Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ņ ō ž’’’ ī ļ š ń ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į 5@% šæ ¾; bjbjĻ2Ļ2 % "B X X ’¬ ’’ ’’ ’’ ° F F F 8 ŠF | LG Ō ° ]d ¶ ,H ,H " NH NH NH NH NH NH b b b b b b b $ e R eg \ ¾b Y NH NH NH NH NH ¾b NH NH d r^ r^ r^ NH : NH NH b r^ NH b r^ r^ ^ ^ NH H xĮĪUŹ F K ^ a -d 0 ]d ^ Įg Ø\ Ø Įg ^ ° ° Įg ^ NH NH r^ NH NH NH NH NH ¾b ¾b ° ° äC E P^ " ° ° E Abielu - 1897.a.
Enne 1897.a. teadlase poolt kirjutatud artikli järgi.
Edasi 1907 ja 1927.a. erineva rõhuasetusega käsitlused.
Abielu (ld. Matrimonium või nuptiae, pr. Le mariage, saks. Die Ehe) termin, üldiseimas, oma olmelises mõttes, mis tähistab erinevast soost isikute kestvat liitu, et teostada inimolemuse füüsilisi ja moraalseid nõudmisi, mis on alus-vormiks kõigile tihedatele perekondlikele sidemetele, millised on selle tulemuseks. Abielu füüsiline element seisneb ühest küljest selles, mis on omane kõigile elusolenditele ja põhineb sugude loomulikul erinevusel vastastikulisel lihalikul külgetõmbel, pidades silmas seda, et juba vana-rooma juristide poolt asetati abielu asutuste hulka, mis tulenesid loomulikust õigusest (jus naturale, quod natura omnia animalia adocuit). See füsioloogiline hädavajadus, milline on abieluliidu peamiseks aluseks, välistab sellest igasuguse isikliku omavoli; tõsi üksik isik võib astuda või mitte astuda abiellu, kuid abielu on iseenesest looduse enese nõue, millise juures esimesele plaanile tuleb tundeline pool, lihalik ühinemine ja laste sündimine. Teisest küljest, abielu füüsiliseks elemendiks on abielu liitu kuuluvate isikute elu majanduslik külg, majanduslikus tegevuses vastastikuse abi, toetuse hädavajadus, milliseid võetakse ette selleks, et rahuldada teisi füüsilisi vajadusi, nagu näiteks toit, eluase ja riided. Pidades silmas seda tihedat sidet, milline eksisteerib inimese füüsilise ja moraalse olemuse vahel, abielus, selle tekkimise hetkest, ei saaks puududa moraalne element, milline seisneb ühest küljest, armastuse, seotuse tundel, milline kuigi on tingitud märkimisväärsel tasemel füüsilisest või tundelisest poolest, selgitatakse, siiski igasuguse inimisiku psühholoogilise omadusega instinktiivse teadvusega, et inimkonna täiustumine ja selle poolt moraalse ideaali saavutamine on võimalik vaid igale üksikule sugupoolele omaste moraalsete joonte vastastikuse täiendamise tingimuses. Teisest küljest, abielu moraalne element väljendub ühe liidu liikme teatud üleolekus teisest selle elulises, majanduslikus tegevuses. See üleolek inimese ürgaegses olukorras langeb tugevama osaks, mehe osaks, kes omab sellest ajast peale nn. abikaasa võimu (potestas mariti, manus), mis esineb eriti eredalt sel ajajärgul, kui ei olnud veel perekonnast avaramaid ühiskondlikke liite ja mis põhineb selles sünnil.
Inimkonna ürgaja ajajärgul, selle tsivilisatsiooni kõige madalamal astmel, teadlased, kes kasutasid oma uuringutes kõige laiemal määral võrdlevat meetodit (nagu Bachofen, Mac-Lennan, Morgan, Lubbock, Spenser jt.), ei leidnud tolle aja inimeste elus miskit abielule sarnast organisatsiooni. Sellel üksikul ajajärgul valitseb sugude vahelises suhtlemises eranditult füüsiline, tundeline külg, kõikjal valitseb täiesti suvaline sugude segunemine ja mingist vähegi kestvast, mingitest reeglitest ohjatud lihalikust liidust ei ole veel märkigi. Sellise sugupoolte vaheliste suhete mittepüsivuse ja korratu suhtlemise juures, mida tehniliselt nimetatakse heterismiks, ei ole isa (isadus) poolset laste päritolu teada ja teada on vaid nende päritolu ema (emadus) kaudu, seepärast lasub naistel kogu nende toitmise ja kasvatamise koorem. Sellega võib kergelt seletada kreeka kirjanike poolt kirjeldatud mõnede sküüdi ja etioopia hõimude olme-elu, naiste kogukonnad, kes valdasid iseseisvalt maad ning muud vara. Seejärel, järkjärgulisel inimkonna arengul sugupoolt juhuslik ühinemine asendub enam vähem tavade ning kommetega kindlaksmääratuks paljudega abieluks (polygamia), mis on suuremal määral ohjeldamatu kire tagajärjeks, aga vahel ka üksikutel juhtudel poliitilistest ja sotsiaalsetest tingimustest sõltuv. Paljudega abielu kujutab endast kaht liiki sugulist ühinemist: mitmemehepidamine (Polyandria), millist kohtab veel tänini tuda hõimu juures Sinistes mägedes (Nilgirri), Hindustani poolsaarel, Malabarsi kaldal, Himaalajas ja Tiibetis. Nii näiteks sikside hõimus Himaalajas on tihti vendadel mitme peale üks naine, vanim saab isa koha, aga peale tema surma läheb ta roll nooremale, mille tõttu ei ole neil orbe ja vara püsib tervikuna koos. Mitmenaisepidamine (Polygynia) enam levinud grupiabielu vorm, millist tuntakse paljudes arengu alamal astmel asuvates hõimudes ja millised on valitsevad isegi praegu Aasia kultuurrahvaste juures. Sellisel sugulise ühinemise vormi puhul on naised täiesti allutatud mehe piiramatule võimule ja temast sõltub tervikuna liidu kestvus. Miskit mitmenaisepidamise ja mitmemehepidamise vahepealset on Taiti saaredel, kus kohaliku tava järgi teatud hulk mõlemast soost isikuid moodustavad omavahel kogukonna, mida nimetatakse Arreoi“ks , mille liikmed olid vastastikku seotud abielu liiduga. Koromandeli kaldal elavad nairide (sõdalased) hõimus eksisteerib eriline suhtumine naistesse, mis väljendub selles, et nair abiellub tüdrukuga juba siis, kui ta ei ole veel naiseks sirgunud kuid ei ela temaga koos ja annab talle õiguse suhelda iga mehega tema hõimus samas või kõrgemas kastis ja seepärast tunnistatakse nende lapsi kõigi nairide lasteks. Mitmikabielu, millel see ka ei põhineks, asuvad alati ilmses vasturääkivuses selle kõrge moraale seadusega, milline tunnistab mõlemate poolte täielikku võrdõiguslikkust ja mis õigustab igasugust siirast seotust erandlikkuse ja tunde jagamatuse nõudmise püüdlusele. Kõrgeim sugulise liidu aste, mis rahuldab neid nõudmisi, on ainuabielu (Monogaamia), st. vaid kahest eri soost isikust koosnev püsiv liit.
Inimsoo järkjärgulisel arenemisel, algselt puhtalt loomulik erinevat sugu isikute liit hakkab olema ühiskonna, hiljem ka riigi, mis oli huvitatud inimsoo jätkamisest, aga ka selle liidu majanduslikust tegevusest ja sellest tulenevatest varalistest õigustest, aga samuti abikaasa võimust ja sellega seotud abikaasade vastastikustest suhetest, mõninga sekkumise objekt. Seda silmas pidades kogukond ja riik võtavad juba oma tekkimise algusest peale enda kaitse alla selle, mis tema aluseks on, liit, normeerides seada alguses tavaga ja hiljem seadusega.
Indiaanlastel, Manu seaduste järgi, tunnistatakse abiellu astumist, nende poolt sisse viidud esivanemate kultust silmas pidades, pühaks kohustuseks, kusjuures abielu põhivormiks on mitme naise pidamine, kuigi tehakse vahet peamisel ja teisejärgulistel naistel, kellest esimene peab alati olema oma kasti mehega. Naiste arv on määratletud iga kasti jaoks seadusega. Nii võib braminil (preestril) olla õigus 4 naisele, ksatri (sõdalane) 3, vaisi (kaupmees, maaharija) 2 aga sudra (käsitööline) vaid üht naist. Pidades silmas sellist naiste arvu piiramist alamates kihtides Manu seaduste järgi, antakse neile ainuabielu esmase sisseseadmise au. Abieluks täieealiseks peetakse meest 14. aastaselt ja naist 7. aastaselt. Abiellumise põhilised tingimused on järgmised:
a)keelatud on abielluda sugulaste vahel kuni kuuenda astmeni, kaasa arvatud.
b)nooremad vennad ja õed ei saa enne vanemaid vendi ja õdesid abielluda;
c)mees, kes soovib abielluda alama kasti naisega, peab eelnevalt abielluma kõrgemasse kasti kuuluva naisega.
Abielu jaguneb sõlmimise viisilt 8 liiki.
1)Brama abielu;
2)Jumalate abielu;
3)Pühade abielu
4)Inglite abielu, milline sõlmitakse pruudi ta isa poolt pidulikul peigmehele üleandmise teel, kes annetab kindlaksmääratud ohvriande. Andes oma tütart mehele, lausub isa kindlaksmääratud vormeli: täitke üheskoos ettekirjutatud kohustusi;
5)Kurjade hingede abielu, mis seisneb selles, et mees saab oma vanemate teadmata pruudi käe;
6)taevaste lauljate abielu, kui noored inimesed ühinevad omavahel vastastikusel kiindumusel ja poolehoiul,
7)Hiidude abielu, kui tüdruk röövitakse, tema tahte vastaselt ja viiakse vanemate kodust ära mehe poolt.
8)Vampiiride abielu, kui keegi abiellub tüdrukuga, kellega tal oli juba varem keelatud side.
Esimesed neli abielu liiki tunnistatakse õnnistatuteks, neist sünnivad targad, tuntud ja õnnelikud lapsed; ülejäänud 4 liiki loetakse mitteõnnistatuteks ja neist sündinud lapsed on kõva südamega ja pahelise käitumisega. Siiski, need abielud on seaduse poolt lubatud.
Seejuures braminile on lubatud vaid esimesed kuus abielu liiki. Ksatarile kõik kaheksa, vaisiole ja sudrele kõik, erandiks seitsmes abielu. Manu seaduste järgi lõppeb abielu lahutuse või surmaga.
Lahutust lubatakse vaid ühel järgnevalt loetletud põhjustest:
ühe abikaasa suured pahed, joomine, riiakus, pillajalikkus, ravimatu haigus, kui 8 aastase abielu jooksul ilmneb viljatus ning teineteise suhtes ületamatu vastikustunde tekkimisel.
Lahutatud naisel ei ole õigust uude abiellu enne astuda, kui ta tõestab, et tal ei olnud mehega füüsilist suhet. Mehe surma puhul, ei ole lesel teise abiellu astumise õigust, erandiks juhtum, kui mehe surm saabus enne, kui mees oli temaga suhelda jõudnud. Sellisel juhul langeb lesega abiellumise kohustus surnud mehe vennale, sarnases abielus sündinud vanimat poega loetakse viimase pojaks. Üldse on lesel indiaanlaste maal kaastunnet vääriv saatus. Ta peab mehest head rääkima, kuigi ta teda ei armastanud. Aga kui ta jääb lastetuks, siis langeb üldise pilke alla, kuid mõnedes paikades viskub truu lesk mehe juurde tuleriidale (nn. sutti, st.
hea naise põletamine). Abikaasade vahel valitseb täielik naise mehele allutatus, nii isiklik, kui varaline. Mis ta ka ei soetaks, kõik tuleb mehele anda. Kuid mees peab naisega õrnalt käituma ja abikaasa, mõlema poolne, truuduse rikkumine on üpris karmilt karistatav. Üldiselt on Hindustanis naiste olukord olnud parem kui teistes Aasia rahvaste hulgas.
Vanade egiptlaste juures valitses mitme naise pidamine, kusjuures üks naistest tunnistati peanaiseks; Preestritele siiski, lubati pidada vaid üht naist. Abiellumise tõkkeks oli vaid sugulus otseses liinis, nii alanev kui ülenev. Külgliinide sugulased, näiteks lihased vennad ja õed võisid omavahel mingite piiranguteta abielluda. Abielu lõppes eranditult abikaasa surmaga. Kui mees suri, ja lapsi maha ei jäänud, siis ta vend pidi naisega enda laulatama. Naine tõi kaasa kaasavara, mille üle ta ka mehe kodus valitses ja sellega on seotud Egiptuses abielunaise üpris auväärt asend.
Vanade pärslaste juures, Zend-Avesta seaduste järgi, loeti abielutust häbiks ja selle eest karistati teda hauataguses elus. Abielu on ainuabielu vormis, kuigi on lubatud liignaine ((armukesed)). Selle seaduse alusel on eriti soovitavad kaksikvendade ja kaksikõdede vahelised abielud, milliseid nimetatakse khebuda.
Asüürlastel ja babüloonlastel on valitsevaks abielu vormiks mitme naise pidamine, kusjuures selleks kindlaks määratud pühadel toimusid pruutide müük oksjoni korras, alustati kõige kaunimatest ja ihaldusväärsematest ning lõpetades ilusatega ning esimestest müügist saadud tulud läksid vähemilusate neidude kaasavaraks.
Buda seaduste järgi (Indo-Hiinas, Hiinas ja Jaapanis) vaadeldakse abielu vaid kui selle peamise eesmärgi saavutamise vahendit laste saamist. Olemuselt on see mehe poolt mõrsja ostmine, kehtestades selle abielulepinguga, milline koostatakse põhiliselt vanemate poolt ja abielluvate laste nõusolekut ei küsita. Peale sellise lepingu allkirjastamist tuuakse pruut, seadusega kindlaks määratud korras ning vastavalt pulmatavale, pidulikult mehe poole. Nende rahvaste juures valitseb mitme naise pidamine. Neist üks naine on perekonnas kõige tähtsam ja temale peavad kuuletuma teisejärgulised naised. Teisejärgulist naist võib mees esinaiseks ülendada vaid eelmise surma järel, kuid ta ei pea seda tegema.
Abiellu astuda on keelatud:
1)üht perekonnanime kandvate sugulaste vahel;
2)kahel vennal kahe õega;
3)lese pojal lese tütrega, kellega esimese isa on abiellunud või kavatseb abielluda;
4)mandariinil ja tema sugulastel tüdrukuga samas valdkonnas, milles ta ise teenib;
5)orja ja vaba naise vahel;
6)kuriteo sooritanud naisega;
7)lastega, kes leinavad isa või teist tõusvas liinis sugulast, kuni leinaaja kolmeaastase kestuse möödumiseni, aga samuti nendega, kelle vanemad või tõusval liini sugulased on vangis;
8)leskedel kuni leinaaja lõpuni.
Abielu lakkab abikaasa surma või lahutusega, viimane ei tekita erilisi raskusi, kuid on seotud vaid rahaliste väljaminekutega.
Abielunaine tegeleb vaid majapidamisasjadega. Väljaspool kodu ta mingit tähtsust ei oma. Tal ei ole mingit isiklikku omandit ja kuuluvad ise tervikuna mehele, kes käsitleb neid mitte kui sõbrannasid ja elukaaslasi vaid kui orjatare, kellest nad erinevad vaid selle poolest, et mees ei saa neid maha müüa, kuid tegelikult on tal ka naise müügiõigus, kui naine tema kodust plehku pani, ilma et viimane oleks end mehest formaalselt lahutanud.
Juutidel, Moosese seaduse järgi, mitme naise pidamine ei ole formaalselt keelatud ja naiste arv on tavaliselt piiratud mehe majandusliku jõukusega. Abielule eelnes suuline, tunnistajate juuresviibimisel tehtud abieluleping. Abielu sõlmimine oli perekonna püha toiming, millises koganid ja leviidid (vaimulikkond) ei pidanud ilmtingimata viibima. Pulmapidu kestis 7 päeva, milliste lõppedes pruut, puhtakspestuna, lõhnastatuna, kõige luksuslikumalt, vastavalt ta seisusele, riietatuna, pärjaga peas (millest tuligi nimetus kalla, st. pruudipärg), asudes koos mehega baldahiini all, saadetuna sugulaste ja tuttavate poolt, pasunahelide ja muusika saatel, mehe koju. Tähelepanuväärseks institutsiooniks on egiptlastelt üle võetud, lastetult surnud mehe lese abiellumine küdiga, lugedes esimest sündinud poega surnud mehe pojaks. Kui mehevend keeldub sellise kohustuse täitmisest, siis lesk (Jewome) võis saada õiguse, palja jalu võtmise (Chaliza) kommetest, mis seisneb selles, et lesk võttis ukse ees. Kohtunike ja tunnistajate juuresolekul, jalast kinga ja sülitas sellele, kinni pidades, abielluda teise isikuga. Hiljem on Moosese seadust mõnevõrra rabide poolt muudetud ja seda ühtlustatud. Seetõttu on ka praegu juutide keskel eksisteeriv, mooses-rabi seaduse järgi, abielu kahe erinevast soost isiku liit, kes väljendavad seaduslikult oma tahet avaldada teineteisele kõigil juhtudel ja kogu elu kestel armastust ja austust, ustavust ja truudust ning täitma vastastikku kõiki neid kohustusi, millised on kirjutatud ette Moosese ja Israeli seadustega (Ke-dat Mische we Izrail). Euroopaliku abielu õiguse seaduste kogu, millist tuntakse -15=- 30- M75@ , t u n n i s t a b a b i e l u ü h i s k o n d l i k u k s j a r e l i g i o o s s e k s k o h u s t u s e k s , l u g e d e s m i t t e a b i e l l u j a d i n i m e s e t a p m i s e s s ü ü d i o l e v a t e k s . R a b i d e W o r m s i K i r i k u k o g u , m i d a j u h a t a s r a b i 5@H><015=L- 53C4K, j a m i s o n n i m e t a t u d r a b i H e r s o m a h e r r i h i k s , ( H e r s o m a needus), XI artiklis sätestatud määrusega keelati mitme naise pidamine ära, sellegi poolest see komme säilis Ida-juutide keskel kuni tänapäevani.
Abiellu astumise tingimusteks on:
Teovõimelisus;
Vaba otsustusõigus;
Abiellumisikka jõudmine, milliseks peetakse juutide juures 13.a. saamist, (milline määrus siiski Venemaal seaduslikku jõudu ei oma, kuna siin on kõikidele usutunnistustele kehtestatud ühine abiellumisiga.);
Seaduslike tõkete puudumine.
Abiellumist takistavateks tõketeks on:
Abielus olek;
Abielu kohuste täitmise võimetus;
Sugulus või omakeseks olek, aga nimelt, kooskõlas Moosese seadusega (Levit XVIII, lk. 7-17), otsene tõusev või langev ja külgsugulus kuni teise järguni, kuid kõigis teistes sugulus- ja omakese astmetes abielu ei ole keelatud. Nii näiteks võivad abielluda onud lelle-tütardega, kaksikvennad ja kaksikõed, kahe abikaasa endistest abieludest sündinud lapsed, kaks venda kahe õega, jne., kasulapsed loetakse abiellumise suhtes samuti võõrasteks. Karaimidel on märkimisväärselt rohkem, kui talmudistidel, suguluse- ja omakese astmeid, milliseid loetakse abielu takistusteks. Lahutatud naine, kes astub teise abiellu ja teisest mehest lesestunud või lahutatu, ei saa esimese mehega uuesti abielluda. Teistel juhtudel võib mees temast lahutatud naisega lõpmatu kordi abielluda. Abikaasa teine usutunnistus, Moosese seaduse järgi, oli seadusliku abielu sõlmimise takistuseks, kuid kaasajal seda praktikas ei rakendata ja selle seaduse rikkumine praktikas ei mõjuta abielu seaduslikkust ja on jäetud poolte südametunnistuse asjaks. Mis aga puudutab abielu sõlmimist, siis vanasti võisid juudid-talmudistid abielluda kirja teel või raha eest. Esimene viis seisnes selles, et mees ulatas mõrsjale üle paberilehe, millele oli kirjutatud vormel: sellega ole, Mosese ja Isreali ??? seaduste alusel, minuga laulatatud. Teisel juhul - ulatades pruudile mündi ja lausudes eelmainitud vormeli. Abielu lõplikuks kinnitamiseks oli veel vaja, et mees tooks pruudi oma koju ning alustaks temaga kooselu. Kaasajal sõlmitakse abielu rabi poolt, kümne täisealise juudi (minian) tunnistaja juuresviibimisel, lugeda kaks õnnistust ette enne laulatust ja seitse peale laulatust, kusjuures vast-abiellunud tuuakse balladini alla, loetakse ette abieluleping (Kethuba), peigmees paneb pruudile sõrmuse sõrme ning mõlematele antakse ühest karikast maitsta veini.
Muhamedi usku rahvastel valitseb mitme naise pidamise komme, mis on Koraaniga (sura IV, 3 lause) lubatud, kusjuures seadusega on see piiratud 4 naiseni. Peale selle eksisteerib abielu kindlaks määratud ajani, lihtsat orjataridega sugulist suhtlemist loetakse samuti abieluks. Üldse, keskkihis, pidades silmas kokkuhoidu ja stabiilset kodurahu, piirdutakse ühe naisega. Abiellumise takistuseks ei peeta alaealisust, ega isegi vaimuhaigust, kuna sellistel juhtudel võib abielu sõlmida eestkostjate või hooldajate vahendusel. Mis aga puudutab sugulussuhteid, siis
Koraani järgi on keelatud abielluda:
Naistega, kellega isa oli abielus,
Ema ja ta tütardega, nii isa kui ema poolsete õdedega ja tädidega, venna või õe lastega, kasu- ema- ja õdedega, naise emaga, naise sünnitatud võõrastütardega ja eeskoste all olevate isikutega, kui tal oli nende emaga kehaline ühendus ja poegade naiste ning nende naise õdedega. Peale selle oli keelatud abielluda abielurikkumises osalenute vahel.
Abielu sõlmimine koosneb abielulepingu sõlmimisest tunnistajate juuresviibimisel ja kohtuniku (kadi) ees abiellumiseks nõusoleku andmisest, kuigi viimase tingimuse rikkumine abielu ei tühista. Abikaasade vastastikulised suhted määratletakse järgmisel viisil:
Mees peab elama seaduslike naistega koos, kuid ta ei pea nendega suguelu elama, ja ta peab naisi ülal pidama. Naine peab alluma mehe soovidele ja hoiduma igasugusest tegevusest, milline võiks teda solvata. Allumatuse puhul võib mees naist löökidega, millised aga ei tohi jätta sinikaid või verejooksu, karistada. Abielutruuduse rikkumisel naine topitakse kotti ja uputatakse (Türgis) või visatakse tornist alla (Pärsias). Abikaasade varalised õigused määratletakse abielulepinguga (vt seda sõna). Üldse on muhameedlastel naine mehega võrdõiguslik, kuid et abielus puudub moraalne armastuse element ja pealesunnitus annavad sellele vaid mehe suguliste vajaduste rahuldamise tähenduse. Kes, pidades naist temale täiesti allutatud olendiks, piirab ta välismaailma kiusatuste eest eemale hoidmiseks, eunuhhide valve all olevasse haaremisse.
Vanas Kreekas, kuni veel selle elanikud asusid alamal arenguastmel, ei erinenud naiste asend millegagi sellest, milline oli nende olukord Idas. Kekropsi aegadest peale, kehtestatakse, siiski, ainuabielu, kuigi peale seadusliku naise eksisteerivad tavaliselt veel liignaised. Kõikidel aegadel oli vanadel kreeklastel abielu poliitiline institutsioon, millise peamiseks ülesandeks oli riigile võimalikult suurema arvu kodanike tarnimine ning perekonna ühtsuse, kui poliitilise ühenduse aluse, tagamine. Sellistes abieludes ei saanud olla juttugi mingist isiklikust sümpaatiast, mingitest abikaasade ühistest hingelistest huvidest. Kreeka kultuuri kõrgema arengu perioodil, Ateena ja teiste Kreeka linnade naiskodanikud, kes ei saanud peaaegu mingit haridust, osutusid oma meeste vaimsete vajaduste rahuldamisel võimetuteks, mis viis hetääride-armukeste esile kerkimisele, kes olid pärit Kreeka Väike-Aasia kolooniatest, millised paistsid silma õitsva hariduselu ja ilusate kunstide arengutasemega, eriti paistis silma Milet. Kuna hakkas levima mitte-abiellumine, tuli riigil, ühest küljest, kehtestada mõningad mitteabiellumist (agamia, vt. Abielutus) piiravad aga ka liiga hilja abiellumise (opsigamia) või mittesobiva (kokogamia) abielu vastaseid meetmed, aga teisest küljest autasustama abiellu sõlmimist. Tehti meesliinis (agnaatidele) veresugulastele ülesandeks võtta orvustunud tütarlapsed oma hoolduse alla ja anda neile seadusega kindlaks määratud normi piires kaasavara, et nad saaksid mitterikastega abielluda. Ateenas eelnes abielule kihlumine, millist teostas isik, kelle perekondliku võimu alla pruut allus, või kui sellist ei olnud, siis mõne ametiisiku poolt. Abielu sõlmiti tavaliselt talvel, mistõttu ühte talvekuud nimetatigi Hamelion. Abielu seaduslikkuse hädavajalikuks tingimuseks oli sellesse astuvate kodanike ühte seisusse kuulumine. Abiellumist takistavaks oli vaid sugulus otseliinis, mida peeti verepilastuseks. Abielud külgliine pidi sugulastega, millisel astmel nad ka ei asunud, olid lubatud.
Roomas ja seda ümbritsevates ladina ja umbro-sabiinia rahvaste keskel valitses algselt täielik heterism, nagu selle üle võib otsustada meieni jõudnud väljendi põhjal: Tusco modo dotem quaerere soetada kaasavara etrruskite viisil, st. prostitutsiooni teel. Sakraalse õiguse ajajärgul (fas) esivanemate kultus, oli paljude teadlaste arvates (näiteks, Fjustel de-Kulanz) vana-rooma perekonnas enam siduvaks elemendiks, kui veresuguluse sidemed, mis annab abielule religioosse iseloomu, milline väljendub selgelt selle sõlmimise ürgaegses vormis konfarreatsioon (vt. allpool). Hiljem, kui Rooma Vabariigi religioosne-perekondlik iseloom loovutab koha juriidilis-poliitilisele vabariigile, kui religioosse kombe asemele ilmub mitte vähem formaalne ja range tsiviil- või kviriidi õigus (jus civile seu quiritium), abielu muutub poliitilise iseloomuga instituudiks. Nendes mõlemates faasides oli abielu peamiseks eesmärgiks selle füüsiline element laste sündimine, milline oli hädavajalik nii esivanemate kultuse jätkamiseks kui ka riigi võimsuse tagamiseks. Selline vaade abielule kui laste sünnitamise vahendile, kajastus ka abielu sõlmimisel kasutatud vormelis (liberum procreandorum causa) ja sellel põhinevad juba Servia Tullose aegadest pärinev rooma seadusandlusega vallalisust (celibes) ja lastetust (orgi) piiravad meetmed ja kõikvõimalikud abiellujatele antavad soodustused (vt. Abielutus. Lastetus). Neil rooma õiguse ajaloo perioodidel on naine mehega võrreldes enam õigusetus olukorras ja temast sõltuv isiklikust kui ka varalisest küljest, kelle võimu alla (manus seu potestas mariti) ta sattus. See võim, olles täieõiguslike rooma kodanike erandlikuks õiguseks, võis olla teostatud üksnes abielus olles, mis sõlmitud viimaste poolt samasse seisusesse kuuluva naisega ja sellega seoses vaid abielu, mis sõlmitud isikute vahel, kel oli õigus vastastikuseks abieluks (jus connubii), loeti seaduslikuks (justae nuptiae seu justum matrimonium) ja see omas täielikku juriidilist kaitset, milline väljendus, peamiselt, sellistest abieludest sündinud laste seaduslikuks (legitimi, in justo matrimonio concepti) tunnistamises ja välises aus, millist omas naine, kes kandis sellistel juhtudel nimetust uxor, ja kes oli perekonna ema mater familias. See muistne, 12 tahvli seadustel põhinev, jus connubii kuulus esialgselt vaid patriitsidele, plebeid ei saanud sellist õigust enne, kui vaid alles 445.a. enne Kristust, kui see, Canuleja tribunali ettepanekul, oli see ka nende üle laiendatud.
Seadusliku abielu vastupoolel eksisteerisid veel selle kaks erilist vormi, aga nimelt:
1)konkubinaat (concubinatus) väheselt seadusega kaitstud abielu vorm, mis kehtestatud Augusti poolt seadusega, Julia et Papia Poppaea, et suurendada abielude arvu, vähendades legaalses perekonnas hädavajalikke väljaminekuid. See oli pikaajaline kooselu, milline sõlmimise fakt määrati ametiisikule (testatio) selle sõlmimisest teatamisega, lugemata, sarnaselt abielurikkumisele (stuprum), seda häbiväärseks, kuid mis ei olnud seotud nende tähtsate juriidiliste tagajärgedega, millised omistati legaalsele abielule. Siin naine ei astunud mehe võimu alla, selles abielus sündinud lapsed nimetati naturaalseteks (liberi naturales) ja erinevalt legaalsetest, ei omanud õigust isa varale, kuigi võisid sellest nõuda enesele vaid ülalpidamist (alimenta). Keiser Konstantini poolt lubati see seaduslikku vanemate abiellu (legitimatio per subsequens matrimonium), astumisel seadustada, Justian aga andis neile õiguse saada päranduseks 1/6 nende isa varast.
2)Kontubernium (contubernium), on täiesti indiferentne õiguslikust küljest suguline side, milline, kuigi ei peetud kuritegelikuks, aga mis ei pannud abikaasadele teineteise ja laste suhtes mingeid juriidilisi kohustusi. See oli ainus seaduse poolt sallitav orjade vaheline ja orjade ning vabade vaheline side. Viimaste abielude suhtes, senatus consultum Claudianum jõul, oli kehtestatud, et vaba naine, kes abiellus orjaga, viimase peremehe loal, või sõlmida lepingu, millise järgi tema lapsed pidid saama orjadeks, ta ise aga jääb vabaks, kuid kaotab oma kodanikuseisuse (ingenuitas) ja muutub vabakslastuks (liberta). Kui ta aga, vastupidi, selliseks abieluks orja peremehelt luba ei olnud saadud ja abikaasade vaheline side jätkus ka siis, kui orja peremees oli kolm korda protestinud, siis naine mõisteti mehe härrale kui ori. Esimene neist määrustest on tühistatud keiser Andriani poolt, aga teine Justisanuse poolt. Vabaks lastute (liberti) ja vabalt-sündinute (ingenui) vaheline abielu oli lubatud lex Julia (4 .a. peale Kristust) alusel, mõningate piirangutega, juhul kui tekkis liit senaatorite perekondadega. Need piirangud, muide, olid Justiani poolt tühistatud. Seaduslikule abielule ülalnimetatud mõttes eelnes tavaliselt pidulik kihlumise rituaal (sponsalia), kusjuures mees andis pruudile kihlasõrmuse, abielueelne sõrmus (annulus pronubus), milline oli sõlmitud abielulepingu (arrha sponsalicia) käsirahaks.
Seaduslikku abiellu astumise tingimusteks olid:
Ülalpool nimetatud vastastikku abiellumise õigus (connubium);
Abieellumise ikka jõudmine, aga nimelt: meestele abielu täisiga (pubertas) saabus 14.aastaselt, aga naistele (viripotentia) 12 aastaselt.
Seaduslike tõkete puudumine, millisteks olid sugulus otseliini pidi kõigis astmetes, külgliini pidi kuni 4. astmeni, kaasa arvatud ja isikute vahel, kes asuvad in tespectu parentekae (vt. sugulus),
Leinaaja kestvus (tmpus lugendi), mis esialgselt kehtis 2 aastat peale abikaasa surma, aga hiljem 1 aasa, ja lõpuks;
Mõned abiellujate vahelised seisuslikud ja religioossed erinevused, sellised nagu Senaatorite abielu vabakslastutega või näitlejannadega, vabade ja avalike naiste, juutide ja kristlaste vahelised abielud;
Isikute nõusolek (consensus) abiellumiseks, kuigi vanal ajal oli sarnane nõusolek pigem paljas formaalsus, kui tegelik vaba tahteavalduse väljendus, nõnda nagu abielu korraldati enamjaolt perekonna peade (patres familias) poolt.
Mis aga puudutab seadusliku abielu sõlmimise viise, siis neid oli kolm, ja nimelt:
1)konfarreatsioon (confarreatio) neist iidseim, milline kehtestati sakraalsel perioodil ja seepärast koosnes tervest reast religioossetest rituaalidest, millised seisnesid järgmises: mõrsja
kõrvaldati tema vanemate perekonna kultuse alt ja anti üle mehele, kelle perekonna kultuse alla ta edaspidi pidi kuuluma (traditio); seejärel pulmarong, lauldes Gimenile hümmi, suundusid mehe maja (deductio in domum mariti) juurde, kus peapreestri (Flamen Dialis) ja 10 tunnistaja ja haruspekside (ennustajate) juuresolekul tapeti ohvrioinas, kelle nahk pandi noorpaarile istumise alla, kes seal kaetud peadega sõid üheskoos ära erilise saia (panis farreus, libum farreum), mis oli abielusuhte (sonsortium vitae) sümboliks, kusjuures pruut lausus piduliku vormeli: Seal kui sina Gai, seal ka mina, Gaia ja ühines mehe kultusega, millise võimu alla ta asus.
2)Koemptsioon (Coemptio), milline koosnes sümboolsest, mehe poolt naise liba ostmisest (imaginaria venditio), millist nimetati mantsipatsiooniks (mancipatio, vt. ), mis nõudis viie tunnistaja juuresviibimist (testes), kes esindasid kogu rooma rahvast ja kaalujat (libripens), nii nagu tema poolt sõlmitud akt kujutas endast ostja poolt makstava raha kaalumist.
3)Usus (Usus) viis, mis põhineb kestvuse õigusel (vt.) ja seisneb selles, et aasta kestnud mehe ja naise kooselu sai seadusliku tunnustuse ja loeti abieluks. Kestvuse aeg loeti katkenuks sel juhtumil, kui üks abikaasadest oli nende ühisest elukohast ära kolm ööd järjest, millisega katkesid kõik sellest instituudist tulenevad õiguslikud tulemid.
Abielu ex jure gentium st. rooma kodanike ja peregrinkade (võõramaalannade) vahel, kelle üle tsiviilõigus ei laienenud, ei vajanud mingite formaalsuste täitmist ja need sõlmiti lihtsa nõusoleku saamisel (consensus facit nupcias), kusjuures naine jäi oma isa võimu alla ega laekunud mehe manus alla.
Abielu lakkamise tingimusteks olid:
Surm, ühe abikaasa vabaduse kaotus ja lahutus, millised kehtisid esimese kahe abielu sõlmimise viisi puhul, samade formaalsustega aga samuti ka abielu kestvuse katkemise puhul (vt. Lahutus).
Vanal ajal oli Roomas abielu instituut, milline vastas täielikult oma tähendusele, paistes silma püsivuse ja lahutamatusega, milline oli garanteeritud olulisel määral tollaste tavade puhtuse ja rangusega. Sel ajal valitses mehe ja naise vahel täielik isiklik kui ka varaline allumine esimesele (naise varalistest õigustest vt. Kaasavara). Kuigi naist peeti koduperenaiseks (domina domus), käsutas orju, võttis vastu klientide auavaldusi, tegeles laste kasvatamisega, ei pidanud mingeid määrivaid töid tegema ja oli ühiskonnas märkimisväärses aus, kuid kuna sarnastes abieludes puudus moraalne element, siis abikaasade võrdõiguslikkusest ei saanud juttugi olla, milline väljendub selgelt vana-rooma seadusandluse määrustes, millised puudutavad abielu truudust, millist mehelt üldse ei nõutud, kuna aga naise võis mees truudusetuse eest täiesti karistamatult tappa. Keisrite perioodil kaotas abieluside oma esialgse jõu ja rikkumatuse, lahutus muutus üpris kergeks ja moraali rikutust langes nii madalale, et Seneca väljenduse järgi mõned suursugused naised loevad aastaid mitte konsulite järgi, vaid hoopis oma meeste järgi, kellest nad lahutavad end, et mehele minna ja mehele lähevad selleks, et jälle saaks lahutada. Mõistetav, et sellistes ühiskonna oludes mehe võim muutub naise jaoks üpris ebamugavaks ja vanad abielu sõlmimise kombed kaovad tasapisi käibest. Kõigist varem kaob konferratsioon, milline säilis, muide preestrite juures veel meie aja arvamise alguseni, tema järel kadus varsti ka koemptsioon. Ühiskonna uute vaadete ja vajaduste tingimustes jäi ainsaks abielusideme vormiks ilma abielu kus puudus manus, mil naine võinuks vabalt oma vara valitseda ja olla isiklikult teovõimeliseks tunnistatud. Sellistele tingimustele vastas abielu ex jure gentium, milline sai Justianiuse ajaks laia leviku. Selle keisri seadusandluse järgi oli sellise abielu sõlmimise jaoks kõrgemates kihtides piisav selle kirjalikust abieluks vormistamisest või lepingust (documenta nuptialia seu pacta dotalia), keskkihtidele kuulutada sellest kiriku kaitsjale (defensor ecclesiae), aga alamatele klassidele piirdusid kõik õiguse nõuded lihtsa vastastikuse nõusolekuga (consensus). Seejuures abielu religioosne õnnistamise rituaal muudetakse kohustuslikuks alles keiser Leo Filosoofi ajal (IX saj).
Vastavalt nendele muutustele, kaotas abielul tasapisi oma erandlikult poliitilise tähenduse ja läks tasapisi eraelu valdkonda, kusjuures kõlbelisele elemendile, milline seisneb abikaasade vahelises armastusel põhinevas sidemes, antakse tasapisi vääriline koht, nõnda, et veel ammu enne kristluse levimist asus roomlaste vaade abielusse üpris lähedal sellele ideaalsele ülesandele, millise seadis temale hiljem kristlik õpetus, mis tunnistas seda abikaasade ühise elu igakülgse suhtlemise instituudina. Sellise vaate olemus väljendub selgelt abielu mõiste seletuses, mis antud rooma juristi Modestini poolt: Nuptiae sunt conjunctio maris et feminae, consortium omnis vitae, divini et humani juris communicatio =
Abielu on mehe ja naise kooslus, ühinemine kogu eluks, jumaliku ja inimliku õiguse suhteks.
Saksa rahvaste, kes hävitasid Rooma keisririigi, juures abielu ei asetanud naist sellesse allutatud ja alandatud olukorda, millises ta asus Idas. Mitme naise pidamine, üksikud erandid välja jättes, oli sakslastele täiesti võõras, kelle abielu puhtuse, pühaduse ja truuduse ees kiitis neid Tatsit. Peale mehe surma lesk abiellus harva ja mõnede hõimude juures, nagu herullid, ta põletati lõkkel koos mehega. Tavaliselt abielluti juba küpses eas, kuid siiski longobardide, sakside ja friiside juures tunnistati seaduslikeks ka 12.aastaseks saanud isikute abielud. Sugulus ja omakeseks olek ei olnud üldiselt abielule takistuseks, vaid vanemate ja laste vahelised abielud olid keelatud. Vanal ajal eelnes abielule lähimate sugulaste vahendusel korraldatud kihlumine, milline seisnes:
a)teatud rahasumma formaalses maksmises (meta, pretium, witemmo, reipus), milline asendas endast kunagi praktikas eksisteerinud mõrsja tegelikku ostmist ja mis oli tema vanemate võimu alt väljaostmise ning mehe perekonna kaitse alla tuleku sümboliks ja,
b)peiu poolt pruudile kihlasõrmuse üleandmises ning samasuguse vastusaamises, millist toimingu järel kihlatud kallistasid ja suudlesid.
Mittevabade isikute vahelise kihluse korraldas nende härra, millise eest peigmees andis teatud rahasumma. Pruudi härra sai samasuguse summa pruudilt (maritagium, bümede) ja peale seda kasutas tihti ka esimese öö õigust (vt. Esimene öö). Esialgselt olid vabade ja mittevabade abielud keelatud ja kui need lõpuks lubati, siis vaba abikaasa ja sellest abielust sündinud lapsed muutusid orjadeks või alamateks, milline oli keskaegses feodaalühiskonnas väljendatud määruses: Si tu mointe ma poule, tu est mon coq. Abielu sõlmiti peale kihlust, hiljemalt aasta pärast ja see seisnes ohverdamistes ja palvetes, mis suunatud jumalate Loci, Donari ja Fro poole, keda peeti abielu ja kodukolde kaitsjateks, ning spetsiaalsetes rituaalides. Edasi järgnes pidusöök, millise järel vastabiellunu asetas pähe abielunaise sideme. Järgmisel hommikul tegi mees naisele kingituse, millist nimetatakse hommikuseks kingituseks milline oli oma armastuse ja seotuse märgiks ning autasu kaotatud süütuse eest. Naine sai tavaliselt vanematelt kaasavara ja mehelt erilise osa ta varast, mis pidi olema tagatiseks lesestumise puhul (Wederwarf, Widerlage, hiljem Leibzucht või Leibgedinge), mis peale ta surma läks tagasi mehe lähimale järglasele.
Ristiusu levimisel vaade abielule muutus oluliselt. Ristiusu õpetus tõi sellesse instituuti vanal ajal maailmale täiesti võõra, ülistatud ja puhta vaimsuse ja jumalikkuse ideaali, tunnistades abielu liiduks, millise jõul mees ja naine võtavad endale kohustuse elada kogu ülejäänud elu koos nagu mees ja naine, vahetpidamatult, et sünnitada ja kasvatada lapsi, teineteist vaimselt täiendades ja toetades, nii nagu religioosses-moraalses suhtes, kui elulistes vajadustes sidemega mis kehtestatud Jesus Kristuse poolt selle kirikuga suhtluse märgiks ja seepärast see on suureks salapärasuseks, millisega kaasneb eriline õnnistus. Lähtudes sellisest vaatest, Kristlik Kirik andis selles erilist kaalu abielu eetilisele elemendile ja pannes selle aluseks vaba nõusoleku printsiibi, sellega märgatavalt tasakaalustades mehe ja naise vahelisi suhteid, milliseid sellest ajast peale kujutatakse juba mitte mehe võimu orjana vaid tema sõbrana, abilisena kõigis elu olukordades. Need uued alged aga ei juurdunud mitte kohe ellu. Nii tuntud XII ja XIII saj kirikumeeste Foma , Bonaventuri jne. poolt tehtuna me ei leia viiteid sellele, et abielu oleks salapära. Djurand ja teised holastikud räägivad otse, et nad seda sellisena üldse ei tunnustanud. Läänes tunnistati abielu salapärasusena lõplikult alles Traidenti Kirikukogu otsusega (1545-1563. sess 24, kan.1.), mis asutatud Leony (1274.a.) ja Florentsia (1438.a.) Kirikukogude poolt. Täpselt samuti kirikliku laulatuse hädavajadus, mis tunnistatud Idas Leo Filosoofi poolt (886-919.a.), mis Läänes kutsus veel kaua esile vaimulike erimeelsusi. Neist ühed väitsid, et kehtivana võib tunnistada vaid kiriku poolt õnnistatud abielusid (professio martimonii in ecclesia), teised olid seda meelt, et abielu kehtestatakse vaid poolte kokkuleppega (condensus facit nuptias), mispärast abielu peab olema tunnistatud sõlmituks sellest hetkest peale, kui selline kokkulepe tehti, ega mitte siis kui vaimulik seda õnnistas, ja seepärast peab isegi salaja (m. clandestina), ilma mingi kiriku osaluseta sõlmitud abielusid tunnistama kehtivateks (viimase arvamuse kasuks, tõendab ka see asjaolu et vanadel Trebinkadel, mis ka praegu Lääne kirikus tuntud abielu rituaali juures, ego vos conjungo ei kohta.). Üldse on rooma katoliku kirikus see küsimus, vaatamata selle Kogudes paljukordsele arutamisele: Kieli (1536.a.), Kambreisi (1567.a.), Reimsi (1583.a.), loetakse teoreetiliselt lahtiseks, kuigi praktikas peetakse abielu õnnistamist rooma katoliiklikus kirikus sellele seadusliku kehtivuse andmiseks hädavajalikuks tingimuseks. Protestantlik kirik, mis ei loe abielu salapäraks, tunnistas juba oma tekkimisel kiriklikku laulatust abielu hädavajalikuks tingimuseks. Peale selle, reformatsiooni levimisel, juba keskajal abieluasjade suhtes omistatud Kiriku piiramatu võim pidi ilmtingimata põrkuma riigivõimuga, arvestades seda, et antud riigis valitsev kirik ei tunnustanud segaabielusid, st. abielusid muu-usulistega, kuid riigi huvides oli tähtis ka nende seaduslik vormistamine. Suutmata leida kirikuga kokkulepet, tuli riigil leida abielu sõlmimise vormi suhtes tekkinud raskustes teine väljapääs selles, et kehtestades kirikliku laulatuse asemel sellega võrdväärse juriidilise jõu ja tagajärgedega tsiviilakt, mis sõlmitud ilma vaimulike osaluseta ja riigivõimu organi poolt. Sellisel viisil kujunes välja ilmaliku abielu mõiste. Et valitsused, mis selle sisse viisid, nägid selles vaid äärmist vahendit võitluses valitseva Kirikuga on tõestatud selle instituudi ajalooga.
Esimene abielu, mis sõlmiti Hollandi Generaalstaatides 1580.a., toimus tänu seal valitsevale fanaatilisele Protestantlikule kirikule, mis seepärast saigi nimetuseks hädavajalik tsiviilabielu. Sarnased põhjused kutsusid selle esile Inglismaal, kus see seati sisse esimest korda 1653.a. Cromwelli poolt ja Prantsusmaal, kus see oli algselt sisse toodud 28. novembri 1787.a. seadusega kui fakultatiivne abielu, millisega anti igaühele õigus valida, kas sõlmida abielu kas Katoliku kiriku kombe järgi vaimuliku vahendusel või siis linnapea ees tsiviilaktina. Olles üldiste elutingimustest esile kutsutud, sai tsiviilabielu Lääne-Euroopas laialdase leviku. Kusjuures ühtedes riikides on see üldkohustuslik, näiteks Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Itaalias ja enamik Reini provintsides, Rumeenias ja Saksamaa keisririigis, teistes aga vaid fakultatiivseks, nagu Inglismaal ja Austrias valitseva usutunnistusega isikutele ja teistele, kui hädavajaliku, näiteks Rootsis juutide ja kristlaste abiellumise puhul, Norras vaimulikkonda mittetunnustavatele sektantidele, Austrias dissidentidele ja meil lahkusulistele. Selliste abielude sisseseadmise hädavajadust näitab juba see nähtus, et kuni selle sisseseadmiseni või neil juhtudel, kui abielusid puudutavad seadused peatati või muudeti, esinesid alati nn, salaabielud, mis sõlmiti üpris erinevaid ja sageli üpris kummalisi, ühiskonna poolt välja töötatud formaalsusi täites. Nii, kuna Charles II Inglismaa troonile asumise ajal oli abielu tühistatud, aga kirikliku abielu sõlmimisega kaasnesid märkimisväärsed rahalised väljaminekud, tekkis hulk salaabielusid, mis sõlmiti võõrastemajades ja isegi vanglates, näiteks, Fleet marriages, mis sõlmiti Londoni võlavanglas, millise suureks spetsialistiks oli keegi John Seinham, kes laulatas oma kolmekümne aasta pikkuse vangistuse ajal 3600 abielupaari. Sellised abielud keelati lõplikult ära 6. juuni 1653.a. seadusega, milline sai tuntuks Hardwiche Act nime all. Prantsusmaal, enne 1787.a.seaduse vastu võtmist, sõlmiti abielusid protestantlike vaimulike poolt, kes pidid end jälitamise eest varjama metsades ja koobastes, mille järgi nad sai tehnilise nime: Abielud kõrbetes (mariages du desert).
Mis aga puudutab abielu puhtalt juriidilist iseloomu, siis teooria pidas kaua kinni ja osalt ka praegu, erinevatest võtetest. Põhiliselt tuuakse esile kaks vaadet, millistest üks lähtub eesmärgi mõistest, aga teine toetub abielu lähendamisele teistele instituutidele. Esimene neist viis selleni, et abielu juriidilises määratluses püüti ammendada selle olmelise liidu kogu ideaalset täiust, kusjuures peatuti eelistatult kord moraalsel kord selle füüsilisel eesmärgil. Selliste määratluste hulka kuulub ülalpool toodud Modestini mõiste, millisel on meie jaoks vaid ajalooline tähtsus, kuna see tuli meil Tsiviilseadustest (VI, §1) üle Kirikuseadustikku, millise järgi abielu on mehe ja naise kooslus ja kooselu kogu eluks, jumalikus inimlikus tões suhtlemine. Sellist määratlust peavad eriti väärtuslikuks saksa juristid ja kandes ligilähedaselt selle sarnase termini pandektide õpikusse, väidavad, et abielu on sellisel ideaalsel kujul eranditult saksa rahva saavutus. Arnds annab järgmise abielu termin: Abielu on täielikuma elulise suhtlemise eesmärgil loodud juriidiliselt tunnustatud mehe ja naise liit, lisades sellele, et abielu on oma olemuselt loomulik-kõlbeline suhe, millisel on oluline õiguslik tähendus ja allub seepärast juriidilisele määratlemisele. Olid isegi katsed võtta see eesmärgi materiaalne element koodeksites abielu määratlusse. Nõnda Preisimaa seaduse (Landrecht) toimetajad tõid sisse määratluse, millised käsitlevad mitte ainult abielu juriidilist külge, nagu näiteks: abielu peamiseks eesmärgiks on laste sünnitamine ja kasvatamine (tit 17, §1); abikaasad ei tohi kangekaelsuse pärast abielukohuse täitmisest keelduda(§178); kangekaelne ja alaline keeldumine on võrdväärne seaduslikule abikaasa mahajätmisele (§194) jne. Seejuures seadusandlus ei soovinud keelata ära abielu isikutele, kes ei ole võimelised suguliseks kooseluks ja sätestas seepärast, et abielu võib seisneda ka üksnes mälestustes(§2), nii nimetatakse Ingellikku või Joseplikku abielu (Engels oder Josephseehe), millega läks vastuollu eelnevate määrustega. Seda sama me kohtame Austria seaduses, kus abielu määratletakse kui kahe isiku seaduslik väljendus sellest, et elada lahutamatus liidus, sünnitada lapsi, neid kasvatada ning teineteist aidata. Bavaaria seadus kavatsetakse võtta järgmine määratlus: abielu on mehe ja naise liit, et sünnitada lapsi teineteist aidata. Prantsuse seaduse eelnõusse (Code civil) oli võetud järgmine, abielu määratluse eeskujuks tunnistatud lause: Abielu on mehe ja naise suhtlemine, milline ühendus on loodud inimsoo jätkamiseks, teineteise aitamiseks elu raskuste kandmisel ja ühise saatuse jagamisel, kuid seda koodeksisse ei võetud. Täpselt samuti eksisteerib abielu määratlus Itaalia, Saksoonia, Ostzee ja meie tsiviilkoodeksites.
Teine koolkond püüdis ehitada abielu juriidilist iseloomustust selle lähendamisel teistele instituutidele. Nii püüdsid Prantsuse XVIII saj entsüklopedistid ja osalt ka Kant lähendada abielu varalistele instituutidele, eriti lepingu, kui kohustuse mõistele, kaudu. Sama vaade paistab välja Austria seaduses ja see on seoses vaatega abielule kui ilmalikule instituudile. Kui lepingu all mõistetakse vaid nõusolekut, siis osaliselt võib selle vaatega nõustuda, nii nagu abielu sõlmimisele eeldatakse nõusolekut, milline, siiski, ei osuta selle katkemisele otsustavat mõju. Kui aga lepingut mõista kui kohustust, siis vaevalt et võib tunnistada eelpool toodud vaadet õigeks, sel alusel, et kohustuse all mõeldakse ühe isiku õigust teise tegevusele, millisel on muutuv väärtus, milline on võetud kokku kohustuse mõistesse, abielu aga sarnast võlakohustuse suhet endast ei kujuta, see võib eksisteerida ka ilma ühe inimese õiguseta teise isiku tegevusele, kuid mis on kõige olulisem asjaolu lõppeb kohustuse täitmisel, mida aga abielu kohta öelda ei saa. Enam õigem on abielu lähendamine selle ajaloolisele, kuigi juhuslikule tunnusele, et abielu kehtestamine puutub ostu-müügi vormi hulka. Edasi, mõned teadlased püüdsid abielu lähendada võimu õigusele, st. kujutasid abielu sellise juriidilise suhtena, milline seisneb mehe võimul naise üle. Selline vaade on, muuseas, öeldud välja Meieri poolt, kes põhinedes sellel, paigutas perekonna õiguse riigivõimu kõrvale. Kuid pidades silmas, et abielu võib eksisteerida võrdõiguslikkuse tingimustes, Meier ise ei võtnud eeltoodud vaadet oma abielu määratlusse.
Abielu sõlmimise tingimused
võivad olla jaotatud jaatavateks (essentialia, conditions essentielles du mariage), st. otsesed seaduses olevad nõuded, milliste täitmata jätmisel ei saa abielu sõlmimisele asuda ja eitavad või tõkestavad (impedimenta, empechement, Ehehindernisse), milline, kuigi otse abielu sõlmimisel ei ole nõutav, kuid mis võivad olla abielu kehtetuks tunnistamise alusteks.
Esimese hulka puutuvad:
1)teatud vanus. See tingimus on esile kutsutud võimekuse kaalutlusest, nii füüsilise, kui ka moraalse, teadliku tahte ilmingu väljendamiseks. See on võetud vastu kõigi seadusandluste poolt, kusjuures tavaliselt määratletakse piirvanus, millisest varem või hiljem abiellu astuda ei või, kuid mõnikord võetakse arvesse abikaasade vanuse vahe. Viimasest meie seadusandlus vaikib, kuid Evangeelse-Luteri kiriku määruse järgi võib erakordselt suur aastate vahe olla vanematele lastele abiellumiseks nõusoleku andmisest keeldumiseks vabandavaks põhjenduseks. Iga, millisest varem ei tohi abiellu astuda, nimetatakse abiellumise täiseaks ja see ei lange alati kokku üldise kodanikuks saamise täiseaga. Nii on Lääne kiriku kanoonilise õiguse järgi see iga meestele alates 14.a. ja naistele 12.a. peale. Protestantlikul kirikul mõlematele 14.a., prantsuse õiguse järgi mehed 18 ja naise 15.a.; saksa mehed 20 ja naised 16.a.; Würtengurgis ja mõnedes veitsi kantonites mõlematele 25 aastat; inglise õiguse järgi mehed 14 ja naised 12 (kusjuures enne seda iga sõlmitud abielud tunnistatakse vaid lõpetamatuteks, imperfect), kehtetuks loetakse vaid need, millised on sõlmitud enne 7.a. saamist); kreeka-rooma seaduste järgi alguses meestele 14.a. hiljem 15.a. ja naistele 12 ja hiljem 13.aastaselt, millised läksid ka meie Kirikuseadustikku. XVIII saj püha Sinod määras mehele 15 ja pruudile 13.a. ea., kuid lõpuks 1830.a. Kõige-kõrgeima seadlusega keelati abiellumine alla 18 aastastel meestel ja alla 16.a naistel. Sellest üldisest eeskirjast lubab meie seadus järgmised erandid:
a)Kaukaasia krai elanikele määratletakse abielu täisiga meestel 15.a. ja naistele 13.a.;
b)piiskoplikele võimudele on antud luba lubada hädavajalikel juhtudel abielud, mil peiul või pruudil on jäänud nõutud ikka jõudmiseni alla poole aasta;
c)alates 1837.a. on keelatud abielluda ohvitseridel enne 23.a eluaastat, aga alates 23-28.a. ta võib abielluda vaid, esitades varalise kindlustatuse tõendi, ülemustelt saadud loal. Meie seadusandlusega on määratletud ka abiellumise ea ülempiir, aga nimelt 80 aastat, milline määrus on võetud üle Seaduste kogusse instruktsioonist, mis antud 1677.a. kiriku vanematele Moskva patriarhi Adriani poolt sünoodi seadlusest 1744.a. Erjuli asjas, Nagu kiriku seadustega on määratletud piirvanus 60 aastat, siis need, kes ei ole saanud veel 80.a. peavad abiellumiseks nõutama loa peapiiskopilt. Abielu iga puudutavate seaduste rikkumine, peale kriminaalvastutuse (2-4 kuune vangistus või arest 3 nädalast kuni 3 kuuni), võib tuua kaasa abielu kehtetuks kuulutamise, kusjuures abielu sõlmimise tühistamise asja võib algatada vaid see abikaasadest, kes abiellus enne abiellumise täisikka jõudmist ja seejuures vaid siis, kui sellisel abielu ei toonud kaasa rasestumist.
2)Abiellujate vastastikune nõusolek olulisim abielu tingimus, milline on tunnistatud , vana-rooma juristide eeskujul, kõigi Euroopa seadusandluste poolt, meil see sai seadusliku määratluse vaid alles 1724.a., kui Peter I nimelise seadlusega keelati vanematel ja härradel sundida lapsi ja omale alluvaid isikuid abielluma, selle tagamiseks nõuti vanematelt ja härradelt vande andmine. Praegu on see määrus tunnistatud meie tsiviilseadustega. Vaba nõusolek eeldab 2 tingimust:
a)vaba tahte väljendamise võimelisust, milline on määratletud inimese teadliku suhtega juriidilisse toimingusse, millist ta kavatseb sooritada. Sellise teadvuse puudumine sõltub ebaküpsusest (vt. ülalpool), aga ka vaimsete võimete korratusest (vt. vaimuhaigused);
b)kõrvalise sunni puudumine, kusjuures sunni all mõistetakse nii füüsilist, kui psüühilist vägivalda (ähvardamist), milline võib olla teostatud kõrvaliste või lähedaste isikute poolt, või ainult kõrvaliste isikute poolt vi siis lõpuks ühe abiellu astuda kavatseva isiku poolt. Viimane võib olla väljendatud vägivalla, pettuse või röövimise teel, millise eest karistatakse süüdlast kriminaalseaduste järgi. Täpselt samuti kõrvaline isik, kes sunnib kedagi vägivalla või ähvardustega, kuulub kriminaalvastutusele võtmisele, milline siiski võib olla algatatud vaid kannatanude või nende vanemate või hooldajate kaebuse alusel, ilma kaebuseta või protestita abielu ei saa kehtetuks tunnistatud olla.
3)Kõrvaliste isikute nõusolek, kellest abiellu astuv isik asub sõltuvuses. Sellisteks isikuteks võivad olla:
a)vanemad, kelle nõusolek meie enne-peetriaegset seadusandlusega langes kokku abiellujate nõusolekuga, misjärel see sai abiellujate vabale tahtele lisaks. Meie seadusandluse
järgi on selle nõusoleku tähendus selles, et isik ei tohi astuda abiellu vanemate tahte vastaselt. Sellest, et selle tingimuse rikkumine tõi kaasa abielu kehtetuks muutumise, seadus ei räägi, see viitab vaid neile ebasoodsatele tagajärgedele, millised sellisest rikkumisest tulenevad, aga nimelt, ta toob kaasa vangistuse 4-8 kuuni ja seaduse järgse pärimisõiguse kaotuse selle vanema varast, keda nad solvasid oma sõnakuulmatusega. Vanematel, aga on hiljem, oma äranägemise järgi, vaimulikus või mõnes teises seaduse järgi koostatud aktiga või siis mingis paberis väljendatud palvega, kellegi kohtu või valitsusasutuse või isiku nimel, teatada, et nad andestavad süüdlastele ja taastavad nende õigused pärandile oma varast kas täielikult või osaliselt. Vanemate nõusoleku tähendus ei sõltu (otsustades meie tsiviilseaduste mõtte põhjal) abiellujate vanusest. Evangeelse Luteri kiriku põhikirja järgi, on see tingimusteta kohustuslik
kodanliku täisikka mitte jõudnud laste suhtes, aga täisealiste suhtes vaid eriti vabandavatel põhjustel. Teiste Euroopa riikide seadusandluste määrused sisaldavad endas mingil määral teise iseloomuga sätteid. Nii nõutakse Austrias isa nõusolekut abieluks vaid alaealiste laste abielu puhul ja abielu kehtivuse vaidlustamise õigus, vanemate nõusoleku puudumisel on teostatav seni kuni kehtib vanemliku võimu jõud. Preisimaal on see õigus isa jaoks piiratud kuue kuuse perioodiga enne abiellumisikka jõudmist. Prantsusmaal tuleb abielu lahutada, kui see on sõlmitud alla 25.a poja ja alla 21.a. tütre poolt ilma isa nõusolekuta. Peale sellisesse ikka jõudmist tuleb nõutada, lugupidamise väljenduseks, vanemate formaalset nõuannet (demander par un acte respectueux et formel le conseil de leur pere et mere) kahe notari kaudu ja seejuures kuni kolm korda järjest, iga kord peale kuu möödumist, kui mees ei ole üle 30 aasta ja naine üle 15.a. vana. Kes on vanem, see võib piirduda ühekordse nõuande pärimisega ja kuu möödudes, peale sellise akti lõplikku esitamist võib abielluda ka ilma autoriseerimiseta (loata). Abielu vaidlustamise tähtaeg, milline on sõlmitud neid määrusi rikkudes, on piiratud ühe aastaga. Ost-See õigusega lapsed, seni kuni nad asuvad vanemate võimu all, võivad, vanemate olulise põhjenduseta keeldumisel, pöörduda kohtu poole.
b)Eestkostjad ja hooldajad, kellede nõusolekut meie seadusandlusega nõutakse, vanemate nõusoleku asemel. Kuid Tsernogooria ja Poltaava kubermangu elanikelt võib paluda, selle asenduseks, kohtu luba. Sellest tingimusest mittekinnipidamine toob kaasa aresti alates kolmest nädalast kuni kolme kuuni.
c)Mõisnikud, kelle nõusolekut abiellumiseks nõutakse nende sunnismaistelt (vt. Saatekiri).
d)Ülemused, kirjas väljendatud positiivne nõusolek, millist nõutakse meie seadusandlusega selleks, et takistada perekonna ülalpidamiseks elatusvahendeid puudulikult omavate isikute abiellumist. Algselt puudutas see määrus vaid gardemariine ((merekooli kasvandikke)) ja me kohtame sellist määrust peeterlikus (« 53;0<5=B5 > C?@02;5=8O 04<8@0;B59AB20 8 25@D8» 1 7 2 2 ) A d m i r a l i t e e d i j a l a e v a e h i t u s e j u h t i m i s e r e g l e m e n d i s ; 1 7 4 9 . a . s e n a t i s e a d l u s e g a o n s e e s a m a e e s k i r i r a k e n d a t u d k a m a a m i i l i t s a p o l k u d e s t e e n i j a t e ü l e , a g a h i l j e m k õ i g i t e i s t e v ä e o s a d e s õ j a v ä e l a s t e ü l e , k u s j u u r e s j a l a v ä e p o l g u p o l k o v n i k u l e 1 7 6 4 . a . ( I I !>1@. 0:. , N r . 1 2 2 8 9 ) o n t o o d u d ä r a s e l l e n õ u d m i s e m o t i i v i d , m i l l i s e d o n S e a d u s t e K o g u v ä l j a a n d m i s e h e t k e s t l a i e n d a t u d k a k õ i g i t s i v i i l t e e n i s t u j a t e ü l e . S e l l e l t i n g i m u s e l o n k ä e s o l e v a l a j a l p r a k t i l i n e t ä h t s u s vaid ohvitseride abielu puhul, kes ei ole saanud veel 28.aastaseks, kes võivad abielluda vaid siis, kui esitavad tõendi materiaalse kindlustatuse kohta, milline võib olla ka tagatud mehe või mõrsja varaga või mõlematega koos, mis peab andma tulu vähemalt 250 rbl kuus. Mis aga puudutab tsiviilametit, siis neile on seaduse nõutav ülemuste nõusoleku nõue vaid lihtsaks formaalsuseks, erandiks diplomaatilised ametnikud, kelle võõramaalannadega abiellumise luba antakse alles siis, kui mõrsja annab allkirja selle kohta, et teda on teavitatud sellest, et peab enne abiellumist müüma maha oma välismaise vara, kui ta abiellub diplomaatilises teenistuses oleva isikuga. Varemal ajal peaaegu kõigis Euroopa riikides oli vaba voli abiellumiseks piiratud:
Feodaalajal suverääni nõusolekuga vasalli abieluks, kellelt selle nõude rikkumisel võeti temale antud feod ära. Hiljem nõuti kaua aega seisuse või kogukonna, millisesse abiellujad kuulusid, nõusolekut, millise jälgi on veel senini märgata väikestes Saksa riikides. Meil aga igasugune alamas teenistusjärgus inimene, kes teenib riigiteenistuses, linnas või maakohas, ei või etteteatamata st. et teata sellest oma linna või maakoha ülemustele, abielluda. See nõue oli kehtestatud rahanduslikel eesmärkidel, kuna avalduse esitamine oli seotud lõivudega-maksudega, millistel oli väljaostmise või andami kuju, milliseid nimetati veel: tanumaksuks, pulmamaksuks, pulmapeomaksuks või väljaostu maksuks, vastabiellunu maks jne. mis kaotati Jekaterina II valitsemise ajal (1775.a.).
Abiellumise takistavateks asjaoludeks on:
1)Haigus. Füüsiline haigus ei ole abiellumise takistuseks, kuid Evangeelse-luteri kiriku põhikirja järgi loevad nakkushaigused, langetõbi, sel juhtumil, kui sellest vanemad ei ole rääkinud, kui nende poolset abiellumiseks nõusoleku andmise keeldumisest. Vaimuhaigus, ametlikult tunnistatud, on abiellumise sõlmimise takistus, kusjuures üksikud helged hetked ei kaota sel viivul sõlmitud abielu ebaseaduslikust, kuni nendest ametlikult tervenemise väljakuulutamiseni. Peale selle, kõik haiguslikud seisundid, millised mõjutavad isiku psüühilist tegevust ja tema mõistuse kaotust, peavad olema vaadeldud võrdselt vaimuhaigusega, kui on vaid ka mõistuse kadu tõestatud.
2)Sugulus on enamus rahvaste juures rohkem või vähem abielu takistuseks. Selle alusena vaadeldakse ideed sellest, et muuta abielu üksikute suguvõsade omavahel lähendamise vahendiks ja ka selleks, et vältida värdjate sündi, milline on lähedaste sugulaste omavahelise abielu vältimatuks tulemuseks (vt. Verepilastus, e., intsest). Sellistel kaalutlustel Kristlik kirik tunnistas lähedaste sugulaste vahelise abielu lubamatuks, kusjuures see keeld on erinevatel aegadel ja erinevate kirikute poolt hinnatud erineva karmusega. Nii nagu Rooma-katoliiklik kirik keskajal, püüeldes asketismi poole, keelas abiellumise kuni 7 sugulus- ja ka omakese-astmeni. Paavst Inokenti III 4. Lateraani Kirikukogul (1213.a.) vähendas seda rangust kuni 4 astmeni (kanoonilise arvestuse järgi) suguluse kui seadusliku, aga ka loomuliku. Praegu on rooma-katoliku õigusega abielu lõhkuvaks põhjuseks (impedimentum dirimens) tunnistatud: sugulus kõigis ülenevates ja alanevates astmetes ja kõrvalliini kuni neljanda astmeni (kanoonilises arvestuses) kaasa arvatud, omakestega kuni 4 astmeni seaduslikus abielus ja kuni 2 astmeni ebaseaduslikus abielus, lapsendamine, selles suhtes, et keelatakse abielu lapsendaja ja lapsendatute ning nende järeltulijate vahel igaveseks, lapsendajate ja lapsendajate pärislaste vahel seni kuni kehtib lapsendamine (compatrietas) ja lõpuks lapsendaja naise ja lapsendatu vahel ja vastupidi, ka vaimne sugulus. Kusjuures selle juures lubatakse üpris avaral määral dispensatsiooni s.t. vaimulike ülemuste poolt abielu sõlmimise lubamist seda takistavate sugulaslike suhete puhul, nii et praktikas, rangelt rääkides, ei ole lubatud vaid abielu otseliinis sugulastega ja kõrvalliinis pärisvendade-õdede ja poolvendade-õdede vaheline abielu. Protestantlik kirik keelab abielu vaid otseliini sugulaste vahel ja kõrvalliinis vendade ja õdede, nii päris, kui pool, vahelise abielu. Võõrasema ja kasupoja ning nende alanevate vahel, võõrasisa ja tema alanevate sugulaste vahel, seejärel pruudi ämma, äiaga vahet tegemata, on see seaduslik või ebaseaduslik side, milline neid suhted kehtestab. Lapsendajate ja lapsendatavate vahel, kuni kestab see suhe.
Ida kiriku ((Vene-Kreeka õigeuskliku)) seaduste järgi, millised tulid üle meie Kirikuseadustikku, laieneb abielu keeld: sugulusele ja omakese suguluse teise järguni ühe abikaasa ja teise sugulase kuni 7 astmeni, sugulaste omavahelise abielu kuni 5 tasemeni tingimusetu, aga 6. tingitult, omakesele suguluse kolmanda järguni tingimusetult, aga 4.ni ja 5-ni tingitult. Sugulus vaimne kuni 7 astmeni. Need Kirikuseaduste reeglid, kuigi nad on senini jõus, kuid ilmaliku võimu mõjul on nende rangus oluliselt leevenenud, ja nimelt on Vene kiriku kehtiva õiguse järgi keelatud vaid esimese nelja veresugulusastme ja kahe omakese astmel, ja esimesel kolmanda suguluse astmel. Samuti abieellumine kuni 5 külgsuguluse astmeni ja teise järgu suguluse 2, 3, ja kolmanda sugulusjärgu neljanda omakese astmeni, aga samuti siis kui isikud asuvad veresuguluse 6- või 7. astmel, või suguluse teise järgu puhul võib toimuda sugulussuhete segunemise puhul tuleb pärida luba peapiiskopilt, kuigi abielu, milline sõlmiti sellist luba taotlemata, on keelatud kehtetuks kuulutada ega tohi ka selles asjas juurdlust alustada. Mis aga puudutab vaimset sugulust, siis on kehtiva õiguse järgi võib see takistada abielu selles mõttes, et ei ole lubatud kasulapse suhe lesestunud emaga või kasutütrel tema lesestunud isaga. Teistel juhtudel võib abielu olla lubatud peapiiskopi loal. Lapsendatu sugulus või tsiviilseisund, milline osutab mõju abielule Kirikuseadustiku järgi praegu abieluliidu sõlmimisel arvesse ei võeta. Need kiriku seadusandluse määrused on tunnustatud ka meie ilmalikes tsiviil-seadustes, millised, loetlemata abielu takistavaid sugulussuhteid, ütlevad otse, et abielu on keelatud kõigis kiriku seadustes loetletud sugulus-ning omaese astmetes. Teadlikult abiellumist 1 või teise sugulusastmes oleva isikuga loetakse verepilastamises süüdi olevaiks (vt. seda sõna).Õigeusklikest isikute puhul teadlikult muudes sugulus-omakeseastmetes olles abiellumise puhul, millisel seadus abiellumise keelab, mõistetakse vangi alates 4 kuust kuni 1 aasta 4 kuuni ja kiriku poolt kahetsema kirikukohtu poolt määratud ajaks.
3)Juba abielus olek. Piirang seisneb polügaamia ehk mitmenaisepidamise keelamises, milline võib olla samaaegne või järjestikune. Nimetades esimese kahekordseks abieluks, meie seadusandlus keelab abielluda mehe või naise elu ajal õieti endise abielu kehtivuse ajal. Sõltumatult kahekordses abielus (vt. mitmikabielu) oleku suhtes kehtestatud kriminaalvastutusest, toob viimane kaasa teise abielu ebaseaduslikuks tunnistamise ja abikaasade kooselu lahutamise, kusjuures lahutatud isik võib elada oma endise abikaasaga, kui ta sellega nõustub, kuid edaspidi uude abiellu astuda ei tohi. Juba abielus olev isik ei sa kirikuvõimudelt pärida luba uude abiellu astumiseks. Kui mitmikabielus on süüdi mõlemad pooled, siis mõlemad abikaasad, kaotades järgnevad abielud, jäävad esialgsesse abiellu, aga kui neist üks lõppeb surmaga, siis üksi jäänud abikaasa ei või taastada ebaseaduslikku abielu ega sõlmida ka uut abielu. Mis aga puudutab järgnevat polügaamiat, siis see lubab abielluda kolm korda järjest. Neljandat korda loetakse ebaseaduslikuks. Sarnaste abielude ärahoidmiseks on seaduses kehtestatud mõningad ärahoidvad meetmed, millised seisnevad passis abiellumise kohta sissekannete tegemises ning muudes abielu tunnistustes. Evangeelse-luteri kiriku põhikirja järgi võib endine abielu olla takistuseks uue (vt. Abilutus) abielu jõustumise tähtaja suhtes.
4)Ühiskondlik seisund või ametinimetus võivad olla abielule kas tingimusetuks või suhteliseks takistuseks. Teise puhul see puudutab vaimulikus seisuses isikute kohta (vt. abielutus, e. tsölibaat), esimesel juhul abikaasade ühiskondliku seisundi ebavõrdset olukorda, milline omab teatud rolli saksa õiguses, kus juba keskajal eksisteeris abielude jaotamine võrdseteks, mis sõlmitud sama seisusese (Ebenbürtige) isikute vahel ja ebavõrdseteks (Missheirat). Viimased on tuntud ka morganaatilise ((sõnast hommikukink, feodaalse õiguse järgi valitsevast soost isiku seisusevastane abielu)), salica ((lex Salica, oli naiste õigusetus pärandi saamisel ja ka trooni pärimisel)) abielu või vasaku käe abielu või vereabielu (matrimonium ad legem morganaticam seu ad morgengabicam seu ad legem salicam, morganatische Ehe, Ehe in Blut aber nicht in Hand und Gut, Ehe aus linken Hand, mariage morganatique ou de la main gauche). Need abielud olid käigus eriti keskajal itaalia õukondades, kes võtsid longobardidelt üle paljud salica frankide seadusandluse määrused. Itaaliast levisid nad kõikjale Saksamaale, kus nad said nimetuseks sõnast, Morgengabe hommikukink, milline anti mehe poolt naisele, et tagada naise ja tulla võivate laste ülalpidamist, kuna sarnase abielu puhul oli naine tavaliselt alamast seisusest ning ei omanud mehega võrdset seisuslikku ja varanduslikku asendit ning tema lapsed ei pärinud isalt tiitlit ja mõisat, millel oli seisuslik tähendus, kuigi teda tunnistati seaduslikuks naiseks, ja temaga kooselust sündinud lapsi ei loetud ebaseaduslikeks, suhtes tuletatud morganaatilise seaduse nimest morganatiliseks. Käesoleval ajal on morganaatiline abielu säilinud tituleeritud isikute puhul. Igal juhul, siiski, need abielud, tunnistatakse ebanormaalseks instituudiks ja seepärast seda lubatakse vaid monarhi loal ja seejuures eriti vabandavatel põhjustel, nagu näiteks, kui mehel ei ole piisavalt vara, et viisakalt perekonda ülal pidada ja selle tulevikku tagada või siis, kui teine võrdne abielu ähvardab perekonna vara liialt vähendada. See privileeg antakse edasi vaid meesliini kaudu, Meie seadusandluses ei olnud otseseid erinevatesse seisustesse kuuluvate isikute vaheliste abielude keelde. Vaid XVIII saj alguses (1702.a.) vaimulikkonna talupoegadel oli keelatud abielluda pärismaiste ja sunnismaiste talupoegadega selle pärast, et esimesed ei läheks sunnismaiste seisusse. Kiriku talupoegade ja varade sekuleerimisega ((võõrandamisega)) riiklikuks, see keeld kaotas iseenesest kehtivuse. Peale selle, XVIII saj II poolel keelati sunnismaistel abielluda kasvatusmajade kasvandikega. Kehtivas õiguses seda keeldu enam ei eksisteeri. Evangelse-luteri kiriku põhikirja järgi poolte liiga suur erinevus kasvatuse ja hariduse vallas võib olla vanemate poolse abiellumise loa mitte andmise põhjuseks.
5)Usutunnistus võib olla samuti suhteliseks abiellu astumise takistuseks. Iidsete Õigeusukiriku reeglite, mis põhinevad VI Üleilmse Kirikukogu otsuste järgi on õigeuskliku abielu ketseriga st. igasuguse mitte õigeusu juurde kuuluva usutunnistusega lubatud vaid tingimusel kui viimane võtab vastu õigeusu. Esimene segaabielude luba anti peale 1721.a., sellel tingimusel, et muu-usulisest pool andis lubaduse, et ei sunni õigeusklikku poolt oma usust taganema ja et ta lapsed kasvatataks õigeusklikeks. Hiljem järgnesid erinevate kohtade jaoks segaabieludest spetsiaalsed määrused. Näiteks 1768- seadlus poola dissidentidest; 1812.a.- Soomele, 1819.a. Ostzee ((?)) kubermangudele ja 1832- üldine seadlus venelaste abieellumise kohta välismaalastega. Praegu kehtiva seadusandluse määrustes see seisneb selles, et kõigi välismaiste kristlike abielude ja nende abielud mittekristlastega ning paganausulistega sõlmitakse vabalt. Vene alamad õigeuskliku või rooma-katoliku usku on keelatud abielluda mittekristlastega, aga protestantidel paganausulistega, kusjuures, siiski, mittekristlase ristiusku tulekul tema abielu ristimata naisega jääb jõusse. Õigeusku tunnistavate isikute ja muuusuliste vahel on abielu lubatud tingimusel, et sellest sündinud lapsed ristitakse, kasvatatakse ja kihlatakse õigeusu eeskirjade järgi.
6)Kohtuotsusega, millega antud isik mõistetakse igavesse abielutusse.
Abikaasade isiklikud õigussuhted võivad olla kokku võetud järgmistes õiguse sfäärides:
1)Kodanlik seisus. Mees annab naisele oma, kui ta on päritolult alamast seisusest, kõik õigused ja privileegid, millised on seotud ta seisuse, järgu või ametinimetusega, kusjuures see õigus ei lakka olemast, kui mees kuriteo eest oma seisuse õigustest ilma jäetakse.
2)Elukoht. Üldise eeskirja järgi peavad abikaasad elama koos, mispärast on keelatud kõik aktid, millised kallutavad nende omavolilisele lahutamisele. See kohustus sõltub, siiski, mehe ühepoolsest tahteavaldusest, kellele on antud, õigus lubada naiste elada eraldi või siis nõuda, et ta elaks tema juures, kuid seda vaid siis kui tal on olemas kindlaksmääratud elukoht. Mehe poolsel elukoha muutumisel peab naine temale järgnema, välistades juhtumi, mil mees on kohtu poolt jäetud ilma kõigist oma seisuse õigustest, siis meie seadusandlusega 1720.a. on lubatud naisel; aga samuti siis kui mehelt on võetud erilised õigused ja põhiliselt siis, kui ta on saadetud Siberisse asumisele, aga, lõpuks, ka kõigil teistel asumisele saatmise juhtudel, kui mees soovib naisest eraldi elada, tema raske haiguse tõttu või jämeda kohtlemise või otse jälestusväärse käitumise pärast. Mees ei pea abikaasale järgnema, kuid kui ta astus abiellu Siberisse või teistesse ääremaa kubermangudesse saadetud naisega, siis ta ei tohi naise elukohast ära sõita, kuna viimane ei saa temale järgneda.
3)Abikaasade vastastikused suhted võetakse kokku mehe ühepoolse võimuga naise üle, kusjuures see võim põhineb vaid kõlbelistel kohustustel, mis ei too kaasa juriidilisi tagajärgi. Vastastikuste õiguste ja kohustuste määrused tulid meie tsiviilseadusandlusse üle 1780.a. Heateo põhikirjast (( « #AB02 ;03>G8=8O» ) ) , m i s s e i s n e b j ä r g m i s e s :
N a i n e o n k o h u s t a t u d :
a ) a l l u m a m e h e l e , o l e m a t e m a v a s t u a r m a s , a u s t a v j a p i i r i t u l t k u u l e k a s j a t e g e m a t a l l e i g a s u g u s t m e e l e h e a d j a i l m u t a m a k i i n d u m u s t . ;
b ) e i t o h i s õ l m i d a i s i k l i k k u l a e n u l e p i n g u t i l m a m e he loata.
Mees on kohustatud:
a)armastama oma naist, nagu ennast, elama temaga üksmeeles, ta peab naist austama, kaitsma ja andestama talle ta puudused ja vähendama ta kannatusi, hankima oma võimaluste järgi toitu ning ülalpidamist;
b)anda naist, ilma ta nõusolekuta, palgatööliseks;
c)ei tohi karistada naist teoga ega teda hooletult kohelda;
d)ei tohi oma võimu naise suhtes kuritarvitada, ahvatledes või sundides naist sooritama mingit ebaseaduslikku tegu.
Mõlemad on kohustatud: kohtus teine-teise vastu mitte tunnistama.
Meie kehtival seadusandlusel põhinevad abikaasade varalised õigussuhted põhinevad varade eraldatusel, mis väljendub järgmises:
1)Naise vara ei muutu mehe varaks, nõnda nagu seda tehakse inglise õiguses vallasvara suhtes.
2)Mees ei omanda naise vara üle otsustamise ja kasutamise õigust, vastupidiselt totaalsele (regime dotal, vt. Kaasavara) süsteemile, milline kehtib näiteks Lõuna-Prantsusmaal ja on säilinud meie Tsernigovi ja Poltaava kubermangudes.
3)Abieluga ei kehtestata vara ühisust, millise moodustab totaalse süsteemi teine vorm, mis valitseb Põhja-Prantsusmaal ja Saksamaal (Gutesgemeinschaft) ja osalt on tunnistatud ka meie seadusega Tsernigovi ja Poltaava kubermangudes.
4)Kummalegi abikaasale kuulub oma vara iseseisva korraldamise õigus; sellest reeglist moodustab erandi kord, mille järgi kaubandusega tegelevate meeste naised ei või oma nimel anda välja veksleid ja osta neid tagasi oma mehe loata, kui ta oma enda nimel ei kauple.
5)Abikaasad võivad oma vara suhtes teine-teise suhtes käituda kui kõrvalised isikud, pantida, laenata oma vara välja jne., kuid millise alusel ei või mees ega ka naine käituda vastastikuse vara suhtes teisiti, kui selleks seadusliku volituse olemasolul.
6)Vara lahusoleku üldist printsiipi rakendatakse abikaasade varalistes suhetes kolmandate isikute suhtes, aga nimelt ühe neist maksejõuetuse puhul, kusjuures abikaasad ei vastuta vastastikku võlgade eest kõrvalistele isikutele. Selle eeskirja alusel, ühe abikaasa võla eest vallasvara aresti puhul eraldatakse nende ühises korteris asuva vara hulgast teisele abikaasale kuuluv vara. Kuid, seda reeglit ei rakendata ühe abikaasa maksejõuetuse korral (vt. Maksejõuetus), aga samuti siis, kui surnud mehe puhul osutub eksisteerivaks riigi poolne võlanõue, peetakse selle kustutamiseks tema lese pensionist kinni 1/3 . Sellest üldisest varade eraldatuse printsiibist lahku minevalt esinevad veel mõned kõrvalekalded, millised seisnevad mõningal määral naise õigust mehe varale, mis on põhjendatav sellega, et mees on kohustatud naisele toitu ja ülalpidamist hankima. Sellise kõrvalekalde ilminguks on, nagu perekonnaseaduse arvestamine mehe poolt saadud ülalpidamise väljanõuete (vt. Arest) kehtestamisel, aga ka seda, et tunnustatakse lese õigust nimetatud summale (vt. seda sõna). Nii-siis, vara eraldatuse alget ei või lugeda meie seadusandluses jäigalt väljendatuks.
Abielu lõppemise tingimused:
Surm või lahutus või abielu kehtetuks kuulutamine riigi- või kirikuvõimu aktiga.
Esimene neist asjaoludest, lõhkudes abieluliidu, ei sega ainiti ellu jäänud abikaasal uude abiellu astumist, kui katkenud abielu ei olnud teine enam kui teine abielu.
Teist vaata mõiste Lahutus alt.
Peale ülalpool toodud abielu puudutavate seadluste meie tsiviilseadusandlustes, eksisteerivad veel eeskirjad lahkusuliste, uuestiristitute, muhameedlaste, juutide ja paganausuliste abieludest. (vt. nim. sõnad).
!@. !2>4L 0:. ( B. X , G. 1 ; AB 1 - 7 , 9 , 1 2 , 1 9 - 3 1 , 3 3 - 4 4 , 6 1 - 6 9 , 7 2 - 7 7 , 8 5 - 9 0 , 1 0 0 - 1 0 4 , 1 0 6 - 1 1 8 , 2 2 0 2 , 2 2 0 3 ; B. X V , G. 1 , AB. 8 4 ?. 4 , 3 7 1 , ?. 4 , ; 9 7 6 . #AB. @064. !C4. , AB. 9 4 , 9 6 ?. 2 , 7 0 5 , 7 0 7 ?. 2 ; NBB5@L ( P ü t t e r ) , M i s s h e i r a t e n ; 815;LHNFL ( N i e b e l s c h ü t z ) , D i e m a t r i m o n i o a d m o r g a n a t i c a m ; 70@528GL, « @0G=K5 M;5<5=BK 8 8EL 7=0G5=85» ( /@>A;02;L, 1 8 7 9 ) ; . >@G0:>2L, « B09=5 AC?@C65AB20» ( !?1. , 1 8 8 0 ) .
-! I V 1 8 9 5 c . 5 5 8 - 5 7 2 . !. ;.
N B ! S e e o l i n i i e n n e 1 8 9 5 . a .
J a h i l j e m :
A b i e l u ( A r t i k k e l on kirjutatud 1907.a. st. enne Okt. revolutsiooni).
I Termin.
Abielu on korrastatud ja teatud õigusi ja kohustusi sünnitav erinevat soost inimeste vaheline liit, mis ei põhine mitte ainult vahetult mõjuval füsioloogilisel instinktil, kuivõrd sellel instinkti vääristatud vormis, mida nimetatakse suguliseks armastuseks.
Selle liidu sotsiaalne funktsioon, milline seisneb inimsoo jätkamises, ei pea olema võetud abielu terminisse. Olles teatud rahvastel teatud aegkondades ja teatud vormides abielu, tema sisuline tundemärk, see ei iseloomusta abielu juriidilist mõistet teiste rahvaste juures ja teistel aegkondades, kui saavad tunnustuse ka sellised abielu vormid, millistel ei ole ideed järeltulevast soost, näit. Abielu raugaeas või ühe abikaasa surivoodil (in extremis). Seda sama tuleb öelda abielu liidu eluaegsuse, rikkumatuse, suhtluse täiuse, ilmaliku-või vaimuliku kinnituse, lepingulise või religioosse aluse kohta. Kõik need tundemärgid, millised on tihti võetud abielu määratlusse, iseloomustavad jälle vaid selle üksikuid vorme ja isegi kui need on viimase suhtes rakendatud moonduvad teiste aluste tõttu nõnda et need ei oma enam seda üldist tähendust, millist neile omistatakse.
Eluaegsus ja abielu rikkumatus mitte ainult ei eksisteeri paljudes abielu vormides, vaid isegi seal, kus neid tunnuseid peetakse oluliseks, abielu tähendus ei muutu sellest ka siis, kui see kestab üürikese aja ja neil juhtudel kui see võib olla lahutatud nii abikaasade vastastikusel nõusolekul, kui ka neist ühe tahteaktiga (näiteks vabaabielu rooma õiguses). Suhtlus abielus lubab samuti laia spektri ja algab mehepoolsest naise isiksuse enesele allutamisest kuni teise täieliku iseseisvuseni nii esimeses kui ka varanduslikus ja avalik-õiguslikus valdkonnas. Paljudes riikides nüüd abielu sõlmimises kohustuslikuks saanud riigi osalus ei muuda seda sama kehtetuks teistes riikides, kus sellist protseduuri üldse ei tunta või seda ei loeta abielu kehtivuseks piisavaks.
Kuigi abiellumisele nõusolekuga antud lepinguline vorm moodustab üldist reeglit, asendades endistel aegadel kehtinud abiellujate perekondade, või peigmehe ja pruudi isa või hooldaja vahelise lepingu, või olid seotud abielu kohustuslikuks saamisega eelneva kihluse tõttu.
Mõnedes riikides, nagu näiteks Rootsis, Venetsueelas ja teistes, toimub veel ka tänapäeval kohtuotsuse või autoriteetse võimu volituste alusel sunduslik abiellumine. Täpselt samuti ka kiriku ettekujutus abielu salapärasusest ei takista tunnistamast ilma kiriku osaluseta sõlmitud abielusid.
Vastupidi, mehe ja naise vahelise sugulise suhtlemise korrastamine ja sellise korrastamise tunnistamine lugemine seotuks õiguste ja kohustustega eristavad abielu nii kõigist teistest liitudest, mis ei põhine sugulisel suhtlemisel kui ka mingisugusel korratul sugulisel kooselul, milline on õiguse suhtes ühiskondliku võimu silmis fakti mõjuta ja ei too kaasa juriidilisi tagajärgi. Vaid need jooned ilmnevad kõigis abieludes ja võivad olla peetud seda mõistet määratletavateks tunnusteks.
II. Abielu ajaloolised vormid.
Abielu institutsiooni kehtestumisele omistatakse tihti seda juba tema olemust eitavat olukorda nn. korrapäratut sugu-kooselu, millist aga ei ole täheldatud ühegi rahva juures. Et tulla sellisest rumalast olukorrast välja tuuakse tavaliselt esile juba järgmised vaieldamatult tõestatud ja millised vastavad abielu kultuurilise arengu astmete vastavate vormidega:
Grupiabielu polüandria, polügaamia ja monogaamia.
Grupiabielu, milline seisab kõige lähemal korratule sugulisele kooselule, iseloomustatakse sellega, et mehed ühest (tootemlikust) grupist astuvad üheskoos rist-abiellu teise (tootemliku) grupi naistega ja vastupidi, kusjuures ükski mees ei saa lugeda ühtegi naist eranditult enda naiseks ja mitte ükski naine ei saa pidada ühtegi mees eranditult enda meheks. Siit kujuneb välja nii polüandria, või paljumehelisus, kui ühel pool on mitu meest ja teisel pool vaid üks naine, aga ka polügaamia, ehk paljunaiselisus, kui ühel mehel on mitu naist. Polüandriat seostatakse tihti emakeskse perekonnaga ja järglaste ema liini kaudu arvestamisega, nagu ka kombega tappa tütreid, et saavutada tasakaalu elanikkonna ja elatusvahendite kasvu vahel. Seepärast peetakse selle tekkimist sporaadiliseks (üksikult esinev), seotuks eriti ebasoodsate majanduslike tingimustega kohandumisega, millistes asuvad Tiibeti mäekurud ja teised paigad, kus täheldatakse polüandriat vaid kui erandlikku nähtust, millised ei välju oma rakenduse kitsastest piiridest. Vastupidiselt aga peetakse polügaamias patriarhaalse perekonna teostamist ja suguluse arvestamist meesliini pidi, koos võrreldava heaolu ja suure levikuvõime tõestamisega, pidades silmas tema jätkuvat ülevõimu ka praegu moslemite ühiskonna jõukamate kihtide hulgas. Igal juhul, mõlemad need abielu vormid, erinevalt grupiabielust, kujutavad endast individuaalse abielu vorme, millise kõrgeimaks astmeks on nüüd ainus ristiinimestest rahvaste hulgas lubatav monogaamia, st. abieluliit ühe mehe ja ühe naise vahel. Sellise monogaamia erilise liidu moodustab nn. leviraat, millist kohtab mitmes vana-juudi õiguses. Selle lähtepunktiks peetakse ettekujutust abielust, kui laste saamise eesmärgil loodud sugulisest liidust, ning leviraat seisneb just mitte millelgi muul, kui lähedase sugulase kohustuslikus astuda abiellu surnud sugulase lastetu lesega, et viimane saaks järeltulijaid.
Abielu sõlmimise suhtes tuleb eristada veel nn. endogaamia ja eksogaamia, vaatamata sellele, kas abikaasad on omavahel mingis suguluses, kuuludes näiteks ühte ja samasse hõimu, suguarusse, perekonda või kogukondlikku liitu, või ei kuulu. Esimesel juhtumil räägitakse endogaamiast ja teisel eksogaamiast ning nii esimese ja teise vahel pidavat esinema veel kolmas, vahevorm, näiteks Indias kastide ja nende alajagude range endogaamia, kõrvuti sama karmide eksogaamiliste suguvõsade liitudega. Mõlemad abielu sõlmimise süsteeme peetakse ühtmoodi iidseteks ja kuigi endogaamia seisab korratute sugulise kooselu abielu vormidele lähemal, siis juba iidses grupiabielus, millises üheskoos suhtlevad erinevate gruppide mehed ja naised, samuti nagu sellest arenev individuaalse abielu, millise sõlmivad ühe grupi üksikud liikmed teise, eksogaamial põhineva grupi paljude liikmetega. Teisest küljest eksogaamia jäänukid esinevad ka kultuuri kõrgematel astmetel, näiteks Egiptuses, vanas Kreekas ja keskaegses Euroopas, kus eksogaamia on pigem erandiks ja endogaamia üldiseks reegliks. Samas Indias ja Hiinas, vastupidi, on abielud keelatud isegi suguluse kaugetel järkudel ja kui keskaegne kanooniline õigus asub selsamal vaatepunktil, siis seda ilma võitluseta ja märkimisväärsete järeleandmiste, dispernatsiooni st. iga konkreetse juhu puhul abielu üle võimu oleva võimu loata, üldiste eeskirjadega teatud sugulusastmes, keelatud abielu puhul, kujul tegemiseta ei õnnestu ellu viia. Siit ei saa teha järeldusi eksokaamia alla surumise, ega selle tahaplaanile surumise katsetest euroopa abielu ajaloos. Siin, nagu ka kõikjal, mängis see printsiip tähtsat ja viljakat rolli perekonna vormistumisel ja meessoo liinis soo jätkamisel. Selle rolli tõendina me võime näha Euroopa rahvastele hästi tuntud patriarhaalse abielu- perekonna vormi. See on abielu pruudi röövimise või sellele järgneva mõrsja ostmisega kaasneva abieluga. Seda võib leida kaasajal rahvaste juures, mis läbivad elus neid abielu arengu etappe. Need abielu vormid jätavad jälje esmalt müütides, saagades, pulmakommetes ja hilisemate arengu staadiumite läbielatus, aga teised ka, nii vanade aarialaste, kreeklaste ja roomlaste, kui ka enamuse saksa ja slaavi hõimude juriidilistes mälestusmärkides. Kuid monogaamia ülevõimu ja õigusliku korra ajal muudetakse pruudi röövimine keelatud ja karistatavaks tegevuseks, aga seda asendanud pruudi ostmine hakkab võtma pigem sümboolset iseloomu. Rooma abielu, mis on tuntud coemptio nime all, oli roomlaste jaoks vaid abielu eelajaloolise läbielamine pruudi ostmise teel. Rooma õiguse ajaloolises staadiumis kujutab coemptio ostu-müüki vaid väliselt ja pruudi hinnal oli vaid sümboolne tähendus. Sama moodi oli keskaegses saksa õiguses pruudi ostmine vaid abielu juriidiliseks aluseks, samal ajal kui pruudi eest makstav tasu, säilitas, erinevalt rooma abielust, majandusliku tähenduse, lakkab olemast, siiski jäi see üpris ammu pruudi vanemate kätte ja seda hakati mehele tagasi andma, et toetada tulevikus lesestunud pruudi elujärge. Sellele lisatakse hiljem, kui pruudi perekonna poolt kindlaks määratud kaasavara ja mis oma suurusel ületas tihti mõrsja eest tasutud summat, aga ka hommikune kink(Morgengabe), milline tehti mehe poolt naisele juba peale abielu sõlmimist, alguses vabatahtlikult, hiljem juba kohustuslikult, eelmärgitud pruudi eest makstava tasu asemel. Sellisel viisil, pruudi ostmine muudetakse selliseks liba aktiks, nagu oli ka tema röövimine ja see muutub naise ühe suguvõsa või perekonna liidu poolt teiselt soetamise viisist, koos tasuga rikutava endogaamia õiguse eest, abielu sõlmimise vormiks, ostu-müügi tehingu katte all. See ümberkujunemine avab tee reale religioossetele, moraalsetele ja riiklikele mõjudele, millised täidavad abielu oma sisuga, toovad sellesse uued abielu vormid, säilitades oma tähenduse ka praeguses õiguse. Toome siin ära nende tähtsamad vormid. Juba rooma õigus eristas mitteformaalse abikaasade vahelise kokkuleppe ja rangete eeskirjadega mehele naise üle absoluutse ülemvõimu andva abielu, millist nimetati manus ja mis laienes nii varale kui vana-rooma perekonna kõigi liikmete üle, vahel. See viimane abielu oma kahes vormis kiriklik (confarreatio) ja ilmalik (coemptio) põhines eksogaamia printsiibil ja see oli välja tõrjutud juba Vabariikliku Rooma ajal vaba-abielu poolt, millist võib lugeda individualistlikust ettekujutusest lähtudes ideaalseks abieluks. Sellise sõlmimiseks ei olnud tarvis mingit võimu, ei ilmalikku ega kiriklikku, ei nõudnud mingit pidulikku vormi, ei toonud abikaasadele kaasa mingeid piiranguid õiguspädevuses ega kohustanud neid mingiks kohustuslikuks sidemeks. Põhines vaid vastastikusel nõusolekul, oli see abielu sarnane lihtsale kooperatiivile, võis olla iga hetk lahutatud isegi ühepoolse abikaasa tahte väljendusega. Ligilähedaselt läbib samasugust evolutsiooni ka euroopalik abielu. Rooma manus vastab saksa õiguse Munt või mundium ja naise õigusetust germaani või slaavi perekonnas, nagu ka mujalgi, omab oma abielu allikaks pruudi röövimist või ostmist. Sellise õigusetuse jälgi on säilinud tänapäevani ja neist tähtsaimad on nn. naise sugulise hoolduse instituut aga kaob kehtiva seadusandluse koosseisust alles uuel ajal. Kuid, üldiselt, euroopalikus seadusandluses, sarnaselt rooma omale, tuleb abielu juurde, milline põhineb abikaasade vabal kokkuleppel ja võrdõiguslikkusel. Ja kui nad veel täielikult ei kõrvalda mehe võimu naise üle, siis selle võimu leevandavad muutused on nii tähelepanuväärsed, et ei saa enam väita sellest, et see on sarnane rooma manus või saksa Munt“ile ei saa enam juttugi olla.
Teine, mitte vähem oluline erinevus, milline ei erista mitte ainult minevikku vaid ka kaasaegset seadusandlust kaheks teineteisest järsult erinevaks grupiks, see on abielude eristamine, millised on sõlmitud avalik-õigusliku võimu osaluseta või selle osalusel. Esimesel juhtumil abielu on eraakt, mis põhineb vaid abiellujate vastastikusel nõusolekul ja millise suhtes kellelgi, peale abiellujate endi, miskit asja ei ole. Teisel juhtumil peetakse abielu avalikuks asjaks, milline on oma jõus tingitud mitte ainult sellesse astuvate poole nõusolekust, vaid ka selles ühe või teise hädavajaliku avalik-õigusliku võimu osalusest. Esimene abielu vorm on tunnustatud klassikalises rooma õiguses, kanoonilises õiguses kuni Traidenti Kirikukoguni 1563.a. ja peale seda kogu neis katoliiklikes kihelkondades, kus selle määrused olid kehtestatud. Ta on võetud vastu isegi Sotimaal ja paljudes Põhja- Ameerika Ühendriikides. Milline on muudetud üldiseks eeskirjaks katoliiklike abielude suhtes, koos nüüd ära näidatava piiranguga, peale Traienti Kirikukogu ka peale reformatsiooni ka protestantike kihelkondade üle. Kaasaegsesse seadusandlusse tuleb see üle kas kohustusliku avalik-õigusliku või ilmaliku abielu sõlmimisena.
Kanooniline õigus, mis eelnes Traidenti Kirikukogule, vaatles abielu kui salapärasust, millist sooritatakse abiellujate eneste vahel ja soovitas tungivalt selle kiriklikku õnnistamist, kuid ei pidanud seda abielu kehtivuse tingimuseks. Rooma abikaasade vahelise vaba nõusoleku printsiip, kui ainus abielu juriidiline alus, jäi ka kanoonilise õiguse printsiibiks. Kiriklik õnnistamine vaid ühines abieluga, mis sõlmiti selles osalevate isikute vahel, ega omanud juriidilist iseloomu. Seepärast lükati kõik tagasi mis mõjutas abielu kehtivust, milline ei puutunud abiellujate nõusolekusse, sellised asjad nagu nende erinevatesse kihtidesse või seisustesse kuulumine või nende vanemate vastuseis. Peale selle, kanooniline õigus, toetudes Piiblile ja seistes madalamal, kui kaasaegne seadusandlus, rahva suhtes ja sellistele ajalooliste institutsioonidele, millised reguleerimise nad enda kätte haarasid, vaatasid abielule pigem naturalistlikult kui idealistlikult ja sanktsioneeris selles rahva vaated abielule. Nii ta kunagi ei lakanud pidamast abikaasade sugulist vahekorda (copula carnalis) abielu sisulise tingimusena, millise mittesaabumine oleks viinud selle kehtetuks muutumisele ja tunnistas abielu tekkimist mitte ainult sellele vastava faktilise suhte kestvusega vaid ka kihlusest millele järgnes suguelu. Kihlus kohustas abielluma ja kihluse järgne suguelu viis edasi abielu enda sõlmimiseni. See oli rahva arusaam kihlusest, mis omistatud kanoonilise õiguse kaudu ja mis kehtib senini, koos sellise abieluni viiva arvamusega, kui huvitatud isikute eraasjast. Üldine õigus (common law) nii Sotimaal, - kus abielu loetakse sõlmituks juba mõlemate poolte, tunnistajate juuresolekul, sellest kirjaliku või suulise avalduse tegemise järel. Nii on ka Ameerika Ühendriikides, kuivõrd selles viimases ei ole antud välja sellist vaadet tühistavaid seadusi. Kuid Euroopas mandri osas kui ei räägi mõnedest eranditest seadusandlustest, nagu näiteks Rootsi, kus on senini sees sundusliku abielu mõiste. Abielu kohustuslikkust sellele eelneva kihluse alusel võib lugeda rooma õiguse reptseptsiooni ((vastuvõtmise)) aegadest, milline kehtestas abielu vabaduse printsiibi ja juba seepärast tegi võimatuks igasuguse selleks sundiva kohustuse. Sellegi poolest, euroopa riikide märkimisväärses enamik jääb kihlus ka praegu juriidilises suhtes teatud tsiviil- ja kriminaalõiguse tagajärgi tekitavaks. Peaaegu kõikjal sell ühepoolne rikkumine annab teisele poolele õigusele hagi esitamiseks, et hüvitataks erinevatel arvestusviisidel tehtud kulud, kuid milliseid harva vaidlustatakse. Bernis ja Bazelis see rikkumine on karistatav isegi vangistusega ja saadud kingitused konfiskeeritakse kihluse rikkujalt. Skandinaavia seadusandlustes ei saa kihtlust teisiti tühistada, kui samadel alustel, milles lahutatakse abielu ja kihlumise tühistamine takistab veel abielu teise kihlatu esimese taseme sugulasega. Kuid selle sama seadusandlusega ka enamikus Sveitsi ja saksa riikide koodeksites lapsed, kes saadi kihluse ajal (Brautkinder), võrdsustatakse suuremal või vähemal määral lastega, kes on abielu jooksul sündinud ja vaid uus ülesaksamaaline tsiviilkoodeks tühistab selle reegli, jättes siiski, nii kulude katmise hagi esitamise õiguse, kui ka mõne teise vähemolulisema kihluse juriidilise tagajärje. Samal alusel seisavad prantsuse, inglise ja neist tuletatud seadusandlused ja vaid meie õigus, milline jagab eelkõige keskaegse Saksamaa ja kanoonilist õiguse seisukohti, eitab nüüd kihluse juures igasugust juriidilist iseloomu, ega tunnusta selle alusel nii abielluma sundimist ega kahjude hüvitamise hagi esitamist. Väljaspool abielu sündinud lapse isale (Nuhtlusseaduse §994 määrustega) pandud lapsele ja ta emale ülalpidamise maksmise kohustus ei ole kihlusega seotud. Kirjeldatud viisil sõlmitud abielude peamine ebamugavus seisneb selles, st praktikas esinevad nn. salaabielud (matrimonia clandestina), millised ei anna võimalust eristada seaduslikku abielu vaid faktiliselt toimuvast sugulisest kooselust. See peegeldus kahjulikult perekondlikele suhetele ja kutsus esile Traidenti Kirikukogu korralduse, milline nägi ette abielu sõlmimise, selle kehtetuks tunnistamise ettekäändel, vaimuliku ja kahe tunnistaja juuresviibimisel. See oli erinevalt endisest korrast, abielu avalik-õiguslik kirikliku registreerimise vorm, millise täisjõudu täiesti ei saadud nii ülalpool nimetatud Traidenti Kirikukogu otsuste jõu piirangute kui kirikliku abielude üle arvepidamise organiseerimise ebatäiuslikkuse kohta ka konfessioonilistel alustel sõlmitavate abielude üle. Mõninga paranemise selles suhtes toob sisse reformatsioon, kes loobus abielusse suhtumisse kui salapärasusse ja andis sel alusel, nii abielu seadusandluse kui ka abielu õiguspädevuse tagamise riigi kätesse. Konsistoorium, milline juhatas abieluasju ja mis koosnes võrdselt nii ilmalikest kui vaimulikest juristidest, muutuvad XVIII teisest poolest puhtalt ilmalikeks kohtuteks. Nii katoliiklastele kui ka protestantidele kohustuslik kiriklik-avalik-õiguslik abielu sõlmimise süsteem läheb 1875.a. keiserliku seadusega, mis on nüüd kohustuslik üle kogu Saksamaa ja kõikide usutunnistuste üle, avalik-õiguslik või ilmalik abielu mis sõlmitakse, sõltumatult kiriklikust õnnistamisest, kahe tunnistaja ja perekonnaseisu asjade riigiorgani esindaja ees. Seesama liikumine ja selline liikumise initsiatiiv eraviisilise avalik-õigusliku abielu sõlmimise vormi poole ja kiriklikust vormist avalik-õigusliku vormi poole toimub ka katoliiklikes riikides. Selle esimese liikumise väljenduseks on ülalpool toodud Traidenti Kirikukogu määratlus ja abielu sekulariseerimine. St. abielu astumine riigi seadusandluse ja õiguspädevuse alla, milline oli keskajast peale eranditult kiriku pädevuses, teostatakse Prantsusmaa kuningate ordonantsidega juba XVI saj. ja viiakse lõpule esimese Prantsuse revolutsiooni ajal. See seadusandlus reguleerib ühtmoodi kõigi prantslaste abielu, tegemata vahet usutunnistusel ja mitte ainult ei tunnista enam kiriku seadusandlust ja tema õiguspädevust abielu asjades, vaid ka kuulutab abielu eranditult kodaniku lepinguks, milline on sõlmitud riigivõimu esindaja ees. See puhtalt kodanlik abielu, mis on varsti sisse viidud paljudes Saksamaa osades, kuid mis hiljem tühistati ja on säilitatud vaid neis osades, millised elasid prantsuse õiguse alal ja see oli uue ülesaksamaalise seaduse eeskujuks, lähtudes võrdselt kõigist sellest tulenevatest seadusandluste poolt sellest mõttest, et riik ei saa loobuda oma kodanike isikliku seisundi kinnitamise õigusest ja et abielu, kui juriidiline suhe, peab olema allutatud igasugusest isiklikust suvast kõrgemal asuvale korrale. Nimetus tsiviilabielu = kodanlik abielu näitab neis seadusandlustes mitte võimalust teostada seaduslikku, mitte mingi muu, nagu kirikliku abielu, vaid abielu tunnistamist, kõrvuti selle juriidiliste ja teiste elementidega, näiteks., moraalse või religioosse, millist need seadusandlused ei riiva, andes reguleerimise vaid abiellujate tahte kätte. Seepärast tsiviilabielu võib olla täiendatud, milleski muutmata selle juriidilist olemust, kirikliku abieluga, milleta ta justkui oleks ebaloomulik ühele või teisele religioossele maailmavaatele. Kuid üksi abielu, milline rahuldaks kõik katoliikliku kiriku, või mõne teise moraalse süsteemi eeskirju, ei ole abieluks juriidilises mõttes, kuni see ei rahulda kodanliku abielu sätestava seaduste määruste sätteid. Peale Prantsusmaa ja Saksamaa on kohustuslik tsiviilabielu kehtestatud ka Belgias, Hollandis, Luksemburgis, veitsis, Itaalias ja Ungaris. Ameerikas kohtab seda peamiselt katoliiklikes riikides: Mehhikos, Tiilis, Uruguais, Argentiinas ja Brasiilias.
Kuid peab tegema vahet kahel kohustusliku tsiviilabielu süsteemil:
Üks lähtub vastastikusest kiriku ja riigi lahutatusest ja sõltumatusest, lubades sõlmida kirikliku abielu enne ilmaliku abielu sõlmimist, kui see viimane ikkagi sõlmitakse.
Teine lähtub kiriku riigile allutatusest, mis keelab sõlmida kiriklikku abielu enne ilmaliku abielu sõlmimist, ähvardades keeldu rikkunud vaimulikke karistada. See teine maitud süsteem püüab vältida nende eksitust, kes lasksid end kirikus laulatada, ei arvaks, et astusid tegelikku abiellu ja sellisest süsteemist peavad kinni peaaegu kõik ülalpool nimetatud riikide tsiviilabielu kehtestavad seadusandlused.
Kuid esimesest süsteemist lähtub, äärmisel juhul, Itaalia seadusandlus, millises me ei leia abielu registreerimise järjekorra rikkumiste puhul nii kriminaal-, kui tsiviilsanktsioone. Erandliku kirikliku abielu õiguse eest seisab käesoleval ajal rooma-katoliiklik kanooniline õigus ja Ida- või õigeuskliku kiriku teoloogid. Kuid siis kui kõigesse suhtumine, mis puudutab, äärmisel juhul, abielu sõlmimist, on kanooniline õigus pea kõikjal ilmaliku seadusandluse ja ilmaliku õiguspädevuse poolt välja tõrjutud.
Meie isamaal ja teistes õigeusklikes riikides omab kiriklik abielu kehtivalt jõudu, milline erineb, siiski, rooma-katoliku abielu õpetusest järgmise olulise joone poolest.
Kui katoliiklik kirik eitab igasugust abielu, peale kirikliku ja keeldub tunnistamast abieluna isegi teiste uskude kristlaste abielusid, kui need ei ole sõlmitud katoliikliku kiriku kommete järgi.
Ida kirik, vastupidi, ja ka meie seadusandlus ei sunni peale enda poolt ettekirjutatud abielu sõlmimise vormi mitte õiguslikele ja võimaldavad neil abielluda oma kiriku kommete järgi. Kuid kirikliku abielu sõlmimise vorm on kõikidele usutunnistustele kohustuslik sellisel määral, et Venemaa esindajad Rahvusvahelise eraõiguse konverentsil Haagis 1900.a. keeldusid tunnistamast abielu, mis sõlmitud vene alamate poolt Prantsusmaal, Saksamaal ja teistes ilmaliku abielu riikides ja mitte ainult omal maal, kuid ka neis riikides, millistes need on sõlmitud kooskõlas teiste riikide seadustega. Siiski, olles vastuolus tsiviilabielu hukkamõistmisel, meie seadus tunnistab seda viimast lahkusuliste e. raskolnikute suhtes, registreerides nende abielud erilistes meetrikates, seadusliku abielu seaduse jõul, (§78 X köide I Osa). Sõltumatult abielu sõlmimise vormist, selle religioosne iseloom meie õiguses esineb samuti kirikukohtu laialdase abielu asjade kompetentsi piires, reguleerides nn. segaabielusid ja keelates ära teatud kategooria kristlaste ning mittekristlaste vahelised abielud. Vanasti, kuni XVIII saj. kirik haldas meil kõiki abieluasju ja ka kehtiva seadusandluse alusel, tunnistades abielu salapärasuseks, kuulub talle ka abielu sõlmimise ning selle tõestamise õigus, ning otsuste tegemine selle õiguspärasuse üle ja ka lahutamine, samas kui ilmalik kohus haldab kõigile usutunnistustele kohustuslikku abielu vaid abielu varalisest ja lepingulist küljest, koos selle vastu sooritavate kuritegudega. Segaabielu st. abielu erinevate usutunnistustega isikute vahel, on tsiviil- ja kirikuvõimude järelevalve alt väljas vaid neil juhtudel, kui neid sõlmitakse mittekristlaste või muude kristlike usutunnistusega inimeste vahel kui õigeusk. Õigeuskliku ja mingi teise kristliku usutunnistusega või evangelistliku kristlase isiku abiellu astumine juudi või muhameedlasega, võetakse mitteõigeusklikult või mittekristlaselt poolelt allkiri selle kohta, et sündida võivad lapsed ikka ristitakse ja kasvatatakse üles esimesel juhul eelkõige õigeusu vaimus, teisel juhul evangeelses ja et mitteõigeusklikust või mittekristlasest abikaasa ei hakka oma abikaasat enda usku pöörama.
Lõpuks, täiesti keelatud on õigeusklike ja katoliiklaste abielu mittekristlaste ja protestantide paganausulistega, nõnda nagu just meie seadusandlusest just välja heidetud abielu keeld õigeusklike ja lahkusuliste vahel kuulub tühistamisele 1905.a. 17. aprilli Seadluse jõul.
Keskteed kohustuslik-ilmaliku ja kohustuslik-kirikliku abielu vahel käivad need seadusandlused, millised lubavad nii tsiviil- kui kiriklikku abielu. Need seadusandlused võivad olla omakorda jagatud kolme gruppi:
Esimene lubab kõigil vabalt valida nii ühe kui teise abielu vahel,
Teine annab sellise valikuvõimaluse vaid teatud kategooria isikutele,
Kolmas teeb ühtedel juhtudel ettekirjutuse kiriklikuks ja teistel tsiviilabielu kohta.
Esimesse gruppi, milline teostab vabaduse kõrgeimat määra, milline võib olla abielu reglementeerimise olla, avalikuks aktiks tunnistamisega, tuleb liigitada Ameerika Ühendriikide seadusandlust, kaasaegset inglise õigust, mis põhineb 1836.a. seadusel ja uusimat Austria isiku perekonna seisu õiguse seadust. Nende seadusandluste peamine eelis seisneb selles, et nad piiravad abielu sõlmimise ühe tavaga ja vabastavad isikud, kes soovivad astuda kiriklikku abiellu, teise, kui formaalse sõlmimisest, milline on alati kohustuslik puhtalt tsiviilabielu sõlmimise süsteemis.
Teise gruppi kuuluvad Skandinaavia seadusandlused, millised kehtestavad, et ühest küljest, kohustuslik kiriklik abielu luterlastele ja teistele kristlastele, millise vaimulikkonna poolt isik on tunnistab kirikliku abielu sõlmimist ja teine fakultatiivne tsiviilabielu isikutele kes on erinevate, kuigi riigi poolt tunnustatud kristlike usutunnistustega. Need isikud võivad oma äranägemise järgi astuda kas kiriklikku või siis kodanlikku ((ilmalikku, tsiviil-)) abiellu, milline muutub vaid neil juhtudel kohustuslikuks, kui kumbki abikaasadest ei kuulu tunnustatud kristlikku kirikusse või kui neist üks on mitte-ristiinimene. See kahe tsiviilabielu liigi tunnistamine fakultatiivse vaid erinevaid kristlikke usutunnistusi tunnistavate ja kohustusliku mittekristlike usutunnistusega isikutele moodustabki peamise Skandinaavia riikide seadusandluste eripära.
Kolmandasse gruppi kuuluvad sellised, millised ei luba valida kirikliku ja ilmaliku abielu vahel ja mis kirjutavad ette esimese sellega, kes tunnistab valitsevat usku, aga teine kõigile muu-usulistele, selle sõna kõige laiemas mõttes, - sellesse gruppi kuulusid paljud saksa seadusandlused, nagu näiteks Würtenburgi, Bavaaria jne., kuni üldsaksamaalise seaduse väljaandmiseni ja Austria seadusandlus kuni ülalpool viidatud 1906.a. seaduse väljaandmiseni ja kuuluvad veel käesoleva ajani Hispaania ja Portugali seadusandlused. Mainitud seadusandlustega kehtestatud tsiviil-abielu nimetatakse subsidaarseks või sunnituks (Notcivilehe). See arenes peamiselt katoliiklikes riikides ja oli pikka aega ainsaks võimalikuks vahendiks protestantide, juutide ja teiste mittekatoliiklaste abielude legaliseerimisel. Meenutame siin veel Rumeenia seadusandlust, milline võttis sisse 1865.a. ilmaliku abielude registreerimise, milline siiski ei seganud, aasta hiljem vastu võetud 1866.a. vastuvõetud konstitutsioonis sätestada, abielude religioosne õnnistamine on kohustuslik, peale juhtude, millised sätestatakse spetsiaalses seaduses. Kuid sellist seadust ei ole senini välja antud ja me näeme Rumeenia näitel ainsat juhtu, mil on üheaegselt kohustuslikud nii kiriklik kui ilmalik abielu.
III. Abielu kehtivuse tingimused.
Neid tingimusi on mugavam vaadelda negatiivsest küljest, millisest need kujutavad endast abielu takistavaid faktoreid. Selliseid tõkkeid seatakse seadusega moraalsetel, sotsiaalsetel, poliitilistel jne. kaalutlustel, millistel ei ole erinevates riikides ja erinevatel ajajärkudel ühesugust tähendust. Siit ka suur erinevus nende tõkete juriidilises reglementeerimises, nagu seda võib märgata kaasaegse abieluõiguse sekuleerimises, enamus riikides oma jõu kaotavate kiriklikes keeldudes abielu sõlmida teatud ajaperioodidel ja päevadel või isikute vahel, kes seisavad ristimisega seoses vaimses suguluses ja teiste keeldude puhul, mis põhinevad enamjaolt usu-ideoloogilistel kaalutlustel. Vastupidiselt on teised nõudmised, milliseid esitatakse abielule, näiteks abiellujate vanuse suhtes märkimisväärselt kasvanud. Kaasaegsete seadusandluste alusel võivad kõik abielu takistavad faktorid olla jaotatud ühest küljest formaalseteks ja materiaalseteks, millest esimene puudutab abielu sõlmimise vormi, aga viimane materiaalse õiguse tingimusi ja teine vaadeldes õiguslikust küljest, ühtede või teiste tõkete tagajärgede järgi lihtsalt keelavateks (impedimenta prohibentia) ja hävitavad (impedimenta dirimentia) takistused. Viimased muudavad nende keeldude vastaselt sõlmitu abielu kehtetuks, samas kui esimesed jätavad selle abielu jõusse, allutades rikkujad vaid distsiplinaar-, mõnedel juhtudel ka tsiviil-vastutusele, need ilmaliku- või vaimuliku võimu organid, millistele oli pandud abielude registreerimine ja kes pidid ka jälgima selle üle, et abiellumiseks ei oleks mingeid takistusi.
A)Hävitavad takistused jaotatakse omakorda: avalik-õiguslikeks, st. nendeks, mis on kehtestatud avalikes huvides ja millised kutsuvad esile abielu kehtetuse mitte ainult viidates nendele juba abielu poolte poolt, vaid ka järelvalvet teostava prokuröri initsiatiivil ja era-õiguslikud, st. millised kehtestatakse abiellujate erahuvides ja milliseid arutatakse kohtus mitte teisiti, kui nende viimaste era-hagide põhjal. Mõlematel juhtudel nõutakse abielu kehtetuks tunnistamise asja algatamist st. hagi esitamist (action en nullite, Nichtigkeitsklage), millise rahuldamine toob kaasa ühtmoodi, nii tollel kui sellel juhtumil, abielu kehtetuse. Kuni abielu hävitava kohtuotsuse tegemiseni selle abieluga, vaatamata oma pahedele, kaasnevad teatud juriidilised tagajärjed ja mõnikord võib olla isegi parandatud, st. pööratud kehtetust kehtivaks. Seepärast seisneb avaliku- ja era-õigusliku abielu takistuste erinevus mitte nende viimaste tuletatud tagajärgedest, aga vaid nende kohtulikule läbivaatamisele esitamise viiside poolest. Sellegi poolest, esimesel juhtumil on nüüd parem rääkida tühisest, aga teisel - vaieldavast abielust, ja prantsuse doktriin, koos uue saksa seadusega, ühendab nendele mõistetele veel kolmanda mitteeksisteeriva abielu (mariage inexistant, Nichtehe), milline erineb oluliselt kahest esimesest ja vastab nimelt sellele, et kõigil teistel juhtudel, peale abielu, haaratakse mõistega kehtetu tehing.
a)Mitteeksisteeriv abielu kujutab endast, sarnaselt igasugusele kehtetule tehingule, juriidilist tühisust, milline on tunnistatud seaduse enesega (ipso jure), sõltumatult igasugusest hagist või kohtuotsusest. See ei ole kõlblik parandamiseks, ega ka mingiteks teisteks tühisusest tuletatud juriidilisteks tagajärgedeks prantsuse ja uue saksa õigusega abielu poolt, näiteks juba sellest sündinud laste või kolmandate isikute suhtes. Sellise mitteeksisteeriva abielu põhiliseks juhtumiks on abielu, mis on sõlmitud Prantsusmaal, Saksamaal ja teistes kohustusliku riigivõimu osalusega tsiviilabielu riikides, nende osaluseta sõlmitud abielude puhul ja prantsuse jurisprudents loeb siia veel kaks juhtumit: samast soost isikute vaheline abielu ja vastastikuse nõusolekuta sõlmitud abielu, kus selle nõusolek on absoluutne, mitte tingitud juhuslikust asjaolust, mis vaid halvustab, kuid iseenesest abielu ei hävita. Kõigil neil juhtudel mitteeksisteerivasse abiellu astunud isikud võivad viivitamatult, ilma mingi hagita või kohtuotsuseta, sõlmida uue abielu, riskimata olla süüdistatud mitme naise või mehe pidamises ja see eristab mitteeksisteerivat abielu tühisest abielust, milline eksisteerib ja toob kaasa oma juriidilised tagajärjed, kuni selle tühisus ei ole kuulutatud välja kohtuotsusega.
b)Tühine abielu kujutab endast järgmiste abielu liitu takistavate asjaolude tulemit:
seadusega selle sõlmimise sisuliseks tunnistatud vormi rikkumine, bigaamia keelu rikkumine ja abielu keelatud sugulusastmetes, teovõime nõude rikkumine ja abielurikkumise osaliste vahel.
1)Abielu sõlmimise vormi olemuslikuks elemendiks peavad uued euroopa seadusandlused vaid abiellujate ja ametiisiku isiklikku kohalviibimist, kelle ees esimesed väljendavad oma abiellu astumise nõusolekut. Selle vormi rikkumine muudab abielu tühiseks, kuid teatud tingimustel ei takista selle sõlmimise hetkest tegelikuks muutumist.
2)Bigaamia keeld tuleneb kaasaegse abielu monogaamilisest olemusest ja ähvardab selle keelu rikkujat mitte ainult teise abielu tühisusega, vaid ka kriminaalkaristusega. Teine abielu kuulutatakse tühiseks isegi esimese kehtetuse puhul, kui see ei ole veel kohtuotsusega tunnistatud. Kuid selle kehtetuse tunnistamisega loetakse teine abielu kehtivaks selle sõlmimise hetkest. Kõigil teistel juhtudel seda teist abielu ei saa parandada.
3)Teatud suguluse astmetes abielu keeld põhineb eksogaamia printsiibil, kuid kaasaegses õiguses see tugineb teistele kaalutlustele: perekondlike suhete puhtuse hoidmine, sugulaste vahelisest abielust tulenevatest järeltulijaid tabada võivatest ohtudest hoidumisel ja ühiskonna erinevate perekondade ja klasside lähenemise soovitatavusel. Millistel sugulusastmetel abielu sõlmida ei tohi, seda määratletakse erinevatel aegadel ja seadusandlustes erinevalt. Üldiselt tuleb märkida selle abielu tõkke leevenemise tendentsi ja kõige rangem selles suhtes on katoliikliku kiriku kanooniline õigus, milline keelas alguse abielu kõigis suguluse astmetes aga hiljem kuni 14. ja 8. suguluse astmeni (Lateriani Kirikukogu 1215.a.), järkjärgult leevendades selle keelu rangust, lubades sellest dispensatsioonidega kuni 4. ja isegi 3. astme sugulust. Teisel kohal sugulaste vaheliste abielude keeldude ranguse poolest omavad Ida kirikute õpetused ja meil näiteks on abielu keelatud kuni 7. astmeni ja 4.edasi ei saa ka mingit dispensatsiooni. Sama keeld puudutab omakesi 2. astmel ja 1.astme vaimset sugulust. Protestantlik kanooniline õigus on enam järeleandlikum, seistes rooma õigusele lähemal ja põhineb selles saksa seadustele, mis keelavad abielu otse tõusvas ja langevas suunas, aga külgliinides vaid abielu õdede ja vendade vahel, aga ka pool-vendade ja poolõdedega. Omakeseks olek takistab abielu vaid otse liinis. Sugulus- ja omakeste astmete keeldu rikkudes sõlmitud abielu ei ole parandatav.
4)Seda ei saa öelda abielude kohta, mis on sõlmitud teovõimetute isikutega, näiteks hullumeelsetega või ajutiselt meelemõistust kaotavate isikutega. Sellised abielud on kehtetud üldisest nõudest teovõimetuse kohta kõigis juriidilistes tehingutes, kuid neid saab parandada ja muudetakse kehtivaks selle sõlmimise hetkest, kui sel hetkel teovõimetuna olnud abikaasa seda abielu peale teovõimetuse lakkamist kinnitab ja eelkõige selle tühiseks kulutamises.
5)Täpselt samuti ka abielurikkumises süüdistatud isikute ja sel alusel lahutatud isikute, abielu rikkumise osaliste vahelise abielu keeld, kuigi seda loetakse sellise abielu tühiseks kulutamise aluseks, võib see keeld olla maha võetud nii enne kui peale abielu sõlmimist. See keeld, mis pärineb rooma õigusest on võetud enamikku kaasaegsetesse seadusandlustesse, kui jätta kõrvale inglise ja ameerika õigus, tuuakse meile üle nende isikute abielu kehtetuks tunnistamisena, kellel on keelatud peale abielu lahutamist uuesti abielluda (§37, X kd. I Osa).
c)Vaidlustatud abielu, mis erineb tühisest vaid selle poolest, et selle kehtetuks kuulutamine sooritatakse mitte teisiti kui ühe selles osaleva poole rangelt isikliku hagi alusel, mis on esitatud üpris lühikese tähtaja kestel (tavaliselt 6 kuu kestel, peale abielu sõlmimist), leiab aset, peamiselt eksituse, pettuse või sunni juhtudel.
1)Mitte iga, kuid oluline eksitus, mis vaidlustab teisi juriidilisi tehinguid, halvustab ka abielu. Prantsuse jurisprudents peab abielu vaidlustamise aluseks vaid viga abikaasa isikus, kuid saksa seadus lubab viga selle kvaliteetides, kui need viimased on seesugused, et kui neist teine pool oleks teadlik olnud, siis abielu oleks võinud jääda sõlmimata.
2)Pettus ei halvusta abielu prantsuse ja paljude teiste riikide seadusandluse alusel, millised järgnevad selles küsimuses kanoonilist õigust ja rahva vaadet abielule kui ostu-müügi tehingule, millises kumbki pool kiidab oma kaupa ja ajab teisele poolele puru silma ((õieti peaks ütlema: puhub mesijuttu kõrva)) (En mariage il trompe qui peut, Loysel). Saksa seadus asub enam abielu moraalset külge toetaval seisukohal ja peab võimalikuks selle vaidlustamist ka petmise võtete alusel, millised puudutavad asjaolusid, milliste teadmisel teine pool oleks abiellumisest hoidunud.
3)Sund on peaaegu alati abielu vaidlustamise aluseks ja saksa seaduses piirdutakse sel puhul ebaseadusliku ähvardamisega, mis ei nõua vägivalla kasutamist.
4)Teadma-kadunud abikaasa tagasi tuleks on samuti abielu, mis sõlmitud maha jäetud abikaasa poolt, kui see viimane, uude abiellu astumisel teab, et teadmata-kadunuks või surnuks kuulutatud abikaasa veel elab, vaidlustamise aluseks. Viimasel juhul uus abielu jääb jõusse ja tagasi tulnud abikaasa ei saa seda vaidlustada. Meie seadusandlus, enamus Euroopa riikide seaduste eeskujul, lubab maha jäänud abikaasal uue abielu sõlmida vaid peale eelmise lahutamist, kui teadeteta äraolek kestab 5 kuni 10 aastani, kuid see ei sisalda mingeid määrusi abielu eksituse või pettuse alusel vaidlustamise suhtes. Vägivalla abil sõlmitud abielu tunnistatakse tema poolt kehtetuks (§37 X kd. I Osa).
B)Vaid abielu keelavate tõkete järku tuleb lugeda järgmised juhtumid:
1)abielu sõlmimisel formaalsetest nõudmistest mittekinnipidamine, mida ei saa pidada sisulisteks, näiteks eesseisvast abielust kuulutamise või avaldamise tava rikkumine, selle perekonnaseisu aktide raamatusse sissekandmisel, teatud tingimustele vastavate tunnistajate kohalviibimisel, abielusid registreerima seatud isiku poolt abiellujatele, peale seda, kui nad väljendasid oma nõusolekust abieluks, kuulutada seda, et nad sellest hetkest on abielus jne.
2)seadusega seatud abiellumise ea piiride rikkumine (14 a. meestele ja 12 naistele rooma ja kanoonilises õiguses, 25 a. ja 21.a. prantsuse koodeksi järgi, 21 ja 16 saksa seaduste ja 18 ja 16 meil ((Venemaal, vist ka Eestimaa ja Liivimaa kubermangus.))), milline tingib alaealiste abiellujate vanemate, kui nende seaduslike esindajate, nõusoleku küsimist, kuid see ei anna alust viimaste poolt sõlmitud abielu tühisusele ega vaieldavusele. Kehtetud võivad olla tunnistatud vaid harva praktikas esinevad alaealiste abielud (tavaliselt kuni 7.aastaste), kui igasugust teovõimet mitteomavate isikute abielud.
3)vanemate nõusoleku puudumine, millist nõutakse veel paljude seadusandlustega ja peale vanematepoolse oma laste esindatuse.
4)leinaaastast või muust tähtajast mittekinnipidamine, millise kestel üks abikaasadest (eelistatult naisel) nähakse ette abiellu mitteastumine;
5)ülemustelt abieluks loa mittesaamine sõjaväe- või mingis teises teenistuses olekul;
6)kui ei täideta materiaalse kindlustatuse nõudmist (reversit sõjaväelastelt) ja teisi vähem olulisi juhte. Meie seadusandluis loeb kehtetuks ka abielud, millised sõlmitakse ülalpool nimetatud kiriklike keeldude vastaselt teatud uske tunn i s t a v a t e i s i k u t e v a h e l , a g a k a m u n k a d e a b i e l u l i s i s u h t e i d , n a g u k a n e i d k e s o n p ü h i t s e t u d p r e e s t r i v õ i d i a k o n i a m e t i s s e , s e n i k u n i n a d s e l l e s a m e t i s o n ( AB. 3 7 81) . K u i d k a a s a e g n e e u r o o p a õ i g u s , m i s s e k u l e e r i b a b i e l u l i i t u , e i n ä e e d a s p i d i e t t e a b i e l u t u s e tõotust või erinevate usutunnistuste erinevusi, mis ei leia enesele kohta ka tsiviilseadusandluses, ega olla nii lõhkuvaid, kui isegi lihtsalt keelavaid tõkkeid abielule. Järelikult, tuleb seepärast täheldada, et meie seadusandlus, sarnaselt kanoonilisele seadusandlusele, nagu katoliiklik, aga ka protestantlik, ei tee isegi vahet mitteeksisteerival või absoluutselt tühisel ja vaid kehtetul abielul. Kuid talle ei ole võõras vahe tegemine abielu purustaval ja vaid keelavatel takistustel asja algatamise viiside erinevuse ja abielu kehtetuse mõttes.
IV. Lõpetuseks. Abieluõiguse ajaloolise evolutsioon kohta võib euroopa rahvaste puhul märkida, kooskõlas eelneva käsitlusega, järgmisi jooni: järkjärguline kihlumise, kui abielu algushetke, tähenduse vähenemine ja üha tugevnev vahe selle liidu vaimuliku- ja ilmalikul poole vahel, asendamas ettekujutus abielust kui eraaktist, ettekujutus sellest kui avalikkust aktist, progresseeruv tsiviilabielude kasv, kiriklike abielude arvelt, abielu sõlmimise vormide lihtsustumine ja abielu tõkestavate juriidiliste aluste leevenemine. Selle evolutsiooni teistest joontest: mõlemate abikaasade isiklike ja varaliste õiguste järkjärguline võrdsustumine abielus ja nii abielulahutuse lihtsustamine aga ka laua ja diivani jagamisel (Serparation de corps) vt. artikleid abikaasade varalistes suhetest abielu lahutamisel.(vt. abikaasad ja lahutus).
( -! @0=0B V I 1 9 2 8 . a . l k . 4 4 4 - 4 6 6 ) .. 0<10@>2L.
A b i e l u . ( 1 9 2 7 . a . a m e t l i k k ä s i t l u s N V e n e m a a l . )
A b i e l u ( e t n i l i s e s t k ü l j e s t ) , m e e s - j a n a i s s o o s t i s i k u t e k o o s e l u , m i l l i n e t e k k i s m a j a n d u s l i k e l j a s u g u l i s t e l s u h e t e , k u i k a ü h i s k o n d l i k u s a n k t s i o o n i alusel. Abieluga ei reguleerita mitte ainult sugude vahelisi suhteid, vaid ka määratletakse lapse asendit ühiskonnas. Siit abieluga tihe side perekonnaga (vt.), mis on moodustunud vanematest ja järeltulijatest. Etnograafia ei tea ühtki rahvust, milline omades perekonda, ei tunneks abielu. Kuid abielu ei olnud ennastrahuldav alge liigi säilitamiseks, et taastoota inimest, mis oleks olnud ühiskonna ehitusest täiesti sõltumatu. Tõsi, paljunemine, kui nähtus ei ole sotsioloogiline, vaid bioloogiline, mis toimub kaasasündinud, mitte ühiskondlike seaduste järgi. Kuid just see abielu bioloogiline (suguakt, viljastamine, rasestumine, sünd jne.) valdkond osutubki enim püsivamaks. Liikumapanevaks jõuks, milline on kujunenud ümber abieluks, olid muutused sotsiaalses keskkonnas. Seepärast määratletakse abielu vorme mitte muutumatute loodusseaduste vahendusel, vaid ajalooliselt antud ühiskondliku korralduse, mis omakorda sõltub majanduslikust arengutasemest (Cunow). Etnograafide (etnoloogid sõna nõukogude teadus ei kasuta, vastupidiselt kodanlikule. K. L.)) ülesandeks on abielu vormi muutumine muudes süsteemides, kui kapitalistlik, koos selle tavalise ja normaalse abielu vormiga monogaamiaga, st. ainuabielu. Juba 1850.a. heegellane Unger mõistis selgelt abielu intiimset seost iga rahva kogu elu täiuslikkusega, täpsemalt riigiga. Polügaamia (mitmikabielu) ja ainuabielu olid kaheks pooluseks, millise ümber keerleb kogu maailma ajalugu ja millistele toetub kogu Ida ja Lääne vaheline vastasseis. Teisi abielu vorme Y. Unger ei tundnud. Kuni 1861.a. oli perekonna (ja abielu) vormiks võetud piibli patriarhide mitte mingi edasise aruteluta, võetud vanimaiks abielu vormiks, kuid isegi samastati, mitme naise pidamist välja arvates kaasaegse kodanliku perekonnaga (Engels). Esmakordselt 1861.a. inglane G. Man (vt)((Või Men, vene allikates polnud kumbagi.)) kummutas sellise samastamise. Perekond näis temale olevat kõige elementaarsem grupp, veelgi vanem kui oli riik, hõim, sugukond. Kuid see oli patriarhaalne perekond, mis erines järsult kaasaegsest. Isa võim, perekonna võimukama liikme võim, lõi, nii nagu näitab rooma agnaatiline soo jätkamise mõiste ja eriline perekonna pärilikkuse mõiste, milline algas ja lõppes selle võimu mõjuvõimu piires ja mida anti edasi vaid mööda meesliini. Kui Man 1861.a. andis vanale patriarhaalse eluolu teooriale teadusliku vormi, siis veitslane Bachofen veel samal aastal teostas täieliku pöörde abielu ja perekonna uurimises. Bachofen hakkas esimesena rääkima emaõigusest. Tema arvates, isaõigusega abielule ja isa võimule eelnes abielu emaõigusega, või nn. günekograatia ((naiste võim)). Enne seda asus inimkond alamal ühinemise ((suguühte)) astmel ilma abieluta või siis heterism (vt.) ((e. abielu varasem vorm, mida iseloomustati piiramatute suguliste vahekordadega. Seda terminit teaduslikus kirjanduses ei kasutata ja kasutusel on promiskuiteet marksistliku teaduse järgi)), kui inimeste vahel täheldati vaid looduslikku sugulist ühendust, nagu loomadelgi. Naiste, laste ja vara kogum, meeste vägivald naiste üle iseloomustab seda täiesti loomalikku loomulikku õigust. Bachofenis, suures teadlases, tärkas geniaalne müstik (Engels), kes nägi religioonis ainsat võimast hooba tsivilisatsiooni arengus, ja müstilises traditsioonis üliväärtuslik allikas, vahetu ajalooline avastus. Seepärast tema heterismi ja günekokraatia kujutamine meenutab pigem teaduslik müstilist poeemi, kui teaduslikku teooriat. Uueks sammuks edasi oli abielu uurimisel otlase Mac Lennani (vt) (1865) töö, milline põhines nii folklooril, kui ka etnograafial. Faktilise baasi laienemine lasi tal tähelepanelikult uurida polüandriat (s.t. mitme mehe pidamist), luua uus eksogaamia mõiste, st. abielu väljaspool oma gruppi ja teistkordselt (Bachofenit tundmata) avastada sugulus vaid naisliini pidi. Kuid tema abielu arenemise liin alates (promiscuity), st. korrapäratust suguelust ja vara ja naiste ühisusest, suguluse mõiste puudumisel, polüandria ja võõraste naiste varastamisega, luues eksogaamia, mis viis lõpuks monogaamiani, ei olnud kunagi kellegi teise poolt tunnustatud. Juba inglased Lubbock (vt), 1870.a. ja Herbert Spencer (vt) 1876.a. kritiseerisid kõvasti seda teooriat. Kumbki ei lugenud monogaamiat abielu arengu lähtepunktiks. Lubbock arvas, et individuaalne abielu tekkis kogukondlikust abielust (common marriage). Viimase all ta mõtles kaht liiki sugupoolte suhteid: 1)kui abielu ei eksisteerinud ja 2) kui kõiki mehi ja naisi väikeses kogukonnas (community) vaadeldi üksteisega abielus olevateks. H. Spencer aga, sarnaselt Mac Lennanile, tunnistas põlist promiskulteeti, kuid mõistis seda, kui meeste ja naiste vaheliste suhete kindlaksmääramatust ja ajutisust, kui abielu puudumist, sõna kaasaegses mõttes, kuid võimalusega, et eksisteerisid ühe mehe ja ühe naise vahelised liidud. Kuid nii Lubbock kui ka Spencer ei toonud, siiski, abielu uuringute tulemustesse mingeid olulisi muudatusi.
Abielu uurimisel jõudis uuele tasemele ameeriklane Lewis Morgan ((1818-1881)). Juba 1852.a. oma irokeesidest tehtud monograafias täheldas Morgan nende juures suguluse süsteemi, milline erines järsult meie süsteemist. 1868.a. ta kirjutas ja Ameerika etnograafia büroo avaldas 1871.a. tema suure töö Veresuguluse süsteemid ja inimsoo omadused. Autor ei tundnud siis veel tunguusi, mongoli, austraalia ja neegrite suguluse süsteeme, kuid kõik need 6 inimkonna 6 gruppi (families), milliste süsteemi ülevaate ta andis, haarab 139 hõimu ja rahvast, milline moodustab kogu inimkonnast 4/5. Need grupid on järgmised: 1)aaria, 2)semiidi, 3)uraali, 4) turaani (draviidi jne.), 5)hannovani (ameerika-indiaani), 6)malai (havai jne.). Morgani suurimaks teeneks oli nomenklatuuride või suguluse nimetuste (vt) avastamine, millised erinesid järsult meie süsteemist. Nende nomenklatuuride kogu mitmekesisuse ta taandas kahele põhitüübile: 1)kirjelduslik süsteem (aaria, semiidi ja uraali grupp) ja 2)klassifitseerimise süsteem (turani, hannovani ja malai grupp). Esimene selgitab välja üksikute isikute omavahelise suguluse, teine isikute klasside või gruppide vahelise suguluse. Morgani arvates, suguluse nimetused väljendasid paljad sugulussuhete fakte, nii neid mis ilmnesid veresugulusest või päritolust (see tähendab veresugulus või lihtne sugulus), kui ka abielust (see on omadus) tekkinuid. Suguluse nomenklatuurist saigi Morgani lähtepunkt, et rekonstrueerida see perekonna tekkimise idee (ka abielu), millise me leiame seaduslikul kujul tema tuntud töös Ürgaegne ühiskond, kolmandas osas. Morgan kirjeldab seal kaht uut reaalselt eksisteerivat abielu ja perekonna vormi. Indiaanlaste sugukondlikes organisatsioonides tal tuli isiklikult jälgida paarisabielu, üksikabielu algelist vormi koos lihtsa abieluliidu lahutamise ja abieluväliste suhete lubatavusega. Teist abielu (ja perekonna) vormi - punalua ta kohtas Havai saartel, kus kaks või enam venda koos nende naistega või kaks või enam õde, koos nende meestega suhtlesid üheskoos üksteisega, kusjuures sellise perekonna liikmed kutsusid meest mees ja naist naine punalua. Piirdumata nende kahe uue vormiga, püüdis Morgan tuvastada ka kolmandat. Havai malailaste suguluse süsteem ei vastanud punalua perekonnale ega abielule. Morgan leidis selles teiste abielu ja perekondade vormide jäänuki. Nii ilmus ta abstraktne abielu ja perekonna vorm, millist kuskil maakeral ei leitud. See oli lihaste vendade ja õdede grupiabielu ja sellele vastav veresegajalik vere-suguluslik abielu. Juba puhtalt teoreetiliseks esimeseks inimsoo esindajaks. Morgan pidas korrapäratut sugupoolte segunemist või promiskulteeti võimalikuks, kuid ta pidas seda ebatõenäoliseks, et see kunagi ajaloos võis kuskil esineda. Morgani põhiliseks ideeks oli et, perekonna idee (samuti nagu abielu) progresseerub ühiskondliku süsteemi progressi jõul, millise saaduseks ta (lisame ka abielu) on. Suguluse süsteemid on samuti progresseeruvad, kuid võrreldamatult aeglasemalt, jäädes pidevalt perekonna ja abielu progressist maha. Vaid viimaste progress on jõuetu suguluse süsteemides järske muutusi tegema. Morgani klassifitseerimise süsteemi hävingut seletas ta mitte ainult abielu ja monogaamsete perekondade vaid omandi tekkimisega, millise ja ka riigi pärandamine mööda otseliini, mis kõik üheskoos andsidki suguluse kõrgeimale vormile kirjeldavale süsteemile alguse. Samamoodi turani (peaaegu samasugune hanovaniga) suguluse süsteemiga malai süsteemist sai võimalikuks mitte ainult punalua abielu ja perekonna ilmumisega, vaid suguluse organisatsiooni leiutamisega, milline seadis keelu vendade abielu oma õdedega (teisiti öeldes, suguvõsa eksogaamia). Havailased sellist organisatsiooni ei leiutanud ja seepärast nad jäidki malai süsteemiks. Sellised olid tähtsamad kaalutlustest, mis viisid Morgani tema osalt hüpoteetilise abielu ja perekonna ning suguluse evolutsiooni süsteemini alates metsikust seisundist läbi barbaarsuse tsivilisatsioonile (vt. tabelit).
Morgan, see vaieldamatult suur möödunud sajandi sotsioloog (Heddon), paistis nii soodsalt silma oma eelkäiajate suhtes abielu ja perekonna uurimises, et on mõistetav see tugev mulje, millise tema töö Ürgaegne ühiskond andis Karl Marksile. Saanud selle raamatu 1878.a., ta koostas selle käsikirjalise konspekti. Marxi ja Engelsi Instituudis (Moskvas) on selle konspekti fotokoopia, milline sisaldab 98. Marxi tihedat peenikest kirja täis lehekülge (sellest on lugemise hõlbustamiseks tehtud suurendatud koopia). Engels tunnistab, et Marx kavatses Morgani uuringu tulemuste korrastamist seoses ajaloo materialistliku uurimisega ja sellega anda selle tähtsuse mõistmise võimalus Marxi valik ei olnud juhuslik (Instituudis leiduvad veel ka Mani ja Lubbocki tööde konspektid, mis näitab, et oli olemas valikuvõimalus). See on seletatav sellega, et Morgan, Engelsi sõnade järgi, jõudis, uut meetodit kasutades, barbaarsuse võrdlemisel tsivilisatsiooniga, peamistes punktides neile samadele tulemustele kui Marx. Haigus ei lubanud Marxil oma kavatsust teostada (1881/82) tal ei olnud enam mingiks suuremaks tööks jõudu), kuid tema sõber ja kaaslane F. Engels kasutas tema konspekti, ja andis 1884 välja oma raamatu Perekonna, eraomandi ja riigi tekkimine. Ta kasutas võimalust mööda Marxi konspekti kriitilisi märkusi. Engelsi Tekkimises on ka otsesed viited sellele, et ta kasutas Marxi tsitaate., milliseid ei leia üheski viimase trükivalgust näinud töödes. August Bebeli tõese märkuse järgi (mis tehtud raamatule Naine ja sotsialism 25. saksakeelse väljaande eessõnas) Engels ei võtnud üle, vaid ainult adapteeris Morgani vaateid, põhjendades neid omamoodi (Aus Egenem). Engels ise seadis oma raamatu tiitellehel sisse alapealkirja: Morgani uurimusega ühendamine (im Anschluss). Tõesti, ta hävitas Morgani ülesehituse idealistliku värvingu, asendades perekonna, omandi ja riigi ideede arengu nende instituutide eneste arenemisega. Iseseisev oli ka Engelsi kodanliku abielu ja perekonna vormide kriitika ning analüüs. See asjaolu, et Morgani ideed olid Engelsi poolt üle võetud, tõi sellele suure populaarsuse ((tuntuse)) sotsialistlikes ringkondades. Kuid see saksa sotsiaaldemokraatide kirikuisade keskel olev aukoht, nii nagu irooniliselt ütles Grosse, kutsus esile Morgani ideede vastased lugematuid ja üha tugevnevaid kallaletunge teiste teadlaste poolt.
Esimese tugeva hoobi andis Morganile taanlane Starke 1888.a. Tema raamatus Ürgaegne perekond me leiame igasuguse Morgani poolt avastatud klassifitseeritud suguluse nomenklatuuri tähenduse ümberlükkamise katse. Kuid see katse tõestas vaid seda, et Starke jagas neid asju veelgi halvemini kui Mac Lennan, keda ta osalt järgis. Starke ise aga eitab promiskulteedi staadiumi ja loeb võimalikuks esialgse monogaamia esinemise. Starke ei näe abielus vaid suguliste vajaduste rahuldamise sidet. Tema arvates, on abielu juriidiline instituut ja isegi enamgi: abielu on liit, mis tekkinud mõlemate abikaasade majapidamise sisseseadmise vajadusest. Inimese ja looma kõige suuremaks erinevuseks oli Starke arvates tule kasutamine, mis tegi naisele võimalikuks söögi valmistamise: siis naine muutus mehele hädavajalikuks, nõnda nagu ilma temata ta ei saanud rahuldada oma igapäevast vajadust toidu järgi. Starke viimast väidet esmase monogaamia kasuks ei saa vaieldamatuks pidada: tööriistade tegemine on arvatavasti veelgi vanem kui tule kasutamine, see on juba puhtalt inimese tunnusmärk. Kuid Starke vaid süvendas abielu mõiste enda sisu. Kahjuks ei osanud seda süvendatust ära kasutada Helsingforsi teadlane Westermarck, Inimese abielu ajalugu milline (1889) varjutas Starke töö. 1891.a. Wollese eessõnas, see ilmus laiendatud väljaandena Londonis (1894 a. järgnes teine, täiendatud trükk, mis anti samuti välja Londonis). Selle töö mõtte võib esitada kahes järelduses: 1)promiskulteedi hüpotees oli olemuselt ebateaduslik (unscientific) ja 2)näib tõenäoline, et monogaamia oli eranditult meie muistsete inimeellaste hulgas valdav. Westermarcki tähtsus seisneb selles, et ta näitas veenvalt seda, et promiskulteedi eksisteerimist tõestavad faktid puuduvad. Peale Westermarcki sai selgeks, et abielu (ja perekond) on kõigi teaduses tuntud rahvaste juures üldiseks väärtuseks. Kuid kas selle abielu põline vorm oli monogaamia? Westermarck püüdis seda hüpoteesi asetada faktilisel materjalil põhinevale alusele, promiskulteedi ja selliste bioloogia andmete, nagu inimsarnaste ahvide, inimese, suguline valik jne. üksildane eluviis, hüpoteesi absurdini viimise teel. Starkist erinevalt, oli Westermarcki abielu ja perekonna mõiste ise jäetud ilma sotsiaalsetest ja majanduslikest joontest. Ta määratleb seda kui rohkem või vähem isase ja emase vahelist, peale suguakti, kuni järglase sünnini, kestvat sidet. Ei ole siis imestama panev, et sellist abielu saab vaadelda väljaspool seda või teist ühiskondlikku süsteemi. Olles tüüpiline etnoloogia evolutsioonilise koolkonna esindaja, Westermarck ei arvesta erinevate rahvaste kultuurilise arengu tasemega ega oma allikate hädavajaliku kriitilise hindamisega. Ta killustab abielu uurimuse isoleeritud küsimustele (näiteks. Eksogaamia, lahutus, veresugulaste abielu jne.), milliste lahendamine üksteisega ei seostu. Morgani teooria ülesehitust ei suutnud Westermarck veelgi vähem ümber lükata, isegi tema tõestuste rohkuse, ta sarnaselt Starkele, rakendas kõige nõrgema ja kõige vähemolulisema Morgani teooria punkti, s.t. tema hüpoteetilise promiskulteedi (vt. tabelit), vastu. Seda enam imestama panev on see, et juba siin ta kohtas Engelsi tugevat vastupanu, kes andis 1891.a. oma raamatu 4. väljaandes Ajutiste üksikpaaride eksisteerimine, - et abielu on Westermarcki järgi Engelsi arvates, võis promiskulteedi ajal täiesti eksisteerida, s.t. viimase olemus ei ole kõigi igapäevases praktikas, valikuta hädavajalikus segunemises, vaid tava poolt seatud tõkete puudumises. Hädavajalik on märkida, et kui Morganist lähtuv Engels tuli järeldusele, et meie kaasaegne (kodanlik) abielu vorm ei ole igavene ja see muutub ühiskonna kõrgemale arengutasemele jõudmisega seoses, siis Starke ja Westernmarcki tööd, millised kinnitavad monogaamia põlisust, olid kasutatud ära eksisteeriva abielu õigustamisel. Engels oli nõnda optimistlik, et väitis, justkui Morgani vaated üha enam võidavad endale üleüldist tunnustust. Tõesti, Morgani põhilised vaated olid enne 1891.a. peaaegu üleüldiselt tunnustatud. Rida suuri kultuuri ja etnograafia ajaloolasi tunnistasid abielu evolutsiooni abielu puudumisest monogaamiani. Peale juba mainitud Bachofeni, Mac Lennani. Lubbocki, H. Spenceri, olid selle teooria (abielu puudumise) esiisadeks nagu seda nimetas W. Wundt, liitusid Bastian, Lippert, Hellvald, Post, Giraud-Teulon, Letourneau, Kohler jt. Kuid peaaegu igaüks neist suurtest teadlastest kujutas abielu ja perekonna evolutsiooni omamoodi. Kõik nad, nagu ka nende vastased Starke ja Westermarck, uurijate arvates, kuulusid uurimismeetodi järgi etnoloogia evolutsioonilisse koolkonda.
Starke ja Westermarcki esinemine tähistas mitte ainult abielu uurimise vaid kogu tema koolkonna kriisi tervikuna. Marksistid ei jäänud selle kriisi tummadeks tunnistajateks. 1896.a. Ernst Grosse näitas suurepäraselt jäänukite meetodi ebakindlust ja hädavajadust õppida tundma perekonda kui kogu kultuurilise terviku osa. Ta lükkab tagasi kõik perekonna arengu teooriad, välistamata ka Morganit. Viimases ta näeb vaid evolutsionisti, kes kujutab vaid üht liinipidi ja sama suunda liikuvat progressi. Grosse aga ise tahab näidata mitte perekonna evolutsiooni, vaid teatud perekonna vormi ja teatud majanduse vormi vahelist sidet, mis tal, peab ütlema, ka teatud määral õnnestus. See meetod oleks võinud iseenesest saada väga viljakaks, nii nagu seda järgides võib, tõesti, tuvastada abielu ja perekonna vormide evolutsiooni mis on seoses majanduse vormide evolutsiooniga. Kuid kahjuks, Grossi juures figureeriv majanduse vormid olid üpris meelevaldsed. Hulga alustpanevam oli Morgan-Engelsi teooria kontrollil teine marksist Hendrich Cunow, kes andis 1894.a. välja raamatu pealkirja Austraalia neegrite suguluse organisatsioon. Uurinud üksikasjalikult austraalia materjali, tuli Cunow järeldusele, et grupi abielu austraallaste juures mitte ainult ei ole faktiliselt, vaid ka teoreetiliselt, kuna nende nomenklatuuri klassifikatsioon, tema arvates, tekkis mitte abielu-perekondlikest suhetest, nagu arvas Morgan, vaid hoopis ühiskonna põlvkondadeks kihistumisest. Cunow hakkas samal ajal kritiseerima Starket ja Westermarcki ja näitas, et Morgan tunnistas esimesena praeguseid suguluse ja perekonna vorme kui pikaajalise arengu tulemust ja sellega pani aluse, millisele sai edasi ehitada. Uued avastused Austraalias, näitasid üpris varsti, et Cunow kasutas ühekülgseid, klassifitseerimiseks anomaalseid suguluse süsteeme, mispärast tema välja toomist Morgani nomenklatuuri ja põlvkondade järgi ei saa teostada. 19. sajandi lõpus ja 20. saj alguses ilmusid Howitt tööd, ühelt poolt ja Bolduini Spenceri koos Federik Gilleniga teiselt poolt, mis tutvustasid teadust mitte ainult klassifitseerivate süsteemidega, vaid ka grupiabielu kuju muutnud vormiga Austraalias.
Need avastused Austraalias kutsusid esile terava diskussiooni. Meie jaoks on olulised vaid selle kaks Morgan-Engelsi teooria tulemust küsimustes: 1)suguluse klassifitseerimise süsteemi mõttest ja 2) grupiabielust. Esimese küsimuse selgitamisele aitas palju kaasa inglane Rivers (vt), üheaegselt suur teoreetik ja materjali koguja. Teaduses lõi laineid tema suguluse määramise meetod, millise kohaselt koostati võimalust mööda uuritava ühiskonna iga liikme sugupuu. Uurinud selle klassifitseerimise süsteemi meetodiga siis mõningaid melaneesi hõime, tuli Rivers 1907.a. järeldusele, et malai suguluse süsteem on lihtsustatud turani süsteem ja tekkis viimasest hiljem. 1914.a., uute faktide valguses, ta kinnitas oma järelduse absoluutset õigust. Nii langes see Morgani ainus veresugulusega perekonna ja vendade-õdede grupiabielu kasuks olnud argument. Kuid teisest küljest, Riversi poolt tundma õpitud rahvused andsid selgeid tõendeid klassifitseerimise süsteemi kahesest olemusest, mis oli väljendatud 1)status a, s.t. inimese teatud asendit ühiskonnas, ja 2)veresugulust. Sobivaimaks olukorraks klassifitseerimise süsteemi tekkimisele, Riversi järgi, oli see, mil teatud meeste grupid on teatud naiste grupi meesteks s.t. kui on olemas organiseeritud suguline kommunism, nii nagu Rivers eelistab grupiabielu nimetada. Need järeldused vastasid täiesti Morgani vaadetega. Kuid Morganist erinevalt Rivers eeldas, et lihtsaim klassifitseerimise süsteem oli vaid staatuse väljenduseks ja tekkis hüpoteetilises ühiskonnas, mis koosnes eksogaamsetest jaotustest (lihtsuse pärast kahest) ja omas kõige udusemaid ideid veresugulusest. Hiljem Rivers eeldas, et inimkonna algfaasiks võis olla korilaste aste (the collecting stage), kui inimesed elasid väikeste gruppidena, võimalik, perekonnale tihedalt vastava, kuid korrapäratu perekonna, raskesti määratleva sugukonna. S.t. kaotades Morgani teooria iganenud osa, Rivers näitas selle aluse - klassifitseerimise nomenklatuuri püsivust. Kuid, kaasaegse etnoloogia järgi, millises ajalooline suund lükkab eemale evolutsioonilise, oli hulga tähtsam vahetult avastada grupiabielu vormid (vt.). Siit see erandlik tähelepanu, millist äratasid Howitti, B. Spenceri ja F. Gilleni avastused Austraalias. Lang, Thomas, Westermarck (5. kd) , V. Smith, Lowie, välismaal ja meil A, B. Maksimov, P. F. Preobrazevski lükkasid tagasi Austraallaste grupiabielu idee. Sellel vaatekohal asuvad enamik hulk etnolooge. Vaid tühine vähemus (Frazer, Hartland, Kohler) liitusid Howitti, B. Spenceri ja Gilleni vaadetega. Siiski, arvatava grupiabielu praktika Austraalias kujutab endast erandit. Malinovski tõestas lõplikult, et austraallastele on üldine individuaalse perekonna (järelikult paarisabielu) nähtus. See ei ole ainiti monogaamne perekond (ja abielu). Austraallaste hulgas on üpris levinud ka tüdrukute defloratsioon (vt.) ((neitsusekaotus)) ja külalislahke heterism (vt), ja levinud verepilastuslikud suguühted pidustustel ja legendid aegadest, mil ei eksisteerinud abiellumisel mingeid keelde. Kuid peaaegu kõikjal olid sugupoolte suhted austraallastel reguleeritud väga rangelt ja eksogaamsete eeskirjade rikkumisi karistati karmilt (süüdlast ähvardab surmanuhtlus), mida ei saa öelda sugude korratu segunemise kohta nii kauges kui lähedases minevikus. Uus Austraalia materjal ei andnud faktilist tõestust Morgan-Engelsi hüpoteesi õigsuse kasuks promiskulteedi ja grupiabielu suhtes. Kuid ikkagi see uus materjal väga tugevdas (Frazer) nende positsiooni, andes uued klassifitseerimise süsteemid ja suured või väikesed kindlad jäljed grupiabielu lagunemisest. Kuid sellegi poolest , see kõvenemine oli liiga nõrk, et sundida kaasaegset etnoloogiat pöörama selga Westernmarckile ja Morgan-Engelsile.
Käesoleval ajal ei ole ühtegi kuigivõrd tuntud teadlast, kes kasutaks terminit promiskuiteet, kuid ka otse vastupidist väitval vaatel tõelise monogaamia esmapäritolu kohta ei ole samuti üldist tunnustust. Monogaamse instinkti olemasolu ürgaegsel inimesel on sama raske tõestada, kui promiskuiteedi olemasolu. Vaadates ümber Marxi sotsioloogiat Cunow 1921.a. esines otsustavalt väidete vastu, nagu kaasaegne monogaamia oleks olnud igipõline, kuna see põhineb inimlikul olemusel jne. See targutamine, mis seisab vastuolus etnograafiliste uuringutega. Ürgajal oli eriline abielu (Sonderehe), üksikute paaride kooselu, sarnane Morgani paaride abielule. Eitades mitte ainult promiskuiteeti, vaid ka grupiabielu, Cunow peab monogaamset perekonda pika majandusliku arengu tulemuseks ja ennustab selle muutumist (poolte vaheliste võrdsuse kehtestumise mõttes) muutuste jõul, mis haaravad teda hõlmavat ühiskonda kõrgeimasse formatsiooni sotsialistlikku ühiskonda. Kuid tunnistades, et abielu on sotsiaalse süsteemi muutuv funktsioon ja et meile harjumuspärane monogaamia on arengu hilisem tulemus ja põhineb vaid Morgan-Engelsi teooria põhilistel vaatekohtadel. Morgan ja eriti selgelt Engels sidusid monogaamia ilmumise omandi ja riigi tekkimisega. Selle järeldusega liitub ka Cunow, viidates otse Engelsile, oma teid pidi jõudsid samale järeldusele sellised teadlased-idealistid, nagu Wundt ja Thurnwald (vt). Suure etnograafilise materjali kogunemine, uuringu meetodite täpsustamine ja keerukamaks muutumine mis toimus peale 1891.a. (Engelsi raamatu viimane väljaandmise aasta), süvendasid abielu etnoloogilist probleemi, tuues esile selle lahendamise kogu raskuse. Kostab hääli (näit. Thurnwaldi oma), kes teevad ettepaneku abielu uurimisel keskendada tähelepanu selles esinevale partnerite arvule. On ka terve rida teisi külgi, milliste poolest teistsugune abielu, kui meie oma, ühiskondlikus süsteemis erineb meie abielu vormist. Nii on meile täiesti võõrad sellised abielu sõlmimise viisid, nagu naise röövimine või ostmine. Äärmiselt mitmekesised on ühiskonna poolt sanktsioneeritud abielueelsed ja abieluvälised (vt. Heterism) ja abielujärgsed suguühted. Täiesti teistsugust iseloomu omab erinevates ühiskondlikes formatsioonides mõiste veresegamisest või intsestist (vt). Märkimisväärsed on samuti sellised abielu vormid nagu sororat ((kohustuslik abiellumine surnud naise õega)) või leviraat, (kohustuslik abiellumine vanema venna surnud naise õega). Samuti abikaasade asumise kohal on suur tähtsus abielu iseloomule. Nii tegi Thomas abielude matrialokaalse seisundi järgi eristamise ettepaneku (abikaasad asuvad elama naise ja ema elamisse) ja partrilokaalse (abikaasad asuvad elama mehe ja isa elukohta). Selle kõrvale võib lisada ka kolmanda, neutraalse abielu, kui abikaasad asuvad elama uude kohta ja moodustavad oma majapidamise. Arvestada abielu neid ja teisi külgi erinevates sotsiaal-majanduslikes süsteemides kujutabki endast kaasaegse abielu etnoloogilise uurimise ülesannet.
Progressi etnoloogias ja abielu uurimises näitab ka Westermarcki töö 5. väljaande 1921.a.ilmumine. Töö mitte ainult ei rikastunud bibliograafiaga vaid ka uute faktidega. Westermarck, jäädes olemuselt evolutsionistiks, tuli ikkagi täiesti teisele abielust arusaamisele. Tema arvates on abielu ühe või mitme mehe suhe ühte või mitmesse naisesse, millist tunnistatakse tava või seadusega ja see sisaldab teatud ühiseid õigusi ja kohustusi. Westermarck lisab sellele, et abielu on suurem kui reguleeritud suguline vahekord, see on majanduslik instituut. Siiski, nagu tüüpiline evolutsionist, Westermarck ei teinud oma seisukohast järeldust, et abielu on sotsiaal-majandusliku süsteemi funktsioon ja selle muutuse jõul ta ka muutub.
Täpsustades ja süvendades abielu konkreetsete vormide uurimisvõtteid, nende seost sotsiaal-majanduslike süsteemidega, etnoloogia, muutudes, ühest küljest, ajalooliseks ja teisest marksistlikuks, võib anda mitte ainult hüpoteetilise, vaid ka abielu arengu kindla rekonstruktsiooni, arvestades selle lookeid ja variatsioone erinevates sotsiaalsetes formatsioonides ja vormides.
Tabel.
Suguluse süsteemid Tõepärased vormid
Abielu Perekond Hüpoteetilised vormid
Abielu PerekondArengu astmed.B. Kirjeldavad
Aarialik, semiidi, uraaliMonogaamia Monogaamia
(eraomandi ja selle omaniku lastele pärandamise tulemus)C
TsivilisatsioonA.
Klassifitseerivad
Paaris.Patriarhaalne
Mitte üleüldine
Paaris
(Sindiasmia)B.
Barbaarne.b)
Teurani
(draviidi jne)
gannovani
indiaani
(vibu ja noole rahvad)
a)
Malai
(Havai jne)Sugukondlik organisatsioon
Vendade ja
õdede vahelise
abielu
välistamine.
(Mac Lennani
eksogaamia.)
Punalua. Punaluaalne.
(Havai komme)
Vendade ja õdede grupiabielu.
Veresugulaslik.
A.
Metsik olukord.Ei ole veresugulust,
Ega ka omakesi.
Promiskuiteet.
(korrapäratu sugupoolte suhtlus)
Kõige alam metsiku seisundi staadium.
Abielu, perekonna ja suguluse süsteemide vormide evolutsioon (L. Morgani järgi.).
Kirjandus:
J. J. Atkinson, Primal, Law, vt. A. Lang and J. Atkinson, Social Origins;
J. Bachofen, Das Mutterrecht, Eine Untersuchung über die Gynäkokratie der alten Welt nach iher religiösen und rechtlichen Natur, Basel, 1898 (esimese 1861.a. Stuttgart, va. muudatusteta kordus); temalt veel, Antiquarische Briefe, vornehmlich zur Kenntnis der ältesten Verwandtschaftsbegriffe, Strassburg, 1880-86;
H. Cunow, Die Verwandtschahftsorganisationen der Australneger, Stuttgart, 1894; temalt veel, Die Marxsche Geschichts, -Geslischafts-und Staatstheorie, B-de 1-2, B., 1920-21;
L. Dargun, Mutterrecht und Raubehne und ihre Reste im germanischen Recht und Leben, Breslau, 1883; temalt veel, Studien zum ältesten Familienrecht, Bd. 1., Lpz., 1892;
P. Decamps, Les diverses formes du mariage shez les sauvages (Revue de l“Institut de sociologie, fevrier 1926); temalt veel, Le mariage par achat (Revue Internationale de Sociologie, septembre 1922); temalt veel, Le mariage par gage (Revue Internationale de Sociologie, juillet 1925); temalt veel, La promiscuite, est-elle primitive? (Revue Internationale de Sociologie janvier 1924);
E. Durkheim, La prohibition de l“inceste et ses origines (Annee sociologique 1898, v.1);
ERE (Encyklopaedia of Religion and Ethics), § Family (1912, v.5, erinevate autorite poolt primitiivsest perekonnast ja maade kaupa), Marriage (1915, v. 8, erinevate autorite poolt primitiivsest abielust (vt. Rivers) ja ka maade kaupa);
J. G. Frazer, Totemism and Exogamy, vis 1-4 (eriti 4.kd.), L., 1910;
S. Fre u d , ">B5< 8 B01C, , . , 1 9 2 3 ;
A . G i r a u d - T e u l o n , L e s o r i g i n e s d u m a r i a g e e t d e l a f a m i l l e , G e n o v e e t P . , 1 8 8 4 ( I e d i t . : L e s o r i g i n e s d e l a f a m i l l e , G e n o v e , 1 8 7 4 ) ;
E . S . H a r t l a n d , T h e B e g i n n i n g s o f t h e F a m i l y a n d t h e R e c k o n i n g o f D e s c e n t , N Y . , 1 9 2 1 ; t e malt veel, Primitive Paternity. The Myth of Supernatural Birth in Relation to the History of the Family, vis 1-2, L., 1909-10;
R. Hildebrand, Rech und Sitte auf den primitiven wirtschaftlichen Kulturstufen, Jena 1907 (I va. 1896);
G. E. Howard, History of Matrimonial Institutions, vis 1-3, Chicago and L., 1904;
A. W. Howitt, The Native Tribes of South East Australia, L., 1904; temalt veel, Australian Group Relationships (Journal of Antropoligical Institute, 1907, v.37);
J. Kohler, Zur Urgeschichte der Ehe. Totemismus, Gruppenehe, Mutterrecht (Zeitschrift für vergleichende Rechtswissenschaft, 1897, XII);
A. Land and J. Atkinson, Social Orings, London, 1903;
A. Lang, Origin of Terms of Human relationship (Proceedings of the British Academy 1907-08); temalt veel, The Secret of Totem, L., 1909;
Ch. Letourneau, L Evolution du mariage et de la famille, P., 1888;
R. Lowie, Primitive Society, N.-Y., 1925 (kordus 1920.a.);
J. Lubbock (Lord Averbury), On the Customs of Marriage and Systems of Relationship among the Australians (Journal of Antropological Institute, v. 14, 1885); temalt veel, Marriage, Totemism and Religion, L., 1911;
J. Mac Lennan, Studies in Ancient History, L., 1886 (siin on ka Primitive Marriage, 1865); temalt veel, The Patriarchal Theory, L., 1885; temalt veel, Studies in Ancient History. The Second Series, comprising an Inquiry into the Origin of Exogamy, L., 1896 (postuumselt v.a.);
B. Malinowski, Family among the australian Aborigines, L., 1913; temalt veel, Mutterrechtliche Familie und Oedipus-Komplex (Imago, 1924, H. 2/3);
Marx, K., Ezzerpte:Morgan, L., Ancient Society, London, 1877 (Käsikiri on Marx ja Engelsi Instituudi arhiivis Moskvas - Exzerpte, 11 g-k (1880-83), I-II);
L. H. Morgan, Systems of Consanguinity and Affinity of the Human Family Washington, 1871 (Smithsonian Institution v. 17);
E. Rejchenow, Ueber die Lebensweise, des Gorillas und des Schimpanse (Die Naturwissenschaften, 1921, H. 5); temalt veel, Familenleben bei Gorilla und Schimpanse (Umschau Nr. 25, 1925);
W. H. R. Rivers, Kinship and Social Organisation, L., 1914;
temalt veel, On the Origin of the Classifacatory Systems of Relationship (in Anthropological Essays presented to E. B. Tylor, Oxford, 1907);
temalt veel, Marriage Introductory and Primitive (Hastings Encyclopaedia of Religion and Ethics 1915, v. 8);
temalt veel, Social Organization, Ed. By W. J. Perry, L. and N.-Y., 1924 (peale Riversi surma, kordustrükk); temalt veel, On the Origin of the Classificatory System of Relationship (in Anthropological Essays presented to E.B. Tylor, Oxford, 1907);
temalt veel, A. Genealogical Method of Collecting Social and Vital Statistics (Journal of Antropological Institute, v. 30., 1900),
temalt veel, The Genealogical Method of Antropological Inquiry (The Sociological Review, v.3. Nr. 1., 1910);
W. Schmidt, Familie, in Handwörterbuch der Staatswissenschaften. B., 3, 4, Aufl., Jena, 1925;
W. Schmidt und W. Koppers, Volker und Kulturen, Teil I, Regensburg, 1924;
B. Spencer and F. Gillen, The Native Tribes of Central Australia, L. , 1904;
N. W. Thomas, Kinship Organizations and Grup Marriage in Australia, Cambridge, 1906;
R. Thurnwald, artikkel Rellexikon der Vogeschichte, hrsg. Von M. Ebert, 1925 ff.; Ehe Familie, Famiilienformen, Heirat. Heiratsordung, Stuttgart, 1921;
H. H. Trimborn, Familien- und Erbrecht im präkolumbischen Peru (Zeitschrift für vergleichende Rechtswissenschaft, Bd. 42, H. 3., 1927);
E. B. Taylor, The Matriarchal Family System (Ninetheenth Century, 1896, XL);
Y. Unger, Die Ehe in ihrer welthistorischen Entwickelung, Wien, 1850;
M. Weber, Ehefrau und Mutter in der Rechtsentwickelung, Tübingen, 1907;
E. Westermarck, The History of Human Marriage, 5 ed. 3. vis, L., 1921 (3. köites avar bibliograafia)(1-e va. 1889, 1-e Londonis va. 1891, 2-e. 1894, 3. 1901);
Temalt veel, Marriage Ceremonies in Marocco, L., 1914;
Temalt veel, A short History of Marriage, L., 1926;
W. Wundt, Elemente der Volkerpsychologie, Lpz., 1913, 1 Aufl., 1912;
Temalt veel, Die Gesellschaft, Teile, 1-2 , L p z . , 1 9 1 7 ( V ö l k e r s p s y c h o l o g i e , B - d e 7 u . 8 ) ;
H . E . Z i e g l e r , D i e U r f o r m e n d e r E h e u n d d e s E i g e n t u m s M i t t e i l u n g e n d . G e s e l l s c h a f t f . T i e r p s y c h o l o g i e , N r . 5 . 1 9 2 4 ) .
515;L, . , 5=I8=0 8 A>F80;87<, 874. « CG» , ! , 1 9 1 7 ( 5ABL A>:@0I. 74. , , 1 9 2 6 ; 1 - 9 @CA. ?5@. >4 =072. « 5=I8=0 =0AB>OI53> 8 1C4CI53>» , >=4>=, 1 8 9 5 ) ;
@C=>, 2>?@>AC > ?@>8AE>645=88 A5<L8 ( « >2K5 8458 2 A>F8>;>388» . ! 4 , 1 9 1 4 ) ;
5AB5@<0@:. . , AB>@8O 1@0:0, . , 1 8 9 6 ;
@>AA5, -. , $>@<K A5<L8 8 D>@<K E>7O9AB20, . , 1 8 9 8 ( A =5<. 74. 1 8 9 6 ) ;
0@28=, '. , @>8AE>645=85 G5;>25:0 8 ?>;>2>9 ?>41>@, ! , 1 8 9 6 ;
8@>- "5;>=, . , @>8AE>645=85 A5<L8. A>AB>O=88 >1I5AB20 4>?0B@80@E0;L=>3> ?5@8>40, ! 1 8 7 6 ;
0CBA:89, . , >7=8:=>25=85 A5<L8 8 1@0:0, N, 1 9 2 3 ;
>20;52A:89, . . , 5@2>?KB=>5 ?@02>, 2K?. 1 - >4, 2K?. 2 - !5<LO, . , 1 8 8 6 - 8 8 ;
53> 65, G5@: ?@>8AE>645=8O 8 @0728B8O A5<L8 8 A>1AB25==>AB8. ! , 1 8 9 7 ( 1 - 5 874. 1 8 9 5 , ?5@52545=> A D@0=F. "5:AB0 1 8 9 0 ) ;
53> 65, @>8AE>645=85 A5<L8, @>40, ?;5<5=8, A>1AB25==>AB8, 3>AC40@AB20 8 @5;8388 * » B>38 =0C:8» , B. %, 2K?. 3 0 - 3 3 , . , 1 9 1 4 ) ;
>A25=, . . , >;>2>9 2>?@>A 2 ?5@2>1KB=>< >1I5AB25 ( « @0A=0O >2L» , !!1 , 2 , 1 9 2 7 ) ;
3> 65 @0:- ?>:C?:0 ( B0< 65, ! 2 , 1 9 2 5 ) ;
@0C;59, -. , 8AB8G5A:0O @>70. AA;54>20=85 > ?5@2>1KB=>< 1@0:5, ! , 1 9 0 5 ;
C=>2. . , @>8AE>645=85 1@0:0 8 A5<L8, . , 1 9 2 3 ;
511>:, . , 0G0;> F828;870F88 8 ?5@2>1KB=>5 A>AB>O=85 48:0@59, ! , 1 8 9 6 ( 1 - 5 @CA. 874. 1 8 7 6 ) ;
8??5@B. .. , AB>@8O A5<L8, ! , 1 8 9 7 ;
0:A8<>2, . , 'B> A45;0=> ?> 8AB>@88 A5<L8? G55@: A>2@5<5==>3> ?>;>65=8O 2>?@>A0 > ?5@2>1KB=KE D>@<0E A5<L8 8 1@0:0N . , 1 9 0 1 ;
3> 65, "@C?>2>9 1@0: ( « -B=>B@0D8G5A:>5 1>7@5=85» , :=. 7 8 , 1 9 0 8 ) ;
3> 65, @0G=K5 :;0AAK 02AB@0;89F52 ( B0< 65, :=. 9 2 - 9 3 , 1 9 1 2 ) ;
>@30=, . , 5@2>1KB=>5 >1I5AB2>. ! , 1 8 9 7 ;
N;;5@- 85@, $. , $>@<K 1@0:0, A5<L8 8 @>4AB20, N, 1 9 1 3 ;
3> 65, $07K ;N128. . , 1 9 1 3 ;
M= . , @52=55 ?@02>, ! , 1 8 7 8 ( 1 - 5 0=3;. 74. 1 8 6 1 ) ;
;>AA, . , 5=I8=0 2 5AB5AB2>7=0=88 8 =0@>4>2545=88, B. 1 , ! , 1 8 9 9 ( ?5@52. !. 5 - 3> =5<. 74. )
@5>1@065=A:89, . $, 2>?@>AC > ?@8@>45 1@0G=>. 3@C??>2KE >B=>I5=89 2 $2AB@0;88 ( "@C4K -B=>3@0D>- @E5>;>38G5A:>3> C75O 1 - 3> #» . . , 1 9 2 7 ) ;
!?5=A5@, . , A=>20=8O A>F8>;>388, BB. I - I I , ! , 1 8 9 8 ;
!B0@:5, , , 5@2>1KB=0O A5<LO, 55 2>7=8:=>25=85 8 @0728B85, ! 1 9 0 1 ( ?5@. !. $@0=F. 74. 1 8 9 9 , 1 - 5 =5<. 74. 1 8 8 8 ) ;
%0@C78=, . . , -B=>3@0D8O, 2K?. 2 - !5<LO 8 @>4. ! , 1 9 0 3 ;
-=35;LA, $. , @>8AE>645=85 A5<L8, G0AB=>9 A>1AB25==>AB8 8 3>AC40@AB20, ?5@2. &545@10C<0, ?>4 @54. . O70=>20, . , 1 9 2 3 ( « 81;8>B5:0 :><<C=8AB0» ?>4. 54. . O70=>20 8 <=>3> 4@. 740=89) .
. 8:>;LA:89.
A b i e l u õ i g u s l i k u s m õ t t e s o n p i k a a j a l i n e ( t a v a l i s e l t t ä h t a j a t u , e l u a e g n e ) m e h e j a n a i s e k o o s e l u ( l i i d u ) , m i s p õ h i n e b i n i m e s e s u g u e l u ( a r m a s t u s e ) v a j a d u s e l n i n g s o o j ä t k a m i s e i n s t i n k t i t u n g i l . K u i d a b i k a a s a d e ü h i n e mine inimsoo jätkamiseks, abielu samaaegselt ühendab ka vanemad vastsündinud lastega. Seda vanemate ja laste vahelist kestvat liitu nimetatakse perekonnaks. Nõnda võib öelda et abielu on kaasaegse perekonna moodustamise vorm. Kodanlikus õiguses me leiame määratluse abielust kui sugulise sideme seadustamise vormist, millist ilma selleta tunnistatakse amoraalseks või isegi kuritegelikuks. Sellisele abielu kitsalt-juriidilisele mõistmisele vastavad ka mõisted: seaduslik isadus (vt. Isa) ja seaduslikud lapsed (vt. Abielus ja väljaspool abielu sündinud lapsed). Lõpuks, kristlik kirik kuulutas abielu salapärasuseks, ja seepärast lahutamatuks. Nii nagu abielu kui ka perekond on tihedaimal viisil seotud eraomandi õigusega. Enne eraomandi instituudi moodustumist, formaalselt abielu ei eksisteerinud. Abielu ja perekonnaõigus, nii nagu õigus üldse, ilmus vaid ühiskonna klassideks jaotumisel ning eraomandi tekkimisel. Juriidiliselt on abielu naise ja laste mehele orjastamise, nagu nõrgemate tugevamale allutamine, vorm, kusjuures selle orjuse tase kasvab eraomandi kindlustumise määral. Idarahvastel Aasias on üpris levinud abielu vormiks mitmenaisepidamine, kui naiste orjastamise vorm. Euroopas ja nn. tsiviliseeritud maailmas on abielus seadustatud vormiks vaid ainuabielu (monogaamia). Siin me peatume vaid viimasel.
Monogaamia on tuntud juba ammusel ajal, kuid vaid Roomas ta määratletakse teatud faktilise ja printsipiaalse vaoshoitusega õiguslikku vormi. Sealt ta levis kristliku kiriku kaudu üle kogu Euroopa. Seepärast me alustame oma ülevaadet rooma abielu, kui üldse abielu, käsitlemisest. See sisaldab väga paljusid erinevate aegade jäänukeid. Kui me kohtume Rooma ajaloos legendi sabiinlannade röövimisest, sõnumitega abielust, kui ostust (emptio) ja, lõpuks, kaasavara puudutavatest seadustest, kui juurdemaksust mehele antavale pruudile, siis meil on siin tegemist kolme erineva arengu faasiga, millistest mitte ükski sel ajal enam, kui üldine reegel, ei eksisteerinud. Sest, on hädavajalikud täiesti teised tinguimused, et pruut, kui väärtuslik jõud oleks röövitud või müüdud (on märkimisväärne täheldada, et pruudi hind oli võrdne naise tapmise süüga; tähendab täis ekvivalent), või et ta, kui mittevajalik tööjõud, nõudis kohustuslikku juurdemaksu majapidamisest eraldatuga ning sellesse uude majapidamisse oma sissemaksu tegemist (kaasavarana). Seejuures täiesti õieti viidatakse, et kaasavara oli rahamajanduse levimise tagajärjeks. Edasi peetakse ühte perioodi kuuluvaks abielu kviriitide vahel, mis teostatud rangeid religioosseis kombeid täites (confarreatio, sõnast farreum nisu, nisuleib, millise äsja abiellunud koos ära sõid), mis nõudis märkimisväärsete kulutuste tegemist, teise perioodi aga ilmalik abielu, naise üleminek mehe võimu alla, tema perekonda (cum manu, st. tema käe alla, rusika alla) või lõpuks, kolmandasse perioodi abielu mis tekkis lihtsa kooselu kaudu (usus- kasutamine, harjumus). Dialektiliselt mõtlemisvõimetud ajaloolased, vastupidi, esitasid väite, et need kolm abielu vormi, justkui, vastasid Rooma kolmele hõimule, rääkimata juba sellest, et nende kolme hõimu eksisteerimine ei ole tõestatud. Nähtavasti, kogu Rooma ühiskonna ülesehitus juba varakult soodustas kindla eraomandi üksuse moodustamist ja kui selle omandi alge, väikese perekonna ja tagades õige ja rikkaliku elanikkonna kasvu. Rooma monogaamia teenib, teataval määral ainuabielu näidist. Naise ustavus tagati mehe poolse (pater familias) piiramatu võimuga naise üle. Perekond (naisest, lastest ja orjadest), elades ühes majas (hoovkonnas), kujutas enda s t m a j a p e r e m e h e t ä i e l i k k u o m a n d i t , k u s j u u r e s p e r e k o n n a l o l i , e r i l i n e o m a r e l i g i o o s n e k u l t u s . S u g u k o n d k u j u t a s e n d a s t p ä r i t o l u i d e e d , p e r e k o n d ( f a m i l i a ) k u u l u v u s e i d e e d ( C@><F52) . L a p s o n v e r e s i d e m e g a s e o t u d e m a g a , i s a g a t ä n u t e m a ü l e v õ i m u l e ( H e l l ewald). Siin, rooma abielus, loetakse sugulust meesliini pidi (agnaadid juurdesündinud). Sellistes tingimustes läks vaja ranget abielu kinnitamise vormi. Seda abielu nii nimetatigi seaduslikuks abieluks (justum matrimonium), st. sõlmitud jus civile järgi). See ostu mantsipatsiooni kaudu (mancipium vt.) vorm (coemptio). Kuid samas eeldatakse ka mõrsja nõusolekut (abieluks teeb mitte kooselu, vaid nõusolek). Kuid ka see abielu vorm on täisõiguslikele kodanikele ja plebeid saavad selle õiguse vaid võrdõiguslikkuse kättevõitlemisega. Vabaks abielu vormiks on faktiline abielu, ilma formaalsusteta, milline, peale aastast kestust (usus kasutamine, aasta jooksul, ilma vaheajata) pöördub formaalseks mehe võimuga abieluks. Kuid kuni selle tähtaja möödumiseni loetakse naist kui isa, mitte kui mehe perekonnas olevaks. Ajapikku saavad Roomas kõik abielu vormid vabaabielu, lihtsalt kokkuleppe järgi, vormi, milline ei nõua miskit muud, kui abiellu astumise soovi tõendit. (Toomine mehe koju). Kaubavahetus ja selle õigus haaravad ka perekonda. Eriline abielu liiki kujutas endast konkubinaat, mil naine ei saanud mehe priviligeeritud seisundit ja lapsed (loomulikud naturales) ei kuulunud vanemate kodu juurde. Lõpuks, orjadele eksisteeris vaid faktiline kooselu (contubernium).
Lihtsatel suhetes riigiga, kus perekonda loeti kui selle föderatiivset osa, millisesse riigivõim ei sekkunud, olid ka perekondlikud suhted lihtsad. Kogu rooma abielu karmuses, isegi selle esimesel perioodil, ta oli kahe perekonna (õukonna, hoovkonna) eraasjaks. Mehe kõikvõimu juures, temast sõltus see, kas naine minema kihutada või mitte. Vabaabielu perioodil ilmus ka väga lihtne lahutus. Kuid ristiusu võiduga langeb abielu tasapisi kiriku mõju alla. Siiski, kirikutavad saavad kohustuslikuks alles 9 saj peale Kristust. Kuid ka peale seda loeti abielu veel abikaasade kokkuleppe asjaks ja ka mittekiriklikud abielud loeti kehtivateks. Edaspidi kirik allutab abielu tervikuna enda võimu alla ja Traidendi kirikukogu (1545-63) ei tunnista kirikuvälist abielu. Seepärast muutub kohustuslikuks laulatamine, mis tõrjub välja vaba kokkuleppe. Peale seda, keskaegne elu paistab silma tervikuna terve rea abielu kitsendustega. Nõutakse näiteks, et seda lubaks kiriku või avalik-õiguslikud võimud. Siis sõlmuvad kirikudogma ja kiriku kasud ja M. Neustaat oma Kriitilistes loengutes abielust jõuab tabavale järeldusele: Nagu masin toodab kaupu, nii ka abielu on kiriku jaoks (selle silmis) vaid inimsoo tootja tarbijale kirikule; vaid sel eesmärgil oli sellele kuulutatud abieluliidu pühadus. Samaaegselt töötab kirik välja abiellu astumise vastase süsteemi. Võttes rooma tavadest üle väga avarad sugulusastme kohta käivad keelud, kuid viies selle keelu absurdini ja laiendades sellele ka vaimse suguluse omadused (isegi ristivanematele laienedes) ja seades abielus suhtes sisse tulutoova lubamise süsteemi kauge suguluse astmete juures teeb kirik abielust enesele tuluartikli. Tuuakse sisse ka erinevate usutunnistusega inimeste abielu keelamine või piiramine. Keelatakse ära vaimulike eneste abiellumine. Ei põõnanud ka feodaalid. Feodaalidest senjoorid lubasid oma alluvatel vaid nende loal abielluda, isegi kiriku sekkumisest hoolimata. Kogukonnad, ettekäändel, et võitlevad vaesusega, tõid sisse omad piirangud, aga ilmaliku võimu ametnikud nõudsid oma alluvatelt ja sõjaväelastelt erilise loa hankimist või abiellujate majandusliku kindlustatuse tõendit. Luuakse piiritu keeluala.
Esimesena hakkab, kuigi kohmakalt, abielu liialdatud ekspluateerimise vastu oma häält tõstma kirik, mis teeb oma revolutsiooni, e. reformaatorlikud otsused. Protestantlik kirik ei pea abielu salapäraseks, kuid ikkagi loeb laulatust abielu hädavajalikuks tingimuseks. Segaabielude eest peetavas võitluses hakkas riik nõudma kiriku asjadesse sekkumise õigust, kui ilmaliku abielu eest võitluse esimest staadiumi. Naise ja laste vabastamise mõttes reformatsioon abielule midagi ei andnud, ega saanudki anda. Ta vaid laiendas lahutuse aluseks olevate põhjenduste sfääri. Näis nagu naiste ja laste vabastamine on puhtalt demokraatlik nõue, millist kodanlus peab taotlema täie jõuga. Tõesti, üksikud autorid, üksikud grupid veel Prantsuse revolutsiooni eelõhtul tõstsid otsustavalt häält abielu reformimise ja naiste võrdõiguslikkuse eest. Kuid nende hääled olid alguses üksikud ja vaid revolutsiooni käigus, kui ta ähvardab ületada kodanliku revolutsiooni piire, muutuvad need nõudmised otsustavateks. Mis aga puutub abielu kiriklikku iseloomu, siis revolutsioon võitleb selle vastu vaid niivõrd, kuivõrd riik võitleb kirikuga võimu pärast. Keskaja algusaastatest peale läks veel nn. morganaatiline abielu, st. abielu vasakusse kätte (Missheirat valeabielu), mis ei andnud lastele isa privileege. Seda lubati hilisemal ajal vaid monarhide ja kõrgaadli isiku suhtes. Kõigist kodanlikest revolutsioonidest pidas abielu vabaduse eest Prantsuse revolutsioon. Tõsi, juba Hollandi revolutsioon saavutas 1580.a. fakultaatiivse tsiviilabielu, kuid see juhtus vaid sellepärast, et kalvinistlik kirik ise loobus ketserite ((väärusuliste)) laulatamisest ja naiste olukorda see mingit mõju ei avaldanud. Inglismaal Cromwell 1653.a. kehtestas seaduse abielu tsiviilkorras registreerimise kohta, kuid ta ei suutnud seda ellu viia ja vaid 19. sajandil sai Inglismaal riik võimu kontrollida kiriklikku abielu registreerimist. Prantsuse revolutsioon kohe eraldas abielu vaba lepingu ja salapärasuse küsimuseks. Oma meetmete võtmisel käib revolutsioon riigi võimu suurendamise, kiriku võimu arvelt, teed. Peale kolme aasta pikkust võitlust, 20 septembril 1792.a. ilmub kohustusliku ilmaliku (kodanliku) abielu, enne kiriklikku õnnistamist, dekreet. Edasi käib võitlus vaba kokkuleppe abielu eest.: tühistatakse laulatus, kaotatakse suur hulk suguluse sfääris tehtud piiranguid ja jääb vaid keeld venna ja õe ning vanemate ja laste, kaasa arvatud ka lapsendatud lapsed, vahelise abielu suhtes. Tühistatakse kõik eelneva loa taotlemise nõudmised, kaasa arvatud vanematelt, lapsed abiellumise puhul, kes on juba üle 21 a. vanad. Lubatakse vaimulike abiellumine. Kuid hulga raskem oli võitlus lahutamise vabaduse eest, milline (kas kokkuleppel või abikaasade ühepoolse avalduse alusel) oli võetud Konvendi poolt vastu (augustis 1793.a.), kuid ametlikku dekreedi avaldamist selle ei järgnenud. Termidor tühistas kõik need revolutsioonilised võidud ja Napoleoni Tsiviilkoodeks muutis naiste ja abieluväliste laste olukorda isegi hullemaks, kuna keelas isaduse tuvastamise. Vaid abielu tsiviilkorras registreerimist, kui kodanliku riigi võimu tugevdamist, ei tühistanud Napoleon ega ka restauratsioon.
Meie päevil on tsiviilabielu üldtunnustatud kogu tsiviliseeritud maailmas, erandiks vaid mõned katoliiklikud riigid, nagu Hispaania (tänapäeval vaid katoliiklaste suhtes kohustuslik) ja õigeusklikest Bulgaaria ning Jugoslaavia, millistes on säilitatud kohustuslik kiriklik abielu. Siin loetakse abielu endiselt salapärasuseks.
Vaid kodanlik abielu eksisteerib Prantsusmaal (alates 1792.a.), Belgias (Napoleoni koodeksi järgi), Hollandis (alates 1838.a.), Itaalias (kirikuga võitluse tulemusel 1866.a.), veitsis (1874.a.), Saksamaal (1875.a.), Ungaris (1894.a.) ja teistes väikestes riikides ning muidugi Põhja Ameerikas, Ühendriikides, kus eksisteerib kiriku ja riigi formaalne eraldatus. Kõigis neis riikides on lubatud peale abielu kodanlikku registreerimist vabalt täita kiriklikke abielu õnnistamise rituaale. Inglismaal kehtib riigi poolne kirikliku abielu registreerimise üle teostatava kontrolli seadus, kuid vastavalt usutunnistusele on kiriklikult registreeritud abielu võrdsustatud kodanliku abieluga. Selline valiku võimaluse süsteem on kehtestatud ka Rootsis, Norras, Tehhoslovakkias. Üldiselt, abielu kodanliku registreerimise küsimus omab vaid riigivõimu kiriklikust võimust ülevõimu näitamise rolli, mitte naiste poolse abielu lahutamise nõudmise vabadust, kuna täielikku lahutamise õigust kusagil veel ei eksisteeri; tähendab, Abielu ei ole paljalt leping.
Abiellumise iga on rohkemal või vähemal määral reguleeritud ja vormistatud abiellumiseaga e. täiseaga. Üldiselt on selleks meeste puhul 18 ja naistele 16. aastat (Saksamaal ja Rootsis 21.a. meestele ja 18.a. naistele). Vanemate luba nõutakse enamvähem kõikjal enne laste (täisikka jõudmist) 21.a. saamist. Mõnedes riikides isegi veelgi hiljem. Nii nõutakse seda Napoleoni Koodeksi alusel Taanis 25.a., Hollandis kuni 30.a. saamiseni. Seal kus vanematelt päritud luba ei nõuta, on lubatud vanematel kohtu kaudu protesteerida ja otsuse teeb neil juhtudel siis kohus (veits). Hispaanias on aga protesti esitamise õigus ka prokuröril. Abielus olevatel isikutel on samuti abiellu astumine iseenesestki mõistetavalt keelatud. Selle keelu rikkumine toob kaasa karistuse mitme naise pidamise eest. Kuid ka peale lahutust või peale ühe abikaasa surma seatakse sisse spetsiaalsed leina ja apellatsioonide- tähtajad. Ning samuti on sätestatud ettevaatustähtaeg (lahutatud abielust lapse sünni puhuks). Vahest on need tähtajad, eriti naise suhtes kuni aasta, 2 või isegi 3 aastat (Hiinas). Abiellumise suguluse piirangud on veelgi erinevad, kuna eksisteerib lähedases sugulusastmes isikute karistamine, kui verepilastamise eest. See piirang läheb Bulgaarias ja Jugoslaavias kuni 7-8 põlveni ja 3 omakeste astmeni, kuid enamus riikides kuni neljanda astmeni (kaksikvendade ja õdede puhul, kuid sellel viimasel juhtumil on lubatud eriline luba, mis on muidugi seotud väljaminekute tegemisega. Varem andis neid dispensatsioone kirik, nüüd kodanlik võim, kuni kuningani (Belgias, Taanis, Rootsis jne. onule ja vennalastele). Jääb veel üks asi kui abielu takistus. Viimasel ajal mõned seadused nõuavad tervisetõendit. Samaaegselt lubab kodanlik abieluõigus ka erilisi poolte varandust puudutavaid abielulepingute sõlmimist.
Venemaal eksisteeris enne revolutsiooni vaid kiriklik abielu. Vaid politseilist iseloomu põhjustel lubati lahkusulistele ja paganausulistele politseis registreerimine - tsiviilabielu. Abielluda lubati 18.a. meeste ja 16.a. naiste puhul. (Kaukaasias 16 ja 13), ülempiiriks oli 80. aastat. Peale 60.a. saamist nõuti kiriku võimudelt erilist luba. Tõketeks olid: sugulus kuni seitsmenda astmeni, kiriku loal ka 4 astet ja kahe soo vahel. Nõuti vastastikulist nõusolekut, kuid samal ajal ka vanemate või hooldajate nõusolekut ja kui abielu sõlmiti vanemate loata, siis see tunnitati kehtetuks, siis süüdlast ähvardati vanglaga kuni 8 kuuks ja pärandist ilmajätmisega. Kuni 28-aastased ohvitserid pidid abiellumise loa saamiseks tõestama 250 rbl tulu kuus. Eksisteerisid veel keelud ja piirangud abiellumisel ketserite, paganausuliste ja juutidega.
Veebruarirevolutsioon 1917.a. 8 kuu jooksul ei muutnud mitte ühtki tähte kiriku õigustes ja naiste ning laste seisundis. Oktoobrirevolutsioon aga julge käega viis lõpule perekonna formaalse kiriku pärisorjusest vabastamise: tühistati abiellumiseks igasuguste lubade nõudmine ja kehtestas vabal kokkuleppel abielu sõlmimise, ühe poole vabaduse lahutuse avalduse esitamiseks, laste tingimusetu võrdsustamise, olid need siis sündinud abielus olles või väljaspool seda, viimane tõmmati Nõukogude juriidilisest sõnastikust maha ja igasuguse nõrgema poole kaitse, st. naise. 1917.a. Oktoobrirevolutsioon vaatas abielule naiste ja laste vabastamise vaatepunktist. Naiste ja mehe ebavõrdsusest seaduse ees, Nõukogude Venemaal, ei jäänud jälgegi. Eriti kurvastav, alatu, silmakirjalik ebavõrdsus abielu- ja perekonnaõiguses ebavõrdsus lapse suhtes on nõukogude võimu poolt täielikult hävitatud. See on esimene samm naise vabastamiseks. Kuid mitte ükski kodanlikest vabariikidest, isegi kõige demokraatlikematest ei julgenud teha ka seda esimest sammu. Karte s , h i r m u s p ü h a o m a n d i e e s . ( 5=8=, !>1@. !>G. , B. X V I I I , G1 . , AB@. 9 1 ) . S e e t ä h e n d a b s e e t ä h e n d a b r õ h u m i s e j a e k s p l u a t e e r i m i s e v õ i m a l u s e h ä v i m i s t ( E e l m a i n i t u d k o g u m i k u X V I , l k . 3 6 4 ) . P r o l e t a a r n e r e v o l u t s i o o n e i v õ t n u d e n d a l e t e i s i e e s m ä r k e , t a e i l ä h t u n u d j u r i i d i l i s t e s t k a a l u t l u s t e s t , t a e s i t a s s t i i h i l i s e h ä d a v a j a d u s e g a a b i e l u j a l a h u t u s e v a b a d u s e l o o s u n g i . N i i n a g u t e i s e d v a n a k o r r a s e a d u s e d , r e v o l u t s i o o n s ü ü t a s k a t e i s e d s e a d u s e s t a b i e l u s t . D e k r e e t , m i s v õ e t u d v a s t u & p o o l t 1 8 d e t s e m b r i l 1 9 1 7 . a . ( Seaduste Kogu Nr. 11, §160), kehtestab erandlikult abielu ilmaliku registreerimise. Kiriklik abielu ei ole keelatud, kuid see on abiellujate isiklik asi; riigil pole sellega miskit pistmist. Abielluda soovijad teatavad suuliselt või kirjalikult sellest perekonnaseisu asjade registreerimise osakonnas, annavad allkirja, et nende poolt puuduvad abiellumise suhtes takistused ja et nad abielluvad vabatahtlikult ja kuulutatakse sealsamas, tehes sissekande raamatusse, meheks ja naiseks. Päev varem oli võetud vastu abielu lahutamise dekreet, kas kokkuleppel või siis ühe poole avalduse alusel. Millised olid abiellumist takistavad põhjused? Mees ei tohtinud olla alla 18. aastane ja naine 16. (Taga-Kaukaasias 16 ja 13.a.), ei tohtinud olla abielus (tuli enne lahutada), takistas otse liini ja teise astme sugulus (vennad-õed), nõrgamõistuslikkus. Käesoleval ajal abiellujad võtavad omal soovil mehe- või naise- või siis mõlemate liit-perekonnanime. Laste suhtes ei ole abielu registreerimisel mingit tähtsust. Abieluvälised lapsed on abielust sündinud lastega täiesti võrdsed. Vanematena registreeritakse vastava avalduse esitanud isikud. Juhtumil, mil isa avaldust ei tee, tuvastatakse isadus kohtu korras. Need on põhilised alused, millised reguleerivad Nõukogude riigis abielu ja mis kutsusid esile ülalpool toodud Lenini erutatud repliigi, jäävad ka praegusel ajal kehtima. See, mis Prantsuse revolutsiooni poolt saavutati 4 aastat kestnud võitlusega ja mis tervikuna heideti kõrvale Termidoori poolt, võitis siin lõplikult poolet e i s e k u u j o o k s u l . E s i m e n e p e r e k o n n a s e i s u d e a k t i d e k o o d e k s , a b i e l u , p e r e k o n n a - j a h o o l d a m i s õ i g u s e s t , m i s a n t u d v ä l j a 1 9 1 8 . a . ( « !>1@0=85 #70:>=5=89 , 1 9 1 8 , N r . 7 6 , § 8 1 8 ) ) ( ( S e a d u s t e K o g u s ) ) , a n n a b t s i v i i l a b i e l u l e m õ n e v õ r r a t e i s e t o o n i : s e e o n : v a i d a i n u s s eaduslik abielu ja vaid enne 20. detsembrit 1917.a. sõlmitud kiriklikud abielud, on sama jõuga kui nimetatud koodeksi §52 määruste alusel registreeritud abielu, koodeks sätestab, et vaid tsiviil (ilmalik)abielu sünnitavad abikaasade õigused ja kohustused, mis on koodeksis sätestatud. Need artiklid, muidugi, pidasid juba teatud määral silmas võitlust kirikliku abieluga, kuid mingeid repressioone kirikliku abielu suhtes abielukoodeks ette ei näe ja praktilises elus ei olnud registreeritud abielu puhul erilisi eeliseid, näiteks päritolu, isa või ema poolt määratleti ikkagi veel päritolu järgi.
Registreeritud abielu eelisteks olid:
1)abikaasalt ülalpidamise saamise õigus, kes on võimeline seda osutama, isegi peale lahutust, vajadusel (elatusmiinimumi saamata ja töövõimetuse puhul) või tööpuuduse puhul;
2)pärandamisõiguse taastamisel, õiguse saada abikaasalt pärandit;
3)õiguses, saada kokkuleppel ühise perekonnanime. Kuid ka abielu kestel varanduse kogumit seadusega ei sätestata; mõlematel vanematel on täielik võrdõiguslikkus laste kasvatamisel ja varanduslikus suhtes, säilib ka endine kodakondsus. On kaotatud abikaasa kohustus teise poole elukoha vahetusel temale järgida. Kohtupraktika tegi teatud murde abikaasade varanduslikus suhtes selles mõttes, et ta kehtestas, abikaasade ühise töö puhul, kogutud vara ühisuse, kuid kohe ka tõi sisse mõiste faktilise, st. mitte registreerimata abielu puhul, varanduslikes õiguses ja õiguses alimentidele (ülalpidamisele) registreeritud abikaasale.
Koodeks sai oma eksisteerimis e a l g u s e s k r i i t i k a t m i t t e a i n u l t v a s a k u l t , s e l l e s m õ t t e s , e t s e e t õ i a s j a t u l t s i s s e a b i e l u r e g i s t r e e r i m i s e . K u i d - ( U u s m a j a n d u s p o l i i t i k a , e t m i t t e ü t e l d a e n d i n e . K . L . ) s i s s e t o o m i s e a j a l h a k k a s i d h ä ä l e d k o s t m a k a p a r e m a l t p e a m i s e l t l a h u t u s e j a a l i m e n t i d e k ü s i m u s e s . K u i . ( ( J u s t i i t s a s j a d e r a h v a k o m i s a r i a a t ) ) t ö ö t a s v ä l j a u u e k o o d e k s i k a v a , m i l l e s t e h t i n n f a k t i l i s e a b i e l u s e a d u s t a m i n e , s i i s s e l l e v a s t u t õ u s i s p r o t e s t i l a i n e . & ( Ü l e v e n e m a a l i n e t ä i t e v k o m i t e e ) i s t u n g j ä r k k r i t i s e e r i s k o o d e k s i t t a l u r a h va koja vaatepunktist, kus kostis isegi soovist pöörduda abiellumise ja lahutamise piiramise juurde. Istungjärk lükkas siis asja arutamise edasi aja andis asja läbiarutamiseks kohtadel. Puhkes suur diskussioon, kus seda koodeksit arutati tuhandetel koosolekutel. Igas külas, igas majas räägiti 2-3 kuud tagasi sellest seadusest ( P Q R S T Ó Ō Õ Ģ O
$ § Ć A V W ¬ é
ų ¤ Ę 4 l h ä 2 3 n õķõķéŽÖĪéŹĘĀ·¬·¬Ø¤ Ā|xtt hh+ hŌ0N hLź h|e: hh4S h Ą hA h[mŽ hÄS h]ę h3² h,U hK+ hyō hg hyō CJ aJ hg h<Q CJ aJ h<Q h=i hł2Ē hg h6 CJ aJ h6 hg hąFs CJ aJ hąFs h¦d h¦d h¦d h[mŽ h* hę>ü hģ([ h$B× h 0 419 B B ·B ĘB ŚB ŖC ĒC ČC šC ńC ’C !D QK RK M
M «M ¬M ĻM ,O -O 1P ś ś ń ä ä ä ä ß ß ß Ņ Ņ ß ß ß ß Å ß ß ß ß ß LÄ^L`Ägdg ÄÄ^Ä`Ägdł2Ē gd6 Ō
Ä^Ō
`ÄgdąFs Ä`ÄgdąFs gd<Q M
M M ŖM «M ¬M ĪM ĻM ÖM ŁM O +O ,O P P 2P R yS zS T ńU V IV NV rV ŅW üW X KX LX \X ]X Y e[ f[ 6\ «] Ń` _b éb ³c “c d ¹d ŗd Äd e e -e /e 1e e e üųķéųåųåįåŻåŻŁŻŁÕŻÕŃĶŃĶŃĶÉĶÉĀÉĀɾվŗ¶²®Ŗ¦Ŗ¢Ŗ¢Ŗ¢Ŗhg h:T9 CJ aJ hg CJ aJ hg hR t CJ aJ h¦uz h[mŽ hR t hōdü hĆ hģ_ h>4õ h:T9 h*Ļ h*Ļ h*Ļ hC!Ģ he· hiR h¢' hN-s h*kY hx h0 hg h%
= CJ aJ h%
= hg 41P zS {S f[ h[ 0e 1e e e Ci Õn o Fo Ōo p q ėq Ņr Ór 's (s čs {v |v åw ęw Dy Ey vz ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś Ä`ÄgddAü gd6 e e e Še Āf ßf 7h yh Bi Ci ci fi ni l o o Ho So Uo Óo Ōo r Ńr Ņr Ór Ōr 's (s łt śt u u +u zv {v v w w äw åw ’w x x Cy Dy wz z «z [{ \{
} } } ; < E Z [ Ł «
' üųōšģšģüųüčüčäüäąÜąäąŲąŌŲÉŌŲÜŲŌŲŌäŌÅÜÅŌÅĮÅĮÅĮ¶Į²Į²®²®Ŗ¦Ŗ¦¢¦¢ håYH h1~U h¾zļ h²&
hØ" h vJ hg hØ5C CJ aJ hØ5C hē® hg hČkH CJ aJ hŌv hČkH h[mŽ h_7 hdAü hkX
h©hŪ haā h¦uz hR t hė =vz wz z z \{ [ & ' į ” E§ -² oø pø qø ø ø ø ū¹ ü¹ ŗ ŗ GĄ ś ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ģ ń ń ń ń ń ń ń gdg Ä`ÄgdØ5C gd6 ' Ņ ° ą į ä ¶ · ø Ż ÷ ¬ ® Ä Æ ¢ ± Ł į H U b c d e @ · Ŗ£ «£ Ń£ Ņ£ Ó£ Q¤ R¤ W¦ D§ E§ \© Ŗ Ŗ õźęāęāŽāŽŚÖŅÖŽÖĪŅĪŅŹĘĀĘĀ¾³¾³¾Æ¤³¤¾
Ö
hņ$Č h|b) hø? hø? hĢZ hø? hżÆ h¦^h h{$5 hg hŌ|k CJ aJ hŌ|k hg h_DĪ CJ aJ h_DĪ h"į h² h>P hR7P h ) h^Rī h"Q$ h h? håYH hg h vJ CJ aJ hg håYH CJ aJ 1Ŗ ŗŖ ĄŖ « « « 5« ?« r« « =¬ Ū¬ ęÆ ¹° ¼° 7± 8± ± ,² -² ;“ µ
µ v· nø oø pø qø ø ø ø ü¹ ŗ ŗ ŗ N½ U½ _½ Ė½ Ņ½ ć½ ä½ FĄ GĄ IĄ Ą Ą ĘĀ ÷Ä ųÄ ŠÅ ÕĘ ÖĘ ņČ Ź Ź Ź Ė Ė ŪĶ \Ļ ]Ļ %Ń üųüōüōüōüōšģčäčäčäąÜŲŌŲŠäĢŠĮŠĢŠĢŠ½Ō¹Ō¹µ¹µ¹±¹±Š±½±½½©©„©„”Š” hą x hHÉ hĪ hå- h4hn h[mŽ hÓń h*b1 hg hčnÉ CJ aJ hg hčnÉ hĘ/v hpE hyf h|b) h¼E h¦ h9;Ę h+ hŚJf hĢZ h$!Ą >GĄ Ą 9Į ųÄ łÄ ÖĘ ŽĒ Ź Ź Ė µĖ ]Ļ ¢Ō ĪÕ *Ö ķŽ öį ÷į $ā %ā Įä -ķ jõ kõ ·ś øś ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ń ģ ģ ģ ģ ģ ģ ģ ģ ģ ģ ć ć Ž Ž gd]BĻ Ä`Ägd ļ gdą x gdčnÉ Ä`ÄgdØ5C %Ń üÓ ”Ō ¢Ō „Ō LÕ RÕ iÕ Õ Ö )Ö *Ö `× Ų "Ų 0Ų `Ų bŲ lŲ ŲŲ `Ś vŚ |Ś Ś +Ż ŖŽ «Ž ģŽ ķŽ
ą sį õį öį $ā ć Ąä Įä å
å ļē é óź 9ķ Uķ ¦ķ §ī 3ń
ō ō ō iõ jõ õ ö üųōųšģšģčäųäŻäÖŻäŅäŅŻŅŻŅĪŹĪäĪĘĀĪ·Ā³Ā³Æ«§£Ā hV>ŗ h]BĻ h±{ h(}t h§cŚ hÅ@; h ļ h¾c hös½ h!2„ hNH¤ h
EĖ hg hQmõ CJ aJ hQmõ hėg7 h[mŽ h&r h= h¼x h¼x h= h= h¼x h@kļ h& h|e: hčnÉ h h_? 5ö ö ²÷ ś ¶ś ·ś ü ż Yż _ż Nž ō ¼ ½ Ö 8 9 ķ ī R X
%
;
<
q
x
ē
č
/ 0 µ É Ź Ķ ( X Z \ . < üųüōšōģčģčäąÜōÜŲŌŲŠŲĢŲČÄČÄČÄČŠČ¹®ČŖ¦Ŗ¦Ä¦Ä¢¢Ä¢¢¢¢ hę hg hrBō CJ aJ hrBō hrBō hrBō h¾4Ä h» hg h» CJ aJ hg h^@ CJ aJ h š h^@ h¢tq hQmõ h¢* hõ h¬Ó hf h1 hśOZ h Į h]BĻ h| Ł hV>ŗ h÷fä 5øś ½ č
é
/ 0 Ź Z \
! š ' g ß ą # $ % „ ¦ ļ ś õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ gdą x gd]BĻ ! ` c i n ø ļ š ö & ' ą õ ö ! # % 2 3 4 M w ¤ „ ¦ ī ļ × Ų ~ ą į ä Ā p q r " " õńķńķńķńķéķéŽÓĻĖĻĒĆĒĆøĆĒĻĆ“Ć“°“°¬°¬Ø¤¬¤~v h I
mHsH h¦4 h¦4 h¦4 h¦4 CJ aJ h&p CJ aJ h¦4 h&p CJ aJ h&p hJż h¬LØ hT8e hZ\ hg?! hg?! CJ aJ hg?! hCE÷ h^@ hg hg hg CJ aJ hg h"q CJ aJ h"q h{.ń hę hg hę CJ aJ -ļ Ų ā į q r s ä Æ ° ² ! *% ,% t% v% x% ø% ¾% Ą% Ā% Ų% ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś č č Ū Ä^ `Ägd, Ä`ÄgdØ5C Ä`Ägd¦4 gdą x " " $" &" Ü" ā" ę" č" # # Ø# ¬# Ģ# ā# F$ (% *% .% F% X% r% t% % ø% ¾% Ā% Ü% ī% & & & 3& 6& 7& :& A& D& G' Ż1 ū1 ’1 2 ŅD ŚD ųH üōüōüōģōģüģüģüģōģäąģüąÕĪŹĘ»³Ø³Ø³³ĘĘ³ĘxĘ h½2: h, 6 hø/g h, h% h, CJ aJ h, h, CJ aJ hø/g h, CJ aJ hĮ~H h, CJ aJ h, CJ aJ hĮ~H h, CJ( aJ( h, håYH h¦4 hg hć hć CJ( aJ( hć hć mHsH h I
mHsH h¦4 mHsH h I
,Ų% Ś% Ü% 5& 6& 7& C& D& E& I' ¶* ½- Ķ. š/ Ū1 Ü1 Ż1 ü1 ż1 ž1 j3 3 ; Q ś ś ķ ś ś ą ą ą ś × ś ś × × × × Ź Ź ś ś ś ś ś Ä^`Ägd, Ä`Ägd, “ \^“ `\gd, ÄÄ^Ä`Ägd, gd, ųH łH K K DN JN ^N bN gN nN Ž ą ā b” k” ” ” >æ Næ Ę Ę JĘ dĘ fĘ vĘ Ę Ę ¼Ę ĄĘ ÖĘ ŚĘ Ē
Č Č Ņ Ņ ųč łõķõåõåõŻõŅŹŅŹĆõ¼õ¼õµõõ¢õŹyõrõkõ h( h, hÕ;b h, hßp, h, CJ( aJ( h¤I h, CJ aJ h, CJ( aJ( h[ h, CJ( aJ( hN)d h, mHsH h, mHsH hhtŅ h, hH#ļ h, hÕEC h, h, CJ aJ hhz h, CJ aJ hQ*S h, 6h®g h, 6h50 h, 6h, h50 h, 'Q ŪU Śs t t Ķt Īt hv fx y y Üy Ży o
[ \ å =
>
x y Ł Ś Ż Ž ß ś ś ń ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ń ń ń ń ń ń ś ś ś ś ś ś ś ś Ä`Ägd, gd, ß @ A Ž ß ” ” b” ¢ ¢ k£ „ ņŖ ¹¬ ä® å® <° ¤± ę³ “ 5· 6· |· }· I¹ Ø» (¼ ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ś ś ś Ä`Ägd, gd, (¼ ¹¼ ½ +Ā ,Ā sÅ tÅ fĘ hĘ jĘ lĘ ÖĘ ŲĘ Ū _ė ±ō ā h Ū) ¹, 4. @. A. T. l. m. . ś ś ś ś ś ś ś ń ń ń ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś č č č č $If gd=ZŠ Ä`ÄgdØ5C gd, ųč łč té |é ' ' 86 96 68 B8 D8 dK \Q ^Q 0^ 6^ T^ V^ X^ ^ 5f 6f \o po šp śp N _ d s Æ µ ū ü ^ h r üØ žØ P© R© f³ łõķõęõßõŲŃõɾÉŗÉõ¶«¶¤¶¶¶¶¶¶¶¶{¶{¶t¶t¶ hÖLn hąvæ hż| hąvæ hÕ hąvæ h^)Ń hąvæ 6h=ZŠ hę_' hąvæ 6 hę_' hąvæ hg hąvæ hą@¬ hąvæ CJ( aJ( hąvæ hvr× h:Eņ h, mHsH h, mHsH h Z h, h, h, h.RŠ h, hćŠ h, h@µ h, 6h, h@µ h, ,. ¢. £. Å. Ō. Õ. ä. ž. / / Q/ ö ö ö ö [ ö ö ö ö ö kd $$If F Ö YÖ\ L’* Ż ų% Ž Ū
Ų Ö0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö¬&6ö ö Ö ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö
F aö’ $If gd=ZŠ
Q/ R/ S/ U/ e/ f/ i/ {/ |/ ö ö ö ö H ö ö ö ® kdÓ $$If F Ö hÖr L’* tŻ ų% Ž Ū
o i Ö0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö¬&6ö ö Ö ’ ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’4Ö
F aö’ $If gd=ZŠ |/ / / ¢/ ©/ ¶/ ·/ ø/ »/ Ę/ ö ö ö ö ö ö ö ö ö $If gd=ZŠ Ę/ Ē/ Ź/ Ņ/ į/ ė/ ģ/ > 5 5 5 5 5 $If gd=ZŠ Į kd¼ $$If F Ö YÖ L’* ü
tŻ ų% Ž Ņ o i Ö0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö¬&6ö ö Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’4Ö
F aö’ ģ/ ķ/ ī/ ļ/ š/ ś/ 0 0 0 0 0 (0 C0 D0 P0 `0 h0 u0 0 0 0 0 »0 ¼0 ½0 ¾0 æ0 Ą0 Į0 ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö $If gd=ZŠ Į0 Ā0 Ć0 Ä0 Å0 Ę0 Ē0 Č0 ę0 ē0 č0 é0 ź0 ė0 ģ0 ķ0 ī0 ļ0 š0 ń0 ņ0 ó0 1 1 1 1 1 1 ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö $If gd=ZŠ 1 1 01 @1 A1 B1 C1 \1 }1 Q H H H H H H H $If gd=ZŠ ® kd» $$If F Ö YÖr L’* tŻ ų% Ž Ū
o i Ö0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö¬&6ö ö Ö ’ ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’4Ö
F aö’ }1 ~1 1 „1 ¦1 §1 ś1 ö ö ö ö [ ö kd¤ $$If F Ö ŃÖ\ L’* Ż ų% Ž Ū
Ų Ö0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö¬&6ö ö Ö ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö
F aö’ $If gd=ZŠ ś1 ū1 ż1 ž1
2 2 U2 3 =4 å4 o6 Ź6 ¶7 ū7 D8 N9 : č: gd, b kdw $$If F Ö YÖ L’ų% ¬& Ö0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö¬&6ö ö Ö ’Ö ’ Ö ’ Ö ’4Ö
F aö’ č: :; Ž; h< < *= n= ©= > ? .@ Ģ@ HA B B BB ŅB BC =D ĆD 2E 3E E ŽE ,F F G ¦G õG ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ń ń ń ń ś ś ś ś ś ś ś ś Ä`Ägd, gd, õG 9 L9 Ā9 Č9 j: l: : : Ę: Č: D; ; õķõåõåćķõåķßŲßŃßŃßŃßĶßĶßĀ߻߻߻ķßķ³ķßķØķß{ hŃ~ mH sH hŃ~ hŃ~ mH sH hŃ~ hŃ~ CJ( aJ( mH sH h=ZŠ h=ZŠ CJ( aJ( hąvæ hąvæ mHsH hvr× mHsH hqB hąvæ hąvæ hąvæ mH sH hvr× h.5; hąvæ h]J1 hąvæ hąvæ Uhąvæ mH sH hąvæ mHsH h8 hąvæ mH sH -& i s t u n j ä r g u d e b a t t i d e s t ) . P õ h i l i s e k s k ü s i m u s e k s o l i u u e a b i e l u v o r m i k o o s k õ l a s t a m i n e m a j a p i d a m i s e p e r e k o n d l i k u - t ö ö ü h e n d a m i s e l j a s e l l e s t t u l e n e v a v a r a n d u s l i k e õ i g u s t e n i n g a l i m e n t i d e g a . L i n n d e s k o h t a s k õ i g e s u u r e m a t v a s t u s e i s u a l i m e n t i d e m a k s m i n e f a k t i l i s e a b i e l u p u h u l n i i n a i s e l e k u i l a s t e l e . P e a l e d i s k u s s i o o n e v õ t t i s & 1 2 i s t u n g j ä r g u 3 i s t u n g i l u u e k o o d e k s i v a s t u , m i s j õ u s t u s 1 j a a n u a r i l 1 9 2 7 . a . N ü ü d v õ i b a b i e l u r e g i s t r e e r i m i s t l u g e d a k u i p o o l t e k o k k u l e p p e k l a s s i f i t s e e r i m i s e v o r m i . S e e s e a t a k s e s i s s e n i i r i i g i k u i ü h i s k o n n a h u v i d e s j a e t k e r g e n d a d a a b i k a a s a j a l a s t e i s i k l i k k e n i n g v a r a l i s i h u v i d e k a i t s e t . A b i e l u r e g i s t r e e r i m i n e ! ( ( >B45; 70?8A8 0:B>2 3@0640=A:>3> A>AB>O=8O e . p e r e k o n n a s e i s u a k t i d e b ü r o o ) ) o r g a n i t e s o n v a i e l d a m a t u k s a b i e l u o l e m a s o l u t u n n i s t u s e k s . K i r i k l i k a b i e l u e i o l e k e e l a t u d , k u i d r e l i g i o o s s e k o m b e k o h a s e l t s o o r i t a t u d a k t i t õ e n d a v a t e l d o k u m e n t i d e l j u r i i d i l i s t õ i g u s t e i o l e . K u i d ü h e s t k ü l j e s t f a k t i l i s e l t a b i e l u s u h e t e s o l e v a d i n i m e s e d o m a v a d õ i g u s t i g a l a j a l o m a s u h t e d r e g i s t r e e r i m i s e t e e l v o r m i s t a d a , n ä i d a t e s ä r a k o o s e l u a l g u s e j a t e i s e s t k ü l j e s t l o e t a k s e a b i e l u s o l e v a i k s i s i k u i d , k e s v a s t a s t i k k u e n d a b i k a a s a d e k s k u t s u v a d v õ i t õ e s t a k s i d k o h t u s o m a a b i e l u s u h t e i d t u n n u s t a t u d f a k t i l i s e k o o s e l u p õ h j a l , k u s j u u r e s k o h t u j a o k s o n t õ e n d i t e k s : k o o s e l u f a k t , o m a d e s s e e j u u r e s ü h i s t m a j a p i d a m i s t j a i l m u t a d e s k o l m a n d a t e i s i k u t e e e s o m a a b i e l u s u h t e i d , a g a k a i s i k l i k u s k i r j a v a h e t u s e s , d o k u m e n t i d e s j n e . v a s t a s t i k u s e s m a t e r i a a l s e s t o e t a m i s e s , l a s t e ü h i s e s k a s v a t a m i s e s j n e .
A b i e l u r e g i s t r e e r i m i s e k s o n t a r v i s : a b i k a a s a d e v a s t a s t i k u n e n õ u s o l e k , j õ u d m i n e a b i e l l u m i s e i k k a ( V e n e F ö d e r a t s i o o n i s m õ l e m a l v ä h e m a l t 1 8 . a . ) , i s i k u t u n n i s t u s e e s i t a m i s t j a s e a d u s l i k e t a k i s t u s t e p u u d u m i s t t õ e n d a v a a l l k i r j a a n d m i s t j a s e l l e k o h t a , e t n a d o n v a s t a s t i k k u t e a v i t a t u d t e r v i s l i k u s t s e i s u n d i s t , a g a k a s e l l e k o h t a , m i t m e n d a t k o r d a a b i e l l u ( k a s r e g i s t r e e r i t u d v õ i m i t t e r e g i s t r e e r i t u d ) a s t u t a k s e j a p a l j u n e i l l a p s i o n . P e r b ü r o o s v a l e a n d m e t e e s i t a m i s e e e s t o n n ä h t u d e t t e v a b a d u s e k a o t u s v õ i k o h u s t u s l i k t ö ö l e s u u n a m i n e k u n i a a s t a k s v õ i s i i s k u n i t u h a n d e r u b l a s u u r u n e t r a h v . Ü h e p o o l e e l u k o h a j ä r g n e p e r e k o n n a s e i s u a k t i d e b ü r o o h o i a t a b a v a l d u s e e s i t a j a i d k r i m i n a a l v a s t u t u s e s t v a l e a n d m e t e e s i t a m i s e p u h u l , m i l l e k i n n i t a m i s e k s a n t a k s e a l l k i r j a d m i s a m e t n i k u p o o l t k i n n i t a t a k s e j a s e l l e k o h t a t e h a k s e m ä r g e v a s t a v a s s e r a a m a t u s s e . S e l l e g a o n f o r m a a l s u s e d v i i d u d m i i n i m u m i n i . P o o l t e s o o v i l , k u i d s e e e i o l e k o h u s t u s l i k , v õ i v a d o l l a k u t s u t u d k a t u n n i s t a j a d . K u i e n n e a l l k i r j a a n d m i s t l a e k u b k e l l e l t k i a v a l d u s a b i e l u v a s t u s e a d u s l i k e t õ k e t e k o h t a , s i i s a m e t i i s i k p e a t a b s i s s e k a n d e t e g e m i s e j a m ä ä r a b v a j a l i k e t õ e n d i t e e s i t a m i s e t ä h t a j a .
A b i e l u r e g i s t r e e r i m i s e a i n s a t e k s s e a d u s l i k e k s p õ h j u s t e k s o n :
a ) r e g i s t r e e r i t u d v õ i r e g i s t r e e r i m a t a a b i e l u s o l e k , s e n i k u i e e l n i m e t a t u e i o l e k e h t e s t a t u d k o r r a s l i k v i d e e r i t u d ;
b ) n õ r g a m õ i s t u s l i k k u s v õ i v a i m u h a i g u s ;
c ) s u g u l u s e s o l e k k a s l a n g e v a s v õ i t õ u s v a s s u u n a s v õ i s i i s p ä r i s - v õ i p o o l - v e n d a d e j a õ d e d e v a h e l . K u i d n e i d a s j a o l u s i d r i k k u d e s s õ l m i t u d a b i e l u d V e n e F ö d e r a t s i o o n i s l õ p p e v a d v a i d ü h e p o o l t e s t s u r m a v õ i a v a l d u s e a l u s e l ( l a h u t u s e s t ) j a m i n g i t k r i m i n a a l k a r i s t u s t s e e k a a s a e i t o o .
A b i k a a s a d e õ i g u s e d :
A b i e l l u j a d t e a t a v a d a b i e l u s õ l m i m i s e l s e d a , k a s n a d h a k k a v a d k a n d m a ü h i s t p e r e k o n n a n i m e ( m e h e v õ i n a i s e o m a ) v õ i j ä t a v a d e n d a l e a b i e l u e e l s e d p e r e k o n n a n i m e d . K u i ü k s a b i k a a s a d e s t o n v ä l i s m a a l a n e , s i i s t a s ä i l i t a b o m a k o d a k o n d s u s e , k u i d s a a b s e l l e l i h t s u s t a t u d k o r r a s m u u t m i s e õ i g u s e . K e h t e s t a t u d o n m õ l e m a t e a b i k a a s a d e v õ r d õ i g u s l i k k u s . N e i l o n t ä i e l i k t e g e v u s e j a e l u k u t s e v a l i k u v a b a d u s , k o d u s e m a j a p i d a m i s e a s j u k o r r a l d a t a k s e v a s t a s t i k u s e l k o k k u l e p p e l , ü h e a b i k a a s a e l u k o h a m u u t u s e i s u n n i t e i s t s e d a m u u t m a . A b i k a a s a d e l e e n n e a b i e l l u m i s t k u u l u v v a r a j ä ä b e r a l d a t u k s . A b i k a a s a d v õ i v a d s õ l m i d a o m a v a h e l k õ i k i s e a d u s e g a l u b a t u d l e p i n g u i d , k u i d k o k k u l e p p e d , m i l l i s e d o n s u u n a t u d n a i s e v õ i m e h e v a r a n d u s l i k e õ i g u s t e v ä h e n d a m i s e l e o n k e h t e t u d n i n g k o l m a n d a t e i s i k u t e v õ i a b i k a a s a d e s u h t e s m i t t e k o h u s t u s l i k u d . A b i e l u a j a l l o o d u d v a r a o n ü h i s v a r a , k u i d o s a s u u r u s e s u h t e s t e k k i n u d v a i d l u s e p u h u l o t s u s t a b k o h u s . A b i k a a s a s i d l o e t a k s e p e a l e t e i n e t e i s t s e a d u s l i k e k s j ä r g l a s t e k s . P u u d u s t k a n n a t a v , t ö ö v õ i m e t u v õ i t ö ö t u a b i k a a s a o m a b a b i k a a s a l t ü l a l p i d a m i s e s a a m i s e õ i g u s t , k u i t a o n k o h t u a r v a t e s s e l l e k s v õ i m e l i n e , k u s j u u r e s s e e k o h u s t u s l a k k a b t ö ö v õ i m e t u a b i a a s a s u h t e s ü h e a a s t a m ö ö d u d e s a b i e l u k a t k e m i s e s t , a g a t ö ö t u s u h t e s m a i n i t u d p ä e v a s t 6 k u u m ö ö d u d e s . K õ i k ü l l a p o o l l o e t l e t u d v a r a l i s e d õ i g u s e d p u u t u v a d ü h t m o o d i k o h t u s t u n n i s t a t u d v õ i t õ e s t a t u d f a k t i l i s e a b i e l u s s e . K u i d t a l u p o j a m a j a p i d a m i s e l i i k m e t e v a r a n d u s l i k u d õ i g u s e d r e g u l e e r i t a k s e M a a k o o d e k s i e e s k i r j a d e g a j a n e n d e h o o v k o n d a s a a b u m i n e k ä i b n e n d e ü l d i s e k ü l a n õ u k o g u s r e g i s t r e e r i m i s e k a u d u , k u s j u u r e s r e g i s t r e e r i m i s e s t k e e l d u m i s e p u h u l v õ i b 1 4 p ä e v a j o o k s u l k a e v a t a e d a s i v a l l a m a a k o m i s j o n i l e . T e i s t e s l i i d u v a b a r i i k i d e s k e h t i v a d p õ h i k ü s i m u s t e s e n a m j a g u s a m a s u g u s e d k o o d e k s i d . U k r a i n a N S V k o o d e k s o n a v a l d a t u d 3 1 . m a i l 1 9 2 6 . a . , v a h e o n v a i d v a n u s e s ( n a i s t e l e 1 6 . a . ) , t o e t u s e a n d m i s e t ä h t a e g a d e s j a f a k t i l i s e a b i e l u t õ e s t a m i s e v i i s i d e s . V a l g e v e n e N S V j õ u s t u s 1 . m ä r t s i 1 9 2 7 . a . u u s k o o d e k s , m i s o n t ä i e s t i s a r n a n e V e n e F ö d e r a t s i o o n i o m a g a . Ü l e k o g u N S V L e i o l e a n d m e i d , m i l l i s e l m ä ä r a l a b i e l u k o o d e k s i t e l l u v i i a k s e . K o d a k o n d s u s e r e g u l e e r i m i s e k o h t a v õ i b ö e l d a , e t s e e o n ü l e ü l d i s e l t ü h e s u g u n e . K o m m u n i s t l i k u a k a d e e m i a õ i g u s e s e k t s i o o n i a n k e e t i d e k a u d u s a a d u d a n d m e t e p õ h j a l n õ u a v a d k ü l a d e s n a i s e d i s e e e l n e v a l t a b i e l u t s i v i i l k o r r a s r e g i s t r e e r i m i s t , k u i d ü l d i s e l t i l m a k i r i k l i k u õ n n i s t u s e t a r e g i s t r e e r i t a k s e k ü l a d e s , o l e n e v a l t k o h a s t , 1 0 - 2 5 % a b i e l u s i d . M u i d u g i n e e d a n k e e d i d e i h a a r a s u u r i h u l k i j a a n n a v a d s e e p ä r a s t e b a t ä p s e e t t e k u j u t u s e . K u i d M o s k v a s 1 9 2 5 . a . , p e r b ü r o o d e m i t t e a m e t l i k e a n d m e t e j ä r g i , s õ l m i t i 7 1 % a b i e l u s i d i l m a l i k u l t 1 . 8 1 2 j a õ n n i s t a t i k i r i k u s ü l e 7 0 4 . a b i e l u . ( 725AB8O 1 9 2 5 , N r . 6 4 ) . !B0B8AB8G5A:89 >17>@ !$! 1 9 2 5 . a . t e a t a b , e t a b i e l u d e a r v V e n e m a a l l a n g e s s õ j a a j a l k u n i 5 8 % , k u i d d e m o b i l i s e e r i m i s e a a s t a t e l n e n d e a r v k a s v a s e r i t i , h i l j e m s e e h a k k a s t a s a p i s i v ä h e n e m a .
1 0 t u h a n d e e l a n i k u k o h t a o l i s õ j a a a s t a t e l 1 9 1 1 . a . 1 3 - 8 1 , 1 9 2 2 . a . - 1 2 2 , 1 9 2 3 . a . - 1 2 7 , 1 9 2 4 . a . - 1 0 9 , 1 9 2 5 . a . - 9 1 , 1 9 2 6 . a . e s i m e s e d k u u d 6 6 . 1 9 2 5 . a . m o o d u s t a s s e e s u m m a k u b e r m a n g u l i n n a d e s 1 6 9 , t e i s t e s l i n n a d e s - 1 0 4 . , m a a k o h t a d e s - 8 3 . L i n n a d e s o n s a g e d a s e d k o r d u s a b i e l u d . L i n n a d e s r e g i s t r e e r i v a d k a p a l j u d m a a i n i m e s e d o m a a b i e l u d , m i s t õ s t a v a d k i l i n n a n ä i t a j a d n i i k õ r g e k s . N ä h t a v a s t i o l i r e g i s t r e e r i m a t a a b i e l u s i d s e n i ü p r i s v ä h e .
K i r j a n d u s :
P . S a g n a c , L a p r o p r i e t e f o n c i e r e e t l e s p a y s a n s p e d a n t l a R e v o l u t i o n ( L o e u v r e s o c i a l e d e l a R e v o l u t i o n F r a n c a i s e ) , P . , 1 9 0 1 ;
@0: 8 A5<LO» B578AK !5:F88 >1H59 B5>@88 ?@020. , 874. 2 . , . , 1 9 2 7 ;
H . M i t t e l s , B ü r g e r l i c h e s R e c h t . , F a m i l i e n r e c h . , B . , 1 9 2 3 . , @CA. 5@52. , : !5<59=>5 ?@02>, 2. 1 - < A1>@=8:5 « 52>;NF8O ?@020» , >A:20, 1 9 2 5 , ;
. O7O=>2, 0@:A 8 -=35;LA > 1@0:5 8 A5<L5, « 5B>?8AL 0@:A87<0» N r . 3 , 1 9 2 7 * 2KH;0 >B5;L=>9 1@>HN@>9, >A:20. 1 9 2 7 )
!- B- 7 . 1 9 2 7 AB@. 3 2 4 - 3 4 6 . . !BCG:0.
N B l k . 3 7 - 3 9 k i r j a n d u s e l o e t a l u . K u i t e k i b k a h t l u s m i l l e s k i , s i i s t a v a l i s e l t v i i t a b s e e v e a l e . K . L . P a l u n v a b a n d u s t . K o n t r o l l i g e .
P A G E
P A G E 1
Ü ¾ : h Ä 3 z6 |6 ~6 6 6 7 $8 >9 (: *: : : : : ; ; ś ś ś ś ś ś ś ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń č č č Ū Ļ ų’ &`#$gdA ÄÄ^Ä`Ägd=ZŠ Ä`ÄgdØ5C Ä`Ägdąvæ gdąvæ ; ; ; ; ; ; ; ¢; ®; °; ²; “; ¶; ŗ; ¼; ¾; õėåėåįėåėÖėåįŅõ hq żq üz Ē} Č} $~ %~ 2 0 ¹ B ę ĪØ Æ Æ Æ /Æ 0Æ 1Æ ° ° ·° ø° č¶ A· Ś· » » w½ ¾ 8Į 9Į §Į VĀ žÅ CĖ oĢ ĖĢ ļŅ ųÕ łÕ &Ö 'Ö ĆŲ /į lé mé ¹ī ŗī æł źž ėž 1’ 2’ ’ ’ Ģ ! 7 ¾ ż ’ ć Z Ņ Ó ų ā
Ė Õ Ō
d e f
× ~ ¢ £ „ y 4 5 6 V Y Z [ f g h Æ ° ± ½ ¾ æ Ć 0 7 G j U" V" W" v" w" x" ä# $ + A UF Td d d Ge He āf ąh i i Vj Wj ér ’s t Õt Öt u _u ·u øu ņw ów S{ T{ W X Y ~ ŗ » X Y Ü å l 3 ^ _ ¶ ¢ `¤ ž¤ Ƨ °§ ö§ ÷§ Ć© "¬ ¢¬ 3 „± ¦± ķ“ ī“ "µ #µ $µ %µ Zµ [µ É NŁ ā Ńō Wż Ź Ø # / 0 C [ \ z “ Ć Ä Ó ķ @ A B D T U X j k s „ ¦ § Ŗ µ ¶ ¹ Į Š Ś Ū Ü Ż Ž ß é
2 3 ? O W d q ~ Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ą į ā ņ ó ō õ ų / 0 1 2 K l m n é ź ģ ķ ł ś D ~! ," Ō" ^$ ¹$ „% ź% & & o' ×' )( Ķ( W) ) * ]* * o+ , - »- 7. ō. õ. 1/ Į/ 10 ,1 ²1 !2 "2 2 Ķ2 3 q3 4 4 ä4 +5 s5 6 L6 6 Ę6 "7 7 ¢7 @8 8 ¹8 9 A9 ”9 Ö9 #: : ; t; ; ź; < |< ¤< '= k= «= Ų= > 1> i> Č> Y? ? @ D@ A A A A G žU ^ ’j Jl cp }w Ņz G n ^ Ņ ( × H n ĆØ wŖ xŖ yŖ
Ŗ Ŗ « L« Ł« N¬ O¬ {¬ |¬ }¬ ~¬ ’¬
0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 Ø 0 Ø 0 0 Ø 0 ° 0 0 0 ° 0 0 p 0 ° @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 ` @ 0 p @ 0 ` ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 @ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 @ 0 $ ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 @ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 @ 0 $ ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 ©@ 0 @ 0 $ ©@ 0 @ 0 $ @ 0 @ 0 p @ 0 h @ 0 @ 0 @ 0 h @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 h @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 x @ 0 x @ 0 x @ 0 x @ 0 x @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 p @ 0 p @ 0 @ 0 p @ 0 p @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 p @ 0 @ 0 @ 0 0 0 @ 0 0 @ 0 @ 0 p @ 0 p @ 0 Ø 0 0 @ 0 ø @ 0 0 @ 0 p @ 0 Š @ 0 p @ 0 Š @ 0 p @ 0 Ų @ 0 p @ 0 ą @ 0 ą @ 0 ą @ 0 @ 0 0 0 Ø 0 Ø 0 Ø 0 Ø @ 0 @ 0 š @ 0 0 @ 0 0 Ø 0 0 0 p 0 Ø @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 0 ·Ø¶³ cp }w Ņz n ^ Ņ Oy0 0 (
ĢOy0 0 My0 0 My00 (
ĢMy00 My00 @ 0 ² Ūw n u7 M e ' Ŗ %Ń ö " ųH ųč f³ ; ¾; [ ^ ` b d f g i j l n p t & 19 1P vz GĄ øś ļ Ų% Q ß (¼ . Q/ |/ Ę/ ģ/ Į0 1 }1 ś1 č: õG xW Ü ; ¾; \ _ a c e h k m o q r s u v w x y z { | } ~ ¼; ] ! !’ R R z | ~ č ķ ī ļ H ` k - 3 ļ“ ł“ µ !µ ¢7 Č7 É7 8 8 ?8 @8 8 8 8 8 ø8 ¹8 9 9 ?9 A9 9 ”9 Õ9 Ö9 ": $: : : ¢: £: ; ; s; u; ; ; Ż; ß; é; ź; < < Z< \< {< |< ¢< ¤< &= (= j= l= ¢= ¤= Ŗ= «= ×= Ų= > > 0> 1> h> i> ¢> £> Ē> Č> ? ? X? Y? ? ? @ @ @ @ C@ D@ A
A A £ § © ' ( K L ö ÷ > ? « Ų« Ł« ¬ ¬ M¬ O¬ i¬ p¬ z¬ ¬ Ż¬ Ž¬ ń¬ ņ¬ ž¬ ’¬ Q i V X n p ē é 1 3 ¢ Ė Ķ Ž ß ó ō ų ł W X Ä Å 0 1 ” ¤ j m « ¬ `! a! č# é# L% N% ' ' Ń( Ó( * * Š, Ō, ļ, ń, - - 8- 9- - - ą- į- ü- ż- . . Ņ. Ó. ó. ö. u/ w/ /1 21 39 59 W9 X9 f9 g9 z9 {9 J: K: g: j: : : : : Į: Å: ńA ōA $D 'D KD MD oD pD ĢE ĻE ŃF ÓF J J R
R Š[ Ņ[ (\ +\ ć_ å_ ue we ¦e ©e ęe ée tf wf ?g Bg ·g æg h h ri ui Ēi Éi j j m m
n n äo ēo q q q üq żq ūz żz Ę} Č} #~ %~ 1 2 / 0 ø ¹ A C å ę ĶØ ĪØ Æ Æ .Æ 1Æ ° ° ¶° ø° ē¶ č¶ @· A· Ł· Ś· » » v½ w½ ~¾ ¾ 7Į 9Į ¦Į §Į UĀ VĀ żÅ žÅ BĖ DĖ nĢ pĢ ŹĢ ĢĢ īŅ šŅ ÷Õ üÕ %Ö 'Ö ĀŲ ĆŲ .į 0į ké mé øī ŗī ¾ł æł éž ėž 0’ 3’ ’ ’ Ė Ķ ! 6 ; ½ Ā ü ’ ā ē Y ^ Ń Ó ÷ ł į
ć
Ź Ģ Ō Ö Ó
Õ
c g
Ö × } ” ¦ x z ' - 3 8 U [ e h ® ² ¼ Į Ā Ä / 2 6 8 F G i j T" W" u" y" ć# å# $ $ + + A A TF VF Sd Td d d Fe He įf ćf ßh įh i i Uj Xj čr ér žs t Ōt Öt u u ^u _u ¶u øu ńw ów R{ T{ V \ } ¹ » W Z Ū Ü ä å k l 2 3 ] _ µ ¶ ¢ ¢ _¤ `¤ ż¤ ž¤ ®§ °§ õ§ ł§ Ā© Å© !¬ $¬ ”¬ £¬ 2 6 ¤± §± ģ“ ī“ !µ *µ Yµ \µ É É MŁ OŁ ā ”ā Šō Ņō Vż Xż É Ė § © " ( . 0 B I Z \ y { ³ “ Ā Ä Ņ Ó ģ ķ ? B S U W X i k r s ¤ § © Ŗ “ ¶ ø ¹ Ą Į Ļ Š Ł ß č é ’ 1 3 > ? N O V W c d p q } © · Ō ā ń õ ÷ ų . < J K k n č ī ų ś C D }! ~! +" ," Ó" Ō" ]$ ^$ ø$ ¹$ ¤% „% é% ź% & & & & n' o' Ö' ×' (( )( Ģ( Ķ( V) W) ) ) * * \* ]* * * n+ o+ , , - - ŗ- »- 6. 7. ó. õ. 0/ 1/ Ą/ Į/ 00 10 +1 ,1 ±1 ²1 2 "2 2 2 Ģ2 Ķ2 3 3 p3 q3
4 4 4 4 ć4 ä4 *5 +5 r5 s5 6 6 K6 M6 6 6 Å6 Ē6 !7 "7 7 ¢7 ?8 @8 8 8 ø8 ¹8 9 9 @9 A9 9 ”9 Õ9 Ö9 ": $: : : ; ; s; u; ; ; é; ź; < < {< |< £< ¤< &= (= j= l= Ŗ= «= ×= Ų= > > 0> 1> h> i> Ē> Č> X? Y? ? ? @ @ C@ D@ A
A A A G G żU ’U ^ ^ žj k Il Kl bp dp |w ~w Ńz Óz F H m n ] ^ Ń Ó ' ) Ö × G H m n
ĀØ ĆØ vŖ yŖ Ŗ Ŗ « « K« L« Ų« Ł« M¬ O¬ j¬ p¬ z¬ ~¬ ž¬ ’¬ R R Ķ ß r ” é# $ ń, - Ó. ō. K: h: j: : E ĢE øg ¾g q P <Q iR ÄS h4S 1~U vV *kY śOZ ģ([ }\ lGa ¦d T8e ŚJf yf ¦^h >=i Ō|k 4hn &p ¢tq N-s ąFs R t (}t Ōv Ę/v Ålw ¼x ą x e y ¦uz ¼E ¦ = * g o x Z\ ¢* ĢZ 25 ,U &r "q _? Q( NH¤ !2„ ×y„
¦ ¬LØ ē® żÆ ² 3² ŗ » » ös½ ąvæ Ą $!Ą Į TĀ Ć ¾4Ä 9;Ę ł2Ē ņ$Č HÉ čnÉ HYŹ
EĖ C!Ģ Ī _DĪ *Ļ k Ļ ]BĻ =ZŠ ¬Ó $B× vr× | Ł §cŚ ©hŪ īHŽ [mŽ "į aā åpā ć ć ģxć ÷fä ę ]ę Į ź Lź ė ^Rī ļ ą'ļ @kļ ¾zļ š Óń {.ń (ņ rBō yō õ >4õ Qmõ ö CE÷ "<ł ę>ü dAü ōdü Jż 0 C z “ Ć Ä ķ @ A B T U j s „ ¦ § µ ¶ Ŗ Õ ņ 0 2 m é ź ’@ R R ,#¤ R R T ”7 ”8 Ī Ļ Š ó ó z z z z® zÆ ļ“ ļµ ļ% ļ& ļ6 ļA ļO ļP ļ~ ļ ļ ļ ļ ļ : @ @ @ Ų Ś ø@ (@ " $ L@ ¾ @ Ę @ 8 t@ J Ą@ n ą@ D@ Ø T@ ° h@ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ Gŗ z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3&ŗ z ’ A r i a l " 1 šÄ © ²“Ś
ĶŚ Y ¼d CH ^ Ž ¼d CH ^ Ž ! š “ “ 4 ”« ”« 2Q š H š’ ? é ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’³ J ’’
A b i e l u - 1 8 9 7 r a u n t s r a u n t s ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 t ° ¼ Ģ Ų ä ų
0 <
H T \ d l é Abielu - 1897 o bie raunts - aun aun Normal.dot 9 raunts d 89 n Microsoft Word 10.0 @ ģ @ ģ±7SŹ@ ŽÉUŹ ¼d CH ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 ü h p Ø ° ø
Ą Ś é kodu - Ž ^ ”« A
Abielu - 1897 Tiitel
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ą į ā ć ä å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ö ÷ ų ł ś ū ü ż ž ’
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ž’’’£ ¤ „ ¦ § Ø © ž’’’« ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż ž’’’ß ą į ā ć ä å ž’’’ē č é ź ė ģ ķ ž’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ó ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F ŠĻĪUŹõ D a t a
’’’’’’’’’’’’ ¢ 1 T a b l e ’’’’ Ŗ Įg W o r d D o c u m e n t ’’’’ "B S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’’’’’’’’’ Ž D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’ ę C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ k ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Wordi dokument
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q