Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ࡱ> {pqrstuvwxyz}mTU@  bjbj . ,4444444****DnH2&nb$_aaaaaa$zRp}444 X44__K44 -h'*gDӢ0H1<~ <4H < 4444<4.. \Xd...ķd Isikunimede register:260410 Adenauer, Konrad (1876- 1967) saksa poliitikategelane; 1920-32, olles Klni linnapea, oli katoliikliku tsentrumipartei mjukas tegelane, Weimari Vabariigi ajal Preisi Landtagis. 1945 etendas juhtivat osa Kristlik-Demokraatliku Liidu asutamises (1949-66 oli selle esimees) ja 1949.a. SLV rajamisel, 1949-63 oli SLV kantsler, 1951-55 vlisminister. Pooldas iseseisvat Reini Vabariiki Saksa Fderatsioonis.Almond, Gabriel Abraham (1911) Stanfordi likooli politoloogia professor USA-s. Teosed: The Politics of the Developing Areas, 1960; Comparative Politics: A Developmental Approach, 1966.Apter, David Ernest (1924 -) politoloogia professor Yalei likoolis USA-s. Peamised td: A Compartive method for the Study of Politics, 1956; Introduction to Political Analysis, 1973; Comparative Politics (koos H. Ecksteiniga), 1961.Arendt, Hannah (1906-75) saksa-ameerika sotsioloog ja politoloog, peetakse heks thtsamaks teadlaseks 20 saj poliitika teooria alal, oli Heideggeri, Husserli ja Jaspersi pilane, Princetoni likooli professor (1959-75). Olulised on tema totalitarismi probleemide alased td: The Human Condition, 1958; The Origin of Totalitarism, 1951; On Revolution, 1963.Aron, Raymond (1905) prantsuse sotsioloog ja ajakirjanik, Sorbonnei likooli professor, toimetas 1940-44 Londonis La France libre , on ks industriaalhiskonna teooria rajajaid, analsis industriaalhiskonda erinevates poliitilistes ssteemides.Bagehot, Walter (1826-77) - inglise majandusteadlane, esseist ja kriitik. Peamised td: Lombard Street, a Description of the Money Market, 1973; The English Constitution, 1867; Physics and Politics, or Thoughts on the Application of the Principles of Natural Selection and Inheritance to Political Society, 1872.Bakunin Mihhail Aleksandri p. s 18 (30) mail 1824.a.? Tveri kubermangus ja suri 1.juulil 1876.a. Bernis)((Vana kalendri jrgi 13 juulil)), suurtkivekooli kursant, ta lahkus koolist 1833. a., lpetamata praporsike kursust. ((Ta armus ja ... ja kukkus eksamitel lbi.)). Jttis maha isamaa, sattus algul veitsi, prast Prantsusmaale revolutsionride-sotsialistide ringikesse. Oma knega, mis esitatud 29. novembril 1847.a. Bakunin sulges omale isamaale psu. (On eesti keelde tlgitud.KL.) ES. Kd 11A Sankt-Peterburg 1891.a. lk.774-775. ((Siin on oluline info Bakuninite suguvsast u. 1658.a. peale (enamus tekstist ongi suguvsale phendatud ja vaid viimases ligus mainitakse Mihhail Bakuninit ja ta snavttu.)) *** Bakuninid, aadlisugu, milline kuulu jrgi sai oma alguse hest kolmest vennast, kes tulid Ungarist 1492.a. Mosvasse teenistusse. Esimene... *** Mihhail Aleksandri p. Bakunin (s 18 (30) mail 1814.a. ja suri 1.juulil 1876.a. Bernis) sndis oma isa Prjamuhino misas, mis asus Tveri kubermangus Novotorzi maakonnas. Isa, Aleksander Mihaili p. Bakunin, veetis oma nooruse vlismaal, kuhu ta oli saadetud juba lapsena, oma sugulase perekonda, kes oli Itaalias vene tievoliline minister (suursaadik). A. M. Bakuninil tuli tita samuti vene missiooni atazee kohustusi Florentsias. Olles taas Venemaal ja kuna talle ukonnaelu ei meeldinud, siis ta lks erru ja naases oma Tveri misa. Vabamtlejana oli A. M. Bakunin tuntud sel ajal tavaliseks muutunud aristokraatlikes opositsiooni ridades sellega, et oli rida aastaid seotud dekabristidega, toetades N. M. Muravjovi Psteliidu joont ja ka sellega, et pdis oma talupoegi prisorjusest vabastada. M.A. Bakunin kirjutab oma mlestustes, et ta isa kasvatas lapsi enam euroopalikus kui vene vaimus, kuigi peale dekabristide lestusu, ra hirmutatud A. M. Bakunin muutis jrsku oma suhtumist kasvatusse ja hakkas juurutama alamlikkuse vaimu, kuid vabameelsus oli juba judnud veedelda noort Mihhaili, kes dekabristlike sndmuste ajal oli 12.a.nooruk. M. A. Bakunini elukogemus suurenes oluliselt pingutel Sankt-Peterburi artilleeria ppeasutuses (1828-1832.a.) ja sjaveteenistuses (1832-1834.a.). Bakunini enda mratluse jrgi olid need uue telisuse, vi igemini, vana, kuid restaureeritud, uuendatud ja kindlustatud keisri raudse kega , (0:C=8= . . !>1@. A>G 8 ?8A5<. ., 1934.T.1.c. 36.) ((Bakunin M. A.  Kogutud td ja kirjad. M. 1934.a. T.1.lk 36)), aastad, mil toimus tema esmane tutvus vene tegelikkusega. 1834.a., minnes erru, asus Bakunin elama Moskva. Siin ta tutvus N. V. Stankevitshiga ja V. G. Belinskiga. Stankevits-Belinski ringike ses, mille liikmeks ta hakkas, ilmutas end eredalt tuleviku sotsiaalse mtleja ja tegelase filosoofiline mtete kik. N. V. Stankevits hindas krgelt tema telist spekulatiivset talenti, A. I. Hertsen tema vimekust suurepraselt arendada kige abstraktsemaid misteid selgusega, mis teeb selle igahele mistetavaks. Kui 1840.a. Isamaalistes mrkmetes ilmus Bakunini artikkel Filosoofiast, puistati autor le kiitusega: V. G. Belinski nimetas kirjatkki kauniks, aga Isamaaliste mrkmete toimetaja A. A. Krajevski hindas seda kui filosoofilise artikli nidist vene keeles. 1840.a. Sitis Bakunin vlismaale, alguses Saksamaale, kus ppis mne aja Berliini likoolis K. Ferderi ja F. Shellingu juures, kuid ige pea haaras teda hiskondlik-poliitiline tegevus. Ta li kontaktid A. Ruge, V. Veitlingiga, P.Prudoniga, K. Marksiga ja F. Engelsiga. Neil aastatel vttis Bakunin valgustusliku revolutsioonilise demokraadi positsiooni, reetes vasakheegelliku aluse: kuid tasapisi ji praktilisus peale ja Bakunin eemaldus filosoofilisest metafsikast ja faktiliselt igasugusest teooriast ja filosoofiast. Agara osavtu eest 1848-1849.a. revolutsioonist oli ta (Saksonia ja Austria kohtute poolt) mistetud kahel korral surma. 1851.a. anti Bakunin Austria valitsuse poolt Nikolai I le vlja ((Tsaar kskis Bakuninil kirjutada talle Pihtimuse vormis kahetsuskirja, millise Ta sai kahe kuu prast. Selle Pihtimuse ja sellesse puutuvaid akte, kirju jne. tlkisin 2010.a. veebr. eesti keelde. Vimalik, et s suurus ei lasknud Nikolai I teda vangist vlja lasta ja alles peale esimese surma saatis Aleksander II ta Siberisse. KL.)) ja peale kestvat vangistust, saadeti 1857.a. Siberisse asumisele. 1861.a. ta pgenes sealt ja llitus uuesti Lne-Euroopa revolutsioonilisse liikumisse. 60-a. keskpaiku arenesid Bakunini vaated enam-vhem terviklikuks, maailmavaatelt anarhistlikeks. 1867.a. kirjutatud  Fderalism, sotsialism ja antiteologism (( $545@0;87<, A>F80;87< 8 0=B8B5>;>387< )) on ta enda tluse jrgi iseloomustatud kui t, millesse ta pani kik oma ideed  filosoofilised, poliitilised ja praktilised. Peale erisuguseid katseid leida meetodid, mille abil oleks vimalik kehastada anarhistlikke ideaale, astus Bakunin 1864.a.  Rahvusvahelisse tliste seltsi ((564C=0@>4=>5 B>20@8I5AB2> @01>G8E)) (I Internatsionaal), kus varsti vallandas K.Marksi ja ta mttekaaslaste vastu vihase rnnaku, pdes Internatsionaali td suunata anarhismi sngi, milleks kasutas eriti 1868.a. asutatud salaorganisatsiooni  Rahvusvaheline sotsialistliku demokraatia alians . (( 564C=0@>4=K9 0;LO=A A>F80;8AB8G5A:>9 45<>:@0B88 )). 1872.a. Haagis toimunud konverents viskas Bakunini Internatsionaalist vlja. Prantsuse-Preisi sja ajal 1870-1871.a. tuli Bakunin jreldusele, et ainsaks vljapsuks tekkinud Preisi armee vidu ohu olukorrast, mille jrel, ta arvates, vinuks toimuda leeuroopalise reaktsioonijudude kindlustumine, oleks sotsialistlik pre. Septembris 1870.a. oli ta Lyonis lestusnud tliste ridades. Pariisi Kommuuni vljakuulutamine kutsus Bakuninis esile revolutsioonilise entusiasmi: ta tervitas palavalt pariisi kommunaaride ritust, muide, asja mtestades anarhisti pilguga. 1873.a. tuli trkist vlja Bakunini raamat Riiklus ja anarhia, mida peeti palju aastaid ta elu thtsaimaks tks, kuigi see teos oli pigem kirjanduslik-publitsistlik kui teoreetiline, ka temas sisalduvad ideed hes vi teises vormis leidsid kajastamist juba ta varasemates tdes, kuid nii vi teisiti Riiklus ja anarhia kutsus esile elava vastukaja. F. Engelsi ja K.Marksi tdes Eksitavad lhed Internatsionaalis Sotsialistliku demokraatia alians, Rahvusvaheline tliste selts , K. Marksi ts Konspekt Bakunini raamatust Riiklus ja Anarhia, F. Engelsi tdes Bakuninlased t kallal ja Emigrantlik kirjandus on vetud kriitika alla Bakunini tegevus Lne-Euroopa tlisliikumises, tema programmi kitsus ja sektantlikus. Bakuninliku anarhismi keskne element tema antietatism, mille nad kvalifitseerisid kui fanfaarihik viivitamatult riigi ramuutmisele ja anarhia kehtestamine. Bakunini maailmavaade, Marksi ja Engelsi arvates, on segu prudonismist ja kommunismist, fantastiline sotsialism. Peamiseks paheks, mis on Bakunini arvates vaja eemaldada on riik, kui selline nhtus. Bakuninliku maailmavaate slmpunktiks on riigi tekkimise seadusprasuste kontseptsioon, tema roll hiskonna elus ja teed tema hvitamiseks ja riigita hiskondliku omavalitsuse siseseadmine. Bakunin ei eitanud ka riigi ajaloolist rolli. Ta silmis oli riik kurjus, kuid kurjus, mis oli ajalooliselt igustatud ja minevikus hdavajalik: hiskond ja riik ei ole samased. Riik ei ole igavene, ta on vaid ajutine hiskondlik vorm, mis tuleb phjalikult mber ehitada, see peab lahustuma, saama lihtsaks hiskonna kantseleiks vi kesk-kontoriks. Antietatist Bakunin unistas mitteriiklikest poliitilistest ja majanduslikest organisatsioonide vormidest hiskonna elus. Ta ideaal: - mitte hiskond, mis on organiseeritud riigiks, vaid hiskond, mis phineb: omavalitsuslikel sotsiaal-poliitilistel alustel, autonoomial ja vabal indiviidide- kogukondade- provintside-, ja rahvaste fderatsioonil ja mis phineb sotsialismi alustel: vabadus, vrdsus, iglus ttajatele, kes vabastatud igasugusest ekspluateerimisest. Bakuninlik printsiip: vabadus ilma sotsialismita on ebaiglus, aga sotsialism ilma vabaduseta on orjus. Bakunini feodaal-prisorjusliku ja kodanliku riigi kriitikas on palju iget ja iglast, ta ei eksi ka euroopa riikliku sotsialismi kontseptsioonide kriitikas, Lui Blanist kuni Lassalini. Kuid vene anarhist eksib, kui arvab, et riigita hiskonna ideaali on vimalik viia ellu kohe peale sotsiaalset revolutsiooni. Sellega seoses pole liigne meenutada V. I. Lenini mtet: Me vaated ldsegi ei lahkne anarhistide omadest selles, et riik kui siht on vaja kaotada. Me kinnitame, et selle saavutamiseks on hdavajalik ajutiselt kasutada riigi vahendeid ja vimalusi ekspluataatorite vastu, nii nagu klasside hvitamiseks on mdapsmatu ajutine rhutud klasside diktatuur. (Lenin. Kt.33 lk 60). ks thtsamaid suundi Bakunini maailmavaate evolutsioonist anarhistlikku perioodi Ta eemaldumine endisest revolutsioonilisest paanslavismist. Bakunin suutis tusta krgemale kitsastest lokaalsetest kitsasrahvuslikest lesannetest vene vabastuslikus liikumises. Talle kuuluvad snad: Meil pole isamaad. Meie isamaa lemaailmne revolutsioon. Oma sbrale N. P. Ogarjovile ta kirjutas 1870.a.: Sina oled ainult venelane, aga mina internatsionaal. Palavalt soovides hvangut oma snnimaale, oli Bakunin halastamatu, kui ta npeldas vene hiskonna hdasid. Testi ta patriotism oli vljakutsuvam, kriitilisem, revolutsioonilisem. Bakunin ei vratanud, ei vankunud, kui kirjutas vene olme patriarhaalsusest ja jikusest, valest, ahnest silmakirjalikkusest, hooplikust orjusest perekondlikus ja hiskondlikus elus. Neid asjaolusid tuleb pidada silmas, kui kohtute Bakuni tdes korduvalt pris karme vljatlemisi ja epiteete, mis paistavad kui saksakartlikus, juudikartlikus jne. Lhemal uurimisel selgub, et need vljatlemised enamjaolt kujutavad endast sotsiaal-poliitilise korra kriitilist iseloomustust ja ei midagi enamat. Kuid, nagu rgitakse, laulust sna vlja ei viska: olles tasakaalust vlja viidud, mitte ainult tema aadressil tehtud teoreetilisest kriitikast, kuivrd rpaste vihjetega ja otseste solvangutega, andis Bakunin nii mnigi kord voli rritusele ja isegi tigestumisele. Suurima rahulolematusega ta kirjutas: Minul tuleb testada, et ma ei ole varas, ja testades, ta vahetevahel kaotas pea ja rkis snu, milliseid mitte kuidagi ei sobinud ta tervesse internatsionalistlikusse maailmavaatesse. Jrgnevalt tuleb tema elu anarhistlik periood, esmajrjekorras osavtjana lne-euroopa revolutsioonilisest liikumisest, mil Bakunin unistas sellest, kuidas sellesse saaks Venemaad llitada. 60-a.a. ta astus samme, et aktiviseerida kontakte revolutsiooniliste ringidega Venemaal, tehes vene revolutsiooniliselt meelestatud noorsoole rida leskutseid ja prdumisi. Kuigi, S. G. Netaevi poolt eksiteele viiduna, orienteerus Bakunin mingi aja faktiliselt mitteeksisteerivale organisatsioonile. Eriliselt mjutasid Venemaal toimuvat teosele Riiklus ja anarhia lisatud lisad, mille osades oli toodud vlja vene revolutsioonilise liikumise programm. Need lisad mjutasid vene narodniklust, nii et kujunes vlja Bakuninlik suund, kandes revolutsioonilis-demokraatlikku iseloomu ja vljendas mingil etapil laiade ttajaskondade huve, eriti talurahvast. Narodniklust grupist  Must mberjagamine (( '5@=K9 ?5@545; )), mis rajas oma programmi Bakunini ideede baasil ja Bakunini poolt levetud Marksi materialistliku ajalooksitluse elementidest. Aja jooksul kasvasid sellest vlja esimesed vene sotsiaaldemokraadid, kelle etteotsa sai G. V. Plehanov. 60-el.al. Bakunin prdus uuesti filosoofiliste probleemide juurde. Kuigi oma tegevuse anarhismi perioodil ta teooriat ja teadust alahindas, jttes sellele vaid verstaposti rolli hiskondliku elu mberkorralduse teel. Antiteoloogilised, antimetafsilised filosoofilised printsiibid ta llitas muutmatult oma programmilistesse dokumentidesse. Ta mtetes tulevane lemaailmne revolutsioon ei olnud mitte ainult poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne, vaid ka filosoofiline. M. A. Bakunin suri 1. juulil 1876.a. Sveitsi linnas Bernis. Kuni praeguse ajani jtkuvad vaidlused Bakunini kohast Lne-Euroopa ja vene revolutsioonilise liikumise ajaloos. Anarhistid joonistasid revolutsioonilise gigandi portree, leidusid publitsistid, kes nimetasid ta vimsaks isiksuseks, vaimuhiiglaseks. Seevastu Bakunini vaenlased rhutasid ta vigu ja puudusi, tihtipeale kaotades mdutunde. Juba oma eluajal tuli Bakuninil elada le mitte ainult iglast kriitikat, vaid ka auhaavamisi ja solvanguid, kui teda avalikult nimetati valitsuse agendiks, vanaks intrigandiks, kes unistab vene hinge vgivalla diktatuuri istutada, arvasid ta paanslavistlikuks hulguseks jne... Bakuninist tekkinud mdid osutusid llatavalt psivateks ja mis salata? senini on osa neist valitsevad asendades tde ta ideedest ja tegevusest. Bakunin andis XIX saj 30-te. Vene filosoofilise kultuuri arengusse suure panuse. Ta antietaistlikud vaated silitavad sna paljuski oma thenduse: niteks, argumendid riikliku sotsialismi, autoritaarsete brokraatlike juhtimismeetodite vastu, ta arutelud hiskondlikust omavalitsusest ja palju muud. Mis puutub tema kohta sotsiaalse filosoofia ajaloos, siis see tuleb meil alles veel mratleda, vimalik, et veelgi tpsemalt, kui seda varem tehti. V. F. Pustarnakov ((.$. CAB0@=0:>2)) Sissejuhatav artikkel M. A. Bakunini raamatule  Filosoofia, sotsioloogia, poliitika. Moskva. 1989.a., mis avaldatud ajakirja  >?@>AK D8;>A>D88 lisana. Mainitud kidet on trkitud 35000 eksemplari. *** 1987.a. avaldati M. Bakunini filosoofiliste tde kide  Valitud filosoofilised td ja kirjad (M. KA;L , 1987), kuid raamat anti vlja vikeses tiraa~is (2000 eksemplari) ja erimrkega  Teaduslikele raamatukogudele , mis muutis selle tavalistele lugejatele praktiliselt kttesaamatuks. (0:C=8= . >;=>5 A>1@0=85 A>G8=5=89. " 1. !1. 1907) *** Bakunin, Mihhail, Aleksandri p. s.1814.a. misnike perekonnas Tveri kubermangus Novotori maakonnas, kasvatati suurtkivekoolis, teenis lhikest aega ohvitserina, 1935.a. (( Snniaasta ja ka muud arvud on erinevates vljaannetes erinevad!?)) lks erru ja asus elama Moskvasse. Seal ta tutvus Stankevitsi ringikesega (vt) ja varsti ta oli seal ks olulisemaid kujusid. Bakunin oli sel ajal kirglik hegellane, kuulutas, et kik tegelik on mistlik, ja mjutas tugevalt sellega Belinskit, kes siis pdisa testada, et Nikolai I isevalitsus on mistlik ja peab eksisteerima. Kuid isiklikud suhted Belinskiga ja moskvalastest spradega (kelle hulgas oli neil aastatel ka Katkov) lksid varsti sassi. Kui Bakunin 1840.a.vlismaale sitis, siis teda saatis ra vaid ksi Belinski, kuid ka tema rkis Bakuninist, et teda vib austada mistuse prast, kuid armastada ei saa. Bakunini hilisem elu nitas, et ta ksindusse hoidev noorusaeg ei olnud esile kutsutud mitte just juhuslikest asjaoludest. Vene liberaalidega, isegi kllaltki vasakpoolsete, Bakunini kirglik, vljakannatamatu iseloom ei lasknud kunagi koos elada. Erimeelsuste phjus ei olnud ainiti, poliitilises valdkonnas, ka vlismaal, Berliinis, Bakunin alguses poliitika vastu erilist huvi ei ilmutanud, tegeledes endiselt filosoofiaga, millist ta kuulas (Verderi juures) koos I.S.Turgeneviga ((Tulevane kuulus kirjanik)). Sellesse valdkonda kuulub ka ta esimene trkimusta ninud t (brozr Sellingi ssteemist, kui vaba filosoofia vastasest reaktsiooni katsest, milline ilmus 1842.a.). ppinud tundma reaktsiooni Filosoofias esineva reaktsiooni tundmappimine viis Bakunini edasi hiskondliku reaktsiooni uurimisele. Samal aastal ilmus Deutsche Jahrbcher Ruges ilmus tema artikkel Reaktsioonist Saksamaal, milline oli allkirjastatud prantsusprase pseudonmi Jules Elizard nime all. Sellest ajast peale algab Bakunini kui publitsisti tegevus. Hertzen, kes alguses ei teadnud, kes on selle autor, nimetas seda kunstlikult suurepraseks. Hooimata venelastest sprade vaimustusest ja vlismaise publiku thelepanust (Bakunini lhenemine Veitlingile ja kommunistidele), Bakunini poliitilised snavtud tid kaasa teistsuguseid tagajrgi: juba jrgmisel aastal veti Bakunin Sveitsis politsei jrelevalve alla (vene saatkonna osalemisel). Zrischi politsei ettekande alusel sai Bakunin viivitamatult Venemaale naasemise korralduse, kuid ta keeldus selle titmisest ja senati otsusega veti talt ra seisuse igused. Sellisel viisil, juba 1844.a., Herzenist ja tema spradest varem sai Bakuninist formaalselt emigrant. Ta kolis Pariisi, kus ta, muuseas sbrunes Prudhoniga, veetes vestluses ka jrgemda terveid id. Olles vene elust ra ligatud, osales Bakunin poola emigratsiooni asjades, millised olid oma tegevuses Venemaale lhemad. Oma knega poolakate 1830.a. lestusu mlestuseks korraldatud banketil, Gizo ministeerium, vene saadiku Kiselovi pealekimisel, saatis Bakunini Pariisist (1847.a.) vlja. Ta kolis Brsselisse, kus elas samal ajal Marks. Nhtavast puutuvad sellesse aega ka nende esimesed kokkupuuted. Pisi-tasa muutusid nende vastastikused suhted vga terava iseloomu, eriti Marksi poolt, kes hakkas teda isegi provokaatorluses kahtlustama. Bakunin sitis peale veebruarirevolutsiooni uuesti, lhikeseks ajaks, Pariisi, kuid Saksamaal alanud revolutsiooniline liikumine, millisega olid seotud kik Bakunini endised suhted ja huvid, ti ta algul Leibzigi, hiljem Breslavli. 1848.a. suvel Bakunin osales Prahas slaavlaste kongressil, milles mngis vga silmapaistvat rolli, esinedes slavlastelese fderatsiooni prohvetina: kuid panslavistiks ta end ei pidanud ja rkis fderatsioonist, peamiselt kui vastukaalu ametlikule slavofiilsele Nikolailikule Venemaale. Kui slaavlaste kongress oli Vindisgretsi poolt laiali aetud, Bakunin pgenes uuesti Saksamaale, kus ta pdis slaavi liikumist saksa ja ungari samasuguse liikumisega ra lepitada, aga seejrel vttis praktiliselt osa saksoonia lestusust (aprillis 1849.a.). Siin ta esmakordselt astus aktiivselt vlja nagu relvastatud lestusu juht. Kui see aga lppes lbikukkumisega ja Drezden oli vallutatud saksoonia ja preisi vgede poolt, siis Bakunin veti vangi ja ta istus aasta Saksoonias (Kningsteinis) vangistuses, seejrel anti Saksoonia valitsuse poolt Austria valitsusele (kui slaavlaste liikumises osaleja), istus aasta Prahas, siis viis kuud Olmjutsis ikka veel raudades, aga Olmjutis veel lisaks seina klge aheldatud, lpuks 1851.a. andis Austria valitsus ta le Venemaale. Bakunin toodi Peterburgi ja pandi Peter-Pauli kindluse Aleksandri ravelli. Kindlusest ta kirjutas Nikolai I (viimase ettepanekul), rkides talle kogu oma vlismaal veedetud elust, kigi kavatsuste, muljete ja tunnetega. Kuid see kiri ei avaldanud Bakunini edasisele saatusele mju ja Bakunin ji kuni keiser Nikolai I elu lpuni vangistusse, viies ta 1854.a. Peter-Pauli kindlusest le Slisselburgi, kus Bakuninil kik hambad skorbuudi tttu vlja langesid. Keiser Aleksander II (1856.a. troonile asumise puhuks) amnestia vljakuulutamisel tmbas temale esitatud nimekirjast Bakunini nime maha. Vaid alles 1857.a. nnestus Bakunini emal ja vennal ((mlemad Muravjovid. KL. )) saavutada vangistuse asendamine Siberisse asumisele saatmisega. ((Teised Siberisse saadetud vldivad Bakunini mainimist. KL)). Mnevrra hiljem oli asumine asendatud elama saatmisega, tagastades Bakuninile iguse astuda tsiviilteenistusse, aga Ida-Siberi kindral-kuberner, Muravev Amurskil leidis Bakuninile sellised lemused, millistest ta isegi unistada ei osanud. Siberis Bakunin Abiellus ja ta isiklik elu lks rpasse, kuid argielu heaolu ei sobinud sellise isiku kui Bakunin, iseloomule ja kasutanud esimest ettejuhtunud vimalust (Muravjov oli lubanud tal reisida mda Amuri), et Jaapani kaudu, ameerika laeval pgeneda San-Fransiskosse. Seal ta leidis spru, kes aitasid tal juda Londoni, kuhu ta 1861.a. lpus judiski. Seal ta vttis aktiivselt osa Kolokoli vljaandmisest. Bakuninile tuleb omistada peamiselt selle positsiooni, millise Kolokol vttis poola ksimuses. Ka siis Bakunin vaatles poola lestusu ksimust kui Venemaal ldise revolutsiooni algust. 1863.a. lestusust lootis Bakunin ise osa vtta, pdes alguses formeerida vene leegionit, seejrel asus teele Taani ja Rootsi kaudu, Lapinski mere ekspeditsiooniga, kuid nende teed lksid enne lahku kui saabus lplik ebaedu ja ta ji Stockholmi. Samal ajal ta asus suhtlema Venemaal tollal tegutsema hakanud revolutsiooniliste organisatsioonidega ja agitatsiooni eesmrgil ta paisutas igati nende thendust, kuigi alati ta ei uskunud isegi, et need ldse eksisteerivad. Venemaal lootis ta peamiselt kesk-kihile, meldes nende snade all neid, keda hiljem nimetati segaseisuse intelligentsiks, talurahvasse ta suhtus skeptiliselt (must vene taremagab seal kuhu langes, sajandite kaupa elutu ja viljatu, kirjutas Bakunin, ironiseerides Hertzeni ja Ogarevi usu le vene kogukonda). Sljahta-kodanliku poola lestusu ebannestumine sundis teda vaateid muutma: juba 1864.a. ta lootis Poolas eranditult hlopi asja. Varsti ta hakkas ngema vene talurahva teist klge: mssajalikku, kesk-seisuse koha asendavad, pris kindlaksmratult nihilistid: otsige uue noorsoo publikut, mitte Tsernsevski ja Dobroljubovi poolharitud pilaste hulgast, Bazarovite ja nihilistide keskelt neis on elu, neis on energia, neis on aus ja tugev tahe, kirjutas ta (1866.a.) Hertzenile ja Orarjovile, konstateerides Kolokoli langust (Hertzen luges seda langust, muide, Bakunini mju, tema poolsesse vene tegelikusesse liiga jrsu, leppimatu suhtumise arvele). Selleks, et tita oma rolli, noorus peab, esiteks: minema rahva hulka (Bakunini poolt esimesena vlja toodud loosung), teiseks: seadma sisse konspiratiivsed hingud, millise eeskujuks oleks netsaevi ringike, millise phikiri on Bakunini otsesel osavtul koostatud. Hiljem Bakunin, samas, pettus Netsaevis eneses, tema vandeseltslikes tegevusmeetodites. Bakunini ideedel oli tohutu suur thtsus juba Bakunini elu ajal Venemaal rahva hulka mineku liikumise tekkimisel, 70-te aastate esimesel poolel, kusjuures, nii nagu seda mistis Bakunin ise, oli selle eesmrgiks mitte propaganda, vaid organisatsioon. Selles siis vljenduski tendents bakuninliku vi mssulise voolu tekkimisele 70-el aastatel (vastupidiselt propagandistlikule lavristidele liikumisele. Vt. Venemaa ajalugu). Usk talurahvaliikumisse ja konspiratiivsesse taktikasse elas Bakuninist endast hulga kauem. Vitluse eesmrgiks oli korra kehtestamine, millist Bakunin kujutas enesele ette vikeste sisemiselt tiesti iseseisvate kogukondade vaba fderatsioonina (vt. anarhism). Varsti, samas, Bakunin pidi veenduma, et see, mis oli talle antipaatne vene korras, ei moodusta Venemaa individuaalset iserasust. Siit ka mberpre, nii kuidas kujutas seda endale ette Bakunin, peab olema ja see vib olla vaid rahvusvaheline. Aga nii, nagu Lne-Euroopas Bakunin leidis ka hiskondlikud elemendid, kelle revolutsioonilisus oli vaieldamatult hulga kaheldamatu, kui vene talurahva vastav kvaliteet, siis tema praktiline tegevus keskendub 60-e aastate teisel poolel philiselt Lnele. 1867.a. Bakunin esineb, propageerides oma ideesid, Rahu ja vabaduse Liiga kongressil, aga 1868.a. Liiga Berni kongressi vhemus, Bakunini mjutusel, asutab Aliance de la Democratie Socialiste. Tliste rahu see on ainus maailm, millist ma Lnes usun, tpselt samuti, nagu ka meil (Venemaal) mehine rahu ja kirjaoskaja andestamatute noorukite rahu ((Ji vga segaseks, ju ei osanud tlkida. K. L. )), kirjutas B. 1869.a. Siit loomulik pd luua sidemeid Internatsionaaliga, milline omakorda ei planud ra Bakunini laialdste sidemete rakasutamist romaani- Sveitsis ja Itaalias. Sotsiaalse demokraatia liit veti Tliste rahvusvahelisse seltsi vastu pris lugupidavalt, vaatamata selle programmi kirjaoskamatusele, vaadates marksistlikust vaatevinklist (selles rgiti klasside vahelise vrdsuse kehtestamisest, nagu liidu peamisest eesmrgist: Marks viitas rnalt, enda kega kirjutatud kirjas, sellele kirjakomistusele). Kuid nnde erinevate elementide sprus ei saanud kindel olla: Bakunin ajas oma ksikute organisatsioonide (sektsioonide) tieliku sltumatuse printsiipi ka Internatsionaalis edasi kuid marksistid seisid kogu liikumise tsentraliseerimise eest peanukogu ktesse. Pariisi kommuni langemine diskrediteeris vga kvasti bakuuninlikku vahetu sotsiaalse revolutsiooni ideed ja kutsus esile reaktsiooni enam aeganudvate tegevusviiside kasuks, nagu parlament, amethinguorganisatsioonid jne. Internatsionaali Londoni konverents (1871.a.) tles vlja arvamuse spetsiaalse tlispartei moodustamise kasuks, milline kutsus esile bakunistide jrsu protesti. Kuid jrgmisel aastal toimunud Internatsionaali Haagi konverents vttis selle printsiibi veelgi jrsemal kujul ja samaaegselt viskas Internatsionaali liikmete peamiste liidu juhtide hulgast vlja Bakunini ja Guillaume ((James, 1844-1917.a.)). Vaidluse lahendamine coup dtat osutus, siiski, Tliste rahvusvahelisele seltsile endale hukatuslikuks: kik romaani riigid lahkusid koos Bakuniniga, samuti ka osa belglasi ja varsti lagunes Internatsionaal lplikult. Kuid bakuuninlike teooriate rakendamise praktilisel katsel Hispaanias oli sama vheedukas, kui ka Bakunini enda katse 1870.a. oktoobris luua Lionis revolutsioonilist kommuuuni. Nominaalselt, bakuuninlik internatsionaal, millise keskuse moodustas nn. Jura fderatsioon, milline eksisteeris kuni 1877.a., kuid selle praktiline thtsus aasta-aastalt vhenes. Oma viimased eluaastad veetis Bakunin sisuliselt rahus, Lokarnos. Ta suri 6 juulil 1876.a. Bernis, kuhu ta oli tervist parandama sitnud ja sinna ta ka maeti. Vt. anarhism II , 573 ka Max Nettlau, Michael Bakunin (Lond. 1900, 3 kidet, millne eksisteerib vaid 50 ksitsi kirjutatud eksemplaris.); I. Guillaume, L`International. Dokuments et sovenirs. 1864-78 (3 t.Par., 1905-07); Michel Bakounine, Oeuvres; (1. kd Nettlau sissejuhatus, 2. I. Guillaume eluloo ja pibliograafia); Correspondence aves Herzen et Ogarjew, Venemaal hakkasid Bakunini td ilmuma A.I. Bakunini toimetamise all 1906.a. M.P. ES.((Brocaus ja Efron)) Granat . SPb., 1929.a. 39 kide lk.510 - 516. (tiraaz 2100) Beer, S. H. (1911 - ) politoloogia professor Harvardi likoolis USA-s. Peamised td: Great Bitain, 1965; Britain against Itself: the Political Canttradictions of Collectivism, 1982.Bentham Jeremy (1748 1832) (T:5,lk.454-460) ilmutas juba varasest lapseplvest haruldasi andeid. Lpetanud Oksfordi (ppis Sandersoni loogikat) astus 1763.a. Linkoni internatuuri ja sai magistri kraadi (advokaat)(Ta isa vanaisa oli ka advokaat). Kuid advokaadi karjr teda ei huvitanud, sest pidas seadusi segasteks, ultimatiivseteks ja vasturkivaiks jne. igus ei olnud talle praktilisest kljest huvitav, kuid meelitas filosoofilisest vaatepunktist. Prantsusmaal toimuv revolutsiooniline tegevus sundis ta lplikult teaduslikult tegelema inimkonna nne probleemidega aga sltumatuse tagav varandus, mille ta sai peale isa surma (1792.a.), andis tieliku vimaluse phenduda oma tegevusele kabineti vaikuses. 1776.a. anonmselt vlja antud t: Fragment on Gouverment (Liguke valitsemisest), milles langes mrgise kriitika alla hiljuti ilmunud ((1770.a.)) Belkstoni t, oma Inglismaa nneliku konstitutsiooniga. See t oli vga silmatorkav ja avas uksed aristokraatia krgematesse kihtidesse, ja sellega laienes ta vaatlusvli. Ta ppis tundma erinevaid maid ja rahvaid. Juba enne Prantsuse revolutsiooni oli ta teinud Euroopa kontinendil kolm reisi. Kige muljetavaldavamaks osutus 1784.a.reis, kui ta lbi Prantsusmaa, Kreeka ja Florentsia suundus Itta Smirnasse ja Konstantinoopolisse, aga sealt juba Venemaale (Eesmrgiks venna Samueli klastamine, kes 1774.a. oli Potemkini poolt, kui laevaehitusinseneri ja tehnikuna, erisuguste tootmisksuste asutamiseks Valgevenes, kes suri reservkindrali auastmes olles, 1831.a.) Mogiljovi provintsis: kus Kritseva mbruses asusid Potjomkini eeskujulikud valdused, milliseid juhatas Samuel Bentham, ja mille eesmrgiks oli Briti tsivilisatsiooni juurutamine ((minu aktsent KL.)) Valgevenes. Ta ttas siis oma Panoptikumi kallal. Ta oli valitud Pariisis Moraalsete ja Poliitiliste Teaduste Instituudi liikmeks (1802.a.). Benthami elu on tema enda loomingus. Tema tde levaade ongi tema pdluste, lootuste ja pettumuste loetelu. Suur osa tema tdest koosnevad tkeldatud likudest, kuid seda enam mrgatava phiidee htsusega. Mtted ja kigutamatu jrjepidevus kige teostamises. Kogu oma mitmeklgses tegevuses ja kahanematu energiaga phendus ta idee teenimisele, milles seadusandluse teline eesmrk seisnes, inimkonna kasu ja nne teenimises. Selle eesmrgi saavutamiseks jlitas igasugust kurja, mida ta igusest leidis. Olles sgavalt veendunud oma vaadete igluses, kutsus esile plgliku suhtumise teiste mtlejate vaadetesse, aga siiras inimkonna armastus ja usinus neid teenida, tegid temast vljakannatamatuks; kuid te mitte kunagi ei hoidunud krvale kriitikast ja vastuvidetest, vaid vastupidi, pdis seda kogu just esile kutsuda. Behthami eriliste omaduste hulka vib ka seda lugeda, et kogu oma vaadete sstematiseerituse juures, ei mbertdelnud oma tid.... tal puudus kirjandusliku vljenduslikkuse anne... Mitte ainult tema uuringu sisu, mis alati rangelt metoodiline, minnes tavaliselt ldisest teemast kigis tema ksikasjades hte analsi teed pidi, kuid ka vline vorm ise, snade valik... tegid Benthami tavalistele lugejatele raskeks. Seeprast oli teliseks nneks Benthami jaoks, tutvus Djumoniga (1788.a. alates), kelle nol ta leidis toimetaja ja vljaandja. Djumon andis Benthami kuivale snastusele vljendusrikkuse. Inglise keeles on mningad td tdeldud Bouringi, tema surmajrgse vljaandja poolt. Kik Benthami td vivad olla jagatud kahte jrku: I teoreetilised ja II need, millistega pti anda oma vaadetele praktiline rakendus teistes maades. Oma ldised vaated moraalist ja seadusandlusest ilmusid esmakordselt Benthami ts Introduction to theprintciples of morals and legislation(Sissejuhatus moraali ja seadusandluse alustesse.), mis oli juba 1780.a.trkitud. Behtham oli veendunud iguse metafsiliste ettekujutuste paikapidamatuses, mis vetud loomuliku iguse aluseks ja lastud kiku inimese ja kodaniku iguste deklaratsioonis. Ta otsustas luua iguse filosoofia katsete teel, ja oma petes leida lim printsiip, millest seadusandja peab juhinduma oma mratlustes, minnes Benthami nidatud teed. Inimese elu krgeimaks printsiibiks paneb Bentham kasu, milline lppudelpuks phineb inimese kaasasndinud rahulduse ja kannatuse tundel; esimese poole inimene pab, teise eest pgeneb. Saades sellega utilitarismi kui filosoofilise ssteemi peamiseks loojaks. Bentham hindab krgelt prantsuse 18.saj kirjanikke, kes oma tdes seda kasu motiivi rakendasid, eriti Helvetius, keda Bentham peab esimeseks moralistiks. Bentham peab kasu oma ssteemi alustalaks, nagu sellise printsiip, mis tasakaalustab kige erinevadki huvid ja teenib enesesilitamise tugevaima stiimulina kigil hiskonnaelu astmetel (alates atleedi eemaldumise petest kuni puhtalt praktiliste eesmrkideni); seda sama alust ta loeb parimaks moraaliks inimlikkuse hutamisel. Juba ei ki jutt ei vaenulikest ideedest, ei saatuslikust, aga kikjal on mrgatav Benthami pd pshholoogiliste, fsioloogiliste ja majanduslike phjuste tundmappimisele, mis viivad inimese teadaoleva tulemuseni. Seadusandlus peab hoolitsema rohkem kuritegude rahoidmise eest, kui kuritegude eest karistama.; ta peab rohkem parandama, kui hvitama. Vimalikult suur summa nne, vimalikult suurele inimeste hulgale selline on riigi eesmrk, Behthami petuse jrgi, nii on nimetatud seda originaalselt Maksimatsioomi teooriat (maksimum). Nimelt selle eesmrgi saavutamise nimel peavad pdlema kolm suurt riigielu valdkonda: 1)Tsiviilseadusandlus, milline reguleerib nne saavutamise vahendite jagamist . 2)Kriminaalseadusandlus, mis hoiab inimesi tagasi tegudest, mis vivad kolmandatel isikutel kutsuda esile kannatusi ja hoiab seda tagasi, nimelt veel suuremate kannatuste tekitamisega kurjategijatele ja 3)Konstitutsioon (riigi philine seadus), millise lesandeks on kikide riigi asutuste organiseerimine ja nende ige tegutsemisviisi kindlustamine. Bentham jrgib oma philist kasu printsiipi, ldjoontes tsiviilseadustiku seadusandluse loomisel...Aga petus kohtulikest tenditest, testi, milleks seadus ja igus, kui vradel alustel olev petus tenditest takistab nende elluviimist! petuses tenditest leiavad endale tuge kodanike varalised suhted, samas ka puutumatuse garantii ja isikuvabadus. Kesoleva sajandi alguses teda veti kui oraaklit (ennustaja), kelle poole prdusid nii monarhid, kui ka vabariikide valitsused, paludes tema nuandeid ja viies tema teooriaid oma seadusandlikesse tdesse. Bentham ratas oma kodumaises hiskonnas mistmise, et mitte ainult pretsedendid ei saa olla hiskondlike asjade kriteeriumiteks. Benthami vastuvited, loobumine igasugustest ajaloolistest alustest, mida ha vhem vidi inglise igapevaelus rakendada, kuigi need olid vlja kasvanud puhtal inglise praktilisel pinnasel. Seeprast oli Bentham, nagu prohvet, kes omal isamaalmaal leidis vhe tunnustust. Iga kord, kui Inglismaal kerkisid pevakorda mingid ldised reformid , esitas ka Bentham omad projektid, milles oma ideesid pdis ellu viia ja iga kord kutsusid need hiskonnas suuri vaidlusi, ka parlamendis ning ... lkati krvale. Ei vetud vastu tema valimisreformi kava (Benthams radikal reform bill, London 1819), ega ta ettepanekud hoti kohtute suhtes ega ...ks kord aga hes olulises ksimuses olid Behthami ideed lhedal teostumisele. Seoses Ameerika eemaldumisega kerkis Inglismaal tsine probleem asumisele saatmise ramuutmisel teiste karistustega, sest polnud kurjategijaid enam kuhugi saata. Bentham esitas siis oma projekti: Panoptikon (Panopticon, or the inspection house, 3T London. 1791), milles ta, vaadanud lbi asumisele saatmise ja ujuvvanglate ssteemi, tunnistas mlemad ebarahuldavateks ja tegi ettepaneku asendada need panoptikoniga, mis on les ehitatud kohustuslikule tle arestantide artellides, millel teatud tasemeni omavalitsus, kuid kige rangema, kuigi vhemrgatava vangla administratsiooni jrelvalve all. 1794.a.Billiga veti vastu Benthami pakutud leping ja panoptikumi ehituseks eraldati nimetamisvrsed summad. See rajati samasse kohta kus nd asub Milpanga vangla. Kuid Benthami ssteem lkati tagasi ja anti hoopis kinnipidamiskohtade ssteemile, mille autoriks oli Hovard. Kikide nende pardumiste juures oli Benthami mju tohutu ja temast sai inglise radikalismi pea, kuigi ta mitte kunagi ei vtnud selle poliitilisest rollist vahetult osa. Tema poolt 1823.a. asutatud Westminister-Review liikus hiskondliku arvamuse eesotsas. Kuid mitte ainult igus, vaid ka hiskonnaelu ksimused kuulusid Benthami huviorbiiti ning said tema hinnangu. Benthami uurimuste valda kuulusid ka majandusksimused, rahandus ning kooli ja kiriku probleemid. Prantsusmaa oma ebatavaliste sndmustega meelitas juba ammu Benthami thelepanu enda peale. Prantsusmaal, kus juriidiline haridus oli krgel tasemel, kus rahvuslike ideede kandjateks olid juristid, ei saanud olla edu ettepanekutel, millised oma olemuselt on jrelduslikud(?) Benthami td olid Prantsusmaa poolt hinnatud 26.aug. 1792.a. Dekreediga. Rahvuskogu andis temale, koos vheste teiste silmapaistvate kaasaegsetega (Washington, Pestalotsi, Kostjusko jne.)prantsuse kodaniku igused (kodakondsuse). ksvahe andis Venemaa Benthamile suuri lootusi, et seal oma ideesid teostada. Aleksander I troonile asumine avas justkui uue ajajrgu Venemaale. heks valitsuse mureks oli tsiviil- ja kriminaalkoodeksite koostamine. Imperaator leidis, et selle thtsa t juures oleks vaja koostle kutsuda vlismaa juriste. Neilt sooviti saada teoreetilist programmi, juhiseid t meetoditest ja konspekti materjali jaotamisest. Venemaal, SPb. juba 1802.a.viibiv Djumon, kes otsis vimalusi seal Benthami ideede levitamiseks. Tema vahetul juhtimisel tlgiti seal vene keelde Benthami .... Jaanuaris 1814.a. Bentham saatis Mordvini kaudu kirja valitseja nimele ja pakkus selles oma teeneid Vene uue koodeksi koostamisel. 1815.a. aprillis sai Bentham Aleksander I lt isiklikult kirja (prantsuse keeles)...Bentham pdis seaduste projektid arutati lbi avalikel aruteludel. Venemaa ja Prantsusmaa olid kontinendi esimesteks riikideks, milles Benthami ideed leidsid vastuvttu. Saksamaal ei oldud Benthamist eriti vaimustatud. iguse filosoofia vallas ei olnud sakslastel Benthamilt midagi ppida, kuid kriminaaliguse ksimustes leidsid sakslased palju uut ja petlikku. Suurt thtsust omasid Benthami ideed Phja-Ameerikas. Vaieldamatult, Benthami mjul, kujunes Ney-Yorgi(1821.a.), Luna-Carolina (1826.a.), Luisiana (1830.a.) seadusandlus. Benthami kuulsus ja ideed letasid Preneed. Kui 1821.a. Hispaania Corteses oli arutlusel kriminaalkoodeksi projekt, siis krahv Toreno saatis Benthamile selle koos sna meelitava kirjaga ja palvega oma arvamust avaldada. Behthami vastus on avaldatud tema: Letters to count Toreno, London 1822, mis on tis halastamatuid kallaletunge aadlikele ja lemkojale, milline sel ajal oli eriti populaarne Hispaanias ja Portugalis. Kuni oma elu lpuni ei kaotanud Bentham lootust vtta osa praktiliselt reformidest, et mingis riigis anda vimalus oma ideaalide viduks. Juulirevolutsioon Prantsusmaal ratas 82-a. vanamehel uusi lootusi. Sel ajal oli ta nimi Prantsusmaal vga populaarne ja tema ideesid propageeriti erilise vljaande kaudu Lutilitaire, mis 1829.a. asutatud. Revolutsioon kutsus-tingis Benthami kirja peeridest(on houses of peers and senates), milles ta kordas seda sama prantslastele, mida ta juba 1823.a. rkis hispaanlastele ja portugallastele. Teie eelkiad tegid minust Prantsuse kodaniku, kirjutas Bentham, kuulake siis mind ra. Nii rkisin ma 1792.a. Kuulake mind, nii rgin ma juba teine kord. Kaks suurt ksimust seisavad nd jrjekorras. Teil eksisteerib peeride koda. Kas ta peab olema likvideeritud? Ma tlen: ja. Teil kavandatakse Senatit. Kas see ldse peab olema asutatud? Ma rgin: ei. Kui mitte pettus ei ole kirjaniku eesmrgiks, siis eelkige peab ta selgelt vljendama veendumust selles, mida ta tahab lugejatelele elda. Sellest ldisest eeskirjast pean ma ka nd kinni. Samas stiilis ja samasuguse ebaeduga rkis Bentham prantslaste ees surmanuhtluse kaotamise vajalikkusest (On death punishment, London, 1831). 6. juulil 1832.a. elu 85. eluaastal, ttades konstitutsioonikoodeksi 3. kite kallal, suri Bentham. Koosklas tema sooviga oli tema keha lahatud ja palsameeritud ja kuni tnapevani asub Londoni likooli kolleegiumis. Riiklikus ssteemis Bentham ei leidnud endale kunagi rakendust, kuid oli ks seadusandluse juhtivatest jududest. Benthami tielik tde kogu oli vlja antud tema pilase Bouringi poolt. The Works of Jeremy Bentham, publish by John Bowring. (11-Kidet Edinburg, 1843). jne. ...John Stuart Mill, Benthami pilane oli samuti utilitarismi ssteemi kaitsja. Bismarck, Otto  (s. Schnhausenis 1. IV 1815 s. Friedrichsruhs 30.VII 1898) v., a-st 1865 vrst, Saksa riigimees. Prit Preisi aadlisoost, ppis 1832-35 Gttingenis ja Berliinis igusteadust, oli 1836-39 Preisi riigiametnikuks ja valitses seejrel oma perekonnamisaid 1847.a. Preisi hendatud maapeval esines B. rmise parempoolsena; 1848.a. 49.a. Saksa revolutsiooni vastu vitles ta suure gedusega, kuuludes Kreuzzeitungi rhma ja tehes kaastd sellele ajalehele. Preisi maapeval 2. kojas soovitas B. Apr. 1849.a. tagasi lkata Frankfruti parlamendi poolt kun. Friedrich Wilhelm IV le pakutav keisrikroon, mille vastuvtmist ta pidas kapituleerumiseks revolutsiooni ees. Dets. 1850.a. seals. Peetud knes soovitas ta loobuda J. M. v. Radowitzi poliitikast, mis taotles hendada Saksa riigid Preisi juhtimisel ilma Austriata ja hvardas vlja kutsuda sja Preisi ja Austria vahel. Kui B.-i suund pses vidule, mrati ta Preisi esindajaks Frankfurti liidupevale, kus ta toimis 1851-59.a. Siin kujunes B. Esmajrguliseks diplomaadiks ja poliitikuks ja vabanes igasugusest poliitilisest romantikast ning pragmatismist. Ta judis otsusele, et konflikt Austria ja Preisi vahel Saksamaa hendamise ksimuses on mdapstmatu ja et ksimus laheneb vaid sjalise juproovi kaudu. Saadikuna Peterburis 1859-62.a. ja Pariisis 1862.a. vis B. lhemalt tutvuda kahe thtsama suurriigi olukorraga ja Euroopa vlispoliitiliste suhetega. Kui Preisis tekkis sjave reformi ksimuses ge konflikt progressiivse saadikutekoja ja kun. Wilhelmi vahel, kutsuti B. Okt. 1862.a. pea- ja vlisministriks. B. Alistas kun. Wilhelmi enda tahtele ja muutus teliseks Preisi valitsejaks, kuigi armastas rhutada oma truualamlust. Teravas konfliktis saadikutekojaga, valitsedes mitu aastat ilma eelarveta, viis B. Sjave reformi lbi ja otsustas kasutada Preisi sjalist tugevust Saksamaa hendamise teostamiseks. Vene poolehoiu kindlustamiseks slmis ta veebr. 1863.a. Venemaaga nn. Alvenslebeni konventsiooni, mis kohustas Preisit andma Venemaale teatavat toetust Poola mssu summutamisel. Samal aastal ajas B. Nurja Saksa liidu reformimise katse Austria algatusel ja nudis ise Saksa rahvaesinduse loomist ldise valimisiguse alusel ja Preisimaa juhatusel. Leides, et Saksa ksimus tuleb lahendada vere ja raua abil, algatas B. kolm sda, millega seoses teostus lbi mitme faasi Saksamaa hinemine a. 1864-71.a. Taani-Saksa sjas 1864.a. vitsid Preisi ja Austria Taanilt lesvig-Holsteini. Nende hertsogkondade valitsemise ja Saksa liidu reformimise prast tekkis 1866.a. Saksa sda, kus Itaaliaga liidus olev Preisi vitis Austria ja temaga liitunud Saksa riigid. Seejuures tuli B-l videlda erakordsete takistustega, sest Preisi maapev, avalik arvamus ja ueringkonnad suhtusid tema poliitikasse eitavalt. Preisi vidu tagajrjel trjuti Austria Saksamaalt vlja ja loodi Maini jest phjapool asetsevaist Saksa riikidest Phja-Saksa liit. Luna-Saksa riikidega slmis B. ofensiivsed ja defensiivsed lepingud, mille alusel need riigid toetasid Phja Saksa liitu Saksa-Prantsuse sjas 1870-71.a. Saksa avaliku arvamuse survel liitusid need riigid jaan. 1871.a. Phja Saksa liiduga Saksa keisririigiks. B.- i osavtul koostatud phiseadus kindlustas Preisile Saksa liitriigis juhtiva koha. Olles samal ajal Preisi peaminister(a-st 1880.a. ka kaubandus-tstusminister) ja Saksa keisririigi kantsler, koondas B. enda ktte suure vimutiuse seda enam, et phiseadus ei andnud riigipevale mingit telist vimu kantsleri le. Brokraatlik liidunukogu oli B-i ktes kohaseks vahendiks riigipeva erakondade parlamentarismipete vastu, kuna ldise valimisiguse alusel valitud riigipev aitas tkestada eri liitriikide partikularistlikke kalduvusi. Hoolimata oma vaimsest liikuvusest ja praktilisest mistusest, mis temale vimaldas arvestada ajatingimusi ja kohaneda uutele olusuhteile, ji B. terve eluaja oma eluksitluselt vimuahneks Preisi monarhistiks. Ta ei pooldanud siiralt moodsaid poliitilisi asutusi, suhtus rahvasse kui vimutsemisobjekti, kes ei oska ise oma saatust juhtida, ega olnud nus Saksa phiseadust edasi arendama demokraatlikumas suunas. Kantslerina ajas ta iseseisvat poliitikat, hendas ja lahutas riigipeva parteisid vastavalt oma erisihtidele igal antud momendil ja tekitas sellega suure lhenemise Saksa parteilises elus. Oma poliitilistesse vastastesse suhtus B. suure sallimatusega. Riigipeval ei olnud B-i valitsusel kindlat enamust. Kuni 1878.a. toetus ta peam. Rahvusvabameelseile, kelle abil rndas gedasti, kuid vheste tagajrgedega katoliiklikku tsentrumit nn. Kulturkampfis. Riigi tulude tstmise huvides siirdus B. a-st 1878 vabakaubanduselt protektsionismile. Sama a. okt. Viis ta lbi sotsialistide-seaduse, mis ji maksma kuni 1890.a. ja pdis karmide abinudega, kuid asjatult, pidurdada sotsialistlikku liikumist. Et proletaarlikke kihte lepitada oleva riigivormiga, arendas B. a-st 1881.a. sotsiaalseadusandlust, viies lbi tliste kindlustamise haiguste (1883), nnetusjuhtude (1884) ja tvimetuse ning vanaduse (1884) vastu. B-i uus suund leidis riigipeval toetust peam. Konservatiivide ja katoliikliku tsentrumi poolt, kellele B-l tuli teha mndusi. 1887-90 valitses B. kartelliks liitunud rahvusvabameelsete ja konservatiivide toetusel. Hoopis suuremaid tagajrgi saavutas B. vlispoliitika alal. Saksa-Prantsuse sja jrel oli ta sihiks kindlustada Euroopa rahu ja kaitseda keeruliste liitudessteemiga Saksamaad revanihimulise Prantsusmaa vimaliku kallaletungi vastu. Kolmekeisriliidu abil 1873-77 ja 1881-87.a. pdis ta pehmendada Vene ja Austria vastuolusid, kuna 1879.a. slmitud Saksa-Austria kaksikliit ja Itaalia juurdetulekuga 1882 sellest vljakasvanud kolmikliit aitasid silitada status quod Euroopas ja kindlustada kirjuilmelise rahvasteriigi Austria-Ungari olemasolu, mida B. pidas Saksa riigi julgeoleku seisukohalt tarvilikuks. Kui kolmekeisri liit 1887.a. lagunes, slmis B. Venemaaga nn. Rckversicherungsvertragi . Teatava khklemise jrel asus B. ka koloniaalpoliitika teele ja kindlustas 1883-85.a. Saksamaale rea kaitsealasid (Edela- ja Ida-Aafrika, Togo, Kamerun jt.) B-i poolt juhatatud Berliini kongressil 1878.a. ja Kongo konverentsil 1884-85.a. ilmnes selgesti B-i suur autoriteet rahvusvahelise poliitika alal. Vastuolude tttu keiser Wilhelm II- ga oli B. sunnitud mrtsid 1890.a. oma ametist lahkuma. Ta viimased eluaastad mdusid gedas vitluses nn. uue kursi vastu Saksa poliitikas. B-lt on ilmunud: Gedanken u. Erinnerungen I-II (1898), III (1921). Ta poliitilistest knedest on mitu vljaannet. A-st 1924 ilmuvad B-i Gesammelte Werke, 12 k. (P. Matter, B. et son temps I-III, 1905-08; M.Lenz, Geschichte Bismarcks, 1902; J. Ziekursch, Politische Geschichte des neuen deutchen Kaiserreiches I-III, 1925-30; F. Rachfahl, Geutschland u. die Weltpolitik I, 1923.) Tema vanem poeg Herbert, (1849-1904) vrst, Saksa poliitik, diplomaat ja oma isa lhem kaastline, oli 1886-90 vlisministriks. Bluntschli, Johann Kaspar. (born March 7, 1808, Zrich, died Oct. 21, 1881, Karlsruhe, Ger. Writer on international law, whose book  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=387260&library=EB" Das moderne Kriegsrecht (1866; The Modern Law of War) was the basis of the codification of the laws of war that were enacted at the Hague conferences of 1899 and 1907. Bluntschli studied law at Zrich, Berlin, and Bonn and taught at Zrich, Munich (from 1848), and Heidelberg (from 1861). In 1873 he helped to found the Institute of International Law. Das moderne Kriegsrecht was largely taken from the code prepared by Francis Lieber (1863) for the Federal Army in the U.S. Civil War. Bluntschli's next major work,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=387262&library=EB" Das moderne Vlkerrecht (1868; Modern International Law), presented an apparently comprehensive code that was translated into several languages and became a widely used reference book for diplomatists.  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=337338&library=EB" Lehre vom modernen Staat, 3 vol. (187576; Lessons of the Modern State), which was translated into English and French, is considered by some to be his finest work.Britannikast)Boulanger, GeorgesErnest Jean Marie (1837 91) prantsuse kindral ja poliitik, sjaminister 1886-87 .a., Prantsusmaa revani idee tuline pooldaja, leidis toetust saadikutekojas radikaalide ja monarhistide poolt ja nudis maksva phikorra muutmist. Vabariigile ohtliku tegevuse eest kohtulikule vastutusele vtmise vltimiseks pgenes Brsselisse, lpetas elu enesetapuga. Bracher, Karl Diedrich (1922) saksa politoloog, Bonni likooli professor. Teosed: Die Auflsung der Weimarer Republik, 1957; Das Deutsche Dilemma, 1971; Democracy (in Europe Tomorrow), 1972, Zeit der Ideologien, 1982. Bracton Henryks esimesi inglise iguse uurijaid-teadlasi, kes sndis XIII saj alguses, oli iguste doktor Oxfordis ja Henry III vandemeeste kohtus (1244), Surma aeg teadmata. Ta kirjutas: De legibus et consuetudinibus Angliae London, 1569 ja 1640). ES Bja E VIII u. 1895.a. ((Tpne aasta teadmata, puudus tiitelleht.)) *** Bracton Henry tuntud Inglise jurist XIII saj. Snni ja surma aastad ei ole tpselt teada. Ta teenis vandemeeste kohtus Henry III ajal 1224.a. ((Vt. Magna Carta 1215)), kes eelmainitut kinnitas 1225.a. Ta kirjutas traktaadi De legibus et consuetudinibus Angliae, mis oli heks kige thtsamaks inglise iguse ppevahendiks. See trkiti esmalt ra alles 1569.a. Hiljem leiti les ka materjalid, millise alusel Bracton oma t koostas Note-book (Mrkmik) st. kohtu protokollide kogu, millise ksikirja leidis prof Vinogradov Londonis 1884.a. ja mis anti siis kohe uuesti vlja Metlandi poolt 1888.a. (Bracton Notebook 3 kd). Kirjastus Granat VI umbes 1928. Vljaandes vljaandmise aastat ei ole mrgitud. Lk.443-444. Hiljem vene ja eesti teatmekirjanduses teda enam ei mainita.Bryse, JamesViscount B of Dechmont (1838-1922)  briti kirjanik ja riigitegelane, Oxfordi likooli tsiviiliguse professor, liberaalide esindaja Alamkojas, oli atasee USA-s ja Haagi kohtu liige.Burskhardt, Jakob (1818-97) veitsi ajaloolane ja kultuurifilosoof, professor Zrichis ja Baselis. Peateoses Kultue der Renaissance in Italien, 1860, ksitleb itaalia renesannsi ajajrguna, mida esindasid tugeva individuaalsuse ja piiritu egoismiga isiksused.Buts (Wiljam Booth)inglise vaimulik, kes li Pstearmee(vaesuse vastane ja inimeste aitamiseks) ja oli selle juht.(T:9, lk.85-88). Blov B.  Denkwrdigkeiten. Hrsg. von F. Stockhammern. Bd. 1-3 Berlin (1930-1931) . Tlge vene keelde : N;>2, . >A?><8=0=8O (1914 -1918). Tlge saksa keelest V.M. Hvostovi toimetuse ja eessnaga. M. L. 1935. 562 lk. akste (Tschakste) JanisLti riigimees 14.IX 1859 Lielsesava v-s, suri Zemgales 18. III 1927.a. Lpetas Moskva likooli igusteaduskonna, olles htlasi kogu piaja sealse Lti lipilaste seltsi esimeheks. Teotses advokaadina, toimetajana ja seltskonnategelasena Miitavis. Vene esimese riigiduuma saadik. Kirjutas alla ka Viiburi leskutsele ja kandis selleprast karistust. Maailmasja ajal Lti pagulaste komitee, siis rahvusnukogu ja Asutava kogu esimees. Aitas organiseerida Latvia likooli, kus oli rahvusvahelise iguse prof-ks. Latvia likooli audoktor 1924.a.. Latvia esimene president 1922 a-st kuni surmani.Catlin, Sir GeorgeEdward Gordon (1896-1970) briti filosoofia ja politoloogia prof, oli enne II maailmasda parlamendi liige. Peamised td: Printcipes of Politics, London, 1930; The Anglo-Saxon Tradition, 1939; The Unity of Europe, 1944; Political Goals, 1957; Systematic Politics, 1964.Chapmann-Cat, Carrie Ameerika naisliikumise juhte 1858 - Alustas 1890.a. gedat vitlust naiste poliitiliste iguste eest Ameerikas. Oli Rahvusvahelise Naisitehleiguse Liidu asutajaid ja selle president 20 a. Selle aja jooksul on le 30 riigist, mis kuuluvad liitu, 24 riigis naised saanud hleiguse. Tuline rahuaate propageerija. Chautemps, Camille (1885-1963) prantsuse jurist, radikaalsotsialistlik poliitik ja riigitegelane, oli aastatel 1930, 1933-34 ja 1937-38 peaminister. Emigreeris 1940.a. USA-sse. Chelmsford , Federick John ThesignerLoord, Inglise poliitik 1868 - .Oli 1905-09 Queenslandi ja 1909-13 New South Walesi kuberner, 1916-21 India asekuningas, kellena 1918.a. koostas koos E. S. Mountaguga India 1919.a. phiseaduse aluseks saanud aruande. 1924.a. oli C. Mereministriks R. Macdonaldi kabinetis.Chlopicki Grzegorz Jozef Poola vabadusvitluse juht, 1772 1854. Oli Poola 1830.a. mssu ajal lhikest aega diktaatoriks, juhtides energiliselt venevastast vitlust.Churchill RandolphLord, Inglise poliitik. 1849-1895. A-st 1874 konservatiivne alamkoja liige, kus paistis silma osava knemehena. Moodustas 1880.a. ldist valimisigust pooldava konservatiivse demokraatia erakonna (neljas erakond) ja asutas oma ideede ja Disaraeli kultuse levitamiseks nn. Primula liidu. 1885-86 oli India riigisekretriks ja 1886.a. varakantsleriks.Churchill, WinstonRandolph C-i poeg, Inglise riigimees, 1874 - .Videlnud vabatahtlikuna mitmeil pool asumais, pses 1900 konservatiivina alamkotta. Liberaalide poole siirdunud, oli Churchill 1908.a. kaubanduse- , 1910 sise- ja 1911 mereminister, kellena agaralt suurendas sjalaevastikku. Maailmasja ajal Dardanellide operatsiooni ebannestumisel 1915 lahkus kohalt, kuid sai Lloyd Georgei kabinetis a-st 1917 varustus- ja hiljemini sja ja asumaade-ministriks, kelelna ms. toetas interventsiooni Venemaal. Uuesti konservatiivide parteisse siirdunud, oli Churtchill 1924-29 varakantsleriks. Churchill on avaldanud oma isa biograafia (2.k. 1906), teose The Woeld Chisis 1911-1918 (4.k. 1923-27)jm. Clemenceau Georges,- Prantsuse riigimees, 28.IX 1841-24XI 1929.a. Elukutselt arst. 1871.a. rahvuskogu liige, kus hletas Saksa-Prantsuse rahulepingu vastu ja katsus tagajrjetult vahendada mssulise Pariisi kommuuni ja rahvuskogu vahel. A-st 1876 saadikutekoja liige (radikaal) ja vasempoolsete juhte. C omandas kuulsuse hiilgava knemehena, osava ja resoluutse parlamendi-taktikuna ja kardetud valitsustekukutajana (hdnimega tiiger). 1893.a. C loobus poliitikast, kompromiteerituna Panama skandaalis ja sai 1902.a. senaatoriks. 1906.a. oli ta sise- ning 1906-09 peaministriks, kellena ms. toetas A. Briandi kiriku ja riigi lahutamise reformi teostamisel. A-st 1913 C toimetas ajalehte Lhomme libre (Vaba inimene), mille ta hiljemini nimetas Lhomme enchaineks (Aheldatud inimene). Nd lhenes C parempoolseile ja vitles maailmasja ajal Saksamaaga lepitust taotleva J. Caillauxjt. vastu. 1917.a. sai C peaministriks ja viis sja judude koondamise ja suure ning paindumatu tahtega viduka lpuni. Pariisi rahukongressil oli C suureneljs nukogu liikmena mtuandvaks tegelaseks. 1920.a. kukkus C presidendivalimistel lbi ja loobus jdavalt poliitikast. C on avaldanud : La France devant lAllemagne 1918), Demosthene (1925). 1930.a. ilmusid ta memuaarid Grandeurs et misteres dune victorie. EE. II 1933.lk.53-54. Clemenceau, Georges Prantsuse riigimees 1841-1929.a. Elukutselt arst, sai 1871.a. rahvuskogu liikmeks, kus hletas Saksa-Prantsuse rahulepingu vastu ja katsus tagajrjetult vahendada mssulise Pariisi kommuuni ja rahvuskogu vahel. A st 1876 oli saadikutekoja liige (radikaal) javasempoolsete juhte.Clemenceau omandas kuulsuse hiilgava knemehena, osava ja resoluutse parlamendi-taktikuna ja kardetud valitsustekukutajana (hdnimega tiiger). 1893.a. loobus Clemenceau poliitikast olles kompromiteeritud Panama kanali skandaalis ja sai 1902.a. senaatoriks. 1906.a. oli ta sise- ning 1906-09 .a peaministriks, kellena ms. toetas A. Briandi kiriku ja riigi lahutamise reformi teostamisel. A-st 1913 Clemenceau toimetas ajalehte Lhomme libre (Vaba inimene), mille ta hiljemini protestiks sjatsensuuri vastu nimetas mber Lhomme enchaineks (Aheldatud inimene. Nd lhenes Clemenceau parempoolsetele ja vitles maailmasja ajal Saksamaaga lepitust taotleva J. Caillaux jt. vastu. 1917.a. sai Clemenceau peaministriks ja viis lbi sja judude koondamise ja suure ning paindumatu tahtega viduka lpuni. Pariisi rahukongressil oli Clemenceau suure nelja nukogu liikmena mtuandvaks tegelaseks. 1920.a. kukkus Clemenceau presidendivalimistel lbi ja loobus jdavalt poliitikast. Clemenceau on avaldanud: La France devant lAllemagne (1918), Demosthene (1925). 1930.a. ilmusid ta memuaarid Grandeurs et misteres dune victoire.Coleman, James Smoot (1919) politoloogia professor California Los Angelese likoolis. Peamised td: The Politics of the Developing Areas, 1960; Education and Political Development, 1965. Comte Auguste  (1798 1857) (T:31, lk.121 136. 1895.a.)- matemaatik, positivismi asutaja, ...sotsioloogia uurib inimhiskonna ehitust ja arengut, esimene - sotsiaalset staatikat, teine sotsiaalset dnaamikat. hiskonna elemendiks peab Comte mitte individuaalset isikut, vaid perekonda, ...laiemas vallas hiskondlikke liite, koostprintsiipideks (koopereerumine). Paljude eraettevtjate koopereerumine hisel eesmrgil nuab hist juhtimist (vimude jagamine ilmalikuks ja vaimulikuks) lk.125. ...mistuse positiivne seisukord arendatakse vlja teadusliku mtlemisega; Positiivne filosoofia on Comte arvates vaid ldistatud ja terve mistuse ssteemi viidud filosoofia. Selle iseloomulikud jooned erinevalt teoloogiast ja metafsikast sisu; 1)Objektiivsus, nii kui ta allutab mtlemise oma asjale, aga mitte vastupidi. 2)Reaalsus, nii nagu asi ise on alati jlgitav objekt, aga mitte ettekujutuse vljameldis vi mingi abstraktsioon. 3)usutavus, nii nagu kik positiivse filosoofia vited phineksid faktidel, mis on reaalselt alati kontrollitavad. 4)tpsus, 5)orgaanilisus,... 6)suhtelisus,... 7)kasulikus,... lk.127...sel moel on positiivne filosoofia, teostunud sotsioloogia loomisega, peab saama positiivse poliitika aluseks... hiskonna normaale lesehitus, vi sotsiokraatia mratletakse Compte poolt kui kohustuse, mitte iguse printsiip (st. omab moraalset, mitte juriidilist alust). lk.129. Iga hiskonna liige teenib omamoodi hiskonda ja on omas sfris ametimees, Suur Olemuselt. Constant Benjamin de Rebecque  (1767 1830) (T: 31, lk.80)kuulus Prantsuse kirjanik ja poliitikategelane, Losannis hugenhottide soost sndinud, kuid nooruse veetis Pariisis. Inglismaal oli viggide keskel, ppides tundma inglise institutsioone; Saksamaal oli ukonnaametnik braunschveigi hertsogi juures. Braunschveigi ukond kees emigrantidest; nende varjamatu kttemaksu iha ja kergemeelsus tugevdasid Rebecque poolehoidu prantsuse revolutsioonile, kuigi selle rmuslus temas vastumeelsust tekitas. Vaevalt oli terror lppenud, kui Conctant Pariisi tttas, ostes kinnisvara, sai ta prantsuse kodakondsuse iguse... 1796 - 1797.a. ilmusid Rebecque esimesed brozrid jooksvates ksimustes. hes nendest, Terrori tagajrgedest, Conctant testas, et vabariik likvideeriti mitte terrori prast vaid sellest hoolimata. Teises: Poliitilistest reaktsioonidest ta esmakordselt tles vlja arvamuse, et sisemise vaenu ning parteide sisetlidest nrgenenud riigis kehtestatakse sjaveline diktaktuur.18.- brjumr ei venitanud selle ennustuse kinnitust. Vttes koha tribunalis, Constant igati protesteeris esimese konsuli igasuguste meetmete vastu, mis olid vabaduse vastu suunatud ja oli ks neist tribunalidest ,mis 1802.a.olid eraldatud kogust. Koos prouaga oli ta sunnitud Prantsusmaalt lahkuma. Constant seikles Saksamaal, Itaalias, Austrias ja oli vaheaegadega paikne Kopies (abikaasa eraomand asus Genfi jrve res). Napoleoni lasaamine 1813.a. kehutas Rebecquet kirjutama traktaati:  De I`espirit de eonqguete et de lksurpation dans lewis rapports aves la civilisation eurepeenne (Hannover, 1813, 2  va. London ja Pariis 1814.a.), mis saadetud tema poolt Aleksander I -le, kelle seltsis ta viitis htu. Phjused, mille tttu ei ole vimalik vallutusliku poliitika ja leilmse monarhia viduleps kaasaegses euroopa hiskonnas, otsib Rebecque eelkige euroopa rahvaste meelestatuses rahule, heaolule ja vabadusele. Constant naases Pariisi ja esines geda Burboonide ja konstitutsioonilise monarhia pooldajana. Kuninga pgenemise peval Pariisist, mil oli saabunud teade Napoleoni (1815), lhenemisest, pani ta Journal des Debats kreda artikli poliitilistest lejooksikutest. Sellegi poolest oli Constant nende saja peva jooksul Napoleoni toetajate hulgas. Liberaalide toetust vajav Napoleon tegi Constandile, kui nende vljapaistvale liidrile, ettepaneku uue konstitutsiooni projekti koostamiseks. Nustunud selle ettepanekuga, nustudes teenida Napoleoni, lootis ta Napoleoni sundida titma konstitutsiooni liberaalseid printsiipe aga Napoleoni tungival nudmisel sai see nimetuseks Tiendav Akt(Acte additionnel), lisaks eelmistele napoleonlikele konstitutsioonidele, kuid viimasel ei olnud eelmistega midagi hist. Burboonide restuaratsiooni teisel perioodil pgenes Constant Inglismaale, kus hakkas oma apoloogiat koostama (Memoires sur les cent jours, Pariis 1820. ja 2.va. 1829.a.). Kuid juba 1816.a. sai Constant loa naasta Pariisi, kus ta 1819.a. sai saadikutekotta vallitud. Peale juulirevolutsiooni, 27.augustil 1830.a. nimetati Constant riiginukogu juhatajaks, kuid juba 8.detsembril ta suri. Constanti phiideed vib vljendada jrgmise lausega: riigi eesmrgiks on isikuvabadus; selle eesmrgi teostamise vahendiks on konstitutsioonilised garantiid. Individuaalse vabaduse garantiidena peavad olema: (snavabadus )trkivabadus, mis vaid vandekohtu ees vastutav on; ministrite vastutavus, kaasa arvatud nooremad ametnikud; rohkearvuline ja sltumatu rahvaesindus kahes kojas valitavas esindajatekojas ja prandatav peeride koda (hiljem Constant leidis, et kahekojaline ssteem koos iguste prandamisega, on Prantsusmaale kohandamatu). Individuaalsete vabaduste kindlustamiseks pidas Constant vajalikuks piirata riigi vimu, olgu see siis koondatud he isiku vi rahva ktte Seeprast ta valmistuski vitluseks rahvavimu teooria vastu. C. eristab mitte kolm, vaid neli vimu: krvuti Montaigne vljatoodud seadusandlik, titev- ja kohtuvim reguleeriva (le pouvoir regulateur) vimuga. Sellist vimu esindab, Contanti meelest, Inglismaal Kuninganna. Titevvim peab kuuluma vastutavatele ministritele, kellele nii nagu kodadele on antud seadusandliku initsiatiivi igus. Kotta valimised peavad olema omandit omavate isikute valimised olgu see siis pllumajanduslik, tstuslik, milline Constanti arvates kindlustab puhkuse, sltumatuse ja hariduse. Selle Constanti vaate kui ka tema konkurentsivabaduse nue majanduslikus sfris, kannab kodanlikku varjundit. Kuid ta ei teeselnud, kuigi, kodanluse huvides; nii tema kaasaegsele Prantsuse keskklassile, jttis kige rangema administratiivse tsentraliseerimise, kartes, et kohaliku omavalitsuse ssteem tugevdab maadvaldava aadelkonda, - Contant nudis kohaliku elu igaklgset arendamist. Kogu Contstani teooria tasakaalustatud konstitutsioonilisest monarhiast on kosmopoliitilise iseloomuga, mis soodustas selle kiiret omaksvttu Saksamaal, Austrias, Itaalias. Teine tema erijoon selgelt vljendatud anglomaania. Ja nii see kui teine viisid riigi mehaanilise konstrueerimiseni ja riigivimu formaalse ettekujutuseni, mis on tema kolmandaks oluliseks Constanti kooli tunnuseks. Constante ttas religiooni ajaloo kallal, kirjandus Adolphe(1816). Cooper, Alfred Duff (1890-1954) inglise poliitik ja kirjanik, alates 1924 ks konservatiivide liidreid Alamkojas, 1935-37 sjaminister, 1937 lordadmiral, oli Churchilli kabinetis tuntud avameelsete sjaknede poolest, lks erru protestiks Mncheni kokkuleppe vastu. Crispi Francesco Itaalia riigimees 1819 -1901. Kutselt advokaat, vttis osa 1848.a. revolutsioonist Napolis ja elas selle jrel Londonis maapaos. 1860.a. oli ta G. Garibaldi lhemks abiliseks Sitsiilia vallutamisel ja teotses a-st 1861 saadikutekojas radikaalide juhina. 1876.a. sai Crispi saadiikutekoja juhatajaks ja dets. 1877.a. siseministriks A. Depretise kabinetis, mis kohalt ta pidi jrgmisel aastal lahkuma sdistuse tttu bigaamias (kahenaise pidamises). 1887-91 .a. ja 1893-96.a. asus Crispi peaministri kohal, kllena surus maha mssu Sitsiilias, jlitas sotsialikku liikumist ja ajas smperialistlikku vlispoliitikat, kies ksikes Saksamaaga. Crispi oli sunitud oma kohalt lahkuma selle jrel, kui katse saada Abessiiniat Itaalia protektoriaadi alla lppes hbistava katastroofiga Adua all 1 III 1896.a. Crispi memuaarid on avaldatud postuumselt 1911.a. Crowdy RachelInglise naistegelane, 1884- ... Juhtis maailmasja ajal inglise naiste sotsiaaltegevust. 1919.a. a-st. tegev Rahvasteliidus. 1921-31 selle sotsiaalsektsiooni president.Czartoryski, Adam Jerzy Vrst, Poola ja Vene poliitikategelane 1770-1861.a. Osa vtnud T. Kosciuszko juhatatud Poola vabadusvitlusest 1794, viidi Czartoryski pantvangina Venesse, kus vitis keiser Aleksander I spruse. 1804-08 oli Czartoryski Vene vlisministriks. Oma vabameelsete ideedega ja Poola poliitilise reataureerimise kavadega mjutas ta tugevasti Aleksandrit. Czartoryski unistuseks oli Suur-Poola, hendatud Venega personaalunioni kaudu. Et aga see lootus ei teostunud ja Vene surve Poolas aina tugevnes, kaldus Czartoryski lpuks revolutsioonilist vitlust pooldama. Poola revolutsiooni ajal 1830.a. oli Cartoryski rahvusliku valitsuse juhiks. Poolakate vastuhakkamise verina mahasurumine viis Czartoyruski maapakku, kus ta surmani oli tegev Poola vabadusvitluse huvides.Czernin OttokarKrahv C. v. Und zu Chudenitz, Austria-Ungari diplomaat, 1872-1932. A-st 1905 trooniprija Franz Ferdinandi lhimaid mtteosalisi, oli 1916-18 vlisminister, mis ametist oli sunnitud lahkuma sdistatuna eraldirahu sobitamises Prantsusmaaga Parma hertsogi Sixtuse kaudu. Czernin on avaldanud raamatu : Im Weltkriege (21919).Dannunzio, Gabriele (1863-1938) itaalia luuletaja ja nitekirjanik, ngi Mussolinis oma poliitiliste ideede tideviijat. Dahl, Robert (1915-70) ameerika politoloog, Yalei likooli professor. Peamised td: Business and Politics. An Appraisal of Political Science, 1957; A Peaface og Democratic Theoty, 1956; Political Oppositions in Western Democfacies, 1966. Daladier, Edward (1884-1970) prantsuse radikaalsotsialistlik poliitik ja riigitegelane korduvalt peaminister 1938.a. kirjutas alla Mncheni lepingule, 1939.a. 3. septembril kuulutas Saksamaale sja, prast II maailmasda kritiseeris tihti Charles de Gaullei. Dambrowski Jan HenrykPoola kindral, 1755-1818 Poola diviisi lem 1807, 1809, 1812. ja 1813.a. sjakikudes. Dombrowski legionride marss Jeszcze Polska nie Zginela sai hiljem Poola hmniks.Danev StojanBulgaaria poliitik 1858-... advokaat. Danev oli 1901.a. vlis- 1902-03 peaministriks (vabameelne). Lootuses Venemaa toetusele alustas Danev 1913.a. peaministrina II Balkani sja, mis lppes kaotusega. Maailmasja jrel oli Danev 1918-21 korduvalt minister.Danilevski Nikolai Vene loodusteadlane ja sotsioloog. 1822-1885. Oli 1849.a. stult vangistuses. Panslavismi phjendajaid oma suurt thelepanu ratanud teosega Rossija i Jevropa (1871). Esines Ch. Darvini plvnemispetuse vastasena teoses Darvinism (1885).Danilo(1826-1860) Montenegro vrst 1851-60.a. Kuulutas enda 1852.a. ilmalikuks vrstiks, loovutas valitseja (vladika) vaimuliku vimu oma sugulasele. Pidas sda Trgiga ja reformis riigivalitsemist Lne-Euroopa eeskujul.Dawes Charles Gateshendriikide poliitika, 1865 - ... Vttis kindralina osa maailmasjast. Oli 1923-24 Dawesi kava koostava asjatundjatekomisjoni esimees. Koos A. Briandi ja A. Chamberlainiga sai 1926.a. Nobeli rahuauhinna. 1925 -29 oli hendriikide abipresident ja on a-st. 1929 saadikuks Londonis. De Grazia, Sebastian (1917) poliitilise fiosoofia proffessor Chicago likoolis USA-s. Peamised td: The Political Community. A Study of Anomie, 1948; Of Time, Work and Leisure, 1962. De Jouvenel, Bertrand (1903 ) prantsuse filosoof ja politoloog, Sorbonnei likooli professor, tegelenud vimuteooria ja poliitilise kauplemise probleemidega. Peamised td on: Sovereignity. AN Inquirv into the Political Good, 1957; De la souverainit, 1955; De la politiqu pure, 1963; The Art of Conjecture 1964.a. Decroly, Ovide Jean 1871 - Belgia pedagoog ja arstiteadlane Tema arvates on kasvatuslikus protsessis kaks reaalset phitegurit: laps ja teda mbritsev keskkond. Lhtudes lapsest tuleb keskkond nii kujundada, et see sisaldaks kik lapse positiivsete kalduvuste arendamiseks tarvilikud elemendid. Selles keskkonnas peab kajastuma loodus ja hiskondlik elu sellisena, nagu laps nad korra tiskasvanuna ees leiab, et ei oleks suuremat murrangut koolist ellu astudes. Decroly tuletab algkooli ppekava ssteemi lapse neljast phitarbest: a)vitlus ohtudega ja vaenlastega, b)vitlus ilmastikuga, c)vitlus ohtude ja vaenlastega, d)hiskondlik kooselu. Igat neist phitarbeist tuleb vaadelda semalt lapse enda, prast ta keskkonna seisukohalt. Igaks neist moodustab he huvikeskuse, mille mber peab lbivetav ppematerjal keskenduma. Iga ppeaasta kavas, vlja arvatud 2 esimest ldpetuse aastat, domineerib ainult ks huvikeskus. ppemeetodi aluseks vtab Decroly lapse reaktsiooni 3 astet: Vaatluse, assotsatsiooni ja vljenduse. ppet peab olema rajatud isetegevusele ja kohaldatud individuaalselt iga lapse omaprale. Kirjandus: A. Hamaide, La methode D.; 1922; J. Rabinovits, Decroly ssteem, koguteos Kooliuuenduse pevaksimusi, 1930.a. Deit, Leo vene rev. Tegelane 1855 - Oli alguses tegev narodnikute rhmades, hiljem liitus sots-dem. Koos G. Plehhanoviga esines vljapaistvalt sotsialistlikus T vabastamise (Osvobozdenie truda) rhmas. Korduvalt vangistatud, vabastatud, pgenenud. Maailmasja pevil asus D. sotsiaalpatriootilisel seisukohal, prast Vene mrtsirevolutsiooni 1917.a. oli Venes sots-dem kige parempoolsemal tiival. Deit on paljude kirjutiste ja mlestuste autor. Denikin, AntonVene kindral, 1872 - ... Vttis osa maailmasjast divisjonilemana Edelarindel. Vitluses enamlaste vastu liitus kindralite L. Kornilovi ja M. Alekseejeviga, kelle surma jrel 1918.a. sai valgete armee lemjuhatajaks. Vallutas 1919.a. Luna Venemaa Orelli ja Vorone~i linnani, kuid lahkhelide ja mssude tttu tagalas pidi 1919.a. sgisel taganema enamlaste ve ees. Kaotanud autoriteedi oma ves,. Oli sunnitud apr. 1920 lemjuhataja koha loovutama kindral P. V. Wrangelile ja siirdus Inglismaale.Depretis AgostinoItaalia riigimees 1813-1887. Kutselt advokaat, vttis osa hinemisvitlustest, oli a-st 1862 sageli ministriks, ms. 1879-81 siseministriks. Vasempoolsete juhina asus Depretis 1876-79 ja a-st 1881 surmani peaministri kohal, teostades phimttelagedat pevapoliitikat, nn. transformismi. Depretis slmis 1882.a. Saksamaa ja Austriaga kolmikliidu ja osutas aktiivsust asumaadepoliitikas. Deterding, Henri,sir, inglise-hollandi limagnaat, s. 1866.a. Amsterdamis, naturaliseeris Inglismaal 1920.a. ja tsteti aadliseisussesse. Sajandi algul nnestus tal Ida-Aasia thtsamaid liprodutsente hendada ning saada mlem suurema seal tegutseva liseltsi hollandlaste Koinklijke Nederlandsche Petroleum Maastschappij ja inglaste Shell Transport Trading Company peadirektoriks, kellena teotseb senini. Deterdingi telgitagune mju maailmapoliitikas on olnud suur. Eriti on ta olnud esirinnas vitluses Vene nafta vastu Lne-Euroopa turgudel (Enamlusvastane liblokaad 1926. s-st saadik), mis viis Vene-Prantsuse konfliktini ja saadik H. Rakovski rakutsumiseni Pariisist ning Inglise-Vene siplomaatiliste suhete lpetamiseni. Deterding oli sja ajal liiitlaste naftaga varustajaks. Viimasel ajal esineb Deterding bimetallistina. Deutsch, Karl Wolfgang (1912), tsehhi pritoluga USA politoloog. Peamised td:Toward an Inventory of Basic Trends and Patterns in Comprarative and International Politics, 1960; Nationalism and Its Alternatives, 1978; Matematical Political Analysis, 1973; Decentralization, 1977; 1980, Comparative Government, 1980.Dicey Albert-1835-1922- inglise igusteadlane, ttas riigiiguse alal. 1882-1909.a. Oxfordi likooli prof . Tema teosed, eriti Introduction to the Study of thr Law of the Constitution (1885, 6 tr. 1902), on andnud uue valgustuse Inglise riigikorra phialustele. Teisi thtsamaid tid; Privy Council (1860), Digest of the Law of England with Reference to the Conflict of Law (1896), Lectures on the Relation between Law and Public Optinion in England during the 19-th Centyry (1905). Durkheim, Emilie (1858-1917) prantsuse sotsioloog, Prantsuse sotsiaalkoolkonna rajajaid. Ksitas hiskonda kui objektiviseeritud ideede (sotsiaalsete faktide) ssteemi, iga hiskonna aluseks pidas kollektiivseid kujutlusi (moraal, religioon jt.,), mistttu ngi ajalooprotsessi phisisu hiskondliku teadvuse arenemises, hiskondlikud konfliktid on haiguslikud nhtused. Teosed:Les regles de la methode sociologique, 1894; Les formes elementaires de la vie religiuse, 1912; Le suicide, 1897; Sociologie et philosophie, 1924.Ein, Ernst Heinrichigusteadlane, - 28.XII 1898.a.Tartus - - Lpetas Roomas 1928.a. rooma iguse instituudi, omandas Tartus 1932.a. jur. kraadi. 1928-32 rppma iguse ajaloo ppejud, 1933.a. a-st tsiviiliguse dots.Tartu likoolis. Avaldanud vitekirja Le azioni dei condomini (1931); tlkinud e. k-de ja tiendanud (1930) P. Bonafante teose Rooma iguse ajalugu, avaldanud artikleid ajakirjas igus. Einbund, (1935.a-st. Eenpalu)Karl August, poliitikategelane, 28 V 1888 - Vesneri v. Juba lipilasena, ppides Tartu likoolis 1909-14 igusteadust, teotsedes agaralt vabaharidust, eriti rahvarmtk-de liikumise ja karkusliikumise alal. Olnud maailmasja pevil ohvitser, vttis E. 1917.a. osa eesti veosade loomisest ja hiljemini ka Eesti Vabadussjast. Eesti rahvaerakonna nimekirja jrgi valiti E. 1919 Asutavasse Kogusse ja viimase poolt s.a. juulis riigikontrolriks. 1920.a. juulis sai ta J. Tnissoni kabinetis siseministriks. Hiljemini on ta sel kohal olnud korduvalt, avaldades suurt energiat, iseranis vitluses kommunistliku liikumise vastu ja politsei organiseerimisel. Enne II Riigikogu valimisi 1923.a. siirdus E. rahvaerakonnast pllumeestekogudesse, kus ta sai varsti heks juhtivamaks tegelaseks. Eriti aktiivselt oli E. tegev pllumeestekogude ja asunikkude koonduse hinemisel 1932.a. alul. III Riigikogus (1926-29) ja samuti IV as (1929-32) oli E. esimeseks. V Riigikogu kokkutuleku jrel oli ta 1932.a. 2. poolel lhemat aega riigivanemaks. Peale 12.III 1934.a. (1934-38) peaministri asetitja, (1938-39) peaminister. 2)Linda, (1935.a-st. Eenpalu), eelmise naine, snd. Koplus, naisliikumise tegelasi, 21 IX 1890 Raadi v., E. Naislipilaste Seltsi asutajad a. 1911, E. Naisliidu juhatuse liige 1923.a-st alates, E. Maanaiste Keskseltsi juhtivaid tegelasi. A-st 1932 Pllutkojas maanaiste esindaja. EE.II.1933. lk. 895-896 ja ENE II 1987 lk. 202. milie de Giradinist - (s.21.06.1806 -21.04.1881.a.) prantsuse ajakirjanik-publitsist, rahvasaadik jne. Engels, Friedrich, marksistliku sotsialismi rajajaid ja juhte. 28.IX 1820.a.Barmenis suurtsturi pojana 5.VIII 1895.a.Londonis. Nooreas seisis E. lhedal noorheegeliaanidele ja tegeles filosoofiaga. 1842-44 ttas ta Manchesteris isa firma harus, ppis siin tundma Inglise majandusolusid ja R. Oweni ning tartistide algatatud sotsiaalset liikumist. Nende kogemuste alusel ta koostas vljapaistva teoise Die Lade der arbeitenden Klassen in England (1845). 1844.a. lhenes E. Pariisis K. Marxile, kelelga ttas siitpeale kige tihedamas kontaktis. Siirdunud hegelianismilt sotsialismile, avaldasid mlemad agarat propagandat, koostasid 11847.a. Brsselis kuulsa programmteose Manifest der Kommunistischen Partei (ilm. 1848.a. e.k. 1917.a. Kommunistlik Manifest.) ja toimetasid 1848.a. revolutsiooni ajal Klnis ajalehte Neue Reinische Zeitung. 1849 vttis E. aktiivselt osa Baadeni revolutsioonist ja elas selle nurjumise jrel Inglismaal. 1850-69 ttas ta jlle isa ris ja elas siis Londonis, tegeldes sotsialistliku kirjamehena eriti marksistliku maailmaksitluse filosoofilisel arendamisel. Ta tist on mainimisvrsemad: Herrn Eugen Dhrings Umvlzung der Wissenschaft (1878), Ludwig Feuerbach u. der Ausgang der deutschen Philosophie (1884), Der Ursprung der Familie, des Privateigentums u. des Staates (1884). E. toetas Marxi kauemat aega aineliselt, vimaldades tal sooritada oma elut, andis Marxi surma jrel vlja ta Kapitali 2. ja 3. kite ja oli Marxi krval rahvusvahelise tlisliikumise suurimaid autoriteete (G. Mayer, Fr. E. , I. 1920; M. Adler E. als Denker, 1920). EE. II 1933.a. lk. 1136. Erzberger, Matthias,Saksa poliitik, 1875-1921.a. Tegutses alul rahvakoolipetajana ja ajakirjanikuna, valiti 1903.a. riigipeva liikmeks, kus sai peagi ka. Tsentrumi vasema tiiva juhiks. Maailmasja ajal teotses E. agarasti Saksa vlispropaganda alal. Kaotanud usu Saksamaa vidu vimalusse, viis ta juulis 1917.a. riigipeval lbi nn. rahuresolutsiooni, etendas 1918.a. revolutsiooni ajal juhtivat osa ja kirjutas11. XI 1918.a. alla Compignei relvaderahule. Portfellita ministrina Max v Badeni ja Ph. Scheidemanni kabinetis vitles E. hikriikliku idee eest ja teostas rahaministrina 1919-20 selles suunas mitmeid reformid. Natsionalistlike ringide vihaalusena langes E. atendaadi ohvriks. E.-i tist mainitagu :  Das deutsche Zentrum (1910),  Erlebnisse im Weltkriege (1920). EE. II 1933.a. lk. 1212.Facta, Luigi (1861-1930), itaalia poliitik, 1922,a, oli viimane peaminister faaismieelses Itaalias.Favre, Gabriel Claude Jules (1809-1880) (N;O $02@) Prantsuse poliitik. Saavutas advokaadina suure menu hiilgava kneande tttu ja tegi rahvasaadikuna 1848.a. revolutsiooni jrel ja 1860.a.-il gedat opositsiooni president (hiljewmini keiser) Louis Napoleonile. Keisririigi langemise jrel oli ta sept. 1870.a. juulini 1871.a. vlisministriks, kellena pidas lbirkimisi Saksa valitsusega ja slmis Versailles eelrahu ning Frankfurti rahu. A-st 1871 kuulus Favre rahvuskogusse ja sai 1876.a. senaatoriks. A-st 1868 oli ta Prantsuse akadeemia liige. Favrelt on ilmunud: Le gouverenment de la defense nationale (3 k., 1872-75) jm.,Fenner v. Fenneberg, DanielSaksa poliitik, 1820 -1863. Teenis ohvitserina Austria ves 1837-43, vttis okt. 1848.a. aktiivselt osa Viini revolutsioonist, oli 1849 Pfalzi revolutsioonilise sjave lemjuhatajaks ja elas selle mssu nurjumise jrel, kuni 1858. P-A- hendriikides. F.v.F. on avaldanud paar teost Viini ja Pfalzi revolutsiooni kohta.Foyolle , Marie Emilie1852-1928 Prantsuse marssal, maailmasja ajal korpuselem, Sommei lahinguis juhatas 1916.a. 6. armeed, mrati armeedegrupi lemaks. Prast itaallaste Capperetto katastroofi 1917.a. oli F. Prantsuse-Inglise abivgede juhatajaks Itaalias. 1918.a.juhatas armeedegrupi juuli vastupealetungi.1919-20 Saksamaal Rahvasteliidu sjalise kontrollkomisjoni esimees. EE. II 1933. lk. 1386. Friedrich Georg von Bunge Allikas: Vikipeedia Mine:  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Georg_von_Bunge" \l "column-one" navigeerimiskast,  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Georg_von_Bunge" \l "searchInput" otsi  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:FriedrichGeorgvonBunge.jpg"  INCLUDEPICTURE "http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f5/FriedrichGeorgvonBunge.jpg/180px-FriedrichGeorgvonBunge.jpg" \* MERGEFORMATINET   HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:FriedrichGeorgvonBunge.jpg" \o "Suurenda"  INCLUDEPICTURE "http://et.wikipedia.org/skins-1.5/common/images/magnify-clip.png" \* MERGEFORMATINET  Friedrich Georg von Bunge Friedrich Georg von Bunge ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/13._m%C3%A4rts" \o "13. mrts" 13. mrts ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Juliuse_kalender" \o "Juliuse kalender" vana kalendri jrgi 1. mrts)  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1802" \o "1802" 1802  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kiiev" \o "Kiiev" Kiiev  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/9._aprill" \o "9. aprill" 9. aprill  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1897" \o "1897" 1897  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Wiesbaden" \o "Wiesbaden" Wiesbaden) oli  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Baltisakslased" \o "Baltisakslased" baltisaksa  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=%C3%95igusteadlane&action=edit&redlink=1" \o "igusteadlane (pole veel kirjutatud)" igusteadlane,  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Ajaloolane" \o "Ajaloolane" ajaloolane ning publitsist. Bunge oli oluline baltisaksa  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/19._sajand" \o "19. sajand" 19. sajandi ajaloolane. Ta publitseeris trkis suure hulga seni avaldamata allikaid ja avaldas publikatsioonisarju, mille kaudu teisedki ajaloolased (niteks  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Schirren" \o "Carl Schirren" Carl Schirren ja  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karl_Heinrich_von_Busse&action=edit&redlink=1" \o "Karl Heinrich von Busse (pole veel kirjutatud)" Karl Heinrich von Busse) said oma tid ja allikpublikatsioone avaldada. Ta sndis Kiievis apteekri pojana, kuid prast isa surma (mrtsis  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1814" \o "1814" 1814) ti ema ta  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu" \o "Tartu" Tartusse ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1815" \o "1815" 1815). Alates  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1819" \o "1819" 1819 ppis ta  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%BClikool" \o "Tartu likool" Tartu likoolis  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95igusteadus" \o "igusteadus" igusteadust.  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1823" \o "1823" 1823 habiliteerus ta seal  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eradotsent&action=edit&redlink=1" \o "Eradotsent (pole veel kirjutatud)" eradotsendina.  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1826" \o "1826" 1826 sai  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Heidelberg" \o "Heidelberg" Heidelbergis juuradoktoriks ning  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1831" \o "1831" 1831 Tartu likooli provintsiaaliguse erakorraliseks ja  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1832" \o "1832" 1832 korraliseks professoriks.  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1842" \o "1842" 1842 sai ta  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinn" \o "Tallinn" Tallinna  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/B%C3%BCrgermeister" \o "Brgermeister" brgermeistriks ja  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=S%C3%BCndik&action=edit&redlink=1" \o "Sndik (pole veel kirjutatud)" sndikuks.  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1844" \o "1844" 1844 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1858" \o "1858" 1858 oli ta Tallinna  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raeh%C3%A4rra&action=edit&redlink=1" \o "Raehrra (pole veel kirjutatud)" raehrra ja  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_linnakonsistoorium&action=edit&redlink=1" \o "Tallinna linnakonsistoorium (pole veel kirjutatud)" linnakonsistooriumi president,  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1856" \o "1856" 1856 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1864" \o "1864" 1864 ttas Imperaatori isikliku kantselei II osakonnas provintsiaaliguse kodifitseerimise alal. Ta oli  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Riia" \o "Riia" Riia ja Tallinna  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aukodanik&action=edit&redlink=1" \o "Aukodanik (pole veel kirjutatud)" aukodanik ning Tartu likooli auliige. Jnud pimedaks, lpetas ta teadustegevuse ja elas aastast  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1865" \o "1865" 1865 Saksamaal. Ta oli Balti provintsiaalseadustiku kolmanda jao ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Balti_Eraseadus" \o "Balti Eraseadus" Balti Eraseaduse) koostaja. See hakkas kehtima 1865. aastal ning vhemalt nimeliselt kehtis  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti" \o "Lti" Ltis  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1937" \o "1937" 1937. ja  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti" \o "Eesti" Eestis  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1945" \o "1945" 1945. aastani. Von Bunge abiellus Tartus 11/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/23._detsember" \o "23. detsember" 23. detsembril  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1825" \o "1825" 1825 apteekri ttre  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Wilhelmine_von_Bunge" \o "Wilhelmine von Bunge" Wilhelmine Wegeneriga ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1804" \o "1804" 1804  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1876" \o "1876" 1876). Neil oli kolm poega ja neli ttart. Oma teenete eest Balti Eraseaduse kodifitseerimisel immatrikuleeriti Friedrich Georg von Bunge 15/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/27._m%C3%A4rts" \o "27. mrts" 27. mrtsil 1865  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Eestimaa_r%C3%BC%C3%BCtelkond" \o "Eestimaa rtelkond" Eestimaa ja 14/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/26._juuni" \o "26. juuni" 26. juunil 1865  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kuramaa_r%C3%BC%C3%BCtelkond" \o "Kuramaa rtelkond" Kuramaa rtelkonda. Von Bunge oli  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95petatud_Eesti_Selts" \o "petatud Eesti Selts" petatud Eesti Seltsi asutajaliige. Tema vend  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Alexander_Georg_von_Bunge" \o "Alexander Georg von Bunge" Alexander Georg von Bunge oli silmapaistev botaanik. Friedrich, Charl Joachim(1901 - ) saksa pritoluga ameerika politoloog. Peamised td: Constitutional Government and Democracy 1941; The Pathology of Politics, 1972. Gaulle, Charles de (1890-1970) prantsuse kindral ja poliitik, silmapaistev sjateoreetik, oli sja ajal Vastupanuliikumise eesotsas. 1946 lks erru protestiks Neljanda Vabariigi phiseaduse vastu ja asutas parempoolse Prantsuse Rahva henduse Partei. 1958.a. kutsuti taas peaministriks, oli Prantsusmaa president 1959- 69, likvideeris 1960.a. Prantsuse koloniaalimpeeriumi. Pdis luua Prantsusmaa juhtimisel hinenud Lne-Euroopat, nn kolmandat judu USA ja sotsialismileeri krvale. Gide, Andre (1869-1951) prantsuse kirjanik, tusis Prantsusmaa kirjanduselus esiplaanile 1920-30 a-il, mil ta ajutiselt lhenes parempoolsele liikumisele; filosoofilise enesevaatlejana rahutu ja muutlik, eitas kiki indiviidi ahistavaid poliitilisi institutsioone ja moraalinorme, listas motiveerimatut tegu (acte graduit), hindas kirikut ja kolonialismi, Nobeli preemia 1947.a. Giolitti, Giovanni (1842-1928) itaalia riigitegelane, korduvalt peaminister. Itaalia parlamentarismi juhtivaid kujusid, vaadetelt oli saksa- ja faismisbralik. Guyau ((gijo)), Jean Marie (1854 1888) Prantsuse kodanlik filosoof ja sotsioloog, idealist. G. Kuulutas krgemaks moraalseks printsiibiks justkui inimesse istutatud oma tahte vljendamise pdu (Kaasaegsete inglise moraalipetuste ajalugu ja kriitika, 1879, vene keelde tlgitud 1898.a.). Ta vaatles ajalugu kui tugevate ja tahtejuliste isikute omavolilise tegevuse tulemust. Olles kodanliku ettevttluse ideoloog, kirjutas G. riski moraalist kui peamisest voorusest (Moraal ilma kohustuseta ja sanktsioonita. 1885, vk. 1923.a.). Lkates mber ametlikud religioonid, G. kuulutas enim rafineeritud religiooni kummardamist kosmose ees (Tuleviku irreligioossus, 1887, vk. 1908.a.). G. reaktsioonilised vaated moodustasid prantsuse imperialismi ajajrgu kodanlike filosoofide ja sotsioloogide jaoks he teoreetilise allika (Durkheim (1858-1917), Bergson (jne.). (SVE.13.k, 251.lk. 1952.a.) Harry Eckstein (1924 - ) California Irvini likooli politoloogiaprofesor ning Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige. Ta on tegelenud vrdleva poliitika ja poliitilise sotsioloogiaga, uurinud kollektiivset politilist vgivalda, poliitilist stabiilsust ja ebastabiilsust, politilist ja sotsiaalset arengut, vimusuhteid tkohtades ja koolides. Td: Civic Inclusion and it[ Discontents (Tsiviilosavtt ja rahulolematus),  Daedalus, Fall 1984;  The Idea of Political Development: From Diginiti to Efficiency (Poliitilise arengu idee. Vrikusest edukuseni),  World Poliytics, July 1982; Theoretical Approaches to the Study of Political Violence (Teoreetiline lhenemine poliitilise vgivalla uurimisele).(eesti keeles ilmus Stabiilse demokraatia teooria , 1990.)Hermens, Ferdinand Aloys (1906 - )- saksa pritoluga USA politoloog ja majandusteadlane, tuntud oma tdega demokraatiast ja kapitalismist, valimisssteemidest ja majandusest. Teos: Europe between Democracy and Anarchy. Inkeles, Alex (1920) sotsioloogia professor California likoolis USA-s, juhtis Venemaa uurimiskeskust. Peamised td: The Totalitarism Mystique: Some Impressions of the Dynamics of Totalitarian Society, 1954; Public Opinion in Soviet Russia, 1968.Jean-Jacques Rousseau (1712 1778) Karolyi MihalyKrahv, Ungari poliitik, 1875- oli aastast 1905 parlamendi lliige, juhtis iseseisvuspartei radikaalse tiiva juhina opositsiooni I. Tisza vastu, otsustas maailmasja ajal teravat saksavaenulikust ja taotles eraldirahu. Tisza tapmise jrel okt. 1918.a. peaministriks kutsutud, andis Karolyi truudusevande nov. 1918.a. vljakuulutatud vabariigile, mille presidendiks ta oli jaan. mrtsini 1819.a. 21. III 1919.a. loovutas ta vimu Bela Kunile ja siirdus maapakku. Hiljem misteti Karolyi tagaselja sdi riigi-raandmises maailmasja ajal.Karp VillemPiirituststustegelane, VIII 1861.a. Vastemisa v. Olnud piiritusmeister Eestis ja Venemaal, piirituststuse eriteadlane. Eesti riigikontrollis a-st 1919 ja pllutministeeriumis a-st. 1920. Olnud ajakirjade Piiritusetstus (1911-16) ja Piiritus-trkliststus (a-st 1923) toimetaja. Avaldanud raamatud Piirituse tstuse ksiraamat (1903) ja Lhikene trklise tegemise petus (1915).Kerenski Aleksandr (1881-1970) sotsialistist valitsusjuht, riigipea 21. uulist - 8. novembrini 1917.a. (Kelle kukutasid enamlased? Vene Vabariigi ajutise valitsuse, mitte tsaarivimu.)Koch-Weser ErichSaksa poliitik 1875 - teotses omavalitsuse alal, hiljemini advokaadina, oli Saksa demokraatliku partei asutajaid ja juhte, Weimari rahvuskogu ja hiljemini Saksa riigipeva liige, okt. 1919 1921.a. maini siseminister ja juunist 1928.a. aprillini 1929.a. kohtuminister. Lahkus 1930.a. poliitilisest elust. Tid: Einheitsstaat u. Selbstverwaltung 1928, Deutschlands Aussenpolitik in der Nachkriegszeit 1929.a. EE. 1934 lk. 879.Kodama, GentaroParun, Jaapani kindral 1852-1906; sai sjalise ettevalmistuse Saksamaal, oli sjaminister 1900.a.; peastaabi lemana koostas Veme-Jaapani sja plaani.Kornhauser, William (1925) sotsiloogia professor California Berkley likoolis USA-s. Peamised td: The Politics of Mass Society, 1959; Conflict and Accommodation; Scientists in Industry.Kracauer, Siegfried (1889-1966) saksa ameerika filmiteadlane, publitsist ja sotsioloog. Teosed: From Caligari to Hitler. A Psychological History of the German Film, 1947; Das Ornament der Masse (Essays), 1963. Kropotkin vrst Peter Aleksandri p. (1842 1921) geograaf, revolutsionr. 1872.a. astus vlismaal... tehes end sotsiaalrevolutsiooniliste ideede toetajaks, Borodini nime all, hakkas tegema Venemaal rev. propagandat. 1874 arest. Toodi SPb. 1876.a. pgenes Inglismaale. Revolutsioonilise tegevuse propaganda ja sotsiaalset revolutsiooni tegema kutsumise prast oli ta 1884.a. veitsist vlja saadetud. Vend Aleksander (1846 1886) populariseeris astronoomiat, sattus poliitikasse, saadeti Tomski kubermangu ja laskis end seal maha. Tema vennapoeg Dimitri, Harkovi kuberner, tapeti poliitiliste kurjategijate poolt. (EB T:16A, lk. .. 1895.a.) Laaman, Eduard (12.II 1888 Samruk - Krimm 1946 (arreteeriti veebruaris, 1941.a.ja suri vangilaagris), eesti ajakirjanik ja hiskonnategelane, jurist. Lpetas 1912.a. Peterburi likooli. Oli Eesti Terakonna loojaid ja ideolooge. 1920-23 Eesti Vabariigi Vlisministeeriumi informatsiooniosak. juhataja, 1923-38 Vaba Maa peatoimetaja. Lhenes 1930.a. te II poolel K. Ptsile. Oli 1938-39 Rahvalehe peatoimetaja, oma aja silmapaistvamaid publitsiste, demokraatliku mtteviisi kaitsja. Uurinud ja phjendanud Eesti omariikluse teket. Teosed: Eesti lahkumine Vene riigist (1920), Soomusrongide diviis Vabadussjas I (1923), Enamlus Eestis I (koos J. Ernitsaga, 1930), Demokraatia ja diktatuur (1933), Erakonnad Eestis (1934), Nukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid aastail 1917 -34 (1934), Eesti iseseisvuse snd (6 vihikut, 1936-38), Stockholm 1964) . (Tema ttar Ilona 10.II 1934, eesti kirjanik, lahkus 1944.a. Rootsi, ttas 1957-64 vaimuhaiglas sanitarina, lpetas 1983.a. Uppsala likooli prantsuse, vene ja eesti keele alal. L-i luulele tunnuslik igatsus harmoona jrele vljendub paljudel juhtudel trotslikus vi tehtud naiivses hoiakus. Iseloomulik on erinevate stiilide hendamise kaudu tekkiv kummastus. T:luulekogud Mis need sipelgad ka ra ei ole (Toronto, 1970), Sda vaatab kiikriga (Lund, 1971), ks sna kerge haigus (Toronto, 1980), Nii on see inimeseks olemine (Stockholm, 1984).) EE 5. 1990.a.352-353). Laid EerikEnd. nimi E. Ostrov, muinasteadlane ja etnograaf, 20 XI 1904.a. Meeri misas. Lpetas 1927.a. Tartu likooli. 1930.a. seals. ppelesandetitja etnograafia alal. Tid: Eesti muinaslinnad (1923) , Kodumaa muistsed pelgupaigad (1925) jt.Laidoner JohanRiigikaitse-, poliitika- ja majandustegelane s. 12 II 1884.a. Viiratsi v. sulase pojana. Lpetanud 1900.a. Viljandi linnakooli, astus Laidoner 1901.a. vabatahtlikuna Vene sjavkke, ppis 1902-0905 Vilno sjakoolis. lendati noorem-leitnandiks, mrati teenistusse 13. ihugrenaderide Erivani rgementi Kaukaasias. 1909-12.a. ppis Laidoner Nikolai sjaveakadeemias Peterburis, mille lpetas 1. jrguga. lendatud alamkapteniks, teenis Kaukaasia sjave-ringkonna staabis, kust 1913.a. mrati kompaniilemaks 1. Kaukaasia kttidergementi ja 1914.a. 3. Kaukaasia korpuse staabi kindralstaabi ohvitseriks, kusjuures ta lendati kapteniks, arvates lplikult kindralstaabi kutseliiki. Selle korpuse ja 21. jalavediviisi staabi koosseisus tegi Laidoner kaasa maailmasja vitlused 1914-15.a. Novembris 1915.a. mrati ta Lnemere staapi luureosakonna lema abiks, 1916.a. lendati alampolkovnikuks, mrtsis 1917.a. mrati Kaukaasia grenaderide- ja okt. s.a. 62. diviisi staabi lemaks. Dets. alguses 1917.a. kutsus Eesti Sjavelaste lemkomitee Laidoneri asutatava 1. Eesti diviisi lemaks, mis kohal ta psis 23. detsembrini 1917.a. 19. veebruarini 1918.a., mil eesti enamlased vtsid diviisi juhatuse le. Eitades koostd Saksa okupatsiooni vimudega, siirdus Laidoner polkovnikuks (koloneliks) lendatuna Venemaale, kus titis Eesti Ajutise Valitsuse lesandeid. Vabadussja alguses Soome kaudu kodumaale tulnud, ilmus Laidoner 8. detsembril 1918.a. Ajutise Valitsuse ksutusse ja hakkas energiliselt organiseerima sjalist vastupanu enamlaste vastu ning soetama vlisabi. Tema algatusel ja isiklikul mjutusel kutsuti Inglise laevastik Liibavist Tallinnasse, kuhu see judis 12. detsembril. Eesti omade kaitsejudude paremaks juhtimiseks loodi Laidoneri ettepanekul ja juhtimisel 14. detsembril operatiivstaap ja vimu keskendamiseks 23. detsembril vgede lemjuhataja instituut. lemjuhatajaks mratud Laidoner suunas nd kogu oma ju ning kogemused kaitsejudude organiseerimisele, korra loomisele tagalas ning vitlustahte ratamisele kogu rahvas. Laidoneri otsustusvime tegevus koos Soome ja Inglise abijudude ilmumisega tekitas varsti ldise meeleolulise murrangu. Vaatamata judude vhesuse otsustas Laidoner jaanuari alguses 1919.a. asuda vastupealetungile Narva suunas, kus vaenlane oli judnud juba 30 km kaugusele Tallinnast. Hsti ettevalmistatud ja hoogsalt lbiviidud tegevus sundis vastase kiirele taandumisele kigil rindeil ja veebr. keskpaiku oli vastane peaaegu kogu Eesti territooriumilt vlja trjutud. 20 jaanuaril 1919.a. lendati Laidoner kindral-majoriks. Laidoneri vankumatu jrjekindlus Eesti kaitseju korraldamisel viis tema vastuollu mnede poliitiliste voolude ja Eesti Maapeva juhatusega, mistttu ta 24. jaanuaril 1919.a. esitas lahkumispalve. Tekkinud kriis lahenes siiski peatselt Laidoneri ametisse jmisega. Vaatamata lahkhelidele riigis ja sjaveski, jtkas Laidoner edukalt sjavgede juhtimist enamlaste vastu, luues htlasi uusi veosi, et kevade tulekul sjategevus kanda lplikult vljapoole Eesti piire, selleks Viru rindel peale tungida Pihkva suunas, aktiivse tegevusega vastase jude siduda ja Phja-Lti enamlastest vabastada. Viru rindel 12. mail alanud pealetung arenes edukalt ja rinne nihkus Petrogradi lhedale. Pihkva rindel vallutati 26. mail Pihkva, mis anti le Loode-armeele. Samuti judsid meie ved juuni alguses Jekabpilsi ja Vnnuni. Vahepeal oli Landeswehr vallutanud Riia ja suundus Phja poole, vastu Eesti ja Lti vgedele. Rahusobitused liitlaste vahetalitusel ei andnud soovitud tulemusi. Seda ette aimates oli Laidoner igeaegselt omal algatusel koondanud teistelt rinnetelt jude, millega Landeswehrile anti otsustav lk lahinguis 22-28. juunini. Selle tagajrjel sai Lti vimaluse asuda riigi ja kaitsejudude korraldamisele, kuna Eesti lunapiir vabanes sealt hvardavast ohust. Kohe prast Landeswehri lmist saatis Laidoner vabanevad ved osalt Pihkvasse, kus Loode-armee osad olid taganemas, osalt Viru rindele, stabiliseerides seal olukorra. Augusti lpul kavatses Laidoner anda Pihkva rajoonis suurema lgi, kuid Loode-armee ebakorrektne suhtumine Eestisse sundis tal sellest loobuma. Eesti ved taandati Velikaja je lnekaldale. Pihkva vallutati uuesti enamlaste poolt. Edaspidises tegevuses otsustas Laidoner valvel seistes ette vtta vaid neid operatsioone, mis olid hdavajalikud Eestile. Srane seisukoht oli vastuolus liitlaste soovidega toetada valgeid, mis soovide titmist seoti Eesti iseseisvuse tunnustamisega. lemjuhatajale tekkis moraalselt vga vastutusrikas olukord, milles Laidoner siiski leidis ige lahenduse. Vaatamata poliitilistele lahkhelidele Ltiga saatis ta P. Bermondt-Avalovi avantri ajal omal vastutusel okt. alguses meie soomusrongid Riiga, andes vimaluse Ltile end koguda. Kindral N. Judeneti pealetungi Petrogradile 1919.a. sgisel teostas Laidoner lhikesi julisi lke Pihkva ja Ostrovi sihis, et siduda enamlaste jude ja toetas teda Narva rajoonis koos Inglise laevastikuga, eesmrgiga vallutada Krasnaja Gorka ja Kroonlinn. Loodearmee lasaamise jrel tmbusid ka Eesti ved Narva alla tagasi, kuhu vidukad enamlased suurearvuliselt oma jude koondasid, et 2. dets. 1919.a. alanud Eesti-Vene rahulbirkimistel peale suruda ebasoodsaid tingimusi. Laidoneri phimtteks oli nd takistada Loode-armee taganemist Narva je lnekaldale ja kindlalt tagasi la kik punaste vgede julised rnnakud, mis kestsid vaheaegadega 16. nov. 30 dets. 1919.a. See nnestuski tiel mral, vimaldades slmida 31. detsembril 1919.a. Eestile soodsa vaherahu ja 2. veebruaril 1920.a. Eestile vastuvetava Eesti-Vene rahulepingu (Vaata Vabadussda). 21. mrtsil 1920.a. lendati Laidoner teenete eest kindral-leitnandiks, htlasi vabastati ta omal palvel tegevteenistusest. Siirdunud poliitilisele ja majanduslikule alale, oli Laidoner 1921-29.a. riigikogu liikmeks pllumeestekogude rhmas, teotsedes juhtivalt riigikaitse, vlis-, rahandus- ja eelarve komisjonis. 1924.a. 1. detsembri kommunistide mssu puhul (Esimene detsember) oli Laidoner teist korda vgede lemjuhatajaks, kellena puhastas kogu maa mssulistest elementidest. Riigikaitse Nukogu asutamisel 1933.a. nimetati Laidoner selle liikmeks. Prast phiseaduse muutmist (okt. 1933) kandideeris ta Eesti riigivanema kohale. Kaitseseisukorra vljakuulutamisel 12. III 1934.a. mrati Laidoner kolmandat korda vgede lemjuhatajaks, et valvata riigi sisse- ja vlispoliitilise julgeoleku le ja korraldada meie kaitsejude. Valitsuse lesandel on Laidoner mitmel korral toiminud Eesti esindajana Rahvasteliidu tiskogus. 1925.a. lahendas Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena edukalt Iragi ja Trgi vahelise piiritli Mosulis. Vaheajal vttis Laidoner mnevrra osa mitme majandusliku ettevtte juhtimisest. Tasakaaluka iseloomuga, sjalistes ksimustes suurte kogemustega ja laia silmaringiga iseseisva vejuhina, omades silmapaistvaid vimeid organiseerimise, administratiivse valitsemise ja vgede juhtimise alal ning poliitilist aruaamist, on Laidoner saavutanud sjaves ja poliitilistes ringkondades suure autoriteedi. Laidoner omab sjaliste ja leriiklike teenete eest I liigi 1.jrgu ja III liigi 1. jrgu Vabadusriste, Kotkaristi I kl. mkadega, Eesti Punase Risti I astme mlestusmrki ja palju vlismaa krgeid aumrke. (J. Laidoner. Mlestusi kaasaegseilt. 1934) J. T-d. EE V 1935 veerud 137-139. Laski, Harold Joseph (1893-1950) inglise sotsialistlik poliitikategelane ja politoloog, Londoni School of Economics professor, oma aja juhtivaid politolooge, politoloogia ks rajajaid (politoloogiaks pidas poliitika teooria ja poliitilise sotsioloogia hendust), arendas pluralistliku riigi teooriat. Oli Alamkoja liige (C. Attlee jrgija). Peamised td: Authority in the Modern State, 1919; A Grammar of Politics, 1925; Liberty in the Modern State, 1930 ja 1948; Reflections on the Constitution, 1951.Lassalle FerdinandF. Lassalle, juudi rahvusest Saksa teadusmees ja poliitik 11. IV 1825 31.VIII 1864.a. Genfis; ppis ajalugu ja filosoofiat Breslau ja Berliini likoolis, omandas sensatsioonilise kuulsuse krahvinna Sophie Hatzfeldt i kaitsejana tema abielulahutuse protsessis 1845-54 ja sai protsessi nneliku lpetamise jrel endale elami. Sotsialistina vttis Lassalle osa 1848.a. revolutsioonist, sattus kohtu alla, kaitses end hiilgavalt, kuid misteti 6 kuuks vangi. Ka hiljemini oli tal rida poliitilisi konflikte Preisi riigi-, eriti kohtuvimuga. A-st 1857 elas Lassalle erapetlasena Berliinis, avaldades mitmeid teoseid Hegeli koolkonna vasema tiiva vaimus, nagu Die Philosophie Herakleitos des Dunklen v. Ephesos (2. k., 1858), Das System der erworbenen Rechte (iguse filosoofiasse kuuluv uurimus, 2 k., 1861), drama Franz v. Sickingen (1859) jt. Bismarcki konflikti ajal eduerakonnaga pdis Lassal viimast hutada energilisemale opositsioonile, vites ts ber Verfassungswesen (1862) ja mujal, et phikorra ksimused ei ole iguse kui vimu ksimused.. Lassali sotsiaalsed vaated avaldusid reas viksemais tis, nagu Arbeiterprogramm (1862); Die Wissenschaft u. die Arbeiter (1863); Offenes Antwortschreiben... (1863) jt. Neis vidab ta, et riigi lesanne olevat arendada inimkonda vabadusele, aga et riik selle lesande suutvat laehndada vaid sis, kui demokraatlikud tlistehulgad ldise valimisiguse kaudu vallutavad riigivimu. Sel juhul tuleks eesktt asuda tliste valmistushingute organiseerimisele riigi poolt antava krediidi abil. Lassali algatusel rajati mais 1863.a. Leipzigis ldine Saksa tlistehing, kelle presidendina ta avaldas palavikulist tegevust, ratades tlisi, eriti Saksis ka Reini-provintsis, oma erakordse kneosavusega senisest apaatiast, teisest kljest aga pdes salajaste lbirkimiste teel vita Bismarcki ldise valimisiguse ideele. Lassalle suri Genfis he armuvahekorra tttu tekkinud duelli tagajrjel; aga ta agitatsiooni tulemusena puhkenud sotsialistlik tlisliikumine arenes saadud tuke mjul edasi. Oma endisest sbrast, prastisest vastasest K. Marxist erines piiritult auahne Lassalle peamiselt oportunistlikuma philaadiga ja rahvusliku phimtte ning oleva riigivormi tugevama arvestamisega. (H. Oncken, Lassall 1923; E. Bernstein, H. Lassall., 1919). EE 1934 v.193-194. P.T. Lasswell, Harold Dwight (1902- 1978) - ameerika politoloog, Yalei likooli professor, on tegelenud vimu probleemidega ja poliitilise kitumise pshiliste ning sotsiaalsete aspektidega. Peamised td: Psyhopathology and Politics,1930; II tr., 1960; Politics: Who gets What, When, How?, 1936; Power and Personality, 1948; Power and Society, 1950; World Revolutionarry elites, 1965.Laval, Pierre (1883-1945) prantsuse poliitik ja riigitegelane, 1931 -32 sise-, 1934-36 vlisminister, 1935-36 peaminister. Taotles lhenemist Itaaliale, slmis 1935.a. Mussoliniga Prantsuse-Itaalia lepingu. 1935 kirjutas alla ka vastastikuse abistamise lepingule Nukogude Liidu ja Tehhoslovakkiaga. Saksa okupatsiooni ajal oli Vichy valitsuse peaminister, prast sda hukati.Lawrence, David Herbert (1835-1930) inglise kirjanik, oma romaanides kirjeldab tugeva sotsiaalse tajuga ja pshholoogilise analsiga kodanlikku tsivilisatsiooni, peamotiiviks on pe pseda vabamasse, instinktidele rohkem voli andvasse ellu. Teosed: Sons and Lovers , 1913;  Women in Love , 1921,  Lady Chatterly[ Lover , 1928.Le Bon, Gustave (1841-1931), prantsuse filosoof, sotsioloog ja sotsiaalpshholoog, uuris massipshholoogiat, oli jrjekindlamaid pshhologismi esindajaid sotsioloogias. Peateos:  Psychologie des foules, 1895, (eesti keeles 1936) Pidas kaasaegse hiskonna peamiseks poliitiliseks juks rahvahulki, kes tegutsevad irrratsionaalsete impulsside mjul (tunded, uskumused), hulkades toimub tema arvates inimeste vaimne tasallitamine. Ta suhtus vaenulikult demokraatiasse ja massiliikumistesse, eriti revolutsioonidesse.Lederer, Emil (1882-1939) saksa majandusteadlane ja sotsioloog, 1933 lks natside eest Jaapanisse ja sealt USA-sse (New Yorgi New School of Social Research). Peateos: State of the Masses, 1940.Lenin - (Uljanov) Vladimir Ilitsip. sndis Simbirskis 10/23. aprillil 1870.a. Tema isa, Ilja Nikolai p., prines vikekodanlase perest Astrahanis, kaotanud isa 7.aastaselt oli vanema venna, Vassili Nikolai p. poolt les kasvatatud, kes aga ise soovis palavalt edasi ppida, kuid peale isa surma see ei nnestunud ja tuli perekonna lalpidamiseks asuda teenistusse. Kuid kik, mida tal ei nnestunud saavutada, ta otsustas tagada nooremale vennale, keda ta pidas lal nii tema gmnaasiumi kui likooli pevil. Ilja Nikolai p. rkis oma lastele oma vennast suure tnutundega. Igahele vajaliku hariduse hdavajalikkuse tunnetamisest ja selle saavutamiseks enesega tehtava kva t vajadusest ning teadusesse jumaldava suhtumisega paistis silma Ilja Nikolai p. kogu elu ja seda ta sisendas ka oma lastele. Olles les kasvatatud rasketes tingimustes alustas ta varakult tundide andmist, et pidada ennast ise lal, et mitte olla vennale koormaks, oli Ilja Nikolai p. kogu elu range, kohusetundlik ja tkas, millist nudis kigutamatult nii endalt kui teistelt esmajrjekorras, muidugi, oma lastelt. Ta suunas ise vanemaid lapsi pingutes, nudes neilt oma kohuste krvalekaldumatut titmist, harjutas neid ttama. Muide, ta avaldas kahtlust, et ta oma pojal Vladimiril ei suudagi tharjumist vlja kujundada, kuna ta omistas kike liiga kergelt ja seeprast tegeles tema tvime arendamisega eriti suure thelepanu. Olles ise enesehinnangult erakordselt tagasihoidlik, tegi oma suurt ja initsiatiivi ergutavat td kui enesestmistetavat korralikult. Ilja Nikolai p. oli liialdatud kiitmise vastu, nagu ta vljendas, ja sellisel viisil Vladimir Ilitsi p. koolis alalise kiitmise peale tegi kodus kasuliku korrektiivi. Isa isiklik eeskuju omas, nagu see kasvatamisel alati omab, veelgi suuremat thtsust. lioluliseks faktoriks ta kasvatustl oli see, et ta isa ei olnud selline ametnik, milliseid sel ajal oli rhuv enamus, vaid idee inimene, kes ei planud oma eesmrkide saavutamiseks ra lisatst ja oma ideaalide teostamise eest vitlemisest. Lapsed, kes tema ringsitude tttu, teda tihti ei ninud, ppisid juba vara mistma, et Asi see on miski krgem, milline tuuakse ohvriks kik. Tema erutatud jutustused tema asjade kigust, uutest klades asutatud koolidest, vitlusest, mida nudis selle saavutamine, nii krgemate vimude kui rikaste misnikega vi siis alamrahvaga vaimupimeda ja eelarvamustega massidega avaldasid lastele suurt mju. Eriti ji meelde tema suur rm, mis ilmus iga kord kui talurahva kogu otsustas kooli avada vi kiitis eksisteerivat kooli. Tema vanima ttre esimeseks teadlikuks sooviks oli saada klakooli petajaks. I.Nikolai p. oli oma veendumustelt rahumeelne narodnik. Vttes vastu Simbirski kubermangu rahvakoolide inspektori ametikoha, asus ta raske uue asja organiseerimise kallale. Ta lemmikpoeet oli Nekrassov. Ta kirjutas nooruses mber mned tema keelatud luuletused ja juba vanema venna noorplves tutvustas talle neis, sellises nagu: 5A=O @5<CH:5, 07<KH;5=8O C ?0@04=>3> ?>45740, leiduvaid kodaniku motiive. Talupldude ja metsatukkade vahelistel jalutuskikudel ta laulis lastele tema ajal keelatud tudengite laule. Nii nagu tema pilased oma mlestustes rgivad, oli ta vga peenetundeline petaja. V. Ilitsi ema, Maria Aleksandri t., oli arsti, sel ajal eesrindliku inimese, suure idealisti, kes ei osanud pugeda ega raha kokku ajada, ega teinud seeprast karjri, ttar. Tema lapseplv ja noorus mdusid klas vga tagasihoidlikes tingimustes. Teda kasvatati peaaegu spartalikult. Ta tahtis vga ppida ja kahetses kogu elu, et sai vaid koduse kasvatuse. Tundis hsti uusi keeli ja muusikat. Luges palju. Maria Aleksandri t., olles andekas pedagoog, phendas end tielikult laste kasvatamisele. Ta oli eelarvamuste vaba ja energiline inimene. Suures perekonnas ja kitsastes majanduslikes tingimustes oli tal kogu pev tegevuses. Tema iseloomu kindlus ilmnes tielikult tema hilisemates katsumustes. Vladimir Ilits suhtus emasse alati suure austuse ja armastusega ning imetles tema tahtejudu. (Vt. N. K. Krupskaja mlestusi). Sellisel viisil olid V. Ilitsile kasvamise tingimused vga soodsad. Ta kasvas les sbralikus ideelises ja td hindavas perekonnas. Peale isa ja ema mjutas Vladimirit isa vanem vend, Aleksandr Ilits. Ta oli armastatud vanem vend, jljendamiseks ideaalne. Kuna Aleksandr Ilits oli juba varakult ideeline, tahtejuline, jrjepidev, iglane ja ldse krge moraaliga ning suure tvimega, siis tema eeskuju oli Vladimir Ilitsile vga kasulik. Elades, kuni tema Peterburi siduni, temaga hes- vi naabertoas aga hiljem seal suvise koolivaheaja ajal, V. I. ngi, mis talle huvi pakub ja milliseid raamatuid ta loeb. Aga viimaseks kaheks suveks ti Aleksandr Ilits endaga kaasa raamatuid majandusest, ajaloost ja sotsioloogiast muu seas, Karl Marxi Kapital. Armastatud venna hukk avaldas, muidugi, V. I. suurt mju ja oli juba iseenesest tugevaks tukeks, et asuda revolutsioonilisele teele. Peale venna ja raamatute ei olnud Simbirskis V. I. sel ajal mingit vahetut revolutsioonilist mjutust. Gmnaasium, mida juhtis F. I. Kerenski (endise Ajutise valitsuse juhi isa), oli kaugel igasugustest liberaalsetest mjutustest ja ka V. pingute aastad (1879-1887) kuulusid nende hulka, mil kool oli vetud range jrelvalve alla, kui vhegi vabamtlejalikud petajad kihutati koolist minema ning peale alandlike, jid alles vaid kahvatud kujud, kes kohandunud korraga valisid rangelt iga lausutavat sna. Sellisel viisil, huvi hiskondlike ksimuste vastu sai rahuldada vaid koolikaaslaste keskel seltsimehelikes vestlustes, kus V., mnede kursusekaaslaste mlestuste phjal, mngis, nii nagu see pidigi olema, esimest viiulit, ega lasknud end kellestki mjutada. Revolutsiooniliste mjutamiste pooldajate, millele ekslikult viitavad mned biograafid, mingite jrelvalve all olevate vljasaadetute vi ebausaldatavate ringide nol mju talle sel ajal ei olnud. Suviti sitis V. perekonnaga maale, Kokuskinisse, Kaasani kubermangu. Selles klas mdus ta ema noorplv, kellel olid kohalike talupoegadega silinud vga sdamlikud suhted ning V. oli vimalus jlgida lhedalt nende igapevaelu, ning ppida tundma viletsa vene kla pshholoogiat. Ta kuulis seal kurtmist nii maa vhesuse le, kui isa ema poolest kaastunnet Kokuskini talupoegadele, vaatamata sellele, et neid veenis selles ema isa, eelistasid tasuta jagatavale maale, obroki maksmist. V. lpetas gmnaasiumi 1887.a. kuldmedaliga. Kheldi, kas anda temale see, kuna gmnaasiumit sideldi sellisele suure riikliku kurjategija nooremale vennale kuldmedali ja parimate tulemustega atestaati andmise puhul. Kuid Vladimir Ilitsi edusammud nii kooli aastatel kui lpueksamitel olid nii eeskujulikud, et isegi selle aja kool ei saanud teda vljateenitud autasust ilma jtta. Gmnaasiumi lpetamisel esitas Vladimir Iljits palve Kaasani likooli igusteaduste ppetooli astumiseks. Otsest keeldu hte pealinna likooli astumiseks temale peale ei olnud pandud, kuid departemangu politseidirektor andis ta emale mista, et parem on tal astuda mnda provintsi likooli ja parem kui ka seal elada. Direktor Kerenski, arvestades Vladimir Ilitsi silmapaistvaid tulemusi ladina keeles ning snaloomingus, lootis, et ta astub edasi ppima filoloogiainstituuti vi likooli kirjanduse-ajaloo ppetooli juurde ja oli vga pettunud tema valiku le. Kuid Vladimir Ilits oli juba siis hakanud huvi tundma juriidiliste ja poliitkonoomiliste teaduste vastu, aga peale selle tal oli sobivad omadused petaja kutseks, kuid teadis, et sellesse ametisse teda ei lubata ja valis hoopis vabama ameti advokaadi kutse. likooli ja lipilase elu tal ieti ei nnestunudki maitsta, kuna pidi likoolist, peale sisseastumist, kolme kuu prast lahkuma. Sel sgisel veeres le kikide likoolide lipilasrahutuste korratuste laine. Kord olid lipilase uue phikirja vastu, ega olnud rahul lipilaste le kehtestatava puht politseiliku jrelvalvega, vi siis politsei poolt tehtud igasuguste lesthenduste suhtes, milliste alusel seluti vlja ebausaldatavaid lipilasi. Need olid peale 1. mrtsi 1887.a. kallaletungile, millises osalesid peaaegu eranditult lipilased, jrgnevad repressioonid. Vladimir Ilits, alati suur vabamtleja, mrkas vga hsti ja reageeris gedalt igasuguse isikliku vrikuse solvamise suhtes ja oli vga kriitiliselt hlestatud sisseseatud korra suhtes, aga siis, armsa venna hukkamise muljete mju all olles oli eriti valitsusevastaselt meelestatud. Teisest kljest, kuigi ta likoolis lhedasi suhteid luua ei judnud, siis temasse, kui hukatu venda, oli revolutsioonilisema lipilaskonna suhtumine hoopis teine, kui teistesse esmakursuslastesse. Kige sellega on seletatavad sub-inspektorite ettekanded, et Vladimir Ilitsi nhti kahtluse all olevate lipilaste seltskonnas ja et ta, justkui nendega miskit sosistas. Teisest kljest, ei tasu jtta thele panemata seda, et politsei jrelvalve oli teatud phjustel Vladimir Ilitsi suhtes norivam, kui teistesse lipilastesse. Kuidas ka ei olnud, lipilaste inspektor, kelle ette ilmus mssavate noorte mass, vitis, nagu hiljem ema rkisid, et ngi Vladimir Ilitsi esiridades ja vaat-et rusikas ktega. Selle tagajrjel sattus ta koos neljakmne teise lipilasega jrgmisel l arreteeritute hulka ja viidi jaoskonda. Adoratski annab edasi Vladimir Ilitsi jutuajamise pristaviga kui teda osakonda viidi. Mis te mssate, noor inimene?. Teie ees on ju mr, tles pristav. Mr, ja aga mda, tuka seda ja see kukub kokku, -vastas Vladimir Ilits. Kik arreteeritud saadeti hiljem Kaasanist vlja kodukohtadesse. Kuid kuna Vladimir Ilitsil kodukohta enam kedagi jnud ei olnud, siis oldi nus tema Kokuskini klla saatmisega, mis asus Kaasanist 40 versta (u. = 40 km) kaugusel, kus juba 1.mrtsi 1887.a. asjaga ((Aleksander III atentaadi katse, millises osales V. vanem vend Aleksander ja kes misteti seejrel poomissurma)) seoses avaliku jrelvalve all, elas tema de, neid ridu kirjutav, Anna. Selles klas elas Vladimir Ilits kuni 1888.a. sgiseni. Seal, hoovimajas, kuhu ta end sisse sttis, ta luges palju, kuna seal seisis juba manalasse vajunud onu, vga palju lugenud inimese, raamatukapp ning Vladimir Ilits ahmis ennesesse hiskondlikke ksimusi ksitlevaid raamatuid ja otsis vanadest ajakirjadest vlja teda huvitavaid hinnalisi artikleid. Prast ta kis jahil, jalutas palju mbruskonnas ja kasutas talurahva elu jlgimise vimalust. Vladimir Ilitsil ei olnud Kokukinis mingit seltskonda peale kaksikutest vendade ja dede, kes seal oma suviseid koolivaheaegu veetsid, kuid kik need sugulased ei olnud hiskondliku tpi ja ei paistnud millegagi silma, et Vladimir Ilitsile edasi arenguks miskit eeskuju anda. 1888.a. sgisel lubati Vladimir Ilitsil kolida Kaasanisse, kus ta elas kogu 1888/9.a. talve. Seal ta otsis vlja mned endised tuttavad ja leidis ka uusi spru. Viimaste hulgas ta kohtus he '5B25@3>2>9 nimelise narodnikuga, kellesse ta suhtus suure smpaatiaga. ldiselt ta austas vanu narodnike vga (nagu seda tunnistavad Krupskaja, Zinojevi j.t. mlestused) ja ei tle milleski ra nende  prandusest . Sellel talvel sai alguse tema sotsiaal-demokraatlike veendumuste vljakujunemine. Ta hakkas lugema Karl Marxi Kapitali, millisesse ta tiesti phjalikult svenes. Ta esines hes noorte ringikeses, millises kis suure huviga, kus noored arendasid vlja oma veendumusi ja kus nad vahetasid oma lugemisest saadud arvamusi. Sellises ringis ei olnud mingit teist autoriteetset juhendajad ja noored otsisid seal tiesti iseseisvalt oma teed. Sel ajal oli Kaasanis marksistlike ringikeste organisaatoriks N. E. Fedoseejev (.. $54>A552), kellest V. Ilits oli kll kuulnud, kuid kellega temal ei olnud juhust kohtuda. Nad tutvusid hiljem kirjavahetuse pidamise ja artiklite vahetamise teel. Samaealised inimesed, noored, enamvhem vrdvrsed suurused ja nende vastastikuline mju vlja ei paistnud. 1889.a. kevadel kolis Vladimir Ilits perekonnaga Samaara kubermangu Alekseejevska tallu, aga sgisel Samaarasse. See tema elu Samaara periood kestis le nelja aasta. Ta oli seal phendunud marksismi tundmappimisse Vladimir Ilits luges seal selle aja jooksul lbi kik philised Marxi ja Engelsi teosed, nii venekeelsed, kui vrkeelsed ja refereeris neist mnd noorsooringile, kes olid Samaaras tema mber organiseerunud. See oli Vladimir Ilitsist noorem ja temast vhem lugenud publik, nii et teda peeti seal teoreetikuks ja autoriteediks. Sotsiaal-demokraatia oli siis ldse provintsides alles enesele kohta otsiv revolutsiooniline vool ja koosnes philiselt noortest. Kirjeldatud perioodil (1891 vi 1892.a.)Vladimir Ilits tutvus vaid he vljakujunenud, kpse marksistiga  P. I. Skvortsoviga (.. !:2>@F>2K<)- kui ta oli sitnud Nizni-Novgorodist lbi. See tutvus pakkus talle palju huvi ja ta rkis hiljem hes vestluses rahuloluga jutuajamisest selle marksistiga, kuid kohe ka mrkides, et Skvortsov asub marksistlikul alusel vaid teoreetiliselt ja et revolutsionri ei saa temast kunagi. Revolutsiooniliselt meelestatud publikust elasid sel ajal Samaaras, Siberist naasnud, jrelvalve all olevad isikud kik, muidugi, narodnikud vi narodnaja volja liikmed. Kigi nendega oli meie perekond rohkem- vi vhemtihedates suhetes. Vladimir Ilits kohtus teistest tihedamalt N. Dolgoviga (. >;3>2K<), juba dolguskini protsessi osalisega ja abielupaar Livanovitega (820=>2K<8), tpiliste narodovolnikutega, vga ehedate ja ideelistega. Vladimir Ilitsil meeldis vga nendega vestelda ja eksimata rajalt, vttis neilt le kogu revolutsioonilise kogemuse ja ppis nende juttude phjal tundma meie revolutsioonilise liikumise ajalugu, kuna meie provintsis puudus peaaegu tielikult mittelegaalne kirjandus. Aga vaadete phiseisukohtade suhtes ta vaidles nendega kui ka teiste narodnikute esindajatega ha teravamalt ja neis ha teravamaks muutunud vaidlustes ppis paremini oma seisukohti phjendama. heks tema oponendiks oli he aasta Samaaras jrelvalve all elava V. V. Vodovozov (.. >4>2>7>2 K. L. rhutus). Kogu see ldiselt soliidne seltskond oli pris aokeeritud selle nooruki poolt vaidlustes ilmutatud jultumusest, kuid tihti ta kuulutas end nende ees videtuks. V. vestles Samaaras tihti ka seal sel ajal jrelvalve all elava M. I. Jasnevaga (.. /A=52>9 ( >;C152>9)  vene jakobiinluse esindajaga, kellest sai Vladimir Ilitsi mjutusel sotsiaaldemokraat. Oma revolutsioonilise maailmavaate vljattamise krval Vladimir Ilits suundus ka ametlikku teadusse. likooli teda tagasi psu ei olnud ja eitavalt vastati ka vlismale ppimise mineku avaldustele. Lpuks, kolme aastat peale likoolist vlja arvamist, 1890.a. nnestus ta emal saada eksamite eksternina tegemise loa. Siis Vladimir Ilits sukeldus tielikult tsse ja valmistus tiesti iseseisvalt 1,5 aastaga eksamiteks. Millised ta andis Peterburi likoolis ra kahes osas, 1891.a. kevadel ja sgisel. Eksamid sooritas suurepraselt, jmata seejuures oma kursusekaaslastest, kes likooli alles jeti, htki aastat maha. Eksamite tegemiseks Peterburi situdel Vladimir Ilits kohtus seal mnede marksistidega ja neist he, Tehnoloogilise instituudi ppeju, kelle perekonnanimi klas nagu /259=, kest sai ning ti endaga Samaarasse kaasa marksistlikku kirjandust, muuseas ajakirja Neue Zeit, ndalalehe Fr sociale Gesetzgebung und Statistik. Saanud diplomi, Vladimir Ilits registreeris end vandeadvokaadi Hardini, kes oli Samaaras, sealse liberaalse hingu esimees, abiks. See inimene oli vga tark ja keda Vladimir Ilits vga hindas. Ta esines mned korrad protsessidel. Need olid viksed protsessid, millised ei nudnud palju aega nudvat ettevalmistust ja Vladimir Ilits suhtus neisse vga mdukalt. Advokaadiks registreerimine andis talle ameti, milline vis anda tulevikus temale elatusvahendeid, kuid kik ta jud ja energia oli phendatud marksismi ja vene tegelikkuse tundmappimisele ning revolutsiooniliseks tks ettevalmistamisele. Sellesse samaara perioodi puutuvad ka Vladimir Ilitsi esimesed kirjanduslikud td: referaat Postnikovi raamatust  Luna-Vene talumajandus , mis on alles hiljuti trkitud  30. a. mdudes, ja need vihikud narodnikkest kirjanike V. V. Juzakovi, Karaevi (...60:>20, 0@KH520) kriitikaga, millised kasvasid hiljem tema esimeseks suureks tks:  Kes on rahva sbrad ja kuidas nad vitlevad sotsiaaldemokraatide vastu ('B> B0:>5 4@C7LO =0@>40 8 :0: >=8 2>NNB ?@>B82 A>F80;45<>:@0B>2) selleks tks, millises on toodud ra kogu ta maailmavaade. Sgisel 1893.a. Vladimir Ilits kolis Peterburi, kus registreeris end advokaat Volkenteini juurde vandeadvokaadi abiks. See andis talle seisundi ja vis anda talle sissetuleku. Mned korrad, nib, et mratud asjades esineb Vladimir Ilits Peterburis kaitsjana. Siin ta soetab sidemed peterburi sotsiaal-demokraatidega, Krasini, Radenko ja lipilaste tehnoloogide Strakova, Krizanovskovo, Zaporoztsa jne. ringikesega. Peale nende tutvub ta ka literaatoritee-marksistidega, Struve ja Potresoviga. Ta kirjutab vastuse Mihailovskile viimase marksistide ja legaalse kirjanduse vastase esinemise suhtes, milline moodustab esimese osa tema kirjutisest  Kes on rahva sbrad ('B> B0:>5 4@C7LO =0@>40. See t oli trkitud alguses remingtonile ja paljundatud mimeograafil moskva lipilaste-sotsiaaldemokraatide ringikese poolt. Seejrel esineb Vladimir Ilits Struve raamatu kriitikaga. See kriitika on trkitud (pseudonm  Tulin ("C;8=) kogumikus  Materjalid meie majandusliku arengu iseloomustuse juurde (0B5@80;K : E0@0:B5@8AB8:5 =0H53> E>7O9AB25==>3> @0728B8O), pealkirja all -:>=><8G5A:>5 A>45@60=85 =0@>4=8G5AB20 8 :@8B8:0 53> 2 :=835 3. !B@C25, koos mnede teiste tollaste marksistide artiklitega. Kuid see kogumik oli tsensuuris pletatud, peamiselt Vladimir Ilitsi artikli prast silisid vaid ksikud eksemplarid. Selles artiklis Vladimir Ilits, nustunud Struve poolse narodnikluse kriitikaga, esineb vga otsesekoheselt selle liberaalse kallaku vastu, milline paistis juba siis vlja ta maailmavaatest. Sellisel viisil, need kaks, ja natuke peale, aastat, millal Vladimir Ilits elas Peterburis (1893.a. septembrist kuni 1895.a. detsembrini) olid ta kasutatud naroodnikklusega vitluseke ja ige marksistliku maailmavaate vljattamisele, Tulini Rahva sbrad, -:>=><8G5A:>5 A>45@60=85 =0@>4=8G5AB20 8 :@8B8:0 53> 2 :=835 3. !B@C25, ja teisest kljest revolutsiooniliseks sotsiaal-demokraatlikuks tks. Vladimir Ilits slmis sidemed tliste ((5;3C=>2K<, 01CH:8=K< jne.). Ta kis Nevski kordoni taguses tliste ringikeses. Ta kirjutas lendlehti nii ldpoliitilisi, 1. maiks, kui ka htedes vi teistes vabrikutes esitatavate nudmiste suhtes. Sellesse perioodi jb Vladimir Ilitsi esimene vlisreis (kevadel 1895.a.) ja tutvus grupiga  A2010645=85 "@C40 (;5E0=>2, .0AC;8G, :A5;L@>4). Kogu see grupp ja eriti ..;5E0=>2, mjutas tugevalt Vladimir Ilitsi. Ta tutvus juba veel enne, Venemaal Plehhanovi kirjanduslike tdega, ta austas teda vga ja pidas enda petajaks. Isiklik kohtumine kinnitas sidet kogu grupiga ja nagu ta ise tunnistas peale vlismaalt naasmist, ta sai sellest palju kasulikku. Muuseas ta rkis, et Plehhanov, aga ka Akselrod leidsid hiskonna teistesse klassidesse suhtumise ksimuse mningast kitsust artiklis, millele oli alla kirjutanud Tulin. Mlemad arvasid, et vene sotsiaaldemokraatlik partei, astudes poliitilisele areenile, ei saa piirduda paljalt kikide teiste parteide kriitikaga, nii enda formeerumise perioodil, et saanud kige eesrindlikumaks poliitiliseks parteiks, ta ei tohi lasta silmist htegi opositsioonilist liikumist, kelle eesmrgiks on hiskondliku elu erinevate klasside ja gruppide isevalitsuse vastasesse vitlusse ergutamine. Vladimir Ilits tunnistas selle vaatepunkti igust ja kahtlematult vestlused Plehhanovi ja Akselrodiga omasid suurt mju temale ja aitasid temal vlja kujundada oma vaateid ja kiirendasid tema astumist revolutsioonilise vitluse avarale areenile, asutades !>N70 1>@1K 70 >A2>1>645=85 @01>G53> :;0AA0. A2>1>645=85 "@C40 grupi liikmed hutasid ta samuti vene sotsiaal-demokraatia organi (ajalehe) vljaandmisele. Sellise prandaaluse ajalehe esimene number, pealkirjaga 01>G0O 3075B0  Tliste leht , oli Vladimir Ilitsi poolt, kelle sulest olid tulnud kik selle philised artiklid, toimetatud, kui 9. detsembri 1895.a. arestidel veti ra kogu see materjal. Arestid tabasid tervikuna peaaegu kogu ringikest ja ka Vladimir oli arreteeritute hulgas. Vanglas, kus Vladimir Ilits viibis 1.a. ja 2 kuud, ta alustatud td ei katkestanud. Esiteks, ta kogus peterburi raamatukogudest ja raamatuhoidlatest materjale oma tulevase raamatu Kapitalismi areng Venemaal ( 0728B85 :0?8B0;87<0 2 >AA89 jaoks. Teiseks, ta ei loobunud ka seal illegaalsest tst. Pidades aifreerituna ja salatinti kasutades kirjavahetust vabaduses viibijatega. Nii ta saatis sellisel viisil vanglast vlja lendlehtede, brozride ja koos mrkustega partei programmi kava. Peale vanglast vabastamist 1897.a. Vladimir Ilits, kes oli koos seltsimeestega jetud politseiametkonda 3 pevaks Piiteisse et korraldada oma asju kohtus seal ttavate sotsiaal-demokraatidega ja astus otsustavalt sellise majandusliku kallaku vastu vlja, milline oli muutunud liikumises juba mrgatavaks. Vladimir Ilitsil lubati asumisele sita omal kulul, mitte etapi korras. Sellisel viisil ta, vltides kiki vanglaid, sitis vastvalminud siberi raudteel Krasnojarski, kust ta sai mramise asuda Minusinski maakonna uenskoe klla. Selles klas Vladimir Ilits veetis oma asumiseloleku ajast kolm aastat. Sinna tema juurde sitis aasta prast tema pruut N. K. Krupskaja koos emaga, saanud selleks loa, mehelemineku ettekndel, talle mratud Ufa kubermangu asenda uenskoe klla. Vladimir Ilitsiga elasid hes klas koos vaid kaks poolakast tlist, kuid teistes Minusinski maakonna klades elasid seltsimehed, kellega oli lubatud vahetevahel phadel ja pidupevadel, pulmades jne. kokku saada. Asumisel olles peeti omavahel elavat kirjavahetust. Vga korralikult pidas Vladimir Ilits kirjavahetust nii vene kui vlismaise keskusega. Kirjavahetus kis philiselt minu kaudu nii tavaliste kui salakirjadega. Temale olid tellitud ajakirjad ja vimalust mda saadeti ka igasugust uudiskirjandust. Ma tin tema tellimise jrgi palju raamatuid ka vlismaalt. Asumisel Vladimir Ilits kirjutas juba vangis olles kogutud materjali phjal oma raamatu: Kapitalismi areng Venemaal ( 0728B85 :0?8B0;87<0 2 >AA89, peale selle, vhe aega legaalselt eksisteerinud marksistlikes ajakirjades avaldatud artiklid, millised olid tema poolt kogutud kogumikku: Majanduslikud etdid ja artiklid -:>=><8G5A:85 MBN4K 8 AB0BL8. Mlemad need raamatud, millised ta andis minule korrigeerimiseks, ilmusid 1899.a. Peale selle, ta tlkis inglise keelest vene keelde, koos oma naisega, Nade~da Konstantini t. Sidney ja Beatrisse Uebb raamatu  Trate-unionismi teooria ja praktika "5>@8O 8 ?@0:B8:0 B@54-N=8>=87<0, kirjutas raamatu  Vene sotsiaaldemokraatide lesanded (040G8 @CAA:8E A>F80;-45<>:@0B>2), mis ilmus vlismaal ja mned teised artiklid ning referaadid, milliseid said lugeda ta asumisele saadetud seltsimehed. `uaenskoe ta koostas Kuskovoi ja Prokopovitsi vlismaal trkitud nn.  Credo vastase protesti, kui  17. sotsiaal-demokraadi protesti (@>B5AB 17 A>F80;-45<>:@0B>2), mis on tuntud kui  Anticredo . Selles V. ksitleb ja kritiseerib gedalt seda enam reljeefsemat nnda-nimetatud  konomistide proffession de foi. Naasnud asumiselt 1900 .a. veebruaris, V. klastas Moskvas omakesi ja sitis Pihkvasse, mille ta valis omale elukohaks (kik likooli- ja suuremad tstuslinnad olid asumiselt naasnutele esialgu keelatud). Sinna tulid asumiselt ka A. Potresov. Lepeinski, Tsederbaum (Martov). Seal elasid ees juba L. N. Radenko ( 04G5=:>) ja teised sotsiaal-demokraadid. Erinevates linnades ttavate ringikeste hendamine oli raskendatud siis erakordselt alaliste sissekukkumistega. Peale partei I kongressi 1898.a. olid arreteeritud peaaegu kik sellest osavtjad. II kongress, mis pidi olema organiseeritud 1900.a. lunakate philiselt Jekaterinoslavi komitee poolt, kes andis vlja ajalehte Luna tline. Kuid 1900.a. kevadel see grupp purustati. Siis V. kpses mte partei liitmisest mitte ttajate kongressil, milline lks tollastes tingimustes liiga kalliks, vaid ajalehe mber, mis antakse vlja kusagil lhivlismaal. See ajaleht pidanuks teenima, tema vljendusega, tellinguid, millise mber oleks ehitatud partei. Seda oma ideed ta tutvustas n. n. sotsiaal-demokraatide Pihkva nupidamisel. Oli otsustatud, et selle plaani elluviimiseks lhevad tema, Potresov ja Martov vlismaale. Kik kolm hankisid vlispassid aga sel ajal politseiametkond laskis kergelt vlismaale sita, kuna tollane kogemus nitas, et inimesed eriti publitsistid ja teadlased hajusid vlismaal ja muutusid revolutsioonilise t vaatevinklist vhem vi rohkem kahjututeks. Kuid see plaan oleks peaaegu lbi kukkunud, kui V. ja Martov arreteeriti nende illegaalsel Peterburi reisil. Kuid asi piirdus, siiski, kolme ndalase arestiga, mille lppedes lasti mlemad, tegemata juhtunust erilist numbrit, jlle vabadusse. Siis V. otsustas vlismaale siduga kiirustada. Ta sitis oma ema poolt hangitud loaga ja ka minuga Ufaasse, kus pidi olema oma viimase asumisaasta ra ta naine, Nade~da Konstantinovna. Muidugi , Ufaas ja Samaaras toimunud kongressil ta kohtus tollaste sotsiaal-demokraatidega ja tutvustas seal ka neid oma plaaniga. Oli otsustatud, et vlismaale judes hakatakse koos grupiga  T Vabastamine (A2>1>645=85 "@C40) andma vlja ajalehte  Iskra ( Sde ), dekabristidele phendatud luuletusest vetud epigraafiga:  Sdemest tuseb leek . Teine vlismaine kirjastajate grupp  Tliste Asi ( 01>G55 5;>), ei olnud sellesse kaasa tmmatud, kuna nad kaldusid  konomismile. Genfi keevast emigratsioonist suuremaks sltumatuseks ja eemalolekuks otsustati uut ajalehte hakata vlja andma Mnchenis, kuhu siis sitsidki V., Potresov ja V. Zasulits. Hiljem judis Venemaalt sinna ka Martov. Peale ajalehe Iskra (Sde) otsustati anda veel vlja teaduslik-marksistlikku ajakirja Zarja (Koit). V. haaras kohe hrjal sarvist, t, milline alguses oli ttajate vhesuse tttu philiselt ettevalmistav. Tuli pidada ise kirjavahetust, ifreerida, korraldada transporti, luua sidemeid Venemaaga ja vlismaiste venelaste kolooniatega jne. Kahe poole aasta jooksul, kuni 1903.a. suveni, kuni partei II kongressini omastas Iskra suure mju ja vaatamata paljudele raskustele ning lbikukkumistele hakkas ajaleht levima Venemaal ha laiemas ulatuses. Ta soodustas kvasti tliste masside poliitilise teadlikkuse tusu, pras majanduslikel phjustel korraldatud streigid poliitilisteks. Ta aitas kaasa parteikomiteede organiseerimisele ning nende hinemisele. Nagu Iskra, nii juba suuremal mraral V. I. poolt sel ajal kirjutatud brozr Mida teha, kallutades moodustama kutseliste revolutsionride, illegaalide organisatsiooni, aitasid selle organisatsiooni edenemisele kaasa. Enamik parteikomiteesid asusid Iskra seisukohale ja partei II kongressil ta kuulutati partei KO ((Kesk-organiks)). Kuid sellel kongressil toimus enamlasteks ja vhemlasteks lhenemine siit nimetused bolevikud (enamlased) ja menevikud (vhemlased). Kongressi enamus, eesotsas V. I-ga, seisis selle eest, et oleksid enam revolutsiooniliselt ja tpselt ra mratletud see, kes peaks olema partei liige, ning KO toimetuse enam asjaliku organiseerimise poolt. Iskra endise toimetuse liikmetest oli enamlaste poolt, peale V., ainult Plehhanov. Kuid hiljem ka Plehhanov, Martovi, kes keeldus toimetusse asumisest, ja teiste kongressi poolt mittevalitud endise toimetuse liikmed mjutusel, lahkus sellest. Ji vaid Lenin ksi. Ta pidas sellistes tingimustes ttamist vimatuks ja pani toimetaja ameti maha. Siis Plehhanov vttis ametisse kogu toimetuse lejnud liikmed ja  Iskra sattus vhemlaste ktte. Selle puhul kirjutas V. prozri  Samm edasi ja kaks sammu tagasi ((03 2?5@54, 420 H030 =0704). V. ji partei juhtkonnast krvale, kuid nii ei saanud kaua kesta. Organisatsiooni enamus, Venemaa ttajate rhuv enamus oli enamlaste poolt. Nad nudsid oma hlekandjat. V. ngi samuti selle hdavajadust ja umbes aasta prast, peale  Iskrast lahkumist, hakkasid enamlased andma vlja ajalehte ?5@54 ( Edasi ). Ta slmis vene organisatsioonidega samuti sidemeid, hakkas kohtadele saatma kutselisi revolutsionre, kutsus enam revolutsioonilistele t meetodite kasutusele vtmisele ja revolutsioonilise lestusu ettevalmistamisele. Sel ajal V. elas juba Genfis. 1902.a. oli toimetus sunnitud Mnchenist ra kolima, kuna jlitamine hakkas juba liialt silma paistma, Londoni. Sealt aga rndas uuesti Genfi. Kik need aastad V. elas vga tagasihoidlikult, parteil oli vhe raha ja ta vttis selle kassast vga vhe ning elatus publitsistikast. T rohkus ja nrviline olukord avaldas ta tervisele nii rnka mju, et enne II kongressi, Londonist Genfi sidul ta haigestus  pha tule (A2OI5==K9 >3>=L) nimelisse nrvihaigusse. Suviti, eriti peale kongresse, konverentse vi suuri erimeelsusi toimetuses, ta pdis sita kuhugi looduse rppe, mere rde vi mgedesse, - kusjuures valis alati eriti eraldatud ning metsiku koha, kige lihtsama ja odavama pansioni. V. armastas kogu elu loodust ja oskas selles puhata. Sel ajal revolutsiooni lained ha kasvasid eriti 1905.a. jaanuarist peale. Emigratsioonile ldse ja konkreetsemalt V. I-l kajastus see helt poolt, suures tintensiivsuses ja hivatuses ning teiselt, selles, et teda hakkas ha enam ja enam Venemaale kiskuma. V. omane ettengelikkuse ilmnes 1905.a. suve lpus selles, et ta kirjutas minule kord, nis, et minu kaebuse peale vlismaalt kirjanduse hankimise raskuste ning viivituste prast: Varsti me avame Peterburis oma ajalehe, toimetusega otse Nevski prospektil. Mind ajas siis see naerma, kui tiesti ilmvimatu asi, kuid mingi, kolme ndala prast ilutseski Nevski prospektil Uus Elu (>20O 87=L) toimetuse silt. V. saabus kohe, kui lahvatas meie esimene revolutsioon ja oli kuulutatud vlja manifest, milline avas vanglate uksed ja tervel real isikutel vimaluse prduda tagasi emigratsioonist. V. jaoks osutus see vimalus kohe problemaatiliseks. Nii, et kui ta vaid he oli binud, oma passi alusel, ritud toas, temale tuttava perekonna juures ja mrganud kohe kindlat jlitamist, ta hakkas elukohti vahetama ja elama vraste passidega. Ta esines samuti vraste nimede all. heks selline tema tuntud esinemine toimus Panini kodus Karpovi nime all. V. purustas kadettide, esseeride ja vhemlaste illusioonid ja usu 1905.a. vitudesse ja lootused liikumise vgivallatut kiku. Ta kritiseeris teravalt nn. bulginliku (nuandva) Duuma ja pstitas selle boikoti loosungi. Ta osutas ridade koondamise ja otsustavaks lahinguks, relvastatud lestusuks, ettevalmistamise vajadusele. Talve jooksul 1905/6.a. sitis ta kaks korda Moskvasse, ks kord enne detsembrilestusu, teine kord peale seda. Ta korrigeeris suhtumist tliste-saadikute esimesse Nukogusse, millist tollased enamlased olid kaldunud ignoreerima, millisele nad vaatasid leolevalt, kuna see koosnes oma enamuses vike-kodanlikust vaatepunktist. Ta mistis selle asutuse thtsust, millise olulist rolli ta ngi eriti tulevikus. Seni kui vis arvata, et revolutsiooni lained veel tusevad, seisis V. nende toetamise, kige revolutsioonilisema taktika poolt. Nii ta heiskas esimese Riigiduuma boikoti loosungi. Ta kuulutas vlja kas-vi partisanisja nn. kolmikute vi viisikute kasutamise. Kui liikumine hakkas vaibuma, siis ta muutis otsustavalt rinnet ja soovitas tingimata Riigiduumasse minekut, kui kik teised oma vaadete propageerimise vimalused ksteise jrel rahvalt ra veti, et kasutada selle platvormi. Sots-dem ajalehed suleti ksteise jrel. Uue Elu asemel tekkisid Laine, Edasi, Kaja. Enamlastest sotsiaal-demokraadid pdsid viimase minutini kasutada legaalset ajakirjandust. Anti vlja ksikuid brozre. V. sulest tulid: Sotsiaal-demokraatia kaks taktikat demokraatlikus revolutsioonis (25 B0:B8:8 A>F80;-45<>:@0B88 2 45<>:@0B8G5A:>9 @52>;NF88),  Kadettide vit ja tlispartei lesanded (>1540 :045B>2 8 7040G8 @01>G59 ?0@B88), Duuma laialilaskmine ja proletariaadi lesanded ( >A?CA: C<K 8 7040G8 ?@>;5B0@80B0),  Sotsiaaldemokraatia Duuma valimistel (!>F80;-45<>:@0B80 2 2K1>@0E 2 C<C) jt. Propaganda tegemisel pidi ha koomale tmbuma ja tuli ha enam ja enam pranda alla minna. V. oli sunnitud Soome, Kyokkalasse elama asuma, kust ta sitis Piiteisse, kuid rohkem tuldi tema juurde ksikirjade jrgi ning nupidamistele. Peale tervet rida pisinupidamisi, 1905.a. toimus Tammerforsis parteikonverents, aga 1906.a. nn. hinemis-kongress Stokholmis, mis on selliseks nimetatud seeprast, et sellele sitsid kokku partei mlemad osad, nii enamlased, kui vhemlased, kuna eelmisel III kongressil 1905.a. vhemlased ei tulnud. Kuid see hinemiskatse jigi katseks. Peale II-Duuma laialiajamist 1907.a. reaktsioon ha tugevnes ja sama aasta sgisel V. sai soome sots-dem. Snumi, et on antud vlja tema arreteerimise ksk. Siis ta sitis, rakendades ettevaatus abinusid, Abo kaudu Stockholmi ja sealt edasi Genfi. See teine emigratsioon, peale ajutist vabaduste perioodi 1905-6.a. oli esimesest raskem. Intelligentsi ja noorsoo laiu ringe tabanud nukrus ja pettumus tungis ka ttajate hulka. Laiad hiskondlikud huvid asendusid isiklikega, soo, filosoofiat ja mstikat ning religioosseid otsinguid puudutavate ksimustega. Sellise nukrustamine vttis veelgi masendava kuju ja eriti noorte hulgas, hiskondliku elu vikaim baromeeter, ilmus enesetappude epideemia. Parteide ringides (vhemlaste hulgas) tekkis nn. likvidaatorlus petus kogu t legaalselt tegemisest e. illegaalse parteit lpetamine. Kik need emigratsiooni suundade vastuolud ilmusid muidugi eriti teravalt. Meeleolu oli vga masendav. Kuid V. ei kaotanud erksat vaimu ja pdis seda ka teistel lal hoida. Ta nitas ra 1905.a. revolutsiooni mahasurumise phjuseid ja rkis, et on tarvis valmistuda selle jrgmiseks tusuks. Nagu varem ta kasutas asumisel olekut teadusliku t tegemiseks, siis ka nd, teise emigratsiooni ksinduses ta phendus filosoofia probleemide uurimisele, millisega tal seni polnud aega tegeleda ja avaldas 1909.a. oma filosoofilises raamatu: Materialism ja empiriokrititsism. See oli kigi idealismi eriliikide vastane ja ksitles sellest kriitilisest vaatepunktist kiki filosoofilisi teooriaid - nii vlismaal kui Venemaal aga tpsemalt uuskantlust. Osaliselt sellel alusel, osalt poliitiliste erimeelsuste phjal toimus V. lahkulmine  eesrindlaste (2?5@54>2F52)vi  tagasikutsujate (>B7>28AB>2) grupist, nagu neid kutsuti selle eest, et nad soovitasid kutsuda sotsiaal-demokraatide esindajad Riigiduumast tagasi. V. testas kikide legaalsete vimaluste kasutamise hdavajadust, kui ei saanud loota vahetule revolutsioonilisele vitlusele: duuma platvormi ja legaalset ajakirjandust. Mul tuli rkida temaga 1911.a. usaldamatuse suhtes, millisega provintsides illegaalsetes ringikestes ttavad seltsimehed suhtusid hte tagasihoidlikku legaalsesse ajalehekesse, millist mingil ajal nnestus Saraatovis vlja anda ja ta mistis otsustavalt hukka neid selle eest, et nad seda ei toetanud. Ma ngin teda just nimelt selle reaktsiooni perioodi lpus ja ta tles minule umbes nii: Ei tea, kas elangi veel jrgmise revolutsioonini. Suvel 1911.a.((mai lpust septembrini)) V. organiseeris (Pariisi lhedal, ((18 km)) Longjumau parteikooli ja luges seal Venemaalt prit tlistele ((13 tlist ja 4 vabakuulajat)) rea loenguid.((Poliitkonoomia: (Karl Marx ja kodanlikud poliitilise konoomia teooriad. 30 loengut, Agraarksimus Venemaal (10 loengut), Sotsialismi teooria ja praktika (5 loengut). Loenguid lugesid veel Semako, Lunatsarski ja Sergo Ordzonikidze.)) 1912.a. ta valitakse Rahvusvahelisse Sotsialistlikku Broosse (564C=0@>4=>5 !>F80;8AB8G5A:>5 N@>). Kuid jud kogunes rahvas ja Leena tliste tulistamine 1912.a. aprillis kutsus need ellu. Eelkige, vaatamata igasugustele raskustele ja kitsendustele, hakkas arenema legaalne tlisajakirjandus. Igapevane tliste ajaleht  @0240 ( Tde ) hakkas ilmuma Piiteris, isevalitsuse enese keskuses, kellel ei nnestunud seda vaikima sundida. Avati uus rinne, millel oli tarvis keskendada jud ja V. sitis Pariisist, kus ta viimasel ajal elas, Venemaale lhemale Krakovi. Kiirrong sitis sealt Peterburi vaid 12 tundi. Artiklid visid siis ilmuda igeaegselt, ajaleht sai valmis juba jrgmisel peval. Kergem oli korraldada kohtumisi illegaalsete ttajatega, Duuma liikmetega siis oli neid neli, kellele V. kirjutas esinemisteks knesid. Sealt oli ka kergem Venemaal tehtavat illegaalset td juhtida. Sellisel viisil, kuigi V. kirjutas prandaalusele ajalehele siis ilmus keskorganina !>F80;-5<>:@0B  Sotsiaal-Demokraat  kuid tema peamine energia oli suunatud sellele avanenud legaalse tlisajakirjanduse huaknale: peale  @0240 ta kirjutas veel ndalalehte 25740 ( Tht ) ja marksistlikku ajakirja KA;L ( Mte ) ning @>A25I5=85 ( Valgustust ). Kuid lahvatanud sda Euroopas li segamini kik kaardid. Kik tlisorganisatsioonid suleti. Riigiduuma liikmed s-d-id enamlased arreteeriti, anti kohtu alla ning saadeti Siberisse. V. oli kohe sja alguses arreteeritud Austria vimude poolt ja istus peaaegu kolm ndalat vangis. Vaatamata igasuguseid asja hullemaks tegevatele probleemidele ja teadmatusele tuleviku suhtes, ta nagu alati, silitas hea tuju, millega ta vga llatas mningaid intelligente, kes olid sattunud samasugusesse seisukorda. Tnu Austria sots-dem hoolitsusele ta vabastati ning ta sitis veitsi. Kiki parteisid haaranud patriotismi keskel oli tema hl peaaegu ainuke, kes kutsus rahvusvahelisest vaatepunktist mitte taganema, pidades ainsaks viisiks imperialistliku sja vastu vitlemise viisiks, selle kodusjaks pramise igal maal oma valitsuse vastu. Nagezda Konstantinovna rgib oma mlestustes, kui ksik siis V. selles vitluses oli, kui rhuvana ta tundis seda tema mber tekkinud mittemistmist. Tema poolt olid koostatud revolutsiooniliste sotsiaal-demokraatide sjasse suhtumise teesid. Venemaale saadetuna, sattusid need teesid IV - Duuma enamlastest liikmete arreteerimisel politsei ktte ja said htedeks peamisteks nende vastase sdistuse tenditeks. Neis teesides videti tiesti otse, et iga jrjepidev sotsialist peab vitlema kigepealt oma valitsusega ja et sja parimaks tulemuseks oleks olnud tsaristliku valitsuse, kui kige reaktsioonilisema, lasaamine. V. luges referaate sel teemal ka veitsis, ta liitis vahetu internatsionalismi idee kaudu kiki keda sai. Tsimmervaldi ja Kintali (&8<<5@20;L4A:>9 8 8=B0;LA:>9) konverentsidel Lenin esindas internatsionalistide vasakut tiiba. Neid oli sel ajal vlismaal thine vhemus  lisuur osa sotsialistidest olid aga patriootiliselt meelestatud. Tollal pidi V. murdma augu peaaegu leldisesse mistmatuse mri. Venemaaga suhtlemine ja sinna kirjanduse saatmine oli sja tttu samuti raskendatud. Hulk ttajaid olid vetud rindele. Venemaa oli tugevas patriootilises palavikus, lasaamise ideid mistsid erandlikult vaid enamlased vi nende toetajad. See oli emigratsiooni jaoks raske aeg, eraldatus Venemaast oli hirmus. 1916.a. kirjutas Lenin raamatu Imperialism kui kapitalismi uusim etapp. (<?5@80;87<, :0: =>259H89 MB0? :0?8B0;87<0). 1917.a. revolutsiooni alguses V. pdis kohe Venemaale sita, kuid seda plaani oli sel ajal raske teostada. Trotski, kes sitis Inglismaa kaudu, veti seal kinni. Peale vhem vi rohkem teostatavate plaanide krvalelkkamist otsustas Lenin sita lbi Saksamaa plombeeritud vagunis. Seda plombeeritud vagunit kasutati seni tihti kigi V. ja enamlaste vaenlaste poolt, kuigi neid hbistati selle eest, kui isikuid, kes lksid kokkuleppele neile vaenuliku saksa valitsusega. Muuseas, kokkulepe seisnes vaid selles, et need ja need sellised sidavad lbi Saksamaa, lubades sellelt maalt lbisidu kestel mitte kellegagi seal kohtuda ega rkida. Selleks oligi ttatud vlja plombeeritud vaguni vorm. Sites Venemaale, ei olnud V. sugugi kindel, et teda kohe ei arreteerita Miljukovi valitsuse poolt tegelikult ta oli selles isegi veendunud, et nii ka juhtub. Kuid Stokholmist ja sama ilusti Soomest lbi sites kuni Venemaa piirini, Beloostrovi raudteejaamani, kus temaga kohtusid mned parteikaaslased ja kellega koos ta sitis 2.-aprillil (vanas stiilis) Peterburi. Siin, Soome (($8=;O=4A:><)) vaksalis oli temale Keskkomitee ja Peterburi enamlaste parteikomiteede poolt, kes olid kutsunud kohale ka kikide rajoonide tliste masse, korraldatud pidulik vastuvtt. V. prdus kokkutulnute poole lhikese knega, milles ta kutsus vitlema sotsialistliku revolutsiooni eest . Sama mtet ta kordas samal htul korraldatud organisatsioonide esindajate koosolekul. Temale omase kiitmise ja ovatsioonide vltimisega asus ta kohe rkima asjast ja lhemate pevade lesannetest. Ta kirus otse rahvusvahelise sotsiaal-demokraatia hbivrset kitumist Maailmasja ajal ja veenis enamlaste parteid, et eemalduda otsustavalt selliselt kitujatest, nimetama mber kommunistlikuks parteiks. Ta mrkis, et revolutsioon, mis kukutas troonilt Romanovid, ei andnud tlistele ja talupoegadele midagi ja et Ajutine Valitsus nii kadetlik ((konstitutsioonilis-demokraatlik)), kui hiljem pooleldi eseerlik ((sotsialist-revolutsionr, lhinimetus)), ei ole midagi andma vimeline ja see peab olema kukutatud. Selle mttega ta kirjutas Pravdas ja selle aegsetes brozrides. Esimene lestusu katse juulis millisest kommunistlik partei krvale hoidis oli edutu. Paljud silmapaistvad enamlased oli siis Ajutise Valitsuse poolt arreteeritud. V. ja Zinovjev, et mitte jagada esimeste saatust, milline V.I.-le oleks vinud saatuslikuks saada, otsustasid peitu pugeda. Sel ajal, nagu V. hiljem mrkis, visid tema suguste vaadetega inimest varjata vaid tlised ja nad mlemad varjasid end alguses Peterburis tliste korterites, siis Sestroretskis ja lpuks judsid Soome. Tuli kasutada kiki illegaalse elu vorme grimmi, parukaid, vraid passe. Tuli tihti elukohti vahetada, sita veduri ktjana ja varjuda onnis. Kuid kikjalt V.I jlgis partei elu ja kirjutas artikleid ning kirju KK-sse. ((&..)). Sel perioodil ta hakkas kirjutama raamatut  Riik ja revolutsioon (>AC40@AB2> 8 @52>;NF8O), millise ta lpetas hiljem. Nhes, et enamlaste mju ttajate hulgas kasvab  milles veensid eriti linnades, eriti Peterburis ja Moskvas, teostatud valimised, Ajutise Valitsuse autoriteet aga kohtadel ha langes. V.I.Lenin hakkas nd tungivalt nudma, et viivitamata teostataks, Ajutise Valitsuse vastane lestus. Mnede tema seltsimeeste vastuseis sellisel puhul teda ei vranud. II levenemaalise Nukogude Kongressi istungi kokkutuleku ajaks sitis Lenin illegaalselt Piiteisse ja vttis isiklikult osa KK istungist. lestusu korraldamine oli siis otsustatud ja toimus 25. oktoobril (vana stiil). Sel peval, htul, II Nukogude Kongressi esimesel istungil teatati kommunistliku partei poolsest vimu haaramisest ja Ajutise Valitsuse kukutamisest. V. Lenin esines Nukogude Sotsialistliku Vabariigi vljakuulutamise avaldusega ja avaldas kaks selle dekreeti: sja katkestamisest ja et kogu misnike ja eravaldustes olev maa lheb tasuta ttajate ksutusse. Kodanluse diktatuur oli asendatud proletariaadi diktatuuriga. Uue nukogude sotsialistliku vimu lesehitus algas erakordselt rasketes tingimustes: peaaegu kogu intelligents ja kik nukogude teenistujad kuulutasid sellele boikoti. Valitsuse konstitutsioneerimine ilma teiste parteide ja suundade koostta kutsus esile eriarvamusi nii ka kommunistliku partei KK-s (&..). Kuid V. Lenin oli otsustavalt igasuguse koost vastu, ta uskus kindlalt massidesse ja sellesse, et proletariaat vib ka ise riiki juhtida, et ta asjade keskel, t kigus kasvab ja pib mtmatult kiiremini. Kuid selline valitsuse konstitutsioneerimine (moodustamine) vaid hte parteisse kuuluvatest, kogenud revolutsionrid, kuid tiesti oskamatud riigi lesehitajad, inimestest, pani lisuure vastutuse ja t V. Leninile, kes oli Rahvakomisaride Nukogu esimehena uue valitsuse pea, aju ning hoob. Tal tuli juhtida ise kigi valdkondade td alates sjalisest ja lpetades toitlustamise ja rahvaharidustga. Kodusjad, milliseid subsideeris ja toetas rahvusvaheline kodanlus, riigi sisesed lestusud, nlg ja majanduslik kaos kige nende vapustuste, nagu ka mdunud Maailmasdagi tulemuseks kik see nudis V.I.. Leninilt kolossaalset pinget, energiat ja judu. Samal ajal kahjustas tugevalt ta tervist eseer ((sotsialist-revolutsionr, lhinimetus)) Kaplani ((alaealine tdruk)) relvastatud rnnak 30. augustil 1918.a. Mihkelsoni tehases (Hiljem nimetati see mber V-I-Lenini nim.), kus ta miitingul esines. Saadud vigastused oleks vtnud talt repealt elu. V. Lenini initsiatiivil, jllegi osa partei ((kommunistliku)) KK tugevast vastuseisust hoolimata slmiti 1918.a. Saksamaaga nn. Bresti rahu ((mida Venemaal loeti hbivrseks ja Saksamaal hiilgavaks)). Selle rahu alusel me nustusime loobuma tervest reast linnadest ja maakohtadest, maksma suurt kontributsiooni ((heastamistasu)), see rahu nimetati iglaselt hbistavaks, kuid Vladimir Ilits ngi, et talurahvas sjaga kaasa ei lhe ja arvas, peale selle, et Saksamaal liigub revolutsioon kiiresti edasi ja et kige hbistavamad rahu tingimused jvadki siis vaid paberile. Nii ka lks: Saksamaal puhkenud kodanlik revolutsioon annulleeris Bresti rahu raskeimad tingimused ((???. Tegelikult Versailles rahuleping. K. L.)). Oli loodud tugev ja vitlusvimeline Punaarmee, mis osutus kodusjas vidukaks. Valgekaardist vabastatud piirkonnad, nagu Ukraina, Siber, Krimm, Gruusia hakkasid autonoomsete piirkondade igustes hinema Nukogude Sotsialistlike Vabariigiga. Moodustati Vene Nukogude Fderatiivne Sotsialistlik Vabariik VNFSV ( !$! ), millest hiljem kasvas vlja Nukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL) ((!!! )). Kodusja ((enamlased-kommunistid tahtsid ja uskusid, ning sundisid sellist arvamist ka teistele peale, et need on vaid kodusjad, mitte iseseisvussjad vi rahvaste enesemramissjad vi demokraatlikule korrale prdumise sjad)) lppemisega hakkas majandus taastuma, kuid kige suuremaarvulisem elanike grupp talurahvas, kes oli sdades ja karmi sjakommunismi poliitika lbi enim kannatanud, vajas hingetmbe aega, vajas normaalseid tingimusi, millistes ta suudaks kroonilisest nljast vlja rabelda, viks asuda majanduse taastamisele. V. Lenin mistis raudkindlalt poliitika muutmise hdavajadust ja selles mttes viis toiduainete rakorjamise asemele sisse, talupoegade ktte jvate lejkide suhtes toiduainete maksu, mis ergutaks neid ttama toodangu suurendamise (pllumajanduse taastamise) nimel. Ta ti sisse nn. uue majandusliku poliitika (=>2CN M:>=><8G5A:CN ?>;8B8:C) (-) (NEP), mis lubas vaba erakaubanduse, mis andis talurahva laiadele kihtidele vimaluse iseseisvalt otsida neid lalpidamisvahendeid, milliseid riik talle anda ei suutnud. Ta testas, et sellise prde tegemine on hdavajalik, seni kuni maailmarevolutsioon edasi lkkub ja VNFSV tuleb oma rahvamajandus korraldada, kapitalistlike riikide piiramisrngas, rahva vikekodanliku osa poolt. Samal ajal V. Lenin rhus riiklike ettevtete arendamisele, elektrifitseerimisele ((Esimene elektrijaam Venemaal rajati juba tsaari ajal Talvepaleesse.)), millega oleks tstetud meie maa teiste kultuuriliselt arenenumate riikidega hele tasemele, ning kooperatiivide arendamisele. Ta nitas, et lemailmse proletaarse revolutsiooni ootuses on tarvis, hoides kogu suurtstust riigi kes ja sellisel viisil, osaliselt, teostada sotsialism hes riigis. Sellisel viisil rkis ta tehes helt poolt jreleandmisi erakapitalile, me hakkame sellele tungima peale seni, kuni revolutsioonide plahvatus teistes riikides ja suurtstuse tootlikkuse tus meie maal ei anna meile vimalust minna uuesti otsustavalt le kommunismile. Kuid V. .Lenini lisuur tkoormus hakkas lpuks vljenduma tema tervise halvenemises. Ta hakkas kurtma peavalusid ja unetust. Arstid leidsid, et see on tingitud ldisest lekurnatusest ja soovitasid pikemat puhkust. Kuid selle kasutamist ei lubanud ((Juba NSV Liidu esimesel nukogude kongressil 30. detsembril 1922.a. arutati liidu slmimise lepingu tingimusi jne. See krvalepige thistab siin Anna Uljanova poolset NSVL moodustamisega seotud tkoormusele viitamist, mis teostus alles 1924.a. Kuid?! )) olukord riigis ja t valitsuses, aga ka ta iseloom, olles enda suhtes kohuste titmisel vga nudlik, ei suutnud ta isegi enam puhata nii, et ei mtleks tasjadest. Nii kurtis ta ise ka. Ja ta haigus hakkas progresseeruma ja 25. mail 1922.a. li esimene kell. Tielik puhkus ja hoolikas ravi panid ta sgiseks jalule ja juba oktoobris ta asus tle, kuid tehes seda endisest vrreldamatult vhem intensiivselt oli see vhenegi talle liig ja juba kahe kuu prast, novembri lpust kuni mrtsini olles tvevoodis, ta pdis veel olla, kige ldisemates joontes asjadega kursis ja dikteeris sekretrile oma viimased artiklid:  01:@8=5, CG5 <5=LH5, 40 ;CGH5,  :>>?5@0F88,  @01>B5 0@:><?@>A0N. Mrtsis tabas teda teine lk, mis vttis temalt knevime, milline, vaatamata arstide pingutustele ja sellele, et ta suve jooksul fsiliselt kosus, kuni ta surmani, 21.januaril 1924.a. kell 6:50, enam ei taastunud. Surm saabus peaaegu tiesti ootamatult ja miski ei ennustanud sellist kiiret minekut. Lahkamisel tuvastati aju arteri peaaegu tielik vljakurnatus, samal ajal kui oli theldatud ((diagnoositud)) vaid ldine, mdukas arteriskleroos ((vananemisega kaasnev tuiksoone lubjastus)). Ta keha palsameeriti ja pandi Punasel vljakul asuvasse mausoleum ((vana-aja Kaaria kuninga Mausolos nime jrgi, vimas suuremtmeline hauaehitus; V.Lenini ja J. Stalini m., monumentaalne kiviehitus Punasel vljakul Moskvas, on htlasi pidulikuks tribniks. V.L. 1960.a lk. 345.)) Interneti aerofotolt on nha selle vari nimetatud vljakul, mille enda leidmiseks tuleb Kremli mride ja kirikute varje otsida, kuid see ise on linnulennult vaadates vaevalt leitav-ratuntav. Phimtteliselt peaks olema nha ka uudishimulike jrjekorra vari, kuid miskiprast, vimalik, et pildistamise peval oli antud asutus klastajatele suletud, polnud seda mrgata, vi oli pildilt kustutatud?. K. L.)) A.Uljanova-Elizarova. ((Tema on mrgitud allakirjutanuna.))  EMBED Word.Document.8 \s  Kasutatud: -! @0=0B B. XXVII veerg 7-9., (tiraaz 6000) 1929.a.? ja sama teatmeteose lppu, juurde lisatud artiklit  NSV Liidu ja Oktoobri Revolutsiooni tegelased veerg 304-326. Kes tunneb huvi, leiab need kited RR teatmeteoste saalis asuva venekeelsete teatmeteoste riiuli lpu poolt. Vaata ka uut vene teatmeteost, mis on kohati llatavalt uue lhenemisega ja lheneb ksitlusviisi poolest Britannica`le, kuid kahjuks justkui nagu lastele meldud vormis, st. liiga vikeses mahus ja lisamaterjalile viitamiseta. Topeltsulgudes tlkija K.L. mrkused. Snade vene keelne kuju on jetud alles neile, kes soovivad asju le kontrollida ja tpsustada, sest minul hetkel selline vajadus ja vimalus puudub. Osalt ka selle prast, et minul ja vanematel lugejatel, on tuntud just vene keelest otse tuletatud vljendid: NEP jne. Lenin, ps., Vladimir ieti Vladimir Uljanov, bolevismi rajaja, Nukogude-Vene riigimees, 22. IV 1870.a. Simbirskis aadeldatud kooli-inspektori pojana, - s. 21. I 1924.a. Gorkis, Moskva lhedal. Juba igusteaduse lipilasena Kaasanis oli tegev revolutsioonilises liikumises. Samal ajal vttis keiser Aleksander III vastu atentaadi korraldamise prast 1887.a. surma mistetud venna varjunime jrgi revolutsioonri nimeks Lenin. Sooritanud 1891.a. Peterburis riigieksamid, tegeles Lenin advokaadina Samaaras, 1894.a. Peterburis, phendas end aga peamiselt vabrikutliste organiseerimisele, olles tegev prandaaluses Tlisklassi Vabastamise Liidus. Tliste streigile hutamise eest vangistati Lenin 1895.a. ja saadeti 1897.a. kolmeks aastaks Siberisse asumisele. Siin tutvus ta vljasaadetud sotsialistliku tegelase N. Krupskajaga, kellega ta abiellus 1908.a.. Siberist tagasi tulnud, asus Lenin 1900.a. vlismaale, asutas veitsis ajakirja Iskra (Sde) ja tegi sellest sots.-dem. rhmale hlekandja, mis vastandina majanduslikule, peamiselt tliste palgaolude tstmise eest vitlust hutavale marksistlikule voolule tstis esikohale tlisklassi poliitilise vitluse. Venemaa sots.-dem. partei 2. kongressil 1903.a. suvel Brsselis ja Londonis propageeris Lenin proletariaadi diktatuuri ja pani aluse bolevistlikule ideoloogiale (Bolevism)((Enamlus)). 1903.a. detsembris asutas Lenin enamliku ajakirja Vpered (Edasi). 1905.a. lpul tuli Lenin Venemaale tagasi, aga jrgnevais revolutsioonilises liikumises ta eriti silmapaistvat osa ei etendanud. 1907.a. novembris pgenes Lenin uuesti vlismaale, kus ta viibis 1912.a-ni philiselt Pariisis. Siin andis ta vlja tlistele mratud ajakirja Zvezda (Tht) ja tegi kaastd 1912.a.-st Peterburis ilmuvale ajalehele Pravda (Tde). Praha kongressil 1912.a. eraldusid bolevikud Lenini juhatusel lplikult iseseisvaks parteiks. Varsti prast maailmasja puhkemist vangistati Lenin Galiitsias ja saadeti Austriast vlja. Jrgneval ajal tegi Lenin, asudes veitsis, gedat propagandat imperialistliku sja vastu. Zimmerwaldis peetud sotsialistide kongressil oli teda pooldaval seisukohal aga ainult vike rhm vasempoolseid. Prast 1917.a. mrtsirevolutsiooni tuli Lenin Saksamaa kaudu plombeeritud vagunis Venemaale, kus hakkas arendama gedat kihutustd Ajutise Valitsuse sjapoliitika vastu. Esimene Lenini juhitud bolevike vimuhaaramise katse juulis 1917.a. ebannestus. Nn. oktoobrirevolutsiooni (uue kalendri jrgi novembris) kukutas ta A. Kerenski valitsuse, haarates vimu. Rahvakomisaride nukogu esimehena juhtis Lenin enda surmani Vene enamlikku valitsust, samal ajal ka kommunistlikku parteid oma lhemate kaastliste L. Trotski, N. Buhharini, G. Zinovjevi, J. Stalini, G. Titerini abil. Brest-Litovskis mrtsis 1918.a. keskriikidega slmitud nn. Bresti rahuga taotles Lenin Venele vimalikku hingetmbust. Selle jrel puhkenud kodusja vene valgete vgedega, keda toetasid liitlasriigid, suutis Nukogude-Vene Lenini juhatusel 1921.a. lpuks likvideerida. Pdes Vene siseelu mber korraldada sotsialistlikele alustele, orienteerus Lenin vlispoliitiliselt maailmarevolutsiooni arendamisele. Riigi majanduspoliitikas maksma pandud nn. sjakommunismi tagajrjel hvardav kokkuvarisemine sundis Leninit vtma kurssi nn. uue majanduspoliitika suunas (Nep). Lenin oli Vene enamliku, hiljemini kommunistliku partei vastuvaidlematult tunnustatud juht, htlasi ka bolevismi teooria ja praktika sihterajav arendaja. Tema suure kirjandusliku tegevuse alal on esijoones mainitav Iljini varjunime all ilmunud teos: Razvitije kapitalizma v Rossii (1899). Thtsust omavad ka tema brorid enne oktoobrirevolutsiooni riigi ja revolutsiooni suhete, proletariaadi leannete, imperialismi ja proletariaadi diktatuuri kohta. Tema kogutud teosed on antud Moskvas 20 kites (1924-27), 2 tr. 1930.a. Vt. Leninism. EE V 1935 veerud 303-304. H. Kr. Leonid Kahkras.26.aprillil 1898.a. Krstna vald. Viljandimaa. Advokaat jne. (surmatud Venemaal vangis1942.a. ???) L.K ajakirjanduslik tegevus. Artikkel Vljaanne Vljaandmise aeg ja lk. Uue Saksamaa riiklikust ja omavalitsuste mberkorraldustest. Maaomavalitsus 1937. 28 XII 12. lk 179-183. Maaomavalitsuste mberkorraldamise kava. Maaomavalitsus 1933. 17. III 3. lk. 35-38. Vastuoksusi Aleviseaduse tlgitsemisel Maaomavalitsus 1932. 21.V 5. lk. 77-80. Virumaa valdade revident. Kas majandusministri mrus on vastuolus seadusega. Maaomavalitsus 1931. 24 XII 20. lk 343-344. Maakonnaseaduse eelnust. Maaomavalitsus 1933. 27. IV 4. 53-55, 60. Leedu tuletrje ja omavalitsuste osa selle korraldamisel. Eesti Politsei 1934. 7. XI 6. lk 414-418. Linnad ja Alevid 1934. 6. lk. 90-92. Leedu omavalitsustest Maaomavalitsus 1934. VII 7. lk.99-100. Poola omavalitsusest Maaomavalitsus 1934 VIII 8. lk. 119. , 122-125. Leedu omavalitsuste ettevtetest. Maaomavalitsus 1934. 24 IX 9. lk.131-134. Poola omavalitsuste reform. Maaomavalitsus 1934. 30. XI 11. lk. 163-167. 22. XII 12. lk 179-184, tabel. Tunnistajad kriminaalprotsessis. Eesti Politsei. 1935. 8. VII 4. lk.272-276; 2. IX 5. lk. 331-336. Poola politseist. Eesti Politsei 1935. 10. I 1. lk. 12-15. Leedu omavalitsuste majanduslikust seisundist. Linnad ja Alevid. 1935 3. lk.40-44. Poola linnaomavalitsused enne ja prast 1933.a. reformi. Linnad ja Alevid 1935. 10. lk. 149-154.; Poola linnaomavalitsus, seaduste tutvustus. Linnad ja Alevid 1935 1. lk. 10-14 Leedu omavalitsuste rahanduslikust ja majanduslikust seisundist. Maaomavalitsus. 1935. 24 VIII 8. lk.124-128. Tabelid. Leedu omavalitsusteenijate palgaoludest. Maaomavalitsus. 1935. 19. XII 12. lk. 187-188. Omavalitsuste reform. Uusi juhtmtteid Poola seaduses. (Juhtkiri.) VM 1935. 20. II 44. lk.2. Nukogude Liidu kriminaalkoodeksist. Eesti Politsei. 1936 4. IX 5. lk. 386-389; 11. XI 6. lk. 475-478. Hitler pitsitab Saksa-Mihklit. Talupojaseisus kolmandas riigis. Uus maaseadus. (Kokkuvte advokaat L. Kahkra raadioknest, mis ksitles Saksamaa maaseadust. RI 1936. 22 IV 47. lk.4. Levy, MarionJ. Jr.(1918- ) sotsioloogia professor Princetoni likoolis USA-s. Peamised td:The Structure of Society, 1952; Modern American Society.Lipset, Seymour Martin (1922- ) ameerika politoloog ja sotsioloog, Berkeley ja Harvardi likooli professor, uuris sotsiaalset kihistumist ja poliitilist kitumist, poliitika demokratiseerimist ja valimisssteeme. Peamised td: Agrarian Socialism (1950; revised 1968), Union Democracy (1956; with others), and Social Mobility in Industrial Society (1959; with Reinhard Bendix). His Political Man (1960; revised 1981) won the MacIver Award of the American Sociological Association. His other books include Revolution and Counter Revolution (1968); The Politics of Unreason (1970; with Earl Raab; revised 1978), which won the Myrdal Award; Rebellion in the University (1972; reprinted 1976); and The Divided Academy (1975; with E.C. Ladd). These books developed his theory of elite systems and politics. He also edited Emerging Coalitions in American Politics (1978) and The Confidence Gap: Business, Labor, and Government in the Public Mind (1983; with William Schneider), a study of the decline of confidence of the American public in all major institutions, covering the period from the mid-1960s to the early 1980s. He also edited The Encyclopedia of Democracy (1998), a global study of representative government.Lipset's work has greatly influenced the field of sociology. His books have been translated into 18 languages.(BRIT) Mach, Ernst (18 II 1838 19. II 1916) austria filosoof ja fsik. Alates 1864 Gratsi likooli professor. 1867-95.a. prof. Praha aga alates 1895- 1901.a. Viini likoolis. Machi fsikat puudutavad td, erandiks mned eksperimentaalsed td, peamiselt akustika vallas (lklaine jne. uurimine) on phendatud fsiliste nhtuste tlgendamisele tema subjektiivsest-idealistlikust filosoofilisest vaadetest. Tema peamisteks teosteks on : =0;87 >ICI5=89 (1885), >7=0=85 8 701;C645=85 (1905), AB>@8O 8 :>@5=L 70:>=0 A>E@0=5=8O @01>BK (1872), ?B8:>-0:CAB8G5A:85 8AA;54>20=8O (1873), 5E0=8:0, 8AB>@8:>-:@8B8G5A:89 >G5@: 55 @0728B8O (1883), @8=F8?K B5>@88 B5?;>BK (1896). Mach vitis, et maailm on tunnetuste kompleks. Liikumine, aeg, ruum, mateeria seadusprasused, on Machi arvates subjektiivsed, mitte objektiivsed. Liikumist ta mistis kui tunnetuse, ettekujutuste liikumist; aega ja ruumi kui rea tunnetuse korrastatud ja harmoniseeritud ssteemi. Teadus justkui tegeleb vaid tunnetuse, ettekujutustega ja nende vaheliste sidemete seadustega. Mach eitas objektiivset tde, objektiivset teaduse sisu. Vaadeldes asju kui kogemuse elementide komplekse, Mach mistis kogemust subjektiivse idealismi vaimus ja koondas selle inimlike elamuste, tunnetuse summaks, arvestamata objektiivset reaalsust. Vtnud oma filosoofia philised laused le inglise filosoofidelt Bercly ja D. Humelt ((.<  teosed: Selections, N.Y.  Chicago, 1927; The philosophical works, v. 1-4, L., 1874-89; Enquiries concerning the human understanding and concerning the principles of morals, 2. ed., Oxford, (1927); Essays moral, political and literary, v. 1-2., L. , 1912; Humes Dialogues concerning natural religion, 2. ed., L., 1947; A treatise of human nature, v. 1-2.,L., 1930-34; The letters of David Hume, v.1-2, Oxford, 1932; "@0:B0B > G5;>25G5A:>9 ?@8@>45, :=. 1- )1 .<5, .@L52, 1906; AB5AB25==0O 8AB>@8O @5;8388, .@L52, 1909; ?KBK, ., 1896. vt. !- 49 1957 AB@. 391-393)) ning saksa filosoofilt I Kantilt, Mach vitles loodusteadustes ja filosoofias materialismi vastu. Lhtudes subjektiivsetest-idealistlikust mtlemise konoomia printsiibist ta pdis testada, et mass on vaid kiirenduse kohvitsent, aga jud vaid kahe suuruse ( massi ja kiirenduse) korrutis, et need misted on tinglikud smbolid, omavad thendust vaid arvestamisel, kuid ei oma fsilist mtet. Neilt positsioonidelt ta pidas vastuvetavaks flogistoni ((snast plemine ja sellega seotud teooria, mitte mingi teadlase nimi. KL)) ebateadusliku teooria, vitles materialistliku, atomistliku ja molekulaar-kineetika teooriaga, eitas mateeria koosnemise petust, nimetades neid vaid ts olevateks hpoteesideks jne. ((Jtsin vahele ligu. KL)) 20. saj. alguses Machi filosoofiat toetasid Lne Euroopas sellised vale-marksistid, nagu F. Adler, O. Bauer, Venemaal A. A. Bogdanov, V. Bazarova, A. V. Lunatsarski, P. S. Juskevits, V. Valentinovna (.. >340=>20, . 070@>20, .. C=0G0@A:>3>, .!. .H:528G0, .0;5=B8=>20 ) jne. parteilised intelligendid, kes pidasid end marksistideks. ... & . Machi filosoofiat kritiseeris Lenin oma raamatus  Materialism ja empiriokrititsism (1908). Vt. empiriokrititsism. ((Selles artiklis on minu poolt palju vljajtte. KL)) !- 26 1954 AB@. 541-542. Mac-Mahon,Marie Adme Patrice Maurice, Compte de Magenta (1808 -93), - prantsuse marssal ja poliitikategelane, konservatiivne monarhist. 1871.a. hvitas Pariisi Kommuuni, 1873.a. pdis Kolmanda Vabariigi presidendina monarhiat taastada. Madonna it keelsete snade lhend: mia donna, e. minu proua, v.emand Mannheim, Karl (1893-1947) briti-austria sotsioloog Londonis (School of Economics). Mnis tunnetuse sotsiaalset olemust, kuid tunnistas, et subjekt on seda lhemal tele, mida enam ta vabaneb hiskondlikust sltuvusest. Soovitas klassidest sltumatu vaimse eliidi loomist ja vitis, et hiskonna vastuolud on letatavad kodanliku demokraatia arendamisel. Peamised td:Ideologie und Utopie, 1929; Man and Society in an Age of Reconstruction, 1935; Diagnosis of Our Time, 1943; Freedom, Power and Democratic Planning, 1950. Markus Johannes (Hans)Diplomaat, 17. VIII 1884.a. Loona v. - ; ppis 1903.- 12 Peterburi likooli fsika-matemaatikateaduskonnas; teenistuses vlisministeeriumis 1921 -27.a., peakonsul, hiljemini nunik E.V. saatkonnas Berliimis 1927-31 ja Londonis 1931-34; E.V. saadik Poolas 1935.a.-st.Martens, (Fjodor Fjodorovi p.) tuntud vene jurist. Sndis Prnu linnas, Liivimaa kubermangus 1845.a. 10.aastaselt pandi ta ppima SPb orbude instituuti aga hiljem astus likooli. Kaitses Magistri dissertatsiooni (Eraomandi igus sja ajal. SPb. 1869.a.). Martens asus SPb likooli Rahvusvahelise iguse kateedrit juhtima. Sama eriala Ta annab Imperaatorlikus ppeasutuses ja Aleksandri ltseumis igusteadust; vlisministri nukogu liige. Martens kuulub kaasajal kirjanduses valitsevasse rahvusvahelise iguse positivistliku suunda, piiramata teadusliku uurimise lesandeid ainult kehtivate juriidiliste normide ja instituutide konstitutiseerimisega. Ta pab ajaloo tundmappimise kaudu avastada sndmuste ja tingimuste arengu seadusprasusi, et kaasaegses elu tingimusi analsides mratleda nende thendus ja elujulisus. Sellise meetodi kasutamise katseks oli Ta doktori vitekiri (Ida konsulid ja konsulite jurisdiktsioon SPb; 1873;saksa keeles avaldatud Berliin 1874.a), mille eesmrgiks oli rahvusvahelise administratsiooni seaduste uurimine. Rahvusvahelisi suhted on Martensi arvates on vaja ppida tundma, mitte isoleeritult, vaid kikklgselt, kigi nende riikide juriidiliste asutuste loomulike sidemete kaudu ja vttes arvesse hiskonna erinevaid huvisid, nii religioosseid, kui ka majanduslikke. Nnda nagu viimaste rahuldamisest on otseses sltuvuses riigis inimisiksuse austus, siis selle tulemusel ta vabaduse tase, on Martensi arvates riigi rahvusvahelisest suhtlemisest osaluse intensiivsuse mdupuuks. Rahvusvahelise iguse progress on sltuvuses riiklike asutiste vabast arengust. Vaid riik, milles isik sai oma igustele tunnustuse, vib saada ieti organiseeritud rahvusvahelise suhtlemise partneriks. Seeprast piiritleb Martens rahvusvahelise iguse mju piirkonna Euroopa tsiviliseeritud riikide koguga, arvates, et suhetes teiste riikidega on vimalk rakendada vaid loomulikku igust, mille sisu ta tpsemalt ei mratle. Selliste vaadetega seoses ongi, kuigi mitte alati jrjepidevalt, les ehitatud rahvusvahelise iguse ssteem (parim eksisteerivatest) tema headusega tuntud ja hinnatud kursus: Kaasaegsete tsiviliseeritud rahvaste rahvusvaheline igus (SPb. 1882 83.a.; 2 kd.; 3. va. 1895.a.tlgitud saksa, prantsuse ja hispaania keeltesse.). See on Venemaal esmakordne iseseisev ja tielik rahvusvahelise iguse juhend. Ssteemi aluseks on vetud rahvusvahelise suhtlemise filosoofilise koolkonna ideed, kuid ksikud osad ei ole selle phimtetega koosklastatud. Martensi peamiseks tks on: 15- kiteline Venemaa vlislepingute kogu. SPb. 1874.a.(autori tpsustavate ajalooliste kommentaaridega). I IV Venemaa lepingud Austriaga (1675 1878), V VIII Venemaa lepingud Saksamaaga (1656 1888), IX XI Venemaa ja Inglismaa (1710 1831). Tema raamatutel (td): Sda Idas ja Brsseli konverents 1874.a. (SPb. 1879), ja La Russie et IAngleteur dans lAsie Centrale (1879; tlked vene, inglise ja saksa keelde jne.) on publitsistlik vrtus. Palju tema artikleid rahvusvahelise iguse ja poliitika ksimustes on trkitud Kogumikus. Riiklikud teadmised; ajakirjas Rahvusvaheline igus.; Euroopa Teataja; ajakirjas Tsiviil ja kriminaaligus.;jne. 1874.a. on Martens Rahvusvahelise iguse instituudi aktiivne liige. Tihti said tema eelnud kavad instituudi heakskiidu (laevandus piirijgedel, orjakaubanduse vastased meetmed merel jne.) Martens oli Venemaa esindajaks paljudel rahvusvahelistel konverentsidel, sh. Brsselis 1874.a. (Sjapidamise iguse kodifitseerimine) ja 1889 1890.a. (Orjakaubanduse vastane vitlus). V.G. (Grabar ) B ja E 1896.a.; 36. kd. lk. 691 692 Martens Fjodor Fjodori p. (Fridrich ) (1845-1909.a.) SPb likooli rahvusvahelise iguse professor (1871.a.) ja Aleksandri ltseumis 1881.a., valitsuse vlisasjade nukogu alaline liige. Sndis Liivimaa kubermangus Prnus., 1869.a. kaitses magistri kraadi: Eraomandi igus sja ajal ( ?@025 G0AB=>9 A>1AB25==>AB8 2> 2@5<O 2>8=K ja 1873.a. doktorikraadi:  Ida konsulid ja konsulite jurisdiktsioon ( :>=AC;OEL 8 :>=AC;LA:>9 N@8A48:F88 =0 >AB>:5. Martensi viimastest tdest on thtsamad  pik pealkirja all:  Kaasaegne tsiviliseeritud rahvaste rahvusvaheline igus (2T. 1-va. 1882.a., tlked prantsuse, saksa ja teistesse keeltesse), Ida sda ja Brsseli konverents 1879.a., ja eriti, veel lpetamata kapitaalne vljaanne: Venemaa poolt (1643.a.) vlisriikidega slmitud traktaatide ja konventsioonide kogu Alates 1874-1909.a ilmus 15 kidet (Lepingud Austriaga, Saksamaaga, Inglismaaga ja Prantsusmaaga. Iga leping on varustatud ajaloolise sissejuhatusega, mis koostatud avaldamata arhiivimaterjalide phjal. Muide, ksitlus ei ole just alati ige ja ajalooliselt erapooletu). Martens oli mitmeid kordi nimetatud 8alates 1874.a.) paljudele rahvusvahelistele konverentsidele Venemaa delegaadina ja vttis neist aktiivselt osa. Ta oli Haagi Rahvusvahelise tribunali liikmeks ja valiti mitmeid kordi rahvusvaheliste vahekohtute liikmeks (niteks 1897.a. Inglise-Hollandi., 1899.a. Inglise Venetsueela, 1902.a. Mehhiko- USA probleemide lahendamisel.). Ta ttas vlja esimese, 1899.a. Haagi rahukonverentsi t programmi (vt.), milline oli kutsutud kokku Venemaa initsiatiivil ja samuti 1874.a. Brsseli konverentsi programmi (vt. VII, 21). Nagu teadlane ja kui vene valitsuse vaadete vljendaja (tnu oma teenistuslikule seisundile) rahvusvahelise iguse ksimustes, oli Martensil suur autoriteet teadlaste ja diplomaatide hulgas (sarnaselt oma kuulsale XIX saj nimekaimule Georgi Fr. Martensile). Tema peamisteks teeneteks on, muide, mitte ainult teoreetilises valdkonnas, vaid peamiselt praktiline rahvusvahelise iguse vljattamine, tpsemalt, sjaigus ja rahvusvahelise vahekohtu igus. Tema, koos D. A. Miljutiniga, tollase sjaministriga, ttasid vlja esimese Sja seaduste ja sjatavade kodifitseerimise projekti, milline esitati 1874.a. konverentsil, kuid mida siis vastu ei vetud, kuid 1899.a. veti see peaaegu ilma parandusteta Haagi konverentsil vastu vetud reglemendi koosseisu. 1907.a. konverentsil Martens ja prantsuse delegaat Leon Burzua olid peamised rahvusvahelise vahekohtu otsuste kohustuslikkuse ja alalise kohtukoja kaitsjad ja see mte veti vastu 31 riigi poolt, kuid ji peamiselt Saksamaa visa vastuseisu tttu vastu vtmata. Tema pikust kumab kikjalt sgav usk, et rahvusvahelistes suhetes vidab tulevikus igus. V. U. ES (Vene, vist Granat, ja umbes 1915.a. lk 266-267.) *** Martens, Friedrich von (Fjodor Fjodorovits) 7. 09. 1845 Prnu 1.07. 1909.a. Valgas. Vene diplomaat ja jurist, rahvuselt eestlane. A-st 1872 Peterburi likooli prof. 1884.a. Rahvusvahelise iguse Instituudi president ja Haagi Rahvusvahelise Arbitraa~itribunali alaline liige. T:  Kaasaegsete tsiviliseeritud rahvaste rahvusvaheline igus (2 kd. 1882  1883). (ENE 5. lk. 85. 1973.a. Tallinn). Martens F. F. (15.08.1845  7. 06. 1909.a. )  vene jurist ja ajaloolane, rahvusvahelise iguse ja rahvusvaheliste suhete ajaloo tde autor. Sndinud Prnus. 1867.a. lpetas Peterburi likooli; 1873.a. 1905.aastani oli selles professoriks. 1869.a. Vene Vlisasjade Ministeeriumi erivolitustega ametnik ja 1881.a. Venemaa Vlisministeeriumi Nukogu liige. Euroopa Rahvusvahelise iguse Instituudi liige 1874.a. ja selle asepresident 1885.a. Venemaa delegaat 1874 1907 rahvusvahelistel konverentsidel, mis seotud sja -ja rahvusvahelise igusega. ldtunnustuse plvis kui jurist ja rahvusvahelise iguse spetsialist. Tema rahvusvahelist igust ksitlevad td on tlgitud paljudesse keeltesse. Tema thtsaimaks tks on 15- kiteline Venemaa vlislepingute kogu (autori tpsustavate ajalooliste kommentaaridega). Martensi ajalugu ksitlevad td pakuvad erilist huvi nendes sisalduva laialdase arhiivimaterjali kasutuse tttu. ( 1966.a T: 9 lk.145-146) Martens, F. F. silmapaistev vene jurist-rahvusvahelise iguse spetsialist ja diplomaat: Peterburi likooli rahvusvahelise iguse professor. Tema esimese t eesmrgiks oli uurida rahvusvahelise administreerimise seadusi. (Diplomaatiline snastik 1950.a. Kd.2. lk.106-107). Martens F. F. vene jurist ja diplomaat. Ttas rahvusvahelise iguse ja diplomaatia ajaloo vallas. 1867.a.lpetas Peterburi likooli ja oli selles 1873-1905.a. professoriks. 1874.a. valiti Euroopa Rahvusvahelise iguseinstituudi liikmeks ja 1885.a. selle asepresidendiks. 1881-1909 oli Venemaa Vlisministeeriumi vlisasjade Nukogu liige. Martens oli Venemaa delegaadiks Brsseli konverentsil 1874.a., Haagi 1893.; 1894.; ja 1906.a. ning 1899.a Haagi rahukonverentsil. Tema peatks on: Vlisriikide ja Venemaa vahel slmitud traktaatide ja lepingute kogu 15 kidet 1874-1909.a. koos laiaulatuslike ajalooliste kommentaaridega. Loetelu tdest: 8 td (SNE 15.Kd. lk.419 M-1974a.). Martens, F.. F. Teda on mainitud jrgnevates tdes: A. Uustal .Rahvusvaheline igus. Tallinn 1984. Eesti Raamat. lk. 28. ... Esimene ametlik konverents rahvusvahelise iguse kodifitseerimiseks kutsuti kokku tuntud vene rahvusvahelise iguse eriteadlase prof. F. F. Martensi initsiatiivil Brsselis 1874.a. Konverentsil veti vastu deklaratsioon Sdijate igustest ja kohustustest, mis tunduvas osas kodifitseeris tol perioodil kehtiva maasja iguse. Kuigi riigid hiljem deklaratsiooni ei ratifitseerinud, oli see siiski Haagi I rahukonverentsil 1899.a. ja Haagi II rahukonverentsil 1907.a. vastuvetud maasja pidamise konventsioonide aluseks. Samast asjast on juttu veel lk.339. Diplomaatia ajalugu II kd. Tartu 1948. Diplomaatia uusajal (1872 1919) Toimetaja akadeemik V. P. Potjomkin lk. 313. ...Berthman prdus aegajalt Kriere poole krsitu ksimusega: Sjakuulutus Venemaale pole ikka veel valmis? Ma pean otsekohe saama sjakuulutuse Venemaale! Aga Kriege, tiesti hmmeldunud, tuhnis suurimais rahvusvahelise ja riigiiguse ksiraamatutes, alates Hugo Grotiusest ja lpetades Bluntschli Hefferi ja Martensiga, pdes leida pretsedente. ...Diplomaatilises snaraamatus 1950.a.M. lk. 53; 232;374, Martens, Fyodor. Fyodorovich. born Aug. 27 [Aug. 15, old style], 1845, Prnu, Livonia died June 20 [June 7, O.S.], 1909, St. Petersburg, Russia French Frdric De Martens, German Friedrich Von MartensRussian jurist and diplomat, international arbitrator, and historian of European colonial ventures in Asia and Africa. After serving four years in the Russian foreign ministry, Martens taught public law in St. Petersburg from 1872 to 1905. He helped to settle the controversy between Great Britain and France over Newfoundland (1891) and a MexicanU.S. dispute that was the first case determined by the Permanent Court of Arbitration, The Hague (1902). During the Russo-Japanese War (190405), he took part in the negotiations that led to the peace treaty of Portsmouth, N.H. (Sept. 5, 1905). Representing Russia at the second international conference at The Hague (1907), he served as president of the maritime law committee. Martens wrote books on the right of private property in war (1869); the expansion of Russia and Great Britain in Central Asia (1879); international law (1882); and the Berlin conference of 188485, concerning European spheres of influence in Africa, the Middle East, China, and the Pacific (1887). His most ambitious work of editing,  HYPERLINK "ebcid:com.britannica.oec2.identifier.IndexEntryContentIdentifier?idxStructId=493946&library=EB" Recueil des traits et conventions conclus par la Russie . . . (15 vol., 18741909), contains not only the texts of treaties between Russia and other countries but also histories (based on unpublished Russian documents) of the diplomatic conditions necessitating the treaties. It was printed in Russian and French in parallel columns.(Britannikast-07.a. Samas oli ka mingi raamatu kaanepildile asetatud M. foto.).Martna MihkelAjakirjanik ja poliitik, 17 IX 1860 Veltsa v. 24 V 1934.a. Tallinnas. Saanud klakoolihariduse, siirdus Martna 1878.a. Tallinna, kus ppis malriks ja tiendas end agarasti iseppimise teel, tutvudes ms. Ka sotsialistliku kirjandusega. 1885.a. asus Martna Tartusse, kus jrgmisel aastal sai maalermeistriks. Jtkates siin eneseharimist lhenes Martna radikaalsele ja sotsialistlikule noorsoole, olles htlasi tegev Vanemuise ja Taara seltsis ja toetades 1903.a. P. Speek i poolt asutatud ajalehte Uudised. Siirdunud 1903.a. Tallinna, omandas Martna trkikoja ja oli tegev Teataja kaastlisena ja mnda aega ka toimetuseliikmena. Osa vtnud 1905.a. revolutsioonilisest liikumisest, pgenes Martna vlismaale, kus elas mitmes riigis, pikemalt veitsis ja Saksamaal. Siin ta vttis osa sots.-dem organisatsioonidest ja tegi agarasti kaastd eesti ajalehtedele ja ajakirjadele. 1917.a. pses Martna kodumaale tagasi, kus oli tegev Tallinna linnavalitsuses ja Ajutise Maanukogu liikmena; 1918-19.a. oli Martna Eesti vlisdelegatsiooni liige. Eesti parlamentlikust elust vttis Martna osa AsutavaKogu ja kigi Riigikogude liikmena, olles IV ja V Riigikogu abiesimeheks. Martna oli Eesti sotsialistliku liikumise silmapaistvaimaid rajajaid ning edasiarendajaid ja omab suuri teeneid Eesti poliitilise elu kujundamisel. 1930.a. valis Tartu likool ta audoktoriks (dr. Phil.). Martna on avaldanud rohkel arvul kirjutisi eesti ja vlismaa ajakirjanduses. Thtsamad teosed: C.R. Jakobson (1903), Punased aastad Eestis (1907, M. Jrissoni varjunime all), Soome (1909), Klast (1914), Oma kodu (1915) Estland, die Esten u. die estniche Frage (1919, ilm ka pr. ja it. K.), 8-tunnine tpev (1924). H. Kr. EE. V 1935. v. 1011. *** Edasi vljavte Saksamaalt sja ajal Venemaale saadetud isikutest. Esimeses nimekirjas oli ka Lenin. Kokku oli kolm rongitit revolutsioonilisi tegelasi ja nende pereliikmeid. . AMETIKANDJAD lbinud Saksamaa sja ajal " "Reisijad esimese rongi, mis saadeti Zrich komitee kaudu Saksamaale," - noodid B. Burtseva ajalehes "hine asi" (16/10/1917). Nimekiri L 2 &,  %(% '   .   / +" "0AA068@K ?5@2>3> ?>5740, >B?@02;5==>3> &N@8EA:8< :><8B5B>< G5@57 5@<0=8N", - 87 ?@8<5G0=8O . C@F520 2 3075B5 "1I55 45;>" (16.10.1917). .  HYPERLINK "http://www.hrono.ru/dokum/191_dok/road.html" \l "%D0%9B%D0%B8%D1%82%D0%BE%D0%B2." 8B>2. !.-.  ", 8E08; .@L528G. Leedu sots-dem Martov L ieti Juli Zederbaum, Vene sotsiaaldemokraat, 1873 -1923; oli Vene sots dem parteis vhemiku (erakonna 2. kongressil Londonis 1903.a. vhemusse jnud) voolu silmapaistvaid juhte (Bolsevism). Olnud maailmasja ajal maapaos, teotses M 1917.a. revolutsiooni pevil Venes ja oli hiljemini vlismaal enamlaste aktiivsemaid vastaseid. Avaldanud tid nene revolutsioonilise liikumise ajaloo kohta. *** Vljavte nimekirjast Martovi (varjunini) nime kohalt. . !! L 2 &,  %(% '   .   / +" "0AA068@K ?5@2>3> ?>5740, >B?@02;5==>3> &N@8EA:8< :><8B5B>< G5@57 5@<0=8N", - 87 ?@8<5G0=8O . C@F520 2 3075B5 "1I55 45;>" (16.10.1917). .  HYPERLINK "http://www.hrono.ru/dokum/191_dok/road.html" \l "%D0%A0%D0%BE%D1%81.%20%D0%A1%D0%BE%D1%86.-%D0%94%D0%B5%D0%BC.%20%D0%A0."  >A. !>F.-5<. . 0@B8O HYPERLINK "http://www.hrono.ru/dokum/191_dok/road.html" \l "%D0%A0%D0%BE%D1%81.%20%D0%A1%D0%BE%D1%86.-%D0%94%D0%B5%D0%BC.%20%D0%A0."  & # (0@B>2), .;89 A8?>28G Marx Karl HeinrichSaksa majandusteadlane, sotsioloog ja poliitik 5.V 1818 Trieris -14.III 1883 Londonis; oli juudi rahvusest, ent 1824 protestantismi siirdunud advokaadi poeg, ppis Bonnis ja Berliinis, promoveeus 1841.a. Jenas tga Differenz der demokritischen u. epikureischen Naturphilosophie . Toimetanud 1842 43.a. Klnis liberaalset ajalehte Rheinische Zeitung , Marx abiellus 1843.a. Jenny v. Westphaleniga ja siirdus samal aastal Pariisi, kus koos rugega andis vlja Deutschfranzsische Jahrbcher. Marx oli alul saksa filosoofia (Hegeli, siis L. Feuerbachi) idee mju all, kuid muutus 1843-44 prantsuse utopistidega tutvumise jrel sotsialistika. Pariisis lhenes ta Fr. Engelsile, kellega ji terve eluaja sbraks. 1845.a. avaldasid mlemad Saksa noorhegeliaanide (Br. Bauer, jt.) vastu teose Die heilige Familie; nende teine samalaadiline histeos Die deutsche Ideologie on ilmunud postuumselt alles 1926.a. Jaanuaris 1845.a. saadeti Marx Pariisist vlja ja siirdus Brsselisse. Koos Engelsiga liitis ta saksa filosoofiat, utopistlikult sotsialismilt, prantsuse liberaalselt ajalooteaduselt (Fr. A. M. Mignet, L. A. Thiers, Fr. P. G. Guizot) ja Inglise klassikaliselt koolkonnalt saadud mjustused omapraseks maailmavaateliseks ssteemiks,. Mis hiljemini avaldas tlisliikumisele tugevat hoogustavat mju. Need uued seisukohad vljendusid kigepealt P. J. Proudhoni vastu sihitud ts Misere de la philosophie (1847), eriti aga 1848.a. alguses ilmunud kuulsas Kommunistlikus manifestis. 1848.a. revolutsiooni ajal toimis Marx Klnis juunist 1848 kuni maini 1849.a. ilmunud radikaalse ajalehe Neue Rheinische Zeitungi peatoimetajana. Saksa revolutsiooni nurjumise jrel elas ta kuni elu lpuni pagulasena Londonis kitsais oludes, elatudes kaastst ajalehtedele, eriti New York Tribunele, ja Engelsilt saadavast ainelisest toetusest. Siin vttis ta algatavalt ja suundamravalt osa I. Internatsionaali tegevusest ning ttas oma majandusliku ssteemi kallal. Selle t tulemusena ilmusid Zur Kritik der politischen konomie (1859) ja Das Kapital (1. k., 1867). Viimast ulatuslikku uurimust ei judnud Marx enam ha halveneva tervise tttu lpetada. Jrelejnud ksikirjadest andis Engels 2. kja 3. kite (1885 ja 1894) vlja, kuna K. Kautsky poolt trkki toimetatud Theorien ber den Mehrwert (3 k., 1905) moodustavad tiendi sellele teosele. Teisi tid: Die Klassenkmpfe in Frankreich 1848-50 (ilm 1850.a. ajakirjas Revue der Neuen Rheinischen Zeitung), Der 18. Brumaire des Louis Bonaparte (1852); jt. Marx oli paindumatult tahtekindel vitleja-iseloom, ent omas seejuures rmiselt mitmekesiseid vaimseid huve ja haruldast tindu. A-st. 1926 ilmub Moskvas asuva Marxi ja Engelsi instituudi (Asut. 1920.a.) toimetusel M-i ja Engelsi teoste kriitiline vljaanne, kus ms. On avaldatud ka nendevaheline kultuuriloolisel vrtuslik kirjavahetus. (K. Mehring, K.M. , 1923; K. Vorlnder, K.M. 1929). P.T. EE 1934 Marx, Karl Heinrich (Triris 1818 ((London, Highgate - 1883)) sotsioloog, majandusteadlane ja poliitik. Tema isa oli advokaat ja ristitud juut. Marx ppis Bonnis ja Berliinis igust ja filosoofiat ja valmistus proffessuurisks, kuid loobus sellest, kui kuuli, et ta sber Bruno Bauer oli jetud vabamtlemise eest ilma dotsentuurist Bonni likooli vaimulikus ppetoolis. Ta oli kaastliseks, hiljem faktiliseks toimetajaks 1842.a. Klnis asutatud Rheinische Zeitung fr Politik, Handel und Gtwerbe), mis eksisteeris alla 1,5 aasta ja mis seisis eriti energiliselt trkivabaduse eest. Marxi thtsaimad artiklid Reinische Zeitungis olid phendatud Reini provintsi maapeva istungite kriitikale. Thelepanu vrib ka tema terav artikkel iguse ajaloolise koolkonna vastu (spetsiaalselt Hugo vastu): Das philosophische Manifest der historischen Rechtsschule (lisas Nr.221 1842.a.). Peale Reinische Zeitungi keelustamist, millise kaastlisteks olid Heine, Prutits, vennad Bauerid, Stirner, Marx kolis Pariisi ja asutas seal, koos Arnold Rugega ajakirja Deutsch-franzsische Jahrbcher , millist ilmus vaid kaks numbrit, hes neist raamatutes (silus thelepanuvrne tend muljest, mis oli avaldatud selle ajakirjaga Balintskile. Vt. K?8=L 87=L 5;8=A:>3> AB@. 242-243). Varsti Marx, muutudes juba sotsialistiks, lks Rugest lahku, kes ji poliitiliseks radikaaliks. Sel ajal Marx lhenes kogu eluks Fridrisch Engelsiga, kellega koosts koostas oma endiste sprade ja kaasmtlejate vendade Bauerite koos nende seltsimeestega vastase poleemilise raamatu: Die Heilige Familie oder Kritik der Kritischen Kritik(Pha perekond e. Kriitilise kriitika kriitika) (Frankfurt Maine res 1845; Heilige Familile oli Bauerite ringikese irooniline hdnimi. Engelsile kuulub vhem kui kmnendik raamatust. Peatkk prantsuse materialismist Heilige Familie on trkitud mber Neue Zeit 1886.a.). Ajakirja Deutsch-franzsische Jahrbcher jtkuks on ndalaleht Vorwrts, Heine, Marxi jne. osalusel, mida anti Pariisis vlja Bernsteini poolt. Selle ajakirja jrsud kallalekippumised Preisi Valitsusele rritasid viimast ja ta saavutas Gizolt Marxi vljasaatmise, kes koos Engelsiga kolis Brsselisse. Seal ta asus saksa ja kohalike tliste hulgas propagandat tegema ning kirjutas prantsuse keeles: Misere de la philosophie, reponse a la philosophie de la misere de M. Proudhon (Brssel ja Pariis 1847; selle t lisaks oli saksa sotsialisti K. Grjuni vastane mahukas artikkel: Westphalische Dempfboot, 1887). 1847.a. Marx ja Engels astusid salajasse rahvusvahelisse kommunistide liitu ja koostasid selle lesandel Kommunistliku partei manifesti. Peale 1848.a. veebruari pevi sitis Marx Prantsusmaale tagasi., aga peale mrtsi pevi Saksamaale, kus asus Uue Reini ajalehe etteotsa, mis eksisteeris alla aasta ja mis kaitses proletariaadi huvisid. Selle aja jooksul anti Marx vandemeeste kohtu alla ja oli seal kaks korda igeks mistetud. Peale reaktsiooni lpplikku vitu Marx, lahkunud oma Brsselis viibimisega Preisimaa kodakondsusest, olles mistetud Saksamaalt vljasaadetuks, pidi varsti uuesti Pariisist lahkuma ja sitis Londonisse. Seal ta hakkas vlja andma ajakirja Neue Rheinsche Zeitung (ilmus 6 vljaannet, Hamburg. 1850), millisesse ta mahutas, muuseas, Prantsusmaa revolutsiooniliste sndmuste levaate, mis anti hiljuti vlja Engelsi eessnaga: Die Klassenkmpfe in Frankreich, 1848 -1850 (Berlin 1895). Selle levaate jrjena ilmus teos : Der 18-te Broumaire des Napoleon Bonaparte (3 va. Hamburg, 1885.a.). Selleks, et saada elatist, Marx, kes siis elas suures materiaalses puuduses, otsustas teha kaastd  New-York Tribune  le, kuhu ta saatis enne 60- aastaid terveid majanduslikke ja poliitilisi levaateid (oodatakse neist saksakeelset vljaannet). 1859.a. ilmus Berliinis tema traktaat:  Zr Kritik der politischen Oekonomie (vene keeles:@8B8:0 =5:>B>@KEL ?>;>65=89 ?>;8B8G5A:>9 M:>=><88 . 1896), mis oli phendatud vrtuse ja raha teooriale. Eessna  Zr Kritik sisaldab Marxi teaduslikku autobiograafiat ja tema sotsioloogilist profession de foi. Siin mainitud majandusliku laiahaardelise t programm on suuremas osas teostatud Marxi poolt tema peamises ts: Das Kapital. Kritik d. Politischen Oekonomie, vaid esimese kite (Kapitali tootmise protsess) judis autor ise vlja anda (1867. origiginaalist anti vlja 4 vljaannet. Vene keelne tlge ilms SPb 1870.a.). Kaks jrgnevat kidet anti vlja Engelsi poolt 1855.a. (vk. SPb 1885) ja 1894.a. Teine kide ksitleb kapitali ringluse protsessi, kolmas kapitalistliku tootmise htset protsessi. Neljas kide, mis sisaldas petusest lisavrtuse ajaloost, anti vlja Kautski poolt. 1864.a. seoses I Internatsionaal asutamisega, ngi Marx uuesti vimalust praktiliselt mjutada tlisklaasi, faktilise Assotsatsiooni juhina. Selle tegevus lppes formaalselt 1870-el aastatel, kui see assotsatsioon lakkas ise eksisteerimast. P.V. Annekovi snade jrgi Marx kujutas endast inimese tpi, mis koosnes vimu energiast ja kummutamatest veendumustest... Kik ta liigutused olid nurgelised, kuid julged ja enesekindlad; kik vtted kisid inimsuhetes risti vastu kehtivatele tavadele, kuid olid uhked ja just-kui plglikud, aga jrsk hletoon, mis likas kui metall, imestama panevalt inimeste ja asjade kohta tehtud otsustena, milliseid ta tegi. Marx ei rkinudki teisiti, kui selliste vastuvaieldamatute videtega, milliste le, muuseas, valitses veel vaid ks valu tekitav noot, saates kike, mida ta rkis. Noot vljendas kindlat veendumust selles, et tal on igus kiki juhtida, teha neile seadusi ja neid enese jrgi vedada (0<5G0B5;L=>5 45AOB8;5B85, 1838-1848, 2 A1>@=8:5 >A?><8=0=8O 8 :@8B8G5A:85 >G5@:8 B. 3., AB@. 156). Selle isikukirjeldusele, enam lhedased Marxile , nagu Lafarg ja Lessner teevad olulisi parandusi, viidates, et see nivalt rangele inimesele ei olnud vras hingeline rnus. Marx kis lbi Hegelifilosoofilise kooli, kuid ei olnud kunagi igeusklikuks heegellaseks. Kirjanduses ta vidab alguses enda Feierbachi jrglaseks, kuid juba oma esimestes tdes Deutsch-franzsische Jahrbher ilmnevad ilmselged elemendid, mis on vetud le mitte saksa filosoofidelt, vaid prantsuse ajaloolastelt ja filosoofidelt (eriti Saint-Simoine ja saint-simonistidelt). Arendades Feierbachi ideesid loomuliku iguse sotsialistliku ssteemina, Marx Heilige Familie vastandab sellele ssteemile Bauerite reaalse humanismi,spiritualismi vi spekulatiivse idealismi, millise puhas kriitika, milline kandis individualistlikku iseloomu, aga oma praktiliselt thenduselt viis aristokraatliku vrvinguga anarhismile. Kuid juba Heilige Familie Marx appelleerib enam ajaloole ja teostub selles hiskondlike klasside vitluses, mitte inimese olemuses. Seejrel kaob Marx maailmavaatest kiiresti humanism Feierbachi vaimus ja settib lplikult teadusliku sotsialimi vormis. Oma arved saksa filosoofiaga tegid Marks ja Engels spetsiaalses filosoofilises traktaadis, mis ji trkkimata (vt. Engels, Ludwig Feuerbach , 2 va. Stuttgard, 1895); kuid see vaimne murre peegeldus piisavalt Proudhoni ja endiste saksa kaasmtlejatega peetud poleemikas Marxiga. See puutus Marxi Brsselis viibimise perioodi, kus Marxi mber moodustus terve ringike kaasmtlejaid, mis tid enesega kaasa tlisliikumisse ja sotsialistliku kirjandusse tiesti uue voolu. Engelsi mju Marksile, kes juba 1845.a. andis vlja raamatu Tlisklassi olukorrast Inglismaal, eitada ei saa, kuid kige olulistemates punktides oli Marxi mrgatavam mju Engelsile. Vaimses loomingus Marx sulatas kokku kolm suurt uusima aja voolu: inglise poliitiline konoomia, prantsuse sotsialism ja saksa filosoofia ning need andisid uue ja tiesti iselaadse toote. 1847.aastaks on Marxi uue maailmavaate vljattamine lppenud, tema vaimene t selle uue maailmavaate alusel, mis phineb kaasaegse majanduliku korra ja selle arengu tendentside uurimisel. Vhem vljattatuks ja enam ebaselgeteks jid Marxi metafsilised ja gnoseoloogilised vaated. Saksa idealistlikust filosoofiast silitasid Marx ja Engels formaalselt selle dialektilise meetodi, kui pannes selle hegeli dialektikasse, milline Hegelil endal seisis jalad les poole, jalule, st. panna puhtalt formaalsesse meetodisse tiesti realne sisu. Marx ti selle nimetuse all kaks vaatepunkti: 1) evolutsioon ja 2) suhtelisus. Kik areneb; absoluutset tde ja absoluutseid misteid ei ole. Marxi sotsioloogiline petus mis on tuntud majandusliku (ajaloolise, dialektilise) materialismiga vi ajaloo materialistliku arusaamisega, mis on geneetiliselt seotud metafsilise materialismiga, kuid oma olemuselt, on sltumatu igasugusest metafsilisest doktriinist ja on lesehitus, mis puutub erandlikult positiivse teaduse sfri. Selle kontseptsiooni alusel lebav vide olme lekaalust teadvuse le, nagu ka vide hiskondliku evolutsiooni ebateadlikust iseloomust, ei oma Marxi puhul metafsilist iseloomu, aga tuletatakse tema poolt ajaloolistest faktidest. Ajaloo materialistlik mistmine (materialistische Geschichtsauffassung), mis on Marxi teadusliku ssteemi ja praktiliste ideaalide vundamendiks. Ta formuleeris need ise jrgmistes lausetes: hiskondlikus tootmises, mis on tarvilik elu lalpidamiseks, astuvad inimesed teatud, hdavajalikesse nende tahtest sltumatutesse suhetesse, millised eksisteerivad materjaalsete tootmissuhete teatud arenguastmel. Nende tootmissuhete kogum moodustab hiskonna hiskondliku struktuuri, reaalse baasi, millise le asub juriidiline ja poliitiline lesehitus ja millisele vastavad kindlaksmratud teadvuse hiskondlikud vormid. Materjaalse elu tootmise viis on tingitud elu sotsialsest, poliitilisest ja vaimsest protsessist. Inimeste teavust mrab nende olme ja vastupidi, nende olme mratleb nende teadvuse. Oma arengu teatud astmel hiskonna materiaalsed tootlikud jud satuvad vastuollu eksisteerivate tootmissuhetega, millise raames nad senini olid eksisteerinud vi et on vaid selle sama nhtuse juriidiline vljendus suhetes omandisse. Siis saabub sotsiaalse prde ajajrk (eessna Zr Kritik). Tootmissuhted (Productionsverhltnisse) , on sellisel viisil Marksil kui sotsiaal-juriidiline miste; kuid tootmissuhete evolutsiooni ta seab sltuvusse tootmisjudude arenguga, sellest inimese loodusest leoleku mrast, milline vljendub tehnikas. Mitte mingi hiskondlik formatsioon ei hukku enne, kui ei ole arendanud kiki oma tootlikke jude, milliseks ta annab piisava ruumi; uued tootmissuhted ei teki kunagi varem., kui vana hiskonna rppes ei ole nende edukaks eksisteerimiseks ette valmistatud materiaalsed tingimused (seal samas). Igasuguses ajaloolises hiskonnas antud tootmissuhted vljenduvad selle klassilises jaotuses; kigi praegu eksisteerivate hiskondade ajalugu on klassivitluse ajalugu. Igasugune poliitiline vitlus on, oma aluselt, klassivitlus ja vastupidi, igasugune klassivitlus on poliitiline vitlus. Iga hiskondlik formatsioon vastab oma erilistele majanduslikele kategooriatele. Viimased (vrtus, kapital, ttasu, rent) kannavad seega ajaloolist iseloomu. Pidades silmas neid majanduslikke kategooriaid, eksisteerivad tootmises osaliste teadvuses nende isiklikud tootmissuhted. Kapitalistliku hiskonna rikkus koosneb kaupade rikkusest. Igasugune kaup kujutab endast, esiteks, tarbimisvrtust ja teiseks, vahetusvrtust. Kaupade tarbimisvrtus tuleneb nende esemete igasugustest paljudest loomulikest omadustest, tnu millele nad rahuldavad inimeste erisuguseid vajadusi; vahetusvrtus on ajalooliselt kindlaks mratud hiskondlik viis vljendada td, mis on kulutatud asja tootmisele kuid selles osaliste teadvuses esineb see kui asjade ja nende omaduste vaheline suhe. See hiskondlike suhete asjastamine, millise kaudu nad on inimesele vlised asjad ja jud, Marx nimetab kauba tootmise fetiismiks ja jrgib seda kigis majanduslikes kategoriates. Vahetusvrtust mratletakse, lppkokkuvttes, hiskondlikult-hdavajaliku taja kuluga. (Vt. &5==>ABL). Eeldusest, et kaupu vahetatakse nende tise vrtuse jrgi, tuletab Marx oma kapitali teooria. Kapital on vrtus, mis snnitab lisavrtust; kuid kapitali vline vorm on vaid mask, milline vljendub ajalooliselt tootmissuhetes tootmisprotsessis vljakujunenud inimeste vahelist suhet. See suhe iseloomustab spetsiaalselt kodanlikku hiskonda ja on vetu kokku kapitalistide poolses tju ostmises, et saada lisavrtust ja tju mmist tliste poolt, et saada lalpidamist. Varaline mass muutub kapitaliks vaid tiesti kindlaksmratud hiskondlikes tingimustes. Lisavrtus, millise nimel kapitalistlik tootmine eksisteerib, tekib sellel samal tju omadusel, et olles kaubaks, on ta ka samal ajal vrtuse allikas. Tju vrtus, nii nagu igasugusel teisel kaubal, mratletakse tootmis- vi taastootmiskuludega, st. eksisterimisvahendite selle summaga, millised on tarvilikud, antud hiskondlikes tingimustes, tliste elu silitamiseks. Kuid tline, loob tootmisprotsessis suurema vrtuse kui, kui maksab ta tjud kui kaup. Siit tuleb lisavrtus, mis on loodud tootmisprotsessis ja mis realiseeriakse alles ringluse protsesis. Ettevtja kapital tootmisprotsessis jaguneb Marxi arvates kahte ossa alaliseks kapitaliks ja muutuvaks kapitaliks. Vaid osa kapitalist mis on muudetud tju poolt (muutuvaks kapitaliks), loob lisavrtuse. Alaline kapital kannab uude tootesse vaid oma enda vrtuse tervikuna (niteks tooraine) vi osadena (nit, masinad). Lisavrtuse ja muutuva kapitali suhet nimetab Marks lisavrtuse normiks; selle suhtega mdetakse tju ekspluateerimise taset. Tpev koosneb hdavajalikust tajast, millise kestel tline loob vrtust, mis on vrdne tju vrtusega (st. ttasuga) ja lisa tajast, millise kestel luuakse lisatoode. Tpeva pikkuse suurendamisel luuakse absoluutne lisavrtus, taja vhendamisel suhteline lisavrtus. Kapitali esimene kide sisaldab tervet rida detailseid uuringuid, philiselt ajaloolise iseloomuga, mis on phendatud tootmistingimustele ja absoluutsele ja suhtelisele lisavrtusele. Sellised asjad nagu tpeva pikkus (siin vaadeldakse, muuseas, Inglise vabrikuseadusandluse ajalugu) kooperatsiooni ja tjaotust manufaktuurides ja kaasaegsetes masinatstuses, mis muudavad suhet ttasu ja lisavrtuse vahel, sltuvalt tpaeva pikkusest, t intensiivsusest ja tema tootlikkusest. Ttasu teooria, millist on Marxi poolt arendatud, seisab tihedas seoses tema elanikkonna teooriaga. Absoluutset elanikkonna seadust ei ole. Iga hiskondlik-majanduslik formatsioon on omane enda erilisele elanike seadusele. Kapitalistlikus majanduses luuakse, progressiivse suhtelise kasvuga alalise kapitali suhtes, muutuva arvel, kunstlikult liigne tjud. See kasv ei ole mskit muud, kui hiskonna tootmisjudude kasv, tehnika progress, mis antud hiskondlikes suhetes vlendub lerahvastumises. Tjulise elanikkonna liigsus on heaegselt nii tulemus kui kapitalistliku majanduse hdavajalik tingimus. Ttasu ldine kikumine Marksi jrgi (vastupidiselt Maltusele), sltub mitte tliste absoluutsest arvust, vaid nende suhtest, milliseks ttav elanikkond jaguneb tegutsevaks ja reservarmeeks. Sellisel viisil Marks eitab otsustavalt nn. ttasu raudset seadust (vt. 0@01>B=0O ?;0B0).  Kapitali I kites, Markx, lisavrtuse vana teooria loogiliseks arendamiseks, vaatleb kapitali vaid selle kige olulisemast kljest  kui kapitalist-ostja ja tline-tju mja hiskonnastatud suhet. Kuid kapitalina haaratakse samuti kapitalistide vahelisi hiskondlikke suhteid, mis vljendub vastastikuses konkurentsis, seda ksitletakse Kapitali kolmandas kites. Muutuva ja alalise kapitali suhet kogu kapitali suht selle osa suhtes nimetab Marx kapitali orgaaniliseks koostiseks. Kasu keskmine tase vastab kapitali keskmisele orgaanilisele koosseisule ja see on tulenev konkurentsist. ksikud kapitalistid kasutavad osanikke, kes saavad lisavrtuse massist dividendi, mis on proportsionaalselt jaotatud nende kapitalile. T vrtuse seadus ei teostu igal individuaalsel vahetusel, sest et, tulu tendendsi tttu hele tasemele, peavad hed kaubad olema vahetatud isegi alla, teised oma t vrtusest krgema hinnaga; kuid see seadus juhib hindade liikumist, milline alaneb kasvul ka tusevad t tootlikuse langemisel. Lhikesed kaupade hindade muutuse perioodid, on Marxi jrgi eelkige seletatav nende kaupade tootmiseks vajaliku ldise taja summa muutumisega, nnda nagu kasu keskmise taseme muutmiseks kulub vga pikk periood. ldine vrtuse ja lisavrtuse mass s.t. selle ja teise piirid ja keskmine kasumi tase mratletakse t vrtuse seadusega. Vljaspool selle seaduse mju on absoluutselt vimatu mista, misk keskmine konkurentsi poolt kehtestatud tulu tase, kujutab endast just nimelt seda, ega mitte mingit teist suurust. Suhteline alalise kapitali kasvamine, st. t hiskondliku tootmisju kasv, vljendub kapitalistlikus majanduses, keskmise kasumi progressiivses languses. Rendi teoorias Marks arendab osaliselt ja tiendab Ricardo klassikalist teooriat, osalt toob esile tiesti originaalseid vaateid. Ta peab vimalikuks mitte ainult rendi eksisteerimist parimatelt maatkkidelt (diferentsiaalrent), kui ka absoluutset renti. Viimane, millist saadakse maa parematelt osadelt, tekib maaomandi monopoolsest iseloomust, millise jul selle valdajad vivad saada oma kasuks osa ldisest lisavrtusest mis muudel tingimustel oleks neil vimatu. Sideme Marxi majanduslike vaadete ja sotsialistliku ideaali vahel moodustab mitte t vrtuse teooria, vaid toetub Marxi petuse ldisele sotsioloogilisele kontseptsioonile kapitalistliku majanduse ja kapitalismi arengu ajaloolistest tendentsidest, eristades Marxi sotsialismi teistest sotsialistlikest ssteemidest. Kapitalismi lhtefaktideks peab Marx vahetute tootjate ekspropeerimist, nende tootmisvahenditest vabastamist, s.t. nende palgatlisteks muutmine ja tootmise allutamine vahetusele. Kapitali valitsemine muudab igasuguse tootmise kaubatootmiseks ja allutab selle konkurentsile. Kapitalistide vaheline konkurents viib tootmisvahendite ha enama vheste ktesse kontsentatsioonini, kes vahetult tootjate omandist muutuvad hiskondlikeks tootmisjududeks (gesellschaftliche Potenzen des Production), vaid monopoliseerunud kapitalistidena. Tootmise protsess ise muutub, kooperatsiooni ja tjaotuse tagajrjel ha enem ja enam hiskondlikuks. See t hiskonnastumine viib paratamatult kapitalistliku tootmisviisi (tootlikud jud) prkumisele teda kitsendava kapitalistliku omistamise (tootmissuhted) viisiga. Sellest kokkuprkest on vaid ks vljaps tootmisvahendite muutmine kogu hiskonna omandiks. Kapitalistliku arengu protsess loob ja organiseerib, tstusproletariaadi nol, hiskondliku ju, kes on huvitatud rahvamajanduse phjalikust mbermuutmisest ja on vimeline seda teostama. Teine Marxi, kui sotsialisti, iserasus seisneb selles, et temale on tiesti vrad tulevase hiskonna lesehituse plaanid. Ta piirdub teadlikult sellega, et mrgib maha phitendentsid ja arengu lppeesmrgi. Mrxi poolt poliitkonoomias hivatud koht, mratletakse sellega, et ta, olles kaasaegse majandusliku korra analsil tiesti originaalseks inglise klassikalise koolkonna jtkajaks, samal ajal ka kige jrjepidevam ajaloolise suuna esindaja, kes ehitas oma majandusliku petuse les laialdasel sotsioloogilisel puhtalt evolutsioonilise iseloomuga kontseptsioonil. Nnda nimetatud Roseri ja Knisi ajaloolise kooliga ei ole Marxil miskit hist. Marksi ja ta petuse teaduslik thtsust hinnatakse sisuliselt erinevate teaduslike ja hiskondlike suundade esindajate poolt pris erinevalt. Nendest arvamustest on vimatu kokkuvtet teha: hulga lihtsam on kesoleval ajal teha kokkuvte puhtalt teaduslikus kirjanduses Marxile antud formaalsest hinnangust. Nii nagu tunnistab ks kige gedamatest Marxi kriitikutest Bem-Baverk, kes peab kogu Marxi ssteemi kaardimajaks, Marx geniaalne mtleja kes osutas suurt mju tervete plvkondade mtlemisele ja tunnetele. Sellise Marxi formaalse hinnangu poolt on enamik majandusteaduse esindajatest (vt. Niteks Vagneri ja elja arvamused). Peale Ricardo ja Maltuse, Marx on uusima aja kige kige mjukaim konomist, kuigi majandusteaduse esindajate hulgas on vga vhe Marxi jrgijaid. Marx mjutas teadlasi peamiselt opositsiooni tekitamisega. Marxi koolkonna moodustavad Lnes vaid sotsiaal-demokraatia teoreetikud Engels, Kautski, Bernstein, Konrard, hmit jne. peamiselt saksa kirjanikud. Vene majanduslikule kirjandusele avaldas Marx vga tugevat ja vahetut mju. Tema vrtuse ja kapitali teooria vetakse paljude poolt vastu ja seejuures pris tuntud vene majandusteadlaste poolt (Ziber, Tsuprov, Isaev, Ivanjukov, Jarodski, Skvortsov, Kossovski jne.), enamjaolt , siiski, ilma sellise sotsialse aluseta, millist see teooria Marxi puhul omab ja omaprase, Lnes mittekohatavate nnda nimetatud eetilise koolkonna (kateedrisotsialistide) ideedega koosluses. Tingimustetult oli marksistiks lahkunud Ziber. Eriti vimas oli Lnes Marxi, kui sotsialisti ning poliitilise tegelase mju. Marxi teaduslik sotsialism sai kikjal tlisliikumise teoreetiliseks aluseks, kus see kannab selgelt vljendatud sotsialistlikku iseloomu. Lhtudes seisukohast, et ttajate vabastamine peab olema nende eneste asjaks ja et kaasaegne riigivim on vaid valitsevate klasside titevkomitee, Marx on vastuvaidlematult riikliku sotsialismi vastu. Tema vaatepunktist on hiskonna sotsialistlik organisatsioon vimalik ja soovitav vaid peale riigimehanismi proletariaadi ktte leminekut. Kuni selle hetkeni on riiklik sekkumine soovitatav, Marxi arvates vaid neil juhtudel, kui ta, tugevdamata kaasaegset riigivimu, aitab kaasa proletariaadi tusule. Teistel juhtudel Marx eitab seda, kuna niivrd tihti sobivad kokku praktilised ja teoreetilised antipoodid mnsesterlased ja Marxi jrglased. Saksamaale ta mjus eriti tugevalt kui Libkhnechti ja Bebeli juht. Praktilises tegevuses ti Marx jrsult esile tlisklassi poolse oma eksisteerimise tingimuste ja oma vitluse teadliku mistmise (vaata >A?>=8<0=8OEL ==5=:>20 poolt kirjeldatud Marxile iseloomulikku kokkuprget Veitlingiga). Bakunini, tema hilisema antagonisti  Internatsionaalis , (564C=0@. !!.), arvates kujutas see end targutamises ja  teoreetilises hullumeelsuses , ja ta juba 1847.a. kirjutas Brsselist Annenkovile: Marx rikub ttajaid, tehes neid targutajateks. Kirjandus:Marxitrkitud tde nimekiri (mningate vljajttudega) on antud Engelsi poolt Marxi biograafia juures, mis on toodud ra Handwrterbuch d. Staatswissenschaften Konrada ja Leksisa IV kites (Vt. P. Struwe, Zwei unbekanute Aufstze von K. M. Aus d. 40 J., mis avaldatud Neue Zeit, 1896). Marxi kirjanduslikust prandist Zur Kritik des sozialdemokratischen Parteiprogramms on avaldatud Neue Zeit (IX, 1, 1891) thelepanuvrne Lassalegotha programmi kriitika, kirjas Brakile. Marxi vaadete mistmiseks on olulised kik Engelsi td, eriti tema Djuringi vastane raamat, millises poliitilise konoomia ajaloo peatkk on kirjutatud Marxi poolt. Marxi filosoofilistest ja sotsioloogilistes vaadete kohta vaata: 5;LB>2,  2>?@>AC > @0728B88 <>=8AB8G5A:>3> 273;O40 =0 8AB>@8N (!1, 1895); G. Plechanow,  Beitrge zur Geschichte d. Vaterialismus Helvetius, Holbach u. Varx (Stuttgard, 1896); L. Weryho,  Marx als Philosoph (Zrich, 1894); W. Sombart,  Fr. Engels (Berlin, 1895); Vaata samuti majanduslik materialism. Marksi majandust puudutav kirjandus on kllaltki avar. Peale selle, igasugune kuigivrd ldine traktaat poliitilise konoomia kohta nii vi teisiti puudutab Maxi. Peamised td: Kautsky, K.M. oekonomischr Lehren (Stuttgart, 1887); G. Deville,  Le Capital, par C.M. (Paris, 1887); Gross,   K. M. (Leipzig, 1885); Schramm,  Rodbertus, Marx, Lassalle (Mnhen, 1889); Adler,  Grundlagen d. Marx[chen Kritik d. Besteh. Volkswirtschaft (Tjubigen, 1887); temalt veel, Geschichte d. Ersten sozialpolitischen Arbeiterbewegung in Deutschland (Breslav, 1885); Bhm-Bawerk, Geschichte u. Kritik d. Kapital u. Kapitalizinstheorien (Inspruck, 1884); temalt veel, Zum Abschluss d. Marxschen Systems, Eestgaben an K. Knies (Berlin, 1896); Lexis,  Die Marxsche Kapitaltheorie ajakirjas  Conrad[ Jahrbcher f. Nationalkonomie (1885); temalt veel,  The concluding volume of Marxs Capital , ajakirjas  Quqrterly Journal of economics (October, 1895); J. Wolf,  Sozialismus u. Kapitalistische Wirtschaftsordnung (Stuttgard, 1892; Sombarti poolne selle raamatu retensioon Brauns Archiv f. Soziale Gesetzegbung 1892.a. ja Somberti poleemika Wolfiga sealsamas 1893.a.); Sombart, Zr Kritik d. Oekonomischen Systems von K.M. (sealsamas, 1894); R. Meyer, D. Emancipations-Kampf d. Virten Standes (2 va. Berlin, 1882); W. Hohoff, Die wissenschaftliche u. culturhistorische Bedeutung d. Marxschen Kritik d. Kapitalismus, ajakirjas Monatschrift fr christliche Social-Reform (1895). Marxi biograafia Neue Zeit, 1883 (allkirjastamata, selle autor Libkhneht); P. Lafargue, K. M. Persnliche Erinnerungen (seal-samas, 1891); F. Lessner, Erinnerungenen eines Arbeiters an K.M. (seal-samas, 1893); K. Kautsky, Das Elend d. Philosophie u. d. Kapital (seal-samas 1885); P. Kampffmeyer, Die oekonomischen Grundlagen d. deutschen Sozialismus der 40-r Jahre und seine wissenschaftliche Ausbildung durch M. Und Engels vor Abfassung d. Kommunistischen Manifestes (seal-samas, 1887); Brentano, Meine Polemik mit K. M. (Berlin, 1890); Engels, In Sachen Brentano contra M. (Hamburg, 1890); temalt veel, surma jrgne artikkel III Kapitali kite kohta ajakirjas Neue Zeit (1895); A. Loria, Opera posthuma di C. M. (ajakirjas Nuova Antologia, 1895). T vrtuse rakendamise ksimusest, tulude vrdsusega seadusega, tekkise suur hulk kirjandust: Vaata Tulu. Vene Marxi puutuvas kirjanduses kuulub esimene koht Sibneri tle: . 8:0@4> 8 .,. (!1., 1885); 1@>HN@0 @>AA0 > ,.  @CAA:. (=5?>;=><) ?5@52>45 (2-5 874. !1., 1895); . . , @5F5=78O =0 0?8B0;L 2 5AB=8:5 2@>?K (<09, 1872); C:>2A:89, 0@;L 0@:AL 8 53> :=830 > :0?8B0;5(B0<L 65, 1877, A5=BO1@L), 8 2>7@065=8O C:>2A:><C 815@0 8 8E09;>2A:>3> 2 B5G5AB25==KEL 0?8A:0EJ, 5<5F:85 A>F80;8ABK: . . 0@:AJ (2. !1. >AC4. =. 57>1@07>20 B.VI , 1888) 8 AB. 815@0, '8G5@8=J A>=B@0 0@:AJ (!;>2>, 1879-80); !. C;30:>2, 'B> B0:>5 B@C4>20O F5==>ABJ? ( !1>@=8:5 ?@02>2545=8O 8 >1I5AB25==KEJ 7=0=89, B. VI, !1., 1896). !. -! 1897. AB@.662-667. MaryInglise kuningannad: 1)M.I. Verine, kuninganna 1553-58, 1516-1558; oli kun.Henry VIII ja Katariina (Aragooniast) ttar, jrgnes troonil oma poolvennale Edward VI-ndale Jane Grey krvaldamise jrel ja restaureeris St. Gardineri abil katolitsismi, saates hulga protestante, ms. Ka Th. Cranmeri tuleriidale (sellest hdnimi) Verine. M. Oli (juulist 1554.a.) abielus Hispaania kun. Philipp II-ga. Sjas Prantsusmaaga kaotas ta 1558.a. Inglise viimase mandrivalduse Calais. 2)M.II, kuninganna 1689-94, 1622-1694; oli James II ttar, abiellus 1677 Madalmaade asehalduri Wilhelm III- ndaga, tusis Inglismaa 2. revolutsiooni jrel hes oma mehega Inglise troonile.Mary Stuartoti kuninganna, 8. XII 1542-8II 1587; oli oti kun. James V ja Marie de Guisei (1515-60) ttar, jrgnes varsti prast sndimist oma isale oti troonil (1542-60 oli regendiks ta ema), elas a-st 1548 Prantsusmaal, kus abiellus (1558) kun Francois II-ga. Mehe surma jrel prdus M. 1561.a. otimaale, ent sattus katoliiklasena vastuollu siin levinud kalvinistliku suunaga (vt. Knox,J.), mida toetas ta poolvend J. Murray. Inglismaa rekatoliseerimist taotlevad riigid ja kat. Kirik tunnistasid Mary Stuart kui Inglise kun Henry VII ttre Margareti lapselapse Inglise seaduspraseks valitsejaks, eitades kuninganna Elisabethi igusi Inglise trooni suhtes. Seetttu sattus M.S. kestvasse vastuollu Elisabethiga. Ka oma 2.mehega Henry St. Darnleyga kujunes M.S. vahekord halvaks. Kui Darnley, nhtavasti M.S. kaasteadmisel, tapeti ta soosiku J. H. Bothwelli korraldusel ja mlemad selle jrel abiellusid, puhkes aadlike ridades mssuliikumine, mis Bothwell siirdus maapakku ja M.S. vangistati. Pgenenud vanglast, jtkas M.S. vitlust, kuid videti mais 1568.a. ja otsis kaitset mssuliste vastu Elisabthi poolt. Ent viimane laskis Inglise pinnale ilmunud M.S-i vahistada ja sdistas teda kohtulikult Darnley mrva kaasteadmises. Kui M. S-vabastamiseks tekkisid vlisriikide toetusel vandeseltsidd (vt. Babington, A.), misteti Mary Stuart Elisabethi vastasest salanust osavtus sdi ja hukati Fotheringhay lossis, hoolimata kat. Riikide vahendamiskatseist. Veetleva, kirgliku ja uhke Mary Stuarti traagiline saatus on inspireerinud ka kirjanikke (F. Lope de Vegat, Fr. Schillerit jt.). P.T.Masaryk Tomas GarrigueTehhi filosoof ja riigimees, 7. III 1850 ((14 IX 1937)) oli a-st 1879 eradots.Viinis, a-st. 1882 filosoofia ja sotsiaoloogia prof. Prahas, mjustas ajakirjade toimetajana ja kaastlisena tehhi rahvuslikku kasvatust realistliku mttelaadi suunas, oli 1891-93.a. noortehhide liitlasena ja a-st 1907 tema poolt 1900.a. rajatud tehhi rahvapartei juhina Austria riiginukogu liige. Filosoogfina pdis Masaryk inglise-prantsuse positivismi siduda mstilise religioossusega ja vitles materialistliku ajalooksitluse vastu ja rhutas ideede ning vaimse elu thtsust. Sel alal avaldas ta: Der Selbstmord...(1881), Die philosophischen u. soziologischen Grundlangen des Marxismus (1899), Ideale der Humanitt (1901), Russland u. Europa.. (2k. 1913). Judnud juba varemini arusaamisele Tehhi riikliku iseseisvuse vajalikkusest, arendas Masaryk maailmasja ajal koos E. Beneiga entente maades osavasti vastavat propagandat, 1917.a. hutas ta Venes tehhoslovaki leegionide organiseerimist, 1918.a. saavutas ta P-A. hendriikide presidendi W. Wilsoni nusoleku Tehhoslovakkia iseseisvumiseks. 1918.a. sgisel tunnistasid entente riigid Pariisis Masaryki juhatusel ttava Tehhoslovaki rahvusnukogu Tehhoslovakkia ajutiseks valitsuseks. Nov. 1918.a. valiti Masaryk Tehhoslovakkia presidendiks, mis kohal ta on psinud senini,(tagasi valitud 1920, 1927, 1934.a.), mjustades oma erakordse autoriteediga poliitilise elu arengut kindlas demokraatlikus vaimus. Masaryki tegevust maailmasja ajal ksitleb ta teos Maailma-revolutsioon (tehhi keeles 1925, sks. 1927 (C.J. C. Street, President Masaryk., 1930) P.T. W.F.Mazzini Giuseppe (22.06.1805 Genoa -10.03. 1872 Pisa) Itaalia Risorgimento - Itaalia rahvuslik-vabastusliikumise tegelane, revolutsioonilise Itaalia juht, Itaalia hendamise kodanliku vitluse perioodil. Lpetas Genoa likooli ja tegeles kirjandusega Livornos. Teda kasvatati kodus demokraatlike ideede vaimus. M astus karbonaaride (it. carbonari sepletajad XVI, 474) salahingusse, kus ta kiiresti tusis magistri ja seejrel ka suure valitu astmele. 1830.a. ta reedeti, arreteeriti ja istus 6 kuud Savoni kindluse vanglas. Vangla ksinduses ta mtiskles oma mineviku ja Itaalia olukorra le ning otsustas, et karbonaaride hingu laiba kunstliku elustamise asemel tuleks kujundada tiesti uuel alusel vlja revolutsiooniline lesehitus. Peale karistuse rakandmist ta saadeti riigist vlja. Sellest ajast peale algas tema heitlik elutee, olles kord Prantsusmaal, kord veitsis, kord (ja enamalt) Inglismaal, kus ta pses itaalia valitsuste tagakiusamistest. Ta teenis elatist kirjandusliku tegevusega ja oli pidevalt puuduses, kuid ei langenud vaimult, asutas salajasi ja avalikke hinguid, hankis raha, varustas Itaalia austerlaste ja Buboonide ikke alt vabastamiseks ning selle heks suureks riigiks hendamise eesmrgil ekspeditsioone. Tema tegevuse peamiseks stiimuliks oli sgav religioosne idee, kuigi ta ei olnud katoliiklane, nagu 6>15@B8, !8;L28> 5;;8:> jt tollased Itaalia demokraadid.  Ma ei usu htegi eksisteerivatest religioonidest  rkis M., kuid samas ma olen veendunud, et surma ei ole olemas, et elu ei saa olla teine, kui igavene, et lpmatu progress on elu seadus... Oma tegevuses ma juhindusin alati ja juhindun ka edaspidi religioossest ideest: meie valitsus on ju asutatud materiaalsete huvide austamisel... Meil on vaid paavstlik religiooni vorm ja kuju. Vastupidine paavstlusele, kuid htviisi jdes rikutuse allikaks, materialism. Kige suurem, kige pham, mis Jumalik olend inimkonnale andis see on M. arvates, vabadusiha. Videlda selle eest thendab teostada elus Jumaliku olendi tahet ja jrgida moraalset seadust. Lhtudes sellest ideest, M. oli vaieldamatult vabariiklane, kuid just vabariiklasena oli ta monarhia poolt, kui nib, et rahvas soovib sellist valitsemise vormi, kui, et see monarhia oleks vaid demokraatlik ja jtaks vabariiklastele vabaduse videlda oma ideaali teostamise eest. Riikide omavahelise jaotamise aluseks peaks M. petuse jrgi olema pandud rahvuse printsiip, millisele M., sarnaselt kigile itaalia demokraatidele, andis lisuure thtsuse. Rahvusriikide vahel peaks eksisteerima fderatiivne side. Euroopa hendriigid selline oli kauge tuleviku ideaal, millisest M. unistas. Kuid itaalia riikide fderatsiooni, millise idee valitses 1830 ja 1840.a. itaalia liberaalide hulgas, ta suhtus tingimusetult vaenulikult. Majanduse valdkonnas oli M. sotsialismi vastane, milline nis temale olevat isiklikule vabadusele ohtlik ja liiga kuiv ning materialistlik. Selliste ideedega M. astus hiskondlikku ellu, nende eest ta vitles ja kannatas kogu elu ning nendega ta ka suri. Karl-Alberti troonile asumisel (1831.a.) M. kirjutas talle avaliku kirja, millises ta osutas kuningale kaks teed reaktsioonilise terrori vi liberaalsete jreleandmiste tee. Rahvas kirjutas M. ei lepi vikesemate jreleandmistega. Ta nuab inimigusi, seaduslikust ja vabadust, sltumatust ning htsust. Ta on orjuse karika juba phjani joonud ning totas seda enam mitte kunagi enam tita. Piemonti ametlik organ ((ajaleht)) Voce delle Verita, vastas kirjale, millisest M. mingeid praktilisi tulemusi ei olnud oodanudki, et kuningale ei avalda muljet arutud ja rumalad kirjatd, kuna tugevad valitsejad paberit ei karda. M. kiri ti esmakordselt selgelt ja kindlaksmratult esile Itaalia Savoi dnastia mber hendamise programmi, milline oli vetud hiljem viimase a Itaalia demokraatide poolt vastu. 16.a hiljem, tpselt nii nagu varemgi, ise oma hinges edu uskumata, kirjutas kirja paavst Piju IX, milles ta veenis teda heiskama Itaalia vabaduse ja hinemise lippu. 1831.a. M. asutas hingu Noor Itaalia, millesse astusid, peale karbonaaride enam aktiivsemate liikmete, palju uusi jude, nende hulgas ka Garibaldi. See hing mngis olulist rolli Itaalia hendamise liikumise ajaloos, ttades vlja teatud poliitilise programmi ja tegevusplaani ning hendas kik poolsaare revolutsioonilised jud. Itaalia valitsused pdsid seda liikumist peatada kohtuprotsessidega ja karmide kohtuotsustega. M. ise, kui vandenulaste juhile, oli Piemontis (1833.a.) mistetud tagaselja surmanuhtlus. See surmanuhtlus rippus M. kohal isegi veel peale Itaalia hendamist, kuni 1866.a.-ni. M. oli 1833.a. Piemonti rnnaku peaorganisaator, milline alustati Ramorino juhtimisel veitsist. M.osales ka ise selles aktsioonis. Ekspeditsioon ebannestus, kuna seda teostati Ramorino oskamatuse tttu vga aeglaselt. Paljud vangi langenud osavtjad lasti maha vi poodi les. M. nnestus vlismaale pgeneda. 1834.a. M. asutas Zoloturnis ajakirja La jeune Suisse, kuid zoloturni vimud arreteerisid ja seejrel saatsid vlja suurema osa ajakirja kaastlisi, nende hulgas ka M. 1844.a. ta toetas vendade Bandierade ekspeditsiooni. 1848.a. kui le kogu Itaalia algas revolutsioon, M. ruttas viivitamatult kodumaale ja asutas Milanos ajalehe LItalia del popolo ja hingu Associazione nationale, millise eesmrgiks oli videlda Lombardia Piemontiga hendamise eest. Enne Milani langemist astus M. Garibaldi malevasse. Seejrel ta sitis Rooma, kus ta koos Saffi ja Armelliniga olid valitud triumviraadi liikmeks, millise hingeks ta oli. Triumviraat soovitas Garibaldil vtta endapeale Rooma prantslaste eest kaitsmise juhtimise aga ise asus noore vabariigi tsiviilelu organiseerima, millise juures ilmutas suurt energiat ja haruldast administratiivset talenti. Vaatamata vabariigi sjalisele olukorrale, juhiti seda politseilisi meetmeid kasutamata. Riigi maid jaotati puudustkannatavatele talupoegadele, vaestele anti tasuta kortereid jesuiitide hoonetesse. Kik, kes olid vangi (sjas) vetud lasti vabaks. Kui Rooma Rahvuskogu leidis, et linna ei ole vimalik enam kaitsta ja tegi triumviraadile prantsuse kindral Udinoga Rooma allaandmise ksimuses lbirkimisele asumise ettepaneku, siis M. koos seltsimeestega, panid oma volitused maha ning sitsid Londonisse. 1853.a. ta organiseeris Milaanos ebannestunud lestusu, 1857.a. korraldas ekspeditsiooni Pizakani. Need vikesed ja alaliselt ebaedukad ekspeditsioonid nisid isegi Garibaldile kasututeks, kes ootas Kapreris soodsamaid asjaolusid. Erimeelsused vaadetes ja tegevusviisides ti kaasa nende vaheliste suhete jahenemise.1859.a. Garibaldi osales Austria vastases vitluses aga M. levitas piemontliku valitsuse vastaseid artikleid ja brozre. Peale rahu slmimist prdus M. uue kirjaga Viktor-Emmanueli poole, veendes teda avalikult asuma Itaalia vabastamise vitlusse. Kui see kiri ji tulemusteta, siis ta prdus Garibaldi poole kogu Luna-Itaalia lestusule kutsumise ning Rooma rnnaku projektiga, kuid Garibaldi nimetas seda plaani Madzinilikuks unistuseks ja keeldus sellest. Siis hakkas M. koguma raha ning vabatahtlikke, ekspeditsiooniks (et rnnata) Sitsiiliasse, millise ettevtmise etteotsa pidid asuma Rozalino Pilo ja Kvadrio. Lpuks ei kannatanud seda Garibaldi vlja ja osalt olles Krispi veenmise mju all, asus ise selle ekspeditsiooni etteotsa. M. selles ise isiklikult ei osalenud, kuid kui Garibaldi vallutas Neapoli, siis M. ruttas sinna, et veenda Garibaldit Rooma peale minema. Kui see plaan nurjus, siis M. sitis Londoni, kus ta toetas vabadusliikumist Garibaldile 1862 ja 1867.a. Rooma vallutamiseks raha kogumisega ja vabatahtlike vrbamisega. Garibaldi vastu 1867.a. vetud meetmed viisid M. veendumusele, et demokraatia saavutamiseks ei ole liit Viktor-Emmanueliga vimalik. Ta alustas ajakirjanduses aktiivse itaalia valitsuse vastase ja vabariigi pooldamise agitatsiooni ega soovinud kasutada 1866.a. amnestiat, vaatamata sellele, et oli mitu korda Itaalia parlamenti valitud. 1870.a. algas Sitsiilias vabariiklik liikumine. M. ise ei oma edusse ei uskunud, kuid suundus saarele. Kuid teel Sitsiiliasse, avamerel ta veti kinni ja viidi Gaetase, kuid 2 kuu prast M. vabastati tingimusel, et ta Itaaliast lahkub. M. asutas end Luganosse (veitsis), kus ta asutas ajalehe La Roma del Popolo. 1872.a. ta naases Itaaliasse, kuid le Alpide sites klmetas end ja suri Pisas, he oma paljude sprade kodus. Tema matustele kogunes le 50 tuhande inimese ja matuserongkik kujunes valitsuse vastaseks demonstratsiooniks.10.a. prast pstitati Genuas M. auks suureprane mlestusmrk. Krgel valgest marmorist sambal asus ta rinnakuju. Pedestali jalamil istub nuttev Itaalia ja tema krval hoiab nooruk lippu, millel on deviis: Dio e popolo. 1890.a. koda, Krispi ettepanekul, hletas M. Roomas mlestusmrgi pstitamiseks vajaliku krediidi poolt. M. tid o avaldatud Milanos ja Roomas, 1861- 1886.a. pealkirja all: Scritti editi ed inediti; vljavtteid saksa keeles on avaldatud (Hamburg, 1868) ja inglise keeles , koos biograafiaga (London 1864-1868); vt. veel Corrispondenza inedita (Milano 1875), Lettere inedite (Rooma 1885), Duecento lettere indite (Torino, 1888). Vt. L. Tolstoi Kogutud teosed T. XIV (Matzzini kiri surematusest );  Itaalia ja M. (  5AB=8:L 2@>?K , 1868, 1, 2, 5, 7); (( Euroopa snumid )), A. M.,  Garibaldi ja M. ( CAA:0O KA;L, 1882, 12.), 5@F5=L, K;>5 8 C<K; veel ka, >A<5@B=KO A303L8;; . (5@@L, ><548O 2A5<8@=>9 8AB>@88 (!1., 1871); Cironi, Die nationale Presse in Italien und die Kunst der Rebellen (tlge it. Leiptzig 1863.a.) Garibaldi, Memorie autobiografiche, (Flor. 1888); Nardi, G. M., la vita, gli scritti e le sue dottrine (Mil., 1872); E.A.V., Joseph M. (L., aastaarv puudub); Simoni, Historie des conspirations mazziniennes (P., 1870); Mario, M., nella sua vita e nel suo apostolato (Mil., 1891); Boullier, Un roi et un conspirateur, Victor-emmanuel et M. (Par. 1885);Saffi, Il pensiero politico e sociale di G.M. (Rooma, 1887);Gr. Schack, Joseph M. und die italienische Einheit (tuttgardt 1891); Ganestrelli, Bibliografia degli scritti di G. M. (Rooma, 1893.a.). M. kaksikvend Andrea M., samuti emigrant, elab Pariisis, kirjutas De IItalie dans ses rapports avec la libert et la civilisation moderne (P., 1847). -! 1899.0. . >4>2>7>2L.McCarthy, Joseph Raymond (1909-57)  USA vabariiklik poliitik, Wisconsini senaator, ge kommunistide vastane.Meri. Lennard-Georg (29. III 1929, Tallinn - ), eesti nuk. Reisikirjanik ja tlkija, eelmise poeg. Lpetas 1953.a. TR ajaloo-keeleteaduskonna. Ttas 1953-55 Vanemuise kirjandusalajuhatajana ja 1953-55.a. ja 1955-61 Eesti Raadios; a-st 1964 Tallinnfilmis. Avaldanud reisirmt-d Kobrade ja karakurtide jlgedes (1959), Laevapoisid rohelisel ookeanil (1961), Tulemgede maale (1964). Etnograafiaalase vrvusfilmi Veelinnurahvas (1970) stsenarist ja rezisr. Eestindanud inglise, prantsuse, saksa ja vene kirjandust. ENE.V 1973 lk139. Avaldanud: 1976 Hbevalge, 1984.a.Hbevalgem. Michels, Robert (1876 1936) saksa itaalia sotsioloog, algul sotsialist, hiljem toetas Itaalia fasiste, teoretiseeris demokraatlikust sotsialismist, oligarhiast ja parteisisesest demokraatiast. Teosed:Der Patriotismus, 1929, Political parties. 1958; Sozialismus und Faschismus als politische Strmnungen in Italien, 1925, 1926.Mill James (1773 1836) John Milli isa, pastor, kodupetaja. 1808.a. tutvus Benthamiga ja oli inglise assotsiaonismi toetaja. Mill John Stuart (1806 1873) inglise mtleja majandusteoreetik. Juba noorelt ilmutas andeid matemaatikas , loogikas, poliitkonoomias. 1820.a. sitsid Luna-Prantsusmaale, kus ta huvitus kontinentaalsest liberalismist. Umbes 1822.a.Mill koos mne teise noorega (Ostinoniga, Tukomi ja teistega) gedate Benthami austajatega, moodustas ringikese, mille nimeks Utilitaarne hiskond (seejuures oli esmakordselt toodud kasutusele sna utilitarism kui termin.) Bentamistide asutatud organisse: Westminister Review, sai Mill avaldada rea artiklid, philiselt majandusksimustes. 1830. a. ilmus Milli raamat: Essays on some unsettled Questions in Political Economy.(1844 ilmus II vljaanne). Sel periood oli ka Milli elus murdeline. Ta vabanes Benthami mju alt, kuna kaotas endise usu ja kindluse arukuse elemendi kikvimsuses era- ja hiskondlikus elus ja hakkas rohkem hindama tunde elementi, kuid mingit kindlat ja uut maailmavaadet selle alusel vlja ei ttanud. Tutvus Saint-Simonistide ideedega kigutas tema endist kindlust hiskondliku korra, mis phineb eraomandil ja piiramatul konkurentsil, kosutavas mjus. 1843.a. ta andis vlja: A System of Logic(10 va.) jne 1848.a. Printciples of Political Economy (6 va.). Andis vlja radikaalset ajakirja London and Westminister Review. 1841.a. kirjavahetus A. Comtega jne. Utilitarism 1861.a.1869.a. The Subjection of women naiste vrdiguslikususest. Mill oli 1865.a parlamendi liige, kuid 1868.a. ta kaotas valimistel, sest oli avaldanud kaastunnet Bredlole, kuulsale ateistile. Abiellus. Loogika on Milli snade jrgi, tendamise teooria. Induktsiooni teooria. Milli kige vimsamaks relvaks oli deduktiivne meetod. Milli kuulsaim ja suurim sotsiaalpoliitilistest tdest on :Poliitkonoomia alused. Mill on kindel oma petajas, Rickardos ja Maltuses (ohtlikus ...) (Ricardo petus vrtusest, ttasust, rendist, rahvusvahelisest kaubandusest jne.) Mill tunnistas piiramatu konkurentsi ja eraomandi leminevalt iseloomu. Arvas, et on kaht jrku majandusseadusi: 1)tootmisseadused, mis ei sltu meie tahtest. 2)jagamise printsiibid, kindlad arvamused, soovid jne. Kuid need mlemad printsiibid on ajalooliselt htmoodi hdavajalikud. Vaja teha reforme: vike maaomand. Mill, John Stuart (1806-73) briti filosoof, loogik ja majandusteadlane, on tegelenud utilitarismiga ja huvide loogika ning eetikaga, indiviidi vabaduse ja sotsiaalsete reformidega. Peamised td: Printciples of Political Economy, 1848; On Liberty, 1859; Thoughts on Parlamentary Reform, 1859; The Subjection of Women, 1869. Morrison, Herbert (1888-1965), inglise riigitegelane, Alamkojas leiboristide partei esindaja 1923-59, oli riigisekretr ja sjaaegses koalisatsioonivalitsuses siseminister, 1945-51 oli Alamkoja juht.Mosca Gaetano (1858-1941) itaalia publitsist ja jurist, olulised on tema poliitiline klassiteooria ja eliiditeooria, oli Itaalia kolooniate riigisekretr. Muravjov Mihail Nikolaevit (:@0D C@0252L 8E08;L 8:>;0528GL) krahv 1796-1866  tuntud riigitegelane, Moskva likooli lpetaja. Asutas Moskvas matemaatikute hingu, mis sai kolonnijuhtide kooli algeks (XV , 752).1812.a. astus Tema Majesteedi ukonda kortermeistri malevasse ja sai Borodinoo all haavata. 1813.a. sitis uuesti juba vlismaal asuvatesse vgedesse ja oli staabilema juures. 1815.a. asus ta uuesti kolonnijuhtide kooli, millist juhtis ta isa ja koostas: Kindral major Muravjovi juhtimise all oleva Moskva kolonnijuhtide kooli eksami programmi (M. 1817) ja Kolonnijuhtide ppeasutuse loomine (M. 1819). Muravjov kuulus noorte inimeste ringi, kes asutasid 1816.a. esimese salajase poliitilise hingu ja osales aktiivselt Heategevuse liidu phikirja koostamises (Vt. Dekabristide vandenu. 03>2>@L 45:01@8AB>2L (XII), kuid 1820.a., peale tuntud sndmust leib-kaardive Semjonovi polgus eemaldus endistest seltsimeestest, jttis maha teenistuse ja asus tegelema pllumajandusega. Dekabristide le juurdluse teostamise ajal oli Muravjov arreteeritud, kuid judis end igustada, astus uuesti teenistusse ja nimetati Vitebskisse asekuberneriks. Alates 1828.a. oli Muravjov Mogiljovi tsiviilkuberner ja 1830.a. esitas Leedu statuudi thistamise ja kohtus- ja riigi juhtimises vene keelele lemineku ettepaneku, mis oli Valgevene suhtes otsustatud 1. jaanuari 1831.a. seadusega. Poola lestusu ajal ta oli armee staabi juures ja tegutses edukalt vikesearvuliste bandede vastu Vitebski, Minski ja Vilno kubermangus, tegeledes samas laialdase juurdlusega poliitiliste kurjategijate suhtes ja Lne aladel tsiviilvalitsuse ametisse seadmisega. Juba 1830.a. ta esitas Nikolai I mrgukirja Lne aladel koolide mber korraldamise hdavajaduse kohta, neisse viivitamatult vene keele juurutamise ja ladina kiriku vaimulike noorsoo harimise ja kasvatamise juurest krvaldamise ksimuses. 1831.a. ta nudis Vilno likooli, kui mssu allika, sulgemist. Samal, 1831.a. Muravjov nimetati Grodnio kuberneriks, 1832.a. Minski sjaveliseks kuberneriks, seejrel Kurskis, kus ta jttis enesest kauaks ajaks mlestuse kui talupoegadelt maksuvlgade karmist vtjast. Maksuameti direktorist ta oli mratud 1842.a. maavalduste piirimrkide korpuse senaatoriks ja direktoriks. 1850.a. oli ta Riiginukogu liige. Alates 1850.a. kuni 1857.a. alguseni oli Vene keiserliku geograafiahingu aseesimees. 1856.a. lpus ta oli nimetatud maade jaotamise ametkonna esimeheks ja aprillist 1857.a. riigivarade ministriks. Muravjovi astumine sellele ametikohale ti kaasa jrsu prde riigivarade ministeeriumi tegevuses. Riigitalupoegade heaolu eest hoolitsemise asemel seati esiplaanile riigikassa tulude suurendamise pd. 11. ja 23. veebruari 1859.a. seadlustega tsteti obroki ((kruntrent)) maksu ldsummat igas kadastrisse kantud kubermangus, vastavalt hingede revideerimisel saadud tulule, mis oli saadud Kiselovi ajal, kandes selle hingedelt le maale. Obroki mrad tunnistati plise maajaotuse phjal, mis aga asub talupoegade ksutuses le kehtestatud normi, oli maksustatud eraldi maksuga. Thistati metsamaksu maksmine hiskondliku maksu summadesse ja see maks ldse suunati vahetult riigikassasse. Teiseks riigitalupoegadelt riigikassase vetava tulu tstmise vahendiks sai uus kadastri eeskiri, mis viidi sisse 1858.a. instruktsiooni alusel. Endise eeskirja jrgi kanti hingedelt maale kik maksud, erandiks pearahamaks, Muravjovi instruktsiooni jrgi aga kehtestati vaid obrukimaks. Kadaster pidi olema aluseks mitte selle kubermangu maa juurde kinnistatud talupoegade maksu jaotamiseks proportsionaalselt nende maa ja tnduse puhtale tulule (nagu see oli Kiselovi ajal) vaid obruki vahetuks mratlemiseks vastavalt maa kapitaalse maksumuse jrgi, kusjures seda maksu ise ei nimetatud enam maksuks, vaid maa eest makstavaks obrukiks, milline, nagu igasugune rendimaks, kinnitati mitte seadusandlikus korras, vaid ministri vimuga. Kadastrite juures ttati 1859.a. instruktsioonide elluviimise nimel ja need olid teostatud 14 kubermangus, kuid neis enne riigivarade ministeeriumi riigitalupoegade le hoolekande lpetamist st. enne 1866.a. oli kruntrent sisse viidud vaid 9. kubermangus. Teistes kubermangudes 1859.a. maksustamise instruktsiooni ei rakendatud. Kadastril phinevate Muravjovi eeskirjade rakendamise tulemusel tusid obruk kruntrendi nol mrgatavalt. Muravjov, olle riigivarade ministri ametikohal, oli talupoegade vabastamise vastu ning oli heks sunnismaisuse pooldajate partei juhte, mis J.A. Solovjovi snade jrgi, seadis selle Rostovtsevi ( >AB>2F52, @5ABLO=5, XVI, 713) vastu. 1861.a. alguses, kui algatati 19. veebruari riigitalupoegi puudutava mruste rakendamise laiendamise ksimust. Muravjov lahkus ministri ametist, aasta prast vallandati maa ametkonnast ja selle piiride korpusest. Kui Poolas puhke mss, siis Muravjov nimetati 1. mail 1863.a. 6 Loode kubermangu erivolitustega kindralkuberneriks. Kohe selle jrel allutati talle ka Augustilik kubermang. Veksused hakkasid mssajate salku jlitama kuni nende teatud rajoonis tieliku hvitamise ning vlja juurimiseni ja tieliku rahu ja korra saavutamiseni. Viidi tide rida hukkamisi, muuseas ka mnede vraste suhtes. Rangeid meetmeid rakendati mitte ainult ksikute isikute vastu, vaid ka tervete asulate suhtes. Metsistunud mssajad organiseerisid kinzallimeeste partei, kes rndasid poola pritoluga isikuid, kes toetasid valitsust ja zandarmeidpoojaid, kes teostasid metsikusi kohalike vene talupoegade suhtes. Sellele vastas Muravjov meetmega, millist ta ise nimetab oma mrkmetes tavaliste asjade jrgust vljuvaks. Tervete klade ja sljahta mbruskonna majade maha pletamine, millistes ilmutasid oma tegevust zandarmid-poojad ja nende elanike, naiste ja lastega (Kui palju klasid sellisel viisil maapinnalt phiti, ei ole teada. Kirjanduses on mainitud Belostoki lhedal asuva Javorovka kla stamist (5@3 2 CAA:>9 !B0@. 1883. ! 4.) ja slahta mbruskonnas Kovenski maakonna Ibjani kla (CB:>2A:89 AB>@8G. 5AB8. 1833. !11) on viited `uka mbruskonna stamist Grodnio kubermangus ( CAA:0O !B0@8=0 1883, !12. AB@. 600) Siberisse saatmisega. Kokku saadeti Siberisse terveid kasid le 5000 inimese. Peale selle oli kolm isikute kategooriat, kes saadeti maakohast minema. 1)isikud, kes saadeti ilma kohtu ja juurdluseta, krai lema korralduse alusel kokku kuni 270 inimest.;2) isikud kes saadeti ra administratiivkorras, kui kohtus ei jtkunud nende s tendamiseks fakte, kuid sellegi poolest peeti mssajatega seotuks. Nende kahe kategooria isikute kelle hulk kndis 1250 inimeseni, misad sekvesteeriti 10 det. 1863.a. seadlusega ja nad pidid need mma ra vene pritolu isikutele. 3) Isikud, kes misteti sjakohtute poolt sdi ja karistati seisusest ilmajtmisega ja misa konfiskeerimisega. Selliseid isikuid oli (Augustilikus gubermangus) kuni ?000 ((Esimene number ei ole loetav, kuid, paistab, et ei ole ks)) neist hukati 6 Loode kubermangus 127 ja Augustilikus kubermangus umbes 50 inimest.). Suured kontributsioonid mrati nii ksikutele misnikele, kui ka asulatele, millistest mssajad ilmusid. Kehtestati suured trahvid leina, poola keelse jutuajamise jne. muu poliitilise manifestatsiooni vljendamise eest. Korraldati kigi paigale jnud seisuste rahvaloendus ja kellegi passita puudumise eest mrati suur trahv. Leides, et kohlik elanikkond peab ise tasuma piirkonna rahustamise erakorralised kulud, Muravjpv maksustas kik misad 10% maksuga nende tuludelt., saksa pritolu isikutelt veti seda alandatud mral 3% aga vene pritolu isikutelt kuni % ja see summa oli esimesel aastal kuni 2600000 rubla. Katoliiklikult vaimulikkonnalt nuti vlja nende hulgast piirkonnast vljasaadetutele tehtud kulud (kuni 68000 rbl.). Poola aadlikkond maksis kinni kik mssuga riigivaradele kui ka eraisikutele (igeusu vaimulikele ja talupoegadele) tekitatud kahjud. Temale pandi spetsialne klade relvastatud valve lalpidamise kulud kigis 6 Loode kubermangus, mis letas 800000 rubla (sellest valvest midagi kasu ei olnud. Vt. C:>2A:89 2 AB>@8G. 5AB=. !11.). Lpuks, pidades silmas jukude jlitamist, raiuti maha 50 slda ((umbes 100 m)) teede rset sajandite vanust metsa, sadud materjal ji neid maha raiunud talumeestele. Kigi nende vetud meetmete tulemusel suruti mss 1863.a. novembriks maha. Mitropoliiti Filareta eeskujul saadeti erinevaist paigust Muravjovile aadresse, kirju, ikoone. Teda nnitleti >A:. 54., tema auks kirjutasid luuletusi vrst G. A.Vjasemski ja F. I. Tjutsev. Alates 1863.a. lpust algas Muravjovi teine tegevuse ajajrk, olles suunatud piirkonna rahustamisele ja venestamisele. Krvuti negatiivse iseloomuga meetmete (kloostrite sulgemine, ladina kiriku vaimulike vastased meetmed), Muravjov vttis ka positiivset laadi meetmeid. Aidates kaasa vene ja vahest ka saksa soost isikutel soetada endale sekvesteeritud misaid (selleks oli antud 5000000 rubla). Piirkonna ametnikele anti soodsalt konfiskeeritud misaid. Parandati vene vaimulike eluolu, andes neile riigimaad 150-300 tiinu ((hektarit)). Ehitati igeusu kirikuid, riigi maadele asutati uusi vene asundusi (nii vabadele , kui poola pritolu isikutest rentnikelt ra vetud maale), aga ka Siberisse saadetute maale. Maade korraldamisel ja kohalike talupoegade eluolu parandamisel oli Muravjov vaid vraste ettekirjutuste titjaks. Talupoegade asjade kigu suund oli ette mratud kaks kuud enne Muravjovi saabumist 1. mrtsi 1863.a. seadlusega 5 Loode kubermangu talupoegade kohustuste misnike ees lppemise ja nende eraomanikeks muutmise kohta (vt . XVI , 718), aga 9. aprillist, peaegu kuu enne Muravjovi nimetamist, anti vlja seadlus phikirjade kontrolli komisjoni moodustamiseks. Mrtsis 1863.a. asusid Vilnos . !. 0:>2L, .. 52H8=L, kes olid sinna nende seadluste elluviimiseks saadetud. Muravjovi juuresolekul olid need meetmed laiendatud vaid Mogilovi kubermangule ja valgevene makonnale. Vitebski kubermangu kohta kis enne talupoegade vabaks laskmist, sulastele ja maatutele maa andmise seadlus. 1. mail 1865.a. oli Muravjov Loode remaa kindralkuberneri ametikohalt vabastatud ja tsteti krahvi seisusesse. 1866.a. aprillis nimetati Muravjov Karakozovi ja teiste asja Krgema komisjoni esimeheks. Ta suri 31.augustil 1866.a. Kirjandus: =. >;3>@C:>2L, .. C@0252L (>=4. 1864); . @>?>B>2L, 87=L .. C@02520L (!1., 1874- 4>2545=0 4> 1831 3. :;NG.) . !>@>:8=L, C@0252L 2 8B25 1831 3. ( CAA:0O !B0@8=0, 1873, B. 7.) . 5H5B>2L, 0: C@0252L 2KA:820;L 2 C@A:5 =54>8<:8 ( CAA:89 @E82L, 1885, B.2.) 0?8A:8 C@0252L I <OB565 1863, ! 1-5; 1884, ! 6) '5BK@5 70?8A:8 3@. C@02520L > A52.-70?. @05 1830-65 3. ( CA. @E82L 1885, B.2.) . >A>;>2L 8;5=A:85 >G5@:8 ( CAA:0O !B0@8=0, 1873, ! 10-12; 1884, !1.).Muravjov Nikolai Erofevits (C@0252L 8:>;09 @>D528GL)1724-1770  kindral  insener, senaator. 1766.a. osales peamistel piiride pratlemise instruktsiooni koostamisel. Kirjutas 0G0;L=>5 >A=>20=85 <0B5<0B8:8 (G. 1., !1., 1752).Muravjov Nikolai Nazarovits(C@0252L 8:>;09 070@>28GL)1775-1845  arheoloog, krahv Muravjov  Amurski isa. Hariduse ta sai mgikorpuses, teenis laevastikus, oli keiser Nikolai I riigisekretr. Tema tdeks on: ?8A0=85 4@52=59 =>23>@>4A:>9 A5@51@O==>9 3@82=K 8 5O @C1;59 (., 1826), AB>@8G5A:8O 87;54>20=8O > 4@52=>ABOEL >23>@>40, :0A0NI8OAO 53> <>=5BL, <5AB=>AB8, =0A5;5=8O, >:>;L=>AB59, C:@5?;5=89 AB@>5=89, =@02>2L 68B5;59 8 A2>8AB20 C?@02;5=8O (!1., 1828); AN40 2>H;> 8 ?@54K4CI55 A>G.), Lunivers et ses mondes et lhomme et ses especes (!1., 1840), 5:>B>@KO 87 70102L >B>E=>25=8O A 1805.3. *!1., 1828 . 51) , 8@387A:B9 ?;5==8:L (?>25ABL 2 AB8E0EL, ., 1828) 8 4@.Muravjov Nikolai Nikolaevits(C@0252L 8:>;09 8:>;0528GL) 1768-1840  kirjanik ja hiskonnategelane, M. Vilenski, M. Karski ja kirjanik Andrei Nikolaevits Muravjovi isa. Ta sai eeskujuliku hariduse, teenis laevastikus ja sjaves, Moskva miilitsas 1807.a., oli admiral N.S. Mordvinovi juures vanem adjudandiks ja koostas jalaveteenistuse lihtsustatud mrustiku. Alates 1810 kuni 1823.a., vikse vaheajaga, mil ta oli 1812.a. 3 ringkonna maakaitsevae staabi lem, oli Muravjov kolonnijuhtide kooli juhataja (XV, 752), mis oli tema lalpidamisel. Ta oli samuti heks Moskva pllumajanduse ja maaharimise kooli hingu asutajaid ja juhatas Butrkal, Moskva lhedal, eeskujulikku farmi.Muravjov koostas 0AB02;5=85 > ?@82545=88 2 ?>@O4>: C?@02;5=8O A:>BA:8<8 42>@0<8 (. 1830); 874. 5@52545==K9 >;>H=K<L C@AL D>@B8D8:0F88 (5;;025=0 , . 1816).! ?@8<5G. .  . @N40 2KH;8 A=>2=8O @0F8>=0;L=>3> A5;LA:>3> E>7O9AB20 . "M5@0, 2 ?5@52>45 !. 0A;>20 (. 1830-35). Selle tlke juurde antud mrkustes Muravjov ksitles sunnismaise ja vaba t suhtelise kasulikkuse ksimust, testades, et  Venemaal palgatud inimeste t on kige phjendamtu ja laostavam ettevtmine, seni kuni vilja hinnad ei tuse ja ttajate ttasu ei lange vi ei suurene viimaste hulk , et  Venemaal ei ole teist pllutde teostamise viisi, kui sunnismaiste talupoegade kasutamine . !@. . CBOB0, 5=.-< .. . (!1., 1852- 87 !>2@5<5==8:0, 1852, ! 5; 0?8A:8 45:01@8AB0 .. 0A0@38=0 ( CAA:89 $@E82L 1868, ! 4-5; ... 8 CG8;8I5 :>;>==>2>60BKEL (>5==K9 !1>@=8:L , 1872, !5).Muravjov Nikolai Nikolaevits,(C@0252L 8:>;09 8:>;0528GL) 1794 -1866. Kindral-adjudant jalave juures. Astus teenistusse 1811.a. kolonijuhisk Tema Majesteedi kortermeistri maleva juures.Osales thelepanuvrselt 1812-14.a. sdades. Hiljem teenis Kaukaasias ja osales prslaste vastases sjategevuses (1826-27) ja Trgi Aasia osas (1828-29), kus paistis eriti silma Karsi piiramisel ning rndamisel. 1831.a., Poola sja ajal, ta oli 818G0 8 0A:528G0 peamiste saatjate hulgas. 1833.a. nimetati vene maleva lemaks, mis saadeti Bosborose vina rde sultanile appi Egiptuse 530<5B0-;8 vastu. 1835.a. Muravjov sai oma ksutusse 5. jalavekorpuse, kuid 1837.a. lahkus teenistusest, millisesse naases aga uuesti 1848.a. grenaderide korpuse lemaks. 1854.a. Muravjov nimetati Kaukaasia asevalitsejaks ja sealsete vgede lemjuhatajaks, ja lpetas oma sjavelise karjri Karsi vallutamisega (XIV.607). Varsti ta oli tervislikel phjustel vabastatud asevalitseja ametikohalt ja silitas vaid Riiginuniku nimetuse. Muravjov oli kuulus kui meie armee ks kige harituimaid kindraleid (2>5==KO A?>A>1=>AB8 53> 1K;8 =5 87 4N68==KEL.) Olles enese vastu range, oli ka sama karm ka teiste suhtes. Autasusid kergelt ei jaganud, arvates, et see on teda teenivate inimeste kohus ei ole midagi erilist. Tema otsekohesus ja jrskus tekitasid Muravjovile palju vaenlasi, nende hulgas ka tema juures Kaukaasias teeniv staabilem vrst 0@OB8=A:03> (tulevane feldmarsal). Muravjovi kirjatdest on jrgmised: CB5H5AB285 2 "C@:<5=8N 8 %82C 2 1819 8 1820 3. (., 1822; ?5@52. 0 D@0=F. , 0=3;. 8 =5<. /7.). Peale ta surma andis ta emees . . '5@B:>2 vlja tema pris mahukad pevikud "C@F8O 8 38?BL 2 1832 8 33 33. (. 1869- ?5G. ! @C:>?8A8, A>:@0I5==>9 02B>@><L 4;O F5=7C@K 2 1858 3.; ?>;=>5 8740=85 2KH;> 2 1870-74); CAA:85 =0 >AD>@5 2 1833 3. (. 1869- G0ABL ?@54K4CI03> A>G8=5=8O, A ?>;=>9 @C:>?8A8). .. 5<84>20 8740;0 A>G. C@02L52: >9=0 70 02:07><L 2 1855 3. (!1., 1876). Teised Muravjovi mrkmed on antud vlja tema ttre . . !>:>;>2>9 poolt 2 CAA:. @E825 1885-93 33. :BK, 874. 02:07A:>9 0@E5>35>3@0D8G5A:>N :><8AA859 (B.XI "8D;. 1888); 5@65 ( CAA:0O !B0@8=0 , 1873, B.VIII ); >@>748=0 (AB>@. 5AB=. 1890, B.XXXIX); 8AA5@<0=0 ( CA. @E82L, 1892, B. I ja II).Muravjov Nikolai Valerianovits (C@0252L 8:>;09 0;5@80=>28GL) - 1850 - ... ? (krahv Muravjov-Amurski (Ida-Siberi kindralkuberner) vennapoeg ja krahv Mihail Nikolaevits Muravjovi onupoeg.). Ta isa oli Pihkva kuberner, hiljem senaatoriks. ppis Moskva 3. gmnaasiumis, hiljem Moskva ja SPb likoolis. Viimases ta sai igusteaduste kandidaadi kraadi, 1870.a. astus Moskva kohtukoja prokurri kandidaadi teenistusse ja oli Rjazani ja hiljem Moskva prokurri asetitja. Varsti sai ta tuntuks kui silmapaistev oraator. Teinud ra Moskva likoolis magistri eksami, asus ta seal tle ja luges avalikke loenguid arstide perekodade toetamiseks, kes hukkusid viimases Vene-Trgi sjas. 1877.a. nimetati Muravjov Jaroslavi ringkonnakohtu prokurriks, aga 1879.a. SP, kohtukoja prokurri asetitjaks. 1880.a. oli komandeeritud Pariisi, et aidata saatkonda Hertmani vljaandmise asjas. 1881.a. ta titis prokurri kohustusi valitseva senati spetsiaalse kohalviibimise juures 1. mrtsi kuriteo asjas. Samal aastal oli nimetatud SPb. kohtukoja prokurriks aga 1884.a. Moskva kohtukoja prokurriks. Esines Skopinski panga asjas sdistajana . Oli 1889.a. Moskva likooli juriidilise ppetooli eksami komisjonis. Vttis aktiivselt osa IV rahvusvahelisest vanglate kongressist (SPb., 1890.a.). 1891.a. oli mratud Seanti kassatsiooni ametkonna lem-prokurriks, 1892.a. riigisekretriks. 1892 ja 1893.a. oli SPb likooli juriidilise ppetooli juures eksamikomisjoni esimees. Tema ametis oleku ajal liideti riiklik kantseleiga endine riiginukogu juures asuv kodifitseerimise jaoskond. 1. jaanuaril 1894.a. nimetati Muravjov justiitsministri ametikohale. Tema limalamliku ettekande phjal 7. aprillil 1894.a. tuli Kige krgem korraldus kohtukorraldust puudutavate kehtivate seaduste mbervaatamise komisjoni moodustamise ksk. Komisjoni istungi avamisel 30. aprillil1894.a. esines Muravjov knega, millises, muu hulgas tles, et phimtted, millistele on rajatud kohtu eeskirjad, moodustavad endast ldtunnustatud ja senini vlja tsiviliseeritud maailmas vlja ttatud parimaid, mis on selle kenduseks, et kohtulik tde leitakse ja et seadust hakatakse tpselt rakendama ja et iga kohtualustest saab teenete jrgi. Kohtukorraldust pudutavate seaduste mber vaatamine peab Muravjovi arvates viima erinevate tegutsevate kohtute ja eeskirjade hinemisele ja neis paranduste vljattamiseni, mis on esile kutsutud riigi ja rahva eluolu nudmistest.. 9. mai 1894.a. seadusega viidi Astrahanis lbi kohtu reform sellises mahus, milline on kehtestatud Olonetsi, Orenburgi ja Ufimi kubermangule. 1896.a. teostati kohtureformi Arhangelski kubermangus (13 veebruaril) ja Siberis (13. mail).(2 mrtsil 1895.a., Muravjovi initsiatiivil on asutatud kohtu ametkonna heategev hing. 19. detsembril 1895.a. hendati justiitsministeeriumiga vanglate peavalitsus. Peale rida artikleid, mis on avaldatud Muravjovi poolt alates 1874.a.  CAA:><L 5AB=N, .@848G. 5AB=8:5 (1@O4L ?C1;8G=>9 :07=8, >2>5 AC4>?@>872>4AB2> 2 A?0=88,  AC451=>9 A;C615, 1 C3>;>2=><L ?@5A;54>20=88 4>;6=>AB=KEL ;8FL 70 ?@5ABC?;5=85 ?> A;C61K 8 4@.), C=0;5 @064. 8 #3>;. @020 ( 2>?@>AC > AC45 ?@8AO6=KEL 8 4@.) .@848G 5B>?8A8, @8<8=0;8ABL 4@. Vene ja prantsuse ajakirjades Muravjor trkkis ra: @>:C@>@A:89 =04A>@L 2 53> CAB@>8AB25 8 45OB5;L=>AB8 (Lne-Euroopa ja Venemaa prokuratuuri ajaloolisest arengust. Autori arvates on prokuratuuri tegevuse juhtivaks algeks seaduslikkusel, kige selles seadusest krvale kalduva seadusega koosklastamises, kuigi asjade jud seaduslikkuse krval tob esile sobivuse ja sihiprasuse printsiibi); 0=4840BK =0 AC451=KO 4>;6=>AB8, 2>?@>AK AC4>CAB@.  AC4>?@. >;8B8:8, C:>2>4AB2> 4;O 2>;>AB=KE AC4>2L, >1@07>20==KE ?> 70:>=C 12 8N;O 1889.3. =AB@C:F8O G8=0<L ?@>:C@>@A:03> =04A>@0 8 G8=0< ?>;8F88, @0B:89 =0:07L 2>;>AB=K< 8 A5;LA:8<L =0G0;L=8:0<L ?> @0A:@KB8N ?@5ABC?;5=89.Muravjov-Amurski C@02L52-<C@A:89 (:@0DL 8:>;09 8:>;0528GL) 11 aug. 1809  18 nov. 1881.a. Pariisis ...  vene riigitegelane. Lpetas Paazi korpuse juures kursuse, astus leib-kaardive praportsikuna Soome polku, osales Trgi sjast 1828 -29.a.(piiras Varna kindlust) ja osales Poolas poolakate vastases tegevuses (1831). 1833.a. lks erru ja tegeles neli aastat pllumajandusega Vilno kubermangu Stokliski misas, mis oli kingitud ta isale eluaegseks valduseks. Kui kindral E. A. Golovin, kelle juures Muravjov sjakigu ajal adjudandiks oli, oli nimetatud ksiku kaukaasia korpuse komandriks ja tsiviilasjade ja piiriasjade lemjuhiks Taga-Kaukaasias, siis Muravjov oli suunatud tema juurde spetsiaalsete lesannete titmiseks (1838) ja vttis mitu korda osa mgilaste vastastest sjakikudest. Alates 1840 kuni 1844.a. oli Muravjov Mustamere kaldavndi he osa lemaks, soodustades selles ametis ubhhide himu rahustamist. Peale lhiajalist erus olekut kutsuti Muravjov siseministeeriumi juurde ja 1846.a. nimetati Tula linna sjaveliseks kuberneriks ja Tuula kubermangu tsiviilkuberneriks. Muravjov ilmutas hoolt temale usaldatud kubermangu suhtes ja peale tema poolt tehtud revisjoni viitas vangla ruumide ebamugavustele ja pllumajanduse langusele. Viimase parandamiseks ta kavatses luua kubermangu pllumajandusseltsi. Ta tstatas kuberneridest esimesena talupoegade vabastamise ksimuse. heksa misnikku kirjutasid selleks alla Muravjovi poolt ette valmistatud Valitsejale saadetava aadressi. Viimane ei saanud vastust, kuid Valitseja jttis Muravjovi silmapiirile, kui liberaali ja demokraadi. Kuid sellegi poolest saadeti Muravjov 1847.a. kindral-kubernerina Ida-Siberisse. Meie valduste laienemise ajaloos Siberis mngis Muravjov silmapaistvat rolli: temale kuulub Amuuri je tagasi saamise au, mis oli 1689.a. Hiinlastele loovutatud. Juba enne Siberisse situ palus Muravjov Nevelski, kes uuris Amuuri je suuet ja Sahhaliini saart, abi. Need uuringud testasid, et Amuuri suudmesse vivad siseneda suured laevad ja tstatati Amuuri kindlama valdamise ksimus, veendunud, et Amuri kaudu saab Vaiksele ookeanile mugava tee. Muravjov hakkas aktiivselt tegelema Amuri vallutamise probleemiga, kuid leidis Peterburist vastuseisu. Valitsus ei soovinud Hiinaga suhteid rikkuda, eelistas vaikset tegutsemist. Muravjov aga pidas silmas agresiivset poliitikat. Kuid sellegi poolest Nevelski poolt tehtud Amuuri suudme hivamise kava oli vastu vetud ja 1851-53.a. tehti Amuuri jel ja Sahhaliinil lisauuringuid. Kikjale asutati elama vene koloniste. Lnega teravnenud suhted sundisid prama thelepanu Kamtsatka kaitsele ja ainus mugav tee sinna vgede saatmiseks oli veetee mda Amuuri. 11. jaanuaril 1854.a. tegi keiser Nikolai I Muravjovile lesandeks Hiina Valitsusega lbirkimiste asuda, et mratleda Idapiir Amuuri jge pidi, et seda jge pidi vgesid saaks vedada. 1854.a. judis Amuuri rde kohale esimene laine ja kahe aasta prast teine vene kolonistide laine. Hiin valitsusega peeti lbirkimisi kaua ja alles 16. mail 1858.a. slmis Muravjov Hiinaga Aizuni traktaadi, millise jrgi muutus Amuur suudmest peale Venemaa-Hiina piiriks. Muravjov sai selle auks omale tiitli Amurski krahv. Kuid Amuri vasaku kalda enesele saamisest veel ei piisanud selleks, et laevastik saas vabalt merele pseda. Jesuudme vasak suue avanes hulga hiljem kui parempoolne suue. See puudus likvideeriti hiljem Pekingi lepinguga, mis slmiti krahv Ignatevi poolt, millise phjal Venemaa soetas mitte ainult Ussuuri reala, vaid ka selle Luna-sadamad. Olles Ida-Siberi kindralkuberneriks pdis Muravjov Amuuri kallast asustada, kuid selline katse ei nnestunud. Hiljem asutati kaldale Baikali kasakad, kuid vabatahtlik asustamine peatus. Samuti ji tulemuateta , mais 1851.a. asustamise katse ja ka Muravjovi katse panna Amuuril kima posti ja inimeste vedamiseks laevahendus ei nnestunud. Tema vastaste peamiseks argumendiks oli hiinlaste rnnakute vastaste alaliste vgede puudumine. Muravjov hankis siis kaevandustes tkohustusest vabastamisega nertsinski talupojad ja formeeris neist 12000 kasakate vekorpuse, kes asutati Amuuri rde. 1861.a. Muravjov loobus kindralkuberneri ametist, kuna tema poolt esitatud Ida-Siberi kaheks kindral-kubermanguks jaotamise kava vastu ei vetud, kuid ta ji Riiginukogu liikmeks. Kahekmne aasta kestel, kuni surmani (18 novembril 1881.a.), elas ta Pariisis. Muravjov sitis siis vaid harva Venemaale, et osaleda Riiginukogu istungitel ja elas Pariisis, sealt harva kuhugi sites, ning on maetud Mont-Marti kalmistule. 1891.a. avati Habarovskis, Amuri kaldal, Muravjovi mlestusmrk. Amuuri soetamine oli 1858-1864.a. ajakirjade elava arutelu materjaliks (Vt. 020;8H8=, CAA:>9 !B0@8=5, 1881 3N !9 8 10: BC@A:>5 45;> 8 2;8O=85 53> =0 >AB. !818@L 8 3>AC40@AB2>). 18913. 8>3@0DBO C@02L0: @. .. -<C@A:89 ?> 53> ?8AL<0<L 4>:CL5=B0<L, @07A:070<L A>2@5<5==8:>2L 8 ?5G0B=K<L 8AB>G=8:0<L, A>G. . 0@AC:>20. Sissejuhatus sellele tle on kirjutatud prof. CF8=A:8<L (@. .. -<C@A:89. G5BL > ?@8AC645=8O ?@5<89 0:0@8O <5B@>?>;8B0 >A:>2A:>3>, !1., 1895), mis suhtus Muravjovi ebasbralikult. Viimase kaitseks andis . . D8<>2L 1@>HN@C @. .. -<C@A:89 ?5@54 AC4>< ?@>D. CF8=A:>3> (!1., 1896), (C<0E5@,  8AB>@88 ?@8>1@5<5=8O <C@0 ( CAA:><L @E825 1878, ! 11); 2>A?><8=0=8O $8;8?A>=0 2 CAA:><L @E825 (1883, !6); 2>A?><8=0=8O . 8;NB8=0 > 35=.-3C15@=. C@0252 2 !818@8 2 AB>@8G. 5AB=8:5 (1888, ! 11 8 12); CAA:>9 !B0@8=5, 1822, !2  18>3@0D8G5A:89 >G5@:L . 5=N:>20. .. . Muravjov-Apostel Ivan Matveevits,  (C@0252L  ?>AB>;L 20=L 0B25528GL) 1765-1851.a. kirjanik ja riigitegelane. Teenis alguses Izmaiili polgus ja nagu oma aja haritud ohvitser (tundis vanu ja uusi keeli), oli kavaler suurvrst Aleksandri ja Konstantin Pavlovitsi juures. Alates 1797 kuni 1805.a. oli Venemaa saadik Hamburgis, hiljem Madriidis. Pras ta oli senaator. Olles Vene Akadeemia liige (alates 1811.a.) ja vene keelse jutustuse hingu tegevliige, Muravjov avaldas 'B5=8OEL oma tid, enamjaolt tlked teistest keeltest, nit. >@0F8O A0B8@K (1812), 1;0:>2L @8AB>D0=0 8 4@. 0AB02;5=85 7=0B=><C <>;>4><C G5;>25:C 8;8 2>>1@065=85 2 A25BA:><L G5;>25:5 (1778); H81:8 8;8 CB@> 25G5@0 <C4@5=L5 :><.  5 4. *1794) 8 CB5H5AB285 ?> "02@845 *1823) !525@=0O G5;0 (1851), ! 59) 8 CAA:0O !B0@8=0 (1886 3. ! 1). . -2L.Muravjovid (MC@02L52K) vene aadli- ja krahvidesugu, kes olid prit 0A8;8O ;0?>2A:03> Rjazani pojast, kelle lapsed A8?L CH0 8 20=L C@0259, olid viidud le 1488.a. Novgorodi misasse ja said A8?L-CI8=KEL suguvsa eellasteks, aga 20=L  C@02L2KEL, 20=L 8:8B8GL C@02L52 oli pletatud rootslaste poolt Novgorodi vallutamisel 1611.a. @83>@89 8:8B8GL C@02L52 oli vejuht Laadogal (1625-26). Alampolkovnik @>D59 $54>@>28GL C@02L52 oli tapetud Trgi sjas 1739.a. tema poegadest 8:>;05L @>D5528G5, 2=C:5 8:>;05 8:>;0528G5 8 ?@02=C:0EL: ;5:A0=4@5, 8:>;05, 3@0D5 8E08;5 8 =4@55 8:>;0528G0EL  vaata levalpool. Poegadest 8E08;0 8:>;0528G0 8:>;09 (C<5@1869) oli Kovenski ja Rjazani kuberneriks, 5>=84L (C1881)-heraldmeister. Pojapoegadest: 3@. Oli saadikuks Kopenhaagenis. Krahv ;048<8@L 5>=84>28GL  maastikumaalija (snd. 1861.a.). 8:8B0 @B0<>=>28GL C@02L52 (1721-99) oli senaator. Tema poeg 8E08;5 8:8B8G5 8 2=C:0E 8:8B5 8 ;5:A0=4@5 8E08;>28G0EL  vaata lalpoolt. 8:8BK @B0<>=>28G0 vennapoeg 20= 0B25528GL pris emalt perekonnanime Apostol. Vanema poja Matvei surmaga 1886.a. lks Muravjov  Apostoli nimi le @>4L >@>L8=>2KEL. Artamon Zaharovits Muravjovi kohta vaata levalpoolt. Kige nooremast Muravjovide liinist on prit 070@89 !B5?0=>28GL C@02L52 (1737-1806), kes oli Arhangelski kuberner. Tema pojast Nikolai Nazarovitsist vaata lalpoolt. Viimase poegadest, vanemast Nikolai Amurskist vaata lalpoolt, teine poeg Valerjan (suri 1869.a.), oli Pihkva kuberner ja hiljem senaator. Viimase poeg Nikolai, on praegu justiitsminister aga teine Valejan (sndis 1861.a.) pris onu Krahv Muravjov-Amurski tiitli. Muravjovide suguvsa on kantud Novgorodi suguvsade raamatusse V ja VI osa. SPb, Vladimiri ja Pensa kubermangu (@51>2=8:L 1. 59). Eksisteerivad veel 4 hilisema pritoluga Muravjovide suguvsa . -! B. XX 1895 Muravjovid-dekabristid (C@02L52K  45:01@8ABK): 1)Aleksandr Mihailovits Muravjov (;5:A0=4@L 8E09;>28GL C@0252) (1802-53); olles ratsavepolgu kornett, liitus Phja hinguga. Uurimiskomisjon asetas ta 14 detsembri 1826.a. lestusu osaliste 4 jrgu osaliste hulka ja krgema kriminaalkohtu poolt misteti talle sunnitle asumisele saatmine 15. aastaks; hiljem see thtaeg lhendati kaheksa aastani. 1934.a. tema sunnitl viibimise thtaeg sai tis, kuid ta ei tahtnud sealt enne oma venda Nikitat lahkuda ja alles 1836.a. saadeti nad koos asumisele Irkutski lhedale Urike asulasse. Hiljem ta elas Tobolskis, teenis alates 1844.a. kubermanguvalitsuse kantselis. Omades mrkimisvrselt raha, ta asutas Tobolskis naistele ppeasutuse. 2)Nikita Mihailovits Muravjov (8:8B0 8E09;>28GL C@0252)(1796-1844), eelmainitu vend, oli abielus krahvinna '5@=KH52>9, kes tuli neile Siberisse jrgi. Ta oli kaardive kindralstaabi kapten. Uurimiskomisjon mratles ta 14 detsembri mssu osaliste esimese jrgu hulka ja oli krgema kriminaalkohtu poolt surma mistetud, kuid see otsus asendati sunnitle saatmisega. Juba 1816.a. Nikita Muravjov osales hendatud Sprade masoonide ja kolme heategija loozis. Hiljem ta asutas salajase poliitilise Psteliidu (1816) ja Teliste isamaasprade liidu, millesse kuulusid lalpool nimetatud masoonid ja millisele Pestel kirjutas 1817.a. phikirja. 1818.a. muudeti Psteliit Hvanguliiduks (1818) kuid mis lakkas 1821.a eksisteerimast, kuna siis ilmusid Phjaliit (1821) ja Lunaliit. Esimese etteotsa asus Nikita Muravjov. Sellesse aega puutub tema esinemine 0@0<78=0 AB>@88 vastu, millist ta sdistas kvietismis ((vaguruses, kskiksuses)). Temale kuulusid nii spetsialne poliitiline kaekismus ja konstitutsiooni projekt.>=5A5=85 A;54AB25==>9 :><8AA88 snab, et tema kava  ngi ette monarhiat, kuid jttis keisrile piiratud vimu, sarnaselt sellele, milline on antud USA presidendile ja jaotas Venemaa sltumatuteks, omavahel hinenud piirkondade liiduks . 3) Aleksandr Nikolaevits Muravjov (;5:A0=4@L 8:>;0528GL C@0252) 1792-1864. @>4=>89 1@0BL 8:>;0O 8:>;0528G0 -0@A:>3>, 8E08;0 8:>;0528G0 .-8;5=A:>3> 8 4CE>2=>3> ?8A0B5;O =4@5O 8:>;0528G0 C@02520. Asutas koos Nikita Mihailovitsiga salajase poliitilise hingu Psteliit ja oli heks Hvanguliidu phikirja toimetajaks. Teenis kindralstaabis ja lks polkovnikuna erru. 1826.a., kuuludes dekabristide neljandasse jrku, saadeti asumisele 5@E=5C48=A:L, jrgmisel aastal sai Irkutski linnapeaks ja seejre Tobolski, Arhangelski ja Niznegorodi kubermangu valitsuse juhataja (viimase ametikoha ta sai seeprast, et Niznegorodi aadelkond reageeris esimesena Kigekrgemale reskriptile 20 novembrist 1857.a. (XVI, 704), lpuks oli ta he Moskva kohtu senati eesistuja. 4)Artamon Zaharovits Muravjov (@B0<>=L 0E0@>28GL C@0252) 1794-1846. Osales 1812-14.a. sjakikudes. Kamandas Ahtri husaaripolku, kuulus Lunahingusse ja uurimiskomisjon mratles ta salahingu liikmete esimesse jrku. Selle komisjoni ettekandes eldakse, et Artamon Muravjov vljendas palavat soovi suunduda Taganrogi, et surmata Aleksandrit, kuid oli seltsimeeste poolt suure vaevaga tagasi hoitud, kelle snade jrgi, muide, ta oli snades enam metsik kui tegelikult. D-r. 5;>3>;>2K9 oma mlestustes 7L 2>A?><8=0=89 A818@O:0, mis on avaldatud CAA:8EL 54><>ABOEL 1896.a. kirjutab, et:  ta oli erakordselt lbus ja heasdamlik inimene, kelle naeratavad silmad hplesid ja kelle lahti rulluv nakatav naer titis alati tema vikest majakest Irkutski lhedases 0;>9 072>4=>9 klakeses, kus ta elas peale sunnitlt vabanemist. Siberis  armastasid kik teda ta muretu ja tegeliku headuse prast: ta mitte ainult ei tundnud igaugusele vrale murele platooniliselt kaasa, vaid tegi ka kikvimaliku, et aidata. Klas ta muutus varsti ldiseks heategijaks. Pidades end meditsiini tundjaks, ta otsis ise les haiged mehed ja aitas neid mitte ainult ravimite, vaid ka toidu ja rahaga kigega, millega vaid sai.. 5)Ipolit Ivanovits Muravjov-Apostol (??>;8BL 20=>28GL C@0252-?>AB>;L 1805-1826.3., ukonna praportsik kortermeistri jaos. Kuulus Lunahingusse, oli osaline Tserniigovi polgu kuue roodu asjas, kes vabastasid tema arreteeritud venda Sergeid ja lksid 5;CN &5@:2L. Kui nad olid 3. jaanuaril 1826.a. puruks ldud husaaride mgisuurtkive ratsave ksuse poolt ja Sergei Muravjov haavata saades kukkus, siis Ippolit, arvates, et ta on tapetud, ei tahtnud ka enam elada ja laskis end maha. 6)Sergei Ivanovits Muravjov (!5@359 20=>28GL C@0252.-?>AB>;L) 1796-1826  eelmise vend, ta oli les kasvatatud Pariisis koos venna Matveiga, seejrel lpetas SPb Teedeehituse inseneride instituudi kursuse, osales 1813-14 sjakikudes.1816.a. viidi le Semjonovi polku, mis oli tuntud  loo tttu mber formeeritud, sattus Tsernigovski polgu teise bataljoni. Sellest ajast peale Sergei Muravjov. Sellest ajast Sergei Muravjovist ks Lunahingu pealikest ja saavutab sdurite hulgas ebatavalise popularsuse, millisega, muide, seletatakse Tserniigovi polgu mssus, mis viis Sergei Muravjovi 13 juulil 1826.a. vlla. Tema biograaf Balas kirjutab CAA:>9 !B0@8=5 1873.a.  Sergei ebatavaliselt pehmeloomuline iseloom, elavuse ja teravmeelsusega, oli temas, kaasaegsete vljendust mda, sravad ja peibutavad. lev ja selge mistus, sgav usklikkus, suureprased hingelised omadused leidsid tema suhtes armastuse ja ustavuse tunded. Sbralikkus ja teravmeelsus tegid temast seltskonna hinge . 7)Matvei Ivanovits Muravjov-Apostel (0B259 20=>28GL C@0252-?>AB>;L) 1783-1886. ppis teedeehituse korpuses, kuid alanud Isamasja tttu ji kursuste vtmine pooleli. Osales Semjonovski polgu ohvitserina, ta lahkus 1821.a. teenistusest alampolkovniku auastmes. 1816.a. oli Hvanguliidu tegevliige. Ta suhtles Phja- ja Lunahinguga. Dekabristide hulgas arreteerituna, ta misteti surma, milline otsus muudeti alguses sunnitga, hiljem asumisele saatmisega. Alates 1836.a. elas Jalutovskis (/;CB>2A:5L). Hiljem anti talle tagasi seisuse igused. Kolm aastat enne surma dikteeris A.P. Beljaevile (.. ,5;O52C) oma >A?><8=0=8O, mis puudutas tema viibimist Siberis (A<. CAA:. !B0@8=0, 1886 3. !8). !@. >A:. 54><>AB8 (1886, ! 63) , CAA:. !B0@8=0 (1886). Mussolini, Benito (1883-1945)  itaalia faaistlik diktaator 1922-1943, Itaalia faaistliku partei asutaja ja juht, elukutselt petaja. 1919.a. rajas sjaveteranide organisatsiooni Facio di Combattimato, mis 1921.a. kuulutas end Rahvuslikuks Faistlikuks Parteiks. 1922 tegi riigiprde ja kuningas nimetas ta peaministriks. Mussolini kehtestas Itaalias faistliku diktatuuri, ta hukati 1945.a. Mussolini Benito 1883.a. faistliku diktatuuri pea Itaalias. Ametilt petaja, liitus sotsialistliku liikumisega. M. ideoloogia on hullukslinud vikekodanluse ideoloogia- mis kujutab endast korratut segu blankismi, sorelismi, prudhonismi, irredentismi elementidest, mis vis tlisliikumisele vaid kahju tuua. Esimese imperialistliku maailmasja alguses M. lheb avalikult le renegaatide laagrisse, agiteerib Itaalia stta astumise poolt. 1914.a. oktoobris ta arvati sotsialistlikust parteist vlja ja oli kuni sja lpuni palgalise agitaatori Antanti valitsuste agendi rollis. 1919.a. mrtsis M. organiseeris Milanos esimese faio ja sellele jmedalt demagoogilise programmi, milline aitas suurendada faistide mju linna vikekodanlusele ja jukale talurahvale. Revolutsioonilise liikumise tusu perioodil (1919-20) olid faidheks organisatsiooniks, milline kasutas kontrevolutsioonilistel eesmrkidel ra vikekodanluse sjast tekitatud pahameelt ning tema hmast sotsiaalse korra muutmise pdu. Peale revolutsioonilise laine (1920-22) vaibumist itaalia kodanlus, eriti selle reaktsioonilisemad kihid (suurtstuse ja rahanduse kodanlus), tugevnenud sja ajal ja kes soovisid oma levimu kinnitada tlisliikumise purustamisega, leidsid Mussolinis oma plaanide ustava titja. Faistide lahingurhmad, kes on kinni makstud kapitalistide poolt ja omavad kogu riigiaparaadi toetust, alustasid kodusda, purustades ttavate massidepoliitilisi organisatsioone ja kasutades tliste juhtide ja neile kaastundjate suhtes ennekuulmatut vgivalda. 1922.a. novembris teostas Mussolini oma marsi Roomale, mille tttu anti talle le riigivim, kui imperialistliku Itaalia kige reaktsioonilisemate elementide esindajale. Kuni 1926.a. Mussolini, koosklas riigi sisepoliitilise olukorraga, kasutas kord pettust, kord otse vgivalla meetodeid. Vaid peale 1926.a., peale antifaistlike parteide purustamist, poliitilise kriisi ajal, mis algas Mussolini palgamrvarite bande poolt sotsialistliku saadiku Matteotti, Giacomo (22.05.1885 10.06.1924.a.)(vt) tapmisega, M. Suutis teostada oma poliitikas otsustava prde ja minna totalitaarse korra kehtestamisele, s.t. avalikult faistliku, kigi demokraatlike vabaduste thistamise poliitikat, kikide parteide keelustamist, peale faistliku, keelata vabad amethingud ja vttes tlised vgisi faistlikesse amethingutesse, teostades metsikuimat terrorit antifaistlike tegelaste suhtes, kehtestades erakorralised seadused, asutades spetsiaalsed kohtud jne. Majanduse valdkonnas faistlik diktatuur thendas kapitali eriti suurt kontsentreerimist, poole tosina trestide moodustamist, kigi philiste tstusharude monopoliseerimist, millega laostati itaalia rahvas. Vlispoliitikas M. asus juba 1923.a. agressiooni teele (Korfu saare pommitamine ning vallutamine). Kuid Itaalia nrkus ja M. plaanide teostamiseks ebasoodne vlispoliitiline olukord sundis tal hoiduma oma ilmselt vallutusliku poliitika teostamist. Mussolini, kasutades vlispoliitikas laialt aantaa~i ja pettuse poliitikat, samal ajal pigistas Itaalia tlisklassist ja talurahvast vlja viimased mahlad, et riiki  ette valmistada uuteks sjalisteks ning koloniaalseteks avantrideks, millest ta otsis Itaalia jaoks vljapsu nii majanduslikust tupikust, millises riik osutus olevat, kui ka kasvavatest sisevastuoludest. Hitleri vimuletulek Saksamaal andis talle vrilise liitlase. Olles kindel hitlerlikku Saksamaa toetuses ja Prantsusmaa heasoovlikus neutraliteedis (seotud kokkulepetega, mis slmitud 1935.a.reaktsioonilise ministri Lavalja poolt), Mussoliini 1935.- 1936.a. teostas Abessiinia vallutamise, millega kaasnes maa elanike le faistliku armee poolne metsik arveteiendamine. Pdes heskoos maailma uue sja abil mber jagada, viis Mussolini ja Hitleri lhenemiseni. Toetudes liidule hitlerliku Saksamaaga (Berliin-Rooma telg), mis muutus 1937.a. lpul agressor-riikide Saksamaa-Itaalia-Jaapani kolmikliiduks. Mussolini, lks peale Abessiinia vallutamist euroopa kontinendil le avalikule agressioonile. 1936.a. ta koos Hitleriga organiseeris salaja Hispaanias vabariikliku valitsuse vastu sjalis-faistliku mssu, aga seejrel, kasutades ra Inglismaa ja Prantsusmaa hoolimatust, kes mngisid mittesekkumise komdiat, teostab mastaapset interventsiooni. Mussolini saatis ja saadab Hispaaniasse sjave varustust, kmneid ja sadu tuhandeid, hispaania maad rahva verre uputavaid itaalia sdureid. Mussolini Hispaania avantr maksis Itaaliale juba enam kui tuhande itaalia sduri elu. Mussolini ei peatu itaalia rahva philiste huvide otsese reetmise ees. Oma liitlase, Hitleri, kasuks, ta toetas hitlerliku Saksamaa poolset Austria hivamist ja sallis, et saksa imperialism, milline judis nd Itaalia piirideni, hakkas ndsest hvardavalt ohustama tema sltumatust ja terviklikkust. Jljendades metsikut hitlerlikku ovinismi, andis Mussolini, alates 1938.a. augustist vlja seeria antisemiitlikke seadusi, viies Itaalia tagasi hmarasse Keskaega. 1938.a. septembris oli Mussolini heks Mncheni hbivrse kokkuleppe organisaatoriks, milline ti kaasa demokraatliku Tehhoslovakkia vabariigi hvimise ja selle faistlikule agressorile paljaks riisumiseks andmise. Mussolini on faistliku partei juht (dute), ministrite nukogu esimees ... Mingi enne II Maailmasja aegne NSVL entsklopeedia kide , Mussolini ,- veerud 644-646. Mussolini Benito (29.VII 1883.a.- 194? .a.) Itaalia riigimees, kes sndis Forli lhedal sepa pojana, tegutses lhikest aega petajana, elas a-st 1902 mne aja pagulasena veitsis, kus sai mjutusi G. Soreli ja Fr. Nietzsche petustest, saadeti siit revolutsioonilise propaganda prast vlja ja prdus kodumaale. Sotsialistliku ajakirjankuna, a-st 1912 partei-hlekandja Avanti toimetajana esindas M. Itaalia sotsialismi vitlevat, radikaalset suunda, heideti aga 1914.a. parteist vlja selle jrel, kui ta oli hakanud propageerima Itaalia astumist maailmastta ententei poolel. Nov. 1914.a. Milaanos asut. Ajalehe. Popolo dItalia toimetajana oli M. ks interventistide juhte. Ta vttis isiklikult sjast osa ja sai veebr. 1917.a. raskesti haavata. Mrtsis 1919.a. asutas M. Milaanos sjast osavtnud isikuist ja teistest esimese Fascio di combattimento ja arendas energilise tegelasena ning hooksa rahvaliku knemehena julise faistliku liikumise. 1921.a. pses M. hes 37 teise faistiga saadikutekoja liikmeks. Okt. 1922.a. haaras ta vimu oma kuulsa marsiga Rooma peale. Alates 1. XI 1922.a. on M. pea- ja (vlja arvatud a-d 1924-26) siseminister, kuni sept. 1929.a. puhuti mitme tesisegi (sja- ja asumaade minist jne.) ressoori juhatajana ning faistide partei juhina (Il Duce) teostanud otse diktaatorlikku vimu. M. on avaldanud Il nuovo stato unitario italiano (1927.a.) jm. P.T. EE (lk 1393-1394) (u.((1935.a.)) Mller Herman,1876-1931 Saksa poliitik, kutselt ajakirjanik, a-st 1916 riigipeva liige (enamussotsialist), toimis juunist 1919.a. vlisministrina, mrtsist juunini 1920 ja maist 1928.a. mrtsini 1930 riigikantslerina. M. on avaldanud t Die Novemberrevolution (1928). EE. VI 1936 lk 64.Nansen Fridtjof - Norra teadlane ja poliitik 10X 1861 -13V 1930Poliitikuna ja riigitegelasena kerkis Nansen esile Norra lahkulmisel Rootsist 1905.a. ja oli 1905-08.a. Norra esimeseks saadikuks Inglismaal. Maailmasja ajal ja sellele jrgnenud aastatel vttis Nanselt edukalt osa mitmetest rahvusvahelistest aktsioonidest Rahvasteliidu kaasabil, nagu Euroopa varustamisest Ameerika toiduainetega, sjavangide ja pgenike kodumaale toimetamisest, riikkondluseta jnud isikute varustamisest nn, Nanseni passidega, Venemaa nljahdaliste abistamisest, Armeenia ksimuse lahendamisest. Sai 1922.a. Nobeli rahu-auhinna, millele taani kirjastaja Chr. Erichsen lisas omalt poolt niisama suure summa. Nansen prandas oma suure varanduse peamiselt ldkasulikeks otstarveteks A.T. Napoleon III,keiser 1852-70, ieti Charles Louis N Bonaparte, kutsutud printsina Louis N., (20.IV 1808 Pariisis 9. I 1873 Chislehurstis, Londoni lhedal), oli N. I venna Louisja Hortensei poeg (tema igeks isaks on peetud Madalmaade admirali Ch. H. Verhuelli, elas a-st 1818 hes emaga Arenenbergi lossis Thurgaus, vttis 1830-31 osa paavstivastasest liikumisest Romagnas ja pidas end N II surma (1832) jrel N. I iguste prijaks. Riigiprde katse puhul ta vangistati Strassburgis okt. 1836 ja saadeti Ameerikasse. Prdunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes ts, nagu Des ides napoleniennes (1839), oma programmi, pooldades rahvasbralikku tsesaristlikku keisririiki, pauperismi krvaldamist riigivimu kaasabil jne. Teisel vimuhaaramiskatsel vangistati vangistati N. Boulogneis aug. 1840.a.; mais 1846.a. nnestus tal aga Hami kindlusest Inglismaale pgeneda. Prdunud 1848.a. revolutsiooni jrel Pariisi, valiti ta rahvuskogu liikmeks ja dets. 1848.a. suure hlteenamusega vabariigi presidendiks, kellena ta ajas konservatiivset, klerikaalset poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat vimu nudvate alalhoidlike elementide poolehoiu. Konflikti puhul legislatiiviga phiseaduse reformi prast teostas N. 2. XII 1851.a. riigiprde, surus vastupanu Pariisis veriselt maha, pani jaan. 1852.a. kehtima 1799.a. phiseadusega sarnaneva konstitutsiooni ja laskis enda senati ettepanekul rahvahletuse teel dets. 1852.a. valida prantslaste keisriks. Keisrina edendas N. hoogsalt majanduselu, arendas raudteevrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mnevrra laiade masside hveolu eest. Kuid ta absolutistliku vrvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sjavele ja brokraatiale, phjustas, hoolimata mningaist liberaalseist mndustest N. i valitsuse lpuaastail, ha suureneva vabariikliku opositsiooni. Pdes aktiivse vlispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas N. koos Inglismaaga Trgimaad Krimmi sjas ja nis Pariisi rahu (1856) jrel saavutavat esivimu Euroopa mandril. Jrgnevail aastail tstis ta vlispoliitikas esikohale rahvusliku phimtte, soodustas sjas Austriaga 1859.a. Itaalia hinemisliikumist, saades kompensatsiooniks Savoja ja Nizza, kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist Itaalia kuningriigiga. 1863.a. ta toetas moraalselt Poola mssu, mille Venemaa siiski maha surus. Kuid ta katse, rajada Mehhikos (katoliiklikku keisririiki, lppes tieliku nurjumisega. Samuti ei nnestunud tal saada Preisimaalt tasu erapoolekuks jmise eest Saksa sja ajal 1866.a. ega omandada 1867.a. Luksemburgi. Halvenev vahekord Preisiga viis Saksa-Prantsuse sjani, mil N. langes 2. IX 1870.a. Sedanis vangi. Ta krvaldati Prantsuse troonilt revolutsiooniga 4. IX 1870.a. ja rahvuskogu otsusega mrtsis 1871.a. Oma elu lpuaastad veetis ta Inglismaal. N. oli abielus EugeDie de Montijoga, kes mjutas teda tugevasti. EE.VI .1933.a.lk118-118 Nesselrode Karl Robert - krahv, Vene riigitegelane, 1780-1862. Oli 1816-56 vlisminister, kellena etendas puhuti juhtivat osa (Kreeka, Ungari, Trgi ksimustes). Nietzsche Friedrich saksa filosoof 15 V 1844 Ltzeni lhedal 25 VIII 1900.a. Weimaris. Avaldas juba lipilasena teaduslikke tid, valiti 1869.a. prof. Baselis, teotses a-st. 1879 vabakirjanikuna; jnud 1889.a. vaimuhaigeks, elas Niertzsche omaste hoolitsusel Naumburgis ja Weimaris. Nietzsche oli enam kunstnik ja luuletaja kui sstemaatiline mtleja, veel enam aga eluproihvet ning reformija. Nietzsche jrgi on filosoofid maailma kskijad ja seaduseandjad, kelle lesandeks on vrtuste astendamine. Uue elufilosoofia loojana esitab Nietzsch terviklikku eluvaadet. Ta arenemises vib eristada kolme astet. Alul lhunult kreeka filosoofiast ja A Schopenhauerist leiab Nietzsche elu mtte kunstis, eriti R. Wagneri ((Viimane oli A. Hitleri lemmik ja kikidel suurematel koosviibimistel esitati tema loomingut)) omas ja esteetilises naudingus. 1878.a. algas Nietzsche elus positivistlik, antiromantiline periood, mil ta loobus tiesti metafsikast ja religioonist. Krgeim inimene ei ole talle enam kunstnik, vaid teadusemees, kogu mtlemine peab nd alistuma bioloogilistele vaatlusviisile ja tde on kasulik eksitus. 1883.a. algas Nietzschel kolmas arenemisaste, mis vljendub liinimese ideaalkujus, kelle tulekut Nietzsche kuulutab Zarathustra suu lbi. Ka siin on Nietzsche antimetafsiline ning elujaatav. Elu mtet ei tohi otsida transtsendentsest, vaid siinpoolsest maailmast. liinimese kujunemist vimaldab ainult aristokraatne kultuur, mille saavutamiseks tuleb kogu senine moraal mber hinnata. Seeprast arvustab Nietzsche terevalt kristlikku moraali, eriti kaastunnet; liinimest valdab tahe vimule, mis loob orjademoraali asemele tugevatemoraali. Kogu aru ning tema loodud maailmapilt on ainult bioloogiline abinu eluvitluses (pragmatism). Nietzsche on ka puhtesteetiliselt ks saksa thelepandavamaid autoreid, sest ta filosoofilinegi proosa (eriti Zarathustra) on sakslase kohta haruldaselt kunstiprane, rtmiline ja kujundirikas, paiguti isegi ekpressionistlikult le pingutatud. Nietzsche on kirjutanud ka luuletusi. Nietzsche mju oli vga suur ja jtkub praegugi, ka vljaspool Saksamaad. Nietzsche pooldajaid on R. Steiner, P. Mongre, L. Kuhlenbeck, A. ja E Hornefferid, R, Mller-Freienfels jt, Teosed: Die Geburt der Tragdie aus dem Geiste der Musik (1872), Menschliches, Allzumenschliches(2 k. 1878-80); Frhliche Wissenschaft (1883), Also sprach Zarathustra (4 osa, 1883-91; e. k. 1932); Jenseits von Gut u. Bse (1886), Esse homo(1908) jt. (R. Richter, Fr. N4, 1922; R. M. Meyer, N., 1912; E. Bertram, N., Versuch einer Mythologie, 1922). EE. VI 1936. lk.196-197. W.F.; A. A. Oriani, Alfredo,itaalia kirjanik, 1852-1909.a. iseppija ja erak, kujutas elu varjuklgi naturalistlikes romaanides: Armukadedus (1894), Kuristik (1899), Lepitusohver (1902) jt. novellides, pamflettides , artiklites jne. Itaalia faistid austavad teda ta rahvusluse-doktriini prast, kui oma eelkijat. EE. VI. 1936. lk. 412. Ortega Y Gasset, Jose (1883-1955), hispaania kultuurifilosoof ja sotsioloog. Esseistina analsis moodsaid kunstivoole ning propageeris vaimuaristokraatlikku elitarismi. Teosed: Masside mss, 1930;Kunsti dehumaniseerimine ja mtted romaanist, 1925. Oswald Karl Alexander Schmidt ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/19._jaanuar" \o "19. jaanuar" 19. jaanuar  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1823" \o "1823" 1823,  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare" \o "Kuressaare" Kuressaare  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/29._juuli" \o "29. juuli" 29. juuli  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1890" \o "1890" 1890,  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu" \o "Tartu" Tartu) oli  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Baltisakslased" \o "Baltisakslased" baltisaksa igusteadlane. Vaimuliku poeg. ppis  HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikool" \o "Tartu likool" Tartu likoolis 18421846, ttas sealsamas kohaliku iguse eradotsendina 18601866 ja professorina 18661890. Owen RobertInglise utopistlik sotsialist (1771-1858) , plvnes vaestest oludest, tusis haruldaste praktiliste vimete tttu juba 20-aastasena vabrikudirektoriks Manchesteris, oli a-st 1800 suure ketrusvabriku kaasomanik New Lanarkis (Glasgow lhedal), teostas selles rea vljapaistvaid reforme tliskonna taseme tstmiseks (10,5 tunnine tpev, alla 10 aastase tst vabastamine, korralikud korterid, vikelastekoolid, pensionikassad jne.), mille tttu see vabrik ratas ldist huvi ja sai kroonitud peade, poliitikute jt. klastusobjektiks. Oma tis (A New View of Society, 1812-13, Social System, 1826-27, jt.). Owen propageeris ldist tkaitset, riiklikku hoolekannet ja sotsiaalseadusandlust, esitas valitsejaile Aacheni kongressil 1818.a. vastava mrgukirja, kuid ei saavutanud mingeid tulemusi. Nd kaldus ta utopistlikule kommunismile ja hakkas taotlema majanduslikul vrdsusel baseeruvat hiskondlikku korda. Et inimese iseloom kujunevat sotsiaalsete elutingimuste ja kasvatuse mjul, olevat vajalik klblalt vrtuslikkude isiksuste saamiseks krvaldada eraomand, mis aitavat kasvatada kigi pahede juurt isekust. Oweni poolt propageeritud kommuunides pidid nii tootmisvahendid kui ka kigile sundusliku t saadused olema kigi liikmete hisomand. Isiklik sissetulek puudus siin tiesti. Eeskuju ja tuke andmiseks rajas Owen oma mratu varanduse abil rea selliseid kommuune, millest oli kuulsaim 1826.a. Phja-Ameerika hendriikides ellukutsutud New Harmony, ent kik need varisesid varem vi hiljem kokku. Siiski leidsid ta ideed laialdase klapinna, eriti suurkapitalismi vitluse all kannatavais vike-ettevtjate ja kodutsturite ridades. Uute kommuunide asutamiseks vajalikkude kapitalide kogumise eesmrgiga hakkasid need kihid Oweni hutusel rajama histegelikke tarvitamis- ja valimistamishingud. Sellega sai Owen histegevuse isaks. Korratusi varade vahetuse ja jaotuse alal pdis Owen 1832-34 krvaldada erilise tbrsiga (Labour Exchange), mis ritus varsti nurjus. (Fr. Podmore, Robert Owen,. 1924). VI 1936 P.T.PPalvadre, Anton,igusteadlane ja poliitik 25. III 1886 Sangaste v. ((s.16. I 1942.a. Sverdlovski obl. Sosova vangilaagris.)) .Lpetas 1911.a. Tartu likooli igusteaduskonna, teotses advokaadina Valgas ja Tallinnas 1914.a.-ni, mil mobiliseeriti veteenistusse. Oli lipilasselts hendus asutajaid, vttis osa poliitilisest elust ja oli 1919-20 t ja hoolekandeminister, I, ja II ja III Riigikogu liige (sots-dem); on 1923.a.-st Riigikohtu liige, 1927.a.-st selle abiesimees. EE. VI. 1936.a. lk.535. Palvadre, Jakob (27.IV 1889 Sangaste v. 11 X 1936.a.), Nuk. sjavelane ja haridustegelane, prof. (1927), kommunistliku partei liige a-st 1917. Lpetas 1924.a. Leningradi lik-i ajaloo erialal. Rev. Liikumisest vttis osa a-st 1904. Oli mrtsist nov-ni 1918 1. eesti kommunistliku pataljoni komandr, nov-st 1918 apr-ni 1919 ksiku eesti ktibrigaadi, okt-st 1919 VK(b) P Eesti Osak-de KK liige. Fontannikute rhma juhte. Ttas a-ni 1936 ppejuna Eesti Trahva lik-s, Lne Vhemusrahvuste Kommunistlikus lik-s jm. Hukkus ebaseaduslikult represseerituna, postuumselt rehabiliteeritud. ENE VI 1974 lk.20. Papen Franzvon (1879 1965) saksa monarhistlik poliitik ja diplomaat, president; Riigipevas 1920-28 ja 1930-32 juhtis tsentrumipartei paremat tiiba, oli ks riigikantsleri kandidaate. 1932.a. juhtis nn Parunite kabinetti, osales 1933.a. faistliku diktatuuri kehtestamises, oli suursaadik Austrias enne Austria vallutamist. Pareto Vilfredo itaalia majandusteadlane ja sotsioloog 1848 1923.a. Oli 1894.a. a-st prof. Lausannes. P. kuulus majandusteaduste matemaatilisse (nn. Lausannei) koolkonda. Sotsioloogina oli ta kindel positivist ja eitas tiesti ajaloolist materialismi, arvates, et hiskonna olulise vormi mravad ta sisemised jud, vaistud ja kired. P-l on olnud suur mju faismi vaimsete aluste rajamisel ja phjendamisel. Teosed: Trattato di sociologia generale (2k., 1916.a.), Compendio di sociologia generale (1920). EE. VI 1936.a. lk 569 Pareto, Vilfredo (1884-1923) itaalia sotsioloog ja majandustegelane, Lausannei likooli professor ja nn Lausannei koolkonna rajaja. Arendas funktsionaalset hinnateooriat, eriti tuntud on tema eliidiksitlus sotsioloogias. Parsons, Talcott (1902- 1979) - ameeriks sotsioloog, tegelenud sotsiaalse rolli ja isiksuse teooriaga. Teos:The Social System, 1951. Paic, Nikola,Serbia riigimees, 1.I 1846-10.XII 1926.a. Kutselt insener, oli ta a-st 1878 rahvasaadik, asutas 1881.a. radikaalse partei, pidi mssukatse prast kun. Milan i vastu 1883-89 viibima maapaos. 1893-94 toimis saadikuna Peterburis ja a-st 1896 Belgradi linnapeana. Eriti suure mju omandas P. Karageorgievitide dnastia ajal (a-st 1903). Peaminister 1891- 92, 1904-05, 1906-08, 1909-11, 1912-18 taotles P. lhenemist Venemaale ja soodustas Suur-serbia liikumist maailmasja eel ja ajal. 1919.a. esindas ta Serbiat Pariisi rahukonverentsil. Dets. 1920 sai ta Jugoslaavia peaministriks, kelleks ji (vaheaegadega) kuni surmani. Ta esindas energiliselt tsentralistlikku suunda, videldes kroaatide jt. fderalistlikkude pdluste vastu. EE. VI 1936.a. lk. 612. Patkul, Johann Reinhold, Liivimaa aadlitegelane ja diplomaat, 1660 sept. 1707.a. Saanud hariduse Kieli likoolis, tegeles 1680 a-st. Liivimaal, oli 1689 liige rtelkonna komisjonis, mis kogus rtelkonna privileege, et nende abil mjustada kuningas Karl XI loobuma misate reduktsioonist Liivimaal ja kis koos maanunik L. G. Budberg iga 1690-91 Rootsis kaitsmas Liivimaa Rtelkonna sellekohaseid seisukohti. Peamiselt P-i mjul asus Liivimaa rtelkonna konvent 1692.a. vga teravasse opositsiooni reduktsiooni vastu. Jrgneva samasuunalise tegevuse tttu saadeti Liivimaa maapev 1693.a. laiali, kuna P. misteti tema vastu tstetud protsessis tagaselja 1694 surma. P. aga pgenes, viibis mitmel pool vlismaal, astus 1698.a. Poola kuninga ja Saksi kuurvrsti August II teenistusse, kelle diplomaatilise agendina vttis osa Saksi liidu slmimisest Taani ja Venega, etendas silmapaistvat osa Rootsi- vastase rinde organiseerimisel ja Phjasja lahtipuhkemisel. 1702.a. siirdus P. Vene teenistusse. 1705.a. ta vangistati Saksis viibiva tsaar Peeter I lesandel. Altranstdti rahu phjal 1706.a. anti P. kuningas Karl XII-ndale vlja, kelle ksu l ta surmati Rootsi riigi raandjana sept. 1707.a. EE. VI. 1936.a. lk.615. Pecqueur Constantin - Prantsuse sotsialistlik aatleja 1801-1887. Lhtus saintsimonismist, pidas sotsialismi teostamise eelduseks inimeste kblat uuestisndi, nudis tootmisvahendite riigistamist, hiskondliku tkorraldust kindla kavamajanduse alusel ja vrdset ttasu kigi tliikide puhul, ent rhutas ka isikuvabaduse silitamise vajadust. Pesqueur on marksismi thtsamaid eelkiaid. Tid: Economie sociale des interets du commerce (2 k. 1839), Theorie nouvelle dconomie sociale et politique (1842). Peel Robert - sir, inglise riigimees, (s. 5. II 1788.a 2. VII 1850). Oli suurtsturi poeg, ppis Oxfordi likoolis, kuulus a-st. 1809 alamkotta (tory), oli siis1812-18 Iiri asjade I sekretr, 1821-27 ja 1828- 30 siseminister, kellena vttis osa katoliiklaste emantsiooni teostamisest ja vitles selle jrel gedasti I parlamendireformi vastu. Selle reformi lbimineku jrel asutas Peel 1833.a. vanadest toryest vasemal seisva mdukalt konservatiivse partei, millesse astusid ka mitmed end. whigid. 1834-35.a. oli ta lhemat aega varaameti I. lordiks hertsog Wellingtoni kabinetis. Peaministrina sept-st 1841 juunini 1846 konservatiividest ja mdukaist liberaalidest koosnevas valitsuses. P. kaotas rea tolle tooraineilt, mida Inglise vabrikud eesktt vajasid ja suurendas selle asemel tulumaksu (otsest). R. Cobdeni ( ) vabakaubanduslikule suunale vastu tulles viis tema 1846.a. rmiselt gedate vaidluste jrel viljatollide kaotamise billi lbi. Selle tagajrjel li konservatiivide, kes jid truuks proteksionismile, end temast lahku. Vrd. Piliidid. P.T. (Tarvel, P. prof.) Petra~icki Leo Vene-Poola jurist ja igusfilosoof 1867-1931  Teorija prava i nravstvennosti 3 tr. 2k. 1906-07.Petra~icki Leo, vene-poola jurist ja igusfilosoof 1867.a. -1931 (enesetapp). Oli prof Peterburis, hiljem Varssavis. Petra~icki on tuntud erilise tsiviiliguspoliitika teaduse rajajana. Eriti kuulsaks sai Perta~icki oma pshholoogilise, emotsionaalse igusteooriaja, mis arvab iguse hulka palju norme, mida teised juristid selleks ei pea. Petra~icki peatdeks on:  Die Fruchtverteilung (1892), Lehre vom Einkommen (2 k., 1893-95), Aktienwesen u Spekulation (1906), Vedenije v izutenije prava i nravstvennosti (3 tr. 1908), Teorija prava i nravstvennosti (2 k., 1906-07). Petrovskaja SofiaVene revolutsionr, 1854-1881 , kuulus Narodnaja Volja erakonda, juhtis 1881.a. keiser Aleksander II le korraldatud atendaati ja poodi. Phryne kreeka hetr, elas IV saj e, Kr. Ateenas. Prit Thespiaist (Boiootas), oli Praxitelesele tema Knidose ja Aphrodite kuju loomisel modelliks. Kui teda sdistati jumalakartmatuses, olevat ta ilu teda kohtus pstnud. Antud juhul oli thtis hoopis selline thelepanek, et eespool EE tekstis olevate P thega algavate nimedega tegelased said erinevatel viisidel surma vi moondusid kellekski vi millekski, Phryne aga pses. EE VI 1936 lk.732. Pichon, Stephen1857-1933, Prantsuse poliitik. Oli 1885.a. rahvasaadikuks, toimis a-st 1894 diplomaatilisel alal Brasiilias, Hiinas ja Tuneesias ning oli 1906-11 ja 1913 ja ka 1917-20 vlisministriksPiip, Ants (Hans),poliitik ja igusteadlane s. 28.II 1884.a. Tuhalaane v. Tegutses 1906-12 merekooli petajana Kuressaares, lpetas 1913.a. Peterburi likooli igusteaduskonna, oli 1913-16 seals. teaduslikuks stipendiaadiks rahvusvahelise iguse alal, hiljemini eradots-ks ja samal ajal ka sjave-ametnikuks. Oli 1917-18 E. Ajutise Maanukogu liige ja selle esindaja vlismaal, 1918-20 Eesti saadik Londonis, htlasi vlisministri abi ja rahudelegatsiooni liige Pariisis ja Tartus; peaminister resp. Riigivanem ja sjaminister 1920-21, vlisminister 1919, 1921-22, 1925-26 ja 1932.a., Eesti saadik P.-A. hendriikides 1923-25., kuulunud poliitiliselt terakonda, olnud Asutava Kogu ja I Riigikogu liige. Tartu likoolis on P. a-st. 1919 rahvusvahelise iguse prof. Toiminud a-st 1923 ka vandeadvokaadina. P. on juhtivalt osa vtnud ka paljudest seltskondlikest ja majanduslikest organisatsioonidest. Teoseid: Rahvusvahelise iguse ssteem 1927, Kaubandusigus (1933), Tormine aasta (1934). EE. VI 1936. lk 760. H. Kr. (Kruus, H. prof.). Pilsudski, Jozef, (5 XII 1867 Zulowo[ (Vilnomaal)  12 V 1935.a. Varssavis), Poola iseseisvuse eest vitleja, marssal ja riigitegelane. Plvnes vanast leedu aadlist, ppis a-st 1885 Harkovi likoolis, misteti 1887, sdistatuna atentaadi ettevalmistamises keiser Aleksander III vastu, sundasumisele Siberisse. Vabanenud 1892.a. , astus ta Poola sotsialistlikku parteisse, oli juhtivamaid tegelasi prandaaluses ts, asutas 1894.a. salatrkikoja ja hakkas vlja andma ajalehte Robotnik, misprast ta 1900 uuesti vangistati. 1901.a. pgenes ta Peterburi vangihaiglast, siirdus 1904.a. Jaapanisse, et sealse abiga organiseerida rahutusi Venes. Tagasi tulnud, hakkas ta 1908.a. Galiitsias Austria valitsuse teadmisel organiseerima oma kuulsaid ktisalku sja korraks Venega. Maailmasja alguses moodustas P. Poola leegioni ja vttis legionride juhina Austria vgede koosseisus osa maailmasjast. Asutanud 1914.a. nov-s. keskriikidele vaenuliku salajase organisatsiooni Polska Organizacja Wojskowa, oli ta 1916.a. sunnitud loobuma legionride juhatamisest. 1917.a. kutsuti P. Poola ajutise valitsusnukogu liikmeks, kuid s.a. okt-s vangistati ta sakslaste poolt ja interneeriti Magdeburgi kindlusse. Nov. 1918 vabanenud, viis P. riigipresidendina (kuni dets. 1922) ja vgede lemjuhatajana sja Venemaa vastu eduka lpuni. Hiljemini elas ta eraellu tmbunult kuni maini 1926, mil ta poliitiliste lahkhelide ja erakondliku vitluse lpetamiseks sjave kaasabil kukutas W. Witos e valitsuse. S. a. okt. kujundas ta oma kabineti. Keeldunud riigipresidendiks valimisest, loobus P. juunis 1928.a. ka peaministri kohustest ja toimis sellest ajast (vlja arvatud aeg dets-st 1930 maini 1931, mil oli uuesti peaministriks) vaid vgede kindralinspektorina ja sjaministrina, ent omades oma autoriteedi tttu erakordselt suurt vimu. P. oli Eesti Vabadusristi I liigi I. Jrgu kavaler. EE. VI 1936. lk. 779-780 A. K-n; J. T-d. (Kristjan, A. kapten; Trvand, J. kindral-major) Pitka, Johan, (19II 1872.a.- Vhmuta v. ), majandus-, riigikaitse- ja poliitikategelane. ppinud Ksmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis. Sooritas 1895.a. kaugesidu kapteni eksami. Sitis merel a-il 1889-1907, oli Eesti-Lti laevasiduagentuuri asutaja (1907) ning pidaja Liverpoolis, asutas 1911 Tallinnas laevatarvete kaupluse. Muutis selle hiljem merekaubandushinguks Joh. Pitka ja Ko, mida juhatas a-ni 1924.a. Oli 1917.a. Laevanduse seltsi asutajaid, 1917-18 Balti Psteseltsi reoorganiseerijaid ja juhataja. P. vttis a-il 1917-18 innukalt osa eesti rahvusveosade, Tallinna Omakaitse ja E. Kaitseliidu organiseerimisest, oli Vabadussja alguses soomusrongide ja autode ehitamise juhataja, Eesti mere- (lpp puudub, kuid selle leidmisel lisan) EE. VI 1936 lk. 810 811.Platon,kreeka filosoof 427-347 e. Kr. prit vanast Ateena sugukonnast, oli 20. eluaastast alates Sokrates pilane, siirdus prast viimase surma Megarasse Eukleidese juurde, reisis sealt Luna Itaaliasse ja Sitsiiliasse, kus tutvus ptaagorlaste petusega ning Dionysios sen-ga. Sattunud viimasega vastuollu, tuli ta tagasi Ateenasse ja asutas seal u.a. 387 e. Kr. oma kuulsa kooli akadeemia, milles petas enda surmani. Vahepeal kis ta veel kaks korda (a-il 367 ja 361) Dionysios jun-i kutsel Srakuusias, et seal teostada oma petuse kohaselt ideaalriiki, mis aga pardus. P.-i filosoofilises arengus eristatakse dialoogide jrgi, mis vormis on kirjutatud kik ta teosed, peale Apoloogia, 3 jrku: 1)sokraatiline periood e. noorplv, mil P. , jrgnedes Sokratese le ning lhtudes eetilistest probleemidest, otsib esemete olu diskursiivsel, loogilisel teel (Apoloogia, Kriton, Protagoras, Georgias, Menon, Kratylos jt. ; 2)konstruktiivne periood e. meheiga, mil P. arendab oma ideedepetust, teravalt eristab ideaalolemist reaalolemisest ja phjendab ideid tunnetavat ning neid haaravat kogemuspetust (Symposion, Phaidon, Politeia, Phaidros; 3)dialektiline periood e. vanaiga, mil P. pab lahendada ideedepetusega seoses olevaid probleeme: ideede astmestikku ning nende vahekordi asjadega (Theaitetos, Parmenides, Sophistes, Philebos, Timaios, Nomoi jt.). Ideedepetuses rhutab P., et kogu reaalne olemine, tegelikkus, on nivus, et tema olemasolu sltub ideedemaailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda lbi pimib ning seega ieti teeb olemasolevaks. Idee ise on igavene, muutumatu, iseendas olev, htlane esemete olu, mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajrjel tekivad misted. Seda kaemust vljendab P. oma taastunnetus e. anamneesi-petusega. Krgeim idee on hve idee, mis phjendab kogu olemist. Kiki ideid pdis P. prastpoole alistada kuuele krgemale: olemine, mitte-olemine, seis, liikumine, samasus ning erinevus (Kategooria). Idee vastandiks on aine, mida P. samastab thja ruumiga ning mille olemine tiesti sltuvat ideedest. Eetikas neb P. suurimat ndsust ideede tunnetamises ning elamises ideede maailmas. ndsuse eelduseks on voorus, mis on hinge kord ning kokkukla. P. tunnustab nelja peavoorust: tarkust, mehisust, mdukust ning iglust. Dialoogi Riik (Politea) jrgi, milles P. esitab oma poliitilise ideaali, avaldub iglus selles, et juba hinges iga osa tidab oma lesannet, nagu riigis iga seisus tidab oma kohustusi. Sest nii kui inimese hing koosneb kolmest osast: mistusest, tahtest (thymos) ning meelusest, koosneb riik-hiskond kolmest seisusest: valitsejaist-filosoofidest, kelle hinge peab valitsema tarkus, kaitsejaist, kelle vooruseks on mehisus ja tootjaist, kes oma tga loovad vrtusi ja kelle vooruseks on peam. mdukus. Kahe esimese seisuse suhtes neb P. ette eraomandi keelu. Kodanikkude seisuse kui ka ametid mravad vaatamata soole haridus ja andekus. Parima ning phjalikuma hariduse ja kasvatuse peavad omandama valitsejad-filosoofid, kes juavad ideede tunnetamiseni. P-i koolkond, nn. akadeemia, itses a-ni 529 p. Kr. ning tema petus, nn. platonism, osutus filosoofia arengus thtsaimaks teguriks, mjutades kogu Lne-Euroopa kultuuri, iseranis ka kristlust. P.-i teoste parima vljaande on toimetanud J. Burnet (5k 1899-1906). (P. Natorp, P-s Ideenlehre, 1921, U v. Wilamowitz-Moellendorf, P. der Erzieher, 1928; A.E. Taylor, P. ,1927; W. Freymann, P.-s Suchen nach einer Grundlegung aller Philosophie, 1930). EE.VI. 1936. lk831.-832. W.F. (Plehhanov, Georgi (ps. Beltov), (1857-1918) vene revolutsiooniline tegelane. 1870-dail osa vene narodnikluse liikumisest. Pgenes 1876.a. vlismaale, asutas 1883.a. esimese vene sots.-dem rhma Osvobozdenije Truda (T vabastus), toimetas ajakirja Iskra (Sde) ning kujunes vene marksismi juhtivamaks teoreetikuks, Sots.-dem de vhemlaste tegelasena asutas ta Venes prast 1917.a. mrtsirevolutsiooni organisatsiooni Jedinstvo (hendus). Avaldanud tid sotsiaalksimuse alalt: Nai raznoglassija (1884) jt. EE. VI 1936.a. lk.835.Poincar, Raimone (1860-1934) Prantsuse Vabariigi president 1913-20.a. Ametilt advokaat. 1924., 1926 , 1929 peaminister. 1920 liitlasriikide Reparatsioonide Komisjoni esimees. Vene E. 35 kide 1955 a. lk .275.Poincare Raymond.. - Prantsuse riigimees, s. 20 VIII 1860.a. Bar-le Ducis Ida-Prantsusmaal ja suri 15 X 1934.a. Pariisis. Kutselt advokaat, oli a-st 1887 saadikutekoja, a-st 1903 senati liige (mdukas vabariiklane), kellena osutas tkust, suuri teadmisi ja vljapaistvat kneannet, toimis haridusministrina 1893 ja 1895.a. rahaministrina 1894-95 ja 1906.a., sai 1909.a. Prantsuse akadeemia liikmeks. Pea- ja vlisministrina jaan-st 1912 jaan-ni 1913 ajas Poincare kindlat ja energilist vlispoliitikat, svendades liidusuhteid Vene . ja Inglismaaga. Presidendina jaan-st 1913.a. jaan-ni 1920 avaldas ta maailmasja eel ja ajal asjade kigule tugevat mju ja esindas koos oma isikliku vastasega, 1917.a. peaministriks kutsutud G. Clemenceauga innukalt revansi-ideed Saksamaa suhtes. Jaan. 1922 kukutas Poincare Saksamaaga leppimist taotleva A. Briandi ja sai jlle pea- ja vlisministriks. Ta pdis karmide vahenditega sundida Saksamaad reparatsioonikohustuste tpsele titmisele ja okupeeris 1923.a. Ruhri ala. Astunud Bloc nationali valimiskaotuse jrel juunis 1924.a. tagasi, tusis Poinicare raske majanduskriisi ajal juulis 1926.a. rahvusliku uniooni kandidaadina uuesti vimule, korrastas pea- ja rahandusministrina edukalt riigimajandust ja stabiliseeris frangi. Juulis 1929.a. lahkus ta tervilikel phjusel valitsusest. Tid: Questions et figures politiques (1907), Histoire politique )4 k., 1921-22), Au service de la France (memuaarid, 9 k., 1925-32). EE.VI 1936 lk.851 P.T Pokrovski Mihhail Nikolaevits ajaloolane, s. 1868.a. Peale Moskva likooli lpetamist 1891.a. petas ajalugu Moskva keskkoolides. Alates 1895-1902 .a. oli lektoriks Moskva pedagoogilistel kursustel ja osales 90.a. Moskvas asutatud Pedagoogilise hingu tdes-tegemistes. 1905.a. jttis pedagoogilise tegevuse maha ja elab alates 1908.a. vlismaal. Ta on range ajaloolise materialismi jrgija, Pokrovski usub, et selle maailmavaate vit on sisuliselt juba saavutatud: filosoofilised voolud Saksamaal, mis pdsid testada, et ajalugu ei saa kunagi olla teaduseks ja mis rhutasid selle phimttelisel erinevusel loodusteadustest, nivad talle viimaste viljatute katsetena, mis tehtud teadvuses, et tuleb kas ajaloeteadusest ldse loobuda vi leppida selle materialistliku mistmisega. Jrgides oma tdes marksismi ssteemi, Pokrovski, erinevalt teistest tema koolkonna ajaloolastest, prab peamise thelepanu mitte majanduse ja hiskonna (mis tihti viis ja viib ajaloo protsessi osadeks tkeldamisele ning ajajrgule iseloomulike tunnuste lethtsustamisele) arengu suurte ajajrkude vahetusele, vaid majanduslike tingimuste pidevale mberkujunemisele, pideva lainekujulise vnkumisega ja jrgib suure meisterlikkusega neid justkui majandusliku elu maa-aluste vnkumiste mju hiskondlikele, poliitilistele, dnastialisi ja nn. vlistes suhetes. Nendes kahes viimases valdkonnas on Pokrovski julge novaator ja tema teened selles suhtes tunnistavad isegi tema suuremad leppimatud vastasedki. Pokrovski peamiseks tks on viiekiteline  CAA:0O 8AB>@8O AL 4@52=59H8EL 2@5<5=L (., 1909-1914, 874. "-20 8@L), kus vaid religioonile ja kirikule phendatud peatkid kuuluvad teisele autorile. Vrivad mrkimist tema artiklid  AB>@88 >AA88 XIX 2 874. "-20 @0=0BL, Aleksander I  st vlispoliitikas, talupoegade vabastamise ksimuses (vga suurt huvi tekitanud artikkel), dekabristidest (koosts K. N. Leviniga). Teistest artiklitest peab viitama:  B@065=85 E>7O9AB25==03> 1KB0 2L CAA:>9 @0245 (2 A1>@=8:5 CAA:0O 8AB>@8O ?>4 @54N .. !B>@>6520), 5AB=>5 A0<>C?@02;5=85 2L 4@52=59 CA8 (2 A1>@=. 5;:0O 75<A:0O 548=8F0), 5<A:89 A>1>@L 8 ?0@;0<5=BL (2 A1>@=. 1905.3. 5AA5=0 8 0<8=:8) ja rida artikleid =835 4;O GB5=8O ?> 8AB>@BB A@54=KEL 25:>2L, .. 8=>3@04>20 toimetamisel, millisest vrib erilist thelepanu artikkel %>7O9AB2. 87=L 0?04=. 2@>?K 2 :>=F5 A@54=8EL 25:>2L. -! @0=0B 32 1929 AB@. 474. ** Pokrovski Mihhail  vene ajaloolane ja poliitik s. 1868 -1932. Oli 1905.a. peale tegev sots-dem. enamlasena, elas a-st 1908 kuni 1917.a. mrtsirevolutsioonini vlismaal. Nukogude Venes on Pokrovski etendanud silmapaistvat osa 1918.a. a-st hariduskomissari abina, 1921.a. a-st Tsentrarhiivi juhataja jm. Pokrovski on vene silmapaistvamaid ja vanemaid marksitliku suuna ajaloolasi. Peateos: Vene ajaloo ldkursus (4k., 1924). EE VI 1936 lk.853-854. **** Pokrovski Mihhail Nikolaevits ajaloolane, s. 1868. 1932.a. . 90.a. lpus Pokrovski sattub legaalsete marksistide - nende proletariaadile kodanliku mju levitajate, kes liitusid ja arenesid tlisliikumisega, et seda allutada kodanluse huvidele, mju alla. Vene legaalsete marksistide, samuti nagu Lne-Euroopa revisionistide hulgas kujunes vlja see majandusliku materialismi metodoloogia, milline 90.a. lpust kuni ta elu lpuni mjutas Pokrovski maailmavaadet. 1930.a. ta ise vitis: kes lks lbi legaalse marksismi, see kandis tavaliselt kaua endas sellise seisukoha jlge, teatud jnukit, haiguslikku jnukit sellest mittedialektilisest, kuigi materialistlikust seletusest . ( >:@>2A:89 ., AB>@8G5A:0O =0C:0 8 1>@10 :;0AA>2, 2K?. 2., 1933, AB@. 268). Pokrovski leminek majandusliku materialismi positsioonile ei thendanud idealismist lahtitlemist. 1900.aastate alguses satub Pokrovski vene mahhistide-bogdaanovlaste, kes revideerisid marksistlikku filosoofiat selle arendamise ning populariseerimise varjus. 1904.a., esinedes bogdanovlikus ajakirjas @0240, saksa ajaloolase Rikerti reaktsioonilisi vaateid reas kardinaalsetes filosoofilistes ksimustes, solidariseerus idealist Rikerdiga. Seejrel Pokrovski lkkas mber objektiivse maailma kajastamise marksistlikku teooria, nimetades marksiste, olles veendunud selles, et looduse seadused eksisteerivad objektiivselt, st., sltumatult meie teadvusest, naiivseteks realistideks. Juba selles artiklis Pokrovski asub objektiivse te eitamise teele ja jrelikult ka objektiivse teaduse eitamisele. Kritiseerides Rikkertit Mahhi, ega mitte Marksi positsioonilt, Pokrovski lkkas tagasi marksistliku te kriteeriumi praktika ja vitis, et meil on igus kasutada ajaloo suhtes Mahhi kriteeriume, selleks kriteeriumiks on sihiprasus. Teaduslikult, jrelikult, Pokrovski jrgi, see, mis viib kiiremini ja igemini seatud eesmrgile. Pokrovski ei vabanenud neist idealistlikest vaadetest kuni oma elu lpuni ja ta ei olnud kunagi dialektilise materialismi jrjekindel jrgija. 1903-04.a. osaledes vljaantavas semstvolaste-konstitutsionalistide kogumikus  >=AB8BCBF8>==>5 3>AC40@AB2> , lks Venemaa demokratiseerimise ksimuses lahku paljude kogumikus avaldatud autorite vaadetest, kuna asus enam vasakpoolsetel seisukohtadel. Seejrel revolutsioonilise laine tusu tingimustes Pokrovski, pettunud kodanlikus liberalismis, judis jreldusele, et ainus partei, milline on vimeline arendama otsustavat vitlust tegeliku demokraatliku riikliku mberkujundamise eest, on enamlaste partei ja astus selle ridadesse (1905.a.). Meie parteiga kirjutas sellistest tegelastest Lenin- liitus demokraatliku revolutsiooniga rida elemente, kes ei ole kaasatud mitte puhtalt selle proletaarse programmiga, vaid peamiselt selle ereda ja energilise demokraatia eest vitlusega ja kes vtsid vastu proletaarse partei revolutsioonilised-demokraatlikud loosungid, mis ei olnud seotud vitlusega sotsiaalse proletariaadi eest tervikuna (5=8=., !>G8=5=8O, B. XIV AB@. 97). 1905-07.a. revolutsiooni ajal Pokrovski teeb kaastd enamlaste ajakirjandusvljaannetele, osales enamlaste MK lektorite grupi tst. Oma rohkearvulistel esinemistel, artiklites ja fljetonides Pokrovski paljastas teravmeelses vormis kadettide kontrevolutsioonist olemust, esitades samaaegselt enamlaste loosungeid ja taktikat. 1908.a. talvel valiti Pokrovski enamlaste MK liikmeks. 1907.a. delegeeriti ta ( !  V AL574) Londonisse, kus ta valiti enamlaste keskuse liikmeks. Tehes parteitd, Pokrovski lks pranda alla ja elas mne aja Soomes, misjrel sitis Prantsusmaale, kus elas 1909 1917.a. Asudes enamlaste parteisse, Pokrovski pidi otsustavalt mber vaatama oma vanad metodoloogilised vaated, kuid ta keeldus sellest, ega olnud selleks vimeline. Ta ei elnud majanduslikust materialismist ega ka filosoofilisest idealismist tielikult lahti. 1906.a. andis Pokrovski vlja raamatu  -:>=><8G5A:89 <0B5@80;87< , kus pdis esitada ajaloo materialistlik marksistlikku mistmist. Pokrovski tunnistas klassivitlust, kui ajaloonhtuste peamist liikuma panevat judu, kuid ei judnud proletariaadi diktatuuri mistmiseni. Legaalsete marksistide vulgaarsed-materialistlikud vaated mjutasid seda td, tpsemalt vites, et keskkond vormib individuaalsusi, nagu stamp lb mnte. 1907-1910.a. Pokrovski tegi kastd vljaande toimetusele @0=0B, millisele kirjutas rea Venemaa ajalugu puudutavaid artikleid. Sellesse perioodi puutuvad esimesed Pokrovski suuremad ajalugu ksitlevad teosed. Artiklite seeria, millised on vetud  AB>@88 >AA88 2 XIX 25:5 @0=0B, anti vlja eraldi raamat  8?;><0B8O 8 2>9=K F0@A:>9 >AA88 2 XIX AB>;5B88. Selle raamatu jrelsnas Pokrovski tunnistab, et tema poolt neis artiklites esitatud vlispoliitika idealistlik selgitamine  peab olema otsustavalt, kui absoluutselt mittemarksistlik, antud arhiivi . Stolpinliku reaktsiooni aastatel, enamlaste kahel rindel vitluse ajal, likvidaatorite ja tagasikutsujate vastu proletaarse partei vaoshoitud joone eest, Pokrovski, sarnaselt paljudele teistele intelligentidele, kes liitusid proletaarse parteiga kodanlik-demokraatliku revolutsiooni kigus, eemaldus enamlastest ja osutus 1908.a. tagasikutsujate ja ulimatistide ridades olevaks, kes, mistmata uue, mberminevaid teid kasutades tsarismi vastu vitlemise poole prdumise hdavajadust, nudsid legaalsete vimaluste kasutamisest loobumist, tlissaadikute Riigiduumast tagasi kutsumist, kusjuures nad maskeerisid oma oportunismi vasaku fraasiga. Pariisis Pokrovski liitus seal 1900.a. Bogdanovi poolt loodud antiparteilise grupiga Edasi, milline hendas erinevad anti-enamlikud elemendid, kes omasid erinevaid poliitilisi ja filosoofilisi vaateid (tagasikutsujad, ultimatistid, mahistid, jumalaotsijad jne.). 1910.a. Pokrovski petas selle grupi poolt organiseeritud Boloni parteikoolis, milline valmistas leninismiga vitlemiseks ette spetsialiste. Kevadel 1911.a. Petrasevski lahkus grupist Edasi, kuid edasilasi maha jttes, ta lhenes vhemlaste-likvidaatorlaste, partei vaenlase Juudase-Trotskiga ((Juudas = reetur. Selliseid snu kasutati teatmeteostes!? Pokrovski oli pisike inimene ja teda nimetati vaid mistmatuks inimeseks, et mitte elda rumalaks.)). Pokrovski tegi kaastd trotskistlikule ajalehele  0H5 A;>2> 8 kirjastusele 0@CA. 1910-12.a. Pokrovski kirjutas oma 4-kd. t  CAA:0O 8AB>@8O AL 4@52=59H8EL 2@5<5=L (., 1909-1914, 874. "-20 8@L), milles ta pdis anda vene ajaloole materialistliku seletuse. Ta esines julgelt igasuguste Vene ajaloolise protsessi aadellike ja kodanlike kontseptsioonide ning tlgendamiste vastu. Erinevalt oma eelkijatest kodanlikest ajaloolastest Pokrovski phjendab ajaloolisi sndmusi majanduslike phjustega ja prab suurt thelepanu klassivitlusele ning prisorjuse vastasele lestusudele. Sellel t oli omal ajal positiivne roll, kuna see andis tsiseid lke vljakujunenud kodanlikele ajaloo kontseptsioonidele, ratas kriitilise ajaloo ksitlemise mtte. Kuid see raamat ei ole kaugeltki marksistlik. Selle sisule ei saanud kige negatiivsemal moel mju jtmata jda autori selle perioodi antileninlik positsioon. Pokrovski ise tles 1927.a., et ta oli 1910.a. marksismist kaugel. 4-kd. ts on antud jrgmine Vene ajaloo perioodideks jaotus: alates 8. saj kuni 10. saj.   42>@8H=>5 maavaldamine, 11. kuni 16. saj. Feodalism, 16. saj  18.saj. kaubanduslik kapitalism, alates 19.saj.  tstuskapitalism. See ajaloo periodiseerimise skeem ei oma minit hist marksistlik-leninliku petusega viiest philisest hiskondlik-majanduslikust formatsioonist. See on Pokrovski poolt vheste muudatustega vetud le vulgaarselt materjalistilt NE5@ (Bjuherilt) (vt), aga kaubanduskapitali rolli lethtsustamine vene ajaloos  Peter Struvelt. ((5B@0 !B@C25.)). Kik Pokrovski ajaloolised kontseptsioonid, vaatamata nende poolt deklareeritud kigist eelnevatest kodanlikust ja aadellikust ajalooksitlusest lahtitlemisest, on sisuliselt, erinevate ajalooliste kontseptsioonide hendus. Elektika ((vlja valiv)) on Pokrovski ajaloolise kontseptsiooni iseloomustav iserasus. Esimese imperialistliku maailmasja ajal ((Siis rgiti teisest tulevasest maailmasjast, mis kohe kohe pidi lahvatama. 1940.a. raamatus on nii eldud, enne nimetati seda sda ldiselt 4 aastaseks sjaks. KL)) Pokrovski tegi kaastd trotskistlikes vljaannetes, oli leninliku petuse vastaseks imperialismi olemuse mratlemisel, jdes selles ksimuses 8;LD5@48=30 8 0CBA:>3> vangiks. Eitades viite imperialismile omast tunnust, mis on esitatud Lenini poolt (kapitalistlikud monopolid, finantskapitali kokkukasvamine tstus- ja rahandusoligarhiaga, kapitali vljavedu, rahvusvaheliste monopolistlike liitude moodustumine, mis jaotavad maailma, maailma jaotamise lppemine ning vitlus selle mberjaotamise eest), Pokrovski vttis imperialismi miste kokku snaga protektsionism Tollibarjrid ja uute maade vallutuste ning territooriumi laiendamise pd. Pokrovski lkkas tagasi leninlikku imperialistliku sja kodusjaks muutmise loosungi. Neil aastatel ta kirjutas terve rea artikleid, mis olid phendatud imperialistlike riikide vlispoliitika analsile. Nendes ja hilisemates artiklites 1914-1918.a. maailmasja kohta Pokrovski tegi terve rea tsiseid vigu, tpsemalt sjasdlaste ksimuses. Pokrovski ei nidanud, et esimest imperialistlikku maailmasda valmistati kigi imperialistlike riikide poolt juba varakult enne selle puhkemist ette. Pokrovski, moonutades ajaloolisi fakte, ei nidanud, et imperialistliku sja sdlasteks olid kikide riikide imperialistid. 1917.a. augustis Pokrovski naases Venemaale, astus enamlaste parteisse ja osales aktiivselt vitluses Nukogude vimu eest. Pokrovski oli toimetuse liige  725AB89 M>A:>2A:>3> !>25B0 @01>G8E 45?CB0B>2 ttas  !  (1>;LH528:>2) organi !>F80;-45<>:@0B toimetuses. Peale Suure Oktoobrirevolutsiooni vitu valiti Pokrovski mneks ajaks Moskva nukogu esimeheks. 1918.a. maist ja kuni oma elu lpuni oli Pokrovski VNFSV rahvahariduse rahvakomisari asetitja. 1918.a. tegi Pokrovski suure poliitilise vea  ta liitus  vasak kommunistide  ;52KE :><<C=8AB>2 (A<), fraktsiooniga, kelle provokaatorlik poliitikat maskeeriti osavalt vasakpoolsete fraasidega. Pokrovski, olles saadetud nukogude delegatsiooni koosseisus Bresti, et Saksamaaga rahu slmida, Pokrovski, koos reetur Trotskiga, keeldusid rahulepingu allkirjastamisest, rikkudes partei direktiivi. Selles Pokrovski veas vljendus tema vikekodanlik ideoloogia, letamatu antiparteiline vasakpoolne tagasikutsumise vaim ja ultimatism (1908-1910), F5=B@87< (1911-16), aga samuti asjaolu, et ta asus 1917.a. antileninlikul sotsialismi hes riigis lesehitamise vimalikust eitaval positsioonil. Peale Bresti rahu slmimist  vasakpoolsed kommunistid , jtkates vitlust Lenini ja Stalini vastu, langesid ha enam ja enam reeturlikkuse ja reetmise sohu, kuid Pokrovski siiski eemaldus neist. Vasakpoolsuse halvad igandid Pokrovskil olid siiski ka hiljem. Ta toetas pahempoolset kooli vljasuremise teooriat ja komplekset petamist, kuni 1923.a. ta eitas koolis ajaloo petamise hdavajadust. Saanud rahvahariduse rahvakomisari asetitjaks, tegi Prokovski suurt organisatsioonilist td, olles asendamatu Kommunistliku akadeemia, Ajalooinstituudi. Ajaloolaste marksistide hingu, Punase professuuri instituudi ja Keskarhiivi juhatajaks. Pokrovski toimetamisel ja vahetu juhtimise all ilmus rida arhiividokumentide vljaandeid ( Dekabristide lestus , E. Pugatsiovi juhtimisel toimunud talurahva lestusust, Venemaa revolutsioonilisest liikumisest). Pokrovski oli & !!!  ja peatoimetajaks 564C=0@>4=K5 >B=>H5=8O 2 M?>EC 8<?5@80;87<0 , dokumentide vljaandes,  Kodusja ajaloo toimetuse liikmeks ja Suure Vene Entsklopeedia peatoimetuse liige. Pokrovski oli NSVL KTK ja KTK rea istungjrkude liige. 1929.a. valiti Pokrovski NSVL Teaduste akadeemia tegevliikmeks. Peale XVI VKP (b) Kongressi ta valiti @57848C<0 & (1) liikmeks. hiskondlik-poliitilise tegevuse krval tegeles Pokrovski samuti teadusliku uurimis- ja pedagoogilise tga. Ta oli rea ajaloo ajakirjade toimetajaks ( AB>@8:-<0@:A8AB , @0A=K9-a@E82 8 4@.), petas mitmetes likoolides. 1920.a. andis Pokrovski vlja CAA:CN 8AB>@8N 2 A0<>< A60B>< >G5@:5 - loengute kursus, mis loetud Sverdlovski likoolis. Selles raamatus lhidalt, elavas kigile arusaadavas keeles, Pokrovski, vastukaaluks rohkearvulistele enne revolutsiooni vlja antud monarhistliku vaimuga pikutele, pti anda Venemaa materialistlik ajaloo seletus. V. I. Lenin oma kirjas M. N.Pokrovskile 5/ XII 1920.a. kiitis selle katse heaks, samas viidates raamatu originaalsele lesehitusele ja esitusele, tegi mrkuse, kronoloogilise materjali loetelu lisamise vajaduse suhtes,  et ei oleks pealiskaudsust, et fakte teataks (5=8=, !>G8=5=8O, B.XXIX AB@.442). Selle mrkusega Lenin erandliku lihtsusega paljastas kigi Pokrovski tde philised puudused: nende skemaatilisus, konkreetsest ajaloolisest materjalist eemaldumine. Oa kahes ajalugu ksitlevas phits: CAA:0O 8AB>@8O AL 4@52=59H8EL 2@5<5=L (., 1909-1914, 874. "-20 8@L, CAA:CN 8AB>@8N 2 A0<>< A60B>< >G5@:5 - Pokrovski esitas peaaegu kik oma vaated Venemaa ajaloole. Need vaated tema hilisemates tdes oma philises olemuses ei muutunud. Vead, millised on tehtud kahes levalpool nimetatud tdes, on enam iseloomulikud kogu Pokrovski ajaloo kontseptsioonile. Vaatleme neist vigadest olulisemaid. Pokrovski antimarksistliku ajaloolise kontseptsiooni aluseks olid: majanduslik materialism ja mahhistlik subjektivism. Majanduslik materialism, mis oli Pokrovski poolt vetud aluseks marksistliku ajaloolise materialismi asemel, viis selleni, et tema tdes kujutatakse poliitikat passiivselt majandusest sltuvaks, eitatakse ideede tagasimju inimese olmele, ignoreeritakse ajaloos subjektiivset faktorit, eitatakse riigi aktiivset rolli ja isiksuse loovat rolli ajaloos. Objektiivse te idealistlikust eitamisest ja mahhistliku te kriteeriumi (sihiprasus) vastuvtmine vljendus Pokrovski juures ajalooliste faktide suvalises valiku printsiibis, antiteadusliku mratluse ajaloost kui poliitikast, mis suunatud kummuli keeratud minevikule, antiajalooline lhenemine ajaloosndmustele, aga samuti objektiivsuse ja teaduse parteilisuse vastandamine ja marksistliku teaduse objektiivsuse eitamine. Pokrovski tdes, eksliku meetodi mjul, konkreetsete sndmuste kujutamine nende ajaloolises jrjestuses asendati abstraktsete skeemidega, faktid olid enamjaolt nideteks ja illustratsioonideks nende skeemide juures, ldistused olid faktidest lahutatud ja phinesid oma tahte jrgi valitud faktidel, esitus allus poleemika huvidele. Konkreetne ajalooteadus muutus skolastiliseks formatsioonide aruteluks. Pokrovski ajalooline kontseptsioon pahempoolselt moonutab proletaarset internatsionalismi, ta on jetud ilma armastusest kodumaa vastu. Pokrovski skeem eitab seda fakti, et enamlus on kige parema prija, mida inimkond on kogu oma ajaloo jooksul vlja ttanud. Pokrovski kontseptsiooni lbib bogdanovlik suhtumine kultuuri mineviku, millise jrgi enamik mineviku kultuuri saavutusi ksitletakse kui aadlike vi kodanlikke, mis oma sisult on proletariaadile vrad ajaloolised nhtused. Skeem mustab valikuta kiki meie mineviku nhtusi. Ts CAA:>9 8AB>@88 2 A0<>< A60B>< >G5@:5, erinevalt 4-kd tst, juba vttis sisse kaubandusliku kapitalismi kui erilise formatsiooni, kuid see-eest kaubanduslikule kapitalismile oli antud kogu vene ajaloolise protsessi organisaatori ja juhi roll. Koosklas selle kontseptsiooniga, kaubanduskapital ja tema agendid misnikud-prismaised, vites 17. saj alguses kodusja, lid Romanovite monarhia, mis eksisteeris, kui kaubandusliku kapitali levimu vorm, kuni veebruarini 1917.a. Vene ajalugu, alates 18. saj. oli kujutatud kui tstuskapitali ja kaubandusliku kapitali vahelise vitluse arengut. Vilja hindade muutumine ja selle seadmisel sltuvusse kaubandusliku kaubandusega on Pokrovskil universaalseteks muukrauaks, millise abil Pokrovski seletas igasugust ajaloolist sndmust. Marksismi klassikud rhutasid mitmeid kordi kaubandusliku kapitali rolli vana tootmisviisi kaotamises, kuid nad kunagi ei teinud kaubanduslikust kapitalist, nagu seda tegi Pokrovski, uue tootmisviisi kandjat. See Pokrovski ekslik kontseptsioon lheb tervikuna lahku marksistlik-leinlikust hiskonnapetusest. Marksism vidab, et hiskonna arengu ajalugu on eelkige, tootmise arengu ajalugu, tootmisviiside arengu ajalugu, millised asendavad teineteist sajandite kestel, tootmisjudude arengu ja inimeste tootmissuhete arengu ajalugu. . (AB>@8O (1). >4. 54. ><8AA88 & (1), 1938, AB@. 116). Pokrovski vene absolutistliku riigi kui kaubandusliku kapitali diktatuuri trakteering lks tiesti lahku leninlikust isevalituse kui prisorjuslike-misnike diktatuuri hinnangust. Nagu 4-kd ts, kui ka  CAA:CN 8AB>@8N 2 A0<>< A60B>< >G5@:5 , Pokrovski, risti-vastu marksilmi-leninismi klassikute tlustega, eitas ekslikult vana Rusi kogukonda eksistentsi ldse, asendades  42>@8I=K< maavaldamisega. Risti vastu ajaloolise tegelikkusega, Pokrovski eitas htse vene riigi eksisteerimist Kiievi ajajrgu ajal, astudes selles ksimuses vastuollu Marksiga, kes pidas vana Rusi ajaloo Kiievi perioodi keisririigi kasvamise perioodiks Ida-Euroopas, sarnaselt Karl suure keisririigile Lne Euroopas. Pokrovski eitas samuti klasside esinemist Kiievi Rusis 10-11 saj. Olles truu oma antiajaloolisele kontseptsioonile, Pokrovski ei mistnud Kiievi Rusis ristiusu vastuvtmise progressiivset thendust. Ta ei ninud erinevust varafeodaalse ja feodaalse perioodi vahel, ei ninud isevalitsusliku riigikorra progressiivsust vrreldes feodaalse killustatuse perioodiga. Eitades htse Kiievi vrstiriigi eksistentsi, Pokrovski vitis, et see ei saanud seeprast ka laguneda, jrelikult, ei olnud miskit ka kokku koguda. Nii nagu tema eelkiad kodanlikud teadlased, Pokrovski asendas vene rahvusriigi loomise ksimuse, milline hendas rea vikeseid, killustunud feodaalseid vrstiriike, Moskva thtsuse tusu ksimusega. Vene rahvusliku riigi loomine, oli Pokrovski jrgi kaubandusliku kapitali ktet. See tsentraliseeritud riik, tema arvates ei saanud olla loodud 15-16 saj. nn. ei olnud kaubanduslikku kapitali. Risti-vastu ajaloolist tegelikkust, Pokrovski loeb selle riigi looduks 16-17.saj , just kui see kaubanduslik kapital oleks siis ilmunud. Rusi le olnud mongoli-tatari iket pidas Pokrovski ekslikult progressiivseks nhtuseks, justkui see aidanuks linnade Rusil minna le feodalismi, aga seejrel kergendas tsentraliseeritud Moskva riigi loomist. Feodalismile leminekut ei seleta Pokrovski loomulike ajalooliste phjustega, vaid vliste phjustega kaubateede muutumisega ning mongolite pealetungiga. Feodalismi iseloomustamisel on Pokrovski tiesti solidaarne kodanliku ajaloolase 02;>K<. !8;L20=A:8<. Risti-vastu marksismi-leninismi petusega sellest, et feodalism on tootmisssteem, mil  peamiseks tootmissuheteks on feodaali tootmisvahendite omand ja ebatielik omandiigus tootmistlisele, - sunnismaisele, keda feodaal enam tappa ei vi, kuid keda ta vib ma ja osta, kus krvuti feodaalse omandiga eksisteerib talupoja ja ksitlise eraomand tootmisvahenditele ning oma eramajapidamisele, mis phineb ta isiklikul tl (AB>@8O (1). >4. 54. ><8AA88 & (1), 1938, AB@. 120), Pokrovski ngi feodalismis juriidiliste, iguslike suhete ssteemi, millist iseloomustati kolme iseloomuliku tunnusega: suurmaaomandi levim, poliitilise vimu seos maaharimisega ja maaomanike teatud hierharhia olemasolu. Kuna 16.saj. Venemaal mned neist tunnustest hakkasid ra kaduma, siis Pokrovski arvas, et feodalism kadus ja oli asendatud sunnismaisuse igusega, mis oli ekslikult vastandatud Pokrovski poolt feodalismiga. Seeprast ka Ivan IV vitlust suurbojaaride vastu, et tugevdada isevalitsuslikku vimu (vt. ?@8G8=0), Pokrovski ekslikult trakteeris kui agraar aadelliku-kaupmeeste revolutsiooni, milline justkui leidis aset feodalismilt sunnismaisusele leminekul ja mis andis maa suurbojaaride kest kaubandusliku kapitali agentidele vike- ja keskmistele misnikele. Tiesti ebaigelt on Pokrovski poolt valgustatud 17. saj. sndmused. Poola panide ksilased, avantristid Vale-Dimitri I ja Vale-Dimitri II kuulutatakse Pokrovski poolt kasaka-talurahva tsaarideks. Poolakate ja nende ksilase Vale-Dimitri I intervintsiooni vastane 16-17. mai 1606.a. rahvalestusu Moskvas, kuulutab Pokrovski bojaaride-kaupmeeste vandenuks, millisesse justkui pettusega oli rahvahulgad kaasa tmmatud. Vene rahva kangelaslikku vitlust rahvusliku sltumatuse eest Moskvat okupeerivate poolakate vastu, Pokrovski trakteerib kui poolakate tttu kikuma lnud kaubandusliku kapitali ja aadlike vitlust. Selle vitluse kangelasi 8=8=0 8 >60@A:>3> (A<) Pokrovski kuulutas omakasupdlikeks inimesteks. Peale  segadust 17. saj. Pokrovski arvates saabub poliitikas enne-opritsinat eksisteerinud korra restaureerimise ajajrk, majanduses tagasiprdumine naturaalmajandusele, kaubanduskapital loob klas sunnismaised suhted, monarhia muutub patriarhaalsest kaubanduslik-brokraatlik monarhiaks. Kik need vited on Pokrovski antimarksistliku metodoloogia tulemus, tema mittetsisest suhtumisest 17. saj faktide tundmappimisse. Tegelikkuses mingit restauratsiooni ei olnud, prismaiseks muutmine algas juba enne A<CBK, 17. saj monarhia ji feodaalseks asutuseks oma sotsiaalselt sisult ja isevalitsuslikuks poliitilise vimu organisatsiooni ssteemilt. Pokrovski eitab Peter I progressiivset thendust, kelle mberkorraldusi marksismi klassikud hindasid kui Venemaa euroopastamise algust. Pokrovski pidas Peter I lihtsalt despoodiks ja pikpeaks, kes oli ajaloolaste poolt eksituse tttu Suureks nimetatud. Peter I reformid viidi lbi, Pokrovski arvates, kaubandusliku kapitali huvides, risti-vastu aadlike huve. Selline Pokrovski ekslik trakteering lks samuti lahku marksismi klassikute arvamustega, kes vitsid, et Peter I reformid viidi lbi valitseva aadlike ja alles tekkinud kaupmeeste klassi huvides. Stiihiliste, 078=0 8 C30G520 juhtimisel, prisorjuse vastaste talurahvalestusude kirjeldusel tegi Pokrovski rea tsiseid vigu. Razini lestusu ta pidas tema poolt vlja meldud kaubanduskapitali ( kasaka ) ja kaubanduskapitali (moskva) vitluseks. Pokrovski eitas selle lestusu talupojalikku iseloomu, rhutades selle kasakliku iseloomu. Peale selle Pokrovski pidas seda lestusu  perifeeriliseks , milline tervet Venemaad mingil viisil ei mjutanud. Pugatsovi lestusu iseloomustas Pokrovski oma 4.kd : CAA:0O 8AB>@8O AL 4@52=59H8EL 2@5<5=L (., 1909-1914, 874. "-20 8@L) kui kasaklikku, aga CAA:>9 8AB>@88 2 A0<>< A60B>< >G5@:5 ning hilisemates tdes ta asus igele teele, mratledes selle kui talurahva lestusu, mis snnitatud levenemaaliste tingimustega ja millisel oli mju hilisemale tsaristlikule poliitikale. Kuid seejuures ta hakkas ekslikult mratlema Pugatsovi lestusu kui varajast kodanlikku revolutsiooni. Pugatsovi lestusu puhul Pokrovski esmakordselt ja tiesti ieti rhutas Uraali prisorjuslike tliste rahvuse thtsust, kuid neid viimaseid ta pidas peaaegu et kaasaegseteks tstusproletaarlasteks ja kogu lestusu mratleti kui tlis-talurahva lestusu, millises juhtiv roll kuulus tlistele. See on ilmne ajalooliste sndmuste moderniseering. Pokrovski vitis, et need stiihilised talurahva lestusud visid vita, mistmata seda, et talurahvas oli vimeline, ilma tlisklassi juhtimiseta, vaid stiihilisteks ja organiseerimatuks liikumiseks. 1812.a. Isamaasja sdlaseks pidas Pokrovski mitte Napoleoni, kes Venemaale tungis, Pokrovski arvates, kui hdavajalik enesekaitse akt, vaid vene kaubanduslikku kapitali. Pokrovski eitas 1812.a. Isamaasja rahvuslik-vabastuslikku iseloomu. Napoleoni I armee Venemaal oli Pokrovski arvates purustatud mitte kangelasliku rahvasjaga interventsiooni vastu, vaid Napoleoni armee halva korralduse tttu. Pokrovski pdis mustata suurt vene vejuhti Kutuzovit, eitades tema vljapaistvat rolli lahingutes Napoleoni sjavega, samuti ta igatpidi laimab oma kodumaa tulihingelist patriooti Bagrationi. Pokrovski rgib palju suurtest ja vikestest Napoleoni marssalitest, kuid vaikib tervest reast andekatest vene vejuhtidest. Borodino, mis hvitas Napoleoni usu vitmatusse ja kindlustas vene rahva vidu usku, trakteeritakse Pokrovski poolt justkui Napoleoni vaieldamatut vitu. Pokrovski eitab samuti partisanivitlust kui thtsaimat Napoleoni le saavutatud vidu faktorit. Kiges selles ilmnes Pokrovski ajaloo kontseptsiooni rahvavaenulik olemus, milline nukogude rahva vaenlaste rmuks tmbas maha selle rahva ajaloolises minevikus kogu kangelaslikkuse, tema vitluse vlisvaenlastega ja moonutas vitlust teda sajandeid rhunutega, eitas rahva vljapaistvate esindajate ajaloolist rolli. Dekabristide lestusu Pokrovski iseloomustab kui liikumist, kelle eelkijad olid 18 saj. paleeprete sooritajad ja dekabriste eneseid kui omakasupdlikke ekspluateerijaid, kes mtlesid uutest, enam kindlatest talurahva riisumise vormidest. Sellisel viisil, Pokrovski, eitades aadlikest revolutsionride progressiivset rolli, kes, Lenini arvates olid parimad inimesed aadlike hulgast, kes aitasid rahvast ratada (c<. 5=8=, !>G., B. XVI , AB@. 575). Oma viimastes tdes Pokrovski tunnistas ja isegi hindas mber mned dekabristide liikumise elemendid, kuid dekabristide tegevuse revolutsioonilisust ta eitas tervikuna. Nii, niteks, ta pab tmmata Pestelit ja tsernsevskit isegi enamlasteks ja samaaegselt tukab revolutsioonilisest liikumisest eemale dekabristide phjatiiva. Kodanlus, Pokrovski arvates, ei olnud kunagi revolutsiooniline. Isegi Prantsusmaal 1789.a., tema arvaates ei olnud kodanlik revolutsioon, millise eesotsas oli revolutsiooniline kodanlus, vaid tstuskapital, talurahva ja tliste revolutsiooni abil, heitis sadulast vana kaubanduskapitali, mis oli tihedalt seotud maaomandiga, aga hiljem asus ise kaupmeeste ning misnike asemele . (>:@>2A:89, CAA:>9 8AB>@88 2 A0<>< A60B>< >G5@:5, 1932, AB@. 127). Selle revolutsiooni juhiks justkui ei olnud kodanlus, vaid intelligents, mida tiesti ekslikult mistetakse Pokrovski poolt kui klassidest krgemal asuvat kihti. On teada, et intelligents  ei ole iseseisev majanduslik klass ja ei oma seeprast mingit iseseisvat poliitilist judu (5=8=, !>G., B. X. , AB@. 207). 60- aastate reformide phjuseks, samuti nagu stolpini reforme, Pokrovski ei pea talurahva vitlust misnike vastu, vaid tstuskapitali vitlust kaubanduskapitaliga. 60- aastate reformid Pokrovski arvates midagi ei muutnud. Pokrovski ei nidanud talupoegade olukorda enne ja peale reformi, nnda nagu, tema snade jrgi, mingit vabastamist ei olnudki. Ta ei ninud seda, et kuigi 1861.a. vabastamine oli talupoegade sdametunnistuseta misnike poolseks rvimiseks, ikkagi see reform, nagu ka teised 60- aastate reformid, oli sammuks edasi tootvate judude arenemisel feodaalsest monarhiast kodanluseks, ta kergendas kapitalismi arengut. Vene-Jaapani sda vaatles Pokrovski mitte kui imperialistlikku (Pokrovski eitas 20 saj. alguses Venemaal imperialismi eksisteerimist) sda, mitte kui kahe kiskja sda kolooniate prast, vaid kui kaubandussda, milles justkui Venemaa oli rndaja ja Jaapan oli kaitses. Eitades nnda jaapani imperialismi kiskjalikku, rvellikku rolli. Nnda nagu 4-kitelises, aga ka (>:@>2A:89, CAA:>9 8AB>@88 2 A0<>< A60B>< >G5@:5, 1932, AB@. 127) = ((  Kokkuvtlikus ajaloos ))Pokrovski isegi ei esitanud Venemaad asustavate rahvaste ajaloo koostamise ksimust. Selles ksimuses, nagu ka paljudes teistes, ta ei vabanenud oma endiste petajate  kodanlike ajaloolaste - mju alt. Sellisel viisil,  Kokkuvtlikus ajaloos Pokrovski mitte ainult ei vabanenud vigadest, mis oli tehtud 4  kitelises ts, vaid isegi svendas neid vigu. 1924.a. ilmunud  G5@:0E 8AB>@88 @52>;NF8>==>3> 42865=8O 19 8 20 22. Pokrovski, esimesena ajaloolastest, pdis anda sstemaatilist esitust 19-20 saj. Venemaa revolutsioonilisest liikumisest. Siiski, jrgides oma antiteaduslikku ajaloo mratlust kui minevikku kummuli aetud poliitikat, Pokrovski judis ajalooliselt ja poliitiliselt ekslikele analoogidele ning hinnangutele. Pokrovski ei mistnud seda, et kik sltub tingimustest, kohast ja ajast. Arusaadav, et ilma sellise ajaloolise lhenemiseta hiskondlikele nhtustele ei ole vimalik ajalooteaduse eksisteerimine ning arenemine, kuna vaid lhenemine vabastab ajalooteaduse juhuste ja eksituste kaose kuhjaks (AB>@8O (1). >4. 54. ><8AA88 & (1), 1938, AB@. 105). Pdes leida analoogiat kaasajast, Pokrovski luges htesid 60- 70 .aastate demokraate enamlaste, aga teisi vhemlaste sarnaseks. Tiesti ebaigelt, poliitiliselt ekslikult on Pokrovski poolt valgustatud narodnikluse ksimus. On teada, et Lenin ja enamlased pidasid 70-aastate revolutsioonilist narodniklust talupoeglikuks sotsialismiks reformijrgse talurahva ideoloogia vljendajateks, kes vitlesid pllumajanduse ameerikaliku arengutee eest. AB>G=8: =0@>4=8G5AB20  viketootjate klassi valdamine reformijrgsel Venemaal .(5=8=, !>G., B. I. , AB@. 272). Pokrovski aga peab 70- aastate narodnikuid intelligentsi ideoloogia vljendajateks, kes arendasid oma ekslikku vaadet intelligentsile kui erilisele klassile. Pokrovski igustas narodnikute terroristlikku taktikat, ta ei mistnud seda, et narodnikud oma vandenulasliku taktikaga pidurdasid massilise tlisliikumise kasvu. Mistmata narodnikluse klassilist olemust, Pokrovski ei suutnud nidata tema vljakasvamist liberaalseks narodnikluseks, mis peegeldasid vene klas sndiva kulakute klassi huve. Seejuures Pokrovski vitis, et narodnikud olid enamluse eelkiad, mistmata, et narodniklus on marksismi elaim vaenlane. Rkides lhenemisest, mis toimus VSLTP ( !  (1903) II AL5745) II kongressil, ja kahe fraktsiooni moodustumisest VSLTP ridades, Pokrovski ei mistnud ega nidanud enamluse rahvusvahelist thendust, enamlikku parteid kui uut tpi parteid. Edasises 20 sajandi sndmuste esitamises Pokrovski oma CAA:>9 8AB>@88 2 A0<>< A60B>< >G5@:5 ja teistes oma tdes, olles ustav oma majandusliku materialismi kontseptsioonile, ignoreerides ajaloos subjektiivse faktori rolli, alandas enamliku partei thtsust, ignoreerides selle otsustavat thendust 20 saj sndmuste arengul. 1905-07.a. revolutsiooni liikumapanevate judude iseloomu hinnangul Pokrovski ngi selle revolutsiooni peamises lesandes Venemaa kodanliku arengu tee puhastamises ja risti-vastu Lenini-Stalini petusega, eitas kodanliku-demokraatliku revolutsiooni edasiarengut sotsialistlikuks revolutsiooniks. 1905-07 .a. revolutsioonis ngi Pokrovski ikka seda sama tema poolt vlja meldud tstuskapitali kaubanduskapitaliga vitluse ilmingut. 1905-07.a. revolutsiooni liikumapanevaks juks pidas Pokrovski kulakut, kes oma vihas misnike vastu kis justkui isegi lejnud talurahva massi ees. Pokrovski alahindas talurahva kui proletariaadi liitlase, revolutsioonilist rolli kodanlik-demokraatlikus revolutsioonis. Pokrovski ei nidanud Suure sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni philist erinevust kodanlik-demokraatlikust Veebruarirevolutsioonist 1917.a. Lenin ja enamlased, Pokrovski tiesti eksliku arusaamise jrgi, enne 1917.a. aprilli justkui kunagi ei pstitanud kodanlik-demokraatliku revolutsiooni sotsialistlikuks revolutsiooniks mberkasvamise ksimust. On ldteada, et see ksimus oli tstatatud Lenini poolt juba 1894.a. ja ttatud detailselt lbi 1905.a. Pokrovski aga vidab, et see ksimus oli Lenini poolt esmakordselt pevakorda vetud justkui Stokholmis enne Venemaale situ aprillis 1917.a. Sellisel viisil, ta moonutas Lenini tegelikku positsiooni ja liitus enamluse ajaloo vltsijatega. Veebruari kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni pidas Pokrovski proletaarseks, milline justkui de facto kehtestas proletariaadi diktatuuri. Pokrovski, pahempoolselt hppas le kodanlik-demokraatliku revolutsiooni etapi. Risti-vastu marksismi-leninismi petusele sellest, et revolutsiooni peamiseks ja philiseks ksimuseks on vimu ksimus. Pokrovski viis Suure sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni olemuse tootmise jrjrguliseks tliste ktte mineku protsessiks. Selleprast Pokrovski eitas relvastatud lestusu thendust 1917.a. oktoobris, kui revolutsiooni otsustavat momenti. Oma Suure sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni hinnangus Pokrovski seisis sisuliselt vhemlik-trotskistlikul positsioonil, eitades ekslikult Suure sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni majanduslikke eeldusi ja seadusprasusi. Tiesti ebaige on Pokrovski ettekujutus meie maa ajaloost peale oktoobrirevolutsioonilist perioodi. Reas oma artiklites, mis lksid kogumikku :BO1@LA:0O @52>;NF8O, enamliku partei Nukogude vimu kindlustamise eest vitlemise perioodi (kuni 1918.a. keskpaigani), kui oli vetud meetmeid, millised  hvitasid juurelt kodanluse, misnike, reaktsioonilise ametkonna, kontrevolutsiooniliste parteide jud ja - kindlustasid mrgatavalt Nukogude vimu sisemaal (AB>@8O (1). >4. 54. ><8AA88 & (1), 1938, AB@. 205), Pokrovski nimetas  patsifistlike illusioonide perioodiks klassi-vaenulike elementide suhtes siseriigis ja selle piiride taga. NEP i Pokrovski ksitles mitte kui plaaniprast poliitikat, millise alused Lenin ttas vlja juba 1918.a. kevadel, milline vinuks kinnitada tliste ja talupoegade liitu uuel alusel, tagas NSVL sotsialistliku majanduse vundamendi ehitamise, vaid kui reaktsiooni sjakommunismile, sjakommunismi silumine . See, kaugeltki mitte tielik Pokrovski vigade loetelu, mis ta oma peamistes tdes on teinud, rgib sellest, et Pokrovski ei olnud jrjekindel marksist-leninlane. Pokrovski, nagu sellest on juba viidatud, ignoreeris marksismi-leninismi klassikute vljatlemisi, mis andis ainsa ige mistmise vene ajaloolisest protsessist. See viis Pokrovski jmedate moonutusteni ning vulgariseerimisele Venemaa ajaloo kirjeldusel. Pokrovski tegi palju, et paljastada aadlike ja kodanlike ajaloolaste ajaloo vltsinguid. 1923.a. ilmunud raamatus >@L10 :;0AA>2 8 @CAA:0O 8AB>@8G5A:0O ;8B5@0BC@0 Pokrovski kritiseeris aadlike, kodanlaste ja vikekodanlike ajaloolaste '8G5@8=0, )0?>20, !>;>2L520, ;NG52A:>3> (A<) ajaloo kontseptsioone ja nende rohkearvulist jrgijate hulka. Peale nimetatud t, on Pokrovski sellele ksimusele phendanud rea artikleid. Siiski, paljastades aadlike ja kodanlikku ajalookirjutust, Pokrovski ei suutnud sellele vastandada telist teaduslikku teooriat. heks Pokrovski hiskondlik-poliitilise tegevuse positiivseks momendiks on ta esinemine rahvavaenlase Trotski vastu. 1922. ja 1923.a. Pokrovski esines jrsult vene isevalitsuse kui klassilese diktatuuri, trotskistliku, kontrevolutsioonilise trakteerimise vastu, millise abil neetud nukogude rahva vaenlane Trotski soovis igustada kontrevolutsioonilist nn.  permanentse revolutsiooni teooriat. 1930.a. Pokrovski kirjutas meisterliku artikli 1 >4=>< >?KB5 02B>18>3@0D88 esines partei ja nukogude valitsuse vastase rahvavaenlase Trotski laimu paljastamisega. 1921.a., aga samuti 1927-28.a. Pokrovski esines Suure sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ajaloo valgeemigrandi Miljukovi ja mnede akadeemikute (5B@CH52A:89 8 4@.) reaktsiooniliste ajalooliste kontseptsioonide vaenuliku trakteeringu paljastamisega. Oma elu viimastel aastatel, enamliku kriitika mju all olles ja marksismi klassikute tde tundmappimisega, Pokrovski loobus paljudest oma antimarksistlikest kontseptsioonidest. 1931.a. Pokrovski kirjutas: Nnda niteks on kirjaoskamatu vljend kaubanduslik kapital: kapitalism on tootmise ssteem, millises kaubanduslik kapital midagi ei tooda (>:@>2A:89 ., AB>@8G5A:0O =0C:0 8 1>@10 :;0AA>2, 2K?. 1., 1933, AB@. 287). Seal-samas ta tunnistas ekslikuks teooria isevalitsusest kui kaubandusliku kapitali diktatuurist.  Poliitilise pealisehituse iseloomu mratletakse tootmissuhetega, aga mitte vahetusega; Monomahi mts on feodaalne, mitte kapitalistlik kaunistus (sealsamas, lk. 288). Ta hakkas mistma majandusliku materialismi meetodi ekslikkust. Ei saa ka seda varjata, -kirjutas ta minu skeemi esimestes snastustes oli ebapiisavalt arvestatud ka poliitilise pealisehituse majanduslikust baasist suhtelise sltumatuse fakt (sealsamas, lk. 289). Artiklis Ternsevskist Pokrovski tunnistas, et isiksus mngib ajaloos suuremat rolli, kui varem nis (sealsamas, vljaanne 2, lk. 180). Parandanud paljud oma vigadest, Pokrovski kirjutas: Kas see lpetatud skeem on vigadest vaba? Seda ma ei saa mitte kuidagi lubada. Ta on vaba neist vigadest, millised ma judsin mrgata ja parandada, kuid vivad olla vead, milliseid ma veel ei mrganud (sealsamas, vljaanne 1, lk. 289). Tunnistades ksikuid vigu, Pokrovski, siiski, kuni elu lpuni ei mistnud oma metodoloogilise kontseptsiooni ja vene ajaloolise protsessi skeemi antimarksistlikku iseloomu. Peale Pokrovski surma tema ekslikud vaated eksisteerisid edasi paljude NSVL ajaloolaste arusaamistes. Lisaks sellele, mned nn. Pokrovski kooli ajaloolased isegi svendasid Pokrovski vigu, eriti 20 saj. sndmuste kirjeldamisel. Paljud selle kooli esindajad on ndseks paljastatud kui trotsistlik-buharinlikud bandiidid, kes varjates end Pokrovski antimarksistlike, antileninlike vaadete ja kontseptsioonidega, lammutasid ajaloolist rinnet, kandsid oma kodanlikku ideoloogiat ja igasuguseid kontrevolutsiooniliste teooriaid. K(e)P Keskkomitee ja isiklikult sm. Stalin pidasid otsustavat vitlust Prokrovski ja tema kooli ekslike vaadete vastu ja mobiliseerisid nukogude ajaloolasi telise marksistliku ajalooteaduse loomisele NSV Liidus. Juba 1934.a. ! !!!  8 & (1) oma 16/V otsuses  ?@5?>4020=88 3@0640=A:>9 8AB>@88 2 H:>;0E !!!  mrkisid, et  tsiviilajaloo petamise asemel elava oluliste sndmuste ja faktide esitamisega ja nende kronoloogilises jrgnevuses, ajalooliste tegelaste iseloomustusega antakse pilastele abstraktsed mratlused hiskondlik-majanduslikest formatsioonidest, asendades sellisel viisil tsiviilajaloo seotud esitamine abstraktsete sotsioloogiliste skeemidega (Ajaloo petamisest. Kogumik, 1937, lk. 18). Selles mruses mrgitud puudused olid paljude nukogude ajaloolaste poolt Pokrovski ekslike vaadete omaksvtmise tagajrjeks. Partei ja valitsuse otsuse alusel veti otsustavad meetmed NSV Liidus ajaloo petamise parandamise suhtes, konkreetsemalt, taastati likoolides ajaloo ppetoolid. Samal 1934.a. Stalin, Kirov ja Zdanov oma mrkustes NSV Liidu ajaloo pikute konspektide ning uue aja ajaloo suhtes tegid phjalikku kriitikat philiste vigade suhtes, mis olid omased Pokrovskile ja tema  koolkonnale . ! !!!  8 & (1) oma teadaandes 26/I 1936.a., theldasid uuesti ebarahuldavat olukorda ajalooteaduse rindel, viitasid Pokrovski koolkonna ajaloolaste vastupanule, kes ei loobunud oma sotsialismi asjale kahjulikest ajaloolistest vaadetest. Esimeseks sammuks Pokrovski ja ta koolkonna antileninlike, antiteaduslike ajalooliste vaadete ja kontseptsioonide letamiseks oli esimese AB>@88 3@0640=A:>9 2>9=K 2 !!!  (1935) kite vljaandmine ja piku  @0B:89 :C@A 8AB>@88 !!! , professor . . (5AB0:>20 toimetamisel (1937), mis on kiidetud heaks leliidulise Valitsuse komisjoni poolt. Suurimaks meie riigielu sndmuseks on 1938.a. ilmunud lhike kursus AB>@88 A5A>N7=>9 ><<C=8AB8G5A:>9 ?0@B88 (1>;LH528:>2), mis oli toimetatud (1) & ><8AA88 poolt. Olles marksismi-leninismi ja enamluse teadusliku ajaloo entsklopeedia,  @0B:89 :C@A 8AB>@88 (1), mis loodud sm. Stalini isiklikul osavtul, omab erandlikku thtsust igasuguste marksistlik-leninliku revolutsioonilise teooria moonutuste letamisel, aga koos sellega ka ajalooteadusele kahjuliku Pokrovski ja tema  koolkonna prandi kaotamisel. & (1) oma otsuses 14/nov. 1938.a.  ?>AB0=>2:5 ?0@BB9=>9 ?@>?030=4K 2 A2O78 A 2K?CA:>< @0B:>3> :C@A0 8AB>@88 (1), rhutades seda erandlikku thendust, millist sellise kursuse vljaanne omab, et letada omavoli ja segadust partei ajaloo kujutamisel, et ei lihtsustataks ega vulgariseeritaks tervet rida marksistlik-leninliku teooria ksimuste tlgendust, rhutades seejuures Pokrovski ja nn, koolkonna antimarksistlike vaadete kahjulikku mju, milline tlgendas ajaloolisi fakte moonutatult, risti-vastu ajaloolisele materialismile (vt. lalnimetatud mrust, 1938, lk. 5).Pokrovski ja ta koolkonna antiteaduslike, antimarksistlike, antileninlike vulgariseeritud ja lihtsustatud vaadete ning ajalooliste kontseptsioonide letamisel on lisuur thtsus marksistlik-leninliku ajalooteaduse arengule, et tsta NSV Liidus ajaloo alast haridustaset, koos sellega kogu kultuurilist lesehitust, et petada meie sotsialistliku kodumaa kasvavat plvkonda. Pokrovski peamised ajaloolised td: oma 4.kd : CAA:0O 8AB>@8O AL 4@52=59H8EL 2@5<5=L (., 1909-1914, 874. "-20 8@L); CAA:0O 8AB>@8O 2 A0<>< A60B>< >G5@:5, G. 1-3, .-., @O4. 874.; <?5@80;8AB8G5A:0O 2>9=0, !1>@=8: AB0B59 1917-27, ., 1929; :BO1@LA:0O @52>;NF8O, !1>@=8: AB0B59 1917-27, ., 1929; >@L10 :;0AA>2 8 @CAA:0O 8AB>@8G5A:0O ;8B5@0BC@0, 2 874., ., 1927; =5H=0OO ?>;8B8:0 >AA88 2 20 25:5, ., 1926; 0@:A87< 8 >A>15==>AB8 8AB>@8G5A:>3> @0728B8O >AA88, !1>@=8: AB0B59 1922  1925, ., 1925; G5@: @CAA:>9 :C;BC@K, 5 874., G. 1-2., ., 1923; G5@: @CAA:>3> @52>;NF8>==>3> 42865=8O 19-20 22., ., 1924; -:>=><8G5A:89 <0B5@80;87<, ., 1920; 8?;><0B8O 8 2>9=K F0@A:>9 >AA88 2 19 AB>;5B88, !1>@=8: AB0B59, ., 1924; AB>@8G5A:0O =0C:0 8 1>@10 :;0AA>2, 2K?. 1.-2., ., ., 1933;  87CG5=8N 8AB>@88, !1., >A?>;8B8740B. ., 1938; @>B82 8AB>@8G5A:>9 :>=F5?F88 . . >:@>2A:>3>, !1>@=8: AB0B59, 740B5;LAB2> :045<88 =0C: !!! , .-., 1939;  ?>AB0=>2:5 ?0@BB9=>9 ?@>?030=4K 2 A2O78 A 2K?CA:>< @0B:>3> :C@A0 8AB>@88 (1), >AB0=>2;5=85 & (1), ., 1938. !- 45 1940 AB@. 856-870 !. >20;52. *** Pokrovski Mihhail Nikolai p. (1868-1932) nukogude ajaloolane ja riigitegelane, akadeemik (alates 1929.a.). Lpetas 1891.a. Moskva likooli ajaloo-filoloogilise ppetooli. 1903- 04.a. osales semstvo-liberaalses liikumises. 1905.a. astus enamlaste parteisse, osales aktiivselt 1905-1907.a. revolutsioonis, oli enamlaste Moskva komitee liige, tegi enamlaste ajalehtedele kaastd. VSDTP (( V AL5745 !  )) V kongressil Londonis ta oli valitud Keskkomitee liikmeks. 1908-17.a. asus emigratsioonis. 1909 -11.a. oli Pariisis, kuuludes parteivastasesse gruppi  Edasi ((?5@Q4)). 1917.a. augustis sitis Venemaale tagasi. Osales aktiivselt Suure sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ettevalmistamisel ja lbiviimisel, alates novembrist 1917.a. kuni mrtsini 1918.a. oli Moskva tliste ja soldatite saadikute nukogu esimeseks esimeheks. Maist 1918.a. kuni oma elu lpuni Pokrovski ttas VNFSV rahvahariduskomisari asetitjana. 1918.a. liitus vasak kommunistidega, kuid varsti eemaldus neist. 1923-27.a. ta osales vitluses trotskismiga, esinedes trotskistlike ajalooliste protsesside kontseptsioonide vastu. Pokrovski tegi suurt teaduslikku ja organisatsioonilist td ajalooteaduse ning rahvahariduse vallas. Erinevatel aastatel oli Pokrovski Kommunistliku akadeemia, NSVL Teaduste Akadeemia Ajaloo instituudi, Punase professuuri instituudi, Ajaloolaste-marksistide hingu, Keskarhiivi juhiks. Ta toimetas ajakirju AB>@8:-<0@:A8AB, >@10 :;0AA>2, @0A=K9 0@E82 ja Suure Nukogude Entsklopeedia peatoimetuse liige (1.-vljaande). Pokrovski tegi suurt pedagoogilist td erinevates krgemates ppeasutustes. 1930.a. ta oli valitud @57848C<0 & (1); ja mitu korda oli valitud & !!!  & koosseisu. Pokrovski  on suure hulga NSVL ajaloo valla teaduslike tde autor, eriti vlispoliitika, ajalooteaduse, 19-20 saj revolutsioonilise liikumise vallas. Tema toimetamisel anti vlja seeria 17-18 saj talurahva liikumisi, 1905+07.a. SSOR ja kodusda puudutavaid arhiividokumente. Pokrovski vaated kujunesid vlja kodanliku ajaloopetuse tugeva mju all. Saanud enamlaseks, pdis Pokrovski luua vene ajaloolise protsessi marksistlikku kontseptsiooni, kuid tal ei nnestunud juda majanduslikust materjalismist kaugemale ega omistada ajaloolist materialismi. Kritiseerinud aadlik-kodanlikku ajalooksitlust, Pokrovski laskus marksismi vulgariseerimiseni majandusliku materialismi vaimus. Pokrovski ei mistnud kahe hiskondliku majandusliku tootmise klje ajaloolise arengu dialektika objektiivseid seadusprasusi, seoses klassivitlusega ja maa majandusliku arenguga, hiskondliku arengu lesehituse aktiivset rolli, masside loomingulisest ja isiksuse rollist ajaloos ja teistes ajaloolise materialismi teooriate lausetes. Peale SSOR Pokrovski paljudes oma tdes esines sisuliselt likvidaatorlike kontseptsioonidega ajaloo kui objektiivse teaduse suhtes. Konkreetse-ajaloolise materjali heklgne tundmappimine, ajaloo jme sotsiologiseerimine, nihilistlik suhtumine minevikku, rahvamasside patriotismi rolli eitamine enne revolutsioonilises Venemaa ajaloos, vulgaarsuse printsiip ajalooliste sndmuste vaatlemisel tnase peva vaatepunktist (Pokrovski tees sellest, et ajalugu on kummuli keeratud poliitika) on iseloomulik Pokrovski vaadetele ja ta tdes on tugevalt le thtsustatud kaubandusliku kapitali roll, samastades kaubandusliku kapitali kasvu kapitalismi arenguga ja andes kaubanduslikule kapitalile juhtiva rolli Venemaa arengus 16. sajandist peale kuni Veebruari revolutsioonini 1917.a. Tsaari isevalitsust vaatles Pokrovski kui kaubanduskapitali diktatuuri. Seeprast Pokrovski ei saanud aru objektiivsetest majanduslikest phjustest, mis tingis Venemaal kodanlik-demokraatliku revolutsiooni. Pokrovski ei mistnud leninlikku imperialismi teooriat, ignoreerides riigi majanduslikku arengut ja vljakujunenud rahanduslikke- ja tstusmonopole, nhes Venemaal imperialismi vaid tsarismi vallutuspoliitikas. Pokrovski ei mistnud rahvaste Venemaaga liitmise progressiivset thendust, piirdudes viidetega tsarismi koloniaalpoliitika negatiivsetele klgedele. Tsaristliku isevalitsuse vlispoliitika ksimustega ja eriti esimese maailmasjaga 1914-1918.a., millega Pokrovski palju tegeles, ta ignoreeris peamisi, juhtivaid Euroopa riikide vastuolusid, nhes tsaristlikus Venemaas peamist imperialistliku sja sdlast. Pokrovski tegi tsiseid vigu vene esimese 1905-07.a. kodanlik-demokraatliku revolutsiooni ja 1917.a. kodanlik-demokraatliku Veebruarirevolutsiooni liikumapanevate judude iseloomu hindamisel. Pokrovski tegevus mngis mningat positiivset rolli vitluses kodanliku ajalooksitlusega, kuid samas kahjustas mrkimisvrselt nukogude ajalooksitluse arengut ja marksitlike-ajaloolaste ettevalmistamist. Veel 1920.a. V. I. Lenin viitas Pokrovskile, et on vaja tielikumalt ja igaklgsemalt ppida tundma konkreetselt-ajaloolist materjali ja loobuda skemaatilisusest. Oma elu lpus Pokrovski tunnistas paljusid vigu oma tdes, kuid neid mber vaadata ei judnud. . . !B0;8=0, .. 40=>20, 8 !. . 8@>20  0<5G0=8OE keskkooli ajaloo pikute kohta (1934), Kommunistliku partei ja Nukogude valitsuse otsustes ajaloo petamisel koolis(1934 ja 1936), partei Keskkomitee mruses   ?>AB0=>2:5 ?0@B89=>9 ?@>?030=4K 2 A2O78 A 2KE>4>< @0B:>3> :C@A0 8AB>@88 (1) (1938) oli lpuni paljastatud Pokrovski kontseptsioonide antimarksistlik, vulganiseeritud iseloom. Nukogude ajaloolased kritiseerisid Pokrovski ajaloo kontseptsiooni antimarksistlikku iseloomu reas artiklites, mis antud vlja kahes kites 1939-1940.a. NSVL TA Ajalooinstituudi poolt. Pokrovski kirjutatud: CAA:0O 8AB>@8O A 4@52=59H8E 2@5<5= 4 B><0E, ". 1-4, ., 1933-34; G5@5: 8AB>@88 @CAA:>9 :C;BC@K, G. 1-2, 874., ., 1923; <?5@80;8AB8G5A:0O 2>9=0. !1>@=8: AB0B59, ., 1934; 8?;><0B8O 8 2>9=K F0@A:>9 >AA88 2 XIX AB>;5B88. !1., AB0B59, ., 1923. Tema tid ksitleti:  87CG5=8N 8AB>@88, !1.,., 1946; >AB0=>2;5=85 & (1) >B 14 =>O1@O 1938. 3.  ?>AB0=>2:5 ?0@B89=>9 ?@>?030=4K A A2O78 A 2K?CA:>< @0B:>3> :C@A0 8AB>@88  (1) 2 :=835. ><<C=8AB8G5A:0O ?0@B8O !>25BA:>3> !>N70 2 @57>;NF8OE 8 @5H5=8OE AL574>2, :>=D5@5=F89 8 ?;5=C<>2 &, G. 3, 7 874., ., 1954; 0=:@0B>20 . . 0728B85 8AB>@8G5A:8E 273;O4>2 . . >:@>2A:>3>. !1. !B0B59, G. 1, .  ., 1939; /0@>A;02A:89 ., =B8<0@:A8ABA:85 872@0I5=8O 8 2C;L30@870B>@AB2> B0: =07K205<>9 H:>;K >:@>2A:>3>, 2 :=. @>B82 0=B8<0@:A8A5A:>9 :>=F5?F88 . . >:@>2A:>3>. !1. !B0B59 G. 2, .  . 1940. ((Eelmises artiklis mainiti Pokrovski tid rohkem kui kriitikute tid, siin vastupidi.KL)) *** Pokrovski Mihhail Nikolai p. (1868-1932) nukogude ajaloolane ja riigitegelane, akadeemik (alates 1929.a.). Lpetas 1891.a. Moskva likooli ajaloo-filoloogilise ppetooli. 1903- 04.a. osales semstvo-liberaalses liikumises. 1905.a. astus enamlaste parteisse, osales aktiivselt 1905-1907.a. revolutsioonis, oli enamlaste Moskva komitee liige, tegi enamlaste ajalehtedele kaastd. VSDTP (( V AL5745 !  )) V kongressil Londonis ta oli valitud Keskkomitee liikmeks. 1908-17.a. asus emigratsioonis. 1909 -11.a. oli Pariisis, kuuludes parteivastasesse gruppi  Edasi ((?5@Q4)). 1917.a. augustis sitis Venemaale tagasi. EE VI 1974 lk 157. Politis Nikolaos Kreeka poliitik ja igusteadlane, 1872 - & Oli 1903-10 prof. Poitiers[, a-il 1910-14 Pariisis; toiminud 1916-20 ja 1922.a. Kreeka vlisministrina, a-st. Kirjutas Kreeka poolt Versailles rahulepingutele. 1924.a. Kreeka saadikuna Pariisis. P. on silmapaistvaid tegelasi Rahvasteliidus selle asutamisest peale. Teosed: La justice internationale, (1923), Les nouvelles tendances en droit international (1927). Polybios kreeka ajaloolane u. 200 -120. Polybiose ajalugu on koostatud universaistlikult seisukohalt ja pragmaatilise historograafia vaimus, ta esitus on asjalik ja kriitilised vtted kained. EE. VI 1936. lk.871.Poska, Jaan (24. I. 1866 Laiusel, 7. III 1920.a. Tallinnas) poliitika- ja omavalitsustegelane. Lpetanud Riia vaimuliku seminari ja 1890.a. Tartu igusteaduskonna ja teotsedes Tallinnas advokaadina. Valiti 1904.a. eesti-vene bloki poolt Tallinna linnavolinikuks ja oli 1913-17.a. Tallinna linnapeaks, mis kohal teostas rea ulatuslikke uuendusi. Prast mrtsirevolutsiooni 1917 oli P. kuni enamliku riigiprdeni s.a. Vene ajutise valitsuse Eestimaa komissariks. Valiti s.a. sgisel Vene asutava kogu liikmeks. 24. II 1918.a. mrati ta E. Pstekomitee poolt Eesti Vabariigi vlisministriks. Saksa okupatsiooni lppemise jrel oli P. tegev kohtuministrina, peaministri kt-na ja vlisministrina. Selle jrel teotses P. Eesti vlissaatkonnas, viibides ms. rahukonverentsi ajal Pariisis. Dets. alguses 1919 venelastega alanud lbirkimistel Tartus oli P. Eesti delegatsiooni juhiks, tites oma lesandeid suurte diplomaatiliste vimetega. Tal on silmapaistvaid teeneid Eesti-Vene rahulepingu slmimisel . EE. VI 1936 lk. 927 H. Kr. (Kruus,H.prof.) Potter, Allen (1906-) USA sotsioloog, teos Attitude Groups, 1958. Prometheuskreeka mtoloogias titaan, kes oma heatahtlikkuses inimeste vastu rvis viimastele jumalailt tule. Karistuseks selle eest neediti Prometheus kalju klge, kus Zeusi kotkas iga pev si tema alati jrelekasvavat maksa, kuni viimaks Herakles kanantaja vabastas.Protopopov AleksandrVene poliitik 1866-1918. oli III ja IV riigiduuma liige (oktobrist), viimases abiesimees, siseministrina (dets. 1916) oli aga tihedalt kontaktis G. Rasputiniga ja ukonnaga. Vangistati 1917.a. mrtsirevolutsiooni ajal, tapeti jrgmisel aastal enamlaste poolt.Proudhon Pierre Joseph (1809 1865) prantsuse majandusteadlane, , sndis 15. jaanuaril 1809.a. Besanconis. Ta isa oli vaene talupoeg, kes ttas koos oma naisega vikeses llevabrikus. Perekonna vaesus oli selle phjuseks, et Proudhon ei saanud omandada sstemaatilist ja lpetatud haridust: 19.aastaselt ta oli sunnitud gmnaasiumi pooleli jtma, et teenida iseseisvalt elatusvahendeid. Ta sai korrektorina td Gote trkikojas, millest ta aga kahe aasta prast lahkus ja leidis td erinevatel ametikohtadel Marsei, Pariisi ja teiste linnade trkikodades, ning asutas 1836.a. oma kodulinnas enda vikese trkikoja. Ta vrdles juudi keelset teksti tlkega ja ppis sellisel viisil juudi keelt, kuna Gote trkikojas trkiti palju vaimulikku kirjandust, siis see andis talle selles vallas suured teadmised. Esimene ta kirjat oli puhtalt filoloogia vallast ldise grammatika kogemus (Essai de grammaire generale), millise ta lisas tiendusena tema trkikojas trkitavale Berte tle Elements primitifs des langues. Selle Kogemuse, mille ta esitas hiljem muudetud pealkirja all Pariisi instituudile, mis leidis seal eest positiivse vastukaja. 1838.a. andis Besanconi akadeemia talle oma stipendiumi ja samal aastal ta loobus lingvistikast, et phenduda ajaloo, filosoofia ja poliitilise konoomia uurimisele. Jrgmisel aastal ta sai akadeemialt medali t eest mis ksitles phapeva pidamise kasulikkust (De la celebration du Dimanche). Juba siin ilmnevad need ideed, milliseid hiljem leidsid tema teoorias hulga selgema vljenduse. 1840.a. juunis, ilmus Proudhoni tuntuks saanud prozr: Quest ce wue la propriete?. Selle eessnas ta prdub Besanconi akadeemia poole palvega, et ta teooria vetaks selle katuse alla, kuid akadeemia, vastupidi, he oma liikme ettepanekul, tegi esitatud arutelu mahalaitmise otsuse ja kohustas autorit seda avaldama teose teise vljaande juures. Kuid brozril oli publiku hulgas suur menu. Jrgmisel kahel aastal ilmusid tiendused tema omandi kohta, Blanci ja Konsideranile kirjutatud kirjade kujul, tehtud uurimusele. Umbes samal ajal lpetati talle stipendiumi maksmine ja ta astus he rahukohtuniku juurde sekretri ametisse, kuid hiljem Gothe kaubamaja poeteenijaks. Kuid vaatamata kitsastele majanduslikele oludele, ta jtkas energiliselt oma ssteemi vljattamist. 1843.a. ilmus ta kirjutis. Creation de lordre lhumanite, millises ta ka ise varsti pettus. 1846.a. ilmus ta kuulsaks saanud Sisteme des contradictions economiques on philosophie de la mistere. Sellel raamatul oli suur edu mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka Saksamaal, kus kolme aasta jooksul ilmus kolm tlget ja mis mras lplikult Proudhoni suhtumise klassikalisse poliitilisse konoomiasse ja tema kaasaegsesse sotsialismi suunda. Marx, kes varem tundis talle kaasa, kirjutas iroonilise pealkirjaga vastuvite: Misere de la philosophie, aga Molinari pani Journal des Economistes tema vastase kriitilise artikli. Kuid sel ajal hakkas Proudhon mtlema oma ideede praktilisele rakendamisele ja tahtis sel eesmrgil asutada ajalehte Le Peuple, kuid valitsus ei andnud selleks luba ning ta sai hakata seda vlja andma alles peale veebruarirevolutsiooni. Proudhonile juulirevolutsioon ei meeldinud ja ta suhtus juulimonarhiasse vaenulikult. Ta ei kiitnud heaks ka 1848.a. riigipret (vt. Confessions sun revolutionaire). Ta ei vtnud sellest aktiivselt osa ja oma ajalehes ta kritiseeris karmilt kikide sotsialistlike parteide tegevusi. Olles valitus parlamendi liikmeks, Proudhon esitas maksude tstmise kolme aasta kava, et anda rahvale vabanenud vahenditega odavat vi isegi tasuta krediiti, kuid tema eelnud vastu ei vetud. 1849.a. mrtsis, presidendi vastustust ksitleva artikli eest (Le President de la Republiqyue est responsable), Proudhon anti assiisikohtu alla ((vandekohus Prantsusmaal jne.)) ja misteti kolmeks aastaks vangi ja talt nuti vlja 3000 franki trahvi. Selleks, et hoida krvale karistuse kandmisest, ta pgenes Belgiasse, kuid lhikese Priisis kigu ajal ta arreteeriti ning pandi vangi. Seal ta kirjutas oma lestunnistuse ja palju teisi ksikuid artikleid. Sel perioodil ta ka abiellus. Kui Proudhon peale 1852.a. vangist vlja sai, siis ta ei vtnud enam mingil viisil poliitilisest elust osa. Ta keeldus kandideerimistest ja sellest ajast peale ei ole tema raamatutes ja brozrides peaaegu ldse mrgata aktuaalset iseloomu ning 1858.a. ilmus ta raamat: De la justice dans la Revolution et dans lglise on erapooletu, rangelt teadusliku uurimist vormis. Kuid ka see raamat veti luubi alla ja Proudhon anti uuesti kohtu alla, misteti uuesti kolmeks aastaks vangi ja ta pgenes jlle Belgiasse, kus kirjutas oma raamatud: Theorie de limpot, La guerre et la paix, La capacite publique ja palju teisi. Proudhon suri 1865.a. Passas, Pariisi lhedal. Edasi ta vaadetest. Proudhonist ei jnud jrele tid, millistes tema vaated oleksid toodud vlja lpetatult ja sstematiseeritud kujul. Iga ta t arendab mingit ht mtet, mingit tema teooria ht klge ja ka ta teooria ise pidevalt arenes ja muutis kuju, nii et kui ta kahes erinevas ts puudutab ht ja sama asja, siis ta teooria sisu erineb suures osas. Seeprast, et ppida tundma tema vaateid, peab uurima lbi kik ta teosed. Tema petusele on enam iseloomulikumateks klgedeks: - omanditeooria, millist ta ksitleb oma raamatus Qust ce que la propriete? (kuigi ta ksitles seda ksimust ka teistes tdes); - majanduslike vasturkivuste teooria; - petus iglusest. Mis on omand? See on vargus. Omand on vargus, sest see on vasturkivuses iglusele, sest et ei saa leida mingit printsiipi, millisega seda viks phjendada. Omandit ei saa phjendada vallutamisega, kuna see ei vii mitte ainult vrdsusele, vaid ka takistab omandi kehtestumist. hest kljest, igahel on vallutamisele igus lihtsalt selleprast, et ta eksisteerib ja temal on tarvis tks materjali, teisest inimeste arv pidevalt muutub ja seejuures, muutub ka materjali hulk, millisele vib pretendeerida iga ttaja. Seeprast allub vallutamine alati rahvastatusele, valdamine ei saa olla kindel ja muutumatu, nagu igus ja thendab, ei saa minna le omandiks. Iga okupant on valdaja vi ususfructus ((ld. Kasutusvaldus, vra varanduse valdamine igusega kasutada saadud tulusid, kuid iguseta ette vtta valduses ette suuremaid muudatusi. Vs.)), kuid ei ole omanik. Ta vastab vaid selle asja eest, milline on temale volitatud, ta peab seda kasutama hiskondlikku kasu silmas pidades, ei vi seda jaotada nnda, et keegi teine seda ekspluateeriks, et vaid tema kasutaks vaid tulusid. he snaga, ta asub hiskonna jrelevalve all ja peab alluma t ja vrdsuse seadusele. Tpselt samuti ei vi omand phineda tl. Valdaja saab oma t eest kahekordse saagi, kuid ta ei saa mingit igust maale. Ttaja vib saada oma tootmist tooted, kuid jb arusaamatuks, miks omandiigus tootele sisaldab omandiigust materjalile. Omandit ei saa igustada ka leldine kokkulepe, sest et see toob kaasa tigusest lahtitlemise, milline on omandita vimatu, aga selline lahtitlemine peab olema tingimata vastastikune, vastastikususest tuleneb vrdsus, ega mitte omand. Lpuks, isegi aegumine ei saa kehtestada omandiigust, sest valdajal on alati piisavalt phjendusi (justus titulus) kuna vallutamine ja t ei ole aluse - vaid ausameelsuse sisu. Peale selle, ei saa kuidagi sellest aru, miks aeg vib, iseenesest, valduse muuta omandiks. Sellisel viisil selgub, et kik esitatud omandi alused viivad vrdsusele. Meldakse, et vrdsus on vimatu, kuid hoopis omand on vimatu. See on selleprast vimatu, et mitte millegi eest ta nuab midagi. Omanik saab rentnikult tulu ilma mingi omapoolse tta. Omand on seeprast vimatu, et seal, kus see eksisteerib, on tootmise maksumus selle vrtusest krgem. Osa oma t toodangust peab ttaja andma omanikule, nagu rendimaksu. Omand ei ole selleprast vimalik, et tulu sltub ha enam tst, kui omandiigusest. T toodangu maksumus on hulga krgem renditasust. Omanik ei ole vimalik, sest see viib hiskonna hukule, sest ta eitab vrdsust. Omandi vastandi moodustab htsus, kuid selle ebamugavused ja paikapidamatus on liiga ilmselged. htsus on samuti vrdsuse eitamine, nagu omandki, kuid vastupidises mttes. Omand on tugeva poolne nrgema ekspluateerimine, htsus aga nrga poolne tugevama ekspluateerimine. Omandis tingimuste ebavrdsus snnib juga, htsuse puhul toodab vahetus, mis on htaegu juga hinnatav. htsus on orjus, kuna ta hvitab oma vimete vaba rakendamise ja kui omand snnitab hvede soetamisel vistluse ((konkurentsi)), siis htsus snnitab laiskade vistluse. ((Vidab kige laisem.)) Nii-siis, mlemad hiskonna vormid soovivad head, aga snnitavad vaid halba. See toimub selleprast, et neist kumbki ei tunnista mningaid hiskonna elemente. htsus ei tunnista sltumatust ja proportsionaalsust, aga omand vrdsust ja seadust. Kui aga rajada hiskond kigil neil neljal printsiibil, siis selgub, et: 1)Vrdsus, kui tingimuste vrdsus, aga mitte heaolu, mis mitte raasugi ei riku iglust. 2)Seadus, mis toetub faktide teadmisele, s.t. mdapsmatust, ei sega sltumatust. 3)Individuaalne sltumatus, mis tingitud vimete erinevusest, vib ilma ohuta eksisteerida seaduse piires. 4)Proportsionaalsus, mis on lubatav vaid vaimu ja tunde sfris, vib olla tagatud ilma iglust ja vrdsust rikkumata. Sellist vormi hiskonda vib nimetada vabaks, sest see ei luba omavoli, vaid tunnistab seaduse autoriteeti. Kogu majandusssteem kannatab vasturkivuste all. konomistid mistavad vrtuse kahest olemust: hest kljest on see tarbimisvrtus (kasulikkus, valeur dutilite), teisest kljest vahetusvrtus (valeur dchange). Kuid nad ei ole piisavalt vlja selgitanud nende vasturkivat olemust. Kasulikkus on vahetuse hdavajalik tingimus, kuid hvitage vahetus, siis ka kasulikkus muutub nulliks. Nii nagu meil elu phineb tl ja vahetusel, aga meie oleme seda rikkamad, mida rohkem me toodame ja vahetame, siis jrelduks, et vaja on toota niipalju kasulikust, et saaks seda hiljem vahetada teiste hdavajalike kasulikkuste vastu. Kui vrtuste rohkendamiste esimeseks tulemuseks on selle vrtustumine. Mida rohkem on turul antud kaupa, seda raskem on seda ma ja seda odavamaks see muutub. Seda vasturkivust saab kaotada vaid uue absoluutse vrtuse konstruktsiooniga. hiskondlik rikkus on mass, milline on kinnitatud sellise juga ja millisesse pidevalt kantakse uusi elemente, millised erineval viisil kombineeruvad, vrtus on suhtumine, millises iga elementidest tervikusse asub. Selles suhtes on alaline kasulikkus, muutuv aga on vahetusvrtus. Jud, milline mitmel viisil kombineerib rikkuse elemente ja moodustab neis htse terviku, on t. Kuid vasturkivus kestab edasi. Esimene majandusliku, nagu ka vaimse liikumise arengu aste (kuna nii see kui teine sooritatakse paralleelselt), on tjaotus. Selle abil teostatakse tingimuste ja andete vrdsus, see kehtestab vahetuse tasakaalu, avab tee rikkusele, krgemale, ideaalse poole. Kuid see protsess ei puutu kikidesse htmoodi, see kergitab htesid, jttes teised barbarite tasemele, tjaotus alandab ttajat, muudab ta vaimse tegevuse ebavajalikuks, rikkuse kahjulikuks, vrdsuse vimatuks. Tjaotuse antiteesi kujutavad endast masinad, millised ilmuvad arengu teisel astmel. Masin ei ole miski muu, kui kigi vikeste, senini eraldi tehtavate, tlikude hendamise viis., see kergendab ttaja td, vhendab tootmiskulusid ja jrelikult, alandab toodete hinda ja soodustab uute leiutiste tegemist ning ldise heaolu tusu see on inimliku vabaduse smbol, meie valitsemist looduse le. Kuid nimelt seeprast, et masinad vhendavad ttaja td, siis selle t jrgi nudlus vheneb iga pev nudmisest vhemaks. Tsi, hindade langemisega kasvab tarbimine, proportsioon taastub ja nudlus t jrgi taastub, kuid kuna tstuses jrgnevad leiutised vahetpidamatult ksteisele mis pavad inimese t asendada mehhanismide tga, siis eksisteerib muutumatu tliste tootlikkuse vhendamise ja nende heaolu vhendamise tendents. Masintootmise lpptulemus vrarengud, haigused ja surm. Nende kahe pahe tjaotuse ja masinate - vastaseks vahendiks on konkurents. See on prit samuti t olemusest, nagu ka tjaotus, kuid see on selline jaotus, milline paneb alguse vabadusele, milline teeb igast (t liigist) iseseisva sfri, millises inimene kasutab oma judu ja sltumatust. Ta hvitab ttajat ja annab talle vabaduse. Kuid konkurentsil on ka vastupidine klg. Ta vtab leiva paljudelt ttajatelt ja selles nhakse vaid konoomiat, suurendab vajaduseta tootmiskulusid ja tmbad ligi kapitale. Ta moonutab kik te ja igluse arusaamad ning rikub hiskondlikku sdametunnistust, seades iguse asemele mngu. Ka loomuliku vastasklje tagajrjel moodustab konkurents monopoli. Ta on vabaduse vljendus, saavutanud vidu, autasu vidu eest ongi parim stiimul progressiivse tegevuse eest. Ta tstab heaolu ja suurendab ldist rikkust, hendades ja silitades kik t vallutused. Teisest kljest ta sunnib maksma toodete eest rohkem, kui need maksavad, alandab ttasu ja suurendab ha enam tlisklassi vaesust. Monopol kasutab oma privileege ja vtab tlistelt ra nende leiva. Selle eest maksustab hiskond ta maksuga. Siit saadavate vahendite eest riik rajab koolid, loob julgeoleku, hoiab korda, korraldab vlist heaolu ja kike seda vaeste jaoks htmoodi nagu ka rikastele. Kuid maksu eesmrk luua rikaste arvelt rahva heaolu, osutub kttesaamatuks. Maks langeb kogu oma raskusega vike-, ega mitte suuromanikele, varatutele ja mitte rikastele, tlistele, ega mitte kapitalistidele, vaid tarbijatele ega mitte tootjatele. Sellisel viisil ka maks ei kujuta endast mingit psterngast ja hiskond, kaotanud lootuse proletariaadi kasuks sisemiste meetmete vtmisel, hakkab otsima garantiisid endast vljaspool. See dialektiline protsess viib vliskaubanduse faasi, milline kohe formeerub kahes vastandlikus vabaduse ja keelu teoorias ning vormistatakse kaubandusliku tasakaalu vormelis. Kaubandusvabadus on tingitud vahetult individuaalsest vabadusest, ta on hdavajalik majanduslikuks arenguks ja kogu inimkonna heaoluks, eriti tlisklassile, kes tnu sellele, peab saama selle, mille ta kaotas monopolide tttu. Kuid vabakaubandus on samuti, nagu vaba monopol kapitali ja suurtstuse pha liit, milline pab endale lplikult allutada viketstust ja proletariaati. Mlemate rmuste vastast vahendit tuleb otsida kaubanduse tasakaalus, milline phineb sellel et kaupade sisseveol ja vljaveol tuleb neid vahetada vrdselt neisse panustatud t hulgale ja sotsiaalse konoomia lesandeks on realiseerida seda telist vrtust ja sellega seada sisse kikide rahvaste vaheline tasakaal. Selle teostamise vahendiks on differentsaalsete livude ssteem. Majandusliku arengu seitsmendaks astmeks on krediit. Siin hiskond nagu mistis, et tootmine ja tarbimine on samased ja adekvaatse asja sisu ja et tasakaalu peab otsima seeprast vaid eneses. Nii nagu raha teenib vrtuste vahetamise vahendina ja krediit, laenates rahas, suureneb vahetus, millega ta peab leval vrtusi tootvat td. Kuid krediidi vahendid panga piletid, veksleid jne. vga tihti vivad mittekllaldast tagatist pakkuda. Nende vrtus on tihti fiktiivne ja riigil ei nnestu mitte mingite meetmetega seda halba vlja juurida. Selle tulemusena saadakse fiktiivne rikkus, millise arvud ei vasta mitte sugugi tootlikkusele. Soovitatakse (M. Cieszkowski) hinnata kike varasid ja anda need tunnistused sundkibesse. Sellised tunnistused oleksid, muidugi, kige mugavaks krediidi mrgiks, kuid krediiti hakkavad kasutama siis vaid rikkad, vaeste vaesus sellest mitte karvavrdki ei vhene. Kaheksandaks majandusliku arengu astmeks on omand. Kuni selle ilmumiseni tegi hiskond kike monopolide jaoks vi selle vastu. Kuid olles majanduslikku liikumise keskmes, on monopolil puhtalt varustaja iseloom, ta pab ainult kasu saada, asumata selles tootmisvahendite ja maaga mingites jikades sidemetes. Selle asend tnu krediidile, millisel puudub tagatis, ha halveneb. See tagatis antaksegi omandi sisseseadmisega. Prates tingliku suhtumise kindlaks iguseks, hiskond arvestab omaniku enam tsise ja moraalse seotusega ta ettevtmisse, Humaansuse areng ja kodumaaarmastus phineb oma olemuselt omandile. Omand kindlustab inimlikke tundeid, viib abielu ja prandamise institutsiooni juurde. Kuid oma teostumise ajal on omand veelgi vhem sotsiaalne nhtus, kui monopolism, sest see on seadustatud monopolism. Nagu ius utendi et abutendi, omand on puhas despotism, milline allutab enesele kik mitteomanikud, ekspluateerib tarbijaid, levitab kikjale vaenu. Kuid tpselt samuti ei ole rahuldatav ka hisomand. See on kokkusobimatu perekondadega, kuigi perekond on selle prototp. See ei ole vimalik ilma jaotuseta, kuid jaotus selle ka hvitab. Ta nuab organisatsiooni, aga organisatsioon lhub ise selle-samaga alused. Kommunismi teooria on pinnapealse eklektika ((eklektik vljavaliv, teadlane, filosoof v. poliitik, kes ilma kindlate phimteteta hendab vasturkivaid, kokkusobimatuid vaateid. Vs.)) vili. Niisiis, kust kll see viletsus tuleb? Maltus ngi selle phjust selles, et rahvastikule on kalduvus suurenemisele geomeetrilises progressioonis, kuna aga tarbeainete hulk kasvab aritmeetilises progressioonis. Kuid lhemal vaatlemisel osutub (nnda mtles Proudhon), et rikkus suureneb proportsionaalselt tliste arvu kuubile (1, 4, 16, 64, 256, jne. jne.) ja thendab, et siin ei ole vaesuse phjus see asub majandusliku korra ebatiuslikkuses, milline sisaldab endas tervet rida vasturkivusi. Kigi nende vasturkivuste lepitamist peab, arvatavasti, leidma naturaalvahetusest* (*Proudhon pdis praktiliselt organiseerida naturaalvahetust oma rahvapanga (banqyue dechange, aga hiljem banque du people)projektis. Rahvapank pidi panema uued alused vrtuste ringlusele. Rahvapank oli avatud igale isikule, kes soovis oma tooteid vahetada panga vahetustunnistuste (boonide) vastu. Niteks, kingsepp toob saapad ja saab saabaste hinna vrtuse ulatuses vastu boonid, milliste eest ta saab pangast teisi asju sama summa eest. Hinna mramise juures peavad tootjad arvestama eseme tootmiseks kulunud taega ja tootmiskulusid, kuid peab loobuma tulust. Proudhon arvestas, et rahvapank hakkab ligi meelitama ha rohkem liikmeid, et lpuks kik tootjad ja tarbijad peavad panka kasutama. Siis muutub raha liigseks ja kogu kive toimub panga tunnistuste kaudu. Peale selle, hakkab pank oma klientidele tagastamatut laenu andma. 1849.a. Proudhon asutas Pariisis, S.-Deni eeslinnas, rahvapanga. Panga osaliste hulk kasvas 12000, aga aktsiakapital kuni 36000 frangini. Pank pidi just oma uksed avama, kui Proudhon vangi misteti, mistttu ta oli sunnitud selle panga juhtimisest eemale jma ja lpuks selle sulgema. Rahvapank, mis eksisteeris kaks kuud, ei judnud sooritada htegi tehingut.) (lchange en nature, mutuum), milline viib omandi hildumisele kollektivismiga. See vasturkivuste ssteem on ehitatud les Kanti antinoomiate eeskujul (nagu mtleb Proudhon), vi ieti, Heegeli dialektika eeskujul. Kuid selle philiseks ideeks on igluse idee. Iga majandusliku arengu aste on selleprast ebatiuslik ja nuab selleprast tiendusi, sest ta rikub iglust, et antud korra tagajrjed rikuvad he vi teise klassi huve ja kogu majanduslik lesehitus on ebarahuldav selleprast, et phineb he seisuse viletsusel, st. ebavrdsusel. Proudhoni igluse miste puudutab peaaegu kiki tema teoseid. Kuid sellele on spetsiaalselt phendatud mahukas t: De la justice. Siin Proudhon seab endale lesandeks ehitada see miste nii, et ei vta sellesse mingeid teoloogilisi elemente. iglus, on tema arvates, ei sltu mingist religioonist, kuigi see on senini pidevalt sellega segatud. igluse phialgeks on isikliku vrikuse tunne. Inimene, temale omase mistusega on vimeline tundma oma vrtust mitte ainult endas, vaid ka teiste inimeste juures ja sellisel viisil kinnitab end heaegselt, kui jagamatut ja kui sugu. iglus on inimvrikuse austamine, mis on osutatud vastastikulisuse tingimustes igasugusele isikule ja kigil igasugustel asjaoludel. Siit, igus on vimalus nuda enda austamist teiste poolt, kohustus - hdavajadus seda teistele osutada. Kik kohustused vivad olla vetud hte vormelisse: ra tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised seda sinule teeksid. Tee teistele seda head, millist sa ise sooviksid teistelt saada. Nii rakendatakse nnda mratletud iglust hiljem ka kigis elu valdkondades. Kui isiklikud suhted alluvad vastastikuse austuse algele, siis majandusliku korra alusprintsiibiks peab olema teenete vastastikulisus. See vastastikulisus nuab, et peremees annaks ttajale samapalju, kui ttaja temale annab s.t. et ttasu vrduks toote hinnaga. iglus nuab, et vrtus vahetataks alati vr=AB !KKKK2K`KPOROOOOOOOPPPP PPPPPPPP%P&P+P,P7P8P@PAPJPLPUPVP[P\P_P`PgPiPoPpPqPrPxPyP}P~PPPPPPPPPPɾh?h?mHsHhh?mHsHh?hh?5 hh?h?mH%sH%h?h?5CJ aJ mH%sH%K. v !!LyN pL $Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la $@&Ifgd? v w l {rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd\$$IfF0n $ t0x;z44 lal m | 4 {rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la N {{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la 4 {rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykdp$$IfF0n $ t0x;z44 la> c^ {rLrLeLeLeLrLrLeLrL $If`gd? $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la !#(4+,/1'2(23333679:; =?CkEL LLL LL LLL LLLLLLL LL LLLL LLL $If`gd? $Ifgd?kEEG"HHIKK^K`KLLMMNOPOOOOLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLL $If`gd? $Ifgd?PPPPPPPPPPPPPPPPPP0dMddd&:HbIU(BCD4#$^_ p h4Hh?hh?]hh?6]jhh?6U]hh?5KH$\hh?5\hh?6hh?5h? hh?h?h?mHsH;Ā{{L $@&Ifgd?ykd($$IfF0n $ t0x;z44 laĀŀԀVq²{rLraLaLaLrrL$If^`gd? $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la ²òԲ&'{reLrL $If`gd? $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la'(E{rL{ L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd<$$IfF0n $ t0x;z44 la*{rLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la۷{rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la*34 @^ {rLrLrLrLrLr LrLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykdP$$IfF0n $ t0x;z44 la @B\e{rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laefxo{{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laop4 {jLYL$If^`gd?$If^`gd? $@&Ifgd?ykdd$$IfF0n $ t0x;z44 laDs}~cewxWYfg*+&(78}          !!!!""hZh?]hh?]h?hZh?mH sH hh?mH sH  hh?hh?CJaJh4Hh?CJaJI{nL $If`gd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laE4 {{ L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laEFYr{rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykdx$$IfF0n $ t0x;z44 lars^ {{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la~^ {rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd0$$IfF0n $ t0x;z44 la~{{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 lad^ {{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 ladex{{L $@&Ifgd?ykdD$$IfF0n $ t0x;z44 laN {{ L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laj{rrLrL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la{{L $@&Ifgd?ykdX $$IfF0n $ t0x;z44 laYZ:{rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 laZ[kLac4 {rLrLrLrL{LrLrLrLrL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la cd}r}rL $@&Ifgd? $Ifgd?ykdl $$IfF0n $ t0x;z44 la{rLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 laX^ {{ L $@&Ifgd?ykd$ $$IfF0n $ t0x;z44 laXYg {{L $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la+'{{{ L $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la'(8~ {{L $@&Ifgd?ykd8 $$IfF0n $ t0x;z44 la~^ {rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la {rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la   {rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdL $$IfF0n $ t0x;z44 la    ^ {{L $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la   !{{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la!!!"4 {{L $@&Ifgd?ykd`$$IfF0n $ t0x;z44 la"""#4 {{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la"""####$&&&&'))++,,---0000P2R2c266:; ;<<<<<<]B^BLLLMMMM@PAP\P]PQ8SRSSSźźźhh?CJaJmHsH hh?hZh?CJ H*aJ hZh?CJ aJ hZh?5CJ H*aJ hKh?5hh?5hh?]hh?6] hh?h?8###$4 {{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la$$%%%^ {rLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykdt$$IfF0n $ t0x;z44 la%%%&&4 {rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la&&'))<)U)w)))**+o+N {rrLrLrLrLrLrLrLrLrLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd,$$IfF0n $ t0x;z44 la o+++++--LLrLLykd$$IfF0n $ t0x;z44 la $@&Ifgd? $Ifgd?---0Pd{{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la000Q2hd{{L $@&Ifgd?ykd@$$IfF0n $ t0x;z44 laQ2R2d255N {r LrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la5556o%{{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la66688^ {rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdT$$IfF0n $ t0x;z44 la888:{{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la:: ;<<hd{rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la<<< A(BXB^B%{rrLrL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdh$$IfF0n $ t0x;z44 la^B_BvBBBB{rLrL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laBBBI/I0I1I{rrLrLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd $$IfF0n $ t0x;z44 la1I2IGILL{r LrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd|$$IfF0n $ t0x;z44 laLLLMx {rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laMMM@PY{{ L $@&Ifgd?ykd4$$IfF0n $ t0x;z44 la@PAP]PQ{{L $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 laQQQS6S7S^ {rLrL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd$$IfF0n $ t0x;z44 la7S8SRSSSgS3TUUUY[hd}riL`L`L|$`L`LWLWL $Ifgd? $Ifgd? $Ifgd? $@&Ifgd? $Ifgd?ykdH$$IfF0n $ t0x;z44 la SSgSmSnSSSSSSS,T-T1T2T3T4T~TTTUUUUUU UxUyUzUUUUUUUVVVcVdVmVnVpVqVVVVVʿʯʿʟyyhh?0JmH%sH%hh?mH%sH%hh?5\mH%sH%jBhh?B*Uphjhh?B*Uphhh?B*phjhh?B*Uphhh?0Jjhh?U hh?hh?CJaJ/VVVWW!W"W#W$W_W`WeWfWiWjWWWWWWWWWWWWW>X?XHXIXOXPXXXXXXX5Y6YCYDYFYGYYYYYYYY ZZZZZZZZ[[ [ [[[[[2\3\l\m\q\r\\\\\\hh?0JmH sH hh?mH sH hh?0JmH%sH%jhh?Uhh?mH%sH%N\\\\]]]]]]K]L]P]Q][]\]]]]]]] ^ ^^^^^U^V^Z^[^q^r^^^^___<_=_A_B_G_H___________%`&`_```d`e`````````a aaaaadaeatauayazaaabbbbhh?0JmH sH hh?mH sH jhh?UWb=b>bBbCbDbEb~bbbbbbccc c$c%ccccccc!d"d&d'd(d)dbdcdgdhdddee e eeeeeeeeeee6f7f;fT^  "(ʖ̖ΖЖøøøøøøøøøøøøøøøøh?h?mH sH hh?mH sH hh?mHsHhh?]h?hh?5 hh?hh?mHsHjhh?UDnn%noo( {rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdD$$IfF0n $ t0x;z44 laoo p~qqhd{rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdUE$$IfF0n $ t0x;z44 laqqq$r%r۷{rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdE$$IfF0n $ t0x;z44 la%r&rBruu4 {r L{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd F$$IfF0n $ t0x;z44 lauuuzo%{{ L $@&Ifgd?ykdiF$$IfF0n $ t0x;z44 lazzz{{i{rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdF$$IfF0n $ t0x;z44 la{{{|( ypL $Ifgd? $@&Ifgd?{kd!G$$IfF0n $ t0x;z44 la|||||4 {rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdG$$IfF0n $ t0x;z44 la|||~^ {{L $@&Ifgd?ykdG$$IfF0n $ t0x;z44 la~~~hd{{L $@&Ifgd?ykd9H$$IfF0n $ t0x;z44 laLN {rLeL $If`gd? $Ifgd? $@&Ifgd?ykdH$$IfF0n $ t0x;z44 laLM^4 {{ $@&Ifgd?ykdH$$IfF0n $ t0x;z44 la{{L $@&Ifgd?ykdMI$$IfF0n $ t0x;z44 la˃|{{L $@&Ifgd?ykdI$$IfF0n $ t0x;z44 la|}WX{rL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdJ$$IfF0n $ t0x;z44 laXY|4 {r L{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdaJ$$IfF0n $ t0x;z44 laDj{rLrLr LrL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdJ$$IfF0n $ t0x;z44 la~ -@{{L $@&Ifgd?ykdK$$IfF0n $ t0x;z44 la~( {{{L $@&Ifgd?ykduK$$IfF0n $ t0x;z44 la{{L $@&Ifgd?ykdK$$IfF0n $ t0x;z44 laƷ{{{L $@&Ifgd?ykd-L$$IfF0n $ t0x;z44 laB{rLeL h$If^hgd? $Ifgd? $@&Ifgd?ykdL$$IfF0n $ t0x;z44 la< {{L $@&Ifgd?ykdL$$IfF0n $ t0x;z44 laN {{L $@&Ifgd?ykdAM$$IfF0n $ t0x;z44 laM^ {{L $@&Ifgd?ykdM$$IfF0n $ t0x;z44 laMN\hd{{L $@&Ifgd?ykdM$$IfF0n $ t0x;z44 la8_ D}{r&Lrr Lr LrLrrLr LrrLr L $Ifgd? $@&Ifgd?ykdUN$$IfF0n $ t0x;z44 la  $Q);*t-036v=8AEE0IhMPT>X(^~d~gxhm3rt.|LLL L LL LLLL L LLL L LL LLL L L $Ifgd?.|\:L\tzH|@ln^_ L L LLL LLL LL L LLLLLLLLL $If^gd? $Ifgd? VXZ\`ԧnp "Gjx(jFQYv)456ûh?h?mHsHhh?6jNhh?H*U#jO hh?UVnH%tH%hh?H*jhh?H*Uhh?5hh?mHsH hh?h?h?mH sH hh?mH sH 6{nnL{L $Ifgd? $@&Ifgd?ykd k$$IfF0n $ t0x;z44 la`ab{rrrrrgXgg'  $Ifgd?K$ $Ifgd? $@&Ifgd?ykd|k$$IfF0n $ t0x;z44 la qfXff'  $Ifgd?K$kdk$IfK$L$FF5$0 t0    44 laBQnqYfXff'  $Ifgd?K$kdMl$IfK$L$FF5$0 t0    44 lanoqYfXff'  $Ifgd?K$kdl$IfK$L$FF5$0 t0    44 la 9qYfXff'  $Ifgd?K$kd7m$IfK$L$FF5$0 t0    44 la9:Tc~qfXff'  $Ifgd?K$kdm$IfK$L$FF5$0 t0    44 la~qfXff'  $Ifgd?K$kd!n$IfK$L$FF5$0 t0    44 la qYfXff'  $Ifgd?K$kdn$IfK$L$FF5$0 t0    44 la  #2JqfXff'  $Ifgd?K$kd o$IfK$L$FF5$0 t0    44 laJK`oqfXff'  $Ifgd?K$kdo$IfK$L$FF5$0 t0    44 laqYfXff'  $Ifgd?K$kdo$IfK$L$FF5$0 t0    44 la  )IqfX]f]' f'  $Ifgd? $Ifgd?K$kdjp$IfK$L$FF5$0 t0    44 laIJk{qfXf]' f'  $Ifgd? $Ifgd?K$kdp$IfK$L$FF5$0 t0    44 laqYfXff'  $Ifgd?K$kdTq$IfK$L$FF5$0 t0    44 la,>qfXff'  $Ifgd?K$kdq$IfK$L$FF5$0 t0    44 la>?xqYfXff'  $Ifgd?K$kd>r$IfK$L$FF5$0 t0    44 laqYfXff'  $Ifgd?K$kdr$IfK$L$FF5$0 t0    44 la6FdmqYfXf]' f'  $Ifgd? $Ifgd?K$kd(s$IfK$L$FF5$0 t0    44 lamnqYfXff'  $Ifgd?K$kds$IfK$L$FF5$0 t0    44 la &qYfXff'  $Ifgd?K$kdt$IfK$L$FF5$0 t0    44 la&'L\wqfXf]' f'  $Ifgd? $Ifgd?K$kdt$IfK$L$FF5$0 t0    44 la.1HIqYhX]X]h' ]'  $Ifgd?K$ $Ifgd?kdt$IfK$L$FF5$0 t0    44 laIJKqN f $@&Ifgd?kdqu$IfK$L$FF5$0 t0    44 laKLY{rL $Ifgd? $@&Ifgd?ykdu$$IfF0n"u t0x;)44 la !({rrLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykdBv$$IfF0n $ t0x;z44 la()5({rLrLrLrLr LrrLrLrLrLrL $Ifgd? $@&Ifgd?ykdv$$IfF0n $ t0x;z44 la ,.<@DNRTZ^hx,N       $$T%V%%x**..jhh?6U]hh?56\]hh?6]hh?5KH$\hh?5hh?]hh?mH sH hh?mHsHhh?mH sH  hh?;NOLLrLLykdv$$IfF0n $ t0x;z44 la $@&Ifgd? $Ifgd?OPX^ {rL{L