Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ .çéþÿÿÿ¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥ÁU@ ø¿P#bjbj¬›¬› #ÎñÎñ+‘ÿÿÿÿÿÿˆ" é é é8Bé´öì0"ÈÛ2BX$"z$z$z$U%öK&TŸ&,#Ì%Ì%Ì%Ì%Ì%Ì%Ì$úÜRLßTIÌ9M-U%U%M-M-IÌz$z$Û‚Û£££M-î]z$z$#Ì£M-#Ì£"£ÅO,Ì“.z$ 0”ÖÏ×Ê é;‹â]->Ž˜Û0ÈÛ5-^ ßép* ß4“."" ß“.t''â )X£a*u+ØË&H''IÌIÌ""„¦•dS""¦• Glossarium-4“Esmaspäev”, -1922. a.Tallinnas asut. nädalaleht, milles esmakordselt Eestis on süsteemselt läbi viidud kirjutiste kõmutaotlev ilmestamine ja kohandamine kõige laiema lugejaskonna maitsele. Uudsena ses laadis muutus “E” loetavaimaks leheks, tõrjuti aga hiljemini teiste, veel kaugemale minevate selletaoliste väljaannete poolt tagaplaanile. (EE II 1932.a. lk 1239)“Times”– mõjukas konservatiivide organ Inglismaal, igapäevane ajaleht, mis on 1788.a. Valteri poolt asutatud. Kuulsuse võitis operatiivsusega. Teade Waterloo lahingust oli ajalehes varem, kui ministrid sellest teate said. Tema poeg, John võttis trükimasina jõuallikana kasutusele aurumasina.„Daily Herald“– inglise päevaleht, leiboristide häälekandja , asutatud 1912.a. „Daily Telegraph“ Ingl 1855.a. asutatud Londonis ilmuv mõõdukas konservatiivne ajaleht. Korraldas koos „New York Herald´iga“ H. M. Stanley Kongo-ekspeditsiooni. 1215.a Magna Charta Libertatum. Põhiseaduslik õigustekiri.1265 Kutsuti kokku Suurbritannia parlament1555.a. – Augsburgi usurahu 1673 Test Act – kuningavõimu piiramisest1679.a.Habeas Corpus Act1689 .a.Bill of Rights 1701.aTroonipärimisseadus Inglismaal.a posterioriKogemustele põhinev; kogemustest lähtuv; diplomaatias ka hilisema kuupäevaga.a priori– varem; enne teatud kogemust; kogemustest sõltumatult; mingit sündmust ära ootamata.Aadlitiitlid Hertsog ja hertsoginna – ingl. k. Duke ja Duchess Markii ja markiis – ingl.k. Marquis ja Marquess Krahv ja krahvinna – ingl. k. Earl või Count ja Countess Vikont ja vikontess – ingl.k. Viscount ja Viscountess Parun ja baruness – ingl,. k. Baron ja BaronessAafrikalik sotsialism – 1990nõukogude teoreetikud iseloomustavad kui reformistliku kallakuga parteidele iseloomulikku reas aafrika maades (Senegal, Tunis, Sambia).A-s. kui “kolmanda tee teooria” sotsialismi eritamiseks Aafrikas, kui kapitalismi ja kommunismi alternatiiv. A-s. teoreetikud arvavad, et marksismi teooria ei ole puhtalt võetuna Aafrikas teostatav. Linnades elab kodanlus, maa elanikkond moodustab proletariaadi. Talurahvas aga on sotsialistlike ümberkorralduste pea subjekt ja objekt. Levitatakse klasside koostöö ja ühtsuse kontseptsiooni Aafriklaste rassilistel ja rahvuslikel alustel. Nad on kõigi omandivormide säilitamise poolt. Samuti ei välistata rahvusvahelise monopolistliku väliskapitaliga tihedate sidemete loomist. Poliitilises arengus loodetakse arendada pluralistlikku demokraatiat, kuigi ei välistata üheparteilist valitsusvormi. 80.a. A.s. teoreetikud rõhutavad vaimse sideme tähtsust Lääne –Euroopa sotsiaal-demokraatiaga. (Sotsioloogia käsiraamat. M- 90.a.) ab initio– ld. Algusest peale.acquis = acquis communautaire– Euroopa Liidu liikmesriigi õiguste ja kohustuste kogum.ad absurdum– (jõudmine) mõttetuseni, mingi väite mõttetuse tõestaminead hesio– ühe riigi deklaratsioon, et ta mingi juba olemasoleva rahvusvahelise lepingu kohustustest osa võtab või sellega liitub.ad hoc– selleks (kindlaks juhtumiks).ad infinitum– lõpmatuseni, lakkamatult.ad instantiam partio– poolte nõudmisel.ad interim– esialgu; ajutiselt.ad notam– teadmiseks; meelespidamiseks.ad referendum– ettekandeks (rapordiks); edasiseks läbivaatamiseksad verbum– täht-tähelt, sõna-sõnalt; otseselt.adversus bonos mores– heade kommete vastaselt.Affirmation– kinnitus (pühalik kinnitus).Agenda 2000– Euroopa Komisjoni ametlik programm Euroopa Liidu reformimiseks ja laiendamiseks.Agraarne sotsialism –1775.a (T:61,lk.31) Kõik hädad on pärit maa eraomandist. Maa tuleb anda riigi omandisse (Tomas Spens ütles nii 1775.a.). Mill ja teised tegelesid selle teemaga.Ain– seadus (näiteks: ministrite töötasu seadus Nepalis)Ainuisikuline kohus – Alamklass– inimesed, kes paiknevad sotsiaalse stratifikatsiooni süsteemi madalaimal astmel oma väheste materiaalsete ja vaimsete ressursside tõttu.Alamkoda-kohalike vabade inimeste kogukondade korporatsioonide (krahvkonnad , linnad) esindus .Alandav kohtlemine– au ja väärikus on sisemised subjektiivsed kategooriad, mida riivatakse kitsas ringis.Albilased –ususekt, 12 –13.saj. Lõuna Prantsusmaal ja Põhja Itaalia linnades. Peamine keskus asus Albi linnas. Nad olid toretsevate katoliiklike kirikukommete ja selle alluvusvahekorra vastu (feodalismi vastu). Paavst Innokenti III organiseeris 1209.a. ristisõja Albilaste vastu ja likvideerisid selle liikumise “12. aastase sõja” ning repressioonidega. Alkalad(hsp. alcalde - kogukonnavanem, kohtunik Hispaanias ja Ladina - Ameerika maades). Allood– (keskl.d allodium) – feodaalajastul täielikku omandisse kuulunud maa-ala, vastandina tinglikule omandile feodile.Alternatum– teineteist välistav.Ameti eluaegsus – Ametipalk – Amnestia 1910– andestamine, tehtud vale unustamine – kaasaegse õigusvaate järgi üks armu andmise viis, kuriteo sooritanud isikutele andestamine. Armu andmine selle sõna mõistes, on üksikute kindlaksmääratud isikutele andestamine. Amnestia – jälitamisest ja karistusest kurjategijate massiline vabastamine, st. tervete kategooriate või kurjategijate gruppide. Juriidiline alus armuandmisel üldse – ühesuguse, väljajätudeta, käitumise abstraktsete ja elutute karistustava seaduse vormelite kõigi kuritegevuse üksikjuhtumite ilmingute võimatuse tunnistamine. Isiklikud ja objektiivsed asjaolud, millised tingivad antud konkreetse kuritegeliku fakti on teine kord niivõrd erandlikud, et range seaduse täitmine nende suhtes on vaid eesmärgitu ja vajadusetu julmus. Amnestial oli esialgselt täiesti juhuslk iseloom ja oli lihtsalt vangide suhtes ülema võimu armulikkuse akt. Selle annetamine oli tingitud sündmustest ja kaalutlustest, millistel ei olnud midagi ühist õigusmõistmisega, näiteks uue monarhi troonile astumine, kroonimise, järglase sündimise jne. Selline amnestia on ka senini meil Venemaal tavaline nähtus ja väljendub nn. kõigearmulikumates manifestides, millised kuulutavad välja kas karistust kandvatele täieliku armu andmist või vangistuse tähtaegade lühendamist, aga kohtu all olevatele – kas süüdistusest täiesti vabastamist või seadusega ettenähtud karistuste määra vähendamist. Sarnase amnestia, mis ei ole seotud sooritatud kuriteo liigiga, millisel ei ole mingit juriidilist alust ja mis võivad olla põhjendatud ja õigustatud vaid faktiliselt: karistusaja liigsest pikkusest ja kriminaalkoodeksite liigsest rangusest. Teist iseloomu omab amnestia riiklike kurjategijate puhul. Küsimus neist kerkib vältimatult igasugusel korra muutumisel riigi elus ja eriti iga riigipöörde puhul. Kui ka kuritegeliku teo mõiste isiku või vara õiguste vastu ei sisalda endas miskit absoluutset ja tingimusetult jäika, siis riikliku kuriteo mõiste, millise kõige peamiseks objektiks antud riiklik kord, põhineb tervikuna suhtelisel alusel. Kui eksisteeriv kord muutub tuntavaks, ei ole mõtet enam hoida vanglates neid, kes kannavad karistust tegude eest, mis kaotasid kuritegeliku iseloomu. Mitte ainult õigluse tunne ei nõua nende vabastamist: selline nõudmine saab ka kindla objektiivse toe. Osalemine, näiteks, ühingus, milline seadis oma tegevuse eesmärgiks Venemaal piiramatu võimuga monarhia valitsemise korra asendada konstitutsioonilise korraga, mis kutsusid esile ühtede või teiste tegude sooritamise – peale 17 oktoobrit 1905.a. , kui kriminaalselt karistatav tegu, mitte ainult ei kaotanud oma endise iseloomu, vaid muutus koguni õiguspäraseks. Seadusandja osutunuks olemast enesega vasturääkivuses, kui ta viivitamatult ei vabastaks vanglatest sellest liikumisest osalemise eest süüdi mõistetuid. Seda sama võib öelda amnestia kohta religioose seaduse rikkumise puhul, millisel on veelgi tinglikum iseloom. Dünastiliste ja revolutsiooniliste riigipöörete puhul, tavaliselt võitnud isikud või parteid kingivad amnestia oma vastastele ja sellega lõpetavad sisevõitluse, taastades maal selle rahuliku olukorra. Püüd kiiresti korda taastada ja korralagedusi lõpetada, aga samuti humaansuse ja õigluse seisukorrast lähtudes, sunnib ülekaalu saanutel valitsevaks printsiibiks muutunud korra vastaste jälitamisest loobuma. Esimesed poliitilise amnestia näited me leiame vanade kreeklaste ajaloos ja sellest ajast peale see meede, erinevates vormides ja tasemetel, on kõikjal kasutusel olnud ja kasutatekse ka praegu. Enamikus kaasaegsetes riikides amnestia kui armu andmine, moodustab endast ülemvõimu preogatiivi. Prantsusmaal kehtestas juba 1848.a. põhiseadus selle, et amnestia võib olla antud vaid seadusandlikus korras. 1852.a. oli see reegel tühistatud aga 1871.a. see taastati. Sama kord on kehtestatud Belgias. Prantsuse kassatsiooni praktikas on armuandmise (grace) erinevus amnestiast selles, et armuandmine piirdub vaid karistuse tühistamise või kergendamisega, samas kui amnestia hävitab nii kuriteo enese, tunnistades selle täiesti olematuks, nagu ka selle kõik juriidilised ja moraalsed tagajärjed. Armu andmine leiab kitsas mõttes aset vaid siis kui on kuulutatud välja lõplik kohtuotsus ja selle initsiatiiv võib sõltuda kohtust. Amnestia aga võib puutuda kõigisse teo momentidesse ja selle karistatavusse. Venemaal on amnestia küsimus perioodil, alates 17 oktoobrist 1905.a. kuni teise Riigiduuma laiali saatmiseni (3 juunil 1907.a.) oli üheks valulikumaks poliitiliseks küsimuseks. 21. oktoobri 1905.a. „ isikute saatuse kergendamise suhtes, kes enne 17 oktoobri 1905.a. manifesti välja andmist, olid süüdi mõistetud riiklikes kuritegudes“ seadlusega anti amnestia, „kooskõlas, nii nagu oli seadluses öeldud, mainitud riikliku sündmusega“. Kuid, esiteks, amnestia oli mittetäielik, aga teiseks, revolutsiooniline tegevus peale 17 oktoobri manifesti jätkus ja sellest osavõtjate suhtes võeti neid samu kriminaal- ja administratiivse jälitamise meetmeid, kuna kõik endised seadused jäid jõusse. Esimene Riigiduuma kirjutas vastu-aadressi, mis võeti hääletamisel vastu 5. mail 1906.a., järgmised sõnad: „Maa ihkab amnestiat, laiendatud kõigile kriminaalseadustega ettenähtud tegudele, mis on tulenenud religioossetest või poliitilistel põjustel, aga samuti agraarsetest õigusrikkumistest. On rahva südametunnistuse nõudmine, millisest ei saa keelduda, millise täitmist ei saa viivitada“. Seda soovi ei rahuldatud. Teine Duuma pöördus mitu korda amnestia küsimuse juurde tagasi. Sellel ajal ajakirjanduses, üldises ja spetsiaalses, oli esitatud uus vaatekoht; tunnistati, et poliitiline amnestia ka Venemaal, oma olemuselt, ei peaks kuuluma ülemvõimu preogatiivi hulka vaid peaks olema kingitud üldises seadusandlikus korras. Amnestia küsimuse praktilise teostamise raskus seisneb selle alla kuuluvate kurjategijate täpses määratlemises. Peamiseks tunnuseks, millise järgi koodeksis kuritegelikud teod kvalifitseeritakse, ei ole üldise reegli järgi ei ole süüdlast juhtiv tõuge, vaid kuritegelik tegu, st. objektiivne fakt. Õhutamine on momendiks, millise juhul ühtedel puhkudel karistust karmistatakse, teistel kergendatakse, aga kolmandatel ei ole sel tähtsust. Viimastel juhtudel sooritatud teo motiiv ei ole kohtuotsuses kajastatud ja kohtuotsuse järgi ei saa üldisest karistust kandvast massist antud teo eest isikuid, kes sooritasid selle poliitilisel motiivil, ei ole võimalik. Selline iseloom on, näiteks, meie kehtiva seaduse järgi „võimude vastane ilmne vastuhakk“ või relvastatud vastuhakk. Kui pidada rangelt kinni täieliku amnestia vormelist poliitiliste kuritegude puhul, siis tema tegevustest väljaspool osutuvad üpris märkimisväärsed kategooriad isegi karmide massilise vastupanu asjad, mis leidsid aset Siberis poliitiliste asumisele saadetute juures, rääkimata juba vähe tuntud üksikutest juhtudest. Edasi, ei saa unustada, et kui nende inimeste üle kohtuotsuseid tehti, kelle suhtes hiljem tõuseb amnestia küsimus, oli süüalustel tihti kasulik varjata oma teo tõelisi motiive ja peeti eriti oluliseks nende varjamist, esiteks selle pärast, et vältida karistuse karmistamist, teiseks, et mitte anda välja kaasosalisi. Tihti see eesmärk saavutati ja kohus, süütõendite puudusel, lükkas poliitilise motiivi kõrvale. Veelgi raskem on saada selgust kohtuotsustes, mis on tehtud erandlike seaduste alusel, näiteks, kaitseseisukorra väljakuulutamise seadus, millise põhjal väline kallaletungi või vastupanu akt varjab ühtmoodi isiku tegevust, kes politilisel põhjusel tappis kindral-kuberneri, või kui varas haavas kordniku, kes püüdis takistada tema poevargust. Pidades silmas kõiki neid aluseid, ei ole paljude suhtes küsimuse õiglane ja sihipärane lahendamine ilma asja uue kohtuliku läbivaatamiseta võimalik. Vt. .. N18=A:89, «@02> 0<=5AB88. AB>@8:>.4>3<0B8G5A:>5 8 ?>;8B8G5A:>5 87A;54>20=85» *!., 1907). -! 1910 . .Amparo (Kostariika §48; Mehhiko 1917 §27. XIV) õigus kaitsele. Anarhia -- (kr. anarchia valitsuse võimu puudumine) ühiskonna, riigi, maa seisukord, mil seaduste kehtivus katkenud, seaduslikkuse mõiste kaotatud ja igasugune võim on kukutatud. Peale revolutsiooni jne. tekib kohe võimu taastamise reaktsioon elanike grupi või riigi ametnike poolt, et kas või ajutist stabiilsust (korda) saavutada, isegi tugevat isevalitsejat, diktaatorit või despootlikku võimu. Anarhism lähtub piiramatu isiksuse vabaduse nõudest ja eitab võimu, ükskõik, milline ka see pealesunnitud võim ei oleks. Riik on vähemuse organisatsioon, et ekspluateerida masse ja ei saa olla miski muu. On kaks suunda: I –Äärmuslik liberalismi printsiibi järgimine selle puhtal moel koos võimalikult suure isiksuse vabaduse tunnistamisega ning riigi sekkumise eitamisega. (Mansesteri kool, Spentser, “tootmine ideaalses ühiskonnas peab toimuma vabade tööstuslike kompaniide poolt, minnes mööda riiklikust pealesunnitud sekkumisest. Selline õpetus on kasulik sotsiaalselt tugevatele gruppidele ja on seetõttu kodanlikuks anarhismiks. Sellise anarhismi erivormi filosoofiat käsitleb Nietzsche. II – revolutsiooniline anarhism (sotsialistlik anarhism) esimene (teadaolev) teooria Pierre Proudhonilt (1809 – 1865), kes kasutas sõna anarhia “ideaalse” tähenduses. Proudhoni jaoks oli ideaalseks ühiskonnaks täiesti autonoomsete ja vabade kogukondade liit. See on eelistatult talurahva ja väikekodanluse anarhism. Teooriat arendas Stirner ja veel edasi Bakunin. Viimane oli isegi üleüldiste valimiste vastu (kuna see on paremini organiseeritud jõuka klassi tööriist). Bakunini arvates – “Ideaalne ühiskond on selline, kus eraomand, võim, rikkus ja vaesus puudub, kus ei ole valitsejaid ega orje; kõik peavad jõudumööda töötama ja saama vajaduste järgi.” Edasi arendas Kropatkin (T16, lk.826). Ta väitis, et anarhism on ajalooliselt möödapääsmatu etapp ühiskonna arengus. See, mis oli enne eraomand on nüüd juba ühiskonna kasutuses, teed, sillad, jõed, järved, (avalikud)raamatukogud jne. Anarhia 1900– nõnda nimetatakse ühiskonna, maa, riigi olukorda, mil kehtivad seadused on jalge alla tallatud, mõiste seaduslikkusest on kaotsi läinud ja igasugune võim on kukutatud. Ilmudes kohe revolutsiooni järel, ei saa sarnane seisund kaua kesta, ilma et antud poliitiline organism ei hävineks. Seepärast on seal, kus viimane osutub veel elujõuliseks, siis kohe peale anarhia valitsemist täheldatakse reaktsiooni korra ning seaduslikkuse taastamise kasuks. Viimane luuakse kas elanikkonna arukama osa enese jõul, või siis ajutiselt oma autoriteedi kaotanud valitsuse poolt, mis asub uuesti juhtimise etteotsa tänu korda ning rahu pooldavate elanikkonna elementide koostööle, või siis, lõpuks, kellelgi teise isiku poolt, kes suudab kasutada ära asjaolusid, et parajal momendil asuda juhtimishoobade juurde ning taastada jõuga kord, et anarhia asemel luua, kuigi ajutiselt, tugev isevalitsuslik või diktaatorlik, despootlik võim. (ES. B-E SPb 1900.a. T.31. lk. 706).Anarhia 1910 Anarhism Anarhia – võimutus, selline ühiskonna seisund, millise puhul ei ole valitust, ei ole inimene inimese üle sundvõimu, ei ole riiki ja üldse ei ole kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Anarhism – poliitiline teooria, mis näeb anarhismis ühiskondlikku ideaali. Anarhistid on anarhia pooldajad, kes näevad selles ühiskondlike suhete ideaali. Igapäevaelus nimetatakse anarhismiks samuti ühiskonna seisu, millises ei ole mitte ainult igasugust võimu ega seadust, vaid ka mingit korda, isiku ja vara julgeolekuta olukorda, mis leiab tavaliselt aset mässude ja rahutuste ajal. Sellise sõna kasutuse juures on anarhismil odoioosne ((ld- odiosus, vihatav, mittesallitav, vastik)) mõte ja seda kasutatakse hea meelega anarhismi vaenlaste poolt, kusjuures nad teadlikult või ebateadlikult ajavad segamini anarhismi kui teatud ühiskondliku korra, anarhismi kui igasuguse korra puudumisega. Seejuures on anarhistidele anarhism tingimata kui kindlaks määratud ühiskondlik kord, millise teostamine on võimalik tänu kõigi inimeste huvide harmooniale, mis on nende õpetuse kohaselt inimühiskonna aluseks. Selles mõttes in iseloomulik epigraaf (Phudronist) ajakirjast „Liberty“ (New York, Benjamin Tucker): „Liberty – not the daughter, but the mother of order“. Anarhism, kui ühiskonna väline seisund, oli tuntud juba muistsel ajal. „Odüsseoses“ (IX, 112-115) on antud sellise ühiskonna seisund antud järgmistes ridades: Nende hulgas ei ole rahva koosolekuid, ega kogukonna koosolekuid; Nad on tumedates koobastes, või kõrgete mägede tippudel; Elavad vabalt; seal igaüks, naise ja lugematu arvu lastega Valitseb, teades vaid ennast ja teiste pärast ei muretse. Vana aja anarhismi, kui ideaalse ühiskonna teoreetikuna näevad mõned uurijad (G. Adler) Zenonit; kuid teised (R. Pölman, Antiikse kommunismi ja sotsialismi ajalugu , (( . 5;L<0=L, «AB>@8O 0=B8G=>3> :><F80;87<0», !., 1910)) peavad seda ebaõigeks ja lähendavad Zenonit Platonile, anarhismist üpris kaugel olevale. Aristoteles nimetab anarhistlikuks (odioosses mõttes) ühiskonna seisundit ohlokraatiaks. Ristiusk püüdis asutada ühiskondliku kooselu eranditult vastastikusele armastusele; kuid eksisteerivasse riiki ta suhtus mitte vaenulikult, vaid erapooletult, kuid hiljem seda täiesti tunnustades. Mõned ristiusu sektid, keskajal ja uuel ajal – näiteks, moraavi vennad, begunid, duhoborid – jäävad anarhismile üpris lähedasteks. Suure revolutsiooni ajal kostis sõna anarhism ja anarhistid üpris tihti, kuid peaegu alati laitvas mõttes. Kuigivõrd süstematiseeritud anarhismi teooria esitati esmakordselt 1793.a. V. Godvini raamatus: „An enquiry concering political justice and its influence on genereal virtue and happiness , aga seejärel 1840.a. Proudhoni raamatus: «'B> B0:>5 A>1AB25==>ABL» (kaks venekeelset tõlget !, 19073. 74. «KA;8» 8 874. 5>=BL52KEL) ja hiljem ta raamatutes Systeme des contradictions economiques ou philosophie de la misere (1846), „Solution du probleme social“ (1848) ja teised. Esimesena kasutati sõna anarhism, kui teatud ühiskondlikku ideaalse korra tähistust, ja anarhisti kui selle korra printsipiaalse pooldaja tähistust Proudhoni poolt, tema esimeses mainitud teoses Sellest ajast peale hakkab arenema õpetus anarhismist ja ilmub terve anarhistlik vool. Kuid see vool ei ole kaugeltki ühesugune: erinevad anarhismi teoreetikud seisavad üksteisest võrdlemisi kaugel ja üksikud anarhistid ja anarhistlikud organisatsioonid erinevad üksteisest vaat, et veelgi rohkem. Anarhismi uuria Eltsbecher, toob esile seitse peamist anarhismi teoreetikut: Inglane Godvin (1756-1836), prantslane Proudhon (1809-1836), sakslane Štirner (1806-1856), Põhja-Ameeriklane Tucker (1854 -((1939)), kolm venelast: Bakunin (1814-1876), Vürst Kropotkin (1842 - ((1921)), Krahv L. N. Tolstoi (1828-1910) Mõned anarhistid, seal hulgas sõjakad (näites Valjan, kes viskas pommi prantsuse parlamenti), nimetavad oma õpetajate hulgas isegi Herbert Spencherit. Sotsiaaldemokraadid, kes on vaenulikud tema individualistlikule teooriale (Enriko Ferri), loeavd samuti teda hea meelega anarhistide hulka kuuluvaks. Spencher ise aga ei ei suuda oma konstruktsioonides riigist täiesti mööda minna ja teda saab sellepärast vaid suurte järelandmiste arvel anarhistiks nimetada. Ülaltoodud seitsmiku hulka võib lisada rida väljapaistvaid kirjanikke, kes propageerisid nanarhismi ideesid ja olid oma vaadetelt neile rohkem või vähem lähedased. Sellised on näiteks: geograaf Elize Reklju ja ta vend Eli Reklju, kes on lähenenud liustike uurijale, Kropotkinile, belletrist ja anarhia poeet D- G- Makkai (1864 - ), kes on liitunud Proudhonile, Štirnerile ja Tuckerile; publitsist Julie Grav; Oktav Mirbo oma tegevuse algul oli anarhismile üpris lähedal. Tema draama „Rumalad karjased“ väljendab ilmselgelt anarhistlikke ideesid. Lõpuks võib nimetada Ibsenit, kelle draamades eriti „Rahva vaenlases“, tema äärmises eitavas suhtumises enamusse, on tunda anarhismi ideede mõju. Kuid need kirjanikud ei oma anarhismi teoreetikutena iseseisvat tähendust. Ülevalpool nimetatud teoreetikutest on Bakunin, Kropotkin ja osalt ka Tucker on evolutsionistid. Nad on kindlad, et ajalooline protsess viib möödapääsmatult inimkonna anarhismi, milline on mitte ainult ideaalne vaid ka ühiskondlikult hädavajalik ühiskondlik kord (mis neid ei sega kutsumast üles revolutsiooni korraldama). Teisi võib aga nimetada utopistideks, kuna nad arvavad, et üleminek anarhismile toimub loomuliku evolutsiooni tulemusel, ja siis kui inimesed veenduvad järelduste mõistuslikkuses, jõuavad veendumusele nende poolt pakutava korra sihipärasuses ning teevad teadlikult ümber oma elu. Kõik anarhismi teooriad lähtuvad veendumusest, et riik ei ole miski muu, kui vähemuse poolt enamuse ekspluateerimiseks loodud organisatsioon. Parimal juhul võib see muutuda enamuse poolt vähemuse ekspluateerimise organisatsiooniks, kuid seni kuni inimesed hakkavad tunnistama enese üle üksikute inimeste võimu, vahet pole, kas nad valitsevad sünni või valituks osutunu, kuigi üleüldiste valimiste tulemusel, õiguse alusel, hakkavad inimkonnas vältimatult eksisteerima rõhujad ja rõhutud, ekspluateeritavad ja ekspluateerijad. Inimesed peavad ise võtma saatuse oma kätesse ja et vaid siis on võimalik tõeline võrdsus ja tõeline vabadus. Teoreetilises anarhismis eristatakse järgmisi suundi. Omaette asub Lev Tolstoi kristlik moraalne anarhism, kes nimetab oma õpetust mitte anarhismiks, vaid kristluseks (Kristlikuks ristiusuks, nii nagu seda nimetas Tolstoi lähim järgija V. G. Tsertkov). Seda õpetust on Tolstoi poolt arendatud tema töödes, mis on kirjutatud peale 1881.a.: „Pihtimus“, „Milles on minu usk“, „Jumala riik on teie sees“ jne. Tolstoi lähtub igasuguse vägivalla ja sunduse eitamisest ning jõuab loogiliselt riigivõimu eitamisele. Samas ta eitab tingimusetult ka omandit. Inimsuhete aluseks peavad tema arvates olema moraalne kohustus ja vastastikune armastus. Parema korra saavutamiseks võib võidelda vaid moraalse täiustumise ja kohuse täitmise teel, milline nõuab kohustusliku sõjaväeteenistuse ja teiste riigi poolt pandud kohustuse täitmisest keeldumist. Tolstoil oli Euroopas ja Ameerikas palju järgijaid, kuid nad seisavad anarhistide poolel. Teine vool kujutab endast Proudhoni mutualistlikku anarhismi voolu. Nähes inimese ilma tööta saadud, st. rendi ja kasumi, omadi, millise kaitseks on riik loodud, kaudu orjastamist inimese poolt, Proudhon, õigluse nimel eitab riiklikke seadusi (kuid mitte tema õigust olemuses) ja pakub nende asemele vaba inimeste liitu, kes on seotud vaba lepinguga, millise täitmise kohustus on Proudhonile selleks õiglaseks normiks, millist ta tunnistab. Proudhonlikud liidud on enamjaolt territoriaalsed. Proudhon kutsub liituma neid usklikke – vabasse kirikusse, mis on riigist ja teistest liitudest täiesti sõltumatu. Ta tunnistab vabatahtlikku liitu, mis on sõlmitud enesekaitseks kõrvalseisjate kallaletungide tõrjumiseks ja omamoodi politsei ja isegi kohtu loomist. Kõik need liidud võivad kuuluda teine-teisega föderatiivsesse seosesse. Kuid kuna nad juba on vabad ja vabatahtlikud, siis neist välja astumine igal hetkel on igale üksikule liikmele avatud, siis need ei hakka omama riigiga miskit ühist. Tunnistades vaid rahumeelset revolutsiooni, Proudhon, soovitas selle kui ideaali ühe praktilise teostamise vahendina vastastikuse abi alustel oleva „rahva panga“ loomist (siit ka nimetus – mutualistlik anarhism). Eeldati, et pank meelitab ligi miljoneid aktsionäre (aktsia või viie frangine sissemaks) ja protsendita laenu abil, teostab suure kogu tootmise ümber organiseerimise organisatsiooni alguses tervel Prantsusmaal, aga pärast kogu maailmas. Tegelikult aga õnnestus Proudhonil saada mingi summa panga asutamiseks (teiste seas aitas teda Hertzen) ja meelitas ligi mõned tuhanded liikmed. Kuid 1849.a. pandi ajakirjandusliku kuriteo eest (avaldas raamatu) vangi ja asi varises juba alguses kokku. Proudhon ja tema pooldajad olid veendunud, et ta varises kokku just juhi puuduse tõttu. „Ma juba oleksin saanud pihku kapitali kõri, rääkis hiljem Proudhon, ja juba isegi kägistasin teda, kuna see ise seda esimesel hetkel ei märgandki“.Proudhonil oli Prantsusmaal ja selle piiride taga (seal-hulgas Venemaal – petraševskilased) omal ajal märkimisväärne hulk järgijaid. Tema mõju Bakunini, Kropotkini, Tuckeri ja teiste kaudu on täiesti tuntav, kuid puhtal kujul tema mutualistlik anarhism kadus varsti poliitiliselt areenilt, loovutades oma koha teistele vooludele. Alustades XIX saj. 60- aastatest ka nüüd valitseb anarhismis kaks peamist voolu: individualistlik ja kommunistlik. Individualistliku anarhismi teoreetiliseks alusepanijaks võib pidada `tirnerit, kes on raamatu: Ainus ja tema omand ((«48=AB25==K9 8 53> A>1AB25==>ABL», (1845)) autor. Tema anarhism oli isiksuse õpetus, kes astus igasuguste ahelate vastu: ta oli Jumala, inimkonna, rahva, riigi, omandi, ühiskonna ja isegi tõe, õigluse ja humaansuse vastu; „Minul ei ole miskit minust ülemat“, „ma moodustan isiklikku, normita, seaduseta, eeskujuta kategooria“. Štirneri protest – mitte ühiskonna progressi ja huvide nimel, ega moraalse kohustuse nimel, ega ka ühiskonna õnne nimel, vaid enda nimel, alandatud ja rõhutud isiksuse seadusliku egoismi nimel. Loogiliselt viib selline egoism anarhismile. Anarhismi teostamiseks Štirner soovitab luua egoistide vaba liidu, kes võitlevad oma nõudmiste eest igasuguste võimalike vahendite abil, häbenemata rikkuda seadust ja moraali. Štirner oma „Ainsas“ jäi omal ajal täiesti üksikuks. Tal ei olnud ühiskonna laiadele kihtidele mingit mõju ja anarhistlik liikumine edenes temast täiesti sõltumatult. Kuid kolmekümne aasta pärast, peale tema surma tuli ta meelde ning tema tugeva mõju all töötati välja Tuckeri ja Makkaja maailmavaade, mis tegi štirnerliku egoismist edasised järeldused, millised lepitasid selle - sotsiaalsete instinktidega - inimlikkusega, armastusega ja inimestega. Tucker, kelle maailmavaate arengule, peale Štirneri, avaldas tugevat mõju Proudhon, vähemal määral, kui L. Tolstoi, väikeste artiklite kogus („Raamatu asemel“. Mis on kirjutatud inimese poolt, kes on liiga hõivatud, et raamatut kirjutada. «$@03<5=B0@=>5 87;>65=85 D8;>A>DA:>3> 0=0@E87<0» (1893); vene keelne tõlge, >A:20, 1908), lähtub egoismist kui põhilisest prinsiibist ja kuulutab iga inimese isikliku kasu kõrgeimaks seaduseks. Sellest printsiibist lähtudes ta tuletab vabaduse ja võrdsuse nõudmise ning eitab otsustavalt riiki, milline tema arvates, peab olema asendatud isiksuste vaba liiduga, kes on seotud vaid lepingutega. Riigi puudumisel, milline praegu kaitseb valitsevaid tootmisvorme, mis põhinevad töölisklassi ekspluateerimisel väikeese kodanlaste hulga poolt, muutuvad võimatuks nii rent, kui ka protsent ja seepärast vara valdamine ei hakka omama neid rahvamassidele kahetsusväärseid tulemusi, kui praegusel ajal. Seepärast Tucker ei näe alust omandiõiguse, isegi maaomandi eitamiseks. Omandi kogunemine ühtede kätesse muutub nagu nii võimatuks, kui riik hävitatakse.Kuriteod, milliseid praegu sooritatakse nälja ja vaesuse, auahnuse, allutamise ja võimuiha jne. mõju all, muutuvad, suuremal osal, võimatuteks, kuid, kuivõrd kuriteod, st. inimestele vägivaldsed kallaletungid atavismi (eellastel olnud varjus olnud instinktide taasilmumine) või teistel põhjustel, hakkavad toimuma, kuivõrd igasugune isiksus ja iga isiksuste liit säilitab endal isegi vägivaldse enesekaitseõiguse. Tucker tunnistab õigust allutada rikkujaid kohtule, arestile ja isegi panna vangi.“Kui inimene – räägib Tucker – astub kokkuleppesse mõnede inimestega, siis neil on ühendatud jõududega õigus teda sundida täitma kokkulepitut“. Sellisel viisil Tucker peab võimalikuks riigi eitamist ja omandi, kohtu (seejuures vandemeeste kohtu) ja vangla tunnistamist. Vaid oma individualistlikku anarhismi peab Tucker tõeliseks anarhismiks ja eitab kommunistlike anarhistide pretensioone sellele nimetusele. Eitades, sarnaselt kõikidele anarhistidele, osalust kaasaegses riiklikus elus, järelikult ka parlamendi valmistel. Tucker mõistab samas ka hukka mõrvad ja pommide panekud jne., võitlusmeetodid, milliseid praegu praktiseeritakse paljude anarhistide poolt. Ta ei usu samuti laialdasse ülestõusu ja peab peamiseks anarhistide võitlusmeetodiks passiivset vastupanu – maksude maksmise keeldumisest, rendi ja korteriüüri maksmisest, sõjaväeteenistuse kohustuse täitmisest aga ka streike ning tööseisakuid. „Kui üks viiendik elanikest keelduvad maksude maksmisest, siis neil nende võtmise katse ei tasu ära ülejäänud neljalt viiendikult võetavate maksudega“ „Liberty“ (Tuckeri ajakiri, mis on tema poolt välja antud 1881.a. alguses Bostonis, hiljem New Yorgis), aeglaselt, kuid kindlalt kogub jõudu, miline on hädavajalik selleks veretuks võitluseks ja varem või hiljem organiseerib neid esiletõusule. Teile on siis lõpp, türannia ja monopolism!... Ülestõusu on kerge maha suruda, kuid mitte ükski armee ei soovi ega suuda suunata suurtükke rahulike inimeste vastu, kes isegi ei kogune tänavatele, vaid istuvad kodus ja jäävade enestele kindlaks. Ei valimisbülletään, ega täägid hakka eelolevas võitluses mängima silmapaistvat rolli. Passiivne vastupanek, äärmuslikul juhul dünamiidi pomm üksiku inimese käes (äärmuse all ma mõtlen miskit väga tõsist – miskit sõna-ja trükivabaduse täieliku allasurumist) – vaat need vahendid, millistega revolutsioonilistel jõududel on vaja viimases suures võitluses võidelda välja rahva õigused . Kunstilises vormis on Tuckeri õpetus esitatud Makkaja romaanis; Anarhistid (1891), vene keelne tõlge, «=0@E8ABK» Moskva 1906.a.). Hulga suuremat levikut ja praktilist tähendust omab kommunistlik anarhism. Selle esimeseks jutlustajaks oli V. Godvin, oma raamatus, millises ta kujutas ideaalset inimühiskonda, millise eesmärk on üleüldine hüve. Sellise korra puhul ei ole valitsust, tema karistav ja üldse sundiva võimuga, ei ole omandit, ei ole seadusi ja isegi õigust. Selles valitseb võrdsuse, vabaduse ja armastuse põhimõtted. Omand peab olema asendatud varade võrdse jaotamisega. Sellist korda võib saavutada siis, kui enamus inimesi veendub selles, et kõigi heaolu sõltub ühiskondliku korra radikaalsest muutumisest, kõik teised teed peavad olema kõrvale jäetud. Godvini raamat avaldas omal ajal tugevat muljet, kuid varsti oli see unustatud ja anarhismi edasisele arengule suurt mõju enam ei avaldanud. Sellele andis tugeva tõuke peale Prudhoni V. A. Bakunin, 1861.a. kes põgenes Siberist Lääne Euroopasse ja kuni oma surmani 1876.a. tegeles energiliselt sule ja sõnaga kommunistliku anarhismi kaitseks. Kropotkini paljudes artiklites ja raamatutes, aga kõige enam „Leiva kättevõitmine“ (prantsuse keeles 1892 ja vene keeles «02>520=88 %;510», !, 1906.a. ja «708<=0O ?><>IL :0: D0:B>@L M2>;NF89» ! 1907.a., inglise keeles 1902.a.), on enam täielikum ja enam teaduslikult arendatud kommunistlik anarhism. Koropotkin, kes oli hariduselt loodusteadlane ja ta maailmatunnetus oli kujunenud välja Darvini, Spenderi ja teiste mõju all. Tema ühiskondlikud vaated on enam mõjutatud Bakunin, kelle õpetuse alla ta pani loomuliku ajaloolise vundamendi. Tõsi, nende vahel on erinevus. Bakunin protesteeris otsustavalt kommunisti nime vastu ja nimetas oma teooriat kollektivismiks või kollektiivseks anarhismiks.. Kuid tema veendumuste järgi on kommunism vabaduse vaenulik ja viib omandi riigi kätte tsentraliseerimisele. Selleks, et seda vältida, peab anarhistlik kord säilitama omandiõiguse (muidugi mitte pärandatava), tarbeesemetele.Kollektiivne peab olema vaid see omand, mis moodustab tootmisvahendeid. Vastupidi, Kropotkin oli veendunud, et tootmisvahendite ühistamine toob vältimatult kaasa kommunistlikku tarbimise. Kuid Kuid see erinevus ei oma olulist tähtsust tähendusele ja Kropotkin peab olema liigitatud kindlalt Bakunini järgijate hulka, kuigi ta oli enam iseseisvam. Ta on järjepidev evolutsionist, kuid suhtub eitavalt nende darvinistide töödesse, kes ei näe inimühiskonnas midagi muud, kui loomalikku võitlust eksistentsi eest. Vastupidi, armastus, vastastikune abi, üldse sotsiaalsed instinktid ei ole inimese väljamõeldised vaid looduse seadused. Nad mängivad väga märkimisväärset rolli loomade juures, isegi alamate puhul, milleta loomariigi evolutsioon oleks olnud täiesti teistsugune. Seda enam on nende roll oluline metsikute rahvaste juures ja eriti tähtis tsiviliseeritud ühiskonnale, kuid tulevikus peab nende roll olema evolutsiooni seaduse jõul, lõputult suurenema. Nende areng mitte kauges tulevikus peab hävitama riigi, olles hädavajalikuks inimkonna evolutsiooni etapiks, kuid mis juba praegu ei ole enam endine. Inimkond on juba praegu piisavalt rikas, kuid see rikkus usurbeeritakse priviligeeritud klasside poolt. Inimkonna poolt kogutud suurte rikkuste võrdne jaotamine, ei muuda teda vaeseks, vaid inimtöö õigem rakendamine veel mitte haritud maadel, enam intensiivne töö ja üleüldine töö, ühtede praeguse hõlpelu asemel ja teiste töö, mis on suunatud mitte tootmisele, aga inimestega võitlemisele (sõdurite, kurjategijate, valitsejate, seadusandjate, kohtunike) ja kolmandate üle jõu käiv töö, võib suurendada inimese rikkust lõpmatu arv kordi. On hädavajalik, et igaüks töötaks oma jõudude ja võimete määral. Selline töö organiseerimine viib vältimatult kommunistliku jaotamise organiseerimisele ja igaüks hakkab saama oma vajaduste järgi. Sellise hüvede jaotamise tendents eksisteerib isegi praeguses kodanlikus ühiskonnas. Sillad, teed, tänavad on käesoleval ajal muutunud ühiskondlikuks väärtuseks. Muuseumid, avalikud raamatukogud, tasuta koolid on kõigile kättesaadavad ja igaüks võib kasutada neid sõltuvalt oma vajadustega, mitte oma teenete või rikkuse järgi. Need on muidugi õrnad kasvud, kuid kui kõik muutuhb ühiskonna omaks, kui likvideeritakse riik ja tootmine organiseeritakse kollektiivsetel alustel, siis muud hüvede jaotamist üksikute isikute vahel, peale vajadustest tingitu, isegi olla ei saa. Kõik see pidi saabuma peale suurt pööret, millele ühiskond läheb. Senini ei ole revolutsioonid sellist eesmärki saavutanud, kuna nad asendasid ühe võimu teisega ja säilitasid poliitilise ja majandusliku ebavõrdsuse. Samasuguselt püüdlevad võimu võtmisele sotsialistid ja äärmisel juhul ka sotsiaaldemokraadid. On tarvis, et inimesed võtaksid oma asjade juhtimie ise enada kätte, volitama seda kuningatele, presidentidele, isegi mitte üleüldistel valimistel valitud saadikutele – vaat nimelt selle poole püüdleb anarhism. Sellest tuleneb, et anarhistid ei saa oma ideaalide eest võitluses kasutada praeguse riigi instituute; nad ei pea rahulduma parlamentlike volitustega, ega üldse osalema valimisvõitluses, ega püüdlema valitsuse ametikohtadele. See äärmiselt eitav suhtumine poliitilisse võitlusse ja poliitilisse tegevusse kujutab endast eredalt-iseloomulikku anarhismi joont, üldist nagu see on individualistlikule- ja kommunistlikule anarhismile. Kuid individualistlik anarhism on sotsialismile ja kommunismile otsustavalt vaenulik. Nad oma olemuselt välistavad anarhismi ja vastupidi: Sotsialism ja kommunism nõuavad sellist keerukat kogu tootmise süsteemi keerukat organisatsiooni, millist ei saa teostada vaba ja vabatahtliku inimeste liidu poolt, mis on asutatud vaba lepingu moraalsele jõule ja järelikult sundusliku võimuta mõeldamatu. Kropotkin, nagu ka teised kommunistlikud anarhistid, on veendunud, et „kommunism ja anarhism moodustab teineteise hädavajalikku lisa“. Sotsialdemokraadid selles suhtes on täiesti solidaarsed individualistlikke anarhistidega, leides terminis endas kommunistliku anarhismi contretictio in adjecto ja nähes selles äärmise harimatuse ilmingut. Sellisel viisil on sotsiaal-demokraatide ja anarhistide maailmavaatel sügav vastuolu. Praktilises elus ilmeb see vastuolu suhtumises parlamentaarsesse ja poliitilisse tegevusse üldse – positiivselt ühtelt ja negatiivselt teiselt poolt. Kuid sotsiaal-demokraatia ja anarhismi psühholoogilised alused – vahet tegemata, kas kommunistliku või individualistlikku – on teineteisele üpris lähedased. Ja nii kui teine põhineb enamjaolt laiadel rahvahulkadel, kes näevad ühes või teises oma alandatud olukorra parandamise teed. Sotsiaal-demokraatia on on töötava proletariaadi õpetus. Anarhism toetub vahest väikekodanlusele, talurahvale, märkimisväärsel tasemel leiab tuge töötute massidel, nn. Lumpenproletariat, kuid kohtab suurt kaastunnet ka tõelise töötava proletariaadi hulgas (sotsiaaldemokraadid väidavad ja mitte aluseta, et vaid selle poliitiliselt mitte arenenud osas). Igal juhul, anarhistid ja sotsiaal-demokraadid, nagu sotsialistid üldse, võitlevad omavahel, äärmiselt vihaselt ja kirglikult, peaegu et ühel ja samal alusel. Psühholoogilise aluse ühtsus viib selleni, et vaatamata sügavale erinevusele õpetuse olemuses ja sellel põhinevas taktikas, üleminek ühelt teisele ei ole üldse järsk. Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania tööliste massid olid 1870.a. häälestatud anarhismi kasuks, hiljem aga läksid üle sotsialismile. Seesama üleminek on võimalik ka ühtedele ja teistele ühe ja teise liikumise väljapaistvale juhtidele. Doktor Bruss, Bakunini ja Kropotkini järgija, 1870.a. olles prantsuse anarhistide juhiks, hakkas hiljem prantsuse ühe sotsialistide suuna (possibilistide) fraktsiooni juhiks. Itaalia anarhistid Costa ja Tsipriani läksid hiljem üle sotsialismile. Võimalik on ka vastupidine üleminek: saksa sotsiaal-demokraat Most läks üle anarhistide poolele. Üks Hollandi sotsialismi tegelastest, Domela Njuvenguis, hakkas hiljem anarhistiks. Peale seda: sotsialistide, aga ka sotsial-demokraatide, sealhulgas sakslaste ridades, on voolud, kes arvavad, et sotsiaaldemokraadid hindab üle parlamentliku võitluse rolli ja ei väärista aktiivset võitlust streikide abil, üleskutset loobuda sõjaväeteenistuse täitmisest jne. Selline vool teeb vältimatult sammu anarhismi poole. 1891.a. oli saksa sotsiaal-demokraatlikust parteist visatud välja nn. „noored“, kusjuures lõhenemine toimus just mainitud põhjusel. Hiljem muutusid peaegu kõik „noored“ anarhistideks. Tugev vool prantsuse ja itaalia sotsialismis, mis oli tuntud sündikalismi nime all, püüdis Marxi ja Prudhoni leppimise poole ja on marksistide iseloomustuse järgi „anarhosündikalism“, kuigi ametlikult ei löö sotsialismist lahku. Vene sotsiaal-demokraatia grupi nn. bolševike ridades süüdistavad vähemlased esimesi anarhismi poole kaldumises. Sellisel viisil, kõigil eesmärkide ja teede vastupidisusel on mõlema suuna vahel ülemineku aste. Bakunin asutas 1868.a. Šveitsis liidu „Alliance internationale de la Demokcratie Socialiste“ (marksistid siis end nõnda ei nimetanud). See liit oli esimene märkimisväärne anarhistlik organisatsioon. Anarhismi ja sotsialismi vaadete vastuolu ei olnud siis veel nii selge, milliseks see hiljem muutus. Seepärast muutis bakuninlik liit nn. Internatsionaaliks – organisatsiooniks, mis oli asutatud anarhistide vaenlase – Marxi poolt – palvega neid sellesse võtta. Kuid mitte kõhkluseta, kuid Internatsionaali peanõukogu nõustus selleks vaid tingimusel, et bakuninlik liit laiali saadetakse, teiste sõnadega, ta nõustus vastu võtma liidu üksikuid liikmeid, kuid mitte liitu ennast. Liit nõustus ja saatis end laiali. Siis aga algas Internatsionaalis Marxi ja Bakunini vaheline mõjuvõimu, marksistliku sotsialismi ja anarhismi vaheline võitlus. Üks Internatsionaali sektsioon oli Bakunini poolel, teine Marxi poolel. Anarhistlik sektsioon ja üksikud anarhistid pidasid praktilist tegevust Internatsionaalist sõltumatult. Prantsuse-Saksa sõja ajal, septembris 1870.a. Bakunin organiseeris Lyonis ülestõusu. Rahva gruppi juhtides vallutas raekoja millise siis oma nõukogu otsusega kuulutati välja riigi likvideerimine. Rahvuskaart aga vallutas raekoja hõlpsalt. Osa ülestõusu juhte arreteeriti teised aga olid jõudnud Šveitsi põgeneda. 1871.a. väga paljut tuntud anarhistid (samuti nagu sotsialistid) osalesid aktiivselt Pariisi kommuunis. 1872-73.a. suutsid anarhistid paljudes Hispaania linnades kutsuda esile ülestõusu ja mõnes kohas said isegi enda kätte võimu, kuid olid varsti kõikjal vallutatud positsioonidelt minema kihutatud. Marksistid, nähes sellises tegevuses anarhistide saatuslikku viga, kui mitte just tööliste klassi asja reetmist, sisevõitluse käigus Bakunin ja ta poolehoidjad sektsioonid (Juura ja Belgia föderatsioon) olid Internatsionaalist välja heidetud või lahkusid selles ise (1872.a.). Selle tõttu Internatsionaal hävines, kuid anarhistid ei hävinenud, föderatsioon ja selle sektsioonid jätkasid iseseisvat eksistentsi ja 1872.a. lõpus kutsusid ise Saint-Imes (Berni kantonis) kokku oma puhtalt anarhistliku „Internatsionaalse töötajate kongressi“. Selle poolt oli otsustada moodustada „Anti-autoritaarsete sotsialistide“ liit ja kuulutati välja järgmised printsiibid: „1)proletariaadi esimeseks ülesandeks on igasuguse poliitilise võimu hävitamine; 2) igasugune poliitilise võimu organisatsioon, isegi ajutine ja revolutsiooniline, on vaid pettus ja sama ohtlik proletariaadile, kui kõik praegu eksisteerivad valitsused“. Sellega mõisteti hukka ka kommuunis osalemine. Järgmisel 1873.a. kogunesid anarhistid kongressile Genfis. Hiljem viidi läbi veel mitu kongressi, osalt kõigile sektsioonidele ühise, osalt üksikute föderatsioonide osade kongresse. Oluliseimaks 1870- el aastatel oli juura föderatsioon, kelle eesotsas oli Bakunin ja doktor Paul Bruss, kes oli selle föderatsiooni ajalehe „Sõnumileht“ toimetajaks, mida anti välja 1872-1878.a. erinevates Šveitsi linnades pealkirja all Bulletin de la Federation Jurassienne de´ l´Associatsion Internationale des Travailleurs . See-sama Bruss 1877 -1878.a. andis välja (>-45-$>=5 (:0=B>= 52H0B5;L) ajakirja Avant-Garde . Neis väljaannetes oli välja toodud propaganda tegevusega“, mis sai hiljem enam iseloomulikuks mitte ainult teoreetiliselt vaid ka lahingulise anarhsmi praktikale. See seisneb selles, et väikesed vastuhakud, terroristlikud mõrvad ja kallaletungid, üksikud riigi esindajate vastased vägivaldsed meetmed jne. kui neil isegi ei ole mingit vahetult praktilist tähendust, siis igal juhul avaldavad tugevat mõju mõistustele ja on kasulikud kui propagandavahendid. Sel perioodil Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias toimusid aegajalt väikesed ülestõusud. Paljudes riikides toimusid kallaletungid monarhidele (1878.a. kaks korda Wilhem I vastu ja üks kuningas Gumberta vastu, seejärel ka palju teisi), üksikute politseinike tapmine jne. Kui mitte kõik, siis neist paljud sündmused toimusid anarhistliku propaganda otsesel või kaudsel mõjul, tihti teostati ka vähem või rohkem tuntud anarhistide poolt. Töötajate streigid, millistes sotsiaal-demokraadid püüdsid seaduslikkust ja korda hoida, püüdsid anarhistid neid mässudeks muuta. Isegi Itaalia röövlite organisatsioonis – maffias ja kamorras, mis jäi Itaalia kuningriigile päranduseks Burboonidelt – nägid anarhistid rahva protesti väljendust kodanliku korra vastu, kiites seda heaks ja püüdes sellesse viia teadlikkuse elementi. Selle eest, et Bruss kiitis heaks Wilhelmile kallalekippumise, oli ta mõistetud 1878.a. vangi ja pärast Šveitsist väljasaatmisele. Tema koha hõivas Kropotkin, kes asutas ajalehe Revolte . Anarhistlik kongress Marselis 1879.a. võttis vastu üleüldise ekspropeerimise otsuse. (>-45-$>=5 kongressil, mis toimus 1880.a., võeti Kropotkini ettepanekul vastu kommunistlike anarhistide nimetus, asendades sellega senini valitsenud „kollektiivsed anarhistid“. Londonis 1881.a. toimunud kongresil võeti vastu järgmine otsus: „Kongress peab hädavajalikuks aktiivse tegevuse teel levitada laiades rahvahulkade selles osas, kes veel ei ole loobunud moraali illusioonidest ja legaalsete võitlusmeetodite toimimises, revolutsioonilist mõtet ja ülestõusu vaimu. Loobudes legaalsest teest, me viime oma tegevuse üle ebaseaduslikkuse valdkonda. See on ainus tee, milline viib revolutsioonini. Jälitamisele, millisele on allutatud meie legaalne ajakirjandus, sunnivad meid minema üle konspiratiivsele ajakirjandusele. Propaganda tegevusega on ääretult olulisem külas, kui see on linnas. Tehnilised teadused ja keemia on meile juba osutanud revolutsiooni asjale suuri teeneid, veelgi enam on loota tulevikult, ja seepärast kongress soovitab nende teaduste kui rünnaku ja kaitsevahendit, tõsist tundmaõppimist“. Kongressil olid esindatud 60 föderatsiooni ja 59 üksikut sektsiooni, millised hõlmasid üldkokkuvõttes, osaliste väitel, 50 000 inimest. Kui täpne see arv on, ei ole teada. Peaegu kõik föderatsioonid asusid Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Šveitsis ja Belgias. Üpris laialt oli arenenud anarhistlik liikumine Austria-Ungaris, kus selle juhtkohal oli tööline Peikert. Inglismaal elasid paljud anarhistid-emigrandid, kuid kohalikku anarhismi seal peaaegu ei olnud. Saksamaal oli ta samuti nõrk ja peale 1878.a. see kallaletungimistes ei ilmutanud. Kõigis nimetatud riikides ilmusid mõned kümned anarhistlikud ajalehed, kuid kõik need olid väikesed lehed, mis jälitamise tõttu muutsid oma nime ja ei olnud laiemalt levinud. Pariisi politsei prefekt Andrie oma memuaarides rääkis, et üks peamisi anarhistide organeid – „Revolution sociale“ , Pariisis – anti välja tema poolsel olulisel rahalisel toel, kusjuures anarhist Louis Miseli kõrval oli selle toimetajaks veel politsei agent. On üpris tõenäoline, et seda sama võib öelda ka paljude teiste ajalehtede kohta. Paljud räägivad, et mõned anarhistlikud kuriteod sooritati politsei provokaatorite, kes tegutsesid omal riisikol ja vastutusel, aktiivsel osalusel. 1882.a. lõpus arreteeriti Lyonis Kropotkin koos 60 kaaslasega ja peale grandioosset kohtuprotsessi jaanuaris 1883.a. oli mõistetud viieks aastaks vangi. 1886.a. armuandmise avalduse peale, mis oli esitatud tuntud Prantusmaa ja Inglismaa teadlaste pootl, nende hulgas ka G. Spencher, anti talle armu ning saadeti Prantsusmaalt välja. Selle protsessi ja teiste juurdluste tajajärjel, kuid teistel, väga erinevatel põhjustel, 1880.aastad oli Lääne Euroopas anarhistliku liikumise nõrgenemise ja peaegu kadumise periood, äärmisel juhul selle aktiivses sõjakas vormis. Siiski, üksikud anarhistlikud organisatsioonid tegutsesid edasi, ilmutades end peamiselt kahvatute lendlehtede väljaandmisel ja veel katsetes (tihti – tulemusteta) suunata tööliste streike anarhistlikule teele. Anarhistlikke kallaletunge, kuigi neid sooritati, kuid suhteliselt harvem kui varem. 1889.a. kogunes Pariisis esimene rahvusvaheline sotsialistlik kongress. Anarhistid saatsid sellele kongressile oma delegaadid, kuid nende volitused, enam jaolt, olid kongressi poolt tunnistatud kehtetuteks. See sama kordus teisel sotsialistlikul kongressil Brüsselis 1891.a. Eriti terava kuju võttis sotsiaal-demokraatide ja anarhistide vaheline konflikt kolmandal kongressil Zürichis 1893.a., millisel enamus hääli, väikese vähemuse protestimisel, oli otsustatud järgmiselt: „Kongressile lubatakse kõik töötajate ametühingute liidud, aga samuti ka kõik sotsialistlikud parteid ja organisatsioonid, kes peavad vajalikuks töölisklassi oganiseerimist ja poliitilist tegevust. Poliitilise tegevuse all tuleb mõista püüdu kasutada võimalust mööda poliitilisi õigusi ja seadusandlikku masinat või isegi selle enese kätte haaramist, et aidata kaasa proletariaadi huvide elluviimist ning võimu haaramist“. Selle otsuse teine pool võeti Bebeli ettepanekul vastu, pidades silmas seda, et väljend „poliitiline tegevus“ lubas avarat tõlgendust: anarhistid käisid peale, et nende poolt teostatavad poliitilised mõrvad oleksid samuti võetud poliitilise tegevuse hulka. Sellise otsuse alusel tunnistati kehtetuks terve rea anarhistlike organisatsioonide volitused, nende seas Verneri, Landaueri ja teiste, kes asusid varem saksa sotsiaal-demokraatide parteis ja olid sealt „noorte“ hulgas välja arvatud 1891.a. Eemaldatud anarhistid ei allunud sellisele otsusele vabatahtlikult ning peale kaklust kongressi saalis, nad visati jõuga välja. Paljud sotsialistid (nende hulgas Tsipriani) protesteerisid anarhistide eemaldamise, kui jämeda sallimatuse akti, vastu. Londonis 1896.a. toimunud sotsialistide kongressil, kuulutati täpselt samuti kehtetuks saksa anarhistide (Humplovits, Landauer, Kampfmeier jne.) volitused. Prantslaste delegatsioon osutus sallivamaks ja tema ridadesse jäid mõned anarhistid alles. Järgmistele kongressidele anarhistid enam ei ilmunud. 1890. aastatel arenes Prantsusmaal ja teistes romaani mades sõjaka anarhismi uus õitseng. 1892.a. Ravsol õhkis Pariisis Veri restorani. 1893.a. Valan viskas pommi parlamendi saali ja haavas sellega mitut saadikut. 1894.a. Anre viskas pommi ühte restorani. Itaallane Kazerio tappis vabariigi presidendi Carno. 1897.a. tapeti Hispaanias Kanovas del Castillo. Šveitsis oli 1898.a. itaallasest anarhist Lukkeni poolt tapetud austria keisrinna Elizaveta. Itaalias tapeti 1900.a. kuningas Humbert anarhist Berši poolt. Samuti oli mitu politseinike tapmist, mitmeid kohvikute ja politseivalitsuste, kohtute õhkimise katseid ja mitmeid rööve isikute poolt, kes nimetasid end anarhistideks. XX saj algul hakkas sõjakas anarhism hääbuma. USA- s hakkas 1880.a. sõjakas anarhism tööliste ringkondades pead tõstma, kus seda propageeris sinna 1883.a. emigreerunud Most, kes andis New Yorgis välja ajalehte „Freiheit“. Seal väljendus anarhism streikide mässulises iseloomus ja üpris sagedastes politseinike tapmistes ning ühe või teise hoone õhkimise katsetes. 1901.a. oli anarhisti poolt tapetud Ameerika Ühendriikide president Mac-Kinley (hulga varem tapetud Lingolni ja Garhfildiga anarhistidel miskit pistmist ei olnud). Kõigi nende kallaletungide ja kuritegude puhul nii Ameerikas kui ka Lääne-Euroopas, on iseloomulik üks ere joon: puudub selge piir poliitilise ja puhtalt kriminaalkuriteo vahel. Isikud, kes sooritavad mõrva ja esitlevad end anarhistidena, vahel tegutsevadki poliitilistel motiividel, kuid teine kord vaid isiklikust kättemaksuihast. Röövlid, kes ka end anarhistideks nimetavad, raiskavad kogu raha vahest poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, kuid mõnikord ka joovad need maha. Isikud, kes varem olid kandnud lihtsa röövimise eest kriminaalkaristust osutuvad vahel aga anarhistideks. Seda selgeks teha, mil anarhisti nime all tehtut tuleb pidada tegeliku veendumuse väljenduseks ja mil see on vale maskeerimiseks, on peaaegu võimatu. Kuid igal juhul, side sõjaka anarhismi ja teoreetilise anarhismi vahel on üpris erandlik ja nõrk ning sedagi selle kommunistlike voolude puhul. Individualistlik anarhism (Tucker ja Makkaja), rääkimata veel moraalsetest kristlikest anarhistidest (Tolstoi), suhtuvad sellesse ilmtingimatta eitavalt, kuigi selgitavad seda mitte kurja tahtega, vaid sotsiaalse ebavõrdsuse ja isiksuse rõhumisega. Venemaal propageeris anarhismi 1869.a. Bakunini järgija Netsaev. Ta asutas salaühingu «0@>4=0O 0A?@020», milline, nagu eeldati pidi valmistama ette revolutsiooni. Netsaev peaegu, et esimesena (enne Brussi) tõi esile teoga propaganda ja idealiseerides ning populariserides vene röövleid (Ermak, Stenka Razinit ja ka kaasaegseid röövleid), nähes neis protesti palavikku ja tahet, seisis nende ja sotsialistide liidu poolt. Netsaevi poolne üliõpilase Ivanovi tapmine tõi kassa salaühingu paljastamise ning ettevõtmise lõpu. 1870.a. oli Venemaal anarhistliku suunaga ringikesed, kuid need olid väiksearvulised ja võrreldes teiste revolutsiooniliste ringikestega väga jõuetud. 1870.aastate lõpus, ühing «0@>4=0O >;O» oli anarhismile täiesti võõras, mis nõudis parlamendi kokku kutsumist, hävitas lõplikult anarhismi Venemaal ja sellisel viisil, Venemaa andes nii palju anarhismi teoreetikuid, saates mitmed oma anarhistid Lääne anarhismi teenistusse, enda juures peal 1878.a. ja kuni XX saj. alguseni, anarhismi ei omanud. «0@>4=0O >;O» ja sotsialistide-revolutsionääride terror ei omanud anarhismiga midagi ühist. Umbes 1905.a. ilmus sõjakas anarhism ka Venemaale. Laiu rahvahulki haaras revolutsiooniline liikumine. Kui varem läksid poliitilisi kuritegusid sooritama vaid sügavate veendumustega inimesed, siis nüüd haarasid revolutsioonilised ideed ka vähe arenenud ja nii erisuguseid inimesi , kätemaksu ja isikliku kasu instinktid ja klassi vanenu, ühiskondlikud instinktid olid omavahel tihedalt seotud. Pidevalt sooritati kuritegusid, milliste puhul ei saa täpselt poliitilist momenti kriminaalsest eristada kuid süüdlased nimetasid end peaegu alati anarhistideks või anarhistlikeks-kommunistideks. Anarhistliku iseloomuga kuriteod kutsusid esile spetsiaalsed seadused, millistega selliseid tegusid karistati. Nii ka Taanis suurendati 1886.a. ajakirjandusseaduse rikkumise eest määratavaid karistusi. Analoogiline seadus võeti vastu ka Belgias 1893.a. Prantsusmaal võeti 1893.a. 1881.a. ajakirjandusseaduse juurde seaduse ajakirjanduse kaudu kuritegudele kihutamise eest karistamise kohta. Ja teine seadus kehtestas karistused ühingutesse astumise eest, millised seadsid oma eesmärgiks otse mõrvade sooritamise jne. 1894.a. (peale Carno mõrva) anti välja neli seadust: 1)seadus, mis jälitab anarhistlikke püüdlusi (ainus eksisteerivatest seadustest, mis on otse ja avalikult suunatud anarhistide vastu); 2)seadus kuritegelikel eesmärkidel lõhkeainete hoidmise kohta; 3)seadus, mis karistas trükisõna kaudu kuritegudele õhutamist ning nende ülistamist; 4)ajutine seadus (mis kaotas jõu 1899.a.) ühiskondliku julgeolu kaitse tugevdamisest. Anarhistide vastase seaduse eelnõu, milline oli esitatud peale Gumberti mõrva Itaalia Valitsuse poolt, lükati parlamendi poolt tagasi. Inglismaal Rosberry ministeerium 1894.a. oli kategooriliselt anarhistide vastase seaduse vastuvõtmise vastu, kui selline ettepanek oli Lordide koja poolt, Carno tapmise ettekäändel, esitatud. Vene seadusandlus ei sisalda spetsiaalseid anarhistide vastaseid meetmeid, kui mitte lugeda tsensuuri põhikirja §95. (1890.a. väljaanne, mis loodud 1862.a. seaduse alusel; mis on tsensuuri põhikirja võetud 1906.a.), mis keelab ära teosed, millised „esitavad kahjulikku õpetust sotsialismist ja kommunismist, mis kallutavad kehtiva korra õõnestamisele või kukutamisele ning tekitavad anarhismi “. Kuid vene trükiste seadused j amäärus kaitsest kaitsevad võimu anarhistidega politseilise võitluse pidamiseks enam kui piisavate vahenditega . Milletki ei ole märgata, et kõik ülalpool loetletud seadused oleksid avaldanud mingit mõju anarhismi arengule. Selle nõrgenemist põhjendatakse üldiselt võttes, kas üldiste sotsiaalsete tingimustega, või siis üha enam leviva anarhismi sotsialistlike parteidega konkurentsiga, kes võtavad anarhistidelt ära nende pinnase. Kirjandus: @C4>=L, «54=>ABL :0: M:>=><8G5A:89 ?@8=F8?L» (. 1908); . (B8@=5@L, «48=AB25==K9 8 53> A>1AB25==>ABL», A ?@8;>65=853@0D89 (!., 1907-09); 0:C=8=, «>3L 8 3>AC40@AB2>», «$545@0;87F80;87;>38AAC40@AB25==>ABL 8 0=0@E80» 2 42CEL B><0EL «>;=>3> A>1@0=8O A>G8=5=89 .0:C=8=0», 874. >4. 54. .. 0:C=8=0 2 !.,(1907); «8A<0 .. 0:C=8=0 : 5@F5=C 8 30@52C» ?@8<. .. @03><0=>20 (5=520, 1896); . 0:C=8= « 5G8 8 2>720=8O» !., (874. 0;0H>20); «8AL<0 . 0:C=8=0» (!., 874. @C1;52A:>3>, 1907). «=0=8O» I, IV, V ja VI B>G. =. . @>?>B:8=0; «0?8A:8 @52>;NF8>=5@0» 874. «!2>1>4=>9 KA;8» , !., «708<=0O ?>B>IL, :0: D0:B>@L M2>;NF88» «02>520=85 E;510» ?5@52. "25@8B8=>20 (!,, 1906), « 5G8 1C=B>2I8:0» («A2>1>645==0O KA;L» !., 1906); 0=L 02@L, «#<8@0NI55 >1I5AB2> 8 =0@E87=L, «!>G80;87@. «5<;O» (!., ) . 8;L, «!>F80;87<ABL 0=0@E87<0» . &>::>;8, «=0@E872L, ««=0@E87F80;874 0<>20 8 AB><8=0 (. 1906; sots-dem vaatevinklist ja anarhismile äärmiselt vaenulik); 59E5A15@3L, «!>F80;87@38CAL, «"5>@5B8G5A:8O >A=>2K 0=0@E87<0» (45AA0, 1906); . (B0<<;5@L, «=0@E87», 1906); . C;LG8F:89, «AB>G=8:8 0=0@E87<0» ?5@52>4 A ?>;LA:>3> (!.); $. -=35;LAL, «0:C=8ABK 70 @01>B>9» (!., 1906); &. I<1>7>, «=0@E8ABK», krimi-psüholoogiline ja sotsioloogiline artikkel, tõlgitud 8B:>2>9 (45AA0, 1907); !B. 20=>28GL, «=0@E8ABK 8 0=0@E87AA88» (!., «>2K9 8@L» ,1907). Üksikasjalik bibliograafia, mis on mõnevõrra juba vananenud. Nettlau; Bibbliographie de l´Aharchie (Paris 1897). Väärtuslikud bibliograafilised viited on -;LF10E5@0, &5=:5@0, &>::>;8 raamatutes. .>4>2>7>2L. -! 1910 B.2.Anarhism 1932(kr), s.-pol., õpetus võimuvabast ühiskonnast, kus sundus puudub üldse ja kus ühiskonnaliikmete vahelised suhted korraldatakse vabatahtlikute tehingute abil. Anarhism eitab mitte üksnes riiki, vaid ühes sellega igasugust enamiku valitsemist vähemiku üle, s. o. Üldse igasugust kollektiivset võimu, igasugust ühiskondlikku normingut ja vähematki kõrgemalt poolt tulevat distsipliini. Anarhism on niiviisi täiesti praeguse kapitalistliku ühiskonna vastane, sest selles valitseb sundus seaduste, kohtute, türmide, politsei ja sõjaväe näol. Tuntakse individualistlikku, kommunistlikku ja sündikalistlikku anarhismi. Individualistlik anarhism ei tunnista mingit ühiselu normingut, ei ühtegi ülemust ega alamust, vaid ainult vabade indiviidide, s.o. vaba ühiskonna vabade üksikliikmete isiklikku tahtmust. „Mina, see on riik.“ . Kommunistlik anarhism ühendab kommunismi vaateid anarhistliku vabaduse ideega. Ta tahab kogu ühiskonda organiseerida väikeste sõltumatute vabakommuunide või nende kommuunide vabaliitude näol. Sündikalistlik anarhism arvab, et tuleviku ühiskonna korra aluseks saab olla üksnes majanduslike ühingute üldliit, mis oleks moodustatud üksikute vabade töölissündikaatide (kutseühingute) alusel. Anarhistlikud tendentsid on esinenud mitmes revolutsioonilises liikumises, nagu Wat Tyler´i mässus 1381.a., anabaptistidel Saksamaal XVI s. jm. Esimesi tähtsamaid anarhismi teoreetikuid oli W. Godwin, kellele järgnesid P. J. Proudhon, Max Stirner, M. Bakunin, P. Kropotkin, J. Most, E. Reclus, B. Tucker jt. Teopropagandat pooldavad anarhistid on korraldanud rea atentaate (Prantsuse presidendi Carno´t surmamine 1894..a. Itaalia kuninga Humberti tapmine 1900.a. Ühendriikide presidendi MacKinley tapmine 1901.a. jne.). P. Eltzbacher, Der Anarhismus, 1900; M. Nettlau, Der Anarhismus von Proudhon zu Kropotkin, 1927. EE .1932. lk.382.Anarhistlik Anatoolia(türgi Anadoly) „päiksetõusu maa“, Väike-Aasia ja eriti selle lääneosa nimetus. Anatoolia moodustab praeguse Türgi riigi tuumaosa.Anglikaanid – Animism– usk hinge ja vaimude olemasolusse.Animus– siin tähenduses tahe.AntimachiavellMachiavelli poliitilise teooria kummutamiseks pärastise Preisi kuninga Friedrich II poolt 1739.a. koostatud teose nimi.AntimilitarismLad. S.-pol., ühiskondlik mõttevool, mis nõuab võitlust militarismi e. „relvastatud kapitalismi“ vastu. Antimilitarism on kapitalismivastane, sest tema arvates peab ainult kapitalistlik klassiriik hoolitsema sõjaväe kui oma välis- ja sisepoliitilise vahedama relva eest. Antimilitarism ei ole aga mitte sõja vastu, vaid niisuguse ühiskonnakorra vastu, mis seab riigi relvastatud jõu kogu rahvaelu etteotsa, nähes sõjarelvades ühiselu võimaldajat ja tama mõtte kehastajat. Et kapitalistlik kord on lahutamatult seotud militaristliku riigisüsteemiga, siis kõik antikapitalistlikud poliitilised voolud on antimilitarismi pooldajad. Täiesti antimilitarismi vaimus on tegutsenud komunistid. Maailmasõja päevil oli nende hüüdlauseks: „Keeldugem sõjast!“, nõudes rahu sõlmimist „annektsioonideta ja kontributsioonideta“. Praegu propageerivad nad tekkida ähvardava riikidevahelise sõja muutmist kodusõjaks. Antimilitarismi vaimus on teotsenud seni ka anarhistid ja sündikalistid. Ideeliselt on antimilitarismi pooldajad ka sotsiaaldemokraadid ja kõik vasakpoolsed sotsaalreformistid. Kuid tegelikult, olupoliitilistel kaalutlustel, ei ole nad alati militarismi vastu. Nad hääletavad parlamentides sõjakrediitide poolt, sest nad ei ole nn. Defensiivse e. kaitsesõja vastu. EE 1932 lk 455. A.-T. K.Antinomism Teol., vaade, eriti usuteaduses, et evangeeliumi olu on arm ja vabadus ning sellepärast vabadus on tähtsam kõlbluse seadustest.Antinoomia(kr) kahe seaduse vastuolu. Filos. Kahe teineteist eitava otsustuse vastuolu: „maailm on lõplik“, „maailm on lõpmatu“, mis mõlemad võivad valed olla. I. Kant esindas omapärast antinoomiate teooriat, mille järgi antinoomiad on mõistuse vastuolud iseendaga, kui mõistus püüab mõtelda seda, mis on tingimatu (das Unbedingte). Jne.AntisemitismLiikumine semiitide, peam. juutide vastu, püüdleb nende poliitiliste ja majandusliku mõju tõkestamist. Antisemitismi juured ulatuvad juba antiikaega (Aleksandriasse, Rooma). Ta esineb ajalooliselt kolmel eri kujul, vastavalt ajajärgu ideede kujunemisele: usulisel (keskaeg), rassilisel (uusaeg) ja eriti majanduslikul. Viimane moment on olnud aga kaasamõjuv ka mõlemas eelmises. Uuemal ajal esineb Antisemitism tugevamal kujul maades, kus juute asub suuremal arvul – Saksamaal, Austrias, Ungaris, Vene- ja Prantsusmaal ja lähtub seisukohast, et kosmopoliitlikult meelestatrud juudid moodustavad riiklikus organismis tülika ja kardetava võõrkeha. Antisemitism omandas terava kuju Saksamaal 1870-date ja 1880 –ndate a-te Gründertum´i ajastu spekuleeringute tagajärjel, kusjuures rajati rida ühinguid juutide vastu võitlemiseks. Venes avaldus antisemitism juutide tegevusvabaduse tunduvais kitsendusis valitsuse poolt ja nende vastu korraldatud jõhkrais progrommides. Prantsusmaal jõudis antisemitism haripunktile Dreyfus ´i afääri ajal. Maailmasõja järel on mõnel maal, eriti Saksamaal, Ungaris ja Poolas, märgata antisemitismi tõusu. EE 1932. lk. 458.Apellatsioon= edasikaebamisõigus.Apellatsioonikaebuse.edastuskaebus, kaebus, milel esitab asjaosaline, kriminaalprotsessis ka ametlik süüdistaja, teise astme kohtule, et see võtaks asja uuele sisulisele arutamisele. Tsiviilasjus tuleb apellatsioonikaebus Eestis anda kuu aja jooksul otsuse kuulutamise päevast arvates. Apellatsioonikaebus on kirjalik ja aadresseeritakse apellatsioonikohtu nimele, antakse aga ära esimese astme kohtule... EE. I 1932 Apellatsioonimenetlus -AphroditeKreeka jumalanna, vanas Roomas samastatud Veenusega, Homerose järgi Zeus´i ja Dione tütar, armastuse- ja kaunidusejumalanna, Hephaistose abikaasa, Arese rmastatu.Teiste müütide järgi tõusnud Aphrodite Uranose viljastatud merevahust, viibinud alguses Küprose saarel ja läinud Olümposele teiste jumalate juurde, kus ta Zeusi käsul ehtinud esimese naise Pandora ilu ja võluvusega. See Aphrodite olemus on hilisemates pärimustes edasi arendatud, kuni jumalanna muutub kauniks koketeerivaks naisilma esindajaks. Tähtsaimaid Aphrodite raidkujusid: Knaidose A. Vatikanis, Küreene Aphrodite Roomas, Meelose Aphrodite Louvre´is.Appropriation– sihtotstarve.Argumentum ad hominem– tõestus, mis ei põhine objektiivsetel andmetel, vaid on suunatud kuulaja arusaamadele ja tunnetele.Arupärimisi= (interpellatsioone).Asiisid –Henry II ajal kuninglikud seadlused aga samuti mõningad tsiviilhagide vormid.Assotsiatiivse (ld. Associare liitma - ühendav, sidestav, ahelduslik) mõtlemisega.Assotsiatsioon-tähendab üldiselt mitme isiku ühel eesmärgil loodud liitu, milline põhineb osaliste vabal tahtel, mitte ühiskonna poolt sunnitud ühendust, nagu riigis, kodukonnas, kastis või tsunftis. Assotsiatsioonid, millistel on poliitilised, üldkasulikud, kiriklikud, heategevuslikud või eriliste ühiskondlike gruppide üldised huvid, nimetatakse tavaliselt liitudeks ja assotsiatsioonide loomise õiguse all mõeldakse kodanike spetsiaalset õigust vabalt, kuigi kinni pidades teatud seaduslikest ettekirjutustest, selliseid liite luua. Teise liigi moodustavad eramajanduslikud assotsiatsioonid. Sellel on seaduslikuks aluseks kas kodanike leping (societas) või siis spetsiaalne kaubandusühingute (selle liikmete täieliku või osalise vastutusega, aktinääride, komandiitne), tööstus- ja tootmisettevõtete seadusandlus. Tööstusühendused moodustavad ülemineku sotsiaal-majandusliku assotsiatsioonide õpetuses. Millistega senini tegelesid peamiselt sotsialistid-teoreetikud ja milline leidis rakendust mõnedes kooperatiivsetes ühingutes. Assotsiatsioonide sotsialistlik idee lähtus arvamusest, et majanduslik tootmine ja jaotus peavad olema asutatud mitte sunnil, nagu see on orjapidamise süsteemis, ega mitte vaba vahetuse või kapitali üleolekuga piiritu konkurentsi süsteemis, vaid ühiskondlikel lepingute alusel, mil üksikud osanikud panevad võrdsetel õigustel välja kapitali või oma töö ja jagavad omavahel ühist tootmisel saadud tulu. Sellisel viisil ei teki mitte härrad ja orjad, ega mitte kapitalistid ja palgatöölised, vaid võrdõiguslikud ühiskonna liikmed – assotsiatsioonid. Kui ühine tootmine on seotud kooseluga, aga tulu jaotamine teostatakse „kooskõlas vajadustega“, st. mitte arvestades panustatava töö või kapitali erinevusega, siis sellist Assotsiatsioonide vormi nimetatakse kommunistlikuks. Selliste assotsiatsioonide sisseseadmise katseid me võime isegi tänapäeval leida Ameerikas. Eriline sotsialistliku assotsiatsiooni liik, millise põhiideed kandsid mõned kirjanikud juba XVIII saj. on Fure „falansteer“, millises kuigi tunnistatakse liikmete ühist tootmist ja üheskoos elamist, kuid ei eitata saadava töötasu ja kapitali tulude erinevust. Falansteere katsetati mitmeid kordi nii Euroopas kui Ameerikas, kuid edutult. Sotsialistlikest tootmisassotsiatsioonidest väärib märkimist kommunismile kalduv Luis Blanc´i ja Buchez´i süsteem. Schultze Delitsi tööliskooperatiiv ja Raifi põllumajanduslik hoiukassa, kuigi need jäävad käesoleva ühiskondlik-majandusliku korra alusele, teevad sellegi poolest märkimisväärse järelandmise sotsiaalsele printsiibile, tunnistades oma liikmete solidaarset vastutust. Üheks assotsiatsiooni vormiks peab olema loetud tööliste osalemine ettevõtjate tuludes. Öeldust võib juba kergelt järeldada, et assotsiatsioonide liike on lugematu arv ja et vaid sellised assotsiatsioonid võivad olla riigis talutavad, millised ei kujuta endast ohtu ja millised ei riku oma eesmärkidega, ega vormiga, ega kasutatavate vahenditega õigusi. Seetõttu peavad igasugused assotsiatsioonid olema valitsusel teada. Salajased a. on kõikjal keelatud. Selleks, et assotsiatsioonid oleksid valitsusele teada, kasutatakse kaksipidist korda. Seadus nõuab kas spetsiaalsele valitsuse organile asutatavatest assotsiatsioonidest teatamist või siis selleks eelneva loa taotlemist. Nii esimesel, kui teisel on sama eesmärk – et saada teada assotsiatsioonide tööst ning edust ning neil silma peal hoidmise võimalust. Venemaal jälitatakse kõiki ebaseaduslikke ühendusi, milliste all mõeldakse: 1)kõiki salaorganisatsioone, 2)kõik ühingud, millistel on kahjulik eesmärk, mistõttu neile valitsuse poolt asutamiseks luba ei anta, 3)kõik ühingud, millised on isegi lubatud, kuid millised kalduvad kõrvale asutamisel nimetatud eesmärkidest või siis hakkavad heategevuslikkusega varjama sellist suundumust, milline on mingil viisil riigile, heaolule või ühiskonna moraalile kahjulik (Vt. Seaduste Kogu Kd. XIV , Ettevõtluse põhikiri, 1876.a. lk. 128). Vt. I. E. Andreevski, Järelvalveõigus ,( I, 1874, §56).Vt. veel ühingud.(.. =4@552A:8, «>;8F59A:>5 ?@02>» (. ,1874, 56)) -! ! B.3 1890 A.331Attorney ingl. ( attornatus lad. ) seaduslikult määratud, kellegi huvide ametlik, volituse alusel, esindaja kohtuvälistes asjades. (attorney in fact, a. private)Attorney and counsellor-at-law– USA-s, õigusteaduste doktori kraadis (advokaat) kohtus, mis lubas temal praktiseerida seal jne. (SVES 3. lk.477)Attorney-at-law– oli vanasti, kuni 1873.a., määratud kellegi asjade ajamiseks kohtus. Attorney-general– valitsuse liige Inglismaal, kõrgem juriidiline ametiisik, kes on määratud riigi huvisid puudutavate kohtu- ja juriidiliste küsimuste lahendamise asjade ajamise juurde. USA-s Presidendi poolt määratud justiitsministeeriumi (departemangu sekretär) minister.Audiitori järeldusotsusAugsburgi usutunnistus– Uppsalas toimunud esinduslik nõupidamine, mil Rootsi kuningas Karl kinnitas truudust mainitud usutunnistusele (luterlased).Auroora– Rooma mütoloogias koidujumalanna.Austromarksism -1961 (Austria + marksism), - oportunismi teisend, marksismi “revideerimise” ja moonutamise peenim avaldusvorm, mis on maskeeritud pahempoolse fraasiga. A. võitleb sotsialistliku revolutsiooni, proletariaadi diktatuuri ja sotsialismi vastu, kujunes Austrias XX saj. algul; ta tähtsamaiks esindajaiks on FR. Adler, O. Bauer, M.Adler, K. Renner. Austromarksistid on alati pidanud võitlust marksistliku filosoofilise materialismi ja ajaloo teadusliku materialistliku käsitluse vastu. Nõukogude riigi asutamisest peale peavad austromarksistid ägedat võitlust NSV liidu ja kommunismi vastu, aitasid rahvusvahelisel kodanlusel 1919.a. kukutada Ungari nõukogude vabariigi ja andsid Austria hitlerliku Saksamaa orjusse.(V.L. lk.60. Tallinn 1961.a.) Austromarksism-1990– tinglik austria sotsiaaldemokraatliku liikumise nimetus 20.saj. esimesel kolmandikul. Silmapaistvateks tegelasteks olid: O.Bauer(1881 – 1938) K. Renner (1870 – 1950), M.Adler (1873 – 1937), F.Adler(1879 – 1960). Kahekümnenda sajandi alguses püüdis austromarksism anda rea filosoofiliste probleemide omad tõlgendused. Tehti katseid (M. ja F. Adler) asendada marksismi teooria Kandi, Mahi, Avenariuse vaimus teooriatega. O.Bauer ja K.Renner käsitlesid rahvusküsimust. K.Renner võttis enne I MS sisse sotsiaalpatriootilised positsioonid, töötas välja kapitalismilt sotsialismile evolutsioonilise ülemineku teooriat, kasutades poliitiliselt neutraalset riiki. M. ja F. Adlerid esinevad patsifistlikelt positsioonidelt, eitades revolutsiooniliste võitlusvormide kasutamise hädavajalikust. (Sotsioloogia käsiraamat M – 90.a.) Avalik haldus– poliitiliste otsuste täideviimine riigi ja omavalitsuste institutsioonides.Avalik poliitika ehk halduspoliitika– poliitikavaldkond, mille sisuks on elanikkonna igapäevaste vajaduste rahuldamine ning riigi rutiinse haldamise korraldamine. Avaliku poliitika valdkondadeks on majandus- ja maksupoliitika, keskkonnapoliitika, asumipoliitika, sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika. Avalikust poliitikast eristub riigi julgeoleku ja korrakaitse tagamisele suunatud poliitikavaldkond (välispoliitika, sisepoliitika, kaitsepoliitika, migratsiooni- ja kodakondsuspoliitika.Avalik sektor ehk esimene sektor– üks ühiskonna kolmest sektorist: võimu- ja valitsemisasutused ning ametkonnad (vt ka riik; erasektor, mittetulundussektor). Avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine.Avalik õigus– õiguse haru, mille puhul valdavad avalikud (riigi) huvid ja õiguse subjektid on seetõttu ebavõrdsetes, alluvuslikes õigussuhetes (vt ka eraõigus).Avalikus –- (T: 16, lk.820 – 823) esitatakse tingimusena, mille olemasolul isikute isiklikud andmed, kes osalevad ühiskondlikus ja riigielus, avalikustamine ja informatsiooni levitamine ühiskonnas saab kõigile kättesaadavaks. Avis– Euroopa Komisjoni arvamus Euroopa Liidu kandidaatriigi kohta, liitumisläbirääkimiste lähtealus. (Avise koostab Euroopa Komisjon spetsiaalsetele küsimustikele saadud vastuste põhjal)Bailiff – kuninga ametnik, kellele allus sadakond ( moodsast sõnaraamatust: serifi abiline, kohtutäitur, asjadevalitseja jne.)Baltikum (Ostsee)– koosneb kolmest kubermangust: Kuramaast, Liivimaast ja Eestimaast. Kuigi see ala alates 1876.a. moodustab endast erilise administratiivse üksuse (kindral-kubermangu), kuid paljudes suhetes on seda moodustavad kubermangud erinevad üldiselt väga kõvasti teistest Venemaa paikkondadest. Need iseärasused on seletatavad selle ala ajalooga (vt. allpool). Kubermang. Pindala. verst. Elanike arv. 1897.a. Kuramaa 23,977 672,634 Liivimaa 41,325 1,300,640 Eestimaa 17,792 413,724 Kokku: 83,094 2,386,998 Kuramaa ja Eestimaa kubermangud on pindalalt Venemaal kõige väiksemad, erandiks Poola Tsaaririigi kubermangud. Eestimaa kubermangu elanike arv on teistest Venemaa Euroopa osa kubermangudest väikseim, erandiks Arhangelski ja Olonetsi. Mõningad kubermangud Lõunas ja Venemaa Idas ületavad kogu Baltikumi mitte ainult pindalalt, vaid ka elanike arvult. Baltikum mitte ainult ei puutu merega ulatuslikult kokku, vaid ta rannajoon on pikem kui Soomel ja Vene kubermangudest jääb alla vaid Tauria kubermangule. Baltikumi elanike üldarvust on mehi 1,161,005 ja naisi 1,225,993. Saja mehe kohta 105 naist (Liivimaal 106,3, Kuramaal 105,8 ja Eestimaal 103,3). Elanike tihedus piirkonnas 1 ruutversta kohta ((umbes ruutkilomeetriga võrdne. KL.)) Liivimaal – 32,5 elanikku, Kuramaal – 28,3 ja Eestimaal – 23,9. Linnadest on elanike arvult, kaubanduselt ja tööstuse poolest suurim on Riia, selle kandi ajalooline keskus (256, 000 elanikku). Sellele järgneb Revel ((Tallinn)) ja Libava ((Liepaja)) (mõlemates 65,000 elanikku). Vähem tähtsamad on Mitava (35,000) ja Jurjev (42,000) ((Tartu)), kuid viimane on oluline oma ülikooliga. Kogu piirkonna linnade elanikkond on 600, 489 inimest. ((1/4 elanikest)). Vaatamata mustmulla ja viljaka pinnase puudumisele on Baltikumis põllumajandus, tänu kõrgele kultuuritasemele, õitsval järjel. Meri annab võimaluse rannalaevanduseks, merevaigu tootmiseks ja muudeks tootmisteks. Kalapüük annab elanikele suurt tulu ja olulise osa tema toidust. Liivimaa kubermang on laevade arvult ja mahult, jäädes alla vaid mõnele Soome kubermangule, Venemaal esikohal. Baltikumi asend on selles suhtes soodsam, et tema sadamad on suhteliselt lähedal Venemaa viljakatele kubermangudele ning Lääne-Euroopale ja sadamate väiksem kinnikülmumise periood on lühem kui Peterburis. Eriti soodsad on selles suhtes Liepajas ja Vindavis. Kolm Baltikumi sadamat kuuluvad Venemaa I klassi: Riia – juba ammusest ajast, Tallinn ja Liepaja- 70.aastatest, st. selle raudteega sisekubermangudega ühendamisest. Nende sadamatega liitub arvatavasti ka Vindava, kui see raudteevõrguga ühendatakse. Saartest on Baltikumis suurim Dago ((Dagö, Moonsundi arhipellaagis, e. Hiiumaa)) (Elanikke on 1897.a. loenduse järgi 14,000 ligikaudu, kuna statistikat peeti suuremate üksuste kohta, pindala 844 ruutversta) ja Öesel ((Saaremaa)), mis kuulus Liivimaa kubermangu (2300 ruutversta ja 64,212 elanikku. Nendel kahel saarel on elanikke rohkem kui kõigil teistel Venemaa saartel kokku. Balti merel on Baltimaade kliimale suur mõju, eriti rannalähedastele aladele (mitte väinadele)- merelise iseloomu. Mõõdukad talved, hiline ja jahe kevad ning suvi ja soe väga vihmane sügis. Maismaa kliimale vastab Kagu-Liivimaa kubermangu maakonnad ja kitsas ala Kuramaa& Valdavad Lääne tuuled, eriti talvel. Jaanuar on Liepajas soojem kui Odessas, mis asub Musta mere rannikul 10Ú Lõuna pool Liepajast. Seepärast on Liivimaa rannaribal palju, sisekubermangude, külma kartvaid taimi, milliseid kohtab Lääne-Euroopas. Kevadised külmad tekitavad palju kahju Eestimaal ja Liivimaa põhjaosas, eriti soode läheduses. Öökülm teeb kõige vähem kahju Kuramaa läänerannikul ja Saaremaal ning Hiiumaal. Füüsilis-geograafilistest andmetest vaata üksikuid kubermange käsitlevast artiklist. Elanikkonna rahvuste, usutunnistuse ja seisuste järgi jaotuse kohta täpsed andmed puuduvad, kuna 1897.a. rahvaloenduse andmeid veel töödeldakse ja varem teostatud revisjonid andsid andmeid vaid „pearaha“ võtmiseks. Sakslased (põhiliselt aadlikud-maavaldajad, kaupmehed, liberaalsete kutsete valdajad – nn. kirjastajad) moodustavad umbes 6% elanikest. Lätlasi ja eestlasi – selle piirkonna põliselanikke on üle 80%. Nad on taluperemehed, talusulased, linna alamklassid, osa intelligentsist ja kaupmeeskonnast. Eestimaa kubermang ja Liivimaa põhjaosa ning Saaremaa ja Hiiumaa on asutatud eestlastega. Liivimaa Lõuna osa, erandiks Illuksi maakond, lätlastega. Illuksi maakonna elanikkond, ulatudes kitsa tipuna Vitebski ja Kovenski kubermangu vahele on asutatud põhiliselt suurvenelastega, valgevenelaste, lätlaste ja leedukatega. Peipsi järve kallastel Liivimaal ja Eestimaal on üpris palju suurvenelasi, kelle põhiliseks tegevuseks on kalapüük ja ka aiandus. Üpris palju venelasi on Riias, Tallinnas, Tartus ja Liepajas, juute Kuramaal ja Riias ning selle ümbruses. Sakslased on luterlased, enamus eestlasi ja lätlasi samuti. Valgevenelased on õigeusklikud, suurvenelased – osalt õigeusklikud, osa, eriti Riias ja Illuka maakonnas – erinevate sektide lahkusulised. Alates 40.a. hakkasid Baltikumi mõnedes piirkondades eestlased ja lätlased minema üle õigeusku. 1836.a. oli õigeusklikke kihelkondi 19 kuid praegu juba 169. Alates 1889 kuni 1895.a. anti riigikassast Baltikumis kirikute ehitamiseks igal aastal 70 tuhat rubla, aga alates 1896.a. 50 tuhat, Õigeusklikke kloostreid on 4, kiriklikke vennaskondi ja hoolekandeasutusi 18. Baltikumis on valitsevaks klassiks kohalik aadelkond, milline on omavalitsuse asjades peaaegu autonoomne. Selle tuumaks, millise ümber ta ühines, on ladrati kolleegium. See kolleegium, mis asutati rootslaste poolt, oli kaotatud vahetult enne piirkonna Venemaa poolt vallutamist, misjärel Peeter I poolt taastatud, kui nõuandev organ aadelkonna eestseisja (landmarssali juures.), kuid uuesti kaotatud Jekaterina II poolt ja uuesti ellu kutsutud Pavel Petrovitsi poolt. Kolleegiumi ülesandeks oli „aadelkonna ning nende asutuste õiguste ja privileegide hoolikas jälgimine ja kaitsmine“. Kolleegium tegutseb kahes kubermangus, Eesti ja Liivimaal. Kõrgemaks maaomavalitsuste organiks on maapäev või aadlike koosolek, millise istungid toimuvad iga kolme aasta möödudes. Vaheajal lähevad landtagi õigused ja kohustused landtagi poolt valitud asutustele: Eestimaal – aadlike komiteele ja Liivimaal – aadli konvendile. Viimased on kui pidevalt tegutsev landtag kuid mis kutsutakse kokku mitu korda aastas. Eestimaal on aadelkonna juhiks (landmarssaliks) ja Liivimaal – kas eestseisjaks, või korraliseks landratiks. Landrati täitevorganiks Eestimaal on maaomavalitsuste küsimustes aadelkonna kantselei, selle eestseisja juhatusel, Liivimaal aga – ladrati kolleegium, korralise landrati juhtimise all. Nende täitevorganite ettepanekuid vaadatakse läbi ja kinnitatakse landtagis kõigi aadlimõisate valdajate poolt, kes võtavad siis enda peale kinnitatud meetmete täitmise. Kui asi, oma keerukuselt, ületab ühe isiku mõistuse ja jõu, siis seda juhitakse ja teostatakse naabrite koosoleku poolt või nn. konvendi poolt (näiteks posti-ehitus ja posti-hobusemoona konvendid Liivimaal, maaomavalitsuse sildade konvendid Eestimaal). Kõik koormised, riiklikud ja ühiskondlikud, üldnimetusega avalik-õiguslikud, jaotatakse mõisatele nende tulukusele vastavalt, millist mõõdetakse Eestis (umbes 300 rubla tulu), aga Liivimaal – taalrites (2478 desjatiini). Analoogilist ülesehitust omab ka aadli omavalitsus Kuramaa kubermangus (vt. XVII. 88). Baltikumi kolmes maapäevas, aadlikud-mõisnikud, olles registreeritud kohalikesse matriklitesse, kasutavad erisuguseid eeliseid. Kuramaal kulub neile eranditult õigus osaleda asjade otsustamisel, millised puudutavad kohalikku aadelkonda või tema vara. Liivimaal on vaid neil üksi hääleõigus aadelliku juhtimise ametiisikute valimisel. Eestimaal aadlikud, kes matriklisse ei ole kantud, omavad hääleõigust vaid maaomavalitsuse poolt maksustamise otsustamisel. Alamaks maaomavalitsuslikuks instantsiks on kihelkonna konvent, millistes, võrdselt aadlike-mõisnikega, istuvad ka talupojad-vallavanemad. Maaomavalitsuste reformist Baltikumis vaata: 8=>2L52L, ?KBL 87;54>20=8O 753> CAB@>9AB20 ;8D;O=4A:>9 3C15@=89» (1895); ;5:A0=4@>2L, «$5>40;L=>5 75» (1895); «=CB@5==55 1>7@5=85» 2 !! 9 8 10 «5AB=8:0 2@>?K» 1895.3. Valla talurahva ühiskondliku juhtimise järelvalvet seaduste rakendamise üle, milline asus enne kihelkonna (Eesti- ja Liivimaal) või maakonna (Kuramaal) kohtutel 9 juuli 1889.a. seadusega, on usaldatud spetsiaalsetele talurahva asjade komisaridele, kes on nimetatud ametisse siseministri poolt. Komisaridele on pandud veel: mõisnike poolt talupoegadele talude rendilepingute kindlustamine (korroboratsioon – õiguste kinnisvarale kinnistamine), 20:5=1CE>2L kinnitamine uute piiride kinnitamine Liivimaal, talumaade ostmise seaduslikkuse kinnitamine valla ühingute poolt Liivimaal mõisamaa (kvoodimaa) hulgast. Saaremaal ja Eestimaal 1/6 osa talupoja rendimaast, mis võetud mõisate külge. Selliste tehingute seaduslikkuse tunnistamisel komissar ei käsitle asja selle pooltele kasulikkuse seisukohast. Sellised lepingud, millise seaduslikkust ei kinnitata komissaride poolt, ei võeta (korroboratsiooni) sunnismaisuse institutsioonina. Apellatsiooni instantsina komisaride suhtes olid alguses talurahva asjade komisjon, milline 1893.a. on asendatud kubermangu talurahva asjade kohalolekuga. Viimased koosnevad, kohaliku kuberneri eesistumisel, kubermangu aadelkonna esimehest, asekubernerist, kes juhib riigiasjade koda, riigivarade valitsejast (Liivimaal) või riigivarade ministri poolt nimetatud ametnikust (Eestimaal ja Kuramaal), prokuratuurist, mis asub kubermangu linna ringkonna kohtu juures ja tema abist, kubermangu rahukohtute koosoleku esimehest ning siseministri poolt, tema Kõrguse kaassoovil. nimetatud liikmest. Kubermangu kohalolekud, peale talurahva asjade komisaride peale tehtud kaebuste ja nende vaheliste lahkhelide lahendamise, pani sellele ka administratiivses korra valdade juhtide ametist vabastamise ning kohtu alla andmise küsimusi. Neile talurahva asjade komisaride poolt esitatud kontrollitud ja kinnitatud vallakohtute poolt oma muude liikmete asumisele saatmise otsused, talupoegade ja mõisnike vahel sõlmitud talumaade mõisamaade vastu vahetamisest, vabatahtlike lepingute kinnitamine. Asjade algatamine talurahva seaduste vastaselt talumaade mõisamaadega liitmise suhtes (Liivimaal – sunnismaine maa, Saaremaal ja Eestimaal – talurahva rendimaad). Vähima talude hulga määratlemine, milline peab olema säilitatud iga uur ümberkorralduse puhul (vt. mõisad elanike ümberasustamisel). Talurahva ja nende maakorralduse asjade ja asjade, mis puutuvad ühiskondlikku juhtumisse, õige käigu peamiseks korravalvuriks on kuberner, kellel on ta enda vastutusel, õigus peatada kubermangu ja talurahva asjade kohalolu otsuste täitmise, esitades need valituse teise ametkonna äranägemise järgi senatile. Väljaostmise operatsioon on kõige vähem liikunud edasi Eestimaa ja kõige rohkem Liivimaa kubermangus. Ta teostub täiesti ilma riikliku krediidita. Makstes sisse mõisnikuga kokkulepitud summa, muutub talumees maatüki tinglikuks omanikuks. Ülejäänud summa hulk arvestatakse võlana tema maaraamatusse. Talumehed maksavad sellelt mõisnikule 5%-6% aastas. Liivimaa kubermangus, kus 80% talupoegadele kinnistatust maast on välja ostetud, on asja kergendatud Liivimaa krediidiühingu poolt, kes annab mõisnikele võla, mis lebab talupoegade poolt välja ostetud maal, katteks välja obligatsioone. 90. aastate alguseks (uuemaid andmeid ei ole) maksid talumehed sularahas maade esialgsel väljaostmisel 9 milj. rubla ja samapalju hiljem. 19 miljonit kohustusi on kantud mõisniku maalt üle talumaadele. 15 miljonit võivad mõisnikud talupoegadelt veel nõuda, nii viimaste võlgade eest nagu viimaste võlg mõisnike ees oli 34 miljonit rubla. Viimasel ajal on tõstetud küsimus Talupanga tegevusala laiendada ka Baltikumi kubermangude üle. Baltikumi aadlike õigused on vaid neil ( või täpsemalt, neist igaühel üksikult), kelle suguvõsa on kirjutatud aadlike matriklisse, st. või on tunnistatud kubermangu aadlike raamatusse kandmise vääriliste hulka. Mõisad lähevad tavaliselt üle vanemale pojale ja neid tükeldatakse harva. Neist mõned – majoraadid, teised lähevad vanemale pojale testamendiga, mis on Baltikumi seadustega lubatud. Aadlike soo vanemad, kellele mõisad üle lähevad, elavad tavaliselt neis ka enne äsjaseid kohtu ja politseireforme, täites kohalikke administratiivseid ja kohtulikke ametikohti. Nooremad aadlikud asusid enamasti sõjaväe- või tsiviilteenistuses ja jõudnud tihti kõrgetele ametikohtadele, millist positsiooni kasutades soodustasid Baltikumis kõrgemate seisuste privileegide säilimist. Põllundusega tegelevad, peale mõisnike, ka pastorid, kellel on suured maatükid (vidmad ((Lätis))), aga ka mõisnikest ning pastoritest rentnikud. Nad rendivad terveid mõisaid ja riigimõisaid koos ehitustega, nii elus kui elutu inventariga. Suuremal osal talumeestel on samuti asi edenema hakanud. Jõukamad on oma maatükid juba täielikult välja ostnud, milliseid pärandatakse samuti ühele oma poegadest, ega tükeldata. Paljud eestlased ja lätlased on kolinud elama naaberkubermangudesse, Peterburist kuni Koventskini, kus maa on odavam, seal seda alguses rentides, edasi aga, peale väljaostmist, majandades nagu seda Baltikumis tehti. Baltikumi politsei korralduse isepära seisneb selles, et siin on ka peale 1888.a. säilinud politseireformi mõisapolitsei. Mõisamaa omanik, kui teist isikut politseinikuna ametis ei ole, valvab ja taastab ühiskondlikku korda ning julgeolekut. Annab korraldusi loodusõnnetuste likvideerimiseks, võtab kinni hulkureid ning kurjategijad, täites kõiki üldise politsei seaduslikke ülesandeid. Ta võib kõik need õigused anda asetäitjale, kes on mõisniku poolt valitud ja üldise politsei ülema poolt ametisse kinnitatud. Pastoraatides ei allu kogukonna politsei pastorile (nagu varem) vaid vallavanemale. Kui nad oma seaduslikke ülesandeid ei täitnud või olid selles ametis hooletud võib kubermangu valitsus mõisnikku või tema asetäitjat karistada kuni 25 rublase trahviga. Kubermangu valitsus võib ajutiselt peatada mõisniku või tema asetäitja poolse politseiliste kohuste täitmise. Lõpliku otsuse teeb aga nende suhtes kõrgem kubermangu kohus. Rahvaharidus 1898.a. 1 ülikool Tartus 2200 üliõpilasega, sealsamas ka veterinaarinstituut (350 üliõpilasega), polütehniline õppeasutus Riias (1283 üliõpilasega), 6 õpetajate ja 3 vaimulikku seminari, 10 gümnaasiumi ja 1 progümnaasium 242 õpetaja ja 3474 õpilasega. Linnakoole oli 27, sealhulgas 12 Liivimaal, 10 Kuramaal ja 5 Eestimaal 216 õpetajaga ja 4164 õpilasega. Kõike tüüpe rahvakoole, nii riigi, ühiskondlike ja era, on 2480, kus õpib 165, 000 mõlemast soost õpilast. Kesk- ja algkoolides on tüdrukuid peagu 50% õpilaste üldarvust. Mõned õppeasutused (näiteks Birkenrue gümnaasium) on viimasel ajal suletud, sest seisused või korporatsioonid, millised neid ülal pidasid, ei soovinud ülal pidada venekeelse õppekeelega kooli. Vaatamata sellele, et Baltikum on Venemaa osa, on selles antud inimeste hulga kohta kõige rohkem igasuguse järgu õppeasutusi. . . 9. juuli 1889.a. seadusega on Baltikumis kehtivad Aleksander II Kohtu Põhikirjad, kuid oluliste muudatustega. Kriminaalasju vaadatakse läbi ilma vandekohtuniketa. Samuti ei ole sisse viidud seisuste kaasistujate instituuti. Rahukohtunikud, nii aukohtunikud, kui jaoskonnakohtunikud, nimetab ametisse ja vabastab justiitsminister. Viimasest sõltub ka rahukohtunike kogu esimehe ametisse nimetamine. Baltikumis ringkonnakohtud (Tallinna – Eesti-, Riia – Liivimaale ja Mitavi ja Libava – Kuramaale) on allutatud Sankt-Peterburi kohtukojale, vallakohtud (VII, 96) on allutatud kõrgematele talurahvakohtutele (VI, 72), viimaste jaoks on kõrgemaks instantsiks rahukohtunike kogud. Kohtuasutustes, nii rahukohtutes, kui ka üldistes, on menetlus kirjalik ja suuline, kohustuslikult vene keeles ja seepärast asuvad seal tõlgid. Erand sellest reeglist on lubatud palvete suhtes, mis antud vahi all olevate inimeste poolt, aga samuti suuliste palvete ja kaebuste suhtes, milliseid tehakse rahukohtu asutustes. Valla- ja kõrgemates talurahvakohtutes on ajutiselt lubatud kasutada kohalikku keelt (eesti, läti ja rootsi), millises räägib kohalike elanike enamus. 1889.a. kohtureformis ühendati määrused Baltikumi kubermangude hüpoteegi osas, milliste juhtimise suhtes rahukohtunike kogudes asutati :@5?>AB=KO >B45;5=8O, mis koosnesid ülemusest, sekretärist ja kantseleiametnikest. Selle rahukohtunike kogu osakonna ülemaks on mainitud kogu esimees. Need osakonnad on rahukohtunike kogu järelevalve all, vaadates läbi nende ülemate suhtes ebaõigete tegude puhul esitatud kaebusi. Sunnismaiste osakonnad peavad sunnismaiste raamatuid, mis koosnevad originaalsetest aktidest ja dokumentidest, milliste alusel õigused kinnisvarale on kinnitatud antud isikule. Sunnismaiste raamatud on endiste avalike raamatute järglased. Viimastel olid erinevates kohtades erinevad nimetused – korroboratsiooni raamatud, angroo raamatud jne. mõlemaid mõisteid tunti Kuramaal, samas kui Eesti- ja Liivimaal eristati korroboratsiooni raamatuid ostmisel kuid angroo raamatuid võlgade puhul. Kohtureformi sisseviimisel mõlemad terminid said ühe tähenduse. Vene keeles vastab neile sõnadele kinnistamine, mis kitsamas mõistes tähendab kinnitamise tava tegevust, kus üht dokumenti kinnitatakse teisega, mis moodustab kinnisturaamatu. 1889.a. reformiga tehtud muudatustest on oluline tähtsus vallasvarale täieliku ja ka osalise hüpoteegi kaotamine. (Vaata Hüpoteek). Baltikumi ajalugu ja selle Venemaaga ühendamine. (vt. Livoonia ja Kurlandia). Eesti- ja Liivimaa ühendamine toimus Põhjasõja ajal. Veel 1709.a. Peeter Suur käskis avaldada universaali Liivimaa elanikele, milles kutsus kõiki liivimaalasi temale vabatahtlikult alistuma, lubades jätta neile alles kõik õigused ja privileegid. Üleskutse ei andnud soovitud tagajärgi. Sakslastest elanikkond ja aadlikud peitusid linnadesse, rootslaste garnisonid otsustasid võidelda viimase võimaluseni. Tuli need linnad siis vallutada – Riia, Kuressaare, Pärnu ja Tallinn lihtsalt jõuga. 1710.a. peale Venemaale edukat sõjategevust, linnade seisused ja aadlikud Riias, saatsid vene vägesid käsutanud Seremetevi juurde oma saadikud, kes teatasid, et nad on valmis astuma vene alamlusse ning tõotama tsaarile ustavust, kui neile säilitatakse nende õigused ja privileegid. Saadikud esitasid Seremetevile nn. akkord punktid, st. üksikasjalik loend neist õigustest ja privileegidest, milliste säilitamist aadli ja linna seisused palusid. Peeter Suure kirjaga 30. septembrist 1710.a. kinnitas nii Liivimaa, kui ka Riia aadlike õigusi ning privileege. Riia allaandmisega sai teoks , võib öelda, rootslaste võimu lõpp kogu Baltikumis. Veel rootslaste käes olevad linnad ei suutnud Vene vägedele erilist vastupanu osutada. Varsti ka Tallinn kapituleerus. Kui Eestimaa seisused andsid 1 märtsil truudusevande, andis tsaar neile 19. märtsil 1712.a. spetsiaalsed annetamise kirjad. Samal aastal Peeter kinnitas mõlemate provintside omavalitsuse ja linnaseisuste õigusi ning privileege, kuid väljajätuga, et hiljem sõltub nende õiguste ja privileegide säilitamine Venemaa isevalitsusliku võimu äranägemisest. Kohalik omavalitsus säilitati seejärel eriliste muudatusteta. Rootslaste ajal oli peajuhtimine Liivimaa ja Eestimaa üle antud kindralkubernerile, kes nimetati neist igale provintsile kuninga poolt. Peeter täpselt samuti, kuid vaid Liivimaa asjad ja Eestimaal tavalist rada, nimetas kuberneri Liivimaale Golitsõni ja Eestimaale Apraktsini. Kuberner juhatas nii tsiviil, kui sõjaväe, jälgis kohtute, õppeasutuste ja teede ning korraliku maksude maksmise üle. Tema peamiseks ülesandeks oli kaitsta suurriigi võimu, rikkumata, siiski maaomavalitsute ja linnade seisuste õigusi ja privileege. Kindralkuberneri abistas rootslaste ajal õukondadest spetsiaalsed regirungsratid, ka need ametikohad säilitati vene valitsuse poolt. Taastati ka Liivimaa provintsi ametkond, st. maaomavalitsuse asutused, millised eksisteerisid XVII saj. enne nende rootslaste poolt tühistamist. Spetsiaalne komisjon, parun Levenvolde eesistumisel, pidi korrastama õigused ja dokumendid mõisatele ja tagastama endistele omanikele need, millised olid rootsi võimu ajal olid ebaseaduslikult võetud riigile. Peale Uusikaupunki rahu (rootsipäraselt Nystadi rahu) sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel 10. septembril 1721 Uusikaupunki linnas Edela-Soomes, olid asutatud sel eesmärgil, nagu ka Liivimaal, nii ka Eestimaal, spetsiaalsed restitutsiooni komisjonid. Provintsi staadi taastamisel ja endistele aadliseisustele mõisate tagasiandmisel Liivimaal ja Eestimaal aadliseisused võtsid oma kätte maaomavalitsuste juhtimise, kohtu, maakonna politsei ja kiriku juhtimise. Mõisnikud oma mõisates, omades oma talupoegade üle täieliku võimu, kuna rootsi 1680.a. seadused, millised määratlesid talupoegade kohustused ja teenistuse mõisnike suhtes, läksid minevikku. Liivimaa aadlikud juba rootslaste võimu ajal 1650.a. koostasid spetsiaalse kõigi aadlike suguvõsade nimekirja. Rootsi valitsus lubas sellist nimekirja koostada, mida nimetati matrikliks, kuid sõjad ja paljud teised asjaolud segasid selle koostamist. 1728.a. Liivimaa aadelkond alustas uuesti aadlike matrikli koostamist. Valitsus lubas sel eesmärgil asutada spetsiaalset komisjoni, mis lõpetas oma töö 1747.a. Kõik aadlisuguvõsad jaotati klasside kaupa, arvestades nende Livooniasse asumise aega. Esimesse klassi kuulusid suguvõsad, kes asusid Liivimaale ordu võimu ajal, arvult 52. Teise klassi kuulusid suguvõsad, kes said kohaliku aadlisoo õigused poolakate võimu ajal, arvult 16. Kolmandasse klassi on võetud aadlisuguvõsad, kes said indigenaadi Liivimaal vene võimu ajal, arvult 59. Sellest ajast peale matriklisse kantud isikud kannavad rüütliseisuse nime, aga mõisnikke, kes ei ole matriklisse kantud, hakatakse nimetama landsasideks. Vaid matriklisse kantud isikule oli antud landtagis hääleõigus. Samal ajal koostati aadlisugude matrikkel ka Eestimaal. See kinnitati 1741.a. Esimeses Eestimaa matriklis olid aadlisuguvõsad reastatud mitte vanuse järgi, vaid tähestiku järjekorras. Sellesse oli kantud kokku 127 suguvõsa. Linnasid juhiti veel kaua magistraatide ja gildide poolt, täiesti samadel alustel kui rootslaste võimu ajal. Alates 1722.a. eraldati Tartu maakond Tallinna kubermangust ja liideti Liivimaaga (Riia kubermang). Kubermangu juhatus mõlemates kubermangudes oli asutatud üldistel alustel, väejuhtide instruktsioonide järgi 1719.a., kuid kubermangu ülemustele tehti ülesandeks juhinduda kohalikest seadustest ja privileegidest, mis antud aadliseisustele. 1710-1762 oli aadlike ja linna kihtide täieliku võimu aeg Liivimaal ja Eestimaal ning Baltikumi Venemaast võõrandamise aeg. See ei olnud piirkonnale kasuks, linnad ja külad olid halvasti korraldatud kaubandus ja tööstus ei edenenud, kõikjal oli märgatav seisak. Keisrinna Jekaterina II, kuigi kinnitas, eelmiste valitsejate eeskujul, kõik Liivimaa ja Eestimaa seisuste õigused ja privileegid, väljajätuga isevalitsuse õigustest, tunnistas, et Liivimaal ja Eestimaal seisuslik juhtimine seisab oma ülesannete kõrgusel. Esimene asi, millele ta tähelepanu pööras, oli Riia kaubanduse langus. Ta nõudis Liivimaa kindral-kubernerilt George Brownilt selle languse kohta selgitusi. Kindral-kuberner teatas, et põhjuseks on naabrite - kuramaalaste ja poolakate konkurents, kuid veel enam korratu sisejuhtimine. Valitsejanna andis korralduse Riia kaupmeestele uue põhikirja koostamiseks ja 1764.a. ta külastas Tallinna, Paldiski sadamat, Pärnut, Riiat ja Tartut (( 525;L, 0;BB9A:>< >@B5, 5@=>25 8 5@?B5)). Selle reisi tulemusel tehti rida reforme. 1765.a. anti välja esimesed seadused, kuigi kaugeltki mitte täielikud, kuid mis ikkagi kaitsesid talurahvast mõisnike omavoli eest. Keelasid talupoegade välismaale müümist ja nende müüki turgudel, tunnistas talupoegade õigust nende vallasvarale ning töötasule ja mis keelasid talupoegadele panna suuremaid koormisi, kui need olid enne 1765.a., kehtestati üleastumiste puhuks koduse karistamise määr. Kubermangude seadus hakkas Liivimaal ja Eestimaal kehtima 1783.a.. Sellele eelnes aadlikele üpris oluline 3. mai 1783.a. manifest, kellele nn. mailenni mõisad olid muudetud pärilikeks mõisateks (alloodid). See manifest lõpetas lõpmatu hulga mõisate üle käivaid vaidlusi ja protsessid. Aadlike kogu kompetents, mis asendas vanad landtagid, olid laiendatud. Aadlike õigusi laiendati suuremale aadlike hulgale. 1787.a. viidi sisse 1785.a. linnamäärus, millised ei jätnud linnu nende õigustest, valdustest ja privileegidest ilma, ning laiendasid neid õigusi linnakodanike massidele, kes senini olid õigusteta. Seisuslikud linnavalitsused loovutasid koha ühiskondlikele ja kasud sellisest muudatusest ilmusid varsti. Nii näiteks, uus Riia linna duuma maksis ära vanad linnavõlad, lõpetas koormavad kohtuprotsessid, viis tasakaalu linna eelarve jne. 1795.a. toimus Kuramaa liitmine. Kuramaa aadelkond 1795.a. märtsis kogunes Mitavi landtagi, Pilteni – Hasenpoti; ja nii see kui teine otsustasid loobuda igasugusest läänisuhtest Poolaga, alluda vahetult ja tingimusetult Vene keisririigile ja saata Peterburgi saadikud vene alamsusse mineku vandetõotust andma. 15. aprilli 1795.a. manifestiga on Kuramaa ja Pilten liidetud igaveseks ajaks Vene keisririigiga. Hertsog Petr, sama aasta 16. mail, loobudes kõigist oma õigustest hertsogi riigile. Endised Kura ja Pilteni hertsogiriik liideti viivitamatult, peale vandetõotuse andmist, üheks kubermanguks, millistesse viidi kubermangu asutused sisse täies mahus. Jekaterina II valitsemise lõpuks eksisteerisid kogu Baltikumis kogu keisririigis kehtivad kohalikud asutused. Peale Paul I troonile asumist 28. novembril 1796.a. järgnes määrus, kuigi mittetäielik, endiste linnavalitsuste (magistraatide ja gildide) ning endiste kohaloleku kohtade suhtes. 9. septembril 1801.a. Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa ühendati eraldi kindral-kubermanguks, mis eksisteeris kuni 1876.a. Veel Paul I mõtte järgi, kes soovis, et pastorid saaksid hariduse välismaal, asutati Tartus, 1802.a. „protestantlik ülikool“. Aleksander I pööras suurt tähelepanu juba oma esimestel valitsemise aastatel talurahva eluolu parandamisele. 1803.a. ta käskis Liivimaa aadlikel vadata läbi uued talurahvast puudutavate määruste eelnõu, mis olid koostatud Keisrinna II nõudmisel 1796.a., kuid mis senini kalevi all seisid. Aadlikud võtsid siis vastu otsuse: 1)tunnistada talurahva poliitilist eksisteerimist; 2)kinnitada nende õigust õiguspäraselt soetatud omandile; 3)kaitsta neid omavoli eest, määratledes täpselt kõik talupoegade kohustused. Kuid nende aluste teostamise korras suhtes tekkisid sellised erimeelsused, et nende lahendamiseks otsustati luua Peterburis spetsiaalne talurahvaseaduse koostamise komitee. 20 veebruaril 1804.a. see määrus kinnitati Kõige kõrgema poolt. Neli revisjonikomisjoni (täidesaatvad) pidid määratlema talupoegade kohustused iga mõisa suhtes ja koostama igale mõisale vakenbuhi (kohustuste nimekiri). Peremeestele tunnistati maa pärimisõigust. Talupoegade koormised kehtestati rootsi 1680.a. hinnanguraamatu eeskirjade järgi. 1804.a. määrus parandas märgatavalt Liivimaa talupoegade eluolu, kuid tekitas sellise ebamugavuse, et nad ei saanud omale elukohta ega eluviisi valida ning pidid jääma alatiseks aheldatuks oma sünnikohta ning teoorja tööle. Mõisnikele aga oli 1804.a. seadus selle poolest ebasobiv, et see segas neil oma tulu suurendada ratsionaalse majandamisega, mis on sunnitöö, halbade tööriistade ja hobuste korral võimatu. Need puudused olid nii ilmselged, et Liivimaa aadelkond hakkas varsti taotlema talurahva olukorra muutmist uutele alustele. See talurahva küsimus lahendati keisri poolt Eestimaa ja Liivimaa kubermangu suhtes. Eestimaal vakenbuhid (kohustuste nimekirjad) mis sisse toodud rootslaste poolt XVII saj teisel poolel, määratlesid talupoegade tööde ja kohustuste hulga, kuid ei kaitsnud neid nende tõstmise ning üldse mõisnike omavoli eest. Jekaterina II 1795.a., temani jõudnud võimu kuritarvituste kohta saadetud kaebuste alusel, piiras seda võimu, kuid ei andnud välja määrusi, millised selgelt ja täpselt oleksid talupoegade ja mõisnike vahelisi suhteid kindlaks määranud. 1802.a. Eestimaa aadelkond koostas spetsiaalse määruse talurahvast, kusjuures tehti ettepanek asutada uued kohtukohad ja tagada talurahva omandiõigused. 27. augustil 1804.a. olid Kõigekõrgema kinnituse saanud uued määrused Eestimaa talurahva kohta ja nende kohustuste põhikiri. See määrus, nii nagu ka Liivimaa oma 1804.a., omas oma eeliseid ja puudusi. Mõisnikele ta tekitas selliseid samasuguseid ebamugavusi kui Liivimaalgi. Pidades silmas neid ebamugavusi, Eestimaa aadelkond 1811.a. tegi valitsusele ettepaneku talupojad sunnismaisusest vabastada, kui vaid aadlikel lubataks maad täieliku omandiõiguse alusel vallata. Keiser nõustus aadlike ettepanekuga ja käskis moodustada spetsiaalse komisjoni et koostada uus talurahvaseadus. Talurahva seadus 23. mail 1816.a. andis Eestimaa talupoegadele isikliku vabaduse, kuid ilma maata, mis oli pidulikult Tallinnas välja kuulutatud 8 jaanuaril 1817.a. ja mis kehtib senini. Kuramaal olid talupojad kogu aeg sõltuvad oma mõisnikest. Nii ordu kui ka hertsogi ajal ei eksisteerinud seal mingeid seadusi, millised oleksid määratlenud talupoegade ja mõisnike vahelisi suhteid ja kohustusi. Mõisnike omavolile ei olnud mingeid tõkkeid, kes võisid isegi talupoegade üle kriminaalkohut pidada.31. augustil 1814.a. keiser käskis Baltikumi kindral-kuberneril 1819- 1830 Markii Filippo Paulucci, hoolitseda selle eest, et Kuramaal kehtestatakse seadus mis piirab mõisnike omavoli. Moodustati spetsiaalne komitee, milline koostaski vastava seaduse eelnõu, milline oli üpris sarnane Liivimaa 1804.a. talurahvaseadusele. Kuid valitsus ei pidanud võimalikuks sellist eelnõud vastu võtta, kuna Kuramaal ei olnud talurahva maatükkide hindamist tehtud. Aadlikele esitati (5. detsembril 1816.a.) veidi enne seda Eestimaal kinnitatud talurahvaseadust, tehes selles vajalikud muudatused, või siis koostada uus eelnõu. Aadlikud leidsid sobivaks Eestimaa talurahvaseaduse vastuvõtmise, mõningate muudatustega, mis ka kinnitati 25. augustil 1817.a. See seadus on ka praegu kehtiv. 1818.a. juunis Liivimaa landtagis võeti vastu talupoegade vabastamise otsus samadel alustel kui kahes naaberkubermangus, misjärel valiti spetsiaalne komisjon uue määruse koostamiseks, milline sai Kõige kõrgema kinnituse 25. märtsil 1819.a. Kõik Baltikumi kubermangu talurahvaseaduse määrused põhinesid samadel alustel, millistest tähtsaim oli mõisnike ja talupoegade vaheline kahepoolne kokkulepe, mis sidus töö ja maa. 1812.a. sõda, mis riivas osalt ka Baltikumi, mil Prantsusmaa ja Preisimaa väed 1812.a. juunis hõivasid Kuramaa ja juulis jõudsid Riia alla. Kartes piiramist, käskis kindral-kuberner süüdata Riia äärelinnad. See tegi elanikele suurt kahju. Riia all kestis sõjategevus kuni 1812.a. detsembrini, mil vaenlase väed aeti Venemaalt välja. Keiser Nikolai I kinnitas Baltikumi õigusi ja privileege ja pööras erilist tähelepanu kohalike seaduste kogu loomisele, millise kaks esimest osa kehtestati 1 jaanuarist 1846.a. (vt. Baltikumi õigus). Tema valitsemise ajal ilmnes esmakordselt Liivimaa kohalike elanike hulgas õigeusk. Õigeusu võtmine elavnes 1841.a. See oli esile kutsutud , muide, talurahva äärmiselt viletsast eluolust, mis tingitud nende sunnismaisusest ilma maata vabastamisest ning pärisorjusse panekust. Moodustati õigeusu kihelkonnad ja koolid õigeusuga uuesti ühinenud lätlastele ja eestlastele, kelle arv ületas 1846.a. 100 000 hinge piiri. Talurahva olukorra muutmine, mis suunatud talurahva eluolu parandamisele (teoorjuse obrokiga asendamine, omatahtsi talumaade mõisamaadega liitmise ära keelamine, talupoegadel maatükkide ostmise lubamine), olid kinnitatud 1849.a., 6 aastaks, katse eesmärgil. Uue talurahvaseaduse määrusega 1860.a. Liivimaale, mis asendas endised, oli osalt endiste talurahvaseaduste puudused kõrvaldatud. 1864.a. avaldati Baltikumi kubermangude seaduste kogu 3 osa. 1866.a. seaduse alusel moodustati valdade juhtimine. 1870.a. seaduse alusel kujundati ümber linnade juhtimine, mis lõpetati 1878.a. ja mis kaotas arvutud linnaelanike kaebused ebavõrdsuse kohta, millised tekkisid peale seda kui 1796.a. seati sisse linnade seisuslik juhtimine. 28. mai 1880.a. kavatseti viia Baltikumis sisse rahukohus vene eeskuju järgi (mõnede muudatustega), kuid Aleksander II surma tõttu jäi see ellu viimata. Keiser Aleksander III valitsemise ajal viidi Baltimaades lõpule terve rida reforme, millistele eelnes senaator N. A. Manaseini revisjon. 9. juuli 1888.a. seadus asendas endise valitava aadlike politsei valitsuse politseiga, üldistel alustel keskkubermangudega. 9. juuli 1889.a. seadusega pandi valitsuse talurahva komissaride ülesanne teostada järelvalvet valla juhtimise ning seaduste, mis reguleerivad talurahva ja mõisnike maa-suhteid, täitmise üle. Samal ajal laiendati ka 1864.a. kohtupõhikirju, mõningate muudatustega, Baltikumi üle. Alates 1884.a. asutatakse ja kujundatakse ümber saksa koolidest terve rida venekeelse õppekeelega linnakoole. 23. mai 1889.a. ja 17. aprilli 1890.a. seadustega viidi sisse kohustuslik vene keeles õppimine kõigis ainetes, peale Luterlaste usuõpetuse, kõigis meeste ja naiste erakoolides. 1895.a. alguseks toimus õpetamine kõigis erakoolides vene keeles. 19 veebruarist 1886.a. järgnes kõigi luterlaste külakoolide ja õpetajate seminaride rahvahariduse ministeeriumile üleandmise korraladus. Samal ajal viidi lõpule keskkoolide ümberkorraldus, millistes 10 aprilli 1887.a. seadusega viidi kõikjal sisse vene keeles õpetamine. Tartu veterinaarinstituudis oli vene keeles õpetamine sisse viidud juba 1883.a. Tartu ülikoolis tuli kõik loengud lugeda vene keeles (peale usuõpetuse õppetooli) juba 1895.a. Riia polütehnilises õppeasutuses hakati vene keeles õpetama 1898.a. Üldse, kõikjal vene keele sisseviimine (näiteks linnavalitsustes jne.) väljendus muuseas ka Derpti ümbernimetamiseks Jurjeviks ((Tartuks)) ja Dinamindi (Alt-Dünamünde) Ust-Dvinskiks, mis olid eriti silmapaistvaks piirkonna venestamisel ilminguks keiser Aleksander III valitsemise ajal. Kirjandus: Bunge, „Liv-Est- und Kurländische Urkundenbuch“ (enne 1423.a. Revel 1853-73); temalt veel, „Archiv f. D. Geschichte Liv-, Est- und Kurlands“ (1842-59); „!1>@=8:L <0B5@80;>2L ?> 8AB>@88 . @0O» ( 830); $>@A5=L, «0;B89A:89 2>?@>AL» (!1., 1894); «:BK 8 ?8AL<0 : 8AB>@89 10;B89A:>3> 2>?@>A0» (!1., 1889-93); «0B5@B0;K : 87CG5=8N ?>;>65=8O :@5ABLO=L 2 8D;O=488», 8740=85 ;8D;O=4A:>9 :>;;538 ( 830, 1883); . 0AA8@L, «7 8AB>@89 ?@02>A;028O 2 . @05» ( 830, 1892); . %0@C78=L, «0;B89A:0O :>=AB8BCF8O. AB>@8:>-N@848G. G5@:L»(. , 1888); . . '5H8E8=L, «@0B:0O 8AB>@8O @810;B89A:>3> :@0O» (2. 874., 830, 1894). !<. !B. 81;8>3@0D8O (III, 740-757). -! 43 1898 110-117 ***Baltikumi (Ostsee) tsiviilõigus ((Linnade nimed kaasajastatud, mõni vana ka. KL.)) – kujutab endast erilist terviklikku ja iseseisvat normide süsteemi, milline asub lähimas suguluses saksa partikulaarse õiguse grupiga. See on ise imbunud läbi sisemiste partikularismidega, jagunedes elanike üksikute seisuste ja sotsiaalsete klasside (semstvo õigus, linna- ja talurahva õigus) ja üksikute kubermangude, linnade ja kohtade vahel. Kaasaegne selle kodifitseerimine eristab Liivimaa, Eestimaa, Kuramaa ja Pilteni semstvo õigust. Eestimaa. Liivimaa, Kuramaa linnade õigused ja Narva linnaõigus ning talurahva õigus on igas Baltikumi kubermangus erinev. Nende sisemiste partikularismide moodustumine nagu ka üldise Baltikumi õiguse loomine, mis on vene omast erinev, seisab tihedas seoses piirkonna ajaloolise arenguga ja nende poliitilistes iseärasustes millised seda mõjutasid. Baltikum õiguse ajalugu algab Liivimaa ja Eestimaa sakslaste poolt vallutamisest. Õigussuhted varasemal ajal ei kujutanud endast mingit kindlaksmääratud süsteemi, mis oleks võinud mingeid jälgi jätta. Nad ei läinud olulisemate deliktide ja kuritegude eest väikese hulga rahatrahvide kehtestamisest kaugemale. Saksa päritolu vallutajad, vastupidi, ilmusid maale täiesti kindlate õiguslike vaadetega ja kehtestasid kiiresti neile tuttava asjade käigu, mis oli läbi imbunud üldsaksamaalist feodaalsest korrast. Sellisel viisil väljatöötatud ja kehtestatud tavaõigus moodustab Baltikumis õiguse arengu aluse kogu episkopaalse ja ordu võimu ajal (1198-1561). Saksa keisri seadusandlusele ja paavstile kuulub selle arenemises vähetähtis roll. Hulga suurem – kohalikest piiskoppidest on Eestimaale ja ordu magistraatidele Taani kuningate mõju. Olulist rolli mängisid samuti autonoomsete gruppide valitsevate organite määrused, kelle võimu alla kohalikud elanikud sattusid (landtagid ja linnanõukogud). Baltikumi normide iseloomust ja koosseisust sellel perioodil annab ettekujutuse eelkõige üksikud seaduste kogud. Neist vanima - nn. Valdemar-Erichi õigus, (pärit XIII sajandi esimesest poolest, nimekirjad XV ja XVI) aluseks, on Eestimaa vasallide õigus, milline on nende suhtes kinnitatud Taani kuninga Valdemari (1202-1241) poolt. See on peaaegu tervikuna võetud üle saksa allikatest ja koostatud saksa päritolu vasallide suhtes, mitte taanlastest vasallidele, vaatamata sellele, et Eestimaa on Taani võimu all. Liivimaa vana rüütliõiguse kogumik, mis on koostatud Valdemar-Erichi õiguse järgi XIV saj. I. poolel, sisaldab nimetatud kogumiku ümbertöötlust Liivimaa rüütelkonna huvides, kasutades kohalike õiguslikke vaateid ja Saksoonia keset, millistest paljud Valdemar-Erichi määrused on siin toodud tervikuna ja sõnasõnalt. Liivimaa sertsalo, on arvatavasti XIV saj seaduste kogu, milline näitab mitte ainult lääni õiguse, milline oli ülalpool nimetatud kogumiku asjaks, vaid ka teiste elu valdkondade reguleerimise vajadust. Ta kujutab endast ümbertegemist või üleandmist, tihti tähttähelt, määrusi, mis puudutavad semstvo õigust üldse ja mis sisaldub Saksoonia zertsalis üldse. Hiljem ilmunud kompilatsioonil oli eesmärgiks hiljem seda õigust laiendada üksikutele kohtadele (vik-öseli lääniõigus XV saj lõpus, mis koosneb Liivimaa sertsalast, Liivimaa rüütliõigusest ja viksi talurahva õigusest), vanade normide lisa, laiendamine ja süstematiseerimine (keskmine Liivimaa rüütliõigus, XIV saj 2- poolel, mis on ümbertöötatud Liivimaa rüütliõiguseks XVI saj alguses). Tutvumine Saksamaal kehtiva õigusega (longobardi lääniõiguse ümbertöötamine XV saj alguses, mis võeti „Punasesse raamatusse vt. allpool) või sõnastus, mis ei ole vanadest kogudest puudutatud poolte õigused ja eelkõige kohtumenetluse (Formulae procuratorum 8>=A8O $01@8, 1533-38.a. on olulisel määral iseseisev töö). Nende kogumike hulka tuleb võtta ka Punase raamatu (das gemaeine freie Ritter- und Landrecht der Lande Harrien und Wierland), mis on koostatud Eestimaa rüütelkonna poolt 1546.a. ja mis sisaldab peaaegu täieliku kogu Eestimaa rüütliõiguse (Valdemar-Erichi õigus, Taani kuningate ja ordu magistraatide määrused ja lõpuks, ülalpool mainitud ümbertöödeldud Longobardi lääniõigusest). Kõik need kogumikud annavad meile sellisel viisil, Liivimaal ja Eestimaal semstvo õiguse järjepideva arengu pildi. Linnade õigustel on oma eriline ajalugu. Varsti peale episkoop Alberti I poolt Riia linna asutamist anti 1211.a. kirjaga Riia erinevatele kaupmeestele igasuguseid soodustusi ja privileege, milliste kogu nimetati hiljem jus Gothorum, kuigi see õigus ei omanud mingit seost Gotlandi saarel kehtiva õigusega. Episkoop Nikolai, Alberti järelkäia, 1238.a. esitas Riia linnanõukogule, selle palvel, et parandataks jura Gothlandie, kuna see ei vastanud eriti linna vajadustele. Linn, sai sel viisil juriidilises valdkonnas autonoomia ja sellest hetkest tekib iseseisev Riia linnaõigus, millise koosseis on tuntud kahe Riias Tallinna ja Haapsalu tellimusel XIII saj. koostatud kogumiku järgi. Parandatud Gotlandi õigus jääb aga varsti aja nõudmistest maha ja Riia võtab (1279 ja 1285.a. vahel) üle Hamburgi õiguse, millise loetelu oli 1270.a. Riias hästi tuntud. Esialgne Hamburgi-Riia õigus oli varsti, tõenäoliselt, juba XIV saj alguses, töötati ümber Riia-Reveli, Riia-Haapsalu, autonoomsete Riia ja osalt ka Lüübeki määrustega. Selle ümbertöötatud kogu kehtis Riias kuni rootslaste valitsemiseni. See õigus ei olnud laiendatud mitte ainult Liivimaa linnadele, mõnede eranditega, ka Eestimaale ja Kuramaale. Riia-Tallinna õiguse puudused viisid Tallinnas Lüübeki linnõiguse retseptsioonile (XVIII, 207), mis anti linnale 1248.a. Taani kuninga Erich IV poolt. Erichi järglased kinnitasid seda annetust ja nõutasid Lüübekist selle õiguse paberid, mis saadi 1257.a. ladina keeles ja 1282.a. alam-saksa keeles. Muutunud Tallinna õiguse põhiliseks allikaks, Lüübeki õigus oli annetatud Taani kuningate poolt ka Eestimaa väiksematele linnadele, täpsemalt Wesenbergile ((Rakvere)) ja Narvale. Linna ja semstvo õiguse mälestusmärkide kõrval on meieni säilinud ka mõned mainitud perioodi talurahvaõiguse ürikud. Vanimaks neist on Liivimaa talurahvaõiguse kogumik XII sajandi lõpust, mida on hiljem täiendatud ja arendatud teises talurahvaõiguse kogumikus – vik-öeseli õigus, milline kujutab endast 4 raamatut vik-öeseli lääniõigust ja sisaldab peale selle, peale määratletavate trahvide ka talupoegade ja härrade suhteid. Peale nimetatud õiguste avaldasid oma mõju, kui mitte otse, siis kaudselt, rooma ja kanooniline õigus, mida peeti subsidiaarseks ja rakendati vahetult vaimulike isikute vahelistel protsessidel. Poolakate võimu ajal Liivimaal (1561-1621) läks seadusandlik võim Varssavile ja see püüdis õiguse arengut ise reguleerida, kuigi liivlastele lubati Sigmund Augusti „Privileegides“, „jura Germanorum propria ac consueta“. Poola valitsus püüdis algul teha tuntuks kehtivat Liivimaa õigust, nõudes õiguse loetelude esitamist, hiljem aga nõudsid täiel mahul võõra Magdeburgi või Saksoonia õiguse retseptsiooni, aga samuti ka Preisi protsessi (Ordinatio 1589.a.). Liivlaste palvel viimane korraldus tühistati ja teise Ordinatio 1598.a. puhul nõustuti Liivimaa aadlikele uue koodeksi väljatöötamisega, mis koostati Poola, Leedu ja Liivimaa vanast rüütliõigusest. Valitud komisjon, Liivimaa esindajate osaluses, töötas välja koodeksi kava, milline tugines peamiselt poola ja preisi õigusele. Kuid seaduse jõudu see ei saanud ja Liivimaa juriidiline areng läks edasi vanaviisi. Aadlike landtagide ja linnanõukogude autonoomne seadusandlus jätkas selle arendamist. Täpsemalt annab Riia linnanõukogu oma õiguse täiendamiseks välja rea statuute, millistest on suuremat tähelepanu väärivad 1581.a. kohtu põhikiri ja 1591.a. hoolekande seadus, millised võeti kasutusele ka teistes Liivimaa linnades. Rootslaste võim Eestimaal (1561-1710.a.) ja Liivimaal (1629-1710.a.) väljendus õiguse vallas esmalt kuningas Erich XIV ja tema järglaste poolses tunnustamises rea kirjadega, semstvo, aadli ja linnaõiguste vallas Eestimaal ja Liivimaal ja viimasele lubaduses tühistada poola seadusi, millised ei ole Liivimaa aadlike endiste privileegidega kooskõlas. Kuid hiljem, siiski, teeb Rootsi valitsus rea aktiivseid katseid, et kehtestada mõlemas provintsis rootsi õigus. Rootsis XVII saj algus välja antud semstvo (Landslag) õiguse ja vana linnaõiguse (Stadtslag) koodeksid kergendasid rootsi õiguse levitamist Ostsee (Balti) provintsidele. Sama sajandi alguses Rootsi valitsus tegi Eestimaa ja Liivimaa aadlikele ettepaneku kehtestada oma enda seaduste asemele rootsi seadused. Aadelkond oli sellele ettepanekule otsustavalt vastu ja Rootsi valitsus, hertsog Karl Eestimaa suhtes ja Gustav-Adolf Liivimaa suhtes, piirdus rootsi õiguse, kui abistava, tunnistamise nõudmisega. Kuid ka selline nõudmine tekitas vastutegutsemist, kuna selleks ajaks oli Baltikumis kinnistunud abistava õiguse allikana rooma õigus. Eestimaalastel õnnestus viimast selles viimases seisundis kaitsta ja selle suhtes Rootsi valitsus piirdus nõudega, et instituutide suhtes, mis on viidud ellu rootsi seadustega oleksid rootsi õiguse alusel, ega mitte rooma õiguse allikate vallas. Kuid Liivimaa suhtes ta jätkas nõudmist, et abistava õiguse esmaseks allikaks tunnistataks rootsi seadusi. Sellest ajast on pärit rida saksa keelseid rootsi õiguse väljaandeid, et neid ka praktikas ellu viia. Mõnedele kohtadele, nagu näiteks Narva linn, „annetati“ tervikuna rootsi õigus. Hulga otsustavamalt, kui nad üldõigust oma kodumaal kasutasid, rakendas rootsi valitsus seda Baltikumi provintside üle uusi seadusi, mis ei olnud spetsiaalselt viimaste suhtes välja antud, vaid ka nende suhtes kelle eesmärgiks oli reformida Rootsis endas kehtivaid seadusi. Viimane teostus spetsiaalsete ettekirjutuste rakendamisega või spetsiaalse järkjärgulise retseptsiooniga ((Teise riigi seaduste üle võtmine)). Sellisel viisil said Eestimaa ja Liivimaa uued kiriku põhikirjad (1686.a.), hoolekande (1669.a.), veksliõiguse (1671.a.), testamentidest (1686.a.), rea protsessuaalseid koodekseid jne. Rootsi elemendi tugev pealetung kohalikule õiguslikule elule ei lakka, siiski, viimase iseseisev areng väljendub ühest küljest kohaliku õiguse kodifitseerimise püüdest ja teisest – rea linnaõiguste reformimisega. Õiguse kodifitseerimine võetakse ette selleks, et seda tutvustada Rootsi valitsusele ja kooskõlastada seda uue õigusega ning samuti selle kaitsmiseks välismaiste mõjutuste eest, kuid mõned kodifitseerimise kavad (Liivimaa ase-esimehe gofgerihti Engelbrehti, Brandisi, Krusiuse) ei saanud kinnitust. Mis aga puudutab kohaliku linnaõiguse reformimisse, siis XVI saj lõpus sai Tallinn uue ümber vaadatud ja täiendatud Lüübeki õiguse (XVIII, 207), milline sellest ajast läheb kasutusse ja säilitab oma kehtiva õiguse tähenduse kuni 1864.a. kodifitseerimiseni. Tallinn, peale selle, retseptseerib sel ajal Lüübeki veksliõiguse põhikirja 1662.a. ja Hansa meresõidu põhikirja 1614.a., annab välja ka heategevuslike asutuste põhikirja 1621.a., hooldamise põhikirja 1697.a., ning levitab oma õiguse ka naaberlinnadele (Haapsalu). Riias koostati (Meieri ja Fligeli poolt) 1653.a. Riia linnaõiguse kava. 1662.a. koostati selle kava alusel koodeksi projekt, mis ei saanud Rootsi kuninga kinnitust, kuid see läheb Riias kasutusse ja moodustab endast kehtiva õiguse allikat, sarnaselt uuele Lüübeki õigusele Tallinnas, enne 1864.a. kodifitseerimist. Sarnaselt Tallinnaga, ka Riia annab välja rea enda statuute ning annab need üle ka teistele väiksematele Liivimaa linnadele. Selleks, et lõpetada selle perioodi õiguse välise ajaloo ülevaade, peab märkima veel kohtupraktika ümberkorraldusi, mis viis sisse rea uusi norme ja koos sellega ka Saksamaal lõpule viidud rooma õiguse retseptsiooni. Õiguse areng Kuramaal enne selle Venemaaga ühendamist. Vaatamata sellele, et tunnustati Kuramaa kui ka Liivimaa kohalikku õigust, Sigismund-Augusti poolt, tõrjuti seal kohalikud õiguse allikad üpris varsti välja üldsaksamaalise- ja rooma õigusega, aga ka normide poolt, mis kehtisid ordu Preisimaa aladel, kuivõrd suunda andvaks ei olnud Poola seadusandlus. Viimase roll oli aga siin märkimisväärne. Poola valitsus, oma privileegide – responsa, rescripta, declarationes, konstitutsioonidega aga samuti komisjoni aktidega, millised olid määratud hertsogkondade ja rüütelkondade vaheliste vaidluste lahendamiseks viis ta sisse ka rea kehtiva õiguse muudatusi. Seadusandlik roll kuulub hertsogidele, kes andsid välja rea põhikirju, kuid alates 1717.a. piirati nende võimu selles suhtes landtagide nõusoleku vajadusega. Nende otsustel on enamasti seisustega lepingute sõlmimise iseloom. Seadusandluse organite vahel mängivad mõningast rolli ka landtagid. Üldiselt on aga kohalikud õiguse allikad üpris kitsid. Kuramaa linnad ei omanud samuti iseseisvat õigust. Paljud neist kasutavad juba algusest peale Riia linnaõigust, mõned aga Magdeburgi (Jakobstadt) õigust. Iseloomulikuks on see fakt, et aja jooksul tõrjutakse linnaõigus semstvo õiguse poolt välja. Oma seadusandlus koos retseptsiooni õigusega on samuti tagasihoidlik. Tema aktide hulgast omavad suuremat tähtsust vaid Mitavi, Bausksi ja Fridrichstaadti politseilised põhikirjad. Vaatamata sellele oma õigusallikate ebapiisavusele, püüti ka Kuramaal kohalikku õigust kodifitseerida. Neist esimene on teada Sigismund-Augusti ajast, kui vastuseks tema „Privileegide“ nõudmisele, koostada kohalikud kogumikud, püüdis neid rüütelkond, hertsogi nõusolekul, luua. See katse jäigi katseks. Vaid Pilten loob Sigismund III poolt 1611.a. kinnitatud kohalike seaduste kogu, mis koostatud kohalike seaduste, rooma õiguse ning saksa ja poola seadusandluse alusel kogu, millisel on senini teatud juriidiline iseseisvus Pilteni ringkonnas (vt. XXIII, 605). Kuramaale tuleb abi väljastpoolt. Rüütelkonna palvel, 1616.a. poola komisjon, piiskop >0==0 C:1>@A:03>, (Johan Kukborski) eesistumisel, annab välja piirkonna juhtimiseks vajalikud seadused, nn. Formula regiminis, millised sisaldasid administratiivse õiguse norme ja Kuramaa statuute, pealkirja all: Jura et leges in usum nobilitatis Curlandiae et Semigalliae“, mis sisaldavad tsiviil- ja kriminaalseadusandluse norme. Need seadused, mis olid kiidetud heaks rüütelkonna ning hertsogi poolt, avaldati 18. märtsil 1718.a. ja said seaduse jõu, kuigi ei ole andmeid selle kohta, et need oleksid olnud Poola kuninga poolt kinnitatud. Oma õigusallikate põud viis Kuramaal laialdasele rooma õiguse ülevõtmisele ja mis senini on valdavad selles kubermangus kehtivate seaduste normides, millised kodifitseeriti sellele kubermangule 1864.a.. Teadusliku juriidilise hariduse taseme tõus viib iseseisva juriidilise kirjanduse ilmumiseni mitte ainult tsiviilõiguses (eriti Kuramaa statuutide ümbertöötlus), vaid ka riigiõiguses. Kuramaa õiguse ajaloolased on märkinud ära terve rea töid, millised puutuvad sellesse õigusse. Baltikumi Venemaaga ühinemisele järgneb selle õiguse uus ajajärk, milline lõppes 1864.a. kodifitseerimisega, milline on aluseks kaasaegsele Baltikumi õigusele. Nii nagu Poola-Rootsi võimu alla minekul, nii ka nüüd algas see periood vana Balti õiguse ja aadelkonnale ja linnadele kuuluvate privileegide ja eeliste kinnitamisega, milline vormistati Keiser Peeter I poolt (Eestimaale ja Liivimaale) ja Jekaterina II poolt (Kuramaale) annetatud kirjadega. Tsiviilõiguse suhtes neis kirjades antud vana õiguse säilitamise lubadustest Vene valitsus, erinevalt Rootsist ja Poolast, pidas üpris täpselt kinni. Isegi kuni kõige viimase ajani ei ole märgata vene seadusandluse pealetungi Baltikumi õiguslikule elule. Vene seaduste hulk tsiviilõiguse vallas, mis laiendatud üle Baltikumi, on äärmiselt tühine. Ülevenemaaliste üldiste seaduste väljaandmise juures oli üldiseks reegliks, et neid ei laiendata Baltikumi üle ja seepärast vaid väike hulk politseilisi ja rahanduslikke seadlusi osutasid kaudset mõju kehtiva Baltikumi õiguse koosseisule. Samal ajal vene seadusandlus peaaegu üldsegi ei avaldanud mingit suunatud mõju Baltikumi õiguse arengule selle enda allikatest ja paralüseeris kohalike landtagide ja linnanõukogude autonoomse seadusandliku tegevuse tsiviilõiguse vallas. Ümberkorralduste peamiseks faktoriks, kuivõrd jutt käib eksisteeriva õiguse ümberkujundamisest ja täiendamisest, on seepärast rooma õigus. Viimase tähendus õiguse abistava allikana oli tunnistatud vene võimu poolt akkordsetes punktides (Vt. @810;B89A:B9 :@09, 8AB>@8O), kus on öeldud, et kõigis kohtutes on Liivimaa privileegide, mis asutatud vanade tavade ja Liivimaa shlahta õiguse järgi, aga kus neid ei ole, üldise saksa õiguse järgi& oli kohut mõistetud ja otsustatud, seni kuni edaspidi armulikkusest täielik ja täiuslik semstvo seadus Liivimaal kogutakse ja välja saadakse anda“. Baltikumi õigus jõudis, sellisel viisil samasugusesse olukorda, millises asus saksamaa õigus enne rooma õiguse ülevõtmise perioodi, kui kohtutel ja juristidel tuli iseseisvalt töötada välja uusi juriidilisi, „tava-õiguslikke“ norme. Saanud päranduseks eelnenud perioodist kuhja vanu seadlusi ja erineva päritoluga õigusi, mis muudetud poola ja rootsi seadustega ning mis on märkimisväärselt vananenud, pidi kohtupraktika neis seadustes selgust leidma ja otsima uusi aluseid nende arendamiseks ning kooskõlastamiseks. Kohtute killustatuse juures, millised pidid juhtima juriidilist arengut, liikus see töö edasi äärmiselt ebaühtlaselt ja sellega kaasnesid samasugused nähtused, millised iseloomustavad saksamaa õigust XVI-XVIII sajandil, samuti olles ilma seadusandluse juhtimisest, toetuti peamiselt rooma õigusele. Praktikud aga ekslesid võõramaisest õigusest arusaamises, oskamata uusi rooma norme nendega kooskõlastada ja jäid selle tõttu ilma kindlatest õigust moodustavatest alustest ja kohtuotsuste ühepärasusest. XVII saj., ajajärk, milline on samas vanade feodaalsete aluste purunemise ning uute eluliste suhete sünni aeg, millised ei mahtunud enam semstvo, linna ja talurahvaõiguse raamidesse. Siit, sellistel asjaoludel, loomulikult tuleneb tungiv vajadus kehtiva õiguse teadustamiseks ning selle ühtsesse süsteemi viimiseks, milline on võimeline olema kohtupraktika toeks. Baltikumi õiguse kodifitseerimise hädavajalikkuse mõte on seepärast valitsevaks ideeks juba XVIII sajandist peale. 1728.a. Liivimaa aadelkond pöördub vene valitsuse poole, viidates ebamugavustele, milline on tingitud seaduste kindlaksmääramatusest, nende, koodeksi koostamise teel, korrastamise palvega. Palve leidis kaastunnet. Selle teostamiseks moodustatakse kohalike elanike poolt valitud isikutest komisjon, kuid kelle töö ei kandnud soovitud vilja. Nimetatud XVIII ja XIX sajandi komisjonile järgnesid veel viis teist ja vaid viimane viib asja lõpuni. Peale üldiste põhjuste, millised pidurdasid XVIII saj vene kodifitseerimist, millisega Baltikumi kodifitseerimine alati tihedalt end sidus – avaldasid tema ebaedule mõju veel spetsiaalsed põhjused, mis olid tingitud mitte ainult poliitilistest asjaoludest, kuivõrd asja enese tingimustest. Üksikute Baltikumi seisuste privileegide ja soodustuste seaduseks muutmine ja selle spetsiaalse seadusega kinnitamine oli nende huvides, kui tamm, mis pidi tõkestama vene valitsuse sekkumist piirkonna siseasjadesse, kuid viimane pidas selle Baltikumi provintside koodeksi koostamisel silmas vaid enda huve, mitte nende seal eksisteerivate privileegide üldriiklike huvidega kooskõlastamist. Väljajätt viimastest ja võimu õigustest asub mõnedes annetuskirjades, millised sisaldavad privileege ja kõikides käskudes, millised puudutavad Baltikumi komisjonide poolt esitatud eelnõude läbivaatamist. Üldvene ja Baltikumi õiguse lähendamise võimalikkuse mõtet ei jätnud Vene valitus XVIII sajandil. Jekaterina II kirjutab salajases nõudmises vürst Vjasemskile: „Väike Venemaa, Liivimaa ja Soome on provintsid, millised valitsevad nende poolt konfirmeeritud privileegidega ja rikuvad sellega häbitult kõikide teiste omi, kuna aga neid nimetatakse välismaisteks ja käituda nendega samal alusel on enam kui viga, mida võib nimetada täiesti kindlalt rumaluseks. Need provintsid samuti ka Smolenski tulevad kõige kergemal viisil viia selleni, et need venestataks ega vaataks nagu hundid metsa poole“. Kohalike huvide esindajate ja Venemaa valitsuse vaatepunktid kodifitseerimisele läksid sellisel viisil lahku. Baltikumi kubermangu seaduste kodifitseerimise esimestel katsetel esitati oma eelnõud suhteliselt kiiresti. Neist igaühe kohta aga järgneb käsk: „võttes aluseks endised Liivimaa õigused ja kõrvutades neid selle eelnõuga, vaadelda, nii nagu ühele peaks kuuluma või nõutud mingis mingi muutuse ja täienduse teha, pidades silmas seejuures kõrgemat võimu ja riikliku huvi“. Kõrvutamine tekitab suuri raskusi, kuna puuduvad juhtivad isikud, aga parandused tekitavad rahulolematust eelnõude koostajates ja viiteid privileegidega mittenõustumisele. Hiljem kohalike eelnõu koostajate komiteede töö hakkab venima (näiteks 1819.a. komisjon). Baltikumi seaduste kodifitseerimise tööd aktiviseerusid alles siis, kui asuti koostama seaduste kogu, mil Baltikumi kubermangude aadelkond pöördus Nikolai I poole, et ta kinnitaks nende privileege ja kui oli otsustatud, et on vajalik nendes privileegides veenduda. 1828.a. järgnes palve Riiast, et kinnitatakse tema õigusi, aga kindral-kuberner Paylutsi esitas siis ettekande Baltikumi aadlike ja linnade privileegidest. Komitee, milline oli asutatud kuberneri ettekande koos 23 raamatusse kantud privileegidega, mis olid saksa, ladina ja rootsi keeltes ja tema kaalutluste läbivaatamiseks, aga ka üldiste riigi eeliste ning seadustega, ei saanud oma ülesandega hakkama ja andis asja üle Tema Keiserliku Majesteedi enda kantselei II osakonnale. Seal, selleks spetsiaalselt valitud ladrati Samsoni toimetamise all koostati Baltikumi õiguse kogu üksikute osade eelnõud (!2>4L <5AB=K=L C70:>=5=89 3C1. .). See eelnõu aga vajas suurt hulka täiendusi ning kontrollimist allikate põhjal ning seepärast seda 1845.a. välja ei antud ning anti ümbertöötlusse, millise teostas oma asja väga hästi tundva ja oskusega Tartu ülikooli provintsi õiguse professor Friedrich Georg von Bunge ((1802-1897.a.)) (IV, 229). Kuulanud ära ja arutanud läbi kohalike huvide esindajate ning Tartu ülikooli õiguse õppetooli märkused, anti 12. novembril 1864.a. välja Balti Eraseaduse koodeks kahes keeles ja see jõustus 1. juulist 1865.a. . 5G052L. Kodifitseerimise tulemusel saadi mahukas tsiviilkoodeks (4600 artiklit, milliste hulka, siiski, ei läinud talurahva eraõiguse määrused), millised moodustasid III osa Balti kubermangude seaduste kogu (874. 1864., A ?@>4>;6. 1890.3.), milline paistis silma seisuslik-territoriaalse iseloomuga: erinevad isikud mitte ainult ei kasuta erinevaid õigusi, sõltuvalt kuuluvusest ühe või teise seisuse („tiitliga“), kuid ka ühe ja sama tiitliga isikute suhtes rakendatakse erinevaid seadusi, sõltuvalt paigast. Nii näiteks, Tallinna elanikud, vastavalt sellele, kas neil on seal alaline elukoht All-linnas või Toompeal, kasutavad esimesel juhul Eestimaa linnõigust, aga teises - Eestimaa semstvo õigust. Need seisuslik-territoriaalsed õigused erinevad viie piirkonnana (Liivimaa, Saaremaa, Eestimaa, Kuramaa ja üks viimase ringkond Piltene); neist igas piirkonnas jaotatakse edasi kahte peamisse seisusesse - semstvo või aadli ning linnaliseks, kellest igaüks sai endistelt võimudelt oma erilised privileegid ja õigused. Nende seisuslik-territoriaalsete õiguste valged laigud täidetakse üle kogu Baltikumi kehtivate „üldiste määrustega“, millised on üle võetud, peamiselt rooma, saksa ja kanoonilisest õigusest, kuid esimese otsustava ülekaaluga. Baltikumi seadustekogu suur maht on tingitud mitte ainult normide suurest arvust, vaid ka selle tõttu, et paljud selle artiklid kujutavad endast selliseid üldisi määratlusi (näiteks, juriidilisest tehingust, tingimused jne.), millised sobiksid enam õpikusse kui kehtivasse koodeksisse ((Sama asi kordus 100 a. hiljem, kaasaegse EV algusaastatel, kus seadused olid sama moodi vormistatud. Alguses mõisted jne. KL)). Selles suhtes Baltikumi koodeks ületas oma eeskuju – Saksoonia tsiviilkoodeksi. Baltikumi koodeksi suurimaks väärtuseks on ladus keel, terminite lihtsus ja selge sõnastus. Baltikumi seadustekogu süsteem meenutab mõnevõrra 1-9 G. X ". !2. 0:. süsteemi. Sissejuhatuse järel, mis sisaldas määruseid Baltikumi kubermangudes kehtivatest Eraõiguse normidest jne., järgnevad neli raamatut, millised, jagunedes jagudesse, peatükkidesse ja osadesse, toovad ära: 1)perekondlikud õigused ja kohustused, 2)asjaõigus, 3)pärandamise õigus, 4)nõudeõigus. Koodeksile on lisatud, tähestiku järjekorras, allikate ja aine loend. Baltikumi seaduste kogu õiguse õpetuses selgitatakse rooma õigusel põhinevat isikute jaotamist füüsilisteks ja juriidilisteks, arvates viimaste hulka päranduse. Asjaoludest, mis mõjutavad isiku juriidilisele seisundit, on asetatud esikohale seisus: seisuse esinevusest on tingitud õiguse erinevused, milliseid rakendatakse erinevate isikute eraõiguslike suhete puhul. Isikute õiguste piiramist, tema ühte või teise seisusse kuulumise järgi, sellegi poolest ei eksisteeri: kõigil ristiusku isikutel on võrdsed kodanikuõigused; aadlikud säilitasid vaid erandliku õiguse suguvõsalis-pärandamise liitudele ja fideikomissidele (vt). Mis puutub isiku soost sõltuvat juriidilist seisundit, siis on keskaegse saksa vaate kajastuseks arvamus, millise kohaselt kõik kaitsetud (wehrlosigkeit) isikud asuvad hoolekande all, olemas on ka täisealiste naiste hoolekanne – mittesunduslik hoolekanne vallaliste üle ja seaduslik mehe poolne hoolekanne abielunaise suhtes. Meessoost isikul on eesõigused naiste ees ka pärandamise õiguses, näiteks, pärusmõisa suhtes ning maatükkide ja pärandi osas suhtes üldse. Teisest küljest, naistele on antud mõningad privileegid seaduse mittetundmise suhtes, aga samuti 5;;5O=>2C senatuskonsuldi (V. 852) järgi õigus vastuväite esitamiseks. Määrustes ea kohta, millised jaotavad vanust kuni 7 aastani ja 7 kuni 21.aastani, on alaealistele antud äraolijate õigused, aga nimelt õiguste taastamises (vt. VI, 923). Alaealistele, nende teovõime suhtes, võrdsustatakse pillajad, kes on sellisteks kohtu poolt tunnistatud. Baltikumi seaduste kogu ei tunne välismaalastele tehtavaid piiranguid, kuid Kõigekõrgema seadlusega 14. märtsist 1887.a. kehtestati sellised piirangud kinnisvara soetamise suhtes Kuramaal ja Liivimal ja ka eeslinnades. Juriidiliste isikute seisund, kes valdavad varalist teovõimet üldiselt avaral määral, määratletakse kooskõlas rooma õiguse alustega. Iseärasus, võrreldes viimasega, kujutab endast, muide, laialt levinud juriidiliste isikute pärandamise õigust ning ei tunnistata riigikassa eelisolukorda, milline on antud kirikule ja heategevuslikele asutustele. Kogu määrused asjade suhtes, üldiselt, kordavad rooma õiguse aluseid, välistamata ka ideed peremeheta asjadest (res nullius) ja nende okupeerimist ((oma valdusse võtmist)), kui omandiõiguse tekkimise alust. Kogu peamise erinevuse moodustavad erinevuse tegemised erinevate kinnisvarade suhtes, mida rooma õiguses ei ole. Siia puutuvad, näiteks, määrused semstvo mõisad, millised koosnevad nii härrade kui talupoegade maadest, millest viimased peavad olema mõisnike poolt kohustuslikult antud talupoegadele rendile (vt. 2>B0, XIV, 882). Kõige vähem on võetud rooma õigusest üle abieluseadusesse ja abikaasade vastastikuste varaliste kohustuste suhtes, millised põhinevad peaaegu eranditult saksa õigusel (vt.!C?@C38 ). Hoolduse ja hoolekande suhtes on seadustekogus määrused rooma õigusest, kuid märkimisväärselt täiendatud ja osalt ka muudetud rootsi ja vene seadusandluse ning kohalike määrustega. Seadustekogu erineb rooma õigusest peamiselt selles, et ta nõuab, vastavalt saksa vaatele, olulise spetsiaalsete (orbude) kohtute osaluse, millised on allutatud omakorda, tavalistele kohtutele. Baltikumi seadustekogu asjaõigus sisaldab rooma õiguse aluseid, mis on täiendatud ja muudetud saksa õiguse mõjutusel. Selle määrused omandamise suhtes ja quasi-possessio taastoota teooriat, mis valitses 1850.aastatel pandektliku õiguse teaduses, milline täitis rooma õiguse kanoonilise õiguse eeskirjadega. Puhtalt rooma konstruktsiooni omavad servituudid, aga maamaksudest (Reallasten) sisaldab kogu määrusi „maamaksust või alalisest koormisest“, mis vastavad emfitevitsetele suhtele. Rooma õigusel põhinevad tervikuna seadustekogu artiklid, mis puutuvad kuni võlaõiguseni selle sõna sisulises mõttes (Pfandrecht). Ära on toodud ka kõik rooma võlaõiguse puudused (hüpoteegi seadmise vallasvarale, vaikiv ja peamine hüpoteek), millised, muide, on kõrvaldatud 9. juuli 1889.a. seadusega. Kusjuures erinevad seaduslikud pantimise õigused on asendatud seadusliku kinnipidamise õigusega. Sellega seoses on seadusandluses saksa linnavälise valduse instituut (Pfandbesitz, vt XII., 318). Puhtalt saksa instituudiks on väljaostmise õigus (Näherrecht), mis asub seoses vana-saksa ideega, millise järgi kinnisvara võõrandamine, teatud isikutest mööda minnes, oli amoraalne. Omandit puudutavad määrused kujutavad endast segu rooma määrustest ja saksa alustest. Viimaste mõju väljendus eelkõige omandi mõistes eneses, millise all mõeldakse erinevaid instituute, millised puutuvad pigem õigustesse võõraste asjade suhtes, kuid mis on omandi sarnased, nende avara kasutusvõimaluse tõttu. Seadustekogus „jaotatud omand, või otsene omand (dominium directum) ja selle kasutamise õigusteks“ (dominium utile); viimase näideteks on pastorite maade kasutamine (vt. 8420, V, 671). Pärandamisel sugulastele omab tähtsust pärandatava vara loomulikud ja juriidilised iseärasused, eraldi asuvate sugulaste erinevus kohapeal elavatega ja pärijate soo erinevus. Suguluse arvestamisel paistavad silma nii rooma, saksa kui ka kanoonilise õiguse alged. Kohustuste osa on Baltikumi seadustekogu enam läbitöötatud lõik. Selles see on paigutatud õpikutes kasutatava süsteemi järgi: Alguses tuleb nn. kohustava õiguse üldosa, millele järgnevad spetsiaalsed ja ülejäänud kohustuste liigid. Selles jaos, eriti selle üldosas, on kuni peensusteni korratud uus rooma õigus, kusjuures teoorias vaidlusalused küsimused on seadusandja poolt lahendatud. Selle juures, siiski, Baltikumi kohustuslik õigus mitte ainult ei sisalda mõningaid iseärasusi, mis põhinevad kohalikel tavadel, vaid arendab tsiviilõigust edasi instituutides, milliseid sellisel kujul rooma õiguses ei ole ja on töötatud välja praktilise elu nõuete, doktriini ja praktikaga, peamiselt saksa, rootsi, vene seadusandluse kui ka kohalike tavade alusel. Sellised on näiteks, dokumendid esitaja nimel, müük avalikul oksjonil, väljaandmise leping, eluaegse rendi leping, kindlustamine, loterii jne. Baltikumis 1889.a. keiser Aleksander II Kohtu Põhikirjade sisseviimisel oleks pidanud tsiviilkohtumenetluse põhikiri olema Baltikumi kubermangudes viidud kooskõlla materiaalse õigusega. See viis ühest küljest tsiviilkohtumenetluse põhikirja muutmisele ja täiendamisele, kuid teisest küljest terve rea Venemaa sisekubermangudes tundmatute tsiviilprotsessi instituutide loomiseni. Neist peamine esimese kategooria muudatustest seisneb hagide esitamise õigusvõime piiramises ja isikute arvu suurendamises, kellel ei ole täielikku õigusvõimet (naine, kes on mehe hoolduse all, pillajad), tunnistajate tunnistuste jõu laiendamises, taandamiste arvu suurendamises (XXII, 384), kohtusse hagi esitamise aegumistähtaja eeskirjade leevendamises. Eriti palju muudeti tsiviilkohtumenetluse põhikirja määrusi vallas ja kinnisvarale pööratud väljanõudmistes, kusjuures seaduseandjal tuli arvestada mitte ainult kohaliku materiaalõiguse iseärasustega, vaid ka Baltikumis eksisteeriva hüpoteegi süsteemiga. Rahukohtute kompetents on ühest küljest piiratud isiklike solvumiste ja solvamiste hagide väljajätmistega, kuna kohalik õigus ei luba kriminaaljuurdlust asendada tsiviilhagiga autuse küsimuses ja teisest küljest laiendatud, andes talle lahendada hagide tagamised (XXI, 496) igasuguses summas enne nende esitamist ja vaadata läbi hagisid vallasvara suhtes. Selliste hagide olemus seisneb selles, et isik, kes kavatseb tõestada õigust vallasvarale ja soovib seda esialgu vaadelda, võib nii omanikult, aga ka igasuguselt asja valdajalt nõuda, et ta seda talle näitaks. Hagejana võib esineda igaüks, kes esitades mingi, kuigi mittetäieliku, temale asja esitamise seadusliku huvi kohta. Instituutide hulka, milliseid Venemaa sisekubermangudes tsiviilprotsessis ei tunta, kuuluvad, edasi, provokatsioon (vt) ja mõned spetsiaalsed menetlused (Vt. E@0=8B5;L=>5 AC4>?@>872>4AB2>, XXII, 513). Kirjandus. Peale F. G. Bunge (IV, 929), Osvald Schmidt, Rechtsgeschichte Liv-, Est- und Curlands (.@L52L, 1894); C. Erdman, System des Privatrechts der Ostsee-provinzen Liv-, Est- und Curland ( 830, 1889 8 A;.); 0AA>, «17>@L AB759A:03> 3@0640=A:03> ?@020» *.@L52L, 1896); >@=L, «0<5B:0 ?> 3@0640=A:>?8AL», 1890, ! 5 8 6); "NB@N<>2L, «@0640=A:>5 AC4>?@>872>4AB2> 2 . @05» («.@848G5A:89 5AB=8:L», 1890., jne. -! 43. 1898 117-124. *** Oswald Karl Alexander Schmidt ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/19._jaanuar" \o "19. jaanuar" 19. jaanuar HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1823" \o "1823" 1823, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare" \o "Kuressaare" Kuressaare – HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/29._juuli" \o "29. juuli" 29. juuli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1890" \o "1890" 1890, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu" \o "Tartu" Tartu) oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Baltisakslased" \o "Baltisakslased" baltisaksa õigusteadlane. Vaimuliku poeg. Õppis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikool" \o "Tartu Ülikool" Tartu Ülikoolis 1842–1846, töötas sealsamas kohaliku õiguse eradotsendina 1860–1866 ja professorina 1866–1890. *** Friedrich Georg von Bunge Allikas: Vikipeedia Mine: HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Georg_von_Bunge" \l "column-one" navigeerimiskast, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Georg_von_Bunge" \l "searchInput" otsi HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:FriedrichGeorgvonBunge.jpg" INCLUDEPICTURE "http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f5/FriedrichGeorgvonBunge.jpg/180px-FriedrichGeorgvonBunge.jpg" \* MERGEFORMATINET HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:FriedrichGeorgvonBunge.jpg" \o "Suurenda" INCLUDEPICTURE "http://et.wikipedia.org/skins-1.5/common/images/magnify-clip.png" \* MERGEFORMATINET Friedrich Georg von Bunge Friedrich Georg von Bunge ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/13._m%C3%A4rts" \o "13. märts" 13. märts ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Juliuse_kalender" \o "Juliuse kalender" vana kalendri järgi 1. märts) HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1802" \o "1802" 1802 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kiiev" \o "Kiiev" Kiiev – HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/9._aprill" \o "9. aprill" 9. aprill HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1897" \o "1897" 1897 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Wiesbaden" \o "Wiesbaden" Wiesbaden) oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Baltisakslased" \o "Baltisakslased" baltisaksa HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=%C3%95igusteadlane&action=edit&redlink=1" \o "Õigusteadlane (pole veel kirjutatud)" õigusteadlane, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Ajaloolane" \o "Ajaloolane" ajaloolane ning publitsist. Bunge oli oluline baltisaksa HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/19._sajand" \o "19. sajand" 19. sajandi ajaloolane. Ta publitseeris trükis suure hulga seni avaldamata allikaid ja avaldas publikatsioonisarju, mille kaudu teisedki ajaloolased (näiteks HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Schirren" \o "Carl Schirren" Carl Schirren ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karl_Heinrich_von_Busse&action=edit&redlink=1" \o "Karl Heinrich von Busse (pole veel kirjutatud)" Karl Heinrich von Busse) said oma töid ja allikpublikatsioone avaldada. Ta sündis Kiievis apteekri pojana, kuid pärast isa surma (märtsis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1814" \o "1814" 1814) tõi ema ta HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu" \o "Tartu" Tartusse ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1815" \o "1815" 1815). Alates HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1819" \o "1819" 1819 õppis ta HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%BClikool" \o "Tartu ülikool" Tartu ülikoolis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95igusteadus" \o "Õigusteadus" õigusteadust. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1823" \o "1823" 1823 habiliteerus ta seal HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eradotsent&action=edit&redlink=1" \o "Eradotsent (pole veel kirjutatud)" eradotsendina. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1826" \o "1826" 1826 sai HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Heidelberg" \o "Heidelberg" Heidelbergis juuradoktoriks ning HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1831" \o "1831" 1831 Tartu Ülikooli provintsiaalõiguse erakorraliseks ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1832" \o "1832" 1832 korraliseks professoriks. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1842" \o "1842" 1842 sai ta HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinn" \o "Tallinn" Tallinna HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/B%C3%BCrgermeister" \o "Bürgermeister" bürgermeistriks ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=S%C3%BCndik&action=edit&redlink=1" \o "Sündik (pole veel kirjutatud)" sündikuks. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1844" \o "1844" 1844– HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1858" \o "1858" 1858 oli ta Tallinna HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raeh%C3%A4rra&action=edit&redlink=1" \o "Raehärra (pole veel kirjutatud)" raehärra ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_linnakonsistoorium&action=edit&redlink=1" \o "Tallinna linnakonsistoorium (pole veel kirjutatud)" linnakonsistooriumi president, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1856" \o "1856" 1856– HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1864" \o "1864" 1864 töötas Imperaatori isikliku kantselei II osakonnas provintsiaalõiguse kodifitseerimise alal. Ta oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Riia" \o "Riia" Riia ja Tallinna HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aukodanik&action=edit&redlink=1" \o "Aukodanik (pole veel kirjutatud)" aukodanik ning Tartu Ülikooli auliige. Jäänud pimedaks, lõpetas ta teadustegevuse ja elas aastast HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1865" \o "1865" 1865 Saksamaal. Ta oli Balti provintsiaalseadustiku kolmanda jao ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Balti_Eraseadus" \o "Balti Eraseadus" Balti Eraseaduse) koostaja. See hakkas kehtima 1865. aastal ning vähemalt nimeliselt kehtis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti" \o "Läti" Lätis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1937" \o "1937" 1937. ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti" \o "Eesti" Eestis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1945" \o "1945" 1945. aastani. Von Bunge abiellus Tartus 11/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/23._detsember" \o "23. detsember" 23. detsembril HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1825" \o "1825" 1825 apteekri tütre HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Wilhelmine_von_Bunge" \o "Wilhelmine von Bunge" Wilhelmine Wegeneriga ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1804" \o "1804" 1804 – HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1876" \o "1876" 1876). Neil oli kolm poega ja neli tütart. Oma teenete eest Balti Eraseaduse kodifitseerimisel immatrikuleeriti Friedrich Georg von Bunge 15/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/27._m%C3%A4rts" \o "27. märts" 27. märtsil 1865 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Eestimaa_r%C3%BC%C3%BCtelkond" \o "Eestimaa rüütelkond" Eestimaa ja 14/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/26._juuni" \o "26. juuni" 26. juunil 1865 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kuramaa_r%C3%BC%C3%BCtelkond" \o "Kuramaa rüütelkond" Kuramaa rüütelkonda. Von Bunge oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95petatud_Eesti_Selts" \o "Õpetatud Eesti Selts" Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige. Tema vend HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Alexander_Georg_von_Bunge" \o "Alexander Georg von Bunge" Alexander Georg von Bunge oli silmapaistev botaanik. Baronett – (ingl.)päritav alamaadlitiitel, toodud sisse kuningas James I ajal 1611.a., et teostada koloneerimist Iirimaal aga ka, et täita riigikassat, esialgu müüdi raha (1000 naela) eest, asub kõrgaadli astmestikus 5. kohal.Barrister – (ingl.) kõrgema järgu advokaat Inglismaal. B-l on õigus esineda kõrgeimas kohtutes; ta ei tegele klientidega, kohtuasjad valmistab talle ette solicitor (madalama järgu advokaat). B – de hulgast nimetatakse kõrgemaid kohtunikkeBehaviour– elusolendite käitumise uurimise psühholoogiline suund.BeilifomBellum omnimum contra omnes– kõigi sõda kõigi vastu. Benifiits– (ld. benificium heategu) 1)varasel keskajal feodaali poolt teenete (peamiselt sõjateenistuse) eest vasallile ilma pärandamisõiguseta annetatud maatükk, enamasti koos õigusega võtta maksu talupoegadelt; B- muutusid hiljem feoodideks;2) kindlate tuludega seotud ametikoht rooma-kat kirikus.Bernsteinlus –E. Bernsteini (1850-1932) väljatöötatud saksa sots. dem. konseptsioon, mis on pandud demokraatliku sotsialismi kontseptsiooni aluseks. Möödunud sajandi 90.a. lõpus püüdis Bernstein täiendada marksismi võtmepositsioone. Sellepärast läks SD praktika saksamaal lahku Marxi teooriast. Seoses sellega ta loobus materialistliku dialektika revolutsioonilisest tõlgendamisest, võttes kasutusele fabianluse, neokantismi, prhudonismi üksikuid elemente. Bill of attainder –Birma 1948 Põhiseadus Rahaliseks eelnõuks tunnistatakse eelnõu, milline sisaldab vaid määruseid, millised puutuvad kõikidesse või neist mingisse järgnevatest küsimustest, aga nimelt: mingite maksude sissetoomist või tühistamist, nende maksmisest vabastamist, nende muutmist või reguleerimist; Liidu tulude arvelt võlgade maksmise kulude katmist või mingitel teistel rahanduslikel eesmärkidel, aga samuti mingite seliste kulude muutmist või tühistamist; varustamist, assigneerimist; Riigi finantsaruannete vastuvõtmist , säilitamist, avaldamist või revideerimist; mingi riigilaenu väljalaskmist või garanteerimist ning nendelt maksete tegemine; küsimustesse, mis seotud mingil moel ülalpool toodud küsimustega või ühega neist. 2)Selles määratluses on väljend „maksud“, „Liidu tulud“ ja „laen“ ei haara vastavalt makse, rahalisi vahendeid või laene, mis võetud ja antud välja kohalikel eesmärkidel kohalike võimude või organite poolt.((Birma 1947.a.Konstitutsioon §106.1)). „Birma“ omab sama tähendust, mis 1935.a. Birma valitsemise Aktis; „Olemasolev seadus“ tähendab igasugust seadust, seadlust, käsku, kohaliku võimu kohustuslikud määrused, eeskiri või korraldus, mis vastu võetud või välja antud enne käesoleva Konstitutsiooni kehtima hakkamist mingi saduandliku organi, võimu või isiku poolt mingil territooriumil, mis võetud Birma Liitu, kui seadusandlik organ, võim, või isik on varustatud sellise seaduse, seadluse, käsu, määruse, eeskirja või korralduse väljaandmise volitustega; „Sobva“ („Saohpa“, „Sawphya“) tähendab mingi vaidluse puhul isikut, kes on tunnistatud sellisena Presidendi poolt, kooskõlas rakendatavate päritavuse reeglitega; „Koostisosa“ (Unit) tähendab: (a)mingit Riiki (State), mis moodustab Birma Liidu koostisosa; (b)kõiki Birma Liidu territooriume, mis ei kuulu mingi Riigi koosseisu. 2)VI, VII, X, XI ja XII peatükis ja kolmandas ja neljandas Lisas tähendab „Riik“, erandiks juhtumid, kui see omab sellele vasturääkivat mõtet, Shani riiki, Kachini riiki, Kayah riiki või mingit uut Riiki, milline võib olla moodustatud IX Peatüki VI Osa alusel. (1948.a.Birma konst §222.1). Black and Tans– inglise sõjaväeüksused.Boloni parteikool Prantsusmaal1910.a. „Edasi“ grupi parteikool Prantsusmaal, leninismiga võitlemiseks… Vt. Pokrovski.Bona fide– (ld. „heas usus“), puhtsüdamlikus veendumuses, et teatud toiming v. seisukord on õige ja aus.Breve– (ld., „lühike“), paavsti lühike ametlik kiri (Paraguai K 1940 §51. 8.punkt).British Commonwealth of Nations– Briti rahvasteliit. Bundesraat– Šveitsis, täidesaatva võimu orgBundesrat– Liidumaade koda Saksamaal, osariikide valitsuse esindajate koguBundestaat– Austrias, osariikide maapäevade esindajate koguBundestag– Saadikutekoda SaksamaalBunt– (saks. Bund – ühendus, liit, )- kriminaal-õiguslik termin, mis üldiselt tähendab võimule või eksisteerivale valitsemisele vägivaldset kallaletungi.Bustamante koodeks– rahv. eraõiguse koodeks, mille koostas Kuuba prof A.S. de Bustamante (1865-1951) B. k. võeti vastu VI Pan-ameerika konverentsil Havannas 1928.a. kehtib 15 Kesk-ja L-Am. Riigis. Sisaldab rahvusv. Kriminaal- ja tsiviilprotsessi, tsiviil-, kaubandus-, abielu-, ja perekonnaõiguse norme.Bušidoo (jaap., sõduri tee), keskaegne jaapani samuraide moraalikoodeks; peegeldab konfutsianismi, zen-budismi ja šintoismi mõjusid. Põhiprintsiibid: ustavus senjöörile, kohusetäitmine, enesevalitsus, surmapõlgus, austus vaenlase vastu, enesetapp (harakiri) au häbistamise puhul, sõdimise tunnistamise ainsaks samuraile vääriliseks tegevuseks. Bürokraatia– ametnike võim.Bürokraatia – (pr. bureau ja kr. kratos kantselei võim)(T:9,lk.293 –294)Bürokraatia – 1889 (T: 4, lk. 265) büroo võim. Bürokraatia – kutseliste ametnike võim, kes asuvad üksteise suhtes alluvuslikus vahekorras. B- süsteemile vastandatakse: - kollegiaalsus, mis välistab liikmete alluvuslikkuse samale kolleegiumile. - juhtimine valitavate ametiisikute kaudu, kes ei kuulu sisuliselt kutseliste ametnike hulka. - auametnike süsteemis, kus nad seisavad üksteisest sõltumatus alluvuslikus vahekorras ja ei oma kutselist iseloomu. Tüüpiliseks näiteks bürokraatiast on: Ministeeriumite süsteem. (Kaasaegne B. on Napoleoni loodud). Bürokraatliust süsteemist üleüldse, tuleks eristada bürokraatiat sõna poliitilises mõttes. Bürokraatia all me mõistame kutseliste ametnike klassi võimu. Bürokraatia on üks oligarhia liik, mis Aristotelese järgi kuulub väärastunud riigivõimu vormi. Bürokraatia – ennastrahuldav ametnike võim, mitte kogu riigi, vaid valitseva klassi huvides. Bürokraatia on rahvast eemaldunud ja ühtmoodi võõras kõigile klassidele: aadlikele, sest nad ei kaitse nende ajaloolisi privileege; tootjate klassi, sest nad ei tunne tsiviilkäibe vajadusi ja ei muretse tööstuse ja kaubanduse huvide eest; alamatele klassidele, sest nad suhtuvad vaenulikult sotsiaalsetesse reformidesse. Bürokraatia negatiivseid omadusi põhjendatakse, nimelt, ta on ennastrahuldava iseloomuga nii klassina, kui organisatsioonina kui ka eesmärgi poolest. Siit tulebki B. oma kasti suletus. Bürokraatia ei ole otseselt seotud ühegi valitsemisvormiga. Nii monarhia kui parlamentlik vabariik loob ja toidab bürokraatiat. Ainus vahend bürokraatia vastu – riigiorganite juurde ühiskondliku elemendi võtmine, laialdane omavalitsuse arendus ja üldse liiduline ülesehitus.Bürokraatia –...teatud juhtimisvaldkonna ametkondlik alluvus ühele ametnikule, kes ajab asju omal vastutusel (Vastand – kollektiivne süsteem).Canones– kaanonid, Fr. C. Von Savigny poolt õiguse kohta info samiseks formuleeritud küsimused (küsimuste kvaliteete on viis: keelelised, loogilised, süstemaatilised, ajaloolised ja funktsionaalsed e. Teleoloogilised) Viimased püüavad leida vastust õigusnormi algupärasele eesmärgile.Casus belli– ettekääne sõja alustamiseks, harilikult mitte sõja tegelik põhjus.Casus foederis – liidulepingus ettenähtud juhtum, mille esinemisel lepingulised kohustused jõusse astuvad.Causa põhjus, alus vastuvaidlemiseks.Causa credendi valmisolek võtta enese peale mingi kohustus teise poole samasuguse tegevuse korral.echyBöömimaa tsehhikeelne nimi.Certiorari kohtukäsk, mis antakse välja kõrgema instantsi kohtu poolt, kohtu järelvalve korras alama astme kohtult selle menetlusest asja väljanõudmine.CertiorariCessio– leping, mille alusel suurendatakse riigi territoorium teise arvelCeylon Indenpence Act 1947. Chairman– komitee esimees.Chelmza- Culmsee e. Kulmsee, linn Loode-Poolas, mis oli asutatud 1251.a. Kuulus 1772-19 Preisile.ChevalierPr., rüütel, keskajal Prantsusmaal aadlitiitel üldse, nüüd aadliklassi nim. c. d´honneur – aukavaler.Chief judge– vanemkohtunik.Chief justice– Peakohtunik.Chojnice saks.Konitz , linna Poola koridoris, Pomorze vojevoodkonnas. Kuulus 1772-1920 Preisile.Chomagepr., (aomaaz) tööseisak, streik, töötaolek.ChomutovSks., Komotau, linna Böömimaa loodeosas, Erzgebirge jalal.Cieszyn(sks. Teschen), linna Poolas. Krakovist edelas., Pooal-Tšehhoslovakkia piiril, Olsa jõe ääres.Cinq Codes(pr.)Viis seadustikku, Napoleon I ajal Prantsusmaal välja antud järgmise viie seadustiku kogunimetus: 1) 1804.a. Code civil (Tsiviilprotsessi seadustik), 2)1806.a. Code de procedure civile (Tsiviilprotsessi seadustik), 3)1807.a. Code de commersce (Kaubandusseadustik), 4) Code d´instruction criminelle (Kriminaalprotsessi seadustik), 5)1810.a. Code penal (Kriminaalseadustik).Cisleithania(lad), Austria ladinakeelne nimetus Austria-Ungari monarhias. Tuletatud Doonau harujõe Leitha nimest, mis moodustas umbkaudse poiiri Ungari ja Austria maa-alade vahel.Clarendon PressKa Oxford University Press, Oxfordi ülikooli trükikoda ühes kirjastusega.Clarendon´i otsusede. Clarendon´i konstitutsioon. Inglise kun. Henry II poolt riigivõimu kindlustamiseks võitluses kat. Kirikuga a. 1164 seisustepäeval Clarenton´i lossis Inglismaaöl antud määrused, mis suurendasid kuninga kontrollivat võimu kirikupoliitika alal (piiskopide valimisel, kiriku kohtuõiguses ja läbikäimisel paavstiga).Claris verbis– ühemõtteliselt; selgete väljenditega.Clausula rebus sic stantibus– mõnede teooriate järgi klausel rahvusvahelistes lepingutes, mille kohaselt lepe kehtib seni, kuni püsivad selle lepingu eelduseks olnud asjaolud.ClearinghouseArvekoja ing.k. nim.Code civilpr. Jur. , Prantsuse tsiviilkoodeks, koostatud kuulsate õigusteadlaste Fr. D. Tronchet´ , F. Bigot de Pre´ameneu, J. E. M. Portalis´ja J. de Maleville´ kaastegevusel. Seadusena avaldatud 21.III 1804.a. Esimese ja teise keiserriigi ajal oli ta ametlikuks nimetuseks Code Napoléon. Sellega taheti väljendada austust ja tunnustust teeneile, mis olid Napoleon I-l selle seadustiku väljatöötamisel ning maksmapanekul. Püsib eraõiguse koodeksina tänaseni Prantsusmaal, olles küll mitmeti muudetud ja täiendatud. Üldse sisaldab 2281 paragrahvi, mis jagunevad 3 raamatusse ja üldossa. Tema koostamist mõjutasid tunduvalt Suure revolutsiooni aated. Nii kuulutas C.c. kõik prantslased seaduse ees üheõiguslikeks, kaotas feodaalaja takistused asjaõigusest, andis lepingute sõlmimiseks ja üldse tervele kodanikule käibele suure vabaduse, vabastas perekondliku ühenduse kiriklikust dogmast. Seadustiku kel on eeskujulikult täpne ja selge, paragrahvid lühikesed. C.c. on tunduvalt mõjustanud kogu Euroopa XIX s. eraõiguslikku seadusandlust. Võidukad Napoleoni sõjad soodustasid tema omaksvõtmist Itaalias, Belgias, Hollandis, Poolas ja mitmes Saksa osariigis. Kuigi Napoleoni langedes ta mõnel maal kaotas maksvuse, püsis ta siiski üksikuis Saksa osariiges, eriti Reini äärseil mail ja Baadenis kuni 1900.a a-ni., mil hakkas maksma kogu Saksa riigi nn. Bürgerliches Gesetzbuch. C. c. oli maksvusel ka mujal, näit üksikuis Šveitsi kantoneis, veneaegsel Poolamaal. Praegused Hollandi, Belgia ja Itaalia tsiviilseadustikud on koostatud C. c. alusel. EE. II 1933. lk. 62-63 T.G (Grünthal, T. riigikohtunik.)Cogito, ergo sumLad., „ma mõtlen, järelikult ma olen“ R. Descartes ja kogu uue filosoofia põhilause.Colere officii– volituste piiridest üle astuma.Comitas gentium– rahvusvaheline viisakus.Commonwealth - ingl.- vastab lad. res publica´le Commune bonum– ühiskonna heaolu; üldine heaolu.Compiégne– Oise´i departemangu pealinn Prantsusmaal, 1 km allpool harujõe Aisne´i suubumist Oise´i jõkke, samanimelise metsa veerul..Compiégne relvaderahu – 11 XI 1918.a. C metsas sõlmitud Saksamaa ja liitlaste vahel, milles kokkuvarisev Saksamaa nõustus Versailles´ rahulepingut ettemääravate väga raskete tingimustega.Concensus omnium– kõigi nõusolek; üleüldine tunnustus.Conditio sine que non– vältimatu tingimus.Conseil général– pr. Departemangu esinduskogu Prantsusmaal. Valitakse 6-ks a-ks, kuid iga 3 a. järel uuendatakse pool koosseisu. Võidakse saata laiali vabariigi presidendi dekreediga. Valimised on üldised. Aktiivne valimisõigus on täiesealistel, passiivne 25. a. Iga kantoni kohta tuleb 1 nõunik.Constituzione ItalianaConstitutio– lad. Korraldus, määrus Constitution– Konstitutsioon pr.k.Constitutiones LivoniaePoola Stepan Bathory poolt 4. XII 1582.a. Liivimaale antud halduskorra põhimäärused. Maavalitsemise etteotsa jäi endiselt administraator, kelle võimkonnast eraldati rahandus, mis anti erilise kõrgema ametniku, nn. quaestor provincialise kätte. Administeatiiv- ja kohtuvõimy teostamiseks jaotati kogu Liivimaa kolme presidiaatkonda – Võnnu, Pärnu ja Tartu, mida juhtisid vastavad ringkonnapresidendid. Presidiaatkonand jaotati staarostkondadeks. Nende eesosas seisavad staarostid, samuti linnade ja losside komandandid allusid vastavale ringkonnapresidendile. Igas presidiaatkonnas oli oma maakohus, mille liikmeteks olid maakohtunik ja kuus kaasistnikku, keda valis kuningas aadli esitatud kandidaatidest. Järgmisteks kohtuastmeks oli kohtumaapäev, mis tuli kokku Võnnus administraatori eesistumisel ja piiskopi osavõtul. Maa üldhuvilisi küsimusi pidi arutama lihtmaapäevadel, mis tuli kokku kuninga heaksarvamisel. Talupoegade suhtes jättis kuningas endale õiguse algatada nende olundi parandamise küsimust. Consules electi– aukonsulid.Consules missi– ametikonsulid.Contra pacem– rahu vastu.Contrat sotcial– ühiskondlik leping.Copia vera– õige koopia.Corregidores - hisp. – juhtija. Põhiliselt kohtulike, aga ka linnades ja provintsides administratiivseid funktsioone täitvad ametnikud.Corteste– kahekojalis parlamendi – Senati 208 liiget ja Saadikute Kongressi 350 liiget valitakse otsestel üldvalimistel 4 aastaks.(1978.a.Konstititsioon).Country council-–krahvkonna nõukogu, koosneb valitud liikmetest – nõunikest (councillor) ja alderman´idest, viimased moodustavad ¼ nõukogu koosseisust ja neid valib nõukogu. Nõunike ja aldermannide ametid on auametid.Courts of probate– kontrollikohus.Crnagoria„mustad mäed“ Montenegro serbiakeelne nimetus.Cross-examinationIngl. Jur. Ristküsitelu, tunnistajate küsitlemine vastaspoolelet inglise tsviil. Ja kriminaalprotsessis. Inglise juurdlus algab hageja seletustega, mida ta nõuab ja millega ta oma hagi tõendab, või süüdistaja seletustega, milles ta kohtualust süüdistab ja millega ta seda tahab tõendada. Sellele järgneb vastavalt kas hageja või süüdistaja tunnistajate küsitlemine kohtu ees hageja või süüdistaja enese poolt. Järgnevalt annab kohus vastaspoolele võimaluse samadele tunnistajatele omalt poolt küsimusi esitada, et neilt saada öeldisi enese kasuks. Viimane küsitlemine ongi ristküsitelu. Küsitlemisele vastaspoolelet järgneb samade tunnistajate teistkordne küsitlemine hagejalt või süüdistajalt, s.o. neilt, kes esitasid need tunnistajad. Seda küsitlemist nimetatakse re-examination´iks.CzerskLinn Poolas, Pomorze vojevoodkonnas. Czerskis olid sõjavangilaagris maailmasõjas Saaremaa operatsiooni ajal vangi langenud 1. Eesti polgu sõdurid ja ohvitserid, viimased osaliselt kuni 1917.a. dets., mille järel nad koondati Stralsundi ohvitseride koonduslaagrisse ning sealt Krefeldi vangilaagrisse.Cui prodest?– kellele on see kasulik?Cuius regio, eius religioLad., „kelle valitsus, selle usk“ . Augsburgi usurahu.Curia Regis– Kuninglik KuuriaDai Nippone. Dai Nihon, „Suur päiksetõusu maa“ Jaapani ametlik nimetus (1933.a.)Dail Eireann– Iirimaa saadikutekoda.Dalmazia italiana1920.a. Rapallo lepingu põhjal Itaaliale Aadria mere Idarannikul kuuluv Zara linn ühe ümbrusega, Lagosta ja Pelagosa saared ning u. 10 väiksemat saart. DanehofTaani keskaegne riigipäev, mis kujunes välja kuningate ja nende saatjaskondade koosolekutest. 1282.a.-st peale tuli ta kokku harilikult Nyborgis. Uniooniaegadel (Taani ajalugu) asendus Danehof riiginõukogu ja härradepäevaga.DannebrogDanebrog, Taani riigi- ja rahvuslipp, valge rist punasel põhjal. Saaga järgi kukkus ta taeast Taani sõjalaagrisse Tallinna all 1218.a., põhjustades taanlaste võitu eestlaste üle.DardanellidVanaaja Hellespontos. Egeuse ja Marmara mere vaheline väin, nime saanud Dardanose linna järgi, 65 km pikk, keskmiselt 5-6 km lai, kitsamas kohas vaid 1,3 km lai, tähtis liiklemistee. Dardanellidel oli suur tähtsus juba vanal ajal. Siitkaudu tõi Xerxes oma väed laevadest sillal Euroopasse. 1356.a. ilmusid türklased üle Dardanellide Balkani poolsaarele. Hiljemini ehitasid nad Dardanellide kaitseks kindlused. Türgimaa ja suurriikide vahel 1841.a. sõlmitud lepinguga keelati võõrriikide laevadele Türgi valitsuse loata Dardanelle läbida. Maailmasõjas püüdsid liitlased 1915.a. väina Euroopa-poolset randa – Galilipoli poolsaart vallutada. Operatsioon kestis 19.II 1915 – 9. I 1916.a. ja lõppes liitlaste suurte kaotustega ilma tagajärgedeta. Rahvusvaheline õigus. Dardanellide (samuti ka Bosborose) õiguslik seisund on määratud Lausanne´i lepinguga 1923.a., mille põhjal kõikide rahvuste kaubalaevadele on kindlustatud maksu ja järelvalve vaba läbipääs nii rahu kui sõja ajal, kuid viimase puhul ainult erapooletuile ja kontrabandivabadele laevadele. Sõjalaevade läbipääs on samuti vaba, kuid tingimusel, et ühegi riigi läbisaadetud laevade hulk ei tohi ületada suuruselt Musta mere tugivaima riigi – praegu Nõukogude Venemaa – laevastiku suurust ja seda nii rahu kui ka sõja ajal. Ühenduse vabaduse kindlustamiseks on väinad demilitariseeritud ja eriline rahvusvaheline komisjon valvab Rahvasteliidu tagamisel lepüingu täitmise üle. EE II1933.Dawes´i kava– Versailles rahulepingu poolt Saksamaale peale pandud reparatsioonikohustuste täitmise kava, mis koostati spetsiaalse asjatundjate komisjoni poolt kindral Ch. G. Dawesi juhatusel Pariisis nov 1923.a. – aprillini 1924.a. See võeti Saksa riigipäeva poolt vastu 29. VIII 1924 j jõustus 30 VIII 1924. D. k. määras kindlaks reparatsioonikohustused aastate kaupa, püüdes soodustada Saksamaa kokkulangeva riigimajanduse ülesehitamist ja taotles mingit keskteed Prantsuse ja Inglise-ameerika erinevate huvide vahel. Saksamaa pidi reparatsioonimaksud katma 3 allikast. 1)Saksa raudteed läksid erilise aktsiaühingu „Deutsche Reichsbahngesellschafti käsutusse, mille nõukogu liikmed määrati liitlaste poolt ja koormati liitlasriikide kasuks obligatsioonidega 11 miljardi kuldmarga ulatuses. Viimased andsid 660 miljonit (5% ja 1% kustutust) aastas. 2)Saksa tööstus, mis koormati obligatsioonidega 5 miljardi kuldmarga eest samadel tingimustel, andis 300 miljonit aastas. 3)Kaudsete maksude tuludest pidi teatav osa minema reparatsioonideks. Normaalne aastamaksu summa määrati 2,5 miljardi kuldmarga peale kindlaks ja pidi esmakordselt täies ulatuses tasutama alles 1. IX 1928.a. Kuni selle tähtajani olid tasumäärad väiksemad (1-1,75 miljardit aastas). Reparatsioonikohustiste üldsumma lõplik suurus jäi fikseerimata ja Dawes kava pandi kehtima ajutise katsena. Erilised komisarid, kelle eesotsas seisis Berliinis asuv reparatsioonikohustuste peaagent, pidi valvama vastavate maksuallikate järele. Peaagent vahetas Saksa markades saadavad reparatsioonisummad kaupadeks või välisdeviisideks ümber, olles seejuures kohustatud arvestama Saksa margakursi püsivuse hoidmist. Dawes kava kehtis 1929.a. suveni, mil see asendati Youngi kavaga. Dawes kava alusel omandas terava reparatsiooniprobleemi lahendamine rahulikuma ilme ja toimus teataval legaalsel pinnal. Kava maksmapanekul anti Saksamaale 800 miljonit kuldmarka laenu. Saksa krediidivõime tõusis ja väliskapital hakkas nüüd Saksamaale voolama (kuni 1927.a. lõpuni u 9 miljardit kuldmarka.). Arendades väliskrediidi abil oma tööstust, elustades importi ja suurendades riigipanga kulla- ja valuutatagavara võis Saksamaa nüüd ka reparatsioonikohustusi hõlpsamini täita. EE II 1933 .a. lk.192-193. P.T. De facto– tegelikult (õiguslikust alusest olenemata), riikide v,. Valitsuste ajutine tunnustamise vorm, millest võivad tuleneda juriidilised tagajärjed.De jure– õiguslikult, juriidiliselt, riikide lõpliku tunnustamise vorm, millel on tänapäeval rohkem poliitiline tähtsus.Debellatio– riigi täielik vallutamine sõjalisel teel.Deflatsioon Lad. „ärapuhumine“ geol. Tuule kulutav tegevus. Ök. Kõik sellised raha- ja pangapoliitilised võtted, mille eesmärgiks on käibel olevate rahamärkide arvu vähendamine, hindade taseme alandamine ning sellega ühenduses raha ostuvõime tõstmine. Harilikult asub riik deflatsioonipoliitikat teostama peale seda, kui on õnnestunud inflatsiooni seisma panna. Deflatsiooni protsess mõjutab raskelt tootvaid kihte ja seepärast võib teda edukalt läbi viia ainult teatud piires. Pärast maailmasõda viis Inglismaa naelsterlingi deflatsiooni abil üles endisele kulla-alusele (1925), kuid see tekitas raske surutise tööstuses ja riigirahanduses, et naelsterling sept. 1931 uuesti kulla-aluselt ära nihkus. Eestis ajas edukalt deflatsioonipoliitikat rahandusminister O. Strandman (1924). Vt. J. M. Keynes, A Tract on Monetary Reform, 1923; Macmillan Report, 1931 (Inglise parlamendikomisjoni aruanne deflatsiooni mõjust). EE II 1933 lk 208. N. K.Deflatsioon ringluses olevate rahatähtede hulga vähendamine hindade üldise taseme alandamiseks ning raha ostuvõime tõstmiseksDeideologiseerimine –reideologiseerimine – S.D. teooria evolutsioonist peale 1945.a. – kui kapitalistliku ühiskonna teatud ideeliste tendentside näitaja. Jutt käis SD loobumisest paljudest sotsiaal-reformistlikest seisukohtadest, nende asendamisest suures osas kodanlik-liberaalsete ja tehnokraatlikku laadi kontseptsioonidega. Oli rõhutatud marksismist eraldumise vajadus isegi selle reformitud käsitlustest, avalikult kuulutades “maailmavaatelist neutraliteeti” ja lahtiütlemine SD partei käsitlemisest kui töölisliikumise osast (vaata mõistet “rahvapartei”). Tugevneb kapitalismi sotsiaal-majandusliku süsteemi, rahvusvahelise konservatiivse jõu poliitika kriitika. 70-80.a. programmides pannakse rõhk eelistatult kapitalistliku ühiskonna sotsiaal-majanduslikult nõrkade kodanike huvide rahuldamisele. Suurendatud huvi marksismi (austromarksismi renessans, bernsteinlus, neosotsialism) vastu. Pööratakse tähelepanu TTR ja majanduslikele probleemidele. Dekaan– konsulaarkorpuse vanem (pr. k. doyon).DekabristidVene poliitiliste salaseltside liikmed, kes korraldasid sõjariistus vastuhaku valitsusele detsembris 1825.a., millest (v.k. dekabr) ka nimetus. Peterburis toimus vastuhakk 14. XII Lõuna-Venes paar nädalat hiljem. Mõlemad vastuhakud olid seoses keiser Aleksander I surma järel kujunenud segadusega Vene troonijärgsuses (Nikolai I). Vähe ettevalmistatud dekabristide sõjariistus vastuhakk lõppes täieliku kaotusega, millele järgnes nende karm karistamine valitsusvõimude poolt. Poodi üles nende 5 juhti, nende seas P. Pestel. Üle 100 saadeti Siberisse. Dekabristide aktsioon, mille programmiliseks peaeesmärgiks oli pärisorjuse kaotamine ja piiramatu ainuvalitsuse kõrvaldamine, jättis Vene poliitilisse arengusse ja ühiskondlikku mõttesse silmapaistvaid jälgi.Deklaratsioon (lad. “selgitus”)– valitsuse poolt avaldatavad põhilaused, millele rajatakse riigi põhiseaduslik kord või põhiseaduslikkude seaduste normid ise, näit. Inimese ja kodaniku õiguste D., Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 24.II 1918.a. – Äsja ametisse astunud valitsuse seletus parlamendile valitsuse tegevuskavakohta (Vabariigi Valitsus). – Vastavad teadaanded isikuilt, kellele seaduses on ette nähtud riikkondlikkuse omandamise õigus. – Avaldis postipakkide sisu üle. – Isiku teadaanne maksustamiseks, näit. tulumaksu asjus. – Rahvusvaheliste lepingute liik, millega lepinguosalised riigid vastastikku kohustuvad ühtlaselt käituma mingis küsimuses.Dekreediõigus– vt. SeadlusDekreet (lad) –otsus, ülemuslik tahteavaldis, määrus, käskkiri, ametlikus kirjavahetuses lühike juhatus, kuidas koostada vastuseid kirjadele.Delegaat –valitud saadik; isik, kes on saanud volituse teotseda mõne isiku või rühma nimel ning huvides. D. avalikus õiguses eraldub rahvasaadikust, sest ta täidab teatavat kindlat ülesannet ja vastutab selle täpse, delegeerija tahtega täielikus kooskõlas oleva täitmise eest.Delegatsioon –volitusmeeste e. esindajate läkitamine; ülesandeks tegemine; isikute kogum, kes on võtnud enda peale teiste nimel mingi ülesande täitmise, komisjon; volinikud. Õiguste edasiandmine (ka seadusandluses) kõrgemalt asutuselt madalamale, kui esimene mõnigail põhjusil neid õigusi teostada ei taha või ei saa.Delegatsiooninorm– volitusnormDelikt –Süütegu.Delimatsiooni- demarkatsioon.Demagoog– (kr. demagogos – rahvajuht) – isik, kes rahvale heateo tegemise sildi all püüab oma isiklikke eesmärke saavutada.DEMAGOOGIA Vastane – siltidekleepimine, ignoreerimine, aluseta süüdistamine, ähvardamine, eelarvamustele toetumine, enamikule apelleerimine, sidemete esiletoomine, ebakompetentsuse rõhutamine. Sõber – ületähtsustamine, põhjuseta kiitmine, kasu rõhutamine, omamehelikkus, lihtrahvalikkus, ametikoha rõhutamine, teenete esiletõstmine, ebakompetentsuse varjamine. Argumenteerimine Emotsioonid – enese hinnang, siis väide. Kaunisõnalisus, ebaoluliste detailide rõhutamine, paatoslikus, stereotüüpide kasutamine, üldsusele aplodeerimine. Rituaalide, sümbolite rõhutamine. Argumendid – tõde ja vale vaheldumisi, valdkondade segiajamine, kontekstist väljakistud tsitaatide kasutamine, võrreldamatu võrdlemine, pseudoautoriteetidele toetumine, ebatüüpilisele toetumine, üksikule väitele toetumine. Demagoogia- – printsipiaalse poliitika vastaspool, silmakirjalik, heasoovlikkuse sildi all oma egoistliku poliitika ajamine, rahvale kõike, millest nad unistavad, lubamine jne.Dementatio– rahvusvahelise lepingu enneaegne ülesütlemine.Demokraatia– (kr. rahvavõim) poliitiline instituut, mis teostab oma huvisid rahvaenamuse kaudu. Kodanlik demokraatia toetub tootmisvahenditele eraomandi tunnustamisele. Sotsialistlik demokraatia, püüdes võrdsustada, kuid tunnistades, et eksisteeriva korra alusel, mis tunnistab õigust tootmisvahendite eraomandile, on see võimatu, sotsiaaldemokraatide veendumuse kohaselt, kuna sellest möödapääsmatult tuleb nõrkade majanduslik ekspluateerimine tugevate poolt. Nende vahel on ka vahepealsed jõud: ”Sotsiaaldemokraatide parem flang” (Bernsteinlased). ja radikaalsed sotsialistid. (2D lk.671).Demokraatia– (BE. T:10 1893.a.) 1)Riigikord, kus võim kuulub rahvale, või kus rahva huvid seisavad esiplaanil. 2)Rahvamassid, kord kui nad on tunnetanud ühiseid huvisid või on teistel tingimustel ühinenud klassiks, kes võitlevad oma valdava võimu või omale kasulike reformide eest. Aristoteles oma “Poliitikas” klassifitseeris riiki teiste tunnuste alusel: 1) Võimu subjekti. 2)Tema tegevuse suuna alusel. Monarh – võim on ühel isikul. aristokraatia – võim on mõnedel lihtsal politeil – paljude käes. Kui võim lakkab tegutsemast üldistes huvides ja hakkab juhinduma isikliku kasu eesmärkidel, õiged juhtimise vormid väärduvad ebaõigeteks (türanniaks, diktaktuuriks, oligarhiaks, ohlogarhiaks). Vana Kreeka (Afina) demokraatiates oli demokraatia mõiste sellisel moel iga vaba kodaniku osavõtt juhtimisest, kuid mitte isiklik õigus; (Riigi võim isiku üle veel üpris suur.) D – vähe määratleti võrdsusena (orjandus, seisuslik jaotamine). D – tähendas hiljem riigi õiguste erinevust. Alamate klasside võitlust ülemate klassidega kasutasid tihti ära üksikud isikud, kellel siis alamklasside toel õnnestus saavutada ainuisikuline võim (Türann). Vanas Kreekas on monarhia näited demokraatlikud oma päritolult ning püüdlustelt, kui ei ole organisatsiooniliselt. Demokraatia ajalugu vanas Roomas sarnaneb Kreeka omale. Alguses, tsaari võim kõrvuti I Senatiga ja II Rahvas (kuuriate kaupa, vt. komiitsid =rahvakoosolekud). Kuid see ei ole demokraatia ei vanas ega kaasaegses mõistes. Võim oli vanasti ühel isikul ja komiitsidest võtsid osa vaid perekonnapead (vabad kodanikud). Tsaarid, püüdes võimu laiendada, toetusid plebeidele, kuid see lõppes hävinguga ja aristokraatliku vabariigi kehtestamisega. Kuid pleebs võitles välja omale õiguse, õiguse järel.(Kodaniku õigused, kriminaalõigus ja poliitilised õigused). Ja saanud õiguse astuda preestri ametisse kadusid roomas seisuslikud vahed ja ta sai demokraatlikuks selle aja mõistes. Kuid seisusliku mõõdupuu vahetas välja majanduslik vahe. Kuid see viis Caesarismi võidukäigule, kes toetudes proletariaadile saades demokraatliku vabariigi asemele, kuid otsustavalt vaenulik vaeste klassi kuuluvate elanike huvide suhtes. Keskajal tõusid esiplaanile uued rahvad. Slaavlastel oli Rahva Vetse (Novgorodis). Saksamaal valiti hertsogeid (väepealikud) ja kuningaid. Uue arengu läteteks said linnad, kus kuningad toetudes linnaelanikele võitluses feodaalidega (suurmaaomanikud), nende autoriteet kasvas. Sel ajal jaotati võimu valitsevate isikute alusel: -piiramatu võimuga monarh piiratud võimuga monarh vabariiklik võim. Mõiste “Demokraatia” – kui riigi valitsusvorm, asemele tekkis demokraatlike ideede ja aluste mõiste, mille alusel võib igasuguseid riigi valitsusvorme luua: - aristokraatlik vabariik, demokraatlik monarhia, nii ka vastupidi. Linna elanikkond jagunes kolme seisusse. J.J. Rousseau – tõi kasutusele – Riigi ehituse alused, kõigi kodanike täieliku võrdsuse ja esindusdemokraatia mõisted. Euroopas 1789.a. on “Kodaniku ja inimõiguste deklaratsioon.” Kolmandast seisusest kasvas kodanlus. Vabariikliku korraga riikides on täidesaatva võimu pea rahva poolt valitav ametikoht. USA – presidendi valivad erilised valijad Prantsusmaal – kaks parlamendi koda Sveitsis – kaks parlamenti. Ministrid nimetatakse vabariikides presidendi poolt, samuti monarh. Valimisõigus = erinev, tsensused (varanduslik). Demokraatlikult valitud parlament = üldvalimistel (Saksamaa, Prantsusmaa, USA). Demokraatia sõjaväekohustuses – üldine sõjaväekohustus. Lisaks sõna- ja südametunnistuse vabadus, liikumisvabadus jne. Demokraatideks nimetab ennast proletariaat (näit. Sots - Dem. saksamaal). Kirjandus: Fjusel de Kulanz “Antiik maailma kodaniku ühiskond.”(SPb. 1867) Adame ja Koningem “Sveits”. (SPb. 1893) Tokvill “Demokraatia Ameerikas” (SPb. 1860) Brais “Ameerikalik Vabariik”( M.1890) Demokraatia– milline tähendab rahva võimu. Sellega tähistatakse: 1)riigikorraldust, millises võim kuulub rahvale, või kus rahva huvid seisavad esiplaanil; 2)rahvamassi, kui ta on oma huvide ühtsust tunnetades või muudes tingimustes on juba ühinenud klassiks, kes peab võitlust ülemvõimu või omaks kasuks tehtavate reformide saavutamiseks. Aristoteles klassifitseeris oma teoses („Poliitika“) riigid kahe tunnuse järgi: 1)võimu subjekti ja 2)tema tegevuse suunitluse järgi. Monarhiates kuulub võim ühele isikule, aristokraatiates – mitmetele, aga lihtsalt polis´ites – paljudele. Kui võim lakkab ühistes huvides tegutsemast ning hakkab juhinduma omakasupüüdlikest eesmärkidest, siis õiged valitsemise vormid muutuvad mitteõigeteks – türanniaks, oligarhiaks ja demokraatiaks või ohlokraatiaks. Hiljem jäi D mõistesse Aristotelese polis ja selle väärandunud vorm sai – ohlokraatia nime. Sellisena see mõiste, milline vastas täielikult tegelikkusele, läks vana- ja keskaegsesse kirjandusse. Vaid Polibial ja Cicero ilmus veel riigikorralduse segavorm, millise näidiseks peeti Rooma riiki. Uue ajaloo piiril (n. Makiavelli) langes valitsuse poolt järgitava eesmärgi põhine klassifitseerimise printsiip kõva kriitika alla ning riigikorralduse esinduslike vormide arengul ning D printsiibi uue mõistmise valguses, jäeti täiesti kõrvale. Vana Kreeka demokraatiates (neist tüüpilisemad olid Ateena) iga vaba kodanik, kes sai täisealiseks, omas õigust aktiivselt osaleda ühiskondlike asjade arutamisel. Neist igaüks võis olla valitud mingisse ühiskondlikku administratiivsesse-, kohtu- või sõjaväelisse ametisse. Kohut peeti avalikult. Demokraatiat mõisteti siis iga vaba kodaniku õiguses osaleda juhtimises, kuid mitte isikliku vabadusena. Riigi võim vabade isikute ja nende omandi üle oli küllaltki suur, aga isiklik vabadus (kaasaegses mõttes) üpris piiratud. D ei mõeldud võrdõiguslikkusena ja seda rikuti täiesti orjusega, ning isegi vabade kodanike hulgas eksisteeris oluline jaotamine seisustesse (Ateena jaotati eupatriitideks, effeetideks jne.). Hiljem selline jaotus kaob, kuid asendub varandusliku seisuse järgi jaotamisega, millisel ei olnud mitte ainult majanduslik tähtsus vaid ka juriidiline iseloom (Soloni ((?))seadusandluses), mis viis vahe tegemisele riigi-õigustes ning –kohustustes. Tihti kasutasid alama klasside kõrgemate vastast võitlust ära üksikud isikud, kellel õnnestus alamklasside toetusel saavutada ainuisikuline võim (vt. Türann)). Sellisel viisil me näeme juba vanas Kreekas päritolult demokraatlikke monarhiate näiteid selle suunitluse poolest, kuid mitte organisatoorselt. D ajalugu Roomas oli küllaltki sarnane selle ajaloole Kreekas. Alguses me näeme nagu Kreekaski, kuninga võimu, millise kõrval seisab: 1) senat, 2)rahvas, kes on kogunenud kuuriatena (vt. Komiitsid). Kuid see ei olnud veel demokraatia muistses ega ka sõna kaasaegses mõttes. Iidses sellepärast, et võim kuulus ikkagi ühele isikule, kaasaegses mõttes – sest kuuriate komiitsides osalesid vaid valitsevate perekondade vanemad. Võimu laiendada püüdvad kuningad toetusid pleebsile, kuid võitlus lõppes tavaliselt nende kaotusega ning puhtalt aristokraatliku vabariigi kehtestamisega. Kuid pleebs võitles vähehaaval enesele välja ühe õiguse teise järel, nii tsiviil kui kriminaalõiguses aga ka poliitilises sfääris (vt .Plebei). Kui plebeid hakkasid pääsema preestrite ametikohtadele, kadus ka seisuslik erinevus ja Rooma muutus D selle sõna iidses mõttes. Seisusliku eraldatuse asemele ilmub majanduslik vahe, mis viib tsesarismi (vt.) võidule, toetudes proletariaadile, demokraatlikule (või Polibia järgi - segavõimule) oma poliitilistelt vormidelt, kuid elanike vaeste klassidele huvidele otsustavalt vaenulikule vabariigile. Keskajal ilmuvad ajaloos esiplaanile uued rahvad. Slaavi hõimude juures lahendatakse ühiskondlikke asju vetsel (vt). Kõige eredamalt paistis vene slaavlaste juures silma Novgorodi Vetse korraldus. Riigivõimu organiseerimisele oli küllaltki järjepidevalt võetud aluseks demokraatlik alge – vahest isegi järjepidevamalt kui Kreeka demokraatiates, kuigi pärisorjus ja seisustesse jaotamine eksisteeris, kuid need ei mänginud nii olulist rolli. Saksa hõimude juures oli demokraatlik alge vähem märgatava tähtsusega. Saksa riigid (civitates) ise lahendasid kõik neid puudutavad küsimused täisõiguslike kodanike koosolekutel, kus valiti hertsogid (väepealikud) ja kuningad, kelle võim oli alguses küllaltki nõrk. Algselt demokraatlikud rahvakoosolekud muutusid vähehaaval eranditult aristokraatlikeks kogudeks (vt. Witenagemot, Rahvakogud, Märtsi ja Mai polja ((kokkutulekud)), milliseid peeti paralleelselt feodaalse poliitilise asjaajamisega. Demokraatlike printsiipide uue arengu algeks (sõna tänapäevases mõttes) ilmusid kogu Lääne Euroopas oma tööstuse ja kaubandusega tegelevate elanikega linnad, kuigi ka siin tõugatu tõeline D (popolo minuto Itaalias jne.) patriitside (popolo grasso Itaalias jne.) poolt tagaplaanile. Kuningad leidsid linnlastelt tuge oma võitlusel feodaalismiga, kuid kui aadelkonna poliitiline tähtsus oli murtud, muutus kuningavõim vähehaaval absoluutseks ja ütles lahti liidust ühiskonna demokraatlike elementidega ning hakkas toetama vaimulike ning kõrgkihi sotsiaalseid privileege. Nimelt sel ajal loobutakse õigus- ja poliitilistes teadustes aristotelikust riigivormide klassifitseerimisest, kui olukorrale täiesti mittevastavast. Selle asemel ilmub jaotamine võimu allika ning valitsevate isikute õiguste järgi – piiramatu võimuga monarhiateks, piiratud võimuga monarhiateks ja vabariikideks. Mõiste demokraatia kui riigivormi asemele ilmub mõiste demokraatlikest (aristokraatlike vastandina) ideedest ja algetest, millistele võib olla rajatud igasugune riigivorm. Samamoodi võib rääkida aristokraatlikust vabariigist või demokraatlikust monarhiast nagu ka vastupidi. Vaatamata aristokraatlike ja piiramatu võimuga monarhiate ülevõimule demokraatlikud ideed ei hääbunud. Isegi vastupidi. XVIII saj jooksul need levisid ulatuslikult ja said enammõistetavateks linnakodanike või siis nn kolmanda seisuse hulgas. Nende ideede üheks julgemaks väljendajaks oli J-J Russeau (vt), kes pani soovitatava riigikorra aluseks kõigi kodanike täieliku võrdsuse. Ta eelistas samuti vahetut demokraatiat, milline eksisteeris antiikajal. Üldse, nn XVIII saj filosoofia maailmas olid tugevad demokraatia tendentsid, millised suhtusid negatiivselt mitte ainult absoluutsetesse monarhiatesse, millised toetavad aristokraatide privileege, kui ka tollastese vabariikidesse (Šveits, Madalmaad, Veneetsia, Genua), millistes võim kuulus kõrgematele seisustele ega mitte kogu rahvale. Esmakordselt teostusid demokraatlikud püüdlused Põhja-Ameerikas, milline oli asustatud religioossete ja poliitiliste emigrantidega Inglismaalt, kus XVII saj. hoogustus demokraatlik liikumine (vt. Revolutsioon Inglismaal. Independetid. Levellerid) ja inglise kolooniat juhiti seal algusest peale demokraatlikult. Kukutanud Inglismaa võimu, sai neist, selle sõna kaasaegses mõttes, suure demokraatliku vabariigi esimene eeskuju ja seejuures esinduslikuks D, mitte vahetuks demokraatiaks, nagu Ateena või Rooma. Kuni 1865.a. ((Ühendriikide)) Lõuna osariikides eksisteeriv orjus oli järsuks ebakõlaks, milline rikkus mitte ainult nende osariikide, kui ka kogu liidu demokraatlikku iseloomu. Euroopas algas demokraatlike suundade elluviimine Prantsuse revolutsiooniga (vt. Prantsuse revolutsioon. 1789.a. Juhend. Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon). Sel ajajärgul oli selle kandjaks „kolmas seisus“ või kodanlus. Nüüd kuulub kõigis Lääne –Euroopa riikides kogu või oluline osa riigi ülemvõimust rahvale ((Seda öeldakse 1896.a.!!!)) ja see rahva võim kombineeritakse erineval viisil monarhide päritava võimuga. Rahvas teostab oma võimu kõrgema seadusandliku korpuse, parlamendi, või ühe selle Koja valimise kaudu. Sellele korpusele, enamikus konstitutsioonilistes riikides (silmapaistva erandi moodustab Saksamaa), kuulub täitevõimu üle teostatava kontrolli õigus (vt. Parlamentarism). Vabariikides valiti peale selle ka täitevvõimu juht rahva poolt, kuigi tavaliselt kaudsete valimiste teel (nn. Ameerika Ühendriikides valivad presidendi spetsiaalsed valijamehed. Prantsusmaal aga parlamendi mõlemad kojad, Šveitsis Liidunõukogu esimees, kelle roll on mingil määral sarnane vabariigi presidendile, valitakse samuti Liidukogu mõlema koja poolt). Ministrid, kelle kaudu president juhib vabariikides või monarh konstitutsioonilistes monarhiates, nimetatakse de jure (erandiks Šveits) ametisse täitevvõimu pea poolt. Mõned alamate ametikohtade ametnikud (näit. rahukohtunikud) võivad olla valitud rahva poolt, otse või vahetult isegi piiramatute monarhiate puhul. Rahva osalus riigi seadusandlikus tegevuses Šveits Liidus selle kantonites kajastub veel referendumi (vt) vormis, st mõnede seadusandliku korpuse poolt vastu võetud seaduste üldrahvaliku hääletamise teel. Selles on Šveits mingil määral sarnane iidsetele vahetutele demokraatiatele. Mis aga puudutab valimisõigust, siis see ei ole mitte alati demokraatlik. Õigus omada oma esindajaid seadusandlikus korpuses võib kuuluda ühiskonna kindlaksmääratud klassidele, mitte proportsionaalselt hääletajate arvule, vaid teatud, seadusega kindlaks määratud proportsioonis (Austria). See võib olla piiratud või asuda kindlaksmääratud vahekorras varandusliku tsensusega (Inglismaa, Preisimaa jne). Paljudes riikides kõrgemad klassid, peale Alamkoja liikmete valimistest osalemist, omavad oma erandlikku organina Ülemkoda (vt.). Demokraatlik alge valitseb tervikuna valimisõiguses vaid siis, kui see on üleüldine (suffrage universel). Selline on see Saksa Keiserriigis, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Püüdu saavutada suffrage universel on märgata teistes riikides. Belgias saavutasid töölised selle vastuvõtmise (ebaolulise piiranguga) 1893.a. streigiga. Seda toetasid 1891-1892.a. tänapäeval ((1896.a.KL)) Inglise valitsuse juhtkohal asuvad isikud. Austria ja Saksa demokraatlikud elemendid nõuavad järjekindlalt selle sisseviimist viimases– ,kohalikes linnade ja kogukondade seimide, aga esimeses järjekorras - seadusandlike kogude liikmete valimiseks. Tsiviilõiguse demokratiseerimine väljendub nende ebavõrdsuste järkjärgulistes tasandamistes, millised eksisteerisid endistel aegadel erinevate seisuste inimeste vahel kinnisvara omamise-, kauplemise-, teatud käsitööga tegelemise -õiguses ja veel varem abieluõiguses jne. Kriminaal- ja protsessiõiguses kadusid Lääne Euroopas seisuste vahelised erinevused, peaaegu täielikult, juba ammu. Rahandusõiguses on ühiskonna klassid võrdsustatud de jure, nõnda nagu andameid ja makse makstakse nüüd kõikjal teatud vara, tulu või tegevusõiguse pealt. Kuid de fakto maksavad peaaegu kõikjal alamad klassid suhteliselt rohkem makse kui kõrgemad klassid (vt Kaudsed maksud). Sõja õiguses on XIX saj jooksul viidud demokraatlikus vaimus läbi samuti suured reformid. Peaaegu kõikjal on viidud sisse üleüldine sõjaväekohustus, milline on piiratud, muide, mõningate soodustustega hariduse põhjal, st (faktiliselt) jõukate klasside kasuks. Riikides, kus ei ole üleüldist sõjaväeteenistuse kohustust (Inglismaa, Ameerika Ühendriigid) de jure, valitseb selles suhtes veelgi suurem võrdõiguslikkus, kuigi de fakto paneb värbamissüsteem kogu sõjaväeteenistuse täitmise raskuse rahva alamatele klassidele. Peale kõikide võrdsuse seaduse ees seisneb uue aja D erinevus Kreeka ja Rooma demokraatiatest võimalikult suure isikliku vabaduse poolest, millise all mõistetakse sõna-, südametunnistuse, liikumisevabadust jne. Kõigis püüetes muuta kõik riigivõimu teostamise osalisteks - vanaaja ja kaasaja demokratism ühtub, kuigi uuemal ajal viidatakse seda järjekindlamalt ellu (arvestamata orjadeks ja vabadeks jaotamist) ja peale selle, teeb selle osalemise eelistatult esinduslikuks ja mittevahetuks. Demokraatlike algete võidukäigul avalikus õiguses, keskendub võitlus üha enam majanduslikule alusele. Demokraatiaks hakatakse nimetama mitte kolmandat seisust, vaid proletatiaati. Eriti järsult on rõhutatud saksa proletariaadi nõudmistes majanduslik moment, kes, muide, nimetavad ennast juba mitte demokraatideks, vaid Sotsiaal-demokraatideks (vt.). Kirjandus: $NAB5;L 2C.C;0=6L1 «@0640=A:0O >1I8=0 0=B8G=>2> <8@0» (!1.,1867); Erskine May, Democracy in Europe (2 v. Edinburg., 1887.a.) >AB><0@>2L !5@3J528GL, «!525@=>-@CAA:8O =0@>4=>?@02AB20» (3 874.!1);» 5G5 8 :=O7L *2 874. !1. 1893); LOG0=J, «#G0AB85 =0@>40 2 C?@02;5=88 C 4@52=KEL A;02O=L»; Cherbuliez, De la democratie en Suisse (II ., 1843); 40=8=35:28;L «5<>:@0B8O 2 <5@8:5» (!1., 186); Holst, Verfassung u. Demokratie d. Verein. Staaten (NAA5;L4., 1873); @09AL, «<5@8:0=A:0O @5A?C1;8:0» (., 1890). Allikas: Ensükl. Sõnastik Broc. Efron 19. kd. Lk.368-371 1896.a.Demokraatia valitsusvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduste ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. (Kr) rahvavalitsus, tähendab niihästi riigivormi kui ka ühiskondlikku elu korraldust, milles on teostatud demokratismi põhimõtteid. Antiikaja linnriikide tsüklilises arenemisereas (monarhia, aristokraatia, demokraatia) oli demokraatia 3 aste ja tähendas riigivormi, kus kodanikkond otseselt teostas riigivalitsemist, kus säilitatud oli orjus jm. Seisuslik kord ja kus kodanikud tähtsal määral elasid riigi kulul. Silmapaistvaks demokraatiaks oli Ateena alates V. S. e. Kr., kuna Roomat demokraatiaks ei loetud Kuigi demokraatliku korr ajooni oli olemas ka keskaja riigil, selle tekkimisel suguharulisest korast, saabus demokraati õitseaeg alles kõige uuemal ajal. Loodusõiguse, inimese võrdsuse ja rahva suveräänsuse (J. J. Rousseau) kuid demokraatia põhimõtete teostamine praktilises riigielus algas Põhja-Ameerika Ühendriikide loomisega ja Prantuse revolutsiooniga XVIII s. lõpul. Lõpliku tõuke selles suunas andsid 1917-18.a. revolutsioonid. Esindusliku korra puuduste ja vajaduse tõttu reformida sotsiaalmajandusliku elu alasid on viimaseil aastakümneil katsunud demokraatiat asendada , kommunistliku, fašistliku j. diktatuurig, ilma et oleks õnnestunud ületad ademokraatiat riigikorrana.Demokraatia (kr)– rahvavalitsus, tähendab niihästi riigivormi kui ka ühiskondliku elu korraldust, milles on teostatud demokratismi põhimõtteid. Antiikaja linnriikide tsüklilises arenemises (monarhia, aristokraatia, demokraatia) oli D. 3. aste ja tähendas riigivormi, kus kodanikkond otseselt teostas riigivalitsemist, kus säilinud oli orjus jm. seisuslik kord ja kus kodanikud tähtsal määral elasid riigi kulul. Silmapaistvamaiks demokraatiateks olid Ateena alates V saj. e.kr., kuna Roomat demokraatlikuks ei loetud. Kuigi keskaja riigil, selle tekkimisel suguharulisest korrast, saabus D. õitseaeg alles kõige uuemal ajal. Loodusõiguse, inimeste võrdsuse ja rahva suveräänsuse (J.J. Rousseau) kuid D. põhimõtete teostamine praktilises riigielus algas Põhja –Ameerika Ühendriikide loomisega ja Prantsuse revolutsiooniga XVIII saj. lõpul. Lõpliku tõuke selles suunas andsid 1917 – 1918.a. revolutsioonid. Esindusliku korra puuduste ja vajaduste tõttu reformida sotsiaalmajandusliku elu alasid on viimaseil aastakümneil katsutud D-t. asendada kommunistliku, fašistliku jne. diktatuuriga, ilma, et oleks õnnestunud ületada D-t. riigikorrana. (EE.lk.241).Demokraatia nõuded – (Erfurti programm - okt.1891.a.) 1.Rahva piiramatu enesemääramise õigus. Üleüldine, otsene ja võrdne valimisõigus salajasel hääletusel kõigis riigielu valdkondades (parlamendivalimistel, üksikute riikide parlamentidesse, kommunaalsetesse esinduskogudesse jne.). Rahvamiilits regulaararmee asemele. Täisõiguslik parlament, millele peab kuuluma, konkreetsel juhul, otsustav hääl sõja ja rahu küsimuses. 2.Saksamaa ühendamine demokraatlikuks riigiks. Ei ole vaja mingit pärandatavat keskvõimu; ei mingit väikest Saksamaad Preisi võimu all; ei mingit ühendamistega Preisimaa territooriumi suurendamist; ei mingit Suursaksamaad Austria võimu all; ei mingeid triaade. Demokraatlik partei peab kõige otsustavamal moel võitlema nii nende vastu, kui ka nendele sarnaste dünalistilis-partikulaarsete püüetega, millised võivad viia vaid sõltuvusse, killustumisele ja välismaise võimu alla. 3. Seisuslike, päritoluliste ja usuliste privileegide kaotamist 4.Rahva füüsilise, vaimse ja moraalse hariduse tõstmise poolt. Kooli eraldamise kirikust ja samuti riigi kirikust eraldamise poolt, õpetajate seminaride parandamise ja õpetajatele väärilise koha poolt, rahvakoolide riiklikeks koolideks muutmise ning riigi kassast ülalpeetavaks tegemise eest. Täiskasvanutele õppimisvõimaluste tarbeks koolide asutamiseks vahendite eraldamine. 5.Koostöö üldise heaolu saavutamiseks ning töö ning tööliste vabastamise igasugusest ikkest ja köidikutest. Töölisklassi olme parandamine, liikumisvabadus, tootmisvabadus, ülesaksamaaline paiksuse õigus, kooperatiivsete ettevõtete arendamine ja toetus, eriti soosida tootmiskooperatiive, et vähendada antagonismi kapitali ning töö vahel. 6.Kogukondadele omavalitsus. 7.Rahva õigusteadvuse parandamine, kohtutele sõltumatuse tagamine, vandemeeste kohtute loomine, mille kompetentsi peavad kuuluma, konkreetsemalt, poliitilised ja ajakirjandust käsitlevad protsessid; suuline kohtumenetlus. 8.Rahva poliitilises ja sotsiaalses harimises osalemine. Kasutades selleks vaba ajakirjandust, koosolekute-, liitude-, ning streikide vabadust.Demokraatlik partei1) P-A. Ühendriikides. Tekkis pärast 1787.a. konstitutsiooni vastuvõttu vabariiklaste parteina ja kaitses vastandina föderalistide keskvalitsuse võimu piiramist.Oli 1817-25 .a. peaegu ainuvalitsejaks. Vanade erakondade lagunemisel koondas A. Jackson 1829 demokraatliku parteina kaitsetolllide vastaseid ja neegerorjuse sümpatiseerijaid. Demokraatlik partei oli mõõtuandvaks kodusõjani 1861-65.a. Mässulise konföderatsiooni toetajana sai demokraatlik partei kodusõjas raske hoobi, kuid toibus hiljemini ja viis platvorm-erakonnana läbi oma presidendi 1884, 1892, 1912 ja 1916.a. 2)Saksamaal. Tekkis esmakordselt 1848 radikaalide rühmitusena ja oli hiljemini tuntud Saksa rahvaerakonnana (Deutsche Volkspartei e. Süddeutsche Volkspartei). Pärast 1918.a. revolutsiooni tekkis Saksa demokraatlik partei edumeelsete, rahvusvabameelsete jt. koondumisel demokraatliku, kuid sotsialismivastase programmi ümber. See partei oli Saksa vabariigi kujundamisel suurimaid ja juhtivamaid erakondi, kaotas aga hiljemini oma juhi G. Stresemanni surma järel (1929.a.) tunduvalt oma mõju. 3)Bulgaarias. Kujunes P. Karavelov´i liberaalidest. Demokraatlik partei juht A. Malinov oli 1908-11 ja 1918.a. peaminister ja sõlmis 1918.a. eraldi relvaderahu. Osa demokraatlikust parteist koos teiste konanlike erakondadega moodustas demokratliku koondise (sgovor) ja kukutas 1923.a. A. Stambuliiski diktatuuri. 4) Jugoslaavias. Tekkis demokraatliku riigikorra teostamiseks end. Austriale kuulunud riigiosade erakondade koondisena L. Davidovi i juhatusel. 1923.a. killustunud, kaotas demokraatlik partei olulisel määral oma mõju.Demokraatlik sotsialism sotsiaaldemokraatliku ideelis-poliitilise kontseptsiooni põhimik. Esmakordselt kasutas demokraatliku sotsialismi mõistet 1888.a. D.B. Sou. Kuni I Maailmasõjani kasutas E. Bernstein ja O. Bauer, aga sõdade vahelisel perioodil – K. Kautski ja R. Gilferding. 1945.a. D.S. on Sotsiaaldemokraatide ametlikuks doktriiniks. D.S. kontseptsiooni põhijooned on kajastatud nende Frankfruti deklaratsioonis SI (1951) lääne euroopa 50-60.a. sotsiaaldemokraatide programmilistes dokumentides (Eelkõige SPAViini 1958.a.programmis ja SDPG 1959.a. Godbergi programmis). Demokraatliku sotsialismi kontseptsiooni moderniseerimine sotsiaaldemokraatide 70-80.a. programmis, täpsemalt “Sotsialistliku internatsionaali printsiipide (1989.a.)deklaratsioonis.” Kaasaegne sotsiaaldemokraatia trakteerib D.S. kui ühiskonna arengu protsesside pikaajalist arengut ja kui tuleviku ühiskonda ja kui oma tegevuse printsiipi kaasaegsetes tingimustes. Sellist ühiskonda ei sa luua eraldi võetud maal, aga tekib vaid massilise nähtusena, kui uus inimühiskonna tsivilisatsiooni arengu aste. D.S. all mõeldakse tavaliselt permanentset reformaatorlikku ühiskondlikku ümberkorralduslikku protsessi, mille tulemusena kaasaegne kapitalistlik ühiskond omandab uue kvaliteedi. Selle ühiskonna moodustumise põhilisteks etappideks nimetatakse täieliku demokraatia teostumist; majandusliku demokraatia teostumist – kogu kaasaegse kapitalismi majandusmehhanismi demokratiseerumist, “heaoluriigi” (sotsiaalse riigi) loomist. D.S. ühiskonna moodustumise viimaseks staadiumiks loetakse sotsiaalse demokraatia kehtestamist – kogu ühiskonna ja eraelu sfääride täitmise demokraatliku sisuga (naiste täieliku emantsipeerumisega). Põhiväärtusteks – vabadus, võrdsus, õiglus, solidaarsus. 70-80.a. on rõhk kaasaegsetele probleemidele, nagu ökoloogilised prioriteedid (ökosotsialism), majanduslik solidaarsus, rahu säilitamine maailmas. Demokratismkr., poliitiline maailmavaade, mis nõuab, et ühiselu korraldamine antaks kodanikkude eneste kätte. Rahvas oma kodanikkude kogu näol peab otsustama, kas seadelda ja juhtida ühiselu ise oma otsese teoga või teostada ühiselu ise oma otsese teoga või teostada seda oma valitsuse kaudu. Viimasel juhul nõuab demokratism, et rahvas seaks ise enda valitsejad ametisse ja ise vabastaks neid sellest. Kui see on võimatu, siis peab rahvas valima endale esinduse, mis oleks vastutav tema enese ees. Rahvaesindus omakord määrab kõik teised tema ees otseselt või kaudselt vastutavad rahvateenijad. Sel teel saavutab demokratism valitsevate võimude aheldamise üksteise külge ning nende aste-astmelise sõltumise rahva võimust. Rahval endal peab olema käepärast tarvilisi vahendeid, mille abil hõlpsasti ja mõjuvalt saaks maksma panna kõikide võimude sõltumatuse temast ning mille kaudu oleks lihtne oma valitsejaid tarvilistel puhkudel peatada või liikuma panna. Ühiselu juhtima peavad pääsema vaid need kodanikud, kelle mõtlemisvõime ja elukäsitlus on nii arenenud, et nad suudavad otsustada poliitilisi küsimusi iseseisvalt.. Vaimne iseseisvus määratakse eluaastate ja koolihariduse järgi. Poliitiliselt täisõiguslikkude kodanikkude hulgas jäetakse välja kehaliste vigadega (pimedad, kurttummad), vaimsete puudustega (nõdra- ja hullumeelsed) ja eeskoste all olevad kodanikud, kes ei suuda olla iseseisvad oma teotsemisis ja mõtlemises. Välja jäetakse siit harilikult ka liik kodanikke, kes ei vasta mõningaile kõlblusnõudeile (roimarid, lõbumajapidajad, poliitiliselt kahtlased). Demokratism nõuab ühiselu korraldamist kõigi kodanikkude üheväärsuslikkuse ja võrdsuse alusel. Seaduste ees peavad kõik kodanikud olema ühetaolised. Ei tohi olla kellelgi mingeid ees- ega paheõigusi, olenevalt sellest, kas ta kuulub mõnda usuühingusse, erakonda, seisusse, klassi, soosse või rahvusse. Demokratism paneb suur rõhku vabade ja iseseisvate rahvaliikmete kujundamisele, nõuab tagatisi iga isiku vaba arengu, eriti tema kodu- ja isikupuutumatuse kindlustamiseks. Tülitada, jälgida, kinni võtta ja karistada tohib kodanikku üksnes neil juhtudel, mis rahvas on tema enese antud seaduses ette näinud. Vaba arengu soodustamiseks nõuab demokratism võimalikult laiemat ja sügavamat üldharidust, mõtete tsensuurivaba väljendamisvõimalust, vabadust enese korraldamises ja elukutse valikus. Ühiskondliku võitluse alal nõuab demokratism riigivõimu korraldavat vahelesegamist eesmärgiga, olla abiks nõrgemale poolele ning soodustada tema õigustatud taotlusi. Demokratism nõuab, et hoolitsetaks eriti selle eest, et majanduslikus võitluses ei satuks kodanikud olukorda, kus neil võimatuks muutub inimväärne elamine. (J. Bruce of Dechmont, Modern Democraties I-II, 1921; W. Hasbach, Die moderne Demokratie, 1921) A.-T. K. EE II 1933.a.Denaturalisatsioon (lad)– riikkondsusest vabastamine teadaande põhjal; vabastamine toimub Eesti kohtu- ja siseministri otsusel. Viimane on kohustatud tegema sellekohase otsuse, kui vabastamiseks ei ole seaduses ette nähtud takistusi. Eitavate otsuste peale võib kaevata Riigikohtule administratiivkohtukorras. Alaealistel, alla 18.a. vanuste, d-ks. on tarvilik vanemate või eestkostjate nõusolek.Denutsiant(lad) ülesandja, pealekaebaja.Depešš(pr), kiire ametlik paber, väga lähedalt valitsemisasju puudutav teadaanne välisministrilt temale alluvaile riigiametnikele, telegramm.Deportatsioon(lad, „eemaleviimine“), viimase ajani kriminaalseadusandlustes sageli esinev karistusliik, mille sisuks on süütegija asumisele saatmine keskkohast, harilikult kaugemale asetsevaisse riigiosadese, kus väljasaadetud elasid vangistuses või vabalt, viimasel juhul oli neil keelatud asukohast lahkuda. Deportatsioon taotles peale karistamise ka kolonisatsioonilisi eesmärke. NS-e ja UNS-e tekstis esinev karistus – asumisele saatmine – on Venemaal 1917.a. muudetud (VSKK 1917, nr. 100, art. 556).Deposiit– hoius, kõrvale pandud, reserveeritud raha.Deputaat (lad.) –1)Üldiselt: kellelegi määrata, kuuluv, eriti loonustasu, näit. mõisatöölistele- moonakaile antav moon. 2)Teatava grupi poolt valitud isik, kelle ülesandeks on ühes teiste valitutega arutada ja otsustada valijate ühiseid asju. Erineb delegaadist, sest ta ei esine teda valinud grupi erihuvide esindajana, vaid teotseb kõikide valivate gruppide üldhuvides. Seepärast nimetatakse ka rahvasaadikuid deputaatideks.Derzavavk – sõltumatu riik, kellel on mõju välisriikidele. Derzava-vk – kuldne kera, ristiga tipus, mis on monarhi võimu sümboliks. (( „riigiõun“)).Despoot (kr. isand)– piiramatu võimu kasutaja, vägivallatseja; ülekantud tähenduses: võimuahne iseloomuga inimene.Despootia (kr) –riigi valitsemiskord, kus kõrgeim võim ei ole millegagi piiratud. Vanas Kreekas nimetati D.- ks. igasugust üksikisikulist monarhistlikku valitsemisvõimu. Keskajal eristatakse kaks D. liiki: 1)D. ebaõiglase võimuhaaramise tagajärjena e. usurbeerimine; s.o. D. halvem liik; ta võib ainult hiljemini legaliseeruda rahva poolt järgnenud tunnustamise kaudu; 2)D. võimu ebaõiglase tarvitamise tagajärjena, kuigi võim ise on seaduspärane. Uuel ajal, konstitutsioonilise riigikorra rajamisega, püsib ikka rohkem J.Lockei ja Montesquieu väljendatud ning Kanti poolt lõplikult formuleeritud mõte, et D. on valitsemiskord, milles erinevusena õigusliku riigi korrast puudub võimude lahusus ning, kus seetõttu täidesaatev võim ei sõltu erilisest seadusandlikust võimust.Devalvatsioon(lad.) , rahaühiku nimiväärtuse alandamine riigivõimu poolt, et seda rahametalli väärtusega kooskõlastada. Kui inflatsiooni tagajärjel raha väärtus langeb ja seda deflatsiooni abil ei õnnestu endisele pariteedile tagasi viia, siis alandatakse vastavalt rahaühiku metallisisaldavust, devalveeritakse raha. Krahv S. Vitte rahareform Venemaal oli rubla devalveerimine kahele kolmandikule endisest väärtusest. Saksamaal devalveeriti mark pärast suurt inflatsiooni 1924.a. 1: 1 000 000 000 000 vastu, Venemaal rubla 1923.a. 1: 50 000 000 000 vastu. Prantsusmaal frank 1928.a. u. 1: 5 vastu.Devalvatsioon– rahvusvaluuta kursi alandamine välisvaluutade suhtes kasutab seda õiguslike piirangutetaDeviis – (pr. devise), 1)juhtlause, tunnuslause (milles väljendub peamine, juhtiv mõte), jne. (Uruguai K 1951.a §77., bülletään.Diario Official– päevaleht Salvadoris .Difamatsioon- laim, või ka tõele vastav halvustav asjaoluDiffusio– riikide tekkimise viis nende liitmise või ka liitumise teel.Dike– vana-kreeka mütoloogias õigusejumalanna.Diktaator (lad.) –piiramatu võimu kandja. – Erakorraline riigiametnik muistses Roomas, kelle kätte oli koondatud kõrgeim riigivõim. D. valiti senati poolt 6. kuuks ainult riiki ähvardava suure hädaohu ajal. Temale allusid kõik teised magistraadid, tema suhtes kaotasid maksvuse probokatsiooni- ja intertsessiooniõigus , ta oli vabastatud magistraatidelt nõutava aruande esitamise kohustusest. Diktatuur kaotati pärast teist Puunia sõda. Sulla ja Caesari diktatuur oli isesugust laadi. Nüüdisajal on D. – i. nimetus tarvitusel piiramatu võimuga riigimehe kohta. Vrd. Diktatuur. Diktatuur õigusvastane valitsusvorm, mille puhul on üks isik (diktaator) või isikute grupp võimu monopoliseerinud ningDisallow– kinnitada.Diskonteerida– vekslit (töötasu) välja osta, või anda edasi enne tähtaja saabumist (Ekuador K§185.d.).Diskretsioonaarseks– isiklikul äranägemisel (Panama K 1946 -§240).Diskretsiooniõigus– vt. Ka kaalutlemisulatusDismembratio– nähtus, kus üks riik laguneb osadeks (uuteks riikideks)Divide et impera– jaga ja valitse, põhimõte soodustada killustumist ja tülisid, et oleks lihtsam valitseda, Vana-Rooma ja Ida-Rooma välispoliitika põhimõte, mis kasutatakse suurriikide poolt tänaseni.Dogma– Cicero Markus Tullius arvates tähistati selle sõnaga selliseid doktriine, millised, olles üldtuntud, omavad vaieldamatut tõde. (Üldiselt kiriklik taust).Dogma-tõestusteta omaks võetud jäik seisukoht, mis ei kuulu kritiseerimisele.Dogmaatika– (T:20,lk.844) filósoofiline termin, mis tähistab kindlat suhet süsteemi sisusse aga mitte süsteemi. D – on skeptitsismi ja krititsismi vastandmõiste. Dogmaatikaks nimetatakse filosoofilise süsteemi loomise katset ilma inimese tunnetuslike võimete tundmaõppimiseta ja jättes lahendamata küsimuse inimese võimest tõde tunnetada.Dollar (USA)– Ühendriikide rahaühik, lühendusmärk ( ); sisaldab 1,5046 g puhast kulda; peamiselt liikvel 5.- ja 10.- (eagle) ja 20.- (doubleeagle) dollarilised kuldrahad; löödud on ka 3 ja 1 dol. hõbedollareid. Hõbedollar sisaldab 26,392 g. 900 proovilist hõbedat. Liikvel on ka kulla ja hõbeda sertifikaadid, mille vastu on kuld või hõbe deponeeritud varaametis. jne.Domeen (pr. Domaine valdus, mõis – ld. (terra) dominica isandamaa), feodalismiajastul feodaali otsene maavaldus, mida hariti talupoegade tööjõuga, ka kuningale kuulunud maad; kodanlikes maades riigile kuuluv maaomand, ka üldse riigile kuuluv kinnisvara. Rüütlilt ei võetud maa tuludelt maksu, et ta varustaks end ise hobuste ja relvastusega, et kuningat teenida.Dominum eminens– monarhi eesõigus oma maa piirides, mis tarbe korral kõrvaldab kõik teised omandiõigused.D~ehennemMuhameedlaste põrgu.D~enne (t)(ar., aed ), muhameedlaste paradiis.D~inism Budismiga väga sarnane usuline liikumine Indias. Lk425.D~irga afg. ring, riiklik, kui ka muude ühenduste, algselt suguharude juhtimisorgan-koosolek.Dumping kauba pakkumine välisturul odavama hinnaga kui siseturulDuuma(vn.) volikogu, esindajatekogu. Vana-Venes bojaaridel, tsaari nõukogu. Linnades –linnavolikogu, üldise hääleõiguse alusel kodanikel valitud esinduskogu. Esimene riigiduuma tuli kokku 1906.a. ja neljas lakkas olemast 1917.a.revolutsioonis.E x – commodo– sobival ajal.Ebasoodsa tagasimõju keeld– õiguspärase ootuse printsiip. Eduskund– Parlament - SoomesEdutakistajaVaimupimedus.Eelarvedefitsiit– eelarve puudujääk, riigi, ettevõtte kulud on suuremad kui tulud (riigi tulud moodustuvad põhiliselt maksudest).Eelistusaktsia(ingl. preeference skare, sks. Vorrechtsaktie) , - aktsia, mille omanikul on eesõigus dividendi saamiseks harilikkude aktsionäride ees teatava protsendini. kumulatiivne E. annab õiguse saada kindlat dividendi, mis aastate eest, kus kasu seesuguse dividendi maksmist ei võimaldanud, järgmise aasta kasudest järele makstakse. Mitte-kumulatiivne E. seda õigust ei anna. E-d. on laialdaselt tarvitusel eriti anglosaksi mail. Meie seadusandlus E-t. ei tunne.EesmärkhindEL põllumajandustoodete kõrgem hind liidu siseturulEesti edu kolm takistustJoomine, üleüldine kõlvatus ja vaimupimedus. (1905)Eesti KomiteeEesti MaapäevEesti markAjutise Valitsuse määrusega nov. 1919.a. maksma pandud rahaühik. Eesti marga väärtus oli kindlaks määratud 1 ostmargale e. 1 Saksa riigimark. Eesti markade vahetpidamatu juurdetrükkimine sõja- ja valitsemiskulude katteks viis nende kursi esialgu kuni 8 margani 1 riigimarga vastu. Hiljem aga riigimarga väärtus hävis inflatsiooni tõttu Saksamaa kiiresti ja täielikult, kuna Eesti mark jäi püsima alates 1921.a. lõpust tasemele 340-375 Eesti marka = 1$. Eesti mark oli puhtakujuline paberraha, sest et ta väärtus ei olnud isegi põhimõtteliselt seotud metalliga (kulla ega hõbedaga).Eesti NSV adm. ter. jaotus 1990 -1. jan.rajoone – 15, linnu – 33, külanõukogusid – 192.Eesti Pankemissiooni keskpank Eestis pangatähtede väljaandmise monopoli õigustega. Asutati Valitsuse otsusega 24. II 1919.a., tegevust alustanud 3.V. s.a. Põhikirja järgi oli Eesti Panga ülesandeks rahaliikluse korraldamine, maksude õienduste kergendamine nii sisse- kui välismaal ja vabade kapitalide kasulik mahutamine. Eesti Pank oli mõeldud aktsiapangana, et sellega jälgida Lääne-Euroopa eeskujusid. Esialgse põhikapitali 10 milj marka pidi andma riik, sest erakapital puudus. Ajutise valitsuse määrused Eesti Panga käivitamise kohta 7 .III 1919.a. nägid ette viivitamatut osatähtede müüki sularahas nominaalhinna eest, kuid see jäi teostamata. Panga juhtimine oli juhatuse käes, eesotsas presidendiga, kusjuures president ja pooled juhatusliikmed määrati ametisse Vabariigi Valitsuse poolt, abipresident ja teine pool liikmeid valiti panga täiskogu poolt nõukogu ettepanekul. Nõukogu oli täiskogu alalise esindusena järelvalveorgan, kes võis valida ms. revisjonikomisjoni ja ka ise teostada kassa ja väärtuste kontrolli. Pangatähtede emissiooni oli Eesti Panga ainuõigus, kuid emissiooni üldsuuruse määras kindlaks peakoosoleku otsuse põhjal rahaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus. Pangal oli õigus osta ja müüa kulda jt. väärismetalle, välisraha ja välisveksleid, tšekke ja transferte, diskontida, osta ja müüa veksleid ja tähtajaga mitte üle 6 kuu, anda laene tähtajaga mitte üle 6 kuu ja avada on call arveid kulla, hõbeda jm. väärismetallide, riigi võlakohustiste, valitsuse poolt kindlustatud aktsiate ja obligatsioonide, hüpoteegiasutiste pantkirjade, vekslite, kaupade ja põllumajandussaaduste vastu. Oma arvel võis pank osta väärtpabereid nõukogu poolt määratud piirides, kuid temal olid keelatud tärmintehingud. Väljalastud pangatähed pidid olema kindlustatud vähemalt 50% ulatuses vekslite jt. kindlustatud laenudega, 10% riigirahaga, väärismetallidega, muude panga aktivatega, selle hulgas riigi väärtpaberite ja võlakohustistega. Likvideerimise korral oli pangatähtede pidajaile antud eesõigus teiste krediitorite ees. Panga üldine kohustiste summa ei tohtinud tõusta üle 10 kordse põhikapitali ja 5 kordse kassa ja tarvitamata emissiooni summa. Kuigi põhikirja alusel oli Eesti Panga tegevusväli üsna lai, sattus põhikiri ise nähtavasti panga tegevusseastumise järel täielikult unustusse nii panga valitsemise kui ka tehingute alal. Nii määrati panga nõukogu ametisse alles nov. 1921.a. Vabariigi Valitsuse poolt, kes seadusenovelliga 1921.a.-st enda peale võttis täiskogu ülesanded, sest et aktsiad olid riigi käes. Vekslite väärtuse hindamiseks põhikirjas ettenähtud diskontokomitee moodustati alles 31. VII 1924.a., kuna 6 kuud enne seda oli nõukogu hakanud täitma diskontokomitee kohuseid. Panga tehingutega ei olnud lugu parem. Juba 1921.a. ilmusid panga bilanssidesse garantiid, mida põhikirjas ette ei olnud nähtud ja hilisemaist aruandeist selgub, et pank oli võtnud laenude kindlustamiseks vahepeal 3 miljardi marga eest „liikuvat varandust“, täh. Masinaid ja igasuguseid sisseseadeid, kuna ta õigupoolest võis võtta ainult kaupa, samuti enam kui 1 miljardi marga eest kinnisvarade obligatsioone. Laenu kindlustiste all figureerivad samuti „kogu varandused“, laevad ja lodjad ning garantiid. Tähtsamaks laenude kindlustuseks pangas osutusid küll vekslid, kuid mitte pangapärased ärivekslid, vaid nn. „sõbra“ ehk „tehtud“ vekslid, mis ei olnud tekkinud ärivahekordadest veksli järgi vastutavate isikute vahel. Panga tegevus läks eriti hoogsaks pärast seda, kui pank 1921.a. peale hakkas tarvitama oma emissiooniõigust, mis järkjärguliste Vabariigi Valitsuse otsustega tõsteti 2 350 000 000 margani 1923.a.-ks. Laenud kasvasid: 1920.a. – 395 milj. marka, 1921 – 894 milj. marka, 1922.a. 1642 milj marka ja 1923.a. – 1799 milj marka ning järgneva kahe aasta jooksul veel enam kui miljard marka, tõustes 1925.a. lõpuks 5 932 milj margale. Muidugi seisid Eesti Pangal tol ajal ees suures ülesanded. Maa oli sõja, inflatsiooni ja revolutsiooni tagajärjel igasugustest rahalistest kapitalidest täiesti lagedaks tehtud, neid oli aga majanduse ülesehitamisel esimeses järjekorras tarvis. Suured maale jäänud tehased andsid põhjust optimismiks, tarvis oli neid varustada käitiskapitalidega. Seda tegi Eesti Pank. Seepärast oli tema laenupoliitika esimestel tegevusaastatel peamiselt tööstuse finantseerimisepoliitika, ning teistestki klassifitseeritud laenudest läks suur osa samuti tööstuse ülesehitamise otstarbeks – pankadele, kaubandustööstuslikele segaettevõtetele, nagu „Silva“. Aga ka kõik teised alad olid kuivaks jooksnud. Kaubandus, ehitustegevus, laevandus, lõpuks omavalitsused tarvitasid kibedasti laenu ja neid kõiki pidi Eesti Pank püüdma rahuldada. Isegi kui 1923.a. oli selgunud tööstuspoliitika umbejooks (sest käimaläinud ettevõtteil puudus turg), jätkus tööstuslaenude kasvamine pangas, osalt lihtsa protsentide juurdeliitmise teel, osalt ka paratamatute uute laenude kaudu, millega loodeti vanu laene päästa kaotsimineku eest. Loomulikult valgusid Eesti Panga laenud neile aladele, mida teisel teel ei suudetud finantseerida, ja seepärast ilmnes hiljemini, et Eesti Pank oli finantseerinud just nõrgemaid rühmi tööstuse alal, kuna elujõulised alad (paberitööstus, vineer, osalt tsement jm.) peaaegu ei olnud tarvitanud panga krediite. Eesti Pangale langes finantseerimisraskus peamiselt metalli-, metsa-, naha- ja tekstiilitöönduses, kus ta kolmel esimesel alal ka hiljemgi kõige suuremaid kahjusid sai. Kuigi O. Strandman oli kuulutanud juba 1924.a. põllumajanduse toetamise Eesti finantseerimispoliitika peaülesandeks, ei saanud Eesti Pank seda ülesannet juba oma iseloomu tõttu emissioonipangana kuigi suurel määral täita ja oli selles tol ajal takistatud ka likviidsete ressursside puudusel. Eesti Panga kaudu said põllumehed ainult vähemal määral seemnevilja ja väetiste laene. Vastavalt laenude tõusule tõusis pangatähtede emissioon ning ühenduses sellega kasvas nõudmine välisraha järgi, seda tuli Eesti Pangal täita, kui ta oma tähtede väärtust ei tahtnud lasta langeda. Selleks tarvitati riigikassa kullatagavarasid, mis paari aasta jooksul kahanesid 15 miljonilt kuldrublalt 2,5 milj kuldrublale (Eesti Panga arvestuse järgi). Kuigi pank 1922-23.a. oma aruandeis varjas tõelist kattevara seisukorda, sai see teatavaks siis, kui riigikassa enam ei söandanud panka edasi toetada. Seisukorra kindlustamiseks tuli 1924.a. alata raha tsirkulatsiooni kokkutõmbamist laenude koondamise teel, mida panga juhatus oli kavatsenud juba eelmisel kevadel, kuid mida ta ei suutnud teostada. Sellest O. Strandmani poolt algatatud aktsioonist, mis ühendusse viidi laenude valoniseerimisega kulla alusel kursiga 100 marka =1 kuldkroon, ei tulnud midagi välja: suudeti vaid piirata laenude kasvamist. Raskustest saadi seekord üle erakorralise metsalangi realiseerimise ja sisseveo piiramisega, kuid panga seisukord jäi pinevaks, kattevara kippus pidevalt langema ja laenud muutusid ikka enam ebalikviidseks, sedamööda kuidas likviidsemaid kokku tõmmati. Riigikassa seisukord halvenes omakorda ja sundis pangas seisvaid hoiusummasid likviidseks tegema. Rahareformiga ühel ajal viidi läbi ka Eesti Panga reform, mis oli õieti rahareformi eelduseks. Uue põhikirja kohaselt, mis riigikogu poolt võeti vastu 3. V 1927.a. ja mis hakkas kehtima 1. I. 1928, muudeti pank ümber moodsaks emisjonikeskpangaks, mille operatsioonid on piiratud ülesande kohaselt ja mille valitsemine on vastavalt korraldatud. Pank muudeti tõeliselt aktsiapangaks valitsuse aktsiate müügi teel, millest realiseeriti avaliku subskriptsiooniga 1929.a. u. 30%. Et igal panga aktsionäril aktsiate arvule vaatamata ei või olla rohkem kui 1000 häält, siis ei ole riigil aktsionäride täiskogus otsustavat mõju. Panka juhivad president, juhatus ja nõukogu. Neist määrab presidendi Vabariigi Valitsus 5 –aastaks, tarvilik arv direktoreid valitakse nõukogu poolt presidendi ettepanekul. Nõukogu koosneb presidendist, 2 st presidendi poolt nimetatud direktorist ja 7-st täiskogu pool valitud liikmest, kes esindavad tööstust, kaubandust, põllumajandust, ühistegevust ja töölisi. Vastavad kandidaadid esitatakse täiskogule panga nõukogu kaudu vastavaid alasid esindavate asutiste või ühingute poolt. Nõukogu liikmeks ei või olla riigi-, omavalitsus- ja teiste avalikõigulike asutuste teenijad, samuti kaks isikut, kes üheskoos äri ajavad. Kogu panga asjaajamise juhtimine on usaldatud nõukogu kätte, kes ms. määrab igale üksikule kliendile krediidi ja kinnitab eelarve. Juhatus on ainult täidesaatev organ ja vastutab nõukogu ees solidaarselt. Tema otsuseid võib president kinni pidada, esitades asjad nõukogule lõplikuks otsustamiseks. Pank on kohustatud pidama tasuta kõiki valitsuse arveid ja peab vabariigi linnades selleks otstarbeks avama Vabariigi Valitsuse nõudmisel osakondi ja agentuure. Valitsus kõik riigi ja riigiasutuste arved pidama E.P.-s. Nende arvete pealt ei maksa pank kasvikut, peale välismaal peetavate välisraha arvete, mille eest ta võib maksta kasvikut, mis peab olema vähemalt 1% madalam, kui pank ise saab keskmist neilt arvetelt aastas. Valitus võib määrata panka komissari, kelle kohus on valvata, et pank seadusi ja oma põhikirja täidaks ja kellel on suspenaiivse veto õigus nõukogu otsuste suhtes, mis tema arvates ei ole kooskõlas seaduste või põhikirjaga. Seesugused vaidlusküsimused lahendatakse valitsuse ja panga vahel kohtu kaudu. Panga laenud on piiratud sääraste vekslite diskontoga, mis on heausulise ärilise tehingu tulemus, kusjuures ärivekslite tähtaeg diskontimisel ei tohi olla üle 3 kuu, põllumajanduslikel vekslitel üle 6 kuu ja metsandusvekslitel üle 9 kuu ja laenudega kulla, riigi- või riigi poolt tagatud väärtpaberite ja vekslite, muude vekslite, nagu ülemal ja börsikaupade vastu. Laenude protsent peab olema vähemalt 1 ½ % kõrgem kui 3-kuuliste vekslite väljakuulutatud diskontomäär. Põllumajanduslikkude ning metsandusvekslite diskonto ei tohi ületada 40% diskontost ega laenud niisuguste vekslite vastu – 40% laenudest. Eesti Pangale on keelatud: anda välja pangatähti nimiväärtusega alla 5 kr. Kaubelda ja osa võtta ettevõtteist. Maksta kasvikut hoiusummadelt. Pikendada veksleid rohkem kui 1 kord 3 kuu peale. Riigile anda laenu rohkem kui 1/6 jooksva eelarve tulusummast, mis peab kaetud olema hiljemalt 3 kuud peale eelarveaasta lõppu. Anda laene omavalitsustele. Anda laene kinnisvara kindlustusel. Aktsepteerida veksleid peale nende, mis on maksvad ettenäitamisel. Ühe isiku vekslivastutust pangas (väljaandjana või pealekirjutajana) lasta tõusta üle 1/5 panga põhikapitalist ilma nõukogu ühehäälse otsuseta. Osta omal arvel riigi- või riigi poolt tagatud väärtpabereid rohkem kui põhikapitali eest ja tähtajaga üle 5.a. Pank avaldab ettekirjutatud vormil oma aruande vähemalt nädala jooksul iga 7., 15., 23., ja viimase päeva kohta. Eesti Pank võib välja anda pangatähti (Emissiooniõigus), mis on seaduslikuks maksevahendiks igas summas. Ringvoolus olevate pangatähtede summa ei ole piiratud, kuid pangatähed jm. jooksvad kohustused peavad olema kaetud vähemalt 40% ulatuses kattevaraga, mille alla võib arvata panga omanduses olevat kulda ja pangale kuuluvat kohustusvaba välisraha, kui see tegelikult igal ajal on nõudmisel ümbervahetatav eksportkulla vastu selles kohas, kus ta on hoiul. Niisugune välisraha võib seista välismaa kesk- või erapankades, välisveksleis tähtajaga mitte üle 3 kuu 2 hea allkirjaga, välisriikide võlakohustistes tähtajaga mitte üle 6 kuu. Sellest tuleb maha arvata Eesti Panga kohustused välisrahas. Panga palvel võib valitsus lubada kattevara langemist alla 40%, esialgu mitte üle 30 päeva ja seda luba hiljemini pikendada 15 päeva kaupa. Seesugusel korral peab pank riigile iga päeva eest maksma erilist maksu summa pealt, mille võrra jooksevad kohustused on suuremad, kui nad 40%-se katte puhul võiksid olla. Tabel1.Ülevaade Eesti Panga tähtsamaist kirjeist 1919-1927.(Väljavõte). Miljonites markades 31.XII 1927.a. 1919 1922 1925 1927 I. Kassa: 1.Pangatähed. 2.Riigikassatähed.. Iilkuld, välisvaluuta ja varad pankades ning korrespondentide juures… III. Laenud: 1.Diskonditud sisse- ja välisvekslid… 2.Kontokorrent-ja muud laenud… Ivapanga kapitalid V. Emissioon… VI. Riigikassa hoiusummad: 1.Välisvaluutas… 2.Eesti markades... VII. Era- ja riigi-asutuste hoiusummad… VIII. Puhaskasu… IX. Arvete seis… - 7,3 11,5 20,6 32,8 10,0 - - 21,2 33,9 0,9 77,6 290,5 417,1 980,4 896,1 2287,6 287,8 1500,0 278,3 1485,0 665,4 178,0 5633,3 350,1 411,8 863,1 1923,4 4008,8 464,2 2250,0 2348,1 296,3 2023,7 426,9 8581,4 387,7 403,7 1694,9 1714,1 4002,2 816,6 2750,0 2301,4 489,5 2230,5 377,7 9334,9 Maks arvestatakse sellelt summalt %%-des a-s ja vastavalt 1 ½ , 2 ja 3% kõrgem panga diskontomäärast, kui kate on 35-40%, 30-35% või alla 30%. Panga kohustuse kohta, vahetada oma tähti vähemalt ühe kuldvaluuta vastu. (Rahareform). Panga puhaskasust läheb 10% tagavarakapitali, kuni see on tõusnud põhikapitali suuruseks. Edasi määratakse dividendid, kuid mitte üle 8%. Ülejäägist läheb pool tagavarakapitali ja teisest poolest pool riigile ja pool täiskogu käsutada. Kui tagavarakapitali kogumine on lõpetatud, läheb ülejäägist ¾ riigile ja ¼ täiskogu käsutada. Tabel II. Reformitud Eesti Panga bilanss 1928-1931.a. Aktiva Miljonites kroonides 31.XII 1931.a. 1928 1929 1930 1931 I. Kattevara (üldsummas) 1.Kuld… 2.Välisraha (kohustustevaba)… II. Vahetusraha… III. Sisevekslid (üldsummas)… 1.Kaubanduslikud vekslid… 2.Põllumajanduslikud vekslid… 3.Metsatöönduslikud vekslid… Ivalaenud… V. Kinnistud ja vallatud… VI. Muud aktivad… VII. Puudujääk… Bilanss… Passiva I. Põhikapital… II.Tagavarakapital… III.Jooksvad kohustused (üldsummas)… 1.Ringvoolus olevad pangatähed… 2.Jooksvad arved ja hoiusummad… IV. Muud passivad… V.Puhaskasu… 31,45 6,38 25,07 0,51 14,50 12,30 2,19 0,01 16,64 1,36 6,49 - 70,95 5,00 1,96 59,84 36,43 23,40 1,68 2,46 27,18 6,41 20,77 0,46 14,48 12,48 1,96 0,03 13,09 1,85 8,40 - 65,47 5,00 3,12 50,23 34,04 16,19 4,44 2,68 23,07 6,56 16,51 1,73 13,11 11,41 1,68 0,02 12,30 1,62 10,92 - 62,76 5,00 4,39 47,60 32,23 15,36 4,45 1,33 21,49 6,56 14,93 1,74 11,11 9,66 1,44 0,01 12,82 2,08 9,09 3,82 62,14 5,00 4,92 49,86 35,16 14,70 2,36 - Bilanss 70,95 65,47 62,76 62,14 Eesti Panga ümberkorraldamisel tõsteti eeskätt põhikapital 2,5 milj. kroonilt 5 miljonile kroonile tagavarakapitali arvel. Siis jaotati laenud kolme rühma: 1)pikaajaliseks („A“ liik), mis Vabariigi Valitsus andis Pikalaenu Pangale (27,7 milj. kr.), 2)mitte uue põhikirja pärasteks, mis Eesti Panka jäid Vabariigi Valitsuse vastutusel ja mille üldsumma 1.a. pärast uue põhikirja maksmahakkamist ei võinud ületada 15 miljonit kr.(„B“ liik), ja 3)põhikirjapärasteks laenudeks („C“ liik). Edasi kanti Eesti Panga arvele riigikassatähtede emissioon kupüürides üle 5 kr.. Samuti tasus riik selle summa (16,4 milj. kr.). Nii maksis reform Vabariigi Valitsusele üldse 41,1 miljonit krooni. Sellest maksti pangale kullas 5 milj. kr. välislaenust saadud naelsterlingites 1 000 000 = 18 160 000 kr. ja ülejääk 20,9 milj. kr. arvati maha valitsuse jooksvalt arvelt. Eesti Pank võis seega oma katevara juurde arvata tervelt 23,2 milj kr., kuna ühtlasi tema jooksvad kohustused langesid 20,9 milj kr. võrra. Panga kullatagavara tõusis ülekannetega 10,2 milj. kr.-le (7. I. 1928) ja välisraha 30,1 milj. kr-le. Okt. 1928.a. realiseeris pank 3,5 milj. oma kullast, et oma teenimisvõimalusi suurendada. Pärast naelsterlingi kulla-aluselt lahkumist sept. 1931.a. vahetas Eesti Pank oma kattevarast suurema osa kullaks ümber (viimane tehing okt. 1932 naela kursiga 3,28 dollarit), et ta kullatagavara uuesti tõusis 11,5 milj kroonile. Naela kursilanguse tagajärjel saadud Eesti Panga kahjusid hinnatakse kuni 7 milj kr., millest osa 1931.a. maha kirjutati kasu ja tagavarakapitali arvel, osa aga jäi bilanssi. Garantiid ei ole valitsus selle kahju eest andnud. Tabel III. Eesti Panga krediitide liigiloetelu tähtsamate majandusalade järgi. (Miljoneis kroonides.) 1921 1925 1927 1930 I. Erapankadele (kokku)… 1.Erapankadele 2.Ühistegelistele pankadele… Iiltööstusele… III. Kaubandusele (kokku)… 1.Erakaubandusele… 2.Ühistegelisele kaubandusele… IV. Põllumajandusele 0,8 5,92 3,24 2,03 1,21 0,17 7,13 24,20 13,66 6,02 7,64 3,48 6,44 5,38 1,06 26,10 10,69 5,16 5,52 3,33 10,13 6,81 2,72 7,33 4,71 2,07 2,64 - Tühi koht: andmed puuduvad.; – krediiti ei ole antud. IV Tabel. Kattevara ja katteprotsendi liikumine. 31.XII Kattevara 1) Ringvoolus olev raha 2) Katteprotsent ringvoolus oleva raha suhtes Katteprotsent jooksvaist kohustustest. 3) Miljonites kroonides. 1922 1923 1924 1925 1926 1927 1928 1929 1930 1931 21,01 13,68 13,05 13,37 13,51 21,92 31,48 27,18 23,07 21,49 37,26 34,42 35,63 34,57 33,54 39,02 36,43 34,04 32,23 35,16 56,1 39,7 36,6 38,7 49,3 56,2 86,3 79,8 71,6 61,1 . . . . . . 52,6 54,1 48,5 43,1 . tähistatu kohta andmed puuduvad. 1)1927.a. koosneb Eesti Panga kattevara + riigikassa kullast ja kohustusvabast välisrahast, 1928.a. peale ainult Eesti Panga vastavaist väärtustest. 2)1927.a.-ni ringvoolus olev raha koosneb Eesti Panga pangatähtedest + riigikassatähtedest, 1928.a-st peale aga ainult Eesti Panga pangatähtedest. Ringvoolus oleva raha hulka pole arvestatud vahetusraha. 3)Jooksvate kohustuste all mõeldakse ringvoolus olevate pangatähtede + jooksvate arvete summat. Eesti Panga algatusel vabastati ta seadusega 18 XI 1931.a. valuutamüügi kohustusest ja anti temale valuuta ostu-müügi ainuõigus. Sellest ajast peale võib Eestis valuutatehinguid teha ainult Eesti Panga loal. Sellega kujunes Eesti Pank kogu Eesti väliskaubanduse jm. majanduslike välisvahekordade korraldajaks ja nende edukuse eest vastutajaks. Oma reformini oli Eesti Pank mitte ainult emissiooni- vaid ka kõige suuremaks kommertspangaks Eestis, mis võitles teravalt teiste kommertspankadega ja mille laenud olid vahepeal 2 korda suuremad ja hoiusummad 3 korda suuremad kõigi kommertspankade omadest. Peale reformi kadus see võistlus hoiusummade alal, kuid jäi püsima aktiivsete operatsioonide alal, sest Eesti Panga krediit on endiselt jäänud kõige odavamaks krediidiks Eestis. Seepärast lähevad erapankadesse krediite saama peamiselt ainult need, kes ühel või teisel põhjusel Eesti Pangast krediite ei saa. Erapangad peavad andma kas pikemaajalisi krediite või mitte esmajärguliste või mitte päris pangapäraste kindlustiste vastu. Ühes valuutakitsenduste maksmapanekuga on ka peaaegu kõik valuutatehingud koondunud Eesti Panka. Eesti Panga presidendid: E. Aule (aug 1919-okt. 1925), A. Uibopuu (okt. 1925-nov. 1926), J. Jaakson (alates nov. 1926). Direktorid: J. Sihver (märts 1919-juuni 1924), G. Vestel (apr. 1920-jaan. 1921), L. Lepp (mai 1921 – dets 1924), Juhan Kukk (juuni 1924- juuni 1925), T. Vares (juuli 1924-juuni 1925), P. Öpik (dets. 1925 – jaan 1928), J. Kivisild (alates nov. 1926), Chr. Kaarma (alates okt. 1928), F. Tannebaum (mai 1928 – sept. 1932). Valitsuse komissar N. Köstner (jaan 1928-veebr. 1932). Nõuandjana Rahvasteliidu poolt komissari õigustega teotses pangas sir Walter J. F. Williamson (mai 1927-okt 1930). (Eesti Pank. 1919-1929; Eesti Panga aasta-aruanded, 1919 jj.; Bank of Estonia, Economic Bulletin, 1929 jj.).EE II 1933.a. veerud 781-791. N. K. Eesti punakaartÜlevenemaalise punakaardi osana nõukogude ja enamlaste (kommunistide) erakonna mõjuvõimu ja julgeoleku kindlustamiseks Eestis 1917-18 vabatahtlikkuse alusel asut. Sõjaväelise ilmega relvastatud võitlussalgad, koosnesid peamiselt töölistest ja kandsid asukoha nimetust. Salku hakati asutama juulis 1917.a., eriti intensiivselt toimus see pärast oktoobri-revolutsiooni . Nov. moodustati juhtiva keskohana Üle-eestimaaline Punakaardi Keskkomitee. Punakaartlaste arv tõusis Eestis veebr. 1918.a. u. 5000 meheni. Suuremad salgad olid Tallinnas, Tartus, Narvas. Tallinna punakaart u. 500 mehelises koosseisus saadeti Saksa okupatsioonivägede vastu ja sai Keila lahingus 23. II 1918.a. suuremate kaotuste osaliseks. Punakaardi osad andsid aluskaadri 1918.a. alul asut. Eesti sotsialistlikule sõjaväele.Eesti RahvusnõukoguEesti Vabadussõda Eesõigus e. privileeg– mõnele ühiskonnaklassile, seisusele, kogukonnale või üksikisikule seadusega, korraldusega või valitsuse määrusega antud eriõigus, mis puudub teistel kodanikel.Eetika 1891–(kr. moraal T:81, lk.146 – 164) õpetus kõlblikkusest. nii nagu kõik stiimulid, mis määratlevad inimese kõlbelise käitumise, tulenevad ühtedest või teistest printsiipidest. Kuivõrd moraalsed, tulenevad ühtedest või teistest printsiipidest. Kuivõrd moraalsed printsiibid määratletakse ühtede või teiste määrustega, mis omavad eeskirjade iseloomu, millega peavad inimese tegevused kooskõlas olema. Eetika, mis muutunud normatiivseks teaduseks inimese käitumise seadustest ja normidest. Thomas Hobbes (1588 – 1679) tuletab kogu moraalsuse egoismist. Richard Cumberland (1632 – 1718) - inimese ühiskondlikkuse taotlust, kui tema olemuse esmast omadust. Anthonu Ashley Cooper krahv Shaftesbury (1671 – 1713) möönab, et eetika on utilitaristlik, vahetu ja universaalne kõlbelisus, vahetu panteism, mis ei võitle... . Hume ja Adam Shmith – moraalsus, kui sümpaatial põhinev psühholoogia. Rousseau – eetika, kui voluntaristlik nähtus. Johann Gottlieb Fichte (1762 – 1814) – mõistlik eksisteerimine on vahetu moraalne seadusandlus enda suhtes. Selle seadusandluse kõrgeimaks kategooriaks on indiviidile – südametunnistus. Moraalne tegevus on lõputu püüd absoluutse vabaduse ideaali poole. John Stuart Mill (1806 – 1873) “Utilitarianism” (1861).Tõi filosoofiasse väljendi “utilitaristlik” vastavat laadi eetika tähistusena. “– Kasu, kui moraalse käitumise lõppeesmärk, ei ole miski muu, kui ühiskondlikuks normiks saanud ja universaalselt mõistetud kõigi inimeste rahuldus ja heaolu. Eetiline sotsialism - –kapitalistliku ühiskonna demokraatlikuks sotsialismiks ümberkujundamise ülesande moraalse tõlgendamise vorm. Eetilise sotsialismi alusepanijaks sots.dem. oli E. Bernstein. Kooskõlas E.s. peavad sotsialistlikud ümberkujundused lähtuma mitte puht teaduslikest (maj. sots.)seadustest, vaid moraalsetest kategooriatest, mis tõstetud esile kristlikust eetikast, humanismi printsiipidest, 19.saj filosoofiast. Eetiline sotsialism sots-dem. baseerub põhiväärtustel. Oletatakse (eeldatakse), et demokraatliku sotsialismi kehtestumine on võimatu ilma isiksuse moraalse täiustumiseta, mis viib kogu inimkonna täiustumiseni. Kooskõlas eetilise sotsialismiga sotsialism ei ole lihtne uus ühiskonnaformatsioon koos uue tootmissuhete iseloomuga, vaid maise tsivilisatsiooni kõrgeimaks moraali astmeks. Vastavalt sellele kontseptsioonile kõik inimesed, kes eetilise sotsialismi printsiipi tunnustavad, võivad oma usutunnistusest ja veendumustest sõltumatult liituda sotsiaal-demokraatiaga.EFTA– European Free Trade Association).Egalitarism – võrdsustamine, vara võrdselt jagamine.Ego Velitsestvo– Tema MajesteetEgoism – (lad.), sõltumus oma „minast“. E. on teoreetiline ja praktiline. Teoreetiline e. on solipsism, mis tunnistab tegelikult olevaks ainult tunnetavat „mina“. Praktilist e.-i käsitleb eetika, kus e-i all mõeldakse omakasupüüet, mille eesmärgiks on enda hüveolu. E-i pooldasid antiikajal sofistid, küünikud, kürenaikud ja epikuurlased, uuemal ajal Th. Hobbes, Spinoza, B. De Manderville, D. Holbach, Cl. A. Helvétius, J O. De Lamettrie, C. Volney jt. Ka Schoppenhauer, kes arendas altruistliku kaastunde moraali, arvab, et e. on inimeses kui ka looma pea- ja põhisuund, s.t. tung oleelule (sks. Daisen) ja heaolule. Radikaalset e-i arendas M. Stirner, kelle järgi „minal“ ei ole mingeid kohustusi teiste, vaid ainult iseenda vastu: minast ei ole miski kõrgem kui ta ise. Ühiskonnas näeb ta seepärast egoistide ühingut. Ka Fr. Nietzsche individualism on egoistlik. Vrd. Altruism. (A. Dix, Der Egoismus, 1899.).Ehituspolitsei– eraomandi õigusel maale, mõistes, sisaldub sellele rajatiste püstitamise õigus, kuid pole reguleeritumat õiguse valdkonda, kui see.Ejido– Mehhikos kogukonnamaa .Eksaktsus– erialakeele omapäraEksekvatur - (pr.k. exequatur) tegevusluba.)Eksekvatuur – (ld exsequatur – viigi ta täide), välisriigi nõusolek konsuli nimetamiseks ja tegutsemiseks.Ekspatriatsioon (lad.), -väljarändamine, riikkondsusest lahkumine oma valitsuse loal; maalt väljasaade; riikkondsuse kaotamine kriminaalkohtu või vastava valitsusasutuse otsuse tagajärjel. Eestis kehtiva NS ((Nuhtlusseadus)) §325 järgi saadetakse koduriigi piirest jäädavalt välja isikud, kes, olles eemalt kodumaalt, astuvad koduriigi valitsuse loata kas välisriigi teenistusse või välisriigi riikkondsusse.Ekspluateerimine(pr.) – e. kurnamine, sotsialistlikes jt. ühiskondlikes teooriais esinev mõiste, millega tähendatakse nähtust, et valmistusvahendeid omavad klassid (maaomanikud, töösturid) jne.) oma sotsiaalse ülevõimu tõttu omandavad töötavate klasside töö läbi loodud ühiskondlikku produkti, ilma et nad tarvitseksid ise osa võtta ühiskondlikust tööst. E-se mõistet arendasid XVIII s. S. N. H. Linguet, XIX s. S.A. Bazard, C. Pecqueur ja K. Marx. Bazard rõhutas, et e. esinenud kõigis üksteisele järgnenud majandussüsteemes, omandades aja jooksul siiski üha pehmema kuju (orjus, pärisorjus, vaba palgatöö). Marx´i õpetuses on e-e mõiste tihedasti seotud ta väärtusteooriaga, mis peab tööd ühiskondlikus valmistusprotsessis loodava ja kapitalistidele langeva lisaväärtuse ainsaks allikaks. Et e. seisab ühtede inimeste kasutamises teiste poolt ning teiste huvides, peavad sotsialistlikud süsteemid seda vastuolus seisvaks inimisiksuse üheväärtuslikkuse ideega. Seetõttu taotlevad nad säärast ühiskondlikku korda, kus oleks võimatuks tehtud ühtede ühiskonnaliikmete e. teiste poolt.Eksporditõkked– juriidilised abinõud, millega piiratakse või keelustatakse mingi kauba väljavedu.Eksport– väljavedu, kodumaiste toodete müük välismaaleEkspropriatsioon– (pr. expropriation võõrandus)sunniviisiline eraomandi võõrandamine, ajutine selle ülevõtmine, servituutide kehtestamine või omandiõiguste piiramine riigi või ühiskonna kasuks(tasuline). (T:79, lk314 – kokku 11 veergu).Eksterritoriaalsed seadused- asukohariigi seadustele mittealluv, riikide vastastikusel kokkuleppel, eelisõigused.Eküü– 1981. – 1998.a. EL kehtinud rahaline vääring, millega sooritati riikidevahelisi arveldusi (ingl. k. European Currency Unit – ECU)Elam e., elurendis (sks. Leibrente), jur. ….EE II lk 933-934.Elamiskulud 1930.a. tööline (Tallinn) 2008.a. lihttööline (Tallinna lähedal.) Toit - 58,8% Korteriüür – 7,5% Küte ja valgustus – 5,8% Rõivastus – 15,7% Puhastus – 2,7% Liikumine, post – 0,7 Haridus – 2,7% Lõbustus – 2,8% Muud kulud – 3,6%. 20% 30% 6% - 3% 10% -1% -1% 29% ((Pole teada, kas ülalpool toodud töölise eelarve oli antud juhul üksikisiku või moodustas, näit. 4 liikmelise perekonna kohta, milles ta oli ainus tulutooja. K.L.)) ((Muud kulud moodustasid põhiliselt (üksi elades) 2 omaette elava lapse toetamise ja eneseharimise kui hobi, kulud. K.L. )). Arveldusarvele on parimatel aegadel (aasta jooksul kogutud) kuupalga suurune sääst. Kui mitte arvestada õppelaenu käendusest tekkinud kohustusi, siis muud laenudest sõltuvad kohustused puuduvad. Käesoleval ajal, 2009.mai., töökoha säilimine arutelu asjaks, kuni praktika pole tõestanud selle hädavajalikkust. Koht loodi töömahu kasvu lõpul, tagantjärgi hinnates, perioodil.) ((Tabel on koostatud 2008.a. seisuga. Brutopalk u.10 000 EEK. Era-tööstusettevõttes. 2006.a. oli minu brutopalk avalik-õiguslikus asutuses oli u. 5000 EEK. Õiglasema tabeli saaks siis, kui võrdleks kaasaegselt kellegi teisega Eestis. Soome jne. töölisega võrreldes saaks suvalise (keskmise? ) soome ja eesti töölise võrdluse, juhul kui minu praktilisest elust võetud aasta-eelarve oleks etaloniks võetud. K.L.))Elanikkude registreerimine, -linna alevisse, või valda alaliselt elama asunud kodanikkude registreerimine. Selle otstarbeks on kontsentreerida ühte kohta kodanikku puutuvad andmed, mis on vajalikud esinduskogude valimisel, kohtuasutistel, politseil, maksuasutistel, hoolekande teostamisel jne. Er. oli ette nähtud Vabariigi Valitsuse poolt III Riigikogule esitatud Liikumise ja elukoha muutmiseseaduse eelnõus (jäi vastu võtmata). E.r. tuleb lahus hoida elanikkude liikumise kontrollist (nn. meldimisest), mis toimub peamiselt politseilistes huvides ning teostatakse kõigi vabariigi pinnal viibivate isikute suhtes (ka välismaalased). Elanikkude liikumise kontroll on korraldatud Isikutõestamise ja liikumise seadusega (II) osa.Elatusmaksumus– Maailmasõjani mõisteti e-ga suhet palkade ja hindade liikumise vahel. Tänapäeval mõistetakse e-ga teatavas paigas teatavasse sotsiaalsesse klassi kuuluvate isikute poolt tavaliselt ning järjekindlalt ostetavate majanduslikkude hüviste, eriti nende elatusvahendite maksumust, mille tarvitamisega on saavutatud teatav majandusliku heaoleku tase. E. ei ole kindel suurus. Seda püütakse määrata ja selle muutumist jälgida tähtsamate elatusvahendite hindade kaudu nn. elatusmaksumusindeksite (Indeksid) abil. Selleks jälgitakse teatavate elatusvahendite hindade muutumise otsest mõju teatavasse sotsiaalsesse klassi kuuluva leibkonna ostujõule. Vastavalt Rahvusvahelise Statistika Instituudi poolt Roomas 1925.a. vastuvõetud resolutsioonidele e-indeksi arvutamise suhtes koostati E. Riigi Statistika Keskbüroo poolt Tallinna tööliste keskmise tarbimiseelarve uurimistulemuste alusel uus e-indeks, mis koosneb järgmistest maksumus-komponentidest: 1)Toitlus. Aluseks on võetud 51 erisugust ning turul iseseisva hinnaga esinevat toiduvahendit, mille toiteväärtus on 3820 kalorit. 2)Korter. Korteriüüri määramisel on kasutatud üüriseaduse ja sellekohaste korrespondentide andmeid. 3)Küte ja valgustus. Arvestatud on kase-, männi- ja kuusepuude, petrooleumi ja tuletikkude hindu Tallinnas ja Tallinna elektrijaama elektrivoolu hinda. 4)Rõivastus. On arvestatud kolme riidesordi, meesterahva ja naisterahva ülikonna õmbluse (andmed suuremailt rätsepaäridelt) hindu; kahte sorti pesuriide, meeste- ja naiste jalatsite (andmed paljudelt äridelt) hindu. 5)Puhastus. On arvestatud seebi, sauna, habemeajamise ja juukselõikamise hindu Tallinnas. 6)Sõidud, liikumine, post. On arvestatud Tallinna – Nõmme vahelise raudtee ja Tallinna trammi piletihindu ning postitariife. 7)Hariduskulud. Siin on piirdutud ainult kahe Eesti suurema päevalehe üksikmüügi- ja tellimishindadega. 8)Lõbustuskulud. Arvestatud on kino- ja teatripiletite, tubaka, paberosside, piirituse ja õlle hindu. (Vrd. tabel. Ülevaade elatusmaksumuse arengust Eestis 1921-32.a. 1914.a. = 100) ((Vaata allikast. Sellisest statistikast eriti lugu ei pea, sest pean õigemaks, kui ilma ei saa, siis vaid võrrelda sama ajajärgu statistiliste andmetega, millised võivad tegelikkuses olla samamoodi väära pildi andjateks kui arengu lõikes võrdlemine. Need meetodid olid vahest kunagi enne sobivad, kui inimesed olid vabamad oma otsuste tegemisel. Inimene ei aheldanud end mingi eseme külge (riik, linn, maatükk, maja, korter), vaid võttis elu-isiksuse ja kõike maist, selle arendamise vahenditena), ega avaldanud protesti selle vastu kui talle pakuti elamistingimuste parandamise võimalust ja küsiti selles protsessis osalemise eest osamaksu (Nõmme elanike kanalisatsiooniga varustamise jama, millest jäi mulje, et pensionärid oleks pidanud tasuta teeninduse (toote)saama, mis oleks inimlikult võttes õiglane, kui samal ajal eelnimetatud omanikud (ärikad) ei oleks oma vara väärtuse (hinna) tõstnud mitme kordseks (2 milj !? - 7 miljonini.!!!?), mitte kanaliseerimise hinna (kõikide kulude – u. 300 tuhat – 1 milj., äärmistel juhtudel) võrra. Või näit: Eestis maksis samal aastal (2003.a.) ruutmeeter „avalik-õiguslikku“ maad 5 kr (vahetu Tartu-Valga mnt äärne maa. Samas kandis ka 2009.a.) – 70 000 krooni (Harju tn nõlv, lahtised sõjahaavad, milliste remondikulud sakslastelt sisse kasseeriti, kuid oli tähtsamaidki objekte, et neid taastada. Vabandage rumalat inimest.). On mulje, et kõike mõõdetakse kõhutundega ja elu keskmeks on oma-enese naba. Kui Tallinna elanikud oma kodusid hindavad üles vaid nendele teada olevate väärtuste põhjal, nagu kallima kirjutatud luuletust, mitte aga reaalse objektina, millel oleks „vabal turul“ ostja vajadustega, mitte müüja unistustega, mõõdetav väärtus. Kui müümise vajadust ei ole, siis on aru saadav, saab tegelikke ostjaid jooksutades ja nende üle naermisega end lõbustada. Vahendajad, saavutades selles äris „info-monopooli“ (koorivad) mõlemaid pooli, seades sisse kindla miinimum-teenustasu. Eks (aeg) haud parandab südametesse löödud haavad, olgu südameks riik, linn, maatükk või siis ühetoaline lapsepõlvekodu, andes asjadele õige väärtuse. K .L.)) Elatusmaksumus:Riigi Statistika Keskbüroo uurimised 1925.a. Tallinna tööliste keskmise eelarve koostise kohta andsid järgmised arvud: Toit - 58,8% Korteriüür – 7,5% Küte ja valgustus – 5,8% Rõivastus – 15,7% Puhastus – 2,7% Liikumine, post – 0,7 Haridus – 2,7% Lõbustus – 2,8% Muud kulud – 3,6%. Nagu siit nähtub, moodustavad 87,5% kogu töölise eelarvest kõige elementaarsemad tarbed: toit, kehakate, korter, küte- ja valgustus. See iseloomustab küllalt selgesti Eesti tööliste väga madalat e-t. E-i vaatlus on võimalik indeksnumbrite (Indeksid) abil. E-i tase on eriti tähtis teatava maa majandusliku arengu määramisel ja sotsiaal- ning hindadepoliitika alusena. Vt. Elatusmaksumus. Indeksnumbrid. (Monthly Bulletin og Statistics, League of Nations; kuukiri „Eesti Statistika“ 1922 jt. Eriti 1926, Nr.61: A. Tooms, Elumaksumus. E. Kant, Linnaliste elatisstandardite astendus, 1931.a. EE. II 1933 lk. 943-946. E. Pm.. (Poom, E., majandusteadl.)Elatusmiinimum e. eksistentsmiinimum, väikseim võimalik tulumäär, mis tarvilik üksiku isiku või perekonna elatumiseks. Füüsilise-na mõistetakse kõige väiksemat tarbeainete hulka, mis on tarvilik elu säilitamiseks, kuna kultuurilise e-i puhul arvestatakse ka teatud ajal ja kohal inimväärseks elatumiseks tarvilikku tulu. On vaidlusi e-i suuruse ümber. Vrd. ka Tulumaks.Elatusstandard: Kitsamas mõttes – majanduslik elatustase, millest teatavasse sotsiaalsesse klassi kuuluv isend vajab perekonna asutamiseks või enese ja oma perekonna elatamiseks. Selles mõttes on e. dünaamiline tegur rahvastikutiheduse, palgamäärade, töötagavara ja üldse majanduslike tingimuste määrastamisel. Laiemas mõttes tähendab e. majanduslikkude hüviste (materiaalsete ja immateriaalsete) hulka, mille antud sotsiaalsesse klassi kuuluv keskmine isend keskm. ning tavaliselt on harjunud ära tarvitama teatavas ajavahemikus (kuus, a-s) teatavas kohas. Selles mõttes kujutab e. endast kirjeldust sellest, kuidas teatav sotsiaalne klass tegelikult elab antud aja antud kohas. E. on sõltuv rahva ostujõust ning seega ka rahvatulust. Arenenud rahvamajandusega ning laiade rahvamasside kõrge ostujõuga maades (näit. Põhja-Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Inglismaal, Hollandis, Šveitsis, Skandinaaviamaades ja Saksamaal) on e. rikkalikum ja mitmekesisem kui algelistes, majanduslikult mahajäänud mais (näit. Hispaanias, Venemaal, Briti Indias, Hiinas), kus töötootlikkus ja rahvatulu on madal. Nagu alljärgnevast tabelist näha, kuulub Eesti, ühe elaniku keskmise aastase tulu ja ühe elaniku kohta langeva rahvavaranduse poolest madala e-ga rahvaste sekka. Elatusstandart– elatustase, mis väljendab teatud sotsiaalsesse gruppi kuuluva isiku või perekonna tarbimistEliit– suhteliselt väike ühiskonnarühm, mis paikneb stratifikatsioonisüsteemi tipus, sest teda iseloomustavad ühiskonnas oluliseks ja väärtuslikuks peetud tunnused (teatud päritolu, varandus, võim ja haridus)Elitism- uskumus, et range võimuhierarhia on parim viis ühiskondliku korra tagamiseks.Elsass – (pr. Alsace), end mk. Ida-Prantsusmaal, Reini ja Vogeeside mäestiku vahel, nüüd jagatud Bas- ja Haut-Rhin´i departemanguks. Suuremad linnad on Strassburg, Mulhouse ja Colmar. E. oli alul asustatud keltide poolt, alistati a. 58 e. Kr. Rooma riigile ja sai oma praeguse nime rahvasterännu ajal, mil tema okupeerisid alemanid. 496.a. liideti E. Frangi riigiga ja muutus VII saj. hertsogkonnaks. Frangi riigi jagunemisel siirdus E. 843.a. keiser Lothar I-le kuuluvale keiserriigile ja on siitpeale piirimaana tugevate naaberriikide tüliesemeks. 870.a. ta ühendati Ida-Frangi riigiga ja see kulus a-st 925 Švaabi hertsogkonda. XIII s. jagunes E. mitmeks ilmalikuks ja vaimulikuks alaks, millest mõned kuulusid Habsburgidele. Keskaja lõpul ja uue aja alul arenes E-s hoogus vaimne kultuur ja usupuhastus teostus siin peamiselt riigilinnades (Strassburgis jm.). Hilis-keskajast alates olid Prantsuse valitsejad teinud katseid E-i taasvallutamiseks Vestfaali rahuga (1648) omandas Prantsusmaa Habsburgidelt Ülem-e-i maakrahvkonna ja foogtiõigused 10 riigilinna üle. Kun. Louis XIV okupeeris reunioonikodade kaudu ülejäänud E-i osa ühes Strassburgi linnaga, kuid siiski säilitas E. mitmed eriõigused. XVIII s. süvenes E-s prantsuse kultuuri mõju ja Suure revolutsiooni ajal sulas E. nii oma administratsioonilt kui ka rahvastiku mentaliteedilt Prantsusmaaga täiesti kokku. 1871.a., peale Saksa-Prantsuse sõda, siirdus E. Frankfurti rahulepingu alusel, Saksa keisririigile. EE. II 1933 lk. 1073.Elsass-Lotring (pr. Alsace-Lorraine, sks. Elsass-Lothringen), end. Saksa riigimaa, mis oli moodustatud Frankfurti rahuga 1871.a Prantsusmaalt äravõetud Elsassist ja Ida-Lotringist. Sinna kuulus Elsass ilma Belfort´i piirkonnata ja Lotringist peaaegu täieliselt praegune Moselle´i departemang. 14500 ruutkilomeetrit, u. 1,8 milj elanikku (1926.a.), enamik neist kõnelevad saksa keelt. Euroopa suurim rauamaagi maardla. Prantsusmaa suurim metallurgia- ja mäetööstuspiirkond. E.-L. kuulus vahetult Saksa keisririigile. Alul valitseti teda Preisi provintside eeskujul, a-st1879 kehtis siin omavalitsuslik kord erilisekeiserliku asehalduriga ja kohaliku valitsusega. Alates 1911.a. sai E.-L. oma kahekojalise maapäeva ja õiguse saata 3 esindajat Saksa liidunõukogusse, tõustes sellega teiste Saksa liitriikide tasemele. Kuigi E.-L-i majanduselu Saksa võimu all hoogustus tunduval määral, püsis rahvastiku enamik prantsusesõbralikuna, tegi asehaldurile alatasa opositsiooni ja saatis Saksa riigipäevale peam. nn. protestijaid. Isegi 1911.a. põhiseadus ei rahustanud meeli ega soodustanud sõbralikuma vahekorra kujunemist. Eriti õhutasid kat. Vaimulikud vihavaenu Saksa valitsuse vastu, kes rahvastiku vastuseisu murdmiseks puhuti tervitas karme politseilisi vahendeid. Maailmasõja järel läks E.-L. Versailles´ rahuga Prantsusmaale tagasi. Prantsuse valitsus säilitas osa saksa seadusi ja korraldusi, eriti haridus ja sotsiaalolude alal. Kuid ta püüe ühtlustada E.-L-i kujunenud omapära Prantsuse riikliku korraga on tekitanud mõningais kihtides rahulolematust ja põhjustanud, eriti Elsassis. Liikumise E- L-i autonoomse eriseisundi kättevõitmiseks. 1940.a. annekteeris Saksamaa selle uuesti aga peale Saksamaa purustamist ühendati see 1945.a.uuesti Prantsusmaaga. EE.II 1933. lk.1074. ja ENE IV 1972 lk.502.Elu kvaliteet –20.saj. 6 0-70.a püüd kehtestada traditsiooniliste materiaalsete huvide vahelist tihedat seost töötajate vaadete ja uute vajadustega (...), “elu kvaliteet” vastandati kaasaegse kapitalistliku ühiskonna väärtuste ainult hulgalisele lähenemisele. Elu mõte –ettekujutus, mille kaudu inimene suhestab end oma tegudega kõrgemate väärtustega, ideaaliga ja sellega saab võimaluse end õigustada oma silmis, teiste inimeste või autoriteedi ees. Tuuakse välja järgmised elu mõtte põhjendamise tüübid: Hedonism – elu mõte on seotud naudingu saamises. Pragmatism – (kr. pragma tegevus) (James, Dewey)edu saavutamine Korporativism – grupiviisiline egoism, lojaalsus. Perfektsionalism – täiuslikkuse saavutamine, mis seotud oma enesetäiendamisega. Humaansus – inimeste teenimises (Altruism).Elumudel– üksikisiku või perekonna soovid ja taotlused, hoiakud ja väärtushinnangud, mis kajastuvad elustiilisEmantsipatsioon– (ld. emancipatio vabastamine)laste väljumine vanemate võimu alt.(T:79, lk.703)EmdenSaksa kergeristleja, 3560 t. suur. Kuulus admiral krahv M.v. Spee Vaikse ookeani eskaadrisse. Tegutses kapten-leitnant K. v. Mülleri (1873-1923) juhatusel 10. IX-9.XI 1914.a. India ookeanis, hävitades 22 inglise kaubalaeva 70 000 t suuruses, Vene ristleja „Zemtzugi“ ja Prantsuse torpeedopaadi „Mousquet“. „Emdeni“ tegevus halvas liitlaste kaubanduse India ookeanis. „Emden“ talitas väga rüütellikult ja täpselt sõjasaagi võtmise seaduse järgi (meeskond korjati veest ja pandi mõnele vastu tulnud laevale) 9. XI 1914.a. „Emden“ hävitati Inglise ristleja „Sidney“poolt Cocose saarte lähedal. Väike osa meeskonnast, mis dessanti tegemas käis jäi maale ja jõudis peale kõrbes peetud lahinguid kodumaale. Suurem osa langes aga koos kapteniga vangi.Emigrant,väljarändaja, maapagulane. Eriti Suure Prantsuse revolutsiooni aegne pagulane. Selle revolutsiooni ajal siirdusid , alates Bastillé vallutusest 1789.a. juulis, paljud kõrgaadlikud kuninga vendadega eesotsas (Charles X, Louis XVIII), kõrgemad vaimulikud jt. eesõigustatud kihtide liikmed välismaale kavatsusega kontrevolutsiooni teostada või kartes oma julgeoleku eest. Nad õhutasid välisriike revolutsiooni vastu võitlema ja võtsid erilise väeosana prints L. J. Conde´ juhatusel, eriti 1792-95.a. osa sõdadest revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Rahvuskonvent määras e-dele 1792.a. sügisel nende tagasituleku korral surmanuhtluse ja konfiskeeris nende varandused. Paljud e-d pöördusid tagasi, kasutades Napoleon Bonaparte´i poolt 1799-1802.a. antud amnestiat, kuna leppimatud tulid kodumaale alles 1814.a. Napoleon I langemise järel. Revolutsiooni ajal kaotatud varanduste eest said e-d 1825.a. eriseadusega tasu 30 miljoni frangi aastarendi suuruses. EE. II 1933. lk.1107.Emigratsioon:– väljaränne, rahvastikuränne (migratsioon), kodumaalt võõrsile siirdumine. Algselt tähendas Suure Prantsuse rev-i ajal Prantsusmaalt põgenenud aadlikku. Uues elukohas ta on sisserännu, e. immigrant. E. võib olla alaline või ajutine, vabatahtlik või sunniviisiline. See võib toimuda maj., pol., usul., jne. põhjustel. E. tagajärjel võib muutuda riigi etnograafiline koosseis. E-l on suur tähtsus Ameerika ja Austraalia asustamises. Suurtest maadeavastustest peale kuni II Maailmasõjani on Euroopast emigreerunud meretagustele maadele u 60 milj inimest. … Poliitiline pagulus eeldab varjupaiga e. asüüli andmist. Tsaristlikult Venemaalt emigreerus legaalse poliitilise tegevuse eest 1825.-61 aadlikke. Aga 1861-95 rev. Demokraate ning 1895-1917 proletaarlasi. 1930.a. põgeneti Saksamaalt ja Itaaliast tagakiusamiste eest. Eestist emigreeriti 19-20 saj Venemaale, Krimmi, Kaukaasiasse ja Siberisse. Hiljem Ameerikasse ja Austraaliasse. ENE II 1987.a. lk. 559.Emiir(ar., „valitseja“) 1)Sõltumatute suguharupealike aunimi Idamail ja Põhja-Aafrikas. 2)Türgi kõrgemate ametnike aunimi.EnesekeskneEnesekorraldusõigus (isekorraldusõigus) –Entente – (pr),kokkulepe, leppimus, üksmeel. E. cordiale –„südamlik leppimus“, lähedane sõprusside kahe või enama riigi vahel, poliitiline liit, ilma kindlakujulise lepinguta. 1) E-ks ehk Suur-E-ks ehk Triple-E-ks kutsutakse Inglise-Prantsuse-Vene liitu enne maailmasõda ja viimase kestel 1907-17 (resp.-19), mis kujunes Inglismaa liitumisel a-st 1892 olemasoleva Prantsuse-Vene liidu riikidega. Inglismaa, kes XIX s. lõpul oli taotlenud kokkulepet Saksamaaga, et takistada Vene ekspansiooni Kauges Idas, hakkas nende katsete nurjumisel XX s. alul lähenema oma senisele võistlejale koloniaalaladel – Prantsusmaale – ja püüdis Saksamaa poolt (selle sõjalaevastiku ehitamise kava teostamisel)ähvardavat hädaohtu paralüüsida sellise liidu loomisega, mis suudaks piiri panna Saksa maailmavõimu-püüdlustele. Kun. Edward VII ja Inglise välisminister lord H. Landsdowne kasutasid asjaolu, et Vene-Jaapani sõda tegi Vene liidu Prantsusmaale ajutiselt kasutuks ja saavutasid pikkade läbirääkimiste järel Prantsuse välisministri Th. Delcasse´ga ja Londoni saadiku P.P.Cambon´iga 8.IV 1904.a. kokkuleppe, millega lahendati kõik senised Inglise-Prantsuse tüliküsimused koloniaalasjus. Siiamis jagati mõjupiirkonnad endi vahel. Loode-Aafrikas loovutas Inglismaa Prantsusmaale laiad alad, mille tõttu Prantsuse valdus muutus siis kompaktseks tervikuks. Egiptuse suhtes loobus Prantsusmaa Inglise kasuks oma nõudlustest, kuna Inglismaa tunnistas Prantsuse domineerivat mõju Marokos. Järgnevail a-il. taotles Inglismaa samalaadilist kokkulepet Venega, kelle ekspansioon Konstantinoopoli, Pärsia, Afganistani ja Mand~uuria suunas oli vastuolus Inglise huvidega Aasias. Venemaa lüüasaamine sõjas Jaapaniga võttis Vene hädaohult erilise teravuse ja tegi Venemaa vastutulelikumaks. Sügisel 1906.a. alustatud läbirääkimised lõppesid 31. VIII 1907.a. konventsiooniga, milles Inglismaa leppis Venemaaga Aasia asjus kokku. Mõlemad riigid kohustusid loobumast Tiibetist. Afganistan tunnistati Inglise mõjupiirkonda kuuluvaks ja kindlustati sellega India loodepiir Vene võimaliku kallaletungi eest. Pärsia jagati kolme tsooni, millest majanduslikult tähtsaim Põhja-Pärsia pidi kuuluma Vene mõjupiirkonda, Lõuna –Pärsia Inglise mõjupiirkonda, kuna Kesk-Pärsia pidi moodustama erapooletu ala. See kokkulepe jättis lahtiseks Venele eriti tähtsa väinade (Bosporus ja Dardanellid) küsimuse, mille suhtes Vene ja Inglise huvid olid olnud kestvas vastuolus. Saksamaa ja Austria-Ungari tegid korduvalt katseid nurja ajada nende võimupüüete halvamiseks loodud E-i, kuid neist katseist tingitud rasked välispoliitilised kriisid (Maroko kriisid, Bosnia kriis) põhjustasid vaid E-i edasiarenemise üha kindlamaks liiduks. See hakkas ise omandama offensiivset iseloomu ja võis saada hädaohtlikuks maailmarahule, eriti selle järel, kui Prantsuse peaministriks (1912) ja presidendiks (1913) tõusis R. Poincaré, kes oli nõus toetama Vene agressiivset poliitikat Lähis-Idas. Maailmasõja alul kujunes E. septembris 1914.a. vormiliseks liiduks. E. riigid kohustusid viima sõja ühiselt lõpule ja mitte tegema eraldirahu. Hiljemini anti Venemaale teatavaid siduvaid lubadusi väinade suhtes. Vene revolutsiooni puhkemisega 1917.a. ja maailmasõja lõppemisega 1919.a. lagunes E. 2)Väike-e., Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Jugoslaavia vahel sõlmitud defensiivne liit maailmasõjale järgnenud lepingutega loodud olukordade kaitseks, mis arendati tihedaks konföderatsiooniliseks liiduks veebruaril 1933.a. EE 1933.a.II lk 1145-1146 P.T.(P. Treiberg)Entitils –Eo ipso– iseenesest; just seeläbi.Erakond– EE. 1933 . lk. 1176-1177 . Erakond e. partei on laiemas mõttes grupp organiseeritud ühiste huvidega isikuid.Eramajandus –ök. majanduse liik, mille vastutavaiks kandjaiks ehk subjektideks on eraisikud. E-e. moodustavad mitmelaadilised erakäitised, -ettevõtted ja –majused. E-e. olemusse kuulub, et ta subjektid on tegevusvabad, võivad iseseisvalt määrata oma maj. tegevusala, toodangu liigi ja suuna. E-e. aluseks on eraomandiõigus. Et E-e. peamiseks motiiviks on individuaalne omahuvi, siis peetakse teda rahvamajanduse vastandiks.Erasektor ehk teine sektor– üks ühiskonna kolmest sektorist: eraettevõtted (vt. ka avalik sektor, mittetulundussektor) Erasektori põhiülesanne ühiskonnas on kasumi tootmine.Eraõigus– õiguse haru, mis on seotud üksikisiku huvidega ja mille puhul õiguse subjektid on võrdsetes õigussuhetes (vt. ka avalik õigus)Erfurti programm - * okt.1891.a. Sel moel, Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei võitleb mitte uute klassiprivileegide ja eeliste saamiseks, vaid klasside valitsuse ja klasside enda kaotamise eest, kõikide inimeste võrdsete õiguste ja kohustuste poolt, rassi ja sugu arvestamata. Lähtudes nendest vaadetest, võitleb partei tänases ühiskonnas mitte ainult ekspluateerimise ja palgatööliste rõhumise vastu, on see siis suunatud klassi, partei, soo või rassi vastu. Lähtudes nendest printsiipidest esitab Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei lühimal viisil järgmised nõudmised: 1.Üleüldine, võrdne ja otsene valimisõigus ja hääleõigus kõikidel valimistel ja hääletamistel; kõigile kodanikele, kes vanemad kui 20-aastat, vahet tegemata sool, salajase hääletamisega. Proportsionaalse esindatuse süsteem aga kuni selle sisse viimiseni – peale iga rahvaloendust seadusandlikult valimisringkondade ümberjaotamine. Kaheaastased seadusandlikud perioodid. Valimiste ja hääletamiste päeva määramine seaduslikule puhkepäevale. Valitavate esindajate tasustamine. Igasuguste poliitiliste õiguste piirangute kaotamist, erandiks teovõime piirangu juhtumid. 2.Rahva otsene seadusandlus koos seadusandliku initsiatiivi ja referendumi õigusega. Impeeriumis elava rahva enesemääramise ja omavalitsuse õigus riigis, provintsis ja kommuunis. Võimu valimine rahva poolt, kes on vastutavad kriminaal- ja tsiviilõiguslikult. Maksude igaaastane läbihääletamine parlamendis. 3.Üleüldiseks relvastumiseks ettevalmistumine. Rahvamiilits regulaararmee asemele. Sõja ja rahu küsimuse otsustamine rahvaesinduses. Kõigi rahvusvaheliste vaidluste lahendamine vahekohtu vahendusel. 4.Kõikide arvamuste-, liitude- ja koosolekute vabadust piiravate ja keelavate seaduste tühistamist. 5. Kõikide seaduste tühistamist, mis asetavad naise mehest madalamale avalikes- ja tsiviilõiguslikes suhetes. 6.Usuasjade kuulutamist eraasjaks. Ühiskondlikest vahenditest kirikule ja religioossetel eesmärkidel tehtavate kõikide kulutuste lõpetamist. Kirikut ja usuühinguid tuleb vaadelda kui eraühinguid, millised ajavad omi asju täiesti iseseisvalt. 7.Kool on ilmalik. Ühiskonna rahvakoolides on käimine kohustuslik. Koolitamine, õppevahenditega ja toiduga varustamine on riiklikes koolides tasuta, aga samuti ka kõrgemates koolides neile õpilastele, kes oma võimetelt tunnistatakse kõlblikuks kõrgemat haridust saama. 8.Tasuta kohtumõistmist ja õigusabi. Kohtuasju peavad lahendama rahva poolt valitud kohtunikud. Kriminaalasjadele apellatsiooniõigus. Süütult süüdi mõistetud ja arreteeritud isikutele kahju hüvitamist.. Surmanuhtluse tühistamist. 9. Tasuta arstiabi, kaasaarvatud sünnitusabi ja ravimid. Tasuta matused. 10.Progresiivne tulumaks tuludele ja varale, et katta ühiskondlikke kulutusi, selles ulatuses, milles need peavad olema maksudest kaetud. Kohustuslik tuludeklaratsiooni esitamine. Pärandvarale progressiivne maks, mis kasvab vara hulgast ja sugulusastmest sõltuvalt. Kõikide kaudsete maksude, tollide ja muude majandus-poliitiliste meetmete tühistamist, mis toovad ühiskonna huvid ohvriks privilegeeritud vähemuse erahuvidele. Töölisklassi huvide kaitsmise huvides esitab Saksamaa Sotsiaal-demokraatlik Partei järgmised lähimad nõudmised: 1. Luua praktikas järgmistel alustel rakendatavad töökaitse rahvuslikud ja rahvusvahelised seadused: a)Normaalse tööpäeva kehtestamine, mis ei ületa 8-tundi. b)Tööstuses keelata alla 14. aastaste laste töö. c)Öötöö keelustamine, erandiks need tootmisharud, millised oma tehnoloogialt, tehnilistel põhjustel või ühiskondliku vajaduse tõttu nõuavad töötamist öösel. d)Igale töölisele kord nädalas vähemalt 36. tunnine vaheajata puhkus. e)Keelata töötasu väljamaksmine kaupades, raha asemel (truck-system). 2.Kõikide, nii linna kui maa tööstusettevõtetes eksisteerivate töötingimuste jälgimist ja reguleerimist riikliku tööbüroo, ringkondlike tööliste büroode ning kodade töötajate poolt. Karmi tootmishügieeni tagamist. 3.Põllumajanduse tööliste ja koduteenijate õiguslikku võrdsustamist tööstustöölistega; kodu teenrite põhikirja tühistamist. 4.Koalisatsioonide moodustamise vabaduse kindlustamist. 5.Kogu tööliste kindlustamise süsteemi üleandmist impeeriumile, koos tööliste valdava osavõtuga selle süsteemi juhtimisest. Seadus sotsialistidest – võeti vastu Saksamaa keisririigis 21. okt 1878.a. Gotha ühinemiskongress – 1875.a. 14. ja 15. veebruaril. Osalesid kahelt poolt 9 liiget. Lassiaanlaste poolt – 075=:;525@, 0AA5;L<0=, 0@B<0=, >10 0?5;;0, 58=45@A, A> AB>@>=K -875=E0F52;- 81:=5EB, >BB;5@, 0;LB58:, 581, 70B5< -4C0@4 5@=HB58=, 8;L35:...!0<>5 >1J548=5=85 ?@>87>H;> =0 1875.3.22-27 <0O. (3;020 4. A.90), :@8B8:0 0@:AC A.92. Esemeline kaitseala – Esimene detsember, 1924.a.päev, mil kommunistid katsusid Eestis, eeskätt Tallinnas relvastatud jõuga haarata riigivõimu enda kätte kommunistliku riigikorra maksmapanemiseks. 1.detsembri organiseerijaks ja juhiks oli J. Anvelt, tema staabiülemaks Nõukogude-Vene punaväe peastaabi ohvitser, end 3 Eesti punase kütipolgu ülem A. Lillakas. Tõuget mässu üritamiseks sel momendil andsid Eesti sisepoliitilised olud, kus olid märgatavaks saanud mõningad hõõrdumised. Mässu kava järgi pidid relvastatud 10- kuni 30 mehelised kommunistide salgad äkilise hoobiga: 1)vallutama valitsusvõimu aparaadi ning liikumis- ja sidekeskused: telegraafi, telefoni ja raudteejaamad; 2)rünnates kaitseväe-asutusi ja –osi halvama ja desorganiseerima elavat kaitsejõudu, kuni vanglate avamisega ja mobilisatsiooniga mässajad jõuavad endile muretseda esimest abi, Ka oli Pihkva rajoonis 2. dets-ks Nõukogude-Vene 56. territoriaal-diviisis neli aastakäiku mobiliseeritud. Et mässupäeval väljastpoolt Tallinnasse ei saaks vägesid appi tuua, pidid kommunistide erisalgad katkestama traadi- ja raudtee-ühenduse Tallinnaga. Samal ajal pidid kommunistid ükshaaval hävitama valitsuse tegelasi ja ohvitsere. Mässust võttis osa u. 275 kommunisti, neist üle piiri Nõukogude-Venest oli tulnud 40-50 meest. Suur osa mässajaist oli N.-Vene „Dobrofloti“ ja „Tsentrosojuzi“ töölisi (tabatuist 33) ning N.-Vene Tallinna saatkonna teenijad (tabatuist 6). Relvastuseks oli mässajail püsse (vähesel arvul), püstolid, püstol-kuulipildujad ja käsigranaadid. Enamik relvadest oli Eestisse toimetatud üle piiri N.-Venest. Mässu läbiviimiseks oli linn jagatud võitlusrajoonideks, igaühel oma staap ja koonduskorterid, kus hommikul vara 10- kuni 30- meheliste relvastatud lööksalkadena välja astuti ja ette võeti ootamatud rünnakud: riigivanema korterile Toompeal, Toompea lossile, Toompea lossi vahtkonnale, riigikogu esimehe elukorterile, kaitseministrile, kaitseväe õppeasutustele Tondil, Balti raudteejaamale, posti-telegraafi-telefoni kontorile, kitsarööpmelise raudtee peajaamale, 10. jalaväe rüg-i staabile ja ohvitseride kasiinole, autotankide divisjonile, sidepataljonile, maalennuväe divisjonile Lasnamäel, eeluurimisvanglale, politsei ratsareservile ja politseijaoskondadele. Väljaspool Tallinna tehti katset õhku lasta Mustjõe sild Aegviidu Lehtse vahel ja Vasula sild Tartu-Kärkna vahel, mis aga ei õnnestunud. Jälgides kodumaiste ning piiritaguste kommunistide kavatsusi leidsid kaitseväe võimud tarviliku olevat sisemiste rahutuste puhuks maksma panna kindlad kavad. Erilist rõhku pandi Tallinna garnisoni valmidusele. 30. nov. õhtul anti kaitsevägede staabi nõudmisel Tallinna väeosadele kätte teatud hulk lahingulaskemoona. Suudeti ka luua side mõningate kommunistide lööksalkadega nende salakorterites. Tänu maksmapandud korraldustele löödi kommunistide rünnakud kaitseväe-asutistele ja –osadele kohe tagasi. Tsiviilasutusi läks neil korda lühemaks ajaks vallutada. Kaitseväe-osade kohalejõudmisega võeti need viivitamata tagasi. Kahe tunni jooksul likvideeriti mäss ja kord seati jalule. Ametiasutused alustasid oma tööd normaalsel ajal. Mässu ohvriteks langesid – surnutena: teedeminister K. Kark, 5 ohvitseri, 1 kaitseväe-ametnik, 4 kadetti, 2 sõdurit, 1 konstaabel, 4 kordnikku ja 3 eraisikut – kokku 21 inimest. Haavata said 25 kaitseväelast ja 16 eraisikut. Kommuniste jäi löögikohtadele surnuina maha 12, elusalt tabati 140. 1.detsember on laiaulatusliku tähtsusega sündmus Eesti sisse- kui ka välispoliitilises elus. Sisepoliitiliselt ta tõestas: et eesti rahvas on üldiselt kaine, riiklikult mõtleja ega lähe kaasa mässuliste avantüüridega; et riigi kaitsejõud on truud riiklikule ideaalile ja selle kaitseks valmis; et Eesti riiklikku iseseisvust ähvardava kommunistliku hädaohu vastu peavad koonduma kõik riiklikult mõtlevad Eesti kodanikud 1. detsembri reaalse tulemusena likvideeriti Eestis legaalselt tegutsev kommunistlik poliitiline partei ja reorganiseeriti Kaitseliit, mille ühikuile pandi veel samal päeval kindel alus. Välispoliitiliselt näitas 1. detsember, et Eesti on kindlal alusel seisev riik, milles valitseb vankumata tahe püsida iseseisvana. (J. Saar, Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsember. 1924.a., 1925) EE. II 1933 lk1221-1222. J. B.Esimene maailmasõda– Selle alguses, 1914.a. osales 484 diviisi (9 747 000 sõdurit), 1917.a. mais aga 889 diviisi (525 Antanti, 364 Keskriikide poolel). Üldse mobiliseeriti m-a jooksul 73 513 000 inimest, neist Antanti riikides 48 355 000 ja Keskriikides 25 160 000 inimest. (Venemaal u 18 milj., Saksamaal 13 milj, Austria-Ungaris 9 milj., Suurbritannias 8 milj. Prantsusmaal 8 milj, Itaalias 5 milj, USA –s 4 milj) . Mobiliseerituist sai haavata 30 milj. neist langes ja suri haavadesse u 10 milj, lisaks suri nälga ja haigustesse veel u. 10 inimest. Otsesed sõjakulud moodustasid 208 miljr $ (tollastes hindades). E.m-a ajal toodeti sõdivates riikides 27,6 milj vintpüssi, 47,7 miljr padrunit, 151 700 suurtükki, 1051 milj mürsku, 9200 tanki, 181 900 lennukit 340 000 autot. Merel hävitati 6000 kaubalaeva, kokku 13,3 milj.brt. ENE.II 1970. lk.259 Esimese astme kohus – Esindus on riigiõiguses, rahva osavõtmine oma esindajate kaudu riigi tahteavaldustest, eriti seadusandlustest; rahva esindajatest koosnev riigi seadusandlik organ. Vastavalt E-e. koosseisule tuntakse ka seisuslikku või rahvaesindust. Seisuslik E. ei moodusta tervikut, tema üksikud liikmed ei esinda kogu riigi rahvast, vaid üksikuid seisusi, vastavalt oma seisuslikule kuuluvusele (vaimulikud, aadel, linnakodanikud, hiljemini ka vabad talupojad), või enda isikut; ka riigi tahteavaldustest osavõtul ei teotse seisuslik E. tervikuna, vaid iga seisus peamiselt omaette, vastavalt sellele, kellesse teatav küsimus puutub. Seisusliku E-ga riik on seepärast riigiõiguse seisukohalt ainult üleminekuastmeks absoluutselt monarhialt ( ) rahvaesinduslikule riigile. Rahvaesindus on tervik; ta esindab kogu riigi rahvast kui tervikut, mispärast ka rahvaesinduse iga üksik liige (Rahvaesindaja) on kogu rahva ja mitte ainult oma valijate esindaja. kaasaja kultuuririik tunneb ainult rahvaesindust (esinduslik riik). Tänapäeva riikide rõhuvamas osas on esindus rahva poolt valitav (valimissüsteemid). Ka võib esindus koosneda (Parlament) kas osaliselt või täielikult riigipea või valitsuse poolt nimetatud isikuist; nimetamist kasutatakse peamiselt ülemkoja osa liikmete suhtes; näit. Inglise kuningal on õigus uute peeride nimetamisega suurendada ülemkoja liikmete arvu. Esindaja võib põhineda ka teatavate kodanikkude isiklikul õigusel (Seisuslik riik); näit. enamik Inglise Ülemkoja liikmeist saab oma õigused pärimise teel.Esinduslik riik onriik, kus selle tahteavaldusest võtab osa rahvas oma esindusega. E.r. on vastand absoluutsele monarhiale ( ) ja otsesele rahvavalitsusele ( ). Vastavalt esinduse koosseisule on E.r. kas seisuslik (Seisuslik riik) või rahvaesindusega riik (Esindus, Parlament); rahvaesinduse ja riigipea vastastikuse suhte alusel eristatakse konstitutsioonilist (Dualism, Konstitutsiooniline riik) ja parlamentaarset (Parlamentarism).Esseerid.Esseerid – sotsialistid –revolutsionäärid, väikekodanliku partei liikmed Venemaal. Partei kujunes 1901.a. lõpul ja 1902.a. algul narodniklike ringide ühinemisel, tugines peamiselt kulaklusele ja tegutses veebruarini 1917.a. illegaalselt. Esseeride partei liidrid olid V. Tšernov, N. Avksentjev, E. Savinkov jt. Esseerid pooldasid demokraatlikku vabariiki, kuid eitasid proletariaadi juhtivat osa kodanlik-demokraatlikus revolutsioonis ja proletariaadi diktatuuri. Peamiseks isevalitsuse vastu võitlemise vormiks pidasid nad individuaalset terrorit. Agraarprogrammis nõudsid nad maa ühiskonnastamist. Bolševikud paljastasid esseeride kõikumise demokraatia ja liberalismi vahel, kuid võitluses isevalitsusega pooldasid nendega ajutist kokkulepet. 1906.a. lõid esseeride parteist lahku Rahvussotsialistlik Tööpartei, kes lähenes kadettidele ja nn. maksimalistid. Veebruarirevolutsiooni järel kuulusid esseerid koos menševikke nõukogudesse ja Ajutisse Valitsusse, kuid revolutsiooni arenedes muutusid kontrrev. Jõuks. Pärast Oktoobrirevolutsiooni lõid esseeride parteist lahku ja moodustasid iseseisva partei nn. pahempoolsed esseerid, kes ajutiselt töötasid koos bolševikega. 1918-21 võitlesid esseerid nõukogude võimu vastu, organiseerides kontrrev. Mässe (Tambovi kub-s, Kroonlinnas). 30. VIII 1918.a. korraldasid nad atentaadi V. I. Leninile. Pärast kodusõja lõppu e-de partei lagunes. ENE 2. 1970.a. lk. 265.Eudaimonism– eudemonism (kr. õnn, heaolu)suund eetikas, mis tunnistab oma printsiibiks ja elu eesmärgiks õnne. Ta jagatakse kahte liiki: hedonism (kr. mõnu, nauding), mis vaatles õnne, kui individuaalse rahulduse saamist ja utilitarismi, mis vaatleb võimalikult suure hulga inimeste heaolu, mille juures raskuskese loomulikult nihutatakse indiviidilt sotsiaalsesse keskkonda ja subjektivismist – objektiivsete tingimustega heaolu piirkonda. Euro– alates 1.01.1999 EL arveldusühik ja ühine valuuta. (1euro= 15,6466EEK).Euroopa kontsert (pr. Concert europeén , - pärast Viini kongressi (1815) tekkinud poliitiline süsteem, mille järgi Euroopa saatust määrati suurriikide huvide kokkukõlastusel nende kokkuleppel. Väikeriigid, hiljemini nim. piiratud huvidega riikideks, sageli kannatasid selle all.Evangelistlik kristlik sotsialismNäiteks: Belgias moodustasid katoliku sotsialismi pooldajad organiseeritud partei, kes võitleb klerikaalide, liberaalide ja sotsiaaldemokraatidega poliitilise üleoleku eest parlamendis (1890.a.).Ex adverso– teiselt poolt; vastupidiselt lähtudes.Ex facto jus oritur– (uus) fakt loob õiguse.Ex injuria non oritur jus– õigusetus ei loo (uut) õigust.Ex more– vastavalt tavale.Ex nunc– tuleviku jaoks (nagu seda de jure poleks olemas olnudki.).Ex officio– ameti poolest, ametikohustuslikult (erikorraldust saamata).Ex parte– ühepoolne.Ex post facto – Ex post facts– tagasi ulatuva jõuga.Ex tempore– viibimata; viivitamata; ettevalmistamatult.Ex tunc– algusest peale (kaotab jõu kohtuotsuse kehtima hakkamise hetkest).Ex tunc– sellest ajast (lepingu) sõlmimise hetkest.Expressis verbis– põhiõigused, millesse sekkumise võimalusi ei ole.Expressis verbis– selgesõnaliselt; rõhutatult.Fabiaanlik sotsialism – (Fabian Society) – sotsialistlikult meelestatud inglise intelligentsi poolt väljatöötatud 19.s. lõpus ja 20.s.alguses. Fabianlikku ühingusse kuulusid B. Shou, S. ja B. Vebbid jne. Fabiaanlased võtsid osa Inglise Leiboristliku Partei loomisest. F. on klasside koostöö poolt. Oluline on riigi reguleeriv roll, ning see peab saama enamiku tööstusvõimsuste omanikuks. Näitena tõid F. tarbijate kooperatiive. Olulise rolli andsid F. munitsipaliteetidele. F. olid Inglismaal “Tööstusliku majandusliku demokraatia” juurutamise poolt ja omavalitsuslike algatuste poolt. F. püüdsid väljendada töölisklassi huve, keda nad pidasid passiivseks massiks.Famosus libellus– laimav avaldus; laim.Fasismivastane rahvarinne– rahvahulkade ühendus võitluseks fasismi ja sõjaohu vastu (rahvarinne). F.r. Eestis kujunes 1930. a-te teisel poolel. Selle tuumikuks oli töölisklassi ühisrinne, mille loomisel etendas tähtsat osa EKP ja pahempoolsete sotsialistide (Marksistlik Töörahva Ühendus) ühisrindekokkuleppele juulis 1935.a. Erilist rahvarinde org-i Eestis ei loodud, kuid fasismivastasesse võitlusse õnnestus peale töölisklassi tõmmata suur osa haritlaskonnast ning osal. Ka talurahvast.T.r-e esialgne tegevusprogramm koostati Komiterni VII kongressi otsuste alusel EKP KK pleenumil okt. 1935.a. Rahvarinde põhieesmärgiks oli K.Pätsi diktatuuri kukutamine. 1937 anti Norras välja ja levitati Eestis illegaalselt f.r-e ajalehte „Rahva Hääl“ (ilmus 4 nr-t). Ulatuslikumaks ürituseks kujunes hispaania rahva abistamine Hispaania kodusõjas (1936-39). EKP f.r-e taktika viis eesti töörahva võidule 1940.a. sotsiaal.rev-s. (ENE -2-1970 lk. 300).Fašism 1- Italias vallandunud rahvuslik liikumine, mille eesmärgiks on laiale rahvuslikule põhjale rajatud tugeva riigi teostamine; sellega ühenduses olev õpetus riigist ja selle ülesandeist, mis tõstab uuesti esiplaanile riigi kui terviku huvid, kuna üksikindiviid selle järgi on ainult vahendiks riigihuvide rahuldamisel; selle õpetusele rajatud erakondlik diktatuur Itaalias. F-i algust märgitakse esimese Fascio di combattimento (võitlusliidu) asutamisega B. Mussolini (vt.) poolt 1919.a. kevadel; see koosnes peam. Maailmasõja lahinguvendadest-interventidest, end. sotsialistidest. Iseseisva erakonnana esinesid F-d esmakordselt parlamendi 1919.a. valimistel; nende programm oli algul väga lähedane sotsialistide omale, millest suurem erinemine algas pärast 1921.a. üldstreiki. F-i ideoloogia erineb teistest peamiselt sellega, et ta peale poliitilise doktriini sisaldab ka moraalikoodeksit. F-le on riik igavene, absoluutne suurus, kus üksikindiviid esineb mööduva elemendina. Riik peab olema sajandite jooksul kujunenud rahvuse vaimu edasikandja; selle eesmärgiks olgu rahvuse ajalooliste ülesannete teostamine. F. Nõuab, et poliitilist võimu ei käsitletaks rahvavõimuna, vaid erilise, rahvust teeniva avaliku jõuna. Seepärast ei või sellise võimu käsitsejaks kunagi olla rahvas, vaid rahvast kõrgemal seisvad vähesed andekad isikud. Riigivõimu ei või rajada rahva enamiku soovidele ja tahtmistele, vaid ainult rahvust teenida tahtvate isikute arusaamisele rahvuse huvidest. Seetõttu on f. demokratismi (vt.) vastane, sest viimane seab ühiskondliku elu etteotsa just rahva; ta on ka proportsionaalse valimisviisi vastu, sest see rajab riigivõimu rahva arvulisele enamikule, kuid ei rõhuta üksikute isikute individuaalseid võimeid. Rahvast ennast ja tema üksikuid kihte tuleb käsitseda vahendina rahvuse kui sihi teenimises, sest f-le ei eksi rahvus indiviidi, vaid indiviid rahvuse jaoks.F. ei taha siiski täiesti annuleerida indiviidi osa ühiskonnas, vaid alistada teda viimasele, kaitsta tema õigusi, arendada tema isiksust. Riik peab seepärast kasvatama inimesis riigikodaniku tublidust, nad teadlikuks tegema nende ülesandeist, kokkukõlastama nende huvid. Et saavutada rahvuse arenemises ja majanduslikus tõusus maksimaalset tagajärge, piirab f. isikuvabadust ja reguleerib üksik-indiviidi ja nende rühmitiste tegevust; ta ei luba mingit klassivõitlust kapitalistlikkude ettevõtjate ja tööliskonna vahel (Carta del lavoro). F. eitab streigi ja lokauti õigust ja tunnustab töösundi, millele vastavalt on korraldatud töökaitse ja töötavate kihtide eest hoolitsemine (vt. Dopolavoro). Eelistades eraalgatust ja tunnustades eraomandit nõuab f. nende kasutamist rahvuse huvides ja seab kapitalistliku eramajanduse riikliku kontrolli alla. Missugused vabadused tuleb indiviidile jätta, seda peab otsustama riik, arvestades teiste indiviidide vabadust ja natsiooni arenemisvõimalust. F. ei usu igavese rahu võimalust ega kasu; temale on võõras patsifism; ainult sõda viib inimenergia maksimaalse tõusuni; kõik teised abinõud on aseained, sest nad ei aseta inimest elu ja surma alternatiivi ette. Fašistliku riigikorra alustugedeks on: 1)rahvuse distsiplineeritud eliit (classe dirigente, s.o. fašistlik erakond), 2 hierarhia ja 3) korporatiivne printsiip. Fašistlik erakond moodustab kinnise ühingu, kuhu pääsevad ainult eriliste teenetega või fašistlikes noorsoo-organisatsioonides kasvatuse saanud isikud. Need organisatsioonid jagunevad kolme astmesse: balilla[se (vt.) võetakse mõlemast soost lapsi 7-13 a. vanuseni; avangardistide-nimelistesse organisatsioonidesse kuuluvad 14-18.aastased noormehed; 19-24 vanused noormehed kuuluvad faaistlikesse eriorganisatsioonidesse. Erakonda vastuvõtmine toimub avangardistide ettevalmistuse saanute hulgast erakonna peasekretäri poolt pärast vastavat katset. Vastuvõetud jäävad kauemaks ajaks erakonna usaldusmeeste järelvalvele. Liikmete eemaldamine erakonnast on alati võimalik. Fašistlik erakond püsib Itaalias võimul 1922.a. alates; kogu riigivõim kuulub temale 1928.a-st. Fašistide suurkogu (Gran Consiglio del Fašismo) on 1928.a-st. riigi kõrgemaks organiks; tema kompetentsi kuulub peale muu: kuningatrooni täitmise kaasotsustamine; valitsuse juhi (duce) kandidaatide nimekirja pidamine (nimekirjast kinnipidamine on kohustuslik kuningale, kes juhi surma või lahkumise korral nimetab uue);ministrikandidaatide nimekirja pidamine ja alamkoja valimistel selle liikmete nimekirja kindlaksmääramine (vt. Itaalia riigikord). Nõukogu allub valitsuse juhile, kes on ühtlasi nõukogu president; presidendi suhtes on nõukogul ainult nõuandev tähendus. Nõukogu koosneb u. 20 liikmest, kuhu 1929.a.seaduse järgi kuuluvad:a)kvadrumviraadi liikmed, kes juhtisid 1922.a. fašistide marssimist Rooma (eluaegselt); b)kõrgemad riigi ja erakonna ametnikud (ametisoleku aja kestel); c)valitsuse juhi poolt 3 a-ks nimetatud eriliste teenetega isikud. Igasuguse teise erakonna olemasolu on võimatu. Riigivalitsemise aparatuur on korraldatud hierarhia põhimõtete alusel; kõik ametnikud on nimetatavad; valitavail organeil on ainult nõuandev tähendus. Tootev osa rahvast kuulub kutseorganisatsioonidesse. Valitsuse poolt tunnustatud kutseorganisatsioonide peamiseks ülesandeks on kaasa aidata valitsusele natsiooni majanduslikkude ülesannete teostamiseks ja anda oma liikmeile rahvuslikku ja moraalset kasvatust. Iga tööala kategooriast on tunnustatud ainult üks kutseorganisatsioon, kuhu peab kuuluma teatava koha vastava ala isikuid vähemalt 10%; valitsusele on antud õigus tunnustamist igal ajal tühistada. Tunnustatud organisatsioonid on ühtlasi avalik-õiguslikud asutised, kel on õigus maksustada ja esindada kõiki vastava ala isikuid, ka mitteliikmeid; oma tegevuses alluvad nad korporatsioonide-ministri kontrollile, kel on õigus tagandada nende organeid ja asemele nimetada valitsuse komissare; nende esimehed ja sekretärid kinnitab ametisse valitsus ja nad on viimase poolt tagandatavad. Kutseorganisatsioonid jagunevad kolme astmesse: vastavate alade kohapealsed organisatsioonid (assotsiatsioonid) ühinevad provintside järgi või - väiksemaulatusliste alade puhul – üle riigi föderatsioonideks; viimased liituvad üle kogu riigi vastavate alade konföderatsioonideks (näit. Teatava koha rätsepa- ja kingsepatöölised moodustavad oma kohapealsed assotsiatsioonid, mis ühinemisel kuuluvad rõivastustööliste föderatsiooni ja viimaste ülemaalisel ühinemisel tööstustööliste konföderatsiooni). Kutseorganisatsioonid on omavahel teatavas allumisvahekorras. Kohapealsete assotsiatsioonide olulisemaks ülesandeks on kollektiivlepingute sõlmimine; 1926.a. seaduse järgi, millega vastavaisse kutsealadesase kuuluvate isikute esindamise ainuõigus antakse valitsuse poolt tunnustatud kutseorganisatsioonidele, lahendatakse kõik töövõtjate ja tööandjate vahekorda puutuvad küsimused (töötasu, tööaeg, puhkepäevad jne.) kollektiivlepingutega, mida sõlmivad valitsuse kontrollil vastavate alade tööandjate ja töövõtjate kohapealsed assotsiatsioonid; see õigus kuulub ka vahetult föderatsioonidele ja konföderatsioonidele. 1926.a.seaduse järgi esindavad 13 konföderatsioonist töölisi 6, tööandjaid 6, vabakutselisi 1. Neisse organisatsioonidesse ei kuulu riigiametnikud. Kutsealalistes küsimustes tekkivate konfliktide lahendamiseks on moodustatud ühised organid – korporatsioonid kõigile kategooriaile; korporatsioonid on riigi organid; neid on arvult 7 (tööandjail ja töölistel 6, vabakutselistel 1). Kõrgema organina toimib Korporatsioonide Rahvusnõukogu, mis koosneb 13 konföderatsiooni ja majandusliku või sotsiaalse tähtsusega instituutide esindajaist ja töötab korporatsioonide ministri juhtimisel. Selle organi peamiseiks ülesandeiks on nõuanne valitsusele kutsealalistes küsimustes, kutsealaliste vahekordade normimine, sotsiaalse rahu garanteerimine, rahvamajanduse ja kõigi tegurite ühise koostöö eest hoolitsemine ja koordineerimine. Väljaspool Itaaliat on fašistlik liikumine leidnud pinda Saksamaal ja Leedus. Vrd. Itaalia, ajalugu. (N.Maim, Parlamentarism ja fašism, 1929; G.Bourgin, La Formation de l´Unite´Italienne, 1929; L. Bernhard, Der Staatsgedanke des Faschismus, 1931; E.W. Eschmann, Der faschistische Staat in Italien, 1930; R. Michels, Italien von heute, 1930; samalt, Sozialismus u. Faschismus als politische Strömungen in Italien, 2 k., 1925.a.) A.Mg. ; A. –T. K. EE.II 1933.a. 1376-1379.veerg.Fašism.(it. Fascismo – fascio - side, liit, ühendus) – finantskapitali kõige reaktsioonilisemate ringkondade terroristlik diktatuur, mida iseloomustavad dem. Õiguste ja vabaduste mahasurumine, autoritaarne ühe partei reziim, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku poliit. Partei ja tähtsamate monopolistlike rühmitustega, ühisk-a elu kõigi külgede range reglementeerimine ja jälgimine, kohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus. Neile tunnustele lisanduvad enamasti sõjakas natsionalism, agressiivne ekspansionistlik välispoliitika, piiramatu omavoli ja terror ekspluateeritavate klasside, vähemusrahvuste ja poliit. Vastaste suhtes, rassism. Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda, kapitalismi üldkriisi perioodil, mil maalilma jagunemine kaheks süsteemiks ning kodanluse võimu ohustav rev-i laine ei võimaldanud mõnedel pasrlamentaarsele süsteemile tugineval kodanlik-dem valitsusel toime tulla ühiskonda lõhestavate vastuolude reguleerimisega. Diktatuuriga lootsid mõningad kodanluse rühmitused likvideerida rev.liikumise, konkurentsid ja igasuguse opositsiooni ning rakendada kogu ühiskonna valitseva rühmituse teenistusse. F-i sotsiaalseks aluseks oli haril. Senise seisundi kaotanud võike- ja keskkodanlus, kelle rahulolematust, kindlusetust ja desorienteeritust valitsevad ringkonnad oma huvides kasutasid, samuti poliitiliselt mahajäänum osa töölisklassist, deklasseerunud kihid jms. Teatud tingimustes (Saksamaal 1930.a-te lõpul) saavutas f rahva enamiku poolehoiu. F-i võimuletulekut soodustas peaegu kõikjal töölisliikumise kriis (töölisklassi lõhestatus, reformistide antikommunistlik poliitika, sektantlus, dogmatism); seevastu töölisklassi ja dem. Jõudude ühine tegevus (näit. Rahvarinne Prantsusmaal 1936.a.) võimaldas f-i edukalt tõrjuda. F-l ei olnud terviklikku maailmavaadet; selle ideoloogia sageli vastandlikud elemendid olid laenatud 19.saj irratsionalistlikust filosoofiast (F. Nietzsche), natsionalistlikest sotsiaalse solidaarsuse õpetusest ja demokraatiavastasest eliiditeooriatest (V .Pareto, G. Sorel). Nende elementide ühendamisega loodi ühisk-a elu irrratsionaalne ja mütologiseeritud käsitlus, mis tugines müüdile oma rahvuse ajaloolisest missioonist ja üleolekust ning vaenlastest kui kõige negatiivse põhjustest (itaalia f-i vaenlaseks oli „roiskunud liberalism“, saksa f-i vaenlaseks eelkõige juudid, keda peeti nii kommunismi kui ka kapit. Plutokraatia tekkimise süüdlaseks). Selline ühisk-akäsitlus, millega liitus suurejooneline sotsiaalne demagoogia (kapitalismivastased loosungid, töökultus, üldise heaolu riigi idee), pidi õigustama „vaenlase“ represseerimist, ühisk-a igakülgset reglementeerimist ja isiku täielikku allutamist riigivõimule ning seda kehastavale juhile, kelle tahe kehtestas eetikanormid. Eelnevast tulenesid ka f-le iseloomulik pragmatism, põhimõtete alistamine hetke vajadustele, jõupoliitika, rahvusv. Käitumisnormide hülgamine. Kohalikest oludest sõltuvalt omandas f. Eri maadel erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis Itaalias, kus B. Mussolini moodustas 1919.a. Võitlusliidu (Fascio di Combattimento). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei, mis oli võimul 1922-43. Saksamaal arendas f-i a-st 1920 Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, mis eesotsas A. Hitleriga oli võimul 1933-45. Saksa f-i iseloomustasid suursaksa natsionalism (teooria germaanlaste ajaloolisest missjoonist), antisemitism, antikommunism, antiparlamentarism, geopoliit. Eluruumi loosung ja erinevalt Itaalia f-st ka antiklerikalism. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud org-d I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides: Hispaanias Falangi partei (tuli kindral F. Franco juhitud mässu tulemusena võimule a-ks 1939), Rumeenias Raudkaart, Prantsusmaal „Tulirist“, Inglismaal mustsärklased, Belgias reksistid, Ungaris noolristlased, Jugoslaavias ustašid, Soomes Lapua liikumine, Eestis Eesti Vabadussõdalaste Liit (vapsid). Austrias kehtis 1934-38 f-st mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. Klerikaalf. Samasugune on Portugalis alates 1930.a.-ist valitsev reziim. F-le iseloomuilikud jooned olid omased reziimidele Poolas 1926-39, Ungaris 1930.a-il, Bulgaarias 1935-44, Kreekas 1936-40, Leedus 1926-40, Lätis ja Eestis 1934-40, samuti Lad.-Am. Diktatuuridele, Jaapani militaristlikule reziimile jmt. Rahvusv. Reaktsioon nägi f-s oma löögijõudu rev. Liikumise ja NSV Liidu vastu. Antikommunism oli ideoloogiliseks aluseks 1930 a-il kujunema hakanud fasistlike riikide blokile (antikomiterni pakt, Berliin-Rooma telg, Berliini pakt), mis taotles maailma ümberjaotamist. Fašistlik blokk organiseeris Itaalia agressiooni Etioopia vastu 1935-36, Saksamaa ja Itaalia interventsiooni Hispaaniasse 1936-39, Austria liidendamise Saksamaaga (ansluss) 1938, Tsehhoslovakkia anastamise Saksamaa poolt 1938-39 ning Itaalia kallaletungi Albaaniale 1939.a Fašistlik saksamaa päästis valla II maailmasõja, Saksa ja Itaalia fašistid hõivasid suurema osa Euroopast, laastasid ja kurnasid okupeeritud maid ning hävitasid ja ekspluateerisid nende elanikkonda. II maailmasõjas purustatud ning hitlerlaste kuritegudega kompromiteeritud f ei ole pärast sõda endist mõju ja ulatust saavutanud. Faaistlikku tüüpi re~iim säilis Hispaanias ja Portugalis, mitmel maal on parteisid, mille programmid lähtuvad saksa ja itaalia f-i eeskujust (Itaalia Sotsiaalne Liikumine Itaalias, Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei SFV-s, Ameerika Natsistlik Partei USA-s jt) Vt. Ka antifašism, neofašism, Totalitarism, vastupanuliikumine. (ENE -2-1970 lk. 299-300)Fašism.. (it. Fascismo – fascio - side, liit, ühendus) - ... Esimene maailmasõda 1914-18 nõrgendas maailma kapitalismi. ...Vaba konkurents vastab demokraatiale. Monopolismile vastab poliitiline reaktsioon ... Oktoobris 1922.a. f. Kuninga nõusolekul ja suurkapitalistide nõudmisel ... haarasid võimu ja kehtestasid oma diktatuuri B. Mussoliniga eesotsas. Itaalias kasutasid f oma propagandas korporatiivse riigi loomise ideed... F vaatlesid kogu inimkonna arengut kui rahvuste ja rasside vahelist võitlust. Propageerides jõu kultust, levitati väärettekujutust sellest, et inimkonna, milline koosneb tugevatest – kõrgematest ja nõrgematest – madalamatest rassidest milliste vaheliseks loomulikuks seisundiks on sõda.... (SVE 1956 44 v. 555-558.)( Valisin välja selle, mis EE oli mainimata jätnud. K. L.) Vaata samu mõisteid Britiannikast. Fašism….Intellectual origins ((Encyclopaedia Britannica)) Mussolini and Hitler did not invent fascist ideology. Indeed, fascism was neither a 20th-century creation nor a peculiarly Italian or German one. Originating in the 19th century, fascist ideas appeared in the works of writers from France as well as Austria, Germany, and Italy, including political theorists such as Theodor Fritsch, Paul Anton de Lagarde, Julius Langbehn, Jörg Lanz von Liebenfels, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=50194&library=EB&query=null&title=Joseph%20de%20Maistre" \l "9050194.toc" Joseph de Maistre, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=51516&library=EB&query=null&title=Charles%20Maurras" \l "9051516.toc" Charles Maurras, and HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=68748&library=EB&query=null&title=Georges%20Sorel" \l "9068748.toc" Georges Sorel; scientists and philosophers such as HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=34181&library=EB&query=null&title=Johann%20Gottlieb%20Fichte" \l "9034181.toc" Johann Gottlieb Fichte, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=36434&library=EB&query=null&title=Giovanni%20Gentile" \l "9036434.toc" Giovanni Gentile, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=47458&library=EB&query=null&title=Gustave%20Le%20Bon" \l "9047458.toc" Gustave Le Bon, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=108765&library=EB&query=null&title=Friedrich%20Nietzsche" \l "9108765.toc" Friedrich Nietzsche, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=58449&library=EB&query=null&title=Vilfredo%20Pareto" \l "9058449.toc" Vilfredo Pareto, Karl Vogt, and HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=38750&library=EB&query=null&title=Ernst%20Haeckel" \l "9038750.toc" Ernst Haeckel; historians and social thinkers such as HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=37141&library=EB&query=null&title=Joseph-Arthur,%20comte%20de%20Gobineau" \l "9037141.toc" Joseph-Arthur, comte de Gobineau, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=70972&library=EB&query=null&title=Hippolyte%20Taine" \l "9070972.toc" Hippolyte Taine, and HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=73290&library=EB&query=null&title=Heinrich%20von%20Treitschke" \l "9073290.toc" Heinrich von Treitschke; artists, writers, and journalists such as HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=28725&library=EB&query=null&title=Gabriele%20D%27Annunzio" \l "9028725.toc" Gabriele D'Annunzio, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=75844&library=EB&query=null&title=Richard%20Wagner" \l "9075844.toc" Richard Wagner, Édouard Drumont, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=13473&library=EB&query=null&title=Maurice%20Barr%C3%A8s" \l "9013473.toc" Maurice Barrès, and Guido von List; and conservative politicians such as Otto Böckel and HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=69767&library=EB&query=null&title=Adolf%20Stoecker" \l "9069767.toc" Adolf Stoecker. Many fascist ideas derived from the reactionary backlash to the progressive revolutions of 1789, 1830, 1848, and 1871 and to the secular liberalism and social radicalism that accompanied these upheavals. HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=358824&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=50194&library=EB&query=null&title=De%20Maistre" \l "9050194.toc" De Maistre condemned the 18th-century Enlightenment for having subverted the dominance of traditional religion and traditional elites and paid homage to the public executioner as the protector of a divinely sanctioned social hierarchy. HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=580776&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=70972&library=EB&query=null&title=Taine" \l "9070972.toc" Taine lamented the rise to power of the masses, whom he suggested were at a lower stage of biological evolution than aristocrats. HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=333277&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=47458&library=EB&query=null&title=Le%20Bon" \l "9047458.toc" Le Bon wrote a primer on how to divert the barbarism of the masses from revolution to reaction. HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=54058&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=13473&library=EB&query=null&title=Barr%C3%A8s" \l "9013473.toc" Barrès fused ethnic rootedness with authoritarian nationalism and contended that too much civilization led to decadence and that hatred and violence were energizing remedies. German populist politicians and writers such as Stoecker, Böckel, and Fritsch extolled the idea of racially pure peasants close to the soil who would one day follow a charismatic leader able to intuit the Volk soul without benefit of elections. Anti-Semitism was a staple in the work of Drumont, Maurras, Lagarde, Langbehn, and a host of other best-selling authors. Britain's HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=22306&library=EB&query=null&title=Houston%20Stewart%20Chamberlain" \l "9022306.toc" Houston Stewart Chamberlain preached Aryan racism, and many of the anti-Semitic ideas espoused by Carl Lueger's Christian Social Party and Georg von Schönerer's Pan-German movement in Austria were later adopted by Hitler. Racial Darwinists such as Vogt, Haeckel, Treitschke, Langbehn, Lagarde, and HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=104926&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=22306&library=EB&query=null&title=Chamberlain" \l "9022306.toc" Chamberlain glorified the survival of the fittest, scolded humanitarians for attempting to protect the racially unfit, and rejected the idea of social equality (“Equality is death, hierarchy is life,” wrote Langbehn). Chamberlain saw no reason to give inferior races equal rights. HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=604103&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=73290&library=EB&query=null&title=Treitschke" \l "9073290.toc" Treitschke raged against democracy, socialism, and feminism (all of which he attributed to Jews), insisted that might made right, and praised warrior imperialism (“Brave peoples expand, cowardly peoples perish”). HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=327756&library=EB" Lagarde said of the Slavs that “the sooner they perish the better it will be for us and them,” and he called for the extermination of the Jews—a sentiment that was shared by his contemporary HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=755761&library=EB" Langbehn. As John Weiss remarked of Lagarde and Langbehn, “The two most influential and popular intellectuals of late nineteenth century Germany were indistinguishable from Nazi ideologists.” Weiss also noted that “the press and popular magazines of Germany and Central Europe had fed a steady diet of racial nationalism to the public since the last quarter of the nineteenth century, and anti-Semitic stereotypes were nothing if not commonplace in German mass culture.” In the late 19th century many conservative nationalists were philosophical idealists who accused liberals and socialists of materialism and thereby portrayed their own politics as more spiritual. Other 19th-century thinkers propagated some protofascist ideas while rejecting others. HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=414670&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=108765&library=EB&query=null&title=Nietzsche" \l "9108765.toc" Nietzsche rhapsodized about the heroic vitality of elite souls who were uninhibited by Christian ethics or liberal humanitarianism, but he was appalled by völkisch nationalism and anti-Semitism. Similarly, HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=554871&library=EB" HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.ArticleIdentifier?articleId=68748&library=EB&query=null&title=Sorel" \l "9068748.toc" Sorel preached violence as an antidote for decadence—an idea that Mussolini admired—but his economic thought was too socialistic for most fascists.FatalismUsk saatuse absoluutsesse jõusse, veendumus, et kõik maailmas toimub inimestele arusaamatu paratamatusega, mille vastu inimesed on jõuetud. Fatalism ei arvesta inimesevõimu aktiivsust, ta isetegevust ja seda et inimene ise tihti loob endale oma saatuse. Fatalismi pooldasid mõned stoikud. Eriti on fatalism levinud islami aladel. Vt. Determinism. Tahtevabadus. Predestinatsioon.FatihaAr. „avaja“, koraani esimene lugu. Tavalise palvena ja iga palve algusena etendab muhameedlastel u. kristlaste „Meie Isa“ osa.Federal commonwealth– föderatiivne liit.Federal judicature –Liidu kohus.Federal Reserve System 1913Ingl. P.-A-Ühendriikides 1913.a. vastava seaduse, nn. Federal Resedve Act´i põhjal asut. Pangasüsteem, mis koosneb 12-st liidu-reservpagast (Fereral Reserve Banks), milliseist igaühel on oma kindel geograafiline piirkond (district) Ühendriikides tegevusalana.Federal Reserve System allub erilise liidu-reservnõukogu (Federal Reserve Board) juhtimisele ja kontrollile. Mainitud nõukogu koosneb 8- st liikmest, kellest 6 määratakse 10-ks a-ks Ühendriikide presidendi poolt senati nõusolekul, kuna Ühendriikide varaameti sekretär (Secretary of Treasury) ja rahanduskomissar (Controller of the Currency) kuuluvad nõukogusse ex officio. Nõukogu peaülesandeks on liidu-reservpankade poliitika ja äritegevuse ühtlustamine, juhtimine ja kontrollimine, pangatähtede (Federal Reserve Notes) käibele laskmise ja käibelt kõrvaldamise reguleerimine. Üldse kogu Federal Reserve System –i ülesandeks on Ühendriikide raha- ja finantspoliitika ühtlustamine ja rahanduse tervendamine. Liidu-reservpangad ei ole riigipangad, vaid üldmajanduse huvides käitavad erapangad. Nende kapitali moodustavad liidu reservpankade piirkonnas (disteiktis) asuvad liigepangad, milleks on kohustatud olema kõik natsionaalpangad (National Bamks) 6%-ga oma põhikapitalist + reservidest. Osariikide pangad (States Banks) ja nn. Trust Companies võivad olla vabatahtlikult liidu-reservpanga liikmeks. Federal Reserve System liigekonda kuulub u. 10 000 panka u. 40 miljardi $ kapitaliga. Liidu-reservpangad annavad liidureservnõukogu kontrolli all välja liidu-reservpangatähti (Federal Reserve Notes), mis on kehtivaiks maksevahendeiks Ühendriikide piires ning juriidiliselt kujutavad endast riigi obligatsioone. Iga liidu-reservpank on kohustatud hoidma reservina kullas 40% oma käibelelastud pangatähtede väärtusest ja 35% kullas või seaduslikes maksevahendites oma muudest kohustustest. 1933.a. 9. märtsi seaduse järgi on võimalik anda välja liidu-reservpangatähti ka valitsuse obligatsioonide, vekslite ja pangaaktseptide kindlustusel. Kuni 9. märtsini 1933.a. andsid liidu-reservpangad laenu aainult liigepankadele, mistõttu neid nimetatakse ka „pankade pankadeks“. 1933.a. 9. märtsist peale võivad liidu-reservpangad anda kolmekuulist laenu valitsuse obligatsioonide kindlustamisel ja eraisikutele ja –ettevõteile, samuti teataval tingimustel pankadele, mis ei ole Federal Reserve Systemi liikmed. EE. 1933 II E. Pm. Feef– (pr.k. fief) – feodaalsel Prantsusmaal maa, harvemini mingi muu vara, millise senjoor andis oma vasallile; sama mis feod.(SVE-46-10).FeldjäägerSks., enne maailmasõda Venes ja Saksas abiliik sõjaväelasi, ked akasutati thtsamate kirjade ja teadete edasitoimetamiseks kõrgemate riigi- ja sõjaväelaste instantside vahel. Telegraafi ja telefoni arenemisega kaotasid feldjäägrid oma tähtsuse. ?(Tänapäeval on kullerid alles. Näiteks Eestis kurikuulsaks saanud info venemaale smuugeldaja. „Kits kärneriks“)Fenno-Skandia liitFenomen(kr), filos., ilmum; täh. 1)üldse nähtust vastandina asjale; 2)meie teadvuse tegelikult antud sisu, vastandina „asjale iseeneses“ (Kant´i järgi), s.o. absoluutsele, transendentsele. Med. (Haiguse) nähtus, tunnus.Fenomenalism(kr), õpetus, mille järgi tunnetame ainult fenomene (ilmumeid), mitte aga meist sõltumatuid, transtsendentseid „asju iseeneses“. Tegelikkus, olelu muutub fenomenalismi järgi ilmmite maailmaks, mida loob meie tunnetav „mina“ ise aja ja ruumi kaemusvormidega ning arukategooriatega. Fenomenalismi. Peaesindajaks on Kant, kuigi seda leidub juba G. Berkeley ja D. Hum´il. Viimasel ajal on fenomenalismi pooldanud E.v. Hartmann, E. Mach, H. Vaihinger jt. Fenomenalismi vastandiks on realism. Vt. Idealism. Asi iseeneses.FeodaalMaahärra, mõisriigi valdaja lääninduseajastul, suurnik, suuraadlik.Feood– (hilislad. Feodum,või feudum)- Lääne Euroopas feodalismi ajal maa, mõnikord senjoori poolt oma vasallile päritavaks annetatud ametikoht või tulu, sõjaväeteenistuse, senjoori mõisate juhtimisel aitamise, osalemiseks kohtus ja traditsiooniliste maksude maksmise tingimusel. Sarnased mõisted on veel – „len“ – Lehn (Saksamaal), „feef „– fief (Prantsusmaa), „fi „ - fee (Inglismaal) (SVE-44-608).Fideikomiss –ld. fidei commissum, jur. Viimane tahteavaldus, millega pärandaja kohustab pärijat kellegi kolmandale isikule välja andma kas terve pärandi v. mõne osa sellest; f. On omane kodanlikule õigusele. VS. (Jugoslaavia 1921.a. K.§38).Fiducia– ld., usalduspant, vanim pantimisviis Rooma õiguses.Fii – Fee– Inglismaal maa (vt. Feod).Fordism– Ameerika töösturi H Fordi tehastes kasutusele võetud tootmiskorraldus, mis jagas kogu tootmise konveieril järjestikku sooritatavateks lihtsaiks operatsioonideks.Forma civitatis mutata, non mutatur civitas ipsa– riigi (valitsemise) vorm võib muutuda, kuid riik ise ei tarvitse muutuda.Formoosa– Taivani nimi varasemas eestikeelses kirjanduses.Fraktsioon ehk saadikurühm– ühe erakonna või valimisliidu saadikute rühmitus parlamendis. Fraktsioonidel on seadusandliku algatuse õigus, ka nende enda tegevust reguleerib seadus.Freedom of expression (ingl. k. )- väljendusvabadus.Funktsionaalne sotsialism - 60-a. lõpu termin, mis võetud kasutusele silmapaistva Saksa Demokraatliku Töö Partei teoreetiku S. G. Adler-Karlsoni poolt. Jutt käib kapitalismi võimalusest minna evolutsiooniliselt üle sotsialismile, selleks muutes omandisuhteid ning selle funktsioone. Omand on kui funktsioonide kogum: sotsialiseeritud, erakapitalistlik, sega-kapitalistlik ja sega-sotsialiseeritud. Omandi funktsioonid – tootlus, juhtimine, kontrolliv ja jaotav – need võivad muutuda. Konkreetsemalt, kapitalistliku ettevõtte tegevus võib olla allutatud ühiskonna huvides ilma omandi vormi muutmata, riikliku majandust reguleeriva ja programmeeriva jõuga. Kapitalist säilitab formaalselt õiguse omandile, kuid ühiskond ei lase seda kasutada eesmärkidel, mis ei vasta üldistele huvidele. F.s. eeldab ka teiste meetmete rakendamist, nagu ”kaudne sotsialiseerimine”: maksupoliitika, tööturu riiklik reguleerimine, hindade, töötasu reguleerimine, kompromisside vahendusel (“sotsiaalne partnerlus.”).Föderalism– riigiehituse põhimõte, mis annab riigi osade (liidumaade, osariikide vms) mõningaid riigile omaseid volitusi, näiteks õiguse luua oma seadusi, koguda makse (vt ka konföderatsioon, unitaarriik).Föderatiivsed kogukonnad– (foederatae civitates)(T:69,lk.406)sellise nimega nimetati vanas roomlas kogukondi, mille vabadus oli kindlustatud lepinguga (toedus) ja milline, koos teise grupiga, nn. – vabad kogukonnad (civitates sine foedere immnues et liberare), kasutasid rooma võimu kaitset, iseseisvust, mille vastand kategoorias oli (civitates stipendiariane),vaid osalist omavalitsust omav alamate kogukond. Föderatsioon– (T:69,lk407) selle mõte peitub rahvuslikus koosseisus ja selle ülesandeks on riigi iseseisva olemuse ja veel rohkem riiki asustavate rahvuste olu parandada.(Austria näide). Sellise föderatsiooni projekti esitas sloveenia sotsiaaldemokraatlik partei. Selle peamised punktid: “Austria peab olema demokraatlik rahvaste föderatsioon; iga Austrias elav rahvas, sõltumata elukohast, peab endast kujutama autonoomset gruppi, milline realiseerib kõik oma rahvuslikud ülesanded (kultuuriline ja keelde puutuv) täiesti iseseisvalt; territoriaalsed piirkonnad peavad olema puhtalt administratiivset iseloomu ja ei oma mingit mõju rahvuslikele suhetele; riigis peavad kõik keeled olema täiesti võrdsed. Föderatsioon on omavalitsuse äärmuslik ja arenenud vorm. Siit peab mõistma, et föderalistid on liberaalsed või radikaalsed, kuid enamus juhtudel tsentraliseerimise vastased. USA-s oli Põhi föderaalne, Lõuna konföderalistlik, et säilitada omariiklus.Föderatsioon on liitriik– oma konstitutsiooniga ja on rahvusvahelise õiguse subjekt.Füsiokraadid– XVIII sajandi prantsuse majandusteadlased, kes pooldasid vabamajandust ja –kaubandust (vt ka merkantilism).Generaalstaadid– Hollandi parlamentGenus proximum – Gildisotsialism –nõukogude töölisliikumise teooria järgi tekkis Inglismaal 20.saj algul. Teoreetikuks J. Koul. Gs. lähtus kapitalistlikus ühiskonnas kehtivate tootmissuhete ebatäiuslikkusest. Põhiline panus tehakse isiksuse alandatuse ja õigusetuse seisukorrale kapitalistlikus ettevõttes. Kapitalismi ümberkujundamist mõeldi teha tööstusliku demokraatia süsteemi loomise kaudu tootmises ja omavalitsust kõigis teistes elu sfäärides. Eitati majanduse bürokraatlikku juhtimismeetodeid, kriipsutati alla täieliku tööliste klassi asendi parandamise võimatust ilma tootmissfääri suhete riigistamiseta. Gs. lähtus laiade töötajate hulkade kaasamise vajadusest – gildi vahendusel – kõigi küsimuste lahendamises, mis puutuvad töö sfääri. Gildid peaksid koopereeruma tööstuse juhtimisel ka riiklikul tasemel. Gildide tegevus peab olema ülesehitatud demokraatlikel alustel (kõikide funktsionääride valitavus alt üles, aga samuti nende tegevuse ühiskondliku kontrolli süsteemi loomine). Gs. lähtub riigi, kui kõrgema majandusliku ümberjagava, samuti poliitilise võimu korraldava funktsiooni kaotamise vajadusest. See on vaja asendada kommuuniga, mis ülesehitatud otsese demokraatia printsiipidele. Gs. eeldas, et peamiseks ümberkorraldavaks liikumapanevaks jõuks Inglismaal saavad ametühingud – Tred-unionid; töölisklassi partei rolli eitati. Gofgerihtid -Gota programm. mai 1875.a. (Saksa SD) 1.Töö on igasuguse rikkuse ja kultuuri allikas ning nagu üldkasulik töö on võimalik vaid ühiskonna vahendusel, siis kogu töö toodang kuulub ühiskonnale, st. kõigile selle liikmetele, võrdsetes õigustes, igale vastavalt tema vajadustele, kusjuures kõik peavad töötama. Kuna ühiskonnas on tootmisvahendite monopol kapitalistide klassil; siis sellest tingitud töölisklassi sõltuvus on viletsuse ja orjuse, kõigis selle vormides, põhjuseks. Töö vabastamiseks on vajalik tootmisvahendite kollektiviseerimine kogu ühiskonna omandiks, ja kogu töö reguleerimine assotsiatsioonide kaudu, et toodang oleks üldkasutatav ja õiglaselt jaotatud. Töö vabastamine peab olema töölisklassi ülesandeks, kelle suhtes kõik teised klassid moodustavad vaid ühe reaktsioonilise massi. 2.Lähtudes nendest põhialustest, Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei, püüdes kõigi seaduslike* vahenditega vaba riigi ja sotsialistliku ühiskonna poole, kukutades palgatöö süsteemi ja igasugune ekspluateerimise, selle kõigis vormides, töötasu raudse seaduse ja igasuguse poliitilise ja sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimise teel. Kuigi tegutsedes vahetul moel rahvuslikes raames teadvustab Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei selle rahvusvahelist iseloomu ja olles täis otsustavust täita tegelikkuses kõik tööliste poolt pandud kohustused ja kõikide inimeste vendluse ideaal. Ettevalmistava meetmena, et lahendada sotsiaalset küsimust, nõuab Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei, riigi toetusel, töörahva demokraatliku kontrolli all, sotsialistlike tootmiskooperatiivide loomist. Tootmiskooperatiivid tuleb luua tööstuses ja põllumajanduses, piisavalt suured, et neist kasvaks välja kogu töö sotsialistlik organisatsioon. *Seoses “Seadus sotsialistidest” jõustumisega, sõna “seaduslike” oli, nagu teada, maha tõmmatud 1880.a.Badeni kongressil. Kõiges muus jäi programm muudatusteta. Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei nõuab, et riik tugineks järgmistel alustel: 1)Üleüldine, võrdne, otsene valimis- ja hääletamisõigus kõigile riigi kodanikele, alates 20-eluaastast, kõikidel valimistel ja hääletamistel riigis ning kogukondades; Salajane ja kohustuslik hääletamine. Valimised või hääletamised peavad olema määratud puhke või pühapäevasele päevale. 2)Otsene rahva seadusandlus. Sõja ja rahu küsimuse otsustamine rahva poolt. 3)Üleüldine relvastumine (sõjaväekohustus?). Rahvamiilits regulaararmee asemel. 4)Kõigi erandlike seaduste tühistamine, eriti kehtivad seadused ajakirjandusest (trükistest), koosolekutest ja kokkutulekutest, üldse- kõikide seaduste, mis piiravad oma arvamuse-, mõtte – ja teadmiste saamise vabadust. 5)Rahva kaasamine kohtupidamisse. Tasuta kohtumõistmine. 6)Rahva üleüldine ja võrdne riigi poolne kasvatus. Üldine koolikohustus. Kõigis õppeasutustes tasuta koolitus. Religiooni kuulutamine eraasjaks. Kaasaegses ühiskonnas püstitab Sotsialistlik Töölispartei järgmised nõudmised: 1)Võimalikult suur poliitiliste õiguste ja vabaduste laiendamine, ülaltoodud nõuete mõttes. 2)Üldine, progressiivne tulumaks riigi ja kogukonna kasuks, seni kehtivate kaudsete maksude asemel, eriti nende asemel, mis rahvast koormavad. 3)Koalitsioonide piiramatu vabadus. 4)Normaalne tööpäev, mis vastab ühiskonna vajadustele. Pühapäevase töö keelamine. 5)Laste töö ja igasuguse naiste töö keelamine, mis kahjustab nende tervist või moraali. 6)Tööliste elu ja tervisekaitse seaduste vastuvõtmise. Tööliselamute sanitaarse seisukorra järelvalve. Kaevanduste, maardlate, vabrikute, käsitöökodade ja kodutöönduse allutamine valitud töötavate ametiisikute järelvalve alla. Mõjusat seadust, mis praktikas oleks seaduseks ettevõtjate vastutusele võtmiseks töölistega juhtunud õnnestuste pärast. 7)Vangide töö reguleerimist. 8)Kõikide tööliste vastastikuse abi kassade täielikku omavalitsust. Grosso modo– ligikaudselt; üldistes joontesGrundgesetz– Põhiseadus sk.Habeas corpus - kohtu korraldus, mis kohustab ametiisikuid tooma vahi alla võetud isik kohtu ette. Ametiisikud peavad selgitama kohtunikule, miks piiratakse vahialuse vabadust. Kui ametiisiku selgitus ei veena kohtunikku, võib ta anda korralduse vang vabastada.Habeas corpus– kohtukäsk, mis kirjutab ette politsei-administratiivorganile kohustuse toimetada kinnipeetud isik teatud aja jooksul kohtu ette. (o. toim).Haldamine– vt avalik haldus.Halduskohus – Halduspoliitika– vt avalik poliitika.Haldusriik- Max Weber termin tähistamaks riiki, kus ametnikkond ja haldusinstitutsioonid on saavutanud ülemäära suure mõjujõu poliitiliste esindusorganitega võrreldes.Hasartmängija tõotus–“Ükskord me võidame nii-kui-nii!” Hea= õiglane (kõik mis toimub on õiglane, sest nii pidigi juhtuma ja me alati ei tea, milleks see hea oli.).Hea nimie. maine on välimine objektiivne kategooria, mida riivatakse esinemisega meediavahendites.Heaoluriik– riik, mis tungib majanduse valdkonnas tootmise ning jaotamise protsessidesse, et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil tururiskide mõju inimeste toimetulekule.Heaoluriik – (sotsiaalne riik)- kaasaegse kapitalistliku ühiskonna sotsiaalsete instituutide kogum. Jutt käib riigi poolt reguleeritavate majanduse, sotsiaal-poliitiliste sfääride, klassidevahelisi suhteid, mis teenivad ühiskonna kõikide kihtide sotsiaal-majandusliku heaolu taseme tõstmise eesmärki. Heaoluriigi reguleerimise sfääri kuuluvad: sotsiaalkindlustus; elamuehitus, tervishoid, haridus, töökaitse, tööpuuduse likvideerimine (tööga kindlustamine), teaduslike uuringute toetamine, poliitika ja kultuuri valdkond. Peetakse võimalikuks riigi osa vähendamist majanduses, kui see ei taga ettevõtluse rentaablust. Heaoluriik on kui ühiskonna arengu aste teel “demokraatlikku sotsialismi.” Heaoluühiskond– heaoluriigi nüüdisaegne arengustaadium, kus peale riigi osalevad heaolu pakkumises ka era- ja mittetulundussektor.Hedonism– elu siht ja hüve on nauding. (Askeetliku moraali vastased).Hedonism– elu siht ja hüve on nauding. (Askeetliku moraali vastased).Hefes politikosP. Diasa diktaatorliku korra ajal kohapealsete juhtide ainuvõim. (Mehhiko 1917.a. K §27 VIII punkt).Hinde-väidekomisjon– “12 tooli “ lk 387Home rule bill– Iirimaa suhtesHorugvvk - 1) vanaaegne väeosa lipu nimetus, 2)kristliku kiriku lipp, millel on kujutatud Kristus, pühamehed jne., riidel, puupaneelil, raudlehel, mis kinnitatud varrele ja on kasutatav kiriklikel rongkäikudel 3) Leedu –poola armee väeüksus 16-17.saj.Hotba– reedene palvus islami usu maades.Huasinungo - (miski maatükk?? Vt. Hispaania keele sõnaraamatust!) (Ekuador k §185.p.).Humanism –maailmavaade, mida iseloomustab inimlikkus, hool inimeste heaolu eest, inimväärikuse austus; isiksuse vaba arenemise põhimõte.Hunta– (hsp. Junta ühendus, kogu), ühiskondlik-poliitiliste koondiste nimetus Hispaanias ja Ladina-Am-s.Huvide konflikt– on olukord, kus riigiametnik üheaegselt täidab olemuselt vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, mis võib põhjustada minetusi oma ametikohustuste täitmisel, e. Eeldusi korruptsiooniks vt.( Ametite ühildamatus ).Hõivatu– legaalse palgatöö tegija.Hõive määr– töötavate ehk tööga hõivatud inimeste osatähtsus kas mõnes majandussektoris või elanikkonnas tervikunaHäbi– tunne, mis tekib inimesel tegude sooritamisel, millised ei vasta tema moraali nõudmistele, või mis alandavad ta eneseuhkust. Häbi tekib inimesel siis, kui ta teadvustab seda, et tema poolt on rikutud ühiskonna poolt tunnistatud käitumisnorme. Häbitunne, kui spetsiifiline inimlik, moraalne tunne, formeerus ühiskondliku-töise protsessi käigus. Tegude sisu, mis kutsub häbi esile, on ajalooliselt muutlik ja sõltub moraalinormide evolutsioonist. Häbi tuntakse kui painavat rahutust, enesega rahulolematust, oma käitumise hukkamõistu, oma käitumise kahetsemist. Häbi võib tunda ka teiste inimeste, eriti lähedaste inimeste käitumisest. Häbitunne tekib ka minevikus sooritatud ebasobiva-alandava teo meenutamisel. Häbitunde läbielamisel on ka välised sümptoomid – punastamine, silma vaatamise vältimine jne. Häbitunne arendatakse välja kasvatuse käigus teatud käitumisviiside lubatavuse või mittelubatavuse ning väärtushinnangute väljakujundamise teel. !- 41 1956 AB@.168-169Hüpoteekide pantkiri.Ida Timor 19.05.02.a. Iseseisvuspäev 194. riik (end. Portugali koloonia) Erald. IndoneesiastIdeaalne 1896 (SNE T:10, lk.37) 1)Miski, mis ei eksisteeri tegelikkuses aga vaid teadvuses. (vastandina reaalsele). 2)On idealiseerimise protsessi tulemus - abstraktne objekt, millist ei saa olla pandud katsele: nagu, punkt, absoluutne keha , lõpmatus. 3)Miski täiuslik, mis vastab ideaalile. Idee – (K.M . F.E. II - va.T:20, lk.629) (kr. idea) mõtte saavutuse vormi ilming objektiivses reaalsuses, milles on eesmärgi tunnetus ja kaugema tunnetuse projektsioon ning praktikas maailma ümberkujundamise kava. Kõik ideed on pärit kogemusest, nad on tegeluse peegeldused, õiged või moonutatud.Identiteet– samastumine, ühtekuuluvustunne, mis võib rajaneda rahvuslikel, ideoloogilistel, kultuurilistel või riikkondilikul tunnusel.Ideoloogia– korrastatud ideesüsteem, mis propageerib teatud kindlaid väärtusi. Ideoloogia üks liik on poliitiline ideoloogia, mis annab hinnangu eksisteerivale ühiskonnakorrale, ning esitab oma väärtushoiakutest lähtuva ühiskonnakäsitluse. Poliitiline ideoloogia on erakonna või sotsiaalse liikumise tegevuse lähtealus.Immuniteet– saadikupuutumatus.Impeachment – (ingl., “süüdistus”) jur. Anglo-saksi maadel eriline kõrgemate ametiisikute (presidendi, ministrite jt.) üle kohtumõistmise kord. Suurbritannias algatab i-i Alamkoda, kohtumõistmine kuulub Ülemkojale, USA-s Senatile.Imperialism –1886poliitiline süsteem, mis nagu kujutaks endast rahvavõimu printsiibi kooslust ainuvalitsusliku juhtimise asutustega. Esimeseks sellise süsteemi loojaks oli Julius Caesar, mille tulemusel sellele antakse ka tseesarismi nimetus. Caesar oli demokraatliku partei liider, tänu millele ta sai võimule ja mitte kunagi ta ei loobunud otse oma võimu demokraatlikest alustest. , olles juba piiramatu võimuga valitseja hoolitses ta vaeste klasside olukorra parandamise eest ja jättis, arvatavasti, puutumatuks rahva suveräniteedi, kui ka endised vabariiklikud asutised. Ta kõikvõimsus seisnes peamiselt selles, et ta tegi täitevvõimu senatist sõltumatuks, seda oluliselt laiendades ja tugevdades ning koondas oma kätte kõik vabariigi olulisemad ametipostid. Uusasutiseks oli vaid imperaatori ametipost, mis osaliselt vastab täitevvõimu pea funktsioonidele, nii nagu Rooma impeeriumi põhiliseks tunnusjooneks oli volitus, kriminaal sanktsioonide hirmu all, nende täitmata jätmise puhul, anda välja korraldusi. Kõigele sellele lisandus, lõpuks, õigus omale asemiku nimetamiseks kõigis ametites ning volitustes. Selle võimu kõrval, mis ta enesele koondas jäi rahvakoosolek ametlikult suveräniteedi kandjaks ja pleibitsiit – riigi kõrgema tahte väljendajaks. Imperaatori poolt kokkukutsutud komiitsisid (ld. comitia) (Vana-Rooma rahvakoosolekud) vaadeldi kui seadusandlikke organeid mis kehtestasid riigi korra aluseid. Faktiliselt olid need rahvakoosolekud kuulekad oma Caesarile, aga nende seadusandlik võim paraluseeriti selliste rooma õiguse printsiipidega, mille alusel administratiivsed määrused säilitasid oma tingimusteta kohustava jõu, kuni neid välja andnud ametiisik ametis oli. Caesar samuti koondanud endale kõik kõrgemad ametipostid, mis olid temale eluks ajaks antud, faktiliselt pööras oma volitused administratiivseid määrusi välja andes piiramatuks seadusandlikuks võimuks. Demokraatia lapsuke, Caesar oli pidanud, loomulikult, astuma võitlusse vabariigi aristokraatliku elemendiga: ta alandas senati nõuandvaks asutuseks, püüdis selle liikmete hulgast eemaldada konservatiivse ja aristokraatliku mõtteviisiga liikmeid ja viis sinna oma kreatuurid (käsilased). Sellega seoses tekkis püüd luua uus patritsiaat (ld. patriciatus) (rikaste kodanike seisus, kelle hulgast valiti linnavalitsuse liikmeid), mis tõrjus eemale vana aadli. Suure oskusega kasutasid kõik usurbaatorid, Rooma impeeriumi algusaastatast Caesari riigi aluseks olevaid demokraatlikke liikumisi eeskujuks võttes, ärakasutades demokraatlikke liikumisi omale ülemvõimu haaramiseks. Eriti suurtes mastaapides teostas imperialismi süsteemi Napoleon I , aga tema järglane Napoleon III oma 14. januari 1852.a.proglamatsioonis prantsuse rahvale, ülendas selle teoreetilise doktriini tasemele. Selles proglamatsioonis tunnistab Napoleon III riigi korra põhiliseks alusprintsiibiks rahva isevalitsuse alget, mille all ta mõtleb seda, et kõik võimud, mis riigis eksisteerivad, ja eelkõige riigipea on väheke teisem kui rahva delegaadid, ja saades nendelt oma volitused. Rahva saadik, riigipea peab olema rahva ees vastutav. Ja kus on vastutus, seal peab olema ka võim, seetõttu peab riigipeale olema antud täielik tegevusvabadus. Ministrid on lihtsad vastutava riigipea korralduste täitjad, kes tegutsevad tema juhiste järgi ja seetõttu ei kanna esinduskogude ees mingit vastutust. Riigipea seevastu, saanud oma volitused rahvalt, kannab ainukesena selle ees vastutust. See printsiip sai oma väljenduse 1851.a. konstitutsioonis, milline ütleb, et vabariigi president on rahva ees vastutav, kelle ta peab alati apelleerima. Üldrahvalik hääletamine (pleibitsiit) peab kinnitama või tagasi lükkama kõik olulised poliitilised ettevõttmised, millised mõtles läbi viia riigipea. Sel moel seisneb sisuline Imperialismi tunnus riigipea hominaalses vastutuses ja ministrite vastutamatuses. Sellega seoses jäetakse rahvaesindusele Imperialismi süsteemis täiesti tühine roll. Napoleon III seadusandlik korpus ei omanud seadusandlikku initsiatiivi, ei olnud neil esitatud eelnõule paranduse tegemise õigust ja eelarvet tuli hääletada ilma üksikutesse paragrahvidesse paranduste tegemise õiguseta. Lõpuks, Napoleonid leiutasid uue asutise nõnda nim. Senat`i. Nii nagu 1799.a. konstitutsiooni järgi, siis ka 1852.a. oli senati ülesandeks konstitutsiooni kaitse ja selle arendamine. See teine senati funktsioon, mis teenis Napoleonide viimase vahendina ja andis neile võimaluse rüütada igasugune omavoliline võimu laiendamine seaduslikuse vormi. Sel moel on Imperialism õiglaselt nimetatud «petlikuks (viirastuslikuks) konstitutsionalismiks.» Roscher. «Umrisse des naturlehre des Cäsarismus» Leiptsig 1888; Gradovski «Tähtsamate euroopa riikide riigiõigus.»SPb.1886. Imperialism –19811)a: the power or the government of an emperor: imperial authority: an imperial system (the – of Caesar) 2)a the policy, practice, or advocacy of seeking or the acquiescing in the extension of the control or empirie of a nation by the acquirement of new territory or dependencies esp. when lying outside the nations natural boundaries, by the extension of its rule over other races of mankind (as where commerce demands the protestion of the flag), or by the closer union of more or less independent parts (as for war, copyright, or internal commerce) b: any extension of power or authority or an advocacy of such extension. Websteirs third New International Dictionary – Merrian – Webster inc, Publishers Springfield, Massachusetts USA. 1981 p.1133 Import– sissevedu, kaupade ja teenuste ostmine välismaalt.In adversum– tahte vastaselt või ilma nõusolekuta.In bancIn bona fide– heas usus; puhtsüdamlikus veendumuses, et tehtav toiming on õige ja aus.In corpore– kõik; täies koosseisusIn dubio– kahtlustuste puhul.In dubio pro reo– põhimõte, kahtluse korral süüdistatava kasuks (mida tuleb arvestada kohtuotsuse tegemisel ).In forma pauperis- Incognito– tundmatuks jääda sooviv isik (diplomaadil, teise riigi juhil ei ole sellisel juhul garanteeritud immuniteet)Indekseerimine– majandus- ja sotsiaalpoliitika protseduur, millega korrigeeritakse hindu, makseid ja töötasu vastavalt inflatsiooni määral.Indemniteet– õigusliku vastutuse puudumine teatava tegevuse eest (riigikogu liikme immuniteedi osa parlamendi tööl parlamendis).Index librorum Prohibitorum– keelatud raamatute nimekiri (Iirimaal). Individuaalsus –laias mõistes kellegi eraldav omadus, mis on vaid temale iseloomulik ja teeb tema selleks, kes ta on. Igasugune areng on individuaalsete omaduste esiletoomine esialgsest ühtsusest ja ühetaolisusest.(T:25,lk.67).Individualism – (T:25,lk.66)inimese individuaalsuse kinnitamine ja säilitamine igasuguste loomulike ja ajalooliste gruppide ja asutuste vastu, mis võivad teda alla suruda. Üksikisikul on oma isikliku sisemise olemuse määral kõrgeim õigus olla ühiskondliku ebatõe vastu, kuid mitte ühiskonna , kui sellise vastu, ilma milleta seesama isik ei saaks eksisteerida ja igasugune tema õigus oleks olnud siis mõtte kaotanud. Inimkonna normaales olukorras, millele viib ajalugu, individuaalsed ja ühiskondlikud elemendid ühilduvad teadlikus moraalses solidaarsuses, mitte piirates, vaid üksteist täiendades. Inferior –alamastme (kohtunik).Inflatsioon– üldine hinnatõus ja raha ostujõu langus, mis on seotud ülemäärase hulga paberraha ringlusesse laskmisega.Inimõigused - üldised ja võõrandamatud õigused (nt. õigus elule, inimväärsele kohtlemisele, perekonnale ja eraelule, õigus olla vaba ja saada kohtuliku kaitset), mis peaksid olema igal inimesel; neid klassifitseeritakse kodaniku- ja poliitilisteks õigusteks, majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks. Vt. Inimõiguste ülddeklaratsioon.Institutsionaliseerumine– organisatsioonide loomine oma sotsiaalsete eesmärkide formuleerimiseks ja ühiskonnagrupi nõudmiste mõjusamaks võimudele edastamiseks.Institutsioonasutus, organisatsiooniline korraldus: (Eristatakse poliitilisi institutsioone - erakonnad, võimuinstitutsioone – parlament, volikogud, riigipea administratsioon, valitsemisinstitutsioone – valitsus, riigiametid, järelvalveinstitutsioone – kohus, inspektsioonid).Instituut on püsiv formaalsete ja mitteformaalsete eeskirjade, printsiipidega, normidega, seisukohtade kompleks, mis reguleerivad inimeste tegevust ja organiseerivad neid rollide ja staatuste süsteemi mis moodustavad sotsiaalse süsteemi. Integraalne– tervikut moodustav, terviklik, omaette olev (Uruguai K 1951.a. §77. , valimised).Integraalne sotsialism –töölisliikumise lõhestatuse ületamise kontseptsioon, mis on välja töötatud 30.a. keskel austromarksismi teoreetiku O. Baueri poolt. Jutt käis töölisliikumise mõlema suuna vastastikusest loobumisest puht revolutsioonilisest (kommunistid) ja ainult reformaatorlikest (sots. dem.) põhimõtetest. Integratsioon– kooskõlastamine, ühiskonna liitmine tervikuks, arvestades eri rühmade huve.Integratsioonifond– EL finantsressursse jagav organ, kust võivad raha taotleda need EL-i liikmesriigid, mille sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta moodustab vähem kui 90% EL-i keskmisest.Intendant – (pr. Intendant), kõrgem ülevaataja, laiade võimupiiridega provintsivalitseja, kelle võimkonda kuulusid politsei, kohus ja maksundus, ..Intendantuurideks jakomissariaatideks, (Kolumbia K §5.)Inter pocual– peekrite vahel.Inter se– vastastikused (õigused).Interpretation Act– Tõlgendamise Akt.Interventsionistlik riik– riik, mis sekkub ulatuslikult majandustegevusse.Intra vires– volituste piires.Involuntary servitude– mittevabatahtlik töö.Ipsa natura– loodus iseIpso jure– õiguse enese tõttuIrrigatsioon– maade niisutamine (Panama K §209).Isikuline kaitseala – Isikuvabadus– (T:57. lk.169 – 172) isiksuse õiguste kogum, mis on sõltumatu tema orientatsioonilistest veendumustest, mis on võõrandamatud nii riigi kui kellegi teise isiku kasuks. Isikuvabadus nõuab isiku ja riigi õiguste piiramist. 1)Isikuvabaduse liigid, mis puutuvad ta materiaalseid huvisid: Vabadus omavolilistest läbiotsimistest ja arreteerimisest keelduda; liikuda vabalt ilma võimude loata (passita) ja õigus loobuda riigi alamlusest. Vabadus vallata isiklikku omandit. Vabadus kaubelda, töötada ja toota. 2)Inimese moraalseid huvisid puutuvad vabadused: Südametunnistuse vabadus. Kogunemise vabadus. Sõna ja trüki vabadus. Demonstratsiooni, koosolekute, liitude ja assotsiatsioonide vabadus. Õppimise vabadus (õpetamise?). Postisaadetiste saladus. (USA- relva kandmise õigus.)Issameie«Meie igapäevast leiba andku me tänapäev»Itaalia ajalugu.1796-1913 ... 1796.a. kandus sõda Itaalia territooriumile. ((NB. Nimed on mitmest st. erinevatest keeltest tõlgitud allikatest ja võivad olla erineval kujul toodud, vahest ka vigaselt. Osa nimesid on kontrollimata, kuna ei leidnud teisi variante.KL)) Kindral Bonaparte liikus Savonast edasi, lõikas Montenotte juures Savoia armee ära Austria vägedest, purustas alguses esimese, sundides kuninga rahulepingut sõlmima, seejärel pöördus aga austerlaste vastu, neid Lodi juures võites sundis nad Milanist taanduma, piiras sisse austerlaste peamise kindluse Lombardias, Mantuju, lüües üksteise järel puruks kaks neile appi saadetud armeed ja sundis alistuma, tõrjudes austerlased Põhja Tirolide taha, läks Veneetsiasse. Campo Formio lepe (1798.a.) võttis Austrialt ära Lombardia, kuid andis talle Veneetsia ja asutas Liguria ja Tsisapadaani vabariigid. 1789.a. juba ilma Bonapardita vallutasid prantslased Paavsti piirkonna ja Neapoli ja asutasid veel kaks vabariiki:Rooma ja Partenope. Piemont aga lihtsalt ühendati Prantsusmaaga. Suvorov oma võitudega oleks peaegu võitnud austerlastele kõik ta kaotused tagasi, kuid Marengo (1800.a.) parandas asja. Ljuneville rahuga (1801.a.) sai Prantsusmaa omale Parma ja Pjatsentsi, Toskanas aga asutati Etruria kuningriik, Kirikuriik, mis oli kõvasti vähendatud, taastati (esimene konsul ei olnud enam vabariikide helde, kui Direktooriumi kindral); Tsisapadaani ja Liguria konstitutsioonid tehti ümber mõõdukuse suunas. Peale keisririigi väljakuulutamist Tsisapadaani ja Liguria vabariigid kaotati; taastati Itaalia kuningriik Evgeni Bogarni isikuga viitse-kuninga ametis; Genujai Lukka, olles jaotatud departemangudeks ühendati Prantsusmaaga. See viisakusetu usurbatsioon kutsus esile 1805.a. austria-vene koalitsiooni Napoleoni vastase sõja, mis lõppes Austerlitziga. Presburgi rahu alusel Austria loobus Veneetsiast ja Dalmaatsiast, millised ühendati itaalia kuningriigiga. Peale seda Napoleon kihutas Neapolist Bourbounid välja ja pani sinna kuningana ametisse oma venna Josefi. Tema õde Elisa sai Lukka, aga järgmisel aastal Massu ja Karraru. Toskana oli 1807.a. ühendatud Prantsusmaaga, aga 1809.a. anti ka see Elisele. 1808.a. ühendati Paavsti piirkond. Samal aastal viidi Josef Hispaaniasse, aga neapoli troon anti Mjuuratile. Itaalia Prantslaste poolt vallutamine tähendas kahes mõttes pöördumatut murret. Esiteks, olid hävitatud kõik feodaalsed jäänukid, talupojad olid vabastatud, endised tööstust ja kaubandust piiravad takistused langesid; viidi sisse prantsuse tsiviilkoodeks, milline tegi võrreldes Itaalia seadustega suure sammu edasi. Enamat Napoleon anda ei tahtnudki. Poliitilises suhtes valitses Itaalias samasugune despotism nagu ka Prantsusmaal. Napoleon nõudis maalt lõputult inimohvreid, kes hukkusid pärast Hispaania linnades ja Venemaa lumehangedes. Kontinentaalne blokaad pidurdas kaubandust. Kuid Prantsusmaa vallutused tekitasid Itaalias sellise igatsuse sõltumatuse järgi, et see ühendas Itaalia ja hilisem Itaalia ühinemine näitas, et võõramaine ike jääb ikka ikkeks, olgu selliseks vallutajaks siis reaktsiooniline Austria või revolutsiooniline Prantsusmaa. Ei olnud raske teha järeldust, et vaid sõltumatus, et vaid ühtse suveräänse Itaalia lipp võib tagada maale õitsengu. Kui Napoleoni keisririik langes, muutus prantslaste ike Itaalias kõigile väljakannatamatuks. Kuid maal ei olnud üksmeelt selles, kuidas olla edasi. Aadelkond ja vaimulikkond tahtis katoliikliku reaktsioonilise Austria võimu alla. Kodanlus ja eriti intelligents unistasid ühtsest, sõltumatust Itaaliast. Kuid Itaalial ei olnud unistuse kaitsmiseks enam jõudu. Ta pidi alistunult vaatama, kuidas tema üle otsustasid Viini kongressi diplomaadid ja leppima, äärmisel juhul esialgu, tema poolt kehtestatud poliitilise süsteemiga. Kongress andis Itaaliale järgmise poliitilise organisatsiooni: Austria sai Lombardia ja Veneetsia, moodustades puhtalt absolutistliku korraga Lombardo-Veneetsia kuningriigi; Paavsti piirkond taastati; Turini naasenud sardiinia kuningas sai Viini kongressi järel Piemonti kuninga tiitli ja selle valdused taastati 1792.a. piirides; kuid Neapol anti tagasi Ferdinant IV sitsiilia, Ferdinant I nime all, kui Neapoli ja Sitsiilia kuningas.; väikesed riigid sattusid Habsburgide kätesse: Toskana ja Modena said austria ekshertsogiriikideks, Parma anti Maria Luisele, prantuse eks-keisrinnale. Vana administratiivne süsteem taastati täielikult. Politsei ja vaimulikkond said oma õigused, aadlikud oma maad ja talupojad koos feodaalkoormistega. Inimesed, kelle juures märgati revolutsioonilisust või prantsuse meelusust olid taga kiusatud. Ühe sõnaga, kogu prantslaste vallutuste periood oli täiesti ajaloost välja kistud. Kuid nii vaid näis, sest vahe oli meeletu. VI. Risorgimento ja ühendamine. Restaureerimine ei olnud ikkagi täielik. Tsiviilseadustes säilus miskit napoleooni koodeksitest, kuid mis aga veelgi tähtsam, inimesed ei olnud enam endised. Prantsuse periood vapustas kõiki ja vana ike millisega avarem oldi harjunud ja tundus harjumuspäraselt kerge kanda tundus nüüd väljakannatamatult raskena. Peale selle jättis restaureerimine ametist ilma suure hulga inimesi: ametnikke, ohvitsere, sõdureid, kes olid teeninud Prantsusmaad. Nad kõik täiendasid rahulolematute ridu. Aktiivseteks tegelasteks olid ka need, kes pidasid prantsuse korda kui täielikule iseseisvusele ülemineku korda. Itaalias, täpselt samuti kui Preisimaal, moodustati prantslastega võitlemise salaühingud, mis peale viimaste väljakihutamist muutusid taastatud vana korra vastase keskusteks. Nende salaühingute hulgas oli enim poolehoidjaid söepõletajate või karbonaride liit. Nad olid pärit Neapoli kuningriigist. Mjurati minemakihutamise järel oleksid karbonaarid pidanud kaduma, kuna nende eesmärk oli täidetud, kuid kui ilmnes, et Burboonid on mitu korda prantslastest hullemad, siis ei saadetud liitu laiali, vaid see muudeti üle-itaalia liiduks. Üle Neapoli kuningriigi piiri imbusid karbonaarid Paavsti piirkonda, hertsogiriikidesse, jõudsid Lombardiase ja Piemonti. Karbonaaride ridadesse astusid kõik keskklassi rahulolematud elemendid. Nad organiseerusid ja töötasid, oodates sobivat hetke. See saabus, näis, et 1821.a. Lõunas ja Põhjas peaegu üheaegselt lahvatas liikumine, milline oli vastukajaks. hispaania 1820.a revolutsioonile. Kindral Florestan Pepe korraldas riigipöörde Neapolis. Sõjaväe malev, millisega ühinesid tuhanded must-punane-siniste kokarditega tsiviilisikud – need olid karbonaarid – sundisid kunings Ferdinandil nõustuma konstitutsiooniga ja sellele truudust vanduma. Kuid uus kord oli vähe püsiv, üheltpool selle pärast, et Neapoli ja Tsitsiilia vahel ei olnud mingit solidaarsust: kontinent ja saar ei suutnud oma vahel kokku rääkida konstitutsioonilise harta suhtes ja revolutsiooniline kontinent pidi jõuga saare allutama. See kergendas restauratsiooni zandarmite ülesannet, kes kogunesid Troppausse kongressile, et arutada neaopli asju. Nad kutsusid kuningas Laibachi järgmisele kongressile ja neapolitani valitsus laskiski tal ettevaatamatult sinna minna. Ferdinand, kes oli karbonaaride ees tõotuse andnud, murdis oma vannet Metterniki ja Aleksandri ees. Ülejäänud läks lihtsalt. Austria väed tulid ja lõid revolutsioonilise armee puruks ja tõid ohja otsas kaasa kuninga Ferdinandi, kes oli puhastatud igasugusest tõotusest (1.- märtsi 1821.a.) tema alamatele. Aga nii nagu karbonaarid ise hoolitsesid selle eest, et spioonid ei oleks saanud neist kedagi ära unustada mingisse nimekirja kandmisel, siis politsei ministril Kanozal oli lihtne kõik vanglad ja kloostrite keldrid vangidega täita. Piemontis Algas revolutsioon siis kui 1821.a. märtsis lõppes Regno. Sõjaväeline mäss toimus nii tormiliselt-püüdlikult, et kuningas Viktor Emanuel, nürimeelne, julm, argpükslik dürann, loobus kohe võimust oma venna Karl Feliksi kasuks ja nimetas regendiks prints Karinjani, Karl Alberti, kes oli tõusnud esile Napoleoni armees väga liberaalne ja populaarne mees. Karl Albert kuulutas, et kehtestatakse Hispaania konstitutsioon, kuid pärast ta ta ehmus oma julgusest ning põgenes, et austerlased aitasid uuel kuningal korra taastada. Revolutsioon ise aga üle kuu ei kestnud. Lombardo-Veneetsia kuningriigis oli käärimine tugevamam, kuid plahvatuseni asi ei läinud. Austria valitsus jälgis revolutsionääride tegevust tähelepanelikult; juba oktoobris 1820.a. olid arreteeritud mõned tähelepanuväärsemad tegelased, nagu Silvio Pelliko, tuntud kirjanik ja tema sõber ajakirjanik Marontselli, jurist Romanozi, markiis Pallavitsino ja mõned teised isikud. Kohtul oli alaväärsust mõista neile surmanuhtlus ja keiser Metternichi mängis maha suuremeelsuskomöödia, asendades nende surma sunnitööga Spilbergis, kusjuures andes igaks juhuks igaühele mitte vähem kui viisteist aastat. Kui 1820-21.a. revolutsioon puhkes hispaania sündmuste mõjul, siis 1831.a. sündmuste tõukeks sai veebruarirevolutsioon. Sel korral ta haaras Modena, Parma ja Romanju, kuid Toskanas jäi vaikseks, Piemot ei võtnud osa, aga Lombardiat ja Veneetsiat kaitsesid kiivalt austerlased. Abi Prantsusmaalt, millisele loodeti, ei tulnud. Vastupidi, kui austerlased panid kohtadel troonile tagasi minema kihutatud monarhe, prantslased, et toetada oma prestiizi, hõivasid Paavstile Ankoni. Sellega lõppes Itaalia revolutsiooni karbonaaride periood. Inimesed, kes nüüd haarasid revolutsiooni lipu, olid teised inimesed. Karbonääride segasele poliitilisele programmile nad seadsid vastu selge, ereda ja kindlaksmääratu; ringikestele – avara ulatuse, laiendades liikumise üleitaalialikuks. Nii tekis Risorgimento, Itaalia poliitiline taassünd. Risorgimento laagris olid kõik, mis oli Itaalias tulist, noort, veendunut, olid kõik, kelles elu proosa ei olnud rusunud maha ideelist entusiasmi, kelles ei olnud kustunud patriootiline püssirohi. Kõik töötasid kire ja pingega, kuid läksid lahku taktikalistes küsimustes. Kohe algusest peale kujunes välja kaks suunda: radikaalne ja mõõdukas, revolutsiooni partisanide ja reformide pooldajate liikumine. Esimesed kandsid kuulsat „Noor Itaalia“ nimetust, kelle eesotsas seisis Giuseppe Madzzini, üks suurimaid Itaalia kodanikke. Temas leidis itaalia revolutsioon just sellise inimese, keda ta vajas. Madzziini uskus fanaatiliselt revolutsiooni; mitte mingite ebaedude puhul ta moraal ei langenud ja tema vääramatu püsivus aitas revolutsioonil läbida ebaedude vööndi, kaldumata kõrvale esialgsest suunast. Tema moraalne meelekindlus oli seotud haruldase organisaatorliku andekusega ning poliitilise vaistuga; sest, mis ka ei juhtunud, alati tabasid need teda siis, kui ta neid juba ootas. Mõtleja pea oli antud kõige pakilisema praktika teenistusse, askeedi elu aga ohverdatud isamaa alatarile, õpetaja puhas moraalne eeskuju ja autoriteet, mis on vajalik igasuguse revolutsioonilise armee distsiplineerimiseks, töötasid käsikäes tugeva veenmisoskuse ja vaieldamatu kõneoskusega. Madzzini organiseeris revolutsiooni peastaabi. Garibaldi isikus ta leidis hiljem suure väejuhi. Madzzini poolt välja töötatud „Noor Itaalia“ programm ei olnud keerukas. Vabariik ja ühtsus – vaat selle kaks põhipunkti. Vabariik seepärast, et selline on Itaalia traditsioon ja teoreetilise mõtte nõudmised. Ühtsus – sest rahvusvahelised suhted nõuavad ühtset, võimast Itaaliat ega luba leppida isegi Itaalia riikide föderatsiooniga. Selle programmi teostamise vahendiks peab Madzzini ülestõusu, mis valmistatud ette ühiskonna pika kasvatamise teel. Ta tahtis eelkõige organiseerida, kui tegutseda. Kuid tema õnnetuseks, oli tema sõprade hulgas ka need, kes tahtsid tegutseda, ootamata ära pika organiseerimistöö tulemusi. Nad korraldasid vandenõusid, hukkusid ise ja kompromiteerisid revolutsiooni. Selline oli vendade Ruffinide saatus, kes organiseerisid mässu Genuas 1833.a., Romarino mäss Savoias 1834.a., mis uputuati verre, vendade Muratoride vandenõu Romanes 1843.a., kõige meeletum, kuid samal ajal ka kõige liigutavam – kahe nooruki, vendade Banderade enese ohverdamine, kelle andis välja Inglise valitsus, kes valgustas läbi Madzzinile saadetavaid kirju ja kes hukkusid politseinike kuulidest koos peotäie samasuguste Kalibria kangelastega. Madzzini võitles igati sellise traagilise revolutsioonilise kergeusklikkusega, sellise fatalse lapsiku usuga, et „kui tõuseb Forli või Faenza, siis toimub kohe hakkab leegitsema kogu Euroopa“. Tema veenmised ja üksikute mässude ebaedu, saavutasid lõpuks edu. Revolutsionäärid rahunesid mõningal määral maha ja Madzzini sai teha oma organisatoorset tööd. Üksikute revolutsioonide ebaedul oli teine tulemus. Nad suurendasid teise Risorgimento suuna, mõõduka, populaarsust. Sellel oli kolm peamist teoreetikut. Vitsentzo Georgbetty, neogvelfismi teooria isa. Ta tõestas, et Itaalia praegused poliitilised ülesanded võivad olla lahendatud rahumeelsel teel – luues Paavsti alluvuses oleva Itaalia riikide föderatsiooni. Georgbetty arvates on ajalugu ilmse veenvusega tõestanud, et vaid sellise poliitilise süsteemi juures võib Itaalia õitseda. Kuid Georgbetty ei rääkinud midagi selle kohta, millist rolli omavad selles austerlased. Tema eest rääkisid teised. Caecare Balbo ütles, et seni kuni austerlased istuvad Itaalias, ei ole mingi föderatsioon, kas paavstiga eesotsas, või mitte, võimalik. Kuid ta arvas, et austerlasi ei saa ka jõuga välja ajada. Nii ta mõtles välja fantastilise plaani: tekitada Türgi kriisiga seoses selline konjuktuur, milline kompenseerib Austriale Balkanitel Itaaliast loobumise. Georgbetty kirjutas koheselt sellisele oma teooria muutuse plaanile alla, mõistmata selle fantastilisust. Seda tunnetas see-eest lahingute mõistus Massimo D´Adzelo. D´Adzelo teatas, et lootus mingile Türgi kriisile ja Euroopa sekkumisele ei ole millegagi põhjendatud. Itaalia peab Austriast eralduma, kuid mitte võõraste abil, vaid ise, oma jõududega, organiseeritud võitlusega sõltumatuse eest valitseja-patrioodi juhtimise all. Selliseks valitsejaks, kes oleks võimeline olla Itaalia juht, pidas D´Adzello Karl Albertit, kes asus 1831.a. piemonte troonile. See oli juba tõeline ettepanek, Seda võis vaadelda erinevat moodi, kuid sellel oli kahtlematult praktiline mõte. Sellisel viisil hakkas mõõdukata plaan juba algusest peale lähenema revolutsionääride programmiga. Nüüd mõtlesid nii ühed kui teised, et Austria väljakihutamine on Itaalia uue poliitilise organisatsiooni hävavajalikuks eeltingimuseks ja olid ühtmoodi veendunud, et Itaalia peab selle väljaajamise ise teostama, ilma kõrvalise abita. Loosung „Italia fara da se“, „Itaalia saab ise hakkama“ oli juba üldiseks revolutsioonääride ja mõõdukate üldiseks loosungiks. Kuid mõlema partei edasised programmi momendid olid seni veel suures osas erinevad. Ühed olid monarhia ja teised vabariigi poolt. Lähim tulevik pidi näitama ära, esiteks – kas Itaalia suudab „ise hakkama saada“ ja seejärel, kui suudab, kelle ideaalid osutuvad enam praktilisemad, kas Noor Itaalia või mõõdukate. Erinevus on väga sisuline, kuna Noor Itaalia võit eeldab mitte ainult austerlaste vaid ka kohalike monarhhide minemakihutamist, mõõdukate võit piirduks vaid rahva ja monarhhide tiheda liidu abil austerlaste väljakihutamisega. Neljakümnendatel aastatel näis üks-aeg, et Itaalia monarhid jõudsid arusaamisele sellise dilemma tõsisuses ja hakkasid võtma meetmeid selleks, et tagada gvelfsgi programmi edu. Roomas ja Paavsti piirkonnas, Toskanas, Piemontis neljakümnendatel aastatel algasid tõsised reformide tegemise katsed kuid mitte ainult administratiivses kui ka poliitilises vallas. Uus paavst Pius IX (valiti 1846.a.) alustas suure liberaalina. 1847.a. oli toodud sisse suhteline trükivabadus, asutati ilmalikest isikutest riiginõukogu, kellel oli seadusandluses nõuandev hääl, loodi senat, millele tehti ülesandeks Igavese linna juhtimine, loodi rahvuskaardivägi. Samal ajal Toskanas ja Piemotis teostati peaegu samasugused reformid: trükivabadus, nõuandev esindatus, rahvuslik kaardivägi. Sellest kaugemale monarhid ei läinud ja nende kolme riigi piiridest kaugemale need reformid ei ulatunud. Nii nagu alati sellistel juhtudel, poolikud reformid ajasid reaktsionäärid vihaseks ega rahuldanud liberaale, eriti Roomas, aga suhteline vabadus tegi võimalikuks laialdase rahvaliikumise rahvusliku sõltumatuse kasuks. Piemonti kuningas mõistis, et Itaalia ajaloos on saabunud kriitiline hetk, et kui vabariiklik agitatsioon ei võida, siis ühendatud Itaalia kuningaks võib saada vaid see kuningas, kes tõstab otsustavalt Itaalia rahvusliku ühendamise lipu. Ja 1847.a. lõpus Karl Albert esitas tuntuks saanud kõne, millises ta lubas asuda sõjaväe etteotsa, kui Itaalia peaks alustama võitlust iseseisvuse eest. Austria valdused, milliseid Metternicht seni hoidis kõva käega ohjes, vastasid üldisele üleskutsele kergete lahvatustega, mis näitasid valmisolekut tekkivaks tulekahjuks. Sellisteks oli tubaks boikott Milanis. Tubakaga kauplemine oli Lombardo-Venetsia kuningriigis riigi monopoliks ja et anda hoop Austria riigikassale, otsustasid milanlased 1. jaanuarist 1848.a. mitte suitsetada. Aga neid, kes seda ei teinud, sunniti vägisi sigarit ära viskama. Tekkisid kokkupõrked. Suur ülestõus lähenes. Kuid mitte Milanis ei pidanud Itaalia revolutsioon algama, vaid see puhkes 12. jaanuaril Palermos. Sõjavägi tõrjuti linnast välja ja kodanikud teatasid, et ei pane enne relvi maha, kui Palermos tuleb kokku Sitsiilia asutav kogu. Sitsiilia järel tõusis üles Neapol ja ära hirmutatud kuningas, kutsus kiirustades kokku liberaalse ministeeriumi ja lubas annetada üpris mõõdukat konstitutsiooni, luua kahekojalist parlamenti nagu prantsuse 1815.a. harta (10 veebruar 1848.a.). Reaktsioonilise Neapoli eeskujust ei saanud jääda maha teised liberaalsed riigid ja sama mõõdukad konstitutsioonid võeti vastu Toskanas (17.veebruaril), Piemontis (4. märtsil) ja Paavsti piirkonnas (14. märtsil). Neist piemonti konstitutsioon kehtib väikeste muudatustega senini ja seda nimetatakse Itaalia kuningriigi statuudiks. Kuid idülliline Itaalia monarhide vennastumine rahvaga oli katkestatud ähvardava tegevusega Põhjas. Tõusis üles Milan ja nelja päeva jooksul (18-22. märtsini) relvastatud rahvas järeljätmatu jõuga võttis austerlaste sõjaväelt ära kõik ühiskondlikud hooned, kaasa arvatud Castello, vana Sfortsi tsitadelli. Neil päevil Veneetsia lõpuks ärkas, kiskus eneselt ahelad ja tõusis relv käes austerlaste vastu üles. 22. märtsil austria garnison kirjutas alla kapitulatsiooniaktile ja lahkus linnast. Mõni päev hiljem põgenesid Parma ja Modena hertsogid oma valdustest. Kõik, mis oli Austrial Itaalias, koondus nüüd Radetski armeeks, mis kogunes neljast: Bresia, Verona, Peskera, Mantuja kindlusest moodustunud nelinurka. Siis Karl Albert, olle sõhutatud oma rahva ja kogu Itaalia poolt, pidi pidama oma sõna: asuma vägede etteotsa ja viima nad austerlaste vastu. Alguses läks kõik hästi. Paavst ja Neapol saatsid oma väeüksused ja Radetski oli suletud nagu hiir lõksu. Kuid mai algul, paavst olles hirmutatud ära Austria vihjetest religioosse lõhenemise kohta, lõi kõikuma, aga Ferdinand II, kes kartis edu puhul rahvusliku liikumise stihhilist tõusu ja Itaalia ühendamist Piemonti eestvedamisel, andis oma vägedele koju tagasi pöördumise käsu. Radetski läks kohe pealetunnile, kuid Goito all oli Karl Alberti poolt (30. mail) puruks löödud. Peales seda vägede võitu kuulutati Karl Albert Itaalia kuningaks, aga Paavsti ka Neapoli reetmise suhtes võeti vastu rida määrusi nende Piemondiga ühendamise kohta: Lombardia, Parma, Pjatsentsa, Modena, Redzio ja lõpuks ka Venetsia kuulutasid oma ühinemisest juba mai kuu jooksul. Ja kui Karl Albertil oleks jääda võitjaks lõpuni, siis Itaalia ühendamine oleks lõppenud kakskümmend kaks aastat varem. Kuid ta tegi rea vigu ja lõppude-lõpuks oli löödud puru Kustotsi juures (25. juulil). 5. augustil ta allkirjastas vaherahu lepingu, millises lepiti sõjaeelse olukorra taastamine. Mõõdukate programmi järgne rahvuslik liikumine oli saanud lüüa. Areenile tulid revolutsionäärid. Esimesena kuulutas vabariigi välja Veneetsia, andes selle diktaator Maninini kätte (13. august). Kuid selle piirasid sisse Austria väed. Madzzini tegi juba ammu vabariiklikku propagandad Milanis, kuid see leidis algul Karl Alberti edu tõttu, eest suurt vastuseisu. Kuid Kustotitsi sündmused aga muutsid seda olukorda. Vabariiklik agitatsioon hakkas hästi levima ja võitis Roomas raske pinnase, peale seda, kui reaktsionäärid olid seal tapnud oma liberaalide juhi Rossi. Paavst, keda sundisid radikaalid, andis järgi, kuid põgenes esimesel võimalusel Gaetasse (24. novembril). 1849.a. jaanuaris kogunes Roomas Asutav Kogu, kus enamus kuulus Madzzini pooldajatele, aga 9. veebruaril kuulutati välja Rooma Vabariik. Toskana jäi Roomast eemale. 10. jaanuaril põgenes suurhertsog Florentsiast minema ja sinna sõitis siis Madzzini ja 18 veebruaril kuulutati seal välja vabariik. Sündmused Roomas ja Florentsias süütasid veel tuha all hõõguva tule Piemontis. Elanikud sundisid Karl Albertil rikkuma vaherahu ja asuma uuseti Austriaga sõjajalale., kuid juba viie päeva pärast 23. märtsil Novara juures oli Piemonti armee puruks löödud, Karl Albert ise aga loobus troonist ja tema poeg Vittorio Emanuel II, kirjutas alla vaherahule. Nüüd oli rahvaliikumine jäänud ilma materiaalsest toest ja reaktsioon asus vähehaaval oma õigustesse. Samas oli juba 1848.a. revolutsioonid teistes riikides maha surutud ja Rooma- Toskana Vabariik muutus Euroopa reaktsiooni elavaks ähvardajaks. Seepärast Itaalia monarhid, kes võitlesid revolutsiooniga, said väljaspoolt abi. Ferdinand sai esimesena jagu oma sitsiilia revolutsionääridest. Saabus Toskana järjekord. Austria malev läks ees ja tema järel tuli hertsog, kes tühistas konstitutsiooni. Verd seejuures ei valatud. Traagilisemalt toimus Rooma Vabariigi langemine, mille diktaatoriks oli Madzzini ja väeülemaks Garibaldi. Pius IX kutsus kõikjalt abi ja see ei lasknud end oodata. Udino tõi prantslaste maleva, millise aga Roomlased lõid puru. Põhjas vallutasid austerlased Bolonja, Lõunast tulid neapollased ja Terratsinis maabusid hispaanlased Garibaldi lõi siis ka neapollased puru, kuid see-eest tulid prantslased tagasi ja asusid pealetungile. Vastu panna ei suudetud ja vabariiklased taganesid. Juulis oli paavsti ilmalik võim taastatud. Varsti peale seda, 27. augustil, langes Veneetsia, mis oli võidetud nälja ja koolera aga ka Austria suurtükkide abil. Revolutsiooni peamistel juhtidel Madzzinil, Garibaldil ja Maninil õnnestus pääseda. Reaktsioon valitses kõikjal, peale Piemonti, kus Vittorio Emanuel ei lasknud end meelitada Austriast tulnud lubadustest: kui ta tühistaks konstitutsiooni, siis kergendataks rahutingimusi. Eriti märatsesid Austria kindralid Lombardias:Radetski, kes andis hukkamiseks augustist 1848 – augustini 1849.a. 961 inimest Lombardias ja 500 inimest Veneetsias; Dainau kes Bresis peksis ((??)) naisi. Maad rõhuti mitte ainult karistustega vaid ka maksudega. Maamaks, milline teiste Habsburgide valdustes tõusis tulust vaevalt 16% , oli Itaalias 28%, teised maksud olid samuti samas proportsioonis kõrgemad. Revolutsionäärid püüdsid kaks korda ülestõusu algatada (Mantuani vandenõu ja Milani mäss). Mõlemal korral lõppes asi kurvalt. Siis hakkas opositsioon rakendama passiivset vastupanu, milline oli Austriale hulga ohtlikum ja andis varsti oma esimesed viljad. Radetski korjati ära ja asevalitsejaks määrati ertshertsog Maksimilian, tulevane Mehiko keiser, kes oli tuntud kui hummaanne inimene. Teistes Itaalia linnades kestsid reaktsioonilised korrad, millised valitsesid enne 1848.a. Piemont tõusis vabastamise ajaloos esiplaanile seda enam, et madzinilased kaotasid peale ebaedu Lombardias 1853.a., mõnevõrra oma prestiizist. Sel ajal oli piemonti valitsuse eesotsas juba inimene, keda peetakse üheks ühinemise peaorganisaatoritest, Camillo Benzo Cavour. Peale Cavouri, D´Adzelio, kes asus piemonti administratsiooni eesotsa, suutis mõista kaht asja ja teha need kuningale arusaadavaks: selleks, et säilitada Piemonti vabastaja-riigi oreool, ei tohi kalduda kõrvale liberaalsete reformide teelt, ja teiseks, et olla võimeline Austria vastu seisma, on tarvis saada enda poolr Prantsusmaa. Seepärast ka riigipööre, mis tehtud 3. detsembil 1851.a. Louis Napoleoni poolt, ja keisririigi väljakuulutamine oli Piemointi poolt vastu võetud rõõmuga, justiitsminister Sikkardi viis ellu seadused, mis likvideerisid kiriku kohtud ja kirikute varjupaiga õiguse, küsimata selleks Paavstilt luba. Cavour, kes vahetas välja Adzelio, käis tema teed, akti initsiaatoriks millist loetakse tavaliselt Piemonti ajaloo pöördepunktiks, Krimmi kampaanias osalemist, ei olnud mitte Cavouar, vaid Farini. Ja selle osalemise tulemused olid üpris kauged Cavouri optimistlikest ootustest. Ta lootis territooriumi kasvule, ag akogu tema roll Pariisi kongressil piirdus sellega, et ta sai mõne korra enam rääkida sellest, mis toimub Lombardi-Veneetsia kuningriigis ja Neapolis. Kahekordne ähvardus, mis oli võetud Cavouri viimasese Prantsuse Valitsusele esitatud nooti – uue revolutsiooni võimalikkusest Itaalias ja uue Piemonti võimaliku ebaeduka Austriaga peetava sõja kohta, millise järel Austria asend Itaalias muutuks veelgi tugevamaks – avaldas mõningat muljet, kuid on vaieldamatu, et Cavour ei kutsunud esile 1859.a. sõda: sisepoliitilised kaalutlused ja Euroopas prestiizi otsimise soov tõukasid sellele Napoleoni. Tõsi, Cavour ajas osavat poliitikat sel perioodil, milline eelnes vahetult sellele sõjale. Ta ei andnud täielikku vabadust revolutsionääridele, et mitte kompromiteerida pärast Savoi õukonna dünastia huve, kuid ei pigistanud neid ka eriti, et näidata Napoleonile, kui reaalne on revolutsiooni oht, et siis sellega sundida teda kiirustama. Peale selle ta oli veendunud, et Preisimaa ei liigu paigast, et minna Austriale appi ja keisr Nikolail oleks hea meel kui suurriik „mis üllatab maailma tänamatusega“ laguneks. Inglismaa püüdis sõda takistada, et Prantsusmaa liialt ei tugevneks ja tema vahendustegevusel ei olnud edu. Sõda hakkas peale ja Austria, olles Madzenta ja Solferino juures puruks löödud, pidi alistuma. Kuid Napoleon hakkas juba ise kartma revolutsiooni demoneid, keda ta kutsus ise oma võitudega esile ning seadis Austriale ootamatult kerged tingimused. Ta pidi loovutama vaid Lombardia, millise Napoleon andis üle Piemontile; Itaalia pidi muutuma Piemontist, Austria Veneetsiast, Neapolist, Paavsti piirkonast, Toskanast ja Modenast koosnevaks konföderatsiooniks. Need tingimused olid vormistatud Villafranki rahuga (8. juuli). Seejuures Toskanas, Parmas ja Modenas ajas peale Madzentat oma hertsoge minema ja kuulutasid, et nad ühinevad Piemontiga. Roomas elanikud püüdlesid samuti Piemondiga ühinemise poole, kukutades paavsti võimui. Konföderatsiooni idee kukkus ilmselt läbi ja Napoleon taandus, nõude, et Piemint ananks temale Savoi ja Nitsa vastutasuks temaga ühendatud hertsogiriikidele. Rahvuslased olid äärmiselt rahulolematud põliste alade kaotuse pärast, millistes nad nägid õiglaselt Piemonti dünastiliste huvide halba mõju ja täielikku hoolimatust Itaalia suhtes. „Hertsogiriikide Piemontiga liitmine ei suurendanud Itaaliat, ütles toskana rahvuslane Gveratsi, aga Savoi ja Niza loovutamine vähendas seda märkimisväärselt. Garibaldi, kes oli pärit Nizast, ei suutnud seda kunagi Cavourile andeks anda, et ta jättis tema isamaast ilma. Cavouar ei pööranud sellistele pisiasjadele tähelepanu. Turini leping (24. märts 1860.a.) vormistas Prantsusmaale Savoia ja Niza loovutamise. Nüüd ei kuulunud vaid Veneetsia, Paavsti piirkond ja Neapoli kuningriik Itaalia koosseisu. Kõigis kolmes riigis käisid repressioonid. Kõige hullem oli Neapolis ja Sitsiilias . Ja Sitsiilia tõusis uuesti üles 5. aprillil 1860.a. ja see kord oli ülestõus võidukas, sest seda juhtis Garibaldi. Juba 1849.a. Rooma revolutsiooni ajal näitas Garibaldi seda, mis ta väärt on. Alates 1859.a. ta oma vabade laskuritega möödus austerlaste paremast tiivast ja sellega kergendas prantsuse armeel selle ülesande täitmist. Kuid alles nüüd, Sitsiilia operatsioonil ta tõusis täies pikkuses ja muutus selliseks muinasutuliseks kangelaseks, milline veel praegugi elab itaalia rahva lootustes ja palvetes. Itaallasele paistab veel praegugi ratsaniku vägilaslik figuur tuli-kuldses oreoolis ja välku lööva vaatega, helesinise pontsogam milline demonite maleva eesotsas tuiskab üle lahinguvälja, läbi püssirohu suitsu pilvede, tallates vastast ja olles kuulidele püüdmatu ning hävitades kõike ümbritsevat. Sellise kuju lõi sitsiilia operatsioon. Garibaldi juba samal päeval, kui kuulis sündmustest saarel tuli Genuase vabatahtlike järgi. Kutsunud kiiresti kokku oma võrratu Tuhande ((„Punased särgid“)), ta pani nad kohe kahele laevale, vallutas teel Lõunasse paar tünni püssirohtu ja neli kahurit, pettis ära neapolitani sõjalaevad ja maabus Marsalis, samal ajal, kui teda otsiti vastaskaldalt. Viie tuhandene neapolitani malev tõkestas ta tee. Garibaldi käskis püssidele kinnitada täägid ning rünnata. Vastane põgenes ja hajus. Sellest ajast peale algas miski üleloomuilik. Ta malev tuiskas ühest kohast teise ja kihutas minema maleva maleva järel, vallutas linna järel, suurenedes ise kui lumepall ja kasvades tõeliseks armeeks. Euroopas kohtas ime-vägilase Garibaldi iga uus samm saarel ja Itaalias arutut entusiasmi. Tema poole hoidsid vabadust armastavate inimeste südamed, tuhandetest suudest nad laususid igal ööl vaikse palve, mis seotud Burboonide suunas öeldud needmisi. Vittorio Emanuele tahtis teda hoida tagasi sõjakäigust kontinendile. „Rahvas kutsub mind – vastas temale kangelane - ja ma rikun oma kohustust, kui ma ei vasta nende kutsele“. Neapoli kuningas pakkus talle rahu. Garibaldi ei pidanud teda vastuse vääriliseks. Öösel 17-18 augustil ta ületas väina ja hõivas peale palavat lahingut Redzio. Sealt ta suundus Neapolile, ajades enda ees bourboonide sõjaväge, hõivas kuningriigi pealinna, siis purustas Volturni all viimase armee ja tõi Vittorio Emanuelile kingiks kogu Itaalia Lõuna, mille ta tema mõõgaga kätte võitles. Lahingud Volturno all kestsid kuni 1. oktoobrini. Rahvahääletus timus Neapolitani kuningriigis 21. oktoobril. Veel varem Cavour, ei raisanud aega, hõivas Marki ja Umbrija. Ka seal korraldati pleibitsiidid. Nüüd jäi paavstile vaid Rooma koos seda ümbritseva territooriumiga. Võinuks juba rääkida ühendatud Itaaliast. Esimene Itaalia parlament tuli kokku Turinis 18 veebruaril 1861.a. ja see oli kutsutud kokku Vittorio Emanueli, Itaalia kuninga poolt, aga 27. märtsist kuulutati pealinnaks Rooma, kuid seni vaid teoreetiliselt. Lombardia, kesk- ja Lõuna Itaalia ühendamine, oli nagu räägib üks itaalia ajaloolane, revolutsionääride asjaks, millist kasutasid ära mõõdukad. Veneetsia ja Rooma ühendamine oli rahvusvaheliste kombinatsioonide tulemuseks. Preisimaa-Itaalia sõda Austria ning saksa riikide vastu 1866.a. oli Vittorio Emanuelile ebaedukas. Tema sõjavägi löödi maismaal (Kustolitsa, 24 juunil) ja merel (Lissa 20 juuli) all puruks, kuid preislased purustasid austerlaste peamise armee ja Frants Joseph eelistas Veneetsia loovutamist Napoleonile selle kavatsusega, et viimane annaks selle üle Itaaliale. Vittorio Emanuelile aga näis seda vähe: ta tahtis Trienti ja Triesti, kuid Preisimaa sõlmis rahu, ilma et oleks temaga nõu pidanud ja ta pidi rahulduma sellega, mis on. Mis aga puudutab Roomat, siis Napoleon, olles prantsuse klerikalide mõju all ja teatas, et ta ei luba seda Itaaliaga ühendada, Prantsuse garnison ei lahkunud päriselt Roomast, vaid pidi 15. septembri 1864.a. konventsioonile, olema linnast välja viidud, kuid see toodi sinna tagasi juba 1866.a. ja Itaalia Valitsus, kartes probleeme Prantsusmaaga, ei lasknud ka revolutsionääridel seda vallutada. Garibaldi, kes kuulutas välja deviisi „Roma o morte“, püüdis kaks korda Igavest linna vallutada ja mõlemal korral ta kohtas ületamatut takistust: Aspromonte all (1862.a.) tõkestas ta tee Itaalia armee aga Mentani juures (1867.a.) Prantsumaa malev. Vaid peale esimesi lüüasaamisi preislastelt kutsus Napoleon väed Roomast lõplikult ära ja 20 septembril 1870.a. võtsid Itaalia väed Rooma üle, võideldes Pius IX naljaka operetliku armeega. Pius tõrjus oma võitjaid, kuid elanikkond tervitas kuningriigiga liitmist. Makkiavelli unistus oli saanud teoks. . 6825;53>2L. VII. Peale ühendamist. Jaanuaris 1871.a. toodi kuningriigi pealinn üle Rooma ja 2. juunil asus sellesse pidulikult Vittorio Emanuele. Ühendatud kuningriigil seisid ees suured sisemised ülesanded ja eelkõige rahaasjade parandamine. Itaalia ühendamise asi oli toonud Itaaliale peaegu 10 miljardilise võla, vaatamata kogu maa tugevale tööstuslikule tõusule alates 1861.a. Mingetti kabinetil õnnestus 1875.a. kaotada Itaalia krooniline eelarve defitsiit. Kindlustus ka Itaalia välispoliitiline asend, kui selle kuningas 1873.a. külastas Viini ja Berliini õukondi, siis ta võeti seal auavaldustega vastu. Samal aastal 1873.a. voteeris parlament religioossete korporatsioonide likvideerimise ja viis Roomas ellu kloostrite vara võõrandamise. Märtsis 1876.a. langes Mingetti kabinet, viimane „cavourilik“ ministeerium ja võim läks üle „vasakule“ selle juhi Garibaldi endise kaaslase Depertisi kätte. Poliitilise programmi peamiseks punktiks oli valimisõiguse laiendamine. Asi on selles, et Itaalia oli võtnud üle Piemonti valimisseaduse, mis piiras valijate ringi makstava maksu suurusega, mis oli 40 liiri. Nii tuli 27 miljoni elaniku kohta vaid 600 000 valijat. Esimestel aastatel õnnestus Depretisil viia ellu kaks suurt seadust: üleüldine koolikohustus (minister Nikotera) koos ilmaliku kooliga ja kojast vaimulike ning erinevate ametnike väljajätmine. 1878.a. suri Vittorio Emanuel. Uue kuninga Humberto I tähtis küsimus hõlmas Itaalia välispoliitikat. Peale Napoleoni monarhia langemist olid nii garibaldilased kui ka parempoolsed (Cavouri järgijad) Prantsusmaa toetajad. See eest aga suurkodanluse esindajad nägid Prantsusmaas konkurenti, eriti Vahemeres ja Aafrikas; kodanluse poolehoidu aga omas Austria ja Saksamaa, vimase kui relvastatud maailma esindaja, kes tagab kodanlusele suured tellimused sõjalises sfääris. Kuningas kaldus samuti selle poole: Kairoli (Depertisi osalusel) frankofiilne ministeerium langes 1881.a. nimelt välispoliitika küsimuse tõttu, kui Prantsusmaa vallutas Tunise. Ministeeriumi eesotsa sai uuesti Depretis (mai 1881.a.), nüüd juba avalikult suurkodanluse poliitikat toetades. See kajastus, eelkõige, juba ammu küpseks saanud valimisreformil. 1882.a. reform alandas vaid valijate valimistsensust 40 –lt 20 le liirile, vanuselist tsensust 25.a. 21. aastastele ja seadis sisse valijate kirjaoskuse tingimuse. Lõpuks, seaduse eriliseks artikliks oli valimisnimekirjade kaupa valimine, endise valimisringkondade asemel (scrutin de liste scrutin individuel asemel). Valijate arv tõusis sellega 632 000 – 2,600 000-le. Juba 1883.a. teostati oluline finantsreform: kaotati paberrahade sundkurss ja taastati paberrahade kulla vastu vahetamine, mis tehti 644 milj. Liirise välislaenu abil; 1882-83.a. eelarve oli juba koostatud väikese tulude ülekaaluga. Välispoliitika valdkonnas 1883.a. Itaalia tegi suure sammu, astudes suure sammu, minnes formaalselt kolmikliitu (Austria, Saksamaa, Itaalia). Kõik need meetmed, siiski, mis ei parandanud kuigi võrd rahva töötavate klasside seisundit. Rahulolematus ilmnes anarhismi kasvus, sagenevates poliitilistes mõrvades. Depretisi ministeerium surus julmalt maha sarnased ilmingud, kaldudes üha enam vasakutest vaadetest kõrvale. Küsimuses Italia irredenta ((Irredentism – it. Irredenta vabastamata maa, natsionalistlik liikumine Itaalias XIX saj. lõpul ja XX saj algul, taotles Itaalia ühendamisel teiste riikide alla jäänud, kuid osaliselt itaallastega asustatud alade (Lõuna-Tirooli, Triesti, Fiume, Nizza jt.) liitmist Itaaliaga)) oli kabinet äärmiste püüdluste vastu. Selle tagajärjel tekkis uus poliitiliste parteide kombinatsioon: valitsuse poolt oli kogu parempoolne tiib ja nendega kokku sulava programmiga märkimisväärne vasaku tiiva osa. Opositsioonis oli teine osa vasakust, nn. pentarhia, millise eesotsas olid (Crispi, Kairoli, Bakkarini, Tsanardelli, Nikoteri) ja irredentistid (Kvallotti). Algasid koloniaalvallutused ja militarismi kasv. Itaalia valitsus ostis 1882.a. Assab´i nimelise kohakese Punase mere rannikul ja muutis selle koloniseerimise tugipunktiks, lootes sel teel taasäratada Itaalia kunagine tähtsus Idaga kauplemisel. 1885.a. itaalia laevastik vallutas Massovi sadama, üha laiendades Itaalia mõju sfääri. Viimane pidi põrkuma Abessiinia püüdlustega, kes samuti püüdles mere poole. Itaalia suhtus sellisesse fakti äärmiselt kergemeelselt, pidamata Abessiiniat tõsiseks vaenlaseks, kuni kokkupõrge negus Ioanniga lõppes Dogali mäekurus 1887.a. Itaallaste lüüasaamisega. Uude Depretisi kabinetti läksid Tsenardelli ja Crispi. Peale Derpetisi surma (1887.a.) sai peaministriks Crispi ja mängis Itaalia poliitikas 1896.a. väljapaistvat rolli. Eelkõige ta uuendas kolmikliidu lepingut. Kolonialküsimus lahenes tal peale negus Ioanni surma soodsamalt, sest viimase järeltulija Menelik, sõbrustas Itaaliaga; 1890.a. sai Aarika koloonia üldise korralduse (Colonia Eritrea). Crispi sisepolitika, kes jõudis juba muutuda äärmisest vabariiklasest suurkodanluse pooldajaks, viis ka läbi mõned liberaalsed reformid. Eelkõige oli tarvis siluda suhted kirikuga, kes tegi viimastel aastatel Euroopas propagandat Paavstile Rooma tagastamise suhtes. Crispi viis läbi 1889.a. kõigi kiriku käes asuvate heategevuslike varade, mis andsid talle suuri rahasid, sekulariseerimise; teiseks asjaks oli üleitaalialise kriminaalkoodeksi väljaandmine, asendades endised kohalikud koodeksid, mis olid kiriklikust vaimust läbi immutatud. Uus koodeks oli olemuselt eesrindlik; nõnda nagu selles puudub surmanuhtlus. See-eest tema edasine sisepoliitika, sarnaselt välispoliitikale, omas kodanlikku iseloomu. Cavouri ja ta järglaste vabakaubanduslik poliitika asendus 70- st aastatest protektsionismiga. Crispi esines nüüd äärmise protektsionismi pooldajana, toetades sellega kodanlust ja suurmaa omanikke. Sisseveetavalt nisult võetav lõiv tõusis 1 fr. 40 sen. Kuni 3 fr. (1887.a.), hiljem kuni 5 fr. (1888.a.) tsentnerilt. See meede edendas maaviljeluse progressi; vilja, aga tuli endiselt sisse vedada, kuna kohalik toodang ei katnud vajadusi, see eest see täitis riigikassat ja suurmaapidajaid. Teisest küljest kolmikliidu poliitika kutsus esile Prantsusmaa rahulolematuse, kes ei uuendanud kaubanduslepingut, mis lõppes 1888.a. Prantsusmaale väljavedu langes tugevalt, tekitades Itaaliale suuri väljaminekuid, eriti selle veinitööstusele. Töötava maarahva elu läks halvemaks; nisu saagid langesid; viletsus ja nälg sagenesid (Sitsiilias 1889.a.). Rahva hulgas kasvas rahulolematus, tekkisid mässud, millised haarasid vahel ka Roomat (veebruar 1889.a.). Crispi surus rahutused halastamatult maha ja võttis vaid formaalseid hädade vastaseid meetmeid; nälgivatele Apulia talupoegadele maksti välja abi vaid 20 000 liiri. 1889.a. mais toimus talupoegade mäss Lombardias, mis suruti sõjaväe poolt maha. Riigi eelarve hakkas peale mõnda soodsat aastat (1883-1887) uuesti miinusesse kalduma. Saanud uutel valimistel sügisel 1890.a. häälteenamuse (umbes 410 kohta 508-st), Crispi mõtles välja rea rahalise olukorra parandamise meetmeid, kuid juba 1891.a. jaanuaris ta pidi oma koha loovutama markiis di Rudinile, parempoolsete partei juhile. Rudini kabineti (sellesse kuulusid vasakpoolsetest Nikotera ja Pelly) välispoliitika oli endise poliitika jätk. 1891.a. juulis uuendati kolmikliitu, 1892.a. sõlmiti kaubanduslepingus Saksamaa ja Austriaga. Suhted Prantsusmaag paranesid vaid veidi. Rahandust te ei saanud üksikute ettevõtmistega parandada ja selleks oli vaid üks tee – sõjaliste kulutuste vähendamine, kuid Rudin ei riskinud sellist meedet võtta, pidades silmas liidulisi kohusi. Kabineti poolt pakutud maksud leidsid eest suure vastuseisu. Ministeerium langes, viies ellu vaid ühe suure meetme – taastades valimise ringkondade kaupa, endise nimekirjade kaupa valimise asemel. Rahva rahulolematus aga kasvas üha, suurenes röövide ja salaühingute arv (Mafia ja Komorra), üha enam arenes anarhism. Sellega koos kasvas ka sotsialismi tähendus (1886.a. olid sotsialistid esimest korda kojas), mis võttis Itaalias kaks erinevat vormi: Põhjas linnade sotsialism, sarnane saksa sotsiaal-demokraatiaga; Lõunas aga, eriti Sitsiilias, suurmaavaldajate maal, kus maa satub maaharijate kätte vaid vahendajate kaudu, arenesid põllumajandustöötajate liidud (fasci dei lavoratori), millised seati sisse sotsialist Felitse Dzuffridi poolt, mis olid alguses loodud talurahva põllutööde organiseermiseks. Varsti aga ärkasid neis revolutsioonilised püüdlused, mis olid tingitud puudusest ja üles köetud Sitsiilia vanade söekaevanduste tööliste poolt. 1893.a. tõusis liitude pooldajate arv kuni 300 000. Nende juhtideks olid Bocko ja Defelitsi. Rudini juba võitles nendega, seda võitlust jätkas tema kabinetti asendanud G Giolitti (mai 1892- november 1893.a.) Viimaste langus oli kutsutud esile äärmiste vasakpoolsete saadikute poolt tehtud paljastused; nad tõid avalikkuse ette suured valitsuse liikmete poolsed erapankade kaudu, millistele oli usaldatud riiklike assignatsioonide väljaandmine, tehtud riisumised. Giolitti asemele sai jälle Crispi, kes võttis käsile Sitsiilias korratuste sõjaväega julma mahasurumise, maa oli laostunud, teostati massilisi areste, kuulutati välja sõjaseisukord, kuid tõeliste põhjuste välja juurimiseks ei tehtud midagi. Eelarve osutus jälle defitsiidis olevaks. Tuli tuua sisse kõrgendatud vilja lõivud, mis tõsteti 5 frangilt 7 frangile, suurendati soola hinda (sool oli Itaalias riigi monopol). Mais 1895.a. valitsuse suure surve all viidi läbi uued valimised, mis andis valitsusele hädavajaliku enamuse, kuid samal ajal kasvas ka sotsialistidest saadikute hulk kojas 17-ni. Rahandusminister Sonnino võttis vastu väikese liiaga eelarve. Kabinet sai koja usalduse, millist ta sai kasutada kuni sügisese istungjärguni (nov. 1895.a.). Kuid varsti sundisid välissündmused Crispit taganema. Itaallased vallutasid Aafrikas Abessiinia linna Aduju, misjärel terve Tigre provintsi. Abbesiinlased aga 1895.a. detsembris hävitasid kaks itaallaste malevat. Jaanuaris 1896.a. pidi Makalles alistuma kolma malev. Eelarve ülejääk, tänu kõigile nendele ebaedudele, muutus üpris märkimisväärseks defitsiidiks. Lõpuks, peale hirmsat lüüasaamist Adue all 1. märtsil 1896.a. esitas Crispi errumineku avalduse. Valitsuse etteotsa astus uuesti Rudini, kes sõlmis Addis-Abebas 26. okt. 1896.a. Menelitiga rahu. Itaalia loobus prodektoriaadist Abessiinia üle ja maksis 10 miljonit kontributsiooni itaalia vangide ülalpidamise kulude näol. Uus ministeerium andis armu Sitsiilia rahutustest osalistele, võttis Aafrika sõja kulude katteks 140 miljonit laenu ja määras Sitsiilia rahustamiseks erilist komissari. Sõjaminister Rikotti püüdis teostada sõjaväe rahuaegse isikkoosseisu vähendamist, kuid see ei õnnestunud ja Rikotti oli asendatud kindral Pelliga. Välisminister Viskonti-Venosta võttis käsile Prantsusmaaga suhete korraldamise. 30. septembril 1896.a. ta sõlmis Itaalia ja Tunise vahelise kaubanduslepingu, millise üle Itaalia tunnistas Prantsusmaa prodektoriaati. Sellega oli loodud alus ka Prantsusmaa enesega kaubanduslepingu sõlmimisele, mis sõlmitiga 1899.a. Kreeka-Türgi sõja ajal 1896-97.a. ja Kriti blokaadi puhul käitus Itaalia koos Euroopa kontserdiga, kui selle kuues suurriik. Koja laiali saatmine ja uued valimised 1897.a. andsid enamuse valitsevale ministeeriumile. Iseloomulik on häälte hulga kasv sotsialistlikule parteile: 1892.a. oli see 26 tuhat aga 1897.a. juba 134 tuhat. Detsembris tekkis aga ministeeriumi kriis, kuid valitsuse etteotsa jäi ikkagi Rudini. 1898.a tänu näljale Lõuna provintsides ja Sitsiilias, tugevnes raske majanduslik surutis veelgi. Kuid kevadel aprillis ja mais algasid rahutused ka Põhjas, sellistes linnades nagu Milan, Florentsia jne. Ülestõus tuli sõjaväe poolt maha suruda, kuulutati välja piiramisseisukord, liikumisest osalised anti sõjakohtu alla. Rudini ministeerium pidi peale seda erru minema. Uus Pelly ministeerium loobus erilistest represiivsetest meetmetest, kuid säilitas sõjakohtud ja Rudini poolt sisse viidud meetmed. Eelarvedefitsiit nõudis uute maksude kehtestamist. Nii jõudis ka Pelly varsti reaktsioonilise poliitika juurde. See algas ajakirjandusvabaduse vastaste meetmete võtmisega, millised sundisid vasakpoolsed tihedamalt liituma ja opositsiooni kõvendama. Aga kui see opositsioon hakkas peatama kõiki valitsuse ettevõtmisi, leiutas Pelly uue valitsemise süsteemi. Kurikuulus decreto legge, mis antud välja kuninga poolt (1899.a. lõpus), ministeeriumi survel, muutis parlamendi faktiliselt üleliigseks. Kui äärmised vasakpoolsed alustasid kojas obstruktsiooni, millise vastu ministerium midagi teha ei saanud. Mais 1900.a. otsusta Pelly koja laiali saata, kuid maa saatis sellise parlamendi, millises vasakäärmuslased olid veelgi suuremas ülekaalus. Pellyl ei jäänud siis miskit muud üle, kui erru minna. Tema asemele (juunis 1900) asus Sarakko. 16. (29) juulil 1900.a. aga tapeti kuningas Umberto anarhist Breši poolt. . (8BFL. VIII. Viktor Emmanuel III. Humberto koha päris tema poeg Viktor Emmanuel III, kes isa tapmise ajal oli oma noore naise, Elena Tsernogoriga, merereisil. Sellistel asjaoludel, millistel see troonile asumine toimus, oli loomulik kartus, et alludes isiklikule tundele, ta allub hea meelega õukonnas valitsevale retrograadilisele mõjule ning avab sügava reaktsiooni ajajärgu. Kuid sündmuste käik, tõestas nende kahtluste paikapidamatust. Monarhia tugevdamiseks peeti hädavajalikuks masse teenivatele parteidele lähenemist. Selliseid parteisid oli Itaalias vaid kaks: katoliiklik ja sotsialistlik. Monarhiale oli liit kirikuga kõige loomulikumaks ja normaalsemaks, kuid Paavsti troon oli sellise mõtte vastu, ega loobunud mõttest oma ilmalikku võimu laiendada ja pidevate intriigidega savoi monarhia suhtes ei lubanud ka katoliiklastel valimistest osa võtta („ei ole valijaid, ei ole ka valitavaid“), nõnda, et see oleks olemasoleva korra tunnistamiseks. Jäi, järelikult, vaid üle sotsialistlik (marksitlik) partei, millisele lähenemine oli tähelepanuväärselt kergendatud sellega, et selle eesotsas seisid reformaatorlikult meelestatud inimesed, kes ei sidunud valitsemise vormi oluliseks ja kes isegi võitlevad vabariikliku „eelarvamusega“. 1901.a. veebruaris, kuninga palvel võimule jäänud Sarakko ministeerium, parlamendi umbusalduse tõttu, mis oli seotud Milaano prefekti poolt kohaliku tööameti ebaseadusliku laialisaatmisega, kukub. Enamus, kes kabineti kukutas, kombineerus sellistest parteilistest elementidest, et võim, õigusega, pidi minema üle parempoolsele liidrile, Sonninole. Kuid kuningas, risti vastu ootustele, ignoreerides parlamentlikku aritmeetikat, tegi valitsuse koostamise ülesande vasakpoolsete partei juhile, Tsanardellile. Sellise valikuga tuli kuningas ilmselt vastu Itaalia laiadele demokraatia kihtidele. Siseministri portfelli saab uues ministeeriumis Giolitti, kelle kaudu valitsus teatab oma ülesandest, aga sellega koos ka uue valitsemise loosungi – „näidata, e tkõik progressi ja vabaduse liigid monarhiaga kokkusobivad“... Lõpetatakse poliitiliste- ja ametühinguorganisatsioonide tagakiusamine, valitsus võtts töö ja kapitali vahelises võitluses vastu neutraliteedi printsiibi ja see võitlus ise kuulutati parlamendi trivüüni kõrguselt tööliste seaduslikuks õiguseks, kellele antakse streikimise õigus. Oma demokraatlikkuses, millises Itaalia on eelkõige antiklerikaalne, rõhutab uus valitsus sellega, et XX legislatuuri avamisel peetud trooni kõnes kuulutatakse pidulikult välja selle valmisolekust asuda ette valmistama abielulahutust puudutavat eelnõud, milline on juba kümmekond aastat Itaalia demokraatia tuliste vaidluste objektiks ja senini veel, muide, jäänud tema soovunelmaks. 1902.a. Valitsuse koosseisus asutatud põllumajanduse, tööstuse ja kaubanduse büroo ning kõrgem töönõukogu, millistes on töölisorganisatsioonide esindajad, panankse sotsiaalse seadusandluse küsimuste tundmaõppimine, vastavate seaduseelnõude väljatöötamine ja töökaitse seaduste täitmise üle kontrolli teostamine, millise asutamisega pannakse alus sotsiaalsete reformide ajajärgule. Peale Tsenardelli surma 1903.a. teeb kuningas valitsuse moodustamise ettepaneku Giolittile, kes, muuseas, teeb sammu, milline on masside silmis eriti järsk, väljendades ilmekalt ja näitlikult seda suunda, millist praegu savoi monarhia otsustas järgida oma sisepoliitikas: Bissolati vahendusel ta tegi ettepaneku anda üks portfell Itaalia sotsialistide-reformistide kätte, Turatile: kombinatsioon ei õnnestunud vaid ainult sellepärast, et Turati arvates, samal ajal et Itaalia töölisliikumine ja samas ka sotsialistlikud parteid ei ole veel jõudnud sellele arenguastmele, millisel sotsialisti kabinetti asumine oleks õigeaegseks ja sihipäraseks aktiks. Sellest ajast peale ja kuni tänase päevani (1913.a.) asub Itaalia nn. Gioilotti „ diktatuuri“ all, milline kujutab endast üht tähelepanuväärsemat nähtust maa poliitilises ajaloos viimase kümne-kaheteistkümne aastase perioodi kestel. Gioilotti aegajalt paneb erinevatel kaalutlustel endalt võimu maha ja kui valitsuse eesotas ilmub ajutiselt teine isik, tavaliselt tema poolt troonile soovitatu, millise usaldust ta möödapääsmatult valdab ja mille nõunikuks ta alati faktiliselt jääb. Sellisel viisil teda asendasid: Titoni – kaheteistkümne päeva kestel märtsis 1915.a., Fortis – märtsist 1905- veebruarini 1906.a., Sonnino – nn. esimese saja päeva kestel veebruarist kuni maini 1906.a. ja teise saja päeva jooksul alates detsembrist 1909 kuni märtsini 1910.a., lõpuks Lutsati – alates 1910 kuni aprillini 1911.a. Kuid iga kord, kui ta leiab vajalikuks ja sobivaks, ta pöördub võimu juurde tagasi, kuna kojas on enamus alati giolittlik ja igasugune ministeerium võib püsida ja tegutseda vaid nõnda kaua, kuivõrd seda Gioilette soovib, kes jääba aga tegelikkuses maa saatuse suunajaks. Kogenud riigimees, kellel on kindlaksmääratud ja selge ettekujutus nendest teedest, millistel minnes võib monarhia kasutada oma huvides uusimaid demokraatlikke ja sotsialistlikke püüdlusi; kogenud parlamendiliige, kes tunneb suurepäraselt olukorda, millises tal tuleb tegutseda, nagu ka inimesi, kellega tal tuleb tegemist teha, samas ka ei häbene eesmärgile viivaid teid valimast, ta suutis ühel ja samal ajal tagada endale alalist toetust äärmistelt vasakpoolsetelt, peale vabariiklaste ja säilitada endal koja antagonistlike elementide kahjustamatu usaldus, mis annabki temale võimaluse toetuda kindlale ja kuulekale enamusele, kasutada väliselt sellisedi valitsevate klasside silmis riskantseid eksperimente, milliste teostamiseks ei osutunud olevat hädavajaliku tuge ühelgi teisel kaasaegsetest Itaalia riigitegelastest. Kõrvuti seadusandlusega, mis suuantud töö huvide kaitsmisele, kulutatakse kuni 130 miljonit liiri isikute olukorra parandamiseks, kes asuvad riigiteenistuses, võetakse rida meetmeid riikliku rahandusliku majanduse parandamiseks, raharingluse korrastamiseks ja kohalike vajaduste rahuldamiseks. Jne. Kaubanduslepingud, mis on sõlmitud 1904-1907.a. Šveitsiga, Saksamaaga, Austria ja Venemaaga, seoses teiste ettevõtmistega, raudteede võrgu laiendamisega, sadamate parandamisega ja arendamisega, posti ja telegraafi sidemete odavnemisega jne. - kõik see osutab olulist mõju Itaalia kaubandusele ja tööstusele, mis on saavutanud mõnedes valdkondades ennanägematu õitsengu.Märgatavalt on paranenud rahva heaolu, mis ilmutab end rahva väikehoiuste, mis laekuvad hoiukassadesse, järsus kasvus. Uuele sisepoliitikale vastab uus välispoliitika, mis on enam harmoniseerunud maa tunnete ja igatsustega. Itaalia on jätkuvalt kolmikliidu liige, mis on antipaatne itaallaste irredestintlikule ja üldse antiaustrialikule liikumisele, see omistab suure sõltumuse sellest, ja suure tegevusvabaduse teiste suurriikide suhtes 1903- 1904.a. alguses ta sõlmib Inglismaa ja Prantsusmaaga konfliktide rahumeelse, rahvusvahelise kohtu vahendusel, lahendamise lepingu ja samas hakkab olema nende ja ka kolmikliidu vaheliste tülide lahendamise vahendaja. See Itaalia uus roll ilmneb eriti eredalt Väike-Aasia konflikti lahendamise konverentsil (Alzesiras 1905.a.)., kui ta toetab märgatavalt Prantsusmaad. Inglismaale ja Prantsusmaale lähenemisega ühel ajal toimub ka Venemaale lähenemine, milline on eriti hinnatav Itaalia ühiskonna irredentistlike ja rahvulike elementide poolt. Kuid, siiski, kõik see – asja on uue korra väline pool. Juba üksi see on kõrgeimal määral tähelepanuväärne, et vaadeldava perioodi jooksul valitsus muretseb ja on kõigist vähem ärritatud sellsite tõelistelt demokraatlike nõudmiste elluviimisest nagu on kodanike õigused, esindusliku võimu kompetents ja nende vastastikuste suhete süsteem. Siin de jure, väheste ja ebaoluliste eranditega, jääb kõik vanaviisi. Kui nüüd Itaalias poliitilisi- ja ametühingute klubisid ei suleta, mida tehti süstemaatiliselt Umberto I poolt, kui poliitiliste – ja töölisorganisatsioonide liikmeid nüüd ükskõik, milliste paragrahvide, mis karistavad kuulumise eest kuritegelikesse organisatsioonidesse, alusel kohtu alla ei anta, kui nüüd enam sõdureid ei saadeta streikivate tööliste asemel tööle ja streiki ennast ei tunnistata enam kuriteoks ja nende juhte ei arreteerita, kui ühiskondlikke koosolekuid ära ei keelata (vabas õhus) erandlikel ja üksikutel juhtudel, kui vaid vabariiklase dja sotsialistid, vaid ka anarhistid on vabastatud sellest varem nende suhtes nii armastatud o domicilio coatto (administratiivne asumisele saatmine) seadusest , siis mitte sellepärast, et võim on juriidilistest võimalustest seda kõike teha ilma jäetud, vaid ainult selle pärast, et peab selle tegemist praegusel ajal ebavajalikuks ja ebamugavaks; kuid iga hetk, kui ta soovib, on ta teenistuses kindlad vastavate koodeksite paragrahvid ka on valmis neid kasutama rumalalt organiseeritud ja reformi ootava kohtu poolt. Lisage siia süstemaatiline vastutegutsemine valimisreformile, millise projektid, millise eelnõusid esitavad peamiselt vabariiklased, on Giolitti pootl tagasi lükatud. Lisage siia valitsuse iseäralik suhtumine klerikaalidesse, tõsi, üpris arusaadav ja loomulik savoia monarhiale, kuid mis seostub halvasti tema suhtumisega äärmus-vasakpoolsetesse ja tööliste massi. 1903.a. astus seoses Paavst Leo XIII surmaga, veneetsia patriarh Juseppe Sarto, kes võtab nimeks Pius X. Uus paavst ei muuda Vatikani ja Kvirinali vahelisi vaenulikke suhteid. 1903.a. Rooma Prantsuse Vabariigi presidendi Lube vastuvidiidile saabumine Viktor Emmanueli III visiidi suhtes, ananb Pius X põhjuse pöörduda suurriikide poole tema protestiga solvamise suhtes, et katoliikliku riigi pea ilmus Rooma, et osutada austust „sellele kes igasuguse õiguse vastaselt peab kini (detiene) endal tema (paavsti) tsiviil ülemvõimu“. See ei seganud siiski, Giolittit samal aastal, kohe peale kodanlust ja valitsust hirmutanud septembri kuist üldstreiki, viia läbi valimised, Vatikani nõusolekul, klerikaalide valitsuse kandidaatide kaastööl, masside suhtes, kes tormasid valimisurnide juurde; arusaadav, et sel eesmärgil peatati non expedit. Klerikaalide valimisteenuste poole pöördub valitsus ka mitu korda peale seda.. On loomulik, et sel juhul eelnõu abielulahutusest jääv kümneteks aastateks valitsuse arhiividesse, kui valmis olev eelnõu, antiklerikaalse ohu puhuks, seni kuni klerikaalid toetavad innukalt valitsuse kohalikke asjade ajamist, seal kus nad koos mõõdukatega püüavad seda päästa äärmiste vasakpoolsete eest, nii et valitsus vaatab siis läbi sõrmede jesuiitide vastastest seadustest mittekinnipidamise suhtes jne. kuid mis avaldab väga tugevat mõju koolis ja millel on kasvav mõju sõjaväes. Maa -ja merevägi, nii nagu varasema valitseja ajal, jäävad valitsuse eelistatumate suundade hulka. Süstemaatiline tulude kuludest ületamine, tagab suurte rahasummade kogunemise riigikassasse; kuid samal ajal ei tehta ühtki suuri kulutusi nõudvat reformi. Iga kord, kui tõstatatakse mingite reformide teostamise küsimus, esitab valitsus ettekäändeks raha puuduse. Samal ajal, vaatamata flirtimisele sotsialistidega ja isegi tänu sellele, kasvavad sõjaväele tehtavad kulutused ühe enam. Neil eesmärkidel oskas valitsus kasutada ära isegi oma möödalaskmisi ja vigu. 1908.a. seoses Austria poolt Bosnia ja Hertsogoviina annektsiooniga veeres üle kogu Itaalia valitsuse nõrkuse ja lühinägelikkuse, mis avaldus sel juhul diplomaatia vallas, suhtes avaldatud rahulolematuse laine. Tänava manifestatsioonid, protestimiitingud, tehtavad otsused, millistes nõuti diplomaatilistes suhetes eelistuste välja kujundamist ning rahvusvaheliste lepingute sõlmimist, järsud kallaletungid ajakirjanduse kaudu, millises ei häbenetud mingeid väljendeid kasutada, lõpuks veel parlamendi opositsiooni energiline esinemine – näi, et valitsus peaks nüüd langema, kuid võta näpust, saanud kätte vabandava põhjuse et „tugevat poliitikat saab ajada vaid rahvas, kellel on tugev sõjavägi“, kasutas imetlusväärselt ära tekkinud meeleolusid, et sundida niigi mitte just tugevat opositsiooni andma järgi, et teha veelgi suuremaid sõjalisi kulutusi. Lõpuks, mis aga kõige enam heidab kummalist varju valitsuse poolt ilmutatud hoolitsust varatute klaside huvide suhtes, see kõigutamatu maksusüsteem, mis on praegu, nagu ka pool sajandit tagasi ja isegi veelgi enam bazeerub tarbimisel ja mis lõpkokkuvõttes vähendab majanduslikke kasusid, milliseid need klassid suutsid tööstuse kasvust ammutada. Siiski, need majanduslikud kasud, mis on vahetult konkreetselt tunnetatavad, näiteks, võrreldes endise töötasu suhtes suurendamise vormis, kuigi selle tähendus samas enam jagu on paralüseeritud kasvanud elukallidusega – need kasud arjavad maside silmade eest palju korra tumedaid külgi ja häälestavad teda enam leplikule poliitikale. Sellisele meeleolule aitavad kaasa valitseva koja isiklikud omadused, millised väljendavad oma suhetes rahvaga haruldast demokraatlikkust ja on alati valmis isiklikult rahvale teda tabanud õnentuste puhul appi tulema. Selline on Viktor Emmanueli III valitsemine ilmnes peamiselt Itaalia Lõuna osas, kus (Apuljas ja Kalabrias) õudne põud ja üleujutused (Iskiani ja Salerni 1910.a.) ja vulkaanide pursked (Vesuuv 1906.a. ja Etna 1911.a.) ning mitu korda üksteisele järgnenud maavärisemised, millistest kõige õudsam 1908.a. 28. detsembri varahommikune, mis hävitas terve rea linnu Messini lahe mõlemal kaldal, kusjuures vaid Messini linnas endas hukkus üle sajat tuhande inimese. Eriti selle viimase õnnetuse puhul oli kuninga käitumine selline, et järsult dünastia vastased vabariiklased pidid nentima „heast kuningast, halva korra juures“. Alaealise müürsepp d´Alba 14. märtsi 1911.a. kallaletung kuningale vaid kinkis kuningale ja ta õukonnale sümpaatjat juurde. Ei ole raske enesele ette kujutada, millise määrani kasvas tema suhtes sümpaatia, kui mõned päevad hiljem, kutsus kuningas enda juurde sotsialistliku grupi liidri Bissolati ja kaua ning tungivalt veenis teda asuma kabinetti, millist tollal moodustas (peale Lutsatit) võimule tulev Giolitti, kusjuures seati tema ette neid kasusid, mida sellest osalusest saab Itaalia demokraatia, üldse aga töölisklassid eriti. Kümne aastane töö suunas, milline sai määratletud valitsemise koidikul, ei olnud asjatult tehtud ja oli saavutanud soovitud eesmärgi: kui mitte just monarhia demokratiseerimisega, siis demokraatia monarhiseerimise teel kindlasti. Seda kasutati osavalt ära eelkõige Itaalia välispoliitikas, mil 27 septembris 1911.a. itaalia valitsus, pöördunud Türgi poole ultimaatumiga, millises protesteeriti süstemaatilise vastutegevuse suhtes, mida Türgi võimud teostasid itaalalste majanduslikule tegevusele Tripolis ja Kurenaikal ja nõuab itaalia alamate, nimetatud türgi piirkondades, kaitseks meetmete võtmist. Kuid vastamiseks antud 24 tunni möödudes asus Itaalia sõjategevusele. See sõda mis sadas itaalia rahvale järsku kui lumi kaela, oli täpsemalt toetatud reformistie valitsuse poolt, aga tegelikult oli mõeldud välja juba Humberta ajal, Pelly ministeeriumis, kui oli organiseeritud juba ka vajalik ekspeditsioonikorpus. Viktor Emmanueli III valitsemisel ei olnud see mõte kõrvale lükatud, kuid Abessiinia avantüüri tagajärgesid arvestades, mis peaegu oleksid Humberty troonist ilma jätnud, oli veel liiga värske, et asuda uue koloniaalavantüüri kallale, omamata kindlust kas rahvas seda toetab. Seda valmistati materjaalselt ja moraalselt ette kümme aastat. Kõige enam nägi vaeva Tsarandelli valitsuse välisminister Prinetti, valmistades ette pinnast vastavate Prantsusmaaga, Inglismaaga ja Saksamaaga sõlmitavate kokkulepetega. Seejärel koguti riigikassasse rahavarud, mistõttu kallite reformidele raha ei jätkunud; kuid tehti suur hulk kulutusi sõjaväe parandamiseks. Samas toimus plaanipärane ühiskondliku arvamuse kujundamine, mis suurenes eriti 6-7 kuud enne sõda, kui riik oli uputatud üle rahvuslike teostega, mis kujutasid Tripolitaaniat, kui „tõotatud maad“ ja mis on Itaalia proletariaadile hädavajalik. Ja kui peale sõja kuulutamist, olles löödud valitsuse „reetmisest“ sotsialistliku partei juhid otsustasid sellele reageerida üleüldise streigiga, kuid töölisklassi nende järel peaegu ei osutunud olevaks. Selgus, et nende masside enamus oli selles küsimuses ükskõikne, tihti ka koloniaalsõja poolt. Enamus selle pooldajaid oli isegi kõige äärmuslikumate parteide hulgas – vabariikliku ja sotsialistliku, isegi viimase vasaku tiiva hulgas. Sõda pidi Itaalia pidama eranditult rasketes tingimustes, mis oli tingitud peamiselt ajaolude rahvusvahelisest seisust. Võideldes Türgiga, ta pidi hoiduma samal ajal temale surmalöögi andmisest, nõnda nagu selle häving võis tuua kaasa nii Austria Aadria merel tugevnemise. Türgi endaga ta võitleb enamjaolt moraalsete meetmetega, nõnda, et asetada Türgi „toimunud fakti ette“, milliste hulka puutub kuninglik dekreet Tripolitaania ja Kirenaika annekteerimisest, mis anti kiirustades välja 5 novembril 1911.a. kui Itaalia vägedel oli hõivatud vaid paar sadamakohta ja nad ei olnud isegi rannajoone valdajad. Vaid alles oktoobri alguses 1912.a. õnnestus Itaalial sõlmida Türgiga rahuleping (Uši), millise tulemusel sultan kohustus oma väed viima Tripolitaniast ja Kirenaikast välja, millistele anti autonoomia, säilitades vaid kaliifi nimetuse ja saades vakuflike õiguste väljaostmise nime all soliidse rahasumma. See leping aga ei maini ühegi sõnaga Türgi poolt Itaaliale loovutatavatest kolooniatest, mis omavad Itaaliale ainsat väärtust, mis päästis ta sellest raskest olukorrast, milline oleks juhtunud siis, kui Balkani poolsaarel oleks lahvatanud tulekahju., siis tema sõdiva poolena, ei oleks saanud võtta Euroopa aeropaagis kohtunikku kohta. Sõda Triopolitaanis ja Kireneikal – formaalselt juba „autonoomsete“ beduiinidega, ega mitte türklastega – jätkub peale seda itaalalste kasuks muutunud õnnega, kes aegajalt saavad ka oluliselt lüüa (näiteks 16. mail 1913.a. Sadi-Garba) juures. Kuni käesoleva ajani on sõda läinud riigile maksma ametlike arvestuste järgi 900 miljonit liiri ja mitmed tuhanded inimelud. Samas on riigis hakanud ilmnema asjade käigus seisak ja kiiresti on tõusnud enneolematule kõrgusele elukallidus, mis on veel raskemaks muutunud tööpuuduse suurenemisega. Itaalia rahvast on hakanud muretsema panema homne päev. Selline on esimene vili, millise andis Itaalia demorkaatia monarhiseerimine... . (5945@L. Itaalia sotsiaal-politiline ülesehitus. 1. Sotsiaalsed suhted. Itaalia on hämmastavate kontrastide ja mitmekseisuse maa. Kes tahab kuulata viimast XX sajandi moekarjet inimese elu sfääris ja tegevuses, isiklikus ja kollektiivses; kes on huvitatud Euroopa teaduse, kunsti, kirjanduse viimaseset sõnast; keda meelitavad uusima tehnika imed, suured vallutused, mis on inimgeenisuse poolt tehtud sajandite vanuste loodussaladuste sfääris, suured edusammud erinevates tootmisharudes, kes soovib jälgida vahetus läheduses ühiskondlikku diferentseeriuse taset; keda haarab sotsiaalne võitlus kõigis selle keerukustes ja sassis ilmingutes ning kombinatsioonides – ühe sõnaga, keda huvitab kaasaja tsivilisatsiooni tipp, see leiab selle Roomas, Milanos, Turinis, Genuas, Lombardias, Emilis, Toskanas. Kes soovib aga minna XX sajandist – autodest ja klassivõitlusest, vabriku viledest ja poliitiliste kõnemeeste esinemistest, semaforidest ja aeroplaanidest- kõigest sellest kunstlikust olukorrast, millise loomine maksis tuhande aasta pikkust pingutust - kaugemale, las läheb mägedesse, metsikusse Abrutsi või Lõunasse Apuliasse, või täiesti Lõunasse, süstemaatiliselt maavärinatest raputatavale Kalabriasse. Kui Roomas, Milanos, Florentsias jne. võib näha, kuulda, kõigi viie meelega seda mis inimkond on enda ümber loonud ja milleks ta on saanud tuhande aastaga, siis siin, puhtas, puutumatu looduse rüppes, mingis külakeses nagu Afriko või Bova, peaegu ligipääsmatus mäestikukurus Aspromente, võib kergelt leida pärusmõisat, millises elas inimene mitmeid sajandeid tagasi: siin on rahvas ürgaegne, karjused, kes oma elu jooksul ei ole näinud midagi muud kui oma karja ja karjamaad, kes elavad muldonnides, mis vooderdatud kitsede nahkadega, süües kitse piima, sellest tehtud juustu, võid ja saades harva kui maiustust, kergelt praetud jahu ja kes räägivad vähestele aru saadavat itaalia ja kreeka keele segu. Ja see ei ole väljakaevatud kivistis, mis on kaotanud sideme reaalse kaasajaga, ega muuseumis säilitatud kunstlik eksponaat, vaid orgaaniline osa tegelikkuses, millises ei ole raske leida kõiki peaegu vahepealseid astmeid sellel trepil, millisel inimene kitse nahas ja karjasekepiga käes jõudis Markoni juhtmeta telegraafini ning aeroplaanini. Terve keerukas põhjuste – etniliste, klimaatiliste, geograafiliste ja ajalooliste komplekt – viis mitte ainult järsu erinevuseni, vaid ka paljudes suhetes otsese vastuoluni maa Lõuna ja Põhjaosa vahel. Elanike psühholoogia, iseloom, moraal, kombed selle majandustegevuse vormid ja liigid, sotsiaalsete suhete süsteem, poliitiliste parteide grupeerumine ja tegevus – kõik see on Lõunas teistsugusem kui Põhjas. Kuid ka selle Põhja kui Lõuna piirides on samuti kõik väga erinev, mitte ainult ühest piirkonnast teise minekul, provintsist provintsi sõidul, vaid ka ühe ja sama rajooni piires teineteisest paari kilomeetri kaugusel, sõltuvalt sellest, kas ta asub mereäärse või mägede poolse rajooni piiril, mägedes või tasandil, samal või erineval kõrgusel.Impulsiivne, vägivallale kalduv apulane erineb kõigis suhetes jonnakast ja kättemaksuhimulisest kalabritslasest või süngest Basilikadi elanikust, samal määral, kui piemontlane erineb ligurlasest või toskanalasest. Seepärast on erakordselt raske ja samas ka riskantne rääkida Itaaliast üldistes joontes, piirdudes suvaliste, üldiste iseloomustustega, mis on kohandatud üpris suurte territooriumitele. Keskmised arvud annavad üpris kauge ja tihti ka tegelikkusest vale ettekujutuse, täpselt nagu ka üldistused, kus kogu territooriumi üle puudub sarnane ja tüüpiline iseloom ja väljendub põhiliselt see mis selle mingi osas eriti esile tõuseb. Peale selle peab arvestama olemasolevate andmete suhtelist vanadust, eriti statistika puhul. Rahvaloendus, mis oli teostatud 10 juunil 1911.a. peab see puudus olema kõrvaldatud, kuiud nende andmete töötlemine võtab nii palju aega, et on saadud vaid üksikute valdkondade tulemused. Selleks, et jaotada elanikonda tegevusalade järgi, peab pöörduma 1901.a. rahvaloenduse juurde, milline konstateeris 12,2% kasvu võrreldes 1882.a. selle osa elanikkega, kes saavad tulu põllumajandusest. Kooskõlas mainitud loendusega, tuli iga tuhande majanduslikult-aktiivse inimese kohta: Põhjas 573 põllumajandusest elatuvat, keskel – 585, Lõunas 580, saartel – 534 ja üldse keskmiselt - 572. Vaatamata suurele vabrikutööstuse kasvule, „maa võim“ kuivõrd sellele on allutatud kõik need, kes sellest ülalpidamist saab, jääb itaalia elu põhinäitajaks. Ja kõrgel määral on iseloomulik, et need poliitilised parteid, millised, nagu Itaalia sotsialistlik, ei ole veel täielikult külades juurdunud, kuna ei väärivat tähelepanu ja hoolt ja kes pöörasid oma tähelepanu eranditult vabrikutes töötavatele töölistele, kes nüüd väitsid Bobio ettekuulutuse põhjal, kes juba 1882.a. väitis, et kõik on seni asjatu, kui itaalia küla ei võta sotsiaalse küsimuse lahendamist enda peale. Ja kui ta ei ole seda veel praegu teinud, siis kahtlemata teeb ta seda varsti Jaotades kogu elanikkonna, kes saavad elatist maast, kolme peamisse gruppi, me saime järgmise pildi nende suhetes riigi erinevates osades. Piirkonnad Pöllumajanduses hõivatud 1000 inimese kohta. Omanikud Rentnikud ja all-töövõtjad Töölised Kokku Seal hulgas asunikud Kokku Koos abilisega. Piemonte Liguuria Abruzzi ja Molise Marche Toskaana Umbria Emilia-Romagna ex –Ducati Lombardia Veneto Lazio Kampaania Apuulia Basilicata Kalaabria Sitsiilia Sardiinia 556 486 416 143 150 191 85 259 218 291 205 238 151 241 139 147 209 129 244 247 622 554 448 459 825 343 311 211 245 89 179 160 127 102 66 158 170 606 532 437 421 214 249 132 153 100 24 47 111 83 70 292 237 298 200 247 286 430 402 399 364 451 459 702 488 603 659 490 175 158 211 190 209 206 321 257 217 236 358 340 604 338 469 516 370 Maatöölised, keda Itaalias nimetatakse talupoegadeks (contadini), moodustavad, nagu me näeme alates 20-70% elanikest, kes saavad tulu põllumajandusest, kusjuures saartel ja Lõunas, ühes keskses (Lazio), Emilia kahes Põhja osas on neil suurim tähtsus, kui teistes gruppides. Kuid talupojad jaotuvad kahte oluliselt erinevasse klassi : töölisteks a lavore fisso (fikseeritud töö) ja päevatöölisteks või sulasteks (giornalieri või braccianti). Esimene suhete vorm, millist kohatakse enam Lombardias, tihti ka Emilias, Kampaanias, Basilicatas, Kalaabrias, Sitsiilias ja Sardiinias, sisaldab eneses töö ja väljatöötatud rendi eest naturaaltasu elemente. Töölisele antakse töötlemiseks kindlaksmääratud maatükk, saades peremehelt elukoha, aiamaa, osa saagist ja vahel ka kuupalka. Sellest skeemist on erinevates paigus erinevaid lahkuminekuid, et kui esitades neid teatud korras, siis võib näha üleminekut isikliku värbamise puhtalt lepingult asundusele päivilisest rentnikuni. Kuid oma arvukuselt omab suuremat tähendust teine kategooria – pöevatöölised, ke son sitsiilias, Kalabaarias, Apuulias ja Lazios isegi valdavat rolli võrreldes teiste elanike gruppidega. Braccianti – on maaproletariaat sõna otseses mõttes, kes elab otseselt oma tööjõu müügist peremehele ja kes on tavaliselt ainus tööandja. On iseloomulik, sarnaselt vabrikutöölisele, ta suuremalt osalt ja paiguti Apuulias, Romagnas, elab isegi tavaliselt linnas, kust ta sõidab tavaliselt jalgrattaga (see on Itaalias väga populaarne liiklemisvahend) tööle ja tagasi. Sarnaselt vabrikutöölisega kannatab ka temagi tööpuuduse, pikkade tööpäevade, kesise palga ja halbade töötingimuste käes. Loomulikult, kuivõrd asi puudutab töötingimuste parandamist siis ta oma püüdlustes ja võitluse meetodites ei erine tööstustöölisest. Kuid erineb oluliselt viimasest selle poolest, et teda tõmbab maatöö poole ja püüab sulasest iseseisva peremehe seisusesse tõusta. Meetodid ja võtted, milliseid praktiseeritakse sel eesmärgil, on oma olemuselt, mõningate eranditega, tööstustöölisele kättesaamatud ja need muutuvad talupoegade (itaalia mõttes) teadlikkuse ja organiseerituse kasvades vastavalt kohalikele tingimustele. Endises Paavsti piirkonnas, Lazios, Marche, Umbrias ja Alam-Toskanas, eriti Pisa ja Grosseto provintsides maata talupojad, kes ei soovi aga ka tihti ei oma võimalust elada puhtalt (sest seda ei ole kellegile müüa) oma tööjõu müügist, on ainsaks ressursiks nn. usi civici kogukonna maade kasutamine. Feodaalid, kes on omastanud kõik maavaldused jaätsid nendel asuvad varem kommuunide kasutuses olevad maad maatute või muude maaelanike kasutusse: haritavad maad, karjamaad, allikad, tuulemurru jne. muidugi tingimusel, et täidetakse feodaalile tehtavad kindlaksmääratud koormised. Kuid sellised suhted said feodaali ja talurahva vahel kesta seni, kuni temal sellest kasu oli. Kui aga muutus majanduslik konjuktuur, siis hakkasid maaomanikud kasutama igasuguseid võtteid, et maad ise kasutada, seda kas harimiseks võttes või metsade ja parkide alla paigutamiseks. Mõisnikele tuli appi ka seadus nn. „röövellik seadus“ 1888.a. (legge di spogliazione) „õiguse riisumine“, mida täiendati veel 1891.a. seadusega, mis aitas maaomanikul vabaneda servituudidest, tasudes talupoegadele kaotatud õiguste eest tühist kompetsatsiooni. Kümned tuhanded vaesunud talupered, otsides väljapääsu tekkinud olukorrast, jõudsid arusaamisele organiseeritud tegevuse vajaduses. Kohtadel asutati hulk talurahva liigasid, kes seadsid endale eesmärgiks kaotatud servituudi õiguste taastamise. Nõnda nagu läbirääkimistel ligistidega ilmutasid omanikud harva järelandlikkust, siis muutusid tavaliseks maade tagasi võtmised, millised omasid massilist iseloomu 1904-1907.a. ja millist teostati pidulikus meeleolus: õieti organiseeritud ja pidulikult kujundatud protsessioonis, naiste, lastega, legistid, eespool liikuva orkestriga, milline on olemas igas Itaalia külas, ((Kunagi sai seda näha mingis Itaalia filmis.KL.)) liiga lehvivate lippude all, mindi vaidlusalusele maatükile, heisati lipud ja asuti töö enese kallale: kündma, heina niitma, tuulemurdu koguma jne. Liikumise arengu määral talupojad tunnetasid kohalike liigade isoleeritud tegevuse vähesihipärasust ja vajadust organiseerida üldise plaani järgi solidaarseid väljaastumisi.Liitumise ülesandeid täitsid talurahva kongressid ja liikumine, millise lipule oli kirjutatud: „õigus maaharimisele“ vastukaaluks maaomanike „õigus maale“, mis võttis veelgi suurema jõu ja ulatuse. Selle tulemused on aga ilmnenud omanike suuremas järeleandlikkuses ja seadusandluse ümberkorralduses, milline annab talupoegadele temale vajaliku hulga „maa harimise õiguse“. Teisele teele aga asus Lõuna maata talupoegkond. Põllumajandustööliste liitude („faši“) liikumine, mis pidi tema organisaatorite plaani järgi olema sotsiaalse revolutsiooni alguseks, eeldades sellega koos, muidugi, maaküsimuste radikaalset lahendamist. Kuid alustades seda tingimustes, millised juba algusest peale määrasid selle täielikule ebaedule, „faši“ ülestõus ei andnud, peale suure hulga ohvrite, rahvale midagi. Leidmata mitte mingit võimalust oma olukorda kohapeal parandada, hakkas talurahvas riigist minema rändama: algas masiline emigratsioon ookeani taha. Tööliste arvu vähenemine tõi kaasa varsti paigale jäänute töötasu tõusu ja mõningase tingimuste paranemise. Samas ka maa väiksem nõudlus tõi kaasa maa hinna languse. Suured maatükkid, millised andsid enne tulu, osutusid mahajäetuteks. Selline olukord pidi panema latifundisti, keskmise- ja väikemaaomaniku raskesse olukorda. Kui latifundistil on veel võimalik maad karjamaaks muuta, siis väikeomanikel seda võimalust ei ole. Lõunas moodustasid nii ühed kui teised klassi, kelle maaomand teenis eranditult talupoegade töö ekspluateerimise kaudu. Isiklikult nad maad ei töödelnud ja ise on pühendunud teistele tegevustele, olles vaimulik või tegeledes teiste vabade ametitega, eriti advokaadid; siin on ka enamik kohalike ühiskondlike ja riiklike asutuste ametnikke ja kuna nende käes oli kogu kohaliku poliitika ajamine. Sellises olukorras, mlline oli loodud emigratsiooniga, jääb neil üle kas asuda isiklikult maad harima, milleks neil ei ole oskusi, teadmisi ega ka tahtmist või siis see ära müüa. Viimane variant oli neile isegi kasulikum, sest maad osteti mitte ainult ahnelt, vaid ka isegi kõrge hinnaga... need samad emigrandid, kes olid mõne aasta ameeriklasi teeninud, raha säästnud ja koju sõitnud, ostes maad ja asutades seal oma majapidamisi. Selline on viimaste aastatel sadadete tuhandete liiride vool Itaaliasse, millised saabuvad igal aastal ookeani tagast kodumaale. „Ameeriklane“ harib maad mitte ainult isiklikult, vaid ka kasutab täiustatud tootmisviise ja töövahendeid, rajab otstarbekamaid tootmishooneid endiste õlgmajade ja muldonnide asemel, aga kõige lõpuks esitab teisi nõudmisi kohalikele võimudele ja riigile. Toimub täielik sotsiaalne pööre. See tähelepanuväärne protsess, mis on konstateeritud viimase parlamendi ankeediga, ilmneb eriti jõudsalt Abruzzilaste juures, kus, tänu sellele on mõned rajoonid täiesti teistsugused. Kuid väga tugev on see samuti Kalaabrias ja Basilikatis, osalt ka Sitsiilias ja ka Apuulia mägises osas, ühe sõnaga, kõikjal, kui pinnase ja kliima tingimused eeldavad väikepõllundust. Seepärast Apuli tasandikul, kus on võimalik tegeleda suurtel väljadel masinate abil vilja kasvatamisega on väikepõllumehe edu väiksem, kuid see edeneb siingi. Ja kolmas tee, mille abil itaalia maata talupoeg maal püsida – see on maa kollektiivse rentimise teel. Eksisteerib selle kaks liiki. Üks, milline on enam levinnud Sitsiilias ja Lombardias, erineb selle poolest, et kollektiivsus piirdub vaid maa rentimise faktiga, seda kasutatakse aga eraldi, igaüks harib vastavalt jagatud maatükki individuaalselt. Sellisel puhul me näeme sulaste, kes püüavad endale maad osta, kollektiivset abi. Teine sisuliselt kollektiivse rendi liik oma eesmärkidelt ja ülesannetelt on teostatav vaid seal, kus on tugev töölisorganisatsioon. See sünnib seepärast itaalia töölisliikumise keskuses Emilia-Romagnas, ja kust see levis naaberprovintsidesse: Bologne, Mantuani, Modena jne. Siin ei ole kollektiivne mitte ainult rentimine, vaid ka selle kasutamie. Kui lombardia tüüpi kollektiivse rentimine ei leia eest erilisi väiseid tõkkeid, siis töötajad, kes püüdsid emilia-romagnas tüüpi rendile, põrkusid igal pool kokku ületamatute takistustega. Rääkimata juba väikerentnike konkurentsist, eriti asunike poolset. Kuid kõige tähtsamatest sellistest takistustest paistis välja maaomanike soovimatus maad tööliskooperatiividele välja rentida, kuna see hõivab vaba tööjõu, mis tõstab eraettevõtja poolt palgatava tööjõu hinda. Töölised aga, kes hangivad kollektiivse rendi, peavad kõvasti töötama ja pidama võitlust oma hädavajaliku maatüki „maa harimise õiguse“ eest, loomulikult nad peavad silmas riiklikke, kiriku ja kommuunide, provintside, headegevuslike asutuste jne. maid ja nad nõuavad üha valjema häälega seadusandjatelt selliseid meetmeid, millised lihtsustaks neil neid maid rentida. Muutudes proletaarsest kollektiivsest rentnikust, üksikrentnike ja alltöövõtjate grupi liikmeks, on tarvis neist eristada väikse kategooria, kes on oma klassi asendilt kõige lähemal omanike grupile, aga nimelt päritavad rentnikud, kellel on maa väljaostmise õigus (emeriitus). Sellist rolli mängivad mingil määral silmapaistvalt Laziumi rentnikud (45/1000), Apulis (11) ja Kampane (10). Võrreldamatult suuremat rolli omab kategooria, kes tegeleb, peamiselt lüõhiajalise rahalise rendiga, mis on enam levinud Veneetsia piirkonnas, osalt ka Emilia, Kampane ja Basilikas. Antud kategooriasse kuuluvad väikerentnikud, kes töötlevad maad isiklikult (rõhuvas enamuses) ja suuremad rentnikud, kes juhivad kapitalistlikkui ettevõtet, või on lihtsalt edasi rentnikud. Peamise aga, põhilise vaadeldava grupi kategooriana on vilja osaga tasuvad rentnikud. Selline maakasutusviis – mezzadria ( pooletera mehed), masseeria või colonia – väga levinud ka kõigis teistes riigi piirkondades, aga peamiselt Markah, Toskanas, Umbrias ja Emilias. Vastav elanikonna grupp on juba praegu üheks Itaalia sotsiaalse struktuuri oluliseks osaks ja sammub sellel teel, et hõivata tulevikus veelgi olulisem koht. Vastupidiselt teoriale, mis trakteerib sellise maa kasutuse vormi keskaegseks jäänukiks, mis on mõistetud kadumisele, kasvab pooletera meeste hulk pidevalt. Lõunas toimub see sama emigratsiooni mõjul: tööjõu kallinemine ja oht, et maa jääb harimata sundis maad saagiosa eest välja rentima ja ka töölised, saades suuremat tasu koha peal, ka välismaalt sugulastelt saadava abiga, said võimaluse tööloomade ja tööriistade ning hädavajaliku viljaseemne ostuks. Riigi keskosas on suur osa kultuurmaast pooletera meeste käes, kes bonifitseerimise, niisutamise ja kuivatamise teel juurde saadud maa on asustatud pooletera meestega. Paljudes kohtades muutuvad nad maavaldajateks, kes palkavad juba ise tööjõudu. Eelmainitud teooria vastaselt ei kananenud pooletera meeste hulk ja see ei alandanud põllumajanduskultuuri: pooleteramehed tegid ise, kuivõrd see nendest sõltus igasuguseid parandusi ja täiustamisining teine kord peavad lõpmatut võitlust peremeestega nende konservatiivsuse ja ihnsuse pärast. Ja uuesti selle teooria vastaselt, mis tõotas pooletera meeste saatuslikku laostumist ja proletariseerumist, nad ise tasapisi rikastuvad. Aasta-aastalt tuuakse hoiukassadesse üha suuremaid hoiuseid, et kogutud raha eest hiljem maad osta. Toimub väikemaaharijate (koloonide) väikemaaomanikeks muutumine. Sealjuures, vaadeldava grupi olukord sotsiaalses võitluses on muutunud üpris keerukaks selle läbi, et neil tuleb võidelda kahel rindel korraga. Eelkõige maaomaniku vastu. Kolonaadi tingimused, millised on üpris isesugused, kuid rentniku jäoks tihti üpris rängad, olemata kaitsutd oma õigustes ja kohustudes tihti tasuma suuremas osas või isegi peale makstes. Pooletera-meeste liigal, mis loodud nende kolonaadi tingimuste parandamise eesmärgil, on õnnestunud üpris palju saavutada, peamiselt seetõttu, et neid on toetanud organiseeritud külaproletariaat. Kuid samal ajal lasub neil endil eelmainitud proletariaadi surve. Üheks tähtsamaks koloniaadi kasuks – kogu talupere tööjõu ärakasutamise võimalus. Kuid tuleb aeg, mil oma jõust ei piisa, siis töötajate palkamise vältimiseks vahetatakse üksteisele teenete osutamisi nn. „talgute“ korras. Töölised , kes otsivad töötuks jäämise vastast vahendit, nagu seda esineb Roomas, kes printsipiaalselt ei soovi järgida Lõuna tööliste emigreerumise eeskuju, nõudsid aga „talgute“ ära keelamist ja kohustuslikku tööjõu palkamist. Kolonnidel (asunikel, pooletera meestel) tuli järgi anda, kuigi sellisel viisil suurenesid oluliselt tootmiskulud, siis töölised aitasid neil saavutada olulist kompensatsiooni maaomanikelt. Kuid töölised läksid veelgi kaugemale. Kui asunikud, moodustades kooperatiive, hakkasid endale ostma veskeid, siis töölised nõudsid, et selliste masinate omamise ja kasutamise õigus oleks vaid neil ja et asunikud ka tulevikus oleks see õigus tööliste käes ja et juba ostetud masinad oleksid antud üle tööliskooperatiividele. Töölised, keda antud juhul juhtisid marksistid, kes olid talupoegade vastased, kirjutades sel viisil alla oma surmaotsusele. Tekkis äge võitlus ja lõppude-lõpuks tuli töölistel võtta vastu juba alguses vabariiklaste, kes asusid talumeeste poolele ja kelle poole hoidis ka märkimisväärne tööliste osa, poolt pakutud lepitus vorm – talumeestest ja töölistest moodustatud kooperatiivi näol. Märkimisväärne on ka see, et talupojad, kellel oli maad rohkem, kui nad seda harida jõudsid, tulid kohe vabariiklastele vastu nende ettepanekus, üleliigne maa töölis-kooperatiividele välja rentida. Täpsema statistika puudumine ei anna võimalust määratleda täpselt seda, millist mahtu omab meie poolt käsitletud kolmas rahva grupp, st. omanikud. Peab piirduma viitega suurtele latifundiumitele Lõuna piirkondades, milline on selle klassikaliseks näiteks, Siis Lazio piirkond ja ka mõned paigad Lombardias ja Veneetsia piirkonnas. Terve rea protsesside mõjul, millised toimuvad Itaalia rahva-majanduses ja osa oli neist juba ära mainitud, siis see maaomandi vorm omab kadumise tendentsi. Juba käesoelval ajal on need müüdud väikesemateks omanditeks. See protsess läheb veel kiiremini siis, kui viiakse ellu töötava demokraatia poolt nõutud meetmed mittekasutatud haritavate maade, millised moodustavad suure osa latifundiumitest, et need müüdaks või renditaks väiketalunikele välja. 191.a. loeti maaomanikke 2 305 795 ((27 miljoni elaniku kohta.)). Kuid mis neid ähvardab, see on riigi rahanduspoliitika, vahendite vähesus ning toodangu müügiraskused. Väikemaaomanikud peavad oma olu parandamiseks pidama võitlust kahel rindel: ühelt poolt riigi maksupoliitikaga, järelikult nende klassidega, kellele selline poliitika on kasulik ning teiselt poolt kokkuostjate ja kaupmeestega. Kuna aga sellist võitlust saab kuigivõrd edukalt pidada vaid organiseeritud jõududega, siis jäädes oma maatükil individualistiks, nad astuvad samal ajal hea meelega kollektiivsette asutuste ja tootmisüksuste liikmeks, milliste kaudu loodetakse saavutada üht või teist olukorra parandamist. Seni on loodud umbes 1800 põllumajanduskassat, kuni 1500 kooperatiivi töövahendite, vilja ja väetiste ostuks, üle 1200 kariloomade ja majandushoonete kindlustusseltsi, 600 piimaühistut, umbes 150 veinikeldrite seltsi jne. Kõigest sellest eelpool öeldust on iseenesest selge, kui suur ja keerukas on maarahva osalus Itaalia sotsiaalses liikumises, millise eesrindlikuks malevaks on tööstusproletariaat. 11 juuni 1911.a. rahvaloenduse andmete järgi oli tööstuses hõivatud isikuid 2, 305, 698 inimest (( = 2 305 795 maaomanikku! 27 miljoni elaniku hulgas.)). Nende peamine osa on keskendunud nelja Põhja piirkonda: Piemonte, Liguria, Lombardia, Veneetsia, samuti veel viies provintsis (Novara, Turini, Genuae, Komskoi, Milani, Bergami); kogu maa ülejäänud osades, äärmisel juhul 55 provintsis 69.-st., kaob töölisproletariaat maaproletarjaadi varju. Kui võtta see asjaolu tähelepanu alla, siis saab selgeks, et selle grupi roll sotsiaalses liikumises ei ole võrreldav tema arvulise hulgaga. See mis teda ettepoole tõukab – on tema suur organiseerumisvõime võrreldes maarahvaga. Esimeste ja teiste oraniseerumise astet ilmestab järgnev tabel: 1.-jaanuariks Moodustasid liigasid. ((ühinguid)) Tööstustöölised Maatöölised Kõik kokku. Arv Liikmeid Arv Liikmed Arv Liikmeid 1908.a. 1912.a. 3 766 4 703 508 290 452 354 1 809 2 626 426 079 408 148 5 575 7 329 934 369 860 502 Liigad võivad oma iseloomu järgi olla jaotatud kolme järku. Nn. vabad, mis on registeeritud kohalike tööametite ((tööbüroode, Töö Kojad)) juures (enamus) või mis on organiseeritud üleriigiliselt föderatsiooniks. Selliseid „vabu“ liigasid – tööstustööliste on 3 964 koos 352 978 liikmega ja põllumajandustöötajate 2 064 omi koos 286 692 liikmega. Need organisatsioonid on suuremal osal juhitud erinevate vaadetega sotsialistide-marksistide poolt ja kes järgivad Töö Peakonverentsi direktiive. Nende hulgas peab ära märkima Rooma talurahva organisatsiooni, mis kuulub vabariikliku Töö Koja juurde, mis loodi masinate konflikti ajal. Teine järk liigasid - isoleeritud liigad, mis ei ole registreeritud Kodades ega ka rahvuslike föderatsioonide juures ning millised suures enamuses asuvad Töö Peakonverentsi mõju all. Selliseid liigasid on 376 koos 33 747 liikmega ja maatöölistest 365 ja 79 064 liikmega. See organisatsioon, mis asub osalt väljaspool kõiki parteilisi tendentse ja on enamjaolt seotud mõõdukate demokraatlike parteidega. On olemas veel katoliiklikud liigad, rangelt konfessionaalsed, 363 koos 65 629 liikmega linnas ja maal 197 – 42 392 liikmega liigat. Alljärgnevast tabelist on näha, kuidas nende kolme järgu vahel jaguneb maatööliste kategooria: Kuulub organisatsioonidesse. 100 organiseertust Vabades Katoliiklikes Isoleeritutes Väikeomanikud ... ...rentnikud Asunikud Pooleteramehed (obbligati) Kooperaatorid (bracceanti) %% 3,6 13,9 55,2 40,5 71,0 %% 10,8 14,8 29,8 17,4 2,8 %% 85,6 71,3 15,0 42,1 26,2 Siit tuleb selgelt välja tõsine, kommentaare mitte vajav erinevus tendentsides. Siiski tühine hulk väikeomanikke ja väikerentnikke on „vabades“ st. asuvad enamjaolt sotsialistlikes ja tihti vabariiklikes organisatsioonides, mis on seletatav sellega et need mõlemad äärmusparteid pöörasid alles kaks aastat tagasi tähelepanu nendele kahele olulisele kategooriale, samas kui katoliiklased ja mõõdukad võtsid endale nende huvide esindajate rolli ja töötavad juba ammu nende hulgas. Muide, mis puudutab katoliiklaste tööd, siis peab märkima, et katoliiklikud tööliste organisatsioonid ühe enam ja enam omistavad endale „vabade“ taktikat, isegi kuni streigini, mis oli varem välistatud (tööandjate ja töövõtjate segaorganisatsiooni tõttu), nüüd väheneb nende rangus liikmetelt nõutavates konfesionaalsetes nõudmistes. See on seletatav sellega, et liigal ei ole mitte ainult oma liikete huvide kaitsmine nende eest, kes neid huve rikuvad, vaid, et seadusandlikule võimule mõjudes viimane ka nende huvisid kaitseks. Siit suur tähtsus Itaalia töölisliikumiste suhtumises poliitilistesse parteidesse. Selles suhtes on pöördepunktiks Töö Peakonföderatsiooni Modena kongress (1908.a.) Itaalia töölisorganisatsioonidele pani aluse juba Madzzini, kelle otsesel mõjul kutsuti kokku Itaalia tööliskongress. Kuid madzzini töölisliikumisel ei olnud edu ja see liikumine, mida me siin näeme, on peaegu tervikuna sotsialistliku partei kätetöö. Seepärast on selge, mis suhted viimase ja klasiliste kutseühingutega (sündikaatidega) kujunesid välja hoolduse ja hoolekande vallas. Selle Modena kongressil need organisatsioonid, äärmisel juhul, formaalselt, iseseisvuvad otsustavalt parteist, nõnda nagu Peakonföderatsioon revolutsioonilise sotsialismi teel, millisel ta rohkem või vähem kindlalt, rokem või vähem järjepidevalt varem käis, pöörab reformistliku sündikalismi teele, millise aluste panijateks on Itaalias prof. Gratsiadei ja Ivanoe Bonomi. Pea Töökonföderatsioon Modena kongressil asub sellele vaatekohale, et „puhast ja siirast klassipoliitikat võivad teha vaid klassi-organisatsioonid“, et sündikaadid peavad seepärast, jäädes sõltumatuks poliitilistest parteidest, „ise oma poliitikat tegema“; kuid kuna sündikaadid ei ole selleks veel küpsed, ega veel piisavalt tugevad ja ei oma piisavat kogemust, siis seni nad „peavad kasutama neile enamsõbraliku partei teeneid, kuid ei saa ega pea neid parteisid teenima“. Seejuures, siiski, Modena kongressil vastu võetud päevakorras oli tehtud väljajätt, mis selgitas, et sõbralike parteide all, kellega konföderatsioon võib kokkulepet sõlmida, mõeldakse vaid neid parteisid, millised tunnistavad „klassivõitluse meetodit“. Seejuures tunnistas konföderatsioon enda omaks, võttes selle ära sotsialistlikelt parteidelt, õigust pöörduda proletariaadi solidaarsuse poole, eriti selles, mis puudutab üleüldise streigi väljakuulutamist. Töölisklasside organiseerimise loomulikuks tagajärjeks oli hiljem „peremeeste“ organisatsiooni loomine, milline sündis 1910.a. „Rahvusliku tööstuse konföderatsiooni“ nime all, mis ühendas 19 tööandjate organisatsiooni, millises on 1 900 ettevõtet ja mis annavad tööd 250 000 töölisele. Kuid pidades silmas riigi iseärasusi, sai see organisatsioon suurema arengu põllumajandusega liitudes. 1 jaanuaril 1912.a. loeti selliseid organisatsioone kokku 48, neist 23 kohalikku ja 7 provintsiaalset, mis olid suunatud peamiselt sulaste liiga vastu ja 11. organisatsioonist, milliste spetsiaalseks ülesandeks oli võidelda talurahva liigadega. Neid organisatsioone ühendab provintsidevaheline föderatsioon, mis peab oma koosolekuid Bolonjas, st. samas linnas kus omab oma residentsi talumeeste ja sulaste „Maaharijate rahvuslik föderatsioon“. Tööandjate liigal on oma häälekandja „Bolletino federale agrario“, juhatab tööandjate vastastikuse abi kassat streikide puhuks ja peab üleval koosseisulisi propagandiste, et nad meelitaksid nende poole üle talupoegi ja rentnikke. Muidugi, sarnaselt töölisorganisatsioonidele ka tööandjatel mitte ainult tööliste ja talupoegade nõudmistega otsese ja vahetu võitluse, vaid ka tööandjate huvides valitsuse ja seadusandliku võimu mõjutamise ülesanded. Sellise mõjutamise eesmärgil eksisteerib Roomas „föderatsiooni poliitiline büroo“, millise kaudu föderatsioon juhib maameeste parlamendi gruppi ning suhtleb valitsuse ning ministritega. On iseenesest mõistetav, et ühe või teise võitleva poole mõju edu riigivõimule ja see positsioon, millist see võim omab üha enam kasvava ja areneva sotsiaalse võitluse suhtes, määratletakse elkõige riigi poliitilise ülesehitusega, muidugi omalt poolt evolutsioniseerides kooskõlas selle sotsiaalse korra evolutsiooniga. 2. Poliitiline ja administratiivne kord.((enne I Maailmasõda)). Formaalselt määratletakse Itaalia poliitilist korda piemonte Karl Alberti Statuudiga (1848.a.), milline on muutunud ülalpool toodud tingimuste mõjul ühendatud Itaalia põhiseaduseks. Oktruajeeritud statuudina on sellel kõik säärase põhiseaduse halvad puudused, millise ülesandeks ei ole mitte rahva võimu kehtestamine kuivõrd selle piiramine ja trooni võimu suurendamine. Kuid need asjaolud, millised kujunesid välja praeguses Itaalia monarhias, pidevas süstemaatilises võitluses oma eksistentsi eest, viisid lõpuks selleni, et kehtestatud kord, olles vankumatu paberil, on teinud läbi rida muutusi, mis on muutnud selle enam vastavamaks rahvavalitsusele. Statuudi (art.2) kehtestab „valitsus on monarhistlik ja esinduslik“, seejuures riigiametitesse nimetamine, sealhulgas ministrite, on antud eranditult kuninga äranägemisele (art. 6); tegelikkuses aga, kujunes üpris kiiresti ja kindlalt välja puhas parlamentaarne süsteem. Seadusandlik võim, kooskõlas art.3. „täidetakse kollektiivselt kuninga ja kahe koja: senati ja saadikute koja poolt “, seejuures Senat, st. ülemkoda, moodustatakse erandlikult kuninga poolt piiramatul hulgal eluaegselt nimetatud liikmetest Statudis (art. 33) määratletud kategooriate hulgast (kokku 21 isikut), kes võivad olla grupeeritud järgmisse nelja klassi:1)kõrgemad vaimuliku, sõjaväe ja tsiviilbürokraatia ametnikud; 2)endised saadikud, 3)teadlased ja 4)suuromanikud (1913.a. 1.ajaanuaril oli senatis : kõrgemaid bürokraate – 105; endisi saadikuid – 142, teadlasi – 48 ja suuromanikke 66.). Peale selle kuulusid senatisse seaduse järgi kõik kuningliku õukonna printsid. On ilmselge, et sellise seadusandliku võimu organiseerimisel ei kuulu talle sellest mitte kolmandik vaid kaks kolmandikku. Tegelikkuses selline ülemkoja organiseerimine, mis muudab ta valitsuse tahte teostajaks, st. alamkoja enamuse käepikenduseks, mis muutis senati poliitilise faktori nullilähedaseks. 1910.a. kui Lutzatti ministeerium kavatses senatit reformida, tuues sellesse sisse valitava elemendi, olid sellele järsult vastu sotsialistid, kes kartes, et senat saab elanike antidemokraatlike kihtide iseseisvaks toeks, muutub reaktsiooni pesaks. Täitevvõimu peana on kuningal kontrollimatu sõja kuulutamise õigus, nagu ka rahul-, liidu-, kaubandus- ja teiste lepingute sõlmimise õigus, teatades viimastest kodadele vaid sel juhul kui „riigi julgeoleku huvid seda lubavad“(art. 5); tegelikkuses aga 1859, 1866, 1889.aasta sõjad, millise autoriseerimiset valitsus parlamendilt palus iga kord, oli selleks reaks pretsedentideks, millistele toetudes opositsioon võis täiesti põhjendatult opositsioon süüdistada praegust valitsust rahvaesinduse õiguste rikkumises, kelle nõusolekuta oli kuulutatud välja Trioplitani sõda. Lõpuks, mittekasud ja isegi ohud, millistega kaasnes otsene trooni põrkumine rahvaesindusega, viisid kuningliku veto kadumiseni: mis oli ette nähtud Statuudi art. 7. ja seadusete kinnitamine muutus lihtsalt kuninga kohustuslikuks formaalsuseks. Troonil ei olnud veto õiguse eest võitlemiseks mõistlikke aluseid, kui tema käsutuses on teised pehmemad ja vähem ärritavaid vahendeid, et kõrvaldada temale ebameeldivaid eelnõusid, nagu edasi lükkamine või saadikutekoja laialisaatmine. On mõistetav, et rahvaesinduse evolutsioon, mis on kehastatud saadikutekojas, pidi teostuma täpselt otse vastupidises suunas: tema baas on laienenud ja on suurenenud tema kompetentsi maht, mis on faktiliselt väljunud neist piiridest, millised olid Statuudiga määratletud. Üheaegselt põhiseaduse annetamisega andis Karl Albert välja valimisseaduse, milline pidi kehtima ajutiselt, kuni parlamendi poolt vastu võetud seaduse kehtestamiseni. Siiski, see ajutine seadus, milline andis valimisõiguse vaid tühisele jõukamate kodanike tipule, eksisteeris 33 aastat. Vaid peale seda, kui Garibaldi poolt 1879.a. asustatud Itaalia demokraatia liiga, mis seadis oma eesmärgiks saavutada üleüldine valimisõigus, aga seejärel Asutava Kogu kokkukutsumist – misjärel Liiga arendas riigis valju agitatsiooni, misjärel viidi kotta uus valimisseadus,mis suurendas järsult valijate hulka 600 tuhandelt üle 2. miljoni valijani. Sellel seadusel, mis kehtis enne 1912.a. oli sellisel vähe haritud rahvaga maal üks puudus, kuna ta seadis valimisõiguse sõluvusse teatava kirjaoskuse tasemega. Tänu sellisele sensusele osutusid viis ja pool miljonit täisealist inimest hääleõigusetuks. 1911.a. sel ajal kui Itaalia rahva eest salaja ettevõetava Tripolitani sõjaks tehti viimaseid ettevalmistusi ja võis karta, et sellekse ei saada demokraatia heakskiitu Giolitti, kes oli alati jäigalt valimisreformi vastu, tegi maale üllatuse, esitades peaegu üleüldise valimisõigust andva seaduse eeolnõu ja mis saigi hiljem 30 juuni 1912.a. seaduseks. Nüüd on endised valimisõiguse piirangud jõus vaid 21 kuni 30 aastaste kodanike suhtes, samuti neile kes ei ole sellisesse ikka jõudnud, kuid kes teenisid ära oma sõjaväeteenistuse kohustuse, kirjaoskamatuse tsensus enam ei eksisteeri, neile muutus valimisõigus üleüldiseks. Sellisel viisil kasvas valijate arv 3 247 722 kuni 8 635 148 inimeseni. Samas kaotati ka veel üks oluline Statuudi keelu artikkel (art. 50) saadikute kohustuste täitmisese eest mingi hüvituse maksmise keelu kohta: artikkel jäi kehtima, kuid nüüdsest hakkavad saadikud saama 6 000 liiri aastas postikulude jne. katteks. Suuremal demokraatlikumal baasil ja enam demokraatliku koosseisu juures, rahva esindus, arvatavasti, jõuab kiiremini nende võitude suunas, millised on neil juba tehtud. Nende hulgas enam oluline on koja inspekteerimise õiguse laiendamine. Peale küsimuste ja järelepärimiste, kinnitas praktika veel nende suure ankeedi õiguse, millist ei ole põhiseadusega ette nähtud. Siin käib jutt eelkõige reast parlamendi juurdlustest valimiste küsimustes, millise eesmärgiks oli parlamendil piisava materjali kogumine nende poolt kinnitada tulevate valimiste õigsuse või mitteõiguspärasuse kohta. Seejärel, viimase kümne aasta kestel on tehtud rida teistsuguseid anketeerimisi, mis omasid tähtsat rolli maa poliitilises-, ühiskondlikus ja majanduselus. Sellised ankeedid, millise ülesandeks olid igasuguste riisumiste ja kuritarviduste kaotamine: 1908.a. saatis parlamendi juurdlus kohtualuste pinki ja mõisteti seal süüdi rahvahariduse minstri Nazi; 1913.a. lõppes juurdlus ja arutati kojas läbi Õigusmõistmise Palee ehituse anketeerimise tulemusi, millise põhjal pidi kohtupinki istuma rida ettevõttjaid, ametnikke ning isegi poliitikuid. Parlament uurib samuti riigijuhtimise mitmete harude tegevust. Viimastele anketeerimistele oli valitsus kaua ja eriti vastu. Kuid ikkagi tuli tal järele anda nende valdkondade suhtes millistes troon on pandud parlamendikojast enam sõltumatusse seisundisse – nimelt maa- ja merevägede ameetkond. Võimalus, et sõja krediite vähendatakse või isegi öeldakse nende andmisest ära – oli liiga kõva argument, et valitsus võiks parlamendile vastu hakata. Ainus, mis valitsus saavutas, oli see, et ankeet-komisjonidesse võeti liikmeks ka valitsuse liikmeid. Ja need suures parandused, milliseid viimase kue-seitsme aasta jooksul maa- ja mereväes tehti, on just nimelt parlamendi juurdluse tulemused ((komisjon uuris, leidis puudujäägid ja andis nende kõrvaldamiseks raha)). Suur tähtsus on ka sotsiaal-majanduslike küsimuste anketeerimisel, nagu agraarankeet, kaubandusliku merelaevanduse juurdlus ja siis viimane 1911 ja ülalpool mainitud ning Lõuna Itaalia talurahva olukorra seisundi uuring. Parlamendi võimu laiendamise kõrval saab suure tähenduse parlamentaarse immuniteedi mõiste praktiline laiendamine. Peale saadiku isikliku puutumatuse, milline on tagatud Statuudi art. 45 määrustega, lõi praktika veel reaalse immuniteedi, parlamendi hoone enese immuniteedi, millisesse, mitte ainult politseivõimud vaid ka kohtuvõimud saavad ligipääsu mitte teisiti kui koja enese, või selle esimehe loal. Kujunes välja omalaadne parlamendi varjupaiga õigus, ja oli juhtumeid, mil istungjärkude vahelisel ajal saadikud, keda ähvardas arreteerimise oht, vältisid seda parlamendi hoone ruumidesse kolimisega. Pöördudes rahvaesinduse poolt kodanike eneste õiguste, vabaduste juurde, me näeme, et Itaalia konstitutsioon ei tunne üldse südametunnistuse vabadust. Vastupidi, Statuudi art. 1 kõlab, et „katoliiklik, apostellik, rooma religioon on ainus riigiusk, teised kultused, millised kaasajal eksisteerivad on, vastavalt seadusele, sallitavad“. Uute uskude riigis tekkimist või sinna imbumise võimalust peale 1848.a. isegi mitte ainult kui „sallitavaid“ ei lubata. Tegelikkuses aga on Itaalias kujunenud välja täielik südametunnistuse vabadus (Katoliikliku usu, kui riikliku tähendus on hävitatud nn. 13. mai 1871.a.„garantiide seadusega“, millisega seati sisse paavsti preogatiivid ja mis reguleerisid riigi ning kiriku suhteid). Konstitutsioon ei räägi üldsegi midagi liitude õigusest, kuid paraktika tõlgendas seda vaikimist, kui kodanike absoluutset organisatsioonide loomise vabadust mitte ainult luba küsimata (kontsessiooniline kord), vaid isegi võimude teadmata (avalduse korras)((konspiratiivses korras???)). Organisatsioonide loomise täielik vabadus läks sellisel määral kommetesse ja harjumustesse ning Itaallaste luuse ning lihasse, et reaktsioonilise valitsuse kõik pingutused – Pelly ministeerium – seda vabadust piirata osutusid viljatuks. Nimelt see Itaalia ajaloo periood ilmutas erakordse selgusega, kui võimsaks poliitiliste vabaduste garantiiks on liitude loomise õigus ja millisel suurel määral võib üksi liitude vabadus kompenseerida kõigi teiste vabaduste puudujääki. Trükivabaduse suhtes on Statuudis väljendatud ülimal määral sellistes väljendites, millised on iseloomulikud selle aja põhiseadustele. „Trükkimine, - kõlab art. 28, - saab olema vaba, kuid seadus piirab selle kuritarvitamist“. Itaalia olukorras on selles artiklis käsitletud ajakirjanduse lämmatamise oht kuritarvituste motiivil, tegelikult teostamatu. Vastupidi, Sakki (1906.a.) seadus võttis ka selle viimase piirangu maha, nii et perioodilise ajakirjanduse toodet võib konfiskeerida mitte teisiti kui jõustunud kohtuotsuse alusel. ((Lühidalt tsensuuri ei ole. Kohus ei ole tsensor.)). Paralleelselt (juriidiline osa, peamiselt faktiline) poliitilise korra evolutsiooniga, toimub aeglane, kuid vääramatu administratiivse korra ümberkujundamine. Need tingimused, millistes kujunes välja kaasaegne Itaalia, olid kõige vähem võimelised soodustama, juhtimissüsteemi, mis on üles ehitatud detsentraliseerimisel ja avaral kohalikul autonoomial. Noor monarhia kartis kõige rohkem föderalistlikke ja separatistlikke püüdlusi, otsides loomulikult pääsu tsentraliseerimises ja „tugevas võimus“ ja seepärast ehitas kogu sisemise juhtimise üles prantsuse eeskujul. On huvitav, et valitsuse tsentraliseerivate ja bürokraatlike tendentside poolel olid antud juhul Lõuna piirkondade esindajad, kes kartsid, et laialdase kohaliku autonoomia puhul jääb Lõuna ilma üldistest riiklikest vahenditest ja sellest materjaalsest abist, millist ta hädasti vajas ja millele ta lootis. Igal juhul, uus asjade käigu kord osutus mõnedele piirkondadele sammuks tagasi, eriti piirkondadele, mis asusid Austria võimu all, kus poliitilise ikke all olles suhtuti väga hoolitsevalt kohalikesse vabadustesse. Eluliste ja igapäevaste, ajalooliselt välja kujunenud piirkondade asemel oli pandud riigi administratiivsele jaotusele kunstlik ja suvaline provintsid, mis omakorda jagunesid veelgi kunstlikemaks ja suvalistemaks ning bürokraatlikku tähtsust omavateks ringkondadeks ja jaoskondadeks ning lõpuks kommuunideks – ainsaks selle süsteemi eluliseks organismiks. Provintsi eesotsas, „tugeva võimuna“ ja „peremehena“, oli pandud prefekt. Kohalik omavalitsus – kommunaalne ja provintsiaalne – mis oli ilma selletagi kõvasti kitsendatud oma tegevustes seaduse üksikasjaliku reglementeerimisega, oli antud osalt prefekti isikliku järelvalve ning hoolduse, osalt tema poolt juhitava provintsi administratsiooni juhatuse alla. Kuid prantsuse bürokraatlik-tsentraliseeritud kohaliku omavalitsuse organisatsiooni tüüp ei pidanud seal oma esialgses puhtuses kaua vastu. Teises kohas (vt. Linna omavalitsus XVI) oli juba märgitud, millisel määral itaalia munipsipaalne ülesehitus edestas prantsuse oma, oma evolutsioonis ja suunas tegelikule omavalitsusele. Terve rea eriliste spetsiaalsete seadustega, millised rahuldavad üksikuid Kalabria, Apulia jne. provintse aga ka üksikuid linnu – Palermot, Roomat, Neapolit jne. on märkimisväärsel määral parandatud see kahju, milline oleks tekitanud kahju kohalikele iseärasustele šabloonne-ühesugune sisemise juhtimise organiseerimine. On märkimisväärne see, mitte ainult juriidiline, kui faktiline, muutus, milline on toimunud viimase 12 aasta jooksul prefekti asendi, rolli ja tähenduse suhtes. Ta jääb ikkagi veel kõikvõimsaks „peremeheks“, kes loob „halba ja head ilma“, peatumata seadusetuse ja omavoli ees, eriti valitsuse valimisagendi rollis, kuid kõik see vaid seal, kus elanikkond, kandes paljude sajandite pikkust despotismi koormat, jätkab, nagu Lõunas, olles harimatu, organiseerimatu, ei mõista ega oska seista oma õiguste eest, ega vihastu ülekohtu pärast, vaid ka ise kasutab seda oma taotluste toeks. Aga Põhjas, kus elanikkond teadlikult, organiseeritult, poliitiliselt arenenult, kus ta õppis järeljätmatult ja kindlalt oma õiguste eest võitlema, kus on tugevad poliitilised parteid – seal on praegu prefekt vaid seaduste ja kogukonna rahu range kaitsja, seal ta on tihti isegi erapooletuks kohtunikuks sotsiaalse võitlusega kaasnevate konfliktide puhul. Tuleb märkida, et sisejuhtimise asjade korrastamiseks, eriti omavalitsuse aluste enam avaral rakendamisel mängis suurt rolli see asjaolu, et kohaliku autonoomia kaitseks astusid ise kohalikud omavalitsused 1901.a. oli asutatud „Itaalia kommuunide assotsatsioon“, mis seadis enesele eesmärgiks „kommunaalse autonoomia saavutamise“ järgmisel teel, 1-teks. Kommuunide organiseerimine et „kaitsta munipsipaalsete vabadusi ja munipsipaalset solidaarsust“, 2 –ks., trükiste, miitingute ja parlamendi mõjutamise teel agitatsiooni tegemine; 3-ks., kohaliku omavalitsuse huve rikkuvate kommuunide suhtes otsese tegutsemise teel. Assotsatsioonide koosseisu kuuluvad nüüd üle kahe tuhande kommuuni, seal hulgas 7 suurimat Itaalia linna (üle 200 000 elanikuga) ja umbes 250 väiksemat (alla 1000 elanikuga). Järgides kommuunide eeskuju, moodustasid ka provintsid kolm aastat tagasi ühtse assotsatsiooni. Riigis, milline elas sajandeid „mitte poliitilist, vaid munipsipaalelu“ ja kus elanikond oli harjunud seadma aluseks ja esimesele plaanile panema kohalikke huve, loomulikult mõjutavad need siis ka riigi poliitilist elu. Enamus juhtudel ühe või teise saadiku valik parlamenti otsustatakse mitte tema partei programmi järgi, vaid tema suhtumise järgi ühte või teise kohalikku küsimusse. Vähe sellest, poliitilised programmid muutuvad oluliselt koos kohalike olude muutumisega. Sotsialistid Romaga-Emilias sarnanevad väga vähe Rooma sotsialistidega, täpselt samuiti nagu erinevad Romane vabariiklased oluliselt erinevad neapolitani vabariiklastest jne. See parlamentide parteide ja gruppide tihe side kohaliku eluga viib vältimatult sama tiheda poliitika ja kohalike omavalitsuste seoseni. Viimaste tegevus samal, kui mitte suuremal määral, kui valitsuse ja seadusandlike asutuste tegevus, määratletakse sellesse kuuluvate parteiliste gruppide vastastikuse suhtega. Neid gruppe saab, tänu selle vahetpidamatule diferenseerimisele, olema üha enam, millele aluvad itaalia poliitilised parteid ja eriti just demokraatlikud. 3. Poliitilised parteid. Peale 1882.a. lisandub ajaloolisele kaheks jaotamisele, paremaks ja vasakuks, veel viimasest eraldunud äärmine vasak. Viimane, kujutades endast algul kompaktset massi, laguneb aega mööda radikaalideks, sotsialistideks ja vabariiklasteks. Peaegu samaaegselt toimub lõhenemine ka vabariiklaste hulgas, mis jaguneb kaheks spetsiaalseks parteiks: Itaalia madzzinilikuks ja rahvuslik-vabariiklikuks parteiks. Hiljem aetakse sotsialistlikust parteist välja sündikalistid, aga hiljem, Tripolitani sõda ajab sotsialistliku partei uuesti lõhki ja sellest eralduvad parempoolsed reformistid, moodustades enda spetsiaalse partei. Sellise lõhenemise koidikul asub ja ka peaegu samasugustel põhjustel seisab ka vabariiklik partei, säilitades seni veel ühtsust vaid oma juhtide suurte jõupingutuste varal. Praegu Itaalia parteide poolt üleelatavale evolutsioonile on eriti iseloomulik see, et nad kaasatakse eksisteeriva korra poliitilisse korda, millise pärast need lõhenemised tulevadki. Sellisel viisil radikaalid, endised vabariiklased, muutusid praegu monarhistlikuks ja valitsevaks parteiks. Sellisel viisil reformipartei tekkis just sotsialistliku partei hulgas tekkinud tugevast voolust kodanlike ja monarhistlike valitsustega koostöö kasuks. Idsegi sündikalistid, kes ei püsinud oma eranditult „otsese tegevuse“ seisukohal; püüdlevad nüüd innuga munipsipaliteetide vallutamise poole ja omavad isegi üht saadikut parlamendis. Absoluutselt väljakannatamatul vaatepunktil asuvad, peale anarhistide, nüüd vaid itaalia madzzinilik partei, kes on täiesti praeguse monarhistliku korra vastane, ega luba oma liikmetel osaleda parlamendis, ega ka kohalikes omavalitsustes ja kes tunnistavad vaid revolutsioonilisi tegevusmeetodeid. Eksisteerib, muide, veel boikoteeriv parem partei – katoliiklik. Paavsti ensüklikaga non expedit on katoliiklaste osalemine poliitilistel valimistel kuulutatud lubatavaks vaid erandlikel juhtudel ja vaimuliku võimu loal, nii nagu riigi konstitutsioonilises elus normaalne osavõtt oleks võrdväärne kehtiva korra tunnustamisega, järelikult, paavsti Rooma ja ilmaliku võimu suhtes eksisteerivate pretensioonide eitamine. See ei tähenda muidugi, et katoliiklasd ei osaleks poliitilises elus ega peaks poliitilist võitlust. Tegelikkuses on katoliiklik partei riigis üks mõjukaimaid, mõjutades oma tegevusega peaegu kõigi ülejäänud temaga konkureerivaid poliitilisi parteisid. Kuid tema tegevus on keskendatud kohtadel kohalikele omavalitsustele, mis on peaegu kõikjal nende kätes ja avaldavad suurt mõju maa poliitilisele elule. Ja võitlus klerikalidega on seepärast kantud üle kohalikesse omavalitsustesse, kus ta viimase kuue-seitsme aasta kestel on edukalt juhitud „rahva bloki“ poolt st. radikaalse, sotsialistliku, vabariikliku ja osalt ka konstitutsioonilis-demokraatliku partei blokiga. Muidugi, aeg-ajalt, võtavad klerialid osa ka poliitilistest valimistest, kõigil neil juhtudel, kui nende selline osalemine võib anda ülekaalu mõõdukatele ja retrograadilistele elementidele ja päästa see või teine valimisjaoskond „sotsialistlikust või vabariiklikust ohust“. Kuid parlamenti sattunud katoliiklased ei esine seal sellistena, ei moodusta seal spetsiaalseid gruppe, vaid peituvad teiste, neile vaimult lähedaste parlamendi gruppide liikmete hulgas. Muide, katoliiklased tunnistavad juba avalikkult ja võtavad kõrgemal määral uue valimisseaduse alusel energiliselt osa 1913.a. valimistest ja seisavad, nähtavasti, katoliikliku partei asutamisel lävel, mida juba ammu tahtsid selguse ja kindlaksmääratuse huvides äärmised parteid.Tasub tähele panna seda mõju, millist osutasid poliitilised parteidele, nende programmide ja takitika evolutsioonile, üha tugevnev rahvamasside tõus poliitilise ja sotsiaalse võitluse areenile ja seetõttu parteidel kasvav vajadus otsida neis kindlat tuge. Sellisel viisil, itaalia sotsisalistlik partei, oma geneesilt ((hiljem tõlgiti see sõna arenguks, kuna geneetika oli Nõukogude maal, Stalini ajal, keelatud sõna, kuna „geneetika“ ei vastanud marksistlikule maailmavaatele, sest see ei andnud mingit lootust nõukogude inimeseks kujuneda. Kõigepealt asendati see sõna vene keelses „Kapitalis“.)) rangelt marksistlik, esinedes eranditult proletariaadi parteina, võtab enda peale talupoegade ja käsitööliste, aga ka väikekodanluse, ning isegi ametnike, selle suure erisuguse armee liikmeid, kes teenindavad valitsuse ja ühiskondlike – kommunaal ja provintside asutusi, huvide kaitse. Mõistetav, et neist isesugustest elanike gruppidest, tihti sisaldamata eneses miskit proletaarset, ammutab sotsialistlik partei omale poolehoidjaid ja järgijaid. Sellise oma sotsiaalse baasi laiendamisega andis sotsialistlik partei tugeva hoobi vabariiklikule parteile, millest ta ise kunagi välja kasvas. Oma õpetuse iseloomult on see viimane partei madzzinilik ja peaks ühendama töölisi, käsitöölisi, kesk- ja väikekodanlust. Terve rida põhjuseid, aga eriti oma tähelepanu koondamine poliitilisele momendile ja ignoreerides peaegu täiesti sotsiaalset – viis see kõik sellele, et vabariiklik partei kaotas peaegu täielikult sideme töölismassidega ja näis, et oli mõistetud täielikule kadumisele. Siiski, muutes energiliselt kurssi, sai ta tagasi mitte ainult endise asendi vaid võitis juurde ka rea uusi positsioone. Püüdes haarata omale laia ja kindlat sotsiaalset baasi, ta evolutsioneerub oma õpetuses, isegi eraomandi eitamiseni ja kuni kollektivismina (vasak tiib), oma taktikas, võttes Modena Pea konföderatsiooni kongressil klassivõitluse „meetodi“. Peale väike- ja keskkodanluse, toetub vabariiklik partei juba talurahva laiadele massidele, eriti Romanes ja märkimisväärsel hulgal kutseorganisatsioone, milliste kaudu osutavad jõukohast mõju Töö Peaföderatsioonile. Kesk- ja väikekodanluse minek sotsialistliku ja vabariikliku partei ridadesse jättis radikaalse partei ilma loomulikust sotsiaalsest baasist, jäädes seepärast nüüd eranditult ametnike ja liberaalseid ameteid pidavate inimeste parteiks – ohvitseride sõduriteta armee. Viimaste hankimiseks teatas viimaste esindaja Modena kongressil valmisolekust võtta kasutusele klassivõitluse meetod, kuid see võis olla puhtalt sõna, sest radikaalsel parteil ei olnud peaegu üldse mingeid kutseorganisatsioone, millised võiksid seda meetodit kasutada. See, mis annab sellele parteile jõu – suurte intellektuaalsete jõudude olemasolu ja seepärast on ta muutunud ka valitsusparteiks. Tööliste massidele püüab oma jõudu rajada ka katoliiklik partei, moodustades kristlik-demokraatliku partei. Side kiriku ja rahva vahel ei ole paljalt vaimne, millise kindlusele ei saa eriti loota, vaid puhtalt materiaalne. Paavst Lev XIII ensüklikaga (Renum novarum) pannakse alus tegevusele, millise ülisuurt arengut võib kujutada järgmiste andmete kaudu: 1 900 talurahva kassadest, mis 1911.a. Itaalias eksisteerisid, olid omanikeks klerikaalid. 700 kassa andmete põhjal on nende käive natuke üle 50 miljoni, sääste oli peaegu 40 miljonit, laenusid 30 miljonit. Peale selle asus samal aastal klerikaalide käsutuses: 83 tööliskassat, 31 rahvapanka, 580 erinevat kooperatiivi peaegu 51 tuhande liikmega, seal hulgas 458 põllumajanduslikku kooperatiivi, 250 tarbiate kooperatiivi, 57 töökoperatiivi jne. 800 katoliiklikku vastastiku abi ühingut andsid välja laene haiguste puhul 99%, ravimiseks 15%, sünnitajatele 6% ja invaliidsuse puhul 33% jne. Lõpuks 261 katoliiklikku organisatsiooni tegelesid vastastikuse kariloomade kindlustamisega, 62 – hoonete tulekahjude puhuks kindlustamisega. Kui siia lisada veel juba varem nimetatud katoliiklikud töölisliigad, siis osutub, et katoliiklaste käsutuses nende organisatsioonide kaudu on 350 000 inimesest koosnev armee, kelle hulgas on umbes 50 000 naist. Kogu seda armeed juhib klerikaalne Töö Peakonföderatsioon, milliseks on „Itaalia katoliiklaste majanduslik-sotsiaalne liit“, millise põhikiri on kinnitatud Püha Tooli poolt15 veebruaris 1911.a ja millise ülesanne, nii nagu see on määratletud selle põhikirja 2. punktis „juhtida, kooskõlas katoliiklike doktriinidega ja Püha Tooli instruktsioonidega, Itaalia katoliiklaste kogu sotsiaalset ja majanduslikku tegevust “, millisest sõltub ja liidu presidendi tähendus. Sel määral, mil poliitilised parteide programmid ja taktika täituvad sotsiaalse sisuga, täituvad vastava sisuga ka nende asutuste tegevus, milliste oma valdusse saamise pärast parteid võitlevad. On selge, miks Itaalia munipsipaliteedid viimastel aastatel nii energiliselt astusid sotsiaalsete meetmete võtmise teele. Sellele teele astus praegu samuti Itaalias, isegi, näis, et surnult sündinud provintside omavalitsus. Samale teele, lõpuks, nii nagu oli öeldud, Itaalia seadusandlus. Kuid Itaalia parlamendi elus ei mängi parteid kaugeltki mitte seda rolli, millist nad pidanuks mängima parlamentarismi normaalse funktsioneerimise juures. Siin ei ole valitsus parteiline, vaid sõltumatu igasuguste parteide programmidest ja toetub eranditult kunstlikule enamusele, olles koostatud erinevate poliitilste vaadetega inimestest, teineteisega täiesti kokkusobimatutest, kuid kes on erinevatel põhjustel valmis valitsust toetama. Selles enamuses on sotsialistid, eeldades, et iga teine, kes võiks tulla Jolitti asemele, oleks olnud vähem sobiv või enam ohtlikum proletariaadi huvidele. Siin on klerikaalid, kes teavad, et see valitus ei võta meetmeid ega koosta seaduste eelnõusid, millised ei vastuseks elanike antiklerikaalsetele meleoludele, võiksid tõsiselt nende huve kahjustada. Siit ka kõiksugused konservatiivide liigid ja sood, kes teavad, et kogu oma formaalses valmisolekus sotsiaalseid reforme läbi viia, see valitsus ei tee ühtegi sammu, milline võiks mingis mõttes antud sotsiaalset või poliitilist korda nõrgestada ja ka vastupidi, kogu selle reformaatorlik tegevus on suunatud selle korra võimalikult suuremale kindlustamisele, kõikide ohtude kõrvaldamisele, millisest suunast need ka ei ähvardaks. Siin, lõpuks, terve hulk poliitilises mõttes täiesti ükskõikseid saadikuid, kes ilmusid parlamenti eranditult valitsuse poolt hääletamiseks ja et saada vastu mingeid hüvesid – sadamaid, teid jne., nendele kohtadele, kust nad sinna saadeti. Kuivõrd Itaalia Valitsus on, Madziorino Ferrarise määratluse järgi, parlamendi valitsus, mitte riigi valitsus, võib ta jääda täiesti rahule selle alandlikult järgiva, mitte arutleva, vaid hääletava enamusega. Kuid sellesama korra huvid, millise kaitse ja kindlustamine lasub valitsusel, nõuab veel, et korrale oleks loodud riigis elanike massides kindel tugi. Siit valitsus epidev balanseerimine sotsialistide ja klerikaalide vahel – kahe enam massidele tugineva partei vahel. Tehes sotsialistidele rea järeleandmisi töö seadusandluse valdkonnas, valitsus „sotsiaalse ohu“ tõsiste tundemärkide ilmnemisel, nii nagu see oli 1903.a. üleüldise streigi ajal, omab reservis klerikaalset armeed, kelle vahendusel ta kõrvaldabki ohtu, nii nagu see oli tehtud valimiste ajal, mis järgnes nimetatud üleüldisele streigile. Ja vastupidi, kui tal on tarvis koondada monarhia ümber maa demokraatlikke elemente, on alati varuks „klerikaalne hädaoht“, millise ilmnemisel isegi dünastia põlised vaenlased asuvad tema lippude alla. Viimane, üllatuseks välja antud valimiste reform ongi selliseks manöövriks, õieti arvestatud sellele, et isegi Tripolitani avantüüriga rahulolematu Itaalia demokraatia osa astuks, ilmselt ja vaieldamatult enneolematul määral tekkinud klerikaalse ohu tõttu, korra poole. Alles öelduga selgitatakse ka Itaalia sotsiaalse seadusandluse iseärasused. Kõik see on katkendlikud ettevõtmised, millistel puudub ilmne juhtiv alge ja mis mitte vähem ei tunnista sellest, etjärjekordsetes sotsiaalsetes reformides antakse eelistus mitte neile, kes järjepidevamad on, vaid neile, mis miskit „ei maksa“, mis ei nõua mingeid kulutusi, kuigi Tripolitani sõda leidiski riigikassas suured rahavarud. Muide, Itaalia valitsus ei peatu suurte kulutuste ees, kui jutt käib võimaliku töörahva masside plahvatuse ja korrarikkumise kõrvaldamisest, või kui selline kulutus võib olla reziimile endale kasulik. Siit kulutatakse rohkem, kui 300 miljonit liiri ühiskondlikele töödele, selleks, et hõivata töötuid. Siit, nagu seda tuvastas parlamendi ankeet, nagu Õigusmõistmise Palee puhul, riigi vahendite ebaseadusliku kasutamise, et ainult tagada „kord“, millist võinuks ähvardada grupp rahulolematuid töölisi. Siit aga, mitteolulisel määral see energiline valitsuse kaastöö kooperatiivsele liikumisele, millisele pani aluse juba Gumbert I. Suured riiklikud alltöövõtud ka tellimused (kuni raudteede ehitamise ning ekspluateerimiseni), milliseid hea meelega anti eelkõige Itaalia kooperatiividele, mis seletab Itaalia kooperatiivide liikumise peamist arengu jõudu, millist ei saa täheldada mingis teises riigis. Kuid selles liikumises oli pahupool, millise tõi järsult esile Tripolitani sõda. Need riiklikud töövõtud ja tarned ja muud kasud, milliseid kooperatiividele pakuti ja olid neile varem ette lubatud hakkasid olema vallutatud maal – vaat selle allikas, mis hämmastas kõiki, et mitte ainult ükskõiksus, vaid isegi koloniaalsele avantüürile otsene kastunne, millist risti vastu kõikidele oma traditsioonidele, ilmutasid Itaalia töörahva massid. Sellegi poolest parlemendi koosseis üha enam demokratiseerub. Ja eriti tugevalt, muidugi, aitas sellele kaasa viimane valimisreform. Parlamendi koosseisu muutusi iseloomustab järgmine tabel: Partei. Valimised 1904.a. 1909.a. 1913.a. Liberaalid Katoliiklased Radikaalid Vabariiklased Sotsialistid 415 3 37 24 29 382 16 45 24 41 318 24 70 16 80 Itaalias elas 10 juuni 1911.a. rahvaloenduse andmetel 34 671 377 inimest. Itaalia pindala 286 682,21 ruutkilomeetrit. Ühel ruutkilomeetril elab keskmiselt 120,9 inimest. Itaalias oli 13 provintsi. Provintsis keskmiselt 2,5 miljonit elanikku. -! @0=0B B. 22 1913.3. AB@. 407-471 140310VKL Itaalia riigikord 1934.a. Itaalia on kuningriik. Põhiseadus põlvneb Sardiinia 1848.a. põhiseadusest. Riigi valitsemiskorda on muudetud fašistlikute seadustega 1925.a. (seadus valitsus juhi õigustest ja kompetentsist), 1927.a. (korporatiivse riigikorra seadus), 1928.a. ja 1929.a. (fašistliku suurnõukogu seadus). Riigi kõrgemate organitena teotsevad kuningas, valitsuse juht (Capo del Governo), fašistide suurnõukogu, parlament ja korporatsioonide rahvusnõukogu (fašism). Kuninga kompetentsi kuulub peale muu valitsuse juhi ja senati liikmete nimetamine, armuandmine ja saadikutekoja kojusaatmine enne tema volitust elõppu. Kõrgemat valitsemisevõimu teostab valitsuse juht, kes on vastutav ainult kuninga ees; tema kompetentsi kuulub peale fašistide suurkogu ja parlamendi mõlema koja päevakordade kindlaksmääramine, väga laiapiirilise dekreediväljamisõiguse teostamine, ministrite ametissenimetamine ja ametist vabastamine; ministrid on vastutavad ainult tema ees; ta on fašistide suurnõukogu president. Seadusandlikku võimu teostab põhimõtteliselt parlament, mis õiguse teostamise ulatus tegelikult aga oleneb valitsuse juhist. Parlament koosneb senatist ja saadikutekojast. Senat koosneb kuninglikest printsidest, kes on vähemalt 21.a. ja kuninga poolt eluks ajaks nimetatud liikmetest, kes peavad olema vähemalt 35.aastased, Saadikutekoda koosneb vähemalt 400 liikmest ja valitakse 5 aastaks üldisel hääletamisel. Hääleõiguslikud on poliitiliste ja kodanikkude õigustega, vähemalt 21. vanad (abiellumisel 18.a. vanad.) meeskodanikud. Valitavad on hääleõiguslikud kodanikud, kes on vähemalt 25.aastased . Saadikutekoja liikemte kandidaatidena esitavad konföderatsioonid (Fašism) 800 ja teised poliitiliselt tähtsaks tunnistatud eri organisatsioonid 200 kandidaati. Esitatud kandidaatidest koostab fašistide suurnõukogu saadikutekoja liikmete lõpliku nimekirja (400) isikut, kel on õigus kandidaate võtte ka esitatuist väljaspoolt. Koostatud nimekiri pannakse hääletusele tervikuna; valija saab anda oma hääle ainult kogu nimekirja poolt või vastu. Nimekirja tagasilükkamisel teostatakse uued valimised, mis toimuvad eri korras. Itaalia jaguneb halduslikult 18 provintsiks (5400 – 29 400 ruutkilomeetrit), mis omakorda jagunevad kokku 92 maakonnaks (894-7553 ruutkilomeetrit) Itaaliale kuulub ka Zara sadam ühes ümbrusega, Lagosta Pelgosa ja Saseno saared Dalmaatsia rannikul, Rhodos ja 12 muud saart Egeuse meres (Dodekanees). Itaalia omab ka asumaid Põhja- ja Ida-Aafrikas: Tripolitaania, Küreneika, Eritrea,ja Itaalia Somaalimaa. Õppetöö toimub koolides katoliiklikus ja fašistlikus vaimus. Välismaale on emigreerunud 9 milj itaallast.(1925.a. seisuga.) EE. 1934.a. lk.1347-1352Ius cogens– rahvusvahelise õiguse imperatiivnormidIus sanguinis– kodakondsust, mis saadud vanemate (veresuguluse alusel) kodakondsuse alusel.Ius soli– kodakondsust, mis saadud sünniga mingi riigi territooriumil.Jakobiinid– rev demokr, üher Pariisi polit klubi liikmed Prants kod rev ajal 18 saj lõpul. Radikaalne tiib.Juriidiline sotsialism – (KM T:21, lk.495) Kirikul on Euroopa riikides 1/3 maast. Ta on ainuke haritud klass. Õigusteadus, loodusteadus ja filosoofia – kõik see viidi kooskõlla kiriku dogmadega. Samal ajal ilmus linnakodanike klass. Kogu reformatsiooniline võitlus toimus vana kiriku soovimatuse pärast kohaneda muutuvate majanduslike tingimustega, mille najal uued klassid ülespoole rühkisid. Prantsusmaal läks kirik vaikelt uute vaadetega kaasa. See oli teoloogiline maailmavaade, millele anti ilmalik nägu. Dogma, jumaliku õiguse asemele asus inimese õigus, kiriku koha võttis riik. Kuna kaubavahetus arenes, siis tulid probleemid rahadega ja selle lahenduseks oli vaja krediite, mis sisuliselt tähendavad üldtunnustatud usaldusakte (reguleerivad suhteid, andes garantiisid). Siit õiguslikud nõudmised ja sellest juriidilise maailmavaate kindlustumine. Töölised kasutasid ka juriidilist materialismi oma materiaalsete huvide kaitseks. JurjevTartu venekeelne nimi,mille andis u. praeguse linna (tähetorni) kohale 1030.a. ehit, linnusele selle asutaja Kiievi suurvürst Jaroslav. Ühenduses üldise venestamispoliitikaga andsid Vene võimud 1893.a. Tartuile ametlikult Jurjevi nimetuse, mis püsis Vene võimu lõpuni.Jus cogens– (rahvusvahelises õiguses) imperatiivsed normid.Jus foederum et tractatum– õigus sõlmida liite ja lepinguid. Jus legationis– õigus lähetada ja vastu võtta esindajaid.Jus sanquinis– vereõigus, lapse kodakondsus määratakse vanemate kodakondsuse järgi.Jus soli– printsiip, mille järgi kuulutatakse kodanikeks kõik antud riigi (Tšiili) territooriumil sündinud isikud. (Tšiili 1925.a. K §5).Jus soli– territooriumiõigus, kodakondsuse seadus, kus lapse sünd mingil territooriumil on kodakondsuse määramise aluseks.Jus tractatum– õigus sõlmida lepinguid.JussupovFeliks, krahv Sumarokov-Elston, vürst, vene aadlik, keiser Nikolai II sugulane 1887- võttis patriootilistel motiividel osa G. Rasputini tapmisest 191.a.JuudidHeebr. Jidis-k, jidn, praegu maalima mööda laialipillutatud segarass. Juutide algelemendiks on olnud Ees-Aasia rahvatõug, mis on hiljemini semitiseeritud. Pärastpoole on see saanud tõulisi lisandeid veel vahemere tõult ning Aafrika rahvailt ja hiliseimal ajal ka põhjatõult. Eriti kirjuks on muutunud juutide tõuline koostis pärast seda, kui nad kaotasid rahvusliku keskusala Palestiinas. Nüüdsed juudid jagunevad arvatavasti juba õige vanast ajast alates eeskätt 3 suurde peatüüpi: aškenasim, sefardim ja jementiidid, rohkete kõrvaltüüpidega. Juutidest võib hakata kõnelema a-st 538 e. Kr., kui osa iisreali rahvast pääses tagasi Babüloonia vangipõlvest. Ptolemaios I ajal siirutati juute hulgi Egiptusse, kus on mainitav eriline Aleksandria hellenistlik juudi ajajärk. 60-ndail aastail e. Kr. Vallutati Palestiina Rooma poolt ja seejärel hakkas juute siirduma Rooma linnadesse. Rooma valitsuse vastu tõstetud mässud tõid kaasa Jeruusalemma osalise hävitamise a. 70 p. Kr. Siis ja pärast uusi tagajärjetuid vastupanukatseid hajutati juudid Rooma riiki, Hispaaniasse, Doonau ja Reini äärde ja mujale. – Pärast hajutamist algas uus ajajärk juutide elus, mis kandis neid maalt maale. Vanast Babüloonia diasporast põlvnevad Pärsia, India, Hiina, Jaapani, Väike-Aasia ja Kaukaasia vanad juudi asulad. Kreeka asunikkudega koos siirdus Musta mere äärde nõnda palju juute, et a. 750 läks neil korda pöörata tatarlaste kassaari hõim (Karaiimid) oma usku. Lõuna poole siirdunud juutidest tekkinud Jeemeni kolooniad. Hispaania juudid olid lahedais tingimustes nii Rooma kui ka germaanlaste all maa katoliseerimiseni. Esimesed tagakiusamised algasid siin 613.a. Araablaste ajajärk tõi taas kergendust. A-il 80-1500 oli Hispaanias uus juudi rahvuse ja teaduse hiilgeaeg. Rohkesti harrastati luulet, usufilosoofiat, loodusteadusi, arstiteadust, korraldati uurimisretki ja soetati kolooniaid. 1478.a. uuendati Hispaanias inkvisitsioon ja 1492.a. aeti u. 200 000 juuti Hispaaniast välja; 4. a. Hiljem tõrjuti nad välja ka Portugalist. Alles jäänud juudid lasksid endid näiliselt kristianiseerida ning elasid edasi maraanidena. Hispaania juudi praeguslased siirdusid esijoones Itaaliasse, Põhja-Aafrikasse, Madalmaile ja Türgimaale, kus nad praegugi räägivad hispaania keelest arenenud espanjooli. Saksamaal mainitakse juute juba a. 321. p. Kr. Alul elasid Saksa juudid võrdlemisi rahulikult, kuid ristisõdade ajal algasid üldised juutide tagakiusamised nende vastupanu tõttu kristianiseerimisele. Sellest ajastust põlvneb ka suur osa praegugi liikvel olevaid ebausulisi uskumusi juutidest, nagu tarvitaksid nad ristiinimese verd, harrastaksid Kristuse näilist ristilöömist, hostia reostamist jne. Alanud juutide tagakiusamised lõppesid gette süsteemi loomise, juutide inimõiguste kaotamise ja nn. juudimärkide kandmise sundusega. Saksa juute siirdus surve alt hulgi Poolasse, kus neid meeleldi vastu võeti linnaelu edendajatena. Poolas kujunes välja nn. idajuudi tüüp jidiš- e. juudi keelega. Poolast on valgunud juute igas suunas naaberriikidesse. Kui XIX s. lõpul algasid Venemaal lakkamatud progrommid, siirdus 25. aasta jooksul u. 3. miljonit juuti Ameerikasse. Juutide emantsipatsioon algas Inglismaal XVIII s. keskel; sellele järgnesid vähehaaval teised riigid. Venemaal teostus see alles 1917.a. Saksamaal, kus 1848.a. juudid tunnistati teiste kodanikega üheõiguslikeks, on 1933.a. uuesti maksma pandud mitmesugused kitsendused juutidele. Juutide taibukusest tingitud suur majanduslik tõus on paljudes maades esile kutsunud antisemitismi, millele on juutide poolt vastukaaluks loodud sionism. Suurimad juutide keskusi on 1929.a. andmetel Poola (3 500 000 juuti), Venemaa (2 725 000), Rumeenia (834 000), Ungari (500 000),, Tšehhoslovakkia (350 000), Leedu (155 000), P.-A. Ühendriigid (3 600 000) ja Palestiina (100 000). Linnadest on juute üle 50% Pinskis(74,6%), Jaffas (62,5%), Kišinevis (60,2%), Jeruusalemmas (60%), Tripolises (53,3%). Eestis on juute u. 5000 ning nende arv kahaneb järjekindlalt. Vanim teade Eesti jutidest on Tallinnast a. 1333. Üksikud hiljemini siia sattunud juudid sulasid peatselt saksa ringkondadesse. Alles möödunud sajandi alguses saab Eesti juutkond kindla aluse Poolast siia toodud kantonistide (alaealiste sõdurite), sõdurite ja rändkaupmeeste kaudu. 1965.a. võimaldati juutide elamine Läänemere mail. Keiser Aleksander II tapmisele järgnenud tagakiusamised sundisid aga suurema osa nüüdse Eesti territooriumil olevaid juute siirduma Ameerikasse. Vanim juudi kogudus asutati Tallinnas 1795.a. kus ta hävis aga valitsuse survel. Praegune Tallinna kogudus põlvneb a-st. 1830. Teised kogudused on nooremad. 1926.a. said Eesti juudid rahvusliku kultuuriautonoomia. ( S. Dubnow, Weltgeschichte d. Jüdisschen Volkes, 10 k., 1925-29; K. Jokton, Juutide ajalugu Eestis, 1927; N. Genss, Zur Geschichte d. Juden in Eesti, 1933.) EE 1934 v.136-138.JuulimonarhiaJulirevolutsiooni tagajärjel troonile saanud Orleansi dünastia valitsemisaeg Prantsusmaal 1830-48, mil varanduslikult ja poliitiliselt eesõigustatud konservatiivne kodanliku algupäraga aristokraatia kasutas riigivõimu avalikult oma ainelistes klassihuvides . Juulimonarhia ajal oli kuningaks Louis Philippe, juhtivaiks poliitikategelasteks C. Perier, Fr. P. G. Guizot ja A. Thiers.JuulirevolutsioonRevolutsioon Prantsusmaal 27-29 VII 1830.a., oli sihitud kuningas Charles X reaktsiooniliste kavatsuste vastu, toimus Pariisis barrikaadivõitluse kaudu ja lõppes liberaalse kodanluse ja rahvamasside liidu tõttu Bourbonide dünastia kõrvaldamisega Prantsuse troonilt , mis siirdus Orleans ´i soost Louis Philippe ´ile. Juulirevolutsiooni tagajärjel muudeti Prantsuse põhiseadus veidi liberaalsemaks. Juulirevolutsioon kajastus ka välismail, avaldudes näiteks Belgia iseseisvusmises ja Poola mässus Venemaa vastu.Järelvalveasutused– riigi institutsioonid, mille ülesanne on teiste riigiasutuste ja ametnike või parlamendi tegevuse seaduslikkuse kontrollimine: riigi- ehk konstitutsioonikohus, riigikontroll, õiguskantsler, sõltumatu lepitaja, inspektsioonid.Kaasallkiri (kontrasignatuur) – Kabaleria– (maamõõdu ühik hisp.) (Kuuba 1940.a. K lk 60).KaitseseisukordJur., erakordne seisund, mille väljakuulutamisel jõustuvad kodanike vabaduse ja põhiõiguste erakorralised kitsendused (Põhiseaduse 1933.a. §26). Eestis kuulutab kaitseeisukorra välja riigivanem, esitades oma vastava otsuse Riigikogule kinnitamiseks. Kaitseseisukord võidakse kuulutada välja kogu vabariigis või mõnes ta osas sõja ja sõjahädaohu puhul kui ka juhtudel, mil kehtiva riigikora ja julgeoleku vastu sihitud kuritegevus omandab ähvardava iseloomu. Kaitseseisukord kuulutatakse välja kindla tähtajani, mida võidakse pikendada ja kestab määratud tähtaja möödumiseni või ka muutmiseni enne tähtaega riigivanema poolt. Kui kaitseseisukord on välja kuulutatud sõja või sõjahädaohu puhul, siis juhib riikliku ja ühiskondliku korra alalhoidmisele sihitud tegevust vägede ülemjuhataja, teistel juhtudel riigivanema poolt määratud sisekaitseülem. Kaitseseisukorda kuulutatud maa-alal alluvad teatavad süüteod sõjakohtule ning kuuluvad karistamisele sõjaväe seaduste järgi. Vägede ülemjuhatajal on õigus anda sundmäärusi riikliku ja ühiskondliku korra kaitseks, panna kehtima nende rikkumiste eest karistusena aresti või vangistust kuni 3 kuuni või rahatrahvi kuni 3000 kr., karistada rikkujaid oma võimuga või volitada selleks teisi, anda peale eespool –tähendatute ka teisi süüteo asju äraarutamiseks sõjakohtule, keelata streike ja koosolekuid, seada sisse eeltsensuuri, konfiskeerida trükitooteid, katkestada ajalehtede ning ajakirjade ilmumist jne. Peale selle on tal õigus tagandada ametist teatavaid riigi- ja omavalitsuse teenijaid. Paratamatu vajaduse korral võib vägede ülemjuhataja oma võimuga kehtima panna korraldusi, mis ei ole ette nähtud seaduses, sellest ette kandes riigivanemale. Sisekaitseülemal on üldiselt samad, kuid veidi kitsamad õigused. Ülemjuhataja korralduste ja otsuste peale võib kaevata riigivanemale, sisekaitseülema korralduste ja otsuste peale aga riigikohtule. Politseil ja vastavail võimudel on õigus kahtlasi isikuid kinni pidada kuni 2 nädalani (selle aja pikendamine toimub ülemjuhataja või sisekaitseülema otsusel), toimetada igal ajal läbiotsimisi ja panna aresti alla igasugust vara, mis kuidagiviisi äratab kahtlust isiku kuritegevuse või selle kavatsuse suhtes. Kaitseseisukorda, mis üldiselt vastab endisele sõjaseisukorrale, korraldab Kaitseseisukorra seadus (RT 1930, nr. 61). EE 1934.KaitseväelaneSõj. Alatises kaitseväes teeniv kodanik. Kaitseväelasel on samad õigused ja kohustused kui teistel kodanikel, järgmiste eranditewga: kaitseväelane on kohustatud alistuma kaitseväe seaduste, määrusate ja teenistuse nõuetele; kaitseväelasel on keelatud igasuguste politiliste erakondade, ühingute ja rühmitiste juhtivate ja kontrollivate organite liige olla ja aktiivselt osa võtta poliitilistest miitinguist, koosolekuist ja kihutustööst. Kaitseväelasel on õigus saada riigiraudteel, -laevadel ja kõigil teistel riigi liiklemisvahenditel kõigis klassides 50% sõiduhinna alandust; kaitseväelased on vabastatud kaitseväe teenistusaja kestusel kogukonna heaks võetavatest isikumaksust; kaitseväelased kannavad vormirõivastist, mis on kindlaks määratud riigivanema poolt.Kaitseõigused– õigused avaliku võimu kaitsele teiste põhiõiguste kandjate rünnete eest.Kamarilja– (hsp camarilla), monarhiais mõjukas õuekildkond, kes oma intriigidega isiklikes huvides mõjutab riigiasju.Kambod~a territoorium jaguneb: khetideks provintsideks, srokideks maakondadeks, khumideks valdadeks, ja phumideks küladeks. Kameeraalkoda on kubermangulinnas asuv rahandusministeeriumi kohalik valitsuse organ ja ta ülesandeks on : arvepidamine ja selguse muretsemine tema valitsuse all olevate kassade sissetulekute ja väljaminekute kohta jne. (allub rahandusministeeriumile ja Senatile).Kammerjunkur– kojaametnik vürstlike isikute otseses teenistuses, peamiselt esinduslikel puhkudel.Kanada Ülemkohtu Akt(a)“apellatsioon“ hõlmab igasugust kohtumenetlust, mille eesmärgiks on mingi kohtuotsuse, mille suhtes on esitatud apellatsioonikaebus, tühistamine või muutmine; (b)“lõplik otsus“ tähendab kohtuotsust, määrust, käsku või lahendit, mis määratleb kohtuprotsessis tervikuna või osas mingi vaidleva poole eksisteerivat õigust; (c)“kohtunik“ tähendab Kanada Ülemkohtu kohtunikku ja hõlmab ka Peakohtunikku; (d)“otsus“, kui see sõna on kasutatud selle kohtu suhtes, mille suhtes on esitatud kaebus, haarab igasugust otsust, määrust, käsku, määratlust, korraldust, täitelehte või selle kohtu kohtuotsust; kui see on kasutatud Ülemkohtu suhtes, siis see hõlmab igasugust selle kohtu otsust või korraldust; (e)“kohtumenetlus“ tähendab ja hõlmab hagi esitamist, protsessi, vaidlusasja või teist toimingut, mille lahendamisel kohus, mille suhtes on esitatud kaebus, ei teostanud normatiivset-, administratiivset- või täitevõiguspädevust; (f)“registraator“ tähendab Ülemkohtu registraatorit; (g)“kohus, mille suhtes on esitatud kaebus“ tähendab kohut, mille suhtes on esitatud kaebus otse Ülemkohtusse, kas juttu käib esimese instantsi kohtust või apellatsiooni kohtust; (h)“Ülemkohus“ või „Kohus“ tähendab Kanada Ülemkohut; (i)“tunnistaja“ tähendab iga isikut, on siis see protsessis pooleks või mitte, keda kuulatakse üle kooskõlas käesoleva Akti määrustega.KantslerLad. Cancellarius, pr. Chancelier, ingl. Chancellor, keskajal tähtsaimad õukonnaametnikke, haril. kõrgvaimulik, kes koostas riiklikke ürikuid; Preisimaal kandis 1747-1807.a. 1. jutiitsminister suurkantsleri nime; Inglismaal on suur- e. lordkantsler riigikantselei juht, kohtuminister; Prantsusmaal oli kantsler monarhia ajal tähtsaimaks ministriks, kellele allusid ms. Kohus ja kirikuasjad. Saksa keisririigis oli riigikantsler riigivalitsuse suure võimutäiusega varustatud juht. Austria monarhias kutsuti peaministrit riigi-kantsleriks, Austria vabariigis kutsutakse teda liidu-kantsleriks. Rootsis oli kantsler 1626.a.-st riigikantselei juhataja, kellele allusid välispoliitika ja koolid.1680.a. asutati kantsleri koha asemele kantseleipresidendi amet. Kantsleriks nimetatakse Rootsis ja Soomes ka ülikooli kõrgeimat ametlikku juhti. Kantsler Saksamaal valitsuse juht, Šveitsis kantonite nõukogu juht, jne.Kaotatud aja tagasivõitmineJur., mõningail juhtumeil seadusega lubatud protsessuaalsete tähtaegade ennistamine, kui need on mööd alastud ametiasutuste süü tõttu, näiteks , edasikaebuse hilinemisel. (TKS §778, 835).KaotusSõjas. Kaotused sõdades koosnevad langenuist, haavatuist, haigustesse surnuist, haigestunuist, teadmata kadunuist, vangilangenuist ja väejooksikutest. Varasemates sõdades oli kaotus üksikuis lahinguis langenuina ja haavatuina kuni 100%, s.o. võidukas vägi hävitas vastase täielikult; Preisi kun. Friedrich II lahinguis olikaotus 28-38%, Napoleoni sõdade lahinguis 18-36%, Saksa-Prantsuse sõjas 1870-71.a. mitte üle 16%. Maailmasõja kestvais lahinguis polnud haruldased üksikute väeosade 50% ja enamad kaotused; üldiselt loeti 20-25% kaotust juba raskeks prooviks väeosa tublidusele. Maailmasõjas kaotas Saksamaa kokku 7 650 000 inimest, neist üldse kõiki langenuid ja surnuid 2 150 000 e. 19,6% võitlejaist, haavatuid 4 500 000 e. 41%; Venemaa, vastavalt 10 480 000 e. 2 250 000 (16%) 5 730 000 (41%) haavatut; Prantsusmaa 6 790 000 e. 1 900 000 (21,1%) surnutena ja 4 340 000 haavatutena (54%). Sanitaarprofülaktilise teaduse arenemine ja sanitaarteenistuse parem korraldus päästab paljusid võitlejaid; nii oli langenute ja haavadesse surnute suhe haigustesse surnutesse Krimmi sõjas inglastel 1 : 3,8; Vene-Türgi sõjas 1877-78.a. Venel 1:2,6; maailmasõjas 1914-18 Saksamaal 1:0,09; Eesti Vabadussõjas Eestil 1:0.60; ravimisel olnud igast 100 haavatust ja haigest suri Krimmi sõjas inglastel 11,9, Vene-Türgi sõjas Venemaal – 5,5, maailmasõjas Saksamaal - 3,0; Eesti Vabadussõjas Eestil – 3,1. EE. IV 1934 veerg 432 M.J. ; J. T-d.KapetingidPr. Capetiens, Prantsusmaal 987-1328.a. valitsenud dünastia, põlvnes Robert Vahvast, kes sai kun. Charles II Paljaspealt lääniks mitmed alad, ms. Francia hertsigkonna. Robert ´i pojapoeg Hugues Suur hankis endale Burgundia ja saavutas võimsa seisundi, kuna ta poeg Hugues Capet valiti 987.a. Prantsuse kuningaks. Kapetingide nimi tuletub vaimulikust mungarüüst (lad. Cappa)., mida Hugues Capet kandis St.- Martin-de-Tours´i ilmikabtina. Kapetingide dünastia lõppes kun. Charles IV –ndaga. Järgnevad Prantsuse dünastiad Valois ´d ja Bourbon ´id olid Kapetingide kõrvalliinid. EE 1934 Veerg 433-434.Kapital...lad., ök., Terminiga capitale tähistati keskajal alul laenusumma peaosist e. laenu põhisummat (capitalis pars debiti), vastandina kasvikusummale (fructus), hiljemini aga iga kasvikut andvat rahasummat. Tänapäeval esineb kapitali mõiste ja olemuse suhtes väga erinevaid arvamusi, millest on tähtsamaid järgmised: 1)Kapital on laenutatud e. värbav rahasumma (merkantilistid, K. Menger jt.). 2)Kapital on toodetud tootmisvahendid (A. Smith, E. Böhm v. Bawerk jt.) 3)J. B. Clark jagab kapitali tõeliseks kapitaliks ja kaopitali hüvisteks. Tõeline kapital olevat abstraktne, püsiv, igavene fond, aktiivne ning alaline rikkus. Kapitali hüvised olevat aga ainult tõelise kapitali konkreetsed, materiaalsed esinemisvormid. Kapitali.hüvised (s.o. tootmisvahendid: toorained, tööriistad, hooned jt.) hävivad, kaovad muudavad oma kuju tootmisprotsessis; tõeline kapital aga püsib igavesti. 4)Kapital on krediit (H. D. Nacleod). 5) Kapitaliks on peetud peale materiaalsete hüviste ka inimeste majanduslikult kasulikke teadmisi (A. Smith), vaimset ja kehalist jõudu (Fr. List), koguni riiki (W. Roscher). Kapitalismi on liigitatud järgmiselt. 1)Era- ja sotsial- e. rahvamajanduslik kapitalism. Eramajandusliku kapitali all mõeldakse toodetud tootmisvahendeid, mida nende omanik kasutab või laenutab kasumisaamise eesmärgiga. Sotsiaal- e. rahvamajanduslik kapital on toodetud tootmisvahendid üldse, vaatamata eesmärkidele, mida taotlevad nende omanikud või kasutajad. Böhmi v. Bawerk´i järgi kuuluvad sotsiaalmajanduslikku kapitali hulka: a)tootlikud maaparandusraketised ja seadmed: tammid, drenaazid jne.;b) tootlikud ehitised: töökojad, vabrikud, liiklemisteed jt. (ent mitte inimtarvete otseseks rahuldamiseks määratud ehitised: eluhooned, kirikud jt.); c)tööriistad ja masinad; d)tootmises rakendatavad tööloomad; e)toorained; f) tootjate ja kaupmeeste kaubatagavarad; g)raha vahetusvahendina. Eramajanduslikku kapitali kuuluvad peale eeltoodud sotsiaalmajandusliku kapitali osiste veel tarbimishüvised, mida nende omanik ise ei tarvita, vaid kasutab kasumi saamise eesmärgiga müügi, laenutuse või üürimise teel (näiteks üürielamud, laenuraamatukogud jt.) 2) Erakapital ja rahvuslik e. natsionaalkapital. Erakapitali all mõeldakse üldse eraisikule kuuluvat kapitali. Rahvusliku kapitali all aga: a)kõikide erakapitalide kogusummat teatavas riigis; b) riigile või teistle avalikõiguslikele korporatsioonidele kuuluvat kapitali; c) ka nn. „rahvuslike voorusi“ (vaprust, ausust, võimsust jt.) 3)Seisev ja käibiv kapital. Seisev kapital on kapitali osa, mis püsib mitme tootmisprotsessi vältel (hooned, tööriistad). Käibiv kapital on see kapitali osa, mis tarvitatakse ära ühes tootmisprotsessid (tooraine, seeme, ka töötasu jm.). 4)Püsiv (konstantne) ja muutuv (varieeruv) kapital; K. Marxi arvates on töötasu muutuv varieeruv, kõik muu kapital aga püsiv, konstantne. 5)Reaal- e. asikapital (reaalsed hüvised) ja nominaal- e. rahakapital (kapital rahasse ümberarvestatuna). 6)Rakenduskapital ja käitiskapital. Rakenduskapital on hüviste väärtuste kogusumma, mille moodustab käitise rakendusvara. Käitiskapital on rahasumma, mille abil kasustatakse rakendusvara. 7) Käitismajandusteaduses märgitakse kapitaliga bilansi passivapoolt, mis sisaldab nii oma- kui ka võõrkapitali. Käitismajanduslik kapitali mõiste on tähtsal määral juriidilise iseloomuga, alati arvestuslik suurus, rahasumma, mitte aga hüviste kogu. Kapitali tekkimise peategurid on: inimesetöö ühes loodusega ja säästmine. Kapitali funktsioonid: inimtöö toetamine ja ta totlikkuse tõstmine. Kapitalism. I Fisher, Nature of Capital and Income, 1906.; B. Harms, Kapital u. Kapitalismus, 1931. EE IV 1934 veerg 437-438 E. Pm.Kapitali vesistamineÖk, aktsiakapitali suurendamine uute aktsiate emissiooni teel vanade aktsiate nominaalhinnaga, kusjuures aga uute jaoks puudub vanade aktsiate reaalväärtusele vastav väärtus (reaalvara), mistõttu langeb ka vanade aktsiate reaalväärtus ja börsikurss. EE IV 1934.a. lk. 440.KapitalikasvikÖk. Kasvik, mida saadakse kapitali otsese kasutamise või laenutamise eest. Majandusettevõtteisse paigutatud kapitalidelt sadav kasvik peab võrduma niisama suurtelt panga hoiusummadelt saadava kasvikuga.KapitalikindlustusÖk., elukindlustus, mille puhul kindlustatu surma korral või varemini kokkulepitud tähtpäeval soodustatule makstakse ühekordne kapital vastandine rendikindlustusele, mille puhul seltsi kohustused väljenduvad perioodiliste rendiosade tasumises.KapitalimaksÖk., aruandvailt ettevõtetelt (VSK Vk. , otsemaksude seadus, §509) võetav maks, esineb lisaärimaksu osana. Kapitalimaksu võetakse 1% määral ettevõtte põhikapitalist. Kapitalimaksust saab riik tulu u. 440 000 kr. Ja omavalitsused u. 30 000 kr. Aastas. EE IV 1934.a. KapitalirentÖk., tulu kapitalilt kapitalikasvikuna.Kapitaliseeriminee. kapitalisatsioon. Ök., 1) Kapitalisumma (x) arvutamine antud kasvikusumma (K) ja kasvikumäära (p) abil: 100 100 x= K×--- Tegurit ------ nimetatakse kapitaliseerimisteguriks. p p 2)Ettevõtte toogi. E. firmaväärtuse (x) arvutamine selle ettevõtte antud keskmise aastase puhaskasumi (K) ja antud diskontomäära (p) abil : 100 z= K×----- p 3)Kapitaliseerimine on tarvitusel ka finantseerimise mõttes. Kapitalism– majandussüsteem, milles tootmis- ja vahetusvahendid on eraomanduses ning toimimiskeskkonnaks on turg.Kapitalism´istÖk., vastavalt erinevale kapitalitali käsitusele erineva sisuga termin majandusliku struktuuri tähistamiseks. 1)Kapitalism e. mammonism, millega mõistetakse materialistlikku, ebasotsiaalset, rahvamajanduslikult kahjulikku, liigkasumivõttu soodustavat majanduskorda. 2)Kapitalism e. kapitalistlik tootmisviis, K. Marxi järgi selline tootmisviis, kus tootmisvahendid, s.o. kapital, kuuluvad üksikuile isikuile, kapitalistidele, kes saavad mittetöist tulu, kuna aga töötajaks on omanditu rahvaklass, töölised, kes on sunnitud müüma oma tööjõudu kapitalistidele, saades selle ees ttöist tulu, kuid mitte oma tööjõu kogu väärtuses, vaid vähem. Vahet töölise tööjõudluse väärtuse ja tööliste töötasuväärtuse vahel nimetab Marx lisaväärtuseks, mille saab endale kapitalist. 3) Kapitalism, e. tootmine toodetud tootmisvahenditega. 4)Kapitalism, e. rahamajandus, 5) Kapitalism, majandusajastu, kus suurettevõtted on ülekaalus. 6) W. Sombart iseloomustab japitalismi majandusajastuna, kus valitseb kapitalistlik vaim, s.o. kasumipüüd. Kapitalistlikus majanduses ei toodeta tarbijate otseste tarvete rahulduseks, vaid turu jaoks; tootmise juhtijaiks on siin ettevtjad, mille tõttu tootmise määrajaks ning reguleerijaks on kasum; valitseb sotsiaalne vastuolu töölise ja tööandja vahel.Kapitalismile kui majanduskorrale on ennustatud ja ennustatakse tänapäevalgi paratamatut lõppu. Kommunistlikul venemaal ongi kapitalistlik kord peaegu täiesti kõrvaldatud. Fašistlikus Itaalias püütakse riigivõimu abil kõrvaldada kapitalismi pahesid ja säilitada ta eeliseid; sellelaadiliste katsete algeid on märgata ka rahvussotsialistlikul Saksamaal. Vt. Kapital, Kavamajandus W. Sombart, Der moderne Kapitalismus, uusim tr. 1928.a.; K. Diehl u. P. Mombert, Kapital u. Kapitalismus, 1923.a. EE. IV 1934.a. lk. 439.KapitalistÖk. Isik, kes saab tulu täiesti või enamikus kapitalikasvikust. Kapitalistist peab eristama ettevõtja: kapitalist saab mittetöist tulu oma kapitalist, ettevõtja aga oma majandusliku jõudluse eest.Kapitalistid ehk kodanlus– kapitalistliku ühiskonna põhiklass, kellele kuuluvad tootmisvahendid.Kapitalistlik tsükkele. õigemini konjuktuuritsükkel, ök., sari rütme, milles arvatakse toimuvat konjunktuuri muutused kapitalistlikus majanduskorras. Kapitalistlik tsükkel koosneb järgmistest faasidest: surutis (depressioon), tõus, kõrgseis, kriis. Kapitalistlik tsükkli kestuseks arvatakse harilikult 7 -11 aastat; selles eristatakse veel keskm. 3,5 aastast lühilaineid. Uusim konjuktuuri uurimine väidab veel pikkade, 47- kuni 60-aastase kestusega konjuktuurilainete olelust. Vt. Konjunktuur, kriis, Kapitalism.KapitaliturgÖk, pika-ajalise krediidi turg.Kapitulatsioonlad., allaandmine. Sõj., 1)Sõja ajal võitlevate poolte vahel tehtav leping kindlustatud koha või väeosa üleandmisek vastasele (kui vastupanu jätkamine osutub mõttetuks). Üldiselt loetakse kapitulatsiooni hukkamõistetavaks ja eri juhtudel raskeks kuriteoks. Harilikult tõstab kapituleeruja üles valge lipu ja saadab läbirääkimistele parlamentääre. Haagi 1907.a. konventsiooni järgi tuleb kapituleerumisel arvestada sõjaväe au reegleid ja kapitulatsiooni tingimustest peavad kinni pidama mõlemad pooled. Faktiliselt olenevad kapitulatsiooni tingimused ainuüksi võitja heaksarvamisest. Kapitulatsioonilepingule kirjutavad alla poolte vastavad kõrgemad juhid. 2)Lääne-Euroopa sõjavägedes leping, millega sundusliku sõjaväeteenistuse lõpetanud sõdurid ja allohvitserid astuvad üleajateenistusse. Rahvusvaheline õigus. Erilise sisuga leping kultuuriliselt mahajäänud riikidega, mis kindlustab lepinglase kodanikele kohtumõistmise nende konsulite poolt oma maa seaduste põhjal. EE. IV 1934 .veerg 441.KarskusKõlblas puhtus, süütus, keeldumus millestki, eeskätt keeldumus alkohoolseist jookidest, alkoholivaba olek.KarskuskuratooriumidÜhenduses Vene riikliku viinamonopoli sissetungimisega 1. I. 1895.a. loodud, rahaministrile alluvad asutised karskuse edendamiseks. Balti kubermangudes loodi karskuskuratooriumid 1900.a. Karskuskuratooriume juhtisid kubermangu ja maakonna komiteed, mis koosnesid peamiselt kõrgematest ametnikest mitmesuguste ametikohtade järgi ning vaimuliku ja aadliseisuse esindajaist. Karskuskuratooriumid, saades võrdlemisi suuri riiklikke toetusi, asutasid teemaju ja korraldasid mitmesuguseid meelelahutuslikku ja kultuurilist tegevust.KarskusliikuminePüüded alkoholismiga seotud pahede vältimiseks ja kõrvaldamiseks, laiemas mõttes uuemal ajal üldse uimastusmürkidevaba elureformi taotlemine ja selle aluseks oleva maailmavaate kujundamine. Alkoholivastase võitluse katsed ulatuvad kaugesse minevikku, Hiinas näit. III aastatuhandesse e. Kr. Juba VIII s.e. Kr. On Hiina esimesena rakendanud väga modernseina tunduvate põhjendustega alkoholikeeluseadust, mida hiljemini korduvalt on uuendatud. Nii alkoholi tarvitamine kui ka selle vastane võitlus vanemail ajul toimus peamiselt usulisel pinnal. Taoism ja Zarathustra õpetus nõuavad oma pooldajailt täielikku keeldumist alkoholist; viimane neist on mõjustanud selles suunas ka mõningaid vanatestamentlikke sekte juutidel, antiikmaailma eetikat ja hiljemini tõenäoliselt ka islamit. Samuti püstitasid buddhism ja islam karskusnõude. Praegu ei peeta sellest paljudes kohtades enam kinni. Uuemal ajal nõuavad karskust ka mitmed kristlikud usutunnistused (metodistidd). XVIII saj. lõpul võtsid dr. B. Rush Ameerikas ja dr. Chr. W. Hufeland Euroopas esimestena põhjalikumale vaatlusele alkoholi füsioloogilise toime. Kui seni karskusnõude põhjendamisel domineerisid usulis-eetilised, kerkisid nüüd esiplaanile sotsiaal-arstiteaduslikud motiivid. 1826.a. avati Bostonis Ameerikas esimene liikmeilt täiskarskust nõudev selts ja sellest peale hakkas karskusliikumine Ameerikas jõudsasti edenema. Liikumine tekitas suurt huvi ka Euroopas, kus asutati karskusseltse Inglismaal ja varsti ka mandril. Iseäranis mõjus liikumisel elustamisks kaasa Ameerika karskustegelase dr. R. Baird´ i külaskäik Euroopas (peamiselt valitsejakodades) 1835-40.a. ja tema raamatu tõlkimine mitmesse euroopa keelde. Neil aastail ulatusid karskusliikumise lained Saksamaalt. Läti kaudu ka Eestisse. Mõned kirikuõpetajad, mõisnikud jt. (J. G. Schwartz, P. Krahv Mannteuffel, Fr. R. Kreutzwald) asutasid karskust propageerima. Karskusseltside asutamine oli sel ajal keelatud. Esialgne hoog vaibus varsti mitmesugustel põhjustel, virgus aga uuesti 1880.a.-ndail a-il. Soomest tulnud mõjustustel. A. A. Granfelt´i õhutusel sai meoil seekord karskusliikumise algatajaks M. J. Eisen. J. Tilk asutas Toris 1889.a. esimese karskusseltsi „Eäht“, millele järgnes varsti rida teisi. Sajandi vahetusel sai liikumise juhiks V. Reiman. Karskusliikumise keskkohana asutati 1906.a. Eesti Karskusliit. Mitmekülgsema ilme omandas ja erialade järgi jagunes eesi karskusliikumine alles Eesti riikliku iseseisvuse ajal. Tähtsamate juhtidena esinevad V. Ernits ja P. Põld. Karskusselts on ka rahvusvaheliselt organiseeritud. 1885.a. alates peetakse rahvusvahelis karskuskongresse, neist 18. peeti 1926.a. Tartus. 1907.a. asutati Lausanne´is Rahvusvaheline Alkoholismivastane Büroo, mis on alkoholisse puutuvais küsimustes informatsiooni keskkohaks ja annab välja rahvusvahelist teaduslikku ajakirja „Revue internationale contre l´alcoolisme“. Ameerikas asub 1919.a. asut. Alkoholismivastane Maailmaliit. Peale nende on olemas veel rida mitmesuguseid rahvusvahelisi organisatsioone. Tähtsaim neist on Heatemplerite Ordu (Heatemplerid) Alkoholiseadusandlus, Eesti Noorsoo Karskusliit, Karskusõpetus, Naiste Karskusliit, Noorsooliikumine“ . J. Bergman u. R. Kraut, Geschichte d. Nüchternheitsbestrebungen, 2 k., 1923-25; M.J. Eisen, Karskusliikumise ajalugu, 1914; Standard Encyclopedia of tje Alcohol Problem, 6 k., 1925-30. EE 1934 IV lk.498-499.KarskuspühaPäev, mil karskusküsimuse selgitamiseks üle riigi korraldatakse koosolekuid, karskustunde, karskusjumalateenistusi jm. Eestis peeti karskuspüha esmakordselt 1913.a.Kartell Pr., kokkulepe; väljakutse (näit kahevõitlusele). Üliõpilasorganisatsioonidevaheline sõprusleping, mis kohustab nende liikmeid vastastikku autasu andma. Teatava eesmärgi saavutamiseks sõlmitud liit poliitiliste parteide vahel. Näiteks moodustasid Saksamaal saksakonservatiivid, riigipartei ja rahvusvabameelsed 1887.a. riigipäeva valimistel kartelli, et ühisel jõul oma kandidaate läbi viia. Kartell saavutaski valimistel enamuse ja toetas 1887-90.a. kindlasti Bismarcki septennaadi jt. seaduste läbiviimisel. 1890.a. valimistel said kartelliparteid lüüa. Ök. Ettevõtjate ühendised, mis taotlevad vastastikuse võitluse piiramist, kõrvaldamist või korrastamist, kusjuures ühenduse liikmed jäävad õiguslikult täiesti ja majanduslikult niivõrd iseseisvaks, et ei allu ühisele ärijuhtimisele (horisontaalne liitumine); viimane asjaolu eraldab kartelli trustidest. Kartelli liike: 1)piirkonna kartell, milles ühistunud ettevõtted jagavad minemiala omavahel;2)hinnakartell, üldkohustusliku hinna määramiseks vastava leppe põhjal; 3) toodangu kartell, üksikute ühistunud ettevõtete toodangu suuruse määramiseks, ületoodangu vältimiseks või toodangu piiramiseks; 4)sündikaadid –ühistunud ettevõtete ühised müügikauplused. EE. IV 1934.a.KartserLad., vangistuskoht, distsiplinaarkaristusena määratav kinnipidamine. Ülikoolides, ka Tartus varemal ajal, kui neil oli oma jurisdiktsiooniõigus, üks akadeemilisi karistusi. Kaitseväes lukustatud kamber üksikute kaitseväelaste aresti all pidamiseks.Kassatsioon – Kassatsioonikohus – Kassatsioonimenetlus– saksamaal revisjonimenetlus.Kasumets – on kasvama jäetud noor ja madal mets, kust tarbepuud ei saa, mistõttu ta hindki on madal. Oblonski kasutab seda sõna, arvates ekslikult, et sõna esimene pool viitab kõrgele tulukusele. (L. Tolstoi. „Anna K..., lk. 182., )Kasutatud kirjandus:Suur Nõukogude Entsüklopeedia .lk (veerg) 362-364. (v.a.1926-1947) Kasutatud: Nõukogude Väikest Entsüklopeediat ja Nõukogude Suurt Entsüklopeediat. Eesti Entsüklopeediat VI 1936.s. 1385 veerg.Katolik kristlik sotsialismKautsjon– valimispraktikas rahaline sissemakse kandidaadi registreerimiseks. Kautsjoni suurus määratletakse valimisseadusega.Kautskiaanlus –tulnud K.Kautsky (1854-1938) poliitilisest kontseptsioonist, mis tekkinud peale lahku löömist revolutsioonilise marksismi positsioonidest. K. -le on iseloomulik revolutsiooniliste muutuste eitamine Lääne-Euroopas, eelistades parlamentliku demokraatia teed,...20.a.K. solidariseerus R. Gilferdingi “organiseeritud kapitalismi” teooriaga. Sotsialismile ülemineku töölis-kodanliku partei poliitilise vormina, eitati vastuseisu fasismile RR(“Rahva Rinde”) poliitika raames. Keinism(keinslus) – inglise majandusteadlase John M. Keynesi järgi nimetatud koolkond, mis pooldas ***majanduses riigi ulatuslikku regulatsiooni, sest kapitalistlik majandus olevat loomult ebastabiilne ega suutvat kriise vältida (vt ka monetarism).Kelmus, pettus 1895 - kuritegu võõra vara ja varaliste õiguste vastu, teistest sarnastest kuritegudest erineb meetodi või kallalekippumise vahendite poolest (pettus, kannatanu ekiteele viimises tõe moonutamisega või väära asjaolu välja mõtlemisega, tihti lihtsalt faktide maha vaikimisega). Ühtede varaliste kallalekippumiste liikides – varguses, riisumisel, omistamisel – on kallalekippuja tahe suunatud vahetult asjale, möödudes valdaja või omaniku tahte mõjutamisest. Teistel juhtudel – näiteks mõnedel röövimise liikide või väljapettmise liikide puhul on olemas kannatanu tahte vägivaldne mõjutamine, tema vägivaldne allutamine. Kelmuse puhul on kannatanu tahtel aktiivsem roll, kallalekippuja teda ei ignoreeri ega sunni vägisi, vaid vastupidi, valib tema kannatanule kahju tegemise vahendiks, ärgitades teda teatud suunas tegutsema. Süüdlase tegevus seisneb justkui kannatanu tegevuse motiivi võltsimises. Sellega erineb kelmus teistest sarnasest kuritegelikest toimingutest – võltsingust, järele tegemisest, millise lähimaks eesmärgiks on asjade: kaupade, dokumentide jne. võltsimine. Kelmuse mõiste, kui eriline varaline kuritegu on ka doktriinis ja positiivses õiguses tekkinud suhteliselt hilisel ajal. Vaid hilisem rooma õigus eraldas ta furtum ´ist, milline hõlmas kõiki varguse liike, spetsiaalse kuriteo liigina – stellionatus. Selle nimega tähistati seesama tegu, nagu ka dolus malus, kuid viimane oli aluseks tsiviiltehingu vaidlustamiseks actio doli teel aga stellionatus – süüdlase avalikule jälitamisele. Rooma juristid mõistsid Stellionatus´se all kuritahtliku tegu, millist ei saa mingi teise kuriteo liigi alla võtta. Vahest teise arvelt kasu saamine pettuse tel võeti furtum´i või falsum´i alla. Hilisem Lääne –Euroopa õigus eraldas selle samuti üldisest varalistest kuritegudest spetsiaalsesse tegude kategooriasse valskuse tunnuste järgi varjates või moonutades tõde. Sellise tegevuse läbi rikastumine jääb teisele plaanile. Kuriteo objektiks on spetsiaalne õigus tõelisusele, mis peab olema aluseks tsiviil, varalistes ja avalik-õiguslikes suhetes. Möödunud sajandi seadusandlustes ja isegi jooksva sajandi vanemates koodeksites on kelmus sulanud ühte võltsimiste, järeletegemistega kategooriasse, kujutades endast vaid falsumi erikuju, st. valelikud teod. Koos kelmuse järkjärgulise eristamisega üldisest varalistest kuritegude grupist, aga ka tegude grupist, mis oli suunatud tõe vastu, see eristus pettuse (dolus) mõistest tsiviilõigusrikkumisena, tehingust saadud kahju või väljamineku eest hüvituse nõudmise õigusest, millise allikaks on pettus või eksitusse viimine. Mõiste „õigus tõelisele“ ei ole täpselt määratletud ja ei ole seepärast karistatava pettuse määratluse tunnuseks. Sellega ongi seletatav see, et suuremas osas koodeksites ei kohta karistatava pettuse üldist määratlust, vaid on loetlstud üksikud kelmusena võetavad karistatavad teod, näiteks kaupade müümisel mõõtude ja kaaludega petmine, võla teistkordse maksmise nõudmine jne. Katse kehtestada üldised kelmuse (Betrug, escroquerie) tunnused – on uue aja tulem. Eriti tähtsad on selles suhtes tööd: Köstlin´a („Abhandlungen aus dem Strafrechte“ Tübing, 1858) ja Merkel´i („Kriminalistisihe Abhsndlungen. II Die Lehre vom strasbaren Betruge“, Leipzig, 1867). Ja praegu, siiski, ei saa kelmuse tunnuseid lugeda täpselt määratletuks. Väheste eranditega, isegi uusimad kriminaalkoodeksid ei anna kelmuse üldist määratlust. Praegu üldtunnustatud kelmuse mõiste on taandatav järgmistele tunnustele. Kelmus on teise arvelt pettuse teel varalise kasu saamine. See kasu võib seisneda otseselt varaliste objektide saamises, mis on petetu poolt üle antud, millise järgi süüdlane saab õiguse asjale või tegevuse või teene majanduslikule väärtusele. Pettus võib olla suunatud, kannatanu arvelt, kolmanda isiku kasu saamisele. Pettus ise kelmuse puhul seisneb fakte või asjaolusid puudutavalt, kaasaega või minevikku puutuvate valeväidetega esitledes. Karistatavat pettust ei ole siis, kui väited puudutavad asjaolusid või fakte tulevikus. Sellised veenmised sisaldavad lubadusi või tingimusi, milliste mittetäitmine või mittesaabumine annab aluse tehingu hävimisele. Ei ole pettust ka seal, kus esitatud asjaolud puutuvad võimatuse sfääri, väljuvad usalduslikkuse tavalistest keskmistest piiridest. Sama moodi ei saa pidada karistatavaks pettuseks igasuguseid veenmisi, mis ei puuduta asjade, nähtuste ja faktide kvalifikatsiooni. Kaupmees, kes veenab ostjat selles, et kaup on kõige parem, viitamata faktilistele andmetele, räägib, võib olla ebatõde, kuid ei soorita karistatavat tegu. Kui kui sama kaupmees läheb kvalifitseerimise vallast faktide valdkonda ja esitab ostjale vale fakti või müüdava eseme näivat omadust ja samas saab hinna, mis ei vasta kauba kvaliteedile või hulgale, siis selline valeväide on kelmus. Üpris vaieldav praktikas ja doktiinis on küsimus sellest, millisel määral tehingu sooritamisel ühtedest või teistest asjaoludest vaikimine võib olla pettuseks tunnistatud. Mahavaikimise puhul ei ole eksitusse viimist, vaid passivne suhtumine kannatanu veasse. Ei ole petvat tegevust, on vaid tegevusetus. Tsiviiltagajärgede vaatepunktist, mil üks pool juhindus ekslikust ettekujutusest faktide või asjaolude suhtes, millistel oli sisuline tähendus (essentialia), passiivne dolus, st. veast mittehoiatamine, ettekavatsetult teisele kontigendile sisuliselt ei eristata, enamik juhtudel, aktiivne eksitusse viimine toob kaasa tehingu tühistamise; kuid kriminaalsest vaatepunktist vaadates on vahe olemas. Ei saa väita,et faktist vaikimine, mis on ühe poole poolt ekslikult tõena võetud, ei saaks kunagi lugeda karistatavaks pettuseks. Kuid üldiseks tingimuseks sellise pettuse olemasoluks tunnistatakse kanatanu ettekujutuse aktiivset mõjutamist. Peaegu vaieldamatut kriminaalset iseloomu omab selline juhtum, kui üks tehingu osalistest, enda kasuks, vaikis sellistest asjaoludest, milliste olemasolust antud tehingu tegemisel ja antud asjaoludel ta oleks pidanud selle teisele osalisele teavitama. Viimane oluline kelmuse tunnus – põhjusliku seose olemasolu petvate avalduste ja järgneva varalise kahju vahel. Oluline on, et väärad avaldused puutusid tehingu olemuslikku asja st. sellist punkti, milline kuulub kaalutluste ringi, milline moodustab kannatanu tegevuse motiivi ja et tehingu sõlmimisel kannatanu kujutas fakte ja asjaolusid enesele ette, milliste kohta oli tehtud avaldus, just nimelt vales, avaldusele vastaval kujul. Üpris lähedased on kelmusele tegevused, milliseid iseloomustatakse nii nagu teaduses ja nagu positiivses õiguses mõistega usalduse kuritarvitamine. Iseloomulikuks tunnuseks on siin usalduse rikkumine mitte selle või teise varalise tehingu sõlmimise hetkel, aga selle tagajärjel, kui oli juba usaldatud. Neil juhtudel petust ei ole, kuid on selle mittetäitmine, et kanantanu poolsel usalduse jõul, millist süüdlane oleks pidanud täitma. Täiesti samane kelmusega ja vaid vaid koodeksitega spetsiaalselt välja toodud, on ebakasulikku tehingusse tõmbamine, väärate avaldustega, mis tehtud kontragendile sellistes tingimustes, millistes need avaldused ei sanud olla teisiti kui võetud kui tõesed. Kelmuse piirest väljuvad sellised tehingud vaid neil juhtudel, kui avaldused puudutavad tulevasi asjaolusid, milliseid on usutud vaid mõlemate poolt subjektiivsete omaduste tõttu. Sellised on juhtumid, kui üks kontragentidest, oma asendilt, omab teise, kannatanu suhtes erilist autoriteeti. Igal juhul ja ebakasulikku tehingusse kaasamise olemasolu hädavajalikuks tunnuseks on pettus, st. ettekavatsetud valed väited või avaldused. Kelmusest eritatakse tavaliselt teod, mida nimetatakse defraudatsioonideks ((lad. defraudatio – pettus, maksude või lõivude maksmisest kõrvale hoidmine)) s.t. rahanduslike huvide rikkumine, riigi maksude, lõivude maksmisest kõrvale kaldumine. Enamus juhtudel defraudatsioon, kui masude tasumisest kõrvale hoidmine, on samuti pettus, kuid sagedamini passiivne, st. asjaoludest, millised tingivad maksude maksmise kohustuse, vaikimine. Nende erinevus kelmusest seisneb selles, et defraudatsioon on suunatud kasu saamisele mitte positiivsele, vaid negatiivsele, st. mis seisnevad mitte selle saamises, vaid mittemaksmises. Kuigi majanduslikult mõlemad liigid sulavad ühte, siis kriminaalsest seisukohast ei saa jätta tunnistamata defraudatsiooni eristamist eriliseks vähem intensiivseks karistatavuse poolest tegude gruppi. Tavaliselt defraudatsiooni juhtumid ei ole üldises kriminaalkoodeksis ette nähtud, vaid spetsiaalsetes määrustikes, millised sisaldavad maksude ja lõivude võtmise eeskirju (Vt. Riigikassa ametkondade määrustike rikkumine). Meil Venemaal nii rahukohtunike poolt mõistetavate Karistuste määrustikus, aga ka Karistuseadustikus on nähtud ette üksikud kelmuse liigid. Kelmuse üldine määratlus antakse art. 1665 Kriminaalseadustikus, millisega kooskõlas tunnistatakse kelmuseks igasugune mingi pettuse tel teostatud võõraste asjade, rahade või muu liikuva vara riisumine. See üldine määratlus laiendatakse, edasi terve rea üksikute tegudega, nii nagu seaduse (art. 1688) mis näeb ette pettuse teel ebakasulikku tehingusse tõmbamist, kus ei ole asjade riisumist, st. nende vahetut üleminekut seaduslikult omanikult või valdajalt süüdlase ebaseaduslikku valdusse. Kelmuse üldisel määratlusel praktilist tähtsust ei ole, nõnda nagu selle järel läheb seadus üle üksikutele juhtudele. Kelmuse hulka puutuvad Karistusseadustiku art. 173 ja 174 alusel järgmised teod:a)mõõtude ja kaaludega petmine müügil, ostul või kaupade vahetamisel, või üldse asjade puhul kaupadekvaliteedi või hulgaga, või arvestuste tegemisel või raha vahetusel (art.173); b)laenatud asjade äravahetamine; c)raha või asjade väljapetmine valeinformatsiooni andmisega või kasuliku ettevõtmise või näivate kulude ettekäändel jne. c) teistkordne nõudmine tasutud ja õigeaegselt mitte tagastatud dokumendi alusel.m, või väljaostetud pandi mittetagastamine.d) ilma volitusteta võõra eseme andmine laenuks või tasuta kasutamiseks (174). Kui riisutud summa ei ületa 300 rubla, siis karistus määratakse Karistusseadustiku järgi (vangistus kuni 3 kuud); kui aga see summa ületab 300 rubla, siis Seaduste kogu (art. 1666) – asumisele saatmine õiguste kaotusega või siis parandustööde osakonda vangistamine. Kelmus kvalititseritakse kordumisel (retsidiv) või eriliste tegevuste puhul, sellised nagu näiteks, süüdlasele mittekuuluva ametikoha ärakasutamine(art. 1668 ja 1669), mängus võltskaartide kasutamine (1670), ebausu kommete ärakasutmine (art. 1670, p 6) jne. .!. Kelmuse eriline juhtum kujutab endast seadusega keelatud tehingute sooritamist või teostamist, näiteks vasepuru müük kullaliivana, värvilise paberi paki esitamine võlts-krediidipaberitena. 23. aprilli 1893.a. seadusega (art. 1670) on tunnistatud karistatavaks „esemete, kui seadusega keelatute või kui kuritegelikul viisil hangitute kuju all müümine, kui tehingus saadi tasu saadi kätte tervikuna või osalt“ (vangistus 4 – 4 kuuni, see suureneb kuni 16 kuuni, isikute puhul, kes tegelevad sellise äriga kui tegevusalaga). Vaadeldava kuriteo iseärasused seisnevad veel selles, et see ei ole mingil juhul rahukohtute kohtualluvuses. Kallalekippumine ei ole karistatav, raha ja muu vara, mis on sellisel visil saadud konfiskeeritakse. Samadel alustel kehtestatakse pettuse karistatavus seadusega keelatud tegevuste puhul ja uue Kriminaalkoodeksi projekt. Kelmuse üldist määratlust see projekt ei anna, võttes selle mõiste kelmuse all: 1)võõra vara pettuse teel riisumist; 2)pettuse teel, et omale või teisele kasu saada varale õiguste loovutamisest, sellisest õigusest lahtiütlemist, endale vara suhtes kohustuse võtmist või sellise kohustuse enda peale võtmist; 3)mõõtude ja kaalude petmine või muu pettus hulga või kvaliteedi suhtes ostul-müügil või muul vahetustehingul; 4)väljamõeldud või teadvalt võõra kinnisvara müüki või pantimist, omamata selleks õigust. 5) kinnisvara müümist või pantimist, varjates sellel lebavat müügikeeldu või kohustusi; 6)kindlustussumma saamist, kui süüdlase poolt vara kahjustamist ei olnud, või kui süüdistatav teatas, et vara oli kahjustatud selleks, et saada kätte kindlustussumma. Kindlustatud vara süütamine, uppumine või plahvatus, kindlustuse kätte saamise eesmärgil, moodustab endast karistatava kelmus kuriteo. Kelmuse eest on karistuseks vangla, kuid kui kahju maksumus ületab 500 rubla, aga samuti juhtumitel, mis on ülalpool nimetatud 4 ja 6 punktis ja mitmekordsel kordamisel või süüd eriti suurendavatel asjaoludel (kambaga, ebaseaduslik ametinimetuse või käenduse omistamine) – parandustööde maja (retsidiivi puhul - isegi sunnitöö). Kirjandus:. /. $>9=8F:89, «>H5==8G5AB2> ?> @CAA:>H5==8G5AB2> ?> 459AB2CNI5?8AL», 1890, 373 8 A;.); Gryziecki, Studien über den strafbaren Betrug (1870); Honemann, Defraudation u. Betrug (1894). >H5==8G5AB2> -! 1896Keskklass( valgekraed ) k