Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į>ž’ ĶĻž’’’ĖĢ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„ĮU@ šæ~"bjbj¬›¬› .&ĪńĪńś¾’’’’’’ˆ˜˜˜˜˜˜˜¬ttt8¬t ¬ĀI¶@ @ "b b b b b b FFFFFFF$xJRŹLŹ+FQ˜k b b k k +F˜˜b b |I?C?C?Ck h5˜b ˜b F?Ck F?C?CQC˜˜QCb 4 Ąčł»Œ÷ŹtÓ?QCF’I0ĀIQC”MćB:”MQC¬¬˜˜˜˜”M˜QC“b 0’ "?C“ Š ›b b b +F+F¬¬$ФC"¬¬ŠAleksander II  ((1890.a. käsitlus)) - ;5:A0=4@J II - <?5@0B>@J A5@>AA89A:89, 1818 (( 1881.0., tapeti üliõpilastest vandenõulaste poolt, pommi-atendaadi tulemusel. Lenini vend osales selles aktiivselt, kes ise omas sõprade ringis varjunime Lenin. Nõukogude ajal oli kooli keemiaõpikutes seepärast alati viidatud mingite ainete plahvatust tekitavale olemusele, et saab valmistada lõhkeainet, millist oskust on kapitalistidega võitlusel eriti vaja. Miks muuks? Justkui absurd! Ja keegi ei kurtnud!? KL)), Keiser Nikolai Pauli poja ja Valitsejanna Keisrinna Aleksandra Fjodorovna vanem poeg, kes sündis Moskvas 17. aprillil 1818.a. Tema kasvatajateks olid kindralid Merder ja Kavelin (5@45@J 8 025;8=J.) Merder tõmbas endale tähelepanu, kui 18. augustil 1823.a. asutatud kaardiväe praportsike kooli roodu komandör. Nikolai Pavlovits, siis veel Suurvürst, kuulis tema pedagoogilistest võimetest, vagast moraalist ja haruldasest mõistusest, ning otsustas usaldada temale oma poja kasvatamise. Sellele tähtsale ametikohale asus Merder 12 juunil 1824.a., kui Suurvürst oli saanud vaevu 6. aastaseks ja täitis seda kohustust väsimatult kümne aasta kestel. Kahtluseta, et selle ülitarga kasvataja mõju noorele kasvandikule oli kõige soodsam. Mitte vähem ei avaldanud mõju teine Suurvürsti kasvataja – tuntud poeet Vasili Anrejevits Zukovski (0A8;8O =4@5528G0 C:>2A:>3>) tema klassitundide juht. Kõige paremaiks iseloomustuseks Aleksandri poolt saadud kasvatuse kohta võivad olla Zukovski poolt oma kolleegi, kindral Merderi kohta õeldud sõnad, millised võivad samuti olla öeldud tema kohta:  Tema poolt antud kasvatuses ei olnud midagi kunstlikku; kogu saladus seisnes vooruslikus, vagas, kuid tema hinge järjepidevas mõjutamises... Tema kasvandik... kuulis ainult tõe häält, nägi vaid omakasupüüdmatust ... kas siis võis tema hing siis headust mittearmastada, võis siis ta mitte omistada austust inimkonna vastu, mis on nõnda hädavajalik igasuguses elus, eriti elus trooni läheduses ja troonil“. Ei ole mingit kahtlust, et Zukovski üksi oma üldise mõjuga aitas kaasa noore kasvandiku südame tulevaseks talupoegade vabastamiseks ette valmistamisel. Täisikka jõudes, Troonipärija Tsareevits reisis mööda Venemaad, kaaslasteks Kavelin, Zukovski ja fligel-adjudant Jurjevits. Neist esimesena tsaaride soost ta külastas Siberit (1837.a.) ja selle reisi tulemuseks oli poliitiliste asumisele saadetute eluolu kergendamine. Hiljem, olles Kaukaasias, Tsareevits paistis silma mägilaste rünnaku ajal, mille eest autasustati püha Georgi IV järgu ordeniga. 1838.a. Aleksander Nikolaevits reisis Euroopas ja samal ajal, suurhertsog Ljudvig Hessen-Darmstadti (N42830 5AA5=J- 0@<HB04BA:>3>) perekonnast valis omale abikasaks printsess Maksimiliani-Vilhelmiine-Augusti-Sofia-Maria (0:A8<8;80=C-8;J35;J<8=C-23CABC-!>D8N-0@8N) (sünd. 27. juunil 1824.a.), Venemaale saabudes 5. detsembril 1840.a. ta võttis vastu õigeusu eeskirjade järgi tehtud võidmise, saades Suurvürstinna Maria Aleksandrovna nime. Järgmisel päeval toimus kihlus ja 16.a aprillil 1841.a. toimus laulatus. Keiser Aleksander II ja Keisrinna Maria Aleksandrovna abielust sündisid järgmised lapsed: S.V. Aleksandra Aleksandrovna (.. ;5:A0=4@0 ;5:A0=4@>2=0) , sünd. 19. augustil 1842.a. ja kes suri 16. juunil 1849.a.; S. V. Järeltulija Caesaaripoeg Nikolai Aleksandrovits (.. 0A;54=8:J &5A0@528GJ 8:>;09 ;5:A0=4@>28GJ), sünd. 8. septembril 1843.a. ja suri 12 aprillil 1865.a.; Suurvürst Aleksander Aleksandrovits – praegu õnnelikult Valitsev Keiser Aleksander III (vt.) sündis 26. veebruaril 1845.a. (( 1894.a.)); Suurvürst Vladimir Aleksandrovits, sündis 10 aprillil 1847.a. kes on alates 16 augustist 1874.a. abielus Suurvürstinna Marie Pavlovnaga, Suurhertsog Meklenburg-Šhverini Fridrisch-Franstsi II tütrega, 2. mail 1854,.a. V. R. Aleksei Aleksandrovits, sünd.2 jaanuaril 1850.a.; S. V. Maria Aleksandrovna, sünd. 5. oktoobril 1853.a., on abielus prints Alfrediga, Edinburgi hertsog, alates 11 jaanuarist 1874.a.; S.V. Sergei Aleksandrovits, sünd. 29. aprillil 1857.a., on abielus 3. juunist 1884.a. Elisaveta Fjodorovnaga, Suurvürst Hesseni tütrega, sünd. 20 okt. 1864.a.; S.V. Pavel Aleksandrovits, sünd. 4 juulil 1889.a. Kreeka kuninganna Aleksandra Georgievnaga (;5:A0=4@>9 5>@3852=>9), sünd 30 augustil 1870.a. Olles veel Troonipärija, Aleksander osales juhtimisasjades. Keiser Nikolai valitsmise viimasete aastate jooksul, tema reiside ajal, Aleksander asendas oma augustiklikku esivanemat. 1848.a. mil ta oli Viini, Berliini ja teistes õukondades, Ta täitis erinevaid olulisi diplomaatilisi ülesandeid. Võttes oma juhtimise alla sõjaväe õppeasutused, Aleksander hoolitses erilise armastusega nende vajaduste rahuldamise eest ja et nad oleksid täiustatud teadusliku kui pedagoogilise kasvatuse alal. Aleksander II troonile asumine 19 veebruaril 1855.a. toimus väga keerukatel asjaoludel. Krimmi sõda, kus Venemaal oli tegemist peaegu kõigi Euroopa peamiste riikide ühendatud jõududega, võttis Venemaale ebasoodsa pöörde. Liitlaste jõud suureneid selleks ajaks veelgi 15 tuhande sardiinia sõduriga. Vaenlase laevastik tegutses Venemaa vastu kõikidel meredel. Vaatamata, siiski, oma rahuarmastusele, mis oli tuntud ja ka Euroopas, väljendas Aleksander kindlat otsustavust võitlust jätkata ja saavutas auväärse rahu. Mobiliseeritud oli kuni 360 000 rahvaväelast, sama palju andsid 3 rekrutiks võtmist. Vene vägede meelekindlus ja mehisus Sevastopoli kaitsmisel, tekitas imestust isegi vaenlaste leeris.. Sellised nimed, nagu Kornilov, Nahimov ja teised tõusid püüdmatusse kuulsusse. Lõpuks, siiski, vaenlase suurtükiväe hirmus tegevus, mis purustas meie kindlustused ja viis minema iga päev tuhandeid inimelusid ja 27. augustil kõigi liitlasvägede poolt teostatud ühisrünnak Sevastoopolile sundis kaitsjaid taanduma linna põhja ossa. Linna langemine aga ei toonud vaenlasele olulist kasu. Teisest küljest, venelastel oli edu Väike-Aasias: Kars – see ligipääsmatu kindlus, mis oli lisaks veel inglaste poolt tugevdatud oli 16 novembril kindral Muravjovi poolt vallutatud, vaatamata selle rohkearvulisele garnisonile. See edu andis meile võimaluse öelda oma arvamus rahulepingu tingimuste suhtes. Liitlased, kes olid samuti sõjast kurnatud, olid läbirääkimisteks valmis, millised hakkasidki Viini õukonna vahetalitusel. Pariisis kogunesid 7 riigi (Venemaa, Prantsusmaa, Austria, Inglismaa, Preisimaa, Sardiinia ja Türgi) esindajad ja 18 märtsil 1856.a. oli sõlmitud rahu-traktaat. Selle lepingu tingimused olid järgmised: Mustal merel ja Doonaul muudeti laevasõit kõigile kaubalaevadele vabaks; Musta merre pääs, Bosporos ja Dardanellid on suletud sõjalaevadele, erandiks need kerged sõjalaevad, milliseid peab üleval iga riik Doonau suudmealal, et seal vaba liiklust tagada. Venemaa ja Türgi, vastastikusel nõusolekul, peavad Mustal merel võrdset arvu laevu. Venemaa, pidades silmas Doonaul vaba laevatamist, loovutab Donau lähedastele vürstiriikidele osa selle jõe endale kuuluvast suudme osast. Ta lubab samuti mitte kindlustama Aalandi saare. Kristlased Türgis võrdsustatakse õigustes moslemitega ja Doonau vürstiriigid asuvad Euroopa riikide üldise kaitse alla. Pariisi rahuleping, kuigi see ei olnud Venemaale kasulik, oli ikkagi temale austav, pidades silmas sellist hulka tugevaid vastaseid. Muide, selle mittekasulik külg – vene merevägede piiramine Mustal merel – oli viidud ellu juba Aleksander II elu ajal 19 oktoobri 1870.a. avaldusega. Rahulepingu ebakasulikkus tasus end rahu enda hüvega, milline andis võimaluse pöörata kogu tähelepanu sisereformidele, milliste hädavajadus oli muutunud ilmselgeks. Tõesti, Krimmi sõda tõi välja meie Isamaa sisemise vähkkasvaja, näitas meie olme täielikku kõlbmatust. Osutus hädavajalikuks paljude selle osade ümberkorrladamine, kuid igasuguste parandamiste teel seisis risti, ületamatu takistusena ees – pärisorjus. Reformide vajadus muutus kohustuslikuks ja edasilükkamatuks. Ja, vaat, rahu saabumisel ei viivitanud sisemise uuenduse uue ajajärgu saabumine. Juba Kõigekõrgeima 19. märtsi 1856.a. manifesti lõppsõnas, mis teatas Krimmi sõja lõppemisest, väljendus Tsaar-Vabastaja tulevase tegevuse terve programm: „Taevase Ettekavatsuse abil, mis on alati Venemaale head tegev, kindlustub ja täiustub tema sisemine heaolu; tõde ja armulikkus las valitsegu tema kohtutes; las arenegu kõikjal ja selle uue jõuga püüd haritusele ja igasugusele kasulikule tegevusele ja igaüks seaduse sängis, mis kõigile võrdselt õiglased, võrdselt kaitsvad ja nautigu rahus süütu töö vilju. Lõpuks, ja see on esimene Meie elavaim soov, päästva Usu valgus, valgustades mõistusi, kindlustades südameid, ja hoiab ja parandab enam ja enam ühiskondlikku moraali, selle korra ja õnne ustavat panti“. Samal aastal ((1856)) anti korraldus hoolitseda naiste gümnaasiumite asutamise eest, ning asutati teadlaste komitee, et koostada ja läbi vaadata õppeprogramme ning õpetamise juhendeid. Kroonimise päeval, 26. augustil, kuulutas Valitseja uus manifest välja terve rea armuande. Kolmeks aastaks lükati edasi uute rekrutite võtmised, tühistati kõik maksuvõlad riigile jne. vabastati, või äärmisel juhul leevendati erinevate kurjategijate karistust, nende hulgas ka riiklike kurjategijate ((poliitiliste)), kes osalesid 14. detsembri 1825.a. mässus ning selle aja salaühingutes, tühistatud on alaealiste juutide rekrutiks võtmine ja nende teenistusse võtmist tuleb teostada teistega võrdsetel alustel jne. Kuid kõik need osalised meetmed, milliseid võeti Venemaal vaimustusega vastu, olid vaid eesukseks sellistele reformidele millistega paistab silma Aleksander II valitsemise aeg. Eelkõige tundus, et kõige hädavajalikum on talutahva õiguste küsimuste lahendamine, mis kui kõigile silma paistvaim, oli meie eluviisi kõige põhilisema puudujäägi põhjus. Talutahva pärisorjusest vabastamise mõte ja seejuures koos maatükiga hõljus õhus juba keiser Nikolai valitsemise ajal. Kogu intelligents suhtus pärisorjusse kui hirmsasse ja häbiväärsesse pahesse. Kirjandus jätkas selles mõttes Radiševi ( 048I520) kuulsaid traditsioone. Piisab, kui mainida selliseid nimesid, nagu Gribojedov, Belinski, Grigorovitsit, (@81>54>20, 5;8=A:03>, @83>@>28G0, .!. "C@35=520) I. S. Turgenevit ((Bakunini sõber)). Kuid intelligentsi meelestatus, milline oli peamiselt aadellik, ei seganud seda, et kui küsimus mingil kujul läks üle aadlike seisuslikku arutlusse, siis selles keskkonnas ta leidis sellele harva vastuseisu. Keiser Aleksander II, astudes troonile, oli vendunud, et talupoegade vabastamine peab teustuma just tema valitsemise ajal. Selline oli ka intelligentsi häälestatus ja isegi talupoegade keskel hõljus ähmane eelaimus lähenevast „vabadusest“. 1854.a. ja 1855.a. rahvakaitseväe loomise seadlused kutsusid 9 kubermangus esile märkimisväärseid korratusi, nii nagu talurahva massid väljendasid soovi malevasse astumiseks, pidades teenistust rahvakaitseväes „vabadusele“ ülemineku perioodiks. Sellisel viisil muutus küsimuse lahendamine pakiliseks. Kui Valitseja poolt oli Moskvas välja öeldud pärisorjuse kaotamise hädavajaduse ning õigeaegsuse kohta, oli kogu Venemaa haaratud vaimustusest ja rõõmsast lootusest... Ja 1856.a. oli asutatud, aga 3 jaanuaril 1857.a. pidas oma esimese istungi spetsialne salakomitee, millist juhtis vahetult Tema Keiserlik Majesteet, millise ülesandeks pidi olema pärisorjuse kaotamist puudutavate seaduste ning määruste läbivaatamine. Sellesse komiteesse kuulusid: vürst Orlov, vürst Lanskoi, krahv Bludov, rahandusminister Brock, krahv V. F. Adlerberg, vürst Vas. A. Dolgorukov, riigivarade minister M. N. Muravjov, Tsevkin, vürst P.P. Gagarin, parun M.A. Korf ja J.I. Rostovtsev (@;>2J, 0=A:>9, ;C4>2J, @>:J, .$. 4;5@15@3J, 0A. . >;3>@C:>2J, .. C@02J52J, '52:8=J, .. 030@8=J, .. >@DJ 8 /.. >AB>2F52J). Neist vaid Lanskoi, Bludov, Rostovtsev ja Butkov (0=A:>9, ;C4>2J, >AB>2F52J 8 CB:>2J), komisjoni asjade juhataja, olid talurahva täieliku vabastamise poolt. Enamik aga soovitas võtta rea talurahva elu kergendamise meetmeid. Valitseja ei olnud rahul asjade käiguga ja nimetas komitee liikmeks suurvürsti Konstantin Nikolaevitsi (>=AB0=B8=0 8:>;0528G0). Muide, 18 augustil laeksu 3 Leedu kubermangu aadelkonna talupoegade vabastamise, kuid säilitades mõisnikele maa omamaise õigus, algatus. Sellele järgnes 20 novembril Kõigekõrgem reskript, mis antud Vileni sõjalisele, Grodno ja Kovenski ( 8;5=A:><C, @>4=5=A:><C 8 >25=A:><C) kindral-kubernerile, millises Valitseja lubas neist igaühe aadelkonnale asutada komitee, milline pidi töötama välja talupoegade olu parandamise projekti. Samal aastal oli antud samasugune luba Sankt-Peterburi ja Niznigorodi (8653>@>4A:><C) aadlikele, aga järgmisel aastal – Moskva ja teiste kubermangude aadlikele. 8. jaanuaril 1858.a. kujundati salakomitee ümber „talurahva asjade peakomiteeks“, millise koosseisu kuulusid veel krahv Panin, justiitsminister, aga sama aasta märtsis oli moodustatud siseministeeriumis „omavalitsuste osakonna keskne-statistika komitee “ («75<A:03> >B45;0 F5=B@0;J=>3> AB0B8G5A:03> :><8B5B0») nime all puhtalt administratiivne organ, milline mängis kogu selles asjas tähtsat rolli. Selle koosseisu läksid sellised isikud, nagu N.A. Miljutin, J.A. Solovev (.. 8;NB8=J, /. . !>;>2J52J), kirglikud vabastamise idee eest võitlejad. Tolle aja ajakirjandus oli samuti energiline vähemuse pooldaja ja tänu Valitseja positiivsele tahtele, üllas tegu, vaatamata komisjoni enamuse opositsioonile, läks kiiresti edasi ja isegi võttis enam avaramad mõõtmed, kui need, mis olid esitatud aadlikele esialgsete reskriptidega. „Talupoegade olu parandamise“ asemel seati küsimus juba otse nende täieliku vabastamise alusele. 17. veebruaril 1859.a. kuulutati välja „toimetava komisjoni“ asutamise korraldus, millise esimeheks määrati kindral-adjudant Rostovtsev. Neisse komisjonidesse esitati projektid, mis olid kubermangu komiteede poolt välja töötatud. Toimetava komisjoni poolt välja töötatud projekt pidi laekuma kõrgemasse komisjoni, mis oli moodustatud krahv Lanskist, krahv Palenast ja kindral Muravjovist ja Rostovtsevist, kus juhatajaks oli Zukovski (4.A.A. C:>2A:89). Lõpuks, see komisjon esitas projekti koos oma ettepanekutega peakomiteesse. Kui kubermangu komiteed esitasid lõpuks oma projektid toimetavale komiteele, kubermangudest 2 korda (augustis ja detsembris 1859.a.), oli kutsutud kohale mõisnikud, igast kubermangust kaks, et saada neilt hädavajalikke andmeid. Nende viimaste hulgas osutus olevat palju konservatiive, peakomitee, samuti oli valmis hea meelega asja pidurdama, kuid Valitseja otsustav tahe, kes nõudis, et komitee lõpetaks oma töö 1861.-a jaanuariks ja selle uue esimehe, Suurvürst Konstantin Nikolaevitsi mõju, kes oli asendanud Orlovi, liikusid asjad kiiresti edasi. 28. jaanuari määrused, mis olid välja töötatud toimetava komisjoni poolt ja mis käisid peakomiteest läbi, esitati läbivaatamiseks Riiginõukogule, kes võttis need mõningaste muudatustega, talupoegadele eraldatava maatüki suuruse vähendamise mõttes, vastu. Lõpuks, 19. veebruarist 1861.a. järgnes suur manifest, milline tegi au Tsaar Vabastajale – 22 miljoni maaelaniku pärisorjausest vabastamise kohta. Mõisnike talupoegade vabastamine teostati järgmistel alustel. Kõigepealt kuulutati mõisniku kohustusest anda endistele talupoegadele maad, peale mõisamaa, nii künni kui heinamaad, määrustes ette nähtud suuruses. Sellist mõisnike peale pandud talupoegadele maa eraldamise kohustust piirati vaid väikemõisnike, Voiska Donski mõisnike maade suhtes samuti Siberi mõisnike ja era-mäendusettevõtete tehaste maa suhtes, millistele on kehtestatud spetsiaalsed maa äralõigete tegemise eeskirjad. Teiseks, koos sellise mõisniku maa äralõigete eraldamise kohustusega, kuulutati välja talupoja kohustus see maa vastu võtta ja pidada seda oma kasutuses, mõisniku suhtes kindlaksmääratud kohustuste eest, neile kogukonna maa eest esimese üheksa aasta jooksul (kuni 19. veebruarini 1870.a.). Kuid 9 aasta möödumisel on antud üksikutele kogukonna liikmetele õigus nii sellest kogukonnast lahkumiseks ja maa kasutamise õigusest loobumisest, kui ta oma ostab oma talu välja. Kogukond ise aga saab õiguse mitte võtta oma tarvitusse selliseid maatükke, millistest üksikud talupojad loobuvad. Kolmandaks, mis puutub talu maatüki ja sellega seotud maksete suurust, peab see põhinema maaomaniku ja talupoja vahelisel vabatahtlikul kokkuleppel, milliseks sõlmib ettenähtud viisil, asutava eeskirja põhjal rahukohtuniku, kubermangu talurahva asjade kongressi kohaloleku vahendusel lepingu, aga Lääne kubermangudes spetsiaalsetes kontrolli komisjonides. Selline vabatahtlik kokkulepe on piiratud vaid nõudega, et talupoja kasutusse jääks maad mitte vähem sellest hulgast, milline määratakse kindlaks kohalikes määrustes, mis grupeerivad kubermangud sellek, et määratleda neist igaühes hinge kohta määratud maatüki suuruse, kolmeks vööndiks. Aga seejärel, vastavalt hingele eraldatud maatüki suurusele, määratletakse kohalike määrustega kohustuste suurus, milliseid ajutiselt-kohustuslikud talupojad, kuni maa väljaostmiseni, peavad kandma maaomaniku kasuks. Need koormised – kas rahas, või määratletud obroki, või siis töökohustusena, baršina kujul (10@I8=K). Senini, kuni ajutiselt-kohustuslikud talupojad maad välja ei ole ostnud ja asuvad endise maaomaniku suhtes kohustavates suhetes, on viimasele antud ajutiselt-kohustuslike maakogukonnas pärusmõisa politsei õigus. Määrus, siiski, ei piirdu talupoegadele maa kasutamiseks andmisega, vaid ka kergendab nendel üksikute maatükkide väljaostmise võimalust riikliku väljaostu operatsiooni abil, kusjuures valitsus annab talupoegadele nende poolt soetatud maa alusel laenu kindlasmääratud summa piires ja tagasi maksmise tähtajaga kuni 49 aastat ning andes selle summa mõisnikule riiklike protsendipaberite kujul ning võttes kõik edasised talupoegadega arveldamised enda peale. Peale valitsuse poolt väljaostu tehingu kinnitamist kõik talupoja kohustused mõisniku ees lõppevad ja nad astuvad omanik-talupoegade järku. Nõnda toimus, rahulikul teel, ilma riigimehhanismi märkimisväärsete vapustusteta, suur reform, milline juba Ekaterina II ajast peale oli järjekorras, kuid millist kardeti ette võtta. 22 miljonise orjastatud inimese asemel moodustus vabade taluinimeste seisus koos märkimisvärse omavalitsusega kogukonna ja valla piires. Õigused, millised olid mõisnike poolt talupoegadele 19. veebruari 1861.a. määruste alusel antud, olid järkjärgult laiendatud ka losside (42>@F>2KEJ), äralõigete (C45;J=KEJ), juurdekirjutatud (?@8?8A=KEJ) ja riiklike talupoegade üle. Peale talurahvaseadust, kõrvuti administratiivsete reformidega, omab olulist kohta ja ilma kahtluseta, kohalike zemstvo ( 75<A:8EJ) asutuste seadus. Juba 25. märtsil 1859.a. oli antud Kõigekõrgem korraldus kubermangu- ja maakonna asutuste ümbermoodustamisest, kusjuures on antud ette selline juhtiv alge: „Täitevvõimu ja juurdluse osakonna korraldamisel tuleb asuda läbi vaatama maakonna majanduslik-korraldavat valitsust , milline on praegu jaotatud erinevate komiteede vahel ja tihti kuulub politseivalitsuse juurde. Kusjuures läbivaatamine on tarvis anda maakonnas majanduse juhatusele suuremat ühtsust, enam iseseisvust ning usaldust; seejuures tuleb maakonna majanduse juhtimisel määratleda iga seisuse osaluse tase“. 23. oktoobril 1859.a.seati need alused ka kubermangu asutuste ümberkorraldamiseks. Selle tagajärjel, Siseministeeriumi juures oli sisse seatud spetsiaalsed komisjonid, milliste tegevus oli algusest peale kergendatud kaasaegsete töödega, milliseid teostati Rahandusministeeriumi spetsiaalses komisjonis maksude süsteemi ülevaatamise eesmärgil. Kõigi nende tööd etulemusel saadi 1. jaanuaril 1864.a. avaldatud kubermangu ja maakondade zemstvo valitsuste määrus, millistele selle määrustega tehti ülesandeks järgmised asjad: zemstvo varade, kapitalide ja rahade valitsemine, zemstvole kuuluvate hoonete ja teede korrashoid, vastastikuse varakindlustuse asjade juhtimine, kohaliku kaubanduse ja tööstuse arendamise eest hoolitsemine, rahva toidlustamise ja vaeste ühiskondliku järelvalve asjad, osalemine peamiselt majandusasjades, seaduse piires kirikute ehitamise, rahvahariduse, rahva tervishoiu ning vanglate ülalpidamise eest hoolitsemine. Kohalike ja riiklike maksude jaotamine, määramine, võtmine, et täita zemstvo, kubermangu või maakonna vajadusi. Kõigi nende zemstvo asjade juhtimiseks asutatakse: igas maakonnas – maakonna zemstvo kogu, mis koguneb üks kord aastas ja millisel on oma alaline täitevorgan Maakonna zemstvo Valitsuse nime all (#574=>9 5<A:>9 #?@02K); kubermangudes asutatakse Kubermangu zemstvo Kogu (C15@=A:>5 5<A:>5 !>1@0=85) oma alalise täidesaatva organiga  Kubermangu Zemstvo Valitsus (C15@=A:>N 5<A:>N #?@02>N). Seoses zemstvo juhatimise reformidega antakse välja ka 16. juunil 1870.a. kinnitatud Linna Määrus (>@>4>2>5 >;>65=85), millisega antakse meie linnadelemärkismisväärne omavalitsus. Selle Määruse järgi koosneb linna ühiskonflik juhtimine linna valimiskogudest, linnaduumast ja linnavalitsusest, linnapea juhtimise all. Linna omavalitsuse sfäär on linna piires üpris avar. Duuma korraldab iseseisvalt linna juhtimist ja majandust, valib ametiisikuid ja määrab nende töötasu, kehtestab linna maksud, haldab linna varasid, kulutab rahasid, hoolitseb linna välise heakorra eest, hoolitseb tervishoiu, hariduse ja tootmise, heategevuse jne. eest, kusjuures linna ühiskondlike asutuste määruste täpset täitmist kontrollivad rangelt politsei organid. Reformide hulgas, millised tähistavad endaga Aleksander II valitsemist, on ühel esimestel kohtadel, vaieldamatult, kohtureformil. See sügavalt läbi mõeldud reform omas tugevat ja vahetut mõju kogu riigi- ja ühiskondliku elu ehitusele.Ta tõi sellesse täiesti uue, ammu oodatud printsiibid – sellised, nagu: kohtuvõimu täielik eraldamine administratiivsest ja süüdistavast võimust, avalikkus ja kohtu sõnavabadus, kohtunike, advokatuuri sõltumatus ja võistlev kohtumenetluse kord, millistest enam olulisem, kuriteo raskus järgi kriminaalkuritegude asjad tuleb anda ühiskondliku südametunnistuse kohtu alla, vandemeeste isikus. Juba 29. septembris 1862.a. olid Valitseja poolt läbi vaadatud ja kinnitatud kohtu osa puudutavad määrused, mis olid ette valmistatud Tema Keiserliku Majesteedi II Osakonna kantselei poolt. Seejärel asutati Riigisekretäri vahetu juhtimise all olev spetsiaalne komisjon, milline, arendades neid määrusi, koostas kohtu eeskirjade projektid, mis olid hiljem üksikasjalikult läbi arutatud ja parandatud Riiginõukogu poolt ja lõpuks, 24.. novembril 1864.a. oli Kõigekõrgema seadlusega kinnitatud: Kriminaal- ja tsiviilkohtu menetluse määrustik ja Rahukohtunike poolt mõistetavate karistuste määrustik. Kohtureformi olemus on kokku võetav järgmises: Kohus muudetakse suuliseks ja avalikuks; kohtuvõim eraldatakse süüdistavast ja kuulub kohtutele administratiivvõimude mingi osaluseta; kohtu põhilise vormi moodustab võistluslik protsess; asja võib sisuliselt arutada mitte rohkemas, kui kahes instantsis; kolmandasse instantsi (senati kassatsiooni ametkond) võib esitada otsuse kassatsiooni korras läbivaatamisele, kui rikutakse ilmselt seaduse otsest mõtet või tavasid ning menetluse vormi; kuriteo asjad, millised toovad kaasa karistusi, mis on ühendatud kõigi- või osa eriliste õiguste või varaliste privileegide kaotamisega, antakse süüdioleku määratlemine vandemeeste kohtule, mille liikmed on valitud kohalike elanike kõikidest seisustest inimeste hulgast; kaotatakse kantselei saladus ja asja algatamiseks ning süüdistatava kaitseks on kohtu juures vannutatud usaldusmehed ((advokaadid)), kes asuvad eriliste nõukogude järelvalve all, millised on moodustatud sama korporatsiooni poolt. Uued kohtuasutused said järgmise kuju: rahukohtud, rahukohtunike kongressid, ringkonnakohtud ja kohtukojad. Maakond, moodustades rahukohtu ringkonna, jaotatakse rahukohtunike jaoskondadeks, milliste arv määratletakse spetsiaalse loeteluga. Igas rahukohtu jaoskonnas on jaoskonna rahukohtunik, aga ringkonnas – mõned auväärsed rahukohtunikud; kõik nad valitakse 3. aastaks kohalike elanike hulgast, kes rahuldavad seaduses nimetatud tingimusi ja kinnitatakse ametisse Valitseva Senati poolt. Asja lõplikuks otsustamiseks, milline kuulub rahukohtunike pädevuse, moodustavad jaoskonna ja austatud rahukohtunikud kindlaks määratud ajal korralised kongressid, milliste esimees valitakse nende endi hulgast 3. aastaks. Mitme maakonna peale asutatakse ringkonna kohtus, mis koosneb valitsuse poolt määratud esimehest ja kindlaks määratud arvust liikmetest ja ühe või mitme kubermangu kohta moodustatakse kõrgem kohturingkond, millises asutatakse kohtukoda, milline on jaotatud ametkondadeks, kusjuures nii esimees, kui ka selle alalised liikmed nimetatakse valitsuse poolt. Ringkonnakohtutes ja kohtukodades, et kriminaalasjades määratleda kohtualuse süü või süütus, asuvad vandemeeste kohtud, kes on valitud kohalike kõigist seisustest pärinevate elanike hulgast. Seejärel, veel neist kahe iga asutuse juures asub spetsiaalne prokurör ja kindlaksmääratud arv tema abisid. Ringkonnakohtu prokurör on allutatud kohtukoja prokurörile, aga viimane asub vahetult sõltuvuses justiitsministrist – kui peaprokurörist ((kindral-prokurörist)). Sõjaväeline juhtimine tegi samuti läbi ümberkorraldusi. Juba Aleksander II valitsemise alguses oli kaotatud sõjaväe asundused, lühendati sõdurite teenistuse aega 25. aastalt 15. aastale, likvideeriti alandavad kehalised karistused, pöörati suuremat tähelepanu sõjaväes teenivate ohvitseride, reformides sõjakoole, üldise haridustaseme tõstmisele. Edasi, likvideriti liigsest tsentraliseerimisest tingitud sõjaväelise juhtimise puudusi. 1862.a. anti Sõjaministeriumile Kõigekõrgem korraldus sõjalise juhtimise alustpanevaks ümbermuutmiseks, pidades silmas juhtimise parandamist ja täiustamist. väeosade asupaigas. Sellise ümberkorralduse tulemusena ilmus Kõigekõrgem, 6. augustil 1864.a. kinnitatud korraldus. Määrus sõjavae-ringkondlikest valitsustest ((staapidest)). Selle määruse alusel moodustati algselt 10 sõjaväeringkonda, aga seejärel (6 augustil 1865.a.) veel 4. Igas ringkonnas on vahetult Kõigekõrgema korraldusega ametisse nimetatud kõrgeim ülemus, keda nimetatakse s.v. teise ringkonna vägede ülem (:><0=4CNI53> 2>9A:0<8 B0:>3> B> 2>5==>3> >:@C30). See ametikohustus võib olla pandud kohalikule kindral-kubernerile. Mõningates ringkondades nimetatakse ametisse veel vägede ülema abi. Teiseks oluliseks meetmeks meie vägede ümberkorraldamisel sai 1. jaanuaril 1874.a. välja antud Sõjaväeteenistuskohustuse määrustik, millise järgi kogu keisririigi meessoost elanikkond kuulub sõjaväeteenistuskohustuse alla, kusjuures see kohustus koosneb 6 aastat tegevteenistuses viibimist, 9. aastat rahvakaitseväes ja seda kuni 40.aastaseks saamiseni. Peab veel silmas pidama, et 1867.a. oli sõjaväes sisse viidud avalik kohus, kohtuvõim on jaotatud ära polkude, ringkonnakohtute ja sõjaväe kõrgema kohtu (Sankt-Peterburis) vahel. Kohtu koosseis, välja arvatud polgu kohtud, kavatsetakse täita sõjaväelis-juriidilise akadeemia lõpetanud ohvitseridega. Ka rahvaharidus tõmbas endale Valitseja tähelepanu. Eriti suurt tähtsust omas selles suhtes uue Ülevenemaalise ülikooli põhikirja väljaandmine 18. juunil 1863.a., millise väljatöötamisel, rahvahariduse ministri A.V. Golovini (>;>28=8=0) juhtimisel , osales õppeasutuste peavalitsuse juures asuv spetsiaalne komisjon, mis oli koostatud peamiselt Sankt-Peterburi ülikooli professoritest. Selle põhikirja järgi iga ülikool, rahvahariduse ministri ülemjuhtimisel on antud õpperingkonna hoole alla, millisele on tehtud ülesandeks valitsuse poolse ülikooli põhikirjas määratletud iseseisvate korraldustega kontrolli teostamine. Iga ülikool koosneb kindlaks määratud arvust õppetoolidest, kui ühtse terviku osadest. Õppe osa juhtimine on tehtud ülesandeks õppetoolidele ja ülikooli nõukogule. Iga õppetool moodustab, dekaani juhatuse all, kes on, järelmainitute poolt, valitud 3. aastaks, ordinaarsetest ja ekstraordinaarsetest professoritest, iseseisva õppetooli Kogu. Ülikooli Nõukogu koostatakse kõigist ordinaarsetest ja ekstraordinaarsetest professoritest, eelmainitute poolt 4. aastaks valitud rektori juhatuse alla, ning ta kinnitatakse ametisse Kõigekõrgema korraldusega. Rektorile on usaldatud ülikooli otsene juhtimine. Põhikirjaga on määratletud, milliseid asju õppetoolid ja nõukogu võivad oma võimuga lahendada ja milliseid asjad peavad olema antud hoolekandjale või ministrile kinnitamiseks. Majandusasjade, rektori juhtimise all, moodustatakse dekaanidest ja inspektorist (kes kutsutakse vaid üliõpilasi puudutavate asjade puhul) juhatus. Üliõpilaste üleastumiste arutamiseks asutati ülikooli kohus, mis koosneb kolmest kohtunikust, kes on igal aastal valitud Nõukogu poolt professorite hulgast. Peale selle, suurendatakse professorite palka, õppetoolide arvu ja ülikooli eelarvet. 19. novembril 1864.a. ilmus samuti uus gümnaasiumite määrustik, mis oli oluliselt muudetud ja täiendatud 19. juuni 1871.a. määrustikuga. Nende määrustike järgi, jaotati kesk-õppeasutused klassikalisteks, millistes rakendati klassikalist süsteemi ja reaalkoolideks. Rahvaharidus, selle täielikkus mõttes, on reguleeritud Kõigekõrgema poolt 14 juunil 1864.a. kinnitatud Rahva algkoolide seadusega. Tähelepanu pöörati ka naiste haridusele. Juba 60- aastatel, endiste kinniste naiste õppeasutuste asemel hakati looma kõigist seisusest neidudele vabu õppeasutusi, kusjuures need uued asutused asusid Keisrinna Maria asutatud ametkonna järelvalve all. Sarnaseid gümnaasiume hakkas organiseerima ka rahvahariduse ministeerium. 1870.a. 24. mail oli saanud Kõigekõrgema kinnituse uus Naiste gümnaasiumite ja rahvahariduse ministeeriumi progümnaasiumite määrustik. Need õppeasutused võeti Valitseja Keisrinna Kõigekõrgema hoolekande alla. Neid võis asutada õpperingkondade hoolekandjate loal sellistes linnades, kus peetakse võimalikuks selle eksisteerimist tagada ühiskondlike- või eraannetustega, kusjuure sministeeriumile on antud luba anda neile õppeasutustele toetust, milliseks nähakse eelarves igal aastal kindlaksmääratud summa, vastavalt riigikassa vahendite võimalusele, kuid mitte enam, kui 150 tuhat rubla aastas. Lõpuks, nõudlus selliste kõrgemate naiste kõrgema hariduse asutuste järgi viis Peterburis, Moskvas, Kiievis, Kaasanis ja Odessas naiste pedagoogiliste kursuste ja kõrgemate kursuste asutamisele. Sügavat ja headtegevat mõju ühiskondliku eneseteadvuse arendamisel omas ka trükiasjanduse reformimine. Juba 1862.a. suleti tsensuuri peavalitsus ja osa selle kohustusi pandi siseministeeriumile ja teine osa rahvahariduse ministeeriumile. Lõpuks 6. aprillil 1865.a. anti välja Ajutine trükiasjanduse eeskiri (@5<5==0O @028;0 ?> 45;0< ?5G0B8). Trükiasjade keskadministratsioon viidi siseministeeriumi alla, millise koosseisus loodi trükiasjanduse peavalitsus. Sellele peavalitsusele on tehtud ülesandeks järgmised kolme liiki asjad: 1)tsensuuri loata ilmunud trükiste üle järelvalve teostamine; 2)trükikodade, piltide trükkijate ja raamatutega kauplejate üle järelvalve teostamine ja 3)eeltsensuuri teostamise asja administreerimine. Kõik pealinnas ilmuvad perioodilised väljaanded ja teosed, vähemalt 10 lk., aga samuti õppeasutuste väljaanded, joonised, plaanid, kaardid on kõikjal vabastatud eelnevast tsensuurist. Aleksander II valitsemine, mis on nii rikas sisemiste reformide suhtes, on samuti silma paistev välispoliitikas terve rea sõjategevuste poolest, millised tõstsid lõppude lõpuks ajutiselt langenud Venemaa tähendust peale Krimmi sõda ja tõstis uuesti Euroopa riikide väärikasse ritta. Sisuliselt öeldes, vaatamata sellele, et sisemine uuendamine hõlmas peaegu kogu valitsuse tähelepanu, eriti Aleksander II valitsemise aja esimese poolel, peeti riigi äärealadel sõda peaegu vahetpidamatult. Eelkõige, Aleksander II troonile asumise eel, ta pidanuks lõpetama teise sõja, millise ta oli saanud päranduseks eelmiselt valitsejalt, Krimmi sõjaga koos. See oli sõda Kaukaasia mägilastega. See võitlus kestis juba ammusest ajast peale ja maksis suure hulga jõude ja vahendeid, kuid ei olnud andnud mingeid otsustavaid tulemusi. Šamil, mägilaste juht, tõrjus meid isegi Dagestanist ja Tšetšeeniast välja. Peale Krimmi sõja lõppu määras Valitseja Kaukaasias vägede ülemjuhatajaks vürst Barjatinski (0@OB8=A:>3>) ja asi hakkas kiiremini edenema. Juba aprillis 1859.a. oli vallutatud Veden, `amili tugipunkt, mis tõi kaasa peaegu kogu Dagestani hõivamise. `amil taandus koos oma toetajatega Guniba ligipääsmatutesse kõrustesse, kuid ta piirati vene vägede poolt igast küljest sisse ning oli 25. augustil, peale nende otsustavat pealetungi, alla andma. Ida-Kaukaasia oli sel moel allutatud; jäi järgi veel Lääne-Kaukaasia allutamine. Viimane okli seetõttu raskem, et mägilasi toetasid aktiivselt kõik meie vaenlased, kes ei soovinud Kaukaasia sõja lõppemist. Vaatamata sellele, et nendega oli sõlmitud rahu, tunnistas Türgi mägilasi nagu moslemeid, võttes nad oma kaitse alla, saatis oma emissaride kaudu relvi ning abiväge. Inglismaa kogus samuti tserkesside toetamiseks raha, aga Prantsusmaa saadik Konstantinoopolis asus avalikult nende poolele. Trapezuntis oli Euroopa konsulite poolt (erandiks preisi) samuti loodud „mägilast aitamise“ komitee. Vaatamata, siiski, kõigile neile probleemidele, läks alistamise asi edasi ja mägilaste mere poolt tõrjumine edenes, kuigi aeglaselt, tänu kohalikke tingimusi tundvale kindral Evdokimovile (24>:8<>20). 1863.a. alguses nimetati Kaukaasia asevalitsejaks Suurvürst Mihail Nikolaevits (8E08;J 8:>;0528GJ) ja asi läks kiiremini, nõnda, et 21. mail 1864.a. Suurvürst võis Valitsejale telegrafeerida Lääne-Kaukaasia täielikust alistamisest. Samal aastal toimus veel 2 suurt sündmust – Poola rahustamine ja Turkestani vallutamine. Peale Pola ülestõusu maha surumist 1831.a., asus Poola mässava riigi olukorras, nõnda nagu tavalise administratsiooni kõrval eksisteeris selles veel spetsialne, sõjaväelis-politseiline valitsus Keiser Aleksander II, asudes troonile, kaotas selle poolakate ja teiste vene alamate vahelise erinevuse tegemise. Poliitilistele kurjategijatele anti amnestia, poolakatele kingiti palu soodustusi, lubati asutada piiramatu liikmete arvuga Põlluharimise ühing (5<;545;JG5A:>3> 1I5AB20) krahv Zamoiski (0<>9A:03>) juhatamisel. Vaatamata, siiski kõigile nende soodustustele, revolutsiooniline partei ei loobunud oma püüdlustest. Põlluharimise ühing hakkas samuti järgima rahvusliku ühinemise eesmärki. Itaalia rahvusliku liikumise edu, rahutused Austria valdustes, kõik see tugevdas Poola patriootide lootusi. 1860.a. algasid venelaste vastu rida demonstratsioone, millised tugevnesid eriti 1861.a. Vatamat, siiski, neile demonstratsioonidele, mis läksid kuni rahva ja väeosade kokkupõrkeni, valitsus jätkas oma vaoshoitud ja rahuarmastavat poliitikat. Poolakatele teatati: tuntud poola patrioodi markiis Vele nimetamiseks Poola rahavahariduse ja vaimulike asjade direktoriks, Tsaaririigis uute õppeasutuste asutamisest ja ääreala tuntud isikutest Riiginõukogu moodustamisest , kubermangu maakondades valitavate nõukogude loomisest ja Varssavis valitava munipsipaaljuhatuse asutamisest. Kuid kõik see ei saanud revolutsioonilist parteid rahuldada. Toimus isegi Tsaaririigi uue ametisse nimetatud asevalitseja Suurvürst Konstantin Nikolaevitsi elu kallale kippumine ja kuulutati välja kõigis endise Poola osades uue poola valitsuse (6>=4J) asutamisest koos keskse rahva komiteega. Pidades silmas neid ähvardavaid tegevusi, oli valitsus sunnitud võtma otsustavaid meetmeid  kuulutas Tsaaririigis välja üldise rekrutite võtmise mitte liisu tõmbamisega, vaid nimelise teenistusse kutsumisega, piirdudes linnaelanikega ja nende külaelanikega, kes ei tegele põllutööga. See meede viis revolutsioonilise partei ärrituse viimase piirini ja vaat, 1863.a. alguses, kui teatati rekrutite võtmisest, kutsus revolutsiooniline komitee kõiki poolakaid üles relvi haarama. Öösel 10 ja 11. jaanuari vahel, meie malevatele, mis asusid Tsaaririigi erinevates osades, tungiti kallale. See ettevõtmine, üldiselt, jäi edutuks. Kui viimane katse, mis oli valitsuse poolt lepituse leidmiseks tehtud, nimelt kõigile, kes enne 1. maid relvad maha panevad, antakse andeks, selleni ei viinud, siis valitsus võttis ülestõusu maha surumiseks energilisi meetmeid. Lääne riikide järelandlikus, kes saatsid poola küsimuses oma noote, oli tagasi lükatud, aga Venemaad haaranud üldine pahameel, tänu nende nootide pealetükkivale ja trotslikule toonile ja mis väljendus terves hulgas aadlike kogude poolt saadetud aadressides ((kirjades)) mis väljendasid oma truudust Valitsejale ja valmisolekut tema eest surra, sundis palumata kaitsjaid taganema oma nõudmistest. Ülestõus suruti maha, tänu Varssavi asevalitseja krahv Bergi ja Vilno (8;5=A:03>) kindralkuberneri krahv Muravjovi aktiivsele tegutsemisele. Selle järel võeti rida meetmeid, mis aitasid kaasa Poola lõplikule rahustamisele, kusjuures peamisteks tegelasteks sellel tegevusväljal olid vürst Tserkasski ja N.A. Miljutin ('5@:0AA:89 8 .. 8;NB8=J). Poola talupoegadele kingiti maaomand ja kohalik omavalitsus, linnad ja kohakesed vabastati botsinlikust sõltumusest mõisnike suhtes, kubermangudes (milliste arv on 5 suurendatud kuni 10 ni) ja maakondades viidud sisse juhtimine, sarnaselt selelga mis kehtib Keisririigis. jne. 1869.a. (28. märtsil) kuulutati Kõigekõrgema tahet meetmete võtmisest Tsaririigi muude Keisririigi osadega liitmiseks ja sel eesmärgil Poola Tsaaririigi kesksete valitsusasutuste kaotamisest. Lõpuks, 1869.a. peamise kooli asemele Varssavis asutati Keiserlik Ülikool. Samaaegselt kõigi nende sündmustega käis võitlus ka meie Aasias asuval piiril. Juba Keiser Nikolai I valitsemise ajal seadsid venelased, tänu kirkiiside alistamisele, oma võimu Turkestanis kindlale alusele. 1864.a., tänu kindral Verjovkini (5@52:8=0) ja polkovnik Tsernjaevi ('5@=O520) energilistele ja forseeritud tegevusele, meie piiri eesliin liikus märkimisväärselt ette poole: Tsernjaev vallutas torm-rünnakuga Aulieti (C;85BC) ja Tsekmenti ('5:<5=BJ), aga Verjovkin omalt poolt vallutas Turkestani. Saanud teada, et Buhaara emiir kavatseb Taskenti, mis sõltub Kokandist (>:0=0), vallutada, Tsernjaev 1865.a. liikus kiiresti selle linna alla, mida kaitsis 30 tuhandene garnison ja omades kõigest 2000 inimest ja 12 kahurit, vallutas selle otserünnakuga. Võitlus emiiriga kestis kuni 1868.a. kui Samarkand ja Uzgut (!0<0@:0=4J 8 #63C@BJ) olid vallutatud. Emir oli sunnitud leppima ja lepingut sõlmima, millise järgi andis vene kaupmeestele täieliku kauplemisvabaduse ja kaotas oma valdustes orjuse. Juba 1867.a. Turkestani oblastis, liites sellega uuesti Semiretsenski (!5<8@5G5=A:>9), on asutatud Turkestani kindral-kubermang. 1871.a. rikastusid vene valdused Kudzi (C;J468) liitmisega, aga 1875.a. oli vallutatud ka Kokand (>:0=0) ise, milline moodustab nüüd Ferganaa oblasti. Veel enne Kokandi allutamist, algas võitlus Hiiva khaaniga. Oma õnnetute, veetute steppide kaitseks Nfp®²Ęś v š ž ¤ ¬ ¶ B D I K Ć Ä ō õ ų ś & ( F ÓŌ>np³+,ƒ@óėćŪėŪėŪėÓėÓėĖėÓėĆėĆė»ė³ĆėĆØÓĆ ˜˜…}uėumh(ömH%sH%hčE3mH%sH%h+HQmH%sH%h†'łmH%sH%h>h>mH%sH%h>mH%sH%h(,xmH%sH%h%E|h%E|mH%sH%h;ēmH%sH%h/}@mH%sH%h%E|mH%sH%h¾$(mH%sH%h¤<.mH%sH%hFÕmHsHhC3ĮmH%sH%hFÕmH%sH%h/}@hFÕ5mH%sH%(,Įf $#g,„-*.‚2@5†<U¼_3bĀdÄdÆs°syx^‚_‚ŠŸŠ“™™®Æī©RŖżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżH"|"žž@‚2’ČĢĄĮ×ų9>RT”–øĄ&Œ~‡ˆ*+{›ž !" æĀ  õķõķāŚŅŹĀŹĀŗĀŗĀ²§Ā²Ā²ĀŗŸ”ŸŒŸŒŗŒŗŒŗŒŗŒŗŒ„ŗŒ|thFEmHsHhFEmH%sH%hjémH%sH%h1ƒmH%sH%h[=h[=mH%sH%h[=mH%sH%hļÕhļÕmH%sH%hļÕmH%sH%hKT×mH%sH%hy)NmH%sH%h oRmH%sH%hčE3mH%sH%h”˜mH%sH%h”˜h”˜mH%sH%h(ömH%sH%h(öh(ömH%sH%,  " ( . 0 d f `"##$#¬# %¹&:'((**ą*/,f,g,‚-ƒ-„-q.P0G2\22‚2ƒ2;3łńéńåŻÕĶÅĶŽµ­„™„ކ~Å~v~vnfZfv~RhwhmH%sH%h_V7hW5mH%sH%hWmH%sH%hŃ&­mH%sH%hś}{mH%sH%hØ)°mH%sH%h©6½mH%sH%h©6½h©6½mH%sH%hõ&ćhõ&ć5mH%sH%hõ&ćmH%sH%hcYmH%sH%hØmH%sH%h3cqmH%sH%h„amH%sH%h+AęmH%sH%h oRmH%sH%h1ƒmH%sH%hFEh©6½mHsHhFEmHsH hFEhFE ;3ō34?5@56h7888ę8č8R9š9œ9s:t:Ž;…<†<ļ>????@A€AøAĪA°CäCęCĄEÄEųščąčŲŠČĮй®Š®¦ž¦žčž–Š~Š–s–sh–h–`Xh·{mH%sH%h]cmH%sH%hĀ&ņhĀ&ņmH%sH%hŠBThŠBTmH%sH%hĀ&ņhĀ&ņ5mH%sH%hŠBThŠBT5mH%sH%hŠBTmH%sH%hFYmH%sH%hipómH%sH%hĖFUhĖFUmH%sH%hĖFUmH%sH% hzelhzelhzelmHsHhzelmH%sH%hq\wmH%sH%hØ)°mH%sH%hŗBmH%sH%hµ]ØmH%sH%häsąmH%sH%"ÄEF8FŌGōGZH—HI(I,I.IJlJžJKK²KšKQNO%OP&PAT~TƒTUU`UaUöU’X \ē\õķåõåŻÕĶÕĶÕĀÕĀÕŗÆŗ§›§§ˆ§ˆ€ˆxph`Uhź!āhź!āmH%sH%hvEmH%sH%hŹbmH%sH%høGąmH%sH%h¢CKmH%sH%hFYmH%sH%h‘&®mH%sH%h†?øh†?ømH%sH%h†?øh†?ø5mH%sH%h†?ømH%sH%h|S|h|S|mH%sH%h|S|mH%sH%h.'Œh.'ŒmH%sH%h§}ˆmH%sH%h.'ŒmH%sH%hö ’mH%sH%h·{mH%sH%h]cmH%sH%h·{h·{mH%sH%!ē\]] ]^ŗ_¼_³`Ó`Ł`¦a2b3böcdd2dFdjd„d¾dĄdĀdÄdČd¼eĢeŠe,f.fØmH%sH% h'yfh'yfh'yfmHsHh'yfmH%sH% h`>hk=ühk=ühŃńmH%sH%hk=ühk=ümH%sH%hk=ümH%sH%h&VmH%sH%hØ}mH%sH%h‘&®mH%sH%hź!āh° ·mH%sH%hź!āhź!āmH%sH%h° ·mH%sH%&PoŠoŒoTpfphpzp|p€pšrņrRsrs®sÆs°sĆs$t2tüuvv vovŽvv‘v’vŽvwxxxyxFzŠ|“~Ÿ~.]‚^‚_‚—‚˜‚³„“„Ź…¬†Ä†Ę†Ö†Ų†ä†õīęŽīŽŚīÖŅÖŅÖĪŹÖŹĀŹ¾ŗŹŗ¶Ņ¶Ņ¶Ņ²Ö²®Ŗ¦Ŗ¦²¢¦žš“š‡€‡€‡ hnŃhnŃhnŃmHsHhnŃ hŸR‹hŸR‹hŸR‹h`>hŃńh;Øh*CŚhiŽh± ¢h)Qh„Pth 5Wh}ßh}ß5h}ßhk=üh0o/hŠ#Öh`9ēh`9ēmHsHh`9ēmH%sH% h`9ēh`9ēh`9ēh`9ēmH%sH%2ä†ę†ź†ģ†ü†ž† ‡ ‡‡h‰ˆ‰‰‰Š‰2ŠHŠgŠ™Š›ŠœŠŠÓŠA‹ŒŒŌwŽx޾Žćģķ“%‘Ö’““„–Ļ–™™˜šŽšłńłńłńłķåŻåŻåÕŻÕŻÕĶÕŻÅŗÅ²§²Ÿ²—Ÿ—Ÿ‡Õ‡w‡wlhx;hx;mH%sH%hx;mH%sH%hėmH%sH%hębļmH%sH%h—˜mH%sH%hezZmH%sH%h×^»mH%sH%h'Cbh'CbmH%sH%h'CbmH%sH%hw8›hw8›mH%sH%hw8›mH%sH%hKT×mH%sH%hDz•mH%sH%h0łmH%sH%hnŃmH%sH%hnŃhnŃmHsH hnŃhnŃ*ޚŽ›­®ł!ž™Ÿę ¢¢~£ §ØØŗØäØ©©QŖ0¬†¬ž¬¶¬ø¬v°²²gµ{¶|¶“øĢø¹>¹ųšųščąŲŠÅнµŖµŖµ¢µš¢¢¢‡|‡tititahģrmH%sH%hZ)-hZ)-mH%sH%hZ)-mH%sH%hĪo³hĪo³mH%sH%hĪo³mH%sH%htłhtłmH%sH%hW_ĢmH%sH%htłmH%sH%hV`§hV`§mH%sH%hV`§mH%sH%hŠA’mH%sH%htqhtqmH%sH%htqmH%sH%h³?YmH%sH%hcT&mH%sH%hė|8mH%sH%h‰&¤mH%sH%hx;mH%sH%!>¹B¹¢ŗŚŗ’¼½½‘½į½Ō¾Ö¾ ææDæRæfæ.Ą0ĄŖĄ¾Ą Į€ĮĄĮŌĮ˜ĆÄĆäĆęÔŮŰÅĘĘVĘXĘfĘhĘĪĘŚĘŽĘČä€äęõķõķåķŻķÕĶÕĀŗÕĀÕŗÕĀÕ²Ŗ²ŖŸŖŸŖ—“ŖŒ„Œ|Œ„|Œ„z„rhČ0mH%sH%UhGR¾mHsHhGR¾mH%sH% hGR¾hGR¾hČ0hÄi¾mHsHhÄi¾hÄi¾mH%sH%hÄi¾mH%sH%hB_™mH%sH%h—GmH%sH%h4|>h4|>mH%sH%hĆŖmH%sH%h4|>mH%sH%h‰&¤mH%sH%h±rÜmH%sH%hģrmH%sH%hģrhģrmH%sH%+RŖ‘½’½ ė(ńŹö“ū5üO’µ‚@"H"Z"\"^"v"x"z"|"~"żżżżżżżżżżżżżńčżńčżżż„h]„hgd{ „ų’„&`#$gd{  ei pööranud viimane tähelepanu venelastega 1842.a. sõlmitud lepingule, ründas vene kaupmehi, röövis neid ja võttis vangi. Tuli võtta otsustavaid meetmeid. 1873.a. liikusid kolm malevat, kolmest erinevast suunast Hiiva peale: Kaspia mere kaldalt läks malev kindral Markozovi (0@:>7>20) juhtimisel, Orenburgist marssis kindral Verjovkin (5@52:8=) ja Taskendist kindral Kaufman (0CD<0=), kes oli kogu ekspeditsiooni juht. Esimene malev pidi tagasi pöörduma, kuid kaks teist, vaatamata 45 kraadisele kuumusele, vee vähesusele ja kõikvõimalikele raskustele, jõuti Hiivani, vallutati see ja 2 nädala jooksul vallutati ka kogu riik. Khaan oli sunnitud tunnistama oma sõltuvust Valgest Tsaarist, loovutas osa oma valdusi Amu-Darja (<C-0@JO) suudmes; edasi, ta andis vene kaupmeestele täieliku kauplemise vabaduse ja täieliku laevasõiduõiguse mööda Amu-Darjad, nende ja hiivalaste vaidlused pidid lahendama vene võimud; khaani endaj juures asutati tuntud hiivalastest aj vene ohvitseridest Nõukogu ja lõpuks ta pidi maksma kontributsiooni 2 200 000 rubla.. Peale Kirkiiside ja Turkmeenide allutamist, Samarkandi ja Kokandi Venemaaga liitmist, Hiiva ja Buhaara sõltuvusse seadmist jäi venelastel Kesk-Aasias alles vaid üks vaenlane – selleks oli Kaškari khaan Jakub (0H30@A:89 /:C1J), keda toetasid inglased, saates talle Konstantinoopoli sultani kaudu emiiri tiitli. Kui 1870.a. venelased vallutasid Kuldzu (C;J46C) ja lähenesid sel viisil tema valdustele, siis ta püüdis vastupanu osutada, mida toetasid inglased. Jakub suri 1877.a. ja tema valduste suhtes esitasid pretensioone hiinlased, nõudes venelastelt samuti Kuldzu tagastamist. Peale pikki läbirääkimisi Peterburis 24. veebruaril 1881.a., hiina voliniku, markiis Tsenga ("75=30) vahendusel, sõlmiti hiinlastega leping, millise järgi venelased loovutasid neile Kuldzu ja loobusid oma pretensioonidest Kasgarile (0H30@J), erinevate kaubanduslike privileegide vastu. Selleks, et karistada Turkmeene, kes elasid Afganistaani piires ja valdasid Gesk-Tepe ja Mervomi (5A:-"5?5 8 5@2><J) linna, nende röövkallaletungide eest ja nende vastu saadeti ekspeditsioonikorpus. 20. detsembril 1880.a. kindral Skobelev (!:>15;52J) vallutas tormijooksuga Janskale (/=H:0;5), pärast Dengil-Tepe (5=38;J-"5?5) ja Gesk-Tepe (5A:-"5?5), aga 30. jaanuaril 1881.a. vallutas Aahabadi. `ahhi poolt Ahal-Teke (E0;J-"5:5) loovutamisel ja seoses Lehabadi (5E01040) ja Geok-Teke (5>:J-"5H5) omistamisega, anti meile siiski väga kasulik positsioon Afganistaani põhjapiiril (Vt. !@. . !B@5;J18F:03>, «5<5;J=KO ?@8>1@5B5=8O >AA88 2 F0@AB2>20=85 8<?5@0B>@0 ;5:A0=4@0 II A 1855 ?> 1881 3.» !1., 1881). Venemaa Ida äärealal, Aasias, Aleksander II valitsemise ajal, teostati samuti üpris olulisi soetamisi, kuid mis kõige tähtsam, rahulikul teel. Aihuni (9EC=A:><C) lepinguga, mis sõlmiti Hiinaga 1857.a., tuli meile Amuri kogu vasak kallas, aga Pekingi leping andis meile 1860.a. ka osa parempoolsest kaldast, Ussuuri, Korea ja mere vahel. Sellest ajast peale algas kiire Amuuri piirkonna asustamine, üksteise järel tekkisid asundused ja isegi linnad. 1875.a. Jaapan loovutas, meile täiesti mittevajalike Kurilli saarte vastu, meile veel mitte kuuluva Sahhalini osa. Täpselt samuti, et mitte paisata laiali oma jõude ja ümardada Aasia piiri, otsustas valitsus loobuda oma endistest Põhja Ameerikas olevatest valdustest ja loovutas need rahalise hüvituse eest Ühendatud Põhja-Ameerika Osariikidele, millisest sai viimasega meie sõpruse alus. Kuid kõige suuremaks, kõige kuulsusrikkamaks sõjaliseks ettevõtmiseks Aleksander II valitsemise ajal oli 1877-1878.a. Ida sõda. Peale Krimmi sõda, Venemaa, olles hõivatud oma siseasjadega, jäi mõneks ajaks täiesti kõrvale Lääne-Euroopa asjadest. Nii, 1859.a., Austria-Itaalia kokkupõrke ajal, Venemaa piirdus vaid relvastatud neutraliteediga. Rooma kuuria sekkumisele valitsuse suhtumisse oma katoliiklastest alamatesse,viimane vastas selelga, et 4 detsembri 1866.a. tühistas 1847.a. konkoraadi, aga juunis 1869.a. keelas keisririigi katolikel piiskopidel osaleda Pius IX poolt kokku kutsutud Kirikukogul. Taani-Preisimaa sõja ajal keiser püüdis olla vaid vahendaja ja jäi samasugusesse neutraalsesse asendisse Austria-Preisi sõjas 1866.a. Prantsuse–Preisimaa sõda 1870.a. andis võimaluse saavutada meile ebakasuliku Pariisi rahu artikli tühistamine, millisega ei lubatud meile Mustal merel ((sõja)) laevastikku omada. Kasutanud ära Prantsusmaa lüüasaamise ja Inglismaa isoleeriuse, vene kantslet vürst Gortsakov, 19 oktoobri ringkirjalises depešis teatas, et Venemaa peab end mainitud artiklist mitteseotuks ja 1. (13) märtsi 1871.a. Londoni konverents tunnustas seda muudatust, kustutades lepingust.mainitud artikli. Peale Napoleoni langemist, astusid 3 keisrit omavahel tihedasse liitu, mis sai nimeks „kolmikliit“.1872.a. Berliini kongress, Saksa keisri Peterburi visiit 1873.a. ja sagedased 3 keisri kohtumised kindlustasid seda liitu üha enam. Ida küsimus, siiski, pani varsti selle Lääne sõpruse ränga katsumuse ette. Meie slaavi sugulas-hõimude saatus Balkani poolsaarel tõmbas alati enda peale vene rahva ja valitsuse tähelepanu ja kastunde. Neist hõimudest 60- aastatel Serblased, Rumeenlased ja Tsernogoorlased saavutasid mõningase iseseisvuse; kuid Bosnias, Hertsogoviinas ja Bulgaarias oli slaavlaste saatus teistsugune. Siin valitses türgi ike ja omavoli täies ohjeldamatuses, kutsudes tihti, äärmuseni vaevatud elanike meeleheitlikke ülestõuse. 1874.a. puhkes Bosnias ja Hertsogoviinas ülestõus. Türklased said lüüasaamise lüüasaamise järel. Selleks, et rahustada ülestõusnuid, koostasid Venemaa, Saksamaa ja Austria-Ungari esindajad Berliinis Türgile reformide programmi. Kuid türklased, tuginedes ilmsele Inglismaa toetusele, mitte ainult ei lükanud seda programmi tagasi, vaid tapsid Salonikis võikalt prantsuse ja saksa konsulid, kes olid astunud välja ühe bulgaaria tüdruku kaitseks ja seejärel, suutmata võita Bosnias ja Hertsogovinas ülestõusnuid, tungisid kaitsetu Bulgaaria kallale. 1864.a. hakkas Porta asustama seal Tserkesse, kes kolisid Kaukaasiast ära, et mitte jääda vene alamsusse. Olles harjunud juba kodumaal elama vargusest ja röövimisest, need kiskjad, kes said nimeks baai-buzukov (10H8-1C7C:>2J), hakkasid rõhuma bulgaaria talupoegi, sundides neid enda kasuks töötama, nagu pärisorju. Iidne kristlaste ja moslemite vaheline vihkamine lahvatas põlema uue jõuga. Talupojad haarasid relvad. Ja vaat, et maksta kätte selle ülestõusu eest, laskis Türgi Bulgaariasse tuhandeid Tserkesse, (10H8-1C7C:>2J), ja teisi irregulaarvägesid. Rahulikke elanikke käsitleti võrdselt ülestõusnutega. Algasid õudsad tapatalgud. Juba ainult Batakis 7000 elanikust oli tapetud 5000 inimest. Prantsuse saadiku poolt läbi viidud juurdlus näitas, et 3 kuu jooksul hukkus 20 000 kristlast. Kogu Euroopa oli haaratud meelepahast. Kuid kõige kõvemini ilmnes see tunne Venemaal ja kõigis slaavi maades. Serbia ja Tsernogooria astusid Bulgaarlaste eest välja, Serbia vägede juhtimise võttis enda peale, kui vabatahtlik, kindral Tserhjaev, Taskendi võitja. Vene vabatahtlikud kõigist ühiskonna klassidest tõttasid ülestõusnutele appi. Üęę|ęęĪęąęĘčééé>éŠéžé ė ėģ"ģŚģķķ,ķ0ķ‚ķŒķ¤ļ\š^šbš&ń(ń ńŹńšńōńöńņ$ņó(óhózó¤óĀóāóäóšóōõķõķõķåķåķåŚåŅåŚŹĀŹŗ³ŹĀŹØŹØŹåĀ Ā •ŠĀ • • • • h A£hRRmH%sH%h A£h A£mH%sH%hRRhRRmH%sH%hRRmH%sH%h¶\żh¶\żmH%sH% h¶\żh¶\żh¶\żmHsHh A£mH%sH%h¶\żmH%sH%h1ƒmH%sH%htGæhtGæmH%sH%htGæmH%sH%hČ0mH%sH%hČ0hČ0mH%sH%.ōPō~ō–ōÖōģōõ"õĪõ|ö€ö‚ö¬öČöŹöĪöööųö÷÷F÷J÷ģ÷ü÷ųŗśŁś=ūbū~ūū³ū“ū«ü żN’O’»<Vl.Ņ   ųšåšåšåšåšåšåŚŅšŹšŹšŹšŹæŹ·ŹÆŹÆŹŅ§ŸÆ§—‡‡wuwUhĄu1mH%sH%h‰ämH%sH%h92mH%sH%h99mH%sH%h8>ÆmH%sH%h»kämH%sH%hC3ĮmH%sH%h’4cmH%sH%h9MćmH%sH%hU éhU émH%sH%hU émH%sH%h¶\żmH%sH%hMäh A£mH%sH%hMähMämH%sH%hMämH%sH%hdmH%sH%-hiskonna kaastunne väljendus igasugustes vabatahtlikes annetamistes. Serbia, siiski, türklaste ülekaalu tõttu, ei omanud edu. Venemaa ühiskondlik arvamus nõudis valjult sõda. Keiser Aleksander II, temale omase rahuarmastusega, soovis sõda vältida ja saavutada kokkulepe diplomaatiliste läbirääkimiste teel. Kuid nii Konstantinoopoli (11. novembri 1876.a.) konverents , kui ka Londoni protokoll ei saavutanud mingeid tulemusi. Türgi keeldus isegi kõige väiksemate nõudmiste täitmisest, lootes Inglismaa toetusele. Sõda muutus vältimatuks. 12. aprillil 1877.a. anti meie vägedele, kes asusid Kišinjovi läheduses käsk tungida Türgi valdustesse. Samal päeval, meie Kaukaasias asuvad väed, milliste ülemjuhatajaks oli nimetatud suurvpürst Mihail Nikolaevits, tungisid Türgi Aasias asuvale territooriumile.. Algas 1877-78.a. Ida-sõda (vt.), mis tõi nõnda tugevalt esile vene sõduri ennenägematu vahvuse. San-Stefani leping (!0=J-!B5D0=A:89) 19. veebruaril 1878.a., lisaks oma otsesele eesmärgile, Balkani slaavlaste vabastamine, tõi Venemaale säravaid tulemusi. Euroopa, kes vaatas kadedalt pealt Venemaa edusamme, sekkumine, Berliini traktaadiga piiras märkimisväärselt nende tulemuste määra, kuid ikkagi nad jäävad väga märkimisväärseteks. Venemaa omistas Doonau äärse osa Bessaraabiat ja Taga-Kaukaasia türgi piirkonna piiriäärse osa Karsi, Ardagani kindlustega ja Batumiga (0@A><J, @4030=><J, 0BC<><J), mis on muudetud porto-frankoks. Keiser Aleksander II, pühalt ja mehiselt ajades Temale saatuse poolt peale pandud asja – suure monarhia ehitamine ja ülendamine, tõi esile tõeliste patriootide vaimustuse ja pani imestama kogu maailma haritud inimesi, kohtas ka õelaid pahasoovijaid. Arutusega ja meeletusega järgides kellegile arusaamatuid eesmärke, organiseerijad-purustajad tegid terve rea Valitseja, kes toob Venemaale uhkust ja kuulsust, elule kallalekippumisi, kallaletungid, mis segavad niivõrd Tema suuri algatusi, häirides Tema rahu ja seades arusaamatusse suurearvulise tsaaririigi, on täiesti rahulik ja ustav Tsaarile. Igasugused politsei meetmed, üks teise järel loodud suured volitused, mis antud valitsemis elõpul siseministrile, krahv Loris-Melikovile (>@8AJ-5;8:>2C), vene i 8Y‚"Zr„ˆŒČŌŚDŠ 6 m ‘ ’ ” ¢ © Æ Į Ķ!".">"@"F"H"J"V"X"Z"ųšųčųŻųÕųÕųŻųĶųÕŽ²°²½ØØ–ؽؽ²Ž†{½²qkqk h‰d 0Jjh‰d 0JUhxTh`2āmHsHhåDömHsHhxTmHsH h‰d h‰d h‰d h‰d mH%sH%h‰d mH%sH%UhxThxTmH%sH%hxTmH%sH%hmD mH%sH%h‡mŠmH%sH%h`2āmH%sH%h`/h`/mH%sH%h8>ÆmH%sH%h-mH%sH%h`/mH%sH%(nimeste suureks kurvastuseks, ei saavutanud eesmärki. 1. märtsil 1881.a. Valitseja, kelle eest rohkearvuline elanikond oli valmis elu andma, suri kurja käe poolt visatud pommi läbi, märtrisurma. Suure Valitseja hirmsal tapmise paigal Peterburis püstitatakse Ülestõusmise kirik, sarnased kirikud ja rohkearvulised mälestusmärgid Tsaar-Vabastajale rajati Venemaa paljudes paikades ja Vene rahvas, meenutades Tsaar-Vabastaja nime, kaitseb end alati ristimärgiga. -! - 1. 1890.3. AB@. 402-411. PAGE  PAGE 13 Z"^"`"l"n"r"t"v"|"~"üņģņįņģüÖhxThxTmH%sH%h‰d 0JmHnHu h‰d 0Jjh‰d 0JUh‰d ,1h°Š/ °ą=!°"°# $ %°°Ä°Ä Äœ@@ń’@ NormalCJ_HaJmH sH tH DA@ņ’”D Default Paragraph FontRi@ó’³R  Table Normalö4Ö l4Öaö (k@ō’Į(No List4 @ņ4 { Footer  ĘąĄ!.)@¢. { Page Numberæ&’’’’hż Ę·ś½"Ó$¬*8; DaFŽHHųSłSĀX§bØbęičiźpįvāvyzzză„ “ “˜œ’ŸŠ¢¦ ¦ŗ© ¬ķ· ŗö¾ś¾æææææææ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ ˜0€€˜0€€x˜0€€8˜0€€@˜0€€˜0€€@˜0€€x˜0€€P˜0€€x˜0€€X˜0€€`˜0€€x˜0€€h˜0€€˜0€€x˜0€€p˜0€€x˜0€€x˜0€€x˜0€€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜˜0€€˜˜0€€ ˜0€€ ˜0€€ ˜0€€Ø˜0€€x˜0€€°˜€€˜@0€€į˜@0€€ {0€˜@0€€˜@0€€ {0  œ”HųSłSĀXæ;08 „8Ą ;0€ ;0€¤”Žš€€ ¶{ @ ;3ÄEē\Po䆮š>¹ęō Z"~"dghijklmno†‡Ž’RŖ~"ep|"f !•!’•€’’±čéŒī²čét"³čéĢīkVŲ—Ų—æoVŽ—Ž—æ8*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€City€9*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€place€ '(W[cd»¼ĶĻŅÓÖ×ŪÜDEKLĆÄōöųüĀÄ‚ƒÆ°stļńgiæ Į Õ ×   " ü ž      Y Z [ ] u w – ˜   ¢ Į Ć Ō Ö × Ł = > ž wx—˜™›9;‘“žŸŖ­ÅͶĄLM57²“ÅĒKL½¾OQĮĀųūŸ”°±Čʽ¾üž’¬®¹ŗGI[\noŽ¦Øćå. / : ; U V ļ!ń!""#"%"+","¦"§"“"µ"Ī"Ļ"ą"ā"ä"ę"##n#o#y#z#¤#„#ś#ü#Ņ$Ü$H%I%œ%ž%“%µ%$&%&6&8&&Ž&ū&ż&$'&'.'1'F'H'S'T'['\'™'š'Ā'Ä'ó'ō'((')()»)¼)Ę)Ē)ē)č)ń)ņ)**ˆ*‰*“*•*«*“*;+<+õ+÷+,,----8-9-E-F-..c.d.n.p._/a/y/{/Ź/Ģ/Ū/Ü/ł/ū/00g0i0£0„0p1q1Š1Œ1”1£1ż1ž122—2˜2®2Æ2Ģ2Ķ2K3L3¤3„3ø3ŗ3Ä3Ę334444‘4 5 5(5*5l5m5”5•5Ø5Ŗ5Ų5Ł5ü5ż566777 7ć7ä788C9E9f9g9k9m9_:a:y:z:£:„:ž:;7;C;€;;õ;÷;<<<<v<x<<<•<–<œ<<³<“<= =*=,=p=r=Ī=Ļ=Õ=Ö=.>/>y>z>”>•>ß>į>ś>ū>???‚?»?½?ļ?š?ż?ž?-@/@T@V@q@r@†@‡@™@›@Į@Ā@Ų@Ś@ĘAĒAĢAĶAåAēA÷AłAįBćBCC&C'C,C.C7C8C>C@CC€CÆC°C·C¹CšCńC D DODQD”D•DįDāDEEEEŌEÕEFFGFYFZF`FcF…F†F–F—F“F¶F›GœG«G­GķGīGżGžGHH+H-H8H:HDHFHPHRHbHdHoHpHŒH‘HII-I/IjIkI-L.L’P”P°P±PŅPŌPšPńPQQ(Q)QdQeQqQsQ|Q}Q†Q‰Q’Q“QšQ›QŸQ QøQ¹QÄQĘQĖQĢQÓQŌQŁQŚQįQāQēQčQóQōQżQžQRRRR!R"R$R%R5R7R?R@RIRORTRURaRbRgRkRpRqRwRxR}R~R‚R„R‰RŠR“R”RŸR R„R¦RÆR°R²R³R¼R¾RĆRÄRŠRŃRÓRŌRŚRŪRąRįRčRźRóRōRłRśRSSS SSSSSS S'S)S2S3S8S9S?S@SHSISMSOSXSYScSeSmSnSpSqSyS{S†S‡SŠSŒSS’S›SœS”S¢S®SÆS·SøSĄSĮSĒSČSŠSŃSŻSŽSåSęSīSļSöSśSTT T TTTT T&T'T1T5T@TETITJTSTTT\T^TkTmTzT€TˆT‰TTŽT•TT”T¢T©TŖT¬T­T“TµT¹TŗT¾TæTÄTĘTČTÉTÕTÖTŁTŚTęTēTźTėTóTōTūTüT’TUUU UUUU$U&U*U,U6U7U>U?UIUJU\U]U_U`UlUmUtUvUU€U‚UƒUˆU‰U”U–UŸU”U¬U­U·UøUŗU»UĆUÄUŅUÓU×UŁUćUäUčUéUńUóUśUūUVVVVVV!V"V'V(V,V-V9V:VJVKVPVQVUVWVbVcViVtV~V‡V‹VŒV•V–V›VœV V”V©VŖV¬V­V·VøV½V¾VĮVĀVĢVĶVÕV×VŚVŪVßVąVäVåVšVńVõVöVWW WWWW!W"W'W)W1W2W9W:WHWIWOWPWYW^WbWcWnWoWwWyW€W‚W‹WŒWW‘W˜WšW”W¢W§WØW²W³W¼W¾WĮWĀWĘWĒWĶWĪWŻWŽWāWćWėWģWīWļWłWśWXX X XXXXX&X/X2X3X?XAXKXLXVXXXaXcXeXfXrXsX|X}X†X‡X‰XŠX—X˜XXžXŖX«XµX¶XæXĢXŲXŁXßXćXčXéXļXšXłXūXYY Y YYYYY"Y$Y-Y.Y9Y;YGYHYJYKYQYRY[Y\YqYrYwYxYYƒYˆY‰Y‘Y’Y—Y˜Y”Y¢Y­Y®Y¶YøY¼Y½YĮYĀYĢYĶYŌYÕYŚYŪYćYåYčYéYīYļYłYūYZZZZZZ&Z'Z/Z1Z5Z6Z=Z>ZDZEZQZRZXZYZhZjZmZnZwZxZZ€Z‡ZˆZŽZZ”Z•Z˜Z™Z Z”Z„Z¦ZÆZ°ZµZ·Z¾ZæZÄZĘZĪZĻZÕZÖZŪZÜZåZēZźZīZ÷ZųZżZ’Z[[[[[[[[[[%[&[2[3[>[@[G[H[R[S[_[`[k[l[s[{[‚[†[[Ž[–[—[ž[Ÿ[Ø[©[³[“[¼[½[Ä[Ę[Š[Ń[Ś[Ū[ā[ć[å[ę[ź[ė[÷[ų[ü[ż[ \ \\\\\"\#\-\.\:\=\G\K\N\O\U\V\^\_\h\i\s\y\\…\\‘\•\–\¤\„\Ŗ\¬\°\±\¾\Ä\Ģ\Ķ\Ń\Ó\Ż\ß\ģ\ķ\÷\ł\] ] ] ]]]]!],]-]6]7]@]B]L]M]Z][]h]j]r]s]v]w]„]…]]‘]š]œ] ]”]Ŗ]«]µ]¹]Ā]Ć]Ļ]Ń]Ō]Õ]ß]ā]ē]č]ń]ņ]^^^^ ^ ^^^^ ^(^)^0^1^8^:^=^>^H^I^Q^R^[^\^e^f^h^i^u^v^~^^ˆ^‰^^^•^—^›^œ^„^¦^³^µ^¼^½^Ć^Ä^Ń^Ņ^Ś^Ü^ē^č^ń^ņ^ō^õ^ż^’^ ____ _!_%_&_0_1_;_=_E_F_M_N_W_X_]_^_b_c_j_n_u_w_|_}_…_†_‹_Œ_–_—_ _”_§_©_¬_­_“_µ_¾_æ_Ä_Å_Ķ_Ļ_Ų_Ł_Ū_Ü_ä_å_ķ_ī_ō_õ_’_````` ` `````!`"`/`0`6`7`D`F`N`O`Y`Z`c`e`l`p`x`y`†`ˆ`‘`’`•`–``Ÿ`¢`¦`«`¬`“`µ`¼`½`Č`É`Ņ`Ó`Ų`Ś`ė`ģ`ī`ļ`ū`aaaaa&a'a*a+a.a/a5a7a=a>aIaJaPaRaUaYa`aaaiajaqara|a}a‡aˆaaa—a™a”a£a§aØa­a®a²a³a¶a·a¾aæaÅaĘaŹaĖaÖa×aßaąaāaćaóaōa÷aųaüażabbbbb b)b*b3b4b?bAbDbEbLbMbQbRbZb[bebfbxb{b~bbbb£b©b“bµb¾bæbĆbÄbŹbĖbĻbŠbßbębšbōb’bccc c ccccc&c(c1c2c:c;cEcFcJcPcWc\cccecqcrc{c|c…c†cc’c™cšc¢c£c­c®c¶c·cĄcĀcĶcĻcŁcŚcćcåcėcģcłcścdd d ddd!d"d6d7d?dAdLdMdVdWd^dmdd€d‹dŒd•d–dždŸdØd©d¶d·dĘdČdĻdŠdÖd×dądįdģdķdļdšdūdżdeeeeee(e)e3e4e9e:eEeJeRe[eeefeoeqewexeŽee›ežeØe¬e±e²e¹eŗeĄeĮeĖeĢeÓe×eēeéeģeķeõełef fffff"f&f.f/f;f”J”L”Y”Z”c”f”m”n””€”’”“”©”Ŗ”֔הߔį”ä”å”ļ”š”ū”ü” ¢ ¢L¢N¢h¢i¢«¢¬¢®¢°¢Į¢Ć¢Č¢É¢Ļ¢Ņ¢ę¢č¢ī¢š¢££h£i£t£{£„£†£)¤*¤±¤³¤ä¤å¤ź¤ė¤ „ „¦ ¦ ¦”¦§§v§x§+Ø,ØżØžØ©©&©'©s©u©©Ÿ©£©¦©ø©Į©Ŗ€Ŗ†Ŗ‡ŖäŖåŖģŖīŖ4«5«8«9«D«E«O«Q« ¬!¬,¬-¬C¬D¬z¬{¬Ÿ¬ ¬ņ¬ó¬­­&­'­Ÿ­”­³­“­Ō­Ö­C®D®m®o®Š®‹®”®•®ŗ®¼®’Æ“ÆßÆąÆ”°£°Ī°Ļ°Ż°ß°%±'±‚±ƒ±ü±ż± ² ²²²³³&³'³}“~“ē“é“·µ¹µĪµĻµŚµÜµ¶¶[·]·‹··’·“·§·Ø·Ä·Å·ģ·ļ·Ē¹É¹ē¹é¹ ŗ ŗ'ŗ(ŗbŗdŗŪŗÜŗćŗåŗ'»(»G»I»|»~»†»‡»£»„»»»½»=¼>¼M¼N¼›¼œ¼„¼§¼ź¼ė¼ś¼ż¼½½”½•½¤½„½¬½­½²½³½·½¹½Ä½Ę½Š¾×¾õ¾ś¾æægiü ž ÅͶĄłū¼¾""Ņ$Ü$«*“*7;C; D D`FcFH‘HĘQ"R$RORƒR°R²RŒSSśS{TkVsVtV~VXXX&X ] ]s]v]^ ^^^õ^ _n_u_ģ`ī`ąaāab¦b©bąbFcNcPcWc\ccc7dLdddfdżdeJeReqe«e¬effŠfgåiéiépöpąvćvxz|zÃŃ„ „ “ “}——ƒ—˜—œšœžŸ Ļ¢Ņ¢¦ ¦Ÿ¦”¦¹©Į©¬!¬ģ·ļ·ŗ ŗL½Ę½õ¾ś¾ææ333333333333333333333333333333ÄŠL½Å½×¾ł¾ś¾ææ½”½ś¾ææ’’Koit§å¦>-vE]cėx;ģr{ ‰d Ō²)xTW³rØ}Åe"."&cT&¾$(— *Ń+*Z)-¤<.`/0o/Č0Ąu192čE3_V7ė|899ū;£U<[=`>4|>/}@ŗBFE—G…:“^”Dz•”˜—˜B_™w8›Rsœ6\¹0žmD ± ¢ A£‰&¤V`§;Ø>؝ص]ØĆŖ©$ŖŃ&­‘&®8>ÆØ)°–³Īo³° ·Ø6·†?ø×^»©6½GR¾Äi¾tGæC3ĮCĀBĆM4ĆbÅ^ÉW_̇mŠnŃ4#ŃļÕFՊ#ÖKT×*CڱrÜiŽ}ßøGąäsąź!ā`2āÖuāõ&ć9Mć‰äMä»kä+Aę`9ē;ējéU éWRéębļŃńĀ&ņipó(öåDö0ł†'łtłk=ü¶\żļ\’’@€”½”½”ń—”½”½LÆÆ<<< < w w ““&'&(‡-‡.‡/‡1Ģ2Ģ3 7 8.C.D-H-IIPIQIRIfIgĖjĖkĖwĖxZ~ZĶ‚ĶƒĶ…Ķ†yŠy‹yyy‘y“y”y•y–y—y˜™š›kkžkŸk”k¤k°k±k²k“ø¹ŗ¼½Ö¾æ00@0 0@00$@000@008@0 0D@080t@0@0B0D0@0J0˜@0P0¤@0^0Ą@0d0Ģ@0n0p0ä@0†0@0Œ0@0š08@0¢0H@0Ø0T@0¬0\@0²0h@0ø0ŗ0x@0¾0Ą0Ā0Ä0Ę0Č@0ę0č0Ō@0ģ0ī0š0ō0ō@000@0 @0000@00@@0"’’Unknown’’’’’’’’’’’’G‡z €’Times New Roman5€Symbol3& ‡z €’Arial"1ˆšŠh3å&³åfvõy¢aZy¢aZ!š ““24™¾™¾ 3ƒšH)š’?ä’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’FÕ’’HAleksander II  ;5:A0=4@J II - <?5@0B>@J A5@>AA89A:89, 1818 (( 1881KoitKoitž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0А˜,8DT dp Œ ˜ ¤°øĄČéżnAleksander II – ŠŠ»ŠµŠŗŃŠ°Š½Š“Ń€ŃŠ II - Š˜Š¼ŠæŠµŃ€Š°Ń‚Š¾Ń€ŃŠ Всероссийский, 1818 ((– 18811lekKoitandoitoitNormaldKoitld118Microsoft Word 10.0@žłF±@Ś‚éõŹ@*Ꚍ÷ʁy¢ž’ÕĶ՜.“—+,ł®0X hp€ˆ˜  Ø°ø Ą :éżKodudZa™¾{ nAleksander II – ŠŠ»ŠµŠŗŃŠ°Š½Š“Ń€ŃŠ II - Š˜Š¼ŠæŠµŃ€Š°Ń‚Š¾Ń€ŃŠ Всероссийский, 1818 ((– 1881 Title  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“ž’’’•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗž’’’¼½¾æĄĮĀž’’’ÄÅĘĒČÉŹž’’’ż’’’ż’’’Īž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄF°…¼Œ÷ŹŠ€1Table’’’’’’’’””MWordDocument’’’’’’’’.&SummaryInformation(’’’’»DocumentSummaryInformation8’’’’’’’’’’’’ĆCompObj’’’’’’’’’’’’j’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ō9²q