Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ G I ž’’’ F ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į 5@% šæ 5= bjbjĻ2Ļ2 % "J X X 5 ’’ ’’ ’’ ō ō ō ō ō ō ō Ģ Ģ Ģ 8 U ¶ @ @ " b b b b b b Ō Ö Ö Ö Ö Ö Ö $
R ] B ś ō b b b b b ś ō ō b b Ś Ś Ś b ō b ō b Ō Ś b Ō Ś Ś š ō ō š b 4 Ą©g§Ź Ģ x š Ō % 0 U š ~ F š ō ō ō ō ō š ä b b Ś b b b b b ś ś Ä Ģ Ä Ģ
Lõiv pärandusele. 1898.a.
Lõivu pärandusele ja tasuta vara üleminemisele on õigem nimetada maksuks, nii nagu seda tehakse välisriikides (näiteks Erbschaftssteuer jne.). Maksule on lõivuga ühiseks vaid väline kuju. See võetakse ühelt vara ülemineku viisilt, samaaegselt seda kasutades, kuid mitte enam või rohkem alaliselt tulult, nagu maksud üldse. Pärandi lõiv võetakse pärijatelt, nende poolt pärandi kättesaamisel, maksed, kooskõlas sugulusastme lähedusega aga vahel ka sõltuvuses päranduse absoluutsest suurusest. Nii-siis, päranduse lõiv on olemuselt varaline maks, mis langeb varale (pärandusele) ega mitte sellest saadavale tulule. Seda ei saa lugeda kaudseks maksuks, kuna seda ei võeta kulutamiselt ega tarbimiselt, vaid soetamiselt. Kõige õigem oleks lugeda pärandamise lõivu erilise käibemaksuna. Pärandi lõiv on võtmise iseloomult täiesti edasilükkamatu, teiste sõnadega, pärija peab selle tingimata enne ära maksma. Aluseks, millise põhjal pärandilõivu võetakse suuremal määral kaugematelt sugulastelt ja vähemal määral lähematelt sugulastelt, peetakse mõnede rahandusteadlaste poolt seda, et nimelt lõiv, see tähendab tasu valitsuse teenete eest pärijate õiguste kaitsel, peab olema suurem kaugemate sugulaste puhul sellepärast, et neid on raskem taga otsida ja keerukam nende õigusi tuvastada jne. Kuid tegelikult, siiski, pärandi kinnitamisel lähematele sugulastele või kaugetele sugulastele, ei ole mingit vahet valitsuse teenetel ja nende maksumusele, sest nad ise peavad tõestama oma õigusi või olema testamendis otse ära näidatud. Valitsusasutustele langeb vaid siis palju muret neil juhtudel, kui ta peab avanenud pärandit kaua valvama (haldama), seni kui pärija üles leitakse, kuid faktiliselt pärandi haldamise eest võidakse võtta spetsiaalset, pärandi väärtusele vastavat hüvitust ja see ei sõltu pärijate sugulusastmest. Tõelist päranduslõivu alust tuleb eelkõige otsida pärandamise instituudist enesest (Vt. Pärimisõigus). Absoluutse eraomandi pooldajad on päranduslõivu vastu, leides, et see võtab pärijalt osa omandist, milline läheb talle üle pärandaja tahte või pärandamise üldiste seaduste alusel. Kuid täiesti samasuguseid vastuväiteid võiks esitada maksude vastu üldse, sest neid võetakse, kui mitte otse varalt, siis eratuludelt, milliste olemus on sama mis ühel omandivormil. Päranduslõivude printsipiaalsete vastaste rollis astusid üles omal ajal sellised tuntud majandusteadlased, nagu näiteks A. Smitt ja Ricardo, kuid nad olid sisuliselt vara, kui kapitali, mitte kui sellelt saadava tulu, maksustamise vastu. Nende viga seisnes selles, et nad ei teinud kapitalil vahet eramajanduslikus ja rahvamajanduslikus mõttes. Kaasaegses teaduses on need mõisted eraldi määratletud, kus tingimusetult ebaõigeks loetakse vaid rahvamajandusliku kapitali, ja mitte erakapitali maksustamist. Pärandilõivu vastaste edasised argumendid võetakse kokku pärandamise õiguse enese kaitsmisega, millist, pärandilõiv, olemuselt üldse ei ähvarda. Teisest küljest, et põhjendada pärandilõive lähtub riiklik pojale-pärimise teooria* (*Selle teooria üksikasjalik käsitlust ja kriitikat vaata prof. D. Lvovi tööst Maks pärandusele Kaasan 1893.a. lk. 27-49. autor ei kuulu selle teooria pooldajate hulka.) lähtepunktiks on väide, et pärimise-, nagu ka omandi -instituut, on riigi looming, seepärast selle kuju võib riigi poolt majanduslikel ja juriidiliste kaalutlustel olla muudetud. Teooria lõppnõuded võivad olla kokku võetud järgmiselt:
1)tunnistada seadusliku pärimise subjektiks vaid lähedased sugulased, kelle puudumisel võib pärijaks olla riik.
2)pärandile kõrge maksu sisseseadmine, selle sugulusastme kahanemise puhul, aga samuti seoses pärandi absoluutsete suurustega progresseeruval kasvamisel.
3)testamendi tegemise vabaduse piiramine või täielik kaotamine, tagades pärandi otsestele lähematel pärijatele.
Selle teooria loojaks peetakse Benthami, keda mõningate piirangutega toetas J. S. Mill. Enam järjepidev on pojale-pärimise teooria, kui pärandamislõivu alus, loodud prof G. Von Sheelli poolt, tema töös Erbschaftssteuer und Erbrechtsreform (1875.a.). Omandi objektiks ei tunnistata siin valdaja töötulemust, vaid erinevate isikute ja ühiskondlike tingimuste keerukate vastastikuliste suhete tulemit, st. nn. konjunktuuri, millises ei ole ka riigil väike roll. Viimase tähendus on eriti märgatav käesoleval majandus-ajajärgul, oma individualistlikul, vastandina endisele hõimulise eluolu süsteemile. Otsest põhjuslikku sidet pärilikult edasi mineva varade ja kaugete sugulaste tegevuse või suhet pärandajasse käesoleval ajal üksikute sugulaste vahel ei ole ja selles peitubki alus nii riiklikule poja-pärija, kui ka progressiivselt kasvava lõivu kehtestamine. Ligilähedaselt samas vaimus väljendatavad ka teised riikliku poeg-pärija ideede esindajad (Ad. Wagner, K. Frantz.). Mõned nende teadlaste hulgast, kes eitavad sellist pärandi lõivu põhjendamist, näiteks prof. Baron, võtab temalt üle, osalt, põhjendused vaadeldava lõivu kasuks. Millised ka ei oleks teoreetilised vaated päranduselt võetava lõivu tähendusele, siis igal juhul nende õiglus ja sihipärasus nii teoorias kui ka praktikas on nüüd kõigi poolt enamvähem üksmeelselt tunnistatud. Tulude arenemise ajaloos kohtab teda juba üpris ammustel aegadel. Ta eksisteeris juba Rooma riigis, nimetuse all: vicesima hereditatum, st. 20-s osa pärandusest (5%). Alguses võeti maksu kõigilt ühesugusel määral ja on raske määratleda seda hetke, mil seda hakati siduma suguluse astmetega. Prof. Lvovi arvates hakati seda esmalt tegema Hollandis, algul (1598.a.) kinnisvara puhul, aga hiljem ka vallasvara suhtes (1653.a.). Käesoleval ajal selline maksu gradatsioon eksisteerib peaaegu kõigis riikides. Selle kehtestamise lähtepunktiks on see kaalutlus, et päranduselt võetav lõiv on maks soetatud varalt, millist selle päranduse saajad enne ei vallanud, kuid nõnda nagu lapsed ja lähemad sugulased näiteks vahetult perekonna kooseisus elanud pärijad olid ka enne selle vara kasutajad, siis neile see ei ole täiesti uuena soetamine. Seepärast tuleb neilt võtta väiksem maks, kui teistelt sugulastelt või kõrvalistelt isikutelt, kellele on pärand puhtaks soetuseks või rikastumise allikaks. Mõnedes riikides on kõik otsesed alanevad sugulased maksust vabastatud (Preisimaa, Saksoonia, Maklenburg-verin, Oldenburg, mõned veitsi kantonid); teistes riikides on maksust vabastatud vaid otsesed alanejad pärijad (lapsed, lapselapsed), aga tõusvad maksustatakse (Bavaria, Würtenberg). Paljudes riikides maksustatakse kõik pärijad, kuid erineval määral (Inglismaa, Austria, Prantsusmaa ja üldse ladina-rassid aga samuti ka Venemaa), seejuures otsesed alanevad maksavad enamjaolt tõusvatest sugulastest vähem. Selliste maksete suurus sellistele sugulastele kõigub kusagil 1 ja 3% vahel ning on kaugemate sugulaste ja kõrvaliste isikute puhul 20%, aga varem oli isegi suurem (suurimad määrad: Prantsusmaal 11,25%. Itaalias 13, Belgias 13,80, Bernis ja Genfis 15, Zoloturnis 16, Aaragaus ja Shafhauzenis 20%). Seoses maksu progressiivse suurenemisega suguluse astmete kaupa, eksisteerib mõnedes riikides veel progressiivne suurenemine sõltuvalt pärandatava summa absoluutsest suurusest. Seda praktiseeritakse enamikus Sveitsi kantonites, aga samuti Inglismaal, kus varem eksisteeris vastupidine alus, st. degressiivne, milline tühistati Gladstone poolt 1881.a.. Nüüd võetakse seal progressiivset maksu (probate duty maks vallasvaralt) järgmisel määral: 1)pärandilt 100 kuni 500£ makstakse iga 50£ kohta 1£ või 2%;
2)pärandilt 500 kuni 1000£ iga 50£ kohta 1£ 4 illingit või 2½%;
3)pärandilt üle 1000£ makstakse 3£ 100£ kohta või 3%.
Viimasel ajal on Inglismaal tõstetud pärandilõivu kinnisvaralt (succession duty) ja toodud sisse, ajutise meetmena, veel üks maks estate duty, suuruses1% päranditelt (vallas- ja kinnisvaralt), milline ületab 10 000£. Kaalutlused maksu suuruse progressiivse tõusu kasuks on üldiselt samad, mis tavaliste maksude puhul (tuludele), need võib võtta kokku nähtusega, et suured varad, nagu a tulud, omavad vaieldamatut võimet kiiremini suureneda, kui väikesed. Enamus riikide seadusandlused ei tee pärandvara puhul kinnis- ja vallasvaral vahet, vaid Inglismaal asus viimane rivilligeeritud seisundis, aga Austrias on kinnisvara maksustatud üks % kõrgemalt. Kõrgema maksustamise kasuks viitab see, et see nn. fundineeritud vara, võiks üldse olla kõrgemalt maksustatud, kuid teisest küljest, ka rahaline kapital on samuti omamoodi fond, ja sellelt on kergem maksu võtta, kui kinnisvaralt (maadelt), milliseid on raske rahaks realiseerida.
Pärandi ülemineku viisi eripära seaduse või testamendi järgi enamik seadusandlustes ei tunnistata, sellele pööravad tähelepanu vähesed teoreetikud. Kuid on märgata mõningaid tendentse testamendi alusel pärandatava varu kõrgema maksumääraga maksustamisele, kuna nad on sageli tööta soetatud (prof. Baron). Praktikas tehakse sellist vahet Belgias ja Hollandis külgnevate sugulaste suhtes, aga Prantsusmaal ja mõnedes veitsi kantonites abikaasade suhtes. Viimane suurtest pärandi lõivu võtmist puudutavast küsimustest puudutab vara väärtuse hindamist ja pärandist võlgade mahaarvamist. Enamus välismaistest seadusandlustest püüab varade tegeliku väärtuse selgitamiseks kehtestada reegleid. Meie seadusandlus rahuldub nn. seadusliku hinnanguga, st. enam-vähem üldiste tunnuste järgi, mis sageli ei vasta tegelikkusele. Mis aga puutub võlgade mahaarvamisse, siis saksa seadusandlus lubab kõikide võlgade mahaarvamist piiramatult ja tingimusetult, teised, näiteks Belgia ja Austria vaid seaduselt spetsiaalselt ära näidatud võlgu, aga Prantsusmaal ei lubata teha mingeid mahaarvamisi ((Inglismaal on seda küsimust käsitletud juba 1215.a. Magna Cartas. K.L.)). Võlgade mahaarvamist tuleks üldiselt õiglaseks lugeda. Vaja on hoolitseda vaid selle eest, et seda ei kuritarvitataks pärandi väärtuse ettekavatsetud vähendamiseks, et vähem lõivu maksta. Selliseid kuritarvitusi on raske ära hoida, seda praktiseeritakse vahel fiktiivsete võlakirjade kujul jne.
Venemaal on pärandi lõiv viidud sisse selle tänapäevasel kujul 15 juunil 1882.a. rahandusminister N. H. Bunge ajal, seoses teiste muudatustega meie maksusüsteemis, milline kaldub vaesemate klasside maksukoorma kergendamisele ja ülemate klasside maksude suurenemisele. XVIII. Saj kinnisvara minekul pärandi hulka, võrdselt igasuguse teise pärandiga, maksustatakse meil lõivuga sellest teatamisel ja lahti ütlemisel, kuid Aleksander I valitsemise ajal pärandi lõiv oli täiesti tühistatud, kusjuures selle meetme motiiviks oli aadlikele meelehea tegemine. 1808.a. pärandi lõiv testamendi puhul oli taastatud, kuid erandiks juhud, mil vara läks lähedastest sugulastest mööda, kaugetele sugulastele. 1808.a.kehtis kuni 1882.a., selle laiendamise katsed olid edutud. Nii näiteks 1821.a. rahandusministeerium tegi ettepaneku maksustada kõiki pärandeid ¼ kuni 4% lõivuga, kuid Riiginõukogu oli selle meetme vastu, kui aadlike huvidega kokkusobimatu ja see kava ei jõustunud.
Kehtiv tasuta üleandmise viisil saadud (peale pärandamist loetakse selle hulka kinkimist jne.) pärandi maksustamine lõivuga seisneb järgmises: 1% võetakse ühelt abikaasalt teisele, otse alanevatelt või tõusvatelt sugulastele, lapsendatutele ja abikaasade lastele üleminevalt varalt; 4% võõraspoegadelt ja võõrastütardelt, vendadelt ja õdedelt ning surnu vendadelt ja õdedelt; 6% - teistelt sugulastelt kolmandast ja kõigile neljanda põlve sugulastelt, 8% - isikutelt, keda ei ole eeltoodud punktides mainitud. 1895.a. pärandi lõiv tühistatakse esimesse kategooriasse kuulujate maakondades asuvale kinnisvara suhtes. Juhtudel, kui vara läheb ühele isikule omandisse, aga teisele eluaegseks kasutamiseks, siis esimeselt võetakse pärandi lõivu täiel määral, aga teiselt sellest pool.
Pärandi lõivu maksmisest vabastatakse:
1)varad, mille väärtus on alla 1000 rbl.
2)maad, millised on jaotatud põllumeeste seisusest isikutele koos sellel asuvate majade ja juurdekuuluvate tootmisvahenditega;
3)varad, millised laekuvad riigikassasse, lähevad heategevusele, õpetajatele või õppeasutustele, kirikutele, kloostritele ja kiriku teenistujatele;
4)kodune vallasvara (peale kapitalide), milline ei too tulu ega ole kauplemise objektiks ega pärandaja tootmisvahendiks. Pärandist võetakse maha töölistele maksmata palk, ravi- ja matusekulud, riigimaksud, võlad, panditud vara ja veksli tagatised ning muud kohustused (kuid kui viimased on kirjutatud pärija nimele siis vaid kui need on allkirjastatud ja tunnistatud seadusega kindlaks määratud korras ja mitte hiljem kui kolm kuud enne pärandi avanemist). Samuti arvestatakse maha võlad, millised tehakse kindlaks äriraamatute põhjal Lõivu maksmiseks määratakse kuu, mis järgneb vara väärtuse kindlaksmääramisele, kuid pärijatele või testamenditäitjale antakse võimalus tähtaja pikendamiseks, millist lubatakse: kinnisvara puhul mitte üle viie aasta, makstes iga aasta võrdses osas, aga vallasvara puhul mitte üle aasta. Esimesel juhtumil makstakse kassasse veel pool % kuus sellest summast, milline arvestatakse järelmaksu teise ja järgnevate aastate eest. Pärandi lõivu laekumise õigsuse üle kontrolli teostamine lasus alguses kohtuasutustel, kuid maksuinspektorite asutamisega läks üle riigikassale. Selle allika rahanduslik tähtsus on meil võrdlemisi väike, alates 5 kuni 6 milj rbl. Teistes, jõukamates riikides, annab pärandi lõiv suuremaid summasid. Inglismaal üle 8 milj £, Prantsusmaal üle 200 milj frangi, Austrias 24 miljonit ja Saksamaal umbes 15 milj marka.
V. Jarotski.
ES BE 1898.a. köide 48 lk. 827-829.
K. L.
PAGE
PAGE 1
" # ² ø
ä
ļ
Ę ž « Ń Ņ O ų ł ś ü ^ “ µ V b ¬ ä ^ _ w ī ° ³ Ä f# # $% üńéńįüŻŁÕĶÕÉÅĮ½¹²¹®§®ü{{ws h„EÆ hü?< h| hį hĶ( hFŪ hķņ h“ ž hhHP hGå hĢrć hĪ,š CJ$ aJ$ hĮJ hĮJ hĪ,š hG1÷ hG1÷ hG1÷ hOkI h » hĒÅ h» ¹ hł4C hł4C 6hł4C hß hE;Ź hĮJ CJ$ aJ$ hE;Ź CJ$ aJ$ hĮJ hĮJ CJ$ aJ$ hĮJ * ! " ł b% ¤% Ū% ) 8/ 3 6 86 a6 ą6 t7 Ų< ī< = = $= %= ż ż ż ż ż ō ż ż ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ć Ś h]hgdØlę ų’ &`#$gdØlę gd„EÆ Ä`ÄgdĪ,š = 4= žž $% =% }% ~% % % % £% ¤% & o' „' ņ' ó' ( &( h( ) ) M+ #, $, ŗ, Ć- . . . 7/ 8/ ’/ 0 0 ķ2 ņ2 ’2 3 /4 6 6 :6 `6 a6 !7 ,7 ]7 s7 t7 j8 \; ×< Ų< ļ< = = = = = łõńõńõńõńķéåŽåŚåŚńŚÖĻÖĖĒĆĒĖŚĖæĖæĒæĖ»·»·³·³Æ³«·«§Æ«Æ£ÆÆ h„EÆ h×pß 5h^ h.'a hl hūU h×pß hbĀ ht& hgVø hQBY h¶E hŻBŪ h= * h8
h8
h8
hK hĆL§ hĆL§ hĆL§ håT. hX& hu” h„EÆ h„EÆ h„EÆ 8= = "= #= $= &= '= -= .= /= 0= 1= 3= 4= 5= õļõļėõļõąõļėÜŌ h„EÆ h×pß 5h=L h=L 0J mH nH uh^
h^ 0J j h^ 0J U %= &= 1= 2= 3= 4= 5= ż ń č ż ż ć gd„EÆ h]hgdØlę ų’ &`#$gdØlę 1h °. °ĘA!°"°#$%° J @ń’ J N o r m a a l l a a d CJ _HaJ mH%sH%tH% X @ X „EÆ
P e a l k i r i 3 $¤š ¤< @& 5CJ OJ QJ \^J aJ 6 A@ņ’” 6 L õ i g u v a i k e f o n t R i ó’³ R N o r m a a l t a b e l ö 4Ö
l 4Ö aö * k ō’Į * L o e n d i t a 2 @ ņ 2 Ølę J a l u s
Ę øp# 6 )@¢ 6 Ølę L e h e k ü l j e n u m b e r 55 J ’’’’ ! "
ł
b ¤ Ū ! 8' + . 8. a. ą. t/ Ų4 ī4 5 5 $5 %5 &5 15 25 35 65 0 0 0 p 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 ( 0 ( 0 ( 0 0 0 p 0 0 0 p @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 8Ä $% = 5= " # %= 5= $ 4= ! ! !’ 5 35 65 #
ų
ś
a c £ „ Ś Ū ! ! 7' 9' ’* + . . 7. 8. `. a. ß. ą. s/ t/ ×4 į4 ķ4 ļ4 5 5 5 5 35 65 # & G& . 7. 5 5 5 35 65 5 35 65 ’’ r a u n t s 3 å 2 ĮJ ńv 8
=L | t& Ķ( = * åT. <3 ü?< ł4C ¶E OkI hHP QBY .'a ±x u
{ X& ūU ß K l u” ĆL§ ¬ ^ „EÆ gVø » ¹ » bĀ ĒÅ E;Ź ā2Ń kh× ŌhŁ FŪ ŻBŪ ×pß į Ģrć Gå édę Ølę Ī,š ķņ G1÷ “ ž ’@ ģŁ 55 @ @ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ Gŗ z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3&ŗ z ’ A r i a l " ń šÄ © ł*Ųf
4Ų ó Ļ L- ` Ļ L- ` ! š “ “ r4 5 5 3 š H )š’ ? é ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ĮJ ’’ r a u n t s r a u n t s ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 d ¤ ° Ą Ģ Ų č ų
,
8 D L T \ é s s raunts aun aun Normal raunts 31 n Microsoft Word 10.0 @ r”µE @ ±ŖŹ@ vD§Ź Ļ L- ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 ģ h p Ø ° ø
Ą Ķ é kodu Ti ` 5 A
Tiitel
! " # $ % ž’’’' ( ) * + , - ž’’’/ 0 1 2 3 4 5 ž’’’7 8 9 : ; < = ž’’’? @ A B C D E ž’’’ż’’’H ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F °”²g§ŹJ D a t a
’’’’’’’’’’’’ & 1 T a b l e ’’’’ . W o r d D o c u m e n t ’’’’ "J S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’’’’’’’’’ 6 D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’ > C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ k ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Wordi dokument
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q