Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į>ž’ ĄĀž’’’¾æ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į5@%šæ bjbjĻ2Ļ2%""­X­Xžü’’’’’’ˆœœœœœœœ°4448l€,°#¶øø"ŚŚŚŚŚŚč!ź!ź!ź!ź!ź!ź!$Ó#R%&°"ɜŚŚŚŚŚ"œœŚŚ×"Ŗ!Ŗ!Ŗ!ŚŽ œŚœŚč!Ŗ!Śč!Ŗ!Ŗ!Ą!œœĄ!Ś¬ ³»L…Ź4ølĄ!č!ķ"0#Ą!Õ&$!RÕ&Ą!°°œœœœÕ&œĄ!(ŚŚŖ!ŚŚŚŚŚ""°°„4v!4°°4Prokuratuur (prokuröri järelevalve)((Mis on prokuratuur?)) ((Artiklis on prokuratuur ja prokurör üpris samatähenduslik, arvestades muidugi konteksti. KL.)) ministere public, Staatsanwaltschaft). – N. V. Muravjovi määratluse järgi on prokuratuur alaline riiklik valitseva iseloomuga institutsioon, mis koosneb hierarhilisest süsteemist ainuisikuliselt tegutsevatest ametiisikutest, kes oma teenistuskohustuste järgi, neile määratud kohtu piirkonnas, peavad jälgima seadustest kinnipidamise üle, olema avalike huvide esindajad ja valitsuse organid. Sõna prokuratuur tuleb ld. Procurare – hooldada, juhatada, korraldada. Vanas prantsuse keeles asjaajaja-advokaat, volinik, teise isiku asjade korraldajat nimetati procureur. Prokuratuuri kodumaaks loetakse Prantsusmaad, kus prokuratuur tekkis kuningavõimu vajadustest ning huvidest. Juba XIII saj. erinevate kohtute juures asus rohkearvuline asjaajajate-advokaatide (procurateurs) klass, kes õppisid tundma seadusi ja paistsid silma erilise pika riietusega (hommes de robe longue). Nendest inimeste klassi parimate hulgast valis kuningas endale usaldusmehed, kellest juba räägitakse XIII sajandi teise poole ajalooürikutes. Nad jaotati kuninglikeks prokurörideks, kes tegelesid protsessi kirjaliku osaga ja kuninglikeks advokaatideks, suuliselt kohtu ees kaitsjateks. Nii esimeste kui teistele omistati samuti nimetus gens du roi. Seni kui kuningas oli vaid doomenite omanikuks ja oma vasallide suverääniks, oli ta prokurör lihtsaks kuninga usaldusmeheks, kuid kuningavõimu arenemisel ja laienemisel hakkasid kuningavõimu erahuvid langema kokku kuningriigi üldiste huvidega ja seepärast esimeste esindaja – kuninglik prokurör- muutus ka teise organiks. Jälitades kuritegusid ja taastades seaduslikku korda. Prokurör kaitses selle samaga õigusi ja täitis kuningavõimu kohustusi. Alates XIV sajandist kuninglikud prokurörid ja advokaadid muutusid tõelisteks ametnikeks kes kuulusid magistraatuuri koosseisu. Selles mõttes tuleb lugeda Prantsusmaa prokuratuurile alust panevaks Philip IV Ilus, ni nagu tema juurse (1302.a.) oli esmakordselt seadusega määratletud kuninglike prokuröride asend kohtutes. Seejärel prokuratuuri areng toimus peatumatult, vaatamata maal eksisteerivate tavaliste juristide vastutegutsemisele (näiteks kantsler Lopital pidas „kuninga inimeste“ ametikohta Prantsusmaale mittevajalikuks). Enne XVII saj. kujunes prokuratuurist lõplikult välja võimas riigi institutsioon, mis oli avara tegevushaardega kohtu ja nende otsuste täidesaatmise juhtimisel. Prokuratuuri organisatsioon enne-revolutsioonilisel Prantsusmaal lõppes Louis XIV kriminaal-ordonansiga 1670.a. Prokuratuuri ülemaks oli kantsler (Chancelier de France), ta korraldas asju parlamentide ja alamate kohtute vahel, moodustades eraldi teineteisega mitteseotud korporatsioone. Igas parlamendis oli peaprokurör koos mitme pea-advokaadi ning subsituudiga ((asetäitjatega)).Alama järgu kohtutes – kuninglik prokurör, kuninglike advokaatide ja nende asetäitjatega. Iga üksiku prokuratuuri (parquet) eesotsas asus selle prokurör. Kõik parlamendi ringkonna prokurörid allusid peaprokurörile, kui kuninga peamisele esindajale. Kuid see allumine oli pigem au seisukohalt (superiorite d“honneur) kui reaalne. Prokurörid ajasid asju kirjalikult ja neil olid kohtuadministratiivsed kohustused, advokaadid „pledeerisid“, st. esinesid kohtu ees avalikult suuliste kõnedega ning järeldustega. Nõnda nagu juba XV sajandil valitses kriminaalprotsessis kirjalik menetlus ja saladus, siis kriminaalasjadega tegelesid eranditult prokurörid ja nende juhiste järgi nende asetäitjad. Kuninga advokaadid osalesid vaid tsiviilasjade lahendamisel, kus nad olid täiesti sõltumatud oma arvamuste ja järelduste tegemisel. Prokuratuur oli kohtust ja kohtunikest täiesti eraldatud ja sõltumatu, et ainiti ei eristanud seda magistraatuuri liikmete üldisest allumisest aukoha järgi (preseance) parlamendi esimese presidendile ((esimehele)). Prokuratuuri liikmed kirjutasid ja rääkisid kuninga nimel. Esitamisel kuningale nad in corpore laskusid tema ees põlvele ja laususid: Sire, ce sont vos gens. Prokuröride ametijärgu liikmed said töötasu asjadest, mida nad ajasid, protsessivate poolte poolt, kohtu poolt määratud, makstavatest kohtulõivudest. Prokuratuuri ametikohad, erandiks esimese ja teise pea-advokaadi, olid müüdavad, kusjuures üks kord kuninga poolt müüdud ametikoht loeti ostja pärandatavaks omandiks. Selline kord, koos teiste kahjulike ning vähemõistlike külgedega, lõi prokuratuuri ametijärkude faktilise muutumatuse, mis garanteeris neile isikliku sõltumatuse. Kui Frants „I“ vihastas pea-advokaat de Rjuse peale, soovides teda asenda, siis Andre de Mem, kellele oli seda ametikohta pakuti, ütles kuningale, kaitstes Rjused: „Valitseja, ta on trooni advokaat, oma kohustuste, mitte Teie meeleolude teener“. Pea-advokaat Omer Talon oma pidulikus kõnes, oma seltsimeeste nimel pöördus Louis XIV poole selliste sõnadega: Kuninga auks me peame olema vabad inimesed, mitte orjad. Trooni väärtust mõõdetakse nende kvaliteediga, kes seda teenivad“. Tollase prokuratuuri tegevus jaotati kohtulikuks ja administratiiv-poliitiliseks. Tsiviilasjades kaitses prokuratuur vahetult trooni huve, hiljem aga ka nende omi kelle juriidilise esindamise võttis riik, väljendatud kuningas, enda peale. Siia puutusid kiriku, erinevate ilmalike ja vaimulike korporatsioonide asjad ning terve rida abitute inimeste, näiteks alaealised, nõrgamõistuslikud, teadmata kadunud jne huve. See leidis omale väljenduse peaprokurör Servani ütluses: „Meie oleme pandud ametisse mitte õnnelikele inimestele, vaid rõhutute jaoks“. Kriminaalasjades oli prokuratuuri tegevus vähem olulisem: kuna valitses juurdlusprotsess, kui kuritegude represaalid olid koondunud uurijate ning kohtunike kätte, siis prokuröride roll laienes vaid juurdluse algatamises osalemises, kohtuotsuse täitmise korraldustes ja protsessi erinevates faasides kirjelike järelduste tegemistes. Prokuratuurile kuulus järelevalve kohtunike tegevuse üle. Ta oli kohtu ja kuningavõimu vahendaja ja kuulutas esimesele teise nimel uusi seadusi ning valitsuse korraldusi. Pariisi parlamendi peaprokuröril ja peaadvokaatidel oli vaba pääs kuninga ja tema isiklike ettekannete juurde. Prokurörid võisid esitada parlamendile arutamiseks igasuguseid omavoli, vägivalla, seaduste rikkumise ilminguid ja nõuda selle, aga ka kohtupraktika korrastamise suhtes, üldiste reguleerivate meetmete võtmist. Revolutsioonide ajajärgul Prantsusmaa vana prokuratuur kadus iseenesest, kui muudeti vana korra kohtuasutused. 1790-1792.a. seadused, viies sisse uut suulisel, võistluslikkusel ja glastnostil põhinevat protsessi, kehtestasid kohtutes prokuratuuri kuninglike komissaride näol, kes nimetati kuninga poolt eluks ajaks ja keda peeti seaduse valvuriteks. Kohtu ees süüdistuse toetamine oli pandud erilistele valitavatele avalikele süüdistajatele (accusateurs publics). Vabariigi väljakuulutamisel kuninglikud komissarid muutusid „rahvuslikeks“, kelle kohustusteks terrori ajal olid antud üle avalikele süüdistajatele. Terrori lõppemisel taastati revolutsiooni esimeste aastate kohtupidamise kord, jaotades prokuratuurid avalikeks süüdistajateks ja täitevvõimu komissarideks, hiljem vabariigi komissarideks. Hiljem prokuratuuri kahesus kadus. Kriminaaljuurdlus ja kohtualuste kohtu ees süüdistamine pandi valitsuse komissaridele, keda edaspidi nimetati esimeseks konsuliks. Lõplikult formeerus kaasaegne Prantsusmaa prokuratuur esimese keisririigi ajajärgul. Peamised Prantsusmaa kehtiva seadusandluse määrused prokuratuurist leiduvad kriminaalasjade kohtumenetluse koodeksis (code d“instruction criminelle) 1808.a. ja 20 aprilli 1810.a. kohtukorralduse seaduses (lo isur L“organisation judiciaire). Kassatsioonikohtus oli peaprokurör ja kuus pea-advokaati. Igas apellatsioonikohtus - peaprokurör koos peaadvokaatidega, koos substituutidega, vastavalt kohtute arvule. Igas 1. instantsi kohtus on vabariigi prokurör koos asetäitjatega, kelle arv on määratletud kohtu järguga. Prokuratuuri liikmetele on antud kohtuametniku staatus (magistraat). Nende ametisse astumisel nõutakse neilt samu tsensusi, milliseid nõutakse mingilt teiselt kohtu ametisse pürgivalt isikult. Teenistus prokuratuuris on kokkusobimatu mingi teise ametikoha või kutsega, välistamata isegi õigust õpetada õigust mõnes kõrgemas õppeasutuses. Kõigi prokuratuuri ametnike järgud nimetatakse ametisse, justiitsministri esilduse alusel, vabariigi presidendi poolt. Peaprokuröri ametisse nimetamist arutatakse eelnevalt Ministrite Nõukogus. Alamaid prokuratuuri ametnike esitavad ministrile ametisse nimetamiseks mitte ainult peaprokurörid vaid ka kodade esimesed esimehed, kusjuures valitakse kolme esitatud kandidaadi hulgast. Prokuratuuri ametnikele on kohtus esinemiseks antud eriline ajalooline kostüüm, milline koosneb villasest laiade varrukatega mantist (togue, robe) või mustast siidist „simarrist“ ning mustast ümmargusest mütsist (toque), villasest või sametist, auastme järku näitavast kardpaelast. Pidulikel istungitel ja avalikel tseremooniatel esinevad peaprokurörid punases mantis hermeliini nahast voodriga. Teenistusasjade ajamisel väljaspool kohut, näiteks läbiotsimistel, ülevaatustel jne. prokuratuuri ametnikud võtavad tavalisele riietusele peale siidvöö, valge või tulipunase, kuldsete tuttidega. Prokuröri ametisse astujad annavad vandetõotuse. Prokuröride ülemaks on justiitsminister, kuigi viimasel mingeid prokuröride volitusi ei ole. Kassatsioonikohtu peaprokurör, kes tegutseb kõrgemas distsiplinaarkohtus võib teostada ainult üldist järelvalvet apellatsioonikohtute peaprokuröride üle. Apellatsioonikohtu peaprokurör on kõigi prokuröride volituste allikas ja nende täitmise juht ja oma ringkonna prokuröride otsene juht. Kõik prokuröri kohustused on temale ka spetsiaalset peale pandud. Teised prokuröride ametiastmeid tunnistatakse kui justkui tema asetäitjaid (substituts) ja tegutsevad tema nimel. Nad jaotatakse: 1)peaadvokaatideks, kes on jaotatud apellatsioonikohtute osakondade vahel, et osaleda kohtuistungitel, 2)substituutideks, et ajada prokuröri asjaajamist. Vabariigi prokuröri I- astme kohtu juures loetakse samuti peaprokuröri substituutoriks, kuid tegutseb mitte tema delegeerimise, vaid volituste jõul, mis on temale seadusega pandud. Substituutorite hulgast vaid tema üksi nimetab tegutsema kohtukotta ja teistele teeb ülesandeks kohtupolitsei juhtimise. Prokuratuuri ühtsuse põhimõtte jõul võib selle ühtesid liikmeid teistega asendada protsessi igasuguses seisundis. Prokuratuur on ehitatud üles kohtust sõltumatuse printsiibil. Kohus, märganud prokuröri ebaõigeid tegevusi, võib kohus võib sellest tema ülemustele teatada ning ei või talle otse ega kaudselt hukkamõistu või umbusaldust avaldada. Sel samal alusel jurisprudents ei luba prokuratuuri ametimeeste üle mingit täidesaatva võimu, kes istungit juhatab (nn. police d“audience). Jurisprudents eristab prokuröri tegevust kui seaduse ja ühiskondlike huvide esindajat, tema kui valitsuse agenti tegevuste järgi. Vastuvaidlematult allutatud ülemustele selles viimases valdkonnas, prokuröri tunnistatakse esimeseks sõltumatuks magistraatuuri liikmeks, kes on kohustatud juhinduma vaid seadusest ning südametunnistusest. Prokuratuuri ametnikud ei ole asendamatud, kuid neid vallandatakse, viiakse üle valitsuse ettenägemisel. Prokuröri kohustusi tavalistes politsei kohtutes täidavad politseikomissarid või meerid ning nende abid, prokuratuuri järelevalve all. Igasuguses protsessis, nii kriminaal- kui tsiviil, prokuratuur tegutseb kas kui partie principale, st. kui tõeline pool, mis aktiivselt viib läbi ja kaitseb oma kavatsusi, või kui ainult partie jointe, st. kui riiklik juriskonsult, kes esitab kohtu ees oma järeldustes avaliku huvi. Mõlematel juhtudel on tegevuse printsiip üks ja sama – kaitstes seadust ja avalikke huve. Kogu erinevus seisneb vaid tegevuse vormis ja viisis. Kriminaalasjades tegutseb prokuratuur alati kui partie principale, taotledes kättemaksu kuriteo sooritamise eest. Selles tema tegevuses eristatakse kaks peamist momenti: kohtupolitsei (police judiciaire) ja kriminaalkuritegu (action publique). Kohtupolitsei mõiste hõlmab endas, Esiteks, kriminaalprotsessi ettevalmistavat tegevust, mis suunatud kuriteo avastamisele ja süüdlaste tagaotsimisele, Teiseks, isikute kogumit kes sellega tegelevad. Nendesse puutuvad: 1)vabariigi prokurör, 2)uurijad ja rahukohtunikud, 3)politseikomissarid, sandarmi ametnikud, meerid ja nende asetäitjad ning ka rida erinevate administratiivsete ametkondade isikuid. Vabariigi prokuröri Koda (parquet) on keskus, kuhu koondatakse kõik kohtupolitsei juurdlused. Ta juhib neid juurdlusi, algatab neid, kogub tulemusi ja hindab neid, kusjuures kriminaaljuurdluse algatamise hädavajadusel, ta kutsub kas otse paranduslikku kohtusse või mitmete asjade puhul kohtualusena sellesse kohtusse ja kõigis asjades, mis on vandemeeste kohtu kohtualluvuses, saadavad uurijatele juurdluse teostamise nõudmise. Kui kurjategija on tabatud kuriteopaigal, võib vabariigi prokurör ise asuda juurdlustoimingute lõpuleviimist teostama ning kahtlustavaid arreteerima asuda. Kriminaaljuurdluse suhtes prokuratuurile kuulub, mõningate eranditega, süüdistuse monopol. Tal on õigus kriminaaljuurdlusest loobuda, isegi kuriteo seaduslike tunnuste olemasolul, kui leiab selle ühiskondlikes huvides olevat ebasobiva või sihitu. Keskmise arvuga kuni 10% kõigist prokuratuurini jõudnud kriminaalasjadest jäävad tema poolt sel alusel kohtuliku juurdluseta. Kuid juba algatatud juurdlus ei sõltu enam prokuratuuri omavolist ja tal ei ole õigust seda tagasi võtta, ega oma äranägemise järgi peatada isegi siis kui on näha, et süüdistus on põhjendamatu, ta saab sellest teatada vaid kohtunikule või kohtule. Prokuratuuri suhtumine uurijasse on samuti kahene: ta kui kohtupolitsei organ, on viimane allutatud peaprokuröri järelvalvele ja allub vabariigi prokurörile, kelle ettepanekuta, erandiks flagrant delit juhtum, ei saa olla alustatud üksi juurdlus. Prokuratuuri edasine osalemine eeluurimises on piiratud uurijale ettepanekute ja nõudmiste esitamisega, millised on viimasele kohustuslikud vaid sedavõrd, kuivõrd need on seaduslikud ja veenvad. Uurija määrused viiakse prokuratuuri poolt täide, kusjuures mittenõustumise juhtumil, vabariigi prokurör ööpäeva jooksul, aga peaprokurör kümne päeva jooksul, võivad esitada süüdistavasse kotta protesti. Edasine lõpliku juurdluse suund määratletakse uurija määrusega, kui ei järgne prokuröri protesti alusel tühistamist. Prantsuse prokuratuuri hulgas on üpris levinud asjade korrektsioon, milline seisneb ettekavatsetult kohtualluvuse kunstlikkus muutmises, uurija ja süüdistava koja nõusolekul, ignoreerides või tunnistades tõestamatuteks süüd suurendavad ning kõrgemat kohtualluvust tingivad asjaolud. Süüdistusakt koostatakse prokuratuuris vaid asjade suhtes, mis kuuluvad läbivaatamisele assisidel, peale seda, kui oli tehtud süüdistuskoja vastav kohtu alla andmise määrus. Peale asja kohtusse laekumist kuulub prokuratuuri kohute hulka suure osa kohtuks ettevalmistamise korralduste andmine. Kohtuliku juurdluse ajal on prokurör üheaegselt süüdistaja ja seaduse organ. Temale kuulub tunnistajate ja süüaluse otsese ülekuulamise õigus. Kui prokurör tunnistab tunnistaja ütlused valedeks, siis, tema ettepanekul, kohtu esimees võib samas anda korralduse sellise tunnistaja arreteerimiseks, kuni temale langenud valetunnistuse andmise süüdistuse juurdluse läbiviimiseni. Süüdistavad kõned, mis esitatud prantsuse prokuröride poolt vandemeeste kohtus, paistavad tihti silma kirgliku esinemise ja mõõdutundetute liialdustega. Kohtuotsuste suhtes võib prokuratuur esitada apellatsiooni- ja kassatsiooniproteste. Peaprokurörile kuulub protestimise õigus kõigi süüdistava koja kohtu alla andmise või asja lõpetamise määruste vastu. Prokuratuuri, kui seaduse organi poolne protest võib saada süüdistatavale kahjuks või kasuks. Õigeks mõistvate otsuste vastu võivad prokuratuurid esitada proteste ööpäeva jooksul vaid „seaduse huvides, kahjustamata õigeksmõistetut“. Kassatsioonikohtu peaprokurör võib, olemata ajaliselt piiramata, anda sellesse kohtusse läbivaatamiseks ebaseaduslikud kohtuotsused. Tsiviilasjades on prantsuse prokuratuur riigi juristkonsulendiks ja Portalise väljendi järgi, “kõikide kaitsetute kaitsja“. Ta tegutseb kas partie jointe, esitades kohtule järeldusi asja sisulise külje ning intsidentide kohta menetluses või partie principale, kui võistlev pool. Esimesel juhtumil, enamikus tsiviilasjades on prokuratuuri järelduste tegemine fakultatiivne, sõltudes mitte ainult prokuratuurist vaid ka kohtust. Need on kohustuslikud asjades, millised puudutavad ühiskondlikku korda, kogukondi, doomeneid, ühiskondlikke asutusi, vaeste kasuks tehtud testamente ja kinke, perekonnaseisude akte, alaealiste hoolekannet, teadmatult kadunute, vaimuhaigete aga ka abieluasjade, enesetaandamiste ja kohtualluvuse küsimustes. Prokuratuuri tegevuse olemus ja piirid partie principalena - on prantsuse õiguse üpris vaieldav küsimus. Kaasaegne jurisprudents tõlgendab, et prokuratuur võib hageda ja kosta igasuguses asjas, millised puudutavad ühiskondlikku korda, milline on määratletud kui „õiguste kogum, milliste kasutamine ei sõltu eraisikute volist“. Üpris avar ja eripärane on samuti prantsuse prokuratuuri kohtu-administratiivne tegevus. Tema tegevuse üle teostatakse kontrolli justiitsministeeriumile esitatavate kaebuste, kohtute või selle esimeeste kaudu kes osalevad isiklikult kõigil kohtukohtade istungitel ja osalemisel distsiplinaarses ja kohtu ametkonda kuuluvate isikute teenistuskohuste rikkumise eest kohtulikul juurdlusel. Prokuratuuri liikmetele, kõrvuti kohtute esimeestega, kuulub õigus olla esitatud kohtute vakantsi täitma. Prokuratuuri spetsiaalse, osalt justkui ülemusliku jälgimise all asuvad kohtu abiametnikud, kes kannavad nimetust officiers ministeriels, aga nimelt abi-advokaadid (avoues), kohtupristav (huissiers) ja sekretärid (geffiers). Prokuratuur jälgib üldiselt advokatuuri tegevust distsiplinaarsest küljest. Ta võib teha esildise advokaadi hooletuse või sobimatu käitumise kohta esitada läbivaatamiseks advokaatide nõukogule, kelle distsiplinaarne otsused võivad olla peaprokuröri poolt protestitud 10 päeva jooksul apellatsioonikohtu üldkoosolekul. Prokuratuur võib kohtuistungil teha kohtule ettepaneku, väljumata kohtumisruumist (sans desemparer), otsustada karistada advokaati, kes rikkus kohtu ees oma ametikohustusi. Sellist õigust kasutati eriti tihti teise keisririigi aegu, kus mõnikord seda juristide poolt heaks ei kiidetud. Igal vandekohtunikega istungjärgul prokuratuur esitab ministeeriumile raporti – „moraalne aruanne vandekohtunike kohtus süüdistuste esitamise tulemustest“ (comte rendu moral des resultants obtenus devant le jury). Prokuratuur tegeleb ka kohtustatistikaga, osaleb „kohtu abi“ (assistance judiciaire) instituudis, kogub ja kontrollib teateid süüdimõistmiste kohta. Prokuratuurist käivad läbi kõik armuandmise palved ja armu andmise, karistuste kergendamise ning süüdimõistetute rehabiliteerimise otsused. Ta osaleb ekstraditsioonis ((välisriigile selle riigi seadusi rikkunud isiku väljaandmine)) ja ametkondlike huvide ristumisel. Ta teostab samuti järelvalvet vanglate üle. Prokuratuuri peab olema teatatud ka iga keskharidust andva õppeasutuse asutamise puhul, kusjuures talle on antud õigus esitada „akadeemilise nõukogule“ oma vastuväiteid projekteeriva kooli vastu, „ühiskondliku moraali ja õpilaste tervise kaitseks“. 29. juuli 1889.a. seaduse järgi peab enne ajakirja või ajalehe asutamisele eelnema kirjalik avaldus prokuratuurile, kus on näidatud ära väljaande pealkiri, välja andmise sagedus, selle juhataja ja trükkali nimi, ning kus see trükitakse. Samuti peab väljaandja saatma iga numbri ilmumisel ühe eksemplari prokuratuuri kotta, kui väljaandmise kohas selline olemas on. Saksamaal on prokuratuuri instituut võetud üle Prantsusmaalt. Koos Napoleoni vallutustega, kehtestati prantsuse kohtumenetlus ja koos sellega ka prokuratuur Preisimaa, Hesseni ja Bavaaria Reini äärsetes provintsides. Seal elanikud ja juristid omistasid kergelt uue asutuse, mis omas ühiskondliku poolehoiu ning usalduse. Prokuratuur seati kõikjal sisse Austriaas ja Saksamaal 1848-50.a. reformide ajal koos uute kriminaalprotsessi vormidega. Seejuures ta oli rohkem või vähem lähedane prantsuse prokuratuuriga. Saksa juristid hakkasid seda kritiseerima, millise tulemuseks, seoses inglise õiguse tundmisega, järgnesid hilisemad prokuratuuri puudutavad seadused (Staatsanwaltschaft) Austrias ja Saksamaal. Kaasaegne Austria prokuratuur tegutseb 23. mai 1873.a. kriminaalkohtu põhikirja alusel. Justiitsministri üldjuhtimise all asuvad kohtute juures asuvad prokurörid: I - instantsi – Staatsanwälte, II – instantsi – Oberstaatsanwälte ja kassatsioonikohtu juures – peaprokurör (General-Prokurator). Iga neist prokuratuuri ametitest omab abid, keda nimetatakse I ja II instantsis „asetäitjateks“ (Stellvertreter), aga kassatsioonikohtus – peaadvokaadid. Prokuröri ametikoha saamiseks peab vastama samadele tingimustele, millistele peavad vastama kohtu ametnikud. Nimetamine toimub konkursi korras, kuid millest võib minister kandidaadi vabastada. Prokuratuur on kohtutest täiesti sõltumatu, kuid kohtuistungitel on ta allutatud kohtu esimehe täidesaatvale võimule. Prokuratuuri korralduses on peetud rangelt kinni alluvuse ja ühtsuse printsiibist. Viimane väljendub piiramatus asendamise õiguses (Substitution) ja üleandmises või volituste (Devolution) üleandmist ühelt liikmelt teisele. Prokuratuuri liikmed on asendatavad ja alluvad oma ülemuste distsiplinaarvõimu all. Austria prokuratuuri originaalseks jooneks on selle juures asutatud, (Bezirksgerichte) juures meie rahukohtutele vastavaid alamaid jaoskonna prokuratuure. Jaoskonna prokuratuuril ei ole kindlaksmääratud alalist koosseisu ja see moodustatakse erinevast seisusest isikutest, kes on ajutiselt komandeeritud selle prokuratuuri valdkonna teenistust täitma. Seda kohustust täidavad kas prokuratuuri ametnikud aga ka administratiiv- või politseiametnikud, või ka spetsiaalsed prokuratuuri organid, Staatsanwaltschaftliche Functionäre, mis määratud II instantsi kohtu prokuröri poolt, kooskõlas ringkonna (Landeschef) kõrgema ülemuse nõusolekuga. Kui prokuröri ei leia sobivat isikut, siis ta kuulutab ajakirjanduse kaudu soovijatele välja vastava konkursi. Jaoskonna prokuratuuri ametnikud annavad vandetõotuse ja asuvad I ja II instantsi kohtute prokuröride distsiplinaarse võimu all. Praktikute kinnituse järgi jaoskonna prokurörid tegutsevad õieti ja edukalt ning nende tegevuses ei jää kohalike elanike hulgas võõraks. Austria prokuratuuri tegevus piirdub kriminaaljälitusega süüdistavas protsessis. Tsiviilasjade ega ka kohtu administratsiooniga ta ei tegele. Ta on kohustatud oma ametkohuste järgi jälitama kõiki ilmsiks tulnud avalikke kuritegusid. Ta osaleb samuti kohtuotsuste täide viimises. Prokuratuur ei pea kedagi iga hinna eest süüdistama, ta peab püüdma tõde leida. Seejuures ta peab, oma kompetentsi piires, kaitsma riiklikke huve, millise puhul ta juhindub mitte ainult seaduslikkuse printsiibist (Legalitätsprincip), kuid ka sobilikkuse piires (Opportunitätsprincip), st. peab teostama kriminaaljuurdlust sedavõrd, kui see ei ole vastuolus riiklikele huvidele. Prokuratuur korraldab iseseisvalt juurdlust ja võib igal protsessi hetkel, enne küsimuse vandemeeste kohtule esitamist, loobuda süüdistusest, kusjuures see loobumine on kohustuslik nii uurijale kui kohtule. Kui see loobumine leidis aset enne süüdistava kohtu alla andmist, siis kõik prokuratuuri õigused lähevad üle kannatanule (Privatbetheiligter), kes võib enda peale võtta edasise süüdistamise (prokurör ei kaota, muide, õigust seejärel liituda asjaga, kui ta leiab selle vajaliku olevat); kui aga prokuratuuri loobumine järgnes kohtus, siis viimane kuulutab viivitamatult välja õigeks mõistva kohtuotsuse. Prokuratuur juhib ülekuulamist ja annab sellele üldise suuna. Eeluurimise teostamise hädavajalikust, milline on tõestatud, on Austria põhikirja järgi, kriminaaljuurdluse algatamise aktiks, seotud sõltuvusse prokuratuuri arvamusega, erandiks vandekohtunike kohtus arutatavad asjad, ning samuti ära olevate süüdistatavate puhul. Juurdluse ja kohtu enese teostamise protsessis on prokurör pandud süüdistava poole asendisse, tegutsedes süüdistatava ja tema kaitsjate kõrval. Prokurör võib kaevata I instantsi kohtu nõupidamiste kotta kõigi uurijate tegevuste üle, aga seejärel ka 2 instantsi kohtule. Prokurörile on antud seaduse kaitsmiseks kaevata edasi kassatsioonikohtusse. Prokuratuurile pannakse sõjaseisukorra ajal erilised kohustused kohtus ajakirjanduse ning vähemtähtsate üleastumise suhtes ja lihtmenetlusel. Kohtu ees fiskaalsete nõudmiste kaitseks on Austrias asutatud 1851.a. eraldi finantsprokuratuur. Saksamaa kaasaegse prokuratuuri üldised aluse ja tegevuse kohta sisalduvad saksamaa keisririigile välja antud 1877.a. seadustes, kuid prokuratuuri teenistuse kõigi üksikute ja eraldi tingimused on sätestatud üksikute riikide seadusandluses. Üldreegli järele peab igas kohtukohas olema ka prokuratuur, kuid prokuratuur võib olla loodud ka mitme kohtu peale, millist võimalust ka väiksed riigid, raha kokkuhoidu silmas pidades, kasutavad. Prokuratuuri kohuste täitmiseks on ametis: 1)kõrgema keisririigi kohtu juures Leipzigis – keiserlik ülem-prokurör (Ober-Reichsanwalt) ja mõned prokurörid (Reichsanwälte), tema asetäitjatena; 2)I ja II instantsi kohtute juures - üks või mitu prokuröri (Staats või Kronanwälte), kellest üks on ülemaks ja teised tema asetäitjad või kolleegid; 3)jaoskonna kohtute juures (Amtsgericht) ja seffenite kohtus – üks või mitu jaoskonna prokuröri (Amtsanwälte). Prokuratuuris teenimise tingimused on üldised samad mis kohtuteenistuses. Mõnedes riikides (Saksoonia, Braunschweig, Bürtemburg jne.), et prokuröride kohustusi võivad täita kohtuametnikud. Keiserliku prokuratuuri ametnikud nimetatakse keisri poolt Liidunõukogu esildise alusel ja nad on allutatud de jure ainult keiserlikule kantslerile, aga faktiliselt – tema kohtuvõimu organile, keiserlikule kohtuvalitsusele. Prokuratuuri ametnikud I ja II instantsis nimetatakse kohalike valitsuste poolt, justiitsministri esildise alusel, kes on ka igas riigis prokuratuuri peaks. Prokuratuuri liikmed on asendatavad ja on seotud omavahel ainsa ning range distsipliiniga, keda võib kõrgemat alluvuse korras, alati asendada ühe või teise oma ametkonna isikuga. Saksamaa prokuratuur on kohtutest sõltumatu ja tema üle ei saa kohtunik ega kohus järelvalvet teostada. Üldise politsei ja kriminaaljälituse ametnikud on prokuratuuri abistavad organid ja sellena peavad täitma tema korraldusi. Saksa prokuratuuri peamiseks tegevuse asjaks on kriminaaljälitus, millise funktsioon tsiviil- ja kohtu-administratiivsetes asjades on teisejärgulise tähtsusega. Prokuratuur peab tooma selgust asjaoludesse, millised mitte ainult ei paranda vaid ka mõistavad süüdistatava õigeks, kuid tal on õigus protestida nii süüdistatavale soodsaid kui ka tema vastu olevaid kohtulikke määratlusi. Prokuratuuri tegevust juhitakse seaduslikkuse printsiibi aluselt (Legalitätsprincip). Kannatanule antakse õigus asja kaevata edasi II instantsi kohtusse kui prokuratuur keeldub juurdluse alustamisest. Kuna juba algatatud juurdlust ei saa prokuratuuri poolt tagasi võtta kui see on antud kohtu menetlusse (erandiks jaoskonnakohtus olevad väheolulised asjad). Kriminaalasja menetlemise protsessile eelneva protsessi (st. tunnistuste võtmise ajal) käigus on prokuratuuril juhtiv roll, ta võib võtta ise või politsei kaudu, igasuguseid jälitusmeetmeid, erandiks läbiotsimised, võetusi ja tõkke meetmeid, peale juhtudel, mil „tekib viivitamisega seotud oht“. Eeluurimise algatamised sõltuvad prokuröri ettepanekust. Ta võib esitada uurijale ettepanekuid, vaidlustada tema tegevusi ja vaidlustada uurimisakte protsessi igasuguses järgus. Määrused prokuratuuri õigustest asja kohtuliku arutamise juures on üpris sarnased meie õiguse määrustega. Ta viib täide kohtuotsuseid ja temale on pandud ka vanglate juhtimise kohustused. Inglismaal, arvestades seal erandlikult valitseva erasüüdistuse esitamise puudusi, juba käesoleva sajandi 30.aastatel oli ajakirjanduses ning parlamendis arutelu riikliku süüdistaja institutsiooni asutamiseks. Sellele oli kaua vastu Inglismaale omapärane konservatiivne vaim ja eelarvamused prantsuse tüüpi prokuratuuri, millisest kumas läbi poliitiline toon, Avalike süüdistajate institutsioon seati sisse 3 juulil 1879.a. seadusega (Prosecution of offeuces Act), millise järgi see instituut, Peaattorei juhtimise all, asuvad avalik-õigusliku jälituse direktorist (director of public prosecution) ja tema abilistest (assistants), mitte rohkem kui 6, kes on jaotatud territoriaalsete ringkondade vahel. Selle ametikoha täitmiseks peab omama advokaadi ametinimetust kõrgemas kohtus ja vähemalt 10 aastast kohtupraktikat direktorile ja 7 aastat tema abilistele. Direktor nimetatakse siseasjade riigisekretäri poolt* (*Inglismaal ei ole spetsiaalset justiitsministeeriumit ja kõrgem kohtu juhtimine on jaotatud siseministeeriumi ja lord-kantsleri vahel.), tähtajatult (1888.a. pandi direktori kohustused riigikassa sollistorile). Direktori abilised nimetatakse kuni 7. aastaks, kuid seda võib pikendada. Need avaliku süüdistuse esindajad ei oma selle monopoli ja nende tegevus on abistav ning teisejärguline erasüüdistuste puhul. Nad ei ole millegagi seotud süüdistuse vaba esitamisega, milline ei ole üles ehitatud seaduslikkusel, vaid hoopis sobilikkuse printsiibi kõige laiemal rakendamisel. Direktori kohustuste hulka kuulub kriminaaljuurdluse algatamine kõigis kriminaalkohtutes asjades, millised on ära näidatud seaduse juurde antud instruktsioonides või on spetsiaalselt viidatud Peaattorei poolt ja samuti juhtida juurdlust kõigi ameti- ja eraisikute abil. Erasüüdistajad on endiselt täieõiguslikud kriminaaljuurdluse organid, kes tegutsevad koos direktoriga, kui ta pidas vajalikuks asjasse sekkuda. Viimasel ajal on direktorile pandud spetsiaalne tegelemine kuritegelike pankrottide ning valimistel teostatud kuritarvitustega. 1881.a. seadusega, sõltuvalt tema kirjalikust nõusolekust, on antud ka juurdluse alustamine ajakirjandusvabaduse kasutamisega seotud kuritegude suhtes. Seaduse juurde antud instruktsioonid eelnõud koostatakse pea-attorrei poolt, Lord-kantsleri ja siseasjade riigisekretäri heakskiidul ja see esitatakse parlamendile, kus neid arutatakse mõlemas kojas vähemalt 4 päeva, millise järel nad võivad olla kinnitatud ja ellu viidud. Šotimaal eksisteerib riiklike süüdistajate instituut juba XVI sajandist. Selle eesotsas asub Lord-advokaat, kes on inglise ministeeriumi liige, kes esindab parlamendis Šotimaa huve. Kriminaaljuurdluse vahetuks teostamiseks on tema juures pea-solisstor ja 4 asetäitjat (advocate deputed), kellest üks tegutseb šoti kõrgema kohtu juures, aga kolm on territoriaalsete ringkondade kohtu juures. Kõik nad nimetatakse lord-advokaadi poolt advokaatide hulgast. Igas kohtus on procurator fiscal, kes on nimetatud eluaegselt advokaatide hulgast ja kes ei saa palka vaid honorare üksikute asjade eest. Temal lebab kuritegude jälitamise kohustus, võtta vastu era- ja ametiisikute kaebusi ja ettekandeid, algatada kriminaaljuurdlust, koguda tõendeid ja toetada kohtu ees süüdistust. Kui eeluurimine on lõppenud, saadab prokurator selle ühele lord-advokaadi abilisele, kes otsustab kohtu alla andmise küsimuse ja saadab asja prokuratorile. Samamoodi on organiseeritud ka riiklike süüdistajate (crown sollicitors) instituut Iirimaal. Üpris sarnaseid jooni omab prokuratuur ka Põhja Ameerikas, kuid selle erinevusega, et tema ülesande hulka kuulub mitte ainult avalik juurdlus, kuid teatud määral ka kohtu ees ühiskondlike huvide kaitsmine. Kõrgemas liidukohtus asub pea-attorei, aga alamates temale alluvad ringkonna attoreid (district attoreys). Nad nimetatakse ametisse presidendi ja senati nõusolekul. Pea-attornei juhatab ringkonna prokuröre protsesside asjade ajamiseks, millistel on ühiskondlik või valitsuse huvi. Üksikutes osariikides asuvad oma sõltumatud prokurörid (state attorneys), kes on nimetatud kas kohaliku seadusandliku kogu või kohtu poolt või siis olid valitud rahva poolt tavaliselt kuni kaheks aastaks. Venemaal oli prokuratuuri loojaks Peeter Suur. Enne peetri-aegset Venet ei olnud spetsiaalseid avaliku juurdluse organeid. Ei olnud ka seaduse täitmise üle järelvalve ideed. Viies sisse oma reforme, Peeter kõikjal kohtas kuritarvitusi ja vastutegevust. Ilmnes tungiv vajadus organi järgi, mis jälgiks uute asutuste üle ja kontrolliks neid. Selliseks organiks oli esialgu fiskalid (vt.), mis asutati 2. märtsi 1711.a. ukaasiga, kuid nende tegevus oli ebarahuldav. 1715.a. oli senatisse ((kohtukoda)) nimetatud krahv Zotov „pea-revidendiks“ või „ukaaside järelvaataja“, et jälgida nende täitmise üle. 1720.a. see kohustus oli pandud senati ülem-sekretärile, kes omas siis Peetri usaldust, Šuin. Peale viimase surma, 1721.a. asutati senati üle kontrolli teostamiseks vahelduv kaardiväe staabiohvitseride korrapidamine, kes, enne kui teha korralagedusest või seadusetusest senatis, ettekanne Valitsejale, pidid kolm korda senaatorile-rikkujale tuletama meelde, et ta täidaks oma kohustust aga kui ta punnis vastu või käitus ülbelt, võisid ohvitserid ta arreteerida ning viia kindlusse. 12. jaanuari 1722.a.oli kästud see, et „senati juures pidi olema peaprokurör ja ülem-prokurör, nõnda igas prokuröri kolleegiumis, millised peab tegema ettekandeid peaprokurörile“. Hilisemate korraldustega asutati prokurörid ka provintsides, õuekohtutes ja ka püha sinodi prokurör. Esimesteks peaprokurörideks ja ülem-prokurörideks oli Jaguzinski ja Skornjakov-Pisarev. Prokuröride tegevus seisnes põhiliselt laialdases kontrollis, mida teostati Valitseja nimel. Peprokuröri suhtes Peeter väljendas sõnades: „ nende auaste on kui meil“; muid teisi prokuröride auastmed tunnistati „peaprokuröri silmaks“. Prokuröri järelevalve koosnes: 1)jälgimisest selle sõna otseses mõttes, 2)meeldetuletuse või hoiatuse tegemises, 3)“protestimisest ja ettekande tegemisest järelevalve kõrgemale organile“ Järelevalve teostamist nimetati ise terminiga „instigovat“. Prokuröride tegevuses süüdistav element puudus. Nad jälgisid kriminaalasjade üle sama moodi nagu teisedki. Neile oli pandud hoolitsemine arreteeritute ning riigikassa huvide eest. Prokuratuuri ametnike kuritegude eest mõisteti kohut senatis, pea- ja ülemprokurör vastutasid otse Valitseja ees. Peetri järeltulijate ajal kaotati prokuratuuri järelvalve kaks korda ning taastati viimaks keisrinna Elizaveta, Petrovna, ajal. Ekaterina poolt kubermangudes asutatud prokuratuuri järelevalve organ koosnes 3 inimeselisest grupist: prokurör ja tema juures kaks alam-advokaati, riigiasjade ning kriminaalasjade. Sellised grupid asutati kõigi kohtukodade juurde: Peamine kubermangu valitsuste juures kriminaal- ja tsiviilkohtukoja juures, teisejärgulised – kõrgemas maaomavalitsuste kohtus, kubermangu magistraadi ja kõrgema arvete õiendamise ??? kohtu juures. Peamise grupi ametikohti nimetati kubermangulisteks. Kubermangu peaprokuröriks oli kubermangu prokurör, kes allus vahetult pea-prokurörile. Kubermangu prokurörile allusid kõik kubermangu prokurörid ja abi-advokaadid. Keiser Paul I valitsemise ajal, kõrgemate semstvo, kõrgemate arvete õiendamise ja kubermangu magistraatide kohtute sulgemise järel kaotati ka nende juures olevad prokuröride ametikohad. Alles jäid vaid kubermangu prokurörid, kes nimetatud kohtukohtadega otseselt seotud ei olnud. Samal ajal kaotati kubermangu abi-advokaadid. 8. septembri 1802.a. Manifestiga muudeti peaprokurör justiitsministriks ja temast sai otsene ja ainus kogu prokuratuuri hierarhiline ülemus. Et aga kaitsta prokuratuuri kubermangu administratiivse võimu eest, 1805.a. senat selgitas, et kuberneridel ei ole õigust prokuröridele, kui vaid ministrile otse alluvatele, ordereid ega ettekirjutusi teha. Esimesele justiitsministrile, Derzavinile, oli antud prokuratuuri järelevalve teostamiseks Kõigekõrgem ringkiri-käsk (22 september 1802.a.). Seaduste Kogu järgi olid prokurörid ja abi-advokaadid määratud „kohtuasjade üle otsese järelevalve teostajateks“ senatis, kubermangu- ja maakondade kohtu-kodades *. (*Prokuröri järelvalvet puudutavaid määrused, koos seletustega võib leida erinevates Seaduste Kogu köidetes, kuid põhiliselt (#G5@564. >AC4.) 2. G. " 1. , (1I. C1. #G@). G.1 B.2 . , G 2. B. X 0:.  AC4 8 27. @064.) 8 2 G. 2 B.XV (0:.  AC4. > 45;.  ?@5AB.  ?@>AB.). Senatis, mis asub üksikute ametkondade juures, nad spetsialiseerusid asjade liigi järgi. Kubermangudes ja maakondades aga jälgisid seaduste õige rakendamise üle kõigis kohtukodades, nii kriminaal- kui administratiivsetes, ning jälgisid riigikassa huvisid silmas pidades. Jälgisid suletud uste taga peetavaid kriminaalasjade arutamist ja hoolitsesid abitute inimeste huvide eest (vahi all olevate isikute, kurt-tummade, alaealiste). Kubermangu prokuröri aitasid abi-advokaadid, aga maakondades asendasid teda temale alluvad maakonna abi-advokaadid. Prokuröri ja abi-advokaatide tegevus seisnes erinevate asutuste istungitel viibimises, oma järelduste tegemine asjades ja kõikide kohtukodade päevikute ning nende otsuse läbivaatamine, millistel nad ise kohal ei viibinud, tehes neisse märkuse“ lugesin“, või isegi viibisid neil, olenevalt sellest, kas leidsid need olevat seaduslikud või mitte. Kõigist märgatud kuritarvitustest ja korrarikkumistest peab kubermangu prokurör teatama viivitamatult kubermangu ülemustele aga mõningatel juhtudel ka justiitsministrile, kellele ta saatis kiirteated ja asja puutuvad ettekanded, milliseid nimetati protestideks. Tal oli õigus oma äranägemise järgi nõuda kohtukodade originaaldokumente ja ta võib viibida kõigil kohtukodade istungitel, kuid otsuse tegemise ajaks ta peab otsustamise ruumist väljuma. 20. novembri 1864.a. kohtupõhikirjade koostajad pidasid Seaduste Kogus silmas prokuratuuri organiseerimisel selle poolset järelvalvet. Võtsid arvesse saksa ja prantsuse kohtupraktika kriitika ning saksa 1848.a.reformikatsed. Samuti võeti eeskuju inglise kriminaaljälitusest ja süüdistuse protsessis. Kõigist neist instituutidest nad soovisid võtta parimat, mis oli kontrollitud katsega ja seejuures, võimalust mööda, mis ei olnud mitte ainult kooskõlas meie elu tingimustega vaid ka mis ei olnud vastuolus peale Peeter Suurt kehtinud vene õiguse traditsioonidega. Prokuratuuri võim, kohtupõhikirjade järgi, moodustab kohtuametkonna osa ja nad on asutatud kohtukohtades, kuid on kohtuvõimust eraldatud ning omab spetsiaalset organisatsiooni. Selle eesotsas asub justiitsminister, kui peaprokurör, mis on riikliku süüdistuse organ kõrgemas kriminaalkohtus ja prokuratuuri võimu esindaja senatis. Iga senati saadiku ja selle üldkoosoleku juures asuvad ülem-prokurörid koos abilistega. Prokuröri kohustusi ühisistungil täidab kassatsioonikohtu ametkonna üldkoosoleku ülem-prokurör. Erilise nõupidamise juures võib justiitsministri poolt olla määratud keegi prokuratuuri liige. Kohtukoja juures esindab prokuratuuri kohtukoja prokurör ja tema abilised, ringkonna kohtutes – ringkonnakohtu prokurör ja tema abilised, kellest üks asub kohtu alalises asupaigas, teine käib maakonna kohturingkonna kohtutes. Rahu- ja maakonnakohtu istungitel täidab prokuröri kohustusi üks ringkonnakohtu prokuröri abilistest, kubermangu kohtukojas – ringkonna kohtu prokurör või tema asetäitja. Prokuröre on 1/10 kõigist kohtunikest ja umbes ½ üldkohtute arvust. Ühe prokuröri tööpiirkonnaks on 65 ruutversta ((ruutkilomeetrit)) koos 118 tuhande elanikuga ((näiteks Tartu)). Tingimused, millised on kohtu teenistusse astumiseks hädavajalikud kehtivad ka prokuratuuri teenistusse astumisel (Põhikirja.§ 200 ja 201.). Hariduse tsensuse poolest on see võrdsustatud trooni kohtu ametiisikutega (202.). Vajalik staaz kohtu või advokaadi ameti praktika mõttes: 4 aastat ringkonna prokuröri abile, 6-aastat ringkonnakohtu prokurärile ja kohtukoja prokuröri abile, 8 aastat kohtukoja prokuröri- ja ülem prokuröri abilisele ja 12 aastatülem-prokurörile. Prokuröri teenistuslik asend määratletakse hierarhilise alluvuse, sõltumatuse ja prokuratuuri võimu ühtsuse printsiibi järgi. Peaprokurörile alluvad vahetult Senati ja kohtukodade ülem-prokurörid. Viimastele alluvad ringkonnakohtute prokurörid, kes kuuluvad vastava koja kohturingkonda. Abid asuvad nende prokuröride ja ülem-prokuröride alluvuses, kelle juures nad on ja kelle juhtimise all nad tegutsevad. Prokuröride alluvus väljendub: 1)teenistusse võtmise ja sellest vallandamise korras. Ringkonnakohtute prokuröride abilised määratletakse justiitsministri poolt kohtukoja prokuröri esildise alusel, ringkonnakohtute prokurörid ja ülem-prokurörid, kohtukoja prokurörid – Kõige-kõrgema võimuga justiitsministri esildise alusel. Kohtukodade prokurörid, kassatsioonikohtu ametkonna ülem-prokurörid, senati ja selle üldkoosoleku prokurörid Kõigekõrgemate ukaasidega, samuti justiitsministri esildise alusel. Prokuröride ametist vallandamine sõltub sellest võimust, kes nad ametisse nimetas, aga nende ümberpaigutamine võimust, kellele kuulub vabanenud ametikohtade täitmise õigus. Prokuröride üle asendamatuse õigus ei laiene. 2)alamate ametijärkude teenistussuhetes kõrgemate prokuratuuri ametnikesse. Puhkusele lubamine kuni 4 kuuks, peale kohtu töö vaheaegade, otsustatakse temast vahetult kõrgemal asuva prokuröri poolt. Järelvalvet prokuröri tegevuse üle teostab temast vahetult kõrgemal asuv prokurör. Prokuröridele antakse autasusid nende vahetute ülemuste esildise alusel. Suhtlemisel annavad ülemad alluvatele ettekirjutusi ja saavad neilt esildisi. 3)Kõrgemate prokuröride korralduste kohuslikkuses alamatele prokuratuuri ametnike suhtes, väljaspool kohtuotsuste sfääri, viimaste alluvus kohtuvõimude organite ees. Prokuröride sõltumatus ilmneb eelkõige selles, et alamad prokuratuuri ametnikud tegutsevad vaid oma veendumuste ja eksisteerivate seaduste alusel: 1)asjade käigu, aga sealhulgas ka süüdistusaktide suhtes, kirjalike järelduste koostamisel, 2)mingite kohtukohtade istungitel suulise järelduste tegemisel, seal hulgas ka süüdistuskõne esitamisel või ka kui tehakse kohtule süüdistuse tagasi võtmise avaldus, 3)kohtuotsuste ja määruste protestimise suhtes, millised ei ole kooskõlas prokurörliku järelvalve järeldustega. Prokuratuuri sõltumatus väljendub selles, et ”nii kohtukoht, ega selle esimehed ei saa prokuröride tegevust arutada, kuid nad teatavad prokuröride valedest või ebaseaduslikest tegudest oma järelvalve liini pidi, vastavalt kuuluvusele, justiitsministrile”. (§252). Prokuratuuri ühtsuse aluse jõul kuulub prokuratuuri võim tervikult prokuratuuri organisatsioonile, nii et iga selle liige tegutseb mitte enda nimel, vaid kogu prokuratuuri nimel. Siit tuleneb: 1)iga prokuratuuri järelvalvet teostava isiku, vahet tekitamata prokuröril või tema abidel, kõikide funktsioonide teostamiseks, millised on antud kohtu prokurörile, millise juures ta asub; 2)Prokuröride asendatavus. Prokuröri äraolek ei katkesta kohtuistungit, kui keegi prokuratuuri järelvalve isik asendas end samas kohtus prokuröri kohuseid täitva võiva isikuga. Iga prokurör igas asjas, mis on menetluses tsiviil- või kriminaalkohtus, võib asendada oma seltsimeest, võttes vastutuse asjas enda peale. Kui ringkonna kohtu prokurör otsustas asja katkestada, kuid kohtukoda andis süüdistatava kohtu alla, siis koja prokurör võib teha süüdistuse esitamise kellegile teisele, temale alluvale prokuratuuri liikmele, või siis, olenevalt eriti tähtsatest asjaoludest, võtta see kohustus enda peale. Samamoodi kõrgemad prokuratuuri ametiisikud võivad asendada neile alluvaid ka edasikaebamise protsessis. 3)Prokuratuuri jagamatus, millise jõul neist selle ühe liikme protsessuaalsed avaldused omavad jõudu ka teiste suhtes. Protesti õigus kuulub prokuratuuril vaid nende asjade suhtes, milliste suhtes prokuratuuri järelvalveisikute nõudmised, kohalolekul, ei olnud rahuldatud. Prokuratuuri ametiisikud on sama moodi, kui kohtunikud – kolmeselt vastutavad: kriminaal-, distsiplinar- kui tsiviilkorras. Kõik prokuratuuri töötajad antakse kohtu alla I ühinenud kohaloleku ja kassatsiooniametkondade, märuse alusel, mitte teisiti kui justiitsministri ettepanekul. N. V. Muravjovi arvates, peab kohtu alla andmist mõistma prokuratuuri ametnike vastase juurdluse alustamist. Prokuratuuri ametniku distsiplinaarne karistamine toimub justiitsministri äranägemisel, kuid eelnevalt nõudes neilt seletused. Ministril on täielik distsiplinaarvõim vaid ringkonnakohtute prokuröride abide suhtes, ringkonnakohtude ja kohtukodade prokuröride, viimaste abiliste ja ülem-prokuröride on tal hoiatamise, märkuse või noomituse, aga ülem-prokuröridele vaid hoiatuse tegemise õigus. Kooskõlas (270 AB. CG@. AC4.CAB.). prokurörliku järelvalve isikute suhtes võib olla algatatud samuti distsiplinaarne menetlus, sellist liiki asja menetletakse ringkonnakohtu prokuröri juures ja alamate ametnike suhtes nende abide juures – kohtukodades, aga kõrgemate prokuratuuri ametnike suhtes – senati kõrgema distsiplinaarse juuresviibimise juures. Prokuratuuri liikme tsiviilvastutus lasub selliste valede või omakasulike teenistuslike tegude eest, mille tõttu said eraisikud kahju. Viimastel on õigus nõuda välja oma kahjud spetsiaalse tsiviilkohtumenetluse korras (AB. 1331-1336 CAB. 3@064. !C4.). Prokuratuuri esemelise tegevuse suhtes kohtu põhikirjad nende esialgses sõnastuses piirasid prokuröri tegevust kohtu ametkonna asjades, aga nimelt tsiviil-, kriminaal- ja kohtu juhtimises. Järgnevad seadused laiendasid prokuröride tegevust ka paljudele mittekohtulikele ja puhtalt administratiivse iseloomuga ametkondadele. Prokuratuuri tegevus jaguneb vormide järgi kirjalikuks (ettepanekud, süüdistusaktid, juurdluse lõpetamise järeldused, protestid, kantselei kirjavahetus) ja suuliseks (süüdistuskõned ja järelduste tegemine). Prokuratuuride tegevus jaguneb sisu järgi – seadusekaitseliseks ja süüdistavaks. Kohtukohtades on prokuratuuril seadusekaitseline funktsioon: 1)tsiviilkohtutes, kus ta esineb eranditult kui seaduse organ, esitades järelduse, peale protsessijate protsessi, riigijuhtimise, maaomavalitsuste, linna- ja maa ühingutes, alaealiste suhtes, teadmata äraolijate, kurttummade ning vaimuhaigete puhul, kohtualluvuse küsimustes, vaidlused võltsingute suhtes ning üldse juhtudel, mil ilmnevad asjaolud, millised kuuluvad kriminaalkohtu kompetentsi, kohtunike taandamise küsimustes, abieluasjades ja sünni seaduslikkuse, vaesusõiguse tõendite väljaandmine, ametiisikute poolt tehtud kahju suhtes hüvituse maksmise suhtes (343-347 CAB. 3@. AC4.). Rahukohtute istungitel teeb prokuratuur järelduse samuti asjade suhtes, millistes on hagejate või kostjatena raudteed. 2)kriminaalasjade kohtutes prokurör tegutseb seaduse organiga, kõigis asjades, milliseid teostatakse avalik-õiguslikus korras eeluurimisel, kohtuprotsessi ajal, kui on tarvis järeldusi süüdioleku kohta, kohale mitte ilmunud vandekohtunike, tunnistajate ja ekspertide karistamise küsimuses, kohtunike ja tunnistajate taandamise, istungil uste sulgemise jne. ning kriminaalasjade uuesti algatamisel. Kassatsiooni protsessil teeb prokuratuur järeldusi ja esineb erandlikult seaduse organina. Samasugune on prokuratuuri iseloom ja tegevus rahukohtute ja maakonna istungitel ning kubermangu kohalolekutel. 3)kohtuvalitsuses, kus prokuratuur võtab osa seaduse jõul või justiitsministri ülesandel. Esimesel alusel prokuratuuri ametnikud võivad osaleda kõigi kohtukohtade istungitel. Nende poolt märgatud kohtu või kohtuametkonna ametnike hooletusest, teatavad kohtu esimehele, esitavad kohtule või justiitsministrile, algatavad oma ettepanekutega distsiplinaarmenetlused kohtuametkonna mittekohtunike ametijärgus olevate ametnike vastu, annavad järeldusi distsiplinaarasju menetlevates kohtukohtades. Lõpuks nende ettepanekul kohtuuurijad paigutatakse ühest jaoskonnast teise. Justiitsministri ülesandel nad võtavad seaduslikke meetmeid kohtukohtades sisekorra ja asjaajamise eeskirjade rikkumise kohta. Prokuratuuri erilise hoolekande all on arestantidesse puutuvad asjad. Kõik kohtuametkonna institutsioonid ja ametiisikud peavad teatama temale kõigi aresti all olevate isikute asjade seisundist, mille järgi arreteerituid peetakse kinni üle 4 kuu ja põhjustest, mis nende asja lahendamist viivitavad. Prokuröri järelevalve alla antakse samuti koopiad kõigist arreteerimiste korraldustest, mis antud välja riigis korra ja ühiskondliku rahu kaitsmise seaduse alusel meetmete võtmiseks. Prokurör, veendunud, et kedagi peetakse vahi all ilma selleks volitatud kohtade ja isikute määruseta, peab tema viivitamatult vabastama. Prokuratuuri seadusekaitselise tegevuse sfääri kuulub selle täidesaatev-kohtulik tegevus. Kõik kohtuotsuste täitmise korraldused, millised väljuvad kohtu vahetu tegevuse sfäärist, kuuluvad prokuratuuri järelvalvekohustuste hulka. Selle kaudu tõstatatakse kohtule lahendamiseks kõik täidesaatmisel tekkinud probleemid või kahtlused. Prokuratuur on kutsutud ka seadusandlike küsimuste, millised on praktika käigus tekkinud, algatamisele, kusjuures ta käitub alluvuse vahekorda arvestades. Mittekohtulike kohtade suhtes väljendub prokuratuuri seadustkaitsev funktsioon: a)politsei ja teiste, õigusmõistmist abistama pidavate institutsioonide õhutamine oma kohustuste täitmisele ning süüdlaste vastutusele võtmisele. b)osalemist valitsuse ja ühiskondliku juhtimise erinevates osades. Prokuratuuri ametnikud jälgivad kinnipidamisasutuste üle ja omavad neisse takistamatut sissepääsu, on asepresidendid ja direktorid kohalikes hooldusasutustes või vanglate ühingutes, aga kus neid ei ole, osalevad, hääleõigusega kubermangu ja maakondade kinnipidamiskohtade komiteedes. Võtavad vastu ja vaatavad läbi ning saadavad, vastavalt kuuluvusele, arestantide poolt kirjutatud pabereid, istuvad administratiivsetes kubermang kohalolekutes, kubermangu linnade ja omavalitsusasjade kohalolekutes, eriliste linnasjade kohalolekutes, kubermangu taluasjade kohalolekutes, sõjaväeteenistuse kohustuse täitmise kohalolekutes, viina ja vabrikuasjade ning spetsiaalsetes kohalolekutes, kus tunnistatakse vaimuhaigeks isikuid, osalevad vandekohtunike järjekordseid ja perioodilisi nimekirju koostavates komisjonides; omavad õigust nõuda erilist esindatust komisjonide, mis moodustatakse laenukassade revideerimiseks, juurde, ning selle raamatuid etteteatamiseta revideerida. Meie prokuratuuri peamiseks tegevussfääriks on riikliku süüdistuse huvide esindamine. See prokuratuuri süüdistustegevus väljendub eelkõige ülekuulamise juhtimises, kriminaalasja algatamises ja eeluurimise üle järelevalve teostamine. Sel eesmärgil on talle allutatud ülekuulamist teostav politsei. Prokuratuur jälgib samuti zandarmite poolt riiklike kuritegude suhtes teostatavate ülekuulamiste üle. Kriminaalasja algatamise õigus kuulub prokuratuurile vaid asjades, milliseid jälitatakse avalikus korras ja mis ei ole prokuratuuri monopol, teostades seda koos era ja erinevate ametiisikutega. Kuid kui prokuratuuri poolt on juurdlus algatatud ettepaneku tegemisel või juurdluse läbiviimisega või kohtusse süüdistusakti esitamisega, siis asi peab olema otsustatud kohtuotsusega, sõltumatult prokuratuuri arvamusest asja edasisest suunast. Prokuratuur toetab süüdistust kõigis avalik-õiguslikku iseloomuga asjades, milliseid menetletakse üldiste asjade kohtukohtades. Ta formuleerib enda äranägemisel, kohtukoja järelevalve all, süüdistusakti, esitab selle vastavasse kriminaalasjade kohtusse ja kaitseb seda kohtu ees, kasutades kriminaalasjas poole õigusi. Tal on õigus esitada protest kohtu määratluse ja kohtuotsuste, nii lõplike kui ka mittelõplike, suhtes. Seejuures prokuratuur ei ole piiratud vaid süüdistuse huvidega. Ta võib kohtuotsuseid protestida nii süüdistatava kahjuks, kui ka kasuks, võib loobuda tema süüdistamisest kohtus ja peab üldse suunama kõik pingutused asja materiaalse tõe väljaselgitamisele. Erinevalt Prantsuse õigusest, meie seadusandlus ei tunne prokuratuuri õigust esitada proteste seaduse huvides, sõltumatult antud asja huvidest. Senati ülem-prokurörist vaata Senat. Sinodi ülem-prokurörist vt. Sinod; Üksikasjalik välismaise ja vene kirjanduse loetelu vaata: . . C@02L520., «@>:C@>@A:89 =04A>@L 2 53> CAB@>8AB25 8 45OB5;L=>AB8» (1889), .. !;CG52A:>3>, «#G51=8:L @CAA:>3> C3>;. @>F5AA0» (?>A;54=55 8740=85), ./. $>9=8F:>3>, «C@AL C3>;>2=03> AC4>?@>872>4AB20» (1896). !<. "0365 @O4L AB0B59 2 «.@848G5A:><L 5AB=8:5» (1892, B. ) 8 .. C@02L52L, «A=>2=KO =0G0;0 2=CB@5==O3> CAB@>9AB20 ?@>:C@>@A:03> =047>@0». !. 1@0<>28GL-0@0=>2A:89. -! 43. 1897 AB.395-405. **** Prokuratuur, e. finantsprokuratuur Poola Tsaaririigis ja Austrias ning Itaalias 1898.a.  asutused, millised on nähtud ette riigi huvide kaitsmiseks. Riigikassa kohtulikku kaitse spetsiaalsetele asutustele keskendamine, milline on ühine kõigi administratsiooni ametkondadele, kujutab endast suurt kasu, võrreldes iga üksiku ametkonna juures olevate juriskonsultide ülalpidamisega, kes lähevad riigikassale palju rohkem maksma kui ühe keskse Prokuratuuri ülalpidamine ja selle abil võib asutada riigikassa esindusi ka teistes suuremates linnades. Eraldi ametkonna jurist-konsuleendid, asudes vahetult antud asutuse alluvuses, ei saa omada hädavajalikku iseseisvust, et hinnata kohtuasju täiesti erapooletult. Asjade suhtelise vähesuse tõttu jurist-konsulnet ei saa omistada sellist kogemust, millist võib omistada finants-prokuratuuris, mis on oma kätte koondanud suure arvu kõige eripärasemaid kohtuasju. Austrias tegutseb rahandusprokuratuur (Finanprozcuratur), mis on asutatud rahandusministeeriumi juures 1851.a. Igas Austria 14. provintsis eksisteerib eraldi finantsprokuratuur, millel on iga provintsi keskuses oma esindus, erandi moodustavad aga Moravia ja Sileesia, kus on eriline finantsprokuratuur ja mis asub Brjunnis. Kraakovis asub eriline rahandusprokuratuuri osakond, mis kuulub Galiitsia prokuratuuri hulka. Olles provintside asutused, puudub prokuratuuril keskasutus, kuid seda asendab osalt Alam-Austria rahandusprokuratuur, milline juhatab Alam-Austria provintsiaalsete asutuste, kui ka keskasutuste kohtulikku kaitset ja mis asub Viinis. Iga prokuratuuri eesotsas asub finantsprokurör (Finanzorocurator); nii prokurör kui ülejäänud prokuratuuri ametnikud ei saa mitte mingit hüvitust nendest summadest, millised mõistetakse riigikassa kasuks, asjade ajamise eest. Peale selle on samal ajal neil täiesti ära keelatud tegeleda eraisikute ülesandel nende asjades. Finantsprokuratuuri esindatus on kohustuslik kõigi riigivalitsuste juures, millistel ei ole õigust volitada eraisikuid oma huvisid kohtulikult kaitsma. Finantsprokuratuur on kohtus riigikassa volitatud esindajaks, kuid lepitustehingu võib sõlmida vaod selle riigivalitsuse ametkonna loal, millist kohtuasi puudutab. Peale riigikassa suhtes ja kassa hagide järgsete asjade on finantsprokuratuur riigikassa kaitse iseloomuga asjade esindaja, näiteks vaibevara suhtes, aga teatud juhtudel ka maksude, andamite, tollide ja lõivude väljanõudmise vaieldamatutes asjades. Sellele on pandus kohtus vara kaitsmine, milline kuulub erilistele asutustele, millised ei ole vahetult valitsuse alluvuses või millised kasutavad osalt riigikassast antavaid vahendeid ja kiriku vara kaitse, milline ei asu valitsuse vahetu kontrolli all. Peale kohtuliku kaitse, on finantsprokuratuur kohustatud, selleks vastava asutuse poolt esitatud nõudmise alusel, esitada temale järeldused neis küsimustes, mis puudutavad riigikassa vara ja osutada neile igasugust koostööd igasuguste seda vara puudutavate tehingute sooritamisel. Finantsprokuratuuri ülalpidamise kulud moodustavad umbes 350 000 kuldnat, aga esitatud hagide hind, milliste alusel see saabub, kõigub 1,5 -2 miljonit kuldnat aastas. Itaalias, alates 1875.a. eksisteerivad suuremates linnades 12 üksikut prokuratuuri. Iga üksiku rahandusprokuratuuri ringkond haarab mitut provintsi. Iga finantsprokuratuuri eesotsas on finantsprokurör (avocato erariale), aga iga üksiku prokuratuuri eesotsas – pea finants prokurör (avocato generale erariale) koos abiga. Peaprokuröril asub Roomas ja ta juhatab seal ka kohalikku Rooma prokuratuuri. Peale ametikohajärgse töötasu saavad finantsprokuratuuri töötajad preemiat summadest, milliseid on nõutud riigikassa kasuks kohtukulude katteks, erandiks kiriku fondi kaitse asjad (fondo del culto), milliste puhul prokurörid nimetatud preemiat ei saa. Samal ajal on prokuratuuri ametnikel keelatud tegeleda kohtuasjadega eraisikute ülesandel. Prokuratuur asub, eraldi asutusena, millise ülemaks on finantsasjade peaprokurör, rahandusministeeriumi ametkonna juures. Neis linnades, kus finantsprokuratuuri ei asu, täidetakse selle kohustusi spetsiaalselt nimetatud advokaatide poolt, prokuratuuri järelevalve all. Selleks koostatakse igas prokuratuuris riigikassa advokaatide (delegati erariali) nimekiri, millistele pannakse finantsprokuratuuri kohustused. Finantsprokuratuuri kohustuseks on eelkõige riigi juhatuste (administrazioni dello stato) kohtulik kaitse, aga peale selle ka kiriku fondi kaitse. Finantsprokuratuur on riigikassa juhatuse esindaja kõigis kohtuasjades, peale asjade, milliseid teostatakse rahukohtute poolt, kus riigi juhtimise asutuste kaitse võib olla pandud ühele antud asutuse riigikassa ametnikule. Finantsprokuratuuri esindus on kohustuslik nende riigi juhtimise asutuste puhul, kellel ei ole õigust volitada kohtulikku kaitset kõrvalisele isikule, erandiks sellised juhtumid, mil vastava ametkonna minister, finantsministri nõusolekul, peab enam sobivaks panna asja kaitsma sõltumatu advokaat. Peale kohtuliku kaitse peab finantsprokuratuur riigi juhtimise asutuse nõudmisel, esitama neile järeldusi kõigis küsimustes, millised puutuvad riigivara ja osutama abi riigivaraga tehingute sooritamisel. Itaalia 9 finantsprokuratuuri aruande järgi 1883.a. oli konsultatiivsete asjade arv kuni 43182, kohtuasju oli kuni 13582, millistest vahetult aeti finantsprokuratuuri poolt 5646, aga riigikassa advokaatide poolt – 7936. Kohtuasjadest lõpetati 7778 asja, nende hulgas 23% asju, mis lõppesid riigikassa kahjuks. Finantsprokuratuuri ülalpidamine läheb riigikassale maksma 819 600 franki, kohtukuludest maksti välja 148 844 franki. Riigi advokaate oli 600, kellele maksti 667 111 franki. Poola Tsaaririigis loodi rahandusprokuratuur 1816.a. Tänu sagedastele muutustele Poole riigiehituses, aga samuti segastele aegadele ning võimu ebapüsivusele, olid riigikassa varaliste huvide rikkumised üpris sagedased. Peale selle, poliitilise korra muutmisel hävinesid hulga kohalikke ja keskseid juhatusi, millistel oli mõju riigi ja ühiskondlike varadele, mille tõttu olid dokumendid riigivaradele laiali hajutatud mitmete juhatuste arhiivide vahel ja osa dokumente oli läinud kaotsi. Seda silmas pidades, selle asevalitseja otsuse alusel, et anda riigikassale võimalus nõuda välja vastavad vahendid kohtuliku kaitse teel, 27. veebruaril 1816.a. kohtumenetlus asjades, mis puudutasid riigi või ühiskondlikku vara, oli ajutiselt peatatud. See peatamine kestis kuni 1. jaanuarini 1818.a. Edasiseks sammuks sellel eesmärgil oli prokuratuuri asutamine. Seaduse järgi (22 oktoobri – 29 september 1816.a.) prokuratuur kui kollegiaalne asutus, on valitsuse igasuguse ühiskondliku omandi peamiseks kohtuliku kaitse volinikuks, milline seisab valitsuse kaitse all. Prokuratuuri koosseisu kuuluvad kahe kategooria isikud: ühed määratlevad kollegiaalselt suuna, milline tuleb anda prokuratuurile usaldatud asjale kohtuliku kaitse teel. Teised on täitevorganiteks, st. teostavad kohtu ees kohalolekul välja töötatud kaitse aluseid. Esimene isikute kategooria koosneb esimehest ja 8 nõunikust, kantselei ametnikest ja 6 asessorist-aplikandist (kandidaadid kohtulikele ametikohtadele). Prokuratuuri täitevorganiteks on kaitsjad ja nende asemel ametisse astuvad – arvult – 16 inimest, üks iga esimese instantsi kohtu juures, ülejäänud asuvad Varssavis. Peale kohustuse esindada riigikassat kohtus, anti prokuratuurile valitsuse komisjonide juures jurist-konsulandi roll kõigis juriidilistes küsimustes, millised puudutavad riigi ja ühiskondlikku omandit. Peale seda oli prokuratuurile pandud riigimõisate piiritlemise menetlemine ja ühiskondlikele varadele hüpoteegi seadmine. Asude valitsuste komisjonide kõrgema juhtimise all – iga tema ametkonna asjas – prokuratuur peab kõik nende ettekirjutused täitma. Tal ei ole õigust ilma ülevalt poolt antud loa ja vastava volituseta esitada hagisid, sõlmida rahukohtu leppeid, lõpetada protsessimist või jätta ilma apelleerimiseta kehtima riigikassale mittekasulikke otsuseid. Prokuratuurile tehti ülesandeks asutada üks peaarhiiv, et asendada kohtadel kaotatud üksikud arhiivid erinevate juriidiliste kohalolekukohtade juures. Et tagada suuremat riigikassa huvide kohtulikku kaitset, anti prokuratuurile õigus nõuda kohtult kolmekordset poole aastalist pikendust igasuguse tema poolt menetletava asja lahendamiseks. Esimese instantsi kohtute prokuröridele kirjutati ette järelduste tegemine prokuratuuri poolt esitatud nõuete suhtes. Sel määral, mis kaotati Poola Tsaaririigi valitsuse komisjonid ja need asendati kubermangude keskvalitsustega, osutus prokuratuur olevat allutatud ühele valitsuse justiitskomisjonile, milline eksisteeris juba enne Tsaaririigis läbi viidud kohtureformi. 30 juuni 1876.a. seadus, millisega kaotati justiitskomisjon, pandi selle kohustused, prokuratuuri suhtes ajutiselt kaheks aastaks, Varssavi kohtukoja prokurörile. Muide, mõningane sõltuvus oli säilinud ka finantsministeeriumi suhtes, nii nagu prokuratuuri ülalpidamiseks vajalikud summad assigneeritakse mitte justiitsministeeriumi kaudu, vaid rahandusministeeriumi üldistest kantseleikulude eelarvest. Prokuratuuri kohustused on sätestatud AB. 1612 8 1613 CAB. @064. !C4. Hagide ja kostete esitamine riigi- ja linnavalitsuste, haiglate, jumalakodade, vaimulike- ning muude asutuste, millised asuvad valitsusasutuste juures, pannakse kubermanguvalitsustele, riigikodadele, kubermangude ja linnanõukogude ühiskondliku järelevalveasutuste ja teiste kohalike valitsuste juhatustele, aga nende puudumisel on iga kohaliku ametkonna ülemuste kohustuseks. Nimetatud liik asjad menetletakse prokuratuuri kaudu. Juhatused ja asutused, millised kaitsevad riigivarade või ühiskondlikke huvidega seotud asju, hagevad ja kostavad kohtus prokuratuuri isikus. Varssavi kohtukoja erilise kohaloleku koosseisus kahjude ja väljaminekute asjade läbivaatamiseks, millised tekkisid riigi ametiisikute ko ÜŻń33Ų9Ł9PJcJaa.b/bŅ–>—@—F—L—”—š—ģ—Ļ”Š”Ń”Ī§Ļ§s·t·‚ø„øŠøŒø’ø”øšøœøžø øš¹¼¼¼"¼&¼0¼4¼õńźńāńŪńŌńĢńÅń¾ń¶ń¶ń¶ń¶ńƤœ‘œ†œ¶œ†¶†¶†œ{†œ¶{¶{¶{hĖ MhĢLmH sH hT)«hĢLmH sH h…URhĢLmH sH hĢLmH sH h`‹hĢLmH sH  hĢLhĢLhĢLmHsH hśJ•hĢL hć ®hĢLhrvįhĢL6 h—XühĢL hyM¢hĢLh–IähĢL6 h\ ÖhĢLhĢLhƒ‹hĢLCJaJ0$ OĶõ.!’"M%£,å.L/€/}6t7›78B8V8l8‰8ŁAJGrKOuQS@TÆUśśńńńńńńńńńśśśśśśśśśśčččččč„9`„9gdĢL„Ä`„ÄgdĢLgdĢLš žžÆU°UrXsX4Z6Z¢\e4h%i&iŻjŽj k kŸk6lwp_sõuöu”•7ƒH†I†ąŒ’Œööööööööööööööööööķķķķķķķķķ„Ä`„ÄgdĢL„9`„9gdĢL’Œ(Q›;•<•67mŸč„§”§SŖ¬>­›­B®“®µ®ĄÆĮƃ°A± “µµ™µB¼g¾śśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśgdĢL4¼:¼B¼Ā,ĀŚŁŅŚŻŻŻŻ.Ż0Żjt*.ĘŲģīšņž           ųķéāéŪųŌéĶéÉéĀéĄé¼éųéųµé«„«Ą„¼«„«š«„¼éh )Ą0JmHnHu h )Ą0Jjh )Ą0JU hX[hĢLh )ĄU hĢLhĢLhU hĖ MhĢL hSl“hĢL hSżhĢL hYC¦hĢLhĢLhĢLhĢLmH sH hĢLmHsH&g¾7æ‰æĒæĆźÅöĢGĶŁĶēŃbŁdŁäÜęÜŻŻŻŻ0Ż#į$į²ćīéļé×ģŽńÄóÅó^śśśśśśśśśśśśśśśśśųśśśśśśśśśśgdĢLrralduste tagajärjel, kutsutakse riigivarade juhi asemel Poola Tsaaririiki esindav prokurör (§1617). Poola Tsaaririigi prokuratuuri 80. aastase olemasolu kestel tõstatati mitu korda selle, kui asutuse, mis ei too oodatavat tulu, kaotamise küsimus. Nõnda, et prokuratuur ei asendanud kõiki valitsusasutuste juures asuvaid juriidilisi osakondi ja ametikohti, vaid vastupidiselt, nende ametikohtade arv suurenes. Lisaks peetakse selle puudusteks veel: prokuratuuri poolt kohtus asjade aeglane menetlemine, kohtus ei ole selle esindajad piisavalt initsiatiivikad ega energilised, nende suuline esinemine on hall ja paistab silma see, et neil enestel puudub riigikassa poolt esitatud asja olemusest arusaam. Märgitud prokuratuuri puudusi seletatakse sellega, et ta on jäetud täiesti ilma nõuandva asutuse tähendusest ja täidab eranditult valitsevate asutuste ettekirjutusi, kes ise on kohtuasjades täiesti ebakompetentsed. Sel põhjusel prokuratuur viib üpris palju alusetuid asju kõigist kohtuinstantsidest läbi, kaotades lõppude lõppuks ikkagi ja suurendades selle läbi riigikassast vastaspoolele makstavaid menetluskulud maksimaalseks. Edasi, äärmiselt ebasoodsalt peegeldub asja edus kaitsjate tegevuse äärmine reglementeeritus. Kaitsja ei või algatada kohtus ühtegi asja, saamata selleks spetsiaalset instruktsiooni, mis on prokuratuuri liikme poolt ette valmistatud, kui kaitse plaan, nii ka iga asja suhtes. Kaitsja ei või kohtus võtta ette mingit tegevust või esitada instruktsioonis ära toomata väiteid, seepärast kaitsja, esitades vastaspoolele uusi põhjendusi, peab ja on kohustatud pöörduma prokuratuuri poole, et saada luba vastavaks kaitse plaani ja viiside muutmiseks või siis jätma ümber lükkamata vastaspoole väited. Selline kaitsjate tegevuste reglementeerimine halvab neid täiesti juurelt igasuguse iseseisvuse ja energia, millisteta on mõeldamatu kohtuliku kaitse edu. Kirjandus: . "C@L, « D8=0=A>2>9 ?@>:C@0BC@5 2 2AB@88 8 B0;88» (!1., 1886); . 59=:5, «@>:C@0BC@ 2 &0@AB25 >;LA:><» («C@=. @064.  #3>;. @020», 1881, ! 6); AB. 0@:>2A:>3>, 2 «C@=. 8=8AB5@AB20 .AB8F88» (1896, !1). -! 43 1898 392-394. *** PAGE ^_°²Üīš        śśśśśųģćųģćųųų„h]„hgdĢL „ų’„&`#$gdĢLgdĢL PAGE 16 1h°‚. °ĘA!°‰"°‰#‰$‰%°œJ`ń’J ĢL NormaallaadCJ_HaJmH%sH%tH%6A@ņ’”6 Lõigu vaikefontRi@ó’³R  Normaaltabelö4Ö l4Öaö *k@ō’Į*Loendita2 `ņ2 ĢLJalus  Ęøp#6)`¢6 ĢLLeheküljenumberż"’’’’$O Ķõ.’M£$å&L'€'}.t/›/0B0V0l0‰0Ł9J?rCGuIK@LÆM°MrPsP4R6R¢T]4`%a&aŻbŽb c cŸc6dwh_kõmöm”w•w7{H~I~ą„’„(…Q…›……;<6”7”m–čœž”žS”£>¤›¤B„“„µ„Ą¦Į¦ƒ§AØ «¬¬™¬‹±Ń²”³ó³1“ł¶T¹`Ą±ĄCĮQÅĢĢÜĶŻĶõĶöĶ÷ĶųĶĪŃŽŃŌXŚYŚAŻHā.ä/äśūūūŽüßüōüżüžüżż żżżżż˜@0€€˜@0€€˜@0€€€˜@0€€p˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€€˜@0€€p˜@0€€ ˜@0€€ ˜@0€€˜@0€€ ˜@0€€(˜@0€€˜@0€€˜@0€€ˆ˜@0€€ˆ˜@0€€˜@0€€€˜@0€€˜@0€€8˜@0€€p˜@0€€@˜@0€€@˜@0€€H˜@0€€€˜@0€€p˜@0€€ˆ˜@0€€ˆ˜@0€€˜@0€€p˜@0€€P˜@0€€P˜@0€€P˜@0€€X˜@0€€p˜@0€€˜@0€€p˜@0€€`˜@0€€`˜@0€€`˜@0€€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€p˜@0€€€˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€x˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€p˜@0€€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€p˜@0€€˜˜@0€€˜@0€€ ˜@0€€ ˜@0€€ ˜@0€€ ˜@0€€p˜@0€€ ˜@0€€p˜@0€€ ˜@0€€ ˜@0€€˜@0€€Ø˜@0€€p˜@0€€˜@0€€Ø˜@0€€p˜@0€€°˜@0€€°˜@0€€°˜@0€€°˜@0€€°˜@0€€˜0€€0˜0€€Ą˜0€€Ą˜0€€Ą˜0€€Ą˜0€€Č˜0€€Č˜0€€˜0€€Č˜0€€Č˜0€€p˜0€€Č˜@0€€˜@0€€p˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€˜@0€€p˜@0€€(˜@0€€p˜@0€€@P@˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€œ¤§! 4¼ ƒˆÆU’Œg¾^ „†‡‰ … !•!’•€œ„¦¬®ĄĖŌBKŹŌ–¢ń÷ū’Y]^`ae‚‹ģņüžļö$ ) . C r | € † = I Ļ Ö  Œ  –   1:ĀÉ÷łśž’ļõDG‡īņóų-2^iāķčóōūĆĒČÕÖą"01;»Ź "§"©"®"°"“"Ė"Ō"ų"ż"Œ#’#Æ&¹&N']'Ē'Ö'5(D(~*„*…**"-(-)-3--“-”-š-°.¶.·.Į.9/?/@/J/b/h/i/q/'1.1}6…6†6‹6x?Š?Ž?—?Ö?Ü?Ż?ć?<@B@C@M@IARAPBVBWBcBŅEŪEÜEčEF FF%F6F>FÓG×GŲGāG:I?I@IEIFIKILIOIPIZI[IbIcIiImIqIµIæIĄIŹIGPYP'Q4QGQXQ„Q–QśQRņSžST)TėTśTV§VØV³VūVWŠZ›ZŗZĪZw\‰\Scdc{cˆcŻcćcčcócRd]d˜d£d eee%e:jKj©o“oøoĄoĮoÄo-p5p9p?p@pKpOr[r»vĒv„x‘x£x«x¬x³xlyvywy}y¾zČz'{5{m{r{s{~{||‡|Æ|·|Ā|Ź|}}³}ø}¹}Ā}}~Š~¼ÄL€Q€ų€ż€ÓƒŻƒįƒōƒR„]„Ģ…Ö…e‡n‡p‡x‡€‡‰‡ĖŒÖŒ`ŽhŽiŽŸŽ”Ž£Ž¦ŽŹŽĻŽöŽŠ˜››čœźœž‚žĪžĻž>¤?¤›¤œ¤B„C„“„¶„Ą¦Ā¦ƒ§„§AØBØ « «¬¬™¬š¬­­s®t®EÆFÆIÆJÆMÆQÆ°°l±n±{±}±‚±„±‡±r¶v¶w¶z¶{¶¶–Ę Ę]ĢgĢjĢvĢwĢ~ĢĢ„Ģ…ĢĢ’ĢžĢØĢ¬Ģ­ĢøĢ»ĢĆĢÄĢĢĢĶĢŅĢÓĢjĶkĶÜĶŻĶōĶ·ŃĒчŅŽŅŹŅÓŅŌŅŻŅNŌ^Ō%Ū,Ū-Ū5ŪuŪ|Ū†ŪŽŪŸÜ¤Ü©Ü®ÜŽŽ–Ž—ŽŸŽß+ß,ß1ß2ß7ß²éČé¶ń¹ńĘńŹńĖńŃńŅńÖń»öŹöüŽüßüéüžüżż#'N O ĢĶōõ-.ž’LM¢$£$ä&å&K'L''€'|.€.s/w/š/›/00A0C0U0V0k0l0ˆ0‰0Ų9Ś9I?J?qCsC~G€GtIwIKK?LBL®M±MqPtP3R7R”T„T]‘]3`5`$a'aÜbŽb c cžcŸc5d6dvhxh^k_kōmöm“w•w6{7{G~I~߄ą„ž„’„'…(…P…Q…š……:=5”8”l–o–ēœźœ€ž‚ž ž”žR”S”££=¤?¤š¤œ¤A„C„³„¶„æ¦Ā¦‚§„§@ØBØ« «¬¬˜¬š¬Š±Œ±Š²Ņ² ³¢³ņ³ó³0“3“ų¶ū¶S¹U¹_ĄaĄ°Ą±ĄBĮCĮPÅRÅĢĢ½ĶĮĶŪĶŻĶōĶżĶĪĪŒŃŃŌŌWŚZŚ@ŻBŻGāIā-ä0ä6ö[÷łūüūŻüßüóüłüüüžüżżĮĶõĶżĶĪöć0ä6öZ÷ßüżüžüżż»öŹöžüż żżżż’’rauntsåĢLUŌ p )Ą’@€ŹöŹöp0+ŅŅŹöŹöĎÆ°j±j²j¶j·jĖjĪœńœņœōüżż@@@–@0@@ø@t@@¼@|@@Ā@ˆ@@Ų@¼@@@@@(@@@@@’’Unknown’’’’’’’’’’’’Gŗ‡z €’Times New Roman5€Symbol3&ŗ ‡z €’Arial"qˆšÄ©ĖܦĖܦ4%Ź×Ģ4%Ź×Ģ!š‰‰““r4}ü}ü 3ƒšH š’?é’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Ō p’’7Prokuratuur (prokuröri järelevalve)((Mis on prokuratuurrauntsrauntsž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0œ˜Ųäō   0< X d p|„Œ”é8Prokuratuur (prokuröri järelevalve)((Mis on prokuratuurrokrauntstaunaun Normal.dot rauntsd2unMicrosoft Word 10.0@Œ†G@Į;L…Ź@ģ §L…Ź4%Ź×ž’ÕĶ՜.“—+,ł®0$ hp€ˆ˜  Ø°ø Ą ékodutĢ}üA 8Prokuratuur (prokuröri järelevalve)((Mis on prokuratuur Tiitel  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘ž’’’“”•–—˜™ž’’’›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­ž’’’Æ°±²³“µž’’’·ø¹ŗ»¼½ž’’’ż’’’ż’’’Įž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄFąč¾»L…ŹƀData ’’’’’’’’’’’’’1Table’’’’šÕ&WordDocument’’’’""SummaryInformation(’’’’’’’’’’’’®DocumentSummaryInformation8’’’’’’’’¶CompObj’’’’’’’’’’’’k’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄFMicrosoft Wordi dokument MSWordDocWord.Document.8ō9²q