Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ moþÿÿÿlÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥ÁU@ ð¿h’bjbj¬›¬› .–ÎñÎñ$hÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬PPP8ˆ4¼¬õ¶ÔÔ"öööööö¨ªªªªªª$«RýÎá˜öööööÎ˜˜öö¯ ö<˜ö˜ö¨ ö¨ ˜˜öÈ <L÷ÌÊP2 ¨Å0õÒ"¬¬˜˜˜˜˜Œöö öööööÎÎ¬¬¤Pô¬¬PMarx, Karl –Heinrich (Triris 1818 – ((London, Highgate - 1883)) sotsioloog, majandusteadlane ja poliitik. Tema isa oli advokaat ja ristitud juut. Marx õppis Bonnis ja Berliinis õigust ja filosoofiat ja valmistus proffessuurisks, kuid loobus sellest, kui kuuli, et ta sõber Bruno Bauer oli jäetud vabamõtlemise eest ilma dotsentuurist Bonni ülikooli vaimulikus õppetoolis. Ta oli kaastööliseks, hiljem faktiliseks toimetajaks 1842.a. Kölnis asutatud „Rheinische Zeitung für Politik, Handel und Gtwerbe), mis eksisteeris alla 1,5 aasta ja mis seisis eriti energiliselt trükivabaduse eest. Marxi tähtsaimad artiklid „Reinische Zeitungis“ olid pühendatud Reini provintsi maapäeva istungite kriitikale. Tähelepanu väärib ka tema terav artikkel õiguse ajaloolise koolkonna vastu (spetsiaalselt Hugo vastu): „Das philosophische Manifest der historischen Rechtsschule“ (lisas Nr.221 1842.a.). Peale „Reinische Zeitungi“ keelustamist, millise kaastöölisteks olid Heine, Prutits, vennad Bauerid, Stirner, Marx kolis Pariisi ja asutas seal, koos Arnold Rugega ajakirja Deutsch-französische Jahrbücher , millist ilmus vaid kaks numbrit, ühes neist raamatutes (säilus tähelepanuväärne tõend muljest, mis oli avaldatud selle ajakirjaga Balintskile. Vt. K?8=L «87=L 5;8=A:>3>» AB@. 242-243). Varsti Marx, muutudes juba sotsialistiks, läks Rugest lahku, kes jäi poliitiliseks radikaaliks. Sel ajal Marx lähenes kogu eluks Fridrisch Engelsiga, kellega koostöös koostas oma endiste sõprade ja kaasmõtlejate vendade Bauerite koos nende seltsimeestega vastase poleemilise raamatu: „Die Heilige Familie oder Kritik der Kritischen Kritik“(Püha perekond e. Kriitilise kriitika kriitika) (Frankfurt Maine ääres 1845; „Heilige Familile“ oli Bauerite ringikese irooniline hüüdnimi. Engelsile kuulub vähem kui kümnendik raamatust. Peatükk prantsuse materialismist „Heilige Familie“ on trükitud ümber „Neue Zeit“ 1886.a.). Ajakirja „Deutsch-französische Jahrbücher“ jätkuks on nädalaleht „Vorwärts“, Heine, Marxi jne. osalusel, mida anti Pariisis välja Bernsteini poolt. Selle ajakirja järsud kallalekippumised Preisi Valitsusele ärritasid viimast ja ta saavutas Gizolt Marxi väljasaatmise, kes koos Engelsiga kolis Brüsselisse. Seal ta asus saksa ja kohalike tööliste hulgas propagandat tegema ning kirjutas prantsuse keeles: „Misere de la philosophie, reponse a la philosophie de la misere de M. Proudhon“ (Brüssel ja Pariis 1847; selle töö lisaks oli saksa sotsialisti K. Grjuni vastane mahukas artikkel: „Westphalische Dempfboot“, 1887). 1847.a. Marx ja Engels astusid salajasse rahvusvahelisse „kommunistide liitu“ ja koostasid selle ülesandel „Kommunistliku partei manifesti“. Peale 1848.a. veebruari päevi sõitis Marx Prantsusmaale tagasi., aga peale märtsi päevi Saksamaale, kus asus „Uue Reini ajalehe“ etteotsa, mis eksisteeris alla aasta ja mis kaitses proletariaadi huvisid. Selle aja jooksul anti Marx vandemeeste kohtu alla ja oli seal kaks korda õigeks mõistetud. Peale reaktsiooni lõpplikku võitu Marx, lahkunud oma Brüsselis viibimisega Preisimaa kodakondsusest, olles mõistetud Saksamaalt väljasaadetuks, pidi varsti uuesti Pariisist lahkuma ja sõitis Londonisse. Seal ta hakkas välja andma ajakirja „Neue Rheinsche Zeitung“ (ilmus 6 väljaannet, Hamburg. 1850), millisesse ta mahutas, muuseas, Prantsusmaa revolutsiooniliste sündmuste ülevaate, mis anti hiljuti välja Engelsi eessõnaga: „Die Klassenkämpfe in Frankreich, 1848 -1850“ (Berlin 1895). Selle ülevaate järjena ilmus teos : „Der 18-te Broumaire des Napoleon Bonaparte“ (3 va. Hamburg, 1885.a.). Selleks, et saada elatist, Marx, kes siis elas suures materiaalses puuduses, otsustas teha kaastööd „New-York Tribune“ –le, kuhu ta saatis enne 60- aastaid terveid majanduslikke ja poliitilisi ülevaateid (oodatakse neist saksakeelset väljaannet). 1859.a. ilmus Berliinis tema traktaat: Zür Kritik der politischen Oekonomie (vene keeles:»@8B8:0 =5:>B>@KEL ?>;>65=89 ?>;8B8G5A:>9 M:>=><88» . 1896), mis oli pühendatud väärtuse ja raha teooriale. Eessõna Zür Kritik sisaldab Marxi teaduslikku autobiograafiat ja tema sotsioloogilist profession de foi. Siin mainitud majandusliku laiahaardelise töö programm on suuremas osas teostatud Marxi poolt tema peamises töös: „Das Kapital. Kritik d. Politischen Oekonomie“, vaid esimese köite („Kapitali tootmise protsess“) jõudis autor ise välja anda (1867. origiginaalist anti välja 4 väljaannet. Vene keelne tõlge ilms SPb 1870.a.). Kaks järgnevat köidet anti välja Engelsi poolt 1855.a. (vk. SPb 1885) ja 1894.a. Teine köide käsitleb „kapitali ringluse protsessi“, kolmas „kapitalistliku tootmise ühtset protsessi“. Neljas köide, mis sisaldas õpetusest lisaväärtuse ajaloost, anti välja Kautski poolt. 1864.a. seoses I Internatsionaal asutamisega, nägi Marx uuesti võimalust praktiliselt mõjutada töölisklaasi, faktilise „Assotsatsiooni“ juhina. Selle tegevus lõppes formaalselt 1870-el aastatel, kui see „assotsatsioon“ lakkas ise eksisteerimast. P.V. Annekovi sõnade järgi „Marx kujutas endast inimese tüüpi, mis koosnes võimu energiast ja kummutamatest veendumustest... Kõik ta liigutused olid nurgelised, kuid julged ja enesekindlad; kõik võtted käisid inimsuhetes risti vastu kehtivatele tavadele, kuid olid uhked ja just-kui põlglikud, aga järsk hääletoon, mis lõikas kui metall, imestama panevalt inimeste ja asjade kohta tehtud otsustena, milliseid ta tegi. Marx ei rääkinudki teisiti, kui selliste vastuvaieldamatute väidetega, milliste üle, muuseas, valitses veel vaid üks valu tekitav noot, saates kõike, mida ta rääkis. Noot väljendas kindlat veendumust selles, et tal on õigus kõiki juhtida, teha neile seadusi ja neid enese järgi vedada («0<5G0B5;L=>5 45AOB8;5B85, 1838-1848», 2 A1>@=8:5 «>A?><8=0=8O 8 :@8B8G5A:85 >G5@:8» B. 3., AB@. 156). Selle isikukirjeldusele, enam lähedased Marxile , nagu Lafarg ja Lessner teevad olulisi parandusi, viidates, et see näivalt rangele inimesele ei olnud võõras hingeline õrnus. Marx käis läbi Hegelifilosoofilise kooli, kuid ei olnud kunagi õigeusklikuks heegellaseks. Kirjanduses ta väidab alguses enda Feierbachi järglaseks, kuid juba oma esimestes töödes „Deutsch-französische Jahrbüher“ ilmnevad ilmselged elemendid, mis on võetud üle mitte saksa filosoofidelt, vaid prantsuse ajaloolastelt ja filosoofidelt (eriti Saint-Simoine ja saint-simonistidelt). Arendades Feierbachi ideesid loomuliku õiguse sotsialistliku süsteemina, Marx „Heilige Familie“ vastandab sellele süsteemile Bauerite „reaalse humanismi“,“spiritualismi“ või „spekulatiivse idealismi“, millise „puhas kriitika“, milline kandis individualistlikku iseloomu, aga oma praktiliselt tähenduselt viis aristokraatliku värvinguga anarhismile. Kuid juba „Heilige Familie“ Marx appelleerib enam ajaloole ja teostub selles ühiskondlike klasside võitluses, mitte „inimese olemuses“. Seejärel kaob Marx maailmavaatest kiiresti „humanism“ Feierbachi vaimus ja settib lõplikult teadusliku sotsialimi vormis. Oma arved saksa filosoofiaga tegid Marks ja Engels spetsiaalses filosoofilises traktaadis, mis jäi trükkimata (vt. Engels, „Ludwig Feuerbach“ , 2 va. Stuttgard, 1895); kuid see vaimne murre peegeldus piisavalt Proudhoni ja endiste saksa kaasmõtlejatega peetud poleemikas Marxiga. See puutus Marxi Brüsselis viibimise perioodi, kus Marxi ümber moodustus terve ringike kaasmõtlejaid, mis tõid enesega kaasa töölisliikumisse ja sotsialistliku kirjandusse täiesti uue voolu. Engelsi mõju Marksile, kes juba 1845.a. andis välja raamatu „Töölisklassi olukorrast Inglismaal“, eitada ei saa, kuid kõige olulistemates punktides oli Marxi märgatavam mõju Engelsile. Vaimses loomingus Marx sulatas kokku kolm suurt uusima aja voolu: inglise poliitiline ökonoomia, prantsuse sotsialism ja saksa filosoofia ning need andisid uue ja täiesti iselaadse toote. 1847.aastaks on Marxi uue maailmavaate väljatöötamine lõppenud, tema vaimene töö selle uue maailmavaate alusel, mis põhineb kaasaegse majanduliku korra ja selle arengu tendentside uurimisel. Vähem väljatöötatuks ja enam ebaselgeteks jäid Marxi metafüüsilised ja gnoseoloogilised vaated. Saksa idealistlikust filosoofiast säilitasid Marx ja Engels formaalselt selle dialektilise meetodi, kui pannes selle hegeli dialektikasse, milline Hegelil endal seisis „jalad üles poole“, „jalule“, st. panna puhtalt formaalsesse meetodisse täiesti realne sisu. Marx tõi selle nimetuse all kaks vaatepunkti: 1) evolutsioon ja 2) suhtelisus. Kõik areneb; absoluutset tõde ja absoluutseid mõisteid ei ole. Marxi sotsioloogiline õpetus mis on tuntud majandusliku (ajaloolise, dialektilise) materialismiga või ajaloo materialistliku arusaamisega, mis on geneetiliselt seotud metafüüsilise materialismiga, kuid oma olemuselt, on sõltumatu igasugusest metafüüsilisest doktriinist ja on ülesehitus, mis puutub erandlikult positiivse teaduse sfääri. Selle kontseptsiooni alusel lebav väide olme ülekaalust teadvuse üle, nagu ka väide ühiskondliku evolutsiooni ebateadlikust iseloomust, ei oma Marxi puhul metafüüsilist iseloomu, aga tuletatakse tema poolt ajaloolistest faktidest. Ajaloo materialistlik mõistmine (materialistische Geschichtsauffassung), mis on Marxi teadusliku süsteemi ja praktiliste ideaalide vundamendiks. Ta formuleeris need ise järgmistes lausetes: „ühiskondlikus tootmises, mis on tarvilik elu ülalpidamiseks, astuvad inimesed teatud, hädavajalikesse nende tahtest sõltumatutesse suhetesse, millised eksisteerivad materjaalsete tootmissuhete teatud arenguastmel. Nende tootmissuhete kogum moodustab ühiskonna ühiskondliku struktuuri, reaalse baasi, millise üle asub juriidiline ja poliitiline ülesehitus ja millisele vastavad kindlaksmääratud teadvuse ühiskondlikud vormid. Materjaalse elu tootmise viis on tingitud elu sotsialsest, poliitilisest ja vaimsest protsessist. Inimeste teavust määrab nende olme ja vastupidi, nende olme määratleb nende teadvuse. Oma arengu teatud astmel ühiskonna materiaalsed tootlikud jõud satuvad vastuollu eksisteerivate tootmissuhetega, millise raames nad senini olid eksisteerinud või et on vaid selle sama nähtuse juriidiline väljendus suhetes omandisse. Siis saabub sotsiaalse pöörde ajajärk“ (eessõna Zür Kritik“). „Tootmissuhted“ (Productionsverhältnisse) , on sellisel viisil Marksil kui sotsiaal-juriidiline mõiste; kuid tootmissuhete evolutsiooni ta seab sõltuvusse tootmisjõudude arenguga, sellest inimese loodusest üleoleku määrast, milline väljendub tehnikas. „Mitte mingi ühiskondlik formatsioon ei hukku enne, kui ei ole arendanud kõiki oma tootlikke jõude, milliseks ta annab piisava ruumi; uued tootmissuhted ei teki kunagi varem., kui vana ühiskonna rüppes ei ole nende edukaks eksisteerimiseks ette valmistatud materiaalsed tingimused“ (seal samas). Igasuguses ajaloolises ühiskonnas antud tootmissuhted väljenduvad selle klassilises jaotuses; „kõigi praegu eksisteerivate ühiskondade ajalugu on klassivõitluse ajalugu“. Igasugune poliitiline võitlus on, oma aluselt, klassivõitlus – ja vastupidi, igasugune klassivõitlus on poliitiline võitlus. Iga ühiskondlik formatsioon vastab oma erilistele majanduslikele kategooriatele. Viimased (väärtus, kapital, töötasu, rent) kannavad seega ajaloolist iseloomu. Pidades silmas neid majanduslikke kategooriaid, eksisteerivad tootmises osaliste teadvuses nende isiklikud tootmissuhted. Kapitalistliku ühiskonna rikkus koosneb kaupade rikkusest. Igasugune kaup kujutab endast, esiteks, tarbimisväärtust ja teiseks, vahetusväärtust. Kaupade tarbimisväärtus tuleneb nende esemete igasugustest paljudest loomulikest omadustest, tänu millele nad rahuldavad inimeste erisuguseid vajadusi; vahetusväärtus on ajalooliselt kindlaks määratud „ühiskondlik viis väljendada tööd, mis on kulutatud asja tootmisele“ kuid selles osaliste teadvuses esineb see kui asjade ja nende omaduste vaheline suhe. See ühiskondlike suhete asjastamine, millise kaudu nad on inimesele välised asjad ja jõud, Marx nimetab kauba tootmise „fetišismiks“ ja järgib seda kõigis majanduslikes kategoriates. Vahetusväärtust määratletakse, lõppkokkuvõttes, ühiskondlikult-hädavajaliku tööaja kuluga. (Vt. &5==>ABL). Eeldusest, et kaupu vahetatakse nende töise väärtuse järgi, tuletab Marx oma kapitali teooria. Kapital on väärtus, mis sünnitab lisaväärtust; kuid kapitali väline vorm on vaid mask, milline väljendub ajalooliselt tootmissuhetes tootmisprotsessis väljakujunenud inimeste vahelist suhet. See suhe iseloomustab spetsiaalselt kodanlikku ühiskonda ja on võetu kokku kapitalistide poolses tööjõu ostmises, et saada lisaväärtust ja tööjõu müümist tööliste poolt, et saada ülalpidamist. Varaline mass muutub kapitaliks vaid täiesti kindlaksmääratud ühiskondlikes tingimustes. Lisaväärtus, millise nimel kapitalistlik tootmine eksisteerib, tekib sellel samal tööjõu omadusel, et olles kaubaks, on ta ka samal ajal väärtuse allikas. Tööjõu väärtus, nii nagu igasugusel teisel kaubal, määratletakse tootmis- või taastootmiskuludega, st. eksisterimisvahendite selle summaga, millised on tarvilikud, antud ühiskondlikes tingimustes, tööliste elu säilitamiseks. Kuid tööline, loob tootmisprotsessis suurema väärtuse kui, kui maksab ta tööjõud kui kaup. Siit tuleb lisaväärtus, mis on loodud tootmisprotsessis ja mis realiseeriakse alles ringluse protsesis. Ettevõtja kapital tootmisprotsessis jaguneb Marxi arvates kahte ossa – alaliseks kapitaliks ja muutuvaks kapitaliks. Vaid osa kapitalist mis on muudetud tööjõu poolt (muutuvaks kapitaliks), loob lisaväärtuse. Alaline kapital kannab uude tootesse vaid oma enda väärtuse tervikuna (näiteks tooraine) või osadena (näit, masinad). Lisaväärtuse ja muutuva kapitali suhet nimetab Marks lisaväärtuse normiks; selle suhtega mõõdetakse tööjõu ekspluateerimise taset. Tööpäev koosneb hädavajalikust tööajast, millise kestel tööline loob väärtust, mis on võrdne tööjõu väärtusega (st. töötasuga) – ja lisa tööajast, millise kestel luuakse lisatoode. Tööpäeva pikkuse suurendamisel luuakse absoluutne lisaväärtus, tööaja vähendamisel suhteline lisaväärtus. „Kapitali“ esimene köide sisaldab tervet rida detailseid uuringuid, põhiliselt ajaloolise iseloomuga, mis on pühendatud tootmistingimustele ja absoluutsele ja suhtelisele lisaväärtusele. Sellised asjad nagu tööpäeva pikkus (siin vaadeldakse, muuseas, Inglise vabrikuseadusandluse ajalugu) kooperatsiooni ja tööjaotust manufaktuurides ja kaasaegsetes masinatööstuses, mis muudavad suhet töötasu ja lisaväärtuse vahel, sõltuvalt tööpaeva pikkusest, töö intensiivsusest ja tema tootlikkusest. Töötasu teooria, millist on Marxi poolt arendatud, seisab tihedas seoses tema elanikkonna teooriaga. Absoluutset elanikkonna seadust ei ole. Iga ühiskondlik-majanduslik formatsioon on omane enda erilisele elanike seadusele. Kapitalistlikus majanduses luuakse, progressiivse suhtelise kasvuga alalise kapitali suhtes, muutuva arvel, kunstlikult liigne tööjõud. See kasv ei ole mskit muud, kui ühiskonna tootmisjõudude kasv, tehnika progress, mis antud ühiskondlikes suhetes välendub ülerahvastumises. Tööjõulise elanikkonna liigsus on üheaegselt nii tulemus kui kapitalistliku majanduse hädavajalik tingimus. Töötasu üldine kõikumine Marksi järgi (vastupidiselt Maltusele), sõltub mitte tööliste absoluutsest arvust, vaid nende suhtest, milliseks töötav elanikkond jaguneb tegutsevaks ja reservarmeeks. Sellisel viisil Marks eitab otsustavalt nn. „töötasu raudset seadust“ (vt. 0@01>B=0O ?;0B0). Kapitali I köites, Markx, lisaväärtuse vana teooria loogiliseks arendamiseks, vaatleb kapitali vaid selle kõige olulisemast küljest kui kapitalist-ostja ja tööline-tööjõu müüja ühiskonnastatud suhet. Kuid kapitalina haaratakse samuti kapitalistide vahelisi ühiskondlikke suhteid, mis väljendub vastastikuses konkurentsis, seda käsitletakse „Kapitali“ kolmandas köites. Muutuva ja alalise kapitali suhet kogu kapitali suht selle osa suhtes nimetab Marx kapitali orgaaniliseks koostiseks. Kasu keskmine tase vastab kapitali keskmisele orgaanilisele koosseisule ja see on tulenev konkurentsist. Üksikud kapitalistid kasutavad osanikke, kes saavad lisaväärtuse massist dividendi, mis on proportsionaalselt jaotatud nende kapitalile. Töö väärtuse seadus ei teostu igal individuaalsel vahetusel, sest et, tulu tendendsi tõttu ühele tasemele, peavad ühed kaubad olema vahetatud isegi alla, teised oma töö väärtusest kõrgema hinnaga; kuid see seadus juhib hindade liikumist, milline alaneb – kasvul ka tõusevad – töö tootlikuse langemisel. Lühikesed kaupade hindade muutuse perioodid, on Marxi järgi eelkõige seletatav nende kaupade tootmiseks vajaliku üldise tööaja summa muutumisega, nõnda nagu kasu keskmise taseme muutmiseks kulub väga pikk periood. Üldine väärtuse ja lisaväärtuse mass s.t. selle ja teise piirid ja keskmine kasumi tase määratletakse töö väärtuse seadusega. Väljaspool selle seaduse mõju on absoluutselt võimatu mõista, misk keskmine konkurentsi poolt kehtestatud tulu tase, kujutab endast just nimelt seda, ega mitte mingit teist suurust. Suhteline alalise kapitali kasvamine, st. töö ühiskondliku tootmisjõu kasv, väljendub kapitalistlikus majanduses, keskmise kasumi progressiivses languses. Rendi teoorias Marks arendab osaliselt ja täiendab Ricardo klassikalist teooriat, osalt toob esile täiesti originaalseid vaateid. Ta peab võimalikuks mitte ainult rendi eksisteerimist parimatelt maatükkidelt (diferentsiaalrent), kui ka absoluutset renti. Viimane, millist saadakse maa parematelt osadelt, tekib maaomandi monopoolsest iseloomust, millise jõul selle valdajad võivad saada oma kasuks osa üldisest lisaväärtusest mis muudel tingimustel oleks neil võimatu. Sideme Marxi majanduslike vaadete ja sotsialistliku ideaali vahel moodustab mitte töö väärtuse teooria, vaid toetub Marxi õpetuse üldisele sotsioloogilisele kontseptsioonile kapitalistliku majanduse ja kapitalismi arengu ajaloolistest tendentsidest, eristades Marxi sotsialismi teistest sotsialistlikest süsteemidest. Kapitalismi lähtefaktideks peab Marx vahetute tootjate ekspropeerimist, nende tootmisvahenditest vabastamist, s.t. nende palgatöölisteks muutmine ja tootmise allutamine vahetusele. Kapitali valitsemine muudab igasuguse tootmise kaubatootmiseks ja allutab selle konkurentsile. Kapitalistide vaheline konkurents viib tootmisvahendite üha enama väheste kätesse kontsentatsioonini, kes vahetult tootjate omandist muutuvad „ühiskondlikeks tootmisjõududeks“ (gesellschaftliche Potenzen des Production), vaid monopoliseerunud kapitalistidena. Tootmise protsess ise muutub, kooperatsiooni ja tööjaotuse tagajärjel üha enem ja enam ühiskondlikuks. See „töö ühiskonnastumine“ viib paratamatult kapitalistliku tootmisviisi („tootlikud jõud“) põrkumisele teda kitsendava kapitalistliku omistamise („tootmissuhted“) viisiga. Sellest kokkupõrkest on vaid üks väljapääs – tootmisvahendite muutmine kogu ühiskonna omandiks. Kapitalistliku arengu protsess loob ja organiseerib, tööstusproletariaadi näol, ühiskondliku jõu, kes on huvitatud rahvamajanduse põhjalikust ümbermuutmisest ja on võimeline seda teostama. Teine Marxi, kui sotsialisti, iseärasus seisneb selles, et temale on täiesti võõrad „tulevase ühiskonna“ ülesehituse plaanid. Ta piirdub teadlikult sellega, et märgib maha põhitendentsid ja arengu lõppeesmärgi. Mrxi poolt poliitökonoomias hõivatud koht, määratletakse sellega, et ta, olles kaasaegse majandusliku korra analüüsil täiesti originaalseks inglise klassikalise koolkonna jätkajaks, samal ajal ka kõige järjepidevam ajaloolise suuna esindaja, kes ehitas oma majandusliku õpetuse üles laialdasel sotsioloogilisel puhtalt evolutsioonilise iseloomuga kontseptsioonil. Nõnda nimetatud Roseri ja Knisi „ajaloolise kooliga“ ei ole Marxil miskit ühist. Marksi ja ta õpetuse teaduslik tähtsust hinnatakse sisuliselt erinevate teaduslike ja ühiskondlike suundade esindajate poolt üpris erinevalt. Nendest arvamustest on võimatu kokkuvõtet teha: hulga lihtsam on käesoleval ajal teha kokkuvõte puhtalt teaduslikus kirjanduses Marxile antud formaalsest hinnangust. Nii nagu tunnistab üks kõige ägedamatest Marxi kriitikutest Bem-Baverk, kes peab kogu Marxi süsteemi „kaardimajaks“, Marx – geniaalne mõtleja „kes osutas suurt mõju tervete põlvkondade mõtlemisele ja tunnetele“. Sellise Marxi formaalse hinnangu poolt on enamik majandusteaduse esindajatest (vt. Näiteks Vagneri ja Šelja arvamused). Peale Ricardo ja Maltuse, Marx – on uusima aja kõige kõige mõjukaim ökonomist, kuigi majandusteaduse esindajate hulgas on väga vähe Marxi järgijaid. Marx mõjutas teadlasi peamiselt opositsiooni tekitamisega. Marxi koolkonna moodustavad Läänes vaid sotsiaal-demokraatia teoreetikud Engels, Kautski, Bernstein, Konrard, Šhmit jne. peamiselt saksa kirjanikud. Vene majanduslikule kirjandusele avaldas Marx väga tugevat ja vahetut mõju. Tema väärtuse ja kapitali teooria võetakse paljude poolt vastu ja seejuures üpris tuntud vene majandusteadlaste poolt (Ziber, Tsuprov, Isaev, Ivanjukov, Jarodski, Skvortsov, Kossovski jne.), enamjaolt , siiski, ilma sellise sotsialse aluseta, millist see teooria Marxi puhul omab ja omapärase, Läänes mittekohatavate nõnda nimetatud eetilise koolkonna (kateedrisotsialistide) ideedega koosluses. Tingimustetult oli „marksistiks“ lahkunud Ziber. Eriti võimas oli Läänes Marxi, kui sotsialisti ning poliitilise tegelase mõju. Marxi teaduslik sotsialism sai kõikjal töölisliikumise teoreetiliseks aluseks, kus see kannab selgelt väljendatud sotsialistlikku iseloomu. Lähtudes seisukohast, et töötajate vabastamine peab olema nende eneste asjaks ja et kaasaegne riigivõim on vaid valitsevate klasside täitevkomitee, Marx on vastuvaidlematult riikliku sotsialismi vastu. Tema vaatepunktist on ühiskonna sotsialistlik organisatsioon võimalik ja soovitav vaid peale riigimehanismi proletariaadi kätte üleminekut. Kuni selle hetkeni on riiklik sekkumine soovitatav, Marxi arvates vaid neil juhtudel, kui ta, tugevdamata kaasaegset riigivõimu, aitab kaasa proletariaadi tõusule. Teistel juhtudel Marx eitab seda, kuna niivõrd tihti sobivad kokku praktilised ja teoreetilised antipoodid – mänsesterlased ja Marxi järglased. Saksamaale ta mõjus eriti tugevalt kui Libkhnechti ja Bebeli juht. Praktilises tegevuses tõi Marx järsult esile töölisklassi poolse oma eksisteerimise tingimuste ja oma võitluse teadliku mõistmise (vaata «>A?>=8<0=8OEL» ==5=:>20 poolt kirjeldatud Marxile iseloomulikku kokkupõrget Veitlingiga). Bakunini, tema hilisema antagonisti Internatsionaalis , («564C=0@. !!.»), arvates kujutas see end targutamises ja teoreetilises hullumeelsuses , ja ta juba 1847.a. kirjutas Brüsselist Annenkovile: „Marx rikub töötajaid, tehes neid targutajateks“. Kirjandus:Marxitrükitud tööde nimekiri (mõningate väljajättudega) on antud Engelsi poolt Marxi biograafia juures, mis on toodud ära „Handwörterbuch d. Staatswissenschaften“ Konrada ja Leksisa IV köites (Vt. P. Struwe, „Zwei unbekanute Aufsätze von K. M. Aus d. 40 J.“, mis avaldatud „Neue Zeit“, 1896). Marxi kirjanduslikust pärandist „Zur Kritik des sozialdemokratischen Parteiprogramms“ on avaldatud „Neue Zeit“ (IX, 1, 1891) – tähelepanuväärne Lassale„gotha programmi“ kriitika, kirjas Brakile. Marxi vaadete mõistmiseks on olulised kõik Engelsi tööd, eriti tema Djuringi vastane raamat, millises poliitilise ökonoomia ajaloo peatükk on kirjutatud Marxi poolt. Marxi filosoofilistest ja sotsioloogilistes vaadete kohta vaata: 5;LB>2, « 2>?@>AC > @0728B88 <>=8AB8G5A:>3> 273;O40 =0 8AB>@8N» (!1, 1895); G. Plechanow, Beiträge zur Geschichte d. Vaterialismus Helvetius, Holbach u. Varx (Stuttgard, 1896); L. Weryho, Marx als Philosoph (Zürich, 1894); W. Sombart, Fr. Engels (Berlin, 1895); Vaata samuti majanduslik materialism. Marksi majandust puudutav kirjandus on küllaltki avar. Peale selle, igasugune kuigivõrd üldine traktaat poliitilise ökonoomia kohta nii või teisiti puudutab Maxi. Peamised tööd: Kautsky, „K.M. oekonomischr Lehren (Stuttgart, 1887); G. Deville, Le Capital, par C.M. (Paris, 1887); Gross, K. M. (Leipzig, 1885); Schramm, Rodbertus, Marx, Lassalle (Münhen, 1889); Adler, Grundlagen d. Marx[chen Kritik d. Besteh. Volkswirtschaft (Tjubigen, 1887); temalt veel, „Geschichte d. Ersten sozialpolitischen Arbeiterbewegung in Deutschland“ (Breslav, 1885); Böhm-Bawerk, „Geschichte u. Kritik d. Kapital u. Kapitalizinstheorien“ (Inspruck, 1884); temalt veel, „Zum Abschluss d. Marxschen Systems“, „Eestgaben an K. K#9>Ä f g z { #Èç¦ ² V…4»ž²³lDŽvx,NhøðèðøàØàØàØÐØÈ½²ÐªÐ¢š’‡’wogog_WhNt[mH%sH%h`8ÁmH%sH%hJeÍmH%sH%hÃ+mH%sH%h ]-mH%sH%hi}‘mH%sH%hÜt5hÜt5mH%sH%hÜt5mH%sH%hFo»mH%sH%hR mH%sH%h$a™mH%sH%hÇVhÇVmH%sH%hÇVhüpDmH%sH%hüpDmH%sH%hÇVmH%sH%hYYÂmH%sH%h¨)!mH%sH%h+ýmH%sH%hÓQÀmH%sH%hL`„mH%sH% 6" Q0WX²]š`(cmcYfZfŒ’2’4’F’H’J’`’b’d’f’h’ýýøøøøøøøøýýýýìãýìãýýý„h]„hgdÎ[{„øÿ„&`#$gd,gdº*à4’f’þþhæš›žÇ*ê5R< !%"5"6"7"-#.#$L$M$º&%)D)`)p)—)–*µ*Ž+i-ª-ç0K2õíåíåÝÕÍÅÍºÍ²ª²Å¢Åš’šŠ’Š‚Š’z’rjbZh‰ÂmH%sH%hâ@1mH%sH%hþfmH%sH%h:BòmH%sH%hkGÜmH%sH%h&!mH%sH%ho umH%sH%hßÙmH%sH%h,mH%sH%hÂAmH%sH%hL`„mH%sH%h,mH%sH%hÎ[{hÎ[{mH%sH%hƒ+SmH%sH%hÎ[{mH%sH%h)$mH%sH%h+ymmH%sH%h‡:àmH%sH%hNt[mH%sH%hNt[hNt[mH%sH%!K2O34m5-8(:::î;<'<ô=µ@×@à@BÒD&F'FG$H&H¾IŠJiK~KÑMïMöMJPŸQ QøðèàØÍØÅØÅ½µ½¥•…•}ume]e]UMh,mH%sH%hõ2®mH%sH%hEµmH%sH%h6GùmH%sH%h^gSmH%sH%h ýmH%sH%hƒ†mH%sH%h¨cÝmH%sH%h¨cÝmHsHh™`ImH%sH%h|3mH%sH%hkîmH%sH%hp=çmH%sH%hKIAmH%sH%hF'}mH%sH%h2mH%sH%hD»hD»mH%sH%hD»mH%sH%h$M£mH%sH%h?ÎmH%sH%hC#mH%sH%hÌ<mH%sH% Q™RÞRTETFT»VXXHX½ZÐZÑZÒZÞZãZäZ˜\±]²]¼_bcccc'c(cd6d¸d.e0e@eDeJePeReøðèàÕàÍøÅ½µ½µ½µªµ¢Å¢š’Š’Š’¢’’wphphpwhBs†mHsHhBs†hBs†hBs†mH%sH%hˆyhˆymH%sH%hã¾mH%sH%hˆymH%sH%h?d¤mH%sH%hð/#mH%sH%h>h>mH%sH%h>mH%sH%hœ[lmH%sH%hTL>mH%sH%hº*àmH%sH%h8h8mH%sH%h8mH%sH%hHc–mH%sH%h‘-mH%sH%hõ2®mH%sH%%Rebete|eXfYfßfg%gŠgágjžjhkl¨pr€t‚v‚„‚°‚Æ‚¸„ö†®ˆºˆŒŒŠŒŒŒ€²ZŽ”Þ‘â‘øðøðèðàðàØÐÅÐ½µ«£££›“‹“ƒ‹x‹xph`h`ho'ZmH%sH%ho'ZmHsHhÇ´mHsHhÇ´hÇ´mH%sH%h|3mH%sH%hÇ´mH%sH%hi1¸mH%sH%hPW%mH%sH%hÏBmH%sH%Uh&_BmH%sH%hmH%sH%hT}³mH%sH%hÉ|êhÉ|êmH%sH%hÉ|êmH%sH%hÃI=mH%sH%h†ümH%sH%hˆymH%sH%hBs†mH%sH%hJÆmH%sH%%nies (Berlin, 1896); Lexis, Die Marxsche Kapitaltheorie ajakirjas Conrad[ Jahrbücher f. Nationalökonomie (1885); temalt veel, The concluding volume of Marx´s Capital , ajakirjas Quqrterly Journal of economics (October, 1895); J. Wolf, Sozialismus u. Kapitalistische Wirtschaftsordnung (Stuttgard, 1892; Sombarti poolne selle raamatu retensioon Braun´s Archiv f. Soziale Gesetzegbung 1892.a. ja Somberti poleemika Wolfiga sealsamas 1893.a.); Sombart, Zür Kritik d. Oekonomischen Systems von K.M. (sealsamas, 1894); R. Meyer, D. Emancipations-Kampf d. Virten Standes (2 va. Berlin, 1882); W. Hohoff, Die wissenschaftliche u. culturhistorische Bedeutung d. Marx´schen Kritik d. Kapitalismus , ajakirjas Monatschrift für christliche Social-Reform (1895). Marxi biograafia Neue Zeit , 1883 (allkirjastamata, selle autor Libkhneht); P. Lafargue, K. M. Persönliche Erinnerungen (seal-samas, 1891); F. Lessner, Erinnerungenen eines Arbeiters an K.M. (seal-samas, 1893); K. Kautsky, Das Elend d. Philosophie u. d. Kapital (seal-samas 1885); P. Kampffmeyer, Die oekonomischen Grundlagen d. deutschen Sozialismus der 40-r Jahre und seine wissenschaftliche Ausbildung durch M. Und Engels vor Abfassung d. Kommunistischen Manifestes (seal-samas, 1887); Brentano, Meine Polemik mit K. M. (Berlin, 1890); Engels, In Sachen Brentano contra M. (Hamburg, 1890); temalt veel, surma järgne artikkel III Kapitali köite kohta ajakirjas Neue Zeit (1895); A. Loria, Opera posthuma di C. M. (ajakirjas Nuova Antologia , 1895). Töö väärtuse rakendamise küsimusest, tulude võrdsusega seadusega, tekkise suur hulk kirjandust: Vaata Tulu. Vene Marxi puutuvas kirjanduses kuulub esimene koht Sibneri tööle: . 8:0@4> 8 .,.» (!1., 1885); 1@>HN@0 @>AA0 > ,. @CAA:. (=5?>;=><) ?5@52>45 (2-5 874. !1., 1895); . . , @5F5=78O =0 «0?8B0;L» 2 «5AB=8:5 2@>?K» (<09, 1872); C:>2A:89, «0@;L 0@:AL 8 53> :=830 > :0?8B0;5»(B07@065=8O C:>2A:>2A:>3> 2 «B5G5AB25==KEL 0?8A:0EJ, «5<5F:85 A>F80;8ABK: . . 0@:AJ» (2. «!1. >AC4. =. 57>1@07>20» B.VI , 1888) 8 AB. 815@0, «'8G5@8=J A>=B@0 0@:AJ» («!;>2>», 1879-80); !. C;30:>2, «'B> B0:>5 B@C4>20O F5==>ABJ»? ( «!1>@=8:5 ?@02>2545=8O 8 >1I5AB25==KEJ 7=0=89», B. VI, !1., 1896). !. -! 1897. AB@.662-667. PAGE PAGE 7 â‘’’.’0’2’4’6’B’D’F’J’L’X’Z’\’^’`’d’f’h’øðøèÝÒÈÂÈÂ¾ÈÂÈ³ÈÂ¾¯Òh”0ehm8G0JmHnHuhm8G hm8G0Jjhm8G0JUho'Zho'ZmHsHhm8Gho'ZmH%sH%hm8GmHsHhÇ´mHsHho'ZmHsH,1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°°Ä°ÄÄœ@@ñÿ@NormalCJ_HaJmH sH tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontRi@óÿ³RTable Normalö4Ö l4Öaö(k@ôÿÁ(No List4 @ò4Î[{Footer ÆàÀ!.)@¢.Î[{Page Number>h –ÿÿÿÿ6|DJáJŽPvSVIV,X-Xe h#h$h-h.h/h:h;h?Jh’:f’;!•!ÿ•€!&,.>@fgz|ÓÕVWgh…‡45ž ²³ D F Ž,.'(45gist¬·¹ãäìí‚ƒŽ¯³¿ÀÅÈâåŒ›œ¼¾ÙÜãä®¯ÝÞìî23@B^_xy·¸Z\êìRT†‡57´µëì -.LNº»CDpqŸ¡·¸ÏÑÝÞ‚¯°´µi"j"‹"Œ"¡"¢"ª"«"®"°"q#r#à#â#$$å$ç$E%F%‹%Œ%%ž%&&ÿ&'''ƒ'†'Ž''™'ž'«'®'Ç'É'O(Q(X(Y({(}(™(š(H)I)±)´)Ø)Ù)ä)å)!*"*m*n*«**E+F+Ÿ+ +^,`,ç,è,ò,ô,--a-b-¤-¦-û-ü-6.7.V.X.d.e.t.u.€.‚.////b/c//®/Ð/Ñ/é/ê/00>0@0ô1õ1V2X2ª3«3Þ3à3?4@4°4±4Ï4Ð4Ô4Ö4556ƒ6‹66›6œ67 7c7d7h7i7t7v7›7œ7ñ7ó7Ò8Ó8+9,90919p9r9ª9«9Õ9×9&:(:;;;‘;î;ð;ø;ú;U<V<v<x<º<¼<4=6=H=J=R=T=d=f=‡=ˆ=š=›= =¡=Ì>Î>7?9?Ë?Í?à?â?(@*@š@›@¨@©@Ê@Ë@Ò@Ô@Û@Ü@è@é@ú@û@SATAÇAÉAšB›B&C'C;Cd?d\d_d—d˜d d¢d®d¯d¹dºdÃdÆd×dØdðdñdûdýdeeeeeOePeYe[eyezeÉeÊeÛeÞeãeäefff fff9f;fGfHfPfRfTfUfdfgfjflf~ff¢f¤f«ffïfðf gg,g/g2g3g=g>gAgBgMgOgTgVgjgkgg…gŠgg¤g¥gÀgÄgÆgÇgógögûgýgh h!h$hTL>KIA&_BüpDm8G™`I1RRƒ+S^gSo'ZNt[’`P;`”0e›:fœ[l+ym`to uˆyÛOzÎ[{F'}:„L`„ƒ†Bs†p;‡2C#ÅY‘i}‘Hc–$a™$M£?d¤3©õ2®T}³Ç´Eµi1¸D»Fo»ã¾ÓQÀ`8Á‰ÂYYÂJÆJeÍ?ÎzÐßÙÛBÙkGÜ¨cÝº*à‡:àp=ç8IêÉ|êkî:Bò6Gù†ü ý+ýÿ@€#h#hØñ—#h#hÜ/0Ü;Ü<ÓVÓW [ \ ] ^ _>h @ @ 4@ D@ : x@ H ”@ d Ì@ j Ø@ n à@ €ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿG‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&‡z €ÿArial"ñˆðÐh%Ëã†PÔã¦5ž‹™X5½‹™X5½!ð ´´r4ïgïg 3ƒðH)ðÿ?äÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿL`„ÿÿ+Marx, Karl Heinrich (Triris 1818 - London KoitKoitþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0Œ˜ÌØèô , HT `lt|„ä,Marx, Karl –Heinrich (Triris 1818 - London arxKoit KaoitoitNormalaKoitla53tMicrosoft Word 10.0@4™]@nœÌÊ@x×=÷ÌÊ‹™XþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0hp€ˆ˜ ¨°¸ ÀøäKodua½5ïg{ ,Marx, Karl –Heinrich (Triris 1818 - London Title !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKþÿÿÿMNOPQRSTUVWXYZ[þÿÿÿ]^_`abcþÿÿÿefghijkþÿÿÿýÿÿÿnþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFhL÷ÌÊp€1TableÿÿÿÿÿÿÿÿLWordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ.–SummaryInformation(ÿÿÿÿ\DocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿdCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q