Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ w y ž’’’ t u v ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į U@ šæ ¢? bjbj¬¬ .J Īń Īń ĶŚ ’’ ’’ ’’ |) |) |) 8 “) ¼ p* Ģ Eh ¶ H+ H+ " j+ j+ j+ j+ j+ j+ dg fg fg fg fg fg fg $ ūh R Mk X g u j+ j+ j+ j+ j+ g j+ j+ ’g z^ z^ z^ j+ ś$ j+ j+ dg z^ j+ dg z^ z^ ^ ^ j+ <+ `¼ģ
|ĆŹ |) dP ą ^ e d h 0 Eh ^ „k D\ „k ^ „k ^ t j+ j+ z^ j+ j+ j+ j+ j+ g g d' |) X^ " |) Itaalia ajalugu.1796-1913
... 1796.a. kandus sõda Itaalia territooriumile.
((NB. Nimed on mitmest st. erinevatest keeltest tõlgitud allikatest ja võivad olla erineval kujul toodud, vahest ka vigaselt. Osa nimesid on kontrollimata, kuna ei leidnud teisi variante.KL))
Kindral Bonaparte liikus Savonast edasi, lõikas Montenotte juures Savoia armee ära Austria vägedest, purustas alguses esimese, sundides kuninga rahulepingut sõlmima, seejärel pöördus aga austerlaste vastu, neid Lodi juures võites sundis nad Milanist taanduma, piiras sisse austerlaste peamise kindluse Lombardias, Mantuju, lüües üksteise järel puruks kaks neile appi saadetud armeed ja sundis alistuma, tõrjudes austerlased Põhja Tirolide taha, läks Veneetsiasse. Campo Formio lepe (1798.a.) võttis Austrialt ära Lombardia, kuid andis talle Veneetsia ja asutas Liguria ja Tsispadaani vabariigid. 1789.a. juba ilma Bonapardita vallutasid prantslased Paavsti piirkonna ja Neapoli ja asutasid veel kaks vabariiki:Rooma ja Partenope. Piemont aga lihtsalt ühendati Prantsusmaaga. Suvorov oma võitudega oleks peaegu võitnud austerlastele kõik ta kaotused tagasi, kuid Marengo (1800.a.) parandas asja. Ljuneville rahuga (1801.a.) sai Prantsusmaa omale Parma ja Pjatsentsi, Toskanas aga asutati Etruria kuningriik, Kirikuriik, mis oli kõvasti vähendatud, taastati (esimene konsul ei olnud enam vabariikide helde, kui Direktooriumi kindral); tsisalpini ja liguria konstitutsioonid tehti ümber mõõdukuse suunas. Peale keisririigi väljakuulutamist Tsispadaani ja Liguria vabariigid kaotati; taastati itaalia kuningriik Evgeni Bogarni isikuga viitse-kuninga ametis; Genujai Lukka, olles jaotatud departemangudeks ühendati Prantsusmaaga. See viisakusetu usurbatsioon kutsus esile 1805.a. austria-vene koalitsiooni Napoleoni vastase sõja, mis lõppes Austerlitziga. Presburgi rahu alusel Austria loobus Veneetsiast ja Dalmaatsiast, millised ühendati itaalia kuningriigiga. Peale seda Napoleon kihutas Neapolist Bourbounid välja ja pani sinna kuningana ametisse oma venna Josefi. Tema õde Elisa sai Lukka, aga järgmisel aastal Massu ja Karraru. Toskana oli 1807.a. ühendatud Prantsusmaaga, aga 1809.a. anti ka see Elisele. 1808.a. ühendati Paavsti piirkond. Samal aastal viidi Josef Hispaaniasse, aga neapoli troon anti Mjuuratile.
Itaalia Prantslaste poolt vallutamine tähendas kahes mõttes pöördumatut murret. Esiteks, olid hävitatud kõik feodaalsed jäänukid, talupojad olid vabastatud, endised tööstust ja kaubandust piiravad takistused langesid; viidi sisse prantsuse tsiviilkoodeks, milline tegi võrreldes Itaalia seadustega suure sammu edasi. Enamat Napoleon anda ei tahtnudki. Poliitilises suhtes valitses Itaalias samasugune despotism nagu ka Prantsusmaal. Napoleon nõudis maalt lõputult inimohvreid, kes hukkusid pärast Hispaania linnades ja Venemaa lumehangedes. Kontinentaalne blokaad pidurdas kaubandust. Kuid Prantsusmaa vallutused tekitasid Itaalias sellise igatsuse sõltumatuse järgi, et see ühendas Itaalia ja hilisem Itaalia ühinemine näitas, et võõramaine ike jääb ikka ikkeks, olgu selliseks vallutajaks siis reaktsiooniline Austria või revolutsiooniline Prantsusmaa. Ei olnud raske teha järeldust, et vaid sõltumatus, et vaid ühtse suveräänse Itaalia lipp võib tagada maale õitsengu.
Kui Napoleoni keisririik langes, muutus prantslaste ike Itaalias kõigile väljakannatamatuks. Kuid maal ei olnud üksmeelt selles, kuidas olla edasi. Aadelkond ja vaimulikkond tahtis katoliikliku reaktsioonilise Austria võimu alla. Kodanlus ja eriti intelligents unistasid ühtsest, sõltumatust Itaaliast. Kuid Itaalial ei olnud unistuse kaitsmiseks enam jõudu. Ta pidi alistunult vaatama, kuidas tema üle otsustasid Viini kongressi diplomaadid ja leppima, äärmisel juhul esialgu, tema poolt kehtestatud poliitilise süsteemiga.
Kongress andis Itaaliale järgmise poliitilise organisatsiooni: Austria sai Lombardia ja Veneetsia, moodustades puhtalt absolutistliku korraga Lombardo-Veneetsia kuningriigi; Paavsti piirkond taastati; Turini naasenud sardiinia kuningas sai Viini kongressi järel Piemonti kuninga tiitli ja selle valdused taastati 1792.a. piirides; kuid Neapol anti tagasi Ferdinant IV sitsiilia, Ferdinant I nime all, kui Neapoli ja Sitsiilia kuningas.; väikesed riigid sattusid habsburgide kätesse: Toskana ja Modena said austria ekshertsogiriikideks, Parma anti Maria Luisele, prantuse eks-keisrinnale. Vana administratiivne süsteem taastati täielikult. Politsei ja vaimulikkond said oma õigused, aadlikud oma maad ja talupojad koos feodaalkoormistega. Inimesed, kelle juures märgati revolutsioonilisust või prantsuse meelusust olid taga kiusatud. Ühe sõnaga, kogu prantslaste vallutuste periood oli täiesti ajaloost välja kistud. Kuid nii vaid näis, sest vahe oli meeletu.
VI. Risorgimento ja ühendamine. Restaureerimine ei olnud ikkagi täielik. Tsiviilseadustes säilus miskit napoleooni koodeksitest, kuid mis aga veelgi tähtsam, inimesed ei olnud enam endised. Prantsuse periood vapustas kõiki ja vana ike millisega avarem oldi harjunud ja tundus harjumuspäraselt kerge kanda tundus nüüd väljakannatamatult raskena. Peale selle jättis restaureerimine ametist ilma suure hulga inimesi: ametnikke, ohvitsere, sõdureid, kes olid teeninud Prantsusmaad. Nad kõik täiendasid rahulolematute ridu. Aktiivseteks tegelasteks olid ka need, kes pidasid prantsuse korda kui täielikule iseseisvusele ülemineku korda. Itaalias, täpselt samuti kui Preisimaal, moodustati prantslastega võitlemise salaühingud, mis peale viimaste väljakihutamist muutusid taastatud vana korra vastase keskusteks. Nende salaühingute hulgas oli enim poolehoidjaid söepõletajate või karbonaride liit. Nad olid pärit Neapoli kuningriigist. Mjurati minemakihutamise järel oleksid karbonaarid pidanud kaduma, kuna nende eesmärk oli täidetud, kuid kui ilmnes, et Burboonid on mitu korda prantslastest hullemad, siis ei saadetud liitu laiali, vaid see muudeti üle-itaalia liiduks. Üle Neapoli kuningriigi piiri imbusid karbonaarid Paavsti piirkonda, hertsogiriikidesse, jõudsid Lombardiase ja Piemonti. Karbonaaride ridadesse astusid kõik keskklassi rahulolematud elemendid. Nad organiseerusid ja töötasid, oodates sobivat hetke. See saabus, näis, et 1821.a. Lõunas ja Põhjas peaegu üheaegselt lahvatas liikumine, milline oli vastukajaks. hispaania 1820.a revolutsioonile.
Kindral Florestan Pepe korraldas riigipöörde Neapolis. Sõjaväe malev, millisega ühinesid tuhanded must-punane-siniste kokarditega tsiviilisikud need olid karbonaarid sundisid kunings Ferdinandil nõustuma konstitutsiooniga ja sellele truudust vanduma. Kuid uus kord oli vähe püsiv, üheltpool selle pärast, et Neapoli ja Tsitsiilia vahel ei olnud mingit solidaarsust: kontinent ja saar ei suutnud oma vahel kokku rääkida konstitutsioonilise harta suhtes ja revolutsiooniline kontinent pidi jõuga saare allutama. See kergendas restauratsiooni zandarmite ülesannet, kes kogunesid Troppausse kongressile, et arutada neaopli asju. Nad kutsusid kuningas Laibachi järgmisele kongressile ja neapolitani valitsus laskiski tal ettevaatamatult sinna minna. Ferdinand, kes oli karbonaaride ees tõotuse andnud, murdis oma vannet Metterniki ja Aleksandri ees. Ülejäänud läks lihtsalt. Austria väed tulid ja lõid revolutsioonilise armee puruks ja tõid ohja otsas kaasa kuninga Ferdinandi, kes oli puhastatud igasugusest tõotusest (1.- märtsi 1821.a.) tema alamatele. Aga nii nagu karbonaarid ise hoolitsesid selle eest, et spioonid ei oleks saanud neist kedagi ära unustada mingisse nimekirja kandmisel, siis politsei ministril Kanozal oli lihtne kõik vanglad ja kloostrite keldrid vangidega täita.
Piemontis Algas revolutsioon siis kui 1821.a. märtsis lõppes Regno. Sõjaväeline mäss toimus nii tormiliselt-püüdlikult, et kuningas Viktor Emanuel, nürimeelne, julm, argpükslik dürann, loobus kohe võimust oma venna Karl Feliksi kasuks ja nimetas regendiks prints Karinjani, Karl Alberti, kes oli tõusnud esile Napoleoni armees väga liberaalne ja populaarne mees. Karl Albert kuulutas, et kehtestatakse Hispaania konstitutsioon, kuid pärast ta ta ehmus oma julgusest ning põgenes, et austerlased aitasid uuel kuningal korra taastada. Revolutsioon ise aga üle kuu ei kestnud.
Lombardo-Veneetsia kuningriigis oli käärimine tugevamam, kuid plahvatuseni asi ei läinud. Austria valitsus jälgis revolutsionääride tegevust tähelepanelikult; juba oktoobris 1820.a. olid arreteeritud mõned tähelepanuväärsemad tegelased, nagu Silvio Pelliko, tuntud kirjanik ja tema sõber ajakirjanik Marontselli, jurist Romanozi, markiis Pallavitsino ja mõned teised isikud. Kohtul oli alaväärsust mõista neile surmanuhtlus ja keiser Metternichi mängis maha suuremeelsuskomöödia, asendades nende surma sunnitööga Spilbergis, kusjuures andes igaks juhuks igaühele mitte vähem kui viisteist aastat.
Kui 1820-21.a. revolutsioon puhkes hispaania sündmuste mõjul, siis 1831.a. sündmuste tõukeks sai veebruarirevolutsioon. Sel korral ta haaras Modena, Parma ja Romanju, kuid Toskanas jäi vaikseks, Piemot ei võtnud osa, aga Lombardiat ja Veneetsiat kaitsesid kiivalt austerlased. Abi Prantsusmaalt, millisele loodeti, ei tulnud. Vastupidi, kui austerlased panid kohtadel troonile tagasi minema kihutatud monarhe, prantslased, et toetada oma prestiizi, hõivasid Paavstile Ankoni.
Sellega lõppes Itaalia revolutsiooni karbonaaride periood. Inimesed, kes nüüd haarasid revolutsiooni lipu, olid teised inimesed. Karbonääride segasele poliitilisele programmile nad seadsid vastu selge, ereda ja kindlaksmääratu; ringikestele avara ulatuse, laiendades liikumise üleitaalialikuks. Nii tekis Risorgimento, Itaalia poliitiline taassünd. Risorgimento laagris olid kõik, mis oli Itaalias tulist, noort, veendunut, olid kõik, kelles elu proosa ei olnud rusunud maha ideelist entusiasmi, kelles ei olnud kustunud patriootiline püssirohi. Kõik töötasid kire ja pingega, kuid läksid lahku taktikalistes küsimustes.
Kohe algusest peale kujunes välja kaks suunda: radikaalne ja mõõdukas, revolutsiooni partisanide ja reformide pooldajate liikumine. Esimesed kandsid kuulsat Noor Itaalia nimetust, kelle eesotsas seisis Giuseppe Madzzini, üks suurimaid Itaalia kodanikke. Temas leidis itaalia revolutsioon just sellise inimese, keda ta vajas. Madzziini uskus fanaatiliselt revolutsiooni; mitte mingite ebaedude puhul ta moraal ei langenud ja tema vääramatu püsivus aitas revolutsioonil läbida ebaedude vööndi, kaldumata kõrvale esialgsest suunast. Tema moraalne meelekindlus oli seotud haruldase organisaatorliku andekusega ning poliitilise vaistuga; sest, mis ka ei juhtunud, alati tabasid need teda siis, kui ta neid juba ootas. Mõtleja pea oli antud kõige pakilisema praktika teenistusse, askeedi elu aga ohverdatud isamaa alatarile, õpetaja puhas moraalne eeskuju ja autoriteet, mis on vajalik igasuguse revolutsioonilise armee distsiplineerimiseks, töötasid käsikäes tugeva veenmisoskuse ja vaieldamatu kõneoskusega. Madzzini organiseeris revolutsiooni peastaabi. Garibaldi isikus ta leidis hiljem suure väejuhi. Madzzini poolt välja töötatud Noor Itaalia programm ei olnud keerukas. Vabariik ja ühtsus vaat selle kaks põhipunkti. Vabariik seepärast, et selline on Itaalia traditsioon ja teoreetilise mõtte nõudmised. Ühtsus sest rahvusvahelised suhted nõuavad ühtset, võimast Itaaliat ega luba leppida isegi Itaalia riikide föderatsiooniga. Selle programmi teostamise vahendiks peab Madzzini ülestõusu, mis valmistatud ette ühiskonna pika kasvatamise teel. Ta tahtis eelkõige organiseerida, kui tegutseda. Kuid tema õnnetuseks, oli tema sõprade hulgas ka need, kes tahtsid tegutseda, ootamata ära pika organiseerimistöö tulemusi. Nad korraldasid vandenõusid, hukkusid ise ja kompromiteerisid revolutsiooni. Selline oli vendade Ruffinide saatus, kes organiseerisid mässu Genuas 1833.a., Romarino mäss Savoias 1834.a., mis uputuati verre, vendade Muratoride vandenõu Romanes 1843.a., kõige meeletum, kuid samal ajal ka kõige liigutavam kahe nooruki, vendade Banderade enese ohverdamine, kelle andis välja Inglise valitsus, kes valgustas läbi Madzzinile saadetavaid kirju ja kes hukkusid politseinike kuulidest koos peotäie samasuguste Kalibria kangelastega.
Madzzini võitles igati sellise traagilise revolutsioonilise kergeusklikkusega, sellise fatalse lapsiku usuga, et kui tõuseb Forli või Faenza, siis toimub kohe hakkab leegitsema kogu Euroopa. Tema veenmised ja üksikute mässude ebaedu, saavutasid lõpuks edu. Revolutsionäärid rahunesid mõningal määral maha ja Madzzini sai teha oma organisatoorset tööd.
Üksikute revolutsioonide ebaedul oli teine tulemus. Nad suurendasid teise Risorgimento suuna, mõõduka, populaarsust. Sellel oli kolm peamist teoreetikut. Vitsentzo Georgbetty, neogvelfismi teooria isa. Ta tõestas, et Itaalia praegused poliitilised ülesanded võivad olla lahendatud rahumeelsel teel luues Paavsti alluvuses oleva Itaalia riikide föderatsiooni. Georgbetty arvates on ajalugu ilmse veenvusega tõestanud, et vaid sellise poliitilise süsteemi juures võib Itaalia õitseda. Kuid Georgbetty ei rääkinud midagi selle kohta, millist rolli omavad selles austerlased. Tema eest rääkisid teised. Caecare Balbo ütles, et seni kuni austerlased istuvad Itaalias, ei ole mingi föderatsioon, kas paavstiga eesotsas, või mitte, võimalik. Kuid ta arvas, et austerlasi ei saa ka jõuga välja ajada. Nii ta mõtles välja fantastilise plaani: tekitada Türgi kriisiga seoses selline konjuktuur, milline kompenseerib Austriale Balkanitel Itaaliast loobumise. Georgbetty kirjutas koheselt sellisele oma teooria muutuse plaanile alla, mõistmata selle fantastilisust. Seda tunnetas see-eest lahingute mõistus Massimo D“Adzelo. D“Adzelo teatas, et lootus mingile Türgi kriisile ja Euroopa sekkumisele ei ole millegagi põhjendatud. Itaalia peab Austriast eralduma, kuid mitte võõraste abil, vaid ise, oma jõududega, organiseeritud võitlusega sõltumatuse eest valitseja-patrioodi juhtimise all. Selliseks valitsejaks, kes oleks võimeline olla Itaalia juht, pidas D“Adzello Karl Albertit, kes asus 1831.a. piemonte troonile. See oli juba tõeline ettepanek, Seda võis vaadelda erinevat moodi, kuid sellel oli kahtlematult praktiline mõte.
Sellisel viisil hakkas mõõdukata plaan juba algusest peale lähenema revolutsionääride programmiga. Nüüd mõtlesid nii ühed kui teised, et Austria väljakihutamine on Itaalia uue poliitilise organisatsiooni hävavajalikuks eeltingimuseks ja olid ühtmoodi veendunud, et Itaalia peab selle väljaajamise ise teostama, ilma kõrvalise abita. Loosung Italia fara da se, Itaalia saab ise hakkama oli juba üldiseks revolutsioonääride ja mõõdukate üldiseks loosungiks. Kuid mõlema partei edasised programmi momendid olid seni veel suures osas erinevad. Ühed olid monarhia ja teised vabariigi poolt. Lähim tulevik pidi näitama ära, esiteks kas Itaalia suudab ise hakkama saada ja seejärel, kui suudab, kelle ideaalid osutuvad enam praktilisemad, kas Noor Itaalia või mõõdukate. Erinevus on väga sisuline, kuna Noor Itaalia võit eeldab mitte ainult austerlaste vaid ka kohalike monarhhide minemakihutamist, mõõdukate võit piirduks vaid rahva ja monarhhide tiheda liidu abil austerlaste väljakihutamisega.
Neljakümnendatel aastatel näis üks-aeg, et Itaalia monarhid jõudsid arusaamisele sellise dilemma tõsisuses ja hakkasid võtma meetmeid selleks, et tagada gvelfsgi programmi edu. Roomas ja Paavsti piirkonnas, Toskanas, Piemontis neljakümnendatel aastatel algasid tõsised reformide tegemise katsed kuid mitte ainult administratiivses kui ka poliitilises vallas.
Uus paavst Pius IX (valiti 1846.a.) alustas suure liberaalina. 1847.a. oli toodud sisse suhteline trükivabadus, asutati ilmalikest isikutest riiginõukogu, kellel oli seadusandluses nõuandev hääl, loodi senat, millele tehti ülesandeks Igavese linna juhtimine, loodi rahvuskaardivägi. Samal ajal Toskanas ja Piemotis teostati peaegu samasugused reformid: trükivabadus, nõuandev esindatus, rahvuslik kaardivägi. Sellest kaugemale monarhid ei läinud ja nende kolme riigi piiridest kaugemale need reformid ei ulatunud. Nii nagu alati sellistel juhtudel, poolikud reformid ajasid reaktsionäärid vihaseks ega rahuldanud liberaale, eriti Roomas, aga suhteline vabadus tegi võimalikuks laialdase rahvaliikumise rahvusliku sõltumatuse kasuks. Piemonti kuningas mõistis, et Itaalia ajaloos on saabunud kriitiline hetk, et kui vabariiklik agitatsioon ei võida, siis ühendatud Itaalia kuningaks võib saada vaid see kuningas, kes tõstab otsustavalt Itaalia rahvusliku ühendamise lipu. Ja 1847.a. lõpus Karl Albert esitas tuntuks saanud kõne, millises ta lubas asuda sõjaväe etteotsa, kui Itaalia peaks alustama võitlust iseseisvuse eest. Austria valdused, milliseid Metternicht seni hoidis kõva käega ohjes, vastasid üldisele üleskutsele kergete lahvatustega, mis näitasid valmisolekut tekkivaks tulekahjuks. Sellisteks oli tubaks boikott Milanis. Tubakaga kauplemine oli Lombardo-Venetsia kuningriigis riigi monopoliks ja et anda hoop Austria riigikassale, otsustasid milanlased 1. jaanuarist 1848.a. mitte suitsetada. Aga neid, kes seda ei teinud, sunniti vägisi sigarit ära viskama. Tekkisid kokkupõrked. Suur ülestõus lähenes.
Kuid mitte Milanis ei pidanud Itaalia revolutsioon algama, vaid see puhkes 12. jaanuaril Palermos. Sõjavägi tõrjuti linnast välja ja kodanikud teatasid, et ei pane enne relvi maha, kui Palermos tuleb kokku Sitsiilia asutav kogu. Sitsiilia järel tõusis üles Neapol ja ära hirmutatud kuningas, kutsus kiirustades kokku liberaalse ministeeriumi ja lubas annetada üpris mõõdukat konstitutsiooni, luua kahekojalist parlamenti nagu prantsuse 1815.a. harta (10 veebruar 1848.a.). Reaktsioonilise Neapoli eeskujust ei saanud jääda maha teised liberaalsed riigid ja sama mõõdukad konstitutsioonid võeti vastu Toskanas (17.veebruaril), Piemontis (4. märtsil) ja Paavsti piirkonnas (14. märtsil). Neist piemonti konstitutsioon kehtib väikeste muudatustega senini ja seda nimetatakse Itaalia kuningriigi statuudiks. Kuid idülliline Itaalia monarhide vennastumine rahvaga oli katkestatud ähvardava tegevusega Põhjas.
Tõusis üles Milan ja nelja päeva jooksul (18-22. märtsini) relvastatud rahvas järeljätmatu jõuga võttis austerlaste sõjaväelt ära kõik ühiskondlikud hooned, kaasa arvatud Castello, vana Sfortsi tsitadelli. Neil päevil Veneetsia lõpuks ärkas, kiskus eneselt ahelad ja tõusis relv käes austerlaste vastu üles. 22. märtsil austria garnison kirjutas alla kapitulatsiooniaktile ja lahkus linnast. Mõni päev hiljem põgenesid Parma ja Modena hertsogid oma valdustest. Kõik, mis oli Austrial Itaalias, koondus nüüd Radetski armeeks, mis kogunes neljast: Bresia, Verona, Peskera, Mantuja kindlusest moodustunud nelinurka. Siis Karl Albert, olle sõhutatud oma rahva ja kogu Itaalia poolt, pidi pidama oma sõna: asuma vägede etteotsa ja viima nad austerlaste vastu.
Alguses läks kõik hästi. Paavst ja Neapol saatsid oma väeüksused ja Radetski oli suletud nagu hiir lõksu. Kuid mai algul, paavst olles hirmutatud ära Austria vihjetest religioosse lõhenemise kohta, lõi kõikuma, aga Ferdinand II, kes kartis edu puhul rahvusliku liikumise stihhilist tõusu ja Itaalia ühendamist Piemonti eestvedamisel, andis oma vägedele koju tagasi pöördumise käsu. Radetski läks kohe pealetunnile, kuid Goito all oli Karl Alberti poolt (30. mail) puruks löödud. Peales seda vägede võitu kuulutati Karl Albert Itaalia kuningaks, aga Paavsti ka Neapoli reetmise suhtes võeti vastu rida määrusi nende Piemondiga ühendamise kohta: Lombardia, Parma, Pjatsentsa, Modena, Redzio ja lõpuks ka Venetsia kuulutasid oma ühinemisest juba mai kuu jooksul. Ja kui Karl Albertil oleks jääda võitjaks lõpuni, siis Itaalia ühendamine oleks lõppenud kakskümmend kaks aastat varem. Kuid ta tegi rea vigu ja lõppude-lõpuks oli löödud puru Kustotsi juures (25. juulil). 5. augustil ta allkirjastas vaherahu lepingu, millises lepiti sõjaeelse olukorra taastamine. Mõõdukate programmi järgne rahvuslik liikumine oli saanud lüüa. Areenile tulid revolutsionäärid. Esimesena kuulutas vabariigi välja Veneetsia, andes selle diktaator Maninini kätte (13. august). Kuid selle piirasid sisse Austria väed.
Madzzini tegi juba ammu vabariiklikku propagandad Milanis, kuid see leidis algul Karl Alberti edu tõttu, eest suurt vastuseisu. Kuid Kustotitsi sündmused aga muutsid seda olukorda. Vabariiklik agitatsioon hakkas hästi levima ja võitis Roomas raske pinnase, peale seda, kui reaktsionäärid olid seal tapnud oma liberaalide juhi Rossi. Paavst, keda sundisid radikaalid, andis järgi, kuid põgenes esimesel võimalusel Gaetasse (24. novembril). 1849.a. jaanuaris kogunes Roomas Asutav Kogu, kus enamus kuulus Madzzini pooldajatele, aga 9. veebruaril kuulutati välja Rooma Vabariik. Toskana jäi Roomast eemale. 10. jaanuaril põgenes suurhertsog Florentsiast minema ja sinna sõitis siis Madzzini ja 18 veebruaril kuulutati seal välja vabariik. Sündmused Roomas ja Florentsias süütasid veel tuha all hõõguva tule Piemontis. Elanikud sundisid Karl Albertil rikkuma vaherahu ja asuma uuseti Austriaga sõjajalale., kuid juba viie päeva pärast 23. märtsil Novara juures oli Piemonti armee puruks löödud, Karl Albert ise aga loobus troonist ja tema poeg Vittorio Emanuel II, kirjutas alla vaherahule. Nüüd oli rahvaliikumine jäänud ilma materiaalsest toest ja reaktsioon asus vähehaaval oma õigustesse. Samas oli juba 1848.a. revolutsioonid teistes riikides maha surutud ja Rooma- Toskana Vabariik muutus Euroopa reaktsiooni elavaks ähvardajaks. Seepärast Itaalia monarhid, kes võitlesid revolutsiooniga, said väljaspoolt abi. Ferdinand sai esimesena jagu oma sitsiilia revolutsionääridest. Saabus Toskana järjekord. Austria malev läks ees ja tema järel tuli hertsog, kes tühistas konstitutsiooni. Verd seejuures ei valatud. Traagilisemalt toimus Rooma Vabariigi langemine, mille diktaatoriks oli Madzzini ja väeülemaks Garibaldi. Pius IX kutsus kõikjalt abi ja see ei lasknud end oodata. Udino tõi prantslaste maleva, millise aga Roomlased lõid puru. Põhjas vallutasid austerlased Bolonja, Lõunast tulid neapollased ja Terratsinis maabusid hispaanlased Garibaldi lõi siis ka neapollased puru, kuid see-eest tulid prantslased tagasi ja asusid pealetungile. Vastu panna ei suudetud ja vabariiklased taganesid. Juulis oli paavsti ilmalik võim taastatud. Varsti peale seda, 27. augustil, langes Veneetsia, mis oli võidetud nälja ja koolera aga ka Austria suurtükkide abil. Revolutsiooni peamistel juhtidel Madzzinil, Garibaldil ja Maninil õnnestus pääseda.
Reaktsioon valitses kõikjal, peale Piemonti, kus Vittorio Emanuel ei lasknud end meelitada Austriast tulnud lubadustest: kui ta tühistaks konstitutsiooni, siis kergendataks rahutingimusi. Eriti märatsesid Austria kindralid Lombardias:Radetski, kes andis hukkamiseks augustist 1848 augustini 1849.a. 961 inimest Lombardias ja 500 inimest Veneetsias; Dainau kes Bresis peksis ((??)) naisi. Maad rõhuti mitte ainult karistustega vaid ka maksudega. Maamaks, milline teiste Habsburgide valdustes tõusis tulust vaevalt 16% , oli Itaalias 28%, teised maksud olid samuti samas proportsioonis kõrgemad. Revolutsionäärid püüdsid kaks korda ülestõusu algatada (Mantuani vandenõu ja Milani mäss). Mõlemal korral lõppes asi kurvalt. Siis hakkas opositsioon rakendama passiivset vastupanu, milline oli Austriale hulga ohtlikum ja andis varsti oma esimesed viljad. Radetski korjati ära ja asevalitsejaks määrati ertshertsog Maksimilian, tulevane Mehiko keiser, kes oli tuntud kui hummaanne inimene. Teistes Itaalia linnades kestsid reaktsioonilised korrad, millised valitsesid enne 1848.a.
Piemont tõusis vabastamise ajaloos esiplaanile seda enam, et madzinilased kaotasid peale ebaedu Lombardias 1853.a., mõnevõrra oma prestiizist. Sel ajal oli piemonti valitsuse eesotsas juba inimene, keda peetakse üheks ühinemise peaorganisaatoritest, Camillo Benzo Cavour. Peale Cavouri, D“Adzelio, kes asus piemonti administratsiooni eesotsa, suutis mõista kaht asja ja teha need kuningale arusaadavaks: selleks, et säilitada Piemonti vabastaja-riigi oreool, ei tohi kalduda kõrvale liberaalsete reformide teelt, ja teiseks, et olla võimeline Austria vastu seisma, on tarvis saada enda poolr Prantsusmaa. Seepärast ka riigipööre, mis tehtud 3. detsembil 1851.a. Louis Napoleoni poolt, ja keisririigi väljakuulutamine oli Piemointi poolt vastu võetud rõõmuga, justiitsminister Sikkardi viis ellu seadused, mis likvideerisid kiriku kohtud ja kirikute varjupaiga õiguse, küsimata selleks Paavstilt luba. Cavour, kes vahetas välja Adzelio, käis tema teed, akti initsiaatoriks millist loetakse tavaliselt Piemonti ajaloo pöördepunktiks, Krimmi kampaanias osalemist, ei olnud mitte Cavouar, vaid Farini. Ja selle osalemise tulemused olid üpris kauged Cavouri optimistlikest ootustest. Ta lootis territooriumi kasvule, ag akogu tema roll Pariisi kongressil piirdus sellega, et ta sai mõne korra enam rääkida sellest, mis toimub Lombardi-Veneetsia kuningriigis ja Neapolis. Kahekordne ähvardus, mis oli võetud Cavouri viimasese Prantsuse Valitsusele esitatud nooti uue revolutsiooni võimalikkusest Itaalias ja uue Piemonti võimaliku ebaeduka Austriaga peetava sõja kohta, millise järel Austria asend Itaalias muutuks veelgi tugevamaks avaldas mõningat muljet, kuid on vaieldamatu, et Cavour ei kutsunud esile 1859.a. sõda: sisepoliitilised kaalutlused ja Euroopas prestiizi otsimise soov tõukasid sellele Napoleoni. Tõsi, Cavour ajas osavat poliitikat sel perioodil, milline eelnes vahetult sellele sõjale. Ta ei andnud täielikku vabadust revolutsionääridele, et mitte kompromiteerida pärast Savoi õukonna dünastia huve, kuid ei pigistanud neid ka eriti, et näidata Napoleonile, kui reaalne on revolutsiooni oht, et siis sellega sundida teda kiirustama. Peale selle ta oli veendunud, et Preisimaa ei liigu paigast, et minna Austriale appi ja keisr Nikolail oleks hea meel kui suurriik mis üllatab maailma tänamatusega laguneks. Inglismaa püüdis sõda takistada, et Prantsusmaa liialt ei tugevneks ja tema vahendustegevusel ei olnud edu. Sõda hakkas peale ja Austria, olles Madzenta ja Solferino juures puruks löödud, pidi alistuma. Kuid Napoleon hakkas juba ise kartma revolutsiooni demoneid, keda ta kutsus ise oma võitudega esile ning seadis Austriale ootamatult kerged tingimused. Ta pidi loovutama vaid Lombardia, millise Napoleon andis üle Piemontile; Itaalia pidi muutuma Piemontist, Austria Veneetsiast, Neapolist, Paavsti piirkonast, Toskanast ja Modenast koosnevaks konföderatsiooniks. Need tingimused olid vormistatud Villafranki rahuga (8. juuli). Seejuures Toskanas, Parmas ja Modenas ajas peale Madzentat oma hertsoge minema ja kuulutasid, et nad ühinevad Piemontiga. Roomas elanikud püüdlesid samuti Piemondiga ühinemise poole, kukutades paavsti võimui. Konföderatsiooni idee kukkus ilmselt läbi ja Napoleon taandus, nõude, et Piemint ananks temale Savoi ja Nitsa vastutasuks temaga ühendatud hertsogiriikidele. Rahvuslased olid äärmiselt rahulolematud põliste alade kaotuse pärast, millistes nad nägid õiglaselt Piemonti dünastiliste huvide halba mõju ja täielikku hoolimatust Itaalia suhtes. Hertsogiriikide Piemontiga liitmine ei suurendanud Itaaliat, ütles toskana rahvuslane Gveratsi, aga Savoi ja Niza loovutamine vähendas seda märkimisväärselt. Garibaldi, kes oli pärit Nizast, ei suutnud seda kunagi Cavourile andeks anda, et ta jättis tema isamaast ilma. Cavouar ei pööranud sellistele pisiasjadele tähelepanu. Turini leping (24. märts 1860.a.) vormistas Prantsusmaale Savoia ja Niza loovutamise.
Nüüd ei kuulunud vaid Veneetsia, Paavsti piirkond ja Neapoli kuningriik Itaalia koosseisu. Kõigis kolmes riigis käisid repressioonid. Kõige hullem oli Neapolis ja Sitsiilias . Ja Sitsiilia tõusis uuesti üles 5. aprillil 1860.a. ja see kord oli ülestõus võidukas, sest seda juhtis Garibaldi.
Juba 1849.a. Rooma revolutsiooni ajal näitas Garibaldi seda, mis ta väärt on. Alates 1859.a. ta oma vabade laskuritega möödus austerlaste paremast tiivast ja sellega kergendas prantsuse armeel selle ülesande täitmist. Kuid alles nüüd, Sitsiilia operatsioonil ta tõusis täies pikkuses ja muutus selliseks muinasutuliseks kangelaseks, milline veel praegugi elab itaalia rahva lootustes ja palvetes. Itaallasele paistab veel praegugi ratsaniku vägilaslik figuur tuli-kuldses oreoolis ja välku lööva vaatega, helesinise pontsogam milline demonite maleva eesotsas tuiskab üle lahinguvälja, läbi püssirohu suitsu pilvede, tallates vastast ja olles kuulidele püüdmatu ning hävitades kõike ümbritsevat. Sellise kuju lõi sitsiilia operatsioon.
Garibaldi juba samal päeval, kui kuulis sündmustest saarel tuli Genuase vabatahtlike järgi. Kutsunud kiiresti kokku oma võrratu Tuhande ((Punased särgid)), ta pani nad kohe kahele laevale, vallutas teel Lõunasse paar tünni püssirohtu ja neli kahurit, pettis ära neapolitani sõjalaevad ja maabus Marsalis, samal ajal, kui teda otsiti vastaskaldalt. Viie tuhandene neapolitani malev tõkestas ta tee. Garibaldi käskis püssidele kinnitada täägid ning rünnata. Vastane põgenes ja hajus. Sellest ajast peale algas miski üleloomuilik. Ta malev tuiskas ühest kohast teise ja kihutas minema maleva maleva järel, vallutas linna järel, suurenedes ise kui lumepall ja kasvades tõeliseks armeeks. Euroopas kohtas ime-vägilase Garibaldi iga uus samm saarel ja Itaalias arutut entusiasmi. Tema poole hoidsid vabadust armastavate inimeste südamed, tuhandetest suudest nad laususid igal ööl vaikse palve, mis seotud Burboonide suunas öeldud needmisi. Vittorio Emanuele tahtis teda hoida tagasi sõjakäigust kontinendile. Rahvas kutsub mind vastas temale kangelane - ja ma rikun oma kohustust, kui ma ei vasta nende kutsele. Neapoli kuningas pakkus talle rahu. Garibaldi ei pidanud teda vastuse vääriliseks. Öösel 17-18 augustil ta ületas väina ja hõivas peale palavat lahingut Redzio. Sealt ta suundus Neapolile, ajades enda ees bourboonide sõjaväge, hõivas kuningriigi pealinna, siis purustas Volturni all viimase armee ja tõi Vittorio Emanuelile kingiks kogu Itaalia Lõuna, mille ta tema mõõgaga kätte võitles.
Lahingud Volturno all kestsid kuni 1. oktoobrini. Rahvahääletus timus Neapolitani kuningriigis 21. oktoobril. Veel varem Cavour, ei raisanud aega, hõivas Marki ja Umbrija. Ka seal korraldati pleibitsiidid. Nüüd jäi paavstile vaid Rooma koos seda ümbritseva territooriumiga. Võinuks juba rääkida ühendatud Itaaliast. Esimene Itaalia parlament tuli kokku Turinis 18 veebruaril 1861.a. ja see oli kutsutud kokku Vittorio Emanueli, Itaalia kuninga poolt, aga 27. märtsist kuulutati pealinnaks Rooma, kuid seni vaid teoreetiliselt.
Lombardia, kesk- ja Lõuna Itaalia ühendamine, oli nagu räägib üks itaalia ajaloolane, revolutsionääride asjaks, millist kasutasid ära mõõdukad. Veneetsia ja Rooma ühendamine oli rahvusvaheliste kombinatsioonide tulemuseks. Preisimaa-Itaalia sõda Austria ning saksa riikide vastu 1866.a. oli Vittorio Emanuelile ebaedukas. Tema sõjavägi löödi maismaal (Kustolitsa, 24 juunil) ja merel (Lissa 20 juuli) all puruks, kuid preislased purustasid austerlaste peamise armee ja Frants Joseph eelistas Veneetsia loovutamist Napoleonile selle kavatsusega, et viimane annaks selle üle Itaaliale. Vittorio Emanuelile aga näis seda vähe: ta tahtis Trienti ja Triesti, kuid Preisimaa sõlmis rahu, ilma et oleks temaga nõu pidanud ja ta pidi rahulduma sellega, mis on.
Mis aga puudutab Roomat, siis Napoleon, olles prantsuse klerikalide mõju all ja teatas, et ta ei luba seda Itaaliaga ühendada, Prantsuse garnison ei lahkunud päriselt Roomast, vaid pidi 15. septembri 1864.a. konventsioonile, olema linnast välja viidud, kuid see toodi sinna tagasi juba 1866.a. ja Itaalia Valitsus, kartes probleeme Prantsusmaaga, ei lasknud ka revolutsionääridel seda vallutada. Garibaldi, kes kuulutas välja deviisi Roma o morte, püüdis kaks korda Igavest linna vallutada ja mõlemal korral ta kohtas ületamatut takistust: Aspromonte all (1862.a.) tõkestas ta tee Itaalia armee aga Mentani juures (1867.a.) Prantsumaa malev. Vaid peale esimesi lüüasaamisi preislastelt kutsus Napoleon väed Roomast lõplikult ära ja 20 septembril 1870.a. võtsid Itaalia väed Rooma üle, võideldes Pius IX naljaka operetliku armeega. Pius tõrjus oma võitjaid, kuid elanikkond tervitas kuningriigiga liitmist.
Makkiavelli unistus oli saanud teoks. . 6825;53>2L.
V I I . P e a l e ü h e n d a m i s t . J a a n u a r i s 1 8 7 1 . a . t o o d i k u n i n g r i i g i p e a l i n n ü l e R o o m a j a 2 . j u u n i l a s u s s e l l e s s e p i d u l i k u l t V i t t o r i o E m a n u e l e . Ü h e n d a t u d k u n i n g r i i g i l s e i s i d e e s s u u r e d s i s e m i s e d ü l e s a n d e d j a e e l k õ i g e r a h a a s j a d e p a r a n d a m i n e . I t a a l i a ühendamise asi oli toonud Itaaliale peaegu 10 miljardilise võla, vaatamata kogu maa tugevale tööstuslikule tõusule alates 1861.a. Mingetti kabinetil õnnestus 1875.a. kaotada Itaalia krooniline eelarve defitsiit. Kindlustus ka Itaalia välispoliitiline asend, kui selle kuningas 1873.a. külastas Viini ja Berliini õukondi, siis ta võeti seal auavaldustega vastu. Samal aastal 1873.a. voteeris parlament religioossete korporatsioonide likvideerimise ja viis Roomas ellu kloostrite vara võõrandamise. Märtsis 1876.a. langes Mingetti kabinet, viimane cavourilik ministeerium ja võim läks üle vasakule selle juhi Garibaldi endise kaaslase Depertisi kätte. Poliitilise programmi peamiseks punktiks oli valimisõiguse laiendamine. Asi on selles, et Itaalia oli võtnud üle Piemonti valimisseaduse, mis piiras valijate ringi makstava maksu suurusega, mis oli 40 liiri. Nii tuli 27 miljoni elaniku kohta vaid 600 000 valijat. Esimestel aastatel õnnestus Depretisil viia ellu kaks suurt seadust: üleüldine koolikohustus (minister Nikotera) koos ilmaliku kooliga ja kojast vaimulike ning erinevate ametnike väljajätmine. 1878.a. suri Vittorio Emanuel. Uue kuninga Umberto I tähtis küsimus hõlmas Itaalia välispoliitikat. Peale Napoleoni monarhia langemist olid nii garibaldilased kui ka parempoolsed (Cavouri järgijad) Prantsusmaa toetajad. See eest aga suurkodanluse esindajad nägid Prantsusmaas konkurenti, eriti Vahemeres ja Aafrikas; kodanluse poolehoidu aga omas Austria ja Saksamaa, vimase kui relvastatud maailma esindaja, kes tagab kodanlusele suured tellimused sõjalises sfääris. Kuningas kaldus samuti selle poole: Kairoli (Depertisi osalusel) frankofiilne ministeerium langes 1881.a. nimelt välispoliitika küsimuse tõttu, kui Prantsusmaa vallutas Tunise. Ministeeriumi eesotsa sai uuesti Depretis (mai 1881.a.), nüüd juba avalikult suurkodanluse poliitikat toetades. See kajastus, eelkõige, juba ammu küpseks saanud valimisreformil. 1882.a. reform alandas vaid valijate valimistsensust 40 lt 20 le liirile, vanuselist tsensust 25.a. 21. aastastele ja seadis sisse valijate kirjaoskuse tingimuse. Lõpuks, seaduse eriliseks artikliks oli valimisnimekirjade kaupa valimine, endise valimisringkondade asemel (scrutin de liste scrutin individuel asemel). Valijate arv tõusis sellega 632 000 2,600 000-le. Juba 1883.a. teostati oluline finantsreform: kaotati paberrahade sundkurss ja taastati paberrahade kulla vastu vahetamine, mis tehti 644 milj. Liirise välislaenu abil; 1882-83.a. eelarve oli juba koostatud väikese tulude ülekaaluga. Välispoliitika valdkonnas 1883.a. Itaalia tegi suure sammu, astudes suure sammu, minnes formaalselt kolmikliitu (Austria, Saksamaa, Itaalia). Kõik need meetmed, siiski, mis ei parandanud kuigi võrd rahva töötavate klasside seisundit. Rahulolematus ilmnes anarhismi kasvus, sagenevates poliitilistes mõrvades. Depretisi ministeerium surus julmalt maha sarnased ilmingud, kaldudes üha enam vasakutest vaadetest kõrvale. Küsimuses Italia irredenta ((Irredentism it. Irredenta vabastamata maa, natsionalistlik liikumine Itaalias XIX saj. lõpul ja XX saj algul, taotles Itaalia ühendamisel teiste riikide alla jäänud, kuid osaliselt itaallastega asustatud alade (Lõuna-Tirooli, Triesti, Fiume, Nizza jt.) liitmist Itaaliaga)) oli kabinet äärmiste püüdluste vastu. Selle tagajärjel tekkis uus poliitiliste parteide kombinatsioon: valitsuse poolt oli kogu parempoolne tiib ja nendega kokku sulava programmiga märkimisväärne vasaku tiiva osa. Opositsioonis oli teine osa vasakust, nn. pentarhia, millise eesotsas olid (Crispi, Kairoli, Bakkarini, Tsanardelli, Nikoteri) ja irredentistid (Kvallotti). Algasid koloniaalvallutused ja militarismi kasv. Itaalia valitsus ostis 1882.a. Assab“i nimelise kohakese Punase mere rannikul ja muutis selle koloniseerimise tugipunktiks, lootes sel teel taasäratada Itaalia kunagine tähtsus Idaga kauplemisel. 1885.a. itaalia laevastik vallutas Massovi sadama, üha laiendades Itaalia mõju sfääri. Viimane pidi põrkuma Abessiinia püüdlustega, kes samuti püüdles mere poole. Itaalia suhtus sellisesse fakti äärmiselt kergemeelselt, pidamata Abessiiniat tõsiseks vaenlaseks, kuni kokkupõrge negus Ioanniga lõppes Dogali mäekurus 1887.a. Itaallaste lüüasaamisega. Uude Depretisi kabinetti läksid Tsenardelli ja Crispi. Peale Derpetisi surma (1887.a.) sai peaministriks Crispi ja mängis Itaalia poliitikas 1896.a. väljapaistvat rolli. Eelkõige ta uuendas kolmikliidu lepingut. Kolonialküsimus lahenes tal peale negus Ioanni surma soodsamalt, sest viimase järeltulija Menelik, sõbrustas Itaaliaga; 1890.a. sai Aarika koloonia üldise korralduse (Colonia Eritrea). Crispi sisepolitika, kes jõudis juba muutuda äärmisest vabariiklasest suurkodanluse pooldajaks, viis ka läbi mõned liberaalsed reformid. Eelkõige oli tarvis siluda suhted kirikuga, kes tegi viimastel aastatel Euroopas propagandat Paavstile Rooma tagastamise suhtes. Crispi viis läbi 1889.a. kõigi kiriku käes asuvate heategevuslike varade, mis andsid talle suuri rahasid, sekulariseerimise; teiseks asjaks oli üleitaalialise kriminaalkoodeksi väljaandmine, asendades endised kohalikud koodeksid, mis olid kiriklikust vaimust läbi immutatud. Uus koodeks oli olemuselt eesrindlik; nõnda nagu selles puudub surmanuhtlus. See-eest tema edasine sisepoliitika, sarnaselt välispoliitikale, omas kodanlikku iseloomu. Cavouri ja ta järglaste vabakaubanduslik poliitika asendus 70- st aastatest protektsionismiga. Crispi esines nüüd äärmise protektsionismi pooldajana, toetades sellega kodanlust ja suurmaa omanikke. Sisseveetavalt nisult võetav lõiv tõusis 1 fr. 40 sen. Kuni 3 fr. (1887.a.), hiljem kuni 5 fr. (1888.a.) tsentnerilt. See meede edendas maaviljeluse progressi; vilja, aga tuli endiselt sisse vedada, kuna kohalik toodang ei katnud vajadusi, see eest see täitis riigikassat ja suurmaapidajaid. Teisest küljest kolmikliidu poliitika kutsus esile Prantsusmaa rahulolematuse, kes ei uuendanud kaubanduslepingut, mis lõppes 1888.a. Prantsusmaale väljavedu langes tugevalt, tekitades Itaaliale suuri väljaminekuid, eriti selle veinitööstusele. Töötava maarahva elu läks halvemaks; nisu saagid langesid; viletsus ja nälg sagenesid (Sitsiilias 1889.a.). Rahva hulgas kasvas rahulolematus, tekkisid mässud, millised haarasid vahel ka Roomat (veebruar 1889.a.). Crispi surus rahutused halastamatult maha ja võttis vaid formaalseid hädade vastaseid meetmeid; nälgivatele Apulia talupoegadele maksti välja abi vaid 20 000 liiri. 1889.a. mais toimus talupoegade mäss Lombardias, mis suruti sõjaväe poolt maha. Riigi eelarve hakkas peale mõnda soodsat aastat (1883-1887) uuesti miinusesse kalduma. Saanud uutel valimistel sügisel 1890.a. häälteenamuse (umbes 410 kohta 508-st), Crispi mõtles välja rea rahalise olukorra parandamise meetmeid, kuid juba 1891.a. jaanuaris ta pidi oma koha loovutama markiis di Rudinile, parempoolsete partei juhile. Rudini kabineti (sellesse kuulusid vasakpoolsetest Nikotera ja Pelly) välispoliitika oli endise poliitika jätk. 1891.a. juulis uuendati kolmikliitu, 1892.a. sõlmiti kaubanduslepingus Saksamaa ja Austriaga. Suhted Prantsusmaag paranesid vaid veidi. Rahandust te ei saanud üksikute ettevõtmistega parandada ja selleks oli vaid üks tee sõjaliste kulutuste vähendamine, kuid Rudin ei riskinud sellist meedet võtta, pidades silmas liidulisi kohusi. Kabineti poolt pakutud maksud leidsid eest suure vastuseisu. Ministeerium langes, viies ellu vaid ühe suure meetme taastades valimise ringkondade kaupa, endise nimekirjade kaupa valimise asemel. Rahva rahulolematus aga kasvas üha, suurenes röövide ja salaühingute arv (Mafia ja Komorra), üha enam arenes anarhism. Sellega koos kasvas ka sotsialismi tähendus (1886.a. olid sotsialistid esimest korda kojas), mis võttis Itaalias kaks erinevat vormi: Põhjas linnade sotsialism, sarnane saksa sotsiaal-demokraatiaga; Lõunas aga, eriti Sitsiilias, suurmaavaldajate maal, kus maa satub maaharijate kätte vaid vahendajate kaudu, arenesid põllumajandustöötajate liidud (fasci dei lavoratori), millised seati sisse sotsialist Felitse Dzuffridi poolt, mis olid alguses loodud talurahva põllutööde organiseermiseks. Varsti aga ärkasid neis revolutsioonilised püüdlused, mis olid tingitud puudusest ja üles köetud Sitsiilia vanade söekaevanduste tööliste poolt. 1893.a. tõusis liitude pooldajate arv kuni 300 000. Nende juhtideks olid Bocko ja Defelitsi. Rudini juba võitles nendega, seda võitlust jätkas tema kabinetti asendanud G Giolitti (mai 1892- november 1893.a.) Viimaste langus oli kutsutud esile äärmiste vasakpoolsete saadikute poolt tehtud paljastused; nad tõid avalikkuse ette suured valitsuse liikmete poolsed erapankade kaudu, millistele oli usaldatud riiklike assignatsioonide väljaandmine, tehtud riisumised. Giolitti asemele sai jälle Crispi, kes võttis käsile Sitsiilias korratuste sõjaväega julma mahasurumise, maa oli laostunud, teostati massilisi areste, kuulutati välja sõjaseisukord, kuid tõeliste põhjuste välja juurimiseks ei tehtud midagi. Eelarve osutus jälle defitsiidis olevaks. Tuli tuua sisse kõrgendatud vilja lõivud, mis tõsteti 5 frangilt 7 frangile, suurendati soola hinda (sool oli Itaalias riigi monopol). Mais 1895.a. valitsuse suure surve all viidi läbi uued valimised, mis andis valitsusele hädavajaliku enamuse, kuid samal ajal kasvas ka sotsialistidest saadikute hulk kojas 17-ni. Rahandusminister Sonnino võttis vastu väikese liiaga eelarve. Kabinet sai koja usalduse, millist ta sai kasutada kuni sügisese istungjärguni (nov. 1895.a.). Kuid varsti sundisid välissündmused Crispit taganema. Itaallased vallutasid Aafrikas abessiinia linna Aduju, misjärel terve Tigre provintsi. Abbesiinlased aga 1895.a. detsembris hävitasid kaks itaallaste malevat. Jaanuaris 1896.a. pidi Makalles alistuma kolma malev. Eelarve ülejääk, tänu kõigile nendele ebaedudele, muutus üpris märkimisväärseks defitsiidiks. Lõpuks, peale hirmsat lüüasaamist Adue all 1. märtsil 1896.a. esitas Crispi errumineku avalduse. Valitsuse etteotsa astus uuesti Rudini, kes sõlmis Addis-Abebas 26. okt. 1896.a. Menelitiga rahu. Itaalia loobus prodektoriaadist Abessiinia üle ja maksis 10 miljonit kontributsiooni itaalia vangide ülalpidamise kulude näol. Uus ministeerium andis armu Sitsiilia rahutustest osalistele, võttis Aafrika sõja kulude katteks 140 miljonit laenu ja määras Sitsiilia rahustamiseks erilist komissari. Sõjaminister Rikotti püüdis teostada sõjaväe rahuaegse isikkoosseisu vähendamist, kuid see ei õnnestunud ja Rikotti oli asendatud kindral Pelliga. Välisminister Viskonti-Venosta võttis käsile Prantsusmaaga suhete korraldamise. 30. septembril 1896.a. ta sõlmis Itaalia ja Tunise vahelise kaubanduslepingu, millise üle Itaalia tunnistas Prantsusmaa prodektoriaati. Sellega oli loodud alus ka Prantsusmaa enesega kaubanduslepingu sõlmimisele, mis sõlmitiga 1899.a. Kreeka-Türgi sõja ajal 1896-97.a. ja Kriti blokaadi puhul käitus Itaalia koos Euroopa kontserdiga, kui selle kuues suurriik. Koja laiali saatmine ja uued valimised 1897.a. andsid enamuse valitsevale ministeeriumile. Iseloomulik on häälte hulga kasv sotsialistlikule parteile: 1892.a. oli see 26 tuhat aga 1897.a. juba 134 tuhat. Detsembris tekkis aga ministeeriumi kriis, kuid valitsuse etteotsa jäi ikkagi Rudini. 1898.a tänu näljale Lõuna provintsides ja Sitsiilias, tugevnes raske majanduslik surutis veelgi. Kuid kevadel aprillis ja mais algasid rahutused ka Põhjas, sellistes linnades nagu Milan, Florentsia jne. Ülestõus tuli sõjaväe poolt maha suruda, kuulutati välja piiramisseisukord, liikumisest osalised anti sõjakohtu alla. Rudini ministeerium pidi peale seda erru minema. Uus Pelly ministeerium loobus erilistest represiivsetest meetmetest, kuid säilitas sõjakohtud ja Rudini poolt sisse viidud meetmed. Eelarvedefitsiit nõudis uute maksude kehtestamist. Nii jõudis ka Pelly varsti reaktsioonilise poliitika juurde. See algas ajakirjandusvabaduse vastaste meetmete võtmisega, millised sundisid vasakpoolsed tihedamalt liituma ja opositsiooni kõvendama. Aga kui see opositsioon hakkas peatama kõiki valitsuse ettevõtmisi, leiutas Pelly uue valitsemise süsteemi. Kurikuulus decreto legge, mis antud välja kuninga poolt (1899.a. lõpus), ministeeriumi survel, muutis parlamendi faktiliselt üleliigseks. Kui äärmised vasakpoolsed alustasid kojas obstruktsiooni, millise vastu ministerium midagi teha ei saanud. Mais 1900.a. otsusta Pelly koja laiali saata, kuid maa saatis sellise parlamendi, millises vasakäärmuslased olid veelgi suuremas ülekaalus. Pellyl ei jäänud siis miskit muud üle, kui erru minna. Tema asemele (juunis 1900) asus Sarakko. 16. (29) juulil 1900.a. aga tapeti kuningas Umberto anarhist Brei poolt. . (8BFL.
V I I I . V i k t o r E m m a n u e l I I I . U m b e r t o k o h a p ä r i s t e m a p o e g V i k t o r E m m a n u e l I I I , k e s i s a t a p m i s e a j a l o l i o m a n o o r e n a i s e , E l e n a T s e r n o g o r i g a , m e r e r e i s i l . S e l l i s t e l a s j a o l u d e l , m i l l i s t e l s e e t r o o n i l e a s u m i n e t o i m u s , o l i l o o m u l i k k a r t u s , e t a l l u d e s isiklikule tundele, ta allub hea meelega õukonnas valitsevale retrograadilisele mõjule ning avab sügava reaktsiooni ajajärgu. Kuid sündmuste käik, tõestas nende kahtluste paikapidamatust. Monarhia tugevdamiseks peeti hädavajalikuks masse teenivatele parteidele lähenemist. Selliseid parteisid oli Itaalias vaid kaks: katoliiklik ja sotsialistlik. Monarhiale oli liit kirikuga kõige loomulikumaks ja normaalsemaks, kuid Paavsti troon oli sellise mõtte vastu, ega loobunud mõttest oma ilmalikku võimu laiendada ja pidevate intriigidega savoi monarhia suhtes ei lubanud ka katoliiklastel valimistest osa võtta (ei ole valijaid, ei ole ka valitavaid), nõnda, et see oleks olemasoleva korra tunnistamiseks. Jäi, järelikult, vaid üle sotsialistlik (marksitlik) partei, millisele lähenemine oli tähelepanuväärselt kergendatud sellega, et selle eesotsas seisid reformaatorlikult meelestatud inimesed, kes ei sidunud valitsemise vormi oluliseks ja kes isegi võitlevad vabariikliku eelarvamusega. 1901.a. veebruaris, kuninga palvel võimule jäänud Sarakko ministeerium, parlamendi umbusalduse tõttu, mis oli seotud Milaano prefekti poolt kohaliku tööameti ebaseadusliku laialisaatmisega, kukub. Enamus, kes kabineti kukutas, kombineerus sellistest parteilistest elementidest, et võim, õigusega, pidi minema üle parempoolsele liidrile, Sonninole. Kuid kuningas, risti vastu ootustele, ignoreerides parlamentlikku aritmeetikat, tegi valitsuse koostamise ülesande vasakpoolsete partei juhile, Tsanardellile. Sellise valikuga tuli kuningas ilmselt vastu Itaalia laiadele demokraatia kihtidele. Siseministri portfelli saab uues ministeeriumis Giolitti, kelle kaudu valitsus teatab oma ülesandest, aga sellega koos ka uue valitsemise loosungi näidata, e tkõik progressi ja vabaduse liigid monarhiaga kokkusobivad... Lõpetatakse poliitiliste- ja ametühinguorganisatsioonide tagakiusamine, valitsus võtts töö ja kapitali vahelises võitluses vastu neutraliteedi printsiibi ja see võitlus ise kuulutati parlamendi trivüüni kõrguselt tööliste seaduslikuks õiguseks, kellele antakse streikimise õigus. Oma demokraatlikkuses, millises Itaalia on eelkõige antiklerikaalne, rõhutab uus valitsus sellega, et XX legislatuuri avamisel peetud trooni kõnes kuulutatakse pidulikult välja selle valmisolekust asuda ette valmistama abielulahutust puudutavat eelnõud, milline on juba kümmekond aastat Itaalia demokraatia tuliste vaidluste objektiks ja senini veel, muide, jäänud tema soovunelmaks. 1902.a. Valitsuse koosseisus asutatud põllumajanduse, tööstuse ja kaubanduse büroo ning kõrgem töönõukogu, millistes on töölisorganisatsioonide esindajad, panankse sotsiaalse seadusandluse küsimuste tundmaõppimine, vastavate seaduseelnõude väljatöötamine ja töökaitse seaduste täitmise üle kontrolli teostamine, millise asutamisega pannakse alus sotsiaalsete reformide ajajärgule. Peale Tsenardelli surma 1903.a. teeb kuningas valitsuse moodustamise ettepaneku Giolittile, kes, muuseas, teeb sammu, milline on masside silmis eriti järsk, väljendades ilmekalt ja näitlikult seda suunda, millist praegu savoi monarhia otsustas järgida oma sisepoliitikas: Bissolati vahendusel ta tegi ettepaneku anda üks portfell Itaalia sotsialistide-reformistide kätte, Turatile: kombinatsioon ei õnnestunud vaid ainult sellepärast, et Turati arvates, samal ajal et Itaalia töölisliikumine ja samas ka sotsialistlikud parteid ei ole veel jõudnud sellele arenguastmele, millisel sotsialisti kabinetti asumine oleks õigeaegseks ja sihipäraseks aktiks. Sellest ajast peale ja kuni tänase päevani (1913.a.) asub Itaalia nn. Gioilotti diktatuuri all, milline kujutab endast üht tähelepanuväärsemat nähtust maa poliitilises ajaloos viimase kümne-kaheteistkümne aastase perioodi kestel. Gioilotti aegajalt paneb erinevatel kaalutlustel endalt võimu maha ja kui valitsuse eesotas ilmub ajutiselt teine isik, tavaliselt tema poolt troonile soovitatu, millise usaldust ta möödapääsmatult valdab ja mille nõunikuks ta alati faktiliselt jääb. Sellisel viisil teda asendasid: Titoni kaheteistkümne päeva kestel märtsis 1915.a., Fortis märtsist 1905- veebruarini 1906.a., Sonnino nn. esimese saja päeva kestel veebruarist kuni maini 1906.a. ja teise saja päeva jooksul alates detsembrist 1909 kuni märtsini 1910.a., lõpuks Lutsati alates 1910 kuni aprillini 1911.a. Kuid iga kord, kui ta leiab vajalikuks ja sobivaks, ta pöördub võimu juurde tagasi, kuna kojas on enamus alati giolittlik ja igasugune ministeerium võib püsida ja tegutseda vaid nõnda kaua, kuivõrd seda Gioilette soovib, kes jääba aga tegelikkuses maa saatuse suunajaks. Kogenud riigimees, kellel on kindlaksmääratud ja selge ettekujutus nendest teedest, millistel minnes võib monarhia kasutada oma huvides uusimaid demokraatlikke ja sotsialistlikke püüdlusi; kogenud parlamendiliige, kes tunneb suurepäraselt olukorda, millises tal tuleb tegutseda, nagu ka inimesi, kellega tal tuleb tegemist teha, samas ka ei häbene eesmärgile viivaid teid valimast, ta suutis ühel ja samal ajal tagada endale alalist toetust äärmistelt vasakpoolsetelt, peale vabariiklaste ja säilitada endal koja antagonistlike elementide kahjustamatu usaldus, mis annabki temale võimaluse toetuda kindlale ja kuulekale enamusele, kasutada väliselt sellisedi valitsevate klasside silmis riskantseid eksperimente, milliste teostamiseks ei osutunud olevat hädavajaliku tuge ühelgi teisel kaasaegsetest Itaalia riigitegelastest. Kõrvuti seadusandlusega, mis suuantud töö huvide kaitsmisele, kulutatakse kuni 130 miljonit liiri isikute olukorra parandamiseks, kes asuvad riigiteenistuses, võetakse rida meetmeid riikliku rahandusliku majanduse parandamiseks, raharingluse korrastamiseks ja kohalike vajaduste rahuldamiseks. Jne. Kaubanduslepingud, mis on sõlmitud 1904-1907.a. veitsiga, Saksamaaga, Austria ja Venemaaga, seoses teiste ettevõtmistega, raudteede võrgu laiendamisega, sadamate parandamisega ja arendamisega, posti ja telegraafi sidemete odavnemisega jne. - kõik see osutab olulist mõju Itaalia kaubandusele ja tööstusele, mis on saavutanud mõnedes valdkondades ennanägematu õitsengu.Märgatavalt on paranenud rahva heaolu, mis ilmutab end rahva väikehoiuste, mis laekuvad hoiukassadesse, järsus kasvus. Uuele sisepoliitikale vastab uus välispoliitika, mis on enam harmoniseerunud maa tunnete ja igatsustega. Itaalia on jätkuvalt kolmikliidu liige, mis on antipaatne itaallaste irredestintlikule ja üldse antiaustrialikule liikumisele, see omistab suure sõltumuse sellest, ja suure tegevusvabaduse teiste suurriikide suhtes 1903- 1904.a. alguses ta sõlmib Inglismaa ja Prantsusmaaga konfliktide rahumeelse, rahvusvahelise kohtu vahendusel, lahendamise lepingu ja samas hakkab olema nende ja ka kolmikliidu vaheliste tülide lahendamise vahendaja. See Itaalia uus roll ilmneb eriti eredalt Väike-Aasia konflikti lahendamise konverentsil (Alzesiras 1905.a.)., kui ta toetab märgatavalt Prantsusmaad. Inglismaale ja Prantsusmaale lähenemisega ühel ajal toimub ka Venemaale lähenemine, milline on eriti hinnatav Itaalia ühiskonna irredentistlike ja rahvulike elementide poolt. Kuid, siiski, kõik see asja on uue korra väline pool. Juba üksi see on kõrgeimal määral tähelepanuväärne, et vaadeldava perioodi jooksul valitsus muretseb ja on kõigist vähem ärritatud sellsite tõelistelt demokraatlike nõudmiste elluviimisest nagu on kodanike õigused, esindusliku võimu kompetents ja nende vastastikuste suhete süsteem. Siin de jure, väheste ja ebaoluliste eranditega, jääb kõik vanaviisi. Kui nüüd Itaalias poliitilisi- ja ametühingute klubisid ei suleta, mida tehti süstemaatiliselt Umberto I poolt, kui poliitiliste ja töölisorganisatsioonide liikmeid nüüd ükskõik, milliste paragrahvide, mis karistavad kuulumise eest kuritegelikesse organisatsioonidesse, alusel kohtu alla ei anta, kui nüüd enam sõdureid ei saadeta streikivate tööliste asemel tööle ja streiki ennast ei tunnistata enam kuriteoks ja nende juhte ei arreteerita, kui ühiskondlikke koosolekuid ära ei keelata (vabas õhus) erandlikel ja üksikutel juhtudel, kui vaid vabariiklase dja sotsialistid, vaid ka anarhistid on vabastatud sellest varem nende suhtes nii armastatud o domicilio coatto (administratiivne asumisele saatmine) seadusest , siis mitte sellepärast, et võim on juriidilistest võimalustest seda kõike teha ilma jäetud, vaid ainult selle pärast, et peab selle tegemist praegusel ajal ebavajalikuks ja ebamugavaks; kuid iga hetk, kui ta soovib, on ta teenistuses kindlad vastavate koodeksite paragrahvid ka on valmis neid kasutama rumalalt organiseeritud ja reformi ootava kohtu poolt. Lisage siia süstemaatiline vastutegutsemine valimisreformile, millise projektid, millise eelnõusid esitavad peamiselt vabariiklased, on Giolitti pootl tagasi lükatud. Lisage siia valitsuse iseäralik suhtumine klerikaalidesse, tõsi, üpris arusaadav ja loomulik savoia monarhiale, kuid mis seostub halvasti tema suhtumisega äärmus-vasakpoolsetesse ja tööliste massi. 1903.a. astus seoses Paavst Leo XIII surmaga, veneetsia patriarh Juseppe Sarto, kes võtab nimeks Pius X. Uus paavst ei muuda Vatikani ja Kvirinali vahelisi vaenulikke suhteid. 1903.a. Rooma Prantsuse Vabariigi presidendi Lube vastuvidiidile saabumine Viktor Emmanueli III visiidi suhtes, ananb Pius X põhjuse pöörduda suurriikide poole tema protestiga solvamise suhtes, et katoliikliku riigi pea ilmus Rooma, et osutada austust sellele kes igasuguse õiguse vastaselt peab kini (detiene) endal tema (paavsti) tsiviil ülemvõimu. See ei seganud siiski, Giolittit samal aastal, kohe peale kodanlust ja valitsust hirmutanud septembri kuist üldstreiki, viia läbi valimised, Vatikani nõusolekul, klerikaalide valitsuse kandidaatide kaastööl, masside suhtes, kes tormasid valimisurnide juurde; arusaadav, et sel eesmärgil peatati non expedit. Klerikaalide valimisteenuste poole pöördub valitsus ka mitu korda peale seda.. On loomulik, et sel juhul eelnõu abielulahutusest jääv kümneteks aastateks valitsuse arhiividesse, kui valmis olev eelnõu, antiklerikaalse ohu puhuks, seni kuni klerikaalid toetavad innukalt valitsuse kohalikke asjade ajamist, seal kus nad koos mõõdukatega püüavad seda päästa äärmiste vasakpoolsete eest, nii et valitsus vaatab siis läbi sõrmede jesuiitide vastastest seadustest mittekinnipidamise suhtes jne. kuid mis avaldab väga tugevat mõju koolis ja millel on kasvav mõju sõjaväes. Maa -ja merevägi, nii nagu varasema valitseja ajal, jäävad valitsuse eelistatumate suundade hulka. Süstemaatiline tulude kuludest ületamine, tagab suurte rahasummade kogunemise riigikassasse; kuid samal ajal ei tehta ühtki suuri kulutusi nõudvat reformi. Iga kord, kui tõstatatakse mingite reformide teostamise küsimus, esitab valitsus ettekäändeks raha puuduse. Samal ajal, vaatamata flirtimisele sotsialistidega ja isegi tänu sellele, kasvavad sõjaväele tehtavad kulutused ühe enam. Neil eesmärkidel oskas valitsus kasutada ära isegi oma möödalaskmisi ja vigu. 1908.a. seoses Austria poolt Bosnia ja Hertsogoviina annektsiooniga veeres üle kogu Itaalia valitsuse nõrkuse ja lühinägelikkuse, mis avaldus sel juhul diplomaatia vallas, suhtes avaldatud rahulolematuse laine. Tänava manifestatsioonid, protestimiitingud, tehtavad otsused, millistes nõuti diplomaatilistes suhetes eelistuste välja kujundamist ning rahvusvaheliste lepingute sõlmimist, järsud kallaletungid ajakirjanduse kaudu, millises ei häbenetud mingeid väljendeid kasutada, lõpuks veel parlamendi opositsiooni energiline esinemine näi, et valitsus peaks nüüd langema, kuid võta näpust, saanud kätte vabandava põhjuse et tugevat poliitikat saab ajada vaid rahvas, kellel on tugev sõjavägi, kasutas imetlusväärselt ära tekkinud meeleolusid, et sundida niigi mitte just tugevat opositsiooni andma järgi, et teha veelgi suuremaid sõjalisi kulutusi. Lõpuks, mis aga kõige enam heidab kummalist varju valitsuse poolt ilmutatud hoolitsust varatute klaside huvide suhtes, see kõigutamatu maksusüsteem, mis on praegu, nagu ka pool sajandit tagasi ja isegi veelgi enam bazeerub tarbimisel ja mis lõpkokkuvõttes vähendab majanduslikke kasusid, milliseid need klassid suutsid tööstuse kasvust ammutada. Siiski, need majanduslikud kasud, mis on vahetult konkreetselt tunnetatavad, näiteks, võrreldes endise töötasu suhtes suurendamise vormis, kuigi selle tähendus samas enam jagu on paralüseeritud kasvanud elukallidusega need kasud arjavad maside silmade eest palju korra tumedaid külgi ja häälestavad teda enam leplikule poliitikale. Sellisele meeleolule aitavad kaasa valitseva koja isiklikud omadused, millised väljendavad oma suhetes rahvaga haruldast demokraatlikkust ja on alati valmis isiklikult rahvale teda tabanud õnentuste puhul appi tulema. Selline on Viktor Emmanueli III valitsemine ilmnes peamiselt Itaalia Lõuna osas, kus (Apuljas ja Kalabrias) õudne põud ja üleujutused (Iskiani ja Salerni 1910.a.) ja vulkaanide pursked (Vesuuv 1906.a. ja Etna 1911.a.) ning mitu korda üksteisele järgnenud maavärisemised, millistest kõige õudsam 1908.a. 28. detsembri varahommikune, mis hävitas terve rea linnu Messini lahe mõlemal kaldal, kusjuures vaid Messini linnas endas hukkus üle sajat tuhande inimese. Eriti selle viimase õnnetuse puhul oli kuninga käitumine selline, et järsult dünastia vastased vabariiklased pidid nentima heast kuningast, halva korra juures. Alaealise müürsepp d“Alba 14. märtsi 1911.a. kallaletung kuningale vaid kinkis kuningale ja ta õukonnale sümpaatjat juurde. Ei ole raske enesele ette kujutada, millise määrani kasvas tema suhtes sümpaatia, kui mõned päevad hiljem, kutsus kuningas enda juurde sotsialistliku grupi liidri Bissolati ja kaua ning tungivalt veenis teda asuma kabinetti, millist tollal moodustas (peale Lutsatit) võimule tulev Giolitti, kusjuures seati tema ette neid kasusid, mida sellest osalusest saab Itaalia demokraatia, üldse aga töölisklassid eriti. Kümne aastane töö suunas, milline sai määratletud valitsemise koidikul, ei olnud asjatult tehtud ja oli saavutanud soovitud eesmärgi: kui mitte just monarhia demokratiseerimisega, siis demokraatia monarhiseerimise teel kindlasti. Seda kasutati osavalt ära eelkõige Itaalia välispoliitikas, mil 27 septembris 1911.a. itaalia valitsus, pöördunud Türgi poole ultimaatumiga, millises protesteeriti süstemaatilise vastutegevuse suhtes, mida Türgi võimud teostasid itaalalste majanduslikule tegevusele Tripolis ja Kurenaikal ja nõuab itaalia alamate, nimetatud türgi piirkondades, kaitseks meetmete võtmist. Kuid vastamiseks antud 24 tunni möödudes asus Itaalia sõjategevusele. See sõda mis sadas itaalia rahvale järsku kui lumi kaela, oli täpsemalt toetatud reformistie valitsuse poolt, aga tegelikult oli mõeldud välja juba Umbertao ajal, Pelly ministeeriumis, kui oli organiseeritud juba ka vajalik ekspeditsioonikorpus. Viktor Emmanueli III valitsemisel ei olnud see mõte kõrvale lükatud, kuid Abessiinia avantüüri tagajärgesid arvestades, mis peaegu oleksid Gumberty troonist ilma jätnud, oli veel liiga värske, et asuda uue koloniaalavantüüri kallale, omamata kindlust kas rahvas seda toetab. Seda valmistati materjaalselt ja moraalselt ette kümme aastat. Kõige enam nägi vaeva Tsarandelli valitsuse välisminister Prinetti, valmistades ette pinnast vastavate Prantsusmaaga, Inglismaaga ja Saksamaaga sõlmitavate kokkulepetega. Seejärel koguti riigikassasse rahavarud, mistõttu kallite reformidele raha ei jätkunud; kuid tehti suur hulk kulutusi sõjaväe parandamiseks. Samas toimus plaanipärane ühiskondliku arvamuse kujundamine, mis suurenes eriti 6-7 kuud enne sõda, kui riik oli uputatud üle rahvuslike teostega, mis kujutasid Tripolitaaniat, kui tõotatud maad ja mis on Itaalia proletariaadile hädavajalik. Ja kui peale sõja kuulutamist, olles löödud valitsuse reetmisest sotsialistliku partei juhid otsustasid sellele reageerida üleüldise streigiga, kuid töölisklassi nende järel peaegu ei osutunud olevaks. Selgus, et nende masside enamus oli selles küsimuses ükskõikne, tihti ka koloniaalsõja poolt. Enamus selle pooldajaid oli isegi kõige äärmuslikumate parteide hulgas vabariikliku ja sotsialistliku, isegi viimase vasaku tiiva hulgas. Sõda pidi Itaalia pidama eranditult rasketes tingimustes, mis oli tingitud peamiselt ajaolude rahvusvahelisest seisust. Võideldes Türgiga, ta pidi hoiduma samal ajal temale surmalöögi andmisest, nõnda nagu selle häving võis tuua kaasa nii Austria Aadria merel tugevnemise. Türgi endaga ta võitleb enamjaolt moraalsete meetmetega, nõnda, et asetada Türgi toimunud fakti ette, milliste hulka puutub kuninglik dekreet Tripolitaania ja Kirenaika annekteerimisest, mis anti kiirustades välja 5 novembril 1911.a. kui Itaalia vägedel oli hõivatud vaid paar sadamakohta ja nad ei olnud isegi rannajoone valdajad. Vaid alles oktoobri alguses 1912.a. õnnestus Itaalial sõlmida Türgiga rahuleping (Ui), millise tulemusel sultan kohustus oma väed viima Tripolitaniast ja Kirenaikast välja, millistele anti autonoomia, säilitades vaid kaliifi nimetuse ja saades vakuflike õiguste väljaostmise nime all soliidse rahasumma. See leping aga ei maini ühegi sõnaga Türgi poolt Itaaliale loovutatavatest kolooniatest, mis omavad Itaaliale ainsat väärtust, mis päästis ta sellest raskest olukorrast, milline oleks juhtunud siis, kui Balkani poolsaarel oleks lahvatanud tulekahju., siis tema sõdiva poolena, ei oleks saanud võtta Euroopa aeropaagis kohtunikku kohta. Sõda Triopolitaanis ja Kireneikal formaalselt juba autonoomsete beduiinidega, ega mitte türklastega jätkub peale seda itaalalste kasuks muutunud õnnega, kes aegajalt saavad ka oluliselt lüüa (näiteks 16. mail 1913.a. Sadi-Garba) juures. Kuni käesoleva ajani on sõda läinud riigile maksma ametlike arvestuste järgi 900 miljonit liiri ja mitmed tuhanded inimelud. Samas on riigis hakanud ilmnema asjade käigus seisak ja kiiresti on tõusnud enneolematule kõrgusele elukallidus, mis on veel raskemaks muutunud tööpuuduse suurenemisega. Itaalia rahvast on hakanud m u r e t s e m a p a n e m a h o m n e p ä e v . S e l l i n e o n e s i m e n e v i l i , m i l l i s e a n d i s I t a a l i a d e m o r k a a t i a m o n a r h i s e e r i m i n e . . . . (5945@L.
I t a a l i a s o t s i a a l - p o l i t i l i n e ü l e s e h i t u s . 1 . S o t s i a a l s e d s u h t e d . I t a a l i a o n h ä m m a s t a v a t e k o n t r a s t i d e j a m i t m e k s e i s u s e m a a . K e s t a h a b k u ulata viimast XX sajandi moekarjet inimese elu sfääris ja tegevuses, isiklikus ja kollektiivses; kes on huvitatud Euroopa teaduse, kunsti, kirjanduse viimaseset sõnast; keda meelitavad uusima tehnika imed, suured vallutused, mis on inimgeenisuse poolt tehtud sajandite vanuste loodussaladuste sfääris, suured edusammud erinevates tootmisharudes, kes soovib jälgida vahetus läheduses ühiskondlikku diferentseeriuse taset; keda haarab sotsiaalne võitlus kõigis selle keerukustes ja sassis ilmingutes ning kombinatsioonides ühe sõnaga, keda huvitab kaasaja tsivilisatsiooni tipp, see leiab selle Roomas, Milanos, Turinis, Genuas, Lombardias, Emilis, Toskanas. Kes soovib aga minna XX sajandist autodest ja klassivõitlusest, vabriku viledest ja poliitiliste kõnemeeste esinemistest, semaforidest ja aeroplaanidest- kõigest sellest kunstlikust olukorrast, millise loomine maksis tuhande aasta pikkust pingutust - kaugemale, las läheb mägedesse, metsikusse Abrutsi või Lõunasse Apuliasse, või täiesti Lõunasse, süstemaatiliselt maavärinatest raputatavale Kalabriasse. Kui Roomas, Milanos, Florentsias jne. võib näha, kuulda, kõigi viie meelega seda mis inimkond on enda ümber loonud ja milleks ta on saanud tuhande aastaga, siis siin, puhtas, puutumatu looduse rüppes, mingis külakeses nagu Afriko või Bova, peaegu ligipääsmatus mäestikukurus Aspromente, võib kergelt leida pärusmõisat, millises elas inimene mitmeid sajandeid tagasi: siin on rahvas ürgaegne, karjused, kes oma elu jooksul ei ole näinud midagi muud kui oma karja ja karjamaad, kes elavad muldonnides, mis vooderdatud kitsede nahkadega, süües kitse piima, sellest tehtud juustu, võid ja saades harva kui maiustust, kergelt praetud jahu ja kes räägivad vähestele aru saadavat itaalia ja kreeka keele segu. Ja see ei ole väljakaevatud kivistis, mis on kaotanud sideme reaalse kaasajaga, ega muuseumis säilitatud kunstlik eksponaat, vaid orgaaniline osa tegelikkuses, millises ei ole raske leida kõiki peaegu vahepealseid astmeid sellel trepil, millisel inimene kitse nahas ja karjasekepiga käes jõudis Markoni juhtmeta telegraafini ning aeroplaanini. Terve keerukas põhjuste etniliste, klimaatiliste, geograafiliste ja ajalooliste komplekt viis mitte ainult järsu erinevuseni, vaid ka paljudes suhetes otsese vastuoluni maa Lõuna ja Põhjaosa vahel. Elanike psühholoogia, iseloom, moraal, kombed selle majandustegevuse vormid ja liigid, sotsiaalsete suhete süsteem, poliitiliste parteide grupeerumine ja tegevus kõik see on Lõunas teistsugusem kui Põhjas. Kuid ka selle Põhja kui Lõuna piirides on samuti kõik väga erinev, mitte ainult ühest piirkonnast teise minekul, provintsist provintsi sõidul, vaid ka ühe ja sama rajooni piires teineteisest paari kilomeetri kaugusel, sõltuvalt sellest, kas ta asub mereäärse või mägede poolse rajooni piiril, mägedes või tasandil, samal või erineval kõrgusel.Impulsiivne, vägivallale kalduv apulane erineb kõigis suhetes jonnakast ja kättemaksuhimulisest kalabritslasest või süngest Basilikadi elanikust, samal määral, kui piemontlane erineb ligurlasest või toskanalasest. Seepärast on erakordselt raske ja samas ka riskantne rääkida Itaaliast üldistes joontes, piirdudes suvaliste, üldiste iseloomustustega, mis on kohandatud üpris suurte territooriumitele. Keskmised arvud annavad üpris kauge ja tihti ka tegelikkusest vale ettekujutuse, täpselt nagu ka üldistused, kus kogu territooriumi üle puudub sarnane ja tüüpiline iseloom ja väljendub põhiliselt see mis selle mingi osas eriti esile tõuseb. Peale selle peab arvestama olemasolevate andmete suhtelist vanadust, eriti statistika puhul. Rahvaloendus, mis oli teostatud 10 juunil 1911.a. peab see puudus olema kõrvaldatud, kuiud nende andmete töötlemine võtab nii palju aega, et on saadud vaid üksikute valdkondade tulemused.
Selleks, et jaotada elanikonda tegevusalade järgi, peab pöörduma 1901.a. rahvaloenduse juurde, milline konstateeris 12,2% kasvu võrreldes 1882.a. selle osa elanikkega, kes saavad tulu põllumajandusest. Kooskõlas mainitud loendusega, tuli iga tuhande majanduslikult-aktiivse inimese kohta: Põhjas 573 põllumajandusest elatuvat, keskel 585, Lõunas 580, saartel 534 ja üldse keskmiselt - 572. Vaatamata suurele vabrikutööstuse kasvule, maa võim kuivõrd sellele on allutatud kõik need, kes sellest ülalpidamist saab, jääb itaalia elu põhinäitajaks. Ja kõrgel määral on iseloomulik, et need poliitilised parteid, millised, nagu Itaalia sotsialistlik, ei ole veel täielikult külades juurdunud, kuna ei väärivat tähelepanu ja hoolt ja kes pöörasid oma tähelepanu eranditult vabrikutes töötavatele töölistele, kes nüüd väitsid Bobio ettekuulutuse põhjal, kes juba 1882.a. väitis, et kõik on seni asjatu, kui itaalia küla ei võta sotsiaalse küsimuse lahendamist enda peale. Ja kui ta ei ole seda veel praegu teinud, siis kahtlemata teeb ta seda varsti Jaotades kogu elanikkonna, kes saavad elatist maast, kolme peamisse gruppi, me saime järgmise pildi nende suhetes riigi erinevates osades.
Piirkonnad Pöllumajanduses hõivatud 1000 inimese kohta.
Omanikud
Rentnikud ja all-töövõtjadTöölised
Kokku
Seal hulgas asunikud
Kokku
Koos abilisega.Piemonte
Liguuria
Abruzzi ja Molise
Marche
Toskaana
Umbria
Emilia-Romagna ex Ducati
Lombardia
Veneto
Lazio
Kampaania
Apuulia
Basilicata
Kalaabria
Sitsiilia
Sardiinia
556
486
416
143
150
191
85
259
218
291
205
238
151
241
139
147
209129
244
247
622
554
448
459
825
343
311
211
245
89
179
160
127
10266
158
170
606
532
437
421
214
249
132
153
100
24
47
111
83
70292
237
298
200
247
286
430
402
399
364
451
459
702
488
603
659
490175
158
211
190
209
206
321
257
217
236
358
340
604
338
469
516
370
Maatöölised, keda Itaalias nimetatakse talupoegadeks (contadini), moodustavad, nagu me näeme alates 20-70% elanikest, kes saavad tulu põllumajandusest, kusjuures saartel ja Lõunas, ühes keskses (Lazio), Emilia kahes Põhja osas on neil suurim tähtsus, kui teistes gruppides. Kuid talupojad jaotuvad kahte oluliselt erinevasse klassi : töölisteks a lavore fisso (fikseeritud töö) ja päevatöölisteks või sulasteks (giornalieri või braccianti). Esimene suhete vorm, millist kohatakse enam Lombardias, tihti ka Emilias, Kampaanias, Basilicatas, Kalaabrias, Sitsiilias ja Sardiinias, sisaldab eneses töö ja väljatöötatud rendi eest naturaaltasu elemente. Töölisele antakse töötlemiseks kindlaksmääratud maatükk, saades peremehelt elukoha, aiamaa, osa saagist ja vahel ka kuupalka. Sellest skeemist on erinevates paigus erinevaid lahkuminekuid, et kui esitades neid teatud korras, siis võib näha üleminekut isikliku värbamise puhtalt lepingult asundusele päivilisest rentnikuni. Kuid oma arvukuselt omab suuremat tähendust teine kategooria pöevatöölised, ke son sitsiilias, Kalabaarias, Apuulias ja Lazios isegi valdavat rolli võrreldes teiste elanike gruppidega. Braccianti on maaproletariaat sõna otseses mõttes, kes elab otseselt oma tööjõu müügist peremehele ja kes on tavaliselt ainus tööandja. On iseloomulik, sarnaselt vabrikutöölisele, ta suuremalt osalt ja paiguti Apuulias, Romagnas, elab isegi tavaliselt linnas, kust ta sõidab tavaliselt jalgrattaga (see on Itaalias väga populaarne liiklemisvahend) tööle ja tagasi. Sarnaselt vabrikutöölisega kannatab ka temagi tööpuuduse, pikkade tööpäevade, kesise palga ja halbade töötingimuste käes. Loomulikult, kuivõrd asi puudutab töötingimuste parandamist siis ta oma püüdlustes ja võitluse meetodites ei erine tööstustöölisest. Kuid erineb oluliselt viimasest selle poolest, et teda tõmbab maatöö poole ja püüab sulasest iseseisva peremehe seisusesse tõusta. Meetodid ja võtted, milliseid praktiseeritakse sel eesmärgil, on oma olemuselt, mõningate eranditega, tööstustöölisele kättesaamatud ja need muutuvad talupoegade (itaalia mõttes) teadlikkuse ja organiseerituse kasvades vastavalt kohalikele tingimustele. Endises Paavsti piirkonnas, Lazios, Marche, Umbrias ja Alam-Toskanas, eriti Pisa ja Grosseto provintsides maata talupojad, kes ei soovi aga ka tihti ei oma võimalust elada puhtalt (sest seda ei ole kellegile müüa) oma tööjõu müügist, on ainsaks ressursiks nn. usi civici kogukonna maade kasutamine. Feodaalid, kes on omastanud kõik maavaldused jaätsid nendel asuvad varem kommuunide kasutuses olevad maad maatute või muude maaelanike kasutusse: haritavad maad, karjamaad, allikad, tuulemurru jne. muidugi tingimusel, et täidetakse feodaalile tehtavad kindlaksmääratud koormised. Kuid sellised suhted said feodaali ja talurahva vahel kesta seni, kuni temal sellest kasu oli. Kui aga muutus majanduslik konjuktuur, siis hakkasid maaomanikud kasutama igasuguseid võtteid, et maad ise kasutada, seda kas harimiseks võttes või metsade ja parkide alla paigutamiseks. Mõisnikele tuli appi ka seadus nn. röövellik seadus 1888.a. (legge di spogliazione) õiguse riisumine, mida täiendati veel 1891.a. seadusega, mis aitas maaomanikul vabaneda servituudidest, tasudes talupoegadele kaotatud õiguste eest tühist kompetsatsiooni. Kümned tuhanded vaesunud talupered, otsides väljapääsu tekkinud olukorrast, jõudsid arusaamisele organiseeritud tegevuse vajaduses. Kohtadel asutati hulk talurahva liigasid, kes seadsid endale eesmärgiks kaotatud servituudi õiguste taastamise. Nõnda nagu läbirääkimistel ligistidega ilmutasid omanikud harva järelandlikkust, siis muutusid tavaliseks maade tagasi võtmised, millised omasid massilist iseloomu 1904-1907.a. ja millist teostati pidulikus meeleolus: õieti organiseeritud ja pidulikult kujundatud protsessioonis, naiste, lastega, legistid, eespool liikuva orkestriga, milline on olemas igas Itaalia külas, ((Kunagi sai seda näha mingis Itaalia filmis.KL.)) liiga lehvivate lippude all, mindi vaidlusalusele maatükile, heisati lipud ja asuti töö enese kallale: kündma, heina niitma, tuulemurdu koguma jne. Liikumise arengu määral talupojad tunnetasid kohalike liigade isoleeritud tegevuse vähesihipärasust ja vajadust organiseerida üldise plaani järgi solidaarseid väljaastumisi.Liitumise ülesandeid täitsid talurahva kongressid ja liikumine, millise lipule oli kirjutatud: õigus maaharimisele vastukaaluks maaomanike õigus maale, mis võttis veelgi suurema jõu ja ulatuse. Selle tulemused on aga ilmnenud omanike suuremas järeleandlikkuses ja seadusandluse ümberkorralduses, milline annab talupoegadele temale vajaliku hulga maa harimise õiguse.
Teisele teele aga asus Lõuna maata talupoegkond. Põllumajandustööliste liitude (fai) liikumine, mis pidi tema organisaatorite plaani järgi olema sotsiaalse revolutsiooni alguseks, eeldades sellega koos, muidugi, maaküsimuste radikaalset lahendamist. Kuid alustades seda tingimustes, millised juba algusest peale määrasid selle täielikule ebaedule, fai ülestõus ei andnud, peale suure hulga ohvrite, rahvale midagi. Leidmata mitte mingit võimalust oma olukorda kohapeal parandada, hakkas talurahvas riigist minema rändama: algas masiline emigratsioon ookeani taha. Tööliste arvu vähenemine tõi kaasa varsti paigale jäänute töötasu tõusu ja mõningase tingimuste paranemise. Samas ka maa väiksem nõudlus tõi kaasa maa hinna languse. Suured maatükkid, millised andsid enne tulu, osutusid mahajäetuteks. Selline olukord pidi panema latifundisti, keskmise- ja väikemaaomaniku raskesse olukorda. Kui latifundistil on veel võimalik maad karjamaaks muuta, siis väikeomanikel seda võimalust ei ole. Lõunas moodustasid nii ühed kui teised klassi, kelle maaomand teenis eranditult talupoegade töö ekspluateerimise kaudu. Isiklikult nad maad ei töödelnud ja ise on pühendunud teistele tegevustele, olles vaimulik või tegeledes teiste vabade ametitega, eriti advokaadid; siin on ka enamik kohalike ühiskondlike ja riiklike asutuste ametnikke ja kuna nende käes oli kogu kohaliku poliitika ajamine. Sellises olukorras, mlline oli loodud emigratsiooniga, jääb neil üle kas asuda isiklikult maad harima, milleks neil ei ole oskusi, teadmisi ega ka tahtmist või siis see ära müüa. Viimane variant oli neile isegi kasulikum, sest maad osteti mitte ainult ahnelt, vaid ka isegi kõrge hinnaga... need samad emigrandid, kes olid mõne aasta ameeriklasi teeninud, raha säästnud ja koju sõitnud, ostes maad ja asutades seal oma majapidamisi. Selline on viimaste aastatel sadadete tuhandete liiride vool Itaaliasse, millised saabuvad igal aastal ookeani tagast kodumaale. Ameeriklane harib maad mitte ainult isiklikult, vaid ka kasutab täiustatud tootmisviise ja töövahendeid, rajab otstarbekamaid tootmishooneid endiste õlgmajade ja muldonnide asemel, aga kõige lõpuks esitab teisi nõudmisi kohalikele võimudele ja riigile. Toimub täielik sotsiaalne pööre. See tähelepanuväärne protsess, mis on konstateeritud viimase parlamendi ankeediga, ilmneb eriti jõudsalt Abruzzilaste juures, kus, tänu sellele on mõned rajoonid täiesti teistsugused. Kuid väga tugev on see samuti Kalaabrias ja Basilikatis, osalt ka Sitsiilias ja ka Apuulia mägises osas, ühe sõnaga, kõikjal, kui pinnase ja kliima tingimused eeldavad väikepõllundust. Seepärast Apuli tasandikul, kus on võimalik tegeleda suurtel väljadel masinate abil vilja kasvatamisega on väikepõllumehe edu väiksem, kuid see edeneb siingi.
Ja kolmas tee, mille abil itaalia maata talupoeg maal püsida see on maa kollektiivse rentimise teel. Eksisteerib selle kaks liiki. Üks, milline on enam levinnud Sitsiilias ja Lombardias, erineb selle poolest, et kollektiivsus piirdub vaid maa rentimise faktiga, seda kasutatakse aga eraldi, igaüks harib vastavalt jagatud maatükki individuaalselt. Sellisel puhul me näeme sulaste, kes püüavad endale maad osta, kollektiivset abi. Teine sisuliselt kollektiivse rendi liik oma eesmärkidelt ja ülesannetelt on teostatav vaid seal, kus on tugev töölisorganisatsioon. See sünnib seepärast itaalia töölisliikumise keskuses Emilia-Romagnas, ja kust see levis naaberprovintsidesse: Bologne, Mantuani, Modena jne. Siin ei ole kollektiivne mitte ainult rentimine, vaid ka selle kasutamie. Kui lombardia tüüpi kollektiivse rentimine ei leia eest erilisi väiseid tõkkeid, siis töötajad, kes püüdsid emilia-romagnas tüüpi rendile, põrkusid igal pool kokku ületamatute takistustega. Rääkimata juba väikerentnike konkurentsist, eriti asunike poolset. Kuid kõige tähtsamatest sellistest takistustest paistis välja maaomanike soovimatus maad tööliskooperatiividele välja rentida, kuna see hõivab vaba tööjõu, mis tõstab eraettevõtja poolt palgatava tööjõu hinda. Töölised aga, kes hangivad kollektiivse rendi, peavad kõvasti töötama ja pidama võitlust oma hädavajaliku maatüki maa harimise õiguse eest, loomulikult nad peavad silmas riiklikke, kiriku ja kommuunide, provintside, headegevuslike asutuste jne. maid ja nad nõuavad üha valjema häälega seadusandjatelt selliseid meetmeid, millised lihtsustaks neil neid maid rentida.
Muutudes proletaarsest kollektiivsest rentnikust, üksikrentnike ja alltöövõtjate grupi liikmeks, on tarvis neist eristada väikse kategooria, kes on oma klassi asendilt kõige lähemal omanike grupile, aga nimelt päritavad rentnikud, kellel on maa väljaostmise õigus (emeriitus). Sellist rolli mängivad mingil määral silmapaistvalt Laziumi rentnikud (45/1000), Apulis (11) ja Kampane (10). Võrreldamatult suuremat rolli omab kategooria, kes tegeleb, peamiselt lüõhiajalise rahalise rendiga, mis on enam levinud Veneetsia piirkonnas, osalt ka Emilia, Kampane ja Basilikas. Antud kategooriasse kuuluvad väikerentnikud, kes töötlevad maad isiklikult (rõhuvas enamuses) ja suuremad rentnikud, kes juhivad kapitalistlikkui ettevõtet, või on lihtsalt edasi rentnikud. Peamise aga, põhilise vaadeldava grupi kategooriana on vilja osaga tasuvad rentnikud. Selline maakasutusviis mezzadria ( pooletera mehed), masseeria või colonia väga levinud ka kõigis teistes riigi piirkondades, aga peamiselt Markah, Toskanas, Umbrias ja Emilias. Vastav elanikonna grupp on juba praegu üheks Itaalia sotsiaalse struktuuri oluliseks osaks ja sammub sellel teel, et hõivata tulevikus veelgi olulisem koht. Vastupidiselt teoriale, mis trakteerib sellise maa kasutuse vormi keskaegseks jäänukiks, mis on mõistetud kadumisele, kasvab pooletera meeste hulk pidevalt. Lõunas toimub see sama emigratsiooni mõjul: tööjõu kallinemine ja oht, et maa jääb harimata sundis maad saagiosa eest välja rentima ja ka töölised, saades suuremat tasu koha peal, ka välismaalt sugulastelt saadava abiga, said võimaluse tööloomade ja tööriistade ning hädavajaliku viljaseemne ostuks. Riigi keskosas on suur osa kultuurmaast pooletera meeste käes, kes bonifitseerimise, niisutamise ja kuivatamise teel juurde saadud maa on asustatud pooletera meestega. Paljudes kohtades muutuvad nad maavaldajateks, kes palkavad juba ise tööjõudu. Eelmainitud teooria vastaselt ei kananenud pooletera meeste hulk ja see ei alandanud põllumajanduskultuuri: pooleteramehed tegid ise, kuivõrd see nendest sõltus igasuguseid parandusi ja täiustamisining teine kord peavad lõpmatut võitlust peremeestega nende konservatiivsuse ja ihnsuse pärast. Ja uuesti selle teooria vastaselt, mis tõotas pooletera meeste saatuslikku laostumist ja proletariseerumist, nad ise tasapisi rikastuvad. Aasta-aastalt tuuakse hoiukassadesse üha suuremaid hoiuseid, et kogutud raha eest hiljem maad osta. Toimub väikemaaharijate (koloonide) väikemaaomanikeks muutumine. Sealjuures, vaadeldava grupi olukord sotsiaalses võitluses on muutunud üpris keerukaks selle läbi, et neil tuleb võidelda kahel rindel korraga. Eelkõige maaomaniku vastu. Kolonaadi tingimused, millised on üpris isesugused, kuid rentniku jäoks tihti üpris rängad, olemata kaitsutd oma õigustes ja kohustudes tihti tasuma suuremas osas või isegi peale makstes. Pooletera-meeste liigal, mis loodud nende kolonaadi tingimuste parandamise eesmärgil, on õnnestunud üpris palju saavutada, peamiselt seetõttu, et neid on toetanud organiseeritud külaproletariaat. Kuid samal ajal lasub neil endil eelmainitud proletariaadi surve. Üheks tähtsamaks koloniaadi kasuks kogu talupere tööjõu ärakasutamise võimalus. Kuid tuleb aeg, mil oma jõust ei piisa, siis töötajate palkamise vältimiseks vahetatakse üksteisele teenete osutamisi nn. talgute korras. Töölised , kes otsivad töötuks jäämise vastast vahendit, nagu seda esineb Roomas, kes printsipiaalselt ei soovi järgida Lõuna tööliste emigreerumise eeskuju, nõudsid aga talgute ära keelamist ja kohustuslikku tööjõu palkamist. Kolonnidel (asunikel, pooletera meestel) tuli järgi anda, kuigi sellisel viisil suurenesid oluliselt tootmiskulud, siis töölised aitasid neil saavutada olulist kompensatsiooni maaomanikelt. Kuid töölised läksid veelgi kaugemale. Kui asunikud, moodustades kooperatiive, hakkasid endale ostma veskeid, siis töölised nõudsid, et selliste masinate omamise ja kasutamise õigus oleks vaid neil ja et asunikud ka tulevikus oleks see õigus tööliste käes ja et juba ostetud masinad oleksid antud üle tööliskooperatiividele. Töölised, keda antud juhul juhtisid marksistid, kes olid talupoegade vastased, kirjutades sel viisil alla oma surmaotsusele. Tekkis äge võitlus ja lõppude-lõpuks tuli töölistel võtta vastu juba alguses vabariiklaste, kes asusid talumeeste poolele ja kelle poole hoidis ka märkimisväärne tööliste osa, poolt pakutud lepitus vorm talumeestest ja töölistest moodustatud kooperatiivi näol. Märkimisväärne on ka see, et talupojad, kellel oli maad rohkem, kui nad seda harida jõudsid, tulid kohe vabariiklastele vastu nende ettepanekus, üleliigne maa töölis-kooperatiividele välja rentida.
Täpsema statistika puudumine ei anna võimalust määratleda täpselt seda, millist mahtu omab meie poolt käsitletud kolmas rahva grupp, st. omanikud. Peab piirduma viitega suurtele latifundiumitele Lõuna piirkondades, milline on selle klassikaliseks näiteks, Siis Lazio piirkond ja ka mõned paigad Lombardias ja Veneetsia piirkonnas. Terve rea protsesside mõjul, millised toimuvad Itaalia rahva-majanduses ja osa oli neist juba ära mainitud, siis see maaomandi vorm omab kadumise tendentsi. Juba käesoelval ajal on need müüdud väikesemateks omanditeks. See protsess läheb veel kiiremini siis, kui viiakse ellu töötava demokraatia poolt nõutud meetmed mittekasutatud haritavate maade, millised moodustavad suure osa latifundiumitest, et need müüdaks või renditaks väiketalunikele välja. 191.a. loeti maaomanikke 2 305 795 ((27 miljoni elaniku kohta.)). Kuid mis neid ähvardab, see on riigi rahanduspoliitika, vahendite vähesus ning toodangu müügiraskused. Väikemaaomanikud peavad oma olu parandamiseks pidama võitlust kahel rindel: ühelt poolt riigi maksupoliitikaga, järelikult nende klassidega, kellele selline poliitika on kasulik ning teiselt poolt kokkuostjate ja kaupmeestega. Kuna aga sellist võitlust saab kuigivõrd edukalt pidada vaid organiseeritud jõududega, siis jäädes oma maatükil individualistiks, nad astuvad samal ajal hea meelega kollektiivsette asutuste ja tootmisüksuste liikmeks, milliste kaudu loodetakse saavutada üht või teist olukorra parandamist. Seni on loodud umbes 1800 põllumajanduskassat, kuni 1500 kooperatiivi töövahendite, vilja ja väetiste ostuks, üle 1200 kariloomade ja majandushoonete kindlustusseltsi, 600 piimaühistut, umbes 150 veinikeldrite seltsi jne.
Kõigest sellest eelpool öeldust on iseenesest selge, kui suur ja keerukas on maarahva osalus Itaalia sotsiaalses liikumises, millise eesrindlikuks malevaks on tööstusproletariaat. 11 juuni 1911.a. rahvaloenduse andmete järgi oli tööstuses hõivatud isikuid 2, 305, 698 inimest (( = 2 305 795 maaomanikku! 27 miljoni elaniku hulgas.)). Nende peamine osa on keskendunud nelja Põhja piirkonda: Piemonte, Liguria, Lombardia, Veneetsia, samuti veel viies provintsis (Novara, Turini, Genuae, Komskoi, Milani, Bergami); kogu maa ülejäänud osades, äärmisel juhul 55 provintsis 69.-st., kaob töölisproletariaat maaproletarjaadi varju. Kui võtta see asjaolu tähelepanu alla, siis saab selgeks, et selle grupi roll sotsiaalses liikumises ei ole võrreldav tema arvulise hulgaga. See mis teda ettepoole tõukab on tema suur organiseerumisvõime võrreldes maarahvaga. Esimeste ja teiste oraniseerumise astet ilmestab järgnev tabel:
1.-jaanuariks Moodustasid liigasid. ((ühinguid))Tööstustöölised Maatöölised Kõik kokku.
Arv
Liikmeid
Arv
Liikmed
Arv
Liikmeid1908.a.
1912.a.3 766
4 703508 290
452 3541 809
2 626426 079
408 1485 575
7 329934 369
860 502
Liigad võivad oma iseloomu järgi olla jaotatud kolme järku. Nn. vabad, mis on registeeritud kohalike tööametite ((tööbüroode, Töö Kojad)) juures (enamus) või mis on organiseeritud üleriigiliselt föderatsiooniks. Selliseid vabu liigasid tööstustööliste on 3 964 koos 352 978 liikmega ja põllumajandustöötajate 2 064 omi koos 286 692 liikmega. Need organisatsioonid on suuremal osal juhitud erinevate vaadetega sotsialistide-marksistide poolt ja kes järgivad Töö Peakonverentsi direktiive. Nende hulgas peab ära märkima Rooma talurahva organisatsiooni, mis kuulub vabariikliku Töö Koja juurde, mis loodi masinate konflikti ajal.
Teine järk liigasid - isoleeritud liigad, mis ei ole registreeritud Kodades ega ka rahvuslike föderatsioonide juures ning millised suures enamuses asuvad Töö Peakonverentsi mõju all. Selliseid liigasid on 376 koos 33 747 liikmega ja maatöölistest 365 ja 79 064 liikmega. See organisatsioon, mis asub osalt väljaspool kõiki parteilisi tendentse ja on enamjaolt seotud mõõdukate demokraatlike parteidega. On olemas veel katoliiklikud liigad, rangelt konfessionaalsed, 363 koos 65 629 liikmega linnas ja maal 197 42 392 liikmega liigat. Alljärgnevast tabelist on näha, kuidas nende kolme järgu vahel jaguneb maatööliste kategooria:
Kuulub organisatsioonidesse.100 organiseertustVabadesKatoliiklikes Isoleeritutes
Väikeomanikud ...
...rentnikud
Asunikud
Pooleteramehed (obbligati)
Kooperaatorid (bracceanti)
%%
3,6
13,9
55,2
40,5
71,0%%
10,8
14,8
29,8
17,4
2,8%%
85,6
71,3
15,0
42,1
26,2
Siit tuleb selgelt välja tõsine, kommentaare mitte vajav erinevus tendentsides. Siiski tühine hulk väikeomanikke ja väikerentnikke on vabades st. asuvad enamjaolt sotsialistlikes ja tihti vabariiklikes organisatsioonides, mis on seletatav sellega et need mõlemad äärmusparteid pöörasid alles kaks aastat tagasi tähelepanu nendele kahele olulisele kategooriale, samas kui katoliiklased ja mõõdukad võtsid endale nende huvide esindajate rolli ja töötavad juba ammu nende hulgas. Muide, mis puudutab katoliiklaste tööd, siis peab märkima, et katoliiklikud tööliste organisatsioonid ühe enam ja enam omistavad endale vabade taktikat, isegi kuni streigini, mis oli varem välistatud (tööandjate ja töövõtjate segaorganisatsiooni tõttu), nüüd väheneb nende rangus liikmetelt nõutavates konfesionaalsetes nõudmistes. See on seletatav sellega, et liigal ei ole mitte ainult oma liikete huvide kaitsmine nende eest, kes neid huve rikuvad, vaid, et seadusandlikule võimule mõjudes viimane ka nende huvisid kaitseks. Siit suur tähtsus Itaalia töölisliikumiste suhtumises poliitilistesse parteidesse. Selles suhtes on pöördepunktiks Töö Peakonföderatsiooni Modena kongress (1908.a.) Itaalia töölisorganisatsioonidele pani aluse juba Madzzini, kelle otsesel mõjul kutsuti kokku Itaalia tööliskongress. Kuid madzzini töölisliikumisel ei olnud edu ja see liikumine, mida me siin näeme, on peaegu tervikuna sotsialistliku partei kätetöö. Seepärast on selge, mis suhted viimase ja klasiliste kutseühingutega (sündikaatidega) kujunesid välja hoolduse ja hoolekande vallas. Selle Modena kongressil need organisatsioonid, äärmisel juhul, formaalselt, iseseisvuvad otsustavalt parteist, nõnda nagu Peakonföderatsioon revolutsioonilise sotsialismi teel, millisel ta rohkem või vähem kindlalt, rokem või vähem järjepidevalt varem käis, pöörab reformistliku sündikalismi teele, millise aluste panijateks on Itaalias prof. Gratsiadei ja Ivanoe Bonomi. Pea Töökonföderatsioon Modena kongressil asub sellele vaatekohale, et puhast ja siirast klassipoliitikat võivad teha vaid klassi-organisatsioonid, et sündikaadid peavad seepärast, jäädes sõltumatuks poliitilistest parteidest, ise oma poliitikat tegema; kuid kuna sündikaadid ei ole selleks veel küpsed, ega veel piisavalt tugevad ja ei oma piisavat kogemust, siis seni nad peavad kasutama neile enamsõbraliku partei teeneid, kuid ei saa ega pea neid parteisid teenima. Seejuures, siiski, Modena kongressil vastu võetud päevakorras oli tehtud väljajätt, mis selgitas, et sõbralike parteide all, kellega konföderatsioon võib kokkulepet sõlmida, mõeldakse vaid neid parteisid, millised tunnistavad klassivõitluse meetodit. Seejuures tunnistas konföderatsioon enda omaks, võttes selle ära sotsialistlikelt parteidelt, õigust pöörduda proletariaadi solidaarsuse poole, eriti selles, mis puudutab üleüldise streigi väljakuulutamist.
Töölisklasside organiseerimise loomulikuks tagajärjeks oli hiljem peremeeste organisatsiooni loomine, milline sündis 1910.a. Rahvusliku tööstuse konföderatsiooni nime all, mis ühendas 19 tööandjate organisatsiooni, millises on 1 900 ettevõtet ja mis annavad tööd 250 000 töölisele. Kuid pidades silmas riigi iseärasusi, sai see organisatsioon suurema arengu põllumajandusega liitudes. 1 jaanuaril 1912.a. loeti selliseid organisatsioone kokku 48, neist 23 kohalikku ja 7 provintsiaalset, mis olid suunatud peamiselt sulaste liiga vastu ja 11. organisatsioonist, milliste spetsiaalseks ülesandeks oli võidelda talurahva liigadega. Neid organisatsioone ühendab provintsidevaheline föderatsioon, mis peab oma koosolekuid Bolonjas, st. samas linnas kus omab oma residentsi talumeeste ja sulaste Maaharijate rahvuslik föderatsioon. Tööandjate liigal on oma häälekandja Bolletino federale agrario, juhatab tööandjate vastastikuse abi kassat streikide puhuks ja peab üleval koosseisulisi propagandiste, et nad meelitaksid nende poole üle talupoegi ja rentnikke. Muidugi, sarnaselt töölisorganisatsioonidele ka tööandjatel mitte ainult tööliste ja talupoegade nõudmistega otsese ja vahetu võitluse, vaid ka tööandjate huvides valitsuse ja seadusandliku võimu mõjutamise ülesanded. Sellise mõjutamise eesmärgil eksisteerib Roomas föderatsiooni poliitiline büroo, millise kaudu föderatsioon juhib maameeste parlamendi gruppi ning suhtleb valitsuse ning ministritega. On iseenesest mõistetav, et ühe või teise võitleva poole mõju edu riigivõimule ja see positsioon, millist see võim omab üha enam kasvava ja areneva sotsiaalse võitluse suhtes, määratletakse elkõige riigi poliitilise ülesehitusega, muidugi omalt poolt evolutsioniseerides kooskõlas selle sotsiaalse korra evolutsiooniga.
2. Poliitiline ja administratiivne kord.((enne I Maailmasõda)).
Formaalselt määratletakse Itaalia poliitilist korda piemonte Karl Alberti Statuudiga (1848.a.), milline on muutunud ülalpool toodud tingimuste mõjul ühendatud Itaalia põhiseaduseks. Oktruajeeritud statuudina on sellel kõik säärase põhiseaduse halvad puudused, millise ülesandeks ei ole mitte rahva võimu kehtestamine kuivõrd selle piiramine ja trooni võimu suurendamine. Kuid need asjaolud, millised kujunesid välja praeguses Itaalia monarhias, pidevas süstemaatilises võitluses oma eksistentsi eest, viisid lõpuks selleni, et kehtestatud kord, olles vankumatu paberil, on teinud läbi rida muutusi, mis on muutnud selle enam vastavamaks rahvavalitsusele. Statuudi (art.2) kehtestab valitsus on monarhistlik ja esinduslik, seejuures riigiametitesse nimetamine, sealhulgas ministrite, on antud eranditult kuninga äranägemisele (art. 6); tegelikkuses aga, kujunes üpris kiiresti ja kindlalt välja puhas parlamentaarne süsteem. Seadusandlik võim, kooskõlas art.3. täidetakse kollektiivselt kuninga ja kahe koja: senati ja saadikute koja poolt , seejuures Senat, st. ülemkoda, moodustatakse erandlikult kuninga poolt piiramatul hulgal eluaegselt nimetatud liikmetest Statudis (art. 33) määratletud kategooriate hulgast (kokku 21 isikut), kes võivad olla grupeeritud järgmisse nelja klassi:1)kõrgemad vaimuliku, sõjaväe ja tsiviilbürokraatia ametnikud; 2)endised saadikud, 3)teadlased ja 4)suuromanikud (1913.a. 1.ajaanuaril oli senatis : kõrgemaid bürokraate 105; endisi saadikuid 142, teadlasi 48 ja suuromanikke 66.). Peale selle kuulusid senatisse seaduse järgi kõik kuningliku õukonna printsid. On ilmselge, et sellise seadusandliku võimu organiseerimisel ei kuulu talle sellest mitte kolmandik vaid kaks kolmandikku. Tegelikkuses selline ülemkoja organiseerimine, mis muudab ta valitsuse tahte teostajaks, st. alamkoja enamuse käepikenduseks, mis muutis senati poliitilise faktori nullilähedaseks. 1910.a. kui Lutzatti ministeerium kavatses senatit reformida, tuues sellesse sisse valitava elemendi, olid sellele järsult vastu sotsialistid, kes kartes, et senat saab elanike antidemokraatlike kihtide iseseisvaks toeks, muutub reaktsiooni pesaks. Täitevvõimu peana on kuningal kontrollimatu sõja kuulutamise õigus, nagu ka rahul-, liidu-, kaubandus- ja teiste lepingute sõlmimise õigus, teatades viimastest kodadele vaid sel juhul kui riigi julgeoleku huvid seda lubavad(art. 5); tegelikkuses aga 1859, 1866, 1889.aasta sõjad, millise autoriseerimiset valitsus parlamendilt palus iga kord, oli selleks reaks pretsedentideks, millistele toetudes opositsioon võis täiesti põhjendatult opositsioon süüdistada praegust valitsust rahvaesinduse õiguste rikkumises, kelle nõusolekuta oli kuulutatud välja Trioplitani sõda. Lõpuks, mittekasud ja isegi ohud, millistega kaasnes otsene trooni põrkumine rahvaesindusega, viisid kuningliku veto kadumiseni: mis oli ette nähtud Statuudi art. 7. ja seadusete kinnitamine muutus lihtsalt kuninga kohustuslikuks formaalsuseks. Troonil ei olnud veto õiguse eest võitlemiseks mõistlikke aluseid, kui tema käsutuses on teised pehmemad ja vähem ärritavaid vahendeid, et kõrvaldada temale ebameeldivaid eelnõusid, nagu edasi lükkamine või saadikutekoja laialisaatmine. On mõistetav, et rahvaesinduse evolutsioon, mis on kehastatud saadikutekojas, pidi teostuma täpselt otse vastupidises suunas: tema baas on laienenud ja on suurenenud tema kompetentsi maht, mis on faktiliselt väljunud neist piiridest, millised olid Statuudiga määratletud. Üheaegselt põhiseaduse annetamisega andis Karl Albert välja valimisseaduse, milline pidi kehtima ajutiselt, kuni parlamendi poolt vastu võetud seaduse kehtestamiseni. Siiski, see ajutine seadus, milline andis valimisõiguse vaid tühisele jõukamate kodanike tipule, eksisteeris 33 aastat. Vaid peale seda, kui Garibaldi poolt 1879.a. asustatud Itaalia demokraatia liiga, mis seadis oma eesmärgiks saavutada üleüldine valimisõigus, aga seejärel Asutava Kogu kokkukutsumist misjärel Liiga arendas riigis valju agitatsiooni, misjärel viidi kotta uus valimisseadus,mis suurendas järsult valijate hulka 600 tuhandelt üle 2. miljoni valijani. Sellel seadusel, mis kehtis enne 1912.a. oli sellisel vähe haritud rahvaga maal üks puudus, kuna ta seadis valimisõiguse sõluvusse teatava kirjaoskuse tasemega. Tänu sellisele sensusele osutusid viis ja pool miljonit täisealist inimest hääleõigusetuks. 1911.a. sel ajal kui Itaalia rahva eest salaja ettevõetava Tripolitani sõjaks tehti viimaseid ettevalmistusi ja võis karta, et sellekse ei saada demokraatia heakskiitu Giolitti, kes oli alati jäigalt valimisreformi vastu, tegi maale üllatuse, esitades peaegu üleüldise valimisõigust andva seaduse eeolnõu ja mis saigi hiljem 30 juuni 1912.a. seaduseks. Nüüd on endised valimisõiguse piirangud jõus vaid 21 kuni 30 aastaste kodanike suhtes, samuti neile kes ei ole sellisesse ikka jõudnud, kuid kes teenisid ära oma sõjaväeteenistuse kohustuse, kirjaoskamatuse tsensus enam ei eksisteeri, neile muutus valimisõigus üleüldiseks. Sellisel viisil kasvas valijate arv 3 247 722 kuni 8 635 148 inimeseni. Samas kaotati ka veel üks oluline Statuudi keelu artikkel (art. 50) saadikute kohustuste täitmisese eest mingi hüvituse maksmise keelu kohta: artikkel jäi kehtima, kuid nüüdsest hakkavad saadikud saama 6 000 liiri aastas postikulude jne. katteks. Suuremal demokraatlikumal baasil ja enam demokraatliku koosseisu juures, rahva esindus, arvatavasti, jõuab kiiremini nende võitude suunas, millised on neil juba tehtud. Nende hulgas enam oluline on koja inspekteerimise õiguse laiendamine. Peale küsimuste ja järelepärimiste, kinnitas praktika veel nende suure ankeedi õiguse, millist ei ole põhiseadusega ette nähtud. Siin käib jutt eelkõige reast parlamendi juurdlustest valimiste küsimustes, millise eesmärgiks oli parlamendil piisava materjali kogumine nende poolt kinnitada tulevate valimiste õigsuse või mitteõiguspärasuse kohta. Seejärel, viimase kümne aasta kestel on tehtud rida teistsuguseid anketeerimisi, mis omasid tähtsat rolli maa poliitilises-, ühiskondlikus ja majanduselus. Sellised ankeedid, millise ülesandeks olid igasuguste riisumiste ja kuritarviduste kaotamine: 1908.a. saatis parlamendi juurdlus kohtualuste pinki ja mõisteti seal süüdi rahvahariduse minstri Nazi; 1913.a. lõppes juurdlus ja arutati kojas läbi Õigusmõistmise Palee ehituse anketeerimise tulemusi, millise põhjal pidi kohtupinki istuma rida ettevõttjaid, ametnikke ning isegi poliitikuid. Parlament uurib samuti riigijuhtimise mitmete harude tegevust. Viimastele anketeerimistele oli valitsus kaua ja eriti vastu. Kuid ikkagi tuli tal järele anda nende valdkondade suhtes millistes troon on pandud parlamendikojast enam sõltumatusse seisundisse nimelt maa- ja merevägede ameetkond. Võimalus, et sõja krediite vähendatakse või isegi öeldakse nende andmisest ära oli liiga kõva argument, et valitsus võiks parlamendile vastu hakata. Ainus, mis valitsus saavutas, oli see, et ankeet-komisjonidesse võeti liikmeks ka valitsuse liikmeid. Ja need suures parandused, milliseid viimase kue-seitsme aasta jooksul maa- ja mereväes tehti, on just nimelt parlamendi juurdluse tulemused ((komisjon uuris, leidis puudujäägid ja andis nende kõrvaldamiseks raha)). Suur tähtsus on ka sotsiaal-majanduslike küsimuste anketeerimisel, nagu agraarankeet, kaubandusliku merelaevanduse juurdlus ja siis viimane 1911 ja ülalpool mainitud ning Lõuna Itaalia talurahva olukorra seisundi uuring. Parlamendi võimu laiendamise kõrval saab suure tähenduse parlamentaarse immuniteedi mõiste praktiline laiendamine. Peale saadiku isikliku puutumatuse, milline on tagatud Statuudi art. 45 määrustega, lõi praktika veel reaalse immuniteedi, parlamendi hoone enese immuniteedi, millisesse, mitte ainult politseivõimud vaid ka kohtuvõimud saavad ligipääsu mitte teisiti kui koja enese, või selle esimehe loal. Kujunes välja omalaadne parlamendi varjupaiga õigus, ja oli juhtumeid, mil istungjärkude vahelisel ajal saadikud, keda ähvardas arreteerimise oht, vältisid seda parlamendi hoone ruumidesse kolimisega. Pöördudes rahvaesinduse poolt kodanike eneste õiguste, vabaduste juurde, me näeme, et Itaalia konstitutsioon ei tunne üldse südametunnistuse vabadust. Vastupidi, Statuudi art. 1 kõlab, et katoliiklik, apostellik, rooma religioon on ainus riigiusk, teised kultused, millised kaasajal eksisteerivad on, vastavalt seadusele, sallitavad. Uute uskude riigis tekkimist või sinna imbumise võimalust peale 1848.a. isegi mitte ainult kui sallitavaid ei lubata. Tegelikkuses aga on Itaalias kujunenud välja täielik südametunnistuse vabadus (Katoliikliku usu, kui riikliku tähendus on hävitatud nn. 13. mai 1871.a.garantiide seadusega, millisega seati sisse paavsti preogatiivid ja mis reguleerisid riigi ning kiriku suhteid). Konstitutsioon ei räägi üldsegi midagi liitude õigusest, kuid paraktika tõlgendas seda vaikimist, kui kodanike absoluutset organisatsioonide loomise vabadust mitte ainult luba küsimata (kontsessiooniline kord), vaid isegi võimude teadmata (avalduse korras)((konspiratiivses korras???)). Organisatsioonide loomise täielik vabadus läks sellisel määral kommetesse ja harjumustesse ning Itaallaste luuse ning lihasse, et reaktsioonilise valitsuse kõik pingutused Pelly ministeerium seda vabadust piirata osutusid viljatuks. Nimelt see Itaalia ajaloo periood ilmutas erakordse selgusega, kui võimsaks poliitiliste vabaduste garantiiks on liitude loomise õigus ja millisel suurel määral võib üksi liitude vabadus kompenseerida kõigi teiste vabaduste puudujääki. Trükivabaduse suhtes on Statuudis väljendatud ülimal määral sellistes väljendites, millised on iseloomulikud selle aja põhiseadustele. Trükkimine, - kõlab art. 28, - saab olema vaba, kuid seadus piirab selle kuritarvitamist. Itaalia olukorras on selles artiklis käsitletud ajakirjanduse lämmatamise oht kuritarvituste motiivil, tegelikult teostamatu. Vastupidi, Sakki (1906.a.) seadus võttis ka selle viimase piirangu maha, nii et perioodilise ajakirjanduse toodet võib konfiskeerida mitte teisiti kui jõustunud kohtuotsuse alusel. ((Lühidalt tsensuuri ei ole. Kohus ei ole tsensor.)).
Paralleelselt (juriidiline osa, peamiselt faktiline) poliitilise korra evolutsiooniga, toimub aeglane, kuid vääramatu administratiivse korra ümberkujundamine. Need tingimused, millistes kujunes välja kaasaegne Itaalia, olid kõige vähem võimelised soodustama, juhtimissüsteemi, mis on üles ehitatud detsentraliseerimisel ja avaral kohalikul autonoomial. Noor monarhia kartis kõige rohkem föderalistlikke ja separatistlikke püüdlusi, otsides loomulikult pääsu tsentraliseerimises ja tugevas võimus ja seepärast ehitas kogu sisemise juhtimise üles prantsuse eeskujul. On huvitav, et valitsuse tsentraliseerivate ja bürokraatlike tendentside poolel olid antud juhul Lõuna piirkondade esindajad, kes kartsid, et laialdase kohaliku autonoomia puhul jääb Lõuna ilma üldistest riiklikest vahenditest ja sellest materjaalsest abist, millist ta hädasti vajas ja millele ta lootis. Igal juhul, uus asjade käigu kord osutus mõnedele piirkondadele sammuks tagasi, eriti piirkondadele, mis asusid Austria võimu all, kus poliitilise ikke all olles suhtuti väga hoolitsevalt kohalikesse vabadustesse. Eluliste ja igapäevaste, ajalooliselt välja kujunenud piirkondade asemel oli pandud riigi administratiivsele jaotusele kunstlik ja suvaline provintsid, mis omakorda jagunesid veelgi kunstlikemaks ja suvalistemaks ning bürokraatlikku tähtsust omavateks ringkondadeks ja jaoskondadeks ning lõpuks kommuunideks ainsaks selle süsteemi eluliseks organismiks. Provintsi eesotsas, tugeva võimuna ja peremehena, oli pandud prefekt. Kohalik omavalitsus kommunaalne ja provintsiaalne mis oli ilma selletagi kõvasti kitsendatud oma tegevustes seaduse üksikasjaliku reglementeerimisega, oli antud osalt prefekti isikliku järelvalve ning hoolduse, osalt tema poolt juhitava provintsi administratsiooni juhatuse alla. Kuid prantsuse bürokraatlik-tsentraliseeritud kohaliku omavalitsuse organisatsiooni tüüp ei pidanud seal oma esialgses puhtuses kaua vastu. Teises kohas (vt. Linna omavalitsus XVI) oli juba märgitud, millisel määral itaalia munipsipaalne ülesehitus edestas prantsuse oma, oma evolutsioonis ja suunas tegelikule omavalitsusele. Terve rea eriliste spetsiaalsete seadustega, millised rahuldavad üksikuid Kalabria, Apulia jne. provintse aga ka üksikuid linnu Palermot, Roomat, Neapolit jne. on märkimisväärsel määral parandatud see kahju, milline oleks tekitanud kahju kohalikele iseärasustele abloonne-ühesugune sisemise juhtimise organiseerimine. On märkimisväärne see, mitte ainult juriidiline, kui faktiline, muutus, milline on toimunud viimase 12 aasta jooksul prefekti asendi, rolli ja tähenduse suhtes. Ta jääb ikkagi veel kõikvõimsaks peremeheks, kes loob halba ja head ilma, peatumata seadusetuse ja omavoli ees, eriti valitsuse valimisagendi rollis, kuid kõik see vaid seal, kus elanikkond, kandes paljude sajandite pikkust despotismi koormat, jätkab, nagu Lõunas, olles harimatu, organiseerimatu, ei mõista ega oska seista oma õiguste eest, ega vihastu ülekohtu pärast, vaid ka ise kasutab seda oma taotluste toeks. Aga Põhjas, kus elanikkond teadlikult, organiseeritult, poliitiliselt arenenult, kus ta õppis järeljätmatult ja kindlalt oma õiguste eest võitlema, kus on tugevad poliitilised parteid seal on praegu prefekt vaid seaduste ja kogukonna rahu range kaitsja, seal ta on tihti isegi erapooletuks kohtunikuks sotsiaalse võitlusega kaasnevate konfliktide puhul. Tuleb märkida, et sisejuhtimise asjade korrastamiseks, eriti omavalitsuse aluste enam avaral rakendamisel mängis suurt rolli see asjaolu, et kohaliku autonoomia kaitseks astusid ise kohalikud omavalitsused 1901.a. oli asutatud Itaalia kommuunide assotsatsioon, mis seadis enesele eesmärgiks kommunaalse autonoomia saavutamise järgmisel teel, 1-teks. Kommuunide organiseerimine et kaitsta munipsipaalsete vabadusi ja munipsipaalset solidaarsust, 2 ks., trükiste, miitingute ja parlamendi mõjutamise teel agitatsiooni tegemine; 3-ks., kohaliku omavalitsuse huve rikkuvate kommuunide suhtes otsese tegutsemise teel. Assotsatsioonide koosseisu kuuluvad nüüd üle kahe tuhande kommuuni, seal hulgas 7 suurimat Itaalia linna (üle 200 000 elanikuga) ja umbes 250 väiksemat (alla 1000 elanikuga). Järgides kommuunide eeskuju, moodustasid ka provintsid kolm aastat tagasi ühtse assotsatsiooni. Riigis, milline elas sajandeid mitte poliitilist, vaid munipsipaalelu ja kus elanikond oli harjunud seadma aluseks ja esimesele plaanile panema kohalikke huve, loomulikult mõjutavad need siis ka riigi poliitilist elu. Enamus juhtudel ühe või teise saadiku valik parlamenti otsustatakse mitte tema partei programmi järgi, vaid tema suhtumise järgi ühte või teise kohalikku küsimusse. Vähe sellest, poliitilised programmid muutuvad oluliselt koos kohalike olude muutumisega. Sotsialistid Romaga-Emilias sarnanevad väga vähe Rooma sotsialistidega, täpselt samuiti nagu erinevad Romane vabariiklased oluliselt erinevad neapolitani vabariiklastest jne. See parlamentide parteide ja gruppide tihe side kohaliku eluga viib vältimatult sama tiheda poliitika ja kohalike omavalitsuste seoseni. Viimaste tegevus samal, kui mitte suuremal määral, kui valitsuse ja seadusandlike asutuste tegevus, määratletakse sellesse kuuluvate parteiliste gruppide vastastikuse suhtega. Neid gruppe saab, tänu selle vahetpidamatule diferenseerimisele, olema üha enam, millele aluvad itaalia poliitilised parteid ja eriti just demokraatlikud.
3. Poliitilised parteid. Peale 1882.a. lisandub ajaloolisele kaheks jaotamisele, paremaks ja vasakuks, veel viimasest eraldunud äärmine vasak. Viimane, kujutades endast algul kompaktset massi, laguneb aega mööda radikaalideks, sotsialistideks ja vabariiklasteks. Peaegu samaaegselt toimub lõhenemine ka vabariiklaste hulgas, mis jaguneb kaheks spetsiaalseks parteiks: Itaalia madzzinilikuks ja rahvuslik-vabariiklikuks parteiks. Hiljem aetakse sotsialistlikust parteist välja sündikalistid, aga hiljem, Tripolitani sõda ajab sotsialistliku partei uuesti lõhki ja sellest eralduvad parempoolsed reformistid, moodustades enda spetsiaalse partei. Sellise lõhenemise koidikul asub ja ka peaegu samasugustel põhjustel seisab ka vabariiklik partei, säilitades seni veel ühtsust vaid oma juhtide suurte jõupingutuste varal. Praegu Itaalia parteide poolt üleelatavale evolutsioonile on eriti iseloomulik see, et nad kaasatakse eksisteeriva korra poliitilisse korda, millise pärast need lõhenemised tulevadki. Sellisel viisil radikaalid, endised vabariiklased, muutusid praegu monarhistlikuks ja valitsevaks parteiks. Sellisel viisil reformipartei tekkis just sotsialistliku partei hulgas tekkinud tugevast voolust kodanlike ja monarhistlike valitsustega koostöö kasuks. Idsegi sündikalistid, kes ei püsinud oma eranditult otsese tegevuse seisukohal; püüdlevad nüüd innuga munipsipaliteetide vallutamise poole ja omavad isegi üht saadikut parlamendis. Absoluutselt väljakannatamatul vaatepunktil asuvad, peale anarhistide, nüüd vaid itaalia madzzinilik partei, kes on täiesti praeguse monarhistliku korra vastane, ega luba oma liikmetel osaleda parlamendis, ega ka kohalikes omavalitsustes ja kes tunnistavad vaid revolutsioonilisi tegevusmeetodeid. Eksisteerib, muide, veel boikoteeriv parem partei katoliiklik. Paavsti ensüklikaga non expedit on katoliiklaste osalemine poliitilistel valimistel kuulutatud lubatavaks vaid erandlikel juhtudel ja vaimuliku võimu loal, nii nagu riigi konstitutsioonilises elus normaalne osavõtt oleks võrdväärne kehtiva korra tunnustamisega, järelikult, paavsti Rooma ja ilmaliku võimu suhtes eksisteerivate pretensioonide eitamine. See ei tähenda muidugi, et katoliiklasd ei osaleks poliitilises elus ega peaks poliitilist võitlust. Tegelikkuses on katoliiklik partei riigis üks mõjukaimaid, mõjutades oma tegevusega peaegu kõigi ülejäänud temaga konkureerivaid poliitilisi parteisid. Kuid tema tegevus on keskendatud kohtadel kohalikele omavalitsustele, mis on peaegu kõikjal nende kätes ja avaldavad suurt mõju maa poliitilisele elule. Ja võitlus klerikalidega on seepärast kantud üle kohalikesse omavalitsustesse, kus ta viimase kuue-seitsme aasta kestel on edukalt juhitud rahva bloki poolt st. radikaalse, sotsialistliku, vabariikliku ja osalt ka konstitutsioonilis-demokraatliku partei blokiga. Muidugi, aeg-ajalt, võtavad klerialid osa ka poliitilistest valimistest, kõigil neil juhtudel, kui nende selline osalemine võib anda ülekaalu mõõdukatele ja retrograadilistele elementidele ja päästa see või teine valimisjaoskond sotsialistlikust või vabariiklikust ohust. Kuid parlamenti sattunud katoliiklased ei esine seal sellistena, ei moodusta seal spetsiaalseid gruppe, vaid peituvad teiste, neile vaimult lähedaste parlamendi gruppide liikmete hulgas. Muide, katoliiklased tunnistavad juba avalikkult ja võtavad kõrgemal määral uue valimisseaduse alusel energiliselt osa 1913.a. valimistest ja seisavad, nähtavasti, katoliikliku partei asutamisel lävel, mida juba ammu tahtsid selguse ja kindlaksmääratuse huvides äärmised parteid.Tasub tähele panna seda mõju, millist osutasid poliitilised parteidele, nende programmide ja takitika evolutsioonile, üha tugevnev rahvamasside tõus poliitilise ja sotsiaalse võitluse areenile ja seetõttu parteidel kasvav vajadus otsida neis kindlat tuge. Sellisel viisil, itaalia sotsisalistlik partei, oma geneesilt ((hiljem tõlgiti see sõna arenguks, kuna geneetika oli Nõukogude maal, Stalini ajal, keelatud sõna, kuna geneetika ei vastanud marksistlikule maailmavaatele, sest see ei andnud mingit lootust nõukogude inimeseks kujuneda. Kõigepealt asendati see sõna vene keelses Kapitalis.)) rangelt marksistlik, esinedes eranditult proletariaadi parteina, võtab enda peale talupoegade ja käsitööliste, aga ka väikekodanluse, ning isegi ametnike, selle suure erisuguse armee liikmeid, kes teenindavad valitsuse ja ühiskondlike kommunaal ja provintside asutusi, huvide kaitse. Mõistetav, et neist isesugustest elanike gruppidest, tihti sisaldamata eneses miskit proletaarset, ammutab sotsialistlik partei omale poolehoidjaid ja järgijaid. Sellise oma sotsiaalse baasi laiendamisega andis sotsialistlik partei tugeva hoobi vabariiklikule parteile, millest ta ise kunagi välja kasvas. Oma õpetuse iseloomult on see viimane partei madzzinilik ja peaks ühendama töölisi, käsitöölisi, kesk- ja väikekodanlust. Terve rida põhjuseid, aga eriti oma tähelepanu koondamine poliitilisele momendile ja ignoreerides peaegu täiesti sotsiaalset viis see kõik sellele, et vabariiklik partei kaotas peaegu täielikult sideme töölismassidega ja näis, et oli mõistetud täielikule kadumisele. Siiski, muutes energiliselt kurssi, sai ta tagasi mitte ainult endise asendi vaid võitis juurde ka rea uusi positsioone. Püüdes haarata omale laia ja kindlat sotsiaalset baasi, ta evolutsioneerub oma õpetuses, isegi eraomandi eitamiseni ja kuni kollektivismina (vasak tiib), oma taktikas, võttes Modena Pea konföderatsiooni kongressil klassivõitluse meetodi. Peale väike- ja keskkodanluse, toetub vabariiklik partei juba talurahva laiadele massidele, eriti Romanes ja märkimisväärsel hulgal kutseorganisatsioone, milliste kaudu osutavad jõukohast mõju Töö Peaföderatsioonile. Kesk- ja väikekodanluse minek sotsialistliku ja vabariikliku partei ridadesse jättis radikaalse partei ilma loomulikust sotsiaalsest baasist, jäädes seepärast nüüd eranditult ametnike ja liberaalseid ameteid pidavate inimeste parteiks ohvitseride sõduriteta armee. Viimaste hankimiseks teatas viimaste esindaja Modena kongressil valmisolekust võtta kasutusele klassivõitluse meetod, kuid see võis olla puhtalt sõna, sest radikaalsel parteil ei olnud peaegu üldse mingeid kutseorganisatsioone, millised võiksid seda meetodit kasutada. See, mis annab sellele parteile jõu suurte intellektuaalsete jõudude olemasolu ja seepärast on ta muutunud ka valitsusparteiks.
Tööliste massidele püüab oma jõudu rajada ka katoliiklik partei, moodustades kristlik-demokraatliku partei. Side kiriku ja rahva vahel ei ole paljalt vaimne, millise kindlusele ei saa eriti loota, vaid puhtalt materiaalne. Paavst Lev XIII ensüklikaga (Renum novarum) pannakse alus tegevusele, millise ülisuurt arengut võib kujutada järgmiste andmete kaudu: 1 900 talurahva kassadest, mis 1911.a. Itaalias eksisteerisid, olid omanikeks klerikaalid. 700 kassa andmete põhjal on nende käive natuke üle 50 miljoni, sääste oli peaegu 40 miljonit, laenusid 30 miljonit. Peale selle asus samal aastal klerikaalide käsutuses: 83 tööliskassat, 31 rahvapanka, 580 erinevat kooperatiivi peaegu 51 tuhande liikmega, seal hulgas 458 põllumajanduslikku kooperatiivi, 250 tarbiate kooperatiivi, 57 töökoperatiivi jne. 800 katoliiklikku vastastiku abi ühingut andsid välja laene haiguste puhul 99%, ravimiseks 15%, sünnitajatele 6% ja invaliidsuse puhul 33% jne. Lõpuks 261 katoliiklikku organisatsiooni tegelesid vastastikuse kariloomade kindlustamisega, 62 hoonete tulekahjude puhuks kindlustamisega. Kui siia lisada veel juba varem nimetatud katoliiklikud töölisliigad, siis osutub, et katoliiklaste käsutuses nende organisatsioonide kaudu on 350 000 inimesest koosnev armee, kelle hulgas on umbes 50 000 naist. Kogu seda armeed juhib klerikaalne Töö Peakonföderatsioon, milliseks on Itaalia katoliiklaste majanduslik-sotsiaalne liit, millise põhikiri on kinnitatud Püha Tooli poolt15 veebruaris 1911.a ja millise ülesanne, nii nagu see on määratletud selle põhikirja 2. punktis juhtida, kooskõlas katoliiklike doktriinidega ja Püha Tooli instruktsioonidega, Itaalia katoliiklaste kogu sotsiaalset ja majanduslikku tegevust , millisest sõltub ja liidu presidendi tähendus.
Sel määral, mil poliitilised parteide programmid ja taktika täituvad sotsiaalse sisuga, täituvad vastava sisuga ka nende asutuste tegevus, milliste oma valdusse saamise pärast parteid võitlevad. On selge, miks Itaalia munipsipaliteedid viimastel aastatel nii energiliselt astusid sotsiaalsete meetmete võtmise teele. Sellele teele astus praegu samuti Itaalias, isegi, näis, et surnult sündinud provintside omavalitsus. Samale teele, lõpuks, nii nagu oli öeldud, Itaalia seadusandlus. Kuid Itaalia parlamendi elus ei mängi parteid kaugeltki mitte seda rolli, millist nad pidanuks mängima parlamentarismi normaalse funktsioneerimise juures. Siin ei ole valitsus parteiline, vaid sõltumatu igasuguste parteide programmidest ja toetub eranditult kunstlikule enamusele, olles koostatud erinevate poliitilste vaadetega inimestest, teineteisega täiesti kokkusobimatutest, kuid kes on erinevatel põhjustel valmis valitsust toetama. Selles enamuses on sotsialistid, eeldades, et iga teine, kes võiks tulla Jolitti asemele, oleks olnud vähem sobiv või enam ohtlikum proletariaadi huvidele. Siin on klerikaalid, kes teavad, et see valitus ei võta meetmeid ega koosta seaduste eelnõusid, millised ei vastuseks elanike antiklerikaalsetele meleoludele, võiksid tõsiselt nende huve kahjustada. Siit ka kõiksugused konservatiivide liigid ja sood, kes teavad, et kogu oma formaalses valmisolekus sotsiaalseid reforme läbi viia, see valitsus ei tee ühtegi sammu, milline võiks mingis mõttes antud sotsiaalset või poliitilist korda nõrgestada ja ka vastupidi, kogu selle reformaatorlik tegevus on suunatud selle korra võimalikult suuremale kindlustamisele, kõikide ohtude kõrvaldamisele, millisest suunast need ka ei ähvardaks. Siin, lõpuks, terve hulk poliitilises mõttes täiesti ükskõikseid saadikuid, kes ilmusid parlamenti eranditult valitsuse poolt hääletamiseks ja et saada vastu mingeid hüvesid sadamaid, teid jne., nendele kohtadele, kust nad sinna saadeti. Kuivõrd Itaalia Valitsus on, Madziorino Ferrarise määratluse järgi, parlamendi valitsus, mitte riigi valitsus, võib ta jääda täiesti rahule selle alandlikult järgiva, mitte arutleva, vaid hääletava enamusega. Kuid sellesama korra huvid, millise kaitse ja kindlustamine lasub valitsusel, nõuab veel, et korrale oleks loodud riigis elanike massides kindel tugi. Siit valitsus epidev balanseerimine sotsialistide ja klerikaalide vahel kahe enam massidele tugineva partei vahel. Tehes sotsialistidele rea järeleandmisi töö seadusandluse valdkonnas, valitsus sotsiaalse ohu tõsiste tundemärkide ilmnemisel, nii nagu see oli 1903.a. üleüldise streigi ajal, omab reservis klerikaalset armeed, kelle vahendusel ta kõrvaldabki ohtu, nii nagu see oli tehtud valimiste ajal, mis järgnes nimetatud üleüldisele streigile. Ja vastupidi, kui tal on tarvis koondada monarhia ümber maa demokraatlikke elemente, on alati varuks klerikaalne hädaoht, millise ilmnemisel isegi dünastia põlised vaenlased asuvad tema lippude alla. Viimane, üllatuseks välja antud valimiste reform ongi selliseks manöövriks, õieti arvestatud sellele, et isegi Tripolitani avantüüriga rahulolematu Itaalia demokraatia osa astuks, ilmselt ja vaieldamatult enneolematul määral tekkinud klerikaalse ohu tõttu, korra poole.
Alles öelduga selgitatakse ka Itaalia sotsiaalse seadusandluse iseärasused. Kõik see on katkendlikud ettevõtmised, millistel puudub ilmne juhtiv alge ja mis mitte vähem ei tunnista sellest, etjärjekordsetes sotsiaalsetes reformides antakse eelistus mitte neile, kes järjepidevamad on, vaid neile, mis miskit ei maksa, mis ei nõua mingeid kulutusi, kuigi Tripolitani sõda leidiski riigikassas suured rahavarud. Muide, Itaalia valitsus ei peatu suurte kulutuste ees, kui jutt käib võimaliku töörahva masside plahvatuse ja korrarikkumise kõrvaldamisest, või kui selline kulutus võib olla reziimile endale kasulik. Siit kulutatakse rohkem, kui 300 miljonit liiri ühiskondlikele töödele, selleks, et hõivata töötuid. Siit, nagu seda tuvastas parlamendi ankeet, nagu Õigusmõistmise Palee puhul, riigi vahendite ebaseadusliku kasutamise, et ainult tagada kord, millist võinuks ähvardada grupp rahulolematuid töölisi. Siit aga, mitteolulisel määral see energiline valitsuse kaastöö kooperatiivsele liikumisele, millisele pani aluse juba Gumbert I. Suured riiklikud alltöövõtud ka tellimused (kuni raudteede ehitamise ning ekspluateerimiseni), milliseid hea meelega anti eelkõige Itaalia kooperatiividele, mis seletab Itaalia kooperatiivide liikumise peamist arengu jõudu, millist ei saa täheldada mingis teises riigis. Kuid selles liikumises oli pahupool, millise tõi järsult esile Tripolitani sõda. Need riiklikud töövõtud ja tarned ja muud kasud, milliseid kooperatiividele pakuti ja olid neile varem ette lubatud hakkasid olema vallutatud maal vaat selle allikas, mis hämmastas kõiki, et mitte ainult ükskõiksus, vaid isegi koloniaalsele avantüürile otsene kastunne, millist risti vastu kõikidele oma traditsioonidele, ilmutasid Itaalia töörahva massid. L M N P
4 T d e £ ¤ į
ņ
R Y s
ģ
ķ
ī
ó
@ H ] ō õ E ; š ńåŁŹĀŗ²Ā²Ā²ĀŖ¢Ŗ¢Ŗ¢ŖŖ¢Ŗ¢¢¢zŗzrj h"mø mH%sH% hŃQ@ mH%sH% hTU mH%sH% hw mH%sH% hj:w mH%sH% h¤0Ö mH%sH% hy4 mH%sH% h53K mH%sH% ho* mH%sH% hrŁ mH%sH% hŪ\“ mH%sH% h{? mH%sH% hg? h{? CJ aJ mH%sH% hŪ\“ CJ aJ mH%sH% h®0V CJ aJ mH%sH% hg? hŪ\“ CJ aJ mH%sH%' M N õ Ā Š Ø ¶% ÷' M* *, . m7 Š8 *? C {D ĪJ YN PQ aV _ Ąc s ż ż ō ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Š`Šgd{? n? ? žž š ń L Į Ā ? Ļ Š Y ø ū § Ø *! +! c# ]$ ^$ X% Y% µ% ¶% & #' K' L' Ģ' Ļ' ė' ö' ÷' /( L* M* %+ ųšųčųąųąŲŠąŠČĄøŠøø„„„ø„
}u}„me}e hŲ*) mH%sH% h Ką mH%sH% hF#Š mH%sH% hĢaĻ mH%sH% h53K mH%sH% hL6m mH%sH% h“1 mH%sH% hŖŲ mH%sH% hßmH mH%sH% h2 h2 mH%sH% h2 mH%sH% h½!$ mH%sH% h`Ć mH%sH% hzC mH%sH% hU“ mH%sH% h
ł mH%sH% hTU mH%sH% h"mø mH%sH% hĀJų mH%sH%&%+ ), *, Q- ä- å- %. . . / 5 mH%sH% h mH%sH% hY hY 5mH%sH%hY mH%sH% hu!p mH%sH% h6JĻ mH%sH% h B© mH%sH% hy4 mH%sH% h6My mH%sH% hŁ mH%sH%-}Z J[ &\ ų\ ł\ ^ W_ X_ _ _ _ ¼_ æ_ Į_ C` ł` ’` a a a a ua va |c c æc Ąc d d Źd Ģd Ųd Śd Ūd Žd ąd įd ōd ųd e Ue )g Ig Kg Lg ąg łg ūg üg >h ?h Ah Bh _h ųščąčŲąŲŠŲąŲąŲČĄø°ø°ĄČĄØĄŲØ ą ą ą ą ąąąąąą hd mH%sH% hĆ mH%sH% h Ó mH%sH% hč4& mH%sH% h^)9 mH%sH% hHgæ mH%sH% hö!S mH%sH% h(Ś mH%sH% hP` mH%sH% hu_ mH%sH% hy4 mH%sH% h3wo mH%sH% hÆ<½ mH%sH% h©M mH%sH%5_h ±h ²h ąh öh i @i Bi Ci 6j Vj Xj Yj Įj įj ćj äj l ķl lm tm n @n `n äq ėq ųq 2r Sr Tr Vr jr r r r s s t \w
w ”w Øw ½w sy y Ļy (z ųšųšųčųčųčųčųčųčųąŲŠŲŠčŠČŠČĄČĄČĄČĄČøČĄČ°ĄČ°Ø ØØØ hB mH%sH% hņ0v mH%sH% h " mH%sH% hÉQT mH%sH% hq mH%sH% hŹ8l mH%sH% hč4& mH%sH% h$}! mH%sH% hx mH%sH% h
mH%sH% hį7E mH%sH% h}dh mH%sH% hy4 mH%sH% h’ mH%sH% h×9a mH%sH%3s >t w ’|
" ŗ š ō Ņ { | } ~ Č ż ż ż ż ż ż ż ż ō ō ō ō ō ō ē ē ē ē ē
Ę ¤$If gdē
Ę ¤gdē (z ¬z Ģz Īz Ńz Łz Śz x| | | °| ²| ž| ’| 1} Z} z} |} }} ~ ~ ~ £~ 6 9 = Z [ ^ b k * | B
" ¶ ø ( * ņ $ % ųšųšųšųčščščąčŲšŲšŲšŲšŲčŲŠČŠšŠšŠšŠšŠĄŲĄøšøšø°Ą°Ø°š°š°š°š°š°š° š h!NĖ mH%sH% h|4K mHsH h|4K mH%sH% h
1 mH%sH% h½V$ mH%sH% h " mH%sH% hŖ2 mH%sH% h Ē mH%sH% hŹ8l mH%sH% hĖ ū mH%sH% h$}! mH%sH% h_+ė mH%sH%?% ' ( © g h k ķ
3 Ų ź Į į µ ¶ Š š ī ŗ Ś Ü Ż 9 ) * m n o 7 Ā Ć Ę” ¢ +¢ ųšųčščščščščščąŲŠČĄøĄ°ø°ø°ø°Ø ø ø øøø h u mH%sH% hT mH%sH% h=1 mH%sH% hvdø mH%sH% h 'Ķ mH%sH% hŽgļ mH%sH% hd mH%sH% hķķ mH%sH% h=ų mH%sH% hż@ mH%sH% h/kV mH%sH% hé r mH%sH% h!W mH%sH% hhį mH%sH% h$}! mH%sH% h!NĖ mH%sH%2+¢ „ X„ ,§ C§ 6Ø NØ UØ dØ eØ ²Ø ·Ø ĒØ ŻØ © Ŗ :Ŗ ¬ 9 : „® Å® čÆ !° @° [° µ° Ō° ż° 8“ öµ ¶ A· P· }· $¹ D¹ I¹ J¹ ŗ ųščÜčŌČŌĄŌøŌø°ø°øØ°Ø°Ø xld°d°d hųs mH%sH% h ä h ä 6mH%sH%h c mH%sH% h ä mH%sH% ht mH%sH% hę2Y mH%sH% hOGC mH%sH% h|B mH%sH% h E4 mH%sH% hķķ mH%sH% hč mH%sH% h)v5 mH%sH% h)v5 hŖŲ 5mH%sH%hŖŲ mH%sH% hAų hē 5mH%sH%hē mH%sH% hŚŽ mH%sH% h u mH%sH%' ŗ ŗ ŗ ŗ ŗ ŗ ŗ Zŗ ¼ ¼ }¼ ¾ 3Į EĀ fĀ [Ć zĆ Ć ¬Å ,Ē _Ē Ē šÉ Ź Ź §Ź :Ķ [Ķ \Ķ ±Ķ øĶ ¶Ī ’Ļ Š "Š AŠ ĶŠ NŃ Ó ÖÓ ųńųńźńāŚŅŹŅĀŗ²ŗ²ŗŖ¢²²²²²zrzjr hś mH%sH% h© mH%sH% h¹ć mH%sH% hÅ$® mH%sH% h`k mH%sH% hLm mH%sH% hŠB® mH%sH% h T“ mH%sH% h Ą mH%sH% h2G§ mH%sH% h{ mH%sH% hT@Z mH%sH% h q@ mH%sH% h6i mH%sH% hųs mH%sH% hķķ mH%sH% hķķ hö!S hķķ hųs hųs mHsH'ÖÓ ŽÕ Ö Ö Ö Ö ÄÖ @Ų ²Ų Ł ®Ł ³Ł “Ł bÜ rÜ }Ü Ž Ž §ß }ą ą ą ą į &į į 6ā Aā öä 1č č Øé Įé Łė ²ģ ļ üļ š wš ń ųšųšųščąŲŠŲŠŲČŲČŠČĄŠĄŠĄŠĄø¬ø¤|tŠtl hHn- mH%sH% h;o÷ mH%sH% h p3 mH%sH% h{ » mH%sH% h9E mH%sH% h_.a mH%sH% h½\K mH%sH% h$w mH%sH% hW5/ h|) 6mH%sH%h|) mH%sH% h$» mH%sH% h©}\ mH%sH% hW5/ mH%sH% hŲ6 mH%sH% h( mH%sH% h| mH%sH% hnc mH%sH% hj@ø mH%sH%'ń ń ņ ³ņ Ęņ łņ /õ Wõ &ö +ö ,ö iö ö ų ų ½ų Ūų éų źų žų ł æł Ėł Ģł åś ż : Ų ī š ō B ¤ ; ÷ ųščąčąųąŲŠŲŠŲČŲĄŲĄŲĄŲøČøČ°Ø |tldld h ¼ mH%sH% h¼Dż mH%sH% hrtm mH%sH% hH mH%sH% hō ä mH%sH% h#' hō ä 5mH%sH%hųs mHsH h44 mHsH h44 mH%sH% hå\£ mH%sH% h (ć mH%sH% h¢p mH%sH% hq? mH%sH% hZś mH%sH% h°uµ mH%sH% h"X8 mH%sH% hļ mH%sH% hHn- mH%sH% h#' mH%sH%&÷ ų ² ź
B 7 „ · Ń Ņ Ū ž ¢ z { |
3 ; < Ž ß ! " a c d £ ¤ ē č ( ) * ųšųčąŲŠŲŠČŠĄ“«£xxxxppppe h h hcB mH%sH% h=Ł mH%sH% hąļ mH%sH% h
+d mH%sH% hŚFŅ mH%sH% h h hŁ)w mH%sH% hŁ)w mH%sH% h h mH%sH% h h 5mH%sH%hy hy 5mH%sH%hy mH%sH% hō ä mH%sH% hcB mH%sH% hMŲ mH%sH% h8:¬ mH%sH% hć Č mH%sH% h ¼ mH%sH% h¶3 mH%sH%$Č É Ź Ė Ō Õ Ö ń ś u u u u u u u
Ę ¤$If gdē | kd $$If l 4Ö ’ Ö0 ’p,"`Ü ¼ ’’’’
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö ’ ’Ö ’ ’ Ö ’’’’’ Ö ’ ’4Ö 4Ö
l aö ś ū ü ż ž ! \ O O O O O O O O
Ę ¤$If gdē ¢ kdv $$If l 4Ö ļÖ\ ’p," Ü `
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö ! " 2 3 < ņ ņ ) ņ Č kd $$If l 4Ö fÖ ’püh ," Ü ’’’’ ģ Ģ Ä
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö’’’’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö
Ę ¤$If gdē < E W ^ g n © ± ¼ Ę Š Ś Ū ß ć ē ė ļ ó ö ś ž
ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ
Ę ¤$If gdē
" & * . 2 6 : > B F J N Q U Y ] a d h l p t x ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ
Ę ¤$If gdē x | ¤ Ø ¬ ° “ ø ¼ Ą Ä Č Ģ Š Ō Ų Ü ą ä ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ
Ę ¤$If gdē ä č ģ š ō ų ü $ ( ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ ņ
Ę ¤$If gdē ( ) * \, 07
= : 1 / / /
Ę ¤gdē Å kdž $$If l Ö Ö ’püh ," Ü ģ Ģ Ä
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö * ² o ī" Ø# ²# F% m% ś' S( T( ¶( Ö( p) £) + [, \, ], , ¤, ¾, Y- Į. Ń. / ė2 š4 6 ųšųščąŲĢŲļ“¬“¤“¤“xpxph`h`XP h©zb mH%sH% hH9 mH%sH% hqå mH%sH% hk mH%sH% hm® mH%sH% h#' hm® 5mH%sH%h#' hä?M 5mH%sH%h#' h p3 5mH%sH%hä?M mH%sH% hŠia mH%sH% h#' mH%sH% h~yu mH%sH% hö q mH%sH% hÖ* mH%sH% h¤w h¤w 6mH%sH%h¤w mH%sH% hD9 mH%sH% hwGs mH%sH% hüOk mH%sH% h7o mH%sH% 6 /7 07 9 9; Į; g< < =
= > .? EA ¦B ĘB ĒB ĢC źC ńC óC *D HD gD yD źD ĶG ®H ÆH ŖI L ¼O ½O P GS AV ZV [V ųšųčąŲŠŲųŲČŠĄøĄ°Ø°øØ Ø ØøŲxph`x h3 mH%sH% hŽ79 mH%sH% h&>ŗ mH%sH% h9+Ü mH%sH% hŠ#k mH%sH% h,5“ mH%sH% h×Ļ mH%sH% hxk mH%sH% h5HP mH%sH% h«
Æ mH%sH% h G mH%sH% hP\ mH%sH% hCw mH%sH% hqF mH%sH% hÄÉ mH%sH% hy mH%sH% hL mH%sH% hÄRT mH%sH% hä?M mH%sH% h8¶ mH%sH%$
= ½O [V ņY óY ōY õY Z ?Z @Z AZ QZ fZ {Z ż ż ż ż ż ÷ ÷ ÷ | ÷ ÷ ÷ ÷ z kd² $$If l 4Ö Ö0 ’ ,"` ’’’’ ’’’’ ’’’’
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö’’’’ ’Ö ’ ’ Ö’’’’’’’’ Ö ’ ’4Ö 4Ö
l aö $If
[V W ¦W ØW ąW ēW X ńY ņY ōY ŖZ ±Z ²Z ŗZ æZ ĄZ ĶZ ĪZ ŪZ ÜZ éZ źZ ÷Z ųZ [ [ [ [ [ [ N\ O\ S\ W\ >] ] ] ’^ _ 1` =` ` §` Ø`
a a a a +a ,a Fa Ga `a ba ²a ųa ųšųščšąųąŲčŲčŠŲŠŲŠŲŠŲŠŲŠŲŠŲąČĄøĄøĄ°Ą°Ø° ° ° ° ° ° ° ° h ž mH%sH% h’~ mH%sH% h³m mH%sH% hé" mH%sH% hš,ł mH%sH% hŽ,Ć mH%sH% h VÉ mH%sH% hÄÉ mH%sH% hUc^ mH%sH% h" mH%sH% h` mH%sH% hW$ mH%sH% h+æ mH%sH% hŖ} mH%sH%7{Z |Z }Z ~Z Z Z Z Z Z Z Z ^ X X X X X X X X X $If kd@ $$If l 4Ö Ö\ ’ x," ’’’’ ’’’’ Ų $
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö’’’’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö’’’’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö
Z Z Z Z ©Z ł ł ł ł $If ©Z ŖZ ²Z ŗZ % $If Ł kdģ $$If l 4Ö Ö ’ v xX: ," ’’’’ ’’’’ Ö ą D ņ
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö ’’’’ ’ ’ ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’’’’ ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö ŗZ ĄZ ĘZ ĪZ ÖZ ÜZ āZ źZ ņZ ųZ žZ [ [ ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł $If [ [ [ [ ] ' % % % Ų kdĢ $$If l Ö Ö ’ v xX: ," Ö ą D ņ
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö ö ö Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö ]
` ` [` \` o` w` ` ` ż ż ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ g kd $$If l Ö Ö ’," "
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö 6ö ö Ö ’Ö ’ Ö ’ Ö ’4Ö 4Ö
l aö $If ` ` ` Ø` Ī` ×` ņ`
a a a a ^ X X X X X X X X X $If kdß $$If l Ö Ö\ ’Ø °ø,"
t
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö 6ö ö Ö ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö
a a a $a )a ,a 1a 6a ;a @a Da Ga La Qa Va [a `a ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł $If `a aa ba l s Ūs i ° ° É vŠ ^ \ \ \ \ \ \ \ \ \ kd $$If l Ö Ö\ ’Ø °ø,"
t
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö 6ö ö Ö ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö
ųa ’a Bb b £b ®b Õc Ye e §e ”f 1h 2h ¦i ói Ģj Źk l l ¶n Üo p āp ’p q Xr r s s s Ūs 9t ųšųčųąŲŠŲŠČĄČøč°Ø ØxpØh\T h°$M mH%sH% h#' hZū 5mH%sH%hZū mH%sH% hÜEz mH%sH% hĪO mH%sH% h%Ö mH%sH% hU{8 mH%sH% hŅ:! mH%sH% h¦'e mH%sH% h’~ mH%sH% hH? mH%sH% hČ mH%sH% hQŠ mH%sH% h A mH%sH% hE] mH%sH% häOā mH%sH% hę mH%sH% h ~ mH%sH% hK mH%sH% h ž mH%sH% hL mH%sH% 9t ¹v !w Uw Vw Ļw Šw ćw äw čw éw ļw čx P{ } ¶} ·} Ę} ~ J 1 Ó }
@ V ųščŻčÕčÕčŹÕčĀŗ²Ŗ²Ŗ¢zrzjbZN hX h”)ę 5mH%sH%h”)ę mH%sH% hś! mH%sH% hyÄ mH%sH% h#' mH%sH% hn9C mH%sH% h| mH%sH% hē^ mH%sH% hs~G mH%sH% hĖA mH%sH% h:GĘ mH%sH% h' mH%sH% hQ:v mH%sH% h[Id mH%sH% h
Gō mH%sH% hņH hņH mH%sH% hņH mH%sH% hóq hóq mH%sH% hóq mH%sH% hv{ mH%sH% h¢6K mH%sH% „ R ( G R « ü ō M d g h i : C M Ó ¶ > @ öźāŚŅŹĀŹĀŗ²Ŗ¢zrzjbjbZRJ hĖq
mH%sH% hJ= mH%sH% h? mH%sH% hÖC mH%sH% h*² mH%sH% h°$M mH%sH% h9š mH%sH% haaĢ mH%sH% h: mH%sH% h£\{ mH%sH% h( mH%sH% hM¼ mH%sH% h¹A mH%sH% h S² mH%sH% hd mH%sH% h Fź mH%sH% hs# mH%sH% hńF mH%sH% h¹U$ mH%sH% h”)ę mH%sH% hX h”)ę 5mH%sH%hGq8 5mH%sH% @ ” n¢ o¢ $£ ¦ ØØ ń© oŖ rŖ sŖ tŖ ¬ Ѭ ¤ ± É® Õ® ß® 6Æ ° ° ° ©° Ż° Ž° ė° š° a² {² ²
“ · [¹ ųšåšŻÕĶŽŽŵ„½½vnnfnf^V hWR< mH%sH% hf mH%sH% h! mH%sH% hGq8 mH%sH% hGq8 hGq8 mH%sH% hGq8 hq7 5mH%sH%h9š mH%sH% hq7 mH%sH% hóX
mH%sH% hŠBI mH%sH% h N mH%sH% h j mH%sH% hN² mH%sH% hµ? mH%sH% hPķ mH%sH% h3!" mH%sH% hy8 mH%sH% hĖq
hĖq
mH%sH% hĖq
mH%sH% hJ= mH%sH%![¹ §¼ ½ ½ ½ ”½ ©½ æ $Ą %Ą .Ą /Ą :Ą Ą ēĄ AĮ ćĮ šĮ «Ä Å Å %Å ļĘ DĒ UĒ É É ŪÉ ńÉ SŹ lŹ ņŹ LĖ gĪ yĪ ~Ī ŻĪ Š ųščščščąŲąŲąŲąŠČŠČĄøĄø°¤°°°xpxph h/ mH%sH% hTK« mH%sH% hi¢ mH%sH% hplĻ mH%sH% hģ=e mH%sH% hi¢ hR4 5mH%sH%hÓW mH%sH% hÓW hR4 5mH%sH%hR4 mH%sH% hõEr mH%sH% h[ mH%sH% hA7ķ mH%sH% h{ mH%sH% høqŁ mH%sH% hf? mH%sH% hs¼ mH%sH% h )< mH%sH% hēp mH%sH%%Š Š "Š #Š uŠ vŠ wŠ ģŠ ķŠ ļŃ Ņ [Ņ üŅ ŻÖ Ų _Ł qŁ |Ł Ü ŪÜ Ż Ż Ż Ż ß čß
į _ā ūć < æ< Ą< Q= T= U= c= d= s= t= = = õķåķŻķÕĶÕÅÕÅĶ½µµ„„ķ
}{ssksksksks h¼i¢ mH%sH% hÉ mH%sH% Uh§^ņ mH%sH% hĄģ mH%sH% h$" mH%sH% hM mH%sH% h\; mH%sH% ha:J mH%sH% hQ: mH%sH% hc mH%sH% hR%ā mH%sH% hąiT mH%sH% hRį mH%sH% h. mH%sH% hq7 mH%sH% h;v mH%sH% h/ mH%sH% h/ h/ mH%sH%(vŠ Ż Ą< Į< Ć< Ė< ÷< ų< ł< = = = ż ż ż ż ÷ ÷ { ÷ ÷ ÷ ÷ | kd $$If l 4Ö Ö0 ’:,"`¦ ņ
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö 6ö ö Ö ’ ’Ö ’ ’ Ö ’ ’ Ö ’ ’4Ö 4Ö
l aö $If Sellegi poolest parlemendi koosseis üha enam demokratiseerub. Ja eriti tugevalt, muidugi, aitas sellele kaasa viimane valimisreform. Parlamendi koosseisu muutusi iseloomustab järgmine tabel:
Partei. Valimised1904.a.1909.a.1913.a.Liberaalid
Katoliiklased
Radikaalid
Vabariiklased
Sotsialistid415
3
37
24
29382
16
45
24
41318
24
70
16
80
Itaalias elas 10 juuni 1911.a. rahvaloenduse andmetel 34 671 377 inimest.
Itaalia pindala 286 682,21 ruutkilomeetrit.
Ühel ruu t k i l o m e e t r i l e l a b k e s k m i s e l t 1 2 0 , 9 i n i m e s t .
I t a a l i a s o l i 1 3 p r o v i n t s i .
P r o v i n t s i s k e s k m i s e l t 2 , 5 m i l j o n i t e l a n i k k u .
-! @0=0B B. 2 2 1 9 1 3 . 3. AB@. 4 0 7 - 4 7 1
1 4 0 3 1 0 V K L
* * *
P A G E
P A G E 2
= = = += 6= D= Q= U= W= Z= ]= ] W W W W W W W W W $If ¢ kdj $$If l 4Ö Ö\ ’:ą," ¦ ¦ ¦ ¦
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö 6ö ö Ö ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö
]= `= d= g= j= m= p= t= w= z= }= = ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł ł $If = = = Ģ= ł= \> > ī> š> F? H? ^ \ \ \ \ \ \ \ \ \ kdÓ $$If l Ö Ö\ ’:ą," ¦ ¦ ¦ ¦
t ąÖ0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ö 6ö ö Ö ’ ’ ’ ’Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’ Ö ’ ’ ’ ’4Ö 4Ö
l aö
= \> ī> ü> T? l? n? p? |? ~? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ¢? ųščąčÕĖÅĖÅĮĖÅĖ¶ĖÅĮ²Õ h53K h53K 0J mH nH uhĖ
hĖ 0J j hĖ 0J Uh)Bq h)Bq mH%sH% h)Bq mHsH h)Bq mH%sH% h& mH%sH% hąā mH%sH%H? \? n? ? ? ? ? ? ? ? ¢? ż ż ń č ż ń č ż ż ż h]hgd r ų’ &`#$gd r
, 1h °Š/ °ą=!°"°# $ %° °Ä°Ä Ä t $$If !v h5Ö Ü5Ö¼#v Ü#v¼:V l 4’
t ąö ö +Ö 5Ö Ü5Ö¼/Ö ’’’’’’’’„ $$If !v h5Ö Ü5Ö 5Ö
5Ö #v Ü#v #v
#v :V l 4ļ
t ąö ö +Ö +Ö5Ö Ü5Ö 5Ö
5Ö /Ö ’ ß $$If !v h5Ö Ü5Ö 5Öģ5Ö 5ÖĢ5ÖÄ#v Ü#v #vģ#v #vĢ#vÄ:V l 4f
t ąö ö +Ö +Ö5Ö Ü5Ö 5Öģ5Ö 5ÖĢ5ÖÄ/Ö ’’’’’’’’/Ö ’ ² $$If !v h5Ö Ü5Ö 5Öģ5Ö 5ÖĢ5ÖÄ#v Ü#v #vģ#v #vĢ#vÄ:V l
t ąö ö 5Ö Ü5Ö 5Öģ5Ö 5ÖĢ5ÖÄ $$If !v h5Ö 5Ö #v #v :V l 4
t ąö ö +Ö 5Ö 5Ö /Ö ’’’’’’’’/Ö ’ /Ö ’’’’’’’’Ŗ $$If !v h5Ö 5ÖŲ 5Ö$ 5Ö #v #vŲ #v$ #v :V l 4
t ąö ö +Ö 5Ö 5ÖŲ 5Ö$ 5Ö /Ö ’’’’’’’’/Ö ’ Ž $$If !v h5Ö 5ÖÖ5Ö5Öą5ÖD5Ö5Öņ#v #vÖ#v#vą#vD#v#vņ:V l 4
t ąö ö +Ö 5Ö 5ÖÖ5Ö5Öą5ÖD5Ö5Öņ/Ö ’’’’’’’’Č $$If !v h5Ö 5ÖÖ5Ö5Öą5ÖD5Ö5Öņ#v #vÖ#v#vą#vD#v#vņ:V l
t ąö ö 5Ö 5ÖÖ5Ö5Öą5ÖD5Ö5ÖņG $$If !v h5Ö "#v ":V l
t ąö 6ö 5Ö "„ $$If !v h5Ö
5Ö5Ö5Öt#v
#v#vt:V l
t ąö 6ö 5Ö
5Ö5Öt/Ö
’ /Ö ’ /Ö ’ { $$If !v h5Ö
5Ö5Ö5Öt#v
#v#vt:V l
t ąö 6ö 5Ö
5Ö5Öte $$If !v h5Ö ¦5Öņ#v ¦#vņ:V l 4
t ąö 6ö +Ö 5Ö ¦5Öņg $$If !v h5Ö ¦5Ö¦5Ö¦5Ö¦#v ¦:V l 4
t ąö 6ö +Ö 5Ö ¦_ $$If !v h5Ö ¦5Ö¦5Ö¦5Ö¦#v ¦:V l
t ąö 6ö 5Ö ¦ @ @ń’ @ N o r m a l CJ _HaJ mH sH tH D A@ņ’” D D e f a u l t P a r a g r a p h F o n t R i@ó’³ R T a b l e N o r m a l ö 4Ö
l 4Ö aö ( k ō’Į ( N o L i s t 4 @ ņ 4 r F o o t e r
Ę ąĄ! . )@¢ . r P a g e N u m b e r j @³ j Ł)w
T a b l e G r i d 7 :V Ö0 ’ ’ ’ ’ ’ ’ ēŚ J ’’’’ M N õ Ā Š Ø ¶ ÷ M" *$ & m/ Š0 *7 ; {< ĪB YF PI aN W Ą[ k >l o ’t w z } Ę} Ē} %° ÷ ÷ ķ « ć ä å ę ļ š ń 5 6 < = M N W ` r y £ “ ŗ Ä Ģ × į ė õ ö ś ž
!
%
)
-
1
5
9
=
A
E
I
M
Q
U
Y
]
a
e
i
l
p
t
x
|
£
§
«
®
±
µ
ø
»
æ
Ć
Ē
Ė
Ļ
Ó
×
Ū
ß
ć
ē
ė
ļ
ó
÷
ū
’
# ' + / 3 7 ; ? C D E w K+ 1 ŲC vJ
N N N N N ZN [N \N lN N N N N N N N §N ØN ¬N N µN ¶N ŗN »N ÄN ÅN ĶN ÕN ŪN įN éN ńN ÷N żN O
O O O !O )O *O +O ,O §Q %T &T vT wT T T ”T ÆT °T ±T ĆT éT ņT
U (U )U ,U 0U 5U :U ?U DU GU LU QU VU [U _U bU gU lU qU vU {U |U }U “` µg ög ¤ ¤ ¦½ Ä 8Ń ÖŲ ×Ų ŁŲ įŲ
Ł Ł Ł Ł Ł 'Ł (Ł 3Ł AŁ LŁ ZŁ gŁ kŁ mŁ pŁ sŁ vŁ zŁ }Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł āŁ Ś DŚ `Ś Ś Ś ¹Ś ŗŚ ÄŚ ĶŚ ÖŚ ׌ ŲŚ ćŚ äŚ åŚ čŚ 0 0 x 0 0 x 0 0 x 0 0 0 0 0 0 0 x 0 0 x 0 x 0 0 x 0 x 0 0 0 x 0 8 0 x 0 x 0 x 0 x 0 H 0 x 0 x 0 x 0 h 0 0 x 0 p 0 x 0 x 0 0 0 x 0 x 0 x 0 x © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō 0 ų 0 0 x 0 x 0 x 0 x 0 x 0 x 0 x © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō 0 0 x 0 x 0 x 0 x © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō 0 ų 0 x 0 x 0 x 0 ` 0 0 x 0 0 x 0 ø 0 x 0 x 0 Š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š © 0 š 0 ō 0 0 x 0 x 0 Ų 0 Ų 0 Ų 0 0 0 x 0 Ų 0 x @ 0 į @ 0
{0 @ 0 @ 0
{0 ą ©” š %+ ? }Z _h (z % +¢ ŗ ÖÓ ń ÷ * 6 [V ųa 9t @ [¹ Š = ¢? ņ õ ö ÷ ų ł ū ü ż ž ’
# s Č ś ! <
x ä (
= {Z Z ©Z ŗZ [ ] ` a `a vŠ = ]= = H? ¢? ó ś ! " $ ? ō ! !’ L P ņ õ Y Z č ó ō ] _ ō ö E F ü
ż
š ņ L M Į Ć Ļ Ń § © * + c d Ė Ģ µ ·
# $ Ģ Ī ö ų / 1 L" N" %# '# )$ +$ Q% S% å% ę% %& && & & ' ' 7' 8' <' =' »' ¼' Ģ( Ķ( ) ) ¼) ½) B* D* + + 9, ;, Ļ, Ń, l/ n/ .0 /0 Ļ0 Ń0 Ņ4 Ó4 5 5 )7 +7 »7 ¼7 ; ; z< |< 9> :> F@ G@ ū@ ü@ ^B _B ĶB ĻB ÖC ×C -D .D UD WD óE ōE XF ZF OI QI īJ šJ ŌK ÖK ŌL ÕL `N bN ÕN ÖN zR {R ŲR ŁR JS KS &T 'T V V W W ĮW ĀW CX DX ’X Y uY vY |[ }[ [ [ æ[ Į[ Ū[ Ü[ Ž\ į\ ź\ ģ\ ō\ õ\ ] ] U] V] _` `` ā` ć` d d åd ęd te ue f f `f bf äi åi ųi łi k k Ėk Ģk ;l ?l o !o
o o Øo ¬o ½o æo (r )r Ńr Ņr Śr Ūr xt zt ²t ³t žt u 1u 2u ”v ¢v w w w !w ky ly z z { { ß| ą| B} C} } } Ę} Ē} B~ C~ K~ M~ Ļ~ Š~ Ļ Ń Ł Ś _ ` # $ @ A Į Ā é ź I K ļ ń ļ ń É Ź É Ė ā ć ł ś } ~ ¶ ø Ī£ Ļ£ ³§ “§ īŖ ļŖ Ī« Š« Ģ¬ Ķ¬ 3® 5® ŃÆ ŅÆ ° ° ° ° #° &° H° I° -± /± 7± 8± ± ± N¶ P¶ ø ø Čø Éø Ēŗ Čŗ G¼ H¼ æ æ ĢĮ ĶĮ ŃĆ ÓĆ iĘ kĘ łŹ ūŹ Ė Ė /Ė 0Ė ßĖ įĖ Ķ Ķ ĻĪ ŠĪ Ń Ń øÕ ¹Õ ČÖ ŹÖ ĖŪ ĢŪ ĖÜ ĢÜ LŻ NŻ ©Ż «Ż Ėą Ģą ōą õą Ėį Ķį )å *å å å .ē /ē įē ćē č č Źč Ėč Źź Ėź Aė Cė Fė Gė öķ ÷ķ ī ī ī ī Śī Üī ļ ļ Uö Vö ÷ ÷ ÷ ÷ æł Įł ¶ū øū Ķż Ļż ’ ’ ] _ Ņ Ō ģ ī ö ų »
½
Ŗ ¶ ā ę ī ń 4 6 ; = L N V W _ ` q r x y ¢ £ ¬ ³ “ ¹ ŗ Ć Ä Ė Ģ Ö × ą į ź ė ō ö ł ś ż ž
!
$
%
(
)
,
-
0
1
4
5
8
9
<
=
@
A
D
E
H
I
L
M
P
Q
T
U
X
Y
\
]
`
a
d
e
h
i
k
l
o
p
s
t
w
x
{
|
~
¢
£
¦
§
Ŗ
«
®
°
±
“
µ
·
ø
ŗ
»
¾
æ
Ā
Ć
Ę
Ē
Ź
Ė
Ī
Ļ
Ņ
Ó
Ö
×
Ś
Ū
Ž
ß
ā
ć
ę
ē
ź
ė
ī
ļ
ņ
ó
ö
÷
ś
ū
ž
’
" # & ' * + . / 2 3 6 7 : ; > ? B E Ķ Ļ ¶ ·
Ķ Ī a c A B \ ] Ń Ņ ¾ æ v x t! u! # # '
' ( ( ) ) ) ) ** ,* + + J+ L+ 0 0 ”0 £0 1 ”1 3 3 5 5 Į6 Ā6 į6 ā6 ē7 č7 8 8 8 8 8 8 8 8 : : ; ; č; é; Å= Ę= > > > > “@ ¶@ ×C ŁC D !D F F bG dG uJ wJ ¦K §K ĮK ÅK ūK żK ·L ¹L N N N 7N MN ON YN \N kN uN N N N N N N ¦N ØN «N N “N ¶N ¹N »N ĆN ÅN ĢN ĶN ŌN ÕN ŚN ŪN ąN įN čN éN šN ńN öN ÷N üN żN O O O
O O O O O O !O (O -O iP jP YQ [Q ¦Q ØQ R R S S $T YT uT wT T T T T T ”T ®T ±T ĀT ßT čT éT ńT ņT U
U 'U ,U /U 0U 4U 5U 9U :U >U ?U CU GU KU LU PU QU UU VU ZU [U ^U bU fU gU kU lU pU qU uU vU zU ~U ĶU ĻU ]V _V Y Y ĀY ÄY Z Z Į] Ć] ē^ č^ ³` µ` 4a 5a Ńb Ņb ”d £d sf tf “g ¶g Th Vh éi ėi pk qk vk wk ¹k ŗk Ōk Õk ék ėk žk ’k l l l
l rm sm m m «m m ±m ²m Ćm Åm Ém Źm Óm Õm ģm īm ¶n øn ko mo o o °o ±o ¹o ŗo Ip Kp įp āp #q $q Gq Iq µq ¶q Ńq Ņq įq ćq r r ”r ¢r Gs Hs Ks Ls Łs Ūs ÷s ųs Lt Nt t
t v v :v L N Q R \ _ § © I K ? @ Õ × P Q W Y b c Ś Ū å č ģ ķ ņ ó b c © Ŗ N O ^ ` ^ ` ° ± Ć Ä ! § Ø Č Ė é ź D E e f w x ģ ķ æ” Ą” Ģ” Ī” `¢ b¢ Ø¢ ©¢ Ä¢ Å¢ Q£ S£ µ£ ·£ ¤ ¤ ¤ ¤ /¤ 0¤ C¤ D¤ S¤ T¤ ¤ ¤ ¤ ¢¤ ¶¤ ø¤ Ť ʤ ų¤ ł¤ „ „ ¦„ §„ ¦ ¦ ¦ ¦ §¦ ئ 7Ø 8Ø ~© © © © © © Ć© Ä© Ó© Õ© ß© į© F« G« ¢« ¤« Æ« ±« v w 0® 1® Ł® Ś® 4Æ 5Æ @Æ BÆ ° ° Ā° Ä° @± B± }± ± „± ¦± °± ±± ı ű
² ² #² $² H² J² ®² Ʋ Ż² ß² 7³ 8³ N³ O³ W³ X³ |³ }³ ³ ³ Ō³ Ų³ “ “ )“ +“ 8“ :“ ?“ @“ I“ K“ t“ v“ µ µ \µ ^µ „µ ¦µ Śµ ܵ ¶
¶ x· y· · · 8ø :ø Ęø Čø @¹ A¹ ¹ ¹ Ķ¹ Ī¹ ś¹ ū¹ &ŗ 'ŗ .ŗ 1ŗ » » ¹» ŗ» õ» ų» ¼ ¼ ų¼ ś¼ 1½ 2½ 9½ :½ F½ I½ „½ ؽ ¾ ¾
æ æ æ æ 'æ )æ Kæ Mæ gæ iæ ¼æ ½æ Åæ Ēæ ōĄ õĄ Į Į ½Į æĮ ŅĮ ÓĮ ŁĮ ŚĮ éĮ ėĮ }Ā ~Ā Ā Ā ³Ā “Ā ·Ā øĀ ČĀ ÉĀ ųĀ śĀ Ć Ć 9Ć <Ć ĀĆ ÄĆ ĖĆ ĶĆ ŌĆ ÖĆ Ä Ä Ä Ä čÄ źÄ
Ę Ę 'Ę (Ę vĘ wĘ Ē ”Ē ĖĒ ĶĒ Č Č iÉ kÉ ĘŹ ĒŹ ŽŹ ߏ ųŹ śŹ Ė Ė Ė Ė ļĖ ńĖ śĖ ūĖ Ģ Ģ 0Ģ 1Ģ IĢ JĢ zĶ {Ķ Ķ Ķ Ķ Ķ įĶ ćĶ
Ī Ī ]Ī ^Ī lĪ nĪ ¾Ī ĄĪ !Ļ "Ļ ²Ļ “Ļ ÄĻ ÅĻ ŲĻ ÜĻ )Š *Š ½Š ¾Š ÜŠ ŽŠ öŠ ÷Š Ń Ń *Ń +Ń 6Ń 9Ń mŅ nŅ vŅ yŅ `Ó bÓ Ó Ó ņÓ óÓ Ō Ō .Ō 0Ō 4Ō 5Ō OŌ QŌ Ō Ō Ō Ō ÕŌ ×Ō ėŌ ģŌ Õ
Õ (Õ *Õ zÕ {Õ ÷Õ ųÕ Ö Ö Ö Ö .Ö 0Ö C× E× × × ¾× Ą× ņ× ō× Ų Ų ÕŲ ŁŲ ąŲ Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł &Ł (Ł jŁ kŁ uŁ vŁ yŁ zŁ
Ł Ł Ł Ł Ł Ł ŠŁ ŃŁ ŌŁ ÕŁ õŁ öŁ Ś Ś CŚ DŚ _Ś `Ś Ś Ś ¹Ś ŗŚ ÄŚ ĶŚ åŚ čŚ L N
Å ¦ ō ö Į Ć Ļ Ń § © µ · ö ų L" N" )$ +$ & & l/ n/ Ļ0 Ń0 )7 +7 ; ; z< |< ĶB ĻB XF ZF OI QI `N bN W W æ[ Į[ k k =l ?l o !o žt u w w z z } } µ} ¶} Å} Ē} ° ° $° &° ÷ ÷ ÷ ÷ ģ ī Ŗ ¶ ā ę ī ń 4 6 ; = L N V W _ ` q r x y ¢ £ ¬ ³ “ ¹ ŗ Ć Ä Ė Ģ Ö × ą į ź ė ō ö ł ś ż ž
!
$
%
(
)
,
-
0
1
4
5
8
9
<
=
@
A
D
E
H
I
L
M
P
Q
T
U
X
Y
\
]
`
a
d
e
h
i
k
l
o
p
s
t
w
x
{
|
~
¢
£
¦
§
Ŗ
«
®
°
±
“
µ
·
ø
ŗ
»
¾
æ
Ā
Ć
Ę
Ē
Ź
Ė
Ī
Ļ
Ņ
Ó
Ö
×
Ś
Ū
Ž
ß
ā
ć
ę
ē
ź
ė
ī
ļ
ņ
ó
ö
÷
ś
ū
ž
’
" # & ' * + . / 2 3 6 7 : ; > ? B E v x J+ L+ 1 ”1 ×C ŁC uJ wJ N N N 7N YN \N kN uN N N N N N N ¦N ØN «N N “N ¶N ¹N »N ĆN ÅN ĢN ĶN ŌN ÕN ŚN ŪN ąN įN čN éN šN ńN öN ÷N üN żN O O O
O O O O O O !O (O -O ¦Q ØQ $T YT uT wT T T T T T ”T ®T ±T ĀT ÜT čT éT ńT ņT U
U 'U )U +U ,U /U 0U 4U 5U 9U :U >U ?U CU DU FU GU KU LU PU QU UU VU ZU [U ^U _U aU bU fU gU kU lU pU qU uU vU zU ~U ³` µ` “g ¶g õg ög
¤ ¤ „½ ؽ Ä Ä 7Ń 9Ń ÕŲ ŁŲ ąŲ Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł &Ł (Ł 2Ł 3Ł @Ł AŁ KŁ LŁ YŁ ZŁ fŁ gŁ jŁ kŁ oŁ pŁ rŁ sŁ uŁ vŁ yŁ zŁ |Ł }Ł Ł Ł Ł Ł
Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł Ł įŁ āŁ Ś Ś CŚ DŚ _Ś `Ś Ś Ś øŚ ŗŚ ĆŚ ÉŚ ĢŚ ĶŚ åŚ čŚ Å „ e * ø* ”B ĪB 9N `N j Įj ųn o Ér s C} } ¶} Ę} 8 Ź£ ¤ ¹¬ ö¬ 8÷ ÷ ÷ ÷ < = N £ ³ “ Ć Ä Ö × E ĶM
N N N N N N §N ØN ¬N N µN ¶N ŗN »N +O &T °T ±T ĀT ĆT éT
U )U M ŁŲ (Ł gŁ Ł āŁ Ś Ś CŚ ŗŚ ÄŚ ÉŚ ĢŚ ĶŚ åŚ čŚ č ó ĶŚ åŚ čŚ ’’ K o i t å č Št Cw X Ķr Ķ+ ĪO Ņd ~ f #'
»C ńF & óX
H $" D9 $w å
ņH {R }( A c d Ŗ} ' : 6i Q: Ļ] y4 L g? c Ö* “1 ` y q qF 44 { Lm
B { / ś! ! Ņ:! $}! é" " 3!" s# ½!$ ¹U$ ½V$ Ä$% č4& ( Ų*) ¹`* o* “?+ Hn- °%. N. W5/ 3 p3 (4 E4 J>5 )v5 q7 "X8 Gq8 y8 U{8 H9 ^)9 Ž79 EU9 [; \; }; )< WR< J= ŅH= f? {? ż@ ŃQ@ p@ q@
A ĖA ¹A n9C OGC zC į7E 9E G s~G ßmH ŠBI a:J 53K |4K ¢6K ½\K °$M ä?M N
O TO 5HP £ Q ö!S T ,T ÉQT ÄRT ąiT TU ®0V /kV į
W !W ę2Y 2KY T@Z (^Z /[ P\ ©}\ #!^ Uc^ u_ P` ÷a _.a ×9a Šia ½b ©zb nc _oc
+d [Id Od X|d ¦'e ģ=e .f h }dh źj j k Š#k üOk `k xk Ź8l L6m rtm ='n 7o 3wo ¢p w p u!p O q ö q )Bq r é r õEr ¹5s wGs “as t śvt ’u u ~yu ņ0v Q:v ;v w Ł)w j:w 6My ÜEz c]z £\{ v{ ź| s~ 3 d r
1 ÷7 M Č q? ³m =1 ¤w ¢
W
ÉW
Ėq
L ĶQ Ŗ2 ( Źs ųs | ’~ Ų6 Ł Ć Ė 1 cB óq |B ©M ģi ś ē ¶3 K [ Vx " y H? E] d x . ē^ j ņ T ` | ēp ę 2 P W$ L ÓW µ? |) =i © ? R4 Y i¢ ¼i¢ å\£ ä(¤ 2G§ xØ B© Ėl© ńŖ TK« 8:¬ Rq¬ ! ÖC Å$® ŠB® m® «
Æ pz± *² N² S² ,5“ T“ U“ Ū\“ ¼r“ °uµ 8¶ ¤· j@ø vdø "mø cŗ &>ŗ oCŗ { » $» s¼ ¼ M¼ Æ<½ +æ Hgæ Ą Q8Ą ÕXĮ įvĀ `Ć Ž,Ć yÄ :GĘ Ē ć Č É ÄÉ VÉ OfŹ !NĖ aaĢ 'Ķ ×Ļ 6JĻ ĢaĻ plĻ F#Š QŠ ( Ń ósŃ ŚFŅ ©Ó Ó %Ö ¤0Ö :BÖ ŖŲ MŲ =Ł bŁ øqŁ rŁ (Ś =(Ū 9+Ü K%Ż ŚŽ Ką Rį hį ąā R%ā äOā ¹ć (ć ;gć ä ō ä Må qå ę ”)ę y1ē Fź _+ė Ąģ Pķ ķķ A7ķ Kķ ąļ ļ Žgļ 9š Ć ń §^ņ
Gō ź%ö pö ;o÷ Aų =ų ĀJų
ł š,ł ś Zś vdś Ė ū Zū ¼Dż ž čdž ’
-’ « ć ä å ń 5 < M N ö 9
|
»
’
C D N N ZN [N \N lN N N N N N §N ¬N µN ŗN ÄN ÅN ÕN įN ńN żN
O O )O *O &T vT wT T T ”T ÆT °T )U DU _U {U |U ŁŲ įŲ
Ł Ł Ł Ł Ł 'Ł (Ł gŁ vŁ Ł Ł Ł čŚ ’@ ó ó Čö ó ó p ¶} ¶~ ° ± ÷ ų Ų Ś ēŚ @ @ @ @ @ @ ŗ @ x@ @ @ @ @ x@ @ > ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ G z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3& z ’ A r i a l " ń šŠ h ^LćFésć C
ŻF š ņ ] ŻF š ņ ] ! š “ “ r4 ŪŁ ŪŁ 3 š H )š’ ? ä ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Ū\“ ’’ I t a a l i a a j a l u g u K o i t K o i t ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 p ° ¼ Ģ Ų ä ō
, 8
D P X ` h ä Itaalia ajalugu taa Koit ia oit oit Normal Koit l 287 Microsoft Word 10.0 @ R×ün @ aæŹ@ ~kū{ĆŹ ŻF š ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 ü h p Ø ° ø
Ą Ü ä Kodu ] ņ ŪŁ {
Itaalia ajalugu Title
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ą į ā ć ä å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ö ÷ ų ł ś ū ü ż ž ’
! " # $ % ž’’’' ( ) * + , - ž’’’/ 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c ž’’’e f g h i j k ž’’’m n o p q r s ž’’’ż’’’ż’’’ż’’’x ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F PŹų
|ĆŹz D a t a
’’’’’’’’’’’’ & 1 T a b l e ’’’’ . „k W o r d D o c u m e n t ’’’’ .J S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’’’’’’’’’ d D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’ l C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ j ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Word Document
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q