Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ °²þÿÿÿ¬®¯ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@%ð¿“¯bjbjÏ2Ï2%"´XX¡\ÿÿÿÿÿÿˆœœœœœœœ°´O´O´O8ìO4 P¼°Âl2èPèP" Q Q Q Q Q Q-k/k/k/k/k/k/k$ômRFp>Sk)œ Q Q Q Q QSkœœ Q Q|l¦g¦g¦g Q‚œ Qœ Q-k¦g Q-k¦g"¦gÈg¥jœœñj QÜP€nwä‰7Ê´OŒQ¦½j-k’l0ÂlÅj,„p2g^„pñj°°œœœœ„pœñj< Q Q¦g Q Q Q Q QSkSk°°N´Og°°´O Nõukogude Vene Ja kommunismi teostuskatseid 1917-1934.a. Eduard Laaman Eessõna. Nõukogude Venemaa kohta on kõigis maailma keeltes antud välja suur hulk kirjandust. Kes aga selle põhjal tahab Vene tegelikkusest selgemat ettekujutust saada, see leiab harilikult emba-kumba: kui on kirjanik asjatundja, siis on ta enamasti erapoolik ja subjektiivne – olgu siis kirglikult enamlaste poolt või vastu. Ehk ta on erapooletum – seda juhtub sagedamini välismaalastega – siis ta on harilikult väga asjatundmatu. Meil, Venemaa piirirahvail, on ehk enam kui kellelgi muul tähtis teada saada revolutsioonilisest Venemaast ainuüksi täpset tõtt. Meie kokkupuuted Venemaaga on liiga lähedased ja elulised, kui et siin võiks aset olla huupi maha tegemisel või sama huupi ülistusel. Meie peame oma suurt idanaabrit tundma nii, nagu ta on. Nende ridade autor on mitmel korral Nõukogude Venemaal reisinud. Kuid oma enam-vähem juhuslikke reisimuljeid ei loe ta küllaldaseks, et nende järgi teha üldistusi, suurriigi kohta, kel käimas kiire revolutsioonilise muutumise protsess. Palju enam on reisimuljed andnud talle tõuget otsida lahendusi Vene elu üllatustele ja mõistatustele selle lähemas ja vahel ka kaugemas arengus, vene rahva ja ajaloo iseärasustes, Vene revolutsiooni omapärases dünaamikas. Kui võtta Vene revolutsiooni selle loodusjõulises käigus, siis kaob mõnigi müstiline udukogu ja ilmutusraamtuline nägemus. Selle eest kerkib aga Vene omapäralisuse kõrval ka jooni, mis tuttavad Lääne ajaloost või olevikustki ja mis selle tõttu annavad alust objektiivsemaks hinnanguks. I. Kodusõja ahervartel. Inglise ja Prantsuse revolutsiooni kodusõjad lõppesid üksikisikute diktatuuridega (Cromwell, Napoleon). Vene revolutsiooni kodusõda lõppes nn. „proletariaadi diktatuuriga“. See on seik, millest õhtumail pisut teisiti aru saadakse kui Venemaal. 1920.a. Nõukogude Venemaad külastades ütles Inglise mõttetark Bertrand Russell oma reisimuljeid kokku võttes: Kui Läänes kõneldakse proletariaadi diktatuurist, siis mõeldakse proletariaati päris täpselt, diktatuuri aga mitte nii väga tõsiselt. Nõukogude Venemaal tehakse aga just vastupidi. Seal võetakse diktatuuri selle sõna kõige valjemas mõttes, proletariaati aga mitte nii täpselt. 1917.a. oli Petrogradi sovetis ((nõukogus)) üks iseloomulik juhtum, milles see Vene ja Lääne ilmavaadete vahe teravalt ilmnes. Kuna Vene sotsialistid, pääsenud sovetis võimule, kaldusid üha enam sõja jätkamise vastu, siis tulid Inglise töölispartei esindajad neid mõjustama, et nad Lääne demokraatiaid mitte maha ei jätaks. See äratas Vene revolutsionäärides võõrastust. Inglastele heideti ette, et nad ei ole üldse õiged tööliste esindajad. Siis sirutas Inglise töölispartei tegelane James o´Grady üle kõnetooli välja oma tugevad, krobelised tööliskäed. Mõju oli jalustrabav: teisi niisuguseid töömehe käsi ei olnud terves Petrogradi täidesaatvas komitees. „Elukutseline revolutsionäär“, kellele „proletariaadi diktatuur“ Venemaal valitsema lõi, oli enamasti pärit kas väikekodanlikust ja kodanlikust ringkonnast või, nagu Lenin, koguni aadlist. Õigeks töörahva esindajaks luges ta end ainult sellepärast, et oli omaks võtnud Karl Marx´i „proletaarliu ilmavaate“. Sellest ilmavaatest ta võttis diktatuuri ideaali ja arendas seda kõige äärmisemate võimalusteni. Juba oma põrandaaluse tegevuse järgus oli enamlaste juht Lenin, kord seletades, mis keskkomitee võim peab olema, näidanud oma kuulajatele paljutähendavalt – rusikat ... Nõukogude võimu algaastail käis Lenin alatasa peale, et see võim on liiga pehme: „See on puder, aga mitte diktatuur!“. Enamlik diktatuur peab tuginema otseselt vägivallale, ütles ta. Riigivõimust sai ta aru ainult kui valitseva kihi vägivalla aparaadist teiste kihtide mahasurumiseks. Mingisuguseid isiku- ehk kodaniku-õigusi või vabadusi ta ei tunnistanud. Näolt mongoli vürst, oli ta Tšingis-Khaani järeltulija ka olemuselt. Muusikat ütles ta mitte välja kannatavat: see panevat inimestel päid siluma, tema ülesanne olevat aga pealuid sisse lüüa. Kolmveerand aastat elas Nõukogude Venemaa algul ilma ühegi põhiseaduseta ja kui see viimaks 10. juulil 1918.a. välja anti, siis ei loonud ta tegelikult midagi juurde, vaid teenis ainult propaganda ülesandeid. Põhiseaduses jaotati Venemaa nõukogude föderatiivseks vabariigiks, kus iga rahvus sai autonoomia, mõni koguni iseseisvuse. Foto. Lk.9. Tegelikult valitses aga kõigi nõukogude osariikide üle „ühine ja jagamatu“ kommunistlik erakond, õigemini – ordu, kelle eeskavast ((programmist)) taheti 1919.a. märtsikonverentsil rahvaste enesemääramine kui „iganenud kodanlik eelarvamus“ sootuks maha kustutada, - Lenini nõudel jäeti ta alles ainult poliitilis-diplomaatilisel põhjustel: et muulastel mitte üleliigset umbusku äratada. Diktatuuri mõtte võtsid enamlased küll Marxilt, diktatuuri praktika aga – Venemaa enda minevikust, tema isevalitsuse põlistest traditsioonidest. Vene tsaaride piiramatu isevalitsus oli päritud Venemaa keskaegseilt ülemvalitsejatelt-tatarlastelt, nagu ka Vene tsaaride kuulus „Monomahi müts“ oli tegelikult tatari khaani kink oma usinale asevalitsejale ja maksudekogujale. Vene suuremad tsaarid olid oma piiramatu isevalitsuse poolest mitmes tükis – Lenini eelkäiad. Tsaar Joann Julm, nähes Liivi sõjas Venemaa bojaaride feodalismi („semštšina“) laostumist, lõi selle hävitamiseks terroristliku aparaadi – „opritšina“, Lenini „tšekaa“ eelkäia. Ja Vene rahvaluule tõstis Joanni selle eest oma lemmikuks. Tsaar Peeter Suur ütles otsekoheselt: Kui ma venelastele katsusin voorust jutustada, ei tulnud sellest midagi. Ma pidin hakkama teda tükkideks kiskuma, pooma, peksma. Venelast võib juhtida ainult kõige suurema valjusega. Vene rahvas ei saa läbi vabadusega, sest ta on liiga kaua olnud orjuses. Et Vene nuudi ja lääne tehnika abil venelast liikuma panna, lõi Peeter Suur uue bürokraatia, - „tšinovnikute“ hierarhia. Selle ülesandeks oli süstemaatiliselt maha suruda rahva igat spontaanset liigutust, et muuta teda sõnakuulelikuks automaadiks, kel ei ole muud ajurit kui valitsusvõim. „Tsivilisatsioon ja teadus ulatati meile piitsa otsas“, ütleb vene suurim publitsist Herzen. Lenin tunnistas ise, et peab Peeter Suurt oma poliitiliseks eelkäijaks. Veel sagedamini on seda teinud Stalin. Krahv Aleksei Tolstoi ajalooline romaan „Peeter I“ on tänapäeva Venemaal seetõttu üks enamloetud ilukirjanduslik teos. Kuid seda näitab isegi enamlaste ajaloolane prof. Pokrovski, ei saavutanud Peetri hiiglaenergia oma sunnimeetoditega soovitud tagajärgi: ta jõudis viimaks orjuse sisseseadmiseni; venelase töö läks aga aina viletsamaks. Niisama oleks ekslik arvata, et ka enamlaste ennenägematu diktatuur on saavutanud need sihid, mis endale seadis. Selle üle kurtis juba Leningi mitmel puhul, et tema püüab ühele poole, vool kannab aga sootuks teisale. Kes enamlaste üle nende sihtide järgi tahab otsustada, see ei saa Nõukogude Venemaast üldse aru. Sellega on seletatav kibe viha, mida lääne sotsialismi suuremad teoreetikud Kautsky´ga eesotsas enamlaste vastu avaldavad: nad näevad enamlastes oma ideaalide diskrediteerijaid ja moonutajaid. Enamlaste osa on piirdunud sagedasti sellega, et nad on heitnud tiku püssirohutünni, vallandanud loodusjõud. Need on aga siis edasi tegutsenud juba ise oma loodusseaduste järgi. Kogu enamlaste energia on sagedasti kulunud ainult selle ärahoidmiseks, et loodusjõudude möll ei pöörduks nende eneste vastu. Vastuoksa Hitleri rahvussotsialistidele, kes võimu ründasid väga radikaalse eeskavaga ja võimule saades hakkasid oma eeskava järjest mõõdukamaks seletama, radikaliseerus enamlaste eeskava kõige rohkem alles pärast võimule tulekut. Peapunkt, millega nad 1917.a. võimu vallutasid, oli – eraldirahu tegemine Saksamaaga. Oleksid Vene enamlusvastased olnud kaugelenägevamad ja selles enamlastest ette jõudnud, siis oleks Venemaa saatus ehk sootuks teisiti kujunenud* (* Pikemalt sellest ajaloolisest ja ideoloogilisest tagapõhjast vt. Elav Teadus Nr.1, Suur Maailmasõda, ja Nr.8, Sissejuhatus poliitikasse I.) Oma eeskava tähtsamal alal – majanduspoliitikas, näitas Lenin algul suurt tagasihoidlikkust. Kuigi sotsiaalne revolutsioon pidi juba alanud olema, ei tahetud kapitaliste esialgu veel sugugi ekspropeerida (s.t. kogu nende varandust ära võtta). Nende ettevõtetesse pidi ainult tööliste kontroll sisse seatud olema, nimelt selleks, et kapitalist ei saaks enam liigkasusid võtta, tõeliselt aga salajase tagamõttega, et töölised kontrollvõimuna aga saaksid kapitalistide kõrval ettevõtte juhtimist ära õppida. Ainult kõige tähtsamad suurettevõtted pidi kohe natsionaliseeritama. Sellest ei tulnud aga midagi. Nagu enamlased ise ütlevad, viis „klassivõitluse loogika kiirendatud tempode juurde“. Töölised, tundes ennast uute peremeestena ei saanud tihti aru, mida paganat nad siin veel peavad õppima. Et kapitalisti oli kujutatud südametunnistuseta vereimejana, siis oli ju kõige õigem tee teda jalapealt välja kihutada. Teisest küljest ei tahtnud ka paljud kapitalistid selleks vabrikuid edasi juhtida, et nende ülevõtjaid valmis koolitada. See oli kõige anarhilisem järk nõukogude majanduspoliitikas. See kestis seni, kui Saksamaa, surunud enamlastele peale Bresti rahu, hakkas oma kätt Vene tööstuse järele sirutama. Nõukogude majandusdelegaat Larin telegrafeeris 25. juunil 1918.a. Berliinist: ainus tee selle ärahoidmiseks, et Vene tööstus ei langeks sakslaste kätte, on vaja kuulutada välja viivitamatu üldnatsionaliseerimine. Ja see siis kolme päeva pärast ka sündiski. Nii algas nn. sõjakommunism. Saksa väed olid Venemaa lõiganud ära Ukrainast. Hoogu võttev kodusõda lõikas ta ära ka Volgatagustest vilja- ja tööstusrajoonidest. Enamlased jäid nagu ümberpiiratud kindlusse, kus äärmise karmusega alistati kõik kaitse huvidele. Kogu tööstus natsionaliseeriti ja tsentraliseeriti valitsusasutuste ümber. Ühistegevus muudeti toitluskomissariaadi tehniliseks aparaadiks. Et rahakurss langes katastroofiliselt, siis hakati rahasüsteemi üldse asendama naturaalse kaubavahetusega. Maal olid enamalased seni lasknud talumeestel talitada omapead. 1917.a. 26. okt. Dekreediga kaotati ära maaeraomandus. Maauuendus ise toimus loodusjõuliselt, ilma et riigivõimud seda kuigi palju oleksid reguleerinud. Vene muzikk teostas oma elupõlise ideaali: ta rüüstas mõisad ja jaotas kõik maad külakogukonnas ühesuurusteks. Võeti ära ja jaotati uuesti ka jõukamate talupoegade maa, mida oli neil rohkem kui teistel. See oli nn. „must ümberjaotus“, nagu unistasid sellest vanasti Vene agraarsotsialistid. Nüüd ei olnud siin aga suurt midagi, millest unistada või mida idealiseerida. Sageli käis üks küla sõnnikuharkidega teise vastu sõjas, kui arvas, et teine oli rohkem saanud. Ka käidi kõvasti peale muulaste asundustele, eriti kõrgemal ja jõukamal kultuurijärjel asuvaile lääne muurahvaile, muu seas ka eestlastele. Need kuulutati „pursuideks“, kes on sootuks vaja välja kihutada. Vaevalt oli talumees tulnud toime mõisate jaotamisega, kui märkas, et ta oli küll maa endale saanud, vilja aga mitte. Seda nõudis riigivõim endale. Äärmise leivapuuduse tõttu nõukogude linnades kuulutati maa välja „prodrasverstka“, s.o. toitluskohustuste jaotus: talumees pidi kogu vilja, mis tal omast tarvidusest üle jäi, kindla väga madala hinna eest riigile andma. Et ta seda altkäe ei saaks „spekulantidele“ ja „kotimeestele“ maha müüa, kes toidujahil läbi kogu Venemaa kihutasid, seati sõlmjaamade relvastatud „tõkkesalgad“. Kuid need ei suutnud kaotada „kotimeeste“ rändamist. Kuid need ei suutnud kaotada „kotimeeste“ rändamist. Nõukogude kirjanik Boris Pilnjak kirjeldab oma raamatus „Paljas aasta“, kuidas tollal Venemaa rongide katusedki olid üleni kaetud nende nälginud leivaostjatega, nagu need inimesed ise - täidega. Kui kodusõda lõppes enamlaste võiduga valgete üle, taheti sõjakommunismist hakata kohe edasi arendama täielikku sotsialistlikku majandust. Larin kavatses kõige lähemas tulevikus juba rahasüsteemigi täitsa ära kaotada. Siis aga katkes rahval kannatus. Talurahvamässusid oli ka varemgi olnud, kuid neist oli valitsus kergesti jagu saanud. Kardetavam oli, et käärima läksid suured tööstuskeskused, isegi pealinnad, kellele riik ei jaksanud tagada kroonu poolset varustamist. Rahutuste järel pealinnades plahvatas 1921.a. märtsis mäss Kroonlinna merekindluses, mis oli olnud algusest peale enamlaste tähtsaim tugi. Nõuti vabakaubandust ja vabalt valitavaid nõukogusid. Silmapilk ei olnud enamlastele mitte palju vähem hädaohtlik kui poolteise aasta eest, millal valged kindralid lähenesid Petrograadile ja Moskvale. Oleks Kroonlinna mäss saanud levida pealinnadesse, siis oleks enamlaste võim, nagu 4 aasta eest tsaari oma, sõjaväe vastuhakus kokku varisenud. Paarinädalase piiramise järel vallutati Kroonlinn rünnakuga. Et aga, nagu Trotski kinnitab, kogu punaväe meeleolud ähvardasid hädaohu tuua, pöörati siis kurss järsult paremale poole. Vabalt valitavad nõukogusid küll ei antud – see oleks tähendanud kommunistlikust diktatuurist loobumist. Selle eest kuulutati välja vabakaubandus. See oli „uus majanduspoliitika“ („nep“). Talumehele määrati kindel toitlusmaks. Mis sellest üle jäi, seda võis ta ise vabalt turule tuua. Niisama said jälle eluõiguse väike-eraettevõtja kui ka kaupmees. Ainult suurtööstust, pangandust ja väliskaubandust „kamandavad kõrgused“ – need jäid riigi kätte – nii et sotsialistlikkude ja kapitalistlikkude elementide koosluses ülemvõim viimaste kätte ei langeks. Kodusõja järel oli Venemaal 1921.a. raske nälg. Volgamail surid miljonid. Ainult Ameerika abiandmis-organisatsiooni („Ara“) abil, kes eriti Tallinna sadama kaudu palju vilja väljast sisse tõi, pandi katastroofile piirid. „Nepi“ aegu hakkas majanduselu kiiresti paranema. Optimism valdas kõiki ringkondi. Talunik ja väike-ettevõtja hakkasid uuesti tööle. Enamlaste juhid aga lootsid, et sotsialistliku ja kapitalistliku majanduse kooselu saab pikemaks ajaks võimalikuks. Lenin arvas, et 20-40.a., ja nagu omal ajal Bresti rahu sakslastega võimaldab nõukogude võimule uue „hingetõmbuse“ („peredõška“), kuni ka Lääne-Euroopas puhkeb oodatud kommunistlik revolutsioon. Kõik elasid tulevikulootustest: kodanlased – Venemaa aegalase „evolutsioneerumise“ ja „kodanlikusutmise“ lootuses aga enamalased – Euroopa revolutsioniseerumise lootusest. Lenini pärijad. „Nep´i“ maksmahakkamine mõjus Nõukogude Venemaal nagu lämbunud ruumis õhuakna avamine: aasta-paariga hakkas maa jälle elama. Ikaldusest hoolimata tuli linnadesse küllalt toiduaineid. Linnadest põgenemise asemel – Petrograd oli kord sõjakommunismi aegu 2 miljonist tühjenenud juba peaaegu poole miljoni elanikuni – hakkas rahvas jälle linnadesse voolama. Varsti andis seal endast tunda korteripuudus. Eriti kiiresti arenes erakaubandus. 1926.aastaks oli üle 80% kauplustest jälle eraettevõtjate käes, milliste läbimüük moodustas üldsummast ligi poole. Ka tööstuses tungis peale eraettevõtlus, kuigi see kõrgema maksustamise ja õigusliku julgeoleku puudumise tõttu edenes palju aeglasemalt. Suurem muutus toimus aga riigi enda tööstuses. Sõjakommunismi aegu oli ta elanud täitsa riigi kulul. Nüüd seati ta „ärilise arvepidamise alusele“ („hosrastšot“). Üksikud tööstusharud ühendati trustideks ja sündikaatideks, kes oma kodanlikkude nimekaimude eeskujul pidid ise endi eest hoolitsema. Lenin nimetas seda „riigikapitalismiks“. Ta seletas komiterni kongressil 1921.a. juulis otsekoheselt, et andes kaubanduse vabaks on enamlased andnud vabaks ka kapitalismi. Oma enamlastele soovitas Lenin koguni kapitalistide juurde õppima minna. Eriti soovitas neil õppida seda, kuidas kaubelda. Peaasjaks luges Lenin, et „majanduse juhtivad kõrgused“: suurtööstus, väliskaubanduse monopol ja rahandus nõukogude riigi kätte jääksid. Nende najal lootis ta seni vastu pidada, kuni kommunistlik revolutsioon Lääne –Euroopas appi jõuab. Erilist rõhku pani Lenin talurahvaga läbisaamisele. Selle vastu seisis kommunistlikus erakonnas üks vool, eesotsas Trotskiga, kes tahtis teha Venemaast kohe tõelise proletariaadi diktatuuri riigi, kus tööliste kutseühingud oleksid täiesti ühtinud riigiaparaadiga, teisele kihtidele, eriti talurahvale, aga ei oleks mingisuguseid järelandmisi tehtud. Nõndanimetatud „tööliste vastasrind“ vanade enamlaste Šljapnikov´i ja Lutovinov´iga eesotsas nõudis, et Venemaa rahvamajanduse juhtimine antaks tööliste kutseühingute kätte. Sellele pani Lenin järsult vastu. Ta seletas, et nõukogude Venemaa ei ole mitte ainult tööliste riik, vaid tööliste ja talupoegade riik. Ainult kokkulepe talurahvaga võivat päästa sotsialistliku revolutsiooni seni, kui see puhkeb ka teistes riikides. Lenin andis endale aru, et talurahva huvid ei lange kaugeltki tööliste omadega kokku. Enam-vähem teadlikult kalduvat talupoeg kapitalismi poole. Kindlam tee talumeest töölise vaatekohale viivat – ühispõlluharimise kaudu. Kuid seda ei tohtivat mitte sunniviisiliselt sisse seada, nagu sellega tegid katset eesti ja läti enamlased. Põllumajanduslikus riigis, nagu Venemaa, ei saavutatavat talurahva sundimisega midagi. Vägivald talurahva kallal rikuks enamlaste eneste asja. Talumeest tuleb aegamööda ühismajapidamisele kasvatada ühistegevuse kaudu. Foto: lk.17. Kuigi ühispõllupidamisi riigi poolt soodustati, läks areng teises suunas. Enne revolutsiooni loeti Venemaal 15 miljonit talu, 1923.a. juba 22 miljonit ja 1928.a. 25 miljonit. Üksiktalude edu sundis isegi enamlist seadusandlust enda järgi muutma. Et agaramale talupojale võimaldada oma maad paremini harida, pöördus nõukogude seadusandlus Stolõpini jälgedesse tagasi: 1922.a. oktoobri seadustega anti talumehele vabadus ka külakogukonnast välja astuda ja oma maad üksikrundiks („hutor“) koondada. Et Venemaa hakkas vilja väljaveost jälle valuutat saama, ergutasid nõukogude võimud paremaid talupoegi auhindadega. Mis vabrikus oli „töö kangelane“, seda oli külas „eeskujulik peremees“: ta päästis riigi näljast ja andis talle sõjahaavade parandamiseks valuutat. Kapitalismi juurde tagasi pöördudes, tuli nõukogude võimudel anda ka oma rahale kindel alus. Pikemate ettevalmistuste järel õnnestus 1924.a. stabiliseerimine. Senini allakäinud 10 000 rubla loeti üheks tšervoonets-rublaks. Et talunik uut raha hakkaks usaldama, lasti liikvele koguni hõberaha. Kokku võttes sai „nep“ Venemaale tõusu-ajajärguks. Terav rahulolematus hulkades kadus ja elu hakkas pöörduma normaalradadele. Kuid poliitiliselt sattus nõukogude võim ummikusse. Vana ühiskonna varemeil hakkas tekkima uus kodanlik ülemkiht ja sellel oma uus poliitiline maailmavaadegi. Nagu Vene talupoeg vahel seletas, ta olevat „bolševik, aga mitte kommunist“, nõnda tunnistas see uus kodanluski nõukogude võimu, kuid ise oma tagamõttega. „Nepi“ abil pidi nõukogude võim Venemaa „piduritel“ tagasi laskma kapitalistliku korra juurde – järsk tagasilangus revolutsiooni või koguni võõra interventsiooni teel loeti nagu kukkumist suurest kõrgusest hädaohtlikuks nii vene rahvale kui ka tema riigile ja selle terviklusele. Enamlaste positiivset osa nähti selles, et nad revolutsioonis laguneva Venemaa oma diktatuuriga uuesti kokku rautasid suureks jagamatuks impeeriumiks. „Tähiste vahetajad“ publitsistid jutlustasid uusi aateid: kapitalisti sõimamine päevavargaks olla demagoogia. Kapitalist on tootmise organiseerija ja saavat sellega paremini hakkama kui paberimäärijad nõukogude bürokraadid. Eraettevõtjaile nõuti ikka rohkem majandusliku enesemääramise vabadust. Nõukogude võimu kandjaks soovitati külasse kommunistliku noorsoo („komsomoli“) asemele külamehi endid. Lenin oli tõotanud, et „nep“ seatakse sisse „tõsiselt ja kauaks“. Kuid Lenin rääkis ise, et nõukogude võim võib kapitalismi ainult teatava piirini tagasi lubada. Kapitalistlike olluste üllatav kiire arenemine tegi, et juba mõne aasta pärast oli saavutatud see piir, kus enamlased hakkasid kartma, et edasine areng võib nende eneste üle risti tõmmata. Liiati sai Lenin 1922.a. halvatuse ja suri 1944.a. jaanuaris ning tema pärijate omavaheline võitlus tegi seisukorra velgi kahtlasemaks. Lenin oli järele jätnud testamendi, milles ta oma esimeseks poliitiliseks järeltulijaks soovitas oma kaaslast, sõjakomissar Trotskit; erakonna peasekretäri Stalini eest ta aga otse hoiatas: selle mehe kangekaelsus võivat erakonnale sada hädaohtlikuks. Trotski oli Lenini järel enamlaste erakonnas kõige andekam mees. Kuid ta oli väga isekas ja sobimatu. Tema kohta oli käibel kõnekäänd, et kui ta satuks Kuule, siis oleks ta esimeseks mureks oma ajaleht ja erirühm asutada. Pealegi oli Trotski väga värske enamlane. Ta astus sellesse erakonda 1917.a. keskel, enne oktoobripööret. Lenini haiguse aegu oli juhtimine esialgu komiterni esimehe G. Sinovjevi ja Moskva nõukogu esimehe Kamenevi käes. Et aga mõlemad olid enam teoreetikud, tõusid poliitilise praktikuna ja organisaatorina ikka rohkem nende üle kommunistliku erakonna peasekretär, „asiaatlikult külm ja painduv entusiast“, grusiinlane J. Stalin-Dzugašvili. Need kolm vana enamlast tõrjusid Trotski igalt poolt välja. Kuni Lenin veel poliitikast osa võttis, sai ta isiklikest vastuoludest jagu. 1923.a. lõpust saadik oli aga Trotski surutud juba avalikku vastasrinda. Trotski kurtis, et kommunistliku erakonna liikmete enesemääramisõigust ei ole enam olemas, vaid kivinenud bürokraadid on üleval võimu oma kätte haaranud ja viivad niihästi erakonna Venemaal kui ka komiterni üle maailma ühest lüüasaamisest teise. Nõukogude Venemaa muutuvat nende all ikka enam kodanlikuks riigiks, 1923.a. Saksa revolutsiooni katse oli aga haledasti kokku varisenud, sest seda juhtisid Moskvast needsamad paindlased, kes 1917.a. Vene revolutsioonigi tahtsid kuristiku ajada, seistes vastu oktoobripöördele. Vanal enamlastekaadril võivat ju oma ajaloolised teened olla, aga sealjuures ähvardavat teda kahtlemata ka hädaoht, et ta kivineb ja kiduneb nagu enne sõda Saksa sotsiaaldemokraatiagi juhatus. Ainult erakonnaliikmete kontroll ja noorte ridadest uute jõudude juurdetoomine võivat kommunismi veel päästa. Nii vallandas Trotski mitte ainult generatsioonide võitluse enamlaste erakonnas, vaid ründas ka erakonna diktatuuri põhimõtet, nimelt tema hierarhilist ja autoritaarset struktuuri, mis annab erakonna ülemustele liikmete üle isevalitseja võimu. Seega oli küsitavaks tehtud ka kommunistliku erakonna diktatuur Venemaa üle. Samal ajal, kui halvatud Lenin surivoodil lamas, läks enamlaste erakonnas lahti äge vaidlus. Kogu noorpõlv oli vaimustatult Trotski poolt. Erakonnaaparaat aga, kes tundis oma võimu vapustatavat, oli sama üksmeelselt Trotski vastu. Ja kuna erakonna käes oli diktatuur, siis see tähendas, et Trotski vastu hakati kasutama järjest rohkem surveabinõusid. Üks kord oli asjaolude seisund juba selline, et Trotski oleks võinud kergest teostada oma kasuks riigipöörde. Ta kõrvaldati siis aga sõjaministri kohalt. Esialgu leppis ta sellega, et tõmbus aktiivsest poliitikast tagasi. Võib-olla lootis ta, et kuna noorsugu on tema poolt, siis aeg töötab tema kasuks. Põranda alt läbikäinud väiksearvulise „vana kaardi“ kõrvale oli enamlaste erakonda ikka rohkem ja rohkem tõusmas noort põlve, kes on saanud tuleristsed kodusõjas Trotski enda ülemjuhatuse all. Kodusõja võitjana oli see noorsugu toonud kaasa suure iseteadvuse. Pärastistel kiirendatud kursustel „rabfak´ides“ (töölisfakulteetides“ ja rohkesti juurde tulnud kõrgemates koolides, oli ta oma haridust täiendanud. Kuid võimalused, mida talle „nep“ elluastumisel avas, ei olnud ootuste kohased. Kapitalistlikkude majandussuhete uuesti jaluleseadmisega käis kaasas kibe tööpuudus. 1924.a. loeti kokku miljon töötut töölist, kes said ainult väikest toetust. Kommunistlik noorus oli õppinud endas nägema Venemaa uut valitsejat. Nüüd leidis ta aga end sagedasti üsna haletsemisväärses tööta töölise seisukorras, kuna tema asemele uueks valitsevaks kihiks rühkisid hoopis teised ollused, „kapitalistlikud kurnajad ja proletariaadi vereimejad.“ Nende ridade kirjutajal oli juhus 1922.a. detsembri lõpul näha Moskva peatänaval Tverskajal komsomoli meelavaldust. Hakkajate nägudega, ent õige viletsalt riietatud noormehed, külmast tantsides ja käsi hõõrudes tulid oma punalippudega ja plakatitega Moskva nõukogu tervitama. Ning nõukogu rõdult lohutas neid üks kõneleja: Ärge hoolige sellest, et kodanlus siin vaateakendel oma rikkusi demonstreerib. Las ta uhkustab, kui tahab! Aga kui meie tahame, siis tuleb sellele kõigele lõpp! „Sotsialism ühel maal“. Enamlus võttis oma eesmärke ikka ülemaailmses ulatuses. Usk maailma-revolutsiooni tulekusse mängis temas sama fastsineerivat (ärritavat) osa, nagu tuhandeaastase rahuriigi otsused ürgristiusul. See internatsionalism oli pärit Karl Marxilt, kes on kutsunud kogu maailma proletaarlasi ühinema. Kuid teiselt poolt oli tema maailmapäästmise messianism vana, vene rahvusluses peaaegu põline ollus. Juba ammu olid venelased oma Moskva kuulutanud „Kolmandaks Roomaks“, kes kord ütleb maailmale „uue sõna“ ja oma lugematute sõjameeste tääkide otsas viib läbimädanenud lääne individualistlikule maailmale uue evangeeliumi. Messianistlik „püha sõda“ oli vene suurima kirjaniku Dostojevski unistus: Pikal rahuajal lähevad rasva ainult rahva kurnajad. Ühiskonna tasakaal kaldub siis ikka sinna, kus esineb kõige halvem ja toorem, - rikkuse ja kapitali poole. Sõda püha aate eest on ainuke rohi inimeste ebavõrdsuse vastu. Ta puhastab aja arendab vendlust. Ta on esimene samm igavesele rahule. Kui enamlased Bresti rahule alistusid ja „nepi“ maksmapanekuga nõustusid, siis ainult lootuses, et need „hingetõmbused“ neid aitavad vastu pidada kuni maailma-revolutsiooni puhkemiseni. Moskvas 1919.a. märtsis rajatud kolmas – kommunistlik – internatsionaal (lühendatult – „komitern“) pidi saama selle ülemaailmse revolutsiooni kindralstaabiks. Kogu maailmas korraldati propagandat, asutati kommunistlikke erakondi, toodi välismailt töölisdelegatsioone Venemaale, kes viimast ülistasid kui tööliste tõotatud maad. Võeti üle Saksa iseseisvate sotsialistide erakonna ja Prantsuse sotsialistide erakonna enamused. Pakuti „ühist väerinda“ sotsialistlikele erakondadele, kes enamlusele sümpatiseerisid. Kuid osutus, et üks asi on välismaade sotsialistides sümpaatiaid äratada selle roosilise ideaalkujutluse vastu, mida neile oli pakutud Nõukogude Venemaast. Iseasi aga on neid viia revolutsioonidele oma koduste võimude vastu. Tähtsamaks takistuseks sai just Euroopa rahvahulkade suurem poliitiline areng, nende demokraatlikud traditsioonid. Isevalitsuse all üleskasvanud Venemaa oli kutseliste revolutsionääride maa, kes on harjunud autoritaarselt juhtima, passiivne mass aga neid kuulekalt järgima. Euroopas aga oli töölisliikumine demokratiseerunud: seda juhtis rahvahulkade vaba enesemääramine, mis otsustavail silmapilkudel kaldus harilikult kompromissidele. Kõige rohkem loodeti, et Saksamaa, kes nagu Venegi on maailmasõjas lüüa saanud, järgneb talle revolutsiooniski. Rapallo leppes lõi Saksamaa küll oma õnnetuskaaslasega välispoliitilise koostöö võitjaile liitriikidele tõhusamaks vastupanuks. Sisepoliitikas aga surus ta kõik oma kommunistide riigipöördekatsed veriselt maha. Kui 1923.a. Saksamaa loobumise tõttu heakstegemismaksud tasumisest Prantsuse väed Ruhri söekaevandusrajooni marssisid ja Saksa mark passiivse vastupanu katses nulli ligidale langes, arvasid enamlased viimaks võimu vallutamiseks aja tulnud olevat. Tekkisid mässuliikumised Hamburgis ja Saksis, mis aga varsti lämmatati. Veel halvemini lõppesid pommiatendaat Sofia peakirikus ja 1924.a. 1. dets. Riigipöördekatse Tallinnas. Siitsaadiks hakati Moskvas komiterni esimehele Sinovjevile ette heitma ebamarksistlikku „putšismi“, - „väikekodanlikkude“ revolutsionääride „õnneküttimis“ – taktikat. Pärast mõnd katset kasutada Lähis-Ida muhamedi rahvaste rahulolematust liitriikide vastu, pöördus komiterni tähelepanu Kaug-Itta – Hiinasse, kes juba 1911.a. saadik viskles revolutsioonikrampides. Loodi poliitiline ja sõjaline koostöö Hiina rahvusrevolutsioonilise erakonna Kuomintang´iga, kes oli valmis koguni komiterni liikmeks astuma, milline ettepanek aga viisakal kujul tagasi lükati. Nõukogude Venest sõjalisi instruktoreid ja abi saanud, vallutas Kuomintangi vägede juhataja Tšankaišek Kantonist põhja poole tungides kogu Kesk-Hiina. Juba hakkasid kommunistid „ühisväerinna“ taktika alusel tema ridades võimu ülevõtmist ette valmistama, kui Tšankaišek pärast Šanghai vallutamist neile ette jõudis ja äkilise hoobiga Hiina kommunistliku erakonna 1927.a. algul likvideeris. Mitte küll veriselt, kuid siiski mitte vähem dramaatiliselt lõppes enamlaste katse Inglise töölisliikumist „bolševiseerida“. Inglise töölispartei oli võimule tulles Nõukogude Venemaad 1924.a. tingimusteta tunnustanud. Kuigi Inglise töölisliikumine on üks kõige mõõdukamaist Euroopas, oli Inglise sotsialistide seas algusest peale Nõukogude Vene suhtes palju platoonilist ebamäärast sümpaatiat. Vene ja Inglise ametühingute juhid käisid 1924.a. üksteisel külas, kusjuures inglased avaldasid oma sõidust Venemaale kiitva aruande. Nad seletasid, et nõukogude põhiseadus ei olevat sugugi antidemokraatlik, vaid mõneski suhtes võimaldab kodanikule koguni reaalsemat osavõttu riigiasjust kui parlamentliku korra juures. Foto. Lk. 25 Enamlaste saavutused rahvamajanduses ja sotsiaalelus olevat suurepärased. Gruusias, mille sotsialistliku valitsuse kukutamist Vene punaväe abil Sotsialistil Internatsionaal enamlastele raskeks patuks pani, leiti kõik korras olevat, kuigi seal veel 1924.a. oli aset leidnud enamlaste vastu verine mäss. Inglased tähendasid ainult, et Nõukogude prestii~ võidaks palju, kui Gruusias kaotataks taekaa salapolitsei ja Vene punavägi ära kutsutaks. Enamlased vastasid nõustudes, et see olevat vaid aja küsimus. Lähenemine enamlastele ei toonud aga Inglise sotsialistidele kuigi palju kasu. Kui avaldati üks Sinovjevi kiri, kus oli juttu kommunistliku revolutsiooni korraldamisest Inglismaal, kukkus töölispartei valimistel läbi ja võim läks alalhoidlaste kätte. Niisamuti kukkus läbi ka 1926.a. Inglise ametühingute üldstreigi katse, mille järel Inglise ametühingud katkestasid oma koostöö Vene ametühingutega. Kõik need nurjaminekud kasvatasid kibedust Vene kommunistide seas ja teritasid nende erirühmade omavahelist võitlust. Trotski nõudis ühe tungivamalt radikaalsemat ja „internatsionalistlikumat“ poliitikat komiternis ning koostöö katkestamist igasuguste paindlastega. Tema poole kaldus ka kõhklev Sinovjev. Sisepoliitikas nõuti puhtproletaarlikku kurssi, kiiret industrialiseerimist, võitlust kulakute, nepmanite ja bürokraatide vastu, Lenini testamendi teostamist. Ja linnaproletariaat, eriti kommunistlik noorus, juubeldas neile nõudmistele vastu ning korraldasid Trotski auks meeleavalduse. Trotski esitas linnatööstuse ja linnatööliste eeskava – talumehe kulul. Kiirendatud industrialiseerimise teostamiseks nõudis ta nn. „permanentset“ s.o. alatist revolutsiooni, loobumist kõigist kompromissidest mitteproletaarsete ollustega, eriti talurahvaga. Trotski kaaslane E. Preobrazentski ütles: Lääne tööstusrahvad on industrialiseerinud koloniaalmaade kulul. Venemaale peab tema talurahvas. Venemaale peab tema talurahvas olema koloniaalrahvaks, kelle kulul ta oma tööstuse üles ehitab. Mõte talurahva äärmise ekspluateerimise najal ehitada üles linnakultuuri polnud Venemaal uus. Tema suurimaks eestvõtjaks oli olnud Venemaa esimene läänestaja, tsaar Peeter Suur, kes oma riigi maksudega pankroti ääreni välja kurnas ja oma uue pealinna – Peterburi ehitamisel kümned ja sajad tuhanded talupojad sohu tappis, et aga Venemaad viia tehnilise ja sõjalise jõu poolest Euroopa suurriikide kõrguseni. Ka Vene uuema kapitalismi isa – raha- ja peaminister krahv Witte – oli oma asjas Peeter Suure järelkäija ja Trotski eelkäija. Nähes tööstuses riigi edu ja rikkuse alust, suhtus Witte talumehesse varjamatu vaenuga. Põllumajanduses ei näinud ta üldse väärtuste loomist. Põllumehe ülesanne pidi olema ainult linnadele võimalikult odavama vilja andmine, tööstusele odavamaid töökäsi pakkuda ja riigimakse maksta, viimaseid peamiselt viinamonopoli kaudu. Vastasrinna pealekäimistele vastas Stalin, et koostöö („smõtška“) talurahvaga ei ole mitte ta väljamõeldis, vaid Lenini enda põhimõte. Vene talupoja revolutsioonilised võimalused ei ole veel põhjani ammendatud. Et Venemaal on võim kommunistide käes, kes majanduse „käsutavate kõrguste“ üle valitsevad, siis ei ole karta, et talupoja areng läheks sedasama kapitalistlikku teed, mis läänes. Hulgalise ühistegevuse abil, mida riik krediidikergendustega soodustab, olla võimalik talumeest juhtida sotsialistlikule teele. Talumehe aegapidine ümberkasvatamine sotsialistiks oli aga just see, mille pihta Trotski oma kibedamad pilked sihtis. Ta nägi tegelikus elus vastupidist arengut: kapitalistliku mõtlemisviisi levikut talurahvas, talumehe eramajanduse vastuolu kasvamist riikliku suurtööstusega, sest et viimase hinnad ületasid liiga kaugelt põllumajandussaaduste hindu – mõlema kõverjooned sünnitasid nõndanimetatud „käärid“, mis ikka enam ähvardasid Stalini „smõtškat“ läbi lõigata. Trotski väitis, et kuigi nõukogude valitsus on kodusõjas oma vastased võitnud, ei ole ta veel jõudnud sotsialistliku ühiskonna loomiseni, pole isegi sellele veel lähenenudki. Kuna teistes maades on kodanlus võimul, siis Nõukogude Venemaa olevat sunnitud, et mitte üksi jääda, otsima kapitalistliku maailmaga kokkuleppeid, mis paremal juhul aitaksid üht või teist majanduslikku haava ravida või üht või teist edusammu teha. Kuid sotsialistliku majanduse tõeline tõus Venemaal saavat võimalikuks vast siis, kui proletariaat Euroopa tähtsamais riikides on võitnud. Siis ei oleks maksnud oktoobripööret ette võtta, kui nii mõelda, vastas Stalin. Üks kahest: kas sotsialismi ülesehitamine ühelainsal maal on võimalik, pilgaku selle üle Trotski „internatsionalistid“ niipalju kui tahes; või kui see pole võimalik, siis pole oktoobripöördel ka üldse mõtet. Trotski internatsionalistlik radikalism olevat seepärast tegelikult lihtsalt – enamluse likvideerimine. Kuid ka Stalin ise oli juba 1925.a. mais XIV parteikonverentsi puhul sunnitud tunnistama, et nepiga pole lood kõige paremad. Uue arengu tõttu olla enamlaste töö külas muutunud raskemaks. Maailmarevolutsiooni viibimine sundivat enamlasi talurahva sotsialistlikule ehitustööle kaasatõmbamiseks valima aegapidiseid teid. Küla majanduslik kasv ja diferentseerumine sundivat sõjakommunismi-aja ühesarnastavast poliitikast loobuma, talumehe poliitilise aktiivsuse tõus tegevat juba võimatuks tema juurde vanade juhtimisviisidega lähenemise. Palja lobisemisega ChamberlaiDist ja Macdonald´ist ei ole külas enam kuigi palju ära teha. Ja mis kõige tõsisemaid kartusi äratab: kohalikkude nõukogude ümbervalimistel võib ilmneda, et keskmine talupoeg („serednjak“), keda Lenin oma „nep´i“ poliitikas kõige tähtsamaks lugeda enda poole võita, ei kaldu mitte „kehviku“ poole, vaid küla kapitalistlikuma olluse – jõukama talupoja („kulaku“) poole. Sõjakommunismi aegu oli kogu enamlaste poliitika külas toetunud „kehvikule“ – külaproletaarlasele. Külakehvikute komiteed (kombed´id) olid tollal olnud küla tegelikud hirmuvalitsejad, kes võtsid jõukailt ära nende „üleliigse“ varanduse, jaotasid viljaandmise („rasverstka“) kohustusi külarahva vahel nii, et igaühele ainult parajasti hing sisse jääks, ning juhatasid punaväelaste salku jõukamate talumeeste läbiotsimisel ja neilt vilja äravõtmisel. Nep´i aegu oli aga kehvik ühe hoobiga kaotanud oma senised eesõigused ja sattunud koguni küla põlguse alla. Nüüd, kus valitsus tahtis, et talumees võimalikult rohkem vilja toodaks, kus üks kommunismi tähtsamaist teoreetikutest – Buhharin – Prantsuse kodanlasest-kuningast Louis Philipp´i eeskujul andis talurahvale hüüdsõna: rikastugem!, nüüd ei leidnud kehvik enam kelleltki kaastunnet. Ise oma kasina inventariga oli tal sagedasti liiga raske oma maalapikest harida. Mõisate ja suurtalude likvideerimise järel oli läheduses raske ka palgatööd leida. Tal jäi üle kas alatasa riigi abirahasid ja toetusi nuruda, mis eest teda enamlised lehed kirusid „riigipensionäriks“ („izdivenets“)((ülalpeetav)), või oma maalapp jõukamale naabrile rendile anda ja ise minna linna tööd otsima – rohkendama sealset tööta tööliste väge. Linnatöölise tööpuudust suurendades aitas küla uuem areng ka sellest küljest süvendada maa ja linna vastuolu, mis põllu- ja tööstussaaduste hinna „kääride“ tõttu juba niigi oli küllalt terav. Enamlaste seas nõuti, et kapitalistlikkude olluste ülekätemineku vastu külas vallandataks jälle klassivõitlus. Stalin hoiatas selle eest, - see tõukavat kogu talurahva, nii jõuka kui keskmise, proletariaadi ägedate vaenlaste ridadesse. Kuid linnatöölise surve vähendamiseks hakkas ta siiski külas tarvitama teatavaid klassivõitluse abinõusid. N. n. äärmiste hindade („limit´id“) ettekirjutamisega kaitsti tööstust põllumajanduse vastu. Siis kasutas riik veel mitmesuguseid abinõusid, et suruda kunstlikult alla nn. spekulatiivseid viljahindu, eriti suuremates tööstuskeskustes. Lõpuks hakati jõukat talupoega ikka kõvema maksupressi alla võtma. Et need abinõud võitlusele linna ja ma vahel aina hoogu juurde andsid, siis ei paranenud nende tagajärjel olukord, vaid teravnes veelgi. Maa areng läks järjest enam kapitalistlikuks, linna oma aga sotsialistlikuks. „Nep“ jooksis ikka enam ummikusse. Et Trotskit poliitiliselt külmaks teha, anti talle puhtmajanduslikud ametid: riigimajanduse kesknõukogu (W.S.N.H.) liikmena, peakontsessiooni-ameti esimehena jne. Kuid tutvunud neis ametites maailmaturu oludega ligemalt, sai Trotski aina uusi relvi Stalini õpetuse „sotsialismi ülesehitamisest üheainsal maal“ vastu võitlemiseks. Selle võimatust tõestas ta nüüd maailma tootmisjõudude üleolekuga igasugustest rahvuslikest tootmisjõududest. Vastasrinna kihutus võttis hoogu, kuigi partei keskjuhatus seda igati takistas. Kui Trotski erirühma (fraktsiooni) tegevus ära keelati, hakati korraldama salakoosolekuid. 1926.a. keskel paljastati salakoosolekud, mida juhatasid ülemsõjanõukogu liige Laševits, komiterni tegelane Belenki j.t. ja kuhu oli segatud ka Sinovjev. 29.sept. 1926.a. esinesid kõik vastasrinna juhid – Trotski, Sinovjev, Radek jt. – keelatud teemadel ühes vabrikus. Seejärel kukutati Sinovjev komiterni esimehe kohalt ning aasta hiljem heideti nii Trotski kui Sinovjev erakonnast välja. 1928.a. algul saadeti vastasrinna juhid kaugeimaile Vene ääremaile asumisele ja 1929.a. jaanuaris aeti Trotski Venemaalt välja. Enamlaste sõjajumal, kes nõukogude võimu kõige raskematel silmapilkudel oli ähvardanud lahkumise korral nii kõvasti ust paugutada, et kogu maailm väriseb, viidi nüüd vägisi ja salaja, ilma et keegi sellest oleks teadnud, Türgimaale, kus ta jäi elama sinnasamasse Marmara mere üksikule saarele, kuhu president Wilson ja Lloyd George omal ajal 1919.a. Vene kodusõja poolte lepitamiskonverentsi tahtsid kokku kutsuda. Teravnemine Stalini suhteis vastasrinnaga vastas teravnemisele üldises sisepoliitilises seisundis, eeskätt maa ja linna vahekordades. Mis oli selle põhjuseks? Enamlaste majandusajaloolane V. Miljutin väidab, et 1926.a. jõudis Vene tööstuses toodang ennesõjaaegsele tasemele. Põllusaak jäi aga sellest märksa maha: ennesõjaaegse 62 puuda asemel tiinult kõigest 52 puuda. Ning Vene väliskaubandus oli kõigest pool ennesõjaaegsest. Need arvud pidid Miljutini arvates lükkama ümber Trotski õpetused, et sotsialismi üheainsal maal on võimatu ehitada: sotsialistlik tööstus areneb ju märksa kiiremini eramajanduslikust põllutööst. Seda sotsialistliku suurtööstuse hegemooniat (ülevõimu) rahvamajanduse üle tuleks plaanikindlalt kõvendada ning võidelda nende uskumatute vastu, kes püüavad riiklikku suurtööstust tembeldada riigikapitalistlikuks. Lugu seisis aga selles, et riiklik suurtööstus arenes põllumajanduse kulul. Suurtööstusele said osaks kõik võimalikud riiklikud toetused. Põllumajandust maksustati aga järjest rängemalt, nii et talumehel üldse hakkas kaduma majanduslik huvi vilja rohkemaks tootmiseks, kui enesel ära kulus; tööstuskaubad olid nii kallid, et oma odavat vilja müües ta selle eest turult niikuinii midagi ei saanud. Viimaks ei olnud Venemaal üldse enam vilja välja vedada. Ei tahtnud jätkuda isegi endale: linnades tekkisid leivasabad. Küsimusele, millest tulevad raskused viljaga, vastas Stalin (28.mail 1928.a.): vilja tootmine turu jaoks kasvab liiga aeglaselt. Turule tuleb vilja kaks korda vähem kui enne sõda. Selle esimeseks põhjuseks olevat see, et revolutsioon kaotas ära mõisad ja suurtalud, kes tootsid põhiliselt turule. Ülejäänud väikemaapidamine andvat oma toodangust kõigest 11% turule. Selle vastu soovitatavat anda maal vaba arenguvõimalus jõukaile talupoegadele, kes peamiselt toodaks turu jaoks. Lohutatakse, et see maakapitalist ei oleks ju nõukogude võimule hädaohtlikum kui on „nepman“ linnas. Kuid Stalin arvas teisiti. Linnas seisvat väikekapitalisti vastas riiklik suurtööstus, kes annab 9/10 kõigist tööstuskaupadest. Maal seisvat kulaku suurtalude vastas ainult nõrgad ühismajapidamised („kolhoos“) ja riigimõisad („sovhoos“), kes tootvat 8 korda vähem vilja kui kulaklikud majapidamised. Kulakute erikaal oli maal sada korda suurem kui väikekapitalistil linnas. Stalin kes kord jutuajamisel ühe talurahva delegatsiooniga oli koguni maaeraomanduse uuesti jalule seadmist võimalikuks pidanud ning keda vastasrind kirus „kulakute tsaariks“, oli nüüd seatud valiku ette: kas minna ühes kulakutega kapitalismi poole, või jääda truuks enamlusele ja pöörduda järsult talumehe vastu. Stalin tuletas meelde Lenini hoiatust, et kuni Venemaa jääb väiketalupoja maaks, on temas kapitalismi jaoks kindlam majanduslik alus kui kommunismi jaoks. Stalin võis vabalt kõiki kahtlusi avaldada, kas „nep“ „tõsiselt ja kaua“ võib kesta, ilma et nõukogude võimu kõige tõsisemasse hädaohtu viiks. Trotski oma pooldajatega, kes seda kogu aja väitnud, olid poliitiliselt lavalt kõrvaldatud. Kuid nüüd tekkis Stalinile vastasrind tema enda erakonna paremast tiivast. Seal hoiatas rahvakomissaride nõukogu esimees Rõkov 1928.a., et kui isiklikku algatust külas halvama hakatakse, seisab Venemaa kõige raskemate vapustuste ees. Ja Kesktäidesaatva Komitee esimees Kalinin: jõukama talurahva ülemaksustamisega ei tohtivat mitte liialdada, nii et neil tootmiseks ei jäänud enam mingit väljavaadet. Kommunistliku parema tiiva hoiatusi väljendas lähemalt rahanduskomissar Frumkin 1928.a. lõpul: Nõukogude valitsuse viimase aja poliitika ei pannud mitte ainult põllumajanduse arengu seisma, vaid koguni viis aastat tagasi. Isegi keskmisel talupojal olevat igasugune väljavaade majandamiseks ära võetud. Väikekehvikute hulk välja arvatud, olevat kogu maarahvas enamlaste vastu. Niisugune areng ähvardavat majandusliku katastroofiga. Enamlastel tuleks oma poliitikat muuta, loobuda kõvendatud võitlusest kulaku vastu, ning piirata kõrgendatud kulutusi riigimõisate ja riigitööstuse peale. Selle asemel tulevat jõukale talupojale anda tootmisvabadus. Poliitbüroo s.o. erakonna keskjuhatuse liige Buhharin, vaieldes nende vastu, kes talumeest tembeldasid kapitalistiks, seletas, et Venemaal olevat mitte ainult kesktalupoeg, vaid isegi jõukam talupoeg tõeliselt päris kerjus. Ka Buhharin nõudis vaba arenemist talumehe üksikmajapidamisele, turu „normaliseerimist“, s.o. vabu hindu ja viljahindade kõrgendamist; vilja puudusel – vilja sisevedu välismaalt ja tööstuskulude kokkuhoidu. „Nep“ oli jõudnud oma loogilise lõpuni. Kui kapitalistlik areng maal hakkas enamlastele tõsiselt peavalu tegema ja need selle vastu survepoliitikat kõvendasid, jäi maal soiku mitte üksnes kapitalism, vaid ka majanduselu üldse. Kõvendades eramajanduse maksustamist, olid enamlased temalt ära võtnud tootmise psüühilise stiimulid (ajed). Kapitalistlik põllumajandus ei saanud enam koos elada enamliku riigivalitsusega. Emb-kumb pidi järele andma. Foto. Lk. 33 Parempoolseil enamlastel vilksatasid siis nähtavasti ka „ tähiste vahetajate“ mõtted, et diktatuurikorra juures võiksid ju enamlased võimule jääda, kuigi maa majandus „piduritel“ on juba kapitalismi poole tagasi laskumas. Kuid nähtavasti peeti seda lootust liiga utoopiliseks. Misjaoks siis veel enamlaste valitsus, kui rahvamajandus on juba kapitalistlik? Enamlased muutuksid siis paratamatult ka diktaatoritena üleliigseiks. Kapitalistlikku majandust oskaksid kapitalistid ise vististi paremini valitseda. Nii seisis viimane võimuprobleem, mida enamlastel selles kriisis tuli lahendada. Ja et nende käes oli võim, mis parempoolse kallaku juures oleks ähvardanud käest ära libiseda, Stalini senine kesktee aga oli juba lõppenud umbtänavasse, siis valiti – Trotski pahempoolne tee, mida nüüd hakati teostama ilma Trotskita. Selle ajajärgu kohta on nende ridade kirjutajal mälestusi ühest 1928.a. sügisesest Venemaa-reisist. „Nep“ võitles surmavõitlust. Linnades olid ainult veel riigikaupluste hulka jäänud vaid mõned üksikud erakauplused ja ettevõtted. Vene küla, oktoobrirevolutsiooni maade ümberjaotamisega juba niikuinii ühetaoliseks tasandatud, oli kuidagi lagedaks tehtud. Viimase aja raskelt progressiivne maksustamise, erakordsete „individuaalmaksude“ ja lisa-„enesemaksustamiste“ kartused olid vähegi jõukama talumehe pannud katsuma lahti saada kõigest inventarist ja majapidamisesemeist, milleta võis kuidagi läbi saada. Näis, nagu läheks küla vastu üldisele likvideerimisele. Ühtlasi olid rahva meeled igal pool äärmiselt pinevil. Linnades, kus paiguti tundus leivapuudust, kurjustati, et maarahvas teeb viljastreiki ja saboteerib nõukogude võimusid. Maarahvas aga kurtis, et linnad pigistavad neilt üdi välja. Igal pool käisid ärritatud vaidlused. Raudteevagunis arutati selle üle, mis on kulak. Üks nõukogude ametnik näis imestavat, mis selle üle veel juurelda. Meelde tuletades ametlikke vormeleid, lugedes ta sõrmede peal ette: kulak on see talupoeg, kes ekspluateerib võõrast tööjõudu, kes annab maad rendile või raha laenuks protsentide peale. Kurvameelse näoga vagunisaatja, kes hiljuti oli maalt tulnud, lõi käega: kulak on lihtsalt see talumees, kellel on parem majapidamine. Vaidlustest, mis siis poole vaguni osavõtul puhkesid, selgus, et kummalgi on omast kohast õigus. Nõukogude ametnikul oli ajalooline õigus: nimetus „kulak“ on ajalooliselt vene rahvasuus tõesti tähendanud rikast „rusikat“, külakurnajat ja liigkasuvõtjat. Kuid tegelik õigus oli vagunisaatjal: Nõukogude ühetasandatud külas ei olnud vanaaegne „külakurnaja“ tüüp ammugi enam võimalik. Rasked maksud ja hääleõiguse kaotus ähvardasid iga talumeest, kes võttis palgalist tööjõudu teenistusse. Et maa oli uuesti jaotatud kõigile ühetasaselt, siis ei olnud need mitte kulakud, kes teistele maad edasi rentisid, vaid vastuoksa just kõige kehvemad talupojad, kel loomi ja inventari ei olnud, - need rentisid oma hingemaaribad jõukamaile harimiseks. Ning lõpuks ei lubanud hindade „käärid“ ja kõrge maksustamine talumehel vaba raha koguda, et sellest oleks võinud anda laenusid. Üldine pilt oli, et võitlusest kulaku vastu saab talumees aru kui võitlusest parema majapidamise vastu. Üks endine punaväelane ütles: „Riik õpetab meid: ära külva, ära külva, ära külva! Aga meie lollid, ei suuda sellest kuidagi võõrduda!“ Teine talumees, nähes vaguniaknast väljal rehepeksumasinat, sõnas: Kui vanasti oli sul masin, siis oli see õnn. Nüüd aga, kus näed masinat, siis see on õnnetus! Talumeest, kes masinaga töötas, kiideti hiljuti „eeskujulikuks peremeheks“ ja talle anti auhindu. Nüüd aga ähvardatakse teda Siberi põhja saata. Kui üks nõukogude tegelane jutustas, kuidas kusagil ühispõllupidamises-kommuunis inimesed hakkavad ilusti koos töötama ja kõik on ühevõrdsed, tõstis üks talumees lahtise käe üles ja sõnas: Isegi sõrmed käel ei ole ühesugused, aga nad tahavad, et inimesed oleksid ühesugused! Harkovist kuni Moskvani rääkis vagun sellest, et tuleks linnades pärtli-öö toime panna. Nii teravad olid maa ja linna vahekorrad. Industrialiseerimine. Venemaa loodusvarad on määratu suured, ainult ta pole neid kunagi täielikult kasutanud. Oma ebasoodsast kliimast hoolimata on Venemaa maailma suurim põllumajandusriik. Venemaa metsad oma 900 miljoni hektariga on maailmas kõige laialdasemad. Venemaa mineraalirikkused on arvestamatud. Tema kiviõliväljad on kõige rikkamad – neid hinnatakse kolmandikule maailma üldtagavaradest. Märksa tagasihoidlikum on Venemaa sütevaru – 7 % üldarvust seisab ta kaugel taga Ameerika Ühendriikidest, Kanadast ja Hiinast. Pealegi on need tagavarad ebasoodsalt ära jaotatud: Euroopa Venemaal üsna vähe, kõige suuremad lademed aga Ksusnetskis, Kesk-Siberis. Ka veejõud, mis moodustavad 20% maailma üldsummast ja on võrdsed Ühendriikide omadega, asuvad enamasti ebasoodsalt kaugemates maaosades. Soodsamalt asetsevad rikkad turbavarud. Rauamaaki on palju, kuigi mõnel pool, nagu Uraalis, väga kaugel söest. Niisamuti on palju mangaani, platina, kulda, hõbedat, kaali jne. Ainult kütteaine võib Venemaale tulevikus muret teha, mida saadi tunda juba maailmasõja aegu. Sestsaadik on seda küsimust Venemaal põhjalikumalt hakatud uurima ja rida uusi abinõusid tarvitusele võetud, eriti turba kasutamist. Venemaa määratute potentsiaalsete (toimimisvõimeliste) rikkuste kasutamine on mitmeid tema valitsejaid meelitanud. Kuid takistas ühest küljest maa kapitalivaesus, teisest rahva madal kultuuritase. 1897.a. rahvaloenduse andmeil oli ainult veidi üle veerandi täiskasvanud elanikkonnast kirjaoskajaid, 1926.a. rahvaloenduse järgi – veidi üle poole meestest ja natuke üle veerandi naistest. Viimastel aegadel enne revolutsiooni loodeti palju väliskapitali juurdetõmbamisele. Eriti viimaseil aastakümneil teostuski see tõesti suuremal määral. 1915.a. oli Venemaale mahutatud 2206 miljonit kuldrubla väliskapitali (peamiselt Prantsuse, siis Inglise, Saksa ja Belgia) – nimelt mäe-, kiviõli- ja metallurgiatööstusse. See oligi suuremalt osalt põhjustanud Vene suurtööstuse viimaseaegse kunstlikult kiire arengu, millega tema rahva enda sisemine areng ei suutnud sammu pidada. Ka Lenin lootis väliskapitalist palju ja pakkus sellele suuri kontsessioone. Et ta aga Vene senised väliskohustused oli tühistanud, ei leidnud pakkumised usaldust. Nõnda tuli lõpuks arvestada ainult omi jõudusid. Juba Karl Marx oli õpetanud, et sotsialistliku ühiskonna aluseks võib saada ainult suurtööstus, mis valitsedes lugematu hulga masinate üle, kergendab äärmuseni inimese tööd, laiendab piiritult tema võimu looduse üle. Ühtlasi võivat suurtööstus ka põllumajanduse ümber korraldada, selle viia vähetootvalt väikemajapidamiselt suurele mehhaniseeritud ühismajapidamisele. Nagu muistses Kreekas sai demokraatia võimalikuks sel teel, et vabade kodanike eest tegid musta töö orjad, nii saavat tulevikus sotsialism selle läbi võimalikuks, et musta töö teevad vaikivad mehaanilised orjad – masinad. Karl Marxi maailmavaade on majanduslik materialism, mis tunneb ainult mehaanilisi jõudusid ning ühiskonna edu kujutleb tehnilise edu funktsioonina (talitlusena). Proletariaat, see uusaja suurtööstuse sünnitis, pidi Marxi arvates suurtööstuse arengule toetudes ühiskonna muutma kapitalistlikust sotsialistlikuks. Enamlased pidid juba kui Karl Marxi jüngrid ja proletariaadi poliitikud Venemaa industrialiseerimise (tööstusriigiks muutmise) tegema oma majanduspüüete peasihiks. Sellega seltsisid aga veel Venemaa majandusliku arengu vajadused. Venemaa oli seni olnud agraarmaa. Tema elanikkonnast asus 1913.a. linnades kõigest 18,5%; pärast revolutsiooni, 1927.a. aga veelgi vähem – 17,7%. Kuigi Venemaa määratu pindala on võrdlemisi väga hõredalt asustatud (keskmiselt 7 inimest ruutkilomeetril; Ameerika Ühendriikides aga 13, Saksamaal koguni 120), on ebasoodsate kliimaolude – põhja-tundrate ja lõuna-kõrbete tõttu temal põllumajanduseks kõlbulikku maad võrdlemisi vähe. Enne sõda tuli elaniku kohta põllumajanduslikult kasutatud maad 1,6 hektarit, ühendriikides aga 3,5 . Tema külvipind moodustab kõigest 5% üldpinnast, Saksamaal aga 50%. Sellest tuligi maapuudus, mis oli üks Vene revolutsiooni tähtsamaid põhjuseid. Vähesele maale ja madalale maakultuurile lisandub veel lühike taimekasvuaeg, mis lubab Vene põllumehel aastas kõigest 3-4 kuud tööd teha. Tagajärjeks oli, et Vene talupoeg on oma maal, oma majapidamises ühtlasi ka tööta tööline. Tööta töölise harjumustest sai venelane osalt oma laiskleja kuulsuse. Veel 1913.a. vedas Venemaa välja vilja 650 miljonit puuda, s.o. 12% oma viljatoodangust. Hiljem ei ole seda arvu aga enam kaugeltki saavutatud ja mitte ainult selle pärast, et põllumajanduse viljakus peale revolutsiooni langes, vaid ka oma rahvaarvu kiire tõusu tõttu. Säärase arengu juures seisab Venemaal varsti ees aeg, kus ta üldse enam vilja väljaveole ei või mõelda, vaid vastuoksa – peab vilja sisse vedama, nagu ta seda peale revolutsiooni juba mitu aastat on olnud sunnitud tegema. Enamikku Aasia Venemaast ei loeta põllutööks kõlvuliseks. Soodsat asutuspinda leiduvat seal veel kõigest mõnekümnele miljonile uudisasunikule, kellele aga suuri kapitale korrastusteks (organisatsiooniks) ja maaparandustöödeks vaja läheb. Kõik see tõukaski Venemaad juba enne revolutsiooni otsima oma elanikele tegevust tööstuses. Vene suurimaid teadlasi D. Mendelejev hoiatas juba 1906.a. venelasi: Põllumajandus on ainult inimliku majanduse algstaadium, ta on piiratud ja ühetooniline, tööstus aga tähendab lõpmatut kasvu. Kõige rohkem teenib see, kes toorainet ümber töötleb, mitte aga see, kes seda ainult toodab. Venemaal olevat hulk rikkusi: ta võiks oma odava raua ja terasega varustada kogu maailma; tema kiviõli, söed ja muud maavarad olevat vaevalt kasutuses... Vene tööstuse arengut takistas aga tema vaesus ja pimedus, tema tehniline mahajäämine. Ühe elaniku tootmisjõud oli Venemaal 4 ½ korda vähem kui Inglismaal ja 3 korda vähem kui Saksamaal. Saatuslikuks sai Venemaa tehniline mahajäämus maailmasõjas, kus ta oma liitlastest äralõigatuna sõna tõsises mõttes lämbus, sarnanedes majaga, mille uksed ja aknad on kinni naelutatud ning tema ainus ühendustee välismaailmaga käis läbi korstna, s.o. Arhangelski ja Murmanski sadamate kaudu. Maailmasõja algul võrreldi Venemaad tema määratute inimhulkade tõttu, keda ta välja võis tuua, massiivse aururulliga. Kuid sõjas selgus, et sellel aururullil ei jätku auru. Vene rahvamajandus ei jaksa oma sõjaväehulki varustada. See andis Venemaa industrialiseerimisprobleemile erilise sõjalise hädavajaduse. Sellele välispoliitilisele motiivile seltsis enamlaste juures veel sisepoliitiline. Toetusid nad ju peamiselt tööstusproletariaadile. Niisamuti kui Venemaa maksvust välismaailmas tuli neil tõsta ka proletariaadi maksvust Venemaal endas. Tööstustöölisi loeti Venemaal kõigest 4-5 miljonit. Venemaa 160 – miljonilisest elanikkonnast moodustab see tema nüüdse aadli, kellele on valitsemissüsteem rajatud. Rahulikul ajal võib sellest valitsemiseks jätkuda, nagu vanasti jätkus sajast tuhandest mõisnikust. Kuid teisiti oleks lugu suuremate välisvapustuste korral. Venemaa majandusliku mahajäämuse lõpetamiseks ja tema iseseisvaks muutmiseks kapitalistliku välismaailma suhtes seadis Lenin oma majanduspoliitika peamõtteks industrialiseerimise. See tähendas eeskätt tootmisvahendite valmistamist ja uute energia-allikate avastamist: rasketööstust, masinatööstust, elektrijõujaamu. Oma vana sõbra, insener Krzyszanowski mõjutusel võttis Lenin eriti oma südameasjaks elektrifitseerimise. Juba 1920.a. töötati Venemaal välja kava võimsate elektrijaamade võrgu loomiseks lähema 10- 15 . aasta jooksul. Iga jaam pidi teenima tervet ringkonda. Jõujaamad pidid kasutama niihästi vee (Volhov, Dnepr) kui ka turba (Šatuura ja Kašiira, Moskva lähedal) ja kivisöe (Sterov, Donimaal) jõudu. „Kommunism, ütles Lenin, see on nõukogude võim pluss elektrifitseerimine“. „Alles kui maa elektrifitseeritakse, kui tööstus, põllumajandus ja transport saavad moodsa suurtööstuse tehnilise aluse, alles siis ma võidame lõplikult“. Lenini industrialiseerimiskaval olid seega peale majanduslikkude suurelt jaolt ka puhtpoliitilised, võib-olla koguni sentimentaalselt-propagandistlikud sihid. Majanduslikust vaatekohast on seepärast paljud majandusteadlased kui ka kommunistide eneste parema tiiva juhid erakonnakongressidelgi rasketööstusega ja eriti elektrifitseerimisega liialdamise vastu häält tõstnud ja mõningaid hiiglakulutusi sel alal, nagu Dnepri jõujaama ehitamist, nimetanud praeguses Venemaa majanduskorras enneaegseks eksi-investeeringuks, mille korralikuks kasutamiseks ei ole maal veel jõudu. Plaanimajandus. Kapitalistlik maailm kujutleb oma majandust organismina, mis elab omade seaduste järi ega allu alati inimlikule tahtele. Poliitika on seal seepärast majandusele alistatud. Foto. Lk.41. Sotsialistid sellevastu kujutlevad oma ideaalset ühiskonda mehhanismina, mis korraliku ja hästi kooskõlastatud masinana peab täpselt täitma oma käsutaja tahtmist. Seega peaks sotsialistlikus ühiskonnas majandus olema alistatud poliitikale. „Paratamatus-riigist“ nagu Enges ütleb, oleks inimsugu läinud seal üle „vabadus-riiki“. Kapitalistlikku majandust korraldab turg nõudmise ja pakkumise tasakaalu põhjal automaatselt, ilma et inimlik tahe selle seadusi alati ulataks nägemagi, veel vähem mõjustama. Sotsialistlikus majanduses ei ole turgu. Selle regulaatori asemele peab astuma teadlik kava, plaanimajandus. Majandusplaan – see on meie erakonna teine eeskava, ütles Lenin. Plaan pidi näitama mitte ainult, kui palju kaupasid tuleb toota, vaid ka kui palju uusi ettevõtteid peab ja võib asutada, kui suured on selleks riigi majanduslikud võimalused. Plaan peab seega haarama kogu riigi rahvamajandust. See ei olnud aga sugugi nii lihtne. Esialgu sarnanes nõukogude rahvamajandus laevaga, mis tormist poole hingega pääsenud, kuid millel tüür ja purjed puuduvad, nii et ei sa kusagile kindlat kurssi võtta. Alles 1921.a. veebruaris asutati riigi kõrgem töö- ja kaitsenõukogu („Sto“) juurde majanduse plaanistamise (e. planeerimise) komisjon („Gosplan“), kes pidi lähemaks aastaks töötama välja majandusplaani. See riigimajanduse „kindralstaap“ koosnes algul 40 liikmest, kellest 8 olid enamlased, ülejäänud aga kodanlikud asjatundjad, majandusteadlased ja insenerid. Gosplani esialgse töö kohta kurdeti, et see olevat rohkem statistika kui plaan. Suurema energia andmiseks soovitas Trotski tõsta see nõuandvast asutisest otsustavaks asutuseks. Kuid esitis lükati tagasi põhjendusega, et nii puhtkodanliku asutise kätte, millel eesotsas ainult mõni enamlane, ei võivat usaldada kogu majanduspoliitika juhtimist. Alles aegamööda nähti, et majandusplaani ei saa paljalt puhtteoreetiliselt koostada, vaid eeskätt tuleb turu seadustega kohaneda ja siis vast aegamööda turu regulaatorit katsuda asendada teaduslikkude kavadega. Nõnda jõuti alles 1925.a. sügisel esimese üleriikliku majanduskavani, mis kandis tagasihoidlikku nimetust: „kontrollarvud“. Need sisaldasid statistikat rahvamajanduse senisest arengust, mille põhjal siis ligikaudne tuleviku areng joonistati lähema majandusaasta jaoks. Trotski tervitas seda tagasihoidlikku raamatukest kui maailma-ajaloolist sündmust, mis nõukogude kalendris tuleks punasega tähistada. Selle kuivadest arvudest kõlavat „kasvava sotsialismi suurepärane ajalooline muusika“. Teiselt poolt hinnati neidsamu kontrollarve kui utoopilist diletantismi ja kui „atentaati kõlbmatu abinõuga kõlbmatu objekti kallal“. Esiteks olevat andmed ise puudulikud, sest agraal-maal on majanduse peaosa viljasaak, mida aga mingil moel ei saa niikaugele ette kindlaks teha. „Seltsimees viljasaak“ nagu enamlaste konverentsidelgi kurdeti, ähvardas iga aasta kõige parematest plaanidest kriipsu läbi tõmmata. Teiseks olid saadutki andmed ise liiga ebausaldatavad, sest maksuametite kartusel varjasid oma majandustulusid mitte ainult eraettevõtted, vaid ka riiklikud trustid. Revisjonil ilmnes näiteks, et üks trust, kes oma tuludena oli 300 000 rbl üles andnud, oli tegelikult teeninuid 17 miljonit. Ka ilma sihiliku tendentsita andsid statistika vead palju peamurdmist. Nii oli tööstustoodang ühe ja sellesama kuu kohta vahel kolmes teisendis registreeritud. Kord ilmnes arvudest, et ikaldusaastast hoolimata on kaubavedu raudteel ometi tõusnud. Kuni selle imeliku nähtuse seletamiseks teravamõttelisi teooriaid välja mõeldi, selgus nelja kuu pärast, et 10% tõusu asemel oli siiski 20% langust. On tähendatud, et riigi majandusplaani koostamine, kui see nõudeile peab vastama, on nii määratu suur töö, et see läheks peaaegu sama palju maksma kui tema teostaminegi. Tuleb täpselt arvestada mitte ainult kõiki tulevase pakkumise, vaid ka nõudmise võimalusi. Seal ei tohi siis mingisuguseid kõrvalekaldumisi enam ette tulla, ei ülekulutamise ega ka – mis näib üllatav – kokkuhoiugi mõttes, sest et see kava kohe sassi ajaks. Rääkimata juba sellest, et kõik ettenägematud loodusjõud, eriti viljasaagi kujunemine, ähvardavad plaani pahupidi lüüa. Seepärast võetigi Venemaal arvestusperioodiks põllumajandusaasta – 1. oktoobrist kuni 30. septembrini. Kui planeerimisel oleksid lahendada üksnes teaduslikud küsimused, siis ei oleks veel väga vigagi. Iga planeerimine aga muutub kohe poliitiliseks lahinguväljaks. Seal on peavaenlaseks riigimajanduse ülemnõukogu („VSNH“), kes tahab tööstusele ikka rohkem riigi ressursse saada ja teiselt poolt rahanduskomissariaat, kes püüab olla võimalikult kitsi. Nii tuligi, et rahanduskomissar Frumkin osutus kõige viimaseks „nep´i“ kaitsjaks ja industrialiseerimise vastaseks. Planeerimis-lahingu otsustavad lõpuks mõned valitsuse ja erakonna eesotsas asuvad vähesed kõrged poliitikamehed. Nii saab plaan seaduseks, mille tegelik väärtus on peamiselt tema rahanduslikus eelarves: selle „Prokrustese sängi“ järgi peavad end hiljem kõik sisse seadma. 1926.a. paiku, kui Vene tööstus jõudis ennesõjajärgsele tasemele, kerkis tema ette plaanistamisülesanne suuremas ulatuses. Vanad tehased olid viimaks kõik üles kohendatud ja käima pandud. Edaspidiseks jäi üle ainult veel uusi ehitada. Kuidas see peaks sündima, selle üle peeti mitu aastat aru. 1927.a. avaldas Gosplan rahvamajanduse arengu perspektiivse orienteeringu viieks aastaks. Viis aastat oli võetud selle pärast, et selle aja jooksul suudetakse harilikult ehitada üles suurettevõte. Kuid esimesed visandid töötati veel põhjalikult ümber, enne kui V nõukogude kongress 1929.a. mais viisaastaku plaani heaks kiitis. Plaani aluseks võeti tööstuse arengu kiirendatud tempo. Tööstustehnika senise äärmise mahajäämise juures, ütles Stalin, ei olevat loota sotsialismi lõplikku võitu. Selleks olevat vaja tehniliselt järele jõuda ja mööda kihutada kapitalistlikest esirinna-riikidest. Emb-kumb: kas läheb see enamlastel korda, või saavad nad otsa. See kehtib mitte üksnes sotsialismi ülesehitamise kohta, vaid ka Venemaa iseseisvuse tingimuseks tema kapitalistlikus ümbruses. Venemaa iseseisvust olevat võimatu kaitsta, kui sõjajõududel ei ole küllaldast tööstuslikku baasi (alust). Tööstuse arengut kitsendab ka põllumajanduse mahajäämus. Põllumajandusele tuleks anda maksimaalselt uusi tootmisvahendeid, et teda rekonstrueerida uuel tehnilisel alusel. Ei või nõukogude võimu lõpmatult toetada kahele erisugusele alusele: kõige suuremale ja tsentraliseeritumale sotsialistlikule tööstusele ja kõige killustatumale ja mahajäänumale väiketalupidamisele. Emb-kumb: kas enamlased viivad talumajapidamise üle suurmajapidamiseks või kui see neil ei õnnestu, siis saab tagasipöördumine kapitalismi juurde paratamatuks. Stalin seadis enamlastele küsimuse va banque: kas olla või mitte olla? Et uut poliitikat läbi viia, tuli likvideerida kommunistliku erakonna parema tiiva, enamikus tema „majandusmeeste“ vastupanu, kelle eesotsas seisid kolm poliitbüroo liiget: rahvakomissaride nõukogu esimees Rõkov, erakonna peahäälekandja „Pravda“ peatoimetaja Buhharin ja ametühingute kesknõukogu esimees Tomski. Need ei uskunud kiirendatud industrialiseerimise läbiviidavusse, kartes sellest vapustusi majanduselule. Rõkov nõudis, et rahvamajanduse tootmisjõududega tuleb ettevaatlikumalt ümber käia, seepärast ta soovitas viisaastaku plaani kõrval eriti põllumajanduse jaoks reaalsemana kahe aasta plaani. Kõik kolm kõrvaldati, erakond „tasalülitati“, igasugu erirühmitused ja fraktsioonid keelati lõplikult. Kõigile erakonna liikmeile on sestsaadik kohustuslik erakonna üldliinist („generalnaja linja“) kinnipidamine. Ülikiirete industrialiseerimistempode vastu vaieldes püstitasid mitmed nõukogude majandusteadlased eesotsas Gosplani tegeliku juhi Groman´iga nn. „kustuva kõverjoone teooria“: kiired tempod olnud võimalikud ainult siis, kui vana, juba olemas olnud tööstust uuesti joonde seati. Aga sestsaadik kui tuleb asuda hoopis uute ettevõtete rajamisele, peab tempo paratamatult aasta-aastalt langema. Viisaastaku kava nägi ette umbes 2000 uue vabriku juurdeehitamise või senise täiendamist, - kokku umbes kuue miljardi rubla eest. Neist kuulusid suuremate hulka metallurgiatehased Zaporo~jes (Dnepri elektrijaama juures), Kertaois (Krimmis) ja Magnitogorskis (Uraalis), traktoritehased Taeljabinskis (Siberis) ja Harkovis, põllutöömasinatehas Rostovis (Doni ääres), autotehas Nizni-Novgorodis jne. Venemaal asutati enne maailmasõda iga aasta keskmiselt 100 uut tööstus-aktsiaseltsi põhikapitaliga 200 miljonit kuldrubla. 1913.a. asutati uusi koguni 550 miljonise põhikapitaliga tööstusaktsiaseltse. Maailmasõjas oli Venemaa kaotanud osa oma kõige arendatumatest tööstusrajoonidest. 2000 uue vabriku ehitamine ei ole seepärast mitte väga palju, kui tahetakse täita seda auku, mille sõda ja revolutsioon olid ligi 20.aasta jooksul tekitanud. Kuid paljuks peeti tempot, mis seadis Vene majandusele ennenägematuid nõudeid, seda enam et pearõhk seisis nüüd aina rasketööstusel; tarbeasju tootvad tööstusharud jäeti esialgu hoopis kõrvale. Riigikaitse huvides paigutati hulk suuri tehaseid hädaohtlikest läänepiiridest võimalikult kaugemale Itta. Seal jäid nad eemale niihästi asustatud piirkondadest ja vahel isegi ka toorainest, mis raskendas nende äratasuvust. Viisaastak tööstuses. Kui 1.oktoobrist 1928.a. algas esimene viisaastak, suhtusid temasse umbusklikult mitte ainult välismaalased, vaid ka Vene enamlasedki. Egiptuse püramiididele vaadatakse tänapäevalgi imestusega, missugune piiramatu võim pidi see olema, mis oma rahvast niisuguste pingutusteni võis viia. Säärast absoluutset võimu ei ole nüüdsel ajal harjutud nägema. Aegamööda aga asendas umbusu imestus ja vahel koguni hirm. Ameerika ajakirjanik H. R. Knickerbocker näit. kirjutas oma Venemaa-reisi järel raamatu Punase kaubanduse ähvardus (The Red Trade Menace, New York, 1931). Vene uus tööstus võivat Euroopale ja Ameerikale saada kardetavaks võistlejaks. Kui esimene viisaastak täideti veel kiiremini kui arvatud, nimelt nelja aasta ja kolme kuuga, ütles Stalin kokkuvõtteid tehes, et tööstuses on koguni rohkem tehtud, kui oodati: „Meil ei olnud musta metallurgiat, riigi industrialiseerimise alust. Meil on ta nüüd. Meil ei olnud traktoritööstust. Meil on ta nüüd. Meil ei olnud autotööstust. Meil on ta nüüd. Meil ei olnud tööpinkide ehitamist. Meil on ta nüüd. Meil ei olnud tõsist ega moodsat keemiatööstust. Meil on ta nüüd. Meil ei olnud tõelist põllutöömasinate tööstust. Meil on ta nüüd. Meil polnud lennukitööstust. Meil on ta nüüd. Elektrienergia tootmises seisime kõige viimasel kohal. Nüüd jõudsime ühele esimestest kohtadest“. Jne. Mitte palju vähem imetlust avaldas mõni mees sootuks vastandlikust laagrist. Vene pagulasest majandusteadlane prof. W. Brutzkus kirjutas: „Ei saa tunnistamata jätta, et kuigi suuri töid on lõpetamata ja vististi ei viidagi lõpule, on see, mis tehtud, ometi suurepärane ja ületab kõik, mida viisaastaku algul võis oodata. Säärast tööstusliku ehituse hoogu ei võinud keegi aimata. Dneproges on Euroopas kõige suurem elektrijaam* (*Sellest ja muudest veejõujaamadest pikemalt vt. El Teadus nr. 35, Aur, tuli ja vesi.). Nii suurt põllutöömasinate vabrikut, nagu Selmašstroi Rostovis Doni ääres, ei ole ka Euroopas. Nii määratu suuri traktori- ja autovabrikuid, nagu nüüd on Venemaal ehitatud, on olemas vaid Ameerika Ühendriikides. Vist ei ole enam olgu kuitahes keerukaid masinaid, mida Venemaal ei suudetaks ehitada. Teisalt aga, kui enne koondus tööstus pea ainult kolme rajooni: Moskva, Peterburi ja Donetski, on praegu lugu teine. Teispool Põhja-pöörjoont, Murmanskis, praegu vist läbi uuritud Hibiini mägedes, ehitati suur tehas apatiitidest** (**Fosforhapu kaltsium (fosforiit). Töödeldakse ümber superfosfaadiks) kunstväetiste valmistamiseks. Kirgiisi steppide põhjas Karagandas loodi uus söetööstus. Balhaši järve tühjadel kallastel ehitatakse (kardan, et valmis ei ehitata) suurt vasevalutehast. Sahhalinis rajati kaunis suur naftatööstus. Siberi metsa parvetatakse mööda Jenisseid ning veetakse jäämurdjate abil ja lennukite valvel Kara merd mööda Inglismaale. Lodevat Venemaad tema osalt veel poolmetsikute rahvastega raputatakse igast kandist ja äratatakse sajandite unest“. Kui võrrelda 1932.a. tulemusi sama aasta plaaniga, siis selgub, et sütt on saadud 30% vähem kui ettenähtud, naftat 20% vähem. Musta metalliga on aga lugu veelgi halvem. Malmi on saadud 1/3 vähem kavatsetust, teras ja raud jäävad veelgi rohkem kavast maha. Kuid siiski on rasketööstuse kasv väga suur ja kapitalistliku majanduse kohta ennenägematu. Nelja aasta jooksul kasvas söe toodang 75%, nafta85%, malm85%. Ainult teras ja raud jäävad malmist tublisti maha, moodustades nõukogude majapidamise „kitsaskoha“. Foto. lk, 49 Nende ridade kirjutaja nägi 1934.a. kevadel mõnd neist uutest tööstushiiglastest. Maailma suurimat kuullaagritehast Moskva lähedal, mille peahoone 11 hektaril ühes kõrvalehitustega ning 15 000 töölisega moodustab terve linna. Maksma oli ta läinud 122 miljonit ja noor rootsi insener, kes oli ta projekteerinud, ütles üsna rahul olevat. Tehase 5000 treipingil võib valmistada aastas 24 miljonit kuullaagrit. Loomulikult olid töölised aina uued ja noored, kuid torkas silma, et peaaegu enamiku moodustasid naised. Muistse Saporozje kasakate saarekindluse „Setš´i“ vastas on nüüd Dnepri senised kärestikud („porogi“) üles paisutatud poolkaares hiiglatammiga, mis on ehitatud Ameerika inseneri Hugh L. Cooper´i järelvalve all. 37,5 meetrise rõhu all paneb vesi käima 9 turbiini a´ 84 000 hobujõudu. 6 turbiini juba töötasid. Tammi kõrval on lüüsid, mille kaudu on Dnepr nüüd kogu ulatuses laevatatav. Dneprogresi jõujaama ümber on kasvanud uus tööstuslinn suurte metallurgia-, alumiiniumi-, raua-, jt. tehastega, mis kasutavad ära osa elektrienergiast, ülejäänud osa läheb Itta Donetsi söerajooni ja Loodesse Krivoi Rogi rauarajooni. Jõujaam oli läinud maksma 300 milj. rubla. Tema elekter läheb maksma 1,2 kop kW/h Venemaa hariliku 7 kopika asemel. Mulje Vene uutest tööstushiiglastest on kõrvalvaatajale suurejooneline. Selles ei ole raske veenduda. Palju raskem on aga otsustada, missugune on nende majanduslik tähtsus. Vastuoksa nn. „kustuva kõverjoone teooriale“ oli viisaastaku kava seatud nii, et suutööstuse juurdeehitus esimesel aastal pidi 21,4% ületama eelneva aasta, viimasel aastal aga koguni 25,2%. Kuid kogemus näib ometi kinnitavat „kustuva kõverjoone“ teooriat. Esimestel aastatel võidi plaani kaugelt ületada, kuid viimastel aastatel jäädi sellest kaugele maha. Selle suure algkiiruse tõttu arvab mõni välismaa majandusteadlane (näit .prof. O. Auhagen), kas seda ei võiks võrrelda omaaegse kiire tempoga, millega lääneriigid ehitasid oma raudteevõrgu ja arendasid võimsa tööstuse. Viisaastaku arvustajad leiavad, et tema üksikud tootmisalad ei ole küllalt orgaaniliselt teineteisega kooskõlastatud. Ikka ja jälle ilmnevad „kitsaskohad“, mis ähvardavad sulgeda kogu majanduse ringkäigu. Tehnika edu kõrval on rahvamajanduse algnõuded liiga vähe tähelepanu leidnud. Enne sõda julgeti Uraalis asutada ainult väikesi metallurgiatehaseid, sest et seal kivisöe puudusel tuli neil töötada puusöega. Nüüd ehitati aga sinna viisaastaku suurim metallurgiatehas – Magnitogorsk, mille jaoks, kui ta täie võimsusega töötab, iga päev 10 rongi peavad vedama kivisütt, 2500 kilomeetri tagant Sise-Siberist Kusnetski kaevandustest! Uued Karaganda söekaevandused Kirgiisi steppides Akmolinskist lõuna pool on küll lähemal, - nimelt 1700 km senist raudteed mööda, kuid on küsitav, kas sealsest söest koksi saab. Selle tõttu kujuneb Magnitogorski hiiglane Vene rahvamajandusele mitte kergenduseks, vaid koormaks. Tema peatähtsus näib olevat sõjalispoliitiline. Luua metallitööstus Vene riigi südames. Kaugel kõigist kardetavatest naabritest. Suurtööstuse ehitamine viisaastaku jooksul läks hulga kallimaks kui oli arvestatud. 18,7 miljardist, mida suutööstusse taheti investeerida, pidi kõigest 6,5 miljardit tulema riigilt, kõik muu aga tööstuse enda kapitali-akumulatsioonist, loomulikust juurdekasvust. Nep´i aegu olid enamlased oma tööstuse tulukuse pärast mureta olnud, sest tarbe korral võis tööstuskaupade hinna tõstmisega üksiktalupidamiselt ikka jälle rohkem välja pressida, ilma et see kokku oleks varisenud. Nüüd aga, kus viisaastak üksiktalupidamise kaotamisega põllutöö niikuinii raskustesse viis, ei olnud seda abi enam loota. Tulukuse küsimus muutus tööstusel järjest aktuaalsemaks. „Hosrastšot“ – äriline arvepidamine – sai päevahüüdsõnaks. Selle kohta seadis Stalin oma 23. juuni 1931.a. kõnes üles kuus kuulsat nõuet. Riik pidi suurtööstusele ettenägematuid miljardeid miljardite järel juurde maksma. Seda ei kannatanud rahandus enam välja. Tekkis inflatsioon. Nep´i aegu stabiliseerunud tšervoonets-rubla langes mõne aastaga 50 – kordselt. Nii läks liikvele nõiaring. Tööstuse mittetasuvus tõi enda järel liiga kõrged tootmiskulud, mis kaeti paberraha juurdetrükkimisega. See tõstis aga elukallidust ning sundis nõudma palgakõrgendust, mis omakorda veelgi rohkem tõstsid produktsiooni kulusid, jne. kuni lõpmatuseni. Juba oma mehhanistliku ilmavaate tõttu ei olnud enamlased ette näinud, et neil saab olema raskusi inimestega. Mitte ainult et uute tehaste jaoks puudusid kvalifitseeritud jõud, keda üleöö ei saanud maast välja tampida. Vaid töölistehulgal ja osalt ka juhatusel puudus küllaldane huvi töö edukuse suhtes. Leiva ja eriti liha puudus andis end tööliste meeleolus väga raskelt tunda. Töödistsipliin langes hädaohtlikult, tööliste fluktuatsioon – ühest vabrikust teise rändamine – parema äraelamise otsimisel sai igapäevaseks nähtuseks. Juhtivad isikud, kartes asjatundmatute „arvustust altpoolt“, ei julgenud enda peale võtta tarvilikku majanduslikku riski ning selle tõttu jäi puudulikuks nende algatusvõime. Liiga kerge oli kahtluse alla sattuda, et oled „kontrevolutsiooniline kahjutekitaja“, keda suuremais kui ka vähemais protsessides hulgaviisi hukka mõisteti iga viisaastaku nurjumise eest, alates kohapealsetest inseneridest ja lõpetades Gosplani tegelikkude juhtide Groman´i , Bazarov´i jt. ning viisaastaku plaani tähtsamate autorite prof. Ramzin´i, Kalinnikov´i, Oganovski´ga jt. Töödistsipliini languse vastu võideldi valjude karistustega – kuni toiduainetekaartide äravõtmiseni, korterist väljatõstmiseni, paigapealt vallandamiseni ja nime „mustale tahvlile“ kirjutamiseni. Teisest küljest seati sisse üldine tükitöö ja kõvendati palkade diferentseerimist (vahettegemist) märksa kaugemale kui kapitalistlikus maailmas. Seati sisse võistlustööd, plaani ületamised „vastutuleva plaaniga“ ja „lööktööd“, milles eriti noored töölised välja paistsid. Nii kruviti ülespoole toodangu hulk, kuid seda enam langes siis kvaliteet. Varsti tuli vabriku direktorile anda piiramata diktaatori õigused tehases. Kommunistliku komitee sekretär jäi tema kõrval ainult poliitiliseks kontrolliks ja ametühingu sekretär ühendustepidajaks töölistega. Proletariaadi diktatuurist ei jäänud vabrikus palju muud järele kui idee. Talurahva kollektiviseerimine. Viisaastaku ülesandeks põllumajanduses oli talurahva kollektiviseerimine, pisukese üksikmajapidamise asendamine suure ühismajapidamisega, mis, olles varustatud moodsa tehnika uusimate vahenditega, eriti traktoritega ja niitjate-rehepeksjatega (kombainidega), pidi tõstma maa viljakuse enneolematule kõrgusele ja kindlustama arenevale tööstusele odavad toiduained. Teiste sõnadega, siis tuli ülevaltpoolt toime panna uus agraarrevolutsioon, mis pidi nep´ile lõpu tegema. Väline edu sel alal oli kolm korda suurem, kui plaanis ette nähtud. Kollektiviseeriti 60% kõigest Venemaa talurahvast. Väiketalupidamise maast muutus Venemaa kõige suurema põllumajanduse maaks maailmas. Kuid Stalin pidi sellele kokkuvõttele juurde lisama, et enamik uutest ühispõllupidamistest „pole just tulutoovad“. Selle asemel, et käia läbimõeldud plaani järgi, toimus kollektiviseerimine uue kodusõja loodusjõulise plahvatusena. Ühiskondliku reformi asemel sündis katastroof, mille haavu Venemaa veel kaua saab põdeda. Ühispõllupidamisi oli nõukogude valitsus küll alati soodustanud, kuid neist polnud kuigi palju asja saanud. Neid oli 1928.a. kõigest 33 258. so. 1,7% kõigist taludest ja nende all oli 1,2% kõigest haritud maast. Seega oli ühismajapidamised ise imepisikesed. Nad olid koondised inimestest, kes poleks üksikult niikuinii mitte midagi suutnud peale hakata. Põllutöökomissar J. A. Jakovlev kurtis, et juba nende maa vähesus ei luba neil mingit ratsionaalsemat suurmajapidamist korraldada. „Berliner Tageblatt´i“ kirjasaatja P. Scheffer jutustab, et on näinud ühismajapidamisi harilikult laostunud seisukorras. Liikmed vaheldunud sagedasti. Tihtipeale palgatud võõraid talumehi enda eest tööle. Sagedasti olnud nooredki ettevõtted kõvasti võlgades. Tööind jätnud palju soovida. Harilik lugu olnud rahulolematus esimehega, sest see muutuvat bürokraadiks ja paberi-inimeseks. Enamikus ühismajapidamistes olid kollektiviseeritud ainult mõned tootmisvahendid ja tööjõud. Need olid nn. ühise maaharimise ühingud („toz“). Neid oli 59% kõigist kollektiividest ja veerandil ei olnud üldse omi tootmisvahendeid, see tähendab, nad koosnesid rahvast, kes olid sõna tõsises mõttes „paljad kui porgandid“. Sääraste ühingute arv oli ka 1919-1927.a. kõige rohkem kasvanud – 563%. Ühispõllupidamised, millel kõik valmistusvahendid olid ühisomandiks, nn. kommuunid, olid selle aja jooksul koguni poole võrra kahanenud ja moodustasid paljalt 5% kõigist ühismajapidamistest. Kasvanud oli 74% võrra ka vahepealne vorm – artellid. Enamik liikmetest tuli ainult sellepärast ühismajapidamisse, et endal oli liiga vähe maad või inventari. Kommuune olid pärast kodusõja lõppu rajanud mõisatesse endised punaväelased, kellel midagi ei olnud peale hakata ja kes seal ka koos elasid. Kui mõisa inventar ära kulus, siis oli ka kommuunil ots peal. Pikem iga oli neil kommuunidel, millel oli kasutada mõni tööstussisseseade, nagu veski jne. Lenin oli ennustanud, et alles traktorite ja masinate suureviisiline kasutamine võib talumehe mõtlemisviisi muuta ja teda ühismajapidamise kasus veenda. Kuid neid masinaid ei olnud. Viisaastaku alguseks oli kogu Venemaa kohta kõigest 26 733 traktorit, millest 17 500 olid ühismajapidamistes ((0,5 ühismajandi kohta)).Uraalimaal tuli tiinu kündmine traktoritega 17% kallim kui loomadega. Remontosi polnud kusagilt saada ((importtraktorid)), tehniliselt jättis asi palju soovida jne. Kaugel sellest, et talurahvale eeskujuks olla, olid ühismajapidamised kui riiklikult soodustatud „logardite varjupaigad“ koguni halvas kuulsuses. Seevastu kaldus talumehe lugupidamine jõukamate põllumeeste poole, kelle majapidamine oli paremas korras, keda aga nõukogude võimud kirusid „kulakuteks“, s.o. „rusikaiks“ ja „“külakurnajateks“. Rahvakomissaride nõukogu (sovnarkom´i) komisjoni seletusel pidi „kulak“ olema see talupoeg, kellel on 2 sulast, neist üks vähemalt pooleks aastaks, vähemalt 3-4 looma ja 10 – 16 tiinu maad, mingi sulasest juhiga masinsisseseade või äri või moodne põllutöömasin. Nõnda ei pidanud sovnarkom tähele panema, et kulak vaid üht sulast „ekspluateerib“, vaid et kui tal on 3-4 looma, äri, või moodne põllutöömasin, mis näitas, et ta on teistest veidi jõukam. Seega polnud „kulakud“ mingi sotsiaalne kiht, vaid lihtsalt jõukuskraadiga, mis muidugi oli väga veniv mõiste. 1927.a. lõpuks tembeldati 10% talurahvast kulakuteks, kelle käes oli 1/3 põllumajanduslikest tootmisvahenditest, kes harisid 23,5 põllumaast ja andsid 40% turule minevast viljast. Keskmikke loeti ligi 60%. Et valitsus industrialiseerimise huvides hoidis tööstuskaupade hindu väga kõrgel, põllumajanduse omad aga kunstlikult alla surus, hoidis keskmine talupoeg juba huvide ühtluse tõttu kulaku poole. Kõige „kulaklikumad“ olid Venemaa lääneosa muulaste asundused, eriti ka Eesti asundused, sest kõigist revolutsiooni-aja maade uuestijaotustest ja ühetasandamistest hoolimata jäid nad oma vene ümbrusest jõukamaks ja kultuurilisemaks, nagu seda tunnistab ka eesti enamlane J. Reesen oma ülevaates Leningradi oblasti Eesti asunikkude kohta („Edasi“1931, aprill):“Üldiselt on Eesti külade talumajapidamised kõrgemal majanduslikul ja kultuurilisel tasemel, kui ümbruskonna Vene talumajapidamised. Eesti talumajapidamises oli mõõtuandev mitmevälja süsteem.“ Nagu aga J. Reesen üksikasjaliselt näitab, oli isegi eesti asunikkude seas revolutsiooni kestes, ka veel pärast 1918.a. „musta uuestijaotustki“, aset leidnud ühetasandamine. Nõnda olla eesti talude protsentuaalne jaotus olnud kihtide järgi: Kehvikud Keskmikke Kulakuid 1922.a. 34,5 48,5 17,0 1926.a. 25,7 59,8 14,5 „Nep´i“ –aegsest diferentseerimistendentsist hoolimata kasvas seega keskmike protsent, kuna kehvikute ja kulakute protsent langes. Üheks kulaku tunnuseks peeti palgalise tööjõu pidamist. 1500 eesti talu uurimise andmeist ütleb J. Reesen, et seal aastasulane või aastatüdruk oli 3,4% taludes, kuusulane 2,3% , kuutüdruk 5,2, karjane 24,4% ja päiviline 16,1% üldarvust. Nii oli siis karjapoisi pidamine selleks harilikuks peakuriteoks, mille eest talu sattus kulaklike liiki. Talude vaesust ja ühtlasi ühetaolisust näitab J.Reeseni tabel selle põhjal, kui palju loomi tuli keskmiselt ühe talu kohta igas kihirühmas: Hobuseid Veiseid Lambaid Sigu Kehvikul 0,6 1,52 3,13 0,5 Keskmikul 1,12 2,92 3,3 2,08 Kulakul 1,91 5,59 7,71 3,15 See tabel kinnitab kommunistliku parema tiiva esindajate seletusi, et Vene revolutsiooni aegne küla koosnevat tervenisti viletsaist poolkerjustest. Olulist vahet küla keskmiku ja kulaku vahel ei ole märgata. Foto.lk.57. Kulakul on keskmikust rohkem keskmiselt pool hobust, 2,5 veist, 3,5 lammast ja üks siga. Sotsiaalseks vaheks jääb siin vaevalt ruumi. Ainus vahe on jõukuskraadis, või õigem oleks öelda – kehvuskraadis. Ometi hakati Vene enamlaste seas, nagu „Edasi“ kirjutas, eesti asunduste kohta rääkima, et need olevat nii läbi ja läbi kulaklikud, et neid ei saavat üldsegi kollektiviseerida – need tulevat ainult – likvideerida! Maksustamissurve, mis 1926.aastast alates jõukama talumehe turjal järjest kõvemaks kruviti, ühetasandas küll küla, kuid ühtlasi tegi selle vähem produktiivsemaks. Enne sõda oli Vene põllumajanduslik väljavedu moodustanud 73,7 % üldarvust, 1927.a. aga 57% ja 1928.a. koguni 46%. Varsti halvenes lugu niivõrd, et viljast ei tahtnud enam jätkuda enda linnadelegi. Talumees luges selles süüdlaseks valitsuse poliitikat, mis küla tema majanduslikus arenemises kinni hoiab või koguni tagurpidi viib. Enamlased aga pidasid süüdlaseks väikepõllupidamisviisi ja selle mahajäänud tehnikat. Enamlaste erakonna XV konverentsil 1927.a. detsembris, millal viisaastakutele alus pandi, seletas Molotov, Venemaal ei saavat 8 miljonit talu ühtainustki hobust mõistlikult kasutada. Vene talumehel olevat veel tarvitusel 5 miljonit puusahka. Pääsetee sellest mahajäänud seisundist olevat – ühissuurpõllupidamine, kollektiviseerimine. Selles suunas võttis siis XVI erakonnakonverents 29. aprillil 1929.a. vastu viisaastaku maksimaalplaani põllumajanduse jaoks. Et vabaneda talumehest, kes kõrgemale maksustamisele vastab viljastreigiga, tuli luua sotsialiseeritud põllumajandust suuremal hulgal. Et selleks esialgu ei jätkunud masinaist ega eriteadlastest ((spetsialistidest)), siis taheti jääda mõõdukaks. Ka esimese viisaastaku lõpukski pidid veel üksiktalud jääma suurde enamusse. Kava järgi pidi 5 aasta jooksul ühismajapidamisele (kolhoosidele) antama 120 000 uut traktorit. Seega pidi siis kollektiviseeritud 20 miljonist hektarist mehhaniseeritama 75%. Põllumajandusspetsialistide arv, mis 1929.a. oli 44 198 pidi tõusma kolmekordseks. Puhtorganisatsiooniliste paranduste tõttu loodeti, et viljasaak kolhoosi hektarilt, mis seni oli olnud 8,3 kvintaali, tõuseb 35%. Kokku pidid kolhoosid andma turule sama viljahulga, mille seni olid andnud kulakud. Ka varanduse üleminek ühisomanduseks pidi kolhoosides enestes kava järgi toimuma alles aegapidi. Viie aastaga pidi kolhooside põldudest olema sotsialiseeritud 80%, inventarist 75%, loomadest aga kõigest 50%. See tähendab, et pooled kolhoosi liikmete loomadest pidid viiegi aasta pärast jääma nende eraomandiks. Nõnda näis asi kava järgi võrdlemisi ratsionaalne; kollektiviseeritama pidi aegapidi, sedamööda, kuidas uuele suurmaapidamisele jõutakse anda masinaid ja juhte. Tegelikus elus läks lugu aga sootuks teisiti. Talurahva allaheitmiseks olid mõne aasta eest trotskistid soovitanud „klassivõitluse vallandamist külas“. Siis oli Stalin selle vastu seisnud. Nüüd andis Stalin selleks ise juhtnööre: vaja on mobiliseerida kehvik-keskimikute massid kulakute vastu. „Uraali-Siberi“ viljavarustamise meetod enesemaksustamise põhimõttel sellepoolest just tähtis ongi: esiteks me saame vilja ülejäägi küla jõukalt kihilt, teiseks, me mobiliseerima seega kehvik-keskmike massid kulakluse vastu, valgustame neid poliitiliselt ja organiseerime võimsaks mitmemiljoniliseks poliitiliseks sõjaväeks külas. Tõsi, see meetod on vahel ühendatud erakordsete abinõudega kulakute vastu, mis kutsub välja koomilisi hädahüüdeid sm. Buhharinilt ja Rõkovilt. Aga mis on selles halba? „Kulakluse kui klassi likvideerimine“ sai nüüd ametlikuks hüüdsõnaks. Ülevõtmine, raskulatšivanie, mis sõjakommunismi aegu jõukama talupoja liikuva varanduse pihta sihiti, viidi nüüd lõpuni. Jõukama talupoja täielik eksproprieerimine sai kollektiviseerimispoliitika olulisemaks osaks. Kulakut ei tohtinud kolhoosi liikmeks võtta. Sinna võeti vaid ta varandus. Et seda „uut revolutsiooni“ maal juhtida, mobiliseeriti vabrikutööliste seast erilised „tööliste-brigaadid“. Neil ei pidanud olema mingit sidet maaga. Peamiselt pidid nad koosnema erakonna liikmetest ja komsomolidest. Lühiajalistel kümnepäevalistel kursustel tutvustati neid nende tulevaste ülesannetega küla kapitalistlikkude olluste ründamisel, kolhooside moodustamisel ja juhtimisel. Neile kindlustati sama palk, mida nad said enne maale saatmist. Lisaks anti neile maarahva üle diktaatorlik võim. Kuigi need linnatöölised ei võinud midagi põllumajandusest teada, kuulutas Stalin nad „kollektiviseerimisliikumise kõige paremaiks propagandistideks talurahva hulkades“. „Eeskujulik põllumees“, keda nõukogude võimud veel mõne aasta eest olid ergutanud auhindadega rohkem vilja tootma, kuulutati nüüd vereimejaks, kelle vastu oli vaja välja astuda kõige enamliku valjuse ning järjekindlusega. „Me sallisime neid vereimejaid, ämblikke ja vampiire, ütles Stalin, sest et nende majapidamisi ei olnud millegagi asendada. Nüüd on meil võimalus neid täielikult asendada meie kolhooside ja sovhooside majapidamistega. Neid vereimejaid ja ämblikke ei ole vaja enam sallida!“ Terror algas paiguti 1929.a. suvel. Külakehvikuil lasti teha otsuseid jõukamailt talunikelt kõik liikuv ja liikumatu varandus ära võtta ja neid endid kogu perekondadega sundasumisele saata Vene riigi kaugemaisse nurkadesse, peamiselt mõlemale poole Põhja-Uraali metsatöödele. Säärast tervete perekondade väljasaatmist oli Venemaal tarvitanud ainult kõige raskemate kriminaalkuritegude juhtudel. Ka nõukogude seadusandluses ei olnud selleks alust. Üks Ukraina nõukogude tegelane nimetas seda „uueks kombeõiguseks“ ((uueks tavaõiguseks)). „Paljude kehvik- ja kesktalupoegade palve peale“ anti sellele „kombeõigusele“ 28. juuni ja 3. juuli dekreetidega seaduslik alus. Protseduur seisis selles, et küla kohustas end väga kõrgel määral vilja ära andma, mis kohustuse ta siis kulaklikele majapidamistele ära jaotas ja kui need loomulikult sellega valmis ei saanud, siis käis nendega ümber kui kriminaalkurjategijatega. Vastavalt muudeti ka kriminaalkoodeks. 1 veebr. 1930.a. anti võitluses kulakute vastu kohalikele võimudele õigus kasutada kõiki abinõusid kuni varanduse konfiskeerimiseni ja väljasaatmiseni. „Meid loetaks inimesteks, kel ei ole inimlikke tundeid, ütles Kesktäidesaatva Komitee esimees Kalinin, kui me ütleksime, et ei näe ega saa aru, et „raskulatšivanie“, toob endaga kaasa määratu hulga isiklikke kannatusi ja õnnetusi.“ Kuid Kalininit ennast kahtlustati siis „parempoolses kallakus“. Võimude juhtnöörid olid vastupidised. Seal loeti inimsuse poole apelleerimist kõige eitatavamaks nähtuseks. Et vastuoksa marksistlikule klasside õpetustele „kulakute“ ja keskmike vahel mingit põhimõttelist vahet ei olnud, siis polnud midagi lihtsamat, kui iga ebasümpaatse keskmiku ja vahest ka kehviku „kulakuks“ kuulutamine ning tema vastav kohtlemine. Nõukogude ajalehed tõid esile juhtumeid, kus sel kombel „raskulatšivaniele“ allus üle 20 % taludest. Tihti ilmusid öösel relvastatud mehed tallu, kus siis tõusis meeleheitlik kisa. Kõik varandus kuni ihupesuni „eksproprieeriti“, pererahvas ise võeti vangi, aeti kaubavagunitesse ja saadeti külmale maale. Nagu „Pravda“ hiljem kirjutas, eksproprieeriti hulgaviisi ka keskmisi talupoegi, Pihkva rajoonis isegi kehvikuid. Mõnel pool eksproprieeriti endine kooliõpetaja, kellel üldse ei olnud talu. Tuli ette, et eksproprieeriti koguni punaväe vabatahtlikke. Nähtavasti oli selleks küllalt mõne kohaliku võimumehe vimma alla sattumisest. Eksproprieeritud varandus pidi esialgu kuuluma riigile. Tegelikult anti ta enamasti kohe kolhoosidele. Hiljem, 2. aprilli 1930.a. dekreediga anti kolhoosidele teiste soodustuste kõrval ka see, et neil kulaklike varanduste eest riigile ei tulnud midagi maksta. 1930.a. alguses oli väljasaatmiste suurim hooaeg. Mitmekümnekraadilises külmas saadeti siis pikkade rongidega kütmatuis kaubavagunites talurahvast põhja metsadesse. Väga paljudele tähendas see „eksproprieerimine“ ühtlasi ka füüsilist hävingut. Kui palju neid oli? Riigiprokurör Krõlenko andmete põhjal arvab Knickerbocker 1930.a. märtsiks välja saadetud olnud pool miljonit peret, s.o. umbes kolm miljonit inimest, kes osalt pandi Turk-Sib (Turkestan-Siberi) raudteed ehitama, osalt Turkestani irrigatsiooni- (niisutamistöödele) – töödele, suuremalt jaolt aga Põhja –Venemaa ja Siberi metsatöödele. Läti enamlane Bergis, kes Stalingradis (Tsaritsõnis) juhatas Volga-Kaspia metsasündikaati, jutustas Knickerbockerile, et nad kasutavad kulakuid puuraiumisel ja transportimisel, mitte aga ümbertöötlemisel. Bergis vaidles oletuse vastu, et see olla sunnitöö. Kulakuid saadetavat sinna ainult selleks, et nad „õpiksid nõukogude süsteemiga kohanema“. Erinevus muudest töölistest seisvat selles, et nad ei tohi lahkuda. Ja ägeda häälega lisas Bergis juurde: „Meie õpetame neid töötama – esimest korda nende elus. Nad on küllalt verd imenud. Klassisõda pole veel möödas!“ Mõni aasta varem olid enamlased just riigipensionäriks kippuvat kehvik-talupoega saatnud jõukamalt talupojalt töötegemist õppima. Nüüd oli aga vaja just need kõige töökamad talupojad ümber tembeldada mingisugusteks aktsiakupongidest elavateks rantjeedeks. Nagu 1918-19.a. tabas ka nüüd see eksproprieerimine suuremal määral lääne vähemusrahvaid. Saksa asunikud pagesid terrori eest tuhandete kaupa Moskvasse, kus nädalate kaupa võimudele peale käisid, kuni neil lubati Venemaalt lahkuda. Eesti asunduste kohta, nagu öeldud, käis venelaste seas hüüdsõna, et neid ei saa kollektiviseerida, neid tuleb täielikult likvideerida. Mida enam terrori abinõusid valjendati, seda kiiremini edenes kollektiviseerimine. 1929.a. juuniks oli 4% taludest kollektiviseeritud. Järgmisel neljal kuul veel teist sama palju. 1929.a.oktoobrist liikus asi edasi kiirendatud tempos. Töölisbrigaadidele, keda saadeti maale kollektiviseerimist juhtima, ütles põllutöökomissar Jakovlev 1930.a. jaanuaris: ei olevat enam tarvis talupoegi kolhoosi paremustes veenda, sest tunduvat, et nad on selles juba veendunud. Tõepoolest, ilma loomadeta (ka hobuseta) kehvik läks kolhoosi muidugi heameelega, sest polnud temal ja midagi kaotada, saada aga vähemalt oma osa kulakutelt konfiskeeritud maast ja varandusest. 1. maiks 1930.a. korraldatud kolhoosides oli 25-40% jagamata põhivarast konfiskeeritud kulakutelt. Keskmine talupoeg läks kolhoosi aga kartuse pärast, et muidu võidakse teda ennast kulakuks ristida. Eriti 1930.a.algul, kui „raskulatšivanie“ oli täies hoos, levis ka kollektiviseerimine kulutulena. Mõnes ringkonnas kargas ta siis ühe hüppega 10% - 90%-le. 1. veebruariks 1930 oli kolhoosi liikmete loomadest juba 52% kollektiviseeritud. Seega rohkem, kui plaani järgi pidi olema esimese viisaastaku lõpuks. Kümme päeva hiljem oli see protsent koguni 81. Kavapäraselt pidid Venemaa tähtsamad viljarajoonid – Põhja. Kaukaasia, Ukraina, Kesk- ja Alam-Volgamaa – vahest 1930.a. sügisel või 1931.a. kevadel täielikult kollektiviseerima, teised viljarajoonid – 1931.a.sügiseks või 1932.a. kevadeks. Kuid juba 1930.a. algul teatati ametlikult, kollektiviseerimistempo olevat nii kiire, et kogu viisaastaku plaan teostub veel samal aastal. Foto. Lk.64. Kollektiviseerimine muutus mingisuguseks võiduajamiseks, kus üllataval kombel just viljatud rajoonid, mida kollektiviseerimiseks vähem kõlvulisteks peeti ja seetõttu olid plaanis teiste taha asetatud, viljarajoonidest mööda kippusid. Etteotsa sattusidki neist üksvahe Moskva, Valge-Vene ja Tatari rajoonid. Põllutöökomissar Jakovlev oli varem hoiatanud, et ilma masinateta on ühismajapidamise edu fantasmagooria. Kuid nüüd keelas erakonna keskkomitee kategooriliselt kollektiviseerimist, traktorite või masinate puuduse tõttu, aeglasemaks jätmast. Kuulutati kontrevolutsiooniliseks Trotski pilkesõna, et muziki hobusekronust ja puusahast, kuidas teda ka ei kombineeri, saab sama vähe suurmajapidamist nagu kaluri sõudepaatide kombineerimisest aurikut. Kolhoosi astudes katsus talumees enne oma varandust likvideerida, eriti oma loomad maha tappa. Oli ju hind, millega loomad ühisomanduseks võeti, neli korda madalam turuhinnast. Talurahvas ei uskunud, et loom saab kolhoosis ilma isikliku hoolitsuseta elada. Liiati lubati, et kolhoosis tulevad loomade asemel masinad. Ka ei tahetud hulga loomade pärast kulakuks tembeldatuks saada. Loomade tapmine läks hulgaliseks. 1928.a. oli Venemaal 70 miljonit veist, 1930.a. loeti veel ainult 54 miljonit. Mõnda aega sõi nüüd venelane nii palju liha, nagu oleks aina võinädal käes. Kuid oli ette näha, et sellele peab järgnema enneolematult suur paast. See liiga äkiline edu pani erakonna hakkajamadki juhid mõtlema. Rahutus algas põllumajanduse eriteadlastest ja nende ajakirjadest. Nad hoiatasid põllumajandus-anarhia eest. Sakslasest suurpõllumajanduseriteadlane P .Püschel ütles juba esimesel üleriiklikul suurkolhooside nõupidamisel 1929.a. juulis, et suurem osa olemasolevatest kolhoosidest on surmakandidaadid. Maaharimise tehnikas tehtavat jämedaid vigu, vaieldavat algeliste põhimõtete üle. Raisatakse aega mitmesuguste utoopiate lõpmatu arutlemisega, selle asemel et asuda tegeliku töö kallale. Jätkatakse röövmajandamist, ei tõsteta viljakust ega kindlustata ikalduste vastu. Puudulik krediteerimine ja suured juhtimise vead on kogu kollektiviseerimist diskrediteerinud. 10 head eeskujulikku majapidamist viivat asja rutemini edasi kui tuhat elujõuetut. 2. märtsil 1930 leidis Stalingi tarviliku olevat liiga etterutanud kollektiviseerijaid hoiatada. Edu olla neil pead pööritama pannud: „Me võime kõik!“ „Meie käes on see tühi asi!“. Kolhoose püütavat istutada vägivallaga ja pealegi rajoonidesse, mis ei ole kolhoosidele sobivad. Mitmel pool Turkestanis aeti talumeest kolhoosi koguni sõjalise jõuga. Ka sotsialiseerimise ulatuses mindavat liiale. Samal ajal, kus veel artellgi on kindlustamata, tahetakse otse üle hüpata kommuunide juurde. Sotsialiseeritakse elamuid, kodulinde, pudulojuseid jne. seega ärritatakse talumeest-kolhoosnikku, kuna peaasi – vilja-probleem – on alles lahendamata. Üks kollektiviseerija andnud koguni päevakäsu võtta kolme päeva jooksul arvele kõik kodulinnud igas talus, määrata selleks erilised „komandörid“, kes artellis vallutavad „komandeerivad kõrgused“, „kohtadelt lahkumata juhatavad sotsialistlikku lahingut“ ja - kogu artelli võtavad pihusse. Mõni kollektiviseerija olla koguni nii kange revolutsionäär, et artelli asutamist alustab – kirikukellade mahavõtmisega. Selle hoiatuse peale andis keskkomitee 15. märtsil käsu võidelda kollektiviseerimise liialduste ja „kõverduste“ vastu. Nüüd läks lahti hulgaline põgenemine kolhoosidest. Kahe kuuga vähenes kollektiviseeritud talude arv kahekordselt. Jälle tuli riive ette lükata, et kogu ehitus kokku ei variseks. „Kolhoos pole läbisõiduhoov“ seletas Jakovlev. Kolhoosist lahkumine muudeti raskemaks. Teisest küljest anti kolhoosidele uusi soodustusi, et talupoegi juurde meelitada. Maksud tehti neile märksa kergemaks kui üksikmajapidamistele, krediidi saamine hõlpsamaks. Surve pandi uuesti käima. Ametlikult kinnitati küll ikka, et kolhoosi astumine peab olema vabatahtlik. Kuid Kesktäidesaatva Komitee esimees Kalinin seletas 1930.a. suvel, enamlaste arusaamine vabatahtlikkusest minna lahku oportunismist (peaindlusest) sellepoolest, et viimane ei tunnustavat aktiivset ja organisaatorlikku (korrastavat) seltskondlikku survet. Ilm selleta ei saavat aga läbi. Sest käimas ei ole mõni reform, vaid kõige sügavam sotsiaalmajanduslik revolutsioon, mida mingil kombel ei saa läbi viia kristlikus vaimus. Ja nõnda ütles rahvakomissaride esimees Molotov 1931.a. täitsa otsekoheselt: „Iga väike- ja kesktalumees, kes ei ole veel kollektiviseeritud, on nüüd küsimuse ette seatud: kas kollektiivi poolt või vastu? Kolhoosi vastu – tähendab, toetada kulakuid nõukogude võimu vastu.“ Sovhoosid. Kolhooside kõrval oli teine suurpõllupidamisvorm, mida enamlased algusest peale katsetasid – riigi- või nn. nõukogude-mõisad – „sovhoosid“. Et talumees mõisu ei sallinud, ei saanud neid palju olla. 1928.aastaks oli kokku umbes 5000 mõisa 3 miljoni maa hektariga. Neid peeti nagu tööstusettevõtteidki riigi poolt palgalise tööjõuga. Riik püüdis neist saada rohkem vilja ja kui võimalik, eeskujulikkude masinate ja majapidamisega anda ümberkaudsetele talunikkude head eeskuju. Kui 1927/28.a. talvel jäi vilja nii napiks, et seda ei jätkunud väljaveoks. Siis tuli Stalin mõttele asutada sovhoose juurde ja teha neist suured „viljavabrikud“. 1928.a. aprillis otsustas poliitbüroo asutada lähema 3-4 aasta jooksul niipalju uusi sovhoose juurde, et need saaksid turule saata 100 miljonit puuda vilja. Seda pidi korraldama „Sernotrust“, kuna „Sovhoostsentr“ vanade sovhooside viljasaagi suurendamise eest pidi hoolitsema. Sovhoosides pidi Ameerika eeskujul harrastatama võimalikult äärmuseni mehhaniseeritud teraviljakasvatust. Ligi kolmveerand neist asus vihmavaesel Kagu ja Ida-venemaal, kus harilik Vene talupoeg hästi läbi ei tulnud, sest et viljaikalduse riisiko temale liiga suur oli ja tal vastupanekuks puudusid kapital ja masinad. Neist ekstensiivse karjapidamise all olnud maadest oli kerge suuremaid mõisaid planeerida. Suureviisilise masinate tarvitamisega loodeti kroonumõisates kasvatada palju odavat vilja, ühtlasi ka talumehe viljahinda turul alla võistelda. Kommunistide parem tiib võttis need kavatsused vastu „tääkidega“. Mitmekümnemiljonilised summad, mis sinna määratud, loeti raha raiskamiseks. Põllumajandusteadlased seletasid, et hiiglamõisatest Venemaal nii odavat vilja oodata olevat utoopia. Mis pinnasse puutub, siis oli siin nagu kollektiviseerimiselgi edu varsti suurem, kui plaanis ette nähtud. 1930.a. suvel teatas Stalin uhkusega, et viisaastaku lõpuks on sovhooside all miljon hektarit rohkem külvipinda kui kogu Kanadas. Järgmisel aastal aga tuli seda maksimumplaani vähendada. Ometi jõuti viimaks esialgsest kavast kaugemale, suurelt jaolt küll vastuoksa plaanile – seniste talumaade kulul. Plaanist mindi mööda ka üksikute mõisate suuruses. Kõige kohasemaks loeti algul 30 000 –tiinust põllumaad- 1931.a. oli aga sovhooside keskmine suurus juba 80 000 ha, kuna paljud ületasid kaugelt 100 000 hektarit. Eriliseks uhkuseasjaks oli aga Venemaa kõige suurem sovhoos – „Gigant“ Põhja –Kaukaasia steppides, umbes veerand miljonit hektarit, mida juhiti ühest keskusest. See „gigantomaania“ leiti aga varsti olevat eksitus ja 25.aug 1931.a. kästi mõisaid 40-50 000 ha külvipinna juurde tagasi tükeldada. Latifundiumite (suurmaaomandite) viljakus osutus liiga väheseks, tootmiskulud liiga kõrgeks, organisatsioon (korrastus) ja administratsioon (haldus, valitsus) jätsid palju soovida, puudusid küllaldaselt ettevalmistatud agronoomid ja masinistid, tööliste elutingimused olid viletsad, nende töödistsipliin nõrk jne. Knickerbocker jutustab, mis ta „Giganti“ külastades näinud. Sovhoosi juht Bogomolkin, endine punaväe-ohvitser, närviline ja ärritatud mees, tuletanud oma ametnikele meelde nende kohustusi, mängides paljutähendavalt revolvriga. Oma majapidamise öelnud ta määratult kasutoova olevat. Kui aga Knickerbocker hakanud saadud andmeid ise kokku, siis selgunud, et suur kasu olnud lihtsalt luisatud. Sovhoos oli töötanud kahjumiga. Stalin möönab viisaastakut kokku võttes, et enamik sovhoose nagu kolhoosegi ei ole veel tulutoovad. Prof. Auhagen jõuab otsusele, et kogu teraviljatrust töötab kahjuga. Nimelt teda väga koormavad masinad, mis iga tööhooaja järel pea täies koosseisus vajavad põhjalikku remonti. Sovhooside viljakus on jäänud plaanist märksa maha. Kui esialgu oli sovhoose asutatud „viljavabrikuiks“, tuli neid varsti asutada ka „veisevabrikuteks“ – nii katastroofiliselt oli kollektiviseerimine viinud alla Venemaa veiste hulga. Et linnadele liha muretseda, asutati karjapidamise hiigla-sovhoose. Ka neid tuli 1931.a. sügisel tükeldada. Veisekasvatustrustil („Skotovod“) alandati majapidamise ülemäära 30 000 – 15 000 veiseni, piimamajandustrustil („Maslotrust“) – 10 000 – 5000 lehmani. Karjakasvatus on Vene talupojal olnud äärmiselt viletsal järjel, seepärast ei tohiks karjapidamismõisate väljavaated puududa. Raskusi sel alal teeb, et karjapidamine märksa rohkem kui veisekasvatus nõuab isiklikku hoolt ning asjatundlikku, head korraldust, ning et mehhaniseerimisega siin palju vähem on ära teha. Viisaastak põllumajanduses. Kolhoose moodustada ei olnud raske, - selleks oli vaja ainult talumeest hästi hirmutada. Palju keerulisem oli ühismajapidamist korralikult tööle panna. Oodatud sotsialismi asemel pakkusid kolhoosid algul pildi täielikust korralagedusest. Kes tahtis, töötas, kes ei tahtnud, hoidus kõrvale. Tasu tahtsid aga kõik „ühe suu tasa“. Juhataja, mõni linnatööline või senine kehvik, oskas küll talumehi kulakuteks kiruda ja neid revolutsioonilise skorpioniga ähvardada. Aga kuidas tööd joonde ajada, selleks puudusid tal kogemused. Propagandat tehes oli palju kõneldud töö mehhaniseerimisest. Masinaid aga ei olnud kusagilt võtta. 1930.a. kevadel oli kolhoosidel oma 33 miljoni hektari kohta kõigest 39 000 traktorit ja sedagi ainult 11,6 kolhoosidest. Kõigepealt seati kolhoosides, nagu vabrikuteski, sisse tükitöö. XVI erakonnakongressil 1930.a. suvel seletas Jakovlev, ei ole sugugi õige arvata, et kommunistlikus ühiskonnas peavad kõik oma töö eest ühesugust tasu saama. Et varandust ei jätku igaühele, tuleb tasu maksta töö hulga ja väärtuse alusel. Sarnasus, võrdsus, mis põhiliselt olnud kommunismi kõige tähtsamaks põhimõtteks, kuulutati nüüd „väikekodanlikuks eelarvamuseks“ ja koguni – kontrevolutsiooniks. Tööpäevade järgi hakati maksma töötasu, mis omakorda oli jagatud väärtuse järgi seitsmesse järku, kusjuures esimene järk sai kõige alamast kuus korda rohkem. Tööjõud ise jaotati brigaadidesse, igas brigaadis 20-50 inimest. Igale brigaadile anti oma töökava. Brigaadi juhatab brigadir, kellel lasub töö eest täielik vastutus. Seega sama ainujuhtimise põhimõte, mis tööstuseski. Peaküsimuseks osutus nüüd, kuidas kolhoose kindlamini riigi võimu alla saada. Selleks leitigi tee – masina-traktorijaamade (MTJ) kaudu. Esimene katse sel alal tehti juba 1928.a. Ukrainas Taras Ševtšenko sovhoosi juures. Seal korraldati traktoritekolonn, kes haris ka naaberkülade maid. Tööjõud oli talumeeste eneste poolt, masinate töö eest maksid nad jaamale veerand talinisu saagist ja kolmandiku teiste viljade saagist. Neid jaamu hakati nüüd kiiresti juurde asutama. 1930.a. oli 159 jaama 31 000 traktoriga, 1933.a. juba 2860 jaama 122 300 traktoriga. Jaamad hakkasid andma kolhoosidele masinaid künniks, külviks, niiduks, rehepeksuks jne. Selle eest võtsid jaamad endale otsustava sõna kolhooside tootmiskavas ja kontrollis. Ilma jaama loata ei tohi tööloomi üldse müüa. Jaam koolitab ka spetsialiste eritöödeks. Peale jaama tasu masinate eest peavad kolhoosid jaamale kohe, kindla hinna eest, üle andma ka kogu oma viljasaagi ülejäägid. Jaam, millele allub harilikult mõnikümmend kolhoosi, on seega kolhooside jaoks valitsuse silm ja käsi. Tema ülesandeks on mitte ainult tööd mehhaniseerida, vaid ka valvata riiklike kohustuste täitmise üle. Pilt. Lk. 72 Kuid kolhooside alistamine riigile ei olnud seega veel lahendatud. 1931.a. kevadel ei saadud külviga hakkama, kuigi inventari oli juurde saadud. 1931.a. suveks, mil tähtsamad viljarajoonid olid juba täielikult kollektiviseeritud, selgus, et töödistsipliini puuduse tõttu ei saadud niidugagi hakkama. Lõuna-Venemaal jäi paiguti 30-40% viljast väljadele koristamata, nagu Ukraina erakonna sekretär Kossior kaebas. Vilja saadi oodatavast 20% võrra vähem. Pilt. Lk. 73. Leiti, et töökorraldus oli vilets. Ainult kolmandikus kolhoosidest olid tööraamatud sisse seatud ja vähem kui veerandis oli töö sinna korralikult sisse kantud. Mitmel pool võtsid kolhoosid enne ise oma jao viljasaagist ära, siis vast andsid vilja riigile. Selline teguviis kuulutati kulaklikuks kontrevolutsiooniks. Talupojad nõudsid enne tööstuskaupu, saapaid, riideid, siis alles lubasid vilja anda. Seda ei peetud lubatavaks. Riik nõudis, et kõigepealt täidetaks tema vastu kohustused. Ukrainas võeti paiguti kogu kolhooside viljasaak riigile. Sõjas kolhoosi ja riigi vahel aina langes kolhoosi töödistsipliin. Sai kombeks alustada põllutööd alles kl 9 hommikul, saates välja tööle peamiselt lapsi ja noori, kuna ise kodus oma töö kallal ametis oldi. Tööd tehti hooletult, masinate juures ei olnud tarvilikku oskust. Vilja püüti põllult endale näpata. Selle vastu võitlemiseks ähvardati viljavargaid mahalaskmisega, valvati põldusid päeval ja öösel, ehitati selleks vaatetorne, relvastati vahte. Viljakoristuse kindlustamiseks asutati GPU abiesimehe Akulov´i juhatusel erikohus. 1931.a. kui jälle taheti kõiki loomi kollektiviseerida, järgnes uus loomade hulgaline tapmine. 1932.a. külviga jäädi hiljaks. Siis leidis valitsus tarviliku olevat talumehele vastu tulla. 1932.a. maikuus anti rida dekreete, millega vähendati viljanorme, lubati kolhoosi viljasaagi ülejääke müüa vabal turul; niisama vähendati ka veiste andmise norme ja lubati vabalt müüa ülearuseid loomi. Need järeleandmised olid tegelikult vähemad, kui nad näivad, sest kolhoosid vastutavad oma kohustuste eest riigi ees solidaarselt, ega saa enne oma ülejääke kindlaks teha, kui kõik ringkonna kolhoosid pole oma norme täitnud. Teiselt poolt tekkisid riigile nüüd uued sekeldused: vabad turud tõid kaasa viljaga hangeldamise. Põhja-Kaukaasia turgudel tõusis viljapuuda hind kuni 80 rublani. Tööviljakus ei tõusnud. 1932.a. niit kestis kuni oktoobri keskpaigani ja Ukrainas jäi 36 miljonit kvintaali vilja põllule – kaks kolmandikku sellest, mis pidi riigile antama. Saak hektarilt oli väiksem kui eelaastal. Kaganovitš tunnistas, et ka pärast kulaku kõrvaldamist läks viljakampaania suuremate raskustega kui eelaastal. 1932.a. talvel jäi Lõuna-Venemaa nälga. Vastandina 1921.a. näljale oli nüüd häda kõige teravam just külades, mitte linnades. Küladest tulid nõrkevad talumehed oma peredega linnadesse leiba paluma. Ametlikult poolt tunnistati, et viljasaak polnud just hea, kuid ka mitte väga halb. Nälja olemasolu eitati. Hulk välisajakirjanikke, nagu M. Maggeridge („Manchester Guardian“), A. Just („Kölnische Zeitung“), Gareth Jones („Daily Express“) jt. kirjeldasid aga oma reisisid näljarajoonides, kuidas inimesed tänavatel nõrkevad, kuuidas nende laibad suurlinnadeski päevade kaupa vedelevad, kuidas külades kõik koeradki on ära söödud ning mitmest külast kõik, kes veel ei ole nälga surnud on ära põgenenud. Prof. Auhagen´i arvates oli selle näljahäda aegu ohvreid rohkem kui 1921.a. Poola teadjate andmeil olla Ukrainas 5-6 miljonit inimest nälga surnud. Enamlaste seas hakati juba kartma, kas kogu kollektiviseerimist ei tuleks nurjunuks lugeda. Stalin aga seletas 1933.a. jaanuaris, et tagasipöördumist enam ei ole. Viga ei olevat mitte süsteemis, vaid inimestes, kes osalt ükskõiksuse ja hooletuse pärast, osalt oma autuse ja kuritahtlikkusega kolhooside tööd takistavad. Nende vastu tulevat survet tugevdada. Eriti heitis Stalin ette, et enamlased kohtadel ei ole osanud õiget joont hoida, kui kolhoosidele kauplemisõiguse andmisega tekkis seal vilja jaoks kaks hinda. Nad ei ole ka aru saanud, et kolhoosidega on enamlastel veelgi rohkem muret, kui enne oli üksiktalupoegadega. Paljud enamlased olid lootnud, et kui kolhoosid on asutatud, siis tõstavad need juba iseenesest põllumajandust. See olla aga põhjalik eksitus. Üldse olla paljud inimesed kolhoose üle hinnanud, teinud neist mingisugused sotsialistlikud pühapildid-ikoonid. Kolhoosid, nagu ka nõukogud olevat ainult vorm, mille sisu peab andma enamlaste erakond. Otsustava surveabinõuna asutati siis masin-traktorijaamade juurde nn. poliitilised osakonnad („politotdel“). Need pidid olema „erakonna silmad“, kes külas riiklike kohustuste täitmist garanteeriksid ja erakonnapoliitika läbiviimise järele valvaksid. Kolhoosnik muutus samasuguseks riigi palgateenijaks-moonakaks nagu sovhoosi sulanegi, siiski selle olulisema vahega, et oma palga saab ta ülejäägina üldsaagist. Buhharin ristis selle viisi „talurahva militaarfeodaalseks ekspluateerimiseks“. Kolhoosid võeti politsei pihtide vahele. Põllumajanduse keskvalitsusestki anti 65 kõrgemat ametnikku kahjuritena kohtu kätte ja 35 neist lasti maha, nende seas üks põllumajanduskomissari asetäitja ja üks komissariaadi kolleegiumi liige. Neile pandi süüks, et nad põhjustanud traktorite ja masinate rikkiminekut, kolhooside viljatagavarade varastamist, kolhooside töö desorganiseerimist, sihiga talupoja heaolu kõigutada ja näljahäda tekitada. Ka Stalin andis nüüd sõnale kulak uue tähenduse. See ei pidanud enam olema üksiktalupoeg, vaid kolhoosi liige, vahest selle juhtki. See kulak olevat kollektiviseerimise poolt, kuid ta tegevat seal sellist sabotaa~i ja kahjulikku tööd, et kolhoos omadega läbi ei või tulla. Need surveabinõud ei parandanud küll kõiki puudusi, kuid nende abil saavutati siiski niipalju, et 1932.a. näljahäda enam ei kordunud. Kokku võttes ületas viisaastak kollektiviseerimise plaani pindala suhtes kolmekordselt, tootmises aga oli areng vastupidine. Põllumajanduse üldtoodang pidi viie aastaga tõusma 16,6 miljardilt 25,8 miljardile. Selle asemel ta langes 13 miljardile. Samal ajal aga tõusis rahvaarv 154,2 miljonilt 165,7 miljonile. Kui säärane areng peaks jätkuma, siis toob see Venemaale veelgi vapustusi. Teine viisaastak. Teise viisaastaku kava, mille Gosplani komisjon V. Kuibõševi eesistumisel oli välja töötanud, kiideti heaks erakonna XVII konverentsil 1934.a. veebruaris. Hoolimata esimese viisaastaku nurjaminekuist on seegi kava väga optimistlik. Võib-olla veel enamgi kui esimene kava rajaneb ta fanaatilisel usul sotsialismi, mehhaniseerimisse ja võimalusse inimest kommunistiks ümber kasvatada. Rahvamajanduse üldtoodang peab nende 5 aasta jooksul enam kui kahekordistuma. Venemaa peab jõudma kaugemale kõigist Euroopa riikidest ja mõnes suhtes ka Ameerika Ühendriikidest, muutudes tehnilis-majanduslikult rippumatuks kapitalistlikust välismaailmast. Uue kava peamõtted on: kapitalistlikke olluste täielik likvideerimine ja põllumajanduse täielik kollektiviseerimine. Esimese viisaastaku vigu tahetakse vältida: transpordi mahajäämusest üle saada, toodangu hulga kõrval rõhku panna ka kvaliteedile, tõsta rahva kutseoskuse ettevalmistamist ja elatustaset; viimaseks otstarbeks hakatakse arendama ka kergetööstust. Esmakordselt tahetakse rohkem tähelepanu pöörata Venemaa ida- ja põhjaosadele. Üldse tahab teise viisaastaku kava muuta Venemaa toodangu ulatuselt teiseks riigiks maailmas. Esikohal on jällegi rasketööstus. Esimese viisaastaku kava oli ette näinud investeeringuid tööstusesse 16,4 miljardi rbl ulatuses. Tegelikult investeeriti palju rohkem, nimelt 24,8 miljardit. Teises kavas on ette nähtud ligi kolm korda suurem investeering, nimelt 69,5 miljardit (sellest ligi 40% idarajoonidele ja üle 53% rasketööstusele). Erakonna konverentsil teatas majanduskontrolör Rudsutak, et esimese viisaastaku puhul 3 miljardi raua- ja terasetööstuse investeerimisele vastas ainult sellest poole töösse panek. Ehitused venisid liiga pikale, masinad ei jõudnud õigeks ajaks kohale või seisid aastaid kasutult. Seda viga püütakse nüüd parandada. Tööstuse edasiarendamise tempod olid esialgu mõeldud veelgi suuremad. Kui aga 1932.a. tööstustoodang arvestatud 36% asemel tõusis ainult 13,6 %, siis alandati 1933.a. tempot, - see pidi olema ainult 16,5%. Ka läks elanikkude tarbeainete („širpotreb“) puudus nii teravaks, et Stalin ise 1933.a. lõpul Odessa kolhoosnikkude delegatsioonile lubas kergetööstust suurendada 2-3 kordseks. Põllumajandust, mille toodang esimesel viisaastakul pidi tõusma kuni 25,8 miljardi rbl-ni, selle asemel aga langes 13 miljardini, loodetakse 1937.a. tõsta 26,5 miljardini. Seda tahetakse saavutada täiskollektiviseerimisega ja täismehhaniseerimisega. 1937.a. pidavat veel ainult 20% põllumaast jääma hobustega künda nüüdse 89,2 % asemel. Hoolimata sellest, et kohalikud võimud katsuvad kombainide vastu seista, sest et need olevat venelastele liig keerulised käsitseda ja iga väike rike paneb kohe kogu töö seisma, tahetakse neid tööle panna rohkem kui Ühendriikides. Et talumehele jälle töötamiseks stiimuleid anda, laskis Stalin 1933.a. veebruaris lendu uue hüüdsõna: kolhoosnik tuleb teha jõukaks! Selles mõttes anti kolhoosidele majanduslikke kergendusi viljamaksult. Üksiktalupoegadele on see maks hektarilt 5-10 % kõrgem kui kolhoosides. MTJ jaamade osa alandati kuni 20% brutotulust. Riigi osa viljasaagist tehti kindlamaks, nii et kolhoosnik saaks ette arvestada, mis jääb talle endale. See peab ergutama hoolsamaid: neile aga, kes riiginorme ei täida, pannakse trahvid peale. Ka lubati mitte ainult igal kolhoosi talul, vaid ka iga kommuuni liikmel jälle pidada endale üht lehma. Veisekasvatusele tahetakse üldse panna erilist rõhku, sest et veiste arv esimese viisaastaku jooksul oli keskmiselt kahekordselt langenud. Pettumus kolhoosidest on nähtavasti leidnud selles oma avalduse, et edaspidi koguni pool riiklikest krediitidest põllumajanduses peab antama sovhoosidele. Neist tahetakse teha eeskujulikud põllu-ja karjamajapidamised. Plaani järgi peab tööstus toetama põllumajandust. Et aga hindade „käärid“ lõikavad kõvasti tööstuse kasuks, siis on tõeline vahekord vastupidine. Stalin ja Molotov seletasid 1933.a. algul rõõmsaina, et Venemaa on juba muutunud agraar-riigist tööstusriigiks. Tööstuse osa moodustavat rahvamajanduse üldtoodangust juba 70% . See saavutus tuleb aga ainult hinnakääride kunstlikust põllumajanduse kahjuks rakendamisest. Tõeline vahekord peaks olema vastupidine, nagu näitab seda ka töökäte arv kummalgi alal: tööstuses ja kaevandustes oli 1932.a. 7 miljonit töölist. Töövõimelist elanikkonda loeti aga samal ajal kogu maal 70 miljonit, s.o. 10 korda rohkem. Seesugused ei saa olla tööstusmaa vahekorrad ((proportsioonid)) Mis uue viisaastaku kavas kõige nõrgem, on tema finantside osa. See ripub õhus. Öeldakse, et senist rahaemissiooni (-väljalaskmist) ei taheta enam suurendada s.o. praegu juba küllalt langenud rahakurssi mitte enam edasi langetada. On karta, et see jääb samuti vagaks sooviks nagu esimesegi viisaastaku puhul. Finantsküsimusega otsemas ühenduses seisab aga elanikkonna elatustaseme tõstmine, mida uus viisaastak lubab: tööliste reaalpalka, mis esimesel viisaastakul pidi tõusma 69%, selle asemel aga vähenes, lubatakse nüüd tõsta 210%. Talumehe puhastulu, mis oli 1927.a. 83 rbl., lubatakse tõsta 1937. aastaks 127 rublani. See optimism iseloomustas esimesegi viisaastaku kava. Kuigi see oli juba ette näinud määratu sundkokkuhoiu (akumulatsiooni – kogumise), mis kolmandal aastal pidi tõusma ennenägematule kõrgusele – 32% -ni kogu rahvuslikust tulust, nii siis rahva tarbimist pidi märksa kokku suruma ning temale määratu suuri pingutusi ja ohvreid peale panema, loodeti ometi, et see tarbimise piiramine võib kesta lühikest aega ja et üldtoodangu tõus juba kolmandast aastast peale aitab rahva tarbimist suurendada ning tarbekaupade nälga vaigistada. Seda ütlesid juba esimese kava autorid plaani ülesehituses seisvat. Lugu läks aga sootuks teisiti. Rahva elatustase alanes ühtsoodu, kuni see 1932/33.a. talve näljas jõudis madalpunktile. Langemist põhjustasid põllumajanduse kollektiviseerimise raskused, ümbertöötava (kerge) tööstuse süstemaatiline mahajäämine plaanist ning kaubavahetuse ja transportaparaadi korratused. Neile sisemõjudele seltsis veel välismõju: ülemaailmne majanduskriis. Esiotsa olid enamlased rõõmustanud, et neil ülemaailmsest majanduskriisist mitte midagi ei olevat tunda. Otse vastuoksa: samal ajal, kui kogu maailm oma tööstust koomale tõmbab ja tööpuudus ennenägematu kõrguseni ulatub, areneb neil tööstus hiiglasammudega ning puudus on mitte tööst, vaid töölistest. Kuid varsti ilmnes, et majanduskriis end neilegi tunda annab. Nimelt olid majanduskriisi tagajärjel maailmaturul toor- ja toiduained, mida Venemaa välja veab, hinnas palju rohkem langenud, kui masinad, mida ta sisse vedas. Et viimaste eest maksta, oli ta sunnitud oma väljavedu märksa suurendama ja välja vedama koguni niisuguseid kaupu, millest tal endal kodus oli kibe puudus, nagu suhkur, või, munad, liha, kummikaubad ja kütteained. Ameerika sotsialist Hanoi, kes lähemalt Venemaa rahva eluolu uurinud, jutustab, et elatustase pealinnades, eriti Moskvas, on palju kõrgem provintsi omast. Kuid pealinnadeski on palju puudust. Tänavail kantakse palju hommikukingi ja koguni kalosse palja jala otsas – loomade vähesuse tõttu on puudus nahast. Sabad kaupluste ees on viimasel ajal rohkem tagahoovidesse peidetud. Peale kaupluste, kus müüakse kindlate hindadega ja kus kaupu vähe, avatakse uusi kauplusi, mis müüvad kõiki kaupu, kuid väga kõrgete „kommertshindadega“. Töölise 150 rublase keskmise kuupalgaga saab sealt paari korralikumaid saapaid. Et ots-otsaga kokku ajada, tehakse harilikult ületunde või töötatakse kahes või mitmes kohas. Kuigi ametlikult kehtib seitsmetunnine tööpäev töölistele ja kuuetunnine ametnikele, töötatakse tegelikult märksa rohkem, vahel kuni 12-15 tundi päevas. Provintsis jäävad ettevõtted tihtipeale oma palka kuude kaupa võlgu, nagu nende kauplused jätavad võlgu mõned toiduained, mida nad on kohustatud kindla hinnaga oma teenijaile müüma. Isegi traditsiooniline Vene teejoomine on muutunud harulduseks. Ja koduta laste („besprizornõije“) hulk – kodusõja ja 1921.a. nälja järel Venemaa häda ja nuhtlus, mis üksvahe oli juba kadumas – on „raskulatšivanije“ ja 1932.a. nälja järel jälle kasvanud. Viisaastakud ei raja oma ettevõtteid olevikule, nad ehitavad tuleviku jaoks. Nende kandjad usuvad, et praegused ohvrid ja raskused kannavad vilja. Kuid üks viieteistkümneaastane komsomoolets tähendas Hanoile: Vanad võib-olla näevad seda paremat tulevikku, mina aga küll mitte. Küsimusele, miks nii? Vastas ta: Sest et vanad on kord täie kõhuga elanud, mina aga ei iial. Revolutsiooni tulemused Enamlaste püüdesihiks on harmooniline, s.o. ilma klassi-vastuoludeta sotsialistlik ühiskond. Kuivõrd on nad selle saavutanud? Lenin kutsus oma uut majanduspoliitikat riiklikuks kapitalismiks. Selleks-samaks nimetab Trotski ka viisaastakute poliitikat. Selle autorid ise nimetavad seda „sotsialismi ülesehitamiseks“. Kui see oleks kapitalism, küsib Molotov, kus on meil siis kapitalistid? See küsimus paljastab ise oma nõrkuse. Kui kapitalistlikuks lugeda ainult seda ühiskonnakorda, kus üksikisikud on kapitali omanikud, siis ei saaks riiklikku kapitalismi mõistet üldse olla. Ühine on sotsialismil ja riiklikul kapitalismil see, et mõlemas on valmistusabinõude omanikuks riik. Vahe seisneb ainult selles, et sotsialismi valitsedes on tööline kaasomanikuks, riigikapitalismi kui ka erakapitalismi puhul ainult palgaliseks. Nõukogude majandusettevõtted, mis üksvahe kõige enam lähenesid sotsialistlikule ideaalile, olid kolhoosid nende esialgses arenemisjärgus. Mida enam aga riik kolhooside üle oma administratiivset ja majanduslikku võimu maksma pani, seda vähem jäi kolhoosi liikmest järele kaasomanikku, seda enam muutus ta samasuguseks riigi palgaliseks nagu sovhoosi sulanegi, ainult selle olulisema vahega, et sovhoosi sulane saab kindla palga, kolhoosi liige aga saab oma palga saagiosana. Et riigivõim ikka enam pettub kolhoosidest ja eelistab sovhoose, siis on siingi areng käimas puhtamate kapitalistlike vormide poole, kõnelemata „individualismi revanšist“, mis avaldub võrdsustamise (uravnilovka) ärakaotamises, ainujuhtivuses, tükitöös, palkade diferentseerimises, võistluse põhimõtte ausse tõstmises jne. Et viisaastakud sotsialistlikule harmoonia-ideaalile pole lähendanud, seda tõendab ka rahvakomissaride esimehe Molotav´i seletus, klassivõitlus Venemaal minna aina teravamaks. Prof. O. Auhagen, üks saksa parimaid eriteadlasi Venemaa majanduses, loeb Vene kollektiviseeritud põllumajandust elujõuliseks ja Vene senisest kääbustalupidamisest viljakamaks, kuigi see pikapeale ei saavat võistelda üksiktalupidamisega, mille arenemistee oleks vaba. Kuid nõukogude majandust loeb Auhagen kõige puhtakujulisemaks riigikapitalismiks, mil sotsialismi hõngugi juures ei ole ja mis halastamatu valjusega omi sihte taotleb. Teisest, pehmemast küljest räägib seesama oma 1933.a. Venemaa-reisi muljete põhjal end. Prantsuse peaminister Ed. Herriot, Prantsuse-Vene uue lähenemise algataja. Roosevelt´i Ameerika eksperimendi kõrval loeb ta Vene industrialiseerimist praeguse maailma kõige huvitavamaks vaatepildiks, mis kõigist poliitilistest lahkuminekuist hoolimata ka Prantsuse äärmisele individualismilegi tõuget võiks anda enam teadusliku korra toomiseks oma majandusse. Eriti väärtuslikke idusid tulevikuks leiab Herriot enamluse võrdsuse- (egalitarismi-) dogmast ärapöördumises. Suurima heameelega toob ta Stalini sõnad 1934.a. veebruarist: „Iga leninlane teab, et tarvitamise ja ainelise seisukorra võrdsustamine on väikekodanlik, tagurlik rumalus, mis ehk sobib primitiivsetele askeetide usulahule, mitte aga sotsialistlikule ühiskonnale, mis on organiseeritud marksismi vaimus, sest ei või nõuda, et kõigil oleks sama maitse ja et kõik elaksid samal viisil.“ Kommunismi põlisemast ideaalist ja tema suurimast tõmbejõust masside jaoks – võrdsusest – on Stalin sunnitud olnud industrialiseerimise käigus veel põhjalikumalt ja sügavamalt ära pöörduma, kui seda tegi Lenin „uuele majanduspoliitikale“ üle minnes. Leninil oli see ajutine järeleandmine, mille kaasas ikka käis – tagasipöördumise lootus. Stalin hülgab aga põhimõtte enda, seletab koguni, et õige marksism on võrdsusele vaenulik. Selles seisab üks tunnus, et Vene revolutsioon, hoolimata oma senisest stabiliseerimatusest ja oma tulevikuväljavaadete selginematusest, on siin astunud lõplikku järku, kust ei ole enam tagasipöördumist. Ollakse kõrguspunktist üle jõudnud. Enamlaste valitsust on kutsutud „ideokraatiaks“, s.o. valitsuseks, mis organiseeritud idee ümber, mis on saanud dogma absoluutse maksvuse. Kui säärane põhidogma, nagu seda on võrdsus, revolutsiooni käigus ühtede ja nendesamade valitsejate käes murdub oma vastandiks, siis tähendab see, et sügavamaks ajuriks revolutsioonis ometi ei olnud see idee, vaid jõud, mis seda ideed kasutas, kuni see oli tema huvides. See jõud on uus valitsev kiht – eliit, kes revolutsioonikäigus vana valitseva kihi kukutas ja siis kahe tõukega enda maksma pani. Esimene tõuge oli kodusõda, mis andis tema kätte poliitilise võimu, kuid teda ühtlasi nõrgestas niivõrd, et ta endas enam jaksu ei leidnud, et end ka majanduse alal täielikult maksma panna. Teine tõuge oli hiljem – uue valitseva kihi maksmapanemine majanduses nep´i likvideerimisel ja viisaastakuile üleminekul. Mõlemad tõuked olid oma loomult revolutsioonilised murrangud, ning vististi pole palju liialdatud Rõkovi ütlus, et teine tõuge – kollektiviseerimine – tuli Venemaale sama kallis maksma kui kodusõdagi. Kes on see uus valitsev kiht? Pisut aimu annab temast Nõukogude Venemaa ühiskonna ehitus. See kannab teatavas mõttes rohkemgi seisuslikku laadi kui viimaste aegade tsaari-venemaa. Nõukogude põhiseadus ei tunne üldist valimisõigust. Valimisõigus on nn. töötavail kihtidel. „Mittetöötavail“ elanikel seda ei ole. Mittetöötajad on põhimõtteliselt need elanikud, kes ei ela palgast, vaid protsentidest või ettevõtte tuludest. Peale selle aga ka vaimulikud ja endised politseinikud, ükskõik, mida nad ka ei tee. ((v. t. Vene NSV 1918 põhiseaduse §65)) Kindlat vahet töötaja ja mittetöötaja vahel aga ei tehta. Kesktalupoega loetakse veel töötajaks, jõukamat talupoega aga juba mittetöötavaks, kuigi ta tegelikult teistest rohkem töötaks. Mittetöötajail ei puudu mitte ainult poliitilised õigused, vaid nad on piiratud paljudes kodanikuõigustes, nagu korteri saamise õiguses, toidukartide saamises, laste koolitamises, pensionis jne. On küllalt juba sellestki, kui mittetöötajast põlvnetakse. Nagu Iisraeli Jehoova, nuhtleb ka nõukogude põhiseadus vanemate pattusid laste kätte. Vaimuliku poeg ei tohi ka adopteerimise teel katsuda needmismärgist oma otsaesisel lahti saada, - säärast lapsendamist loetakse seaduslikult maksvusetuks. Kuid ka töötavad kihid on jaotatud mitmesse astmesse. Kõige suuremad õigused on töölistel ja nimelt linnatöölistel. Põhiseaduse järgi valivad linnavalijad nõukogusse ühe saadiku 25 000 valija kohta, maavalijad nõukogusse ühe saadiku iga 125 000 elaniku kohta. Seega tahetakse proletariaadi mõju talurahvaga võrreldes suurendada. Veel suuremat vahet teevad paiguti valimisinstruktsioonid. Tuleb ette, et samasse nõukogusse valivad talumehed ühe saadiku 100 valija kohta, vabrikutöölised ja punaväelased aga 20 valija kohta. Ehk linnades nõukogude ametnikud ühe saadiku 600 valija kohta ja töölised 100 valija kohta. Seega on haritlase mõju töölise omast 6 korda väiksem. Ka tööliste eneste vahel tehakse vahet vabriku suuruse järgi. Suuremas vabrikus on töölisel kaks korda soodsam hääletamisõigus. Rahvakohtunikeks määratakse pooled töölistest, 35% talurahvast ja 15% punaväelastest. Tööline – see on nõukogude aadel. Kuid vastuoksa muu maailma põhimõttele, et „aadel kohustab“, maksab siin põhimõte, et „proletaarne päritolu“ ei ole mitte karistuse valjendamise, vaid pehmendamise põhjus. Vastuoksa – päritolu vanast aadlist – vaimuliku või kulaku seisusest põhjustab karistuse valjendamist. Kuid ka aadlis endas on astmed. Tööline – see on ainult väikeaadel, umb. Nagu poola „šlahta“. Nagu šlahtale kunagi, kuulub temale peamiselt ainult „au“. Võim aga kuulub suuraadlile, magnaatidele, kelleks on kommunistlik erakond. See ei ole mitte tavaline erakond, vaid nagu itaalia fašistlik ja saksa rahvussotsialistlik erakondki autoritaarse juhi-põhimõttele ehitatud monopoliitiline ordu, kes oma käes peab diktaatorlikku võimu. 1917.a. lõpul oli tema liikmete arv umbes 100 000, praegu (1935) on neid miljoni ümber ((1990.a. u 19 000 000)). Et erakonna liikmeks saada, ei ole piisav tema ilmavaate omaks tunnistamisest ja kohustuste täitmisest, vaid tuleb teha läbi kandidaadina prooviaeg. Kehalise töö tegijal kestab see vähemalt pool aastat, talupojal – aasta, teistel kihtidel – kaks aastat. Kes on varem teistesse erakondadesse kuulunud, need vajavad veel keskkomitee kinnitust. Peale selle pannakse aegajalt toime erakonna „puhastamisi“, kus ebasoovitatavad liikmed välja heidetakse. Foto.lk.88 Erakonna liikmeil on eesõigused koolidesse astumisel ja laste koolitamisel. Ainuõigus on erakonna liikmeil tähtsamais riigiameteiks ja otsustav osa kõigis riigiasutustes, - selleks asub igas asutuses ja ettevõttes oma „kommunistlik rakuke“. Ainult erakonna liikmed võivad päevalehti välja anda ja toimetada. Varasema kommunismi võrdsuspõhimõtte järgi ei tohi erakonna liikmed üle teatava maksimumi palka saada. Seda määrust on aga viimasel ajal palju pehmendatud: ta ei käi lisatasude ja erihonoraride kohta, mis selle tõttu sagedasti moodustavad palga lõviosa. Foto.lk89. Nõukogude võimu algaastail oli kommunistlik erakond ainult võimu selgroog, võimu tegelikuks käsitsejaks aga oli nõukogude aparaat. Nepi aegu hakkas Stalin kartma, et nõukogude aparaat sootuks ujutab sootuks erakonna aparaadi üle. Selle ärahoidmiseks taotles Stalin erakonna peasekretärina vastupidist ja nüüd valitseb erakonna-aparaat nii täielikult nõukogude aparaati, et Stalin erakonna peasekretärina osutub nõukogude riigi diktaatoriks, ilma et tal nõukogude aparaadis oleks mingit ametit, kuna erakonna keskkomitee annab valitsuseorganitele otse korraldusi. Ühtlasi on Stalin ka erakonnas endas ohjad palju pingumale tõmmanud. Algul võitlesid erakonnas mitmesugused erirühmad (fraktsioonid) ülevõimu pärast. Nad seisis nn. siseparteilise demokraatia eest. Iga erakonna liige tohtis vabalt oma arvamust avaldada. Kui aga Stalin kõik pahem- ja parempoolsed vastasrinnad maha murdis, keelas ta erirühmad ära ja tasalülitas kogu erakonna oma „generalnaja linija“ (pealiini) külge. Sestsaadik kaotasid erakonna lihtliikmed õiguse poliitilisteks mõtteavaldusteks. See jäi ainuüksi erakonna tippude eesõiguseks. Kommunist erineb feodaalsest magnaadist selle poolest, et tema eesõigused, kuigi nad on väga suured, ei kuulu mitte temale endale, pealegi veel mitte põliselt ja pärandatavalt, vaid nad olenevad ülemuse usaldusest tema vastu. See ei ole aristokraatia valitsus ajaloolises tähenduses, vaid eliidi valitsus selle sõna fašistlikus mõttes, kusjuures eliidi määrajaks on diktaatori isevalitsev võim. Nagu Balti keskaegne ajalugu on näidanud, võib niisugusest eliidist ordu kaudu aegamööda kujuneda põline aristokraatia. Kellest koosneb see juhtiv eliit? Statistika järgi peaks ta vähemalt viimasel ajal koosnema enamikus töölistest, või õigemini – endistest töölistest. Kuid väga mitmest laagrist Vene olude vaatlejad ühinevad selles, et see tegelikult nii ei ole. Revolutsiooni algul oli selge, et enamlasi juhivad „kutselised revolutsionäärid“, kes on tulnud peaaegu kõigist teistest, ainult mitte tööliskihist. Kuid ka revolutsiooni jooksul on see uus eliit, kes komsomoli ja erakonna kaudu üles tulnud ja parteikoolides ning töölisfakulteeti („rabfak“) erikursustel hariduse saanud, enamikus mitte töölistest, vaid väikekodanlusest pärinev poolharitlaskond, kes käis endale mõne aasta vabrikus soodsamaks edasijõudmiseks tarvilikku proletaarset staa~i teenimas. Vastuoksa vanale vene haritlaskonnale on see uus kiht oma päritolult plebeilik, oma ellusuhtumiselt aga ebasentimentaalne, ebademokraatlik ja autoritaarne ning oma vähemas kultuurlikkuses robustsem ja elulähedasem. See oli osalt ka selle ülespoole rühkiva kihi alaväärsustunne ja vimm oma võistleja vastu, mis on teinud Nõukogude Venes haritlaskonna elu kibedaks. Haritlaskond oli nagu talurahvaski üheks vahepealseks kihiks töötajate ja „mittetöötajate“ vahel, keda küll salliti, kuid mitte ei usaldatud, sest ta oma ellusuhtumiselt ja kultuurilt kuulus teise maailma. Eriti suur olnud umbusaldus eriteadlaste vastu, kes töötavad vastutavatel kohtadel. Üks niisugustest, M. Larsons, ütleb: „Spetsil pole kunagi tunnet, et tal on eluaegne seisukoht. Ta töötab teatavas mõttes tühjas ruumis. Ta teab, et kui aus ta ka ei ole – varem või hiljem ta asendatakse erakonna liikmega. Alaline maskikandmine – teenistuses ja väljaspool teenistust, sümpaatia simuleerimine poliitilistele ja majanduslikele sammudele ja sündmustele, mis kogu tema ideede ja huvidemaailmale vastu käivad, - kõik need sisevõitlused viivad sagedasti eriti nõrgemate loomuste juures ehtsale ja absoluutsele ükskõiksusele oma tegevuse ja ümbruse suhtes, täielikule resignatsioonile, päevatöö loiule, puhtbürokraatlikule, täitsa huvitule täitmisele.“ Eelmainitud uuele plebeilisele ülemkihile tähendas „nep“ kitsikut ja väljavaatetut näljapalkadel hääbumist, tööpuudust, koguni hädaohtu, et kasvav uuskodanlus ta hoopis tänavale välja tõrjub. Sellepärast nõudis see uus põlv järelejätmatult industrialiseerimist ning nepi lõpetamist ja kees üle äärmisest vaimustusest, kui ta need nõuded lõpuks läbi surus. Viisaastakud tõid talle määratu hulga teenistuskohti ja võimupositsioone, kõrvaldasid tema teelt kõik ähvardused kodanluse ja talurahva poolt, heitsid kogu Venemaa tema jalge ette ja avasid tema ees piiritud avansseerumisvõimalused. Komsomoli, sotsialistlike võistlustööliste ja lööktööliste entusiasm oli viisaastaku esimestel aastatel täitsa ehtne. Heal juhul võis endisest lihttöölisest samas vabrikus mõne aja pärast saada punane direktor. Sellest vaimustusest ei olnud aga küllalt, et viisaastaku määratuid ehitustöid teostada. Kui raskused ikka enam ja enam end tunda andsid, tuli järjest rohkem hinnata eriteadmisi ja oskusi. Poliitiliselt ustava, kuid oskustelt nõrga noore kõrval läks ikka rohkem hinda ebausaldatav ja erapooletu, kuid kvalifitseeritud vana haritlaskond, eriti tehnilised asjatundjad. Esiotsa katsuti seda vana haritlaskonda võita jõuga – kahjurite protsessidega. Hiljem aga püütakse teda köita ka suuremate vastutulekutega. Palgas, toidu ja tarbekaupadega varustamises erilistest kinnistest kauplustest, kuurortide kasutamises, laste koolitamises jne. pandi tema kohta järk-järgult maksma needsamad eesõigused, mis olemas kõrgeimail erakonna ja nõukogude ametnikkudel. Viisaastakud on nagu määratu sulatuskatel, kus endine Venemaa ümber keedetakse ja tast uued kihid välja klaaritakse. Uus Venemaa on hierarhiline püramiid, mille tippu üles kerkib poliitiline ja tehniline eliit oma aparaatidega. Selle all seisab tööstustööline ja linna kodanik ning kõige all on talupoeg. Prantsuse ajaloolane Tocqueville on leidnud, et revolutsioonid pööravad sagedasti tagasi samade poliitiliste ja sotsiaalsete vormide juurde, millest nad ise sündisid. Nii on ka Vene revolutsioon isevalitsuse ja seisusliku ehituse märksa põhjalikumalt läbi viinud, kui seda tundis Vene tsaarivalitsus oma viimases ajajärgus. Kuigi selles ehituses dünaamilise teguri moodustab (esialgu?) mitte päritud või omandatud varandus, vaid isiklik edasijõudmine riigijuhi plaanide kohase meelsuse ja töö – sageli tõelise tubliduse, sagedasti aga ka karjärismi kaudu. See on siis alles n.ö, algava aristokratismi faas, millele arvatavasti ei jää järgnemata teised, samuti nagu need olnud feodalistliku maahalduse või kapitalistliku rahaaristokraatia arengus. Euraasia Peeter Suur olevat öelnud, et oma pööraku läände mõelnud ta ainult ajutiseks. Kui lääne tehnika omastatud, pidavat Venemaa peatähelepanu pöörama Itta, seal seisvad tema ajaloolised ülesanded. Kogu vene rahva areng viimastel aastasadadel, tema koloniseerimisvool on läinud Kagusse ja Itta. Akadeemik D. Mendelejev on tähendanud, et Omsk peaks olema Vene riigi keskpunkt. Seda arengut Itta on Nõukogude Venemaa jätkanud nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka kultuuriliselt. Ühest küljest oli selleks algul sunnitud Maailmasõja hoobi tõttu, mis tast ära lõikas tema Lääne-piirimaad. Selle hoobi mõjul koristas ta oma tööstuspiirkonnad läänepiiri lähedusestki kaugemale Ida poole, osalt muutis läänepiiri rajoonid koguni liikumisetühjadeks kaitsealadeks. Teiselt poolt ehitas Venemaa juba teadlikult oma uued tööstuskeskused Ida poole. Rikas Uural-Kusnetski kombinaat – Uurali (Magnitogorski) raud ja Kusnetski süsi – pandi tuleviku Vene majanduse südameks. Idas asuvad suuremad uued raudteed, mis juba ehitatud, nagu Samara- Ufa-Magnitogorsk-Kurgan-Omsk-Karaganda või veel kaugemal Turksib (Taškent-Semipalatinsk). Sinna sihivad veelgi suuremad uued kavatsetavad magistraalid, nagu teine (lõunapoolne) Siberi magistraal: Stalingrad (Tsaritsõn) – Orenburg – Minussinsk- Kirensk (Põhja pool Baikali järve), niisama Gorki – (Nizni-Novgorod)- Kaasan- Ufa- Magnitogorsk. Peale selle külgmagistraalid: kagusse Kozlov-Tiflis ja kirdesse Moskva-Ust-Uhta (Petšora jõel). (Vt kaardid lk 64 ja 65). Poliitiliselt on Venemaa tähelepanu Itta tõmmanud võitlus Aasia pärast, mis puhkes, kui maailmarevolutsiooni rünnak Euroopasse oli nurjunud. Kõige suurema pinevuse sai see võitluses Hiina pärast, kus Venele tõusis kardetav võistleja – Jaapan, kes 1931.a. lõpust saadik vallutas tema külje alt ja osalt tema mõjupiirkonnastki rikka Manzuuria. Ka kultuuriliselt on nõukogude Venemaa, võibolla algul alateadlikult, hiljem aga ikka rohkem teadlikult pöördunud Itta, kuigi need on just lääne rahvad, kellele ta tehniliselt püüab „järele jõuda ja neist möödagi kihutada.“ Prohvetlikult kirjutasid sellest Vene nõukogude revolutsiooni romantikud. Luuletaja Aleksander Blok hüüdis: Jah, me oleme sküüdid! Jah, me oleme aasialased, ahnete viltu silmadega! Ja publitsist Ivanov-Razumnik kuulutas, et uus sküütlus saab muutma tuhaks kogu vana maailma, kiskuma eest maski ülemaailmsel väikekodanlasel, sest tuleorkaanis, äikses ja tormis sündida uus evangeelium. Osalt vene slavofiilide läänevaenulisi õpetusi jätkates, osalt Nõukogude Vene saatusi jälgides, on rühm vene pagulasi – publitsiste ja filosoofe – moodustanud nn. euraasia kooli, kelle arvates Venemaa ei ole mitte tavaline riik, vaid geograafiliselt kui ka poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt – omaette manner – Euraasia. Selle areng ei saa jäljendada teiste mandrite arengut, vaid peab minema omi radu. Enamlased ise, truud oma majanduslikule materialismile, ei ole Euraasiast luuletanud ega filosofeerinud, kuid nad on teostanud mõndagi, mis sobib Euraasia ettekujutusega. Kõige rohkem on see sündinud nende rahvuspoliitikas. Endisel Venemaal valitsesid suurvenelased, moodustades vähema poole tema elanikkonnast, ettekujutamatu kirju rahvaste segu, kellest läänepiiri rahvad olid kultuuriliselt kaugel ees, idarahvad aga niisama kaugel taga. Et revolutsioon, nagu Prantsusmaalgi, osutus nivelleerivaks ja tsentraliseerivaks teguriks, siis mõjus ta lõpukorral läänekultuuri rahvaste kahjuks ja idakultuuri rahvaste kasuks. Läänekultuuri rahvad osutusid uhketeks mägedeks ja mäeküngasteks, mida tuli tasandada, idarahvad aga orgudeks, mida tuli täita. Revolutsioon pühkis kõigil Venemaa rahvastel ära senised ülemkihid. Et Venemaa oli seni arenenud läänekultuuri mõjude all, siis olid need ülemkihid kõige suuremad õhtukultuuri rahvail, järelikult ka kõige suuremad nende rahvaste kaotused niihästi aadli, kodanluse, haritlaskonna kui ka talurahva suhtes. Neile tõi revolutsioon määratu murrangu, mitte ainult poliitilise, vaid ka kultuurilise. Kamtšadaalidel aga polnud revolutsioonis midagi kaotada. Nad said ainult võita. Läänekultuuri rahvad, eriti juudid ja lätlased (osalt ka eestlased) andsid küll Vene revolutsioonile suure hulga selle juhtkonnast. Kuid selle juhtkonna esimeseks nõudeks oli, et ta ise järsult katkestaks sidemed oma senise kultuuriga, asuks sellega kõige teravamasse vastuollu. Venemaale sai see Läänest jutlustada ainult vaenu Lääne vastu. Nii oli ee revolutsiooni mehaanika ise, mis aitas tõugata Venemaa raskuspunkti uhkest individualistlikust läänest ära – kollektivistlikku ja mahajäänud ida poole. Kuigi Vene revolutsioon algas keisririigi lagunemisega, tema rahvaste killunemisega, sai revolutsioon oma hilisemas käigus nagu Prantsusmaagi uuesti kokkusulatavaks teguriks. See dialektiline vastuolu avaldub enamlaste rahvuspoliitikaski. Selle tähtsamaks juhiks on algusest peale olnud Stalin ise, venestunud georgialane, kes oma poliitilise kasvatuse sai ida rahvaste sulatamiskatlas – Bakuu naftatööstuse keskuses. Siin ta õppis tundma rahvuslikke vastuolusid, mis pahatihti läksid kuni pogrommideni ja kodusõdadeni. Siinsamas sai ta aga ka proovida poliitilisi võtteid, kuidas neid rahvuslikke vastuolusid ületada ja kahjutuks teha. Enamluse rahvuspoliitika kujunes kahes osas: esiteks vastutulek rahvuslikele nõudmistele, et nende vastupanu summutada. Selle järel siis teiseks – rahvusvastuolude alistamine klassi vastuoludele, rahvaste võitluse ületamine klassivõitlusega, rahvuste enesemääramise asendamine töörahva enesemääramisega. Järjekindlate tsentralistidena olid enamlased algul Venemaa vähemusrahvuste enesemääramise ja födereerimise vastu. Alles kui revolutsioon Venemaad loodusjõuliselt ähvardas tükeldada, võtsid nad selle oma kavva. Loodi Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik ( !$! ), mis rahvuslikul alusel jagunes autonoomseteks vabariikideks ja oblastiteks. Kui lõppes sõda Poolaga Ukraina ja Valgevene pärast ning võideti tagasi Taga-Kaukaasia, siis mindi veelgi kaugemale: moodustati rida iseseisvaid nõukogude liiduvabariike, kes !$! -ga astusid liiduriigi vahekorda: Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liit (!!! ) . Peale !$! i on seal osariikideks: Ukraina, Valge-Venemaa ((Valgevene)), Taga-Kaukaasia Föderatsioon (Gruusia, Armeenia ja Azerbeidzan) ja Taga-Kaspia. ((Vt. NSV Liidu 1924.a. konstitutsiooni. K. L.)). Sisepoliitiliste põhjuste kõrval mõjusid nende asutamisel kaasa ka välispoliitilised kaalutlused. Kõik need rahvad asuvad piiri ääres ja peavad olema baasiks, kust oleks soodsam lansseerida (käiku panna) enamlaslikku propagandat suguvendadele teiselpool piiri. Valge-Venest ja Ukrainast Poolasse ja Rumeeniasse, Azerbeidzanist Lähis-Itta, Taga-Kaspiast Indiasse („autonoomsest“ Karjala vabariigist Soome). Pealtnäha on seega Venemaa väga detsentraliseeritud. Tegelikult on lugu vastupidine. Kõnelemata sellest, et tõeliseks võimukandjaks on üleliiduline kommunistlik erakond, kes on „ainus ja jagamatu“, kuulub põhiseaduse järgi kogu võim liidu keskvalitsusele; osariikidele jääb pea ainult kultuuriautonoomia, või õigemini – keeleautonoomia. Iga osariik annab ise oma kooliraamatuid välja, kuid kõik annavad ühtesid ja neidsamu. Nõukogude rahvuspoliitika ülesandeks ei ole mitte Venemaad „natsionaliseerida“, vaid vastuoksa – kommunismi „indigeniseerida“, kohalikele rahvastele omaseks teha. On igati selle eest hoolitsetud, et üksikud rahvused ei saaks oma kultuuritraditsioonidel edasi põhineda. Selleks on näiteks juutidele hebria keele ja muhameedlastele araabia kirja tarvitamine koguni keelatud. Tsentraliseerimis- ja venestamispüüete kandjaks on kommunistlik erakond, punavägi ja linnaproletariaat. Ka kõige mahajäänumate Aasia rahvaste juures püütakse vabrikutööstuse arendamise teel luua nende eneste proletariaati, kes oleks neile sidemeks Nõukogude Liiduga. Viisaastakute poliitika on tsentraliseerimis- ja assimileerimistendentse palju kõvendanud. Majanduslikult osariike edasi arendades tuuakse sina mitte rahvuslikku autarkiat ehk endaga rahuldumist, vaid vastuoksa, spetsialiseerimist teatavail erialadel, seega suuremat rippuvust Liidust. Talurahva kollektiviseerimine, kulakute tagakiusamine ja võitlus usu vastu katkestavad hulkade kultuurilised sidemed rahvusliku minevikuga. Hulgalised väljasaatmised ja ümberkoloniseerimised täiendavad sedasama osa rahvahulkades mis sagedad ümberkomandeerimised valitsusaparaadis ja kommunistlikus erakonnas: katlas segatakse kulbiga ringi, et paremini sulaks. Viisaastaku puhul on koguni enamlaste seas jutte olnud, et nüüd oleks aeg natsionaliseerimispoltikast loobuda, sest see olnud samasugune ajutine järeleandmine talurahvale („smõtška“), nagu „nep“ ja ususallivus. Aeg olla „väikekodanlikest eelarvamustest“ tagasi pöörduda järjekindla proletaarse internatsionalismi juurde. Kuid Stalin on selles asjas ettevaatlikum. Temagi sihiks on küll „tuleviku sotsialistlik ühtlane rahvus“. Kuid vägivaldne ümberrahvustamine võivat tema arvates ainult vastupanu juurde tekitada. „Et luua eeltingimusi rahvuslikkude kultuuride ühtesulamisele – ühiseks kultuuriks ühise keelega, ütles ta 1930.a. XVI parteikongressil, tuleb neile kultuuridele anda võimalus arenemiseks ja kõigi oma potentside (toimimisvõimete) ilmutamiseks.“ Kõige suuremat vastupanu leiab kommunistlik tsentraliseerimispoliitika rahvuslikus haritlaskonnas, mitte ainult vanas „kodanlikus“, vaid ka noores kommunistlikus. „Rahvuslik“ või „rahvusdemokraatlik kallak“ on muurahvaste, ka Eesti kommunistide seas harilik nähtus. Selles süüdistatakse kirjanikke, teadlasi (Ukraina ja Valge-Vene akadeemikuid), isegi valitsuse liikmeid (Ukraina rahvakomissari Skrõpniku enesetapmine). Üheks rahvusluse avalduseks Venemaal on antisemitism. „Leninismi aabits“ loeb seda eriti levinuks. Juutide vaenlased kinnitavat, et Venemaal maksvat juutide ülevõim, juudid olevat vallutanud tähtsamad ametikohad, täitnud kogu maa jne. Tegelikult olevat kogu Liidus juute 2,6 miljonit, see on umbes kaks korda vähem kui oli keisririigis. Nende sigivus olevat pealegi 6 korda väiksem kui suurvenelastel. Moskva ja Leningradi asutistes olevat juute kõigest 10-11% ringis. Et juudiküsimust lahendada, on juute katsutud asundada maale. Selleks on välismaa, eriti Ameerika juutide rahalisel toetusel loodud neile rahvuslikke rajoone – Ukrainas, Krimmis ja Taga-Baikalis (Birobidzan Mand~uuria piiri vastas). Juudid on ainuke rahvas Venemaal, kellele võimaldati majanduslik abi oma välismaistelt kodanlikelt suguvendadelt. Ühenduses rahvuspoliitikaga seisab rahvahariduse tõstmine. Veel 1929.a. oli Euroopa Venemaal 44% täiskasvanuist kirjaoskamatud. Üldise algõpetuse sisseseadmiseks arvati kuluvat 6-7 aastat. Industrialiseerimise kiirustamisel tõusis vajadus hariduse järele ja siis otsustati ka „kultuurilist viisaastakut“ kiirustada. Niihästi üldine algharidus kooliealistele kui ka kirjaoskamatuse likvideerimine täiskasvanute juures pidi toimuma viie aastaga. Vene algkooli püütakse korraldada ümber nn. polütehniliseks kooliks, mis peab õpilast valmistama ette ka tema kutsetööks. Nõukogude Vene haridus ja kultuur kannab üldse rakenduslikku ja utilitaristlikku iseloomu. Selles on tal teatav sugulus Ameerikaga, keda Stalin enamlastele otsekohe eeskujuks on seadnud. Nõukogude kirjanik I. Ehrenburg on andnud Vene enamlase tüübi, Manilov´i- taolise revolutsioonilise fantasti, kes kavatses valmistada skeemi „ideaalselt täiuslikuks tehtud inimesest“ („Uuskomtšel“), kuid uppus sellesse töösse. Stalin loeb seda „haigust“ Vene omapäraseks „laiaks loomuks“ ja soovitab seda ravida ameerikaliku asjalikkusega. Kuid sealjuures jälle mitte langeda kitsasse praktitsismi, nagu sellest teine nõukogude kirjanik B. Pilnjak mõne enamlase-tüübi kujutanud, kes küll „energiliselt funktsioneerivad“ (toimivad), kuid isegi ei tea, kuidas ja milleks. Revolutsioon on osalt Leo Tolstoi tahtmist täitnud ja Vene kultuuris toime pannud „lihtsustamise“, kuid mitte loodusele, vaid tehnikale lähenemise suunas. Enamlaste „vana kaart“ on vahepeal mitte ainult füüsiliselt kokku sulanud, vaid suurelt osalt ka poliitiliselt „külmaks tehtud”. Venemaad valitseb aina noorus. See noorus võlgneb aga enamlusele ja eriti viisaastakute poliitikale oma võimuletuleku, seepärast valitseb enamlus tema õlgadel edasi. Herman Keyserling on seda uut Vene juhtkonda iseloomustanud autojuhi tüübina. See ei ole mitte kogemata kuju, vaid enamlaste püüdesiht: tehniseeritud primitivism. Vastuoksa Vene ennerevolutsioonilisele noorusele, kes oli vastasrindlik, kriitiline, radikaalne ja revolutsiooniline, ühtlasi aga eluvõõras ja tahtevõimetu, on nüüdne noorsugu elujaatav ja (praeguse riigikorra juures) konservatiivne, ebaromantiline, sportlik ja tahtejõuline. Nagu fašistlik noorsugu Euroopaski, on ta kollektivistlik ja autoritaarne. Ta on instinktiivselt – juba oma võimupositsiooni säilitamiseks allaheidetud massi vastu – liberalismi ja demokraatia vastane. Selle energilise noorsoo varjuküljeks on aga, et tal puuduvad sidemed vanade kultuuri ja kõlbluse traditsioonidega. Esialgne vaimustus tema suhtes on seepärast enamlaste ridades aegapidi aset andnud arvustustele ja vahel koguni pettumusele. Nõukogude juhtimisel tuleb sagedasti sõidelda noorsoo ühe osa kaldumist huliganismi või pettunud meeleheitesse („upadotšnitšestvo“). Nõukogude kirjanikud, nagu Malaškin (teoses Kuu paremalt küljelt), Ognev (Kostja Rjabtsevi päevik), Panteleimon Romanov (Kohus ühe pioneeri üle) on neist noorte tüüpidest maalinud süngeid pilte. Nagu fašism, lahkub enamluski oma kultuuripüüdeis teadlikult humanismist, mis muistsest Kreekast saadik on olnud lääne kultuuri hingeks. Haridust, millel ei ole rakenduslikku otstarvet, vaimu harimist vaimu enda pärast – seda ta loeb ülearuseks. Tema jaoks on mõte ainult selleks, et seda teostada ja niipalju kui võimalik, kohe teostada. Teadus, kunst, kirjandus on enamlusele ainult abinõud praktilisteks otstarveteks. Kriitilise vaimu asemel valitseb dogmaatiline. Riik annab ülesandeid, spetsialisti asi on neid täita. Kunstis ja kirjanduses kutsutakse seda „sotsiaalseks tellimuseks“: seal on kõik alistatud propagandale. Lihtsustamine käib sellelgi alal. Kunstis ja kirjanduses läksid enamlastega kaasa mitmed moodsad revolutsioonilised voolud: futurism, konstruktivism, ima~inism, funktsionalism jne., kes oma protesti vanade kunstivormide vastu tahtsid ühendada enamluse protestiga vana ühiskonnakorra vastu. Revolutsiooni algaastail olid Vene pealinnad kirevad futuristlikest plakatitest. Vene teatrites tehti kõige kaelamurdvamaid lavastus-eksperimente. Rahvahulkadele aga jäi see modernism võõraks. Tõusid protestihääled „ülikodanikkude“ ja „boheemlaslikkude“ peenutsemiste vastu. Ikka enam pöördutakse nüüd tagasi realismile. (Vt. pildid lk 46 ja 96.). Kauemat aega käisid pingutused ise oma „proletaarse kultuuri“ loomiseks. Eriti „nep´i“ aegu, kui kardeti enamluse talupojalist või uuskodanlikku ümberkasvamist, asutati proletaarsete kirjanikkude assotsiatsioone, kes sõitlesid valjult kõiki kõrvalekaldumisi ja nõudsid enestele riiklikke soodustusi. Nepi lõpetamisega ja üldise tasalülitamisega tuli siia muutus. Stalin seletas proletaarseile kirjanikele, et nad kirjutavad igavalt. Kõik kirjanikud, niihästi proletaarsed kui ka „teekaaslased“ liideti Maksim Gorki eestvõttel ühisesse Nõukogude Kirjanikkude Liitu. Loobudes ürgkommunistlikust võrdsusest, on enamlus nüüd loobumas ka oma esialgsest askeetlikust puritanismist. Ühest küljest on jälle lubatavaks tunnistatud kerge lõbu – tants ja operett. Samal mõõdul, kuidas kodusõja heroism hakkab ära tüütama, alustab kinos ja kirjanduses võidukäiku armuromantika. Teisest küljest algab juurdumine kodumaa pinnasse. Isamaalus muutub juba ametlikult tunnustatud vooruseks. Ärkab huvi oma maa ajaloo ja tema kirjanduse klassikute vastu. Revolutsioon hakkab „tsiviliseeruma“. Kuid ei ole märke, et see evolutsioon sünniks demokratiseerumise sihis. Ennem läheb see – fašiseerumise sihis. Seltskonna ja kultuurielu „totaalne“ tasalülitamine autoritaarse juhi-põhimõtte alusel, eesõigustatud eliidi väljakujundamine ühiskonna hierarhilise püramiidi tipul, riigikapitalistlik kollektivism, mis isikut üldse ei tunnusta – need on jooned. Mis eriti nõukogude Vene noorpõlve väga sarnastavad fašistliku ja rahvussotsialistliku noorpõlvega Lääne-Euroopas. Suure pöörde on viimased aastad toonud Vene välispoliitikas. Jaapani sissetung Mand~uuriasse hakkas ähvardama Vene Kaug-Ida. Siis riisus Hitleri võimuletulek Saksamaal enamlastelt nende Rapallo-kaaslase ja pani neid kartma sakslastelt uut tungi idasse . Tulemuseks oli, et Nõukogude Venemaa oli sunnitud otsima lepitust oma läänenaabr : úûÐõn FQ—¤‰•æé,Úá'ÉÑ(.É"Î"q$r$K*Q*¤*¶*P7o7U?Y?s?ƒ?½?Ç?Ê?ß?ú@AKAPAzFˆFHH-M5M×NëNÚPÛPÕSÝSX†Xó[üõüñæÞÓÞÌñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñ½ñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñÈñhh h1CCJaJh*n^hó(âh1Chó(âh1CCJaJh1CCJ aJ hó(âh1CCJ aJ h1ChÚJVh—`h—`J JKLZ[\]^kl UV" $ BCDúúúõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõììì„Ð`„Ðgd1Cgd1Cgd—`x¯’¯þþDEF^_`ÄÚ•n¢Ó!"./0²E)t› !Ý!Ù#ööíèèèèèèèèèèèèèèèèèèèèèèèègd1C„@^„@gd1C„Ð`„Ðgd1CÙ# %Ú&i'j'©)x+,-'/Ÿ2á5Ý6|8 9€<^=?È?É?Ê?Ë?ß?à?á?sAB¾CæDÔEúúñúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúú„Ð`„Ðgd1Cgd1CÔEáGÝHKKKKK LN2OåOœR-TVW\X~Z¹]û^9auc2eggg5g6gùgèiúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1Có[ü[b›b*c4ccžc‚d“d™e¦eg4g7gh&hwhˆh«h²hži«iËqÝqss$y-yñyzlzxz||`|l|Æ€Ï€Ê‚Ý‚ˆ‰•‰{|Œ“’”’é•ò•Z–[– š%šÎ›Ï›»©Â©Œ«›«Ò¯Ú¯´.´Ê´Ë´î¶ö¶Š·–·º"ºê¾ï¾%É,É>ÉCÉßÌôÌÀÐÅÐüøüøüøüøüøüøíåøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøÞøÞøüøüøüøüø×øüøüøüøüøÐøüøüøüøüøüøüøüøühJh1Chöµh1ChªpÈh1Ch1CCJaJhh h1CCJaJh1Ch*n^RèikhlÊm¬nbpårôswÌyÍyÚyÛyF}4…†tƒ …Ð†Öˆ©ŠÜŒeŽfŽhŽ“Ò”È˜Hœúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1CHœQ¢ñ¢¤›¥¡§¢§©è©é©`«›¬œ¬8$®¶¯>²î³¬µµºµ»µ¸·õ¸»y¼Í½U¾ºÁ»Áúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1C»Á«ÂïÂÞÃ›ÄñÄsÅtÅuÅÅÅ‘ÅIÉ-Ê±Ë”ÍjÎÛÏºÐ—ÒlÓÕÖ™ØˆÙåÙŸÛ³Þúúòéòéééééééééééééééééééééé„h^„hgd1C &Fgd1Cgd1CÅÐ’Ñ—ÑÒÒÓÓhÔrÔˆØØ.Ý<ÝÜÝÝÝñßþßAáMáÞãããúäåÔåéå¶è»èðð>ò?òXòaòØôçôìöíöÙøßø†ùšùkýlýÎÜp}@ U V W w—$;ž"*BJFRÏ×ºÁI%Q%ã(ì(ª.«.0!0(101`33Ö8Û8üøüøüøüøüøüøüñüøüøüøüøüøüøüøüøüíüíüíüíüíüíüíüíüíüâÚâüíüíüíüíüíüíüíüíüíüíüíüíüíüÏüíhû*h1CCJaJh1CCJaJhæh1CCJaJhˆŸhÖ[óh1Ch*n^h1CR³Þäà•äÔæÕæÖæêæëæìæíæšç›ç©çªçóèê6ëìkíÄî¦ð¨ð†ñ#óÕõ`øaø2úCûöööööööööööööööööööööööööööö„h^„hgd1CCûjü³ýæÿùuý² ¤ X9 : ; < V W X ¶ÜŽæF|¿1™öööööööööööööööööööööööööööö„h^„hgd1C™š%&ÎÎÏÜÝÞ½¾m ®"¯"Ë#Ý%Ã&Ì'Í'¿*À*Ö+×+ì-0Ý0Þ0öööööööööööööööööööööööööööö„h^„hgd1CÞ0:2<2W3X3Y3]333W5•6c7H9I9É:Õ>Ö>JA>DÏE÷GèHéHêH II'I(Iööööööööééééééééééééééééééé„h„h^„h`„hgd1C„h^„hgd1CÛ8œ::È<Í<HHyOzO¥TµTDUMU¼XÎXA[O[ddÜmëmMs`s-w=w—w¨wõxyyy ‚‚S„`„„Š„Ý„Þ„„…—…Ý‡ì‡^ˆjˆ ŠªŠ¬Š39®ÐMW¦”È”1•9•â§¨§©¨©¤¬«¬«®¹®@³H³n¼o¼¾¾VÁgÁiÁ”Æ ÆóÒöÒWÔbÔÞ"ÞëÞùÞ”âüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüíåüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüÚåüøüøüøüøüøüh>V2h1CCJaJh1CCJaJhÆiéh1CCJaJhˆŸh1CU(IDIEIFIÉI!KK®K¯KÏKÐKîKïKLL/L0LMMMMÚMÛM²N³NPGR Tòòòòòòòòòòòòòòòòòòòíííííííígd1C„h„h^„h`„hgd1C T TäUWWíWÙZB\8^ã^Ô`)ef¿fèh2j7k,l-l‘mÈoÉp:r t“u÷vrxsx€xxúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1Cxµys{õ}÷}$%ƒ‚B…p‡…‰—Š˜Š›ŠœŠ«Š¬Š9‹‰ŒBŽÝod‘ý’t”4–5–Ý—(™âšúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1Câšœœœ"œAœBœÛœ-Ÿþ ¡y¢!¤*¦ù¦ú¦§§Í¨Î¨Ï¨Þ¨ß¨à¨©«¥®*°s±úúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1Cs±/´Ä´+¶’¸~º:¼ˆ¾–¿ÁOÁPÁQÁRÁhÁiÁÂêÂëÃ¦ÅÆ[Ç–ÈÊNÌGÏ"ÐµÐóÒúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1CóÒ(ÔbÕ¸×^ÚÜuÞ"à!á“â”â•â°â±â/ã5äòäèåé´éhë(íïÃð³ñ´ñ@òAòÓõöööööööööööööööööööööööööööö„Ð`„Ðgd1C”â°âççé$éTëUë‹ë«ë_ìfìïï‡ï˜ï›ïï¸ð¹ðMòVò õõö$öÑ÷Ö÷ø—øGùOù ÿ¦ÿ®ÿ¶ÿ¤®lm, 3 ,VXZbnIJQq—Ÿª±@J"/1""ª)¹) ,2,Ø0ë0¦1³133¢5õñíñíñæñíñíñíñíñíñßñíñíñíñíñíñíñíñíñíñØñíñíñíñíñíñÑñíñíñíñíñÆ¾ñíñíñíñíñíñíñh1CCJaJhVKh1CCJaJh§'½h1Ch>V2h1ChòIoh1Chmfh1ChˆŸh1ChõRh1CCJaJKÓõ‡ö÷÷±ø úêû@ýþKÿ0l,-89mkmxyÑ ÕË.èöööööööööööööööööñäñññññññ„h„h^„h`„hgd1Cgd1C„Ð`„Ðgd1Cè©{ýþÿ1#01ò¥ %[&<'¾(`*+,,Q-+/%12¤3Õ4úúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1C¢5®56 6î67 88´8¼8Ð8Ú8ò89$:%:':(:ÁBÜBC¯CJJXO`OÕQæQTœTFWLW˜ZªZX]Y]ú] ^ddfœ œ!œƒœœšœºœ¢„¤¸¤È¤¨¬~¬¬v¯w¯x¯y¯¯€¯¯ƒ¯„¯Š¯‹¯¯Ž¯¯‘¯’¯“¯üøñøüøñøñøñøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøüøïøüøüøüøçøüøïøñøàÙÏÉÏÉÅÏÉÏºÏÉÅ¶Ùhh0JmHnHuh—` h—`0Jjh—`0JUhÞ–h1Ch»E~h1Ch1CmHsHUh*n^h1Ch1ChˆŸHÕ4Ä;â>î?vB¸CpEGëHKNLNMÉM…NÀP\Q„RU@W”XµYk\5]l_jaCcÓœ¥ž ï úúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1Citega, nendega mittekallaletungi lepingud sõlmima. Ameerika Ühendriikidele lähenes ja Rahvasteliidu liikmeks astudes Prantsusmaaga läbirääkimisi alustas status quo garanteerimiseks Ida-Euroopas nn. Ida-paktiga. See järsk pöörak, mis on Nõukogude Venemaa revolutsioneerivast tegurist Euroopas muutnud mõnes suhtes konservatiivseks teguriks, pole küll põhjustatud ilmavaatelistest muutustest, vaid välisest hädaohust ja industrialiseerimise sisepoliitilistest raskustest. Kui tal aga püsi on, siis võib ta omakorda aidata kaasa Venemaa evolutsioneerumisele sihtides, mida on võimatu ette näha . Sest juba kogu Nõukogude Vene senine areng on üllatav olnud just ettenägematuselt. Kui välisvapustusi ei tule, võib nõukogude valitsus vaadata endale kui stabiliseerunud võimule. Kuigi vanast kommunismist on väga vähe järele jäänud, tahab uus Venemaa kommunismi müüdist seda visamalt kinni pidada. Sest just see on praegu tähtsamaks klambriks Vene riigi kooshoidmisel, kuni seda veel pole korda läinud ümber valada Euraasia impeeriumiks. Seda kõike peavad väga suuresti arvestama ka Venemaa naabrid. Mitte pime eitamine ega naiivne jaatamine, vaid püsiv silmaspidamine ja võimaluse korral õppimine, ühe sõnaga, püsiv valvesolek on, mida Venemaa suhtes vajame meiegi. Tähtsam kirjandus. . 5=8=: !>1@0=85 !>G8=5=89. >A8740B. .!B0;8=. >?@>AK 5=8=87<0. 0@B8740B. . /@>A;02A:89. AB>@8O ... 0@B8740B. . 5@65=F52 8 . 5>=BL52. 71C:0 5=8=87<0. . 8;NB8=. AB>@8O M:>=><. @0728B8O !!! 2 ?5@2>9 ?OB8;5B:5. . C91KH52. ;0= 2B>@>9 ?OB8;5B:8. . 045:. >4G89 A>F80;8AB8BG5A:>3> AB@>8B5;LAB20. ((Sotsialistliku ehituse arhitekt) L. Trotski: Mein Leben, Berlin, 1930. Arthur Rosenberg: Geschichte des Bolschewismus, Berlin, 1932. Paul Hensel: Die Wirtschaftspolitik Sowjetrusslands, Tübingen, 1930. O. v. Niedermayer-J . Semjonow: Die Sowjetunion, Berlin, 1934. Otto Auhagen: Die Bilanz des ersten Fünfjahrplanes der Sowjetwirtschaft. Axel de Vries: Die Sowjetunion nach dem Tode Lenins, Reval, 1924. Paul Scheffer: Sieben Jahre Sowjetunion, Leipzig, 1930. A.W. Just: Mit Ilselbill freiwillig nach Sibirien, Berlin, 1932. H.R. Knickerbocker: The Red Trade Menace, New York, 1931. (Ka saksa keeles.) A. Antson ja R. Sirge: Tänapäeva Venemaa, Tartu. Henry Rollin: La Revolution russe, Paï ð ñ ò ¡ ¡P¢¢¢ø¢V£Ô£¤Ì¤¥˜¥¦R¦œ¦ß¦§Z§¨§Ú§¬d¬.02NPúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1Cris, 1931. Eduard Herriot: Lórient, Paris, 1934. Ajakirjad: >;LH528: Moskvas, Osteuropa Berliinis, Klassivõitlus Leningradis, VOKS Moskvas. Sisukord. Eessõna...5 Kodusõja ahervartel...7 Lenini pärijad...15 Sotsialism ühel maal ... 22 Industrialiseerimine...35 Põllumajandus...40 Viisaastak tööstuses...47 Talurahva kollektiviseerimine...53 Sovhoosid...68 Viisaastak põllumajanduses...70 Teine viisaastak...77 Revolutsiooni tulemused...77 Euraasia...92 Tähtsam kirjandus...106 **** 30.11.08.K.K.L. Vaata Vene NSFV 1918.a. ja NSVL 1924 .a. põhiseadusi netilehelt: Koit.pri.ee * PAGE PAGE 49 PlžÈ®®2®M®q®®¢®¹®×®æ®¯¯¯¯ ¯¯¯¯m¯n¯u¯v¯w¯x¯úúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgd1Cx¯¯‚¯ƒ¯¯¯‘¯’¯“¯óêèóêèèãgd1C„h]„hgd—`„øÿ„&`#$gd—` 1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°œJ@ñÿJ—`NormaallaadCJ_HaJmH%sH%tH 6A@òÿ¡6Lõigu vaikefontRióÿ³RNormaaltabelö4Ö l4Öaö*kôÿÁ*Loendita2 @ò2—`Jalus Æ_¾$6)@¢6—`Leheküljenumber¼\´ÿÿÿÿ JKLZ[\]^klUV"$BCDEF^_`ÄÚ• n¢ Ó!"./0²E)t›ÝÙ Úij©!x#,%''Ÿ*á-Ý.|0 1€4^57È7É7Ê7Ë7ß7à7á7s9:¾;æ<Ô=á?Ý@CCCCC DF2GåGœJ-LNO\P~R¹UûV9Yu[2]___5_6_ù_èachdÊe¬fbhåjôkoÌqÍqÚqÛqÖsgu¸w¹w§y@{} Ü€ƒ˜„™„›„CˆŠû{‘„—$˜3™ÎšÔœÕœDžŸŸ“ Î¡Ï¡k¢W£é¤q§!©ßªàªíªîªë¬(®À°¬±³ˆ³í¶î¶Þ·"¸¹Î¹$º¦º§º¨ºÂºÃºÄº|¾`¿äÀÇÂÃÅíÅÊÇŸÈ´ÊàËÌÍ»ÎÏÒÐæÓÖÈÙÜÜ ÜÜÜÜ ÜÍÜÎÜÜÜÝÜ&ÞCßià5ážâ÷ãÙåÛå¹æVèë“í”íeïvðñæòõ,÷¨ú0ü¾ý‰þ= !;<=›ÁstËý+a¤ç~ ý³³´ÁÂÃ¢£R“”°Â¨±²¤¥»¼Ñ!ý#Â$Ã$&!&<'='>'B'd'f'<)z*H+--.-®.º2»2/5#8´9Ü;Í<Î<Ï<ï<ð<= =)=*=+=®=?’?“?”?´?µ?Ó?Ô?ô?õ?@@æ@ç@ó@ô@¿AÀA—B˜BD,FîGïGÉIKKÒK¾N'PRÈR¹TY÷Y¤ZÍ\^_``vac®dfîgxiÜjWlXlelflšmXoÚqÜq u uhv'yU{j}|~}~€~~~‘~n€'‚ÂƒT„I…â†YˆŠŠÂ‹ ÇŽ&'À“ã”‚•^–˜šÞšßšìšíš²œ³œ´œÃœÄœÅœfêž¡Š¢¤X¥¨©¨ªw¬c®°1±¸±ð²<³=³>³?³U³V³ò³×´Øµ“·ò·H¹ƒº¼;¾4ÁÂ¢ÂàÄÆOÇ¥ÉKÌÎbÐÒÓ€ÔÔ‚ÔÔžÔÕ"ÖßÖÕ×ñÚ¡ÛUÝßá°â ã¡ã-ä.äÀçtèäéžêì×í-ïð8ñòYóîóõõ%õ&õZöX÷Z÷e÷f÷šù¾ûÂý¸þÕ–øh êëì ß’ñH)«Mù > "#‘$Â%”*²-¾.F1ˆ2@4å5»79Ù9Ù:T;<K>ç>@‘BËDF@GöHÀI÷KõMÎOñQÃS'U VVVV'V(VQVzV¥VÔVW8WW¶WõW;X{XÅXYAYƒYÑYZ4Z[ZÀZÁZÂZÐZÑZßZøZ [,[G[[[v[š[ª[Ë[â[\\)\*\+\5\6\7\G\H\–\—\ž\Ÿ\ \¡\ª\«\¬\¸\¹\º\½\˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€ˆ˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€(˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€@˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€ ˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜ 0€€€˜0€€˜ 0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€è˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€ð˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€ ˜0€€€˜0€€ ˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€(˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€8˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€@˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€P˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€À˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€Ø˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€ ˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€H˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜@0€€€˜@0€€€˜@0€€€˜@0€€˜@0€€€˜@0€€€0‘³ó[ÅÐÛ8”â¢5“¯39=BILDÙ#ÔEèiHœ»Á³ÞCû™Þ0(I Txâšs±óÒÓõèÕ4ï Px¯“¯4678:;<>?@ACDEFGHJKMTXY’¯5!•!ÿ•€)V1V3VPVRVyV{V¤V¦VÓVÕVWW7W9WkWŠ\•\¡\º\½\ ILYbjmTW!$AF]a ÃÅÙÛ” – mo¡£ ÒÔ "-0±³DF(*sušœÜÞØÚ ÙÚhk¨!ª!w#y#+%-%&'('ž* *à-â-Ü.Þ.{0}0Ÿ1¡144]5_577Ç7Ï7Þ7â7r9t9 ::½;¿;å<ç<Ó=Õ=à?â?Ü@Þ@CCCCD DF F1G3GäGæG›JJ,L.LNNOO[P]P}RR¸UºUúVüV8Y:Yt[v[1]3]__4_7_ø_ú_çaéa ccgdidÉeËe«ffahchäjæjókõkooËqÍqÙqÜqÕs×sfuhu·wºw¦y¨y?{A{}} Û€Ý€ƒƒ—„œ„BˆDˆŠŠúüz‘|‘ƒ—…—#˜%˜2™4™ÍšÏšÓœÖœCžEžŸŸ’ ” Í¡Ð¡j¢l¢V£X£è¤ê¤p§r§ ©"©Þªàªìªïªê¬ì¬'®)®¿°Á°«±±ÿ²³‡³‰³ì¶ï¶Ý·ß·!¸"¸¹¹Í¹Î¹#º$º¥º¬ºÁºÅº{¾}¾_¿a¿ãÀåÀÆÂÈÂœÃžÃ ÅÅìÅîÅÉÇËÇžÈ È³ÊµÊßËáËËÍÍÍºÎ¼ÎÏÏÑÐÓÐåÓçÓÖÖÇÙÉÙÜ ÜÜ!ÜÌÜÏÜÛÜÞÜ%Þ'ÞBßDßhàjà4á6áâŸâöãøãØåÜå¸æºæUèWèë ë’í•ídïfïuðwðœñžñåòçòõõ+÷-÷§ú©ú/ü1ü½ý¿ýˆþŠþ<>%:>šœÀÂruÊÌüþ*,`b£¥æè}€ üþ²´²´ÀÃÂÄ¡¤QS’•¯±ÁÃ§©°³£¦º½Ð!Ò!ü#þ#Á$Ä$&"&;'E'c'f';)<)y*z*G+H+,-.-.®.¹2»2.5/5"8#8³9´9Û;Ü;Ì<Ñ<î<ð<ø<ù<= ===(=+==¯=??‘?–?³?µ?Ò?Ô?ó?õ?@@å@ç@ò@õ@¾AÁA–B™BDD+F-FíGðGÈIÊIKKÑKÓK½N¿N&P(PRRÇRÉR¸T»T YYöYøY£Z¥ZÌ\Î\^^__``uawa¬c®cd¯df fígïgwiyiÛjÝjVlXldlgl™m›mWoYoÙqÝquugviv&y(yT{V{i}k}{~…~~’~m€o€&‚(‚ÁƒÃƒS„U„H…J…á†ã†XˆZˆŠŠÁ‹Ã‹ÆŽÈŽ %(¿Á““â”ä”•ƒ•]–_–˜˜ššÝšßšëšîš±œ´œÂœÆœegéžëž¡¡‰¢‹¢¤¤W¥Y¥¨¨¨¨ª¨ªªv¬x¬b®d®° °0±2±·±¹±ï²ñ²;³C³T³W³ñ³ó³Ö´Ø´×µÙµ’·”·ñ·ó·G¹I¹‚º„º¼¼:¾<¾3Á5ÁÂÂ¡Â£ÂßÄàÄÆÆNÇOÇ¤É¦ÉJÌKÌÿÍÎaÐbÐÒÒ ÓÓÔ…ÔœÔžÔÕÕ!Ö"ÖÞÖßÖÔ×Õ×ðÚñÚ Û¡ÛTÝUÝßßáá¯â°âŸã¡ã,ä.ä¿çÀçsètèãéäéêžêŒììÖí×í,ï-ïðð7ñ8ñòòXóYóíóîóõõ$õ&õYöZöW÷Z÷d÷g÷™ù›ù½û¿ûÁýÃý·þ¹þÔÖ•—÷ùg i éí Þà‘“ðòGI(*ª¬LNøú =? ""##$’$Á%Ã%“*•*±-³-½.¿.E1G1‡2‰2?4A4ä5æ5º7¼799Ø9Ú9Ø:Ú:S;U;<<J>L>æ>è>@@B’BÊDÌDF F?GAGõH÷H¿IÁIöKøKôMöMÍOÏOðQòQÂSÄS&U(UVV&V)VPVRVyV{V¤V¦VÓVÕVWW7W9WŽWWµW·WôWöW:X?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæçèéêëìíîïðñòóôõö÷øùúûüýþÿ !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZþÿÿÿ\]^_`abþÿÿÿdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›þÿÿÿžŸ ¡¢£þÿÿÿ¥¦§¨©ª«þÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿ±þÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀF`Uƒä‰7Ê³€Data ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ[1Tableÿÿÿÿc”pWordDocumentÿÿÿÿ"´SummaryInformation(ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿœDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿ¤CompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿkÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ô9²q