Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į>ž’ śüž’’’ņóōõö÷ųł’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į5@%šæ„bjbjĻ2Ļ2%"¤­X­XÄ’’’’’’ˆśśśśśśśÖ”Ö”Ö”8¢<J¢Äü ¶¤¤"<¤<¤<¤<¤<¤<¤7999999$² R B]Yś<¤<¤<¤<¤<¤]śś<¤<¤¶ f’f’f’<¤Ģ.ś<¤ś<¤7f’<¤7f’f’|’Ž[hśś<¤¤ °oą¢«XŹÖ”ӎ*Ć+ Ģ 0ü Ó4F –ż®F  śśśśF ś$<¤<¤f’<¤<¤<¤<¤<¤]]$›2¤D’"2 Konflikt. Konflikt – inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk. ja sots elus. Konkurents, rivaalitsemine, võistlus (peab olema aus, siis on kergem asja lahendada). Negatiivne isikutevaheline reaktsioon: - Kadeduse tekitamine (millegagi hooplemine) - Ambitsioonide reaktsioon (suurim varas, kiitleja) - Rõõm teiste hädadest - ekspensiooni reakts (rohkem midagi omada) agressiooni reakts- (agressiivsus) Kõik primitiivse grupi reeglid. Taseme reeglid. „Kel jõud, sel õigus“. “Ring-käendus“. „Patuoinas“. Kuidas hoiduda konfliktidest? Leida kaebus (selle põhjus) ja juba eos likvideerida! Vaadata end (situatsiooni) kõrvalt. Olla suhtlemismeister. Konflikti kustutamise meetodid. 1)Juht uurib konflikti tekitajatega fakte ja asja käiku, räägib ühekaupa ja teeb seejärel mingi otsuse. 2)Juht annab asja koosolekule lahendada, otsustab kollektiiv. 3)Juht kasutab sanktsioone(märkustest –trahvini). 4)Konfliktsed isikud paigutatakse ajutiselt ruumiliselt eraldi. 5)Suhtlemisel minnakse tunnete väljendamisele. Üks või teine räägib end tühjaks ja asi ants. 6)Emotsionaalne ümberorienteerumine. Kiita muresolijat, et halba tasakaalustada (heastada). 7)Mõjutada tülitsejat kiitusega, poolehoiuga. 8)Positsioonide vahetamise kaudu, proovida tülitsejaid lepitada, et nad mõistaksid vastaspoole seisukoha aluseid. Asjalik suhtlemine. 1)Kõrgeim kutseline kvaliteet. 2)Oma käitumisega ei tohi solvata kaasvestlejat. 3)End ja teist ei tohi alandada. Psühholoogilisest küljest: 1)Vilunud juht. 2)Õieti rääkida (mõttega). 3)Osata kuulata teist isikut. 4)Osata õieti kirjutada. 5)Osata õieti lugeda. 6)Ettevõtlikkus, oskus kasvatada alluvaid. 7)Likvideerida konfliktseid olukordi. D. Kornegia printsiibid: 1)Enne süüdistamist on vaja mõista inimest, ta ära kuulata. Vähem kriitikat. 2)Probleemi lahendamisel vaja mõelda selle isiku aust, väärikusest, kellest sõltub asja lahendus. 3)Olla valmis teist isikut aitama (et sind ennast aidataks). 4)Parim viis mõjutada isikut on rääkida sellest, mis ta tahab ja püüda teda selles aidata. 5)Oma probleemide lahendamisel arvestada teiste inimeste vaateid ja viia need teiste inimeste plaanidega kooskõlla. 6 viisi meeldimiseks. 1)Olla inimeste probleemide suhtes siiras. 2)Inimesed tahavad näha naeratavat inimest. Naeratades võidate kõik. 3)Teada ja tunda nimepidi kolleege, konkurente. Mäletage inimese nime, see on temale parim kiitus. 4)Olla salliv. 5)Kuulata tähelepanuga. 6)Alustada kolleegi huvitava teemaga. 7)Kui tahate sõpru, siis andke märku, et nad on teist üle. Suhtlemistasemed: 1)Primitiivne (kui vestluskaaslane on objekt ja ei ole kasulik ega kahjulik – neutraalne) 2)Manipulatiivne (vestluskaaslane, võitluskaaslane. Püüab võita kaastunnet) 3)Standardiseeritud (Ükskõiksus, suhtlemiskartus, väsimus, nagu kuulaks, kuid ei reageeri.Konventsionaalne. 4)Mänguline tasand (On vastaspoole huvi. Huvitatus suhtlemisel) 5)asjalik (kolleegide tegevustes osaleja, ühiste probleemide lahendaja) 6)Hingeline tasand (Partner hingelise aluse kandja. Partner otsib vaimset toetust, abi. Isiksus avaneb täielikult, ta näitab loomingulist initsiatiivi. *** Sõjaline konflikt. Eesti Vabariigi poolt sõlmitud leping välisriikidega. „Vnešnaja politika SSSR“ t.III str.645-646 Kallaletungi määratlevast konventsioonist, mis sõlmitud Londonis NSVL, Eesti, Läti, Poola, Rumeenia, Türgi, Pärsia ja Afganistaani poolt. 3. juuli 1933.a. Paragrahv 1-2 Igaüks Kõrgetest Kokkuleppivatest Pooltest kohustuvad oma vastastikulistes suhetes iga ülejäänuga tunnistama alates käesoleva konventsioonijõustumise päevast, ründava poole määratlusest, mis on lahtiseletatud Julgeoleku Komitee ettekandes , mis tehtud 24 mail 1933.aastal (Politisa ettekanne) Lahtirelvastumise Konverentsil, mis tehtud nõukogude delegatsiooniettepaneku alusel. Paragrahv 2. Sellega kooskõlas tunnistatakse rahvusvahelises konfliktis ründavaks pooleks, arvestades kokkuleppeid, millised kehtivad konflikti haaratud poolte vahel, riiki kes sooritab esimesena järgmistest tegevustest: teisele riigile sõja kuulutamine; relvastatud jõudude kallaletung, isegi siis kui sõda ei ole kuulutatud, teise riigi territooriumile; maa-,mere- või õhujõudude rünnak, isegi siis kui sõda ei ole kuulutatud, teise riigi territooriumile, laevadele või lennuvahenditele; teise riigi kallaste või sadamate blokeerimine; oma territooriumil moodustatud ja teise riigi territooriumi kallale tungivate relvastatud bandede abistamine, vaatamata kallaletungi ohvriks langenud riigi poolt esitatud nõudmisele, et võetaks oma territooriumil kõik võimalikud meetmed nimetatud bandede igasugusest abistamise või kaitsmise lõpetamiseks. VKL.05. *** Konfliktide, muutuste ja stresside juhtimine. Varasemates juhtimist käsitlevates töödes, nagu reegliks, toonitatakse organisatsiooni harmoonilise funktsioneerimise vajadust. Seda tunnistavate autorite arvates on tarvis leida organisatsioonile õige vorm, et see funktsioneeriks kui hästi õlitatud mehhanism. Organisatsioonis tekkinud konflikte vaadeldakse kui negatiivseid nähtusi ja nii oligi juhtimisteoorias M Weberi bürokraatia ja administratiivse koolkonna esimesteks eesmärkideks selliste tingimuste loomine, et hoida ära konflikte. Tänapäeval arvavad juhtimise teoreetikud, et organisatsiooni siseste konfliktide täielik puudumine ei ole mitte ainult praktiliselt võimatu aga on hoopiski ebasoovitatav. Peale selle, kuigi organisatsioonile on tarvis kõigi tegevusvaldkondade harude harmooniline integratsioon, ei saa ta jääda saavutatud olukorras loorberitele puhkama jääda ja staatiliseks muutuda. Vastupidi, juhtkond peab ilmutama nõutaval moel initsiatiivi ja planeerima uuendusi, et vastaval moel reageerida väliskeskkonna muutustele. Allpool tuuaksegi kaasaegse juhtimise laiendatud käsitlus, et paremini mõista konflikti, muutusi organisatsioonides ja situatsioonides, ning käsitletakse olukorra efektiivse juhtimise meetodeid. Kasutatavad mõisted ja terminid. Konflikt. Funktsionaalne konflikt. Ebafunktsionaalne konflikt. Konflikti lahendamise struktuursed meetodid. Konflikti lahendamise isikutevahelised stiilid. Organisatsiooniline areng. Organisatsiooni arengut piiravad tegurid. Stress. Organisatsioon, kui konflikti keskkond. Mis on konflikt? Nii nagu teistelgi juhtimisteooria mõistetel, on ka konfliktil mitmeid määratlusi ja tõlgendusi.*1. Siin määratletakse KONFLIKTI, kui kahe, või enama poole, mis võivad olla konkreetsed isikud või grupid, vahel puuduvat kooskõla. Iga osapool püüab teha kõik, et oleks vastu võetud tema vaade või eesmärk ja segab teisel poolel sedasama teha. Näiteks, kui valmistatakse ette kompanii “CBS” järgmise aasta eelarvet, siis on võimalik, et “CBS News” ja “CBS Sport” presidendid püüavad “CBS” direktorite Nõukogu veenda, et just nemad väärivad enam tähelepanu ja suuremat osa kompanii ressurssidest. Või kujutame ette kahte inseneri, kes püüavad vaid enda spetsiifilist toodet tootmisse võtta. Kui inimesed mõtlevad konfliktist, siis sagedamini see assotsieerub agressiooniga, ähvardustega, tülidega, vaenulikkusega, sõjaga jne. Tulemuseks on mulje, et konflikt on mingi ebasoovitav nähtus, et seda on tingimata, võimalikkuse piires vaja vältida ja et see tuleb kohe peale tekkimist lahendada. Selline suhtumine hakkab silma konflikti teadusliku juhtimise, administratiivse koolkonna ja M Weberi bürokraatiat tunnustavate teoreetikute töödes.*2. Sellised organisatsiooni efektiivsuse käsitlused, toetusid põhiliselt ülesannete, protseduuride, reeglite määratlemisele ja ametiisikute koostööle ratsionaalse organisatsioonilise struktuuri lahenduse väljatöötamisele. Arvati, et sellised mehhanismid hoiavad ära põhilised tingimused, mis soosivad konflikti tekkimist ja võivad olla kasutatud üleskerkinud probleemide lahendamiseks. “Inimlike suhete” koolkonna esindajad kaldusid arvama, et konflikti oleks saanud ja tuleb ära hoida. Kuid nad tunnistasid, et võib olla olukord, mil tekivad tervikuna isikute eesmärkide ja organisatsioonide eesmärkide vahel vastuolud, liinilise juhtimise (vertikaalne) ja staabipersonali (horisontaalne) vahel, üksikute isikute volituste ja võimaluste vahel ja erinevate juhtide gruppide vahel.*3. Kuigi nad tavaliselt vaatlesid seda konflikti kui juhtimise ja organisatsiooni ebaefektiivse tegevuse tundemärki. Nende arvates hoiavad head omavahelised suhted organisatsioonis ära konflikti puhkemise. Kuid tänapäeval ollakse seisukohal, et isegi efektiivse juhtimisega organisatsioonides on konfliktid võimalikud ning isegi soovitatavad. Loomulikult ei ole konfliktil alati otsest või kaudset positiivset väärtust, sest see võib mõningatel juhtudel üksikute isikute vajaduste rahuldamist segada ja organisatsiooni eesmärgi saavutamist tervikuna. Näiteks võib inimene, kes vaidleb komitee istungil vaid sellepärast, et ta ilma vaidlemata lihtsalt ei saa olla, vähendada inimeste vajadust kuuluda komisjoni ja olla selles austatud ning üldse, vähendada grupi võimet efektiivseid otsuseid teha. Selle grupi liikmed võivad võtta vastu selle isiku vaated vaid sellepärast, et vältida kõiki selle konfliktiga seotud ebameeldivusi, isegi siis, kui ei olda kindlad oma käitumise õigsuses. Kuid enamikul juhtudel aitab konflikt välja selgitada uut informatsiooni, teisi seisukohti, uusi alternatiive või probleeme jne. See teebki grupis otsuse tegemise efektiivsemaks ja annab inimestele võimaluse väljendada omi mõtteid, seega rahuldada oma vajadust austuse ja võimu järele, mis võib tuua kaasa plaanide, strateegiate, projektide edukamaks täitmiseks, sest nendes sisalduvad probleemid on juba enne praktilist elluviimist läbiarutatud, andes julgust täideviijatele. Sel moel võib konflikt olla FUNKTSIONAALNE ja tõsta organisatsiooni efektiivsust aga see võib olla ka EBAFUNKTSIONAALNE ning viia isikliku rahuldatuse, grupi koostöö ja organisatsiooni efektiivsuse langemiseni. Konflikti roll sõltub enamasti sellest, kuivõrd efektiivselt seda juhitakse. Selleks, et aga seda konflikti juhtida, on vaja mõista selle konfliktse olukorra tekkimise põhjuseid. Liigagi tihti arvavad juhid, et konflikti põhjuseks on isiksustevahelised kokkupõrked, kuid hilisem analüüs aga on näidanud, et “süüdi “ on hoopis teised faktorid ja enne kui minna edasi konfliktsete olukordade lahendamise meetodite juurde, tuleb meenutada põhilisi konflikti tüüpe, nende tekkimise põhjuseid ning nende lahendamise protsessi. Konflikti tüübid. Eksisteerivad neli põhiliseks peetavat konflikti tüüpi: isikukeskne konflikt, isikutevaheline konflikt, isiku ja grupi vaheline konflikt ning gruppidevaheline konflikt. Isikukeskne konflikt – konflikti tüüp, mis ei vasta ülalpool antud konflikti määratlusele, kuid selle ebafunktsionaalsed tagajärjed on analoogilised teiste konflikti tüüpide tagajärgedele. See võib võtta erinevaid vorme. Üheks selle levinumaks vormiks on – rolli konflikt, kui ühele isikule esitatakse tema töö tulemustele suhtes vasturääkivaid nõudmisi. Näiteks võib universaalkaupluse sektsiooni või osakonna juhataja nõuda müüjalt, et see asuks kogu aeg osakonnas ja pakuks ostjatele informatsiooni ja teenuseid, kuid hiljem aga võib ta avaldada rahulolematust, sest müüja pöörab liiga palju tähelepanu ostjatele ning ei tegele osakonna riiulite uute kaupadega täitmisega. Müüja aga mõistab aga neid nõudmisi vasturääkivuses olevatena. Analoogiliselt toimub ka siis kui mingi ettevõtte juht nõuab osakonna juhilt toodangu suurendamist aga sama ettevõtte kvaliteedi juht nõuab kvaliteedi parandamiseks toodangu vähendamist. Mõlemad näited räägivad sellest, et ühele isikule on antud vasturääkivad ülesanded ja et temalt nõuti teineteist välistavaid tulemusi. Esimesel juhul tekkis konflikt vasturääkivate nõudmiste esitamisest ühele ja samale isikule. Teisel juhul oli konflikti põhjuseks ainujuhtimise printsiibi rikkumine. Isikukeskne konflikt võib tekkida samuti sel põhjusel, et tootmisnõudeid ei kooskõlastata isiku isiklike vajaduste või väärtushinnangutega. Näiteks naisjuht planeeris juba ammu nädalavahetuseks perekondliku väljasõidu, sest liigne keskendumine tööle oli hakanud tegema rikkuma perekondlikke suheteid. Kuid reedel tormas tema kabinetti ülemus, nõudes nädalavahetusel mingi probleemi lahendamist. Või kui müügimees peab altkäemaksu äärmiselt ebaeetiliseks, kuid tema ülemused on andnud mõista, et müük peab toimuma igal juhul, maksku see mis maksab. Paljud organisatsioonid põrkuvad raskustel, mis tekivad juhtudel, kui on vaja kedagi viia üle teise linna tööle, kuigi see toob neile palgalisa ning ametikõrgendust. Tavaliselt tekib konflikt siis, kui üleviidava perekonnas on abikaasa samuti juhtival ametikohal või mingi kõrgkvalifikatsiooniga spetsialist. Isikukeskne konflikt võib olla töötaja ala- või ülekoormuse põhjuseks. Uuringud on näidanud, et selline isikukeskne konflikt on seotud tööga rahulolu madala tasemega, vähese usuga enesesse ning organisatsiooni aga samuti stressiga.*4. Isikutevaheline konflikt. See on üks enamlevinumaid konflikti tüüpe, mis ilmneb organisatsioonides erineval moel. Tavaliselt väljendub see juhtide püüdes piirata vahendite, kapitali või tööjõukulu kasutamist projekti heakskiitmisel. Igaüks neist ülemusest arvab, et kuna ressursid on piiratud, et ta peab veenma ülalseisvat bosse, et see eraldaks jagatavaid vahendeid just temale aga mitte teisele kolleegile. Või kujutame ette kahte kunstnikku, kes töötavad ühe ja sama reklaami kallal, kuid kellel on erinevad vaated selle idee edasiandmises. Kumbki püüab veenda direktorit tema seisukohata vastu võtma. Sarnane konfliktne olukord, kuid juba enam peenem ja kestvam, tekib kahe vakantsele kohale, või ametikõrgendusele kandideeriva isiku vahel. Selline konflikt võib väljenduda isiksustevahelises konfliktis, sest olles erinevate isikupärade, vaadete ja väärtushinnangutega ei ole need alati võimelised korrastama omavahelisi suhteid. Nagu tavaks, erinevad nende isikute vaated põhjalikult. Isiksuste ja gruppide vahelised konfliktid. Nagu näitas Hotori eksperiment, kehtestavad tootmisgrupid välja oma käitumise ja tegutsemisenormid. Igaüks peab nendest kinni pidama, et olla tunnustatud mitteformaalse gruppi poolt, olles sellega rahuldanud oma sotsiaalseid vajadusi. Kuid kui isiku ja grupi ootused on vastuolus, siis võib tekkida konflikt. Näiteks, siis kui kellelgi tekib soov teenida rohkem, tehes selleks ületunnitööd või ületades norme, vaatab grupp sellist “liialdatud” tegevust hukkamõistva pilguga. Grupi ja isiksuse vahel võib tekkida konflikt, kui selle vaated lähevad lahku grupi vaatevinklist lähenedes. Näiteks arutades koosolekul toodangu müügi suurendamise võimalusi, selgub, et enamus peab selleks vajalikuks olevat hinna alandamist. Aga keegi üksik isik, olles kindlalt veendunud, et hinna alandamine vähendab tulusid ja näitab toodangut viletsamasse kvaliteediklassi kuuluvana, on väljas ettevõtte huvide kaitsmise eest, võib teda vaadelda kui konflikti allikat, sest ta esineb kollektiivi arvamuse vastu. Sarnane olukord võib tekkida juhi ametikohustuste täitmisel, mil tuleb säilitada tootmismaht mingite “ebamugavate” eeskirjade ja reeglite täitmise tingimustes, kus juht peab võtma tarvitusele alluvate silmis ebapopulaarseid distsiplinaarmeetmeid. Sel juhul võib grupp asuda vasturünnakule – muuta suhtumist ülemusse ja vähendada tootlikkust. Gruppidevaheline konflikt. Organisatsioon koosneb paljudest gruppidest, nii formaalsetest, kui mitteformaalsetest ja isegi kõige paremates organisatsioonides võivad nende vahel tekkida konfliktid. Mitteformaalsed grupid, kes leiavad, et ülemus käitub nende suhtes ebaõiglaselt, võivad muutuda veelgi monoliitsemaks ja “maksta kätte” tootlikkuse vähendamisega. Hotori eksperimendi käigus oli avastatud, et töötajad üheskoos otsustasid töötada ülemuste kehtestatud norme alatäites. Sarnane on ka konflikt ametühingu ning administratsiooni vahel. Kahjuks kuuluvad sellesse konfliktide gruppi erimeelsused alluvusliku ja staabipersonali vahel*5. Staabis on tavaliselt noorem ja haritum kaader kui võimuredelis ning armastavad kasutada suhtlemises oma tehnilist ~argooni. See kõik viib inimestevaheliste konfliktide tekkimise ning raskustele omavahelises suhtlemises.  Täidesaatva võimu spetsialistid võivad lükata tagasi  seadusandliku (staabi) soovitused ja väljenda rahulolematust, kõigesse, väidetavalt, mis puutub informatsiooni ja sellest sõltumise pärast. Ekstreemsetes tingimustes võivad tegevjuhid valida meelega sellise spetsialistide soovitatud ettepaneku, mis viib kogu ettevõtmise läbikukkumisele ja kõik vaid selleks, et “spetsialistidele oma kohta ette näidata”. Staabipersonal võib aga omakorda solvuda, et nende ettepanekuid ei lasta ise ellu viia ja nad võivad panna tegevjuhid informatsiooni dieedile, et neid ohjes hoida. See oli ere ebafunktsionaalse konflikti eredam näide. Tihti lähevad omavahel konflikti ühe organisatsiooni funktsionaalsed grupid. Näiteks, müügiosakond on orienteeritud ostjale, samal ajal, kui tootmisgrupp muretseb ökonoomse ja efektiivse tootmise pärast, esimene soovib suuremaid varusid, et kiiresti nõudlust rahuldada, mis iseenesest suurendab tootmiskulusid (laokulud jne). Meditsiiniasutuse päevane personal võib süüdistada öist vahetust patsientide halvas kohtlemises. Suurtes ettevõtetes võib üks allüksus suurendada oma tulusid toodangu tarnimisega välisettevõttesse, jättes oma ettevõtte odavama materjali puudusesse. Nii juhtus Venemaal 80-te aastate lõpus, kui riigi ettevõtted muudeti kooperatiivideks ja need läksid omakasu püüdma, kasutades riiklikult tagatud (plaanipäraste) hindadega saadud materjalidest valmistatud toodangu müügil, üldise defitsiidi tingimustes, “kokkuleppehindadega” müügi õigust, ka välismaal. Tulemuseks talongisüsteem peaaegu, et kõigile olulistele kaupadele ja oluline hinnatõus muudes kaupade gruppides. Konflikti põhjused. Kõikidel konfliktidel on mitmed põhjused ja tavaliselt on selleks ressursside, mida on vaja jagada, piiratus, ülesannete vastastikuline seostatus, eesmärkide, ettekujutuste, väärtuste erinevused, käitumise maneeri, haridustaseme suur vahe ja ka halb kommunikatsioon*6. Varude jagamine. Isegi kõige suuremates ettevõtetes on ressursid piiratud. Juhtkond peab alati lahendama materjalide, tööjõu, rahade erinevate gruppide vahel jaotamise küsimusi, et võimalikult efektiivselt saavutada organisatsiooni eesmärke. Eraldada suurem osa vahendeid mingile juhile, alluvale või grupile, tähendab seda , et teised saavad sellevõrra vähem. Ei ole tähtis, millesse see otsus puutub: milline neljast sekretärist saab arvutisse uue programmi, millisele ülikooli õppetoolile anda võimalus õppejõudude hulga suurendamiseks jne. – inimesed tahavad alati saada rohkem, aga mitte vähem. Sel moel, tingib ressursside jagamise hädavajadus alati erinevaid konflikte. Ülesannete vastastikune seostatus. Konflikti tekkimise võimalus eksisteerib kõikjal, kus üks inimene või grupp sõltuvad oma ülesande täitmisel teisest inimesest või grupist. Näiteks, tootmisüksuse juht võib süüdistada remondiüksust liig aeglases taastustöös. Remondimehed võivad süüdistada tootmisjuhte, et need ei palka tööle kvalifitseeritud tööjõudu nii tootmisse kui ka taastusüksusesse. Analoogiliselt, kui üks kuuest tootmises hõivatud insenerist ei tee nõutavalt oma tööd, siis teised viis saavad seda oma töös kohe tunda uute probleemide tekkimisel, mis takistavad nendel oma ülesandeid täitmast. See võib viia konfliktini selle inseneri ja nende vahel, kelle arvates see halvasti töötab. Mõned organisatsioonilised struktuurid ja suhted justkui soodustavadki vastastikulistest seostest põhjustatud konfliktide tekkimisi. Eespool, kui oli käsitlusel näitena kasutusel võimuredeli ja staabitöötajate omavahelise konflikti probleem. Sellise konflikti põhjuseks on tootmissuhete vastastikuline seos. Ühelt poolt sõltub võimuredeli personal staabipersonalist, sest ta vajab spetsialistide abi. Teisalt, sõltub staabipersonal võimuredeli personalist hetkel, mil tekkivad häired tootmisprotsessis või kui on nende kui konsultantide abi tarvis ja veelgi enam ta sõltub oma otsuste elluviimisel võimuredeli personalist. Teatud organisatsioonilise struktuuri tüübid suurendavad samuti konflikti võimalusi. Selline konflikti tekkimise võimalus tekib kui kasutakse organisatsiooni ülesehitusel maatriksi struktuuri, mil teadlikult rikutakse ainuvalitsemise printsiipi. Konflikti tekkimise võimalus on suur ka funktsionaalsetes struktuurides, kuna iga suur funktsiooni grupp pöörab tähelepanu põhiliselt oma spetsiifilisele sektorile. Organisatsioonides, milles on osakonnad põhilised organisatsioonilised üksused (ükskõik, milliste tunnuste põhjal nad ka ei loodud: toodangu, tarbimise või territoriaalse), millised on omavahel seotud ja alluvad ühele kõrgema taseme juhatusele, on konflikti võimalus väike ja needki tekivad siis struktuuri vigade tõttu. Eesmärkide erinevus. Konflikti tekkimise võimalus suureneb selle võrra, mida rohkem see organisatsioon killustub ning spetsialiseerub*7. See toimub sellepärast, et spetsialiseeritud allüksused formuleerivad ise oma eesmärgid ja võivad pöörata sellele suuremat tähelepanu kui kogu ettevõtte eesmärgile. Näiteks, turustusosakond võib sundida tootmisosakonda laiendama toodete valikut, sest see suurendab nende konkurentsivõimet ja müügi mahtu. Kuid, tootmisosakonna eesmärk, mis on väljendatud kategoorias kulutus-efektiivsus, on lihtsam täita, kui toodangu nomenklatuur on ühekülgne. Sarnaselt on varustusosakonna püüd osata kokku võimalikult palju toorainet mõistetav, sest see aitab toote keskmist maksumust vähendada. Kuid finantsosakond võib aga tahta raha, mis on võetud tooraine varude ostmiseks, kasutada hoopis investeerimiskapitali suurendamiseks, et saada sealt suuremat tulu. Erinevus ettekujutuste ja väärtuste hinnangus. Ettekujutus mingist situatsioonist sõltub mingi teatud eesmärgi saavutamise soovist. Selle asemel, et olukorda objektiivselt hinnata, võivad inimesed käsitleda vaid neid olukorra külgi, alternatiive ja aspekte, millised on nende arvates soodsad nende grupile ja oma isiklike vajaduste rahuldamiseks. See tendents oli selgitatud välja uuringutes, kus turustusosakonna, personaliosakonna ja klientuuriga side loomise osakonna juhatajaid paluti lahendada üht probleemi. Tulemuseks oli iga osaleja otsustus, et selle probleemi lahendamisega saab hakkama vaid nende funktsionaalne osakond*8. Erinevused väärtushinnangutes – on küllaltki levinud konflikti põhjus. Näiteks võib alluv arvata, et tal on alati õigus oma arvamuse avaldamisele, samal ajal kui juht võib eeldada, et alluval on vaid siis õigus oma arvamusavaldusele, kui seda temalt küsitakse ja ta peab vastuvaidlematult tegema seda, mis temale öeldakse. Uuringute ja tootearenduse osakonna hästi haritud personal hindab vabadust ja sõltumatust. Aga kui nende ülemus peab hädavajalikuks pingsalt jälgida oma alluvate tegevust, siis tõenäoliselt kutsub konflikti esile nende erinevus väärtushinnangutes. Tihti tekivad õppetoolide vahelised tülid ülikoolides, mis on orienteeritud hariduse andmisele (äri, tehnika). Konfliktid tekkivad tihti ka tervishoiu valdkonnas administratsiooni personali, mis püüdleb efektiivsuse ja tasuvuse poole ja meditsiinilise personali vahel, kelle jaoks on tähtsaim haigetele kvaliteetse arstiabi osutamine. Erinevus käitumisviisis ja elukogemustes võib samuti sageli esile kutsuda konfliktsete olukordade tekkimise. Teilgi on tuttavate hulgas isikuid, kes ilmutavad pidevalt agressiivsust ning vaenulikust ja kes on alati valmis vaidlustama iga öeldud sõna. Selliste isikute ümber on alati tunda konflikti hõngu. Uurimused on näidanud, et inimesed, kellele on iseloomulikud autoritaarse juhi jooned, mis teevad neid dogmaatilisteks, ükskõikseks sellise mõiste suhtes, nagu eneseaustus, satuvad tihedamini konfliktidesse*9. Teised uuringud aga näitasid, et erinevused elukogemuses, väärtushinnangutes, hariduses, tööstaa~is, vanuses ja sotsiaalsetes iseloomustustes alandavad vastastiku erinevate allüksuste esindajate vahelise mõistmise ja koostöö taset*10. Ebarahuldav kommunikatsioon. Informatsiooni halb edastamine on nii konfliktide põhjuseks kui ka selle tagajärjeks. See võib olla konflikti katalüsaatoriks, segades ühtedel töötajatel või nende gruppidel mõista olukorda ning teiste isikute seisukohti. Kui juhtkond ei suuda alluvatele teha selgeks, et uus töötasustamise süsteem, mis on seotud tootlikkusega, ei ole “töölistest viimase mahla“ väljapigistamiseks, vaid on kompanii tulude suurendamiseks ja selle positsiooni parandamiseks konkurentide hulgas, võivad alluvad reageerida hoopis töötempo vähendamisega. Teised levinud informatsiooni leviku probleemid, mis kutsuvad esile konflikti on – kvaliteedi ebamäärased kriteeriumid, kaastööliste ja osakondade ametikohuste ebamäärane kirjeldus ning samuti tööle üksteist välistavate nõudmiste esitamine. Need probleemid võivad süveneda, kui juhid ei suuda neid lahendada (informatsiooni konkretiseerida) ja töötajate teadvusse viia. Konflikti kui protsessi mudel. Juhtimisolukord Konflikti allikad Konflikti laienemise võimalus Olukorrale reageerimine Konflikti ei teki Konflikt toimub Konflikti juhitakse Konflikti funktsionaalsed ja ebafunktsionaalsed tagajärjed. Sellest on näha, et ühe või enama konflikti allika eksisteerimise fakti esinemine suurendab juhtimise protsessi käigus konfliktse olukorra tekkimise võimalust. Kuigi, suure konflikti tekkimise võimaluse juures ei pruugi pooled nii reageerida, et olukord veelgi pingestuks. Üks uurimisgrupp avastas, et inimesed mitte alati ei reageeri konfliktsele olukorrale, kui see toob kaasa väikest kahju või on väheohtlikud*11. Nad leiavad et konfliktist potentsiaalne osavõtt ei kata tehtud kulutusi. Nende suhtumise saab kokku võtta sõnadega: “Seekord ma lasen tal käituda omamoodi”. Kuid paljudel juhtudel reageerib inimene nii, et teine isik ei saavutaks oma eesmärke. Käesolev konflikt ilmneb teise poole, või neutraalse vahendaja, veenmise katses, et “mille poolest ei ole temal õigus ja mille poolest on minul õigus”. Inimene võib püüda veenda teisi vastu võtma oma vaateid ja võib püüda blokeerida võõraid vaateid käepäraste mõjutamise vahenditega, selliste, nagu sundimine, hüvitamine, traditsioon, eksperthinnangud, karismaatilisust, veenmist või osavõttu. Järgmine konflikti, kui protsessi staadium on - selle juhtimine. Edasi vaatame mõnd konflikti juhtimise viisi. Sõltuvalt sellest, kuivõrd efektiivseks osutuvad selle juhtimise võtted, on tulemus kas funktsionaalne või ebafunktsionaalne, mis aga omakorda mõjutab tulevate konfliktide tähtsust: ta kas likvideerib konfliktide põhjused või loob neid. Konflikti funktsionaalsed tagajärgi on seitse. Üks neist tähendab seda, et probleemi võib lahendada sellisel moel, mis on kõigile pooltele vastuvõetav ja inimesed tunnevad selle tulemusel end konflikti lahendusest enam puudutatud olevat. See omakorda, viib miinimumini või likvideerib täielikult otsuse teostamisega seotud raskused, mis on seotud – vaenulikkusega, ebaõiglusega või oma tahte vastase käitumise sunniga. Teine funktsionaalne tagajärg seisneb selles, et pooled on rohkem koostööle meelestatud, aga mitte vastuolule tulevates olukordades, mis võib olla võimalikud tulevikus. Konflikt võib samuti vähendada grupilisi mõtlemisevõimalusi ja alandlikkuse sündroomi, kui alluvad ei väljenda ideesid, milliseid nad peavad vasturääkivaiks juhi ideedele*12. See võib parandada otsuse vastuvõtmise kvaliteeti, sest nagu olukorra lisa ideed ja “diagnoos” viivad paremale mõistmisele; sümptomid eraldatakse põhjustest ja töötatakse välja nende hindamise lisaalternatiivid ning kriteeriumid. Konflikti kaudu võivad grupi liikmed läbi töötada võimalikke probleeme ja selle täitmist juba enne kui otsust täitma hakatakse. Konflikti ebafunktsionaalseid tagajärgi on samuti seitse. Kui ei ole võimalik leida efektiivset konflikti lahendamise viise, võivad tekkida järgmised ebafunktsionaalsed tagajärjed, s.t. tingimused, millised segavad eesmärkide saavutamist. 1.Rahuldamatust, halba vaimset olukorda, kaadrite voolavust ja tootlikkuse langust.*13. 2.Koostöö taseme langust tulevikus. 3.Tugev ustavus oma grupile ja suurenevat ebaproduktiivset konkurentsi teist organisatsiooni gruppidega. 4.Ettekujutus teisest poolest, kui “vaenlasest” ; ettekujutus oma eesmärkidest, kui positiivsetest, aga teise poole omadest kui negatiivsetest. 5.Konfliktsete poolte vahelise koostöö ja suhtlemise kahanemine. 6.Konflitsete poolte vahelise vaenu kasvamine proportsionaalselt koostöö ja suhtlemise vähenemisega. 7.Aktsendi äravahetamine: suurema tähenduse andmine “võidule” konfliktis, kui reaalse probleemi lahendamises*15. Konfliktse olukorra juhtimine. Konfliktsete olukordade lahendamiseks on mitmeid efektiivseid võimalusi. Neid võib jaotada kahte kategooriasse: struktuursed ja isikutevahelised. Nagu oli juba mainitud, ei pea juhid konflikti põhjuseks pidama isiksuste vahelisi erinevusi, millel on muidugi mingis konfliktses olukorras ka oma osa, on see vaid üks faktoritest, millised kutsuvad esile konflikti. Juht peab hakkama analüüsima faktilisi põhjuseid ja siis peab kasutama vastavat lahendusmetoodikat, mis õigete otsuste puhul vähendab uute konfliktide tekkimise võimalusi. Struktuursed meetodid. Tuntud on neli struktuurset konflikti lahendamise meetodit. Nendeks on – töö suhtes esitatavate nõudmiste selgitamine, koordineerimise ja integreerimise mehhanismide kasutamine, üldorganisatsiooniliste eesmärkide kehtestamine ja premeerimise süsteemi kasutamine. Töö suhtes kehtivate nõuete selgitamine - see on üheks parimaks juhtimise meetodiks, mis hoiab ära ebafunktsionaalse konflikti tekkimise – see on töötajale selgitamine, milliseid tulemusi neilt ja nende osakonnalt oodatakse. Siin peab olema ära mainitud sellised parameetrid nagu töö tulemuste tase, milline peab olema saavutatud, kes annab ja kes saab mingit informatsiooni, volituste ja vastutuse süsteem, aga samuti täpselt määratletud poliitika, protseduurid ning reeglid. Kusjuures, juht peab neid küsimusi nii alluvatele selgitama, et neist igaüks mõistaks seda, mida neilt nõutakse antud olukorras. Koordinatsiooni ja integratsiooni mehhanismide kasutamine - see on üks konfliktse olukorra juhtimise meetod, milles kasutatakse – käsuliini. Nagu juba ammu M Weber ja administratiivse juhtimise koolkonna esindajad märkisid, korrastab volituste hierarhia inimeste koostööd, otsuste vastuvõtmist ning informatsiooni voogude liikumist organisatsioonis. Kui kahel või enamal alluval on mingis küsimuses eriarvamused, siis võib konfliktist hoiduda lihtsalt otsese ühise ülemuse poole pöördumisega, tehes talle ettepaneku otsuse tegemiseks. Ainujuhtimise printsiibi kasutamine kergendab võimu hierarhial konfliktide lahendamist, nõnda nagu alluv suurepäraselt mõistab, kelle otsusele ta peab alluma. Konfliktse olukorra juhtimisel on suur tähtsus integratsioonivahenditel (Integratsioon – see on organisatsiooni allsüsteemide ühise tegevuse jõupingutuste protsess, et saavutada selle ülesannete ja eesmärkide täitmist. Integreerimise vahenditeks on: reeglid, protseduurid, graafikud, võimustruktuurid, juhtimine, isiklikud sidemed, koondkomiteed, loomingulised grupid, töögrupid, osakondade vahelised nõupidamised lk.352 –353 * 32). Uuringud on näidanud, et organisatsioonid, mis hoidsid ülal nendele vajalikku integratsioonitaset, saavutasid suuremat efektiivsust, kui need kes seda ei suutnud*16. Näiteks kompanii, kus küpses konflikt omavahel seotud allüksuste vahel – turustuse ja tootmisosakonna vahel – suudeti probleem lahendada sellega, et loodi vaheteenistus, mis pidas sidet nende vahel ja lahendas selliseid küsimusi, nagu turundusnõuded, tootmisvõimsuste koormamine, hinnakujundus ja tellimuste täitmise tähtajad*17. Üldorganisatsiooniliste kompleks eesmärkide kehtestamine – on veel üks konflikti struktuurse juhtimise meetod*18. Nende eesmärkide efektiivne teostamine nõuab kahe või enama koostöötaja, grupi või osakonna koostööd. Selle kõrge eesmärgi teostamise ideeks - on püüdlus suunata kõik osalisi ühist eesmärki täitma. Näiteks, kui tootmisosakonna kõik kolm vahetust on omavahel tülis, siis tuleb formuleerida osakonna eesmärgid kui kogu tootmisüksuse omad, mitte aga kui iga vahetuse omad eraldi. Analoogiliselt, tingib kogu organisatsiooni täpselt sõnastatud eesmärkide kehtestamine osakondade eesmärkide vastavuse üldeesmärkidele, mitte aga oma kindlate funktsionaalsete osakondade eesmärkide kehtestamise. Organisatsiooni kõrgemate printsiipide (väärtuste) loetlemine, nagu seda tegi kompanii “Apple”. (Firma “Apple” väärtuste süsteem: Suunatus tarbijale. Me esitame teile kõrgkvaliteetse toote, mis rahuldab tarbija reaalseid vajadusi ja on kasutatav pika aja jooksul... Me oleme siiralt huvitatud, et tarbijal ei tekiks probleeme selle kasutamisel ja me ei lähe kompromissile oma eetikaga kasumi saamise eesmärgil. Eesmärkide saavutamine (agressiivne). Me võtame agressiivsed eesmärgid ja sunnime end neid teostama. Me tunnistame, et elame unikaalsel ajal, pidades oma tooteid inimeste töö ja elu muutmise vahenditeks. See on seiklus ja me võtame sellest koos osa. Sotsiaalselt positiivne suunitlus. Meie firma, kui korporatiivne kodanik, püüab olla tulus, intellektuaalne ja sotsiaalselt aktiivne neis kooslustes, milles me töötame. Kuid esmajärjekorras püüame me muuta seda maailma eluks palju sobivamaks. Me loome tooteid, mis laiendavad inimeste võimalusi, vabastavad ta raskest ning igavast tööst ja püüame teda aidata rohkem saavutada, kui ta seda oleks üksi suutnud. Individuaalsed saavutused. Me arvestame igaühe pühendumuse ja saavutustega enam kõrgemal tasemel, kui antud vallas tervikuna tehakse. Vaid selliselt me saame tulu, mis on vajalik teiste korporatiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kollektiivsuse vaimus. Meie töö meeskondades on oluline kompanii “Apple” eduks, sest see pole jõukohane kellelegi meist üksikuna võttes. Me kiidame heaks töötajate koostöö kõigi taseme juhtidega, ideede ja ettepanekute vahetuse, mis tõstaksid firma efektiivsust ning meie elu kvaliteeti. Me toetame üksteist ja rõõmustame üksmeelselt võitude ning autasude üle. Kvaliteet (täiuslikkus). Me teeme hoolega seda, mida toodame. Me paneme Firma “Apple” toodangusse sellise kvaliteedi, tehnilise iseloomu ja väärtuse taseme, mis kindlustab meile tarbijate austuse ja truuduse. Tasustamine. Me tunnustame iga inimese panust, tema tegevuse kõrgeid tulemusi. Me tunnistame samuti, et tasu peab olema üheaegselt nii moraalne kui materiaalne ja püüdes luua sellist atmosfääri, milles igaüks võib tunnetada seiklusrõõmu seepärast, et ta töötab firmas “Apple”. Parim juhtimine. Meie mäned~eride suhetel töötajatesse on esmajärguline tähtsus. Töötajad peavad olema kindlad ja usaldama oma juhte nende motiivide aususes. Juhtkond vastutab sellise tootliku keskkonna loomise eest, millises löövad õitsele firma  Apple väärtused. lk.209.). Kompanii püüab üleorganisatsiooniliste komplektsete eesmärkide väljatoomisega oma personali hulgas vähendada konflikti tekkimise võimalusi. Tuues näiteks veel kompanii “MacDonalds”, mis formuleeris oma kaastöölistele komplektsed eesmärgid, millest räägivad professorid Paskal ja Atos, nii: “Alustanud oma kiirteeninduse restoranide impeeriumi loomist, “MacDonalds” pööras oma tähelepanu mitte ainult hindadele, kvaliteedile või turuosale, vaid selle juhtkond tõesti arvas, et nad teevad teene piiratud vahendeid omavatele ameeriklastele. See “sotsiaalne missioon” pani põhirõhu operatiivsete eesmärkide täitmisele. “MacDondsi” firmamärgi all töötavates ettevõtetes töötavad kokad ja ettekandjad suhtusid sellesse kui üllasse eesmärki, mitte kui kasulikku äriideesse, mis aitas pidada vastu ülefirmalises karmis kvaliteedi kontrollsüsteemis. Kõrgeid standardeid oli kergem täita, kui need olid antud ühiskonna toetamise kontekstis”*19. Tasustamise süsteemi struktuuri saab kasutada konfliktse olukorra juhtimise meetodina, mis mõjutab inimeste käitumist, et hoida ära ebafunktsionaalseid tagajärgi. Inimesi, kes annavad oma panuse üleorganisatsiooniliste eesmärkide saavutamiseks ja aitavad organisatsiooni teistel gruppidel lahendada oma probleeme komplektselt, tuleb tasustada tänutundes, preemiatega, tunnustusega või ametikõrgendusega. Mitte vähem ei ole tähtis see, et tasustamise süsteem ei kiidaks heaks üksikute isikute või gruppide ebakonstruktiivset käitumist. Näiteks, kui tasustada turustusosakonna juhte vaid müüdud kaupade mahu alusel, siis see võib minna vasturääkivusse määratud tasemel tulu saamise eesmärgiga. Nende osakondade juhid võivad suurendada müügimahtu, tehes põhjuseta igasuguseid allahindlusi, sellega vähendades kompanii keskmise tulu taset. Või siis tekib konflikt turustusosakonna ning firma krediidiosakonna vahel. Püüdes suurendada müügi mahtu, võib turustusosakond väljuda krediidiosakonna antud raamidest, mis viib krediidi saamise võimaluste vähenemiseni, ja seepärast ka krediidiosakonna autoriteedi vähenemiseni. Sellises situatsioonis võib krediidiosakond süvendada konflikti, jättes heakskiitmata erakorralise tehingu ning jättes turundusosakonna ilma vastavast komisjonitasust. Tehes kokkuvõtteid, võime märgata, et tasustamise süstematiseeritud koordineerimise süsteemi kasutamine nende suhtes, kes soodustavad üleorganisatsiooniliste eesmärkide täitmist, aitab neil inimestel mõista, kuidas tuleks käituda konfliktses olukorras nii, et see vastaks juhtkonna soovidele. Isiksustevaheliste konfliktide lahendamise stiile on viis: kõrvalehoidmine, silumine, sundimine, kompromiss ja probleemi lahendamine*20. Kõrvalehoidmine eeldab seda, et inimene püüab konfliktist hoiduda. Nii nagu R Blake ja Jane S Mouton väidavad, on üheks konflikti lahendamise viisiks – see, et “ei tohi sattuda sellisesse olukorda, mis provotseerib vastuolusid ja mitte asuda erimeelsusi sisaldavate küsimuste lahendamise juurde. Siis ei tule ärrituda, kui kasvõi endal tuleb see küsimus lahendada”*21. Silumine kui konflikti lahendamise stiil, on dikteeritud veendumusest, et ei maksa kurvastada, sest “me kõik – oleme üks õnnelik meeskond ja ei tasu paati kõigutada”. “Siluja” püüab konflikti tunnuseid ja selle teravust varjata, apelleerides solidaarsuse vajadusele. Kuid kahjuks unustavad nad konflikti aluseks oleva probleemi. Blake ja Mounton väidavad: “Ühe inimese konflikti püüdu võib teise inimese poolt vaigistada sõnadega: et sellel ei ole olulist tähtsust. Mõtle selle üle hästi järele, mis täna siin juhtus.” Selle tulemusena võib saabuda rahu, harmoonia ja hea suhtumine, kuid probleem jääb alles. Enam ei ole võimalust emotsioone näidata, kuid need elavad edasi seespool ja kogunevad. Saab aga ilmsiks üldine rahutus, kasvab tõenäolisus, et lõppkokkuvõttes kärgatab kõu”*22. Sundimine. Selle stiili raamides valdavad katsed, mil püütakse iga hinnaga oma vaatepunkti teistele peale sundida. See, kes seda teha püüab, ei tunne huvi teiste arvamuse vastu. Isik, kes sellist stiili kasutab, käitub tavaliselt agressiivselt ja teiste mõjutamiseks kasutab oma sunni võimu. Vastavalt Blake ja Mountoni väitele, “võib konflikti võtta kontrolli alla, näidates, et omad kõige suuremat võimu, rõhudes oma vastast, kiskudes temalt, ülemuse õigusega, välja järeleandmise”*23. See sunni stiil võib olla efektiivne olukordades, kus ülemusel on oma alluvate üle suur võim. Selle stiili puudused seisnevad selles, et see surub maha alluvate initsiatiivi ja loob suure tõenäolisusega olukorra, millal ei arvestata kõiki olulisi faktoreid, kuna esindatud on vaid üks seisukoht. Ta võib kutsuda esile rahulolematust, eriti personali nooremate ja haritumate liikmete hulgas. Kompromiss. Seda stiili iseloomustab teise poole arvamuse, mingil määral, vastuvõtmine. Kompromissi võimelisust hinnatakse kõrgelt juhtimisprobleemide lahendamisel, kuna see vähendab miinimumini pahatahtlikust ja annab tihti võimaluse konflikti kiireks lahendamiseks nii, et see rahuldab kumbagi poolt. Kuid, kasutades kompromissi konflikti, mis tekkinud olulise küsimuse lahendamisel, varajases staadiumis, võib segada põhjuste täpsema diagnoosi panemist, ning vähendada alternatiivsete lahenduste otsimise aega. Nii nagu väidavad Blake ja Mounton, “on sellisel kompromissil vaid tüli ärahoidmise tähendus, isegi kui selle juures toimub mõistlikest tegevustest loobumine. Selline kompromiss – on rahulolu selles, mis on saavutatud, ega ei ole mingite olemasolevate faktide ja andmete valguses visa loogilise lahenduse otsimine”*24. Probleemi lahendamine. Antud stiil – see on arvamuste erinevuse tunnistamine ja nendega tutvumisega valmisoleku väljendamine, selleks et mõista konflikti põhjuseid ja et leida tegevussuund, mis mõlemaid pooli rahuldaks. See, kes sellist stiili kasutab ei püüa oma eesmärki teiste arvel saavutada, vaid ta otsib parimat konfliktse olukorra lahendamise viisi. Käsitlenud seda stiili, märgivad Blake ja Mounton, et: “...lahkuminek vaadetes on siin vaadeldav kui selle vältimatu tagajärg , et tarkadel inimestel on oma ettekujutus sellest, mis on õige, mis mitte. Emotsioone on võimalik maha suruda selle isikuga, kellel on probleemile teist erinev vaade, vaid otsest dialoogi kasutades. Konflikti põhjalik analüüs ja selle lahendamine on võimalik, kuid selleks on vajalik kogemus ja oskust inimestega töötada... Selline konstruktiivsus konflikti lahendamisel (probleemi lahendamise teel) soodustab usaldusliku atmosfääri tekkimist, mis on eriti vajalik isiksuse ja kompanii eduks, tervikuna”*25. Sel viisil on keerukates tingimustes, kus lähenemiste mitmekülgsus ja täpne informatsioon on põhiline mõistliku otsuse vastuvõtmiseks, tuleb konfliktsete arvamuste ilmutamist soosida ja juhtida olukorda, kasutades probleemi lahendamise stiili. Teised stiilid võivad samuti omada edu konfliktse olukorra piiramises või ärahoidmises, kuid need ei too kaasa küsimuse optimaalset lahendust, sest mitte kõiki asjaolusid ei oldud ühtmoodi hoolikalt tundmaõpitud. Uuringust on selgunud, et kõrge efektiivsustasemega kompaniid kasutasid konfliktsetes olukordades probleemide lahendamise stiili enam kui väheefektiivsed kompaniid”*26. Nendes kõrge efektiivsustasemega organisatsioonides arutasid juhid avalikult oma lahkuminevaid vaateid rõhutamata erimeelsusi, kuid nad ei teinud ka sellist nägu, et neid ei ole olemas. Nad otsisid lahendust, seni kuni, lõpuks selle leidsid. Samuti nad püüdsid konflikti küpsemist aeglustada või ära hoida, keskendades otsuste tegemise reaalseid volitusi nendes allüksustes ja juhtimise hierarhia tasemetel, kus on koondunud rohkem teadmisi ja informatsiooni faktidest, mis mõjutavad otsust. Kuigi selles vallas tehtud uuringuid ei ole veel eriti palju, kinnitavad rida neist sellise lähenemise efektiivsust konfliktse olukorra juhtimisel*27. Allan C. Filley tegi mõned probleemi lahendamise stiili kasutamiseks sobivad ettepanekud. 1.Määratlege probleem eesmärkide kategooriates, mitte lahendusi. 2.Peale probleemi määratlemist tuleb leida lahendus, milline sobiks mõlemale poolele. 3.Keskendage tähelepanu probleemile, aga mitte teise poole isiklikele omadustele. 4.Looge usalduslik atmosfäär, suurendades vastastikulist mõju ning informatsioonivahetust. 5.Suhtlemise ajal looge teineteise suhtes positiivne hoiak, ilmutades sümpaatiat ja kuulates ära teise poole arvamusi ning viies viha ning ähvarduse ilmnemise miinimumini.* *(From Allan C Filley, “Some Normative Issues in Conflict Management”, California Management Review, vol. 21, no.2 (1978) pp61-66). Järgnevalt illustreerib tabel erinevate konflikti lahenduse stiilide kasutatavust. Kõrge Probleemi lahendamine Tähelepanu Silumine Kompromiss tase teise poole vaadete ja huvide Kõrvalekaldumine vastu. Sundimine Madal Kõrge Poolte tähelepanu teine-teise vaadete ja huvide vastu. Organisatsioonilise mõõtme olemus. Kui 60-el aastatel Bob Dilan hakkas oma laule looma, tundis Ameerika noorus lähenevat muutuste tuult. Suurte organisatsioonide juhid, kuigi neid pidevalt kritiseeriti oma majanduslike ja sotsiaalsete vaadete konservatiivsuse pärast, tunnetasid samuti selgelt, et on tekkinud olukord, mil nende ellujäämine sõltub neist enestest, sest bürokraadid ei jõudnud oma juhistega ajale järele. Aga paarkümmend aastat hiljem toimuvad need protsessid paljudes organisatsioonides veelgi kiiremini, nii et vilunud juhid tunnistavad muutustele kiire ja efektiivse reageerimise vajadust. Muutused – see on probleem, mis puudutab kõiki organisatsioone. Professorite John Kotteri ja Leonhard A Schlesingeri arvates “enamik suurte korporatsioonide osakondi ja kompaniisid tulevad järeldusele, et nad peavad läbi viima mõõduka reorganiseerimise, äärmisel juhul kord aastas ja põhjaliku – iga nelja või viie aasta järel”*28. Muudatused organisatsioonis toimuvad tavaliselt kui reaktsioon väliskeskkonna muutustele. (4. peatükis oli sellest lähemalt juttu). 80-e. aastate algusest peale tõusis ameerika organisatsioonides päevakorda efektiivsuse juhtimise küsimus, mis oli tingitud teravnenud konkurentsist väliskonkurentidega ja toodangu omahinna tõusmise peatamise ülesandest. Tootlikkuse tõstmise katse nõuab kindlasti antud organisatsiooni mingi lõigu reorganiseerimist. 1974.a. kui oli toimunud järsk kütuse hinna tõus oli autotööstuse gigant, “General Motors” sunnitud moderniseerima oma tehaseid, et suurendada ökonoomsemalt kütust tarbivat toodangut. Juba esialgne kapitalimahutus ulatus 16 miljardi dollarini. Peale esialgsete kulutuste tegemist, kümne aasta möödudes, püüab “General Motors” koos “Fordi” ja “Kraisleriga” teostada järgmisi suuremastaabilisi programme. Kiirteenindusega restoranide, nagu “Mac-Donalds” ja “Burger King”, hulga kasv sundis paljusid väikerestorane minema hindade alandamise, menüüde muutmise ja uute säästlikemate toiduvalmistamise tehnoloogiate otsimise teed. Sellest ajast, kui ilmus Justiitsministeeriumi Departemangu määrus, mis lubas firmadel hakata tegelema telefoni tehnika müügiga, konkureerides “AT and T” -ga., jätkas see korporatsioon oma organisatsiooni reorganiseerimist, et olla turule enam orienteeritud. Peale seda, kui õpiti ravima poliomeliiti, jäi firma “Marts of Times” ellu vaid seepärast, et ta võttis endale uue eesmärgina ... halvatuse (lk.528.) ravimise. Kui 1973.a. oli tühistatud üldine sõjaväeteenistuse kohustus, hakkas USA Relvajõudude juhatus kasutama televisiooni, et oma imagot parandada ja apelleerima isiklikele vajaduste kõrgetele eesmärkidele, ning seiklustele. Juhtkond oli sunnitud lõdvendama nõudmisi selles vallas, nagu sõjaväelaste riietus teenistusvälisel ajal. Samuti tuli muuta ettevalmistuse ning teenistuse läbiviimise korda, et kaasaegseid noori enda poole meelitada ja hoida. Organisatsioonid, mis funktsioneerivad kiiresti muutuvas keskkonnas, tunnetavad suuremat muudatuste mõju, kui need , mis töötavad stabiilses keskkonnas ja isegi seal on osad organisatsiooni allüksused suurema muudatuste mõju all. Näiteks, uuringute ja juurutamisosakond püüab tegelikku tootmisse tuua uut toodet, samal ajal, kui allüksuse osakonnad püüavad säilitada tootmiskeskkonna suhtelist stabiilsust. Kuigi kõikide tasandite juhtkond peab reageerima muudatustele, siis on reaktsiooni vorm erinevatel tasemetel erinev. Näiteks, võeti “General Motorsi” moderniseerimise otsus vastu selle kõrgema juhtkonna poolt. Keskmise taseme juhtkond ja tehnilised spetsialistid esitasid kõrgemale juhtkonnale informatsiooni sellest, milliseid muudatusi oleks vaja teha, kulutuste alternatiivseid variante, reorganisatsiooni kasudest, aga samuti reaktsiooni tehnilistest alternatiividest. Alllüli juhid vastutasid moderniseerimise konkreetsete ülesannete teostamise eest ja vastutasid uue tehnika ning sisustuse õige käsitlemise eest, et töölised oskaksid uue tehnoloogia kasutamisel sooritada uusi protseduure ja suudaksid täita toodangule esitatavaid kvaliteedinõudeid. Ja, lõpuks, eeldavad muudatused organisatsioonilise struktuuri, toodangu ning tehnoloogia massilisi muudatusi. Selliste muudatuste edukas elluviimine on hädavajalik, kuid mitte ilmselgem ei ole, Paul Lawrence sõnadega öeldes, “väga hädavajalike pisimuudatuste vajadus, mida teostatakse pidevalt – töövõtete muutmine kantselei töös, määratud juhtide ning ametnike laudade ja aparaatide paigutus”.*29 Võimalik, et sellised pisikesed muudatused ei omagi organisatsioonile tervikuna mingit tähtsust, kuid need on eriti tähtsad neile konkreetsetele inimestele, kellesse need muudatused otseselt puutuvad. Aga kuivõrd nimelt konkreetsed isikud otsustavad organisatsiooni eesmärkide elluviimist, siis juhtkond ei saa endale lubada, potentsiaalsete reaktsioonidega seotud muudatuste ignoreerimist. Rääkides muudatustest organisatsioonis, me peame silmas juhtkonna otsust muuta organisatsiooni eesmärke, struktuuri, ülesandeid, tehnoloogiat ja inimfaktorit silmas pidades ühte või mitut organisatsiooni parameetrit. Võttes vastu sellised otsused, peab juhtkond olema proaktiivne või reaaktiivne (vastumõju osutav), st. kas ise ilmutama aktiivsust või reageerima olukorrast tingitult. Muutused, mis võetakse ette siis, kui kontrolli süsteemi poolt avastatakse vead, on tüüpiliseks reaaktiivseks käitumiseks. Tegevused, mis tehakse selleks, et reageerida keskkonna poolt pakutud võimalusele, isegi siis, kui ei eksisteeri mingit faktilist probleemi, on proaktiivsed. Antud muutuja muutusi vaadeldes peab juht mõistma, et kõik muutujad on vastastikulises sõltuvuslikus seoses. Ühe muutuja muutus kajastub möödapääsmatult teistes. Harald Levitt kommenteerib seda nõnda: “Uue sisustuse juurutamine – näiteks, kompuutrite – võib tuua kaasa struktuuri muutuse (st. kommunikatsiooni ja organisatsiooni volituste struktuuri süsteemi muutuse), inimressursside muutuse (nende arvu, kvalifikatsioonitaseme, suhete ja tegevuses), ja ülesande taseme, ning isegi selle määratluse muutuse, kuna mõningad sellised ülesanded võivad vaid alles nüüd olla täidetavad”.*30. Käsitledes igat muutujat edasi, me tajume uusi seoste sõltuvusi. See teema on käsitletud näites 18.1. Teaduslikud uuringud näitasid, et uuenduste programm, millises on koondatud tähelepanu vaid ühele muutujale, ei ole nii efektiivne, kui see, millesse on üheaegselt mitu muutujat haaratud.*31. Eesmärgid. Organisatsiooni ellujäämiseks peab juhtkond perioodiliselt hindama ja muutma selle eesmärke kooskõlas selle organisatsiooni väliskeskkonna muutustega. Eesmärkide modifitseerimine on hädavajalik isegi kõige edukamate organisatsioonide juures, kasvõi seepärast, et seatud eesmärgid on juba saavutatud. Tihti tuleb eesmärkide muutmise vajadus ilmsiks kontrollsüsteemi kaudu, mis peab juhtkonda informeerima organisatsiooni suhtelisest efektiivsusest tervikuna ning iga allüksust eraldi käsitledes. Eesmärkide radikaalsed muudatused kajastuvad ka teistes muutujates. Näiteks, kui “IBM” otsustaks püüda haarata omale suuremat personaalarvutite turuosa, peaks ta looma osakonna, mis vastutaks uue toodangu eest, töötaks välja uue toodangu tootmistehnoloogia, valmistaks uute ülesannete täitmiseks ette personali, aga samuti võtaks tööle ning õpetaks välja suure hulga selle uue tehnika teeninduse ning remondispetsialistid. Struktuur. Struktuursed muutused, on organisatsioonilise protsessi osa, mis puudutab volituste ja vastutuse süsteemi muudatusi, koordinatsioonilisi ja integratsioonilisi mehhanisme, jaotusi ja osakondi, juhtimishierarhiat komiteedes ning tsentraliseerituse taset. Struktuursed muutused on üheks levinumaks ja silmapaistvamaks organisatsiooni muudatuste vormiks. Need on reaalselt hädavajalikud, kui toimuvad muutused eesmärkides ning strateegiates. Kui suur organisatsioon võtab käsile uue tegevussuuna, siis ta loob selleks selle suuna tegevuse eest vastutava allüksuse ja viib läbi selle juhtkonna integreerimise kogu organisatsiooni juhtimissüsteemi. Näiteks, selleks, et tulla turule “Coca Cola” dieetjoogiga, loodi selles spetsiaalne allüksus. Uue allüksuse lisamine juba eksisteerivale, nõudis korporatsiooni tasemel vastastikuliste suhete funktsionaalsete teenistuste süsteemi muudatusi. Struktuuri muudatustel on ilmselge mõju organisatsiooni inimkomponendile, sest sellesse võib juurde tulla uusi inimesi ning muutub alluvussüsteem. (Hirm, et struktuuri muutused toovad kaasa väljakujunenud sotsiaalsete ja võimu suhete muutused, on tihti selliste muutuste vastuseisu aluseks). Vähem on märgata mõju tehnoloogia kasutamisele, mis on uue struktuuriga vaid kaudselt seotud. Näiteks, peab muutuma juhtimise informatsiooniline süsteem, selleks, et hankida uuele süsteemile tööks vajalikku informatsiooni, aga see tuleb kohendada selle tööd kontrolliva süsteemi vajadusi arvestades. Tehnoloogia ja ülesanded. Tihedalt seotud muutujate vahelistes muutuste puhul puutuvad tehnoloogia ja ülesanded kokku ülesande täitmise protsessi ja graafiku muutustega, uue sisseseade ning meetoditega, normatiivide ja kogu töö iseloomu muutusega. Nii ka struktuursed muutused, mis tingitud tehnoloogilistest muudatustest lõhuvad tihti sotsiaalsed stereotüübid, mis kutsub tavaliselt esile plaanide korrigeerimise, võib tehnoloogia nõuda muutusi struktuuri ja tööjõu modifitseerimisel. Kui näiteks, ajalehed hakkasid tavalist ladumissüsteemi elektroonilisega välja vahetama, tekkis varasest suurem vajadus elektroonikute järele ja vähenes ladujate nõudlus. Kui aga peaaegu kõik ajalehed teatasid uuele ladumisele üleminekust, siis kohtasid nad tugevat ametühingute poolset vastuseisu, mis muretsesid töökohtade vähenemise pärast. Kvaliteedi ja materiaalsete varude kontrolli uute meetodite sisseviimine nõuab organisatsiooni ülesannetes suurte muudatuste tegemist. Analoogiliselt muudab kompuutrite kasutamine tihtilugu organisatsiooni personali funktsioone. Inimesed. Muutused inimestes on vaadeldavad organisatsiooni personali võimaluste, seisukohtade ja käitumise modifitseerimisena. See võib enesesse haarata tehnilist, isikutevahelise ja gruppidevahelise suhtlemise ettevalmistust, motivatsiooni, liidrite tekkimist, tehtud töö kvaliteedi hinnangut, juhtiva personali kvalifikatsiooni tõstmist, gruppide formeerumist, tööga rahulolu ja moraali tõstmise programmide juurutamist ning tööelu kvaliteedi tõstmist. Muudatusi, mis tekitavad tihti inimestes vajaduste mitterahuldamise hirmu, on eriti raske efektiivseks muuta. Nii nagu on juba selle raamatu ühes jaos , milles käsitleti motivatsiooni, mainitud, et juht ei saa kunagi lähtuda sellest, et objektiivselt soodsad muudatused võiksid olla alluvatele meelepärased. Mitte kõik ei soovi, näiteks, omada suuremat vastutust, või pidevalt juurde õppida. Selleks, et edukalt viia ellu muudatused inimestes enestes, on neid vaja koordineerida teiste muudatustega. Toome toreda näite: juht on suunatud firma poliitika meetodite väljatöötamise seminarile ja temalt loodetakse enesele suurema vastutuse võtmist. Kui aga seda praktikas ei toimu, siis on töötaja ettevalmistamise raha asjata kulutatud ja juht võib olla solvunud. Enam komplitseeritum on toetuse ning solidaarsuse küsimus, kui töötaja on ilmutanud muutuse märke. Näiteks, on uurimistel, mis tehtud firmas “International Harvester” välja selgitatud, et alljuhid, kes on saanud inimestega töötamise ettevalmistuse, ei saanud omandatud teadmisi enda töö juures kasutada, sest nende ülemusel puudus selline ettevalmistus.*32 Muutuste juhtimine. Mitmete muutujate poolt esile kutsutud raskuste tõttu, mis ilmnevad uuenduste sissetoomisel, muutmisele kuuluva osa muutmisel, selle vastastikulisel reaktsioonil, on juhtimine seotud suurte raskustega, kuid on ka selle juhtidele austavaks ülesandeks. Nüüd toome mitmed organisatsiooniliste muutuste kontseptsioonid ja käsitlused, alates uutmise teostamise esimestest sammudest. Näide 18.1. Suur kolmik hakkab tegutsema. Flindis, USA Michigani osariigis, Fermondis Kalidfornias, Saksamaal ja Jugoslaavias, Jaapanis ja Lõuna-Koreas tulevad montaa~i konveierilt pöörase kiirusega autod, autod ja uuesti autod. Järsku hakkasid neid tootma suurem hulk kompaniisid suuremas geograafiliste punktide arvus, kui oli möödunud kümnendil. Autod, omades vormide, suuruste, värvide ja hindade müriaadi, on arvestatud igale taskukohastena, säravaid, kroomitud, kasvavas reas, millel lõppu ei näi olevat, sõidavad USA autosalongidesse, aga hiljem, hõredamas reas, tagasi Ameerika teedele. Selle neljarattalise voo mõju all on Ameerika autoturu käive umbes 230 miljardit dollarit, pidevas liikumises: seda tõugatakse, tiritakse, surutakse, et tuleks välja üha uusi mudeleid. See on enim diversifitseerunud, keerukas ja karmi konkurentsiga maailma turg. Millest selline a~iotaa~? Ja miks just praegu? Põhiliseks põhjuseks on üldine autotööstuse tootmisvõimsuste kasv, tänu millele on kogu maailmas kasvanud autode tootmine ja mis kasvab veel aastaid. Lõuna-Korea näitas, et arengumaa võib luua autotööstuse pea, et üleöö ja liikuda kiiresti ameerika turule. Jaapan, 80-a. juhtiv autoeksportöör, võitleb teravas konkurentsis ameerika turu pärast ja laiendab tootmist USA territooriumil, enamgi veel, siirdavates tehastes, mis sõltuvad suurel määral Jaapanis toodetud detailidest. Samal ajal sattusid ameerika autotööstuse kompaniid uutesse eksootilistesse suhetesse nii kodumaiste, kui välismaiste autotootjatega, mis võib veelgi suurendada autode üleküllust. Üheksakümnendate aastate alguses vaid tootmisvõimsuste ülekülluses võis toota üks-kaks miljonit autot aastas, mis moodustab umbes 10-20 % sisemaise turu planeeritud müügimahust. Loyd Rois, “General Motorsi” tegev asepresident, omab selget ettekujutust sündmuste arengust tulevikus. Ta arvab, et: “Hea uudis on see, et Põhja Ameerika kujutab endast ainulaadset autoturgu maailmas, milles on head võimalused kasumi saamiseks. Halb uudis on aga see, et kõik teavad head uudist.” Seda arvamust jagab ka Donald Eflin, “United Auto Works” asepresident. “Me räägime maailmas toimuvatest fundamentaalsetest pööretest seal kus me elame ja sellel turul, kus me konkureerime”. Muutused – valulised ja sügavad – on need, millega autotööstuse kompaniid paljude aastate kestel võitlesid, eriti Detroidi “Suur kolmik”. Kaheksakümnendate aastate alguses, majanduslanguse ja impordi poolt nõrgendatud, said “General Motors”, “Ford” ja Kraisler” toetust lühiaegsetest protektsionistlikest meetmetest, mis põhinesid Jaapani “vabatahtlikul” ekspordipiirangu juurutamisel. 1984.a. sai “Suur kolmik” oma ajaloo suurima koondkasumi – 9,8 miljardit dollarit. Peale seda hakkas protektsionism lõdvenema – 1985.a. loobus Reagani administratsioon Jaapanile autoekspordi kvootide määramisest. Isegi siis, kui Jaapan tol aastal ühepoolses korras endale USA-sse autode ekspordi piirangu, oli see kvoot 25% kõrgem kui see oli eelnevatel aastatel. 1985.a. vähenes detroidi “Kolmiku” ühistulu ja oli 8,1 miljardit dollarit. Järgmisel aastal vähenes see veelgi ja oli – 7,1 miljardit dollarit. “The Wall Street Journali” analüütikud oletavad, arvestades autoturul valitsevat kõrgkonkurentsi konteksti, et detroidi “Kolmiku” “piruka” osa ameerika autoturul väheneb veelgi praegusest 68% isegi 90.a.alguseks kuni 55%- ni. Kuigi “General Motors”, “Ford” ja Kraisler” püüavad taastada endisi positsioone, kusjuures, isegi mitmel moel. Kahe aasta jooksul nad paiskasid umbes 20 miljardit dollarit uute kõrgtehnoloogiliste tehaste ehituseks ning teisteks moderniseerimise vormideks, et vähendada omahinda, ning tõsta tootmise efektiivsust. Nad sõlmisid isegi ametühingutega uued lepingud, et tõsta tööviljakust ja võtsid eesmärgiks “valgekraede” – bürokraatide - hulkade vähendamise. Saates välismaale üha suuremaid varuosade tellimusi, muutsid nad põhjalikult oma materiaal-tehnilise varustamise süsteemi. Suured ameerika autotootjad tegid ka põhjalikke muudatusi oma mudelite valikus – mõnikordki uute välispartnerite abiga, ja suutsid neid müüa uue aktiivsuse ning entusiasmiga. Erineva edu tasemel, püüdsid ameerika firmad demonstreerida mingit osa oma paindlikkusest, leidlikkusest ja uuenduslikkusest, millist kriitikud varem leidsid vaid nende konkurentide juures. Kui konkurentsi uued jäigad tingimused jäävadki kõigile “häid uudiseid” saatma, siis on selles süüdi ameerika tarbija. Mitte kunagi ei eksisteerinud sellist autode laia valikut ja ka turg ei olnud nii korralikult jagatud selgeteks segmentideks. Kompaniid pakuvad rikkalikkus valikus uut toodangut, kaasaarvatud minifurgoonid, majapidamises mugavalt kasutatavad neljaratta veoga masinad, uued kompaktsed autod ja ilusad moodsad aerodünaamilised sportautod. Vaatamata ärevale tulevikule, oli 1986.a. USA-s müüdud 11 miljonit autot, millest 7,5 olid toodetud Ameerikas. See on mõnevõrra viletsam tulemus, kui 1985.a., kui ameerika tootjad 11 miljonist müüdud autost oli 8,2 kodumaal toodetud ja see oli ikkagi parem kui 1982.a., mil 8 miljonist müüdud autost oli 5,8 ameerika omi. Sellegi poolest jätkub autode import. Saksa “lukx” autode tootjad “BMW” ja “Mersedes Benz” müüsid USA-s 1986.a. vastavalt 92 ja 90 tuhat autot. Kuigi üldised numbrid ei ole suured, toimus eksport kõige tulusamas autode hinnaklassis, milleks on 20 tuhat kuni 60 tuhat dollarit ja igaüks neist võttis suure osa ameerika turu koorekihist. Ka Rootsi margid “Saab”, “Volvo” ja Inglise “Jaguar” saavutasid rekordilisi ekspordimahte USA -sse. Hindade teise skaala otsas asuvad Lõuna-Korea “Hyndai Exel”, mis tegi suurepärase debüüdi. 1986.a. oli müüdud üle 130 tuhande “Subkompakti” mudelit, mille hinnaks oli 4995 dollarit. See oli esimest aastat imporditavate autode müügirekord. Hulga vähem oli edu Jugoslaavia autol “Jugo”, mis oli ümbertehtud “fiat” ja maksis 3900 dollarit, mis oli USA autoturul auto madalaimaks hinnaks. Kuuleht “Konsumer Reports” (“Tarbija Teataja”) agiteeris oma lugejaid ostma häid kasutatud autosid ja mitte osta uusi odavaid marke. 1986.a. oli müüdud vaid 28 tuhat “Jugot”. Seni aga kasvavad ameerika autoturul debütantide müüginumbrid, jaapani tootjad jätkavad oma vankumatut rünnakut. Sel aastal tõid nad USA turule kogu autode kvoodi, mille nad ise endale kehtestasid 2,2 miljonit autot. See on vapustav saavutus, arvestades veel sellega, et Jaapani jeeni väärtus tõusis samal ajal üle 20% USA dollariga võrreldes. Jaapani importauto keskmise omahinna tõus valuutakursi tõusmise tõttu oli ligi 1300 dollarit aga isegi selle näitaja juures on ekspertide arvates jaapani keskmise suurusega auto omahind 700 dollarit madalam, kui ameerika ekvivalentidel. Valuutakursi muutumine ja möödunud protektsionistlikud meetodid andsid Jaapani tööstusvõimsustele plahvatusliku kasvu Ameerikas. “Honda” ja “Nissan” omavad omi tehaseid vastavalt Ohios ja Tennesees, millised 80.a. lõpus lasksid koos aastas välja 560 tuhat autot. Nende järel tulid “Mazda” (Michigan), “Toyota” (Kentucky) ja “Fudzi Hevy Industry” (“Subary” ja “Izuzy” ühistöös. Autotööstuses tekkivatest muutustest paistab silma see fakt, et oma uutes ettevõtmistes teevad ameeriklased jaapanlastega ühistööd. “Toyota” alustas 50 tuhande oma “Corolla FX-16” tootmist ühisettevõttes Fermondis (California). Ta teostas samuti 200 tuhande “Chevy Novaci” montaazi “General Motorsi” jaoks. “Ford”, mis omab 1979.a. 25% “Mazda” kapitalidest, nõustus ära ostma 50% selle Michigani tehase toodangust ja need müüakse “Mustangi” seeriasse kuuluva autona. “Kraisleril” ja “Mitzubissil” on ühisprojekt, mis on tuntud “Diamont Stari” (“Briljant Täht”) millise nime all hakati tootma autosid Bloomingtonis, Illinoisi osariigis, 1988.a. lõpus. Mitte ühelgi riigil ei ole USA-ga nii lähedasi suhteid majanduses, kui Lõuna-Koreal. Seal asuva autotehase töölised saavad tunnis 2,5 dollarit (võrreldes 15 dollariga Jaapanis ja 25 dollariga USA-s.), kuid nad saavad kasu tootmisbuumist, põhiliselt nõudluse kasvust välismaal. “Deyvy”, mis on Koreas võimsuselt teine, peale “Hynday”, valmistub igal aastal 100 tuhande “General Motorsi” subkompakti, mis tuntud “LE-Mansi” nime all, väljalaskmiseks ja mida hakatakse müüma “Pontiaci” salongides. “Deyvy” on 50% ulatuses “General Motorsi” omanduses.Fordil on 10% “Kia” kapitalidest, mis on suuruselt kolmas autotootja Lõuna-Koreas. Sellises palavikulise aktiivsuse tingimustes, räägib “Fordi” direktorite Nõukogu Juhataja Donald Petersen: “käesoleva lahingu võidab see, kes suudab kõigist paremini võimsusi kasutada”. Sellest hoolimata on see üleskutse autode enim efektiivsemale tootmisele, mis tähendab, et enam tuleb kasutada odavama omahinnaga tarnijate toodangut, enam mehhaniseeritud tehaseid ja vahest ka vähemat tööliste arvu, kes hakkavad saama vähem palka, kuid seevastu on neil kindel sissetulek. Reaalsuseks on see, et suurte autotootjate lagi on käes ja meeldiv on see, et keegi ei püüa sellest tulevikust kaduda. Allikas: George Russell, “The Big Three Get in Gear”, Time, November 24, 1986, pp. 64-65. Organisatsioonis edukate muudatuste tegemise meetodid. Larry Greiner töötas välja organisatsioonis teostavate edukate muudatuste juhtimise protsessi mudeli.*33. Ta kujutas need joonisel 18.4. ja see koosneb kuuest etapist. I Etapp Kõrgema juhtkonna mõjutamine. Tegevusele II Etapp õhutamine. Vahendamine juhtkonna Võimustruktuuri mõjutamine. kõrgemal Võimustruktuuri reaktsioon. tasemel. Ümberorienteerumine III Etapp siseprobleemidele. Probleemse piirkonna uurimine. Konkreetse IV Etapp probleemi Uue lahenduse tunnistamine. leidmine. Uue kursi V Etapp täitmise Eksperiment lubadused. uue otsusega. Tulemuste selgitamine. . VI Etapp Kindlustumine uute positiivsete tulemustega. Uute meetodite vastuvõtmine. I Etapp. Rõhumine ja ärgitamine. Esimene samm seisneb selles, et juhtkond peab tunnetama muudatuste hädavajalikkust. Kõrgem juhtkond või teised juhid, kellel on volitused otsuseid vastu võtta ning neid täita, peavad hästi tunnetama muutuste vajalikkust ning valmistuma nende elluviimiseks. Seda survet võib avaldada väliste faktorite, nagu konkurentsi kasvamise, majanduse muutumise või uute seadusandlike aktide ilmumisega. Muudatuste vajalikkuse tunne võib tekkida sisefaktorite muutustest, nagu tootlikkuse langus, liigselt kasvanud kulutused, suur kaadrite voolavus, ebafunktsionaalne konflikt või töötajate kaebuste suur hulk. II Etapp. Vahendamine ja tähelepanu ümberorienteerimine. kuigi juhtkond võib tunnetada muudatuste vajadust, võib ta mitte osata probleeme täpselt analüüsida ja teha vajalikul moel muudatusi. Nii nagu Greiner tähendab, ”On täiesti tõenäoline, et kõrgem juhtkond võib tugeva surve all omada tendentsi oma probleeme mõtestada nõnda, et panna ebaedu eest vastutus kellegi teisele , näiteks, “sellele vastikule ametühingule” või “oma nina igale poole toppivale valitsusele”.*34. Võimalik, et kerkib väliskonsultandi vahenduse vajaduse järele, kes on võimeline objektiivselt olukorda hindama. Või on võimalik kaasata vahendajateks oma kaastöölisi, tingimusel et neid peetaks erapooletuteks ning juhtkonnale ebameeldivate arvamuste esitamise võimelisteks. Igal juhul, et see vahendus oleks efektiivne, peab see vahendus väljenduma orientatsiooni muutuses. Vastutavad juhid peavad mõistma muudatuste vajalikkust ja selle vajaduse tekkimise tegelikke põhjuseid. Aga see eeldab tihtilugu uute vaatenurkade tunnistamist. III Etapp. Diagnoos ja teadvustamine. Sel etapil kogub juhtkondvastavat informatsiooni, teeb kindlaks probleemide tekkimise tõelised põhjused, millised nõuavad käesoleva olukorra muutmist. Greineri arvates, “see protsess algab ülevalt, seejärel tasapisi laskub organisatsiooni hierarhia madalamatele tasemetele “.*35. Kuigi, kui juhtkond püüab probleemi enne lahendada, kui ta saab informatsiooni allpool asuvalt hierarhialt, siis ta riskib ebaadekvaatse või väära informatsiooniga oma otsuse ülesehitusel. Probleemi piirkonna määratlemine viib konkreetse probleemi tunnetuseni. IV Etapp. Uue lahenduse leidmine ja selle lahendamise lubamine. Peale seda, kui on tunnistatud probleemi olemasolu, otsib juhtkond olukorra parandamise viisi. Enamik juhtudel peab juhtkond käendama oma nõusolekuga neid, kellele on selle elluviimine ülesandeks tehtud. Seda etappi kommenteerides on Greisner öelnud: “Alati on olemas kiusatus, eriti võimustruktuurides, et kasutada vanu otsuseid uute probleemide lahendamiseks. Sel viisil tekib neljanda etapi vajadus – uute ja unikaalsete lahenduste otsimiseks, millised oleksid toetatud kogu võimustruktuuri poolt”.*36. V Etapp. Eksperiment ja väljaselgitamine. Organisatsioon võtab harva endale suurte muudatuste ühe hooga elluviimise riski. Pigem ta hakkab viima läbi planeeritavate muudatuste katsetusi, et selgitada välja varjatud raskusi, enne kui juurutada uuendusi suurtes mastaapides. Kontrollimehhanismide abil määrab juhtkond kindlaks, millises ulatuses aitavad planeeritud muudatused muuta asjade ebarahuldavat seisukorda, kuidas neid võetakse vastu ja kuidas on võimalik nende elluviimist parandada. Juhtkond, näiteks, võib avastada, et mõnedele inimestele on hädavajalik anda lisavolitusi või lisaettevalmistust, või on vaja luua komitee, mis jälgiks selle programmi elluviimist, või et üks grupp avaldab uuendustele tugevat vastuseisu. Eksperimendi teel negatiivsete tagajärgede väljaselgitamisel võib juhtkond oma plaane korrigeerida, et saavutada kõrgem efektiivsuse tase. VI Etapp. Toetus ja nõusolek. Viimasel etapil on hädavajalik inimesi motiveerida, et nad neid muutusi vastu võtaks. See on võimalik saavutada, alluvate veenmisega, et need muudatused on kasulikud nii organisatsioonile kui ka neile isiklikult. Nagu Greiner selgitab, siis saab iga inimene stiimuli selleks, et muutused toimuksid edukalt, “võib loota, et suurem osa kõikide tasandite inimestest võtavad vastu meetodid, mille kaudu neid muutusi teostatakse”*37. Uuenduste sisseviimiseks nõusoleku saamiseks on palju võimalikke viise – kiitmine, tunnustamine, ametikohal edutamine, suurema efektiivsuse puhul töötasu tõstmine, aga ka muudatuste elluviijate lubamine koosolekutele, kus arutatakse uutmise protsessi käiku, selle probleeme ja plaanidesse paranduste tegemist jne. Töötajate osavõtu ärakasutamine uuenduste elluviimise juhtimisel. Tänu inimlike suhete koolkonna mõjule, soovitatakse üsnagi tõsiselt kaaluda töötajate osalust organisatsiooniliste muudatuste elluviimisel. Nii nagu tähendab Paul Lawrence, on juhtidel ja staabipersonalil tendents personali, kui alamat taset vaadelda, või ka teisi, kellesse need muudatused puutuvad, nagu inimesi, kellest ei ole peaaegu mingit kasu otsuste vastu võtmise protsessis. Muidugi, see ei ole nii. Informatsiooni kogumisel ei tohi ignoreerida allüksuste juhtide, kellesse need muutused otseselt puutuvad, praktiliste kogemuste pagasit. Viies sisse uuendusi, tuleb meil töötajad kaasata nende elluviimise otsuste tegemisse. See aitab vältida staabipersonali ja mõnede tehniliste töötajate liigset kaldumist uuenduste tehnilistesse üksikasjadesse, mil unustatakse üldinimlikud väärtused*38. Nii nagu me oleme juba rõhutanud eelnevates peatükkides, mis on pühendatud gruppidele ning juhtidele, ei ole alati mõningate otsuste vastuvõtmisel sihipärane töötajate kõrge osalustaseme kasutamine. Greiner toob välja kolm erinevate organisatsiooni tasemete vahelise võimu jagamise viisi (Joonis. 18.5.). Volituste jagamine. (kõrgema juhtkonna ja alluvate vaheline tasakaal) Ühepoolne tegevus Volituste delegeerimine (täielik kõrgema juhtkonna poolsete volituste (volituste täielik delegeerimine alamatele säilitamine) tasemetele). Joonis.18.5. Muudatuste juhtimiseks volituste jagamine. Volituste jagamine. Lähenemisel muudatuste juhtimisele volituste jaotamise seisukohalt, eeldatakse töötajate kõrget osalustaset otsuste vastu võtmisel. Juhid ja juhitavad määratlevad ühiselt kindlaks vajalikud muudatused, töötavad välja alternatiivsed lähenemised nende elluviimiseks ja soovitavad tegevusi, millised oleksid vajalikud sooritada. Või siis mõnedes olukordades võiks kõrgema taseme juhid määratleda probleemi, aga madalama taseme personal võiks osaleda seda probleemi käsitleval arutelul. Volituste jaotamine peaks olema efektiivne olukordades, mis on analoogilised neile, mil kaasatakse töötajaid otsuste vastuvõtmise juurde, - lahenduste võimaluste uuringutel ja väljatöötamistel, uue turunduse poliitika ja strateegia formeerimise ning väljatöötamise juures. Ühepoolsed tegevused. Selline käsitlus eeldab muudatuste elluviimiseks seadusandliku võimu kasutamist. Greiner arvab, et “organisatsioonilised volitused viiakse ellu olemasolevate volituste alusel iga antud organisatsiooni hierarhia ametniku poolt. Sellise lähenemise puhul on probleemi määratlemine ja selle lahendamise viis teostatakse, nagu reegliks, võimu kõrgemas ešelonis ja see suunatakse alla formaalse ja anonüümse kontrolli mehhanismi kaudu*39. Ühepoolne tegevus oleks võimalik sellistes olukordades, kus alluvad on vastuvõtlikud seaduslikule võimule (nagu näiteks sõjaväelises organisatsioonis) ja vajadus rohkete arvamuste järele on minimaalne. Volituste delegeerimine. Organisatsioonilistele muudatustele selliselt positsioonilt lähenemine vastab tervikuna liberaalsele juhtimisstiilile. Kõrgema taseme juhtkond esitab alluvatele informatsiooni hädavajalikest muudatustest ja seejärel delegeerib volitused alla selle otsuse korrektsiooniks ning elluviimiseks. Vastavalt Greiderile, juhataja “kiidab personali üksikuid liikmeid oma isikliku arvamuse formuleerimise eest ... ja ka selle arvamuse oma ettekujutuse järgi elluviimist. Siin on vaja lähtuda eeldusest, et konkreetsete küsimuste arutamisest osavõtt arendab inimestel probleemide lahendamise võimet, mis aitab neil teha vastavaid individuaalseid organisatsioonilisi muudatusi”*40. Põhiliselt seisneb volituste delegeerimine mõte selles, et see hoiab tulevikus ära muudatustele vastuhaku ja loob antud probleemi puutuvatest küsimustest laia arvamuste skaala. Sellise lähenemise puudusteks oleksid: reaktsiooni võimalik aeglustumine, otsuse kvaliteet võib kannatada grupilise mõtlemisviisi all, ja alluvatel võib puududa selleks vajalik kogemus, et kaaluda kõiki alternatiive organisatsiooni üldeesmärkide kontekstis. Muudatustele tekkinud vastuseisu ületamine. Muudatustele tekkinud vastupanu on võimalik, kuid peale seda, kui juhtkond on otsustanud teha muudatusi, tuleb see vastupanu murda. Rea autorite arvates tekitab igasugune traditsiooniliste meetodite muutmine vastuseisu kõikide inimeste puhul, kellesse need muudatused puutuvad: nii juhtide kui ka juhitavate seas *41. Selleks, et tulla toime selle tihti esile kerkiva probleemiga, peab juhtkond alguses mõistma seda, miks inimesed neid muudatusi ei soovi. Muudatustele vastuseisu põhjused. Inimesed on muudatuste vastu kolmel põhilisel põhjusel: määratlematuse ja kaotuste tunnetamisel ning veendumuse pärast, et muutused ei too kaasa midagi head. Määratlematus ei vaja selgitamist. Inimene võib ülitundlikult reageerida muudatustele lihtsalt selle pärast, et ta ei kujuta ette selle tagajärgi. Kui inimene kahtlustab ohtu oma julgeolekule, siis ta reageerib sellele teadlikult või alateadlikult, väljendades sellega oma vastuseisu muutustele või võtab uutmise teostamise ajal ebafunktsionaalse käitumise vormi. Teiseks vastuseisu põhjustajaks on tunne, et muudatused viivad isiklike kaotusteni, st. mingite vajaduste rahuldamise taseme langusele. Näiteks võivad tootmises hõivatud töölised arvata, näiteks, et uuendused tehnoloogias ja kõrge automatiseerimise tase viib vallandamisteni või sotsiaalsete suhete rikkumiseni. Nii nagu täheldab Lawrence: “Tegelikult kaastöölised ei ole tehnoloogiliste uuenduste, vaid nad on sotsiaalsete muutuste vastu – inimlikes suhetes, mis reeglina saadavad alati tehnilist progressi”*42. Nad võivad arvata, et uuendused vähendavad praktikas nende volitusi ja otsuste tegemise õigust, formaalset ja mitteformaalset võimu, pääsu informatsiooni juurde, autonoomiat ja temale usaldatud töö veetlevust. Kolmandaks vastuseisu põhjuseks on – veendumus, et muudatused ei ole organisatsioonile vajalikud ega soovitatavad. Inimesed võivad mõelda, et planeeritud muudatused ei lahenda probleeme, vaid hoopis tekitavad neid juurde. Näiteks, võib juht arvata, et juhtimise automatiseeritud informatsiooni süsteem võib olla tarvitajatele liiga keerukas, või siis, et see hakkab tootma mittevajalikku informatsiooni. Analoogilisel moel – ja eriti tihti – võib juht tunnetada, et probleem ei puuduta teda ega tema funktsionaalset valdkonda, vaid isegi teist – nii, et las viiakse need muudatused ellu teises allüksuses. Vastuseisu murdmine. Kahtlematult, on vastuolude ületamiseks parim aeg – sellele eelnev periood. Teiste sõnadega, juhtkond peab arvestama, suure tõenäolisusega, vastuseisu tekkimisega ja võtma meetmeid selle ületamiseks. Näiteks, nagu just märgiti, on esmaseks vastuseisu põhjuseks hirm selle ees, et muudatused hakkavad ähvardama sotsiaalsete suhte eksisteerimist. Sel juhul, räägib Lawrence, on juhtkonnale vajalik “tõeline mõistmine – sügav ja detailne – organisatsioonis eksisteerivatest sotsiaalsete suhete süsteemidest, millised kas säiluvad, või muutuvad mingite muutuste tõttu, nagu ka selle pärast, kuidas neid teostatakse”*43. See tähendab tavaliselt selget ettekujutust sellest, et mis on siis mitteformaalne organisatsioon ja kes on selle liidrid. Veennud tähtsamaid mitteformaalseid liidreid (formaalsete ja mitteformaalsete kanalite kaudu), et uutmine ei halvenda nende materiaalset seisukorda ja isegi kooskõlastades uutmise protsessi mitteformaalse organisatsiooni meeleoludega, võib vältida vastuseisu tekkimist*44. Informatsiooni loomine ja edastamine. Selle all mõeldakse ideede ja meetmete lahtist arutelu, mis aitab enne uuenduste elluviimist kaastöölistel veenduda muudatuste hädavajalikkuses. Selleks võib kasutada erinevaid informatsiooni edastamise meetodeid, selliseid nagu individuaalsed vestlused, esinemised gruppi ees või memorandumid ja ettekanded. Alluvate kaasamine otsuste vastuvõtmise juurde annab mõnedele kaastöölistele, kes võivad vastupanu osutada, vabaduse nende uuenduste ja potentsiaalsete probleemide suhtes oma arvamust avaldada. Toetus ja pinge maandamine on kaastööliste sujuvaks uude olukorda viimise sobivamaks vahendiks. Näiteks, võib juht osutada emotsionaalset toetust, st. kuulates tähelepanelikult ära kaastöölisi või anda neile, peale pingelist perioodi, mingi aja puhkust. Võimalik, et ilmneb vajadus kaastööliste täiendavaks kutseõppeks, et tõsta nende kvalifikatsiooni, mis on vajalik uues olukorras kõrgemate nõudmistega toimetulekuks. Uuenduste heakskiitmiseks peetavad läbirääkimised eeldavad seda, et vastupanu osutajad “ostetakse ära” materiaalsete stiimulitega. Näiteks, võib juhtkond ametühingutele lubada kõrgemat töötasu või tööliste vallandamisest loobuda; või siis opositsiooni juht võiks saada huvitava töö, kui ta ainult tunnistaks muudatuste vajalikkust. Koopteerimine tähendab seda, et isik, kes võib osutada, või osutabki vastupanu uuendustele, kaasatakse juhtivale kohale otsustamise ning uuenduse elluviimise juurde. Näiteks, tööline või väike grupp kaastöölisi, kes suhtuvad tulevastesse muudatustesse tehnoloogias, masinates ja sisseseades eriti skeptiliselt, võivad olla võetud komisjoni, mis otsustab, milliseid masinaid ja sisseseadeid tuleks osta. Informatsiooniga manipuleerimine ja valikuline kasutamine ning ettevõtte moderniseerimise läbiviimise täpse graafiku koostamine aitab muudatustele tekkinud vastupanu vähendada ning avaldada soodsat mõju ümberkorralduste edukaks läbiviimiseks. Näiteks, üks juht võib paluda kellelgi teisel mingi ettepanek läbi vaadata, mis oli just ülemuselt “heakskiidu saanud”. Kuigi esimene juht ei olnud ülemuselt, ega korporatsiooni juhilt sellist heakskiitu saanud, loodab see siiski saada sellele ettepanekule oma taseme kaastöötajate poolehoiu, et siis hiljem väita ülemusele, et “Me kõik oleme selle ettepanekuga nõus ja meil jääb üle vaid saada Teie nõusolek. Sundimiseks on: tööst, ametikõrgendusest, kutsekvalifikatsiooni tõstmisest, töötasu tõstmisest või uuest ametikohast ilmajätmise ähvardus selleks, et saada muudatuste tegemiseks nõusolek. Nii, nagu on märgata tabelis:18.2., on igal taktikal omad head ja halvad küljed. Juhid peavad enda juures välja arendama olukorra täpse hindamise oskuse, et leida eriti sobiv meetod.*44a. Muudatuste vastase vastuseisu murdmise taktika. TaktikaSoovitusedPlussidMiinusedInformatsiooni loomine ja edastamineVastuseis, mis põhineb informatsiooni-analüüsi vähesusel või puudumiselVõib aidata muudatusteks nõusoleku saamiseks inimestelt, kui neid suudetakse veenda nõustuma.Kui sellesse protsessi on tõmmatud palju inimesi, siis see võib nõuda palju aega.Töötajate kaasamine otsuste tegemisse.Olukordades, kus initsiaatorid ei oma uuenduste juurutamiseks kogu hädavajalikku informatsiooni ja kui teistel on küllaldaselt palju võimalusi vastuhakuks.Võib aidata inimestel teadvustada muudatuste elluviimise hädavajalikkust ja saada nende kaasabi lubaduse; võib integreerida olemasoleva informatsiooni innovatsiooni teostamise plaani koostamiseks.See võib nõuda palju aega ja viia vigadeni uuenduste elluviimisel.Pinge maandamine ja toetus.Olukordadele, mil on tegu inimestega, kes osutavad vastupanu vaid hirmust isiklike probleemide ees.Optimaalne isiklike probleemide lahendamise taktika.See võib võtta palju aega, minna kalliks ja ikkagi olla kasutu.LäbirääkimisedOlukordades, kus üks isik, või mingi grupp uuenduste sisse viimisel ilmselgelt midagi kaotavad ja kus neil on palju võimalusi vastupanu teostamiseksVõib olla suhteliselt lihtne viis põhilisest vastuseisust hoidumiseks.Paljudel juhtudel võib osutuda liiga kalliks; võib ka teisi häälestada kokkulepete sõlmimisega kooskõla saavutama.KoopteerimineSpetsiifiliste olukordade puhul, mil teine taktika on seotud liiga suurte kuludega, või on üldse teostamatu.Võib aidata muudatuste tegemiseks toetuse saamiseks (kuid vähem, kui töötajate osavõtul otsuse vastuvõtmine)Võib tekitada probleeme, kui inimesed koopteerimise avastavad.ManööverdamineOlukordades, kus teine taktika osutub ebaefektiivseks või liiga kalliks.Võib olla suhteliselt kiire mõjuga ning suhteliselt odav vastupanu probleemi lahendus.Initsiaatorid võivad jääda ilma mingist osast eneseusaldusest; võib viia uute probleemide tekkimiseni.SundimineOlukorra jaoks, kus on vajalik kiirus ja kus muudatuste initsiaatoritel on suur võim.See võib kiiresti murda igasuguse vastuseisu.Riskantne; võib tekitada inimestes viha muudatuste initsiaatori suhtes. Organisatsiooniline areng. Muudatuste protsesside juhtimise probleemide käesoleva vaatluse keskmes olid indiviidid või väikesed grupid. Kuid, et organisatsioonis muudatuste vastuvõtmiseks välja töötada täielik valmisolek, peab juhtkond ette nägema oma juhtimistegevuses organisatsiooni ülesehituses sellise vastuvõtlikkuse võime. Selle mõistmine viis organisatsioonilise arengu kontseptsiooni loomiseni, mida tavaliselt tähistatakse OA (organization development – OD). Organisatsioonilise arengu kontseptsioon loodi 60-aastatel. Selle kiire evolutsiooni tulemusel võisid mäned~erid saada planeerimise, realiseerimise ja muudatuste toetuse süstemaatilise analüüsi meetodid ja protseduurid, et tõsta organisatsiooni efektiivsust. OA  meetod on avaram ja erineb mõneti neist meetoditest, millised olid siin juba varem kirjeldatud. Organisatsiooniline areng (OA) määratletakse Wendell Frenchi ja Cecil Belli poolt, kui “organisatsiooni uuendamise probleemide lahendamise pikaajalise täiustamise tööga ja organisatsiooni kultuuri postulaatide efektiivse ühise reguleerimise teel, pöörates formaalsetes gruppides erilist tähelepanu kultuurile, muudatuste agendi, või katalüsaatori abil, - kasutades rakenduslikku käitumise uurimise teaduse teooriat ja tehnoloogiat, kaasa arvatud tegevusega uuringud”*46. Probleemide lahendamise protsessid on seotud sellega, kuidas organisatsioon teostab hindamist ja võtab vastu otsust võimaluste ja ohtude suhtes, mis lähtuvad väliskeskkonnast. French ja Bell esitavad küsimuse nii: ”Kas ta (organisatsioon” suhtub oma väliskeskkonda, sellest tulenevalt, ka oma missjooni, kümne aasta taguse seisukohaga, või vaatab ta pidevalt läbi oma eesmärgi ning meetodid, arvestades nii tänast kui ka homset”*47. Organisatsiooni uuendamise protsesside täiustamine on seotud organisatsioonis esinevate probleemide lahendamise protsessiga. Gordon Lippitt kirjeldab organisatsiooni uuendamist kui “selliste möödapääsematute muudatuste loomise, esitamise ning kontrolli all hoidmise protsessi, mis annab organisatsioonile võimaluse jääda või saada elujõuliseks, kohanduda uute tingimustega, lahendada probleeme ning teha saadud kogemustest järeldusi”*48. Teised autorid lisavad sellele lisaks veel organisatsioonilise kriisi vältimise eest hoolitsemise ja sellise juhtimiskliima loomise, mis soodustaks novaatorluse soosimist”*49. Kultuur on seotud organisatsiooni sotsiaalse süsteemiga – selleks on valdavad käitumisnormid, tunded ja organisatsioonis töötavate inimeste suhtumised ja väärtushinnangud. Nii nagu oli märgitud (15. peatükis) grupi dünaamika käsitlemise juures, mõjutab organisatsiooni kultuur igapäevast määravat mõju kõigi kaastööliste ning juhtide ühistegevusele. Kõikidele organisatsioonidele on iseloomulik oma kultuur, millist võib klassifitseerida ja kirjeldada erinevate parameetrite alusel. Näiteks, juhtimisstiili, oma inimestesse ja klientidesse suhtumise järgi, kvaliteedi tagamise eest hoolitsemine või uuendustesse suhtumise põhjal jne. Kultuuri ühine kujundamine eeldab teatud osaluse taset selle juhtimisel. Organisatsioonilisse kultuuri muutuste tegemine ei ole kõrgema juhtkonna privileeg. Toimub hierarhilise tipu ühesuunaliste tegevuste vahetus, võimaldades alluvatele teatud võimu küsimustes, mis on seotud organisatsiooni kultuuri diagnoosi ja soovitustesse selles muudatuste tegemiseks. Organisatsiooni arendustegevuses peetakse põhiobjektideks formaalseid töögruppe. Sarnane grupp koosneb juhist ja tema alluvatest. Nagu French ja Bell väidavad on  suur osa juhtimistegevuse arendamise tegevust suunatud üksikule mäned~erile või meistrile  aga mitte selle töögrupile*50. Sellest erinevalt pöörab OA kontseptsioon oma tähelepanu tervele töögrupile. Muudatuste agenti, või katalüsaatorit kasutatakse selleks, et sundida organisatsioonis erinevaid inimesi pöörama tähelepanu sellistele küsimustele, nagu suhtumine organiseerimise ja juhtimise erinevatesse aspektidesse; selle, mis segab tööga valmissaamist, kindlaksmääramisele jne. Muudatuse faktoriks võib olla väliskonsultant või OA või inimressursside osakonna esindaja. Selliste inimeste käitumist uurivate teadusharude, nagu psühholoogia, sotsiaalse psühholoogia, sotsioloogia ja antropoloogia teooriat ja uurimistööde tulemusi kasutatakse OA suunalise töö teadmiste põhibaasi loomiseks. Kuid kasutatakse ka majandust, juhtimist ja tootmise organiseerimist käsitlevaid rakenduslike töid. Tegevusega uurimine kujutab endast uurimiste baasmudelit, mida rakendatakse OA enamuse tegevuste puhul. Selline uurimismeetod koosneb järgmistest etappidest: Organisatsioonile või selle allüksuse seisukorrale diagnoosi panek, selleks kasutades selliseid andmete kogumise instrumente, nagu interviu, küsimustikud, jälgimine ja kompanii dokumendid. Saadud andmete organisatsiooni erinevatele liikmetele üleandmine. Saadud andmete alusel, tõenäoliselt vastu võetava konkreetse tegevusplaani põhjal, otsuse vastuvõtmine. Tegevusplaanide realiseerimine. Andmete kogumise meetodeid kasutades tegevusplaanide hindamine ja selle sama tsükli kordamine. OA eeldused ja väärtused. Organisatsioonilise arengu kontseptsiooni aluseks on mitmesugused eeldused ja väärtused. Need puutuvad inimestesse, kui indiviididesse, inimestesse kui liidritesse ja grupi liikmetesse ja inimestesse kui organisatsiooni liikmetesse. Inimesed kui indiviidid. Arvatakse, et inimesed püüavad oma isiklikku tõusu sotsiaalses plaanis ja oma kõrgemate vajaduste rahuldamist, kui ümbritsevad tingimused seda toetavad ja stimuleerivad. Aga French ja Bell väidavad, et: “Enamus inimesi soovivad enamat, kui on see, milleks nad on suutelised”*51. Teine eeldus kõlab nii: “enamik inimesi soovivad teha, ja on selleks ka võimelised, hulga rohkem organisatsiooni heaks, kui seda lubavad tingimused enamikus organisatsioonides. Väga suur hulk konstruktiivset energiat võib olla vabastatud, kui seda organisatsioonid tunnustaksid. Näiteks, alluvate poole pöördumisega, et saada ettepanekuid, et neid siis ellu viia. Kuid tihti organisatsiooni liikmed veenduvad, oma kogemustele tuginedes, et see, mida nad hoomavad kui konstruktiivseid pingutusi, võib olla määratud läbikukkumisele, kuna need pingutusi ei tasustata ja võivad endaga isegi karistuse kaasa tuua. Näiteks, katsed mingi kahe horisontaalse tasandi osakondade vaheliste sidemete probleemi lahendamiseks võivad olla tõkestatud käsuliini printsiibist krampliku kinnipidamisega.”*52. Inimesed gruppides ja juhtiv koht. Üheks selle eelduseks oleks see, et töögrupp ja selle domineeriv sotsiaalne süsteem, eriti mitteformaalsel tasemel, mõjutab tugevalt selle liikmete rahuldatusele ning kompetentsile. Teine eeldus seisneb selles, et töögrupi liikmete allasurutud negatiivsed suhted ja tunded võivad halvasti mõjuda probleemi lahendamisele, isiklikku edusse ning tööga rahulolu. Samuti oletatakse, et “usalduse, toetuse ja koostöö tase on märkimisväärselt madalamal enamikus organisatsioonides ja gruppides, kui see oleks hädavajalik või soovitav”*53. Nagu eeldatakse, soovivad inimesed kuuluda mingisse gruppi tüüpi ja teha nende liikmetega koostööd. Ja lõpuks, arvatakse, et grupi liider ei saa täita kõiki neid ülesandeid ja funktsioone, millised olid loetletud grupi dünaamika käsitlemisel. Selle tulemusel peavad grupi liikmed täitma selle liidri mõningaid rolle ja aitama üksteist grupis nii sellisel efektiivsel juhtimisel kui ka kooskõlastatud käitumises. Inimesed ja organisatsioonid. Arvatakse, et organisatsioonis asuvad inimeste käitumine ja suhted juhi juhtimisstiili tugeva mõju all ning sõltub õhkkonnast juhtkonna kõrgematel tasemetel. French ja Bell kirjutavad selle kohta nõnda: “Usalduse, toetuse, avatuse ja kollektiivse töö õhkkonnal on hierarhia alamate astmete juhtide stiili mõjutamise tendents ja see peegeldub nende alamatelt tagasi. Teisest küljest on usaldamatuse olukorral, poliitilise (võimu seisukohast ja organisatsioonile mõjust) sisevõitlusel valvsusel ning koostöö puudumisel tendents levida nii üles kui alla ja mõjutada suhteid ning koostööd kõigil neil tasanditel”*54. Ja viimane eeldus seisneb selles, et konflikti jõuga lahendamine, näiteks ühe poole võit ja teise hävitamine ei ole lõppkokkuvõttes organisatsiooniliste probleemide lahendamisele soodus. Kuid selleks, et teostada muutusi kultuuris ning inimestes on vaja palju aega. Ning lõpuks, “muudatused organisatsiooni funktsioneerimises, mis tekivad organisatsioonilise arenduse käigus, nõuavad vastavate hädavajalikku muudatuste ning hindamise allsüsteemide toetust, tasustamist, kvalifikatsiooni tõstmist, kaadrite valikut, ülesannete jagamist ja kommunikatsiooni – lühidalt öeldes, kogu inimressursside süsteemi toetust”*55. Organisatsioonilisest arendusest osavõtt. Mõiste “OA osavõtt” või sissetung, interventsioon organisatsiooni, tähistatakse erinevate plaaniliste ettevõtmistega, millest võtab OA programmi ajal osa organisatsioon, allüksus või tootmisgrupp. Kooskõlas Frenchi ja Belliga, “on need ettevõtmised määratud organisatsiooni funktsioneerimise täiustamiseks, võimaldades selleks organisatsiooni liikmetel paremini juhtida oma grupi või organisatsiooni kultuuri”*56. Need ettevõtmised võivad olla planeeritud konsultandi, või organisatsiooni enda liikmete poolt, kes on saanud selles valdkonnas teatava ettevalmistuse, või võtsid juba varem osa OA programmidest. Osa rohkearvulistest OA osavõtu liikidest on ära toodud allpool. Diagnostilised meetmed sisaldavad organisatsiooni , või allüksuse seisukorda puudutava informatsiooni kogumist, kasutades selleks interviud, küsitlusi, nõupidamisi, jälgimist, tutvumist organisatsiooni dokumentidega, ning teisi meetodeid. Uuringute tulemuste kasutamise meetmete hulka kuuluvad diagnostiliste võtete abil saadud informatsiooni üleandmine organisatsiooni liikmetele ja selle informatsiooni alusel tegevusplaanide väljatöötamine. Uuringute tulemuste kasutamise kirjeldus on antud näites, 18.2. Väljaõppe ja kvalifikatsiooni tõstmise meetmed on määratud indiviidide kvalifikatsiooni, võimaluste ja teadmiste taseme tõstmiseks. Need meetmed võivad puutuda tehnilisi ja funktsionaalseid küsimusi või siis isikutevahelisi suhteid ning sotsiaalseid probleeme. Tehnilise struktuuri muutmise meetmed on määratud organisatsiooni struktuuri või ülesande täitmise protseduuride täiustamiseks. Nad võivad sisaldada tegutseva organisatsiooni struktuuri ja töö skeemi praktilise modifitseerimise ning eesmärkidele suunatud juhtimismeetodi kasutamise plaani tervikuna. Konsulteerimine grupi siseste protsesside vallas aitab organisatsiooni liikmetel täpsemalt mõista ja hinnata sündmusi organisatsioonis või selle allüksuses ning tegutseda vastaval moel. “Põhitähelepanu pööratakse kommunikatsioonile, liidri ja grupi liikme rollile probleemide lahendamisel ning otsuste vastuvõtmisel, grupi normidele ja arengule, juhtimisele ja volitustele, aga samuti gruppidevahelisele koostööle ning konkurentsile. Tähelepanu pööratakse ka sellele, kuidas diagnoosida ja arendada hädavajalikku kvalifikatsiooni, et neid protsesse efektiivselt juhtida”*57. Töögruppide efektiivsuse tõstmiseks rakendatakse sobivaid gruppide formeerimise meetmeid. “Need võivad puutuda küsimusi, mis on seotud ülesannetega, näiteks, töö teostamise viisi, selleks vajalikku kvalifikatsiooni, vajalike ressursside eraldamist, seal kus kõik see võib olla seotud grupi liikmete, või selle grupi liikmete ja juhi vaheliste suhete iseloomu ning kvaliteediga”*58. Gruppidevahelise koostöö loomise meetmed on analoogilised grupi formeerimise meetmetele, kuid need on määratud omavahel seotud töögruppide koostöö efektiivsuse tõstmiseks, näiteks, turustuse ja tootmisosakondade või siis haigla administratsiooni ning arstide vahel. Selleks, et jõupingutused OA oleksid edukad on vaja täita rida tingimusi”*59. 1.Organisatsiooni juhtpositsioonidel olevad isikud peavad võtma osa esmaste diagnostiliste meetmete läbiviimisest. Samuti nad peavad omale teadvustama antud probleemide lahendamise juures teaduse saavutuste kasutamise vajadust. 2.OA programmi elluviimise alguses on tarvis kaasata inimliku käitumise küsimustes pädevat konsultanti. Juhtkond ja teised organisatsiooni liikmed peavad saama vastava ettevalmistuse, et jätkata ning toetada OA tööd. 3.Juhid organisatsiooni kõrgemalt tasemelt, kui sellelt, kus viiakse läbi OA programmi, peavad seda üritust toetama ning selles ka osalema. Näiteks, kui turunduse juht ja kauba agendid on OA meetmete realiseerimise objektideks, siis turunduse küsimuste asejuhataja peab mingi tasemeni osalema või tegema koostööd OA töös. 4.Protsessis osalejad peavad jõudma arusaamisele selles, mida endast kujutab OA, millisel määral on OA komponendid analoogilised paljude teiste eelnevate juhtimismeetmetega, millega nad põrkusid ja kuidas nad võivad aidata osalistel OA programmis saavutada kiiret edu . 5.Siin tuleb kasutada tegevusega uurimise mudelit: organisatsiooni või selle allüksuse seisundile diagnoosi panemine, nende liikmete kogutud informatsiooniga tutvustamine ja selle baasil tegevusplaani koostamine, mille peab järgnema uue diagnoosi panek. 6.Grupi töötajad peavad osalema OA selle juhiga võrdsetel alustel. 7.OA programmi elluviimisel peavad, vajadusel, osalema personaliosakonna ning töösuhete osakonna töötajad, et toetada OA teostamist, küsimuses, kas oleks vaja muuta midagi personali poliitikas ning praktilises kaadritöös. Nagu French ja Bell kinnitavad: “ Peab see, mida tehakse OA programmis, minema kokku sellega, mida tehakse personali valikul, teenistuses edutamisel, töötasu reguleerimisel, töö ja teiste inimlike ja sotsiaalsete suhete formaalsete aspektidega hindamisel”*60. 8.OA protsesside juhtimine peab olema efektiivselt teostatud, selle tulemused peavad saama vajaliku hinnangu. Need tulemused saavad lähteandmeteks tulevikus planeeritava OA programmi elluviimisel. Kas OA programm on efektiivne? Kuna suur osa OA töö protsessi on loomult pikaajaline, siis on seda raske objektiivselt hinnata. Aja jooksul võib toimuda palju teisi muutusi, millised ei kuulu OA kasutatavate meetmete alla. Sellegipoolest võivad nad avaldada organisatsiooni efektiivsusele olulist mõju”*61. Nende faktorite hulka kuuluvad muutused majanduses, konkurents ja organisatsioonis juurutatud uus tehnoloogia. Üks igakülgne organisatsioonilise arenduse mõjusust käsitlev uurimus andis positiivseid tulemusi kulude suhtes 50% ajas OA selliste faktorite jaoks, nagu kasum, kulutused, tootlikkus, töölt puudumine, kaadrite voolavus, tööga rahulolu ja kaastööliste vahelise informatsioonivahetuse, eneseteadlikkuse, usalduse, juhtimise ning otsustamise intensiivistumine. Tervikuna oli avastatud, et selliste uuringute jaoks puudub usaldatav metoodika ning tehnoloogia *62. Üks OA programmi raames tehtud 65 uuringu analüüs näitas, et mitte ükski muudatuste teostamise meetod ei saa kõigil juhtumitel täpselt ettearvatavaid tulemusi anda. Selle tulemusel tehti järeldus: OA puhul tuleb kasutada situatsioonilist lähenemist. OA meetmed kasutades ei ole üht ja parimat viisi organisatsiooni efektiivsuse süstemaatiliseks tõstmiseks*63. Nõnda siis arvatakse, et on alust loota, et praktikud ja OA uurijad teevad mõnedest oma varasematest vigadest järeldused ning tõstavad OA meetmete efektiivsust tulevikus*64. Näide 18.2. Firma “Ebasko Servise” organisatsiooni diagnoos. Kui Harvardi ülikooli endine professor, Harry Levinson, tunnustatud kui äri käitumisteaduse guru, 1972.a. esmakordselt avaldas oma töö: “Organisatsiooniline diagnoos”, siis see meenutas suure kivi tiiki langemist. Raamat - mis väitis, et juhtivad töötajad peavad avaralt ja eneseanalüüsi seisukohalt vaatama läbi oma kompanii ajaloo ning eesmärgid, et võtta vastu grammatiliselt õigeid juhtimisotsuseid – kutsus esile arutluste laine juhtide hulgas ning ka akadeemilistes ringkondades. Kuid peale seda see niisama järsku justkui lõppeski. Kuid üks neist lainetest küündis “Ebasco Servise”, juba ammu eksisteeriva elektrijaamu tootva firma läveni, - esimese firmani, kus püüti teha organisatsioonilise diagnoosi katse. Enry O. Manzini ettevõtmisel, kes oli “Ebascos”tööjõu planeerimise ja täiustamise direktor. Viidi ettevõttes läbi 300 juhi intensiivne intervjueerimine. Iga intervjuu kestis 90 minutit, et selgitada välja nende ettekujutused “Ebascost” kui firmast, millist tüüpi see on praegu ja millises suunas see liigub. See töö võeti kokku kogukas köites, milles oli 515 lehekülge andmete analüüsi ja 130 lk järeldusi ning soovitusi – mille sisu püüab “Ebasco” juhtkond, vist, siiamaani seedida. Kuid aruanne aitas üles võtta mõned vaka all hoitud tööjõu planeerimist puudutavad ideed “Ebascos” ja selgemalt määratleda ettekujutust kompaniist. Vaatamata rahalisele kindlustatusele, on “Ebascol” rida tõsiseid probleeme, mis on seotud juhtimise ning firma märgi prestii~iga, mis on põhiliselt selle tagajärg, et ta on kui mingi firma igavene kasulaps.  Ebaco Esimeseks lapsevanemaks oli firma  Electrik Bond and Scher kompany oli loodud 1905.a. kui  General Electriku filiaal.  Ebasco sai sõltumatuse 1925.a., kuid 1969.a. ostis selle ära “Boys Kesceydi” korporatsioon. Kui aga 70.aastate algul “Boys” raskustesse sattus, loobus see “Ebascost”, mille varsti ostis “Hellibertoni” kompanii. Kuid hiljem sundis justiitsministeerium “Hellibertoni” sellest loobuma (arvatavasti monopoose ettevõtte tekkimise pärast K.L.) ja 1976.a. augustis leidis see elektrijaamade ehituse firma omale uue peremehe, milleks sai “Ensertshi” korporatsioon, mis tungis nõnda sisse elektrienergia tootmise valdkonda. Aga juba varem, nii 1969.a paiku alustas “Ebasco” katseid juhtimise maatriks struktuuri sisseviimiseks, süsteemi, mille puhul tehnilised kaastöölised – “Ebasco” nelja ja poole tuhandelise tootmispersonali tugi” – kandsid vastutust kinnitatud kalkulatsioonide alusel ja samaaegselt suurepärase tehnilise teostusega toodetud toodangu eest. Kuid see tekitas uusi juhtimisprobleeme. Vertikaalne volituste ahel osutus tihti liig hajuvaks. Näiteks, konstrueerimisbüroo juhataja, kes oli harjunud valima sellist sisseseadet, mis töötab paremini inseneri seisukohalt, pidi samapalju arvestama ka projekti juhi poolt kehtestatud eelarvest kinnipidamise nõudega. “Ootamatult tuli neil inimestel täita , mitte ainult oma kitsa eriala kohustusi, vaid suhtuda kõigesse, mida nad teevad kogu projekti huvisid silmas pidades”, - seletab John Scarole, “Ebasco” president ja peaadministraator. – “Meil oli tõesti vaja täpsemalt selgitada välja see, et kuidas on seotud juhtide erinevad funktsioonid”. “Ebasco” probleeme süvendas ka see, et kompanii uhkustas oma positsiooniga elektrijaamade ehituse turul, kuid avastas, et konkurendid said üha sagedamini endale kasulikke projekte, põhiliselt vaid selle pärast, et nad (Ebasco) ei soovinud praktiliselt tegeleda kulutuste otstarbekuse hindamisega. “Me pidasime end alati energiatööstuse objektide ehituse “kadillaciks”, - märkis üks selle firma administratiivtöötaja. – Kuid mõned meie klientidest eelistavad “chevroletti” aga mitte “kadillacki”. Hädavajalikkuseks sai organisatsioonilise diagnoosi tegemise vajadus, sest me pidime mõistma seda, kuidas me ennast hindame, ennem kui me võiks kehtestada vastavat tasakaalu kvaliteedi ning tasuvuse vahel”. “Ebasco” juhtkond on veendunud, et firma sisene interviu viiks selle õigele teele: et lahendada neid sügavale juurdunud probleeme. Scarole tõusis tootmise ase tegevjuhi ametilt firmajuhi kohale just siis, kui oli saadud mainitud aruanne. See avas kohe silmad mõnede tundlike probleemide suhtes, milliseid, nagu Scarola ise tunnistab, ta varem ei märganud. “Kui tuleb rääkida niivõrd suure hulga inimestega, – räägib ta, – te näete, et nii mõnedki probleemid on lahendatavad”. Peale kõige muu, märgib Scarola, näitas uurimus laialt levinud rahulolematust personali komplekteerimise aluste suhtes ning üksikute kaastööliste tuleviku ebakindlust. See sundis kompaniid kiirustama eos olevate prognoositavate, tuleviku nõudlusest lähtuvate tööjõu vajaduse plaanide tegemisega ja selgitama seda, kuidas sobib nende eesmärkide täitmiseks olemasolev personal. “Ebascos” hakati siduma isikliku töö tulemusi konkreetse tööga ja mitte enam üldise töö hindamise standarditega, mis võivad olla tähtsusetud teatud ülesannete täitmisel. Peale selle, antakse nüüd “potentsiaalsete võimaluste hinnangud”, millistes visandatakse kaastöölise prognoositav karjäär. Uuring tõi päevavalgele maatriks juhtimise mõtte ebapiisava mõistmise strateegilisel planeerimisel, mis tõttu “Ebasco” hakkas tihedamini viima läbi kvalifikatsiooni ja orientatsiooni tõstmise üritusi, et töötajad tunneksid end nende meetodite rakendamise kaudu kindlamalt. “Me mõistsime lõpuks, et meie kaastöölised peavad saama täielikuma mõistmise sellest, millist koostööd neilt oodatakse”, - selgitab Scarola. Selline mõistmine eeldab kompanii eesmärkide täielikku mõistmist, aga nimelt väidetakse Levinsoni teoorias, et eesmärgid võivad olla seatud vaid sel juhul, kui kompaniil on oma isikliku ajaloo tunnetus – selle, milline on olemas vaid vähestel kompaniidel. “Aga, kui see ka neil oleks, - väidab ta, - ei oleks nad teinud selliseid otsuseid, nagu nad vastu võtsid”. Selle ilustereerimiseks toob ta näite jaekaubanduse firmast, kellel oli alati eranditult, kui ausa kompanii reputatsioon, kuid mille direktorid hakkasid kauplustesse ostjaid meelitama kaupadele hinnaalandustega, mida nad ei tegelikult ei teinud. “Seda ei oleks juhtunud, - väidab ta, - kui nad oleksid austanud selle kompanii kauaaegse ausa teenindamise traditsiooniga”. Mainitud “Ebasco” aruande sissejuhatuses on “ Mansini ja tema kaastöölised, kes tegelesid tööjõu planeerimisega, järginud Levinsoni suuniseid, pöörates erilist tähelepanu kaastööliste kompaniid puudutavate ettepanekute analüüsimisele. “Inimeste taju on nende jaoks reaalsus ja nende tegevust juhitakse sellele vastavalt, - räägitakse selles. Kui piisav hulk inimesi tunnevad ühte ja sama teatud küsimuste, probleemide ja asjaolude suhtes, ... siis sellised tunded tunnistavad üldjuhul seda, mis toimub tegelikkuses”. Levinsoni poolt soovitatud küsimustik, mida Mansini peaaegu tähttähelt võttis, oli mõeldudki selliste tunnete väljaselgitamiseks. Uuringutes küsitakse juhtidelt, et kuidas “Ebasco” “sai selliseks, milline ta täna on”, “kas see ametikoht on teie töö tegemiseks sobiv”, “millised on põhilised reeglid, millistele tuleb siin alluda”, ja millega “Ebasco” “kõige rohkem oleks tahtnud olla võrreldav”. Intervjueeriad palusid juhtidelt, et nad “kujutaksid “Ebascot” ette isikuna ja kirjeldaksid seda kui isikut”. Skarola toob välja ühe küsimuse, milline võib olla avaks kergelt Pandorra laeka: “Oletagem, et “Ebasco” peaks tegemata jätma midagi, mida ta praegu teeb, - mida ei oleks vaja muuta?” Tegelikkuses, nii Skarolla, kui teised kõrgema lüli administraatorid, väidavad, et kuigi “Ebasco” suhtes on juhtide poolt välja öeldud üldised kiidusõnad, olid vastused pigem hirmutavad, kui negatiivsed. Näiteks, Benjamin E. Tenzer, materjalide ja kvaliteedi garantii küsimuste direktor, teatab, et ta oli “üllatunud, kuivõrd võhiklikud on “Ebasco” rahandusküsimusi käsitlevad kaastöölised ja kui enesekesksed võivad inimesed olla, kui asi puudutab nende isiklikku tööd kompaniis”. Kuid ta lisab: ”Ma olin meeldivalt üllatunud selles, et ollakse veendunud, et kompanii on tervikuna parem, kui mingi selle kaastööline. See oli sarnane ühele kõnekäänule “President lehkab, Kongress lehkab, kuid Ameerika – see on suur riik”. Tenzeri entusiasm on Manzinile eriti meelepärane, kuna Tenzer oli üheks 23-st kaastöötajast, kelle ta tõi esile projekti algstaadiumis, kui tema arvates selle eduks erilist tähtsust omavat. Selleks , et organisatsioonilist diagnoosi ette valmistada, viis Manzini läbi uue võimu analüüsi, et leida inimesi, keda peetaks “Ebascos” võtmeküsimusi otsustavateks isikuteks. Arvestades poliitilist dünaamikat, mis on omane enamikule suurkompaniidele, on sarnane sissejuhatav analüüs, võimalik, osutunud küllaltki julgeks ettevõtmiseks, kui uurimus ise. “Me lihtsalt käisime ja küsitlesime kaastöölisi, et kellel on nende arvates siin võim, - räägib Manzini. – Siis aga küsisime neilt inimestelt endilt: kas teie arust – on teil võimu?” See protseduur selgitas välja 23 inimest, keda Manzini nimetab “kriitiliseks massiks”, - juhid, kellel on võim ja kes võiks diagnoosi projekti teostada, või läbi kukutada. Kuid Manzini läks veelgi kaugemale: selleks, et kindlustada nende põhitööl toetus, tutvustas ta neile lühikursustel organisatsiooni diagnoosi põhimõtteid ja võttis küsitlejatena appi. Vaatamata selle töö mahule ning pikaajalisusele osutus see projekt suhteliselt odavaks. Manzini hindab üldkulusid, mille hulka on arvestatud ka juhtimiseks kulunud aeg, 74 tuhat dollarit. Projekti teostamise raske ja monotoonne töö oleks selle poolepeal peaaegu seisatanud. Enam, kui 40 tuhat kataloogikaarti olid magnetofoni lintidelt, millele oli salvestatud interviu, olnud andmetega täidetud. “Me kannatasime informatsiooni ülikülluse käes, - meenutab Manzini. Projekti algusest kuni lõpuni kulus peaaegu aasta, kuid väga väike osa sellest kulus interviude eneste võtmisele”. Peaaegu kõik osalevad juhid on sellega nõus, et see diagnoos mitte ainult ei aidanud kompanii probleeme selgitada, vaid ka muutis nende isiklikku stiili ja juhtimise kontseptsiooni. “Ma pööran nüüd rohkem tähelepanu informatsiooni edastamisele”, - märgib” John Leporati, “Ebascole kuuluva kompanii, “Envairosfear” asedirektor. “See sunnib meid mõnedele põhiprobleemidele keskenduma – näiteks, kvaliteedi tõstmise ja kulutuste vähendamise vahelise vastuolu lahendamisele”, - lisab Joe R. Krespo, “Ebascole” kuuluva firma “Business Konsulting” president. Ja Tenzer tähendab: “Ma sain teada, kuivõrd erinevaid subjektiivse iseloomuga vaateid võivad inimesed omada, - see vapustas mind, kuna ma olin alati pedantsuse poole kalduv”. Kuid Manzini jaoks oli kõige suuremaks saavutuseks juhtivinseneride ja nende kaastööliste vaheliste kommunikatsiooniliste barjääride likvideerimine. “Nüüd on kergem kompanii juhtide tähelepanu pöörduda selliste küsimustele, millega nad tavaliselt ei tegele, - järeldab ta, - sest me õpetasime tehnilise haridusega inimesi rahulikult juhtima psühholoogilisi probleeme”. (Allikas: Businiss Week, January 15, 1979, pp. 60-61.) Stressi keskkond. Antud peatükis vaadeldakse rida inimressursside juhtimise meetodeid. Kasutades neid vastaval moel, võib juhtkond tõsta nii oma kaastööliste heaolu, kui ka organisatsiooni tootlikust. Kuid isegi küllaltki progressiivses ja hästi juhitud organisatsioonis eksisteerivad olukorrad ja töö eripärad, mis mõjutavad inimesi demoraliseerivalt ja kutsuvad neis esile stressi tunnet. Liigne stress võib osutuda ülimal määral indiviidi hävitavaks ja on seega ka ohtlik organisatsioonile. Sel moel, on see – veel üks faktoritest, mida peab läbinägelik juht mõistma ning õppima seda neutraliseerima, et kindlustada organisatsiooni täielik efektiivsus. Stressi olemus. Stress on tavaline ja tihti esinev nähtus. Kogu aeg on meil sellega tegemist kas siis õõnsuse tunne kõhus, kui te tõusete, et esineda klassi ees, või kui kõrgendatud ärritatust, või unetust eksamisessiooni ajal. Ebaolulised stressid on vältimatud ja kahjutud. Kuid liigne stress loob probleeme indiviididele ja organisatsioonidele. Nagu tähendab Karl Albrecht, kes on raamatu: “Stress ja mänedzer” autor: “Stress – see on inimese eksisteerimise loomulik osa... Me peame õppima eristama lubatud stressi taset ja lubamatult suurest stressist...null stress ei ole võimalik”*65. See stressi tüüp, milline puudutab juhte, on iseloomustatav liigse psühholoogilise või füsioloogilise pingega. (Joonis. 18.6.) Vajadused ümbritsevas Kutselised keskkonnas Isiklikud Käitumine (reaktsioon vajadustele) Efektiivsed Minimaalne reaktsioonid stress Ebaadekvaatsed olukorrad Stress Füsioloogilised Psühholoogilised reaktsioonid reaktsioonid Joonis.18.6. Stressilise reaktsiooni mudel. Uuringud näitavad, et stressi füsioloogiliste tundemärkide hulka kuuluvad haavandid, migreen, hüpertoonia, seljavalud, artriit, astma ja valu südames. Psühholoogiliste tunnuste hulka kuuluvad ärritatus, söögiisu kaotus, depressioon ja vähendatud huvi isikutevaheliste ning seksuaalsuhete vastu*66. Alandades indiviidi efektiivsust ja heaolu, läheb liigne stress organisatsioonidele kalliks maksma. Nagu doktor Albrecht kinnitab: “On nüüd selge, et paljud kaastööliste probleemid, mis väljenduvad rahas ja töö tulemustes, nii nagu ka tervises ja heaolus, peituvad psühholoogilises stressis. Stress tõstab otse ja ka kaudselt asjaajamise kulusid ning vähendab töökeskkonna väärtust suurel ameerika töötajate hulgal”*67. Stressi põhjused. Stress võib olla esile kutsutud tööga, ning organisatsiooniga seotud faktorite poolt, või siis sündmuste poolt indiviidi isiklikus elus. Organisatsioonilised faktorid. Laialt levinud ja arusadavaks stressi põhjuseks organisatsioonides on ülekoormus või siis vastupidi liig vähene töökoormus, - ülesanne, mis tuleb teostada mingi konkreetse aja jooksul. Doktor Albrechti sõnadega: “Töötajale anti antud ajaks lihtsalt mõõtmatu kogus ülesandeid või alusetult kõrge toodangu maht. Sel puhul tekib tavaliselt rahutus, frustratsioon?, aga samuti lootusetuse ning materiaalsete kaotuste tunne. Kuid ka alakoormus võib kutsuda esile sarnaseid tundeid. Töötaja, kes ei saa tööd, mis vastaks tema võimetele, tunneb tavaliselt frustratsiooni, rahulolematust oma väärtuse ning asendi suhtes organisatsiooni sotsiaalse süsteemis ning tunneb end ilmselgelt alatasustatuna”*68. Teiseks faktoriks on rollide konflikt*69. Rolli konflikt tekib, kui töötajale esitatakse vastuolulisi nõudmisi. Müüja võib saada korralduse viivitamatult klientide palvetele reageerimiseks, aga kui teda nähakse kliendiga rääkimas, siis räägitakse, et ta unustas riiuleid kaubaga täitmast. Rolli konflikt võib tekkida samuti siis, kui rikutakse ainujuhtimise printsiipi. Kaks teenistusliku võimuahela juhti võivad anda töölisele vasturääkivaid ülesandeid. Näiteks, võib tehase direktor nõuda tsehhi juhatajalt toodangu maksimaalset väljalaskmist, samal ajal, kui tehnilise kontrolli osakonna ülem nõuab kvaliteedi standarditest kinnipidamist. Rolli konflikt võib ilmneda ka formaalse ja mitteformaalse organisatsiooni käitumisnormide erinevuse pärast. Sel juhul võib indiviid tunda pinget ning rahulolematust, sest ta tahab ühelt poolt olla mitteformaalse grupi liige ja teiselt poolt täita juhtkonna nõudmisi. Kolmandaks faktoriks on rollide määramatus*70. See tekib siis, kui töötaja ei ole kindel selles, mida temalt oodatakse. Erinevalt rolli konfliktist, ei ole siin nõudmised vasturääkivad, kuid need on kõrvalekalduvad ning kindlaksmääramatud. Inimestel peab olema õige ettekujutus juhtkonna ootustest, sellest mida nad peavad tegema, kuidas nad peavad tegema ning kuidas seda hiljem hinnatakse. Neljas faktor – väheintensiivne töö. 23 eriala 2000 mees-töötaja uurimine näitas, et indiviidid, kellel oli huvitav töö, olid vähem rahutud ja kannatasid vähem füüsiliste vaevuste all, kui ebahuvitavad tööd tegevad inimesed*71. Kuigi, nagu hiljem oli näidatud, erinesid inimestel mõisted “huvitav töö”: see, mis näib ühele huvitav või tüütu, ei pea alati sama tähendama teisele. Lisaks nendele faktorile võib stress tekkida halbadest füüsilistest tingimustest, näiteks, temperatuuri kõikumisest ruumis, halvast valgustusest või liigsest mürast. Uuringud on samuti näidanud, et ka ebaõige suhe volituste ning vastutuse vahel, organisatsiooni halvad informatsioonikanalid ja alusetud nõudmised üksteisele võivad samuti kutsuda esile stressi*72. Isiksusega seotud faktorid. Töö kujutab endast enamik inimeste elu põhiaspekti, kuid, kahtlemata, osaleb igaüks paljudes tegevusvaldkondades, mis ei ole organisatsiooniga seotud. Need erasündmused on samuti potentsiaalseteks stressi põhjusteks, mis võivad viia töötulemuste languseni. Tabelis.18.3. on toodud skaala, milles on märgitud elus toimuvate laialt levinud stressi tekitavate sündmuste suhteline tähtsus. Tabel. 18.3. Sotsiaalse adaptsiooni hinnangu skaala. Juhis. Märkige iga sündmus oma elus, mis leidis aset eelmisel aastal ja liitke saadud ballid. Nr.Eluoluline sündmusKeskmine väärtus1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22. 23. 24. 25. 26. 27. 28. 29. 30. 31. 32. 33. 34. 35. 36. 37. 38. 39. 40. 41. 42. 43.Abikaasa surm Lahutus Elamise lahutamine kohtuotsuse alusel Viibimine vanglas või mõnes teises korrektsiooni asutuses Lähedase sugulase surm Tõsine tervisekahjustus või haigus Abiellumine Töölt vallandamine Leppimine abikaasaga Pensionile minek Suured muudatused tervises või perekonnaliikme käitumises Rasedus Seksuaalsed raskused Uue pereliikme ilmumine (sünd, lapsendamine, vanema sugulase elamatulek jne.) Suur muutus ettevõttes (liitumine, reoorganiseerimine, pankrott jne.) Suured muutused rahalises seisukorras (läks tunduvalt halvemaks, või paremaks, kui varem) Lähedase sõbra surm Minek täiesti teistsugusele tööle Abikaasaga tekkivate vaidluste järsk muutumine (need oli rohkem või vähem, kui tavaliselt, laste kasvatamise või isiklike harjumuste põhjusel jne.) 10 tuhandelise dollarilise laenu saamine (maja või firma ostuks jne.) Laenu tagasimaksmise või pandi tagasiostmise õiguse kaotamine Suured muutused ametikohal (edutamine, tagandamine, analoogilisele ametikohale üleviimine) Tütre või poja kodust lahkumine (nende abiellumisel, kõrgkooli astumisel jne.) Pingelised suhted abikaasa vanematega Silmapaistvad isiklikud saavutused Abikaasa koduvälise töö algus või lõpp Ametliku haridustee algus või lõpp Elamistingimuste järsk muutus (uue maja ehitus, kapitaalne remont, maja või elamurajooni järsk amortisatsioon) Isiklike harjumuste oluline muutmine (riietumise, maneeride, tutvuste jne.) Keerulised suhted ülemusega Tööaja järsk muutmine Elukoha muutus Teise kooli üleminek Puhkuse tavalise tüübi või pikkuse järsk muutmine Religioosse aktiivsuse järsk muutus (suurenemise või vähenemise poole, kui tavaliselt) Järsk muutus ühiskondlikus aktiivsuses (klubides, kinodes, tantsupidudel, tuttavate juures käimistes, jne.) Alla 10 tuhandese dollarilise laenu saamine (auto, televiisori, külmkapi jne. ostmiseks) Tõsised muutused une harjumustes (uneaja pikenemine või lühenemine või selle muutus) Järsult muutus perekonnaga kohtumiste arv (oluliselt suurenes või vähenes, võrreldes tavalisega) Järsk muutus toitumise tavades (oluliselt suurenes või vähenes kogus või muutus toidukordade arv, või söömise aeg ja seltskond) Puhkus Jõulud Väikesed õigusrikkumised (piletita sõit, tänava ületamine eeskirjade vastaselt, avaliku korra rikkumine jne. 100 73 65 63 63 53 50 47 45 45 44 40 39 39 39 38 37 36 35 31 30 29 29 29 28 26 26 25 24 23 20 20 20 19 19 18 18 16 15 15 13 12 11  Summa, mis ületab 150 palli või on sellest väiksem, tähendab elus väikest muutuste arvu ja madalat tähelepanu tervisehäiretele, mis on tingitud stressist viimase kahe aasta jooksul. Summa, mis ületab 300 suurendab stressist tingitud haiguste võimalust kuni 80%, mis vastab Holmesi ja Rahe prognoosi statistilisele mudelile. Thomas Holmes ja Richard Rahe, kes selle skaala välja töötasid, tulid järeldusele, et inimesed, kes kogusid üle 300 balli, olid peaaegu 80% ulatuses ohustatud liigse füsioloogilise või psühholoogilise stressi poolt*73. Tuleb märkida, et positiivse tähtsusega elusündmused, näiteks, ametikõrgendus või märgatav palgatõus, võivad samuti kutsuda esile samasuurt stressi kui negatiivsed faktorid. Aga, kuidas nii juhtida, et tõsta tootlikkust ja samas vähendada stressi taset? Ideaalne oleks selline olukord, mil tootmine asuks võimalikult kõrgel tasemel, ja stress maksimaalselt madalal. Et seda saavutada, peavad juhid õppima valitsema stressi eneses. Näites, 18.3. käsitletakse küsimust selles, kuidas juhid saavad aidata vähendada oma kaastööliste stressi taset. Näide 18.3. Boss võib saada alluvale parimaks kaitseks stressi eest. Paljusid bosse süüdistati selles, et nad olid tekitanud alluvate tervisehäireid ja kiideti paljusid heasoovlikke abikaasasid, kui lohutajaid stressi puhul. Kuid uute uurimuste tulemused vaidlustavad mõlemad stereotüübid: boss võib saada oluliseks kaitseks stressi eest, sel ajal kui, mõnede uuringute põhjal võib perekonna toetus asja halvendada. Sellised tulemused annavad lootust, et muutuvad arusaamad stressi sidemetest töö ja perekonnaga. “Stereotüüpne on vaade, mille kohaselt kindel kodu kujutab endast südametu maailma eest kaitsvat varjupaika”, - räägib Aaron Bek, kes on spetsialiseerunud stressi psühhiaatriale. “Kuid isegi see heasoovlik perekond ei saa päästa kedagi stressi eest, mis on seotud tööga, kuid teie boss saab küll”. Uute uuringute tähtsus on selles, et nad väljuvad ilmselgete faktide piirest, - nagu oleks ülemusel võim alluva tunnete üle – et enam konkreetselt analüüsida ülemuse ja alluva vaheliste suhete tagajärgi. Uurimuste tulemused võivad anda olulisi tagajärgi ja muuta juhtimisstiili, kuna nad näitavad seda, kuivõrd tähtis on ülemuse isiksuse roll, - kas ta on heasoovlik või vaoshoitud inimene – kuidas on tema suhted alluvatesse, kui need lahendavad enda probleeme. Ühe teadlase, Zuzian Juliette Kobaso, New Yorgi ülikooli psühholoogia magistriõppe professori, arvates on: “Eriti efektiivseks ülemuseks see – kes endalt küsib: “kuidas ma saaksin oma alluvaid sundida tundma ennast sama efektiivsena, kui olen mina?” Ta ei püüa nende tööd ära teha, kuid ta annab neile mõista, et usaldab neil endil ise head tööd teha”. Teised stressi uurivad teadlased on sellega nõus. Psühholoog Kennet Pellete väidab: Boss – on oluline figuur selles, kuidas tunnevad end tema alluvad ja kas nende tervis selle all kannatab. Üheks võtmeküsimuseks saab ülemuse otsus – kas anda alluvatele tunda seda, et nad on teevad oma tööd iseseisvalt”. Mischael Lombardo, teadlane-behaviourist, Põhja Carolina osariigi Grinsbory Loominguliste Liidrite uurimise Keskuses, kirjeldab ülemusele omaseid, kes püüab saavutada suurimat efektiivsust, tüüpilisi stressi ületamise viise: “Ta kindlustab oma töötajad nende probleemide lahendamise vahenditega, kuid ta ei tee seda nende eest ise ära. ”Hulga kasulikum on näidata näljasele inimesele, kuidas kasutada kalapüügi õnge, kui et anda neile püütud kala”. Enesekindel ülemus kaitseb oma alluvaid mittevajalike probleemide eest. Näiteks, kui firma allüksuses küpsevad muudatused, mida tehakse firma kõrgemates ringkondades, siis pole mingit hädavajadust selleks, et töötajad kuuleksid sellest enne muutuste toimumist. Kui töötaja takerdus mingi probleemi taha, siis võib ülemus öelda, et see paneks selle asja mingiks ajaks kõrvale, või puistaks ta üle küsimustega, et see käsitleks asja teistest külgedest vaadatuna. Need lihtsad lahendused, muidugi, ei saa siluda igasuguseid ülemuse ja alluva vahelisi rikutud suhteid. Üks uurimus, mis toob ilmekalt välja oskusliku ülemuse võimalused, näitab, et ta võib kaastöölisi isegi kaitsta stressiga seotud füüsilistest ning psühholoogilistest muserdusest: milleks on tihti rasvumine, suguvõime vähenemine ja depressioon. Teadlased Kobasa ja Mark K. Pusetti alustasid selle väljaselgitamisest, miks mõned inimesed langevad tööga seotud stressi, samal ajal kui teised samades tingimustes, hakkavad paremini tööle. Kobasa ja Pusetti uurisid 170 - kompaniis “American Telefon and Thelegraphi” Illinoisi filiaalis - juhtimise kesktasemel ja kõrgemal töötavat inimest. See allüksus oli eriti sobivaks stressi uurimise polügooniks, sest kompanii jaotamine paiskas kogu selle juhtimiskorpuse poliitiliste uuenduste ja struktuuri muutuste tuulispasana segi. Kaastöölised, kes elasid üle tähelepanuväärse stressi, kuid tundes ülemuse toetust, haigestusid kaks korda vähem aasta jooksul, kui need, kes sellist toetust ei hoomanud. Uurimuse kõige hämmastavama tulemusena selgus, et töötajad, kes pidasid perekonda kõige suuremaks stressi eest kaitsjaks, näitasid kõige suuremat stressiga seotud haigestumiste taset. See käis ka nende kohta, kel oli kasutada selline võimas sotsiaalne aktiiv, kui kõrge palk või ametikoht. Nende töötajate hulgas, kellel puudub püsivus, on suurem stressi risk neil, kes tunnevad, et ülemus ei ole nende poolel ja kalduvad selle asemel perekonna toetuse poole. Kobasa eeldab, et töötajate perekonnad, mida nad uurisid, ei osuta temale sellist liiki toetust töise probleemi lahendamiseks, mida oleks vaja olnud. Sel ajal, kui ametikoht nõuab neilt distsipliini ning pingsat tööd, võivad perekonnad sisendada talle kurbust ning enesehaletsust. Psühholoog Kerry Bankeri on seisukohal , kes viib läbi oma 200 New Yorgis asuva firma “AT and T” filiaali juhtide süvendatud uurimist: “Et mitte see, et perekond ei võimaldanud varju stressi eest, vaid et see toetus ei ole üldsegi seotud tööstressiga”. Kui ülemus, kes valdab teatud oskusi, võib saada segadusse sattunud alluva parimaks toetajaks, siis on ka see õige, et ebaõigete ettekujutustega ülemus võib tekitada kahju nii oma alluva vaimule kui ka kehale. Sellise kahju näiteks, millist kahju selline ülemus võib tuua, on uurimus, milles jälgiti 357 kaitseministeeriumi kaastöölist, peamiselt SÕJ baasides, mis asuvad AÜ Loode osas. Ainsaks töökohaga seotud momendiks, mis vastas kõrgendatud kolesteriini sisaldusele veres, põhilisele südamehaiguste tekkimise riski suurendajale, oli sellise ülemuse olemasolu, kes pidas end eriti ülemuslikult ülal. Ühe uurija, Lõuna California Klemsoni juhtimiseteaduste ülikooli professori, Whiliam ? Hendriks sõnadega: “Selline boss – on reeglite järgija, kes on rohkem mures pisiasjade pärast, nagu tööle õigeaegne saabumine, kui alluvate üldise tootlikkuse kindlustamine. Ta peab rangelt kinni instruktsioonidest, laskmata kaastöölistel neid eeskirju rikkuda, isegi siis, kui see toob kaasa nende ebaefektiivse töö. Allikas: Daniel Goleman, “The new York Times”, in Fort Lauderdale News, February 3, 1984, pp. 1D, 4D. Inimesed, kes kannatavad tööl liigse stressi all, võivad proovida kasutada järgmisi meetodeid. Töötage välja oma töös prioriteedid. Hinnake oma tööd järgmisel moel: “pean täna tegema”, “pean tegema vähemalt nädala lõpuks” ja “teen siis, kui selleks aega saan”. Õppige “ei” ütlema, kui te jõuate sellise piirini, mil te lihtsalt ei saa endale rohkem tööd võtta. Seletage oma ülemusele, et mõistate ülesande tähtsust. Seejärel loetlege konkreetselt prioriteetsed tööd, mille kallal te momendil töötate. Kui ta aga ikkagi sunnib peale uue ülesande täitmist, siis küsige, milline töö tuleb selle töö tegemise ajaks kõrvale lükata. “Looge oma ülemusega efektiivsed ja kindlad suhted. Saage tema probleemidest aru ja aidake temal sinu probleeme mõista. Õpetage oma boss teie prioriteete, tööd, töökoormust austama ja andma põhjendatud ülesandeid”74. Ärge nõustuge oma juhiga või kellegi teisega, kes hakkab andma vasturääkivaid nõudmisi (rollide konflikt). Selgitage, et need nõudmised kisuvad teid vastupidistes suundades. Paluge korraldada nõupidamine koos kõigi asjast huvitatud isikutega, et selgitada välja põhiprobleemi. Ärge asuge süüdistav-agressiivsele positsioonile; siis lihtsalt selgitage, milliseid konkreetseid probleeme sellised vasturääkivad nõudmised teile loovad. Teatage oma juhile või kaastöölistele, kui te tunnetate, et ootuse või hindamise standardid on ebaselged (rollide määramatus). Öelge neile, et te ei ole eriti kindel rea konkreetsete, tööga seotud küsimuste lahendamise viisides ja et te soovite saada võimaluse neid küsimusi temaga läbi arutada. Arutage oma ülemusega läbi tööga seotud igavuse ja huvipuuduse põhjused. Arvestage ka see kord, et ei tohi asuda kaebaja positsioonile. Selgitage, et te pooldate tööl kogu jõu ja teadmiste rakendamist, et täita antud ülesandeid ja et te soovite ka osaleda veel ka teistes tegevusvaldkondades. “Leidke iga päev aega lõõgastuseks ning puhkuseks. Sulgege igal hommikul uks viieks minutiks, tõstke millelegi üles jalad, lõdvestuge täielikult ja visake töö peast välja. Kujutage endale ette ja mõelge midagi meeldivat, et värskendada aju... Lahkuge aegajalt kontorist, et muuta olukorda või mõttekäiku. Ärge lõunatage töö juures ja ärge jääge tööle kauemaks kui juba peaks koju minema või tegema miskit muud tööd”*75. Teiste, stressi võimalikust vähendavate faktorite hulka, kuulub vajalik toitumise re~iimist kinnipidamine, enese füüsiliste harjutustega vormis hoidmine ning üldise tasakaalu saavutamine elus. Tabelis, 18.4. on toodud välja erinevused stressi rikka ja vähese stressiga elustiilide näited. Stressirikas eluviisVähese stressiga eluviisKannatab kroonilist lakkamatut stressi Satub ühte või mitmesse lakkamatusse stressi tekitavasse olukorda Elab raskelt üle stressi loovaid isikutevahelisi suhteid (raskused perekonnas, abikaasaga, armukesega, bossiga või kaastöölistega suhete pingestumine) Osaleb ebahuvitavas, igavas, ärritavas või teisel moel ebameeldivas ja tänamatus töös Pidevalt kannatab ajapuuduse käes, liiga palju on vaja teha antud ajalõigul Muretseb saabuvate potentsiaalselt ebameeldivate sündmuste pärast Omab tervisele hukutavalt mõjuvaid harjumusi (halb toitumine, suitsetab, tarvitab alkoholi, ei tegele füüsilise vormi parandamisega, ei tee keha tugevdavaid harjutusi) On sukeldunud ühte liiki elutegevusse (töö, ühiskondlik tegevus, raha teenimine, üksi elamine, füüsiline tegevus) Arvab, et on raske lihtsalt “hästi aega veeta”, lõdvestuda ja mõnu tunda mingist lühiaegsest tööst Peab sugudevahelisi suhteid ebameeldivateks, tänamatuteks või ühiskondlikult “programmeerituks” (intriigide abil, võrgutamise püüetega) Võtab elu, kui tõsist rasket olukorda; puudub huumorimeel Nõustub täitma rõhuvaid ja tänamatuid sotsiaalseid rolle Võtab raskeid ja stressirikkaid olukordi vastu passiivselt; kannatab vaikides Lubab endale “loomingulist” stressi teatud pingelise tegevuse perioodil Omab “pääseteed”, mis laseb kasvõi hetkeks puududa ning lõdvestuda Seisab oma õiguste ning vajaduste eest; loob madala stressilise vastastikulise austuse õhkkonna; valib hoolega sõpru ja sõlmib suhteid, mis on virgutavad ning rahulikud Osaleb huvitavas, tänuväärses, hästi tasustavas töös Hoiab stimuleerivat töökoormust, kus ülekoormuse perioodid ja kriisid on tasakaalustatud “hingetõmbe” perioodidega Püüab tasakaalustada ohtlikke sündmusi kasulike ning positiivsete eesmärkidega sündmustega Hoiab head füüsilist vormi, toitub hästi, väga harva kasutab alkoholi ning tubakat või ei tarbi neid üldse Paneb oma energia erinevatesse tegevusvaldkondadesse, on oma tööga üldiselt rahul (ühiskondliku tegevusse, puhkusesse, üksteise liitmisele, kultuuri üritustesse, perekonna ja tuttavatega suhtlemisse) Leiab rahuldust lihtsas tegevuses ja ei tunne vajadust õigustada teeseldud käitumist Küllastub täielikust ja keevast seksuaalelust, ja seda “seksuaalset isu” otse tunnistades Naudib täielikult elu; ta võib enda üle naerda; tal on hästi arenenud naljatunne Elada elu, mis on vaba rollidest; on võimeline ilma õigustamiseta väljendama oma loomulikke vajadusi, soove tundeid Püüab võimalusel järjekindlalt muuta ära pingelisi olukordi; vaatab ümber täitmiseks võimatud tähtajad; väldib asjatuid pingelisi olukordi; jagab efektiivselt oma aega.  Allikas: Karl Albrecht, Stress and the Manager (Engelwood Cliffs, N.Y.: Printice-Hall, 1979), pp. 107-108. C. 1979 by Simon & Shustler. Reprinted by permission of Simon & Schuster, Inc. Kokkuvõte. 1.Konflikt tähendab poolte riidu, mil üks pool püüab saavutada oma vaadete vastuvõtmist ja segada teisel seda sama tegemast. Konflikt võib leida aset indiviidide vahel , indiviidide ja gruppide ning gruppide vahel. 2.Konflikti potentsiaalseteks põhjusteks – ühiselt kasutatavad ressursid, ülesannete vastastikuline seostatus, erimeelsused eesmärkides ja väärtushinnangutes, erinevused käitumisstiilis ning eluloos, aga samuti ka halb kommunikatsioon. Inimesed tihti ei reageeri potentsiaalsetes konflikti olukordades, kui see olukord on seotud minimaalsete isiklike kaotuste ning hädaohuga. 3.Konfliktide struktuursed lahendusmeetodid sisaldavad täpsustatud tootmisootust, koordineerimise ja integreerimise mehhanisme, olemasolevast kõrgemal tasandil ülesande ning tasustamise korraldamist. 4.Konflikti potentsiaalselt negatiivsete tagajärgede hulka kuuluvad: tootlikkuse langus, rahuldamatus, moraalse taseme langemine, personali voolavuse suurenemine, sotsiaalse koostöö ja kommunikatsiooni halvenemine ning lojaalsuse suurenemine teiste alagruppide ja organisatsioonide suhtes. Kuid efektiivsel sekkumise konflikti võib see omandada soodsaid tagajärgi, näiteks, lahenduste leidmiseks tehtav põhjalikum töö, otsuste vastuvõtmisel avaldatava arvamustehulga suurenemine ning koostöö paranemine tulevikus. 5.Konfliktide lahendamiseks kasutatakse viit stiili. Kõrvalekaldumine kujutab endast konfliktist kõrvalepõiklemist. Silumine – on selline käitumine, mil tehakse nägu, et ei ole põhjust ärritumiseks. Sundimine – on oma vaatepunkti pealesurumine seadusliku võimu või surve kasutamisega. Kompromiss – on efektiivne meede, mil taganetakse mingil määral teise seisukoha ees, kuid see ei pruugi viia optimaalse lahenduseni. Probleemi lahendamise stiil on eelistatav juhtumitel, mil on tarvilik arvestada arvamuste ja olude mitmekülgsust, see on iseloomustatav avameelse tunnistusega selles, et ollakse erinevate vaadetega ja põrkutakse nendes selleks, et leida mõlemaid pooli rahuldav lahendus. 6.Muutused avaldavad mõju kogu organisatsioonile ning kõigile juhtimise tasanditele, kuid need organisatsioonid, mis tegutsevad ebakindlas keskkonnas, langevad selle mõju alla rohkem kui teised. Muutused võivad toimuda selle igasuguses faktoris ning ka neist igaüht puudutada. Kuna kõik muutuvad faktorid on vastastikulises seoses, siis juhtkond peab muutuste kavandamisel ühes neist arvestama ka kõiki teisi mõjusid faktoritele. 7.Sammudeks, mida tuleb teha organisatsiooniliste muutuste efektiivsuse tõstmiseks, - surve ja stimuleerimine, sekkumine ja ümberorienteerumine, diagnoos ja tunnistamine, leidlikkus ja kohustuslik osavõtt, eksperimenteerimine ja teaduslik otsing, aga samuti võõra arvamuse toetus ning vastuvõtmine. 8.Tihti soovitatakse muutuste elluviimisel kõikide töötajate osavõttu, kuid mõningatel muudatustega seotud juhtudel võib see osutuda ebasoovitavaks. Aegajalt võivad ühepoolsed tegutsemised osutuda võimu jagamisest ning volituste delegeerimisest eelistatumaks. 9.Muudatustele vastupanu peab olema lõppudelõpuks murtud. Põhiliseks muudatustele vastuseisu põhjuseks on tunne, et need viivad isiklike kaotusteni ja määramatute tulemusteni ning veendumus selles, et arvatavad muutused on ebaõiged ning ebasoovitavad. 10.Organisatsiooniline areng (OA) kujutab endast organisatsiooni võimelisust teha pikaajalist tööd, selle ülesannete lahendamiseks ning muutustele reageerimiseks uuendamise võimaluste leidmaks. Seejuures tuuakse esile eriti efektiivne organisatsiooni kultuuri juhtimine, eriti formaalsetes töögruppides, käitumise teaduse metoodika kasutamine ja muutuste agendi kaasamine. OA meetmed kujutavad endast tegevust, mis on suunatud organisatsiooni funktsioneerimise parandamisele. Nad sisaldavad diagnostilisi meetmeid, tagasisidet, haridust ning kvalifikatsiooni tõstmist, struktuurilisi muutusi, konsultatsioone organisatsiooniliste protsesside küsimuses, gruppide formeerimist ning nende vahelise tegevuse korraldamist. 11.Liigsuur stress võib olla kutsutud esile liiga suure või väikese töömahuga, rollide konfliktiga, rollide määratlematusega, igavusega, füüsiliste faktoritega ning igasuguste isiklikku laadi sündmustega. Kordamisküsimused. 1.Arutage lühidalt antud peatükis vaadeldud nelja konflikti tüüpi. 2.Millised on tekstis mainitud konflikti põhjused? 3.Arutage konflikti funktsionaalseid tagajärgi. 4.Millised tagajärjed on ebafunktsionaalsel konfliktil? 5.Kirjeldage nelja konflikti lahendamise struktuurset meetodit. 6.Kirjeldage inimestevahelise suhete viit põhilist stiili, millist võib kasutada konflikti lahendamisel. 7.Võrrelge mõningaid siin peatükis mainitud muudatuste juhtimise meetodeid ning kontseptsioone. 8.Kirjeldage lühidalt võimu korralduse kolme tüüpi, mida võib kasutada muutuste juhtimisel. 9.Kirjeldage lühidalt muutustele vastuseisu murdmise seitset viisi. 10Millised on organisatsiooni arenguks vajalikud eeldused ning väärtused? 11.Millises väliskeskkonnas võivad muutused avaldada firmale eriti tugevat mõju? Miks? Küsimused aruteluks. 1.Miks küllaltki sageli soovitatakse muudatuste juhtimisel töötajate osavõttu? 2.Kirjeldage organisatsioonilisi muudatusi ja arutlege nende ühismõju organisatsiooni arengul. 3.Kuidas oleks efektiivne lahendada konfliktseid olukordi järgmistes organisatsioonides: tulundusühing, mittetulundusühing ja uues riskantses ettevõttes. Tingimata arutlege läbi nende kolme organisatsioonitüübi erinevused. 4.Võrrelge erinevaid OA osavõtu meetodeid ja tooge näited, mil iga meetod osutuks efektiivseks sellistes organisatsioonides, milliseid te teate. 5.Miks on kõrgema juhtkonna toetus efektiivse OA programmi läbiviimiseks kohustuslikuks eelduseks? Olukord analüüsimiseks. Muudatused “Bank of America”. “Bank of America” oli loodud energilise ja julge ettevõtja, A. P. Gannini ? poolt. Oma panga loomise aastatel pööras Gannini erilist tähelepanu inimväärtustele ja see pank teenindas inimesi hästi. Ta soovis parandada Ameerikas elu kvaliteeti panga poolt pakutavate teenustega ja tegi teatud tähtajaga laenu kustutamise idee ettepaneku. Peale tema surma 1949.a. sai “Bank of America” päranduseks inimeste suhtes tähelepaneliku ja novaatorliku panga kindla reputatsiooni. 60-70.aastatel jäi “Bank of America” maha panganduse arengutempost. Kõrgema juhtkonna tegevussuund hakkas asendama inimsuhetele pööratud poliitikat tulu saamise poliitikaga. Paljud juhid mõistsid, et “Bank of America” eemaldub alustpanevatest väärtustest, mis olid varem selle jõuks. 1983.a. olid kutsutud kokku selle panga konsultandid ning analüütikud, et läbianalüüsida organisatsiooni olukord ja määrata kindlaks, mis on kaastöötajate arvates organisatsiooni kandvateks veendumusteks. Peale mõnda interviud kaastöötajatega avastasid analüütikud järgmised kasutusel olevad põhimõtted: 1.”Ära mine kindla läbikukkumise teele”. Valdav oli arvamus, et ebaedu maksab raha. Oli eeldatav, et kapitalimahutused uutesse ideedesse peavad end ära tasuma jooksvast kasumist. 2.”Ole kõigiga armastusväärne”. Selle all mõeldi, et inimesed ei saa olla üksteisega avameelsed. Väärtuslikud ideed suruti maha, sest konflikte ja vastuolusid ei sallitud. 3.”Ära muretse töö tulemuste pärast”. Laialt oli levinud veendumus, et olulisem on teenistuslik vanemus, aga mitte töötulemused. 4.”Usu seda, vaid siis kui sa seda näed”. Töötajad arvasid, et risk ja novaatorlus ei ole soositud. Kõrgem juhtkond oli küllaltki häiritud ja arvas, et sellised meeleolud aitavad vaevalt 80- aastate lõpuni vastu pidada. Selleks, et parandada konkurentsivõimet hakkasid “Bank of America” kõrgemad juhid kompanii väärtushinnanguid muutma. Kõigepealt kehtestas juhtkond omale väärtuste süsteemi, mis sisaldasid järgmisi määrusi: 1)klient tuleb panna esikohale, 2)võtta kaasaegsest tehnoloogiast välja maksimum, 3)tasusta ja kiida heade töötulemuste eest. Kuna kaastöötajate loosungitega muutmise püüd oleks eelkõige tekitanud küünilisust, siis kasutati töötajatele uute suundade tutvustamiseks eksisteerivat juhtimisstruktuuri. Firma boss tutvustas 100 kõrgema taseme juhti uute eesmärkidega kompanii juhtkonna nõupidamisel. Organisatsioonis tehti uute juhtimisülesannetega tutvumise ja nende täitmise kindlustamise meetodite kursused. Näiteks, töötulemuste kindlaksmääramise muudetud protsessist. Seejärel viisid need kogemustega liinijuhid (?) läbi sellised kursused teistele liinijuhtidele. Kompanii pööras samuti tähelepanu organisatsiooniliste muudatuste sümboolikale. Mõeldi välja kotka kujutisega märk, mis pidi olema kõigi juhtimistasemetel, kogu maailmas, sellistele töötajatele eristusmärgiks, kes on kompanii kandvate veendumuste edasiandjateks. Need muudatused viisid paremusele. Hiljem läbiviidud klientide ja kaastööliste rahulolu uuringud näitasid rea aastate jooksul pidevat olukorra paranemist. Küsimused. 1.Milline,arvatavasti, oli konfliktide lahendamise valdav meetod enne, kui hakati juurutama organisatsioonilisi uuendusi? 2.Milliseid organisatsiooni sisemised muutuvad faktoreid (eesmärgid, struktuur, ülesanne, tehnoloogia ja inimesed) olid näites kirjeldatud meetmete tulemusel ära muudetud? 3.Arutage läbi “Bank of America” kaastööliste muudatuste juhtimisest osavõtu meetod. Allikas: Robert N. Beck, “Visions, Values, and Strategies: Changing Attitudes and Culture, Academy of Management Executive, February 1987, pp. 33- 39. *** Rahvusvaheline konflikt ja selle lahendamine. Rahvusvahelise konflikti teooriad kuni 1980.a. Kahekümnenda sajandi seitsmekümnendad aastad läksid rahvusvaheliste suhete ajalukku , kui aastad, mil toimusid suured läbimurded relvastuse võidujooksu ja sõjaliste konfliktide piiramises, mis said võimalikuks jõudude vahekorra objektiivsemal hinnangul. Peale Teist Maailmasõda on toimunud mitmed suuremad relvastatud konfliktid, nagu Korea ja Vietnami sõda Kaug-Idas või siis sõjad Aafrikas ning ka Lähis-Idas. Nendest võtsid otseselt osa suurriigid, kuid toimusid ka paljud väiksemad aga osalistele mitte vähemolulised konfliktid kogu maailmas. Protsess, mida me tänapäeval nimetame pingelõdvestuseks, ei alanud 1972.a. vaid, nii nagu “külm sõda” ei alanud 1947 – 48.a., aga esimene juba sajandivahetusel ning viimati tähendatu algas juba 1917.a., paraku ei paistnud asjalood kummalgi juhul sellisena välja. Pingelõdvendus kujutab endast ajaloolist protsessi koos eelnevate arengustaadiumitega, mida iseloomustavad nii edusammud kui ka läbikukkumised. Erinevatel arengu staadiumitel kerkisid esiplaanile erinevad probleemid, mis määrasid kindlaks pingelõdvenduse aktuaalsed küsimused – otsesest sõjalisest vastuseisust taganemine, laiendades kultuurisidemeid, viies läbi kõrgema taseme poliitikute kohtumisi Berliini, Lähis-Ida ja Kuuba küsimustes, arendades kaubavahetuse, emigratsiooni ja inimõigusi käsitlevaid läbirääkimisi. Tänapäeval on huvitav neid asju uues olukorras läbi vaadata, sest palju üleskeerutatud tolmu on maha langenud ja vabanenud vaade tänasele maailmale selgem, kuid selles selguses võib näha uusi varem väheolulistena, või üliolulistena tundunud faktorite varjus olnud aspekte, millest võivad ja on juba ka saanudki uued komistuskivid rahvusvaheliste suhete käänulisel teel. Nii on senini aktuaalne sõja ja rahu küsimus, mida teoreetilistes töödes pidevalt käsitletakse ja mis ei ole oma praktilist tähtsust minetanud senini. Jätkuvalt otsitakse uusi, rahvusvaheliste suhete tulevikku mõjutavaid, lahendusi, mis tagaksid konfliktidega kaasneva vägivalla vähenemise. Varem loodeti, et tulevastes konfliktides (sõdades) enam ei osale otseselt AÜ ega Venemaa (NSVL), kuid mis ei ole täielikult õnnestunud, kuid, see, et on õnnestunud tuumasõja algust vältida on samuti saavutus. Aga jätkuvalt otsitakse teoreetilistes töödes rahvusvaheliste probleemide sõjalise jõuga lahendamise ratsionaalseid võimalusi. Poliitikud ootavadki teadlastelt soovitusi oma kavade elluviimiseks ja kiire edu lootuses valitakse mõnikord avalikkusele (partneritele) kahtlastena tunduvaid lahendusi. . Need tööd annavad esitatavate doktriinide kaudu poliitikutele tuge nende igapäevases praktikas. Nii on ameerika teadlase, Lõuna California ülikooli professori L. Whetteni väitel on USA 60 –70.aastate välispoliitika aluseks olnud “Niksoni doktriin” ,mis põhines “pentagonaalsel” süsteemil (“pentagonaalne “süsteem koosnes viiest vastastikku tasakaalustavast jõu keskusest – NSVL, USA, Lääne Euroopa, Jaapan ja Hiina RV) ja mille aluseks olid võetud M Deutchi, D Singeri, M Kaplani, R Rosencranci ja O Youngi mudelid. Kuid J Carteri välispoliitilise doktriini aluseks oli “kolmepoolsuse” (mille kohaselt, autorite arvates, olid tuleviku peamisteks jõu keskusteks kaks globaalset konkurentsi kolmnurka: sõjalis-poliitiline “konkurentsi kolmnurk”, kuhu kuulub NSVL, USA ja Hiina RV, ning majanduspoliitiline “partnerluse kolmnurk” – USA, EMÜ ja Jaapan.) ideed, mis sisaldusid Z Brzezinski ning teiste töödes. Tegelik praktiline seos teoreetiliste tööde ning konkreetsete poliitiliste otsuste vahel ei ole otseselt teostatud, vaid läbides keerukaid otsuste vastuvõtmise teid. Kuid see tee on tänapäeval lühenenud ja otsene seos tugevnenud paljudel objektiivsetel ning subjektiivsetel põhjustel. Kuna siis peeti tähtsamaks enda ideoloogilisi aluseid ja et vastast võita, siis uuriti ka tema ideoloogia aluseid, et paremini mõista selle alusel tehtavat oleviku - ja tulevikupoliitikat. Samuti uuriti vastastikku kõikide teoreetiliste kontseptsioonide aluseks olevate ideede probleeme ja kritiseerides nii omi kui vastaste (konkurentide) töid. Siin on põhiline tähelepanu pööratud läänes arendatavale “konflikti üldteooriale”, mis oli ühiskonna arengu marksistlik-leninliku teooria oponendiks ja allpool pööratakse tähelepanu selle teoreetikute vähem tuntud töödele. Et süstematiseerida vähegi käsitletavaid töid, on need tinglikult jagatud “traditsioonilisteks”, ”modernistlikeks” või “saientistlikeks”. Esimeste hulka kuuluvad põhiliselt filosoofilist, õiguslikku või ajaloolist käsitlust sisaldavad tööd, mis on pühendatud minevikus või käesoleval ajal toimunud konkreetsetele rahvusvahelistele konfliktidele, või pretendeerivad selle teoreetilis-kontseptuaalsele tähendusele. Selle “traditsioonilise” suuna sees on kombeks eristada “poliitilise realismi” koolkonda, mida esindavad H Morgenthau, J Ball, G Kennan,, K Thomson, C Marchal, (R Straus-Hupe,???), A Said, Ch Lerche, Ch Yost, W Kintner, M Shulman, A Buchan, J Frenkel ja teised. See koolkond on säilitanud oma juhtiva koha uute koolkondade suhtes. “Modernistlikud” teooriad on küllaltki eripärased sisult, kuid neid kõiki ühendab struktuur-funktsionaalne lähenemiseviis rahvusvaheliste suhete uurimisse, eelistades kasutada matemaatilis-loogilisi vahendeid ja uusimat arvutustehnikat. “Moderniste” eristab “valitsev” lähenemisviis konflikti lahendamiseks. Selle suuna esindajateks on Q Wright, M Kaplan, K Deutch, Mc Clelland, R Rosencrance, B Russet, A Rapoport, K Bouling, J Galtung, W Sterling, S Brams ja paljud teised. Teatud tähelepanu väärib seik, et eristatakse “rahvusvahelise konflikti üldteooria” raamides uuringuid tegevaid ja kitsastes suundades liikuvaid teadlasi. Selle “üldise konfliktiteooria” konstrueerimisel püütakse erinevate sotsiaalsete konfliktide kontseptuaalsete skeemide liitmise teel saada mingi üldine skeem, alates perekonna tülidest kuni riikidevaheliste tülide kõige teravama vormi – relvastatud kokkupõrkeni. Selle voolu tuntumateks esindajateks on K Boulding, K Deutch, M Deutch, A Rapoport, J Burton, J Galtung ja teised. Konkreetsemate suundade konflikti teooriatega paistavad asja kitsama käsitluse juures välja sellised teadlased ,nagu: O Young, N Choucri, R North, R Tanter, M Midlarsky, L Bloomfield, A Leiss, M Haas, R Ficher, M Hovard, B Crozier, E Luard ja teised. Kuigi uurimise meetodite ja asja käsitluse erinevused paistavad suured, siis huvide kokkulangevuse ala suuruse tõttu on kasutatavad meetodid kohaldatud mõlema suuna esindajate poolt kasutuskõlblikuks ja uue kasutuse leiavad varem kogutud materjalid ja veel suuremat tähtsust omavad erinevad tüüpideks jagamised ning uued kontseptsioonid, eriti kontseptsioonid riikide käitumisest kriitilises olukorras, riikide kahepoolsetest suhetest ning riigi sise-ja välispoliitika seostest. 50 – 60.a. tekkis järsk huvi “strateegiliste” uuringute vastu rahvusvaheliste konfliktide vallas. Need uuringud on suhteliselt iseseisvateks suundadeks, mille raames tegutsevad “kutselised strateegid” (või “tsiviil militaristid”) H Kahn, T Shelling, H Boldwin, B Brodie, J Collins, A Volstetter, M Halperin, G Snyder, K Knorr, H Kissinger, R Taker, R Ocgood, A George, R Smoke ja teised. “Kutseliste strateegide” militaarseid kontseptsioonid peavad määrama kindlaks sõjalise jõu kasutamise vormid ja mastaabi, selle kasutamise paindlikud viisid, et tagada agressiivse välispoliitika elluviimist. Pidevalt töötatakse välja, tihedas koostöös valitsusega, kaasajastatud jõu kasutamise viise ja vorme. See kindlustab teatud otsese “kutseliste strateegide” mõju riigi poliitilisele ja sõjalisele doktriinile. Seetõttu oli tekkinud eriline vajadus traditsiooniliste välispoliitika teoreetikute selliste meetodite uutmoodi läbivaatamiseks, mis puutusid “piiratud sõjategevuse” alustamise, teostamise ja lõpetamise küsimustesse, et leida nendes üldisi seaduspärasusi, sõdade juhtimise mehhanismi tundmaõppimist, et vähendada osalemise kulusid, said Massachusettsi tehnologilise instituudi töötajate põhiliseks uuringuobjektiks, kus juhtivat rolli omas prof. L Bloomfield juba 1965.aastast. Neid küsimusi vaadeldakse ka reas teiste autorite töödes. Kuid samal ajal on paljud teadlased hakanud tegelema konstruktiivsete efektiivsete rahvusvaheliste konfliktide reguleerimise instrumentide otsingutega, analüüsides riikidevaheliste sõdade ärahoidmise reaalseid võimalusi. Nagu juba kombeks saanud, viiakse selliseid uuringuid läbi lähtudes ja pidades kinni rahu probleemide uurimisel liberaal-patsifistlikelt seisukohtade raamidest. Teadlastel, kes on hõivatud selle küsimuste kompleksi analüüsiga (J Galtung, A Rapoport, O Holsti, R Falk, S Mendlovitz, B Stanford, Ch Yost, A Etsioni, S Hoffmann ja rida teisi), ei ole ühist arvamust rahu probleemide uurimise alast ja ülesannetest. Ühed teadlasi võtavad sellisel juhul uurimise alla rahvusvahelised konfliktid, nende lahendamise viisid ja meetodid, sõja vältimise ja rahu tagamise tegevuse organiseerimise ja juhtimise, relvastuse ja lahtirelvastumise kontrolli meetmete väljatöötamise (A Rapoport). Teised arvavad, et rahu uurimiste ala ei haara ainult rahvusvahelisi konflikte ja sõdu, vaid ka teiste sotsiaalsete konfliktide kogumit (J Galtung). Kõik see nõuab diferentseeritud lähenemist üksikutele töödele, nendes tehtud järelduste ning antud soovituste hindamisel. Selle töö esimene osa käsitleb rahvusvahelise konflikti mõistet, tüüpe, klassifitseerimist st. uurimise põhilisi meetodeid (struktuur-funktsionaalset), teooriaid (“ellujäämise teooria” ja “välja teooria”), mis on aluseks “sotsiaalsete üksuste “konfliktse käitumise” mudeli aluseks. Põhiline osa tähelepanust kuulub “konflikti üldteooriat” käsitlevale materjalile. Selle ülevaate teises osas vaadeldakse “rahvusvaheliste konfliktide juhtimise” võimalikkuse probleeme, mis toodi esile 60 – 70 .a. suhteliselt iseseisvates uuringutes. Välja on toodud nende teadlaste arvamused “konflikti juhtimise strateegiast” ja ka soovitusi konflikti juhtimise viisidest ja vahenditest, selle tekkimisest, arengust ja selle endale soodsamalt lõpetamiseks. Siin on juttu konkreetse “konflikti lahendamise” teooria kasutamisest konflikti juhtimise probleemi üldteooriana. Samuti tutvustatakse käsitletava aja uuemaid kontseptsioone, mis käsitlevad rahvusvahelisi konflikte. Rahvusvahelise konflikti uuringute meetodid. Kaasaeg nõuab ka ühiskonnateadlastelt suuremat panust riigi juhtimise teoreetilise baasi täiendamisel ja keerukate rahvusvaheliste suhete korrastamise vallas. Kuna väliselt (seadusandlikult, riikide põhiseadustega jne.) tundub kõik korraldatud olevat, siis ongi suurem tähelepanu suunatud sündmuste arengu sisemiste seoste leidmisele. Seepärast püütakse parandada uuringute tehnoloogiat, protseduure ja rahvusvaheliste suhete suhteliselt kitsaste valdkondade konkreetsete probleemide uurimise metoodikat. Massachusettsi tehnologilise instituudi rahvusvaheliste suhete uuringute keskuse suure hulga töötajate töö eesmärgiks oli lokaalsetest konfliktidest saadud informatsiooni kogumise edasiandmise ja hoidmise automatiseeritud süsteemi loomine, et kiirendada ja lihtsustada sarnaste uuesti tekkinud konfliktide lahendamise suhtes tehtavaid juhtimisotsuseid. Saadud kogemustest saadud üldistused, on viidud teoreetilisteks skeemideks ja konstruktsioonideks. Valikuliselt püütakse uurida probleeme läbi erinevate filosoofiliste, poliitiliste vaadete ja vaadates läbi metodoloogiliste eelduste ning hinnangute prismast, et leida ühist alust. Sellise lähenemise tunnistuseks on J Dougherty ja R Pfaltzgraffi raamat “Konkureerivad rahvusvaheliste suhete teooriad”, milles nad väidavad, et kui selline “üldine konflikti teooria” on ükskord välja töötatud, siis see peab endas sisaldama üksikuid elemente bioloogiast, psühholoogiast, sotsiaalsest psühholoogiast, sotsioloogiast, antropoloogiast, ajaloost, politoloogiast, geograafiast, majandusest, küberneetikast, mängude ja imitatsiooni ja otsuse vastuvõtmise strateegiast ning teooriast, süsteemide ja integratsiooni teooriatest ning isegi teoloogilisest vaatest. Rahvusvahelise konflikti mõiste. Kuna asjaga tegelevad paljud eespoolmainitud erivaldkondade teadlased, siis on nende antud terminid loodud nendele enim tuttava materjali baasil. (J Dougherty ja R Pfaltzgraff annavad oma raamatus sellele enda seletuse variandi. Nad väidavad, et konflikt erineb pingelisest olukorrast või hõõrumisest (“tensions”) sedavõrd, kuivõrd viimane sisaldab tavaliselt endas varjatud vaenulikust, hirmu, kahtlustust, teadvustatud huvide lahkuminekut ja võimalik et püüdu domineerimisele või revanši saamisele, kuid see ei välju tingimatult suhete või vastuvõtlikkuse piirest, mis viib tegeliku, avaliku opositsioonini või vastastikuste teineteise hävitamise pingutusteni. Tihti eelnevad hõõrumised konfliktile või saadavad selle hargnemist, kuid see ei ole see sama, mis on konflikt, need ei ole mitte alati kokkusobimatud koostööga. Hõõrumiste põhjused võivad olla üpris lähedased konflikti tekke põhjustele, kuna nad samuti mõjutavad otsuste tegemise protsessi.) See puutub esmajärjekorras rahvusvahelise konflikti uurimisse “konflikti üldise teooria” raames, mille tulemused avaldati 1957.a. loodud ajakirjas “The Journal of Conflict Resolution.” Sellele ajakirjale kaasööd tegevaid autoreid seob püüd, kasutades ära üksikuid erinevate valdkondade teadmisi, leida võtit kõigi sotsiaalsete konfliktide juhtimiseks, aga eelkõige otsitakse rahvusvaheliste konfliktide lahenduste viise olukorras, ajal, mil puudub ühine rahvusvaheliste konfliktide uurimise metodoloogia ja iga spetsialist annab oma “panuse “ eksisteerivasse terminite ja mõistete segadikku. Majandusmehed soovitavad vaadelda konflikte kui erilisi konkurentsivorme. Seepärast on terminid “konflikt” ja “konkurents” tihtilugu kasutatud teineteist asendavalt. Psühholoogid aga eelistavad rääkida “pingeseisundist”, “hõõrumistest”, “stressist”, aga teised spetsialistid – “vaidlustest”, “opositsioonist”, “antagonismist”, “tülidest”, “mängudest”, “debattidest” jne. Rahvusvahelise konflikti uurijatele on saanud iseloomulikuks see, et neist peaaegu igaüks töötab välja oma terminoloogia ja pakub välja keerukaid määratlusi, mis on juba ette piiritletud antud uuringuga. Kuid teadlased, kes tunnevad muret antud teaduse valdkonna arengu pärast, tõstsid üles konflikti uurimise “keele” unifitseerimise küsimuse. Selle probleemi lahendamiseks on esitatud palju erinevaid ettepanekuid: alates üksiku termini tähenduste piiramisega, kuni mitmetähenduslike terminite uutega, enam täpsemate ja selgematega asendamiseni. Michigani ülikooli professori K. Finki arvates võib “terminite korrastamist viia läbi vaid teatud teoreetiliste raamide piires, st. “sotsiaalse konflikti üldise teooria” raames. (Konflikti üldise teooria alusepanijate hulka kuulub ameerika sotsioloog L. Cozer. Tema raamat: “Sotsiaalse konflikti funktsioonid” (Cozer L.” The Funktctions of Social Conflikt.”Glencoe, 1956), mis ilmus juba 1956.a., määratletakse konflikti kui “ võitlust väärtuste ja õiguse eest saada teatud sotsiaalset staatust, et vallata võimsuse ja ressursside üle, milles opositsiooni eesmärgid seisnevad konkurendi neutraliseerimises, temale kahju tekitamises või konkurentsist kõrvaldamises.” Selle teooria pooldajate arvates võib seda üldistatud analüüsi kasutada kõigi mõeldavate sotsiaalsete konfliktide abstraktselt mõistetavate vormide puhul – üksikute isikute kokkupõrgete, perekonnasiseste hõõrumiste, monopolide konkurentsivõitluses, kodusõdade, sõjaväelaste riigipöörete, kõikide rahvusvaheliste konfliktide tüüpide puhul , sõltumata nende ajaloolisest ja sotsiaal-poliitilisest keskkonnast. Ka “sotsiaalse konflikti” määratlus pole üheselt kokku lepitud. Nii on Fink teinud ettepaneku sellise” termini kasutuselevõtuks - “sotsiaalne konflikt on igasugune sotsiaalne olukord või protsess, milles kaks või enam sotsiaalset üksust on seotud vähemalt ühe antagonistliku psühholoogilise suhte või ühe antagonistliku vastastikulise mõju vormiga.* Fink peab psühholoogiliseks antagonismiks “eesmärkide kokkusobimatust”, “vastastikku välistavaid huvisid”, “emotsionaalset vaenulikust” jne., aga “antagonistliku vastastikulise mõju” all “ vastastikulist mõju “alates kõigist otsestest ja mittereguleeritud võitluse viisidest kuni ülimalt reguleeritud vastastikulise mõjutamise vormideni”.** Pidades antagonismi kõikide konfliktide kõige ühisemaks elemendiks, valis Fink selle oma määratluse selgrooks. Kuid, vastu igasugust teadusliku definitsiooni loogikat, ta tunnistab, et antagonismi mõiste ise jääb aga määratlemata. Üldiselt eelistatakse aga Läänes sõna “antagonism” asemel kasutada “kokkusobimatus”, “teineteist vältiv”, “vaenulikus” jne. ,mis on ülevõetud psühholoogiast ja teistest rahvusvahelistest suhetest kaugel asuvatest teaduse valdkondadest. Konflikti peetakse kohe algstaadiumist peale reaalselt eksisteerivaks vastuoluks. Üheks Lääne kirjanduses levinumaks sotsiaalse konflikti mõiste määratlemise käsitluse viis ja selle raames ka rahvusvaheline konflikt, on tingitud erinevatest majanduslikes teooriatest. Täpsemalt öeldes, käsitleb ameerika tuntud sotsioloog ja ökonomist K Bouling konflikti kui “situatsiooni, milles pooled teadvustavad endale tulevaste positsioonide (või olukordade) vastastikust kokkusobimatust ja igaüks püüab võtta teise eesmärkidele sobimatut positsiooni.* See termin on ära toodud ka paljudes teistes hulga hilisemates teadlaste töödes, kui üks õnnestunum, mis peegeldab adekvaatsemalt konflikti kui positsioonide kokkusobimatust mõistvate poolte vastastikulist tegutsemist.** Sellel arvamusel on ka J Dogherty ja R Pfaltzgraff, kes seda kajastavad oma raamatus “Contending Theories of International Relations.” (“Konkurentsi teooriad rahvusvahelistes suhetes.”). “Konflikti termin”, - puutub nende arvates tavaliselt situatsiooni, milles üks kindel inimeste grupp (hõim, etniline, lingvistiline või mingi muu) asub teadlikus opositsioonis teiste (ühe või paljude) gruppidega, kuna neil on vastuvõetamatud (tegelikud või näivad) eesmärgid.” K Boulingi ettekujutuses on vasturääkivus abstraktsete väärtuste, huvide ja vajaduste “kokkusobimatuses”. Sellisel rahvusvahelise konflikti tõlgendamisel kaob selle poliitiliste suhete spetsiifika, mis on tulenenud teravast majanduslikust, poliitilisest, ideoloogilisest, rahvuslikest ja teistest vasturääkivustest (mainitud vasturääkivusi pidasid nõukogude teadlased kõikide rahvusvaheliste konfliktide aluseks). K Boulding püüab tuua välja kontseptuaalseid erinevusi konkurentsi ja konflikti vahel. Ta kasutab selleks võrdlevat analüüsi “firmade konkurents turgude saamiseks” ja “riikide konkurents territooriumite saamiseks”. Tema arvates on “firmade konkurents alatine ja pidev, kuid riikidevaheline konkurents on dramaatiliselt vahelduvate sõdade ja rahude jada.”(***”Conflikt and Defense. A General Theory.” K Boulding, N.Y., 1962). Omal ajal tegi tuntud ameerika konfliktoloog Q Wright selle mõiste veel konkreetsemaks tähistamiseks, mis on kooskõlas poolte erinevate käitumiste iseloomuga. Konflikt on Wright“i arvates “üksteise vastu suunatud sotsiaalsete üksuste vastuseis”, erinevalt konkurentsist, mis on “sotsiaalsete üksuste vastasseis, kus üksteisest sõltumatult püütakse saavutada eesmärke, mis kaugeltki kõiki võrdsel määral ei rahulda”. Sel moel on konflikti iseloomustatud kui “vastastikulist poolte sekkumist”, konkurentsi – aga kui “paralleelset püüdlust”. Tavaliselt kasutatakse sõna “konkurents” mis võetuna ladinakeelsest “concurrere”, mis tähendab - koos jooksma, võistlema, konkurentsi tegema - “kokku põrkama”. Aga sõna konflikt on tuletatud ladinakeelsest sõnast “confligere”, mis tähendab – põrkuma, kokkupõrkele viima. (****”The Study of International Relations”. Q Wright N.Y., 1955). A Rapoport aga arvab, et “konkurents võtab tavaliselt seadustatud konflikti iseloomu, mida saab teatud reeglitega korraldada. Osapoolte tegevus võib (või ei või) olla suunatud teine teise vastu vastase eesmärkide saavutamise takistamiseks. “Klassikalised” kaheksateistkümnenda sajandi euroopalikud sõjad võivad samuti olla liigitatud konkurentsivõitluse alla, sest riigid võitlesid sisuliselt rikkuse ning ülemvõimu pärast.(*****”Conflict in Man-Made Environment” A Rapoport, Baltimore, 1974). Sellist lähenemist, kus termineid “konkurents” ja “konflikt” võeti kui sünonüüme, oli M. Deutsci arvat6es “suureks fundamentaalseks eksituseks”.(*****The Resolution of Conflict. Constructive and Destructive Processes.” M Deutsch, New Haven, Yale Univ. Press, 1973.) Tema arvates eksisteerib konflikt alles siis, kui ilmnevad kahe või enama isiku, grupi või riigi kokkusobimatud tegevused. Võttes kokku paljudes töödes esitatud sotsiaalse konflikti iseloomulikud jooned, mis eristavad seda konkurentsist, siis kujuneb välja ligikaudselt järgmine pilt: konkurentsi esitatakse kui: reguleeritavat, varjatut, kaudset, ebateadlikku, anonüümset, pikaajalist võitlust, mis on kontsentreeritud kättesaamata objektile ja mida peetakse rahumeelsete vägivallatute meetodite ja vahenditega. See eeldab koostööd, mis on iseloomustav kommunikatsiooni puudumise või selle madala tasemega ja mis on konstruktiivne ning on süsteemile kasulik (ei lagunda seda). Konkurentsivõitluse käekäik sõltub paljus kolmanda poole otsusest, milline kontrollib võitluse eesmärgi saavutamist ja kelle arvamust püüavad konkurendid mõjutada. Sellest erinevalt vaadeldakse konflikti kui: reguleerimatut, avalikku, otsest, teadlikku, isiklikku, oponendile sihitud perioodilist võitlust, mida peetakse vägivaldsete meetoditega.(******Konflikti all mõeldakse midagi enamat, kui lihtsalt konkurents. Inimesed võivad teineteisega konkureerida puuduvate ressursside otsimisel ise konkurentide olemasolust midagi teadmata, või siis neid, kes samu eesmärke püüavad saavutada, takistamata. konkurents läheb üle konfliktiks, kui pooled püüavad oma positsioone kindlustada konkurentide positsioonide nõrgendamise arvel, segades nende püstitatud eesmärkide saavutamist, kõrvaldades neid “asja” juurest, ning isegi neid hävitades. Konflikt võib olla vägivaldne ja ka vägivallatu (füüsilise jõu kasutamise vaatenurgast), dominantne või taganev, kontrollitav või kontrollimatu, lahendatav või mittelahendatav.) Konfliktis, nagu on reegliks kujunenud, puuduvad koostöö elemendid, mis on tingitud poolte poolt soovitavate eesmärkide, väärtuste kokkusobimatusest, kuid kommunikatsioon on hädavajalikuks tingimuseks, sest ilma selleta ei oleks võimalik vastastikune sekkumine. Konfliktil on hävitav iseloom, sest selle eesmärgiks on oponendi likvideerimine.* Kuid konflikti iseloomu ja tähenduse suhtes on ka teisi vaatenurki (**Lääne sotsioloogid lähevad oma arvamustes lahku küsimuses, kas konflikti tuleks vaadelda kui midagi ratsionaalset, konstruktiivset või funktsionaalset või siis kui midagi ebaratsionaalset, ebakonstruktiivset ja ebafunktsionaalset. Esimene on iseloomulik J Dougherty ja R Pfaltzgraffi arvates sotsioloogidele ja antropoloogidele (erandiks T Parsonsi koolkond), kes rõhutavad konflikti konstruktiivseid eesmärke, kuivõrd see aitab kehtestada sotsiaalsete ühisuste piire, selle grupisisese iseteadvuse kasvu, sotsiaalset integratsiooni ja majanduslikku kasvu. Teine – on iseloomulik paljudele psühholoogidele ja sotsiaalpsühholoogidele, juristidele ning filosoofidele.). Tihti vaadeldi sotsiaalse psühholoogia spetsialistide poolt konflikti “positiivseid” funktsioone koos “negatiivsetega” sotsiaalse psühholoogia vallas, aga vahetult samuti ka rahvusvaheliste suhete uurijate poolt (***«The Function of Social Conflict.» Coser L.; «Conflict.» Simmel G., N.y., 1955.;«A Study of War.» Wright Q., 2 vols., Chi., 1942.). Kuulutades «sõja loomulikuse» teesi, segades ära vasturääkivuste, konflikti ja sõja mõisted. Näiteks Q Wright, seadustab sõja kui sotsiaalsete muutuste igavese «instrumendi». Sõda, või sõjaga ähvardamine paneb tema arvates panuse kultuuri arengule ja ka tsivilisatsiooni instrumentide levikule kogu maailma, on rahvusriikide tekke vahendiks, nendes rahu ja stabiilsuse säilitamise vahendiks ning rahvusvahelise sõltumatute riikide süsteemi säilitamiseks (****16-168 «A Study of War.» Wright Q.,2 volts. Chi., 1942.).Kuigi kaasajal, Wrighti arvates ületavad sõja destruktiivsed tagajärjed konstruktiivse efekti. Sõda on muutunud kahekümnendal sajandil ebafunktsionaalseks. «Sõda läks vastuollu religiooni ideaalidega, kaasaegse filosoofia tõekspidamistega, maailmamajanduse ja poliitika eesmärkidega...jne. Mida võimsamaks saab sõjamasin, seda ilmsemalt toob selle kasutamine kaasa kaotusi, mis on mõõtmatult suuremad, kui sellest osavõtjate oletatavad tulud (17*). Vaatamata Q Wrighti äärmiselt vasturääkivatele vaadetele sõja kui sotsiaalse fenomeni suhtes, jääb ta kindlaks sõja inimkonna sotsiaalsest elust eemaldamise pooldajaks. Tema raamatu «Õppetunnid sõjast» uuemas väljaandes ta kirjutas, et «sõja probleemide lahendamine sõltub rahvusvahelise-õiguse printsiipide effektiivsussest rahumeelsest kasutamisest ja rahvusvaheliste organisatsioonide eksisteerimisest, mis on loodud inimkonna arenguks vajatava kollektiivse julgeoleku kindlustamiseks (18* «A Study of War.» Q Wright, 2-nd ed. Chi., 1965.). Q.Wrighti vaadetele sisulliselt lähedasi vaateid «sotsiaalsete muutuste» sisult ja kontseptsioonilt jägab inglise teadlane-konfiktoloog G Burton, kes arvab, et muutused rahvusvahelistes suhete süsteemis ei pea tingimata rahu ohtu seadma. Tema arvates konfliktid, kuigi need aegajalt tekivad, ei ole enam ainukesteks sotsiaalsete muutuste elluviimise instrumentideks. Meie ajal antakse eelistus rahumeelsetele suhetele, mis täidavad maailma muutmise funktsiooni. Üheks kaasaegsetest ameerika konflikte uurivatest teadlastest, kes on sotsiaal-psühholoogilistel positsioonidel selle iseloomu põhjal, võib nimetada M Deutsch`i (19* ja loe lisaks mainitud nõukogude autorite töid). Tema arvates võib tuua konflikti «positiivsete» funktsioonidena välja selle, et konflikt väldib stagneerumist, stimuleerib huvi ja uudishimulikust, see on probleemide väljatoomise ning nendelahenduse teede leidmise vahendiks ja on isiksuse ning sotsiaalsete muutuste aluseks. «Õnneks, - teeb autor kokkuvõtte, - ei ole keegi konfliktivaba eksisteerimise perspektiivi ees. Konflikti ei saa igavesti alla suruda ja see ei saa kaua kesta (20*). Deutsch`i töödes põhiliseks käsitletavaks probleemiks on: - kuidas vältida destruktiivset konflikti. «Eesmärk ei seisne selles, rõhutab ta, - et ärahoida konflikti, aga selles, et leida selle produktiivseks muutmise viis» (21*). Sel teemal on oma sõna öelnud ka K Marks ja F Engels ja asjast huvitatu võib asja allikast järele vaadata, mis endise nõukogude liidu elanikule on olnud igati kättesaadav materjal olnud. Kuid ka läänes tuntud saksa sotsioloog R Dahrendorf, kes on tuntud oma «klassikonflikti teooriaga» («Class and Class Conflict in Industrial Society.» R Dahrendorf,. L., 1959.). Tema on konflikti mõistet kasutanud võistlemise, konkurentsi, vaidluste või hõõrumiste ning samuti sotsiaalsete jõudude kokkupõrgete tähistamiseks. «Kõik indiviidide koosluste vahelised konfliktid, millised on seotud nende püüdluste kokkusobimatusega s.t. rääkides kõige üldisemas vormis, siis on see poolte püüd saavutada seda, mis on vaid ühele poolele jõukohane, on see selles mõttes sotsiaalse konflikti suheteks... . Konflikt võib võtta kodusõja, parlamendi debattide, streigi või hästi reguleeritud läbirääkimiste vormi.»(23*). Ka inglise teadlastele on iseloomulik rahvusvahelisele konfliktile lähenemisne «üldteooria» alustelt. Täpsemalt, J Frenkel lähtub eeldusest, et « inimeste gruppidevahelised suhted on määratletud üksikute inimeste vaheliste suhetega, kuid need ei põhine kunagi puhtal armastusel, ja vaid harvadel juhtudel – puhtal hirmul ja vihkamisel» (24* «International Relations.» J Frankel., N.Y., 1964.). Frenkel toob välja kolm suhete põhitüüpi. «Kaks gruppidevahelist äärmuslikku tüüpi, - kirjutab ta, - nimetatakse tihti koostööks, juhul, kui nende vahel puudub konflikt ja võitluseks kui nendevaheline konflikt on niivõrd terav, et kaob kompromissi (vastastikulise kohandumise) tegemise võimalus ning ainsaks ülesandeks saab oponendi hävitamine. Enamust selle kahe vastastikuste suhete tüübi juhtumeid võib nimetada konkurentsiks. Siin konflikt eksisteerib, kuid see ei ole absoluutne, kuna seda pehmendavad ühiste huvide alad ja tavaliselt lõpeb see konfliktne suhe kompromissiga»(25*). Frenkeli teoreetilised ettekujutused kaasaegsetest rahvusvahelkistest suhetest leidsid arenduse ja väljenduse raamatus «Rahvusvaheline poliitika. Konflikt ja harmoonia.» (« «International Politics: Conflikt and Harmony.» Frankel J. L, 1969.(26*), kus autor püüab tõestada konflikti funktsionaalset iseloomu. Kahe põhilise sotsiaalse vastastoime– konflikti ja harmoonia - viisi põimumine, nende äärmiste pooluste kõikumine, määratlebki, Frenkeli arvates, rahvusvahelise arengu dünaamika. Teine inglise rahvusvahelise konflikti uurimise spetsialist – Londoni ülikooli kolledzi juures asuva Konflikti analüüsimise keskuse direktor – J Burton konsentreerib oma tähelepanu «kogukonna või riigi konfliktsele käitumisele, mis sisaldab endas selliseid muutuvaid komponente, nagu väliste tingimuste tajumine, eesmärkide ja vahendite valimist aga samuti erinevaid vahendeid eesmärkide saavutamiseks ja väärtuste hindamiseks (27*). Burtonile on sotsiaalsete gruppide vaheline antagonism arusaamatuseks, ebaõigeks mõistmiseks, ametlike avalduste ebaõigeks interpeleerimiseks, eelarvamuseks, teiste riikide käitumise ebareaalseks hindamiseks või siis seotud takistustega kommunikeerimisel. Ta otsustas läheneda probleemile konflikti teoreetilise mõtestamise kaudu, kasutades poolte käitumise uurimisel ühes konkreetses konfliktis empiirilist analüüsi. Selleise uuringuga tehtud järeldusi, mis on tema poolt formuleeritud, laiendatakse üldse ka teistele konfliktidele. Olles «konflikti üldteooria» arendamise pooldaja, võidab Burton, et on «ekslik vaadelda sisekonflikti ja riikidevahelist konflikti üldse kui kaht erinevat nähtust, või siis vaadelda mingit konkreetse siseriiklikku või riikidevahelist konflikti juhtumit eraldi selle sisemistest ning välistest aspektidest (28*«Systems, States, Diplomacy and Rules.» Burton J., L., 1968.). Mõned Lääne konfiktoloogid, kes pretendeerivad konfliktide hoolika ja objektiivse analüüsi teostajate mainele, ning kes mõjutavad rahvusvahelist olukorda, viivad mõningate siseriiklike küsimuste lahendamise rahvusvaheliste konfliktide tasandile. Grupp ameerika teadlasi, kes viisid 60.aastate teisel poolel läbi kõigi, peale Teist maailmasõda toimunud konfliktide (nende arvestuste kohaselt oli neid 380) analüüsi, arvavad, et «konflikt on igasugune sündmus, milles osaleb kaks või enam gruppi ja olulise faktorina leiab aset jõu kasutamine, või selle kasutamisega ähvardamine» (29*«Jr. et al. Analysis of Referent Conflicts.» Richardson R.). Selline sündmus, on tema arvates, vaid «rahvuslikku tähtsust» (siseriiklikku). Konfliktide hulka nad arvavad rahvarahutused ja sõjad, riigipöörded ja sõjaväelaste mässud, ülestõusud ja partisanisõjad, piirisõjad, igasugused blokaadid, lokaalsed sõjad jne. See viib tingimata metodoloogilisele segadusele, hajutades sisemise sotsiaalse võitluse tundemärgid ja meelega võrdsustades rahvusvahelisi konflikte üksikute riikide igapäevaste sisesündmustega. Sellega, ühest küljest viiakse eemale tähelepanu tõeliselt ohtlikelt rahvusvahelistest konfliktidest ja teisest küljest seadustatakse suveräänsete riikide sisekonfliktide «internatsionaliseerimise» katsed (mille näideteks võivad olla nõukogude poolt vaadates: Korea, Indohiina, Kongo, Angoola, Liibalon, Iraan, Afganistaan, sest oli ka palju teisi konflikte, millest räägitakse ülal- ja allpool ). Vaadeldes lääne teoreetikute üksikuid kontseptsioone, tekib mulje, et nad määratlevad rahvusvahelist konflikti mõistet kõikidele sotsiaalsetele konfliktidele iseloomulike põhiliste ühiste elementide kaudu ja jättes kõrvale selle mõtte («kõik tehakse headest kavatsustest lähtudes»KL). Siit ka üldised ja tinglikud definitsioonid. Küllaldki iseloomulikud on ameerika sotsioloogid R. Mack ja R Snyder konflikti määratluses. Nende arvates leiab konflikt aset vaid juhul, kui on võimalik selgitada välja selle järgmised elemendid ja iseloomujooned: esiteks, vähemalt kahe vahetut kontakti omava osapoole olemasolu; teiseks, teineteist välistavad või kokkusobimatud huvid, mis on tingitud ressursside puudusest, või ühe poole positsioonide haavatavusest; kolmandaks, käitumine, mis on suunatud poole või poolte hävitamisele, plaanide, kavatsuste rikkumisele, jne. aga samuti sellised vastastikulised suhted, mil iga pool võib miskit omistada teise poole arvelt; neljandaks, vaenulikud tegevused, mis on vastaspoole vastu suunatud ja selle rünnakute tõrjeks; viiendaks, katsed jõuga saada kontrolli vajakajäävate resursside, või positsioonide üle, või siis neid kasutada, et teatud moel mõjutada vastase käitumist (30*«The Analysis of Social Conflict – Toward an Overview and Synthesis.» Mack R. R., Snyder R.C., - The Journal of Conflict Resolution, 1957, vol. 1, Nr. 2.). N.Dorina arvates ei ole lääne teoreetikud oma rahvusvahelise konflikti määratlustes suutnud väljuda «struktueerimise» ja «funktsioneerimise» raamest, mis on kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses põhiliseks teadmiste hankimise meetodiks. Selle tõestuseks võib olla Wrighty üks üldtunnustatud rahvusvahelise konflikti definitsioon: «Konflikt on teatud suhe riikide vahel, millised võivad eksisteerida igal tasemel ja igasugustel astmetel. Konflikt võib laiemas mõtes olla jagatud nelja staadiumisse: 1)kokkusobimatuse tunnetamine; 2)kasvav pingeolukord; 3)surve avaldamine kokkusobimatuse ületamiseks ilma sõjalist jõudu kasutamata; 4)sõjaline interventsioon või sõda otsuse pealesurumiseks. ...Konflikt kitsamas mõttes puutub juhtudesse, mil pooled võtavad ette vastastikku mõjutavaid tegevusi, s.t. kahes viimases konflikti staadiumis laiemas mõttes» (31*«Escalation of International Conflict.» Wright Q. – The Journal of Conflict Resolution, 1965, vol. IX, Nr. 4.). N Doronina väitel on Q Wrighti lähenemiseviis rahvusvahelise konflikti defineerimisse parem Bouldingi ja teiste «konflikti üldteooria» pooldajate omast (nad vaatlevad konflikti riikide vaatevinklist lähtudes, kui protsessi, milles võib määratleda teatud arengustaadiumeid), kuid QW ei suutnud lahti rebida konflikti strukturaalsest ettekujutusest. Rahvusvahelise konflikti uurimisel ei ole ta suutnud välja tuua olulisi parameetreid, mille muutused viivad protsessi järgmisse staadiumisse. Aga ka nõukogude teadlastel ei ole rahvusvahelise konflikti definitsioonidega hõisata midagi. Ka filosoofilises kirjanduses leidub väheseid artikleid, milles püütakse määratleda mõistet «konflikt». Isegi ensükopleedilistes sõnaraamatutes antud definitsioon ei anna küsimusele, milleks on konflikt dialektiliste mõistete süsteemis ja katekoorias, rahuldavat vastust. Rahvusvahelise konflikti mõistet ei avata ka sellistes teatmeteostes, nagu poliitilised ja diplomaatilised sõnaraamatud. Filosoofilises entsükopleedias defineeritakse konflikti laias mõttes kui «vastuolude äärmise teravnemise juhtumit». Üheks rahvusvahelise konflikti mõiste määratlemise võimalikuks teeks on geneetilise määratlus (uuritava nähtuse tekkimise põhjuse ja viisi ning keskonna näitamise kaudu), milles oleks välja toodud see üldine, mis on omane erinevatele rahvusvaheliste konfliktide liikidele, kui tegelike vastuolude konkreetsete vormidele. See termin peab arvestama dialektilist vastastikust sõltuvust, konflikti ja vasturääkivuste suhet ja sealhulgas ka seda, et konflikt on vaid üheks rahvusvahelise elu vastuolude ilmnemise vormiks.Rahvusvaheliste suhete süsteemis on vastuolude areng, nii nagu nende ilmnemise vorm selle süsteemi arengule erineva tähtsusega. Süsteemi muutumine algab selliste vasturääkivuste iseloomu muutumisest, milliseid sisaldavad selle järelandlikumad elemendid. Selle kannul muutuvad ka nende ilmnemise vormid. Imperialismi jagamatu võimutsemise ajastul oli rahvusvahelöiste suhete süsteemis teatud roll imperiumite vahelistel vasturääkivustel, millised olid piisavalt teravad, et tulla ilmsiks sõdade vormis, et jagada ümber maailma turgusid ja tooraine allikaid jne. Sellised vastuolud on ka tänapäeval olemas. Peale vene oktoobrirevolutsiooni lisandus uus vastuolu. Vastuolu kapitalismi ja sotsialismi vahel. Vene polel peeti selle vastuolu areeniks kogu maailma ja kõiki ühiskonna elu valdkondi – majandus, poliitika, ideoloogia, kultuur jne. (34*). Kuna seda konflikti kiiresti ei suudetud ühe poole kasuks lahendada, siis tuli praktilisele kasutusele uus vastuolude ilmnemise vorm – erineva majandussüsteemiga riikide rahumeelne koostöö. Iseenesest see ei ole vastuolude lahendamise viis, kuid see loob tingimused selle vastuolu rahumeelseks (nõukogude ajal oli see rahu ja sotsialismi huvides) lahendamiseks. Nõukogude riik toetas kõiki, kes võitlesid väidetava sotsialismi eest ja kapitalismi vastu. Kuidas ja kas see võitlus lõppes, on tänapäeval veel raske vastata. Seitsekümmend aastat on kriitiline aeg, mis on kasvatanud mitu põlvkonda aatelisi, kuid aateta inimesi, ning me ei tea, millal nad konfliktiks küpsevad ja kuna tänapäeval on piirid suhteliselt kergelt ületatavad, siis ka rahvusvahelised konfliktd kolivad nendega kaasa. Seega on igal rahvusvahelisel konfliktil oma vastuolude pundar, siseriiklikke ja riikidevahelisi, põhilisi ja tulenevaid, lahendatavaid ja lahendamatuid, subjektiivseid ja objektiivseid Rahvusvahelise konflikti süsteemne uurimine. Konflikti üldteooria. Fundamentaalsete mõistete süsteemi loomine, milline võiks olla effektiivseks teadusliku teabe saamise instrumendiks, sõltub suures osas sellest, millised printsiipe kasutatakse teooria mõistete aparaadi väljatöötamise protsessi käigus. Läänes tegid sellise süsteemi loomise katseid Q Wright, K Boulding ja terve rida teadlasi. Nende süsteemi aluseks oli võetud struktualismi ja sotsiaalse *(* behaviourismi teaduslik suund psühholoogias, mis uurib elusolendite käitumist) printsiibid, mis on tihedalt juurdunud sõjajärgsesse lääne rahvusvaheliste suhete uurimise teadusesse. Struktuur-funktsionaalse meetodi kasutamine väljendab rahvusvahelise konflikti uurimisel kitsastest empiirilisuse piiridest vabanemise ja suurema teoreetilise baasi leidmise ja metodoloogilise tupiku ületamise katset. Süsteemne uurimine, nagu R Liber oma raamatus «Teooria ja maailmapoliitika» märgib, «soosib orjentatsiooni muutust rahvusvaheliste suhete uurimises nähtuste suuremate seoste ja perspektiivide ..., teeb võimalikuks valdkonn uute ja varem välditud aspektide uurimise ja on aluseks enam üldistatud ja teaduslikule lähenemisele selles uuringu piirkonnas, milles traditsiooniliselt domineerisid põhiliselt muljetele ja intuitsioonile toetuvad tööd, või mis siis panid rõhu sündmuste ajaloolisele omapärale ja üksikute sündmuste ja nähtuste kordumatusele.*(1*»Theory and World Politics.» Lieber R., Cambr., 1972.). Lääne teoreetikud räägivad rahvusvahelise konflikti süsteemsest uurimisest, kuid selliste nähtuste, nagu sotsiaalsed protsessid ja konflikt, süsteemse uuringu katsed piirduvad tavaliselt puhtalt nende nähtuste struktuursete või funktsionaalsete suhete ja seoste tundmaõppimisega. N Doronina väitel, lihtsustatakse nende töödes süsteemse lähenemise sisu, absolutiseerides selle üht külge – struktuur-funktsionaalset meetodit teiste aspektide kahjuks, eelkõige konflikti reaalset sisu.*(vt 2*). Behaviourismi mõistete ja meetodite kasvav osakaal rahvusvahelise konflikti uurimisel, tunnistab lääne teadlaste püüdest lahendada probleeme poolte käitumise juhtimisega konfliktis ja eelkõige mõeldakse riikide käitumist *(* Behaviourism – behaviourismi mõistete ülekandmine ühiskonnateadustesse, et uurida sotsiaalsete ja poliitiliste süsteemide käitumist. Sellised rahvusvaheliste konfliktide uuringud ilmusid USA-s viiekümnendatel aastatel ja nende hulk kasvas ka järgmistel kümnenditel.). Riikide käitumine rahvusvahelisel areenil on kahtlematult rahvusvahelise konflikti teoreetiliste uuringutes üheks küljeks ja läänes ka nende uuringute selgrooks ja põhiline arutlus on käitumise hindamise ümber ja selle kaudu seletatakse kõike muud. Kuna riike vaadeldakse elavate organismidena, siis on käitumise hindamisel oluline rõhk sündmusi mõjutavate subjektiivsete faktorite uurimisel ja objektiivsete faktorite hindamisel võib tekkida viga, mille suurust on raske hinnata. Nõukogude poolelt kritiseeriti sellist lähenemist pidevalt ja kurdeti, et lääne autorid ei taha tunnistada, et välispoliitikast on eriti huvitatud valitsevad klassid. Kuid kui töölisklass on valitsev, siis kes siis on välispoliitikast huvitatud? Nõukogude poole spetsialistid annavad omapoolse metodoloogiliselt õige küsimuste lahendamise retsepti. On vaja selgitada riikide käitumist välispoliitilisel areenil arvestades nende klassi iseloomu ja nende sisemist sotsiaalmajanduslikku korda. Seda mitte selleks, et kõike klassi olemuse süüks ajada, vaid selleks, et see jätta ilma selle vormide küllusest, et oleks vastuoluliste suhete arengu uurimisel arvestatud kõik objektiivne ja subjektiivne.*(4*). Lääne üheks tunnustatumaks rahvusvaheliste suhete, aga eelkõige sõdade, uuringute «süsteemsetest» meetoditest on «välja teooria», mille on töötatud välja Quincy Wright (s.1890 – 1970.a.)(A Claude kiitvas hinnangus on austus. Ta märkis, et: «Vaevalt, et saab mainida mingeid saavutusi rahvusvaheliste suhete akadeemilisel uurimisel viimase põlvkonna kogu elu jooksul, kes ei oleks teatud tasemel saanud inspiratsiooni Q Wrighti töödest.»)*(5*) («The Heritage of Quincy Wright.» Claude I.L., - The Journal of Conflict Resolution. 1970. vol. XIV, Nr. 4.) Metodoloogilises plaanis töötas Wright välja teadusliku rahvusvaheliste suhete uurimise uue lähenemiseviisi. M Kaplan nimetas teda modernistliku suuna «ristiisaks». «Välja teooria» aluseks on ettekujutus riikidest, kui punktidest mingis mitmemõõtmelises ruumis, punktide vahelise kauguse määratlemisest ja riikide käitumise kindlaksmääramine sõltuvalt nende vahekaugustest. Sellise riikide süsteemi kirjeldus oli tehtud Q Wrighti poolt töös «Uurimus sõjast.», aga hiljem arendatud terviklikuks kontseptsiooniks raamatus «Uurimus rahvusvahelistest suhetest». Q Wrighti «välja teooria» oli üks esimesi katseid lääne teaduses, strukturalismi ja sotsiaalse behaviourismi printsiipide ühendamiseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Q Wrighti ettekujutus maailmast, kui väljast oli ülevõetud Kurt Lewinilt (1890 – 1947)(«Field theory in social science.» K Lewin., N.Y., 1951) tuntud lääne psüholoogilt, kes töötas välja «dünaamilise välja teooria» töös «Topoloogilise psühholoogia printsiibid», («Principles of topological psychology.» K Lewin, N.Y., - L., 1936.).(topoloogia (kr. logos mõiste, käsitlus), matemaatika osa, uurib geomeetriliste kujundite neid omadusi, mis säiliuvad kujundite kõigi mõeldavate painutamiste, kokkusurumiste ja venitamise puhul.) Selle kontseptsiooni abil vaatleb Q Wright riikidevahelisi suhteid, asetades neid mitmemõõtmelisse välja, mis on määratletud geograafiliste ja analüütiliste kordinaatidega (6*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.).Sel moel kujutab väli endast suhete süsteemi, mida on võimalik analüüsida kahe aspekti põhjal: geograafilise ja analüütilise. Esimene aspekt eeldab rahvusvaheliste suhete süsteemi tundmaõppimist, selle osaliste käitumist ajas ja ruumis, st. «ajalooline» käsitlus. Teine aspekt – selle uurimine analüütiliste kordinaatide abil poliitilisi, majanduslike, psüholoogilisi, sotsioloogilisi, etnilisi ja teiste faktoreid, mis määratlevad riikide ja teiste rahvusvaheliste suhete poolte võimalusi ja mis mõjutavad nende valikuid, otsuseid ning tegusid, st. «teoreetiline» käsitlus. «Analüütilise välja» kontseptsioon on Q Wrightil eriti põhjalikult väljatöötatud. Kaheteistkümnemõõtmelise analüütilise välja sees ta eraldab kaks kuuemõõtmelist välja: «väärtuste väli» ja «võimaluste väli». Ta vaatleb rahvusvaheliste suhete osapooltena (subjektidena) rahvaid, rahvusi, riike, valitsusi, riikidevahelisi organisatsioone, assotsatsioone, üksikuid isikuid või mingit «tegevuse süsteemi», mis on võimeline tegema otsuseid rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Põhiliste kordinaatidena, mis määratlevad rahvusvaheliste suhete subjektide käitumist, k.a. konfliktne käitumine, on valitud alljärgnevad punktid. «Väärtuste välja» jaoks: objektiivsus – subjektiivsus, abstraktsus – konkreetsus, vabadus – piirangud, orjentatsioon juhtumile – orjentatsioon endale, kinnitamine (jaatus) – eitamine (eitus), efektiivsus – intuitiivsus. «Võimaluste väljale»: energia – letargia, paindlikkus – jäikus, koostöö – isolatsioon, tugevus – nõrkus, ressursside küllus – ressursside vaegus, tehniline progress – tehniline mahajäämus.* (7*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.) Wright püüab ekspertide poolt antud hulgalised iseloomustused tuua kordinaatides.(? KL) Sellega seoses ta kogus statistilisi algandmeid ja uuris neljakümmet viit peale Esimest maailmasõda toimunud rahvusvahelist konflikti. «Välja teooria» väljatöötamine, mis on rakendatav rahvusvaheliste suhete uurimisel, on üheks katseks luua teoreetiline baas, selleks et kasutada loodusteaduslikke uurimismeetodeid. Wrighti ja ta koolkonna esindajate arvates on rahvusvahelised suhted, sealhulgas ka rahvusvahelised konfliktid, hulgalise analüüsile allutatavad nii nagu füüsilised nähtused. Wrighti enda kogemus aga näitab, et rahvusvaheliste konflikti seaduspärasuste sügava sisulise analüüsita viib liigne matemaatiliste ja teiste täpsete meetodite kasutamine uurimustes ühekülgsusele. Selle ületamiseks tuleb leida kvalitatiivse ja hulgalise analüüsi õige kombinatsioon. Kui rahvusvahelist konflikti kujutada ette sotsiaalse protsessina, siis võib jälgida, kuidas selle elementide hulgalised muutused viivad kvalitatiivse muudatuseni. See teeb võimalikuks välja tuua ühed või teised selle arengu staadiumid. Q Wright teeb järelduse, et selline konfliktne protsess, nagu relvastatud konflikt,on sellise arengu kvalitatiivseks staadiumiks, mis on eelnevate hulgaliste muudatuste poolt ette valmistatud. Kahtlemata on vaja teatud hulk hulgalisi hinnanguid, et saada konflikti kvalitatiivset iseloomustust, sest need aitavad uurimise protsessis täpsustada konfliktse juhtumi kvalitatiivseid tunnuseid. Q Wright ja paljud teised teadlased annavad rahvusvahelise konflikti hulgalistele aspektidele ülisuure tähtsuse. Matemaatilise aparaadi kasutamine konfliktse protsessi intensiivsuse ja kestvuse mõõõtmiseks saavad nendes töödes sihiks omaette. Matemaatiliste vormelite laitmatust, mis kirjeldavad ühteisd või teisi konfliktse protsessi aspekte, loetakse uurimistööde edukuse kriteeriumiks, mis pretendeerivad panusele rahvusvaheliste konfliktide teoreetilistes analüüsides. Kvalitatiivne, sisuline uurimuse aspekt peab olema igasugustel olulistel hulgalistel mõõtmistel (kui neid on võimalik mõõta), näiteks, konflikti subjektide majanduslikku ja sõjalist potensiaali, väliskaubanduse mahtu ja välismaa toetust jne. Selles suhtes on (või, oli?) huvitav ka nõukogude teadlaste arvamus. Konkreetsemalt, V Jadov tõdeb, et kuna kõik looduslikud ja sotsiaalsed nähtused on kvalitattiivselt-hulgaliselt teatud, siis on nad ka printsipiaalselt mõõdetavad. Asi on vaid selles, et on vaja välja töötada adekvaatne mõõteinstrument.* (8*). Mõõtmise probleem on vaid osaliselt matemaatiline. Põhiliselt sõltub «mõõteinstrumendi» otsimine sisuliselt mõõteobjekti kvalitatiivsest analüüsist. Q Wright, teinud ära suure töö neljakümne viie rahvusvahelise konflikti uurimisel, lasi selle läbi tema poolt leiutatud konflikti eskalatsiooni võrrandi, tuli Wright järgmiste järeldusteni: faktoriteks, millised soodustavad konflikti eskalatsiooni, on tema arvates mõlema huvide konflikti haaratud poole poolt asja elulise tähtsuse tunnetamine;suhteline võrdsus koheselt kasutatavas jõus ja mõlema poole kindel veendumus, et jõu ülekaal on lõppude-lõpuks ikka tema poolel, tänu oma jõupingutustele ja liitlaste abile; ettekujutus sellest, et vastane on enam haavatav elavjõu kaotamise, konflikti üldmaksumuse, jne. suhtes. Vastavalt on eskalatsiooni pidurdavateks faktoriteks rahvuslike faktorite väheolulisus, ilmselge ja ülisuur jõudude ebavõrdsus, konflikti suur maksumus jne. Q Wrighti poolt tehtud uuringute tulemused näitavad kui ebaproportsionaalsed on kulutused intelektuaalsete pingutustele tema töö lõpptulemustega võrreldes. Q Wrighti õpilased võtsid üle põhiliselt vaid «välja» idee, kuulutades tema esitatud kordinaadid ja hulgalise mõõtmise süsteemi muutujate tähenduse «subjektiivseks» ja «ebateaduslikuks». Täpsemalt, Boulding võtab selle idee üle «konflikti üldteooria» loomisel, kui ta töötas välja konflikti statistilist ja dünaamilist mudelit. Tema töödes on konfliti teooria loogiliselt peaegu täiuslik skeem, mis on teaduses võrdlemisi harv nähtus. Bouldingi arendatud vaated ja ideed avaldasid suurt mõju lääne rahvusvaheliste suhete uurijate-teoreetikute konseptsioonide formeerumisele. Bouldingi raamat «Konflikt ja kaitse. Üldteooria.» on Läänes väga populaarne ja peaegu konflikti teoorias klassikaline töö. Selles on püütud rahvusvahelist konflikti teoreetiliselt läbimõelda, kui tervikut, uurides selle tekkimise, arengu ja lahendamise keerukat mehhanismi ning selle kohta ja rolli kaasaegsetes rahvusvahelistes suhetes. Bouldingi põhiidee seisnes selles, et üldiste elementide, mis on tema arvates sellele omased kõikidele konfliktidele, mis tulevad ette looduses ja ühiskonnas, tundmaõppimise alusel, luua selline konflikti «üldmudel», millist ühesuguse eduga oleks võimalik, arvestades olemasolevaid erinevusi, kasutada igasuguse konflikti analüüsimisel, aga samuti kontrollida majanduslike, tööstuslike, ideoloogiliste, etniliste ja lõpuks ka rahvusvaheliste konfliktide najal, milline, autori tunnistuse põhjal, «domineerib tänapäeval kõikide teiste konfliktide üle.»* (10*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Ta soovitab sotsiaalsete konfliktide kõrval «üldteooria» raames uurida ka bioloogiliste liikide vahelisi konflikte ning isegi «igavest sõda ookeani ja maa vahel». Boulding võttis oendapeale konfliktide analüüsimise üldise metoodika väljatöötamise ülesande, kasutades selleks «mängude teooria» instrumente ja teisi konfliktsete juhtumite uurimise matemaatilisi meetodeid. Oma plaanide elluviimiseks rahvusvahelise konflikti uurimisel läks Boulding struktualismi metodoloogia ja «sotsiaalse behaviourismi» printsiibi valikulisest ühendamisest kuni majandusteooria terminoloogia, üksikute mõistete ja kontseptsioonide mehaanilise ülekandmiseni.*(11*kaheksakümnendatel aastatel kujunes välja terve uus suund teaduses – «rahvusvaheliste suhete majanduslikud teooriad». Nendes teooriates vaadeldakse rahvusvahelist konflikti «oligopoly teooria» positsioonilt, mis uurib konkurentsivõitlust piiratud hulga firmade vahel «A Theory of Oligopoly.» G Stigler B Russet (ed.) Economic Theories of international Politics., Chi., 1968; «Power and Wealth:» Knorr K. The Political Economy of International Power. L., 1973.; «Economic Issues and National Security.» Knorr K. Trager F. (eds.) Kansas, 1978.). Bouldingi poolt Wrighti vaadete arendamiseks konstrueeritud põhiliseks mudeliks on abstraktne statistiline kellegi «behaviouraalse ühiku» (konflikti poole) «behaviouraalses ruumis» või «väljas» konfliktse käitumise mudel. See mudel on loodud staatikas konflikti struktuuri väljendamiseks s.t. ta peab konfliktset protsessi läbilõikes näitama ja seda kirjeldama mingi formaliseeritud keele abil. Selle mudeli konstrueerimisel kasutab Boulding enda väljatöötatud mõistete süsteemi, sealhulgas poolte käitumine «behaviouraalses ruumis», nii isiklikus kui ka üldises, «väärtuste hierarhia», mis määratleb konflikti osapoolte käitumist ja rea teiste. Bouldingul on konflikti pooleks – «behaviouristlik ühik», s.t. mingi moodustav tervik või organisatsioon, mis on võimeline võtama erinevaid olekuid aga seejuures säilitades oma identsuse ja üldise piiri.* (12*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellise ühikuna võib olla, tema arvates, isiksus, perekond, loomade või taimede liigid, ideede klass, teooria (ideoloogilistes konfliktides) või sotsiaalne organisatsioon (firma, usuühing, kutseühing, riik). Nagu Boulding tähendab, on «behaviouristlik ruum» «behaviouristliku üksuse seisund teatud ajahetkel, mis on määratletav väärtuste või muutujatega, mis seda iseloomustavad»* (13*Ibid.). Igaühel pooltest on oma «behaviouristlik ruum», kuid selle vastastikusel toimel tekib selline üldine ruum või väli, mille sees toimub konflikt ja mida iseloomustatakse poolte teatud asendiga ja nende liikumise erinevate suundadega. Boulding joonistas selle välja erinevaid elementaarseid geomeetrilisi skeeme ja näitas graafiliselt kõiki võimalikke poolte liikumise suundi selles väljas ning väljaspool selle piire, mis parandavad või halvendavad mõlemate poolte positsioone või siis neist ühe poole paigutust. Nende suundade hulgast ta toob välja «konfliktsed suunad» ja «kauplemise suuna». Sel moel iseloomustatakse «üldist behaviouristlikku ruumi» mitte ainult konfliktiga, vaid ka koostööga, millest järeldub, nagu autor toonitab, et konfliktse juhtumi analüüsi puhul on rakendatavad mängud salliva konkurentsiga (või mängud mittenullilise summaga). Tõelise konfliktse juhtumi puhul peab olema teadvustatud poolte püüdluste kokkusobimatus, nende soov behaviouristliku ruumi täita, millest nad teineteist püüavad välja tõrjuda. Sel moel on Boulding, erinevalt reast teistest teadlastest, tõusnud teatud arusaamiseni konflikti ja vasturääkivuse (antagonismi) erinevusest. (Vasturääkivus oli eriti oluline mõiste nõukogude teaduses KL.). Kuid Bouldingi ettekujutuses oli teadvustamise element tihti asendatud konflikti äärmise subjektiviseerimisega. Bouldingu arvates eksisteerib igal poolel oma «väärtuste hierarhia», milline võib olla kindel või vähemkindel. Kindla hierarhia puhul on kerge kahest võimalikust positsioonist määratleda paremat; siin ei ole valiku probleeme. Väärtuste kindel hierarhia viib kiiremini konfliktini, kui vähemkindel hierarhia, sest pool ei saa paremat positsiooni ära anda, kui seda teine pool omale soovib. Bouldingi skeemi järgi seisneb «behaviouristliku ühiku» käitumine selle liikumises parimale positsioonile, s.t. selle punktile «võimaluste piiril»*, (14*Boulding toob mõiste, «võimaluste piirid» sisse, et määrata kindlaks nende positsioonide või olukordade raame, milliseid võib konfliktis osalev pool omada või võtta. See piir määratakse kindlaks füüsiliste, psüholoogiliste, õiguslike, finantsiliste ja n.e. piirangutega (Ibid)), milline on kõrgeim võrreldes ükskõik millise punktiga «väärtuste hierahial». See ongi, Bouldingi arvates, ühiku ratsionaalseks käitumiseks, aga irreaalseks käitumiseks peab ta poole liikumist «võimaluste piirist» väljapoole, üleüldse kõigist võimalikest positsioonidest parima poole. Erinevused poolte käitumises määratakse kindlaks nende ettekujutuste põhjal ratsionaalsusest ja ebaratsionaalsusest või siis nende «väärtuste hierarhia» põhjal. Käitumist peetakse ebaratsionaalseks, kui see põhineb «behaviouristliku ühiku» ebaõigel ettekujutusel rahust, või ebaadekvaatsel väärtuste süsteemil. Boulding tõi läänes rahvusvaheliste suhete teadusse esimesena sisse mõiste «ikoon», mis omas olulist rolli pooltel teine teisest moonutatud ettekujutuse saamisel.*(15* «The Image: Knowlegde in Life and Society.» Boulding K., N.Y., 1956.). Lääne teadlaste poolt kasutataval «teineteise mittemõistmise» kontseptsioonil on oluline osa konfliktide ja sõdade allikate ja põhjuste põhjendamisel. Sel moel seotakse rahvusvaheline konflikt inimeste ettekujutuste ning meelestatusega, «ikoonidega», millega võib manipuleerida ja milles võib olla (seal hulgas ka ettekavatsetult) küllaltki moonutatult vastuvõetud tegelikkus. Kuigi agressiivne poliitika ja rahvusvahelised konfliktid ei ole sünnitatud psühholoogiliste moonutiste poolt ja suur osa nendest moonutustest ei sõltu niivõrd inimeste individuaalsetest omadustest vaid konkreetsetest sotsiaal-poliitilistest tingimustest, milles need tegutsevad. Bouldingi poolt väljatöötatud konflikti mudel, mis kujutab sisuliselt endast konflikti struktuuri kirjeldust, selle elementide põhilisi sidemeid ja ühismõju. Boulding selgitab, et tema esitatud konflikti dünaamika mudel soodustab konflikti, kui «dünaamislise behaviouristliku süsteemi» arengu seaduspärasuste avamist. Selle süsteemi areng eeldab «möödunud ja käesolevate olukordade järjestikulist vahetumist, aga samuti ruumi, milles eksisteerivad stabiilsed vastastikulised suhted, mis on reguleeritavad küllaldki lihtsate seadustega ja mille abil on võimalik ennustada süsteemi seisukorda tulevikus, parameetrite muutumist.»* (16*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.).Konflikti arengu struktuuri ja selle elementide funktsioneerimise «tavaliste seaduste» mõiste, on Boulding võtnud üle L Richardsonilt* (inglise matemaatik, kes püüdis matemaatiliste vormelite kaudu näidata poolte vastastikuse tegutsemise protsessi arengut konfliktis relvastuse võidujooksu näitel. )17*»Arms and Insecurity. A MathematicaL OF THE Causes and Origins of War.» Richardson L,. L., 1960.), nimetades neid «protsessi reaktsioonideks». Bouldingi käsitluses on need protsessid «konfliktsete protsesside tähtsaimaks klassiks, mille kestel mingi ühe poole tegevus muudab teise behaviouristlikku ruumi, et kutsub esile selle liikumise, milline omakorda muudab esimese ruumi, kutsudes esile selle vastu liikumist jne.*(18* « Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Majanduses on, ta arvates, selleks hindade sõda, rahvusvahelistes suhetes – relvastuse võidujooks. Reaktsiooni protsesse jälgitakse selle kõikidel vastastikuliste suhete etappidel: üliõpilaste ja õppejõudude, abikaasade, kutseühingute ja ettevõtjate, presidendi ja kongressi, Venemaa ja Ameerika jne. vahel. Behaviouristid, pretendeerides rahvusvaheliste suhete objektiivse uuringu teostajate nimele, väidavad, et käitumine ongi see ainuke reaalsus, mida saab uurimisele allutada ja isegi täpsele hulgalisele mõõtmisele ja nii nad uurivadki riikide käitumist keerukates rahvusvahelise situatsiooni suhetes. R Rummel, uurides riikide sisest konfliktset käitumist rahvusvahelisel areenil kasutades «välja teooriat», väidab, et «kõik sotsiaalne tegelikus on väli, mis koosneb sotsiaalsete ühikute kõigist iseloomustustest ja vastastikusest tegevusest nende keerukates seoses».*(19*«A Field Theory of Social Action With Application to Conflict within Nations.» Rummel R. – General Systems Yearbook, 1965, vol. 10.,«Indicators of Cross – National and International Patterns.» Rummel R. – American Political Science Review. 1969, March, vol. 63.). Rahvusvaheliste suhete süsteem ja selle allsüsteemid on samuti Rummeli poolt vaadeldavad mingi väljana, milles ühe riigi käitumine teise riigi suhtes võib olla kujutatud vektoritena joon ruumis, mille suurus määratleb riikide paari põhilisi mõõte, samuti nende asendit sellel väljal, aga samuti ühe riigi asendit ning nende iseloomustusi. Ühe riigi käitumine teise riigi suhtes seotakse loogiliselt nende iseloomustustega vektoriaalse kauguse mõistega. Riikide paari (diaad) asukoht behaviouristlikus ruumis on nende või nende iseloomustuse vahelise kauguse funktsioon. Riikide rahvuslikud iseärasused (iseloomustused) on vaadeldavad sotsiaalse distantsina, mis määratleb riikidevahelisi suhteid.* (20*«Some Empirical Findings of Nations and Their Behavior.» Rummel R. – World Politics, 1969, January, vol.XXV, Nr. 2.). N Dorina hinnangul ei õnnestunud R Rummelil riikide «sisemiste» ja «väliste» iseloomustuste ääretust hulgast välja selgitada seda olulist, mis tegelikkuses määravad rahvusvahelistes suhetes kindlaks riikide strateegiat ja taktikat, sest lähtuvate indikaatorite hulk, mis on «välja» mõõtmiseks antud, on valitud erilise põhjendamiseta ja üpris suvaliselt. Muutujate klass, mis on kirjeldatud riikide sotsiaal-poliitiliste iseloomustustega on antud üpris primitiivselt. Näiteks, jagatakse nendes kõik riigid nelja gruppi: «kommunistlikud», «lääne poliarhiad», «monarhiad» ja «diktaktuurid». Pole siis imestada, et Rummeli projekt «Dimensionality of Nations» (DON) – («Riikide mõõdetavus».)* (21* Projektis DON püüti faktorite analüüsi meetodil uurida «objektiivsete indikaatorite» hulgalist mõõdetavust süsteemis, mis määravad kindlaks koordinadid «sotsiaalsel väljal». vaata. «Dimensions of Conflict Behaviour within and between Nations.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolutions, 1966, vol. 10.., Nr. 1. «Dimensions of Didic War. 1810 – 1952.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolution, 1967, vol. 11, Nr. 2.) ei leidnud praktilist rakendust realsete rahvusvaheliste suhete uurimises. Behaviuristliku analüüsi, mis mõeldud poolte konfliktides käitumise seaduste seletamiseks, nende vastastikustes seostes, tähtsamateks sisulisteks kategooriateks on «ellu jäämise» kategooria, mis on sellega tihedalt seotud mõistega «kohandumine» ja «integreerumine». Bouldingi «Konflikti üldteooria» on sisult sarnane «ellu jäämise» sotsiaal-darvinistlikule kontseptsioonile. «Võitlus ellu jäämise nimel» on Bouldingi poolt kuulutatud bioloogiliste ja sotsiaalsete konfliktides käituvate osaliste põhiliseks iseloomustuseks. Selles võitluses näeb Boulding ette konfliktide allikaid ja neid liikuma panevaid jõude ning nendest tuuakse välja ühiskondliku arengu seaduspärasused. Boulding kandideerib «ellu jäämise» teooria, mida kasutatakse rahvusvaheliste suhete analüüsil, enim läbitöötanud seisukohtadega teadlase kohale. Ta kasutab selle teooria rakendamisel oma isiklikku kogemust firmade vahelise konkurentsivõitluse küsimuste uurimisel ja kuna ta arvates on riikide käitumine võitluses territooriumite ja mõjusfääride pärast, võrreldav analoogiliselt konkureerivatele firmadele, siis peab ka «ellu jäämise» probleem olema keskseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Meelega abstrakteerudes keerukast rahvusvaheliste konfliktsete suhete süsteemist, rõhutab ta vaid ühte külge «võitlust ellu jäämise» eest. «Ellu jäämise», või «eluvõimelisuse» all mõistab Boulding «ühe poole võimekust ja soovi teise poole purustamiseks või hävitamiseks». Lähtudes sellest, jaotab ta pooled «vaieldamatult elujõulisteks» ja «tinglikult elujõulisteks». Esimeste hulka kuuluvad sellised, millised «ei saa olla purustatud või absorbeeritud, kuna on ise sõltumatute otsuste allikad», teiste hulka aga sellised, mis «võivad olla purustatud või neelatud, kuid mis eksisteerivad veel seepärast, et need riigid, mis on võimelised neid hävitama, hoiduvad oma võimaluste teostamisest».* (22*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellelt positsioonilt lähtudes on situatsiooni puhul, milles mõlemad pooled omavad «elujõudu», on konfliktil pikaleveninud iseloom. Sel puhul, arvab Boulding, oleks õigem rääkida pigem « kontrollist konfliktse protsessi üle», aga mitte konflikti lahendamisest. Aga tunduvalt nõrgema poole «tingliku elujõulise» juhtumil eksisteerib allaneelamise või hävimise oht, kuid neeldumise või integratsiooni protsess ei olegi Bouldingi arvates, kõige hullemaks lahenduseks. Tihti on integreeritud poolel säilunud suurematel organisatsioonidel oma individuaalsus ja Bouldingi arvates võib « neeldumine tegelikkuses tähendada antud juhtumil organisatsiooniliste raamide laiendamist, mis võivad mingis mõttes suurendada koostisosade elujõudu»* (23*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Boulding, kes kasutas oma töös katergooriat «ellu jäämine», ei salga, et ta kasutas seda selleks, et teooria oleks vaba eelarvamustest ja et see oleks «konflikti mõiste» abstraktne vorm. Samuti tunnistab ta lihtsat loomuliku õiguse seadust, mis on pandud sellisesse fraasi: «Struggle for Life» - võitlus ellujäämise eest.* (25*Ibid.,) Sellist lähenemist peab Wright kohasekss pigem orgaanilise evolutsiooni kui rahvusvaheliste suhete teooriale.*(28*«The Study of International Relations.» Wright A., N.Y.,1955. ). Ka H Sprout ja M Sprout peavad seda organilist evolutsiooni tähistavat mõistet ebakohaseks kasutamiseks rahvusvaheliste konfliktide suhete käsitlemisel.* (29*«The Ecological Perspective of Human Affairs with Special Reference to international Politics.» Sprout H., Sprout M. Princeton, 1965.). Ja lõpuks rõhutab ka Rapoport selle bioloogiast võetud analoogi kohatust ja soovitab selle asemel uurida konkreetseisd vaadeldavaid mehhanisme.* (30*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). Need bioloogilise või matemaatilise funktsiooni kasutamised on iseloomulikud strukturalismile ja võivad viia arusaamises ekslikele tulemustele. Bouldingi arvates on ajalugu mingi «behaviuristlike ühikute» olekute jägnevad üleskirjutused, mis määratlevad väärtuste kogumit. «Behaviuristliku ühiku», näiteks riigi või riikide grupi ajalugu, st. Bouldingi arvates on «riigis järgnevatel ajalõikudel olevate olukordade üleskirjutus. Olukorda võib võrrelda liikuva filmilindi ühe kaadriga ja ajalugu saab üheks, sellel lindil teineteisele järgnevaks kaadriks.»*(32**«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Kõik on ilus aga film on enne valmis tehtud ja kui ajalugu filmiga võrrelda siis me seda nii vaatamegi. Edasi ja tagasi. Seistes ja liikumises, kuid selle filmi lõpp on tegelikult veel salvestamata ning me võime vaid teadaolevate andmete baasil selle järgmist kaadrit ligikaudset ette kujutada ja sedagi mitte täpsemalt ja pikemaks ajaks kui teevad sünoptikud tavalist ilmaprognoosi. Prognoosid on õnneks ekslikud ja see teeb optimistlikumaks. Üheks süsteemnse ettekujutuse puuduseks peetakse arvamust, et selle süsteemi arengu tulemuseks on tasakaalu saavutamine ja selle komponendid on seotud koordinatsiooni printsiibiga, ning mille koostegevus tuleneb ühise põhilise määratletud aluse puudumisest. Aga T Parsonsi arvates – «et tegevuse süsteemi põhiliste komponentide ja muutuste faktorite hulgas ei eksisteeri, mingit eelistust. Muutused võivad alata igast süsteemi allikast. Tulemus sõltub süsteemi jõudude tasakaalust selle teatud aja lõigul.* (34*« Toward a General Theoory of Action.» Parsons T., Shils E.A., Cambr., 1951.) Tema vaateid jagasid mitmed teised teadlased, kes uurisid rahvusvahelist konflikti. Nõukogude teadlased aga arvasid, et süsteemi komponentide vahel puudub «võrdõiguslikkus» ja sotsialse struktuuri komponentide hulgas on määravaks tootmine. Nad väidavad, et marksistlik rahvusvahelise konflikti struktuuri uurimine ei oma mingit ühisosa lääne struktualismiga. Kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses ilmusid «geneetilise struktualismi» teooria arendajad, kes piirduvad vaid geneesi väliste vormide uurimisega, laskumata struktuuri arengu allikate ajalukku (viimane väide on kriitikute hinnang). Kuigi Boulding ja paljud teised tema koolkonna esindajad räägivad palju konflikti dünaamikast. Areng on nende arusaamise järgi selle elementide, nende funktsioonides ja sidemetes (jõu, eriti konfliktis osalevate poolte sõjalise jõu vahekorraga) seotud ikooniga koos hulgaliste muutustega, mis ei vii konflikti struktuuri juurteni ulatuva murranguni ja seega uude kvaliteedi tasandile ning mõiste areng tähendab liikumist. Boulding ütles kohe, et tema «konflikti üldteooria» ei oma midagi ühist eksisteeriva olukorraga (erandiks mõned illustratsioonid), vaid sellel on puhtalt teoretiline iseloom.* (38*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Rapoport aga väitis, et: «Näib, et konflikti üldteooriat ei olegi peaegu võimalik luua, sest «konflikti» mõiste kutsub meis esile suure hulga erinevaid nähtusi, millised alluvad hoopis erinevatele printsiipidele.»* (39*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). «Konflikti üldteooria» teooria sarnaneb tema arvates rohkem «sõja üldteooriale», kuigi sõja mõiste on konflikti mõistest hulga kitsam. Küsimusele, kas konflikti arenguks on vajaliokud mingid edasiviivad jõud, reageeritakse erinevalt. L Bloomfield sellele ei vasta, vaid vaatleb rahvusvahelise konflikti struktuuri «anatoomiat», või siis nagu Boulding näeb konflikti liikumapanevaid jõudusid lakkamatus «ellu jäämise võitluses», mis määrab ära poolte käitumise konfliktis. Nõukogude pool peab põhiliseks liikumapanevaks jõuks klassivõitlust ja selle huvisid. Lääne pool aga «rahvuslikke huvisid» ja siit ka «vastuolud on rahvuslikud». «Rahvuslikud huvid» on klassidest kõrgemal asuvad huvid. Sellist teooriat on käsitlenud põhjalikumalt ameerika «poliitilise realismi» koolkonna esindaja G. Morgenthau. Ta väitel esineb kaks huvide gruppi, mis detemineerivad riikide välispoliitilist tegevust. Alalised (peamised) huvid tähendavad riigi territoriaalse, poliitilise ja kultuurse terviklikuse kaitset ja mis ei saa olla kompromissi või poliitilise kauplemise objektiks. Kõikidel riikidel on identsed alalised huvid ja peavad neid iga hinnaga kaitsma. Muutuvad huvid – on kõik «indiviidide, ühiskondliku arvamuse, partei poliitika, ühiskonna moraali jne. huvidesse puutuv.* (44*«Dilemmas of Politics.» Morgenthau H. Chi. 1958., vaata ka «Contending Theories of International Relations.» Dougherty J. and Pfaltzgraff R., N.Y., 1971.). Süsteemne käsitlus, mis on leidnud kasutust läänes viimase kahekümne aasta jooksul on andnud praktilisi tulemusi, milleks peetakse konflikti kui omapärase sotsiaalse süsteemi funktsioneerimise objektiivseid seaduspärasusi. Ka nende uurimise teatud meetodid ning analüüsi võtted on leidnud laialdast kasutust teiste rahvusvahelisi konflikte uurivate teadlaste hulgas. Lääne politoloog R Foster tunnistab, et marksistlik dialektika kindlustab nõukogude välispoliitilisi organeid ajaloo käsitluse ning tuleviku ettenägemise metodoloogiaga. Kuid see dialektika, kui loogika, on esmakordselt Hegeli poolt formuleeritud ja ei ole eranditult marksistide omandiks.*(48*«National Strategy in a Decade of Change. An Emerging U.S. Policy.» Kinther W., Foster R. (eds) Lexington, 1973.). Foster veendunult väitnud,et selleks, et USA võiks mõista nõukogude-ameerika suhete dünaamikat tulevikus on vaja vastavat metodoloogiat, aga nimelt: dialektilist meetodit, mille mõte seisneb vastuolude lahendamises kõrgema tasemel konflikti ning sünteesi kaudu. Sissejuhatus rahvusvahelise konflikti uurimisse. Konspekt. Rahvusvaheline konflikt ja selle lahendamine. Rahvusvahelise konflikti teooriad kuni 1980.a. Kahekümnenda sajandi seitsmekümnendad aastad läksid rahvusvaheliste suhete ajalukku , kui aastad, mil toimusid suured läbimurded relvastuse võidujooksu ja sõjaliste konfliktide piiramises, mis said võimalikuks jõudude vahekorra objektiivsemal hinnangul. Peale Teist Maailmasõda on toimunud mitmed suuremad relvastatud konfliktid, nagu Korea ja Vietnami sõda Kaug-Idas või siis sõjad Aafrikas ning ka Lähis-Idas. Nendest võtsid otseselt osa suurriigid, kuid toimusid ka paljud väiksemad aga osalistele mitte vähemolulised konfliktid kogu maailmas. Protsess, mida me tänapäeval nimetame pingelõdvestuseks, ei alanud 1972.a. vaid, nii nagu “külm sõda” ei alanud 1947 – 48.a., aga esimene juba sajandivahetusel ning viimati tähendatu algas juba 1917.a., paraku ei paistnud asjalood kummalgi juhul sellisena välja. Pingelõdvendus kujutab endast ajaloolist protsessi koos eelnevate arengustaadiumitega, mida iseloomustavad nii edusammud kui ka läbikukkumised. Erinevatel arengu staadiumitel kerkisid esiplaanile erinevad probleemid, mis määrasid kindlaks pingelõdvenduse aktuaalsed küsimused – otsesest sõjalisest vastuseisust taganemine, laiendades kultuurisidemeid, viies läbi kõrgema taseme poliitikute kohtumisi Berliini, Lähis-Ida ja Kuuba küsimustes, arendades kaubavahetuse, emigratsiooni ja inimõigusi käsitlevaid läbirääkimisi. Tänapäeval on huvitav neid asju uues olukorras läbi vaadata, sest palju üleskeerutatud tolmu on maha langenud ja vabanenud vaade tänasele maailmale selgem, kuid selles selguses võib näha uusi varem väheolulistena, või üliolulistena tundunud faktorite varjus olnud aspekte, millest võivad ja on juba ka saanudki uued komistuskivid rahvusvaheliste suhete käänulisel teel. Nii on senini aktuaalne sõja ja rahu küsimus, mida teoreetilistes töödes pidevalt käsitletakse ja mis ei ole oma praktilist tähtsust minetanud senini. Jätkuvalt otsitakse uusi, rahvusvaheliste suhete tulevikku mõjutavaid, lahendusi, mis tagaksid konfliktidega kaasneva vägivalla vähenemise. Varem loodeti, et tulevastes konfliktides (sõdades) enam ei osale otseselt AÜ ega Venemaa (NSVL), kuid mis ei ole täielikult õnnestunud, kuid, see, et on õnnestunud tuumasõja algust vältida on samuti saavutus. Aga jätkuvalt otsitakse teoreetilistes töödes rahvusvaheliste probleemide sõjalise jõuga lahendamise ratsionaalseid võimalusi. Poliitikud ootavadki teadlastelt soovitusi oma kavade elluviimiseks ja kiire edu lootuses valitakse mõnikord avalikkusele (partneritele) kahtlastena tunduvaid lahendusi. . Need tööd annavad esitatavate doktriinide kaudu poliitikutele tuge nende igapäevases praktikas. Nii on ameerika teadlase, Lõuna California ülikooli professori L. Whetteni väitel on USA 60 –70.aastate välispoliitika aluseks olnud “Niksoni doktriin” ,mis põhines “pentagonaalsel” süsteemil (“pentagonaalne “süsteem koosnes viiest vastastikku tasakaalustavast jõu keskusest – NSVL, USA, Lääne Euroopa, Jaapan ja Hiina RV) ja mille aluseks olid võetud M Deutchi, D Singeri, M Kaplani, R Rosencranci ja O Youngi mudelid. Kuid J Carteri välispoliitilise doktriini aluseks oli “kolmepoolsuse” (mille kohaselt, autorite arvates, olid tuleviku peamisteks jõu keskusteks kaks globaalset konkurentsi kolmnurka: sõjalis-poliitiline “konkurentsi kolmnurk”, kuhu kuulub NSVL, USA ja Hiina RV, ning majanduspoliitiline “partnerluse kolmnurk” – USA, EMÜ ja Jaapan.) ideed, mis sisaldusid Z Brzezinski ning teiste töödes. Tegelik praktiline seos teoreetiliste tööde ning konkreetsete poliitiliste otsuste vahel ei ole otseselt teostatud, vaid läbides keerukaid otsuste vastuvõtmise teid. Kuid see tee on tänapäeval lühenenud ja otsene seos tugevnenud paljudel objektiivsetel ning subjektiivsetel põhjustel. Kuna siis peeti tähtsamaks enda ideoloogilisi aluseid ja et vastast võita, siis uuriti ka tema ideoloogia aluseid, et paremini mõista selle alusel tehtavat oleviku - ja tulevikupoliitikat. Samuti uuriti vastastikku kõikide teoreetiliste kontseptsioonide aluseks olevate ideede probleeme ja kritiseerides nii omi kui vastaste (konkurentide) töid. Siin on põhiline tähelepanu pööratud läänes arendatavale “konflikti üldteooriale”, mis oli ühiskonna arengu marksistlik-leninliku teooria oponendiks ja allpool pööratakse tähelepanu selle teoreetikute vähem tuntud töödele. Et süstematiseerida vähegi käsitletavaid töid, on need tinglikult jagatud “traditsioonilisteks”, ”modernistlikeks” või “saientistlikeks”. Esimeste hulka kuuluvad põhiliselt filosoofilist, õiguslikku või ajaloolist käsitlust sisaldavad tööd, mis on pühendatud minevikus või käesoleval ajal toimunud konkreetsetele rahvusvahelistele konfliktidele, või pretendeerivad selle teoreetilis-kontseptuaalsele tähendusele. Selle “traditsioonilise” suuna sees on kombeks eristada “poliitilise realismi” koolkonda, mida esindavad H Morgenthau, J Ball, G Kennan,, K Thomson, C Marchal, (R Straus-Hupe,???), A Said, Ch Lerche, Ch Yost, W Kintner, M Shulman, A Buchan, J Frenkel ja teised. See koolkond on säilitanud oma juhtiva koha uute koolkondade suhtes. “Modernistlikud” teooriad on küllaltki eripärased sisult, kuid neid kõiki ühendab struktuur-funktsionaalne lähenemiseviis rahvusvaheliste suhete uurimisse, eelistades kasutada matemaatilis-loogilisi vahendeid ja uusimat arvutustehnikat. “Moderniste” eristab “valitsev” lähenemisviis konflikti lahendamiseks. Selle suuna esindajateks on Q Wright, M Kaplan, K Deutch, Mc Clelland, R Rosencrance, B Russet, A Rapoport, K Bouling, J Galtung, W Sterling, S Brams ja paljud teised. Teatud tähelepanu väärib seik, et eristatakse “rahvusvahelise konflikti üldteooria” raamides uuringuid tegevaid ja kitsastes suundades liikuvaid teadlasi. Selle “üldise konfliktiteooria” konstrueerimisel püütakse erinevate sotsiaalsete konfliktide kontseptuaalsete skeemide liitmise teel saada mingi üldine skeem, alates perekonna tülidest kuni riikidevaheliste tülide kõige teravama vormi – relvastatud kokkupõrkeni. Selle voolu tuntumateks esindajateks on K Boulding, K Deutch, M Deutch, A Rapoport, J Burton, J Galtung ja teised. Konkreetsemate suundade konflikti teooriatega paistavad asja kitsama käsitluse juures välja sellised teadlased ,nagu: O Young, N Choucri, R North, R Tanter, M Midlarsky, L Bloomfield, A Leiss, M Haas, R Ficher, M Hovard, B Crozier, E Luard ja teised. Kuigi uurimise meetodite ja asja käsitluse erinevused paistavad suured, siis huvide kokkulangevuse ala suuruse tõttu on kasutatavad meetodid kohaldatud mõlema suuna esindajate poolt kasutuskõlblikuks ja uue kasutuse leiavad varem kogutud materjalid ja veel suuremat tähtsust omavad erinevad tüüpideks jagamised ning uued kontseptsioonid, eriti kontseptsioonid riikide käitumisest kriitilises olukorras, riikide kahepoolsetest suhetest ning riigi sise-ja välispoliitika seostest. 50 – 60.a. tekkis järsk huvi “strateegiliste” uuringute vastu rahvusvaheliste konfliktide vallas. Need uuringud on suhteliselt iseseisvateks suundadeks, mille raames tegutsevad “kutselised strateegid” (või “tsiviil militaristid”) H Kahn, T Shelling, H Boldwin, B Brodie, J Collins, A Volstetter, M Halperin, G Snyder, K Knorr, H Kissinger, R Taker, R Ocgood, A George, R Smoke ja teised. “Kutseliste strateegide” militaarseid kontseptsioonid peavad määrama kindlaks sõjalise jõu kasutamise vormid ja mastaabi, selle kasutamise paindlikud viisid, et tagada agressiivse välispoliitika elluviimist. Pidevalt töötatakse välja, tihedas koostöös valitsusega, kaasajastatud jõu kasutamise viise ja vorme. See kindlustab teatud otsese “kutseliste strateegide” mõju riigi poliitilisele ja sõjalisele doktriinile. Seetõttu oli tekkinud eriline vajadus traditsiooniliste välispoliitika teoreetikute selliste meetodite uutmoodi läbivaatamiseks, mis puutusid “piiratud sõjategevuse” alustamise, teostamise ja lõpetamise küsimustesse, et leida nendes üldisi seaduspärasusi, sõdade juhtimise mehhanismi tundmaõppimist, et vähendada osalemise kulusid, said Massachusettsi tehnologilise instituudi töötajate põhiliseks uuringuobjektiks, kus juhtivat rolli omas prof. L Bloomfield juba 1965.aastast. Neid küsimusi vaadeldakse ka reas teiste autorite töödes. Kuid samal ajal on paljud teadlased hakanud tegelema konstruktiivsete efektiivsete rahvusvaheliste konfliktide reguleerimise instrumentide otsingutega, analüüsides riikidevaheliste sõdade ärahoidmise reaalseid võimalusi. Nagu juba kombeks saanud, viiakse selliseid uuringuid läbi lähtudes ja pidades kinni rahu probleemide uurimisel liberaal-patsifistlikelt seisukohtade raamidest. Teadlastel, kes on hõivatud selle küsimuste kompleksi analüüsiga (J Galtung, A Rapoport, O Holsti, R Falk, S Mendlovitz, B Stanford, Ch Yost, A Etsioni, S Hoffmann ja rida teisi), ei ole ühist arvamust rahu probleemide uurimise alast ja ülesannetest. Ühed teadlasi võtavad sellisel juhul uurimise alla rahvusvahelised konfliktid, nende lahendamise viisid ja meetodid, sõja vältimise ja rahu tagamise tegevuse organiseerimise ja juhtimise, relvastuse ja lahtirelvastumise kontrolli meetmete väljatöötamise (A Rapoport). Teised arvavad, et rahu uurimiste ala ei haara ainult rahvusvahelisi konflikte ja sõdu, vaid ka teiste sotsiaalsete konfliktide kogumit (J Galtung). Kõik see nõuab diferentseeritud lähenemist üksikutele töödele, nendes tehtud järelduste ning antud soovituste hindamisel. Selle töö esimene osa käsitleb rahvusvahelise konflikti mõistet, tüüpe, klassifitseerimist st. uurimise põhilisi meetodeid (struktuur-funktsionaalset), teooriaid (“ellujäämise teooria” ja “välja teooria”), mis on aluseks “sotsiaalsete üksuste “konfliktse käitumise” mudeli aluseks. Põhiline osa tähelepanust kuulub “konflikti üldteooriat” käsitlevale materjalile. Selle ülevaate teises osas vaadeldakse “rahvusvaheliste konfliktide juhtimise” võimalikkuse probleeme, mis toodi esile 60 – 70 .a. suhteliselt iseseisvates uuringutes. Välja on toodud nende teadlaste arvamused “konflikti juhtimise strateegiast” ja ka soovitusi konflikti juhtimise viisidest ja vahenditest, selle tekkimisest, arengust ja selle endale soodsamalt lõpetamiseks. Siin on juttu konkreetse “konflikti lahendamise” teooria kasutamisest konflikti juhtimise probleemi üldteooriana. Samuti tutvustatakse käsitletava aja uuemaid kontseptsioone, mis käsitlevad rahvusvahelisi konflikte. Rahvusvahelise konflikti uuringute meetodid. Kaasaeg nõuab ka ühiskonnateadlastelt suuremat panust riigi juhtimise teoreetilise baasi täiendamisel ja keerukate rahvusvaheliste suhete korrastamise vallas. Kuna väliselt (seadusandlikult, riikide põhiseadustega jne.) tundub kõik korraldatud olevat, siis ongi suurem tähelepanu suunatud sündmuste arengu sisemiste seoste leidmisele. Seepärast püütakse parandada uuringute tehnoloogiat, protseduure ja rahvusvaheliste suhete suhteliselt kitsaste valdkondade konkreetsete probleemide uurimise metoodikat. Massachusettsi tehnologilise instituudi rahvusvaheliste suhete uuringute keskuse suure hulga töötajate töö eesmärgiks oli lokaalsetest konfliktidest saadud informatsiooni kogumise edasiandmise ja hoidmise automatiseeritud süsteemi loomine, et kiirendada ja lihtsustada sarnaste uuesti tekkinud konfliktide lahendamise suhtes tehtavaid juhtimisotsuseid. Saadud kogemustest saadud üldistused, on viidud teoreetilisteks skeemideks ja konstruktsioonideks. Valikuliselt püütakse uurida probleeme läbi erinevate filosoofiliste, poliitiliste vaadete ja vaadates läbi metodoloogiliste eelduste ning hinnangute prismast, et leida ühist alust. Sellise lähenemise tunnistuseks on J Dougherty ja R Pfaltzgraffi raamat “Konkureerivad rahvusvaheliste suhete teooriad”, milles nad väidavad, et kui selline “üldine konflikti teooria” on ükskord välja töötatud, siis see peab endas sisaldama üksikuid elemente bioloogiast, psühholoogiast, sotsiaalsest psühholoogiast, sotsioloogiast, antropoloogiast, ajaloost, politoloogiast, geograafiast, majandusest, küberneetikast, mängude ja imitatsiooni ja otsuse vastuvõtmise strateegiast ning teooriast, süsteemide ja integratsiooni teooriatest ning isegi teoloogilisest vaatest. Rahvusvahelise konflikti mõiste. Kuna asjaga tegelevad paljud eespoolmainitud erivaldkondade teadlased, siis on nende antud terminid loodud nendele enim tuttava materjali baasil. (J Dougherty ja R Pfaltzgraff annavad oma raamatus sellele enda seletuse variandi. Nad väidavad, et konflikt erineb pingelisest olukorrast või hõõrumisest (“tensions”) sedavõrd, kuivõrd viimane sisaldab tavaliselt endas varjatud vaenulikust, hirmu, kahtlustust, teadvustatud huvide lahkuminekut ja võimalik et püüdu domineerimisele või revanši saamisele, kuid see ei välju tingimatult suhete või vastuvõtlikkuse piirest, mis viib tegeliku, avaliku opositsioonini või vastastikuste teineteise hävitamise pingutusteni. Tihti eelnevad hõõrumised konfliktile või saadavad selle hargnemist, kuid see ei ole see sama, mis on konflikt, need ei ole mitte alati kokkusobimatud koostööga. Hõõrumiste põhjused võivad olla üpris lähedased konflikti tekke põhjustele, kuna nad samuti mõjutavad otsuste tegemise protsessi.) See puutub esmajärjekorras rahvusvahelise konflikti uurimisse “konflikti üldise teooria” raames, mille tulemused avaldati 1957.a. loodud ajakirjas “The Journal of Conflict Resolution.” Sellele ajakirjale kaasööd tegevaid autoreid seob püüd, kasutades ära üksikuid erinevate valdkondade teadmisi, leida võtit kõigi sotsiaalsete konfliktide juhtimiseks, aga eelkõige otsitakse rahvusvaheliste konfliktide lahenduste viise olukorras, ajal, mil puudub ühine rahvusvaheliste konfliktide uurimise metodoloogia ja iga spetsialist annab oma “panuse “ eksisteerivasse terminite ja mõistete segadikku. Majandusmehed soovitavad vaadelda konflikte kui erilisi konkurentsivorme. Seepärast on terminid “konflikt” ja “konkurents” tihtilugu kasutatud teineteist asendavalt. Psühholoogid aga eelistavad rääkida “pingeseisundist”, “hõõrumistest”, “stressist”, aga teised spetsialistid – “vaidlustest”, “opositsioonist”, “antagonismist”, “tülidest”, “mängudest”, “debattidest” jne. Rahvusvahelise konflikti uurijatele on saanud iseloomulikuks see, et neist peaaegu igaüks töötab välja oma terminoloogia ja pakub välja keerukaid määratlusi, mis on juba ette piiritletud antud uuringuga. Kuid teadlased, kes tunnevad muret antud teaduse valdkonna arengu pärast, tõstsid üles konflikti uurimise “keele” unifitseerimise küsimuse. Selle probleemi lahendamiseks on esitatud palju erinevaid ettepanekuid: alates üksiku termini tähenduste piiramisega, kuni mitmetähenduslike terminite uutega, enam täpsemate ja selgematega asendamiseni. Michigani ülikooli professori K. Finki arvates võib “terminite korrastamist viia läbi vaid teatud teoreetiliste raamide piires, st. “sotsiaalse konflikti üldise teooria” raames. (Konflikti üldise teooria alusepanijate hulka kuulub ameerika sotsioloog L. Cozer. Tema raamat: “Sotsiaalse konflikti funktsioonid” (Cozer L.” The Funktctions of Social Conflikt.”Glencoe, 1956), mis ilmus juba 1956.a., määratletakse konflikti kui “ võitlust väärtuste ja õiguse eest saada teatud sotsiaalset staatust, et vallata võimsuse ja ressursside üle, milles opositsiooni eesmärgid seisnevad konkurendi neutraliseerimises, temale kahju tekitamises või konkurentsist kõrvaldamises.” Selle teooria pooldajate arvates võib seda üldistatud analüüsi kasutada kõigi mõeldavate sotsiaalsete konfliktide abstraktselt mõistetavate vormide puhul – üksikute isikute kokkupõrgete, perekonnasiseste hõõrumiste, monopolide konkurentsivõitluses, kodusõdade, sõjaväelaste riigipöörete, kõikide rahvusvaheliste konfliktide tüüpide puhul , sõltumata nende ajaloolisest ja sotsiaal-poliitilisest keskkonnast. Ka “sotsiaalse konflikti” määratlus pole üheselt kokku lepitud. Nii on Fink teinud ettepaneku sellise” termini kasutuselevõtuks - “sotsiaalne konflikt on igasugune sotsiaalne olukord või protsess, milles kaks või enam sotsiaalset üksust on seotud vähemalt ühe antagonistliku psühholoogilise suhte või ühe antagonistliku vastastikulise mõju vormiga.* Fink peab psühholoogiliseks antagonismiks “eesmärkide kokkusobimatust”, “vastastikku välistavaid huvisid”, “emotsionaalset vaenulikust” jne., aga “antagonistliku vastastikulise mõju” all “ vastastikulist mõju “alates kõigist otsestest ja mittereguleeritud võitluse viisidest kuni ülimalt reguleeritud vastastikulise mõjutamise vormideni”.** Pidades antagonismi kõikide konfliktide kõige ühisemaks elemendiks, valis Fink selle oma määratluse selgrooks. Kuid, vastu igasugust teadusliku definitsiooni loogikat, ta tunnistab, et antagonismi mõiste ise jääb aga määratlemata. Üldiselt eelistatakse aga Läänes sõna “antagonism” asemel kasutada “kokkusobimatus”, “teineteist vältiv”, “vaenulikus” jne. ,mis on ülevõetud psühholoogiast ja teistest rahvusvahelistest suhetest kaugel asuvatest teaduse valdkondadest. Konflikti peetakse kohe algstaadiumist peale reaalselt eksisteerivaks vastuoluks. Üheks Lääne kirjanduses levinumaks sotsiaalse konflikti mõiste määratlemise käsitluse viis ja selle raames ka rahvusvaheline konflikt, on tingitud erinevatest majanduslikes teooriatest. Täpsemalt öeldes, käsitleb ameerika tuntud sotsioloog ja ökonomist K Bouling konflikti kui “situatsiooni, milles pooled teadvustavad endale tulevaste positsioonide (või olukordade) vastastikust kokkusobimatust ja igaüks püüab võtta teise eesmärkidele sobimatut positsiooni.* See termin on ära toodud ka paljudes teistes hulga hilisemates teadlaste töödes, kui üks õnnestunum, mis peegeldab adekvaatsemalt konflikti kui positsioonide kokkusobimatust mõistvate poolte vastastikulist tegutsemist.** Sellel arvamusel on ka J Dogherty ja R Pfaltzgraff, kes seda kajastavad oma raamatus “Contending Theories of International Relations.” (“Konkurentsi teooriad rahvusvahelistes suhetes.”). “Konflikti termin”, - puutub nende arvates tavaliselt situatsiooni, milles üks kindel inimeste grupp (hõim, etniline, lingvistiline või mingi muu) asub teadlikus opositsioonis teiste (ühe või paljude) gruppidega, kuna neil on vastuvõetamatud (tegelikud või näivad) eesmärgid.” K Boulingi ettekujutuses on vasturääkivus abstraktsete väärtuste, huvide ja vajaduste “kokkusobimatuses”. Sellisel rahvusvahelise konflikti tõlgendamisel kaob selle poliitiliste suhete spetsiifika, mis on tulenenud teravast majanduslikust, poliitilisest, ideoloogilisest, rahvuslikest ja teistest vasturääkivustest (mainitud vasturääkivusi pidasid nõukogude teadlased kõikide rahvusvaheliste konfliktide aluseks). K Boulding püüab tuua välja kontseptuaalseid erinevusi konkurentsi ja konflikti vahel. Ta kasutab selleks võrdlevat analüüsi “firmade konkurents turgude saamiseks” ja “riikide konkurents territooriumite saamiseks”. Tema arvates on “firmade konkurents alatine ja pidev, kuid riikidevaheline konkurents on dramaatiliselt vahelduvate sõdade ja rahude jada.”(***”Conflikt and Defense. A General Theory.” K Boulding, N.Y., 1962). Omal ajal tegi tuntud ameerika konfliktoloog Q Wright selle mõiste veel konkreetsemaks tähistamiseks, mis on kooskõlas poolte erinevate käitumiste iseloomuga. Konflikt on Wright“i arvates “üksteise vastu suunatud sotsiaalsete üksuste vastuseis”, erinevalt konkurentsist, mis on “sotsiaalsete üksuste vastasseis, kus üksteisest sõltumatult püütakse saavutada eesmärke, mis kaugeltki kõiki võrdsel määral ei rahulda”. Sel moel on konflikti iseloomustatud kui “vastastikulist poolte sekkumist”, konkurentsi – aga kui “paralleelset püüdlust”. Tavaliselt kasutatakse sõna “konkurents” mis võetuna ladinakeelsest “concurrere”, mis tähendab - koos jooksma, võistlema, konkurentsi tegema - “kokku põrkama”. Aga sõna konflikt on tuletatud ladinakeelsest sõnast “confligere”, mis tähendab – põrkuma, kokkupõrkele viima. (****”The Study of International Relations”. Q Wright N.Y., 1955). A Rapoport aga arvab, et “konkurents võtab tavaliselt seadustatud konflikti iseloomu, mida saab teatud reeglitega korraldada. Osapoolte tegevus võib (või ei või) olla suunatud teine teise vastu vastase eesmärkide saavutamise takistamiseks. “Klassikalised” kaheksateistkümnenda sajandi euroopalikud sõjad võivad samuti olla liigitatud konkurentsivõitluse alla, sest riigid võitlesid sisuliselt rikkuse ning ülemvõimu pärast.(*****”Conflict in Man-Made Environment” A Rapoport, Baltimore, 1974). Sellist lähenemist, kus termineid “konkurents” ja “konflikt” võeti kui sünonüüme, oli M. Deutsci arvat6es “suureks fundamentaalseks eksituseks”.(*****The Resolution of Conflict. Constructive and Destructive Processes.” M Deutsch, New Haven, Yale Univ. Press, 1973.) Tema arvates eksisteerib konflikt alles siis, kui ilmnevad kahe või enama isiku, grupi või riigi kokkusobimatud tegevused. Võttes kokku paljudes töödes esitatud sotsiaalse konflikti iseloomulikud jooned, mis eristavad seda konkurentsist, siis kujuneb välja ligikaudselt järgmine pilt: konkurentsi esitatakse kui: reguleeritavat, varjatut, kaudset, ebateadlikku, anonüümset, pikaajalist võitlust, mis on kontsentreeritud kättesaamata objektile ja mida peetakse rahumeelsete vägivallatute meetodite ja vahenditega. See eeldab koostööd, mis on iseloomustav kommunikatsiooni puudumise või selle madala tasemega ja mis on konstruktiivne ning on süsteemile kasulik (ei lagunda seda). Konkurentsivõitluse käekäik sõltub paljus kolmanda poole otsusest, milline kontrollib võitluse eesmärgi saavutamist ja kelle arvamust püüavad konkurendid mõjutada. Sellest erinevalt vaadeldakse konflikti kui: reguleerimatut, avalikku, otsest, teadlikku, isiklikku, oponendile sihitud perioodilist võitlust, mida peetakse vägivaldsete meetoditega.(******Konflikti all mõeldakse midagi enamat, kui lihtsalt konkurents. Inimesed võivad teineteisega konkureerida puuduvate ressursside otsimisel ise konkurentide olemasolust midagi teadmata, või siis neid, kes samu eesmärke püüavad saavutada, takistamata. konkurents läheb üle konfliktiks, kui pooled püüavad oma positsioone kindlustada konkurentide positsioonide nõrgendamise arvel, segades nende püstitatud eesmärkide saavutamist, kõrvaldades neid “asja” juurest, ning isegi neid hävitades. Konflikt võib olla vägivaldne ja ka vägivallatu (füüsilise jõu kasutamise vaatenurgast), dominantne või taganev, kontrollitav või kontrollimatu, lahendatav või mittelahendatav.) Konfliktis, nagu on reegliks kujunenud, puuduvad koostöö elemendid, mis on tingitud poolte poolt soovitavate eesmärkide, väärtuste kokkusobimatusest, kuid kommunikatsioon on hädavajalikuks tingimuseks, sest ilma selleta ei oleks võimalik vastastikune sekkumine. Konfliktil on hävitav iseloom, sest selle eesmärgiks on oponendi likvideerimine.* Kuid konflikti iseloomu ja tähenduse suhtes on ka teisi vaatenurki (**Lääne sotsioloogid lähevad oma arvamustes lahku küsimuses, kas konflikti tuleks vaadelda kui midagi ratsionaalset, konstruktiivset või funktsionaalset või siis kui midagi ebaratsionaalset, ebakonstruktiivset ja ebafunktsionaalset. Esimene on iseloomulik J Dougherty ja R Pfaltzgraffi arvates sotsioloogidele ja antropoloogidele (erandiks T Parsonsi koolkond), kes rõhutavad konflikti konstruktiivseid eesmärke, kuivõrd see aitab kehtestada sotsiaalsete ühisuste piire, selle grupisisese iseteadvuse kasvu, sotsiaalset integratsiooni ja majanduslikku kasvu. Teine – on iseloomulik paljudele psühholoogidele ja sotsiaalpsühholoogidele, juristidele ning filosoofidele.). Tihti vaadeldi sotsiaalse psühholoogia spetsialistide poolt konflikti “positiivseid” funktsioone koos “negatiivsetega” sotsiaalse psühholoogia vallas, aga vahetult samuti ka rahvusvaheliste suhete uurijate poolt (***«The Function of Social Conflict.» Coser L.; «Conflict.» Simmel G., N.y., 1955.;«A Study of War.» Wright Q., 2 vols., Chi., 1942.). Kuulutades «sõja loomulikuse» teesi, segades ära vasturääkivuste, konflikti ja sõja mõisted. Näiteks Q Wright, seadustab sõja kui sotsiaalsete muutuste igavese «instrumendi». Sõda, või sõjaga ähvardamine paneb tema arvates panuse kultuuri arengule ja ka tsivilisatsiooni instrumentide levikule kogu maailma, on rahvusriikide tekke vahendiks, nendes rahu ja stabiilsuse säilitamise vahendiks ning rahvusvahelise sõltumatute riikide süsteemi säilitamiseks (****16-168 «A Study of War.» Wright Q.,2 volts. Chi., 1942.).Kuigi kaasajal, Wrighti arvates ületavad sõja destruktiivsed tagajärjed konstruktiivse efekti. Sõda on muutunud kahekümnendal sajandil ebafunktsionaalseks. «Sõda läks vastuollu religiooni ideaalidega, kaasaegse filosoofia tõekspidamistega, maailmamajanduse ja poliitika eesmärkidega...jne. Mida võimsamaks saab sõjamasin, seda ilmsemalt toob selle kasutamine kaasa kaotusi, mis on mõõtmatult suuremad, kui sellest osavõtjate oletatavad tulud (17*). Vaatamata Q Wrighti äärmiselt vasturääkivatele vaadetele sõja kui sotsiaalse fenomeni suhtes, jääb ta kindlaks sõja inimkonna sotsiaalsest elust eemaldamise pooldajaks. Tema raamatu «Õppetunnid sõjast» uuemas väljaandes ta kirjutas, et «sõja probleemide lahendamine sõltub rahvusvahelise-õiguse printsiipide effektiivsussest rahumeelsest kasutamisest ja rahvusvaheliste organisatsioonide eksisteerimisest, mis on loodud inimkonna arenguks vajatava kollektiivse julgeoleku kindlustamiseks (18* «A Study of War.» Q Wright, 2-nd ed. Chi., 1965.). Q.Wrighti vaadetele sisulliselt lähedasi vaateid «sotsiaalsete muutuste» sisult ja kontseptsioonilt jägab inglise teadlane-konfiktoloog G Burton, kes arvab, et muutused rahvusvahelistes suhete süsteemis ei pea tingimata rahu ohtu seadma. Tema arvates konfliktid, kuigi need aegajalt tekivad, ei ole enam ainukesteks sotsiaalsete muutuste elluviimise instrumentideks. Meie ajal antakse eelistus rahumeelsetele suhetele, mis täidavad maailma muutmise funktsiooni. Üheks kaasaegsetest ameerika konflikte uurivatest teadlastest, kes on sotsiaal-psühholoogilistel positsioonidel selle iseloomu põhjal, võib nimetada M Deutsch`i (19* ja loe lisaks mainitud nõukogude autorite töid). Tema arvates võib tuua konflikti «positiivsete» funktsioonidena välja selle, et konflikt väldib stagneerumist, stimuleerib huvi ja uudishimulikust, see on probleemide väljatoomise ning nendelahenduse teede leidmise vahendiks ja on isiksuse ning sotsiaalsete muutuste aluseks. «Õnneks, - teeb autor kokkuvõtte, - ei ole keegi konfliktivaba eksisteerimise perspektiivi ees. Konflikti ei saa igavesti alla suruda ja see ei saa kaua kesta (20*). Deutsch`i töödes põhiliseks käsitletavaks probleemiks on: - kuidas vältida destruktiivset konflikti. «Eesmärk ei seisne selles, rõhutab ta, - et ärahoida konflikti, aga selles, et leida selle produktiivseks muutmise viis» (21*). Sel teemal on oma sõna öelnud ka K Marks ja F Engels ja asjast huvitatu võib asja allikast järele vaadata, mis endise nõukogude liidu elanikule on olnud igati kättesaadav materjal olnud. Kuid ka läänes tuntud saksa sotsioloog R Dahrendorf, kes on tuntud oma «klassikonflikti teooriaga» («Class and Class Conflict in Industrial Society.» R Dahrendorf,. L., 1959.). Tema on konflikti mõistet kasutanud võistlemise, konkurentsi, vaidluste või hõõrumiste ning samuti sotsiaalsete jõudude kokkupõrgete tähistamiseks. «Kõik indiviidide koosluste vahelised konfliktid, millised on seotud nende püüdluste kokkusobimatusega s.t. rääkides kõige üldisemas vormis, siis on see poolte püüd saavutada seda, mis on vaid ühele poolele jõukohane, on see selles mõttes sotsiaalse konflikti suheteks... . Konflikt võib võtta kodusõja, parlamendi debattide, streigi või hästi reguleeritud läbirääkimiste vormi.»(23*). Ka inglise teadlastele on iseloomulik rahvusvahelisele konfliktile lähenemisne «üldteooria» alustelt. Täpsemalt, J Frenkel lähtub eeldusest, et « inimeste gruppidevahelised suhted on määratletud üksikute inimeste vaheliste suhetega, kuid need ei põhine kunagi puhtal armastusel, ja vaid harvadel juhtudel – puhtal hirmul ja vihkamisel» (24* «International Relations.» J Frankel., N.Y., 1964.). Frenkel toob välja kolm suhete põhitüüpi. «Kaks gruppidevahelist äärmuslikku tüüpi, - kirjutab ta, - nimetatakse tihti koostööks, juhul, kui nende vahel puudub konflikt ja võitluseks kui nendevaheline konflikt on niivõrd terav, et kaob kompromissi (vastastikulise kohandumise) tegemise võimalus ning ainsaks ülesandeks saab oponendi hävitamine. Enamust selle kahe vastastikuste suhete tüübi juhtumeid võib nimetada konkurentsiks. Siin konflikt eksisteerib, kuid see ei ole absoluutne, kuna seda pehmendavad ühiste huvide alad ja tavaliselt lõpeb see konfliktne suhe kompromissiga»(25*). Frenkeli teoreetilised ettekujutused kaasaegsetest rahvusvahelkistest suhetest leidsid arenduse ja väljenduse raamatus «Rahvusvaheline poliitika. Konflikt ja harmoonia.» (« «International Politics: Conflikt and Harmony.» Frankel J. L, 1969.(26*), kus autor püüab tõestada konflikti funktsionaalset iseloomu. Kahe põhilise sotsiaalse vastastoime– konflikti ja harmoonia - viisi põimumine, nende äärmiste pooluste kõikumine, määratlebki, Frenkeli arvates, rahvusvahelise arengu dünaamika. Teine inglise rahvusvahelise konflikti uurimise spetsialist – Londoni ülikooli kolledzi juures asuva Konflikti analüüsimise keskuse direktor – J Burton konsentreerib oma tähelepanu «kogukonna või riigi konfliktsele käitumisele, mis sisaldab endas selliseid muutuvaid komponente, nagu väliste tingimuste tajumine, eesmärkide ja vahendite valimist aga samuti erinevaid vahendeid eesmärkide saavutamiseks ja väärtuste hindamiseks (27*). Burtonile on sotsiaalsete gruppide vaheline antagonism arusaamatuseks, ebaõigeks mõistmiseks, ametlike avalduste ebaõigeks interpeleerimiseks, eelarvamuseks, teiste riikide käitumise ebareaalseks hindamiseks või siis seotud takistustega kommunikeerimisel. Ta otsustas läheneda probleemile konflikti teoreetilise mõtestamise kaudu, kasutades poolte käitumise uurimisel ühes konkreetses konfliktis empiirilist analüüsi. Selleise uuringuga tehtud järeldusi, mis on tema poolt formuleeritud, laiendatakse üldse ka teistele konfliktidele. Olles «konflikti üldteooria» arendamise pooldaja, võidab Burton, et on «ekslik vaadelda sisekonflikti ja riikidevahelist konflikti üldse kui kaht erinevat nähtust, või siis vaadelda mingit konkreetse siseriiklikku või riikidevahelist konflikti juhtumit eraldi selle sisemistest ning välistest aspektidest (28*«Systems, States, Diplomacy and Rules.» Burton J., L., 1968.). Mõned Lääne konfiktoloogid, kes pretendeerivad konfliktide hoolika ja objektiivse analüüsi teostajate mainele, ning kes mõjutavad rahvusvahelist olukorda, viivad mõningate siseriiklike küsimuste lahendamise rahvusvaheliste konfliktide tasandile. Grupp ameerika teadlasi, kes viisid 60.aastate teisel poolel läbi kõigi, peale Teist maailmasõda toimunud konfliktide (nende arvestuste kohaselt oli neid 380) analüüsi, arvavad, et «konflikt on igasugune sündmus, milles osaleb kaks või enam gruppi ja olulise faktorina leiab aset jõu kasutamine, või selle kasutamisega ähvardamine» (29*«Jr. et al. Analysis of Referent Conflicts.» Richardson R.). Selline sündmus, on tema arvates, vaid «rahvuslikku tähtsust» (siseriiklikku). Konfliktide hulka nad arvavad rahvarahutused ja sõjad, riigipöörded ja sõjaväelaste mässud, ülestõusud ja partisanisõjad, piirisõjad, igasugused blokaadid, lokaalsed sõjad jne. See viib tingimata metodoloogilisele segadusele, hajutades sisemise sotsiaalse võitluse tundemärgid ja meelega võrdsustades rahvusvahelisi konflikte üksikute riikide igapäevaste sisesündmustega. Sellega, ühest küljest viiakse eemale tähelepanu tõeliselt ohtlikelt rahvusvahelistest konfliktidest ja teisest küljest seadustatakse suveräänsete riikide sisekonfliktide «internatsionaliseerimise» katsed (mille näideteks võivad olla nõukogude poolt vaadates: Korea, Indohiina, Kongo, Angoola, Liibalon, Iraan, Afganistaan, sest oli ka palju teisi konflikte, millest räägitakse ülal- ja allpool ). Vaadeldes lääne teoreetikute üksikuid kontseptsioone, tekib mulje, et nad määratlevad rahvusvahelist konflikti mõistet kõikidele sotsiaalsetele konfliktidele iseloomulike põhiliste ühiste elementide kaudu ja jättes kõrvale selle mõtte («kõik tehakse headest kavatsustest lähtudes»KL). Siit ka üldised ja tinglikud definitsioonid. Küllaldki iseloomulikud on ameerika sotsioloogid R. Mack ja R Snyder konflikti määratluses. Nende arvates leiab konflikt aset vaid juhul, kui on võimalik selgitada välja selle järgmised elemendid ja iseloomujooned: esiteks, vähemalt kahe vahetut kontakti omava osapoole olemasolu; teiseks, teineteist välistavad või kokkusobimatud huvid, mis on tingitud ressursside puudusest, või ühe poole positsioonide haavatavusest; kolmandaks, käitumine, mis on suunatud poole või poolte hävitamisele, plaanide, kavatsuste rikkumisele, jne. aga samuti sellised vastastikulised suhted, mil iga pool võib miskit omistada teise poole arvelt; neljandaks, vaenulikud tegevused, mis on vastaspoole vastu suunatud ja selle rünnakute tõrjeks; viiendaks, katsed jõuga saada kontrolli vajakajäävate resursside, või positsioonide üle, või siis neid kasutada, et teatud moel mõjutada vastase käitumist (30*«The Analysis of Social Conflict – Toward an Overview and Synthesis.» Mack R. R., Snyder R.C., - The Journal of Conflict Resolution, 1957, vol. 1, Nr. 2.). N.Dorina arvates ei ole lääne teoreetikud oma rahvusvahelise konflikti määratlustes suutnud väljuda «struktueerimise» ja «funktsioneerimise» raamest, mis on kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses põhiliseks teadmiste hankimise meetodiks. Selle tõestuseks võib olla Wrighty üks üldtunnustatud rahvusvahelise konflikti definitsioon: «Konflikt on teatud suhe riikide vahel, millised võivad eksisteerida igal tasemel ja igasugustel astmetel. Konflikt võib laiemas mõtes olla jagatud nelja staadiumisse: 1)kokkusobimatuse tunnetamine; 2)kasvav pingeolukord; 3)surve avaldamine kokkusobimatuse ületamiseks ilma sõjalist jõudu kasutamata; 4)sõjaline interventsioon või sõda otsuse pealesurumiseks. ...Konflikt kitsamas mõttes puutub juhtudesse, mil pooled võtavad ette vastastikku mõjutavaid tegevusi, s.t. kahes viimases konflikti staadiumis laiemas mõttes» (31*«Escalation of International Conflict.» Wright Q. – The Journal of Conflict Resolution, 1965, vol. IX, Nr. 4.). N Doronina väitel on Q Wrighti lähenemiseviis rahvusvahelise konflikti defineerimisse parem Bouldingi ja teiste «konflikti üldteooria» pooldajate omast (nad vaatlevad konflikti riikide vaatevinklist lähtudes, kui protsessi, milles võib määratleda teatud arengustaadiumeid), kuid QW ei suutnud lahti rebida konflikti strukturaalsest ettekujutusest. Rahvusvahelise konflikti uurimisel ei ole ta suutnud välja tuua olulisi parameetreid, mille muutused viivad protsessi järgmisse staadiumisse. Aga ka nõukogude teadlastel ei ole rahvusvahelise konflikti definitsioonidega hõisata midagi. Ka filosoofilises kirjanduses leidub väheseid artikleid, milles püütakse määratleda mõistet «konflikt». Isegi ensükopleedilistes sõnaraamatutes antud definitsioon ei anna küsimusele, milleks on konflikt dialektiliste mõistete süsteemis ja katekoorias, rahuldavat vastust. Rahvusvahelise konflikti mõistet ei avata ka sellistes teatmeteostes, nagu poliitilised ja diplomaatilised sõnaraamatud. Filosoofilises entsükopleedias defineeritakse konflikti laias mõttes kui «vastuolude äärmise teravnemise juhtumit». Üheks rahvusvahelise konflikti mõiste määratlemise võimalikuks teeks on geneetilise määratlus (uuritava nähtuse tekkimise põhjuse ja viisi ning keskonna näitamise kaudu), milles oleks välja toodud see üldine, mis on omane erinevatele rahvusvaheliste konfliktide liikidele, kui tegelike vastuolude konkreetsete vormidele. See termin peab arvestama dialektilist vastastikust sõltuvust, konflikti ja vasturääkivuste suhet ja sealhulgas ka seda, et konflikt on vaid üheks rahvusvahelise elu vastuolude ilmnemise vormiks.Rahvusvaheliste suhete süsteemis on vastuolude areng, nii nagu nende ilmnemise vorm selle süsteemi arengule erineva tähtsusega. Süsteemi muutumine algab selliste vasturääkivuste iseloomu muutumisest, milliseid sisaldavad selle järelandlikumad elemendid. Selle kannul muutuvad ka nende ilmnemise vormid. Imperialismi jagamatu võimutsemise ajastul oli rahvusvahelöiste suhete süsteemis teatud roll imperiumite vahelistel vasturääkivustel, millised olid piisavalt teravad, et tulla ilmsiks sõdade vormis, et jagada ümber maailma turgusid ja tooraine allikaid jne. Sellised vastuolud on ka tänapäeval olemas. Peale vene oktoobrirevolutsiooni lisandus uus vastuolu. Vastuolu kapitalismi ja sotsialismi vahel. Vene polel peeti selle vastuolu areeniks kogu maailma ja kõiki ühiskonna elu valdkondi – majandus, poliitika, ideoloogia, kultuur jne. (34*). Kuna seda konflikti kiiresti ei suudetud ühe poole kasuks lahendada, siis tuli praktilisele kasutusele uus vastuolude ilmnemise vorm – erineva majandussüsteemiga riikide rahumeelne koostöö. Iseenesest see ei ole vastuolude lahendamise viis, kuid see loob tingimused selle vastuolu rahumeelseks (nõukogude ajal oli see rahu ja sotsialismi huvides) lahendamiseks. Nõukogude riik toetas kõiki, kes võitlesid väidetava sotsialismi eest ja kapitalismi vastu. Kuidas ja kas see võitlus lõppes, on tänapäeval veel raske vastata. Seitsekümmend aastat on kriitiline aeg, mis on kasvatanud mitu põlvkonda aatelisi, kuid aateta inimesi, ning me ei tea, millal nad konfliktiks küpsevad ja kuna tänapäeval on piirid suhteliselt kergelt ületatavad, siis ka rahvusvahelised konfliktd kolivad nendega kaasa. Seega on igal rahvusvahelisel konfliktil oma vastuolude pundar, siseriiklikke ja riikidevahelisi, põhilisi ja tulenevaid, lahendatavaid ja lahendamatuid, subjektiivseid ja objektiivseid Rahvusvahelise konflikti süsteemne uurimine. Konflikti üldteooria. Fundamentaalsete mõistete süsteemi loomine, milline võiks olla effektiivseks teadusliku teabe saamise instrumendiks, sõltub suures osas sellest, millised printsiipe kasutatakse teooria mõistete aparaadi väljatöötamise protsessi käigus. Läänes tegid sellise süsteemi loomise katseid Q Wright, K Boulding ja terve rida teadlasi. Nende süsteemi aluseks oli võetud struktualismi ja sotsiaalse *(* behaviourismi teaduslik suund psühholoogias, mis uurib elusolendite käitumist) printsiibid, mis on tihedalt juurdunud sõjajärgsesse lääne rahvusvaheliste suhete uurimise teadusesse. Struktuur-funktsionaalse meetodi kasutamine väljendab rahvusvahelise konflikti uurimisel kitsastest empiirilisuse piiridest vabanemise ja suurema teoreetilise baasi leidmise ja metodoloogilise tupiku ületamise katset. Süsteemne uurimine, nagu R Liber oma raamatus «Teooria ja maailmapoliitika» märgib, «soosib orjentatsiooni muutust rahvusvaheliste suhete uurimises nähtuste suuremate seoste ja perspektiivide ..., teeb võimalikuks valdkonn uute ja varem välditud aspektide uurimise ja on aluseks enam üldistatud ja teaduslikule lähenemisele selles uuringu piirkonnas, milles traditsiooniliselt domineerisid põhiliselt muljetele ja intuitsioonile toetuvad tööd, või mis siis panid rõhu sündmuste ajaloolisele omapärale ja üksikute sündmuste ja nähtuste kordumatusele.*(1*»Theory and World Politics.» Lieber R., Cambr., 1972.). Lääne teoreetikud räägivad rahvusvahelise konflikti süsteemsest uurimisest, kuid selliste nähtuste, nagu sotsiaalsed protsessid ja konflikt, süsteemse uuringu katsed piirduvad tavaliselt puhtalt nende nähtuste struktuursete või funktsionaalsete suhete ja seoste tundmaõppimisega. N Doronina väitel, lihtsustatakse nende töödes süsteemse lähenemise sisu, absolutiseerides selle üht külge – struktuur-funktsionaalset meetodit teiste aspektide kahjuks, eelkõige konflikti reaalset sisu.*(vt 2*). Behaviourismi mõistete ja meetodite kasvav osakaal rahvusvahelise konflikti uurimisel, tunnistab lääne teadlaste püüdest lahendada probleeme poolte käitumise juhtimisega konfliktis ja eelkõige mõeldakse riikide käitumist *(* Behaviourism – behaviourismi mõistete ülekandmine ühiskonnateadustesse, et uurida sotsiaalsete ja poliitiliste süsteemide käitumist. Sellised rahvusvaheliste konfliktide uuringud ilmusid USA-s viiekümnendatel aastatel ja nende hulk kasvas ka järgmistel kümnenditel.). Riikide käitumine rahvusvahelisel areenil on kahtlematult rahvusvahelise konflikti teoreetiliste uuringutes üheks küljeks ja läänes ka nende uuringute selgrooks ja põhiline arutlus on käitumise hindamise ümber ja selle kaudu seletatakse kõike muud. Kuna riike vaadeldakse elavate organismidena, siis on käitumise hindamisel oluline rõhk sündmusi mõjutavate subjektiivsete faktorite uurimisel ja objektiivsete faktorite hindamisel võib tekkida viga, mille suurust on raske hinnata. Nõukogude poolelt kritiseeriti sellist lähenemist pidevalt ja kurdeti, et lääne autorid ei taha tunnistada, et välispoliitikast on eriti huvitatud valitsevad klassid. Kuid kui töölisklass on valitsev, siis kes siis on välispoliitikast huvitatud? Nõukogude poole spetsialistid annavad omapoolse metodoloogiliselt õige küsimuste lahendamise retsepti. On vaja selgitada riikide käitumist välispoliitilisel areenil arvestades nende klassi iseloomu ja nende sisemist sotsiaalmajanduslikku korda. Seda mitte selleks, et kõike klassi olemuse süüks ajada, vaid selleks, et see jätta ilma selle vormide küllusest, et oleks vastuoluliste suhete arengu uurimisel arvestatud kõik objektiivne ja subjektiivne.*(4*). Lääne üheks tunnustatumaks rahvusvaheliste suhete, aga eelkõige sõdade, uuringute «süsteemsetest» meetoditest on «välja teooria», mille on töötatud välja Quincy Wright (s.1890 – 1970.a.)(A Claude kiitvas hinnangus on austus. Ta märkis, et: «Vaevalt, et saab mainida mingeid saavutusi rahvusvaheliste suhete akadeemilisel uurimisel viimase põlvkonna kogu elu jooksul, kes ei oleks teatud tasemel saanud inspiratsiooni Q Wrighti töödest.»)*(5*) («The Heritage of Quincy Wright.» Claude I.L., - The Journal of Conflict Resolution. 1970. vol. XIV, Nr. 4.) Metodoloogilises plaanis töötas Wright välja teadusliku rahvusvaheliste suhete uurimise uue lähenemiseviisi. M Kaplan nimetas teda modernistliku suuna «ristiisaks». «Välja teooria» aluseks on ettekujutus riikidest, kui punktidest mingis mitmemõõtmelises ruumis, punktide vahelise kauguse määratlemisest ja riikide käitumise kindlaksmääramine sõltuvalt nende vahekaugustest. Sellise riikide süsteemi kirjeldus oli tehtud Q Wrighti poolt töös «Uurimus sõjast.», aga hiljem arendatud terviklikuks kontseptsiooniks raamatus «Uurimus rahvusvahelistest suhetest». Q Wrighti «välja teooria» oli üks esimesi katseid lääne teaduses, strukturalismi ja sotsiaalse behaviourismi printsiipide ühendamiseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Q Wrighti ettekujutus maailmast, kui väljast oli ülevõetud Kurt Lewinilt (1890 – 1947)(«Field theory in social science.» K Lewin., N.Y., 1951) tuntud lääne psüholoogilt, kes töötas välja «dünaamilise välja teooria» töös «Topoloogilise psühholoogia printsiibid», («Principles of topological psychology.» K Lewin, N.Y., - L., 1936.).(topoloogia (kr. logos mõiste, käsitlus), matemaatika osa, uurib geomeetriliste kujundite neid omadusi, mis säiliuvad kujundite kõigi mõeldavate painutamiste, kokkusurumiste ja venitamise puhul.) Selle kontseptsiooni abil vaatleb Q Wright riikidevahelisi suhteid, asetades neid mitmemõõtmelisse välja, mis on määratletud geograafiliste ja analüütiliste kordinaatidega (6*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.).Sel moel kujutab väli endast suhete süsteemi, mida on võimalik analüüsida kahe aspekti põhjal: geograafilise ja analüütilise. Esimene aspekt eeldab rahvusvaheliste suhete süsteemi tundmaõppimist, selle osaliste käitumist ajas ja ruumis, st. «ajalooline» käsitlus. Teine aspekt – selle uurimine analüütiliste kordinaatide abil poliitilisi, majanduslike, psüholoogilisi, sotsioloogilisi, etnilisi ja teiste faktoreid, mis määratlevad riikide ja teiste rahvusvaheliste suhete poolte võimalusi ja mis mõjutavad nende valikuid, otsuseid ning tegusid, st. «teoreetiline» käsitlus. «Analüütilise välja» kontseptsioon on Q Wrightil eriti põhjalikult väljatöötatud. Kaheteistkümnemõõtmelise analüütilise välja sees ta eraldab kaks kuuemõõtmelist välja: «väärtuste väli» ja «võimaluste väli». Ta vaatleb rahvusvaheliste suhete osapooltena (subjektidena) rahvaid, rahvusi, riike, valitsusi, riikidevahelisi organisatsioone, assotsatsioone, üksikuid isikuid või mingit «tegevuse süsteemi», mis on võimeline tegema otsuseid rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Põhiliste kordinaatidena, mis määratlevad rahvusvaheliste suhete subjektide käitumist, k.a. konfliktne käitumine, on valitud alljärgnevad punktid. «Väärtuste välja» jaoks: objektiivsus – subjektiivsus, abstraktsus – konkreetsus, vabadus – piirangud, orjentatsioon juhtumile – orjentatsioon endale, kinnitamine (jaatus) – eitamine (eitus), efektiivsus – intuitiivsus. «Võimaluste väljale»: energia – letargia, paindlikkus – jäikus, koostöö – isolatsioon, tugevus – nõrkus, ressursside küllus – ressursside vaegus, tehniline progress – tehniline mahajäämus.* (7*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.) Wright püüab ekspertide poolt antud hulgalised iseloomustused tuua kordinaatides.(? KL) Sellega seoses ta kogus statistilisi algandmeid ja uuris neljakümmet viit peale Esimest maailmasõda toimunud rahvusvahelist konflikti. «Välja teooria» väljatöötamine, mis on rakendatav rahvusvaheliste suhete uurimisel, on üheks katseks luua teoreetiline baas, selleks et kasutada loodusteaduslikke uurimismeetodeid. Wrighti ja ta koolkonna esindajate arvates on rahvusvahelised suhted, sealhulgas ka rahvusvahelised konfliktid, hulgalise analüüsile allutatavad nii nagu füüsilised nähtused. Wrighti enda kogemus aga näitab, et rahvusvaheliste konflikti seaduspärasuste sügava sisulise analüüsita viib liigne matemaatiliste ja teiste täpsete meetodite kasutamine uurimustes ühekülgsusele. Selle ületamiseks tuleb leida kvalitatiivse ja hulgalise analüüsi õige kombinatsioon. Kui rahvusvahelist konflikti kujutada ette sotsiaalse protsessina, siis võib jälgida, kuidas selle elementide hulgalised muutused viivad kvalitatiivse muudatuseni. See teeb võimalikuks välja tuua ühed või teised selle arengu staadiumid. Q Wright teeb järelduse, et selline konfliktne protsess, nagu relvastatud konflikt,on sellise arengu kvalitatiivseks staadiumiks, mis on eelnevate hulgaliste muudatuste poolt ette valmistatud. Kahtlemata on vaja teatud hulk hulgalisi hinnanguid, et saada konflikti kvalitatiivset iseloomustust, sest need aitavad uurimise protsessis täpsustada konfliktse juhtumi kvalitatiivseid tunnuseid. Q Wright ja paljud teised teadlased annavad rahvusvahelise konflikti hulgalistele aspektidele ülisuure tähtsuse. Matemaatilise aparaadi kasutamine konfliktse protsessi intensiivsuse ja kestvuse mõõõtmiseks saavad nendes töödes sihiks omaette. Matemaatiliste vormelite laitmatust, mis kirjeldavad ühteisd või teisi konfliktse protsessi aspekte, loetakse uurimistööde edukuse kriteeriumiks, mis pretendeerivad panusele rahvusvaheliste konfliktide teoreetilistes analüüsides. Kvalitatiivne, sisuline uurimuse aspekt peab olema igasugustel olulistel hulgalistel mõõtmistel (kui neid on võimalik mõõta), näiteks, konflikti subjektide majanduslikku ja sõjalist potensiaali, väliskaubanduse mahtu ja välismaa toetust jne. Selles suhtes on (või, oli?) huvitav ka nõukogude teadlaste arvamus. Konkreetsemalt, V Jadov tõdeb, et kuna kõik looduslikud ja sotsiaalsed nähtused on kvalitattiivselt-hulgaliselt teatud, siis on nad ka printsipiaalselt mõõdetavad. Asi on vaid selles, et on vaja välja töötada adekvaatne mõõteinstrument.* (8*). Mõõtmise probleem on vaid osaliselt matemaatiline. Põhiliselt sõltub «mõõteinstrumendi» otsimine sisuliselt mõõteobjekti kvalitatiivsest analüüsist. Q Wright, teinud ära suure töö neljakümne viie rahvusvahelise konflikti uurimisel, lasi selle läbi tema poolt leiutatud konflikti eskalatsiooni võrrandi, tuli Wright järgmiste järeldusteni: faktoriteks, millised soodustavad konflikti eskalatsiooni, on tema arvates mõlema huvide konflikti haaratud poole poolt asja elulise tähtsuse tunnetamine;suhteline võrdsus koheselt kasutatavas jõus ja mõlema poole kindel veendumus, et jõu ülekaal on lõppude-lõpuks ikka tema poolel, tänu oma jõupingutustele ja liitlaste abile; ettekujutus sellest, et vastane on enam haavatav elavjõu kaotamise, konflikti üldmaksumuse, jne. suhtes. Vastavalt on eskalatsiooni pidurdavateks faktoriteks rahvuslike faktorite väheolulisus, ilmselge ja ülisuur jõudude ebavõrdsus, konflikti suur maksumus jne. Q Wrighti poolt tehtud uuringute tulemused näitavad kui ebaproportsionaalsed on kulutused intelektuaalsete pingutustele tema töö lõpptulemustega võrreldes. Q Wrighti õpilased võtsid üle põhiliselt vaid «välja» idee, kuulutades tema esitatud kordinaadid ja hulgalise mõõtmise süsteemi muutujate tähenduse «subjektiivseks» ja «ebateaduslikuks». Täpsemalt, Boulding võtab selle idee üle «konflikti üldteooria» loomisel, kui ta töötas välja konflikti statistilist ja dünaamilist mudelit. Tema töödes on konfliti teooria loogiliselt peaegu täiuslik skeem, mis on teaduses võrdlemisi harv nähtus. Bouldingi arendatud vaated ja ideed avaldasid suurt mõju lääne rahvusvaheliste suhete uurijate-teoreetikute konseptsioonide formeerumisele. Bouldingi raamat «Konflikt ja kaitse. Üldteooria.» on Läänes väga populaarne ja peaegu konflikti teoorias klassikaline töö. Selles on püütud rahvusvahelist konflikti teoreetiliselt läbimõelda, kui tervikut, uurides selle tekkimise, arengu ja lahendamise keerukat mehhanismi ning selle kohta ja rolli kaasaegsetes rahvusvahelistes suhetes. Bouldingi põhiidee seisnes selles, et üldiste elementide, mis on tema arvates sellele omased kõikidele konfliktidele, mis tulevad ette looduses ja ühiskonnas, tundmaõppimise alusel, luua selline konflikti «üldmudel», millist ühesuguse eduga oleks võimalik, arvestades olemasolevaid erinevusi, kasutada igasuguse konflikti analüüsimisel, aga samuti kontrollida majanduslike, tööstuslike, ideoloogiliste, etniliste ja lõpuks ka rahvusvaheliste konfliktide najal, milline, autori tunnistuse põhjal, «domineerib tänapäeval kõikide teiste konfliktide üle.»* (10*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Ta soovitab sotsiaalsete konfliktide kõrval «üldteooria» raames uurida ka bioloogiliste liikide vahelisi konflikte ning isegi «igavest sõda ookeani ja maa vahel». Boulding võttis oendapeale konfliktide analüüsimise üldise metoodika väljatöötamise ülesande, kasutades selleks «mängude teooria» instrumente ja teisi konfliktsete juhtumite uurimise matemaatilisi meetodeid. Oma plaanide elluviimiseks rahvusvahelise konflikti uurimisel läks Boulding struktualismi metodoloogia ja «sotsiaalse behaviourismi» printsiibi valikulisest ühendamisest kuni majandusteooria terminoloogia, üksikute mõistete ja kontseptsioonide mehaanilise ülekandmiseni.*(11*kaheksakümnendatel aastatel kujunes välja terve uus suund teaduses – «rahvusvaheliste suhete majanduslikud teooriad». Nendes teooriates vaadeldakse rahvusvahelist konflikti «oligopoly teooria» positsioonilt, mis uurib konkurentsivõitlust piiratud hulga firmade vahel «A Theory of Oligopoly.» G Stigler B Russet (ed.) Economic Theories of international Politics., Chi., 1968; «Power and Wealth:» Knorr K. The Political Economy of International Power. L., 1973.; «Economic Issues and National Security.» Knorr K. Trager F. (eds.) Kansas, 1978.). Bouldingi poolt Wrighti vaadete arendamiseks konstrueeritud põhiliseks mudeliks on abstraktne statistiline kellegi «behaviouraalse ühiku» (konflikti poole) «behaviouraalses ruumis» või «väljas» konfliktse käitumise mudel. See mudel on loodud staatikas konflikti struktuuri väljendamiseks s.t. ta peab konfliktset protsessi läbilõikes näitama ja seda kirjeldama mingi formaliseeritud keele abil. Selle mudeli konstrueerimisel kasutab Boulding enda väljatöötatud mõistete süsteemi, sealhulgas poolte käitumine «behaviouraalses ruumis», nii isiklikus kui ka üldises, «väärtuste hierarhia», mis määratleb konflikti osapoolte käitumist ja rea teiste. Bouldingul on konflikti pooleks – «behaviouristlik ühik», s.t. mingi moodustav tervik või organisatsioon, mis on võimeline võtama erinevaid olekuid aga seejuures säilitades oma identsuse ja üldise piiri.* (12*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellise ühikuna võib olla, tema arvates, isiksus, perekond, loomade või taimede liigid, ideede klass, teooria (ideoloogilistes konfliktides) või sotsiaalne organisatsioon (firma, usuühing, kutseühing, riik). Nagu Boulding tähendab, on «behaviouristlik ruum» «behaviouristliku üksuse seisund teatud ajahetkel, mis on määratletav väärtuste või muutujatega, mis seda iseloomustavad»* (13*Ibid.). Igaühel pooltest on oma «behaviouristlik ruum», kuid selle vastastikusel toimel tekib selline üldine ruum või väli, mille sees toimub konflikt ja mida iseloomustatakse poolte teatud asendiga ja nende liikumise erinevate suundadega. Boulding joonistas selle välja erinevaid elementaarseid geomeetrilisi skeeme ja näitas graafiliselt kõiki võimalikke poolte liikumise suundi selles väljas ning väljaspool selle piire, mis parandavad või halvendavad mõlemate poolte positsioone või siis neist ühe poole paigutust. Nende suundade hulgast ta toob välja «konfliktsed suunad» ja «kauplemise suuna». Sel moel iseloomustatakse «üldist behaviouristlikku ruumi» mitte ainult konfliktiga, vaid ka koostööga, millest järeldub, nagu autor toonitab, et konfliktse juhtumi analüüsi puhul on rakendatavad mängud salliva konkurentsiga (või mängud mittenullilise summaga). Tõelise konfliktse juhtumi puhul peab olema teadvustatud poolte püüdluste kokkusobimatus, nende soov behaviouristliku ruumi täita, millest nad teineteist püüavad välja tõrjuda. Sel moel on Boulding, erinevalt reast teistest teadlastest, tõusnud teatud arusaamiseni konflikti ja vasturääkivuse (antagonismi) erinevusest. (Vasturääkivus oli eriti oluline mõiste nõukogude teaduses KL.). Kuid Bouldingi ettekujutuses oli teadvustamise element tihti asendatud konflikti äärmise subjektiviseerimisega. Bouldingu arvates eksisteerib igal poolel oma «väärtuste hierarhia», milline võib olla kindel või vähemkindel. Kindla hierarhia puhul on kerge kahest võimalikust positsioonist määratleda paremat; siin ei ole valiku probleeme. Väärtuste kindel hierarhia viib kiiremini konfliktini, kui vähemkindel hierarhia, sest pool ei saa paremat positsiooni ära anda, kui seda teine pool omale soovib. Bouldingi skeemi järgi seisneb «behaviouristliku ühiku» käitumine selle liikumises parimale positsioonile, s.t. selle punktile «võimaluste piiril»*, (14*Boulding toob mõiste, «võimaluste piirid» sisse, et määrata kindlaks nende positsioonide või olukordade raame, milliseid võib konfliktis osalev pool omada või võtta. See piir määratakse kindlaks füüsiliste, psüholoogiliste, õiguslike, finantsiliste ja n.e. piirangutega (Ibid)), milline on kõrgeim võrreldes ükskõik millise punktiga «väärtuste hierahial». See ongi, Bouldingi arvates, ühiku ratsionaalseks käitumiseks, aga irreaalseks käitumiseks peab ta poole liikumist «võimaluste piirist» väljapoole, üleüldse kõigist võimalikest positsioonidest parima poole. Erinevused poolte käitumises määratakse kindlaks nende ettekujutuste põhjal ratsionaalsusest ja ebaratsionaalsusest või siis nende «väärtuste hierarhia» põhjal. Käitumist peetakse ebaratsionaalseks, kui see põhineb «behaviouristliku ühiku» ebaõigel ettekujutusel rahust, või ebaadekvaatsel väärtuste süsteemil. Boulding tõi läänes rahvusvaheliste suhete teadusse esimesena sisse mõiste «ikoon», mis omas olulist rolli pooltel teine teisest moonutatud ettekujutuse saamisel.*(15* «The Image: Knowlegde in Life and Society.» Boulding K., N.Y., 1956.). Lääne teadlaste poolt kasutataval «teineteise mittemõistmise» kontseptsioonil on oluline osa konfliktide ja sõdade allikate ja põhjuste põhjendamisel. Sel moel seotakse rahvusvaheline konflikt inimeste ettekujutuste ning meelestatusega, «ikoonidega», millega võib manipuleerida ja milles võib olla (seal hulgas ka ettekavatsetult) küllaltki moonutatult vastuvõetud tegelikkus. Kuigi agressiivne poliitika ja rahvusvahelised konfliktid ei ole sünnitatud psühholoogiliste moonutiste poolt ja suur osa nendest moonutustest ei sõltu niivõrd inimeste individuaalsetest omadustest vaid konkreetsetest sotsiaal-poliitilistest tingimustest, milles need tegutsevad. Bouldingi poolt väljatöötatud konflikti mudel, mis kujutab sisuliselt endast konflikti struktuuri kirjeldust, selle elementide põhilisi sidemeid ja ühismõju. Boulding selgitab, et tema esitatud konflikti dünaamika mudel soodustab konflikti, kui «dünaamislise behaviouristliku süsteemi» arengu seaduspärasuste avamist. Selle süsteemi areng eeldab «möödunud ja käesolevate olukordade järjestikulist vahetumist, aga samuti ruumi, milles eksisteerivad stabiilsed vastastikulised suhted, mis on reguleeritavad küllaldki lihtsate seadustega ja mille abil on võimalik ennustada süsteemi seisukorda tulevikus, parameetrite muutumist.»* (16*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.).Konflikti arengu struktuuri ja selle elementide funktsioneerimise «tavaliste seaduste» mõiste, on Boulding võtnud üle L Richardsonilt* (inglise matemaatik, kes püüdis matemaatiliste vormelite kaudu näidata poolte vastastikuse tegutsemise protsessi arengut konfliktis relvastuse võidujooksu näitel. )17*»Arms and Insecurity. A MathematicaL OF THE Causes and Origins of War.» Richardson L,. L., 1960.), nimetades neid «protsessi reaktsioonideks». Bouldingi käsitluses on need protsessid «konfliktsete protsesside tähtsaimaks klassiks, mille kestel mingi ühe poole tegevus muudab teise behaviouristlikku ruumi, et kutsub esile selle liikumise, milline omakorda muudab esimese ruumi, kutsudes esile selle vastu liikumist jne.*(18* « Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Majanduses on, ta arvates, selleks hindade sõda, rahvusvahelistes suhetes – relvastuse võidujooks. Reaktsiooni protsesse jälgitakse selle kõikidel vastastikuliste suhete etappidel: üliõpilaste ja õppejõudude, abikaasade, kutseühingute ja ettevõtjate, presidendi ja kongressi, Venemaa ja Ameerika jne. vahel. Behaviouristid, pretendeerides rahvusvaheliste suhete objektiivse uuringu teostajate nimele, väidavad, et käitumine ongi see ainuke reaalsus, mida saab uurimisele allutada ja isegi täpsele hulgalisele mõõtmisele ja nii nad uurivadki riikide käitumist keerukates rahvusvahelise situatsiooni suhetes. R Rummel, uurides riikide sisest konfliktset käitumist rahvusvahelisel areenil kasutades «välja teooriat», väidab, et «kõik sotsiaalne tegelikus on väli, mis koosneb sotsiaalsete ühikute kõigist iseloomustustest ja vastastikusest tegevusest nende keerukates seoses».*(19*«A Field Theory of Social Action With Application to Conflict within Nations.» Rummel R. – General Systems Yearbook, 1965, vol. 10.,«Indicators of Cross – National and International Patterns.» Rummel R. – American Political Science Review. 1969, March, vol. 63.). Rahvusvaheliste suhete süsteem ja selle allsüsteemid on samuti Rummeli poolt vaadeldavad mingi väljana, milles ühe riigi käitumine teise riigi suhtes võib olla kujutatud vektoritena joon ruumis, mille suurus määratleb riikide paari põhilisi mõõte, samuti nende asendit sellel väljal, aga samuti ühe riigi asendit ning nende iseloomustusi. Ühe riigi käitumine teise riigi suhtes seotakse loogiliselt nende iseloomustustega vektoriaalse kauguse mõistega. Riikide paari (diaad) asukoht behaviouristlikus ruumis on nende või nende iseloomustuse vahelise kauguse funktsioon. Riikide rahvuslikud iseärasused (iseloomustused) on vaadeldavad sotsiaalse distantsina, mis määratleb riikidevahelisi suhteid.* (20*«Some Empirical Findings of Nations and Their Behavior.» Rummel R. – World Politics, 1969, January, vol.XXV, Nr. 2.). N Dorina hinnangul ei õnnestunud R Rummelil riikide «sisemiste» ja «väliste» iseloomustuste ääretust hulgast välja selgitada seda olulist, mis tegelikkuses määravad rahvusvahelistes suhetes kindlaks riikide strateegiat ja taktikat, sest lähtuvate indikaatorite hulk, mis on «välja» mõõtmiseks antud, on valitud erilise põhjendamiseta ja üpris suvaliselt. Muutujate klass, mis on kirjeldatud riikide sotsiaal-poliitiliste iseloomustustega on antud üpris primitiivselt. Näiteks, jagatakse nendes kõik riigid nelja gruppi: «kommunistlikud», «lääne poliarhiad», «monarhiad» ja «diktaktuurid». Pole siis imestada, et Rummeli projekt «Dimensionality of Nations» (DON) – («Riikide mõõdetavus».)* (21* Projektis DON püüti faktorite analüüsi meetodil uurida «objektiivsete indikaatorite» hulgalist mõõdetavust süsteemis, mis määravad kindlaks koordinadid «sotsiaalsel väljal». vaata. «Dimensions of Conflict Behaviour within and between Nations.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolutions, 1966, vol. 10.., Nr. 1. «Dimensions of Didic War. 1810 – 1952.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolution, 1967, vol. 11, Nr. 2.) ei leidnud praktilist rakendust realsete rahvusvaheliste suhete uurimises. Behaviuristliku analüüsi, mis mõeldud poolte konfliktides käitumise seaduste seletamiseks, nende vastastikustes seostes, tähtsamateks sisulisteks kategooriateks on «ellu jäämise» kategooria, mis on sellega tihedalt seotud mõistega «kohandumine» ja «integreerumine». Bouldingi «Konflikti üldteooria» on sisult sarnane «ellu jäämise» sotsiaal-darvinistlikule kontseptsioonile. «Võitlus ellu jäämise nimel» on Bouldingi poolt kuulutatud bioloogiliste ja sotsiaalsete konfliktides käituvate osaliste põhiliseks iseloomustuseks. Selles võitluses näeb Boulding ette konfliktide allikaid ja neid liikuma panevaid jõude ning nendest tuuakse välja ühiskondliku arengu seaduspärasused. Boulding kandideerib «ellu jäämise» teooria, mida kasutatakse rahvusvaheliste suhete analüüsil, enim läbitöötanud seisukohtadega teadlase kohale. Ta kasutab selle teooria rakendamisel oma isiklikku kogemust firmade vahelise konkurentsivõitluse küsimuste uurimisel ja kuna ta arvates on riikide käitumine võitluses territooriumite ja mõjusfääride pärast, võrreldav analoogiliselt konkureerivatele firmadele, siis peab ka «ellu jäämise» probleem olema keskseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Meelega abstrakteerudes keerukast rahvusvaheliste konfliktsete suhete süsteemist, rõhutab ta vaid ühte külge «võitlust ellu jäämise» eest. «Ellu jäämise», või «eluvõimelisuse» all mõistab Boulding «ühe poole võimekust ja soovi teise poole purustamiseks või hävitamiseks». Lähtudes sellest, jaotab ta pooled «vaieldamatult elujõulisteks» ja «tinglikult elujõulisteks». Esimeste hulka kuuluvad sellised, millised «ei saa olla purustatud või absorbeeritud, kuna on ise sõltumatute otsuste allikad», teiste hulka aga sellised, mis «võivad olla purustatud või neelatud, kuid mis eksisteerivad veel seepärast, et need riigid, mis on võimelised neid hävitama, hoiduvad oma võimaluste teostamisest».* (22*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellelt positsioonilt lähtudes on situatsiooni puhul, milles mõlemad pooled omavad «elujõudu», on konfliktil pikaleveninud iseloom. Sel puhul, arvab Boulding, oleks õigem rääkida pigem « kontrollist konfliktse protsessi üle», aga mitte konflikti lahendamisest. Aga tunduvalt nõrgema poole «tingliku elujõulise» juhtumil eksisteerib allaneelamise või hävimise oht, kuid neeldumise või integratsiooni protsess ei olegi Bouldingi arvates, kõige hullemaks lahenduseks. Tihti on integreeritud poolel säilunud suurematel organisatsioonidel oma individuaalsus ja Bouldingi arvates võib « neeldumine tegelikkuses tähendada antud juhtumil organisatsiooniliste raamide laiendamist, mis võivad mingis mõttes suurendada koostisosade elujõudu»* (23*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Boulding, kes kasutas oma töös katergooriat «ellu jäämine», ei salga, et ta kasutas seda selleks, et teooria oleks vaba eelarvamustest ja et see oleks «konflikti mõiste» abstraktne vorm. Samuti tunnistab ta lihtsat loomuliku õiguse seadust, mis on pandud sellisesse fraasi: «Struggle for Life» - võitlus ellujäämise eest.* (25*Ibid.,) Sellist lähenemist peab Wright kohasekss pigem orgaanilise evolutsiooni kui rahvusvaheliste suhete teooriale.*(28*«The Study of International Relations.» Wright A., N.Y.,1955. ). Ka H Sprout ja M Sprout peavad seda organilist evolutsiooni tähistavat mõistet ebakohaseks kasutamiseks rahvusvaheliste konfliktide suhete käsitlemisel.* (29*«The Ecological Perspective of Human Affairs with Special Reference to international Politics.» Sprout H., Sprout M. Princeton, 1965.). Ja lõpuks rõhutab ka Rapoport selle bioloogiast võetud analoogi kohatust ja soovitab selle asemel uurida konkreetseisd vaadeldavaid mehhanisme.* (30*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). Need bioloogilise või matemaatilise funktsiooni kasutamised on iseloomulikud strukturalismile ja võivad viia arusaamises ekslikele tulemustele. Bouldingi arvates on ajalugu mingi «behaviuristlike ühikute» olekute jägnevad üleskirjutused, mis määratlevad väärtuste kogumit. «Behaviuristliku ühiku», näiteks riigi või riikide grupi ajalugu, st. Bouldingi arvates on «riigis järgnevatel ajalõikudel olevate olukordade üleskirjutus. Olukorda võib võrrelda liikuva filmilindi ühe kaadriga ja ajalugu saab üheks, sellel lindil teineteisele järgnevaks kaadriks.»*(32**«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Kõik on ilus aga film on enne valmis tehtud ja kui ajalugu filmiga võrrelda siis me seda nii vaatamegi. Edasi ja tagasi. Seistes ja liikumises, kuid selle filmi lõpp on tegelikult veel salvestamata ning me võime vaid teadaolevate andmete baasil selle järgmist kaadrit ligikaudset ette kujutada ja sedagi mitte täpsemalt ja pikemaks ajaks kui teevad sünoptikud tavalist ilmaprognoosi. Prognoosid on õnneks ekslikud ja see teeb optimistlikumaks. Üheks süsteemnse ettekujutuse puuduseks peetakse arvamust, et selle süsteemi arengu tulemuseks on tasakaalu saavutamine ja selle komponendid on seotud koordinatsiooni printsiibiga, ning mille koostegevus tuleneb ühise põhilise määratletud aluse puudumisest. Aga T Parsonsi arvates – «et tegevuse süsteemi põhiliste komponentide ja muutuste faktorite hulgas ei eksisteeri, mingit eelistust. Muutused võivad alata igast süsteemi allikast. Tulemus sõltub süsteemi jõudude tasakaalust selle teatud aja lõigul.* (34*« Toward a General Theoory of Action.» Parsons T., Shils E.A., Cambr., 1951.) Tema vaateid jagasid mitmed teised teadlased, kes uurisid rahvusvahelist konflikti. Nõukogude teadlased aga arvasid, et süsteemi komponentide vahel puudub «võrdõiguslikkus» ja sotsialse struktuuri komponentide hulgas on määravaks tootmine. Nad väidavad, et marksistlik rahvusvahelise konflikti struktuuri uurimine ei oma mingit ühisosa lääne struktualismiga. Kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses ilmusid «geneetilise struktualismi» teooria arendajad, kes piirduvad vaid geneesi väliste vormide uurimisega, laskumata struktuuri arengu allikate ajalukku (viimane väide on kriitikute hinnang). Kuigi Boulding ja paljud teised tema koolkonna esindajad räägivad palju konflikti dünaamikast. Areng on nende arusaamise järgi selle elementide, nende funktsioonides ja sidemetes (jõu, eriti konfliktis osalevate poolte sõjalise jõu vahekorraga) seotud ikooniga koos hulgaliste muutustega, mis ei vii konflikti struktuuri juurteni ulatuva murranguni ja seega uude kvaliteedi tasandile ning mõiste areng tähendab liikumist. Boulding ütles kohe, et tema «konflikti üldteooria» ei oma midagi ühist eksisteeriva olukorraga (erandiks mõned illustratsioonid), vaid sellel on puhtalt teoretiline iseloom.* (38*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Rapoport aga väitis, et: «Näib, et konflikti üldteooriat ei olegi peaegu võimalik luua, sest «konflikti» mõiste kutsub meis esile suure hulga erinevaid nähtusi, millised alluvad hoopis erinevatele printsiipidele.»* (39*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). «Konflikti üldteooria» teooria sarnaneb tema arvates rohkem «sõja üldteooriale», kuigi sõja mõiste on konflikti mõistest hulga kitsam. Küsimusele, kas konflikti arenguks on vajaliokud mingid edasiviivad jõud, reageeritakse erinevalt. L Bloomfield sellele ei vasta, vaid vaatleb rahvusvahelise konflikti struktuuri «anatoomiat», või siis nagu Boulding näeb konflikti liikumapanevaid jõudusid lakkamatus «ellu jäämise võitluses», mis määrab ära poolte käitumise konfliktis. Nõukogude pool peab põhiliseks liikumapanevaks jõuks klassivõitlust ja selle huvisid. Lääne pool aga «rahvuslikke huvisid» ja siit ka «vastuolud on rahvuslikud». «Rahvuslikud huvid» on klassidest kõrgemal asuvad huvid. Sellist teooriat on käsitlenud põhjalikumalt ameerika «poliitilise realismi» koolkonna esindaja G. Morgenthau. Ta väitel esineb kaks huvide gruppi, mis detemineerivad riikide välispoliitilist tegevust. Alalised (peamised) huvid tähendavad riigi territoriaalse, poliitilise ja kultuurse terviklikuse kaitset ja mis ei saa olla kompromissi või poliitilise kauplemise objektiks. Kõikidel riikidel on identsed alalised huvid ja peavad neid iga hinnaga kaitsma. Muutuvad huvid – on kõik «indiviidide, ühiskondliku arvamuse, partei poliitika, ühiskonna moraali jne. huvidesse puutuv.* (44*«Dilemmas of Politics.» Morgenthau H. Chi. 1958., vaata ka «Contending Theories of International Relations.» Dougherty J. and Pfaltzgraff R., N.Y., 1971.). Süsteemne käsitlus, mis on leidnud kasutust läänes viimase kahekümne aasta jooksul on andnud praktilisi tulemusi, milleks peetakse konflikti kui omapärase sotsiaalse süsteemi funktsioneerimise objektiivseid seaduspärasusi. Ka nende uurimise teatud meetodid ning analüüsi võtted on leidnud laialdast kasutust teiste rahvusvahelisi konflikte uurivate teadlaste hulgas. Lääne politoloog R Foster tunnistab, et marksistlik dialektika kindlustab nõukogude välispoliitilisi organeid ajaloo käsitluse ning tuleviku ettenägemise metodoloogiaga. Kuid see dialektika, kui loogika, on esmakordselt Hegeli poolt formuleeritud ja ei ole eranditult marksistide omandiks.*(48*«National Strategy in a Decade of Change. An Emerging U.S. Policy.» Kinther W., Foster R. (eds) Lexington, 1973.). Foster veendunult väitnud,et selleks, et USA võiks mõista nõukogude-ameerika suhete dünaamikat tulevikus on vaja vastavat metodoloogiat, aga nimelt: dialektilist meetodit, mille mõte seisneb vastuolude lahendamises kõrgema tasemel konflikti ning sünteesi kaudu. III OSA. Rahvusvaheliste konfliktide tüübid ja klassifikatsioon. Rahvusvahelise konflikti mõiste kindlaksmääramine on seotud konflikti tüpoloogia ning klassifitseerimise vajadusega. Rahvusvaheliste konfliktide suur rohkus ja eripära nõuavad diferentseeritud teaduslikku lähenemist. Kuigi need konfliktid on väliselt sarnased või sisemiselt erinevad, on neil ka mingid ühised jooned. Selleks , et mõista õieti neid suhteid ja ühiseid jooni ongi neid vaja tüüpidesse jagada. Nõukogude kirjanduses on rahvusvahelise konflikti teoreetilistele aspektidele probleemile on varem vähe tähelepanu pööratud, siis nüüdseks on ka siin edusamme tehtud. Alljärgnev ongi rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia põhiliste kriteeriumite vaatlus, mis selgitab lääne teoreetikute loodud konfliktide tüpoloogia sisu, keskkonda ja allikaid. “Konflikti üldteooria” alusel loodud rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia. Lääne rahvusvaheliste suhete teaduses pööratakse teoreetilistes töödes tüpoloogiseerimise protsessile olulist tähelepanu. Kuid iga teadlane juhindub seejuures omadest kriteeriumitest, mis on konkreetsel juhul sobilikuna tundunud. Selline subjektiivne lähenemine on toonud ilmale suure hulga tüüpe ja klassifikatsioone, mis põhinevad formaalsetel tunnustel ja on ühekülgse iseloomuga. Lääne uurijate tüpoloogiliste süsteemide aluseks on võetud sotsioloog Maks Weberi töö “Ideaalsed tüübid”. Weberi põhiidee taandatakse sellisele arvamusele, et ühiskonnateadustes tüpoloogia ei saa olla põhiliseks tõsiseks ajalooliste uurimuste teoreetiliseks aluseks ja et see jääb parimal juhul faktide formaalseks klassifitseerimise aluseks. Siit tulenebki rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia ja klassifitseerimise protseduuri segiajamise põhjus. K Bouldingi, A Rapopordi, J Galtungi, E Luardi, Q Wrighti, Ch. Lerche, K Holsti jne., kelle tüpoloogia ja klassifikatsiooni skeemide aluseks on pandud juhuslikud, omavahel seostamata teisejärgulised tunnused. Kuid üldiste rahvusvaheliste konfliktide klassifitseerimise ja tüpologiseerimise katseid tehti “konflikti üldteooria” raames, mis oli mõeldud kõigi sotsiaalsete konfliktide ühiste seaduspärasuste väljaselgitamiseks. Nad kontsentreerisid põhitähelepanu konflikti koha väljaselgitamisele kõigi sotsiaalsete konfliktide süsteemis ja teiste konfliktide liikide suhtes. Üheks levinumaks traditsioonilisemaks sotsiaalse konflikti tüpoloogia kriteeriumiks tunnistatakse sotsiaalse üksuse keskkonda. Sellisel alusel püüdsid konflikte klassifitseerida juba 20 – 30 - el aastatel ameerika sotsioloogid P Sorokin (1889 – 1968) ja E Ross (1886 – 1951), kes lähtusid ideest, et iga sotsiaalse üksuse tüüp omab oma kindlaid parameetreid, struktuuri ja teiste sotsiaalsete üksuste vaheliste vastastikuse tegevuse viise ja seega, konflikti erilist iseloomu. Sel moel asetati konflikti tüpoloogia sõltuvusse sotsiaalsete ühikute tüpoloogiaga. Edasi minekuks tuli alguses selgitada välja kõikvõimalikud sotsiaalsete üksuste liigid, aga hiljem ka nende kõikvõimalikud kombinatsioonid, mille puhul võib tekkida konflikt. Kuna veel puudus üldtunnustatud sotsiaalsete üksuste tüpoloogia, siis tekkis suur hulk erinevaid konfliktide tüpoloogiaid ja klassifikatsioone. Selleks, et kuidagi orienteeruda nendes konfliktis osaleda võivates sotsiaalsete üksuste empiirilistes liikides, tegi Sorokin klassifikatsiooni baasi piiramiseks ettepaneku piirata neid olemuselt antagonistlike ühikutega (erinevalt sotsiaalsete üksuse olemusele) ja sellega seoses tuua välja “isikutevahelised” ja “gruppidevahelised” vastuolud.* (1*”Contemporary Sotciological Theories.” Sorokin P., N.Y., 1928.). Teise grupi tüpoloogiate väljatöötamise aluseks võtsid selle autorid mitte vähem formaalse – sotsiaalse strukturaalse taseme printsiibi abil klassifitseerimise. S Shase tüpoloogias loetletakse, näiteks, 18 konflikti struktuurset taset, kaasaarvatud konfliktid üksikute isikute, perekondade, erinevate kogukondade (seal hulgas ka riikide vahelised konfliktid), parteid, rassid, sotsiaalsed straadid (kihid), rahvused, kultuurid ja isegi selliste suhete, nagu Ida - Lääs tasemel.* (2*”Road to Agreement.” Chase S., N.Y., 1951.). Samuti klassifitseerib konflikte sotsiaalse struktuuri taseme põhjal R. A. Le-Vine.* (3*”Anthropology and the Study of Conflikt: Introduction.” Le-Vine R. A., - Journal of Conflict Resolution, 1965, vol, V, Nr. 1,). Lääne teoreetikud on võtnud oma sotsiaalse konflikti tüpoloogia kriteeriumiks struktuur-funktsionaalsed sidemed aga sotsiaalsete üksuste ja struktuuride tüpoloogiat kas ei ole või lahustub see hulgas sotsiaalsete klasside gruppides. Sotsiaalseteks klassideks jagamine on asendatud sotsiaalse stratifikatsiooni teooriaga. Nõnda on see osaliselt kajastunud ka Kennet Evart Bouldingi (s.1910.a - ?)töödes. Kuid sellegi poolest peetakse Bouldingi välja töötatud rahvusvaheliste suhete tüpoloogiat üheks õnnestumaks. Boulding, asunud sotsiaalsete konfliktide tüpoloogiat välja töötama, teeb ettepaneku kohe alguses konflikti poolte kolmeks põhiliseks tüübiks jagamiseks - üksikisik, grupp ja organisatsioon. Teine ja kolmas tüüp erinevad organiseerituse taseme poolest. Grupp – see on “organiseerimatu allkogum suurema kogumi hulgas”; organisatsioon – on “hea struktuuriga ja selgelt määratletud rollide ning ülesehitusega grupp”. Grupp ja organisatsioon koosnevad kollektiivselt tegutsevate isikute kogumist. Konfliktis osalejad võivad kuuluda nii ühe ja sama struktuurse üksuse tüübi hulka, kui ka erinevatesse tüüpidesse (näiteks, grupp grupi vastu, või grupp organisatsiooni vastu). Boulding jagab sotsiaalsed konfliktid sellise tüpoloogia alusel järgmiselt: 1)erinevate isiksuste vaheline konflikt ; 2)piirikonfliktid ruumiliselt eraldatud gruppide vahel; 3)ökoloogilised konfliktid sega-ja ruumiliste gruppide vahel; 4)konfliktid ühesuguste (homogeensete) organisatsioonide vahel, näiteks, riik riigi vastu; 5)konflikt erinevate (heterogeensete) organisatsioonide vahel, näiteks, riik usuühingute vastu; 6)konflikt isiku ja grupi vahel, näiteks, poeg perekonna vastu; 7)konflikt isiku ja organisatsiooni vahel; 8)konflikt grupi ja organisatsiooni vahel.* (4*”Conflict and Defense. A General theory.” Boulding K.,N.Y., 1962.). Bouldingi arvates peab see abstraktne konflikti tüpoloogia “töötama” igasuguse sotsiaalse konflikti puhul, kuid selle autor möönab, et selliseid spetsiifilisi konflikte , kui majanduslikud, tööstuslikud, rahvusvahelised, ideoloogilised ja eetilised, ei saa täielikult ülalpool toodud konflikti abstraktse tüübi alla tuua. Need on nõnda erinevad, et nende jaoks on vajalik spetsiaalset uuringut ja tuleb välja töötada oma klassifikatsioon. Ja Boulding asuski looma rahvusvahelise konflikti klassifikatsiooni, mis ei ole praktiliselt eelnevate konstruktsioonidega seotud. Ta peab põhilisteks rahvusvahelise konflikti osalisteks sotsiaalseid üksusi, nagu suguharu, põllumajanduslik (feodaalne) ühiskond (kogukond), universaalne maaharijate kogukond, tööstusriik, üliriik ja maailma riik. Esimesed viis ühikute tüüpi vastavad, Bouldingu väitel, ühiskonna ajaloolistele tüüpidele; viimane – maailma riik – ei ole veel ilmunud, kuid see on tehnilise progressi tulemusel, moodustumise järgus.* (7*”Conflict and Defense. A General theory.” Boulding K.,N.Y., 1962.). Selle klassifikatsiooni loomiseks tuli tal lihtsustada rahvusvaheliste suhete struktuuri, väites, et “kahe üliriigi ümber grupeeruvad vähem võimsad tööstusriigid koos kahe-kolme potentsiaalse “üliriigiga” (nende hulgas Hiina, India ja Brasiilia); kuid anakronismidena eksisteerivad feodaalsed riigid ja suguharud kaovad kiiresti majandusliku arengu protsessi käigus.”* (8*Ibid.,). Kui jätta kuues – maailma riik - tüüp arvesse võtmata, siis saab tuua välja mitmed olulisemad rahvusvahelise konflikti liigid, mis on Bouldingul ühendatud kolme üldisemasse kategooriasse. “Võrdsete üksuste” kategooriasse paneb Boulding suguharude, feodaalsete riikide, tööstusriikide ning “üliriikide” vahelised konfliktid; “ebavõrdsete ühikute” konfliktide kategooriasse on pandud suguharu ja feodaalse riigi või feodaalse riigi ja tööstusriigi või tööstusriigi ja “üliriigi” vahelised konfliktid; “lootusetult ebavõrdsete” ühikute konfliktide hulka suguharude ja tööstusriikide või suguharu ja “üliriigi” või feodaalse riigi ja “üliriigi” vahelised konfliktid. . Boulding tuletab oma inimühiskonna ajaloo vaated läänes levinud kontseptsioonide põhjal ja avaldab nendest välja kujunenud ettekujutused raamatus “Kahekümnenda sajandi tähendus”* (9* “The Meaning of the Twentieth Century. The Great Transition.” Boulding K, N.Y., 1965.). Meie aastasada on, Bouldingi arvates, tähistatud teise “suure ülemineku perioodiga” inimkonna ajaloos. Esimene üleminek – “tsiviliseerimatuselt” - “tsiviliseeritusele” , maaharijatest - linnalisteks kogukondadeks oli inimkonnal sooritatud peaaegu viis tuhat aastat tagasi ja sellega kaasnes põllumajanduse intensiivne arendamine ning paikne põllumajandus. Käesoleval ajal, väidab Boulding, elab inimkond üle suurt üleminekut “tsivilisatsioonilt” – “tsivilisatsioonijärgsesse” , sisuliselt tehnoloogia, organiseeritud uuringute ja arengu perioodi. Paljudele lääne teadlastele on iseloomulik püüd tuletada sotsiaalseid üksusi tsivilisatsiooni tüüpidest või kultuuridest. Siin valis Boulding põhiliseks sotsiaalsete tüüpide eristamise kriteeriumiks teaduslik-tehnilise revolutsiooni arengu taseme. Boulding, vaadelnud nimetatud sotsiaalse arengu tüüpide põhilisi seaduspärasusi, tuli järgmistele järeldustele: “Universaalne impeerium on ühe arenguliini arengu kulminatsiooniks; tööstuslik suurriik kujutab endast arengu teise liini esimest staadiumit, mis viib loogiliselt maailma riigile”* (10*”Conflict and Defense. A General Theory.” Boulding K., N. Y., 1962.). See “maailmariik”, mille loomine on võimalik, Bouldingi arvates, vaid imperialistliku integratsiooni, mis haarab kogu rahvusvaheliste suhete süsteemi, tingimustes ja saab, arvatavasti “postindustriaalse” ühiskonna organisatsiooni vormiks. Ta toob esile veel ühe olulise ühiskonna arengu seaduspärasuse, mis seisneb selles, et ühest ajaloolisest sotsiaalse ühiku tüübist üleminekul teise saavad valdavaks sellised konfliktid, mis on tema poolt väljatöötatud tüpoloogia põhjal iseloomulikud “ebavõrdsete” või “lootusetult ebavõrdsetele” pooltele. Millegipärast Boulding oma edasistes uuringutes seda teooriat ei kasuta, vaid loob rahvusvaheliste konfliktide uurimiseks uue kaasaegse rahvusvahelise konflikti üldmudeli. Vaadeldes kahe abstraktse riigi konflikti territooriumi saamiseks, analoogiliselt firmade konkurentsiga turu võitmiseks. Mõnevõrra hiljem tegi sotsiaalsete konfliktide üldkasutatava tüpoloogia väljatöötamise katse norra sotsioloog J Galtung (endine Oslos asuva maailma probleemide uurimise keskuse juht). Ta arendas Bouldingi välja töötatud abstrageerimise viisi. Konfliktis osalevate tüüpide arvu viis ta miinimumini: tehes ettepaneku, tuua välja vaid kaks konflikti osapoole tüüpi – indiviid ja kollektiivne üksus. Sellele vastavalt sai võimalikuks poolte vaheliste struktuuriliste suhte viimine lihtsa dihhotoomiani: konflikti pooled on kas süsteemi liikmed, või siis, autonoomsed tervikud, milledel tuleb tegutseda üldises keskkonnas. Galtung esitas küllaltki lihtsa sotsiaalsete konfliktide tüpoloogia kava, mis sisaldas vaid nelja konflikti tüüpi. Süsteemis eksisteerivad “indiviidi tasemel”, tema tüpoloogia järgi, “isikusisene” konflikt, aga süsteemide vahel – “isikutevaheline” konflikt; “kollektiivsel tasemel” eristab autor “süsteemi sisest” konflikti, näiteks riigisisest ja “süsteemide vahelist” konflikti, näiteks rahvusvahelist.* (11*«Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4.). Skemaatiliselt kujutab ta oma tüpoloogiat järgmisel viisil: süsteemisisene süsteemidevaheline konflikt konflikt individi isikusisene isikute vaheline tasand kollektiivne riigisisene riikide vaheline tasand 70- a. alguses täiendas Galtung seda rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia skeemi sümeetria ja asümeetria printsiipidega, mis väljendavad selle struktuuri erinevusi. Galtungi poolt välja toodud viis põhilist konfliktide tüüpi on võimalik esitada järgmises skeemis:* (12*«Some Imlications for Development, Conflikt and Peace Theory.» Galtung J. – Peace Research in Japan, 1970. Tokyo, 1971.). tüübid horisontaalsed ülalseisvad ülalseisvate blokkide vahel I või sümeetrilised vastu alamalseisvad alamalseisvate bloki sees II vastu blokkide vahel III vertikaalne ülalseisvad alamseisvate bloki sees IV asümeetrilised vastu blokkide vahel V “Rahu probleemide uurimise” juhtiva esindajana pöörab Galtung tähelepanu konfliktide lahendamise probleemidele, millised ta seostab enda poolt väljaselgitatud rahvusvaheliste konfliktide struktuursete iseärasustega. Pooled esimese tüübi konfliktides, nagu selgitab autor, omavad märkimisväärset autonoomiat ja ise juhivad konflikti. Sel juhul on “strateegiline analüüs”, Galtungi arvates, eriti sobivaks poolte konfliktis käitumise uurimise instrumendiks. Selles on veenvaks näiteks konflikt suurte Ida ja Lääne suurriikide vahel, mille pooled suurepäraselt mõistavad, milleni nad püüdlevad ja konflikt seisneb selgelt ja täpselt väljendatud väärtushinnangutes. Teise tüübi konfliktid tunduvalt erinevad esimese tüübi konfliktidest selle poolest, et nende juhtimine toimub tihti mingi suurriigi sekkumise tingimustes. Sellist rolli mängisid, näiteks, Ühendriigid Salvadori ja Honduurase vahelise konflikti ajal. Kolmanda tüübi konfliktid nõuavad samuti suurriikide teatud sekkumist, mida nad teostavad selleks, et mitte lubada ühe, või teise konflikti laienemist, mis ei kujuta küll endast suurriikidele erilist ohtu ja mida nad juhivad tasemel, mis ei küündi esimese tüübi konfliktideni. Näitena sobivad suurriikide püüded hoida laienemast Lähis-Ida konflikti ja endise prantsuse Indo-hiina kokkulepete sõlmimine Genfis. Juhtimise vaatevinklist pakuvad Galtungile huvi neljanda ja viienda tüübi konfliktid. Asümmeetrilised konfliktid nõuavad sümmeetrilistest konfliktidest erinevaid analüüsi meetodeid. Konflikti üldteooria peab, Galtungi arvates, sisaldama ka “asümmeetriliste konfliktide juhtimise” teooriat. Selles tüpoloogias, mis baseerub struktuur-funktsionaalsel rahvusvaheliste konfliktide käsitlusel, kajastuvad ka põhilised lääne rahvusvaheliste suhete teaduse poliitilised kontseptsioonid. Selles leidsid kajastust “strateegilise analüüsi”(“kahe üliriigi”, “Lääs ja Ida” globaalne vastasseis ja “piiratud sõdade” kontseptsioonid) koolkonna kontseptsioonid ja “konventsionaalsete konfliktide” teooria (sisekonfliktid koos välise sekkumisega) ja “lokaalsete” konfliktide ning nende juhtimise kontseptsioon ja lõpuks, “rikka Põhja” ja “vaese Lõuna” vahelise konflikti kontseptsioon (asümmeetrilised konfliktid). Kuna asümmeetrilised konfliktid on tänapäeval saanud suure leviku, siis Galtung kuulutab selle käesoleva aja põhiliseks vasturääkivuseks Põhja kõrgtehnoloogiliste tööstusriikide (mille hulka oli võetud ka NL ja Ida-Euroopa sots. riigid) ühel pool ja Lõuna arengumaad – teisel pool. Nii tunnistab Galtung ka kontseptsiooni, milles väidetakse, et arengumaad ei muuda mitte ainult rahvusvaheliste suhete struktuuri, vaid ka rahvusvaheliste suhete süsteemi, sest loovad maailmapoliitikas uue vasturääkivuste telje: “Põhi” ja “Lõuna” (lisaks juba väljakujunenud telje– “Ida” ja “Lääs”). Keerukas vastuolude kompleks, mis on seotud “kolmandate” maadega ei loo aga rahvusvaheliste suhete süsteemis kolmandat poolust, vaid on seotud nende arengu eripäradega. Lääne rahvusvaheliste suhteid uurivad teadlased ei ole rahul loodud sotsiaalsete konfliktide tüpoloogiatega, mis veel täielikult ei vasta selles osalejate olemusele. Ebaedu seostatakse kõigepealt üldtunnustatud korraliku sotsiaalse üksuse tüpoloogia puudumisega, mille olemust peetakse tähtsaimaks konflikti iseloomu määravaks muutujaks. Kuid vaatamata selle muutuja tähtsat rolli, ei pea paljud teadlased konfliktis osalevate subjektide olemust fundamentaalseks baasiks, et selle alusel konflikte tüüpideks jagada ja peavad hulga olulisemateks muutujateks selliseid, nagu “sotsiaal-integratiivse” või “deintegratiivse ” iseloomuga konflikti“, konfliktse olukorra “loogilist struktuuri”, intensiivsust, konflikti reguleerimise võimalikust jne.. Aga ka need teadlased, kes jäävad oma tüpoloogia (mis lähtub poolte olemusest) juurde, on tihti sunnitud võtma kasutusele lisa klassifikatsioone, mis põhinevad real teistel kriteeriumitel. Näiteks eristab Boulding, lisaks põhilistele konflikti tüüpidele, ka “majanduslikke” või “probleemseid” konflikte; “ühistegevuse” konflikte, või “Richardsoni protsesse” ja “sisekonflikte”. Nad eristavad neid konflikte kooskõlas nende erineva psühholoogilise ja behaviouristliku dünaamikaga.* (13*”Conflict and Defense. A General Theory.” Boulding K., N. Y., 1962.). Psühholoogilised ja behaviouristlikud konflikti iseloomustused olid aluseks A Rapoporti tüpoloogiale, mis on avaldatud ta raamatus “Võitlus, mängud ja debatid”* (14*”Fights, Games and Debates.” Rapoport A., Ann-Arbor, 1960.). Toetades sotsiaalse konflikti “üldise teooria” loomist (hiljem muutus ta selle suhtes skeptilisemaks), Rapoport argumenteeris oma seisukohta sellise väitega, et see teooria võiks üldistada erinevates inimteadmiste valdkondades väljatöötatud rahvusvahelise konflikti uurimise lähenemiseviise ja anda teatud “konfliktsete juhtumite analüüsi vaimseid instrumente”. Rapoport arvab, et konflikti võib vaadelda erinevalt: kirjeldavalt, nagu ajaloos või kirjanduses; või nagu eepost, moraalse heakskiidu või hukkamõistu positsioonilt, või nagu patsifistlikku religiooni; alandlikkust, nagu tragöödias. Sõjateadus tegeleb põhiliselt relvastatud konfliktide strateegiaga. Nii on kõik need käsitlused sedavõrd erinevad, et ei kattu mingilgi määral. Kuid Rapoport ei loobu tüpoloogia loomise katsetest. K Fingi arvates ei ole Rapopordi väljatöötatud konflikti tüübid konflikti empiirilised klassid, kui nähtused, vaid nad on ennem ideaalsed tüübid, mis kujutavad endast kolme erinevat kogumit ettekujutusi konfliktsete juhtumite struktuurist ja dünaamikast.* (16* «Some Conceptional Diffikulties in the Theory of Social Conflict.» Fink K.,- The Journal of Conflikt Resolution, 1968, vol. XII, Nr. 4.). Need kolm konflikti tüüpi on ka Rapopordi raamatu nimes – «võitlus», «mängud» ja «vaidlused». Õppides tundma esimest konflikti, pöördub ta agressiooni psühholoogiliste teooriate poole ja kasutades masside käitumise «sotsiaalse füüsika» mudelit. Ta toob näidetena L Richardsoni võidurelvastumise mudeleid, tüli «mitte elu, vaid surma peale», «sõjardi vaimu epideemia» aga samuti «sotsiaalse ekspluateerimise» majanduslikke mudeleid ja igasuguseid biomatemaatilisi ökoloogilise konkurentsi (võitlus ellujäämise eest) teooriaid. «Mängude» analüüsi tehakse ratsionaalsete otsuste matemaatiliste või mängude teooriate alusel. «Debattide» uurimine, nii nagu Rapoport väidab, baseerub Pavlovi, Freudi ja Rogera õpetustel. Rapopordi esitatud tüploogiate alusel väljaselgitatud konfliktide iseloomustused võib esitada järgneva skeemina. VÕITLUS MÄNGUD DEBATID Konflikti alus, vasatastikuline hirm, poolte vaheline kokkulepe eriarvamused poolte või lähtepunkt või riikidevaheline võidelda vastastikku sobimatute vahel põhilises ja vaen eesmärkide eest teatud piiravate olulises küsimuses reeglite raames; mitte võitlemise (faktid) ja pidamise kokkulepe, kui tulemus on ette (väärtused), näiteks teada maailmavaate erinevus Oponendi «vaenlane», keda ratsionaalselt mõtlev eksiv või ekslev vastuvõtt on vaja hävitada, «partner» oponent, keda on vaja ajada välja ümbrusest «oma usku pöörata» (keskkonnast),isoleerida või veenmisega muuta ta maailmavaadet Poolte vastase hävitamine, purustamine, võit mängus oponendi või kellegi püüdlused allutamine või isoleerimine jälgija veenmine Vastastikuline ebaratsionaalsete mängu käigus pooled suuline ühistegevus, tegutsemine tegude või vastutegude teevad koostööd; milles pooled seeria (kaklus, ähvardamised, tegevus on valitud kooskõlas vahetavad vägivald jne.) mingite arvestuste arvatava asjakäiguga; argumente. ja strateegiliste kavatsuste strateegiline loogika; puudumine mäng lõppeb, kui tulemus on mõlemale poolele ilmselge See, Rapopordi sotsiaalsete konfliktide tüpoloogia käsitlus, mis sisaldab metodoloogilisi printsiipe, said rahvusvahelise konflikti keskkonna, struktuuri ja arengudünaamika uurimise aluseks. Näiteks tuntud ameerika Harvardi ülikooli professor K Deutsch võttis selle Rapopordi skeemi ühes oma töös täielikult üle.* (17*«The Analyses of International Relations.» Deutsch K. Englewood Cliefs, N.Y., 1968.). Rapopordi tüpoloogia vastab enim sellele teadusharu poolt esitatud tüpoloogilise protseduuri nõuetele (nõnda, nagu need olid M Weberi poolt formuleeritud) ja see lubab teatud moel korrastada konflikti struktuuri mõningaid omadusi ja poolte käitumist erinevates konfliktsetes olukordades. Rapoport arvab, et kui võtta oma töö ülesandeks eksisteerivate sõja instituutide uurimise, siis tuleb loobuda valikulisest «sõja põhjuste» otsimistest ja eelistada täpselt firmuleeritud hüpoteesi, näiteks hüpoteesi, mille järgi on suurriikide vaheline sõda normaalne sõja institutsioonide funktsioneerimine, aga mitte kõrvalekalle...* (18*«Can Peace Research be Applied?» Rapoport A. – The Journal of Conflict Resolution, 1970, vol.XIV, Nr. 12.). Muidugi, kui reastada fakte, mis on uurimisel saadud, printsiibil «kuna?», «kus?», «millised?» aitab ka see viis materjali üldistada. Rahvusvaheliste konfliktide klassifitseerimine Lääne kirjanduses ei ole selget eraldusjoont konfliktide tüpoloogia ja klassifikatsiooni mõiste vahel. Enamlevinud on arvamus, et tüpoloogia luuakse töödes, mis pretendeerivad teaduse üldmetodoloogiliste aluste käsitlusele ja mille nimi on sarnane: «konflikti üldteooria» jne. Selliseid tüpoloogiaid on loonud K Boulding, J Galtung, A Rapoport jne. Rahvusvaheline konflikt on sellistes töödes tüpoloogiliselt võrdne teiste sotsiaalsete konfliktidega ja jäetud ilma poliitilisest sisust (ususõdade aeg on vist möödas?). Klassifikatsioone loovad teadlased, kes uurivad vahetult rahvusvahelisi konflikte. Nende autorite keskel, sõltumata sellest, kas nad ennast «konflikti üldteooria» pooldajateks peavad, üldised tüpoloogiad ei ole erilist tunnustust pälvinud., kuid tüpologiseerimise protseduur, kui selline teatud uurimistulemuste üldistamise viis, on nende poolt kasutatav rahvusvaheliste konfliktide klassifikatsioonide näol. Kuigi tüpoloogiate ja klassifikatsioonide on sarnased protseduuriliselt, siiski väljendavad nad erinevat üldistustaset ja vaid analüüsimisel võib neid mõisteid erinevalt vaadelda. Kuid ei tohi sattuda segadusse, kui osas, milles käsitletakse klassifikatsiooni skeeme, on need autorite poolt tüpoloogiateks nimetatud, sest sellistel juhtudel on need mõisted autorite poolt kasutatud ülalmainitud põhjusel vastastikku asendatavalt. Teaduslik klassifitseerimine – on eelkõige sisuline, objektiivselt paindlik kvalifitseerimine, mis väldib juhuslikust ja subjektivismi. Sellised klassifikatsioonid sisaldavad teadmisi objektidest: objekti koha põhjal, mida ta skeemis omab, võib hinnata selle põhilisi omadusi ja iseloomu. Formaalsed klassifitseerimised on uurimisel hädavajalikud. Sõltuvalt iga uurimuse praktilisest eesmärgist on vajalik teha rahvusvahelise konflikti poolte olemuse klassifitseerimine nende subjektide tegevussfääri, vahendite, nende või teiste kopnfliktide tüüpide ja sõjategevuse intensiivsuse, «legitiimsuse» , rahvusvahelisi suhte süsteemi mõju tagajärgedele selle üksikute subjektidele ja tervikuna ning teistest rohketest konflikti lahendamise viisidest.* (21*«A Study of War; Changes in the Conception of War.» Wright Q. – American Journal of International Law, 1924, vol. 18.;«How Hostilites Have Ended.» Wright Q. – The Annals of the American Academy of Social and Political Sciance, 1970. Nov., vol.392.;«Societal Approaches to the Study of War.» Haas M. – Journal of Peace Research, 1965, Nr. 4.;. «Enemies in Politics.» Finlay D., Holsti O., Fagen R., Chi., 1967.). Sellist rahvusvahelise elu nähtust, nagu sõda, vaadeldakse ühtede teadlaste poolt, kui konflikti vormi, teiste poolt aga kui ühte rahvusvahelise konflikti tüüpi, tihti aga nii seda kui teist. B Carrol aga väidab, et “sõda vaadeldakse mõnede konflikti teoreetikute poolt nagu mingi konflikti pideva jätkumise kogu, mis sisuliselt oma dünaamika poolest ei erine võidurelvastumisest, riikidevahelistest kriisidest ning teistest konflikti vormidest. L Kouzer (?) eristab sõda enim “institutsionaliseeritud” konflikti vormidest selle suhtelise reeglite vaeguse ning teatud tavade puudumist, mille põhjal on võimalik kokkuleppe sõlmimine. Kennet Holsti ja Quincy Wright oma artiklites rahvusvahelise konflikti eskalatsioonist ja selle lahendamisest, vaatlevad sõda kui lihtsalt konflikte, milles on sõjaline tegevus.*(22*«War Termination and Conflict Theory: Value Premisis, Theories and Politics.» Carrol B. – The Annals, 1970, Nov., vol, 392). B Carroli väitel on ka enamik uurijatel terminid «sõda» ja «konflikt» ühetähenduslikud. . Ameerika konfiktoloog K Holsti eristab üldises tüpoloogilises reas kolme rahvusvahelise konflikti vormi: vaidlused, mis on kutsutud esile õnnetuste ja väikeste provokatsioonidega; tegelikud konfliktid, mis on tekkinud eesmärkide kokkusobimatusest; enam üldine pingestatus, või hõõrumine kahe või rohkema riigi vahel, mis on tekkinud nende vahelistest väljakujunenud traditsioonilistest vaenulikest suhetest.* (23*«Resolving International Conflicts.» Holsti K , - The Journal of Conflict Resolution, 1966, vol. X, Nr. 3.). Vaidlused, konfliktid ja hõõrumised on Holsti arvates eristatavad nende tekkimise tunnuste ning lahendamise viisi poolest. Vaidlused kasvavad välja piiriintsidentidest, diplomaatilistest korraldamatusest, väikestest relvastatud provokatsioonidest naaberriigi territooriumil. Need on suhteliselt kergelt lahendatavad, sest nende põhjuseid on kerge tuvastada. Suuremal osal konfliktidel on, arvab Holst, samuti kergelt tuvastatavad allikad. Ajalooliselt on kõige üldisemaks põhjuseks olnud territoriaalsed pretensioonid või ühe riigi püüded teise riigi elanikele peale suruda sõjalist, poliitilist või majanduslikku kontrolli. Need nõudmised, väidab Holsti, ei saa olla teisiti rahuldatud, kui teise riigi püsiväärtuste või huvide arvelt. Sel juhul kestab konflikt seni, kuni initsiaator ei loobu oma pretensioonidest, ei sunni teist riiki kompromissile minema või allub selle nõudmistele sõjalise jõu kasutamis ähvarduse tõttu. Teisteks, mida üha sagedamini on hakanud esinema, rahvusvahelise konflikti allikateks on, Holsti arvates, sisemised korratused ja ülestõusud, mis toovad kaasa välissekkumist. Erinevalt tavalistest konfliktidest võib seda konflikti nimetada, Holsti soovitusel, «sise-väliskonfliktiks», milles osaleb, nagu on reegliks, neli poolt: kohalik valitsus ja mässav fraktsioon ning kaks välisjõudu, mis sekkuvad, et toetada neist ühte grupeeringut. Konfliktid, nii nagu vaidlusedki, on kergelt lahendatavad ja viivad tavaliselt riikidevaheliste sõbralike suhete taastamiseni. «Pinge», väidab Holsti,- tuleneb ajalooliste, majanduslike, religioossete või etniliste jõupingutuste vastandamisest ja sajanditepikkusest sügavatest vaenulikest ühiskondlikest suhetest ühe või mitme ühiskonna vahel. *(24* Ibid). Neil puudub ühine kindel allikas ja seetõttu on need mingi etteaimatava aja jooksul praktiliselt lahendamatud, olenemata rahvusvaheliste instituutide selle lahendamiseks rakendatud jõupingutustest. Nende pingekollete likvideerimine on võimalik vaid pikaajalise ajaloolise protsessi käigus, mis viib kas lõpliku leppimiseni, või korduvate sõdadeni, nende hulgas ka maailmasõjad. Näiteks, kirjutab Holsti, «ei saa külm sõda ja araabia-iisreali vaheline vaen olla täielikult lahendatud mingi üksiku küsimuse lahendamise kokkuleppega»* (25*Ibid). Sellele teesile leiab Holsti kinnituse faktis, et «Korea konflikti lahendamisele ebaoluliselt vähe kaasa aidanud sõjategevuse lõpetamine (vaherahu), ei toonud kaasa külma sõja põhiliste vastaste vaheliste suhete paranemist» ja teeb lõpuks järelduse: «Vaevalt, et keegi usuks, et berliini küsimuse lahendamine tulevikus, ühe korraga kaotaks kõik hirmud ja usaldamatuse Nõukogude Liidu ning Lääne vahel.»* (26* Ibid). Tänaseks on osadel mainitud ja lahendatud konfliktidel (Berliin, Saksamaa liitmine, NSVL lagunemine, Baltikumi riikide taastamine jne.) koht memuaarides ja ajalooõpikutes. Teine osa heitleb probleemides edasi (Iisreal – Palestiina, Korea jne.) Kuid paljud terminid, mida poliitikas kasutatakse, on ikkagi veel erinevad teadlaste poolt pakutavast sellele antava tähenduse sisu poolest. «Hõõrumised» on Holsti määratlusel, midagi muud kui seda mõistetakse ja kasutatakse rahvusvahelises poliitilises keeles. See ei ole vorm, vaid pigem rahvusvahelise konflikti sisu ehk vastuolu, mille aluseks on ebaratsionaalsed hirmud, moonutatud tajud ja kujutlused, mittetraditsiooniline ühtede rahvaste poolt teiste vihkamine. Holsti arvates lahenevad konfliktid ka stiihiliselt, mis muidugi venitab protsessi ja tihti viib rutakalt alustatud sõjani. Külma sõja lõpetamise kiirendamisele aitasid kaasa 70. aastatel sõlmitud kokkulepped ja lepingud, mis allakirjutamise hetkel näisid hoopis ajapikenduse võtmisena, või teiste relvade (taktika, strateegia) valimisena. Muu hulgas võeti vastu põhjapanevaid otsuseid ka riikide vaheliste suhete korraldamiseks. Näiteks, jõu või jõuga ähvardamisest loobumisest ja vaidluste rahumeelsest lahendamisest. Paljud Lääne teadlased ei usu riikidevahelise rahumeelse suhtlemise printsiipide teostamise võimalikkusse, sest poliitilise mõtte inerts, «külma sõja» hingus on jätnud oma jälje rahvusvahelise konflikti uurimisele. Ameerika teadlased, rahvusvaheliste suhete teoreetikud, A Said ja Ch. Lerche püüavad rahvusvahelist konflikti ettekujutada ajaloolise tendentsi kui ka kaasaegsetre rahvusvaheliste suhete sisuna ning kasutavad sel eesmärgil nende klasifitseerimise protseduuri. Oma Läänes küllaltki populaarses raamatus «Rahvusvahelise poliitika mõisted», nad kirjutavad: «Eksisteerivad kaks laia konfliktide kategooriat, mis kooskõlas põhiliste instrumentide (tehnika) klassifikatsiooni kriteeriumiga, mida kasutatakse konfliktis. Vägivallatu konflikt (esimene tüüp) eeldab diplomaatia kasutamist, lahenduse rahumeelseid viise või selliseid sunni protseduure, millised välistavad sõja, kui rahvuslike eesmärkide saavutamise vahendi, lahkarvamuste olukorras. Vägivaldses konfliktis (teine tüüp) rivaalitsevad pooled toetuvad põhiliselt sõjalistele meetmetele ja sõjale.»* (29*«Concepts of International Politics.» Said. A., Lerche Ch., N.Y., 1965.). Sõda pesitseb tema arvates rahvusvahelistes suhete süsteemis ja seepärast on iga üksik sõda rohkem vastava süsteemi üldise dünaamika, kui mingite unikaalsete asjaolude produkt, millest konflikt tekkis. Oma sisult, väidavad autorid, erineb vägivaldne ja vägivallatu konflikt teine-teisest üpris vähe aga erinevused seisnevad põhiliselt konflikti arengu tasemes, mitte selle liigis. Vägivallatu konflikt, kirjutavad Said ja Lerche, omab seda sama alust, mis vägivaldne – huvide konflikti, vaid selle vahega, et pooled, arvestades eesmärgi saavutamise juures, maksumuse ja riski faktorit, otsustavad võidelda madalamal intensiivsuse tasemel. Poolte käitumist vägivallatul konfliktil juhitakse nende samade taktika ja strateegia printsiipidega, milliseid kasutatakse vägivaldsetel konfliktidel. Vägivallatu konflikti üldine maksumus, nii nagu kaotused lüüasaamisel, on nende arvates, alati väiksemad, mis tekivad vägivaldsel konflikti puhul. Seepärast, kinnitavad Said ja Lerche, võtavad riigid vägivallatut konflikti, kui rahvusvaheliste suhete igapäevast väljakujunenud praktikat, aga vägivaldset konflikti kui erandlikku nähtust, kuigi objektiivselt see ja teine on võrdsel tasemel pandud rahvusvaheliste suhete süsteemi. «Konkurents, tegelik või potensiaalne, - kirjutavad nad, - on normaalseteks riikidevahelisteks suheteks. Rahvusvaheline konflikt on saanud maailmapoliitika vältimatuks iseloomujooneks»* (30*Ibid). Oma kontseptsiooni arendades Said ja Lerche viivad edasi rahvusvaheliste konfliktide eesmärkide järgi klassifitseerimise, juba tegemata vahet vägivaldsetel ja vägivallatutel konfliktidel. Nad soovitavad analüütiliselt tuua välja kaks suurt «eesmärkide konflikti» kategooriat: konfliktid, mille eesmärgiks on jõu, huvide, püüdluste jne. tasakaal ja konfliktid, mille eesmärgiks on domineerimine.* (31*Ibid). Esimese kategooria hulka kuulub, selle autorite arvates, riikide ekspansionistlike püüdluste kokkupõrked, mis tekivad seisundi ümbervaatamisel, areneva rahvusluse alusel, ajaloolise arengu käigus üleskerkinud konfliktid ja suur mitmekesine hulk konflikte, mis tekivad rassilistest, religioossetest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest probleemidest. Teise kategooria konfliktidele on iseloomulik see, et pooled püüavad saavutada madalamal tasemel mingeid oma spetsiifilisi eesmärke. Nad on eelkõige huvitatud konkurendist üleoleku saavutamisest kõige laiemas probleemide ringis. Selliste konfliktide sünonüümideks, autorite arvates, said «külm sõda» ja «jõu bipolarisatsioon» USA ja NL vahel. Neil on omad kriitilised punktid piki põhiliste jõudude kokkupuute liini ja suurendavad võimalike hõõrumiste tsoonide hulka ida- ja läänelaagri äärealadel. Sõjalisest aspektist lähtudes võtab riikide käitumine selles konfliktide kaegoorias ohjeldamatu võidurelvastumise ning liitlaste otsimise vormi. Sõjalis-poliitilis plaanis nad püüavad vastase suhtes saavutada absoluutset ülekaalu aga ideoloogilises – saadab seda võitlust konkurendi moraali õõnestamine ning psüholoogiline sõda.* (32*Ibid). Saidi ja Lerche konstruktsiooni pärjab järeldus: «Mida tundlikumad on kaasaegsetes tingimustes mõlemad pooled jõudude tasakaalu ja totaalse sõja riski suhtes, seda tugevamaks muutub külma sõja, kui eluviisi, väljakujundamise ja nende suhete praktikas kindlustumise tendents.»* (33*Ibid). Nende, peale II maailmasõda tehtud rahvusvaheliste suhete uuringutes leidis kajastust «bipolaarsuse» kontseptsioon, mille aluseks oli tees, et nõukogude-ameerika suhted on aluseks rahvusvaheliste suhete süsteemi elujõulisusele. Nende suhete uurimisel oli struktuur-funktsionaalne eesmärk ja selles ei arvestatud sotsiaal-majanduslikke ning klassisuhteid, mida nõukogude teadlased pidasid nende uuringute puuduseks, kuna selline lähenemine ei kajastavat rahvusvaheliste suhete muutumise süvaprotsesside määravaid põhjuseid. Omapoolse soovituse ülalmainitus autoritele annab E Pozdnjakov, kes tuues rahvusvaheliste suhete süsteemi välja uurimisvaldkonnana. Ta rõhutab salle suhtelist sõltumatust maailma sotsiaal-majanduslikest suhetest. Nende süsteemide ühistegevus allub tervikuna baasi ja ülesehituse ühistegevusele. Baas (maailma sotsiaal-majanduslikud suhted) määrab lõppkokkuvõttes ära pealisehituse arengu, kuid pealisehitus (rahvusvaheliste suhete süsteem) ise omab suhtelist sõltumatust, areneb ja funktsioneerib sellele omaste eripäradega ning teatud piires mõjutab omakorda baasi.* (34*vk. E Pozdnjakov «Süsteemne käsitlus ja rahvusvahelised suhted» M., 1976.). Rahvusvahelise suhtlemise süsteemis tegutsevad riigid, milles on erinevad sotsiaalsed süsteemid ja mis asuvad erineval sotsiaal-majanduslikul tasemel ning selles on (olid, õieti peeti ja võimalik, et ka peetakse tulevikus «bipolaarsuse süsteemi» põhjal) juhtivatel kohtadel «üliriike» (NL ja USA), kuid millede mõju on ajas ning ruumis muutuv. Kuid peale selliste on veel lokaalsed, vasturääkivuste keskusteks * saanud suhete ning erilised erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide eksisteerimise ja tegevusega ning rahvusvaheliste õigusnormide, kontseptsioonide ja doktriinidega seotud suhted. (36* lokaalsed, seotud sidemetega riikidevahelised suhetekompleksid, millele on iseloomulik kiire arengudünaamika, olukorra teravnemine, konfliktsus ja ebastabiilsus. E Pozdnjakov. Ibid). «Konflikti üldteooria» kõrvale on ilmunud ja ka tähelepanu pälvinud E Luardi, Oksfordi ülikooli professori esitatud «ajalooline» (klassikaline) klassifikatsioon. Selles tuuakse põhiliste konflikti iseloomuomadustena välja riikidevaheliste suhete ajaloolisi iseärasusi. (37*«Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968.). Selles töös autori poolne pöördumine rahvusvaheliste konfliktide uurimise teoreetilises analüüsis ajaloo poole ei sisaldavat, nõukogude teadlaste arvates, rahvusvaheliste suhete arengu küsimuste teaduslikku uuringut, pidades seda rahvusvaheliste suhete ajaloo subjektiivseks, tendentslikuks käsitluseks ning see ei andvat vastust ajaloo mingil etapil toimuvate rahvusvaheliste konfliktide aluseks olevatele küsimustele. Aga ta tuli, peale mõnede ajalooliselt eksisteerinud rahvusvaheliste suhete süsteemi uurimist, järeldusele, et «riikide domineerivaks konfliktse käitumise motiiviks ja XVI – XVII sajandite sõdade põhiliseks põhjuseks oli religioosne evangelism aga XVII – XVIII s. alguses – dünastjate võim, ning XIX s. süsteemides – rahvuslus, kuid peale 1917.a., lisandus rahvuslikule vaenule ideoloogiline evangelism.»*37* Ibid). Luardi arvates ilmusid esimesed rahvusvaheliste suhete organiseerimise süsteemid juba 720 – 220 a, e.m.a.. Selline oli Hiina riikide süsteem, millist Luard iseloomustab, kui «ekspansiivset konkurentsi» omavat ja millele olid põhiliselt iseloomulikud territoriaalsed vaidlused. Järgmisteks süsteemideks olid Kreeka linn-riigid («liitude bipolaarse konkurentsi» süsteem), XVI – XVII s. alguse Euroopa riikide süsteem («hajutatud territoriaalse konkurentsi» süsteem), XVII – XVIII s. alguses («dünastilise konkurentsi» süsteem), XVIII – XVX s. alguses («rahvusliku vaenu» süsteem) ja lõpuks, kaasaegsete rahvusvaheliste suhete süsteem, mis kujunes välja peale 1917.a. («ideoloogilise vaenu» süsteem). Luardi arvates luuakse rahvusvahelisi suhteid, valitsejate soovi kohaselt, kellel on nende suhete tasakalus hoidmise vabadus, seega võib ta neid suhete süsteeme luua ja hävitada. Nende riikide rahvusvahelistes konfliktides edasiviivateks motiivideks on, nagu toonitab Luard, on riigipeade territoriaalsed, religioossed, nende dünastiate huvid, rahvuslikud ja ideoloogilised kaalutlused. Ta peab rahvusvaheliste suhete arengut mõjutavateks faktoriteks, selle süsteemi subjektide eesmärke, mis ei ole riikide klassilise iseloomu määratlus, vaid «ideoloogilise evangelismi» mõiste üldistus. Süsteemide arengus omavad olulist mõju, Luardi arvates, erinevat sugu distantsid, mis eraldavad ühe või teise süsteemi subjekte («teekonna pikkus», mis on mõõdetav ajaga, mis kulub ühest riigist teise rännakuks; «diplomaatiline distants», mis on mõõdetav side tehniliste vahendite taseme, saadikute poolt loodud kontaktide ja volituste liikidega; «sõjaline distants», millest sõltuvad konflikti vormid jne.). Distantsi vähenemine ajas viib ühe süsteemi teise üleminekuni ja seda peetakse Luardi poolt avastatud üheks ajaloolise arengu seaduspärasuseks. See rahvusvaheliste suhete ja rahvusvaheliste konfliktide tüpologiseerimise kaudu klassifitseerimise süsteem on teoreetiliselt põhjendatud, sest läheneb asjale sisulisest küljest. (Marksistlikus rahvusvaheliste suhete teaduses klassifitseeriti rahvusvahelisi konflikte sotsiaal-poliitilisese iseloomu, põhjuste ja liikumapanevate jõudude seisukohast, aga see ei ole käesoleva töö teemaks). Kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide tüpologiseerimise probleemide teaduslik väljatöötamine on põhimõtteliselt eraldamatu rahvusvaheliste suhete tüüpide uurimisest, kuna konflikt on üheks riikide, kui põhiliste rahvusvaheliste suhete süsteemi subjektide, poliitiliste suhete vormiks. (D Tomashevski esitab sellise rahvusvaheliste suhete tüpoloogia: kahe maailmavaatesüsteemiga riikidevahelised suhted, kapitalistlike riikide omavahelised suhted, sotsialistlike riikide vahelised suhted, imperialistlike riikide ja arengumaade vahelised suhted, sotsialistlike riikide ja arengumaade suhted ja arengumaade omavahelised riikidevahelised suhted. * (46*D G Tomashevski vk. «Leninlikud ideed ja kaasaegsed rahvusvahelised suhted». M.,1971.). Rahvusvaheliste suhete tüüpide väljatoomisel on vaja arvestada rida lisatunnusjooni, mis väljendavad konflikti kui rahvusvaheliste suhete ühte vormi, et ei tekiks ühe vormi absolutiseerimist, mil see omab kogu rahvusvaheliste suhete spektri. (V I Gantman soovitab oma raamatus «Rahvusvahelised konfliktid» jagada need kolme konfliktide põhitüüpi: kahe sotsiaal-poliitilise süsteemi vahelised konfliktid; konfliktid, mil imperialistlikud riigid püüavad maha suruda rahvaste rahvuslikku vabadusliikumist; imperialistlikke riikide omavahelised konfliktid.* 47. «Rahvusvahelise konflikti tüübid, olemus, struktuur ja arengufaasid», V I Gantman, raamatus «Rahvusvahelised konfliktid» , M., 1972.) Vähetähtsad ei ole ka konflikti iseloomutavad hulgalised näitajad, nagu osaliste majanduslikud , sõjalised võimalused, trantsport, side, mobiliseerimise võimalused, selle ulatus, ajaline kestvus jne.. IV OSA Rahvusvaheliste konfliktide ja kriiside juhtimine. Kaasaegne Lääs paneb suuri lootusi juhtimise teaduslikult põhjendatud ja organiseeritud süsteemile, nähes selles kriiside ja sotsiaalsete konfliktide ärahoidmise ning lahendamise võimalust. Teadusliku juhtimisega seostatakse lootusi, et sotsiaalsete protsesside ratsionaalse juhtimisega ,nii riigisiseste kui ka riikidevaheliste, on võimalik see muuta efektiivsemaks ning paindlikumaks. Üliriikide maailmapoliitilist rolli kutsus muutma Z Brzezinski (kes on olnud ka USA presidendi abi), kes esinedes Chicagos Veitsmani nim teadusliku uurimise instituudis, selle aastakoosolekul, rõhutas, et “käesoleval aja kõige dünaamilisemal inimkonna eksisteerimise ajajärgul tähendab asjade käigu muutuste juhtimine rahvuslikku julgeolekut. Asi on selles, et kogu maailm hakkab vältimatult muutuma jõudude survel, mille üle ei ole ühegi riigi valitsusel täielikku kontrolli. Ameerikale on saanud osaks eriline roll, olla kaastegevaks globaalsete muutuste juhtimisel, kuna meie riik ei ole lihtsalt mineviku orgaaniline projektsioon, vaid ta on, peale selle, ka side tulevikuga”. Grupp Hudsoni instituudi kaastöölisi, G. Kahni (1922 – 1983.a. sotsioloog ja futuruloog ) juhtimisel, viisid läbi futuruloogilised uuringud, milles pannakse juhtimisteadusele suuri lootusi, et lahendada selliseid globaalseid maailmaprobleeme nagu: kas inimkond, mis on varustatud teaduslik-tehnilise revolutsiooni saavutustega, suudab ületada demograafilise plahvatuse tagajärgi, likvideerida toitlus, tooraine ning energiakriise, säilitada ümbritsevat keskkonda ja hoida ära termotuuma sõda? Vastus kõlas optimistlikult. “Meie seisukohalt vaadates, - teatasid uuringu autorid, - et õieti mõtestatud uurimistöö ja hästi korraldatud kaasaegsete sõlmprobleemide lahendamise juhtimisega, saab aidata progressi arengut pika aja vältel inimkonna kasuks ja mitte selle kahjuks.”* (1*«The Next 200 Years. A Scenario for America and the World.» Kahn H., Brown W., Martel L., N.Y., 1976.). Lääne juhtimisteadus on esindatud kõige erinevate suundade, koolkondade ja vooludega. Selle raames töötatakse välja olulisel määral teineteisega sobimatuid kontseptsioone ja kardinaalsed lahknevused leiavad aset isegi ühe ja sama suuna esindajate teooriates (et keegi ei süüdistaks kõikide võimaluste mittearvestamises). Lääne juhtimisteaduse valdkonnas kasutatakse süsteemse lähenemise kontseptuaalset aparaati, rakendatakse uusimaid sotsioloogiliste ja sotsiaal-psüholoogiliste uuringute vahendeid ning uusimaid teaduslik-tehnilisi saavutusi.*(2* hulga nõukogude autorite tööde põhjal...). Lääne juhtimisteaduse põhiideed pandi proovile 60 – 70 .aastatel, mil neid rakendati rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel. Täpsemalt, konflikti lahendamise küsimus metodoloogilises ja poliitilises plaanis tõstatati nüüd hulga laiemas riikidevaheliste konfliktide ja kriiside «juhtimise» suurusjärgus. *(3*erinevate allikate andmetel eksisteerib maailmas üle 80 uurimiskeskuse, mis tegelevad selle teemaga. «Conflict Control and Conflict Resolution.» Höglund B., Ulrich J. (eds) Copenhagen, 1972.). Konfliktide-kriiside juhtimist vaadeldakse kui protsessi, mis koosneb selliste situatsioonide tekkimisele eelnevatest hoiatuste etapist, selle piiramisest ning lahendamisest. Sellistes uuringutes kasutatakse laialdaselt juhtimisele nn. «situatsioonilist lähenemist», mis pretendeerib erinevate juhtimiskontseptsioonide väljatöötatud integreeritud aluse nimetusele, et ületada teooria ning praktilise juhtimise vahelist lõhet, on suurendatud teoreetiliste uuringute praktilist tähendust konfliktide-kriiside juhtimise valdkonnas, väljatöötatud printsiibid, mis teevad võimalikuks konkreetsetes tingimustes praktiliselt lahendada neid või teisi juhtimisprobleeme. Terve rea konfliktide ja kriiside juhtimist käsitlevate tööde aluseks oli juba enne 1954. aastat ameerika teadlase, P Druckeri (1909 - ., ameerika majandusteadlane, sotsioloog, publitsist ja juhtimisprobleemide ekspert)*(4*«The Practice of Management.» Drucker P., N.Y., 1954.) (poolt väljatöötatud juhtimisprotsessi üldine metodoloogiline skeem, mis on tema õpilaste poolt hiljem täiendatud. Kooskõlas selle skeemiga toimub knkreetsete juhtimisprobleeemide analüüs läbi järgmiste etappide: olukorrale hinnangu andmine, et selle tähtsamaid probleeme väljaselgitada; juhtimiseesmärkide formuleerimine ja eesmärgi saavutamiseks printsipiaalse tee valimine; olukorra iseloomu uurimine ja otsuse tegemist mõjutavate faktorite kindlakstegemine; alternatiivsete tegevusliinide väljatöötamine; iga alternatiivi hindamine ja olukorrale sobivaima väljavalimine; konkreetse tegevusega kindlaksmääratud plaani täitmine.* (5*«Situationai Theory of Managment.» Mockler R. – Harvard Business Review, 1971, Nr. 3.) Situatsioonilise lähenemise iseärasuseks käesoleval etapil on see, et «olukorda» (situatsiooni) ei vaadelda kui juhtimisprotsessis esinevat üksikut nähtust, vaid kui mingit üldistatud juhtimisotsuse mudelit, kus on selgelt välja toodud kontrollitavad ja kontrollimatud muutujad ning määratakse kindlaks (nagu on reegliks saanud, hulgaliselt) vastastikulised seosed süsteemi objektiivsete iseloomustuste ja keskonna ning sellele vastavate otsuste vahel. Eriti suurt tähtsust juhtimise protsessis omistatakse juhtimisotsuse informatsioonilisele kindlustamisele.* (6*Välispoliitika juhtimise informatiivsed aspektid, sealhulgas ka rahvusvahelised konfliktid, on leidnud käsitlemist D Nikolaevi raamatus vk. «Informatsioon rahvusvaheliste suhete süsteemis». M., 1978.). Kuid, nagu on tööde analüüs näidanud,siis siseriikliku asjaajamise juhtimisaparaadi kontseptuaalse ja metodoloogilise aparaadi otsene ülevõtmine välispoliitilisse sfääri ei taga juhtimisotsuste ettearvatavaid tulemusi, kuna välissuhetes teine pool ei reageeri oodatult, sest alati võib olla mõni ootamatult esilekerkinud «tühine» asjaolu, mis kodustes tingimustes ei saa isegi halbades unenägudes ette tulla, kõik peapeale pöörata. Seepärast jätkub pidevalt uute uuringute tegemine, et määrata kindlaks rahvusvaheliste suhete korraldamise eesmärke ning vahendeid. Nii, näiteks, USA endine riigisekretär H Kissinger, intervius ameerika ajakirjale «Time» ütles: «Riigijuhid kannavad vastutust oma rahva vajaduste kindlaksmääramise eest. Kui põigelda kõrvale küsimuste lahendamisest, siis nad kutsuvad esile kriisi, aga juhitamatu kriis võib selle arengu käigus pöörduda kataklüsmiks». Puudutades sündmusi Iraanis, rõhutas H Kissinger: «Kui see protsess jääb juhitamatuks, siis selle lõpp tuleb veelgi tõsisem kui oli selle algus... Me peame näitama, et me mõistame oma isiklikke huvisid ja oleme valmis neid kaitsma aga see tähendab, et me peame pidevalt olema juhtival kohal. (Lääne juhtimisteaduse vaimus antakse amerika politoloogide J Ellsworthi ja A Stahke poolt mõistele poliitika määratlus. «Kõige laiemas mõistes, -kirjutavad nad, - võib poliitika olla määratletud kui sotsiaalsete konfliktide juhtimine. Kui selline, kujutab ta endast sotsiaalset funktsiooni, mis kindlustab ühiskondliku korra ja rahu, kontrollides konkurentsivõitlust väärtuste eest.»* (7* Ellsworth J., Stanke A., «Politics and Political Systems. An Introduction to Political Science.» N.Y., 1976.). Pidevalt toimub juhtimisprotsesside täiustamise teede otsimine, sealhulgas, ka välispoliitika vallas, et kohanduda muutuvate oludega maailmas. Rahvusvahelises mõttes saab juhtimist võtta, kui sündmuste käigu mõjutamise püüdu, samastamata seda juhtimise küberneetilise mõistega ja siseriikliku juhtimisega. Stiihilise ja teadliku juhtimise vahekord sõltub ühiskonnasuhetes osalejate küpsusest ja sellest kuidas need lasevad end aktiivselt juhtida sotsiaalsetes protsessides. Esimeseks «globaalse» rahvusvaheliste suhete süsteemiks, kus valitses stiihiline turu mehanism oli konkurents. Kuid see on oma ilmet muutnud. Selle ilmnemine rahvusvahelistes suhetes tähendab pikaldast valitsemise ja allumise suhete taandumist, mil kõik riigid saavad süsteemi võrdseteks subjektideks ja rahvusvaheliste probleemide lahendamine teostatakse lõppude-lõpuks ühistegevusega. Rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmise radikalseimaks viisiks on nende olukordade kriitiliseks arendamise piiramine ja lõpetamine. Rahumeelse kooseksisteerimise printsiibi kinlustumine ja pingelõdvendusele asumine viivadki teravate konfliktide vähenemisele ja teiste konfliktide rahumeelse lahendamiseni. Juba 70 aastatel suudeti paljud rahvusvahelised konfliktid lahendada, väiksemate kuludega, kui varasematel kümnenditel, mil valitses «külm sõda». Samuti õnnestus hoida ära selliste suurte konfliktide nagu 1971.a. India ja Pakistani vahel toimus, selle eskaleerumist. (Aga ka samuti 1974.a Küprose konflikt ning 1973.a. Isreali ja araabiamaades toimuvate konfliktide puhul oli märgata rahumeelsemate lahenduste otsimise tendentse). Lõpetati ka Vietnami sõda. Kuid pidevalt toimusid uued konfliktid (Somaalia ja Etioopia 1977 – 1978), kuid püüti leida teid kriiside intensiivsuse vähendamiseks, et teised küpsevad konfliktid kriisideni ei saaks areneda, sest viimaste negatiivsed tagajärjed takistavad veel pikka aega riikides normaalse olukorra saavutamist. Rahvusvahelised konfliktid võivad pingestada õhkonna kogu maailmas ja tuua päevavalgele uusi ebastabiilsuse piirkondi, mis raskendavad juba tekkinud kriiside lahendamist. (Hetkel on päevakorras islamimaade teoloogilised ja ideoloogilised probleemid ). Tihti tekivad järjest juurde uued raskused, mis tuleb lahendada juba väljaspool varem ettevalmistatud kavasid. Ka 1980.a. septembris puhkenud Iraani-Iraagi konflikt ei jätnud suurriikidele võimalust eemalt pealtvaatajaks jääda, sest selle konflikti mõjud avaldusid negatiivselt eemalseisjatele olulistes huvisfäärides. Kuna kumbki konflikti osaline oli suur nafta tarnija ja vaidlusalune territoorium ise asus naftamaardlate kohal ning laevateede piirkonnas, nii et ka teistest riikidest nafta tarnimine takerdus, kutsudes esile naftahinna hüppelise tõusu maailmaturul. Kriisi ajal sündis USA-s kollektiivsete meetmete vastuvõtmise idee (püüti luua Hormuzi väina laevateede kaitsmise rahvusvahelist laevastikku ja võtta ühismeetmeid vaenutsevate poolte lahutamiseks).*(13*»Time» 1980, Okt. 6.). Sel eesmärgil saatsid USA, Inglismaa ja Austraalia Araabia poolsaare ranniku lähedale oma sõjalaevad. Et luua «regionaalne kaitseliit» haarati sellesse ka Isreal ja Egiptus. Vastasleeri aga arvati Iraak, Süüria, Liibanon ja Iraan.* (14*Newsday, 1980, Nov. 17.).(NL oli siis ametlikul seisukohal, et konflikt on lokalne ja teistel pole sinna asja. Umbes samal ajal viis NL oma väeüksuse Afganistaani, väites, et see samm on tehtud kooskõlas ÜRO põhikirjaga ning Afganistaani ja Nõukogude Liidu vahelise sõpruse ja koostöölepinguga.). Kuid sel konfliktsel perioodil ilmus poliitika maastikule jõuliselt Hiina, toetades Lääne poliitikat ja pannes NL kopromisse tegema, sest Hiina oli vaja saada oma sõprade nimekirja..Ameerika teadlane L. Bloomfield tähendas: «70.aastad nõuavad ühepoolsele sõjalisele sekkumisele alternatiivide otsinguid... Selle strateegia põhiülesanne seisneb mitte selles, et võita lokaalseid konflikte, või neid juhtida, vaid et neid pidurdada ja ärahoida või siis lahendada.* (19*«Controlling Small Wars: A Strategy for the 1970`s.» Bloomfield L, Leiss A., N.Y., 1969.). Selline kaasaegsetele rahvusvahelistele suhetele lähenemine kindlustaks kindlasti edu. I Jagu. Teoreetiline ettekujutus konflikti juhtimisest. Nagu oli juba tähendatud, algas rahvusvaheliste suhete ja konfliktide «juhtimisbuum» juba 60 –a. alguses ja see jätkub, kuigi rõhud on ajapikku kohti vahetanud. Konflikti juhtimise üldteoreetilise skeemi loomise kavaga tuli välja Norra politoloog J Galtung. Konflikti juhtimine on tema arvates «oskus hoida konflikte ja selle maksumust allpoolseda taset, mille ületamine ohustaks süsteemi».* («Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4.).Konflikti lahendamise protsess kujutab endast, autori arvates, juhtimise ühte aspekti. Teise aspektina oleks võetav «käitumise kontroll», mis eeldab igasuguste reeglite eksisteerimist (kaasaarvatud rahvusvahelised õigusnormid) konflikti osaliste suhetes, millised reguleerivad konflikti kulgu, piiravad selle mastaapi, võitlusvahendeid ja osavõtjate arvu. Kuid «käitumise kontroll» ei eelda iseenesest konflikti lõppemist, vaid see võib soodustada selle lõputut jätkumist. Galtung vaatleb sellisel moel juhitavat konflikti, kui üht selle süsteemi funktsionaalse tähtsusega «väärtustest». Kuid kõik oma konflikti juhtimisalased otsingud koondas ta juhtimise vaatevinklist vaadates: konflikti lahendamise mehanismide uurimisele. Tema ettekujutuste põhimikuks olid struktualismi ja sotsiaalse behaviurismi metodoloogilised printsiibid. Täpsemalt, ta kasutab geneetilise struktualismi põhilisi ideid, mis eeldavad konflikti struktuuri uurimist selle arenguga seoses. Vaadeldes koflikti lahendamist kui «protsessi, mille tulemusena süsteem liigub sellisesse uude seisundisse, milles tal ei ole enam kahte, või enamat kokkusobimatut eesmärki»* (2*Ibid). Galtung piirdub vaid konflikti väliste vormide, kui süsteemi arengu, uurimisega. Galtungi lähenemine kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide lahendamise põhimeetodite ja vahendite peegeldab patsifismi, mis väljendub tema püüdes, luua selliseid konflikti lahendamise mehanisme, mis oleksid «sõjale vastavaks funktsionaalseks ekvivalendiks» ja teiselt poolt – konfliktide rahumeelse lahendamise vahendiks, kasutades selleks «jõu positsioonilt» poliitikat. Galtung, võtnud eesmärgiks uurida konflikti lahendamise mehanismi, pöördub tema vaatevinklist lähtudes «klassikalise», sellise mehanismi näite poole – «juhitava sõjapidamiseni», mis päästab konflikti osalised sattumast rahvusvaheliste suhete süsteemile ohtlikku «totaalsesse sõtta». «Printsiibilt, - kirjutab ta – on iga sõjapidamise vorm, peale Hobbesi sõdade, «kõik kõikide vastu», on reguleeritav (juhitav) sõda. Igat juhitavat sõda võib vaadelda, kui lahenduse mehanismi, kuivõrd see määrab kindlaks võitja, korraldab väärtuste ümberjagamise (siis see, mis on võitja poolt saadud, kuulub talle ja see, mis võidetu kaotab, on temale kaotuse eest karistuseks) ja viib vahest ka ajutise, konflikti lahenduseni – kapitulatsioonini.* (4*Ibid). Selle lähenemise universaalsuseisneb selles, et sõltumata konflikti lahendamise sõjaliste või mittesõjaliste meetodite kvalitatiivsest erinevusest, peab konflikti lahendamise protsessi struktuur jääma muutumatuks. igasugune konflikti lahendamiseks käimalükatud või kokkutõmmatud mehanism kujutab endast, Galtungi arvates, struktuuri, mis koosneb kolmest põhikomponendist: «lahendamise mehanismist», «jaotamise mehanismi» ja «lõpetamise mehanismi». «Konflikti laendada», - kirjutab Galtung ,- tähendab: 1)otsustada, kes on võitja ja kes on võidetu, kuidas jagada võidetud väärtused; 2)teostada nende väärtuste jaotamine; 3)tulla lõppjäreldusele, et konflikt on täielikult ammendatud.»* (5*«The Middle East and the Theory of Conflict.» Galtung J. – Journal of Peace Research, 1971, Nr. 3 – 4.). Galtung tunnistab, et kaasaegses maailmas ei saa sõjad enam olla riikidevahelliste konfliktide lahendamise efektiivseteks vahenditeks, kuna on kasvanud oht, et need kavavad üle tuumasõjaks, ning see seab ohtu kogu rahvusvaheliste suhete süsteemi ja inimkonna eksisteerimise. Galtungi arvates võib kaasaegseid rahvusvahelisi konflikte lahendada kolme komponenti omava mehanismi kaudu: konfliktsete poolte esindajate avalikud debatid, mis on ülekantud ülemaailmsel televisioonikanalil; normide koodeks, mis reguleerib debattide läbiviimist; hääletamisest võtab osa kogu maa elanikond, kasutades selleks moodsat tehnoloogiat.* (7*(«Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4.). Seevastu ameerika konflikte uuriva teadlase Kennet Evart Bouldingi (s.1910 Liverpoolis - sotsioloog, majandusteadlane, kirjanik ja üldiste süsteemide teooria teoreetik) ettekujutustes on konflikti dünaamika võrreldav sõja ja rahu seisundi tsüklilise vaheldumisega. Tõmmates paraleele temale tuttavast majanduse valdkonnast, toob autor otse firmade konkurentsivõitluse seadused, otse üle rahvusvahelistesse suhetesse. Antud juhul toob ta paraleelle tsükliga «depressioon – buum» firmade konkurentsivõitluse käigus ja tsükliga «sõda – rahu (diplomaatia)» suhete arengus riikide vahel rahvusvahelisel areenil. Kui arvestada, et Boulding mõistab rahu seisundi või diplomaatia all «varjatud konfliktset süsteemi», mil on sõjaoht alati ähvardamas ja kus sündmused liiguvad sellise piirini, mil olukord läheb üle «avatud konfliktsesse süsteemi»* (9*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.), siis ei ole raske märgata, et rahvusvaheliste suhete süsteemi arengut tervikuna vaatleb ta kui liikumist ühest tsüklist teise ühe tasandi suletud ringis, nagu ühtne, aga mis peamine – ühesuunaline, lõppkokkuvõttes ühetähenduslik konfliktne protsess. Boulding tuleb siin fataalsele järeldusele, et «konfliktid on pidevalt taastoodetavad»* (10*Ibid). Sellise süsteemi puhul on rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel ajutine, üleminekuline iseloom. Seega ei saa Bouldingi puhul rahvusvahelistes suhetes üldsegi rääkida relvastatud konfliktide likvideerimisest ja parimal juhul saab rääkida konfliktse olukorra juhtimisest, kuna rahvusvahelisel areenil on «konflikti vallapäästmine ja ülalhoidmine tihti selle osapoolte sihiliku tegevuse tulemus».*«Introduction to the Special Rewiew of Conflict Resolution.» Boulding K ., - The Journal of Conflict Resolution, 1968, vol. XII, Nr.4.). Pealesõjajärgsetest suurima, Vietnami konflikti, reguleerimine on sellise «kriisi juhtimise» näiteks sobiv. Algusest peale räägiti (Nicon) USA-s, et eesmärgiks on «rahumeelse reguleerimise saavutamine Lõuna Vietnamis vietnamlaste endi poolt»*.(12* «United States Foreign Policy for the 1970[. The Emerging Structure of Peace.» A Report to the Congress by Richard Nixon, President of the United States, February 1972. Wash., 1972.). Kuid «jõupositsioon» tundus hea olevat ja algul ei püütudki rahu leida. Käsikäes Pariisis toimuvate «vietnamiseerimise» läbirääkimistega toimus Vietnami probleeemi sõjalis-poliitiline lahendamine. Nagu USA teadlane Ch Lockhart tunnistas, oli Vietnami probleem algselt poliitiline ja mitte sõjaline.USA-le aga näis, et asi on puhtalt sõjaline, osaliselt «külma sõja» osalt «kommunistliku agressiooni» ja «ülestõusnud sõjaväelaste» sünnitatud ning ameeriklased tulid sinna «korda looma»* (13*«Bargaining in International Conflikts.» Loskhart Ch., N.Y., 1979.). Seepärast eelistati USA poolt probleemi sõjalist lahendamist. Kuid hiljem, 1972.a. asuti rahu sõlmimiseks tõsiseid läbirääkimisi pidama ja 27. jaanuaril 1973.a. kirjutasid nelja riigi esindajad alla Vietnami sõja lõpetamise ja rahu taastamise Kokkuleppele. Kuid «kriisi juhtimise» poliitika Lähis-Idas ei ole lõpule jõudnud ning kestab edasi, olles mõnda aega lihtsalt muude «aktuaalsete» sündmuste varju jäänud. Toon mõned näited konfliktidest ja nende probleemidest Lähis–Idas. Selle (USA) poliitika sisuks, O Youngi hinnangul, olid «meetmed, mis ettevõetud selliste sündmuste, mis võiksid viia kontrolli alt väljunute suuremastaabiliste ebasoovitavate sõjaliste aktsioonideni, võimaliku toimumise tõenäolisuse vähendamiseks.»* (15*«The Intermediaries. Third Parties in International Crises.» Young O., Princeton, 1967.). «1973.a. Oktoobrisõda» tõi Lähis-Idas uue olukorra.* (16*Üheks selle sõja õppetunniks oli N Safrani, ameerika teadlase, väitel «uue arabia solidaarsuse ilmumine», millist eelmise, 1967.a. sõja ajal ei olnud. Teiseks,veel olulisemaks, oli araablastel «nafta relva» kasutamine. vt. «The Arab-Isreali Conflict.» Moore J. (ed) Readings and Documents. Princeton, 1977.). Ning USA pidi võtma kasutusele uue taktika, ning toetama probleemi poliitilise lahendamise mehhanismi loomist. Selliseks mehhanismiks, mille aluseks sai ÜRO julgeolekunõukogu otsus NR- 338 21 okt. 1973.a., mille kava oli USA ja NL ühistööna ettevalmistatud, sai Lähis-Ida rahukonverents. See töötas Genfis. Kasutati «süstik diplomaatiat»( H Kissinger) ja «samm sammu järel» taktikat. «Sepaaratrahu», «rahuleping» Iisreali ja Egiptuse vahel 1979.a. Konflikti käigus võib osalevateriikide huvitatuse tase muutuda, või osalejate eneste hulk muutuda või vahetuda. II Jagu Konfliktide ja kriiside lahendamise viisid ja vahendid. Rahvusvaheliste konfliktide juhtimise ja nende lahendamise küsimus võeti uuringu asjaks Londoni ülikooli konflikti uurimise keskuse kolledzis. See keskus, mida juhib inglise teadlane J Burton, loodi 1966.a. Selle tööst võtsid osa ka ameerika rahvusvahelise suhete spetsialistid Ch Oldger, G Kelman, R Nort.(?). Selle teaduskeskuse tööd olid üldistatud ühes J Burtoni töös.* (1*«Conflict and Communication. The Use of Controlled Communication in International Relations.» Burton J.,L.,1969.). Selleks, et illustreerida esitatavat konfliktide lahendamise tehnikat, toob näiteks Küprose konflikti ja selle venima hakanud reguleerimise ajaloo. Konfliktis osalevate türgi ja kreeka kogukonnale lisaks osalesid konfliktis Türgi ja Kreeka riik, olles põhilised osalised konfliktis ja asjast olid ka huvitatud USA, Inglismaa, sõjaline organisatsioon NATO jne. Teisalt ka NL. Kokkuvõttes kujunes see kahe «üliriigi» konkurentsivõistluseks. Alguses püüti konflikti reguleerida ÜRO Julgeolekunõukogu 4. märtsi 1964.a. otsusega. Burton selgitab ebaedu sellega, et otsus oli tehtud «traditsioonilise arvestusega», et konflikt on kahe huvidegrupi vahel, sõltumata selles osalevate riikide arvust (üks riikide-ja huvidegrupp oli kreeklaste kogukonna poolt ja teine türgi kogukonna poolt). Aga kuna igal osalisel olid omad huvid, mis ei langenud teiste osaliste huvidega kokku, ükskõik millise kogukonna poolt ta ka ei olnud, siis selline lähenemine ei saa, Burtoni arvates,viia konflikti lahendamiseni. Heal juhul võib selle alusel saavutada reguleerimist struktuuri kõrgematel tasemetel (näiteks, suurriikide tasemel). Kuid selline reguleerimine ei vii peaegu kunagi konflikti lahendamiseni vahetult osalevate poolte tasemel, antud olukorras, kahe kogukonna vahel. See hinnang on tehtud konflikti struktuuri analüüsides. Burtoni arvates oleks tulnud antud konflikti lahendada kõige madalamal – türgi ja kreeka kogukonna tasemel, kelle lahkelisid on võimalik seletada lihtsa «arusaamatusega», teineteise ebaõige mõistmisega, rahvuslike eelarvamustega ja samuti poolte ebarealistlike ootustega konflikti kaasatud teiste riikide poliitika suhtes. Burton väitis, et konflikti lahendamist aitab kergendada ettevalmistust omavate spetsialistide organiseeritud ja nende kontrolli all läbiviidudpoolte esindajate diskusioon, mille käigus nad võivad välja selgitada oma vigu ning taastada rikutud sidemeid. Lahendamise edu sõltub suuresti, Burtoni arvates, mainitud spetsialistide ettevalmistuse tasemest ja kogemustest, nende sõltumatusest direktiividest ja piirangutest. Nad on sõltumatud ka rahvusvahelistest organisatsioonidest, ÜRO-st.* (2*Ibid). Konflikti lahendamine on sel moel spetsialiseeritud tehnika, mille Burton nimetab «kontrollitavaks kommunikatsiooniks». Burton soovitab peale konflikti alama taseme poolte vahelise kommunikatsiooni loomist ja vaidlusaluste probleemide lahendamist asuda edasi järgmiste küsimuste lahendamisele, mis puutuvad konflikti poolte teise struktuuri tasemesse jne. «Nagu reegliks, - arutleb Burton, - tekivad igal järgmisel tasemel vaidlused kokkuleppete vallas, mis tehtud eelmisel tasemel, kuid neid oleks olnud lihtsam lahendada, kui vaid neid ei tehtaks keerukaks lisaprobleemidega.»: Küprose konflikti tehakse keerukaks, Burtoni arvates, selliste probleemidega nagu kaitse huvid ning Kreeka ja Türgi valitsuse traditsioonilise prestiizi kaalutlused, ning samuti Inglise, USA ja Nõukogude Liidu globaalse strateegia huvid. Kuid need probleemid oleksid võinud olla lahendatud poolte esindajate vahel läbiviidud diskussioonil. See on lihtsustatud käsitlus. Kogu rõhk pannakse laialdaste eriarvamuste lahendamisele. Kuid praktiliselt kõik katsed probleemi «lokaalsel» tasemel lahendada jäid edutuks. Asja juured peituvad Türgi ja Kreeka suhete ajaloos, mida sättis Inglismaa. Kuna Kprose saarele omistati NATO poolt sõjalis-strateegilist tähtsust, siis oli see organisatsioon huvitatud konflikti lõpetamisest ja selle nõukogus töötati välja 1957 –1958.a. kompromissi alus kolme asjast huvitatud poole kokkuleppe saavutasmiseks. Inglismaa oli siis sunnitud Küprosele sõltumatuse andmisega, Kõpros – loobus pretensioonist saarele ja Türgi – selle saare tükeldamise nõudmisest. Need sätted olidki zürich-londoni kokkulepete aluseks, mis sõlmiti 1959.a. Inglismaa, Kreeka ja Türgi vahel ning allkirjastati Küprose kreeklaste ja türklaste kogukonna liidrite poolt. * (3* Selle kokkuleppe määruste alusel säilitas Inglismaa «igaveseks ajaks» sellel saarel oma sõjaväebaasid. Küprose Vabariik aga sidus end Kreeka ja Türgi sõjalise liiduga, kes said õiguse oma vägede paigutamiseks Küprose saarele. Inglismaa, Kreeka ja Türgi kuulutasid end Küprose Vabariigi sõltumatuse «garanteerijateks». Küprosele iseseisvuse andmisele 1960.a.,zürich-londoni kokkulepete alusel, kaasnes rida tingimusi, mis selle noore vabariigi sõltumatust ja suveräniteeti piirasid ja andsid NATO-le sõnaõiguse saare siseasjadesse sekkumiseks. * (3* Selle kokkuleppe määruste alusel säilitas Inglismaa «igaveseks ajaks» sellel saarel oma sõjaväebaasid. Küprose Vabariik aga sidus end Kreeka ja Türgi sõjalise liiduga, kes said õiguse oma vägede paigutamiseks Küprose saarele. Inglismaa, Kreeka ja Türgi kuulutasid end Küprose Vabariigi sõltumatuse «garanteerijateks.»). Küprose konstitutsioon, mille aluseks olid mainitud kokkulepped, sisaldas kahe kogukonna vastuolu. Kuid sündmused, mis toimusid 1963.a. kui ekstremistid provotseerisid kahe kogukonnavahelise relvastatud kokkupõrke, tingisid NATO vägede sekkumisele, et lepitada pooli.* (4* USA ja Inglismaa nõudsid «ajutise meetmena» NATO relvajõudude paigutamist Küprosele ja et Londonis luuaks «rahvusvaheline komitee», mis sisuliselt oleks asendanud Küprose seaduslikku valitsust, kuid viimane pöördus ÜRO Julgeolekunõukogu poole, et see võtaks meetmeid , et Küpros säilitaks sõltumatuse ja terviklikkuse.). Lepituse saamiseks esitasid ameeriklased «Atsesoni plaani» * (5*Plaani mõtteks oli Küprose Kreekaga ühendamine, peale põhja Küprose osa, mis pidi Türgi sõjaväebaasi all jääma. Selline plaan pani Küprose täielikult NATO kontrolli alla. Juba 1967.a. tegid ameeriklased uue kriisi reguleerimise kava «Astarp» * (6*»Välk», mis lühidalt tähendas relvastatud riigipöörde abil uue «mõjutatava» valitsuse ametisse panekut, mis oleks toetanud Küprose jagamist kaheks.). 1974 –1975.a. toimuski kriis ja võimule saidki putsistid, kes vaid nädala said ametis olla. Sel ajal viisid Türklased oma väed saarele ja okupeerisid sellest 40%, mis oli 70% viljakast pinnast. Kuid peale seda toimus Kreekas riigipööre ja võimule tulid mõõdukad-liberaalid, Karamanlisiga eesotsas, kes ei toetanud Küprose putsiste. Uus valitsus, kes ei olnud nõus NATO ja Türgi tegevusega Küprose kriisi ajal, teatas 1974.a Kreeka väljumisest NATO-st. See tegi paljud riigid ärevaks ja eriti USA, kes oli sunnitud diplomaatilisel teel Türgi ja Kreeka vahelist sõjalist konflikti ohjama. Küprose küsimus oli pidevalt ÜRO Julgeolekunõukogus arutusel ja põhiliselt soovitati kõikide riikide vägede väljaviimist ning rahvusvahelist lepituskonverentsi. Kumbki pool esitas oma probleemi lahenduse kava.* (10* Kreeka esitatud kavas peeti Küprose riigi ülesehituse põhiprintsiibiks Küprose terviklikust ja jagamatust; terve Küprose või selle osa separaatlikku liitmist teise riigiga peeti täiesti vastuvõetamatuks. Küprose konstitutsioon peab ettenägema föderatiivse riigi loomist; kummagi kogukonna esindajate arv peab föderaalorganites olema selle liikmete hulgale proportsionaalselt vastav; territooriumi suurus, millel peab asuma küprose-türklaste administratsiooni võimkond Küprose Föderatiivses Vabariigis ei tohi ületada kogu saare territooriumist 20%. Need ettepanekud näevad ette tugevat keskvalitsust, mis suudab hoida saare terviklikust. Ta peab tegelema kaitse-, välispoliitika küsimustega, jälgima sadamate kasutamist ning tegelema raha ja immigratsioonipoliitikaga. Türgi esitas oma kava. Luua tuleks kahest sõltumatust riigist koosnev nõrga keskvalitsusega föderatsioon, mille valitsuses on mõlemal riigil võrdne esindatus. Kumbgi selle föderatsiooni riik juhib ise oma siseasju. Sisuliselt soovitakse luua kahe geograafilise rajooni kaks võrdõiguslikku administratsiooni.). Sellistele vastuolulistele kavadele ei saa loota, kui soovitakse läbirääkimistel läbimurret savutada. Omapoolse kriis lahenduse kava esitas P Vanezis, milles oli oluline roll suurriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajate rahvusvahelistel läbirääkimistel. Sihiks aga pidi olema saare ühtsuse ning etniliste gruppide võrdõiguslikuse tagamine.* (11*»Cyprus. The Unifished Agony.» Vanezis P., L., 1977.). Küprose kriisi peab J Burton «tüüpiliseks». Kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide põhjused peituvad, Burtoni arvates, lokaalsel tasemel «koostegevuse» puudumises, mille taastamine võimaldab konflikti lahendamist. Nimelt lokaalsel tasemel on «koostegevus» kõige mitmekülgsem, tihedam ning püsivam, mis kõik koos moodustavad süsteemi. Iga konflikt aga sisaldab erinevaid konfliktsete suhete süsteeme. Kuid kõrgemal tasemel püütav konflikti reguleerimise katse, mis on lokaase taseme pooltele peale sunnitud, ei vii peaegu kunagi «koostegevusele» alamal tasemel, mis on konflikti lahendamiseks hädavajalik, arvab Burton. Nii ei lõpetanud Genfis 1954.a. tehtud kokkulepped konflikti Indohiinas, mis 60.-el. a. uuesti lõkkele lõi. Samal ajal on konflikti lahendamine võimalik «protseduuridega», mis täielikult lõhuvad endised koostegevuse suhted ja viivad uute «koostegevuste» süsteemideni.* (13*«Conflict and Communication. The Use of Controlled Communication in International Relations.» Burton J.,L.,1969.). Burton nimetab selliseks protseduuriks ühe poole purustamist lokaalsel konflikti tasemel. Ainult sel juhul võib kõrgemalt poolt dikteeritud reguleerimine viia konflikti lahendamiseni. Selliselt lahendati konflikt Koreas. Vietnami sõda aga oli konflikti teistmoodi lahenduse näiteks. Lääne teadlased pakuvad välja veel ka selliseid konflikti lahendamise variante: «aktiivse konflikti peatamine»* (15*«Violent Conflict Resolution and the Loser`s Reaction.» Langhlom S. – Journal of Peace Research, 1965, Nr. 4.)., «konflikti piiramiseks kriisiolukordade efektiivse juhtimise mehanismi loomine»* (16*«Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968.), «intensiivsuse nihutamine suuremalt vaenult väiksemale vaenule»*(17*«Enemies in Politics.» Finlay D., Holsti O., Fagen R. Chi., 1967.), «pingeliste konfliktsete olukordade vähendamine»* (18*«The Analyses of International Relations.» Deutsch K. Englewood Cliefs, N.Y., 1968.), jne. Sellised laused ei erine rahvusvahelistele konfliktidele probleemidele realistlikust lähenemisest juhtudel, mis on seotud ettearvatavalt saavutamatute tingimustega, näiteks rahvusvaheliste suhete süsteemi ümberkorraldamiseks «riikidest kõrgemal» asuvate huvide integreerimisega (näiteks: K Bouldingi, K Deutschi, jne. Peaegu iga teadlane töötas välja oma konflikti «deeskaleerimise» konntseptsiooni, kuid peaegu üheski neist ei ole vägivalla (jõu) kasutamist otse või konkreetselt seatud kahtluse (keelu) alla. Laialdast tunnustust leidis K Deutschi arvates «konflikti deeskaleerimise strateegia» kontseptsioon, mis on väljatöötatud ameerika sotsioloogide ning sotsiaalpsüholoogide A Etsioni, Ch Osgoodi ja M Deutschi poolt.*(19*Ibid). Deeskalatsiooni strateegia põhineb konflikti leevendamisest huvitatud riigi ühepoolsetel järkjärgulistel järeleandmistel, mida ta teeb sõltumatult vastase tehtud sammudest. Selliste väikeste järeleandmisega demonstreeritakse leppimise püüdu ja selle kontseptsiooni autorite arvates võib see kutsuda esile ka teise poole poolt soovitavat reaktsiooni ja seejärel tehes vastastikuseid järelandmisi, minna samm sammult suhete paranemiseni, pinge taseme langetamiseni kuni selle ohutu tasemeni ning isegi selle ülekasvamiseni koostööni ja sõpruseni. Ette on valmistatud retseptid ka juhtudeks, kui konflikti «deeskalatsioon» vastase poolt tagasi lükatakse: siis rahumeelsem pool ei tohi mitte mingil juhul jätkata konflikti eskalatsiooni, vaid ta peab jääma äraootavale positsioonile. Sel juhul kuivastane ründab teda, tuleb tal oma huvisid kaitsta eksisteeriva vaenulikuse ja vastasseisu tasemel, kuid ei tohi lõpetada leppimise teede otsimist ja tuleb ette võtta üha uusi ja uusi ühepoolseid initsiatiive.* (20* Sama idee on aluseks «vangistatu dilemmale», milline eksperimentaalse käitumise mudel on loodud A Papoporti poolt. Vt. ««Prospects for Eksperimental Games.» Rapoport A., - Journal of Conflikt Resolution, 1968, Nr.4, v. XII.). Kuid Harvardi ülikooli rahvusvahelisi probleeme uuriva õppetooli juhataja K Deutcsh, nendib, et loota sellele strateegiale on tänapäevases rahvusvahelises-poliitilises situatsioonis on mõtetu.* (21*«The Analyses of International Relations.» Deutsch K. Englewood Cliefs, N.Y., 1968.). Vaatamata sellele, et tema isiklik lähenemine rahvusvahelise konflikti lahendamisele tervikuna ei sära oma realismiga, on siiski terve rida Deutschi konflikti lahendamise ideid täiesti kained ja tunnistavad sellest, et autor kuulub nende lääne liberaalsete teadlaste hulka, kes pooldavad ühel või teisel moel rahvusvaheliste konfliktide rahumeelse lahendamise printsiini. Erinevalt Galtungist ja mõnest teisest maailma probleemide uurijatest, näeb Deutsch rahvusvaheliste konfliktide lahendamise teed mitte kõigi ja üldse igasuguste universaalsete abstraktsete mehhanismide konstrueerimises, vaid juba rahvusvaheliste suhete praktikas kasutatud ja täiustatud teoreetilisi uuringuid, mis on tõestanud selle rahumeelsete vahendite ja instrumentide elujõudu. Mainitud teadlastel tuli pidevalt arvestada kahe sotsiaal-majandusliku süsteemi «konvergentsi» teooriatega. Kaasaegne etapp eeldab rahvusvahelisel areenil «antagonistlike vastuolude pehmendamist», ning järgnevat «harmooniliste huvide kindlustamist».* (22* Ibid). Sellist olukorda saab saavutada märkimisväärsete sise-ja väliste sotsiaalsete muudatuste kaudu, millised puudutavad enamus riikides sügavalt nende poliitilisi struktuure. «Kuid need muutused, - rõhutab Deutsch, võivad tuua suurimat efekti rahu kindlustamisel vaid tingimusel, mil nad loobuvad totaalsest revolutsioonist...»* (23*Ibid). Rahvusvaheliste konfliktide lahendamise teoreetilised uuringud toovad ilmsiks kaks äärmust. Ühelt poolt on need abstraktsed skeemid ja lükkavad edasi rahvusvahelise elu aktuaalsete probleemide lahendamist (J Galtung, J Berton); teiselt poolt – on need sügavalt empiirilised, otsitud ja pretendeerivad rahvusvahelise konflikti juhtimise «rakendusliku teooria» arendusele (L Bloomfield, A Leiss). Viimati mainitud teadlased on püüdnud luua ja arendada lokaalsete konfliktide analüüsi ja lahendamise tehnikat , et teostada «konflikti juhtimise strateegiat». Selle põhilisteks instrumentideks olid «lokaalse konflikti dünaamilis struktuurne mudel» ja selle mudeli alusel etapiliselt loodav informatsiooni kogumise ja hoidmise süsteem (moodsat infotehnoloogiat kasutades).* (25*«CASCON: Computer – Aided System for Handling Information on Local Conflicts.» Bloomfeild R. Cambr., 1969. (Bettie R., Mandel R., Moulton A., Spear J. – User“s Manual. Cambr.,Mass., 1971.). Uuringu eesmärk – kriitiliste olukordade, selle varajastes arengu staadiumites, lahendamise planeerimise parimate instrumentide ja vahendite loomine; võrdluse viisi väljatöötamine uuesti tärganud kriitiliste olukordadega, võrdlemiseks sündmustega, mis leidsid minevikus aset, et leida analüüsimiseks kõlblikke kokkulangevusi; sellise üldise teooria või mudeli loomine, mis aitaks seletada või ära hoida kriise ja vajaliku informatsiooni saamiseks kiire ja mugava mehanismi loomine.* (26*«Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.). Kuid informatsioon iseenesest ei anna midagi, sest see on vaid tooraineks otsuse vastuvõtmisel. Seepärast on vajalik informatsiooni teaduslik uuring ning üldistamine ja on mõistav, et lokaalsete konfliktide formaliseeritud informatsioonisüsteemi võimlused on küllaldki piiratud, sest see arvestab põhiliselt arvulisi näitajaid. Süsteem ei saa asendada inimlikku kogemust, arutlust ja intuitsiooni, mis tagavad tähtsate poliitiliste otsuste tegemise.* (27*Ibid). See võibolla vaid välispoliitilisi otsuseid tegevate organite abivahendiks konfliktsete olukordade lahendamiseks, üldistades ajaloolist kogemust, selle lahendusi, ning esitades võrdleva analüüsi alusel efektiivseid alternatiivseid vahendeid tekkinud lokaalsete rahvusvaheliste konfliktide juhtimiseks. Tunnistades sotsiaalse informatsiooni üldistamise vajaduse tõttu tekkinud metodoloogiliste probleemide tähtsust, uurisid nad läbi kogu kaasaegse ameerika konfliktide juhtimist puudutava kirjanduse, püüdes koondada selliste lääne teoreetikute, nagu K Bouldingi, Q. Write, O Yungi süsteemseid ettekujutusi. Bloomfieldi ja Leissi uuringu tulemusel väljatöötatud lokaalse konflikti dünaamika ja juhtimise mudel kujutab, autorite väitel,endast; lokaalset konflikti puudutava informatsiooniga töötamise hädavajalikku teoreetilist skeemi, mille alusel võetakse kriitilistes olukordades vastu otsused. Töötades tihedas koostöös riigi ametkondadega, said Massetsusetsi tehnoloogilise instituudi rahvusvaheliste suhete uuringu keskuse kaastöölised, võimaluse välispoliitiliste organite (Relvastuse ja lahtirelvastumise kontrolli agentuur, riigidepartemang, USA rahvusliku julgeoleku nõukogu ja ÜRO) poolt kogutud informatsiooniga tutvudes suure koguse informatsiooni töötlemise kogemuse. Hiljem sai nende poolt väljatöötatud informatsioonisüsteem kontrollitud mainitud ametkondade töös ja ÜRO Õppe ja teadus-uuringute instituudi poolt. See sai täieliku heakskiidu, ning autoritel soovitati jätkata tööd selle süsteemi täiustamise kallal. 70-te. aastate algul sisaldas see süsteem informatsiooni 52 pealesõjaaegsest lokaalsest konfliktist 482 parameetris (faktoris), mis oli jaotatud konflikti arengu kolme faasi (vaidlus-konflikt kuni sõjategevuseni – sõjategevus).* (28*Nad näevad tulevikus ette selle süsteemis konflikti arengu viit faasi, mis sisaldub L Bloomfieldi ja Leissi mudelis: vaidlus – konflikti algus ilma relvastatud tegevust – sõjaline tegevus – konflikt peale sõjalisi tegevusi – vaidluse jätkumine. Konflikti, mille alusel toimub vaidlus, lahendamist vaadeldakse autorite poolt esmajärgulise ülesandena selle igas faasis (vt. «Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.). Konflikti mudeli keskseks ideeks, mis on autorite poolt ülevõetud K Bouldingilt, on nende tunnistusel, ettekujutus konfliktist kui protsessist, mis areneb ajas ja kujutab endast olukordade erinevate seisukordade vahetust, kusjuures üleminek ühest olukorrast teise omab teatud seaduspärasusi. Kuid, erinevalt Bouldingist, väidavad Bloomfield ja Leiss, et konflikti saab püüda juba selle arengu algstaadiumil ja seda saab mõjutada. * (29*Building aga väidab, et «pooled lasevad konfliktsel olukorral areneda peaegu mittejuhitavates proportsioonides, enne kui hakatakse selle suhtes midagi ette võtma. Siis aga, see on aga tihti nii, on liiga hilja selle konflikti lahendamisel rahumeelsete või portseduuriliste vahendite kasutamiseks.». Hiljem ta aga väidab, et eos on konflikte peaegu võimatu tabada, nii nagu «ei saa tegeleda nähtamatutega». («Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Arendades edasi Bouldingi ettekujutust konfliktist kui protsessist, pöördusid Bloomfield ja Leiss Q. Wrighti ja O Joung tööde juurde, kes uurivad konfliktse protsessi staadiumite (faaside) arengut ja faktoreid mis soodustavad üleminekut ühest staadiumist teise. Kokkuvõttes baseerub Bloomfieldi ja Leissi esitatud lokaalse konflikti mudel järgmistel lähtekohtadel: lokaalsed konfliktidel on üldine struktuur; kõik konfliktid lähtuvad oma arengu esimesest faasist – vaidlus – ja ühest või rohkemast järgnevast faasist; konflikt on erineva kestvusega järgnevate faaside jada; igas faasis on faktorid – tingimused, sündmused, olukorra ja suhete tajumine, - millised avaldavad teatud mõju konflikti käigule. Ühed faktorid kutsuvad esile konflikti teravnemise ja soodustavad selle üleminekut arengu järgmisse staadiumisse, teised faktorid, vastupidiselt, viivad konflikti põhjustanud vaidluse lahenduseni. Lokaalse konflikti käiku võib efektiivselt mõjutada poliitiliste vahenditega, mis on suunatud faktorite kindlustamiseks, mis tõkestavad sõjategevuse vallapäästmist ja alandavad vägivalla taset ja ka konflikti «intensiivistamist» soodustavate faktorite vaoshoidmisega.*(30*«Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.) Bloomfieldi arvates on konflikt ja selle lahendamise protsess «subjektiivne», st. algab tema skeemi järgi, hetkest, mil pooled juba tunnetasid teritoriaalset, religioosset, etnilist, ideoloogilist jne. iseloomuga vaidlusküsimust ja võtavad konkreetseid meetmeid selle vaidluse lahendamiseks. Siin ei tõsteta esiplaanile majanduslikke ja poliitilisi vasturääkivusi, mida nõukogude ühiskonateadlased peaegu kõikide konfliktide aluseks peavad. Selline skeem ei saa edasi anda konfliktis osalevate poolte võitluse või koostöö arengu keerukust, nende praktilisi võimalusi, eesmärkide ja strateegia, nende poolt kasutavate rahumeelsete ning sõjaliste vahendite mitmekülgsust, konflikti teiste osaliste võitlusesse ja koostöösse haaratuse taset ning lõpuks - relvastatud konflikti vahetut arengut. Bloomfieldi arvuti kasutamise idee pealesõjaaegsete lokaalsete konflitide uurimisel oli ajaga kooskõlas. Selle tehnika abil sai lihtsamalt ning kiiremini (siis oli see suhteliselt võttes, sest nii mõnigi konflikt lõppes enne kui teadlased ettepanekutega valmis said) üldistada faktoreid, mis mõjutavad sündmuste arengut, mõista ühest faasist teise ülemineku seaduspärasusi, vaadelda mitmekülgsemalt igas konflikti staadiumis selle lahendamiseks võetud meetmete kompleksi ning selle mudeli alusel orjenteeruda uute tekkinud konfliktsete olukordade puhul. See Bloomfieldi ja tema kolleegide töö oli mitme teadussaavutuse eduka ühendamise näide, kus kasutati uusimat välispoliitilist praktikat ja tehnika saavutusi rahvusvahelise poliitilise informatsiooni töötlemiseks kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide uurimisel, et välja töötada uusi konfliktsetes olukordades kasutatavaid poliitikavorme. Teadlaste asumine lokaalsete konfliktide juhtimise mehanismi uurimisele ei olnud juhuslik. Oma uurimustes nad üldistasid konfliktsete olukordade loomise praktikat maailma «ebapüsivates» kriitilistes tsoonides. Fakt, et enamus sõjajärgseid konflikte arenesid välja Aasias, Aafrikas ja ladina-Ameerikas, oli teadlastel kasutatud «tegelike» kaasaegsete konflikti allikate avastamise tulemuseks järeldus, et konfliktide põhjused peituvad eranditult arenevate riikide vahelistel territoriaalsetel, rassilistel, religioossetel õiguslikel jne. vaidlustel ja selleks, et mitte lasta neil konfliktidel areneda ohtlikeks rahvusvahelisteks kriisideks, siis kohe nende sünni alguses on nende juhtimiseks vajalik USA sekkumine. Selliste konfliktide lahendamise vahendite hulgas ei ole sõjalised vahendid viimasel kohal, arvab Bloomfield. «Sõjaline jõud, - rõhutab ta, - jääb kriitiliselt oluliseks elemendiks, milline on hädavajalik mõningate poliitiliste probleemide lahendamiseks seni, kui ei õnnestu oluliselt relvastust vähendada, luua lokaalsete jõudude tasakaalu ja ilmutada suurte konfliktide lahendamise tõsist püüdu.* (31*«In Search of American Foreign Policy. The Humane Use of Power.» Bloomfield L., N.Y., 1974.). Nii nagu on ajalugu näidanud, on arengumaades toimuvad konfliktid tõesti mainitud põhjustel tekinud ning need on jäänud seni lokaalseks, kui nendesse sündmustesse ei ole sekkunud suurriigid. Kuid lokaalsetesse konfliktidesse sõjalise sekkumise kasvav maksumus piirab operatsioonide hulka ja mahtu ning ka rahvusvahelisel areenil tekkinud jõudude tasakaal sunnivad välja töötama konfliktsetes olukordades kasutamiseks uusi «ökonoomilisi» käitumisviise, mis aitavad reaalsusega kohaneda, laveerida ning käituda vaoshoitult kriiside arengu käigus, minna real juhtudel kompromissidele ning hoiduda «piiratud sõdadesse» sattumisest.* (32*»Piiratud sõdade» all on mõeldud, Bloomfieldi määratluse järgi, «väikesi sõdu või siseriiklikke ja riikidevahelisi potensiaalseid kokkupõrkeid, välistades suurriigid», *«Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.). Liberaal-patsifistlikel seisukohtadel olevate teadlaste vaatevinklist on rahvusvahelise konflikti juhtimise probleemid kajastatud kogumikus «Rahu loomine. Konfliktide lahendamise juhend eraisikutele, organisatsioonidele ja riikidele», mis ilmus 1976.a. Sirakusi ülikooli professori Barbara Stanfordi toimetamisel.* (33* «Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976. ). «Rahu uurimine. – kirjutab Stanford, - on tänapäeval vägivallatute konfliktide lahendamise teede otsimine... humaansuse nimel,ohustamata inimeste elusid.»* (34*Ibid). Siit järeldab Stanford, et rahu probleemide uurimise põhiliseks eesmärgiks on «rahu loomine», st. konfliktide efektiivnene juhtimine ja lahendamine. Nagu Stanford rõhutab, käib jutt nimelt konfliktide lahendamise kohta, aga mitte nende elust kaotamise kohta, kuna need on elu allikateks ja nende kaotamine tähendaks üldse igasuguse elu kaotamist.* (35*Ibid). Selline B Stanfordi arvamus kattub M Deutsch ettekujutusega konfliktist, kes lähtub konflikti uurimisel sotsiaal-psüholoogiliselt positsioonilt.* (36*«A Psychological Approasch to International Conflict.» Deutsch M . In : Sperrazzo G ., (ed)«Psychology and International Relations.» Wash., 1965; «The Resolution of Conflict.» Deutsch M., New – Haven, 1973.) Konflikt hoiab Deutschi arvates ära stagnatsiooni, stimuleerib huvi ja teadmistehimu, on probleemide väljatoomise vahendiks ning nende lahendamise teeks ning on isiklike ja sotsiaalsete muudatuste põhiline alus. «Õnneks – tähendab autor – ei seisa me konfliktitu eksisteerimise perspektiivi ees. Konfliktist ei saa hoiduda igavesti, ega seda pikka aega tagasi hoida.»* (37*«The Resolution of Conflict.» Deutsch M., New – Haven, 1973.). Põhiline probleem, millele Deutsch oma tööd pühendab, seisneb destruktiivse konflikti ärahoidmises. «Eesmärk ei ole selles, - rõhutab ta, et konflikti kõrvaldada või ära hoida, - vaid selles, et leida viis selle tootlikuks muutmiseks»* (38*Ibid). Kuid ka rahu probleemide uurimise raames rahvusvaheliste konfliktide läbitöötamise tehnika tekitab teatud tunnetuslikku huvi. Selle suuna esindajate poolt esitatakse konfliktide lahendamise tehnika, mis koosneb järgmistest põhilistest meetoditest: läbirääkimised, erineva arusaama väljaselgitamine ja selle kõrvaldamine, vägivallatu otsene tegevus, käitumise kaasajastamine. Üksikute isikute ja gruppide kui ka riikide vaheliste konfliktide levinevumaks lahendamise meetodiks on läbirääkimised. G Nirenberg, tuntud ameerika jurist, arvab, et «läbirääkimised kujutavad endast üritusi, mis eeldavad koostööd, milles järgitakse ühiseid huvisid; läbirääkimised – see on behaviuristlik protsess, mitte aga mäng; headel läbirääkimistel võidab igaüks»* (40*«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). Erinevalt tervest reast ameerika teadlastest, kes vaatlevad läbirääkimisi kui kauplemist või mängu (mängude matemaatilise teooria põhjal) * (41*vt. «The Strategy of Conflict.» Shelling T., N.Y., 1968.), näitab Nirenberg veenvate näidete baasil erinevusi ühe ja teise vahel: ta arvates on põhiline erinevus, selles, et läbirääkimiste eesmärgiks on nõusoleku saamine, aga mitte täielik võit. Ettekujutus läbirääkimisest, kui üritusest, mis eeldab koostööd, ei välista tema arvates üldsegi konkurentsi. «Konkurents, mis laseb poolel mõõta oma võimalusi ja vahendeid sellega, mis on kättesaadavad konkurendile ja omada vastavat hüvitust, - arvab autor, - on tegelikult ei miski muu, kui koostöö võit».* (42*«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). Aga eksisteerib ka konkureerimisega liialdamise oht. Paljud läbirääkimised, mis viidi läbi tugeva konkurentsi vaimus ja näisid, et need lõppesid ühe poole täieliku võiduga, viisid lõppude-lõpuks kõige ebasoovitavamale asjakäigule, mil võitja kaotas kõik. Rahvusvaheliste suhete ajalugu on selliseid näiteid täis.Läbirääkimiste osapooltel on hädavajalik teada, «millal tuleb peatuda» oma nõudmiste esitamisel. Läbirääkimistel eksisteerib «kriitiline punkt», mille taga võib oponendi reaktsioon muutuda kontrollimatuks ja destruktiivseks. «Kõigile konflikti osalistele – rõhutab Nirenberg – peavad läbirääkimised lõppema teatud vajaduste rahuldamisega.»* (43*Ibid). Sel viisil, tähendab läbirääkimiste tehnika valdamine, Nirenbergi ettekujutuses, oskust suunata lahkuminevaid huvisid ühiste püüdluste kanalitesse ja et siis läbirääkimiste pooled jõuavad arusaamisele selles, et neil on ühised huvid. See oleks läbirääkimistele ideaalseks lõpptulemuseks. Konfliktoloogidele pakub suurt huvi ka nn. otsene vägivallatu tegevusviis, mida rakendatakse siis, kui üks pool keeldub läbirääkimisi alustamast, esineb jõupositsioonilt ja kui sellele poolele on konflikti jätkumine kasulik. Nagu on saanud reegliks, on vägivallatu konflikti lahendamise tehnika kasutusel töölisliikumises, võitluses kodanikuõiguste eest jne. Sellise vägivallatu vastupanuliikumise liikumise tunnustatud teoreetikuteks ja organisaatoriteks olid M Gandhi ja Martin Luther King. «Iga vägivallatu tegutsemise kampaania – kirjutas King – eeldab nelja põhietappi: 1)ebaõigluse eksisteerimist tõestavate faktide kogumist; 2)läbirääkimisi; 3)enesepuhastust ja 4)otsest tegutsemist». Otsese tegevuse eesmärgiks on kriisiolukorra loomine, milline «aitab inimestel tõusta lootusetust eelarvamuste ja rassismi kuristikust üksteisemõistmise ja vennalikkuse ülimatele kõrgustele», aga samuti «avab vältimatult uksed läbirääkimisteks».* (44*Ibid. «Vägivallatu vastupanu» kõidab üha rohkem teadlaste tähelepanu, kes otsivad sõjale, kui rahvusvaheliste konfliktide lahenduse vahendile, alternatiivi. «Vägivallatu vastupanu», - kirjutavad ameerika konfliktoloogid Marion (B?) ja Leo Bressler ,- on vahendina veel eksperimendi järgus. Samal ajal kui inimkond pöördub vägivalla, kui põhilise vaidluste lahendusvahendi poole juba oma ajaloo algusest alates, on vägivallatu vastupanu kasutamine olnud vaid mõnel korral edukas» («Peace or War. Can Humanity Make the Choice?» Bressler B., Bressler L. Englewood Cliffs, 1977.). Käitumise modifitseerimine – on järgmine konflikti lahendamise meetod. See kujutab endast «uut tehnikat», mis on psühholoogide ja teiste ühiskonnateadlaste poolt välja töötatud ja mille abil inimene või nende grupp võivad muuta teiste isikute käitumist nende soovitatava käitumise hüvitamise kaudu.* (45*«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). See meetod nõuab kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide ettevalmistamist. B Stanfordi arvates on käitumise modifitseerimise meetod rahvusvaheliste konfliktide lahendamise vallas paljulubav, seda enam, et teatud tasemel kasutatakse seda meetodit läbirääkimistel .ja ka vägivallatul vastupanul. Huvi pakuvad ka arutlused vägivaldsest käitumisest ja sellega võitlusest. Sellele potensiaalset kalduvust määratletakse mõnede teadlaste arvates, inimese psühholoogiliste ja bioloogiliste omaduste põhjal. Lääne eksistensialismi filosoofia vaimus püüab R Mey tõestada, näiteks, et sõja eelistamise põhjused peituvad, esiteks – «äärmiste olukordade veetlusega, mil võitluses riskitakse kõigega», ja teiseks – «veetlustunde jõus, et tunned end ülisuure organisatsiooni osana, milline vabastab inimese isiklikust vastutusest ja süüst».*(46*Ibid). Agressiooni filosoofilisi ja psühholoogilisi juuri käsitlatekse inglise psühholoogi A Storri poolt. Tema arvates on agressiivsusel inimese elus eksistentaalne tähtsus, mis valmistab teda ette instiktiivseks enesekaitseks, genereerib temas energiat , mis on vajalik tema sõltumatuseks ning arenguks ja ka ümbritseva keskkonna juhtimiseks. Probleem seisneb selles, et kuidas seda loovatel eesmärkidel rakendada. Üheks võimalikuks viisiks selle ülesande lahendamisel, nagu arvab teine inglise spetsialist M Schmit, oleks inimese enesetäustamine, ta püüd «eneses» rahu leida. Sisekonfliktid sünnitavad teiste inimeste suhtes vaenu. Ei ole võimalik saavutada rahu isikutevahelistes suhetes ja samuti rahvusvahelistes konfliktides, kui inimeses puudub sisemine rahu. Uue efektiivse «sisemise rahu» saavutamise psühholoogilise tehnikana pakub autor omalt poolt järgi proovitud «transtsendentaalset sisekaemust».*(47* Ibid). Sotsiaal-psühholoogi I Eibl-Eibesfeldti arvates on inimesele, agressiivsete instinktide kõrval omased ka rahumeelsed instinktid.Autori põhiide seisneb selles, et rahummeelsuse instinktiivset olemust peetakse «enam kindlamaks aluseks meie lootustele rahumeelsele kooseksisteerimisele, kui see rahumeelsus oleks olnud meie mõistuse vili».*(48*Ibid). Rahusobituslikud instinktid ilmnevad inimestel eriti tugevalt sõjas. «Suurt tähtsust, mida omistatakse sõjapropagandale - kirjutab autor – näitab, kuivõrd inimesed on end esindades kalduvad rahumeelsetele kontaktidele».*(49*Ibid). Nimelt seepärast antakse sõjas välja karme käske, mis keelavad kontakti vastasega isegi peale tema hävitamist. Sõdurite»vennastumine» rindel on autori arvates, inimese rahusobitusliku instinkti ilmnemise näiteks. (Vaadeldud kontseptsioonides puudub sõdade sotsiaalmajanduslike ning poliitiliste allikate uuring. Rahu hoone on rajatud hapratele, oletatavalt inimesele omaste rahusobituslikele instinktidele ja konflikti «psüholoogilise» lahendamise tehnika kasutamise soovitustele. Sellise hinnangu andsid neile NL ühiskonnasuhete teadlased, tehes kokkuvõtte behaviouristlikust lähenemisest sotsiaalsete konfliktide uurimisel. Lääne teaduslikus kirjanduses pööratakse suurt tähelepanu konfliktsetes olukordades ja nende lahendamisel jõu ja vägivalla kasutamisele ning seda põhjendatakse efektiivsusega. R Barnet kirjutab: «Jõu või jõuga ähvardamine on hulga lihtsam kõigist teistest välisilmaga suhtlemise viisidest. Surmatoova tehnoloogiaga varustatud sajandil kulub hulga vähem aega selleks, et inimest tappa, kui tema mõtlemise või ta ennase muutmiseks jäetakse. Poliitilise probleemi vägivallatu lahendamine nõuab erakordset kannatlikust, mõistmist ja objektiivsust. Aga see on just nimelt see, mida ei jätku poliitikule tema töö iseärasuste tõttu».* (50*Ibid). Nii antakse läänes isikulisele faktorile oluline roll. Nii on ülalpool mainitudkogumikus märgitud ära endine USA riigisekretär H Kissinger, kes viis ellu radikaalsed muutused diplomaatias – pingelõdvenduse Moskva ja Pekingiga ning edu Lähis-Idas. Nagu raamatus rõhutatakse, töötas Kissinger sisuliselt välja uue diplomaatiale lähenemise, mis koosnes põhiliselt enesekindlusest oma jõus, veetlusel, lõpmatus energias, huumorist, kus see oli kohane ja võimes mõista seda (olles oma loomult teadlane, mis ei ole võimatu ka tulevikus tegelikkuseks saamas), mida ta nimetas «ajalooliseks protsessiks»* (51*Ibid). Vahetuid rahvusvahelise konflikti probleeme ja selle lahendamist vaadeldakse juristi-rahvusvaheliste suhete teadlase, Harvardi ülikooli professori R Fischeri poolt välja antud kogumikus. Ta vaatleb konflikti otsuse vastuvõtmise vaatepunktist, aga sellise vaatepunkti aluse moodustavad välispoliitilise juhtimise protsessid. Ta seob rahvusvahelise konflikti lahendamise konfliktse olukorra laiema «juhtimise» ülesandega, «teostades seda teise poole otsuse mõjutamisega». Välispoliitilise tegevuse efektiivsus, on tema arvates paljus määratletav sellega, kas antud riik on võimeline teisi rahvusvaheliste suhete pooli sundima temale sobivat otsust vastu võtma. Fischeri poolt soovitatud juhtiva mõjuga vahendite valikusse ei kuulu ainult jõuga ähvardamine. Selliste fundamentaalsete tööde, nagu «jõuga ähvardamisest, et saavutada mõjujõudu», milliseks on Fischeri arvates H Kahni *raamat (52*«On Escalation, Metaphors and Scenarios.» Kahn H., N.Y., 1965.), on hädavajalikud uuringud jõuga enam oskuslikumaks manipuleerimiseks, võttes sinna juurde ka teisi juhtimise elemente. Konfliktile juhtivat mõju omav tegevus eeldab, Fischeri arvates, järgmiste elementide kombinatsiooni: «nõudmine» – pealesurutav otsus; «ettepanek» – antud otsuse vastase poolt vastuvõtmise tagajärjed; «ähvardus» – antud otsuse vastase poolse mittevastuvõtmise tagajärjed. Kusjuures vastasele peab pealesunnitud tagajärgede kogum olema ahvatlevamad, kui selle otsuse tagasilükkamise tagajärjed.* (53**«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). Alati aga tuleb silmas pidada, rõhutab Fischer, kõikide antud elementide vastase poolset arusaamist: mida ta arvab esitatud otsusest, selle võimalikest tagajärgedest, kuidas ta neid tagajärgi hindab? Aga nimelt on teise poole ettekujutus, mis on temale oluline, aga mitte teisest poolest ettekujutuse loomine mingite objektiivsete standardite põhjal, kontrollib tema käitumist. See, millel ei ole ühele poolele sisulist tähtsust võib osutuda teisele eriti oluliseks. «Kui irratsionaalsed need vastase ettekujutused ka meie meelest ei ole, tuleb nendega arvestada, kui me soovime mõjutada tema valikut. Meie ülesanne – kirjutab Fischer – seisneb selles, et muuta tema ettekujutust sellise soovitatavate tagajärgede aranzeeringu kaudu, mil üldise ahvatlevate elementide skeemi kombinatsiooni alusel vastane tahaks sellist otsust vastu võtta»* (54*Ibid). Reaalses konfliktses olukorras on tihti keerukas määratleda juhtiva mõjuga objekti. «Üheks tihti esitatavate mõistmatute nõudmiste põhjuseks on see, et me ei pöördu mitte selle grupi poole sisemaal, võimalik, et ka mitte selle riikide grupi poole; aga need, kelle pole me pöördume, ei ole võimelised või ei soovi võtta vastu, meile hädavajalikku otsust»* (55*Ibid). Veel üks viga võib tekkida objekti määratlemisel, siis kui hinnatakse üle poliitilise organi, mida tuleb juhendavalt mõjutada, ühtsust. On hädavajalik, autori arvates, tähelepanelikult õppida tundma otsust vastu võtvas organis leiduvate jõudude vahekorda, et neid erinevaid huve esinavaid gruppe osavalt mõjutada. Fischer võtab effektiivse juhtimise aluste hulka eesmärkide täpse määratlemise ning piiritlemise oskuse. «Igas konfliktis – kirjutab ta – peame me püüdma probleemide osadeks jaotamise abil saavutada olukorra muutust ja täpselt määratlema iga osa probleeme, mille suhtes me soovime, et vastane selles osas võtaks vastu otsuse.»* (56*Ibid). Piiratud eesmärkide silmaspidamine viib kokkuvõttes suurte probleemide lahenduseni. Näiteks, konkreetsete relvade piiramiseks spetsiifiliste ettepanekute väljatöötamine tõi hulga rohkem tuntavaid tulemusi, kui üldise ja täieliku lahtirelvastuse deklaratsioon. Mõjutava juhtimise esimene edukaks samm loob eeldused saamaks hädavajalikku psüholoogilist fooni, et esitada tõsisemaid nõudmisi. «Kuid tähtsam – rõhutab autor – on see, et probleemide osadeks jagamine sunnib vastast igat probleemi vaatama mitte laial ideoloogilisel foonil vaid nende osade väärtuse põhjal.* (57*Ibid). Isegi üldise poliitilise konfrontatsiooni raames võib saavutada üksikute probleemide lahendamist. Fischer vaatleb teiste oluliste konflikti juhtimise reeglite hulgas kasulike ettepaneku adresseerimise oskust sellele, kes on sellisest ettepanekust huvitatud ning on seda otsust võimeline vastuvõtma aga samuti oskust teha ettepanek ahvatlemaks, kui see tegelikult on. Rahvusvahelise konflikti uurimise vallas toimub hoogne töö, eriti «süsteemset analüüsi» kasutades. Selle töö tulemusi on rakendanud USA Julgeolekunõukogu, riigidepartemang ja teised riigiasutused, et juhtida konflikte. Näiteks võeti kasutusele L Bloomfieldi ja A Leissi monograafia «konflikti dünaamika struktuaarne mudel» alusel loodud «Lokaalsete konfliktide informatsioonisüsteem». Samuti leiavad igapäevases riigitöös (ka teistes ühiskonnaelu valdkondades, milles tuleb ette konflikte) kasutust ka kõik teised konfliktide juhtimist ja lahendamist käsitlevad teooriad, mida õpetatakse paljudes ülikoolides üle kogu maailma. Kirjandus: «Common Sense in U.S. – Soviet Relations.» Wash., 1978.a. «The Atlantic» 1980, June. «International Politics and Foreign Policy. A Reader in Research and Theory.» N.Y., 1969.a. «Contemporary Amerikan Foreign Policy. Minimal Diplomancy, Defensive Strategy and Défente Management.» Whetten L.,Lexington. – Mass., 1974.a. «The Discipline of Power.» Ball G., N.Y., 1967.a. «Diplomacy for a Growded World. An American Foreign Policy.» Ball G. Boston, 1976.a. «Between Two Ages. America[ Role in Technotronic Era. Brzezinski Z., N.Y., 1970.a. «America in a Hostile World.» Brzezinski Z.  Foreign Policy, Nr. 6. 1976.a. «Politics Among Nations.» Morgenthau H.,N.Y. 1967.a. «New Foreign Policy for the United States.» Morgenthau H., N.Y. 1969.a. «Truth and Power.» Morgenthau H., N.Y. 1970.a. «The Discipline of power: Essentials of a Modern World Strukture.» Ball G. Boston, 1968. «Change Without War: the Shifting Struktures of World Power.» Buchan A., L.,1974. «International Politics: Conflikt and Harmony.» Frankel J. L, 1969. «Intrnational Relations: Issues of Focus and Method.» Frankel J. – International Affairs, 1975, July, vol.51, Nr. 3. «Memoirs, 1925 – 1950» Kennan G. Boston, 1967. «Memoirs, 1950 – 1963» Kennan G. Boston, 1972. «Peace and Strategy Conflict.» Kinter W., N.Y., 1968. «Concepts of International Politics.» Said A., Lerche Ch. N.Y., 1965. «Toward a Western Philosophy of Coexistance.» Shulman M. – Forigein Affairs, 1973, October, vol. 52, Nr. 1. «The Insecuritu of Nations.» Yost Ch., N.Y., 1968. «Game Theory and Politics.» Brams S., N.Y., 1975. «Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962. «The Meaning of the Twentieth Centoury. The Great Transition.» Boulding K., N.Y., 1965. «Stable Peace.» Boulding K., Austin (Texas), 1978. «The Resolution of Conflikt. Constructive and Destructive Processes.» Deutch M., New Haven, 1973. «Some Imlications for Development, Conflikt and Peace Theory.» Galtung J. – Peace Research in Japan, 1970. Tokyo, 1971. «Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Peace Research, 1964, Nr. 4. «Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4. «The Middle East and the Theory of Conflict.» Galtung J. – Journal of Peace Research, 1971, Nr. 3 – 4. «New Approaches to International Relations.» Kaplan M., N.Y., 1968. «Theory and International System.» Mc Celland., N.Y., 1966. «Fights, Games and Debates.» Rapoport A. Ann-Arbor, 1960. «Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974. «Défente or Entente?» Rosencrance R., - Foreign Affairs, 1975, April, vol. 53, Nr. 3. «Power and Community in World Politics.» Russet B. N.Y., 1974. «Macropolitics; International Relations in a Global Society.» Sterling W., N.Y., 1974. «A Study of War.» Wright Q., Chi., 1942, vol. I –II. «The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955. «Systems theory in International Relations.»Weltman J. Lexington, 1973. «The Strategy of Conflict.» Shelling T., N.Y., 1968. «Conflict and Communication. The Use of Controlled Communication in International Relations.» Burton J.,L.,1969. «International Relations; The General Theory.» Burton G. Gambr..1965. «Controlling Small Wars. A Strategy for the 1970 [.» Bloomfield L. Leiss A., Boston, 1970. «CASCON: Computer  Aided System for Handling Information on Local Conflicts.» Bloomfeild R. Cambr., 1969. (Bettie R., Mandel R., Moulton A., Spear J.  User“s Manual. Cambr.,Mass., 1971.) «Studies in Crisis Behavior.» Brecher M., N.Y., 1979. «Nations in Conflict.» Choucri N., North R. ,N.Y., 1975. «Strategy of Survival.» Crozier B., N.Y., 1978. «Theory of Conflict.» Crozier B. N.Y., 1975. «International Conflict for Beginners.» Ficher R., N.Y., 1970. «The Lebanon in Crisis.» Haley E., Snyder L., Syracuse (N.Y.,), 1979. «Restraints on War.» Hovard M., N.Y., 1979. «Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968. «On War. Political Violence in the International System.» Midlarsky M., N.Y., 1975. «The Intermediaries. Third Parties in International Crises.» Young O., Princeton, 1967. «International Relations: Issues of Focus and Method..» Frankel J. – International Affairs, 1975, July, vol. 51, Nr. 3. «On Thermonuclear War.» Kahn H., Princeton, 1960. «On Escalation, Metaphors and Scenarios.» Kahn H., N.Y., 1965. «Thinking About the Unthinkable.» Kahn H., N.Y., 1968. «War and Politics.» Brodie B., N.Y., 1973. «Grand Strategy. Principles and Practices.» Collins J., Annapolis, 1974. «Defense Strategies for the Seventies.» Halperin M., Boston, 1971. «Bureauratic Politics and Foreign Polisy.» Halperin M., W., 1974. «Detterence and Defense.» Snyder G. Princeton, 1961. «On the Uses of Military Power in the Nuclear Age.» Knorr K. Princeton, 1966. «Military Power and Potential.» Knorr K. Lexington, 1970. «Economic Issues and National Secrity.» Knorr K. Trager F., Kansas, 1978. «The Necessity for Choice.» Kissinger H., N.Y., 1961. «The World Restored.» Kissinger H., N.Y., 1964. «American Foreign Policy.» Kissinger H., N.Y., 1969. «Three Essays on American Foreign Policy.» Kissinger H., N.Y., 1970. «Order and Justice.» Osgood R., Tucker R., Baltimore, 1967. «Detterence in American Foreign Policy: Theory and Practice.» George A., Smoke R., N.Y., 1974. «The Use of Power.» Baldwin H., N.Y., 1976. «Strategic Detterence in the 1980.» Speed R., Stanford, 1979. «Strategic Options for the Early Eighties: What Can Be Done?» Cleave W., Thompson S. (eds.) N.Y., 1979. «Crisis, Escalation, War.» Holsti O., Montreal.,1972. «Unity and Desintegration in International Alliances. Comparative Studies.» Holsti o., Hopmann P., Sullivan J., N.Y., 1973. «The Vietnam War and International Law.» Falk R.(ed.) Princeton, 1968. «Legal Order in a Violent World.» Falk R., Princeton, 1968. «The Status of Law in International Society.» Falk R., Princeton, 1970. «Study of Future World. A Program of the World Order Models Project.» Falk R., N.Y., 1975. «Regional Politic and World Order.» Falk R., Mendlovitz S. (ed.), N.Y., 1973. «On the Creation of Just World Order.» Mendlovitz S. (ed.), N.Y., 1975. «Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976. «Primacy of World Order: American Foreign Policy Since the Cold War.» Hoffmann S., N.Y., 1978. «Contending Theories of International Relations.» Dougherty J. and Pfaltzgraff R., N.Y., 1971. «Some Conceptional Diffikulties in the Theory of Social Conflict.» Fink K.,- The Journal of Conflikt Resolution, 1968, vol. XII, Nr. 4. «Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962. «The Resolution of Conflict. Constructive and Destructive Protcesses.» Deutsch M., New Haven, Yale Univ. Press, 1973. «A Psychological Approach to International Conflict.» Deutsch M. «Psychology and International Relations.» Sperazzo G.(ed.) Wash. «The Function of Social Conflict.» Coser L.; «Conflict.» Simmel G., N.y., 1955. «A Study of War.» Q Wright, 2. vols., Chi., 1942. «A Study of War.» Wright Q., 2 – nd ed. Chi., 1965. «Class and Class Conflict in Industrial Society.» Dahrendorf R., L., 1959. «International Relations.» Frankel J., N.Y., 1964. «Systems, States, Diplomacy and Rules.» Burton J., L., 1968. «Jr. et al. Analysis of Referent Conflicts.» Richardson R. «The Analysis of Social Conflict – Toward an Overview and Synthesis.» Mack R. R., Snyder R.C., - The Journal of Conflict Resolution, 1957, vol. 1, Nr. 2. «Escalation of International Conflict.» Wright Q. – The Journal of Conflict Resolution, 1965, vol. IX, Nr. 4. «Theory and World Politics.» Lieber R., Cambr., 1972. «Tensions Affecting International Understanding.» Klineberg O., N.Y., 1950. «International Conflict and Behavioral Science:» Ficher R. (ed), The Craigvill Papers., N.Y., 1954. «International Behavior. A Social – Psychological Analysis.» Kelman H. (ed.). N.Y., 1965. «Human Behaviors and International Politics; Contributions from the Social – Psychological Sciences.» Singer J. (ed.), Chi., 1965. «Sanity and Survival. Psychological Aspects of War and Pease.» Frank J., N.Y., 1967. «Psychological Aspects of International Conflict.» Stagner R., N.Y., 1969. «The Heritage of Quincy Wright.» Claude I.L., - The Journal of Conflict Resolution. 1970. vol. XIV, Nr. 4. «Principles of topological psychology.» K Lewin, N.Y., - L., 1936. «Field theory in social science.» K Lewin., N.Y., 1951. «New Approaches to International Relations.» Kaplan M. A. (ed.) N.Y., 1968. p. V. «A Theory of Oligopoly.» Stigler G. « Economic Theories of International Politics.» Russet B. (ed.) Chi. 1968. «Power and Wealth:» Knorr K. The Political Economy of International Power. L., 1973. «Economic Issues and National Security.» Knorr K. Trager F. (eds.) Kansas, 1978. «The Image:» Boulding K., Knowledge in Life and Society. N.Y., 1956. «Arms and Insecurity.» Richardson L. Mathematical Study of the Causes and Origins of War. L., 1960. «A Field Theory of Social Action With Application to Conflict within Nations.» Rummel R. – General Systems Yearbook, 1965, vol. 10. «Indicators of Cross – National and International Patterns.» Rummel R. – American Political Science Review. 1969, March, vol. 63. «Some Empirical Findings of Nations and Their Behavior.» Rummel R. – World Politics, 1969, January, vol.XXV, Nr. 2. «Dimensions of Conflict Behaviour within and between Nations.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolutions, 1966, vol. 10.., Nr. 1. «Dimensions of Didic War. 1810 – 1952.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolution, 1967, vol. 11, Nr. 2. «The Study of International Relations.» Wright A., N.Y.,1955. «The Ecological PeQRć     D E [ \ ˜ š ń ņ ÷ ų  0 £ Å 9 M Ą Ż V_bc—˜Ŗ«}–õNab™Åmņóce“Füńęüāüāüāüāüāüāüāüāüāü×üĢü×ü×üāüāüāüāü×ü×üĮü¶ü«ü¤ü’h`h†<CJ(aJ( hó-_h†< h¦wSh†<htqh†<CJaJh†<h†<CJaJh†<h†<CJ,aJ,hW$Th†<CJaJhEhh†<CJaJhtqh†<h†<CJ0aJ0hEhh†<CJ(aJ(h†<5abø¹įā C Z † Ŗ   0 1 g ‹ ¢ £ ¤ Å Ę . l śśp#ėtśp#Yśp#¬śp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śśśśśśśp#¬śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#„śp#„śp#¬śp#¬śp#¬gd†<jƒžžl ž Ž ; — Å 7 8 M N m ž æ Ą Į Ż Ž ī '@V§ØĮĀq®śśp#¬śp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#„śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śśśp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬gd†<® }~–—Ājy‘·ņóōb®Z¢:;<>IJabśśp#¬śp#„śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#ēśp#¬gd†<bc™šÅĘPhmno‚ƒž’ćjš STU]śśp#„śp#¬śp#¬śśśśśśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ņņp#¬ņp#¬ņp#¬ņp#¬śśp#¬śp#¬ & Fgd†<gd†<]abc“”–›FGklw‘®Ü ) T ] ^ _ ‰ Š L#‘&“0µ0ņķķp#¬ķp#ėtķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#„ķp#„ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#„ķp#„ķp#¬ķp#¬ķ p#¬ķķgd†< „@ „”^„@ `„”gd†<Fk^ ‰ ±0³0“0µ0Ę0Ē0Č0É01q1r1s1t1Š1‹1Ž1…:†:‡:¢:£:h>i>j>—>˜>ĶCĪCĻCėCģCO‚OŒOO¦OŒøÆøFå_åæ ł Q!–!é%6&.I]IēQRż»¼kŅ ŅõīõīźęŪŠīęÅŗīę³īŗÅźīęÅŗ³īęÅŗ³īęÅŗ³īęīęõīõīØīī’īõīīīõīh†<h†<CJaJhh†<CJ aJ hēk;h†<CJaJ hó-_htqhtqh†<CJaJhtqhtqCJaJhtqh†<CJ aJ htqhtqCJ aJ h†<htq hó-_h†<hh†<CJaJ9µ0Č0É0r1s1‹1Œ1†:‡:¢:£:i>j>—>˜>ĪCĻCėCģC‚OOŽO¦O§O“PZSb[Ł^ßdliśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśp#¬śp#„śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ś p#¬śp#¬śgd†<li]m^m‚m…m™mšm°m±mŅmÓmnnnn0n1nonpnīsPx?y—y»y$z“zõzZ{Ė{śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬„Š`„Šgd†<gd†<Ė{Ģ{ķ{ī{~~%†Ž‡’Š"‹6‹;ŒbŒ8\ŅŽīŽøŠ"‘<‘ō‘’ ““–öp#¬öp#¬öp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ń p#¬äöńöńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ń „p„Š^„p`„Šgd†<gd†<„Š`„Šgd†<–®™“žŚŸŪŸe ×”ģ¤]؟«ÆŅ“µiµ»µ¶Ć¶H·I·œ··Ą·Į·Ā·ć·ų·ø3øś p#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ś p#¬ś p#¬ś p#¬śśp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ččp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬„Š^„Šgd†<„Š`„Šgd†<gd†<3øHøIøƒø„ø‡øˆøŒøÆø°øļŗ“æ„Ń‘Ń'Õ3ÕųŚŪß'ßDåGå_å`åŪęÜęźęėęśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ķśśp#¬śp#¬ś4p#¬śp#¬ś p#¬śp#¬śp#¬śp#¬ś p#¬śp#¬śp#¬śp#„śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ „ „Š^„ `„Šgd†<gd†<ėę ē ēb c ¾ æ Ą ł ś £ ¤ ¬ “ æ Ė Ģ į ł %Q\]}ž®½¾ņķķķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¼ķķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬gd†< „ „Š^„ `„Šgd†<¾×š TYg{—©ĖĢģōna¦įIO!P!R!–!—!ø$é%śp#¬ķķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬ķp#¬śśp#¬ś p#¬śp#¬śp#¬ś p#¬ś p#¬śp#¬śp#„śp#„śp#¬ś p#¬śp#¬ „@ „Š^„@ `„Šgd†<gd†<é%ź%&6&7&d&Ż&Ž&ß&''"*µ,!1B58v:‚>Ż? @DBC#E²GpHqH.I/Iśp#„śp#„śp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śśp#¬śp#¬ś p#¬śp#¬ś p#¬ś p#¬ś p#¬śp#¬ś p#¬ņņp#¬ņp#¬ņp#¬ņp#¬ņp#¬ņp#¬śśp#¬śp#¼ & Fgd†<gd†</I_I`IhIsI{I„I…IŖIĀIöķääz¬äz¬äQää’kd$$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laö $Ifgd†<„h^„hgd†<„Š^„Šgd†< ĀIóIQJ£J¤JĖJhK-LpLöz¬ööcöö z¬öz¬öz¬’kd”$$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laö $Ifgd†<pLqLLńL&MfMlccz¬cz¬cz¬ $Ifgd†<’kd($$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laöfMgMvM NRNÅNlcc z¬cz¬cz¬ $Ifgd†<’kd¼$$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laöÅNĘNŌNAO®OķOlccz¬cz¬cz¬ $Ifgd†<’kdP$$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laöķOīOżOFPPQlccz¬cz¬cz¬ $Ifgd†<’kdä$$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laöQQQeQ“QŪQlccz¬cz¬cz¬ $Ifgd†<’kdx$$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laöŪQÜQŻQŽQßQąQlccz¬cz¬cz¬ $Ifgd†<’kd $$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laöąQįQāQćQäQåQlccz¬cz¬cz¬ $Ifgd†<’kd $$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laöåQęQēQčQRR+V,V˜^lb#elc^^p#¼^p#¬^^p#¬^p#¬^^p#¬gd†<„Š^„Šgd†<’kd4$$If–lÖÖ\”’ę8ŠÜ RRRRÖ0’’’’’’öÖ’’’’Ö’’’’Ö’’’’Ö’’’’4Ö laö #eĮe~fĄf(gHg§gØgĆg­hõlÉp¶u„xtyz†{³|ó~q€Ź®‚‰ƒĖ„Ś…Ł†‡öīīp#¬īp#¬īp#¬īp#¬éép#¬öéé p#¬ép#¬ép#¬įįp#¬įp#¬įp#¬įp#¬įp#¬įp#¬éép#¬ép#¬ép#¬ép#¬ép#¬ & Fgd†<gd†< & Fgd†<„Š`„Šgd†<‡’ˆĉJV‰Ši©Ā»ł»ś»¼¼¾NĮ_Į`ĮƒĮ›ĮĮ©ĮÜĮõĮĀĀĀĀĀ?Āśśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śńńp#¬śśp#„śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬„Š`„Šgd†<gd†<?ĀZĀ[Ā‡ĀˆĀWÅōÅĢČZĢćĶĖŠjŅkŅ Ņ”Ņ’ŅÓÓÓÓ)Óśśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ś p#¬ńńp#¬ń p#¬ńp#¬ńp#¬śśp#„śp#„śp#¬śp#¬čč…¬čż¬ $Ifgd†<„Š`„Šgd†<gd†< Ņ’Ņ”įĻį’ųałl Ÿ%«%į)ā)t-u-ó-ō-Ņ3Ü3Ėī$—6œ’žJ¬š±Õ“ZŗÖĢÖ£Ł_ÜaÜ Żęā}ćłö _›õFN #Ö({5u6·7/8y;?ŚAŠF’F“FÉFõīõīõīõīõęīõīāīāīāīāŪŌɾɾɾɾɾɲɾɾɾɾɾɾɾɾ§É¾Éā •ha'h†<CJ(aJ( hnc°h†<h’Iģh†<mHsHh†<h†<5mH sH h†<h†<mH sH h†<h†<mH sH  h†<h†< h’Iģh†<h†<h†<CJaJ hó-_h†<hh†<CJaJ9)Ó*Ó-Ó0Ó3Ó6Ó9Ó<Ó?ÓBÓEÓIÓMÓQÓvv>¬v>¬v>¬v>¬v>¬v>¬v>¬v>¬v>¬v>¬v>¬ $Ifgd†<kdČ$$If–lÖÖF”’ŖÜ ]ÕÖ0’’’’’’öÖ ’’’Ö ’’’Ö ’’’Ö ’’’4Ö laö QÓUÓYÓZÓ^ÓbÓcÓgÓkÓoÓpÓqÓuÓyÓ}Ó~ӂӃӇӋӏӓӗӘӜӠӤÓØÓ¬Óöö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ $Ifgd†<¬Ó°Ó“ÓµÓ¹ÓŗÓ¾ÓæÓĆÓÄÓČÓÉÓĶÓĪÓŅÓÖÓŚÓčÓšÓŌPŌgŌŠŌ–Ō©Ō¾ŌĻŌ ÕÕöö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö>¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ $Ifgd†<Õ&ÕtÕŗÕÖ(ÖJÖŽÖ$×b×½× Ų2ŲUŲ|ŲŸŲŁZŁvŁŒŁ›Ł°ŁāŁ9Ś„ŚžŚSŪ“Ū4Üöö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ $Ifgd†<4Ü;ÜBÜÆܱܹܼܰܲܶÜæÜĀÜÅÜČÜĖÜĪÜŃÜŌÜ×ÜŚÜŪÜŽÜįÜāÜåÜčÜėÜģÜķÜöö…¬ö…¬ö…¬ö…¬ö…¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬ $Ifgd†<ķÜšÜóÜöÜ÷ÜśÜūܞܯŻŻ Ż ŻŻŻŻŻŻŻ Ż!Ż$Ż%Ż(Ż)Ż,Ż-Ż0Ż1Żööż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬ $Ifgd†<1Ż4Ż5Ż8Ż;Ż>Ż?ŻBŻCŻDŻEŻ‰ŽŠŽööż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬öż¬vqqp#¬h„Š`„Šgd†<gd†<kdp$$If–lÖÖF”’ŖÜ ]ÕÖ0’’’’’’öÖ ’’’Ö ’’’Ö ’’’Ö ’’’4Ö laö $Ifgd†< ŠŽą…į†į’į•įĻįŠį”ųūų’ųłłałbłśvūOü’ż'’Mņjl,ööp#¬öp#¬ńńp#„ńp#„ńp#¬ńAp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#„ńp#„ööp#¬éép#¬ép#¬ép#¬ép#¬ép#¬ép#¬ńńp#¬ńńp#¬ą $Ifgd†< & Fgd†<gd†<„Š`„Šgd†<,EFmno±²IJK”¢īļšö‰ööĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬lkd$$If–lÖÖ0”’9Ž „„Ö0’’’’’’öÖ’’Ö’’Ö’’Ö’’4Ö laö $Ifgd†<š234ÜŻOPQRµ¶>?yz³“   L M ‘ ’ ; < = r ööĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬ $Ifgd†<r s ę ē B C ® Æ ° x y Ļ Š Ń + , - .  € ō žŸööĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬öĶ¬ $Ifgd†<Ÿ ”[\]lmD¼„†7咍„„p#¬„p#¬„p#¬p#¬p#¬p#¬p#¬p#¬p#¬p#¬p#¬„Š^„Šgd†<gd†<lkdœ$$If–lÖÖ0”’9Ž „„Ö0’’’’’’öÖ’’Ö’’Ö’’Ö’’4Ö laöą­®ÆĀĆ 9 i ” į K!«!"K"•"ģ"ķ"ī"##S#²#‘$"%…%†%śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬gd†<†%‡%Ÿ% %æ%Ą%ā)ć)—*D+Ę++,,,u-v-–-Č-ō-õ-²1³1¾1æ192å2:3;3Ņ3śśp#¬śp#„śp#„śp#¬ś p#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬„Š`„Šgd†<gd†<Ņ3Ó3Ü3 44@4A4A5h6ÕG²I¢NĒQtX3\4\5\e\f\c9céu­}’„Œ’ž¼¤żżp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ų2p#¬ųp#¬ųp#¬ų p#¬ųp#¬ų p#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#¬ų5p#¬ųp#¬ų p#¬ų p#¬ųp#¬ļļp#¬„Š`„Šgd†<gd†<¼¤ų©š±2²æ²³š³hĘiĘ—ĘÆĘ›ĒĪ¤Ōq׳Ū—!/8zB‰FŠF‹FŒFFŽFFF‘Fööp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬ö5p#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬ö p#¬öŖp#¬öp#¬öAp#¬öp#¬ö p#¬ōōp#¬ōp#¬ōp#¬ōp#¬ōp#¬ōp#¬ōp#¬„Š`„Šgd†<‘F’FÅFÓFŌFÕFGG:G;G;HbIĻZ¬\œaĮdnk-o.o/o^o_ovv3v4väˆؐ”żp#¬ųp#ėtųp#„ųp#¬ųp#„ųp#„ųp#„ųp#„ųp#¬ųp#¬ųp#¬ų2p#¬ųp#¬ųp#¬ų p#¬ųp#¬ų p#¬ųp#¬ųp#„ųp#„ųp#¬ųp#¬ųp#¬ųp#„ųp#¬ų5p#¬ųp#¬ų p#¬gd†<ÉFÓFŌF:G.o/o1o^ovvv3vÅ¢č¢Ŗ0Æł±DæźÄĻĒTĶbŁŖŁ|éĒéžģZļ\ļšįõxöō Z&–(š+A1I36Ń;vHpI²JtN RÕT„Y‡YĖYĮ\]}o~oĄqĀqć†B‡}‡õīćīćŪćī×īĢīÅŗÆŗÆŗÆŗÆ ÆŗÆŗ”ŗÆŗÆŗÆŗÆŗÆŗÆŗÆŗÆŗÆŗīćīćī×ī×īŗÆha'h†<5mH sH ha'h†<CJaJmH sH ha'h†<mH sH ha'h†<mH sH  ha'h†<hžSh†<CJaJh†<h†<CJaJha'h†<CJaJ hnc°h†<h†<h†<CJaJ9”— Ÿł±¶·ņ¼źÄ,Å¹Å‰ĘźĘbŁcŁ‘Ł©ŁŖŁ–ŚįŸēlź®ī’*‹4*KuU„Y…Y†YˆYśśp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ń5p#¬ńp#„ńp#„ńp#„ńp#„ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ń p#¬ńŖp#¬ńp#¬ńAp#¬ńp#¬ń p#¬śśp#¬śp#„„Š`„Šgd†<gd†<ˆY‘Y’YĖYĢYæ\Į\Ā\]]•b§gj~ooŖoćo"p~pßp qLqĮqĀqŽ‚~‡ņåÜ×× p#¬×p#¬×p#„×p#„×p#¬×p#¬×p#¬× p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×p#¬×0p#¬Ügd†<„Š`„Šgd†< „Š„Š^„Š`„Šgd†< „p„Š^„p`„Šgd†<}‡~‡‡€‡õ‡=‰|‰¶‰·‰¹‰ŗ‰ŠŠĶŠĪŠĻŠŠŠ† £M¤N¤O¤,©-©.©/©mŖ£­)®[®tÆ­³˜¶:øj»×½Ž½?¾ÉŃŻÖ°ēKė`śaśbś£śŽ0ŒųšåŚÓĢĮ¹±¦ĮŚÓ¢ž—ÓĮŚųšŚųåŚÓĮŚˆŚĮŚĮÓĢÓĮŚĮŚĮŚ¢—}ÓĮŚĮhg>h†<CJ aJ ha'h†<CJaJmH sH  hnc°hg>hg>h†<ha'hg>mH sH hg>mH sH h†<mH sH ha'h†<mH sH  ha'h†< hnc°h†<ha'h†<mH sH ha'hg>mH sH hg>mH sH h†<mH sH 1~‡‡€‡¦‡½‡Į‡ė‡õ‡ö‡#ˆ,ˆ-ˆ·‰ø‰¹‰ŗ‰ɉŠŠŠKŠkŠqŠ„ŠĪŠĻŠŠŠN¤O¤ööööp#¬öp#¬öp#¬öp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ööööńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńńńöögd†<„Š`„Šgd†<O¤P¤n¤o¤ʤ„Z„–„Ģ„ć„š„ń„7¦v¦„¦Ņ¦ć¦ų¦ł¦E§§€§§Ļ§Ø\Øöńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńääp#¬äp#¬äp#¬ńńp#¬ńp#¬××p#¬×p#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ „p„0ż^„p`„0żgd†< „@ „Š^„@ `„Šgd†<gd†<„Š`„Šgd†<\Ø¢ØŚØ©-©.©/©)®*®[®\®:ø`śaśbśmśnś£ś¤ś “  : } Õ&Ö&ā&ć&'śśp#¬śp#¬śśśńśśśp#¬śp#¬ś½p#¬śśśśśśś/p#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śLp#¬śśśś„Ä`„Ägdg>gd†<Œ· +&~&Õ&'Ö4¤<Ņ>?Š?~AŁFIŻJ KYLMGp©p…rLsĒ{BŸ…ňü’ć•ז×¢2§ą«€¬E±:¹±ŗ Ć[ƇÄ&Ę.ŪoÜŖęéé é(é)é-é_’’M® % \  õźõźõźõŪõźõźõźõźõĢõźõźõźõźõźõźõźõźõźõźõźõźõźõ½õµ®Ŗ®źŸźŸźõźõźõźha'h†<mHsHhg> hnc°h†<htqmH sH ha'h†<CJaJmH sH hg>h†<CJ aJ mH sH hg>h†<CJaJmH sH ha'h†<mH sH ha'h†<mH sH >''žDgJŲJŁJåJęJ K!KõiĖlE«k½[Ć&ĘpÕŖęéé*é,égéƒéąéoź¢źśśśp#¬ńńp#¬śśśśńń p#¬ń²p#¬ń4p#¬ńp#¬ń p#¬ń,p#¬ń1p#¬ģńćśśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬„Š`„Šgdg>gd†<„Š`„Šgd†<gd†<¢źųź‚ģķŠķī>ī˜īėī0ļ„ļŌļš9ššėšńPń“ńėńņ€ņųņWó“óō_ō›ōÕōśśśśp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬„Š`„Šgd†<gd†<Õōõnõ­õö9öxöĄöõöf÷¬÷TųĪłśVś†ś³śņś8ūdūµū üaüŁü żJżż¬żõżööp#¬ööp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬ööp#¬ööp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬„Š`„Šgd†<õż8žzžÆžżž7’’·’ē’aü(fĪČL§õ=Æmõ8ööp#¬ööp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬„Š`„Šgd†<8®ļ0^³ē2e¢Żw å  g Ė % Ø ż H ³ ö /  „ š E–ööp#¬ööp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬„Š`„Šgd†<–Ū?ĆE¹AÆītŒĮŒņŒc£ĻMŽ„Ž-§ügߐb‘Ą‘’’ķ’6“ˆ“ööp#¬ööp#¬öp#¬öp#¬öp#¬öp#¬ööp#¬öp#¬öp#¬ńńp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬gd†<„Š`„Šgd†<rspective of Human Affairs with Special Reference to international Politics.» Sprout H., Sprout M. Princeton, 1965. « Toward a General Theoory of Action.» Parsons T., Shils E.A., Cambr., 1951. «Dilemmas of Politics.» Morgenthau H. Chi. 1958. «National Strategy in a Decade of Change. An Emerging U.S. Policy.» Kinther W., Foster R. (eds) Lexington, 1973. «Conttemporary Sociological Theories.» Sorokin P., N.Y., 1928. «Road to Agreement.» Chase S., N.Y., 1951. «Anthropology and the Study of Conflict: Introduction.» Le-Vine R. A. – Journal of Conflict Resolution, 1975, vol. V. Nr. 1. «The Meaning of the Twentieth Century. The Great Transition.» Boulding K., N.Y., 1965. «Introduction to the Special Rewiew of Conflict Resolution.» Boulding K ., - The Journal of Conflict Resolution, 1968, vol. XII, Nr.4. «Some Implications for Development, Conflict and Peace Theory.» Galtung J. – Peace Research in Japan, 1970. Tokyo, 1971. «The Analyses of International Relations.» Deutsch K. Englewood Cliefs, N.Y., 1968. «Can Peace Research be Applied?» Rapoport A. – The Journal of Conflict Resolution, 1970, vol.XIV, Nr. 12. «A Study of War; Changes in the Conception of War.» Wright Q. – American Journal of International Law, 1924, vol. 18. «How Hostilites Have Ended.» Wright Q. – The Annals of the American Academy of Social and Political Sciance, 1970. Nov., vol.392. «Societal Approaches to the Study of War.» Haas M. – Journal of Peace Research, 1965, Nr. 4. «Enemies in Politics.» Finlay D., Holsti O., Fagen R., Chi., 1967. «War Termination and Conflict Theory: Value Premisis, Theories and Politics.» Carrol B. – The Annals, 1970, Nov., vol 392. «Resolving International Conflicts.» Holsti K , - The Journal of Conflict Resolution, 1966, vol. X, Nr. 3. «Concepts of International Politics.» Said. A., Lerche Ch., N.Y., 1965. «Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968. «The Next 200 Years. A Scenario for America and the World.» Kahn H., Brown W., Martel L., N.Y., 1976. «Conflict Control and Conflict Resolution.» Höglund B., Ulrich J. (eds) Copenhagen, 1972. «The Practice of Management.» Drucker P., N.Y., 1954. «Controlling Small Wars: A Strategy for the 1970`s.» Bloomfield L, Leiss A., N.Y., 1969. «Politics and Political Systems. An Introduction to Political Science.»Ellsworth J., Stahnke., N.Y., 1976. «Situationai Theory of Managment.» Mockler R. – Harvard Business Review, 1971, Nr. 3.. «United States Foreign Policy for the 1970[. The Emerging Structure of Peace.» A Report to the Congress by Richard Nixon, President of the United States, February 1972. Wash., 1972. «Bargaining in International Conflikts.» Loskhart Ch., N.Y., 1979. «The Arab-Isreali Conflict.» Moore J. (ed) Readings and Documents. Princeton, 1977. «The Midde East: oil, Conflict and Hope. Critical Choises for Americans.» Udovitch A. (ed) Lexington, 1976. «Grand Strategy. Principles and Practices.» Collins J., Annapolis, 1974. «World Tensions. Conflict and Accomodation.» Atwater E., Forster K., Pribyla J., N.Y., 1967. «Le discour de la guerre.» Gluckmann A. P., 1974. «Time.» 1980, May 29; «Cyprus. The Unifished Agony.» Vanezis P., L., 1977. «Violent Conflict Resolution and the Loser`s Reaction.» Langhlom S. – Journal of Peace Research, 1965, Nr. 4. «Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968. «Enemies in Politics.» Finlay D., Holsti O., Fagen R. Chi., 1967. «Prospects for Eksperimental Games.» Rapoport A., - Journal of Conflikt Resolution, 1968, Nr.4, v. XII. «Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971. «In Search of American Foreign Policy. The Humane Use of Power.» Bloomfield L., N.Y., 1974. «Peace or War. Can Humanity Make the Choice?» Bressler B., Bressler L. Englewood Cliffs, 1977. «A Psychological Approasch to International Conflict.» Deutsch M . In : Sperrazzo G ., (ed)«Psychology and International Relations.» Wash., 1965; «The Resolution of Conflict.» Deutsch M., New – Haven, 1973. PAGE  PAGE 7 Œœš“”K”4™e™Ķœgijkqrsuv|}~€ƒ„żņēņēņēņēÜÕŃĒĮĒĮ½ĒĮĒ²ĒĮ½Ńhtq0JmHnHuhtq htq0Jjhtq0JUh†< hnc°h†<hnc°h†<mHsHha'h†<mHsHha'h†<mH sH Uˆ“ļ“J”‚”ܔH•Ÿ•l—ō—O˜¼˜™d™—™ƙä™Rš£šåšN›Ū›7œ–œ(fghiśśp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śśp#¬śśp#¬śp#¬śp#¬śp#¬śp#¬ńńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ńp#¬ččp#¬ńśśp#¬„Š^„Šgd†<„Š`„Šgd†<gd†<ijstu€‚ƒ„żńčżńčżżż„h]„hgd†< „ų’„&`#$gd†< 1h°‚. °ĘA!°‰"°‰#‰$‰%°’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö’$$If–!vh5ÖR5ÖR5ÖR5ÖR#vR:V –lÖ0’’’’’’öö5ÖR4Ö¦$$If–!vh5Ö5Ö]5ÖÕ#v#v]#vÕ:V –lÖ0’’’’’’öö5Ö5Ö]5ÖÕ4Ö¦$$If–!vh5Ö5Ö]5ÖÕ#v#v]#vÕ:V –lÖ0’’’’’’öö5Ö5Ö]5ÖÕ4Ö‚$$If–!vh5Ö„5Ö„#v„:V –lÖ0’’’’’’öö5Ö„4Ö‚$$If–!vh5Ö„5Ö„#v„:V –lÖ0’’’’’’öö5Ö„4ÖœJ`ń’J †< NormaallaadCJ_HaJmH%sH%tH%6A@ņ’”6 Lõigu vaikefontRi@ó’³R  Normaaltabelö4Ö l4Öaö *k@ō’Į*Loendita2 `ņ2 †<Jalus  Ę_¾$6)`¢6 †<Leheküljenumber\C`\ †<Taandega kehatekst „Š`„ŠCJaJmHsHtH Ž¤’’’’abø¹įāCZ†Ŗ01g‹¢£¤ÅĘ.lžŽ;—Å78MNmžæĄĮŻŽī '@V§ØĮĀq® }~–—Ā j y ‘ · ņ ó ō   b ®  Z ¢ : ; < > I J a b c ™ š Å Ę P h m n o  ‚ ƒ ž’ćjš STU]abc“”–›FGklw‘®Ü )T]^_‰ŠL‘“(µ(Č(É(r)s)‹)Œ)†2‡2¢2£2i6j6—6˜6Ī;Ļ;ė;ģ;‚EEŽE¦E§E“FZIbQŁTßZĻ]vawa›aža²a³aÉaŹaėaģabb0b1bIbJbˆb‰bhilXm°mŌm=nĶnosoäoåoppr7r>sŸu÷{;OT€{€Quė‚ƒŃƒéƒ;…U… ††$‡6‡:ˆä‹ź’’›’ ”"—“šÕ·”§I§Ÿ§ń§LØłØ~©©Ņ©Ó©ö©÷©ų©Ŗ.ŖRŖiŖ~ŖŖ¹ŖŗŖ½Ŗ¾ŖĀŖåŖęŖ%­É±ŗĆĒĆ]ĒiĒ.ĶIĶRŃ]Ńz×}וזףŁ Ł!Ł?Ł@ŁęūēūBüCüDü}ü~ü'ż(ż0ż8żCżOżPżeż}ż©żÕżążįżž"ž2žAžBž[žtžŒžŽž£žŲžŻžėž’ž’-’O’P’p’x’ņå*e Ķ ÓŌÖ<mn†ŗ»čabc›œ¦9„ Ę$›'ś).a/$0Č13§467ō7õ7²8³8ć8ä8ģ8÷8’89 9.9F9w9Õ9':(:O:ģ:±;ō;õ;<u<Ŗ<ź<ė<ś<=Ö=I>J>X>Å>2?q?r??Ź?!@ˆ@‰@“@é@A_A`AaAbAcAdAeAfAgAhAiAjAkAlAŠA‹AÆD°DMšO§RESTDT¬TĢT+U,UGU1VyZM^:cfųfh i7jwlõmNo2p qOr^s]t tƒvHwĪ|Ś| }};•”§Ė§Ģ§į§ā§aŖ ­1­2­U­m­o­{­®­Ē­Ų­ä­å­ī­ļ­®,®-®Y®Z®)±ʱž“,øµ¹¼<¾=¾r¾s¾Ń¾Ņ¾Ó¾×¾ź¾ū¾ü¾’¾æææ æææææææ#æ'æ+æ,æ0æ4æ5æ9æ=æAæBæCæGæKæOæPæTæUæYæ]æaæeæiæjænærævæzæ~æ‚æ†æ‡æ‹æŒææ‘æ•æ–æšæ›æŸæ æ¤æØæ¬æŗæĀæčæ"Ą9Ą\ĄhĄ{ĄĄ”ĄŪĄćĄųĄFĮŒĮęĮśĮĀ°ĀöĀ4ƏƮĆÄ'ÄNÄqÄąÄ,ÅHÅ^ÅmÅ‚Å“Å ĘwĘŠĘ%Ē†ĒČ ČČČ‚ČƒČ„ČˆČ‹ČŽČ‘Č”Č—ČšČČ Č£Č¦Č©Č¬Č­Č°Č³Č“Č·ČŗČ½Č¾ČæČĀČÅČČČÉČĢČĶČŠČÓČÖČŁČÜČŻČąČćČęČéČģČļČņČóČöČ÷ČśČūȞȒČÉÉÉÉ É ÉÉÉÉÉÉÉ[Ź\ŹåĖWĶXĶdĶgĶ”Ķ¢ĶfäĶäŃäŅäÓä3å4åŚåHē!čŃéłźģÄķ‡īˆīčīéīžīļļ?ļ@ļAļƒļ„ļšššsštšĄšĮšĀšńńń®ńÆń!ņ"ņ#ņ$ņ‡ņˆņóóKóLó…ó†óŌóÕóÖóōōcōdō õõõDõEõøõ¹õöö€öö‚öJ÷K÷”÷¢÷£÷ż÷ž÷’÷ųQųRųĘųołpłqłrłsłįł-ś.ś/ś>ś?śūŽüVżX’ ·āęā²  €  ” • Ų  ; s ³  } Ł  g ¾ æ Ą Õ Ö %„cōWXYqr‘’“µi˜żžGHhšĘĒ„…‘ ·  ¤„®Żą :!§2„4t9™<FCGGG7G8GčM N»`hīkdoįvщŽŹ”Āœ‘ažĀž:±;±i±±m²éøvæCĀ…Ęib #L-[1\1]1^1_1`1a1b1c1d1—1„1¦1§1×1Ś1 2 2 344”E~GnL“O@V’YZZ0Z1Zį`ā`aa¶sz{é~_‚܉Ėœˆ¢ħ¼ÆžÆ‹°[±¼±4Ä5ÄcÄ{Ä|ÄhÅäĖqŅ>Õ€Łd]ü5G@VDWDXDZDcDdDDžD‘G“G”GćGäGgMyRbUPZQZ|ZµZōZP[±[ņ[\“\”\°mPrQrRrxrr“r½rĒrČrõržr’r‰tŠt‹tŒt›tÕtītļtu=uCuwu u”u¢u !"@A˜ļ,hžµĀƐ ‘H‘w‘¤‘µ‘Ź‘Ė‘’Q’R’S’”’ę’.“t“¬“ӓ’“””ū˜ü˜-™.™ £2å3å4å?å@åuåvåįõ†öÜö ÷O÷§Ø“µēčŠ.94Ŗ4«4·4ø4ņ4ó4ĒSV•=§-­ųÆBæ|ŠļŅšŅüŅžŅ9ÓUÓ²ÓAŌtŌŹŌÕlÕ¢ÕėÕÖuÖČÖ ×‚×±×ą×Ų\ŲČŲūŲ-ŁpŁČŁūŁ]ŚÕŚ4Ū‘ŪųŪ<ÜxܲÜõÜKŻŠŻįŻŽUŽŽŅŽC߉ßäß”ą׹į@įmį¬įņįāoāĆāć“ćÅćä;äfäÆäņä4åiå·åńå;ęqę”ęÖęēWē¶ēāē čˆčæč;é‚é¾éźaźÆź÷źiėČė'ģÆģņģhķ©ķźķī;īmī”īģīļ\ļ—ļ1šŸšÕš!ń…ńßńbņ·ņómó°óéó;ō_ōŖō’ōPõ•õłõ}ö’ös÷ū÷iųØų.ł{ł¬łś]ś‰śū_ūēūaü¶ü!ż™żžzž¾ž;’§’š’B©<–YT©`¾ń >¬ż?Ø5‘š‚ĄĮĀĆÄĶĪĻŚŪÜߘ0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€(˜0€€(˜0€€(˜0€€(˜0€€(˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€M90’€˜0€€˜0€€˜0€€M90™€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€©0€€ ©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€ ©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€ ©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€ ™0€€ ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜ 0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€©0€€ ©0€€ ™0€€ ©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€ ©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€©0€€ ™0€€ ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€0˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€M90Ī€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€M90ģ€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€Š˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜€€˜@0€€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0Ŗ ōi1> I J a STU]abc·  ¤„®b #L-[1\1]1^1_1`1a1b1c1‘š‚ĄĮĀĆßO90³°$M90M90O900M90³ $M900M900M9000M900€O900€O900³0M900M9000€M90 0O90 0M90 ³l1M90 M90 M90 0M90 0M90 0M90 0M90 0M90 0M90 0M90 0O90 0O90 0³hM90 0M90 00€M900€M900€M900€š€€³Ūw F ŅÉF}‡Œ„ &8;?Ol ®b]µ0liĖ{–3øėę¾é%/IĀIpLfMÅNķOQŪQąQåQ#e‡?Ā)ÓQÓ¬ÓÕ4ÜķÜ1ŻŠŽ,šr Ÿ†%Ņ3¼¤‘F”ˆY~‡O¤\Ø'¢źÕōõż8–ˆ“i„    !"#$%'()*+,-./012345679:<=>@ABCDEPQƒ  !•!’•€LR\hio’™5:«³d r ’  › £ ¤ ¬ ³ ø < H •jt ŲŽŽ)—)¤6Ŗ69=?= %„„‹……‡ ‡ˆ"ˆåˆļˆT‰X‰ž‰Ø‰„Š®Šź’ļ’ś’“X•]•a•h•Q˜V˜Z˜b˜Øœ­œ±œøœ]ŸbŸfŸmŸ¶¦¼¦ūؒة©©©©© ©&©*©2©3©=©K©U©V©\©^©b©śŖżŖžŖ«x­­Ž­š­±˜±ī±ł±²²C³G³Ź³Ö³ć³č³ŗ¾Å¾:ĄGĄņĄųĄŹŹŹŹAŁHŁcŁlŁmŁyŁ0ÜBÜęßźßėßļß(į.į/į4į7į=įĖāÓāRåVåWå]å^åfå+ę.ęQęYęķ ķ;ķCķDķHķlīrīī¢īŅīŲīŁīŻī"ļ-ļ¹ļ½ļ-š5š6š=šĖšŠšœó”óÖóßó_ōdōeōiōjōrōvō|ō‚ō‡ō8õ?õ_õhõ–õ›õœõ¢õ¤õ¬õgöqöwö‚ö£öŖö«ö°ö4ų9ųcųių ų«ų¹ųĮųöųžų łł6łFłOłRłķłółōłüłųū’ūü ü üüüüüü7ü:üü„ü…üŒü»Ā£«U ] ĘĶ , ,'C3C4C?CŽDåDęDķDńDöD8G>G¶H¼H½HÄH OOśVW __4d;dƒu‰uć|é|}}<}D}KQÜąåģ€€æ€Ē€—‚#‚€‚‡‚&ƒ+ƒPƒXƒYƒ]ƒbƒgƒhƒoƒ‘ƒšƒ¦ƒ¬ƒåƒéƒźƒņƒ„!„C„K„b„n„£„Ƅó„÷„V…_…ՅŪ…D†J†ęˆķˆšˆöˆ„‰Š‰^ŠdŠęŠńŠN‹Y‹f‹p‹CŒIŒŌĢŒy€6Ž=Ž˜Ÿ+‘1‘R’Z’³’¼’Ķ“Ž“E•K•¶•æ•A—J—ī—ō—˜˜ž˜Ķ˜Ū˜™ ™<™C™}™…™™£™ššNšTš՚ŪšI›O›ĒœĪœܜ圞œʝĶžžJŸRŸŠŸןR Y ]”d”Ķ¢Õ¢N¤V¤Z¤b¤v¤‚¤*„-„1„7„:„B„v„|„'¦.¦ž§¦§§§«§­§“§æ§Ā§Ń«Ł«ö«ž«ōÆüƦ²Ʋ(Ź/ŹcŹiŹÕĻŚĻŪĻŽĻeŅkŅlŅtŅuŅ{ŅõÓūÓüÓŌéŌńŌņŌśŌüŌÕÕ!Õ+Õ4ÕŻŁćŁļŁöŁ’Ś˜ŚœŚ£Ś½ŚÅŚŅŚŻŚ[ŽaŽß„߅ߌßķāõāć%ć(ć0ćwä~ä…äˆäžäØäÆä·äĮäÄ䁳‰ł–ł™łšł”ł£ł¬ł­ł³łµł¹ł»łČłŃłŌłńłśłūłśśśś&ś(ś,ś‡Ž›¢ŌŪ„‹9@²¹ĻÖ $'.06<FHPQZ_fhos}~‡‰‘˜›)‡)Ć)Ź)ć)ń)’) * *§*«*²*Į*Ģ*Ņ*Ų*é*š*H,R,70F0Ē1Ń1Ż1ć1č1ļ1ó1ś1’1 2222"2$2&2'2+2/262:2A2O2V2ś3444444!4%40444:4>4F4J4Q4U4\4l4q4Q6Y6]6c6g6m6q6y6}6ƒ6 # ###!#¬$®$K&L&¬&®&k'l'/*0*¬,­,K-L-X1y<<½<Ä<Ż<ė<ł<=š=”=„=¬=»=Ę=Ģ=Ņ=ć=ź=B?L?1C@CĮDĖD×DŻDāDéDķDōDłDEEEEEE E!E%E)E0E4E;EIEPEōFśFGGGGGGG*G.G4G8G@GDGKGOGVGfGkGKISIWI]IaIgIkIsIwI}IIˆI JJJJ J%J)J/J3Jb\ecegeoepe{eĖjŠjØk®kįkękļkśkll#o'oHtI‚I°I¶IŠIÖI+K4K8KAKEKMKQKWK[KbKdKgKhKnK9LJL)N+NMNTNhNlNOQVQERRRSR\R_RfRkRoRS"STTfTpTrTwT|T€TÕTŻTōT÷TU U UUU!U+U2U6U>U?UIUQUTUÉVĻVŠVÕVÖVßVWWcWkWZ Z\\d\o\v\x\€\\ˆ\”\\N^V^Ė_Ō_€`ˆ`“`š`œ`¤`„`¬`ŗbÄbccĶdÕd‰ee”e—e˜e”e¢eŖeÆe“eµeĄeĀeŹeĪeŅeļeųeYgag†hŽhłhi0j8jCjJjLjTj–jŸj˜l l n'nsn|nŒn›np!p¶qOrUrxr{rr“rĒrssSs\s`sjs§sÆsttt t!t$t%t0t2t:t?tDtEtLtNtˆt”tītwu…uŲußuwwķz÷zž{¦{˜~Ÿ~xƒ•ƒƒ¬ƒś„…|…‡…ļ…’… †(†3†:†<†D†l†}†¦†Ɔ‡ ‡‡"‡'‡0‡”‡©‡„ˆ­ˆ#Š+ŠUŠZŠjŠsŠY‹hińņ%@Aļń,1hiµ¹ĀƐ֐ŁH‘J‘w‘x‘¤‘«‘µ‘¼‘Ź‘Ė‘Q’S’å’č’-“0“s“v“«“®“Ņ“Ł“ž“””””””Ų”ą” ••@•j˜k˜ś˜ž˜,™/™j”k” £Ļ£Õ£Ķ¤Ó¤ė¤„†„Œ„—„„ž„¤„=¦@¦A¦L¦Q¦Y¦Z¦`¦b¦g¦h¦p¦r¦z¦¦ˆ¦Š¦¦š¦ ¦®¦±¦»¦Ā¦§(§B§P§±Øj­l­j²k²j“l“j¶k¶j·k·jøløj»k»›¼œ¼jĄkĄjĮkĮÆĮ°ĮjČkČjŅkŅ‚ŅƒŅjÓkÓ1å0ē:ēwē€ēĪéÓéóéżéź(ź±ģ^ī_īńńąõāõ…ö‡öŪöŻö ÷ ÷N÷P÷‰÷Š÷żž^_ńņ¦¬³·ęé^_^_Ø©^&a&č*é*Ļ.Ń.č.é.č/é/«0¬08494©4Æ4¶4ŗ4ń4ó455555Ź6Ė6Ź?Ė?ēJčJēKčKĘSĒSēTčTēUčUœVVZZē_č_ēbébēgčgkkqoroēočoēqčqērčrētétēwčwēyčyĪ|Ļ|©€«€ē…č…ē†č†ē‹č‹‘‘ē”蔕•R–S–››ē›é›ēœčœ £ £<§=§ēŖéŖē¬č¬,­-­Y®Z®÷ÆųÆē³é³ē»č»AæBæēĆčĆÅÅēĘčĘ{Š|ŠīŅńŅśŅ’ŅÓÓ Ó9Ó;ÓUÓWÓ²Ó“ÓÉÓŹÓAŌCŌtŌvŌÉŌĢŌŻŌŽŌÕ ÕlÕnÕ¢Õ¤ÕŻÕŽÕėÕķÕÖÖuÖwÖČÖŹÖ ×ׂ׃ױײ×ß×į×ŲŲ[Ų]ŲĒŲÉŲśŲüŲ,Ł.ŁoŁqŁĒŁÉŁśŁüŁ\Ś^ŚŌŚÖŚ3Ū5ŪŪ’Ū÷ŪłŪ;Ü=ÜwÜyܱܳÜōÜöÜJŻLŻ‰Ż‹ŻąŻāŻŽŽTŽVŽœŽžŽŃŽÓŽBßD߈ߊßćßåß ą¢ąÖąŲąįį?įAįlįnį«į­įńįóįāānāpāŗā½āĀāÄāćć’ć”ćÄćĘćää:ä<äeägä®ä°äńäóä3å5åhåjå¶åøåšåņå:ę<ępęrę ę¢ęŗę¼ęÕę×ęēēVēXēµē·ēŗē»ēįēćēč!č‡č‰č¾čĄč:é<ééƒé½éæéźź`źbź®ź°źöźųźhėjėŗė¼ėĒėÉė&ģ(ģ®ģ°ģńģóģgķiķØķŖķéķėķīī:ī<īlīnī ī¢īŗī»īėīķīļ ļ[ļ]ļ–ļ˜ļ0š2šžš šŗš¼šŌšÖš ń"ń„ń†ńŽńąńaņcņ¶ņøņóólónóÆó±óčóźó:ō<ō^ōaō©ō«ōžōõOõQõ”õ–õųõśõ|ö~öžö÷r÷t÷ŗ÷¾÷ś÷ü÷hųjų§ų©ų-ł0łzł|ł«ł­łśś\ś_śˆś‹śū ū^ūaūęūéū`ücüµüøü ż#ż˜ż›żžžyž|ž½žĄž:’=’¦’©’ļ’ņ’ADØ«;>•˜ŗ»X[SVØ«_b½Ąšó =?Z[«­üž>@§©46Z\’ļńZ[ƒ¾ÄĻŁß`b·¹ąāBCYZ…†©«/1fgŠ‹”„ÄĘ-.klžŻŽ:;–—ÄÅ69LNlmž¾ĀÜŽķī &'?@UV€¦ØĄĀpq­® |€•—ĮĀ  i j x y  ‘ ¶ · ń õ   a b ­ ®   Y Z ” ¢ 9 D H N ` c ˜ š Ä Ę O W g s € „ żāćijļš RU\]`e’œEJjmvx’­ÆŪŻ (*SU\aˆ‹KM’³(¶(Ē(É(q)t)Š)Ž)…2ˆ2”2£2h6k6–6˜6Ķ;Š;ź;ģ;E‚EŒE’E„E§E³FµFYI[IaQcQŲTŚTŽZąZĪ]Š]uawa–a¢a±a·aČaĶaźašabb/b5bHbLb‡bŠbhhhlilWmXmÆm°mÓmŌmŁAŁåūčūAüFü|üü&ż(ż/ż0ż7ż8żBżCżNżPżdżeż|żżØż«żŌż×żßżćżžž!ž'ž1ž7ž@žGžZž[žsžtž‹žž¢ž„ž×žįžźžļžüž’’’,’0’N’S’o’y’ńóäę)+d f Ģ Ī ŅŲ;<lr…ˆ¹¼ēč`cš„§8:¤ ¦ Å$Ē$š'œ'ł)ū)..`/a/#0$0Ē1Č133¦4§45767ó7ö7±8³8ā8ä8ė8ģ8ö8÷8ž8’89 9-9.9E9F9v9w9Ō9Õ9&:(:N:O:ė:ģ:°;±;ó;õ;<<t<u<©<Ŗ<é<ė<ł<ś<Ž==Õ=Ö=H>J>W>X>Ä>Å>1?2?p?r?€??É?Ź? @!@‡@‰@’@“@č@é@AA^AoA‰AŒA®D±DMMļOńO¦R§RDSESTTCTDT«T¬TĖTĢT*U,UFUHU0V3VxZzZL^N^9c;cff÷fųfhh i i6j7jvlwlōmõmMoNo1p2p q qNrOr]s^s\t]tŸt t‚vƒvGwHwĶ|Ī|Ł|Ü| }}:•;•“§”§Ź§Ļ§ą§ć§`ŖbŖ­!­0­4­T­W­l­q­z­|­­­³­Ę­É­×­Ś­ć­ē­ķ­š­®®+®-®X®Z®(±*±űĒ±“ž“+ø,ø“¹µ¹œ¼¼;¾=¾q¾s¾Š¾Ó¾Ö¾×¾é¾ź¾ś¾ü¾ž¾’¾ææææææ æ æ ææææææææææææ"æ#æ&æ'æ*æ,æ/æ0æ3æ5æ8æ9æ<æ=æ@æCæFæGæJæKæNæPæSæUæXæYæ\æ]æ`æaædæeæhæjæmænæqæræuævæyæzæ}æ~ææ‚æ…æ‡æŠæŒææ‘æ”æ–æ™æ›æžæ æ£æ¤æ§æØæ«æ¬æ¹æŗæĮæĀæēæčæ!Ą"Ą8Ą9Ą[Ą\ĄgĄhĄzĄ{ĄĄĄ Ą”ĄŚĄŪĄāĄćĄ÷ĄųĄEĮFĮ‹ĮŒĮåĮęĮłĮśĮĀĀÆĀ°ĀõĀöĀ3Ć4ƮƏƯƮĆÄÄ&Ä'ÄMÄNÄpÄqÄßÄąÄ+Å,ÅGÅHÅ]Å^ÅlÅmÅÅ‚Å³Å“Å Ę ĘvĘwĘĻĘŠĘ$Ē%Ē…Ē†ĒČČ Č ČČČ€Č„Č‡ČˆČŠČ‹ČČŽČČ‘Č“Č”Č–Č—Č™ČšČœČČŸČ Č¢Č£Č„Č¦ČØČ©Č«Č­ČÆČ°Č²Č“Č¶Č·Č¹ČŗČ¼ČæČĮČĀČÄČÅČĒČÉČĖČĶČĻČŠČŅČÓČÕČÖČŲČŁČŪČŻČßČąČāČćČåČęČčČéČėČģČīČļČńČóČõČ÷ČłČūȿȒČÉÉÉÉ É É É ÉÉÉÉÉZŹ\ŹäĖåĖVĶXĶcĶhĶ Ķ¢ĶeägäĢäÓä2å4åŁåŚåGēHē č!čŠéŃéųźłźģģĆķÄķ†īˆīēīéīżīžīļļ>ļAļ‚ļ„ļššrštšæšĀšńń­ńÆń ņ$ņ†ņˆņóóJóLó„ó†óÓóÖóōōbōdō õõCõEõ·õ¹õööö‚öI÷K÷ ÷£÷ü÷ųPųRųÅųĘųnłsłąłįł,ś3ś=ś?śūūüŽüUżVżW’X’ ¶·įāåęįā± ² ~  “ • × Ų   : ; r s ² ³   | } Ų Ł   f g ½ Ą Ō Ö $%ƒ„bcóōVYps’³¶hj—™üžFHgh™šÅĒƒ…‘  ¶·  £Ŗ­ÆÜā  9!;!¦2Ø2ƒ4…4s9u9˜<š<ECGCG G6G9GēMźM N Nŗ`¼`~h€hķkļkcoeoąvāvŠ‰щŽɔŹ”ĮœĀœ‘`žažĮžĀž9±<±h±k±€±±l²m²čøéø¬½­½uævæBĀCĀ„Ę…Ęhia b ##K-L-Z1f1–1›1¤1©1Ö1Ü1 22 333454 E¢E}GGmLoL’O”O?VAVžYZ/Z2Zą`ä`aaµs·sy{{{č~ź~^‚`‚Ū‰܉ŹœĖœ‡¢ˆ¢Ƨħ»Æ¼ÆżÆ’ÆŠ°‹°Z±[±»±¼±3Ä6ÄbÄeÄzÄ|ÄgÅhÅćĖäĖ§ŠØŠpŅqŅ=Õ>ÕŁ€Łcd\]ū5ü5F@G@UDZDbDdDœDŸDG–GāGåGfMhMxRzRaUcUOZRZ{Z}Z“Z¶ZóZõZO[Q[°[²[ń[ó[\\’\”\Æm°mOrUrwr{rŽr“r¼r½rĘrÉrōrörżrsˆt”tšt›tŌtÕtķtņtu uåBåtåwåąõāõ…ö‡öŪöŻö ÷ ÷N÷P÷¦¬³·ęéĻ.Ń.8494©4Æ4¶4ŗ4ń4ó4ĘSĒSœVV••<§=§,­-­÷ÆųÆAæBæ{Š|ŠīŅńŅūŅ’Ņ8Ó:ÓTÓVÓ±Ó³Ó@ŌBŌsŌuŌÉŌĖŌÕÕkÕmÕ”Õ£ÕźÕģÕÖÖtÖvÖĒÖÉÖ × ××‚×°×±×ß׹×ŲŲ[Ų\ŲĒŲČŲśŲūŲ,Ł-ŁoŁpŁĒŁČŁśŁūŁ\Ś]ŚŌŚÕŚ3Ū4ŪŪ‘Ū÷ŪųŪ;Ü<ÜwÜxܱܲÜōÜõÜJŻKŻ‰ŻŠŻąŻįŻŽŽTŽUŽœŽŽŃŽŅŽBßC߈߉ßćßäß ą”ąÖą׹įį?į@įlįmį«į¬įńįņįāānāoāĀāĆāćć’ć“ćÄćÅćää:ä;äeäfä®äÆäńäņä3å4åhåiå¶å·åšåńå:ę;ępęqę ę”ęÕęÖęēēVēWēµē¶ēįēāēč č‡čˆč¾čæč:é;éé‚é½é¾éźź`źaź®źÆźöź÷źhėiėĒėČė&ģ'ģ®ģÆģńģņģgķhķØķ©ķéķźķīī:ī;īlīmī ī”īėīģīļļ[ļ\ļ–ļ—ļ0š1šžšŸšŌšÕš ń!ń„ń…ńŽńßńaņbņ¶ņ·ņóólómóÆó°óčóéó:ō;ō^ō_ō©ōŖōžō’ōOõPõ”õ•õųõłõ|ö}öžö’ör÷s÷ś÷ū÷hųių§ųØų-ł.łzł{ł«ł¬łśś\ś^śˆśŠśūū^ū`ūęūčū`übüµü·ü ż"ż˜żšżžžyž{ž½žæž:’<’¦’Ø’ļ’ń’ACØŖ;=•—XZSUØŖ_a½æšņ =>«¬üż>?§Ø45‘ļš‚æÄÜ߆«;`N c ć]aŽ)3*£2ū2éüż×żžįž0’¬ęį+ä8.9(:O:õ;u<ė<ś<J>X>r??‰@“@SES¬TĢTĒefÅghÓ¾¬æ„ČÉéīļŖ®šŅ’Ņ(übü žž ’<’*CUuĆÄÜߎ)—)ÄÜß’’rauntst,¾ ’™J9@¾Ć’l^XØƔ@’’’’’’’’’§Y¶Y ’A•p ’„h„˜žĘh^„h`„˜žo(.„8„˜žĘ8^„8`„˜žo(.„Š„˜žĘŠ^„Š`„˜žo()€ „ „˜žĘ ^„ `„˜ž‡hˆH.‚ „p„L’Ęp^„p`„L’‡hˆH.€ „@ „˜žĘ@ ^„@ `„˜ž‡hˆH.€ „„˜žĘ^„`„˜ž‡hˆH.‚ „ą„L’Ęą^„ą`„L’‡hˆH.€ „°„˜žĘ°^„°`„˜ž‡hˆH.€ „€„˜žĘ€^„€`„˜ž‡hˆH.‚ „P„L’ĘP^„P`„L’‡hˆH.„h„˜žĘh^„h`„˜žo(.„h„˜žĘh^„h`„˜žo(.l^XA•pt,¾§Y¶Y™J9’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’%%%%%%%%%å†<g>tqŁŁ Ł@Łęū8żCżOżPżążįżž£žŲžŻžėž’ž’-’x’ņå*e ›'ś).²8³8ć8ä8ģ8÷8’89 9.9w9Õ9':(:O:ģ:±;ō;õ;<u<Ŗ<ź<ė<ś<=Ö=I>J>X>Å>2?q?r??Ź?!@ˆ@‰@“@é@A_A`AaAbAcAdAeAfAgAhAiAjAŠAÆD=¾r¾s¾Ń¾Ņ¾Ó¾×¾ź¾ū¾ü¾¬æ„ČÉÉ„ĢXĶ¢ĶfäéīžīļļÖóqłrłé©šŅēūaü¶ü™żžzž¾ž;’§’B©–YšßA–øžžžžžžžžž–ž–ž–qŗ 0’@€Ž)Ž)hÕŪŽ)Ž)T>@]^6‡6ˆžŁžŚ„Ü„Ż„C„D„N„OŅ‚ŅƒŅķŅīŅ*Ņ+ŻŌŻÕŗßŗąŗųZZŽĄ@ĄFĄ”@ĄhĄŌ@Ą”Ą,@ĄčĄŌ@ĄģĄÜ@ĄTĄ¬@Ą`ĄÄ@Ą–Ą0@ĄĄ@Ą@Ą„ @ĄģĄÜ @ĄųĄō @Ą @Ą–Ą0 @’’Unknown’’’’’’’’’’’’Gŗ‡z €’Times New Roman5€Symbol3&ŗ ‡z €’Arial"1ˆšÄ©EģŚ†VģŚ†+ć™%ś +ć™%ś !š‰‰““r4ÆÆ 2ƒQšH)š’?é’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’†<’’rauntsraunts      ž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0h˜¤°ĄĢŲģ ü $ 0 <HPX`éssrauntsaunaun Normal.dotrauntsd3unMicrosoft Word 10.0@`4<@vP/©XŹ@H«XŹ+ć™%ž’ÕĶ՜.“—+,ł®0ģ hp€ˆ˜  Ø°ø Ą ĶékoduTiś ÆA  Tiitel  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźėģķīļšńņóōõö÷ųłśūüżž’      !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźėģķīļšńņóōõö÷ųłśūüżž’      !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįāćäåęēčéźėģķīļšńņóōõö÷ųłśūüżž’      !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRž’’’TUVWXYZž’’’\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»¼½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×ŲŁŚŪÜŻŽßąįž’’’ćäåęēčéž’’’ėģķīļšńž’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ūž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄF€ ī¢«XŹż€Data ’’’’’’’’’’’’S1Table’’’’[f WordDocument’’’’"¤SummaryInformation(’’’’’’’’’’’’āDocumentSummaryInformation8’’’’’’’’źCompObj’’’’’’’’’’’’k’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q