Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ž’’’ ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į U@ šæ `± bjbj¬¬ .¶ Īń Īń ’’ ’’ ’’ ¬ “ “ “ 8 ģ D ¬ Å. ¶ X X " z z z z z z Ģ- Ī- Ī- Ī- Ī- Ī- Ī- $ {/ R Ķ1 ņ- z z z z z ņ- z z . - - - z ī z z Ģ- - z Ģ- - - Ø- Ø- z L @æoŪÅęŹ “ h% Ž Ø- Ģ- . 0 Å. Ø- c2 F- : c2 Ø- ¬ ¬ c2 Ø- $ z z - z z z z z ņ- ņ- ¬ ¬ d ¤ - ¬ ¬
Kuidas kirjas nii laita, et see lõpuni loetaks?
Taustast nii kodumaiste kui välismaiste allikate kaudu.
Netajev Sergei Gennadijevits (2 X 1847 3 XII 1882) vene revolutsionäär, anarhistlik vandenõulane, kes 1868-69.a.üliõpilasrahutustest osavõtu tõttu emigreerus; töötas koos Bakuniniga. Püüdis sügisel 1869.a. luua Moskvas diktaatorlikul tsentralismil põhinevat põrandaalust vandenõulaste org-i Narodnaja Rasprava. Organiseeris protesti avaldanud liikme tapmise ja põgenes välismaale. 1872.a. andis veitsi politsei N-i Vene valitsusele välja. Ta mõisteti 20 aastaks sunnitööle. K.Marx ja F.Engels kritiseerisid N-i tegevust ja nimetasid tema kavandatud ühisk-a kasarmukommunismiks.
***
Bakunin, Mihhail Aleksandrovit (30. V 1814 1.VII 1876) vene väikekodanlik revolutsionäär, anarhismi ja narodnikluse ideolooge. Lahkus 1840 Venemaalt, elas Saksamaal, veitsis ja Prantsusmaal, kus tutvus K.Marxi ja F.Engelsiga. Võttis osa 1848.a. rahvaülestõusust Prahas, juhtis 1849.a. ülestõusu Dresdenis; talle mõisteti surmanuhtlus, mis asendati eluaegse vanglakaristusega. 1851.a. ta anti välja Vene võimudele. Läkituses tsaarile ta kahetses oma kuritegu, mistõttu ta vanglakaristus asendati 1857.a. asumiselesaatmisega Siberisse; põgenes 1861 välismaale, astus 1864 I Internatsionaali. B-i edasine tegevus võttis anarhistliku iseloomu. 1868 asutas ta Genfis anarhistliku organisatsiooni Sotsialistliku Demokraatia Liit, mis võeti vastu I Internatsionaali. B. Astus välja marksismi vastu, ta ei mõistnud töölisklassi ajaloolist osa, eitas proletariaadi partei loomise vajadust, propageeris klasside võrdsustamist, loobumist poliitikast ja riigi viivitamatut hävitamist. Peamiseks rev. Jõuks pidas ta talurahvast ja lumpenproletarjaati. Fraktsioonilise tegevuse pärast heideti B. 1872.a. I Internatsionaalist välja. Ta ideed leidsid pooldajaid Itaalias, Hispaanias ja Venemaal väikekodanliku intelligentsi ja proletarjaadi mahajäänud kihtides.
(ENE)
***
Vaata veel Britannikast jne.
***
NB. Topeltsulgudes on mugavuse taotlusel koostaja ja käesoleva artikli tõlkija märkused.
M.A.Bakunini kiri S. G. Netajevile.
2.juuni 1870.a.
Armas sõber praegu pöördudes Teie ja Teie kaudu teie, meie Komitee* ((*Netajev kirjeldas end kui vene revolutsioonilise organisatsiooni komitee esindajat, kuid millist tegelikkuses ei eksisteerinudki)) poole. Loodan, et kui Te praegu jõudsite ohutusse paika, millises, olles vaba tühistest nääklemistest ja askeldustest, Te saate vabalt mõelda enda ja meie üldisest olukorrast, meie ühise asja olukorrast.
Alustame tõdemusest, et meie esimene, 1869.a. alustatud kampaania on kaotatud ja meie oleme purustatud. Oleme purustatud põhiliselt kahel põhjusel.
1-ne rahvas, kelle ülestõusule meil oli täielik õigus loota, ei tõusnud mässule. Arvatavasti, selle kannatustekarikas ei ole veel täis. Nähtavasti, ei ole leegitsema löönud usk enesesse ja oma õigusesse ja jõudu ning selles ei leidu piisavat hulka sõbralikult tegutsevaid ja üle Venemaa laialipaisatud inimesi, kes on võimelised nendes seda usku äratama.
2-ne põhjus: meie organisatsioon osutus nii kvaliteedilt kui oma liikmete hulgalt ja oma organisatsiooniliselt viisilt ebapiisavaks. Seepärast meid purustatigi, kaotades palju jõudu ning üliväärtuslikke inimesi.
See on vaieldamatu fakt, millisest me peame enesele selgelt aru andma, tegemata vähimatki hinnaalandust, selleks, et sellest saaks oma arutluste, ettevõtmiste ja tegude uus lähtepunkt.
Teie, aga Teiega koos, kahtlemata ka teie sõbrad mõistsid seda juba varem, hulga varem, kui teie selle minule välja ütlesite; ja võib öelda, et Te ei öelnudki seda kunagi minule ja ma pidin selle ise ära mõistatama paljudest ja ilmsetest vasturääkivustest teie kõnedes ja lõpuks, veenduma selles asja üldise olukorra põhjal, milline hakkas nõnda selgelt silma, et ei olnud enam mingit võimalust (...)** seda isegi asjasse pühendatud sõprade ees varjata.
((**Eelpool toodud märgiga (...) on siin ja edaspidi tähistatud kirja koopiast tehtud väljajätud ja märgiga <...> - sõnad, millised on kirjutatud mõtet silmas pidades.)) Teie olite selles enamjaolt kindel, kui te minu juurde Lokarnosse sõitsite, aga seejuures Te rääkisite minule täie veendumusega ja täiesti usutaval viisil möödapääsmatu ülestõusu koidust. Te petsite mind ja mina, kahtlustades või tunnetades instinktiivselt pettust, teadlikult ja süstemaatiliselt keeldusin seda mitte-uskumast. Te rääkisite ja tegutsesite ka edaspidi täpselt nii, nagu oleks rääkinud minule puhast tõde. Kui Te oma Lokarnos viibimise ajal oleksite näidanud asjade tõelist seisu ja suhet rahvasse ja organisatsiooni, siis ma oleks kirjutanud oma ohvitseridele üleskutse*
((*Bakunini brozüür Vene armee ohvitseridele, mis kirjutati 1870.a. jaanuaris ja see ilmus samal aastal Genfis. Selles brozüüris Bakunin ennustas Romanovite Holstein-Hotorbi Riigi ja vene rahva viimse võitluse tunni saabumist (lk.?1), kutsus looma riigivastast revolutsioonilist-rahvaorganisatsiooni ja organiseerima vandenõud, et purustada Venemaal kogu seisuslik-riiklik rahu (lk.3).))
samasuguses suunas ja vaimus, kuid teiste sõnadega; ja see oleks olnud ka minule ja Teile, aga mis peamine, sellele asjale üldse parem. Ma ei oleks neile eelseisvast ärkamisest rääkinud.
Ma ei ole Teie peale pahane ega tee etteheiteid, teades, et kui Te valetate või varjate või vaikite tõde maha, siis Te ei tee seda isiklikel eesmärkidel ja vaid sellepärast, et Te loete seda asjale kasuks tulevat. Aga Teid nimelt sellepärast, et veel kunagi ei ole kohatud inimest, kes oleks nõnda ennastsalgavalt ja nii truult asjale pühendunud, kui Teie.
Kuid mitte see armastus, ega ka see austus ei saa takistada mind seda Teile avameelselt ütlemast, et pettuse süsteem, milline on muutumas üha enam ja enam teie peamiseks erandlikuks süsteemiks, teie põhiliseks relvaks ja vahendiks, on asjale endale hukutav.
Eelkõige, millest ma püüan, loodan, et edukalt, Teile seda tõestada, ütlen kohe mõned sõnad minu suhtumisest Teisse ja teie Komiteesse ja püüan selgitada, miks, vaatamata kõigile eelaimustele ja mõistuslik-instinktiivsetele kahtlustele, millised hoiatavad mind üha enam ja enam teie sõnade ebasiiruse eest ja kuni viimase hetkeni ma ei uskunud ja ka kuni minu viimase Genfi sõiduni rääkisin ja käitusin nõnda, nagu ma usuksin neisse tingimuisteta.
Võib öelda, et on juba 30 aastat kui ma olen Venemaast eemal; 40-test kuni 51-se aastani ma olin välismaal algul passiga, hiljem aga kui emigrant. 1851-el aastal, peale kahe aastast vangistust saksonia ja austria kindlustes, mind anti välja vene valitsusele, milline hoidis mind kuue aasta kestel algul Petr-Pauli kindluses Aleksejevi raveliinis ((pr. Ravelin, XVI-XVIII s. Kindlustes teravnurkne kaitsevall vallikraavi muldvalli (glassii) ees; ehitati kaitsevõime suurendamiseks kindluse ohtlikemail külgedel.VL)), hiljem Schlissenburgis. 1857.a. saadeti mind Siberisse, kus olin kaks aastat selle Lääne ja kaks aastat selle Ida osas. 1861.a. ma põgenesin Siberist ja loomulikult ei ole senini Venemaale tagasi pöördunud. Nii-siis, kolmekümne aasta kestel ma olen vaid 4 astat (9 aastat tagasi), ja 1857 kuni 61.a. Venemaal vabaduses s.t. Siberis. See, mõistetavalt, andis minule võimaluse tutvuda lähemalt vene rahvaga, meestega, väikekodanlastega ja kaupmeeskonnaga ja see eest spetsialselt noorte siberlastega, kuid mitte revolutsioonilise noorsooga. Minu sealviibimise ajal ei olnud Siberis teisi poliitilisi väljasaadetuid, kui vaid vähesed Dekabristid ja poolakad. Tõsi, ma teadsin veel, et 4-ja Petraevskilast* (*Neljast on mainitud vaid kolme. Neljandaks Bakunini tuttavaks oli N.A. Spenev.): Pertaevski, Lvova ja Tolja kuid need inimesed kujutasid endast miskit Dekabristide ja kaasaegse noorsoo vahepealset kihti, olles doktrinäärid ((doktriinist pimesi kinnipidav, tähenärija, tegelikku elu mittearvestav)), raamatusotsialistid, furjeristid ja õpetajad. Tõelist noorsugu, seda, keda ma usun, - seda seisusetut seisust, seda kodutut (...) rahvarevolutsiooni falangi ((liikumine, partei)), kellest ma rääkisin mõned korrad oma kirjutistes, ma ei tunne ** ((1985.a. Kirjandusliku pärandi väljaandes: tundsin, mis annab Bakunini öeldule mõningal määral uue mõtte.)) ja vaid nüüd hakkan sellega vähe haaval tutvuma.
Suur osa vene inimesi, kes sõidavad Hertseni järel Londonisse olid porjadotsnikud või kirjastajad või siis end liberaaliseks ja demokraatlikeks pidavad ohvitserid. Esimeseks tõsiseks vene revolutsionääriks oli Potebnja, teine Teie. Utinist ja teistest genfi emigrantidest ma rääkima ei hakka. Tähendab, kuni selle ajani, mil ma Teiega kohtusin, oli vene revolutsiooniline noorus minule terra incognita.
Minul kulus vähe aega, et mõista teie tõsidust, et Teisse uskuma jääda. Ma veendusin ja kuni selle ajani jään veendunuks, et kuigi teid, kui selliseid on vähe, siiski te esindate tõsist üritust, ainust tõsist revolutsioonilist asja Venemaal ja olles korra selles veendunud, ütlesin endale, et minu kohustuseks on aidata Teid kõigi jõududega ja vahenditega ning siduda end niivõrd kui saan teie vene asjaga. Seda kergem oli minul otsustada, et teie programm, äärmisel juhul, möödunud aastal, mitte ainult ei läinud kokku, vaid oli ka üpris sarnane minu programmiga, mis oli töötatud välja alaliseks programmiks (...) ja oli kogu küllaltki pikaajalise politilise elu kogemustest kantud. Iseloomustagem mõne sõnaga seda programmi, mille alusel me Teiega eelmisel aastal olime täielikus üksmeeles ja millest Te, nähtavasti, nüüd küllaltki nähtavalt olete eemaldumas, kuid millisesse, minu poolt vaadates, jäin sellisel määral kindlaks, et kui isegi teie veendumused ja teie või teie sõprade eemaldumine sellest oleks olnud täiesti lõpplik, siis ma loeks end kohustatuks katkestama Teiega kõik intiim-poliitilised suhted.
Programm on mõne sõnaga selgelt väljendatav: riigiõigusliku korra hävitamine, koos kogu kodanliku tsivilisatsiooniga, stiihilise rahvarevolutsiooniga, mida juhitaks nähtamatu, kuigi mitte päris ametlikult, aga nimetu ja kollektiivse rahva vabastamise sõprade diktatuuri poolt, mis liitunud tugevaks salaühinguks ja mis tegutseb kuni rahva täieliku igasugusest ikkest vabastamiseni, ühtse eesmärgi nimel ja ühtse programmi alusel alati ning kõikjal.
Selline on mõte ja plaan, mille alusel ma Teiega ühinesin ja millise täitmiseks ma ulatasin Teile käe. Te teate ise, kuidas ma jäin truuks enda poolt tunnistatud liidu lubadusele. Te teate, palju ma näitasin üles usku Teisse, kord juba veendudes teie tõsimeelsuses ja meie vahelise revolutsioonilise programmi sarnasuses. Ja ma ei küsinud Teilt, kes on teie sõbrad, kui palju neid on, ei kontrollinud teie jõude - vaid uskusin Teie sõnu.
Kas ma uskusin oma nõrkuse, lühinägelikkuse või rumaluse tõttu? Te teate ise, et mitte. Te teate väga hästi, et ma ei uskunud miskit pimedast peast ja et veel möödunud aastal, Teiega peetud üksikutel vestlustel ka kord Ogarjovi pool ning tema juuresolekul, ma ütlesin Teile selgelt, et me ei pea teid uskuma, sest et Te ei jäta valetamata, kui te eeldate, et vale võib olla asjale kasuks, et sellest tulenevalt meil ei ole, peale teie kahtlematu tõsiduse ja tingimusteta asjale pühendatuse, teist teie sõnade tõe panti. Et see on suur garantii, kui me teid pimesi usaldame, kuid mis ei päästa Teid vigade ja meid möödapanekute eest.
Ja vaatamata sellele, minu poolt Teile väljaöeldud veendundumusele, ma jäin sellegi-poolest Teiega ühendusse ja aitasin Teid kõikjal kus sain; aga kas soovite teada, miks ma seda tegin?
Esiteks, et kuni teie Genfist Venemaale ärasõitu olid meie programmid tõesti sarnased. Selles ma võisin veenduda mitte ainult kõigi meie igapäevaste vestluste, vaid ka selle põhjal, et kõik minu poolt poolt, Teie siinoleku ajal, mõeldu ja trükitu, kutsus teis esile suure sümpaatia nimelt nende punktide suhtes, millised enim ja selgemalt väljendasid meie ühist programmi ja seepärast, et teie kirjutised, millised avaldati möödunud aastal, kandsid sama ideed.
Teiseks, seepärast, et tunnistades Teis tõelist ja ammandamatut jõudu, pühendatust, kirge (...) ja mõtlemist, ma pidasin Teid ja pean võimeliseks koguma enda ümber ja mitte enda kasuks, aga eesmärgi nimel, tõelisi jõude; ma veensin ennast ja Ogarjovi, et kuigi nad ei ole veel koondunud, kuid kindlasti nad ühinevad lähimas tulevikus.
Kolmandaks, seepärast et, tunnistades Teid kõigist minule teada olevatest vene inimestest, kui selle eesmärgi teostamiseks kõige võimekamat, ma ütlesin endale ja Ogarjovile, et me ei ei saa oodata kedagi teist inimest, sest me oleme juba vanad ja et vaevalt meil õnnestub kohata teist sarnast, kuid enam pühendunut ja võimekat, kui Teie; ja seepärast, kui me soovime end siduda vene asjaga, me peame siduma end Teiega, ega mitte kellegi teisega. Teie Komiteed ja organisatsiooni me ei tunne ja me võime neid vaid Teie järgi hinnata. Kui Teie olete tõsine, siis miks Teie praegused ja ka tulevased sõbrad peaksid teistsugused olema. Teie kaheldamatu tõsidus oli minule pandiks ühest küljest ja et Te tühiseid inimesi oma keskele ei lase, teisest küljest, et Te ei jää üksi ja et Te püüate hakata looma kollektiivset jõudu.
Kuid, tõsi see on, Teil on üks nõrk koht, milline häirib mind juba meie esimesetest kohtumistest peale, kuid millisele mina, tunnistan, ei pööranud vajalikku tähelepanu, millisteks pean teie kogenematust, vähest inimeste ja elu ning sellega kaasneva müstikale läheneva fanatismi tundmist. Ühiskondlike tingimuste, harjumuste, moraali, mõtete ja tavaliste nõnda-nimetatud haritud maailma tunnete mittetundmine teeb Teid, isegi veel praegu, sobimatuks edukalt tegutsema selle keskkonnas, isegi selle hävitamitamise seisukohalt. Te ei ole siiamaani veel tuttav vahenditega, millistes leiduva mõju võib muuta jõuks, mis tõukavad Teid möödapääsmatutesse raskustesse iga kord, kui asjaolude käik viib Teid nendega kokkupuutesse. See avaldus ilmselt Teie õnnetul katsel anda sobimatutes tingimustes välja Kolokol. Kuid viimsest räägime hiljem. Inimeste mittetundmine toob kaasa möödapääsmatuid valearvestusi. Te üheaegselt nõuate ja loodate inimestest liiga palju, andes neile üle-jõu käivaid ülesandeid, uskudes, et kõik inimesed tegutsevad neid täites samasuguse kirega kui Teie. Samal ajal Te neid ka sugugi ei usu, mille tõttu Te ei arvesta neis ülesäratatud kirge, neis väljakujunenud püüdu, Teie eesmärkide saavutamiseks nende ausaid iseseisvaid püüdlusi, seevastu püüate neid aheldada, hirmutada, siduda väliste ja suuremalt jaolt kaugelt ebapiisavate kontrollidega, nii, et olles juba kord teie haardesse sattunud, nad ei saaks neist köidikuist vabaneda. Seejuures nad hakkavad neist välja rabelema ja teevad nii järele-jätmatult ka tulevikus, seni kui Te ei muuda nendega käitumisviisi, samuti kui te ei hakka otsima neis Teiega põhiliselt kõige tähtsamat seost. Mäletate, kuidas Te vihastasite minu peale, kui ma Teid nimetasin abrekiks ((ajal. sõjakas mägilane, mägipartisan)), aga teie kateheesi ((suuline õpetus, küsimiste ja vastuste abil)) abrekkide kateheesiks. Te rääkisite, et kõik inimesed peavad olema sellised, et täielik enesesalgamine, kõigist isiklikest soovidest, tunnetest, rahuldustest, sõltuvustest loobumine oleks eranditult kõigi inimeste normaalne loomulik ja igapäevane olukord.Teie enda ennastsalgav metsikus, teie loomulikult kõrge fanatism, mida Te soovisite ja ka praegugi soovite teha ühiselu reegliks. Te soovite mõtetust, võimatust, inimese ja ühiskonna olemuse täielikku eitamist. Selline tahtmine on hukutav, seepärast, et see sunnib Teid mõtetult kulutama omi jõude ning alati tegema möödalaskmisi. Mitte ükski* ((Koopias:no mingi)) inimene, kui tugev ta ka isiklikult ei oleks ja ei mingi organisatsioon, kui täiuslik ei oleks selle distlipliin ja võimas selle organisatsioon, ei suuda iialgi loodust võita. Seda võivad püüda võita vaid religioossed fanaatikud ja askeedid ja seepärast ma olin viivu ja natuke imestunud, kohates Teis mingit müstilist panteistilikku idealismi. Teile iseloomulike joontega seoses oli see täiesti totter. Jah, mu armas sõber, Te ei ole materialist, nagu meie patused, aga hoopis idealist, prohvet, nagu Revolutsiooni munk, teie kangelasteks peab olema mitte Babef ja isegi mitte Marat, aga hoopis keegi Sabonarola. Te sobite mõtte poolest rohkem Tetseliga** (...)((**Koopias on viga: Metseniga.))rohkem jesuiitidele, kui meile. Te olete fanaatik selles on teie suur iseloomulik jõud; kuid koos selega ka teie pimedus, suur ja hukatav nõrkus, pime energia eksleb ja komistab ning mida hirmsam see on, seda möödapääsmatud ja seda olulisemad on möödalasud. Teis on suur kriitikameele puudus, aga omades sellist puuet (...) on inimeste, olukordade ning vahendite ning eesmärkide (...) adekvaatne hindamine võimatu.
Kõike seda ma mõistsin ja rääkisin juba enesele möödunud aastal. Kuid kõik see tasakaalustus minus teie kasuks kahel kaalutlusel.
Esiteks, ma tunnistasin ja tunnistan Teis suurt ja võib ütelda, et ka absoluutset puhast jõudu mis on vaba igasugusest enesearmastuse ja auahnuse lisandist, jõudu, millist ei kohanud veel teistes vene inimestes:
Teiseks: ma rääkisin ja räägin endale, et Te olete veel noor, mistõttu samuti nii terviklikult* ((*Koopias: väärtuslik)) ja nii põhjalikult salanud maha isiklikud, enesearmastuslikud kapriisid ja ahvatlused, et ei saa jääda pikaks ajaks asjale hukutavalt mõjuvale teele ja olla eksiarvamustesse. Ma olen ka praegu selles veendunud.
Lõpuks, ma tundsin väga hästi ja nägin, et Te ei usaldanud mind ammugi ja paljudes suhetes püüdsite mind muuta mulle tundmatute lähimate eesmärkide saavutamise vahendiks. Kuid see ei ei kohutanud mind raasugi.
Esiteks, minule meeldis teie vaikimine inimeste suhtes, kes osalesid teie organisatsioonis ja sellise veendumuse arvel, et sellistes asjades on kõige usaldatavamatest ja lähimate inimestest vaja teada vaid seda, millise teadmine on nende spetsiaalse asja eduks praktiliselt hädavajalik. Ja Te võite seda õiglaselt kinnitada, et ma ei esitanud Teile kunagi pealetungivaid küsimusi. Kui ka Te isegi, oma kohuste vastaselt, nimetasite minule nimesid, siis ma ikkagi ei oleks midagi teada saanud, sest ma ju ei tundnud neid nimesid kandvaid isikuid. Ma oleksin siis sunnitud nende üle otsustama Teie järgi, aga Teid ma uskusin ja usun. Komitee, mis on moodustatud teie sarnastest inimestest ja kes on teeninud ära teie täieliku usalduse, teenib meie poolt, minu arvates, mitte vähema usalduse.
Kuid ikkagi: kas tõesti teie organisatsiooni ikka tegelikult eksisteeris või Te vaid lootsite seda miskil moel luua? Aga kui see eksisteeris, kas siis see oli ka rohkearvuline ja kujutas endast, äärmisel juhul, jõu alget või see oli vaid lootuses? Kas see Komitee, teie pühamast pühim, ikka ise eksisteeris sel kujul ja sellisel kaheldamatul elu ja surma eest võitlemiseks ühinenud jõududena või Te vaid valmistusite selle loomist ette, ühe sõnaga, kas Te kujutasite endast üksikut, küllaltki austatud, tõsi, kuid vaid isiklikku jõudu või juba eksisteerivat kollektiivset jõudu? Ja (...) kui ühendus ja juhtiv Komitee ka tegelikkuses eksisteerisid, eeldades neist, eriti Komiteest, erandlikult ustavate, sitkete ja samuti fanaatiliselt asjale pühendatute ja ennastsalgavalt, kui Teiegi, siis minu ees kerkis veel teinegi küsimus: kas selles oli või on piisavalt praktilist mõistust ja teadmisi, piisavat teoreetilist ettevalmistust ja vene rahva ja seisuste elu tingimuste sellist mõistmise võimet, et luua revolutsiooniline Komitee, mitte tühine, vaid tegelik ja selleks, et haarata kogu vene elu ja ka sisuliselt võimeka organisatsioonina tungida kõigisse ühiskonnakihtidesse. Tegutsejate leegitsevast energiast sõltub asja siirus ja praktilisest mõistusest ja teadmisest selle edu.
Selleks, et seda teada saada, selleks, tegelikkuses ja võimalikkuses s.t. meeles mõlkusid järele-jätmatult hulgaliselt küsimusi teie ettevõtmiste kohta ja Teile vastused ei rahuldanud neid kuidagi. Kuidas Te ka ei keerutanud ja ei põigelnud, Te ütlesite mulle tahtmatult järgmist: teie ühendus oma arvukuselt oli üsna väiksearvuline ja materiaalsete vahendite poolest veelgi kasinam. Praktilist mõistust, teadmisi ja oskusi on selles veel väga vähe. Kuid Teie loodud Komitee, on kahtlemata moodustatud Teie sarnastest isikutest ja - omavahel öeldes - Te olete üks kõige parimatest ja kangematest. Te olete ühenduse looja ja senini selle juht. Kõike seda, mu armas sõber, ma mõistsin ja sain teada eelmisel aastal. Kuid see siiski ei takistanud minul Teiega ühinemast, tunnistades Teis (...), tarka ja kirglikku pühendunud tegijat, kelle suguseid on vähe, olles veendunud selles, et Te jõudsite leida neid väheseid Teie laadseid inimesi ja nendega seltsida ja ma olin samuti kindel ja jään senini kindlaks selles, et katsete ning tulisel ja raugematul edasi-püüul Te varsti jõuate selle tegemisel sellise teadmise, mõistuse ja oskuseni, milleta edu saavutamine on võimatu. Aga samuti, peale teie ringikese, ma ei eeldanud ja ei eelda Venemaal teise nõnda tõsise ringikese eksisteerimise võimalust, ja see, vaatamata kõigele, ma otsustasin jääda Teiega ühendusse.
Ma ei vihastunud üldsegi Teie peale, et Te püüdsite pidevalt oma jõudu minu ees ülepaisutada, see on objektiivne ja tihti kasulik, aga vahel ka kõigile konspiraatoritele omane julge puru silmaajamine. Tõsi, et ma nägin teie püüdes mind petta, tõendit teie poolse halva inimeste tundmise kohta. Mulle näis, et kõigist teiega vestlustest Te pidite mõistma, et selleks, et mind kaasa tõmmata, ei oleks olnud vaja teie poolseid tõendeid juba eksisteerivast ja organiseeritud jõust, aga vaid tõend kallutamatust ja mõistlikust tahtest sellist jõudu luua. Ma mõistsin samuti seda, et, olles minu ees kui mingi eksisteeriva ja piisavalt tugeva organisatsiooni saadik, see näis Teile sellisena, Te panite end sellisesse seisundisse, et esitada minule oma tingimusi kui eriti võimsa jõu poolt; samal ajal, kui Te oleksite ilmunud minu ette kui isik, kes kogub jõudu, Te oleks pidanud rääkima minuga kui võrdne võrdsega, kui isik isikuga ja pöörduma minu (...) ja teie programmi ja tegevusplaani poole.
See ei mahtunud teie arvestuste hulka. Te olite liiga fanaatiliselt andunud oma programmi ja plaani, selleks, et anda seda kellelegi kritiseerida. Aga teiseks, teil puudus piisav usk minu asjasse pühendumusse ja minupoolsesse temast arusaamisse, selleks, et näidata asju nii nagu on. Te suhtusite kõigisse emigrantidesse skeptiliselt ja teil oli õigus, minusse aga, võimalik, et vähem skeptilisemalt, kui teistesse, sellepärast, et ma andsin Teile liiga palju tõendeid oma valmisolekust üritust teenida, esitamata mingeid isiklikke taotlusi ja tegemata auahneid arvestusi. Kuid ikkagi Te vaatasite minu kui invaliidi peale, kelle nõuanded ja teadmised võivad olla mõnikord kasulikud, mitte enamat (...): kelle osalemine Teie legitsevas asjas oleks olnud liigne ja isegi kahjulik. Ma nägin seda liigagi hästi, kuid see ei solvanud mind karvavõrdki. Te ise teadsite (...) seda ja ei ei saanud mind ärgitada Teiega lahkulöömisele. Minul aga ei olnud vaja Teile tagantjärgi tõestada, et ma ei ole sellises kuuma asja jaoks lootusetu ja võimetu inimene, nii nagu Teile näis. Ma andsin ja annan aega teie isiklikule kogemusele vastupidises veendumiseks.
Selleks oli ja eksisteerib tänini eriline asjaolu, milline sundis ja sunnib mind olema üpris ettevaatlik kõigi vene asjade ja inimeste suhtes. See on minu täielik rahatus. Kogu elu ma olen võidelnud vaesusega ja iga kord, kui minul õnnestus miskit ette võtta ja teha vähe-haaval miskit kasulikku, siis ma tegin seda mitte enda vaid võõraste vahenditega. See tõi juba ammusest aegadest minu kohale, eriti vene lurjuste poolt, terve pilve laimu ja etteheiteid.
Need häärased rüvetasid mu maine ja paralüseerisid sellega oluliselt minu tegevust. Vaja oli kogu ehtsa kire ja tahtega, millist ma endas, ilma enesekiituseta ja kogemuste varal, tunnen, selleks, et mitte murduda ja selleks et edasi tegutseda. Te samuti (...) teate, kui valelikud ja alatud on kuuldused minu isiklikust luksusest ja minu püüdest lõigata teiste arvelt kasu, teisi tüssata. Aga seejuures vene emigreerunud lurjused Utin ja Kompanii julgevad mind nimetada petiseks ja omakasupüüdlikuks ekspluataatoriks, mind, kes ajast, mil ennast mäletan, ei elanud kunagi ega soovinud elada enda rõõmuks ja püüdlesin alati teiste vabastamise poole. Ärge võtke seda enesekiitusena ma räägin Teile seda ja sõpradele ja tunnen vajadust ja õigust seda nüüd ja alatiseks Teile välja öelda.
Selge, et sellepärast, et end asja teenimisele täielikult pühendada, pean omama elatusvahendeid. Ma muutun vanemaks, kaheksa aastane vangistus tõi kaasa kroonilise haiguse, minu seetõttu rikutud (...) ja mistõttu vajan teatud hoolitsust ja tingimusi, selleks, et olla asja teenimisel kasuks ning peale selle on minul veel naine, lapsed, keda ma ei või määrata näljasurmale; ma püüdsin võimatuseni vähendada kulusid, kuid ilma teatud summata kuus ma eksisteerida ei saa. Kust seda summat võtta, kui ma kõik oma töö vilja annan ära üldiseks asjaks?
On ka teised kaalutlused; olles mõned aastad tagasi loonud Internatsionaalse-sala-revolutsioonilise Liidu* ((*1985.a. väljaandes soovitatakse kaheldatavat desifreeringut: Internatsionaal-sala-revolutsiooniline liit. Kuid veidi allpool Bakuunin kasutab nimetust Internatsionaalne Liit.)), ma ei saa ega soovi seda maha jätta, vaid selleks, et teenida eranditult vene asja. Selleks on minu mõtted rahvusvahelised ja vene asi üks asi. Seni ajani ei ole rahvusvaheline asi mulle elatusvahendeid andnud ja on nõudnud vaid kulutusi. Nii antsin Teile mõne sõnaga võtme minu olukorrale ja Te mõistate, et see vaesus, ühelt poolt, aga teiselt, vene emigrantide poolt minule suunatud alatu laim, seovad mind kõigi uute inimestega ning kõikide asjadega. Näete, kui palju oli põhjuseid, et ma end Teiega ei seoks, ega nõuda Teie usaldust, enam, kui see Teile kasulik näis; (...) oodata, et Teie ja teie sõbrad lõpuks veenduks ise teie usalduse hädavajalike võimalusi ja kasu.
Seejures ma nägin väga hästi ja teadsin, et pöördudes minu kui võrdne võrdse poole, mitte nagu usaldav usaldatava poole, Te, kohaselt teie süsteemile, alludes, nii öelda, loogilisele hädavajadusele, vaatasid minule kui katsealusele, asja suhtes ¾ pimedale relvale ja kasutasite mind ära, minu tegevust, minu nime kui vahendit. Sellisel kujul, omamata tegelikkuses sellist jõudu, millest Te minule rääkisite, Te kasutasite minu nime, et luua Venemaal jõudu; nii et palju inimesi mõtlevad tõesti, et ma asun salaühingus juhtkohal, millest ma ise, muide, nagu ka Teie teate, mitte miskit ei tea.
Kas ma oleksin pidanud lubama oma nime kui propaganda- ja inimeste kaasamise vahendi kasutamist, organisatsiooni, mille tegevusplaan ja lähimad eesmärgid olid minule ¾ ulatuses tundmatud? Kõhklemata, vastan jaatavalt, ja ma võisin ja pean. Vaat, minu põhjused:
Esiteks, ma olin alati veendunud, et vene revolutsiooniline Komitee peab olema ja võib tegutseda vaid Venemaal ja välismaalt vene revolutsiooni juhtimist teostada on väär.
Kui Teie ja teie sõbrad jääte välismaale liiga kauaks, siis ma oleks sunnitud teid kuulutama edaspidi Komitee liikmeteks sobimatuteks. Kui teist saavad emigrandid, siis te peate tegema täpselt samuti, nagu tegin mina, alluma kõigile Venemaal aetavatele asjadele, Venemaal asuva uue Komitee, selle vaieldamatule juhatusele, teie poolt tunnustatud (programmi ja plaani, mis on kohapeal läbi arutatud); ise aga moodustate välismaise vene Komitee, et iseseisvalt juhtida kõiki vene suhteid, asju, inimesi ja välismaal asuvaid ringikesi, täielikus kooskõlas vene Komitee vaadetega, kuid omades vastavat autonoomiat ja sõltumatust vahendite ning tegevusviiside valikul ja mis peamine, täielikus kooskõlas Internatsioonaalse Liiduga. Sel juhtumil ma hakkan nõudma, et oma kohustelt ja õiguselt olla selle välismaise vene komitee liige, millise avalduse, muuseas, tegin viimases kirjas Komiteele ja Teile, tunnistades, et vene Komitee peab asuma ise Venemaal. Mina, muidugi-mõista, ei oma Venemaale pöördumise võimalusi ja kavatsusi, ega pretendeeri selle Komitee liikme kohale. Selle programmiga ja üldiste eesmärkidega ma tutvusin Teie kaudu ja nii nagu ma olin Teiega täiesti ühel nõul, ilmutasin oma valmisolekut, oma kindlat otsust aidata ja teenida seda kõigi minust sõltuvate vahenditega; aga nii nagu minu nimi osutus Teile vahendiks, mis oli kasulik uute inimeste teie organisatsiooni kaasamiseks, siis ma andsin Teile oma nime. Ma teadsin, et seda kasutatakse asja pärast (sel juhtumil oli minule käendajaks meie ühine programm ja teie iseloom), ja ma ei kartnud, et eksliku tegevuse, möödalaskmiste kõrval see võib pöörduda ühiskondlikuks etteheiteks minule harjumatuks sõimusõnaks.
Te mäletate, et veel möödunud suvel oli meie vahel selgeks räägitud, et kõik vene ettevõtmised, asjad ja välismaal asuvad inimesed saavad minule teatavaks ja et kõik, mis nende poolt ära tehakse või mis välismaal ette võetakse, ei tehta minu selja taga ega minu nõusolekuta. See oli hädavajalik tingimus.
Esiteks, seepärast, et ma tunnen hulga rohkem välismaa elu, kui teist keegi, aga teiseks, seepärast, et Teie pime ja sõltuvuslik solidaarsus välismaistes asjades võib mind panna olukorda, milline on vastuolus minu kui Internatsionaalse Liidu liikme kohustuste ja õigustega. See tingimus, nagu me näeme, ei ole siiski Teie poolt täidetud; ja kui see elluviidu ei ole täide viidud, siis ma olen sunnitud lõpetama igasugused Teiega peetavad intiim-poliitilised suhted.
Minu süsteem erineb eelkõige selle poolest, et ta ei tunnista kasu ega samuti mingit teise kui stiihilise või rahvalik-sotsiaalse revolutsiooni võimalust. Igasugune teine revolutsioon, on minu kindla veendumuse järgi ebaaus, kahjulik, vabaduse-või rahvatapjalik, sest see viib rahva uude viletsusse ja orjusse; aga peamine, igasugune teine revolutsioon on nüüdsest saanud võimatuks, saavutamatuks ja teostamatuks. Tsentraliseerimine ja tsiviliseerimine, raudteed, telegrafid, uus relvastus ja uus vägede organiseerimise viis, üldse administratiiv teadus, s.t. rahvamasside süstemaatilise orjastamise ja ekspluateerimise ning rahva ning igasuguste teiste mässude ärahoidmise teadus on nõnda üksikasjalikult läbi töötatud, praktikas kontrollitud ja täiustatud uusima aja viimase 75 aasta kestel see kõik on riigi varustanud käesoleval ajal sellise tohutu jõuga, et kõik kunstlikud, sala-vandenõulised ja mitterahvalikud katsed, ootamatud rünnakud, üllatused, löögid peavad sellelt tagasi põrkuma ja et see võib olla võidetud, murtud vaid stiihilise rahva-sotsiaalse revolutsiooniga.
Niisiis, salaühingu ainsaks eesmärgiks peab olema mitte kogu rahva kunstliku jõu loomine, vaid selle äratamine, ühte liitmine ja stiihiliste rahvajõudude organiseerimine; sellisel viisil, ainsalt võimalik, ainus tegelik revolutsiooni armee ei asu väljaspool rahvast, vais selleks on rahvas ise. Rahvast ei ole võimalik kunstlikult äratada, rahvarevolutsioonid sünnivad asjade käigu jõuga ise või selle ajaloolise vooga, milline kulgeb nähtamatult ja vahetpidamatult maa all kuigi suuremalt jaolt aeglaselt rahva kihtides, neid üha emmates, neisse imbudes, uuristades seni, kuni ei pursku maa-alt välja purustades oma pulbitseva vooga takistusi, ei hävita kõike, mis ta teele ette jääb.
Selist revolutsiooni ei saa kunstlikult teostada. Seda ei saa isegi oluliselt kiirendada, kuigi ei kahtle selles, et tegus ja tark organisatsioon võib kergendada selle plahvatust. Ajaloos on perioodid, kui revolutsioonid on lihtsalt võimatud; on ka teised perioodid, mil need on möödapääsmatud. Millises neist kahes perioodis me tänapäeval asume? Minu sügava veendumuse järgi, üldise paratamatu rahvarevolutsiooni periooodil. Ei hakka tõestama selle veendumuse kohasust, kuna see ahvatleks mind liiga kaugele. Samas ei pea minule seda tõestama, nii nagu ma pöördun siin inimese ja inimeste poole, kes, näib, jagavad täielikult seda veendumust. Ma räägin: kõikjal, terves Euroopas on sotsiaalne-rahvarevolutsioon vältimatu. Kuna ta puhkeb ja kus ta lahvatab eelkõige: Venemaal, või Prantsusmaal, või mingis teises Lääne osas? Keegi ei oska seda ette öelda. Võib-olla see puhkeb aasta pärast, enne aastat, võimalik, et mitte enne 10 või 20 aastat. Aga asi ei ole selles ja inimesed, kes on kavatsenud ausalt teenida, ei teeni seda oma rõõmuks. Kõik salaühingud, millised soovivad tuua sellele tõelist kasu, peavad eelkõige loobuma igasugusest närvitsemisest, igasugusest kannatamatusest. Magada nad ei tohi, vastupidi, nad peavad olema võimalusel iga minut valmis, sellest tulenevalt, valvsad, alati võimelised kasutama igat sobivat juhust; kuid seejuures nad peavad olema paika pandud ja organiseeritud mitte kohest ülestõusu silmas pidades, vaid pikaajalist ja kannatust nõudvat maaalust tööd silmas pidades meie sõprade isade jesuiitide eeskujul.
Piiran oma arutlusi Venemaaga. Kuna lahvatab vene revolutsioon? Me ei tea seda. Paljud ja mina patune, muuseas, ootasid rahvaülestõusu 1870.a., aga rahvas ei ärganud. Kas siis sellest peab järeldama, et vene rahvas võib läbi saada ka ilma revolutsioonita, et ta möödub sellest? Ei, selline järeldus on võimatu, vahest ka mõtetu. Kes tunneb meie rahva väljapääsmatut, lihtsalt kriitilist olukorda majanduslikus ja poliitilises suhtes, aga teisest küljest, meie valitsuse, meie riigi otsustavat võimetust midagi muuta, kasvõi kuigivõrd selle olukorda kergendada võimetus, milline lähtub mitte ühe või teise valitsevate isikute omadustest, ega hoopis meie riigikorra olemusest ja üldse igasugusest riigist see peab tingimata jõudma järeldusele, et vene rahva revolutsioon on möödapääsmatu. See ei ole mitte negatiivne, ta on positiivselt möödapääsematu, sest meie rahvas, vaatamata kogu ta harimatusele, on ajalooliselt töötatud välja ideaal, millise poole ta teadlikult või alateadlikult püüab. See ideaal kogukondlik maa valdamine täieliku vabadusega igasugustest riiklikest kitsendustest ja maksudest. Selle poole ta püüdles Valedimitri, Stenka Razini, Pugatsovi ajal ja püüdleb nüüd järelejätmatute, kuid killustatud ja seepärast alati taltsutatavate mässudega.
Ma näitasin vaid kaks põhilist vene rahva ideaali joont, kuid omamata pretensiooni visandada seda enamate sõnadega. Paljugi, mis elab vene rahva intellektuaalsetes püüdlustes ja mis tõuseb päevavalgele esimese revolutsiooniga. Praegu on minule sellestki piisav, et tõestada, et meie rahvas ei ole valge paberileht, millele igasugune salaühing võib miskit suvalist, temale sobivat kirjutada, - näiteks, kas või teie kommunistliku programmi. Selles on töötatud välja, osalt teadlikult, kuid kahjuks kolmneljandikku oma programmi ebateadlikult, millist salaühing peab teadma saama, ära arvama ja millega ta peab end kohandama, kui soovib edu saavutada.
Vaieldamatu ja samuti teile teadaolevaks faktiks on, et Stenka Razini, samuti Pugatovi, s.t. iga kord, kui rahva mäss õnnestus, kuigi mõneks ajaks, tegi meie rahvas vaid üht: võttis kogu maa kogukonna valdusse, saatis kuradile aadlikud-mõisnikud, tsaari ametnikud ja mõnikord ka papid ning organiseeris oma vaba kogukonna. Tähendab, meie rahva mälus ja ideaalis on tulevaseks organisatsiooniks juba olemas üks kallihinnaline element, element, millist ei ole lääne rahvastel, - see on vabamajanduslik kogukond. Rahva elus ja rahva mõtetes on kaks alget, kaks fakti, millistele me võime toetuda: sagedased mässud ja vabamajanduslik kogukond. On ka veel kolmas alge ja kolmas fakt, - see on kasaklus või röövelike-varaste maailm, mis kujutavad ennast nii protesti riikliku kui patriarhaalse-kogukondliku rõhumise vastu ja mis meenutavad, nii-öelda, kaht esimest.
Sagedased mässud, kuigi nad on tingitud küllaltki juhuslikest asjaoludest, lähtuvad sellegi poolest üldistest põhjustest ja väljendavad sügavat ja üleüldist rahva rahulolematust. Nad kujutavad endast kui tavlist ja igapäevast vene rahva elu nähtust. Venemaal ei ole küla, milline ei oleks väljendanud oma rahulolematust oma olukorra üle ja milline ei oleks tunnetanud puudust, kitsikust, rõhumist* (koopias muutusi) ja ei varjanud oma kollektiivses südames soovi haarata endale kogu mõisnike ja seejärel ka kogu talu-kulaklikku maad ja veendumust, et tal on selleks kaheldamatu õigus, - ei ole küla, milline ei oskaks võimalusel mässama hakata. Kui külad ei mässa tihedamini, siis see on tingitud vaid hirmust, kui oma jõuetuse tunnetusest. See tunnetus lähtub kogukondade eraldatusest, nende vahelise tõelise solidaarsustunde puudumisest. Kui iga küla teaks, võiks loota, et sel ajal, mil ta mässu tõstab, tulevad kaasa ka teised, siis võib öelda, et arvatavasti pole seda veel üheski Venemaa külas juhtunud, milline ka ei oleks mässanud. Siit ilmneb esimene salaühingu ülessanne, eesmärk ja kohustus: äratada kõikides kogukondades pöördumatu solidaarsuse teadvustus ja sellega äratada vene rahvas võimsuse tunnetus ühe sõnaga, ühendada hulk sagedasi talurahva mässe üheks üldiseks üldrahvalikuks mässuks.
Üheks põhiliseks selle viimati nimetatud eesmärgi saavutamise vahendiks, minu sügaval veendumusel, võib ja peab olema meie vaba üldrahvalik kasaklus, lugematu hulk meie pühi ja mittepühi hulguseid, palverändurid. Ärakaranud, vargad ja röövlid kogu see lai ja rohkearvuline varjatud maailm, kes protesteerivad iidsest ajast riigi ja riiklikuse ning saksa-piitsa tsivilisatsiooni vastu. See oli öeldud välja allkirjatul lehekesel Revolutsiooniliste küsimuste püstitamine **(Brozüüris Revolutsiooniliste küsimuste püstitamine, mis ilmus allkirjata Genfis 1869.a., Bakunin püstitas küsimuse noorte, kui ühendava alge, rollist rahva stiihilistes mässudes.) ja kutsus meie kõigis ausates inimestes ja edevates lobisejates, kes peavad oma bütsantsilikke doktriine tõsiseks asjaks, esile nördinud hädakisa. Aga seejuures see on täiesti õiglane ja seda kinnitab kogu meie ajalugu. Kasaklik varaste-röövlite ning hulkurite maailm mängis just nimelt seda Stenka Razini ja Pugatsovi aegsete sagedaste kogukondlike mässude koondavat ja liitvat rolli; rahva hulgused on parimad ja ustavamad rahva revolutsiooni edasiviijad, üldiste rahvamässude ettevalmistajad, neile üldrahvalike ülestõusude eelkäijatele, kellele see ei ole teada, et hulgused muutuvad parajal juhtumil kergelt varasteks või röövliteks. Ja kes meist ei oleks varas või röövel? Kas tõesti valitsus? Või siis riiklikud- ja eraspekulandid ning ettevõtjad? Või siis meie mõisnikud, meie kaupmehed? Mina omalt poolt ei kannata röövimist, ega varastamist, kuid ka üldse igasugust inimsusevastast vägivalda, kuid tunnistan, et kui minul tuleks valida valitseval troonil asuvate või kõiki privileege kasutavate isikute ja rahva poolse varastamise ja röövimise vahel, siis vähimagi kõhkluseta asun viimase poolele, leides, et see on loomulik, hädavajalik ja isegi mingis mõttes seaduslik. Rahva-röövellik maailm, tunnistan, ei ole tõelise inimlikkuse vaatepunktist mitte kaugelt-kaugeltki ilus. Ja mida ilusat Venemaal üldse on? Kas siis võib midagi olla räpasemat meie korralike ametnike- või väikekodanliku tsiviliseeritud puhtusearmastajate maailmas, milline varjab oma läänelike vormidega kõige hirmsamat mõtte-, tunde-, suhete- ja tegevuste -väärastumist! Või kõige parematel juhtudel rõõmutut ja väljapääsmatut tühjust. Rahva kõvatuses on, vastupidi, loodus, jõud, elu, on, lõpuks õigus sajanditepkkusele ajaloolisele ohvrile; on igasuguse põlise kõlvatuse võimekas Riigivastane protest ja seepärast tuleviku võimalikkus. Vaat miks ma asun rahvalike röövlite poolele ja näen selles üht põhilisemat tulevase Vene rahvarevolutsiooni teostamise vahendit.
Ma mõistan, et see võib tuua kaasa ka sinisilmsete või isegi pessimistlike idealistide meie igasugust värvi idealistide hukkamõistu, alates Utinist kuni Lopatini, kes kujutavad ette, et nad võivad vägivaldset, kunstliku*(*1985.a. väljaandes suulise) salaorganisatsiooni vahendusel istutada rahvasse oma mõtte, oma tahte, oma tegevusviisi. Ma ei usu sellisesse võimalusse,vastupidi, ma olen veendunud, et vene riigi esimesel purustamisel, millest see ka tingitud ei oleks, rahvas ei tõuse üles uutini ega lopatini viisil, ega ka teie ideaali põhjal, aga oma ideaale järgides, et mitte mingi kunstlik konspireeritud jõud ei ole võimeline hoidma tagasi või isegi selle stiihilise liikumise kuju muutma, - nagu ei suuda mingi tamm peatada mässavat ookeani. Te kõik, minu armsad sõbrad, lendate laiali kui laastud, kui ei suuda ujuda kaasa rahva vooluga, - olen veendunud, et esimesel suurel rahvaülestõusul hulkurlik-varaste ja rövlite ilm, mis on juurdunult sügavalt meie rahva elus ja mis moodustab ühe selle sisulistest väljendustest, puutub ja puutub võimsalt, ega mitte nõrgalt.
Kas see on hea või halb, see fakt on vaieldamatu ja pöördumatu ja kes soovib tõeliselt vene rahvarevolutsiooni, kes soovib seda teenida, seda aidata, seda organiseerida ja mitte ainult paberil, aga tegelikkuses, see peab sellega arvestama, püüdmata sellest mööda minna ja asuma selle suhtes teadlik-praktilisse suhtesse, oskama seda, kui võimast revolutsiooni loomise vahendit, ära kasutama. Siin ei saa peenutseda. Kes soovib säilitada oma ideaalset ja neitsilikku puhtust, see jäägu kabinetti, unistagu, mõelgu, kirjutagu arvamusi või luuletusi. Kes aga soovib Venemaal olla tõeline revolutsiooniline tegelane, see peab viskama eemale kindad; sest mitte mingid kindad teda ei päästa loendamatu ja igakülgse vene pori eest. Vene rahu, riiklik-priviligeeritud ja üldrahvalik rahu kohutav rahu. Vene revolutsioon saab kahtlematult olema õudne revolutsioon. Kes kardab õudusi ja pori, see kardab ka sellest rahust ja sellest revolutsioonist eemalduda; kes aga soovib viimast teenida, see, teades seda, mille peale ta välja läheb, peab tugevdama oma närve et olla kõigeks valmis.
Kasutada röövelllikku rahu kui rahvarevolutsiooni relva, kui sagedaste kogukondlike mässude ühendamise ja eraldamise vahendit* (*Võimalik,. et lahutatute ühendamiseks.) ei ole kerge asi; ma tunnistan selle hädavajalikkust, kuid koos sellega mõistan oma täielikku võimetust seda tegema. Selleks, et seda ette võtta ja lõpule viia, on tarvis, et endal oleksid terasest närvid, vägilasjõud, kindlad veendumused ja raudne tahte. Meie ridades võivad leiduda sellised inimesed. Kuid teie põlvkonna inimesed ja meie kasvatusega ei ole sellels võimelised. Mina röövlite juurde ei tähenda iseenesest röövliteks saamist ja vaid röövliks, ei tähenda, et jagada kõiki nende ärevaid kirgi, hädasid, tihti masendavaid eesmärke, tundeid, tegevusi ei tähenda anda neile uut hinge ja äratada neis teist, üldrahvalikku eesmärki neil metsikutel ja kuni juurteni jämedakoeliste inimestel on olemus värske, tugev, täis ja ammendamatu ning sellest tulenevalt, elavale propagandale avatud, kui propaganda, mõistagi, on elav ega mitte doktriinäärlik, julgeb ja suudab nende juurde jõuda. Sellest asjast ma olen valmis palju rääkima, kui vaid mul tuleb seda kirjavahetust jätkata.
Teine tulevase vene rahvarevolutsiooni väärtuslik element, ma ütleks, et on vabamajanduslik kogukond, tõeliselt väärtuslik element, millist Läänes ei esine. Lääne sotsiaalne revolutsioon peab hakkama looma seda hädavajalikku ja põhilist tuleviku organisatsiooni alget ja selle loomine läheb Läänele kalliks maksma ja nõuab palju hoolt. Meil on see juba loodud; juhtuks Venemaal revolutsioon, langeks kokku riik oma kõigi ametnikega, siis vene küla organiseerub iseenesest vähima raskuseta juba samal päeval. Kuid see-eest seisab Venemaal ees teistsugune raskus, millist Läänes ei esine. Meie kogukonnad on õudsalt eraldatud, nad peaegu ei tunne üksteist ja tihti asuvad teineteisega, iidse vene kombe kohaselt, vaenulikes suhetes. Viimasel ajal, tänu valitsuse rahanduslikele meetmetele, nad hakkasid harjuma valdadeks ühendamisega, nii et vald omandab üha enam ja enam rahvalikku mõtet, rahva tunnustust, kuid sellega ka kõik piirdub. Vallad ei soovi otsustavalt teineteist midagi teada ega tunda. Aga revolutsioonilise võidu korraldamiseks, tulevase rahva vabaduse organiseerimiseks on hädavajalik, et vallad oma rahva liikumise tulemusel ühineksid maakondadeks ja maakonnad ringkondadeks, ringkonnad aga organiseeruksid vabaks vene föderatsiooniks.
Äratada meie kogukondades sellise hädavajaduse äratundmine oma vabaduse ja kasu nimel on samuti salaorganisatsiooni asi sest mitte keegi, peale selle, ei taha selle asjaga vaeva näha, valitsuse ja kõigi priviligeeritud klasside huvid on oteselt selle vastu. Kuidas see asi üles võtta, mida ja kuidas teha, et äratada kogukondades see päästev, ainuvõimalik päästev äratundmine siin sellest rääkimiseks ei ole õige koht.
Vot nii, armas sõber, tema põhilistes joontes terve vene rahvarevolutsiooni programm, mis on jäädvustunud meie rahva üldises seisundis ja sügaval ajaloolises instinktis. Kes soovib tõusta rahvaliikumise etteotsa, see peab arvestama täielikult ta soove ja olema nende täitjateks. Kes aga soovib oma programmi rahvale kaela määrida, see jääb narriks.
Rahvas ise, nagu me nägime, on harimatuse ja selgitamatuse tõttu võimetu seda formuleerima, siduma süsteemi ja selle nimel koonduma. Tähendab, temale on vaja abilisi. Aga kust neiid abilisi võetakse? See on igasuguse revolutsiooni juures kõige raskemaks küsimuseks. Kuni tänaseni on revolutsiooni abilised, olles pärit priviligeeritud klassidest, osutusid peaegu alati selle ekspluateerijateks. Ja selles suhtes on Venemaal Läänest rohkem õnne. Venemaal on tohutu mass ühtaegu haritud, mõtlevaid ja igasugusest seisundist, karjäärist ja helgest tulevikust ilmajäetuid inimesi: vähemalt kolmneljandikku tänapäeval õppivaist noortest asub nimelt sellises olukorras. Seminaristid, talu-ja väikekodanlaste lapsed, alamametnike ja laostunud aadlike lapsed ja miks mina seda räägin, Te teate seda elu minust paremini. Pidades rahvast revolutsiooniliseks armeeks, vaat see on teie kindralstaap, teie salaorganisatsioonile vajalik väärtuslik materjal.
Kuid see maailm on vaja tõeliselt organiseerida ja moraliseerida. Te pöörate ja valmistate nad oma süsteemiga ette rahva reeturiteks ja ekspluataatoriteks. Pidage meeles, et terves selles ilmas, erandiks väikearvuline teraste, kõrge moraaliga kujude, kes on kujunenud välja räpases kitsikuses ja kirjeldamatus puuduses, darvinistlikul meetodil, - on tõelist moraal üpris vähe. Nad on vooruslikud, s.t. rahvast armastavad, seisavad igasuguse õigluse eest ja on igasuguse ebaõigluse vastu, seistes kõigi rõhutute eest kõigi rõhujate vastu vaid tänu seisundile, kui teadlikuse või tahtega. Te võtke sellest ilmast loosi alusel sadakond inimest ja pange neid olukorda, mis laseks neil ekspluateerida ja rõhuda rahvast, - siis arvatavasti võib öelda, et nad hakkavadki seda suurima rahuga ekspluateerima ja rõhuma. Järelikult, nende hulgas on iseseisvat voorust vähe. On vaja, kasutades nende viletsat, nende tahtest sõltumatult vooruslikku seisundit, alalise propagandaga ja organisatsiooni jõuga, äratada, kasvatada, tugevdada neis ja muuta see voorus kirglik-teadlikuks. Aga teie teete täiesti vastupidist; järgides jesuiitlikku süsteemi, Te tapate neis süstemaatiliselt igasugust inimlikult isiklikku tunnet, igasugust isiklikku õiglust nagu tunded ja õiglus võiksid olla isiksusetud kasvatate neis valet, usaldamatust, spioneerimist ja pealekabamisi, arvestades enam väliste võrkudega, millistega Te neid sidusite, kui nende sisemise ustavusega. Nii et pruugib vaid välistel asjaoludel muutuda, millest piisab, et nad mõistksid, et hirm valitsuse ees on teie kartusest suurem, selleks, et Teie poolt kasvatatuna, nad muutuksid oivalisteks valitsuse teenriteks ja spioonideks. Kuid see fakt on nüüd ilmselge, minu armas sõber, et suur osa teie seltsimehi, kes sattudes politsei küüsi, valitsuse poolse erilise vaevata, piinamisteta, kõik ja kõiki välja annaksid. See on masendav fakt, kui Te vaid õpiksite, olles sunnitud Teie silmi avama ja sundima Teid oma süsteemi muutma.
Kuidas seda maailma moraliseerida? Õhutada selles otse, teadlikult ja kinnistades tema mõistuses ja südames ainsat, kõikehaaravat üldrahvaliku üldinimliku vabastuskirge. See uus ainus religioon, millise jõuga võib liigutada inimhingi ja luua päästev kollektiivne jõud. Selline peab nüüdsest olema meie propaganda ainus sisu. Selle lähimaks eesmärgiks luua salaorganisatsioon, organisatsioon, milline peab looma üheaegselt rahva-abijõu ja olema ka kõigi selle liikmete praktiliseks moraalse kasvatuse kooliks.
Eelkõige määratleme lähemalt selle organistsiooni eesmärgi, tähenduse ja ülesande. Minu süsteemi järgi, nii nagu ma juba eelpool mitmeid kordi märkisin, peab see sisaldama revolutsioonilist armeed meil peab olema vaid üks revolutsiooniline armee rahvas, - organisatsioon peab olema vaid selle armee staabiks, milline ei organiseeriks enda vaid rahva jõudu, vahendades rahva instinkti ja revolutsioonilist mõtet. Aga revolutsiooniline mõte on vaid sellepärast revolutsiooniline, elav, tegelik, tõeline, kuivõrd see väljendab ja formeerib ajaloo poolt kujundatud rahva instinkte. Püüdes rahvale suruda peale oma mõtet, lihtsat (...) või selle instinktidele võõrast, - tähendab tahta teda orjastada uuele riigile. Seepärast organisatsioon, milline soovib tõeliselt rahva elu vabastada, peab võtma vastu programmi, milline oleks rahva püüdlusi täielikult väljendanud. Minule näib, et programm, milline on toodud ära ajakirjas Narodnoe delo* (*Jutt käib artiklist Meie programm, mis on kirjutatud N.I.Zukovski poolt ja mis on avaldatud ajakirjas Narodnoe delo esimeses numbris (1868. Nr:1). Kogu seda numbrit pidas Bakunin oma vaadete väljendajaks.), vastab täielikult sellele eesmärgile. See ei sunni rahvale peale mitte mingeid uusi otsuseid, kordi, elu vorme, see vaid vabastab päitseist tema tahet ja avardab tema enesemääratluse ja tema sotsiaal-majandusliku organisatsiooni võimalusi, milline peab olema loodud tema enda poolt, alt üles, ega mitte ülevalt alla. Organisatsiooni peab läbima silmakirjatu mõte, et ta on teener, abiline, ega mitte mingil viisil ja ettekäändel, ega isegi rahva hüveks - mitte sugugi rahva valitseja, ega samuti selle juhtija.
Organisatsiooni ees seisab suur ülesanne: mitte ainult valmistada ette rahvarevolutsiooni võitu propaganda ning rahva jõudude koondamisega; mitte ainult hävitada selle revolutsiooni jõuga lõpuni praegu eksisteeriv majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline asjade kord; kuid veel, elanud üle revolutsiooni võidu, rahva võidu teisel päeval teha võimatuks rahva üle mingisugusegi riigivõimu kehtestamise isegi revolutsioonilist mitte, nähtavsti, isegi teie, - kuna igasugune võim, kuidas seda ka ei nimetataks, allutaks vältimatult rahva uude kuube riietatud vanasse orjusse. Seepärast peab meie organisatsioon olema küllaltki sitke ja elujõuline, et elada üle rahva esimene võit, - aga see ei ole üldsegi kerge asi, - peab olema oma algest ideest nii sügavalt läbiimbunud, et võiks loota, et isegi revolutsiooni keskel see ei reeda mõtteid, ega iseloomu ning ka suunda. Milles see suund peab seisnema? Mis saab olema organisatsiooni peamiseks ülesandeks ja eesmärgiks? Aidata rahvast enesemääramisele täieliku võrdsuse ja täieliku ning igakülgse inimliku vabaduse alusel, ilma vähima sekkumiseta, milline see ka ei oleks, isegi ajutise või ülemineku võimu poolt, s.t. ilma igasuguse riikliku vahenduseta.
Me oleme igasuguse ametliku võimu üldtuntud vaenlased olgu see siis jaotav-revolutsiooniline võim, - oleme igasuguse avalikut tunnistatava diktatuuri vaenlased, me oleme sotsiaal-revolutsioonilised anarhistid. Ja kui me oleme anarhistid, Te küsite, millise õigusega me siis tahame ja mil viisil me hakkame rahvast mõjutama? Eitades igasugust võimu, millise võimuga, või õigemini, millise jõuga me ise hakkame rahvarevolutsiooni juhtima? Nähtamatu, mitte kellegi poolt, ning mitte kellegile pealesurutud jõuga, meie organisatsiooni kollektiivse diktatuuriga, milline saab seda võimsamaks, mida nähtamatuks ja tunnustamatumaks see jääb, mida enam ta jääb ilma ametlikust õigusest ja tähendusest.
Kujutage end ette Venemaal stiihilise revolutsiooni keskel. Riik ja koos sellega on kõik ühiskondlik-poliitilised korrad lammutatud. Kõikjal tõusis rahvas üles, võttis kõik, mis tema vajas ja ajas laiali oma alustoed. Ei ole enam seadusi, ega võimu. Märatsev ookean lõhkus kõik tammid. Kõik see ei ole kaugeltki ühesugune, vaid vastupidi, erakordselt isesugune mass, mis katab rahvaga vene impeeriumi haaramatuid alasid, elamise alge ja eneseteostus, sellest, et ta on tegelikult ka olemas, aga mitte sellest enam, milleks temal oli kästud olla, igalpool omamoodi, - üldine anarhia. Ärevusse aetud rämps, millist on kogunenud rahva hulka suur kogus, ujub pinnale; erinevates punktides on hulk uusi isikuid, julgeid, tarku, südametunnistuseta ja auahneid, kes muidugi, püüdlevad, igaüks oma moodi, rahva usalduse saamise poole ning suunata seda oma isikliku kasu silmas pidades. Need inimesed põrkuvad üksteisega kokku, võitlevad, hävitavad üksteist. Näib, et anarhia on õudne ning väljapääsmatu.
Kuid kujutage selle üldrahvaliku anarhia keskel ette salaorganisatsiooni, kes on pillutanud oma liikmed väikeste gruppidena laiali üle kogu impeeriumi, kuid nad on sellegi poolest tugevalt seotud, innustatud ühe mõtte, ühe kõikjal rakendatava eesmärgi, muidugi mõista, vastavalt olukorrale ja tegutses kõikjal ühe ja sama ainsa plaani järgi. Need väikesed grupid, kõigile sellistena tundmatud, ei oma mingit ametlikult tunnustatud võimu. Kuid on oma mõttelt tugevad, väljendades rahva instinktide olemust, selle soove ja nõudmisi, oma selgelt väljendatud eesmärgina, inimhulkade keskel, kes võitlevad ilma kindla eesmärgi ning plaanita, on tugevad, lõpuks selle lähendava solidaarsusega, milline seob kõiki tumedaid gruppe üheks orgaaniliseks tervikuks, tugevad seda moodustavate liikmete mõistusest ja energiast ning kes jõudsid luua enda ümber, rohkem või vähem samale mõttele andunud inimeste ringi ja kes on loomulikult nende mõjule allunud, - need grupid, otsimata enesele midagi, ei hüvesid, ega au, ega ka võimu, hakkavad olema võimelised juhtima rahvaliikumist, hoolimata kõigist auahnetest isikutest, kes on üksikud ja võitlevad omavahel, ja viima ta võimalikult täieliku sotsiaal-majandusliku ideaali teostamisele rahva täieliku vabaduse organiseerimisele. Vaat mida ma nimetan salaorganisatsiooni kollektiivseks diktatuuriks.
See diktatuur on vaba igasugusest omakasupüüdlusest, auahnusest, eneseuhkusest, kuna see on anonüümne, nähtamatu ja ei anna mitte ühelegi seda gruppi moodustavale isikule kasu, ega au, ega ka ametlikult tunnistatud võimu. See ei ähvarda rahva vabadust, kuna ta, olles jäetud ilma igasugusest ametlikust iseloomust, ei aseta end rahva üle riigivõimuna ja seepärast on kogu ta programmiga kindlaksmääratud eesmärgiks rahva vabaduse täielikum teostamine.
Selline diktatuur ei ole kuigivõrd rahva vaba arengu ja enesemääramise vastu, nagu ka selle, vastavalt selle enese korralduse ja instinktidega alt üles organiseerimine, kuna ta tegutseb eranditult oma liikmete isikliku mõjuga, kellele ei ole antud mingit võimu ja kes on saadetud laiali nähtamatu võrguga laiali kõikidesse oblastitesse, maakondadesse ja valdadesse ning üksteisega kooskõlas püüdlevad, igaüks omal kohal, juhtida rahva stiihilist revolutsioonilist liikumist üldise, varem kokkulepitud ja rangelt kindlaksmääratud plaani järgi. See plaan, rahva vabaduse organiseerimise plaan, peab olema:
1-ks, piisavalt tugevalt ja selgelt välja joonistatud oma põhialustes ja eesmärkides, selleks, et välistada selle liikmete, kes on kutsutud tegema selle teostamiseks koostööd, poolt igasugune arusaamatuse ja eksitamise tekitamise võimalus.
Aga 2-ks. Ta peab olema piisavalt laialdane ja loomulik selleks, et hõlmata ja võtta enesele pöördumatud kujumuutused, millised on tingitud erinevatest asjaoludest, kõik erisugused liikumised, millised on tingitud rahva elu iseärasustest.
Niisiis, kogu küsimus seisab nüüd selles, kuidas organiseerida meile käepärastest ja teadaolevatest elementidest selline salajane kollektiivne diktatuur ja jõud, milline võiks siis,
1-ks, käesoleval ajal teostada laialdast propagandat rahva hulgas, propagandat, milline tungib ka tõeliselt rahvasse ja selle propaganda jõuga, aga samuti selle organisatsiooniga rahvas eneses, koondada rahva erinevad jõud selliseks jõuks, milline on võimeline riiki lammutama ja milline,
2-ks, suudaks revolutsiooni kestel ka säiluda, lagunemata või siis muutmata oma suunitlust teisel rahva vabaduse päeval.
Selline organisatsioon, eriti selle põhituumik, peab olema moodustatud kõige kangematest inimestest, kõige targematest ja võimalustmööda teadlikest, s.t. kogemustest-tarkade, kõige kirglikemaist, kõigutamatuteist ja muutmatutest üritusele andund isikutest, kes võimalustmööda on öelnud lahti kõigist isiklikest huvidest ja loobunud kogu eluks, kuni surmani, kõigest mis võrgutab inimesi, kõigist materjaalsetest ühiskondlikest mugavustest ning naudingutest ja kõigist auahnuse, auaastme ja kuulsuse armastusest, oleksid ühtselt ja tervikuna haaratud üldrahvaliku vabastamise kirest; inimesi, kes ütleksid lahku isiklikust ajaloolisest tähendusest juba elu ajal ning isegi ka peale surma oma nime ajaloos jäädvustamisest.
Selline täielik enesesalgamine on võimalik vaid pühendumuse juures. Te ei vii seda läbi absoluutse kohustuse tunde teadvuse teel, kuid veel vähem välise kontrolli, sissemässimise või sunni süsteemiga. Vaid ainult kirg võib luua, jõudu kasutamata, inimeses sellise ime, sellise väe. Kust aga võetakse ja kuidas luuakse inimeses selline kirg? See võetakse elust ja luuakse mõtte ja elu ühismõjul; eitav, kui vihkav protest kõige eksisteeriva ning mädaneneva suhtes; samas, ühtmoodi mõtlevate ja tundvate inimeste ühiskonnas jaatav, kui uue ideaali kollektiivne tunnetus; kusjuures on tarvis märkida, et see kirg on vaid siis tõeline ja päästev, kui sellega on ühel määral ja tihedalt seotud mõlemad pooled nii eitav kui jaatav. Ainult eitav kirg, vihkamine, ei loo midagi; ei loo isegi purustamiseks hädavajalikku jõudu, seega järelikult, see ei lõhu ka midagi, kuid ka jaatamine ei lõhu midagi, sest kuna uue loomine on võimatu vana hävitamiseta, samuti midagi ei loo, jäädes alatiseks doktriinlikuks unistamiseks või unistavaks doktriinluseks.
Kirg, sügav, väljakiskumatu ja kõigutamatu kirg, tähendab on kõigele alus. Kelles seda ei ole, olgu ta siis kõrgelaubaline, olgu ta kõige ausam inimene, tema ei ole võimeline, kõiki meid rõhuva, kogu hirmsa ühiskondlik-poliitilise võimu vastases võitluses lõpuni vastu pidama, ei suuda seista vastu kõigile raskustele, ületamatustele, aga mis peamine, kõigi nende pettumuste vastu, millised teda ootavad ja selles ebavõrdses ja igapäevases võitluses ilmtingimatta ka ta leiavad; kireta inimesel ei ole seda jõudu, ega usku, ega initsiatiivi, ega julgust, aga julguseta seda asja ei aeta. Kuid ka paljast kirest on vähe, kirg sünnitab energiat; kuid mõistliku juhtimiseta energia on viljatu, väär. Seega, koos kirega on hädavajalik külm mõistus, arvestav, reaalne, eelkõige praktiline, kuid koos teoreetilise, mis kasvatatud teadmise ning avaralt üldistava kogemusega, kuid mis ei jäta tähelepanu alt välja mingeid üksikasju, on võimeline inimesi mõistma ja eristama, haarama tegelikkust, suhteid ja ühiskondliku elu tingimusi kõigis kihtides ning ilmingutes, nende tõelisel kujul ja mõttes, mitte unistavalt ega suvaliselt, nagu seda teeb üpris tihti minu sõber ja nimelt Teie. Vaja on, lõpuks, veel positiivseid teadmisi Venemaast ja Euroopast ja tunda käesolevat sotsiaalset ning poliitilist olukorda ning meeleolusid ning nii ühte kui teist veel. Tähendab, iseenesest kirg, jäädes ikkagi alati põhielemendiks, peab juhinduma mõistusest ja teadmistest, peab lõpetama huupi lahmimise, kaotamata oma sisemist leeki, oma kuuma kirge, jääma kaineks ja saadeks sellega kirelt tugevamaks.
Vaat Teile vandenõulase ideaal, kes peaks olema salaorganisatsiooni tuumaks.
Te küsite, et kust võtta selliseid inimesi ja kas selliseid Venemaal või terves Euroopas üldse piisavalt ongi? Selles asi ongi, et minu süsteemis neid ei olegi palju vaja. Mäletate, et te ei pea looma armeed, vaid revolutsiooni staabi. Selliseid inimesi, selleks peaegu küpseid Te leiate, võib-olla, kümme, aga inimesi, kes on sellisteks saamas, äärmisel juhul 50-60 ja sellest peaks piisama. Te ise, minu sügaval veendumusel, vaatamata kõigile möödapanekutele, kahetsusväärsetele ning kahjulikele vigale, vaatamata tülgastavale reale räpastele ja rumalatele pettustele, millisesse Teid tõmbas vaid vale süsteem, mitte isiklik auahnus, kuulsusjanu ja kasuahnus, nagu paljud, väga paljud Teist mõtlema hakkavad, Teie, kellega ma pean ja olen otsustanud lahku lööma, kui Te ei loobu oma süsteemist, - Te ise kuulute nende haruldaste inimeste hulka. Ja vaat, minu ainus põhjus Teie armastamiseks, Teisse uskumiseks, Teie suhtes sallivuse ilmutamiseks, millisele, kahjuks, nüüd lõpp tuli. Peale Teie hirmsatele puudustele ja mõtlematustele, ma tunnistasin ja pean ka edaspidi Teid targaks, tugevaks, energiliseks inimeseks, kes on võimeline külmaverelisteks arvestusteks, kuigi kogenematuse ja väheste teadmiste ja tihti väärarusaamiae tõttu, on end, täiesti ja tervikuna pühendatuna rahva vabastuse asjale, end sellest eemale tõuganud. Hüljake oma süsteem ja Te teist saab väärtuslik inimene; aga kui Te ei soovi sellest loobuda, Te muutute kahtlematult mitte ainult riigile vaid ka vabaduse üritusele kahjulikuks tegelaseks. Kuid ma loodan kõvasti sellele, et kõik viimased sündmused Venemaal ja ka välismaal avasid Teie silmad ja et Te soovite, mõistate meile usalduslikel alustel käe ulatamise hädavajalikkust. Siis, veelkord korrates, me tunnistame Teid väärtuslikuks inimeseks ja kutsume Teid rõõmuga kõigi meie vene asjade ajamise esindajaks. Kuid, kui Te olete selline ja kahtlusteta, on Venemaal äärmisel juhul kümmekond Teiega sarnast isikut. Kui nad on veel leidmata, siis otsige nad üles, ning looge nendega alljärgnevatel alustel ja vastastikulistel tingimustel uus ühendus.
1)Täielik, terviklik ja kirglik ülalpool mainitud Rahva asja programmi tunnistamine nende täiendustega ja selgitustega, milliste tegemine näib Teile vajalik olevat.
2)Kõikide liikmete võrdõiguslikkus ja nende tingimusetu, absoluutne solidaarsus üks kõigi eest, kõik ühe eest koos kõigi ja igaühe kohustusega teineteist aidata, toetada ja päästa igaüht viimase võimaluseni, kuivõrd see on võimalik, saatmata hävimise ohtu ühingut ennast.
3)Liikmete vaheline absoluutne siirus. Igasuguse jesuiitluse ((kahepalgelisuse)), igasuguse alatu usaldamatuse, salakavala kontrollimise, spioonluse ja vastastikuste salakaebuste tõrjumine nende suhetest ning seljataga teostavate tagarääkimiste keeld. Kui ühel liikmel on miskit öelda teise liikme vastu, siis ta peab seda tegema üldkoosolekul ja tema kohalviibimisel. Üldine vennalik üleüldine kontroll, kuid mitte riiakas, ega pisiasjadesse tungiv, aga üldine, mitte pahatahtlik, peab asendama Teie jesuiitliku kontrollsüsteemi ja see peab muutuma iga liikme moraalse jõu kasvatamiseks ning toeks; vennaliku usu aluseks, millele põhineb ühingu kogu sisemine ja seepärast ka selle väline jõud.
4)Ühingust jäetakse kõrvale kõik nõrganärvilised, kartlikud, kuulsusjanulised ja auahned inimesed. Nad võivad olla, nende eneste teadmata, ühiskonna käsutuses, kuid ei tohi olla organisatsiooni tuumikus.
5)Astudes ühingusse, iga selle liige mõistab end igaveseks ühiskondlikkult tundmatute ning ebaoluliste hulka. Kogu tema energia ja kogu mõistus kuulub ühingule ja see peab olema kasutatud mitte enda ühiskondliku- vaid organisatsiooni kollektiivse jõu loomiseks. Igaüks peab olema veendunud, et isiklik veetlus on jõuetu ja viljatu ja et kollektiivne jõud võib kukutada ühise vaenlase ja saavutada ühist positiivset eesmärki, seepärast peavad iga liikme isiklikud kired vähehaaval asenduma kollektiivse kirega.
6)Igaühe isiklik aru hajub, kaob kui jõgi merre, kollektiivses arus ja kõik selle liikmed alluvad vastuvaidlematult viimase otsusele.
7)Kõik liikmed on võrdõiguslikkud, teavad kõiki oma seltsimehi ja üheskoos arutavad nin otsustavad kõiki põhilisi olulisi küsimusi, millised puudutavad ühingu programmi ja samuti asja üldist käiku. Üldkoosoleku otsus on - absoluutne seadus.
8)Igal liikmel on, sisuliselt, õigus kõike teada. Kuid tühine uudishimu ning sihitud salaühingu asju ja sihte puutuvad jutud on välistatud. Teades üldist programmi ja asja üldist suundumust, ei päri ükski liige, ega püüa teada saada üksikasju, millised ei ole tarvilikud asja sellise osa paremaks täitmiseks, millise täitmine temale on spetsiaalselt pandud ja ilma praktilise hädavajaduseta ei hakka rääkima ühegi oma seltsimehega sellest, milline asi on antud temale teha.
9)Ühing valib oma liikmete hulgast kolmest või viiest liikmest koosneva täitevkomitee, milline, terve ühingu poolt on võetud vastu, programmi või ühise tegevusplaani alusel, peab organiseerima ühingu harunemise ja juhtima selle tegevust keiserriigi kõigis piirkondades.
10)See komitee valitakse määramata ajaks. Kui ühing ma hakkan seda nimetama Rahva vennaskonnaks (( 0@>4=K< 1@0BAB2><) ) n i i - s i i s , k u i R a h v a v e n n a s k o n d o n r a h u l k o m i t e e t e g e v u s e g a , s i i s t a j ä t a b s e l l e a m e t i s s e j a s e n i k u n i t a j ä ä b a m e t i s s e , p e a b i g a R a h v a v e n n a s k o n n a l i i g e j a i g a p i i r k o n d l i k g r u p p k o m i t e e l e v a s t u v a i d l e m a t u l t a l l u m a , e r a n d i k s n e e d j u h t u mid, mil komitee poolt ettekirjutatu on vastuolus kõigile tuntud ühingu üldise programmi või selle põhieeskirjadega, või siis revolutsioonilise tegevuse üldise plaaniga, kuna kõik selle vennad osalesid nende aruteludel ning otsuste tegemisel.
11)Sellisel juhtumil peavad liikmed ja grupid peatama komitee ettekirjutuste täitmise ja kutsuma komitee Rahva-vennaskonna üldkoosoleku kohtu ette. Kui üldkoosolek ei ole komiteega rahul, siis see võib selle alati asendada uue komiteega.
12)Iga liige, nagu ka iga teine grupp võib olla antud Rahva vennaskonna üldkoosoleku kohtu alla.
13)Nii nagu iga vend teab kõik, teab isegi komitee isikkoosseisu, siis enda hulka uue liikme vastuvõtmine peab olema teostatud ülima ettevaatusega, igasuguste kitsendustega ja takistustega üks halb valik võib kõik hukutada. Mitte ükski uus vend ei saa olla vastu võetud teisiti, kui kõigi nõusolekul, või vähemalt ja mitte vähema kui ¾ kogu Rahva vennaskonna liikme nõusolekul.
14)Komitee jaotab vennaskonna liikmed valdkondade järgi ja moodustab neist ringkonna grupid või juhatused. Võib juhtuda, et selline juhatus võib liikmete puudusel koosneda ühest vennast.
15)Ringkondlikule juhatusele tehakse ülesandeks, sellesama programmi, samade eeskirjade ja sama revolutsioonlise plaani alusel, ühingu teise taseme piirkondliku vennaskonna moodustamine.
16)Kõik piirkondliku vennaskonna liikmed tunnevad üksteist, kuid nad ei tea, et eksisteerib Rahva vennaskond. Neil on vaid teada, et eksisteerib keskkomitee ((KK)), milline annab neile oma ettekirjutusi, et neid täita piirkondliku komitee kaudu, milline on nende endi poolt, s.t. keskkomitee poolt asutatud.
17)Piirkondlik komitee koosneb, võimalust mööda, vaid rahva vendadest, kes on nimetatud ametisse ja kes asendatakse KK poolt, kuid äärmisel juhul, ühest rahva vennast. Sellisel juhtumil see vend, KK nõusolekul, liidab endaga 2 kõige paremat ringkondliku vennaskonna liiget ja moodustab nendega koos piirkondliku komitee, kuid mille liikmed ei ole võrdsete õigustega, sest vaid rahva vend üksi omab sidet KK-ga, mille ettekirjutusi ta annab edasi oma piirkondliku komitee seltsimeestele.
18)Piirkonnas asuv rahva vend või rahva vennad otsivad piirkondlikust vennaskonnast inimesi, kes on sobivad ja kes väärivad seda, et olla võetud Rahva vennaskonda ja esitleb neid KK kaudu Rahva vennaskonna üldkoosolekule.
19)Iga piirkondlik komitee moodustab piirkondliku vennaskonna liikmetest nende poolt nimetatud ja asendatavad maakondlikud komiteed.
20)Maakondlikud komiteed võivad, kui selleks tekib vajadus, kuid mitte teisiti, kui piirkondliku komitee nõusolekul, asutada organisatsiooni 3-a tase maakondlik vennaskond, programmi ja reglementidega, millised on lähedased Rahva vennaskonna programmile ning reglemendile. Maakonna vennaskonna programm ja reglement ei jõustu enne, kui see ei ole piirkondliku vennaskonna üldkoosolekul läbi arutatud ja vastu võetud ning ei ole saanud piirkondliku komitee kinnitust.
21)Jesuiitlik kontroll, politseilise sissemässimise ja pettuse süsteem jäetakse otsustavalt kõrvale kõigist 3-st salaorganisatsiooni tasemest: samuti ka maakondlikust, piirkondlikust, kui ka Rahva vennaskonnast. Kogu ühingu jõud, nagu ka iga liikme moraal, ustavus, energia ja pühendumus põhinevad eranditult ja tervikuna vastastikusel tõel, vastastikulisel siirusel ja vastastikulisel usaldusel ning igaühe üle igaühe poolsel avalikul vennalikul kontrollil.
Vaat Teile põhijoontes ühingu kava, nõnda, nagu ma seda mõistan. Mõistetav, et see kava peab olema edasi arendatud, täiendatud, vahest ka asjaoludest ja keskkonnast sõltuvalt muudetud ning enam selgemalt määratletud. Kuid ma olen veendunud, et selle olemus peab jääma, kui Te soovite luua mõjusat kollektiivset jõudu, mis on võimeline teenima rahva vabadustuslikku asja, ega mitte uut rahva ekspluateerimist.
Sissemässimise ja jesuiitliku vale süsteem on sellest kavast täiesti välja jäetud, kui kahjulik ja mis on aluseid ning vahendeid lõhkuv ning hukutav. Kuid ei ole lubatud ka parlamentaarset lobisemist ja auahnet rahmeldamist ning on säilitatud kõigi liikmete range distlipliin komiteede suhtes ja kõigi komiteede poolt KK suhtes. Liikmete üle võivad kohut pidada ning neid kontrollida vaid vennaskonnad, mitte komiteed. Kuid kogu täitevvõim on komiteede käes. Komiteede, aga ka KK üle on kohtupidamise õigus vaid ainult Rahva vennaskonnal.
Rahva vennaskonnas, minu kava järgi, ei hakka kunagi olema üle 50-70 inimese. Alguses, vaid, hakkab see koosnema 10 inimesest, või isegi vähemast hulgast ja seda hakatakse aeglaselt laiendama, võttes oma hulka ühekaupa inimesi, keda on enne väga hoolikalt tundma õpitud ja kui on võimalik, siis ta tuleb võtta vastu mitte teisiti, kui Rahva vennaskonna kõigi liikmete üksmeelsel või siis mitte vähema kui vennaskonna liikmete ¾ poolthäältega vastu võetud otsuse alusel. Ei või olla, et aasta, või siis 2-3 a. kestel ei leitaks 30 või 40 inimest, kes võiksid olla rahva vendadeks.
Nii-siis, kujutage endale ette, et tervele Venemaale on loodud Rahva vennaskond, mis koosneb 40, hulgem 70 liikmest. Seejärel mitusada 2-astme piirkondlike vennaskondade liiget ja te katate tegusa võimeka võrguga kogu Venemaa. Teie taap on juba moodustatud ja nagu öeldud, on selles suure ettevaatusega ettevalmistatud ja vältides igasugust lobisemist ja parlamentaarselt tühju vaidlusi ning sebimist, tões, siiruses ja vastastikusel usaldusel tegus solidaarsus kui ühtne moraliseeriv ning ühendav element.
Kogu ühing moodustab KK poolt juhitava ühtse, kindlalt seotud keha mis peab valitsusega ning teiste või temale vaenulike, või isegi temast väljaspool tegutsevate ühingute vastu vahetpidamatult põrandaalust võitlust. Aga kus on sõda, seal tahes-tahtmata tekib vajadus vägivalla, kavaluse ja pettuse järele.
Oma eesmärkidelt meie ühingule lähedased ühingud peavad olema sunnitud meiega liituma, või siis vähemalt peavad olema, nende eneste teadmata, meile allutatud ning neist tuleb kõrvaldada kõik kahjulikud isiksused; vaenulikud või positiivselt kahjulikud ühingud tuleb laiali ajada valitsus peab olema lõpuks hävitatud. Kõike seda aga üksnes tõe propagandaga ära ei tee hädavajalik on kavalus, diplomaatia, pettus. Siin on koht ka jesuiitsusele ja isegi sissemässimisele; sissemässimine on hädavajalik ja suurepärane vahend selleks, et vaenlast demoraliseerida* (* Koopias viga, iseloomustada) ja hävitada; kuid mitte** (**M. Konfino arvates (vt. Cahiers du monde russe et sovietique. 1966. Nr.4.p. 674), selle koha kohta tegi N.A. Hertzen märkuse: Bakunini palvel Semen Serebrennikov lisas, peale teist koopiat, sõnad hoopiski mitte, millised muudavad täiesti selle fraasi mõtet. N.A.Hertzen eksis. Võib nõustuda 1985.a. väljaande kommentaatoritega selles, et lisatud sõnad rõhutavad Bakuninile väga tähtsat sissemässimise, pettuse ja jesuiitluse lubatavuse mõtet vaenlase suhtes ja selle sobimatust sõprade suhtes.) kasulik vahend selleks, et soetada ja leida endale uus sõber.
Nii-siis, kogu meie tegevuse aluseks peab olema see lihtne seadus: tõde, ausus, usaldus - kõikide vendade vaheline ja kõigi nende inimeste suhtes, kes oleks võimeline olema ja kellest Te sooviksite teha oma venna; vale, kavalus, sissemässimine, aga ka hädavajaduse korral vägivald vaenlaste suhtes. Sellisel viisil Te hakkate omasid moraliseerima, kindlustama ja tihedalt siduma ning teiste sidemeid lõhkuma ning nende jõudu purustama.
Teie ju, minu armas sõber, - ja selles seisneb peamine, hiiglasuur viga, - Teid kütkestas Loiola ja Makiawelli süsteem, kellest esimene kavatses kogu inimkonda orjusse pöörata, aga teine luua võimast riiki, ükskõik kas monarhistlikku või vabariiklikku, järelikult , - samuti rahva orjust, - kiindunud politseilis-jesuiitlikku algesse ja võtetesse, kavatsesite neile rajada oma isikliku organisatsiooni, oma salajase kollektiivse jõu, n.n. hinge, ja kogu Teie ühingu hinge mistõttu käitute sõpradega samamoodi kui vaenlastega, kavaldate nendega, valetate, püüate neid eraldada, isegi neid omavahel tülli ajada, selleks, et nad ei saaks teie hoolduse vastu ühineda, otsite jõudu mitte nende ühendamisest vaid lahutamisest, ega usalda neid karvavõrdki, püüate varuda nende vastaseid fakte, kirju, mis tihtilugu on sellest õigust omamata Teie poolt läbi loetud või isegi neilt varastatud ning üldse püüate neid igat-pidi nõnda sisse mässida, et nad oleks Teist orjalikus sõltuvuses. Ja seejuures Te teete seda nõnda kohmakalt, nõnda [...], nõnda kobalt ja ettevaatamatult***(Koopias viga: vaieldamatult), nõnda läbematult ja läbimõeldamatult, et kõik Teie valed, pettused ja kavalused tulevad väga ruttu ilmsiks. Teie olete jesuiitlusse nõnda armunud, et unustasite kõik muu, unustasite isegi selle eesmärgi, selle kirgliku rahva vabastamise soovi, mis Teid selle juurde tõigi. Te olete nõnda kiindunud jesuitlusse, et olete valmis selle hädavajalikkusest kuulutama igaühele, isegi Zukovskile, tahtsite selle isegi trükis avaldada, täiendada selle teooriatega Kolokol justkui Suvorovi ütluse järgi: Andesta Jumal, see ei ole kaval, kelle kohta kõik teavad, et ta on kaval. Ühe sõnaga, Te hakkasite mängima jesuiitlust, nagu laps F0F:C, n a g u U t i n R e v o l u t s i o o n i .
V a a t a m e n ü ü d , m i s T e s a a v u t a s i t e j a m i d a T e , t ä n u j e s u i i t l i k u l e s ü s t e e m i l e , j õ u d s i t e G e n f i s t e h a . T e i l e a n t i B a h m e e t j e v i f o n d * ( * B a h m e e t j e v i f o n d v a h e n d i d , m i s a s u v a d A . I . H e r t s e n i k ä s u t u s e s , a g a p e a l e t a s u r m a N . A . Ogarjovi, mis nähtud ette vene revolutsionääride tegevuse subsideerimiseks.). Ja see on ka ainus Teie poolt saavutatud oluline tulemus. Kuid Ogarjov andis selle Teile ja mina soovitasin tungivalt selle Teile anda ja mitte sellepärast, et Te käitusite temaga jesuiitlikult, vaid sellepärast, et me mõlemad, hoolimata Teie mittetargast jesuiitlusest, tunnetasime ja tunnistasime Teis sügavalt, palavat ja tõsiselt vene asjale pühendunud inimest. Kuid, kas Te teate, see on minu poolt kibe ülestunnistus, ma peaegu hakkan kahetsema seda, et ma soovitasin Ogarjovil Teile fond üle anda mitte sellepärast, et ma võisin mõelda, et Te võiks seda ebaausalt kasutada, oma kasuks, - hoidku mind kõik pühakud sellisest alatust ja lihtsalt valest mõttest ja löögu või mind maha, ma ei usuks kunagi, et Te kasutaks sellest kasvõi sendi oma kasuks ei, ma hakkan kahetsema seda, et jälgides kõiki teie samme ma lakkasin uskumast teie poliitilisse küpsusesse, Teie Komitee ning kogu Teie ühingu tõsidusse ja tõelisusse. Summa ei ole suur, kuid see on ainus ja see läheb raisku, kasutult, häbitult arutus ja võimatus jõupingutuses.
Aga selle kasina summaga ja väikse arvu inimeste abil, kes võtsid Teid vastu täie siirusega ja ilmutasid Teile valmisolekut teenida ühiskondlikku asja mingeid nõudeid ja pretensioone esitamata, omakasupüüdmatult ja ennastsalgavalt, Te võinuks Genfis palju kasuliku ära teha võinuks luua tõsise organi, avameelse sotsiaal-revolutsioonilise programmiga ja selle juures väljaspool Venemaad vene asjade ajamiseks välismaa büroo, ja teatud, kuigi mitte absoluutne, kuid ikka positiivne [...] temale. Sel eesmärgil teie Komitee, s.t. Teie, kutsusite mind esimest korda Genfi. Ja mis ma Genfis leidsin? Esiteks, Kolokoli moonutatud programmi, millest Komitee ja Teie nõudsite lihtsalt totrusi, võimatusi. Teadke, et ma ei saa enesele andestada nõrkust, milline ärgitas Teile järgi andma selles küsimuses minul tuleb selle õnnetu Kolokoli ja teiega solidaarsena oleku pärast aru anda üldse kõigi minu internatsionaalsete sõprade ees, tänu ühelt poolt, Utinile ja teiselt poolt Zukovskile, kellest esimene tigedusest ja teine heasüdamlikkusest klatsivad nii mind kui Teid.
Muide, mõni sõna Zukovskist. Te näitasite tema suhtes üles täielikku inimeste mittetundmist ja teie oskamatust neid oma asja juurde meelitada otsesel, ausal , s.t. tugeval moel. Tundes teda väga hästi, ma kirjeldasin Teile tema iseloomu, tema võimeid ja nõrku külgi, nõnda, et Teil ei oleks raske olnud temaga tõsistesse suhetesse asuda. Ma kirjeldasin teda kui väga head inimest, võimekat, kaugeltki mitte rumalat, kuigi kel pole arus mingeid algatusi, kuid kes võtab kõik mõtted teiste käest ja on võimeline neid üpris ilukõneliselt populariseerima või lahti rääkima ja mitte ainult paberil, vaid ka vestluses, artistlikult ilmekalt, küllaltki visa andunud teatud suunale, kuid iseloomuta, selles mõttes, et ta ei armasta ohtusid, suure vastuseisu ees [...] ja allub kergesti igasugustele mõjutustele. Ühe sõnaga, kui inimest, kes võib üpris hästi üritust teenida propagandistina, kuid kes ei sobi salaühingu liikmeks. Te oleksite pidanud mind uskuma, kuid ei uskunud ja selle asemel, et tõmmata Zukovski meie poole tõukasite ta eemali nii endast kui minust. Te püüdsite teda värvata, sisse mässida ja olles ta sisse mässinud, siis teha oma orjaks. Selleks Te hakkasite mind sõimama, minu üle naerma aga Zukovskis on aususe instinkt, mis hakkas mässama. Ta rääkis minule kõik, et Te talle minust rääkisite, rääkis kibedusega, jälestusega ja kui ma oleks olnud upsakam ja nõrgem, siis sellest oleks piisanud, et rebida katki minu ja Teie vahelised sidemed. Te pidage meeles, ma piirdusin vaid sellega, et kordasin Teile kõik Zukovski sõnad, tegemata märkusi, kuid õieti Te ei vastanud selle peale midagi, ja ma ei pidanud vajalikuks seda juttu jäkata. Pärast Te hakkasite Zukovskile oma suuresti ihaldatuid, riigi-kommunistlikke ja politseilis- jesuiitlikke teooriaid seletama ja sellega tõukasite ta endast lõplikult eemale. Lõpuks, toimus see Henri õnnetu keelepeks* (*Jutt käib Henri Seterlandist. Kuid pole teada, milline keelepeks see oli.), ja Zukovskist sai Teie igavene ja leppimatu vaenlane, ja mitte ainult Teie vaenlane, vaid peaegu, et minu vaenlane ka. Aga ta võis olla, vaatamata kõigile nõrkustele, kasulik.
Tunnistan samuti, minu armas sõber, et kogu teie Tata ** (**A.I. Hertseni vanem tütar Natalja) santazeerimise, sissemässimise ja hirmutamise süsteem ei meeldinud minule mitte üks põrm ma rääkisin seda kõike Teile korduvalt; tuli välja aga see, et Te kutsusite temas Teie suhtes esile sügava umbusu ja koos sellega veendumuse, et Teie ja mina kavatseme rahalisi vahendeid ekspluateerima hakata, aga ekspluateerima mitte asja, vaid enese kasuks. Tata, selle sõna kõige sügavamas mõttes, on aus ja õiglane inimene, kuid minule näib, et ta ei ei suuda end millegile, mis see ka ei oleks, tõeliselt pühendada, seepärast ta on diletant, kui mitte oma iseloomult, vaid vastuvõtlikkuselt, ja vaimses ning moraalses suhtes, kuid ausõna peale, millisele võib tugineda ja milline võib muuta ta kui mitte just meie sõbraks, siis ustavaks kaaslaseks. Temaga oleks tulnud käituda otse ja ausalt ega tohtinud kasutada neid kavaldamisi, milles Te arvate leidvat oma jõudu, kuid milles just ilmnebki teie nõrkus. Seni, kuni ma pidasin võimalikuks ja kasulikuks temaga otse, avameelselt rääkida, ma tegin seda. Teiega kaugemale ma minna ei soovinud, minule oli see vastik. Ja kui siis ma Teilt kuulsin, et Natalja Aleksejevna* (*Natalja Aleksejevna Tutskova-Ogarjova A.I.Hertseni teine naine.) klatsib mind, väites, et ma jahin Tata taskut, ma nägin, et Tata ise oli segaduses, ega mõistnud, kas see väide on õiglane või mitte, siis ma hoidsin end temast otsustavalt eemale.
Aga muide, Te väitsite minule mitu korda, et Te kuulsite Tatalt eneselt, et Natalja Aleksejevna ja Thorzevski kisavad kõikjal, räägivad ja kirjutavad, et ma tahan Tata rahalisi vahendeid ekspluateerida. Natalja Aleksejevna ja Thorzevski väidavad, vastupidi, et nad kunagi seda ei kirjutanud ega rääkinud, - ja Tata ise kinnitas seda-sama. Teie viimasel Genfis käigul Te rääkisite, et Te kuulsite Serebrennikovilt, et Zukovski rääkis talle, Serebrennikovile (Semenu), et ma ekspluateerin Tatat. Ma küsisin Serebrennikovilt ja sain temalt teada, et Zukovski rääkis seda mitte minu kohta vaid Teist. Te rääkisite minule samuti, et Zukovski naine veenis Teid Utiniga ühinema, väites, et minuga liitumine on kasutu, võimatu ja kahjulik. Ta oli rääkinud aga vastupidist: minust ja Teist ta ei rääkinud; Utini poole, kellega ta ise enam peaegu ei suhtle, Teid ei kutsunud ja et mitte tema vaid Teie tegite ettepaneku liitumiseks vahendite otsimiseks ja et ta ootas Teilt neid vahendeid.
Te näete, nii palju mõtetut rumalat valet ja kui kergelt see avalikuks tuleb. Ja, tunnistan, et juba minu esimene sõit Genfi valmistas mulle pettumuse ja kõigutas mu usku Teiega tugevasse sidemesse ja Teiega asjaajamisse. Aga sellest asjast, milleks ma olin kutsutud ja millise pärast ma ainult Genfi sõitsingi, ei rääkinud me ühtegi asjalikku sõna. Ma alustasin mitu korda juttu välismaisest büroost, Te vältisite seda teemat; kõik ootasid Komiteelt mingit vastust, milline aga kunagi ei tulnud. Lõpuks ma sõitsin ära, kirjutades Teie kaudu Komiteele saadetava kirja, millises nõudsin asja, mille juurde mind kutsuti, selget määratlust ja selgitust ning võtsin vastu kindla otsuse, et ei naase enne Genfi, kui olen sellelt saanud rahuldava vastuse.
Mais Te jälle hakkasite mind Genfi kutsuma. Mitmeid kordi ma keeldusin sõitmast, kuid lõpuks ikkagi sõitsin. Viimane sõit kinnitas minu kõiki kahtlusi ja kõigutas täiesti minu usku teie aususse ja teie sõna tõetruudusse. Teie jutuajamised minu juuresolekul Lopatiniga, juba minu saabumise õhtul, tema otsesed, järsud süüdistused, mis Teile otsekoheselt kindla tooniga välja öeldud, milline ei anna võimalust kahelda nende sõnade tões, - sõnad, mis muutsid kõik teie sõnad valeks, - tema poolne Teie trükitud põgenemise jutustuse üksikasjade otsene eitamine, tema otsesed süüdistused teie kõige lähemate sõprade vastu, süüdistused alatu ja isegi rumala reetmise suhtes uurimiskomisjoni ees, mitte paljasõnalised süüdistused, vaid mis põhinevad nende kirjalikel tunnistustel, millised, tema väitel, on kinnitatud minule Teie enese poolt, tal oli juhus neid lugeda; eriti ilmekalt väljendas ta põlgust Prõzkovi* (*Koopias viga: Krõzova.) käitumise ja tegude ning tema täiesti mittevajalike salakaebuste suhtes, kellest Te kõikjal minule rääkisite kui ühest teie parimast ja kindlamast sõbrast. Lõpuks, tema poolne Teie Komitee eksisteerimise otsene ja otsustav eitamine, mis väljendatud tema poolt selliste sõnadega: Netsaev võis seda Teile, välismaal elavale, rääkida. Kuid ta ei püüa kõike seda Teile korrata minu juuresolekul, teades väga hästi, et minule on Venemaal teada kõik ringikesed, kõik inimesed ja kõik suhted ning faktid. Te näete, et ta oma vaikimisega kinnitab kõige selle tõesust, ja mis ma räägin ka ta põgenemisest, millise pisimadki asjaolud ja üksikasjad, nagu ta ise teab, minule liigagi hästi teada, aga samuti kõik ta sõbradest ning tema liba Komiteest; ja Te tõesti vastasite kõigele sellele vaikimisega ja ei püüdnud mitte ainult ennast ega isegi mitte ühtegi oma sõpra ega ka oma Komitee eksisteerimise tõelisust kaitsta.
Ta võidustses, Teie lasite end võidetuks tunnistada. Ma ei oska Teile väljendada seda, minu armas sõber, kui kurb oli minul Teie ja enda pärast. Ma ei saanud enam kahelda Lopatini sõnades väljendatud tões. Tähendab, Teie valetasite meile järjepidevalt. Tähendab, kõik teie ettevõtmine osutus haisvaks valeks, mis oli rajatud liivale. Tähendab, teie Komitee see olite Teie, Teie, äärmisel juhul, kolmneljandikku sabaga, koosnev kahest, 3-4 inimesest, Teile allutatud või kes tegutsevad äärmisel juhul, teie rõhuva mõju all. Tähendab, kogu asi, millele Te nõnda tervikuna pühendasite oma elu, läks lõhki, hajus kui suits valest rumalast suunast puhunud tuule, teie jesuiitliku süsteemi tõttu, mis rikkus Teid ja veel rohkem teie sõpru. Ma armastasin Teid palavalt ja armastan senini, Netsaev, ma uskusin Teid kõvasti, liiga kõvasti ja näha Teid sellises olukorras, sellises alanduses, jutustava Lopatini ees, oli minule sõnulseletamatult kibe.
Minul oli piinlik ja endapärast samuti. Kiindunud Teisse usku, ma andsin Teile oma nime ja sidusin end avalikult teie ettevõtmisega. Ma püüdsin kõigi jõududega kinnitada Ogarjovis sümpaatiat Teie ja teie asja vastu. Ma pidevalt soovitasin temale, et Teile antaks kogu fond. Ma tudvustasin Teile Ozerovi ja tegin kõik, et veenda Tatat meiega ühinema s.t. Teiega, ning pühenduda täielikult Teie asjale. Lõpuks, tehes oma veendumuste vastaselt, ma veensin Ogarjovi nõustuma Teie poolt väljamõeldud metsiku, võimatu programmi järgi, Kolokoli väljaandmisele. Ühe sõnaga, uskudes Teid tingimusetult, sel ajal, kui Teie mind süstemaatiliselt alt vedasite, ma osutusin täielikuks lolliks see on kibe ja piinlik minu kogemustega ja aastates inimese jäoks kuid, mis veelgi hullem, ma rikkusin oma asendi vene ja internatsionaalse asja suhtes.
Kui Lopatin lahkus, siis ma küsisin Teilt: kas tõesti ta rääkis tõtt, kas tõesti kõik, mis Te minule rääkisite, oli vale? Te põiklesite vastusest kõrvale. Oli hilja ja ma lahkusin. Kõik järgmisel päeval peetud jutuajamised ja läbirääkimised Lopatiniga veensid mind lõplikult selles, et Lopatin rääkis tõtt. Teie vaikisite; ma ootasin teie ja Lopatini viimase kõneluse tulemust; Te ei rääkinud sellest minule; kuid ma sain sellest nüüd teada Lopatini kirjast, millise loeb Teile ette Ozerov.
Seellest, mis ma teada sain, oli minule piisav selleks, et võtta meetmeid selleks et Te ei saaks enam mind ega ka minu sõpru edaspidi ekspluateerida, milleks ma kirjutasin Teile ultimaatumi, millise ma varsti lugesin Teile ette türklaste*(*Jutt käib villast, millises tookord elas grupp türklastest emigrante) juures ja millise Teie, näis, vastu võtsite. Sellest ajast peale, me ei ole Teiga kohtunud.
Lõpuks, ma sain kolmandal päeval kirja Lopatinilt, millest sain teada kaks väga kurba fakti. 1-ks, Te (ei taha kasutada omadussõnu), Te valetasite, kui rääkisite teie jutuajamisest Lopatiniga. Kõik, mis Te minule rääkisite, kui tema poolt öeldud sõnad oli puhas vale. Ta ei rääkinud Teile, et ma andsin temale Ljubavini kirja: Vanamees ei pidanud vastu, nüüd ta on meie kätes, nüüd ta ei saa meie vastu enam midagi teha, aga me kõik ...; millepeale Te justkui vastasite temale: Kui Bakunin andis nõrkuse hetkel Teile Ljubavini kirjad, siis meil on veel teised kirjad jne.. Te valetasite, Te laimasite Lopatinit, Te puhusite minule teadlikult hambasse: Lopatin imestab, et ma Teid uskusin, ja viisakal moel teeb sellest faktist minu vaimsete võimete suhtes mitte just kasuliku järelduse. Tal on õigus ja sellel juhtumil osutusin ma täielikuks tolaks. Kuid ta ei oleks mõistnud minu üle kohut mitte nii rangelt, kui ta oleks teadnud, kui sügavalt, kui kirglikult, kui õrnalt ma Teid armastasin ja Teid uskusin! Te oskasite, leidsite kasuliku olevat tappa see minu usk, seda halvem Teile. Samas, kas ma võisin arvata, et asjale andunud ja tark inimene, kelleks Te olete minu silmis senini jäänud, vaatamata kõigele juhtunule, - võisin ma mõelda, et Te suutsite nõnda jultunult ja nii rumalalt minu ees valetada, selle, kelle ustavuses Te ei saanud kahelda? Kuidas Teile ei tulnud pähe mõtet, et Teile teie jultunud vale tuleb ilmsiks ja et ma nõuan, et ma pean nõudma Lopatinilt selgitusi, veel enam, et minu ultimaatumis oli selgelt väljendatud nõue tuua täielikku selgust Ljubavini asja.
Teine fakt: Ljubavin ei saanud minu vastust tema jultunud kirjale, seepärast samuti ei saanud ka minu allkirjasedelit, mis oli minu poolt sellele vastusele lisatud. Kui ma näitasin Teile oma vastust ja allkirjasedelit, Te palusite minul viivitada ja neida mitte ära saata. Ma ei nõustunud, siis Te võtside need postkasti viimiseks, kuid ei pannud postkasti.
*
Kõigest sellest piisab, Netaev, - meie vanad suhted ja vastastikulised kohustused said otsa. Te ise hävitasite need. Kui Te mõtlesite ja mõtlete et Te sidusite, eksitasite mind moraalses ja materiaalses suhtes, siis Te eksite rängalt. Miski maailmas ei saa siduda mind enese südametunnistuse, minu au, minu tahte, minu revolutsioonilise arusaamise ja kohuse vastu.
Tõsi, et rahanduslikus suhtes ma asun, tänu Teile, nüüd kõige raskemas olukorras. Elatusvahendeid ei ole ja ainus tulude allikas, Marksi* (*1869.a. võttis Bakunin käsile K. Marksi Kapitali I köite tõlkimise, sai selle eest kirjastaja N.P. Poljakovilt, üliõpilase N.N. Ljubavini kaudu kätte avantsi, kuid seepärast, et ta venitas tõlkimisega, anti see töö G.A. Lopatinile ja N.F. Danielsonile. Viimane tegigi tõlkest põhiosa, milline avaldati Sankt-Peterburis 1872.a.) tõlge ja sellega kaasnev lootus teistele kirjanduslikele töödele on nüüdseks kuivanud . Ma istun madalikul ja ei tea, kas veel selleks viimaseks asjaks vabasse vette saan.
Tõsi, et ma kompromiteerisin sõpru ja ennast nende ees; tõsi, et mind valatakse üle laimuga fondi, ljubavini loo, Tata küsimuses ja lõpuks kõigi viimaste Venemaa sündmuste pärast.
Kuid kõik see ei peata mind; äärmise vajaduse juhtumil ma olen valmis andma avaliku tunnistuse ja oma rumaluse kahetsemise, millise pärast on minul, muidugi-mõista, väga häbi, ning mille pärast ma enam Teid tunda ei taha, - ning teie orjalikuks liitlaseks ma ei jää.
Nii-siis, ma teatan Teile otsustavalt, et kõik senini tihedad suhted on minu ja Teie ja teie asja vahel katkestatud. Kuid, neid katkestades ma teen teile ettepaneku luua teistel alustel uued suhted.
Lopatin, kes Teid ei tunne nõnda nagu mina Teid tunnen, imestaks peale seda kõike, mis meie vahel juhtus, sellise minupoolse ettepaneku tegemise üle. Teie ei imestaks ja ka minu lähimad sõbrad ei imestaks üldse.
Pole kahtlustki, et Te tegite palju rumalusi ja palju alatusi ja mis on asjale endale positiivselt kahjulikud ja hävitavad. Kuid kaheldamatult on minule ka see, et kõikide Teie rumalate tegude ja hirmsate eksimuste allikaks ei olnud teie isiklikud huvid, ega kasuahnus, ega kuulsusjanu ja ega auahnus, vaid ainult asjast vale arusaamine. Teie olete kirglikult pühendunud inimene; Teie selliseid on vähe; selles on teie jõud, teie vahvus, teie õigus. Teie ja teie Komitee, kui selline tõesti eksisteerib, täis energiat ja valmisolekut teha tühju sõnu tegemata kõik, mida Te loete asjale kasuliku olevat see kõik on väärtuslik. Kuid ei ole nii teie Komitees, ega ka Teis seda aru see on nüüd kaheldamatu. Te olete kui lapsed, haaranud kinni [...] jesuiitlikust süsteemist ja nähes selles kogu oma jõudu, edu ja pääsemist, unustasite sellega asja mõtte ning ühikonna eesmärgi: rahva vabastamine mitte ainult valitsusest, vaid ka Teist endist. Võttes vastu selle süsteemi, Te viisite selle kuni värdjalikult-rumala äärmuseni, laastasite sellega end ja häbistasid rea valgete niitidega õmmeldud kavaldamistega ning järeljätmatute rumalustega kogu maailma ees sellega ühingut, mis sarnanevad teie hirmsatele kirjadele Ljubavinile, Natalja Aleksejevnale, [...] mis läinud teie armastusväärse kauakanatusega Utiniga, teie lipitsustega tema juures kui samal ajal ta valjult, ülbelt laimas kõiki meid; mis sarnased teie rumalale kommunistlikule programmile ja tervele reale häbitutele pettustele. Kõik see tõestab suurt puudust mõistuse, inimeste tundmise ja mõistmise, suhete ja asjade osas. Tähendab, teie mõistusele, äärmisel juhul praegu, loota ei saa, vaatamata sellele, et Te olete erakordselt tark ja edasiseks arenguks võimeline inimene ja see annab lootust tulevikus, osutusite Te, nagu poisike, käesoleval ajal saamatuks ja võltsiks.
Olles selles lõplikult veendunud, ma asun järgmises olukorras.
Teie sõnu, teie puhtsõnalisi faktidega kinnitamata väiteid ja lubadusi ma enam otsustavalt ei usu, teades, et Te ei põrku valetamisest tagasi kunagi, kui see Teile näib asjale kasulik olevat. Ei usu samuti selle õiglusesse või mõistlikkusse, mis Teile sellena võib näida, sest Te ja teie Komitee andsid minule liiga palju tõendeid oma jaatavast rumalusest. Kuid, eitades teie tõearmastust ja mõistlikkust, ma ei eita teie energiat ja teie tingimusetut asjale pühendatust, kuid arvan, et selles ja teises suhtes leidub Venemaal vähe Teiega võrdväärseid inimesi; see, kordan seda Teile uuesti, oli peamiseks, ja, ainsaks, Teie suhtes minu armastuse ja minu usu aluseks ja see jääb senini minu veendumustes selle pandiks, et Te rohkem kui teised, minule tuttavatest vene inimestest, on võimelised ja kutsutud teenima Venemaal revolutsiooni asja, mõistagi, vaid sellisel tingimusel, et Te soovite ja võite muuta oma tegutsemiste süsteemi Venemaal ja ka piiri taga. Aga kui Te ei soovi muuta seda, Te nimelt nende omaduste tõttu, millised moodustavad teie jõu, muutute tahestahtmata asjale äärmiselt kahjulikuks inimeseks.
Kõigi nende kaalutluste tõttu ja vaatamata meie vahel juhtunule ma sooviksin mitte ainult jääda Teiega seotuks, vaid ka ühineda Teiega veelgi tugevamalt, mõistagi, sel eeldusel, et Te muudate otsustavalt ära endise süsteemi ja võtate meie tulevaste suhete aluseks vastastikuse usalduse, siiruse ja tõe. Vastasel juhul on meie eemaldumine möödapääsmatu.
Nüüd, aga minu tingimused, isiklikud ja üldised. Nimetan eelkõige isiklikud.
1)Te välistate ja puhastate mind täielikult ljubavini loost, kirjutades üldise kirja Ogarjovile, Tatale, Ozerovile ja S. Serebrennikovile, millises te kooskõlas tõega teatate, et mina ei teadnud Komitee kirjast mitte midagi ja et see oli kirjutatud minu teadmata ja tahtmata.
2)Et Te lugesite minu vastust Ljubavinile, millele oli lisatud tähik 300 rublale ja te võtsite selle posti panekuks oma kätte ja panite või siis ei annud seda posti.
3)Et ma kunagi ei sekkunud otse ega ka kaudselt Bahmetevi fondi jaotamisse. Et Te saite erinevatel aegadel kogu fondi; alguses Hertsenilt ja Ogarjovilt, aga ülejäänud suurema osa Ogarjovilt, millise üle, peale Hertseni surma, vaid tema üksi võis korraldusi anda ja et Te võtsite selle fondi vastu Komitee nimel, millise asjade korraldajaks olite Teie.
4)Aga kui Te ei ole Ogarjovile fondi kättesaamise eest allkirja andnud, siis Te peate seda tegema.
5)Te peate kiiremas korras tagastama meie ja Lopatini kaudu Danielsoni sedeli. Kui see ei ole Teie käes (aga ma olen kindel, et see on teie käes), Te peate selles kirjas võtma selle kõige lühema aja jooksul minu kätte toimetamise kohustuse.
6)Te jätate maha mitte millegini viiva, aga vastupidi vääritud, aga asja jaoks positiivselt kahjulikud Utinile, kes laimab masendaval moel meid mõlemaid ja kõike teie tegemisi Venemaal, lähenemise ja leppimise katsed, - vaid vastupidi kohustute, valides sobiva hetke ja juhu, et asja mitte kahjustada, pidada tema vastu avalikku sõda.
Vaat Teile minu isiklikud tingimused; neist ühest lahtiütlemine eriti mõnest esimesest viiest ja kuuenda esimesest poolest, s.t. igasugustest suhetest Utiniga, hakkab minule olema piisavaks põhjuseks selleks, et katkestada Teiega kõik suhted. Ja kõik see peab olema Teie poolt tehtud avalalt, otse, ausalt, vähimate arusaamatusteta, [...], mainimatajättudeta, vihjeta ja kahemõttelisused. Aeg on meil hakata mängima avatud kaartidega.
Nüüd aga üldised tingimused.
1)Nimetamata meile teie nimesid, millised ei ole meile vajalikud, Te näitate meile oma organisatsiooni ja Venemaal aetavate asjade tõelist seisukorda, teie lootusi, teie propagandat, teie liikumisi ja kõike liialdamata ning valeta.
2)Te kõrvaldate oma organisatsioonist igasuguse politseilis-jesuiitliku süsteemi rakendamise, kuid piirdudes selle rakendamisega vaid äärmisel praktilisel hädavajadusel, aga mis peamine, mõistuse piires, vaid valitsuse ning vaenulike parteide suhtes.
3)Te loobute väärmõttest, et revolutsiooni võib sooritada väljaspool rahvast ja rahva osaluseta ja võtate kogu oma organisatsiooni aluseks stiihilise rahvarevolutsiooni, milles rahvast saab armee ja organisatsioonist vaid selle staap.
4 ) T e v õ t a t e o r g a n i s a t s i o o n i a l u s e k s s o t s i a a l - r e v o l u t s i o o n i l i s e p r o g r a m m i , m i s o n t o o d u d ä r a R a h v a a s j a ( ( 0@>4=>3> 45;0 ) ) e s i m e s e s n u m b r i s , m i n u p o o l t k i r j a s e s i t a t u d o r g a n i s a t s i o o n i j a r e v o l u t s i o o n i l i s e p r o p a g a n d a p l a a n i , n e n d e t ä i e n d u s t e j a k u j u m u u t u stega, milliseid me üheskoos üldkoosolekul leiame hädavajalikuks teha.
5)Kõik meie üldkoosoleku arutelul üksmeelse otsusega vastu võetud otsused Te esitate kõigile teie sõpradele Venemaal ning välismaal. Kui nad lükkavad meie otsused tagasi, siis Te peate ise otsustama, kas Te soovite minna edasi koos nendega või meiega, katkestades sidemed meiega või siis nendega.
6)Kui nad võtavad meie poolt väljatöötatud programmi, organisatsiooni plaani, ühingu reglemendi ja propaganda ning revolutsioonilise tegevuse plaani vastu, siis Teie annate nende ja enda nimel meile käe ja ausõna, et edaspidi on see programm, organisatsiooni, propaganda ja tegegevusplaan absoluutseks seaduseks ja kogu Vene ühingu kohustuslikuks aluseks.
7)Me usume Teid ja uuel alusel seome Teiega uue, kindla sideme Ogarjov, Ozerov, S. Serebrennikov ja mina, aga ka Tata, kui ta soovib ja kui Teie ja kõik teised nõustute, me hakkame õigusega rahva vendadeks kes elavad ja tegutsevad välismaal; seepärast, kunagi ilmutamata liigset uudishimu, saab meil olema õigus teada ja me hakkame tegutsema, teadma positiivsel viisil, kõigi vajalike üksikasjadega, konspiratiivsete asjade seisukorda ja Venemaal järgitavaid lähimaid eesmärke.
8)Seejärel kõik, ülalpool nimetatud, moodustame eranditult kõigi vene asjade ajamise välismaise büroo, kooskõlastades üldiste juhistega poliitikat Venemaal, kuid valides vabalt meetodid, inimesi ja vahendid.
9)Seejuures hakatakse välja andma Kolokoli ((kiriku-kell, pigem kui äratus-kell? Tänapäevased kellad alles võtsid siis i l m e t . K . L . ) ) ( ( >;>:>; ) ) i l m s e l g e r e v o l u t s i o o n i l i s e s o t s i a l i s t l i k u p r o g r a m m i g a , k u i s e e o s u t u b h ä d a v a j a l i k u k s j a k u i s e l l e k s s a a d a k s e r a h a l i s e d v a h e n d i d .
V a a t T e i l e m i n u t i n g i m u s e d , N e t aa e v . K u i j u b a m õ i s t l i k , a s j a k a i n e m õ i s t m i s e v a i m l e i d i s T e i d j a kui armastuse asja ((ürituse)) vastu on Teis tõeliselt suurem, kui kõik muu, - siis Te võtate need tingimused vastu.
Aga kui Te neid vastu ei võta minu otsus on kõigutamatu, ma pean siis Teiega igasuguse sideme katkestama ja millegiga, peale enda südametunnistuse, arvestamata, vaid enda kohusetundest, hakkan iseseisvalt tegutsema.
M. Bakunin.
***
Kogumiku sisejuhatav artikkel, koostamine, teksti ettevalmistamine ja märkused on V. F. Pustarnakovi poolt.( . $. CAB0@=0:>2) .
S e e o l i e s i m e n e B a k u n i n i p o o l t v e n e k e e l e s k i r j u t a t u d k i r i , m i l l e a v a l d a s p r a n t s u s e r u s s i s t M . K o n f i n o a j a k i r j a s C a h i e r s d u m o n d e r u s s e e t s o v i e t i q u e ( 1 9 6 6 . V o l . V I I . N r . 4 ) .
1 ¹ ą ; < b ŃM ŻM ;[ <[ ”z «z O P C D ” ” S T ¶· ·· Ž Ž $ ńéåŚĖ¼“Ø““““{“p“e“Z“O“D h'\J h0H3 mH%sH% hĘr h0H3 mH%sH% hZ0 h0H3 mH%sH% h÷= h0H3 mH%sH% h"E1 h0H3 mH%sH% h E h0H3 mH%sH% hÕ f h0H3 mH%sH% hĘH h0H3 6mH%sH%hV½ h0H3 mH%sH% héC¦ h0H3 6mH%sH%h0H3 mH%sH% h±2B h0H3 CJ aJ mH%sH% hŲQ h0H3 CJ aJ mH sH hŲQ h0H3 mH sH hÖ ³ hÖ ³ mH%sH% hÖ ³ hÖ ³ CJ( aJ( mH%sH% 1 2 3 l m ø
¹
Į
Ā
© ° ¹ Ö × ą : ; < = b c u v ś ś ś ś ś ś ń ń ń ń ń ś ś ļ ļ ļ ź ź ź ź Ż Ż Ż ź ŠŠ^Š`Šgd0H3 gd0H3 Š`ŠgdÖ ³ gdÖ ³ ,± ^± žž v ¤ ą _ U ą Ā P( ē) D. 0 ¼1 74 ņ4 Ą6 8 G; NI ŃI ©J ųK ĖL ćO ö ń ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ö ń ń ö ń ń ń ń ń ń ń ń gd0H3 Š`Šgd0H3 ćO ķT @Z "^ b ld g Ŗi sm Ęo Ģp yq x Ey { U ń H¢
¦ ½Ŗ MÆ 2“ Żµ ;· ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ń ń ń ń ń ń ś ś ś ś ś ś ś ś Š`Šgd0H3 gd0H3 ;· ģŗ «Ā ¬Ä 0Ė ćĻ Ņ Ö »Ū Ż Žß Ļą ¾į vā ć ä ćę śź ,ń zń ł Gś \ū ž įž ą g Z 5 ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ń ś ń ń ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś Š`Šgd0H3 gd0H3 5 D ó ā D
Į } ;
p X 6 » [ \ ö U R -# å$ B, a2 6 ę> D rH aK ś ś ś ś ś ś ś ś ś ń ń ń ń ń ń ń ń ń ń ś ś ś ś ś ś ś ś ś Š`Šgd0H3 gd0H3 $ ķ( ) ,
, R R LU MU 6k 7k p p Ķ} Ī} Ų ō $ 2 d k " $ ( ¦ śØ B© D© °© Ž© Ŗ ę° ± ± *± ,± ųķųćųŪųŠųÅųŗųÆų¤ųųųųųų
ųųųųŪxųm h~y h0H3 mH%sH% hń!ō h0H3 mHsH Uh>\ h0H3 5mH%sH%h>\ mH%sH% h'\J h0H3 mH%sH% h.Ó h0H3 mH%sH% h@ū h0H3 mH%sH% h°N h0H3 mH%sH% ho4M h0H3 mH%sH% hŃ8Y h0H3 mH%sH% h0H3 mHsH h0H3 CJ mH%sH% h h0H3 mH%sH% h0H3 mH%sH%(aK R OV Y [ ] Sc »d ¼d Ćd Äd Åd 4f »h pi |j Dk l Ls s ėw My y Æz U{ µ| } ~ ^ ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś gd0H3 2 G p Ō ¶ < u Q R e f o p & ±
± ± ,± >± @± B± ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ī å ć h]hgd0H3 ų’ &`#$gd0H3 gd0H3 2 j u u n i 1 8 7 0 . a . k i r i N e t aa e v i l e o l i h i l j e m u u e s t i a v a l d a t u d B a k u n i n i a r h i i v i s A r t u r L e n i n g i t o i m e t a m i s e l ( v t . A r c h i v e s B a k o u n i n e . I V M i c h e l B a k o u n i n e e t s e s r e l a t i o n s a v e s S e r g e j N e
a e v . 1 8 7 0 - 1 8 7 2 . L e i d e n , 1 9 7 1 . C . 1 0 3 - 1 4 1 ) j a u u e s t i a v a l d a t u d s e l l e v ä l j a a n d e p a r i i s i v e r s i o o n i s ( v t . : B a k o u n i n e M . ( E u v r e s c o m p l e t e s . T . 5 . P a r i s , 1 9 7 7 . P . 1 0 3 - 1 4 1 ) . N S V L i i d u s o n s e e k i r i a v a l d a t u d !. . 8B><8@A:>9 8 . . 8@C<>2>9 30@52 0:C=8= 8 . . 5@F5=- 4>GL 2 =5G052A:>9 8AB>@88 ( 1 8 7 0 ) a r t i k l i l i s a s ( 8B5@0BC@=>5 =0A;5485. T . 9 6 . 1 9 8 5 . C . 4 9 9 - 5 2 2 ) . N i i n a g u e s i m e n e , n õ n d a k a ü l e j ä ä n u d p u b l i k a t s i o o n i d k u j u t a v a d e n d a s t s e l l e k i r j a s ä i l i n u d k o o p i a t a a s e s i t u s t . K o o p i a s l e i d u s i d ü k s i k u d v ä l j a j ä t u d j a a r u s a a m a t u d s õ n a d . A v a l d a j a d t a a s t a s i d m õ n e d k o h a d m õ t t e j ä r g i , t e i s e d j ä e t i n õ n d a n a g u n a d o l i d a r u s a a m a t u t e k s . K ä e s o l e v a s v ä l j a a n d e s v õ e t i a l u s e k s M . K o n f i n o e s i m e n e v ä l j a a n n e , k u i d v õ e t i a r v e s s e j ä r g n e v a t e s v ä l j a a n n e t e s t e h t u d l a h t i m õ t e s t a m i s e d n i n g n e n d e k o m e n t e e r i m i s e d . O m a d e s s e l l e t e k s t i m i t m e i d v ä l j a a n d e i d , m i l l i s e d a n n a v a d o r i g i n a a l i t e k s t o l o o g i l i s t e s t i s e ä r a s u s t e s t t ä i e l i k u e t t e k u j u t u s e , m e p i d a s i m e v õ i m a l i k u k s m ä r k i d a [ . . . ] m ä r g i g a v a i d n e e d B a k u n i n i k i r j a k o h a d , m i l l i s e d e i o l e s u u d e t u d s e n i n i l a h t i m õ t e s t a d a v õ i s i i s j ä ä v a d k ü s i t a v a t e k s . S õ n a d , m i s B a k u n i n o n k i r j u t a n u d l ü h e n d a t u l t ( v . p . v õ i b o l l a , s . p . s e e p ä r a s t , j ä r e l . j ä r e l i k u l t ) , o n a n t u d t e r v i k u n a , v ä l j a j ä t t u d e t a . . $. CAB0@=0:>2
0 5 . 0 7 . 0 8 . K . K . L .
P A G E
P A G E 2
,± .± :± <± >± B± D± P± R± T± V± X± ^± `± õļõļėõļõąõļėÕ h~y h0H3 mH%sH% h>\ 0J mH nH uh>\
h>\ 0J j h>\ 0J U
B± X± Z± \± ^± `± ó ź č č ć gd0H3 h]hgd0H3 ų’ &`#$gd0H3 , 1h °Š/ °ą=!°"°# $ %° °Ä°Ä Ä @ `ń’ @ Ö ³ N o r m a l CJ _HaJ mH sH tH D A@ņ’” D D e f a u l t P a r a g r a p h F o n t R i@ó’³ R T a b l e N o r m a l ö 4Ö
l 4Ö aö ( k@ō’Į ( N o L i s t 4 @ ņ 4 0H3 F o o t e r
Ę ąĄ! . )@¢ . 0H3 P a g e N u m b e r Ø ¶ ’’’’ 1 2 3 l m ø ¹ Į Ā © ° ¹ Ö × ą : ; < = b c u v
¤
ą
_ U ą Ā P ē! D& ( ¼) 7, ņ, Ą. 0 G3 NA ŃA ©B ųC ĖD ćG ķL @R "V Z l\ _ Ŗa se Ęg Ģh yi p Eq s Uw z
ń H
½¢ M§ 2¬ Ż ;Æ ģ² «ŗ ¬¼ 0Ć ćĒ Ź Ī »Ó Õ Ž× ĻŲ ¾Ł vŚ Ū Ü ćŽ śā ,é zé ń Gņ \ó ö įö ąų gł Zś 5ü Dż ’ ī k ' å ą e :
» ’ ü . × x" ø' é+ =4 ō9 É= ø@ õG ¦K īN ŚP nR ŖX Z Z Z Z Z [ ^ Ē^ Ó_ ` pa £h ćh Bm ¤n ņn p ¬p r or `s µt kv v qw lx Wy z Ē{ +}
Ż õ Ģ Ø © ¼ ½ Ę Ē G ų | } ~ ¤ „ ¦ © 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B @ 0 B 0 0 x 0 x 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 @ 0 į @ 0
{0 @ 0 @ 0
{0 t=Ž ; < = . © Oy0 h ÜOy0 Oy0 @ 0
Ę $ ,± `± É Š Ł v ćO ;· 5 aK B± `± Ź Ģ Ķ Ī Ļ Ń Ņ Ś ^± Ė ! !’ 1 3 l m ø Ā © « ° ¹ ¾ æ Ć Ä Š Ń Ō ą : = b e u v
¤
„
+ , + , _ c + - + , U X + , + , + , +! ,! +# ,# +( ,( ¼) ½) 7, 8, ņ, ó, Ą. Į. 0 0 +3 ,3 G3 H3 +4 ,4 +A 0A NA OA ŃA ŅA ©B ŖB +C ,C ųC łC ĖD ĢD ŻE ŽE +G ,G ćG äG +J 2J +L ,L ķL īL +N ,N +P -P +Q ,Q @R AR ;S 4 ō9 õ9 É= Ź= +@ ,@ ø@ ¹@ +F -F ėG ģG õG öG £J ¤J ¦K §K +L ,L īN ļN ŚP ŪP nR oR ŖX «X Z Z [ [ ^ ^ Ē^ Č^ Ó_ Ō_ +` ,` ` ` ` ` pa qa ēe če £h ¤h ćh äh +k ,k Bm Cm ¤n „n $s %s +t ,t µt ¶t kv lv +x ,x Ńy Õy +~ ,~ p t õ ö Ģ Ķ Ø ° » Č D H ų ł u
v
Š
Ņ
ü
ž
{ ~ ¦ © 0 3 k m · ½ Ą Ā Ø Ŗ Æ µ ø ¹ Õ ą 9 = a e t v
£
„
ß ą
^ _ T U ß ą ’ Į Ā O P ę! ē! C& D& ( ( ») ½) 6, 8, ń, ó, æ. Į. 0 0 F3 H3 MA OA ŠA ŅA ØB ŖB ÷C łC ŹD ĢD āG äG ģL īL ?R AR !V #V Z Z k\ m\ _
_ ©a «a re te Åg Ēg Ėh Ķh xi zi p p Dq Eq s s Tw Uw z z
š ņ G I ¼¢ ¾¢ L§ N§ 1¬ 3¬ Ü Ž :Æ <Æ ė² ķ² Ŗŗ ¬ŗ «¼ ¼ /Ć 1Ć āĒ äĒ Ź Ź Ī Ī ŗÓ ¼Ó Õ Õ Ż× Ž× ĪŲ ĻŲ ½Ł æŁ uŚ vŚ Ū Ū Ü Ü āŽ äŽ łā ūā +é -é yé {é ń ń Fņ Hņ [ó ]ó ö ö ąö āö ßų įų fł hł Yś [ś 4ü 6ü Cż Eż ’ ’ ķ ļ j l & ( ä ę ß ą d e 9
:
ŗ » ž ’ ū ü - / Ö Ų w" y" ·' ¹' č+ ź+ <4 >4 ó9 õ9 Č= Ź= ·@ ¹@ ōG öG „K §K ķN ļN ŁP ŪP mR oR ©X «X Z Z Z Z [ [ ^ ^ Ę^ Č^ Ņ_ Ō_ ` ` oa qa ¢h ¤h āh äh Am Cm £n „n ńn ņn p p «p ¬p r r nr or _s `s “t ¶t jv lv v v pw qw kx lx Vy Wy z z Ę{ Ē{ *} +}
Ü Ż ō ö Ė Ķ § ° » Ā Å Č F H ÷ ł { ~ ¦ © 3 Ü ß ę ł k ¦ © ¦ © ’’ K o i t å 0H3 >\ Ö ³ ’@ ¬Ź Ŗż Ŗž W" W# Wy Wz W W 4 ų Ø ` @ ` ` @ ` , ` \@ ` ` @ ` ` @ ` ` ¦ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ G z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3& z ’ A r i a l " q šŠ h ćäfćäf ½: ŃN É Ź ½: ŃN É Ź ! š “ “ 24 Å Å 3 š H )š’ ? ä ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Ö ³ ’’ . K u i d a s k i r j a s n i i l a i t a , e t s e e l õ p u n i l o e t a k s K o i t K o i t ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 Š Ü ģ ų $ 0
L X
d p x ä / Kuidas kirjas nii laita, et see lõpuni loetaks 1 uid Koit s k oit oit Normal k Koit l k 3 it Microsoft Word 10.0 @ ^Š² @ ö7įÄęŹ@ Ė·ÅęŹ ½: ŃN ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 h p Ø ° ø
Ą ū ä Kodu k Ź É Å {
/ Kuidas kirjas nii laita, et see lõpuni loetaks Title
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū ž’’’Ż Ž ß ą į ā ć ä å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ž’’’÷ ų ł ś ū ü ż ž’’’’ ž’’’ż’’’ż’’’ż’’’
ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F 0ėvŪÅęŹ 1 T a b l e ’’’’ ’’’’ Ü c2 W o r d D o c u m e n t ’’’’’’’’ .¶ S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’ ö D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’’’’’ ž C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ j ’’’’’’’’’’’’ ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Word Document
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q