Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ T V ž’’’ S ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į U@ šæ ®i bjbj¬¬ "l Īń Īń īP ’’ ’’ ’’ ¬ °
°
°
8 č
$ ¬ ū ¶ 4 4 " V V V V V V V X X X X X X $ ± R F | 9 V V V V V | V V µ 0 0 0 V ü V V V 0 V V 0 " 0 R R V ( šÜ;{ÕŹ °
R
z R V Ė 0 ū R I Ģ B I R ¬ ¬ I R V V 0 V V V V V | | ¬ ¬ °
" ¬ ¬ °
Lisa. Bakunini 1847.a saatust määrav kõne.
M. A. Bakunini kõne 29.november 1847.a. Pariisis Poola 1830.a. ülestõusu aastapäeva tähistamise banketil.
Lisa.
M. A. Bakunini kõne,
(Tõlge on tehtud teksti järgi, mis on avaldatud ajalehes La Réforme 1847.a. 14. Detsember.) ((Eesti keelne tõlge on aga raamatust: . . 0;5H>20. « . . 0:C=8=. » 1 9 0 6 . A 1 1 2 - 1 2 3 . K L . ) ) .
H ä r r a s e d ,
K ä e s o l e v h e t k o n m i n u l e v ä g a p i d u l i k . M i n a , v e n e l a n e j a t u l e n s e l l i s e l e r o h k e a r v u l i s e l e k o o s v i i b i m i s e l e , m i l l i n e k o g u n e s , e t t ä h i s t a d a P o o l a ü l e s t õ u s u a a s t a p ä e v a j a j u b a k e l l e s i i n - viibimine on juba väljakutse, ähvarduse liik ja just kui needus, mis heidetud kõigi Poola ahistajate näkku; - ma teen seda sellepärast, härrased, et tunnen oma Isamaa vastu suurt armastust ja vankumatut armastust.
Ma tean, kuivõrd Venemaa ei ole Euroopas eriti heas kirjas. Poolakad vaatavad temale, ja põhjendatult, võib olla kui ühele nende õnnetuste põhjusele. Sõltumatud inimesed teistes riikides näevad selle võimsuse nii kiires arengus rahvaste vabaduse ohtu, milline pidevalt kasvab. Kõikjal on vene jämeda rõhumise ja häbiväärse orjuse sünonüümiks. Venelane, Euroopa arvates, ei ole keegi muu, kui vallutuste teostamise vahend vihatud ja eriti ohtliku despotismi kätes.
Härrased, - mitte selleks, et õigustada Venemaad kuritegude eest, millistes teda süüdistatakse, ega mitte selleks, et eitada ilmselget, astusin ma sellele tribüünile. Ma ei taha saavutada võimatut. Selgust on tarvis, kõigist teistest enamgi, minu Isamaal.
Ja nõnda, jah, lisaks - me oleme veel orjalik rahvas! Meil ei ole vabadust, ega tunnustata inimväärikust. Me elame eemaletõukava despootia all, mis on tema tegevuse ohjeldamatute piirideta kapriiside käes. Meil ei ole mingeid õigusi, ei mingit kohut, ega mingi omavoli vastast apelleerimise võimalust; meil ei ole midagi, mis moodustab rahvaste väärikust ja uhkust. Ei ole võimalik ette kujutada enam õnnetut ja alandavat olukorda.
Väljastpoolt vaadates ei ole meie olukord vähem haletsuseväärsem. Olles mõtte passiivseteks täitjateks, milline on meile võõras, tahte, milline on samuti meie huvidele vastased nagu ka meie aule, me oleme hirmsad, vihatud ja ma tahtsin isegi öelda, et peaaegu põlatud, mistõttu et meile peaaegu kõikjal vaadeldakse kui tsivilisatsiooni ja inimkonna vaenlastele. Meie valitsejad kasutavad meie käsi maailma aheldamiseks, et orjastada rahvaid ja igasugune nende edu on meie ajaloole lisatud uus häbi.
Rääkimata Poolast, kus 1772.a. ja eriti 1831.a. me häbistasime end iga päev metsiku vägivalla ja nurjatustega, millistele ei oska nimegi anda, - millist vaid õnnetut rolli meid ei sunnitud Saksamaal, Itaalias, Hispaanias ja isegi Prantsusmaal, kõikjal, mängima, kuhu meie kahjulik mõju võis ainult vaid tungida?
Oleks ka peale 1815.a. olnud vaid ükski suursugune asi, millist me ei oleks maha surunud, kasvõi üks rumal asi, millist me ei oleks toetanud, kas või ükski suur poliitiline ebaõiglus, millise puhul me ei oleks olnud kaasa-ässitajad või osaliseks? Sellise olemuselt haletsusväärse ja eelkõige Venemaale hukatusliku fataalsuse tulemuseks, see Venemaa, täiesti selle esmajärgulise riigi auastmele tõusmise algusest peale, muutus kõigi inimkonnale pühade huvide vastaste kuritegude kiitjaks ja ohuks. Tänu meie valitsejate vihatud poliitikale, venelane, selle sõna ametlikus mõttes, tähendab orja ja timukat!
Te näete, härrased, - ma teadvustan enesele oma olukorda täielikult; ja ikkagi ma olen siin, kui venelane, - vaatamata sellele, et ma olen venelane, - kuid sellepärast, et ma olen Venelane. Ma tulen sügava vastutustundega, milline rõhub mind, samuti kui teisi minu Isamaa isiksusi, nagu isiklik au on rahvuslikust aust lahutamatu: ilma sellise vastutustundeta, ilma sellise rahvaste ja nende valitsejate vahelise sisemise sidemeta, isiksuste ja rahvaste vahel, ei oleks olemas Isamaad, ega rahvust. (Aplaus).
Selle vastutustundega, selle solidaarsusega kuritegudes mitte kunagi, härrased, minul ei olnud nii valus kui sel hetkel; sest, et aastapäev, millist te täna tähistate, härrased, on teile suur mälestus, mälestus pühast ülestõusust ja kangelaslikust võitlusest, mälestus ühest teie rahvusliku elu kaunimast ajajärgust. (Kestev aplaus). Te kõik tundsite seejuures suurt rahvusluse tõusu tunnet, te osalesite selles võitluses, te olite selles osalised ja kangelased. Selles pühas sõjas, näis, arendasid, levitasid, kasutasite ära kõik, mis suur poola hing sisaldab, oma üleva vaimustuse! Olles ülekaaluka jõu poolt maha surutud te lõpuks kukkusite. Kuid mälestused sellest ajajärgust, sajanditeks meelde jääv, jäi palavalt leegitsevate tähtedega teie südametesse, kuid kõik Te tulite sellest sõjast välja uuesti sündinutena: taassündinutena ja tugevatena, õnnetuse võrgutamiste, pagendamise kurbuse vastu karastatuna, täis uhkust Teie mineviku ja tuleviku suhtes!
29. novembri aastapäev, härrased, ei ole Teile mitte ainult suur meenutus, vaid veel tulevase vabanemise, Teie ja meie Isamaa tulevase tagasisaamise pant. (Aplaus).
Minule, kui venelasele, on see häbi; jah suur rahvusliku häbi tähtpäev! Ma räägin sellest valjult: 1831.a. sõda oli meie poolt hullumeelne, kuritegelik, vennatapusõda. See ei olnud mitte ainult ebaõiglane naaberrahvale kallaletung, vaid see oli ka koletuslik kallaletung venna vabadusele. See oli, enamgi veel, härrased: minu Isamaa poolne poliitiline enesetapp. (Aplaus.) See sõda oli võetud ette despotismi huvides ja ega mitte mingil viisil meie orjastatud vene rahva huvides, - kuna need kaks huvi on absoluutselt vastandlikud. Poola vabanemine oleks olnud meie pääsemiseks; kui te oleksite vabanenud, oleksime ka meie samuti vabanenud; Te ei oleks saanud Poola kuninga kukutamisel jätma kukutamata troonilt Vene Keisrit
(Aplaus). Me oleme ühte tõugu rahva lapsed ja meie saatused ei ole teie asjast eraldi ja meie asi (cause) peab olema ühine. (Aplaus.).
Te teadsite seda väga hästi, kui kirjutasite oma revolutsioonilistele võitluslippudele need vene sõnad: Meie ja Teie vabaduse eest. Te mõistsite seda hästi, kui võitluse kõige kriitilisemal hetkel, kogu Varssavi kogunes ühel päeval kui üks mees, suure vennalikkuse mõtte jõul avalikult ja pidulikult au avaldama meie kangelastele, meie 1825.a. märtritele Pestelile, Rõlovile, Muravev-Apostelile, Bestuzevile-Rjuminile ja Kohovskile (Aplaus.), kes olid Peterburis üles poodud selle eest, et nad olid Venemaa esimesed kodanikud!
Oh, härrased, Teil ei oleks olnud millestki kahju, et veenda meid Teie poolses sümpaatias, et puudutada meie südant, et me võiksime end kiskuda välja sellest fataalsest pimestatusest. Asjatud katsed! Asjatu vaev! Tsaari sõdurid, kelle kõrvad olid meie üleskutse jaoks kurdid, miskit nägemata ega mõistmata läksime teie vastu, - ja kuritegu oligi tehtud! Härrased, kõigist ahistajatest, kõigist Teie maa vaenlastest on kõige rohkem teie needuse ja vihkamise teeninud ära Meie.
Kuid ma juba olen Teie ette ilmunud mitte ainult vene kahetsejana. Minul on julgust väljendada teie juuresolekul oma armastust ja austust oma Isamaa vastu. Ma julgen rohkematki, härrased, kutsuda kõiki Teid Venemaaga liituma.
Ma pean nüüd selgitama.
Umbes aasta tagasi ma mõtlen, peale Galiitsias toimunud tapmisi, poola aadlik, väga ilmekas ja üldtuntuks saanud kirjas, mis oli adresseeritud vürst Metternihile, tegi Teile hirmsa ettepaneku * (* 1846.a. poola (aga üldsegi mitte russiinid, nagu senini korrutatakse) talupojad Lääne (Poola) Galiitsias tapsid poola insurgendid ((ülestõusnud))ja seejärel palju mõisnikke-poolakaid. Sel põhjusel kirjutas avaliku kirja Metternihile markiis Velopolski, hiljem tsiviilvalitsuse ülem Poola Tsaaririigis 11862-1863.a. M. Dr.). Olles, kaheldamatult, innustatud vihkamisest, muide täiesti seaduspäraselt, austerlaste vastu, ta ei soovitanud Teile ei midagi rohkemat ega vähemat kui tsaarile alistumist, anduda temale täielikult kogu keha ja vaimuga, tingimusetult ja väljajättudeta; ta soovitas Teil vabatahtlikult tahta seda, millele Te senini allusite ja lubas teile autasu-hüvitust, selle eest, et Te lakkaksite poseerimast kui orjad, et teie härra, teie tahte vastaselt, saab teie vennaks. Teie vennaks, härrased, kas tee kuulete? keiser Nikolai Teie vennaks! (Ei ei! Elavnemine saalis).
Rõhuja, Poola enese kõige tigedam vaenlane, nende lugematute ohvrite timukas (bravo!...) Teie vabaduse riisuja, selle, kes teid sellise põrguliku järjepidevusega jälitab, mitte ainult vihkamise ja instinkti vaid ka poliitika kaudu kas te peaksite teda vennaks? (Ei! Ei!).
Teist igaüks eelistaks ennem hukkuda (Ja!...) ma teadsin seda hästi; igaüks teist igaüks eelistas näha Poola hukku, kui nõustuda selle koletusliku liiduga. (Kahekordne bravo). Kuid oletagem hetkeks, et sellise ettepaneku võib vastu võtta. Kas te teate, milline oleks olnud Teie kõige kindlam vahend Venemaa kahjustamiseks? See oleks olnud tsaarile allumine. Ta oleks leidnud selles oma poliitika õnnistust ja sellise jõu, millist nüüdsest miski ei oleks suutnud peatada. Kuid häda meile, kui see rahvusevastane poliitika muutuks meie üleseks takistuseks, milline veel ajab vastu selle täielikule teostumisele! Ja esmalt, kõige suurem takistus, see on vaieldamatult Poola, see on selle rahva meeleheitlik vastupanu, milline meid päästab, nendega võitluses. (Kärarikkad aplodismendid).
Ja, - seepärast et Te olete keiser Nikolai vaenlased, ametliku Venemaa vastased, Te olete loomulikult, isegi seda soovimata, vene rahva sõbrad. (Aplaus).
Ma tean, et Euroopas arvatakse üldse, et me moodustame oma valitsuse kaudu jagamatu terviku, et me tunneme end Nikolai võimu all väga õnnelikena, et Tema ka ta süsteem, mis on seespool ahistav ja välja poole peale tungiv, väljendab suurepäraselt meie rahvuslikku vaimu.
Kõik see on vale.
Ei, härrased, vene rahvas ei tunne ennast õnnelikuna! Ma räägin seda rõõmuga, uhkusega. Sest et kui õnn oleks temale sellises jälkuses, millesse see on uppunud, võimalik, siis see oleks kõige alatum, kõige nurjatum rahvas maailmas. Meid juhib välismaalase käsi, saksa päritolu monarh, kes ei mõista kunagi vene rahva vajadusi ega iseloomu ja kelle valitsus, kummaline mongoli jõhkruse ja preisi pedantsuse segu, välistab täiesti rahvusliku elemendi. Sellisel viisil, olles jäetud ilma poliitilistest õigustest, ei ole meil isegi seda loomulikku nõnda nimetatud patriarhaalset vabadust, milline on vähem tsiviliseeritud rahvastel ja millised lubavad äärmisel juhul inimesel puhata südamega oma armsas kojas ja pühenduda oma hõimu instinktidele. Meil ei ole selle vastu midagi; mitte mingi loomulik zest, mitte mingi vaba liigutuse tegemine ei ole meile lubatud. Meil on isegi elamine peaaegu täiesti ära keelatud, sest igasugune elu eeldab teatud sõltumatust, ja me oleme elutud rattad selles koletuslikus ahistamise ja vallutuste masinas, milliseks vene keisririiki nimetatakse. Nüüd, härrased, kujutage ette, et masinal on hing ja võib olla, siis Te loote endale meie kannatuste suuruset ettekujutuse. Me ei ole kaotanud miskit häbitunnet, ega lakanud kannatamast ja meil on samasugused Poola hädad, ilma viimastetagi.
Temale au andmata, ütleks ma, ma rõhutan seda väljendit kõige suhtes, mis on Venemaal valitsuslik, ametlik ja poliitiline.
Rahvus on nõrk, kurnatud, see võiks vajada valet, et päästa eksisterimise haledaid jääke, milline kustub. Kuid Venemaa ei ole sellises olukorras, Jumalale tänu! Selle rahva olemus on rikutud vaid välispinnalt: tugev, võimas ja noor, - ta peab takistuse, millisega teda juletakse piirata, vaid kõrvale heitma, et paista välja kogu oma ürgaegses ilus, et arendada kõik oma varjatud aarded, et näidata lõpuks kogu maailmale, et vene rahval on õigus eksisteerimisele vaid jõhkra jõu nimel, nii nagu tavaliselt mõeldakse, vaid kõige nimel, mis on rahvaste elus enam suursugusem, enam püham, inimlikkuse, vabaduse nimel.
Härrased, Venemaa ei ole mitte ainult õnnetu vaid ta ei ole ka rahul ja kelle kannatus on valmis katkema. Kas te siis ei tea, et kõrva sosistatakse isegi Peterburi palees? Kas te teate, mida mõtlevad lähikondlased, favoriidid, isegi ministrid ja kirjanikud? Et Nikolai valitsemine on sarnane Louis XV valitsemisele. Kõik tunnevad ähvardust, lähedast ohtu, õudust, mis hirmutab paljusid, kuid millist rahvus tunnistab rõõmuga. (Kärarikas aplaus).
Riigi siseasju aetakse kole rumalalt. See on igasuguste korra elementide täielik anarhia. Välise hierarhilise formalismi, äärmiselt range sildi all varjatakse jälke haavu; meie administratsioon, meie kohtukorraldus, meie rahandus kõik see on lausvale: vale, et petta ära välismaa avalikku arvamust, vale, et uinutada keisri julgeoleku- ja teadvustunnet, millist antakse temale seda tahtlikumalt, kui asjade tegelik olukord teda hirmutab. See on lõpuks suuremastaabiline organisatsioon, nõnda-öeldud targalt väljamõeldud ebaõigluse, barbaarsuse ja röövimise organisatsioon, - kuna kõik tsaari teenrid, alates neist, kes asuvad kõrgematel ametikohtadel ja lõpetades kõige pisemate maakonna ametnikega laostavad, varastavad maad paljaks, teevad kõige koletuslikumat ebaõiglust, kõige võikamat vägivalda, ilma vähimagi häbitundeta, vähimagi hirmuta, avalikult, keset päeva, ennekuulmatu nahaalsuse ja jämedusega, vaevamata oma kuritegusid isegi pealtvaatajate ees, niivõrd kindlad on nad oma karistamatuses.
Keiser Nikolai teeb mõnikord näo, et justkui ta tahab selle rikutuse hirmsat kasvu peatada, kuid kuidas ta saab pahet kõrvaldada, millise peamiseks põhjuseks on põhiliselt tema valitsus vaat kus on tema sügava heategemise jõuetuse põhjuse saladus. Seepärast et valitsus, kes näib väljastpoolt niivõrd muljetavaldav on enese maal jõuetu: miski tal ei õnnestu, kõik ümberkorraldused, millised ta ette võtab, langevad kohemaid põrmu. Omades toeks vaid inimese südame kõige nurjatumaid kirgi: müüdavus ja hirm, tegutsedes väljaspool meie rahvuslikke instinkte, väljaspool kõiki ja kõikide maa kasulike jõudude huve, Venemaa Valitsus, nõrgendab end iga päev oma enese tegevusega ja raiskab end hirmsal moel. Ta rabeleb, tormab ühest kohast teise, muudab alailma projekte ja ideesid, ta võtab ette alati palju ja ei vii ellu midagi. Tal on vaid üks jõud kahjustada ja seda ta kasutab avaralt, justkui ta sooviks ise lähendada oma huku hetke. Võõras ja vaenulik riigile, on see oma maal määratud tulevasele langusele.
Vaenlased on kõikjal: esiteks see hirmus talurahva mass, kes ei oota vabanemist enam oma keisrilt ja kelle mässud muutuvad iga päevaga üha sagedasemaks, mis näitavad, et nad on ootamisest väsinud; edasi keskklass, üpris rohkearvuline ja kes koosneb väga erinevatest elementidest, see on rahutu, jonnakas ja kes tuiskab kirega esimesse revolutsioonilisse liikumisse.
Lõpuks ka eriti arvutu sõjavägi, milline katab kogu keisririigi ala. Nikolai vaatab oma sõdurite õigustele kui oma paremate sõprade omadele ja kui kõige kindlamale trooni toele; kuid see on kummaline illusioon, milline ei väldi temale hukutavaid tagajärgi. Nii! Trooni tugi, need inimesed, kes tulnud nõnda sügavalt õnnetu rahva ridadest, inimesed, keda võetakse ära nõnda hoolimatult oma perekondade juurest, nagu metsloomi metsadest, kuhu nad peituvad, kes tihti end sandistavad, et pääseda nekrutiks võtmisest, keda viiakse aheldatuna nende polkudesse, millistesse nad on mõistetud 20 aastaks, st. terveks inimeluks, kus nad vegeteerivad, kus neid iga päev pekstakse, rõhutakse iga päev raskete töödega ja kus nad pidevalt näljast surevad! Mille poolest nad aga olid suured, Jumala eest! Need vene sõdurid, kus nad peale selliseid kannatusi, võisid armastada seda kätt, mis neid piinab! Uskuge mind, härrased, meie sõdurid on kõige ohtlikumad praeguste asjade käigu vaenlased eriti kaardiväelased, kes näevad seda pahet juba selle allika juures, ei saa end petta oma kannatuste ainsa allika, kõigi nende kannatuste suhtes. Meie sõdurid see on rahvas ise, kuid veelgi rahulolematum, see rahvas on ahastuses, relvastatud, harjunud korra ja ühise tegutsemisega. Kas te soovite tõendeid? Kõigis viimastes mässudes oli erusõduritel peamine roll. Et lõpetada see Venemaa Valitsuse vaenlaste ülevaade, pean lõpetuseks ütlema, härrased, et aadli noorsoo hulgas on palju haritud inimesi, suuremeelseid, patrioote, kes punastavad meie olukorra pärast häbist ja õudusest, kes solvatuna tunnevad end orjadena, kes kõik tunnevad keisri ja tema Valitsuse vastu lakkamatut vihkamist. Ah, uskuge et minul on õigus, Venemaal on revolutsioonilisi elemente piisavalt! Ta elavneb, kihab, ta arvestab oma jõude, ta õpib end tundma, keskendub ja see minut ei ole kaugel, kui torm, suur raju on meie ühine pääsemine, kord tõuseb! (Kestev aplaus.)
Härrased, ma teen teile selle uue ühiskonna, selle tõelise vene rahvuse, poolt liitumise ettepaneku! (Aplaus).
Mõte revolutsioonilisest liidust Poola ja Venemaa vahel ei ole uus. Ta on juba sündinud, nagu te teate, mõlemate maade vandenõulastel juba 1824.a.
Härrased, mälestus, millise praegu esile kutsusin, täidab mu rinna uhkusega. Vene vandenõulased astusid siis esimesena üle selle kuritiku, milline, nagu näis meid eraldavat. Kuulates vaid oma patriotismi, pööramata tähelepanu eelarvamusele, milline meid loomulikult kõige vastu valdas, milline kandis vene nime, nad pöördusid teie poole esimestena, usaldusega ja mingi tagamõtteta; nad tegid ühise tegevuse ettepaneku meie ühise vaenlase, meie ainsa vaenlase vastu. (Aplaus).
Te andestage minule, härrased, see tahtmatu uhkuse hetk. Venelane, kes armastab oma isamaad, ei saa ükskõikselt kõigist neist inimestest rääkida; nad on meie kõige puhtam au ja ma olen õnnelik, et saan selliseid sõnu sellise suure ja väärika koosoleku ees, selle poole kogu ees (aplaus) nad on meie pühakud, meie kangelased, meie vabaduse märtrid, meie tuleviku ettekuulutajad. (Aplaus). Oma võllapuude kõrguselt, Siberi sügavusest, kus nad senini ägavad, nad olid meie pääseteeks, meie valguseks, kõigi meie heade püüdluste allikaks, meie kaitset neetud despotismi mõju vastu, meie tõendit teie ja kogu maailma ees, et Venemaal on vabaduse ja tõelise suursugususe elemente! Häbi, häbi meist sellele, kes seda ei tunnista! (Kärarikas aplaus.).
Härrased tunnustades nende kuulsaid nimesid, toetudes nende suurele autoriteedile, ma ilmusin Teie ette, kui vend, - ja te ei tõuka mind eemale. (Ei! Ei! ).
Ma ei ole formaalselt volitatud Teile nõnda rääkima; kuid vähima kahtluseta ma tunnen, et sel pidulikul hetkel räägib minu suu kaudu kogu vene rahvas ise. (Aplaus). Ma ei ole ainus Venemaal, kes armastab Poolat ja kes tunneb tema suhtes palavat imetluse tunnet, kirglikku tulisust, sügavat tunnet, mis segatud kahetsuse ja lootusega, millist ma kunagi ei suuda teile edasi anda. Sõbrad, tuntud ja tundmatud, kes jagavad minu sümpaatiaid, minu arvamust, kestev aplaus, ja minul oleks kerge tõestada, et Teile, nimetades Teile fakte ja nimesid, kui ma ei kardaks kasutult paljusid isikuid kompromiteerida. Nende nimel, härrased, kõigi nimel, mis on elav ja väärikas minu maal, sirutan ma teile oma vennaliku käe. (Elav aplaus). Olles teineteise külge fataalse, möödapääsmatu, pika ja dramaatilise ajalooga saatusega aheldatud, millise kurbade tagajärgede all me praegu kannatame, meie maad kaua üksteist vihkasid. Kuid lepituse tund juba lõi: aeg on juba meie erimeelused lõpetada. (Aplaus.).
Meie kuriteod Teie ees on suured! Teil tuleb meile paljus andestada! Kuid meie kahetsus ei ole väiksem ja me tunneme endas hea tahte jõudu, milline suudab parandada kogu meie poolt tehtud halva ja sunnib teid mineviku unustama. Siis meie vaen asendub armastusega, seda suurema leegitseva armastusega, mida rohkem meie vaen oli kustumatu. (Elav nõusolek).
Seni me jäime eraldatuks, me takistasime teineteist vastastikku. Miski ei suuda meie ühisele tegevusele vastu seista.
Venemaa ja Poola leppimine on suur ja väärikas asi, et temale täielikult pühenduda. See on 60 miljoni hinge vabastamine, see on kõigi slaavi rahvaste vabastamine, kes oigavad välismaise ikke all, see on lõpuks langus, despotismi lõplik langemine Euroopas. (Aplaus).
Ja saabub see suur leppimise päev päev kui venelased, kes teiega ühendatud ühesuguste tunnetega, kes võitlesid samal eesmärgil ühise vaenlase vastu, et saada õigus Teiega koos laulda poola rahvalaulu, slaavi vabaduse hümni: Jeszcze Polska nie Zginela!
(Selle kõne saksakeelne tõlge oli avaldatud pealkirja all: Russland wie es wirklich ist. Mannheim. 1847).
***
Selle kõne eest sai Bakunin eluaegse Venemaale sõidu keelu. Selle eest ta anti Venemaale välja ja ta oli vangis ja Siberis, põgenes sealt ja elas surmani välismaal. Üks vähestest anarhistidest, kes suri vanadusse * , T ¢ ¹
"
>
@
B
`
j
r
x
~
f ¦ ” ē L N
B ä å N ž S § Ø s g ® Æ Ė Ą" Į" $ Ķ& 5( ·( üųōüōüōšåšŽ×Ž×Ž×Ž×ų×ĢĹšųšµš±š±š©©„”©
h +5 hhK( hPü h*jį h- h«b_ hKsZ hŚ Ņ hb hŌJY h:ń hl¼ h(c} hż hż mH sH h-XŪ mH sH h-XŪ hż mH sH hŻU’ hż h¢DV hż hĻH hż CJ aJ hż hD2Ę h-XŪ h6>ø 3 + , ¹ ŗ » r
t
Ö § Ø Y M ę å Ø N Æ Į" $ ż ż ż ż ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų gdż zi ¬i žž $ % % Ž) ń* . . ¬/ æ/ ķ4 i5 Ń7 9 }= uA åB sJ ćJ wK TM AP įP ĀT &V V ØW ©X ŖX Y ś ś ś ś ś ś ś ś ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų ų gdż ·( ū( ü( ) ) Ż) Ž) 5+ ø, Ó, - ō- ’- . . Ź. «/ ¬/ .0 50 >0 ¾1 ć1 ó1 2 Ń3 i4 j4 ģ4 ķ4 ī4 h5 i5 5 ²7 Š7 Ń7 9 49 <9 9 U; 8< H= f= |= }= Š= Ń= > Ļ> DA EA LA üõńüńķńéåéįŻįŁįÕįÕŃÕŃĶÉĶÅɾÉŗɶɶ²®¶®Ŗ¦®¦¢® h÷cō hTS’ h -× h -× hĢ£ h -× h*³ h`Ō h|YŚ h{ hé! h£n4 hD2Ę h[ h[ hą
q h[ hc h>} hšb hb h¬Cź hUz hĆ!Ś htä hPü hų{Č hų{Č hų{Č h³2 5LA VA tA uA A äB åB ¹C PE ®E (H SJ rJ sJ “L SM TM ÜN pO @P AP Q S øS ĮT ĀT 7U V V W §W ØW Y Y ņY h 0h dh hh jh nh ph th h h ¤h ¦h øh ŗh ¼h Äh üųōųšųšģčäąÜšÜŲÜŲŌŠŲŠĢČÄŠÄĄÄĄ¼Ą¼ø“²®“ø¦¦¦¦¦
¦
h.Å hG& mH sH hG& hG& mHsH h1½ hG& mH sH hG& mHsH hnh Uh1½ h.Å hG& h(\Ž h - hR hy hE5b h9Y| hmJ hFĆ ho}' hM5¹ hÖ9; h÷cō hc
h -× hTS’ hµ7ń 2Y Y Y Nh Ph bh dh fi hi zi i i i ¦i Øi Ŗi ¬i ®i ż ż ż ż ż ż ż ż ż ń č ż ń č ż ż ż h]hgdŌJY ų’ &`#$gdŌJY , t ä p s e m a l t 6 2 v a n u s e l t , h a i g u s s e . K L .
* * *
( ( . . 0;5H>20. . . 0:C=8=. 1 9 0 6 . ! 1 A. 1 1 2 - 1 2 3 . S e a l o n k a B a k u n i n i t e i s e d k õ n e d j a i d e e d - k a v a d . R R - 5 0 3 2 1 9 ) ) 2 7 1 1 0 9 V K L
* * *
P A G E
P A G E 1
Äh Ģh i di fi xi zi |i i i i i i i i ¢i ¤i ¦i Ŗi ¬i ®i õńõńķńęÜÖÜÖŅÜÖÜĒÜÖŅĆę h-XŪ h-XŪ 0J mH nH uhnh
hnh 0J j hnh 0J U h.Å h.Å hG& h.Å h.Å h.Å mH sH 1h °. °ĘA!°"°#$%° @ @ń’ @ N o r m a l CJ _HaJ mH%sH%tH% D A@ņ’” D D e f a u l t P a r a g r a p h F o n t R i ó’³ R T a b l e N o r m a l ö 4Ö
l 4Ö aö ( k ō’Į ( N o L i s t 4 @ ņ 4 ŌJY F o o t e r
Ę øp# . )@¢ . ŌJY P a g e N u m b e r Q l ’’’’ + , ¹ ŗ » x y ę ē Å
%
$ ē ī ß Ā Ū 0! A$ Ü$ ė% ž% ,+ Ø+ . Ļ/ ¼3 “7 $9 ²@ "A ¶A C F G K eL ÜL ēM čN éN SO TO ]O XP YP bP cP äP åP īP ÷P ųP łP Q Q Q Q 0 0 p 0 0 p 0 @ 0 p @ 0 p @ 0 p @ 0 0 @ 0 p 0 @ 0 0 @ 0 p 0 @ 0 @ 0 @ 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 ( 0 ( 0 0 0 0 0 p 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 0 H 0 H 0 H 0 p 0 H 0 H 0 H 0 0 p 0 P 0 p 0 0 p 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 <” ·( LA Äh ®i - 1 2 5 $ Y ®i . 0 3 ¬i / ! !’ * , £ ¹ ½ A B O P ^ ` o q t ~ ņ ó ę ē ē č & ' Ä
Ę
G 1$ >$ B$ G$ H$ Ü$ Ż$ G% H% ź% ģ% ž% ’% ż' ž' * (P 1P 3P IP JP XP eP fP hP iP kP sP uP P P P P P P P P ĻP ŃP ćP īP Q Q * , £ ø ¼ w ~ å ē ę č Ä
Ę
$
&
# % ę č ķ ļ ’ Ž ą Į Ć Ś Ü /! 1! @$ B$ Ū$ Ż$ ź% ģ% ż% ’% ++ -+ §+ ©+ . . Ī/ Š/ »3 ½3 ³7 µ7 #9 %9 ±@ ³@ !A #A µA ·A C C F F G !G K K dL fL ŪL ŻL ęM čM ēN éN RO YO \O ]O WP ^P aP cP ćP źP ķP īP Q Q * ~ $ ć ī | Ā Ć Ū %! 0! %$ B$ Ņ$ Ü$ ģ% ž% ”@ ²@ A "A gA ¶A C C G G öJ K TL dL §L ÜL ŻM ēM BO RO YO \O ^P uP ĖP ķP īP Q Q īP Q Q ’’ r a u n t s K o i t ; å : c
y >} é! šb G& o}' hK( - £n4 +5 Ö9; ĢO ŌJY KsZ [ «b_ E5b ŗBk ą
q Uz 9Y| (c} nh { ĻH R - mJ b ³2 Ģ£ c *³ 6>ø M5¹ l¼ 1½ FĆ .Å D2Ę ų{Č Ś Ņ `Ō °FÕ -× Ć!Ś |YŚ -XŪ (\Ž *jį tä ¬Cź µ7ń :ń ÷cō Pü ż TS’ ’@ Ųö 4 ? ? 1P Q @ @ @
@ @ @ h ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ G z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3& z ’ A r i a l " ń šÄ © ĶŚ3äF Ó ŚD ) ŚD ) ! š “ “ r4 ÅP ÅP 3 š H )š’ ? é ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’6>ø ’’ L i s a r a u n t s K o i t ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 h Ø “ Ä Š Ü ģ ü
$ 0
< H P X ` ä Lisa f isa raunts aun aun Normal Koit l 30 t Microsoft Word 10.0 @ ²8=A @ ¦f
UŹ@ źōzÕŹ ŚD ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 š h p Ø ° ø
Ą Ń ä kodu a l ) ÅP {
Lisa Title
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 ž’’’8 9 : ; < = > ? @ A B ž’’’D E F G H I J ž’’’L M N O P Q R ž’’’ż’’’U ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F ŠĆG{ÕŹW 1 T a b l e ’’’’ ’’’’ 7 I W o r d D o c u m e n t ’’’’’’’’ "l S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’ C D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’’’’’ K C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ j ’’’’’’’’’’’’ ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Word Document
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q