Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’
ž’’’ | } ~
’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į U@ šæ bjbj¬¬ .( Īń Īń ń ’’ ’’ ’’ @Č @Č @Č 8 xČ d ÜÉ Ä äb 2 ¬Š ¬Š " ĪŠ ĪŠ ĪŠ ĪŠ ĪŠ ĪŠ 7a 9a 9a 9a 9a 9a 9a $ d R hf v ]a A ĪŠ ĪŠ ĪŠ ĪŠ ĪŠ ]a ĪŠ ĪŠ b R9 R9 R9 ĪŠ ÷ ĪŠ ĪŠ 7a R9 ĪŠ 7a R9 R9 d9 F h [G ĪŠ Š ÆK(^Ė @Č lČ ^ F sN Ä “b 0 äb F Ä Žf r& ¾ Žf [G Žf [G ĪŠ ĪŠ R9 ĪŠ ĪŠ ĪŠ ĪŠ ĪŠ ]a ]a » ½ ¤
09 " ½
Emigratsioon 1904 Rohket statistikat sisaldava artikli sisu:
I. Üldmõiste.
II. Ajalooline ülevaade emigratsioonist vanast ajast kuni XIX saj alguseni.
III. Emigratisoon Euroopas XIX saj ja XX saj alguses.
IV. Emigratsioon üksikutest riikidest (Emigratsiooni statistika: Inglismaa, Saksamaa, Itaalia. Austria-Ungari, Venemaa ja Soome. Rootsi ja Norra. Hispaania, Portugal ja ülejäänud Euroopa riikides ja väljaspool seda).
V. Üldised emigratsiooni esile kutsuvad põhjused.
VI Emigratsiooni mõju lähte- ja sihtriikidele.
VII. Emigratsiooni poliitika. Riikide suhtumine emigratsiooni.
VIII Kirjandus.
I.Sõna emigrant all mõeldakse tavaliselt isikut, kes ühel või teisel põhjusel jätab maha oma isamaa, et asuda elama võõrsile. Seda ümber kolimise fakti nimetatakse emigratsiooniks või väljarändeks, vastandiks on immigratsioon või sisseränne. Elanike ühest riigist teise on toimunud kõikidel ajaloo ajajärkudel. Mõnikord on see olnud intensiivsem ja võttis mõnikord sellise ulatuse, et haaras terved hõimud ja muutus rahvaste ümberasumiseks ja oli tihti uute tsivilisatsioonide moodustumise või vanade laienemise vahendiks. Kui riigi mahtuvus (selle all mõeldes tingimuste kogumit, mis tagavad elanikonna eksisteerimise ja arengu) sai täis, siis üleliigseks osutunud rahva osa, väiksemal või suuremal hulgal, läks otsima uut elamiseks enam soodsamat riiki, millisel on suurem mahtuvus. Vanasti oli selliseks maaks Euroopa ja temasse suundusid rahvad Aasiast ja osalt ka Aafrikast; käesoleval ajal on elanike liigset täituvust tunda erinevates Euroopa riikides ja paljud püüavad edasi kolida teistesse maadesse, otsides enam jõukamaid ja rahulikumaid riike. Ühtedel juhtudel on sellised ümberasumised osalse iseloomuga. Üksikud isikud lahkuvad oma kodumaalt ja kolivad teise riiki, tihti naaberriikidesse. Teistel juhtudel on ümberasumisel suuremad mõõtmed ja see laieneb suurematele elanike hulkadele ja on muutunud teatud aegadel alaliseks nähtuseks. Sellised ümberasujad suunduvad mitte ainult naaberriiki, vaid maailma teistesse jagudesse. Sellised massilised ümberasumised on antud riigi sügavate sotsiaalsete probleemide tunnuseks, olgu siis sellisteks probleemideks poliitilised, religioossed või majanduslikud tingimused. Viimast liiki ümberasumisi, Euroopast teistesse maailmajagudesse, on hakatud kirjanduses nimetama emigratsiooniks, kuigi viimasel ajal on sarnane liikumine haaranud ka mitte-Euroopa riike nagu Hiina, Jaapan jne.
II. Emigratsiooni ajaloo ülevaade vanast ajast kuni XIX saj alguseni. Emigratsiooni käsitlemine ajaloolisest vaatepunktist on raskendatud ületamatute takistustega, nõnda nagu sellele nähtusele ei ole erilist tähelepanu pööratud, eriti selle tekkimise perioodil. Ühe rahvuse esindajad, kes elavad juba ammust aega mingi suurema rahva keskel, ei tekita selle vastu erilist huvi. Seda küsimust hakatakse alles siis uurima, kui sellega kaasnevad poliitilise iseloomuga teod. Näiteks laiendatakse oma koduriigi territooriumit, asutatakse kolooniaid või siis võtab emigratsioon massilise liikumise iseloomu, mis kordub enamvähem regulaarselt. Uuritakse sellist emigratsiooni ka neil juhtudel, kui see on kutsutud esile mingite nende riikide valitsuse poolsete represiivsete meetmetega, kust elanikond välja rändab. Meie ajajärgust kaugema ajajäru ajaloost on teada suuremaid väljarändeid, kuid nende väljaränete seosed üksikute nähtustega eriti uuritud ei ole. Foniklaste ja eriti vanade kreeklaste emigreerumine ja nende pootl Vahemere rannikul ja saartel asutatud kolooniad omasid inimkonnale suurt kultuurilist tähendust. Roomalste analoogiline liikumine levitas Rooma võimsust ja kultuuri peaegu kõikjale tollal tuntud maailma. Juutide laiali hajumine (diaspora) meie ajajärgu alguses soodustas kristluse levikut. Sakslaste ümberasumisega kaasnes uute riikide tekkimine ja see pani aluse kaasaegsele Euroopa kultuurile. Araablaste liikumine Läände ja ristisõjad, mis kaasnesid osalt emigreerumisele, seadsid sisse Lääne ja Ida vahelised suhted. Selliseid näiteid võib tuua palju, kuid ajalugu ei anna piisavat materjali selleks, et jälgida selle liikumise põhjuseid, määratleda selle ulatust ning mõju ühe või teisele rahva elule. Paremas seisus on Euroopa migratsiooni uurimine, mis said oma alguse suurte avastuste ajajärgust, kui see liikumine ei haaranud mitte ainult Euroopa kontinenti, vaid ka ookeani taguseid maid. Euroopa emigratsioon allutas vähe-haaval oma kultuurile kogu maakera, moodustades uued võimsad riigid, muutes täiesti nii Euroopa majanduslikke tingimusi kui ka laiendas Euroopa rahvaste huve ja võimsust. Tänu kõigile nendele asjaoludele Euroopa emigratsioon ei jäänud paljude valitsuste tähelepanu alt välja. Selle alusel arendati koloniaalpoliitikat, milline on tavaliselt emigratsiooni küsimuse tundmaõppimise objektiks. Euroopa immigratsiooni puudutavad arvandmed on kuni XIX sajandi keskpaigani olemas üpris lünklikuna või need puuduvad hoopiski. Eurooplaste kohanematus alalise eluga troopilistes maades suunas emigratsiooni looduslikult sobivamatesse koloniseerimise piirkondadesse. Enne XVIII sajandi lõppu oli Ameerika peaegu ainsaks maailmajaoks, kuhu Euroopast emigratsioon suundus. Austraalia oli siis veel vähe tuntud. Aafrika põhja osa, mis oli suremalt osalt sõjakate araablaste hõimudega asustatud, ei osutunud koloniseerimiseks soodsaks. Aafrika Lõuna osa asus Hollandi Ost-India kompanii käsutuses, kes kitsendas kõvasti asustamise vabadust. Aasias oli takistuseks sama kompanii monopoolne seisund kui ka klimaatilised tingimused, aga teistes osades, mis olid eurooplastele soodsad klimaatilised tingimused olid tihedalt asustatud vaenulikult meelestatud pärismaalaste poolt ja lõpuks, Euroopast liiga kaugel. 1789.a. algas Austraalia koloniseerimine; 1806.a. alistas Inglismaa Lõuna-Aafrika tagades asustamise vabaduse. Vaatamata sellele, et Ameerika jäi endiselt kohaks, kuhu suundusid üha kasvavad Euroopa rahvaste emigratsiooni lained; Langes sellest Austraaliale ja Aafrikale suhteliselt väike osa. Kuni XVIII sajandi lõpuni koosneb Euroopa emigratsiooni ajalugu Ameerika eurooplastega asustamisest. Kuni XVII sajandi alguseni suundusid Euroopa emigrandid põhiliselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse, kus seadsid end sisse hispaanlased ja portugaallased. Vaid alates XVII sajandi alguses asusid inglased ja prantslased Põhja Ameerikat koloniseerima. Kahest viimasest riigist pärit rahvaste koloniseerimine, eriti inglased, edestas kaugelt Kesk- ja Lõuna Ameerika koloniseerimise tempo, mida soodustasid nii klimaatilised tingimused kui ka mõlemile rahvastele erinev koloniseerimise käsitlus. Vaata hispaanlaste ja portugaallaste koloniaalpoliitikat üldistes joonetes, mõiste Koloniseerimine, alt (XV, 736). Kuna need rahvad võtsid kasutusele monopoliseerimise süsteemi, siis nende kolooniatesse enam välismaalasi ei lastud, või ei lastud neil seal oma äri ajama hakata ja isegi ei lubatud sinna ajutiselt elama asuda. Veel 1743.a. pandi Milaanost pärit Botturino vangi vaid selle eest, et ilma valitsuse spetsiaalse loata külastas Mehhikot. Tuntud naturalist A. Humboldt, oma Ameerikas ( 1799-1804.a.) teostatud uurimisreisil, pidi Hispaania territooriumile tulekuks hankima hispaania võimudelt spetsialse loa füüsiliste ja geodeetiliste instrumentide kasutamiseks, et teostada astronoomilisi vaatlusi, mõõta mägede kõrgust, koguda taimede ja maavarade näidiseid ning et teha üldse teadusele kasulikke uuringuid. Sarnaste teistest Euroopa riikidest pärinevate emigratide suhtes kitsenduste tegemise juures oli Hispaania kolooniatesse asumine võimatu. See emigratsioon ei olnud siis ka Hispaaniast enesest eriti suur, kuna uute maade, mis olid kuninga omandis, asustamine oli isegi oma riigi väljaränduritele raske. Ükski hispaanlane ei võinud valitsuse spetsiaalse loata Ameerikasse kolida. Sellise loa saamiseks pidi paluja esitama ümberasustamiseks mõjuvad põhjendused ja peale selle veel tunnistuse, et tema, ega ta isa ja vanaisa ei ole olnud kunagi antud püha tribunali alla (inkvisitsioonikohus). Luba anti vaid teatud koha asustamiseks, kuhu tuli suunduda kindlaks määratud viisil, kuhugi mujale sisse sõitmata. Isegi kolooniatest pärit elanikud, metissid, kes elasid mõne aja Euroopas, pidid, et kodumaale naaseda, hankima sarnased tõendid. Laevade omanikud, kes suundusid kolooniatesse, olid andnud tõotuse, et ei võta laevale isikuid, kel puudub vastav luba. Ränkrasked oli kolonistide tingimused, kui neil tuli asuda elama kohtades, millistes paremad maad olid jaotatud ära aristokraatide, kirikute ja kloostrite vahel, kus kogu kaubandus ja tööstus oli monopolistide käes ja koloonia administratsioonil oli piiramatu võim. Lõpuks, Euroopas eneses olid üksiku isiku suhted kogukonda, millise juurde ta kuulus, sellised, mis liikumisvabadust ei soodustanud ja lisaks, XVI sajandil peaegu ei olnud vajadust põllumajandustooteid tootvate kolooniate järgi. Religioosne ja poliitiline võitlus XVII saj. tekitas täieliku pöörde mitte ainult inimeste teadvuses, vaid ka poliitilistes tingimustes, millin eilmnes eriti saksa riikides. Võitlus tekitas ümbritsevast ikkest emigreerumise teel vabanemise püüde. Pidades silmas korda, mis eksisteeris Hispaania Ameerika valdustes, hakkasid emigrandid rändama Põhja-Ameerikasse, kus juba XVI ja XVII sajandi vahetusel moodustus inglise kolooniad. Need viimased tekkisid tänu sellele, et Inglismaal oli teravnenud religioosne võitlus, vaen: nad olid asustatud peamiselt erinevate sektantide poolt kvekerite, puritaanide ja teiste, nn. emigratsiooni isade (pilgrim fathers) poolt. Esimene inglaste Põhja-Ameerikas elama asumise katse puutub XVII saj algusesse, kui neil õnnestus Virgiinias (1609.a.) end sisse seada. Põhimõtted, millistest inglased oma kolooniate asutamise juhindusid, olid täiesti teistsugused, mis olid hispaanlastel kasutusel Kesk-ja Lõuna Ameerika asustamisel. Inglaste koloniaalpoliitikaks sai kohusetundliku, tööd armastava paljulapselise tööjõu suurendamine. Selle eesmärgi saavutamiseks uutes kolooniates oli poliitiline ja religioosne vabadus, maaga varustatus, üle ookeani sõidu toetamine. Seal ei olnud kellegil plaani asutada maa vaid inglastega. Bankroft kirjutab Merylandist: Emigrandid voolasid sinna kokku kõikidest maadest ja koloonia seadusandlus suhtus ühesuguse sümpaatiaga nii erinevate rahvuste, kui usutunnistuste peale. Prantsusmaalt ilmusid hugenotid, Saksamaalt, Hollandist, Rootsist, Soomest, arvatavasti ka Piemontist saabusid elumurede lapsed; isegi Böömimaa, Husi kodumaa, saatis oma poegi välja. William Penn sõitis Saksamaale, et meelitada emigrante tema poolt asutatud kolooniasse Pensilvaaniasse ja 1864.a. saabuski sealt tema juurde suur täiendus, peamiselt Würtenbergerist. Üpris vaba elu kolooniates, aga samuti kvakerite agitatsioon Saksamaal endas viis selleni, et Saksamaalt lähtuv emigratsioon võttis XVII saj alguses märkimisväärse ulatuse; nii kolisid Pfalzist, Inglismaa toetusel, 1706.a. umbes 13-14 tuhat inimest New-Yorki ja Uus-Carolinasse. Hollandlased, kes olid 1643.a. asunud piirkonda, milles asub praegune New-York, meelitasid palju emigrante Uud-Hollandisse ja asustasid kiiresti Hudsoni jõe suudme. Terved hulgad orbe toodi Uude Ilma, käsitöölised kasutasid ookeanist vaba ülesõidu võimalust, kuna oli selge, et iga riigi aluseks on tihe elanikega asustatus (Bankrof). 1664.a. Uus-Amsterdami linna(praegune New York) ületas elanike arvult Bostoni. Siia sõitis eriti palju hugenotte ja isegi avalikud teated anti tihti välja hollandi kui ka prantsuse keeles. Rootsi kuningas Gustav-Adolf 1627.a. koostas rootsi Põhja-Ameerika koloonia plaani, millises võisid leida varjupaiga kõik Euroopas tagakiusatud inimesed. 1633.a. järgnes selles mõttes üleskutse sakslaste hulgas ja 1638.a. asutatigi koloonia, kuid see eksisteeris lühikest aega, sest selle vallutasid hollandlased, kuid viimane kaotas kümne aasta jooksul kõik oma valdused, mis läksid inglaste kätte.
Peaegu samaaegselt inglise kolooniatega tekkisid Põhja Ameerika Ida kaldal, Kanadas (1541), ka prantsuse kolooniad. See koloniseerimist toetas prantsuse valitsus, pidades silmas maalt reformimeelsete väljasaatmist. 1628.a. asutati Qubec“ki linn ja sellest ajast peale laienes koloonia maa sisemusse. Emigratsioon prantsuse kolooniasse ei olnud kunagi märkimisväärne: prantslasi endid asus sinna võrreldlemisi vähe, kuid ka teised rahvused hoidsid neist eemale, sest et neil oli prantsusmaalt üle võetud mõningad kitsendavad tingimused. Esimese 7. aasta kestel asus Kanadasse vaid 40 perekonda. 1679.a. elas Kanadas kõigest 8550 eurooplast, vaatamata sellele, et veel 1628.a. Koloniseerimise Selts sai privileegi ja kohustus igal aastal 15.a. kestel asustama ümber 4000 inimest, samas kui väike inglise koloonia Meryland kasvas oma 20 aastase eksisteerimise ajal 12 000 eurooplaseni. 1753.a. Kanada elanikkond (väljaarvatud maa põliselanikud indiaanlased) umbes 90 tuhandest elanikust, samas kui, Franklini arvates, elas inglise kolooniates 1751.-a. umbes 1 000 000 elanikku. Üldse aga XVIII erinevatel põhjustel tekkinud eurooplaste emigratsioon oli vaba vaid inglise Ameerika kolooniatesse, kuid et maad piisavalt asustada, ei piisanud ümberasustamise vabadusest, Euroopa emigrantidest jäi väheseks. Selles suhtes aitas kaasa Inglismaa poliitika, milline ei olnud alati kolooniate kasuks. Nii keelati emigratsiooni Inglismaalt 1719.a., 1750.a. ja 1782.a. ära. Saksamaal aga hakati emigrante trahvima. Kuid kõik need keelud emigratsioonile olulist mõju ei avaldanud. Emigreerumist piiras peamiselt emigreeriuda soovijate vaesus ja koloonias sisse seadmise rasked tingimused. Inimeste emigreeruda soovimise tahet hakati kurjalt ära kasutama. 1686.a. inglise salanõukogu andis välja seadluse, millega keelati ära emigrantide emigreerumise võimaluse vahendusega spekuleerimine. Asi oli kohati läinud inimeste röövimise ja Ameerikasse müümiseni. Tavaliselt andis ümberasuja laeva kaptenile, millise laeval ta üle ookeani sõitis, lubaduse, milline seisnes selles, et ta hakkab sõidu eest tasu maksma kapteni kaudu tööjõu müümisega ja viimane langes tihti olukorda, mis ei erinenud faktiliselt millegi poolest orjusest. Sellele tuleb lisada veel emigratsiooni korraldavate ametnike ahnuse emigrandi kodumaal ja emigrantide endi harimatus, vaesus ja õigusetus. Saksamaal eksisteeris värbamise süsteem (Indenture-System) kogu XVII sajandi kestel. Viimane eurooplaste müügitehing oli sõlmitud Philadelphias 1819.a. Aegajalt anti Saksamaal välja seadusi, milliste alustel karistati emigrantide värbamise eest, kuid neist ei olnud miskit kasu: poliitiline ike, mis rõhus kogu Saksamaad, ergutas emigratsiooni, kuid ümberasujate iseloomu nõrkus muutis nad spekulantide mahhinatsioonide ja laevaomanike vastu jõuetuks. XVIII sajandi emigrantide hulka on peaegu võimatu määratleda, kuna see ei olnud märkimisväärne, võrreldes käesoleva aja mahtudega. XVIII saj oli sakslaste emigratsioon suurem kui kõigi teiste rahvuste ümberkolimine, Kapp“i arvestuste järgi on neid umbes 80 100 000 inimest. Põhja-Ameerika iseseisvussõda ja Prantsusmaa sõjad Euroopas, pidasid emigratsiooni tugevalt tagasi. Perioodil 1775-1815.a. oli igaaastane emigratsioon Põhja Ameerikasse, 10. aasta jooksu ja aastate 1784- 1793 umbes 3000 inimest, hiljem, 1810.a. 4000 inimest aastas. Alates 1815.a. algab Euroopast uus emigratsiooni periood: see muutub enam organiseeritud liikumiseks ja selle üle peeti täpset arvestust. Sellest ajast peale seadsid Põhja-Ameerikas Ameerika Ühendriigid saabuvate immigrantide kohta sisse täpse statistika pidamise, hiljem hakati samasugust väljasõitjate statistikat pidama Euroopa riikides enestes. XVIII saj. peale emigratsiooni Ameerikasse, emigreeruti Saksamaalt ja veitsist üpris märkimisväärsel hulgal Venemaale (Vt. Välismaalaste asumine Venemaale, XXIV 672-675), kuhu neid meelitasid soodustused, mis olid antud Ekaterina II poolt. Vaid juba praegusesse Samaara kubermangu saabus umbes 25 000 kolonisti. Teisest küljest, peale Krimmi poolsaare Venemaaga liitmist (1783.a.) seda asustanud tatarlased hakkasid sealt Türki rändama. Alguses tatarlased põgenesid sealt salaja, kuid kui Potjomkin teatas, et Vene Valitsusel ei ole nende Krimmist lahkumise vastu midagi, siis muutus Tatarlaste emigratsioon massiliseks. Pallas väidab, et XVIII saj. lõpus rändas Krimmist minema mitte enam kui 80 000 tatarlast, aga Sumarokov määratleb selliseks emigrantide arvuks 300 000 inimest.
III. Euroopa emigratsioon XIX ja XX sajandi alguses. XIX. saj. tühistati erinevates riikides kaubandust ja emigratsiooni piiravad seadused. Hispaania ja Portugali valdused Kesk- ja Lõuna-Ameerikas lõid oma metropolidest lahku, muutudes sõltumatuteks riikideks ja püüdsid igasuguste soodustuste andmisega Euroopast enda juurde tööjõulisi ja haritud emigrante meelitada, keda peeti kohalikest segaverelistest kõrgema väärtusega olevaiks. Ookeani taguste riikidega laienes kaubandus ja seati sisse korrapärane laevaliiklus, milline aurulaevade kasutusele võtuga muutus kiiremaks ja ka odavamaks. Teadmised elutingimustest Euroopast väljaspool asuvates maades levisid. Emigrantide suhtlemine kodumaale jäänutega elavnes. Riigid püüdsid meelitada emigreeruma rea kaitseseaduste väljaandmise ning muude meetmete võtmisega, mis soodustasid selle soovi teostamist (jagati tasuta maad, hüvitati sõidu ja kolimiskulud jne.). Riikides, millistest tavaliselt emigrandid pärit olid, võeti samuti meetmeid selle korrastamiseks ja reguleerimiseks. See kõik muutus emigratsiooni korrastatuks ja vähendas selle kahjulikke mõjusid ja muutis sihtmaad meeliköitvamaks. XIX sajandi emigratsiooni emigratsiooni suund muudab suunda, võrreldes eelmiste sajanditega. Alates XIX saj. 30. aastatest, asuvad Põhja-Ameerika kõrvale emigrante enda juurde meelitama ka teised riigid. Lõuna-Ameerika, Austraalia, Lõuna-Aafrika ja Alzeeria. Emigratsioonis osalevad peaegu kõik Euroopa rahvad, kes ei asu enam mingitesse välja kujunenud paikadesse, nagu varem, vaid segunevad kõikides maailma maades, kuigi sakslased eelistavad ikkagi Põhja-Ameerikas, romaani rahvad aga Lõuna-Ameerikas kui ka Ameerika Ühendriikides. Ameerika on ikkagi veel põhiliseks eurooplastest emigrantide sihtpunktiks. XIX sajandi esimesel kolmandikul oli see üpris tagasihoidlikes mastaapides, kuid alates 1832.a. kasvas Inglismaalt tulnud emigrantide arv 100 000 inimesini. Saksamaalt pärit emigrantide arv kasvas, mitte enne 1851.-a. 72 000 inimesele kuid järgmisel aastal see kahekordistus (146 000 inimeseni); Teistest maadest pärit emigrantide arv küündis selliste arvudeni vaid hiljem ja sedagi vaid järgmiselt mainitavast 3 riigist:Itaaliast 1887.a. (128 000), Venemaalt 1891.a. (sakslaste andmete järgi 110 000) ja Austria-Ungarist 1900.a. (117 000). Emigratsiooni üldine kasv XIX sajandi esimesel poolel tõmbas endale nii majandusteadlaste, ühiskonna kui ka riigi tähelepanu. 1829.a.. Tekkis Prantsusmaal selts, mis aitas kaasa Mehikosse emigreerumisele ja 1841.a. loodi sarnane selts Ameerika Ühendriikidesse asumise kergendamiseks. 1848.a. võttisid Belgia ja samal ajal ka Inglise, veitsi ja mõnede saksa riikide Valitsused vastu mõningad meetme, et korrastada emigratsiooni selle sujuvuse tagamist silmas pidades. Kõik need meetmed soodustasid emigratsiooni ja kümne aasta jooksul 1831-1840.a. oli Belgias registreeritud vaid 10 emigranti, siis juba järgmise kümne aasta jooksul (1841-1850) kasvas nende hulk kuni 5074. inimeseni ((aastas)). Hollandist emigreerus aastatel 1831-47.a.a. keskmiselt 500 inimest, aga aastatel 1847-54 oli neid 2041 inimest aastas. Rootsi kohta puuduvad XIX saj. esimese poole kohta andmed täielikult, viisaastaku jooksul, 1851-1855.a. kasvas emigrantide arv 12 744 inimeseni. Norrast ((XIX saj)) esimese kolmekümne aasta jooksul oli emigratsioon märkamatu, see oli veel juhuslik ka 1836-1845.aastatel (6200 inimest), kuid järgmise kümnendi kestel (1846-1855) kasvas see kuni 32 270 inimeseni. veitsist emigreerus 1819-1835.a. 6018 inimest, 1836-1845 5155 inimest, 1846-1855.a. juba 19 896 inimest. Alates XIX saj keskpaigast hakkab emigratsioon peaegu kõigis riikides majandust mõjutama, mis on küll suuresti kõikuma löönud mahtudes, kuid ikkagi mitte niivõrd, et peaks tähelepanu pöörama riikide seadusandlusele ja nende vahelistele suhetele. Kuid absoluutsetes arvudes oli XIX saj emigratsiooni eesotsas Inglismaa (umbes 13 miljonit hinge), Saksamaa (4 ½ miljonit) ja Itaalia (umbes 3 miljonit inimest). Kui pöörata tähelepanu emigrantide suhtele ühe või teise riigi elanike üldarvu, siis moodustuvad järgmised read:
100 000 elaniku kohta keskmiselt perioodil 1871-83.a. emigreerus igal aastal:
Iirimaalt - 1206
Norrast (1871-82) - 642
otimaalt - 527
Inglismaalt - 432
Rootsist - 360
Portugalist (1871-81) - 306
Taanist - 260
Saksamaalt - 198
veitsist - 192
Itaaliast (1876-83) - 143
Prantsusmaalt - 13
Euroopast pärit emigrantide üldarvu kohta aastate lõikes, alates 1871.a. on olemas järgmised andmed:
Aasta. Emigrantide arv. Aastad. Emigrantide arv.
1871 322 tuhat 1887 764 tuhat
1872 422 1888 888
1873 408 1889 814
1874 297 1890 770
1875 223 1881-1890 7266
1876 212
1877 185 1891 896
1878 207 1892 764
1879 311 1893 745
1880 533 1894 460
1871-80 3122 1895 648
1896 659
1881 705 1897 572
1882 779 1898 585
1883 761 1899 695
1884 621 1900 790
1885 545 1891-1900 6814
1886 619
1901 876.
Euroopast emigreerus 32 aasta jooksul välja 18 078 000 inimest, aga riikide kaupa:
Inglismaalt 6 159 tuhat
Itaaliast 2 763
Saksamaa 2 515
Austria-Ungari 1 337
Venemaalt 1 245
Rootsist ja Norrast 1 175
Hispaania 727
Portugal 597
Belgia 410
Holland 410
Teistest Euroopa riikidest 739.
Ameerika Ühendriikidesse emigreerunute kohta on täpsed statistilised andmed olemas alates 1821.a. Perioodil 1821 1870.a. saabus Ameerika Ühendriikidesse 7 553 865 emigranti, kes tulid:
Inglismaalt 3 857 850
Saksamaalt 2 368 483
Prantsusmaalt 245 812
Rootsist ja Norrast 153 928
veitsist 61 572
Hispaania 23 214
Belgia 17278
Austria-Ungari 9398
Venemaa ja Poola 8083
Portugal 4695
Hiina 109 502
Teistest riikidest 694050
Alates 1871 1902.a. saabus Ameerika Ühendriikidesse 13 081 696 emigranti, täpsemalt järgmistest riikidest:
Suurbritanniast 3 296 762 inimest
Saksamaalt 2 779 341
Itaaliast 1 372 286
Austria-Ungari 1 326 343
Rootsi ja Norra 1 210 305
Venemaa Euroopa osast 1 117 506
Prantsusmaalt 165 909
veitsist 150 505
Hispaaniast ja Portugalist 56 830
Belgiast 52 397
Hiinast 208 452
Ülejäänud riikidest 1 345 060
Ülejäänud riikide emigrantide hulgas oli emigrante Euroopa riikidest 400 000 ja teistest maailmajagudest 945 000 inimest. Viimaste hulgast annab enamuse Ameerika Ühendriikide naaberriik Kanada. Sellisel viisil viimase kahe möödunud sajandi jooksul suundus USA-sse Euroopast emigreerunutest 73% . Võrreldes emigrantide lähteriike kahe eelneva perioodi kestel on märgata, et Euroopa riikide emigrantide osa USA-sse on viimasel ajal muutunud: Suurbritannia ja Saksamaa kõrvale asusid teised riigid, eriti Itaalia, Austria-Ungari, Rootsi, Norra ja Venemaa. See on eriti märgatav, kui toodud emigratsiooni puudutavad andmed väljendada promillides (tuhandik osades):
1821-1871.a.a. 1871-1902.a.a.
Suurbritanniast 511 252
Saksamaalt 314 213
Prantsusmaalt 32 11
Rootsist ja Norrast 20 93
veitsist 8 12
Hispaaniast ja Portugalist 4 4
Belgiast 2 4
Austria-Ungari 1 101
Venemaa Euroopa osa 1 85
Hiinast 15 16
Itaaliast 105
Teistest riikidest 92 104
1000 1000
Kuivõrd märkimisväärne on emigratsioon Ameerika Ühendriikidesse, võib otsustada 1900 .a. tsensuse seaduse järgi. 75 559 000 USA elanikust oli välismaal sündinuid 10 357 000 inimest, st. 14% elanikest. See juurde tulnud elanikkond oli pärit:
Saksamaalt 2 667 000
Iirimaalt 1 619 000
Inglismaalt ja otimaalt 1 169 000
Austria-Ungarist 579 000
Rootsist 573 000
Itaaliast 484 000
Venemaalt 424 000
Poolast 384 000
Norrast 337 000
Taanist 154 000
veitsist 116 000
Prantsusmaalt 104 000
Teistest riikidest 1 747 000
Kokku: 10 357 000 inimest.
Millist riiki ühest või teisest riigist pärit emigrandid eelistavad, on näha alljärgneva tabeli andmete järgi:
Aastad
Emigr-antide
Üldarv.
1000 emigrandist suundus mereteel:
Põhja Am.Kesk- ja
Lõuna Am.
Aafrikasse
Aasiasse
Austra-aliasse
Ei tea
kuhu.Saksamaalt
1880
1885
1890
1895
Itaaliast
1880
1885
1895
Prantsusmaalt
1875
1880
1885
1888
1892
veitsist
1875
1880
1884
106000
104000
97000
37000
36000
79000
188000
4 000
5 000
6 000
23 000
6 000
2 000
7 000
9 000
973
958
928
896
161
166
207
193
492
413
177
497
489
798
870
25
32
61
71
766
752
770
625
478
574
822
497
405
152
125
0,4
3
5
24
72
79
16
13
....
13
1
16
43
27
....
1
1
1
4
1
1
....
8
....
....
....
....
5
3
....
1
6
5
5
....
2
....
1
....
....
....
....
42
7
5
-
-
-
-
....
....
7
160
30
....
....
....
16
13
....
Aastad
Üldarv aastas. 1000 emigrandist suundusid:
USA-sseBriti valdused P-A-s
Austraaliasse
Teistesse riikidesse.Suurbritanniast:
1861-70
1871-80
1881-90
1891-95
1896- ....
157 000
168 000
256 000
196 000
162 000
719
648
669
700
611
83
107
118
107
92
172
178
145
72
61
26
67
68
121
236
Põhjustest, mis mõjutavad emigratsiooni suurenemist kogu XIX saj. kestel, asuvad esikohal majanduslikud ja poliitilised hädad. Nõnda nagu 10 837. emigrandist, kes Euroopast 1826.a. USA-sse saabusid, oli 7 709 inglast; järgmisel aastal suurenes nende arv kuni 11 952. 18 875-st., 1828.a. kuni 17 840 27283-st.; seejärel 1830.a. kahanes inglastest emigrantide arv kuni 3874. 23 322-st. Need kõikumised asuvad otseses sõltuvuses 1826.a. kriisist, tööpuudusest Inglismaa tööstuspiirkondades ja näljast Iirimaal. Hädade vähenemisel vähenes ka emigratsioon. Iirimaal väljarändamine saavutas oma tipu peale 1846.a. hirmsat nälga. 1845-1854.a. emigreerus 1 512 100 iirlast. Selle sama kümnendi kestel saavutas emigratsioon ebatavalised mõõtmed: Ameerika Ühendriikidesse asus siis sealt ümber 1 226 936 inimest. Põhjusteks materjaalne puudus ka halvenenud ühiskondlik-poliitilised elutingimused, mis teravnesid eriti peale 1848.a. reaktsiooni. Juba ainuüksi 1854.a. emigreerus Saksamaalt 215 009.a. Mõnedest saksa riikidest (Baden, Hessen) rändas elanikkond välja tervete kogukondade kaupa. 1864.a. 1866.a. sõjad, millise tagajärjel toimus Preisimaaga uute provintside liitmine, kasvatasid emigratsiooni 57 000 (1864.a.) kuni 133 000 inimeseni (1867.a.). Peale seda ümberasumine justkui vaibus, kuid peale Prantsuse-Preisi sõda see elavnes uuesti ja 1872.a. küündis juba 128 000 inimeseni. Misjärel, tänu Saksamaal tekkinud kiirele tootmise kasvule, hakkas langema ja saavutas 1877.a.oma miinimumi alla 23 000 inimese.
Emigratsioon Venemaalt on üpris hilise päritoluga, kuid ka siin on märgata 1890-92.a. ikalduse mõjul tekkinud väljarändajate arvu kasvu ning ka kiiret vähenemist viljarikastel aastatel 1893-94.a. Venemaalt emigreerus: 1889.a. 36 000 inimest, 1890.a. 86 000, 1891.a. 110 000, 1892.a. 75 000, 1893.a. 41 000, 1894.a. umbes 18 000 inimest. Meie ajal Soomes üle elatav ühiskondlik-poliitilise elu kriis, avaldus sellest riigist suurenenud väljarändajate arvus, tõustes üle oma tavalise suuruse (umbes 3 500 aastas). Ta tõusis 1899.a. järsku kuni 13 000 inimeseni ja 1902.a. küündis 21 000 inimeseni. Emigratsiooni piiravad majanduslikud ja poliitilised probleemid sihtriikides. 1837.a. rahanduskriis USA-s langetas kohe sinna saabuvate emigrantide arvu 79 000 lt kuni 39 000 inimeseni ja vaid alles peale kahe aasta möödumist (1840.a.) see tõusis uuesti 84 000 inimeseni aastas. Samasugust mõju avaldas ka 1857.a. kriis, millise tõttu emigrantide arv langes 180 000 järsult 79 000 le ja see tase püsis paigal kaks aastat. Kodusõda Ameerika Ühendriikides kahandas samuti emigratsiooni, mis langes 105 000 (1860.a.) kuni 65 000 (1861.a.) inimeseni. Uuel ajal piirasid USA-sse emigratsiooni enam keerukad põhjused: emigreerumine teistesse uutesse riikidesse, töö leidmise raskused ja enam karmimad emigrantidele kehtestatud eeskirjad USA-s.
Ameerika Ühendriikidesse saabuvad emigrandid jaotuvad, ameeriklaste andmete järgi, elukutsete põhjal järgmiselt: põllumajandus 23%, käsitöö ja isikute teenimine 29%, kaubandus- ja transport 13%, mäendus, tööstus ja vabad elukutsed 35%. Kõrgemal kultuuritasemelt on inglise ja saksa emigrandid. Inglased on peamiselt farmerid, kaevurid ja tööstustöölised. 50% sakslastest on käsitöölised, 34% - farmerid, neist paljud on vabade kutsete inimesi. Nende kätesse on koondunud peaegu õlle-keetmine (81%); põllumajandustöölisi on sakslaste hulgas vaid 3%. Alamal astmel on itaalia ja iiri emigrandid (mustatöölised, kraavikaevajad jne.); see element suurendab pidevalt suurte linnade proletarjaadi kihti. Viimasel ajal on nendega liitunud veel Venemaalt saabunud (poolakad ja juudid) väljarändajad. Emigrandid, kes Ameerika Ühendriikides ei olnud mingite piirangute küüsis, on viimasel ajal hakanud endale tõmbama Ühendriikide ühiskonna ja valitsuse tähelepanu. Üha enam kostavad hääled ( . . !<8BJ, $. . 0;:5@J) , k e s n õ u a v a d e m i g r a t s i o o n i p i i r a m i s t , k u n a s e l l e k a u d u s u u r e n e b r i i g i s v a e s t e h u l k , o d a v n e b t ö ö j õ u d , a g a s e l l e s t t u l e n e v a l t l a n g e b t ö ö l i s k l a s s i h e a o l u . 1 8 8 2 . a . s e a t i s i s s e k o n t r o l l Ü h e n d r i i k i d e s s e s a a b u v a t e e m i g r a n t i d e ü l e s e l l e s mõttes, et isikud, kes ei suuda end oma tööjõudu müües ülal pidada, saadetakse päritolumaale tagasi. 1885 ja 1887.a. keelati juba ette töölepingud sõlminud tööliste sissesõit. Neid seadusi kinnitati 1891.a. ja 1893.a., kusjuures kontrolli emigratsiooni üle tugevdati ja levitati võimalust mööda trükiseid Euroopa sadamalinnades, millistesse emigrandid kogunesid, asjaolude tegelikust olukorrast. Mac Kinley ( 0: 8=;5O) p r o t e k t s i o n i s t l i k p o l i i t i k a m õ j u s a l g u s e s Ü h e n d r i i k i d e t ö ö s t u s e l e e l a v d a v a l t , m i s m e e l i t a s k o h a l e e m i g r a n t i d e m a s s i , k u i d s e e j ä r e l A m e e r i k a Ü h e n d r i i k i d e s t e k k i n u d k i i r e t ö ö s t u s k r i i s ( 1 8 9 3 j a 1 8 9 4 . a . ) v ä h e n d a s e m i g r a n t i d e j u u r d e v o o l u E u r o o p a st.
Riikide hulka, millistesse Euroopast emigrandid suunduvad, peale USA on Kanada, Brasiilia, Argentiina, Uruguai ja Austraalia koos Uus Meremaaga.
Kanadasse saabus aastatel 1870-1902 1 564 000 inimest, e. 47 000 inimest aastas. Suur tung Kanadasse oli 1883.a., mil saabus 134 000 inimest, aga 1894.a. saabus 26 000, 1902 85 000 inimest.
Brasiiliasse saabus 29 aasta jooksul (1870-1898) 1 713 000 emigranti. Või 60 000 aastas. Alates 1870.a. (9123) nende hulk kasvas järkjärgult ja moodustas 1887.a. 35 899 inimest, tõustes aga järgmisel aastal 131 745 emigrandini. Hiljem see kõigub tugevalt, mil 1891.a. saabus 217 000 emigranti (max hulk), 1897.a 112 00 inimest.
Argentiinasse asus ümber 32.a kestel (1870-1901.a.) 2 533 000 inimest või 79 000 inimest aastas. Esimestel aastatel oli emigratsioon loid (1871.a. 20 930 inimest). Hiljem see järkjärgult tugevnes ja küündis viimase 15 aasta kestel oma kõrgeimate näitajateni: 1889.a. 261 000 inimest (max arv), 1890.a. 111 000, 1896.a. 135 000 ja 1900.a. 106 000 inimest. Kuid Argentiinast lhtub omakorda emigrantide voog (suur osa naaseb kodumaale või liigub edasi teistesse Ameerika riikidesse). Kohaliku statistika andmete järgi aastatel 1857-1900 saabus Argentiinasse emigrante rohkem, kui neid sealt välja rändas, ületades väljarände 1 732 280 inimesega.
Uruguai on emigrantidele vähe ligitõmbav. Siis rändas 32.a. kestel (1870-1901.a.) umbes 404 000 emigranti, st. 13 000 aastas(1870.a. 21 000, 1898.a. 27 000 inimest).
Austraaliasse ja Uus-Meremaale rändas 31.a. kestel (1871-1901.a.) 1 285 000 inimest. Keskmiselt 41 000 aastas. Nendesse maadesse liiguvad emigrandid üpris ühtlase voona. Enim saabus neid 1883 -1888.a., misjärel see järkjärgult vähenes. Austraaliasse ja Uus-Meremaale saabus 1883.a. umbes 95 000 inimest. 1900.a vähem umbes 10 000 inimest.
Emigrantide arvu arvestatakse Kanadasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale rännu puhul sissesõitnutest väljasõitnute arvu lahutades.
IV Emigratsioon üksikutest riikidest. (Emigratsiooni statistika). Emigratsiooni üle statistika pidamine seisab paljude raskuste ees. Inimese riigi piiridest väljumise jälgimine tekitab raskusi ja mitte alati ei ole võimalik välismaale minejat emigrandina käsitleda, kuna välismaale sõitnul ei olnud algul sinna jäämise kavatsust, kuid ettenägematute asjaolude tõttu ta jäi sinna ning muutus emigrandiks. Mugavaim viis on pidada emigratsiooniliseks liikumiseks meritsi rändamisi, kuna alati on teada üle ookeani või maale saabuvate reisijate arv. Enamik riikide maapiir on selles mõttes kontrolli alt väljas. Teine, vähem täpsem emigrantide viis, millist praktiseeritakse mõnedes riikides (Itaalias, Hollandis jne.) seisneb välismaale sõiduks passi väljavõtnute nimekirjade pidamine, milliseid vormistatakse kohalikes omavalitsuste ja kogukondades.
Suurbritanniast tulenev emigratsioon. Inglise statistika registeerib kõik kuningriigi sadamatest üle ookeani reisile väljuvad reisijad, kusjuures teki reisijaid peetakse emigrantideks. Kuni1848.a. väljusid kuningriigi sadamatest eranditult vaid kuningriigis sündinud emigrandid, kuid nimetatud aastast peale sõitsid Inglismaa kaudu emigratsiooni enam kui 4000 Saksamaa elanikku. Hiljem välismaalastest emigrantide hulk kasvas veelgi, nõnda, et 1853.a. peale hakati neid brittidest eraldi üles kirjutama. Samuti hakati märkima üles emigrandi sugu, vanust ja elukutset. Sellisel viisil on alltoodud tabelis inglise elanikud kuni 1853 koos väikse hulga välismaalastest emigrantidega (alates 1847.a.) aga alates 1853.a. on siin märgitud vaid Ühendatud kuningriikide alamatest emigrantide arv.
Suurbritannia sadamatest 1815- 52.a. lähtunud emigrantide arv.
Aastad. Isikute arv. Aastad. Isikute arv.
2081 1835 44477
1816 12510 1836 75414
1817 20634 1837 72032
1818 27787 1838 33227
1819 34787 1839 62203
1820 25729 1840 90748
1815-20 12 352 1831-40 703150
1821 18617 1841 118592
1822 21304 1842 238344
1823 17093 1843 57212
1824 14805 1844 70686
1825 14891 1845 93501
1826 20900 1846 129351
1827 28003 1847 258270
1828 31198 1848 248089
1829 31198 1849 299498
1830 56907 1850 250849
1821-30 249 810 1841-50 1 794 392
1831 83160 1851 335966
1832 103140 1852 368764
1833 62527
1834 76222 1815-52 3 575 710
Emigrantide arv Suurbritanniast alates 1853 kuni 1902.a.
Aastad. Isikute arv. Aastad. Isikute arv.
1853 278129 1873 228345
1854 267047 1874 197272
1855 150023 1875 140675
1856 148284 1876 109469
1857 181051 1877 95195
1858 95067 1878 112902
1859 97093 1879 164274
1860 95989 1880 227542
1853-60 1 312683 1871-80 1 678919
1861 65197 1881 243002
1862 97763 1882 279366
1863 192864 1883 320118
1864 187081 1884 242179
1865 174891 1885 207644
1866 170053 1886 232900
1867 156982 1887 281487
1868 138187 1888 279928
1869 186300 1889 253795
1870 202511 1890 218116
1861-70 1571829 1881-90 2 558535
1871 192751 1891 218507
1872 210494 1892 210042
***
Aastad. Isikute arv. Aastad. Isikute arv.
1893 208814 1900 174431
1894 156030 1891-1900 1 748891
1895 185181
1896 161925 1901 172040
1897 145540 1902 205910
1898 140644
1899 146777 1853-1902 9 248807
Kogu perioodil 1815-1902 emigreerus Suurbritanniast 12 824 517 mõlemast soost inimest. 9 249 000 emigranti olid perioodil 1853- 1902 inglased ( koos vallialaste g a 20;;89F0<8) 4 9 3 2 0 0 0 v õ i 5 3 % , i i r l a s t e s t 3 3 8 4 0 0 0 v õ i 3 7 % , ao t l a s t e s t . 9 3 3 0 0 0 e h k 1 0 % e m i g r a n t i d e s t . I i r l a s t e e m i g r a t s i o o n s u u r e n e s e r i t i a l a t e s 1 8 4 5 . a . , k u i n e i s t r ä n d a s v ä l j a 7 7 6 8 6 i n i m e s t , m i s m o o d u s t a s 8 3 % k õ i g i s t i n g l i s e e m i g r a n t i d e s t . H i l j em emigratsioon suurenes kiiresti, 1847.a. moodustas iiri emigratsioon 217512 inimest ja jätkus mõningase kõikumisega neis raames kuni 1853.a., kusjuures kõrgeim arv oli 1851.a 254537 inimest. seejärel emigratsioon Iirimaalt vähenes ja viimastel aastatel (erandiks 1863-66.a.) see ei ületanud 100 000 inimest aastas. Umbes 2/3 kõigist Suurbritanniast lahkunud emigrantidest suundus Põhja Ameerikasse Ameerika Ühendriikidesse, aga nimelt:
Riik. Aastad. Aastad. Aastad.
1815-52 1853-96 1815-96
Ameerika Ühendriikidesse 2 065 000 57% 5 524 000 67% 7 589 000 64%
Kanadasse 1 037 000 29% 853 000 10% 1 890 000 16%
Austraaliasse 313 000 9% 1 387 000 17% 1 700 000 15%
Teistesse riikidesse 161 000 5% 498 000 6% 659 000 5%
Kõik kokku: 3 576 000 100% 8 262 000 100% 111838 000 100%
Kuni 40- te aastateni suundus enamus emigrante Kanadasse: alates 1815.a. kuni 40 aa. Asus sinna 531 000 inimest, samas aga Ameerika Ühendriikidesse vaid 458 000 inimest. Seejärel (alates 1835.a.) enamus suundub USA-sse. Alates 1838.a. tuleb esile Austraalia, kui riik, kuhu suundub emigratsiooni laine. 1852.a. kolis Austraaliasse 82 000 emigranti, mis ületas märkimisväärselt Kanadasse suundujate arvu (33 000 inimest.), sellest ajast peale suundub Austraaliasse märkimisväärne hulk emigrante. USA-sse suunduvad peamiselt iirlased ja inglased. Kanadasse ja Austraaliasse ning teistesse riikidesse peamiselt inglased.
Nii perioodil 1853 -96.a. 100 emigrandist, kes pärinesid nimetatud riikidest, olid:
Riik Rahvus
Kõik kokku
Inglased
Iirlased
otlasedUSA-sse
Kanadasse
Austraaliasse
Teistesse riikidesse44%
64%
64%
83%48%
21%
22%
6%8%
15%
14%
11%100%
100%
100%
100%
Millisel määral mainitud kuningriigi kolme rahvuse esindavad emigreerumisel üht või teist riiki eelistasid, on näha järgmistest arvudest:
Rahvused
Ümberasujad suundusid
USA-sse
Kanadasse
Austraaliasse
Teistesse
riikidesse
KokkuInglasi
Iirlasi
otlasi57%
84%
55%13%
6%
15%21%
9%
24%9%
1%
6%100%
100%
100%
Suurbritanniast lähtunud emigrandid, 1896.a. andmete põhjal jagunesid tegevusalade põhjal, 100 inimese kohta, kes olid üle 12 a. vanad ((Tööiga oli madalam.))
Põlluharijad - 9%
Töösturid ja kaupmehed - 30%
Mustatöölised ja teenijad - 23%
Vabade kutsetega tegelejad - 14%
Määratlemata kutsega - 24%
Peale Suurbritaannia alamate, sõitsid inglise sadamate kaudu igal aastal emigratsiooni teiste Euroopa riikide väljarändajad, põhiliselt Saksamaalt, Skandinaavia maadest, Itaaliast ja Venemaalt pärit isikud. Nende hulgast saab selgust viimaste aastate andmete põhjal. Suurbritanniast lahkus välismaa emigrante 1900.a. 124 807 inimest, 1901.a. 124 233 inimest, 1903.a. 174 354 inimest.
Samas on Suurbritannia sihtriigiks, millesse saabuvad emigrandid teistest Euroopa riikidest, eriti Saksmaalt ja Venemaalt (poolakad ja juudid). Emigratsiooni Suurbritanniasse oli alati väiksem temast väljuvast emigratsioonist. Nii perioodil 1877-1896.a. asus riiki 1 666 394 inimest ja sõitis sealt ära 4 298 947 inimest. Lühidalt 100 sisesõitnu (immigrandi) kohta on 258 emigranti. Kuid viimasel ajal on immigrantide hulk tugevalt kasvanud ja kasvanud peaegu emigrantide arvu tasemele.
1900.a. oli 149 137 immigranti ja 174431 emigranti.
1901.a. 149 908 172 040
1902.a. 199 868 205910
XIX saj. es i m e s e k ü m n e n d i l o l i S u u r b r i t a n n i a s e m i g r a t s i o o n t ä i e s t i o r g a n i s e e r i m a t u . S e l l e s s u u n a s t e h t i e s i m e s i k a t s e i d 1 8 3 0 . a . W a k e f i e l d “ i ( -. . M:D8;J4><J) p o o l t , k e s a s u t a s K o l o n i s e e r i m i s e ü h i n g u ( C o l o n i s a t i o n S o c i e t y ) , m i l l i s e e e s m ä r g i k s o l i k o l o o n i a t e a s u s t amine, seades selle tasakaalu maa, kapitali ja töö hulgaga. Sel eesmärgil normeeriti kolonistidele antava maatüki suurus kui ka selle eest makstava tasu suurus (tasu maa eest pidi katma koloniseerimiseks tehtavad kulud), aga ka asunike arv ning ka kolooniates makstavad töötasud. Wakefield“i süsteem aga kõrbes kiiresti põhja ja riik võttis emigratsiooni korraldamise enda peale. 1831.a. jagati emigrantidele Uus-Lõuna Vallises ja Tasmaania vabu maid. 1837.a. seati emigrantide üle valitsuse järelvalve. Aga 1840.a. anti kogu asjaajamine üle spetsiaalsele komisjonile Colonial land- and emigration board, millise ülesandeks oli levitada Inglismaal tõeseid andmeid kolooniate kohta, nendes vabade maade olemasolust, mis on tunnistatud riigi omandis olevaks ja emigrantide üle ookeani sõidu võimalustest. Tänu selle komisjoni tegevusele, kiirenes Austraalia ja Uus-Meremaa asustamine ning kümne aasta jooksul (1837 1846) kolis sinna üle 100 000, aga 1847- 54.a. juba üle 207 000 inimese, kellest 80% kasutasid valitsuse abi. Komisjon laiendas oma tegevust ka Lõuna-Aafrika kolooniatele. 1855.a. selle komisjoni õigusi piirati. Sellelt võeti ära kolooniate maa-asjade juhatamise õigused, millised anti üle kolooniatele endile. Koloniate administratsioonid piirasid saabuvatele emigrantidele antavat toetust, mis kajastus üpris kiiresti ka saabujate hulgas. Nii saabus Inglismaalt Austraaliasse 1857.a. 27 762, aga 1858.a. 15 910 emigranti, 1859.a. 8630, 1860.a. 6409 emigranti. 1860.a. valitsus loobus emigratsiooni toetamisest. 1873.a. kaotati eelnimetatud komisjon ja selle funktsioonid anti üle kaubandusametile (emigrantide veo üle järelvalve teostamine) ja kolooniatele (nende üle statistika pidamine). Peale nende valitsusasutuste tegelesid emigratsiooniga pidevalt kohalike omavalitsuste organid. Inglise kogukond tegeles samuti emigratsiooni küsimustega, eriti peale Wakefield“i üritust. Moodustas rea eraühinguid, millistel oli suuremalt osalt filantrooplik iseloom. Need ühingud, aga samuti ajakirjandus ergutas pidevalt valitsust emigratsiooniga tegelema. Osalt sellele agitatsioonile, valitsus toetas emigreerumist 1882 ja 1883.a., mil tootmiskriisi ja otimaa näljaga, eriti selle Lääne osas, mis oli asustatud väikerentnikega (crofter) Suurenes Suurbritanniast lähtuv migratsioon märgatavalt. 1866.a. asutati Londonis valitsusasutus, mida nimetati - Emmigrants information office ehk informatsioonibüroo, mis andis infot emigratsiooni sihtriikide kohta, kuid mis tegutses edukalt ja omas oma agente mitte vaid inglise kolooniates, vaid ka Argentiinas ja teistes ülemere maades. Inglismaal eksisteerivad edasi ka filantroopide eraühingud, kes toetavad materjaalselt kodumaalt lahkuvaid emigrante. Inglise kolooniatest vaid Kanada ja Natal võtavad emigrante vastu avasüli (esimene ootab eriti põllumehi).
Inglise valitsuse suhtumine emigratsiooni sõltus valitsuse laadist. Konservatiivne valitsus soosis emigratsiooni, lootes sel teel reguleerida sotsiaalseid suhteid metropolis endas ja saada lahti kasvavast linnaproletariaadist. Selle poliitika vastu olid kõik kolooniad, erandiks Natali ((Lõuna-Aafrika Vabariigis)). Gladstone liberaalne valitsus, mis pidas õigemaks metropoli elanike majanduslike tingimuste reformide teel parandamist, ei pidanud emigratsiooni oluliseks hooleasjaks.
Emigratsioon Saksamaalt.
Saksamaa poolne emigratsiooni registreerimine on kaugel täiuslikkusest, nõnda nagu kõik maalt emigreerujad ei lahku ainult Saksa sadamatest. Samuti paljud alaliselt lahkumise plaanidega isikud ärasõidul seda ei väida. Alguses registreerisid emigrante üksikute riikide kohalikud valitsusasutused. Würthemburgis 1812.a., Preisimaal 1814.a. , Bavaarias 1820.a. Hessenis 1822.a. Badenis 1840.a., Meklenburg-verinis 1849.a. Saksoonias 1853.a. Teistes saksa riikides emigratsiooni kohta statistikat ei peetud. Emigrantide arvestus ja kogutud andmete avaldamise kord viidi sisse Bremenis 1832.a. , Hamburgis 1846.a. Seejuures enne Hamburgis enne 1851.a. ja Bremenis enne 1866.a. puudus statistikas riikkondsuse-rahvuse statistika tegemise rubriik. Kaasaegne Saksamaa statistika lahkuvate emigrantide kohta põhineb saksa alamate väljakirjutusel saksa ja välismaiste sadamate kaudu, mis on viidud sisse 1871.a. Emigrantide registreerimisel Saksamaa, Hollandi, Belgia sadamates märgitakse üles sugu, vanus, sünnikoht ja emigrandi kavatsetav sihtkoht. Samuti registreeritakse andmed väljasõitja perekonna kohta, kui nad emigreeruvad terve perekonnana. Hamburgis küsitakse veel emigrandi elukutset-ametit. Prantsusmaa sadamates kasutatavates registrites puudub emigrandi sugu ja vanust märkiv lahter. Kuid Inglismaa sadamate kaudu üle ookeani sõitvatest emigrantidest registreeritakse vaid need, kes tegid avalduse emigreerumisest mingis Euroopa kontinendil asuvast sadamast lahkudes.
Ameerika Ühendriikide statistika andmete põhjal, kuhu suundus peaegu kogu Saksamaalt tulev emigrantide vool 1820 - 1870.a. (alates 1871.a. aga Saksamaa statistika järgi) oli Saksamaalt lähtuvate emigrantide arv järgmine:
Aasta. Isikute arv. Aasta. Isikute arv.
968 1861 31661
1821 383 1862 27529
1822 148 1863 33162
1823 183 1864 57276
1824 230 1865 83424
1825 450 1866 115892
1826 511 1867 133426
1827 432 1868 123070
1828 1851 1869 124788
1829 597 1870 91779
1830 1976 1861-70 822007
1821-30 6761
1871 76224
1831 2413 1872 128152
1832 10194 1873 110438
1833 6988 1874 47671
1834 17686 1875 32329
1835 9311 1876 29644
1836 20707 1877 22898
1837 23749 1878 25627
1838 11684 1879 35888
1839 21028 1880 117098
1840 29704 1871-80 625968
1831-40 152454
1881 220902
1841 15291 1882 203585
1842 20370 1883 173616
1843 14441 1884 149065
1844 20731 1885 110119
1845 34355 1886 83225
1846 57561 1887 104787
1847 74281 1888 103951
1848 58465 1889 96070
1849 60235 1890 97103
1850 78896 1881-90 1342423
1841-50 434626
1891 120089
1892 116339
1851 72428 1893 87677
1852 145918 1894 39204
1853 141946 1895 37498
1854 215009 1896 32114
1855 71918 1897 23249
1856 71028 1898 22221
1857 91781 1899 24323
1858 45310 1900 22309
1859 41784 1891-1900 525023
1860 24491
1851-60 591669 1901 22073
1902 32098
83.aasta kestel (1820-1902) kolis Saksamaalt minema 4 556 068 mõlemast soost inimest. See arv on tegelikkusest mingil määral väiksem, kuna mere kaudu emigreerumisel end emigrandiks kuulutanutele, ei ole siis arvestatud maismapiiri ületades Venemaale, Balkani poolsaarele, Prantsusmaale ja teistese naaberriikidesse suundunud emigrandid. See arvude vahe on kompenseeritud, saksa majandusteadlaste (Filipovitsi ja teiste) arvates, Saksamaale suunduva emigrantide vooga. Ameerika statistika viitab samuti lünkadele Euroopas tehtavates ülestähendustes. Tema andmete järgi perioodil 1821-1902.a. saabus Saksamaalt Ameerika Ühendriiki d e s s e 5 1 4 7 8 2 4 i n i m e s t . U S A a n d m e d o n p e a e g u i g a a a s t a S a k s a a n d m e t e s t k õ r g e m a d . E n d i s e l a j a l , p a l j u d e m a j a n d u s t e a d l a s t e a r v a t e s ( R o ae r , K o l b a , 0A8;JG8:>20) o l i ü h e k s S a k s a m a a l t l ä h t u v a e m i g r a t s i o o n i p õ h j u s e k s s õ j a v ä e t e e n i s t u s e k o h u s t u s e t ä i t m i s e s t k õ r v ale hoidmine, mis väljendus salajases emigratsioonis 9 aasta kestel (1856-64.a.), mil Preisimaalt emigreerus: ametlikult - 488871 inimest ehk 94% ja salaja 31307 inimest või 6%. Viimasel ajal, mil seadused on Saksamaal sellise, et ei pea salaja emigreeruma, on ikkagi Saksamaalt lähtuvate emigrantide arv väiksem kui ameeriklaste saadud arv. Perioodil 1871-1902.a. oli Saksamaa statistika järgi emigreerunud 2 547 585 inimest, siis Ameerikasse saabus Saksamaalt 2 779341 inimest. Seda vahet 9% tuleb lugeda Saksamaalt teostatava registreerimise puudustesse. Peamine emigrantide mass suundub Hamburgi ja Bremeni kaudu. Neid sadamaid teenindavad selles suhtes ka teised Euroopa riigid (Venemaa, Austria-Ungari jne.) Aastatel 1871 1901.a. lahkus Euroopast 1 667914, ja Bremenist 1 150 589 erinevatest rahvustest inimest. Saksamaalt endast emigeerusid:
Bremeni kaudu (osalt Inglismaa ja teiste Euroopa sadamate kaudu)-1 153 000 või 48%
Hamburgi kaudu 834 000 .... 34%;
Teiste Saksamaa sadamate kaudu 48 000 ... 2%;
Antverpeni kaudu 256 000 ... 11%;
Roterdami ja Amsterdami kaudu 35 000 .... 1%
Prantsusmaa sadamate kaudu 109 ....4%
Kokku: 2 425 000 inimest või 100%
Prantsusmaa sadamate kaudu (peamiselt Havar) suunduvad põhiliselt Elsassi ja Lotringi elanikud. Äärmiselt erisugused sotsiaalsed tingimused, millistes asuvad üksikud Saksamaad moodustavad riigid, jätavad jälje ka emigratsiooni intensiivsusele nii ühes kui teises selle osas. Nii, üldisel, kogu riigi mastaabis, emigrantide arvu vähenemisel 1895.a., selle mõnedes osades (Reini äärses Bavaarias, Reis väiksemal harul, vartsenburgis jne.), oli märgatav emigrantide hulga kasv.
Ei ole alust seada emigratsiooni hulka sõltuvusse elanike tihedusega. Paljude aastate andmetest on näha, et võrdlemisi hõredalt asustatud Preisimaa Ida osa (52 -63 elanikku ruutkilomeetril) annab 6 10 korda enam emigrante, kui tihedalt asustatud (134-181 inimest ruutkilomeetril) Reini provints või veelgi tihedamini asustatud Saksoonia.
Emigreerub peamiselt õitsvas tööeas elanikkond. Nõnda oli 1000 inimesest (1896.a. andmete põhjal):
VanusEmigrandid keskmiseltElanike hulgas keskmiselt.Kuni 14.aastased
Alates 15- 20
21 30
31- 50
Üle 60. aasta172
234
323
211
60330
137
144
231
158
Meessoost emigrantide hulk ületab naissoost emigrantide arvu oluliselt.
1892- 97.a. kolisid Saksamaalt minema 179 112 meest ja 145623 naist. Naised moodustavad kõigist emigrantidest 45% , kusjuures see % kõikus üksikutel aastatel 44 ja 47 vahel, samas, kui kogu elanike hulgas on see võrdne 51%.
Vaatamata Saksamaalt lähtuva emigratsiooni suurele arenemisele ei õnnestunud kuni XIX sajandi lõpuni luua ookeanitaguseid saksa kolooniaid. Koooniaid püüti moodustada juba 1818.a. emigratisiooni ühisuste nime all ja peamiselt Ameerikas. Nii loodi 1832.a. New-Yorgis saksa ühing, et asustada sakslastega Texas ja Oregon, millised olid siis veel Ameerika Ühendriikide osad. Kuid nende ühingute sisetülide tõttu need läksid 1834.a.laiali. 1837.a. käivitati n.n. Esimese ameerika-saksa konventsiooni liikumine, et luua Ameerika Ühendriikides spetsiaalne eranditult saksa osariik. 1842.a. mõned saksa mõjukatest vürstidest organiseerisid Texases ümberasunike kaitse ühingu, milles kavatseti moodustada spetsiaalne Inglismaa hoolekande all olev saksa riik. Selle asemel, et hoolitseda võimalikult paljude kaasmaalaste ümberasumisest Texasesse, saatis ühing sinna, prints Solmsi (XXX, 840) juhtimise all spetsiaalse ekspeditsiooni, milline tegeles kohapeal mitte asustamise küsimustega, vaid hoopis a r v a t a v a l e k o l o o n i a v a l d a j a p r i n t s i õ u k o n d l i k u o s a r i i g i m o o d u s t a m i s e g a . Ü h i n g l ä k s p a n k r o t t i j a l õ p e t a s o m a t e g e v u s e 1 8 4 6 . a .
1 8 4 9 . a . a s u t a s i d v e n n a d `o m b u r g i d ( (><1C@3J) B e r l i i n i s ü h i n g u , e t l u u a s o t s i a l i s t l i k e l a l u s t e l L õ u n a A u s t r a a l i a s s a k s a k o l o o n i a , k u i d k a s e e k a t s e e i a n d n u d m i n g e i d s o o v i t a v a i d t u l e m u s i . E m i g r a t s i o o n i ü h e n d u s e d , m i l l i s t e l e i o l n u d p o l i i t i l i s i e e s m ä r k e , t e k k i s i d S a k s a m a a l X I X s a j a l g u s e s . N e i s t o s u t u s e n a m e l u j õ u l i s e k s r e l i g i o o s e d ü h e n d u s e d . P a p p i s t i d e k o l o o n i a ( v t . 0??J, X X V I , 2 7 4) eksisteeris Ohio“s (Põhja-Ameerika) üle 30 aasta. Liikumine võttis Saksamaal laia ulatuse möödunud sajandi 40. astatel, kui algas Lõuna-Ameerika asustamine. Eesmärgiks oli seal saksa elemendi suurendamine, moodustati Saksamaal ja Ameerikas endas rida ühinguid, millistest mõningad tegutsesid saksa riikide hoolekande all. Nii asutati 1846.a. Leipzigis Emigrantide eest hoolitsemise keskbüroo, mis oli Badeni, Hesseni ja Würtengurgi valitsuste järelvalve all. Neist algatustest osutusid enam elujõulistemaks need, millistel oli eesmärgiks kolooniate loomine Lõuna Brasiilias. Kuni käesoleva ajani (1904.a.) tegutseb Hamburgi koloniseerimise 1849.a.ühing, kuid emigratsiooni voogudele sellel erilist mõju ei ole. XIX saj keskpaigas küpses Saksamaal mõistmine, et emigratsiooni on tarvis reguleerida seadusandlike meetmetega. Algus tehti 1847.a. Preisimaal, mis hakkas oma ookeanitaguste, eriti Ameerika Ühendriikides, konsulite kaudu koguma neis riikides, kuhu emigrandid suunduvad, teateid elutingimuste kohta. Samuti seati sisse kontroll asutuste ja isikute üle, kes emigratsiooni soosisid. See asi võeti tõsiselt käsile 1871.a. Seoses Saksa keisririigi moodustamisega hakkasid tekkima saksa kolooniad ookeanitagustes maades ja jälle tõusis päevakorda emigratsiooni reguleerimise küsimus. Peale uute eraühingute, mis soodustasid väljarännet, asutamist, anti 1897.a. välja ülesaksamaaline Emigratsiooniseadus. Seaduse aluseks võeti soov, et kodumaalt lahkunud sakslased ei katkestakse isamaaga vaimset ja võimalustmööda ka majanduslike sidemeid. Igale sakslasele anti täielik emigreerumise vabadus ja vaid sõjaväeteenistuse kohustus moodustas selles erandi. Kõigil teistel juhtudel osutati emigreeruda soovijale kõikvõimalikku abi. Seadus koondas kogu emigratsiooni asja spetsiaalses valitsusasutuses ja tugevdas valitsuse kontrolli emigrantide üleveoga tegelevate isikute ja äriühingute ning ülemeremaade koloniseerimisasjade üle.
Emigratsioon Itaaliast. Itaaliast lähtuva emigratsiooni puudutavaks statistika allikaks on kõikidele riigi piiridest välja reisivatele isikutele välja antavate passide registreerimine ja kes said kommunalvõimudelt ärasõitu takistavate põhjuste puudumise tõendi. Itaaliast pärit emigrandid jaotatakse 2 järku alalisteks ja ajutisteks, vaadates sellele, kas väljasõitja kavatseb sõita välismaale alatiseks, või mingiks lühikeseks kindlaksmääratud ajaks. Välismaale sõitvatest itaallastest saab emigrantide registreerimisel neid eristada teistest ränduritest, mida on kerge teha, kuna emigrantidele antakse välja pass suhteliselt odava hinnaga (2,4 liiri, 12,4 liiri asemel). Emigrantide kohta peetakse Itaalias täpset arvestust alates 1876.a. Märgitakse üles, sugu, vanus, elukutse, sünnikoht ja ka riik, millisesse väljasõitja kavatseb minna. Nende andmete kõrvutamisel sadamalinnades, milliste kaudu emigrandid ookeani taha sõidavad, andmetega mis on kogutud riikides, millistesse itaallased ümber asuvad, ilmneb peaegu alati, et tegelikkuses on emigrante rohkem, kui on kirja pandud Itaalia ametnike poolt. L.Podio arvates on see tingitud sellest, et isikud, kes deklareerivad kodus kui ajutised emigrandid, kes suunduvad tööle mingisse naaberriiki, leidmata seal tööotsa, sõidavad ookeani taha. Enamus ajutisi emigrante sõidab Itaaliast ära kevadel ja nad tulevad sügisel, kui tööd tehtud, tagasi. Need on põhiliselt mullatöölised, kiviraidurid, müürsepad ja telliste valmistajad. Nad töötavad Itaalia naaberriikide raudteede, kindluste jne. ehitustel, harvem teistes Euroopa osades. Alaliselt lahkuvad emigrandid suunduvad aga peamiselt Ameerikasse.
Itaaliast emigreerunute hulk.
Aastad. Alalised Ajutised. Kõik.
emigrandid emigrandid
1876 19756 80015 99771
1877 21087 78126 99213
1878 18535 77733 96213
1879 40824 79007 119831
1880 37934 81967 119901
1876- 80 138136 396848 534984
1881 41607 94225 135832
1882 65748 95814 161562
1883 68416 100685 169101
1884 58049 88968 147017
1885 77029 88164 157193
1886 85335 82474 167829
1887 127748 87917 215665
1888 195993 94743 290736
1889 113066 105289 218355
1890 104733 112511 217244
1881-90 937744 942790 1880534
1891 175520 118111 293631
1892 107369 116298 223667
1893 124312 122439 246751
1894 105455 119968 225423
1895 169513 123668 293181
1896 182265 123862 306127
1897 159690 134426 294116
1898 126787 155945 282732
1899 131308 177031 308339
1900 153209 199573 352782
1891-1990 1 435428 1 391321 2 826749
1901 251577 281668 533245
26.aasta jooksul (1876-1901.a.) sõitis Itaaliast välja 5 775512 inimest, neist 2 762885 inimest olid alalised emigrandid ja 3 012627 ajutised emigrandid. Emigrantide hulk mõlemates oma vormides aasta-aastalt kasvab. 1901.a. emigreerus rohkem inimesi kui esimesel käsitletaval viisaastaksul. Alaliselt emigreeruvad inimesed lahkuvad Põhja Itaaliast (Veneetsiast, Lombardiast ja Piemiontist) ja mõnedest lõunaprovintsidest Kosentsist (Kalabria), Potentsõ (Balikata), Calerno (Kampanja). Peaegu kõik ajutiselt emigreerunud on pärit eelpool nimetatud Põhja Itaalia provintsidest. Teistest Itaalia osadest on emigrante üldse vähe ja neid ei ole peaegu Roomast ja Sardiiniast. 90% kõigist ajutistest ja 64,5% alalisi emigrantidest on mehed. Kuni 14 aastased lapsed, moodustavad kõigist Itaalia elanikest 30%. Alaliste emigrantide hulgas on neid 25% ja ajutiste emigrantide seas 9%. Oma tegevusalalt jagunevad emigrandid järegmiselt.
Tegevusala1888.a.1897.a.Maaharijad ja põllumajandustöölised
Mullatöölised, kandjad ja mustatöölised
Müürsepad, kiviraidurid jne.
Käsitöölised ja muud kutsed.63%
17%
8%
12%45%
25%
15%
15%
Põlluharijad ja põllumajandustöölised suunduvad peamiselt Ameerikasse, teiste ametite isikud, kui ajutised emigrandid, aga Euroopase. 61% kõigist alalistest emigranitidest (1897.a.) suunduvad koos oma peredega ja vaid 39% rändavad üksi, kuna lähevad ajutistele töödele (ajutised emigrandid), neist vaid 20% on perekondadega ja 80% sõidavad üksi. Peamisteks üle ookeani sõitmise lähtesadamateks on Itaalia sadamad Genua, Neapol, osalt ka Palermo ja Kaljari. Üpris paljud (põhiliselt illegaalsed emigrandid) suunduvad Marseli, Havre, ja teiste Prantsuse, Belgia ja osalt ka Saksamaa sadamate kaudu. Sihtmaade andmete põhjal on 10 aasta kestel (1889-98) Itaaliast saabunud Brasiiliasse 647 000, Ameerika Ühendriikidesse Põhja-Ameerikasse 579 000, Argentiinasse 475 000. Peale selle asuvad Itaallased ümber Tiilisse, Peruusse, aga samuti ka Aafrikasse. Eriti Egiptusesse ja Tunisesse, kuigi kaugeltki mitte sellistes hulkades, kui ülemeremaadesse.
Emigratsiooni peamisteks põhjusteks on puudus, kuigi paljud suunduvad pikemaks ajaks välismaale et parandada oma viletsat majanduslikku seisu, aga samuti traditsioonide põhjal (Lukka püst-kujude kaupmehed). Kuid mõned aastad tagasi kogukondades emigratsiooni põhjuste kohta teostatud küsitlusel saadi kõigist Itaalia
8286 kogukonnast vastused 2310-est. Seejuures selgus, et 920 kogukondadest emigreerutakse oma materiaalse olukorra parandamise eesmärgil, 853 vaesuse tõttu, 254 tööpuuduse tõttu, 133 viljaikalduse, 36 põllumajandusliku kriisi tõttu, 117 ülejäänud kogukonnas muudel põhjustel (väike palk, suur rahvastiku tihedus, varem emigreerunud sõprade ja sugulaste kutsel, agentide poolse propaganda tõttu). Emigrantide jõukuse taseme küsimusele vastasid 1419 sündikut ((ametnikku)), et enamus emigrantidest, kes neilt passid välja võtsid, omasid raha vaid reisikulude katteks, 499 et neil on mõningane varu, et kohapeal end sisse seada, 667 et emigrantide hulgas on erineva jõukusega isikuid. Tihti märgiti, et emigrantidest paljud said ümberasumiseks raha oma vara müügist või sugulaste ning sõprade käest, kes olid juba varem üle ookeani sõitnud ja lõpuks, paljud, eriti Brasiiliasse suundujad sõitsid erinevate ettevõtjate ja emigratsiooni agentide arvelt. Need viimased satuvad enamuses neid üle ookeani aidanud isikute majandusliku ikke alla. Itaalia geograafiline ühing kogub igal aastal oma korrespondentidelt andmeid välisriikides elavate itaallaste arvu ning olukorra kohta. Ühingu poolt avaldatud (1889.a.) andmete järgi on näha, et kõige rohkem on itaallasi:
Brasiilias 282 000, seejärel Argentiinas 245 000 (Buenos-Aireses 150 000), Ameerika Ühendriikides 175 000 (suurtes linnades 154 000) , Uruquai 88 000 (Montevideo 25 000 ja samanimelises ringkonnas 50 000), ülejäänud Ameerika vabariikides - 14 000 (peamiselt linnades), Aleksandrias (Egiptuses) 23 000, Tunises 19 000, Austraalias 2 000.
Peale selle elab palju itaallasi alaliselt Euroopa linnades, näiteks Marseles 60 000, Konstantinopolis -9 000, Londonis 7 000. Vaatama kõrgele elukallidusele ookeanitagustes riikides, on seal töötasu niivõrd kõrge, et paljud itaallased, kogunud raha, sõidavad vanas eas Itaaliasse tagasi. Viimase ajani ei ole Itaalias emigratsiooni suhtes mingeid seadusi. 1889.a. seadusega kuulutati emigratsioon vabaks, erandiks sõjaväeteenistuse kohustuse teenimise kohustus. Viimasel juhul on tarvis sõjaministri luba. Emigratsiooni agentidena võivad töötada siseministrilt vastava loa saanud isikud, millise saamiseks esitatakse pant 3 5 tuhande liiri ulatuses. Agentide tegevus on valitsuse kontrolli all. 1895.a. tegutses Itaalias emigratsiooni 34 agentuuri koos 7169 agendiga.
Emigratsioon Austria-Ungarist.
Emigratsiooni kohta saab enam tõepäraseid andmeid Hamburgist ja Bremenist, kui peamistest väljasõidu linnadest. (vaid Lõuna Tirolist tulnud emigrandid sõitavad üle mere Genua ja Marsele kaudu. Nende linnade andmete põhjal on kogutud kokku Austria-Ungarist ookeani taha reisinud isikute arv:
Aastad.Austriast.Ungarist.1871
1872
1873
1874
1875
1876
1877
1878
1879
1880
1871-1880
1881
1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
1889
1890
1881-1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
19019205
8903
10266
8974
6594
7809
6364
4817
6395
20593
89920
24259
17371
18851
20558
16097
18925
19488
24819
30061
37289
227718
41917
35713
32451
12537
34259
51492
28245
32032
55906
62343
386895
53920294
595
962
927
1065
625
652
803
1759
8766
16448
11257
17520
14839
13195
12348
25149
18270
17686
22064
36713
189041
36607
39234
32093
13029
31842
17453
10674
22965
43394
54767
302040
714741871-1901 758453 579003
Kokku 31.a. kestel (1871-1901.a.) on Austriast lähtunud emigrante olnud - 758453 inimest, Ungarist - 579003, seega kokku 1 337 456 inimest. Enne seda oli sealsete andmete järgi mõlemist riigi osast emigrante: 1849 1854.aastatel aastas keskmiselt 2575 inimest, aastatel 1855-1859 2577. 1860-1864 1881, aastatel 1865-68 5052 inimest aastas. Peamine osa emigrantidest suundus Ameerika Ühendriikidesse, vähem Kanadasse, Argentiinasse ja natuke Brasiiliasse. Kuid ameeriklaste andmetel on Austria-Ungarist sinna saabunud:
Aasta.USAKanadaArgentiina1898
1899
1900
1901
190250,300
84,800
108,700
133,800
185,74,500
7,400
6,100
5,700
....0,600
1,000
2,000
2,700
....
Austria seadusandlus (1897.a.) ja Ungaris (1901.a.) hoolitses peamiselt ülevedu korraldavate emigratsiooni agentide üle järelvalve teostamise eest. Peale selle on Ungaris emigrantide reisikulude katmiseks loodud valitsusfond.
Emigratsioon Venemaalt ja Soomest (erandiks Soome vürstiriik) emigratsiooni üle statistikat ei peeta. Venemaa väliskaubanduse ülevaated, mis antakse igaaastaselt tollivalitsuse poolt lõivude võtmise kohta välja, on andmed isikute arvu kohta, kes on ületanud nii Venemaa piiri nii sissesõidul, kui väljasõidul, kuna iga selline isik pidi omama passi või legimitatsiooniline ((isikutunnistus)) pilet. Viimaseid antakse välja piiritsooni elanikele lühiajalisteks välismaal käikudeks. Seejuures need on antud välja Saksamaa piiril 87%, Austriaga 11% piiritsoonis ja vaid 2% kõikidel keisririigi ülejäänud piiridel kokku (1901.a.). Passid antakse tavaliselt vähestele reisijatele. Nii sõideti üle piiri nii ühes kui teises suunas:
Aastad. PassidegaLegitimatsiooni
piletitega1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1901
1902
1903720 000
593 000
643 000
620 000
692 000
809 000
819 000
818 000
814 000
894 000
852 000
854 000
1 004 0004 516 000
3 195 000
3 573 000
3 475 000
5 247 000
5 551 000
6 932 000
7 399 000
7 085 000
7 957 000
8 624 000
10 206 000
10 691 0001891-1903 10 132 000 84 451 000
Kokku: 94 583 000 inimest.
Passiga piiri ületavate isikute arv kahanes 1892.a. neid oli siis kõigist piiri ületajatest 16% ja 1903.a. 8,5%. Passide eneste arv suurenes 12 aasta kestel 40%. Legitimatsiooni piletite arv aga 137%. Venemaale saabuvate ja sealt ära sõitvate arvu vahe võib olla mingil määral emigratsiooni või immigratsiooni tõttu elanike arvu muutumise näitajaks. Sellised andmed on olemas tolliametkonna väljaannetes aastatest 1856-1903.a. kogu Venemaa kohta, erandiks Soome, ja on toodud ümmardatuna ära järgnevas tabelis:
Venemaa piire ületanud reisijate arv. Keskmine isikute arv aastas.
Aastad. Ära sõitnud. Saabunud. Arvude vahe.1856-60
1861-65
1866-70
1871-75
1876-80
1881-85
1886-90
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1901
1902
1903254 000
318 000
446 000
728 000
835 000
863 000
1 557 000
2 648 000
1 907 000
2 117 000
2 051 000
2 963 000
3 194 000
3 879 000
4 067 000
3 971 000
3 959 000
4 740 000
5 552 000
5 884 000234 000
340 000
485 000
773 000
870 000
923 000
1 605 000
2 588 000
1 881 000
2 099 000
2 044 000
2 976 000
3 166 000
3 872 000
4 052 000
3 928 000
3 895 000
4 736 000
5 508 000
5 812 000-20 000
+22 000
+39 000
+45 000
+35 000
+60 000
+48 000
-60 000
-26 000
-18 000
-7 000
+13 000
-28 000
-7 000
-15 000
- 43 000
-67 000
-4 000
-44 000
-72 000
Sisseränne Venemaale ületas märkimisväärselt väljarände perioodil 1856- 90.a. Seejärel on täheldatav vastupidine dendents ja viimasel 13. a. on suund emigratsiooni kasuks (erandiks 1895.a.). Tabelis ei ole vene alamad ja välismaalased eraldi välja toodud, mida oleks tarvis teha, et võiks Venemaalt välja liikunud emigratsiooni mahtu hinnata. Seejuures, näis, et arvesse võisid olla vaid need isikud, kes ületasid piiri passiga, kuna legitimatsiooni piletid anti välja vaid piirialade elanikele ja lühiajaliseks välisreisiks. Kuid kui võrrelda Vene andmeid välisriikide arvudega, ilmneb, et paljud, lahkudes Venemaalt alaliselt, ei hankinudki piiri ületamiseks passi, ületades selle salaja või siis piirivalve suure valvsuse puhul hankisid lihtsamalt välja antava ja märkimisväärselt odavama legitimisatsiooni piletiga. See on veelgi enam seepärast tõenäoline, et enamus vene emigrantidest koosneb juutidest, poolakatest ja leedukatest, kes elavad Venemaa-Saksama või Austria maapiiri vahetus läheduses, millise kaudu toimub peaegu kogu (98%) Venemaa välja viiv ja tagasi toov reisiliiklus. Vene alamate välismaale sõitudest on andmed alates 1876.a. Kuni 1890.a. on need vaid Euroopa piiride kohta ja kuni 1891.a. passide alusel, siis alates 1891.a. kõikide piiride kohta ja alates 1892.a. passide ja ka legitimatsiooni piletite alusel.
Vene alamate piiriületamine passide järgi.
Üle Euroopa piiri.
Aastad.VälismaaleKodumaaleErinevus.1876
1877
1878
1879
1880
1881
1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
1889
1890
62 300
60 700
72 500
62 000
45 000
62 000
57 300
60 100
53 400
68 600
68 900
63 300
63 400
115 600
105 500
61 000
51 000
72 300
53 600
46 700
37 600
43 100
36 400
36 100
58 900
53 900
44 600
50 600
79 100
64 600
-1,300
-9,800
-0,200
-8,400
+1,100
-24,800
-14,200
-23,700
-17,300
-9,700
-15,000
-18,700
-12,800
-36,500
-40,900
Üle kõikide Venemaa piiride.
Aastad.Väljasõitnud.SissesõitnudErinevus.1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1901
1902
1903137 200
126 800
135 700
111 500
142 100
156 000
159 300
175 900
187 300
229 900
232 800
212 700
246 60095 000
86 900
87 100
84 800
112 400
128 200
133 300
136 600
142 100
194 900
193 000
175 100
178 700-42 100
-39 900
-48 600
-26 700
-29 700
-27 800
-26 000
-39 300
-45 200
-35 000
-39 800
-37 600
-67 900
Jaotus passide ja legitimatsiooni piletite järgi
AastadVäljasõitnuid.Sissesõitnuid.Erinevus.1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1901
1902
1903768 000
834 000
822 000
1 241 000
1 442 000
1 606 000
1 908 000
2 156 000
2 210 000
2 274 000
2 474 000
3 003 000712 000
761 000
781 000
1 295 000
1 367 000
1 519 000
1 809 000
2 018 000
2 081 000
2 172 000
2 358 000
2 845 000-46 000
-73 000
-41 000
+54 000
-75 000
-87 000
-99 000
-138 000
-129 000
-102 000
-118 000
-158 000
Erinevust vene alamatest saabunute ja välja sõitnute vahel võib pidada Venemaalt lähtunud emigratsiooniks, millise peamine hulk suundub üle Euroopa maismapiiri, et saksa ja inglise sadamate kaudu ookeani taha sõita. Venemaalt sõitis välja rohkem kui saabus.
Piirilõik.
1886
1897
1898
1899
1900
1901Vene-Preisi piir.
Preisi-Austria
Mööda Musta ja Aasovi merd
Mööda Kaukaasia Musta mere rannikut.
Ülejäänud piirid.56 000
8 000
10 000
300
70074 000
4 000
7 000
400
1 60065 000
9 000
21 000
6 000
-400111 000
9 000
14 000
3 000
1000100 000
4 000
20 000
1 000
4 00062 000
15 000
20 000
7 000
- 2 Kokku:75 00087 00099 000138 000129 000102 000
Imigratsiooni ülekaal viimase rea piirilõigus on seletatav Venemaa piiridesse märkimisväärse arvu pärslaste ja hiinlaste elama asumisega.
Emigratsioon Venemaalt on märkimisväärsel tasemel kompenseeritud selle piiridesse välismaalaste immigratsiooniga. Alljärgnev tabel on koostatud tollistatistika järgi.
Reisijate liiklus üle Venemaa piiri.
AastadVene
Alamaid
Sõitis välja rohkem kui sisseVälismaalasi saabus rohkem, kui neid välja sõitis (immigratsioon).Kokku
Välis-
maalasi Sealhulgas vene riigialamad.Austria-
UngariSaksamaaHiinaPärsiaTürgiTeistest riikidest1896
1897
1898
1899
1900
1901
1902
190375118
86875
98715
137918
129260
101964
118434
15754547701
79343
83642
95154
62552
97128
73656
856423179
9153
14479
8689
11790
13699
15340
1145823460
26567
19680
39526
28424
36675
20341
245821431
1039
1050
1474
1237
23761
3469
525212095
26624
26612
31058
10021
16538
21989
268454771
4740
9956
8199
8448
3584
7911
101022765
11220
11865
6208
2632
2871
4606
7399
Emigratsioon Venemaalt välismaise statistika põhjal. Venmaalt lähtuva emigatsiooni kohta võib leida andmeid Saksamaa ja Belgia sadamalinnade, aga ka Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Argentiina ja teiste riikide, kuhu emigrandid suunduvad, statistikast. Suur osa neist andmetest avaldatakse igal aastal Itaalia kuningriigi statistikabüroo direktori, L. Bodio, poolt. Aga 1896.a. tuuakse ära ka vene t o l l i m a k s u d e a m e t k o n n a ü l e v a a d e t e s ( t o i m . . . >:@>2A:03>) . V e n e e m i g r a n t i d e p e a m i s e k s ü l e o o k e a n i s õ i t m i s e l ä h t e p u n k t i d e k s o n H a m b u r g j a B r e m e n . E n a m t ä p s e m a d a n d m e d o n o l e m a s a l a t e s 1 8 8 6 . a . S e n i n i v õ i s v õ i s n e n d e s a d a m a t e k a u d u ä r a s õ i t v a t e v e n e e m i g r antide hulka vaid lünklike andmete põhjal.
8. aasta jooksul (1859 1866.a.) väljus Hamburgist 5894 vene emigranti, aga 5 aasta jooksul, alates 1871-1875.a. sõitis Hamburgi ja Bremeni kaudu üle ookeani 30 398 vene emigranti. Alates 1866.a. on registreeritud järgnevalt ära toodud tabelis vene emigrantide arv:
Aastad.
Hamburgi
Kaudu.
Bremeni
Kaudu.
ettini kaudu.Kolme sadama
kaudu kokku.1886
1887
1888
1889
1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1901
190229 216
22 482
31 501
28 875
42 429
76 791
54 149
11 732
7495
19 461
18 270
8841
13 633
30 941
40 452
36 395
43 994 4508
6873
7246
10 999
42 661
29 503
19 416
28 811
10 297
17 133
13 805
9266
14 220
26 453
25811
20 769
29 130-
-
-
-
458
3221
1116
2
-131
52
-
-
-
-
-
-
-33 724
29 355
38 747
35 874
85548
109 515
74 681
40 545
17 792
36 725
32 127
18 107
27 853
57 394
66263
57 164
73 124
Venemaalt pärit emigrantide peamine voog suundub Ameerika Ühendriikidesse, aga viimastel aastatel ka Suurbritanniasse. 1890.a. ja 1891.a. asusid paljud elama Brasiiliasse (poolakad). Argentiinasse suundus enam ühtlane emigrantide voog. Kuid aktiivsematel väljarändamiste aastatel (1890-91.a.) sõitis palju emigrante Kanaadasse, aga viimnase kümnendi jooksul suurenes vool Aafrikasse. Ülalpool toodud Hamburgi, Bremeni ja ettini kaudu sõitvad vene emigrandid suundusid järgmistesse riikidesse:
Aast-ad.
USA
Kanada
Brasiilia
Argen-tiina
Aafrika
Mujale
välj. EU
Suur-britan-niasse
Kokku1886
1887
1888
1889
1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1901
190232 143
28 219
37 560
34 022
55 145
93848
70 343
39 054
16 678
33 180
29 415
16 507
25 230
42 082
49 580
44 714
55 368232
234
522
297
666
2716
2520
957
340
694
439
460
364
227
104
200
878169
42
79
12
29226
10051
142
149
54
373
425
178
111
115
241
159
2281155
762
516
1356
144
2394
1330
311
407
1278
599
425
1463
1251
1253
1255
8006
25
41
133
307
394
303
35
311
1195
1235
510
611
504
444
551
117919
73
29
54
60
112
43
39
2
5
14
27
74
22
4
9
21-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
131921463710276
1465033 724 29 355
38 747
35 874
85548
109 515
74 681
40 545
17 792
36 725
32 127
18 107
27 853
57 394
66263
57 164
73 124
607. emigrandist, kes sõitsid ülalpool mainimata riikidesse, suundus 89 inimest tabelis mitte mainitud Ameerika riikidesse, 60 - Aasiasse, 458 Austraaliasse.
Belgia andmete põhjal, mis kogutud Antverpenis, sõitsid vene emigrandid:
AastadEmigrantide
Arv.Põhja-
AmeerikasseLõuna-
Ameerikasse.KanadasseAustraalia.
Uus-Meremaa1895
1896
1897
1898905
1863
2360
3664867
1784
2237
364829
1
119
129
76
3
--
2
1
4
Nende andmetega ei piirdu kõikide Venemaalt igal aastal välja sõitvate isikute hulk. Antud riigid, millisse nad saabuvad, annavad aasta aastalt suuremaid arve, aga nimelt:
Venemaalt Ameerikasse saabuvate emigrantide arv ameeriklaste statistika järgi.
Aastad USAArgentiina1886
1887
1888
1889
1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1901
190233 216
30 775
43 255
38 353
60 665
104572
79347
57 927
29 390
44 357
52 136
29981
34 554
60 982
90 787
85 257
107 347?
?
?
1339
318
2953
1623
966
3132
2336
575
617
1459
1686
2119
2086
?
Peale selle saabus Venemaalt emigrante Suurbritanniasse: 1900.a. 25 633
1901.a. 20 914, 1902.a. 28 512. Neist 1902.a. suundusid: Hamburgi kaudu 10 957, Bremeni kaudu 5 733, Taani kaudu 86, Rootsi ja Norra kaudu 28, Hollandi ja Belgia kaudu -3640, Diepi 659, Liibavi 6922 ja teiste sadamate kaudu 487 kokku 28 512 inimest.
Suur hulk Venemaalt pärit emigrante koosneb juutidest, poolakatest ja leedukatest, suurvenelastest, väikevenelastest, valgevenelastest, kes kolivad mujale, siis Keisririigi Lõuna või Ida ossa (vt. Ümberasumine, XXIII, 265-281). Poolakatest, kes Venemaalt emigreerusid, arvust võib ettekujutuse saada Ameerika Ühendriikide statistikast:
AastadEmigr.arv.Aastad.Em. Arv.1886
1887
1888
1889
1890
1891
18926396
4960
5902
4866
19743
31301
270131893
1894
1895 (pool aastat)
1896
1896-97
1897-98
6126
1088
731
339
4165
4726
Venemaalt minema kolivate juutide hulga kohta ei olnud enne 1898.a. täpseid andmeid, nõnda nagu kõikjal on fikseeritud riik, kust emigrandid tulid, mitte rahvus. Alles 1898.a. Põhja-Ameerika registris tuuakse sisse rahvuste järgi klassifitseerimise rubriik. Vene juute saabus USA-sse 1898-99.a. 24 200, 1899.a. 1900.a. 37 000, 1900.a. 1901 37 600, 1901-1902 37 800. Nii nagu Ameerika Ühendriikidesse suundub 80% kogu Euroopa vene emigratsiooni voost, siis kõigist juutidest emigreerub igal aastal umbes 45 000. Ärevatel aastatel see arv suureneb märk i m i s v ä ä r s e l t ( v t . C@=0;J « >AE>4J» , 1 9 0 3 , 0?@. ) .
S e e , e t e m i g r a t s i o o n V e n e m a a l t e i o l e k u i g i v a n a , v i i t a b k a a m e e r i k l a s t e s t a t i s t i k a . N i i o n V e n e m a a l t A m e e r i k a Ü h e n d r i i k i d e s s e k o l i n u d ü l e :
A a s t a d . E m i g r a n t i d e a r v ,
a a s t a s . 1 8 2 1 - 1 8 3 0
1 8 3 1 - 1 8 40
1841- 1850
1851- 1860
1861 1870
1871- 1885
1886 1890
1891 1895
1896 1900
1901 - 1902111
643
656
1621
3050
....
41253
63 119
53 688
96 302
Emigratsioon Soomest saab alguse XIX saj 80-te aastate algusest. Helsingforsi statistika keskbüroo andmete järgi on isikute arv, kes võtsid välja välispassid, et kolida ümber väljaspool Euroopat asuvatesse riikidesse, oli:
Aastad.Emigr. arv.Aastad.Emigr. arv.1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
1889
1890
1882-901559
1616
889
439
1324
6117
4205
4340
5982
26 4711891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
19014869
6620
9117
1380
4020
5185
1916
3467
12071
10397
59042
12 561
20 aasta kestel emigreerus 98 074 inimest. Nendest oli 65 205 meest ja 32 869 naist. Inglise andmete põhjal saabus Hango [t j a H e l s i n g f o r s i s t I n g l i s m a a l e e d a s i s õ i d u k s P õ h j a - A m e e r i k a s s e s o o m l a s i r o h k e m k u i S o o m e s t a t i s t i k a j ä r g i .
J a n i m e l t : 1 8 9 7 . a . 2 5 8 4 , 1 8 9 8 3 6 1 2 , 1 8 9 9 1 3 5 3 2 , 1 9 0 0 1 3 9 3 7 , 1 9 0 1 1 2 8 5 9 , 1 9 0 2 2 1 5 0 6 i n i m e s t .
S o o m e s t r ä n d a v a d m i n e m a p e a m i s e l t m a a harijad (talupojad, kehvikud, sulased). Linnarahvast on emigrantide hulgas vähe. 9. aasta jookul emigreerus Vaasa kubermangust välja 40 136 inimest, Uleoborgist 10 762, Abo-Berneborgist 4229, teistest viiest 4987, kokku 60 114 inimest. Neist oli 54 906 külaelanikku (91,4%) ja 5208 linnainimest (8,6%). Soomest lahkuvad peamiselt õitsvas tööeas inimesed. Isikud alates 16- 40.aastasteni moodustasid 1900.a. emigrantide hulgast 79%, 1901.a. 81%. Perekondliku seisundi järgi jagunevad emigrandid:
1900.a.1901.a.Mehed: vallalised
abielus
lesed
Kõik mehed
Naised: vallalised
abielunaised
lesed
Kõik naised4392
1579
15
5986
2999
1010
71
40805179
2821
78
8078
3076
1137
77
4290
Leskede hulgas on toodud ära ka lahutatud isikud. Ülejäänud (1900 .a. 331, 1901.a. 193.) emigrantide perekondlik seis jäi välja selgitamata. Kõik emigrandid, erandiks üksikud inimesed (1900.a. 9. ja 1901.a. 25 inimest), suundusid peamiselt Põhja-Ameerikasse, kus nad asutasid koloonia, milline moodustab spetsiaalsed kihelkonnad ja neil antakse välja oma soome keelseid ajalehti. Soomlased, suundudes Ameerikasse, jätavad tihti oma perekonna kodumaale ja kutsuvad nad siis järgi, kui nende materjaalne olukord uuel kodumaal kindlamaks muutus. Nii jäi Soomesse maha emigrantide perekonna liikmeid erinevas proportsioonis:
1900.a.1901.a.Mehi
Naisi
Lapsi6
1281
308731
2465
5707 Kokku:43748203
Tihti pöörduvad soomlased, kes on vara kogunud, vanemas eas kodumaale tagasi. Selline immigratsioon väljastpoolt Euroopat asuvaist riikidest koosnebki osaliselt neist.
Immigratsioon Soome oli 1894.a. 630, 1895.a. 646, 1897 693, 1898 572,
1899- 312, 1900- 1043, 1901.a. 1148. Kokku saabus 8 aasta kestel 5938 inimest, mis moodustab kõigist emigrantidest (50 997 inimest.) umbes 12%.
Emigratsioon Rootsist ja Norrast.
Rootsist elavnes emigratsioon ookeani tagustesse riikidesse eriti XIX saj 40- aastatel ja 1887-88.a., kui see saavutas 1,1% riigi elanike üldarvust. Enamus rootslasi suundus Ameerika Ühendriikidesse. Euroopa riikidesse suundus igal aastal elama umbes 5 000 inimest. Kolmandik kõigist Rootsi emigrantidest isikute teenistusse. Maaharijad, kes kolisid ära 61-70.aastatel suuremal hulgal, annavad ka praegusel ajal enam kui 20% emigrantide üldarvust, meistrid -11,4%, lihttöölised 19%. Rootsist 40. aasta jooksul välja randanud emigrantide arvuks on 893763 inimest. Ja täpsemalt:
Emigratsioon Rootsist.
Aastad.Väljarändajate
arvAastad.Väljarändajate
arv.1861-1865
1866
1867
1868
1869
1870
1861-1870
1871
1872
1873
1874
1875
1876
1877
1878
1879
1880
1871-1880
1881
188219 816
7 206
9 334
27 024
39 064
20 003
122 447
17 450
15 915
13 580
7 791
9 727
9 418
7 610
9 032
17 632
42 109
150 264
45 992
50 1781883
1884 1885
1886
1887
1888
1889
1890
1881-1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
190131 605
23 560
23 493
32 889
50 786
50323
34 212
30 128
373 166
42 776
45 504
40 869
13 358
12 708
12 919
8 926
8 683
16 889
20 661
223 293
24 593
Norra emigratsiooni puudutavat statistikat hakati tegema alates 1836.a. Peaegu kõik Norrast väljasõitnud suunduvad Ameerika Ühendriikidesse. Perioodil, alates 1836 1901.a. kolis Norrast minema 564 804 inimest ja täpsemalt:
Norrast lähtuv emigratsioon arvudes.
Aastad.Emigrantide arv.Aastad.Emigrantide arv.1836-1845
1846-1855
1856-1865
1866-1870
1871
1872
1873
1874
1875
1876
1877
1878
1879
1880
1871-1880
1881
1882
1883
1884
18856200
32 270
45 000
77 964
13 393
15049
11505
5737
5145
5484
4217
5929
8663
21489
96 611
27 280
30214
23657
15937
151841886
1887
1888
1889
1890
1881-1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
1901
15 803
21 603
22 249
13 551
11 693
197 171
14 140
17 102
19 445
6112
6207
6679
4669
4859
6699
10 931
96 843
12 745
Emigratsioon Hispaniast.
Hispaania emigratsiooni käsitlevad andmed on toodud ära sihtriikidses avaldatud statistika kokkuvõtetes avaldatud arvandmete järgi ja need ei paista olevat eriti täpsed. Hispaaniast suundub suurib emigrantide voog Argentiinasse (aastatel 1876-1895.a. 49%), siis Brasiliasse (33%), Uruguaisse (15%) ja Ameerika Ühendriikidesse (3%). Suurima hoo sai Argentiinasse suunduv emigratsiooni voog 1889.a. (71 151 inimest), seejärel kaldus voog Brasiilia poole (1893 küündis see 30 998 inimest) ja ka Uruguaisse (1893 11 172 inimest). 26 aasta kestel (1876 1901.a.) kolis Hispaaniast minema 727 406 inimest ja täpsemalt:
Hispaaniast lähtuv emigratsioon arvudes:
Aastad.Emigrantide arv.Aastad.Emigrantide arv.1876
1877
1878
1879
1880
1876-1880
1881
1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
5213
3813
4954
4343
5191
23 514
4282
8056
8039
8170
6055
12 131
18 427
33 331
1889
1890
1881-1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
190188 334
31 642
218 469
37 389
18 629
50 217
20 141
41 038
45 317
39 366
59 543
53 862
63 020
428 522
56 901
Emigratsioon Portugalist.
Statistika Portugalist lähtuva emigratsiooni kohta kuni 1884.a. põhineb Lissabonis asuva Geograafia seltsi andmetele. Alates 1884.a. peetakse emigratsiooni üle arvestust kõigis riigi sadamalinnades. Peamine Portugali emigrantide mass suundub Brasiiliasse, palju vähem aga teistesse Ameerika ja Aafrika riikidesse. Nii kolisid 5 aasta kestel (1894-1898) Portugalist välja: Brasiiliasse 129 000 inimest (90% väljarändajatest), teistesse Ameerika riikidesse 9 000 (6%) ja Aafrikasse 7 000 (4%). Kolmekümne aasta jooksul (1872-1901.a.) kolis Portugalist minema 597 958 inimest ja täpsemalt:
Portugalist lähtuv emigratsioon arvudes:
Aastad.Emigrantide arv.Aastad.Emigrantide arv.1872
1873
1874
1875
1876
1877
1878
1879
1880
1872-1880
1881
1882
1883
1884
1885
1886
188717 284
12 989
14 835
15 440
11 035
11 057
9926
13 208
12597
118 371
14 637
18 272
19 251
17 518
15 004
13 998
16 932 1888
1889 1890
1881-1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
1901 23 981
20 614
29 421
189 628
33585
21 074
30 383
26 911
44 746
27 980
21 612
23 280
17 776
21 306
268 653
21 306
Ülejäänud Euroopa riikidest on emigratsioon absoluutarvudes väheolulisem. Enam-vähem täpsed andmed on olemas allpoolt ära toodavate riikide kohta.
Emigratsioon Belgiast on võetud statistikasse alates 1841.a. Viimase 21 aasta jooksul (1881-1901.a.) on Belgiast kolinud minema 409 724 inimest ja täpsemalt:
Belgiast lähtuv emigratsioon arvudes:
Aastad.Emigrantide arv.Aastad.Emigrantide arv.1881
1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
1889
1890
1881-189015 822
16 257
15 208
13 993
13 236
17 029
17 528
23 041
23 190
21 675
176 9791891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
190118 994
22 532
22 117
18 302
18 617
19 762
21 830
22 860
22 957
25 064
213 035
19 710
Enamus belglastest emigrante asuvad elama Euroopa riikides, eriti Prantsusmaal. Emigratsioon on Belgias reguleeritud rea seadustega. See kuulub välisministeeriumi kompetentsi ja on spetsialse valitsusasutuse juhtimise all. Peale selle on 1888.a. valitsuse poolt asustatud Informatsiooni büroo, mis hangib teateid kohtadest, milistesse emigrandid suunduvad. Bürool on seal oma agentuurid. Emigratsiooni kõrval toimub Belgias võrdlemisi märkimisväärne immigratsioon. Kuni 1867.a. oli emigratsioon pidevalt immigratsioonist suurem, nõnda nagu perioodil 1841-1865.a. kolis Belgiast välja 166 960 inimest, saabus sinna üle 121 297 immigrandi. Hiljem aga ületas immigratsioon emmigratsiooni ja selline olukord muutus peaegu alaliseks. Nii, perioodl, alates 1881-1901.a. asus Belgia piiridesse elama 467 910 inimest, mida on 58 186 inimest enam kui oli sellest välja kolivaid inimesi. Ainult 1888, 89, 90 ja 93.a. jäi sisseränne mõnevõrra väljarändele alla.
Emigratsioon Hollandist.
Hollandist lähtuva emigratsiooni kohta on avaldatud statistilised andmed olemas 1847.a. Need on kogutud kommuunide poolt ja alates 1873 .a. ka riigi sadamalinnades valitsuse komissaride poolt valitsusele esitatud aruannete põhjal. Kui need ei paista olevat kaugeltki tõepärased. Perioodi kestel mis algas 1881 -1901.a. loeti kogu Hollandis kommunaalasutuste poolt väljarändajate arvuks 397 083 inimest, aga sadamate andmete järgi kõigest 78 858 inimest ja täpsemalt:
Hollandist lähtuv emigratsioon arvudes:
Aastad.Emigrantide arv kommuunide andmete järgi.
Emigrantide arv sadama statistika põhjal.1881
1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
1889
1890
1881-1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
19018791
19 827
16 793
16 200
15 008
15 475
17 544
19 014
23 036
19 032
170 720
19 872
21 405
22 870
21 098
15 919
12 611
9036
14 119
20 296
34 794
192 020
34 34310 100
7304
4855
3729
2146
2024
5018
4628
9111
3526
52 441
4705
6290
4820
1146
1314
1387
792
851
1342
1899
24 546
1874
Osa Belgiast lahkuvaid emigrante suunduvad selle kolooniatesse, suur osa aga teise ookeani tagustesse riikidesse. Nõnda, nagu 1880-1886.a. suundusid kolooniatesse 20 004 inimest, aga teistesse riikidesse 84 712 inimest. Hollandi emigratsioon on kõvasti tasakaalustatud immigratsiooni poolt. 1880-1894.a. kolis Hollandist minema 268 623 inimest ja sinna saabus elama 215 341 inimest. 1881.a. oli immigratsioon isegi emigratsioonist suurem ning ületas seda 8791. inimesega.
Emigratsioon prantsusmaalt.
Emigratsioon Prantsusmaalt on suhteliselt väike. Arvatavasti kaetakse elanikonna kaod välismaalaste sisserännu arvel. Ametlikku statistikat tehakse emigratsiooni kohta alates 1857.a. ja see puudutab vaid Prantsusmaa sadamatest emigreeruvaid isikuid ja on seetõttu kõvasti vähendatud. Nii on Põhja-Ameerika Ameerika Ühendriikide andmete järgi perioodil 1880 -1887.a. USA-sse saabunud 73 999 prantsuse emigranti, samas kui Prantsusmaa andmete järgi on väljarändajaid olnud kõigest 48 584 inimest. Peale USA, suundub prantsuse emigratsioon Argentiinasse (alates 1883.a.)) ja Brasiiliasse. Perioodil 1857 1893.a. lahkus Prantsusmaalt 305 268 inimest (peale 1894.a. ei ole emigratsiooni statistika ametlikud andmed veel avaldatud) ja täpsemalt:
Prantsusmaalt, tema sadamate kaudu, lähtuv emigratsioon arvudes:
Aastad.Emigrantide arv.Aastad.Emigrantide arv. 1857
1858
1859
1860
1857-1860
1861
1862
1863 1864
1865
1866
1867
1868
1869
1870
1861-1870
1871
1872
1873
1874
18 800
13 813
8737
9632
50 982
8501
6647
5575
5094
4715
5752
6047
6406
7898
4600
61 235
5947
15829
8404
7163
1875
1876
1877
1878
1879
1880
1871-1880
1881
1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
1889
1890
1881-1890
1891
1892
18934284
2190
2116
2316
3634
4612
56 495
4456
4858
4011
6100
6063
7314
11 170
23 339
31 354
20 560
119 225
6217
5528
5586
Emigratsioon veitsist
Emigratsioon veitsist on võetud statistikasse Liidukogu 1867.a. otsusega. veitsi emigratsiooni statistika, on alates 1868.a., olles allutatud kantonite asutustele, on üpris lünklikult kajastatud ja vaid peale 1886.a., kui see asi oli antud üle Emigratsiooni agentuurile, muutus see enam täpsemaks ja täielikumaks. 35. aasta jooksul (1868 1902.a.) emigreerus veitsist 194 128 inimest ja täpsemalt:
Emigratsioon veitsist arvudes:
Aastad.Emigrantide arv.Aastad.Emigrantide arv.1868
1869
1870
1871
1872
1873
1874
1875
1876
1877
1878
1879
1880
1871-1880
1881
1882
1883
1884
1885
5007
5206
3494
3852
4899
4957
2672
1772
1741
1691
2608
4288
7255
35 735
10 935
11 962
13 502
9608
7583
1886
1887
1888
1889
1890
1881-1890
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
1901
1902
6342
7558
8346
8430
7712
91 978
7516
7835
6177
3849
4268
3330
2508
2288
2493
3816
44 080
3921
4707
Enamus emigrante on pärit järgmistest kantonitest: Bern -20% , Zürichist 15%, Teccinist 10%, S-Hellena -8%, Baseli 7%. Ülejäänud kantonite peale langeb emigrantidest 40% . Emigrandid suunduvad peamiselt Ameerika Ühendriikidesse, siis, Lõuna-Ameerikasse ja vähemal määral teistesse riikidesse. Seejuures on märgatav Ameerika Ühendriikide ligitõmbava jõu suurenemist.
veitsi emigrantide sihtkohad arvudes:
Aastad.USALõuna-AmeerikaTeised riigid.1885
1886
1887
1895
1896
1897
189878,3%
76,7%
85,3%
86,6%
83,7%
85,6%
86,9%21,2%
22,7%
14,2%
12,4%
15,3%
12,6%
10,9%0,5%
0,6%
0,5%
1,0%
1,0%
1,8%
2,2%
Umbes 70% kõigist veitsist välja rännanutest on maaharijad ja põllumajandustöölised, teised aga vabrikutöölised või muude elukutsete esindajad. Emigreerutakse tihti Hamburgi ja Bremeni sadamate klaudu (umbes 30% kõigist väljaränduritest), osalt Antverpenist, Havare, Marsele ja Genua kaudu. veitsi emigrandid püüavad võõrsil grupeeruda oma kolooniatesse. 1820.a. nad asutasid Brasiilias Neu-Freiburgi koloonia, 1824.a. aba koloonia Bessaraabias (vt. XXXIX, 78) 1831.a. Highland“i Saint-Lyise lähedal Ameerika Ühendriikides. Palju kolooniaid loodi Viskoncini ja teistes USA osariikides. Kõik need kolooniad ei katkesta sidemeid oma kodumaaga, mistõttu viimased ja ka valitsus ning kogukond püüavad kergendada emigreerumise protsessi, kui nende uuel kodumaal sisseseadmist. 1848.a. loodi Berni kantoni valitsuse algatusel Havres spetsiaalse komissari ametikoht, aga 1852.a. loodi sarnased ametikohad ka teistes Euroopa sadamalinnades ning Bazelis. Selles vaimus töötasid ka Genfi ja Bazeli era emigratsiooni ühingud. Viimased soetasid 1858.a. Argentiinas veitsist pärit väljarändajatele maad. Kogemus oli niivõrd hea, et seejärel soetati sel eesmärgil ka teistes Ameerika riikides maad. Nende asumite hulgas õitsevad eriti Grütli Tenessi osariigis ja Neu-Helvetia Uruguais. Käesoleval ajal, kooskõlas 1888.a. üleliidulise seadusega, asub emigratsioon veitsis mitte ainult kontrolli all, vaid ka Liiduvalitsuse hoolekande all. veitsi emigratsioon on tasakaalustatud immigratsiooniga. veitsi saabuvad sisserändajad naaberriikidest (Saksamaalt, Austrias, Itaaliast ja ka Prantsusmaalt), kes on peamiselt vabrikutöölised, kuna kohalikud maaharijad ei ilmuta erilist soovi vabrikutesse tööle asumiseks.
Emigatsioon Taanist.
Taani emigratsiooni kohta on olemas järgmised arvandmed:
Aastad.Emigrantide arv.Aastad.Emigrantide arv. 1871
1872
1873
1874
1875
1876
1877
1878
1871-1880
1881
1882
1883
1884
1885
1886
1887
1888
1889
1890
1881-18903906
6893
7200
3322
2088
2517
2966
4718
5483
9540
48 633
12 696
15 797
11 915
8909
6409
8828
12 705
8659
8967
10 298
105 183
1891
1892
1893
1894
1895
1896
1897
1898
1899
1900
1891-1900
1901
.
10 382
10 422
9150
4105
3607
2876
2260
2340
2799
3570
51 511
4657
31.a. jooksul
1871-1901
209 984 inimest
Taanist sõidavad emigrandid võõrsile Kopenhaageni kaudu, umbes 40% - Bremeni ja Hamburgi kaudu. Enam kui 80% suunduvad Ameerika Ühendriikidesse, kuni 10% - Austraaliasse ja ülejäänud teistesse riikidesse.
Balkani poolsaare riikide elanike emigratsioon.
Kuna kohapeal emigratsioonist andmed puuduvad, siis selle üle võib ülevaadet saada vaid nende riikide statistika kaudu, kuhu nad on saabunud. Ameerika Ühendriikide andmete järgi on ajalõigul 1821-1900.a. Balkani poolsaare riikidest saabunud 45 952 emigranti või siis 574 inimest aastas. See liikumine on viimastel aastatel elavnenud. Nii on viimastel aastatel USA-sse emigreerunuid balkani elanike järgmisel hulgal:
Riik.1889-1897.a.1901.a.1902.a.Kreekast
Rumeeniast
Balkani poolsaare ülejäänud osadest915. em. aastas.
778 em. aastas
258 em. aastas.5910
7155
10628104
7196
1075
Vene tolliameti andmetel on perioodil 1896-1903.a. on Venemaale rohkem sisse sõidetud kui välja:
RiikEmigrante kokku.
1896-1903.a.Emigrante keskmiselt aastas.Kreekast
Rumeeniast
Türgist
Serbiast
Tsernogooriast2302
3449
57 705
478
102
288
431
7213
60
13
Emigratsioon Serbiasse.
Serbiasse imigreerusid naaberriikide elanikud, nii et 1899.a. saabus sinna 8132 emigranti.
Emigratsioon mitte-euroopa riikidest.
Ameeriklaste andmete järgi on perioodil 1821 -1902 saabunud Ameerika Ühendriikidesse mitte-euroopa riikidest 1 692 683 emigranti ja täpsemalt:
Riik.Emigrantide arv.Briti asumaast Kanadast jne.
West-Indiast
Mexikost
Kesk-Ameerikast
Lõuna-Ameerikast
Hiinast
Teistest Aasia riikidest. Jaapanist, Türgi valdustest jne.
Aafrikast
Austraaliast ja Uus-Meremaalt.1 050 887
136 804
28 837
3406
14 808
317 954
103 470
2109
34 418
Ülaltoodud emigrandid moodustavad vaid 8% sama perioodi kestel Ameerika Ühendriikidesse asunud emigrantidest. See protsent kahaneks kõvasti, kui arvestada seda, et Kanada, Lõuna-Ameerika ja Austraalia emigrantide põhimass koosneb eurooplastest, kes ajutiselt elasid eelnimetatud riikides ja kolisid ühel või teisel põhjusel ümber.
Emigratsioon Hiinast.
Hiinast lähtuva emigratsiooni üle saab hinnangut anda vaid nende riikide statistika põhjal, millistesse nad saabusid. Viimastest võib täpseteks pidada vaid USA statistikat. Ameerika Ühendriikidesse saabus perioodil 1821-1899.a. 312 599 hiinlast. Viimasel kümnendil, hiinlaste sissevoolu vastase liikumise survel, on hiinlaste sisseränne vähenenud. Nii see moodustas aastatel 1900 1247 inimest, 1901.a. 2459 ja 1902.a. 1649 inimest. Statistika andmete põhjal on Ameerika Ühendriikides hiinlasi 1860.a. 35 000, 1870.a. 63 000, 1880.a. 106 000, 1890.a. 107 000, 1900.a. 119 000 inimest. Hiinlased saabuvad peaegu eranditult ilma perekondadeta ja nad ei jää võõrale maale kauaks, vaid sõidavad kodumaale tagasi. Hiina emigrantide hulgas on naisi harva. Nii on 1880.a.loenduse andmetel 105 613. USA s elavatest hiinlasest naisi (kusjuures neist peaegu kõik on prostituudid) vaid 4793.
Hiinlasi on (arvestamata Indo-Hiinat) palju: Madalmaade kolooniates Aasias 531 000 (1900.a.). Ost-Indias 308 000 (1901), Filipiinidel 100 000 (1899.a.), Peruus 74 000 (1896.a.), Havai saartel 22 000, Kuuba saarel 15 000 (1899.a.).
Hiinlasi kohtab tihti Mehikos 3 000. Uus- Meremaal (1900.a.), Austraalias, West-Indias, ja mõnedes inglise kolooniates Aafrikas.
Venemaale sissesõitvate hiinlaste hulk ületas nende Venemaalt väljarände ja oli järgmine:
1896 -1431 inimest, 1897.a. 1039, 1898 1050, 1899 1474, 1900-1237, 1901- 23 761, 1902- 3469, 1903 5252 inimest.
Emigratsioon Jaapanist.
Emigratsioon Jaapanist on esitatud jaapanlaste enda statistikute poolt saadud andmetega ja need olid järgmised: 1898 .a. 33 297, 1899a.- 51 057, 1900.a. 24 034. Märkimisväärne osa jaapanlasi suundub Ameerika Ühendriikidesse, Koreasse, Hiinasse ja Vaikse ookeani saartele. USA-sse suundus jaapanlasi 1901.a. 5269, 1902.a. 14 270 ja 1900 tsensuse andmete järgi oli varem oli neid seal juba 86 000. Jaapanist Venemaale sõitjate ülekaal viimase kahe aasta jooksul; 1901.a. 1622 inimest, 1902.a. 688, 1903.a. 2079 inimest.
Kulid, kes kujutavad endast tähttähelises mõttes Ida proletariaati, arvestati oma põhimassis hiinlastest emigrantide hulka, samas kui nende hulgas on veel malailased ja teiste troopilise Aasia rahvaste esindajad, siis peab veel seda märkima, et neid on üpris palju West-India inglise valdustes (Jamaika saarel 1900.a. oli neid üle 20 000), Austraalias, Lõuna Aafrikas ja ka Tseiloni saarel.
Vene statistika andmete põhjal paistab silma Keisririiki sisserändajate ülekaal väljarändajate suhtes, millist võib täheldada, kui emigratsiooni Pärsiast. Perioodil 1896-1903.a. oli neid 171 786 inimest, mis moodustab keskmiselt 21 473 inimest aastas. Pärsiast rändavad Venemaale peaegu erandlikult mehed (165 364 meest ja 6422 naist), kes töötavad Venemaal peamiselt Bakuus, Astrahanis ja Kaspia mere rannarajoonis lihttöödel.
V. Emigratsiooni esile kutsuvad üldpõhjused.
Tavaliselt eristatakse kaht peapõhjust: 1)religioossne ja poliitiline tagakiusamine ja 2)rahva üleküllus ülerahvastumine. Esimese kategooria põhjused on Euroopas oma aja ära elanud ja kui nad veel ilmuvad, siis üksikute ja erandlike juhtudena.
Venemaalt lähtuv massiline religioosne-poliitiline emigreerumine on esinenud aegajalt juba ammu.Nii, Bulavinski mässu rahustamisel (1708.a.) mõned tuhanded kasakad, oma ataman Nekrasovi juhtimisel, kolisid Doni äärest minema, Venemaa piiridest välja, Kubani, aga viimase Venemaaga (1791.a.) edasi Türki, Doonau suudmesse (Aga 1827.a. Nekrassovlased asusid ümber Väike-Aasiasse, kus nad elavad tänini, moodustades spetsiaalseid asulaid ning ei ole kaotanud oma rahvuslikke kombeid ning usku.), kus juba eksisteerisid vene asumid, mis olid asutatud juba varem Venemaalt põgenenud Zaporoozie kasakate (umbes 5000 mõlemast soost inimest) poolt peale Seti lõpplikku laostumist 1775.a. Saabus sinna 1830-1840.a. mitmeid kümneid tuhandeid vene talupoegi, peamiselt väikevenelased, kes soovisid vabaneda pärisorjusest. Krimmi tatarlaste väljarännust XVIII saj lõpus räägiti eelpool. Need-samad tatarlased hakkasid massiliselt Türki rändama peale Krimmi sõda ja paljud läksid kaasa koos taganevate türklastega, küsimata selleks vene valitsuselt luba. Tatarlaste Krimmist väljarändamine kestis kuni XIX saj kuuekümnendate aastateni. See puudutas 784 asundust, millistes 330 jäid täitsa tühjaks. Ametlike andmete põhjal kolis sel perioodil minema 181 177 tatarlast, arvestamata neid, kes lahkusid kodumaalt loata. Peake Kaukaasia alistamist (1863.a.), mägilased, kes ei soovinud jääda vene alamateks, rändasid 500 000 inimeselise massi hulgas Türki, kuid neist suur osa olid sõja ajal jäänud nii viletsaks, et hukkusid sellel raskel rännakul. Ei olnud mägilastel elu ka Venemaal, kes olid valitsuse poolt küüditatud Kubani. Neist emigreerus hiljem Türki 13 586 inimest (1871-1884.a.). 1874.a. Venemaal elavad saksa kolonistid tehti sõjaväeteenistuskohustuslikeks. Mennoniidid ((Hollandi preestri Menno Simons“i (1492-1559) järgi nimetatud anabaptistidest lahkulöönud rühmkond. Erinevalt anabaptistidest on mennoniidid ükskõiksed sotsiaalsete küsimuste ja klassivõitluse vastu.VS.)), kes pidasid relva kandmist ja kasutamist nende usuliste veendumustega vastuolus olevaks, pidasid paremaks kodumaalt, millisel nad olid elanud umbes 100 aastat, vaatamata valitsuse poolt tehtavatele soodustustele sõjaväeteenistuse kohustuse täitmisel, lahkumist ning kolisid Ameerikasse. Neid oli üle 5000 inimese. Mõnede tuhandete vene duhhobooretsite ((XVIII saj Venemaal ja Kanadas tekkinud usulahk. Nad hülgasid kiriku välise kombestiku. Vs.)) Kanadasse rändamine (90. aastatel) oli esile kutsutud eelmainitud põhjustel. Juutide Inglismaale ja Ameerikasse rändamine viimase kümnendi kestel on teatud määral nende elu Venemaal kitsendavate tingimustega. Eelmisel, 1903.a. hakkasid Krimmi tatarlased uuesti Väike-Aasiasse rändama (eraisikute arvates maatükkidele, mis anti välja Bagdadi raudtee kõrvale, kuhu neid meelitab elu samausuliste hulgas ja sõjaväeteenistuse kohustuse puudumine.
Ümberrahvastamine (Ueberbevölkerung) selle sõna otseses mõttes, kui emigratsiooni peamine põhjus, on vaidlustatud paljude majandusteadlaste poolt, sest rahva ülejääk võib olla vaid siis arvesse võetud, kui riik, kõiki oma võimalusi ära kasutades, ei suuda oma elanikkonnale tagada elatusvahendite hankimise võimalust (ippel). Teiste sõnadega, seni kui riigi tootlikkuse kasv ei jää elanike kasvust maha, ei saa ülerahvastusest juttugi olla sellisesse olukorda ei ole viimase aastasaja jooksul sattunud ükski Euroopa riik. Öelnud lahti sellest puhtalt teoreetilisest vaatest, peab tunnistama, et riigi elus kui mitte alaliselt, siis üpris tihti on selline olukord, et üldise riigi ühe või teise osa rahvarikkuse kasvu ajal selle üksikud osad vaesuvad (Iirimaa), või siis, hüve elanike vahel ebaühtlase jaotamise tulemusel on selle üks osa täiesti või isegi kuhjaga elatusvahenditega varustatud, samas kui teine, tihti ka suurem osa, ei saa kaugeltki oma igapäevaseid vajadusi rahuldada. Sellisel juhul saabub osaline ülerahvastatus, mis toob enesega kaasa raskusi kodumaal elatusvahendite leidmisel ning sunnib osal elanikes otsima väljapääsu emigratsioonis, vaatamata kõigile sellega kaasnevatele raskustele, probleemidel ja riskile, mis kõik on sellise meeleheitliku sammuga seotud. See suhteline ülerahvastumine ja tugevm emigratsioon tekib just hõreda asustusega elanikega piirkondadest pärit inimestest absoluutses mõttes. Nii nagu võrreldes hõredalt asustatud Iirimaad tihedalt asustatud Inglismaaga ja Preisima Ida provintse selle Lääne provintsidega, saame järgmise tabeli:
Inglismaa.Iirimaa.Reini provintsid.PomeraniaElanikke ruut-km21553
21365Emigratsioon 1000 elaniku kohta.
1900.a.
1901.a. 1902.a.
3
3
4
10
9
10
1,5
1,6
3,0
12
13
21
Vaatamata Iirimaa ja Pomerania absoluutsele hõredale asustusele, on seal suhteline ülerahvastatus ja sellest tingitud emigratsioon märgatavalt kõrgem, kui absoluutselt tihedalt asustatud Inglismaal või Preisimaa Reini provintsides. Iirimaa ja Pomerania elanike viletsates elutingimustes side kodumaaga nõrgeneb ja Euroopa ja ookeanitaguste riikide vaheline vilgas suhtlemine tekitab elanikes emigreerumise teel oma olukorra parandamise soovi. Sellise loomuliku soovi aitavad ellu viia igasugused vahendajad, kas asutuste või üksikute isikute näol, kes tegelevad üle ookeani veoga.
Üldiste majanduslike põhjuste hulka tuleb lugeda ka Euroopa ja ookeani taguste riikide elutingimuste täiesti põhjapanev erinevus. Esimeses, märkimisväärse elanike tiheduse juures ja enam välja kujunenud elutingimustes, on maa hinnad kõrged, töötasu aga suhteliselt madal. Vastupidi, ookeani taga on maad palju, majandusliku elu tõus suur ja on tuntav tööjõu nappus, maa on odav ja töö kallis. Need kaks asjaolu aitavad samuti kaasa Euroopast lähtu emigratsiooni voo kasvule.
Nimetatud peapõhjustele tuleb lisada veel rida kõrvalpõhjuseid, millistest ühed põhinevad inimloomuses endas, aga teised ühe või teise koha tingimustes. Esimeste põhjuste hulka kuulub omistamise soov, soov reisida ja seigelda, auahnus jne. Kõik need nõrgendavad sidet kodukeskkonnaga ja soodustavad emigratsiooni, eriti anglo-saksoonia rassi liikuva elanikonna hulgas. Põhjused, millised on seotud ühe või teis ekoha iseärasustega ja mis kutsuvad emigratsiooni esile, on niivõrd eripärased, et igal üksikul juhtumil on tarvis spetsiaalset uurimust, milliste näiteks on juba Saksamaa erinevate osade emigratsiooni põhjused, millistele oli juba ülalpool viidatud. Põhjustest, millised mõjutavad emigratsiooni voo ajutist suurenemist (ikaldus, kriisid jne.), on samuti ülalpool räägitud üksikute riikide emigratsiooni ajaloo ülevaates.
VI. Emigratsiooni mõju välja- ja kui ka sissesõidumaale.
Emigratsioon, olenevalt selle mastaabist, mõjutab elanikkonna arvukust, koosseisu nii füüsiliselt kui majanduslikult ning ka selle vaimsele jõule. Emigratsioon vähendab maa elanikkonda, millisest see lähtub. See liikumine, riigi rahva väiksearvulisuse korral võib viia maa tühjenemisele ja on seega kahjulik nähtus. Vastupidi, elanike rohkearvulisuse korral tegutseb emigratsioon selle kasvu reguleerival viisil ja on riigile kasulik. Nii ka tavaliselt emigratsioonile vaadati ja juhinduti eelkõige just selles vaatepunktist lähtudes, kui hakati rakendama igasuguseid emigratsiooni soodustavaid või tõkestavaid meetmeid. Emigratsiooni liikumise edasine tundmaõppimine aga näitas, et asi on hulga keerukam. Tugev emigratsioon enamike Euroopa riikidest ei osutanud peaegu mingit tuntavat mõju elanike loomulikule juurdekasvule. Nii on sündide ülekaal surmadest (loomulik elanike juurdekasv) ja ka emigrantide suhe 1000 elaniku kohta toodud ära järgnevas tabelis:
Riigid.
Elanikke
rkm
1894.a. 1891.a. 1892.a. 1893.a. 1894.a.+ iiveEm.+ iiveEm+ iiveEm+ iiveEmItaalia
Prantsusmaa
Inglismaa ja
Walles
otimaa.
Iirimaa.
Saksamaa
veits.
Norra.
Rootsi
Taani108
72
199
53
55
96
72
11
6
5911,1
0,3
11,2
10,5
4,9
13,6
7,6
11,4
13,6
10,96,3
0,2
4,7
5,5
12,4
2,3
1,6
6,3
6,7
4,810,1
0,5
11,5
12,2
3,1
11,6
8,7
9,1
11,8
10,13,8
0,1
4,6
5,7
11,4
2,2
2,6
6,9
8,5
4,811,4
0,4
11,6
11,6
5,0
12,2
8,0
10,5
14,4
11,74,6
0,1
4,6
5,6
11,1
1,7
2,1
6,6
9,3
4,210,6
1,0
13,0
12,9
4,7
13,6
7,4
-
12,6
12,7
3,7
-
3,3
3,5
9,1
0,8
1,3
1,7
2,8
1,8
+ iive = sündide ülekaalu
Em = emigratsioon
Erandiks Iirimaa, on tähele pandav, et arenenud emigratsiooniga riikidest (Inglismaa, Saksamaa) on loomulik juurdekasv suurem, kui väiksema emigratsiooniga riikides (Prantsusmaa, veits). Järelikult mõjutab elanikonna kasvu positiivne iive enam kui emigratsioon. Iirimaal jääb elanike juurdekasv aastast-aastasse emigratsioonist maha, mis on tingitud neist erandlikest majanduslikest ja poliitilistest tingimustest, millistes see saar asub ja milliste tõttu on elanike hulgas levinud pauperism ja äärmine rahulolematus elu politiliste tingimustega, mis kutsubki esile sellise suurenenud emigratsiooni. Perioodil 1844 1861.a. kahanes Iirimaa elanikkond 8 300 000 inimeselt 5 746 000 elanikuni, mil maalt emigreerus 2 209 000 inimest. Seejärel tuli mõningane olukorra paranemine ja emigrantide hulk vähenes, kuid feenide liikumise elavnemisel see tõusis uuesti, kuigi mitte eelmistes mahtudes. 1867.a. elas Iirimaal 5 482 000 elanikku, aga 1901.a. 4 456 000 inimest. Möödunud perioodil oli emigreerunud 1 781 000 inimest. Elanikonna kahanemise ülekaal loomulikust iibest on märgatav ka mõnede teiste riikide osades, nii nagu 1881.a. Pomeranias oli emigratsiooni suhe loomulikku iibesse (1000 elaniku kohta) 16,7 13,7 vastu Aga 1882.a. oli suhe 15,1:13,3 ; lesvig-Holsteinis 1881.a. 10,8:10,6;
Lääne Preisimaal (Visla alamjooksul) 1881.a. oli see suhe 16,8:15,1; Meklenburg-verinis 1882.a. 10,6:9,9. Elanike juurdevool teistest kohtadest ei mõjutanud Saksamaa nende osade elanike arvu vähenemisele.
Emigratsiooni tõttu vähenes ka Venemaa Lõuna osas elanike arv. Kaukaasia Musta mere rannik, mägilaste emigreerumise tõttu, jäi täiesti tühjaks ja alles käesoleval ajal on hakatud seda uuesti asustama. Krimm, tatarlaste Türki emigreerumise (XVIII saj lõpul ja XIX saj teisel poolel) tõttu jäi samuti üpris inimtühjaks ja ka seal on alles nüüd hakanud elanike arv jõudma sellise arvuni, millisel arvul seal varem elati. Pallasse tunnistusel elas, enne poolsaare venelaste poolt vallutamist, seal XVIII saj lõpus 500 000 inimest.
Et emigratsioon võib olla elanike reguleerijaks majanduslikus mõttes see väide ei ole kahtluse all. Kui juba osa elanikke lahkub riigist, siis selle samaga väheneb ka konkurents tööotsa leidmisel ja alles jäänutel suurenevad võimalused elatisvahendite hankimiseks.. Kuid selleks, et enigratsioon võiks seda rolli täita õigeaegselt ja õieti, puudub organisatsioon, nii et emigreerumine toimub suurelt osalt stiihiliselt. Tihti saabub tootmiskriiside, ikalduste jne. tõttu rahva eluolu halvenemine ennem kui saabub emigratsiooni kaudu saavutatud tasakaal ja viimane, selle asemel et hoida ära häda, muutub selle põhjuseks.
Emigratsiooni sündivusele mõjumise küsimus on veel vähe läbi uuritud. Võib arvata, et emigratsioon vähendab väljarännu riikides sündivust, kuna emigrantide hulgas on sünnitusvõimelisi isikuid rohkem kui elanikkonnas keskmiselt. Ilmekaid näiteid selle teoreetilise väite kohta tuua ei ole, kuna juhtudel, mil emigratsiooni kasv toimub paralleelselt sündimuse vähenemisega, seletatakse seda nähtust, abielude väikse arvuga, aga viimased sõltuvad enamjaolt neist samadest põhjustest, millistest on tulenenud emigratsioon. Paljud majandusteadlased (Roer, Bediker, Lerua-Bole) (( >H5@J, 548:5@J, 5@C0- >;J5) ) v ä i d a v a d , e t t ä n u e m i g r a t s i o o n i l e m u u t u v a d a l l e s j ä ä n u d e l a n i k o n n a e l u t i n g i m u s e d p a r e m a k s , j a s e e s o o d u s t a b a b i e l u d e r o h k e n e m i s t j a j ä r e l i k u l t , e l a n i k k o n n a k a s v u . N a g u n ä i d e , o n ä r a t o o d u d I n g l i s m a a ( v ä l i s t a d e s , m u i d u g i , I i r imaa), millises, vaatamata aktiivsele emigreerumisele, elanikkond kasvab üha kiiremini ja kiiremini. Nii on see:
künmendi (1841-50) jooksul kasvanud 3,2%,
1851- 1860.a. 5,5%,
1861-1870.a. 8,4%,
1871-80.a. 9,4%.
Jaotus emigrantide vanuse ja soo järgi, nagu on ülalpool ära toodud, on täiesti teine, kui elanikkonna hulgas üldse. Emigreeruvad peamiselt täies tööjõus mehed, samas kui naised ja vanurid jäävad kodumaale. Sellisel viisil kaotab riik osa õitsvas eas meestest oma tööjõust. Kuivõrd see tööjõu kaotus on märkimisväärne, võib hinnata saksa statistika põhjal, ja nimelt:
Viisaastakul.
Emigrantide
arv. Rahva juurdekasv tuhande inimese kohta..Elanikke iive kokku.
0- 15
aastaseid.20-40
aastaseid.1871-1875
1876-1880
1881-1885381 000
231 000
856 0004,2
6,0
3,55,1
8,0
3,12,3
4,3
2,9
Tööeas elanikkonan juurdekasv jääb maha laste juurdekasvust ja ka üldisest rahva juurdekasvust. Tööeas (20 40.a.) isikute arv on emigreerumise tõttu Saksamaal vähenenud. Nii moodustas see % suhtes kõikidesse elanikesse:
Aasta.%1870
1875
1880
1885
189029,8
29,3
28,8
28,7
27,3
Tööjõulise elanikonna suhteline kahanemine riigis andis paljudele majandusteadlastele põhjuse vaadelda emigreerumist kui nähtust, millise kasu majanduslikus mõttes on vaieldav. On täheldatud, et Saksamaalt emigreeruvad paljud koos perekondadega, seejuures mehi rohkem kui naisi ja viimased on tavaliselt vallalised ja seda ilmestavad arvus alljärgnevas tabelis:
Aastad. 100 emigrandist.
Emigreerusid:
Em. perekondades oli:
Üksikult em hulgas oli:Perekonnaga.Üksikult.Mehed.Naised.Mehed.Naised.1891
1892
1893
1894
1895
189655
55
48
44
40
4045
45
52
56
60
6047
47
46
44
43
4353
53
54
56
57
5764
66
66
60
61
6236
34
34
40
39
38
Abielude vähenemist Saksamaal eespool ära toodud aastatel ei täheldata (mis, muide võib olla seletatav emigratsiooni enese väiksest osakaalust elanike üldise arvu suhtes) ja seepärast perekondade kaupa emigreerumise vähenemine ja emigrantide hulgas meeste ülekaalu suurenemine ei suuda tekitada ebanormaalset olukorda, seda kodumaal, kuid see võib saada probleemiks võõrsil.
Iga emigrant kujutab endast tööjõudu, millise kujundamisele on riigi poolt kulutatud aega, jõudu ja materjaalseid vahendeid. Kui emigrandid lahkuvad oma kodumaalt ja neid investeeringuid ei hüvita ning laste näol ei jäta enestele asetäitjaid, siis kõik neisse panustatu on justkui rahvuslik väljaminek. Lõpuks, iga emigrant võtab endaga kaasa mingi hulga raha ja vallasvara, mis samuti vähendab kodumaa rikkust ((resursse)) ja toob sihtriiki uusi väärtusi. Mõned majandusteadlased ( -=35;J, 5:5@J, /=0HJ) p ü ü d s i d v ä l j e n d a d a r a h a s s e d a k a o t u s t , m i l l i s t r i i k e m i g r e e r u m i s e l ä b i s a a b . N e e d a r v e s t u s e d , m i s p õ h i n e s i d e r i n e v a t e l k a a l u t l u s t e l , a n d s i d o m a v a h e l v õ r r e l d a m a t u i d t u l e m u s i . Ü h t l a s e S a k s a m a a l t l a h k u v a t e e m i g r a n t i d e a r v u s j u u r e s ( 1 0 0 000), on rahvuslik emigratsioonist tekkinud kahju ühtede poolt kokku võetud 40 miljoni margaga, aga teiste poolt 800 miljoni margaga aastas. Nende arvestuste tegemisel ei võetud arvesse emigreerumisest lähtemaal saadud kasu, millise tekkimine ei ole ole enam ammu vaidluse all. Emgreerumine, vähendades tööjõu pakkumist tõstab tööjõu hinda, mis on kõigile kodumaale jäänutele kasulik. Kuid tööjõu hinna kõrgus on sõltuvuses väga paljudest põhjustest, siis on juhtumeid, eriti majandusliku seisaku ajal, vaatamata suurele emigreerumisele, on töötasu tingimused sedavõrd ebasoodsad, et palgad jätkavad langemise tendentsi. Kui eripäraseid mõjusid emigratsioon lähteriigi elanikonnale avaldab, on toodud ära järgnevas näites.
XIX saj 50-el aastatel Meklenburgi maavaldajad, pidades emigratsiooni endale kasulikuks nähtuseks, osalesid vabatahtlikult liigseteks muutunud põllumeeste väljarändamise toetamises kuid 10 aasta pärast asutasid New Yorgis büroo, et toetada neid meklenburglasi, kes soovisid kodumaale tagasi sõita.
Peaegu kõik emigratsiooni nähtuse uurijad on üksmeelel, et ümberasumine on kasulik vaid emigrantidele enestele, kui see ei ole võetud ette kergemeelselt ja eriti siis, kui see on suundutud riiki, mis oli nende endisest kodumaast sõltuv ja ei katkestata suhteid kodumaaga. Sarnasel juhtumil kõik negatiivne, mis emigratsioonist kodumaale tekib, kompenseeritakse vana ja uue kodumaa vahelise suurenenud kaubanduslike suhetega, millise elanikond emigratsiooni tagajärjel kasvas. Seepärast Inglismaal, millel on suured kolooniad, peeti emigratsiooni alati majanduslikult kasulikuks, samas kui Saksamaal peeti seda kuni viimase ajani riigile kahjulikuks.
Emigratsioon suundub tavaliselt vähe asustatud maadesse, millstes on nii füüsilise kui vaimse tööjõu nõudlus (USA, Lõuna-Ameerika riigid, Austraalia, Lõuna-Aafrika jne.) järelikult sinna, kus emigrandid on oodatud elemendiks, eriti siis kui nad tulevad tsiviliseeritud riikidest, millisteks on enamus Lääne Euroopa riigikidest. Sellega ongi seletatav see hoolitsus, millisega paistavad silma asustatavate riikide valitsused (USA, Austraalia, Uus-Meremaa) Euroopast pärit emigrantide suhtes. Kui aga nendesse riikidesse hakkavad saabuma vähe-tsiviliseeritud riikidest, siis neid ei peeta eriti oodatuteks. Majanduslikult arengult noortes riikides, millised tööjõudu vajavad, selline juurde lisandunud element, oma vajaduste piiratuse tõttu, alandab töötasu (hiinlased Californias ja Austraalia inglise kolooniates). Vanades riikides aga, kus on arenenud tööstuselu, ei suuda vähe arenenud riikidest pärit tööjõud kohaliku elanikonnaga võistelda ja suurendab tihti proletarjaadi ridu. Viimase nähtuse näiteks võib tuua Inglismaa. See riik, kust lähtub suur hulk emigrante, tänu kõrgele tootmise arengule, vajab ise suurt hulka sissesõitnuid.
Kuni viimase ajani asusid Inglismaale peamiselt sakslased, skandinaavlased, prantslased ja teiste tsiviliseeritud rahvaste esindajad. Praegusel ajal ((1904.a.)) aga on hakanud saabuma väljarändajad Venemaalt poolakad ja juudid.
Emigrandid:1900.a.1901.a.1902.a.Kõik e.
Venemaalt pärit poolakad ja juudid58 533
25 63351 585
2091458 488
28 512
Venemaalt väljarändajad on tavaliselt ilma rahata ja neil puudub kindel elukutse, mistõttu nad langevad kohe peamiselt mustatööliste hulka, st. inimeste hulka, kes on vähim alalise tööotsaga kindlustatud ja neil on enim oht sattuda linnaproletariaadi hulka ja muutuda ülejäänud elanikonnale koormaks. See viimane asjaolu tõmbas enda peale inglise ühiskonna tähelepanu. Varem immigratsioon Inglismaale ei olnud probleemiks, kuid viimasel ajal kõlavad üha sagedamini hääled, et oleks tarvis piirata varatute emigrantide, kelleks on peaegu eranditult vaid Vene emigrandid poolakad ja juudid, Inglismaale voolu.
Kagu Venemaal, Volga suudmes ja Kaspia mere rannikul alandab pärslaste sisseränne sealset niigi madalat töötasu ja halvendab sellega sinna Venemaa sisekubermangudest saabunud tööliste elutingimusi.
VII. Emigratsiooni poliitika.
(Riigi suhtumine emigratsiooni.) Euroopa riikide valitsused ilmutasid oma mõju emigratsioonile kolmes peamises suunas:
1)isiku emigreerumise õiguse suhtes,
2)emgratsioonile vastutegevuses,
3)emigratsiooni soodustamine, selle üle kontrolli teostades või seda organiseerides.
Vaba emigratsiooni printsiip on viidud Euroopas ellu alles möödunud sajandil. Veel 1791.a. pidi Prantsuismaal iga emigrant hankima spetsiaalselt valitsusasutuselt selleks loa. Saksamaal kehtis emigratsiooni keeld kuni 1825.a.. Emigratsiooni vabadusele on aluseks oletus, et riik kuigi võib igaühe oma liikmetest allutada ühiskondlikule tahtele, kuid ei pea seda tegema takistusi sellest keskkonnast lahkumise soovi elluviimisele, kui ta on täitnud oma kohustused nii riigi kui kaaskodanike ees. See viimane kitsendav tingimus väljendus saksa riikides selles, et isegi emigreerumise vabaduse tunnistamisel pidi igaüks selleks spetsiaalse loa hankima. Juba Rau (XXVI, 368) oma Volkswirtschaftspolitik, leidis vajaliku olevat, et emigreeruda soovijad peaksid kodumaa ees täitma kõik oma kohustused. Praegusel ajal on vaid sõjaväeteenistuse kohustus emigreerumise taksituseks, kui mitte just faktiliseks, siis formaalseks emigreerumise suhtes kehtestatuks. Valitsusvõimude vabameelene emgratsiooni suhtumine ei ole mitte ainult õigusfilosoofia, vaid ka väljatöötatud poliitilise vaate vili. Kui XVIII sajandil kõik, kuni surmanuhtluse ähvardusel, emigreerumise ärakeelamised osutusid tulutuks, siis, muidugi, on igasugused kitsendamised praeguste soodsate liiklemise võimaluste juures täiesti kasutud. Seni kuni riigivõim suhtus emigratsiooni eitavalt, ta ei lubanud emigrantide värbamist ega hoolitseda nende reisitingimuste parandamise eest. Siis, vastupidi, võeti sellega tegelevad isikud vastutusele. Isik, kes vaatamata keelule, lahkus isamaalt, jäeti ilma kodumaa poolsete õiguste kaitseta. Isegi riikides, millistes ei olnud formaalset emigratsiooni keeldu, oli selline suhtumine väljendatud passivse suhtumisega erinevatesse spekulatsioonidesse, agentidesse, laevade kaptenitesse jne. kes püüdsid kaitsetud emigrandid oma võrkudesse. Sarnase ekspluateerimise vastaseid meetmeid hakati rakendama Inglismaal alates 1803.a., kui hakati välja andma rida seadlusi (passengers acts), mis puudutasid emigratsiooni. Nendel seadlustel oli järgmised eesmärgid: et laevad, mis vedasid emigrante üle ookeani, ei oleks üle koormatud, et neil oleks olemas kõik vajalik, et sooritada pikk merereis (ruumid, toit, joogivesi jne.) ja et laev oleks ohutuks ookeani ületamiseks kõlbulik. Peeti silmas emigrantide kaitset ebameeldivuste eest, millised tulenevad sellest, et ei tunta võõra riigi eluolu. Veelgi viljakamad osutusid Ameerika Ühendriikide poolt võetud meetmed, kuna need ei pidanud silmas ühe rahvuse esindajaid vaid kehtisid kõigi sisserännanud välismaalaste suhtes. Selliste seadluste võtmise algus Ameerika Ühendriikides (peale üksikute XVIII sajandi korralduste, millistest oli räägitud ülalpool) puutub 1819.aastasse, kuid enam range järelvalve on seatud emigrante vedavate laevade üle ka praegu (1904.a.) 1847.a.kehtiva seadusega, millise täitmist kontrollivad erilised ametiisikud (Commissionere of emigration). Saksamaal hakati võtma meeteid ümberasujate kaitseks suhteliselt hilja. Selle teostamise algataja au asub Bremenil (1832.a.) ja Hamburgil (1870.a.). Samasuguseid seadusandlikke meetmeid võeti vastu Hollandis (1837.a.), Belgias (1843.a.) ja Prantsusmaal (1855.a.). Paralleelselt ümberasujate saatuse kergendamisega hakati pidama rohkem või vähem täpset arvestust emigrantide üle Euroopas ja ka üle ookeani sõitvate isikute üle. Kõik need meetmed puudutavad ümberasuja esimest, lühikest, kuid kriitilist eluperioodi, kuna kogenematul emigrandil on suur oht sattuda osava emigratsiooniäri ajava agendi ikke alla, mistõttu emigreerumine võib muutuda mitte ainult ebatasuvaks vaid ka mõjuda kehvasti ta tervisele, mis vähendab väljarändaja töövõimet.
Emigrandi emigreerumise esimesele etapile järgneb teine võõral maal töö ja elukoha leidmise periood. Euroopa riikidest pööras esimesena tähelepanu väljarändajate eest võõrsil hoolitsemisele Inglismaa, milleks andsid tema avarad kolooniad laialdasi võimalusi. Wakfieldi katsetest ja edaspidistest meetmetest, milliseid võeti nii Inglise kui ka kolooniate valitsuste poolt, on räägitud ülalpool.
Saksamaal, on kuni viimase ajani, omamata kolooniaid ja mis ei kujutanud endast kuni 1870.a. terviklikku riiki, on olukord hoopis teistsugune: tema emigrandid olid kas antud nende riikide, millistesse nad suundusid, valitsuste hoole alla, või siis nad ajasid asju omapead ja olid täiesti abitus olukorras. Sellisele inertsele emigratsiooni suhtumisele, peale Saksamaa poliitilise tükeldatuse, aitas kaasa saksa riikides välja kujunenud vaade emigratsioonile, kui mittesoovitatavale ja maale kahjulikku. Saksamaa ühendamisel poliitiliseks tervikuks ja vallutades lisaks veel kolooniaid, muutus ka selles riigis vaade emigratsioonile. Selles suhtes on tehtud vähe, või mitte üldsegi riikide valitsuste poolt, mis vaid lasevad emigreeruda (erandiks - veits); kuid väljarändamise areng maailma riikide suhetes, tunnetamine sellest kodumaaga suhete mittekatkestamisest saadavat kasu, levib emigrantide uuele kodumaale asumise toetamine ka teistes Euroopa riikides. Seda, et riik peab ise sellest tegevalt osa võtma ei ole enam printsipialane küsimus isegi neil juhtudel, kui emigratsiooni käsitletakse kui riigile miskit ebasoovitavat. Emigrantide küsimuse parandamise viisiks, eriti neile riikidele, millistel meretagused kolooniad puuduvad, võivad olla rahvusvahelised lepingud riikidega, kuhu emigrandid suunduvad. Viimased peetakse eriti tähtsateks olukorras, mil viimasel ajal on emigreerumise sihtmaades muutunud suhtumine emigratsiooni, kui mitte just tervikuna, siis üksikute rahvuste esindajate suhtes. Näiteks Ameerika Ühendriikides hiinlastesse ja neisse, kes ei suuda teha iseseisvat tööd või seadusega trakteeritult anda tööd vaid eurooplastele Inglismaal Venemaalt pärit poolakatele ja juutide suhtes. Sellised immigrandid võivad osutuda olevat väljapääsmatus olukorras, kui nende olukorda ei hakata reguleerima riikide, kust emigrandid pärinevad ja maade, k u h u n a d s u u n d u v a d , v a h e l i s t e l e p i n g u t e g a .
V I I I . K ä s i t l e v k i r j a n d u s :
V e n e k e e l e s :
. ;0CAJ, « 0H8 :>;>=88» ( !1. , 1 8 6 9 ) ;
=O7J . 0A8;JG8:>2J, « 5<;52;045=85 8 75<;545;85» ( B. 1 8 2 !1. , 1 8 7 6 ) ;
.. -. /=A>=J, « !@02=8B5;J=0O AB0B8AB8:0 >AA88 8 70?04=>- 52@>?59A:8EJ 3>AC40@AB2J» ( B. 1 . !1. , 1 8 7 8 ) ;
.. -. /=A>=J, « "5>@80 AB0B8AB8:8» ( 2K?. 5 . 8 1 9 . , 0@H020, 1 8 9 1 , 1 8 9 2 - 3 ) ;
. . >:@>2A:89, « @0B:89 >G5@:J 2=5H=59 B>@3>2;8 8 B0<>65==KEJ 4>E>4>2J >AA88 70 1 8 5 6 - 9 3 33. » ( !1. , 1 8 9 5 ) ;
. . >:@>2A:89, » 17>@ 2=5H=59 B>@3>2;8 >AA88» ( 874. 4?B. "0<>65==KEJ A1>@>2J 70 1 8 9 6 8 1 9 0 3 33. ( !1. , 1 8 9 8 - 1 9 0 4 ) ;
0@. 59:8=3J, « 5@5A5;5=G5A:89 2>?@>AJ 2 5;8:>1@8B0=88» ( « 5AB=. $8=0=A>2J, ?@><KH;. B>@3>2;8» 1 9 0 3 , !!3 8 , 3 9 ) ;
6 B C R S ” ¢ × Ų Ł Ś Æ ° ± ² å ę
T
U
f
j
Ü
ę ¦ Ā ųéŚĪƾ¶®¶®¶®¶®¶®¶¦¶¶®¶®¶®¶®¶{skc hA;u mH%sH% h4>Ó mH%sH% h5NK mH%sH% h¶` hv&I