ \%K dM `VN ½8P 6lV XW V[ ÅM] >]_ ty_ ` Ż]a Āb d we -g ĀOg bk
wo Ā p C q < s ¤Nt ow 5(| =| §# Ā.
H q M Vh ]{ y, rA w b é} ć~ õB ¹X a śA t .5” J¢ § ¼ Ŗ y"® ĖY® ± W“ Ē@µ ā ¹ UĄ YĄ Ā y<Ā nĆ aÄ S}Å 0Ę źCÉ įjŹ
Ė ~Ė qlĶ _Ļ Ó 9:Ó µCÖ S× ß Ģnß Žź ¹$ź ŚGź Q ģ ņLń gXń gņ Nö 0ų Äų y[ś "Tū
’ ((’ ’@ R R ČŁ R R | Z [ \ ] D^ D_ e f ō s# @ @ @ b @ d @ f @ Š @ @ j @ Ų @ @ r @ č @ @ @ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ Gŗ z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3&ŗ z ’ A r i a l " ń šŠ h 9äÓĘ„EŲĘ - Ų* ų Ų* ų ! š “ “ r4 Ä" Ä" 3Q š H )š’ ? ä ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’®O ’’ K o i t r a u n t s ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 d ¤ ° Ą Ģ Ų č ų
,
8 D L T \ é s s Koit f oit oit Normal raunts 45 n Microsoft Word 10.0 @ Ø-3o @ ”ÆÉ@ Vė_Ź Ų* ų ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 ģ h p Ø ° ø
Ą Ķ é kodu Ti Ä" A
Tiitel
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ž’’’ ® Æ ° ± ² ³ ž’’’µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė ž’’’Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó ž’’’Õ Ö × Ų Ł Ś Ū ž’’’ż’’’ż’’’ß ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F šcŅ³_Źį D a t a
’’’’’’’’’’’’ ¬ 1 T a b l e ’’’’ “ 2. W o r d D o c u m e n t ’’’’ "V S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’’’’’’’’’ Ģ D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’ Ō C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ k ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Wordi dokument
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q