Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į>ž’ vxž’’’u’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„ĮU@ šæe£bjbj¬›¬› .¦ĪńĪń&r’’’’’’ˆ˜˜˜˜˜˜˜¬PPP8ˆ4¼¬]¶ÜÜ"žžžžžžŒŽŽŽŽŽŽ$Re ²e˜žžžžž²˜˜žžņņņžP˜ž˜žŒņžŒņņ˜˜žŠ ļńōŲŠŹPNŒ-0]q fvq ¬¬˜˜˜˜q ˜ˆžžņžžžžž²²¬¬¤Pܬ¬PNikolai I  ((1796-1855)) ülevenemaaline keiser, keiser Paul I ja keisrinna Maria Fjodorovna kolmas poeg, kes sündis 25. juunil 1796.a. Õppima asus alates 1802.a., kusjuures tema kasvatamise üle pidi teostama peamist järelvalvet M. I. Lamsdorf (. . 0<A4>@D). Viimane oli julm ja äärmiselt äkiline inimene, Lamsdorfil ei olnud kasvatamiseks ühtki hädavajalikku eeldust. Tema kõik püüdlused olid suunatud sellele, et murda kasvatatava tahe ja minna risti vastu kasvandiku kalduvusi. Kehaline karistus oli kasutusel igasugusel viisil. Suurvürsti õpetajate hulgas olid sellised isikud nagu, Adelung, Balugajanski, Storh (45;C=3L, 0;C3LO=A:89 (B>@EL) õppetöö käiku segas tema kalduvus sõjalistele harjustustele, milliseid keisrinna Maria Fedorovna püüdis igati nõrgendada. Abiellunud 1817.a.Preisi kuninga Fridrich-Wilhem III tütrega, Aleksandra Feorovnaga, elas suurvürst õnnelikku perekonnaelu, ega võtnud osa riigiasjade ajamisest. Enne troonile asumist ta oli vaid kaardiväediviisi ülema ja täitis (alates 1817.a.) insener osa kindral-inspektori kohuseid. Juba selles ametijärgus ta ilmutas suurt hoolt sõjaväe õppeasutuste suhtes: tema algatusel asutati insenervägede juures roodu ja pataljoni koolid, aga alates 1819.a. asutati peamine inseneride kool (praegune Nikolajevsaki inseneride akadeemia). Tema initsiatiivil loodi ka „kaardiväe praporsike kool“ (praegune Nikolaevski suurtükiväekool). Peale lastetu keisri Aleksandri pidi troon minema, seaduse alusel, üle tema vennale, Konstantin Pavlovitsile (XVI, 74), kes ka kandis tiitlit tsareejevits.. Kuid juba 1819.a. keiser Aleksander I teatas intiimses vestluses N. Pavlovitsile, et temal tuleb varsti troonile asuda, kuna ta otsustas troonist loobuda ja minna erru, aga vend Konstantin loobub samuti oma õigustest troonile (vt. Keisrinna Aleksandra Federovna märkmeid « CAA:N !B0@8=5L», 1896, !10). On andmeid, et peale sed avestlust suurvürst N. Pavlovits hakkas hoolega lugemise teel tegelema oma hariduse täiendamisega. Kuid omamata, siiski ametlikku tõendit suurvürst Konstantini trooni pärimise õigusest loobumise kohta, N. Pavlovits, saanud Peterburis sõnumi Aleksander I surmast, andis esimene tõotuse keiser Konstantinile. Selle järel, Riiginõukogu ereakorralisel koosolekul, avati pitseeritud pakett, milline oli sinna antud keiser Aleksander I poolt juba 1823.a., Tema omakäelise pealkirjaga: „Säilitada kuni minu pooles väljanõudmiseni, aga minu surma puhul avada, enne midagi ette võtmata, erakorralisel koosolekul“. Samasugused suletud paketid olid hoiul veel sinodis, senatis ja Moskva Usbenski kirikus. Nende sisust keegi midagi ei teadnud. Neis pakkides osutus olevaks: 1)tsareevits Konstantin Pavlovitsi kiri lahkunud valitsejale 14. jaanuarist 1822.a. troonist vabatahtliku loobumise kohta, koos palvega kinnitada selline kavatsus tema keiserliku sõna ning lesestunud valitsejanna Mariia Fedorovna poolt. 2)Aleksandr I vastus, sama aasta 2 veebruarist, Konstantin Pavlovitsi palvega nõustumise kohta nii enda kui ka keisrinna-ema poolt. 3)16. augusti 1823.a. manifest, mis kinnitab troonile asumise õigust, tsarevetsi vabatahtliku loobumise puhuks, suurvürst Nikolai Pavlovitsi eest. Nende dokumentide järel suurvürst N. Pavlovits ikka veel keeldus enese keisriks kuulutamisest, enne, kui selgitatakse lõplikult välja vanema venna tahe. Viimane kinnitas oma endist loobumist Peterburis 12. detsembril ja sel päeval ilmus manifest Nikolai I troonile tõusmisest. Manifesti avaldamise päeval, 14. detsembril, kui kaardivägi pidi andma tõotuse, puhkes Peterburis mäss, mis oli dekabristide vandenõu tulemus (XII, 117). Petrovski väljakul kogunesid N. Pavlovitsi tõotuse andmisest keeldunud kaks Moskva polgu leib-kaardiväe roodu, osa leib-kaardiväe polku ja kaardiväe meeskonda. (ekipaazi ?). Keiser kogus Talvepalee ümber ülejäänud kaardiväe maleva ja asus neid isiklikult juhtima. Alguses ta püüdis mässajaid kutsuda mõistusele manitsemisega, milleks ta saatis nende juurde kaks metropoliiti ja Peterburgi kindralkuberneri krahv Miloradovitsi (8;>@04>28G0). Noomimine ei mõjunud. Miloradovits oli tapetud püstolilasuga. Siis käskis keiser kaardi-ratsaväe ja ratsaväe polgul rünnakule asuda. Ratsaväe rünnak löödi tagasi, kuid peale suurtükkidest tulistatud kolme kartezi laengut, mässajad hajusid. Kolme päeva pärast anti välja manifest, mis kuulutas, et 14. detsembri kuritegudes „eksiteele sattunud alamas auastmes sõjaväelased, kes ei osalenud teo ega kavatsusega“ , viimased on süütud, kuid „kurjategijatele keelab seadus armu anda“. Kõrgema uurimiskomisjoni ja ülemkohtu tegevuse tulemuste kohta vaata:Dekabristide vandenõu (XII, 119) 22. augustil 1826.a. keiser Nikolai I, krooniti Moskvas, aga 1829.a. keiser Nikolai I krooniti ka Poola krooniga. Keiser Nikolai I valitsemine algas reformide katsetega, millised eelkõige väljendusid „6. dets. 1826.a. salakomitee“ tegevuses, mis oli asutatud ühelt poolt Aleksander I kabinetti järgi jäänud paberite läbivaatamiseks ja teiselt, et vaadata üle riigi- ja juhtimise korraldus. Selle komitee esimees oli Riiginõukogu esimees krahv V.P. Kotsubei (.. >GC159 1768-1834), aga aktiivseimaks liikmeks M. M. Speranski (.. !?5@0=A:89). 1830.a. alguseks töötas Komitee välja rea kesk- kui ka kubermangude asutuste ümberkujundamise projekte. Soovitati, muuseas, viia ministeeriumitesse sisse kollegiaalse ülesehituse head küljed, kuid kolleegiume eneseid loomata., aga samuti teostada kohtuvõimu eraldamine administratiivsest võimust. Selles komitees oli valmistatud ette projekt „varade lisaseadusest“ millises nähti ette kaotada tsiviilametitesse määramine ja piirata aadliseisusse pääsemist, asutada kaitstud varade instituut, kujundada ümber aukodakondsus. Eriti olulised muutused kavatseti ette näha sunnismaiste talupoegade seisundi suhtes (vt. XVI, 698). Kõik need komitee tööd olid 6. detsembril kiidetud heaks keisri poolt ja pidid olema Riiginõukogus läbi vaadatud, kuid tegelikult vaadati läbi vaid seadus varandustest ja mis ka nende poolt vastu võeti, kuid selle avaldamist segas, siiski, suurvürst Konstantin Pavlovitsi vastuväited, leides endale ootamatut tuge 1930.a. Lääne-Euroopa revolutsioonilistes sündmustest. Mõned komitee 6. detsembri ettepanekud olid hiljem avaldatud ühe kaupa, kuid vaid vähim tähtsad ja mis tihti hiljem muudeti ära hilisemate põhjalikemate muudatustega, nagu 1831.a. seadus aadlike kogudest, 1845.a. kaitsealuste omandite eeskirjad 1846.a. aadliseisuse hankimise raskendamise seadus, 1832.a. au-kodakondsuse asutamine, mitmed üksikuid pärisorjadele soodsaid meetmed (vt. XVI, 690). Nikolai I valitsemise ajal võeti piiravaid meetmeid Venemaa kaitsmiseks Lääne-Euroopa revolutsiooniliste mõjude eest, reglementeerides ja kontrollides detailselt kõiki rahva- ja ühiskondliku elu ilminguid. Kahe endise vene riiklikkuse alusele – õigeusule ja isevalitsusele on ametlikult lisatud vormeli juurde, mis kuulutatud ametlikult välja rahvahariduse ministri Uvarovi poolt, veel üks: rahvalikkus.Rahvalikkuse ametliku esitamise olemus võeti kokku sellega, et Venemaa on täiesti eriline riik ja eriline rahvus ja erineb seepärast ja „peab“ erinema Euroopast kõigi oma põhiliste rahvuslike ja riiklike olme joontega. Sellele ei ole üldsegi rakendatavad euroopaliku elu nõudmised ja püüdlused. Vaid neis üksi valitseb asjade tõeline kord, mis on kooskõlas usu nõudmistega ja tõelise poliitilise tarkusega. Selles süsteemis oli ka ebaselgust, mis tuli kõige reljeefsemalt esile talurahva küsimuses. Venemaa ühiskondlik kord tunnistati idealistlikult-patriarhaalseks, kuid selle aluseks oli pärisorjus, aga viimase selle „praeguses olukorras“, tunnistas Nikolai I paheks, millise kõrvaldamine, keisri sõnade järgi, oleks olnud, siiski, „veelgi hukatslikumaks paheks“. Siit püüd „ülemineku“ ettevõtmistele, millisteks olid 1842.a. Talupoegade kohustuste seadus (XVI, 700) ja riigivarade ministeeriumi asutamine 1837.a., millise peaeesmärgiks oli riigitalupoegade üle valitsemine (XVI, 694). Selle ministeeriumi asutamisedga teostataks juba komitee poolt 6. detsembril 1826.a. heaks kiidetud M.M. Speranski mõte, et „üheks esimestest ja kindlaimatest vahendeist mõisate talupoegade olukorra parandamiseks peaks olema riigi talupoegade suhtes asutatud parem majanduslik juhtimine, mis võinuks olla siis eramõisnikele eeskujuks“. Enam otsustavamad pärisorjuse piiramise meetmed nagu „inventari eeskirjad“ olid võetud vastu keoiser Nikolai I poolt Lääna äärealal, mis oli tingitud poliitilistest kaalutlustest.(vt. XVI, 702). Sellest edasi keiser, asutanud kuus korda talurahva küsimuse läbivaatamiseks salajased komiteed, minna ei otsustanud. Teiseks Nikolai hoole objektiks oli kohtukorralduse ja kohtumenetluse parandamine. Selles suhtes loodeti paljut kodifitseerimistöödelt, mis olid Nikolai I poolt ette võetud juba poolteist kuud peale troonile asumist. Tänu Speranski väsimatule tegevusele, uuesti asutatud Tema Majesteedi Isikliku Kantselei II osakond 1832.a. valmistas ette Seaduste Kogu (!2>4L 70:>=>2L. Sõjasväe ametkonnale tehti selline töö 1838.a. Sõjaväe määruste kogu näol.), millisele eelnes Seaduste Täielik Kogu. Kodumaise seadusandluse korrastamisel tekkis selle täiustamise küsimus. Nikolai I andis siis korralduse alustada kriminaalkoodeksi läbivaatamisest, mis viiski 1845.a. #;>65=8O > =0:070=8OEJ 8A?@028B5;L=KEJ 8 C3>;>2=KEJ. Kriminaalkoodeksi väljaandmisega kaotati, muide, nuudi kaotamine, mis oli veel Aleksandr I poolt tehtud otsus, samas kahe haruline piits asendati kolmeharulisega. Kohtu- ja administratiivse korra peamised puudused aga olid - rohkearvuliste instantside hulk, paberil menetlemine, rohkearvulise ja vähe tasustatud ametnike äraostetavus, täielik salajasus – jäid kõrvaldamata. Juba oma valitsemise esimesel aastal Nikolai I asutas Tema Majesteedi Isikliku Kantselei III osakonna, millise organiks oli zandarmite korpus, viimase loomisega peeti silmas „luua karistava politsei kõrval ka kaitsepolitsei“. On levinud jutt, mis võib olla ei ole päris õige, kuid on üpris iseloomustav, keisri poolt zandarmite ülemale Bankendorfile (0=:5=4>@DC) antud vastusest instruktsioonide järgi pärimise küsimusele, andes talle taskurätiku, keiser ütles:  vaat teile minu instruktsioon; mida rohkem pisaraid saa pühid, seda täpsemalt sa minu tahet täidad“. Uue asutuse tegevuse tulemused aga ei vastanud üldsegi lootustele, milliseid sellele keiser pani. Samamoodi väheviljakaks osutus juhtimises sõjaväelise elemendi suurendamine. Paljud puhtalt tsiviiladministratsiooni harud, koos vastavate õppeasutustega (piirid, metsad, teedeamet, mäendus, inseneride asutused) said sõjaväelise ülesehituse, mis kugistas täiesti ilma asjata ja kasutult massi jõudu. Kriminaalkohtumenetlus paljudes asjades läks üle sõjakohtutele. Armee ülesehituses, millises nähti välist poliitilise võimsuse ja siserahu panti, mängis tähtsaimat rolli paraadlikkus ja Krimmi sõja kriitilisel hetkel selgus, et silmist oli lastud armee olemuslikud vajadused ja sõja ajal, muide, osutus relvastus täiesti ebarahuldavaks, võrreldes vaenlase vägede varustusega. Kogu sõjaväe ülalpidamise raskus, nagu maksukoorem üldse, lasus vähim varakail klassidel. Maksude süsteemi mingeid olulisi uuendusi sisse ei viidud. Rekrutite kohustus oli korrastatud uue Rekruti määrusega (1832.a.), kuid rahva noored jõud kugistati äärmiselt pika teenistusaja tõttu armee poolt tagastamatult. Aja perioodil alates 1825 – 1854 kasvas sõjaväe arv peaegu 40%, kuid igaaastased kulutused nende ülalpidamisele kasvasid 70%. Riigieelarve tavalistest tuludest kugistas sõjavägi keskmiselt üle 40%. Samal ajajärgu kestel riiklikud kulud kasvasid 115 kuni 313 miljardi rublani aastas, aga tulud – 110 kuni 260 miljoni rublani. Alaliste defitsiitide katmiseks võeti laene (Krediit, XVI, 620). Rahanduse valdkonnas (vt.0=:@8=J 8 @>=G5=:>) oli suuremaks ettevõtmiseks 1843.a. assignaatide krediidipiletitega asendamine (XVI, 612). Majanduslikus valdkonnas oli Venemaa mahajäämus ilmselge. Teda peeti  Euroopa toitjaks , kuid Euroopasse ta tarnis vaid toorainet ja sedagi välismaiste kaupmeeste vahendusel ja vastu sai oma tooraine ümbertöötatud kujul. Vene tööstus piirdus lihtsaimate tootmisharudega. Kõik vähegi keerukamad ja keerukamad tooted osteti välismaa kaupmeestelt või toodeti Venemaal välismaa vabrikantide vabrikutes, välismaa meistrite juhtimisel, kelle juures venelased ei saanud miskit õppida, nõnda nagu pärisorjuse kehtimise ja valitsuse reglementeerimise vaimu ajal ei jäänud kohta eraettevõtlusele. Samal põhjusel ei saanud tulu tuua ka tehnilise hariduse levitamise kavad. Samm edasi oli vaid Nikolaevski raudtee ehitamine, mis teostati, Kankrini arvamuse vastaselt, keiser Nikolai I pealekäimisel. Kiriku sfääris hoolekande ning reglementeerimise süsteem viis vaate usust lahkuminekule kui ülimale distlipliini rikkumisele. Usulõhe juuriti paberil välja, kuid tegelikkuses see ei vähenenud ja pidevalt tekkis juurde uusi ja uusi sekte. Suurimaks sündmuseks kirikuelus on 1839.a. uniaatide taasühendamine (vt. #=8O). Hariduse sfääris pööras valitseja suuremat tähelepanu sõjakoolidele. Asutati maa- ja merevägede akadeemia. Avati uuesti 11 kadettide korpust. Korpustes valitses kasvandike väline sõjaväelise dresseerimise süsteem, mis ei valmistanud sõjaväelaste karjääriks ette iseseisva ja teadlikult tegutsemise võimelisi ohvitsere. Tsiviilõppeasutustest avati Nikolai I ajal SPb.- tehnoloogiainstituut (1828), õigusteaduste instituut (1835) ja ehitus-õppeasutus (1842 – praegune keiser Nikolai I nim. tsiviilinseneride instituut). Moskvas avati tehnilise joonistamise kool (1826), kasvatusmaja juures asutati käsitöökool (1830.a. – praegune tehnikum) ja Konstantinovski piiride määramise instituut (1844.a.) ((maamõõtjate KL.)). Hiljem asutati veel Gorõgoretski maaharimise instituut (1840), praktiline õppeasutus Derpti lähedal (1834.a.) ja Derpti loodi veel veterinaarinstituut (1848.a.). Spetsiaalne komitee, mis asutati 1826.a. `iakovi ((8H:>2) eesistumisel, sai ülesandeks üldiste õppeasutuste ühtsete põhikirjade loomise. Juba 1827.a. anti välja seadlus, mida kinitati 10 aasta pärast, et ülikoolidesse ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse võetak vaid isikuid vabadest seisustest. Terve rea meetmetega püüdis valitsus piirata gümnaasiume ja ülikoole üha kasvava ühiskonna alamatest kihtidest pärit noorte inimeste tulvast. Kõrgemat haridust peeti neile kasutuks, „kuna, moodustades liigset luksust, ta viib neid riigile mingi kasuta algsest olemest välja“. Maakondade ja kihelkondade gümnaasiumide ja õppeasutuste põhikirja järgi 28. detsembri 1828.a. nad kaotasid oma gümnaasiumisse ettevalmistava asutuste iseloomu ja iga neist igaüks neist kolmest jaost sai oma seadusliku õppeainete ringi. 1828.a. on, uuendatud peamine pedagoogiline instituut. Vilena ülikooli sulgemisega (1832.a.) on asutatud Kiievi ülikool (1835). 1835.a. anti välja ülikoolide üldine põhikiri ja õpperingkondade määrus. Ülikoolidele on antud teatud osa omavalitsust (rektori ja professorite valikul), nende järgi on lihtsustatud enesetsensuur, on suurendatud õppetoolide arvu (muuseas sai vene ajalugu iseseisvaks õpetamiseks, asutati ajaloo ja slaavi keelsete rahvaste kirjanduse õppetool. Pulkovos asutati astronoomia observatoorium. Varustati arheograafiline ekspeditsioon ja avati arheograafiline ((kirjalike ajalooallikate)) komisjon (II, 221). Derptis asutati professorite instituut ja viidi sisse noorte teadlaste välismaale saatmine, et neid valmistada ette professorite õppetooliks. Tsensuur (&5=7C@0), millisele alles 1828.a. anti esmakordselt välja üldine põhikiri, jäi üpris karmiks, milline väljendus kirjandusteoste toodangus. Viisaastakul 1833-37.a. anti välja 51 828 tööd, 1838-42.a. 44 609 tööd, 1843-47.a. aga 45 795 tööd. Täpsemalt vähenes kirjanude ja kunsti teooria, filosoofia ning isamaa ajaloo alal. Uvarovi tsirkulaar (ringkiri) 1. oktoobrist 1836.a. tsensuuriametile keelas uute perioodiliste väljaannete asutamise esildiste vastuvõtmise. Lääne-Euroopa revolutsioonilised sündmused 1848.a. ei leidnud Venemaal mingit vastukaja, sellegi poolest tugevdati meil reaktsiooni. Tsensuuri kitsendused olid nn. „salakomitees“ viidud äärmuseni. Ülikoolide üle seati erandlik järelvalve. 1850.a. keelati filosoofia õpetamine. Rida meetmeid, seal hulgas loengute kuulamise tasu tõstmine, viis üliõpilaste arvu vähenemisele. 1836.a. 5 vene ülikoolis (kaasa arvatud Derpt) oli kokku - 2002, 1848.a. 3998, 1850 – 3018 üliõpilast. Sellised kõikumised on märgatavad ka gümnaasiumites õppijate juures ja ka gümnaasiumite eneste kohta (VIII, 704). Noorte teadlaste välismaale saatmine lõpetati. Välispasside väljaandmist raskendati 18 veebruari 1831.a. seadusega ja see lõpetati faktiliselt peaaegu täiesti 25 juuni 1851.a., millega piirati välismaal viibimist kuni ühe aastani (aadlikele kuni 2 aastaks) ja mis kehtestas igale mõlemast soost isikule, kes on märgitud ära välispassis, spetsiaalse 250 rbl. lõivu iga poolaasta kohta (haiguse puhul 50 rbl). Nikolai I troonile asumise ajal toimusid Venemaa ja Pärsia vähel piirivaidlused. 1826.a. Pärsia (Iraan), sõda kuulutamata, läks üle sõjategevusele. Kindral Modatov lõi pärslaste avangardi Šamora jõe juures (2. sept.) puru. Paskevits, kuigi omas kümnendiku nõrgemaid jõude lõi Elizavetopoli all (13. sept.) Pärsia peajõud taganema. Märtsis 1827.a. viis Paskeevits sõja Pärsia territooriumile. 1 okt. Vallutas Erivani ja 10 veebruaril 1828.a. sõlmis Turkmantsaiski rahulepingu, millise põhjal Venemaa sai omale Erivani ja Nahitsevani piirkonnad.. Türgi, risti vastu Bukaresti traktaadile, hävitas Doonau vürstiriikide autonoomia ja ähvardas Serbiat. Ultimaatum, mis oli saadetud keiser Nikolai I poolt 1. märtsil 1826.a., sai aluseks Akkermani konventsioonile, mis sõlmiti Venemaa ja Türgi vahel 25 septembril 1826.a. ja mis tagas Doonau vürstiriikidele ja Serbiale autonoomia. Kreeka küsimusea astus Nikolai I suhetesse Inglismaaga, mis väljendus „Peterburgi protokollis“ alates 4 aprillist 1826.a. Nende järgnes „Londoni traktaat“, 6 juulil 1827.a., mis allkirjastati Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa nimel (Vt. Kreeka IX, 654). 8 (20) okt. 1827.a. Navarini lahing (XX, 400) hävitas türgi-egiptuse laevastiku ja tõi enesega kaasa Vene-Türgi sõja 1828-29. See sõda, millisest Nikolai I isiklikult osa võttis, kuid olemata ülemjuhataja, lõppes Adrianapoli rahutraktaadiga, mis sõlmiti 2 (14) sept. 1829.a. Selle traktaadi järgi sai Venemaa Doonau Georgi lõigu, kohustusega sealsetel saartel kindlustusi mitte ehitada, ag aaasias ühendas oma valdustega osa Ahalitsisi khaaniriiki koos Ahaltsihi ja Ahalkalaki kindlustega ja Musta mere Kaukaasia kalda, koos Anapaga. Adrianapoli tulemuseks oli, lõpuks, Kreeka iseseisvuse väljakuulutamine (IX, 654). Vaatamata sõjalisele edule, Vene poolt, S.S. Tatissevi sõnade järgi „ei tehtud vähimatki katset siduda Balkani poolsaare ristiusu rahvaste moraalseid ja materiaalseid huve meie huvidega, arendada ja kindlustada need suhtlemise alged, millised oleks sõlmitud usu ühtsuses, osalt hõimu sugulusel, lõpuks, ajaloolistes piirides“. Soosimata Türgi ristirahva viimase võimu alt vabanemist, toetas Vene Valitsus Portut mässulise Egiptuse Paša vastu (Vaata. Idaküsimus VII, 303). Sel puhul sõlmitud Gunkljar-Skelissi konventsioon (1833) kohustas Türgit sulgema kõigi riikide sõjalaevadele tee läbi Bosporuse väina. Keiser Nikolai I arvates, see määrus kaitseb Vene Musta mere kaldaid vaenlase kallaletungi eest ja see oli väärt kahe armee liitu. Krimmi sõda aga tõestas, et isegi mainitud punkti rahvusvaheliseks aktiks muutmine, mis oli garanteeritud kõigi riikide poolt (1841.a. Dardanellid, X, 138), sõltub väinade sulgemine faktiliselt Porto ja Venemaa suhetest. Oma valitsemis elõpus Nikolai I muutis oma suhtumist Portosse ja tegi Inglismaale Türgi jaotamise ettepaneku, kuigi nimelt Inglismaa võitles igati Türgi Venemaa mõju alla sattumisega. Tunnistades täitumatuteks soovunelmateks kõik India vallutamise plaanid, Nikolai I, tõstatas „buffermaade“ teooria, millised jaotaksid Kesk-Aasia Venemaa ja Inglismaa valdusteks, millega hoiaks ära nende vahelised kokkupõrked. Olles vendunud, et suures Aasia maailmajaos on piisavalt ruumi Vene-Inglise rahulikuks kooseluks, keiser Nikolai I jätkas kõrvalekaldumatult Venemaa pealetungi Kesk-aasias. Kindlustanud endale Kirgiisi stepid (Vt. Kirkiisi kasakad, XV, 99) lõi Venemaa vajaduse kaitsta kirkiise Hiiva ja Kokandi khaanid eröövretkede eest, kes valitsesid Sõr-Darja ümbruses. Sõjategevus Hiivalastega algas 1839.a. kindral Perovski ebaõnnestunud sõjakäiguga ja seda korrati 1847.a., mil venelased kindlustusid Sõr-Darja alamvoolil. 1850.a. järgnes rida kokkupõrkeid Kokandlastega, millise tulemuseks hõivasid venelased Zailiisi ääreala ja Kokandi kindluse Ak-Metset (praegune Perovsk) . Kaug-Idas vallutati Krahv Muravjov-Amurski poolt (XX, 193) Amuuri suudme vasak kallas. Kaukaasias, kogu Nikolai I valitsemise ajal, peeti eriliste tulemusteta võitlust mägilastega (Kaukaasia sõjad, XIII, 857 ja järgm.) Lääne-Euroopa suhtes oli Nikolai I poliitika printsiibiks võitlus Venemaad varitseva revolutsioonilise vaimuga, Nesselrodi sõnade järgi, „hoida ülal võimu kõikjal, kus see eksisteerib ja toetada seda seal, kus see on nõrgenenud ja kaitsta seda seal, kus selle vastu avalikult võideldakse“. Risti vastu kr. Nesselrodi ettekujutusele, kes leidis, et Venemaal ei ole alust sekkuda Belgia asjadesse, valmistati ette Venemaa sõjakäiku Lääne-Euroopasse, et taastada korda, mis oli rikutud Prantsusmaa ja Belgia revolutsioonidega 1830.a., kuid mida segas Poola ülestõus 1830-31.a., millise maha surumiseks kulus 9 kuud verist võitlust. Oma katse eest maksis Poola põhiseaduse kaotusega, mis asendati Orgaanilise statuudiga (vt. Poola Tsaaririik). Umbes sel ajal (1831.a.) Nikolai I võttis pähe mõtte anda Austriale ja Preisimaale osa Visla ja Narevi taga asuvast just rahustatud Poola territooriumist. See kava oli üksikasjalikult Nikolai I poolt omakäelises kirjas motiveeritud ja mis trükiti ära  !o1@0=8O B@0:B0B>2J 8 :>=25=F89, 70:;NG5==KEJ >AA859 A 8=>AB@0==K<8 45@6020<8» 874. $.$. 0@B5=A><J (!1., 1889) 8.- köites. Saksa allikatest on teada, et see projekt ei leidnud Berliinis kaastunnet ja sellesse seal ei suhtutud tõsiselt. Peale Poola rahustamist, keiser Nikolai I soovis võtta üldiseid ja positiivseid meetmeid eelkõige poolakate vastu, aga seejärel üldse liberaalide ja revolutsionääride vastu. Selles mõttes võeti Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel vastu kokkulepe 1833.a., millisega tunnistati „sekkumise õiguse tõelised alused“ – liitlas-valitsejate õiguseks ja kohustuseks teineteisele poliitilistes kriisides teineteisele abi osutamise. Nikolai I inistsiatiivil toimus 1846.a. Krakovi Austriaga ühendamine. Kogu keiser Nikolai I valitsemise ajal Vene diplomaatia eelistas alaliselt Austria huve Preisimaa huvide ees, vaatamata sellele, milliseid teeneid Preisimaa Venemaale osutas. Vene saadik Berliinis hõivas erandliku seisundi: ta omas ülevaadet saksa ajakirjanduse üle ja nõudis sellele tsensuuri kitsendusi, samuti hoolitses riigi sisemise heakorra eest. Enne, kui anda oma riigile seisuslik esinduskogu (1847.a.) Preisimaa kuningas Fridrich Wilhelm IV pidi pidama raske diplomaatilise võitluse, kuid kõik tema poolt Nikolai I tehtud esildised ei päästnud teda Vene keisri vihast. Hiljem Preisimaa ja Austria vaidluses Saksamaa hegemoonia küsimuses asus Venemaa avalikult Autria poolele. Keiser Nikolai I sundis Preisimaad loobuma Taani vastastest sõjalistest ettevõtmistest (Vt. Saksamaa VIII, 505) ja rahvuslik-patriootilistest katsetest, mis seepärast lõppesid „Olmutsi häbiga“ (Vt. VIII, 506). Itaalia 1847.a., konstitutsioonilise liikumise ajal Nikolai I käskis anda laenuna riigikassast Austria Valitsusele 6 miljonit rubla ja lubas, et vajadusel saadab tema käsutuses olevad jõud, Austria Lombardia valduste kaitsele, Piemonti ja Prantsusmaa vastu. See poliitika suund saavutas oma haripunkti 1849.a., kui Vene väed vaigistasid Austria vastu üles tõusnud Ungari (Vt. Ungari sõda, V, 872). Lõppkokkuvõttes Venemaa tekitas Venemaa Euroopas enese vastase vaenu, mis oligi Ida sõja peamiseks põhjuseks (VII, 220). See sõda paljastas, et Vene siseelus, välise heaolu puhul, valitses täielik korralagedus. Relvastuse kõlbmatus, teede puudumine, intendandi üksuste puudumine andsid enesest tunda juba sõja esimestest päevadest peale. Kõikjal ilmnes riigivargus ja altkäemaksu maksmine. Nikolai I tugev iseloom ei kanantanud välja Krimmi sõjakäigu julmi katsumusi. Moraalne vapustus murdis keisri tervise, häiritud tervis ei kannatanud isegi külmetust üle ja keiser Nikolai I suri 18. veebruaril, 1855.a. Nii nagu monarh oli armastanud end ümbritseda tsaristliku ülespuhutusega, kuid kui inimene paistise silma mõõdukuse ja vähenõudlikusega. Kriitilistel hetkedel ta näitas välja suurt enesevalitsust ning mehisust. Nii näiteks, 1831.a. koolera ajal, ta ilma mingi kaitseta, ilmus Sennoi väljakule mässava hulga keskele ja kutsus nad paljalt sõnadega korrale. Keiser Nikolai I lapsed:keiser Aleksander II; suurvürstinna Marja Nikolaevna (0@8O 8:>;052=0), kes on abielus Lihtenbergi hertsogina; suurvürstinna Olga Nikolaevna, abielus Vürtenburgi kuninganna; suurvürstinna Aleksandra Nikolaevna (1825-44) Hessen-Kasseli prints Fridrichi abikaasa. Suurvürst Nikolai Nikolaevits. Suurvürst MihailBl¬ģ D ‚ „ †   Ü  ×}Żł’VXdfv’Cæ]^A@‚“ųščųąųŲųŠųŠųȽȵ­„­–Ž–Ž–„†~ų~vnvnfhŗPhmH%sH%hŽ[ćmH%sH%h³ mH%sH%h%&2mH%sH%hƒYnmH%sH%h ŲmHsH h0H“h Ųh ŲmH%sH%h0H“mH%sH%h‹ÅmH%sH%hh~ mH%sH%hU_hU_mH%sH%hU_mH%sH%hī%ģmH%sH%h¬3ŻmHsHhGŠmH%sH%hD@%mH%sH%hJ$(mH%sH%h¬3ŻmH%sH%#^MŅVÉ(FøXęgkhyŒŚ’Ü’ö’““^••™4 ;£<£K£T£U£V£a£b£żżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżżńčżńč„h]„hgdŗPh „ų’„&`#$gdŗPhK£d£žž|UV’""."ˆ"Ž"¬"°"Ģ"€#‚#™$·$&&;&r&°'±'į'č'‡(•(–(—(š)g+5,.=.[.‘/d2õķåŻåÕŹĀÕŗŹŗ²Õ²ŗŖŗŖŗŖ¢š¢’¢Š‚Š‚’zrjrjbh³J"mH%sH%hmH%sH%h$$mH%sH%h2±mH%sH%huŽmH%sH%h`²mH%sH%h} ’mH%sH%hÜ(ŽmH%sH%h?mH%sH%h¬t&mH%sH%höWžmH%sH%hĀDTmH%sH%hĮ*mH%sH%héCųhéCųmH%sH%héCųmH%sH%h%&2mH%sH%hUįmH%sH%h2KmH%sH%hŗPhhŗPhmH%sH%%d2€2¾4(5¬6Ü8ō8-:6:ź<@@L@x@ŅBwE}E‡E’E–E—E˜EF FFIĪIŅITKdKL&NõķāķŚĻŚĒæ·Æ§œ§”Œ”Œ”Œ”„|t„ldlYlQh‘ ØmH%sH%hägÓhägÓmH%sH%hę×mH%sH%hägÓmH%sH%hUįmH%sH%hqF~mHsHhqF~mH%sH%h8i"mH%sH%hĪ ĶmH%sH%h¼14h¼14mH%sH%h¼14mH%sH%hæM mH%sH%h]>FmH%sH%hjÄmH%sH%hž fmH%sH%hĆ ”hĆ ”mH%sH%hĆ ”mH%sH%hc7Ļhc7ĻmH%sH%hc7ĻmH%sH%h³J"h³J"mH%sH%&N¬PZQRRRńUņUDV­VńV·XøX|Y€Y‡YķZ [ź[ų[€\\Ć\>^m^Ž_į`Ia‘dœd²dŒgågęg‡kėkųščąŁčŃčÉĮ¹±¹©¹©”©”©”©”™‘‰yqyqi¹iahęrmH%sH%h©ImH%sH%h”W“mH%sH%hv7BmH%sH%h`k{mH%sH%hž;}mH%sH%hß_mH%sH%h-x"mH%sH%hēmH%sH%hR-XmH%sH%hqF~mH%sH%h1ŽmH%sH%h#%×mH%sH%hhUÕmH%sH%hK mH%sH% hY3­hY3­hY3­mHsHhY3­mH%sH%hēovmH%sH%h84mH%sH%#ėkœlžl lFmHmJmLmPmdmhmnm€m‚m„m”m–msn*plr;u÷w’xyMyz"z.z|ŒŒŒZŒŽ ŽZŽ^ŽbŽŌŽŲŽ$&ųķåķŻÖŻÖŻÖŻÖųĪųÖųƾ¶®¦ž¦–‹¦–‰––yryjjjhŗ~mHsH h‘!ah‘!ah‘!amHsHhŽSąmH%sH%Uh¦~Ph¦~PmH%sH%h¦~PmH%sH%h©ImH%sH%hczmH%sH%h@ źmH%sH%h³zņmH%sH%hUhmH%sH%h*&¶mH%sH%hĖZ½mH%sH% hź\hź\hź\mHsHhš7×mH%sH%hź\hź\mH%sH%hź\mH%sH%) Nikolaevits. Vt. Lacroix, „Histore de la vie et du regne de Nicolas I (Paris, 1864-75; lõpetamata töö, mil autor kasutas parun Korfi materjale; Thouvenel, „Nicolas I et Napoleon III“ (Paris , 1891); Th. V. Bernhardi, „Unter Nicolas I u. Fridrich –Wilhelm IV“ (Leipzig, 1893); ,10@. .. >@DJ, «>AH5AB285 =0 ?@5AB>;J 8<?  I.«(!1., 1877); 3@. ;C4>2J, «>A;54=85 G0AK 687=8 8<?. .I.»(!1., 1855); «!1>@=8: CAA:. AB>@. 1I.», B. 74 8 90 (1C<038 A5:@5B=>3> :><8B5B0 6 45:. 1826.3.) 8 98 (<0B5@80;K 10@. >@D0 8 4@.); !.!. "0B8I520; /@>HJ, «<?.  I,(%0@L:>2J, 1890); 0;052J, <?. . , 70648B5;J @CAA:>9 H:>;K» (!1., 1896); «<?. .  2.O D@0=F. 52>;NF8O» (« CA. 5AB=...» 1896, ! 12 8 1897); >@3C52J, « CAA:89 D;>BJ ?@8 . I.» («>@A:. !1>@=.,» 1896); !025;J52, «AB>@. G5@:J 8=65=5@=03> C?@02;. @8 .I .»(1897); K?8=J, «%0@0:B5@8AB8:0 ;8B5@0BC@. =5=89 A 20-E ?> 50.E 33.(!1., 1890). 1898.a. ****** Nikolai I , Pavlovita, keiser 1825-55, (6.VII 1796  2. III 1855.a.) Oli keiser Paul I 3. poeg, sai Vene troonile 1825.a. oma venna Konstantin Pavlovitš troonist loobumisega. Tekkinud segadusi kasutasid nn. dekabristid, kuid selle liikumise surus Nikolai I karmilt maha. Riigi sisepoliitikas jäi Nikolai I ajal juhtivaks äärmiselt alalhoidlik suund üksikasjaliselt väljatöötatud bürokraatliku valve- ja eestkoste-süsteemiga kogu ühiskondliku ja poliitilise elu üle. Ametliku poliitika aluseks tunnistati haridusminister krahv S. Uvarovi väljendatud kuulus tagurlik valem: õigeusk, isevalitsus ja rahvus. Nikolai I ajal ilmus „Vene riigi täielik seaduste kogu“ ja sellle najal koostatud kehtivate seaduste kogu, nn. svod (15 kd). Riikliku administratsiooni alal loodi uue asutisena keisri kantselei 3. osak. Selle organiks oli sandarmitekorpus, mis kujunes kurikuulsaks poliitiliseks politseiks. Majanduslikult jäi Vene Nikolai I valitsuse ajal äärmiselt mahajäänud maaks, iganenud maksusüsteemiga ja peaegu alatiste puudujääkidega riigieelarves. Tähtsamaiks majanduslikeks uuendusteks oli rahaminister G. Kankini rahareform (1843.a.) ja Peterburi ning Moskva vahelise Nikolai raudtee ehitamine (avati ametlikult 1851.a.). Riigikaitse alal tegid mõttetult liialdatud rividrilli paraadideks, väline karm sistsipliin, toores kohtlemine, kehv toitmine, sanitaarala korraldamatus ja materiaalosa iganemine muutsid Nikolai I sõjaväe alaväärtuslikuks. Erandiks Kaukaasia armee, kus alaline sõjategevus lõi õiged alused väljaõppeks ja sisekorraks. Välispoliitikas oli Nikolai valitsus aktiivne, eriti Lähis-Idas ja Kesk-Aasias, kus Venel oli rida kokkupõrkeid ja sõdasid Pärsiaga ja Türgimaaga, mille tagajärjel vallutati maid Kaukaasias ja Kesk-Aasias, suurendati vene mõju Doonau vürstiriikides ja saavutati Kreeka iseseisvus. Välispoliitikas Lääne-Euroopa suhtes oli Vene juhtivaks põhimõtteks võitlus revolutsioonilise liikumise ning vaimuga. 1849.a. suruti Vene vägede abil veriselt maha ungarlaste mäss Austria vastu. Vastukaaluks Vene järjekindlale interventsioonipoliitikale Lähis-Idas tekkis Inglis- ja Prantsusmaa koalitsioon, mis ühe sSardii&N‘Ž‘‘.’0’Ų’Ś’“L“]•`•†•č™õ› 3 4  £££:£;£J£K£L£R£S£T£V£W£]£^£_£`£a£c£d£e£ųščščšąŲĢŲÄŲļŗ¼Ų¼²¼²¼²§——“—ˆ—“„§hb6hb60JmHnHuhzS0 hzS00JjhzS00JUheShb6mH%sH%hb6mH%sH%UhzS0mH%sH%h†uńmH%sH%heSheS5mH%sH%heSmH%sH%hczmH%sH%hŽSąmH%sH%hŽSąmHsHhŗ~mHsH&niaga toetas Türgimaad 1853.a. alanud Krimmi sõjas. Baltimail avaldusid Nikolai I valitsuse üldpoliitilised suunad täies ulatuses. Nagu siseriigis, nii olika siin Nikolai I juhtivaks põhimõtteks võimuloleva aadli eelisõiguse vankumatu tunnistamine. Selle tulemusena toimus 1845.a. Balti kohaliku õiguse kodifitseerimine (Balti eraseadus). Agraarseadusandluse alal tunnustas valitsus otsustaval määral kohaliku aadli soove ja lähtekohti, esinedes omalt poolt ainult tagasihoidlike algatustega. Liivimaal vallandus Nikolai I ajal laiaulatuslik talurahva käärimine, mis kujunes usuvahetuslikuks liikumiseks. Sellega ühenduses toimus mõningaid uuendusi kohalikus agraarkorras. (Th. Schiemann, Geschichte Russlands unter Kaiser Nikolaus I., 4.k. 1904-19). Prof.H. Kruus, Tõrvand, J., kindralmajor (J.T-d.) EE.VI 1936.a. PAGE  PAGE 8 b£c£d£e£żżż,1h°Š/ °ą=!°"°# $ %°°Ä°Ä Äœ@@ń’@ NormalCJ_HaJmH sH tH DA@ņ’”D Default Paragraph FontRió’³R  Table Normalö4Ö l4Öaö (kō’Į(No List4 @ņ4 ŗPhFooter  ĘąĄ!.)@¢. ŗPh Page Number@r¦’’’’^ M Ņ ¬Ķ26BdQéQ~aÜbSfTfafmfnfDh{lorr&r/r0r1rrAr˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€0˜0€€x˜0€€x˜0€€x˜0€€P˜0€€x˜0€€`˜0€€`˜0€€x˜0€€`˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€h˜0€€h˜0€€x˜0€€x˜@0€€į˜@0€€ {0˜@0€€˜@0€€ {0  t„” d2&Nėk&e£>ABCDNb£e£?Rd£@ !•!’•€ "#BCŽ}~ŻŽłś’”+,23;JÄĘ    $ % B C ‰ ‹   æ Ą ó õ ü ž   ] _ v w ‚ ƒ 4 5 M N Y Z [ \ b d | ~ “ ” Ņ Ó A C ž ’  35‚„“¶¾Ćš›ĄĮ12žDFYZim†‡–—®±õö  YZĄĀĖĢįāžde†‡žŸāćäåęčļšśü'*9<£¤śü*+“”š› UVegÄĘĖĢŅŌjl¬®}~ŁŪģķ\]±³ĘÉćå%&BEOPY[ ¢ŪÜ #‡ˆ ”§ØĆÄQ R t v « ¬ æ Į W!X!˜!š!a"b"æ"Ą"Å"Ę"######%#o#r#ƒ#„#˜$™$©$Ŗ$Ń$Ņ$X%Y%%‘%Ū%Ż%5&6&ž&Ÿ&Į&Ā&Š&Ó&ā&ä& '!'.'/']'^'m'n'˜'š'±'³'Į'Ā'’'($((( ) )$)%)\)^)ć)ä)ć,ę,ļ-š-..æ.Ą.Š.Ó.ū.ü.ļ/š/§1Ø1Ę1Ē1P2Q2`2a2g2h2l2m2t2u2z2|2‘2’2Į2Ā2Ģ2Ī2n3o3y3z3¢3¤3Ć3Ä3Ī3Ļ3Ż3Ž3ė3ģ3÷3ų3 44<4=4>4?4S4U4t4u4~444’4–4™4·4ø4Ó4Ö455051585;5}5~5‡5‰5”5•5˜5œ5x6y6Ē6Č6I7J7ų7ś7"8#8}8€89 93949w9y9æ9Į9É9Ź9å9ę9 : :M:N:f:g:Ō:Õ:E;G;O;P;r;t;µ;·;Ń;Ņ;ä;ę;r<t<}<~<…<ˆ<Ē<É</=0=G=H=c=d=Ō=Õ=ņ>ó>’>???p?r?Ā?Ä?P@Q@o@p@‘@’@NAOA„A…ABB5B7B—B˜BCC]C^CėGķG$H&H9H:H¤H„HII I IQIRIJJRJUJĒJÉJKKlKnKŸK KCLELoLpL³M“MćMäMļMńMųMūMNN!N"N/N0N…N†N—N˜NłNśN>O?O“O”O¾OæO=P>P³P“P×PŲPģPķP÷PųP Q Q=Q>QZQ[QaQeQoQqQĀQĆQéQźQXRZRsRtR S S©S«SžS’STT*T+TøT¹TßTąTiUkUĖUĢU"V#V$V&V0V2V5V>V?V@VHVJV~VVńVņVvZwZźZėZ[[[‚[®[Æ[\ \\\*\+\^\_\u\v\}\~\Æ\°\č\ź\ ]],].]ž] ]¹]ŗ]'^(^0^3^?_@_"`#`t`u`}aaĖaĶaŽaąaīaļabbbb$b&bjbkbŪbŽb'c(cécėcddRdTdłdūd®e³ežefRfYf_fofyf{f„f†f–f—f¢f¤f¦f§fæfĄfĒfČf g gg gygzg~g€gĒgČgChFhlhmhęhēhi iEiFitiuiŚjŪj k!kŌkÕkīkļkök÷kl ljlklzl~l§mØm¼m½moopp~qqŗq½qĢqäqžqr rrrrrr%r&r>rAr] _ L N Ń Ó «®Ģ2Ī25B7BcQeQčQźQ8V?VAVJV}aaŪbŽbœc¾cRfYf`ffflfofChFhzl~loorr%r&r>rAr3|2Ģ2‡5œ5!VJVNdqdyeŗeYfmfäqrr%r&r>rAr&r>rAr’’Koit\å[b6–O³ h~ K æM cz2KĮ*ŗ~©I?ęr³J"8i"-x"$$D@%¬t&J$(zS0%&2¼1484v7B]>F?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSž’’’UVWXYZ[\]^_`abcdž’’’fghijklž’’’nopqrstž’’’ż’’’wž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄFpeūōŲŠŹy€1Table’’’’’’’’Tq WordDocument’’’’’’’’.¦SummaryInformation(’’’’eDocumentSummaryInformation8’’’’’’’’’’’’mCompObj’’’’’’’’’’’’j’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ō9²q