Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į>ž’ lnž’’’ijk’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į5@%šæl^bjbjĻ2Ļ2%"d­X­Xw’’’’’’ˆœœœœœœœ°˜$˜$˜$8Š$”d%T°“8¶Ä%Ä%"ę%ę%ę%ę%ę%ę%ņ6ō6ō6ō6ō6ō6ō6$I9R›;b75œę%ę%ę%ę%ę%7œœę%ę%M8$1$1$1ę%6œę%œę%ņ6$1ę%ņ6$1$1:1œœ:1ę%ø%  åß7=Ź˜$'P:1ņ6c80“8:1ż;l/¢ż;:1°°œœœœż;œ:1øę%ę%$1ę%ę%ę%ę%ę%77°°„4!d1°°4! Mis on Versailles“ rahu? Vertikaalne analüüs.1923 Kolm katastroofi. Vestfaali- Tilsiti- Versailles“ -rahu. *** Eelsõna autorist. Jevgeni Viktorovits Tarle (8. XI 1875 – 5. I 1955) – vene nõuk. ajaloolane, NSVL TA akad. (1927). Oli 1913-1918.a. Tartu, a-st 1917 Petrogradi, seejärel Leningradi ja Moskva ülik. Prof. Uuris põhiliselt Euroopa, eelkõige Prantsusmaa ajalugu (Suure Prantsuse rev-i ja Napoleoni ajajärku) ning diplomaatia ajalugu. Tarle töid iseloomustab suur eruditsioon, materjali rohkus ja uudsus ning suurepärane stiil. Riiklik preemia 1942, 1943, ja 1946. Teosed: «>=B8=5=B0;L=0O 1;>:040» (2 B., 1913-16), «0?>;5>=» (1936, e.k.1964), «"0;58@0=» (1939), «@K<A:0O 2>9=0» (2 B., 1941-43). ENE VII 1975.a. lk.484. RR on tema tööd saadaval. Automaattõlge: Eelsõna 02B>@0. 235=89 8:B>@>28G "0@;5 (8 XI 1875 - 5 I, 1955) - @CAA:89 nõuk. AB>@8:, ".  !!! . (1927). -B> 1K; 1913-1918.a. "0@BC, 1917-9 5B@>3@045, 0 70B5< 5=8=3@04A:>9 8 >A:>2A:>9 42>@O=8=. @>D #G8;AO 2 >A=>2=>< 2 2@>?5, >A>15==> $@0=F88, 8AB>@8O (D@0=FC7A:0O 2KA>:0O-REV-I 8 =0?>;5>=>2A:>9 M?>E8), 0 B0:65 8AB>@88 48?;><0B88. "0@;5 @01>BK E0@0:B5@87C5BAO 1>;LH>9 M@C48F859, 8 =>287=C <0B5@80;L=>3> 87>18;8O 8 >B;8G=K9 AB8;L. 0F8>=0;L=0O ?@5<8O 1942, 1943 8 1946th =838: ">=B8=5=B0;L=0O 1;>:040" (2 B., 1913-16), "0?>;5>=" (1936, ek1964), ""0;58@0=" (1939), "@K<A:0O 2>9=0" (2 B., 1941-43 33). ! VII 1975 lk.484. I. Ruhri hõivamise aastapäev, ilmselt kui Saksamaa viimase suveräänsuse killu likvideerimine, kui ka võidetud riigi viimase rahandusliku stabiilsuse säilitamise lootuse kaotamine, on momendiks, kui võib ja peab tegema mõningad kokkuvõtted, enne kui sobiks, lõpuks, esitada sellist küsimust nagu: mis on Versailles“ rahuleping? Millised on selle põhijooned, mis osalt seovad seda kahe eelnenud saksamaa katastroofidega – 1648 ja 1807.a., osalt ka andes sellele täiesti omapärase, ajaloos sellega võrreldamatu koha. Seda, et Versailles“ rahuleping mingit „rahu“ Saksamaale, ega ka Euroopale ei toonud, siis ta on, nagu avameelselt ütles Clemenceau ((G. Clemenceau - Prantsusmaa peaminister 1906-09 ja 1917-20.a. Kasutatud: EE VI 1936.a. lk. 993. K. L.)) 1919.a. sügisel, sõja teiste vahenditega jätkamine, mis, üldse, on täis pikki ja ebatavaliselt valulisi haiguslikke palavikulisi krampe ning reaalseid ohte enamusele riikidele, kui mitte just kogu maailmale, siis kogu Euroopale, - selles käesoleval ajal juba kahtlema ei pea. Kui selles kui juba isegi Clemenceau ja Tardieu ((A. Tardieu oli kaks korda (1929-30 ja 1932.a.) Prantsusmaa peaministriks. K. L.)) kahtlesid, kes Versailles“ traktaadi kirjutasid ja Poincare“ ((R. Poincare“ oli 1913-20 Prantsusmaa president aga 1912-13 ja jaan. 1922- märts 1924 ja veel mitu korda peaminister. K. L.)), kes siis, olles vabariigi president, enne Nelja Nõukogusse esitamist, sanktsioneerisid selle iga 440. artikli, aga nüüd, peaministrina teeb kõik endast sõltuva, et kõiki selle nurki teritada, raskendada igasuguse kokkuleppe saavutamine, ajada võitjad omavahel tülli aga võidetud täieliku ja lootusetusse ahastusse. Lähimat tulevikku puudutavale küsimusele antakse aga erinevaid vastuseid. Ühed usuvad varem või hiljem Saksamaal, Prantsusmaal ja teistes kapitalistlikes suurriikides saabuvasse sotsiaalsesse kataklüsmi ja sellesse, et see kataklüsm heidab Versailles“ rahulepingu kõrvale; teistele näib, et võitja-riigid asuvad, lõpuks, otsustavalt Prantsusmaa pretensioonide vastu ja lõdvendavad seeläbi Versailles“ rahu haaret; kolmandad on veendunud, et läheneb võitjate vaheline, riikide vaheliste huvide lahkumineku tõttu, uus sõda ja et sel juhtumil Versailles“ rahuleping kaotab mehaaniliselt oma jõu; neljandad, patsifistidega eesotsas, kalduvad lootma sellele, et Prantsusmaal endas mõistetakse „rahvusliku bloki“ poliitika kahjulikkust riigi majanduslikule elule ja et nad nõustuvad ise vabatahtlikult tegema järeleandmisi ning leevendusi. Tulevik on meie eest varjatud paksu eesriidega ja me arvatavasti ei saa teada, kellel on õigus ja millal ja kuidas Versailles“ traktaat muutub või hävib. Kuid, jättes kõrvale tuleviku ennustused ja võõraste hüpoteeside hinnangu, pöördume tulevikust (milline varjab, võimalik, et tegelikult ka kõige ootamatuid lahendusi) mineviku ja oleviku poole, jättes kõrvale kogu meie planeedi ja isegi Euroopa saatuse ning pöörame tähelepanu vaid Saksamaale. Püstitas nõnda küsimuse, piirates oma analüüsi mitte ainult ajas, vaid ka ruumis, me hakkame kogu aeg taotlema üht rangelt määratletud, kuid erakordselt olulist eesmärki: selgitama välja ja iseloomustama neid praeguse olukorra täiesti eraldi külgi, millised seavad Saksamaa erilisse, ajaloos enneolematusse olukorda, kuigi analoogilised, kuid kaugeltki mitte samased katastroofid on teda enne juba kaks korda tabanud. Selles töös ma ei riiva üldsegi suure sõja puhkemise põhjuseid ja ajendeid, ega neid faktoreid, millised kutsusid esile võitlejate vahelise enneolematu metsikuse, eriti nende rahvaste keskel, millised sattusid rünnaku alla. Ma ei hakka rääkima sellest, millega võitjad motiveerivad Versailles“ rahulepingut ja kuidas nendega võidetud polemiseerivad. Kõik moraalsed hinnangud ja kvalifitseerimised jäetakse siin kõrvale. Meie vaatevälja jääb vaid üks: Saksamaa rahvusvaheline asend nii nagu selle lõi Versailles“ rahuleping, - vaadeldes seda otse võrdluses kahe varem ajaloos esinenud juhtumiga. Kaasaegses saksa teaduses ja publitsistikas sai juba ammu šabloonseks Versailles“ rahulepingu võrdlemine rahuga, mis sõlmi teise Puunia sõja lõpus ja mis oli kui Karfageni vabariigi täieliku hävitamise ettekuulutaja. Meil on, antud juhtumil, enam sihipärasem ja teaduslikult tulemuslikum võtta võrdlusmaterjal Saksamaa ajaloost endast, kuigi teistest kohtadest, kui seda märkab lugeja, ja me ei meenutanud Karfagenit kaugeltki mitte asjata. Esitatavas väikeses töös proovime kõige otsesemalt ja kõige skemaatilisemal kujul tõmmata põhijooned, millised eristavad Saksamaa praegust katastroofi kahest eelnenust: Versailles“ rahulepingut – Vestfaali- ja Tilsiti rahust. Kas see on juhus, et kõik kolm katastroofi toimusid uuel ajal, ega mitte keskajal? Kas on see juhuslik, et oma tagajärgedelt, aja poolest viimane katastroof osutus kahest eelmisest õudsemaks? Vastates esimesele küsimusele, me vastame ka teisele. Ajalugu leidis saksa hõimud eest sealt, kus need ka praegugi asuvad – nad hõlmavad Põhja-Euroopa keskkoha. Nende geograafiline asend määras tema ajaloos ära, kui mitte kõik, siis väga paljugi. Rahvas, mis oli piiratud Läänest, Lõunast ja Idast võõraste hõimudega ja olles vaid Põhjas piiritletud merega, milline asus faktiliselt teiste hõimude võimu all – selline oli Saksamaa igivana asend. Eelseisvas paljusajandilistes majanduslikus ja poliitilises võitluses osutus saksa rahvas olevat ebasoodsal positsioonil. Selle positsiooni ebakasulikkus seisnes kindla seljataguse puudumises ja loomulikus sissepiiratuses – Saksamaa vastaste koalitsioonide kerges ja mugavas tekkes, nii nagu nentis tabavalt Bismarck. Mitte ühegi Euroopa rahva jaoks, peale Poola ja Tsehhi, ei saanud lüüasaamine nii kiiresti tuua kaasa rahvusliku iseseisvuse purustamise ja huku, kui just sakslaste jaoks. Võitlus mitmel rindel ja taganemisega enese kaitsmise võimaluse puudumine – vaat need on kaks Saksamaale sõdade puhul üliohtlikku joont. Keskajal, kuni suurte riikide moodustumiseni, need asjaolud nii silma ei hakanud. Läänes kindlustus piir üpris varakult, kuid see-eest Lõunas oli saksa rahval ees ekspansiooniks habras ja kontimööda ala, ning Habsburgide monarhia loomine oli selle ekspansiooni väliseks vormiks. Idas olid Balti mere kaldad saksa elemendile soodsaks levimise pinnaseks. Suurte riikide puudumine tagas keskajal saksa rahvale suhteliselt ohutu asendi. Kuid uue aja algusest peale hakkas see olukord muutuma. XV-XVI sajanditel panid türklaste pealetungid saksa ekspansioonile piirid Lõunas ja Kagus ning seadsid ohtu isegi Habsburgide keisririigi eksistentsi. Idas ja Kirdes hakkas tugevnema Poola. Loodest ja Põhjast hakkasid ohustama Taani ja Rootsi. Läänes saavutas domineeriva asendi Prantsusmaa. Nii kui hakkasid kinnituma endised ebamäärased piirid Lõunas ja Idas – kohe ka tulid ilmsiks ohud, millised tulenesid Saksmaa geograafilisest asendist, millised ei olnud siis veel tunnetatud ka kogu keskaja kestel. Selge oli, et prantslaste, taanlaste, rootslaste, poolakate, türklaste surve all ei olnud kuhugi taganeda. Et sõja puhul tuli võita või hukkuda. Selline alternatiiv muutus Saksamaa needuseks kogu selle ülejäänud ajaloo kestel. Maa oli veel majandusliku elu esmatähtis vorm, jaht maade suurendamisele oli saksa kui ka mitte-saksa riikide rahvusvahelise poliitika hingeks. Majanduslikult oli XVI-XVII saj Saksamaa veel võimas, kuid poliitiliselt – muutus ta olukord üha ahtamaks ja kitsamaks. Neis tingimustes toimuski esimene katastroof, Kolmekümne aastane sõda, mis muutis Saksamaa sõjatallermaaks, kus oma huvide eest võitlesid peaaegu kõik ta naabrid. Tõsi, juba järgmisel sajandil, teise sissepiiratud riigi, Poola, hukkumine parandas erakordselt mõlemate saksa riikide rahvusvahelist olukorda, kuid põhioht säilis. Poolteise aastasaja möödudes, peale Vestfaali rahu, Napoleoni sõdade ajajärgul, see Saksamaa ümberpiiratus kergendas Napoleonil maa täielikku orjastamist. Kuid ka siis, peale Napoleoni – Saksamaa välisriikidest majanduslikult eriti ei sõltunud: kasvanud XVIII saj. poola maade arvelt, millest piisas selleks, et tagada kasvavale elanikkonnale leib, kuid tööstus arenes aeglasemalt kui Inglismaal kuid kiiremini kui Prantsusmaal. Poliitiliselt võis ümberpiiratus mõjutada Saksamaad kahjulikult vaid siis, kui Austria oli Napoleoni suhtes vasallilises ja Venemaa liitlaslikes suhetes. Lõpuks, kolmas katastroof langes Saksamaale, sada aastat peale Napoleoni, juba meie päevil. Sissepiiratus osutus hulga vastupidavamaks, kindlamaks ja ähvardavamaks, kui kunagi varem. See sissepiiratus ja mitmel rindel üheaegne võitlemine kutsusid esile lüüasaamise, kõige täielikuma ja tapvama, millist endale isegi ette ei oleks osanud kujutada, aga rahu – tegi omakorda selle piiramisrõnga veel ahistavamaks ja tugevamaks, kui see enne sõda oligi. Ida (Poola) kitsendas uuesti mõningal määral 1772.a. avaramaks muutunud Saksamaa piire, Saksamaa oli igast küljest kokku surutud, temalt oli ära võetud kõik, mis ta suutis soetada peale Vestfaali rahu, oli lootusetult ja tagastamatult pühitud maapinnalt temale Itta tungil vajalik Habsburgide suurriik. Kusjuures seejuures Saksamaa oli juba ise kaubandus-tööstuslik suurriik ja sõltus, rohkem kui kunagi varem, välismaailmast kõigis majanduselu valdkondades, ja kaotas mere, milline oli temale seekord eriti vajalik ja ka kolooniad, millised ta hankis XIX sajandi viimastel kümnendikel ja millised alles nüüd olid talle hädavajalikeks muutunud. Viimane krahh toimus sellisel majandusliku arengu perioodil, mil Saksamaa võinuks valdava kapitalistliku korra tingimustes edasi elada ja normaalselt teiste riikidega tihedas majanduslikus kontaktis töötada. Seda kontakti mõeldi enne sõda ja ka sõja ajal imperialistlikult meelestatud ringkondade poolt kui Saksamaa ülemvõimu ja kõigi teiste allutatust. Peale lüüasaamist muutus kontakt Saksamaa jaoks veelgi suuremaks sõltuvuslikuks hädavajaduseks, kuid oli juba Saksamaa kapitalile võrreldamatult kahjulikes vormides; see asjaolu veelgi tugevdab võidetud riigi sõltuvust võitjatest. Selline Saksamaale saatuslikuks saanud geograafilise asendi roll, sellises majanduslikus ja poliitilises võitluses, millist tal tuli pidada selle ajaloo viimastel sajanditel. See asend kergendas tema vastu konkureerivate jõudude ühendamist, millisest igaüks eraldi ei suutnud Saksamaad hukutada. Peale eelöeldu arvestamist saab selgeks, miks mõlemad sellised suurepärased diplomaadid, milliseid kunagi Saksamaa kogu oma eksistentsi jooksul oli sünnitanud, instinktiivselt mõistsid ja mõistusega enam ilmselgelt tunnetasid kogu oma edu haprust ja episoodilisust ja kogu Saksamaa kohal rippuva surmaohu vahetust ning tõrjumatust. Fridredrich II teadis, kui lähedal oli talle täielik hukk, kui juhuslik oli lõplik edu. Bismarck teadis ja enamgi veel, tundis, et on hoolikalt vaja hoida nii kiiresti ja õnnelikult 1864-1871.a. hangitut. ja ei tohi enam saatust kaalule panna: peale tema surma välja antud mälestustes – põhiline tõend varjatud rahutusest, mis teda kunagi maha ei jätnud. Ei olnud juhus, see Frideichi rahuarmastus tema elu viimase 22 aasta kestel ja Bismarcki, tema 19.a. karjääri jooksul. Ei olnud juhuseks ka rahuarmastus poliitilises testamendis, millise jättis Saksamaa jaoks Bismarck sellisel kujul, nagu: „Gedanken und Erinnerungen“. Tema surmast ei möödunud kahtkümmend aastatki, kui Damoklese mõõk juba kolmandat korda Saksamaad tabas. Esitavates märkmetes, võrreldes nii kolme lepingu peajooni ja ajaloolisi tingimusi, millistel need pidid olema teostatud, ma hakkan rääkima vaid Saksamaa rahvusvahelisest asendist. Selle 270.a. kestel toimunud siseevolutsioon, mis jääb Vestfaali ja Versailles“ rahu vahele, huvitab meid siin sedavõrd kuivõrd me peame pidevalt meeles pidama, et 1648.a. Saksamaa oli põhiliselt põllumajanduslik riik, 1807.a. Saksamaa oli samuti veel põllumajandusel põhinev riik ja vaid üksikutes kohtades omas üpris arenenud tööstust, mis oli arvestatud siseturule, aga 1919.a Saksamaa juba peamiselt tööstusriik, mis oli välisturust väga sõltuv. Kõik muud sotsiaal-majanduslikud muutused, millised on Saksamaal 270. a. kestel toimunud, sõltuvad ülalpool nimetatud evolutsioonist. Me loodame edaspidi veel üksikasjalikult vaadelda nende kolme katastroofi ajal saksa rahva üksikute sotsiaalsete klasside rolli ning saatust. Ka siin me keskendame tähelepanu Saksamaa rahvusvahelisele olukorrale ja peatume selle kõige tähtsamatel joontel ning iseloomulikel tunnustel. Selleks, et mõista saksa probleemi, ei saa, muidugi, piirduda vaid rahvusvahelise olukorra analüüsiga – kuid alustada on tarvis sellest. Engels pööras oma viimastel aastatel üha rohkem ja rohkem tähelepanu sellele keerukale ja sellest tulenevale majandusliku võitluse vormile, milline lebab iga tõsise rahvusvahelise antagonismi sügavuses. Ta pingutas, rõhutades esmajärjekorras majanduslike konfliktide põhjuste initsiatiivest tähendust, et mitte jätta tähelepanuta antud olukorra objektiivse võistluse tähendust. Ta tunnetas ilmselt ette ajajärgu saabumist, kui toimub gigantne mitmete suurte autonoomsete kapitalistliku arengu püüete kokkupõrge ja sellest puhkeb see tulekahju, milline juba üheksas aasta ei taha kustuda, kuigi see kuulutati pidulikult mitu korda lõppenuks. Kahjuks, ajaloolaste keskel ja ka majandusteadlaste hulgas ja ka ta poolehoidjatel ja ka Engelsi vastaste hulgas see tendents, jättes välja mõned erandid, kuni sõja eneseni ei leidnud erilist tunnustust, ega tõsist tähelepanu ega ka lihtsat tähelepanu. Tuleb loota, et nüüd hakkab olema mõnevõrra teisiti: faktid räägivad liiga ilukõnelises keeles. Asju tunnetatakse võrdlemisega. Sellest siis see, et soovides mõista Saksamaa kaasaegsele, selle langemise olukorrale enam iseloomulikku, me ei tohi unustada kaht eelnevat katastroofi, me just kui ütlesime: kaks hirmuäratavat ettekulutust, millise andis Saksamaa ajalugu, kui ajalugu andis kellelegi ettehoiatuse ja huvitus kellegi hukust või millestki ülendavast. Antropomorfism tuleb ajada välja mitte ainult mõttest, vaid ka stiilist. II. Laupäeval 24. oktoobril 1648.a., õhtul, episkoobi lossis, Vestfaalis, Münsteri linnas, vahetpidamatu suurtükisaluutide müras, Saksa, Prantsuse ja Rootsi volitatud isikud allkirjastasid lõpuks rahu-traktaadi (ja kinnitasid veelkord allkirjadega teise, Osnabrjuki), mis lõpetas hirmsa Kolmekümneaastase sõja. Järgmisel päeval levis suur uudis laial mööda vaevatud ja laostunud Saksamaa riikide linnu ja külasid. Kaasaegsed on jätnud meile teateid rõõmustavast rahvast, kuid samal ajal ka räägitakse jätkuvast vaimu langusest, kartusest, et tõelist rahu lõpuks ei saavutatagi. Aga mis siis, kui sõdurid hakkavad vastu? Kui Rootslased või Prantslased, vaatamata mingitele traktaatidele, ei soovigi lahkuda? Kui, lõpuks lahkudes nad haaravad kõik kaasa, mis oli veel mingil põhjusel enne rahvale alles jäetud? Sest, selles põlves mitte ainult noored inimesed, vaid ka küpses eas kodanikud on kogu oma teadliku elu elanud vahetpidamatu sõja tingimustes, tapluses ja tapluse ootuses, kuulujuttudes uutest kallaletungidest ja ka tegelikest kallaletungidest. Neid röövisid hommikul katoliiklased ja õhtul protestandid; põldusid ei saanuid peaaegu harida ja parimaks eluasemeks peeti varjatud sissepääsuga maaaluseid varjupaiku. Isegi kõrgest seisust inimesed kasvasid üles, saamata õieti kooliharidust, kuna elasid nagu rändkarjused. Kui oli välja kuulutatud, et kõik see on lõppenud ja alles siis, kui vähehaaval hakati mõistma, et maad kolmkümmend aastat räsinud sõda on tõesti lõppenud, ei olnud hõiskamisel otsa ega äärt. Riigi jaoks, kes oli üleni paljaks põlenud ja kes sai lahti välisvaenlasest, kelle elanikkond oli kolmkümmend aastaid tundnud end kui püünisraudades elavana ja oli kõigist külgedest vaenlase poolt sisse piiratud, oli see meeleolu mõistetav ja iseloomulik. See oli sama iseloomulik kui ka teine joon, milline siis väljendus ja oli esimesega vahetult seotud, just alles nimetatud juubelduse meeleolus. Ma pean silmas hämmastavad muudatust, milline oli toimunud saksa ühiskonnaga Kolmekümneaastase sõja ajal: 1618.a., peale majanduslike, poliitilis-territoriaalsete ja muude majandusliku iseloomuga huvide, olid ilmnenud ja toodi järjekindlalt esile (kuigi, muidugi juba siis, vaatamata välisele ilmele, ei olnud neil olulist rolli) ka enam „idealistlikud“ emotsioonide hulka kuuluvad motiivid: räägiti, kirjutati, katoliiklased vaidlesid protestantidega, jutt käis talutavuse piiridest ja ühtede või teiste religioossete doktriinide kokkusobivusest Kristuse õpetusega jne. jne. 1648.a. oli see nagu tuulest viidud.. Osnabrjuki ja Münsteri lepingute artiklid, mis puudutasid religiooni, ei huvitanud kedagi ei arutelu ajal ega ka hiljem. Vähe sellest. Isegi allutamine välismaalastele, põliste saksa maade Fremdherrschafi alla minek, mis enne sõda oli oluline mitte ainult valitsejatele vaid ka saksa riikide alamatele: 1648.a. olid need vaid tüütud asja venitamise ettekäänded (isegi tühise vähemuse vaatepunktist, kes üldse vähegi poliitika vastu huvi ilmutasid). Mazarini tahab võtta ära Elsassi? Las võtab, võtku ainult kiiremini. Oksensirna nõuab Pomeraniat? Ärge kaubelge, andke ära, neist rootslastest pole muidu pääsu, las lähevad Pomeraaniasse ja jätku teised rahule. Vaat, sellised meeleolud. Kui viimane allkiri oli Münsteris episkoobi lossis pandud, kui peale kolmekümneaastast sõda ja hävingut oli Saksamaa jäänud mitte ainult kerjuseks, lõpuni paljas röövituks, oiates näljast ja olles maast ilma jäänud, kuid ka veelgi kaitsetum konglomeraat mitmesajast väiksest valdusest, küps saak igasugusele naabrile – kõlas juubeldamise kooris: sõda lõppes, kõik ülejäänu muutub paremaks, kõik, isegi rahvuslik alandus, täielik kaitsetus ka tulevikus. „Got lob, nun ist erschollen das edle Fried-und Freuden-Wort! O Deutschland, singe Lieder im hohen, vollen Chor!“ – hõiskas ja kutsus oma rahvast poeet Paul Hergrad 1648.a. Rõõm oli nii üleüldine, et võis näida, et Vestfaali rahu tõi õnnetule maale lugematuid kasusid ja muretu heaolu. Paul Hergardi lauluke kaikus Saksamaal 1648.a. novembris. Möödus 270.a. – ja novembris 1918.a., peale ennekuulmatut hävingut, peale oma tagajärgede poolest hirmsamat ja alandavat allaandmist vihale aetud vaenlasele, kaikus teine laul, justkui otsene jätk Hergardile: „Wir stehen unvernichtet, fast ist es ja ein Traum, und haben jetzt errichtet den stolzen Freiheitsbaum!“, ja algasid tantsud, lauldi tänavatel, muusika oli igal sammul, lõbus restoranide ja rahvapidude kära – ühe sõnaga kõik see, mis hämmastas välismaalasi Saksamaal peale 11. novembrit 1918.a. relvarahu sõlmimist ja mis sundis „Corriere delle Sera“ korrespondenti arusaamatuses ütlema: „sakslased, nähtavasti, ei olnud veel hakanud aru saama, milline õnnetus nendega juhtus“. Ei, nad said sellest väga hästi aru, kuid esialgu nad ei suutnud maha suruda neid: stiihiline elurõõmu tunne, et pääseti füüsilisest, vältimatust hukust, oli kõigist üle. Katoliiklased? Protestandid? Püha Rooma keisririik ja Habsburgide lipp peab minema kuni Balti mereni? Keisririigi ühendamine Belgia piiridest kuni Türgini? Kõik need loosungid ja sõnad, ja vaidlused ja mõisted 1618.a. taandusid 1648.a. vaid ühe loosungi ees: me ei taha sõda, muidu me sureme täiesti välja. Täpselt samuti taandusid kõik 1914.a. loosungid: „raudtee Antverpen-Bagdad“, Kesk-Aafrika kolooniad, „merede vabadus“ jne. – selle sama loosungi ees, ainsa ja järjekindla, mis tuli 1648.aastast tervikuna üle 1918.aastasse: sõlmige rahu, muidu me sureme täiesti välja. Esimesel juhtumil kulus nende paljude loosungite ühega asendamiseks kolmkümmend aastat, teisel juhtumil – neli aastat ja kolm kuud, kuid tulemus oli moraalses mõttes sama. See ei tähenda midagi, et Trautmansdorf, kes sõlmis 1648.a. rahu, lõpetas oma elu rahulikult ja aus aga Ertsberg, kes allkirjastas 11. novembril 1918.a. relvarahu, tapeti, siis Vestfaali rahu tõelist olemust hakati mõistma vaid mitmekümne aasta pärast, aga novembri vaherahu olemust mõisteti peaaegu kohe. Ükskõik, nii esimesel , kui teisel juhtumil – loosung primum vivere valdas kõiki rahva klasse täielikult ja vabalt. Selliste meeleolude puhul ei pidanud võidetud häbenema. Kuid 1648.a. vaenlased ei saavutanud sellist kooskõlastatust oma tegevustes, kui 1919.a. Saatust määravamad Vestfaali rahu tagajärjed ei tulnud kohe ilmsiks. Esimesed üksteist aastat oli Prantsusmaa Hispaaniaga sõjajalal, siis jälle segasid mingid teised asjaolud Saksamaa täielikku kaitsetust ära kasutamast. Kui siis saabus sobiv hetk ja Louis XIV sai vähimagi pingutuseta kõik selle, mida tahtis Reini vasakult kaldalt saada. Vaid kolmkümmend aastat hiljem, peale Vestfaali rahu andsid tunda ilmselt ja valulikult tunda selle kõige raskemad ja ohtlikumad tagajärjed; täpselt samuti nagu Türgile omal ajal ei avaldanud Kutsuk-Kainardzi rahu tagajärjed peale 1774.a. allakirjutamist enne kui 1783.a. kui Jekaterina ühendas Krimmi Venemaa valdusse. Kuid tasapisi hakkasid Saksamaa horisondi kohal pilved hõrenema. Ühest küljest, teine võitja – Rootsi oli sõjas alguses Poolaga, aga seejärel Peeter Suurega ja peale Poltaava lahingut kadus hoopiski igaveselt Suurriikide hulgast, kes võinuks aktiivselt Saksamaa asjadesse sekkuda. Aga lõpuks see 1688.a. detsembriöö, kui viimane Stjuart põgenes revolutsiooni eest – oli Inglismaa laevastik, sõjavägi ja riigikassa ning ka diplomaatia alati juba ette valmis, et olla igasuguse saksa potendadi ((ld. Potentatus – ülevõim, võimur, võimukandja , valitseja)) teenistuses, olgu see siis Habsburgid või Hohenzollernid, kes vaid tõstab relva Prantsusmaa vastu. See asjaolu aitas kõvasti kaasa sellele, et Prantsusmaa pidi Saksamaa läänepiiridel loobuma edasistest anneksioonidest, kuigi Vestfaali rahu, mis oli sõlmitud jõuetu saksa rahva vastu oli veel täielikult juriidiliselt kehtiv. Edasi. Vestfaali rahu ei pannud laostunud, poolpurustatud, hädade ja kannatustega alla surutud saksa rahvale mitte ühtegi rahalist kohustust, milline võinuks kuigivõrd märgatavalt mõju avaldada isegi lähima 2-3 aasta kestel, rääkimata juba edasistest kümnetest aastatest, uutest põlvkondadest, millised oleksid mõjutanud Saksamaa rahva materiaalset olukorda. Välismaalased pühkisid peale sõda oma jäljed Saksamaa territooriumilt (peale lepingu järgi loovutatud territooriumite) juba umbes 1650.a., kui rahu pidulikult ratifitseeriti. Ja lõpuks, kõige peamine: Vestfaali rahu ei võtnud saksa rahvalt suveräniteeti, ei juriidilist, ega faktilist. Mitte mingit sekkumist siseasjadesse, ei mingit okupatsiooni, ei mingeid piiranguid sõjaväe organisatsiooni valdkonnas. Vähe veel: mõni aeg käis isegi jutt sellest, et Prantsusmaa kuningas Ljudvig XIV võiks astuda „Püha Rooma keiserriigi raksa rahva“ valitsejate hulka, kuna omandas põliseid keisririigi alasid ja tähendab, on formaalselt eelmainitud keiserriigi läänimees! Juba see asjaolu, et sarnast kombinatsiooni võidi tõsimeeli arutada ja mis oli Prantsuse õukonna poolt tagasi lükatud vaid peale tõsist järelemõtlemist, mis räägib sellest, millist mõju avaldas viirastuslik, puruks löödud Saksa „keisririik“. Kõik need kohustused juba ise näitavad, et Vestfaali rahu oli, tõsi, raske, väga edutu, ennekuulmatult laostava sõja lõpp, oli poliitiliseks katastroofiks – kuid kõigis, Saksamaale negatiivsetes mõjudes, ei rikkunud tulevikku lõplikult. See võis jääda jõusse, kuid samaaegselt võis asjaoludest loota uut tõusu. Läänes oli kõik kaotatud, kuid Ida varjas eneses suuri võimalusi. Siit me läheme vähem olulisest üle enam olulisele, vahetult selliste muljetega mitmekülgse eluolu juurde, alates 1648.a. nende pooleteise sajandi juurde, mis sellele järgnes. III Poliitikas on unustamatuid nähtusi. Võib olla Aleksander Makedoonlasel ei oleks nii kergelt läinud mõne kümne tuhande inimesega alustada Suure Pärsia riigi vallutamine, kui mitte „Anabasise“ traditsioon, kui mitte mälestused seitsekümmend aastat tagasi toimunud sõjaretkest ja taganemisest. See mälestus käputäiest kodumaale toodud suure vaenuliku riigi loodusvaradest, elas üle ja tugevdas rida järgnevaid muljeid, näis, et see rääkis Pärsia võimsuse tõusust ja vallutamatusest. Need mõtted tulevad tahtmatult pähe, kui mõelda sündmuste nägu ja sündmuste sisemist mõtet, millised hargnesid, peale Vestfaali rahu, juba mingite kuue-seitsme aasta pärast. 1654.a. kaotab võimas Poola Ukraina ja saab ühe lüüasaamise teise järel, kehvalt relvastatud ja täiesti väljaõpetamata moskva sõjaväe käest. Ei jõudnud Euroopa diplomaatiline ringkond seda uut ja äärmiselt olulist asjaolu arvese võtta, kui 1656.a. Rootsi (üpris väike) sõjavägi väljus Pomerantsist ja purustas Poolakad (kahe suure vojevoodkonna maakaitseväe), sisenes Poznani, kust liikus peatumatult edasi, minnes otse Varssavi peale. Rootslased vallutasid Varssavi oma kuninga Karl-Gustavi juhatusel, ning jälitas taanduvaid poolakaid, jõudsid Krakovisse. See kõik aga ei lõppenud Poola lõpliku vallutamisega, et Rootslased, rea diplomaatiliste ja strateegiliste kaalutluste tõttu, lõppude-lõpuks lahkusid, mis kuigivõrd ei sõltunud poolakatest ega muutnud üldist muljet. Neid sündmusi Euroopas enam keegi ei unustanud. Ei Jan Sobesski ja „Viini vabastamine“, ega miski muu ei suutnud sisendada usaldust Retsi Pospolita ((5GL >A?>;8B0, - Poola riigi nimi. Rzesz  asi, pospolita- üldrahvalik, ehk Poola Vabariik)) jõusse ja kindlusse. Kui mitte terve Saksa riikide konglomeraadile, siis neist ühele riikidest, Preisimaale, näisid perspektiivid kõige petlikumad. Võis, kasutades ära Rootsi-Poola vaenu, võtta Rootslastelt ja Poolakatelt ära lähedal asuvaid ja sakslastega asustatud maid. Võis unistada isegi puhtalt poolakatega asustatud maade vallutamisest. Peale 1654-1656.a. Poola tõbisuse üle enam ei kaheldud, kuid haige surmast muidugi veel ei räägitud, kuid eeldatav, ajaloo ja geograafilise asendiga määratletud järeltulijad hakkasid naabri peale, kelle ootamatult ilmnenud nõrkus nii eredalt ilmsiks tuli, vaatama uue pilguga. Sest, juba peale seda, mil Vestfaali rahust oli möödunud seitse aastat, osutus Preisimaa poliitika elavaks ja väga aktiivseks faktoriks, millisega arvestasid tõsiselt nii Rootsi kui Poola. Mida aga ei saanud oodata tulevikus? Ida oli jälle, nii nagu keskaja lõpus, habras ja mädal, oli täiesti küps, et olla rikkalikuks kompensatsiooniks kõigi Kolmekümneaastase sõja kaotuste eest. Poola pidi hüvitama Saksamaale Louis XIV tänased vallutused ja ka need, millised võisid tulevikus Läänes juhtuda. Juba 1656.a. osutusid need unistustega motiveeritult võimalikuks, kuid kogu oma julguse juures viidi ellu alles 1772.a., 1793, 1795.a aastatel, Poola jagamise ajajärgul. Sellisel viisil, kujunesid asjaolud selliseks, et kuigi Vestfaali traktaadid (ja Osnaburi ja Münsteri) jäid juriidiliselt kehtima, ei peetud neid enam mitmekümne aasta kestel hernehirmutisteks, nuhtluseks ega häbiks. Lääne piir oli endiselt nõrk, kuid Prantsusmaal oli Inglismaa tõttu pidevalt käsist seotud, et sooritada otseseid rünnakuid. Ida oli küps ja tõotas rikkalikku saaki mõlemale saksa suurriigile - nii vanale, kui uuele, nii Austriale, kui Preisimaale. Ja kuigi 150- aasta möödumise hetk Vestfaali ja Tilsiti rahust, mil Preisimaa oleks äärepealt hukkunud (ma räägin Seitsmeaastase sõja keskmisest kolmest aastast), kuid, esiteks, ta hukkus vaid sellepärast, et Austria ja rida teisi saksa riike valitsesid tema üle koos Prantsuse- ja Venemaaga, teiseks aga, peale seda ajutist rasket perioodi osutus Preisimaa tugevamaks, kui kunagi varem oli: Ida – Venemaa – päästis ta, ja Ida- Poola – valas temasse pigem uue elujõu ja avas ta ees uued horisondid. Enne Poola jagamisi vaid vahest harva kutsuti Preisimaad armastusväärselt Suurriigiks, siis peale jagamist asus ta Suurriikide esimesse otsa. Võttes mõne sõnaga kokku kogu Saksamaa evolutsiooni tulemused, alates Vestfaali rahust kuni XVIII sajandi lõpuni, tuleb meeles pidada, kui kõige olulisemat: 1)Vestfaali rahu jättis saksa rahvale riikliku suveräänsuse ja ei pannud sellele mingeid uusi rahalisi koormisi ega mingeid majandusliku orjastamise ahelaid; ta lõpetas täieliku laostumise ajajärgu ja avas aeglase taastumise ning tervistumise perioodi. 2)Sõna täpsemas mõttes oli väljend Vestfaali rahu katastroof sedavõrd, kuivõrd ta asetas Saksamaa täiesti kaitsetu ohvri olukorda, prantsuse absolutismi omavoli alla; kuna seadustas ja kehtestas pikaks ajaks selle riigi täieliku ja ka poliitilise killustatuse mitmesajaks riigiks; 3)Poliitiline olukord kujunes välja nõnda, et võitjad (prantslased ja rootslased) ei jäänud omavahel pikaaegse suhtega seotuks, milline oleks olnud suunatud Saksamaa edasisele tükeldamisele; teisest küljest, juba neljakümne aasta pärast, peale Vestfaali rahu sõlmimist, muutus Inglismaa väsimatuks ja alati valmis olevaks, et asuda võitlusse oma vaenlase Prantsusmaaga, milline kitsendas tõsiselt Versailles“ õukonna tegevusvabadust. Vähe veel sellest, rootslased, võideldes Poolaga, mitte Saksamaaga, järjepidevalt nõrgestades ja rõhudes Rets Pospolita, üksi sellega juba XVII saj lõpus, kui juba mitte selle keskel, ei avanud Saksamaa Ida eelpostile – Preisimaale – kõige avaramaid tugevnemise ja röövelliku, kuid kiire territoriaalse kasvu ja rikastumise horisonte. XVII sajandi katastroof oli Saksamaale sõja katastroof, kolmekümneaastane laostumine, kuid mitte sõja ja rahu katastroof, nagu 1914-1919.a. häving. Vestfaali rahu oli Saksamaale väga raske ja ohtlik; ta haaras enesesse hirmsa mineviku, kuid ei kustutanud lootusi ega tapnud tulevikku. Oli, peale juba varem öeldu, veel üks tingimus, millist mitte ainult ei tohi unustada, kuid mis annab peamise tooni vaadeldavate sündmuste foonile. Maa harimine ja põllumajanduslik tootmine, käsitöökojad, esimesed kapitalismi tekkimise sammud – vaat, mille me leiame eest XVII sajandi teisel poolel Saksamaal. Põhiliseks kapitali vormiks oli siis veel maa; ikka veel elanikkond, ühtedes paikades rohkem, teistes vähem, varustas end välismaiste toodetega ja nende manufaktuuride elaboraatidega ((vaeva, või pingutustega tehtu, sepitsus, soperdis)). Sidemetel välisriikidega ei olnud Saksamaa jaoks olulist tähtsust, kuigi olemasolevaid sidemeid ei katkestatud ka sõja kõige raskemate aastate kestel. Sidemed tollal kõige võimsamate majanduslike organisatsioonidega, nagu Hollandiga, kunagi ei katkenud ja ei ole tarvis praegu rääkida sellest, et rahu taastamisel võiksid kaubanduslikud suhted taastuda täiel määral. Saksamaa XVII saj. oli vaesem ja iseseisvam majanduslikus mõttes, kui XIX sajandi Saksamaa; XIX sajandi Saksamaa oli vaesem ja iseseisvam, kui XX sajandi Saksamaa. Nõnda nimetatud „normaalsed ajad“ vähe neid, kes huvituvad sellest vaesuse ja sõltumatuse, rikkuse ja sõltuvuse ülitihedast sidemest ning riigi sõltuvusest merest ning väliskaubandusest. 1648.a. Saksamaa vaevu märkas, et neile anti täiesti tagasi ennesõjaaegse väliskaubanduse taastamise võimalus; 1919.a. Saksamaa tunnetas, kui suurimat nuhtlust, et vaatamata sellele, et oli rahu, ei antud võimalust seda teha. 1648.a. Saksamaa tunnetas instinktiivselt ja mõistis mõistusega (ja väljendas seda), et ta toitjaks on ja jääb maa ja et on tarvis vaid kõvasti töötada, et jälle puhastada heinamaad ja üles künda sööti jäetud põllud. 1919.a. Saksamaa teadis seda täpselt sama kindlalt, et tema maa, ideaalile lähedase töötlemise puhul, ei suutnud juba enne sõda kogu elanikkonda toita ja et nüüd, rahulepingu järgi, oli ta kaotanud selle künnipinnast 20% vaenlasele. Kui palju usku tulevikku ja millist elurõõmu me leiame XVII ja XVIII sajandil levitatavas põllumajandust puudutavas kirjanduses! Ja kui väär oleks nüüd Saksamaal oodata pääsemist paremate tootmisvõtete kasutamises! Rohkearvuline talurahvas ja väike töölisklassi hulk sõltusid 1648.a. oma peatoiduse saamisel saksa maast, toorainest ja tarbijast. Nad võisid mitte märgata, milline rahu just Münsteri episkoobi lossis alla kirjutati: neile oli tähtis vaid see, et edaspidi saab rahulikult töötada. 1919.a. Saksamaa töörahva massid, eriti suur töölisklass, tundsid juba ette (aga 1920-22.a. teadsid arvatavasti), et rahulikust töötamisest ei tule kaua aega miskit välja, et säästude kogumisest ei saa juttugi olla ja et nüüd on kõrgeimaks eesmärgiks – tarbekaupade hindade alandamine, sest rahu, mis on allkirjastatud Versailles“ lossis, on sõja teiste vahenditega jätkamine ja et nad sõltusid oma töös, sõltuvad ja ka tulevikus hakkavad sõltuma võõrast toorainest ja võõrast tarbijast ja võõraste hulgas ookeani taga toimuvast ja välismaa raskesti vallutatavatest turgudest. IV. Nagu Preisimaa purustamine Napoleoni poolt ja täielik, otsene või kaudne tema poolne Saksamaa orjastamine, nõnda ka Preisimaa ja Saksamaa vabastamine 1813.a on ümbritsetud tiheda legendide võrguga, igasuguste kavalatest väljamõeldistest punutud paksu ämblikuvõrkude kihi alla. Püüame antud juhtumil, ühe käesoleval ajal elava, silmapaistva vene ajaloolase suurepärase väljendi järgi „taastada fakti õigused“. „Friedrichite monarhia kõdunenud hoone purunes geniaalse vallutaja löögist; kuid tunnetades ohtu, Preisimaa kiiresti toibus, taastus, hingestus (Fichte, Berliini ülikool, Steini ja Hardenbergi reformid.) ja vaat, 1813.a. võimsa edasitungiga vabanes orjastusest“. Selline on kaasakiskuv kroonulik ((ametlik)) trafarett, milline on juba ammu muutunud harjumuspäraseks, kulunuks ja vahetusrahaks, mis on läinud uurimustesse ja ülikoolide kursusse ning gümnaasiumite õpikutesse. Seda trafaretti kasutab nii Saksamaal (ja ka mitte ainult Saksamaa) kõrgem ja kesk- ning algkool ning nõnda jääb see vist kauaks. Viimased sündmused ei ole selles suhtes mitte üht raasu ei mõjutanud saksa ajalookirjutust. Meist see ei alanud ja arvatavasti, meiega see ka lõppeb. Igal juhul, sellel trafaretil, kogu selle sihvakuse, lõpetatuse ja läbitöötluse juures on vaid üks vaieldamatu ebamugavus: kui see on juba vastu võetud, siis me jätame end ilma mingistki reaalsete faktide mõistmise võimalusest, mõtestada lahti 1806-1813.a. sündmuste mõte. Meie analüüsi käigus on see ebamugavus, millega lugeja võib nõustuda, üpris oluline. Seepärast heidame selle kulunud mündi kõrvale ja arvestame vaid fakte. Jena ja Auerstedti lahingutes friedrichlik Preisimaa hukkus tõesti, kuid üldsegi mitte selle pärast, et see oli kõdunenud ja mitte sellepärast, et Napoleon oli geniaalne väejuht, vaid hoopis sellepärast, et Fridrich-Wilhelm III ja hertsog Braunsveig olid andetud. Viiskümmend aastat enne Jena ja Auerstedti juhtis Preisimaad Fridrich Suur, kellest Napoleon ise hiljem alati vaimustusega rääkis, aga Preisimaa vaenlasi kamandasid kas tühisused, sellised nagu Apraksin, või paremal juhul, üpris võimekad kindralid, kuid kes kõlbasid vaid Fridrichi õpilasteks või assistentideks, kuid neist ei olnud võistlejaid. Mis aga puutub kurikuulsasse „kõdunemisse“, siis veel keegi ei ole täpselt (et ei vehiks tühjade fraasidega) ei ole näidanud mille poolest 1806.a. Preisimaa, mis sai Jena all lüüa, oli enam „pehkinud“ kui näiteks 1759.a. Preisimaa, mis oli purustatud kõige hirmsamal viisil Kunersdorfi all? Fridrich Suur, kes unistas selle võitluse lõpus surma saamisest (ja vaid juhuse tõttu ta jäi ellu), mõtles pikad nädalad sellest, et miks Preisimaa hukkus, olles elanud Seitsmeaastase sõja ajal üle mitmeid sarnaseid õudusi, enne kui ühe talvepäeva õhtul, päeva ja öö teel olnud kuller tõi temale sõnumi sellest, et Jelizaveta Petrovna suri, et troonile asus Peter Fjodorovits, et kõik on päästetud, et Preisimaa riigi ees avanenud kuristik ime läbi sulgus. „Morta la bestia, morto il veneno!“ – kirjutas kuningas vaimustunult, sest ta armastas itaaliakeelseid ütlusi. „Mürk“, mis oli surmavalt ohtlik Preisimaale, oli tõesti koha kahjutuks tehtud. Fridrich Suur teadis suurepäraselt, mille eest teda saatus päästis. Enam ta kunagi ei julgenud tugevatele naabritele väljakutset heita. Tegelikult teadsid selles sõjaga riskimise võimatusest ka mõlemad ta järglased. Poola jagamine toimus Preisimaa jaoks õnnelikult, ilma, et oleks tekkinud suured kokkupõrked, õhutasid ja tõukasid Preisi õukonda osalema 1792.a. antirevolutsioonilises esimeses koalitsioonis. Aga ka siin Preisimaa väljus esimesena koalitsioonist ja 1795.a. Baseli rahu viis esmakordselt prantsuse revolutsioonilise valitsuse Berliini õukonna ühe Euroopa monarhia, poolsele tunnustamisele. Sel hetkel Preisimaa koalitsioonist väljumine ja tunnistamine, nagu tollal väljendati, „kuningatapja“, seaduslikuks valitsuseks –tekitas suure alanduse ja ahvatluse mulje. Kuid ettevaatlikkuse tunne, ähvardava surmaohu tunne, milline ei jätnud alates 1763.a. Fridrich Suurt, oli valdav ka 1795.a. tema järeltulija õukonnas. Sama tunne ei lasknud Fridrich-Wilhelm III 1805.a. sügisel liituda kolmanda koalitsiooniga. Kui Aleksander I püüdis kuninga kartust murda ümberveenmise, palvete ja Fridrich Suure haua kohal tõotuste andmisega ning ka teistel romantilistel või proosalistel viisidel, ta põrkus võitmatu vastupanuga. Inimene oli segaduses, pelgas, palus mitte vihastuda tema põikpäisuse peale, soovides kogu hingest kolmanda koalitsiooni võitu, vihkas Napoleoni, kartis mõttes Aleksandrit vihastada ja talle pettumust valmistada – kuid sõtta ta ikkagi ei läinud. Ta teadis kindlalt, et ühes suhtes oli temal õigus: Aleksandrile tähendab kaotus vaid lööki eneseuhkusele ja ainult, keiser Frantz I –le väljenduks lüüasaamine ühe või kahe, kõige hullemal juhul, kolme provintsi kaotust Läänes või Lõunas, aga temale, Fridrich-Wilhelm III –le, oleks kaotus võrdväärne Preisimaa poliitilise surmaga, kuna Preisimaal ei olnud kuhugi taganeda. Kuid ta vaid lükkas seda möödapääsmatut saatust edasi. 1806.a. Napoleon muutis sõja Preisimaaga täiesti möödapääsmatuks, ja kui Fridrich –Wilhelm III saatis oma septembri ultimaatumi Napoleonile, kui ta juba pani rünnakuks ettenähtud armee liikuma. Sel ajal, kui sõda algas, oli Napoleoni käsutuses kogu elanikkond, Prantsusmaa ja Belgia ja kogu Apenniini poolsaare, Sveitsi, Hollandi, peaaegu kogu Lääne-Saksamaa, Saksoonia, Bavaaria, Würtenburgi, Badeni, mis olid vasallilistes suhetes ja orjalikus alluvuses, kõik suured materiaalsed ressursid; Austria ei olnud veel Austerlitsi ja Pressburgi rahust lahkunud; Venemaa lubas Preisimaale abi, kuid oli veel kaugel ja selleks mittevalmis. Riikide elanikkond, mis oli tollal otse või kaudselt Napoleoni isevalitsusliku voli alla antud ületas ligikaudu neljakordselt Preisimaa elanikkonna, võrrelda Preisimaa materiaalseid ressursse kõigi nende Napoleoni valdustes olevaga võiks olla ära toodud vaid kurioossuse näitamiseks. Neis tingimustes ja sellises diplomaatilises olukorras oli Preisimaa puruks löömine etteotsustatud asi. See asjaolu, et Napoleoni armee oli paremini organiseeritud, kui Preisimaa oma ja et keiser ise oli esimese suurusjärgu väejuht, määras ära, võib olla vaid Preisimaa kaotuse välkkiiruse; kaotamine oli vältimatu ja Venemaa abi Pultsukist kuni Friedlandini oli juba mitte Franko-Preisi sõja jätk, vaid uue Prantsuse-Vene sõja algus. Šhatobrian, just oli asunud 1806.a. rännakule Itta, kuid naastes ta Preisimaad „enam ees ei leidnud“. Tema muljed, mis on antud edasi tema „Memoires doutretombe“, oli kaasaegsetele üldiseks muljeks esimesel hetkel (kuid vaid esimesel hetkel), peale Tilsiti rahu. Milleks oli Tilsiti rahu Preisimaale? Vaid nii me peame, antud ideega seoses, esitama siin küsimuse; aga muuseas, seda nõnda asetades, tähendab kunstlikult ahendada ülesannet. Sel päeval, kui kaks keisrit istusid parvel asuvas paviljonis, aga kuningas Fridrich-Wilhelm III, keda ei kutsutud, lonkis Nemani kaldal, oodates oma kuningriigi saatuse kohta tehtavat otsust, Preisimaal oli Napoleoni kavatsustes üpris kõrvaline roll. Lääne ja Ida jagamine, Inglismaaga võitlemise küsimus, kontinentaalne blokaad, Poola, Konstantinoopol – vaat mis Napoleoni huvitas. Ta lõikas Preisimaa servast ära Varssavi hertsogiriigi, osa Vestfaali kuningriiki, kinnitas lõplikult oma täielikku ülevõimu kogu Saksamaa üle, piiras Preisimaa sõjaväe pidamise õigust (42 000 inimest, kui maksimaalne suurus), pani peale kontributsiooni maksmise kohustuse, jättis faktiliselt enda valdusse Danzigi, käskis sisse seada kontinentaalse blokaadi, tegi Preisimaast kõigi ta vägede ja ametnike läbisõidutee (Prantsusmaa ja Varssavi hertsogiriigi vahel), alandas kogu rahva ees Fridrich –Wilhelmi ja Luisat, muutis Preisimaa vasallriigiks, milline värises juba paljast valitseja pilgust – ja jättis selle saatuse hooleks. Lakkas temaga tegelemast. Palume pöörata lugejal tähelepanu just nendele sõnadele. Katon Vanem ei lakanud Karfageniga tegelemast peale Teist Puunia sõda. Clemenceau ja Poincare ei loobunud peale Versailles“ rahulepingu sõlmimist Saksamaag tegelemisest. Spetsiaalses uurimuses* (*“Deutsch-französische Wirtschaftsbeziehungen zur napoleonichen Zeit“ (Berlin. 1913)), tuli minul juba konstateerida, et nii turustusturuna, ega tooraine turuna Saksamaa Napoleoni keisririigile ega ka Saksamaale suurt rolli keisririigile ei mänginud. Täpsemalt, Prantsusmaa oli Preisimaaga majanduslikult väga vähe seotud. Mis aga puutub kontinentaalsesse blokaadi, siis, esiteks Preisimaa tööstus (nagu ka Saksoonia ja Prantsusmaa oma) vaid võitis inglise konkurentide eemalepeletamisest, aga teiseks, blokaadi enam rängem pool – koloniaalse tooraine sisseveo takistamine- mõjutas hulga vähem Preisimaad, kui näiteks Prantsusmaad, nõnda et Balti merel ja eriti Venemaa maismaapiiril salakauba vedu õitses. Mida kaugemale Napoleoni silma alt koht jäi, seda suurem oli tema alluvuses olevate riikide majanduselus salakauba roll. Edasi. Rahalised koormised, millised olid Preisimaale pandud (112 miljonit franki kullas), ei tõstnud elukallidust ja ei kõigutanud valuutat sedavõrd, et ühel hetkel oleks Tisiti rahu ja 1813.a. sõja vahel olukord kriitiliseks muutunud. Need koormised olid, kogu Napoleoni karmuse juures võidetute suhtes, seatud kooskõlla riigi majandusliku võimsusega. Valuuta, muidugi, lõi kõikuma, kuid kaugeltki ei saavutanud sellist rahanduse tõbe, et rahamärkide kogumine oleks mõtte kaotanud ja kui ainsaks kapitalide paigutamise vormiks oleks olnud viivitamatu vallas või kinnisvara ostmine. Riiklik krediit kukkus, kuid kõigi nende 5,5 aasta kestel (1807-1813) säilis see, mis oli kõige tähtsam kaubandusele ja üldse, riigi majanduslikule elus: rahamärkide suhteline püsivus, kuigi nad väärtusest kõvasti kaotasid. See oli muidugi suhteline püsivus, kõikumised muidugi olid, kuid siiski need ei olnud järsud kõikumised õhtust hommikuni, nagu kõigub raskelt haigete temperatuur või nagu juhtus Saksamaal valuutaga 1922-23.a., kuid seda mõõdeti kuudega, märgatavam oli kolmandiku või poole aastaga. Sellised kõikumised ei takistanud kuigivõrd kaubanduslike arvestuste ja plaanide tegemist, milleta vähegi normaalne majanduselu oleks võimatu. Miskit sarnast konvulsiooni tänapäeva Saksa margaga võrreldes 1807-1813.a. ega ka varem ei olnud. Ühe sõnaga öeldes, et kontributsioon, millist Napoleon Preisimaalt nõudis oli 112 miljonit franki, kuna ennesõjaaegne Preisimaa aastaeelarve oli 101,5 milj franki (27 miljonit taalrit kullas); aga peale maailmasõda nõuti Saksamaalt 138 miljardit kullas, kuna riigi sõjaeelne aastaeelarve oli 3,5-4 miljardit marka. Sellistes tingimustes elas Preisimaa Napoleoni ikke all. Hukkus riigi suurriiklus, jäi alles kahvatu vari, sõnaline õhuvirvendus lihtsast suveräänsusest, elanikke arv kahanes 9 miljonini inimeseni, kaotatud olid head künnipinnad. Kuid, esiteks, oli jäetud alles enam-vähem rahuliku majanduselu võimalus. Teiseks, ei olnud likvideeritud finantside tervenemise eeldusi. Kolmandaks, milline oli kõige tähtsam, Napoleon ei seadnud oma ülesandeks peale Tilsiti rahu ja edaspidigi, Preisimaad verest tühjaks lasta ega hävitada. Vastupidiselt 1919.a. Prantsusmaale, Napoleon ei kartnud mitte raasugi Preisimaad, tema iseseisvasse taastumisse ta raasugu ei uskunud ja juba 1810.a., eriti alates 1811.a. vaatas preisi vägedele kui tulevase vasalli sõjaväele, kes tema esimese käsu peale moodustatakse allutatud rahvaste poolt ja asub ta lippude alla. See asjaolu oli ülimal määral Preisimaale soodne, Napoleon lõi ta puru, surus vastu maad, ahendas ta piire, tegi vasalliks ja jättis rahule. Mitte sellepärast ta ei vaadanud Preisimaa kasvavale sõjaväele läbi sõrmede, et preisi kindralid ja ametnikud justkui kavaldasid ja oma tegevust varjasid, vaid et preisi sõjaline jõud juba 1,5 aasta pärast, enne vene sõjakäiku oli tema silmis osaks suurest Venemaale tungimise armeest. See oli juhtum, mil suverään oli ise otseselt huvitatud sellest, et vasall osutuks vajalikul hetkel täielikus sõjalises valmiduses. Kevadel 1812.a. saatis Prantsusmaa keiser sõjaväe inspektoreid andmeid hankima mitte sellest, kui nõrk Preisimaa armee on, nagu seda nõuab Tilsiti traktaadi täht, vaid et kontrollida, et kas ta on juba nii tugev, et anda talle eesseisvas sõjas Venemaaga vastutusrikkaid ülesandeid. Tilsiti meeleolud ei püsinud kaua. 1807.a. juunis olid Napoleonil veel värsked mälestused Preisimaast, kes üheksa kuud tagasi julges talle vastu hakata. Kuid üpris varsti Napoleon ilmselgelt otsustas, et Preisimaa on tema jaoks täiesti ohutu, selle sõjavägi võib parajal juhul kõlvata sama hästi kui Itaalia, Poola, Hollandi, Bavaaria, Saksoonia, Reini Liidu väed või mingi muu vasalli sõjavägi. Pannud seda tähele, meenutame järgmist episoodi. 1918.a. detsembris, 1919.a. märtsis, sama aasta sügisel tekkis kindral Ljudendorfil jampslik idee sellest, et Prantsusmaa alustas sõda Venemaa vastu – marssal Fossiga, kui ülemjuhataja ja koos temaga, Erich Ljudendorfiga, kui Fossi staabiülem. See oli tema unistus, ja ta ei häbenenud seda mitu korda välja rääkida ja mõtles arvatavasti, et ta ei kompromiteeri oma vaimseid võimeid kogu rahva ees, kui väljendas oma arvamust (juba 1920.a.) ajaleht „Matin“ korrespondendile, täiesti tõsise näoga, rääkides kibedast solvumisest sel puhul, et tema „plaan“ mitte midagi, peale iroonia esile ei kutsunud. Ljudendorfi „idee“ oli mitte ainult teostamatu, see oli nimelt sonimine, arutu fantaasia, sünnitis, mis väärt haigestunud aju, nagu kellelgi Edgar Poe kangelasel. Meid aga see huvitab nii palju, et veelgi eredamalt kõrvutada Tilsiti ja Versailles“ asju. Naiivne Luderdorfi „kavalus“ seisnes selles, et heitnud end prantsuse militaristliku voolu teenistusse, sel alusel kuidagi märkamatult hiilida mööda Versailles“ rahulepingu keelavatest artiklitest ja selle kära varjus valmistada ette Preisimaa „sõjaväeline taassünd“. Rääkimata juba täielikust võimatusest, arvestades Saksamaa ja Prantsusmaa töörahva masside meeleolusid, selle teostamisest, millest ta unistas, - Ljudehdorf paljastas antud juhtumil veel, täieliku vaimse pimedusega piirneva, oma oskamatuse läbi näha täiesti ilmselgeid kombinatsioone: ta ei mõistnud, et varsti prantslased hakkavad tühistama kõiki muid Versailles“ rahulepingu artikleid, millised mingilgi kujul lubavad puudutada Saksamaa üle 100 000 armee omamise õigust riivavaid artikleid ja teist artiklit, mis keelab seda armeed saata väljapoole Saksamaa Vabariiki. Aga peale Tilsitit juba varsti, nii nagu me juba nägime, hakkas teostuma just see, millest nii ekslikult ja viljatult peale Versailles“ rahulepingu sõlmimist Ljudendorf fantaseeris: võitja ise, enda initsiatiivil, otsustas, et preisi armee hakkab tulevase Venemaa vastase sõja ajal prantsuse vägede abiüksuse osaks, kusjuures ta see säilitab oma organisatsiooni, oma sisekorra ja oma kindralid - kes allutatakse ühele keiserlikest marssalitest. Sellisel viisil, osutuks Preisimaal võimalikuks, Napoleoni silmis ja kartmata vaenu, suurendada ja korraldada armeed ning muuta see lahingute pidamise võimeliseks. 1807.a. juunipäeva ja päeva, mil allkirjastati Tilsiti traktaat ja 1812.a. juunipäeva vahel, kui suur armee hakkas Nemenit ületama, möödus viis aastat ja nende aastate kestel Preisimaa väed olid muutunud haledast räbalates, hirmunud, relvitutest Jena põgenikest muutunud uuesti organiseeritud jõuks. See vägi seni, 1812.a., koos teiste vasallidega, pidanuks osalema Napoleoni poolt ettevõetud sõjakäigust Venemaa vastu, kuid see andis kõik õigused unistada ja loota olukorra muutumisest, sellele, et seda muutumist õnnestub õigel ajal ära kasutada. Me rääkisime Preisimaa majanduslikust ja sõjalisest olukorrast peale Tilsiti rahu. See seisund oli selline, et andis elamisvõimaluse, kuigi tagasihoidliku, loota, kuigi mitte eriti pilvedes hõljudes, korrastada siseelu, kuigi ettevaatlikult ja selja taha vaadates, seada võitjatega sisse võrdlemisi talutavad suhted, kuigi täieliku alamluse alustel. Muidugi, ei saanud siis juttugi olla Napoleoni vastasest ülestõusust ja meeleheitlik Austria samm 1809.a. jäi, vaatamata igasugustele läbirääkimistele, toetuseta. Preisimaa 1808, 1809, 1810, 1811, 1812.a. ei pehkinud, ei uuenenud, ega tervenenud: ta lihtsalt elas ja ootas oma tundi. Ta teadis, et kas ta vabanemist ei tule üldse, või see tuleb sõltuvalt kõigi Euroopa probleemide üldisel ümberotsustamisel; et kogu asi on rahvusvahelises situatsioonis ja diplomaatias, ja tihedamal moel, kahe kontinentaalse suurriigi möödapääsmatu kokkupõrkega – ja rohkem ei milleski. Kaasaegsed teadsid seda; järeltulijad unustasid ja hakkasid Fichte loengutel luuletama poeeme proosas Kerneri üleskutsetest,  pehkinud riigi imelisest noorenemisest, furor teutonicus. Luuletajad, stiilis, nagu meie Mihailovski-Danilevski ((8E09;>2A:>3>-0=8;52A:>3>)), täitsid siis, kohe peale Napoleoni sõdu, mitte ainult Vene, vaid ka saksa ajalooraamatud ning seadsid end seal kindlalt sisse. V. Viimase poole sajandi ajaloo teaduses toimub legendide väljasuremine üpris kiiresti, kuid mõned muistendid ilmutavad hämmastavat elujõudu. Millise vastumeelsusega, näiteks, keskmine haritud inimene lepiks mõttega, et kõigi Likurgi ja Wilhelm Telli väärtustega, ei ole Sparta ega Rootsi kangelasi kunagi eksisteerinudki. Kui aeglaselt (ja milliste retsidiividega ja uuestisündidega) lagunes 4. augusti 1789.a. ööl. legend Prantsusmaa aadelkonna suuremeelsusest ja eneseohverdusest. Legendi 1806.a. „kõdunenud“ Preisimaast me juba vaatlesime, kuid veelgi rohkem paneb vastu pärimus Saksamaa „vabanemissõjast“ 1813.a. Parempoolne patriootiline professorkond tegi kõik selle legendi kindlustamiseks, aga uut tüüpi rahvaõpetaja, selle populariseerimisel palju tööd. Vaat see moment, kui vene armee, käis taanduva Napoleoni kannul, näis Preisimaa piires, et märkimisväärselt suur osa saksa riike ei olnud mitte hirmu vaid isegi südametunnistuse sunnil vallutajaga liidus. Saksoonia, Bavaaria, rida kesk- ja Lõuna-saksamaa riike olid osalt juba saanud ja osalt veel ootasid Napoleonilt tulevikus saada materiaalseid hüvesid. Preisimaal endas, ägades vasalli seisuses, ei olnud enne vene vägede sissemarssi, mingit juttu, ega saanudki olla, viivitamatust Napoleoni vastu ülestõusmisest. „Der König rief und alle, alle kamen“ – selline oli legendi armastatuim motiiv. Tegelikult Fridrich –Wilhelm III ei tahtnud mitte mingi hinna eest riskida Napoleoni vastase sõjaga ja astus tagasi mitte selle pärast, nagu „rahva liikumine“ teda sundis, vaid sellepärast, et temal tuli valida, kas sõdida Aleksandriga (mis juba võitles Preisi vägedega) või Napoleoniga, kes kõigi märkide järgi ei suuda enne 1813.a. kevadet uut armeed kokku saada ja sõjakäigule minna. Kui, 1813.a. suve lõpuks astus Napoleoni vastasesse liitu Austria, kui ebaloomulikult suur ja ebaloomulikult kaua (sellise ülesehituse jaoks) eksisteeriv Napoleoni üleeuroopaline hegemoonia hakkas oma alustel ilmselgelt kõikuma, oli Preisimaa asi otsustatud. Venemaa, Inglismaa, Austria, Rootsi kõrval võis Preisimaa juba rahulikult tulevikku vaadata ja preisi armee mängis siis ühises ürituses oma rolli. Ilma liitlasteta aga ta oleks litsutud samamoodi laiaks, kui see juba 1806.a. juhtus; et Preisimaa tõusis jalule eranditult ajalooliselt vältimatus Napoleoni keisririigi kokkuvarisemise protsessis, see on niivõrd lihtne tõde, et isegi piinlik on sellel niivõrd kaua peatuda. Legend tegi kõigest sellest furor teutonicus, milline võimsa ja raevuka liigutusega heitis maha korsiklase* (* Üks iseloomulikest näidistest vt. „kriitilise“ Lampreht: „ … erhob sich der furor teutonicus, entsprang eine neue Heldenzeit der Nation, der Korse zum Opfer fiel“ (Deutsche Geschichte, VI, 348. 1904.a.) ikke etc. Selliseid mütoloogiaid võib leida paljudes köidetes ja mõista selles Fichte loengute otsustavast rolli, rääkides saksa rahvale igiomasest protestivaimust ja selle võidust ladina (welsche) korralageduse ja vägivalla üle, ja mitte midagi ei kuule kaheteistkümnenda ega ka kolmeteistkümnenda aasta tähtsusest Saksamaa vabastamisel. Kõik need legendid levisid takistamatult ja laialt mitte ainult laia publiku hulka, vaid ka teadlaste ringkonda ja seda juttu räägiti 1910.a. Berliini ülikooli sajanda aastapäeva puhul ja ka 1913.a. Leipzigi lahingust saja aasta möödumise tähtpäeval. Muidugi, vabanemata kõigist neist saksa-patriotismi teemalistest ülierutavatest fantaasiatest, ei saa me sammugi edasi teadusliku analüüsi teel. Kogu 1813.aasta, üks verisemaid kogu maailma ajaloos, kui kogu Euroopa ennekuulmatu jõupingutusega võitles Napoleoni vastu, kes oli juba üle elanud suure armee huku Venemaal ja kes ikkagi ei suutnud teda ületada ja sai raskeid lüüasaamisi, nagu Ljutsen ja Bautsen ja täpsemalt, peaaegu peale iga ebaedu kurtis preisi kuningas ahastusega, et „ta näeb end varsti jälle Visla ääres“. Ja kes ütleb, et tal, selles rahutuses, ei olnud õigus? Aleksander ei lahkunud suvise relvarahu ajal lahinguväljalt, nendega ei saanud jääda liitumata Austria, kuid mis oleks teinud üheksa miljonilise elanikkonnaga maa üksi ikka veel hirmsa maadevallutaja vastu? Kuid Preisimaa jaoks oli suur õnn, et sõdades nii tavalisi, ootamatuseid ei juhtunud, ega saanud juhtudagi, nõnda samuti nagu ei suutnud oma isa ja vanaisa asja jätkata Ludwig I Vaga, ega seejärel Charles II Paljaspea, ega ka Louis II Kogeleja ((Sakslane?)), täpselt samuti nagu ei suutnud diadohid ((kr. diadochos - järglane. Makedoonia Aleksandri väejuhid, kes pärast ta surma (a. 323 e.m.a.) astusid omavahel võimu pärast võitlema.)) säilitada tervena Makedoonia Aleksandri rajatud suurt riiki. Makedoonia Aleksandri, Karl Suure ja Napoleoni poolt rajatud suur keisririik tema kogu sotsioloogilise olemuse tõttu ei saanud olla pikaajalised nähtused. Nende loomise võimalikkuse tingisid paljud põhjused, kuid veel rohkem tekkis selle lagunemist soodustavaid asjaolusid, mis muutsid selle pikemaajalise eksistentsi võimatuks. Täpsemalt, Napoleoni kaasaegsed kaldusid juba tema epohhi algusest peale ootama tema vältimatut katastroofi. Napoleon ise, vestluses kardinal Fešiga, ütles välja mõtte, et praegu ta on kõikvõimas, kuid tuleb hetk, mil teda, Napoleoni, on kerge võita. Keisri ema, Letitsia Bonaparte, ei unustanud, kui tema juuresolekul räägiti tema poja kõikvõimsusest, lisada, murenoot hääles: „pourvu que cela dure“. Tarvis on vaid oodata, ta murrab ükskord oma kaela, lohutas Aleksander I Fridrich-Wilhelm III, kui ta temalt järeleandmist palus. Vürst Talleyrand ((Talleyrand, õieti T.-Perigord, Charles Maurice de, Benevento vürst, Dino hertsog, T.- hertsog (13. II 1754 - 17. V 1838.a.), Prantsuse riigitegelane ja diplomaat. Oli 1788-91 Autuni piiskop, tegi Asutavas Kogus 1789.a. kirikumaade võõrandamise ettepaneku. Oli 1792-96. paguluses, 1797-99 ja 1799-1807 välisminister. Juhtis Napleon I lähima abilisena Lune“ville“i Amiens“i, Pressburgi, Poznani, Tilsiti jt. rahuläbirääkimisi. Lahkus 1807.a. ametist ning astus sidemetesse Venemaa ja Austriaga. Bourbonide restauratsiooni ajal oli T. 1814-15. a. pea- ja välisminister. Viini kongressil propageeris ta legitimismi, võitjatevahelisi vastuolusid kasutades tugevdas Prantsusmaa välispoliitilist seisundit. Oli juulimonarhia ajal 1830-34 saadik Londonis. T. oli kodanliku diplomaatia silmapaistvaimaid esindajaid; ühtlasi peetakse teda põhimõttelageda ja vahendeid mitte valiva poliitiku võrdkujuks. ENE VII 1975 lk. 447)), diplomaatiliste peensuste korüfee, kes valdas patustamata õiget instinkti, 1808.a., kui tegelikult kogu Euroopa kannatas Prantsusmaa isevalitseja võimu all või oli kas juba vallutatud, või ootas iga hetk kallaletungi ja hukku, sel samal Erfruti kokkusaamise hetkel, ei kartnud luua Aleksandriga salajast liitu, nõnda nagu ta juba siis ei kahelnud suure keiserriigi möödapääsmatus katastroofis. Nii vaenlased, ega ka Napoleoni sõbrad ei uskunud sõjalise absolutismi pikaajalist kestvust, milline juhatab territooriumit, milline algab Antverpenist ja Hamburgist ja lõppeb Andaluusias, Kalaabrias, Apulis ning Novo-Bazarski piiri ääres; algab Lissabonis ja lõppeb Danzigis ja Varssavis, kus permanentselt asus osa Napoleoni väeüksusi. Kõikidest maailma suurtest, keda ma nimetasin keskmisele tavainimese, nagu muretu noor Moskva elumees Bulgakov, kes ei soovinud sõita diplomaatilisele tööle Pariisi, hiilgavase, suurepärasesse luksuslikkuse poolest Jekaterina II õukonda ületavasse Napoleoni õukonda, vaid palus end üle viia võidetud ja alandatud Viini, sest seal on kindlam ja rahulikum – paljud ja paljud grandioosse ajajärgu kaasaegsed väljendasid täielikku veendumust, et selline olukord kaua kesta ei saa. See võimas, instinktiivne veendumus toetas tugevalt rõhutud Preisimaa vaimu selle 1807-1813.a. raskel perioodil. Mõtlevad inimesed nägid selgelt, et kui Euroopa sotsiaal-majanduslikus korras oli väga palju selliseid eripärasid, millised erakordselt kergendasid Napoleoni võidu võimalust – siis see sama ebakõla tema püüdluses absolutismile ja üleeuroopalisele võimule ja samuti tema sihikindlat tendentsi ekspluateerida kogu allutatud Euroopat ainuüksi Prantsusmaa huvides, kõik need rahvaste ja riikide, kellel ei ole miskit ühist nii rasi, ega ajaloo, ega üksteise suhtes geograafilise asendi poolest, ühte rivvi seadmise pingutused, mis pidid viima ka selle „üleilmse monarhia“ samakiirele hävimisele, kui eelnenudki, mis seotud Aleksander Makedoonia ja Karl Suure nimedega. Ja järgimõtlemine ja instinkt viisid ühele ja samale järeldusele. Sellistel asjaoludel on üpris ükskõik, kas olid furor teutonicus ja Fichte oma loengutega ja Kerner oma lauludega ja üliõpilased oma patriotismiga ja Stein oma saksa ideega ja Hardenberg oma reformidega ja Berliini ülikool oma ülesannetega. Mitte sellepärast ei hukkunud Preisimaa, justnagu ta oleks olnud 1806.a. nõnda „kõdu“, ja ta ei pääsenud mitte sellepärast, et 1813.a. veebruariks järsku ime kombel kõdust muutus terveks ja õitsevaks. Kogu selline kirjandus oli juba ammu vaja välja visata, kui kõlbmatu kola. Seda 1813.a. tervenenud Preisimaad peksis Napoleon Ljutseni ja Bautseni all sama moodi kui ta tegi seda 1806.a. „kõdunenud“ Preisimaaga, kuid sel korral seisis Preisimaa taga peaaegu kogu Euroopa ja mis peamine, asi toimus peale 600 000 armee Venemaal hukkumist ja peale mitmeid aastaid Euroopas kestnud Napoleoni iket. Moment, millist Napoleon kardinal Fešiga vesteldes rääkis, oli saabunud. Mida ka 1813.a. Preisimaa ei oleks ka teinud, ikkagi ta oleks pääsenud. Kui Fridrich-Wilhelm oleks Aleksander I vastu puigelnud, siis viimane oleks teinud nõnda, nagu 1917.a. tegi Antanti komissar Zonnar Kreeka põikpäise kuningaga Konstantinos I – ga ((Ta sunniti saksa sõbralikkuse pärast troonilt lahkuma, et annaks koha oma pojale Aleksandrosele)). Sarnaseid ähvardusi juba kostis. Isegi kui Preisimaa, kui üks mees, oleks keeldunud Napoleoniga sõdimisest, ikkagi, see oleks vaid natuke hoogu pidurdanud, kuid sõja lõpptulemust see ei oleks muutnud, siis oleks seesama Preisimaa küpsenud jagamise ajaks, niipalju kui jõudis, nagu Rumeenia 1918.a., vaatamata Bukaresti rahule. Täiesti karikatuurne oleks väita, et 1918.a. kevadel, Bukaresti rahu sõlmimise hetkel, oleks Rumeenia olnud kõdunenud, aga sama 1918.a. sügisel, oktoobris-novembris äkki tundnud värskete ja idealistlike jõudude juurdevoolu ja viskunud täis õiglast raevu ja uhkes solvatud rahvustunde ning eneseteadlikkuse puhangus, orjastaja kallale, seda võites. Kuid senini ei märka paljud täpselt sama karikatuurset väites, et Preisimaa 1813.a. veebruaris tõusis ja pääses mingi sisemise, mitte minge alama välise heateo läbi, et selle heateo all mitte mõista: reformide algeid, millistest mitte ükski ei jõudnud 1813.a. veel täielikult jõustuda, või siis loenguid Berliini ülikoolis, või nooruse elavnemist, või miskit veel. Ja kõike seda olematut jutustatakse Preisimaal endas, millisest räägiti, kui jutt käis Jenast ja Auerstedtist, kui täiesti kõdunenud süsteemiga riigist, kusjuures unustatakse, et see süsteem ja 1813.a. olid täpipealt seesama, mis ta oli 1806-1807.a., isegi kui need nimetatud olulised reformid oleksid ka tegelikkuses läbi viidud, mitte ainult ära märgitud ja välja kuulutatud, ikkagi valitsemise vorm ja kogu administratiivne ja kohtu olu ja kõik seisustevahelised suhted ja ajakirjanduse olukord ja peaaegu kogu juhtiva mehhanismi ning kõrgema administratsiooni koosseis ja avalikult toetatud võimu ja ühiskonna vaheliste suhete printsiibid – ühe sõnaga kõik, mis ühele korrale näo annab, jäid endisteks. Ajaloolises vales, millise me siin eemale heidame, on oma lademed, need moodustusid kaugeltki mitte korraga. Alguses, XIX saj. esimesel poolel, mõõdukas liberaalne ajakirjandus-publitsistika ja liberaalne-rahvuslik ajalooteadus, selle aja tsensuuri tingimustes, omas soodsat ja ohutut võimalust õpetlikult viidata võimudele, mis hoiavad kinni sellest ideest, millised head tagajärjed on võimu ühinemisel alamatega, usalduslikul suhtumisel ühiskondlikesse jõududesse kui ka ühiskondlikku vaimustuse. Seejärel, viiekümnendate aastate lõpus see motiiv hakkas teiseks muutuma: „der Befreiungskrieg“ 1813.a. hakati kujutama võimeka, kõikehaarava rahvusliku liikumise puhangu oreoolis, sellest hakati kirjutama teise legendi stiilis, milline oli samaks ajaks loodud kõigis vikerkaare värvides ajalooteaduse diletantide ja ajaloost kirjutavate kirjameeste poolt - Vara ja rooma orjapidajate vastase „ülestõusu“ stiilis. Peale 1870-71.a., muidugi, nimelt see motiiv oli lõplikult valdav ja 1813.a. läks ühe ereda lülina prantslaste vastase võistluse epopöasse, vastupidiselt pärilikule vaenlasele, „Erbfeind“a“. Peab andma õiglast au sotsiaal-demokraatlikule ajalookäsitlusele: ta haistis valet ja võltsingut selles kroonulik-patriootilise legendi näidises ja suhtus sellesse irooniliselt. Kuid ka sotsiaal-demokraatlik kriitika, lõppude lõpuks, ei olnud suunatud mitte kogu võltsingu, vaid selle ühe külje vastu: sotsiaal-demokraatlikud ajaloolased hakkasid 1813.a.sõda nimetama „Fürstenbefreiungskrieg“, mitte saksa rahva vabastussõjaks, vaid saksa valitsejate Napoleonist vabanemise sõjaks ja rõhutasid eriti Fridrich –Wilhelm III ja teiste valitsejate poolset, võitluse möllus, konstitutsioonilistest lubaduste rikkumist ja peale Waterloo lahingut Euroopas valitsenud julma reaktsiooni. Nad paljastasid tendentsi, milline oli esmakordselt väljendatud Baironi poolt sõnades: “kas me sellepärast kukutasime lõvi, et šaakalite ees kummardada?“ Kõigel sellel olid omad põhjendused, oma publitsistlik väärtus Kuid meid huvitab siin, meie arutluste käigus, muu: me peame rõhutama, et: 1)Preisimaa saatus sõltus tervikuna Napoleoni poolt ikestatud Euroopa üldisest saatusest, teiste sõnadega, selle vallutuste teel loodud ja ülalhoitava keiserriigi kestvusest; 2)nii instinkt ja loogika ja ka ajaloolised paralleelid rääkisid kaasaegsetele, et Napoleoni poolt loodud suur keisririik ei kesta kaua; 3)Preisimaa vabanes eranditult üleeuroopalise Napoleoni ja tema monarhia vastase ülestõusu protsessi käigus, mitte mingite soodsa ümbersünni ja imettegeva muutuse tulemusel, mis olevat toimunud preisi rahvas ja riigis 1807 ja 1813.a. vahemikul. Üldised printsiibid, kogu Euroopa asjaolude kokkusattumus olid siin ainsaks reaalsuseks; nagu viimane, nende tingimuste ja jõudude väline ilming, kuna diplomaatia oleks Preisimaa viinud 1756-1761.a. peaaegu hukuni.; tema ka viis Preisimaa 1806-1807.a. huku äärele; nagu ta päästis selle 1813.a. See viimane paiskas Saksamaa ka 1914-1919.a. hädade võrku. Süngest, kahevärvilisest Münsteri episkopaalest reflektooriumist ja Nemenil, parvel asuvalt kahe keisri paviljonist, läheme nüüd üle Versailles“ lossi peegelsaali; saksa XVII ja XIX sajandite katastroofidelt – XX sajandi veelgi suurema katastroofi juurde. VI. Preisimaale võiduka Hubertburgi rahu, millisega lõppes 1763.a.Seitsmeaastane sõda ja Preisimaa 1806.a. lüüasaamise vahele jäi 43 aastat. 1871.a. Frankfurdi rahu, mis pani Saksamaa kõrgeimale võimsuse astmele, millist ta kunagi varem ei olnud kunagi saavutanud ja 1914.a. sõja alguseni, milline surus Saksamaa hädade võrku ja viis selle ennekuulmatu poliitilise langemiseni, vahele jäi samuti nelikümmend kolm aastat. Miks nii Fridrichi Preisimaa ja bismarklik Saksamaa oma hiilguses osutusid niivõrd kiiresti mööduvateks? Kõik need seletused, millised on väärt moraalitsevaid raamatuid noorukitele, Preisimaa värskusest 1763.a. ja selle 1806.a. pehkimisest, 1813.a. värskuse retsidiivist jne., on muutunud juba ilmselt karikatuurseteks, kui proovida seda rakendada teise neljakümne kolme aastase perioodi. 1871-1914.a. suhtes. Kui mitte majanduslikult, siis moraalselt 1806.a. põlvkond, mis sattus Napoleoni talla alla, ei olnud mingil viisil nõrgem, või alamal 1763.a. põlvkonnast, aga intellektuaalselt oli isegi kordi kõrgemal inimestest, kes Götet, ega Shillerit ega Lessingut ega Kanti ega Herderit ei tundnud – siis kaugeltki ei ole vähimatki alust rääkida sellest, milline ka ei oleks Saksamaa progress 1914.a., võrreldes 1871.a. , ei, ega saagi olla. Vastupidi, ülemaailmne ajalugu vaevu võib viidata veel üht sellise ennekuulmatult kiire ja ületamatult võimsa riigi majanduslike jõudude kasvu, nagu nimetatud 43 aastat; ja seejuures see majanduslikult pulbitsev progress aja jooksul ei aeglustunud, vaid hoopis kiirenes: igaüks, kes võttis vaevaks kasvõi korra visata pilgu sisse- ja väljaveo-, sisekaubanduse-, nii hankivale-, kui töötlevale -tööstusele, põllumajandusele-, teedevõrgu arengu- statistikale, ei hakka vaidlema, et 1890.a. Saksamaa, kogu oma progressi juures, ikkagi sarnaneb enam 1871.a. Saksamaale, kui 1900.a. Saksamaa 1890.a. Saksamaale ja et 1900.a. Saksamaa on ikkagi lähem 1890.a. Saksamaale kui 1913.a.Saksamaale. Vaat see on materiaalse progressi vallas. Vaimselt Saksamaa hiilgas rea tehnika, filosoofia ja reaalteaduste vallas, kolossaalse teadmiste levimise vallas, demokratiseerimises selle sõna parimas tähenduses, hämmastas kõigi rahvakihtide keskmise vaimse arengu taseme tõusuga. Moraalse elu vallas, peale provintsliku uue Berliini babüloonialikku iseloomu peale turtsumise ja peale viidete tavalistele ja kohatutele negatiivsetele nähtustele, millised on üldse omased uusimale kapitalistlikule kultuurile, ei saa miskit meenutada, mis tunnistaks selles valdkonnas mingist tõsisest kriisist. Täpsemalt, alates marssal Fošist ja lõpetades igasuguse Saksamaale vaenuliku ajalehe korrespondendiga, kogu 1914-1918.a. kestel kinnitavad kõik vaatlejad, et sakslased (nii noored, kui eakad) näitasid vapruse, eneseohverduse, imekspandava kangelaslikkuse ja vastupidavuse imesid. Omades nõrku liitlasi, kes elasid olulisel määral nende arvel, paiskasid sakslased maailma kõige võimsamate riikide liidu vastu, mis valdasid kontrollimatult ja absoluutselt kõiki maakeral leiduvaid vahendeid, pidasid vastu selles võitluses kroonilise alatoitluse ning suure puuduse tingimustes, tihedalt sissepiiratud kindluse olukorras, nelja aasta ja kolme kuu kestel. See fakt – piisavalt ilmekalt rääkiv vastus kõigile arglikele kavatsustele (need on juba ilmnenud) seletada lüüasaamist moraalse jõu langusega ja üldse, maa näiva moraalse lagunemisega. 1914.a. Saksamaa oli võimas, täis elujõudu, oma ülesehituse poolt terve, omades suuri saavutusi ja enese ees suuri võimalusi; maaks, säralt, jõult ja suuruselt, millisest 1871.a. ei unistatudki – sellel tasemel – isegi kõige ägedamad ja ohjeldamatud patriootilised unistajad, nii Feliks Dan, ega Detlev-von-Lilienkron, ega Dreizen. Tähendab, moraalitsev ja visalt korduv ja tagasitulev kõdususe ja värskuse vale, võitu toova põlvkonna moraalist ja võidetu moraalitsusest, esimese vaimsete jõudude õitsengust ja langusest teise juures, esimese majanduslikust vastupidavusest ja arengust ja teise majandusliku tegevuse nõrgenemisest – kõik see on vale, mis on tavaliselt tingitud analüüsiva mõtte jõuetusest, peab olema, antud näite puhul, kõrvale heidetud isegi nende poolt, kes sama autoriteetselt kordavad teistel juhtudel, kui see nii silma ei paista ega oma juba sellist karikatuurse liigi taset (jäädes, muide, ka paludel teistel juhtudel juba algusest peale valeks ja väljamõeldiseks). Saksamaa hukkus seetõttu, et tal tuli jõudu katsuda majanduslike ja poliitiliste võistlejatega, jäädes samasse ohtlikku olukorda, millises ta elas kogu oma uue ajaloo, keskmises asendis, võideldes keeruka, võimsa, kirju perifeeriaga võitleja olukorras, kellel ei ole kuhugi taanduda ja kes seepärast riskib mitte ainult paljalt lüüasaamisega, vaid poliitilise eksistentsiga; seekord oht süvenes ennekuulmatu tasemeni sellega, et kokkupõrge toimus sellisel ajaloolisel perioodil, kui kapitalistlik progress erakordselt sidus ja lähendas kõik maailma riigid. Kolmekümneaastase sõja perioodil oli Saksamaa keskuseks, aga perifeeriaks olid ta vastased – Prantsusmaa, Taani, Rootsi, reservi aga igavese ohuna - Türgi. Napoleoni ajal – oli perifeeriaks Napoleoni keisririik koos selle vasallidega, haarates Preisimaa Läänest, Lõunast ja osalt ka Põhjast, aga peale Tilsitit ka Idast (Varssavi hertsogiriik ja Danzig). Kuid viimase tema vastase suure sõja ajal, peaaegu, keskel, nagu ka Kolmekümneaastase sõja ajal (Saksamaa ja Austria), olles tugevdatud juba väga nõrgendatud Türgi poolt ja kolmandajärguliste, kurnatud mitmete eelnevate sõdade ja lüüasaamistega, Bulgaaria riigiga võitles perifeeria, haarates endaga peaaegu kogu maakera. Anti-saksa koalisatsiooni liitusid kiiresti ja hea meelega riigid, kellel Saksamaaga peaaegu miskit ühist ei olnud, võis siis need, mis ei omanud kunagi tema vastu mingeid vaenulikke kavatsusi. Nad rivistusid Saksamaa vaenlaste kõrvale nimelt seepärast, et 4. augustist 1914.a., kui Grey saatis Berliini oma ultimaatumi, aga eriti alates 2 aprillist 1917.a. kui Ameerika Ühendriigid sõtta astusid, saksamaast muutus ilmselgelt väikeseks keskkohaks, milline varem või hiljem ilmtingimata litsutakse laiaks koletuslikult suure perifeeria poolt. Vähe selles: loogiliselt oli vaieldamatu ka see, et isegi kui, mingi ebareaalse juhuse tõttu see väike keskkoht oleks ka terveks jäänud – nagu Seitsmeaastases sõjas jäi Preisimaa ettearvamatul põhjusel terveks – siis nagunii, maailma, ookeane ületavat, üldse Euroopast välja ulatuvat mõju selle keskkoha puhul ei saa enam juttugi olla. Et selle keskkoha mõju poliitiline, sõjaline ja diplomaatiline kiirgus juba ei tungi sellest väga paksust vaenulikust perifeeria kihist läbi, ei Ameerikasse, ega Aafrikasse ega ka Austraaliasse ning isegi Aasiasse, kuna, üldse, saada raske rahu, s.t. säilitada oma suveräänsus, vabaneda kontributsioonist ja saada tagasi kasvõi poole ennesõjaaegsetest Saksamaa kolooniatest võib (kui suudab) vaid Brest-litovski ja Bukaresti rahudest täielikul loobumisel, mis oli selge juba 1918.a. kevadel, kui Saksamaal veel „vedas“. Ja see veel kõige õnnelikumal, muinasjutuliselt-õnnelikul saatuse Saksamaa kasuks pöördumisel. Juba ammu enne seda päeva, „Saksamaa sõjaväe ajaloos musta päeva“, nagu räägib Ljudendorf oma mälestustes, veel enne 8. augustit 1918.a., kui inglased Ankromi ja Avromi vahel murdsid saksa rindest läbi ja algas saksa armee suur Prantsusmaalt taganemine, siis taganemine, milline laienes vahetpidamatult, lõppes Saksamaa allaandmisel, kolme kuu pärast, tingimusi esitamata, lootes võitjate armule – juba enne seda ennekuulmatut katastroofi teadis perifeeria, et ta on võitnud, et Saksamaa on kantud maha igasugusest arvestusest kogu maailmas, peale Euroopa. Kuid peale 8. augustit sai selgeks, et katastroof on veelgi tõsisem, et Saksamaa langeb igasugusest arvestusest välja ka Euroopas. Kuid sellega veel katastroof ei lõppenud. Kui sellele tingimusteta allaandmisele järgnes septembris kõigi Saksamaa liitlaste kapituleerumine Antandile, kui keskkoht muutus väikeseks täpiks gloobusel, aga perifeeria ähvardas lähimas tulevikus olla ühelt poolt Reinil ja teiselt Dresdeni juures, kui Antanti suurtükivägi, mürske koonerdamata ja lugemata, vihaga, millist ei oldud nähtud Verdluuni ega Sommi all, ega isegi 1918.a. eepiliste kevadlahingute ajal, hakkas oma teelt kõike minema pühkima ja liitlased, marssides kahurite kanonaadiga peletatud sakslaste kannul, hakkasid viies kolonnis Reinile lähenema – vaid siis seati vaenlaste poolt päevakorda uus lõppeesmärk: saksa tahe peab olema paralüseeritud mitte ainult maakeral ja mitte ka Euroopas, vaid otse Saksamaal endas; mitte ainult tänapäeval, vaid ka tulevikus. Saksamaa pidi lakkama olemast subjekt ja ta pidi muutuma eranditult rahvusvahelise poliitika objektiks. Ja neist ühel päeval, kui see mõte hakkas lõplikult kinnituma Antanti juhtide hulgas, kuid mis leidis nende vahel mõningat vastuseisu (sõjaväelaste Pöšingi, Smuts, diplomaatide vahel – Wilson) – 5. oktoobril 1918.a. saabus riigi-sekretär Lansingu juurde Šveitsi saadik Washingtonis ja andis üle äsja saadud öise telegrammi palvega, et see viivitamatult esitataks president Wilsonile: prints Maks Badenski, kes oli nimetatud uueks Saksamaa keisririigi kantsleriks, palub presidendilt relvarahu ja ootab vastust. Ebaloomulik, õudne pinge, milline püsis üle nelja aasta, lõppes; vedru mis surus kogu oma jõuga peaaegu tervet maakera, lõpuks murdus. Kuulsuse ja suuruse uni, millises riik Bismarcki aegadest peale oli elanud – hajus. Saksamaa langes võitjate jalge ette. VI. Kas Saksamaal selgelt mõisteti kogu selle Wilsoni poole pöördumise tähendust ja sellele järgnevat telegraafi teel peetavat kirjavahetust? Maks Badenski, kellele Ljudendorf ei andnud nii puhkust, ega tähtaega, nõudes esimese telegrammi Wilsonile viivitamatut saatmist, mõistis, ja ütles viimase ees, enne telegrammi ära saatmist, järelpärimises peamisest panusest, et asi puudutab Elsass-Lotringi ja teiste väga suurte territooriumite kaotusi. Kuid kas ta andis endale aru, et kaardile oli pandud miskit rohkemat – võidetud rahva suveräänsus, faktiline iseseisvus? Võimalik, et mõistis, kuigi ta hiljem väitis, et ta siis ei osanud ette näha kogu Versailles“ rahulepingu õudu. Igal juhul, võitjad esimeste sammude tegemisest peale ei varjanud oma kavatsusi. „Teadmises, et üleüldine rahu sõltub nüüd sellest, et räägitaks selgelt ja tegutsetakse siiralt ja sihipäraselt, loeb president oma kohuseks, pehmendamata järske väljendeid, öelda välja, et rahvastel ei ole ega saagi olla mingit usaldust selle suhtes, kes kuni käesoleva ajani juhtis saksa poliitikat aga samuti rõhutada veel seda, et rahu sõlmimisel ja et katsuda panna piir selle sõja lõpmatutele kannatustele ja ebaõiglusele, saab Ameerika Ühendriikide valitsus pidada läbirääkimisi vaid saksa rahva esindajatega, keda nad võivad teenida paremini, kui Saksamaa praegused valitsejad, garanteerides tõelist konstitutsioonile vastavat käitumist. Kui aga tuleks asuda läbirääkimistesse Saksamaa sõjaliste diktaatoritega ja monarhistlike autokraatidega, siis meil tuleb ka tulevikus Saksamaa rahva rahvusvaheliste kohustuste reguleerimisel nendega tegemist teha. Sellistes tingimustes Saksamaa ei saa pidada mingeid rahuläbirääkimisi ja ta peab alistuma“. Saksamaa luges seda 1918.a. 24. oktoobri õhtul, Wilsoni kolmanda ja viimase vastunoodi lõpust. See oli Wilhelm II viivitamatu troonilt kukutamise käsk. Hiljem avaldati Saksamaal arvamust, et Wilsoni kolmas noot oli proovipalliks, ballon déssai: kui sakslased kästu täidavad, tähendab, et nad on juba valmis isegi oma suveräänsusest loobuma, saaks ainult rahu; kui aga keelduvad, siis tähendab see seda, et nad tulevikus ei salli oma siseasjadesse mingit sekkumist. Kuid see on versioon, mis on ilmselgelt lastud käiku parempoolse monarhistliku leeri poolt. Mitte mingeid faktidega tõestatud ja mitte mingeid loogilisi kaalutlusi selle arvamuse kasuks tuua ei ole. Esiteks, palavikuliselt kiirustades, mõne päevaga toimus esimestel kahel oktoobrinädalatel täielik kogu Saksamaa korra täielik demokraatlikku stiili ümberkorraldamine, ilmselgelt varjamata Antandile meeldida soovimise eesmärki, mis oli justkui Saksamaa sisepoliitika rahuläbirääkimiste asjaks võtmise kutseks; Teiseks, vaid alles kahe aasta möödudes, peale kõiki hävingu sündmusi, osutus võimalikuks tappa Ertsberg ja Rathenau ja valetada endale ja kõigile teistele suu sisse, et kui ei oleks olnud revolutsiooni, siis sõda oleks lõppenud soodsalt, siis aga, oktoobris ja novembris 1918.a., olid sündmused veel liiga värsked. Wilhelmi vahel, kellel lebas veresüüd rohkem, kui kellelgi teisel üksikutest inimestest ja Karl Libknehtil, kes ei kartnud vanglat ega surmaohtu, paljastas selle sama Wilhelmi juba sõja esimestel aastatel, tarvis oli teha valik ja paljud, isegi Libknehti programmi mitte tunnustavad inimesed, tundsid end oktoobris ja novembris tema vaadetele lähemal kui Wilhelmile. Raske on endale ette kujutada, et Wilhelm suutis püsida troonil isegi ilma kolmanda Wilsoni noodita. See noot oli vaid viimaseks tõukeks, mis kiirendas juba kuristiku poole kalduva Hohenzollernite trooni varisemist. Lõpuks, ei olnud mingeid liitlaste proovipalle enam tarvis. Faktida ja kõige ilmselgemate muljete müriaad tunnistas seda viimast relvarahule eelnevatel päevadel, et Saksamaa kaotas kohe ja pikaks ajaks igasuguse moraalse ja materiaalse vastupanu võime. Jäi vaid allaandmine vormistada võitjale meelepäraselt. 11.novemberil 1918 marssal Fochi vagunis oli see siis Ertspergeri, Oberndorfi, Vinterfeldi ja von-Vanselovi poolt tehtud. Saksamaa pani relvad maha – ja olles käsist jalust seotud, pidi pikad kuud ootama oma lõpplikku ja apelleerimatut kohtuotsust. Peatumata eelkõige sellel, et juba kõik eelnevad asjaolud asetasid Saksamaa sellisesse seisundisse, millises ta ei olnud enne Vestfaali ega ka Tilsiti rahu. Eelläbirääkimisi, millised viisid Vestfaali rahuni, peeti juba 1642.a., kuus aastat enne traktaadi allkirjastamist; sõda jätkus veel omakorda veel kuus aastat, kuni diplomaadid sõitsid kokku ja lahku, kauplesid, kusjuures teeseldes tülitsesid ja leppisid jälle ära. Mõttetu, krahv Buriani poolt paanikas, Austria nimel 14 septembril 1918.a. tehtud „mittekohustavate“ tulevase rahu küsimuses peetavate läbirääkimiste alustamise ettepanek ei leidnud Antanti poolt asjalikku vastuvõttu, kes olid juba siis täielikult veendunud, et keskriigid hukkuvad. Niisiis, see, millest Habsburgi õukond vaid 2-3 ööpäeva 1918.a. septembril unistas (seni kui ei tulnud teated Londonist, Pariisist ja Washingtonist ), see sama Habsburgid õukond sai, vaevalt, kui soovi ilmutas, 1642.a. Edasi. Kõik viimased Kolmekümne aastase sõja kuus viimast aastat, kuni traktaadi allkirjastamiseni, „mittekohustavad“ diplomaatide vestlused toimusid paralleelselt vahetpidamatu lahingutegevusega. Läbirääkimised ise aga toimusid mitte ainult võitjate vahel, vaid võitjate ja võidetute vahel. Mis puutub Tilsiti rahu, siis see oli sõlmitud kolmteist päeva peale seda, kui oli toimunud viimane Napoleoni võit Fridlandi juures. Tõsi, need kolmteist päeva peaaegu ei lastud lömastatud Preisimaad läbirääkimiste juurde, kuid neil oli asine ja mõjukas advokaat – Aleksander I. Aleksandri enese otsestes huvides oli see, et Preisimaad lõpuni ei hävitataks; Napoleoni otsestes huvides oli see, et teha Aleksandrile selles valdkonnas järeleandmisi, et teha temast endale uus liitlane ja Inglismaa vaenlane. Nüüd, 1918.a., oli aga kõik teisiti. 1)Võitja nõustus läbirääkimisi alustama vaid siis, kui võidetu pöördub tema poole relvarahu palvega vahetult. 2)See relvarahu oli siis kõrgeimaks hüveks, millise saavutamiseks oli võidetu valmis otsustavalt kõike tegema ja võitja teadis seda. 3)Relvarahu tingimused eraldasid Saksamaa riikide hulgast, kellel on mingigi võimaluste vari suure jõu ees oma huvide kaitsmiseks, kes või mida ka temaga ei tehtaks. 4)Tema vaenlased olid Saksamaa viivitamatu ja lõpliku lahtirelvastamise küsimuses üksmeelel; täpselt samamoodi otsustasid nad üksmeelselt, et Saksamaad läbirääkimiste juurde ei lubata ja et tulevase rahu tingimused dikteeritakse talle ette. 5)Samal ajal Saksamaal toimuv revolutsioon ei tekitanud võitjatesse usaldust, nõnda nagu Eberti, Seidmani, Ertsbergerit, Davidit ja teisi nad paigutasid „saksa šovinistide“ hulka, kes sõja ajal toetasid keiserlikku välispoliitikat tervikuna. Selline oli olukord, mil, lugematu rahvahulga, suurtükisaluudi ning kõikide kirikute kellade helistamisega võeti vastu 13. detsembril 1918.a. Pariisi saabuvat Ameerika Ühendriikide presidenti ja algasid kolme isiku nõupidamised, kelle kätesse läks sellel lühikesel, kuid väga olulisel perioodil võim suure osa maakera riikide saatus. Eelkõige nad pidid otsustama Saksamaa saatuse. Praegu huvitabki nende töölõigust meid just see. Aleksandrile oli Preisimaa vajalik, kui tulevane Napoleoni vastane tugi, kui poliitiline suurus. Lloyd-George“le ja Wilsonile oli Saksamaa vajalik kui majandusüksus, kuid mitte mingil juhul poliitilise väärtusega. Ka Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid ei soovinud et võidetud vaenlane asutaks uuesti maa- ja mereväe, iseseisva kaitsevõime, aktiivse diplomaatia. Selles nad olid Prantsusmaaga täiesti ühel meelel. Ühel märtsikuu õhtul Wilson ja Lloyd-George saavad teada, et marssal Foch esitas oma arvamuse sellest, et tulevikus peaks Saksamaa sõjaväge piiritlema 200 000 inimesega. Kakssada tuhat- nagu kakssada tuhat, mõlematel ei ole miskit selle vastu. Kuid möödus kaks päeva ja nad saavad teada, et Clemenceau pidas Fochi antud juhul liiga liberaalseks ja et ta soovib Saksamaa sõjaväge piirata sajale tuhandele inimesele. Wilson ja Lloyd-George on ka sellega nõus. Kui see ja ka kõik teised artiklid läbi läksid, mis seadsid Saksamaa alatiseks võitjate üksikasjaliku, aktiivse ja igapäevase kontrolli alla, kui oli tagatud Saksamaa täielik võimetus keeldudest mööda hiilimiseks – oli asi ants. Saksamaa. Saksamaa, kui aktiivne suurus, mitte ainult tänapäeval, kuid ka lähimas, ja võib olla ka kaugemas tulevikus, lakkas olemast. Märgime, et Napoleon jättis Tilsitis Preisimaale tema 9 miljoni elaniku kohta – 42 000 sõdurit; liitlased aga Versailles“ - piirasid Saksamaa armeed selle 57,5 kodaniku kohta vaid 100 000 –le. Veel kergemini läks Saksamaa täiesti lahtirelvastamine merel. Veel kergemalt – temalt kaubalaevastiku ära võtmine ja laevade ehitamise õiguse kitsendamine (kohustusega anda osa uusi äsja ehitatud laevu liitlastele). Veel kergemini – täielikult ja alaline kõikide piiride lahtirelvastamine ning Reinist Ida poole jääva viiekümne kilomeetri laiuse kaldariba demilitariseerimine ja nii mere-kui Reini, Elbe, Oderi, Visla jõe sadamate internatsionaliseerimine. Ja, samuti täiesti vaidlusteta, poole tunni jooksul, oli Saksamaa igaveseks (s.t. seni kuni eksisteerib Versailles“ rahuleping) jäetud ilma õigusest ajada oma tollipoliitikat: tema võitjad said igaveseks kõik enamsoodustatud poole õigused ja ilma vastastikulisuseta , s.t. säilitades õiguse, kui soovivad, Saksamaa kaubad tõrjuda oma turgudelt täiesti eemale. Lõpuks, lepingu 440 artikli hulka, selle toimetaja Andre Tardieu, Clemenceau ja tollase vabariigi presidendi Poincare“ tungiva käsu järgi, võttis sisse rea paragrahve, märkusi, lisasid ja väljajätte, millised olid meelega nõnda sõnastatud, et iga moment ja ilma mingi õigusliku mõtte pingutuseta võiks Prantsusmaa uuesti alustada Saksamaale sõjalist karistamist. Kui see kõik juhtus, Lloyd-George ja Wilson ei protesteerinud. Nad tõstsid häält vaid siis Clemenceau vastu, kui jutt hakkas käima territooriumi muudatustest, pleibitsiidist Sileesias jne.; nagu Saksamaa suveräniteedi hävitamine ei oleks hirmsam võidetud riigi jaoks, kui kõik miski muu! 7. mail 1919.a. Versailles“ i kutsutud saksa delegatsioonile anti üle lepingu tekst. Kui järgmisel päeval Saksamaa sai teada selle sisu, ei olnud kõigi klasside ja kõigi poliitiliste parteide tegelaste hulgas ahastusel ja rahulolematusel piire. Kuna stiihiline rõõm sõja lõppemise puhul oli peale novembri kuus sõlmitud relvarahu läbi elatud; nüüd ilmnes vaid meeleheide, vaid üks mõistmatus. Ma lugesin kaua kaasaegse Saksamaa ajalehtede artikleid ja märkasin üllatusega, et nad räägivad väga palju seitsmekümne tuhande ruutkilomeetri maa kaotusest (siis veel eri arvestatud mõningaid pleibitsiitidega kaotatud piirkondadest – Saksamaa kaotas üldiselt 74, 576 ruutkilomeetrit), umbes 5-6 miljoni kaasmaalase (tegelikult Saksamaa kaotas umbes 7,5 miljonit, ehk täpsemalt 7. 375. 560 inimest), räägiti kõigi kolooniate, kogu tuleviku kaotusest, mis seotud Bagdadi raudtee saksa rahade eest ehitamisega, milline läks samuti tervikuna ja mingi hüvituseta vastasele, ähvardavast ennekuulmatust kontributsioonist (siis veel see ei olnud täpselt kindlaks määratud), - kuid suhteliselt vähe kirjutati peamisest. Armee 100 000 inimest? Teistmoodi, kui 12.aastaks palgasõduriks, sõjaväkke võtmise õiguse kaotusest? Peastaabi omamise ja raske ning keskmise kaliibriga suurtükiväe pidamise õiguse kaotusest? Sõjaväe välismaal kasutamise õiguse kaotus (st. teisiti öeldes, kaotati õigus „väliskolooniatest isegi unistada“)? Kõik see on halb, kuid mida teha, ja ükskõik, antiimperialism kogu maailmas kasvab, teised (s.t. võitjad) peavad samuti asuma lahtirelvastumisele. Kohustus nüüdsest lasta oma turule võitjate kaupu, õiguseta samavõrd oma kaupu neile tarnida, kui nad seda ei soovi? Rahaasjade korraldamise õiguse piiramine, seni kuni kontributsioon ei ole ära makstud? Kõik see on ajutine. Nii lohutasid ennast need, kes täiesti lohutamatult nutsid taga kaotatud territooriume. Ja kõigi nende kurjade väljajättude „kui Saksamaa ei täida“ suhtes – esimesel momendil samuti, olles uimastatud langenud löögist, paljud ei mõelnudki ja kui juba kõlas optimistlik , selle järel kolm aastat lehvinud loosund: „Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid pidid Clemenceaule järgi andma paberil, kuid tegelikult nad ei lase Saksamaad lõplikult hukutada“. Vaid kolm voolu (sotsialistide keskel – sõltumatud sotsialistid ja kommunistid, aga kodanlike parteide hulgast n. n. Kontinental-Politiker, eesotsas George Berngardiga, „Vossische Zeitung“ peatoimetaja) Saksamaal ei lakanud olemast nende, anglo-saksoonia abi lootuse vastu. Kui 28. juunil 1919.a. juba manööverdama hakanud prantsuse vägede ähvardusel tuli, lõpuks, allkirjastada Versailles“ traktaat, saksa ajakirjandus kirendas eriti trafaretsetest lohutavatest telegrammidest sellest, et „Manchester Guardian“ sarjab Clemenceaud ja lubab inglaste abi lepingu realiseerimisel… Sõnaline uimasti vaigistas mõningal määral teravat valu, sest vahetu tunne rääkis toimuvatest matustest. „Das deutsche Volk steht an seinem Grabe“, ütles siis minister Seidman Rahvuskogus ja keegi ei vaielnud talle vastu. Kuid selle mõttega oli raske elada. Ja jälle ja jälle terendasid fantastilised lootused. Inglismaa ei ole samuti rahul, Inglismaa aitab… Kuid miks seda ei juhtunud? Miks see osutus valeks ja ainult ajalehtede lobaks, mis kirjutas „Manchester Guardian“? Miks ka Lloyd-George ja Wilson osutusid olevat krõlovi koka seisundis, kõigis prantslaste peatamise katsetes, kuigi nad kindlalt teadsid, et nende maade huvid on teatud määrale seotud Saksamaa majanduslikust taassünnist? Tükeldame selle küsimuse. Alguses anname endale ja lugejale sellise ülesande: kuidas võinuks Inglismaa ja Ameerika, olles prantslaste surve all, Saksamaad aidata? Siis on juba kerge vastata ka teisele küsimusele: miks Inglismaa, ega ka Ameerika ei ohverdanud midagi, mis oleks vaja, et lepitada alguses Clemenceau ja siis Millerand ((A. E“. Millerand- sotsialist, 1920.a. algul peaminister aga sügisest kuni 1924.a. Prantsusmaa president)), lõpuks ka Poincare“. Selles vaimses segaduses, millise suur sõda sünnitas, on märgatav kummaline nähtus: mitte ainult publitsistid, vaid ka vastutavad poliitikud, kõikjal ümberringi jätavad oma avaldustes ja väljaütlemistes tihti välja kõige tähtsamad lülid. Seda juhtus ka sõja ajal ja eriti Saksamaal. Näiteks, endine riigisekretär Zimmerman, nii ei suutnudki sõnul seletatuna vastata kibedale küsimusele, kui palju seda ka temale Rahvuskogu uurimiskomisjoni poolt ka ei esitatud: kuidas ta sai mõelda 1917.a., algatanud oma rumala kirjavahetuse Mehhikoga, et tal õnnestub kallutada Mehhiko, aga koos temaga Jaapan (sic!) ootamatult Ameerika Ühendriike ründama? Temale meeldis selline mõte, ja ta jagas neid oma mõtteid Mehhikoga (ühtaegu ka Wilsoniga, kellel ((muidugi mitte temal, vaid luurel)) õnnestus Zimmermani kirjavahetus oma käest läbi lasta, ja kes siis selle ajakirjanduse kaudu avalikustas, milline kallutas siis lõplikult, veel kõhkleva avaliku arvamuse osa, Saksamaaga peetavat sõda toetama). Täpselt sama moodi oli 1919, 1920, 1921.a. tahtmine uskuda, et Inglismaa ja Ameerika aitavad, aga kuidas nad saavad aidata, selle üle pead eriti ei vaevatud, või kiu mõeldi siis vastu tahtmist ning pealiskaudselt. Muide, on ka asja küsimuses ka tuum. Aidata, st. hoida tagasi Prantsusmaad, võinuks vaid jõumeetoditega, s.t., või sõjaga, või tugevalt toimivate repressaalidega, nii rahaliste, kui ka tollimeetmetega. Nii üks , kui teine ei olnud antud juhtumil võimalik. Ameerika, kui aktiivne faktor, astus kõrvale juba 1920.a., kui Senat loobus lõplikult Versailles“ rahulepingu ratifitseerimisest. Ja üldse, Ameerika Ühendriigid ei olnud Saksamaa majanduslikust päästmisest üldsegi niivõrd eluliselt ja teravalt huvitatud, et kavatseda mingeid karme või leebeid repressioone prantslaste vastu. Täpsemalt, Atlandi taguse vabariigi tööstusmagnaadid isegi tundsid teatud heameelt sellise ahastama paneva seisundi üle, millisesse Saksamaa oli sattunud. Tõsi, Ameerika rahanduslik (ega mitte tööstuslik) kapital otsis endale ruumi ja vägagi tahtis teenida Saksamaale antavalt „abilt“ – kuid, kapitalismi tegelike kõrguste tegelikkuses võttis Senati otsus lõpliku kohtuotsuse kuju – Euroopa asjadesse mittesekkumine sai loosungiks. Jäi järele Inglismaa. Vaieldamatult, Inglismaa oli sisuliselt huvitatud sellest, et Saksamaa muutuks võimalikult kiiresti endiseks ((ostujõuliseks)) inglise kaupade turuks ja lakkaks olemast, oma odavuselt ületamatu provenantsi ((päriolu)) tõttu (milline on tingitud üldisest rahalisest laostumisest ja ennekuulmatust margi ((endise kvaliteedi)) langusest, inglise turu uputaja, jättes seetõttu tööta paljud inglise vabrikud. Aga kuidas peatada, prantsuse poliitikaga järjekindlalt ja ettekavatsetult tingitud, margi langus? Sõdida Prantsusmaaga? Kurioosne, et mõned saksa ajalehed tulidki (1920.a., hiljem mitte) sellise mõttega lagedale. Ja sellest rääkisid täiskasvanud, tõsised inimesed, need-samad, kes samas (ja täiesti õiglaselt) väitsid, et inglise tööline enam sõdida üldse ei taha. Miks ta siis peaks prantslastega sõdida tahtma? Millise loosungiga teda kutsuda sellesse uude hirmsasse taplusse)? Sellega, et on tarvis Saksamaale, kellega ta võitles mitte ainult ellu jäämise nimel, vaid et mitte surra ((nälga)), tervelt neli aastat, järgi anda? Selliseid poliitilisi metamorfoose võinuks XVIII sajandi kestel ületada Peter III, ja sedagi tollasel Venemaal, ja ka tema maksis sellise teo eest trooni ning peaga, või segane Pavel I, keda tabas sama saatus kui ta isa, - ja soovitada sarnast poliitikat 1920. või 1921.a. Lloyd-Georgele oleks olnud, leebelt öeldes, naiivne. Kuid kui mitte sõda, siis mida veel? Mitte midagi. Kõik ülejäänud noodid, konverentsid, peaministrite kohtumised jne. – kõik see ei andnud midagi. Lastes Versailles“ Prantsusmaal Saksamaalt ära võtta sõjaline jõud ja igasugune enesekaitse võimalus, ega jätnud talle isegi selle jõu taasäratamise varjugi, jättes ta ilma isegi välistest suveräänse riigi faktilise väärikuse tagamise vahenditest, - Inglismaa pidi sellise välja kujunenud olukorraga arvestama. Seda ei juhtunud peale Vestfaali, ega ka peale Tilsiti rahu: peale Vestfaali, - mõne aasta pärast ka Habsburgide monarhia ja ka Saksamaa üksikud osad, nagu Preisimaa, olid juba bündnissfähig, „võimelised liitudeks“, juba mõjutasid euroopalikule tasakaalule; Tilsiti rahu sõlmimise hetkel oli Preisimaa Aleksandrile vajalik, hiljem Napoleonile, siis uuesti Aleksandrile. Peale Versailles“ rahu – osutus Saksamaa, kui sõjaline liitlane, mõtetuks, teda polnud kellelegi tarvis. Igaüks, kes kaitseb Saksamaad peale Versailles“ rahu, peab ka tulevikus mõistma, et ta on mõistetud arvestama ainult endaga, et kaitse alla võetud riik ei suuda enese aitamiseks isegi näppugi liigutada. Abest Germania! Ta on siis vajalik, kui temalt on vaja makse kätte saada; ta on kui võlgnik, kes on 138 miljardit kuldmarka võlgu; teda ei oleks, kui võetaks kokku jõud, milline oleks tarvilik kasvõi Versailles rahulepingu muutmiseks. Tähendab, arutades teoreetiliselt (selle fantastilise juhtumi praktilisest käsitlemisest kunagi teemat ei tehtud), võttes Saksamaa kaitseks ette sõja Prantsusmaaga, pidanuks Inglismaa panema püssi alla miljonilise armee, korraldama dessandi Saksamaa põhjarannikule, et sealt tule ja mõõgaga minna prantslaste vastu, kes (saksa kindrali Hreneri arvestuste kohaselt) 15. päeva pärast, peale kampaania algust, jõuavad Berliini. Saksamaa ei jõuaks samal ajal, mitte mingil juhul, isegi oma väge kokku võtta ega relvastada. Inglastel tuleks rannikult marssida sisemaale, milline on juba kõikjal prantslaste ja belglaste (kes on seotud Prantsusmaaga formaalse sõjalise liiduga) poolt täiesti hõivatud. Millega sarnane sõda ka ei lõppeks, Inglismaal oleksid suured kaotused. Selge, et Inglismaa ei ole sellise eesmärgi saavutamiseks keegi nii suurte ohverdamistega nõus, kuigi oleks olemas isegi täieliku lõpliku võidu lootus. Inglismaa ja Prantsusmaa vaheline sõda – täieliku absurdina on võimatu, seni kuni jutt käib vaid Saksamaa aitamisest. Nüüd asume teise hüpoteesi kallale, millest vähe räägitakse, kuid millisest paljud vihjavad parempoolses saksa ajakirjanduses: Saksamaa võitlus anastajate vastu. Saksamaal elab praegu, peale kõiki kaotusi, 57.550.400 inimest. Prantsusmaal ja Belgias on nüüd 41,5 miljonit pluss 7,5 = 49 miljonit inimest. Mõlemaid riike võib antud juhul ühena võtta, nõnda, et neid siduva kaitse- ja rünnakulepinguga, Belgia mobiliseerib Prantsusmaaga samal päeval ja annab oma väed prantsuse generalissimuse juhtimise alla. Kuid Prantsusmaal on praegu, peale selle, 41.650. 000 elaniku tema kolooniates (kes on nüüd samuti allutatud, enamuses, üleüldisele sõjaväeteenistuse kohustusele ja kes on ka sõjategevuses osalenud), aga Belgial – 15. 380.000 alamat kolooniates. See moodustab prantsuse-belgia vägedele 57.000.000 inimeselise lisareservuaari. Tähendab, Prantsusmaa kõrgem väejuhatus valdab 106. miljonilist inimreservuaari (arvestades kokku nii Prantsusmaa ja Belgia metropoli ning koloonia elanikud). Niisiis 106 miljoni prantsuse-belgia inimese on Saksamaal vastu seada 57,5 miljonit. Edasi. Sakslastel puudub arvestatav suurtükivägi, ja puudub vajalik relvade-moona varu, relvatehased, ega saa rahvaväge relvastada, puudub peastaap, ei ole piisavalt vajalikku väljaõpet saanud ohvitsere, puudub sõjaväe aeronautika ((lennuvägi)), nad on lihtsalt ülestõusnute olukorras, kes peavad sõdimist imiteerima, kuna Prantsusmaa aktiivse ja rutiinse luure-järelevalve, nii legaalse, kui salajase, kõik lepingu tingimuste järgi, tõttu ei õnnestu, mitte mingil juhul, õigeaegselt ette valmistuda ega relvastuda. Peale selle peavad sakslased õiglaselt arvestama veel üht, nende jaoks ebasoodsat faktorit: Poolat. Poola on kõige elulisemalt seotud Prantsusmaa tugevuse- ning Saksamaa nõrkuse – huviga. Ilma Prantsusmaata ei tuleks Poola isegi praegu Saksamaaga toime, olgugi et ta on täiesti relvastatud ja sakslased on peaaegu relvitud. Kuid Saksamaa katsele Versailles“ rahulepingust vabanemiseks, nõnda nagu selle riigimehed mitmeid kordi on väitnud, Poola rahulikult ei vaata. Nii või teisiti, ta osaleks sõjas. Poolas elab ligi - 32 miljonit kodanikku (mõnede andmete järgi 32.750.000), kehtib üleüldine sõjaväeteenistuse kohustus, on olemas suhteliselt suur sõjavägi, milline, igal juhul, tekitab Saksamaale otsustaval hetkel probleeme; rääkimata juba sellest, et poola koridor lõhestab konflikti esimesest minutist peale Ida-Preisimaa muust Saksamaast (aga seal on üle 2,5 miljoni elaniku). Sellised on ilmselt ebasoodsad võitluse tingimused, ja millisesse olukorda on Saksamaa pandud ja milliseid võib juba praegu arvestada. Muidugi, kõiki võimalikke kombinatsioone on võimatu ette arvata. Teoreetiliselt arutledes, Saksamaa päästaks vahest Prantsusmaal toimuv revolutsioon, kui see puhkeks prantslaste Saksamaale tungi ajal. Ja väga enesekindel oleks see, kes väidaks, et selline võimalus oleks absoluutselt, kõiki asjaolusid arvestades, välistatud. Saksamaale võivad samuti, teatud momendil, leiduda liitlased. Kuid, igal juhul, saksa avalikus arvamuses ringleb mõte väga suurest riskist, milline on seotud sõjaga Versailles“ rahulepingu ikkest vabanemise kavatsusega. Nii kodanlikes ajalehtedes (isegi väga sõjakates, parem äärmuslikes), aga ka sotsialistlikes ja ka kommunistide peamises partei häälekandjas „Die Rothe Fahne“, me ei kohta üleskutseid Saksamaa viivitamatust prantslaste vastasest sõjaretkest, enne kuni Prantsusmaa ei ole revolutsiooniks küps. Vastupidi, nii kommunistlik ja sotsialistlik ajakirjandus peab järjekindlat võitlust parempoolse ajakirjanduse ohtlike ässitustega, kuigi, kordame, ka parempoolne ajakirjandus ei kutsu otseselt uut sõda alustama. VIII. Põhijoon, võib öelda, et Versailles“ rahulepingu hing, peab olema iseloomustatud järgmiselt: ta on arvestatud sellele, et pikkadeks aastakümneteks siduda tihedalt võidetute ja võitjate elu, vaat, et pea iga kuu tuletades esimestele meelde nende vasalli seisust, tehes sellega võidetute asend moraalses ja materiaalses suhtes erakordselt raskeks. Midagi sellist ei olnud peale Vestfaali rahu, kuid miskit sarnast võis juba täheldada peale Tilsiti rahu, kui, nagu me juba ülalpool tähendasime, Napoleon ei oleks peaaegu kohe peale Tilsitit, Preisimaad kui üht oma reservi, vaatlema, keda võib jätta seniks rahule, kuni teda tarvis läheb. Nüüd, peale Versailles“ rahulepingut, see seotus, raudkuul ketiga sunnitöölise jala küljes, teostus kõige reaalsemal kujul. Nüüd, rebus sic stantibus, ei saa saabuda selline moment, milline oli, näiteks, peale Frankfurdi rahu 1871.a., mil kahe aasta pärast oli kontributsioon tasutud, Saksa väed lahkusid Prantsusmaalt ja Gambetta ((peaminister)) võis kutsuda rahva tööle ja kannatusele, et kauges tulevikus võtta möödapääsmatu revanš. „Pensons y toujours, nén parlons plus!“ – hõikas ta, pidades silmas kauget revanši. Nüüd saksa Gambetta, kui ta eksisteerinuks, ei saanuks sellist nõuannet anda. Ei, sakslane, alates president Ebertist ja kantsler Kunost ning lõpetades igasuguse nälgiva töörügajaga, kelle töötasu püüab kogu aeg sammu pidada kasvava Existenz-Minimum“iga, ei saa Versailles“ rahulepingut unustada, sest ta põrkub sellega kokku iga päev, sama moodi, kui arestant ei saa unustada seda, et ta istub vangis. Pidev, täiesti kõrvalise tahtele allutatuse, sõltuvuse tunne ei jäta maha, ega ole vaigistatud rahva hulgas, kes alles mõni aasta tagasi oli võimsuse tipus. Kui miski Saksamaad Versailles“ rahulepingust ei päästa, siis veel kuluda veel väga palju aga, võib-olla, kuni 1960.aastateni, mil saabub hetk, mil ta, sarnaselt 1873.a. Prantsusmaale võib, lõpuks, rääkimata enam Versailles tingimustest ja pühenduda täielikult oma siseasjadele, olemata kellestki häiritud ja sõltuv, vähemalt oma rahalistes arvestustes ja kombinatsioonides. Kuid tõeline, täielik suveräänsus ei naase „normaalsel“ teel, st. tuleb Versailles“ rahulepingu kehtima jäänud artiklite jõul, nõnda nagu rida artikleid (eelkõige – maa- ja mereväe pidamise õigus) on tähtajatu tähendusega. Need spetsiaalsed Versailles“ traktaadi omadused on seletatavad mõningate selle konkreetsete detailidega: 1)Purustused, millised on teostatud sõjategevusega Belgias, Põhja-Prantsusmaal, Serbias, Poolas, Tšernogoorias, on üpris suured, aga peale selle, on reparatsioonide summad arvutatud välja Antandi poolt erakordselt avaras ja lahkes mastaabis. Oma, peremehe käsi oli antud juhtumil mängus: Antant teadis ju, et igasugune summa, milline tingimuste põhjal välja Saksamaale 1. mail 1921.a. välja kuulutatakse peab Saksamaa poolt tingimata, ilma mingisuguste muudatusteta olema vastu võetud, kuna Saksamaa allkiri Versailles“ lepingu all puudutab tervikuna ka seda summat, mis toona ei olnud kokku võetud. Mõned Versailles“ rahulepingu kriitikud on arvutanud välja, et üldine summa (138 miljardit marka kullas) ületavad mitu korda tegelikke kahjusid; et, näiteks, sellest 138 miljardist peaks Prantsusmaa sama umbes 62 miljardit, kuna tema tegelikud väljaminekud võrduvad kõigest 18 miljardiga kuld markades jne. Juba see summa ise on sedavõrd kolossaalne, et garanteerib riigi finantsilise sõltuvuse mitmeteks aastateks. Kuid see ei ole veel kaugeltki kõik. 2)Traktaat on kirjutatud nõnda, et võitja-riikidest, kas kõigist üheskoos, või neist igast peamisest (Inglismaa ja Prantsusmaa) üksikult, sõltub tema äranägemisest teha tasumine rohkem või vähem raskeks, kusjuures kõikumiste amplituud on antud juhul erakordselt suur. Praegu näiteks kehtib Londoni 6.mai 1921.a. ultimaatum koos edasiste täiendustega; homme võib toimuda riikidevahelise uue kokkuleppe sõlmimine ja uue ultimaatumi Saksamaale esitamine. Hullem kõigist on järgmine iseärasus: Saksamaa, Londoni ultimaatumi järgi, kohustus igal aastal välja maksma umbes 3,5 miljardit marka kullas Antandile. Nii nagu tal tekib igaaastaselt isegi 3 miljardi, margane kullas, defitsiit riigi rahaliste vajaduste rahuldamiseks, st. et ei saa juttugi olla edaspidi ei ole võimalik nimetatud kontributsiooni ära asuda. Muidugi, Antant teab seda sama hästi kui Saksamaa, kui üldse igaüks, kes, võtnud pliiatsi ja paberi, istub viis minutit, et teha need mittekeerukate arvutused. Saksamaa, muidugi ka eelmisel aastal ei maksnud ära ja ka sellel aastal ei maksa nimetatud summat ära; temast pigistati välja viimase aruandeaasta jooksul vaid umbes 2,5 miljardit (2,280 miljonit kullas ja natuuras). Kuid Prantsusmaal, üldisel, Saksamaa suhtes leppimatul vaenulikul poliitika jätkamisel, on tähtis omada täielikku õigust iga 1,5-2 kuu järgi nõuda alguses võimatut summat, siis kompensatsiooni pikendamise eest. Siis kompensatsiooni eest garantiid. Aga siis, ei jõua veel ringigi vaadata, kui saabub juba järgmine tähtaeg: võib jälle nõuda uut sissemakset, uusi kompensatsioone, uusi garantiisid. Võib anda moratooriumi, kuid seada tingimused; pärast väita tingimuste rikkumistest ja nõuda lisagarantiisid, vähendada moratooriumi tähtaega, suurendada moratooriumi tähtaega. Ei jõua veel selgagi sirutada, kui on käes uuest kolmandast sissemaksust rääkimise aeg jne. jne. Hullem kõigest on Saksamaa jaoks see, et ta, nõustunud Londoni 1921.a.ultimaatumiga, võib nüüd kõik need pikendamised välja paluda Prantsusmaa halastusele lootes: võidetud riigil selleks õiguslikku baasi ei ole ja seda ta teab hästi. Edasi, maksed, milliseid Saksamaa peab teostama, ei ole mitte ainult kolossaalsed, vaid ka erakordselt tükeldatud ja tiitlite põhjal väga erisugused, mis samuti muudab ülimal määral tema olukorda. Vaat üks tavalistest, võib öelda, igakuistest näidetest. 1922.a.septembri esimestel päevadel, peale Saksamaa jaoks raskeid ja ohtlikke läbirääkimisi, peale Virti sunnitud nõusolekut kõige alandavamateks ja kahjulikemaiks „garantiideks“ jne., oli antud, lõpuks, rahaliste sissemaksete tasumise tähtaja pikendust kuni 1923.a. juunini. Kergendusohe kõlas saksa ajakirjanduses. Kuid ei jõudnud see ohke kaja kaduda, kui järsku ilmnes, et see ohe oli enneaegne: Belgia kuulutas, et tal on õigus nõuda viivitamatut 30 miljoni marga, kullas, tasumist, kuna need 30 miljonit ei olnud võetud edasilükatud makse summasse ja et ta, Belgia, võtab tarvitusele kõik meetmed, et saavutada selle tasumist. Seejuures, Saksamaal on seda (ja veel ootamatut üllatust) 30 miljonit kullas sama võimatu kui maksta 230 miljonit. Tähendab, jälle peab pugema, järgi andma, paluma, miskit valetama, miskit ära andma *) (*Selle etüüdi tekstis, mis oli avaldatud ajakirja „==0;K» 1922.a. detsembrinumbris, oli selles kohas kirjutatud:  Ja ärgu lugeja arvaku, et kuni veebruarini (isegi mitte kuni juunini) 1923.a. ei ole veel 3-4 sellist intsidenti . Ettekuulutus täitus täpselt.). Ja, Saksamaa ei suuda sellistes traktaadiga sätestatud tingimustes korralikult tasuda. Ta kaotas maad, mis andsid talle 80% rauamaaki, umbes 30% kivisütt – kusjuures ta peab lähimate aastate kestel tarnima võitjatele lähimatel aastatel oma alles jäänud kaevandustest umbes 24 miljonit tonni sütt aastas – ta kaotas kõik, mida valdasid selle kodanikud kogu maailmas väljaspool Saksamaad (vabrikud, tehased, maad, laevade ehituse dokid, lepingulised õigused, varanduslikud pretensioonid jne.); ta kaotas 20% parimat künnimaad oma territooriumist ja kõik kolooniad; 1922.a. ta pidi elanikkonna toitmiseks tellima välismaalt pooleteise miljardi kuldmarga eest vilja. Temalt on võetud igaveseks ära oma soovi järgi tollipoliitika ajamise õigus; tema sadamad ja peamised laevatatavad jõed on formaalselt muudetud internatsionaalseteks servituutideks; selle kaubalaevastik, selle dokid, tema parimad auruvintsid on antud vaenlasele; ta, peale kõiki makseid, peab veel oma arvelt pidada ülal suuri, nende maadel asuvaid okupatsiooni malevaid; tema elanikkond, kõrvaliste isikute arvates (nagu inglise arsti, professor Starling ), on nõnda hirmsalt ära kurnatud, et kulub mitu põlvkonda, kuni sakslased suudavad töötada sellise energiaga, nagu varem ja seda kõige parimates tingimustes, kui teised rahvused hakkavad kogu aeg Saksamaaga käituma, kui haige lapsega, kellele tahetakse tervist tagasi anda: as a sik child to be nursed back to health (ta ütles seda parlamendile tehtavas ettekandes). 15. detsembril 1922.a. Berliini ülikooli aktusesaalis toimus erakordselt mõjukas, milline tõmbas enesele kogu Euroopa tähelepanu, manifestatsioon: spetsiaalselt kokku kutsutud pidulikul Saksamaa arstide, kaasaegse saksa meditsiini helgemate peade, erakorralisel kongressil räägiti saksamaa elanikkonna olukorrast sanitaarsest ja hügieenilisest vaatepunktist vaadates. Meie ees on selle istungi täielik aruanne, mis trükiti ära „Klinische Wochenschrift“ 8. jaanuaril 1923.a. Kes seda aruannet tundma ei uurinud, see ei tunne Saksamaa olukorra tõelist traagikat. Toome siin ära vaid vähesed väljavõtted. Selgub, eelkõige, et peale kaheaastast aeglast, kuid vahetpidamatut elanike toitumise paranemist (1920-1921.a.), saabus 1922.a. jälle ilmne ja järsk halvenemine. Vilja, liha, rasvade, piima puudus. 1913.a. saksa piimatööstus andis 26 miljardit liitrit piima, 1920.a. – kõigest 10 miljardit liitrit, nüüd toodab see isegi vähem kui 1920.a. „Piim on enamikule elanikkonnast – kättesaamatu“ * )(*Klinische Wochenschr., 1922, Januar, 54 (Gisi ettekanne). Rasvad on veelgi kättesaamatud, kui piim. Kuidas on olukord kevadel (1923.a.), sellest ettekandja Gis „mõtleb õudusega“. Haigused ja suremus laste hulgas suureneb iga kuu; 1921.a. oli linnades keskmiselt 14,7% rahhiiti põdevat last, aga 1922.a. juba 25,36%. Tüüfus ja teised näljast tingitud haigused on laialt levinud, nagu ka sõja ja blokaadi aastatel. Isegi hästi tasustatavate tööliste klassi kategooriate töötasudest ei piisa piisavaks toitumiseks (rääkimata rõivastusest).Teenistujate, ametnike ja nn. keskklassi puhul on olukord veelgi halvem, kui tööliste puhul. Näiteks on meeleheitlikus olukorras arstid, samuti suur enamus üliõpilastest. Juttu ei saa olla, üliõpilase puhul, uue õpiku ostmiseks. Nad teenivad kõige raskema tööga, et saada elatist. „Suurele elanike osale lisandub peale nälja veel riiete puudusele ja võimatusele puhtust pidada, veel külm“, - sest ei ole kütet. Igasugused varjupaigad, haiglad on „pankroti äärel“. „Kas saksa rahvas on haige?“, küsib arstide nõukogu esimees Dinne ja vastab: ja, haige ja teisiti ei saagi olla, nõnda nagu rahvalt on võetud kõik, mis annab organismile vastupanujõu. Korteriküsimus seisab nõnda, et enamusel ei ole valgust ((elektrit)), ega õhku, ega korralikult elada. Dinne väidab samuti, et kordub blokaadi aegne häda, kuid selle vahega, et siis toitis vaimu „uhke lootus“ võidule, aga nüüd ei ole hädast vabanemiseks mingit lootust. Aga tulevik paistab isegi hullem kui blokaadi ajal (und dass alles soll und wird sich wiederholen, in verstärktem Masse wiederholer.- Rõhutatud sõnad on ka allikas rõhutatud). Doktor Dinne kordab tungivalt, et olukord on – tappev, ja muutub veelgi hullemaks: es kommen schlechtere, schwerere Zeiten. Need sõnad on samuti rõhutatud autori poolt. Ta ei näe siin ei väljapääsu ega lohutust**)(**L.c., 56: Glauben sie nich, dass ich dieses Krankheitsbild in gar zu dunklen Farben male. Die Wahrheit über Deutschland ist ernst, bitter ernst. „Sest, tõesti“, - lõpetab oma kõne Dinne: - „raske on endale ette kujutada, et meilt, Saksamaalt, mis on ahistatud, kokku surutud, ilma jäetud oma territooriumi olulistest tulu andvatest osadest, nõutakse üha uusi ja uusi igasuguste koormiste väljaandmist. Me nälgime – ja peame andma ära kariloomi, me külmetame – ja peame igal aastal võõramaalastele andma ära puid ja sütt. Me oleme puuduses ja piirame oma vajadusi äärmuseni – aga suur hulk võõrvägesid okupeerivad meie kõige väärtuslikumaid piirkondi ja elavad sellist hõlpelu, et ei saa enesele miskit nõnda väljakutsuvat ja ärritavat ette kujutadagi.*)(*L. c. 57.) Kolmas ettekandja, professor Krautvig, peatus spetsiaalselt kolossaalsel laste suremusel ja suurele osale täielikul võimetuse kasvatada üles terve laps. „Traagiline on praegusel ajal sündida sakslase lapsena; see tähendab sündida näljases keskkonnas ning raskeks eluks“, - ütles äsja Saksamaal reisinud „Daily News“ väljaandja ja toimetaja – Gardiner. Professor Krautvig toetab tervikuna ja kinnitab seda vormelit. „Rahvas, kes nälgib, ei saa töötada“, -räägib ta ettekande lõpus. Vaimu langemine, meeleheide, hirm ähvardava tuleviku ees, vaat, milline on rahandusminister Erich Kohi sõnade järgi – kogu saksa rahva meeleolu 1922.a. oktoobris.**)(**Vt. „Berl. Tag.“ 26 okt. 1922: „Mutlosigkeit, Ratlosigkeit, Entmutigung ja Verzweiflung… Das ganze Volk zittert vor der trostlosen Unsicherheit seiner Zukunft“. Sellistes tingimustes vaid väikekodanlik kergemeelsus, vaid turisti muretus, vaid ülalt alla vaatajad, vaid nooblite restoranide prisked külastajad võivad tulla sellisele optimistlikule järeldusele, et „Saksamaal läheb elu normaalselt“, „Berliinis on kõik normaalne“, „elada on suurepärane jne. jne. Poolas elati enne jaotamist (ja ka jaotamise ajal) samuti mõningate poolt täiesti  normaalselt ja isegi (kellelgi) isegi lõbusalt: vaevalt et vürst Radzivill (nn.  pane kohanku ((?)) (( ?0=5 :>E0=:C»)) või Schensnõi Pototski kahtlustasid, et nad elavad Poolale hirmsal ajal. Tiisikuse ((tuberkuloos)) ajal on isegi vahetult enne surma kõik normaalne ja täheldatakse isegi jume paranemist. Vaid kergemeelsed fantaseerijad võivad sonida näivast abist ja Saksamaa varstisest ülemvõimust üleolekust. Kirjutades need read, tõin need kurvad read mitte selleks, et ma olen veendunud et Saksamaa suhtes ei ole hädavajalik 5G8 >A?>;8B>9 saatus või mingit teist vormi exitus letalis. Ma tahan vaid öelda, et asi on Saksamaal äärmiselt tõsine ja kõik asjatundmatud väited sellest, et  see juba oli, ja et sakslased on tööd armastav- ja võimekas rahvas, ning seetõttu saab kõik ise korda jne. – peab olema tagasi lükatud. Karfageniga – see juhtus, Poolaga samuti, kuid seda ei ole Saksamaaga veel juhtunud. Võib olla Saksamaa, kui iseseisev riik, ei hukku – vaat, ainus optimistlik vormel, millist praegu veel loogikaga lahendatakse. Kuid selles kindlust ei saa olla. Enne sõda anti ühe dollari eest neli marka ja 20 penni. Sõda, lüüasaamine, Versailles“ rahu, sisevapustused – kõik need viisid selleni, et 1. jaanuarist 1921.a. anti ühe dollari eest 72 marka. Täpselt aasta pärast, 1 jaanuaril 1922.a. anti dollari eest 186 marka. 1 augustil 1922.a. anti dollari eest 1.298 marka, 4. septembril 1. 458 marka, 23. oktoobril 1922.a. – 4.420 (neli tuhat nelisada kakskümmend marka). Novembris 1922.a. sai ühe dollari eest juba 8 tuhat marka. Peale Ruhri okupeerimist antakse juba ühe dollari eest kuni 40. 000 marka. Ja langemine – kord peatudes, kord kiirenedes – jätkub. Ma kasutan siin ametlikke arve, Berliini börsi optimistliku arvestuse kohaseid, kuid reaalsel börsil, „mustal“, on marga väärtus kogu aeg olnud veelgi madalam… Välismaa vaatlejad teatavad imestusega (vt. „Temps“ , 31, aout, 1922), et augustis 1922.a. terves reas Berliini ja Leipzigi kaubandusasutustes ja mujal võetakse kaupade eest tasumisel müüjate poolt vastu kas dollareid või siis franke, aga marku võtma sundida oli peaaegu võimatu. Nad räägivad samuti, et Berliini restoranide kelnerid pidevalt hangivad teateid telefoni teel, iga tund, börsilt ja märgivad siis toitude juurde uued hinnad (kuid miks siis prantslased imestavad nende Saksamaa ohtliku finantstõve tunnusmärkide üle). Kui lugeja jääb järele mõtlema ülalpool toodud numbrite üle, kui ta hindab seda fakti, et mark jaanuaris 1922.a. oli hulga lähemal oma ennesõjaaegsele, normaalsele, väärtusele, kui margale sama 1922.a. septembris, aga mark 1922.a. oktoobris asus kolm korda hullemas seisus kui septembris, aga novembris kaks korda viletsam kui oktoobris - siis sellest võib iseenesest teha järelduse, et 1922.a. suvel juhtus Saksamaa majandusele midagi veelgi hullemat, kui kõik sündmused alates 1914.a. suvest kuni 1. jaanuarini 1922.a. kokku. Mis siis „juhtus?“ Ei midagi uut: kuid maailma börs tuli, peale Poincare jõupingutuste tõttu katkenud Londoni augustikonverentsi, veendumusele, et Saksamaad aetakse teadlikult riikliku pankrotini ja tema majandusliku iseseisvuse täieliku hävitamiseni; et seda soovib Prantsusmaa ja sellele ei saa praegu tegelikult keegi takistada (alates Inglismaast); et Bonar-Lou kabinet on häälestatud Saksamaa suhtes vaenulikumalt, kui Lloyd-George ja et prantsuse valitsus tunneb nüüd ennast veelgi seotumana, kui Lloyd-George ajal; et seepärast on võimalik ettenähtavas tulevikus täielik formaalne marga väärtuse langus ja uute Saksamaa peremeeste poolt uute rahamärkide väljaandmine. Ja see järkjärgult küpsev ja äkki ilmunud börsi kartus osutus saksamaa valuutale sõjast, lüüasaamisest, kõigist kaotustest ja vapustustest, mis elatud üle 1914-1922.a., hukatuslikumaks. Kas börsil on oma kartustes õigus või ei ole, me praegu ei tea. Me näeme vaid, et ta vaatab väga tõsiselt sellele olukorrale, millises osutus olevat saksa vabariik ja sellest lähimal ajal väljapääsu ei näe. Ruhri hõivamine halvendab kolossaalselt tema olukorda. Lootused passiivsele vastupanule ei õigustanud end. Lootust üldisele ülestõusule, otsustades üldiste avalduste põhjal, ei ole; Inglismaa aktiivsest sekkumisest antud juhtumil samuti ei räägita. Võib-olla kunagi väljapääs leitakse, võib-olla ta osutub täiesti ootamatuks, kordan, et siin meie analüüs peatub. Tulevik on meie eest varjatud, teda võib kujutada endale ette sellisena, mitte teistsugusena, võib seda soovida, karta, igatseda, unistada sellest või sellega hirmutada, meile on antud vaid üks, kõige peamine: me ei tea teda ette. IX. Me rääkisime senini Versailles“ rahulepingust ja nägime, et see aheldas Saksamaad võrreldamatult enam, kui seda sai teha temaga Vestfaali rahu või Preisimaaga Tilsiti rahu. Me nägime, et ta jättis seejuures faktiliselt Saksamaa suveräänsusest kõige olulisemas, enesekaitse küsimustes, ilma ja piiras ta õigusi oluliselt paljus muus. Me märkisime samuti, et seni kuni Versailles“ rahuleping ei ole hävitatud või radikaalselt muudetud, Saksamaa ei saa oma elu omaette elada, sest on vägivaldselt seotud võitjate eluga pikkadeks aastakümneteks ja ühendatud vastuvaidlematu allumisega nende tahtele. Nüüd jääb meil vaid meenutada peamisi jooni, millised eristavad välist olukorda peale Versaille-, peale Vestfaali- ja peale Tilsiti –rahu. Me hakkame, nagu ka eelnevas käsitluses, asuma eranditult Saksamaa vaatepunktis ja see võrdlus viib meid veelgi vähem optimistlikele järeldustele. Vestfaali lepingud, nagu osnabrjuki, aga ka münsteri, peale kõike muud, ei jätnud viieteistkümneks aastaks välisvaenlaste kätte Saksamaa kõige rikkamaid maid, nagu seda tehti Versailles rahuga. Tilsiti traktaati ei saa selles suhtes Versailles“ rahulepinguga üldsegi võrrelda, sest see puudutas vaid Preisimaad, mitte kogu Saksamaad. Teised saksa maad, enamjaolt, juba enne 1806.- 7. aasta sõda asusid Napoleoni suhtes liidulistes või vasalli suhetes ja Tilsiti rahust miskit ei kaotanud, mõned isegi said mingit kasu. Versailles“ traktaat, peale kõigi lõplikult kaotatud maade, andis viieteistkümneks aastaks võitjale pandiks ühe kõige võimsama tööstusega ja arenenuma kaubandusega Saksamaa osa – kogu Reini äärse riba, milline tagab Prantsusmaale võimaluse kogu lepingu, selle kõikides detailides, täitmise tagamiseks, pikendada oma viibimist Reinil kindlaks määramata ajaks. 1922.a. juunis Poincare, võtnud vastu sõja ohvrite aitamise ühingu saadikuid, pidas sel puhul pika kõne, milles väitis, et ta ei loe õiglaseks Leipzigi kohtu otsuseid, mis tehti endise saksa armee liikmete suhtes, keda süüdistati sõjaaegsetes metsikustes. Et ta kavatseb need isikud anda prantsuse kohtu alla, mis hakkab mõistma nende üle kohut nende seljataga, per contumaciam; et seejärel ta, Poincare“, nõuab Saksamaalt süüaluste väljaandmist, et viia täide nendele mõistetud kohtuotsus ja et Reini vasaku kalda viieteist aastast okupatsiooni hakatakse arvestama vaid sellest momendist, mil süüdimõistetud Prantsusmaale välja antakse. Vaat näide sellest, millistele asjadele Saksamaa võib põrkuda oma Reini äärsete valduste tagasisaamise teel. Peale Tilsiti rahu Napoleon, nagu juba ülalpool öeldud, nõudis Preisimaalt 112.000.000 frangise summa. Preisimaa aastatulu viimasel, enne sõda , aruandeaastal oli võrdne, arvestades frankidesse, 101,5 milj franki. Tähendab, ta nõudis võidetult riigilt kontributsiooniks ühe aasta riigieelarve suuruse summa. Sellist mastaabi kasutades pidanuksid liitlased Versailles 1919.a. nõudma mitte 138 miljardit kullas, vaid 3,5-4 miljardit marka. Napoleon samuti viivitas Preisimaalt evakueerumisega, kuid kogu ta valitsemise aeg oli pidev sõdimine, ta väed seisid nii kodus kui vastaste juures paigal aastaid ja sellises Euroopa olukorras, nii nagu juba sai märgitud, oligi Preisimaa peamine lootus neist lahtisaamiseks (mis nõnda hiilgavalt teostuski). Nüüd aga, Reini äärse Saksamaa okupatsioon võtab vähehaaval täieliku annekteerimise ettevalmistamise iseloomu ja Versailles“ rahuleping mängib see juures vajaliku diplomaatilise olukorra loomise vahendi rolli. Peale Vestfaali rahu oli saksa tulevik Idas. Ida, Poola jagamine, tegi Preisimaast suurriigi ja andis järgmisel sajandil sellele ümber kogu Saksamaa liitmise võimaluse. Peale Tilsitit – Saksamaa tulevik- alguses poliitiline, aga seejärel majanduslik – oli ikka Idas. Alguses – õigustades Venemaa lootusi – 1813.a. vabanemine, pärast – Listi poolt ette ennustatud suund Türgile, Väike-Aasiasse, perspektiiviga Mesopotaamiasse, Pärsiase, laiendades Venemaaga kaubandussuhteid. Peale Versailles“ - Ida oli Saksamaale kättesaamatu, oli Drezdenist pooletunnise tee kaugusel, kus asub nüüd tema Idapiir ja mis on Berliinist kahe poole tunnise rongisõidu kaugusel. Venemaa, milline oli Saksamaa majanduselule, hulga rohkem kui kõik kolooniad, nii vajalik, on lõigatud ära Läti, Leedu, Eesti, Poola ja võõra ja vaenuliku Balti merega, nagu on nüüd kõik mered Saksamaale, kes on jäetud ilma sõja- ja kaubalaevastikust. "@57C15F ((? Sarnast nime kannab üks Kurilli saarestiku saar, millel on ka Jaapanlaste pandud nimi, siin miski muu.)) on endiselt inglaste kätes ja Balti meri muutus Inglastele sama avatuks, milline ta juba ammusest ajast olnud ei ole. Türgi on lõigatud ära Taehhoslovakkia, Jugoslaavia ja väinadega, millised on inglaste käes. Ja ka Türgi ise on kahandatud tagasihoidlikesse mõõtudesse ja tema parimad osad  Süüria on Prantslaste käes, Palestiina, 0>@40=L5, Mesopotaamia, Araabia on inglaste käes. Mustafa-Kemal paša 1922.a. sügisesed võidud Väike-Aasias, luues inglastele suure ohu, on Prantslastele soodsad ja Venemaale veelgi soodsamad, - kuid Saksamaale, selle praeguses olukorras, võivad kaugeltki mitte korraga, osutuda kasulikuks, igal juhul mitte varem, kui 0=3>@A:85 väed hõivaksid Mesopotaamia  kui see kunagi peaks aset leidma. Sellisel viisil, isegi sakslaste kaastunne türgi võitudele on mürgitatud arusaamisega, mis väljendatud ajakirja  Die Woche , 27. septembri 1922.a. numbri juhtartiklis:  Die türkische Sache ist die französische Sache“. Peale seda, valuuta kaos kogu Aasia Idas, praegused idariigid, millised elasid üle rea suuri muutusi – kõik see tõotas vähe vahetuid Saksamaa tulusid, isegi kui ta oma kaupadega sinna saaks. Ja ikkagi tulevane kaubandus Venemaa ja Idaga on üheks suurest ja tõsisest Saksamaa lootuseks. See-eest on Saksamaa Idas poliitiliselt nõrk, lõhestatud ja tükeldatud. Iseseisva Poola taassünd esimese jagamise piires võttis Preisimaalt ära 50. 423 ruutkilomeetrise piirkonna koos 4,4 miljoni elanikuga ja kolossaalsete kivisöelademetega ja arenenud tööstuspiirkonnaga (Ülem-Sileesia), peaaegu, et parima, mis Saksamaal Põhja ja keskosas oli, haritavate maadega. Poola lõhestas Saksamaa Idas nõnda, et puht saksa piirkond – Ida-Preisimaa – muutus millekski meretaguse koloonia sarnaseks. Selline on olukord lähimas Idas. Kauge Ida, asiaatlik, on suletud, seni kuni Saksamaal ei ole suurt, või keskmist kaubalaevastikku ja odava kaubaveo võimalust. Üldisest poliitilist konjunktuurist, mis on loodud Versailles“ rahuga, ma juba rääkisin. Fataalne tulemus, kindel ring, võib nõnda formuleerida: Saksamaa, seni kui ta täidab Versailles“ rahulepingu sõjalisi artikleid, on sõna quantite“négligeable täielikus ja täpses mõttes, objekt, ega mitte rahvusvahelise poliitika subjekt. Aga, et lakata neid artikleid täimast, peab ta astuma sõtta Prantsusmaa, Belgia ja Poolaga ja alustama seda ettevalmistamatult, seepärast, et temal seda ette valmistada ei lasta. Inglismaa puhtalt diplomaatilisele abile käesoleval ajal loota ei saa, nõnda nagu Prantsusmaa ei taha sellest miskit teada, aga inglaste aktiivsele abile, et ta astuks spetsiaalselt Saksamaa kaitseks otsustavalt Prantsusmaa vastu, ei tasu ammugi loota. Lloyd-George kabineti langemine 20 oktoobril 1922.a. ja et uues valitsuses on ilmne saksakartlik lord Derby, Clemenceau, Fosi ja Poincare“ isiklik sõber- muudab Saksamaa olukorra veelgi hullemaks, veelgi kaitsetumaks. Mitte asjata ei tervitanud Prantsusmaa šovinistlikud ajalehed Lloyd-George lahkumist sellise ülekeeva vaimustusega. Kui Prantsusmaa oleks käinud Napoleoni jälgedes ja ka tegelikult oleks otsustanud süstemaatiliselt saavutada Euroopa mandril hegemoonia, siis muidugi, Saksamaa oleks sellest vaid võitnud, kuna selline prantsuse imperialistlikult meelestatud ringkondade tendents oleks kohemaid kutsunud areenile Inglased ning taassünnitanud, mõningate erinevustega, 1813.a. olukorra. Võitluse tulemus oleks olnud etteotsustatud ja Versailles“ rahuleping oleks lakanud kehtimast. Ka sellele praegu loodetakse Saksamaal ja vahel ka kirjutatakse. Kuid siin meil on tegemist hüpoteesiga, milline puudutab tumedat tulevikku, täpselt samuti, nagu me rääkisime revolutsiooni puhkemisest Prantsusmaal eneses. Loogiliselt kolmandat hüpoteesi me praegu ei saa välja mõelda. Kas Inglismaa sõda Prantsusmaa vastu (mis tingitud Prantsusmaa poolsest hegemoonia taotlusest), või siis revolutsioon Prantsusmaal, mis loob raskused üles tõusnud Saksamaaga ja temale antud juhul tekkida võivate loomulike liitlaste vastu võitlemiseks. Miskit kolmandat, kordan, loogiliselt välja mõtelda ei saa, kui me räägime Versailles“ rahulepingu vägivaldsest hävitamisest. Kui siis Versailles“ rahulepingul on mõistetud jõusse jääda, siis, samuti loogiliselt arutledes, aasta või kahe, või ka kolme pärast kaovad Saksamaa viimased poliitilise iseseisvuse jäljed. Kas see tehakse siis AB8==5A>2A:>3> prantsuse-saksa  liidu või kuidagi teisiti  on asja sisulisest küljest võttes teisejärguline. Sellise valuuta puhul, milline on praegu Saksamaal, ei toimu mingeid kapitalide korjumisi, ega teki kindlustunnet homses päevas ega saa teha kaugele ulatuvaid kaubanduslikke arvestusi. Ei saa samuti olla kindlust, et aasta või kahe pärast Saksamaa peamised Rikkused ja kogu ta tööstus ei lähe üle välismaalaste kätte ja et ta enda kapitalid ei lähe veelgi kiiremini välismaale, mida nad senini on teinud. Aga valuuta olukord, nagu on juba märgitud, on otsese järjekindla Prantsusmaa teadliku poliitika tagajärg. Kas rahandusmeeste, nagu Stinnes, arvestus on õige, kes kaldub täielikult tunnistama vasalliteeti, saksa söe „ühinemist“ prantsuse rauamaagiga, Saksamaa, otsese või kaudse, Prantsusmaa mõjusfääri võtmisele, kas nende arvestus on õige, et täielik, Saksamaa vabatahtliku nõusolekuga kiirendatud majanduslik ja poliitiline allaandmine kohe marki tõstab, et olukord muudetakse püsivaks rahanduslikus mõttes, me samuti ei tea. Kuna enesearmastuslik unistuste iseloom veel ei tee neid kuigivõrd reaalsemaks igasugustest omakasupüüdmatutest ja suuremeelsetest fantaasiatest. Hugo Stinnesil õnnestus paljugi. Tal õnnestus, nagu temast lauldakse praegustes saksa „tšastuškades“((tšastuška -uuem vene rahvalaul)) ühendada oma kätes „kõik“, toorainest kuni ajalehtedeni: „Kräftgen Beutels, kräftgen Sinnes, - Koaliert Herr Hugo Stinnes – von dem Rohstoff bis zur Zeitung – Alles unter seiner Leitung!“ Kuid välispoliitika valdkonnas tema „rahakoti“ ja „mõistuse“ jõudu tihti ei jätku. Hugo Stinnesil tuli selles valdkonnas juba omal sajandil paljust unistada ja paljus pettuda. 1914.a. ta unistas Brie ja Longvi vallutamisest ja Prantsusmaa vasalliteedist nii majanduslikust kui poliitilisest küljest, võiduka Saksamaa ees. Tugev mark või tugev frank, prantsuse maagi ühendamine saksa söega, aga kui nii välja ei tule, siis võib ka vastupidi. Saksa söe ühendamine prantsuse rauamaagiga – vaat selle jäik idee, mitte eriti sügav, kuid see-eest täiesti selge psühholoogia, kõik mu sellise psühholoogiaga isikutele on detailid, mis kuuluvad kõige radikaalsemale ümberpaigutusele ja muutmisele. Kuid ka siin me peatume tulevikku varjava eesriide ees, vaid tema üksi näitab, kelle ettepanekuid, millal ja kuidas teostatakse. 11. jaanuaril 1923.a. algas Ruhri hõivamine Prantsusmaa vägede poolt. See fataalne sündmus avab uue peatüki Saksamaa ajaloos. See ei ole jõudnud avalduda kõigis oma tagajärgedes. Saksamaal kardetakse vaid üht: kui prantslased Ruhri ka puhastavad, siis enne nad tagavad endale ühel või teisel määral kontrolli saksa rahade üle, s.t. hukutades veelgi Saksamaa suveräänsust. Lõpetades meie ülevaadet, me saame lühidalt välja öelda põhilise mõtte, milline iseenesest pidevalt tuli selle käesoleva ja möödunu võrdlemise ajal. Kolmest katastroofist, millised on Saksamaa poolt üle elatud kogu selle ajaloo jooksul, oli Versailles“ rahuleping kõige sügavam ja pimedam. Ajalooline olukord, millises Versailles rahulepingut teostatakse, on Saksamaale raskem ja lootusetum, kui peale Vestfaali ja Tilsiti rahu eksisteerinud ajalooline olukord. Kui Versailles“ rahu peaks kaua kehtima, siis Saksamaa, kui iseseisev suurriik, lõpetab oma olemasolu. Saksa rahvas füüsiliselt ei hukku, sellise ande ja kult15678qrÕÖų ² ä ģ  4 ” Ŗ ¬ Ś Ü Ž    4 6 02@DJLZ½­®üųōéįÖĪéüĆø“°¬° °™°™•™Ž‡•Ž°ƒų{“{“{“p“{“l“h€>™hüRh  rCJ(aJ(h6HłhüRhf h6hžh6hž h6hžhŒ-Åh6hž hŒ-ÅhŒ-Åh6hžhŒ-Å5CJaJh[5hŒ-Åh  rh®|h  rCJaJh®|h®|CJaJhńCJaJh§ ³h§ ³CJaJh§ ³CJ(aJ(h®|h®|CJ(aJ(hńhBfŚh®|*678qrs|}“”•Ü Ž     468:JLNZ\żżżżżšżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżż „Ä„Ä^„Ä`„Ägdń6^j^žž\®.rÖ*!Ę#½$+/Ń/«8";“=ü=B$EF7H8H9HBHCHDHjKtM5NĘOæWżżżżżżżżżżżżżżżōļļļļļļļļļļļgdĪo!„Ä`„ÄgdHB?®3”•„¾ąįī-25NtÜŻń78£-./µ¶|qrx—+ŻÕÖךńz )!*!½!Å#Ę#|$…$ˆ$¼$½$7&?&E&ą&)Å+=,üųńųüķéķéųåųķįéŚéÖŅÖŅÖüÖĪŹĪŹÖŹĘŹĀ¾ŗ¾Ę³ĘƾƫƧ姣§£Ÿ£Ÿ›—“h$hn4™h|Sžh:(nhųt;h­Åh€ļhå ~ hGphGph  rh@z2hƒZIhGph_håRhüRh‰U htC¢htC¢hyVėhĀ}htC¢hń h©aMh©aMh©aMh€>™8=,*/+/v/Š/Ń/Ņ/‹2Ŗ4µ4S57Ŗ8«8¶:!;";ļ;n=t=’=“=ż=ū@BB…C•C¢C·CÅCeEŠEUF€FFG6H7HH‹H’HļJiKjK N4N5NĘORRŠOŠPŠh‹i‹j‹+,­¼^‘_‘l‘m‘’‚’ ““d•e•“•ś•ū•Č—Ž—ß—üųōųšųģšģčųčäąčäąäąÜšÜąÜŲÜŲŌŠĢČĢČĢĮČŲČ½Č½¹µ±½±­©±©š„”„”©”– h^h^h^h˜gZh!c°hŌ Ŗh(d‡hŠ5ĒhFh\“h" h¼d¶h¼d¶h¼d¶h„­hahE&ŽhéBhtB¬h¬4hÄh½YÖhå•ho h!dČhÄ ŖhÕRü;`‘a‘b‘k‘l‘‚’“ū•©—h^”ļ„«(°&±ģŗŌ»¼`¼@ƱɟĖCĢhĪ$Õ&Õ(Õ*Õ8Õżżżżżżżżżżżżżżżżōōōōōōōōōōōō„Ä`„Ägdū3>ߗ‘™ š!š-œghAž–ŸœŸ ]”^”‰¢H¤h¤õ¤,„r„v„Q¦Z¦{¦|¦ß¦ą¦÷¦ų¦§§§§§§ŖŖŖAŖBŖ~««Ó«ģ®'°(°)°B°C°&±õ²|“Ē·ē¹ō¹ū¹’¹üųōųšģščäčąšąÜŲÜŌŠŲŠäŠĢŠģŠÅŠÅŠÅŠĮ½ä½¹ō¹µ¹±­¹­„ ­œ˜”ŒŒhū3>h]ĮhĆihŃ9fhę s h_i6h_ih_i6h_ihŗ øh¬4hµ6æhō.hĪ{@ hn¹hn¹heo®hn¹h?h']Phą5Xhķ*\ho hņ`hŠ5ĒhaŅhŖ}jhŒ1h^7’¹ŗėŗģŗ(¼_¼`¼ļ¼š¼9¾Į?Ć@ĆwĆįĆāĆ9ÅæĒ×ĒąĒļĒČ)ČKČ_ČßÉąÉVŹ‰Ź“ŹžĖŸĖĶ:ĶIĶgĪhĪ0ŠNÓRÓrÓvÓ"Õ$Õ'֚כ×1Ų6ŲTŲ‹ŲŒŲ—Ų˜ŲīŚWÜvÜüųōųšųšéšåįšŻŁÕŁŃĶŃĶŃĶÕĶÕŻÕÉÕÉÕÉÅÉĮÉĮ½¹±¬¹Į¹Ø”؝؝–¹’ŽhO€h’i' hˆhˆhˆ hóg%hóg%hóg% hP:6hP:hP:6hP:hq™haV+ho h 4~h šhS\Ihā~šhIahĻ4QhRNyhM; htYęhtYęhtYęhę shū3>h]Į88Õ:՘Ų©āPčuóÄ’ŪØ W į × <=>?@IJÅ[ ¹-[3\4]4^4ööööńńģģćććģģģģģģģģģģģģģģģ„Ä`„Ägdtogd-xŠgdć,ē„Ä`„Ägdū3>vÜ ŻŻŻŻÕŻß<ßMßņß?įØā©ā²ā'ć–ć)äZä[äsäƒäÕä/å7å•åšåĄåēOčPčkčlčHéė¬īŗīš7šCšDš”š—ń˜ńÆņtóuóNõXö€ö³÷Īł¬śĶśüųüųüųōģōčäąäÜŲŌŠŌŠĢŠČÄČÄČÄĄäĄ¹Ąµ±­©„©„©”„™Ą™•‘•‰…h•P`hž1ghś5ūh]@ŽhpÅhśvĻhx=²hÄ##hB$hO€hŖ}jh’-rhcā hć,ēhć,ēhć,ēhŽe h±Ąhm.Jh®xYhžk"hšĒh& ēhˆh©KĪhK2hmvhmv6hmvh€Sth’i'4ĶśHūMūZūtūŸū°ū±ūOż”ž¢žs’Ć’Ä’Å’õüŗzœŚŪ K R Ū § Ø W / ’ }™®<=?HJÓ  ¦§Ø/üųüōüōüųšģščäčąÜŲÜŲÜŲŌŠĢŠÅŠĮ½Į½Š½¹µ¹µ±µ±µ­¢š­–ģ–’Ž’ŽŠhŻ}šh˜Cæh,rhĄ0Kh*%CJ(aJ(h*%h*%CJ(aJ(h*%hō6h$l]htoh‹ 0hĮT hvD7hvD7hmvhvD7hąjh-xŠhč}h6chśvĻh•P`hkd„hM4hpßh<0ƒhž1g5/07<=>GIÄÅĒófÄÅŠCQZ [ !$1$F$Ź&-)-+5+I+”,•,–,ø-¹-Š.Ų.ū.//£D`K‡KõK{L!MNO“PčZ \ŌemhĄik:tRtš‚ƒ“ƒg‘h‘śśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśgd-xŠŪ4ū47†90:;;›;¤;®;µ;¶;Ć=š>ń>7?^?f?BŖCŹCęCD¢D£DJFģGłG·HÄHI_K`KeK†K‡K!M’NŖN³NųNłNpO³P“PūPQQQRQRVRrRsRwR}R›RjS‹SüSżS$T>TDT’UüųōšüųüģüģüģčģčäąäÜąÜŲÜčŲŌąŌŠŌŠŲŠĢŠĢČąÄČ½Č¹Č¹µ±µ¹­Äµ±µÄąµ©µ©µ„µ„h ;hQhšąhuhĘ]Jh’.ł hŠRhŠRhol"hŠRhaihė,Œh?ßhölĢhmThMAh–rh°hD`Śh×AhžKĻhóVh—Cź@’UVIV X YYēZčZ’Z['[([ \ \ˆ]j_n_ŗ`»`æ`ńcÓeŌegfvf„flhmhģhķh(iæiĄiYkŽkkkŅlŖmiojokoĄpÓpaqĢqks9t:tģt@u_u„wĘwHyIypyüųüōģōčōäōąÜōÜŲŌŲŠŲŠĢÜĢČÄČĢČäČĄČĄ¼Ą¼ø“°¬°¬Ø¬Ø¤ ¼ œ˜œ˜””hÓ2æhÉ8¤h¹iÅh2KhMyFh8Dh|bXhc]h¼iühĻl½hń(bhś h•YāhMAh?xhęVh{th¦ Öh†,¹hčdhvhQh’.łh˜ h˜ 6h˜ h ;hĶ8pyqy~y7zŅzo{s{Õ{Ö{Ÿ}†~Ē€Ż€ć€™‚š‚ƒ³ƒ“ƒ°…å‡ļ‡ˆŠ°Š²Šƌl”Ķf‘g‘m‘s‘v‘ӑO”u”‰”§•Ļ•Ų•÷•I–a–°–ĖŪ–™ ™\™üųōšģäģüģąÜŲÜŲŌŲŠŲŠĢČĢČÄĄÄĄ¼ø¼Šø­„ø”••‘‘‰…‰‰hMAhō 1hf Hh<āh^OhńN“hqI6hqIhęhhm0ĘCJ(aJ(hm0Ęhm0ĘCJ(aJ(hm0Ęh 6ŁhķQĻh„pŒh0KµhdhP%hMyFh,ųh?xlh\‚h%Æh%Æ6h%Æh”m“hÓ2æhÉ8¤h:f]2h‘i‘t‘u‘ƒšīš ŸÆŖ”³l»LæŗĮ›ĆäÄÉ#Ķ Š2ŅkŁÄŚÅŚĘŚĪŚĻŚ#ŻAŽYč6źīļśśśśśńńńńńńńńńńńńńńńńńńńńńńń„Ä`„ÄgdĀošgd-xŠ\™‚šƒšO›\›m›ąœįœ“ž Ÿ Ÿ Ÿ.Ÿ”=£ś£Q„ū§®ŖÆŖ7«¬¬®B± ³”³Ƴø³¶7ø%ŗk»l»w¼f½•½5¾]¾žKæLæĮ¹ĮŗĮ—Ć˜ĆCÄćÄäÄ’Ä ÅÅüųōšōģčģäōäąÜŲŌŠĢČäȼŵȱµ±­©„µ„”™”™”•„•‘•‘‘‰‘‰…‰hD.Hh(żhµJ-hp:2h±cŽh}h}5h}h+"Ÿh†h7hÅQ›hf"²h[WQ h…Eh…Eh…EhM×hžc¼hIeĖhbźh„y/hoMhļ'xh’9ph^Ohü:ŠhMAhĀošhm0Ęh¾5Z4ŘĒ¶ĒĄĒ1Č<ČźČÉÉāŹ*Ė*Ģ"Ķ#Ķ ĻŠ Š Ń1Ņ2Ņ§ŅWŌkŌķÕīÕÖ>ÖgÖjŁkŁĆŚÄŚÅŚĶŚĻŚ‘Ü"Ż#Ż@ŽAŽkį/äÉęēęõęXčYčćé5ź6źģüõüńķńéāéŽéŽŚŽÖŅĪŹÖŹŚĘĀ¾Ā¾ĀŗŹ¶ŗ¶«£¶Ÿ¶Ÿ˜”ŒˆŒˆÖˆ„ˆ„hó^šh |!h²Zhć hj– h—åhĮ<hĮ<h—åCJ(aJ(h—åh—åCJ(aJ(h—åh;¤h»¦haßhl7hYD“hķ\¤h7h;‚hCčh{ø hD.Hh(żhŠTFhMAh”N” h”N”hD.HhD.H2ģģģģī$ī īZļˆļšļģļīļ+š,šņņ$ōõõ,öAöpö-÷.÷¦ųĒśČś ūČūŃūßūąūüüžyz܎ȇˆ/ 5 = `   łńęāŽāŚÖĪŚŹÖĘÖæÖ»·»³»³ÖÆ«§«£«£§£³Ÿ›Ÿ›”›ŒˆŒˆ„ˆ„€„hv‘hQ)īh§h–|ho* ho*hzD1hzD1hI‹h?}h»¦hev*hŠVhPhū;Äh8Ś h„Ouh„Ouh?aƒhó^šh„OumHsHh„OuhJjÓhMAh“_dh“_dh“_dmH sH h“_dmHsH h“_dh“_d2īļ$ō.÷üzŽ “  EREņE$GJ K!K)K*K€L‚L”L–L˜LŠOŒOŽOžOöööööķķķķķķķķķķäßßßķķķŚŚķgdńgdRģ„Ä`„ÄgdRģ„Ä`„Ägdv‘„Ä`„ÄgdĀoš  ’ “ DbD#G$GI8I_I›IœIĶIŌIJJ$JBJ KK KTKXKL”L˜LœLüLMM"M&MNNfN€N˜NšNœNāN~O€OˆOŽOœOžOPHPČRŹRĢRÜRźRNSPSVS–SœSV¢WŲWŚWüųüōņōīųźęźęźęźęźęāęāęŽÓČŽÄāŽāĄāĄā¼āŽ¼Ž¼ā¼āļÄøĄø“°ø¬ø¬ø“¤ņ¤“ hFt h¤$“hÆnHmHsHhzMŲh»¦hÆnHhØH_h^`ƒh&qhńhe`hRģCJ$aJ$he`hRģCJ(aJ(hRģhœ'Ćho/zhĄ>“hįGąUhŗh2BĄhv‘>uuriga, sellise iseteadvusega suured rahvad ei hävine isegi sarnastes tingimustes, kuid tema poliitilist ja majanduslikku iseseisvust ähvardab selline oht, kui kunagi varem, tema pooleteise tuhande aastase ajaloo jooksul. Selle ees silmade sulgemine ei vii kuhugi. Nii püstitatakse praegu saksamaa probleem selle rahvusvahelise aspektis. Saksamaa sisepoliitika fundamentaalsed küsimused, millised on seotud Versailles“ rahulepinguga, väljuvad selle etüüdi raamest ja peavad olema eraldi vaadeldud. Vestfaali ja Tilsiti rahu olid välised, kuigi ka raskete haavadega. Versailles“ traktaat mitte ainult ei löönud haavu, vaid ta ka amputeeris Saksamaad ning mürgitas selle ülejäänud organismi. See ei ole mitte ainult pindmine sügav haav, vaid ka organismi sisemusse tunginud ning sinna jäänud raske haigus. Nelikümmend kolm aastat (1763-1806) fridrischi aegset Preisimaa kõrget rahvusvahelist asendit, nagu ka nelikümmend kolm aastat (1871-1914) bismarklikku Saksamaa poliitilist võimsust olid kaheks oaasiseks, saarekeseks, episoodiks, efemeerseks erandiks, ootamatult lühikeseks viivuks õnnestunud võitlused raskelt võidetava ajaloolise stiihia jõududega. Kolmandast sellisest katsest praegu juttu olla ei saa. Kui Saksamaa võib veel kunagi tulevikus loota samuti oma olukorra muutumisele, ikkest vabanemisele, siis seda peab võtma siis, kui loogilist suurte gigantlike sõdade või kaasaegse Euroopa kogu majandusliku ja poliitilise olu sügavaimat, radikaalset ja pikaajalist muudatuse eeldust. Sarnaste sündmuste läheduse astmest me võime vaid ennustada. Fridrischi või bismarki aegsest militaristliku ajajärgu taassünnist ja särast ning jõust võivad Saksamaal rääkida vaid need, kes on läbielatud sündmuste grandioossusest lootusetult aru kaotanud ja kes ei suuda heita kõrvale fantaasiat, pettust ja luhtunud unenägusid. *** J. V. Tarle. „Petrograd“ Petrograd-Moskva 1923 Tiraa~ 5000 Zinovjevi nim. riiklik trükikoda. Sotsialistlik 14. *** ((Kas praegu peaks rääkima neljast katastroofist? Ei tea, kas 1947-1990.a., mis on samuti 43 aastat, olid Saksamale head? Paar aastat hiljem lõhestatud Saksamaa lõpuks jälle liitus, kui mitte arvestada Ida-Preisimaad. Vaata veel: Pariisi rahu (10.II 1947), (Pariisi kokkulepped 1954) Mingid tingimused on vist ikkagi jõus. Kuid millises perioodis on tänane Saksamaa? K. L.)) *** ((0: 2K 4C<05B5, GB> MB8 G5BK@5 4>;6=K 3>2>@8BL > :0B0AB@>D5? / =5 7=0N, 1947-1990.a., "0:65 43 ;5B, 1K; E>@>H89 =5<5F:89? 5A:>;L:> ;5B A?CABO, 5@<0=8O, =0:>=5F, @0745;8BL A=>20 2ABC?8;, 5A;8 =5 ?@8=8<0BL 2> 2=8<0=85 2 >AB>G=>9 @CAA88. !<. ?>4@>1=55: 0@86 <8@0 (10.II 1947) (0@86A:8E A>3;0H5=89 2 1954 3>4C) =0 ;N1K5 CA;>28O, 25@>OB=>, 5I5 2 A8;5. > B>, GB> 2 ?5@8>4 A53>4=OH=59 5@<0=88? KL)) Eks mõni robot tõlgib paremini või teen ise ka selliseid vigu? K. L. Vaata veel: Ajakirjad 1923.a.: «žO OČRŹRVSXSpSrSÖVœW¢WŲWŚWJXšXBYŒYZZbZdZ¦ZØZ^^öööööööńńńńńńńńńńöģģßģģģ „ˆ„Ä^„ˆ`„Ägd^lgd^lgdÆnH„Ä`„Ägdv‘==0;K». C@=0; 2A5>1I59 8AB>@88  >AA89A:>9 :045<88 =0C:. >4. 54. :04. $.. #A?5=A:>3> 8 . . "0@;5. « CAA:>5 ?@>H;>5». AB>@8G5A:85 A1>@=8:8 ?>4 @54N !. $. ;0B>=>20, ..@5A@O:>20 8 .;8O 5AA5=0. Ajalugu. Memuaarid:1923.a. >@8A 0;5>;>3. &0@A:0O >AA8O 2> 2@5<O <8@>2>9 2>8=K. --- &0@A:0O >AA8O =0:0=C=5 @52>;NF88. . C@;>2. >=5F @CAA:>3> F0@87<0. >A?><8=0=8O 1K2H. ><0=48@0 :>@?CA0 60=40@<>2. 23. >;>A>2.  !818@8 ?@8 >;G0:5. . >A:5. 0?8A:8 > 35@<0=A:>9 @52>;NF88. 5@52>4 . . >@4>=0. Vaata veel: Aasta varem tehtud arvamus. Versaille[ rahu ja Rahvasteliit. Versaille[ ja teiste rahude sõlmimise ajalood 1919-1920.a. ja nende sisud. Rahvasteliit; sellega sõlmitud leping ja selle tegevus oma eksisteerimise alguses. Versaille“s ja teiste rahude alusel tehtud territoriaalsed muudatused. Kontributsioonid ja teised rahulepingutega seotud majanduslikud tingimused. Rahulepingute poliitilised ja õiguslikud tingimused. V. V. Vodovozov ( vt. .. >4>2>7>2)  KA; 5B@>3@04 1922, Tiraaz: 3.000 ex. 240909VKL PAGE  PAGE 33 ŚWZZZ&ZbZ¦Zv]€]¢]¾]Ä]Ģ]Š]ā]^^^4^6^8^D^F^H^L^N^Z^\^`^b^d^j^l^ųńķāŚāÖŅÖĖÖĖÖĖÖÄÖĄ¹Æ©Æ©ĄÆ©ÆžÆ©Ą¹h»¦0JmHnHu h»¦0Jjh»¦0JU hzD1h^lh»¦ hH-h^l hnyah^lhMAh^lh^lCJaJh^lh^lCJaJhÆnH hFt hÆnHhÆnHmHsH ^^6^H^J^L^d^f^h^j^l^öķįŲÖįŲÖÖķ„h]„hgd€>™ „ų’„&`#$gd€>™„Ä`„Ägdv‘„Ä`„Ägd^l 1h°‚. °ĘA!°‰"°‰#‰$‰%°œJ@ń’J NormaallaadCJ_HaJmH%sH%tH%6A@ņ’”6 Lõigu vaikefontRió’³R  Normaaltabelö4Ö l4Öaö *kō’Į*Loendita2 @ņ2 €>™Jalus  Ęøp#6)@¢6 €>™Leheküljenumber’ d’’’’678qrs|}“”•īļ    š›œ„¦§­®®. rÖ*Ę½+#Ń#«,"/“1ü16$9:7<8<9<B<C<D<j?tA5BĘCæKˆPCR{T|TZ˜\p_ź`ša›aœaa¦a§aØa9d…k?m“q2r/sHtJwhx@~€6„7„8„9„B„C„Y…Ž…Ņˆ€Š?5”Ę˜Vž’¢ż£Ć­«®ö®7ƶ·¼v¾æ?ĮiĘjĘkĘlĘsĘtĘoɀÓ'ŁL䛹²÷ū.üøü®ż×ž’ !œ22$3%4%5%6%?%A%ņ+,.Č/z57<^<Ģ<R=ų=é>Ū?‹AæKįL«VDY—Zf\e)eqsčs‹t>‚?‚@‚K‚L‚Z‹ŋā†›%£šŖŠ®>±³h“†· ŗ½/æhĘĮĒĀĒĆĒĖĒĢĒ Ź>ĖVÕ3×ÜŚ Żąüäb餟TóČō>ų‡ų'łYśIżUžVž^ž_žĪžĻžŲžŁžŚžSTU]^ņó9:FGĒ*-HI©ż"deŽÆ°fghw€‚Ž“˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€(˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€8˜0€€˜0€€8˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€P˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€`˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ø˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€Ų˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ų˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0 f“”•ī    „+#Ń#«,"/STU]^*-I©ż"d“O900²§ZO900O900€O900€O900€O900€O900€O900€O900€O9004²šfÆO900€O900€n+o;p+O90 0¬³šßüO90 0€O90 0€š0€€P€š0€€P€Oy00Ų%Oy00Oy00@0ž O900€³(˜ O900O900Oy00€š€€²Ūw ®=,A\¼tߗ’¹vÜĶś/Ū4’Upy\™Åģ ŚWl^  !0\æW`‘8Õ^4h‘īļžO^l^   *1j^  !•!’•€×gŪgÜgågēg5hķAüAHCTC]DbDŅDŽDÕKįKĀYĪYFjTjéĀõĀ8ĆDĆēŲīŲ©Ś²Ś®ćŗćĘäŅä·¼[ĘÉ)J€‚ØŖüž!#cw“58px{’–ķļ ,/™¢¤Æ­Æ- / qsÕ×)+ÅĒ¼¾*#,#Š#Ņ#Ŗ,¬,!/#/’1”1ū1ż166#9$9€::6<><A<E<i?k?sAuA4B6BÅCĒC¾KĄK‡P‰PBRDRzT}T€Z‚Z—\™\o_q_é`ė`™a¢a„a©a8d:d„k†k>m@m’q”q1r2r.s/sGtHtIwKwgxix?~A~€€5„>„A„D„X…Z…Ż…ß…ŃˆÓˆŠŠ>@4”6”ŘĒ˜UžWžž¢£ü£ž£Ā­Ä­Ŗ®«®õ®ö®6Æ7ƶ¶¶¼·¼u¾v¾ææ>Į?ĮhĘpĘrĘtĘnÉoÉӀÓ&Ł(ŁKäM䚹œš±÷³÷~ūū-ü.ü·üøü­żÆżÖžŲž’’"›13‘1$3$2%;%>%B%ń+ó+Œ,Ž,.‘.Ē/É/y5{56<8<]<^<Ė<Ģ<Q=R=÷=ų=č>é>Ś?Ü?ŠAŒA¾KĄKąLāLŖV¬VCYEY–Z˜Ze\g\ee(e*epsrsēsésŠtŒt=‚E‚J‚M‚Y‹[‹ċŋįā…›†›$£%£ļŖšŖĻ®Š®=±>±³³g“h“…·†·ŗ ŗ½½.æ/ægĘhĘĄĒĒĒŹĒĢĒŹ Ź=Ė>ĖUÕVÕ2×3×ŪŚÜŚ Ż Żąąūäüäaébé£ź¤źSóTóĒōČō=ų>ų†ų‡ų&ł'łXśYśHżIżTžZž]ž_žĶžŌžמŚžRY\_ńō8:EGĘČ)-GJ€‚ØŖüž!#ceŒŽ®±ehw“Jx|’ /„™¢„ - ‡½><B<¢a¦a`k…k>„B„ö®6Æ굶pĘsĘXēšē%2%;%>%S,Œ,ZAŠAČDóDe(eE‚J‚ĒĒŹĒų=ų żHżZž_žKUY\ĀņŽ±-vw“w“’’rauntshåg}…EGpń ;Į<§?x–rFéB^†mvĈ–|D*ń2Y8ęVo ć ś M;B$_iP%ō6²Zęhd7ō.čdń_a¬4Ia"?‰U°Ł,üRaiĆi&q˜ óVK Že w Īo! |!žk"ol"ä #Ä##ŻF#$*%óg%|%d[&’i'(0(åp(n()o*ev*aV+µJ-„y/‹ 0ō 1Œ1zD1NF1p:2K2@z2M4[5vD7P:ųt;ū3>O>HB?Ī{@MA×A8DFŠTFMyF­`Gf HD.H±BHDNHÆnHqIƒZIS\Im.JĘ]J2KĄ0K=L©aMoMisNBO^OP']PQĻ4Q­NQ[WQŠRåRmTĮTĶQTą5X|bX®xY¾5Z˜gZ [ķ*\Ą]\”b\:f]$l]ģ^ØH_e`ņ`•P`ń(b6c“_defŃ9fž1gąjŖ}jlkõvk^l?xlŁ`m:(ntogp’9p  r,r’-rę s{t€Stłdtu!>u„OuvĮYwļ'xRNyo/z®|č}?}Ā}ˆ,}xj}å ~ 4~c]O€;‚\‚<0ƒ^`ƒ?aƒkd„†(d‡!Lˆ %Š-xŠM,‹I‹ė,ŒĘ3Œ„pŒ?*l7-;ŠV+{}Įf‘v‘Ą>“\“”m“Ü””N”å•fp•j–P˜)g˜š™n4™€>™q™ šćš\šÅQ›Ķ|Sž÷^ž6hž+"Ÿ]} tC¢É8¤;¤U¤ķ\¤ę„»¦Ä ŖŌ ŖX"ŖE6¬tB¬Ÿf¬„­jb­eo®%Æ!c°f"²x=²»^²§ ³„H³¤$“YD“ńN“0Kµų7¶¼d¶{øŗ ø†,¹n¹ŗžc¼Ļl½ æÓ2æµ6æ˜Cæ±Ą2BĄĢ1Į]ĮIĀœ'Ć28Ʀ{Ćū;Ä^uÄpÅ­Ō-ŹiÅm0ĘšĒŠ5ĒĖ>Ē!dČDQĖIeĖölĢ‚7Ķ©KĪžKĻķQĻśvĻü:ŠŪKŠaŅJjÓ¦ Ö½YÖM×zMŲ ~Ų 6Ł8ŚSHŚD`ŚBfŚĪfŚE&Ž]@Ž±cŽaß?ßpߣąšąįGą<ā•Yācā—åtYę& ēć,ēCč¢)é!Rébź—CźyVėRģģQ)ī€ļ…(šó^šĀošŻ}šā~šĢšfö,ų’.ł6Hłś5ū 8ūÕRü¼iü(ż|Zž’@€vvø·vv0×g×h×Ä×ʄœ„„µ„¶ż·żøåŲåŁåŚčŪčÜ5ź5ė5÷ŽžŽ’\’@  $@tģ@Ņ¬@¬\@Ę@Ź˜@ģīą@ņč@@ˆ@LNV’’Unknown’’’’’’’’’’’’Gŗ‡z €’Times New Roman5€Symbol3&ŗ ‡z €’Arial"qˆšÄ©U’Ł¦÷ÄŁ†‰£ >L9ŗÆ>L9ŗÆ!š‰‰““r4oo 3ƒQšH)š’?é’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’  r’’Kolm katastroofirauntsrauntsž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0x˜“ĄŠÜčü  4 @ LX`hpéKolm katastroofidolmrauntstaunaun Normal.dotrrauntsd137Microsoft Word 10.0@’W) @n­0(8Ź@JĆĄ7=Ź>L9ŗž’ÕĶ՜.“—+,ł®0ü hp€ˆ˜  Ø°ø Ą ŻékodutÆoA Kolm katastroofi Tiitel  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźėģķīļšńņóōõö÷ųłśūüżž’      !"#$%&'()*+,-./012ž’’’456789:ž’’’<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXž’’’Z[\]^_`ž’’’bcdefghž’’’ż’’’ż’’’ż’’’mž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄF€wńß7=Źo€Data ’’’’’’’’’’’’31Table’’’’;ż;WordDocument’’’’"dSummaryInformation(’’’’’’’’’’’’YDocumentSummaryInformation8’’’’’’’’aCompObj’’’’’’’’’’’’k’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q