Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į>ž’ DFž’’’?@ABC’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į5@%šæzābjbjĻ2Ļ2%"ę­X­Xln’’’’’’ˆ–––––––ŖŅ)Ņ)Ņ)8 *ģö*dŖ8G f+zą-"....öų.TL/,E!E!E!E!E!E!E$XHRŖJPEE­–o1..o1o1EE––..ņF×?×?×?o1Š–.–.E×?o1E×?L×?#@––#@.Z+ @|&z7ŹŅ)?5č #@EG08G#@śJ'?ŽśJ#@ŖŖ––––śJ–#@üx/„ü/^×?Z0L¦0Éx/x/x/EEEEŖŖ$%Ī'µ?"ŖŖĪ'Kuidas konstitutsiooni viigilehega varjata varem ettevalmistatud EV, või ükskõik millise riigi (näiteks Läti, Leedu) ülevõtmist. Ma ei tundnud siis huvi, kui selleks rohkem võimalusi oli, kas Läti ja Leedu kohta on samasuguseid sündmuste kirjeldusi tehtud. See on sama mis lahingute käigu kirjeldused, kus esialgsed plaanid, mis edukad ei olnud ära unustatakse ja räägitakse vaid edust, mis põhines vastase nõrkadel külgedel, mitte enda tugevusel. Kui see aga ei ole tagantjärgi tarkus, siis on olukord ka praegu tõsine. Antud juhul ma ei tea senini, millal antud operatsioon muutus tagasipöördumatuks, kuid igal juhul see ei punkt ei olnud 21. juuni, vaid aastaid varem. Asjad otsustati eemal ja pole kindel, et ka praegu me ei ole mingis uues operatsioonis pimedateks ja kurtideks kõrvalseisjateks. Et Eesti Vabariigi 1937.a. põhiseadus võib kuskil ka kolmkümmend aastat hiljem olla vaatluse all, et taaskinnitada soovunelmat, et nii oligi, seda tunnistab alljärgnev tõlge. K. L. *** A.A.}danovi nim. Lenini ordeni ja Tööpunalipu ordeniga Leningradi Riiklik Ülikool. V. A. Rjanzin Kodanliku konstitutsioonilise seaduslikkuse kriis ja Nõukogude riiklikkuse taastamine Eestis. Leningradi Ülikooli väljaanne. 1971.a. Trükitakse Leningradi ülikooli Toimetuse-väljaannete nõukogu otsuse alusel. Monograafias valgustatakse kodanliku Eesti „rahvaesinduse“ konstitutsiooniliste asutuste kriisi, antakse 1940.a. revolutsiooni arengu põhietappide iseloomustus, näidatakse nõukogude riikluse taasloomise eripärasid Eestis. Raamat on mõeldud üliõpilastele, aspirantidele, õigus-ja ajalooteaduskondade õppejõududele. 1 peatükk. Kodanliku Eesti konstitutsioonilise arengu põhietapid. Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon tõi eesti rahva saatustes kaasa põhjaliku murrangu alguse, kes otsustavalt asus Nõukogude võimu positsioonidele* (*Vt. Johannes Käbin. Oktoobrirevolutsioon ja eesti rahvas. Tallinn, 1967; A. J. Pelše. Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja selle tähendus Baltikumi rahvastele. Ettekanded ja NSV Liidu TA Ajalooinstituudi toimetised. 4.väljaanne. M., 1955, lk. 20-30.) Novembrist 1917- jaanuarini 1918.a. oli loodud Nõukogud kõigis saksa vägede poolt okupeerimata maakondades. Eesti bolševikud, kelle kannul käisid rahvamassid, töötasid välja ja avaldasid aruteluks Eesti töörahva Kommuuni Konstitutsiooni projekti. Kooskõlas selle projektiga vaadeldi Eestit kui Nõukogude Vene autonoomset osa, küllaltki iseseisev kohalike küsimuste lahendamisel ja omades õigust igal ajal Venemaast lahku lüüa ning end iseseisvaks kuulutada. Surudes maha kodanluse raevuka vastupanu, asusid Eesti Nõukogud viima ellu esimesi Nõukogude võimu dekreete, mis olid vastu võetud II Ülevenemaalistel Nõukogude kongressil ja Nõukogude valitsuse poolt. Kuid Nõukogude võim eksisteeris siis vaid üürikest aega – vaid kolm pool kuud. 1918.a.veebruari lõpus oli Eesti saksa imperialistide keiserlike vägede poolt okupeeritud. Sõjaline okupatsioon kestis umbes üheksa kuud. 1918.a. lõpus Punaarmee, mille ridades võitlesid eesti kommunistlikud polgud, alustas saksa okupantide Eesti territooriumilt väljaajamist. 29. novembril 1918.a. - Narva vallutamise päeval – kuulutati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja teda hakati nimetama Eesti Töörahva Kommuuniks. 8.detsembril 1918.a. tunnistas Nõukogude Vene valitsus Eesti Nõukogude Vabariigi iseseisvust. Eesti töötajate massid asusid sotsialistlikule ülesehitustööle. Olid vastu võetud suurtööstuse ettevõtte riigistamise, mõisate üldrahvalikuks omandiks kuulutamise, kaheksatunnise tööpäeva sisseseadmise ja nõukogude koolihariduse süsteemi loomise dekreedid. Kuid ka see kord Nõukogude võim eksisteeris lühikest aega - kõigest kaheksa kuud. Eesti kodanluse sisemisel kontrevolutsioonil, mis see kord oli toetatud inglise imperialistide poolt, õnnestus Eestis Nõukogude võim lämmatada. Eesti Töörahva Kommuuni valitsus oli sunnitud koos Punaarmeega taganema Nõukogude Venemaale. 1919.a. juuliks oli kogu Eesti territooriumil kehtestatud kodanluse diktatuur. VNFSV oli sunnitud tunnistama Eesti kodanlikku vabariiki ja 2.veebruaril 1920.a. sõlmima sellega rahulepingu. Algas eesti kodanluse ülemvõimu aeg, mis kestis kaks kümnendit. Eesti kodanluse diktatuur neil aastatel läbis oma arengul kaks selgelt eristatavat etappi: esimene – 1919 – 1930.a. ja teine 1934 – 1940.a. Oma arengu esimesel etapil Eesti kodanlus püüdis valitseda kodanlikule demokraatia institutsioonidele tuginedes. On iseloomulik, et Eesti kodanlus püüdis oma võimu kindlustada konstitutsiooni kaudu ja seepärast kiirustas selle vastuvõtmisega. Veel käisid Eesti territooriumil lahingud, kui juba oli loodud Asutav Kogu, mis 19.mail 1919.a. kuulutas välja Eesti iseseisvuse ning kuulutas maa „demokraatlikuks vabariigiks“, aga 15 juunil 1920.a. võttis vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse, milline avaldati sama aasta 9.augustil.** (** Vt. Kodanlike riikide konstitutsioonid, I kd. M.- L., 1935, lk. 282-306.) Eesti 1920.a. konstitutsioonile olid iseloomulikud: 1)rahva suveräniteedi kuulutamine valitseva kodanluse reaalse võimu säilimisel; 2) laialdase demokraatlike õiguste ja vabaduste süsteemi väljakuulutamine, kuid mis ei ole tagatud materiaalsete garantiidega; 3)seaduse kuulutamine kõigist teistest riigiorganite aktidest kõrgemaks; 4)parlamendi kuulutamine kõrgemaks teistest riiklikest organitest; 5)konstitutsiooni kuulutamine kõigist seadustest kõrgemaks ja 6)eraomandi õiguse kindlustamine. Kuid kodanlik-demokraatliku seaduslikkuse konstitutsiooniliste meetoditega eesti kodanlus ei saanud kaua oma võimu säilitada. Kapitalistliku ekspluateerimise ühiskonnas, milline oli ka kodanlik Eesti, oli möödapääsmatu klassivõitluse teravnemine kodanluse ja proletariaadi vahel. Valitseva kodanluse olukord muutus üha ebastabiilsemaks, aga tema ülemvõim üha hapramaks. Selles mängisid suurt rolli järgmised faktorid, mis mõjutasid riigis valitsevat sisepoliitilist olukorda. 1.Paljude aastakümnete kestel, mil Eesti oli endise Vene Keiserriigi koosseisus, ta kasvas tihedalt vene riigi majandussüsteemi organisatsiooni. Kodanluse võimule tulekul alustati Eesti eemaldumist vene turust ja mis rebis katki sajandite jooksul välja kujunenud elutavad majanduslikud sidemed. Eesti ei saanud enam Venemaalt ja teistest Nõukogude vabariikidest eluliselt vajalikku metsamaterjali, puuvilla, naftat, metalli, suhkrut ja jäi ilma endale kasulikust toodangu müümise turust. See mõjutas hukutavalt eesti kodanliku riigi majandusele, viis tööstuse arengu paigalseisuni, suurendas massilist tööpuudust tööstusproletariaadi hulgas, mis viis klassivõitluse järsule teravnemisele. 2.Eesti kodanlus, kes oma võimuletulekule oli tänuvõlgu keiserlikule Saksamaale, aga hiljem imperialistlikule Inglismaale, oli esimesel olemasolu etapil tervikuna sõltuv inglise monopolidest ja muutus kiiresti Inglismaa agraar-tooraine tarnijaks. See mõjus hukutavalt maa majanduslikule arengule ja täpsemalt põllumajandusele, mis osutus külaltki ebakindlast maailma kapitalistliku turu konjunktuurist sõltuvaks. . Inglise kodanlik häälekandja „Daily herald“ kirjutas neil päevil avameelselt: „Meie hoiame peos baltikumi provintse ... Kõik need pankroti riigid. Kõik nad ootavad meilt krediite, subsiidiume, tunnustust, majanduslikku ja diplomaatilist toetust. Nende sõltumatus on - tinglik mõiste. Mitte ükski neist riikidest ei saa ilma meie nõusolekuta miskit teha“.* (*Tsiteeritud J. Käbin. „Meie vennalik liit on igavene.“ „Pravda“, 1960. 21 juuli.) Eesti majanduslik ja poliitiline sõltuvus imperialistlikust Inglismaast kajastus maa sisepoliitilises olukorra teravnemises. 3.Kõik see toimus Nõukogude vabariikide kasvavate edusammude foonil, mis ühinesid 1922.a. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduks. Nõukogude riigi revolutsioniseeriv mõju Eestile oli eriti suur ja järgmiste asjaolude jõul: esiteks, Eesti piirnes vahetult Nõukogude riigiga, liibus geograafiliselt tihedalt selle ligi ja nõukogude maa edusammud said möödapääsmatult Eesti töötajatele tuntuks; teiseks, eesti rahvas koges lühikeste 1917-1918.a. ja 1918 – 1919.a. kuude jooksul õnne elada ja võidelda Nõukogude võimu lippude all ja Nõukogude Venemaa ning Nõukogude Liidu edusammud olid eriti kallid Eesti töötajatele, kes sattusid oma kodanluse ikke alla. Kõigi nende asjaolude jõul, erinevalt paljudest teistest Euroopa kodanlikest riikidest, kasvasid eriti kiiresti töö ja kapitali, töötajate ja kodanluse vahelised vastuolud ja need vastuolud ilmnesid eriti teravalt. Lakkamatult vahetusid võimul olevad kodanlikud valitsused ja parteid. Eesti ühiskond oli põhjani vapustatud 1.detsembril toimunud Tallinna proletariaadi relvastatud ülestõusust, ülestõusust, mis oli kodanluse poolt julmalt maha surutud. Iga aastaga üha enam ilmnesid järgmised protsessid, millised toimusid Eesti Vabariigi kodanluse keskel ja mis puudutasid kodanlikku konstitutsioonilist seaduslikku korda: 1)teravnes vastuolu kodanliku demokraatia, konstitutsiooni ja konstitutsioonilise seaduslikkuse „üldrahvalikku“ vormi ja klassilis-kodanliku sisu vahel; 2)üha illusoorsemaks muutus konstitutsioonis väljakuulutatud kodanike demokraatlike õiguste ja vabaduste „üleüldisus“ üheltpoolt ja üha ohtlikumateks kodanluse ülemvõimule – kommunistide poolt koondatud töötajate organiseeritud katsed neid õigusi ja vabadusi kasutada, teiselt poolt; 3)üha ilmselgemaks sai, et kodanliku konstitutsioonilise seadusandluse põhiliseks eesmärgiks on – „püha“ eraomandi kaitse ja et see õigus – on ekspluateeriva vähemuse, kodanluse, privileeg; 4)riigi konstitutsioonilised esindusorganid muutusid üha vähemkõlblikumaks, et tagada kodanluse ülevõimu; 5)järsult muutus kodanluse suhtumine tema enda poolt loodud konstitutsiooni ja konstitutsioonilisse seadusandlusse, millised muutusid uues, klassijõudude muutunud tingimustes kitsaks ja kodanluse ülevõimu tagamiseks vähekõlblikuks. Valitseva Eesti kodanluse ees kerkis dilemma – kas säilitada kodanlik-demokraatlik konstitutsioonilist seaduslikkust ja kaotada oma võim või siis säilitada võim, kuid loobudes seaduslikkusest, ja ta, kõhklemata, peatus teise võimaluse juures:“... kogu see seaduslikkus peab vältimatult lendama pilbasteks, kui juba asi puudutab kõige tähtsamat kodanluse küsimust – kodanliku omandi säilimist“, - kirjutas V. I. Lenin.** (** V. I. Lenin. Tööde täielik kogu 20.k, lk.11) Püüdes vabaneda enda poolt loodud seaduslikkusest, võimaldab Eesti kodanlus mitte ainult otseseid konstitutsiooni rikkumisi, vaid ta teeb katseid, et peatada konstitutsiooni kehtivust, seda muuta ja võtta vastu uut. Kui kodanliku Eesti esimese etapi poliitilise ja konstitutsioonilise arengut iseloomustab kodanlik –demokraatlik kord (1919 – 1933.a.), mil rikuti otseselt konstitutsiooni, kuid jättes see siiski kehtima, siis teisel etapil, mil kehtestati riigis fašistlik kord (1934-1940.a.) valitsev kodanlus saavutab konstitutsiooni tühistamise ja uue vastuvõtmise, mis vastab suuremas osas fašistliku korra vaimule. Juba 1926.a. kulaklik parlamendi fraktsioon „agraar- liit“(?) esitas konstitutsiooni reformimise kava. 1929.a. see fraktsioon koos kodanliku „Rahvapartei“ fraktsiooniga esitasid uuesti vastava eelnõu, mida toetasid töö ja sotsiaal-demokraatliku partei esindajad. 1932.a. märtsis Riigikogu võttis vastu otsuse viia läbi konstitutsiooni muutmise küsimuses referendum. Kehtestati iga valija kohustuslik osavõtt hääletamisest. Kuid referendum, mis toimus sama aasta augustis, andis valitsevale kodanlusele vähelohutavad tulemused: konstitutsiooni muutmise poolt oli antud 316 388 ja vastu 380632 häält. Aasta pärast uuesti läbiviidud uus referendum kinnitas lõplikult valijate enamuse eitavat suhtumist konstitutsiooni muutmiseks: konstitutsiooni muutmise poolt hääletas 161595, ja vastu 333107, paljud valijad hoidsid hääletamisest kõrvale. Sellegi poolest jätkas kodanlus oma konstitutsiooni muutmise katseid. Suure teene selles osutas avalikult saksameelne fašistlik vapside partei – „Veteranide Liit“(?). Spekuleerides osavalt majanduslikel raskustel ja rahva kasvaval rahulolematusel koos suurema kodanliku partei „agroaaridega“, õnnestus vapsidel kallutada paljud valijad nende poolt esitatud konstitutsiooni projekti toetama. 14-16 oktoobrini 1933.a. toimus referendum uue konstitutsiooni küsimuses: vapside projekti poolt anti 416878 ja vastu 156984 häält. Iseloomulik, et 1933.a. konstitutsioon ei olnud tervikuna uus seadus, vaid 1920.a. konstitutsiooni parandatud ja täiendatud variant. Parandused ja täiendused puudutasid 30 põhiseaduse paragrahvi. Olulisemaks täienduseks oli valitava riigivanema (presidendi) institutsiooni sisseseadmine, kellele oli antud õigus viia sisse „kaitseseisukorda nii riigi üksikutes osades kui ka kogu riigis“ (§60.7punkt), aga ka anda välja „dekreetide vormis seadusi ... edasilükkamatu riikliku vajaduse korral“ (§60.12.punkt). Tulemusena kõik 1920.a. konstitutsiooni demokraatlikud määrused (eraomandi printsiip, muidugi, ei jäi muutmata) osutusid kahjustatuks, nõrgendatuks juba 1933.a. konstitutsiooni enese tekstis. Kuid mida ei saavutanud 1933.a. konstitutsioon, tegi valitsev kodanlus ära sellest mööda minnes. 16.oktoobril 1933.a. lõppes referendum, millel oli võetud vastu uus konstitutsioon. 17.oktoobril läks erru J. Tõnissoni juhitava „rahvapartei“ valitsus, aga 20.oktoobril juhtis „ühendatud agraarlaste“ (?)poolt juhitavat valitsust K. Päts. 24.aprillille 1934.a., mil jõustus 1933.a. konstitutsioon, oli määratud riigivanema „üldvalimised“ . Kuid vahetult enne seda, K Päts, toetudes sõjaväele ja kaitseliidu relvastatud malevatele, sooritas riigipöörde. Riigis oli kuulutatud välja „kaitseseisukord“, parlament oli laiali saadetud, eelseisvad valimised tühistatud, poliitiliste parteide tegevus peatatud, vapside organisatsioon keelu alla pandud, nende väljaanded suletud ja juhid arreteeritud. Kehtestatud sõjaväelis-fašistlikku diktatuurile oli iseloomulik, et see väljendas nende eesti suurkodanluse huvisid, millised olid suures osas sõltuvad inglise-prantsuse kapitalist. Avalikult saksameelse vapside fašistliku partei keelamisega Pätsi ja „argaarlaste“ parteid toetavad eesti kodanluse ringkonnad püüdsid maskeerida teostatud riigipöörde fašistlikku iseloomu ja samaaegselt neutraliseerida oma saksameelseid võimu taotlejate konkurente. Tähelepandav on, et esimesed kaks–kolm fašistliku diktatuuri aastat valitsev kodanlus ignoreeris täielikult selliseid kodanliku demokraatia institutsioone, kui esinduslik parlament, üldvalimised, referendum aga sai põhimõtteliselt läbi ka ilma konstitutsioonita. Seejärel ilmnes kodanlusele üha selgemalt, et on vaja varjata oma fašistliku korra alastiolekut pseudodemokraatliku ja pseudokonstitutsioonilise viigilehega. Oli otsustatud uuesti naasta referendumi, valimiste, parlamendi ja konstitutsiooni juurde, mis täidetud demokraatlike fraasidega, säilitades seejuures selle katte all sõjalis-fašistliku diktatuuri. 23-25 veebruaril 1936.a. viidi läbi referendum Rahvuskogu kokkukutsumise küsimuses, mis oleks volitatud võtma vastu uut konstitutsiooni: Rahvuskogu kokkukutsumise poolt oli antud 474218 ja vastu 148824 häält. 2.oktoobril 1936.a. oli Eesti presidendi poolt antud välja seadus Rahvuskogu loomise seadus.* (*Riigi Teataja , 1936, nr.81) Rahvuskogu nähti ette kahekojalise organina. Esimese koja liikmed olid valitavad valijate poolt valimisringkondade poolt: 1 liige igast 80 valimisringkonnast. Seadus kehtestas, et „valimiste peakomisjonil on õigus peale läbiviidud valimisi ja kandidaadi kinnitamist Rahvuskogu liikmeks, tema kõrvaldamiseks, kuulutades valimised kehtetuks, kui tehakse kindlaks, et Rahvuskogu liige üksi või koos teistega tegeles tegevusega, mille eesmärgiks on vägivaldne riigi konstitutsioonilise või ühiskonna korra kukutamine, Eesti iseseisvuse likvideerimine või Eesti iseseisvusega vastuolus oleva propaganda levitamisega...“ Rahvuskogu teise koja liikmetest 3 liiget asusid oma kohtadele Rahvuskogus oma ametikoha tõttu (Eesti evangeelse luteri kiriku episkop, Eesti apostellikku õigeuskliku kiriku metropoliit ja reaktsioonilise organisatsiooni „Kaitseliit“ juht), 27 valiti mitmesuguste asutuste kitsa isikute ringi poolt (2 – kohtu ja prokuratuuri, 7 – kohalike omavalitsuste jne.) ja 10 määrati riigipea – Eesti presidendi poolt. 12-14 detsembril 1936.a. toimusid valimised Rahvuskogu esimesse kotta. 80st selle koja liikmest olid 50 „valitud“ ilma hääletamiseta: seaduse järgi neis valimisringkondades, milles oli esitatud vaid üks kandidaat, loeti kandidaadid „valituks“ valimisi läbiviimata. Ülejäänud 30 valimisringkonnas võttis hääletamisest osa valijatest vaid umbes pool, kusjuures suurtes linnades (Tallinn, Tartu jne.)osales hääletamisest vaid 30-35 % valijatest. Kogu liikmed olid esitatud ka vastavate asutuste poolt. 26.jaanuaril 1937.a. määras Eesti Vabariigi president ka 10 Rahvuskoja teise koja liiget. Rahvuskogu tegevus piirdus konstitutsiooni väljatöötamise ja vastuvõtmisega ning mõnede selle rakendamisega seotud seaduste loomisega. Vabariigi presidendi poolt oli kehtestatud Rahvuskogu kodukorraseadus. 18.veebruaril 1937.a. tuli Rahvuskogu täiskogu esmakordselt kokku sama aasta 17 augustil seoses temale tehtud ülesande lõpuleviimisega ja Rahvuskogu tegevus lõpetati. Rahvuskogule tuleb tehtud töö eest avaldada tunnustust: ta ei koonerdanud aja ega tööga, et töötada välja konstitutsiooni, milline teeniks eesti reaktsioonilist kodanlust, kes kaotamas pinnast jalge alt - usu ja tõega. Kuue kuu jooksul toimus rahvuskogus 5 kodade ühisistungit, 42 esimese Koja ja 22 teise koja istungit, millele kulutati, eesti kodanliku ajakirjanduse arvestuste kohaselt, 147 tundi ja 37 minutit. Peale selle, toimus 52 Rahvuskogu presiidiumi istungit, 33 esimese koja ja 20 teise Koja presiidiumi istungit, millele kulus 250 tundi, aga samuti 34 komisjoni 607 istungit, milledele kulus 1270 tundi. Igasuguste Rahvuskogus toimunud istungite arv oli 781, neile kulutatud aeg ületab 1500 tundi. Selle aja Eesti ajakirjanduse arvestuste kohaselt peeti keskmiselt Rahvuskogus tööpäeval keskmiselt 18,5 tundi erinevaid istungeid. 20.juulil 1937.a. võeti Eesti uus konstitutsioon Rahvuskogus vastu ja 1.jaanuarist 1938.a. see jõustus. Üks reaktsioonilisi eesti emigrante, minevikus vapside partei liige, V. Toomingas annab sellele konstitutsioonile järgmise iseloomustuse: ”Uut Põhiseadust võib täie kindlusega nimetada Pätsi Põhiseaduseks. See oli tema, kes andis mõtte Põhiseadusest, mis sisaldas kahest kojast koosnevast esindusest ... Tema juhatamise all oli viidud läbi rahvahääletus ja Rahvuskogu kokkukutsumise. Tema näpunäidete järgi oli see Rahvuskogus vastu võetud. Tema dekreedi alusel viidi Põhiseadus ellu. Lähimas ajaloos on raske leida näidet Põhiseaduse loomisest, kus nõnda suures osas ja määravas osas oleks kajastunud ühe isiku tahe. Võib olla, K Pätsi Põhiseaduse promulgeerimisele oli lähim Nikolai II 17.oktoobri 1905.a. manifest, millega ta andis Venemaale konstitutsiooni“.* (*Tst. O. Kuul. Mida tõi fašistlik diktatuur eesti rahvale. „Eesti kommunist“, 1964, Nr: 5, lk.50.) Konstitutsioon oli originaalseks näiteks demokraatlike fraaside ja antidemokraatlike määruste kooslusest. See asjaolu sai hiljem saatuslikuks eesti reaktsioonilisele kodanlusele: tema terroristlik diktatuur oli 1940.a. kukutatud Eesti töörahva poolt, kasutanud ära selle konstitutsiooni üsna vasturääkivaid määrusi. Eesti 1937.a. kodanlikule konstitutsioonile olid iseloomulikud kaht sugu vasturääkivused: 1)selle tekstis eneses, selle erinevate määruste ja 2)konstitutsiooniliste määruste ja reaalse tegelikkuse vahel sisalduvad vastuolud. Eesti riik kuulutatakse konstitutsiooni preambulas „vabariigiks, mida juhitakse rahvavalitsuse aluselt, mille kõrgem võim kuulub rahvale“ ((mis jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsevaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes, ja mida juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl, 1937.a. P. preambula 6.lõige.KL.)) Samas lõigus kehtestati, et riiki „juhitakse riigipea poolt koos tema poolt määratud valitsusega ja kahekojalise rahvaesinduse poolt“: „rahvaesindusele“ anti presidendivõimu allorgani roll. Konstitutsiooni §24 tähendab, et „majandusliku elu korraldamine peab toimuma õigluse põhimõttel, mille sihiks on loovate jõudude elustamine, üldise jõukuse arendamine ja selle kaudu inimväärse ülalpidamise kindlustamine.“ Sellega on täiesti vastuolus Põhiseaduse §26, mis kehtestab: “ Omandiõigus on kindlustatud”, järelikult, õiglusest majandusliku elu ülesehituses ei saa juttugi olla. Konstitutsiooni ja elu vaheline vasturääkivus on hämmastavam. Põhiseaduse §1. kehtestas, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik“, kuid faktiliselt see asus täielikus sõltuvuses lääne imperialistlikust suurriikidest. Õhus rippusid ka konstitutsioonilised fraasid „ pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“ (preambula), ja “ õigluse põhimõttel, mille sihiks on loovate jõudude elustamine, üldise jõukuse arendamine ja selle kaudu inimväärse ülalpidamise kindlustamine”(§24). ). Konstitutsiooni §27. kuulutab pidulikult , et “Töö on iga töövõimelise kodaniku au ja kohus”. Kuid see ei suutnud inimestele garanteerida õigust tööle, s.t. iga kodaniku õigusele saada tööd ja töötasu kooskõlas selle hulga ja kvaliteediga. Ei suutnud seepärast, et ülalpool näidatud paragrahviga on kinnitatud:” omandiõigus on kindlustatud”, mis on lahutamatult seotud selliste mõistetega nagu “ekspluateerimine” ja “tööpuudus”. “Õigus tööle” on taandatud sellele, et “igal kodanikul on õigus ja kohustatud enesele ise tööd leidma”(§27). Kuid kuidas tööline saab enesele ise tööd leida, kui tootmisvahendid asuvad ekspluataatorlike-kapitalistide kätes? Kui riigis on massiline tööpuudus? Kui suletakse üha uusi ja uusi ettevõtteid? Kui tööbörsi juures on liikumatud järjekorrad? Kodanliku Eesti konstitutsioon kuulutab, et “Töö on riigi kaitse all”(§27). Kuid Eesti kodanlik riik ei ilmutanud hoolitsust töö ja nende inimeste, kel õnnestus tööd saada, tööõiguste kaitsmisest. 1937.a. kodanliku Eesti “riiklik tööinspektsioon” sai 3891 kaebust ettevõtjate peale. “Tööinspektorid” pidid 6929.juhul tegema ettevõtjatele “ettekirjutusi”, aga 2601 juhul – koostama “protokollid” ja viima läbi “juurdluse”. 1938.a. oli Eestis registreeritud 16000 töökaitse seaduse rikkumist, 3000 n.n. “töötajate elu ja tervise kaitse seaduse” rikkumist. 1938.a. viibis 3171 korral töötajate ja teenistujate töötasu väljamaksmine. Eesti kapitalistide ettevõtetes töökaitse ja ohutustehnika ei kannatanud mingit kriitikat. Konstitutsiooniline deklaratsioon sellest, et” riik aitab töö võimaldamiseks kaasa”(§27) “oli kindlustatud” presidendi seadus-dekreediga “Loodritele töölaagrite asutamisest”. Seadus-dekreediga kehtestati, et igasuguse “hulguse” – töötu, kodutu, kõigest ilmajäetu või laostunud inimest on politseil ilma kohtu ja juurdluseta saata “töölaagrisse”, millega kehtestati kepirziim: kinnipeetu väiksemagi süüteo eest peksti vitstega (hiljem seda seadust “pehmendati”: peksti mitte vitste, vaid kumminuiadega). Selle akti arutamisel 19 oktoobril 1938.a. Riigikogu liikmed avaldasid järgmisi arutlusi. L Johanson oli sunnitud tunnistama, et „selliste meetmetega, millisteks on kehalised karistused, me ei saa oma kodanike kasvatada“.* (*Riigikogu üldkoosoleku stenograafilised aruanded. Tallinn, 1938, lk. 230.) Riigikogu liige R. Penno, pöördudes ettekandja poole – kodanliku valitsuse ministri poole, rääkis: „Selle seadusega soovitakse saavutada seda, et kodanik peaks mitte rääkima, vaid vaikima ... Kehaliste karistuste sisseviimise suhtes siin juba rääkis austatud ettekandja, et Riigikogul endal on välismaa ees piinlik ... Me ei tahtnud nii kaugele minna, et naasta kehaliste karistuste juurde... Meie rahva võitlus kehaliste karistuste vastu oli piisavalt terav ja kauaaegne... Minul on teie pärast häbi, härra minister, selle eest, et te viite need kehalised karistused uuesti sisse inimeste suhtes, kellele ei anta isegi õigust kohtus selgitusi anda“. Riigikogu liige O Gustavson ütles: „...selles seaduses on ilmselgelt märgatav tendents, milline on libisenud ka teistesse viimaste aastate seadusandlikesse aktidesse. Ma pean silmas küsimust kehalistest karistustest ... See ei ole miski muu ... kui veenev näide sellest, kuidas me püüame minna tagasi ja isegi püüame ületada seda negatiivset, mille all sajandite jooksul kannatasid meie eellased“.** (**Sealsamas. Lk.232). Konstitutsioon kuulutas „õiglust, seaduslikkust ja vabadust“, „rahu kindlustamist riigis ja väljaspool seda“ (preambulais), kõigi kodanike võrdsust seaduse ees (§9), „isikupuutumatust“ (§10), „eluaseme puutumatust“(§12), vabadust „väljendada mõtteid sõnadega, trükis, kirjalikult, pildis või kujutistes“(§15), „kirjavahetuse ja sõnumite saatmise saladust“(§16), õigust „koguneda koosolekutele“(§17), õigust ühineda „kultuuri, teaduslikesse, kutselistesse, üldkasulikesse, poliitilistesse ja teistesse ühingutesse ja liitudesse“(§18), „õigus kriitiliste märkustega ja avaldustega pöörduda vastavatesse riiklikesse ja teistesse ühiskondlikesse asutustesse(§30) jne. Ja kõik see oli „kinnitatud“ verise massilise kohture~iimi ja kohtuvälise terroriga. Verise kättemaksu ohvriteks kodanlikus Eestis said väljapaistvad revolutsioonilise liikumise tegelased: Viktor Kingisepp, kes lasti maha 3.mail 1922.a. sõja-välikohtu otsuse alusel, Jaan Kreuks, kes tapeti 28.märtsil 1923.a. kaitsepolitsei agendi poolt ilma kohtu ning uurimiseta, Jaan Tomp, kes lasti maha 14. novembril 1924.a. sõja-välikohtu otsuse alusel, Hans Heidemann, kes lasti maha 29.augustil 1925.a., August Riisman, kes tapetud 23.aprillil 1926.a., Aleksander Leiner, maha lastud 3.augustil 1927.a., Johannes Jürna, tapetud 13.märtsil 1931.a. ja paljud teised. Poliitiline kroonika kodanliku diktatuuri ajal on kirjuks tehtud töölisliikumise tegelaste üle peetud kohtuprotsessidega: 1920.a. –„35 protsess“, 1921.a. „50 protsess“, 1922.a. „115protsess“, 1924.a. „149 protsess“, 1925.a. „77 protsess“, 1932.a. „34 protsess“. Vaid 1920.a. kodanliku reaktsiooni poolt oli viidud töölisliikumise tegelaste vastu läbi 78 suurt kohtuprotsessi. Süüdimõistetute pinki pandi 4651 inimest, kellest 2685 inimest oli mõistetud surma, aga ülejäänutele – pikaajalised vanglakaristused.* (Vaata. „Klassivõitlus“ 1933, Nr: 152, lk. 47.) Rõhuv enamus arreteerituid ja süüdimõistetuid olid arreteeritud ja süüdi mõistetud poliitilistes asjades. 1937-1938.a. oli väikeses Eestis 1,1 milj elanikuga riigis politsei poolt teostatud 11080 aresti, 3474 läbiotsimist ja 252487 ülekuulamist. Sellest arvust oli kriminaalpolitsei poolt teostatud vaid 1935 aresti (17%), 2482 läbiotsimist (71%) ja 84 000 ülekuulamist (33%), aga ülejäänud arestid, läbiotsimised ja ülekuulamised teostati poliitilise politsei poolt. Paljud töölisliikumise tegelased hukkusid kodanliku kaitsepolitsei seinte vahel, ootamata ära kohut. Poliitilisi kinnipeetuid piinati metsikult, peksti, mõnitati kõikvõimalikel viisidel, skalpeeriti, kasutati „elektrivanni“, viidi enesetapule või aeti hulluks. Eesti kodanlus märatses kaitse-või sõjaseisukorra alusel, millist pikendati vahetpidamatult. See andis võimaluse õiendada inimestega arveid sõjakohtute kaudu, süüdistavatele ilma minimaalsete protsessuaalsete garantiideta. 1920 kuni 1933.a. sõja-välikohtute ja sõja-ringkonnakohtute ametlikel andmetel oli tehtud 3356 kohtuotsust, sealhulgas üle 2300 kohtuotsuse poliitilistes asjades. Nende poolt tehtud otsuste hulgas oli 148 surmanuhtlust. Peale seda oli sel alalõigul väeosade „kompaniide kohtute“ poolt tehtud 5657 kohtuotsust. Vastuolud, millised olid iseloomulikud kodanliku Eesti konstitutsioonile, peegeldasid eksisteeriva majandusliku ja poliitilise korra vastuolusid. Nad ilmnesid kasvava teravusega, poliitilise kriisi teravusega. „Igasugune poliitiline kriis, -kirjutas V.I.Lenin, - ... teeb varjatu ilmseks, avab poliitikas tegutsevad jõud, paljastab pettused ja enesepettuse, fraasid ja funktsioonid, näitab näitlikult ja lööb, nii öelda, vägisi pähe „selle, mis on“*(*V.I.Lenin. Kt kd.25, lk 128.) Kodanliku riigi üldised seaduspärasused imperialismi ajajärgul ilmnesid spetsiifiliste iseärasuste kaudu, millised olid omased Eesti kodanluse fašistlikule diktatuurile. 1.See diktatuur oli kehtestatud riigipöörde tulemusel, milline oma äranägemise järgi käis (ja sellisena see oli esitatud) „demokraatlike“ jõude vastutegutsemise aktsioonina hitlerimeelse fašistliku vapside partei poolt fašistliku diktatuuri kehtestamiseks.2.Eestis oli kehtestatud fašistlik diktatuur nende valitseva kodanluse ringkondade poolt, millised aegajalt olid seotud ja sõltuvuses Inglise imperialistlike ringkondadega, ning mitte hitlerliku Saksamaaga. Eesti üleminek fašistliku Saksamaa mõjusfääri seati riigis sisse juba peale fašistliku diktatuuri kehtestamist. 3.Fašistliku riigipöörde organisaatorid Eestis kasutasid igati fašistliku riigi loomise kogemust Itaalias ja Portugalis.4.Eestis sündis fašistlik diktatuur suuremal määral demokraatlikult aluselt, kui teistes riikides: selle diktatuuri viimastel aastatel eksisteeris mitmeparteilisus, kodanlik „opositsioon“, viidi läbi referendumeid ja valimised, oli loodud (muidugi, piiratud õigustes) parlament.5.Eesti valitsev kodanlus pööras erilist tähelepanu fašistlikule riigile konstitutsioonilise vormi andmisega, luues näilise konstitutsioonilise seaduslikkuse korra mulje. 6.Kodanliku konstitutsioonilise seaduslikkuse ja kodanliku konstitutsioonilise korra kriis paistis eriti teravalt ja ilmekalt silma, kuna liiga eredalt ja kasvavas tempos ilmnesid Eesti kodanliku riigi konstitutsiooni enese ja konstitutsioonilise seadusandluse ja reaalse tegelikkuse vastuolud. 2.peatükk. Kodanliku Eesti „rahvaesinduse“ konstitutsiooniliste asutuste kriis. Seda mööda, mida rohkem töötajate laiade masside silmis ilmnes kodanliku riigi rahvavaenulik iseloom, seda kõikuvamaks muutus Eesti kodanluse ülemvõim ja viimane üha enam võttis kasutusele terroristlikke valitsemise meetodeid, piirates või lükates eemale kodanliku demokraatia instituute. See määras ära Eesti kodanliku parlamendi evolutsiooni, millele on iseloomulik selle asutuse tähtsuse järkjärguline kahanemine, parlamentliku valitsemise süsteemi kriis ja lõpuks faktiliselt parlamendist, kui kodanlik-demokraatlikust riigivõimu organist loobumine ja üleminek presidendi diktatuuri süsteemile, mis toetub peamiselt avalikule, paljale vägivallale, avalikult terroristlikele valitsemise meetoditele. Esimestel kodanluse diktatuuri aastatel eesti parlament, võrreldes igasuguse teise riigiorganiga omas ilmselget tähtsust, teostas faktiliselt kodanluse kõrgemat võimu riigis. Konstitutsiooni järgi, mis võeti Asutava Kogu poolt vastu 15.juunil 1920.a. ja mis jõustus 21. detsembril samal aastal, ühekojaline Eesti parlament, mida nimetati Riigikoguks, kuulutati see organiks mis teostab riigis seadusandlikku võimu. Riigikogu omas küllaltki suuri volitusi. Riigikogu määras ametisse Valitsuse ja see oli tema ees vastutav. Valitsusel ei olnud seadusandlikke volitusi ja ta teostas vaid täitevvõimu. Kuid iga aastaga üha rohkem ja rohkem parlamentliku valitsemise süsteem muutus kodanluse diktatuuri teostamise jaoks vähekõlblikumaks. Kuigi Riigikogu oli alati ustavaks kodanluse huvide kaitsjaks, siis viimaste jaoks, rahvamasside revolutsioonilise vastupanu kasvu tingimustes muutus see valitsemise ja oma kõrgema tahte seadusteks kinnitamise jaoks ebamugavaks. Vaatamata paljudele tõketele, õnnestus töötajatel saata Riigikogusse oma saadikuid ja kukutada läbi kodanluse huvides tegutsemisega tuntuks saanud kandidaate. Juba I Riigikogu valimistel, mis toimusid 27-29 novembrini 1920.a., oli Tallinna Keskse ametühingute Nõukogu nimekirjas valitud 5 kommunisti (6 esitatud kandidaadist). See nimekiri sai Tallinnas saadud häältega esimese koha (14278, samal ajal kui „sõltumatute sotsialistide“ nimekiri sai 2341, „sotsialistide“ – 2755, „rahvapartei“ – 3104 ja „tööerakond“ – 7808 häält) ja tõi võidu neljale kommunistile-kandidaadile. II Riigikogu valimistel, mis toimusid mais 1923.a., Töötajate ühtse rinde nimekirjas, mida juhiti Kommunistliku partei poolt, oli valitud 10 saadikut – 2 korda rohkem, kui eelmistel valimistel. Selles Riigikogus moodustasid kommunistid 1/10 kõigist saadikutest. III riigikogu valimistel mis toimusid 1926.a. oli Eesti tööpartei poolt, milline oli Eesti Kommunistliku partei legaalseks osaks, valiti parlamenti 6 saadikut. Kommunistid ja mõned teised saadikud vasakpoolsete hulgast mehiselt paljastasid Riigikogus Eesti kodanluse ja selle valitsuse rahvavaenulikku iseloomu, julgelt astusid reaktsiooniliste ettevõtmiste vastu, millistega kodanlus püüdis viie ellu parlamendi heakskiiduga, äratasid rahvamasse üleskutsetega võitlema täieliku rahvavalitsuse eest riigis.* (*Vaata H. K. Saarniit. Kommunistliku fraktsiooni tegevus Eesti kodanlikus riigikogus 1920 – 1924.a. „Eesti Kommunist“ 1954. Nr:8). Peale selle, ei olnud kodanluse enda ridades üksmeelt ühtede või teiste meetmete võtmises, milline leidis kajastust parlamendis esindatud kodanlike parteide omavahelises jagelemises. Loomulik, et sellistes tingimustes, olukorras, kui kodanlike valitsejate jalge all pinnas kõikuma lõi, ei soodustanud parlamentaarne re~iim kodanliku diktatuuri stabiilsuse saavutamist. Eesti peaminister K. Eenpalu oli sunnitud tunnistama kodanluse valitseva võimu loojumist, 1938.a. , „et Eesti süda ja närvisüsteem asus alati erakorralises seisukorras“ ** (**“Päevaleht“ , 12. september 1938.a., Nr. 247). Laienes kodanliku kohtu ja kohtuväline terror. Parlamendi ees vastutavad valitsused vaheldusid kaleidoskoobilise kiirusega. Kuni 20 oktoobrini 1933.a. oli Eestis vahetunud 23 valitsust, kusjuures tavaliselt igaüks neist püsis vaid mõned kuud. Teistest kauem pidas vastu seitsmes valitsus – olles ametis 636 täispäeva*** (***Arvesse ei võetud valitsuse errumineku ja sellele volituste andmise päevi), mis oli ametis alates 25. jaanuarist 1921.a. kuni 24.oktoobrini 1922.a.. Peale selle pidasid üle aasta ametis vastu vaid kaks valitsust: seitsmeteistkümnes (573 päeva, 9.juulist 1929 - 3.veebruarini 1931.a.) ja kaheksateistkümnes (381 päeva, 12. veebruarist 1931.a. kuni 29.jaanuarini 1932.a.). Ülejäänud valitsused eksisteerisid kõigest mõned kuud. Kahekümnes valitsus, näiteks, pidas vastu vaid 75 päeva (19. juulist kuni 3. oktoobrini 1932.a.), viies – 82 päeva (30. juulist kuni 21. oktoobrini 1920.a.), kuues – 90 päeva (26. oktoobrist 1920.a. kuni 25.jaanuarini 1921.a.). Selle aja jooksul olid valitsusjuhi ametikohal 10 inimest. K. Päts, o. Strandmann, J. Tõnisson, A. Piip, J. Teemant, A. Rei ja teised. 16. mittetäieliku aasta jooksul, 24. veebruarist 1918.a. kuni 20. oktoobrini 1933.a. kestsid valitsuskriisid üldkokkuvõttes peaaegu terve aasta – 354 täispäeva. Eesti kodanlus üha enam kaldus riigikogu vaatlema kui „struktuuriliselt varisevat“ asutust, mis ei ole kõlblik olema diktatuuri peamiseks relvaks. Ta võttis mitmeid kordi ette 1920.a. konstitutsiooni muutmise katseid, selleks, et Riigikogu rolli teisejärguliseks organiks alandamise arvel suurendada täitevvõimu (valitsuse) võimu, tuua sisse vabariigi presidendi instituut, anda temale diktaatorlikud volitused ja asetada parlament temale allutatud seisundisse. Eesti kodanlus püüdis kollegiaalse ja avatud organi asemele, milline oli parlament, omada oma diktatuuri põhilise relvana üht isikut – presidenti, kes on võimeline tegutsema rahvamasside varjus. 1937.a. konstitutsioon kinnitas parlamendi teisejärgulise rolli tähtsate Eesti riigielu puudutavate küsimuste lahendamisel. Isegi konstitutsiooni preambulas, mis paistab silma erilise ülespuhutusega ja kiindumusega „rahvavalitsuse“ printsiipidesse, on näidatud, et Eesti riiki „juhitakse riigipea poolt koos tema poolt määratud valitsusega ja kahekojalise rahvaesindusega“: „rahvaesindus“ ei olnud väärt isegi presidendi poolt määratud valitsusest ettepoole asetuse kohta. Vabariigi Presidendile oli pühendatud konstitutsiooni 4.peatükk, valitsusele – 5. peatükk, Riigikogule vaid - 6.peatükk. Konstitutsioon kehtestas, et Riigikogu koosneb kahest kojast: Riigivolikogust, mis valitud valijate poolt ja Riiginõukogust, mis ei sõltu valijate tahtest. Riiginõukogu vaadeldakse kui „vastukaalu“ võimalikeks juhtudeks, mil valitavas Riigivolikogus ilmnevad demokraatlikud suundumused. Eesti president. K. Päts, pöördudes Riiginõukogu liikmete poole, ütles avameelselt neile: „Riiginõukogu on konstitutsiooni järgi kontrollorganiks. Teie selja taga ei ole laiad organiseeritud rahvamassid, vaid meie riigi ja ühiskonnategelaste mõjukas kiht. Teie oma teadmistega ja oma kogemustega vastutate selle eest, et teil õnnestuks hoida kired tasakaalus...“**** (****Eesti kroonika, 1938, lk 33.). Konstitutsioon andis Riigikogule üpris kitsilt õigusi. Õigus, ta näitas, et „Riigikogu võtab igal aastal vastu sissetulekute ja väljaminekute eelarve“ (§103), otsustab riigilaenu võtmist puudutavaid küsimusi (§107), aga kehtestas samuti, et „Riigikogu, Riigivolikogu ja Riiginõukogu omavad õigust kutsuda oma istungile välja peaministri ja üksikuid ministreid, et antaks selgitusi“(§63). Kuid isegi nende oma õiguste teostamises oli ta oluliselt konstitutsiooniga piiratud. Konstitutsioon kehtestas, et „seadused kuulutatakse välja Vabariigi presidendi poolt. Vabariigi Presidendil on õigus riiklike kaalutluste sihil mitte kuulutada välja Riiginõukogus vastuvõetud seadust.* (* Seadused vaadatakse läbi ja kinnitatakse alguses Riigivolikogus, aga seejärel Riiginõukogus.(V.R)), andes selle üle uueks läbivaatamiseks ja vastuvõtmiseks Riiginõukogus“ (§96).“Mitte ükski seadus ei tunnistata kehtivaks ilma vabariigi presidendi nõusolekut andva otsuseta“ ,- ütleb konstitutsiooni §100. Riiginõukogul oli õigus konstitutsiooni §103 alusel suurendada eelarvega ettenähtud kulutusi ja kehtestada uusi kulude paragrahve vaid vabariigi valitsuse nõusolekul. Riigikogul ei olnud õigust kustutada või vähendada kulutusi, mis olid ette nähtud eelarvega, kui need olid seadusega kehtestatud. Eelnõud, mis olid koostatud Riigivolikogu liikmete initsiatiivil ja millised toovad kaasa muutused riigieelarve kulutuste paragrahvis või sissetulekute paragrahvi vähendamise, peavad tingimata olema varustatud vastavate rahaliste summade väljatoomisega, näidates ära tulude allikad ühtede või teiste asjade tegemiseks või muudeks kulutusteks. Need eelnõud võisid olla pandud arutelule vaid Vabariigi Presidendi teadmisel (§92). Riigilaenude küsimuste lahendamisel pidi Riigikogu lähtuma vaid Vabariigi Presidendi teadmisel Vabariigi Valitsuse poolt esitatud ettepanekutest(§107).Riigikogul ei olnud seadusandliku initsiatiivi õigust seaduste suhtes, millised puudutasid kaitsejõude või kodanike riigikaitse kohustusi puudutavaid küsimusi. See õigus kuulus vaid valitsusele Vabariigi Presidendi teadmisel(§92). Rahvusvahelised lepingud, millised on kinnitatud valitsuse esitamisel Riigikogu poolt, kuulusid ratifitseerimisele Vabariigi Presidendi poolt. Seadusega määrati kindlaks rahvusvaheliste lepingute liigid, millised ei kuulu Riigikogu poolt kinnitamisele enne Vabariigi Presidendi poolt ratifitseerimist(§101). Presidendil oli õigus „nõuda üksikute rahvusvaheliste lepingute kinnitamist Riigikogu ühisistungil“(§102), aga samuti „nõuda, et Riigikogu ühisistungil arutataks laenude võtmist“(§107). Vabariigi President valdas laiu, sisuliselt piiramatuid, diktaatorlikke volitusi. Ta oli kuulutatud riigipeaks, „riigivõimu ühtluse kandjaks ja riigi esindajaks“(§38). Vabariigi President määras ametisse ja vabastas sellest peaministri, ministrid, kaitsevägede juhataja või ülemjuhataja, Eesti Vabariigi esindajaid välisriikides ja teisi kõrgemaid riigiteenistujaid (§39, 50 ja 129). Valitsus oli tervikuna Vabariigi Presidendi ees vastutav ja aruandluskohuslane(§56). Konstitutsioon kuulutas Vabariigi Presidendi „kaitsevägede ja riigi kaitse kõrgemaks juhiks“(§129). Presidendil oli õigus saata laiali Riigivolikogu ja Riiginõukogu ja määrata uue esimese koja koosseisu valimisi või formeerida uus Riigikogu teine koda sel juhul, kui nad väljendavad usaldamatust valitsusele või selle üksikutele liikmetele(§59). Presidendil oli õigus määrata valimisi Riigivolikokku ja määrata uue Riiginõukogu koosseis ennetähtaegselt kõigil juhtudel, kui ta luges, et see on kutsutud esile riigi huvidest (§68 ja 86). Presidendil oli õigus nõuda Riigikogu istungjärgu kokkukutsumist(§65).Riigivolikogu ja Riiginõukogu juhtkond oli kohustatud Riigivolikogu ja riiginõukogu kokku kutsuma, kui seda Vabariigi President nõudis. Nad olid kohustatud võtma erakorraliste istungjärkude päevakorda ja arutama vaid neid küsimusi, millised olid presidendi poolt etteantud. Presidendil oli õigus sulgeda Riigivolikogu ja riiginõukogu istungeid, aga ka neid katkestada üks kord kuni kaheks nädalaks. Vabariigi Presidendi nõudmisel võis Riigivolikogu ja riiginõukogu üksikute komisjonide istungid olla kokku kutsutud kodade istungite vaheajal(§71 ja 87). Kodade volituste lõppemisel ja Vabariigi Presidendi poolt määratud Riigivolikogu uue kooseisu valimiste ja uue Riiginõukogu kooseisu formeerimise järgnenud vaheajal, kuni hääletustulemuste saamiseni või kodade istungi formeerimist, võis olla kokku kutsutud vaid Vabariigi Presidendi nõudmisel, kes omas erandlikku õigust sellistel juhtudel määrata kindlaks kodade kokkukutsumise kord ning istungjärgu päevakord (§72 ja 87). Eriti laiu volitusi Riigikogu suhtes omas Vabariigi President sõja ajal. Sõjaajal oli tal õigus, kuulanud ära Riigikogu juhatuse ja ülemjuhataja arvamuse, sulgeda Riigivolikogu ja Riiginõukogu istungjärgu, arvestamata piiranguid, millised on kehtestatud sellistel juhtudel rahu ajal, s.t. sõltumata sellest, kui palju aega on möödunud koja töö algusest. Sõja ajal võisid erakorralised istungjärgud olla kokku kutsutud vaid Vabariigi Presidendi nõudmisel (rahu ajal võisid need olla kokku kutsutud kodade juhatuste poolt, aga ka iga koja ¼ saadikute seaduslikust arvust, nõudmisel).Riigikogu Presiidiumil oli sõja ajal õigus kutsuda kokku Riigivolikogu ja Riiginõukogu erakorralistele istungitele vaid Vabariigi Presidendi nõusolekul ja vaid presidendi poolt kinnitatud päevakorra alusel (§73 ja 87). Presidendi tähtsaim preogatiiv, mis asetab ta parlamendi kohale, sisaldus konstitutsiooni §99. Vabariigi Presidendile anti õigus Riigikogu istungjärkude vaheajal (aga selliseid vaheaegu luua võimuga oli presidendile antud §71, 78 jne.) võtta vastu seadusi dekreetide vormis „riikliku tähtsusega küsimustes, mis ei kannata edasilükkamist”. Presidendile anti õigus kuulutada välja mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni(§132). Samal ajal kehtestati, et mobilisatsiooni väljakuulutamise hetkest või siis sõja algusest kuni demobiliseerimise lõpuni omab president õigust anda välja seadusi dekreetide vormis kaitsejõudude juhtimise ja riigikaitse küsimustes, ka Riigikogu istungite ajal(§130). Alustades mobilisatsiooni väljakuulutamisest hetkest, oli presidendile ainuisikulisest antud õigus lahendada küsimusi sõjalistest kulutustest, aga samuti sise-ja välislaenude saamisest, et pidada lahingutegevust. Sel juhul Riigikogule teatatakse vastuvõetud otsustest ja teostatud kulutustest(§133). Konstitutsioon kinnitas presidendile õiguse kehtestada riigis, seal hulgas ka sõja ajal, Eesti kodanluse meelisre~iim  kaitseseisukord (piiramisseisukord). Presidendil oli õigus kuulutada välja kaitseseisukord kogu riigis või selle üksikutes osades tähtajaga kuni üks aasta. Seejuures on tal õigus kehtestada, et üksikud kuriteo liigid, millised on sooritatud mitte ennem kui kolm päeva enne kaitseseisukorra väljakuulutamist, kuuluvad järeleuurimisele ja läbivaatamisele kohtus korras, milline on kehtestatud kaitseseisukorra puhuks(§144). Kui kaitseseisukord oli kuulutatud välja kogu riigis, siis Vabariigi President, Riigikogu nõusolekul, võib lükata edasi presidendi, Riigikogu ja kohalike omavalitsuste organite valimised kuni kaitseseisukorra tühistamiseni kogu riigis või siis selle üksikutes osades(§145). Teisiti öeldes, president võis omal volil pikendada isegi konstitutsiooniga ettenähtud temale antud volitusi. Presidendile antud volitused ei jäänud paberile, ta kasutas neid aktiivselt kodanliku korra hoidmise huvides, arvestamata töötavate masside ega ka parlamendi tahet. Muide, parlament ei püüdnudki presidendi vastu tegutseda ja alandlikult neelas alla kibedaid pille isegi siis, kui president ületas oma, ilma selletagi kõrgeid volitusi ja jämedalt tallas jalge alla niigi kasinaid Riigikogu õigusi. Mis puutub töötavatesse massidesse, siis nemad, vastupidi, osutasid aktiivset vastupanu valitseva kodanluse antidemokraatlikele meetmetele ja presidendi mureks oli kasutada oma diktaatorlikke volitusi, et murda see vastuseis, sundida rahvast alluma kodanlikule diktatuurile. 1937.a. konstitutsioon seepärast varustaski presidenti, aga 1933.a. konstitutsioon – valitsust ja tema pead – riigivanemat, erakorraliste volitustega, et neil oleks kergem hoida vaos rahva kasvavat rahulolematust. Eriti kahetsusväärset kuulsust kodanlikus Eestis kogusid sellised valitseva klassi reaktsioonilised ettevõtmised, mis suunatud parlamentliku korra nõrgendamisele ja allasurumisele, nagu kaitseseisukorra väljakuulutamine, saadikupuutumatuse, millised on välja kuulutatud kõikides konstitutsioonides, jämedad rikkumised, parlamendi laialisaatmine ja presidendi poolt seaduse jõudu omavate dekreetide väljaandmine. Kodanliku Eesti Peaminister K. Eenpalu tunnistas 1938.a., et ilma sõjalise seisukorra re~iimita Eestis ei oleks saanud juhtida aastatki.* (*Vaata.  Päevaleht , 12.september 1938.a. Nr:247). Ja tõesti, kui mitte kogu riigis, siis selle üksikutes kohtades kehtis pidevalt kaitseseisukord. Sõjaseisukorra sisseviimisel ei arvestanud President konstitutsiooni ega ka terve mõistusega. Konstitutsiooni §3, mis kuulutab, et „riigivõimu ei saa keegi teostada muidu, kui Põhiseaduse ja sellega kokkukõlas olevate seaduste alusel. Konstitutsioon (Põhiseadus) on Vabariigi Presidendi tegevuse vääramatuks aluseks...“, jäi tühjaks sõnakõlksuks. Korraline ja viimane otsus riigis kaitseseisukorra sisseviimisest oli presidendi poolt võetud vastu 8.septembril 1939.a. Kaitseseisukord viidi sisse aastaseks tähtajaks, alates kella 17:00 12.septembril 1939.a. 8.septembril oli see otsus avaldatud „Riigi Teatajas“. Kooskõlas konstitutsiooni II jao §144 „Vabariigi Presidendi otsus kaitseseisukorra väljakuulutamisest tehakse Riigikogule teadmiseks hiljemalt seitsme päeva jooksul, lugedes selle väljakuulutamise hetkest“. Riigikogul oli õigus jätta kinnitamata presidendi otsus ja tühistada kaitseseisukord. Kuigi, antud juhul, oli President Riigikogule teavitatud sellest otsusest vaid 4. oktoobril, st. kaitseseisukorra väljakuulutamisest alles peale 26 päeva möödumist. Riigivolikogu saadik A. Jõesaar,** (**A. Jõesaar oli hiljem Eesti NSV Ülemnõukogu saadik ja Eesti NSV Kohtute ((? Tekstis on „justiits“, kuid sellist ametit 1940.a. konstitutsioonis ei olnud KL)) Rahvakomissar), esinedes selles küsimuses Riigikogu täiskogu istungil 26.oktoobril 1939.a.***(***Vaata Riigikogu üldkoosolekute stenograafilised aruanded ja nende lisad. 1. koosseis 5. istungjärk 6. ja 7. koosolek, 1939, lk.72-75.) rääkis: ”Aga mis on sellise rikkumise tagajärjeks? Tavaliste seaduste järgi, näiteks isiku suhtes, kes on ebaõigelt süüdi mõistetud, edasikaebamiseks mõeldud tähtaja lõppedes, viiakse kohtuotsus täitmisele – olgu see siis surmanuhtlus või mingi muu. Sel juhtumil protsessuaalsete seadusandluse normide rikkumise tagajärjel õigused kaovad kindlaksmääratud tähtaja möödumisel. Konstitutsiooni määrused, ainult, peavad olema enim kehtivad, kui protsessuaalse seadusandluse normid, ja neid, minu arvates, tuleks kõrvalekaldumatult täita. Tagantjärgi seda ei saa taastada ja tagantjärgi võib vaid konstateerida, et dekreet kaitseseisukorrast riigis on sisse viidud vastuoksa konstitutsioonile“. Valitsus, õigustades sõjaseisukorra sisseviimist, viitas Eestile „kallaletungi ähvardusele“ ja olukorrale, milline oli „tagajärjeks sõjalistele konfliktidele“. Tõesti, rahvusvaheline olukord oli pingeline, lahvatas teise maailmasõja leek, kuid kaitseseisukorda ei olnud välja kuulutatud mitte kõikides väikestes riikides, millised asusid sõjategevuse vahetus läheduses, kus oht väljastpoolt oli mitmeid kordi suurem ja reaalsem, kui Eestis. Seal ei kuulutatud välja sõjaseisukorda ja kodanike põhiõigused ei olnud piiratud, rääkimata juba sellest, et mõnedes sõdivates kodanlik-demokraatlikes riikides kodanike õigused ei olnud niivõrd piiratud, kui see oli tehtud Eestis. Mis puutub „kallaletungi ähvardusele“, siis kaitseseisukorra väljakuulutamise perioodi väljakuulutamisest kuni selle küsimuse arutamiseni parlamendis, muutus olukord tõsiselt. 28.septembril 1939.a. sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel vastastikuse abi pakt võimaliku kallaletungi puhuks ühele riikidest. See pakt veelkord kinnitas, et Nõukogude Liit ei kujuta Eestile mingit ohtu ja enamgi, ta garanteeris Eestile NSV Liidu poolse abi – ühe maailma võimsama suurriigi – mingi Euroopa riigi Eestile ootamatu kallaletungi puhul. Sellisel moel tegi pakt sellise ähvarduse vähem reaalseks, kui see oli enne seda. Mis puutub „sisekonfliktidesse“, millele viitas valitsus, siis kaitseseisukorra sisseviimine mitte ei likvideerinud neid, vaid vastupidi, soodustas nende kasvu. „Kui rea aastate jooksul puudusid kõige elementaarsemadki kodanikuõigused, - rääkis Riigivolikogus Jõesaar, -siis ei maksa imestada selle üle, et tekkis väga laialdane valitsusvastane opositsioon. Erakorralise, õigemini sõjalise seisukorra sisseviimine kui ühe kodanike õiguste piiramise liigi opositsioonivastaseks võitluseks tähendab selle opositsiooni kiitmist ja sellise opositsiooni soodustamist, nii nagu igasugune surve viib uue opositsiooni tekkimisele. Ma kordan veelkord, et töötajate laiad massid ootavad kasvõi neid õigusi, millised on konstitutsiooniga välja kuulutatud ja kui ühe käesoleva valitsuse juhtide teade vastab tegelikkusele, siis meie valitsuse eesmärgiks peaks olema kaitseseisukorra tühistamine ja nende, kes senini on mingite asjaolude jõul praegu vaeslaste olukorras, aktiivseteks kodanikeks pööramine“. Jõesaar rääkis edasi, et kui valitsus kardab sisemist ähvardust „paremalt“, vapside ja nende sarnaste elementide poolt, siis võib olla kindel, et „nendega oleks saanud ühele poole saada ka ilma kaitseseisukorra väljakuulutamiseta; kui siis seda ei taheta, siis siin ei aita ka kaitseseisukorra kehtestamine aga korra hoidmiseks ... meie töölised ei ütleks valitsusele toetusest ära, vaatamata sellele, et see valitsus on neile endile vastuvõetamatu“. Saadik Jõesaar esitas Riigikogule ettepaneku: „Jätta Vabariigi Presidendi 8.septembri 1939.a. otsus kaitseseisukorra väljakuulutamisest kinnitamata“. Kuid juhataja ei leidnud võimalikuks isegi seda ettepanekut hääletamisele panna, viidates sealjuures .. konstitutsiooni §144., mis annab Riigikogule õiguse jätta kinnitamata presidendi otsus ja tühistada kaitseseisukord. Eesti kodanlus, kes maal valitseb, isegi seadused, mis on maha kirjutatud tsaristliku Venemaa veristelt seadustelt, olid ebapiisavad. Need ei rahuldanud täiel määral nende isu. Juba 1921.a. Esinedes parlamendis, ütles üks kodanlikest saadikutest avameelselt: „Me jõudsime sellise riikliku võimuni, millist omal ajal teostati Stollõpini poolt...tema vaim leidis Eestis väärilisi järgijaid”. (*Riigikogu II istungjärk 1921.a. Protokollid nr: 19-31, v.1686.) Järgnevatel aastatel Stollõpini järgijad ületasid oma õpetajat paljuski. Millisel moel kaitseseisukorra sisseviimine kajastus parlamendi enda saatusel, on näha „vaikse ajajärgu“ näite varal Riigikogu – 1934-1938 a. 12.märtsi 1934.a. valitsusjuht K. Päts andis välja dekreedi kaitseseisukorra sisseviimisest kogu Eesti territooriumil, 20 märtsil – dekreet riigipea ja Riigikogu valimiste edasilükkamisest. 24.aprillil 1934.a. valitsusjuhi poolt oli antud välja dekreet parlamendi istungjärgu sulgemisest ja selle laialisaatmisest „suvevaheajale“, mille lõppedes sama aasta septembri lõpus oli parlamendil lubatud kokku tulla tingimusel, et hoidutakse valitsuse kritiseerimisest ja peale esimest istungit, kuna parlament ei pidanud valitsuse tingimusest kinni, saadeti see uuesti laiali, seekord juba pikaks ajaks – peaaegu neljaks aastaks. Sellisel moel, kuue aastase perioodi jooksul, 1932.a. kuni 1937.a., Riigikogu, mis oli valitud mais 1932.a. funktsioneeris valitsuse tahtel vaid kaks aastat. Tähtsaimaks vahendiks parlamendi seadusandlikust tegevusest, aruteludest ja tähtsaimate riigielu küsimuste lahendamisest kõrvaldamiseks oli seadusandlus Vabariigi Presidendi poolt andes välja „seadusi dekreedi vormis“. „Seadused dekreedi vormis“ võeti vastu presidendi poolt et piirata kodanike konstitutsioonilisi õigusi, et võidelda kommunistliku- ja ametühingulise liikumisega ja töölisklassi organisatsioonide vastu. 19.aprillil 1938.a. näiteks, Vabariigi President K. Päts andis välja kuus sellist „seadust dekreedi vormis“: trükistest, koosolekutest, ühendustest ja liitudest, töövõtja liitudest kutsealade kaupa ja nende ühendustest, linnadest ja valdade omavalitsustest.** (Vaata.: Riigi Teataja, 1938, nr.42, art. 394, 395, 396, 398 ja nr.43. art.art.404, 405.). Seadus-dekreet trükistest keelas ära välja anda informatsiooni asjadest, millised asusid lahendamise staadiumis, aga ka töötajate revolutsioonilistest väljaastumistest; kirjutas ette, et kõik märkmed, pealkirjad jne., millised puudutavad presidendi tegevust, Riigikogu, valitsust, ministeeriumit, ülemjuhatajat või vägede juhatajat, õiguskantslerit, riigikontrolöre ja kohtuid „toonil, väljenduselt ja fraaside ülesehituselt „ oleksid „eranditult positiivsel kujul“. Seadus-dekreet koosolekutest nõudis seda sama suulistes esinemistes, aga samuti keelas ära koosolekute läbiviimise lähemal kui pool kilomeetrit presidendi, valitsuse, ülemjuhataja ja teiste kodanliku Eesti kõrgetel ametikohtadel asuvate ametiisikute asukohast, aga samuti ka välisriikide diplomaatilistest esindustest. Koosoleku läbiviimiseks oli hädavajalik saada kirjalik lubas prefektilt või politseikomissarilt, aga, et saada luba – esitada tekstid või kõigi kõnede teesid, milliseid hakatakse sellel kogunemisel esitama, samuti dekoratsioonide eskiisid, andma auditooriumi koosseisu iseloomustuse, viitama koosoleku läbiviimise eest vastutajale, andma garantii koosoleku „usaldatavuses“ jne. Politseiametnikud võisid koosolekutel osaleda oma äranägemise järgi ja võisid selle igal ajal lõpetada. Seadused-dekreedid ühingutest ja liitudest ja töövõtjate liitudest kutsealade kaupa ja nende ühendustest seadsid seadusest väljapoole kõik rohkem või vähem progressiivsed organisatsioonid ja täpsemalt, ametühingud. Seadus-dekreet töövõtjate liitudest mitte ainult ei kehtestanud ametühingute juhtivate organite antidemokraatliku moodustamise korra, näidates seejuures ära, et ametühingu kongress võib olla vaid nõuandev organ, kuid keelas ka ära igasuguse poliitilise tegevuse ja tegevuse, mis on „kahjulik rahvamajandusele“ (pidades silmas eelkõige streike), andis siseasjade ministrile õiguse kõrvaldada ametühingute juhtimiselt temale ebakõlblikke isikuid ja määrata oma äranägemise järgi nende asemele teisi isikuid aga ka õiguse ametühinguid sulgeda. Samavõrd reaktsioonilised olid ka teised presidendi seadused-dekreedid. Äramärkimist väärib presidendi Seadus-dekreet töölaagritest loodritele, mis antud välja 7.juulil 1938.a.**(**Riigi Teataja, 1938, nr.62, art. 614.). On teada, et töötus oli kodanlikus Eestis töötajatele hirmsaks nuhtluseks, ta võttis elud paljudelt tuhandetelt inimestelt, kes olid määratud surmale poolnäljas eksisteerimise tõttu. Kodanlikul ajal tuhanded töölised, talupojad ja intelligendid hulkusid tööd otsides mööda Eestit. Kuid Eesti kodanlus võitles „omamoodi“ töötusega. Seadus-dekreediga „Töölaagritest loodritele“ kehtestati, et igasugust „hulgust  töötut, kodutut, varast ilmajäänut või laostunud inimest on politsei õigus, ilma kohtu ja uurimiseta pista  töölaagrisse , milles kehtestatakse kepire~iim: iga väikseima kinnipeetu süüteo eest peksti vitstega või kumminuiadega. Seaduste-dekreetide väljaandmisel president ei arvestanud konstitutsiooniga, millega ületas oma õigused, sarnaselt sellega, nagu seda tegi kaitseseisukorra väljakuulutamisega, isegi need laiad õigused, millised olid temale konstitutsiooniga antud, arvestamata parlamendiga ja usurpeeris selle volitused, tegutsedes omavoliliselt. Kuigi konstitutsioon andis presidendile õiguse anda välja „seadusi- dekreedi vormis“ vaid „riikliku tähtsusega küsimustes, millised ei kannata edasilükkamist“, siis enamus väljaantud seadus-dekreete ei olnud tingitud mingitest edasilükkamatutest asjaoludest. Näiteks seadus-dekreedi „Töölaagritest loodritele“ arutelul rida saadikuid märkisid, et antud juhul nad antud juhul ei näe mingeid „edasilükkamatuid asjaolusid“. Sellega seoses väitis saadik Gustavson: „Paljud oraatorid enne mind juba märkisid, et käesolev dekreeti kooskõlas konstitutsiooniga tuleb vaadelda kui erandlikku meedet, milline on lahendatud istungjärkude vahelisel ajal, edasilükkamatu riikliku vajaduse juhul. Käesoleva dekreedi suhtes on see edasilükkamatu riiklik vajaduse mõiste vahest vägisi rakendatud. Kusjuures nii, et tuleb kahelda, kas antud juhul on ikka konstitutsiooni nõuetest kinni peetud või ei ole“. Justiitsminister teatas nende kahtluste kummutamiseks otsekoheselt: „Aga mis on edasilükkamatu riiklik vajadus?“ Sellisele küsimusele ma ei suuda kusagilt vastust leida, kõik see lahendatakse presidendi äranägemise järgi“. Kodanlik õigusteadus Eestis ei hoidnud jõudu kokku, et tuletada konstitutsioonist presidendi täielik kontrollimatus „edasilükkamatu riikliku vajaduse“ tingimuse kinnipidamise suhtes“. Presidendi ja valitsuse nõunik I. Klesment* (Viimasel ajal – reaktsiooniline emigrant, USA kongressi raamatukogu ekspert.) näiteks oma sõnaohtras artiklis „Dekreet“, mis avaldatud ajalehes „Uus Eesti“,** („Uus Eesti“, 17. jaanuaril 1939.a. lk. 14) kirjutas:“Täiesti põhjendatud on selline olukord, et küsimus dekreedi väljaandmisest „edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu“ lahendatakse Vabariigi Presidendi äranägemise järgi. See on tõesti nii ja see on ilmselge ka konstitutsiooni lähemal uurimisel. Kooskõlas konstitutsiooni §3. on viimane „kõigutamatu alus Vabariigi Presidendi, Riigikogu, valitsuse ja kohtute tegevusele“. Kõik need organid tegutsevad konstitutsiooniga kindlaksmääratud piires ja pidades rangelt kinni konstitutsiooni määrustest. Nad võivad teostada üksteise tegevuse üle kontrolli vaid konstitutsiooniga kehtestatud piirides ja nendes piirides pidades kinni konstitutsioonist.Konstitutsioonis ei ole kusagil nähtud ette, et parlament võib kontrollida ja teha vastavaid järeldusi presidendi või vabariigi valitsuse tegevuse seaduslikkuse kontrolli tulemustest. Kuid, siiski, võib eeldada, et kohus, milline on õiguspädev otsustama, kas see või teine väljaantud akt põhineb seadusele, võiks lahendada küsimuse, et kas see või teine akt on antud välja „edasilükkamatu riikliku vajaduse“ alusel. Ja see ei ole mõtteski, sest kui seda küsimust lahendada, siis kerkib küsimus selle või teise otsuse poliitilisest hädavajadusest, aga see ei kuulu mitte sugugi kohtu kompetentsi... Kõigest sellest öeldust tuleb teha järeldus sellest, et ... kellegil ei ole õigust kontrollida, kas dekreet on antud välja „edasilükkamatu riikliku vajaduse“ alusel. See küsimus lahendati ja lahendatakse Vabariigi Presidendi ja valitsuse poolt, lähtudes poliitilise sihipärasuse vaatepunktist“. Seadus-dekreetide väljaandmisel rikuti presidendi poolt jämedalt hulga konkreetsemaid konstitutsiooni määrusi, kui laialivalguv „edasilükkamatu riikliku hädavajaduse“ mõiste. President haaras südametunnistuse piinadetta selle osa seadusandliku võimu kompetentsist, milline oli ühemõtteliselt konstitutsiooniga parlamendi erandlikku kompetentsi antud ja millistes küsimustes konstitutsioon otse keelas presidendil seadus-dekreete välja anda. Presidendi seadus-dekreet „Töölaagritest loodritele“, näiteks tõi kaasa lisakulutusi töölaagrite ehituseks ja ülalpidamiseks, millised ei olnud kinnitatud eelarvega ette nähtud. Aga konstitutsiooni §99. 12. punkt keelas presidendil anda välja seadusi, „millised tingivad sama eelarve-aasta või eeltulevate eelarve-aastate riigi tulude ja kulude eelarveisse uute kulusummade sissevõtmist”. Seesama seadus-dekreedi §29. nägi ette, “et vanglate juhatuse juures töötamise sisseseadmiseks luuakse laagrite jaoks spetsiaalne fond“. Konstitutsiooni §99.13.punkt keelas presidendil anda välja „seadusi, mis puudutavad kontsessioone, monopole ja riiklikke fonde“. Mis puutub Eesti kodanlikku parlamenti, siis see ei omanud soovi ega ka võimalusi selleks, et presidendi antikonstitutsioonilisele tegevusele vastu tegutseda , et kindlustada enda seadlusandlik funktsioon. Eesti Riigikogu juhatus ja kodanliku õigusteaduse esindajad tõlgendasid konstitutsiooni sellisel viisil, et „seadused dekreetide vormis“, mis presidendi poolt välja antud, määratlesid need mitte seadustest alamaks aktiks, vaid aktide hulka, mis on seadustega jõult identsed ja samajõulised ning isegi neid jõult ületavad, viidates seejuures sellele, et konstitutsiooni §99, mis kindlustab presidendile sellise õiguse, asub „Seadusandlust“ käsitlevas 7.peatükkis ja mis näeb ette mitte „dekreedi seaduse vormis“ või „dekreete, mis omavad seaduse jõudu“, vaid „seadusi dekreedi vormis“ mis tavaliste seadustega, mis parlamendi poolt vastu võetud ja seejärel presidendi poolt avaldatud, samajõulised, s.t. on kui parlamendi poolt vastu võetud, nii teoorias, kui ka praktikas loeti, et „seadused dekreedi vormis“ ei vaja enam parlamendi poolset kinnitamist, ning ühtede või teiste seaduste-dekreetide üksikute saadikute kinnitamisest äraütlemise ettepanekuid ei pandud parlamendis isegi hääletamisele. See, et „seadused dekreedi vormis“ omasid kõrgemat juriidilist jõudu on näha järgnevast. Mitte ühtegi parlamendi seadust ei tunnistatud kehtivaks ilma Vabariigi Presidendi poolse väljakuulutamise otsuseta. Aga president 30 päeva jooksul, parlamendi poolt vastu võetud seaduse saamisest, kuid mis ei ole jõustunud presidendi tahtel, võis anda selle uueks läbivaatamiseks ja vastuvõtmiseks Riiginõukogusse. Mõlemad kojad häälteenamusega või Riigivolikogu kvalifitseeritud häälteenamusega (vähemalt 3/5 oma seaduslikust koosseisust) selles samas korras, milline on kehtestatud seaduse vastuvõtmiseks, uuesti peab olema vastu võetud see seadus sel tingimusel, et Vabariigi President oleks kohustatud selle avaldama ja andma sellele „seadusliku jõu“. Kuigi, kui ka sel juhtumil president ei avalda seadust, mis on teistkordselt mõlema koja poolt vastu võetud, siis Riigikogu on jõuetu miskit ette võtma. Seaduse avaldamise juhul ja sellisel viisil temale „seadusliku jõu“ andmisel parlamendil ei olnud reaalset võimalust teostada kontrolli seaduse täitmise üle, kuna täitevvõim ei olnud kontrollitav ega ka parlamendi ees aruandluskohustuslik. Sellisel moel eksisteeris reaalne võimalus, et parlamendi poolt vastuvõetud seadus muutus tühjaks paberilipakaks. Sarnane saatus sai kodanlikus Eestis osaks mitte ainult ühele seadusele, see tabas neid seadusi, millised olid võetud vastu töötavate masside survel. Näiteks 1938.a. oli ametlikult registreeritud 3000 töökaitse seaduse rikkumise juhtumit, 3171. juhtumil oli rikutud töötasu õigeaegse väljamaksmise seadust. Selle tõttu, et Eesti kodanlus ei soovinud end siduda oma sisult enam-vähem demokraatlike seadustega, olid isegi kodanliku demokraatia vaatepunktist ja kaugelt mitte alati – sõltuvalt konkreetsest klassijõudude suhtest igal konkreetsel perioodil – omas võimalust võtta vastu avalikult reaktsioonilisi seadusi, ta eelistas tihti, võtmata vastu uusi seadusi, kasutada tsaristliku Venemaa seadusi, laiendades nende kehtivuse Eestile. Teistel juhtudel seadused kirjutati lihtsalt maha tsaristliku keiserriigi seadustelt. Kuni 1935.a. Eesti ei omanud oma Kriminaalkoodeksit ja vabariigis kehtis tsaari ajal välja antud 1885.a. karistuste Koodeks., rahukohtunike poolt kasutatav Karistuste määrustik ja mõningas osas 1903.a. Kriminaalkoodeks. Mis puutub Kriminaalkoodeksit, mis jõustus 1935.a., siis ka see kordas põhijoontes 1903.a. Kriminaalkoodeksit. Eesti kodanlus kasutas revolutsioonilise liikumisega võitlemiseks hea meelega reaktsioonilisi tsaristlikke seadusi. Esinedes parlamendis vastusega kommunistidest saadikute järelpärimisele Tartu vabrikutes streikidest osavõtjatega arveteõiendamise kohta 1922.a. juulis, siseminister viitas vabanduseks tsaari Venemaa poolt ära proovitud Karistusmäärustikku §1358.* (Vt. I Riigikogu IX istungjärk 1923. Protokollid nr. 185(1), lk.14.). 1923.a., kui Riigikokku oli esitatud eelnõu väeosade kasutamisest tsiviil elanike vastu, kuulutas üks saadikutest parlamendis: „See eelnõu, nii nagu ka enamus siseministeeriumis väljatöötatud eelnõudest, on maha kirjutatud vanadelt vene eelnõudelt, kusjuures neist kõige viletsamatelt“.** (Samas. Nr. 186(2), lk.59.) Eesti kodanlik seadusandlus, eriti tsiviilseadusandlus, kandis arhailist reaktsioonilist iseloomu, mis , ainiti, kodanlust rahuldas, andes sellele võimaluse lõpmatuseni venivates tsiviilasjades kindlustada võidu materiaalsest küljest tugevama poolena, olles protsessimisel võimeline tegema suuri kulutusi. Eestis kodanliku diktatuuri aastatel jätkas kehtivust baltikumi kubermangu kohalike seaduste Kogu III osa, mille kohta juba 1887.a. üks kodanlik õigusteadlane kirjutas: „Kohalike seaduste Kogu oleks õigem nimetada rüütellike privileegide koguks, nii nagu eesti-läti elanikele enestele, põlisele baltikumi kallaste peremehele, oli selles antud kolmandajärguline koht ja sedagi juhitavatena, mitte juhtivana“.*** (Juriidiline teataja, 1887, k. 26, lk.194.). See seadus sisaldas 4600 paragrahvi, paistis silma igasuguste seaduste– Eestimaa maaomavalitsuste õiguse, Liivimaa maaomavalitsuste õiguse, Eestimaa linnaõiguse, Liivimaa linnaõiguse ja narva linnaõiguse erakordse ebakõlaga. Selle tulemusel Tallinnas, näiteks, Toompeal kehtis Eestimaa maaomavalitsuse õigus aga teistes linnaosades – Eestimaa linnaõigus. Petseri maakonnas Peipsiäärses osas kohalike seaduste Kogu III osa ei kehtinud üldse, seal kehtis Vene keiserriigi seaduste kogu X köide. Tsiviilseadused, mis kehtivad kodanlikus Eestis, milliste õiguse allikana viidati järgmisi üpris arhailisi sügava keskaja akte: Püha Rooma keiserriigi paavstide ja keisrite bullad ja privileegid (näiteks, bullad, mis on antud välja paavst Selestin III 1196 ja 1197.a. ja paavst Innokenti III – 1199 ja 1213.a.); keskaegsed Taani kuningate seadlused (kehtisid Saaremaal); Tevtooni ja Mõõgakandjate ordu ning Saaremaa episkobi (1524.a.) privileegide kirjad, Tartu episkobi (1540.a.); „rüütliõigus“ XIII s.; keskaegne Lüübeki statuut (kehtis Tallinnas); endise Liivimaa linnade üle laienevad igasugused vanad reskriptid, Liivina linnaõigusena nn. gotlandi õigus, mis täiendatud hamburgi õigusega jne. Kodanliku Eesti parlamendi tuntud passiivsus, võrreldes presidendi ja täitevvõimuga, kodanluse diktatuuri aastatel ei tähenda, et parlament ei väljendanud valitseva kodanluse – kulakute, töösturite, kaupmeeste ja pankurite huvisid. Vastupidi, oma koosseisult, eesmärkidelt ja tegevuse iseloomult oli Riigikogu kodanluse huvide ustavaks edasikandjaks. Selle tõendiks on kas või see asjaolu, et eesti kodanlik parlament vastuvaidlematult kiitis heaks rahvavaenuliku presidentliku võimu tegevuse ja ei teinud sellele vastutegevuse katseid. Kuid oma organisatsiooni iseloomult, mis omane parlamendile kui esinduslikule asutusele (valitavus formaalse üldise valimisõiguse alusel, paljude vastukäivate huvidega parteide esindus; mõnede demokraatlike organisatsioonide poolt saadikute valimine; avalikustamine, avalik tegutsemine, parlamentliku võimu kollegiaalne iseloom jne.), Eesti Riigikogu oli kodanluse jaoks oma võimu teostamiseks vähesobiv asutus. Kodanluse kehtestatud korra erakordse hapruse tingimustes ei saanud Eesti kodanlus, ohustamata oma vankuvat ülemvõimu, omada oma võimu peamise relva ja kandja ning põhilise toena, esinduslikku, mitmeparteilist, mitmenäolist ja volinike rikast, avalikku ja mingil määral valijatest sõltuvat asutust. Selliseks toeks, relvaks ja võimu kandjaks enamsobivaks luges reaktsiooniline eesti kodanlus rahvast sõltumatut ja kontrollimatult, operatiivselt ja mitte ainult avalikult vaid ka mitteavalikult tegutsevat ja ilma mitmepäevaste sõnavõttudeta tegutseda võimelist ainuisikulist asutist – presidentlikku diktatuuri presidendi ja temale allutatud valitsuse isikus, mis parlamendist sõltumatu. Selle tõttu kodanliku eesti parlamentlik kord elas üle sügavat kroonilist kriisi. Mis aga puutub Kommunistliku partei poolt juhitavat töölisklassi, siis suurepäraselt mõistes, et eesti kodanlik parlament ei väljenda rahva huvisid, siis sellegi poolest ta võitles riigis parlamentliku korra säilitamise eest, kodanliku demokraatia korra poolt, presidentliku diktatuuri ja fašistliku korra vastu, selleks, et kasutades kodanliku parlamentaarse demokraatia instituute, valmistada masse ette sotsialistlikuks revolutsiooniks. Eesti kodanlus, kartes kutsuda esile uut kobrutavat rahvamasside rahulolematuse lainet, ei suutnud parlamendist täielikult loobuda. Kodanluse tahtel teenis parlament demokraatliku dekoratsioonina, milline mingil määral kattis riigis terroristliku diktatuuri eemaletõukavat alastiolekut. Kuid säilitades parlamendi, püüdis kodanlus (ja see temal ka õnnestus) taandada parlamenti Eesti kodanliku riigiorganite süsteemis kolmandajärguliseks organiks. Teisest küljest, püüdis kodanlus muuta parlamenti oma alandlikku relva, diktatuuri käepäraseks organiks. Ja see õnnestuski, põhiliselt tänu sellise parlamendi valimissüsteemi kehtestamisele, milline kindlustas võidu parteidele ja kandidaatidele, kes on tuntud oma truudusega kodanlusele ja selle huvidele ja samas takistas parteide ja kandidaatide võitu, kes olid tuntud oma truudusega töötajate huvidele. 3.peatükk Eesti kodanluse loobumine demokraatlikest valimistest, kui konstitutsioonilise seaduslikkuse kriisi ilming. Sarnaselt nagu kodanliku diktatuuri aastatel elas Eesti kodanlik parlament üle tõsise evolutsiooni, toimusid teatud muudatused ka Riigikogu valimise süsteemis. Nad ilmnesid üha suuremas valimiste üldise võrdsuse ja vabaduse kitsendamises.* (*Vaata.: P. Vihalem. Valimised kodanlikus Eestis. Tallinn, ERK, 1963; V. Rjanzin. Kuidas viidi läbi Riigikogu valimisi kodanlikus Eestis „Eesti kommunist“, 1963, Nr:2.) Kui 1920.a.** (** 1933.a. konstitutsioonist me ei räägi, kuna see parlamendi suhtes faktiliselt ei kehtinud, sest Riigikogu 1934-1937.a. ei funktsioneerinud) konstitutsiooni järgi oli parlament täielikult sõltuv valijatest, kuna kõik selle liikmed olid nende poolt valitavad, siis 1937.a. konstitutsioon võttis üldse osa parlamendist valijate mõju alt välja: Riigikogu teine koda – Riiginõukogu – ei olnud „üldvalimistel“ valitav ja oli absoluutselt laiast valijatekorpusest sõltumatu. See oli tähtsaimaks sammuks kitsendamistes, valimisõiguse kitsendamises, millise eesmärgiks oli parlamendi muutmine, H. Tammeri sõnadega, kes iseloomustas juba 1935.a. Eesti sisepoliitilist elu, - „ühiskonna ja spetsialistide koorekiht selleks, et viimased võiksid arutada sotsiaalseid küsimusi ilma poliitiliste kirgede mänguta ja sellega, olla teatud vastukaaluks valitud ... rahvaesindajatele“.***(***Eesti Kroonika 1935, lk.24) 1937.a. konstitutsioonis ja „Riiginõukogu loomise seaduses“, mis antud välja 17.augustil 1937.a.****(****Riigi Teataja, 1937, nr. 71, art.593.), kehtestatakse Riiginõukogu moodustamise kord, milline on analoogiline korrale, mille alusel moodustati Rahvuskogu teine koda, milline võttis vastu 1937.a. konstitutsiooni. Kehtestati, et Riiginõukogu liikmeteks võivad olla isikud:1)kes täidavad kindlaksmääratud ametikohti, 2)kes on Riiginõukogusse presidendi poolt määratud ja 3)on valitud kindlaksmääratud asutuste poolt. 40 Riiginõukogu liikmest olid 6 oma ametikoha tõttu. See oli – vägede ülemjuhataja (või juhataja, kui ülemjuhatajat ei ole määratud), eesti evangeelse luteri kiriku episkop, eesti apostelliku õigeuskliku kiriku metropoliit, Tartu Ülikooli rektor, Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor ja eesti Panga president. 10 Riiginõukogu liiget määrati Vabariigi Presidendi poolt, kusjuures kandidaate määramiseks omas õigust esitada „Vabaduse risti“ kavaleride Liidu keskjuhatus („Vabaduse rist“ – orden, millisega autasustati eriti innukad kodanliku korra kaitsjaid, kes paistsid silma võitluses töötajate revolutsioonilise liikumisega). 24-st Riiginõukogu „valitud“ liikmest valiti 3 maaomavalitsustest (1 – ajutistest maaomavalitsustest ja 2 – valla või külavanemate hulgast), 1 – linna omavalitsusest (linnapeade hulgast), 1- fašistliku organisatsiooni „Kaitseliidu“ kesknõukogu poolt ja 19 – kodanlike kutsekodade poolt, mis on Eestis moodustatud fašistliku Itaalia eeskuju järgi jne. asutuste poolt. Riiginõukogu liikmed maaomavalitsuste poolt valiti järgmisel moel. Igas maakonnas ajutise maaomavalitsuse esimees kutsus kolme valijamehe valimiseks kokku valla- ja külavanemad. Koosolek loeti õigusjõuliseks valijameeste valimiseks, kui oli kohal ajutise maaoavalitsuse esimees ja vähemalt pooled maakonna valla-ja külavanemad. Kui koosolekul puudus kvoorum, siis kutsutakse koosolek teistkordselt kokku, kusjuures ta on õiguspädev igasuguse kokkutulnute hulga juures. Kõigi maakondade valijamehed kutsuti kokku Harjumaa ajutise maaomavalitsuse esimehe poolt ja nad valisid kolm Riiginõukogu liiget. Hääletamine oli salajane (bülletäänidega), valituks loetakse kandidaat, kes sai teistest kõige rohkem hääli, kuid mitte vähem kõigi kokkutulnute absoluutsest enamusest. Kui ükski kandidaat ei kogunud absoluutset häälteenamust, viiakse läbi teistkordne hääletamine, kusjuures sõltumata saadud häältest, loetakse valituks need kandidaadid, kes said enim hääli. Võrdse häältearvu korral loetakse valituks ealt vanim. Linnade omavalitsuste poolt valitud Riiginõukogu liige valiti mõnevõrra lihtsamalt. Tallinna linnapea kutsus kogu Eestist kokku linnapeade või nende abide koosoleku. Koosolekut peeti õiguspädevaks Riiginõukogu liikme valimiseks, kui sellel osales Tallinna linnapea ja vähemalt pooled Eesti linnapead. Kui koosolek kvoorumit ei kogunud, siis see kutsutakse teistkordselt kokku ja see oli õiguspädev igasuguse kokkutulnute arvu juures. Hääletamine viidi läbi analoogiliselt maaomavalitsuse poolt valitavate Riiginõukogu liikmete valimistega. Kutsekodade poolt Riiginõukogu liikmete valimised olid kaudsed ja viidi läbi maaomavalitsuste poolt liikmete valimisega analoogiliselt, neil valimistel osalesid nende kodade juhtivad isikud. Seadus kehtestas ranged nõudmised isikute suhtes, kellel oli õigus olla Riiginõukogu liikmeks. Riiginõukogu liikmeks võis olla vaid vähemalt 40 aastane Eesti kodanik, kes on elanud vähemalt kolm aastat eesti territooriumil, omas valimisõigusi, on „austatud ja väärikas isiksus, kes paistab silma korralikkusega ja riigimeheliku mõtlemisega“, aga samuti omab „teadmisi ja elukogemusi, millised on kasulikud Riiginõukogu tegevuses“. Peale selle, peab riiginõukogu liige vastama ühele 23-st seadusega kehtestatud tingimusest: 1) on „Vabaduse risti“ kavaler; 2)on vähemalt kaks aastat olnud kodanliku Eesti Vabariigi valitsuse liige; 3)on Maaomavalitsuse, Asutava Kogu, Rahvuskogu; Riiginõukogu liige kokkuvõttes vähemalt 6 aastat; 4)on Eesti Presidendi määramisel või kinnitamisel olnud vähemalt 6 aastat kõrgemas riigiametis; 5)olnud kohtunikuks vähemalt 6 aastat; 6)on vähemalt kolme aasta kestel väeosa ülem või sellise ametikohaga võrdses või kõrgemas ametis; 7)on „Kaitseliidu“ vanematenõukogu liige, „Kaitseliidu“ maleva keskjuhatuse või juhatuse liige vähemalt 8 aastat; 8)on maaomavalitsuse või linnavalitsuse juht, valla- või külavanem vähemalt 6.aastat ja kohaliku omavalitsuse liige vähemalt 10 aastat; 9)on omanikuna juhtinud tööstus- või kaubandusettevõtet vähemalt 10 aastat; 10)on peremehena faktiliselt juhtinud põllumajanduslikku ettevõtet vähemalt 10 aastat; 11)on vähemalt 10.aasta jooksul asunud Eesti aktsiaseltsi või selle tööstuse, kaubanduse või laevanduse vallas tegutseva tütarettevõtte juhtkonnas; 12)on vähemalt 10 aastat olnud linnas asuva kinnisvara omanik jne. Mis aga puutub Riigivolikogu valimisi, siis formaalselt olid need „üldised“ ja „võrdsed“, kuigi faktiliselt ei olnud ei need ega ka teised. „Üldvalimistel“ võisid osaleda vaid isikud, kes olid saanud valimiste nimekirjade parandamise ja täiendamise ajaks 22 aastaseks (1920.a. konstitutsiooni järgi – 20 aastaseks), mistõttu olid valimistel jäetud häälest ilma 70 000 täiskasvanud 18- 22 aastast noort inimest. Riigivolikogu valimiste seadus, mis on antud välja 17. augustil 1937.a.*(*Riigi Teataja, 1937, nr. 71, art. 592.), jaotas isikud 3 hääleõigusetute kategooriasse: 1)kodanikud, „kes ei oma hääleõigust“, 2)kodanikud, kes „jäetakse hääleõigusest ilma “ ja 3)kodanikud, kes „ei võta hääletamisest osa“. Seadusega kantakse esimesse kategooriasse isikud, kes saavad riigi poolt toetust või asuvad riigi hooldada; isikud, kes on riigi hooldada selle pärast, et on kurttummad, pimedad või „pillajad“; isikud, kes kooskõlas seadusega on võetud sundhooldusele ja teised. Kuigi seadus sellest otse ei rääkinud, on isikud, kes ei ole saanud 22-aastaseks, aga samuti isikud, kes ei ole kolme aastat Eesti kodakondsuses olnud, puutusid samasse, „hääleõigusetute“ kategooriasse. Teise kategooriasse puutusid minevikus süüdi mõistetud kodanikud. Selle tulemusena kümned tuhanded kodanikud, kes minevikus olid mõistetud kodanlike kohtute poolt süüdi, paljude aastate kestel peale karistuse ärakandmist ei omanud hääleõigust. Kodanikud, kes olid mõistetud sunnitööle, jäeti peale karistuse kandmist 10.aastaks valimisõigusest ilma; kodanikud, kellele olid mõistetud teine, mõni leebem karistus, milline oli nähtud ette Kriminaal- seaduste kogus valimisseaduse loetletud 71-st paragrahvis – kolme aasta kestel peale karistuse ärakandmist. Sarnased piirangud langesid eriti aktiivsetele eksisteeriva kapitalistliku ekspluataatorliku korra vastu võitlejatele, nad ei lasknud valimistele parimaid eesti rahva poegi ja tütreid. Kolmas kategooria pidas silmas järgmisi kodanikke: ajateenistuses sõjaväelased ja need kes on seoses nakkushaigusega paigutatud vastavasse raviasutusse, aga samuti isikud, kes on kohtuvõimude või teiste võimude poolt arreteeritud karistuse ärakandmiseks või peetud tõkkemeetmena enne kohut kinni. Riigivolikogu valimiste seadus oma „Hääleõiguse“ peatükis ei näinud ette teisi üldise valimisõiguse piiranguid, kuid sellised piirangud sisaldusid teistes peatükkides, täpsemalt „Hääleõigust omavate kodanike nimekirjad“. Selles kehtestati, et sõltumatult sellest, millisel kuul või päeval valimised toimuvad, järjekordne valijate nimekirjade parandamine ja täiendamine viiakse läbi kaks korda igal aastal: 10-25 maini ja 30 oktoobrist 15. novembrini, aga Tallinnas, Tartus ja Narvas – 1-15.veebruarini ja 30 oktoobrist kuni 15 novembrini. 1938.a. 24. ja 25. veebruaril toimunud valimiste suhtes tähendas see, et isikud, kes seaduse järgi omaksid hääleõigust ja ei ole võetud valijate nimekirja, omaksid võimalust end panna nimekirja vaid 100-117 või 262-278 päeva enne valimisi, aga Tallinnas, Tartus ja Narvas – vaid 8-23 või 262-278 päeva enne valimisi. Nad ei saaks end valimiste nimekirja panna juba 99, aga Tallinnas, Tartus ja Narvas aga 7 päeva enne valimisi. Valijate nimekirja kanti vaid isikud, kellel on valimisõigus ja kes elavad antud ringkonnas vähemalt üks aasta valimisnimekirjade koostamise või parandamise ajaks. See ei ole miski muud, kui maskeeritud paiksustsensus, milline on suunatud peamiselt töötute, pooltöötute, hooajatööliste ja ajutiste töötajate ning kehvik-talupoegade vastu. Tuntavad valimisõiguse piiramised olid nähtud ette ka peatükis: „Häälte andmine ja lugemine”. Seadus kehtestas, et kui mingis valimisringkonnas oli esitatud vaid üks kandidaat (80 valimisringkonna poolt oli esitatud kandidaate vaid üks), siis valimisi ei viidud üldse läbi ja kandidaat loetakse „valituks“. See oli veel üks vorm parlamendilt osa võimu võtmises – seekord formaalselt valitud Riigivolikogu – nende mõju alt, kes seaduse järgi peavad seda valima. 1938.a. valimistel sai nii, ilma valimisteta, Riigivolikogusse 8 Riigivolikogu saadikut, kes moodustasid selle koja seaduslikust arvust kümnendiku. On ilmekas, et kõik need 8 sellisel moel „valitud“ kandidaati kuulusid valitsusse kuuluvasse „põhiseaduse elluviimise rahvarindesse“, mis ühendas eriti reaktsioonilisi kodanluse grupeeringuid. Isegi mitte ükski kodanliku „demokraatliku“ opositsiooni kandidaat ei saanud ilma valimisteta saadikuks. Ilma valimisteta sai Riigivolikogu saadikuks Võrumaalt tuntud K. Eenpalu (79.valimisringkond). Tähelepanuväärne on see, et 73-st Riigivolikogu eelmise koosseisu saadikust, kes kandideerisid uue Riigivolikogu koosseisu valimistel, olid valitud vaid 47 saadikut (64%), 26 (36%) jäid välja, samal ajal, kui 8 saadikust, kes „valiti“ hääletamiseta olid 6 Riigivolikogu eelmisest koosseisust. Lähtudes sellisest võrdlusest, võib oletada, et 6 parlamendi eelmise koosseisu saadikust, kes said ilma valimisteta uue Riigivolikogu koossisu liikmeks, ei oleks äärmisel juhul kahte parlamenti valitud, kui nende valimise küsimus oleks toodud valijatele otsustamiseks. 120-st Eesti kodanliku parlamendi diktatuuri viimase perioodi (40 Riiginõukogu liiget ja 80 Riigivolikogu liiget) 48 liikmest (40 Riiginõukogu ja 8 Riigivolikogu liiget)ei olnud oma parlamenti määramisel karvavõrdki sõltunud valijate tahtest ega sõltunud valimiste käigust. Sellisel moel 40% parlamendi saadikuid ei saanud formaalselt nimetada saadikuiks – rahva esindajateks. Mis aga puudutab Riigivolikogu „valimisi“ ilma hääletamiseta, siis valitseval kodanlusel ei olnud real juhtudel raske, ühes või teises valimisringkonnas, mõnede kandidaatide ülesseadmist takistada, eriti tööliste ja kehvikute kandidaate. Seadus kehtestas kandidaatide ülesseadmiseks takistuste kadalipu. Iga kandidaat, täpsemalt kodanik, kes kavatses esitada kandidaadi, oli kohustatud maksma 250 krooni pandiks. Pant läks kaotsi, kui ei õnnestunud koguda hädavajalikku kogust allkirju või ei olnud täidetud mõned muud formaalsused ja antud isikut ei lülitatud kandidaadina hääletamise bülletäänile või kui kandidaat korjas antud valimisringkonnas hääletamisel kehtivaks tunnistatud häältest vähem kui veerand.1938.a. valimistel konfiskeeriti riigi kasuks pandid: 9 kandidaadilt (või neid esitanud isikult ja organisatsioonilt), kes ei kogunud nõutavat allkirjade arvu, et olla kantud hääletamiseks valimiste bülletäänile (2250 kr.); 7 kandidaati, kelle kasuks oli saadud nõutud arv allkirju, kuid kelle esitamise petitsioonid erinevatel põhjustel tühistati (1750 ke.); 58 hääletamise bülletäänidele kantud kandidaati, kes ei kogunud erinevates valimisringkondades kehtivateks kuulutatud häältest veerandit (14500 kr). Sellisel moel konfiskeeris riik pante 74. kandidaadilt või neid toetanud isikult või organisatsioonilt 18500 kr summas.* (*“Päevaleht“, 10.märts 1938.a.). Kandidaatide ülesseadmine ei olnud keeruline mitte ainult sellepärast, et rahapanti oli töölistel või kehvikutel raske korjata, kellel oli viletsad palgad ning jäetud ilma võimalusest omada legaalseid organisatsioone, vaid ka selle pärast, et kandidaadi esitamise protseduur oli kunstlikult keerukaks tehtud, võetud politseivõimude poolt range kontrolli alla ja see andis küllaldaselt põhjuseid selleks, et lugeda kandidaatide esitamine kehtetuks. Ühel juhul 1938.a. valimiste ajal, oli näiteks, I. Mihkelsoni esitamine kuulutatud kehtetuks selle pärast, et kandidaadi esitamise petitsioon koos valijate allkirjadega ja kandidaadi kandideerimiseks antud nõusoleku avaldus ei olnud esitatud valimiste peakomiteele üheaegselt. Teisel juhtumil, kandidaat J. Heinsoo ülesseadmine tunnistati kehtetuks selle ärast, et osa petitsioonile antud allkirju ei olnud korjatud vallavalitsuse ruumes, vaid mujal.** (**“Päevaleht“ ,3.veebruar 1938.a.). Seadus kehtestas, et kanditaate võib üles seada (või esitamise peitsioonidele võib allkirju koguda) vaid kodanike poolt, kellel on hääleõigus ja kes elab antud valimisringkonnas. Kandidaadi ülesseadmise petitsioon peab olema koostatud rangelt kindlaks määratud vormis, peale pandi ((kautsjoni)) äramaksmist ja peab olema esitatud 28 päeva enne valimisi valimiste peakomiteele. Igal neist peab olema vähemalt 150 ja mitte rohkem kui 300 allkirjaga millistele peavad olema lisatud allakirjutanu täielik perekonna ja eesnimi, vanus, elukoht, hääletamise koht ja allkirja andmise kuupäev. Piisas, et kirjutati lühendatult valija-allkirjastaja nimi või aadress, või kirjutada „elukoha lahtrisse“ hääletamise koht või teha tähelepanematusest mõni teine ebatäpsus (allkirjastaja nime kirjutamisel õigekirja viga teha), et anda põhjus petitsiooni kehtetuks tunnistamiseks. Kõigele lisaks nõuti, et valijate allkirjad petitsioonide alla oleks antud linna, küla või vallavalitsuse poolt spetsiaalselt kindlaks määratud ruumes võimuesindaja järelvalve all ja iga allkiri tõestati selleks spetsiaalselt volitatud isikute poolt. Petitsioonide koostamiseks oli antud aega seitse päeva. Valimisõiguse rohkearvuliste piirangute tõttu aga ka selle pärast, et valijad-töötajad ei omanud enamus juhtudel neile sobivate kandidaatide poolt hääletamise võimalust, siis valimistest võttis osa vaid tühine hulk täiskasvanud elanikkonnast. 640000 kodanikust, kes olid valijate nimekirjades 1938.a. valimistel, võttis osa vaid 446000 kodanikku, või vähem, kui 70%. Eesti 13. linnast ja maakonnast vaid 7 linnas ja maakonnas ületas valimistest osavõtt üle 70%, kusjuures kõige suurem osavõtt oli Pärnumaal küündis 77%, aga 6 linnas ja maakonnas oli see alla 70%. Selleks, et olla valitud, ei pidanud kandidaat alati saama valimistel osalenud valijate enamuse toetust. Selleks oli piisav mitte absoluutne vaid suhteline häälteenamus. Absoluutne kandidaadile usaldust väljendatud valijate häälte arv, nii väike kui see ka ei olnud, ei omanud mingit tähtsust. Selle tulemusel enamus üldvalimistel valitud saadikuid said valitud väheste häältega ja esindasid vaid valimiskorpuse väikese osa tahet. 1938.a. valimistel 72 kandidaadist kes valiti saadikuks, 27 (37,5%) sai vähem kui 50% valimistel osalenud valijate hääli. Teisiti öeldes, 27 saadikut olid valitud vaatamata sellele, et valimistel hääletas nende vastu rohkem valijaid kui nende poolt.*** (*** Valimisurni lasti vaid bülletäänid nende kandidaatide nimedega, kelle poolt hääletasid need või teised valijad. Bülletäänid valijale sobimatute kandidaatide nimedega hääletajate poolt hävitati. Sellisel moel toimus ühe või teise kandidaadi vastu hääletamine nende nimedega bülletäänide hävitamisega.). Tallinnas sai iga 12.valitud saadikust keskmiselt 41,7 valimistel osalenud valijate hääli, aga 58,3 % hääletasid kandidaatide vastu, kes osutusid valijate tahte vastaselt Riigivolikogusse valituks. Mõnedel juhtudel valiti saadikuteks kandidaadid, vaatamata sellele, et nende poolt hääletas vaid natuke üle 30% valimistel osalenust valijast. Tallinna 8.valimisringkonnas oli saadikuks valitud sotsiaaldemokraatide poliitiline tegelane L. Juhanson, kelle poolt hääletas vaid 2498 häält (35,3% valimistest osalenud valijate häältest ja 23,6% valimisringkonna valijate üldarvust), aga vastu 4567 valijat või 76,4%, arvestamata valijaid, kes ei tulnud hääletama. Eesti parempoolsete sotsiaaldemokraatide liider, endine kodanliku eesti valitsuse peaminister, aga peale sõda eesti valge-emigratsiooni juht Rootsis, kes pretendeeris eesti rahva „seadusliku“ esindaja rollile, A. Rei oli valitud vaid 3259 valija häälega, mis moodustas vaid 55,6 % antud häältest, või 43,1% kõigist Nr.39.valimisringkonna (Saaremaa maakond) valijatest. Kui arvestada kõiki täiskasvanud isikuid, kes elavad valimisringkonna territooriumil, siis selgub, et A. Rei oli valitud parlamenti vähema, kui 1/3 kõigi täiskasvanud kodanike häältega. Paljud valijad ei läinud valima, sest ei tahtnud anda oma häält kodanlikele kandidaatidele ja ei omanud võimalust hääletada rahva kandidaadi poolt. Seepärast on õigustatud valimistel võitnud kandidaatide häälte protsentide arvestamine antud ringkonna valijate üldarvust. 1938.a. valimistel 72-st balloteerunust ja saadikuks valitust vaid 6 (kõigest 8%) said oma toetuseks rõhuva enamuse hääle (üle poole) antud ringkonna valijatest. 66 saadikut (92%) said oma toetuseks alla poole, 27 saadikut (38%) – vähem kui kolmandiku ja 11 saadikut (15%) – said antud valimisringkonna kõigi valijate hääli alla veerandi. Sel moel, enamus Riigivolikogu saadikuist ei omanud isegi formaalselt oma volituste teostamisel valijate enamuse toetust. 1938.a.oli Eestis 850000 teovõimelist täisealist kodanikku (18.a. ja vanemat). 72 valimisringkonnas, milles valimised toimusid, oli neid ligikaudu 765000. Sellest arvust, oli 640000 hääleõigus ja 446000 osalesid hääletamisel. Valimistel osalenute hulgast vaid 235800 avaldasid toetust saadikuks valitud kandidaatidele. Ülejäänud hääletasid nende kandidaatide vastu. Sel viisil, näiteks 1938.a. valimistel Eestis omas hääleõigust vaid 63,7% täisealistest kodanikest ja vaid 58,3% võtsid osa hääletamisest ja vaid 30,8% hääletasid valituks osutunud kandidaatide poolt. Kui aga teha neisse arvestusse üks sisuline parandus, mis seotud sellega, et arvestada täisealist elanikkonda ja saadikuid 8 valimisringkonnast, milles mitte ükski täisealine elanik ei osalenud valimistel, siis selgub, et kodanlikus Eestis oli valijatena kirjas vaid 75,3%, ja valimistel osales vaid 52,5%, aga valituks osutunud kandidaatide poolt hääletas täiskasvanud kodanikest. vaid 27,7%. Kuna valimisõigus kodanlikus Eestis ei olnud tõeliselt üldine ja kümned tuhanded töölised ja talupojad ei pääsenud valimisurnide juurde ning sel moel olid diskrimineeritud valimisõiguses, siis seda õigust ei saa nimetada „kõikidele kodanikele võrdseks“. Võrdõiguslikkuse rikkumine ilmnes mitte ainult selles, et valimisõigustest jäeti ilma põhiliselt vaesed kodanikud, töölisklassi ja kehvik talurahva esindajad, vaid ka tolles, et erinevaid klasse esindavad valijad võtsid valimistest osa erinevatel alustel. Tõsi, iga valija omas vaid üht häält. Kuid valimisringkonnad ei olnud võrdsed elanike arvu poolest, valitseva kodanluse reaktsioonilised parteid asusid valimistel soodsamas asendis kui isegi liberaalse kodanluse parteid. Selliseid näiteid võik tuua hulga. 1938.a.valimistel sai Eduard Riisman tööliste toel, balloteerides valimisringkonnas, milles oli 10428 valijat (Tallinna valimisringkond Nr.10). Teisest küljest tuntud töörahva vihkaja, endine peaminister ja Riigivolikogu esimees, aga hilisem reaktsiooniline valge-emigrant, kes tegi 1941-1944.a. okupeeritud Eestis koostööd saksa-fašistlike võimudega, Jüri Uluots balloteeris valimisringkonnas, kus oli kõigest 6661 valijat (Valimisringkond Nr.51 Tartumaal). 1938.a. valimistel oli ühes valimisringkonnas 10806 valijat (Nr.29), teises – kõigest 6661 (Nr.51). 12-ne kõige suurema valimisringkonna grupp (Nr.1, 2, 8, 10, 15, 19, 29, 43, 44, 46, 66 ja 72) hõlmas 124639 valijat, keskmiselt igas 10387 valijat, aga 12-ne kõige väiksema valimisringkonna gruppi kuuluvad (Nr. 6, 7, 9, 17, 20, 39, 47, 51, 54, 57, 71 ja 80) – kõigest 90228 valijat ja keskmiselt neis igaühes 7517 valijat (1,4 korda vähem). Tallinna, Eesti töölisliikumise vastupidavaima ja sügavate traditsioonidega kõige suurema tööstuskeskuses oli üle 100000 valija ja valiti 12 Riigivolikogu saadikut. Siin oli valimisringkondade keskmiseks suuruseks 9000 valijat, kellest valimistel osales 5771 valijat ja iga saadik sai 2407 häält. Tallinnast valiti saadikuteks töötajate masside hulgas suure autoriteediga Aleksander Aben, Eduard Riisman, Neeme Ruus. Teisest küljest Viljandimaa poolt, kus sel ajal olid küllaltki kindlad valitseva kodanluse positsioonid aga isikuid, kellele oli antud õigus valimistel osaleda oli vaid 25184 inimest, kuid Riigivolikokku saadeti 6 saadikut. Igas valimisringkonnas oli keskmiselt 4197 valijat (2 korda vähem), valimistel osales 3105 valijat (1,9 korda vähem) ja valitud saadiku poolt hääletas 1632 valijat (1,5 korda vähem). 1938.a. valimised näitasid, et süsteem, mille alusel need läbi viidi, andis suured privileegid valitsevale „rahvarindele“. Kogudes vaid 46,8% antud hääli (208792), sai „rahvarinne“ hääletamise tulemusel 65,3% saadikute mandaatidest (47 72-st), samal ajal kui kõik teised organisatsioonid, kellel õnnestus oma kandidaate parlamenti saata, kogusid 58,2% häältest (237355), kuid said vaid 34,7 saadikumandaati (25). Kui aga arvesse võtta „rahvarinde“ poolt ilma hääletamiseta saadud saadikute mandaadid (8 valimisringkonnas), siis selgub, et valitsev plokk, korjates vaid 46,8% hääli, sai 76,4% kõigist saadikute mandaatidest (55 80-st). Sellisel viisil keskmiselt iga valituks osutunud „rahvarinde“ kandidaat toetus vaid 4442 valija toetusele (aga kui võtta arvesse 8 mandaati, millised saadi ilma valimisteta, siis 3796valijat), samal ajal, kui teiste organisatsioonide valituks osutunud kandidaadid, toetusid keskmiselt 8352 valijale, mis on kaks korda suurem valijate arv. Mitte mingist tööliste ja talupoegade võrdõiguslikkusest kodanlusega ei saa juttugi olla ka veel sel põhjusel, et kodanluse käes oli ajakirjandus, raadio ja teised propagandavahendid, tema käsutuses olid arvukad organisatsioonid, millised kasutavad täielikku tegevusvabadust, ta kätes olid valimiste organiseerimise asjad, samal ajal, kui töölisklass ja talurahvas olid sellest kõigest peaaegu täielikult ilma jäetud. Töötajate massid olid jäetud kõrvale Riigivolikogu valimiste organiseerimisest. Valimiste komiteed ja komisjonid loodi ja need töötasid nende osaluseta ja nad koosnesid kodanlikest ametnikest. Riigivolikogu valimiste peakomitee koosnes õiguskantslerist, riigisekretärist, Tallinna ringkonnakohtu esimehest või tema asetäitjast (kohtu nimetamisel), Tallinna linnapeast, Harjumaa ajutise omavalitsuse esimehest ja siseministri esindajast. Ringkonna komiteed, mis koosnesid neljast liikmest, kes olid määratud valimiste peakomitee poolt. Jaoskonna komisjonid koosnesid kolmest liikmest: jaoskonnakomisjoni juhataja määrati ringkonna komitee poolt aga kaks teist liiget – kohaliku linna-, küla- või vallavalitsuse poolt. Kui aga rääkida valimiste „vabadusest“, millest nii palju kirjutasid kodanliku Eesti ideoloogilised teenrid, siis kodanliku Eesti kõikide valimiskampaaniate ajalugu on kuhjaga täis tööliste organisatsioonide ärakeelamisi, progressiivsete ajalehtede sulgemisi, rahvakogunemiste laialiajamisi, töölistele oma kandidaatide esitamisest äraütlemisi jne. Juba oma võimu koidikul, 1923.a. kevadel Eesti kodanluse valitsev klikk annulleeris töörahva kandidaatide nimekirjad Tallinnas ja Virumaal, kus töötajad lootsid Riigikogu valimistel saada suurt võitu. Tallinna töölised olid sunnitud illegaalselt ja omavoliliselt trükkima ja levitama valijate hulgas bülletääne, millistesse oli kantud annulleeritud kandidaatide nimekirjad, millised andsid tööliste kandidaatidele üle 10000 (kolmandik kõigist antud häältest) hääle Tallinnas ja üle 200 Virumaal. Mis aga puutub 1938.a.parlamendivalimisi, siis need viidi läbi presidendi poolt välja kuulutatud kaitseseisukorra tingimustes, reaktsiooniliste seadus-dekreetide kehtivuse ajal, mis puudutasid koosolekuid, trükiseid ja teisi valdkondi, millised jätsid töötajad ilma elementaarsetest kodanlikest vabadustest. Juba 1938.a. jaanuari alguses oli saadetud laiali kõigile politsei prefektidele järgmise sisuga ettekirjutused: „Selleks, et viia ellu Põhiseadus on tarvis suhtuda Rahvarinde loomisesse täieliku heasoovlikkusega. Igasuguste teiste rinnete ja poolte, mingite liikumiste või üksikute isikutega tekkimine ei tohi kajastuda ajalehtedes... Ega ka märkustes, artiklites ei ole kohta vastasrinde sümpaatiale... Vaidlused või poleemika erinevate ajalehtede vahel poliitilistel teemadel tühistatakse... Kõik ülalpool mainitu puudutab samuti karikatuure ja illustratsioone, kuulutuste rubriiki, aga ka teistest ajalehtedest ning ajakirjadest võetud artikleid ning sõnumeid.* (*ENSV Riiklik KA f.949, nim.1, s.-ü. 38, leht 6).Sellise valimistesüsteemi tulemuseks oli Riigivolikogu organiks, mis eelkõige esindas peamiselt kodanlust, aga mitte töötavaid masse. Riigivolikogu kaheksakümnest saadikust olid 10 pankade ja aktsiaseltside juhatuste ning nõukogude liikmed, 36 –kulakud, 4- linnades majaomanikud, 3- usuühingute teenrid, 2- teenistujat ja 3-töölist. Töölised, kehvikud, reateenistujad ei olnud Riigivolikogus peaaegu esindatud, kuigi nimelt nemad moodustasid Eesti elanikkonna rõhuva enamuse. Seadus nõudis, et ametisse astudes peab iga Riigivolikogu saadik andma ustavustõotuse eesti kodanlikule riigile ja selles kehtestatud kapitalistlikule korrale. Kui saadik keeldub sellise tõotuse andmisest, või andis selle tinglikult, siis ta jääb oma saadikumandaadist ilma. Kuid samal ajal seadus sõnab, et Riigivolikogu saadikud „ei ole seotud mandaadiga“ st. ta ei ole valijate ees aruandekohustuslik ega nende poolt kontrollitav, sõltumatud neist ja ei saa valijate poolt mitte mingitel asjaoludel ennetähtaegselt olla tagasi kutsutud. Kodanliku Eesti valimiste süsteem, nagu ka kogu kodanliku parlamentaarse valedemokraatia kord on ilmekaks näiteks ja eredaks kinnituseks kodanliku korra leninlikuks õiglaseks iseloomustuseks: „Tühise vähemuse demokraatia, demokraatia rikastele, - vaat selline on kapitalistliku ühiskonna demokraatia. Kui vaadelda lähemalt kapitalistliku demokraatia mehhanismi, siis me näeme kõikjal ja kõiges, ja „pisikestes“ justkui pisikestes, valimisõiguse üksikasjades (paiksustsensus, naiste eemale jätmine jne.), ja esinduslike organite tehnikas, ja koosolekute vabaduse faktilistes takistustes (ühiskondlikud hooned ei ole „vaestele“!) ja argipäevase ajakirjanduse puhtalt kapitalistlikus organiseerituses jne. jne., - me näeme piiranguid ja demokraatia piiranguid. Need piirangud, väljajätud, erandid, takistused vaestele näivad väikesed, eriti neile, kes kunagi viletsust ei ole näinud ja rõhutud klassidega ja nende masside eluga lähedalt tuttav ei olnud.. kuid need piirangud kokku võetuna välistavad ja tõukavad vaesed poliitikast ja aktiivsest demokraatiast osavõtust eemale „.**(**V.I.Lenin. KT. K33. lk88. ((Vist sinises köites. See, mis oli kõige värskem 1970.a. paiku. NL oma. KL.))). 4 peatükk Kodanliku konstitutsiooni Eestis 1940.a. nõukogude riikluse revolutsioonilise taastamise protsessis ärakasutamine. Eesti Vabariigi konstitutsioon, mis jõustus 1.jaanuaril 1938.a., märkis ära kodanluse pöördumise konstitutsiooniliste karkude juurde, mis võimaldaksid sellel püsida võimul. 1938.a.vebruaril viidi läbi Riigivolikogu valimised ja varsti hakkas funktsioneerima parlament – Riigikogu. Samal aastal oli kuulutatud välja amnestia, mille tulemusel üle 100 poliitilise vangi (nende hulgas olid J. Lauristin, H. Allik, P. Keerdo, H. Arbon, I. Saat ja teised) said vabadusse. Oktoobris 1939.a. oli reorganiseeritud valitsus: Eenpalu asemel nimetati peaministriks hulga paindlikum poliitik õiguse professor Uluots*.((*Vaata.: Eesti NSV ajalugu (vanaajast meie päevuni) . 2 va. G. Naani toimetamise all. Tallinn, 1958, lk. 578.)).Sarnased sammud, tõsi küll, ei suutnud peaaegu kedagi eksiteele viia eksisteeriva korra tõelise iseloomu hindamisel, kuid need andsid lisavõimalusi opositsiooniliste progressiivsete jõudude organiseerimiseks. Nad olid sellise asjaolu tunnistuseks, et „valitsejad“ elasid üle kriisi, otsides oma valitseva seisundi säilitamiseks palavikuliselt uusi vahendeid. Kuid need vahendid olid nende jaoks küllaltki ebakindlad. 1939.a.lõpus, II Maailmasõja algusega, hakkab Eestis kujunema välja antifašistlikele ja demokraatlikele jõududele soodne revolutsiooniline olukord. See ilmnes küllaltki eredalt Riigivolikogu lisavalimistel, mis toimusid 28-29 jaanuarini 1940.a. 74.valimisringkonnas, mis hõlmab Rakveret, Jõhvit ja Kundat. Nagu kaks tilka vett, peegeldasid valimised uut poliitiliste jõudude asendit riigis. Oli esitatud ja registreeritud kolm kandidaati. H. Aaviksoo – Rakvere linnapea, varakate võimu esindaja, kuigi maskeeris end rahva huvide kaitsjaks. S. Luiga – metsavaht, kodanliku armee alampolkovnik erus, maakonna Kaitseliidu maleva komandöri asetäitja, poliitiliselt orientatsioonilt - vaps, esindas parempoolset opositsiooni. Tema platvorm – tugeva ja kindla käega inimese võim, ilma demokraatia mängimiseta. Kolmandaks kandidaadiks oli Voldemar Jaanus, tallinna sadamatööline, ametühingutegelane, kommunist. Kommunistlikku parteisse kuuluvust, loomulikult, ei kuulutatud. Kandidatuuri esitamiseks oli kogutud hädavajalikud 150 käendaja allkirja. Makstud sisse valimispant 250 kr. Koostati kandidaadi valimisprogramm, mille sõnastas J. Lauristin. Siseministeerium keelas kaks korda selle programmi trükkimise ära, nõudes selles muudatuste tegemist. Programm nägi ette, näiteks, valitsuse poolt kõrvalekaldumatut nõukogude-eesti 1939.a.septembrid allkirjastatud paktis võetud vastastikuse abi kohustustest kinnipidamist, mitteosalemist Läänes valla pääsenud imperialistlikust sõjast. Politsei nõudis nende määruste väljajätmist, tõestades seega veelkord valitsuse soovimatust täita ausalt rahvusvahelisi lepinguid ja viia läbi eesti rahvuslikele huvidele vastavat välispoliitikat. Tuli jätta välja ka punktid, mis nõudsid Eestisse rahva tööga loodud varade väljaviimist Eestist lahkuvate sakslaste poolt. Selle asemel võttes sisse õõnsa nõudmise baltikumi sakslaste ümberasumisel lähtuda Eesti rahva huvidest. Kuid õnnestus säilitada sellised programmilised nõudmised, nagu karm hinnapoliitika tööliste kasuks, üüri alandamisest ja töötasu tõstmisest, tasustatud puhkuste võimaldamist, haiguse ja vanaduse puhuks kohustusliku kindlustuse sisseviimine, vaeste kuni ülikoolini tasuta hariduse andmise, sõna-, trüki- ja mõningad teised vabadused.*(*Vt. V. Peterson. Valimisüllatus. „Nõukogude Eesti“ 1963, 1. märts.) Valituks osutus V. Jaanus, kes kogus 2159 häält. Luiga sai 2136, Aaviksoo – 1194 häält.* (*Vt. 1940.a. Sotsialistlik revolutsioon Eestis. Dokumente ja materjale. Tallinn, ERK, 1960, lk.99.). Kui Eesti kodanluse silmakirjalikkus ja rahvavaenulik sisepoliitika tingis töötajate, maata meeste, laialdaste intelligentsi ringkondade üha suureneva vastupanu, siis avantüristlik, äärmiselt riskantne, arutu välispoliitika kutsus esile veel laiemate elanikkonna masside, kaasa arvatud väike- ja keskkodanluse rahulolematuse. Eesti valitseva kodanluse silmakirjalikku nõukogudevaenulikku imperialistlikku kursi suhtes vallapääsenud II Maailmasõja tingimustes ei saanud ka NSV Liit ükskõikseks jääda- Fašistlik Saksamaa ei varjanud oma agressiivseid eesmärke, mis suunatud nii NSVL, kui Eesti vastu. Nendes tingimustes Nõukogude Liidul, toetatud eesti rahva laiade masside poolt, õnnestus saavutada 28.septembril 1939.a kodanliku Eesti valitsusega vastastikuse abi pakti sõlmimine, milles mõlemad pooled kuulutasid „osutada teineteisele igakülgset abi, seal hulgas mingi euroopa suurriigi otsese kallaletungi või selle hädaohu puhul Balti mere või üle Läti Vabariigi territooriumi maismapiriidele, ka sõjalist toetust“. Eesti tagas NSVL õiguse omada Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiskis mereväebaase, lennuvälju ja nende baaside kaitseks garnisone. NSVL ja Eesti kohustusid mitte sõlmima mingeid pakte ega osalema mingites teise poole vastastes koalisatsioonides. Tänu sellistele meetmetele oli hitlerlik agressioon baltikumi vabariikide vastu 1939-1940.a. paralüseeritud. Mõni aasta hiljem oli Himler sunnitud märkima: „See oli meie ebaõnn, et me ei suutnud Eestit omale võidelda juba 1939.a.“.*(*Vt.: Eesti NSV ajalugu, lk.584.). Kuid see, mis oli ebaõnneks hitlerlikule Saksamaale, oli soodne eesti ja nõukogude rahvastele. Näis nagu, et Eesti valitsus oleks pidanud seda mõistma. Kuid ta jätkas silmakirjalikult oma nõukogudevastast, rahvavaenulikku ja saksameelset välispoliitilist kurssi. Neis tingimustes näis enam arusaadav ja õigeaegne Nõukogude valitsuse 16.juuni 1940.a. noot, milles Eesti poolse nõukogude–eesti vastastikuse abi pakti rikkumisest toodud faktide alusel tehakse järeldus, et eesti valitsus ei ole võimeline ausalt lepingu tingimusi täitma, ning öeldi välja ettepanek uue valitsuse moodustamise vajadusest ning Eesti territooriumile nõukogude vägede lisaüksuste sisseviimisest. Selleks ajaks oli riigis kujunenud rahva võiduks soodne revolutsiooniline olukord. Valitsev Eesti kodanlus kaotas lõplikult rahva usalduse, olles kompromiteerinud end avantüristliku välis-ja reaktsioonilise sisepoliitikaga ning osutudes poliitilises isolatsioonis nii rahvusvahelisel areenil, kui kas sisemaal. Välismaised imperialistid ei olnud võimelised sel ajal väljakujunenud olukorras võtma ette sekkumist eesti rahva asjadesse ning osutama abi valitsevale kodanlusele. Samal ajal tööliskond, saanud moraalse-poliitilise heakskiidu Nõukogude Liidult, tundis oma jõudu ja loobus allumisest kodanlikule valitsusele. 21.juunil 1940.a. Tallinna, Tartu, Narva ja teiste linnade töörahvas, olles juhitud Eesti Kommunistliku partei poolt, tuli tänavatele uue valitsuse moodustamise nõudmisega, kes oleks võimeline viima läbi rahva huvidele vastavat poliitikat. Peale seda, kui Eesti president K. Päts keeldus seda tegemast, vallutasid Tallinna töölised omaalgatuslikult Toompea lossi – valitsuse residentsi – ja vabastasid vanglatest poliitvangid. Heidutatud president Päts kirjutas alla valitsuse, „mis nimetatud 12.oktoobri 1939.a. dekreediga nr: 110“* (*Vt.: Riigi Teataja, 1940, nr. 54, art. 491.) laialisaatmise dekreedile. Mõne tunni pärast, juba sama päeva õhtul ta kirjutas alla uuele dekreedile – uue 11 inimesest koosneva valitsuse, mille juhiks progressiivne ühiskonnategelane ja poeet Johannes Vares** (**Sealsamas, art. 492), nimetamisest. Sellisel moel, esmakordselt 1937.a. konstitutsiooni kehtivuse ajal täitis president esmakordselt selle §58. määrusi, millised nõudsid presidendilt „hoolitseda riigi puutumatust nii välis- ja siseohtudest, riigi ja rahva heaolu ning seadusliku korra eest“. Seejuures ta tegutses oma „erivolituste“ raames, millised on määratud kindlaks konstitutsiooni §50.: „Vabariigi Valitsuse või tema üksiku liikme nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President eriõigusel.”. Revolutsioon sai võimaluse areneda legaalselt, konstitutsiooni alusel, toetudes sellisele võimsale hoovale, milliseks tegi 1937.a. konstitutsioon valitsuse võimu. Konstitutsiooni §48 kehtestas, et valitsus „teostab riigi poliitikat kõigil aladel“ ja „hoolitseb seaduste täitmise eest“. See oli veel seetõttu eriti sobiv, et need Põhiseaduse määrused juba ammu ootasid, et keegi hoolitseks nende täitmise eest. Nende hulka kuulub ka: konstitutsiooni §1, milline sõnas, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas“; normid kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees (§9.); “Töö on iga töövõimelise kodaniku au ja kohus”,” Riik aitab töö võimaldamiseks kaasa”. “Töö on riigi kaitse all” (§27), isikupuutumatusest (§10) ja eluruumist (§12), mõtete avaldamise õigusest (§15), kodanike õigusest “koguneda koosolekutele” (§17), ühineda ühingutesse ja liitudesse (§18), riigi kohustusest kaitsta perekonda, emade ja laste huvisid ja ilmutada erilist hoolt paljulapseliste perede eest (§21), kooliealiste laste kohustuslikust ja tasuta õpetamisest (§22), teaduse ja kunsti vabadusest (§23), kodanike õigustest pöörduda kriitiliste märkustega ja avaldustega vastavatesse riigi ja teistesse ühiskondlikesse asutustesse(§30) jne. Nüüd, konstitutsiooni preambulas eesti rahva sõnad „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku endamääramise kustumatul õigusel, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus; riik, milline ka edaspidi jääb rahva võimule tuginevaks vabariigiks, milles kõrgem võim kuulub rahvale...“ lakkasid olemast tühjaks fraasiks või fiktsiooniks, omades reaalse mõtte, said tegelikkuseks. Olles täielikult kooskõlas konstitutsiooni nende määrustega ja mis peamine, rahva tahtel, töötas Varese valitsus välja 22 juunil avaldatud demokraatliku deklaratsiooni, milline nägi ette: välispoliitikas – kõigi riikidega normaalsete suhete arendamist, Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikulise abi pakti ausa täitmise, Eesti territooriumile paigutatud nõukogude vägedele igasuguse abi osutamise ja NSVL tiheda liidu kehtestamise nimel siirate ning sõbralike suhete kehtestamist; sisepoliitikas – teha kõik jõupingutused selleks, et rahvas saaks kasutada kõiki õigusi; püüda parandada rahva materiaalset heaolu; arendada rahvuslikku kultuuri; kuulutada poliitvangidele – rahva vabaduse eest võitlejatele – amnestia; võtta päevakorda Riigivolikogu ja Riiginõukogu laialisaatmine, kuna need ei väljenda rahva tahet ja uue tõelise rahvaesinduse valimise küsimus; saata laiali ja keelustada rahvale vaenulikud organisatsioonid; puhastada riigiaparaat degenereerunud ja bürokraatlikest elementidest ning asendada need rahva hulgast pärinevate värskete jõududega; kindlustada rahvusvähemuste õigused; parandada töölisklassi ning intelligentsi töö ja olmetingimusi ning tagada maaharijate majanduse ning kultuuri areng; arendada igakülgselt rahvaharidust ja tervishoidu; kindlustada Eesti majanduselu, kaubanduse ja tööstuse intensiivne areng Nõukogude Liiduga majandusliku koostöö alusel.* (*Vt.: 1940. aasta Sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk.148-149.). Valitsuse deklaratsioon kiideti üksmeelselt heaks ja seda toetati laiade revolutsiooniliste rahvamasside poolt. Peaminister Vares, vestluses 26.juunil ajakirjanikega, rõhutas, et „kõik muudatused riigielus tehakse konstitutsiooni alusel...“**(** „Rahva Hääl“, 27.juuni 1940.a.). 26.juunil, siseminister, juhindudes 1938.a. Kaitseseisukorra seaduse §20. 10. punktist*** (*** Vt. : Riigi Teataja, 1938, nr.40, art 365), keelas ära fašistliku ja minevikus valitsenud partei, Isamaaliit tegevuse, motiveerides seda sellega, et see kaldus kõrvale põhikirjas registreeritud eesmärkidest ning arendas rahvavaenulikku tegevust**** (**** Vt.: 1940.aasta Sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 157.). 27. juunil oli president Pätsi dekreediga, mis oli peale presidendi allkirjastatud veel peaministri ja sõjaministri poolt*****(*****Konstitutsiooni §42 ütleb: „Vabariigi Presidendi otsused ja muud aktid on kehtivad, kui nad kannavad Vabariigi Presidendi allkirja ning Peaministri ja asjaomase ministri kaasallkirja. Nende otsuste ja aktide eest vastutab Vabariigi Valitsus poliitiliselt ja kaasallkirja andnud ministrid ka ametialaselt, eriti kandes vastutust selle eest, et otsus või akt oleks kokkukõlas Põhiseadusega ja seadustega. Kaasallkirja ei vaja otsused ja aktid, mis Vabariigi President teeb Põhiseaduse järgi eriõigusel“.), likvideeriti, viidates Riigi rahu aegse kaitse organiseerimise seadusele, fašistlik sõjaväestatud organisatsioon – Kaitseliit ******(******Riigi Teataja, 1940, ne. 55, art. 498.). 29. juunil, presidendi vastava dekreediga olid amnesteeritud rahva poolt vabastatud poliitvangid, neile anti tagasi kõik kodanikuõigused, aga isikud, kes olid „sooritanud kuriteo poliitilistel motiividel, mis seotud poliitiliste sündmustega perioodil 20. kuni 28.juunini 1940.a.“ , vabastati karistusest.*(Riigi Teataja, 1940, nr. 57, art. 509.). Vaatamata sellele, et juba esimestest revolutsiooni päevadest Kommunistlik partei kuulutas avalikult, et siseministri asetäitja H. Haabermanni otsusega 4.juulist oli tühistatud Kommunistliku partei ja selle trükise „Kommunist“ juba 1918.a.**(**Vt.: 1940.aasta Sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 167-168.) vastu võetud otsusega ebaseaduslikuks kuulutamine, seadustati 5. juuli presidendi dekreediga Rahva omakaitse organisatsioon***51(***Riigi Teataja, 1940, nr. 62, art. 583.) ja toodi sõjaväe ning sõjaministeeriumi sisse poliitiliste juhtide intituut****52(****Riigi Teataja, 1940, nr.63, art. 592.).Presidendi aktidega nimetati riigiaparaadi olulisematele ametikohtadele uued inimesed, kommunistid, progressiivsed tegelased. Taasloodi ametühingud, maatöötajate üleeestiline liit, hakkasid ilmuma uued demokraatlikud ajalehed. Olulisemaks ürituseks, millise teostas revolutsiooniline demokraatlik Varese valitsus, oli uue Riigivolikogu koosseisu valimiste organiseerimine, millisel seisis ees Asutava Kogu funktsioonide täitmine. 5. juulil 1940.a. kirjutas president K. Päts koos peaminister J. Varesega alla uue Riigivolikogu valimiste läbiviimise määramise määrusele ja valitsusele „kiireimaks valimiste läbiviimise kindlustamiseks“*53(* 53 Riigi Teataja, 1940, nr. 60, art.565.) korralduste andmise volituste andmiseks. Ja samal päeval andiski valitsus välja korralduse Riigivolikogu valimiste määramiseks 14 ja 15 juulile 1940.a. ja ka sellest, et valimiste läbiviimisel tuleb juhinduda vanast Riigivolikogu valimise seadusest*54(*54 D. J. Zlatopolski väide sellest, et „baltikumi riikide valitsused andsid välja tõeliselt demokraatlikud valimisseadused uue Eesti Riigivolikogu ja Läti ning Leedu Rahvaseimide valimiseks“ ei ole päris täpne (vt.: D. L. Zlatopolski. SSSR – föderativnoe gosudarstvo. M., 1967, str.184). Kuid valimiste süsteemi demokratiseerimise eesmärgil oli, siiski, selle seaduse 73.paragrahvist 6 kas täielikult või osaliselt tühistatud, 19 olulises osas muudetud, aga 8-sse paragrahvi viidud sisse sõnastuslikud muudatused. Täpsemalt, olid tühistatud Riigivolikogu valimise seaduse §40. ja 71., millised kehtestasid, et valimisringkondades, kus on seatud üles vaid üks kandidaat, valimisi läbi ei viida ja valimiste peakomitee loeb neid valimisi läbi viimata valituks. Seati sisse palju enam demokraatlikum kandidaatide üleseadmise kord: nõuti kandidaatide ülesseadmise petitsioonide esitamist, millel oleks vähemalt 50 valija allkiri ja kõik kandidaadid pidid esitama oma valimisplatvormid. Olid nähtud ette küllaltki kokkusurutud tähtajad, et viia läbi kõik vajalikud üritused (kandidaatide üleseadmiseks ja registreerimiseks, valimiskomisjonide moodustamiseks ning nende tegevuseks jne.).Kuid Varese valitsusel oli võimalus, muutes vastavalt Riiginõukogu moodustamise seadust, moodustada parlamendi teine koda – Riiginõukogu töötajate esindajatest, sellegi poolest, arvestades, et Riiginõukogu ei ole esindusorgan ja sellepärast ei saa ta olla sellise esindusliku asutuse osa, milleks on demokraatlik parlament, oli otsustatud seda mitte formeerida. Valimiste ettevalmistamise ajal liitusid 22 töötajate demokraatlikku organisatsiooni – ametühing, Maatööliste Liit, Noorsoo Kommunistlik liit, Haigekassade liit, Töölis-spordi liiga ja teised Eesti Kommunistliku partei juhtimisel ühtsesse töötajate valimisplokki – Eesti Töötava Rahva Liitu. 6.juunil avaldati Eesti töötava rahva Liidu valimisplatvorm, milline nägi ette Nõukogude Liiduga kõige tihedamate sõpruse sidemete loomise, töötajatele kõige demokraatlikemaid vabadusi, üldkättesaadava ja tasuta koolihariduse andmise, igakülgse hariduse, kultuuri ja kunsti edendamise, töötajate elatustaseme igakülgse tõstmise, töötava-talurahva abistamise jne.*55(*55 VT.: 1940.aasta Sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk. 176.)Töötava Rahva Liidu ellukutsumine oli töötajate poolt vaimustusega vastu võetud. Valimistepäevaks – 14 juuliks – toetasid Töötava Rahva Liitu umbes 500 erinevat organisatsiooni ja 146 töötajate koosolekut. Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadid olid seatud üles kõigis 80 valimisringkonnas. Kuid samal ajal paljud kodanluse käsilased ei suutnud koguda kandidaadi esitamiseks 50 valijate allkirja, kes oleksid vastukaaluks Töötava Rahva Liidu kandidaatidele. Nii, näiteks, juhtus reaktsioonilise ajakirjaniku Salurandiga, kes püüdis oma kandidatuuri seada üles 9.valimisringkonnas (Tallinn) vastukaaluks Töötava Rahva Liidu kandidaadile H. Ruusile. Kandidaadid, kes olid väljaspool Töötava Rahva Liitu üles seatud, tundmata valijate poolset toetust endale ning jäädes valimistel võidulootuseta, võtsid ise, Töötava Rahva Liidu kandidaatide kasuks, oma kandidatuuri tagasi. Nii võtsid oma kandidaatuuri tagasi, väljaspool Töötava Rahva Liitu üles seatud kandidaadid: valimisringkonnast Nr. 65 (Virumaa ja Harva linn) – A. Piksaar, väites seejuures, et ta „soovib Eesti vabariigile edu tema loovas töös“; valimisringkonnas Nr.27 (Läänemaa) – V. Maakrt, kes teatas telegrammis: „Toetades käesolevat vabariigi valitsust ja selle programmi, toetades Töötava Rahva Liidu platvormi ja tema kandidaati Uustalu, võtan omal initsiatiivil maha oma kandidatuuri 27. valimisringkonnas ja kutsun kõiki andma oma hääled Uustalule“; valimisringkonnas Nr.71 (Virumaa) – A. Meremaa, väites, et ta loobub oma kandidatuuri ülesseadmisest Töötava Rahva Liidu kandidaadi kasuks ja toetab neid, kes toetavad selle Liidu platvormi ja kandidaati. Real juhtudel püüdsid kandidaatide hulka tungida parandamatud reaktsionäärid – J. Varese valitsuse poolt laiali saadetud rahvavaenulikke organisatsioonide j.s.s.inimesed. Nad esinesid tihti Töötava Rahva Liidu, rahva masside toetuse saanud, loosungite all. Sellistel juhtudel ringkonna valimiskomiteed, valimisseadusesse tehtud paranduste alusel, tunnistasid kehtetuks esitatud kandidaatide ülesseadmise petitsioonid. Tallinnas tunnistati kehtetuks 11 sellist petitsiooni. Ringkonna valimiskomitee otsuses oli näidatud, et mõnede selliste kandidaatide vastu oli korduvalt algatatud kriminaalasja uurimine, isegi vägistamise katsete eest, mõned neist olid omal ajal arreteeritud osavõtu pärast vapside fašistlikust liikumisest, teised olid tuntud oma aktiivse tegevuse pärast Isamaliidu, „Vabaduse Risti“ liidu kavaleride ja teistes reaktsioonilistes organisatsioonides, millised olid endale tähelepanu tõmmanud revolutsioonilise liikumise vastu võitlemisega. Riigivolikogu valimised viidi läbi kahe päeva jooksul – 14 ja 15. juulil. Valijad võtsid sellel hääletamisest osa erakordselt aktiivselt, millist ei olnud näinud kogu Eesti valimiskampaaniate ajalugu. Tundes end oma saatuse peremeestena, saades esmakordselt ajaloos võimaluse vabalt ja takistusteta hääletada kandidaatide poolt, kes väljendavad rahva mõtteid ja ootusi, võtsid valijad hääletamisest hea meelega osa. Esimesel valimistepäeval – 14. juulil – hääletas Tallinnas 88% ja reas teistes kohtades 70-75% valijatest. Huvitav on märkida, et esimesel Riigivolikogu eelmiste valimiste päeval, mis viidi läbi Eesti reaktsioonilise kodanluse võimu tingimustes, - 24 veebruaril 1938.a. hääletas Tallinnas vaid 43,8% hääletajaid. 1940.a.14-15 juuli valimistest võttis osa Eesti ajaloos kõige suurem valijate hulk. Valimisõigus oli antud 708 059 kodanikule. Hääletamisest võttis osa 591030 inimest, või 84,1 % kõigist valijatest. Kõik Töötava Rahva Liidu kandidaadid olid valitud Riigivolikogu saadikuteks, nendi hulgas - 21 kommunisti. Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletas 548631 inimest või 92,9% kõigist hääletamisest osa võtnud valijatest. Petseri maakonnas said Töötava Rahva Liidu kandidaadid 96,8%, Läänemaal – 95,3%, Pärnumaal – 95,2% kõigist antud häältest. Reaktsioonilised eesti emigrandid ja teised imperialismi ideoloogid püüavad väita, just nagu 14-15 juuli 1940.a. valimised ei oleks olnud demokraatlikud ja et seejuures ei olnud konstitutsioonist ning Valimisseadusest kinni peetud. Üks neist – E. Uustalu – oma raamatus „Eesti rahva ajalugu“ kurdab, näiteks selle pärast, et risti vastu konstitutsiooni ei loodud 1940.a. parlamendi teist koda – Riiginõukogu, et valimiste ettevalmistamiseks oli antud vähem aega, kui seadusega ette nähtud ja et oli rikutud kandidaatide õigusi jne. *56(*56 Evald Uustalu. The history of Estonian people. London, 1952, p.243.) 1940.aasta valimised olid kõige demokraatlikumad kõigist Eesti ajaloos teada olevatest. 14-15. juuli 1940.a. valimistel oli valimisõigus antud suurimale kodanike arvule (62933 inimest, või 10%), kui 1938.a. Hääletamisest võttis osa 144833 inimest (või 33% valijaid) rohkem kui 1938.a. valimistel. Võrreldes 1938.a. valimistega oli Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt antud 312783 häält, või 132% hääli, rohkem, kui kogusid 1938.a. valituks osutunud kandidaadid. Kui iga 1938.a. Riigivolikokku valitud kandidaat sai keskmiselt 2948 häält, siis 1940.a. valimistel saadi keskmiselt 6858 valija häält. Teisiti öeldes, iga 80 Riigivolikogu saadikust, kes valitud 1940.a. toetus 2,3 korda suuremale valijate toetusele, kui iga Riigivolikogu saadik, kes oli valitud 1938.aastal. Toome võrdluseks andmed häälte arvust, millistega olid saadikud valitud 1938.a. ja 1940.a. valimistel üksikutes valimisringkondades. 15-s valimisringkonnas 1938.a. oli valitud keegi Valter-Herhard Kadarik, kes sai vaid 3826 häält, aga 1940.a. – Olga Lauristin, kogus 6098 häält. 62-s valimisringkonnas 1938.a. oli valitud keegi Tõnis Kind, kes sai 2388 häält (alla poole hääletamas käinud valijate häältest), 1940.a. – Arnold Veimer, kelle poolt hääletas 7083 valijat. Tuntud August Rei oli valitud 39-s valimisringkonnas 1938.a. 3259 häälega, aga 1940.a. samas ringkonnas valiti Aleksander Mui 5507 häälega. Välismaal kalduvad reaktsioonilised tegelased kujutama asja selliselt, et kui Töötava Rahva Liidu kandidaadid oleksid valimistel omanud konkurente, siis nad oleksid vältimatult läbi kukkunud. Kuid reaalsed faktid lükkavad ka sellise vale ümber. 18-s valimisringkonnas (Harjumaa) oli registreeritud kolm kandidaati: Artur Saks (Töötava Rahva Liidu kandidaat) ja temaga konkureerivad Arved-Johannes Hirma ja Jüri-Rajur Liivak. Hirma, mõistes lootusetult valimistel konkureerida, võttis oma kandidatuuri tagasi ja liitus valijana Töötava Rahva Liiduga. Aga Liivak sai valimistel vaid 3303 häält, samal ajal, kui Töötava Rahva Liidu kandidaat Saks - sai 5186 häält. Mis aga puutub Töötava Rahva Liidu poolset Riiginõukogu moodustamisest loobumist, siis see on tõeliselt küsimuse demokraatlik lahendamine. Raske väita, et valitava Riigivolikogu kohale ametisse nimetatud Riiginõukogu vastukaaluks loomine oleks olnud demokraatlik ettevõtmine. Järelikult, kui h. Uustalu oleks hoolinud demokraatiast, siis ta oleks pidanud heaks kiitma Riiginõukogu laialisaatmise. Kuid tema teeb etteheiteid „kommunistidele“ selle eest, et nad saatsid Riiginõukogu laiali ja uut ei formeerinud. Aga nimelt sellepärast, et kommunistid ei kartnud rahvast, vaid nad olid nendega seotud katkematute sidemetega, nad ei kartnud valimiste käigu pärast, millel rahvas sai täieliku tahteväljenduse vabaduse, ega vajanud rahva poolt valitud asutusele mingeid vastukaale. Seepärast nad loobusid sellisest ebademokraatlikust asutisest, milliseks oli Riiginõukogu. Riiginõukogu moodustamisest keeldumine - oli parimaks rahva poolseks uue võimu usaldamise tunnistuseks. Kui ara rääkida h. Uustalu pretensioonidest kandidaatide õiguste „rikkumisest“ (peetakse silmas reaktsiooniliste tegelaste kandidaatide ülesseadmise petitsioonide tühistamist), siis tuleks h. Uustalule meenutada, et kodanlikus Eestis enne 1940.a. olid valimisõigusest jäetud ilma, mitte ainult passiivsest (õigusest olla valitud), kui ka aktiivsest (õigusest valida) kümned tuhanded töölised, talupojad ja progressiivsed intelligendid ja nende hulgas tuhanded eriti aktiivsed eesti rahva õnne eest võitlejad – eesti revolutsioonilise liikumise tegelased. Kui oli „demokraatlik“ jätta palud tuhanded revolutsioonilise liikumise tegelased ilma kandidatuuri parlamenti esitamise õigusest ja isegi varem valimistel osaleda, siis miks 1940.a. muutus „ebademokraatlikuks“ jätta kontrevolutsioonilise liikumise tegelased ilma passiivsest valimisõigusest (õigusest olla valitud), säilitades neil seejuures aktiivse valimisõiguse (õiguse valimistel osaleda)?! Mis aga puutub h. Uustalu pretensioonidesse 1940.a.valimistega seoses „konstitutsiooni rikkumises“, siis valimiste läbiviimise otsus oli allkirjastatud nii peaministri J. Varese kui ka president K. Pätsi poolt. Selle sama otsusega oli antud valitsusele ülesanne „teha valimiste kiireks läbiviimiseks hädavajalikud korraldused“. Siis ei ole eesti rahva süü, kes ei võtnud osa 1937.a. konstitutsiooni väljatöötamisest, vaid eesti kodanliku riigi süü, et andis konstitutsiooniga presidendile ja valitsusele sisuliselt piiramatud volitused, sealhulgas ka parlamendi laialisaatmise ning uute valimiste määramise õiguse. Omal ajal eesti kodanlus ei hoidnud kokku tinti, et tõestada 1937.a. põhiseaduse alusel presidendi tegevuse kontrollimatust, tema õigust anda välja seaduse vormis dekreete, mis jõult võrdsed parlamendi poolt välja antud seadustega „edasilükkamatul riikliku vajaduse juhtudel“ ja ise oma äranägemise järgi, vaieldamatus korras, määrata kindlaks sellised „edasilükkamatu riikliku vajaduse“ juhtumid . 1937.a. konstitutsioon ei andnud mitte ainult h. Uustalule, aga isegi Riigivolikogule õigust kontrollida presidendi ja valitsuse tegevuse seaduslikkust. Kuid õigluse pärast tuleb märkida, et 1940.a. juuni– juuli ajaloolised päevadel oli vabariigi reaktsioonilise presidendi poolt, kes oli masside revolutsioonilise liikumise ja demokraatliku valitsuse poolt, kes oli sellisest liikumisest tiivustatud, maha surutud, oli ilmutatud oluliselt rohkem austust konstitutsiooni ja seaduslikkuse vastu, kui oli tehtud kogu eesti kodanluse klassi poolt kogu selle 20 aastase valitsemise kestel. 14-15 juuli 1940.a.valimised viidi läbi sel ajal kehtiva konstitutsiooni ja seaduste raames ning varem kehtinud korras, ilmutades austust Eesti kodanliku riigi sümbolite vastu. Demokraatliku valitsuse poolt oli antud isegi korraldus: valimistepäeval 14-15 juulil heisata kõigil hoonetel sini-must-valged ja punased lipud, aga kus see ei ole võimalik punase riide puudusel, vaid riigi sini-must-valged lipud. Tähelepanuväärne, et ei eesti, ega ka rahvusvaheline kodanlus enne ega ka pärast 14-15 juuli valimiste päevi peaaegu nädala kestel ei esitanud pretensioone konstitutsiooni näiva „rikkumise“ ja demokraatia „jalge alla tallamise“ kohta Riigikogu valimiste ajal. Ametlikuks tõestuseks rahvusvahelise kodanluse poolt, et Riigivolikogu valimised olid Eestis viidud läbi täielikult seaduse ning demokraatia alusel oli uuesti valitud Volikogu 21 juulil toimunud esimesel istungil diplomaatide loo~i välismaa diplomaatilise korpuse ilmumine. Kohal olevate diplomaatide hulgas, kes viibisid uuesti valitud eesti parlamendi avamise juures, olid ka nende välisriikide täievolilised saadikud, kes tänapäeval keelduvad tunnustamast Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki. Need diplomaadid koos kõigi isikutega, kes viibisid sel uuendatud eesti parlamendi ajaloolisel istungil, kuulasid pidulikult orkestri poolt esitatud Litolfi „Robespier“t“, seejärel vanima saadiku A. Jakobsoni kõnet, kes avas istungi, seejärel „Internatsionaal“ orkestri esitusel. Nad jälgisid Riigivolikogu presiidiumi valimist* 57(*57Riigivolikogu presiidium täitis oma funktsiooni vaid Riigivolikogu kokkukutsumisel ja istungjärgu juhatamisel). Ja vaid peale seda kui Riigivolikogu kinnitas istungi päevakorra, lahkus demonstratiivselt istungitesaalist. Istungi päevakord saigi sellest ajast pärit kodanluse poolt esitatud Riigivolikogu valimistel toime pandud seaduslikkuse ja demokraatia „rikkumiste“ süüdistuste aluseks.*58 (*58Vt.: Declaration of the United States Goverment of july 23, 1940. „The Department of State Bulletin“, july 23, 1940, vol. III, N 57, p. 48.) Ja see andis tõesti rahvusvahelisele kodanlusele tõsiselt muretsemise põhjust. Riigivolikogu päevakorda oli ühehäälselt võetud järgmised küsimused: 1)Eesti riigivõimust, 2)Eesti astumisest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu, 3)maa rahva omandisse kuulutamine, 4)suurettevõtete ja pankade riigistamine. Riigivolikogu päevakord ei olnud esitatud vaid Volikogu saadikute poolt. Selle poolt hääletasid mitmed tuhanded valijad valimiste ajal ja peale valimisi. Enne 17. juuli istungit toimus Tallinnas seitsmekümne tuhande osavõtjaga töötajate demonstratsioon, milles osalejad nõudsid Eesti kuulutamist Eesti Nõukogude vabariigiks, selle astumist Nõukogude Liitu, suurettevõtete ja pankade riigistamist, maa rahva omandiks kuulutamist, maaga spekuleerimise lõpetamist. Töötajate esindajad esinesid istungjärgul juhenditega oma saadikutele, millised sisaldasid samasuguseid nõudmisi. Tallinna tööliste esindajate delegatsioon (tehastest, „Krull“, Luter“, Aivasi“, „Ilmarine“, Rotermani, Balti manufaktuur ja teised), töötajad Viljandimaalt, Harjumaalt, Võrumaalt, Tartumaalt, Järvamaalt ja Tartust, Virumaalt aga samuti Narva linnast, Läänemaalt ja Haapsalust, Tallinna garnisoni eesti väeosade sõjaväelaste esindajad, kes oma esinemistel istungil tööliste ja talupoegade ja kõigi töötajate nimel tervitasid Eesti ajaloos esimest tõeliselt esinduslikku rahva parlamenti ja väljendasid lootust, et Riigivolikogu viib ellu rahva nõudmised ja võtab vastu otsuse Eestis Nõukogude võimu väljakuulutamisest, astumisest Nõukogude Liidu vennalike rahvaste perre, suutööstuse ja pankade riigistamisest, maa kuulutamisest üldrahvalikuks omandiks. Kuulates ära saadik J. Lauristini ettekande „Riigivõimust Eestis“, Saadiku H .Ruusi „Eesti astumisest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu“, saadiku A. Jõesaare „Maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks“, saadiku O. Sepre „ Suurtööstuse ja pankade riigistamisest“ aga samuti 34 saadiku esinemised aruteludel ettekannete põhjal (esimese päevakorrapunktis 6, teises – 10, kolmandas – 8 ja neljandas – 10 saadikut), Riigivolikogu võttis ühehäälselt vastu Deklaratsiooni riigivõimust Eestis (21.juunil), Deklaratsiooni Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu (22 juulil), Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks (23 juulil) ja Deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta (23.juulil). Peale seda valis Volikogu 25 liikmelise Komisjoni, et töötada välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Konstitutsioon, kuulas ära vabariigi valitsuse teate oma volituste Riigivolikogu ees mahapanemises, viimane väljendas usaldust valitsusele ja kuni uue valitsuse moodustamiseni tegi sellele ülesandeks täita oma kohustusi Eesti NSV Konstitutsiooni vastuvõtmiseni; kuulas ära vabariigi presidendi K. Pätsi ametist vabastamise avalduse, seoses uuele korrale üleminekuga, ta rahuldas selle palve ja pani presidendi kohustuste täitmise peaminister J. Varesele; valis NSVL Ülemnõukogu esimese kooseisu VII istungjärgule saatmiseks Riigivolikogu Täievolilise delegatsiooni (21 liikmest), et anda üle NSVL Ülemnõukogule üle Eesti NSV Liitu vastuvõtmise palve.*59 (*59Vt. Riigivolikogu II koosseis I istungjärk 1.-13. koosolek. Stenograafilised aruanded, 1940.) Sündmused arenesid hämmastava kiirusega. 6.augustil, kui NSVL Ülemnõukogu oli kuulanud ära Eesti Riigivolikogu Täievolilise delegatsiooni, otsustas kinnitada eesti rahva palve ja võtta Eesti NSV võrdõigusliku Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina NSV Liitu. 24.augustil kogunes Riigivolikogu uuesti. Kuulanud ära Täievolilise delegatsiooni teadaande NSVL Ülemnõukogu otsusest, millega rahuldati eesti rahva palve võtta Eesti NSV NSV Liidu koosseisu, Riigivolikogu märkis, et Täievoliline delegatsioon täitis edukalt temale pandud kohustused. Seejärel kuulati ära Konstitutsioonilise komisjoni ettekanne ENSV Konstitutsiooni (Põhiseaduse) projektist. Arutanud eelnõu läbi (arutelus osales 15 saadikut), võttis Riigivolikogu 25.augustil ühehäälselt vastu eesti riigi esimese Nõukogude konstitutsiooni. Eesti NSV Konstitutsioonis sai poliitilise alusena seadusandlikult kinnitatud töörahva saadikute Nõukogud, sotsialistlik majandussüsteem ja sotsialistlik omandus tootmisvahenditele – kui Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi majanduslik alus. Seadusandliku kinnituse sai ka Kommunistliku partei juhtiv roll. ((Tegelikult kajastus see ENSV 1978.a. Põhiseaduse §6. KL.)). Kinnitati sotsialistliku demokraatia printsiipide väljaarendamine, kodanike põhiõigused ja kohustused, üldine, võrdne ja otsene valimisõigus koos salajase hääletamisega. Samal ajal oli võetud arvesse ka Eesti poliitilised ja majanduslikud tingimused. Eestis oli veel säilinud maakondadesse jagav administratiiv-territoriaalne süsteem. Kuna Eesti majandsüsteemis ei olnud veel sotsialism võitnud, siis vabariigi Konstitutsioon fikseeris, et sotsialistliku majandussüsteemi kõrval on lubatud väike- era tööstus-ja kaubandusettevõtted; et üksikute talumajapidamise juurde kinnitatakse seadusega kindlaks määratud piires maad. Inimese poolt inimese ekspluateerimise likvideerimine oli kuulutatud välja mitte saavutuse, vaid eesmärgina. Peale Konstitutsiooni vastuvõtmist ja sellega kooskõlas kuulutas Riigivolikogu end edaspidi kuni uute valimisteni ajutiselt Eesti NSV Ülemnõukoguks, andes sellele üle kõik Konstitutsiooniga Ülemnõukogule omistatud õigused; J. Varese juhatuse valis Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi; moodustas uue valitsuse – Vabariigi Rahvakomissaride nõukogu, mille eesotsas on J. Lauristin. Ammendanud päevakorra, lõpetas Riigivolikogu 25.augistil oma töö. Sellisel moel, koosnes Riigivolikogu töö 1940.a. suvel kahest osast: 21-23 juulini (11 istungit) ja 24-25 augustil (2 istungit). Meie kirjanduses on leida vasturääkivaid vaateid selles küsimuses, kas 1940.a. suvel oli üks või kaks Riigivolikogu istungjärku. Peale selle ei ole ühtmoodi nimetatud suviste istungjärkude nimesid: ühel juhul nimetatakse Riigivolikogu istungiteks, teisel – Ülemnõukogu istungiks. Ametlikes stenograafilistes aruannetes nimetatakse Riigivolikogu suvist tööd II Riigivolikogu esimeseks istungjärguks (I Riigivolikogu, mis moodustatud kooskõlas 1937.a.konstitutsiooniga, oli valitud 1938.a.). Kuid selle järgmine istungjärk, mis toimus 7-9 aprillini 1941.a. oli nimetatud juba Eesti NSV Ülemnõukogu esimese koosseisu teiseks istungjärguks. „Eesti NSV ajaloos“*60(*60 Vt.: Eesti NSV ajalugu, lk. 601.) nimetatakse Riigivolikogu 24-25 augusti istungit Riigivolikogu II istungjärguks. Meie arvates tuleks Riigivolikogu 21-23 juuli ja 24-25 augusti tööd vaadelda kui erinevaid istungjärke. Ajaliselt on I ja II Volikogu töö etapid eraldatud nimetamisväärse vaheajaga töös (31 täis päeva), liiga pikk selleks, et pidada seda ühe ja sama istungjärgu tavaliseks kahe istungi vaheliseks vaheajaks. Peale selle ja see on peamine, kui esimene, nii ka teine Volikogu töö etapp omasid sisuliselt iseseisvaid päevakordi. Riigivolikogu päevakorras olnud küsimused, millised olid kinnitatud Volikogu töö alguses (21 juulil), olid juba 23. juulil ammendatud. 24-25 augustil otsustati küsimusi, millised ei kuulunud 21-23 juuli istungi päevakorda ja omasid iseseisvat tähendust, kuigi need olid orgaaniliselt seotud 21-23 juulil tehtud otsustega. Selle küsimuse õige lahendamine annab võimaluse õieti nimetada Riigivolikogu Ülemnõukoguks sellest momendist, kui see selleks sai. On loomulik, et kogu Riigivolikogu suvist tööd ei saa nimetada Ülemnõukogu istungjärguks või (istungjärkudeks). Volikogu sai Ülemnõukoguks vaid selle töö viimasel päeval, II istungjärgu lõpus 25 augustil. Seepärast on õige öelda, et 21-23 juulil 1940.a. toimus II Riigivolikogu esimene istungjärk. 24-25 august 1940 toimus II Riigivolikogu II istungjärk, milline oli üheaegselt ka esimeseks Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärguks. ((Vt. ENSV Kohtuministeerium. Eesti NSV seaduste, Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi seadluste ning Eesti NSV Valitsuse määruste Kronoloogiline kogu. Esimene köide. 1940-1941. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.a. „5. ENSV Riigivolikogu ENSV ajutiseks Ülemnõukoguks kuulutamise kohta. ENSV Riigivolikogu otsus 25. augustil 1940.a. lk.11. KL.)).Ajalooliselt ja kronoloogiliselt lühikese ajavahemiku jooksul mitte ainult ei toimunud kaks sügava sisuga täidetud Riigivolikogu istungjärku, mis võtsid vastu ajaloolise tähtsusega otsuseid. Volikogu ise elas sel ajal üle põhjaliku ümberkujunemise. Tekkinud 14-15.juuli 1940.a.valimiste tulemusel ja tulnud oma esimesele istungile kokku, peale valimisi, viie päeva pärast, kui Eesti Vabariigi II Riigivolikogu, mis juba oma esimesel tööpäeval – 21- juulil oli ümberkujundatud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Riigivolikoguks, aga 34 päeva möödumisel, 25.augustil – Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukoguks. Mõnede nädalate jooksul toimus esmakordselt maailma ajaloos kodanliku riigi parlamendi rahumeelne ümberkujundamine Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kõrgeimaks riigivõimuorganiks. Eesti riigi parlamendist, kui kodanluse võimuorganist sai tööliste ja talupoegade võimuorgan. Ebademokraatlikust ja õigusteta asutusest, milline oli eesti kodanlik parlament kodanluse diktatuuri aastatel, ta muutus tõeliselt esinduslikuks, Eesti kõrgemat riigivõimu teostavaks demokraatlikuks organiks. . Eesti riigi kodanliku valitsuse organist sai tööliste ja talupoegade võimu organ. Ebademokraatlikust ja õigusetust asutusest, milline oli eesti kodanlik parlament kodanluse diktatuuri aastatel, ta muutus tõeliselt esinduslikuks, demokraatlikuks organiks, mis teostab Eestis kõrgemat riigivõimu. Toimus siiani enneolematu sündmus: olemuselt kodanliku majandusliku korra rüpes, ja demokraatliku, sotsialistlikule ülemineku ühiskonna poliitiliselt korralt, tänu vabadele üldistele demokraatlikele valimistele, millised said võimalikuks soodsate faktorite jõul, masside tahtel ilmus maailma oma koosseisult ja eesmärkidelt sotsialistlik parlament. Kasutades seda oma peamise hoovana, töötavad massid, Kommunistliku partei juhtimise all, teostasid sotsialistliku revolutsiooni, muutes eesti kodanlik riik , Nõukogude sotsialistlikuks riigiks.* (*Vt. V. A. Rjanzin. 1940.a. Sotsialistlik revolutsioon Eestis ja Eesti riigivolikogu ümberkujundamine Eesti NSV Ülemnõukoguks. „Õigusteadus“, 1960, Nr 4.). Eesti, aga ka läti ja Leedu rahvaste suureks ajalooliseks teeneks on see, et nad esmakordselt inimkonna ajaloos suutsid oskuslikult kasutada ära kodanliku riiklikkuse konstitutsioonilisi vorme ja isegi selle kõige negatiivseimaid jooni, milliseid kasutas kodanlus oma huvides paljude aastate kestel. Kasutada neid kodanluse vastu ja selle kaudu teostada rahumeelsel teel, ilma verevalamiseta, legaalsel alusel ja elanike kõige laiemate kihtide toetusel, esmakordselt maailma ajaloos võiduka sotsialistliku revolutsiooni. 5.peatükk Eesti 1940.a. revolutsiooni iseloom ja põhilised arenguetapid. Revolutsioon, mis teostus Eestis 1940.a., kuulutas ette põhjalikku murrangu eesti rahva ajaloolises saatuses. Selle tulemusel toimus Eesti järsk pööre sotsialismi ja kommunismi ehitamisele, mis avad eesti rahvale laiad sotsiaalse ja rahvusliku progressi perspektiivid. Selle revolutsiooni ajalooline tähtsus tingib selle põhiliste seaduspärasuste ja iseärasuste sügava teadusliku analüüsi vajaduse. Sellele, nõnda olulise probleemi vastu on suunatud rea huvi tundvate autorite paljud uurimistööd. Kuid sellegi poolest on senini antud 1940.a. revolutsiooni tähtsamatele küsimuste suhtes erinevaid, tihti ka vasturääkivaid teoreetilisi hinnanguid. Need hinnangud puudutavad 1940.a. revolutsiooni arengu etappe, sotsialistliku revolutsiooni alguse, Varese valitsuse iseloomu ja Eestis proletariaadi diktatuuri kehtestamise momendi kindlaksmääramist ja on põhiliselt kokkuvõetavad järgnevalt. 1.1940.a.revolutsioon oli selle algusest peale s.t. 21 juunist, sotsialistlik revolutsioon, aga J. Varese valitsus – töölisklassi diktatuuri valitsus. Nii, EKP KK juures asuva partei Ajalooinstituudi materjalides „40 aastat Eesti kommunistlikku parteid“ räägitakse: „Pätsi-Laidoneri-Uluotsa diktatuur oli pühitud minema 21. juuni revolutsioonilise väljaastumisega mis oli EKP juhtimise all ettevalmistatud ja teostatud. Sellest hetkest peale võttis proletariaat võimu kindlat oma kätesse.**(**“Eesti Kommunist“, 1960, Nr.12, lk.42.). 2.1940.a. revolutsioon oli kohe selle algusest sotsialistlik, aga J. Varese valitsus – demokraatlik, antifašistlik valitsus, mis täitis objektiivselt töölisklassi diktatuuri funktsioone. Sellist seisukohta kinnitas I. Jankovski: „Valitsus, mis tekkis kui antifašistlik rahvavalitsus, täitis töölisklassi ja kommunistliku partei tahet. Selle eesmärgiks oli sotsialistliku revolutsiooni edasine arendamine, objektiivselt ta täites proletariaadi diktatuuri valitsuse ülesandeid.“***(***Eesti kommunistliku partei ajaloo ülevaade, II osa (1920-1940.a.) .Toim. L.Pankseejev , M. Pesti. Tallinn, 1963, lk.410.) 3.1940.a. revolutsioon oli algusest peale sotsialistlik, kuid antifašistlik, J. Varese valitsus oli demokraatlik rahvarinde valitsus, ega polnud proletariaadi diktatuuri organiks. V. Maamägi kirjutab „1940.a. revolutsiooni dokumentide ja materjalide kogu kokkuvõttes selle jaos „Sotsialistliku revolutsiooni teostamine“ et: „J. Varese valitsus ei olnud proletariaadi diktatuuri valitsus. See oli demokraatlik valitsus, fašismi ja reaktsiooni vastase võitluse valitsus“****(****1940.a.asta Sotsialistlik revolutsioon Eestis, lk.12, 458.) 4.1940.aasta revolutsioon oli alguses kodanlik demokraatlik, seejärel see kasvas üle sotsialistlikuks. J. Varese valitsus – see ei ole proletariaadi diktatuuri organ, vaid proletariaadi ja talurahva revolutsioonilis-demokraatliku diktatuuri organ. M. Pesti (ebapiisavalt arusaadavalt, tõsi) väljendas seda ideed, näidates, et „Kommunistlik partei kutsus töötajad kohe peale fašistliku diktatuuri kukutamist, peatumata revolutsiooni kodanlik-demokraatlikul etapil, võitlusse ekspluataatorliku, kapitalistliku korraga, et taastada Eestis Nõukogude võim.*(*M. Pesti. Sotsialistliku revolutsiooni võit Eestis. Kogumikus. Oktoobri lipu all M., 1959, lk.189; vt. Samuti: V. E. Tsirkin. O vormah vozniknovenija sotsialistitsestkovo gosudarstva. „Sovetskaja gosudarstvo i pravo“. ,1964, Nr.1, lk. 12-21.) 5.Eesti 1940.a. revolutsioon läbis oma arengus kaks põhilist etappi: 1)antifašistliku demokraatliku revolutsiooni etapp, mis algas võimu üleminekuga J. Varese antifašistlikule demokraatlikule valitsusele ja mis lõppes 14-15 juuli valimiste läbiviimisega ja 2) sotsialistliku revolutsiooni etapp, mis algas peale valimisi ja lõppes poliitilises valdkonnas, Nõukogude võimu kujul, töölisklassi diktatuuri kehtestamisega. Neid lähtepositsioone kaitseb ka käesoleva töö autor.*(*Vt. V. A. Rjahzin. Sotsialistitseskaja revoljutsia 1940. goda v Estoni i preobrazovanie Gosudarstvennoi dumõ Estonii v Verhovnõi Sovet Estonskoi SSR. „Pravovedenie“ ,1960, Nr.4.). Tuleb märkida, et mõned uurijad muutsid vahel oma vaateid probleemile, pidades seejuures mittevajalikuks selgitada seda evolutsiooni ja toomata sisuliselt uut faktilist materjali. Nii, I. Jankovski märkis 1955.a., et „J. Varese valitsus ei püstitanud oma vahetuks ülesandeks sotsialistlike ümberkujunduste teostamist, kuigi sotsialistlik revolutsioon oli juba alanud (?)... Kuigi see valitsus ei olnud proletariaadi diktatuuri valitsus, ta soosis objektiivselt oma poliitika ja kogu tegevusega proletariaadi diktatuuri kujunemise protsessi“.**(**I. Jankovski. Revoljutsia 1940.goda v Estonii. „Kommunist Estonii“, 1955, Nr.7, str.33). 1963.aastal I.Jankovski, nagu me juba märkisime, kirjutas midagi muud. S.Zabrodskaja kinnitas 1954.a., et 1940.a. revolutsioon oli algul rahva-demokraatlik***68(***68 S.Zabrodskaja. Eestimaa Kommunistlik Partei fašistliku diktatuuri kukutamise ja nõukogude võimu taastamise ajajärgul. Tallinn, ERK, 1954, lk. 31.). aga juba viie aasta pärast ta kirjutas, et 21 juunil algas sotsialistlik revolutsioon.****69(****69 S. Kutsar- Zabrodskaja. Eestimaa Kommunistlik Partei 1940.aasta revolutsioonis. Tallinn, ERK, 1959, lk.99.). Mõnikord on sellise probleemi hinnangute muutmist raske isegi aja kulgemisest tingitud vaadete evolutsiooniga seletada. 1960.a. andis EKP partei ajaloo instituut välja kaks oma ametlikku materjali:“20.aastat Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki“ (juunis) ja „40.aastat Eesti Kommunistlikku parteid“ (detsembris). Neist esimeses märgiti õiglaselt, et J. Varese valitsus „ rahvarinde antifašistlik valitsus. Ta püstitas oma eesmärgiks eesti rahva imperialistlikust mõjusfäärist väljakiskumise, nõukogude-eesti vastastikulise abi lepingu vastutustundliku täitmise, Nõukogude Liiduga tihedate sõprussidemete sisseseadmise, Eestis fašismi likvideerimise, arendada demokraatiat poliitilises ja ühiskondlikus elus ja lühikese tähtaja jooksul saavutada rahva materiaalse heaolu ja kultuuritaseme tõus.“*70(*70 Dvatsat let Estonskoi Sovetskoi Sotsialistitseskoi Respubliki. Tallinn, 1960, st. 21-22.). Proletariaadi diktatuuri kehtestamine, sotsialistliku revolutsiooni võit seoti siin õiglaselt Nõukogude võimu väljakuulutamisega.*71.(*71 Sealsamas, lk.21-22.). Kuigi teises dokumendis, mis on antud välja vaid poole aasta möödudes, räägitakse, et „proletariaat võttis kindlalt võimu oma kätte“ 21. juunil 1940.a.*72(*72. 40 let Kommunistitseskoi partii Estonii (EKP KK juures asuva ajaloo instituudi materjalid) „Kommunist Estonii“, 1960, Nr. 12, str.42). See vaid annab tunnistust probleemi keerukusest ja suurendab selle teadusliku lahendamise tähtsust. Juhindudes püüdest anda selle küsimuse lahendamiseks oma jõupärane panus, peatume meie poolt toodud seisukohtade analüüsil. 1.Teame, et sotsialistliku revolutsiooni vahetuks peaeesmärgiks on erakapitali omanduses olevate tööriistade ja vahendite ekspropeerimine. „Võimule tulnud töölisklassi tähtsaimaks sotsiaalmajanduslikuks esimeseks ürituseks on ekspropriaatoritelt eksproprieerimine ja tootmisvahendite sotsialistlik ühiskonnastamine.“*73(*73 Osnovopoloznik nautsnogo kommunizma. Tezisõ Instituta marksisma-leninisma pri TK KPSS k 150-letiu so dnja rozdenija Karla Marksa. „Pravda“, 7 aprelja 1968.a.). Sotsialistlik revolutsioon – see on proletariaadi ja tema liitlaste massiline eraomandi likvideerimisele sihitud liikumine. Sotsialistlik revolutsioon on mõeldamatu ilma pankade ja suurte tööstuslike ettevõtete ekspropeerimise ning enamik juhtudel ka maa riigistamise loosungiteta, mille lipu all arenebki massiline revolutsiooniline liikumine. Sotsialistlik revolutsiooni seepärast nimetataksegi sotsialistlikuks, et ta peamiseks strateegiliseks ülesandeks ja tegevuse loosungiks on töö-ja tootmisvahendite sotsialiseerimine. Kuigi 21.juuni 1940.a. revolutsiooniline plahvatus oli tingitud eelkõige teiste ülesannete lahendamise hädavajadusest – fašistliku diktatuuri kukutamiseks, riigis demokraatliku korra kehtestamiseks ja antiimperialistliku välispoliitika teostamiseks. Siis olid revolutsiooni loosungiteks: „Maha sõjaprovokaatorite valitsus!“, „Rahu, tööd ja vabadust rahvale!”. Eesti Kommunistliku partei ajaleht „Rahva Hääl“ kirjutas oma 1.juuli 1940.a. numbri esikülje artiklis õiglaselt, et: „Juuni murrang...ei muutnud riigi konstitutsiooni, ega ühiskondlikku korda... Juuni murrang andis vaid töörahvale vabaduse. Seni kehtinud Eesti ühiskondlik kord säilis ja omand jäi täielikult puutumatuks. Kõik vabrikud, pangad, suured põllumajanduse ettevõtted jäid endistele omanikele. Juuni demonstratsioonidel oli rahva loosungiks sellise valitsuse loomine, kes oleks taganud rahu, töö ja vabaduse“. Tõsi, et üksikutel töötajate koosolekutel tõstatati juba revolutsiooni esimestel päevadel sotsialistliku iseloomuga loosungeid. Nii 23.juuni Vändra töötajate koosolek, arutades Varese valitsuse 22. juuni deklaratsiooni, nõudis „kõikide vabrikute, tehaste, suurtööstuse, pankade ja metsamajanduse natsionaliseerimist“*74(*74 Cm. ; Otserki istorii Kommunistitseskoi partii Estonii, II , str. 413.). Kuid need loosungid ei olnud siis veel kogu liikumise loosungid, need olid üksikute töötajate rühmade ilmsed etteruttamised ja ei saanud Kommunistliku partei ja kogu revolutsioonilise rahva poolt heaks kiidetud olla. Kogu liikumise platvormiks oli Varese valitsuse deklaratsioon ja valimiseelne Eesti Töötava rahva Liidu üleskutse, millised ei sisaldanud ekspropriaatorite eksproprieerimise eesmärke. Tõsi, Eesti Kommunistliku partei ja Varese valitsuse poolt olid võetud ette meetmed tootmise, kaubanduse ja pangaoperatsioonide kontrolli alla võtmiseks. Tavalised pangatehingud ei tohtinud ületada kuus 100 kr. ühe inimese kohta.*75.(*75Tiigi Teataja, 1940, nr. 70, art. 689.) Sisuliselt oli tootmise üle kehtestatud tööliskontroll.*76 (*76 Sm., Otserki istorii Kommunistitseski partii Estonii. II , str. 421). Kuid tööliskontroll eraomandi säilimise tingimustes – ei ole sotsialistlik, vaid ülddemokraatlik meede. Peale selle on demokraatlikus revolutsioonis võimalikud üksikud proletaarse iseloomuga aktsioonid võimalikud, kuid see ei ole veel kogu sellise liikumise sotsialistliku iseloomu tunnistuseks. „Kas siis võib eitada, -kirjutas V.I.Lenin demokraatlikest ja sotsialistlikest revolutsioonidest, - et ajaloos üksikud, selle või teise pöörde isesugused elemendid läbipõimuvad? Kas siis demokraatlike revolutsioonide ajajärk Euroopas ei tunne rida sotsialistlikke liikumisi ja sotsialistlikke katseid? Ja kas siis tulevases Euroopa sotsialistlikus revolutsioonis ei ole veel jäänud palju ja palju demokraatia mõttes ära teha?“ *77 (*77Sm. V. I. Lenin. Poln.sobr.sots., T 11, str. 74.) Kuivõrd revolutsiooniline liikumine, mis 21.juunil puhkes, ei olnud oma iseloomult sotsialistlik, vaid oli ülddemokraatlik, antifašistlik liikumine, nõnda palju ka Varese valitsus, olles selle liikumise viljaks ja organiks, ei olnud proletariaadi diktatuuri valitsuseks, aga oli antifašistlik, ülddemokraatlikuks valitsuseks. V.I.Lenin, pidades silmas inimesi, kes arvavad, et sotsialistlik revolutsioon peab toimuma kohe, ilma eelneva ülddemokraatliku pöördeta, kirjutas: „Mitte näha neid kaht erinevat, erisugust sotsiaalset sõda võivad vaid inimesed, kes pole üldsegi tuttavad poliitilise ökonoomiaga ja kogu maailma revolutsioonide ajalooga. Sulgeda ilmad selliste sõdade erisugususe ees sõnakesega „kohe“ tähendab peita pea tiiva alla ja loobuda igasugusest tegelikkuse analüüsist.“*78 (*78V.I.Lenin. Poln.sobr. sots. T., 12, str. 45.). 2.Kontseptsioon, mis lähtub sellest, et antifašistlik, Varese demokraatlik valitsus täitis objektiivselt proletariaadi diktatuuri valitsuse funktsioone, on sisuliselt meie poolt märgitud Eesti revolutsiooniliste sündmuste iseloomustuse esimese vaatepunkti erikuju. Selle eristavaks jooneks on veel üks positsioonide ülesehituses olemasolev nõrk lüli. Aga ikkagi, mida tähendab „täitis objektiivselt proletariaadi diktatuuri funktsioone?“ Tähendab, subjektiivselt ta ei andnud endale sellest aru? Kuid kas siis see on võimalik? Kas siis on võimalik selline olukord, et laia demokraatliku koalisatsiooni, majandusliku ülesehituse poolest kodanlik ühiskonna valitsus, sõltumatult oma tahtest täitis objektiivselt proletariaadi diktatuuri funktsioone, st. surus kogu kodanluse, erinevate klasside töö- ja tootmisvahendite omanike vastupanu alla? See on täiesti mõeldamatu situatsioon seetõttu, et ülddemokraatlik valitsus väljendas mitte ainult proletariaadi, vaid ka teatud kodanluse kihtide huve. See kodanlus väljendas koos töötavate klassidega oma tahte ühtsust, kuna ta samuti ei olnud huvitatud avantüristlikust välis- ja rahvavaenulikust sisepoliitikast, millist teostas välismaiste imperialistlike ringkondadega seotud Pätsi klikk. Teatud kodanluse ringkonnad kuulusid sellesse sotsiaal-poliitiliste jõudude kombinatsiooni, milline oli Varese valitsuse sotsiaalseks toeks. Mitte juhuslikult ei pöördunud Varese valitsus oma deklaratsioonis „kõigi Eesti kodanike poole – tegemata vahet nende sotsiaalsel seisundil...“ üleskutsega tema aitamiseks tema ülesannete teostamisel. Viia läbi kogu kodanluse väljatõrjumise ja allasurumise poliitikat oleks tähendanud ülddemokraatlike ürituste läbiviimise võimaluste kitsendamist. „On olemas ühtne tahe ühes- ja laialivalguv teises suhtes. Ühtsuse puudumine sotsialismi küsimustes võitluses sotsialismi eest ei välista tahte ühtsust demokraatia ja vabariigi eest võitlemise küsimustes. Seda unustada, tähendaks unustada loogilist ja ajaloolist erinevust demokraatliku ja sotsialistliku riigipöörde vahel. Seda unustada tähendaks, unustada demokraatliku riigipöörde üldrahvalikku iseloomu: kui „üldrahvalik“ on see, tähendab et on „tahte ühtsus“ nimelt niipalju, kuivõrd see riigipööre teostab üldrahvalikke nõudmisi ja vajadusi. Väljaspool demokraatiat ei saa olla juttugi proletariaadi ja maakodanluse tahte ühtsusest“.*79. (*79.V.I.Lenin. Poln. Sobr. Sots., t. 11, str.73-74.) Elanikkonna „keskkihid“, nagu seda esmakordselt näitasid 1940.a. revolutsioonilised sündmused Baltikumis, on kogu kapitalismi üldkriisi tingimustes revolutsiooni oluliseks reserviks. Suurkapital tallab oma jalge alla linna ja küla keskkihtide elulisi huve. „Seepärast, - tõdeti 1969.a. kommunistlike ja töölisparteide rahvusvahelisel Nõupidamisel – elanike keskkihtide laiad hulgad, vaatamata erimeelsustele ja vastuvõtlikkusele kodanliku ideoloogia suhtes nende ridades, esinevad oma huvide kaitseks, lülitudes võitlusse ülddemokraatlike nõudmistega. Nende ridades kasvab mõistmine töölisklassiga ühistegevusse astumise elutähtsusest“*80. (*80.Mezdunarodnoe Sovešanie kommunistitseskih i rabotsih partii. Dokumentõ i ,aterjalõ. Moskva, 5 – 17 juuni 1969, str. 307 – 308.). Nii-siis, Varese ülddemokraatlik valitsus, ei objektiivselt, ega ka subjektiivselt ei täitnud, ega saanud ka täita proletariaadi diktatuuri ülesandeid, ilma et oleks lakanud olemast laia, üldrahvaliku demokraatliku koalisatsiooni valitsus. 3.Konseptsioon, mis lähtub sellest, et 1940.a. revolutsioon oli täiesti algusest sotsialistlik, kuid Varese valitsus ei olnud töölisklassi diktatuuri valitsuseks, vaid oli antifašistliku, demokraatliku koalisatsiooni organiks, erinedes kahest eelpool toodud positsioonist, määrab Varese valitsuse iseloomu õieti kindlaks. Kuid see on järjekindlusetu siis teostatud revolutsiooni iseloomu määratlemisel. Igasugune revolutsiooniline valitsus on sellise revolutsioonilise liikumise organ, milline aitas sellise valitsuse võimule. Kui valitsus on antifašistlik, demokraatlik, ega ei ole oma iseloomult proletaarne või sotsialistlik, siis sellest tulenevalt, ka revolutsiooniline liikumine, mis selle valitsuse sünnitas, on antifašistlik, demokraatlik, ega mitte sotsialistlik. Kuid, võib-olla algas sotsialistlik revolutsioon kohe peale antifašistliku, demokraatliku valitsuse moodustamist? Vahest algas peale selle valitsuse moodustamisega demokraatliku revolutsiooni üleminek sotsialistlikuks revolutsiooniks? Nimelt see vaade, mis on toodud välja V.E.Tsirkini poolt, kutsutud seda vasturääkivust kinnitama, milline tuleb esile teoorias, mis kinnitab mittesotsialistliku, ülddemokraatliku valitsuse ja sotsialistliku revolutsiooni üheaegset eksisteerimist. „...Vastupidiselt V.A.Rjanzini arvamusele, mis loeb, et „demokraatliku revolutsiooni sotsialistlikuks revolutsiooniks ülemineku protsess algas peale valimisi“ 14-15 juli 1940.a.-*81(V.Rjanzin.Sotsialistitseskaja revoljutsia 1940 goda v Estonii i preobrazovanie Gosudarstvennoi dumõ Estonii v Verhovnõi Sovet Estonskoi SSR. „Pravovedenie“. 1960.Nr.4, str. 122.) – kirjutab V.E. Tsirkin, - meie arvates, on selline ülekasvamine (ja sellele vastav sotsialistliku revolutsiooni protsess) poliitilises valdkonnas, s.t. proletariaadi diktatuuri järkjärgulise ja rahumeelse kehtestamise protsess, algas rahvavalitsuste moodustamise hetkest.*82(*82 V. E. Tsirkin. Perehodnõe gosudarstvennõe formõ (formõ kosudarstva, perehodnovo k sotsialistitseskomu tipu). Uts. Trudõ Sverdlovskogo jurid-in-ta. T. VII, Seria „Obši teoria gosudarstva i gosudarstvennoe pravo“. Sverdlovsk, 1963, str. 268; Ego ze. Formõ gosudarstva, perehodnogo k sotsialistitseskomu tipu. M., 1966, str. 118.).Siin on äärmisel juhul tulnud ilmsiks demokraatliku revolutsiooni tunnistamise fakt ja see on samm edasi, toimunud sündmuste sisu mõistmisel. Muidugi, demokraatlik revolutsioon on sotsialistlikuks revolutsiooniks masside kaasamise vahendiks. V. I. Lenin kirjutas, et „demokraatlikust revolutsioonist me nüüd alustame üleminekut ja just meile jõuga sobival määral, teadliku ja organiseeritud proletariaadi jõuga, alustame üleminekut sotsialistlikule revolutsioonile. Me seisame vahetpidamatu revolutsiooni eest. Me ei peatu poolel teel. Kui me praegu ja viivitamatult ei luba igasuguseid „sotsialiseerimisi“, siis vaid sellepärast, et me teame selle ülesande tegelikke tingimusi ...*83. (*83V.I.Lenin. Poln.sobr. sots. T. 11, str. 222.). Kuid veel enne, kui minna üle sotsialistlikule revolutsioonile, on vaja lahendada demokraatliku revolutsiooni põhiülesanded, läbides need „poolel teel“. „Praeguse revolutsiooni täielik võit, kirjutas V. I. Lenin 1905.aastal, - saab demokraatliku riigipöörde lõpuks ja otsustava võitluse alguseks sotsialistliku riigipöörde teostamiseks. Kaasaegse talurahva nõudmiste teostamine, reaktsiooni täielik purustamine, demokraatliku vabariigi kättevõitmine ... saab proletariaadi käesoleva võitluse alguseks sotsialismi eest. Mida täielikumaks saab demokraatlik riigipööre, seda kiiremini, laiemalt, puhtamalt, otsustavamalt areneb välja see uus võitlus“*84. (*84.Tam ze. str.120-121.) Antifašistliku, demokraatliku revolutsiooni täielik võit Eestis ei puutu Varese valitsuse moodustamise hetke, vaid Riigivolikogu valimiste lõppemise hetke. Nimelt selleks ajaks olid demokraatliku revolutsiooni ülesanded põhiliselt lahendatud ja sellest ajast algas peale demokraatliku revolutsiooni üleminek sotsialistlikuks. 14-15 juulil toimusid valimised, 17-18 juulil algasid uute loosungite all töötajate massilised demonstratsioonid: „Elagu Nõukogude Eesti!“. 18 juuli 1940.a. ajaleht „Rahva Hääl“ kirjutas: „17. juuli demonstratsioonid, millised oma mastaabilt ületasid isegi suured valimiseelsed miitingud, mis tõid välja uue poliitilise loosungina nõudmised – luua töötajate Nõukogud ja muuta Eesti Vabariik Nõukogude Liidu liiduvabariigiks. Seda loosungit põhjendati sellega, et kui juba tõsiselt teha lõpp ekspluaatorlikule korrale ja et töötajate võit oleks kindel, siis töötajad ei saa jääda kodanliku riigi piiridesse, kuna see riik, nii liberaalne kui see ka ei ole, jääb ikkagi vaid reaktsiooni tõusmise astmeks“. 4.Mis puutub Eesti 1940.aasta revolutsiooni algetapi, kui kodanlik-demokraatliku revolutsiooni hinnangusse, siis see on toodud Eesti pinnale mehaaniliselt üle Venemaa kodanlik-demokraatliku revolutsiooni sotsialistlikuks ülemineku kogemusest. Kodanlik-demokraatliku revolutsiooni põhiline suundumus on antifeodaalne, sunnismaisuse vastane. Vene tsarism kehastas endas feodaal-politseilist mõisnike korda, milline lebas kapitalistlike suhete arengu teel. Seepärast oli Vene tsarism põhiliseks objektiks, mille vastu oli suunatud Venemaal kodanlik-demokraatlik revolutsioon. Pätsi diktatuur oli 1940.aastal Eestis monopolistliku kapitali ja küla kodanluse-kulakluse kantsiks. Eestis ei olnud mõisnike maavaldusi, nende likvideerimise ülesanne, saksa parunite maaomandi likvideerimine oli viidud lõpule eesti kodanluse poolt juba 1920.aastal. Kodanlik-demokraatlikus revolutsioonis mängib olulist rolli küla väikekodanlus. Selline revolutsioon toimub tavaliselt valdavalt põllumajanduslikus riigis. 1940.a. Eesti oli selles mõttes teistsugune. See omas külladki suurearvulist proletariaati, milline oli revolutsiooni peamiseks liikumapanevaks jõuks. Eesti maakodanlus ei mänginud siin seda rolli, millist mängis kodanluse klass Vene veebruari revolutsioonil 1917.a. Seepärast 1940.a. juunirevolutsioon ei olnud antifeodaalne, sunnismaisuse vastane ega ka kodanlik demokraatlik revolutsioon, mis kehtestab kodanlik-demokraatliku korra, mis kukutas mõisnike võimu ja sunnismaisuse jäänused ja mis andis ruumi kodanlike ühiskonnasuhete, eelkõige tootmissuhetele, vaid teist sugu revolutsioon. Ta oli demokraatlik, antifašistlik ja antiimperialistlik revolutsioon. Sellele vastavalt võim, mille see revolutsioon sünnitas, ei olnud pärisorjusevastane proletariaadi ja talurahva diktatuur, nagu see võis olla Venemaal, aga avaram – antifašistlik, demokraatlik koalitsioon, milles otsustavat rolli mängis proletariaat, aga selle lähema liitlasena – töötav talurahvas ja progressiivne intelligents. See oli demokraatliku, antifašistliku ja antiimperialistliku rinde valitsuse võim, millist toetas kogu rahva rõhuv enamus. 5. 1940.aasta Eesti revolutsiooni arenemise iseloomu ja põhiliste etappide erinevate vaatepunktide kriitilise analüüsi protsessis me juba põhjendasime oma hinnanguid nendes küsimustes. Jääb vaid üle teostatud analüüsist teha mõningad üldised kokkuvõtted. 21.juuni 1940.aasta – päeval, kui Tallinnas ja teistes vabariigi linnades toimusid massilised demonstratsioonid, mis lõppesid päeva lõpuks demokraatliku, antifašistliku valitsuse moodustamisega, - Eestis algas demokraatlik antifašistlik revolutsioon, mille eesmärgiks oli, et Eesti viiks ellu demokraatlikku välis- ja sisepoliitikat ning seni veel ei puutunud eesti kodanliku ühiskonna majanduslikke aluseid. „...Demokraatlik riigipööre ei ole mitte sugugi sotsialistlik ... see „huvitab“ mitte ainult varakaid .. selle sügavaimad juured asuvad tervikuna kogu kodanliku ühiskonna vältimatutes vajadustes ning tarvidustes... *85(*85 Tam ze, str. 27.) Perioodil, mis algas 21.juunist kuni 14-15 juulini olid demokraatliku revolutsiooni eesmärgid täidetud: maal oli kehtestatud demokraatlik re~iim, kuid oli säilinud kapitalistlik omand töö- ja tootmisvahenditele, põhjalikult oli muutunud Eesti välispoliitika, hakates ausalt ja kohusetundlikult täitma endapeale rahvusvahelisi kokkulepetega võetud kohustusi ja loobus otsustavalt riskantsetest välispoliitilistest avantüüridest. Tähtsamateks Eesti demokraatliku ja sotsialistliku revolutsiooni joonteks ja iseärasusteks olid: 1)Eesti demokraatlik revolutsioon oli selgelt väljendatult antifašistliku ja antiimperialistliku suunaga. 2)Vaatamata sellele, et Eesti Kommunistlik partei asus kuni demokraatliku riigipöördeni rasketes põrandaalustes tingimustes, oli nõrgendatud repressioonidega ja selles oli üldse 133 kommunisti, kellest kolm olid vangis,*86(*Siin ei ole arvesse võetud neid Eesti Kommunistliku partei liikmeid, kes ei olnud juunis 1940.a. Eestis (olid NSVL, Prantsusmaal ja Skandinaavias - endised Hispaania interbrigaadide võitlejad) Sm.; O. Kuuli. A. Rezev. Rastanovka sil Kompartii pered revoljutsii 1940.a.“Kommunist Estonii“, 1965, Nr.5, str. 10-19.), tänu oma organiseeritusele, autoriteedile, strateegia õigsusele, partei kaadrite taktikale ja asetusele, suutis juhtida seda revolutsiooni ja suunata selle arengut. ((KL rasv)) 3)Antifašistlik, demokraatlik revolutsioon toetus erinevate sotsiaalsete gruppide ja erineva sotsiaalse seisundiga eesti rahva rõhuvale enamusele. Selle laia rahva koalisatsiooni liikuma paneva otsustavaks jõuks oli Eesti töölisklass. Töölisklassi juhtiva rolli jõuga, milline ajutiselt jagas võimu teiste klassidega ja toetus oma peamisele liitlasele – kehvikutele, kuid demokraatliku intelligentsi roll oli hulga suurem, kui varasematel aegadel*87.(*Cmt.: V.E. Tsirkin. Formõ gosudarstva, perehodnogo k sotsialistitseskomu tipu, str. 120.) Eesti, aga samuti Läti ja Leedu ajalooline kogemus kinnitas esmakordselt intelligentsi kasvavat rolli kaasaegsetes tingimustes toimuvates demokraatlikes ja sotsialistlikes revolutsioonides. „Meie ajajärgul, - räägitakse 1969.aasta rahvusvahelise kommunistlike ja töölisparteide Nõupidamise Põhidokumendis, - ... intelligents täidab üha enam ja enam palgatööliste ridasid. Selle sotsiaalsed huvid põimuvad töölisklassi huvidega, selle loomingulised püüdlused põrkuvad peremeeste-monopolistide huvidega, kelle jaoks on kasumlikus ülim nõue. Kuigi intelligentsi erinevate gruppide asendi tõttu on olemas nende vahel sisuline erinevus, astub selle üha suurem hulk konflikti monopolide ja valitsuste imperialistliku poliitikaga. Kodanliku ideoloogia kriis ja sotsialismi kütkestav jõud soodustab intelligentsi asumist antiimperialistliku võitluse teele. Vaimse ja füüsilise töö tegijate liit saab üha olulisemaks jõuks võitluses rahu, demokraatia ja sotsiaalse progressi eest, tootmise, kultuuri ja informatsiooni käitlevate asutuste üle kontrolli kehtestamises, et arendada haridust rahva huvides“.*88(*88.Mezdunarodnoe sovesanie kommunistitseskih i rabotsih partii. Dokumendid ja materjalid, Moskva, 5-17 juuni 1969 a., str. 308.) 4)Laia demokraatliku Rahva rinde moodustamise tulemusel osutus valitsev fašistlik imperialistlik kodanluse tipp riigis isoleerituks ja paralüseerituks, aga tänu Nõukogude Liidu otsustavale positsioonile algava teise maailmasõja tingimustes, milles selle potentsiaalsed imperialistlikud liitlased Saksamaa ja Inglismaa olid tõmmatud teineteise vastasesse võitlusse, osutus isoleerituks ka rahvusvahelisel areenil. 5)Nõukogude Liit ei sekkunud Eesti siseasjadesse. Kuid ta ei jäänud osavõtmatuks riigis toimuvate revolutsiooniliste sündmuste suhtes. Nõukogude valitsuse Noot, mis paljastas Eesti kodanliku valitsuse silmakirjalikust, provokatiivset ja riskantset välispoliitikat, osutas suurt revolutsioonilist mõju töörahva massidele. Nõukogude garnisonide olemasolu reas Eesti punktides oli kainestav, tagasihoidev faktor sisse- ja välisreaktsiooni suhtes, avaldas kaasmõju demokraatliku revolutsiooni kodusõjata ja välisinterventsiooni sekkumiseta läbiviimisele. 6)Tänu erandlikult soodsatele sise- ja välistingimustele teostus demokraatlik revolutsioon rahulikes vormides, kasutades kodanlikku konstitutsiooni ja sellega kehtestatud presidendi ja valitsusvõimu instituute. Selle revolutsiooni põhiliseks hoovaks oli seaduslikult formeeritud, konstitutsioonist kinni pidades, demokraatlik valitsus, milles mängis suurt rolli progressiivne demokraatlik intelligents ja mille juhtimist teostas Kommunistlik partei. ((KL rasv.)) 7)Demokraatliku revolutsiooni protsessis säilis Eestis põhilises osas endine riigiorganite süsteem ja vana seadusandlus. Riigiaparaat oli puhastatud reaktsioonilistest elementidest ja uuendatud värskete revolutsiooniliste jõudude juurdevooluga. Vanu seadusi kasutati efektiivselt uue demokraatliku võimu poolt, hädavajalikel juhtudel tehti nendesse seadustesse aja vaimule vastavaid parandusi. 8)Demokraatlik revolutsioon täitis oma põhiülesanded rekordilise tähtaja jooksul – vähema kui kuu. II Riigivolikogu valimised 14-15 juulil 1940.a. olid oluliseks murranguliseks hetkeks: nad ennustasid ette demokraatliku revolutsiooni lõpu ja sotsialistliku revolutsiooni alguse. Kohe peale valimisi toimus demokraatliku revolutsiooni üleminek sotsialistlikuks revolutsiooniks: töötajate massid tõid esmakordselt välja sotsialistlikud loosungid, milles nõuti edasisi sotsiaalseid muudatusi mis puudutasid Eesti ühiskonna ja riigi majandusliku ning poliitilise aluse põhjapanevaid muudatusi. Massid nõudsid Eestis Nõukogude võimu kehtestamist. Hääletamine 14-15 juuli Riigivolikogu valimistel oli tähtsaimaks masside osalemise vormiks demokraatliku revolutsiooni lõpetamisel. 9)Uus valitud Riigivolikogu oli eesti tööliste ja talupoegade põhiliseks sotsialistliku revolutsiooni vahendiks. Ta oli kutsutud masside poolt ühiskonnas põhjalike muudatuste läbiviimiseks, teostama sotsialistlikku revolutsiooni ja tuli selle ülesandega edukalt toime, aga selle käigus muutusid tema otsused põhjalikult, kuigi jäi nende muudatuste tegemise ajal ise koosseisult muutumatuks. 10)Demokraatliku revolutsiooni üleminek sotsialistlikuks revolutsiooniks toimus Eestis rekordiliselt lühikese aja jooksul – 5 päevaga. Klassijõudude ümbergrupeerumine oli teostatud erakordselt kiiresti ja pea valutult. „Miks ei ole demokraatliku võitluse ja sotsialistliku võitluse tingimused ühesugused? – kirjutas V.I.Lenin. – Sellepärast, et töölistel on vältimatult erinevad liitlased ühes ja teises võitluses“.*89 (*89 V.I.Lenin. Poln.sobr.sots., t. 12, str.44.) Teises oma töös V.I.Lenin rõhutas: „On väär ajada segamini demokraatliku ja sotsialistliku revolutsiooni ülesandeid ja tingimusi, millised on erisugused, kordame, ka iseloomu poolest, ja sellest osavõtvate sotsiaalsete jõudude koosseisult.“.*90(90*V.I.Lenin. Poln, sobr. Sots. ,t..11, str. 284.).Demokraatliku revolutsiooni sotsialistlikuks revolutsiooniks ülemineku protsess on hädavajalik revolutsiooniliste jõudude ümbergrupeerumiseks. Omal ajal valitsev eesti kodanlus likvideeris riigis mitmepartei süsteemi. Sisuliselt ainuke fašistlik kodanlik partei – Kaitseliit oli Varese valitsuse poolt saadetud laiali. Selle tulemusena oli kodanlus jäänud ilma oma iseseisvaks poliitiliseks tegevuseks vajalikust elementaarsest organisatsioonilisest vormist ja ei suutnud osutada efektiivset vastupanu riigi üleminekul sotsialistlikeks muudatusteks. 11)21.juulil Riigivolikogus vastuvõetud deklaratsiooniga riigivõimust, mis kuulutas välja Nõukogude võimu kogu vabariigi territooriumil ja mis kuulutas Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, lõppes Eestis sotsialistlik revolutsioon. 25.augustil 1940.a. Nõukogude Eesti konstitutsiooni vastu võtmisega, enda ümbernimetamisega ajutiseks Ülemnõukoguks, esimese Ülemnõukogu Presiidiumi valimisega ja Eesti NSV esimese Rahvakomissaride Nõukogu moodustamisega lõpetas Riigivolikogu poliitilises valdkonnas sotsialistliku revolutsiooni võidu seadusandliku kindlustamise ning juriidilise vormistamise. Sotsialistliku revolutsiooni käigus oli viidud lõpule ka kõik eelnenud demokraatliku revolutsiooni ülesanded. Sellisel moel, rea soodsalt mõjuvate faktorite mõjul, viidi Eestis lühikese aja jooksul läbi suurimad revolutsioonilised muudatused, milliseid ei olnud senini näinud maailma revolutsioonilise liikumise ajalugu. Sisukord. 1.Peatükk. Konstitutsioonilise arengu põhietapid Kodanlikus Eestis. 2.Peatükk.Konstitutsiooniliste asutiste „rahvaesinduste“ kriis kodanlikus Eestis. 3.Peatükk. Eesti kodanluse poolt demokraatlikest valimistest loobumine, kui konstitutsioonilise seadusandluse kriisi ilming. 4.Kodanliku konstitutsiooni kasutamine Eestis 1940.a. revolutsioonilisel nõukogude riikluse taasloomisel. 5.Eesti 1940.a revolutsiooni arengu iseloom ja põhietapid. *** Valentin Anatolevits Rjanzin. Toimetaja G.J.Panova. Tiraaz 775. Leningrad 10.12.05.VKL. ***** Minu arvamus: kogu eelnev tõestab, et Eesti ei olnud vaimselt ja füüsiliselt valmis ülekaaluka vastasega võitlemiseks, aga eelkõige vaimselt-moraalselt. Kahjuks pole praegune olukord parem. Looduses tuntakse selgroogseid ja koorikloomi. Esimesed vahetavad karva või nahka, teised aga kesta ning on ülemineku perioodil väliste kallaletungide eest eriti ohustatud ja kaitsetud, sest neil puudub sisemine tugi ja kindlus. Esimesi peetakse arengutasemelt kõrgemateks, teisi alamateks. Soomlaste vaprust ei unusta (st. argielus isegi tunnustab) Loode-Venemaa venelane kunagi, kuid eestlaste omast ta pole miskit kuulnud (soomlast ta fašistiga ei võrdle, kuid eestlastest ja mõnest teisest rahvusest on venemaal (ja kahjuks on sellest osa ka välismaale lekitatud) selline imid~ loodud.). (Minu isiklik kogemus. K. L.). Seda, miks antud teema u. kolmkümmend aastat hiljem üles võeti, ei tea. Vist näpuharjutuseks. Lisad on toodud terminite täpsustamise eesmärgil. Kuna EV esimesed põhiseadused loodi ja neid täideti inimeste poolt, kes olid oma teadmised saanud allpool allikana kasutatud teatmikest, siis tõin sealt ka mõisted. Eesti 1933.a. entsüklopeedias toodud terminid vastavad tolleaegsetele ja enamuses ka praegustele lääne sarnastes entsüklopeediates toodud sõnastusele. Nõukogude aegsed aga jagunevad enne II Maailmasõja eelseteks ja hilisemateks, millistest viimased on 98% ühekülgsed, e, tendentslikud. Mõisteid (ka seadusi) käsitletakse, hinnatakse kommunistliku partei põhikirja ja programmi, teeside, eesmärkide valguses, mitte õigusfilosoofilisest vaatevinklist. KL. Lisad. Demokraatia  (1898.a. entsüklopeediast @>:E0CA--D@>= 19 kd.) Demokraatia  Sõna D. Kreekakeelsest sõnast ((kreekakeelsed sõnad, millised jäävad ära toomata))  milline tähendab rahva võimu. Sellega tähistatakse: 1)riigikorraldust, millises võim kuulub rahvale, või kus rahva huvid seisavad esiplaanil; 2)rahvamassi, kui ta on oma huvide ühtsust tunnetades või muudes tingimustes on juba ühinenud klassiks, kes peab võitlust ülemvõimu või omaks kasuks tehtavate reformide saavutamiseks. Aristoteles klassifitseeris oma teoses („Poliitika“) riigid kahe tunnuse järgi: 1)võimu subjekti ja 2)tema tegevuse suunitluse järgi. Monarhiates kuulub võim ühele isikule, aristokraatiates – mitmetele, aga lihtsalt polis“ites – paljudele. Kui võim lakkab ühistes huvides tegutsemast ning hakkab juhinduma omakasupüüdlikest eesmärkidest, siis õiged valitsemise vormid muutuvad mitteõigeteks – türanniaks, oligarhiaks ja demokraatiaks või ohlokraatiaks. Hiljem jäi D mõistesse Aristotelese polis ja selle väärandunud vorm sai – ohlokraatia nime. Sellisena see mõiste, milline vastas täielikult tegelikkusele, läks vana- ja keskaegsesse kirjandusse. Vaid Polibial ja Cicerol ilmus veel riigikorralduse segavorm, millise näidiseks peeti Rooma riiki. Uue ajaloo piiril (n. Makiavelli) langes valitsuse poolt järgitava eesmärgi põhine klassifitseerimise printsiip kõva kriitika alla ning riigikorralduse esinduslike vormide arengul ning D printsiibi uue mõistmise valguses, jäeti täiesti kõrvale. Vana Kreeka demokraatiates (neist tüüpilisemad olid Ateena) iga vaba kodanik, kes sai täisealiseks, omas õigust aktiivselt osaleda ühiskondlike asjade arutamisel. Neist igaüks võis olla valitud mingisse ühiskondlikku administratiivsesse-, kohtu- või sõjaväelisse ametisse. Kohut peeti avalikult. Demokraatiat mõisteti siis iga vaba kodaniku õiguses osaleda juhtimises, kuid mitte isikliku vabadusena. Riigi võim vabade isikute ja nende omandi üle oli küllaltki suur, aga isiklik vabadus (kaasaegses mõttes) üpris piiratud. D ei mõeldud võrdõiguslikkusena ja seda rikuti täiesti orjusega, ning isegi vabade kodanike hulgas eksisteeris oluline jaotamine seisustesse (Ateena jaotati eupatriitideks, effeetideks jne.). Hiljem selline jaotus kaob, kuid asendub varandusliku seisuse järgi jaotamisega, millisel ei olnud mitte ainult majanduslik tähtsus vaid ka juriidiline iseloom (Soloni ((?))seadusandluses), mis viis vahe tegemisele riigi-õigustes ning –kohustustes. Tihti kasutasid alama klasside kõrgemate vastast võitlust ära üksikud isikud, kellel õnnestus alamklasside toetusel saavutada ainuisikuline võim (vt. Türann)). Sellisel viisil me näeme juba vanas Kreekas päritolult demokraatlikke monarhiate näiteid selle suunitluse poolest, kuid mitte organisatoorselt. D ajalugu Roomas oli küllaltki sarnane selle ajaloole Kreekas. Alguses me näeme nagu Kreekaski, kuninga võimu, millise kõrval seisab: 1) senat, 2)rahvas, kes on kogunenud kuuriatena (vt. Komiitsid). Kuid see ei olnud veel demokraatia muistses ega ka sõna kaasaegses mõttes. Iidses sellepärast, et võim kuulus ikkagi ühele isikule, kaasaegses mõttes – sest kuuriate komiitsides osalesid vaid valitsevate perekondade vanemad. Võimu laiendada püüdvad kuningad toetusid pleebsile, kuid võitlus lõppes tavaliselt nende kaotusega ning puhtalt aristokraatliku vabariigi kehtestamisega. Kuid pleebs võitles vähehaaval enesele välja ühe õiguse teise järel, nii tsiviil kui kriminaalõiguses aga ka poliitilises sfääris (vt .Plebei). Kui plebeid hakkasid pääsema preestrite ametikohtadele, kadus ka seisuslik erinevus ja Rooma muutus D selle sõna iidses mõttes. Seisusliku eraldatuse asemele ilmub majanduslik vahe, mis viib tseesarismi (vt.) võidule, toetudes proletariaadile, demokraatlikule (või Polibia järgi - segavõimule) oma poliitilistelt vormidelt, kuid elanike vaeste klassidele huvidele otsustavalt vaenulikule vabariigile. Keskajal ilmuvad ajaloos esiplaanile uued rahvad. Slaavi hõimude juures lahendatakse ühiskondlikke asju vetsel (vt). Kõige eredamalt paistis vene slaavlaste juures silma Novgorodi Vetse korraldus. Riigivõimu organiseerimisele oli küllaltki järjepidevalt võetud aluseks demokraatlik alge – vahest isegi järjepidevamalt kui Kreeka demokraatiates, kuigi pärisorjus ja seisustesse jaotamine eksisteeris, kuid need ei mänginud nii olulist rolli. Saksa hõimude juures oli demokraatlik alge vähem märgatava tähtsusega. Saksa riigid (civitates) ise lahendasid kõik neid puudutavad küsimused täisõiguslike kodanike koosolekutel, kus valiti hertsogid (väepealikud) ja kuningad, kelle võim oli alguses küllaltki nõrk. Algselt demokraatlikud rahvakoosolekud muutusid vähehaaval eranditult aristokraatlikeks kogudeks (vt. Witenagemot, Rahvakogud, Märtsi ja Mai polja ((kokkutulekud)), milliseid peeti paralleelselt feodaalse poliitilise asjaajamisega. Demokraatlike printsiipide uue arengu algeks (sõna tänapäevases mõttes) ilmusid kogu Lääne Euroopas oma tööstuse ja kaubandusega tegelevate elanikega linnad, kuigi ka siin tõugatu tõeline D (popolo minuto Itaalias jne.) patriitside (popolo grasso Itaalias jne.) poolt tagaplaanile. Kuningad leidsid linnlastelt tuge oma võitlusel feodaalismiga, kuid kui aadelkonna poliitiline tähtsus oli murtud, muutus kuningavõim vähehaaval absoluutseks ja ütles lahti liidust ühiskonna demokraatlike elementidega ning hakkas toetama vaimulike ning kõrgkihi sotsiaalseid privileege. Nimelt sel ajal loobutakse õigus- ja poliitilistes teadustes aristotelikust riigivormide klassifitseerimisest, kui olukorrale täiesti mittevastavast. Selle asemel ilmub jaotamine võimu allika ning valitsevate isikute õiguste järgi – piiramatu võimuga monarhiateks, piiratud võimuga monarhiateks ja vabariikideks. Mõiste demokraatia kui riigivormi asemele ilmub mõiste demokraatlikest (aristokraatlike vastandina) ideedest ja algetest, millistele võib olla rajatud igasugune riigivorm. Samamoodi võib rääkida aristokraatlikust vabariigist või demokraatlikust monarhiast nagu ka vastupidi. Vaatamata aristokraatlike ja piiramatu võimuga monarhiate ülevõimule demokraatlikud ideed ei hääbunud. Isegi vastupidi. XVIII saj jooksul need levisid ulatuslikult ja said enammõistetavateks linnakodanike või siis nn kolmanda seisuse hulgas. Nende ideede üheks julgemaks väljendajaks oli J-J Russeau (vt), kes pani soovitatava riigikorra aluseks kõigi kodanike täieliku võrdsuse. Ta eelistas samuti vahetut demokraatiat, milline eksisteeris antiikajal. Üldse, nn XVIII saj filosoofia maailmas olid tugevad demokraatia tendentsid, millised suhtusid negatiivselt mitte ainult absoluutsetesse monarhiatesse, millised toetavad aristokraatide privileege, kui ka tollastesse vabariikidesse (Šveits, Madalmaad, Veneetsia, Genua), millistes võim kuulus kõrgematele seisustele ega mitte kogu rahvale. Esmakordselt teostusid demokraatlikud püüdlused Põhja-Ameerikas, milline oli asustatud religioossete ja poliitiliste emigrantidega Inglismaalt, kus XVII saj. hoogustus demokraatlik liikumine (vt. Revolutsioon Inglismaal. Independetid. Levellerid) ja inglise kolooniat juhiti seal algusest peale demokraatlikult. Kukutanud Inglismaa võimu, sai neist, selle sõna kaasaegses mõttes, suure demokraatliku vabariigi esimene eeskuju ja seejuures esinduslikuks D, mitte vahetuks demokraatiaks, nagu Ateena või Rooma. Kuni 1865.a. ((Ühendriikide)) Lõuna osariikides eksisteeriv orjus oli järsuks ebakõlaks, milline rikkus mitte ainult nende osariikide, kui ka kogu liidu demokraatlikku iseloomu. Euroopas algas demokraatlike suundade elluviimine Prantsuse revolutsiooniga (vt. Prantsuse revolutsioon. 1789.a. Juhend. Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon). Sel ajajärgul oli selle kandjaks „kolmas seisus“ või kodanlus. Nüüd kuulub kõigis Lääne –Euroopa riikides kogu või oluline osa riigi ülemvõimust rahvale ((Seda öeldakse 1896.a.!!!)) ja see rahva võim kombineeritakse erineval viisil monarhide päritava võimuga. Rahvas teostab oma võimu kõrgema seadusandliku korpuse, parlamendi, või ühe selle Koja valimise kaudu. Sellele korpusele, enamikus konstitutsioonilistes riikides (silmapaistva erandi moodustab Saksamaa), kuulub täitevõimu üle teostatava kontrolli õigus (vt. Parlamentarism). Vabariikides valiti peale selle ka täitevvõimu juht rahva poolt, kuigi tavaliselt kaudsete valimiste teel (nn. Ameerika Ühendriikides valivad presidendi spetsiaalsed valijamehed. Prantsusmaal aga parlamendi mõlemad kojad, Šveitsis Liidunõukogu esimees, kelle roll on mingil määral sarnane vabariigi presidendile, valitakse samuti Liidukogu mõlema koja poolt). Ministrid, kelle kaudu president juhib vabariikides või monarh konstitutsioonilistes monarhiates, nimetatakse de jure (erandiks Šveits) ametisse täitevvõimu pea poolt. Mõned alamate ametikohtade ametnikud (näit. rahukohtunikud) võivad olla valitud rahva poolt, otse või vahetult isegi piiramatute monarhiate puhul. Rahva osalus riigi seadusandlikus tegevuses Šveits Liidus selle kantonites kajastub veel referendumi (vt) vormis, st mõnede seadusandliku korpuse poolt vastu võetud seaduste üldrahvaliku hääletamise teel. Selles on Šveits mingil määral sarnane iidsetele vahetutele demokraatiatele. Mis aga puudutab valimisõigust, siis see ei ole mitte alati demokraatlik. Õigus omada oma esindajaid seadusandlikus korpuses võib kuuluda ühiskonna kindlaksmääratud klassidele, mitte proportsionaalselt hääletajate arvule, vaid teatud, seadusega kindlaks määratud proportsioonis (Austria). See võib olla piiratud või asuda kindlaksmääratud vahekorras varandusliku tsensusega (Inglismaa, Preisimaa jne). Paljudes riikides kõrgemad klassid, peale Alamkoja liikmete valimistest osalemist, omavad oma erandlikku organina Ülemkoda (vt.). Demokraatlik alge valitseb tervikuna valimisõiguses vaid siis, kui see on üleüldine (suffrage universel). Selline on see Saksa Keiserriigis, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Püüdu saavutada suffrage universel on märgata teistes riikides. Belgias saavutasid töölised selle vastuvõtmise (ebaolulise piiranguga) 1893.a. streigiga. Seda toetasid 1891-1892.a. tänapäeval ((1896.a.KL)) Inglise valitsuse juhtkohal asuvad isikud. Austria ja Saksa demokraatlikud elemendid nõuavad järjekindlalt selle sisseviimist viimases– ,kohalikes linnade ja kogukondade seimide, aga esimeses järjekorras - seadusandlike kogude liikmete valimiseks. Tsiviilõiguse demokratiseerimine väljendub nende ebavõrdsuste järkjärgulistes tasandamistes, millised eksisteerisid endistel aegadel erinevate seisuste inimeste vahel kinnisvara omamise-, kauplemise-, teatud käsitööga tegelemise -õiguses ja veel varem abieluõiguses jne. Kriminaal- ja protsessiõiguses kadusid Lääne Euroopas seisuste vahelised erinevused, peaaegu täielikult, juba ammu. Rahandusõiguses on ühiskonna klassid võrdsustatud de jure, nõnda nagu andameid ja makse makstakse nüüd kõikjal teatud vara, tulu või tegevusõiguse pealt. Kuid de fakto maksavad peaaegu kõikjal alamad klassid suhteliselt rohkem makse kui kõrgemad klassid (vt Kaudsed maksud). Sõja õiguses on XIX saj jooksul viidud demokraatlikus vaimus läbi samuti suured reformid. Peaaegu kõikjal on viidud sisse üleüldine sõjaväekohustus, milline on piiratud, muide, mõningate soodustustega hariduse põhjal, st (faktiliselt) jõukate klasside kasuks. Riikides, kus ei ole üleüldist sõjaväeteenistuse kohustust (Inglismaa, Ameerika Ühendriigid) de jure, valitseb selles suhtes veelgi suurem võrdõiguslikkus, kuigi de fakto paneb värbamissüsteem kogu sõjaväeteenistuse täitmise raskuse rahva alamatele klassidele. Peale kõikide võrdsuse seaduse ees seisneb uue aja D erinevus Kreeka ja Rooma demokraatiatest võimalikult suure isikliku vabaduse poolest, millise all mõistetakse sõna-, südametunnistuse, liikumisevabadust jne. Kõigis püüetes muuta kõik riigivõimu teostamise osalisteks - vanaaja ja kaasaja demokratism ühtib, kuigi uuemal ajal viiakse seda järjekindlamalt ellu (arvestamata orjadeks ja vabadeks jaotamist) ja peale selle, teeb selle osalemise eelistatult esinduslikuks ja mittevahetuks. Demokraatlike algete võidukäigul avalikus õiguses, keskendub võitlus üha enam majanduslikule alusele. Demokraatiaks hakatakse nimetama mitte kolmandat seisust, vaid proletariaati. Eriti järsult on rõhutatud saksa proletariaadi nõudmistes majanduslik moment, kes, muide, nimetavad ennast juba mitte demokraatideks, vaid Sotsiaal-demokraatideks (vt.). Kirjandus: $NAB5;L 2C.C;0=6L1 «@0640=A:0O >1I8=0 0=B8G=>2> <8@0» (!1.,1867); Erskine May,  Democracy in Europe (2 v. Edinburg., 1887.a.) >AB><0@>2L, «!525@=>-@CAA:8O =0@>4=>?@02AB20»(3 874.!1); !5@3J528GL,»5G5 8 :=O7L»*2 874. !1. 1893); LOG0=J, «#G0AB85 =0@>40 2 C?@02;5=88 C 4@52=KEL A;02O=L»; Cherbuliez,  De la democratie en Suisse (II ., 1843); 40<A 8 >=8=35<L, «)259F0@8O» (!1., 1860); ">:28;L «5<>:@0B8O 2 <5@8:5» (!1., 186); Holst,  Verfassung u. Demokratie d. Verein. Staaten (NAA5;L4., 1873); @09AL, «<5@8:0=A:0O @5A?C1;8:0» (., 1890). Allikas: Ensükl. Sõnastik Broc. Efron 19. kd. Lk.368-371 1896.a. *** Faaism - Itaalias vallandunud rahvuslik liikumine, mille eesmärgiks on laiale rahvuslikule põhjale rajatud tugeva riigi teostamine; sellega ühenduses olev õpetus riigist ja selle ülesandeist, mis tõstab uuesti esiplaanile riigi kui terviku huvid, kuna üksikindiviid selle järgi on ainult vahendiks riigihuvide rahuldamisel; selle õpetusele rajatud erakondlik diktatuur Itaalias. F-i algust märgitakse esimese Fascio di combattimento (võitlusliidu) asutamisega B. Mussolini (vt.) poolt 1919.a. kevadel; see koosnes peam. Maailmasõja lahinguvendadest-interventidest, end. sotsialistidest. Iseseisva erakonnana esinesid F-d esmakordselt parlamendi 1919.a. valimistel; nende programm oli algul väga lähedane sotsialistide omale, millest suurem erinemine algas pärast 1921.a. üldstreiki. F-i ideoloogia erineb teistest peamiselt sellega, et ta peale poliitilise doktriini sisaldab ka moraalikoodeksit. F-le on riik igavene, absoluutne suurus, kus üksikindiviid esineb mööduva elemendina. Riik peab olema sajandite jooksul kujunenud rahvuse vaimu edasikandja; selle eesmärgiks olgu rahvuse ajalooliste ülesannete teostamine. F. Nõuab, et poliitilist võimu ei käsitletaks rahvavõimuna, vaid erilise, rahvust teeniva avaliku jõuna. Seepärast ei või sellise võimu käsitsejaks kunagi olla rahvas, vaid rahvast kõrgemal seisvad vähesed andekad isikud. Riigivõimu ei või rajada rahva enamiku soovidele ja tahtmistele, vaid ainult rahvust teenida tahtvate isikute arusaamisele rahvuse huvidest. Seetõttu on f. demokratismi (vt.) vastane, sest viimane seab ühiskondliku elu etteotsa just rahva; ta on ka proportsionaalse valimisviisi vastu, sest see rajab riigivõimu rahva arvulisele enamikule, kuid ei rõhuta üksikute isikute individuaalseid võimeid. Rahvast ennast ja tema üksikuid kihte tuleb käsitseda vahendina rahvuse kui sihi teenimises, sest f-le ei eksi rahvus indiviidi, vaid indiviid rahvuse jaoks. F. ei taha siiski täiesti annulleerida indiviidi osa ühiskonnas, vaid alistada teda viimasele, kaitsta tema õigusi, arendada tema isiksust. Riik peab seepärast kasvatama inimesis riigikodaniku tublidust, nad teadlikuks tegema nende ülesandeist, kokkukõlastama nende huvid. Et saavutada rahvuse arenemises ja majanduslikus tõusus maksimaalset tagajärge, piirab f. isikuvabadust ja reguleerib üksik-indiviidi ja nende rühmitiste tegevust; ta ei luba mingit klassivõitlust kapitalistlikkude ettevõtjate ja tööliskonna vahel (Carta del lavoro). F. eitab streigi ja lokauti õigust ja tunnustab töösundi, millele vastavalt on korraldatud töökaitse ja töötavate kihtide eest hoolitsemine (vt. Dopolavoro). Eelistades eraalgatust ja tunnustades eraomandit nõuab f. nende kasutamist rahvuse huvides ja seab kapitalistliku eramajanduse riikliku kontrolli alla. Missugused vabadused tuleb indiviidile jätta, seda peab otsustama riik, arvestades teiste indiviidide vabadust ja natsiooni arenemisvõimalust. F. ei usu igavese rahu võimalust ega kasu; temale on võõras patsifism; ainult sõda viib inimenergia maksimaalse tõusuni; kõik teised abinõud on aseained, sest nad ei aseta inimest elu ja surma alternatiivi ette. Fašistliku riigikorra alustugedeks on: 1)rahvuse distsiplineeritud eliit (classe dirigente, s.o. fašistlik erakond), 2 hierarhia ja 3) korporatiivne printsiip. Fašistlik erakond moodustab kinnise ühingu, kuhu pääsevad ainult eriliste teenetega või fašistlikes noorsoo-organisatsioonides kasvatuse saanud isikud. Need organisatsioonid jagunevad kolme astmesse: balilla[se (vt.) võetakse mõlemast soost lapsi 7-13 a. vanuseni; avangardistide-nimelistesse organisatsioonidesse kuuluvad 14-18.aastased noormehed; 19-24 vanused noormehed kuuluvad faaistlikesse eriorganisatsioonidesse. Erakonda vastuvõtmine toimub avangardistide ettevalmistuse saanute hulgast erakonna peasekretäri poolt pärast vastavat katset. Vastuvõetud jäävad kauemaks ajaks erakonna usaldusmeeste järelvalvele. Liikmete eemaldamine erakonnast on alati võimalik. Fašistlik erakond püsib Itaalias võimul 1922.a. alates; kogu riigivõim kuulub temale 1928.a-st. Fašistide suurkogu (Gran Consiglio del Fašismo) on 1928.a-st. riigi kõrgemaks organiks; tema kompetentsi kuulub peale muu: kuningatrooni täitmise kaasotsustamine; valitsuse juhi (duce) kandidaatide nimekirja pidamine (nimekirjast kinnipidamine on kohustuslik kuningale, kes juhi surma või lahkumise korral nimetab uue);ministrikandidaatide nimekirja pidamine ja alamkoja valimistel selle liikmete nimekirja kindlaksmääramine (vt. Itaalia riigikord). Nõukogu allub valitsuse juhile, kes on ühtlasi nõukogu president; presidendi suhtes on nõukogul ainult nõuandev tähendus. Nõukogu koosneb u. 20 liikmest, kuhu 1929.a.seaduse järgi kuuluvad:)kvadrumviraadi liikmed, kes juhtisid 1922.a. fašistide marssimist Rooma (eluaegselt); b)kõrgemad riigi ja erakonna ametnikud (ametisoleku aja kestel); c)valitsuse juhi poolt 3 a-ks nimetatud eriliste teenetega isikud. Igasuguse teise erakonna olemasolu on võimatu. Riigivalitsemise aparatuur on korraldatud hierarhia põhimõtete alusel; kõik ametnikud on nimetatavad; valitavail organeil on ainult nõuandev tähendus. Tootev osa rahvast kuulub kutseorganisatsioonidesse. Valitsuse poolt tunnustatud kutseorganisatsioonide peamiseks ülesandeks on kaasa aidata valitsusele natsiooni majanduslikkude ülesannete teostamiseks ja anda oma liikmeile rahvuslikku ja moraalset kasvatust. Iga tööala kategooriast on tunnustatud ainult üks kutseorganisatsioon, kuhu peab kuuluma teatava koha vastava ala isikuid vähemalt 10%; valitsusele on antud õigus tunnustamist igal ajal tühistada. Tunnustatud organisatsioonid on ühtlasi avalik-õiguslikud asutised, kel on õigus maksustada ja esindada kõiki vastava ala isikuid, ka mitteliikmeid; oma tegevuses alluvad nad korporatsioonide-ministri kontrollile, kel on õigus tagandada nende organeid ja asemele nimetada valitsuse komissare; nende esimehed ja sekretärid kinnitab ametisse valitsus ja nad on viimase poolt tagandatavad. Kutseorganisatsioonid jagunevad kolme astmesse: vastavate alade kohapealsed organisatsioonid (assotsiatsioonid) ühinevad provintside järgi või - väiksema ulatuslike alade puhul – üle riigi föderatsioonideks; viimased liituvad üle kogu riigi vastavate alade konföderatsioonideks (näit. Teatava koha rätsepa- ja kingsepatöölised moodustavad oma kohapealsed assotsiatsioonid, mis ühinemisel kuuluvad rõivastustööliste föderatsiooni ja viimaste ülemaalisel ühinemisel tööstustööliste konföderatsiooni). Kutseorganisatsioonid on omavahel teatavas allumisvahekorras. Kohapealsete assotsiatsioonide olulisemaks ülesandeks on kollektiivlepingute sõlmimine; 1926.a. seaduse järgi, millega vastavaisse kutsealadesse kuuluvate isikute esindamise ainuõigus antakse valitsuse poolt tunnustatud kutseorganisatsioonidele, lahendatakse kõik töövõtjate ja tööandjate vahekorda puutuvad küsimused (töötasu, tööaeg, puhkepäevad jne.) kollektiivlepingutega, mida sõlmivad valitsuse kontrollil vastavate alade tööandjate ja töövõtjate kohapealsed assotsiatsioonid; see õigus kuulub ka vahetult föderatsioonidele ja konföderatsioonidele. 1926.a.seaduse järgi esindavad 13 konföderatsioonist töölisi 6, tööandjaid 6, vabakutselisi 1. Neisse organisatsioonidesse ei kuulu riigiametnikud. Kutsealalistes küsimustes tekkivate konfliktide lahendamiseks on moodustatud ühised organid – korporatsioonid kõigile kategooriaile; korporatsioonid on riigi organid; neid on arvult 7 (tööandjail ja töölistel 6, vabakutselistel 1). Kõrgema organina toimib Korporatsioonide Rahvusnõukogu, mis koosneb 13 konföderatsiooni ja majandusliku või sotsiaalse tähtsusega instituutide esindajaist ja töötab korporatsioonide ministri juhtimisel. Selle organi peamiseiks ülesandeiks on nõuanne valitsusele kutsealalistes küsimustes, kutsealaliste vahekordade normimine, sotsiaalse rahu garanteerimine, rahvamajanduse ja kõigi tegurite ühise koostöö eest hoolitsemine ja koordineerimine. Väljaspool Itaaliat on fašistlik liikumine leidnud pinda Saksamaal ja Leedus. Vrd. Itaalia, ajalugu. (N. Maim, Parlamentarism ja fašism, 1929; G.Bourgin, La Formation de l“Unite“Italienne, 1929; L. Bernhard, Der Staatsgedanke des Faschismus, 1931; E.W. Eschmann, Der faschistische Staat in Italien, 1930; R. Michels, Italien von heute, 1930; samalt, Sozialismus u. Faschismus als politische Strömungen in Italien, 2 k., 1925.a.) A.Mg. ; A. –T. K. EE.II 1933.a. 1376-1379.veerg. *** Fašismi 5 tunnust: 1.Üheparteisüsteem, sallimatus 2.Totaalne tööstus ja monopolism riigis. Töö kultus („Au tööle!“),(„Töö teeb vabaks!“) 3.Totaalne suhe rahvasse (genotsiid, laagrid) 4.On olemas suur juht, ideoloog, ideaal, moraal jne. , diktaator 5.Rahva massiline entusiasm ja üksmeel valimistel jne. (Mingist loengukonspektist. K. L.) *** Fašism (it. Fascismo – fascio - side, liit, ühendus) – finantskapitali kõige reaktsioonilisemate ringkondade terroristlik diktatuur, mida iseloomustavad dem. Õiguste ja vabaduste mahasurumine, autoritaarne ühe partei re~iim, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine faaistliku poliit. Partei ja tähtsamate monopolistlike rühmitustega, ühis-ka elu kõigi külgede range reglementeerimine ja jälgimine, kohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus. Neile tunnustele lisanduvad enamasti sõjakas natsionalism, agressiivne ekspansionistlik välispoliitika, piiramatu omavoli ja terror ekspluateeritavate klasside, vähemusrahvuste ja poliit. Vastaste suhtes, rassism. Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda, kapitalismi üldkriisi perioodil, mil maailma jagunemine kaheks süsteemiks ning kodanluse võimu ohustav rev-i laine ei võimaldanud mõnedel parlamentaarsele süsteemile tugineval kodanlik-dem valitsusel toime tulla ühiskonda lõhestavate vastuolude reguleerimisega. Diktatuuriga lootsid mõningad kodanluse rühmitused likvideerida rev.liikumise, konkurentsid ja igasuguse opositsiooni ning rakendada kogu ühiskonna valitseva rühmituse teenistusse. F-i sotsiaalseks aluseks oli haril. Senise seisundi kaotanud võike- ja keskkodanlus, kelle rahulolematust, kindlusetust ja desorienteeritust valitsevad ringkonnad oma huvides kasutasid, samuti poliitiliselt mahajäänum osa töölisklassist, deklasseerunud kihid jms. Teatud tingimustes (Saksamaal 1930.a-te lõpul) saavutas f rahva enamiku poolehoiu. F-i võimuletulekut soodustas peaaegu kõikjal töölisliikumise kriis (töölisklassi lõhestatus, reformistide antikommunistlik poliitika, sektantlus, dogmatism); seevastu töölisklassi ja dem. Jõudude ühine tegevus (näit. Rahvarinne Prantsusmaal 1936.a.) võimaldas f-i edukalt tõrjuda. F-l ei olnud terviklikku maailmavaadet; selle ideoloogia sageli vastandlikud elemendid olid laenatud 19.saj irratsionalistlikust filosoofiast (F. Nietzsche), natsionalistlikest sotsiaalse solidaarsuse õpetusest ja demokraatiavastasest eliiditeooriatest (V .Pareto, G. Sorel). Nende elementide ühendamisega loodi ühis-ka elu irratsionaalne ja mütologiseeritud käsitlus, mis tugines müüdile oma rahvuse ajaloolisest missioonist ja üleolekust ning vaenlastest kui kõige negatiivse põhjustest (itaalia f-i vaenlaseks oli „roiskunud liberalism“, saksa f-i vaenlaseks eelkõige juudid, keda peeti nii kommunismi kui ka kapit. Plutokraatia tekkimise süüdlaseks). Selline ühisk-akäsitlus, millega liitus suurejooneline sotsiaalne demagoogia (kapitalismivastased loosungid, töökultus, üldise heaolu riigi idee), pidi õigustama „vaenlase“ represseerimist, ühis-ka igakülgset reglementeerimist ja isiku täielikku allutamist riigivõimule ning seda kehastavale juhile, kelle tahe kehtestas eetikanormid. Eelnevast tulenesid ka f-le iseloomulik pragmatism, põhimõtete alistamine hetke vajadustele, jõupoliitika, rahvusv. Käitumisnormide hülgamine. Kohalikest oludest sõltuvalt omandas f. Eri maadel erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis Itaalias, kus B. Mussolini moodustas 1919.a. Võitlusliidu (Fascio di Combattimento). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei, mis oli võimul 1922-43. Saksamaal arendas f-i a-st 1920 Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, mis eesotsas A. Hitleriga oli võimul 1933-45. Saksa f-i iseloomustasid suursaksa natsionalism (teooria germaanlaste ajaloolisest missjoonist), antisemitism, antikommunism, antiparlamentarism, geopoliit. Eluruumi loosung ja erinevalt Itaalia f-st ka antiklerikalism. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud org-d I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides: Hispaanias Falangi partei (tuli kindral F. Franco juhitud mässu tulemusena võimule a-ks 1939), Rumeenias Raudkaart, Prantsusmaal „Tulirist“, Inglismaal mustsärklased, Belgias reksistid, Ungaris noolristlased, Jugoslaavias ustašid, Soomes Lapua liikumine, Eestis Eesti Vabadussõdalaste Liit (vapsid). Austrias kehtis 1934-38 f-st mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. Klerikaalf. Samasugune on Portugalis alates 1930.a.-ist valitsev re~iim. F-le iseloomulikud jooned olid omased re~iimidele Poolas 1926-39, Ungaris 1930.a-il, Bulgaarias 1935-44, Kreekas 1936-40, Leedus 1926-40, Lätis ja Eestis 1934-40, samuti Lad.-Am. Diktatuuridele, Jaapani militaristlikule re~iimile jmt. Rahvusv. Reaktsioon nägi f-s oma löögijõudu rev. Liikumise ja NSV Liidu vastu. Antikommunism oli ideoloogiliseks aluseks 1930 a-il kujunema hakanud fašistlike riikide blokile (antikomiterni pakt, Berliin-Rooma telg, Berliini pakt), mis taotles maailma ümberjaotamist. Fašistlik blokk organiseeris Itaalia agressiooni Etioopia vastu 1935-36, Saksamaa ja Itaalia interventsiooni Hispaaniasse 1936-39, Austria liidendamise Saksamaaga (ansluss) 1938, Tšehhoslovakkia anastamise Saksamaa poolt 1938-39 ning Itaalia kallaletungi Albaaniale 1939.a Fašistlik saksamaa päästis valla II maailmasõja, Saksa ja Itaalia fašistid hõivasid suurema osa Euroopast, laastasid ja kurnasid okupeeritud maid ning hävitasid ja ekspluateerisid nende elanikkonda. II maailmasõjas purustatud ning hitlerlaste kuritegudega kompromiteeritud f ei ole pärast sõda endist mõju ja ulatust saavutanud. Fašistlikku tüüpi re~iim säilis Hispaanias ja Portugalis, mitmel maal on parteisid, mille programmid lähtuvad saksa ja itaalia f-i eeskujust (Itaalia Sotsiaalne Liikumine Itaalias, Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei SFV-s, Ameerika Natsistlik Partei USA-s jt) Vt. Ka antifašism, neofašism, Totalitarism, vastupanuliikumine. (ENE -2-1970 lk. 299-300) *** Fašismivastane rahvarinne – rahvahulkade ühendus võitluseks fašismi ja sõjaohu vastu (rahvarinne). F. r. Eestis kujunes 1930. a-te teisel poolel. Selle tuumikuks oli töölisklassi ühisrinne, mille loomisel etendas tähtsat osa EKP ja pahempoolsete sotsialistide (Marksistlik Töörahva Ühendus) ühisrindekokkuleppele juulis 1935.a. Erilist rahvarinde org-i Eestis ei loodud, kuid fašismivastasesse võitlusse õnnestus peale töölisklassi tõmmata suur osa haritlaskonnast ning osal. Ka talurahvast. T.r-e esialgne tegevusprogramm koostati Komiterni VII kongressi otsuste alusel EKP KK pleenumil okt. 1935.a. Rahvarinde põhieesmärgiks oli K. Pätsi diktatuuri kukutamine. 1937 anti Norras välja ja levitati Eestis illegaalselt f.r-e ajalehte „Rahva Hääl“ (ilmus 4 nr-t). Ulatuslikumaks ürituseks kujunes hispaania rahva abistamine Hispaania kodusõjas (1936-39). EKP f.r-e taktika viis eesti töörahva võidule 1940.a. sotsiaal.rev-s. (ENE -2-1970 lk. 300) *** Fašism (it. Fascismo – fascio - side, liit, ühendus) - ... Esimene maailmasõda 1914-18 nõrgendas maailma kapitalismi. ...Vaba konkurents vastab demokraatiale. Monopolismile vastab poliitiline reaktsioon ... Oktoobris 1922.a. f., Kuninga nõusolekul ja suurkapitalistide nõudmisel ... haarasid võimu ja kehtestasid oma diktatuuri B. Mussoliniga eesotsas. Itaalias kasutasid f oma propagandas korporatiivse riigi loomise ideed... F vaatlesid kogu inimkonna arengut kui rahvuste ja rasside vahelist võitlust. Propageerides jõu kultust, levitati väärettekujutust sellest, et inimkonna, milline koosneb tugevatest – kõrgematest ja nõrgematest – madalamatest rassidest milliste vaheliseks loomulikuks seisundiks on sõda.... (SVE 1956 44 v. 555-558.)( Valisin välja selle, mis EE oli mainimata jätnud. K. L.) *** Kuidas tutvustati erinevates teatmikes ja erinevatel aegadel üht parteid. Kasutatud: Eesti Entsüklopeediat VI 1936.s. 1385 veerg. Nõukogude Väikest Entsüklopeediat ja Nõukogude Suurt Entsüklopeediat Rahvussotsialistlik töölispartei - (sks. Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei), lüh. natsid, jaan 1919. Münchenis asut Saksa poliitiline partei, sarnaneb oma eesmärkidelt Itaalia fašismiga (vt. EE II 1933.a. 1376-1379. veerg Fašism), rõhutab rahvusliku riigivõimu ideed ja aktiivset välispoliitikat Versailles rahu revideerimise suunas, taotleb Suur-Saksamaa loomist (Austria liidendamisega jne.), saksa rahvale uue elamisruumi hankimist, eriti Saksamaast ida pool asetsevatel aladel ja Saksamaa sõjalise jõu tõstmist, esindab rassi-ideest lähtudes rõhutatud antisemitismi ja püüab üles ehitada autoritaarset riiki, mis arendaks sotsiaalseadusandlust ja kõrvaldaks kapitalismi pahed, eriti pangakapitali suhtes, säilitades seejuures siiski kapitalistliku majanduskorra, R-de parteimärgiks on haakrist (vt.); nende parteilist organisatsiooni iseloomustavad alistumine juhile (Füher“ile), kelleks on juulist 1921.a. A. Hitler (vt.) ja range sisedistsipliin. Partei aktivistlikuks tuumikuks on olnud a-st 1922 loodud rünnakurühmad (Sturmabteilungen, lüh. S. A.), kutsutud nende rõivastuse järgi pruunsärkideks. R-de juhtivad tegelased on peale Hitleri H.W.Göring, P. J. Goebbels ja A. Rosenberg (vt.) R-d saavutasid alul Baieris suure pooldajaskonna, aga nende riigipöördekatse nov. 1923.a. Münchenis ebaõnnestus. Hiljemini arendasid nad ka Kesk- ja Põhja Saksas ägedat agitatsiooni, eriti maailmasõja võitnud riikidega kokkuleppimise vastu. Riigipäeva valimistel sept. 1930.a. nad said 107 kohta, juulis 1932.a. 230 kohta, tõustes seega suurimaks rühmaks. Kui Hitleril märtsis 1933.a. õnnestus saada riigikantsleriks, alustati kõigi avalikkude jõudude painutamist rahvussotsialismi eesmärkide teenistusse, milline protsess on suurema või vähema eduga jätkunud praeguseni (Saksamaa ajalugu).R-de partei esineb ka Tšehhoslovakkias. Eesti Entsüklopeedia VI 1936.s. 1385 veerg. *** Rahvussotsialistlik töölispartei - on asutatud 7. III 1918.a. Müncheni lukksepa Anton Dreksleri poolt, kes moodustas „Hea rahu saavutamise Vaba töölisliidu“. Liit jutlustas saksa armee viimase rünnaku, mis ristiti „rahu pealetungiks“ eelõhtul, ülianneksioonilisi eesmärke. Organisatsiooni tegevusest võttis osa umbes 40 inimest ja 5. jaanuaril 1919.a. st. päeval, mil see liit muudeti „saksa töölisparteiks“, oli ta liikmete arv väike. Uus partei võttis Deksleri ja Müncheni ajakirjaniku Karl Harreri juhtimise all järsult šovinistliku ja antisemiitliku kursi ning tõmbas sellega omale Müncheni reaktsiooniliste professorite ja teadlaste tähelepanu, kelle hulgas oli kirjanik Ditrih Ekkart ja majandus-ajakirjanik Gotfrid Feder. Feder tõi parteisse oma „õpetuse röövivast ja loovast kapitalist“, Ekkert andis „ideoloogilise“ ja poolmüstilise aluse partei antisemiitlikele loosungitele. Üheaegselt reaktsiooniliste kodanlike ringkondadega pööras uuele parteile tähelepanu ka Müncheni reihsveer, õieti selle Müncheni vastuluure osakond, mida juhtis alampolkovnik Rem. Sellise partei eksisteerimisest kandis talle ette tema agent Adolf Hitler, kelle oli Deksleri ringikesse toonud Feder. Rem tegi Hitlerile ülesandeks see ring parteiks muuta, milline oleks võimeline s-d-iat asendama kodanluse agentuuri rollis väikekodanluse ja töölisklassi hulgas. Remi näpunäidete järgi astusid parteisse massiliselt igasuguste kontrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed, Remi kaudu hakkas partei ka raha saama, mis oli kogutud töösturitelt ja pankuritelt. Hitleri tahte vastaselt, kes, oma esinemiskunsti abil hakkas parteis kiiresti juhtivat rolli mängima, lisas partei oma nimele sõna „rahvussotsialistlik“. Hitler viitas oma mälestustes, et ta tahtis hoiduda viitamisest sotsialismile. 24.veebruaril 1920.a. Hitler kuulutas välja oma partei programmi, mille autoriks oli Feder ja milline kuulutati hiljem (1926.a.) „igaveseks“ s.t. seda ei muudeta ega parandata kunagi. Programm ise koosnes 25 punktist, millest peamised nõuavad: Versailles lepingu tühistamist, kõigi sakslastega asustatud piirkondade Saksamaaga liitmist, Saksamaale kolooniate tagastamist, Saksamaal elavatelt juutidelt saksa kodakondsuse äravõtmist, „protsendiorjuse“ (s.t. liigkasuvõttlikku kapitali) likvideerimist, kõigi trustidesse koondunud ettevõtete riigile üleminekut, sõjatööstuse kasude konfiskeerimist, keskklassi olukorra parandamist (väikepoodnike huvides universaalkaubamajade likvideerimise teel) – ühe sõnaga, sisaldab fašismi rahvuslikke ja sotsiaalseid demagoogilisi nõudmisi. Teistest nõudmistest tuleks märkida kohustusliku sõjaväeteenistuse sisseviimise soovi. 1921.a. juulis valitakse Hitler partei esimeheks, Dreksler, alandatud „auesimeheks“, kaob kiiresti areenilt. Tähelepanuväärne on see, et sellest ajast peale, eriti Hitleri võimuletulekust, partei faktilise alusepanija nime mitte kuskil ja kunagi partei dokumentides ja trükistes ei mainita. Reisveer teeb Hitlerile ülesandeks moodustada uue sõja ettevalmistamiseks kitsast ringist suure demagoogilise massipartei, et võtta revanš kaotatud sõjast. Seepärast kogu hitlerliku partei agitatsioon käib antiversaille“s lepingu, revanšistliku demagoogia, mis põimunud kummaliselt vana antisemiitliku ideoloogiaga. Üheks Hitleri lähikondlaseks saab Rosenberg, partei keskorgani „Felkišer beobahter“(eksisteerib 1921.a.). 1921.a. Remi initsiatiivil luuakse parteis relvastatud organisatsioon, milline nimetatakse alguses spordi osakonnaks, kuid mis hiljem võttis praegu eksisteeriva rünnakrühmlaste nimetuse. Hitleri ja tema lähikondlaste kaitseks ja teiste parteide kogunemiste vägivaldseks laialiajamiseks loodud rünnakrühmlastest eraldatakse kaitserühmad. Väikekodanlike masside rahulolematuse tekitanud inflatsiooni kasv tingis partei laienemise ja see saab mainimisväärse esindatuse baieri maapäeval ja Riigipäeval, kuid hiljem, peale 1923.a. Müncheni putsi läbikukkumist elas üle kriisi. Valitsuse suhtelise stabiliseerumise perioodil keelatakse partei ära, Hitler kirjutab siis kindluses oma raamatu „Minu võitlus“, millest hiljem saab rahvussotsialistliku liikumise „piibel“ ja elab üle võitluse Ljudendorfiga, kes mingil ajal oli partei faktiliseks juhiks. 25.veebruaril 1925.a. Hitler kuulutas end piiramatute õiguste volitustega „füüreriks“ (juhiks). „Ma juhin liikumist, väitis ta, ja kannan erandlikku vastutust kõige eest, mis toimub (rahvussotsialistlikus) liikumises“. Selleks ajaks oli partei, milline mingil ajal oli erandlikult vaid Baieri ja mingil määral ka Müncheni liikumine (Põhja Saksamaal oli mõjukas „tevtoonliku“ partei liikumine, mis sulandus seejärel rahvussotsialistlikku), saab ülesaksamaalise iseloomu tänu oma Müncheni politsei ametniku Friki ning Baieri apteekri Gregiri Strasseri suurele organiseerimisvõimele aga ka Goebbelsi ((Goebbels Joseph Paul 29.X 1897 – 1.V 1945)). demagoogilis-agitatsioonilisele talendile. Gobels ja Strasser kutsuvad esile teise partei suure kriisi, püüdes jätta Hitlerit ilma diktaatorlikest volitustest, kuid Hitler jääb Goebbelsi reeturlikkuses võitjaks ja kes tänutäheks saadetakse juhtima Berliini organisatsiooni. Paralleelselt kriisiga parteis toimub ka rünnakrühmlaste kriis, kuna nende pärast on tülis Rem ja Hitler. Rünnakrühmlaste juhtimine läheb peale Remi ja Göringut ((Herman Göring 12.I 1893- 15.X 1946)) Pfeffer von Saalomonile (kuid 1931.a see läheb uuesti üle Remile). 1929.a.sõlmib partei bloki Hugengergiga, s.t. teda tunnistatakse saksa kodanluse ühe suurima kontrevolutsioonilise partei poolt. Väikekodanlike masside rahulolematus leiab väljenduse rinnet loovas tiivas, mida juhib uuesti Strassler (tema vend Otto lahkub parteist ja loob emigratsioonis käesoleval ajal „Mustaks rindeks “ nim. organisatsiooni.). Mõnevõrra hiljem viivad Berliini mässavad rünnakrühmlased Pfefferi kõrvaldamise ja rünnakrühmade juhtimise uuesti Remile. Formaalselt on rünnakrühmlaste ja kaitserühmade „kõrgemaks juhiks“ Hitler. Hitleri võimuletuleku eelõhtul eemaldatakse juhtimisest Strasser, sest ta pidas koalisatsioonivalitsuse loomiseks läbirääkimisi Shleiheriga. Suurima kriisi diktatuuri ajal elas partei üle 30.VI 1934.a., mil tapeti Rem, Ernst, Strassler jne. Kuni rahvussotsialistide võimuletulekuni oli partei keskkomitee organiseeritud selliselt, et iga tema osakond vastas mingile ministeeriumile või valitsuse ametkonnale, et oleks kergem minna „opositsioonist“ valitsusse. Peale võimule saamist vormus partei keskkomitee parteiladvik valitsuseks, millesse kuulus umbes 40 isikut. „Keiserliku valitsuse“ liikmed nimetati Hitleri poolt ametisse. Silmapaistvamad on neist: Hess (Hitleri asetäitja), Ljutz (rünnakrühmlaste ülem), Göring, Goebbels (propaganda), Darre (agraarküsimus), Lei (töölisküsimus), Rosenberg (kultuur ja välispoliitika), Amann (partei väljaanded), Frank (õigusküsimused) jne.. Kõik “keiserlikud juhid“ annavad ustavustõotuse Hitlerile. Neil on nõunike roll isevalitsuslikus monarhias. Kord aastas (suvel) Nürbergis toimub partei kongress, millel esinevad Hitler ja tema kaastöötajad pidulike ettekannetega. Kongressile mingit diskussiooni ei ole ja otsuseid vastu ei võeta. See on ühest küljest rohkem sõjaväe paraadi ja teisest küljest suure laada iseloomuga. Peale partei võimuletulekut selle liikmete arvu ametlikult ei avaldata, kusjuures parteisse võtmine oli mõnda aega peatatud ja nüüd on kehtestatud uutele liikmetele kandidaadistaa~. Partei liikmed, kelle parteipiletis on number alla 100000, loetakse partei vanadeks liikmeteks. Peale rahvussotsialistide võimuletulekut anti välja loosung: ”Esimesed sada tuhat partei liiget ei saa jääda töötuks“. Partei liikmeid on vähe sõjaväes ja välisministeeriumis, eriti diplomaatide hulgas. Liikmeid on eriti palju politseis ja administratiiv- ametkondades. Valimistulemused: Rahvussotsialistlik töölispartei: Asutav kogu – 19.I 1919 - ei osalenud. Riigipäev – 6.VI 1920 – ei osalenud -.- - 4.V1924 – 1,918 milj. – 32 saadikukohta -.- 7.XII 1924 – 0,907 milj. – 14 20.V 1928 – 0,810 milj.- 12 14.IX 1930 – 6,572 milj – 107 31.VII 1932 – 13, 732 milj – 230 6.XI 1932 – 11,714 milj. – 196 5.III 1933 – 17,266 milj. – 288 Rahvussotsialistlik töölispartei Saksamaal 152-155.veerg Väike vene entsüklopeedia. 1936.a. Moskva. *** Rahvus-sotsialism , - saksa fašismi ideoloogia; kujutab endast kõige reaktsioonilisemat kodanluse ideoloogia eriliiki kapitalismi üldkriisi perioodist. Juba oma tekkimise hetkest täitis R-s kapitalistide töölisklassi vastase tööriista rolli, olles marksismi-leninismi revolutsioonilise ideoloogia vastu. Saksa fašismi partei – natsionaal-sotsialistid (lühendatult NAZI) oli asutatud 7.III 1918.a. Münhenis endise sotsiaaldemokraadi Deksleri poolt „Hea rahu eest võitlemise vaba tööliskomitee “ nime all. Selle partei šovinistlik ja rahvuslik agitatsioon ei omanud mingit edu; selle liikmete hulk ei ületanud 7 inimest. 1919.a jaanuaris see komitee kujundas end Deksleri juhtimisel ümber parteiks, mis ühendas aktiivsed kontrevolutsioonilised elemendid ja leides toetust töölisliikumise kasvust heidutatud. kulakluse ja linna väikekodanluse hulgas. Selle kontrevolutsioonilise organisatsiooni puhtalt demagoogilistest kaalutlustest võttis ta 1920.a. omale nimeks „Rahvus-sotsialistlik saksa töölispartei“ („National-sotzialistishe Deutsche Arbeiter Partei“). Sellise nime all ta jätkab oma tegevust ka praegu. Termini „sotsialism“ võtmine fašistliku doktriini ametlikku nimetusse oli fašismi juhtide püüd sügava demagoogia abil tõmmata enda poole töötavaid masse. 1921.a., peale vihast sisevõitlust, läks partei juhtkond Hitleri poole üle, kes asus rahanduskapitalistide ülesandel moodustama kodusõja pidamiseks ettenähtud sõjaväestatud terroristlikke rühmi. 1923.a. võttis Hitler Münchenis ette putsi organiseerimise katse, kuid mis kukkus läbi, sest seda ei toetatud sel ajal saksa suurkodanluse poolt, kes pidasid seda enneaegseks. 27.veebruaris 1925.a. Hitler taastas partei, ühendas järkjärgult erinevad Lõuna -ja Põhja Saksamaa fašistlikud organisatsioonid, aktivistid ja poliitilised mõrvarid „musta reihsveri“, kontrevolutsiooniliste vägede jäänused, mis surusid Baltikumis maha revolutsiooni ja teised sarnased elemendid, Fašistlikku parteid rahastati pidevalt algul salaja, hiljem avalikult mõisnike ning kapitalistide poolt. Partei areng kiirenes majandusliku kriisi perioodil, kui enam reaktsioonilised finantskapitali elemendid nägid oma võimu alalhoidmiseks ollakse sunnitud minema üle avalikule fašistlikule diktatuurile. Antikapitalistliku demagoogia ja šovinismi propaganda teel lõi partei endale sotsiaalse baasi linna väikekodanluse ja kulakliku talurahva, aga ka deklasseerunud elementide hulgas, kes olid pettunud Weimari Vabariigi poliitikas ja kes olid viidud meeleheitele versailles“i maksude raskuse ja kriisi tõttu. 1933.a.riigipöörde tulemusel, tulid rahvussotsialistid Saksamaal võimule. Sellest ajast peale nad on valitsev partei. R-s. sai riiklikuks doktriiniks, kõik tema demagoogilised lubadused kadusid tema programmist. R-s. kujutab endast verist terroristlikku „eriti reaktsioonilist, eriti šovinistlikku ja imperialistlikku finantskapitali elementide“ diktatuuri. (XIII Plenum IKKI. Stenografitseski, otset, 1934, str.589). R-s. kuulutab kapitalistide ja tööliste, mõisnike ja talupoegade vahelist „koostöö teooriat“; see „rahva koostöö“ väljendatakse riiklike korporatiivsete sunduslike organisatsioonide kaudu, milles valitsevad kapitalistid ja mõisnikud ning mida kontrollitakse ning juhitakse fašistliku riigiaparaadi poolt. Demagoogilise sõnamulinaga püüavad rahvus-sotsialistid varjata monopolistliku kapitali riigi abil rahvalt haaratud varaga piiramatut rikastumist, töörahva ekspluateerimist ennenägematul määral, väike-eraettevõtete massilist vaesumist ja vaeseks riisutud talupoegade vägivaldne allutamine suurele agraar- ja pangakapitalistidele. R-s. arendab ennekuulmatut šovinistlikku propagandat. Kõikvõimalikud jamsilikud „teooriad“ mis lähtuvad barbaarsest rassilise ebavõrdsuse teooriast, mis lõppkokkuvõttes võetakse kokku „teoreetilisele“ fašistlike riikide kogu maailmas ettevõetavate vallutuslike plaanide põhjendamiseks. „Suur-Saksamaa“ loosungi all on teostatud Austria liitmine, Tšehhoslovakkia jagamine ja selle osa omastamine, valmistatakse ette Elsasi, Klaipeda jne. vallutamist. Antisemitism, mida R-s. poolt kuulutatakse, süstemaatiliselt läbiviidavad juutide vastased pogrommid on ennekuulmatud. R-s. on põhiliseks kapitalistliku fašistliku terrori ideoloogiliseks vahendiks, mis on suunatud töölisklassi, eesrindlike intelligentsi kihtide vastu, et säilitada kapitalistlik kord. R-s ülistab imperialistlikku sõda, ta püüab mürgitada juba varajasest noorusest kasvava põlvkonna teadvust sõjaka fašistliku ideoloogia mürgiga. R-s valmistab ette uut sõda, mille eesmärgiks on tegelike fašismi peremeeste – suurkapitalistide, finantsoligarhiate rikastumine. Saksa fašism – peamine imperialistlik agressor. Ta ähvardab rahuarmastavaid rahvaid ja kõiki kodanliku demokraatia maid ning püüab mobiliseerida kõiki maailma reaktsioonilisi jõude Nõukogude Liidu vastasesse võitlusse. V. Florin. Suur Nõukogude Entsüklopeedia .lk (veerg) 362-364. (v.a.1926-1947)(Tõlkinud vene keelest. K. L.) *** Intellectual origins ((Encyclopaedia Britannica)) Mussolini and Hitler did not invent fascist ideology. Indeed, fascism was neither a 20th-century creation nor a peculiarly Italian or German one. Originating in the 19th century, fascist ideas appeared in the works of writers from France as well as Austria, Germany, and Italy, including political theorists such as Theodor Fritsch, Paul Anton de Lagarde, Julius Langbehn, Jörg Lanz von Liebenfels,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=50194&library=EB&query=null&title=Joseph%20de%20Maistre" \l "9050194.toc" Joseph de Maistre,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=51516&library=EB&query=null&title=Charles%20Maurras" \l "9051516.toc" Charles Maurras, and  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=68748&library=EB&query=null&title=Georges%20Sorel" \l "9068748.toc" Georges Sorel; scientists and philosophers such as  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=34181&library=EB&query=null&title=Johann%20Gottlieb%20Fichte" \l "9034181.toc" Johann Gottlieb Fichte,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=36434&library=EB&query=null&title=Giovanni%20Gentile" \l "9036434.toc" Giovanni Gentile,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=47458&library=EB&query=null&title=Gustave%20Le%20Bon" \l "9047458.toc" Gustave Le Bon,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=108765&library=EB&query=null&title=Friedrich%20Nietzsche" \l "9108765.toc" Friedrich Nietzsche,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=58449&library=EB&query=null&title=Vilfredo%20Pareto" \l "9058449.toc" Vilfredo Pareto, Karl Vogt, and  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=38750&library=EB&query=null&title=Ernst%20Haeckel" \l "9038750.toc" Ernst Haeckel; historians and social thinkers such as  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=37141&library=EB&query=null&title=Joseph-Arthur,%20comte%20de%20Gobineau" \l "9037141.toc" Joseph-Arthur, comte de Gobineau,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=70972&library=EB&query=null&title=Hippolyte%20Taine" \l "9070972.toc" Hippolyte Taine, and  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=73290&library=EB&query=null&title=Heinrich%20von%20Treitschke" \l "9073290.toc" Heinrich von Treitschke; artists, writers, and journalists such as  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=28725&library=EB&query=null&title=Gabriele%20D%27Annunzio" \l "9028725.toc" Gabriele D'Annunzio,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=75844&library=EB&query=null&title=Richard%20Wagner" \l "9075844.toc" Richard Wagner, Édouard Drumont,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=13473&library=EB&query=null&title=Maurice%20Barr%C3%A8s" \l "9013473.toc" Maurice Barrčs, and Guido von List; and conservative politicians such as Otto Böckel and  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=69767&library=EB&query=null&title=Adolf%20Stoecker" \l "9069767.toc" Adolf Stoecker. æ  ! ‰ µ Ö Ū ø Ā ×ćŒrsvwŹÖćäļ„mnĪ׌Żl9: ”¢čźėõ™š›‚Z[d‰ŠžŽ›åéķ M \ f g ‡"##*#j$r$üųüōüōųōųōųōšģšōģųģōčģäąģÜųÜŲÜŌÜŌĶÉŌÅĶŌÉŌÉĮųĮŗĮÅĮÅųÅųŶŶų¶ų¶Å¶²¶²®ųh ¼h¦hßo hYuPhYuPhYuPhń ”hc[„ h¹-Kh¹-Kh¹-Khc ˜hę%xh‚AshÅLhņy£h śh”o^hŪ1h¢`'hA“D" # % & Ü Ż ę ē t ¬ ® ° Ō Ö Ų ˜ š œ ž ä ę NOP/żżr ¬żr ¬żr ¬żżr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żżr ¬żr ¬żżr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żr ¬żr ¬ōr ¬ōr ¬ōr ¬ō„Š`„ŠgdŪ1_āyāžž/ŒŽžŸ×ŲrsvwäCnq:JKš›Šg #%&q&ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ör ¬ōōr ¬ō r ¬ōō r ¬ōr ¬ōr ¬ōr ¬ōr ¬ōōō r ¬ļļr ¬ļgd4[č„Š`„ŠgdŪ1r$›$©$“$µ$+&4&­&Ģ&Ī&Ļ&81A1O1T1c1h1.454d5z5Ü6Ż6%7&7_8k8p9‘9:$:Õ:ō:Y=a=|>„>6?L?ß?ą?ł?ś?¬B®B­Æl°m°Æ±Ģ±Ś±ė±dµ|µŹµĢµžµ¶Õ¹Ū¹0¾2¾ ¾²¾nÄxÄµÄ¶Ä Å ÅōÅĘ Ź,Ź„Ó‹Ó5Ö?ÖjÖüųōųšųģüģčģčōčüčüčüäŻäōäōäōäŁÕōÕōÕŃĶÉžŗōŗšŗōŗ¶ŗ¶ŗōŗōŗōŗōŗ²ŗ²ŗōŗōŗōŗōŗhŒ3Dh3÷h: „ h: „h: „h9·huSThįNżhh¬g˜hüo hįSzhįSzhįSzh1õhęi{hŠ Œh¢`'hĆKh[ IFjÖuÖĶÖ×Ö®×µ×ęŁķŁsÜzÜ#Ž7Ž’ŽßŃå’ę*é>éŠéŅéŌéžźė ėÆķĪķĻķŠķAīŒļżļšišFńUņ.õüųüųüųüųüųüųüųōšüšųåŚĻŚÄ¹±¹¦›…zodhA“h =~mH sH hA“h4TmH sH hA“hį:—mH sH hA“h.{ÕmH sH hA“hSlnmH sH hA“h;mH sH hA“h;mH%sH%h¢`'mH%sH%hA“h.{ÕmH%sH%hA“h8r£mH%sH%hA“h¢`'mH%sH%hA“hė\mH%sH%hżH4hė\mH%sH%hė\h…qh: „h¢`'#.õ=õVõ ö³öĒ÷ĶłĪłĻł«ś°ś±śūśū ūŽū]üżžżž™’ą’ņ’;öąŻ n ‰ ™ ö õźõßõŌßŌßÉßĮ¹Į¹±©”™‘‰‘‰yqiaYaYhö{mH%sH%h{@mH%sH%h¢O‘mH%sH%h(mH%sH%hCgœmH%sH%hUG©mH%sH%hōmH%sH%h+:)mH%sH%hD<|mH%sH%h–?ÆmH%sH%h‡bZmH%sH%hƒ`ąmH%sH%h&'mH%sH%hGNĀmH%sH%hA“hGNĀmH sH hA“hśyœmH sH hA“h.{ÕmH sH hA“h =~mH sH hA“hW0umH sH ö ü ²¾Ģįé %-;C®¶ēļ|}łś:Mµ½ńųļ';RYõŚZ_÷mw4ÄĻv!€!§!®!÷!ż!²$ųšųščųčųčųčųčųčųčŻÕĶÕĶÕĶÕĶųĶųĶÅĶŽŽµ­ų­ų­„—„ų„ųųųųhkHmH%sH%hkl€OJQJ^JmH%sH%hkl€mH%sH%hn(mH%sH%h¾1ĻmH%sH%hÜŽmH%sH%h,HūmH%sH%hõ0ŸmH%sH%hŹ_3mH%sH%hŹ_3hŹ_3mH%sH%hņZõmH%sH%hö{mH%sH%h¢`'mH%sH%8²$Į$=%D%R(X(õ*ö*p+q+.&.v1w1…4†4Y9x94=5=ł>?Ł?å?AAEEfFuFĄFŃFĮGįGķIüI@RNRļRšR5V4W5W&X/X=XkZ€[[ƒ\‘\]]]]-]0_;aGŁh>GŁmH%sH%h>GŁmH%sH%h!&_mH%sH%h»SąmH%sH%hŹ+±mH%sH%hGeYmH%sH%hµ?@hkHmH%sH%h²RčhkHmH%sH%hkHOJQJ^JmH%sH%hkHmH%sH%h¢`'mH%sH%<»a+bŲdff|gœh¬hj‚kåkšk®lmmCmDmTmUmßn™pOq_qĒq—sŸs®sŚsŪs=tOt‹u›u'v8x”z||6|÷|ųščąčŲąŲŠČąČĄµĄąĄąĄ­„ą„•ą•Š•ą•‚•‚zrąrjhėg•mH%sH%hč,ŽmH%sH%hź…mH%sH%hĒ}mH%sH%hÄp?hÄp?mH%sH%hÄp?mH%sH%h“A.mH%sH%h@^²mH%sH%h¦bÄmH%sH%hhmH%sH%hmH%sH%hoYmH%sH%h¬mnmH%sH%h=fźmH%sH%h¢`'mH%sH%h±_mH%sH%hĆ"GmH%sH%h>GŁmH%sH%'÷|}}I}J}ą)°½ՁƒƒæƒĒƒH„Y„† †»†Z‡f‡Ų‡߇Ą‰‹‹%‹Œ"Œ‡łŽ›ŽŽēŽéŽźŽ,KVaopqųšųšųčąÕąĶÅĶ½µÅµÅµ­„ÅÅ••Å…Å…}…}…}u}u}u}hJ”mH%sH%h§d[mH%sH%hõCvmH%sH%h©-ēmH%sH%hVūmH%sH%h4EĢmH%sH%hłh†mH%sH%hĻ\™mH%sH%hUjémH%sH%hƒOmH%sH%h¢`'mH%sH%hė PmH%sH%hméhmémH%sH%hmémH%sH%hiC2mH%sH%h8mH%sH%h mH%sH%-qģ‘õ‘ū‘’g’n’„’±“¹“•X•_•v–†–ˆ—7š\šqšH›Q›śțZœ[œjœkœzœA£¤ž¦žŪžšž—Ÿ§ ° B”x”y”ˆ”Š””Ÿ”?¢@¢“¢¶¢ø¢H£W£]£h£~£ˆ£¼£Č£ „a„h„¦#¦x¦‰¦§Ø"Ø›©üųōųōųōųšōšģōģōģčäōäōäąäŁäŁōäÕŃōŃōŃĶōĶÉĀōÉĶɾō¾ŗōŗ¶ō¶ŗōŗōŗ²ŗ²ō²ō²®ō®hĢlxhčĘh-8hÜ!ēhĮ hydhydhydhŪI½h oŗh9cö h*<h*<hģ-¬h*<h,øh3HYhæiBh¢`'h·oähJ”D›©NŖOŖ «%«]«s«}«Ž«ė«s¬¬S­Ņ­ß­ą­_®a®‰®’®“®ā®ć®^Æ$°%°U°V°{°|°I±²˜²³²’³”³H“a“l“ŠµŪµį¶ā¶ć¶A·M·yøzøī¹ō¹’¹ŗ*ŗčŗśŗūŗ»Ś»|¼}¼ĪæšĄ›ĄšĮ’Ć”ĆüųüōüšüšüšųšģčäčäčōčōäąÜÕÜÕÜÕÜŃĶÉĶųĶÉĶÉųÉÅÉÅųÅųÅĮÅĮÅĮųĮųĮ½¹½µ®µŖ¦hż_’hF3 h?%‚h?%‚h?%‚hIžh˜0bhEz‰hˆh šhIhž{® h pĄh pĄh pĄhßdhu h¹q—h’;¶h8 h”\rh¢`'h—:ŹA”ĆÄÄ=Ä!Å,ÅVĘmĘvĘCĒPĒčĒķĒkČlČ½ČĀČÉÉÉŽÉēɁĖ‚Ģ†Ģ¬Ī²ĪŃĪūĪüĪĻĻĆŠČŠ8ŃAŃ‹ŃFŅfŅ†ŅŌ¤Ō/Õ8Õ;ÕæÕÉÕŽÖšÖäÖ×ך׻׼׌Ų˜Ų#Ś$Ś%ŚQŚRŚŃŚŽŚ©Ū°ŪÜÜüÜ—ŽóąüųüųōųšųšōšōšģšōšģōģčäąōąÜąÜŲÜŲÜŲÜŲÜŲōŲŌōŌŠŌŠōŠōŠĢōĢČĢČōČÄČĽÄōÄōÄōŵhśclhvQī h'rCh'rCh'rChń@śh½e2h·Chhonh˜u,h{hQh˜éhęwMhUNh†,[h?wÅhIžhż_’hF3Fóąä½åÕēŽēHčhččé”ééžé<ź[źhźvźwźŗźĘźéźėė'ģ(ģīģķķZķlķ īī)ī5ī ī«īkļpńuńń“ń ņņsó}ó×óŚóŪóōóõółóśóõõõ6õ}õ‹õ~ö‰öÓöäö ÷÷M÷N÷X÷łłśZśüųōšōšōģčģčģäģäŻäŁäŁäŁÕŁŃŁŃšŃšŃšŃšŃĶÉĶÉÅšÅĮÅĮÅĮÅĮŗĮ¶š¶²š²š²š²š²®²®š®hŃWh Uēh33 hn hn hn hńShm{żh]Lhn§hōJĀh§' hĖ3hĖ3hĖ3h-8hŹz›hIžhS]łh!6h8#mDZśnśŽśü ü©ž±žŗž»ž¾ž}()hituŒ·ø„…‡ˆ†“Żö7=#)st‘’£Ø²ø6 ‹  ± Ń Ö ä å A B Ō Õ ä ņ Ž N O 12)“üųüōüšüšüšģčģčģčģäģčģäģčģąÜŲÜōÜŌōŌōŌōŌōŌĶŌäŌäŌäŌäčäÉäÉčÉčÉčÉōÉžÅŗ¶²hŗ«hµ”hæ&C hSshSshSsh ~~ hbņhbņhbņhÅMhbmh¤køhš?žhiSRhą?ėh|Y‡hIžhŃWh'OtD“µŪG‰ĮÓŪ"1·øČŪ Ę*×ŲŁŽtéČåX  c!4"="A"‡$Œ$$ź$»%¼%m'z'¹'Į'Ó'Ū' )).+.//;/¢\¢]¢^¢a¢M£N£‚£ƒ£ņ£ü£¤}¤Š¤‹¤Ŗ¤·¤%„üųōųšųģōģųčōčäÜ×ÜäÓōÓĻÓĻÓĖĒōĒĆÓĆæĆæōæ»æ»·»·»·³·³æ³Æ³ÆØƤƤ ¤ ¤ h±2hZ~9 h°-Øh°-Øh°-Øhˆ)Bh¦|LhQmŖhc °hj“hpZėh`2ˆh”½h p h‡gė5h‡gėh“Gį5h‡gėh“Gįh”&hE7hIžhõAXhķ"ų?%„&„j„r„N¦Q¦ ¦£¦Ŗ¦«¦Ā¦צꦧƧĶ§Ī§Š§Ł§Ø*Ø6Ø%©Ū©ŖCŖIŖTŖbŖžŖ¬ŖµŖńŖ.«¬ ¬¬¬¬¬ ¬L¬N¬R¬T¬\¬^¬Ž¬üųōųšųšųéåųåųåųįŻÕĶŽµ­µ„­„„••…••…•„…„„„µ}h»8fmH%sH%hVWKmH%sH%hIžmH%sH%h1€mH%sH%hśZgmH%sH%hQGmH%sH%h«CLmH%sH%hŗ*łmH%sH%hļrmH%sH%hŗ]émH%sH%h/a mH%sH%h`2ˆmH%sH%héGœh& h/a h/a h/a hAPvhIžh±2h°-Ø/§‡§ƧħĶ§Ī§Š§ØØ*Ø+Ø6Ø7Ø^¬­\°j°p°š°ņ°²l²$³t³·aĄĀśr ¬śr ¬śr ¬śr ¬õr ¬õr ¬šr ¬šr ¬šr ¬šr ¬šr ¬šr ¬ššr ¬ššėėėr ¬ėār ¬ār ¬ār ¬ė r ¬ėėr ¬„Š`„Šgd6.gd6.gd‰)ygd‰)ygdE7Ž¬”¬­€­>®H®f®u®„®Ų®é®Æ:ÆJÆ_ƃƄƎƛƦƧƓÆČÆūÆP°X°Z°\°h°j°n° °Ą°Ā°ą°ņ° ± ¹2¹J¹R¹²»ųščąŲąčŲčŲčŠčČĄøą°ą°ą°ąØ°ą’‡ƒ{ti{{hZl§h6.CJaJ hA“h6.hIžh6.hC~hA“h‰)ymH%sH%hA“hżH4mH%sH%hŗ*łh‰)ymH%sH%hķ:mH%sH%heMmH%sH%hģZmmH%sH%h¦5JmH%sH%hķ"ųmH%sH%hD÷mH%sH%hIžmH%sH%hAPvmH%sH%hŗ*łmH%sH%h»8fmH%sH%h{7mH%sH%)²»¼»CĮDĮnĮoĮ£Ä¤ÄĶÄŚÄ÷ÄÅ2Å9ÅoȏČ.Ė/ĖĢ"Ģ–ŅŸŅīŅõŅ@×R×°×Ā×ĢŚÓŚŪ$ŪŠŪ’ŪœŪ£ŪXÜ_Ü_ŻfŻ¤Ż¬Ż6ß;ßOßVß”ą¢ąMįNįOįāˆāćLäŗälåŲåZęīęšęüųńųńųźųāųāųüųŽųŚųüųüųŅųŹųŹųüųĀųĀųüųüųŗųŗųüųüųüų³¬ų¤ų¤ų¤ų³ų hŁh6.h6.mHsH hDBph6. hA“h6.hŒĪh6.6hmph6.6hé"Šh6.6h[Nźh6.6h;oheMh ;Mh6.6 h ;Mh6. h…|&h6.h6.hIž<Ā”Č]ĪÖŌNįOįŒāćXęZęÜęŽęšęņę    1 2 Q Ø Ö  N śśśśśśķr ¬śśśśr ¬śr ¬čr „ßßr ¬ßr ¬čr ¬Śr ¬Śr ¬Õr ¬Õr ¬Õr ¬Õr ¬Õr ¬gdżH4gd‰)y„Š`„ŠgdC~gdC~ „Š„Š^„Š`„Šgd6.gd6.šęžęēēŪīäīüīļ©ū²ū:;CEUbš”ś   0 1 2 5 Q T x ’ “ § ż  N j k m n {  € ¬ ø 0 2 ² ¶ Ä  * 9Šļ­“-¼įčķūöż\]óļėļėļėļėļėļėļėļėļóļēćēßēßēŪßŪēŪē×ė×ė×ÓĻÓėÓĻÓĖėĖĻĖĒĖÓĖĻĒėĒĻĒĆėĆæ»ė»ė»ė»Ė»ĻhLÉhMTühcg?hXžhiyh ŅhŲp€hˆtÄh6.hū©h‰)yhżH4hIžhC~h‚ghC~5CJaJJN O r { | } &²!Q&R&Z&[& * ******?-@-A-J-K-L-M-śr ¬śśr ¬śr ¬śr ¬õśśśśśr ¬śr ¬śr ¬ššr ¬śr ¬śr ¬śr ¬ėr ¬ėr ¬ėėr ¬śr ¬śr ¬śr ¬śr ¬śr ¬gd 'gd ŅgdM1kgdżH4]ĶķžŸNŃŅ@NZtœ²$&( 2 H ƒ £ S!b!±!²!¶!Ų!ų!m"|"ß"’"$ $Ž$$&&&&&!&Q&[&i&—&ž&¾&Ć&Ó'ä'F(G(Ņ(Ś(***’*+8-=-I-K-L-M-j-s-–-£-¬-»-å-ō- ..G.H.}.~.h/üųüųüōųōšōšōšōšōüōšōģųģšģōųģųģšģųģšģšģųģųģšģųšųšųšųšųšųšųģųčäčščąÜŲŌšŌÜŌšŌšŌšŌšŌšŌhC~hˆtÄhķ"ųhŲp€hķ:h 'hīhIžhOB¼h ŅhLÉRM-—-˜-™-š-Ó-ł-....M5N5z5{5„5…5«MŅTÓTåTęTU0UTUƒUöör ¬ör ¬ör ¬öééär ¬är ¬är ¬Ūär ¬äär ¬är ¬är ¬Ūäär ¬är ¬är ¬är ¬är ¬är ¬är ¬„Š`„ŠgdC~gdC~ „p„Š^„p`„ŠgdC~„Š`„Šgdķ"ųh/ˆ/Ē/ē/1 1»1Ä1E2J2²2·2#3$3$5D5T5b5„5Ń5Ņ5|6Ž6“7Ÿ7Ó7Ū7’;<Q>R>c>q>Ī@Ō@A AŻAßA)D5D™EŸEÓEŌE.Im?mŠmŃmŽmßmnn¢n£n¹nŗn¼n½nQoRobocoeofośoūo püųōųüųōųšųéųüųåįåųüųüųüųüųüųüųŻüŻųÖĻųĖĒæĒæ¹æĒæĒæ¹æĒæĒæ¹æĒæĒæ¹æĒæĒæ¹æĒæĒæ¹ hĪN0JjhĪNUhĪNhu hžŪhC~ h4wūhC~h¬o`hfa¼hąŻ hF·hC~hł}hŲp€hC~hIžI p p p p„p¦p¹pŗp¼p½pPqQq`qaqrqsqrrrr*ph’‡nę’’’’"#%&ÜŻęē!=>?QRS³“µ¶ŁŚēčé567stuv…†¾æYZ]^Ė* U X!12‚qN’ģXÖi ."s# &E(w(ē*/.;0ų26Ņ7?:Ž;ö=‘?ąAÆB¤FnJŒLµOž_tt!tgtMŪkl{|čP€U€b€ՀĪ°čń’ń?ņcņŽņbłcł»łś«śƒ„…“”•ÕÖOh!Å#ą%ż(’)Ž+0A6kE¶H/R&V,Yg_cdkh«pŖqįuCv­vyyc€‚'„ū„ü„ģ…ł…ś…„‡‹ŠŒ4‘$’ü“Š”єߔą”$•v•ó•]–™–š–£–¤–¦–ń–ņ–—— — —;ššš:AD„…žxž0Ÿ€Ÿ£m¬'® “iŗāĄZĶ[Ķ¬ĶéĶ’Ļ“ĻŌĻÕĻŽĻßĻ|š}š~š‡ššš›šŗšń?ń€ń·ńøńŪńäńåńęńˆōżüČÉŃŅƒ „ … †   ‘ ¶·øĮĀĆÄJp‘’“”ÄÅńņūü"/I5J5\5]55§5Ė5ś56<6\66 6Ć6Ä6(7)7173747‰;æ>ÅBBEGI.J/JJ‘J’JšJ›JœJĪJ XI_Cbīibnlnunvnwnƒn„n…nˆn˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€8˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€č˜0€€č˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€P˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€ €˜0€€˜0€€€˜@0€€p˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜0€€˜@0€€p˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜@0€€p˜@0€€0˜@0€€0˜@0€€0˜@0€€p˜@0€€0˜@0€€ˆ˜@0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€č˜0€€˜0€€˜0€€č˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€0€€˜0€›J˜0€›J˜0€›J˜0€›J0€›J˜0€›J`˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0üµ³t!tgtMŪ£–“ĻŌĻÕĻŽĻĪJ XI_CbīibnˆnO90°²D dM90€M90€O900š@0€€O900¤›©ƒM900€M900€˜@0€@0€€˜@0€˜@0€˜@0€˜@0€˜@0€š0€€øRģœ r$“lė—jÖ.õö ²$»a÷|q›©”ĆóąZś“?3 UŒt‘%„Ž¬²»šę]h/‰\ pŒŅzā¼ĄĀÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŅÓŌÖףŚÜŽąāćņ/q&®~Õ •x§ĀN M-ƒUWjzā½æĮĆŃÕŲŪŻßįäyā¾]LõLM MžM®MµMGNUN|NO0O3OČOŁOÜOqP€PƒPQ0Q3QĒQ×QéQ{R‰R³R\S}S€ST$T+TÉTįTUØU¼UæURVaVuV WWhWūW XŁXFYGYHY×YāYÅZ2[3[4[¼[Ā[@\­\®\Æ\:]A]œ]^ ^ ^˜^Ÿ^Į`caabübżbžbŒc˜c§deee£e®ezfēfļfØghh kvkwkxkllÕlBmCmDmĢmŅm‡nX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’ŒX’„X’ŒX’„X’ŒX’„X’ŒX’„X’ŒX’ŒX’„X’ŒX’„X’ŒX’ŒX’„X’„X’ŒX’„X’Œ !•!’•€’’ 742217.hook 742218.hook 742219.hook 539369.hook 742220.hook 742221.hook 742222.hook 742223.hook 742035.hook 539374.hookŁXÅZ@\œ]b§dzfØg kÕlˆn HY4[Æ\ ^žbešfhxkDmˆn’’ žuu4’’uuģĪvu$:vu„ivu„ū#vuÜ"vu”`vu“vuÄū#·`·`bb h hiiiˆn¾`¾`$b$b§h§hii+iˆn9 *€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€place€B*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€country-region€      µOóOōO§P©PøP/R0RhRlRTT’V“V/W0WlWmW?Zž_ēv„ßŖā«ā”ę¢ę+é,éøź¹ź1ė3ėģģģģi‚A6fĶžĶŸĶŖĶ¬ĶéĶŒĪĆĪĻˆōœJĶJĪJ]LöLMŸM®M±MµMHNUNXN|NO0OÉOŁOrP€PQ0QČQ×QŚQéQ|R‰RŒR³R]S}ST$T'T+TŹTįTäTU©U¼USVaVdVuVWWWhWüW X X†X‡XŁXŲYāYäYÅZ½[Ā[Ä[@\;]A]C]œ]™^Ÿ^”^H_I_``Į`daaaBbCbbc˜cšc§d¤e®e°ezfčfļfńfØghķiīi klllŖl«lÕlĶmŅmŌmanlnvnwn„nˆn!'Ūāåé !<CPU²¹Ųßęé48rz„‡½æXZ\_ŹĢ) + T V WY "03€‚prMNž’ėģWYÕÖh j -"/"r#s#Ÿ&”&D(F(v(x(ę*č*..0.:0<0÷2ł266Ń7Ó7>:@:;;õ=÷=?’?ßAįA®B°B£F¤FJ JmJoJ‹LL“OµO_ž_tt t"tfthtLŪNŪjqz|ēčO€X€a€b€Ō€րĶ°Ļ°ēńčńžń’ń>ņ?ņbņcņņŽņałcłŗł»łśśŖś¬ś‚‰’–ŌÖNOg!h!Ä#Å#ß%ą%ü(ż(ž)’)+Ž+00@6A6jEkEµH¶H.R0R%V&V+Y-Yf_h_bdddjhkhŖp«p©q«qąuāuBvCv¬v­vxyyyb€c€’‚&„'„ś„ü„ė…ģ…ų…ś…ƒ‡„‡ŠŠ‹ŠŒŒ3‘4‘#’%’ū“ż“Ļ”ՔŽ”ą”#•$•u•v•ņ•ó•\–]–˜–Ÿ–¢–¦–š–ņ–’–— ——:š<š™š›š9:@Eƒ…žžwžxž/Ÿ0ŸŸ€Ÿ££l¬n¬&®(®Ÿ“”“hŗjŗįĄćĄYĶ[Ķ«Ķ¬ĶčĶéĶ‘Ļ“ĻÓĻŚĻŻĻßĻ{šƒš†š‡š™š›š¹šŗšńń>ń?ńń€ń¶ńøńŚńąńćńęń‡ō‰ō~ż€żūżĒĶŠŅ‚ ‹ Ž ‘ µ½ĄÄ IJop”ĆÅš÷śü!/#/H5J5[5]5~55¦5§5Ź5Ė5Ī5Š5ł5ś5ż5’56 6;6>6[6^6~66Ÿ6¢6Ā6Ä6'7-70747ˆ;Š;¾>Ą>ÄBĘBAECEFIHI-J/JJ–J™JœJĶJĪJ X XŁXŲYÅZ½[@\;]œ]™^H_I_BbCb§d¤ezfčfķiīi klanhnknln…nˆn©™ū™ĖLM櫬½ŁņŁ#^e^3š<šŌńąń® ¾ ‰BœBhnknln…nˆn5p@pln…nˆn’’ Koit LainestekoitKoitraunts9å8±2ōĖ!E7ńSoYn /a Ąd u 8 & ī;”&F3 3 Z0ßdn(eMĆKu-633…q{@ƒOļrĮĖ3„&&§'g"'&'¢`'(+:)˜u,£'.“A.@/“J/Ė.0Ū1iC2½e2· 3Ź_3]{3żH4Ét4½ 6!6{7-8Z~9ķ:s+:*<ł8>cg?Äp?ˆ)BæiBæ&C'rCŒ3D’%FGŁąŻÜŽč,Ž»Sąƒ`ą“Gį·oäßåÅOę’ēÜ!ē©-ē Uē4[čméćé˜éŗ]éUjé=fźą?ėpZė‡gėvQī šbņ1õņZõ9cöD÷3÷ķ"ųŗ*łS]ł0ł śń@ś,HūVūDüMTü]żįNżm{żXžż_’’@€‘B‘B\(¤BBØēēdbdcdd‚dØd©d±d²dŚdŪÖģÖķÖsÖt š ›  žfĶfŠiŻiŽiņióiiiwww3w4 X‡n@@@ @@@l@Ü@@Œ@@@“@l@@¾@€@@č@Ō@@ü@ü@@„@ @@¬@\@@°@d@@ā@Š@@ö@š@@ @@@@@@@@$@L@@R@Ø@@˜@’’Unknown’’’’’’’’’’’’Gŗ‡z €’Times New Roman5€Symbol3&ŗ ‡z €’ArialiArial Unicode MSTimes New Roman"1ˆšŠh÷ܚ†#‹Ł†ŠM .>ķĄ>.>ķĄ>!š ““r4¬l¬l 2ƒQšÜH)š’?é’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Ū1’’ Koit Lainesterauntsž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0p˜¤°ČŌąō  , 8 DPX`héssKoit Lainesteooitoit Normal.dottrauntsd138Microsoft Word 10.0@2ŸL@Ją*ŪÅ@ŗ> z7Ź.>ķž’ÕĶ՜.“—+,ł®DÕĶ՜.“—+,ł®0ģ hp€ˆ˜  Ø°ø Ą Ķékodu.>Ą¬lA  TiitelŲ' 8@ _PID_HLINKSéA'Ņ$lfiebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=68748&library=EB&query=null&title=Sorel 9068748.tochac_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=554871&library=EB{p`nebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=108765&library=EB&query=null&title=Nietzsche 9108765.tocc`]_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=414670&library=EBgcZ_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=755761&library=EBgfW_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=327756&library=EB$fTnebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=73290&library=EB&query=null&title=Treitschke 9073290.tocfeQ_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=604103&library=EBKNoebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=22306&library=EB&query=null&title=Chamberlain 9022306.tock`K_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=104926&library=EBIHƒebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=22306&library=EB&query=null&title=Houston%20Stewart%20Chamberlain 9022306.tocDEoebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=13473&library=EB&query=null&title=Barr%C3%A8s 9013473.tocT B^ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=54058&library=EB?lebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=47458&library=EB&query=null&title=Le%20Bon 9047458.tocb`<_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=333277&library=EB/w9iebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=70972&library=EB&query=null&title=Taine 9070972.tocme6_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=580776&library=EB3pebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=50194&library=EB&query=null&title=De%20Maistre 9050194.tocmn0_ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=358824&library=EBEM-tebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=69767&library=EB&query=null&title=Adolf%20Stoecker 9069767.toc!4*yebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=13473&library=EB&query=null&title=Maurice%20Barr%C3%A8s 9013473.tocH]'tebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=75844&library=EB&query=null&title=Richard%20Wagner 9075844.toc^${ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=28725&library=EB&query=null&title=Gabriele%20D%27Annunzio 9028725.toc[!ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=73290&library=EB&query=null&title=Heinrich%20von%20Treitschke 9073290.toc;.uebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=70972&library=EB&query=null&title=Hippolyte%20Taine 9070972.toc|nŠebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=37141&library=EB&query=null&title=Joseph-Arthur,%20comte%20de%20Gobineau 9037141.tocQJsebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=38750&library=EB&query=null&title=Ernst%20Haeckel 9038750.tocnruebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=58449&library=EB&query=null&title=Vilfredo%20Pareto 9058449.toc#czebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=108765&library=EB&query=null&title=Friedrich%20Nietzsche 9108765.tocv:vebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=47458&library=EB&query=null&title=Gustave%20Le%20Bon 9047458.tocgm vebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=36434&library=EB&query=null&title=Giovanni%20Gentile 9036434.tocx! ~ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=34181&library=EB&query=null&title=Johann%20Gottlieb%20Fichte 9034181.tocCBsebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=68748&library=EB&query=null&title=Georges%20Sorel 9068748.toc54uebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=51516&library=EB&query=null&title=Charles%20Maurras 9051516.tocc3yebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=50194&library=EB&query=null&title=Joseph%20de%20Maistre 9050194.toc  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźėģķīļšńņóōõö÷ųłśūüżž’      !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźėģķīļšńņóž’’’õö÷ųłśūž’’’żž’      !ž’’’#$%&'()ž’’’+,-./0123456789:;<=>ž’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’Ež’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄF \Š&z7ŹG€Data ’’’’’’’’’’’’ō1Table’’’’üśJWordDocument’’’’"ęSummaryInformation(’’’’’’’’’’’’"DocumentSummaryInformation8’’’’’’’’*)CompObj’’’’’’’’’’’’k’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q