Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į>ž’ ėķž’’’éź’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„ĮU@ šærbjbj¬›¬› .vĪńĪńė>’’’’’’ˆ˜˜˜˜˜˜˜¬”””8Ģ|H,¬ 5¶€€"¢¢¢¢¢¢ū4ż4ż4ż4ż4ż4ż4$V6RØ8:!59˜…¢¢……!5˜˜¢¢Z5)1)1)1….˜¢˜¢ū4)1…ū4)1)1;1˜˜;1¢t 0xž.Ė”³+œ;1ū4p50 5;1ā8O0Äā8;1¬¬˜˜˜˜ā8˜;1Ą¢"Ä)1Üš•¢¢¢!5!5¬¬„0d1¬¬0 Jumal ja Riik. M. A. Bakunin. (>3J 8 >AC40@A52>) Jakobiinlikud absolutistid ja revolutsionäärid Jean Jacques Rousseau ja Robespierre koolkonnast jutlustavad ähvardavat ja ebainimlikku Riigi absoluutse õiguse teooriat fiktsiooni nimel, mida nimetatakse kord kollektiivseks huviks, kord jälle kollektiivseks tahteks ja vabaduseks, seejuures kui absolutistid-monarhistid põhjendavad Riigi õiguse enam, loogilise järjepidevusega, Jumala armul. Liberaalsed doktrinäärid, äärmisel juhul neist need, kes võtavad tõsiselt liberaalseid teooriaid, lähtuvad individuaalse vabaduse printsiibist ja nagu teada, kuulutavad alguses end Riigi printsiibi vastasteks. Nad ütlesid esimesena, et valitsuse, s.t. ametnike kogum, kes nii või teisiti on organiseeritud ja koormatud spetsiaalse Riigi funktsiooni täitmise kohustusega – on hädavajalikuks paheks ja et kogu tsivilisatsioon seisneb valitsuse õiguste ja atribuutide vähendamises. Sellegi poolest, me näeme, et praktikas, iga kord, et Riigi eksisteerimine asub tegelikult küsimuse all – liberaalsed doktrinäärid väljendavad end olevat mitte vähem fanaatilisteks Riigi absoluutse õiguse pooldajateks, kui on monarhistlikud ja jakobiinlikud absolutistid. Nende poolne Riigi kummardamine, nähtavasti, mis on nõnda vasturääkiv nende liberaalsetele printsiipidele, on kaheselt seletatav: esiteks, praktiliselt – nende klassi huvidega, kuna väga suur osa liberaalseid doktrinääre kuuluvad kodanluse hulka. See nõnda rohkearvuline ja austatud klass ei soovinud miskit paremat, kui omistada iseendale õiguse või pigem kõige täielikuma anarhia privileegi; kogu tema sotsiaalne ökonoomia, tema poliitilise eksisteerimise reaalne alus, ei oma, nagu teada, teisi seadusi, peale selle anarhia, mis on neis väljendatud, saades nõnda tuntuks, sõnades: „Laissez faire et laissez passer** (**Laske asjadel kulgeda mööda nende loomulikku voolu)((pr. „laske valmistada, laske käibida!“ füsiokraatide majanduspoliitika põhimõte, et riigivõim peab majanduselul laskma kujuneda segamatult, nagu ta iseenesest areneb. Vs)). Kuid kodanlus armastab anarhiat vaid enda jaoks ja tingimusel, et massid, „on liiga harimatud, et seda ilma kuritarvitamiseta kasutada“, jääksid allutatuks Riigi rangele distsipliinile. Nõnda, kui massid, olles väsinud töötama teistele, tõuseksid üles, siis kogu kodanluse poliitiline ja sotsiaalne eksisteerimine kukuks kokku. Ja me näeme kõikjal ja alati, et, kui töötajate massid hakkavad rahutuks muutuma, siis kõige vaimustatumad liberaal-kodanlased muutuvad samal hetkel Riigi kõikvõimsuse kindlateks pooldajateks. Aga nii nagu rahvamasside ärritatud seisund on muutunud üha levinumaks ja kroonilisemaks haiguseks, siis me näeme, et liberaalne kodanlus pöördub üha enam ja enam, isegi kõige vabamates riikides, absoluutse võimu kultuse poole. Kõrvuti selle praktilise põhjusega, on veel puhtalt teoreetiline põhjus, milline samuti sunnib kõige siiramaid liberaale pöörduma pidevalt Riigi kultuse poole. Neid nimetataksegi sellepärast liberaalideks, sest nad võtavad individuaalse vabaduse oma teooria lähtepunkti aluseks ja nimelt selle pärast, et see on nende lähtepunkt ja alus, nad peavad jõudma, saatusliku järjepidevusega, Riigi absoluutse õiguse tunnistamisele. Individuaalne vabadus ei ole, räägivad nad, ühiskonna ajaloolise loomingu produkt. Nad väidavad, et see eelneb igasugusele ühiskonnale ja et igasugune inimene kannab seda, sündides, koos oma surematu hingega, kui Jumala kinki. Kust tuleneb, et inimene kujutab endast miskit, et ta on pooleldi ise ja on terviklikkus, nagu absoluutne olend, vaid väljaspool ühiskonda asudes. Olles iseenesest vaba enne ja ühiskonnast sõltumatult, ta võib asutada selle viimase vaba aktiga mingisuguse lepingu teel, instinktiivse ja vaikiva või teadliku ja vormistatuga. Ühe sõnaga, selle teooria järgi, ei looda indiviide ühiskonna poolt, vaid vastupidi, loovad ta ise, olles stimuleeritud mingist välisest vajadusest, näiteks, tööst või sõjast. Nagu sellest teooriast on näha, ühiskond, selle sõna otseses mõttes, ei eksisteeri; loomulik inimlik ühiskond, igasuguse inimliku tsivilisatsiooni lähtepunkt, ainus keskkond, millises võib isiksus ja inimeste vabadus reaalselt sündida ja areneda, on selle teooria jäoks täiesti möödapääsmatu. Ta tunnistab ühelt poolt, vaid indiviide, kes on iseenesest vabad, teiset küljest seda tinglikku ühiskonda, milline on asutatud indiviidide tahtel ja põhineb vormistatud või vaikival kokkuleppel, s.t. Riiki. (Nad teavad väga hästi, et mitte ükski ajalooline Riik ei omanud oma põhilist lepingut, et kõik olid asutatud vägivalla ja vallutuse teel. Kuid see vaba lepingu fiktsioon, kui Riigi alus, on temale hädavajalik ja nad lahendavad selle enda jaoks ilma pika tseremooniata). Inimesed, kes on tinglikult ühinenud Riiki, on selle teooria järgi täiesti kummalised ja vasturääkivusi täis olendid. Omades surematut hinge ja vabadust või vaba tahet, millised on temalt võõrandamatud, nad ilmuvad, ühest küljest, lõpmatud, absoluutsed olendid ja nagu sellised, ennastrahuldavad, kes võivad vaid rahulduda enestega ja ei vaja mitte kedagi, isegi mitte Jumalat, kuna, olles surematud ja lõpmatud, on nad ise Jumalad. Teisest küljest, on nad väga rohmakalt materjaalsed, nõrgad, ebatäiuslikud, piiratud olendid, olles täielikult allutatud välisele keskkonnale, milline neid kannab, ümbritseb ja varem või hiljem viib teise ilma. Keskendunud esimesele vaatepunktile, on neil vajadus ühiskonna järgi väike, kuna see viimane kujutab endast nende eksitensi täiusele, täielikule vabadusele pigem mingit takistust. Ja me näeme, alustades kristluse alguse aastatest, pühi ja vankumatuid inimesi, kes, tõsiselt hoolitsesid oma hinge surematuse ja päästmise eest, katkestades oma seose ühiskonnaga ja vältides igasugust suhtlemist inimestega, otsisid üksinduse täiuslikkust, Jumala voorust. Nad tunnistasid suure arukusega, suure loogilise järjepidevusega ühiskonna rikutuse allikaks, aga hinge täielikku eraldumist kõigi vooruste tingimuseks. Kui nad oma eraldatusest väljusid, siis mitte vajadusest, vaid suuremeelsusest, kristlikust halastusest inimeste suhtes, kes, jätkates ühiskondlikus keskkonnas halvemaks minemist, vajasid nende nõuandeid, nend palvetes ja nende juhatamist. Seda tehti alati teiste päästmiseks, mitte kunagi enda täiustamiseks. Nad riskisid, vastupidiselt sellele, oma hingede hukutamisega, naastes ühiskonda, millisest nad vastikustundega põgenesid, kui igasugusest rikutuse koolist ja kui nende püha asi oli lõpetatud, nad läksid võimalikult kiiresti koopasse tagasi, et seal uuesti soetada, seda, mis oli juba pooleldi kaotatud, täiuslikkust oma individuaalse olendi vahetpidamatu ühinemise kaudu, oma üksiku hingega ja vaid Jumala juuresolekul. See näide, millisele kõik, kes veel praegu usuvad hinge surematusse, kaasa sündinud vabadusse või vabasse tahtesse, peaksid järgima, kui nad vaid soovivad oma hinge päästa ja seda väärikalt igaveseks eluks ette valmistada. Ma kordan veel kord: pühad anahoreedid ((erak, üksiklane)), kes saavutasid, oma isleerituse tõttu, täieliku nürinemise, olid täiesti loogilised. Kui juba hing on surematu, s.t. lõpmatu oma olemuses, vaba ja ennastrahuldav, siis ta peab rahulduma iseenesest. Vaid ajutised, piiratud ja lõplikud olendid võivad vastastikku teineteist täiendada; lõputud ei kannata täiendamist. Kohates teist, tunneb selline olend end justkui piiratuna; ta peab vältima seda, ignoreerima kõike, mis ei ole tema ise. Rangelt rääkides, surematu hing, nii nagu ma juba rääkisin, peab saama hakkama isegi ilma Jumalata. Olend, iseenesest lõpmatu, ei saa enda kõrval tunnistada teist, temale võrdset ja võib veel vähem tunnistada endast ülevalpool asuvat olendit. Igasugune olend, kes oleks samavõrd lõpmatu, nagu tema ja kes ei ole temaks, arvatavasti oleks temale piiriks ja järelikult muudaks ta lõplikuks ja väljastpoolt tingitud olendiks. Tunnistades endast väljapool sama lõpmatut olendit, kui tema ise, surematu hing, tunnistab hädavajalikult selle samaga enda lõplikuks olendiks. Kuna lõpmatus on tegelik vaid sellisena, kui ta hõlmab kõike ja ei jäta midagi endast väljapoole. Veelgi suurema vältimatusega lõpmatu olend ei saa, ega või tunnistada endast kõrgemat olendit. Lõpmatus ei luba mitte mingit suhtelisust, mitte mingit taset ja sõnad: kõrgem lõpmatus, alam lõpmatus sisaldab endast absurdi; Jumal on nimelt absurd. Teoloogia, omades privileegi olla absurdsus ja uskudes asju nimelt sellepärast, et need on absurdsed, asetas inimese hingede kohale, surematu ja järelikult lõpmatu, kõrgema, Jumala absoluutse lõpmatuse. Kuid, et end parandada, ta mõtles välja Saatana, kes kujutab endast nimelt lõpmatu olevuse mässu absoluutse lõpmatuse eksisteerimise vastu, Jumala vastu. Ja sarnaselt sellele, kuidas Saatan hakkas Jumala kõrgema lõpmatuse vastu mässama, sama moodi täpselt ka pühakud, kristlikud anahoreedid, liiga vagad, et Jumala vastu mässata, mässasid inimeste võrdse lõpmatuse, ühiskonna vastu. Nad kuulutasid suure põhjendatusega, et nad teda ei vaja, et pääseda; ja et kord, kummalise fataalsuse järgi, nad on lõpmatused...* (*Käsikirjas on sõna loetamatu de....ques.) ja maha langenud, siis Jumala ühiskond, enese loomine selle absoluutse lõpmatuse juuresolekul rahuldab neid. Ja ma kuulutan veelkord, et see näide on kõigest jäljendamine, kes usub hinge surematust. Sellest vaatepunktist, ei saa ühiskond temale anda midagi, peale kindla huku. Tegelikult, mida ta inimestele annab? Esiteks materjaalsed rikkused, mida ei suudeta toota piisaval kogusel muidu, kui kollektiivse töö kaudu. Kuid selleks, kes usub igavest eksisteerimist, ei peaks need rikkused olema ära põlgamise asjaks? Kas siis Jesus Kristus ei öelnud oma õpilastele: Ärge korjake maa peal aardeid, kuna kus on teie aarded, seal on ka teie süda“ – ja teine kord: „Enne läheb paks nöör (teise variandi järgi, kaamel) läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki“. (Kujutan ette haput nägu, millise peavad tegema auahned ja rikkad Inglismaa, Ameerika, Saksamaa ja Šveitsi kodanlased protestandid, neid, nii otsustavaid ja neile nii ebameeldivaid sõnu lugedes). Jeesus Kristusel on õigus; materjaalsete rikkuste ahnusel ja surematu hinge pääsemise vahel on absoluutne leppimatus. Siis sellisel juhtumil, kui ainult tegelikult usud hinge surematusse, kas siis ei peaks parem loobuma ühiskonna poolt antavast mugavusest ja luksusest ja toituda anahoreetide moodi supijuurtest, kes päästavad oma hinge igavikulisust, kui see hukutada mõnekümne aasta nimel, mis on täidetud materjaalsete rahuldustega. See väljaarvutamine on nõnda lihtne, nõnda ilmselgelt õige, et me oleme sunnitud arvama, et auahned ja rikkad kodanlased, pankurid, vabrikandid, kaupmehed, kes ajavad oam asju nõnda hästi, kasutades, te teate, milliste vahenditega ja sellegi poolest, hoides huultel alati Evangeeliumi sõna – ei arvesta vähimatki oma hingede surematusega, jättes selle suuremeelselt proletariaadile, aga endale jättes need tühised, materiaalsed hüved, millised nad sellel maal koguvad. Peale materiaalsete hüvede, mida ühiskond veel annab? Tundelised, inimlikud, maised kalduvused, hariduse ja mõistuse kultuuri, kõik need asjad, ülisuured inimlikust, üleminevad ka maisest vaatevinklist, milline võrreldes igavikuga, surematusega, Jumalaga on võrdsed nulliga. Kas siis kõige suurem inimlik tarkus ei ole Jumalaga võrreldes mõistusetus? Ida Kiriku legend räägib, et kaks püha anahoreeti olid vabatahtlikult mõnikümmend aastat kõrbesaarel, eemaldudes isegi teineteisest ja veetsid päevad ja ööd Keskendudes ja palvetades, kaotades elava kõnevõime; kõigist varem neile tuntud sõnadest nad olid säilitanud vaid kolm või neli sõna, mis seotuna kaotasid mõte, kuid sellegi poolest need väljendasid Jumala ees nende hingede kõige kõrgemaid taotlusi. Nad toitusid, muidugi, juurikatest, nagu rohusööjad loomad. Inimlikust vaatepunktist võttes olid need kaks inimest nõrgamõistuslikud või arutud, kuid jumalikust vaatepunktist, usu ja hinge surematuse vaatepunktist, nad näitasid end hulga sügavamate arvutajatena kui Galilei ja Newton: Ohverdasid mõnede kümnete aastatega maise heaolu ja ilmaliku mõistuse, selleks, et saada igavese õndsuse ja jumaliku tarkuse. Sellisel viisil, inimene, kuivõrd talle on kingitud surematu hing, lõpmatus ja vabadus, mis on sellele hingele omased, on kõrgeimal määral antisotsiaalne olend. Ja kui ta oleks olnud alati mõistlik, kui, olles eranditult hõivatud oma surematusega, oleks ta nõnda tark, et põlata ära kõik maised hüved, kalduvused ja mured, siis ta ei lahkuks kunagi jumaliku süütuse seisundist või nõrgamõistuslikkusest ja ei looks kunagi ühiskonda. Ühe sõnaga, kui Adam ja Eva kunagi ei oleks hammustanud tunnetamise puu vilja, siis meie kõik elaksime nagu loomad, Jumala poolt neile määratud maises paradiisis. Kuid kuna inimesed tahtsid tunnetada, end harida, inimlikustuda, mõelda, rääkida ja kasutada materjaalseid hüvesid, pidid nad hädavajalikult üksindusest väljuma ja looma ühiskonna. Kuivõrd nad on sisemiselt lõpmatud, surematud, vabad, siis on samavõrd väljaspoolt piiratud, surelikud, nõrgad ja välisest maailmast sõltuvad. Vaadeldes maisest, s..t. reaalsest, aga mitte fiktiivse eksisteerimise vaatevinklist, suur inimeste enamus kujutab endast sellise alanduse, sellist kangelastegude, tahte ja mõistuse vaesust, et peab omama tõesti suurt enesepettuse võimekust, et otsida neis surematut hinge ja vaba tahte välgatust. Nad on meie ees tervikuna ja fataalselt sõltuvuslikud olevused: sõltudes eelkõige välisest loodusest, pinnase iseloomust ja igasugustest oma eksisteerimiseks vajalikest materjaalsetest tingimustest, lugematutest poliitilistest, religioossetest ja sotsiaalsetest suhetest, aga sama moodi ka tavadest, harjumustest, seadustest, tervest eelarvamuste ja mõtete maailmast, mis on aeglaselt kogunenud eelnevate sajandite jooksul ja milliseid nad saavad, sündides ühiskonda, kuid millise loojateks nad kunagi ei ole, vaid vastupidi, olles alguses viljaks, aga siis vahendiks. Tuhande inimese hulgast võib leida vahest ühe, kelle kohta võib öelda, suhtelisest vaatepunktist, mitte absoluutsest, et ta soovib ja mõtleb iseseisvalt. Suur inimeste enamus, mitte ainult harimatute massi, vaid ka tsiviliseeritud ja priviligeeritud klasside hulgas, soovivad ja mõtlevad vaid seda, mida rahvas nende ümber soovib ja mõtleb; nad eeldavad, muidugi, et soovivad ja mõtlevad omaette, kuid tegelikult nad kordavad orjalikult, rutiinselt, täiesti tähtsusetute ja tühiste muudatustega, teiste mõtteid ja soove. See orjuse, selle rutiini, ammendamatuks allikaks on ühiskondlikud kohad, see tahte vastuhaku puudumine ja see indiviidide mõtte initsiatiivide puudumine on inimkonna ühiskondliku arengu ahastusse viiva aegluse peamisteks põhjusteks. Meile, materialistidele ja realistidele, kes ei usu nii hinge surematusse, ega vabasse tahtesse, see aeglus, kui kurvastav see ka ei oleks, on loomulik nähtus. Gorilla järeltulija, inimene läheb suurte raskustega oma inimlikkuse mõistmise ja oma vabaduse realiseerimise poole. Alguses ta ei saa omada nii seda teadvust, ega ka seda vabadust; ta sünnib metsiku loomana ja orjana ja inimlikustub ja emantsipeerub järkjärgult vaid ühiskonnas, milline eelneb hädavajalikult tema mõttele, sõnale ja tahtele; ta võib selle luua vaid kõigi endiste ja kaasaegsete selle ühiskonna kollektiivsete pingutustega, kes sellisel viisil on inimliku eksistentsi aluseks ja lähtepunktiks. Siit tuleneb, et inimene teostab oma individuaalset vabadust ja oma isiksust, vaid olles täiendatud teiste indiviididega, kellest ta on ümbritsetud ja tänu tööle ja ühiskonna kollektiivsele võimsusele, milliseta ta oleks muidugu jäänud kõige nürimaks ja õnnetumaks loomaks, kõigi maad asustavate kiskjate hulgas. Materialistide süsteemis, ainus loomulik ja loogiline, ühiskond mitte ainult ei vähenda ja ei piira isiksuse vabadust, vaid vastupidi, loob selle. Ta on juur ja puu, aga vabadus on tema vili. Ja seepärast, igasugusel ajajärgul peab inimene otsima oma vabadust mitte ajaloo algusest, vaid lõpus ja võib öelda, et iga inimliku indiviidi tegelik ja täielik vabadus on ajaloo suureks eesmärgiks, selle ilusaimaks pärjaks. Täiesti teistsugune on aga idealistide vaatepunkt. Tema süsteemis sünnib inimene surematu ja vaba olendina ja lõpetab sellega, et muutub orjaks. Surematuna ja vabana, tervikliku ja ennastrahuldava vaimuna, ta ei vaja ühiskonda; siit tuleneb, et kui ta astub sellesse, siis vaid teatud langemise tagajärjel või sellepärast, et ta unustab ja kaotab oma teadmise surematusest ja vabadusest. Vasturääkiv olend, sisemiselt lõpetamatu, nagu vaim ja seejuures sõltuv, ebatäiuslik ja materjaalne välisest küljest, ta peab minema kooslusse mitte oma hinge vajaduste tõttu, vaid oma keha säilitamise nimel. Tähendab, ühiskond asutatakse vaid keha põlatud vajaduste nimel, ohverdades selleks hinge huvid ja sõltumatus. See on sisemiselt surematu ja vaba indiviidi orjusse pöördumine, tõeline langemine. See on äärmisel juhul, esialgse vabaduse osaline kaotamine. Tuntud on fraas, milline on kõigi Riigi ja juriidilise õiguse pooldajate zargoonis, väljendab seda langemist ja ohverdamist, see esimene fataalne samm inimlikule orjusele. Indiviid, kasutades üleüldist vabadust looduslikus seisundis, s.t. varem kui muutub mingi ühiskonna liikmeks, sisenedes sellesse viimasesse, ohverdab osa oma vabadusest, et ühiskond garanteeriks temale järelejäänu. Kui küsida selle fraasi selgitust, vastatakse, tavaliselt, järgmiselt: „Iga indiviidi vabadus ei pea omama muid piire, kui kõigi teiste indiviidide vabadus“. Nähtavasti, miski ei saa olla õiglasem, kas ei ole siis tõsi? Aga seejuures see teooria sisaldab juba eos kõiki despotismi teooriaid. Kooskõlas kõikide idealistide koolkondade põhiideedega ja vastupidi kõigile reaalsetele faktidele, tuletatakse inimlik indiviid, kui täiesti vaba olend sedavõrd ja ainult niipalju, kui palju ta jääb ühiskonnast väljapoole; kust tuleneb, et see viimane, vaadeldav ja mõistetav ainult kui juriidiline ja poliitiline ühiskond, s.t. kui Riik, on vabaduse eitamine. Vaat idealismi tulemus. Ta on täiesti vastupidine materialismi järeldustele, milline, kooskõlas sellega, mis toimub reaalses maailmas, sunnib inimeste individuaalset vabadust tuletama ühiskonnast, kui inimkonna kollektiivse arengu tulemusest. Materialistlik, realistlik ja kollektivistlik vabaduse määratlus on täiesti vastupidine idealistide määratlusele, olles niisugune: Inimene muutub inimeseks ja saavutab oma inimlikkuse teadvustamise ja teostamise vaid ühiskonnas ja ainult kogu ühiskonna kollektiivsel mõjutusel; ta vabaneb välise looduse ikke alt vaid tänu kollektiivsusele või sotsiaalsele tööle, kellest ta on üksi ainult võimeline töötlema asukohas inimkonna arenguks soodsat maapinda; ja ilma selle materiaalse vabanemiseta ta ei saa olla kellegile intelektuaalset ja moraalset vabanemist. Inimene ei saa vabaneda oma enda olemuse ikkest, ta ei saa allutada oma enda keha instinkti ja kalduvust tema üha enam arenenud mõistusele teisiti, kui vaid kasvatuse ja õppimise teel, kuid nii esimene kui teine on tervikuna eranditult sotsiaalsed asjad; kuna väljaspool ühiskonda jääb inimene igavesti metsikuks loomaks või pühakuks, mis on sisuliselt ligikaudselt üks ja sama. Lõpuks, isoleeritud inimene ei saa omada oma vabaduse teadvustamist. Olla vaba, tähendab inimesele olla austatud ja peetud ning tunnistatud tegelikkuses sellisena teise inimese, kõikide teda ümbritsevate inimeste poolt. Seega, vabadus ei ole eralduse, vaid on koostöö, mitte enese välistamise, vaid vastupidi, suhtlemise vili, kuna igasuguse isiku vabadus ei ole miski muu, kui tema inimlikkuse, tema inimliku õiguse peegeldus kõigi vabade inimeste, tema vendade, temaga võrdsete, teadvuses. Ma võin end pidada ja tunnetada vabana vaid teiste inimeste juuresolekul ja teiste inimeste suhtes. Alama tõu looma ees ma ei ole vaba olend, ega inimene, kuna see loom ei ole võimeline teadvustama ja järelikult ta ei saa minu inimlikkust tunnistada. Ma olen inimlikustatud ja vaba iseenesest, vaid seevõrd, kuivõrd ma tunnistan kõigi mind ümbritsevate inimeste vabadust ja inimlikkust. Vaid austades nende inimlikku olmust, ma osutan austust enda olemusele. Antropofaag ((inimesesööja)), kes sööb ära oma vangi, käitudes temaga mitte kui inimesega, vaid kui metsloomaga, ei ole ise ka inimene, vaid on loom. Orjapidaja ei ole inimene, vaid valdaja. Tunnetamata oma orjade inimlikkust, ta ei tunneta oma inimlikkust. Kogu antiikne kord annab meile selle tõendeid: kreeklased ja roomlased ei pidanud end vabadeks, kui inimesed; nad pidasid end priviligeerituteks kui kreeklased, roomlased, vaid oma isamaa sees, seni kuni ta jäi sõltumatuks, vallutamatuks, aga vastupidi, tänu rahvuslike jumalate spetsiaalsele hoolekandele, vallutades teisi maid, nad mitte raasugi ei imestanud ja ei ei leidnud endal rahulolematuse väljendamise õigust, kui, olles ära vallutatud, nad ise orjusse sattusid. Kristluse suureks teeneks oli kõigi inimeste, nende hulgas ka naiste, Jumala ees, inimlikkuse ja võrdsuse kuulutamine. Kuid kuidas ta selle välja kuulutas? Taevas, tulevaseks eluks, ega mitte maises tõelises elus. Peale selle, see võrdsus tulevikus on jälle ikkagi vale, kuna valitute hulk, nagu teada, on erakordselt piiratud. Selle punktiga on kõige erinevate kristlike sektide teoloogid üksmeelel. Tähendab, kurikuulus kristlik võrdsus taandub kõige karjuvamale priviligeeritusele, kui mõnede tuhandete jumaliku armu poolt valitute, miljonite tagasi lükatute üle. Sarnane võrdsus Jumala ees, isegi kui seda teostatuks igaühe suhtes, oleks ikkagi olnud ei miski muu, kui võrdne mittemillegiga, kõigi võrdsus kõrgema härra ees. Kristliku kultuse aluseks ja pääsemise esimeseks tingimuseks, kas siis see ei ole inimlikust väärikusest lahtiütlemine ja selle põlgamine võrreldes Jumaliku suurusega? Kristlane tähendab mitteinimest, selles mõttes, et austamata inimlikku väärikust iseeneses, ta ei saa autada seda teistes; ja seda austamata teistes, ei saa seda austada eneses. Kristlane võib olla prohvet, pühak, vaimulikk, tsaar, kindral, minister, ametnik, mingi võimu esindaja, zandarmiks, kodanlaseks või orjastatud proletaarlaseks, rõhujaks või rõhutavaks, ahistajaks või ahistatuks, tööandjaks või töövõtjaks, kuid ta ei oma õigust end inimeseks nimetada, sest et inimene saab tõeliselt selliseks vaid siis, kui ta austab ja armastab kõigi inimlikkust ja vabadust ja kui tema vabadus, tema inimlikkus on austatud, armastatud, esile kutsutud ja loodud kõigi inimeste poolt. Ma olen tõeliselt vaba vaid siis, kui kõik inimlikud olendid, kes mind ümbritsevad, mehed ja naised on täpselt samuti vabad. Teiste vabadus ei ole mitte ainult minu vabaduse piiranguks, eitamiseks, vaid vastupidi, see on selle kinnitamise hädavajalik tingimus. Ma muutun tõeliselt vabaks vaid teiste inimeste vabaduse kaudu, nõnda et, mida suuremaarvuline on mind ümbritsevate vabade inimeste hulk ja mida avaram ja sügavam on nende vabadus, seda enam levinumaks, sügavamaks ja avaramaks muutub minu vabadus. Sellele vastupidiselt, inimeste orjus seab piiri minu vabadusele või mis tuleb välja sama, nende loomalikus on minu inimlikkuse eitamine, sest et, veel kord, ma võin nimetada end tõeliselt vabaks vaid siis, kui minu vabadus, või , mis on seesama, minu, kui inimese väärikus, seisneb selles, et mitte alluda ühelegi inimesele ja määratleda oma tegusid kooskõlas oma veendumustega – mis on peegeldatud kõigi inimeste võrdselt vabas teadvuses, mis tuleb minu juurde tagasi üleüldise nõusolekuna, Minu isiklik vabadus, mis on sellisel viisil kõikide vabadusega kinnitatud, muutub piirituks. Siit on näha, et vabadus, nii nagu seda materialistid mõistavad, on üpris positiivne asi, väga keerukas ja terviklikkuses eriti sotsiaalne, kuna ta võib olla teostatud vaid ühiskonna kaudu ja vaid kõigi kõige rangema võrdsuse ja solidaarsuse puhul. Selles võib eristada kolm arengumomenti, kolme elementi, millistest esimene on tervikuna positiivne ja sotsiaalne; see on kõigi kasvatusega, teadusliku harimisega ja materiaalse heaoluga väljatöötatud inimlike võimete täielik areng ja kasutamine; aga see on antud igaühele vaid kogu ühiskonna kollektiivse, materiaalse ja intellektuaalse, muskli ja närvide töö vahendusel tervikuna. Teine vabaduse element või moment on eitav. See on isiksuse mäss igasuguse jumaliku ja inimliku, kollektiivse ja individuaalse võimu vastu. Esiteks, see on mäss jumalasõna jutlustajate kõigekõrgema hirmutise Jumala türannia vastu. On täiesti ilmselge, et seni, kuni meil on härra taevas, me jääme maal orjadeks. Meie mõistus ja meie tahe viiakse nulline. Mispärast me peame end pidama tema suhtes kohustuslikeks, olema absoluutses kuulekuses, aga Jumala suhtes ei saa olla teist kuulekust, me oleme hädavajalikult sunitud passiivselt ja ilma vähimagi kriitikata alluma tema vahendajate ja valituile: Messiale, prohvetitele, jumalast hingestatud seadusandjate, keisrite, tsaaride ja kõigi nende ametnike ja ministrite, kahe suure asutuse, mis esitlevad end meile kui Jumala enese asutatute, et juhtida inimesi: Kiriku ja Riigi pühitsetud esindajate ja teenijaid pühale autoriteedile. Igasugune ilmalik või inimlik võim tuleneb vahetult vaimsest või jumalikust võimust. Kuid võim, see on vabaduse eitamine. Niisiis Jumal, või täpsemalt öeldes, Jumala fiktsioon, on inimeste igasuguse maise orjuse ja vabaduse pühitsemine ja selle moraalne põhjus, ning inimeste vabadus muutub vaid siis täielikuks, kui ta hävitab lõplikult hukatusliku muinasjutu taevasest valitsejast. Nagu esimesest tulenev loogiline tagajärg, on see igaühe mäss inimeste türannia, nii individuaalse, kui ka sotsiaalse võimu vastu, mis on esindatud ja seadustatud Riigi poolt. Kuid siin on tarvis hästi selgitada, aga et selgitada, peab alustama sellest, et tuleb teha täpne vahe ühiskonna ametliku ja järelikult Riigiks organiseeritud türannilisel võimul ja loomulikul ühiskonna mõjul igale oma liikmele. Mäss selle ühiskonna loomuliku mõju vastu on indiviidile enam raske, kui mäss ametlikult organiseeritud ühiskonna, Riigi, vastu, kuigi tihti on see sama moodi vältimatu, nagu see viimanegi. Ühiskondlik türannia, tihti rõhuv ja hukatuslik, ei kujuta endast seda seadustatud ja vormistatud despotismi sundivat vägivalla iseloomu, millise poolest erineb Riigi võim. Ta ei esine seaduse kujul, millisele iga indiviid on sunnitud alluma juriidilise karistuse kaela tõmbamise hirmu all. Tema tegevus on pehmem, enam lipitsev, vähem tabatav, kuid sama, või isegi enam tugevam, kui Riigi võim. Ta valitseb inimesi tavade, kommete, moraali, tunnete rikkuse, eelarvamuste, harjumuste, nii materiaalse elu kui ka mõistuse ning südame vahendusel, kõige kaudu, mida me nimetame ühiskondlikuks arvamuseks. Ta haarab inimest sünnist peale, imbub temasse, täidab ta ja moodustab tema individuaalse eksistentsi aluse; nii, et igaüks, kuni mõninga määrani on selle kaasosaliseks tema enese vastu, suuremal või vähemal määral ja tihti isegi seda isegi enesele ei teadvustata. Siit tuleneb, et selleks, et hakata sellise mõju vastu, mis allutab tema loomulikult ühiskonnale, peab inimene astuma osalt enese vastu, kuna kõigi tema materiaalsete, intellektuaalsete ja moraalsete kalduvustega ei ole ta miski muu kui ühiskonna looming. Siit see suur ühiskonna mõju inimeste üle. Absoluutse moraali s.t. inimliku austuse vaatepunktist, aga ma ütlen ka praegu, et ma mõtlen selle sõna all selle selliste tähendust, et ühiskonna võimsus võib olla hüvanguline, nagu ta võib olla ka kuritahtlik. Ta on head loov, kui püüdleb teaduse arengule, materjaalsele heaolule, vabadusele, võrdsusele ja inimeste vahelisele vennalikule solidaarsusele; ta on kahjulik, kui tal on vastupidised tendentsid. Inimene, kes on sündinud hooliamtus ühiskonnas, jääb, välja arvatud harvad erandid, tahumatuks; kes on sündinud vaimulike poolt juhitavas ühiskonnas, muutub idioodiks ja silmakirjateenriks; varaste jõugus sündinu muutub arvatavasti vargaks; kodanluse hulgas sündinust saab teiste töö ekspluateerija; aga kuui tal on ebaõnn sündida pool-jumalate ühiskonnas, kes seda maailma juhivad, aadlike, vürstide, tsaaride pojana, ta hakkab olema, kooskõlas oma võimete, vahendite ja võimsusega, asendamatu inimkonna orjastajaks, türanniks. Kõigil neil juhtudel on indiviidi ühiskonna, mis nägi tema sündimist, vastane mäss, hädavajalik selle sama indiviidi inimlikustumiseks. Kuid ma kordan, indiviidi ühiskonna vastane mäss – on hulga raskem asi, kui Riigi vastane mäss. Riik, see on ajalooline ja üleminev asutus, ühiskonna ülemineku vorm, sarnaselt Kirikule, millise suhtes ta on väksem vend ja tal ei ole ühiskonna fataalset ja liikumatut iseloomu, milline eelneb igasugusele inimkonna arengule ja milline, olles kõigile loomulike seaduste, tegevuste ja nähtuste kõikvõimsuseks, kujutab endast kogu inimliku eksistentsi alust. Inimene, äärmisel juhul sellest ajast peale, kui ta tegi esimese sammu inimlikkuse poole, sellest ajast peale kui tast sai inimhing, s.t. rääkivaks ja rohkem või vähem mõtlevaks olendiks, sünnib ühiskonnas, nagu sipelgas tuleb ilmale oma sipelgapesas ja mesilane oma kärjest; ta ei vali seda, vaid vastupidi, ta on selle looming ja seepärast sama fataalselt allutatud ühiskonna kui ka teistele loomulikele seadustele. Ühiskond eelneb igasugusele inimlikule indiviidile, kui keskond; ta on igavene, nagu loodus või täpsemalt öeldes, Maal sündinud, ta hakkab eksisteerima seni, kuni meie Maa eksisteerib. Täielik ühiskonna vastane ülestõus on inimesele sama võimatu, kui looduse vastu mässamine, seda enam, et ühiskond on millekski muuks, kui Maal looduse viimase suureks ilminguks või loominguks; ja indiviid, kes soovis tõstatada ühiskonna suhtes küsimust, s.t. loodusele ja oma olemuse suhtes üldse, asetaks end selle samaga väljaspoole kõiki reaalse eksisteerimise tingimusi, toetudes olematusele, absoluutsele tühjusele, surnud abstraheerimisele, Jumalikkusele. Küsida, kas ühiskond on hea või halb, on sama võimatu, kui küsida seda, kas loodus, ülemaailmne, materiaalne, reaalne, ühtne, kõrgem, absoluutne olend on hea või halb; see on miskit enamat kui hea või halb; see on mõõtmatu, positiivne ja esmane fakt, milline eelneb igasugusele teadvusele, igasugusele ideele, igasugusele intellektuaalsele ja moraalsele hinnangule; see on ise alus, see maailm, millises areneb fataalselt hiljem meile see, mida me nimetame heaks ja halvaks. ((mõisted - halb ja pahe on siin samastatud. KL.)) Teisiti on asi Riigiga. Mina, ma ei kõhkle, räägin, et Riik on halb, kuid ajalooliselt hädavajalik pahe, minevikus sama hädavajalik, nagu varem või hiljem muutub hädavajalikuks tema täielik hävitamine, sama hädavajalik, nagu olid hädavajalikud ürgaegne loomalikus ja inimeste teoloogiline tühijutt. Riik ei ole ühiskond, ta on vaid selle ajalooline vorm, sama rohmakas, kui abstraktne. Ta sündis ajalooliselt kõigis maades, kui vägivalla, röövimise ja riisumise, abielusideme vili, ühe sõnaga sõja ja vallutusega, koos jumalatega, mis seejärel sündisid rahvaste teoloogilises fantaasias. Ta oli oma sünnist peale ja jääb senini rohmaka jõu ja võidutseva ebaõigluse jumalikuks sanktsiooniks. Isegi enam demokraatlikes riikides, nagu on Ameerika Ühendriigid ja Šveitsi kantonid, ... *) (*Käsikirjas loetamatu sõna.) on mingi vähemuse privileegid ja suure enamuse realne orjastamine. Riigi vastane mäss on suhteliselt kerge, kuna riigi enese olemuses on miski, mis kutsub mässama. Riik – see on võim, see on jõud, see on enesenäitamine jõu nahaalsus. Ta ei ole lipitsev, tal ei püüa tegutseda veenmise teel ja iga kord, kui temal vaja läheb, teeb ta seda vaba tahte vastaselt; kuna tema olemus seisneb sunniviisilises tegevuses, vägivallas ega mitte veenmises. Kuipalju ta ei püüa oma olemust varjata, ta jääb inimeste vabaduse seaduslikuks sundijaks, nende vabaduse pidevaks eitajaks. Isegi siis kui ta teeb head, siis ta rikub seda ja muudab selle väheväärtuslikuks, just nimelt selle pärast, et ta valitseb ja igasugune käskimine kutsub esile, tekitab õiglast vabaduse mässu; ja seepärast veel, et hea, kuna see on peale sunnitud, muutub tõelise moraali, inimliku moraali vaatepunktist, mitte jumaliku, arusaadavalt inimlikust vabaduse austamise vaatepunktist – halvaks. Inimlik vabadus, moraal ja väärikus seisneb nimelt just selles, et inimene teeb head, mitte selle pärast, et temal kästi seda teha, vaid et ta tunnetab seda, tahab seda ja armastab seda teha. Ühiskond ei nõua oma võimu tunnistamist formaalsena, ametlikuna, autoriteetsel viisil; ta valitseb loomulikult ja nimelt seepärast on tema mõju indiviidile võrreldamatult võimsam, kui Riigi mõju. Ta loob ja formeerib kõiki indiviide, kes sünnivad ja arenevad selle rüpes. Ta väärtustab aeglaselt, sündimise päevast peale ja kuni surma tunnini, kõiki oma materjaalse, intellektuaalse ja moraalse olemusega, ta sisuliselt individualiseerub igaühes. Reaalne inimindiviid on nõnda kaugel sellest, et olla abstraktne ja universaalne olend, et igaüks, ema üsas tekkimise hetkest on sõltuv suurest hulgast materiaalsetest, geograafilistest, klimaatilistest, etnograafilistest, hügeenilistest ja majanduslikest mõjutustest ning toimetest, millised moodustavad materiaalse keskkonna, mis on tema perekonnale, tema klassile, rahvusele, rassile erandlikult omane; ja kuna inimeste kalduvused ja tegevused sõltuvad üheskoos välistest või füüsilistest mõjudest, siis igaüks sünnib loodusliku või individuaalse, materjaalsetest tingimustest mõjutatuna, iseloomuga. Peale selle, tänu inimese aju võrdlemisi kõrgele organismile, iga inimene, sünnib, kannab kaasas, tõsi erinevas koguses, mitte kaasa sündinud ideesid ja tundeid, nagu seda väidavad idealistid, vaid võimet, koos materjaalset ja formaalset, tunda, mõelda, rääkida ja tahta. Nad toovad endaga kaasa vaid ideede loomise ja arendamise võime ja nii nagu ma juba ütlesin, puhtalt formaalse, ilma mingi sisuta, võimekuse tegutsemiseks. Kes annab temale selle esimese sisu? Ühiskond. Siin ei ole koht juurdlemiseks, millisel viisil kujunesid esialgsetes ühiskondades välja esimesed mõisted ja ideed, millistest suurem osa oli loomulikult, üpris ekslikud. Kõik, mis me saame öelda täie kindlusega, et see, et alguses nad olid loodud isoleerituna ja ootamatult, keskendunud indiviidide imelise mõttesähvatusega, kuid selle vastu, kollektiivse ja tihti kõigi indiviidide mõistuste tihti püüdmatu töö, milline kuulub ühiskonna koosseisu; tähelepanuväärsed indiviidid, geniaalsed inimesed vaid väljendasid selle töö tulemust kõige õigemas või kõige edukamas vormis, kuna kõik geniaalsed inimesed toimisid alati, sarnaselt Voltairele, „võttes oma headuse sealt, kus nad selle leidsid“. Niisiis esiaja ühiskondade kollektiivne intellektuaalne töö lõi esimesed ided. Need ideed olid alguses vaid lihtsad, mõistetud väga ebatäiuslikult, konstateeritud loomulike ja sotsiaalsete nähtuste ja veel vähem põhjapanevate järeldustega, mis saadud nende nähtluste vaatlemisest. Selline oli kõigi inimlike ettekujutuste, kaalutluste ja mõtete algus. Nende mõtete sisu ei olnud kuidagi loodud inimliku vaimu tahtliku tegevusega, kuid oli temale eelkõige antud reaalse maailma, nii välise, kui ka sisemise poolt. Inimlik mõistus, s.t. tervikuna orgaaniline ja järelikult materiaalne töö ning inimese aju funktsioneerimine, mis erutatud välimistest ja sisemistest ärritustest, milliseid toovad temale närvid – ei too enda poolt mitte midagi, kui puhtalt formaalse tegevuse, mis seisneb kõigi nähtuste ja asjadee kombineerimises ja võrdlemises tõelisteks või valedeks süsteemideks. Sellisel viisil sündis esimene idee. Sõna vahendusel need ideed, või täpsemini öeldes, need esimesed ettekujutuse loomingud, kinnistusid, anti ühelt inimindiviidilt teisele edasi; sellisel viisil igaühe individuaalselt loodud ettekujutused kohtusid teineteisega, olid vastastikku kontrollitud, muudetud ja täiendatud ja sulasid rohkem või vähem ühtsesse süsteemi, lõpesid sellega, et lõid üldise teadvuse, ühiskonna kollektiivse mõtte. See mõte, mis anti traditsioonina ühelt põlvkonnalt teisele üle, moodustab ühiskonna intellektuaalse ja moraalse ühiskonna, klasi ja rahvuse votšina ((pärandi)). Iga uus põlvkond leiab juba hällis terve ideede, ettekujutuste ja tunnete maailma, millise ta saab, kui möödunud sajandite päranduse. See maailm ei kujuta endast alguses vastsündinud inimesele oma ideaalse vormiga, kui ettekujutuste ja ideede süsteemi, kui religiooni, nagu doktriini; lapsed ei ole võimelised seda vastu võtma ja mõistma sellises vormis; maailm siseneb tema teadvusse, kui faktide maailm, kehastunud ja teostatud, nii teda ümbritsevates isikutes, kui asjades, rääkides tema tunnetele kõige kaudu, mis ta kuuleb ja näeb oma esimesest elupäevast peale. Kuna, inimlikud ideed ja ettekujutused, millised alguses olid miskiks muuks, kui reaalseteks asjadeks, kui loomulikud, nii ka sotsiaalsed, faktid, selles mõttes, et nad olid inimlikus ajus peegelduseks ja korduseks ja nagu öeldakse, ideaalseks, rohkem või vähem õiged, väliste faktide taaskujutised selles inimliku mõtte puhtalt materiaalses organis, hiljem, peale selle, nagu nad hästi kinnistusid, just minu poolt kirjeldatud viisil mingi ühiskonna kollektiivses teadvuses, omistasid võime muutuda omakorda uusi fakte tootvateks põhjusteks, juba mitte loomulikes, selle sõna täpses mõttes, vaid sotsiaalseteks. Nad lõppude lõpuks muutuvad ja kujunevad ümber, tõsi väga aeglaselt, inimlik eksistents, harjumused ja asutused, ühe sõnaga kõik inimeste vastastikused suhted ühiskonnas ja tänu enda muutumisele asjadeks, mis on igaühe elus kõige tavalisemad, nad muutuvad tundlikeks, kõigile kohustuslikeks, isegi lastele. Nii, et iga uus põlvkond imbub neist läbi juba varasest lapsepõlvest ja mehistudes, kui algab juba oma enda tõeline mõttetöö, mis on hädavajalikult saadetud uue kriitikaga, ta leiab, nii endas, aga ka ümbritsevas ühiskonnas, terve maailma tunnustatud mõtteid ja ettekujutusi, millised on temale lähtepunktiks ja annavad, nagu öelda, esimene materjal ja alus tema enda intellektuaalsele ja moraalsele tööle. Siia kuulub üldise traditsioonilise ettekujutuse loomine, millist metafüüsikud, petetud tundetuses ja märkamatuses, millistega need ettekujutused, tulles väljaspoolt, imbuvad ja jäädvustuvud laste ajus, isegi varem, kui nad saavutavad eneseteadvuse – peetaks eekslikult kaasasündinud ideedeks. Sellised üldised ja abstraktsed jumalikuse, hinge ideed on täiesti valed, kuid vältimatud, fataalsed inimliku mõistuse ajaloolises arengus, milline, vaid väga aeglaselt saavutades sajandite jooksul ratsionaalse tunnetamise ja enda kriitika ning oma enda ilminguid, lähtuvad alati eksitusest, selleks, et jõuda tõeni ja väljuda orjusest, et võidelda kätte vabadus; idee, mis õnnistatud ülemailmse harimatusega ja sajandite nürisusega, on täpselt nagu ka privilligeeritud klasside hästi tunnetatud huvi, nõnda et nüüd ei ole võimalik avalikult ja üldmõistetavas keeles nende ideede vastu vaielda, ärritamata märkimisväärset osa rahvamassidest ja sattumata kodanliku silmakirjalikkuse poolse kividega surnuks visatud saamise ohtu. Selle kõrval, puhtalt abstraktseteks ideedeks ja sellega tihedalt seoses, leiab alaealine ühiskonnas, kõikvõimsa mõju jõul, millist ta avaldas temale lapsepõlves, leiab endas suure hulga teisi ettekujutusi ja ideesid, enam määratletud ja enam tihedalt kokkupuutuvaid inimese reaalse eluga, oma igapäevasel eksisteerimisel. Sellised on ettekujutused loodusest ja inimesest, õiglusest, indiviidide ja klasside kohustustest ja õigustest, sotsiaalsetest kommetest, perekonnast, omandist, Riigist ja veel paljust muust, mis määratlevad inimeste vastastikuseid suhteid. Kõik need ideed, millised nad leiavad peale sündimist eest ja mis on mahutatud asjadesse ja inimestesse, millised jäädvustuvad tema mõistuses kasvatuse ja hariduse andmise käigus, ennem veel, kui ta jõuab eneseteavuseni, ta leiab neid pühitsetuna, seletatutena, kommenteeritutena teooria vahendusel, mis väljendavad ülemaailmset teadvust ja kollektiivset eelarvamust, kõigi ühiskonna religiossete, poliitiliste ja majanduslike asutuste vahendusel, millistes ta osaleb. Ta on ise neist nõnda läbi immutatud, et kas ta on neist nende kaitses isiklikult huvitatud või mitte, ta hakkab mittetahtmatult, oma materiaalsete, intelektuaalsete ja moraalsete harjumuste jõul nende pooldajaks. Nende ideede, mis väljendavad ühiskonna kollektiivset teadvust, mitte kõikvõimas võimsus massile inimestele on väärt imestust, muid selle vastu, et selle massi hulgas on indiviidid, kellel on mõte, tahe, ja julgus sellega võidelda. Kuna ühiskonna poolt osutatud surve indiviidile on suur ja ei ole nii tugevat iseloomu, nii tugevat mõistust, et nad võiksid pidada end kaitstuks selle nõnda despootliku ja nõnda ületamatu võimsuse eest. Keegi ei tõesta nõnda inimese ühiskondlikku iseloomu, kui see mõju. Võib öelda, et mingi ühiskonna kollektiivne teadvus, mis on kehastatud nii suurtes ühiskondlikes asutustes, kui ka kõigis eraelu üksikasjades ja mis on kõigi teooriate aluseks, moodustab omamoodi üleüldise keskkonna, omamoodi intellektuaalse ja moraalse atmosfääri, kahjustava, kuid täiesti hädavajaliku selle kõigi liikmete eksisteerimiseks. Ta valitseb nende üle ja samal ajal peab neid ülal, ühendades neid, tavaliste ja temaga hädavajadusest tingitud suhetega; juurutades igaühte julgeoleku ja kindluse tunnet ja jättes kõigile kõrgema ja hädavajaliku hulga eksisteerimise, banaalsuse, üldise koha ja rutiini tingimuse. Suur inimeste enamus, mitte ainult rahvamassides, vaid sama täpselt ja tihti isegi veel enam priviligeeritud ja haritumate klasside vahel, ei tunne ennast rahulikena ja rahus oma südametunnistusega, kui ta vaid ei järgi, kõigis oma mõtetes, kõigis oma elus tehtud tegudes, pimedalt ja orjalikult, traditsioone ja rutiini: „Meie isad mõtlesid ja toimisid nõnda, meie peame mõtlema ja toimima nagu nemad; kogu maailm meie ümber mõtleb ja toimib samuti, miks me peaksime mõtlema ja toimima teisiti, kui kogu maailm?“ Need sõnad väljendavad 99% inimkonna filosoofiat, veendumusi ja käitumist, kes on võetud suvaliselt kõikidest ühiskonna klassidest. Ja nii nagu ma juba märkisin, see on suurimaks takistuseks inimsoo võimalikult kiiresti vabastamise progressi teel. Millised põhjused on sellel ahastama paneval liikumatusele läheneval aeglusel, milline moodustab, minu arvates, inimkonna kõige suurema õnnetuse? Selle põhjuseid on suur hulk. Nende hulgas on üheks kõige olulisemaks, kahtlemata, masside harimatus. Jäetud alaliselt ja süstemaatiliselt ilma teaduslikust haridusest, tänu kõigi valitsuste ja privilligeeritud klasside isalikule hoolekandele, kes peavad kasulikuks neid hoida võimalikult kaua harimatuses, vagaduses, usus – kolm olulist, mis väljendavad peaegu üht ja sama – nad ei tea samuti selle intelektuaalse vabastamise viisi eksisteerimisest, millist nimetatakse kriitikaks, milliseta ei saa olla täielikku moraalset ja sotsiaalset revolutsiooni. Massid, kelle kõik huvid seisnevad kehtiva korra vastu üles tõusmises, on sellega rohkem või vähem seotud oma isade usu tõttu, selle privilligeeritud klasside järelvaatajaga. Privilligeeritud klassid, kes, mis nad ka ei rääkinud, ei oma enam vagadust, ega usku, jäävad omakorda nendega seotuks oma poliitiliste ja sotsiaalsete huvide tõttu. Siiski, on võimatu öelda, et see on ainus nende valitsevatesse ideedesse innuka kiindumise põhjus. Kui halval arvamusel ma praegu ka olen nende klasside intelektuaalse ja moraalse väärtuse suhtes, ikkagi ma ei või oletada, et vaid üksi omakasupüüdlikus on nende mõtete ja käitumise edasiviivaks jõuks. Igas klassis ja igasuguses parteis eksisteerib, muidugi, rohkem või vähem rohkearvuline tarkade, julgete ja teadlikult mittekohusetruusid ekspluateerijaid, nõnda nimetatud tugevaid inimesi (hommes forts) grupp, kes on vabad kõigist inetlektuaalsetest ja moraalsetest eelarvamustest, võrdselt ükskõiksed igasugustesse veendumustesse ja kes kasutavad, võimalusel, kõiki vahendeid, et saavutada oma eesmärke. Kuid need silmapaistvad inimesed moodustavad isegi kõige rikutumates klassides vaid tühise vähemuse; ka siin on enamusel samasugused oina omadused, kui on rahvamassideski. Ta allub loomulikult oma huvide mõjule, millised sunnivad teda nägema neid oma eksisteerimise huvidega reaktsioonis. Kuid ei tohi lubada, et tehes reaktsiooni, see teeninuks vaid egoismi tunnet. Suur osa inimestest, isegi märkimisväärselt rikutuid, ei ole võimelised olema sedavõrd kõlvatud, kui nad tegutsevad kollektiivselt. Igasuguses rohkearvulises assotsiatsioonis, aga seda enam traditsioonilistes, ajaloolistes assotsatsioonides, millisteks on klassid, kuigi nad jõudsid selleni, et muutusid üleüldisele huvile ja õigusele täiesti kahjulikeks ja vastaseks, säilub mingi moraalne printsiip, mingisugune religioon, uskumine, muidugi väga vähe ratsionaalne, pigem naeruväärne ja järelikult, väga kitsad, kuid siirad ja mis moodustavad nende assotsatsioonide eksisteerimise hädavajaliku moraalse tingimuse. Kõigi idealistide üldine ja põhiline viga, see viga on, muideks, nende kogu süsteemi täiesti loogiliseks tagajärjeks, mis seisneb selles, et otsitakse moraali alust üksikus indiviidis, samas kui ta asub ja võib asuda vaid suhtlemises asuvates indiviidides. Selleks, et seda tõestada, hindame kord ja alati isoleeritud või absoluutset idealistide indiviidi väärtuse järgi. See üksik ja abstraktne inimese indiviid on fiktsiooniks, samasuguseks kui fiktsioon Jumalast; mõlemad nad olid üheaegselt loodud sise- või lapse fantaasia poolt, mitte reflektiivse, eksperimentaalse ja kriitilise, vaid rahvaste ettekujutusliku mõistusega ja olid hiljem idealistlikke mõtlejate poolt arendatud, selgitatud ja dogmatiseeritud teoloogilistes ja metafüüsilistes teooriates. Nad mõlemad, kujutades endast igasuguse sisutut ja reaalsusega kokkusobimatut abstraktsust, lähenevad loogiliselt Olematusele. Ma väidan, et ma tõestasin Jumal afiktsiooni mittemoraalsuse; hiljem, kokkuvõttes, ma tõestan veel selgemini selle ekslikuse. Nüüd ma tahan analüüsida abstraktse inimindiviidi sama mittemoraalset, kui ka ekslikku fiktsiooni, fiktsiooni, millisele idealistliku koolkonna moralistid võtavad oma poliitiliste ja sotsiaalsete teooriate aluseks. Ei ole raske tõestada, et inimindiviid, kellest nad jutlustavad ja keda nad armastavad, on täiesti mittemoraalne olend. Ta on silmakirjalik egoist, kuid peamiselt antisotsiaalne olend. Nii nagu sellele indiviidile on antud surematu hing, st ta on lõpmatu ja ennastrahuldav; tähendab, ta ei vaja mitte kedagi, isegi Jumalat, aga veelgi enam, ta ei vaja teisi inimesi. Loogiliselt ta ei peaks eksistentsi edasi kandma, kõrvuti või endast kõrgemal, teist indiviidi, võrdset või kõrgemat, sama surematut ja lõpmatut või enam surematut ja lõpmatut, kui ta ise. Ta peaks olema ainsaks inimeseks maailmas; mis ma räägin? Ta peaks end pidama ainsaks olendiks, maailmaks. Kuna lõpmatus, milline see ka temast väljaspool ei oleks, kohtab piiri, lakkab olemast lõpmatus ja kaks kohtuvat lõpmatust hävitavad vastastikku teineteise. Miks teoloogid ja metafüüsikud, kes näitavad end välja väga osavate loogikutena, teostasid ja jätkavad selle võrdselt surematute hulga eksisteerimise võimaldamise järjepidamatust, s.t. võrdselt lõpmatud inimeste, aga nende üle Jumala eksisteerimist, veelgi enam surematu ja lõpmatu? Nad olid selleks sunnitud reaalse eksisteerimise, suremise ja miljonite inimeste vastastikuse sõltumatuse, kes elasid ja elavad sellel maal täiesti võimatu eitamise tõttu. See fakt, millisest, vaatamata kogu oma soovile, nad ei saa vabaneda. Loogiliselt nad peaksid tegema järelduse, et hinged ei ole surematud, et nad ei saa eksisteerida väljaspool oma surelikku kesta ja et teine-teist piirates ja asudes vastastikuses sõltumuses, et, leides endast väljaspool lõpmatu arvu erinevaid asju, inimesed, sarnaselt kõige eksisteerivaga selles maailmas, on mööduvad olendid, piiratud ja lõplikud. Et seda tunnistada, nad peavad loobuma oma idealistliku teooria alusest endast, nad oleksid pidanud asuma siis puhta materialismi või eksperimentaalse ja ratsionaalse teaduse lipu alla. Selleks kutsub neid ka sajandi võimas hääl. Nad jäävad selle hääle suhtes kurdiks. Nende pühendunud prohvetite, doktrinääride ja vaimulike iseloom, nende mõistus, mida liigutab metafüüsika, peen pettus, mis harjunud ideaalsete fantaasiate hämarustega, ärrituvad avameelsete järelduste vastu ja lihtsa tõe päevavalgust. Nad vihkavad seda nõnda palju, et eelistavad säilitada vasturääkivuse, millise nad ise loovad selle väära fiktsiooniga, ilma surematu hingeta, vajades selle lahendamiseks Jumala fiktsioonis uut valet. Teooria vaatevinklist on Jumal miski muu, kui viimane varjupaik ja kõigi valede ja idealismi vasturääkivuste kõrgeimaks väljenduseks. Teoloogias, mis kujutab endast lapsikut ja naiivset metafüüsikat, ta on vale esimese põhjuse aluseks, kuid metafüüsikas, selle sõna otseses mõttes, s.t. täpsustatud ja ratsionaliseeritud teoloogias, on ta, vastupidi, vale viimaseks instantsiks ja kõrgemaks varjupaigaks, selles mõttes, et kõik reaalses maailmas lahedamatutena näivad vasturääkivused, on seletatavad Jumalas ja Jumala kaudu, s.t. vales, mis on kaetud, niivõrd-kuivõrd see on võimalik, ratsionaalse välimusega. Jumala isiku eksisteerimine ja hinge surematus on kaheks lahutamatuks fiktsiooniks, ühe ja sama absoluutse vale kaheks vööndiks, mis vastastikku kutsuvad teineteist esile ja ei suuda teineteista leida oma seletust ja oma eksisteerimise alust. Nii-siis ilmselgele vasturääkivusele, mis eksisteerib igasuguse inimese ja hulga inimeste eksisteerimise reaalse ja oletatud lõpmatuse vahel s.t. eksisteerib väljaspool teineteist suur hulk lõpmatuid indiviide kes vastastikku ennast piiravaid; vasturääkivusele nende surelikuse ja surematuse vahel, nende teineteisest loomuliku sõltuvuse ja nende absoluutse sõltumatuse suhtes on idealistidel vaid üks vastus: Jumal; kui see vastus teile miskit ei selgita ja teid ei rahulda, seda hullem teile. Nad ei suuda teile teist anda. Hinge surematuse fiktsioon ja individuaalse moraali fiktsioon, viimane, olles esimese hädavajalikusk tagajärjeks, on kogu moraali eitamiseks. Ja selles suhtes tuleb teoloogidele suhtes olla õiglane, kes, olles hulga järjepidevamad ja loogilisemad, kui metafüüsikud, eitavad julgelt seda, mida praegu on hakatud nimetama sõltumatuks moraaliks, kuulutades, suure mõistlikkusega, et kui vaid eeldatakse hinge surematust ja Jumala eksistentsi, peab tunnistama, et võib eksisteerida vaid üks moraal, jumalik, avalik seadus, religioossne moraal, s.t. Jumala armu kaudu surematu hinge side Jumalaga. Väljaspool seda irrratsionaalset, imelist ja müstilist suhet, ainsat püha ja ainsat päästvat ja väljaspool tagajärgi, mis tulenevad sellest inimesele, viiakse kõik teised suhted nullile. Jumalik moraal on inimliku moraali absoluutne eitamine. Jumalik moraal leidis oma parima väljenduse järgmises kristlikus käsus: „Sa pead armastama Jumalat rohkem, kui ennast, aga oma lähedast, nagu ennast“, - millest tuleneb kohustus ohverdada Jumalale end ja oma lähedane. Las olgu siis veel enese ohverdamine; millisesse võib suhtuda, kui arutusse; kuid oma lähedase ohverdamine on inimlikust vaatevinklist täiesti amoraalne. Aga miks ma olen sunnitud selleks ebainimlikuks ohverdamiseks? Oma hinge päästmise nimel. See on kristluse viimane sõna. Tähendab, et olla Jumalale meelepärane ja päästa oma hing, ma pean ohverdama oma lähedase. See on absoluutne egoism. See egoism, vähendamatu, hävitamatu, kuid vaid maskeeritud vägivaldse kollektiivsuse ja võimukusega, ierharhilise ja despootliku ühinemisega katoliiklikuses, on kõiges oma küünilisuses avameelsuses olemas protestandismis, olles omamoodi religioosne: „päästku end, kes saab“. Metafüüsikud omakorda püüavad varjata seda egoismi, mis on kõigi idealistlike doktriinide sisuliseks ja põhiliseks printsiibiks, sellega, et räägivad vähe, võimalikult nii vähe, inimese suhtest Jumalasse ja väga palju inimeste omavahelistest suhetest.. See ei ole nende poolt ei ilus, ega avameelne, ega loogiline: kuna juba tunnistatakse Jumala eksistentsi, siis me oleme sunnitud tunnistama inimese suhtumist Jumalasse; ja peab tunnistama, et võrreldes selle suhtega absolutismi ja kõigekõrgemasse olevusse, on kõik teised suhted hädavajalikult teeseldud. Kas Jumal ei ole Jumal, või tema juuresolek hõlmab, hävitab kõik. Kuid jätame selle... Niisiis, metafüüsikud otsivad moraali inimeste vahelistes suhetes, ja samal ajal nad kinnitavad, et ta on täiesti individuaalseks faktiks, jumaliku seadusega, mis on kirjutatud iga inimese südames, sõltumatu tema vastastikustest suhetest teiste inimestega. Selline on lahendamatu vasturääkivus, millistes põhineb idealistide moraali teooria. Kui juba ma kannan endas, enne igasugust suhet ühiskonnaga ja järelikult, sõltumatult millisestki ühiskonna mõjust minu isiksusele, moraalset seadust, mis on kirjutatud Jumala enda poolt minu südamele, siis see moraalne seadus oma hädavajalikkuse tõttu võõras ja ükskõikne, kui mitte just vaenulik minu ühiskondlikule eksiteerimisele; ta ei saa puudutada minu suhteid inimestesse, vaid võib määratleda vaid minu suhteid Jumalasse, nagu teoloogia väga loogiliselt kinnitab. Mis puudutab inimesi, siis selle seaduse vaatepunktist, on nad minule täiesti võõrad. Nii nagu moraalne seadus loodi ja jäädvustus minu südamel, väljaspool minu suhet temaga, siis tal ei ole sellega miskit asja. Kuid minule väidetakse vastu: nimelt see seadus käseb teil inimesi armastada, nagu iseennast, kuna nad teile sarnaselt midagi ka ei tee neile, mida te ei taha, et seda teile tehtaks; järgida nende suhtes võrdsust, mis on võrdselt kõigi suhtes moraal, õiglus. Selle peale ma vastan, et kui tõde, et moraalne seadus sisaldab endas seda käsku, siis ma pean sellest järeldama, et ta ei olnud loodud, ega kirjutatud ühtsel viisil minu südamele; ta eeldab vältimatult, et minu oli eelnevat enen eksisteerimist suhteid teiste inimestega, minuga sarnaste olenditega ja et järelikult, ta ei loo neid suhteid, kuid leides neid juba loomulikult kehtestatuna, ta vaid reguleerib neid ja on omamoodi nende ilmutus, arendus, selgitus, toode. Sealt ilmneb, et moraalne seadus on mitte individuaalne fakt, vaid ühiskondlik, ühiskonna looming. Kui see oleks teisiti, moraalne seadus, mis on kirjutatud minu südamele, oleks olnud vale; ta reguleerinuks minu suhteid olenditega, kellega ma ei ole omanud mingeid suhteid, kelle eksisteerimise fakt oli minule teadmata. Selle peale on metafüüsikutel üks vastus. Nad räägivad, et iga indiviid, sündides, kannab seda endaga kaasas, Jumala käega südamele kirjutatuna, kuid see seadus asub alguses varjatud seisundis, vaid võimes, mis ei ole veel realiseeritud, ega isiku enda poolt ilmutatud, kes ei saa seda realiseerida, ei saa seda selles endas orjenteeruda teisiti, kui arenedes enesele sarnaste südames; et inimene, ühe sõnaga, ei tule temale omase seaduse tunnetusele teisiti, kui suhetes teiste inimestega. Selle kaudu seletus, kui mitte õige, siis igal juhul kasutatav, me pöördume uuesti tagasi kaasasündinud ideede, tunnete ja printsiipide doktriini juurde. See teooria on tuntud: inimlik hing, surematu ja lõpmatu oma olemuses, kuid kehaliselt määratletud, piiratud, koormatud ja nii öeldes, pimestatud, hävitatud oma reaalses eksisteerimises, kujutab endast kõiki neid igavesi ja jumalikke printsiipe, kuid ise sellest ei tea ja isegi kahtlustades seda vähem, kui miskit muud siin mailmas. Olles surematu, ta oli selline minevikus ja jääb selleks ka tulevikus. Sest, kui tal oleks algus, siis oleks tal hädavajalikult ka lõpp, siis ta ei oleks surematu. Mis ta oli, mis ta tegi kogu igaviku jooksul, millise ta jätab enda järel? Vaid jumal ise teab seda; mis puutub temasse endasse, siis ta ei mäleta, ei tunne seda. See suur saladus, täis karjuvaid vasturääkivusi, milliste lahendamiseks tuleb pöördude kõrgima vasturääkivuse, Jumala poole. Selgub, et hing säilitab alati, ise seda kahtlustamata, mingis oma eksistentsi salapärases osas, kõik jumalikud printsiibid. Kuid kaotades maises kehas, nüristunud oma sünni ja maapeal eksisteerimise rohmakates materiaalsetes tingimustes, tal ei ole enam võimet neid mõista, ega isegi ei suuda neid meelde tuletada. See on täiesti sama, kui tal neid ei oleks üldse olnud. Kuid vaat suur hulk inimlikke hingi, kõik ühtmoodi surematud oma olemuses, kõik ühtmoodi nürinenud, riknenud ja materialiseerunud oma reaalses eksisteerimises, kohtuvad ühiskonnas. Alguses nad tunenvad teineteist nii vähe, et üks materialiseeritud hing sööb teise ära. Antropofaagia oli nagu teada, inimsoo esimeseks tavaks. Hiljem, pidades üksteisega metsikut sõda, püüdis igaüks kõiki teisi orjastada – see pikk orjuse periood, periood, milline ei ole kaugeltki veel ka täna veel lõppenud. Nii antropofaagias, ega orjuses me ei suuda leida väikematki märki jumalikest printsiipidest. Kuid selles lõpmatus rahvaste ja inimeste omavahelises võitluses, milline moodustab ajaloo ja nende loendamatute kannatuste tagajärjel, milline on kõige ilmsem selle võitluse tulemus, hinged vähehaaval ärkavad, väljudes oma nüristusest, tulles teadvusele, tundes teineteist ära ja üha enam ja enam süvenesid oma sisemisse olemusse, mis on üks-teise poolt esile kutsutud, nad hakkavad alguses meenutama ja ette tundma, aga hiljem juba enam selgelt nägema ja hoomama printsiipe, millised Jumal, sajandite jooksul oma enda käega neis jäädvustas. See ärkamine ja meenutamine toimub mitte hingedes, enam lõpmatutes ja surematutes, mis oleks olnud vale; lõpmatus ei saa olla suur, ega väike, nõnda nagu kõige suurema idioodi hing on sama lõpmatu ja surematu, kui suure geenuise hing; nad teostuvad vähem rohmakamalt materialiseerunud hingedes ja järelikult, on enam ärkamisvõimelised ja enam mälu taastavamad. Sellised inimesed, olles annetatud geniaalsusega, inimesed Jumala poolt hingestatud, kes said ilmutuse on seadusandjad, ettekuulutajad. Kui kord juba need inimesed, kes said hingelt valgustuse ja üleskutse, mille abita selles maailmas mitte mingit suurt ja head ei toimu, leidsid endis need jumalikud tõed, milliseid iga inimene instinktiivselt kannab oma hinges, siis ka kõige teiste jaoks enam rohmakalt materialiseerunud inimestel muutub kergemaks sellise samasugune avastuse tegemine. Ja vaat, miks igasugune suur tõde, kõik igavesed printsiibid, mis ilmuvad alguses ajaloos, kui jumalikud ilmutused, muutuvad hiljem tõesteks, lõplikult jumalikuks, kuid millised igaüks võib ja peab leidma endas ja tunnistama oma enda lõpmatu olemuse või surematu hinge alusena. See seletab, mil viisil tõde, mis kuulutatud algul ühe inimese poolt, levis vähehaaval väljaspool, loob õpilasi, alguses väikse arvu ja tavaliselt kiusatakse neid taga, täpselt samuti nagu õpetajat - masside ja ühiskonna ametlike esindajate poolt. Hiljem levides üha enam just nimelt selle jälitamise tõttu, ta lõpetab sellega, et võidab kollektiivse teadvuse ja olles kaua aega olnud eranditult individuaalseks tõeks, muutub lõppude lõpuks ühiskondlikult tunnustatud tõeks; olles hästi või või viletsalt realiseeritud ühiskonna avalikes- ja era -asutustes, ta muutub seaduseks. Selline on metafüüsikutest moralistide koolkonna üldine teooria. Esimesel pilgul, ma räägin, on ta väga kasutatav ja nagu näib, lepitab kõige kokkusobimatud asjad: jumaliku ilmutise ja inimliku mõistuse, surematuse ja absoluutse indiviidide sõltumatuse nende surelikusest ja absolutse sõltumusega, individualismi sotsialismiga. Kuid uurides seda teooriat ja selle tagajärgi lähemalt, me märkame kohe, et see on väline leppitamine, mis varjab vale maski all ratsionalimi ja sotsialismi, iidset jumaliku vale võitu inimliku mõistuse üle ja individuaalset egoismi sotsiaalse solidaarsuse kohal. Lõppude lõpuks ta viib loogiliselt absoluutsesse jaatamisse ja indiviidide eraldatusse ja järelikult igasuguse moraali eitamisele. Vaatamata selle teooria pretendeerimisele puhtale ratsionalismile, ta alustab kogu mõistuse eitamisest, valest, lõpmatuse fiktsioonist, ekseldes lõplikkuses, või hinge eeldamises, surematute hingede suures hulgas, mis on pandud ja vangistatud surelikesse kehadesse. Selleks, et parandada ja seletada seda valet, pidi teooria võtma kasutusele teise vale, peamiselt Jumala: omasoodu surematu, isiklik, muutumatu hinge, mis pandud ja vangistatud mööduvasse ja surelikku maailma vanglasse ja mis hoiab, sellegi poolest, oma kõige valitsemise ja kõikvõimsuse. Kui teha sellesse teooriasse mittetagasihoidlikud küsimused, milliseid ta, muidugi, ei ole suuteline lahendama, kuna vale on võimetu nii ennast lahendama, kui ennast selgitama, ta vastab selle hirmsa sõnaga – Jumal, salapärane absoluut, kes, midagi väljendamata või tähistades võimatut, lahendab, selgitab, kooskõlas sellele, kõik. See on tema asi ja tema õigus, kuna selle eest, olles pärija ja enam või vähem kuulekas teoloogi tütar, teda nimetataksegi sellepärast metafüüsikaks. See, mida me peame käsitlema, on see selle teooria moraalne tagajärg. Viitame eelkõige sellele, et tema moraal, vaatamata oma sotsialistlikule välimusele, on sügavalt ja eranditult individuaalne moraal, millise järel ei ole meil raske tõestada, et vallates sellist valitsevat iseloomu, ta on tegelikkuses kogu moraali eituseks. Selle teooria järgi, iga inimese surematu ja individuaalne hing, lõpmatu ja absoluutselt terviklik oma olemuses ja kui selline ei oma otsustavalt mitte mingit vajadust olendi või teiste olenditega suhte järgi, osutub olevat vangistatuna ja esmalt juskui ära nullitud surelikus kehas. Selles langemise olukorras, millise põhjused arvatavasti jäävad meile igavesti tundmatuks, kuna inimlik aju ei suuda seda seletada ja nii nagu nende seletus asub vaid absoluutses saladuses, Jumalas, kes on viidud enne seda sellisesse välisest maailmast materiaalsesse ja absoluutse sõltuvusse seisundine, et poliitiline hing vajab ühiskonda, et ärgata, et saada tagasi mälu, et uuesti soetada enese ja jumalike printsiipide tunnetamine, millised olid sajandeid tagasi Jumala poolt tema rüppe pandud ja millised moodustavad tema tõelise olemuse. Selline on sotsalistlik osa, selle teooria sotsialistlik iseloom. Inimeste vahelised suhted inimestega ja iga inimindiviidi vahel kõigi ülejäänutega, ühe sõnaga, sotsiaalne elu, on selles teoorias vaid sillaks, ega mitte eesmärgiks; igale indiviidile on absoluutne ja viimane eesmärk, ta ise, peale teiste indiviidide; see on ta ise, absoluutse individuaalsuse näo ees, Jumala ees. Inimene vajab inimesi, et väljuda oma maisest hävingust, et leida iseend, et uuesti haarata kinni oma surematust olemusest, kuid kord, kui ta selle leidis, siis, ammutades nüüdsest elu vaid ise-endas, ta pöördub nende poole seljaga ja jääb sukeldunuks sisekaemuslikku salapärasesse valesse, oma Jumala kummardamisse. Kui ta säilitab siis veel mõningad suhted inimestega, siis mitte moraalse vajaduse jõul, mitte nende vastase armastuse jõul, seat nad armastavad vaid seda, mida nad vajavad ja mida teist vajatakse, aga inimene, leidnud oma lõpmatu ja surematu olemuse, eneserahuldudes iseendaga, ei vaja kedagi, ei vaja isegi Jumalat, kes, tänu saladusele, mis on mõistetav vaid metafüüsikutele, omab, nagu näib, lõpmatust enam lõpmatuses ja surematusest enam surematuses, kui inimeste lõpmatus ja surematus. Olles toetatud praegu jumaliku kõiketeadmisega ja kõikvõimsusega, indiviid kes on keskendunud ja iseeneses vaba, ei saa enam omada vajadust teiste inimeste järgi. Aga kui ta jätkab veel nendega suhtlemist, siis selleks võib olla vaid kaks põhjust. Esiteks, seepärast, kuna ta on koormatud oma sureliku kehaga, on tal tarvis toituda, eluaset omada, keha katta, kaitsta end välise looduse, aga ka inimeste eest, aga kui ta on tsiviliseeritud inimene, siis ta vajab suurt hulka materjaalseid asju, mis moodustavad mugavuse, heaolu, luksuse ja millistest paljud on meie isadele tundmatud ja mida praegu peetakse kõigi poolt esmatarbe asjadeks. Muidugi, ta võiks suurepäraselt järgida möödunud sajandite pühade prohvetite eeskuju ja eralduda kuhugi koopasse ning toituda juurtest. Kuid, nagu näib, see ei vasta kaasaegsete pühakute maitsele, kes arvatavasti mõtlevad, et materiaalne mugavus on hinge päästmiseks hädavajalik. Niisiis ta vajab kõiki neid asju, kuid kõik need asjad võivad olla toodetud vaid inimeste kollektiivse tööga: ühe inimese isoleeritud töö oleks võimetu isegi selle miljondikku osa tootma. Siit tuleneb, et indiviid, kes valdab surematut hinge ja sisemist, ühiskonnast sõltumatut vabadust, kaasaegne pühak, vajab materjaalselt seda sama ühiskonda, millise järgi ta, moraalsest vaatevinklist, ei oma mingit vajadust. Kuid milline nimetus anda suhetele, millised olles motiveeritud eranditult materiaalsetest vajadustest, ei ole samal ajal toetatud ja pühitsetud mingist moraalsest vajadusest? Ilmselge on vaid üks: ekspluateerimine. Ja tegelikult, metafüüsilises moraalis ja kodanlikus ühiskonnas, millisel on, nagu teada, oma aluseks võetud see moraal, muutub iga indiviid ühiskonna ekspluateerijaks, s.t. kõikide, aga Riik, oma kõige eripärasemates vormides, alates teokraatilisest Riigist ja kõige absoluutsemast monarhiast, kuni kõige demokraatlikuma vabariigini, mis põhineb kõige avaramal üleüldisemal valimisõigusel, on miski muu, kui selle üleüldise ekspluateerimise regulaator ja garantii. Kodanlikus ühiskonnas, mis on asutatud metafüüsilisele moraalile, iga indiviid, loogilise hädavajaduse jõul, mis tuleneb tema asendist, on teiste ekspluateerijaks, kuna ta vajab teisi materjaalselt, kuid mitte mitte raasugi moraalselt. Igaüks, vältides sotsiaalset solidaarsust, kui tema hinge täieliku vabaduse häirijat, kuid seda otsides, kui oma keha ülalpidamiseks vajalikku vahendit, käsitleb teda vaid isiklikust vaatevinklist, materjaalsest kasust ja enda poolt toob sellele, annab talle vaid seda, mida on hädavajalik anda, et omada mitte õigust, vaid võimaluse kindlustada endale selle kasu. Ühe sõnaga, igaüks suhtub sellesse kui ekspluateeria. Kuid kui kõik on ühtmoodi ekspluateerijad, siis vältimatult on ühed õnnelikud, teised aga õnnetud, kuna igasugune ekspluateerimine eeldab ekspluateeritavaid. Niisiis, eksisteerivad ekspluateeritavad, kes on sellisteks nii võimaluse kui ka tegelikkuse tõttu. Ja eksisteerivad teised, enamus, rahvas, kes on ekspluateerijateks vaid võimalusel, vaid soovis, kuid mitte tegelikkuses. Tegelikkuses nad on igavesti ekspluateeritavad. Vaat millele tuleb sotsiaalses ökonoomias, metafüüsiline ja kodanlik moraal: kõigi indiviidide vahelise vahetpidamatu ja halastamatu sõjani, metsiku sõjani, millises hukkub enamus, et kindlustada väikese arvu võidutsemine ja heaolu. Teine põhjus, milline võib sundida enda üle täieliku valdamise saavutanu, indiviidi, säilitama suhteid teiste inimestega, see on Jumalale meelepäraselt oleku soov ja kohutus täita tema teist käsku; esimeseks on Jumala iseendast enama armastamise kohustus, aga teine – armastada inimesi, oma lähedasi, nii nagu iseend ja teha neile, armastusest Jumala vastu, kõike head, millist nad tahavad, mida neile endile tehakse. Märgime ära need sõnad: „armastusest Jumala vastu“; nad väljendavad suurepäraselt ainsat, võimalikku inimliku armastuse iseloomu metafüüsilise moraali juures, milline seisneb nimelt selles, et mitte armastada inimesi nende endi nimel, enda vajaduste järgi, vaid ainsal, kõigekõrgemale meelehea tegemise eesmärgil. Muide, nii peabki olema; kuna, kord kui metafüüsika eeldab Jumala eksisteerimist ja inimese suhet Jumalasse, siis ta peab, sarnaselt teoloogiale, allutama temale inimlikud suhted. Jumala idee uputab, hävitab kõik, mis ei ole Jumal, asendades kõik inimlikud ja maised reaalsused jumalike fiktsioonidega. Metafüüsilise moraali puhul, nii nagu ma juba rääkisin, inimene, kes on Jumala ees ja Jumalas jõudnud oma hinge surematuse ja individuaalse vabaduse tunnetamiseni, ei saa inimesi armastada, kuna moraalselt ta neid enam ei armasta ja seepärast, nagu ma juba lisasin, võib armastada vaid seda, mida teis vajatakse. Kui uskuda teolooge ja metafüüsikuid, täidetakse inimese suhetes Jumalaga suurepäraselt esimest tingimust, kuna nad väidavad, et inimene ei saa ilma Jumalata hakkama. Niisiis, inimene võib ja peab armastama Jumalat, kuna ta on temale vajalik. Mis aga puutub teise tingimusse, armastuse võimalikkusse vaid selle poolt, kes vajab seda armastust, siis see tingimus ei ole täidetud Jumala ja inimese vahelistes suhetes. Oleks ebaaus öelda, et Jumal vajab inimeste armastust. Kuna miskit vajada, tähendab olemise täiuse saavutamiseks tunda asja järgi puudust, tähendab nõrkuse ilmutamist, vaesuse tunnistamist. Jumal, olles absoluutselt ennastrahuldav, ei saa vajada kedagi ega midagi. Omamata mingit vajadust inimeste armastuse järgi, ta ei saa neid armastada; ja see, mida nimetatakse tema armastuseks inimeste vastu, ei ole miski muu, kui absoluutne ike, sarnane ja , loomulikult, velgi tugevam, kui praegune Saksa Keisri ike oma alamate üle. Inimeste armastus Jumala vastu meenutab väga isegi sakslaste armastust selle monarhi vastu, kes on muutunud praegu nõnda võimsaks, et peale Jumala, me ei tunne enam suuremat jõudu. Tõeline, reaalne armastus, mis on väljendatud vastastikuses ja võrdses vajaduses, võib eksisteerida vaid võrdsete vahel. Kõrgema poolne madalama armastus on ike, ahistamine, põlgus, see on egoism, uhkus ja auahnus, mis võidutseb suuruse tundel, mis põhineb teise alandamisel. Alama poolne kõrgema armastus, on alandus, hirm ja orja lootus, kes ootab oma härralt õnne või õnnetust. Selline iseloom on kurikuulsal Jumala armastusel inimestesse ja inimestel Jumala vastu. See on ühe despootsus ja teiste orjus. Mida tähendavad need sõnad: armastada, armastusest Jumala vastu, inimesi ja teha neile head? See tähendab käituda temaga nõnda, kuidas Jumal tahab, et et nendega käitutaks; aga kuidas ta tahab, et nendega käitutaks? Nagu orjadega. Jumal, oma olemuselt ei saa nendega teistmoodi käituda. Olles ise absoluutseks Härraks, ta on sunnitud neid vaatlema, kui absoluutseid orju; neid sellistena vaadeldes, ei saa ta nendesse teistmoodi suhtuda, kui sellistesse. Selleks, et neid vabastada on tal vaid üks vahend, see on enesesalgamine, enesehävitamine ja kadumine. Kuid seda on sellelt kõikvõimsuselt liiga palju nõuda. Selleks, et kooskõlastada kummalist armastust, millist ta inimeste suhtes tunneb tema igavesest, mitte vähem kummalise, õiglusega, ta võib, nii nagu meile Evangeelium räägib, ohverdada oma ainsa pojaga; kuid ennast ohverdada, end armastusest inimeste vastu ise tappa, seda ta kunagi ei tee, kui siis, olles vaid sunnitud selleks teadusliku kriitikaga. Kuna aga inimeste kergeusklik fantaasia lubab temal eksisteerida, on ta alati absoluutseks, orju valdavaks härraks. Nüüd on ilmselge, et käituda inimestega Jumala tahtele vastavalt, tähendab suhtuda neisse, kui orjadesse. Armastus inimestesse, kooskõlas jumalaga, see on tema orjuse armastus. Mina, terviklik ja surematu, Jumala armust, indiviid, kes tunneb end vabana, nimelt Jumala orjana, ma ei vaja ühtegi inimest, et teha enam täiuslikuks oma õnne ja oma intellektuaalset ja moraalset eksistentsi, kuid ma säilitan suhteid nendega, et Jumalale alluda ja armastades neid armastusest Jumala vastu, suhtudes neisse Jumala tahte kohaselt, ma tahan,e t nad oleksid Jumala orjadeks, nii nagu ka mina ise. Nii-siis, kui kõigekõrgemale Võimule on sobiv mind valida, et ma viiks maapeal ellu tema püha tahet, siis ma suudan neid selleks sundida. Selline on selle asja tõeline iseloom, mida Jumala tõelised ja tõsised austajad nimetavad oma armastuseks inimeste vastu. See ei ole niivõrd nende enesesalgamine, kes armastavad, kui nende sunnitud eneseohverdamine, kes on selle armastuse objektideks, või täpsemalt öeldes, selle armastuse ohvriteks. See ei ole nende vabanemine, see on nende orjastamine Jumala suurema au nimel. Ja sellisel viisil läheb jumalik võim üle inimlikuks ja Kirik loob Riigi. Kooskõlas teooriaga, peaksid kõik inimesed nii Jumalat teenima. Kuid, nagu teada, palju kutsutuid kuid vähe valituid. Ja peale selle, kui kõik oleksid võrdselt võimelised seda täitma, s.t. kui kõik jõuaksid võrdsel määral moraalsele ja intellektuaalsele täiuslikkusele, pühadusele ja vabadusele Jumalas, siis ta teenimine ise muutuks mittevajalikuks. Kui ta aga on hädavajalik, siis selle pärast, et suur enamik inimesi ei ole saavutanud sellist täiuslikkuse taset; millest tuleneb, et see harimatu ja pühendamatu mass peab olema Jumala tahtega kooskõlas armastatud ja juhitud, s.t. juhitud ja orjastatud pühade vähemuse poolt, kelle sellisel või teisel viisil Jumal ise valib ja seab ise privilligeeritud seisusse, selleks, et neile anda selle kohustuse täitmise võimalus *). (*Vanal heal ajal, kui ristiusk, veel kõigutamatu ja mis oli esindatud peamiselt rooma-katoliku Kiriku poolt, õitses kõiges oma elujõus, ei olnud Jumalal oma väljavalitute valimise viisides probleeme. Oli üldtunnustatud, et kõik valitsejad, suuremad ja väiksemad, valitsevad Jumala armust, kui nad ainult ei olnud Kirikust välja heidetud; aadelkond põhjendas samuti kõik privileegid püha Kiriku õnnistusel. Isegi protestandism, milline soodustas võimsalt, muidugi oma tahte vastaselt, usu hävitamist, selle äärmisel juhul, suhtes, jättes kristliku doktriini puutumatuna: „Kõik võimud“ kordas ta püha apostli Paulina „on Jumalast“. Protestandism isegi suurendas valitseja võimu, kuulutades, et ta lähtub vahetult Jumalast, vajamata Kiriku vahendust ja vastupidi, allutades endale selle viimase. Kuid sellest ajast peale, kui viimase sajandi filosoofia, koos kodanliku revolutsiooniga, andis usule surmahoobi ja kukutas kõik usul põhinevad asutused – võimu doktriin asutatakse inimeste teadvusse suure vaevaga. Kaasaegsed valitsejad, tõsi, jätkavad enda valitsemise nimetamist „Jumala armust“, kuid need sõnad, millised oli varem täis elu, võimsad, milliste reaalset tähtsust vaadeldakse nüüd intelligentsete klasside ja isegi rahva osa poolt, kui vana, banaalset fraasi, mis sisuliselt midagi ei tähenda. Napoleon III püüdis seda uuendada, lisades sellele teise fraas: „ja rahva tahtel“, milline, olles lisatud esimesele, kas hävitab selle ja hävineb ise, või tähendab, et mida soovib rahvas, seda soovib ka Jumal. Jääb üle vaid teada saada, mida rahvas tahab ja mille kaudu ta oma tahet kõige õigemini väljendab. Radikaalsed demokraadid kujutavad ette, et selliseks asjaks on alati Koosolek, mis on valitud üleüldise valimisõiguse alusel. Teised, veel enam radikaalsemad, lisavad veel juurde referendumi, kogu rahva vahetu hääletamise igasuguse olulisema seaduse suhtes. Kõik, nii konservatiivid, kui ka liberaalid, mõõdukad liberaalid ja äärmuslikud radikaalid nõustuvad selles punktis, et rahvas peab olema juhitav; ta võib ise valida oma juhid ja härrad, või nad võivad olla ametisse pandud nende tahteta, kuid igal juhul on tarvis, et tal oleks valitsejad ja härra. Olles mõistusest ilma, ta peab andma end nende juhtimise alla, kellel see on. Seejuures, nagu möödunud sajanditel õigustati õigust võimule naiivselt Jumala nimega, nüüd õigustatakse seda doktrinäärlikult, mõistuse nimel; juba mitte enam langenud religiooni vaimulikud, vaid patendeeritud doktrinäärliku mõistuse vaimulikud nõuavad võimu, ja seda ajajärgul, kui selle mõistuse pankrott on juba silmnähtav. Kuna mitte kunagi haritud ja õpetatud inimesed ja see, mida nimetatakse valgustatud klassideks, ei ilmutanud sellist moraalse langemise, sellise argpüksluse, sellise egoismi ja sellise täieliku veendumuste puudumise vaatepilti, kui meie päevil. Äärmise argpükslikkuse põhjusel jäid nad nõrgamõistuslikeks, vaatamata kogu nende õpetatusele, ega omanud jõudu millegi muu väljamõtlemiseks, kui selle, mis on olemas, säilitamise, lootes arutult, sõjalise diktatuuri rohmaka jõuga, peatada ajaloo liikumine, millisest nad häbiväärselt maha jäid. Sarnaselt sellele nagu varasematel aegadel jumaliku mõistuse ja autoriteedi esindajad, Kirik ja vaimulikud sidusid end liiga selgelt masside majandusliku ekspluateerimisega, mis ka oli nende langemise peamiseks põhjuseks, täpselt nagu ka praegu inimliku mõistuse ja autoriteedi esindajad, Riik, õpetatud ühingud ja valgustatud klassid, kes samastasid end liiga palju metsiku ja ebaõiglase ekspluateerimise asjaga, et olla võimeline säilitama vähegi moraalset jõudu ja prestiizi. Olles oma südametunnistuse poolt süüdi mõistetud, nad tunnevad ennast paljastatutena ja ei oma teist varjupaika heast ärateenitust, nende enda isikliku teadvuse järgi, põlguses, kui kiivas organiseeritud ja relvastatud vägivalla hädavajalikkuse tõestamises. Organisatsioon, mis on asutatud kolmele jälestusväärsele asjale: bürokraatia, politsei ja alaline armee, vaat milleks on praegu Riik, privilligeeritud klasside ekspluateeriva ja doktrinäärliku mõistuse keha. Selle kõduneva ja sureva harituse vastu äratatakse ja luuakse rahvamassides uus haritus, noor, tugev, täis elu ja tulevikku, muidugi veel teaduslikult veel arenemata, kuid igatsedes uut teadust, mis on vabastatud kõigist metafüüsika ja teoloogia rumalustest. See haritus ei hakka omama, ei patendeeritud professoreid, ega prohveteid, ega vaimulikke, kuid süttinud igaühes ja kõigis koos, ta ei loo nii uut Kirikut, ega ka uut Riiki; ta hävitab iga selle neetud võimu printsiibi, inimliku või jumaliku jälje ja andes igaühele täieliku vabaduse, ta teostab inimsoo võrdsuse, solidarsuse ja vendluse. Pühaks fraasiks rahvamasside juhtimisel, muidugi, nende hüvangu, nende hingede, kui mitte just kehade, pääsemise poole, on, nii teokraatilistes ja aristokraatlikes Riikides, milliseid juhivad pühakud ja aristokraatia, aga ka doktrinäärlikes, liberaalsetes ja isegi vabariiklikes Riikides mis on asutatud üleüldise valimisõiguse aluse, olles juhitud intelligentide ja rikaste poolt, needsamad sõnad: „Kõik rahva jaoks, mitte midagi rahva kaudu“. See tähendab, et pühakud, aadlikud või privilligeeritud ja teaduslikult või rikkuse kaudu arendatud, kõik need inimesed, ideaalile või Jumalale hulga enam lähedased, kui rahvamassid, nagu nad räägivad, mõistusele, õiglusele ja tõelisele vabadusele, nagu räägivad teised, omavad püha ja väärikat rahvamasside juhtimise missiooni. Ohverdades oma huvidega ja hoolimata oma isiklikest asjadest, nad peavad end pühendama nende, vähema venna, rahva, õnnele. Valitsemine ei ole lõbu, see on raske kohustus: seda püüeldes, ei taotleta au-, kuulsuse või ahnuse rahuldamist vaid enese kõikide õnne nimel ohverdamise võimalust. Seepärast, et ametlike ametikohtade otsijate arv on nõnda tühine, seepärast, siis kuningad, ministrid ja suuremad ja väiksemad ametnikud võtavad, vaid kripeldusega südames, võimu vastu. Vaat millised on kaks erinevat ja isegi vastaspoolset indiviidide soo vahelist suhet ühiskonnas, mis on üles ehitatud metafüüsikute teooria järgi. Esiteks – ekspluateerimine, teiseks- juhtimine. Kui on tõsi, et juhtida tähendab enese ohverdamist juhitavate hüvangu nimel, siis see teine suhtumine on tegelikkuses esimesega – ekspluateerimise suhtega - täielikus vasturääkivuses. See on seletatav. Kooskõlas ideaalse teooriaga, teoloogilise või metafüüsilise, ei saa sõnad rahva hüvang tähistada maist, ilmalikku, rahva hüveolu... mis tähendab mitmeid kümneid aastaid maist elu - võrreldes igavikuga! Seepärast on vaja masse juhtida mitte rohmakat õnne, millist saadakse maakeral materiaalsete hüvedega, vaid silmas pidades nende igavest pääsemist. Materiaalne puudus ja kannatus võivad olla samuti käsitletavad, kui kasvatusvahendid, kuna on tõestatud, et kehaliste rahulduste liialdamine tapab surematut hinge. Kuid sellisel juhul vasturääkivus kaob: ekspluateerida ja juhtida tähendab ühte ja sama, üks täiendab teist ja teenib teda nii vahendi kui eesmärgina. Ekspluateerimine ja juhtimine, millises esimene annab vahendid juhtimiseks ja moodustab hädavajaliku aluse, nagu ka igasugus ejuhtimise eesmärgi, milline omakorda garanteerib ja seadustab ekspluateerimise võimaluse, on selle asja kaheks lahutamatuks pooleks, mida nimetatakse poliitikaks. Ajaloo algusest peale, nad moodustasid endast tegelikult: teokraatiliste, monarhistlike, aristokraatlike ja isegi demokraatlike Riikide reaalset elu. Endistel aegadel, enne suurt revolutsiooni XVIII saj lõpus, oli nende intiimne side maskeeritud rekligioossete, lojaalsete ja rüütellike fiktsioonidega; kuid sellest ajast peale, kui kodanluse karm käsi selle puruks rebis, muide üpris läbipaisteva, päevateki; sellest ajast peale, kui revolutsiooniline tuulispask loopis laiali kõik tühjad fantaasiad, millistega Kirik ja Riik, teokraatia, monarhia ja aristokraatia võisid nõnda pikka aega rahulikult sooritada kõiki oma häbiväärseid tegusid; sellest ajast peale, kui kodanlus, lakates olemast alasi, muutus omakorda haamriks; sellest ajast peale, ühe sõnaga, nii nagu ta lõi kaasaegse Riigi, muutus see fataalne side kõigile nähtavaks ja vaieldamatuks tõeks. Ekspluateerimine, see on kodanliku korra nähtav keha, aga juhtimine selle hing. Ja, nii nagu me vaid nägime, on nii see kui teine, asudes nõnda tihedas seoses, nii teoreetiliselt, kui praktilisest vaatepunktist, hädavajalikuks ja otseseks metafüüsilise idealismi väljenduseks, vältimatuks kodanliku doktriini tagajärjeks, mis otsib indiviidide vabadust ja moraalsust väljaspool sotsiaalset solidaarsust. See doktriin viib väiksema arvu õnnelike või valitute ekspluateerivale juhtimisele ekspluateeritava enamuse, peaegu kõigi orjusele; viib igasuguse moraalsuse ja igasuguse vabaduse eitamisele. *** .. 0:C=8=J. 71@0==KO !>G8=5=8O . "><J ?5@2K9: !;02O=A:89 2>?@>A.- $545@0;87<J, !>F80;87<J 8 =B8B5>;>387<J.- >;88B8:0 =B5@=0F8>=0;0., 8AJ<0 : B>20@8I0<J 564C=0@>4=>9 AA>F80F88 01>G8EJ.- >3J 8 >AC40@AB2>.- 0@>4=>5 5;>. ,HJPR€‚ąś. j p y ™ ž Ÿ ¹ ŗ š ¾ ) * k Š ” ¢ · ø h'TWš'3÷ųłYųščŁŃĘæšųš·¬·¤œ·¤·¤·¤·œ”œ”œ”Œ”Ń”„|œ|t|tl”lhčżmH%sH%h!<šmH%sH%hrRÉmH%sH%h–/nmH%sH%hŅiļmH%sH%hSl3mH%sH%hģP–mH%sH%hšD”mH%sH%hgS`hgS`mH%sH%h»TÆmH%sH% hFT(hā²hā²hā²mH%sH%hā²mH%sH%hghā²CJ aJ mH%sH%hFT(mH%sH%hgmH%sH%hā²mHsH*  ,J|~€ø ł¤}‚A#ī+ -W0ā3B5į5v8<ęG;K^MBPŚUśśśķśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśś „p„Š^„p`„ŠgdFT(gdā²ęqržžY|}~ż‚3g‰( ) B"C"O"P"`"„"×"?#@#A#5$t%š%v&($(1(r(s(ƒ)Ā+ųķųåųŻÕĶųĶŽŽµ­„­„­­•Ķ…}umemeµe]hĮ;fmH%sH%h4 mH%sH%h4qmH%sH%hxRSmH%sH%h‘INmH%sH%h°=ømH%sH%hcmH%sH%h*ĘmH%sH%hXkmH%sH%h¤b[mH%sH%h!ymH%sH%h9&VmH%sH%hęymH%sH%hv;mH%sH%hA>`mH%sH%hūb÷mH%sH%h’{+mH%sH%hčżmH%sH%hź80hź80mH%sH%hź80mH%sH%$Ā+ķ+ī+6-=-B/V0W0Z0[0d1Ė1ź1 2į3ā3443444u4A5B5j5ą5į5u8v85:9:Z:}:Y;<<W<X<å=@BTBkBųšųčąŲųŲčŲŠČŠČŲČĄČĄČĄČĄø­ø„••‚zrjrh7mH%sH%hLZXmH%sH%h@åmH%sH%h³wčh³wčmH%sH%h³wčmH%sH%h+ömH%sH%hWÕmH%sH%hā²mH%sH%hghšb4mH%sH%h3/ mH%sH%hšb4mH%sH%hć“mH%sH%hŁ-mH%sH%hŸ?9mH%sH%hUŠmH%sH%h9&VmH%sH%hcmH%sH%h#ėmH%sH%)kB EåGęGHwH­IĢIĶIĪI{J|JŖJ:K;KSKTKUKdK…KŽKL÷MNNfNAPBPPÄPĪPR‚RRUlUxUŽUUŁUŚUĀW€ZZ‚ZųščšąŲŠŲŠŲŠŲŠšČŠČŠČŠČĄøĄø°Ą°Ø°Ø ˜˜…°}uhś`źmH%sH%h7 ōmH%sH%h—wóh—wómH%sH%h—wómH%sH%hG­mH%sH%hpmH%sH%hģkUmH%sH%h'WmH%sH%hÅqLmH%sH%hŪa<mH%sH%hvvŽmH%sH%hØf€mH%sH%h–*ÅmH%sH%hŪG•mH%sH%h³wčmH%sH%h9j#mH%sH%h7mH%sH%+ŚU‚Z`]°`śdvghnlnQs†w‰ū‚7‡łˆ1±•@žś„ƧdŖa­ō­ °Ń°Ū±§²øøśśńśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśś„Š`„Šgd+ögdā²‚ZÆZ°ZĒZČZÉZÕZśZŹ[Ė[g\}\~\_]`]h^o^‚^ ` `Æ`°`µa?dNd[dłdśd°f¾fźfugvg‚i:j;j>lJlmlnlÕmąmźmnnNp¼pųšųšųšųščąŲĶŲÅŲ½Ų½µ½ų½µ­µ­½­„­„­„•„………}hkF-mH%sH%h±Y¾mH%sH%hPūmH%sH%hAT'mH%sH%h’dcmH%sH%hĖÖmH%sH%h„R£mH%sH%hÜ%$mH%sH%haR£mH%sH%h+ömH%sH%h-ėh-ėmH%sH%h-ėmH%sH%hwU.mH%sH%hI>ŸmH%sH%ho3mH%sH%h.³mH%sH%.¼pq^r†rPsQsRszs{s)t…w†wpx/|Uˆ‰­ĶŅń•€WXÕ<‚ś‚ū‚s„t„‡5‡6‡7‡ųščąŲąŠÅŠ½ą½µ­„½šš•š•…}š}ume]UhØf€mH%sH%hŌĮmH%sH%hN+mH%sH%hĶ!£mH%sH%hźåmH%sH%h†mH%sH%hÉFmH%sH%hžØmH%sH%hAT'mH%sH%h~oŲmH%sH%h+OęmH%sH%hP3umH%sH%h\lƒmH%sH%hĒ*mH%sH%hŗ'©hŗ'©mH%sH%hŗ'©mH%sH%h±Y¾mH%sH%h1DBmH%sH%hß]žmH%sH%hÄ/ŒmH%sH%hs{ImH%sH%!7‡ū‡ųˆłˆw‰‹01DŽIŽkŽøć‘ä‘é‘Ū“Ü“N•°•±•.–M–O˜š˜¹˜ŗ˜»˜Z›?ž@žyž|ž²Ÿ³Ÿ&”?”^”]¢ł„ś„ū„L¦T¦ųšųščąšąŲŠŲČ½ČµŠµ­ą­Š­„Š„Š„­•••…}…u•umuhˆ/ŽmH%sH%h:~mH%sH%h•_mH%sH%hfFXmH%sH%h” _mH%sH%h¦€mH%sH%h%ImH%sH%hŲPmH%sH%hP!mH%sH%h„mCmH%sH%hK*chK*cmH%sH%hK*cmH%sH%hAT'mH%sH%h_w(mH%sH%hA mH%sH%hØTmH%sH%hBõmH%sH%hu…mH%sH%*T¦®§Æ§·ØÅØĘØ%Ŗ&Ŗ4ŖbŖcŖdŖ`­a­t­~­ž­ó­ō­f°Š°Ń°Ø±Į±Ł±Ś±Ū±>“­µÉµčµéµźµøøø¹e¹q¹{¹Š¹‹¹Ź¹-»ųšųčąčÕĶčĶĀĶŗĶ²ą²Ķ²Ŗ²Ŗ¢Ŗ¢Ŗ¢š’ą’ą’Š¢Š‚z‚zŠzrhflĖmH%sH%hT¹mH%sH%hßmH%sH%hÄEæmH%sH%h3/¤mH%sH%hNU@mH%sH%h•PhmH%sH%hÄ@ĀmH%sH%h(`mH%sH%hā²mH%sH%h»TÆhˆ/ŽmH%sH%hSPåmH%sH%hSPåhSPåmH%sH%håO2mH%sH%hO6dmH%sH%h:~mH%sH%hˆ/ŽmH%sH%+ø‹¹å¼ĄmĬČÆĖōĪkŅńŌöŲ6ÜŻߋč ņöc÷\żAž,R õ _™ż{śśśśõõśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśgdgdā²-»ä¼å¼X½x½…¾ĄĄfĮĀĮįĮāĮVĀuĀ Ä6Ä?ÄlÄmÄŅÄńÄ>Ę?ĘĪʫȬȒČ,É®ĖÆĖ ĢóĪōĪƒĻ<ŃŗŃĮŃćŃiŅjŅkŅÓŌųšųčųąųąŲąŲŠčŠČŠČąČčČ½ČµČµ­„µ„•…}u}uumhū+”mH%sH%hÕDŖmH%sH%h=pŠmH%sH%h¬mH%sH%hzb>mH%sH%hā²mH%sH%hr4FmH%sH%h8 šmH%sH%htIśmH%sH%hozmH%sH%hhmH%sH%hmH%sH%hŌB mH%sH%hąoėmH%sH%hømH%sH%håO2mH%sH%hT¹mH%sH%hė4ÕmH%sH%*Ō¦ŌÅŌšŌńŌ,×õŲöŲŸŁ5Ü6ÜŻßß³ą­ā8å9åoå"ēŠč‹č źź'źŚģīģōģöģQļSļxļš—ń»ń¼ń ņ ņ#ņ$ņ¤ņ„ņÓņųšųčųąųąŲąŲŠŲŠČĄšĄø°Š°Øš ˜ ˜ˆˆ€xØx xØxØxh"UŚmH%sH%hģLŽmH%sH%hkpmH%sH%h“-ńmH%sH%h‰mH%sH%hĪv°mH%sH%hD2šmH%sH%hq#mH%sH%hrmH%sH%hšxmH%sH%hEAÕmH%sH%h*emH%sH%hY.mH%sH%hŠ6®mH%sH%hÕDŖmH%sH%hœbmH%sH%h€i{mH%sH%*ÓņŌņ;ōööuövö£÷õł śāś2ūQūˆūüzüż[ż\ż‚ž@A2RPžGkl+,mXwxyõķåķåŻåÕĶŽŻ½µ­„å•…ŻŻ}}uŻu}umemeh nĻmH%sH%håčmH%sH%h­{›mH%sH%h­GŖmH%sH%hā²mH%sH%h mH%sH%hķ{œmH%sH%h7¢mH%sH%hO®mH%sH%hØmH%sH%hru„mH%sH%hf@…mH%sH%hD2šmH%sH%hpV!mH%sH%h"UŚmH%sH%h"UŚh"UŚmH%sH%'y‚ £ Q R Q ō õ €ć^_¤Ć®ųGfüżuz{e±ķ…žŸÓ Ō ›!Ż#ųščąčŲčŲŠČŲČĄČø°Ą°Ø° ˜°ˆ€xpepp]hw²mH%sH%h„]mh„]mmH%sH%h„]mmH%sH%hy{]mH%sH%h%=³mH%sH%hT>mH%sH%hVāmH%sH%hlX½mH%sH%hy0gmH%sH%hā²mH%sH%h‡ghmH%sH%h8/ŚmH%sH%h nĻmH%sH%h›mH%sH%hVz³mH%sH%hŗA÷mH%sH%h­{›mH%sH%h„wmH%sH%hCŃmH%sH%håčmH%sH%"{ūŌ ß#ą#«,0Ä366’:+?©CžE’EFFFF„FšGNp–pźpbqäqęqųqśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśśųģ „ų’„&`#$gd“źgdā²Ż#ā#v$Ÿ$©$5%ó%×&ö&÷&ų&<'x'/(N(·():)H)K)L)e)n)o)Ė)ż)]+ø+¹+Ŗ,«,(.).­. //€//„/®/Ļ/Š/00g0n00Ž00'1(162ó2ųščščąŲŠŲŠŲŠŲŠŲČĄŲĄŲČĄŠĄųø°Š°ų°Š°Ø Ø Ø Ø Ø°Ø ˜ ˜  …hJhmH%sH%h—Tfh—TfmH%sH%hŸ#KmH%sH%h—TfmH%sH%h›p%mH%sH%h„ōmH%sH%hOtmH%sH%h+mH%sH%hŚ HmH%sH%h nĻmH%sH%h ģmH%sH%hbJ’mH%sH%hY2mH%sH%hw²mH%sH%hŁ^cmH%sH%4ó2Ć3Ä3W5X56l7ō7ü7‚9Ž9š9E:R::–:Ö:Ū:ż:ž:’:Ś<ę<=*?+?–?A#AMANAĘAĒAåA“BšBóBØC©CpDqDŠDŒDD˜D©E·EĄEųšųčųąŲąŠÄŠą¼ą¼ą¼ą¼“¼Ø¼ ¼ ˜č˜č˜čˆ€ €x€x€x€x€hnA#mH%sH%h€„mH%sH%h ]FmH%sH%h1q‹mH%sH%h<mH%sH%hdīmH%sH%hēghēg6mH%sH%h„]mmH%sH%hēgmH%sH%hŁ^chŁ^c6mH%sH%hŁ^cmH%sH%h+mH%sH%hų mH%sH%h¬hmH%sH%h›p%mH%sH%hēWCmH%sH%/ĄEżEžEFF€F‚F„FGØGĢGšGpLpNpžpźp(q4 @540:F85N . '5@:57>20. "8?>3@0D8O 8AB:>2J «%;51J 8 >;O» 163, Jubilee street, Mile End, London, E. ! B@51>20=8O<8 >1@0I0BJAO : . Schapiro, ?> B><C-65 04@5AC. &5=0: 1 @C1., 2 H8;., 2 D@. 75 A0=B., 75 A5=B>2J. >=4>=J 1915. PAGE  PAGE 1 ųqśqüqrrrrröōčöōōō „ų’„&`#$gd“ź„h]„hgd“ź,1h°Š/ °ą=!°"°# $ %°°Ä°Ä Äœ@@ń’@ ā²NormalCJ_HaJmH sH tH DA@ņ’”D Default Paragraph FontRi@ó’³R  Table Normalö4Ö l4Öaö (k@ō’Į(No List4 @ņ4 “źFooter  ĘąĄ!.)@¢. “ź Page Number?v’’’’%>?@øł ¤ }‚Aī" $W'ā*B,į,v/3ę>;B^DBGŚL‚Q`T°Wś[v^_nceQj†n‰vūy7~ł1„±Œ@•śœÆžd”a¤ō¤ §Ń§Ūا©ÆƋ°å³·m»¬æÆĀōÅkÉńĖöĻ6ÓŌÖ‹ß éķcī\ōA÷žśū,žRõ_™ż {ūŌßą«#'Ä*--’1+6©:ž<’<= ===B=ų=>C>m>©>ź>ė>ō>õ>ö>????˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€ ˜0€€x˜0€€ ˜0€€x˜0€€(˜0€€x˜0€€(˜0€€x˜0€€8˜0€€@˜0€€@˜0€€x˜0€€H˜0€€x˜0€€P˜0€€x˜0€€x˜0€€x˜0€€X˜0€€`˜0€€x˜0€€h˜0€€x˜0€€h˜0€€h˜0€€p˜0€€x˜0€€p˜0€€x˜0€€ˆ˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜˜0€€˜˜0€€˜0€€x˜0€€ ˜0€€ ˜0€€ ˜0€€ ˜0€€˜0€€Ø˜0€€°˜0€€°˜0€€˜0€€x˜0€€ø˜0€€Ą˜0€€Ą˜0€€˜0€€x˜0€€x˜0€€Ų˜0€€ą˜0€€ą˜0€€˜0€€č˜0€€č˜0€€x˜0€€š˜0€€š˜0€€x˜0€€x˜0€€ų˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€x˜0€€x˜0€€x˜0€€x˜0€€(˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€8˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€`0$æ”%>?@į,==B=ų=?;00€;00€^@0p 0p 0p 0p;00l (ū‡;00€š0€€p 0pš€€ ¶{ YĀ+kB‚Z¼p7‡T¦-»ŌÓņyŻ#ó2ĄEr¤§Ø©«¬­®°±²³µ¶·ŚUø{ųqr„ŖÆ“ŗr¦ !•!’•€’’ܽĢŻ½Ä ģb>b>?h>h>?9*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€place€8*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€City€ $*>Apq}~ø¹™šž ¹»š›¾Ą·¹hjSTVW' ( ÷ ś ¤ „   Y [ |~klstżžlmqrƒhjrt€‡ˆ34CEgi’34;<‹¢£¹»9:FGKM(*CDPQ„…×Ų?B56vwrtķ"ļ"$$ $ $=$>$V'X'd(e( ) )į*ć*A,C,ą,į,Ā.Ć.ą.į.(/)/u/w/ø/ŗ/ø0ŗ0Ü0Ż0ä0å0(1)1v1x133W3X355667777B=D=å>ē>??w?x?Ī@Ļ@{A}AŖA«A®AÆA±A²A×AŲAźAģAżA’ABB:BKFKGKPKQKžK K§KØKĀKĆKČKŹKčKźKłKūK3L5LlLmLxLzLŽLL˜L™LĶLĻLŲLŪLDMEM#N$N]N^N±N“NĄNÄNOOOO;OT_T`T‚UƒU W WÆW±WµX¶Xł[ū[Ö]×]ź]ģ]^^'^)^G^I^[^\^j^k^u^w^__Æ_±_‚`ƒ`±`²`Ā`Ć`:a;a>c?cJcKcmcocddeeNgOghh†iˆiPjRjzj{j‰jŠjĢjĶjÖjŲjŚjŪj6k7kTkUkµk·k•l–lmmńmómümžm)n+nPnRn…n‡n n”n²n³n·nŗnėnķn+o-o?oAoaoboÜoŻo÷ołoppp p q qŠq‹qšqņq$r&rqrsr/s1s4s5sAsBsjslsosps˜s™sŸs sØsŖsŌsÖsjtktxt{ttƒtŸt”tUvXvˆvŠv­v®vĶvĻvńvóvWxYxÕxÖx«?«­¬®¬ź¬ė¬ÆÆ°°Š°Œ°'±(±-².²ä³ę³x“z“…µ‡µ··føhøĀøĆøįøćø'¹)¹u¹v¹?»A»l»n»>½?½Ī½Š½«æ­æ’æĄ,Ą.Ą®Ā°Ā Ć"ĆóÅõÅ=Ę>Ę|Ę~Ę‰ĘŒĘ½Ę¾ĘĪĘĻʧĒØĒ<Č=ȫȬČŗČ¼ČćČäČiÉlÉėÉķÉŹŹéŹźŹxĖyĖ°Ė²ĖÅĖĘĖšĖņĖ$Ī%ĪõĻ÷Ļ5Ó7ÓŌŌ$Ō%ŌÖ֐גש×ŖׇŁˆŁžŁ Ł­Ł®Ł ŚŚ›ŚŚ%Ż&Ż"Ž$ŽŠßŒß'į)į(ā*āōćöć(ä)ä(å*åSęTęxęzęēē—č˜č é é$é%éÓéŌé;ė<ėķķcīdī£ī„īõš÷š ń”ńāńćńQņSņˆņŠņóózó{ó[ō]ō‚õ„õ@÷B÷QųSųśŸś,ū-ūū‚ūGüHü+ž-žmžožx’y’-.‚„£¤QSQSōö-.€ćä^`-.™šų ł f g ü ž     + , u w z|ūüef±²+,+,+,…†žŸ­Æāäūü9:‰ŠÓÕ’½¾ŅÓįć"#24ĖĢOPŚäŸ ©«45óõ45[\wxNO: < K N n p Ė Ķ ]"_"Ŗ#¬#(%*%€&‚&Ļ&Ń&''g'i'n'o'Ž'''(((6)7)ó)ō)Ć*Å*Ę+Č+H,I,--ü.ż.Ž001‘1ż12T2U2›22®2Æ2Ę2Ē2É2Ź2ć2ä2B3E3`3a3z3|3Ų3Ś3ę3ē34444(4)4B4C4E4F4Z4\4Š4‹44‘4Ŗ4«4Ē4Č4Ö4×4p5q5*6,6–6˜677z7{7…7‡7Ō7Õ7į7ć7 88å8ē8š9›9Ø:Ŗ:;;Œ;;˜;™;©<«<·<ø<Ą<Ā<ż<=@=B=ę=ē=ų=ž=>>G>H>Ł>Ü>é>ė>??$)=A·¹ų ś £ „ |~ƒ@Bķ"ļ" $ $V'X'į*ć*A,C,ą,į,u/w/33å>ē>:B>B>C>l>m>Ø>©>é>ė>??’A;B&jQjVvŠv„1„^“Ÿ“A»l»ĀÆĀ¼ÅōÅ/ÜgÜŌū = =Ō=é=Ü>ź>ė>??ė>??’’KoitźåéY2ØT7Ø:~Ø ŌB 3/ 4 A ų s? ;n> •_œbXk4q*e†r›Ł-<P!pV!2#nA#9j#q#Ü%$›p%AT'FT(&r(_w(ę')Ē*N+’{+®=-kF-Y.wU.ź80åO2Sl3o3šb4 $7Ÿ?9v;Ūa<T>zb>NU@®AB1DBēWC„mCź\Er4F ]FÉFŚ HßVH%Is{IŸ#KÅqL‘INŲPl)Pb`gS`cK*cŁ^c’dcO6dĮ;f—Tfgēgy0g¬hJh•Ph‡gh„]m–/nkpOtP3u„wšxęyoz€i{—}ߦ€Øf€\lƒu…f@…1q‹Ä/Œˆ/ŽģLŽp+‰ć“k”šD”ŪG•ģP–h– ˜~Tš­{›ķ{œœE!yß]žI>Ÿū+”7¢Ķ!£aR£„R£3/¤€„ru„žØŗ'©:,ŖÕDŖ­GŖ¬G­Š6®O®»TÆĪv°²ā²KZ²w².³%=³Vz³’"·ø°=øT¹²ŗlX½ąN¾±Y¾ÄEæŌĮÄ@Ā–*Å*ĘrRÉflĖŽĢ“'Ļ nĻI> 3ƒQšH)š’?ä’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ā²’’KoitKoitž’ą…ŸņłOh«‘+'³Ł0d˜¤°ĄĢŲč ų  , 8DLT\ässKoitfoitoitNormalKoitl112Microsoft Word 10.0@Ž£“@HŸĻożŹ@Tx‹.Ė™/Rž’ÕĶ՜.“—+,ł®0ģ hp€ˆ˜  Ø°ø Ą ĶäKoduitlB¢I>{  Title  !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ”¢£¤„¦§Ø©Ŗ«¬­®Æ°±²³“µ¶·ø¹ŗ»ž’’’½¾æĄĮĀĆÄÅĘĒČÉŹĖĢĶĪĻŠŃŅÓŌÕÖ×Ųž’’’ŚŪÜŻŽßąž’’’āćäåęēčž’’’ż’’’ż’’’ģž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Root Entry’’’’’’’’ ĄFųƒž.Ėī€1Table’’’’’’’’¼ā8WordDocument’’’’’’’’.vSummaryInformation(’’’’ŁDocumentSummaryInformation8’’’’’’’’’’’’įCompObj’’’’’’’’’’’’j’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ž’ ’’’’ ĄFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ō9²q