Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ž’’’ ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į 5@% šæ ¹ bjbjĻ2Ļ2 % "¾ X X ł ’’ ’’ ’’ ° 8 L , x $ ° ¶ Ø Ø " Ź Ź Ź Ź Ź Ź ū ż ż ż ż ż ż $ Ā R D ! „ Ź Ź Ź Ź Ź ! Ź Ź Ę ^ ^ ^ Ź Č Ź Ź ū ^ Ź ū ^ ^ t ļ ; Ź ¦FčtŹ ū Ü 0 , X * ō X ; ° ° X ; Ą Ź Ź ^ Ź Ź Ź Ź Ź ! ! ° ° d
@ ° ° Ettevõtja vastutus hõlmab erisuguseid kohustusi nii töövõtjate kui ka kõrvaliste isikute suhtes (viimaste suhtes vt. Ettevõte). Tööliste suhtes on ettevõtja vastutus majanduslik mõiste, mis tuleneb sellest rollist, millist ettevõtjad kaasaegses majandussüsteemis mängivad, kui tootmise ja jagamise korraldajad. Siia puutuvad küsimused puudutavad üldse tööandjate ja töövõtjate suheteid, milliseid vaadeldakse artiklites: Vabriku seadusandlus, Töölisküsimus jne., reguleerimist. Siin räägitakse ühest spetsiaalsest ettevõtja vastutuse liigist ja nimelt ettevõtja poolsest töö kahjulikest ja halbadest tingimustest ja tööõnnetustest tekitatud kahju hüvitamisest.
Igasugune ettevõte peab tervikuna katma kõik oma tootmiskulud. Viimaste hulka kuuluvad tööliste töövõime taastamine mitte ainult tema töötamise ajal, vaid ka tema poolt töövõime kaotamisel. See nõudmine, siiski ei ole siiski täidetud nii juriidiliste normidega, mis reguleerivad tööõnnetusel töövõime kaotanud isikute kahju hüvitamist, kui ka majanduslike töölistele makstava töötasu suuruse ja selle tasumise tingimustega. Tõsi, eksisteerib arvamus, justkui tööliste töötasu oleks vastavuses tootmisharu ohtlikkuse astmega, muutudes seda suuremaks, sel määral, mida ohtlikum on tootmisharu.
Kuid,
esiteks, tegelikkus ei vasta kaugeltki mitte alati sellisele teoreetilisele väitele.
Teiseks, kui ka seda vähemal või suuremal määral oletada sellise vastavuse paikapidavust, siis sellest ei tulene veel tegelik töötajate hüvitamine. Viimane eeldab töölistele antavat võimalust panna jooksvast töötasust kõrvale, töövõime kaotamise puhuks, teatud summa raha. Kuid sellisele individuaalsele kokkuhoiule ei saa nii psühholoogilisest vaatepunktist kui ka majanduslikest alustest loota. Kui oletada, et töölistest igaüks hakkaks panema endale või oma perekonnaliikmetele kõrvale selliseid sääste, siis, esiteks, neid oleks liiga vähe, kuna töötasud on ebapiisava suurusega ja teiseks see oleks töölisele tema vahetu tarbimise seisukohalt vaadates mittetootlikuks tulu osaks. Õnnetusjuhtumid juhtuvad aga väiksemal osal töölistel, kellel siis seda tagatist tarvis on. Siit otsene järeldus, et enam sihipäraseks vahendiks õnnetusjuhtumite ohvrite aitamiseks peaks olema vastav kindlustamine, st. kõigi ühesuguses ohus olevate isikute vahel riski võrdne jaotamine. Selline kindlustamine, olles oma organisatsioonilt üpris keerukas asi, võib saada tõsise tähenduse vaid üleüldsuse ning üldkohustuslikkuse tingimuses. Üleüldine tööliste kindlustamine õnnetusjuhtumite puhuks, kus see juba on sisse viidud, paneb kindlustusmaksete tasumise kohustuse ettevõtjatele, tervikuna Saksamaal, 90% - Austrias. Kuid kui käib jutt ettevõtjate individuaalsest vastutusest, siis läheb küsimus juriidilise, tsiviil-õigusliku vastutuse valda ja see lahendatakse nii või teisiti sõltuvalt suuremal või vähemal määral ettevõtjate süüst ja enamvähem nende laiaulatusliku vastutuse alusel. Aga kui laiaulatuslik ka nende vastutuse alus ka ei oleks, ei haaraks ta ikkagi kõiki õnnetusjuhtumite põhjuseid. Teatud arv õnnetusjuhtumite ohvreid jääb ikkagi kindlustamatuteks ja nad muutuvad ühiskondliku või heategevusliku hoolekande all olijateks. Järelikult, kui ei ole kohustuslikku kindlustamist, ega ka ei teostata seda ülalpool nimetatud üldmajanduslikku nõudmist: ettevõtte kulude hulka ei kuulu tervikuna töötajate kindlustamine, kes annavad oma tööjõu loodavate väärtuste tootmisele ja ettevõtte valdajatele saadavaid tulusid.
Selliste, nn. surnud kulude taastootmine on tingitud erinevatest, ajalooliselt muutuvate tööandjate ja töövõtjate suhete vormidega. Nii, rohkem või vähem terviklikult teostati seda juba orjapidamise ajajärgul ja osalt ka sunnismaisuse perioodil, mil orja ülalpidamise kohustus kuulus nende valdajate kohustuste hulka. Kindlustamine vastastikususe ja korporatiivse ühtsuse alusel oli enamvähem piisav tööstusklasside tsunftide perioodil. Kuid kaasaegne süsteem, milline põhineb vaba töö ja puhtalt kokkuleppelistel töövõtu suhetel, jätab oma saatuse kujundamise igaühe enese mureks.
Palgatööline, kes kaotab töövõime, muutub tema palkajale ebavajalikuks, sest teda saab asendada teiste tervete palgatöölistega, kes on alati saadaval see küsimus ei huvita ettevõtjat, kes loevad, et lepingulised suhted tekkivad vaid töö suhtes ja kehtivad vaid töö teostamise ajal. Kui kannatanu, kes õnnetusjuhtumi puhul saab abi ühiskondliku või eraisikute hoolekande asutuste kaudu, siis, ilmselgelt, töölise töö maksumus ei ole täielikult kajastatud ettevõtte kuludes, millises ta töötas. Ühiskond või eraisikud maksavad ettevõtjale, kes saab oma tulu töölise töö kaudu, miskit peale. Sellisel viisil kajastatakse ettevõtte kulude hulgas, täiesti vaid puhtalt materiaalsed surnud kulud (rikutud materjal, purunenud klaas jne.), millised kulud sisalduvad toote hinnas on pandud aga kokkuvõttes tarbijatele. Mis aga puutub elu hinda või tööliste elavtööjõu eksisteerimise vahenditesse, siis need surnud kulud kaetakse, äärmisel juhul, teiste allikate arvelt.
Sellise majandusliku ebaõigluse ärahoidmiseks nõutaksegi sisse vahendid õnnetusjuhtumite ohvrite aitamiseks, milline saavutataksegi (kui kindlustamine puudub) ettevõtjate vastutuse suurendamisega.
Kehtivad ettevõtja vastutust õnnetusjuhtumite puhul puudutavad seadusandlused võivad olla jaotatud järgmisse kolme kategooriasse või süsteemi:
1)selle ettevõtja vastutuse tööliste suhtes üldise-õigusliku kitsendamise teel (Inglismaa ja Põhja-Ameerika Ühendriigid);
2)tööliste suhtes üldiste tsiviilõiguslike määruste rakendamine (Prantsusmaal ja üldse riikides, kus kehtib Napoleoni tsiviilkoodeks, aga samuti osaliselt Austria);
3)selle ettevõtja vastutuse tööliste suhtes tugevdamisele (Saksamaa ja eriti veits).
1.Inglise süsteem, kõige ebatäiuslikum, kuid mõnevõrra muudetud paremuse poole praegusel ajal kehtiva 1880.a. seadusega, kuid mis ikkagi väljendab endas eelkõige valitsevaid vaateid. Enne 1880.a. seaduse (Employers liability Act) välja andmist kehtis Inglismaal järgmine doktriin, millist nimetati ühiseks tegevuseks (common employment): tööline, olles tööle palgatud, võtab enesele vabatahtlikult, justkui kogu temaga juhtuva võiva tööõnnetuse riski. Inglise kohtud panid ettevõtjatele vastutuse töölistega juhtunud õnnetusjuhtumite eest vaid siis, kui oli tõestatud ettevõtjate suurem või väiksem isiklik süü (masinate rikked ja sisseseade halb seisukord, eksitavad isiklikud korraldused, eriliste eeskirjadega kehtestatud tootmistehnoloogia rikkumine), kuid tööliste, isegi kõrgepalgaliste ((inseneride-tehnoloogide)) tegutsemise eest, nende oskamatuse või ettevaatamatuse eest nad tööliste ees ei vastutanud. Ettevõtte omanike isikliku süü nõue väljendus eriti reljeefselt selles, et ettevõtetes, mis kuulusid ühingutele või kompaniidele (näiteks, aktsiaseltsidele), keegi ei vastutanud töölistega juhtuvate õnnetuste eest, kuna seal ei ole, sõna tähttähelises mõistes, peremehe isikut (nii füüsilist isikut, kui ka juriidilist). Samal ajal, siiski, ettevõtete omanikud alati ja tingimusetult vastutasid kannatanud kõrvaliste isikute ees nende töötajate või tööliste igasuguse teo või hooletuse eest, sõltumata nende ametikohast. Ettevõtja vastutuse ahendamine tööliste ees viib kergelt ettevõtjate peaaegu täieliku vastutamatuseni, nõnda nagu nemad harva jälgivad isiklikult tööde teostamise üle, ega anna isiklikult korraldusi ja seda vähem, mida suurem on ettevõte. Raudteeettevõtetes laieneb ettevõtjate vastutus reisijate ees eelkõige vaid nende vigastustele, kuid mitte surma suhtes, kuna hagejana peab esinema kannatanu isiklikult ise. Vaid 1846.a. Acti alusel said surma saanud reisija sugulased õiguse nõutada tekitatud kulude hüvitamist. Kuid ka seda õigust tunnistati vaid siis, kui õnnetuses ei olnud süüdi keegi rongi personalist, millisel reisija hukkus. Hüvitamise õigust eitati sellistel juhtudel oletusest, et masinist ja teised võinuks olla surma saanud isiku vabatahtlikult valitud agendid.
Tööstusettevõtete teenistujate ja tööliste suhtes rakendati üldiselt oletust, et nad, asudes ettevõttesse tööle, võivad ise valida oma tulevasi kaastöölisi ja nende oskamatuse või kõlbmatuse puhul nad ei omagi õigust hüvitusele, kuid ka siis, kui neil õnnestus tõestada kellegi kaastöölise täielikku sobimatust tööle, võis peremees vastutada vaid rumala teenistuja töölevõtmise eest. Kuid sel juhul pidi tõestama, et kannatanud tööline ei teadnud, et nimetatud teenistuja ebakompetentne on. Üksik kõlbmatuse fakt ei saanud olla üldise kõlbmatuse tõendiks. Kui aga selliseid fakte oli varem mitu ja see oli kannatanute poolt tõestatud, siis selle samaga loeti tõestatuks, ka see, et ta teadis sellest isiku ebakompetentsusest juba ette ja ta ikkagi asus töö kallale, ega lõpetanud seda. See oli omakorda nõiutud ring, millise tagajärjel hagi ei olnud kunagi võita võimalik. Sellise töölisele ebasoodsa seadusandluse aluseks olid täiesti ebaõiged vaated tööandja ja töövõtja suhetele. Eeldati, et töölised võivad täiesti vabalt valida nii üht kui teist tööle võtu tingimust, sealhulgas hinnata ka teenistujate ja kaastööliste kompetentsi masinate ja rakiste ehitust ning muud tehnoloogilist iseärasust. Tegelikkuses, muidugi, sellist valiku vabadust, enne ega ka tööle palkamisel ei saanud olla ega saa juttugi olla, kuigi nimelt Inglise töölistele on antud ammusest ajast peale avarad, suhteliselt, enesekaitse vahendid. 1880.a. seadus, mis sisuliselt üpris ebatäiuslik, võeti tööliste pool ikkagi vastu, teatud andmete olemasolul sai õnnetusjuhtumite puhul õiguse hüvitusele, samadel alustel nagu tööline justkui ei oleks selle ettevõtja tööline, ega oleks olnud tema juures teenistuses või ei töötanud tema juures. Hüvituse saamine oli sõltuvuses üpris rangete tingimustega positiivsetega 8 punkti ja negatiivsetega 3 punkti, millise tõttu töölise võit oli üpris väike. Ettevõtja vastutust tunnistati endiselt vaid siis, kui kannatada saanud tööline ei teadnud mingitest mehhanismi või rakiste puudustest, korralduste ebatäiuslikkusest jne. Ettevõtja vastutab vaid nende teenistujate teo või üleastumise eest, kelle erandlikuks ülesandeks on töö üle järelevalve teostamine, kuid mitte selle täitmine. Kogu aeg ettevõtja süü (onus probandi) tõestamise kohustus lasub hagejal töölisel, mis on juba iseenesest üks sellise ettevõtja vastutuse korra peamisi puudusi. Üpris oluliseks seaduse puuduseks tuleb lugeda ka seda, et neile on juba ette lubatud sõlmida selliseid tööle palkamise lepinguid, millistes töölised juba ette loobuvad saadud kehaliste vigastuste puhul hüvituse saamise hagide esitamise õigusest. Seda õigust kasutavad väga sageli inglise ettevõtjad, seades sellise eelneva äraütlemise teenistusse või tööle võtmise tingimuseks. Seaduse ebaõiglusest on juba ammu mõistetud ja tõestatud üksikasjalikult spetsiaalse parlamendi uurimiskomisjoni poolt. Alates 1886.a. tehti seadusandluse edasise paranduse katseid, millistest viimane puutub 1893.a., kui kabineti eesotsas seisis Gladsone. Tema eelnõu järgi, tehti ettepanek, muuseas, keelata seadustega antud õigustest eelnev loobumine, aga samuti kõrvaldada üksikasjalik ettevõtjate poolne tingimuste loetelu, kahandades sellesse puutuvad punktid kuni kaheni ühe positiivse ja ühe negatiivseni. Need katsed jäid katseteks tänu Lordide koja vastutegevusele, mis langes kokku üldise Gladstone kabineti ja tema poliitilise programmi vastase võitlusega.
2.Vastutuse üldised tsiviil-õiguslikud alused. Prantsuse koodeksis on ettevõtjate vastutust puutuvad normid üpris avarad, nõnda, et siin ei kohta, nagu teistes riikides, vajadust raudtee- ja laevandusettevõtete suhtes erilist karmistatud vastutust sisse seada. Tsiviilkoodeksi art. 1384 alusel vastutab igaüks mitte ainult oma tegevusega tekitatud kahju eest vaid ka nende isikute, või esemete läbi tekitatud kahju eest kelle eest ta pidi vastutama. Isa ja ema vastutus laste eest, kasvatajate ja käsitööliste vastutus kasvandike ja õpilaste eest langeb ära, kui nad tõestavad, et nad ei saanud nende tegevusi, millise eest nad vastutasid, ära hoida. Mitmete kassatsioonikohtu otsustega on selgitatud, et selline vastutusest vabastamise viis on rakendatav ka ettevõtjatele või nende volinikele (commettants), kui kahju on teostatud tema teenrite ning teenistujate (preposes) tegevusega. Mida preposes all mõeldakse, mitte ainult teenistujad, kes asuvad mingil kõrgel ametikohal (järelvalves, jne.), vaid ka lihtsad töölised see järgneb kohe sama koodeksi teises artiklis (1789), milline sõnab, et ettevõtja vastutab isikute tegevuse eest, keda ta töös (qu“il emploie) kasutab. Surma või vigastustega lõppenud õnnetuste puhul protsessidel tõendite esitamise korra suhtes on prantsuse kohtupraktika töötanud välja mõningase kõrvalekalde üldisest praktikast, milline seisneb nende hageja poolt esitamises, aga nimelt: kannatanu peab tõestama vaid saadud vigastuse põhjusliku seose ja kõige väiksemagi peremehe süü, viimane aga peab tõestama vastupidist, aga nimelt, et tema poolt ei olnud ei olnud vähimatki süüd. Ta võib viidata samuti puhtale juhusele või ületamatule loodusjõule (force majeure, vis major). Neil tingimustel osutub kannatanu olukord üldiselt üpris ebasoodsaks, kuigi ka siis ei võeta printsipiaalselt temalt ära tõendite esitamise kohustust. Tsiviilkoodeksi koostamise juures karmistatud ettevõtja vastutus, võrreldes teiste riikidega, oli seletatav, muuseas, tööandjate ja töövõtjate vaheliste eriliste suhetega, aga nimelt vahekasu, millist hangiti viimaste tööst. Selle, täiesti põhjendataval kaalutlusel tuli kaua, aga osalt ka praegu võidelda enam kitsastes, puhtalt juriidilistel, ettevõtjate vastutuse alustel, mis võetud üle vana rooma õiguse egoistlikest ja individualistlikest alustest. Seejuures jäetakse tähelepanuta see, et vana rooma õigus sisuliselt ei teinud tegemist vabade palgatud töölistega, kelle asemel Roomas olid orjad või mittevabad kodanikud. Seejuures rooma-õigust just sellepärast nimetatakse tsiviilõiguseks, kuna teda rakendati peamiselt tõeliselt vabade kodanike suhtes. Peale selle vanas Roomas ei eksisteerinud sellist kapitali jõudu, milline nõnda järsult seab piiri kaasaegse palgatöölise ja tema palkaja vahele. Kuigi prantsuse ettevõtja vastutuse alus näib teistes riikides kehtivatest üldõiguslikest alustest enam avaram, sellegi poolest peetakse seda Prantsusmaal kaugeltki mitte piisavaks et kindlustada suuremat osa õnnetusjuhtumite ohvreid. Juhtub täiesti juhuslikke õnnetusi, millistes ei saa kedagi süüdistada, kuid millised langevad ränga koormana kannatanutele enestele ja nende perekondadele. Allpool, vaadeldes kolmanda grupi riike, kus on tööliste suhtes sisse viidud range ettevõtjate vastutus, nimetatakse uusi seda asja puudutavaid prantsuse eelnõusid.
3.Kõvendatud sotsiaalne vastutus. Sellise vastutuse sisseseadmist soodustas eelkõige, raudteeettevõtete ettevõtja vastutuse karmistamine (Vaata hüvitamine kahju ja väljaminekute eest VI, 894), kes vastutavad kõikidel juhtudel, kui nende poolt ei ole tõestatud (kui kostjate), et õnnetus toimus ületamatu jõu tulemusel või siis kannatanud isiku enda süül. Nõnda on spetsiaalse raudteeseadusega kui ka üldise õiguse (näit. prantsuse) järgi, selline ettevõtja vastutus laieneb mitte ainult reisijate ja kaubasaatjate suhtes, vaid ka kõigi raudteel töötavatele teenistujatele ja töölistele. See ei ole esile kutsutud mitte ainult raudteeasjanduse eripäraga (ohtlikus, mis tingitud suurest jõust ja kiirusest, kannatajate raskused või võimatus kas või ligilähedaselt viidata juhtunud õnnetuse põhjusele), kui ka üksiku kannatanud isiku vastandamine suurele ja tugevale ettevõttele, mis peaks õigluse pärast kindlustama kannatanuid, omades selleks piisavalt vahendeid. Kui juba elu ise tõi esile sellised uued, mitte puhtalt juriidilised ettevõtjate vastutuse alused, kuigi veel ainult raudtee asjanduses, jäi vaid teha üks samm, et laiendada need suhteliselt avarad alused ka tavalistele tööstusettevõtetele, esmalt suurematele. Suurtes tööstusettevõtetes on ilmnenud kaks tingimust või alust, millised on ühised raudtee-ettevõtetega: see on, esiteks, suur oht, mis seotud vabrikutes töötamisega masinate abil, mis kujutavad endast keerukaid rajatisi; teiseks ettevõtete suurus, millises kannatanud tööline, kes päevast päeva töötas on vastandatud suuremal või vähemal määral kapitalistile-omanikule. Siit on selge, et kui raudteeettevõtjate suhtes rakendatakse karmimat ettevõtja vastutust, siis ei ole alust mitte rakendada seda teiste suurte tööstusettevõtete suhtes. Suhteid ettevõtja ja töölise vahel iseloomustatakse kaasajal veel selle iseärasusega, et nad ei saa olla vaadeldud kui täiesti erasuhted, mis puudutavad vaid üksikute isikute huve. Vastupidi, neis mängivad üha suuremat rolli ühiskondlik-õiguslikud elemendid, nagu selles võib veenduda kiiresti progresseeruvalt arenevas vabrikuseadusandluses, nõrgema poole kaitsmise suhtes kelleks enamik juhtudel on töölised. Saksa 1871.a. seadus jättis kannatanutele volinike ja järelvalvet teostavate isikute süü suhtes tõendite esitamise kohustuse, jättes vastupidise aluse kehtima raudteeettevõtete suhtes. Selle seaduse puudusi teadvustades, ilmus kohe peale selle väljaandmist ja kui oli möödunud 9 aastat, hakati valmistama ette esimest tööliste õnnetuste puhuks kohustusliku kindlustamise eelnõud, ei olnud vähe selliseid inimesi, kes tõestasid, et parem oleks eelkõige karmistada ettevõtjate vastutuse seadust, kui asuda vahetult kindlustamise juurde. Sveitsi 1881.a. seadus, lisadega ja mis kehtestati 1887.a., pani esmakordselt tõestamise kohustuse hagejalt kostjale, vaatamata sellele, et Sveitsi üldine tsiviilseadusandlus oli iseenesest hulga soodsam töölistele, kui mingis teises riigis. Igasugune isik, kellel on vabrik, on Sveitsi seaduste alusel vastutav, kui tema vabriku ruumides töö käigus keegi ta teenistujatest või töölistest saab surma või kehalisi vigastusi, kuivõrd vabriku omanik või tema volinik, esindaja, korraldaja või vabriku ülevaataja põhjustasid selle vigastuse või surma mingi lohakuse või oma kohustuste mittetäitmise tõttu. Vabriku omanik vastutab ka siis, kui ilma sarnase lohakuseta vabriku ruumides ja selle tegevusel tekib kellegi teenistuja või töölise kehaline vigastus või surm, kui vabriku omanik ei tõesta, et õnnetus juhtus üleloomuliku jõu või kolmandate isikute (st. kes ei kuulu selle vabriku teenistujate ega tööliste hulka) kuriteo või üleastumise tagajärjel või ka kanatanu või surma saanu enese isiklikul süül. Tööstusharudes, millised tekitavad ohtlikke haigusi, vastutab vabriku omanik samuti kahju eest, millist teenistuja või tööline haiguse läbi sai, kui on võimalik tõestada, et ta haigestumine on seotud eranditult tööga antud vabrikus.
Vabriku omaniku hüvituse maksmise kohustus väheneb:
a)kui vigastus või surm (peale ülalpool nimetatud juhtude) juhtusid juhuslikult;
b)kui kannatanul lasub sellest õnnetusest või haigusest osa süüst, eriti kui ta rikkus vabriku kodukorda või kui teenistuja ja tööline, kes märkas puudust tootmistehnoloogias, millise tõttu õnnetus (haigus) tulenes, ei teatanud sellest ülemustele või vabriku omanikule, kellele sellest varem kellegi poolt ei olnud keegi teatanud.
c)kui kannatanu varajasemad vigastused mõjutasid viimase vigasuse saamist ja selle käiku või kui haigestunu tervis oli juba eelnevas vabriku töös rikutud.
Vaatamata oma suhtelisele täiuslikkusele, Sveitsi seadus ei teosta nn. kutselise riski ideid ja aluseid, millised nüüd üha enam ja suuremal määral leiavad toetajaid. Ikkagi märkimisväärne hulk õnnetusjuhtumeid jäävad hüvituseta, kui selle põhjuseks on tunnistatud, muuseas, kannatanu enese süü. Mida tuleb mõista kannatanud isiku süü all seda ei ole seni formuleeritud. Süüks võib lugeda ka lihtsat vääratust või kannatanud isiku ettevaatamatust, millist on tegelikkuses väga raske eristada puhtast juhusest, ning see ning teine on lahutamatult seotud tööga tööstusettevõtetes. Kutselise riski idee, kui põhiline ettevõtja vastutuse alus, võeti sisse Prantsusmaal härra Marteni poolt saadikute kotta esitatud eelnõus 1880.a. Selles oli vaid üks artikkel: kui keegi, kes on end palganud tööle teise inimese juurde, hukkub või saab vigastada, siis tema palkaja peab kandma selle eest täielikku vastutust, kui vaid ei tõesta, et õnnetus toimus kannatanu enda süül. Sellele järgnenud küsimuse arutelul selgus, et nii lihtsalt see ei saa ja ka ei pea olema lahendatud. Tööstuses on töö seotud niivõrd tööliste elu ja tervist ohustavate asjaoludega seotud, et ettevõtjad peavad olema tunnistatud vastutavaks kõikide õnnetusjuhtumite eest, millised tulenevad ettevõtte olemusest ja selle töötamisest, täiesti suhtumatud nende eneste või kannatanute süü küsimusse. Õnnetusjuhtumite kohtulik juurdlus on soovitav seepärast kas üldse lõpetada või viia läbi vaid väheste juhtumite suhtes. Kui küsimus seatakse niivõrd avarale alusele, tekib kahtlus, kas on õiglane anda kannatanule, tehtud kulutuste eest, täielikku hüvitust. Edasisel ettevõtja vastutuse kutselise riski idee alusel, arengul, seatakse hüvituse suurusele enamvähem kindlaksmääratud piirid, kuid igal juhul kitsamad, kui täielik hüvitus. Täpsemalt kuulutati kutselise riski idee määratlus esimesena välja prantsuse parlamendis selle saadiku Fr. Feliks Faure poolt juba 1882.a., praeguse Prantsuse Vabariigi presidendi ((1895-1899)) poolt. Ta motiveeris seda ettepanekut järgmiselt: kui õnnetusjuhtumi põhjus seisneb tööriistades, mingites ehitiste osades või üldse töötingimustes enestes (dans le travail luimeme), siis see töö või tegevus tingib iseenesest ettevõtja vastutuse tööõnnetusjuhtumi eest. Töölise ettevaatamatusele või süüle (faute) ei tohi ettevõtte omaniku vastutuse kõrvaldamiseks viidata: tööline peab olema kaitstud igasuguste isiklike ettevaatamatuse või hooletusest tingitud (negiligence) ohtude eest, kuna igapäevane ohtliku töö tegemine muudab ta hoolimatuks hädavajalike ettevaatusabinõude kasutamise suhtes. Veel täpsemalt formuleeris kutseriski idee ühe parlamendikomisjoni ettekandja, Djuee ??: Mis on kutserisk? See on vääramatu juhuslikkus või vääramatu jõu mõju neis ettevõtetes, kus võimsad elementaarsed jõud on inimese poolt rakendatud oma huvide teenistusse. Need jõud on alati valmis näitama oma pimedat võimu; milline, seda silmas pidades, aparaatide tegevuse ettenägematus, mis kasutavad ära neid reeturlikke jõude, et juba see on selline töölise ettevaatamatus, kes on seal juures pidevas töös sellises hirmsas keskkonnas, ignoreerida tööstusharu spetsiaalset ohtlikust? Kas need ei ole mitte tingimuste mõjutused, millised asuvad ettevõtte omaniku korralduses või järelevalve all? Kuid mitte kõik, siiski, tööõnnetused, isegi mitte sellel alusel, võivad olla tunnistatud kannatanule hüvituse õigust andvaks. Erandeid tehakse juhtudele, millistel on kannatanu tahtlik põhjuslik seos või tema jäme süü. Jämeda süü mõiste seaduse võtmise vastu vaieldi kojas kaua, nii et mitmetest eelnõudest ta oligi juba täitsa välja jäetud. Üles tõstatati ka teine küsimus: kas ei tuleks, kõrvuti ettevõtja vastutusega, säilitada endist üldine (ülalpool nimetatud Napoleoni koodeksis), silmas pidades seda, et üldise ettevõtja vastutuse järgi võib nõuda kõikide tehtud kulude täielikku hüvitamist, vaid spetsiaalsete, vaid teatud piirangutega. Kui seda küsimust lahendati üldise ettevõtja vastutuse säilitamise mõttes üldiste tsiviilseaduste alusel, tõestatud ettevõtjate jämeda süü puhul, siis leiti enam õiglasema olevat, et ka kannatanud vastutaksid nende poolse jämeda süü, mitte ainult kavatsuse eest. Selle vastu olid paljud, eriti Rikar ???, 1888.a. seaduse eelnõu arutelul: Ei tohi ütles ta fabrikantide ja tööliste süüd võrrelda. Viimased riskivad ettevaatamatuse puhul ((tegelikult riskivad nad kahekordselt ja sel juhul ollakse õnnetusest vaid ühe sammu kaugusel. KL.)) oma elu ja tervisega, aga millega esimesed riskivad?... Kui oleks kaotatud ettevõtjate karmistatud vastutus, siis ei oleks neil enam mitte mingit stiimulit õnnetusjuhtumiste ärahoidmiseks ja vähendamiseks. Koja poolt vastu võetud (kuid senati poolt tagasi lükatud) 1893.a.eelnõus oli sätestatud, et ka kannatanu jämeda süü puhul võib hüvitus olla vaid vähendatud aga ettevõtja jämeda süü puhul tuleb see täiel määral välja maksta. Senat, selle poolt märtsis 1896.a. vastu võetud eelnõus sätestas, et kannatanu oma jämeda süü tõttu jäetakse hüvitusest täielikult ilma, pidades silmas seda, et tal on õigus täielikule hüvitusele kui õnnetus juhtus ettevõtja jämeda süü läbi. Nii või teisiti see küsimus Prantsusmaal lahendatakse, igal juhul ei ole kahtlust, et ettevõtja vastutus kutseriski alusel on miskit avaramat ka materiaalselt-õiguslikus mõttes, kui lihtne tõendite esitamise koorma hagejalt kostjale panek.
Vene seadusandlus ettevõtjate vastutusest ja rahandusministeeriumi ettepanekud. Venemaal eksisteerib ettevõtjate vastutuse seadus vaid raudtee- ja laevandusettevõtete suhtes ( !2>4. 0:. G 1 . X § 6 3 8 ) . T e i s t e t ö ö s t u s e t t e v õ t e t e k o h t a r a k e n d a t a k s e m e i l t s i v i i l s e a d u s t e g a k u r i t e g u d e v õ i ü l e a s t u m i s t e p u h u l k a h j u d e t e k i t a m i s e e e s t h ü v i t a m i s e ü l d i s i e e s k i r j u ( e e l m a i n i t u d s e a d u s t e k o g u I o s a § 5 7 4 , 6 4 4 , 6 5 7 - 6 6 1 , 6 7 5 j a 6 7 6 ) j a t e g u d e puhul, mis ei moodusta kuritegu või üleastumist (§684, 685 ja 687). Tsiviilkohtumenetluse üldise korra järgi lasub meil tunnistuste esitamise kohustus hagejal, seal hulgas ka õnnetuste puhul tekitatud kahjude hüvitamise hagide puhul. Vaid §647 suhtes, millises räägitakse et ei kuulu hüvitamisele kahju ja väljaminekud, mis tekitatud juhuslikult, tekitatud ilma mingisudude kavatsuseta, vaid ka mingi tekitaja poolse ettevaatamatuseta, korduvate kassatsioonikohtu lahendustega (1876.a. Nr. 114., 1880.a., Nr. 97 jne) on selgitatud, et teo juhuslikkus peab olema tõestatud kostja poolt. Vahest tehakse selle artikli mõttest järeldus, justkui ei oleks vahet sellel, kes tõendeid esitab § 683 (raudteeettevõtete ettevõtjate vastutus) ja kõiges muus. Kuid kohtupraktika teeb esimesel ja teisel suure vahe, lubades kostja ja süütuse presumtsiooni vaid raudtee asjade suhtes, aga teiste tööstusettevõtete suhtes nõuab otseste põhjuslikult seotud tõendite esitamist kannatanu ja ettevõtte või kellegi selle teenistuja tegevuse suhtes. Nii näiteks peavad töölised tõestama, et oli masinarike või ebaõige korraldus või siis ei olnud võetud vajalikke ettevaatusmeetmeid. Kõigest sellest, enamik juhtudel, lihtsad töölised ei tea. Natuke neist rohkem teavad nende advokaadid, seepärast otsustab kohus tihti küsimuse ekspertide arvamuse põhjal, kes samuti mitte alati ei saa teada kõiki asjaolusid ja antud tootmise tingimusi. X I osa §687 määruste järgi, härrad ja usaldusmehed vastutavad kahju ja väljaminekute eest, mis tehtud nende teenrite või volinike poolt nende volituste täitmisel, mis on antud härrade või usaldusmeeste poolt. Sellest välistatakse need juhtumid, mil on tõestatud, et neil ei õnnestunud tegu, mis tekitas kahju või väljaminekuid ära hoida. Selle artikli mõtte järgi, ettevõtja vastutus saabub vaid siis kui see toimus mitte ainult ülesande täitmisel, vaid ka korralduste ja volituste piires. Teisest küljest, siiski, §687 annab õiguse järeldada, et meie seadusandluse järgi ei ole võimatu tõendite esitamise kohustuse panemi n e h a g e j a l t k o s t j a l e , n i i n a g u k a h j u t e k k i m i s e ä r a h o i d m i s t p e a b t õ e s t a m a v i i m a n e , m i t t e e s i m e n e . P e a l e ü l d i s i v a s t u t u s e s e a d u s a n d l i k k e m ä ä r a t l u s i , e s i n e b v e e l m õ n i s p e t s i a a l n e . N i i n ä i t e k s ?> ?@8<CGN : AB. 7 0 KA>G CB2. 8 <0@B0 1 8 6 1 3. >;>6. 3>@=>702>4A:><L =0A5;5=88 :075==KEL 702>4>2, « m ä e t ö ö s t u s e v a b r i k u t e i n i m e s t e , k e s k a o t a s i d v õ i m a l u s e t ö ö t a d a v a b r i k u v õ i k a e v a n d u s e t ö ö d e l s e o s e s s a a d u d v i g a s t u s e g a , p e n s i o n i d , a g a s a m u t i t ö ö d e l e l u k a o t a n u t e l e s k e d e l e , o r b u d e l e m a k s t a v a d p e n s i o n i d m a k s t a k s e e t t e võtte poolt. Nii selles artiklis, kui ka kuskil mujal ei mainita surma või vigastusega lõppenud õnnetusjuhtumi põhjust. Näib, et pensioni makstakse välja igal juhul, vaid vigastuse jõul. See artikkel, mõningate piirangutega, võinuks olla võetud kasutusele nii eravalduses olevates mäetööstuse vabrikutes aga ka üldse tööstusettevõtetes, kuna riik teostab siin era-majanduslikku või töösturi funktsiooni. Samuti transporditeede põhikirjas on mõned viited laevade peremeeste ja laevaehitusettevõtjate vastutusele t ö ö l i s t e g a õ n n e t u s j u h t u m i t e s u h t e s . M ä r k i m i s v ä ä r n e o n s i i n , m u i d e , e t r a v i m i s e j a h ü v i t u s e m a k s m i s e k o h u s t u s e i p a n d a e t t e v õ t j a t e l e , k u i õ n n e t u s e k s o l i e r a k o r d n e ( l a e v a h u k k ) , k u i d j u s t s e l l i n e õ n n e t u s o n g i i s e p e a m i s e k s v a s t u t u s e a l u s e k s . * ( * C 7. 0:. , X I I >B4. , 8 , 3 2 9 : « K u i k e e g i e r a k o r d s e l j u h t u m i l k a r a v a n i s o l l e s s a a b v i g a s t a d a , k a h j u s t a d a v õ i k a o t a b t u g e v a s t l ö ö g i s t i s e g i m õ n e k e h a o s a , s i i s t a & . § 3 3 0 . : K u i k e e g i n i m e t a t u d j u h t u m i l k u k u b s u r n u k s v õ i u p u b v õ i t a p e t a k s e & s i i s t a j n e . ) . H a k k a s o l e m a , et ettevõtja vastutus pannakse isegi õnnetusjuhtumitele, millised on tingitud stiihilistest loodusjõududest, millist ei ole üheski välismaa seadusandluses. 1893.a. rahandusministeerium esitas riiginõukogusse eelnõu ettevõtjate vastutusest ** (**See on trükitud tervikuna ära ajalehes >2>5 @5<O» ( ! 6 1 3 0 , 1 8 9 3 . 3. ) , m i l l i s t o n j u b a 1 0 a a s t a k e s t e l t ö ö t a t u d v ä l j a k i i d e t u d h e a k s s p e t s i a a l s e k o m i s j o n i p o o l t k a u b a n d u s e j a m a n u f a k t u u r i d e n õ u k o g u j u u r e s n i n g k a n õ u k o g u s e n d a s t e i s t e m i n i s t e e r i u m i t e e s i n d a j a t e j u u r e s o l e k u l , e n a m u s e h ä ä l t e g a ü h e vastu. N. H. Bunge pidas silmas ettevõtja vastutuse karmistamist, rakendades raudteemajanduse sfääris kasutatud ettevõtja vastutuse alust, viies tõendite toomise koorma hagejalt kostjale. I. A. Võsnegradskil valitses ajutiselt ainsa vastu hääletanud liikme arvamus, et küsimus oleks tulnud lahendada vastupidiselt, st. tõendid peab tooma vaid hageja ja selle juures arvestama erinevate piirangutega (positiivsetega) ettevõtja vastutuse tingimustega. Praeguse eelnõu aluseks pandi uuesti tõendite esitamise kord ning eitavate tingimuste määratlus, st. ettevõtjat vastutusest vabastavad. Vabrikute ja tehaste, raudteeettevõtete, mäetööstuse, ehitusettevõtete, ja teiste tööstuste omanikud (eraisikud, riigikassa ja ühiskondliku asutused) surma, vigastuste ning muude tervise rikete (kutsehaigused) puhul, mis töölisele on tööga tekitatud nimetatud ettevõtetes, on kohustatud hüvitama temale, või tema perekonnale sellest tekitatud kahju ja väljaminekud. Sellest ettevõtjate vastutusest vabastatakse neil juhtudel, kui tõestatakse, et ainsaks kannatanule kahju tekitavaks põhjuseks oli ületamatu (väline, stiihiline) jõud või antud tööstusettevõttega mitte seotud isiku kuritegu või üleastumine või siis ka erandjuhul kannatanud isiku vahetu isiklik süü (millise juurde tuleb veel lisada sellised tootmisega seotud teiste tööliste tegevused, millised ei ole seotud ettevõtte töö olemusega). Sellega määratletakse kõik ettevõtjate vastutuse alused, toomata sisse meie üldisele seadusandlusele tundmatuid uusi aluseid. Eelnõus ei saa näha täielikku kutseriski aluste sisseviimist, nõnda nagu see alus ei välista ettevõtjate vastutust kõigis neis nimetatud juhtudel, vaid ainult selles, mis kitsendab seda veelgi lisades määratluse: jäme süü. Ei ole näha kutseriski alget ka järgnevates määrustes, millistes nii nagu sveitsi seaduse järgi kui on juhtunud õnnetuses oli kaassüü ettevõtte omanikul ja kannatanud isikul, siis hüvituse suurus võib olla vähendatud piirides 3/4 kuni ½ normaalsest määrast, kooskõlas kannatanu rohkema või vähema süüga. Eelnõu koostamisel peeti silmas järgmisi õnnetusjuhtumite põhjuseid:
1)43,40% - puutuvad tööstusettevõtte enda ohtlikusse,
2)19,76% - ettevõtte omanike süül,
3)25,64% - kannatadasaanute enese süül,
4)4,45% - omanike ja tööliste ühisel süül,
5)3,28% - kaastööliste süül,
6)3,47% - tuvastamata põhjustel.
Siit tehti järeldus, et hüvitust tuleb välja maksta ligikaudu 75% kõigist juhtudel, kusjuures ühisel süül hakatakse seda välja maksma poolel määral. Need protsendilised suhted on võetud andmetest, mis s a a d u d S a k s a m a a l , k u s k e h t i b õ n n e t u s j u h t u m i t e k o h u s t u s l i k k i n d l u s t a m i n e ( v t . 5AG0AB=K5 A;CG08, X X I , 9 2 9 ) . S e e j u u r e s k o h u s t u s l i k u k i n d l u s t a m i s e g a o n s ü ü d i o l e k u k ü s i m u s v ä h e s e t ä h t s u s e g a n i i ü h e l e k u i t e i s e l e p o o l e l e , k u n a h ü v i t u s e s a a m i s e õ i g u s e m ä ä r a b ära vigastuse saamise fakt (erandiks tahtlik vigastamine). Teistsugune tulemus võinuks tulla siis kui õnnetusjuhtumi põhjuseid oleks selgitatud välja kohtu teel. Siis tõenäoliselt oleksid töölised enamiku juhtude puhul süüdi jäänud ja suureneks tööliste ja ettevõtjate süü faktide hulk. Tööõnnetuste põhjuste süü selgitamist kohtu teel võib hinnata vaid osaliselt nende andmete põhjal, millised olid kogutud Saksamaal enne kohustusliku õnnetuskindlustuse sisseviimist ja kehtis endine vastutuse seadus (1871.a.), mis pani süütuse tõestamise kohustuse hagejale. Preisimaa andmete, mis kogutud endise preisi statistikabüroo direktori Engeli poolt 1874 ja 1879.aasta kohta, põhjal töölistega töö ajal juhtunud õnnetused, mis on jaotatud järgmised absoluutsed arvud ja protsendilised suhted:
1874 % 1879 %
1)Juhus või vääramatu jõud 795 15,42 1995 28,77
2)Isiklik ettevaatamatus või süü 3975 77,12 4607 66,78 3)Isiklik karistatav süü, sealhulgas
arvatav enesetapp 9 0,18 12 0,18
4)Võõra ettevaatamatus või süü 230 4,46 77 1,13
5)Võõra karistatav süü, kaasa arvatud
ettekavatsetud tegu 12 9
6)Teadmata põhjusel 74 1,44 46 0,07
See tabel joonistab juba teistsuguse pildi, võib öelda, et isegi täiesti vastupidise, nõnda nagu siin on kannatanute isiklik ettevaatamatus või süü kahe aasta keskmiselt 70%. Juhtumi all, millise eest, eelnõu alusel, ettevõtja vastutab, võivad minna vaid 4 ja 5 alapunkti juhtumid ja sedagi osaliselt, sest võõra süüna mõeldakse siin selliste inimeste süüd, kelle eest saksa seaduse alusel, ettevõtja ei vastuta (näiteks töölise töökaaslased). Ettevõtjate vastutusele jääks siis sellisel viisil üpris ebaoluline juhtumite arv. Tõsi, mõlemate veergude arvude suure erinevuse tuleb panna sellele, et väga raske on tuvastada ettevõtjate süüd kuna nende süü tõendamine on pandud kannatada saanud töölistele. Kuid ka tõendamise koorma kostjale, kui isikule, kes on igati haritum, arenenum igast küljest ja kõiki asju teadev, panek ei muuda asja töölistele soodsamaks. Kannatanu, eriti raskelt, ei suuda enam mäletada kõiki juhtumi asjaolusid, kuid tunnistajad, kui alluvad ja teenistujad selle ettevõtja juures, on vaevu täiesti erapooletud, kui neid ähvardab koha ja palga kaotus (näiteks, sest vahtis ringi ja ei tegelenud oma tööga. KL). Vaat, sellised on kaalutlused, millised räägivad eriti selle poolt, et asja kohtusse viimise puhul olid ohvrid asetatud enam ebasoodsasse olukorda, kui praegu. Eelnõus ei sätestata tingimusetut ettevõtja vastutust (kutseriski alusel), nõnda, et selle kehtivusel kostjad hakkavad tihti viitama üht seaduses sätestatud ettevõtja vastutust kõrvaldavat põhjust. Selliste põhjuste olemasolu, suure tõenäolisusega võib tõestada kõigist juhtumitest poolte puhul, mis muidugi oleks suureks võiduks töölistele, võrreldes praeguse olukorraga, kuid ikka kaugeltki mitte vastav nende tegelikule olukorrale. Seda silmas pidades, et ettevõtja vastutuse suurendamisel peab suurenema hüvitust saanud kannatanud isikute hulk, toodi seadusega sisse hüvituse suuruse piirang.
Üldiselt, hüvitust arvestatakse protsendilises suhtes täiskasvanud kannatanu poolt saadud viimase aasta palka, laste ja alaealistele sama tööd tegevate täiskasvanute keskmise aastapalga järgi, pidades kinni järgmistest eeskirjadest:
surma puhul makstakse välja:
1)hüvitus kannatanu ravikuludele;
2)matusekulud abi 20 rbl täiskasvanu ja 10 rbl alaealise kohta;
3)surnu sugulastele:
a)lesk eluaegne pension (kuni teise abiellu astumiseni) surma saanud isiku palgast 30% määral,
b)mõlemast soost alaealistele lastele kuni 15. aastaseks saamiseni, kaasa arvatult, 15% igaühele ühe lapsevanema elu ajal ja täiesti orbudele 25% vanemate palgast;
c)kannatanu vanematele pension 15% igale, kui nad asusid tema ülalpidamisel. Need pensionid kõik kokku ei saa ületada hukkunu palgast 60%.
B)Invaliidistumisel või sellisel tervisekahjustusel, milline toob kaasa ajutise või alalise töövõime kaotuse või selle vähenemise, peale ravikulude tasumist, määratakse eluaegne pension, milline vastab töövõime vähenemisele või täieliku töövõime kaotusel tema täieliku palgaga.
Need pensionid võivad olla vähendatud piirides ¾ kuni ½ normaalsest suurusest omaniku ja töölise kaassüü juhtudel. Töötasu kõrgeim piir, millist arvestatakse toetuse määramisel piiratakse 1200 rbl ((aastas)). ((Mõisatöölise palk aastas 80 rbl, talusulasel 160 rbl. KL)). Kõik need piirangud on üpris märkimisväärsed, kuigi neid õigustatakse sellega, et see suurendab ülalpeetavate
.
D
’
0 1 W ^ Ø : P ] I h z 1 5 į ā f C O p Ń ź ō ų © Ŗ A n o p ųķéåįåŁŃŹĘĀĘ¾ĘĀŗ¶Æ«¶§¶§££Ę hX£ h!0ø hGW h^ h ņ h¤3 h¬2„ hvM¬ hg h4 h±;Y h±;Y h±;Y hćt¢ h=<: hĪW h h=3> hĪW hU hĪW h=3> 6hĪW h®zZ 6h¬=Ó h®zZ ht'¹ ht'¹ ht'¹ CJ aJ ht'¹ CJ aJ 3
ļ ų M
ā Ŗ p q z u v ' ~4 4 A A üP żP 3Q 4Q
Q ŃR lS mS ż ż ż ō ō ō ō ō ō ō ō ō ō ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ ļ gdO\Ę Ä`Ägd P¹ ¹ žž p ; t u , j Ļ O ģ! ł! " Ų$ ' ' ' Ž( )
) 3* ×- 0 0 d0 e0 @3 }4 ~4 b5 ć7 ū: 7= 8= Č=
A A @A A A ¤A ©B ļD KF ”I J J ©L ŹM æP 2Q 3Q üųüųōšģčäčäąÜųÜŲÜŲŌŠĢŠČÄĄÜĄ¼ø““©„©„Ą„”~„ hü h®_g h$@ h\Õ h\Õ h\Õ h5 hLō hCs hé hFd hAc3 h£ 1 h£ 1 h£ 1 h& hvE“ hotÄ h!× h±;Y hV+Õ hs§ h. ; h?Ī halo hŚN¼ h5H hųm[ hņ h¼$Ž hĻ(Ź hO\Ę hX£ 13Q )S kS lS T T ¾T æT 2W X pZ )\ .^ G` ŗb d d ©d čd µe ¶e ·e g zh {h j j ¶j žj fk jk ęn q q 3r ¶s ¢u v :w Pw jw xw āw { ä{ ģ{ ų{ | | } üųüųōšųšģčäąÜŲŌŠŌŠŌĢŌĢČųČĮČ½Č¶½²®Ŗ¦¢¢¢¢ h\r
h@Ļ h@Ļ h@Ļ h£ū hø2ó h&· mHsH h&· hwP h¬[ haj h«P² hp” hp” hp” hz8n hz8n hz8n h A h> hPtt h hTXk hĪ+¬ h
h< h©L÷ hņa hj}ģ h[-ė hü 2mS {h |h H £ Ģ ų 8 9 . / d Ć é C b ÷ ų å ē ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś gdO\Ę , a © ā n ķ ¾ G H K Q ~ Ä 6 O c d e Ą ä å ē k } ~ š ū ü « ° ° T³ V³ ė³ µ T· U· >ø łõńõńķéåįåŻŁåŁŅŁĪŁĪŁĪĒõĪĆĪĆæ»æ»°»æĆ»¬»Ø»Ø¬Ø¬¤¬¤¢¤¬h ņ h¦Ue hĆ;- h9@w h^9 Uh0' hÕY hL
> h7 h7 CJ aJ h7 h
hbś h ŗ hoP hoP h ŗ h ŗ h ŗ hPĮ hz8n hHfį hŗÄ hF-ś h|Õ h\r
h\r
h\r
8ē ' i ~ ą
* + U· V· źø ģø ¹ ¹ <¹ >¹ @¹ P¹ b¹ ÷ ī å å å å å å å ą ą × × × × × × × × × × Ė ų’ &`#$gd=q Ä`ÄgdL
> gdL
> ^gd7 h^hgdL
>
& F gd7 tööliste hulka, võrreldes ettevõtjate vastutuse üldiste alustega, milliste alusel võiks nõuda tekitatud kahju täielikku hüvitamist. Õiglust rikkumata võinuks sellised piirangud kehtida üldise kohustusliku tööõnnetuskindlustuse puhul, st. siis kui kannatanud said hüvitust kõigi õnnetusjuhtumite puhul, sõltumata sellest, kes süüdi oli. Igal juhul, siiski, eelnõuga viiakse sisse üpris oluline parandus, milline seisneb tõendamise kohustuse panemises hagejalt (kannatanult) kostjale. Teiste paranduste hulka puutub hagide esitamise korra muutmine, aga nimelt asutuse asukoha järgi, mitte kostja elukoha järgi. Tänu sellele, on kohtul kergem uurida õnnetusjuhtumite asjaolusid. Igasugused õnnetusele eelnenud kokkulepped, millised kaldusid tööliste hüvituse saamise ja nende õiguste piiramisele kuulutatakse kehtetuks. Järgnevad vabatahtlikud kokkulepped, kuigi nende tegemine on lubatud, kuid seda tingimusel, et see saab kehtivaks vaid siis, kui on vormistatud kirjalikult ja tõestatud maaomavalitsuse ülemuse, või rahu- või linnakohtuniku poolt. Viimased võivad kinnitamisest keelduda, kui peavad lepingut ilmselgelt kannatanu huvide vastaseks. Eelnõu, et toetada kindlustamist, sätestab, et kui ettevõtte omanik osales oma tööliste kindlustusmaksete tasumisel, siis tal on õigus arvestada kannatanule hüvituse maksmise arve hulka neid toetusi, milliseid hakatakse talle välja maksma kindlustuskassade või asutuste poolt, võrdselt tema osaga nendes kindlustusmaksetes.. Ettevõtja vastutuse suurendamine võib sellisel viisil, kutsuda esile tööliste vabatahtliku kindlustamise vastastikulisuse alustel või kas või eraühingutes, seni kuni tuuakse sisse üleüldine kindlustamise kohustus, millist peetakse ainsaks täiesti õigeks antud küsimuse lahendamiseks (antud mõttes võeti vastu kaubatootjate kongressi otsus Ülevenemaalisel väljanäitusel Nizni-Novgorodis, augustis 1896.a.).
Kirjan d u s o n v i i d a t u d : . . /@>F:03> « !B@0E>20=85 @01>G8EL 2 A2O78 A >B25BAB25==>ABLN ?@54?@8=8<0B5;59» ( 1 8 9 5 ) . . /.
-! 4 9 . 1 8 9 7 A 3 8 7 - 3 9 5 .
N B - 1 8 9 8 . a .
* * *
P A G E
P A G E 1 0
>ø Fø ¹ ¹ "¹ *¹ ,¹ <¹ >¹ N¹ P¹ R¹ ^¹ `¹ b¹ f¹ h¹ t¹ v¹ z¹ |¹ ~¹ ¹ ¹ ¹ õķéåįåÖĻĒĄ¶°¶°¬¶°¶”¶°¬įĄ h„' 0J mH nH uhi
hi 0J j hi 0J U h^? h^? h^? mHsH h„' h„' h„' h„' CJ( aJ( h{T# h„' h ņ h ņ mHsH h ņ h ņ mHsHb¹ d¹ f¹ ~¹ ¹ ¹ ¹ ¹ ö ō č ö ō ō ß Ä`ÄgdL
> ų’ &`#$gd=q h]hgdGW 1h °. °ĘA!°"°#$%° J @ń’ J N o r m a a l l a a d CJ _HaJ mH%sH%tH% 6 A@ņ’” 6 L õ i g u v a i k e f o n t R i ó’³ R N o r m a a l t a b e l ö 4Ö
l 4Ö aö * k ō’Į * L o e n d i t a 2 @ ņ 2 GW J a l u s
Ę øp# 6 )@¢ 6 GW L e h e k ü l j e n u m b e r ¾ ’’’’ ļ ų M
ā Ŗ p q z u v ~, , 9 9 üH żH 3I 4I
I ŃJ lK mK {` |` z Éz ķz { B{ `{ { { ` a b x y ®
3 f ¬ Õ Ö × A B / 1 N O q ³ Č * Ļ [ \ t u J K Ę Ē Ž ß ļ š ń ł 0 0 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 ( 0 p 0 8 0 p 0 H 0 p 0 H 0 H 0 H 0 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 0 X¢³ p 3Q >ø ¹ P S T V ] mS ē b¹ ¹ Q U W ^ ¹ R ! !’ Ŗ ± C L M V W Z “ ŗ » Å ¼ Ą į' é' Ö* ß* 9, B, / Ø/ ć/ ė/ ž/ 0 1
1 1 1 3 3 3 !3 #3 &3
N N ćR čR ŃS ÕS ŁS ąS įS čS hT mT U U ŻU ćU š[ õ[ 3\ ?\ -a 2a 3a 8a pe }e ėj ķj īj õj łj üj żj #k $k Qk Rk pk Źk Ók o !o "o &o -o 1o Jq Oq Pq Uq Yr ^r s s cy jy | £| ¤| Ŗ| Ć É % 5 h p t “ · ¼ Ą Ę Ē Ż š ų ł ī ń ÷ ų L N
į ā © o q ’ y z t v ! }, , 9 9 ūH ’H 2I 4I I
I ŠJ ŃJ kK mK z` }` z z Čz Źz ģz īz { { A{ C{ _{ a{ { { _ i w z Æ
2 4 e g « Ō Ų @ D . 1 M O p q ² ³ Ē É ) + Ī Š Z ] s v I K ¾ Ą Å Ē Ż š õ ų ł
§
Ŗ Ŗ Mz z z Éz Źz ķz īz { C{ `{ a{ {
# f Ō 1 M O q ³ Č Z Ą Ę Ē Ż ļ õ ų ł © Ŗ × @ Ż ļ ų ł ’’ r a u n t s 7Kżx$ž®¦’’’’’’’’’ ŠžĘ Š^Š`žo( )
žĘ ^ `žh H .
pL’Ę p^p`L’h H .
@ žĘ @ ^@ `žh H .
žĘ ^`žh H .
ąL’Ę ą^ą`L’h H .
°žĘ °^°`žh H .
žĘ ^`žh H .
PL’Ę P^P`L’h H . 7Kżx ’’’’’’ ’’ ŗdN¾ % % % % % % % %j å i _= rj \r
«\ 9/ 5 ĪW & „' aj 7 S i {T# ( Ć;- £ 1 Ac3 ^9 =<: É; . ; L
> =3> oP wP U GW ±;Y ®zZ ųm[ ņa ¦Ue ®_g TXk z8n alo Ō p =q Ptt 9@w 0' Cs
$@ ¤3 g
< 4 A Fd ^? ÕY > 5H ^ p” ćt¢ X£ ¬2„ s§ Ī+¬ vM¬ ¬[ «P² vE“ &· !0ø t'¹ ŗ ŚN¼ PĮ ķ:Ā ŗÄ otÄ h Ę O\Ę Ļ(Ź ?Ī @Ļ ¬=Ó V+Õ \Õ |Õ !× ¼$Ž Hfį é [-ė j}ģ ņ ņ ņ ø2ó Lō ©L÷ Ps÷ F-ś bś £ū ü _tż ’@ ę ę č#Z ę ę ,a ,b ,j ,l ,n ,p Jq Jr J| J} õ Q P @ P j P Ų @ P t P š @ P z P ü @ P P @ P P @ P `@ P ø ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ Gŗ z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3&ŗ z ’ A r i a l " 1 šÄ © ėÜfļ#ܦ 9 Ń 3 Ę M 3 Ę M ! š “ “ 4 ¬ ¬ 2Q š H š’ ? é ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Ō p ’’ r a u n t s r a u n t s ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 h ¤ ° Ą Ģ Ų ģ ü
$ 0
< H P X ` é s s raunts aun aun Normal.dot raunts d 57 n Microsoft Word 10.0 @ &>| @ Ļ\UsŹ@ "°@čtŹ 3 Ę ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 š h p Ø ° ø
Ą Ī é kodu Ti M ¬ A
Tiitel
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ž’’’a b c d e f g ž’’’i j k l m n o p q r s t u v ž’’’x y z { | } ~ ž’’’
ž’’’ż’’’ż’’’ ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F Š3“FčtŹ D a t a
’’’’’’’’’’’’ ` 1 T a b l e ’’’’ h h W o r d D o c u m e n t ’’’’ "¾ S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’’’’’’’’’ w D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’ C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ k ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Wordi dokument
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q