Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ģ ī ž’’’ č é ź ė ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į U@ šæ !% bjbj¬¬ "( Īń Īń p¹ ’’ ’’ ’’ ¬ P[ P[ P[ 8 [ ¼ D\ Ō ¬ “ ¶ $] $] " F] F] F] F] F] F] $ j R ¼ : 5 9 F] F] F] F] F] 5 F] F] n üt üt üt F] ¶ F] F] üt F] üt " üt u V | @ O} F] ] Ėõš·Ź P[ ü_ P Ė| 0 “ ×| x ö Lt ö O} ¬ ¬ ö O} Ą F] F] üt F] F] F] F] F] 5 5 ¬ ¬ ¤Y P[ ęt ¬ ¬ P[ Huvitavat majanduse analüüsi-statistikat sisaldav propagandateos 1934.a.
****
Faschism, sõjahädaoht ja kommunistlikkude parteide ülesanded.
O.Kuusinen
Välismaatööliste kirjastusühisus NSV Liidus. Moskva-Leningrad 1934 Tiraash 1000 eks.(207.792 t). Vastut. Toimetaja : J. Reesen. Külvaja trükikoda. Leningrad. Dsershinski uul.nr.49.
***
Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
Faschism, sõjahädaoht ja kommunistlikkude parteide ülesanded.
I. Majanduskriisi iseloomu muutumine ja kapitalismi üldkriisi edaspidine teravnemine.
Teesides, mis meie pleenumile heakskiitmiseks ette paneme, nihutatakse ühe kõige tähtsama seadusena järgmine määrang esile:
Üleilmne majandusekriis on kõige tihedamalt kapitalismi üldkriisiga läbi põimunud, kapitalistliku maailma kõiki põhimisi vastuolusid sel määral teravaks ajades, et iga silmapilk võib pööre kätte jõuda, mis tähendab majandusekriisi muutumist revolutsiooniliseks kriisiks.
Selle teesi põhjendamiseks tuleb kõigepealt majanduslikku seisukorda mõnesugusel määral analüüsida. Juba viiendat aastat kestab kõige tõsisem ja kõige sügavam kõikidest seniajani olnud üleilmsetest majanduskriisidest (Stalin).
Iseloomustav on, et autoriteetsed kodanlikud majandusteadlased võrdlevad juba rahva sissetulekute vähenemist kriisiaastate jooksul imperialistliku ilmasõja kulutustega.
E. Schulz“i arvamise järgi hinnatakse majanduslikku kahju, mida ilmasõda tõi 744-833 mlrd. Kuldmargale, aga rahva sissetulekute vähenemine ainult Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal, alates 1929.a. kuni 1933.a. lõpuni, s.o. 3 ((5)) kriisiaasta jooksul, moodustab ligikaudu 500 mlrd. marka.
Juba see fakt üksi annab sellest kujutluse, kui kalliks on praegune majanduskriis kapitalistlikele riikidele maksma läinud.
Tööstuse toodangu vähenemise tempod 1930-st kuni 1932. aastani olid niisugused, et neid võib võrrelda isegi NSV Liidu tööstuse kasvu tempodega. Sm. L. Mendelson toob järgmise võrdluse (protsentides):
1930.a. 1931.a. 1932.a.
NSV Liit +27,3 +22,6 +11,0
Kapitalistlik maailm -13,1 -12,9 -18,5.
Käesoleval 1933.a. on maailma majanduskriisi käik, kuivõrd ta peegeldub tööstuse toodangu üldistes näitajates, oma iseloomu osaliselt muutnud.
1.Tööstuse toodangu osaline kasv edasikestva majanduskriisi juures.
Mitte ühegi kapitalistliku riigi kohta ei saa öelda, et ta oleks suuteline majanduskriisi pihtide vahelt välja rabelema. Ei, kogu kapitalistlikus maailmas puuduvad peaaegu täielikult uued kapitalide mahutamised ja üleilmne kaubandus väheneb ikka rohkem: maailma tooraine-tagavarad ei vähene nõudmise puudumise tagajärjel; inflatsioon on avaldanud juba 52 kapitalistlikku riiki; tööstuskaupade hinnad kulla väljenduses langevad ikka edasi ja veel rohkema langevad põllumajandussaaduste hinnad, mis agraarkriisi teravamaks teeb. Ühes sellega tuli aga ilmsiks käesoleval aastal terve rida valmistuse tõusu näitajaid. Käesoleva aasta esimese poole vältel on valmistuse üldine indeks mitmel maal tõusnud. Valmistus pole siiski suurenenud kõigis tööstusharudes, vaid ainult mõnes teatud harus. Toodangu muutused annavad aga üldiselt väga ebaühtlase pildi. Mis puutub laialttarvitatavaid kaupu valmistavatesse tööstusharudesse, siis nende tööstusharude enamikus kestis toodangu langemine isegi edasi. Üldise seisaku juures näitasid ehitustööstus ja masinaehitus õige väikest valmistuse kõikumist. Kuid samal ajal on metallide toodang suurenenud. Samuti on tõusnud ka kiutööstus.
Iseäranis järsk pööre valmistuses, mis valdas terve rida tööstusharusid, toimus Ühendriikides otsekohe pärast kullastandardist loobumist (aprillis).
Nii tõusis terasetööstuse koormatus 3-4 kuu vältel valmistusliku võimsuse 16 protsendilt 59% juulikuul. Kuid siis järgnes sellele langemine, - jällegi järsk, kõigis vastavates tööstusharudes; eriti terasetööstuse koormatus langes novembri alguseks 26% tasemele.
Teistes maades polnud järske hüppeid, kuid muutused mitme tähtsama riigi (Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja kõige enam Jaapan) toodangu mahutuses ei olnud lihtsalt kiiresti üleminevad kõikumised, vaid seisid enam vähem tunduvas, teatud vähema tähtsusega tööstusharude toodangu ikka veel mahajäävas juurdekasvus. Neil maadel vähenes tööpuudus mõnesugusel määral, mis isegi võltsitud ametliku statistika järgi valmistuse kasvule kaugeltki ei vastanud.
Need faktid valmistuse suurenemisest majandusekriisi tingimustes nõuavad selgitamist, sest kangekaelsetest faktidest ei saa mööda minna, seda enam veel, et nad tihti meist targemad on; neid tuleb tundma õppida, neist aru saada ja neist lähtuda.
Esimene rida fakte sel alal näitab, et sõjatööstus edeneb määratusuurte hüpetega. Selles suhtes on kõige iseloomustavam järgmine:
1.Võrdlemisi suur malmisulatuse ja terasetoodangu kasv, masinaehituse ja uute ehitustööde õige väikese tõusu või isegi langemise tingimustes.
Am. Ühendriikides kasvas terasetööstus 1932.a. läinud aastaga võrreldes, 3,8 mln. tonni võrra. Automobiili-, konservi- ja ehitustööstus ning kõik teised tööstusharud tarvitasid terast kokku ainult 1 mln.t rohkem; kuhu läks ülejäänud 2,8 mln t.? Osa muidugi läks ladudesse, kuid teine osa läks tingimata sõjatööstusesse.
Prantsusmaal kasvas malmisulatus ja terasetoodang 24%; masinaehitus kitsas mõttes 8%. Malmi ja terase põhimine tarvitaja on sõjavägi ja Prantsusmaa idapiiri kindlustatud maariba.
Saksamaal tõusis üldtööstuslik indeks 64,1 % l-t (veebruaris) kuni 74% septembris; masinaehituse indeks 34,2%, kuni 39,5%.; aga terase sulatus tõusis 48% võrra. Kui see tempo püsima jääb, tõuseb terase toodang Saksamaal 1,5 kuni 2 mln tonni võrra kõrgemale kui 1932.a. Kui seda metalli juurdekasvu arvata sõjavahendite ja laskematerjalide peale, nagu need Lääne-Euroopa sõjavägedes vastu võetud, siis saame relvastuse 1 mln sõjaväe tarbeks. Ühemiljonilise sõjaväe relvastuse ligikaudne hind on 1 mlrd marka. Faistlik valitsus assigneeris sõjatellimuste ja ühiskondlike tööde peale 1,2 mlrd marka. Siin on ühtelangemine peaaegu täielik.
Inglismaal kasvas malmisulatus ja terasetoodang ligikaudu 30 % võrra (osaliselt seoses tollimaksude sisseseadmisega ja sisseveo langemisega). Masinaehitus tõusis 4-6 % võrra. Scheffieldi ettevõtete omanikud, kes oma ametlikus teadaandes tagasi ajasid, nagu tegutseksid nad sõjatööstuse alal, teatavad samal ajal, et nende ettevõtted töötavad sõjatellimuste alal ainult 20% võrra.
Jaapanis ületas 1932.a. malmisulatus 1931.a. toodangu 508 tuh t. võrra. 1933.a. on edaspidine kasv 23%. Jaapani allikad räägivad ise avalikult, et need on sõjatellimused.
Samasugused nähtused on ka teistes riikides. On selge, et hävitamis- ja purustusabinõude tööstus laieneb. Seda näitavad ka niisugused faktid, nagu sõjatehaste aktsiate kursi tõus (Vickers Inglismaal, Schneider-Creusot Prantsusmaal, koda Tehhoslovakkias, Bofors Rootsis, Krupp Saksamaal jne.) ja samade tehaste dividendide stabiilsus või isegi nende kasvamine.
2.Samasugust elavnemist on märgata ka üksikutes keemiatööstuse harudes, iseäranis kunstsiidi valmistuses. Inglismaal tõusis indeks 2,96- lt 1932.a. 3,17-le; Jaapan tõusis kunstkiu valmistuse alal teisele kohale kasv 40%.
3.Võrdlemisi suur elavnemine Am. Ühendriikide, Prantsusmaa ja Saksamaa autotööstuses. Saksamaal on see tööstus kolmekordseks kasvanud; Am. Ühendriikides on kasv, läinud aastaga võrreldes, 250 %.
4.Määratult on kasvanud sõjalise tooraine sissevedu suurtesse imperialistlikesse riikidesse. Jaapan vedas Am. Ühendriikidest rohkem sisse, kui läinud aastal: puuvilla 28 %, võrra, naftat 200% võrra, seatina 16% võrra, villa Austraaliast 36 mln jeeni eest rohkem ja rauda 50 mln jeni eest rohkem. Prantsusmaa vedas seatinamaaki 268% võrra, tsinki 189% võrra, vaske 110% võrra, niklit 83% võrra, alumiiniumi 100% võrra, väävlit 258% võrra ja naftat 354% võrra rohkem kui läinud aastal. Saksamaa vedas alumiiniumi 1049% võrra, niklit 117% võrra, vaske 25% võrra, masuuti 25% võrra, kautukki 23% võrra ja vanarauda 600% võrra rohkem sisse kui läinud aastal. See on saksa statistika järgi. Aga inglise statistika näitab, et Inglismaalt veeti Saksamaale vanaterast 300% võrra, vaske 2503% võrra ja alumiiniumi 1900% võrra rohkem kui 1932.a.
Selle sõjatööstuse kasvuga on seletatav tähtsal määral, kuigi mitte tervelt, tööstustoodangu ülalnimetatud suurenemine enamikus kapitalistlikes riikides.
Iseenesest mõistetav, et sõjatööstuse kasv kaugeltki põhjalikult kogu küsimust ei selgita. Kuid ta näitab vaieldamatult, et liginev ilmasõda andis juba kapitalistlike maade tööstusele niisuure tellimuse, et see nõudmine võis möödunud aastal avaldada mõju majanduslikule kriisile paljudes kapitalistlikes maades kõigepealt Jaapanis, kus sõjaeelse konjunktuuri jooned täitsa selgelt esile tulevad. Teine rida fakte, mis majanduskriisi käigu peale mõju avaldavad, on suure tähtsusega abinõud, mis on tähtsamate kapitalistlike riikide finantsoligarhia ja valitused tarvitusele võtnud:
1.Dollari väärtuse langemine, mis jõudis juba 38 protsendini. See kutsus Am. Ühendriikides alul esile nominaalhindade tõusu ja dollari juurest kaupade juurde põgenemise. Algas uute autode, tekstiilikaupade ja isegi majade ostmine.
2.Määratu suurte rahasummade mobiliseerimine Roosvelti ülesehitusplaani läbiviimiseks: kogu krediitide, abirahade ja valitsuse tagatiste summa moodustab 15,1 mlrd $, millistest ametlike andmete järgi on juba 11,7mlrd $ antud välja ühiskondlike tööde jaoks (põllumajanduse toetamiseks, majaomanike võlgade reguleerimiseks, kindlustusseltside tagatisteks jne).
3.Saksamaa faistlik valitsus ei suutnud, iseenesestki mõista, niisuguseid määratusuuri summasid mobiliseerida: ta toimetab inflatsiooni praegu veel varjatud, aga mitte avalikul kujul. Kuid ka Saksa valitsus on, konjunktuuriinstituudi andmete järgi, mobiliseerinud 3 ½ -4 mlrd marka (nähtavasti on põhimisteks allikateks riigipangas, pooleldi valitsuse pankades ja hoiukassades olevate summade, Saksamaal deponeeritud välismaaliste maksude ja boonide varjatud kujul kasutamine tulevaste maksude, valitsuse tagatiste ja vekslite arvel). See andis faistlikule valitsusele võimaluse edendada autotööstust ja õhutada lennukite, tankide, raskete kahurite jne. valmistust. Ühiskondlikud tööd seisavad peaasjalikult kindluste ehitamises Ida-Preisimaal, Oderi liinil ja strateegiliste autoteede tegemises. Nõue kalevi järele rünnakrühmlaste vormiriietele ja sundtöölaagrite tarveteks andis kiutööstusele suuri tellimusi.
4.Inglismaal algas tööstuse seisukorra kergenemine juba naelsterlingi väärtuse langemisest peale; samas sihis avaldasid mõju ka tollimaksude sisseseadmine, Ottava kokkulepped ja enamsoodustamise põhimõtte asendamine kõige suurema kompensatsiooni põhimõttega kaubalepingus, Inglise kapitalism sai sel viisil õige suurt kergendust teiste maade kapitalistide ja Briti asumaade arvel.
5.Jaapani jeeni väärtus langes välisturgudel 60% võrra. Väljaveo tarbeks töötavad tööstusharud ei jäänud mitte ainult püsima, vaid paisusid suureks ja laiaks ülddumpingu varal, mida teostatakse inflatsiooni, tööliste töötasu ja talurahva siselaenudega, inflatsiooniga, hoiusummadega pankades ja hoiukassades, kulla väljaveoga jne. Kõik see võimaldas Jaapanil edendada suurt Uut ehitustööd: metall, keemia, lennukid, tankid, mürskude valmistus suures ulatuses (umbes 65 milj kahurimürsku).
Nende faktide valgusel on täitsa silmnähtav, et valmistuse kasv reas tööstusharudes, mis käesoleval ajal ilmsiks tuli, sisaldab sõjalis-inflatsioonilise konjunktuuri olluseid. Kuid see valmistuse kasv on välja kutsutud sugugi mitte ainult kodanluse sõjalis-inflatsiooniliste abinõudega. Peale nende abinõude oli ka sel faktil suur tähtsus, et majandusliku kriisi raskuste ülekandmine töötavate klasside ja asumaade peale andis monopolistlikule kapitalile teatavaid tagajärgi selles mõttes, et tööstuse raske kriisiline seisukord veidi pehmenes. Sellest kapitali pealetungimisest töörahvale saame meie edaspidi kõnelda ühenduses müügiturgude küsimusega ja kapitalismi üldkriisi teravnemisega.
2.Müügiturgude probleem ja kapitalismi üldkriis.
Meil on tarvis valmistuse suurenemise kõiki fakte vaadelda mitte ainult majandusliku kriisi käigu vaatepunktist, vaid ka neid fakte hinnata kapitalistliku maailma põhimiste vastuolude teravnemise vaatepunktilt, revolutsioonilise perspektiivi vaatepunktilt. See on meile kõige olulisem.
Praegune majanduskriis on ülevalmistuse kriis, toonitas sm. Stalin ÜK(e)PXVI kongressil. See tähendab, et kaupu on rohkem valmistatud kui turg jõuab tarbida.
Just seda ei tohi silmast lasta nimelt seda, et turgude kitsus valmistamist tagasi hoiab. Kapitalistlik kordusvalmistus on lämbumas hapniku puudusel, s.o. turu maksevõimelise nõudluse puudusel. Müügiturgude kitsuse vähenemine ja tellimuste, nõudmiste laiendamine on tarvilikuks tingimuseks valmistuseaparaadi puuduliku koormatuse vähendamiseks.
Mis on selle kriisi aluspõhjaks? Kapitalistliku valmistusviisi põhimine vastuolu on ühiskondlike valmistusjõudude kõrge arenemise ja nende kitsa kapitalistliku kesta vahel, mille moodustavad antagonistlikud kapitalistlikud varanduse vahekorrad. Nimelt see kapitalismi vastuolu tõi läinud sajandil perioodilisi ülevalmistuse kriise, kuid senikaua, kui eesrindlikes kapitalistlikes riikides oli võimalus laiendada oma siseturgu ja oma tööstusliku väljavedu uutele asumaadele ja vähemarenenud kapitalistlikesse riikidesse ja senikaua kui monopolistliku kapitali arenemine veel võrdlemisi nõrk oli, võisid need kriisid eeldusi luua enese äravõitmise ja tõid valmistuse uutele tõusudele. Aga kui niisugused riigid, kus Saksamaa, USA ja rida teisi, muutusid ikka enam tööstuskaupade, eriti masinate sissevedajatest nende saaduste väljavedajateks, s.o. vabade kapitalismimaade võistlejateks, kui maailma jaotus suurriikide vahel juba oli lõpule jõudnud ja monopolistliku, mädaneva kapitalismi ajajärk kätte jõudis, - siis tekitas kapitalismi põhimiste vastuolude äärmine teravnemine imperialistide vahel ägeda võitluse välisturgude monopoolse vallutamise eest, tõi kaasa imperialistliku ilmasõja, et jagada uuesti ümber asumaad ja mõjupiirkonnad.
Ometi ei suutnud imperialistlik sõda oma metsiku kirurgia kapitalismi tema põhimisest haigusest vabastada. Vastupidi, see haigus tervenes sõja mõjul veel enam ja kasvas teiseks põhimiseks haiguseks kapitalismi üldkriisiks. See tähendas, esiteks, suure Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel maailma süsteemi kaheks jagunemist, uue kõige sügavama põhimõttelise antagonismi tekkimist kapitalistliku ja sotsialistliku maailma vahel. Teiseks, tähendas see vastuolude edaspidist järsku paratamatut teravnemist valmistusjõudude kasvu ja kapitalistlike varanduste vahekordade vahel, aga järelikult ka selle vastuoluga lahutamata seotud antagonismi teravnemist kurnajate ja kurnatavate klasside vahel ja ka üksikute kapitalistlike riikide vahel. Kapitalistlike riikide tööstuse valmistuslik võimsus kasvas ka ilmasõja ajal paljudes tööstusharudes, kuid sõda ei lahendanud turgude kitsuse valusat küsimust. Vastupidi, isegi asumaad ja sõltuvad riigid asutasid omale, iseäranis sõja ajal ja pärast seda, omaenese noore tööstuse, mis nagu sm. Stalin tähendas, edukalt võistleb turgudel vanade kapitalistlike riikidega, ajades võitluse müügiturgude eest teravaks ja keeruliseks.
Kuid ilmasõda, tuues esile kapitalismi üldkriisi, andis ühes sellega kapitalistlikele riikidele aastakümne vahepuhkust, turgude küsimuse teravuse pehmenemise mõttes (1921.a. majanduskriisil oli teistsugune iseloom). Sõja ajal purustatud majanduse ja varanduse ülesehitamine andis kapitalistlikule tööstusele mitmeks aastaks avara müügituru. See oli peamiseks majanduslikuks aluseks kapitalismi ajutisele stabilisatsioonile ja selle ajajärgul toimuvale kapitalistlikule ratsionaliseerimisele. Peale selle ergutas juba sel ajal tekkinud nõudmine uue sõjatehnika nõudmiste alusel (sõjaväe mehhaniseerimine ja kemiseerimine) rea tööstusharude arenemist, aga mõnedes riikides ka uute tööstusharude tekkimist. Valmistuse toodang tõusis kapitalismi suhtelise stabilisatsiooni ajal kiiresti üldiselt kuni sõjaeelse tasemeni (keskmiselt natuke kõrgemale, mõnes tööstusharus aga ei tõusnudki ta sõjaeelsele tasemele). Kuid nimelt see produktsiooni tase sai maailma kapitalismile kriitiliseks nende kitsaste raamide tõttu, millistesse kapitalismi üldkriis pani müügituru.
Juba 1927.a. detsembris nägi sm. Stalin ja konstateeris, et turgude probleem on praegu kapitalismi peamine probleem... Praeguste turgude ja mõjupiirkondade raamid jäävad kapitalismile kitsaks. See oli öeldud stabilisatsiooni õitseajal, kui kapitalistlike riikide tööstus kiiresti kasvas.
... Stabilisatsioonist enesest, sellest, et valmistus kasvab, sellest, et kaubandus kasvab, sellest, et tehnika edeneb ja valmistuslikud võimalused kasvavad sel ajal, kui ilmaturg, selle turupiirid ja üksikute imperialistlike rühmade mõjupiirkonnad enamvähem stabiilseks jäävad, - nimelt sellest kasvab välja maailma kapitalismi kriisi kõige sügavam ja kõige teravam kriis, mis ähvardab tuua uusi sõdasid ja on hädaohtlik ükskõik missuguse stabilisatsiooni olemasolule.
Nii see tuligi, - nimelt sellest kasvasidki välja maailma majanduskriis ja kapitalismi üldkriisi kõige järsim teravnemine. Nimelt terav turgude probleem moodustas ja moodustab majanduskriisi ja kapitalismi üldkriisi ühise lüli.
On olemas faistlikke kirjamehi ja poliitikuid, kes jutustavad autarkia teooriat, kes räägivad, et meie võime välisturgude peale sülitada, meile on vaja, et oleksime majanduslikult täiesti iseseisvad. See on demagoogiline kelmus väikekodanlaste tarvete huvides. Paluvad ju Hitler, Hugenberg, Rosenberg ja teised, et suurriigid annaksid Saksamaale, s.t. Thyssenile, lisaks majanduslikke territooriume Idas, alguses kas või Austria, Poola, Baltimaad ja poole NSV Liidust veel juurde. Tähendab, autarkia loosung ei kõrvalda sugugi, vaid vastupidi, täiendab kõige metsikumat imperialistlikku võitlust uute väliste müügiturgude haaramise pärast. Kuivõrd see loosung sisaldab endas peale demagoogilise kelmuse ka reaalset sisu, siis seisab see, esiteks, selles, et iga maa võimulolev kodanlus püüab välismaa võistlejaid igaviisi oma siseturult välja tõrjuda ja teiseks selles, et iga imperialistlik valitsus püüab praegu, vastavalt oma kindralstaabi strateegilistele kaalutlustele, kindlustada ennast võimalust mööda sõja pidamiseks tarvilike majanduslike allikatega. Keskriikide ((Antante)) blokaadi õppetund ilmasõja ajal sunnib imperialiste niiviisi talitama. Siit ka Inglismaa ja Prantsusmaa võitlus oma sõltumatuse eest USA-st puuvilla alal, siit ka palavikuline kunstkautuki tööstuse arendamine USA-s ja Prantsusmaal, siit kõikide imperialistlike riikide võitlus nafta, värviliste metallide leiukohtade pärast jne. Imperialistid kohandavad isegi põllumajanduse sõja tarvetele. Saksamaa on juba nisu, rukki, liha, suhkru ja kartuli alal ennast iseseisvaks riigiks muutnud. Isegi vana Inglismaa hakkas põllumajanduse vastu huvi tundma. Kapitalistlik industrialiseeritud riik ei saa välisturgudel sõltumatu olla (sõja ajal pealesunnitud eraldumise juhust mitte niisuguseks sõltumatuseks pidades). Tööstuskaupade väljavedu on iga arenenud kapitalistliku riigi kordusvalmistuse eluline tingimus.
Et välisturgude suhtes iseseisev olla, selleks on vabalt arenevat siseturgu tarvis. See aga eeldab valmistusjõudude kapitalistlikku kesta, kapitalistliku eraomanduse hävitamist, töörahva vabastamist kurnamisest. Ainult NSV Liit on selles mõttes täiesti iseseisev riik. Ainult proletariaadi diktatuuri maal võib oma piiramatu siseturg olla niihästi valmistusabinõude kui ka tarvitusabinõude tarbeks ja mida rohkem ta oma suurtööstust edendab, seda tugevamini seisab ta omaenese jalgel. Ta võib ka välisturgusid kasutada, kus ja mil ajal see talle kasulik on, kuid ta ei ole neist sõltuv.
On olemas ka niisuguseid kodanlikke teooriaid, et kapitalistidel olevat juba tehnika edu alusel läinud korda ülevalmistuse kriisist vabaneda, kohanedes turgude kitsusele. Niisuguseid teooriaid põhjendatakse näidetega üksikute suurte trustide ja sündikaatide aastaaruannetele, kes oma aktsionäre umbes järgmiste seletustega trööstivad: meil, vaadake läks korda iga töölise tööviljakust niivõrd tõsta, et meil pole vaja rohkem töölisi palgata, kui meil neid praegu on. Seejuures lisatakse harilikult veel juurde: aga kui müük veel kas või natukenegi suureneb, siis on meil ka tulukus kindlustatud. Aga kui müük neil ei suurene, vaid veelgi väheneb? Mis siis saab? Aga ometi on nimelt see küsimus otsustav. Üksikutel suurtel ettevõtetel on senini küll korda läinud mitte tehnika edu alusel, vaid hoopis teistsuguste äriliste võtetega, oma kasunormi päästa, kuid seejuures kaotasid nad määratusuure osa kasuhulgast; aga kui see kasuhulk ka edaspidi väheneb, siis viib see vähenemine, üle teatud punkti jõudes, need ettevõtted paratamatule kokkuvarisemisele, kui mitte riik jällegi neile oma rahasummadega appi ei tule, nagu ta seda enamail juhtumistel senini on teinud.
Suurtele kapitalistidele oleks tõesti päris kena asi, kui nad ühekorraga vabaneksid niihästi kapitalistliku süsteemi sisemistest vastuoludest, kui ka tarvidusest rohkem kui, ütleme, poole töölist üldhulgast palgata, kuid sealjuures oma endised määratusuures kasud ikkagi alal hoiaks.
Kuid seda õnne ei ole neile antud.
Monopolistil kapital võis tõepoolest määratusuure osa kriisi kuludest töörahva peale panna. See just ongi selle tehnika edu põhiolu, mida kapitalistid nimetavad kriisiliseks natsionaliseerimiseks.
Aga kõiki kriisi kulusid pole võimalik lõpmatult töörahva õlgadele veeretada. Kui monopolistlik kapital tööpalga, sotsiaalkindlustuse jne kärpimise teel tööjõu väärtusest ikka suurema osa omale võtab, siis sellesamaga moonutab ta väärtusseaduse, s.t. kapitalistliku valmistusviisi põhimise seaduse tegevust. Ülikasumite tagaajamisel moonutab monopolistlik kapital üldse seda hindade liikumist, mis on kapitalismile iseloomulik vaba võistluse tingimustes. Kuid see ei tähenda sugugi, et kõrvaldatakse väärtusseaduse stiihiline tegevus.
Ei, kapitalistliku majanduse loodusjõulisus, sealhulgas ka igaühe tema perioodiliste kriiside äravõitmise loodusjõulisuse tendents, kuigi ta ka praegu ei ole lakanud teatavat tegevust samas suunas, muutub ikka enam kapitalistliku majanduse mehhanismi lagunemise stiihiaks. Väärtusseaduse tegevuse moonutamine tasub kätte kapitalismi põhimise vastuolu teravnemisega, eriti siseturu kitsenemisega. Siseturu suhteline kitsenemine muutub absoluutseks kitsenemiseks, seda enam, et monopolistlik kapital ei riisu üksi töölisi, vaid ka talurahvast monopoolsete hindade kaudu tööstuskaupade kõrgete hindade ja talurahvasaaduste madalate hindade kaudu, - rendi, protsentide ja suurenevate maksude kaudu, kusjuures kõik see on, nagu teada, juba palju aastaid kestnud ja suureneb praegusel ajal veel enam. Iseäranis faistliku diktatuuri ajal suureneb töötavate hulkade, s.o. peamise ostjatehulga riisumine ja vastavalt sellele kärbitakse ka tema ostuvõimet.
Kodanluse suurustamine tehnika eduga, kui mitte sõjatehnilist edu arvesse võtta, on praegusel ajal isegi kanadele naeruks, kus kapitalistlikes riikides on juba viiendat aastat käimas ajaloos ennenägematu valmistusjõudude hävitamine, mis muidugi ei tee võimatuks, et tehnika üksikutes ettevõtetes ja üksikutes tööstusharudes teataval määral täieneb. Seda enam ebaõige oleks sellele kriisi ratsionaliseerimisele mida kapitalistlikes maades praegu teostatakse, kas või mingisugust mõtet külge pookida. See ratsionaliseerimine viib aga põhimõtteliselt ainult tööintensiivsuse, tööpinevuse, kõrgendamisele ja kurnamise suurendamisele; see aga on hoopis midagi muud, kui tööviljakuse kõrgendamine valmistusabinõude tehnilise täiendamise alusel. Nimelt viimasel ajal on kapitalistid kurnamissüsteemi peaaegu igapool töökäigus niisugusel määral suurendanud, et sellega on seletatav Kurzarbeit“l kestev alalhoidmine, määratusuure arvu tööliste tööl olemine ainult paar päeva nädalas, sest muidu ei kannataks nad äärmuseni suurendatud kurnamist välja. Sellel ei ole aga midagi ühist tööviljakuse tõstmisega tehnilise edasiarenduse alusel. See on lihtsalt valmistusjõu, kapitali palgaorjade elujõu röövloomuline hävitamine. Peale selle on peaaegu kõikidel kapitalistliku tsivilisatsiooni maadel käimas otsekohese, mitmesugustes vormides kasutatava sundusliku töö tarvitamise suurendamine, osalt tööl eraettevõtjate juures, osalt ühiskondlikel töödel, millistel suuremalt osalt on strateegiline tähtsus. Sellega asendatakse töötatööliste abiraha, - kapitalistlike riikide valitsejad arvavad, et kui juba kord mingisugust heategevust tarvis on , et tööliste elu alal hoida, siis toimugi see niisugustes tingimustes, milliseid asumaade istandustes kohata võib; see on isegi kasulik sõjale.
Kuid kõik need XX sajandi orjapidamise meetodid ei vabasta pankrottijäänud kapitalistide klassi siseturu valusa küsimuse teravnemisest, veel vähem vabastavad nad teda sisemise vaenlase viha alt. Ühes sellega on need töörahvale loodud orjalikud tingimused nii töötavate tööliste, kui ka töötute ja üldse töörahva miljoniliste hulkade revolutsioonilise rahulolematuse piiramatu kasvu tingimusteks.
See revolutsioonilise rahulolematuse kasv toimub praegu kõige mitmekesisemates vormides. Majanduskriisi iseloomu kasvavale ebaühtlusele vastab revolutsioonilise liikumise tõusu arenemise kasvav ebaühtlus. Tihti tuleb ette, et hulgalises liikumises just otsekohe enne kõige suuremaid plahvatusi, enne tormi, teatud vaikus kätte sõuab, millisel ajal koguneb hulkade hiiglamõõdul revolutsioonilist energiat eelseisvateks suurteks klassivõitluse lahinguteks.
3.Kuhu viib majandusoligarhia sõjalis-inflatsiooniline majanduspoliitika?
Igal maal võimulolev kodanlus ei tarvita muidugi mitte ainult niisuguseid abinõusid, mis siseturu kitsenemisele viivad, vaid tarvitavad samal ajal ka teistsuguseid abinõusid, milliste eesmärgiks on müügi laiendamine nii oma maal, kui ka välisturgudel, seejuures peaasjalikult kahel teel: esiteks riiklike tellimuste ja tööstusele antavate riiklike abirahade suurendamise teel ja teiseks välismaa võistlejatele väljatõrjumise teel nii on riigist kui ka mõnedest maailmaturu osadest.
Abinõude hulgas, mis juhitud riiklike tellimuste laiendamisele, on kõige tuntavamad, nagu meie juba nägime, abinõud valmistuse kohandamise ja kõvendamise alal sõjalistele otstarvetele. Kuid küsitav on, missuguseid tagajärgi toovad niisugused abinõud riigi majandusele?
Nad loovad nõudmise, kuid see on isemoodi nõudmine. Tootmine laieneb, kuid mitte hulgaliseks tarvitamiseks ja isegi mitte valmistuslikuks tarvitamiseks, vaid ainult ebaproduktiivseteks, parasiitlikeks otstarveteks. Sõjalise parasitismi majanduslik tähtsus ei olnud varemalgi ajal väike. Kogu pärastsõja aegse ajajärgu vältel püüdsid kõik kapitalistlikud riigid riiklike abirahade varal arendada niisuguseid sõjatööstuse juhtivaid harusid, nagu metallurgia, keemiatööstus, mootorivalmistus, laevaehitus, kunstsiiditööstus jne, sellest peaaegu küsimata, kas nende järele nõudmist on ja kas see kapitalistlikult tulukas, ainult selleks, et sõjatööstuse valmistuslikku võimsust alal hoida ja edasi arendada. Nüüd aga on sõjalise parasitismi koorem kapitalistlike riikide majanduses veel mitmekordselt suurenenud. Kui varemalt, pärastsõjaaegsel ajajärgul, otsekohe sõjalisteks otstarveteks määratud valmistus moodustas, Saksamaa konjunktuuri-instituudi väljaarvestamise järgi, kogu kapitalistliku maailma tööstuslikust valmistusest keskmiselt 5% ümber, siis praegu on sõjatööstuse osa kasvanud üksikutes riikides keskmiselt mitu korda, aga juhtivates tööstusharudes veelgi rohkem. Seejuures tuleb arvesse võtta, et see sõjatööstuse osa suurenemine läheb kõrvuti rahva sissetulekute määratusuure langusega. See tähendab selle raskuse määratusuurt kasvu, millega sõjaline parasitism kapitalistlike riikide majanduslikele jõududele peale surub.
Nende üksikute kapitalistide ja kontsernide otseste huvide vaatepunktilt, kes sõjatellimusi ja riiklikke abirahasid saavad, ei ole see seisukord halb, vaid vastupidi, neile on ta iseäranis kasulik. Kui Lenin kirjutas: Kas sõda in hirmus asi? Jah. Kuid ta on hirmus kasutoov asi, - siis annab juba sõjaeelne kaupade tootmine vastavatele kapitalistide rühmadele võimaluse suuri kasusid kokku kraapida. Ja ei ole midagi imestada, et pärast Saksamaa Genfist lahkumist sai Hitler Krupilt esimese tervitustelegrammi; ei ole midagi imestada, et ka kogu maailma börs vastas sellele Saksamaa sammule sõjakontsernide aktsiate kursi kõrgendamisega. Ilmasõja ajal lõid kodanlikud majandusteadlased, kes sõjakonjunktuurist joovastunud, erilised teooriad, et sõda olevat loov ja ülesehitav majanduslik tegur. Kuid sõja lõpul tuli neil kapitalismi sikofantidel sõdivate maade enamikus juba teistsugust laulu laulda sõja lõhkuvast tegevusest.
Kapitalistliku turu kohandamine sõja tarvidustele toimus ennem, sõja esimestel kuudel (1914.a. sügisel), ja pärast, juba sõja käigus jõudis kätte sõjaaegne elavnemine. Nüüd aga haagib kapitalism oma majanduse vaguniterongi juba praegu tulevase sõja veduri külge ja osalt toimub isegi sõjaline elavnemine juba praegu kapitalism võtab, niiöelda, eelmaksu sõjaaegse kaubanõudmise arvel. Kuid samal ajal on praeguse sõjaeelse konjunktuuri ja sõjaaegse riikliku kapitalismi vahel põhjalik lahkuminek. Sõjalisele kapitalismile ja sõjamajanduse kriisile pole mitte ülevalmistus iseloomustav, vaid kaupade nälg, väiksem tootmine kui tarvis oleks. Sõda on ainuke juhus, mis loob kapitalismile piiramatu sisemise müügituru. Et tähtsamate sõjatarviduste jaoks tootmist koondada ja äärmuseni suurendada, selleks olid sõdivate riikide valitsused imperialistliku ilmasõja ajal sunnitud valmistuse üle teatud riiklikku reguleerimist ja hindade tõusu piiramist maksma panna. Sellest sõjaaegsest monopolistlikust riiklikust kapitalismist läheb monopolistliku kapitalismi praegune seisukord järsku lahku. Kaupade müügi üldise puuduse juures võitleb rahandusoligarhia valitsuse abil hindade langemise vastu. Veel ei ole seda hävitusabinõude piiramatut tarvitamist, nagu sõjaajal ja seepärast pole võimalik sõjatööstust niisugusel ulatusel arendada, et kogu tööstus võiks sel teel kriisist välja rabelda. Aga need määratud rahasummad, mis kapitalistlikud valitsused praegu sõjatellimiste ja tööstusele abirahade andmise peale kulutavad, sünnitavad selle raskuse, mis väljakannatamatult lasub mitte ainult töörahvahulkade, vaid kogu majanduse peal.
Esimese ((?)) ilmasõja raskused, riigi sõjalis-poliitilise aparaadi kasv, sise- ja välisvõlgade suurenemine jne. viisid kapitalismi üldkriisi ajal ja iseäranis majandusekriisi tingimustes selleni, et riigi eelarve neelab ära ikka suurema osa rahva sissetulekutest. Saksamaal oli üleriigiline eelarve enne sõda 7% kogu rahva sissetulekust; 1929.a. moodustasid üleriiklikud ja Saksamaa hulka kuuluvate üksikute maade ning kommuunide kulud juba 26%., aga 1933.a. juba 33% kogu rahva sissetulekust. USA-s neelas föderaaleelarve 1913.a. kõigest 2% rahva sissetulekust, 1932.a. aga kuus korda rohkem. Inglismaal oli eelarve enne sõda 8%, 1932.a. juba 23%; Prantsusmaal enne sõda 14%, aga nüüd 25%; Itaalias enne sõda 16% ja nüüd 34%., kogu rahva sissetulekust.
Mis puutub sõjakulude kasvusse üldises eelarves, siis on andmed järgmised: Prantsusmaal kasvas otsekoheste sõjakulude protsent üldises eelarves 1920.a. kuni 1931.a. 17% kuni 32%-le; Itaalias 1929.a. kuni 1932.a. kuni 30%; Jaapanis 1929.a. kuni 1933.a. kuni 37% jne., kusjuures siin peetakse silmas sõjakulusid ainult selle sõna kitsas mõttes. Kui veel kulusid politsei peale ja riigivõlgade katteks arvesse võtta, siis tuleb välja, et kodanlikes riikides moodustavad möödunud ja tulevase sõja kulud 40-70% kogu eelarvest. See on tõepoolest parasitismi hiigla kasv!
Neile arvudele tuleb veel juurde lisada need hiiglasummad, mis kodanlikud valitsused on kulutanud suurte trustide, kontsernide ja pankade päästmiseks ning nende kasude alalhoidmiseks. Meie tähendasime juba, et USA-s võttis valitsus 1933.a. Roosveldi poolt käsile võetud abinõudega kulusid, abirahasid ja tagatisi riigi arvele 15 mlrd $ ulatuses. Itaalias andis valitsus suurte kontsernide kahjude tasumiseks 7 mlrd liiri. Saksamaal kulutas riik ainuüksi suurte pankade päästmiseks 1 100 mln marka. Tööde loomine läheb Saksamaal kolmandale imperialismile maksma 3967 mln marka. Seejuures arvab Hitleri valitsus need kulud tulevaste aastate eelarvete arvele. Nii kulutatakse 1933.a. 1934.a. kohta ette nähtud eelarvekuludest 700 mln marka. Seda sulitempu ja kroonuvargust nimetavad nad eelfinantseerimiseks.
Sotsiaal-faistid aga kujutavad kroonuvargust ja parasitismi vägivalda igasuguse sotsialismi sissejuhatusena, või nagu riigi poolt kontrollitava ja organiseeritava majanduse uusi vorme, millised võivad saada kapitalismilt sotsialismile ülemineku vormideks (II Internatsionaali Pariisi konverentsi resolutsioonist). Roosevelt sai II Internatsionaali, kõikide Bauerite, Blumide ja Vanderveldede uueks ebajumalaks. Inglise reformistid oma kongressil Brightonis ja inglise laboristid oma kongressil Hastingis ülistasid Roosevelti, kui sotsialismi tuleku kuulutajat. Roosevelti plaan kuulutati sotsialismi tükiks. Roosevelt ise aga ei mõelnud sotsialismist või üldse kapitalistliku süsteemi asendamisest organiseeritud majandusega. Ta lihtsalt, kui rahandusliku suurkodanluse valitsuse esindaja, tahtis ja tahab otsustavaid samme ette võtta, et majanduskriisi pehmendada ja tööstuslikku elavnemist jalule seada. Ja selles mõttes kukkus tema esialgne plaan pärast lühikeseajalist edu üldiselt läbi, mis muidugi ei tähenda, et ta ei või oma poliitikat samas sihis jätkata. See poliitika võib finantsoligarhiale veel suuri kasusid tuua. Kuid mida enam ta niisuguseid ajutisi tagajärgi annab, seda enam sööb ta riigi majanduslikke jõudusid, alandab raha väärtust, ajab riigi rahaasjad sassi, kuna maksude ning elukalliduse raskus alandab töörahvahulkade ostuvõimet ikka enam.
Nii siis on selle poliitika tagajärjed seesugused, et organiseeritud kapitalismi asemel tuleb sellest välja lihtsalt kapitalistliku majanduse edaspidine desorganiseerimine.
Kapitalistlikku majandust desorganiseerib kõige enam inflatsioon, mis on ühest küljest kapitalistliku süsteemi kõikumalöömise paratamatu tagajärg, aga teisest küljest on ta kõige teravam sõjariist, millest rahandusoligarhi oma röövsõjakäigul võõra vara kallale kinni haarab.
Mida tahab rahandusoligarhia omaenese riigis osalise inflatsiooni läbiviimisega kätte saada? Kõigepealt järgmist:
1.tööliste reaalse töötasu, riigiteenijate reaalse palga väärtuse ja talurahva sissetulekute kärpimist;
2.kapitalistlike ettevõtete võlgade osalist tühistamist;
3.pankade sissemaksude ja hoiusummade väärtuse langetamist, mis tegelikult tähendab, et väikekodanluse ja väikekapitalistide varandusest suur osa ära riisutakse;
4.hindade kõrgendamist.
Inflatsioon oma esimesel järgul, kutsudes esile raha juurest põgenemist kaubaliste väärtuste juurde, kõrgendades hindu ja alandades oluliselt suurte ettevõtete kulusid, õhutab tootmise kasvu. Inflatsiooni mõju kapitalistlikule majandusele on sarnane narkootilise mürgi mõjule organismi peale, s.o. algul kutsub ta esile valmituse spekulatiivsed hüpped ülespoole, kuid samal ajal surub ta kapitalide eraturu (emissiooniline tegevus) halvatuse seisukorda, sest et peagi tuleb ilmsiks majanduse nõrgenemine ja kõikumalöömine (siseturu edaspidine kitsenemine, riigi eelarve ja üldse finantside korratusseminek jne.). Kuna aga hindade kõrgenemine harilikult ikka pikaldamaselt toimub kui raha väärtuse langemine ja kuna suur osa inflatsiooni saagist, mis monopolistide kasuks läheb, harilikult ikka kiiresti ära aurab, siis on edaspidise efekti saamiseks tarvilik ka raha väärtuse edaspidine langetamine, samuti kui väikesele valerahtegijale juhuslik edu muretut elu ei kindlusta, kui ta oma tööd ei jätka. Sedaviisi seisab sel teel silmapiiril peatamatult kasvav stiihiline inflatsiooni uputus, s.o. niisugune seisukord, millist meie tunneme kui imperialistlike sõdade tagajärge esimese inflatsioonilaine ajast paljudes riikides.
Rahvusvahelise kaubandusliku võistluse alal on inflatsioon majandusliku sõja teravam sõjariist, eriti võitluses välisturgude eest. Tema tarvituselevõtmine vabastab antud riigi suurest osast tema välisvõlgadest, ergutab väljavedu ja raskendab sissevedu. Sellepoolest võib inflatsioon teatud maa kodanlusele alguses suuri paremusi tuua, nagu seda tõendavad Inglismaa, Jaapani ja terve rea teiste made näited. Siit ka üksikute imperialistlike maade püüe teravaks läinud võitluses turgude pärast oma valuuta väärtuse langemises üksteisest mööda ajada. Näiteks langetas Inglismaa oma valuuta väärtust juba 32% võrra. USA jõudis langetada juba 40% võrra ja Jaapan 63% võrra. Ja nimelt see olukord, et inflatsiooni tarvitamine ühe riigi poolt sunnib temaga võistlevat riiki sedasama sõjariista tarvitama (või teistsuguseid vastuabinõusid tarvitusele võtma), teeb väärtusetuks kiiresti need paremused, mis üks või teine riik on inflatsiooni alusel saavutanud. Inflatsiooni (ja paljude teiste põhjuste) tagajärjel jääb kapitalide väljavedu täielikult seisma. Inflatsiooni tagajärjel kitseneb maailmaturg veel enam, sest ilma sisseveota ei ole väljavedu ja ilma väljaveota ei ole sissevedu. Mingisugust uut turgu ei saa inflatsioon luua, - tema , samuti kui kõik teisedki majandusliku sõja abinõud (dumping, keelutollid, kontingentide süsteem jne.), on tegev ainult võitluses olemasolevate, sealjuures veel kriisi tingimustes kitsenevate maailmaturgude ümberjaotamise pärast. Kuid selle turgude pärast peetava üldise võitluse tagajärjel tuli välja, et praegusel silmapilgul (1933.a. kolmandal veerandil) moodustab maailma kaubandus 1929.a. maailma kaubandusest ainult 34. %.
Valuutasõda soodustab vaenulikkude imperialistlikkude rühmituste tekkimist: on juba olemas sterlingi blokk(Inglismaaga eesotsas) ja kulla blokk (Prantsusmaaga eesotsas) ka kahtlemata saab tulema ka dollari blokk. Kuid valuutasõda on imperialistide üldise majandusliku sõja lahutamatu osa. See sõda käib juba täies hoos. Ta viis Londoni majanduskonverentsi täielikule läbikukkumisele. Seda sõda peetakse Inglise riikliku paremakspidamise, Ameerika majandliku natsionalismi, Jaapani ülidumpingu ja avantürismi jne. vormis. Iga imperialistlik riik peab ägedat võitlust selle eest, et omaenese maalt välismaa võistlejad välja tõrjuda, samuti selle eest, et teiste maade küljest kas või väike väärtuslik tükk müügiturgu ära kiskuda.
Kogu see võimuloleva kodanluse röövloomuline majanduspoliitika toob talle kriisi tingimustes paljudes maades kuni seniajani kahtlemata teatud tulemusi omaenese maa töörahva arvel, asumaade arvel ja teiste maade arvel. See on fakt. On isegi võimalik, et veel lähemal ajal annab see suurkodanluse poliitika talle reas riikides, kõigepealt tugevamates riikides, samasuguseid tulemusi. Seda võimalust ei saa eitada. Kodanlus saab sõjatööstust ka edaspidi tagant piitsutama. Kui faistlik Saksamaa oma piiratud rahatagavaradega oli suuteline sõjatööstuses õige suurt elavust saavutama ja kui Prantsusmaa 1933.a. tuntaval määral relvastuse suurendamise alusel võis oma tööstuse toodangu taseme kõrgendamist saavutada, miks ei või siis Ühendriigid sedasama teha? Muidugi ei ole A. Ühendriikide kodanlusel selleks vähem võimalusi. Järelikult ei või meie lihtsalt kinnitada: Roosevelti plaan läks niivõrd nurja, et Ameerika valitsejad ei saa oma majanduskriisi kergendamiseks enam midagi ette võtta. Ei. Roosevelt asus alles oma plaanide parema osa täitmisele; asus oma suure meresõja-programmi teostamisele; sellel alal võib Ameerika kodanlus uue ehitustöö imesid korda saata; jätkates ka edaspidi inflatsiooni poliitikat võib ta oma kulla üleoleku juures teiste riikide arvel võita, kuna peale selle jätkab ta oma pealetungi tööliste tööpalgale ja farmerite sissetulekutele. Tuleb hoiduda küsimuse ebaõige lihtsustamise eest.
Sedaviisi ei või meie kinnitada, et majanduskriis lähemal ajal kõikides kapitalistlikkudes riikides teravneb. Kuid mida meie võime ja peame alla kriipsutama, see on kapitalismi üldkriisi edaspidine teravnemine ja süvenemine ja nimelt kõigepealt nendesamade abinõude kaudu, millistega tähtsamate kapitalistlike riikide võimulolev kodanlus praegu omale majanduskriisi teatud kergenemist loob. On tähtis nimelt sellest aru saada.
Tähtis on aru saada praeguse majanduskriisi läbipõimumisest kapitalismi üldkriisiga. Ni ühe kui teise aluseks on vastuolude teravnemine valmistusjõudude arenemise ja kapitalistlike varandusevahekordade vahel. Kapitalismi selle põhimise vastuolu teravnemisest on tingitud müügiturgude probleemi teravus, millist kodanlus ei saa rahulikul teel lahendada. Abinõud, milliste varal rahandusoligarhia oma kasu päästab ja omale ajutist kergendust loob, on niisugused, et nad viivad veel suuremale ilmaturgude kitsenemisele ja niihästi rahvusvahelisele antagonismile, kui ka klassiliste antagonismide järsule teravnemisele igal kapitalistlikul maal. Aga nende antagonismide teravnemine just moodustabki üldise kapitalismi kriisi põhiolu.
Töörahva kuulmatu riisumine ja laostumine võimuloleva kodanluse poolt valmistab ette ja kiirendab revolutsioonilist pealerõhumist töörahva poolt kodanluse ülemvõimu vastu. Aga kapitalistlike riikide majanduslik sõda valmistab ainult ette võistleja sõjalist taganttõukamist pankrotile (Lenin), valmistab ette imperialistide verist võitlust väärtuslikumate turgude monopoolse vallutamise pärast, valmistab ette sõda asumaade võitmiseks, valmistab ette sõda NSV Liidu vastu, sõda maailma uueks jaotamiseks, kogu maailma üle hegemoonia saamiseks.
4. Peamised järeldused.
Missugused peamised järeldused sellest eelpool tehtud majanduslikust analüüsist järgnevad? Kõigepealt järgmised:
Esiteks nüüd, mil kapitalistlik stabilisatsioon on lõppenud, mil maailma majanduskriisi käigus ebaühtlus äärmiselt suure ulatuse võtnud, tulid terves reas tootmisharudes kramplikud kõikumised ja isegi toodangu tõusu mõningad enam kestvamad nähtused esile. Kuid mitte ükski kapitalistlik riik pole aga veel suutnud majanduskriisi pihtide vahelt välja rabeleda.
Teiseks röövloomulised abinõud, mis rahandusoligarhia ja kapitalistlike valitsuste poolt selleks tarvitusele võetud, et majanduskriisi raskused töörahvahulkade õlgadele veeretada, samuti kasude suurendamine asumaade ja nõrkade maade arvel ja üldse teiste rahvaste arvel, - kuigi need abinõud andsid ja edaspidigi võivad anda üksikute maade võimulolevale kodanlusele teatud tulemusi, ei ole nad ometi suutelised kapitalismi stabilisatsiooni jalule seadma. Vastupidi, nad aitavad kaasa kapitalistliku majanduse mehhanismi edaspidisele lagunemisele ja kapitalismi põhimiste, nii majanduslike kui ka poliitiliste vastuolude järsule teravnemisele. Nad hoiavad kapitalistlikku majandust üleval samamoodi, kui nöör poodut üleval hoiab. Kes sellest aru ei saa, see ei või ka praegusest maailma seisukorra revolutsioniseerumise käigust aru saada.
Kolmandaks kui kapitalismi mädanemine ja varem tema alustugesid sügavalt õõnestas, siis praegusel ajal on need kapitalismi alustoed otsekohe purunemas puruneb maailma rahandussüsteem ja kapitalismi üleilmsete majanduslike sidemete kogu süsteem ning ikka rohkem laguneb kapitalistliku majanduse mehhanism. Üleilmne majanduskriis on kõige tihedamal kujul läbi põimunud kapitalismi üldkriisiga ja selle üldise kriisi järsk teravnemine on kapitalistliku süsteemi kogu maailmas juba sügavale kõikumisele toonud.
Neljandaks- ei vii see mitte kapitalismi automaatsele kokkulangemisele, vaid majanduskriisi muutumisele revolutsiooniliseks kriisiks. Üleilmne majanduskriis sünnitab praegusel ajal juba otsekohe mitte ainult majanduslikke, vaid ka poliitilisi eeldusi revolutsiooniliseks kriisiks ja ilmasõjaks, viies klassilised vastuolud ja rahvusvahelised antagonismid kõige äärmiste piirideni.
Praegusele üleilmsele olukorrale on kõige iseloomustavam kapitalistlikel maadel niihästi sisemiste klassiliste vastuolude, kui ka rahvusvaheliste antagonismide äärmine pinevus. See tunnistab seda, et praegusel ajal läheneb maailm juba täielikult revolutsioonide ja sõdade uuele voorule.
Revolutsioonide ja sõdade uus voor see on üleilmse kapitalistliku süsteemi uus revolutsiooniline kriis. Varemalt rääkisime meie revolutsioonilise kriisi eelduste kasvamisest rahvusvahelises olukorras. Praegu räägitakse meie teesides maailma revolutsioonilise kriisi objektiivsete eelduste niisugusest küpsusest, räägitakse kapitalistliku maailma antagonismide ja põhimiste vastuolude niisugusest teravusest ja pinevusest, et pööre, mis tähendab majanduskriisi muutumist revolutsiooniliseks kriisiks, võib iga silmapilk kätte jõuda.
Ometi ei lahenda revolutsiooni objektiivsete eelduste kasvamine veel kaugeltki kogu asja: proletariaadi revolutsiooniline eelvägi peab oskama seda olukorda kogu otsustavusega ära kasutada. Ainult see kindlustab selle suure ülesande edukat täitmist, mis rahvusvahelisel proletariaadil ees seisab. muuta kapitalistliku maailma tulevane revolutsiooniline kriis proletaarse revolutsiooni võiduks.
II. Imperialistliku sõja oht ja proletaarne võitlus imperialismi vastu.
Sõja hädaoht käesoleval silmapilgul.
Erakorraline pinevus iseloomustab käesoleval silmapilgul kogu rahvusvahelist olukorda.
Rahvasteliit, kust Jaapan ja Saksamaa välja astusid ja kust ka Itaalia kavatseb välja astuda, milline ei saa kokkuleppimise kohaks olla isegi Inglismaa ja Prantsusmaa vahel selle kahe imperialistliku suurriigi vahel, kes kõige enam on tema peale tuginenud see Rahvasteliit etendab ikka vähem ja vähem selle sirmi osa, mis varjab sõja pöörast ettevalmistamist. Imperialistlike sahkereduste süsteem, millised on saanud Versailles“i lepingu ja Washingtoni kokkulepete aluseks, on lõplikult kokku varisenud. Relvade mahapaneku konverents tõi oma järel imperialistide vahelise ennenägematu relvastamise võidujooksu , aga Londoni majandusliku relvade mahapaneku konverentsi tagajärjel hargnes imperialistide vahel valuuta- ja tollisõda kogu väerinnal.
Võitlus, mis käimas Versailles“i lepingu bloki ja Versailles“i lepingu vastase rühmituse vahel, Saksamaa ja Itaaliaga eesotsas ja millist võitlust peetakse sellepärast, et Kesk- ja Lõuna Euroopa ning Balkani kaarti ümber teha, kasvab järjest suuremaks, eriti Austria küsimuse ümber. Vastuolu A. Ühendriikide ja Inglismaa vahel omandas müügiturgude pärast peetava varjamatu võitluse alusel enneolematu teravuse (sõda dollari ja naelsterlingi vahel, mõlemate vastaste leppimatu seisukoht liiduvaheliste võlgade küsimuses jne.). Inglise ameerika kokkupõrked teravnevad kõikides punktides, kus kummagi imperialismi huvid kokku puutuvad, iseäranis aga Vaiksel ookeanil. Relvastuse võidujooks Jaapani, A. Ühendriikide ja Inglismaa vahel Vaiksel ookeanil ei varja end enam Londonis, Washingtonis ja Tokios. Jaapan ehitab Port-Arturis uut merebaasi ja kindlustab saari. Inglismaa kindlustab Singapuri ja Austraalia randu, A. Ühendriigid kindlustavad oma Vaikse ookeani kallast, Havai ja Humani saart. Sõja korral Jaapani ja A. Ühendriikide vahel kardab Inglismaa oma peamise võistleja A. Ühendriikide tugevnemist; kuid ta kardab ka Jaapani sõjakamba liig suurt isu ja jaapani imperialismi kõvenemist, kes teda oma ülidumpinguga juba peaaegu kõikidel turgudel peksab.
Rahvusvahelise seisukorra pinevus on tingitud kapitalistliku maailma sisemiste vastuolude järsust teravnemisest. Nende sisemiste vastuolude teravnemine aga suurendab otsekohe imperialistide agressiivsust sotsialismi ehitava riigi vastu, sunnib maailma kodanlust otsime kapitalismi sisemiste vastuolude lahendamist NSV Liidu arvel, Selle Nõukogudemaa revolutsioonikantsi arvel, milline juba ainult oma olemisega segab uue sõja korraldamist, segab maailma uuesti jagamist, segab peremehelikult talitamast oma laialisel siseturul, mis kapitalistidele nii tarvilik, iseäranis nüüd, seoses kapitalistliku kriisiga (Stalin, aruanne ÜK(e) P XVI kongressil).
Jaapani monarhia, hitlerlik Saksamaa ja Briti imperialism etendavad Nõukogude Liidu vastase sõja organiseerimises kõige aktiivsemat osa. Inglise imperialism, kes Jaapani avantüristlikule pealetungile ida poolt NSV Liidule kõigiti heaks kiidab ja tagant tõukab, püüab samal ajal õhutada vastuolusid Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, Prantsusmaa ja Itaalia vahel, et omale kõrgema vahemehe seisukohta Euroopas tagasi saada ja organiseerib rahvusvahelise kodanluse jõudusid NSV Liidule kallaletungimiseks läänepoolt. Saksamaa faism ühendab endas timukalikku kodusõda Saksamaa proletariaadi ja töörahva vastu sõja ettevalmistamisega Euroopa ümberjaotamise eest ja palavikuliste jõupingutustega selle poole, et vastuolusid imperialistide leeris katta nende ühise tegevusega kallaletungi korraldamiseks Nõukogude Liidule. Hitleri Saksamaa ja Pilsudski Poola püüavad nende maade vahel teravnevaid konflikte lahendada Nõukogude territooriumite arvel. Sellesama sõja ettevalmistamise otstarbel organiseerivad hitlerlased faistlikku riigipööret Eestis ja Lätis ning püüavad Prantsuse imperialistide nõukogudevastaste rühmadega NSV Liidu arvel ühist keelt leida.
Samuraide mõõka täristades ja rahandus-oligarhia magnaatidele tuginedes kuulutab Jaapani sõjaminister Araki pühalikult:
Hiinas valitseb juba 20 aastat vahetpidamata korralagedus, seal pole kuni seniajani isegi keskvalitsust ega riigi põhisisu ennast. Nagu Kesk-Aasias, nii ka Siberis ei leidu mitte ühte terakestki vabadust. Ja Mongoolia on samuti nagu teiseks Kesk-Aasiaks muutunud ... Ärganud keiserlik Jaapan ei või enam valge tõu omavoli lubada...
On teada, et Jaapani monarhia ei jää oma barbaarsuse poolest tsarismist maha. Need on 3000 miljonäri, kes on endid nagu mereelukas suure rahva ümber mässinud. Need on 40 000 mõisnikku, kes endid nagu kaanid Jaapani ärapiinatud töötava talurahva külge imenud. Need on tekstiilikontsernide orjaperemehed, kes ostavad talupoegade tütreid ja maksavad töölistele palka nagu asumaa kulidele. See on vastik jultunud sõjakamp, kes on Koreas, Formoosa, Mandshuuria ja osa Põhja Hiinast teinud orjastatud rahvaste üle metsiku irvitamise ja pilkamise tallermaaks, kes on kuulsaks saanud ennekuulmatu metsikusega, mis ühendab kõiki uuema tehnika ja puht-aasialiste piinamiste kõige uuemaid leiutisi (Lenin).
Araki suu läbi räägib Briti kõvapealiste, Saksa faistide ja kogu reaktsioonilise kodanluse viha NSV Liidu vastu. Sõtta NSV Liidu vastu võivad nad ju astuda, aga terve peaga sellest sõjast välja tulla pole neil võimalik.
2.Sotsiaalfaistide osa imperialistlikul väerinnal.
Olukorras, kus imperialistlikud röövikud pööraselt sõda õhutavad, tuleb sotsiaaldemokraatia, kui kodanluse agendi osa, üleilmse imperialistliku tapatalgu ja iseäranis Nõukogude Liidu vastase kontrevolutsioonilise sõja ettevalmistamises eriti selgelt nähtavale. Teine Internatsionaal valmistab uut 4-dat augustit rahvusvahelises ulatuses, mis oma alatuse poolest isegi tema 1914.a äraandmise ületab. Mitte asjata ei kirjutanud Viini sotsiaal-demokraatlik Tööliste ajaleht, kui ta vaidluses kõige kristlikuma faisti Dollfusiga tähendas oma teenetele kodanliku riigi ees, et 1914.a. sõda näidanud, et need rahvad, kes kõige vabamad on võitlevad oma kodanluse huvide eest kõige paremini. Mitte asjata ei teatanud pahempoolne Otto Bauer avalikult, et ta on selle vastu, kui hitlerliku isamaa riigikaitse õigust lüüasaavalt aidatakse. Bauer tahaks saksa imperialismi sõda ümbritseda jakobiinlike sõnakõlksude aupaistega, samuti kui seda ka prantsuse uussotsialistid teevad, kes Veigani, seda nõukogudevastasest interventsioonist osavõtjat kujutavad Saksamaa vastase revolutsioonilise sõja marssalina. Inglise leiboristid ja rahvus-leiboristid püüavad patsifistlikkude (rahu pooldamise) sõnakõlksude katte all inglise töölisi Briti kuningriigi külge siduda, lubades talle samm-sammulist sotsialistlikku ümbermuutmist. Lansburry manitseb India revolutsioonilist noorsugu, et see keelduks võitlusest Briti maadehaarajatega ja lubab, et leiboristid tulevad peagi võimule. Leiboristide ja rahvus-leiboristid tees: et rahvusvahelist rahu kindlustada, selleks tuleb Briti kuningriigi piirides rahu kindlustada, - see on maskeeritud sõjaloosung, sest sellkombel püüavad nad laialivalguvat Briti kuningriiki kindlustada sõja puhuks NSV Liidu vastu, kindlustada teda selleks, et kriisist välja tulla teiste maade vastaste sõja õlgadel, proletaarlaste ja asumaade rahvaste kontidel. Mis puutub Jaapani sotsiaalfaistidesse, siis nemad toetavad Araki röövlijutlust Jaapani erilise ülesande kohta Aasias ja kogu tema nõukogudevastaste provokatsioonide süsteemi.
Võimuletulnud faistlikelt kõrilõikajatelt armu otsides ei mõtlegi sotsiaaldemokraatlikud juhid kõigis faistliku diktatuuri maades varjata, et nad on valmis imperialistlikku ja kontrevolutsioonilise kodanluse isamaad kaitsma. Paljudes maades nad loobuvad avalikult oma vanadest patsifistlikest, kuigi tühipaljastest. Vormelitest imperialistliku sõja ja Nõukogude Liidu pöörase materdamise vastu ja püüavad kodanlusele näidata, kui väga tarvilikud nad on sõja korral.
Vandervelde kinnitus, et sõjahädaoht tuleb Saksamaal, Itaalias ja Venemaal diktatuurist ehk diktatuurivalitsuste poolt, nagu seda korrutas viimane
Amsterdami Internatsionaali kongress, - kõik see kujutab selgelt sotsiaalfaistide ässitustööd, kontrevolutsioonilise sõja ettevõtmiseks riigi vastu, kes ehitab klassideta sotsialistlikku ühiskonda.
Püüdes imperialistlike riikide vahel kasvavaid vastuolusid juhtida NSV Liidu ja rahvusvahelise enamluse vastase kapitalistlike riikide üldise vaenu nõvasse, kujutavad sotsiaaldemokraatlikud ajalehed NSV Liidu iga uut kokkulepet mõne imperialistliku riigiga provokatsiooniliselt kui NSV Liidu üleminekut ühe imperialismi poole ja teise imperialismi vastu. Sel teel püüavad nad imperialistidele NSV Liidu vastase kontrevolutsioonilise ühise väerinna kokkuklopsimisel kaasa aidata. Sel teel püüavad nad töörahva eest varjata, et NSV Liit on otsustavalt selle vastu, et mingisugustest imperialistlikest kombinatsioonidest kuidagiviisi osa võtta.
3.NSV Liidu rahupoliitika on proletaarse internatsionalismi poliitika.
Nõukogude Liidu erikaal rahvusvahelise läbikäimise alal on erakorraliselt kasvanud. Nõukogude Liidu otsustav rahupoliitika võiduka sotsialismi ehitamise alusel on proletariaadi diktatuuri maale, iseäranis viimasel ajal, terve rea saavutusi toonud, millistel on määratusuur rahvusvaheline tähtsus.
Nõukogude Liit võib ajada järjekindlat rahupoliitikat seepärast, et tema hiigla territooriumil hävitas proletariaat kõik põhjused, mis tekitavad imperialistlikke sõdasid. Nõukogude Liidus ei ole müügiturgudest puudus, tal ei ole tarvidust neid turgusid taga ajada; proletariaadi diktatuuri, mis esindab riigi elanikkonna rõhuva enamuse elulisi huve, ei ähvarda kukutamine seestpoolt; temal ei ole vaja sõdadest väljapääsu otsida. Nõukogude Liidu võimsus on kiirelt kasvanud ja kasvab iga päevaga veel enam. Niisugune ja ainult niisugune riik võib ajada kõrvalekaldumatut ja järjekindlat rahupoliitikat.
Kuid NSV Liidu välispoliitika saavutustega seoses sai selgeks, et meie kommunistlik ajakirjandus kapitalistlikes maades ei oska Nõukogude Liidu rahupoliitikat töölishulkadele ja tema tähtsust õieti ära seletada ning nõukogudevastast laimu ja sotsfaistide valeõpetusi uskumapanevalt ümber lükata. Kuid igasuguse selgituse puudus kommunistlikus agitatsioonis on selle tähtsa küsimuse alal täiesti lubamatu. Kust on see selguse puudus pärit? Mulle paistab, et ta tuletub kõigepealt sellest, et mõned seltsimehed Nõukogude Liidu rahupoliitikast ühekülgselt s.t. ebaõigelt aru saavad, sellepärast, et nad seda poliitikat mõistavad ja seletavad kodanlik-patsifistlikus mõttes.
Tihti kirjutatakse meie ajakirjanduses päris õieti: Nõukogude valitsuse järjekindel rahupoliitika, Nõukogude Liit on peamine rahutegur kogu maailmas jms. Kõik see on õige, aga kui meie selles poliitikas muud midagi ei näe ja töölistele rohkem midagi ei seleta, siis sellega teeme ainult segadust.
Pole ühtegi teist loosungit, mida kodanlus veel rohkem kurjasti tarvitaks, kui rahuloosungit. Imperialistlik rahupoliitika, see on Verssailles“i rahulepingu poliitika, Brest-Litovski rahulepingu poliitika, see on see poliitika, mis täidab imperialistlikku ülevõimu ja imperialistliku võimuvõitluse relva osa. Iga imperialistlik diplomaat opereerib rahuloosungiga, iseäranis agaralt aga just sõja eel.
Isegi Hitler peab kõlavaid kõnesid Euroopa rahu üle ja Jaapani sõjaminister Araki oma tuntud broschüüris, mis kujutab endast maailma kirjanduses arvatavasti senini veel ületamatut poliitilise silmakirjalikkuse loomingut kirjutas terve peatüki pealkirja all: Jaapanlased on rahu apostlid. Siit võib muuseas lugeda: Ettekujutus Jaapanist kui imperialistlikust või militaristlikust riigist on täiesti pealispinnaline. Niisugune ettekujutus võib tõusta ainult sellel, kes ei tea, et Jaapan võtab relva pihku ainult võitluses rahu eest.
Nii siis on see ka üks rahupoliitika variant. Araki lisab veel juurde:
Selle üle, kuidas Jaapan rahu armastab ja inimsoo rahu ja hüveolu poole püüab, on võimalik otsustada iga keiserliku edikti järgi, kus see on selgesti öeldud.
Jah, tõesti on raske Jaapani valitsuste rahuarmastuse kohta veel objektiivsemalt tunnistust leida! Kuid asi seisab selles, et meie ei paljasta mitte küllaldaselt imperialistide silmakirjalikkust laialdaste rahvahulkade ees. Kommunistide esimene kohus seisab selles, et õpetada töörahvast magusalt kõlavate laulude varjukatte tagant nägema imperialistide verist poliitikat.
Seda aga on veel vähe selleks, et hulgad kõigest sellest aru saaksid, mis vahe on NSV Liidu rahupoliitika ja kodanluse ning tema agentide patsifistliku sõnademulina vahel. Vahe ei ole ainult selles, et ÜK(e)P rahupoliitika on aus poliitika. Teatud jõudude vahekord imperialistlikus leeris võib seda või teist kodanlikku riiki, kes kas mitte küllalt tugev ei ole, või kes on ajutiselt eraldatud, sundida sõjast mõne aja kestel keelduma. See ei ole muidugi järjekindel rahupoliitika, kuid oleks täiesti ebaõige, kui NSV Liidu rahupoliitika ja mingisuguse kapitalistliku riigi poliitika vahet, kes püüab sõda ära hoida, seletada ainult sellega, et esimene on järjekindel, aga teine mitte järjekindel rahupoliitika. Kuidas seda aga seletada? Minu arvates tuleks selle küsimuse selgitamise juures pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele:
Esiteks: Nõukogude Liidu rahupoliitika soodustab imperialistide sõjapoliitika paljastamist ja sellesamaga raskendab nende agressiivsust. See on väga tähtis. Iga NSV Liidu vaenlane vajab ja otsib väliselt viisakaid ettekäändeid, et seda kuritegelikku ja kõige kõrgemal määral mitte populaarset sõda oma maa rahvahulkade silmis õigustada. Kuidas ka kodanlikud valitsused ei tahaks NSV Liidule kallale tungida, kuid mitte ükski neist ei julge avalikult, kui pealetungiv pool (agressor) välja astuda, kartes enda seljataguses rahvahulkade viha.
Seepärast ei võinud niisugused valitsused, nagu Poola, Rumeenia ja isegi meie Soome faistlik valitsus, NSV Liidu poolt ettepandud mittekallaletungi lepingu ja agressori määramise protokolli allakirjutamisest keelduda.
On selge, et nende maade kapitalistlikud valitsused näevad niisuguses lepingus ainult paberilipakat, kuid meie, revolutsioonilised töölised, peame seda lepingut kui tähtsat dokumenti kasutama selleks, et oma valitsuse silmakirjamängu paljastada ja esimesest silmapilgust peale, kui nõukogudevastane kallaletung ette võetakse, teda mitte ainult ei tembelda kuritegulikuks sõjasüüdlaseks vaid ka seda dokumendiga tõestades. Iseäranis tähtis on, et nõukogude valitsus just oma kõige sõjahimulisematele vaenlastele, nagu Saksamaale, Jaapanile ja teistele, ette pani mittekallaletungi lepingutele ja teistele rahukohustustele alla kirjutada, see saab neile silmuseks, kui ainult meie, iga teatud maa revolutsioonilised töölised, oskame neid dokumente oma hulgaliseks agitatsiooniks kõige laiemal määral ära kasutada.
See kapitalistlik valitsus aga, kes keeldub NSV Liiduga niisuguse mittekallaletungi lepingu sõlmimisest paljastab end sellega kogu maailma ees veel enam, kui sõja organisaator ja õhutaja, nagu Jaapani valitsus on ennast juba kogu maailma ees paljastanud.
Ja väga tähelepanuväärt, et ka Mcdonald Baldwini valitsus, see inglise imperialismi valitsus on seniajani üliväga elavat huvi avaldanud inglise salakuulajate vabastamise kohta, kes Nõukogude Liidus teo pealt tabati, kuid ta pole kõige vähematki soovi avaldanud Nõukogude Liidule mittekallaletungi asjus enda peale kohustust võtta.
ÜK(e) P rahupoliitika see on aus ja järjekindel rahupoliitika ja kõigepealt on see enamlik poliitika. See on revolutsiooniline rahupoliitika, mis täidetud proletaarse internatsionalismi vaimuga.
Seda NSV Liidu rahupoliitikat peame meie oma agitatsioonis ja propagandas kõige otsustavamal viisil eraldama igasugusest kodanlikust poliitikast. Mida võiksid revolutsioonilised töölishulgad arvata, kui meie, kommunistid, hakkame oma ajakirjanduses ÜK(e)P revolutsioonilist rahupoliitikat kodanliku patsifismiga segama? Milleks on Nõukogude Liidule niisugust poliitikat vaja? küsiksid siis töölised.
Milleks sõlmib ta mittekallaletungi lepingu meie maa kapitalistliku valitsusega, kes rahupoliitikaga ainult silmakirjaks mängib, kes sugugi ei mõtle neist lepingutest kauem kinni pidada, kui kontrevolutsiooniliseks sõjaks on soodus silmapilk kätte jõudnud?
Töölised võivad endilt küsida, et misjaoks enamlased üldse sõlmivad kas või ajutisigi kokkuleppeid meie reaktsioonilise valitsusega, kes salaja valmistab Nõukogude Liidu vastu sõda, samuti nagu ta valmistab kodusõda oma maa töölisklassi vastu?
Niisugused kahtlused on paljudel töölistel võimalikud,. Seal hulgas ka neil, kes tõesti Nõukogude Liidule kaasa tunnevad; kuid meie ajakirjanduses ei leia nad ÜK(e)P rahupoliitika küsimuse kohta õiget selgitust.
Neile on vaja seletada, et Nõukogude Liidu rahupoliitika võib kui sõda mitte üldse ära hoida, siis ometi NSV Liidu imperialistlike vaenlaste sõjapoliitikat suurel määral raskendada ja võib olla, et isegi selle sõja algust edasi lükata ja seda kõigepealt siis, kui tema rahupoliitika kapitalistlike made proletariaadi poolt aktiivset ja tegelikku toetust leiab. Nõukogude Liidu vastast kontrevolutsioonilist sõda aga raskendada ja edasi lükata see on ju ometi otsekohe rahvusvahelise revolutsioonilise töölisliikumise huvide kohane. Seda tuleb töölishulkadele igal maal ära seletada.
Teiseks peame meie ütlema: kuivõrd NSV Liidu rahupoliitika tõttu, nõnda ka selle tõttu, et kõigi maade töörahvas seda poliitikat toetab, korda läheb Nõukogude Liidu vastast kontrevolutsioonilist sõda edasi lükata, on see mitut pidi rahvusvahelisele revolutsioonile kasuks. Arusaadavalt kasutavad ka imperialistid seda edasilükkamise aega oma sõjaliste ettevalmistuste lõpuleviimiseks. Kuid aeg töötab meie kasuks, kui ainult meie ise passiivseteks ei jää. Üldise kapitalismi kriisi paratamatu süvenemine viib selle poole, et esiteks vastuolud imperialistlike röövikute vahel ikka enam teravnevad, teiseks, et revolutsiooniline kriis üksikutes maades edasi kasvab. See tähendab omakorda, et meie kommunistlikud parteid saavad veel soodsamad ja objektiivsemad tingimused revolutsioonilise töö tegemiseks, et meie võidame kapitalistlikes riikides proletariaadi otsustavaks võitluseks ettevalmistamiseks lisaaega.
Niisugune on Nõukogude Liidu vastse sõja võimaliku edasilükkamise kolmas järeldus. Ta suurendab lootusi selleks, et meil korda läheb vähemalt mõnelgi maal kodanlusest ette jõuda ja ähvardavalt pea kohal rippuvat sõda kodanluse kukutamise ja proletaarse revolutsiooni teel ära hoida. Neljandaks üleilmse proletaarse revolutsiooni liitlaste liikumine, asumaade ja sõltuvate maade imperialismivastane ja rahvuslik-revolutsiooniline liikumine saab lisaaega oma jõudude edaspidiseks mobiliseerimiseks ja organiseerimiseks. Ja viiendaks ka Nõukogude Liit ise läheb selle aja kestel sotsialistliku ehitustöö alusel veel tugevamaks.
See viimane asjaolu on arusaadavalt kõige tähtsam: Nõukogude Liidu võimsuse kiire kasv oli seniajani peamine, ehk küll mitte ainuke takistus (suur tähtsus on ka vastuoludel imperialistlike riikide vahel), mis on kapitaliste röövkallaletungist proletariaadi diktatuuri maale tagasi hoidnud. Nad ei pidanud endid niisuguseks sõjaks veel mitte küllalt ettevalmistatuks. Neil olid kõik põhjused selleks, et selle sõja lõpptulemusi karta. Kuid missuguseid lootusi võib imperialistidel oma nõukogudevastaste plaanide eduka lõpptulemuse kohta olla veel nüüd, mil jõudude vahekord, pärast esimese viisaastaku hiilgavat teostamist, veel enam on muutunud Nõukogude Liidu kasuks? Nüüd on igasugune katse- sotsialismi üleilmset kantsi tema vastase sõjaga alla heita imperialistidele veel enam kardetav.
Nõukogude Liidu tugevnemine on peamine rahutegur maakeral, kuid mitte ainult rahutegur. Ühtaegu on NSV Liidu tõus peateguriks ka maailma kapitalistliku süsteemi üldkriisi arenemises. NSV Liidu tõus vaimustab kogu maailma töörahvast nende revolutsioonilises võitluses. Sest Nõukogude Liit see on maailma proletariaadi kants ja maailma sotsialistliku revolutsiooni kindel aluspõhi.
Kui meie töölishulkadele sellel viisil NSV Liidu rahupoliitika iseloomu ja tema edusammude tähtsust ära seletame, siis pole meil raske sotsiaalfaistide provokatsioonilisi pealetunge NSV Liidu välispoliitikale tagasi lüüa. Iga tööline saab aru, et Nõukogude Liidu huvide ja rahvusvahelise töölisliikumise huvide vahel ei ole ega võigi vastuolusid olla. Sest nõukogude proletariaat on kõigi maade tööliste võidukas eelvägi. Iga maa töölisklassi võit on lahutamatult seotud nõukogude proletariaadi võiduga.
4.Revolutsioonilise Hiina imperialismivastane võitlus.
Jaapani, Inglise, Prantsuse ja Ameerika imperialistid on juba alustanud Hiinamaa uut jagamist. See leidis oma väljenduse mitte ainult Jaapani edasikestvates maadehaaramistes, vaid ka selles, et inglise imperialistid Sõtshuani lõunapoolse osa oma kätte võtsid, et nad püüavad Kantoni rühmituste abil Lõuna-Hiinat oma kontrolli alla haarata, et inglise ja jaapani imperialistid Sintsjänis mässuliikumist organiseerivad, et prantsuse imperialistid Junnani haaramist ette valmistavad ja Inglismaa, Jaapan ning Am. Ühendriigid Futsjanis imperialistlikku interventsiooni läbi viisid.
Hiina rahva ees seisab küsimus: kas muutuda imperialistide täielikult orjastatud asumaaks, või kukutada imperialistide ike revolutsioonilisel teel. Hiina töörahva imperialismivastane võitlus hargneb kolmel peamisel kujul:
1.Relvastatud partisanisõda jaapani imperialismi vastu Mandshuurias, Shehes, Tshaharis ja Põhja-Hiinas. Seda sõda ei peeta mitte ainult jaapani sõjakamba vastu, vaid ka jaapani imperialismi hiina rahvusest agentide vastu.
2.Imperialismivastane võitlus Kuomindangi võimualuses Hiinas. Ka see võitlus pole mitte ainult jaapani ja teiste imperialistide vastu sihitud, vaid ka Kuomindangi, kui imperialismi agentuuri vastu ja esijoones Nakingi rahvusliku äraandmise ja häbi valitsuse vastu.
3.Peamine otsustav jõud on nõukogud ja nende töölis-talurahva punane sõjavägi.
Partisanisõda läks, pärast seda kui vana kindralitest koosnev juhatus lüüa sai, üle uuele astmele. Hiina partisanid ned on töölised, talupojad ja soldatid ja Hiina kompartei allutab partisaniliikumist ikka rohkem oma juhtimise alla. Jaapanlaste teadete järgi on Mandshuurias 150 000 relvastatud partisani. Nende hulgas on juba kolm suurt punast väeosa, Hiina nõukogude punase sõjaväe kolm korpust. See sõjavägi võib sündmuste järsul pöördel kasvada ja kasvabki miljoniliseks sõjaväeks.
Hiina nõukogud ja nende punavägi on juba 5 sõjakäiku tagasi löönud ja just praegu said nad suure võidu võitluses kuuenda sõjakäigu vastu.
Tshan Kai-schi kogus Nõukogude keskrajooni vastu 440 000 lise sõjaväe. Ta sai Am. Ühendriikidelt ja Inglismaalt lennukeid, tanke, kahureid, soomusautosid ja keemilisi sõjaabinõusid. Teda toetasid inglise, jaapani ja ameerika sõjalaevastikud. Tema sõjaväge juhtisid saksa kindralstaabi ohvitserid kindral Seecktiga eesotsas. Tema politseid juhivad saksa sotsiaalfaistlikud landsknechtid, seal hulgas ka Grzesinski. Ja siiski põgenesid Tshan Kai-schi sõjaväed pärast suurt lahingut võitlusväljalt, taganedes 5 päeva järjest.
Senikaua kui Tshan Kai-schi oma jõudusid Nõukogude keskrajooni vastu koondas, hävitas punane vägi Sõtshuanis vaenlase 36 polku, terve armee (kiiduavaldused). Teine ja neljas punavägi ühinesid ja nad võtsid oma alla Vansäni linna, läksid Jangtse jõest üle ja lõid kõik Kuomindangi väeosade pealetungid tagasi. Ligi 22 kreisi on Sõtshuanis nõukogude valitsuse all. Tööliste ja talupoegade kätega seatakse Anhoi Hunani provintsis nõukogude rajoon uuesti jalule.
Meie viimasest pleenumist saadik on Hiina nõukogude punavägi, kui ainult ühe aasta saavutus, kasvanud ja kõvenenud: regulaarväed kasvasid ühe aasta kestel 200 tuhandest 350 tuhandeni, mitteregulaarväed 400 tuh. 600 tuh. Inimeseni. Täiesti uuesti loodi kolm eeskujulikku kommunistide diviisi, üks KNI nimeline diviis komnoortest ja kaka tööliste diviisi.
Nõukogude riik Hiinas kasvab ja kõveneb. Teda kindlustab partei õige poliitika. Nõukogude revolutsioon Hiinas on saanud maailma revolutsiooni võimsaks teguriks.
Schanghai kaitsmine ja partisanisõda Mandshuurias etendasid selles mõttes põhilist osa, et Jaapani faistlik sõjakamp pole veel seniajani julgenud NSV Liidu vastu kontrevolutsioonilist sõda ette võtta.
Kui ka imperialistid, esijoones Jaapani sõjakamp, peaksid Kaug-Idas NSV Liidu vastu kontrevolutsioonilise sõja tulekahju süütama, siis sellega riskivad nad näha homme Nõukogude Jaapanit, ühendatud ja jagamatut Nõukogude Hiinat, Nõukogude Koread ja Formoosat, kes kukutanud Jaapani imperialismi ikke.
5.Kommunistliku sõjavastase võitluse ülesannetest.
Imperialistide sõtta roomamine kiireneb. Seepärast peab komparteide esimene ülesanne olema tööliste ja töörahva ees seda rahvaste sõtta tõmbamise poliitikat paljastada, mida aetakse hulkade selja taga diplomaatiliste sõnakõlksude ja läbirääkimiste müra ning kapitalistliku tööstuse sõjalise elavnemise katte all, mida korraldatakse ikka tihedamate osaliste mobilisatsioonide, tagavaraväelaste sõjateenistusse kutsumise ja faistlike ning teiste reaktsiooniliste sõjaväeliste organisatsioonide proovimobilisatsioonide näol.
Enamlus lükkab passiivse sõja ootamise seisukoha otsustavalt tagasi. Praeguses olukorras võrdub niisugune seisukoht võitlusväljalt põgenemisega, võrdub kommunistide, kui revolutsioonilise klassi eelväe, juhtivast osast äraütlemisele.
Tänapäeva sõda - see on sõda, mis liidab väerinna ja seljataguse üheks lahutamatuks tervikuks.
Tööliste igapäevaste nõudmiste sidumised revolutsioonilise sõjavastase võitlusega on meie parteid juba mõningat edu saavutanud. Kuid siiski ei ole meie parteilis-hulgalise ja organisatsioonilise töö ümberehitus niisuguses seisukorras, et see oleks tarvilikult vastav imperialistlikku sõtta roomamise tempodele ja selle konkreetsetele tingimustele.
Oleks rumalus arvata, et kommunistid võivad passiivselt ootama jääda, kuni rahvaste ülestõus imperialistide omavahelise sõja või NSV Liidu vastase kontrevolutsioonilise sõja käigus iseenesest küpseks saab. Juba praegu on tarvis ajaviitmata arendada hulgalist tööd sõja vastu, iseäranis nende ettevõtete tööliste seas, millised on kutsutud sõja olukorras eriti silmapaistvat osa etendama. Juba praegu on tarvis õppida jõudusid õieti paigutama ja oma tegevust koondama võitluseks sõjaliste vedude ja moonamuretsemiste vastu. Hoogtöö Jaapani imperialismi sõjavarustuse muretsemise vastu viidi läbi täiesti puudulikult.
Ühtaegu on tarvis selle kogemuse alusel, mis on saadud võitluses imperialistlike sõjaproovide vastu, sõjaväe manöövrite ja üksikute aastate meeste proovimobilisatsioonide jne. vastu, valmistuda ette võitluseks sõja vastu sõja tingimustes.
Kommunistlikud parteid peavad töölisi selleks ette valmistama, et üleüldise mobilisatsiooni silmapilk, mil kõige pisemadki takistused ja konarused tundide peale arvatud mobiliseerimisplaani läbiviimises võivad imperialistidele kõige suuremaid raskusi tuua, ei saaks mööda lastud. Üldise mobilisatsiooni päevadel peavad kommunistid oskama arendada oma aktiivsust mobilisatsioonipunktides, kuhu töölisi ja talupoegi sõjaväeosadesse saatmiseks kokku kogutakse, revolutsiooniline töö raudteedel ja sadamates mobilisatsiooni esimestel päevadel, samuti ka kogu sõja käigus, on revolutsioonilise töö üldise edu üks tähtsaim tingimus. Kui imperialismi kindralid räägivad, et sõja saatuse otsustavad suurettevõtted, siis rõhutab see veel enam, et nimelt need ettevõtted peavad saama meie revolutsioonilise sõjavastase võitluse tugipunktideks. Töö neis ettevõtetes, nagu ka sõjavägedes väerinnal peab saama meie töö peateljeks. Ilma ühtki tundi kaotamata on tarvis kõik need legaalsed ja poollegaalsed võimalused, mis üksikutel komparteidel on veel olemas, igakülgselt tarvitusele võtta selleks, et endid võitluse olukorras töötamiseks ümber korraldada.
Meie teame, et ainult võidukas proletaarne revolutsioon on rahule kindlaks tagatiseks. Järelikult töörahvahulkade revolutsioneerimise ülesanne on põhimiseks ülesandeks ka meie sõjavastases võitluses. Kuid meie ei tea, kas kodanluse revolutsioonilise kukutamise võimalus küpseb ja kus ta küpseb enne seda, kui kodanlus on töörahva ajanud uude vennatapusõtta. Meie peame igal maal tegema täiesti kõik, mis meist oleneb, et laiade hulkade pealesurumisega võimulolevaid klasse sellest kuritööst, sellest sõjast tagasi hoida. Kuni viimase päevani, senikaua kuni sõda ei ole veel puhkenud, peame meie töörahvahulki mobiliseerima võitlusele sõjahädaohu vastu selleks, et Nõukogude Liidu revolutsioonilist rahupoliitikat võitlusega toetada. Kuni viimase silmapilguni sõja eel peame meie hulkadele väsimatult kinnitama: tõuske üles, kuni veel hilja ei ole ja ärge laske sõjaõhutajatel nende kuritegelikke plaanitsusi teostada.
Kui aga korda ei lähe sõda ära hoida, kui imperialistid sõda siiski algavad, kui nad Nõukogude Liidule kallale tungivad, siis hakkame töörahvahulki võitlusele kutsuma mitte enam sõjavastase võitluse loosungite all, vaid revolutsioonilise kodusõja loosungi all.
Nõukogude Liidu rahvad näitavad siis, mida võimul oleva proletariaadi suur maa on suuteline tegema, et ennast imperialistlike röövlite vastu kaitsta. Kurnamisest vabastatud töötavad hulgad, kes on lahutamatult oma sotsialistliku isamaa külge köidetud, voolavad miljonitena võitmatu punase sõjaväe ridadesse. Nad paiskavad rahurikkuja peale kogu oma hiiglajõu, mis kangelasliku võidurikka töö aastate kestel kogutud. Enamlaste partei juhtimisel, tema suure juhi sm. Stalini järelproovitud juhatuse all annab sotsialistlik rahvas igale kallaletungijale purustavaid hoope ja lööb vaenulikud leegionid pihuks ja põrmuks.
Ka meile, kapitalistlike riikide maade kommunistidele, ka meile tuleb siis tund suurt asja korda saata. Teadku kõigi maade kodanlus juba nüüd, et siis ütleme meie nii Soomes kui Poolas, Saksamaal, Inglismaal ja Jaapanis kõigil kapitalistlikel maadel tööliste ja talupoegadele: sõda sotsialistliku Nõukogude Liidu vaenlastele! Punane sõjavägi on meie sõjavägi. Meil kõigil on üks isamaa, mida meie kaitsema! Meil kõigil on üks vaenlane! Kes käe Nõukogudemaa vastu üles tõstis, see peab saama hävitatud, - niihästi väerinnal, kui ka tagalas. Kurnajate neetud võimuvalitsus puruks lüüa, purustada lõplikult!
Igale töölisele, kes imperialistlikku sõtta läheb, igale soldatile ja sõjaväkke kutsutavale töörahvale rõhutud kihtide hulgast, kes relva kätte saab, kinnitame meie maailma proletariaadi surematu juhi Lenini nõuannet:
Sinu kätte anti püss ja suurepärane, masinatehnika viimase sõna järgi tehtud kiirkahur võta need surma- ja hävitusrelvad, ära kuula tundelikke virisejaid, kes sõda kardavad; maailmas on veel liiga palju niisugust järele jäänud, mis peab saama tule ja rauaga ära hävitatud, et töölisklassi vabastada (Lenin, XVIII. Lk 275).
III. Faism ja sotsiaalfaism.
See fakt, et faism võitis niisugusel võimsa töölisliikumise maal, nagu Saksamaa, nõuab, et kõik Kommunistliku Internatsionaali sektsioonid veel rohkem kui varemalt koondaksid oma tähelepanu faistlikule liikumisele ja tema vastu võitlemisele.
Faismi klassiline iseloom.
Esimene, mida selle juures tarvis on osata faismi klassilist iseloomu õieti hinnata. Ei või faismi klassilise iseloomu küsimust faistliku hulgalise liikumise klassilise koosseisu küsimusega ära segada. Faistliku liikumise koosseis on, nagu teada, väga mitmekarvaline. Kulaku peale toetudes kutsub faism talurahvast oma poole, kes ägab mõisniku ja suurkapitali orjuses, keda rõhub võla- ja maksukoorem ja kes agraarkriisi all kannatab. Faism kutsub oma poole käsitöölist, kodutöösturit, väikekaupmeest ja väikerantjeed, kes kannatab monopoli, turgude kitsenemine, suurte pankad rõhumise, inflatsiooni ja maksude all. Ta otsib omale hulgalist aluspõhja teenijate, väikeametnike ja väikekodanliku haritlaskonna seas, kes kannatavad riigiaparaadis toimuvate palga alandamiste, hulgaliste vallandamiste ja hulgaliste ümberpaigutuste all. Kuid faism püüab ka töölisklassi ridadesse tungida ja kõige enam meeleheitele viidud töötatööliste seas, kes on ammugi tööstusest eemale jäänud, kõige enam aga mahajäänud tööliste seas, kes veel seniajani pole klassilisele enesetundmisele ärganud, leiab ka teatud määral vastukõla. Peale selle on kapitalistlikes linnades pärastsõjajärgsel ajajärgul tekkinud terve kiht deklasseerutud väikekodanlasi endised ohvitserid, töötud haritlased jne. (terve uus paljasjalgsete kiht). Faism kasutab ka neid.
See faistliku liikumise koosseisu mitmekesisus ei ole iseenesestki mõista väikese tähtsusega küsimus meie faismivastase võitluse vaatepunktilt ja faistliku hulgalise liikumise lagunemise väljavaate vaatepunktilt. Kuid selle liikumise sotsiaalne koosseis ei lahenda mitte mingil juhtumil faismi klassilise iseloomu küsimust.
Küsimuse otsustab see, missugust klassilist poliitikat faism ajab, missugust klassi ta teenib.
Saksamaal kujutavad faistid endid isegi sotsialistidena, kuid nende sotsialism osutus tegelikult kõige röövloomulikumaks monopolistliku kapitali liigiks. Faistid ei ole mitte sotsialistid, vaid kapitali teenrid.
Faistlik poliitika see on suurkodanluse poliitika. Faistlik võim nagu meie teesides öeldakse, see on finantskapitali kõige tagurlikumate, kõige marurahvuslikumate ja kõige imperialistlikumate olluste avalik terroridiktatuur.
See on selgest selgemini näha kõikides riikides, kus faistid võimul on. Valitsevate faistide teod on niisugused, et sellest faismi klassilise iseloomu üle karjuvad isegi kivid Itaalias, Saksamaal, Poolas, Soomes, Austrias, Jugoslaavias jne.
Kuid nimelt seda põhimist fakti moonutavad sotsiaaldemokraadid ja nende sabarakud. Otto Bauer peab tingimata tarvilikuks kujutada saksa faismi kui klassidest kõrgemat võimu või lumpenproletariaadi diktatuuri, kes allutavat enesele niihästi proletariaadi., kui ka kodanluse, kui õigusetuid alamaid. Aga Trotski ja Thalhelmer peavad tingimata tarvilikuks kujutada faismi kui bonapartismi või väikekodanlikku kontrevolutsiooni. Miks on neile seda tarvis? Sellepärast, et neile, nagu üldse kõigile sotsiaalfaistidele on tähtis töölishulkade tähelepanu sellelt võimuloleva kodanluse vastu peetavalt võitluselt ära tõmmata, keda nad teenivad. Kuid on väga tähelepanuväärt, et sedasama kordas ka Remmele, kes veel faistliku riigipöörde ajal oli Saksamaa Kommunistliku partei keskkomitee liige. Kogu kodanlus allub lumpenproletariaadile, ütles ta otse Otto Baueri häälega, - paljastades sellega kohe oma parempoolse oportunismi tiheda poliitilise sideme sotsiaaldemokratismiga. Teine hoiatav näide: Tehhoslovakkia kompartei teoreetiline häälekandja Kommunistitska Revju kuulutas selle hinnangu õigeks, mille faismile andis parempoolne sotsiaaldemokraat Tshehatshek, kes toonitas, et väikekodanluse mäss tähendab linnakodanluse ja suurkapitali kõige täielikumat poliitilist eraldumist. See tähendas lihtsalt mitte ainult sotsiaaldemokraadi Tshehatsheki, vaid ka Tehhoslovakkia kompartei teoreetilise häälekandja eraldumist marksismist faismi klassilise iseloomu hindamises. Tehhoslovakkia kompartei keskkomitee poolt oleks täiesti õigeaegne eraldada toimetaja partei teoreetilisest häälekandjast.
2.Kas faism võib kodanluse kõikuvat seisukorda kindlustada.
Teine üldine küsimus, mis meie poolt esitatud teesides üles seatakse, on faistliku poliitika objektiivsete tagajärgede hindamine. Faism on vastuvaidlematult musta tagurluse tööriist. Nimelt niisuguse tööriistana tarvitabki kodanlus teda selleks, et kapitalismi lagunemisest päästa. Kas ta aga kapitalismi päästa suudab, see on koguni teine küsimus. Pole õige, et kapitalismil olevat faismi abil läinud korda oma seisukoha kindlustamine, nagu paljud sotsiaaldemokraadid kinnitavad. Üleilmne kodanlus tahab seda, ta püüab seda oma faiseerimise poliitikaga kätte saada. Kuid tagajärjed on koguni teistsugused.
Pole õige, et faism revolutsioonilist arenemist ainult takistab. Meie räägime, et kodanlus oma faistliku vihamölluga revolutsioonilist arenemist ühtaegu raskendab ja kiirendab. Tarvis on sellest faistliku poliitika objektiivsete tagajärgede kahepoolsusest aru saada, muidu on võimata väljavaadet selgelt näha.
Miks sotsiaalfaistid näevad ainult ühte küsimuse külge, see on täiesti arusaadav. Revolutsiooniliselt väljavaatelt ei või nad ometi midagi head oodata, vaid vastupidi, nad kardavad teda veel rohkem kui totaalset (üldine, täielik tõlk.) faismi. Nad hirmutavad Saksamaa töölisi Itaalia väljavaatega. Kuid aeg on praegu koguni teistsugune, kui itaalia faismi võimuletuleku ajal. See oli ajajärk, mil toimus üleminek revolutsiooniliselt kriisilt kapitalismi suhtelisele stabilisatsioonile, kuna aga saksa rahvus-sotsialism tuli võimule ajajärgul, mil oli käimas üleminek stabilisatsiooni lõpult revolutsioonilisele kriisile. See objektiivse olukorra muudatus, - on meie teesides alla kriipsutatud põhjustab täiesti teistsuguseid faismi väljavaated nii Saksamaal kui ka teistel faistliku diktatuuri maadel.
Kapitalismi kõikumise tingimustes ei suuda isegi kodanluse faistlik terror kaua töölishulki aktiivsest väljaastumisest tagasi hoida. Terror tekitab pahameelt isegi nende tööliste enamuse hulgas, kes sammusid seniajani sotsiaaldemokraatia kannul, ja kui kommunistid ainult oskavad neile töölistele õieti läheneda, siis on neid palju kergem kui varemalt, revolutsiooni poole tõmmata. Isegi faistlik demagoogia võib nüüd avaldada kaksipidist mõju. Ta võib meil, faistide endi tahtmise vastu, kergendada töörahvahulkade vabastamist parlamentaarse demokraatia ja rahuliku revolutsiooni pettekujutlusest, kuna neid meelitusabinõusid, mis faistid nende pettekujutluste asemele üles seadsid, (väiike-eraomandus, rahvuslikud huvid), on võimalik paljastada, näidates valitsevate faistide tegusid suurkodanluse ja mõisnike huvide kasuks. Kui aga suurkodanlus püüab talurahvast ja linna väikekodanlust omale tugevaks toeks teha, siis kiirendab ta sellega nendes vaepealsetes klassides diferentseerumist isegi seal, kus nende klasside põhimised kurnatavad hulgad algul faismi poole löövad, sest nende laostamine faistliku võimuvalitsuse poolt loob varsti pinna, mis soodustab nende võitmist revolutsioonilise proletariaadi poole.
Faismi kasvamine tähendab, et kapitalistid ei ole enam suutelised oma diktatuuri vanade parlamentarismi meetoditega ja üldise kodanliku demokraatiaga alal hoida; veel enam parlamentarismi ja üldse kodanliku demokraatia meetodid muutuvad kapitalistidele takistuseks niihästi sisepoliitikas (võitlus proletariaadi vastu), kui ka välispoliitikas (sõda maailma imperialistliku ümberjagamise eest) (teesidest). See ei tähenda veel, et faistlik diktatuur teatud tingimustes ei või kitsendatud parlamentarismi vorme ära kasutada, nagu see leiab aset näiteks Poolas ja Soomes.
Kuid mida raskemaks kodanluse seisukord läheb, seda enam faism püüab paljude kodanlike parteide võitlust kõrvaldada ühe partei poliitilise monopoliga.
See suurendab kodanlike parteide seas, eriti faistide ja sotsiaalfaistide vahel, paratamatult tülisid ja kokkupõrkeid. Pole õige, kui enesele ette kujutada, et nende vahel ei või reaalseid lahkhelisid olla. Lahkhelid on olemas ja kodanluse seisukorra sisemise vastuolulikkuse pinnal tekivad alatasa uued lahkhelid. Need lahkhelid aga ei kanna põhimõttelist iseloomu, sest nii ühed kui teised seisavad kodanluse diktatuuri eest. Kõigi oma lahkhelide juures on faistid ja sotsfaistid kaksikud ja jäävad selleks, nagu tähendas sm. Stalin. Ja meie hinnang revolutsioonilise väljavaate kohta ei rajane nende olemasolevatele vastastikustele tülidele. Ta rajaneb kapitalismi põhimiste, sisemiste ja välimiste vastuolude paratamatule teravnemisele ja kõigepealt, kindlale veendumusele proletariaadi kasvavatesse revolutsioonilistesse jõududesse.
Faistide ja sotsiaalfaistide vahel ei ole vastuolusid selle kohta, et kodanlikku diktatuuri on tarvis edasi faifitseerida. Faiseerimist toetavad ka sotsiaaldemokraadid parlamentarismi vormide alalhoidmise tingimusel. Eesmärk on meil üks ja seesama, ainult meetodid on erinevad, ütles faistidele üks sotsiaal- faismi tüüpilistest esindajatest, soome sotsiaaldemokraatia ja Rahvusvahelise Kooperatiivide Liidu esimees V. Tanner. Ja see kapitalismi truu teener rääkis õigust. Sellesarnased inimesed kannavad tõepoolest selle eest hoolt, et faistid oma märatseva õhinaga kapitalismi hukatust ei kiirendaks.
Sotsiaaldemokraatia faiseerimine.
Sotsiaaldemokraatia faiseerimine toimub kiires tempos. Seejuures ei ole jutt koguni mitte ainult uussotsialistlikkude rühmade loomisest sotsiaaldemokraatlikes parteides. Näiteks ülistab sotsiaalfaism kogu oma ulatuses suurkodanluse majanduspoliitika uusi, põhioluliselt faistlikke vorme, kui sotsialismi idusid. Blum ja Vandervelde kuulutasid selle majanduspoliitika, mida Hitler ja Mussolini praegu läbi viivad, sotsialismiks ilma sotsialistideta. Sotsiaal- faistidel on põhjust kaevata, et faistid varastasid nende programmi ära. Kuid samasuguse õigusega võiksid faistid kaevata, et sotsiaal- faistid omandavad nende ideoloogiat.
Faistide järel astuvad mitmesugused sotsiaal- faistid tugeva riigivõimu eest välja. Paljudki nende hulgast heidavad saksa Severingidele ja Zörgiebelitele ette, et nende võim ei olnud küllalt tugev.
Prantsuse sotsialistliku partei kongressil Pariisis 1933.a. juulis nõudis Montalion riigi muutmist selles mõttes, et riik saaks tugevaks ja oma saatuse peremeheks, olles suuteline oma majandust kontrollima ja juhtima. Montalion on uussotsialist, kuid kuulakem teist sotsiaal- faisti, kes pöördub sotsiaaldemokraatlike tööliste poole järgmise nõuandega:
Kõik tunnistavad, et praegustes tingimustes on tugev võim tarvilik. Sundige siis oma parteid, et ta alustaks tõelist võitlust tugeva demokraatliku riigi eest.
Meie aitaksime teid ausasti võitluses niisuguse valitsuse eest: ... Veel enam, meie kohustuksime revolutsioonilist tegevust, mis läheb demokraatia piiridest välja, mitte ette võtma.
Niiviisi kirjutab Trotski, see kodanluse kontrevolutsiooniline kintsukaapia. Trotski ja uusfaisti Montalioni põhimõttelises seisukohas ei ole tugeva võimu küsimuses mingit vahet.
Aga Kautsky ütleb otsekohe, et asjata heidetakse saksa sotsiaaldemokraatia juhtidele ette, et need 1918.a. diktaatorlikku võimu maksma ei pannud, sest, - kirjutab Kautsky - niisugune terror oleks pidanud kõigepealt olema juhitud kommunistide vastu .
Tähendab, kui kord diktatuur olemas, siis peab ta olema juhitud kommunistide vastu ...
Aga eks saksa sotsiaaldemokraatia teostas terrorit kommunistide vastu ja tema oli see, kes isegi faiste ähvardas kõva võimu tarvitamisega. Kõigil on veel meeles Welsi ähvardused Magdeburgi parteipäeval rahvussotsialistide ja kommunistide vastase diktaatorliku võimu tarvituselevõtmise kohta. 1929.a. 28 juunil ütles Grzesinski Frankfurdis:
Saksa töölisklass poob tõesti kõik need laternapostide külge, kes teevad katset saksa töölisklassi õigusi vägivallaga rikkuda ja oma võimuvalitsust rahva kulul maksma panna.
Loebe ähvardas raudse väerinna nimel faismivastase üldstreigiga selleks, et juba 17. mail Hitleri poolt hääletada.
Tugeva võimu loosungi praktikas muidugi ainult revolutsiooniliste tööliste, aga mitte faismi vastu, - omandas kogu II Internatsionaal Welsilt, uusfaistidelt ja faistidelt.
Kuid asi ei seisa mitte ainult sotsiaaldemokraatlike parteide ideoloogia, teooria ja loosungite faiseerimises. Vaadake nende parteide tegusid.
Tehhoslovakkias ja Hispaanias võtsid sotsiaaldemokraadid valitsuse ja faistliku diktatuuri teostamise ettevalmistamisest osa. Taanis ja Rootsis on sotsiaaldemokraadid võimul ja sammuvad sedasama teed. Austrias, Poolas, Soomes ja Ungaris oletsevad sotsiaaldemokraatlikud parteid legaalselt faistliku diktatuuri tingimustes. Neis maades on nad tema kõrguse faismi sõnakuulelikuks vastasrinnaks. Jaapanis astuvad nad välja sõja ja keisririigi eest.
A. Ühendriikides aitavad sotsialistid ja Ameerika Töö-föderatsioon Rooseveltil tema majanduslikke abinõusid, mis on sisult faistlikud, läbi viia. Inglismaal on Töölisparteist juba eraldunud kõvapealiste avalikud liitlased . need on rahvus-leiboristid ühelt poolt ja Mosly faistlik rühm teiselt poolt. Tulevik annab veel palju niisuguseid rühmi.
Itaalia sotsialistid, Modilliani ja isegi pahempoolne Nenni kuulutavad oma kongressil, et nad on valmis Mussolini esimese kutse peale tagasi pöörduma, kui legaalne vastasrind. Aga saksa sotsiaaldemokraat Breitscheid kirjutas kirja otseteed Neurathile, teatades, et nemad võitlevad ainult legaalse vastasrinna õiguste eest. Wels ja Breitscheid kuulutavad aga avalikult, et sotsiaaldemokraatia ülesanne seisab Saksamaal selles, et takistada faistliku diktatuuri asendamist proletariaadi diktatuuriga.
4.II Internatsionaali kriis.
Hitleri võimuletulek Saksamaal tähendab uue ajajärgu algust II Internatsionaali kriisi arenemises.
Sotsiaaldemokraatia ja kogu sotsiaaldemokraatliku ideoloogia, poliitika ja taktika lüüasaamine ilmnes just seal maal, kus oli olemas II Internatsionaali kõige tugevam partei. See Saksa sotsiaaldemokraatliku partei lüüasaamine tekitas II Internatsionaali ridades kõige suuremat segadust. Saksa sotsiaaldemokraatia juhatusele hakati kallale tungima, sotsiaaldemokraatlikes ladvakihtides tõusid tülid ja sotsiaaldemokraatlikes ladvakihtides tõusid tülid ja sotsiaaldemokraatlike tööliste ridades algas käärimine. See segadus tuli ilmsiks ka ametühingute bürokraatide kongressil Brüsselis ja sotsiaal- faistlikke ladvakihtide konverentsil Pariisis. Temast pole veel seniajani täielikult üle saadud.
Aga peagi asusid sotsiaaldemokraatlikud juhid saksa sotsiaaldemokraatiat puhtaks pesema. Pariisi konverentsil tõstsid nad Welsi kilbile ja kaitsesid Saksa sotsiaaldemokraatlikku parteid. Bauer koostas kiires korras teesid faismi ajalooliselt paratamatu võidu kohta Saksamaal, Kautsky ja Oldberg kuulutasid, et kultuurne sotsiaaldemokraatia pidi paratamatult mittekultuurse faismi poolt lüüa saama.
Welsile, Vanderveldele ja Blumile tõttasid appi pahempoolsed sotsiaal-faistid, nagu Adler ja Brockway, samuti kodanluse vähemlik teener Trotski. Trotski esines sotsiaal- faismi päästmiseks peamise argumentide muretsejana. See kommunismi äraandja esines pöörase laimuga Saksamaa kompartei vastu, seletades, et Saksamaa kompartei olevat rahvussotsialistide võidu eest vastutav, et Saksamaa kompartei andnud saksa proletariaadi ära.
Ja kui saksa kommunistid lõpmatu truudusega ning kangelasliku eneseohverdamisega võitlevad faismi vastu, siis julgeb äraandja Trotski seletada, et Saksamaa kompartei olevat surnud.
Saksa sotsiaaldemokraatia puhtakspesemise katsetega käisid kaasas pahempoolsed manöövrid. Saksa sotsiaal- faistid karjuvad revolutsioonist Hitleri vastu. Austria sotsiaal-faistid trööstivad töölisi tühipaljaste sõnakõlksudega üldstreigi kohta. Poola sotsialistlik partei võtab vastu otsuse Pilsudski valitsuse kukutamise tarvilikkuse kohta ja valetab töölistele, et selles segavad teda ainult NSV Liit ja Komitern.
Kuid pöörasest laimust kompartei peale ja pahempoolsetest sõnakõlksudest on neile juba vähe. Sellepärast kogunevad pahempoolsed killud Pariisi kokku, et häbistava mälestusega 2 ½ -list Internatsionaali uuesti ellu äratada.
Nad jõudsid ühes küsimuses kokkuleppele ja nimelt: et on tarvis võidelda kommunismi vastu, võidelda proletaarse ühise väerinna vastu. Trotski aga esineb ettepanekutega, et katsuda sedasama teostada IV Internatsionaali nime all.
Kuid niisugused internatsionalistid on nüüd juba nõrgad abinõud. Töölised pööravad nendele selja.
Kriis areneb sotsiaaldemokraatlike parteide endi ridades. Tekivad uussotsialistlikud, uusfaistlikud tiivad. Uussotsialism ei ole mitte ainult prantsuse iseärasus. Ta kasvab ka Belgia, Tehhoslovakkia, Poola jne. sotsiaaldemokraatia ridades. Prantsusmaa sotsialistlik partei on juba lõhestatud. Renaudel, Dea ja Marqute moodustavad juba uut parteid. Aga homme läheb nende jälgedesse ka Frossard. Sotsiaal- faistlike ladvakihtide purelemist võib praegu kõigis maades tähel panna. Pahempoolse tiiva väljaeraldumine Inglise töölispartei juhtide seas kujutab ainult, nagu kõverpeeglis, seda, mis sünnib allkihtides. Austria sotsiaaldemokraatia pahempoolsed kapituleerusid muidugi, kuid sotsiaaldemokraatlikud töölised hakkavad ka austria kavala sotsiaal- faismi erikuju kohta arusaamisele jõudma.
Imperialistlike vastuolude teravnemine lagundab II Internatsionaali, kui rahvusvahelise organisatsiooni. II Internatsionaali kriis on silmnähtav. Kuid oleks täiesti ebaõige arvata, et II Internatsionaal ja iseäranis üksikud sotsiaal- faistlikud parteid on juba lõpnud koerad. Ei, nad on kodanlusele ikka veel peamiseks sotsiaalseks toeks. Võitluses faismivastase ühise väerinna vastu, kommunistlike parteide ja NSV Liidu vastu on sotsiaal-faism ikkagi veel hädaohtlikult suur jõud. Eks saanud sotsiaaldemokraatlikud parteid Inglismaal, Norras ja veitsis, isegi pärast II Internatsionaali üleilmset-ajaloolist pankrotti Saksamaal, valimistel võitusid. Tõsi küll, et see II Internatsionaali kriisi ei pehmenda. Sest Prantsuse sotsialistlik partei lagunes pärast valimistel saadud edu kolmeks osaks. See tähendab aga, et kommunistid peavad kogu jõu selleks koondama, et sotsiaaldemokraatlike parteide hulgalist mõju hävitada.
Faism on proletariaadi hädaohtlik vaenlane. Tema murdmine on võimalik ainult ägedas revolutsiooni võitluses, - nii on rõhutatud meie teesides. Ei ole õige, et faismi võit on paratamatu vahejaam enne proletaarset revolutsiooni kõigis kapitalistlikes riikides. Kuid faismi hädaoht on seda suurem, mida tugevam on sotsiaaldemokraatia hulgaline mõju. Seepärast nõuab nii faismi, kui ka sõja vastu peetava võitluse edu, et kõik Kommunistliku Internatsionaali sektsioonid töötaksid veel suurema jõuga selleks, et töölisi sotsiaaldemokraatlike parteide mõju alt oma poole võita.
IV. Töörahva klassilised lahingud ja kommunistlike parteide tähtsamad ülesanded.
1.Töölisklassi elatustaseme edaspidine langemine.
Võimulolev kodanlus jätkab igapool ägedat pealetungi töölisklassi elatustasemele. Tööpalga alandamine on saanud üldiseks nähtuseks. Inglise kiutööliste tööpalga alandamine 6%, Hispaania mäetööliste tööpalga vähendamine 20-30%, miinimumtöötasu kehtestamine A. Ühendriikides, mis tegelikult muutus suurimaks tasuks, kõikide Poola tööliste tööpalga vähendamine umbes 20%, jne. Seda liiki faktidel pole lõppu.
Inflatsioon alandab reaalset tööpalka töölistele seljatagant pealetungi korras. Elukallidus kasvas Inglismaal 6%, Jaapanis ligikaudu 14-18 %, samuti tõusevad hinnad A. Ühendriikides, ajades tööpalga tõusust kaugele mööda. Meie peame tööpalga alandamisele inflatsiooni läbi rohkem tähelepanu pöörama.
Terves reas maades võetakse vastu töölistevastaseid seadusi. Hispaania vabariik asutab üheskoos sotsiaaldemokraatidega koonduslaagreid hulkurite jaoks, s.o. kardetavate töötute jaoks, streigid ilma kuberneri loata keelatakse ära. Jaapanis kõvendatakse ikka rohkem kardetavate mõtete vastaseid seadusi. Saksamaal paneb faism sunnitöövangimaja korra kogu töölisklassi jaoks maksma jne. Austrias asus ka Dollfuss juba sellele teele, kuna Tehhoslovakkias püüab demokraatia üheskoos sotsiaal-faistidega saksa faistidele järele jõuda.
Sotsiaalne seadusandlus läheb peaaegu igapool halvemaks. Saksamaal võtsid faistid enam kui 2,5 mln. töötul abiraha ära. Poolas, Tehhoslovakkias, Austrias jne alandatakse töötute abiraha. Inglise kodanlus annab töötuid peale 26- nädalalist töötaolekut tervete kategooriate kaupa vaeste eest hoolekande asutuste korraldusele.
Kodanlus püüab igapool töötute abiraha asendada sunduslike ühiskondlike töödega.
Sunduslik töö levib kapitalistlikus maailmas ikka enam. Saksamaa eeskujul asutatakse sunnitöölaagreid juba Poolas (tööpataljonid), Tehhoslovakkias, Austrias ja samuti võtsid ka demokraatlikud A. Ühendriigid juba selle süsteemi tarvitusele 250 000 noortöölise suhtes. Inglismaal on praegu läbiarutamisel seadus, mille järgi töötuid võib saata töölaagritesse, aga töölisnoorsugu 16-18.a. vanuseni tuleb sunduslikult neisse laagritesse paigutada. Saksamaal ja Austrias saadud kogemused on juba näidanud, et komnoorsoo ühingu töö neis laagrites võib anda väga häid tagajärgi.
Kapitalistlikes riikides toimetatakse jõledat kriisiaja ratsionaliseerimist. Tootmise suurenemisega ei pea töötavate tööliste arvu vastav kasvamine kaugeltki sammu (A. Ühendriikides oli Roosvelti bumi parematel päevadel valmistuse kasv 37%, töölolevate tööliste vastav kasv aga 9%). Töölolevate tööliste arvu kasvamisega aga ei käi kaugeltki kaasas tööpalga vastav kasvamine (A. Ühendriikides kasvas tööpalga summa 7%, aga tööliste arv 9%, dollari väärtus langes 40%). Roosevelti seadused töönädala vähendamise kohta, tööjaotus Saksamaal, steidshersüsteem, krümpersüsteem nimetused on üksteisest erinevad, aga sisu on üks ja seesama.
Samal ajal halveneb süvenev agraarkriis talurahva põhihulkade seisukorda. Miljonite farmerite pahameeletorm A. Ühendriikides, nende streigid, suured talurahvaliikumised isegi niisugusel maal kui Prantsusmaa, talurahva ülestõus Hispaanias, Poolas jne. väljendavad küllalt selgelt agraarkriisi teravnemist kapitalistlikes riikides, rääkimata juba poolasumaadest ja asumaadest, nagu Hiina, India, Lõuna-Ameerika riigid jne.
2.Töörahva klassiliste lahingute arenemine üksikutes maades.
Hulkade seisukorra halvenemine, sõja lähenemine, faisfitseerimine, faistliku diktatuuri maksmapanek reas maades kutsusid üksteise vastu vaenulike klassijõudude vahel esile määratu pinevuse. Niisuguses olukorras võib revolutsioonilise hulgalise liikumise kasv üksikutes kapitalistlikes riikides veel vähem kui varem kanda alalist või ühetasast iseloomu nii on meie teesides öeldud. Aga faiseerimise ja seda enam faistliku diktatuuri tingimustes on revolutsioonilise tõusu nähtavaleilmumise vormid muutlikud revolutsiooniline arenemine toimub tihti varjatud viisil, vähem avalikes vormides. Oleks lihtsalt vale ja rumal revolutsioonilist arenemist faistliku diktatuuri maades katsuda mõõta ainult streikide, demonstratsioonide, töötute väljaastumise statistikaga. See oleks statistikalik kretinism, mis on sama hädaohtlik, kui parlamentlik kretinism nii-nimetatud demokraatia maades.
Sotsiaaldemokraatia ja tema trotskistlikud ning brandlerlikud sabarakud karjuvad väsimatult, et töölisliikumist olevat tabanud katastroof, et olevat tulemas faismi ja reaktsiooni ajajärk. On selge, et sel seisukohal pole enamlusega midagi ühist. Kuid meie tõrjume tagasi ka selle pahempoolse loba, et revolutsiooniline arenemine toimuvat sirgjooneliselt, muutmatult ühetasasel isevoolu teel.
Kas võib rääkida, et töölisliikumine on igapool tagasi veerenud, igalpool purustatud? Võtame näite kas või A. Ühendriikidest.
Streigilaine kasvab kiiresti:
Juulis - 201 streiki 125 tuh. osavõtjaga.
Augustis 152 streiki 141 tuh. osavõtjaga.
Septembris 211 ... 212... .
See tähendab, et streigilaine on kõrgem kui 1921.a. vastaval ajajärgul, mil streigilaine kõige kõrgemale tõusis, kui see A. Ühendriikide kogu eelmise ajaloo vältel on kunagi olnud.
Määratu farmerite liikumise laine valdab 22 osariiki. Farmerite streik on viidud läbi 6 osariigis, streigist võttis osa 2 milj farmerit.
Saksamaal on uus revolutsiooniline tõus algamas. See leiab oma väljenduse omapärastes vormides, vastavalt faistliku r e ~i i m i t i n g i m u s t e l e . M e i e n ä e m e s e a l :
1 ) s o t s i a a l d e m o k r a a t l i k e t ö ö l i s t e ü l e m i n e k u k a s v u S a k s a m a a k o m p a r t e i s s e ;
2 ) l a g u n e m i s e s t N S T O - s ( n a t s i o n a a l s o t s i a l i s t i d e t e h a s t e o r g a n i d t õ l k . ) j a r ü n n a k r ü h m l a s t e s a l k a d e s ;
3 ) e s i m e s t e i s e s e i s v a t e a m e t ü h i n g u t e l o o m i s t ;
4)käärimise kasvu väikekodanluse ridades;
5)streike ja demonstratsioone, mis kuigi vähesel hulgal, kuid siiski on olemas (eriti 1. augusti demonstratsioonid Berliinis);
6)Saksamaa KP enamline töö ja tööliste poolne Saksamaa KP kaitsmine, SKP mõju ja autoriteedi määratu kasv on selle algava tõusu tähtsam tõendaja.
Leidus leppelane, parempoolne oportunist, kes sotsiaaldemokraatide järgi tõendab, et klassijõudude vahekord Saksamaal olevat muutunud täielikult kodanluse kasuks. Ei, klassivõitlus on väga ja väga teravnenud, aga tema lõpptulemus on veel ees. Leppelane on hirmul. Niisugusel ajal kui praegu, ei ole Saksamaal revolutsiooniliste tööliste parteis, Thälmanni parteis niisugustel inimestel aset, kes oma hirmuga proletariaadi revolutsioonilist võitlust segavad. Meie paneme pleenumile ette KITK presiidiumi resolutsiooni 1. aprillist 1933.a. seisukorra kohta Saksamaal ning poliitilist liini, mida Saksamaa KP keskkomitee, sm. Thälmanniga eesotsas, enne ja faistliku pöörde silmapilgul läbi viis heaks kiita (kiiduavaldused). Meie paneme ette, et pleenum Saksa kompartei enamliku kangelasliku võitluse faistliku diktatuuri vastu ära märgiks (kiiduavaldused).
Saksamaa KP ülesanne on muutuda kõige lühema aja jooksul kogu Saksamaa proletariaadi ainukeseks hulgaliseks parteiks, teostades niihästi ühise väerinna sotsiaaldemokraatlike töölistega, mis on silmapilgu tähtsam ülesanne, kui ka kristlike, rahvussotsialistlike ja parteitute tööliste oma poole võitmise. Kommunistid peavad Saksa proletariaadile tema enda kõigi kogemuste varal, mis ta sotsiaaldemokraatia tõttu on saanud, ära näitama, et sotsiaaldemokraatliku organisatsiooni ja sotsiaaldemokraatliku juhtimise jaluleseadmine ametühingutes on töölisklassi huvidele kahjulik, et see on faismi äravõitmise asjale hukatusttoov, ühteaegu sotsiaaldemokraatlikke töölisi ja reformistlike ametühingute liikmeid julgelt kommunistlikku parteisse tõmmates. Töörahva igapäevaste nõudmiste eest võideldes, majanduslikke ja poliitilisi streike arendades peab SKP võimu küsimuse otsustavalt üles seadma, koondades proletariaadi ümber faismivastaseid jõudusid nii linnas kui maal ja valmistades sel teel eeldusi võidukale proletaarsele revolutsioonile faistliku diktatuuri sõjariistus jõuga kukutamiseks ja proletariaadi diktatuuri maksmapanekuks.
Poolas käivad tööliste hulgaliste streikidega kaasas poola küla suured revolutsioonilised väljaastumised. 1933.a. esimesel veerandil oli streike 43% rohkem ja kaotatud tööpäevi kolm korda rohkem kui 1932.a. esimesel veerandil. Lodzi üldstreik toimus kommunistide juhtimise all. Mäetööliste üldstreigis märtsikuul oli kompartei osa nõrk. 304-st streigist juhtis revolutsiooniline ametühingu opositsioon 219 streiki (311 000 streikijat), reformistidega üheskoos viidi läbi 47 streiki (227 000 streikijat). Poliitilisi streike aga oli palju vähem, kui möödunud aastal.
Suuremateks sündmusteks kogu iseseisva Poola olemas olekust saadik oli talurahva ülestõus Krakovi ringkonnas. Üles tõusis poola küla, rohkem kui 100 000 talupoega pidasid võitlust, mis kestis mitu nädalat.
Tehhoslovakkias on streike vähem, kui möödunud aastal. Suuri streike polnud üldse. Kuid selles ebaühtluses on nähtavasti ka need oportunistlikud vead süüdi, mis meie seltsimehed tegid.
Prantsusmaal on streike rohkem kui möödunud aastal. Kõige suurem streik oli Citroeni ettevõtetes (18 tuh. tööl.). Üldise Unitaarse Töö-konföderatsiooni juhtimisel läbiviidud streik Strassburgis, kus 2 000 töölise streik kasvas edasi hulgaliseks streigiks, millest võttis osa 20 000 töölist ja peeti barrikaadivõitlusi. Just nimelt Prantsusmaa kohta oli suur tähtsus 10 000 sulase streigil Languedocis, mida ka väiketalupidajad toetasid.
Hispaanias on võitlus revolutsiooni ja kontrevolutsiooni jõudude vahel. Streikide arv on väiksem, kui möödunud aastal (2 800 streiki, 3 500 asemel. 1932.a.). Kuid osavõtjate arv on suurem, streigipäevi on hulga rohkem. Uus nähtus: põllutööliste streigid valdavad kümned külad. Mäetöölised viisid üldstreigi kolm korda läbi. Barcelonas streikisid ehitustöölised 90 päeva (30 000 streikijat), sealsamas oli teenijate streik. 1932.a. detsembrikuust peale kasvab talurahva liikumine sadades ja sadades külades juba maa, tagavarade, kariloomade äravõtmiseni. Väga tihti juhatavad sulaste ametühingud maa äravõtmist, see aga pole halb vorm talurahva üle proletaarse hegemoonia teostamiseks. Ja on olemas isegi teatud parlamentaarsed mõõtemärgid: Hispaania KP sai 200 000 häält.
Inglismaal on käesoleval ajal töölisliikumise kohta iseloomustav:
1)nii streikide kui osavõtjate arv seisab möödunud aasta tasemel;
2)streigid tekivad tihti stiihiliselt ja vastu ühingute tahtmist;
3)visa töötute liikumine;
4)kasvav opositsioon rahvusliku valitsuse vastu, eriti sõja ja tööpuuduse küsimuste alal, kui seda rahulolematust kasutab praegu tuntaval määral veel Töölistepartei;
5)käärimine Iseseisvas töölisteparteis;
6)Inglismaa KP teatud edusammud ühise väerinna taktika tarvitamises.
Hiinas on sõda, interventsioon ja revolutsioon. Isegi niisugune vänge imperialismi häälekandja, nagu Times, tunnistab, et punavägi on parem sõjavägi, et nõukogude valitsus on parem valitsus Hiinas. Ka Kuomindangi Hiinas kasvab streikide laine ja kommunistide osavõtt streikide juhtimises. Hiina kompartei on paljudes tööstuskeskustes tunduvalt kasvanud, kuigi tööstuskeskuste ametühingutes on töö ülesanded veel määratusuured. Imperialismi vastases liikumises tarvitab partei ühise väerinna taktikat ikka suurema eduga.
Jaapanis on streigid mõningal määral kasvanud, talurahva konfliktid on tublisti kasvanud, on olnud rida revolutsioonilisi demonstratsioone. Seal toimub kontrevolutsiooni jõudude mobiliseerimine suurte klassiliste võitluste eel. Kasvab faism, aga kasvab ka Jaapani KP. Jaapani kompartei keskhäälekandja, tema häälekandja sõduritele, tema tehasteajalehed, tema võitlus üksikute ülejooksikute vastu (teie teade Sano ja Nabejama äraandmisest), tema töö sõjaväes ja sõjalaevastikus, tema võitlus sõja vastu on enamliku vaimuga läbi imbunud. Jaapani revolutsiooni rasked reservid ei ole veel pärale jõudnud. Jaapani ladvakihid aga kardavad kõige enam hädaohtlikke mõtteid.
Balkani maades on revolutsiooniline arenemine teinud samuti sammu edasi.
Kreekamaal on streigid kasvanud. Tubakatööliste üldstreik Kavallas vabrikute oma kätte võtmisega. Kompartei iseseisev juhtiv osa streigiliikumises.
Bulgaarias on streikide kasv, KP ja revolutsiooniliste ametühingute, opositsiooni kasv. Partei mõju tungib sõjaväkke, Makedoonia organisatsioonidesse.
Rumeenias oli Bukaresti ja teiste raudteesõlmede raudteelaste suurim väljaastumine ning ühtaegu naftatööliste väljaastumine Prahovi rajoonis. Streik, demonstratsioonid, barrikaadivõitlused. Liikumisest osavõtjaid 100 000 inimest.
Peale seda olid ka üksikud revolutsioonipuhangud. Ülestõus soomuslaeval De Zeven Provincen. Hollandi ja Jaava meremeeste ühise ülestõusu ja Hollandi soldatite ja Indoneesia töörahva poolehoiudemonstratsioonid. Hollandi KP teeb väga head revolutsioonilist tööd hollandi kodanluse asumade rõhumise poliitika vastu. Tal on sel alal suured saavutused.
Revolutsioon Kuuba saarel. Majanduslikud ja poliitilised streigid lähevad edasi üldstreigiks, aga üldstreik tööliste, üliõpilaste ja linna väikekodanluse sõjariistus võitluseks. Kuuba KP tegi sel silmapilgul vea. Am. Ühendriikide interventsiooni kartes kõrvaldas ta loosungi Maha Machado ja kutsus hulki üles üldstreiki muutma osalisteks võitlusteks. Kuid partei parandas selle vea peagi, seades üles nõukogudevormi töölis-talurahva valitsuse loosungi. Hakkavad tekkima nõukogud, tööliste ja sõdurite vahel sageneb vennastus, talurahvas astub võitlussesse, tekivad ülestõusud, streigid.
Töölisliikumise tagasiveeremist ei ole olemas. Kasvab asumaade ja sõltuvate rahvaste rahvuslik vabadusliikumine. Kuid revolutsiooniline arenemine ei toimu ühetasaselt ja mis peaasi, ta ei lähe isevooluteed iseenesest. Revolutsioonilise tõusu arenemiseks on tarvis enamlikku tööd ja komparteide võitlust.
3.Võitlus faistliku ideoloogia vastu.
Meie töös hulkade mobiliseerimise alal faismi ja sõjahädaohu vastu on praegu palju rohkem kui seniajani vaja pöörata tähelepanu võitlusele marurahvusliku ideoloogia vastu. See võitlus on üks raskemaid ülesandeid, kuivõrd asi seisab hulkade vabastamises kõige sügavamalt sissejuurdunud kodanlikest eelarvamustest, milliste abil võimulolev suurkodanlus on väikekodanlust, töörahvast ja isegi osa töölisklassist lõa otsas oma järele vedanud ja neid oma kapitalistlike huvide eest mitugi korda sõtta ajanud. Meie peame endile selgeks tegema, et võitluses marurahvusluse vastu on vaja eriti püsivalt ja mehiselt vastu voolu minna. Sellest raskest ülesandest kõrvalepõiklemine või isegi ainult passiivsus ning vaikimine selles küsimuses tähendab praegustes oludes kõige hädaohtlikumat oportunismi võitluses faismi ja sõja vastu, tähendab töörahva revolutsioonilise kasvatuse ühest tähtsamast ja aktuaalsemast ülesandest loobumist.
Töörahvahulkadele on vaja väsimatult ja populaarselt ära seletada, et rahvuslus on kodanluse klassilise ideoloogia peavorm, et see on tema klassilise ülemvõimu ja rõhumise ideoloogia.
Rahvuslikkuse ideoloogiale peame meie oma proletaarse klassivõitluse, proletaarse diktatuuri ja proletaarse internatsionalismi ideoloogia igapool avalikult ja julgelt vastu seadma.
Faistlikku diktatuuri teostataks alati rahvuse ja rahvuslike huvide nimel. Tarvis on selle diktatuuri klassilist iseloomu, tema kui röövloomulise finantsoligarhia alasti terroridiktatuuri iseloomu konkreetselt avalikuks teha. Tarvis on töölisklassi ning linna ja küla töörahva ridades püsivat selgitustööd teha faismi marurahvuslike loosungite, NSV Liidu materdamise vastu kõikides kapitalistlikes riikides (eriti Jaapanis, Inglismaal , Saksamaal jne.) faistide poolt levitatava pettekujutluse vastu, et imperialistlikud haaramised parandavad hulkade seisukorda rassismi (ühe rahvatõu paremakspidamine. Tõlk.), kui saksa faismi erilise imperialistliku ideoloogia vastu, antisemitismi vastu (eriti Saksamaal, Poolas), valge marurahvusluse vastu Am. Ühendriikides, sõjahimulise militarismi vastu (Jaapanis, Saksamaal), aga rõhutud rahvaste ridades natsionaal-reformismi vastu, mis rahvuslikku rõhumist kasutab oma kodanlik-klassilistes huvides (näiteks Lääne-Ukraina).
Rõhuvate rahvuste kommunistid peavad omaenda rahvuse töörahvahulkade ees kogu jõuga välja astuma asumaade iseseisvuse eest kuni riikliku eraldumise õiguseni, valitsevate rahvuste töörahva ja neist rahvustest sõltuvate rahvaste ning asumaade rahvuslik-revolutsioonilise liikumise ühise võitluse eest. Samal ajal on vaja niisugustel maadel, nagu Ülem-Sileesias, Saari maakonnas, Põhja-Böömimaal, samuti ka Austrias, selleks välja astuda, et neid maid ei ühendataks Hitleri timukaliku kolmanda impeeriumiga, kuna see ei tooks mitte rahvuslikku vabadust, vaid faistlikku orjusiket.
Hulkade mürgitamist rahvuslikkuse mürgiga, mida toimetavad sotsiaaldemokraatlikud parteid ja reformistlikud ametühingute bürokraadid, on vaja populaarselt ja püsivalt paljastada kui kapitalistide klassi teenimist. Igaühele, kes proletariaadile rahvusliku kohuse ideed peale mõjutab, kes teda rahvuslike huvide nimel ohvreid kandma kutsub, peame meie vastama: proletariaadi esimene, ainuke ja tõeline kohus igas kapitalistlikus riigis on võitlus omaenda kodanluse vastu, kuni tema kui klassi kukutamise ja hävitamiseni. See on ainuke tee töörahva vabastamiseks igasugusest kurnamisest, igasugusest rõhumisest.
Kaasajal on eriti tähtis, nagu seda meie teesides rõhutatakse, viia läbi laialist populariseerimist NSV Liidus lahendatud rahvusküsimuse ja hiiglasuurte majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste edusaavutuste kohta, mis need rahvad, keda Oktoobrirevolutsioon on vabastanud, kätte võitnud.
4.Sotsiaaldemokraatia vastu töölishulkadega ühise väerinna eest.
Revolutsioonilise väljavaate niisugune hinnang mis meie teesides antakse maailma seisukorra objektiivse analüüsi alusel, kohustab kommuniste kõigil maadel kõvendama oma võitlust nimelt selle eest, et töölisklassi enamust oma poole võita. Meie ei või ühegi maa kohta teada, kas seal tekib revolutsiooniline olukord alles sõjaga seoses või juba varem. Kuid meie asi on kogu energiaga, mitte ühtegi päeva kaotades, selleks töötada, et töölisklassi otsustavatele võitlustele võimu eest revolutsiooniliselt ette valmistada.
Sellest küsimata, kas on ähvardamas faistlik riigipööre või imperialistliku sõja hädaoht, kas on antud maal revolutsiooniline olukord võimu võtmiseks proletariaadi poolt juba olemas või mitte kõigis tingimustes on sotsiaal- faistide mõju töölishulkades selleks takistuseks, mida meie peame ära võitma vastasel korral pole proletariaadi võidukas võitlus kindlustatud.
Meie räägime: sotsiaaldemokraatia vastu, aga töölishulkadega ühise väerinna eest! See on praegu kõige tähtsam. Kas tähendab see, et kommunistlik partei, kes õiget enamlikku liini läbi viib, ei või ühelgi tingimusel pöörduda ühise väerinna ettepanekutega sotsiaaldemokraatliku partei ja reformistlike ametühingute juhtivate organisatsioonide poole? See küsimus oli presiidiumi viimasel koosolekul üles seatud. Me vastame: niisugust enamliku taktika põhimõtet pole olemas. Käesoleva aasta kevadel pööras KITK presiidium tuntud avaliku kirjaga kõikide sotsiaaldemokraatlike parteide poole. Kas see ei olnud täiesti õige taktika? Oli kahtlemata. Tähendab, on olemas erilisi juhtumeid, mil enamlik taktika mitte ainult ei luba, vaid isegi eeldab ka sotsiaal- faistide poole pöördumist, kellel on hulkades tuntav mõju. Määrav asjaolu on see, et ühise väerinna taktika peab alati saama enamlikult läbi viidud. Oportunistlikud vead aga pole sugugi võimatud isegi siis, kui ühist väerinda teostatakse altpoolt.
Parempoolseid vigu, isegi jämedaid vigu on paljude maade kommunistid teinud viimasel ajal ühise väerinna taktika tarvitamise alal. Toon ühe näite Prantsusmaalt: Troyes linnas 15.aprillil toimunud faismivastane koosolek võttis üksmeelselt vastu järgmise otsuse, mis mõistab sellist propagandat hukka, milline tsiteerin sõnasõnalt - : tehakse riigis mitmesugusel kujul demokraatlike asutuste vastu, sotsiaalsete ja töölisseaduste vastu ning kõigi selle vastu, mis on vaba vabariigi saavutus, mis loodud ja kindlustatud 1789.a., 1848.a. ja 1871.a. revolutsioonide hinnaga, niisuguste asutuste vastu, mida iga kodanik peab kaitsma ja täiustama, aga mitte lõhkuma. Sel koosolekul esinesid kõnelejatena ka meie seltsimehed, radikaal-sotsialistide ja teiste parteide esindajatega ühises soojas kambas. Resolutsioon, mille järgi peab Prantsusmaal olevaid kodanlikke asutusi kaitsma, võeti ühel häälel vastu arvatavasti selle mõttega, et peale endiste kolme prantsuse revolutsiooni seal kunagi enam neljandat revolutsiooni ette ei tuleks.
Prantsusmaalt võiks tuua veel rida teisi näiteid selle kohta, kuidas ühise väerinna taktikat oportunistlikult kasutatakse. Kuid võtame paar näidet Ameerikast. Jalatsitööstuse tööliste viimase streigi ajal New Yorgis kleepisid parteitud töölised Daily Workers“i numbri (kompartei keskhäälekandja) seinale, aga parteiliikmed kiskusid lehe seinalt maha, kartes, et streiki võidakse punaseks tembeldada. Teine näide: autotööstuse tööliste streigi ajal Clevelandis kutsusid meie seltsimehed miitingu kokku selleks, et töölisi meie ametühingusse tõmmata, aga miitingu viisid nad läbi loosungi all: organiseerigem endid endiselt president Roosevelti ümber, et teda aidata depressiooni vastases võitluses!
Kas võib arvata, et parempoolse oportunismi seda liiki väljendused on täiesti juhuslikud? Et või, nad ei ole juhuslikud. Juhuslikud polnud ka oportunistlikud vead, mis tegid seltsimehed Tehhoslovakkia komparteis ja Norra komparteis, millised vead väljendusid eriti selgelt partei näo peitmist ühise väerinna taktika tarvitamisel.
Kommunistide niisugustest vigadest võis ainult sotsiaaldemokraatia kasu saada. Meie pleenumi saadikud teavad arvatavasti niisuguseid vigu ja võtavad nende kohta avalikult sõna.
Tarvis on tuli koondada parempoolse oportunismi pihta meie partei ridades.
5.Revolutsioonilise hulgalise töö ülesanded enamlikult läbi viia.
Ilma visa võitluseta oportunistliku passiivsusega omaenda ridades ei saavuta mitte ükski kompartei edu hulgalise mõju võitmise alal ettevõtetes, ametühingutes, külas ja sõjaväes. Peab ütlema, et kõigis kapitalistlikes riikides me töötame neil aladel enamail kordadel ikka veel halvasti ja ei ole enamliku hulgalise töö meetodeid veel küllaldaselt omandanud.
Tarvis on kommunistlike parteide kogu hulgaline töö ümber korraldada. Tarvis on Venemaa enamlaste eeskujul õppida hulgalist agitatsiooni tegema nii legaalset, kui ka illegaalset. Eriti on illegaalne hulgaline töö viimastel aastatel omandanud palju suurema tähtsuse, kui varem.
Tarvis on õppida hulgalisi hoogtöid ja võitlusi paremini juhtima ning iga hulgalist liikumist kasutada kompartei ja teiste revolutsiooniliste organisatsioonide kindlustamiseks. Meil on vaja enamlikult osata ühendada majanduslikku võitlust poliitilise võitlusega, on vaja osata tõsta hulgalist võitlust vähemarenenud vormidelt kuni hulgaliste poliitiliste streikideni, arendada niisuguseid streike kuni üldstreigini.
Kõike seda võime meie õppida ja õpimegi selleks oleme meie revolutsionäärid ja kommunistid. Ma ei hakka praegu kõigist neist ülesannetest, mis teeside projektis on üles seadud, üksikasjalikult rääkima. Loodetavasti esinevad siin nende küsimuste kohta teised seltsimehed, kõigepealt ÜK(e)P delegatsiooni liikmed Manuilski, Pjätinski ja Knorin. Ma palun nende kõnesid vaadelda kui kollektiivse aruande üksikuid osasid. Tahan veel vaid tähendada vajadusele meie tegevust revolutsioonilise hulgalise töö kahes tähtsas harus kõvendada.
Meie pole veel õppinud proletaarsete naisterahvaste seas enamlikku tööd tegema. Komiterni kõikide sektsioonide esimeseks ülesandeks sel alal on selle töö alahindamise lõplik likvideerimine, niisuguse seisukorra likvideerimine, kus seda tööd ei vaadelda kui osa üldparteilisest tööst. Iga kompartei on kohustatud delegaatide koosolekuid kokku kutsuma mitmesugusel kujul, kas avalike või maskeeritud, selle järgi, milline on poliitiline olukord, nende koosolekute abil parteitut aktiivi kasvatama hulkadega sideme pidamiseks; partei naisaktiivi kasvatama meesterahvaste asendamiseks parteitööl sõja ajal ning kõige suuremal määral tõmbama naisterahvaid parteisse selle lõhe likvideerimiseks, mis on naistööliste arvu vahel tootmistegevuses ning komparteis.
Võitluses faistliku terrori vastu peab naisterahvaid mobiliseerima selle terrori igasuguste konkreetsete ilmingute ümber, nagu vangistamised, kohtuprotsessid, töölistele kallaletungimised. Naistööliste ja töötavate naisterahvaste hulkade tõmbamiseks faismivastasesse liikumisse on vaja kasutada konverentse, kongresse, demonstratsioone, näljamarsse jne., kinnitades seda liikumist naisterahvaste jõudsa tõmbamisega punasesse kaitsesse, faismivastasesse võitlusühingusse, sanitaarabi salkadesse, punaste õdede ringidesse. Naisterahvaid on samuti vaja õpetada sõjariistadega ümber käima ning sõjaasjandust tundma. Laialine imperialismivastane töö töölisnaisterahvaste seas on üks tarvilikumaist ülesannetest. Sõjavastase propagandaga ühtaegu peame meie tööd tegema sideme korraldamiseks sõduritehulkadega, kasutades selleks sõdurite emasid, naisi ja õdesid, kes on meie juhtimisel organiseeritud. Tarvis on meie tööd naisterahvaste hulgas koondada sõja- ja keemiatööstuse ettevõtetes, samuti ka sadamatööliste ja laadijate naiste seas, sõlmpunktides jne.
Töötamine noorsoo seas see on meie parteilise hulgalise tegevuse üks nõrgematest jaoskondadest. Faifitseeruv kodanlus korraldab oma võitluse meetodeid noorsoo oma poole võitmise alal ümber, sütitab marurahvuslikke meeleolusid ning paneb maksma üleskasvava noorsoo sundusliku riikliku faifitseerimise ja militariseerimise süsteemi. Imperialistlikes maades ongi tal juba korda läinud mitmesuguste noorsoo-organisatsioonide laiaharulise võrguga noorsoo määratusuuri hulki oma mõju alla haarata. Meil on vaja võtta otsustav kurss selle poole, et nendes kodanlikes ja reformistlikes hulgalistes noorsooorganisatsioonides, iseäranis aga sunnitöölaagrites tööd arendada, luua seal noorsoo ühise väerinna organid, faismi ja sõja vastu võitlemise komiteed, komnoorsoo rühmad, fraktsioonid ja rakukesed. Ilma selleta ei suuda meie komnoorte ühingut muuta tõeliselt hulgaliselt organisatsiooniks, milline oleks arvuliselt palju laiem, kui parteiorganisatsioon.
Kodanluse marurahvuslikule propagandale on vaja osata vastu seada kommunismi hulgalist propagandat, kompartei eesmärke ja ülesandeid seletada töölisnoorsoole arusaadavas keeles. Ei tohi olla ühtegi streiki, kus noorsoo erilisi nõudmisi üles ei seataks ja neid ei kaitstaks.
Komnoorsoo organisatsioonide abiks ja nende juhtimiseks peab olema ilma erandita kõikides parteiorganisatsioonides välja eraldatud poliitiliselt järeleproovitud seltsimeeste kaadrid, kuna aga komnoorte seas peame suurendama parteilist kihti. Igas ettevõttes, kus parteirakuke on olemas, on vaja luua komnoorsoo rakuke ja mitte ainult luua, vaid teda tema töös ka alaliselt aidata igapäevase parteilise juhtimise teel.
6.Pealoosung on nõukogude võimu eest!
Proletaarne võitlus üldisest kapitalismi kriisist väljapääsu eest see on võitlus nõukogude võimu eest.
Kapitalismi sügavad vastuolud halvavad hiigla valmistusjõudusid, kutsuvad välja nende laialitassimise ja languse, heidavad kümned ja sajad miljonid inimesed nälgima, tööpuudusesse ja viletsusse. Need vastuolud ei tasandu, vaid, vastupidi, nad teravnevad ikka enam, tõugates imperialistlikele sõdadele, tekitades finantskapitali diktatuuri faifitseerimist ning heites ikka suuremat osa inimkonnast näljaste orjade seisukorda.
Kus on kriisist väljapääs? See on praegu kogu kapitalistlikus maailmas miljoniliste töörahvahulkade elu ja surma küsimus. Meie, kommunistid, teame, kus on väljapääs, meie peame seda hulkadele näitama, meie peame oskama neid selles veenda, et nad on määratud ikka suuremale kapitali rõhumisele niikauaks, kuni nad endas küllaldaselt jõudu ei leia, et kapitalismi löökidele vastata tormijooksuga finantsoligarhia kantside peale.
Teist väljapääsu üldisest kapitalismi kriisist pole olemas, - on meie teesides rõhutatud, - kui see, mida näitas Oktoobrirevolutsioon: kurnajate klasside kukutamine proletariaadi poolt, kapitalistide, pankade, vabrikute, tehaste ja kaevanduste, transpordi, majade, kaubatagavarade, mõisnike, kirikute ja valitsejasoo maade konfiskeerimine.
Tarvis on ära seletada, et ainult otsekoheste valmistajate tööliste vabastamine kurnamisest, töölisklassi tõstmine kollektiivse peremehe seisukorda vabastab ühiskondliku kordusvalmistuse kapitalismi määratusuurtest viljakuseta kuludest: vabastab valmistuse arenemise neist piiridest, millised kapitalistlik kasu on temale ette seadnud, avab temale nii piiramata siseturu valmistusabinõudes kui ka tarbeainete müügiks ja vabastab sellkombel ühiskondliku kordusvalmistuse jäädavalt kapitalismi paratamatutest kriisidest.
Tarvis on osata igapool, arvestades iga maa erilisi tingimusi, kodanluse diktatuuri poolt rõhutava töörahva ees seda programmi arendada, mis piltlikult näitab, mida nõukoguline kord temale viivitamatult annab. Tarvis on osata kapitalistlike maade tööliste töö ja elu orjalikkudele tingimustele elavais piltides seada vastu seda, missugustes tingimustes elab ja töötab töörahvas peale kapitalistide võimu kukutamist, nõukogulikkus korras. Nõukoguline kord toob tööpuuduse lõpliku likvideerimise ja tööliste elatustaseme kasvava tõusu. Kuid mitte ainult seda. Ta kindlustab reahulkade, proletariaadi, meeste- ja naisterahvaste esindajatele alaliselt laieneva õppuse ja nende edasinihutamise sotsialistliku ehitustöö tähtsamate jaoskondade organiseerijate ja juhatajate kohtadele, ta kindlustab neile eesrindliku tehnika ja teaduse valdamise. Nõukogude kord toob endaga kaasa kogu töötava elanikkonna, eriti töötava noorsoo hiigla kultuurilise tõusu. Kirjaoskajate arv tsaari Venemaal oli 33%., ESV Liidus üle 90%. Saksamaal tuleb iga tuhande aadlisoost isa kohta - 222 üliõpilasest poega ja iga töölisest isa kohta 1 üliõpilane. NSV Liidu kõrgemates tehnika-õppeasutustes on 70% õpilastest töölised või tööliste lapsed.
Nõukogude kord vabastab maa töörahva kõikidest feodalismi jäänustest, igasugusest orjusest. Ta annab maata ja vähese maaga talupoegadele maad, ta toetab kehvikuid ja annab talurahva kooperatiividele ning kolhoosidele riiklikku abi. Sel ajal, kui kõikides kapitalistlikes riikides on käimas kehv- ja kesktalurahva varanduse ning kariloomade hulgaline mahamüümine, niihästi võimude sunnil, kui ka olude mõjul, sel ajal, kui Poola ja Rumeenia külades ei jõua talupojad enam isegi tuletikke ja petrooleumi osta, sel ajal, kui ¾ India elanikkonnast kannatab alatoitluse all, või nälgib täies mõttes samal ajal teatavad NSV Liidu külakooperatiivid, et kolhoosnikud nõuavad kaupade sordivaliku laiendamist külapoodides nõuavad kallimaid, kõrgema väärtusega kaupu (paremat sorti riideid, mööblit, muusikariistu jne.). Kapitalistlike maade külas kasvab viletsus ja laostumine, Nõukogude külas kasvab jõukus.
Kaks süsteemi kaks maailma!
Tarvis on igapool hoogsalt populariseerida suure Nõukogudemaa elavat eeskuju.
Sotsialistliku ehitustöö maa tuli Oktoobri XVI aastapäevale uute võitudega, millised klassideta sotsialistliku ühiskonna ülesehitamise teel on hiiglasammuks edasi. Sotsialismi rivisse astus uus rida üleilmse tähtsusega tööstushiiglasi, nagu Uraali raskemasinaehitustehas, Tseljaabinski traktoritehas, Asovstal. Tööstuse kogutoodang kasvas 11% 1932.a. võrreldes. Rasketööstuse toodangu omahind alanes 7-10%. Auttööstus kasvas 43%., täites oma plaani 102,2% võrra ja andes Nõukogude maale 1932.a. 10 kuu kestel üle 40 tuhande auto. Üle 62 tuhande nõukogude traktori sai põllumajandus autotraktori tööstuselt. Uued nõukogude kõrgahjud asuvad üksteise järel rivvi.
Valge mere Balti mere kanali ehitamine OGPU juhatusel endiste kurjategijate, kahjurite ning kontrevolutsionääride kätega on hiilgavaks tunnistuseks selle inimmaterjali ümbersulatamise alal proletariaadi diktatuuri poolt, mille kapitalism oli ära rikkunud.
Kolhoosi kord võitis nõukogudemaa külas kindlalt ja tagasipöördumatult, tuginedes MTJ-de ja sovhooside poliitosakondade juhtivale ja organiseerivale tegevusele, uue, inimkonna ajaloos ennenägematu kolhoosilise aktiivi kasvule, ühiskindlustatud ja mehhaniseeritud põllumajanduse paremustele, millise aktiivis on juba enam kui 150 tuhandene traktorite armee.
Kümned miljonid töötajad võidavad kätte leninliku partei juhtimisel sotsialistliku võistlusega ja lööktööga sotsialismi, mis muutub nende elu laadiks, mis proletaarset demokraatiat edasi viib, mis süveneb mitmemiljoniliste hulkade luusse ja lihasse kui inimkonna uus kultuur.
Oktoobri ja sotsialismi suured võidud NSV Liidus said faktiks ainult leninliku partei teraskindla juhtimise tõttu, mis pole kunagi enamluse pealiinist taganemist tundnud, mis on alati armuheitmatult võidelnud kahel väerinnal kõiki liike oportunismi, väikekodanlike kõikumiste ja kõhklemiste vastu. Lenini ja tema suure õpilase Stalini kõikumatul juhtimisel on enamlik partei alati osanud anda enamlikku vastulööki kõigile, kes püüdsid revolutsioonilise eelväe proletaarset entusiasmi ja distsipliini lõhkuda.
Nõukogude võimu loosung see on meie hulgalise agitatsiooni pealetung kõikide kapitalistlike riikide jaoks. See on revolutsioonilise tegutsemise loosung seal, kus võimu haaramine on juba päevakorda seatud. Selle loosungi peab iga kompartei oskama oma maa klassivõitluse keelde üle kanda, vastavalt objektiivsetele tingimustele ja revolutsioonilise liikumise tasemele, seades selle esile kui kriisist revolutsioonilise väljapääsu loosungi.
Töörahval pole teist teed võimule pääsemiseks, kui proletaarse revolutsiooni tee. Tarvis on ära seletada, et kõik teised teed võimule, mida sotsiaalfaistid soovitavad, peavad oma eesmärgiks kodanluse kõikuva ülevõimu alalhoidmise.
Kodanlik riik on vaja puruks lüüa, aga mitte teda täiustada, kuna see riik oma sõjalis-bürokraatliku aparaadiga ei või isegi kõige demokraatlikumas vabariigis millekski muuks olla, kui töörahva klassilise rõhumise ja mahasurumise masinaks. Demokraatia kaudu sotsialismile see on politseiliku sotsialismi ja politseiliku demokraatia loosung. Teed faismilt tagasi demokraatiale ei ole olemas. On ainult üks tee võitluse tee kodanluse igasuguse diktatuuri kukutamiseks.
Seepärast peab Kommunistliku Internatsionaali iga sektsioon oma hulgalises töös võimu küsimuse kogu otsustavusega üles seadma. Selle küsimuse tumestamine praeguses olukorras on oportunism, mis on veel hädaohtlikum, kui pahempoolne oskamatus siduda võimu küsimust töörahvahulkade igapäevaste osaliste nõudmistega.
Oktoobriteed, saksa sotsiaaldemokraatia häbistava teega kuni Hitleri võimuletulekuni, kõrvuti seades võib ja peab hulkadele veenvalt ja ümberlükkamatult ära näitama, et sotsiaaldemokraatlikud retseptid võimu võtmiseks kodanliku demokraatia kaudu pole muud midagi, kui tee tasandamine kapitali faistlikule diktatuurile.
Sotsiaaldemokraatlikud juhid püüavad töölisklassile külge kasvatada orja-alandlikku põlvitamist kodanliku riikliku politsei kõikvõimu ees. Võtame kas või Brüsseli ajalehe People“i.
Kodanliku rahva ees ülistatakse seletab ta vahutaval suul vägivalla tarvitamist võimuloleva kodanluse vastu, kelle käsutada on niisugused jõud, nagu sõjavägi, politsei, sandarmivägi, kohus jne. Tahetakse kaikaid kahuritele ja kuulipildujate vastu seada. Hullumeelsus, hullumeelsus. (16.X 33.a.)
Sedasama nooti jorutab Paul Faure:
200 kuulipildujat valitsuse käes ja ... revolutsioon polegi võimalik (Populaire, 17 XII 33.a.)
Niisugune argumenteerimine (põhjendamine Tõlk.) on neil suures moes.
Sotsiaal- faistlikud ettekuulutajad uhkustavad, et nad hindavad praegusaja sõjatehnikat kainelt.
Kuid tegelikult täidavad nad ainult korravalvurite kohuseid, olles kapitali ülalpidamisel. Meie peame seda omakasulist-politseilikku ebausku avaliku revolutsioonivõitluse konkreetsetele kogemustele tuginedes igapool süstemaatiliselt ja järjekindlalt ümber lükkama. Sõjalis-politseiliku mahasurumise abinõude vastu võitluse õppetunnid on vaja hulkadele selgeks teha.
Need kogemused on näidanud, et mitmet liiki relvade tarvitamine sõjaväe ja politsei poolt linnaoludes, kus ülestõusjad võivad majades varjul olla ja selle ehk teise linnajao taktikalisi paremusi kasutada, on äärmiselt kitsendatud ja piiratud. See võimaldab ülestõusjatel tarvitada mitmesuguseid passiivsete ja aktiivsete relvade liike valitsuse sõjalis-tehniliste vahendite vastu. On küllalt kui meelde tuletada, et Hamburgi ülestõusu ajal, või Tshapai uulitsavõitlustel olid barrikaadid ja rutuga kaevatud kaevikud soomusautode liikumisele suureks takistuseks. Võitlus linnas, kui võideldakse iga maja eest, kui igas nurgas võitleb mees mehe vastu see nõuab sõjavägedelt suurt moraalset kindlust ning ähvardab neid lagunemisele viia, kui vastupanek on tõsine. Kodanluse sõja eriteadlased võtavad seda võitluse raskust linna tingimustes arvesse ja ehitavad seepärast oma plaanid uulitsavõitlusest kõrvalepõiklemisele sel korral, kui ülestõusu kohe tema tekkimisel on võimatu maha suruda. Nad peavad paremaks võitlust pikale venitada, sõjaväed linnast välja viia ning väljastpoolt linnale peale tungida.
Niisugused on Pariisi kaitsmise plaan Z ja sellele sarnanev plaan Berliini jaoks. Tshapais saadeti 8-9 tuhat jaapani soldatit (teistes sihtides peale tungivaid arvamata) tugeva kahurväega, rohkem kui 100 lennukiga, rohke arvu tankide ja soomusautodega halvasti relvastatud 19. armee soldatite ja peaaegu relvadeta tööliste vastu ja siiski osutus Tshapai uulitsavõitluses äravõitmatuks. Teda tuli võtta ümberhaaramise teel.
Lenin kirjutas mitmel korral proletaarse kangelaslikkuse imedest, mis sündisid teravates klassilistes kokkupõrgetes. Sotsiaal- faistlike küpsete kodanluse sõjalis-politseijõudude võitmatuse suhtes on vaja vastu seada revolutsiooniliste lahingute õppetunnid ning võitmatu revolutsiooniline kangelaslikkuse ja proletaarse organiseerivuse eeskujud. Kõigepealt annab Oktoobrirevolutsiooni eeskuju Venemaal rikkaliku materjali praktiliste õpetuste saamiseks.
Enamluse eeskuju see on eeskuju klassilisest revolutsioonilisest valvsusest, mis praegusel silmapilgul, mil maailm revolutsioonide ja sõdade uuele voorule juba üsna ligidale jõuab, on kõigile komparteidele eriti vajalik. Silmapilgu peanõue on sündmuste ja pöörde korral valmis olla ja ilma ühtki minutit kaotamata pingutada kõik jõud proletariaadi revolutsiooniliseks ettevalmistamiseks eelseisvateks otsustavateks võitlusteks võimu eest (teesid).
Enamluse eeskuju see on eeskuju piiritust truudusest maailma proletaarse revolutsiooni vastu, see on eeskuju proletaarsest internatsionalismist, mis on lahutamatu võitlusest proletariaadi eest, nõukoguliku korra eest. Enamluse tee see on kõikidest rahvustest proletaarsete jõudude ühendamise tee. See on tee üleilmsele Oktoobrile Lenini lipu all, Kommunistliku Internatsionaali lipu all. (Kiiduavaldused).
Lõpusõna.
Minu aruannet täiendasid mitmeti sm. Pieck ja Pollit oma kaasaruannetega ja eriti meie eestviiva partei ÜK(e) P esindajad sm. Manuilski ja Pjätnitski ja Knorin oma kõnedega. Peale selle aitasid rahvusvahelise seisukorra valgustamisele kaasa paljude sektsioonide esindajad oma maade majandusliku ja poliitilise seisukorra analüüsiga. Kõik väljaastumised kinnitasid praeguse rahvusvahelise seisukorra iseloomustamist ja väljavaadet, milline on presiidiumi teeside projektis ette toodud. See tähendab, et KITK XIII pleenum nõustub teeside projektis väljendatud hinnanguga ja paneb kõikidele Kommunistliku Internatsionaali sektsioonidele ette valgustada rahvusvahelist seisukorda ja väljavaadet igapool selles vaimus.
Meie olema revolutsioonilised marksistid ja leninlased ning lähtume alati majandusliku ja poliitilise seisukorra ja tema arenemise tendentside teaduslikult õigest analüüsist. Meie heidame kõrvale igasuguse subjektivismi ühes tema omavoliga objektiivse seisukorra hindamises.
Kui kapitalismi suhtelise stabilisatsiooni esimesed objektiivsed tunnused hakkasid esile kerkima, täidesaatekomitee konstateeris seda kohe ja pidas seda silmas oma hinnangus lähema väljavaate kohta, kui ka Komiterni taktikas. Aga kui kapitalismi suhteline stabilisatsioon lõpule jõudis, konstateerisime meie jällegi seda objektiivselt antud fakti, öeldes: stabilisatsioon on lõppenud, kapitalismi üldkriisi arenemise käigus on alanud selgeltnähtav murrang, antagonistlike (vastuoluliste) jõudude omapärane üleserutumine, mis kohati tormiliselt käimas, kohati aga takistatud (KITK XII pleenum). Nüüd aga konstateerime meie, et kapitalismi üldkriisi arenemine ... on kapitalistliku süsteemi juba kogu ilmas sügavalt kõikuma löönud.
Mitte midagi muud , kui sotsiaaldemokraatlik vale on kinnitus, nagu oleks kapitalismil korda läinud oma seisukohta kindlustada, nagu oleks ta teel oma üldkriisi äravõitmise poole. Vastupidi, kapitalismi alustoed lagunevad juba tema kõige sügavamate lahendamatute vastuolude tõttu. Puruneb kogu rahvusvaheliste suhete süsteem, samuti kui kuldvaluutagi, eesotsas naelsterlingi ja dollariga ning riikide omavalitsuste finantsmajandus. Kapitalistliku seaduslikkuse autoriteet on paljudes üksikutes maades kõikuma löönud. Lagunemise seisukorras asub samuti ka maailma kodanluse sotsiaalne peatugi II Internatsionaal. Kuid ühes sellega, nagu see kõikides esinemistes sai ära märgitud, muutis maailma majanduslik kriis osaliselt oma iseloomu. Tema arenemise käigus tugevnes määratumalt tema ebaühtsus. Reas äärmiselt tähtsates tööstusharudes tõusis tuntavalt tootmine. Meie konstateerime nüüd neid fakte, mis tunnistavad seda, et võimulolev suurkodanlus, kriisiraskuste veeretamisega teiste klasside ja maade õlgadele, sõjatööstuse ja inflatsiooniliste abinõude suurendamise teel jne. saavutas teatavaid tagajärgi.
Meetodid, mille abil finantsoligarhia majanduskriisi tingimustes kasude kaotust kinni katab, seisavad peaasjalikult ennenägematuis riisumistes ja röövtöödes. Finantsoligarhia kisub omale ikka suurema ja suurema osa tööjõu väärtusele vastavast tööpalgast, ikka suurema osa talurahva saaduste väärtusele vastavatest hindadest ja isegi keskmiste kapitalistide kasudest. Ta riisub hoolimatult riigikassat, ta kõvendab ikka enam asumaade rahvaste armutut rüüstamist ja paneb käima mitmekülgselt kavala teiste kapitalistlike riikide paljaksriisumise süsteemi. Sel teel loodud harukordne saak see on erilist liiki kasu. See ei ole mitte seesama lisaväärtus, mis saadakse normaalse kapitalistliku kurnamise tagajärjel. See on kriisi ajajärgu suurte haikalade eriline vargasaak. Häda on ainult ühes asjas. Häda on selles, et see ei või lõpmatult edasi kesta.
Röövimine ei ole valmistusviis nii ütles juba Marx. Peale selle, see on väga hädaohtlik asi, sest ta ajab röövitavad jalule. See kutsub töörahvahulkades esile rahulolematuse ja viha, tõukab nad revolutsioonilisele klassivõitlusele. See külvab revolutsioonilist käärimist asumaadel. See viib kapitalistlike maade vahelisele üldisele majanduslikule sõjale. See tekitab uut imperialistlikku üleilmset sõda.
Niiviisi põimub majanduskriis läbi üldise kapitalismi kriisiga ja üldise kapitalismi kriisi teravnemine tõuseb uuele astmele. Mida see uus aste tähendab? Ta tähendab just nimelt revolutsioonide ja sõdade uut vooru. Üldise kriisi üleminek sellele uuele astmele see on protsess, mille tulekut juba KITK XII pleenum ära märkis. Nüüd konstateerime meie, et maailm juba üsna ligi jõuab revolutsioonide ja sõdade uuele voorule.
Sotsialistlikud parteid teevad kõik, mida nad jõuavad, et seda revolutsioonilist väljavaadet töölisklassi silmis tumestada. Sellega täidavad nad kodanluse kontrevolutsiooni tellimust. Mida tumedamana näib väljavaade töörahvahulkadele, seda kergemini läheb korda neid ära hirmutada ja revolutsioonilisest võitlusest tagasi hoida niisugune on kodanluse ja tema agentide lootus. Just sellepärast kujutavadki sotsiaal- faistid faismi kasvu kõigepealt ühekülgselt, kui reaktsiooni üldist võidukäiku ja tema kindlustumist.
Nad varjavad hulkade eest teist külge, nad varjavad, esiteks, et faismi kasv ja tema võimuletulek tähendab, nagu meie teesides öeldud, et revolutsiooniline kriis ja laialdaste hulkade rahulolematus kapitali ülevõimu vastu kasvab, et kapitalistid ei ole enam suutelised oma diktatuuri vanade parlamentaarsete ja üldse kodanlike demokraatia meetoditega alal hoida.
Teiseks, sotsiaal-faistid varjavad seda fakti, et revolutsiooniline arenemine ei saa antud olukorras kodanluse faistliku märatsemise tõttu mitte ainult olla raskendatud, vaid ühes sellega ka kiirendatud. Aga ometi on sel otsustav tähendus. Suurkodanlus otsib faismis pääsemist selleks, et kapitalismi lagunemisest päästa, see aga ei lähe tal korda. Vastupidi, sel teel mässib kodanlus ennast veel enam oma kõige teravamatesse vastuoludesse, millised kutsuvad esile revolutsioonilise kriisi.
Faistide võimuletulek Saksamaal oli saksa proletariaadile raskeks hoobiks. Kuid seejuures hädaldasid ainult sotsiaal- faistid, aga mitte kommunistid: Katastroof, katastroof!. See on sotsiaal-faistide poliitiline funktsioon seesuguses olukorras metsikut kabuhirmu külvata.
Seepärast kirjutaski Trotski, et sündis katastroof ja et Saksamaal ei küpse proletaarne revolutsioon, vaid süveneb faistlik kontrevolutsioon.
See Trotski lauluke on vastukaja faistlikke rünnakrühmlaste tervitushüüde Heil! karjumisele.
Kuid Saksamaa töörahva määratusuurel enamusel on koguni midagi muud meeles. Mitte kunagi ei ole neid veel täitnud niisugune sügav klassiline vihatunne, kui praegu.
Kui Trotski kinnitab, et tõbi on mürgitanud saksa proletariaadi organismi, siis on see lihtsalt kohmakas veiderdus.
Haige, parandamatult haige on saksa kapitalismi organism.
Ja seejuures saksa sotsiaaldemokraatia organism iseäranis. Saksa proletariaadi enamus aga asub praegu, vastupidi, õigel teel kodanluse agentide leerist meie revolutsioonilise väerinna poole. Kodanliku klassilise ülevõimu organism on haige, ta on sisemiselt lagunenud.
Faistlik röövtegevus tähendab kodanliku klassi terrori kõige kõrgemamääralist kõvenemist proletariaadi vastu, kuid ta ei tähenda kodanluse klassilise võimuloleku sisemist kõvenemist ja kindlustumist.
Oleks eksitus endale otsustavate klassiliste võitluste lahingute olukorra arenemist niiviisi ette kujutada, nagu klopsiksid töölisklass ühelt ja kodanlus teiselt poolt kõiki oma klassijõudusid kindlalt kokku ja kui see on tehtud, siis algavatki otsustav võitlus. Pole nii, kodanlus pole suuteline oma sisemisest lõhestusest üle saama.
Faism toob kodanluse diktatuuri süsteemi isegi uusi desorganiseerimise elemente. Nende desorganiseerimise elementide hulka kuuluvad samuti ka hõõrumised faistide ja sotsiaalfaistide vahel.
Pole õige, kui kõiki neid hõõrumisi vaadelda lihtsalt kui prügi silma ajamist. Ei, nende jaoks on reaalne aluspõhi olemas, see peitub kodanluse enda vastuolulises seisukorras.
Kuid nende hõõrdumiste all ei pruugi endale ette kujutada põhimõttelisi vastuolusid, nagu seda püüavad kujutada faistid ja sotsiaalfaistid. Ei, nii ühed kui teised on tegelikult mitte ainult kodanluse diktatuuri alalhoidmise poolt, vaid ka selle diktatuuri faiseerimise poolt.
Sotsiaalfaistid vaid kaitsevad selle faiseerimise parlamentlikke ja seaduslikke vorme ning meetodeid.
Nemad on selles suhtes vanameelsed, võrreldes faistliku riigipöörde ja banditismi hull-pööraste lipukandjatega. Selles seisab nendevaheline mitte ainuke, kuid tähtsam lahkuminek ja seejuures niisuguses küsimuses, milles valitseva kodanluse enese mõjukad kihid mõnikord õige kaua kõiguvad. Vastuoluline on samuti ka paljude üksikute maade kodanluse seisukoht välispoliitilise orientatsiooni küsimustes. See peegeldub samuti faistide ja sotsiaalfaistide vahelistes ja isegi tihti sotsiaaldemokraatia üksikute rühmade vahelistes vaidlustes, näiteks Saksa Austria, Ungari ja Itaalia sotsiaaldemokraatia ridades.
Laialdaste töörahvahulkade revolutsioniseerumine toimub praegusajal kõige mitmekesisemates vormides isegi seal, kus antud silmapilgul ei ole hulgalisi võitlusi, suuri streike jne. Revolutsiooniliste hulgaliste liikumiste alaline või ühtlane kasv kõikides maades pole üldse võimalik, iseäranis niisugusel ajajärgul, nagu praegune. Revolutsioonilise tõusu arenemise ebaühtlus ja hüppelikkus on nimelt seotud praegusaja ja otsustavate klassijõudude kõrge pinevusega.
Kuid ebaühtlus ja hüppelikkus on koguni midagi muud, kui mõõn. Isegi vaikus enne tormi ei tähenda seal, kus torm tulemas, sugugi mitte mõõna. Hulgalise liikumise hüppelik iseloom äärmiselt pinevas olukorras ilmub eriti selgelt nähtavale Hispaanias. Kes oleks võinud alles mõni nädal tagasi oodata, et seal, peaaegu kohe peale kontrevolutsiooni võitu valimistel, tekib niisugune revolutsioonilise hulgalise liikumise võimas pealetung, nagu see praegusajal uuesti nähtavale ilmus.
Jah, revolutsioonilised tormid lähenevad. Selles ei ole ühtegi kahtlust. Juba ammu, palju aastaid ei ole revolutsioonilise kriisi objektiivsed eeldused terves reas tähtsamates sõlmpunktides niivõrd valminud ja ülevalminud olnud, kui nimelt praegusajal.
Kuid see meie hinnang praeguse rahvusvahelise olukorra kohta ei tähenda kõige vähemalgi määral orienteerumist sellele, et kapitalism iseenesest kokku variseb. Kes küsimust niimoodi mõistab, see ei mõista enamlisest strateegiast ja taktikast üldse midagi. Neil päevil ütles sm. Dimitrov Leipzigi protsessil õieti, et faistliku riigipöörde ajal ei olnud Saksamaal revolutsioonilist olukorda ja et siis oli saksa tööliste enamus veel kontrevolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku partei mõju all, et sellepärast ja ainult sellepärast ei kutsunud SKP hulki ülestõusule. Nii lähtub enamlik partei oma taktikas objektiivsete tegurite ning asjaolude külmaverelisest hindamisest. Kuid nimelt sm. Dimitrov näitab oma isikliku eeskujuga, kuidas iga kommunist peab igas olukorras praktiliselt teostama subjektiivse teguri otsustavat osa.
Kui meie, kui marksistid, subjektivismi eitame, siis ei tähenda see koguni mitte, et meie peame endid objektiivse arenemiskäigu orjadeks. Ei, meie peame endid ajaloo aktiivseks revolutsiooniliseks relvaks proletariaadi võidu kiirendamiseks.
Peahädaoht kommunistile seisab praegusajal kahtlemata revolutsioonilise väljavaate kaotamises.
Kuid teisest küljest on revolutsioonilise väljavaate õige hindamine alles eelduseks kommunistliku partei ülesannete õigeks täitmiseks. Kommunistliku partei aktiivne osa algab alles siin.
Vanas töölisliikumises orienteerusid pahempoolsed sotsiaaldemokraadid, nagu teada, enamlastest lahkuminevalt, hulgalise liikumise stiihilisusele, revolutsiooniliste plahvatuste passiivsele ootamisele.
Niisugune tendents kujutab endast praegusajal tõsist hädaohtu. Arusaadavalt on see kõige jämedam oportunism. Seal, kus hulgad pole veel üles ärganud, peab kommunistlik partei oskama neid hulki üles äratada, neid liikvele ajada, võitlusele mobiliseerida. Seal aga, kus pahemale poole nihkuvad hulgad juba liikuma on hakanud, kus nad juhtimist otsivad, peab kommunistlik eelvägi olema suuteline oma osa teostada, kui hulgaliste võitluste revolutsiooniline juht.
Mitmes suhtes on objektiivsed eeldused edukaks revolutsiooniliseks tööks praegusajal palju soodsamad kui varem. Mõnelgi maal on asjaolu praegu niisugune, et õige laialised radikaliseeruvad hulgad otsivad endile revolutsioonilist juhtimist, kuid meie parteid veel ei leia. See on meile kõige teravama enesekriitika aluseks. Ja seepärast hinnates praegust rahvusvahelist seisukorda, kui kõige kõrgemal määral teravnenud seisukorda, ei taha meie sellega koguni mitte öelda, et lähemal ajal oleks meil hulgalise töö alal vaja vähem jõudu pingutada. Vastupidi, see seisukord nõuab meilt mitu korda suuremaid jõupingutusi.
Mida see seisukord meilt nõuab? Ta nõuab kõigepealt, kommunistlike parteide kindlustamist ja enamliku hulgalise töö edukat edasiarendamist.
Olukorras, mis praegusel silmapilgul on välja kujunenud ja mis meil ees seisab, peavad meie parteid olema raudseteks väesalkadeks. Peaaegu iga kommunistlik partei on niisuguses seisukorras, et kas tal seisab ees põranda alla ajamise otsekohene hädaoht, või ta on juba sinna aetud. Isegi neil maadel, kus meil on praegu veel legaalseid parteid olemas, peab iga kommunist juba täna põrandaalusest tööst osa võtma, või vaatlema ennast kui selle töö kandidaati. Veel kunagi pole põrandaalusel tööl ettevõtetes, töölaagrites, sõjaväes ja laevastikus, faistlikes hulgalistes organisatsioonides jne. olnud niisugust erakorraliselt suurt tähtsust, kui käesoleval silmapilgul. Kaadritele õpetada oskust põrandaalust tööd liikmete vahel õieti jaotada, konspiratsiooni ja sidet hulkadega paremale järjele tõsta, raudset enamlikku parteidistsipliini kindlustada kõik need küsimused nõuavad praeguses seisukorras alalist ja kõige piinlikumat tähelepanu.
Meie sektsioonide praktika annab põrandaalust revolutsioonilist tööd tegevate kommunistide kangelaslikkusest rohkearvulisi näiteid. Kuid meie sektsioonidel ei ole küllaldaselt oskusi, et oma põrandaaluse töö protsessis korraldada sidet laiade hulkadega. Nad ei oska küllaldasel määral põrandaalust tööd ühendada legaalse tööga ja legaalset tööd põrandaaluse tööga. Tihti lasevad nad klassivaenlasel endid laialdastest hulkadest eraldada.
Nagu siin mitmed kõnelejad läbirääkimistel juba meelde tuletasid, võttis XII pleenum tähtsad otsused selle kohta vastu, et on tarvis pöörduda näoga hulgalise töö poole. Need otsused aga jäid suuremalt jaolt paberile. Nüüd, seltsimehed, ei tohi meie aega kaotada. Kõige suuremad võitlused võimu pärast seisavad meil lähemas tulevikus ees. Ja sellest hoolimata näeme meie veel praegugi terves reas riikides fakte, et töölistehulgad, kes sotsiaaldemokraatia juurest lahkuvad, ei leia teed meie juurde. See on väga rahutustekitav tunnus. See kohustab meid meie töö parandamise alal erakorralisi abinõusid tarvitusele võtma.
Kõikidele parteide esindajatel oli võimalus faktide alusel jutustada oma partei mõningatest saavutustest. Need saavutused on suuremalt jaolt iseenesest väikese tähtsusega nad on tähtsad ainult kui lähtepunktid edaspidiseks tööks. Meil on juba terve rida võitlusvõimelisi kommunistlikke parteisid, kuid nende praegune osa on laiade hulkade peale mõjuavaldamise mõttes palju vähem, kui ta võiks olla ja peaks olema. Nende töö ei anna niisugust tagajärge, et ta otsekohe hulkade üle ulatuks. Meie kordame heameelega s. Stalini sõnu, et ei ole niisuguseid raskusi, mida enamlased ei suudaks ära võita; kuid siin, seltsimehed, on meil hulgalise töö alal raskused, mida meie senini ei ole ära võitnud.
Seltsimees Lenin rõhutas IV üleilmsel kongressil, et meie peaksime kõikides kapitalistlikes maades omandama tükikese vene seltsimeeste enamlistest kogemustest.
Ta ütles itaalia seltsimeestele: võib olla õpetavad faistid teid enamlikku tööd tegema. Tema tähendas ka varemgi oma töödes seda, et klassivaenlane õpetab töölisklassi õigeid töömeetodeid tarvitama.
Kuid ta ei arvanud koguni mitte, et meie peame sellega rahule jääma, mida klassivaenlane meile õpetab. Sest seda õpetust omastatakse sageli liig hilja. Et mitte hiljaks jääda, peame meie õppima vene enamlaste elaval eeskujul. Samuti me peame õppima teiste maade ja oma maa revolutsioonilise liikumise kogemustel ning õppima hulkadelt enestelt. Nähtavasti on enamusele meie seltsimeestest iseäranis raske igal antud juhtumil seda konkreetset lähtelüli õieti ära määrata, mis võimaldab hulkadega sidet luua ja neid liikvele tõmmata. Seda lüli võime meie leida ainult sel korral, kui meie kõige suurema tähelepanelikkusega kuulame hulkade häält, nagu sm. Stalin rõhutas.
Mida peame meie praktiliselt ette võtma? Ma panen ette, et iga kommunistlik partei kapitalistlikes maades võtaks viivitamata ette partei kõikide organite ja kõikide organisatsioonide töö läbivaatamise. See läbivaatamine peab saama läbi viidud hulgalise töö vaatepunktilt ja samuti ka sellelt vaatepunktilt, kuidas partei on kindlustatud ja kuidas ta on illegaalseks tööks valmis. Peale praegust pleenumit, pleenumi otsuste läbitöötamise hoogtööga seoses, peame meie viivitamatult mobiliseerima parteiorganisatsioonid nende töö läbivaatamisele. Läbivaatamise tulemusest peavad sektsioonid õigel ajal enne VII üleilmset kongressi esitama aruanded KI täidesaatekomiteele. Kõik hulgalise töö ülesanded, mis XII pleenumi ja käesoleva pleenumi teesides on ära märgitud, peavad saama selle läbivaatamise juures arvesse võetud.
Sektsioonide enamusele tähendab see nende töö täielikku ümberkorraldamist. Ma tahan kõigepealt tähendada selle läbivaatamise organisatsioonilise külje mõnedele momentidele. See läbivaatamine peab, esiteks, tähendama partei iga funktsionääri töö läbivaatamist alt kuni üles. Meie funktsionäärid on enamjaolt tööga üle koormatud ja võib olla, et esimesel silmapilgul pole neil küllalt arusaadav, kust nad peavad aega leidma, et kõikide parteiorganisatsioonide ja kõikide parteiliikmete tööd laialiste hulkade keskel poliitiliselt ja organisatsiooniliselt juhtida. Kuid siin on vaja aega leida teiste koormuste arvelt. On vaja oma tööd nii ümber korraldada, et seltsimeestel tõepoolest oleks võimalik oma ajast suuremat osa tarvitada selle kõige tähtsama parteitöö jaoks.
Teiseks, partei allorganisatsioonide töö läbivaatamise juures on tähtis saavutada kõikide liikmete aktiviseerimist, nende tööletõmbamist laialistes hulkades. Kõikides parteides, mitte ainult legaalsetes, vaid ka illegaalsetes, on suurem osa parteiliikmetest praegusajal passiivsed. Mõnedes parteides on peaaegu ainult funktsionäärid üksi need, kes päevast päeva parteitööd teevad. Ma kuulsin imestusega, et isegi Itaalia kommunistlikus parteis, kes hulgalise töö alal mõne aja jooksul teistele illegaalsetele komparteidele eeskuju näitas, on praegusajal haruldaselt passiivsed liikmed. Kõikidel kapitalistlikes maades on suurem osa meie tootmisettevõtete rakukesed ja kommunistlikud fraktsioonid elutud. Miks see on nii läinud? Sellepärast, seltsimehed, et meie suhtusime praktikas hulgalisse töösse formaalselt, meie tegutsesime tootmisettevõtete rakukeste loomise ja fraktsioonide moodustamise alal mehaaniliselt ja skemaatiliselt. Meie ei koondanud tähelepanu nende hulgalise töö süstemaatilisele juhtimisele, meie ei juhtinud seda tööd alaliste konkreetsete näpunäidetega. Meie ei kontrollinud vastavate otsuste täitmist. Meie ei väljendanud nende ülesannete läbiviimisel tarvilikku püsivust ega pööranud tõsist tähelepanu juhtivate kaadrite ettevalmistamisele selle töö jaoks. See ongi, miks meil selles töös edusamme ei ole. Siit on pärit meie parteide liikmete arvuline voolavus, sellega on seletatav, et paljud liikmed laialdaste hulkade seas süstemaatilist tööd ei tee. Kuid meie teame, et kommunistlike parteide juhtiv ülesanne eeldab partei iga liikme osavõttu igapäevasest revolutsioonilisest tööst. Sm. Lenini kindlate näpunäidete järgi peab see olema kõige tähtsamaks momendiks tõeliselt kommunistlikus parteis. Minu vaate järgi on vaja partei allorganisatsioonide, rakukeste ja funktsioonide tööd nii ümber korraldada, et iga liige vähemalt neli viiendikku ajast, mis ta parteile anda võib, tarvitaks igapäevaseks tööks mittekommunistlike tööliste seas.
Kolmandaks, on vaja arvestada selle suure tähtsusega, mi on parteitu aktiivi organisatsioonilisel valdamisel meie parteiorganisatsioonide ja nende liikmete poolt. Meie lõime igapool mitmesuguseid ühise väerinna komiteesid jne. Mõned seltsimehed, nagu näiteks sm. Fraschen kõnelesid läbirääkimistel niisuguste komiteedega toimetatud töö kogemustest. Paljudes maades olid need kogemused niisugused, et meiegi tihtigi asusime edukalt nende komiteede organiseerimisele, kuid mõne kuu pärast, juhtimise ja kontrolli puuduse tõttu, vaibus nende ühise väerinna komiteede töö täiesti. Saksamaa partei saavutas väga häid edusamme, organiseerides valimishoogtöö ajal erilisi kaasabirühmi. Minu arvates nõuab meie parteide poliitilise mõju organisatsioonilise kinnitamise ülesanne, et parteid ergutaksid oma liikmeid igapool rohkem kui seniajani organiseerima seesuguseid parteitute aktivistide rühmi, ühise väerinna brigaade.
See tähendab muidugi, et meie ei pea kogu energiaga jätkama oma värbamistööd. Nagu sm. Pjätnitski oma kõnes ütles, oli see viga, kui Saksamaa sotsiaaldemokraatlikele töölistele, kes olid valmis meie parteiga ühinema, seda ei lubatud ja neid selle asemel ainult niisugustesse kaasabirühmadesse tõmmati. Ei, igapool, kus hulgad on olemas niihästi ettevõtetes, kui ametühingutes, iga hulgalise hoogtöö, iga streigi korral peame meie parteituid, sotsiaaldemokraatlikke ja teisi töölisi oma parteisse, meie ametühingutesse, meie hulgalistesse organisatsioonidesse ja reformistlikke ametühingute kommunistlikesse fraktsioonidesse tõmbama. Kuid sellele ei käi sugugi vastu poolehoidvate sotsiaaldemokraatlike ja parteitute tööliste organisatsiooniline koondamine väikestesse rühmadesse selleks, et enam-vähem laialiste hulkade seas aktiivset tööd teha, agiteerida ja mobiliseerida kommunistide juhtimisel. Iga kommunist võib, kui ta aga tahab, luua seesuguse löökbrigaadi oma ettevõttes või oma ametühingus või kus ka see ei oleks.
Sm. Pjätnitski tähendas, et kommunistid ilmuvad streigi ja teiste hulgaliste võitluste korral tihti kui tuletõrjekomando võitluse algul, aga lõpul kaovad ära. Ei hoolita sugugi meie mõju organisatsioonilisest kindlustamisest, millel on iga võitluse korral kõige suurem tähtsus. Me soovitasime varemalt niisuguseid vorme, nagu tehaste delegaatide, töötute delegaatide, naisdelegaatide, võitluskomiteede jne valimist. Need on suurepärased vormid parteitute aktivistide organiseerimiseks. Seal aga, kus niisuguseid valimisi on raske läbi viia, peavad meie seltsimehed lihtsalt leidma kogukese aktiivseid parteituis ja teisi töölisi, ning looma neist oma ümber rühma hulgalise agitatsiooni jaoks. Seda võib teha igal hulgalisel koosolekul, igal meeleavaldusel, iga streigi puhul. Kuid siis peab see kommunist oma rühmaga alaliselt tööd tegema, ülesandeid läbi arutama, nende täitmist jälgima ning pöörduma rakukese büroo poole nõu saamiseks, kuidas tööd õieti arendada.
Muidugi eeldab kogu see töö parteiorganisatsioonide poolt õiget ja kindlat enamlikku juhtimist. Ilma õige juhtimiseta on võimatu saavutada kindlat edu ja ühes sellega tugevnevad mitmekordselt oportunistlikud hädaohud, mis igasuguse hulgalise töö juures kergesti tekivad. Kui aga keegi ette kujutab, et ei maksa sellega üldse riskida, et meie parteide liikmeid parteitute ja sotsiaaldemokraatlike töölistega, kes meiega tahavad üheskoos töötada ja võidelda, alaliselt otsekohe kokku puutuksid, seda silmas pidades, et selle isikliku kokkupuutumise kaudu tekib oportunismi külgehakkamise hädaoht, siis pean ütlema, et niisugune hädaoht on olemas igas tõelises hulgalises töös. Ilma hädaohuta ei ole ka edu. Meie peame tööd niiviisi juhtima, et seda hädaohtu ära võita.
Meile kaasatundvate parteitute ja s. d. tööliste sel eesmärgil väljavalikul, et neid niisugustesse ühise väerinna rühmadesse tõmmata, on ainult üks tingimus tingimata tarvilik: neid on vaja sellelt seisukohalt täpselt läbi kontrollida, et siin mõni äraandja või provokaator sisse ei poeks. Ausaid töölisi peame meie julgelt neisse aktiivi rühmadesse tõmbama. Ei või unustada näpunäiteid, mis sm. Lenin andis enamlastele 1905.a.:
Astume siis julgemalt uute õppimisvõtete juurde, seltsimehed! Looge julgemalt uusi ja uusi väesalku, saatke neid võitlusse, värvake rohkem töölisnoorsugu, laiendage kõikide parteiorganisatsioonide harilikke raame, alates komiteedest ja lõpetades vabrikurühmadega, tsunftide liitudega, üliõpilaste ringidega! Pidage meeles, et iga meie viivitus selles asjas toob vaenlastele kasu...
Kui meie enamliste otsuste läbiviimises raskusi ei oleks, siis oleksime meie nad juba ammu läbi viinud. See on muidugi raske ülesanne. Nimelt seepärast peame meie seekord meie parteiorganisatsioonide kogu töö läbivaatamise tõeliselt enamliku otsustavusega ette võtma. Kui meie nii teeme, siis olen ma kindel, et meie sektsioonid õpivad ka selle ära, mis neile enamluses kõige raskem, on VII üleilmse kongressi ajaks vaja näidata, et meie parteid on küllaldaselt enamlikud parteid ja korraldada oma töö selles suhtes ümber.
Mis puutub hulgalise töö poliitilisse sisusse, siis tahan ma alla kriipsutada, et seejuures ei ole jutt ainult väikestest küsimustest. Jah, tööliste väikesed hädalised mures, nende igapäevased elulised huvid on alati suure tähtsusega lähtepunktideks hulkade agiteerimiseks ja mobiliseerimiseks. Kuid nimelt praeguse maailma seisukorra juures näeme meie, et suures võitluse päevaküsimused kerkivad ikka enam esiplaanile.
Faistlik kodanlus seab ise päevakorda rea põhiküsimusi, näiteks rahvusküsimuse, eraomanduse küsimuse, riigi diktatuuri klassilise iseloomu jne. küsimused.
Meie ei tohi siin kõrvale põigelda, vaid peame igast elulisest küsimusest julgelt, võitlusvalmilt kinni haarama. Siin hulgas on olemas niisuguseid küsimusi, mida ei olegi nii kerge hulkadele selgitada, eriti marurahvusluse vastase võitluse küsimused. Siin tuleb meil tihtigi kaua aega vastuvoolu võidelda. Kuid nimelt see meie võitlus faistliku ideoloogia vastu aitab töörahvahulkade klassiteadvuse tõstmisele iseäranis palju kaasa.
Meie hulgalise agitatsiooni üldine nõrkus ilmus kõige selgemini nähtavale selles, et meie kasutasime sotsiaaldemokraatia pankrotti Saksa faistliku riigipöörde puhul kõigis maades liig halvasti selleks, et kõige laialdasematele töölishulkadele ära seletada, et see sotsiaaldemokraatia kõige häbistavam varing tähendas samal ajal II Internatsionaali kogu poliitika varingut. Kui halvasti tegid meie parteid seda agitatsiooni!
Pahempoolsed sotsiaaldemokraatlikud juhid julgesid meie peale isegi vasturünnakut algatada alatu vale abil, nagu oleks ka SKP selles süüdi, et Saksamaal sai faism võimule tulla.
See andis kõige parema võimaluse töölishulkadele kõigis maades poliitiliselt ära näidata, et II Internatsionaali poliitika rajab paratamatult teed faistlikule diktatuurile ja et sotsiaaldemokraatia takistab proletariaadi edukat faismi vastast võitlust. Oli vaid tarvis igal maal töölistele lihtsalt ära seletada, mida SSP tegi ja kuidas SKP võitles faismi vastu.
Et seda Inglismaal, näiteks, kõige kõrgemal määral puudulikult tehti, on tõendatud kõige paremini sellega, et sm. Gallaher siin abitult seab üles küsimuse: kuidas hulkadele seletada, et meie faismi võimuletuleku üle ei rõõmusta. Sotsiaaldemokraatide kommunismivastase laimu vastukaja on nii tugev, et ta ajuti isegi saksa sotsiaal- faistide kisendavad kuritööd oma alla matab.
Võimuküsimuse ülesseadmisel põrkame meie kokku paljude kommunistide samasuguse abitusega. Nagu läbirääkimistel jutustasid, näiteks, sm. Pollit Inglismaa ja sm. Lenski Poola kohta ja nagu meie samuti ka Ameerika kohta kuuleme, on lugu pahatihti nii, et pahempoolsed sotsialistid meie parteile võimuküsimuse vaatepunktilt kallale tungisid, sest meie seltsimehed oma põhiolult õiges võitluses töölishulkade igapäevaste nõudmiste eest seavad võitluse küsimused üles kitsa tegelemise seisukohalt, piiratud praktilisuse vaatepunktilt. Meie peame seda õppima, et kuidas tööliste igapäevaste tarvete küsimusi siduda võimuküsimusega.
Kui faistid küsimuse kogu sotsiaalse süsteemi kohta demagoogiliselt üles seavad, siis peame meie selle väljakutse julgelt vastu võtma. Sest meie jõud seisab ju selles, et meie oleme ainukesed, kes võivad töörahvahulkadele kriisist väljapääsemiseks teed näidata.
Kui valitsusetüüril seisvad faistid meile räägivad: teie olete riigi vaenlased, siis vastame meie: jah, meie oleme kurnajateklasside riigi vaenlased. Nüüd peame meie oma hulgalises propagandas arendama kõiki neid kaalutlusi ja järeldusi riigi kohta, mis Lenin oma raamatus Riik ja revolutsioon on läbi töötanud.
Sm. Gallaheri kõnes tundus mõningat ebakindlust ka selle küsimuse kohta, kuidas seletada hulkadele dialektilist sidet kodanliku diktatuuri kahe vormi kodanliku demokraatia ja faistliku diktatuuri vahel.
Kas aga on see tõesti nii raske? Meie ei kinnita ju sugugi, et kodanlik demokraatia on täiesti seesama, mis faistlik diktatuur.
Tarvis on ainult Saksamaa, Itaalia, Poola, Soome jne. eeskujude varal piltlikult näidata, kuidas kodanluse faistlik diktatuur kodanlikust demokraatiast välja kasvab. See ei ole üks ja seesama.
Muna ei ole seesama, mis kanapoeg või krokodillipoeg. Kui aga sotsiaaldemokraatia on muna küllaldaselt haudunud, poeb munast faistlik krokodill välja.
Muidugi on temal hoopis teine nägu, kui munal. Formaalse loogika järgi on need kaks täiesti isesugust asja. Kuid üks kasvab ju teisest välja. See on ju väga arusaadav.
Ja edasi, kui faistlik diktatuur kasvas välja kodanlikust demokraatiast, siis astub siin sotsiaal-faist välja nagu Kautsky peale Hitleri võimuletulekult välja astus ja hüüab hulkadele: nüüd on kõige tähtsam igasuguse verise revolutsiooni mõte kõrvale heita.
Kautsky pealoosung saksa proletariaadile on: ainult ilma verise revolutsioonita.
Neid kontrevolutsioonilise kodanluse abilisi ei ole sugugi raske paljastada. Kuid sellega kõrvuti on vaja igal maal näidata kriisist revolutsioonilisel teel väljapääsemise konkreetset programmi.
Sellelt vaatepunktilt peame meie selgitama nõukogude võimu küsimust. Kõige selle tähtsama, mida nõukogude võim töörahvale igal üksikul maal Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Ameerikas, Jaapanis jne.- annab, peame meie konkreetselt ära näitama. Meie võime NSV Liidu kogemuste varal näidata, kuidas see siin kätte saadi. Kommunistlik agitatsioon ja propaganda peavad töölishulkade vaatepunkti süvendama selle lahkumineku kohta, mis on kapitalistliku ja nõukogude süsteemi vahel. Kapitalistlike maade tööline teab, et NSV Liidus on veel raha olemas, kuid siin pole raha enam seesama, mis ta on kapitalistlikes riikides. On olemas tööpalk, kuid nõukogude süsteemis on tööpalk oma loomu poolest sootuks midagi muud, kui tööjõu hind või väärtus. Nõukogude vabrik ja nõukogude kaubandus on sootuks midagi muud, kui kapitalistlik ettevõte või kaubandus. Tarvis on hulkadele selgeks teha, et igapool, kus proletariaat kurnajate klassivõimu kukutab ja tootmisvahendite kollektiivseks peremeheks saab, muutub seal ühes sellega põhimõtteliselt kogu ühiskonna aluspõhi, muutudes sotsialistliku ühiskonna aluspõhjaks. Oktoobrirevolutsiooni tee, enamluse tee selles seisab väljapääs kapitalismi praegusest kriisist. Seda peame meie kõikide kapitalistlike maade töörahvale näitama võitlusega meie internatsionaalse loosungi, nõukogude võimu loosungi eest.
Tähtsam rahvusvaheline küsimus, millega seoses meie nüüd igapool peame töörahvahulki agiteerima ja mobiliseerima see on imperialistliku sõja, eriti NSV Liidu vastase sõja hädaohu küsimus. Meie nõrkused hulgalises võitluses selle küsimuse alal, kui neid viivitamata kogu energiaga ei ole kõrvaldatud, sisaldavad endis suurt hädaohtu.
Nagu sm. Pjätinski õieti ütles, on meie parteid võitluses kapitalistlike riikide sõjapoliitika vastu näidanud, et nad üldiselt oskavad õigele seisukohale asuda. Kuid hädaoht seisab selles, et kas klassivaenlane hulki vast ootamatult ei taba. NSV Liit seisab valvel, teda ei saa ootamatult tabada. Kuid kapitalistlikes riikides, kus meie töö ja meie mõju veel nõrk on, pole võimalus kõrvaldatud, et kodanlus, kes sõda salaja ette valmistab, võib hulki ootamatult tabada, kui nad otsustavaks võitluseks veel valmis ei ole. Jutt pole mitte ainult sellest, et kõige laiemaid hulki sõjahädaohu alahindamisest vabastada. Hulki on vaja kõigepealt revolutsioniseerida, muidu pole proletariaat suuteline kodanluse sõjalist kallaletungi muutma proletaarse revolutsiooni võiduks. Seepärast on nii väga tähtis, et meie arendaksime oma sõjavastast agitatsiooni revolutsioonilises, aga mitte kodanlik-patsifistlikus vaimus.
NSV Liidu vaenlased, iseäranis paljud sotsiaal- faistid, püüavad hulkadesse istutada mõtet, et NSV Liit kardab Jaapani sõjaähvardusi. Meie aga, seltsimehed, teame, et asi on natuke teisiti. NSV Liit on küllalt tugev, et iga imperialistlikku suurriiki puruks lüüa, kes talle kallale peaks tungima.
Kuid meil, kapitalistlike maade kommunistidel, ei ole veel niisuguseid tugevaid organisatsioone, et meil oleks küllaldane tagatis selle kohta, et meie NSV Liidu vastase kontrevolutsioonilise sõja muudame üleilmse proletaarse revolutsiooni võiduks.
Hiina töölistel ja talupoegadel on juba tugev kommunistlik partei ja tugev Punane sõjavägi. Kuid meile on tugevaid võitlusorganisatsioone vaja kõikides kapitalistlikes riikides ja asumaades. Ainult sel mõõdul, missugune on see energia ja edu, millisega praeguse pleenumi teesides esitatud ülesanded läbi viiakse, saab meie võit igapool kindlustatud, Sm. Okano, Jaapani partei esindaja, on ühes meiega täiesti veendunud, et jaapani kommunistid pingutavad kõik oma jõud, et jaapani töörahvale seda selgeks teha. Sel päeval, kui Araki ja tema kaastegelased maailma ajaloos kõige suurema kuritöö nõukogudevastase sõja - teostamisele asuvad, näitab jaapani proletariaat, et kindral Araki sõjamõtted olid kõige kardetavamad mõtted kurnajateklassi võimu olemasolule Jaapanis.
Selles sõjas saame meie omale ka liitlasi, seda me teame. Asumaade ja sõltuvate maade rahvaste rahvuslik-revolutsioonilisi vabastusliikumisi vaatleme meie kui oma liitlasi meie võitluses imperialismi vastu. Meie peame igapool halastamatut võitlust rõhuva imperialismi vastu, kuid samal ajal ei tohi meie silmist lasta, et praegusel ettevalmistuse ajajärgul on vaja võidelda ka rõhutud rahvaste kodanluse marurahvusluse vastu.
Me nägime Lääne-Ukraine varal, et sellest päevast alates, kui jaapani imperialism algas oma sõjakäiku Mandshuuria peale, hakkas Lääne-Ukrainas kontrevolutsiooniline kodanlus unistama Euroopa Mandshou-Gou seisukorrast, millise üle võib tõesti ainult mõni Lääne-Ukraina Pu-Ji kadedust tunda. Nüüd on päevaselgelt paljastatud, et Lääne-Ukraina kodanlus tahtis, nagu meie seda sm. Popovilt kuulsime, ukraina rahvast maha müüa ühel ja samal ajal nii saksa kui poola imperialismile. Aga sellegipärast jätkab ta mängimist Ukraina rahvusliku vabastamise loosungiga.
Sellega seoses on ka Lääne-Ukraina kommunistliku partei ridades hädaohtlikud oportunistlikud kõikumised nähtavale tulnud, mida on vaja selle arvesse panna, et ei ole tõmmatud selget vahejoont, mis eraldaks teda ukraina kodanluse rahvuslikust poliitikast. Meie oleme veendunud, et nüüd, peale seda, kui Poola kompartei ja Lääne-Ukraina kompartei need oportunistlikud vead parandasid ja L-UKP juhtivuses enamliku liini uuesti kindlustasid, saab L-UKP suuteliseks Lääne-Ukraina töölisi ja talupoegi uskuma panna, kuivõrd hädatarvilik on ukraina kontrevolutsioonilisele rahvuslusele vastulööki anda, nõnda ka neid mobiliseerida niihästi poola kui ka saksa okupantide vastu.
Hitleri arvustamise ettekäände all nimetab Trotski püüet Euroopa riikide piire kohandada etnograafilistele piiridele reaktsiooniliseks utoopiaks.
Kuid Hitler ei mõtlegi seda teha. Tema tahab ju teostada saksa imperialistlikku ekspansioonipoliitikat.
Tegelikult aga Trotski kaitseb demokraatlike euroopa Ühendriikide reaktsioonilist utoopiat.
Siin paljastab Trotski end kui imperialistide toapoissi, jutlustades, et kogu pahe seisvat selles, et Euroopas olevat praegu liig palju riigipiire.
Teiste sõnadega, ta räägib Euroopa rõhutud rahvastele: loobuge oma riikliku eraldumise eest võitlemisest. Aga imperialistlike maade töölistele ta soovitab: Euroopa rõhutud rahvaste enesemääramise õigust pole mõtet kaitsta see on reaktsiooniline utoopia.
Meie, kommunistid, räägime sootuks teist. Meie kutsume Euroopa rõhutud rahvuste neljakümnemiljonilisi hulki üles, nagu kõiki asumadegi rahvaid, revolutsioonilisele võitlusele omaenda riiklike piiride eest, riikliku iseseisvuse eest kuni rõhujast riigist eraldumiseni, võõraste ametnike ja sõjaväe väljasaatmise eest nende maalt. Meie oleme alati valmis nende rahvuslikku vabadusvõitlust toetama. Aga imperialistlike maade töölistele räägime meie igapool: teie võite sotsiaalsest rõhumisest vabaneda ainult sel korral, kui teie ise asute võitlema selle eest, et rahvuslikku rõhumist, mida teie oma kodanlus teostab, täielikult kaotada. Niisugusel teel võidame meie rahvuslik-revolutsioonilisest vabastusvõitlusest vallatud hulgad oma poole, muudame nad proletaarse revolutsiooni aktiivseks tagavaraväeks.
Nõukogude Liit ei ole nagu Lenin ütles mitte ainult kõikide maade tööliste, vaid ka kõikide rõhutud rahvaste eelvägi. Varem või hiljem, niipea kui asi läheb kontrevolutsioonilise imperialistliku sõjani NSV Liidu vastu, mobiliseerime meie kõikides riikides rõhutud ja kurnatud hulgad nõukogude lipu ümber, kuna NSV Liidu proletariaat võitleb kui kõikide kurnatavate ja kõikide rõhutute klasside ning rahvuste vabastamise võitluse eelvägi.
Kapitalistlik süsteem tormab kogu maailmas oma hukatusele vastu. Siit on pärit kurnatavate klasside märatsev marutõbi. Praegusaja kodanlik riik muutub juba välispidiseltki röövliriigile ikka enam sarnaseks. Seda on näha paljudes maades, kuid kõige piltlikumaks näiteks on Saksamaa. Praegusaegne Saksamaa oma faistliku banditismiga kujutab kodanliku tsivilisatsiooni viimase astme metsikut pilti.
Saksa kodanluse valitsevad esindajad, kes sütitavad riigipäevahoonet sel eesmärgil, et luua kõlblik õhkkond võimu monopoliseerimiseks oma partei kätte, - nemad peavad praegu kohut meie seltsimeeste Dimitrovi, Tanevi, Popovi ja Torgleri üle ja süüdistavad neid kuriteos, mille nad ise toime panid. Siinsamas istub saksa rahvussotsialistide tööriist Van-der-Lübbe, aga Göring, kes kogu selle pudru valmis keetis, ei taha temast ega tema kaaslastest teadagi. Ta süüdistab, ähvardab, sõimab meeletus vihas kommuniste. Kuid süüdistatavad bulgaaria kommunistid ei lase end kohutada, nad kaitsevad kangelaslikult Saksa kompartei asja, kommunismi asja. Saksamaa faistlikud võimukandjad ei pea riigipäevahoone põlemasüütamist muidugi koguni mitte kuritööks sest see oli ju nende hiilgav kangelastegu, kuid nad ei julge seda oma kangelastegu üles tunnistada. Nad vaatavad süüdistatavate kommunistide kui oma kardetavate vaenlaste peale ja tahavad nad hävitada. Kuid nad ei julge avalikult öelda: meie hävitame nad sellepärast, et nad on meie kardetavad vaenlased. Ei, faistlik kodanlus räägib: kommuniste on vaja karistada riigipäevahoone põlemasüütamise eest, kuigi kogu ilm teab, et neil ei ole sellega midagi ühist.
See näitab faismi kõlbluse madaluse kogu sügavust. See bande ei suuda saksa töölisklassi kasvavale vihatormile kaua vastu seista, ta ei saa väikekodanlikku töörahvast kaua ninapidi vedada. Kui aga meie kindel Saksamaa kommunistlik partei õpib oma hulgalist tööd veel paremini arendama, siis näeme meie, kui kiirelt rahvussotsialismi hulgaline baas ära sulab ja saksa faism pühitakse ära, öeldes Marxi sõnadega, nagu maavärisemine pühib minema kanapuuri.
Täna lugesime meie ajakirjanduses revolutsioonilist tervitust, mille sm. Dimitrov oma ema kaudu meile saatis. Ta rõhutas iseäranis: kõige kallim on mulle NSV Liit ja nõukogude proletariaat. Sedasama on see ka meile. Ma panen pleenumile ette saata omakorda sm Dimitrovile kõige leekiv revolutsiooniline tervitus. (Kauakestvad kiiduavaldused).
Ma võtan meie peamiste sektsioonide lähemad peaülesanded kokku:
Saksamaa kommunistliku partei ülesandeks on hulkade mobiliseerimine faistliku diktatuuri kukutamiseks. Ta peab töölisklassi kõige tähtsamate eluliste huvide alusel tõmbama hulgad poliitilistele streikidele. See on üheks kõige tähtsamaks faistliku diktatuuri kukutamise eelduseks. Nende ülesannete läbiviimine seab SKP ette otsekohese ülesandena saksa sotsiaaldemokraatia hulgalise mõju likvideerimise.
Prantsusmaa kommunistliku partei ülesandeks on majandusliku võitluse arendamine kõige lähemas seoses võitlusega prantsuse kodanluse diktatuuri vastu. Tema peal lasub ülesanne laiendada igakülgselt võitlust sõja vastu, mida prantsuse kodanlus demokraatia sõnakõlksude katte all ette valmistab. PKP peab sotsialistliku partei lõhenemist kasutama reformistide mõju purustamiseks, kommunistliku parti ja punaste ametühingute poliitiliseks ja organisatsiooniliseks kindlustamiseks.
Inglismaa kommunistliku partei ülesandeks on pidada võitlust rahvusliku valitsuse vastu, eriti valitsuse sammude vastu, mis töölisklassi seisukorda halvendavad. Ta peab arendama Suurbritannia töölisklassi tõeliselt hulgaliseks parteiks. Edasi seisab tema ülesanne selles, et leiboristide parteis ja IT parteis olevaid töölisi oma poole võita ning inglise töölisklassi ja asummaade, eriti India proletariaadi vahel tihedat sidet luua. Inglismaa kommunistliku partei kõige tähtsam ülesanne on revolutsiooniline töö ametühingutes.
Am. Ühendriikide kommunistliku partei ülesandeks on samuti muutuda Ameerika proletariaadi hulgaliseks parteiks Ameerika tööliste põhihulkade oma poole võitmise teel maa tähtsamates tööstuskeskustes. Edasi on tema ülesandeks mobiliseerida hulki Riisevelti demagoogilise seadusandluse vastu, tõelise sotsiaalkindlustuse ja töötutele ühekordse abiraha eest, aga samuti ka töötavate tööliste ainelise seisukorra parandamise eest.
Hiina kommunistliku partei tähtsamateks ülesanneteks on :nõukogude rajoonide ja punase sõjaväe edaspidine kindlustamine; Kuomindangi 6-da sõjakäigu täielik tagasilöömine; nõukogude maakondade laiendamine, samal ajal sidudes seda ülesannet töölis-talurahva hulkade mobiliseerimisega Kuomindangi võimualuses Hiinas Kuomindangi valituse kukutamiseks, mis on eelduseks võidurikkale võitlusele jaapani imperialismi vastu, Hiinamaa rahva täieliku rahvusliku vabastamise eest.
Jaapani kommunistliku partei ülesandeks on võidelda sõja vastu loosungi all: Mandshuuriast ja Põhja-Hiinast välja! Seda võitlust ta peab siduma võitlusega töölis-talurahva hulkade viletsuse ennekuulmatu kasvu vastu Jaapanis. Jaapani kompartei võitluse tähtsamaks abinõuks on selle võitluse sisendamine kõikidesse olemasolevatesse hulgalistesse organisatsioonidesse ja töötamine nendes organisatsioonides.
Kommunistliku Internatsionaali kõik sektsioonid peavad oma ülesandeks seadma võitluse oportunismi vastu, iseäranis parempoolse oportunismi vastu; võitluse töölisklassi revolutsioonilise ühtsuse eest, mis on tähtsamaks eelduseks kommunistide edukale tööle proletaarse revolutsiooni reservides, talurahva ja linna väikekodanluse seas, nõukogude võimu kättevõitmisele kogu maailmas.
Kõige tähtsam on kommunistliku partei alaline, aktiivne, juhtiv osa hulgalises võitluses faismi ja sõja vastu legaalsete ja illegaalsete võitlusvormide ühendamisega. Maailma kodanlus asub praegu täpselt niisuguses seisukorras, nagu see on kirjeldatud Kommunistlikus Manifestis: ta sarnaneb nõiale, kes pole suuteline oma nõidumisega väljakutsutud maa-alustest jõududest jagu saama. Mida paremini täidab kommunistlike parteide organisa
A H I T U V Y c d v Ń Ó +
K
” ¢ L
M
N
W
a
b
c
ö
õźõßŌŠÄø°Ø|xttld\d\d hńD hķ Ģ 5hńD hE"ć 5hńD hńD 5hńD hnĢ hE"ć CJ aJ hE"ć hE"ć CJ aJ hķ Ģ hE"ć hŁ0 h¶5Ó h¶5Ó 5CJ aJ hÓ] hDO# 5hÓ] h¶5Ó 5h¶5Ó h¶5Ó 5CJ aJ h¶5Ó hDO# 5CJ aJ ht hÓ] hæs+ CJ aJ hÓ] hŠ+ CJ aJ hÓ] h@ CJ aJ hÓ] h Ā CJ aJ I J T U ” Y Z c d Ņ Ó )
*
+
Ø
ŗ » ” ¢ M
N
q ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų gdE"ć % % žž ö
p q r ķ ī ļ ø » ’ „ ¬ ø ¼ 7 A R [ C r + - 1 3 4 ÷ ų ī ļ š s t ) 2 ¢ ł ś ( + ¶ Ä k r §! q" " “% ¹% Z& ' ' ÷ļėēćėēßÓēĻĖĻĖĻĖĻĖĻĆĻēĻėĻæėæĻæ“ØæĖææĖĖĖĖĖ hM% h3 hė^« hܽ h=Y} hńD h{ģ 5CJ aJ hńD hńD 5CJ aJ hńD hńD CJ aJ h{ģ h(5F h’#C 5hķ Ģ h’#C hŲGŁ hnĢ 5CJ aJ hnĢ hE"ć h{18 hńD hńD hńD 5hńD h{18 5 5q r ī ļ ø ¹ » Ś Ū ū ' ( · ø ¹ ’ , - 4 ų ī ļ š s t D ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś gdE"ć ś | ū §! # # ó# õ# ¹$ »$ ( ( é* ź* Ń+ Ņ+ 9- :- Ļ0 Š0 M2 N2 94 ī6 ļ6 !7 "7 A8 ä8 B: ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś gdE"ć ' ( ( ¶( ž)
* č* é* ļ+ ž+ 9- . %. ž. / ¬2 84 94 Ó4 ß4 š6 !7 "7 #8 @8 A8 &9 29 O9 ^9 < ½< Č< B> M> ? ? č@ ©C ŖC ¹E ĮE õE F G *G JG ĻG ŠG }H H ”H ¢H óH I I ĢJ ĶJ 6K h¬t: hUĢ CJ aJ hUĢ CJ aJ hUĢ hUĢ CJ aJ hUĢ h;M hno8 h¶5Ó h“% h“% 5CJ aJ h“% h3ø h¬rö hķ Ģ Bܬ %° &² ¤³ Ä“ ܶ hø iø jø “ø µø Śø Ūø 2¹ #¼ Į Ć Č Č ēÉ „Ģ Ķ Ķ
Ķ ŗĶ »Ķ ĢÕ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż õ š ē ē ē ē ē ē ē ē ē ē ē ē ē ē Š^ŠgdUĢ gdUĢ
& F gdUĢ ¬É ęÉ ēÉ Ė Ė Ķ ¹Ķ »Ķ Š ÉŠ ÓŠ Ņ $Ņ 0Ņ :Ņ :Ó VÓ `Ó jÓ }Ó ¦Ó ūÓ 8Ō 9Ō ĖÕ ĢÕ äÕ ”× ¤× ;Ų <Ų ųŲ Ł Ł Ł Ł eŁ mŁ ·Ś Ū Ū Ū Ū Ū ŠŪ ŅŪ 1Ž Wß Xß Ģß Ķß Xą ųį łį ūį sć ½ä æä ’å Śę Ūę üųüōüčßŪ×ō×ō×ō×Ó×ō×ō×ÓōÓüÓĻĖĻĖĻōĻÓĖĻōĻĒĻĒ»²»²Ē®Ē®Ŗ®Ŗ®ĖŖ¦Ė¦ h<A 6hvZ hvZ 6hvZ h<A hö hq” 5CJ aJ hq” hq” 5CJ aJ hq” hJ?} hÕpī hFž hÓ#Ø h¶'
hŻ 5CJ aJ hŻ hŻ 5CJ aJ hķ Ģ hQO hŻ <ĢÕ ¢× £× ¤× <Ų Ł Ł Ū Ū Ū ŃŪ ŅŪ ūÜ Xß łį śį ūį )ć ¾ä æä Ūę Üę &ē Ęē ?é ģ
ģ Øī ö ö ö ö ö ö ö ö ö ķ č č č č č č č č č č č č č č č č č gdq” Š^Šgdq” Š^ŠgdUĢ Ūę Üę 'ē Ęē >é ?é /ź ģ ģ ģ ģ
ģ Oķ Sķ ~ķ ķ Ūķ §ī ©ī ļ ļ xń “ņ ¶ņ µó ·ó Öó Žó õ õ ·ö _÷ a÷ bų dų Wł Xł Zł /ś 0ś ś ś tū }ū Ńū yü zü =ż \ż ]ż ^ż ®’ ė’ ģ’ ž’ ’’
! Ä Å 6 : © ÷óėēóēćßćēŪćßćßć×Ū×Ū×ÓŪÓŪÓßÓćÓĻŪĻŪĻĖŪĻŪĻĒĻßĻĆĻĆßĆßĆæøæøæĆæĒæĒæĒæ“ß“ĒßĒ“ hå5Ć hB&ć hB&ć hB&ć hįT h&w hq” hN hWUj h®+v hJ?} hķ Ģ h3` h\
hvZ hvZ 6hvZ hvZ hJ?} 6 GØī ©ī
ļ ļ µņ ¶ņ ¶ó ·ó õ Ģõ `÷ a÷ cų dų Xł Ył Zł /ś 0ś zü O P ś ś ś ś ś ś ś ś ś õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ gdN gdq” N Q s t S
T
Æ ° ± é o x 1 2 ’ S e Ń Ņ 6 8 u E F 1 3 “ ½ Z [ Õ! Ž! )$ Ć% Ä% [) õ- */ +/ 0 M1 N1 W1 üšēüćüćßćßćßćŪćŪ×Ó×Ģ×Ū×ČÓČÓČßČ¼³ČÆČÆßÆßÆÓÆ«Æ«Ó«§«§££ h¦`I hPÕ h2:S hnō hl` hrKń ho+h 5CJ aJ ho+h ho+h 5CJ aJ ho+h h»r hU>r hž± 6hJ?} hķ Ģ hž± hŻ h¦`I hē,7 h”?Ø h”?Ø 5CJ aJ h¦`I 5CJ aJ h¦`I h¦`I 5CJ aJ 66< B B B ĮB ĀB &E 'E aF bF cF I _N `N ”P ¢P £P ;Q Q xQ Q Q Q T T T ÆT µT ųT ĒU ČU ļV šV ņV W W zW W ĶX čX éX UY sY tY Y Y ČY ÉY y[ z[ É[ $] Ų] Ś] Ü] ×^ Ł^ /_ 0_ ` 7a Æa µd Åd Ge ¦e °e üųōųšųģčģäčģüąüąüģčüąüÜÕÜüÜɥܹܹÕܼµ¼Ü¼µ¼µ¼¼©č©č©¼©”©ąą hćs h@Cą h,9Ū h,9Ū 6h,9Ū h>f h>f 6 h>f h>f h>f h¦Da 5CJ aJ h¦Da h¦Da 5CJ aJ h¦Da h¦Da h¦Da hķ Ģ hén hl hĆBų h¼__ hnŁ hE h VE <W Y dZ Č[ É[ m\ %] &] Ū] Ü] Ų^ Ł^ 0_ ` ` 9a Æa °a cb ób µd f h h h &h ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ķ ä ä ä × Š^ `Šgd!S Š^Šgdćs Š`Šgdćs Š`Šgd¦Da °e
f f f f h h h %h &h (h /h Źh Óh įj āj Vk lk ”l Öl ×l Ųl |m
m m n n Bo Co Æo °o ēp čp „q Ėq Ķq °r ²r s s s Įs Ģs Ós ås ēs čs Æt °t u ¬u ŗu
v v 8v 9v #w $w mw nw w ³w “w üųüōüčßčÖßĻĖųĖĻĖųĖĒĖĆĒų¼ĒĆĒĆĒ¼ĒĆĒøĆøĆøĒĆøųøųøųø±øų¦ø¦¢ų hŃc hå . h¾"1 h¾"1 h¾"1 hŻ! hŻ! hŻ! hrZW hrZW hl hrZW h!S h!S h!S hćs 5CJ aJ h!S 5CJ aJ hćs hćs 5CJ aJ h@Cą hķ Ģ hćs >&h 'h h Dk ×l Ųl n n Bo Co ēp čp Ģq Ķq ±r ²r s s s 9v Ły | | | q| r| s| §| Ø| ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś õ gdL} gd!S “w Ųy Ły | | | ,| q| u| §| Ø| ©| Ä| Ė| x Ŗ ± ² ¹ Õ Ö Ņ Ō ć ź ' ) Ū é ź ų f
h
X a ķ ī Ņ Ó Ō Õ ń ß ą üųüōčÜčōŌĖĀō¾ōŗō¶ŗ¾ŗ¾ŗÆŗ¶ŗ¾ŗ¶ŗ¾ŗ¾ŗ¶«¾«¶«}y} h/m h;ū h;ū 5CJ aJ hoz 5CJ aJ h;ū h;ū 5CJ aJ h;ū hoz 5CJ aJ hoz hū+ hū+ hl hū+ hķ Ģ hL} 5CJ aJ hćs 5CJ aJ hL} hL} 5hL} hķ Ģ 5CJ aJ hL} hL} 5CJ aJ hL} h¾"1 hŃc /Ø| ?~ l Ó Ō ( ) f
g
h
ķ ī Ō Õ T ą _ ~ « Ų ÷ ų ® ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ų ų ų gdL} ą × Ų Ł ä å ę ö ÷ j ¤ ¦ Ŗ ž > i r x / ©
v w Ķ Ī ¢ 0¢ 4¢ ¢ ¢
¢ É£ Ź£ „ „ ¦ Q¦ R¦ ń§ ś§ Ø © © Ŗ ,¬ -¬ A¬ R¬ ® įÆ ģÆ ķÆ F± R± ² ² w³ üųüńčįüįüŻüųüŁüŁÕŁÕŃųŃųŃĶÕĶÉĶÅÉųÉÅÉÅÉĮųĮÉÅĮųĮÅĮÅĮÅųŽŽ¹½¹ų¹µų¹µųµųµ h höM h„9Ø hI5Ń hē} hS$ hŹ(I hÉ hl hćR h;ū h/m h/m h/m 5CJ aJ h;ū h/m hķ Ģ h/m D® 8 N P ą ¦ * © ; =
B Ķ Ī ¢
¢ „ „ Ī„ ¦ R¦ l¦ § <§ § ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż § § © © -¬ /¬ x¬ y¬
„ ® ķÆ ļÆ ?² r³ s³ t³ ³ ³ ?· @· ś· ū· ±ø ²ø
¼ ¼ Ģ¾ ż ż ż ż ż ų ų ļ ļ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Š`ŠgdöM gdöM w³ ³ ³ ³ ³ +µ 9µ ?· @· ¢· ¤· ł· ū·
ø ø Æø °ø ±ø ²ø ķ¹
¼ ¼ ¬¼ ³¼ F½ ¾ ©¾ ƾ °¾ Ė¾ Ģ¾ Ķ¾ Ī¾ æ æ ¤æ ņæ üæ .Į /Į yĮ Į XĀ Ā Ā Ā hÄ £Ä ¤Ä „Ä Å Å
Ę Ę óēŽÕŃĶŃÉÅĶÅÉÅĶžÅÉÅŗÉŗĶŗ¶Ķ¶Ķ¶Åɶ²Ķ²®Ķ®¶®Ķ®¢®ÉĶ h@U{ h@U{ hI5Ń h@U{ h/m höM höM hŃ(Ę hŃ(Ę 5CJ aJ hŃ(Ę hĶ:x hNÓ hżsØ hMö hMö hMö hl hķ Ģ huu¾ huu¾ 5CJ aJ h 5CJ aJ huu¾ huu¾ 5CJ aJ huu¾ h 5CJ aJ 5Ģ¾ Ķ¾ /Į SĀ TĀ UĀ VĀ Ā Ā ¤Ä „Ä Ę Ź Ī ŃŠ Ņ ĻŅ ŠŅ Ó Ó Ó aÓ bÓ ÉŌ įÕ × Ł Ü Ü ®ą ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Ę ŠČ
É É Ź Ź Ė 'Ķ 3Ķ Ī Ī Š ŠŠ ŃŠ Ń Ń 6Ņ UŅ ĻŅ ŠŅ Ó `Ó bÓ Ō Ō ĒŌ ČŌ ÉŌ IÖ RÖ ]Ö oÖ ć× Ł Ł aŚ kŚ øŪ Ü Ü Ü Ü Ü £Ü ŖÜ ėÜ ÷Ü Ż „Ż ą ą ®ą Ķä |å }å !ē Kē 2ź üųńųüųķéķųķåķåéåįåŁŃżåøåøåøéøéø“ø“é“į“°į©įéįéįéį„į„”„”” h'- h'- 5CJ aJ h'- h % h!
^ h!
^ hŠ}Š hdÉ h %ą h`ü 5CJ aJ h`ü h`ü 5CJ aJ hŠ}Š h`ü 5hŠ}Š hŠ}Š 5h!
^ h`ü hķ Ģ h^8¹ h%½ h%½ h%½ h@U{ 9®ą jä }å ē !ē "ē Lē Mē øē cé ė fģ rī ;ó Ćö āö 1÷ Ēł Čł Éł Ķś Īś 4ü Iż K’ L’ š ń Ń ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż 2ź ė ė ė cģ ī ī ī ī ļ :ó ;ó ³ó “ó Éó Źó Ķó »ō ¼ō \õ dõ Āö Ćö ķö ōö Cł Ęł Ēł Éł Ķś Īś ²ū Āū Ęū Õū Żü éü ż ż už J’ K’ L’ x ļ ń t Š Ń Ņ č š ½ ł ś k m @
G
Ž
ą
2 4 ^ e Ž ß ą üųüšüģüģüčüčäčäčäģäģäčäģäąäܹܹģąģąģąģąŲąÜŲģŲÜŲģŲŌŲÜŌģŌŠÜŠÜŠÉŠÜŠģŠÜŠÅģÅÜÅģÅŠÜ hf|M h5EĪ h5EĪ h5EĪ h_Ś hÉ# hŠ}Š hĮ5Į h h&qV hķ Ģ hP\ hP\ 6h'- hP\ MŃ Ņ M 3 4 Y ½ ¾ l m Ž
ß
ą
3 4 ß ą © Ŗ o p
ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ą _ ` Ø © Ŗ o p ! L V Ń Ų ē č C N | Ø ® Ų Ł ł s ~ Ū Ü Ž ÷ J W 6 F Q w A 6! 7! $ $ % Ų% Ł% )& *& ,& Õ' ×' x) y) į) ć) S+ U+ g+ X, h, y, B- C- E- ¼- ½- ]. _. üõüńüķńķńķńéåéåéńéåéįåįŻįåįåį鯣åŁåŁåŁåŁÕŁÕķÕŃŹŃÕķŃķĘæĘķĘķĘ»·»·Ęķ·°·ķ hŽ\> hŽ\> hŽ\> hG h5EĪ hLX¹ hLX¹ häWĄ häWĄ häWĄ hĒ1 h:#¤ h”[ hw~ hķ Ģ hg_% hŠ}Š h§(y h<' h<' h<' E č ü Ü Ž 7! $ $ *& +& ,& Õ' Ö' ×' ā) ć) T+ U+ C- D- E- ^. _. š. ń. S/ T/ ų/ ł/ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż _. ļ. ń. R/ T/ ÷/ ł/ p0 r0 «0 0 ¾1 Ą1 2 2 2 3 3 Ł3 Ś3 Ū3 4 4 N5 P5 g6 i6 Ō6 Ö6 7 .7 F7 N8 \8 Å8 ć8 89 99 ½; >< E< é< ź< š? @ õ@ #A $A B B xB zB 1C 2C 4C 6C ’C D >F |G
G 7H 8H ŃH II PI AJ åK L uL vL IN XN N P P S üųōųōųšųšųšųšųšģčģüäģäąäąäąäąÜąÜčÜčÜģÜŲčŲÜŲčŲŌŲŌäŌäŌčŌäŌäŌŠčŠŌŠĢčĢČčČŌČčČÄČÄ h 6! hļ \ hEļ hū]¹ hó`Ø h?v8 h hr9[ h^o~ hķ Ģ hkp0 h×8X hGx? hŠ}Š hŽ\> Lł/ q0 r0 ¬0 0 æ1 Ą1 2 2 Ś3 Ū3 4 4 O5 P5 h6 i6 Õ6 Ö6 99
; ź< č= $A B B B yB zB 5C ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż 5C 6C D D ĪE 8H ÅH vL -N P US öS ÷S ĮT ĀT ^W Z ] ] Le Me āh čl ±p ±s _u `u įv āv ļx ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż S õS ÷S ĄT ĀT ]W ^W _W £X ÆX Z Z R] ] ] ] ^ ^ Ź^ Ń^ ¦_ _ ób Ke Le Me üe f Óg ōg [h th {h įh āh i i j j j µj ck jk fl ēl čl Hr °s ±s Ōs Łs Ūt āt au bu ąv įv ćv w Ŗw īx ļx šx ōx śx |y y z z ²z ¼z 2{ 4{ üųüųüōüšģšüščšųčģčģčģčäčųäģäģäąģąäąģąģąģąģąÜąÜŲÜŲģŲģŲŠČŠÄĄģĄÄĄ¼ģ¼ģ¼ųøģøų hS3 h¹O' h½Ł h.*Ŗ h½Ł h.*Ŗ 6h½Ł h 6h hXŁ hó e hĀ« hoKŪ hķ Ģ hõ=) h 6! h^o~ hó= Hļx z z 3{ 4{ ę| ē| ~ ~ I J ¹ ŗ 7 ¬ µ
¶
õ ö Č É K L Ø © R S ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż 4{ å| ę| ē| ~ ~ H J a > ? ø ŗ 6 7 f m v « “
¶
| ō õ ö Ē É > ? J L ń § © Q S a c µ ¶ · ¹ æ ¢ ō ū ¾ æ Ą ś K O ” ¢ £ Ī Š š ż Ē Ź ¬ Ć üųōüōüōüšüšüšéšōšåšįšįōįōįŻįåōįōįŻįōįŁōŁōŁōŁōŁįōŁŻŁÕŻÕŁōÕŻÕŻÕŻÕŃÕĶåŃĶŃĶŻĶŃĶŻĶÉŻ hX( hk& hńD h»U© h7rD hķ Ģ hj hó`Ø h]ņ h]ņ h]ņ h^o~ h½Ł hS3 OS b c ¶ · { æ Ą ¢ £ Ļ Š Č É Ź Ń } ~ ° ± P¢ Q¢ ē¢ č¢ P£ Q£ ±£ ²£ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Ć Š Ń ¬ ³ | ~ o u Æ ° ± ·” O¢ P¢ Q¢ «¢ ¼¢ ę¢ č¢ O£ Q£ °£ ²£ F¤ H¤ H„ I„ Ō¦ § § § (§ mØ nØ oØ õ© ż© *Ŗ +Ŗ ¼« ½« @ 2Æ >Æ ~° ° k² H³ e³ ³ ³ ”³ ¢³ į³ ā³ Ą¶ Ź¶ é¶ · d· e· r· · · Pø zø ^¼ f¼ e½ ę½ ē½ ¾ ¾ ¾ ¾ ųĄ üųüōšōšōģōšōüģōčōģčščģčģčģčģčģčäšäšäčģäšäģäģäąšąäąÜšÜąģÜŲÜŲšŲšŲŌšŌšŌšŌšŌŠĢŠŲŠČŠ h· h ?w hn{ h¼ > h@&“ h/%A hĒ@. h#S hŖG¢ hńD hķ Ģ h9Ņ hk& hX( O²£ G¤ H¤ H„ I„ nØ oØ *Ŗ +Ŗ ¼« ½« ° I² ³ ”³ ā³ ć³ xµ yµ Y· Z· l¹ m¹ » ļ¼ š¼ ¾ ¾ Ą ó$ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ųĄ Į »Į $ ó$ õ$ % % % % % % % % % % % % % % % % !% üųöųņīņēŻ×Ż×ӯׯȯ×ÓÄē h(5F h(5F 0J mH nH uhÓ]
hÓ] 0J j hÓ] 0J U h'- hó`Ø hc2I hó`Ø Uhn{ h^[ tsioon hulgalises võitluses oma enamlikku juhtivat osa, seda rutem tuleb päev, mil maailma kodanlusel enam pääsemist ei ole. Võit kogu maailmas on kommunismi päralt! Selle pandiks on kõik meie sektsioonid ja kogu Kommunistlik Internatsionaal.
((K.L.2009.))
PAGE
PAGE 1
ó$ ō$ õ$ % % % % % % % % % % % % !% ż ż š ż ż ż ż ä Ū ż ä Ū ż ż ż h]hgdą' ų’ &`#$gd|õ pŠ^p`Šgd^[ 1h °Š/ °ą=!°"°# $ %° @ @ń’ @ N o r m a l CJ _HaJ mH%sH%tH D A@ņ’” D D e f a u l t P a r a g r a p h F o n t R i ó’³ R T a b l e N o r m a l ö 4Ö
l 4Ö aö ( k ō’Į ( N o L i s t 4 @ ņ 4 ą' F o o t e r
Ę _¾$ . )@¢ . ą' P a g e N u m b e r ¹ ( ’’’’ I J T U ” Y Z c d Ņ Ó ) * + Ø ŗ » ” ¢ M N q r ī ļ ø ¹ » Ś Ū ū ' ( · ø ¹ ’
, - 4 ų ī ļ š s t D ś | ū § ó õ ¹ » é" ź" Ń# Ņ# 9% :% Ļ( Š( M* N* 9, ī. ļ. !/ "/ A0 ä0 B2 7 Ŗ; Š? ó@ ō@ ĶB ĪB ³C “C )K uM R #S GS T 'V ŽY Ü` ib 1d 2d 3d ~d d ff tg m ŗp w z J| w Õ
v ° S l m : Ą 2 ß ¼ Ž¢ ߢ ą¢ į¢ ż¢ ž¢ ’¢ q£ ܤ %Ø &Ŗ ¤« Ĭ Ü® h° i° j° “° µ° Ś° Ū° 2± #“ ¹ » Ą Ą ēĮ „Ä Å Å
Å ŗÅ »Å ĢĶ ¢Ļ £Ļ ¤Ļ <Š Ń Ń Ó Ó Ó ŃÓ ŅÓ ūŌ X× łŁ śŁ ūŁ )Ū ¾Ü æÜ ŪŽ ÜŽ &ß Ęß ?į ä
ä Øę ©ę
ē ē µź ¶ź ¶ė ·ė ķ Ģķ `ļ aļ cš dš Xń Yń Zń /ņ 0ņ zō ų ś ż ’ O P s t S T _ Æ ° $ 2 ’ d Ń Ņ 7 8 F 2 3 ń [ K Ä [! a" Ė$ +' ( N) O) P) T) v) w) l* m* n* * * Ī/ Ļ/ 1 1 z1 W2 X2 A3 64 : : : Į: Ā: &= '= a> b> c> A _F `F ”H ¢H £H ;I s? $C ŪD HG J ¤J „J oK pK N EQ GT HT ś[ ū[ _ c _g _j
l l m m o Cq Dq įq āq s s @u Au ÷u ųu gw hw åx Z{ [{ c| d| £} ¤} v~ w~ ł~ ś~ ½ ¾ V W d e ) m n æ Ą P Q } ~ v w x + , ^ _ ž ’ ž ’ _ ` õ ö ö ÷ Ų Ł j¢ k¢ -§ ÷Ø NŖ OŖ Ŗ Ŗ &¬ '¬ ® ® ° ° ʱ ³ ³ 7µ 8µ µ¶ \¹ ]¹ ^¹ l¹ m¹ n¹ o¹ p¹ y¹ z¹ {¹ ¹ ¹ ¹ ¹ 0 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 8 0 0 0 0 0 0 0 0 H 0 0 0 0 0 0 0 X 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 ø 0 0 0 0 0 0 0 0 0 Ą 0 p 0 p 0 p 0 Č 0 Č 0 x 0 0 0 0 0 0 0 0 Š 0 Š 0 p 0 0 Ų 0 p 0 Ų 0 0 0 0 0 Ų 0 0 0 p 0 ą 0 p 0 č 0 p 0 č 0 p 0 č 0 0 č 0 p 0 č 0 p 0 š 0 p 0 š 0 0 š 0 0 š 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 ( 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 8 0 p 0 0 0 8 0 0 0 @ 0 @ 0 p 0 p 0 H 0 p 0 0 0 H 0 H 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 P 0 p 0 0 p 0 P 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 ` 0 ` 0 p 0 p 0 h 0 p 0 h 0 p 0 0 p 0 p 0 0 h 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 x 0 0 x 0 p 0 0 p 0 x 0 x 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 Ø 0 0 0 0 Ø 0 Ø 0 Ø 0 Ø 0 p 0 p 0 0 0 ° 0 ø 0 ø 0 ø 0 0 0 ø 0 0 ø 0 0 p 0 Ą 0 Ą 0 Č 0 p 0 Č 0 p 0 0 0 Č 0 Č 0 0 Č 0 Č 0 Š 0 0 Š 0 Š 0 Ų 0 Ų 0 p 0 Ų 0 p 0 p 0 Ų 0 0 0 0 0 0 p 0 0 č 0 p 0 š 0 č 0 0 0 0 š 0 š 0 0 š 0 p 0 ų 0 0 š 0 ų 0 0 ų 0 p 0 0 0 p 0 ų 0 p 0 ų 0 p 0 0 p 0 0 ų 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 0 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 p 0 0 p 0 ( 0 p 0 ( 0 p 0 ( 0 p 0 ( 0 0 0 p 0 ( 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 8 0 p 0 8 0 p 0 0 0 8 0 0 p 0 8 0 8 0 0 @ 0 @ 0 p 0 H 0 H 0 0 0 H 0 P 0 P 0 P 0 0 0 X 0 ` 0 0 h 0 h 0 p 0 0 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 0 p 0 p 0 x 0 x 0 p 0 p 0 x 0 p 0 0 p 0 x 0 x 0 0 x 0 x 0 p 0 0 p 0 0 0 x 0 0 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 p 0 p 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 Ø 0 p 0 0 Ø 0 0 p 0 Ø 0 0 p 0 p 0 p 0 ° 0 ° 0 8 0 8 0 ° 0 0 0 0 p 0 x @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 0 Ž ,¬” ö
' ČM s 4£ ¬É Ūę W1 CO °e “w ą w³ Ę 2ź ą _. S 4{ Ć ųĄ !% a d g i j l n p r u w y { } q ś B: ŗx ܬ ĢÕ Øī P K! 6< W &h Ø| ® § Ģ¾ ®ą Ń ł/ 5C ļx S ²£ ó$ !% b e f h k m o q s t v x z | ~
% c ! !’ Q b c ö ÷ p r ķ š ø Ą Ś Ū ' ( · » ’ ¬ ¼ ½
¤Ļ ;Š <Š Ń Ń mŃ nŃ Ó Ó ŠÓ ŅÓ ūŌ üŌ × × W× ąU ×V ŁV /W 0W X X 7Y 9Y ÆY ±Y Å\ Ę\ G] H] °] Żh ēh éh Ėi Ķi °j ³j k k Æl °l m m ŗm c f ) * m n P
R
© « ® Æ l o Æ ° ż ’ ® 6 # $ ] ` ® Æ e f ż j k ż ^ ` ō ö ö p¹ ¹ ¹ H O S V ” X _ b j Ń Ó ( , § © ¹ ¼ £ L N p r ķ š · Ą Č É Ń Ņ Ł Ū ś ū & ( ¶ » ž
+ - 3 4 ÷ ł ķ ń r u C E ł ū { } ś ü ¦ Ø ņ ö ø ¼ č" ź" Š# Ņ# 8% :% Ī( Š( L* N* 8, :, ķ. š. / #/ @0 B0 ć0 å0 A2 C2 7 7 ©; «; Ļ? Ń? ņ@ õ@ ĢB ĻB ²C µC (K *K tM vM R R "S $S FS HS T T &V (V ŻY ßY Ū` Ż` hb jb 0d 4d }d d ef gf sg ug m m ¹p »p w w z z I| K| v x Ō Ö
u w Æ ± R T k n 9 ; æ Į 1 3 Ž ą » ½ Ż¢ å¢ ü¢ £ p£ r£ Ū¤ Ż¤ $Ø &Ø %Ŗ 'Ŗ £« „« Ƭ Ŭ Ū® Ż® g° l° ³° µ° Ł° Ū° 1± 3± "“ $“ ¹ ¹ » » Ą Ą Ą Ą ęĮ čĮ ¤Ä ¦Ä Å Å ¹Å ¼Å ĖĶ ĶĶ ”Ļ ¤Ļ ;Š <Š Ń Ń Ó Ó ŠÓ ŅÓ śŌ üŌ W× Y× ųŁ üŁ (Ū *Ū ½Ü æÜ ŚŽ ŻŽ %ß &ß Åß Ēß >į @į ä ä §ę ©ę ē ē “ź ¶ź µė ·ė ķ ķ Ėķ Ķķ _ļ aļ bš dš Wń [ń .ņ 1ņ yō {ō ų
ų ~ś ś ż ż ’ ’ N Q r u R U ^ ` ® ± # % 1 3 ž
c e Š Ó 6 9 E G 1 3 š ņ Z \ J L Ć Å Z! \! `" b" Ź$ Ģ$ *' ,' ( ( M) W) u) x) k* n* * * Ķ/ Š/ 1 1 y1 {1 V2 X2 @3 B3 54 74 : : Ą: Ā: %= (= `> d> A A ^F aF H £H :I >I L L ļN óN O O Q Q cR dR ĒS ÉS lT mT $U &U ŚU ÜU ×V ŁV /W 0W X X 8Y 9Y ®Y °Y bZ cZ ņZ óZ “\ µ\ ^ ^ ` ` %` (` ` ` Cc Ec Öd Łd f f Ag Dg ęh éh Ėi Ķi °j ³j k k 8n :n Ųq Śq t t pt ut ¦t ©t >v @v kw mw y y Ņz Ōz '{ ){ e} i} ģ ļ Ó Ö S
U
ß į ^ ` } Ŗ ¬ × Ł ÷ ł Æ 7 9 Ō Ö ® × Ų V W č ģ F H · ŗ ļ ń ¾ Į z } 1 4 7 : { | ½ ¾ ’ Į Ā é ź . 1 : = Ś¢ Ż¢ %£ '£ ŗ£ ¼£ R¤ T¤ ;„ =„ ¦ ¦ ģØ īØ Ŗ %Ŗ KŖ NŖ ģ ļ §® ©® ^Æ aÆ 2³ 5³ yµ |µ Ü· Ž· ¹ ¹ G¹ K¹ Q» T» Č¼ Ź¼ “Ą ¶Ą æÄ ĮÄ ~Ē Ē ŹČ ĢČ |É É ÉÉ ĶÉ Ź Ź vĖ xĖ Ģ Ģ /Ī 1Ī EŠ GŠ 9Ó <Ó [× ]× Ū Ū *Ü ,Ü ĶŻ ŅŻ łŻ üŻ eŽ gŽ ą ą ¼į ¾į ć ć å !å čé źé pķ rķ ķ ķ Žķ ąķ tš xš zń }ń įņ ćņ öó ųó ųõ ūõ ²÷ “÷ ų ų ~ś ś ¹ū »ū śü üü ²ż “ż ąž ćž ’ ’ j’ m’ ³’ µ’ ą ā V Y ø Ą É Ģ © « ä ę @ B × Ū " " š# ō# %
% % % & & „& Ø& ' ' Y' \' l( n( 7) 9) * * I+ L+ ü+ ž+ - - - - ę/ č/ ·1 ¹1 3 3 4 4 Ń7 Ó7 Ć8 Ē8 &9 (9 ā9 å9 : °: {< }< å> ē> r? t? #C %C ŚD ÜD GG IG J J £J ¦J nK pK N
N DQ FQ FT IT ł[ ü[ _ _ c c ^g `g ^j `j l l m m o o Bq Dq ąq āq s s ?u Au öu ųu fw hw äx ęx Y{ [{ b| d| ¢} „} u~ w~ ų~ ś~ ¼ ¾ U X ’ c f ( * l o ¾ Ą O R | ~ u y ~ * , ] ` ż ż ^ ` ō ö õ ų × Ś i¢ l¢ ,§ .§ öØ ųØ MŖ PŖ Ŗ Ŗ %¬ (¬ ® ® ° ° ű Ē± ³ ³ 6µ 9µ “¶ ¶¶ [¹ ^¹ k¹ p¹ ¹ ¹ O V _ v ¬ Ū µ° Ū° n* * óN O ä] ^ ¾k l Ą É ø ^¹ o¹ p¹ ¹ ¹ p¹ ¹ ¹ ’’ K o i t r a u n t s ÅKłHś£`Ė’’’’’’’’’ BP{šn’’’’’’’’’ 2`Ż}|ÓB_’’’’’’’’’ žĘ ^`žo( .
Ų žĘ Ų ^Ų `žh H .
Ø L’Ę Ø ^Ø `L’h H .
xžĘ x^x`žh H .
HžĘ H^H`žh H .
L’Ę ^`L’h H .
čžĘ č^č`žh H .
øžĘ ø^ø`žh H .
L’Ę ^ `L’h H . Ų žĘ Ų ^Ų `žo( .
Ø žĘ Ø ^Ø `žh H .
xL’Ę x^x`L’h H .
HžĘ H^H`žh H .
žĘ ^`žh H .
čL’Ę č^č`L’h H .
øžĘ ø^ø`žh H .
žĘ ^ `žh H .
X L’Ę X ^X `L’h H . ½üĘ ½^½`üo( .
žĘ ^`žh H .
Ų L’Ę Ų ^Ų `L’h H .
Ø žĘ Ø ^Ø `žh H .
xžĘ x^x`žh H .
HL’Ę H^H`L’h H .
žĘ ^`žh H .
čžĘ č^č`žh H .
øL’Ę ø^ø`L’h H . ÅKłH BP{ 2`Ż} ’’’’’’’’’’’’’’ ’’ ¤ @¹P ~Ņē ź å é E l Ó] ŖK @ A[ én * M8 öM ”[ \
ē} Ż G Š+ vZ >f Ł0 l` Ūi & ®O ćs j “% Ńc ą' Ż! 6! DO# S$ M% g_%
l% k& <' ¹O' X( õ=) ŪD) «2* æs+ '- å . Ē@. kp0 Ē1 ¾"1 B2 3 S3 P7 ē,7 {18 no8 ?v8 ¬t: ¼ > Ž\> Gx? <A /%A ’#C 7rD VE öuE zF (5F Ź(I c2I ¦`I ;M f|M QO !S #S 2:S įT &qV )W 13W rZW ×8X ®~Y ^[ r9[ ļ \ P\ p] {] !
^ ¼__ 3` 3b` ¦Da ó e Äf »r ŲDs /^u ®+v &w ?w ^w Ķ:x §(y zy oz @U{ o4} J?} L} =Y} ^o~ 4z É# ćR ¶'
f
\z
· D L; =h ó= U> t n{ ū+ @ !A ö N w~ Ą] ńD V0” q” ŖG¢ ' £ :#¤ Ó#Ø „9Ø ”?Ø ó`Ø żsØ »U© .*Ŗ Ā« ė^« % ¦y° ž± 6“ @&“ šµ jaµ 3ø ^8¹ LX¹ ū]¹ q ¼ ܽ Ų½ %½ uu¾ /gæ ĀWĄ äWĄ Į5Į Ā å5Ć Ń(Ę ÄÉ É dÉ ķ Ģ UĢ nĢ (rĶ 5EĪ Š}Š I5Ń 9Ņ ¶5Ó NÓ PÕ ½Ł XŁ pFŁ XGŁ nŁ _Ś ,9Ū oKŪ %ą @Cą E"ć B&ć å nå ¹Ič ¹$ź {ģ Õpī Eļ kLļ rKń ]ņ Oō nō |õ Mö ¬rö ĆBų Ü.ś ;ū `ü Fž ć’ ’@ + + (÷ + + 4 ® ® iø ¹ @ @ @ @ (@ @ H@ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ G z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3& z ’ A r i a l " ń šŠ h %ŌĘĮŻāĘ M ż h XQ d ń h XQ d ń ! š “ “ r4 d ø ø 3Q š H š’ ? ä ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’®O ’’ K o i t K o i t ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 d ¤ ° Ą Ģ Ų č ų
,
8 D L T \ ä s s Koit f oit oit Normal Koit l 77 t Microsoft Word 10.0 @ .ę® @ öŲQµÉ@ Łöļ·Ź h XQ ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 ģ h p Ø ° ø
Ą Ķ ä kodu itl ń d ø {
Title
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ą į ā ć ä å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ö ÷ ų ł ś ū ü ż ž ’
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
ž’’’ ” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × ž’’’Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ž’’’į ā ć ä å ę ē ž’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ķ ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F šg’š·Źļ 1 T a b l e ’’’’ ’’’’
W o r d D o c u m e n t ’’’’’’’’ "( S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’ Ų D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’’’’’ ą C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ j ’’’’’’’’’’’’ ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Word Document
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q