Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ hjþÿÿÿgÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥ÁU@ ð¿ˆbjbj¬›¬› .ŒÎñÎñkÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬ppp8¨,Ô¬¶üü" PRRRRRR$·R TvE˜ v˜˜ »ÊÊÊ H ˜ ˜ PÊ PÊÊÜ˜˜Ü ð° z& ÉÊpfäÜPÑ0Ü]J^]Ü¬¬˜˜˜˜]˜Üt Ê vv¬¬Äp¨"¬¬pMerkantilism – ((Majanduspoliitiline suund XVI-XVIII s., ja seda suunda õigustav majandusteaduslik õpetus. Merkatilismi pooldajad samastasid rikkust rahaga ja väitsid, et riigi heaolu sõltub võimalikult suurest kulla – ja hõbeda tagavarast. Nad taotlesid oma maa kaupade väljavedu ja kõrgete tollidega välismaiste kaupade sisseveo piiramist)). Keskaja lõpul hakkas vana Euroopa majanduskord järkjärgult lagunema Feodaalne naturaalmajandus hakkas asenduma rahamajandusega ja maa rentimisega. Töötleva tööstuse tsunftiline ülesehitus hakkas kaotama oma endist kuju. Solidaarsest massist hakkasid üles kerkima üksikud isikud ja grupid – kapitalistlikud ettevõtjad – eraldudes töölistest. Tsunftide meistrid õppisid hoidma oma tootmise monopoolset asendit. Nende hulka oli sellidel üha raskem ja raskem tõusta. Üha tihedamalt tekkisid vaidlused ja tülid erinevate tsunftide vahel. Mida enam kaubandus turgude avarnemisega arenes, seda suurema tõuke kapitalism sai ja vastupidi – ettevõttlikkuse areng tingib endaga turgude laiendamise püüde. Uute maade ja uute kaubateede leidmine ja avamine viib selle arengu lõpule ning annab kapitalistlikule tootmisele üle. XV saj teisel poolel oli rahvusvaheline kaubandus keskendunud ümber Vahemere. Kaugematest riikidest oli sellega vaid India pidevas suhtluses karavaniteede kaudu. Kaubavahetus „Ida-Lääne“ vahel st. Lõuna Euroopasse Lääne Aasiaga ja Põhja Aafrikaga, tooraine fabrikantidele ja „ida“ luksusesemete Euroopasse vahendamine oli peamine rahvuskaubanduse ala. Mida enam arenes Euroopas nõudlus, seda enam vahetus arenes. Esimene kord oli elavnemist märgata Rooma ülemvõimu ajal, kui kogu tollane orbis terrarum sai Itaaliasse tarnijaks. Ristikäigud andsid tugeva tõuke „Ida- Lääne“, suhetele, ega ole lakanud. Samal ajal kogu Kesk-Euroopa asus kaubanduslikus sõltuvuses vahemeremaade rahvastest – monopolistidest. Bütsants ja eriti Itaalia Linnvabariigid hoidsid oma käes maailmakaubanduse võtmeid. Tasapisi kasvas Atlandi äärsete riikide soov pääseda monopolistide käest. Portugali ekspeditsioonid püüavad sõita ümber Aafrika, et jõuda Indiasse ja asuda seal otsestesse kaubandussuhetesse. Columbus mõtles aga kasutada teist teed selle eesmärgi saavutamiseks. Uskudes kindlalt, et Maakera on ümmargune, jõuab Indiasse üle Atlandi ookeani sõites. Selleks ta ei saanud raha küsida Itaaliast, kes püüdsid monopoli enda käes pidada, vaid Hispaanialt, ühelt Atlandi äärselt riigilt. Peale Ameerika avastamist ja Indiasse viiva meretee leidmist kahanes Vahemere ja selle rahvaste väliskaubanduslik tähtsus oluliselt. Esile kerkivad Lääne riigid, nagu Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Holland ja Inglismaa. Nad asutavad palju kolooniaid ja loovad neis avarad turud ja vastukaubana hakkavad jõudma väärismetallid. Tööstuslik tootmine neis riikides kasvab, endised majandussuhted muutuvad veelgi kiiremini kui varem ja põllumajandus laostub. Samal ajal keskvõimud moodustavad feodaalvaldustest suuri monarhiaid, mis vajavad regulaarvägesid ja nende ülalpidamiseks palju raha. Riigi majanduse printsiibid erinesid vähe eramajanduse printsiipidest. Sellise tähenduse juures, mis raha omistas suurtööstuses ja rahvusvahelises kaubanduses, muutus riigi üleüldine püüd väärismetallide hankimisele ja mis oli eriti erasektorist lihtne ja seepärast muutus see riiklikuks. Ka erasektoris hakkas mõiste „rikkus“ tähistama üha enam ja enam mõiset „raha“, „kulda“. Samamoodi hakati nimetama rikkaks riigiks sellist maad mis kogus enim raha. See mõiste evolutsioon sai aluseks tervele kirjanduslikule koolkonnale ja muutus terveks majanduspoliitika süsteemiks, mis valitses Euroopas XVIII saj teisel poolel ja mis sai nimetuseks merkantilism. Teoreetilise koolkonnana merkantism endast terviklikku teooriat ei kujuta, mis hõlmaks kogu riig rahvamajandust sellisena milliseks hiljem muutus füsiokratism või Adam Smiti koolkond. Merkantilismi teoreetikud tegelesid peaegu eranditult ainult kaubanduse ja raha küsimustega ja neid uurides mitte kui teadust, vaid kui kunsti, mis moodustas riigi juhtimise osa ja millisel on praktilised eesmärgid. Õpetus tootlikust tööst, nagu rikkuste allikast, ei olnud ökonomistidele tuttav. Riiklku juhtimise eesmärgiks peeti seepärast peamiselt raha kogumist aga selle hankimise peamiseks vahendiks kaubanduse arendamist ja eriti väliskaubandust või transiitkaubandust. Müües kaupu välismaale, saab riik raha, st. rikastub. Kaupade transiidil saab ta läbiveo eest raha ja rikastub samuti. Sisekaubandus riiki ei rikasta, kuna selle tulemusel raha käib riigis käest kätte ja nende hulk ei suurene. Kuid mitte igasugune väliskaubandus ei ole kasulik. Välismaalt kaupu ostes maksab riik nende eest raha st. jääb vaesemaks. Järelikult, see kaubandusliik on vaid sel puhul kasulik, kui riik veab kaupu välja suurema summa eest, kui sisse toob st. saab välismaalastelt rohkem raha kui ise välja annab. Seda nimetati väljaveo kaubanduslikuks bilantsiks. Vastupidises suhtes väljaveo ja sisseveo suhtes balans tunistati kahjulikuks, mis viis maad vaesumisele. Erinevate kaupade sisseveo ja väljaveo soovitatavus peab olema määratletud nende hinna vahe vaatevinklist vaadates. Kasulikuks loeti välja vedada kallimaid kaupu ja sisse tuua odavat toorainet. Riigi toorainet tootev tööstus (peale kulla ja hõbeda tootmise) omas riigi valitsuse silmis väiksemat tähelepanu kui ümber töötlev tööstus. Iga uus vabrik, töödeldes iga aasta ümber mingi hulga toorainet ja suurendades sellega hulga kallimate esemete hulka, peetakse riigile kasulikuks aga tooraine tööstust peeti vaid nii palju kasulikuks, kuivõrd seda sai väljaveetava toodangu tootmise juures kasutada. Tarbijate huvid, selle õpetuse järgi, taganevad omavahel solidaarsete raha ja töösturite klassi huvide ees, riigis rikkuste võrdse jaotamise ees, lihtsa rahamärkide kogunemise ees riigi territooriumi piires, milline ka ei oleks nende jaotus üksikute ühiskonna klasside vahel. Rõhutatud huvide elluviimise viise on mitmeid. Eriti oluliseks neist on kõige enam praktiseeritav tariifi poliitika: tollide tõstmine ja vähendamine sisseveetavatele kaupadele peavad regulerima väliskaubandust ühe või teise sisetööstuse huvides. Samal ajal kehtestatakse preemiaid väljaveole. Edasi, olid väga levinud igasugused privileegid ja monopolid, mis pidid suurendama üht või teist tootmisliiki, kaubandust ühe või teise riigiga jne. Kõrvuti sellega sai avara arengu koloniaalpoliitika. Hankides uue koloonia, sai metropol uue turu, kuhu võis tarnida oma tööstustooteid ja kust võis saada toorainet. Kolooniate suhtes oli kõige kergem kehtestada „kasulikku kauplemise balanssi“. Seejuures toodi koloonia huvid metropoli huvide ohvriks, mida oli kerge teha vastava reglementeerimisega. Selle süsteemi kõrgeimaks väljenduseks oli tuntud Cromvelli „Navigatsiooni akt“, mis oli epohhi loov Inglismaa (1651.a.) majanduslikes ja kaubanduslikes suhetes. Selle aktiga kirjutati ette, et kõik Inglismaal müüdavad kolooniate kaubad pidid olema sinna veetud vaid Inglismaa laevadel ja toodetud vaid Inglise alamate poolt ja kolooniad võisid osta vaid inglise kaupu ja neid võis sinna vedada vaid Inglismaa laevadel. Kui riik juba korra asus merkantilismi õpetuse alusel aktiiselt tegutsema rahvamajanduse suhetes ja võttis endale mitte ainult õiguse, vaid ka nende reguleerimise kohustuse, siis ta pidi tunnistama ka enam tugevate ja nõrgemate majandusharude võitlusse sekkumise hädavajalikkust neis majandusliku töö harudes, milliste arendamist peeti soovitatavaks. Luues uued rahva majandusliku elu küljed ja neist mõnesid toetades, ei saanud keskvalitsus jääda selle tumedate külgede, mis sellega kaasnesid, külmavereliseks pealtvaatajaks. Enam reljeefseid näiteid annab Inglismaa. Siia puutuvad, näiteks, töötasu reguleerimine, millist praktiseeriti erineval moel ja viisil Inglismaal alates XIV sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi alguseni (Vt. Talurahvas). 1388.a. seadusega oli takseeritud põllumajandustööliste töötasu. Järgmisel aastal pandi selle reguleerimise kohustus rahukohtunikele. Selles suuans võeti seadusandlikke meetmeid XV ja XVI sajandi kestel mitmeid kordo (1444.a., 1496.a. ja ka 1514.a.). Jakov I ajal (1604.a.) laiendati rahukohtunike võimu kõigi tööliste suhtes. Georg II (1747.a.), seaduse alusel, rahukohtunikele anti läbivaatamiseks kõik tööandjate ja töövõtjate vahelised vaidlused. Kui töötasu reguleerimine ära kaotati 1757.a. siis saabus tööliste poolt rida selle taastamist taotlevaid petitsioone 1758.a. esitasid sellise petitsiooni söekandjad, 1776.a. müürsepad, 1778 ja 1779.a. sukakudujad, 1796.a. jälle söekaevanduste töölised. 1799.a. veskitöölised jne. Selle tagajärel rahukohtunike õigus töötasu takseerida taastati. Selle kõrval praktiseeriti ka toiduainete hindade takseerimist, kui töötasu reguleerimise hädavajalikku lisa. Alates XIV sajandist kehtestati hindade maksimum leivale ja õllele. 1389.a. seaduse alusel pidid müüjad leppima nimetatud toodete puhul vaid väikese, kohtuniku poolt määratud tuluga ja pidama sellest kinni range karistuse hirmu all. Analoogilisi seadusi anti välja Henry VIII (1532 ja 1534.a.). Samal eesmärgil ei tohtinud neid tooteid müüa enne, kui need jõudsid turule (Eduard VI ajal), neid ei tihtinud samal turul ja turust lähemal kui 4 miili, edasi müüa jne. Elizabeti ajal (1562) seaduses, viidates sellele, et töötasu maximumid vananesid, kuna need muutusid väga väikeseks ja lakkasid vastamast tööliste tegelikele toiduainete vajadustele, neid muudeti. Üldse, seni kuni asi ei puudutanud töötlevat tööstust, kujutasid tarbijate huvid merkantilistliku riigi suurt tähelepanu objekti. Turu politsei oli väga laialdane. Riik järgis selle üle, et seal oleks kõiki hädavajalikke rahuldava kvaliteediga ning mitte kõrgete hindadega kaupu. Nii näiteks, nähti palju vaeva Londonisse söe õige tarnimisega, täpselt oli reguleeritud ((lambi)) õliga kauplemine. Veel 1796.a. karmistati Londonis heina ja põhuga spekuleerimise vastaseid seadusi. Seadusandluse eesmärgiks oli võitlus vilja hindade tõusuga, mis kasvasid alates Henry III ajast peale. Inglismaal tehti ka katset kaitsta väiketootjat sündiva suurtootja eest. Nii 1555.a. oli keelatud kangrutel väljaspool linna ja suuremaid kohti omada üle ühe või kahe kangastelje. Kahe kangastelje puhul ei tohtinud olla üle kahe allmeistri. Selliste meetmete põhjuseks oli kohtadel, viljatul maal elava talurahva hulgas, käsitööndusliku kangatootmise kaitsmine, kes ostsid selleks väikestes kogustes villa. Lõpuks, üheks merkantilistliku riigi hoolitsuse ilminguks oli vaeseid puudutavate seaduste vastuvõtmine. Enne XIV sajandi lõppu said ringi hulkuvad vaesed nuhtlust ja keegi ei hoolitsenud nende saatuse eest. Kuid alates 1388.a. töövõimetud isikud saadetakse oma viimasesse elu- või sünnikohta ja neid peetakse seal ülal, enamjaolt kiriku vahendite arvel. Alates 1530.a. hakati töövõimelistele töökohti looma ja vaeste lastele hakati tootva töö tegemist õpetama. Elisabeti seadusega 1601.a., millisest sai alus järgnevale vaeseid puudutavale seadusandlusele ja mis on säilunud kuni käesoleva sajandini, pandi vaeste eest hooldus kihelkondadele, kusjuures töövõimelistele organiseeriti töötamise võimalus aga töövõimetuid peeti ülal. Sellised on merkantilismi tähtsaimad iseloomulikumad printsiibid, milliseid ei loodud ühe korraga ranges süsteemis, vaid need töötati välja järkjärgult, praktiliste juhtimisülesanete ja rohkearvuliste üksikute teooria küsimusi ja praktikat mõjutavate traktaatide mõju all. Erinevates riikides ja erinevatel ajajärkudel õpetus merkantilismist tegi läbi ühtesid või teisi modifitseerumisi, andes riigi majanduspoliitikale spetsiifilise värvingu. Rahvusvahelise kaubanduse arenemisega seoses tekkis Itaalias XVI üpris rohkearvuline kirjandus uurimustest raha, kaubanduse ja krediidi kohta Neist tuntumad olid Antonio Serra ja Antonio Genevesa. Saksamaal ei olnud rohkearvulist ega ka iseseisvaid merkantilismi esindajaid, kuid sakslaste tollased kirjanikud võtsid tervikuna üle eelmainitute rahva-majanduslikud vaated. Nende vaadetest on mõjustatud Puffendorfi, Tomasiuse, Wolfe, Leibnizi jne tööd. Hispaanlased ei osalenuid selle teooria kirjanduslikus väljatöötamises, kuid just selles riigis ilmusid teistest varem rida meetmeid, millistega piirati riigist kulla väljavedu, millist hangiti Ameerika kolooniatest ja milline arendas eriti koloniaalpoliitikat. Rootsis hakkasid merkantilismi printsiibid valitsema Gustav Vasa ajajärgul. Hollandis kuulus sellesse koolkonda Hugo Grotius. Eriti levis merkantilism Inglismaal ja Prantsusmaal. Oma kulla ja hõbeda kaevanduste puudumisel Inglismaal ja selle kolooniates viis inglased juba XIV sajandil mõttele hankida kulda kaubanduse teel. Ritchard II (XIV saj.lõpp) ajal Londoni City kaupmehed, kuninga küsimuse peale riigi heaolu tõstmise kohta vastasid: me peame müüma rohkem kui ostma. Sellest ajast peale Inglismaa kaubanduspoliitika keskendus enama raha saamisele ja nende riigist mitte välja laskmisele See püüd väljendus kahes süsteemis, mis teineteist asendasid: a)rahalise balantsi süsteem ja b)kaubandusliku balantsi süsteem. Mõlemad järgivad üht ja sama eesmärki – rahade võimalikult suur riigis kogumine, kuid vahendid olid erinevad. Esimene kujutas endast lihtsat ja primitiivset teed, teine väljendas suurt vahetusprotsessi kogemust (Üksikasjalikult kirjeldab mõlemaid Inglismaa süsteeme . . /=6C;0, «=3;89A:0O A2>1>4=0OB>@3>2;O»). Rahalise balansi süsteem lihtsalt keelas raha väljaveo ja võttis meetmeid väärismetalli suuremaks sisseveoks. Mandril inglaste kaubaladude asutamine oli seotud kaubanduse kaitsega välisesurve eest, kuid neile lisandusid varsti ka rahalised eesmärgid. Ladude juures asutatud erilised korporatsioonid, meerist, konstablitest ja ladude vennaskonnast, pidid, muu seas jälgima ka selle üle, et inglise kaupade müümisel oleks osa raha välisvaluutas või väärismetallis, mis seejärel oleks veetud Inglismaale. Sellised laod olid asutatud Truas, Antverpenis, Brjüges jne. kohtades ja samuti Cales, mis siis kuulus Inglismaale. Sarnaselt tolle aja enamik riikidele, oli ka Inglismaal rikutud raha, st. selline, millise väärtus väärismetalli koguse järgi oli nominaalist väiksem. Rahvusvaheline kaubandus kehtestas sellistele müntidelekursi, mis vastas nende tegelikule väärtusele s.t. Inglismaa mündid kaotasid väärtuses. Et mitte kaotada kursi vahes, pidi iga välismaalane, kes Inglismaale sõitis, tegema seal kõik maksed eranditult inglise mündiga. Selleks ta pidi viivitamatult riiki sõidul vahetama rahapajas või kuninglike rahavahetajate juures vahetama inglise rahasse ümber kõik temal kaasas oleva välisraha. Välisvaluta varjamine kuulutati kuriteoks ja pettusi karistati karmilt. Rahapada ja rahavahetajad määrasid ise neile esitatud vahetusraha väärtuse ja vastu antava inglise raha koguse. Nende otsus oli lõplik ja edasi kaebamisele ei kuulunud. Iga sel viisil hangitud välismaine münt sulatati ümber ja muutus rikutud inglise mündiks, nii, et riigis ringles vaid inglise vapiga raha. Mitte ükski välismaalane ei võinud tegelikkuses Inglismaalt raha välja vedada ja pidi kõik riigi piidides ära kulutama. Selle üle peeti kontrolli järgmisel viisil. Igale välismaalasele, kes nimetas end külaliseks, oli määratud linna kodanike hulgast spetsiaalne peremees, kelle juures ta sisseoste ja üldse rahalisi väljaminekuid tegi. „Peremees“ pidi olema kaubandusega kursis, kuid ei pidanud olema samast ärivaldkonnast, millisega tegeles „külaline“. Teatud tasu eest pidi esimene jälgima, et teine kaheksa kuu jooksul oleks kogu oma kauba ära müünud ja saadud raha eest ostunud inglise kaubad. Selleks ta pidi koostama „külalise“ kõikide tehingute nimekirju ja esitama neid perioodiliselt riigikassale. „Külaline“ oli kohustatud „peremehele“ alluma ja vastuhakkajaid ootas ees vanglakaristus. Hiljem asendati „peremehed“ nuhkide ja järelevaatajatega, kellele olid pandud samad kohustused. Rahalise balansi teoreetikutest paistis Inglismaal eriti silma William Stafford (XVI saj). Enne seda ei olnud keegi nõnda täielikult ja seotult esitanud merkantilismi vaateid, mis olid juba viidud ka praktikasse. Tõsi, ta suhtus eitavalt raha rikumisse, kuid ta pidas oma isamaa tähtsamaks majandusliku korralageduse põhjuseks riigist raha väljavedu. Ta kurdab toorainete väljaveo üle, milline töödeldakse välismaal ümber ja tuuakse Inglismaale tagasi juba toodetena. Inglismaa maksab nende eest välismaal rohkem, kui ta saab nende eest kodumaal, kui neid oleks toodetud kodumaal. Siis oleks töölistele makstav tasu jäänud kodumaale. „Kas me jääme veel kauaks ajaks nii rumalateks – kurdab Stafford, et ei näe ja kanantame sellist meie hüvede ja varade alalist riisumist“!. Vabrikutoodete sissevedu on tema arvates kodumaise toodangule kahjuliku konkurentsi loomine. Tööstus vajab avarat kaitset ja seda enam, millisel on tooted kallimad, sest vaid nende müügil me saame raha maale juurde tuua. Kauplemine pidi olema rangelt reguleeritud. Selle mõned valdkonnad pidid olema eriti soositud, teised välditud. Esimeste arengut peab igati aitama ja teiste oma tuleb igatpidi tõkestada. Kriteeriumiks on sel juhul vaid kasu tase, millist neist igaüks riiki sisse toodava raha näol toob. Teine sellise suuna teoreetik Herard Maleins (XVII saj algus), kehtestab kolm võimalikku maa vaesumise põhjust: 1)raha väljavedu; 2)kodumaiste kaupade odava hinnaga müük; 3)välismaa kaupade liig kalli hinnaga ost. Ta loeb vääraks seda, et kaotati kuninglikud rahavahetajad, kes aitasid raha kurssi ühtlasena hoida. Kuid praktikas rahalise balansi süsteem ei suutnud kaua valitseda. Rahvusvahelise vahetuse arengul muutus üha raskemaks riigist raha väljaveo tõkestamine ja ka ülalpool loetletud seadused ise ei meelitanud välismaa kaupmehi kaupade ostuks Inglismaale. Tuli tihti taganeda rahalise balansi rangest süsteemist ja tihti see ei olnud ka merkantilistlikust vaatevinklist kahjulik. Näiteks privilligeeritud Ost-India kompanii, mis asutati 1600.a. tõi Indiast Inglismaale sisse kaupu hulga suurema rahasumma eest, kui ta Indiasse vedas. Vahe kaeti inglise rahaga kinni maksmise teel, st. kompanii viis Inglismaalt palju raha välja, mis oli valitseva teooria vastu, kuid ta ei laostunud seejuures, vaid sai hoopis tulu. Sellised näited tegid olulise paranduse selle aja majandus-poliitilistesse vaadetesse ja soodustasid rahandusliku balansi süsteemi muutumist kaubanduslikuks balantsi süsteemisks. Raha peeti endiselt ainsaks rahvamajandusliku tegevuse ja poliitika eesmärgiks ja ainsaks rikastumise vahendiks, kuid raha lubati riigist viia välja uue teooria alusel, millise tingimuseks oli selline vahetussuhte sisseseadmine, mil raha tuleb uuesti maale tagasi juba suuremas hulgas. Erinevad endise aja naiivsed vahendid, milliste eesmärgiks oli iga hinna eest vältida raha välismaale sattumist, hakkasid nüüd paistma mitte ainult kasututena, vaid isegi kahjulikena. Oli mõistetav, et nad pidasid kinni inglise toodete müüki. Valitsuse rahvamajanduse valdkonna hoole keskpunktiks kandus üle teatud suunas rahvusvahelise kaubanduse arendamisele. Tariifide määra tõstmise ja langetamise abil hakkab riik reguleerima välismaaga peetavat kaubavahetust, toetades ja keelates ühtede või teiste kaupade sisse- või väljavedu. Selle süsteemi olulisimaks teoreetikuks oli Tomas Man (XVII saj teine poolt). Tema lähtepunktiks on väide – riik peab välja müüma rohkem, kui sisse ostab. Ta võib isegi vähendada tarbimist, kui neid kaupu saab välismaalastele kasulikult müüa. Kui välisturul on mõne teise riigi konkurents, siis tuleb kaupu konkurendist odavamalt müüa, et ainult turgu ei kaotataks. Mani põhiline erinevus eeltoodutest seisneb selles, et mitte igasugune raha väljavedu ei ole tema arvates kahjulik ja see on kasulik, kui sellega kaasneb hilisem suurem raha laekumine. Selline on näiteks, igasugune kasuga edasi müümise kaup. Ost-India kompanii edu, kasulikkus Inglismaa kaubandusele Indiaga sõltub nimelt sellest, et India kaubad müüakse kõrgemate hindadega edasi Kontinendile. Järelikult, riigi poliitika peab olema keskendunud kasuliku väliskaubanduse laiendamisele. „Raha loob kaubanduse, aga kaubandus suurendab raha. Seepärast, mida rohkem lasta raha ringlusse seda parem“. See süsteem sai Inglismaal oma kõrgeima väljenduse ülalpool nimetatud „navigatsiooni aktis“ aga Prantsusmaal leidis kõige laiemat rakendust Kolbergi valitsuse juures (Vt. XV , 785). Töötlev tööstus oli Kolbergi erandlikuks hooleasjaks. Intendandid (kubernerid) pidid temale esitama üksikasjalikud vajadusi puudutavad andmed ja seepärast said intendandi ametikoha vaid selleks, et jälgida majanduse arengut, ettevalmistatud isikud. Ta asutas kaubanduskoja, linnade poolt valitatavatega ja kinnitatud kandidaatidega, et arutada ja teha valitsusele ettekandeid kaubanduse olukorra üle. Prantsusmaa diplomaatilised esindused pidid aitama soodustada prantsuse kaupade müüki välismaal ja hankima rohkearvulist informatsiooni kõigest, mis pakkus huvi kodumaisele tööstuse arendamist silmas pidades. Tuli jälgida konkureerivate riikide tööstuse arengut, selgitada välja, võimalust pidi, tootmissaladusi, et neid Prantsusmaal kasutada. Sõlmiti prantsuse kaubanduslepinguid kaupade tollivaba veoga Taani, Rootsi, Venemaale. Tõusis kaubalaevastiku tähtsus, milline koosnes tollal mitte enam, kui 500 kaubalaevast. Kolberg seadis sisse spetsialase lõivu prantsuse sadamatesse sisenevatele laevadele ja maksis sellest rahast preemiaid prantsuse laevaehitusettevõtetele. Seati sisse ka preemiate maksmine kaugete merereiside ja kaugetel meredel kalastamise eest. Prantslased värbasid omale teenistusse välismaiseid asjatundjaid erinevates tööstusvaldkondades. Nii värvati Hollandist 500 kangakudujat, Itaaliast käsitöömeistreid ja peeglite valmistajaid. Rootsist kaevanduste asjatundjaid. Prantsusmaa alamad, kellel olid ettevõtted välismaal kutsuti kodumaale erinevate soodutustega meelitades või siis ähvardustega. Valitsus ise aga muutus omalt poolt fabrikandiks. Ta soetas üpris kalli manufaktuuri (tuntud gobelääni vabriku ja suure peeglivabriku jne.). Edasi, valitsus andis ettevõtjatele isegi protsendita laenu, subsideeris neid, andis privileege ja lubas monopoliseeruda jne. Pidades silmas elanikkonna kasvu soodustamist, et soodustada eriti töötajate hulga kasvu, lubati varajasi abielusid. Neid, kes abiellusid enne 21.aastaseks saamist, vabastati paljudeks aastateks maksude maksmisest ja kellel oli 10 last – see igavesti. Selleks et tööjõud ei oleks kallis, oli terviklik vilja hinna odavamaks reguleerimise süsteem. Kolbergil oli kasutusel ka aktiivne tollipoliitika. Esimene keelav tariif anti välja 1664.a., kuid juba kolme aasta pärast ilmus ka teine, milliste järgi sisseveetavatele vabrikus toodetud kaupadele (eriti kangad ja iluasjad) kehtestatud lõive tõsteti üle kahe korra. Paralleelselt sellega keelati tooraine väljavedu, et siseturul kaupade hind ei tõuseks. Tootmise üle kehtestati range ja tihti tühiasjadeni minev reglementeerimine. Eksisteerisid erilised inspektorid, kes pidid juurutama uusi tooraine töötlemise võtteid. Kolmes suures köites olid kokku võetud kangatööstust puudutavad määrused. Alates 1666.a., peale Kolbergi surma, ilmusid 44 vabriku tööde reglementi. Igat asja pidi toodetama teatud kindlaks määratud viisil. Väiksemgi kehtestatud töövõtte rikkumine (isegi, kui kangas oli ettenähtust laiem, või selle joonis oli ilusam ja nõnda tehes ta tuli odavam jne.) loeti kuriteoks ja see tõi kaasa range karistuse: trahvid, eseme häbiposti paneku koos selle meistriga, kelle nimi oli kaelarihmale kirjutatud ja kes pidi samuti häbiposti juures olema jne. Selline oli üldistes joonetes Kolbergi süstem, milliseses merkantilism leidis oma tervikliku teostamise, mistõttu teda ka tihti nimetatakse „kolbertismiks“. Tööstuse arendamiene toob tihti kaasa rahva teiste majandusharude huvide piiramise. Riik käitub eraettevõtja – peremehena, ohverdades neile tarbijate huvid – sulgedes siseturud välismaisele konkurentsile, tooraine tootjate huvidele (st. rahvamassidele) - luues riigi sees tööstusele toorainete ostmise monopoli. Ta ohverdab isegi – vastupidiselt inglise merkantilismile – töötajate huvidega, võttes tööjõu maksumuse alandamise meetmeid. Väliskaubandus, mis toob vabrikutoodete väljaveoga „kasuliku kaupade balansi“, saab selle suurendamiseks riigilt kõiksugust abi: teede, kanalite, raudteede ehitamine, uued turud, traktaadid, diplomaatiline abi jne. Süsteemi tulemused väljendusid järgmises. Prantsusmaa tööstus arenes üpris kõrgele tasemele ja tema tooted said Euroopas näidisteks (eriti – luksusesemed). Prantsuse kangad, vaibad, iluasjad, kristall- ja klaasitooted said üleüldise tuntuse, kuulsuse ja olid ostetavad. Tekkis palju uusi tootmisharusid, vanad laienesid ja parandasid oma tootmist. Kuid kõik see oli ostetud kalli hinnaga. Väiketootmine ei suutnud konkurentsiga sammu pidada ja hävis. Käsitöö asendus vabrikutööstusega. Meistrid-peremehed kaotasid iseseisvuse ja muutusid töölisteks. Põllumajandus aga ei saanud mingit soodustamist. Vastu pidi, põllumajandustoodete hinna kunstlik alandamine tööstuse kasuks, vähendas ta tululikkust. Vilja väljaveole tehti takistusi, mis tõttu maarahva tulud kahanesid kuid neil lasuvad kohustused jäid alles. Selle tulemusel lõpetati maal tootmistöö ja riigis sagenesid näljad. Prantsusmaa, keelutariifidele vastuseks seadsid Holland ja Inglismaa omakorda enda prantsuse kaupade vastase tariifimüüri. Nendesse maadesse lakkas peaegu täielikult veini vedu, mis oli mitmetele Prantsusmaa provintsidele, mille põhitoodanguks oli vein, suureks hoobiks. Tariifife sõda, milline hävitas endise rahvusvahelise vabakaubanduse, millisega juba ammu oli kohandunud kõikide nimetatud riikide majandus, tõi kaasa relvastatud kokkupõrke. Nimvegeni rahu sundis Kolbergi pöörduma 1664.a. tariifi juurde. Sõjalised kulud nõudsid suuri ohvreid, eellarvesse ilmus uuesti defitsiit, uued laenud sõlmiti 30-50%. Kogu Kolberig Ministeeriumi esimese perioodi rahanduslik edu oli kaotatud. Maa oli tühjaks kurnatud ja elanikkond laostunud. Vobani sõnade järgi oli üks kümnendik kogu XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi alguse Prantsusmaa elanikkonnast määratud virelemisele, viis kümnendikku ei suutnud anda armuandi ja vaid kümme tuhat perekonda elasid külluses. Sellisel viisil viis Kolbergi süsteem prantsuse rahva viletsamasse seisu, kui see oli enne teda. Kindlaks muutus selles riigis vaid kapitalistlik suurtööstuslik tootmine. Merkantilism tegi Prantsusmaal veel eksperimendi – „John Lo süsteemi“, mis seadis omale ülesandeks riigi rikastamise rahamärkide arvu suurendamise teel, krediitpaberite kujul ja panga abil. See eksperiment, millises on märgatavad inglise rahalise balansi süsteemi jooned, osutus mitte vähem hukatuslikumaks, kui Kolbergi süsteem – see inglise kaubandusliku balantsi teooria kajastus. John Lo kohta vaata kd. XVII , lk.881. . . Kirjandus. Mõnede merkantilistide memuaarid. Vt. Collection des principaux economistes (kd.1. va. Guillaumin). Üleminek keskajalt uude aega. .. 815@L, «0284L 8:0@4> 8 0@;L 0@:AL», !1., 1885. 1I8O ?>A>18O: /=6C;L, « ´Ó Z ® ƒ˜žÐæãK]|}~,-ò.Gª²Pîð@BmÙÕ#øðøèðàðØèðÐðÐÈÐÈÀ¸°¸°¸°¸°¸¨¸¨ ¨˜˜˜ˆ€xphcÖmH%sH%hQmH%sH%h#(ÏmH%sH%hu TmH%sH%hßimH%sH%h¥7‘mH%sH%h¬lmH%sH%h,O¤mH%sH%h¶mH%sH%hþZmH%sH%hív8mH%sH%hPãmH%sH%hW.§mH%sH%hÑWmH%sH%hþmH%sH%hømKmH%sH%hFo>mH%sH%h”ImH%sH%(X ïðAB»&Þ)“*¼451657>8‹8¿8Ô:Õ:õ:;;‡;ˆ;G L|LŽL·Lýýýýýýýýøøøøøýýýýýýýýýýýýïï„Ð`„Ðgd™Xvgdk Î‡ˆþþ#(»!ô!¢%º%»%º&½&·''(’*“*š*¡-K0r0s0±0§3h5L7k7=8>8G8P8^8Š8‹8–8¾8¿8›9œ9Ÿ9 9¢9§9øðøèàØàØÐØÈÐÀÐÀ¸°¸°¨ ˜˜…˜}˜}à}u}umumuehèÁmH%sH%h¸mmH%sH%h£ ImH%sH%h fImH%sH%h”Ih”ImH%sH%h¶mH%sH%h°C{mH%sH%hk mH%sH%hæfymH%sH%h,òmH%sH%hilmH%sH%hÜFemH%sH%ha@qmH%sH%h¢mH%sH%hƒ\CmH%sH%hý FmH%sH%hßkÞmH%sH%hcÖmH%sH%hÍÿmH%sH%'§9¿9Ó:Õ:×:ô:õ:ö:;;Y;`;h;†;‡;J<d<¤<?ä?lBuBxBúBáDbFGGLH~IILŽLâLãLMPfP3QøðèàðøèðèðØðØðØÐÅ½Ðµµ¥•Ø•…}•}u}umehý ÿmH%sH%hHsæmH%sH%hV GmH%sH%h™XvmH%sH%hp$æmH%sH%h¨[mH%sH%hO/emH%sH%hÞJ˜mH%sH%he%þmH%sH%h´;àmH%sH%hsÜmH%sH%h!+¹mH%sH%h¶6Žh¶6ŽmH%sH%h|.AmH%sH%h¶6ŽmH%sH%h)mH%sH%hGVmH%sH%hèÁmH%sH%h£ ImH%sH%&·LâLãLúSÂWÕ`krr$r&rör¦sb„þ„Æ…F†º†.‡®‡Î‡à‡â‡ä‡ööñññèèèèèãããããããããã×ÎÌ„h]„hgdu T„øÿ„&`#$gdu Tgd,qJ„Ð`„ÐgdhV¹gd™Xv„Ð`„Ðgd™Xv3QáQ™R]VÀWÁWÄW®Xx[š[ï[\\\\Õ\×\ç\ú^`§`^aOcºcøe\iœkk¬l[m€nOpøðèàØÐØÐÈÐÀÐ¸°ÀÈÀ¨ ˜ ˜ˆ€xpxh`Xh}|mmH%sH%h ùmH%sH%hQ*mH%sH%h™XvmH%sH%hT>mH%sH%hG7mH%sH%hÞ^mH%sH%huEˆmH%sH%hÉjmH%sH%hhV¹mH%sH%hÐG@mH%sH%hµkmH%sH%htÿmH%sH%h,C†mH%sH%h˜[§mH%sH%hámH%sH%h[KmH%sH%hÍ~mH%sH%h ;ìmH%sH%håNUmH%sH%hhÏmH%sH%Op°q rr$r&r>r2s˜s¤s¦sØs„`„b„Æ…Æ†,‡.‡Â‡Ì‡Î‡Ð‡Ü‡Þ‡à‡ä‡æ‡ò‡ô‡ö‡ø‡ú‡þ‡ˆˆøðåøÚÒøÇ¿·¿µ¿ø·¿ð·Òðª š š– š ‹ š–‡ªh¶h¶0JmHnHuhFm hFm0JjhFm0JUhÏhÏmHsHUhÅ2ºmH%sH%hÅ2ºmHsHhÅ2ºhÅ2ºmH%sH%hÏmH%sH%hÅ2ºh,qJmHsHhÏhT>mHsHhÏmHsHh,qJmH%sH%#=3;89A:0O A2>1>4=0O B>@3>2;O» (B. 1. ., 1876); Adolph Held, Zwei Bücher zur socialen Geschichte Englands ( Leipzig, 1881); D-r. Julius Kautz, Die geschichtliche Entwickelung der National-Ökonomik (Berlin., 1860., kd.1.); 4. ;0=:8, «AB>@8O ?>;8B8G5A:>9 M:>=><88» (B. 1.,!1., 1869); 6>= =3@M@8O ?>;8B8G5A:>9 M:>=><88» (., 1891); . . 'C?@>2L, «AB>@8O ?>;8B8G5A:>9 M:>=><88» (.,1892); Leser, Merkantilsysteme ( Handwörterbuch etc. Konrad, 1892). . . PAGE PAGE 3 ä‡ú‡ü‡þ‡ˆˆóêèèãgd,qJ„h]„hgdu T„øÿ„&`#$gdu T,1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°°Ä°ÄÄœ@@ñÿ@NormalCJ_HaJmH sH tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontRi@óÿ³RTable Normalö4Ö l4Öaö(k@ôÿÁ(No List4 @ò4u TFooter ÆàÀ!.)@¢.u TPage NumberªkŒÿÿÿÿXïðAB»Þ!“"¼,-1.5/>0‹0¿0Ô2Õ2õ233‡3ˆ3> C|CŽC·CâCãCúJÂNÕWbÃhÄhÏhÐh8iiÚi(jŒjÌjk@k€kk™kšk›k¦k§k¨k«k˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€ ˜0€€(˜0€€x˜0€€(˜0€€(˜0€€0˜0€€0˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€0˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€8˜0€€@˜0€€x˜0€€@˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€H˜0€€x˜0€€P˜0€€x˜0€€h˜0€€x˜0€€h˜0€€h˜0€€h˜0€€x˜0€€˜0€€h˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€Dš¡#§93QOpˆ:=>@A·Lä‡ˆ;?Eˆ<!•!ÿ•€ wxÒÓXZ®¯ž ÏÑæç”•')67@B‡ˆ–—š›ž ®¯¹ºÅÆpq€š›»¼ÆÉÑÓãä9;KLtu©ªÀÁ}~, - 4 5 ò ô ./GIîð@CmnÙÚ() …†œ»½ôöcdux–—Š‹$%QSxzâãøùSTmoš›¢¤¹»ÙÜ¨©º½·¸' ) Þ!à!’"“"š"›"¡%£%&&''K(M(r(s())§+¨+è+ê+q,r,¸,¾,Ñ,Ò,h-i-œ- -Û-Ý-0.4.â.ä. ///!/4/7/=0?0Š0Œ0¾0À0›1œ1 1¢1Ó2Õ2ô2õ2ö2÷23333h3j3†3ˆ3í3î3$4%41444R4T4À4Â4"6#6H6J6k6m666S7U788/8189 9k9l9x9y9œ99ú9û9K:L:S:U::€:„:†:æ:ç:ý:þ:Ô;×;ß;á;<<,<.<@<A<I<L<Ë<Ì<õ<ö<þ<=I=J=R=T=b=d=n=p=³=´=½=¿=>>U>V>Ù>Ú>&?'?È?É?~@€@@°@AAþAÿACCzC|CCŽCáCãCDDFDHDEEBEDEhEiE{E|E•E–EF FÙFÛFGGfGgGGžGÂGÄG3H5HáHâHI IQISI™IšIJJLJùJüJgKiK˜K™KLLNL‚LƒL7M9MWMXM]M^MBNCNQNTNÀNÄN®O°O.P/P;P=PYP[PqPsPŠPŒP¨P©P QQjRkRSSSSS®S×SØS˜V™V¥V§VÐVÒVíVîVWWCWDWeWgW^X`XZZOZQZ®Z°ZÙZÚZßZáZûZüZ[[”[•[:\;\€\\\\œ\Ÿ\Ñ\Ò\ñ\ó\þ\ÿ\]]]];]=]‡]ˆ]œ]]¥]¦]×]Ù]ë]í]^^‰^Š^¢^¥^Ö^×^ç^è^û^ý^_ __ž_²_³_¹_»_È_Ê_÷_ø_` `(`)`\`^`ÈaÉaÏaÑaœbb¨bªbÅbÆbÕbÖbâbãbcc{c}c›cœc¬cc[d\dÎdÏdådçdUeVeteue~e€e^f_f;g>gOgQg¡g£gÇgÈghhShUh`hah§h©h°h½hÂhÄhÏhÑh‰iŠii‘iÙiÚi?k@k€kŠkkk¨k«kWZîð@Cº½Ý!à!’"“"»,¾,œ- -0.4.4/7/=0?0Š0Œ0¾0À0Ó2Õ2ô2õ233†3ˆ3>>CC{C|CCŽC¶C·CáCãCùJüJÁNÄNÔWÕWœbbÂhÄhÎhÑh7i8ii‘iÙiÚi'j(j‹jŒjËjÌjkk?k@kkŠkkk¨k«ka§cRºR¢hÄhÐhóh*i7iŠkkk¨k«k- 4 k¨k«kÿÿKoitWåVQ*ÑWk áT>)þþZil¸m[KA* u0G7ív8Fo>ÐG@|.Aƒ\Cý FV G”I£ I fI,qJømKQu TåNUGV¨[Þ^O/eÜFeßiµk¬lFm}|moa@q™Xvæfy°C{Í~J\€Ï,C†uEˆ¶6ŽÉj¶¥7‘c–ÞJ˜¢,O¤W.§˜[§¬Em¸!+¹hV¹Å2ºˆm¾èÁÃhÏ#(Ï6ÐU&ÔcÖsÜßkÞ´;à˜gáPãp$æHsæ ;ì,òY÷ ùe%þÍÿtÿý ÿÿ@€- - äí—- - @45½h©iªkð@ð<ð|@ðrð„ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿG‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&‡z €ÿArial"ñˆðÐh,£ãÆú¬ãEj ƒ[6Ã ƒ[6Ã!ð ´´r4ZkZk 3ƒðH)ðÿ?äÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ”Iÿÿ Merkantism - KoitKoitþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0p˜°¼ÌØäô ,8 DPX`häMerkantism - oerkKoitntioitoitNormaliKoitli69tMicrosoft Word 10.0@ü¬z@˜â?ÈÊ@Y ÉÊ ƒ[þÿÕÍÕœ.“—+,ù®0øhp€ˆ˜ ¨°¸ ÀÚäKoduiÃ6Zk{ Merkantism - Title !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFþÿÿÿHIJKLMNOPQRSTUVþÿÿÿXYZ[\]^þÿÿÿ`abcdefþÿÿÿýÿÿÿiþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFô…& ÉÊk€1TableÿÿÿÿÿÿÿÿG]WordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ.ŒSummaryInformation(ÿÿÿÿWDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ_CompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q