Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ tvþÿÿÿsÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥ÁU@ ð¿<’bjbj¬›¬› .¨ÎñÎñ!Šÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬ÐÐÐ8<D¬¹¶dd"††††††8::::::$oRÁV^˜†††††^˜˜††sÒÒÒ†² ˜†˜†8Ò†8ÒÒä˜˜ä†X€Ônî ËÐ8Þä8‰0¹ä¦ä¬¬˜˜˜˜˜äT††Ò†††††^^¬¬$Ð¼¬¬Ð „Novembritorm“ No teater oli lõpetanud Moskvas oma väga menuka „Ühtse Venemaa“ gastrolli, kui võõrastemaja ukse lähedal, kui ta suitsu tehes, oma reisikoti kõrval, et seda pihta ei pandaks, toakaaslast ootas, pakkus üks tagasihoidliku välimusega noormees ostmiseks üht laptoppi. Paistis, et üpris uus. Ei tea, kust Venemaal selliseid saadakse? Kuid enne kui Andres teise mõtte juurde jõudis, jõudis ta teadvusse kaks tuhat rubla, mis on ju tuhat krooni. Minu romu annab varsti ju otsad ja siin nii soodne pakkumine!? Ja edasi arutlemata ja vestlusse laskumata, vahetasid asjad omanikku. Õhtul, kui päevased jooksmised tehtud ja rong juba kodumaa poole veeres, oli aega ostu lähemaks uurimiseks. Paistab, et täiesti uus viimane sõna, mis raha eest saada on, pill. Miks see aga nii odavalt müüdi? Eks ikka varastatud, mis muud, kuid see ei ole minu mure. Kui kaotajal elus nii hästi läheb, et oli luksust nii kallis mänguasi ära kaotada, siis on see vaid temale väikeseks asjade hoolikama hoidmise õpetuseks. Ei tea, kas see ka minu käes tööle ka hakkab, või peab enne itimeestele näitama. Kui ta arvuti avas, see käivitus ja palus end identifitseerida, Andres oskas seda keelt, peaegu, et hästi ja tal oli isegi hea meel, et arvuti vene keelt oskas, inglise keel ei olnud tal nii suupärane. Ruudul, kus oli näpuka koht, asus rasvane näpujälje lärakas. Andres hingas, igaks juhuks, selle väheke uduseks, nagu videodest nähtud ja arvuti avas avalehe. Siin oli igasugust värki. Paistis, et see on kellegi tööarvuti olnud, sest koduses era-arvutis niipalju dokumentide moodi faile ei oleks. Kuna reisi-ärevus ja õnestunud ostu ärevus veel magama minna ei lasknud, siis ta hakkas pilte otsima, sest praegu ta lugeda enam ei viitsinud. Ka pildid olid töisest vallast, vist mingi laevatehase inseneri staff. Igal pool mingid laevad, tõstukid, masinad ja konteinerid jne. Igav värk. Ühel pildil oli ühes poolikus laevas mingi ratastega sõiduk, mis oli väga sarnane amfiibautole, millise tagaosas asub vint. Eks laevatehases on selliseid palju, töö ikka maa ja vee peal. Kuid kolmandal pildil oli masin jäänud eespoolt peale. Naljakas oli see, et sel oli nii suurtükitoru kui ka kuulipilduja küljes. Naljad ka neil. Ei viitsinud küljest võtta, vist. Kuid kui oli vaadatud paarkümmet laevakeret, nii sees, kui väljast, tulid pildid vist juba enamvähem valmis laevadest. Üks laev oli otsast otsani täis eelmainitud ujureid ja kahes kihis, nagu sõiduautode veo reka järelhaagisel. Huvitav, kas see laev viib masinad kuskile turule-müüki. Korea on parasjagu väheke närvi läinud, vist sinna. Vene värk. Relvi antakse kõigile, kes vähegi Läänega tüli kiskuda viitsivad, oli põhjust või ei olnud, see pole tähtis. Tähtis on võitlus. Võitja üle kohut ei mõisteta, kaotaja üle aga topelt ja ka taha ja ette ulatuva jõuga. Kuna paistis, et arvutis videosid ei ole, siis ta klõpsas pilli kinni, torkas laua all olevasse reisikotti ning keeras kupeekaaslasele selja, kes juba ammu magas. Tallinnas arvuti käima ei läinud ja tuli minna tuttava itimehe poole, kes helistas järgmisel päeval, et tema seda käima ei saa, kuid ta teab üht sptsi, kes ka sellised masinad tööle saab. Helista homme, eks siis näe. Andres ise aga läks kohvikusse, mis oli kui itimeeste büroo. Seal käis ka üks jänki, kes pidi kõik arvutid tööle saama, vähemalt nii räägiti. Peale teist mahla, ilmuski vend platsi, võttis mõned joogid ja otsis pilguga uut kohta, sest mingi punt oli tema tavalise koha hõivanud. Kuna Andrese juures oli ruumi, siis nagu Jumala juhatusel oli ingel ise õiges kohas. Andres avas lapaka ja tegi näo nagu: üllatus üllatus! Arvuti ei lase sisse!? „Läks päris närvi“, mispeale võõras päris inglise keeles, et kas saan aidata? Andres oli hea näitleja ja tegi lootusetus olukorras oleva isiku näo ning keeras ekraani ameeriklase poole. Too vaatas seda algul ühe, siis teise kandi pealt ja ütles, et kui hädaline teda usaldaks, saaks ta selle uuesti tööle, sest paistab, et masinal on pehme viga, millist õrnalt kohendades saab parandada. Riski ju pole, see on nagunii seni kasutu odavaks muutunud kola, kui ta ei tööta. Homme kohtume, muidugi kui te tahate, et ma aitaks. Ameeriklane, kellel vist oli igav, imes mahla kiiresti lõpuni ja tegi minekut, haarates lapaka kaenlasse, arvates, et äri asju nii aetaksegi. Andres vaatas temale pika pilguga järgi, sest kaotada polnud suurt midagi, kuid võita küll. Eks homme näe, mis juhtub ja läks teatrisse, sest oli vaja tööd teha. Järgmisel päeval jäi ta väheke hiljaks, kuigi täpset aega nad ei olnud kokku leppinud. Kohvikus olid kõik kohad hõivatud ja esimesel hetkel ta ameeriklast ei märganud, kuid tema märkas mind ise ja tõmbas käega, hõigates igaks juhuks Hey juurde. Tal oli lauas ja üldse selle koha kohta kummaline seltskond, kes vist tavalises elus arvutit vaid istumise-astumise alusena kasutasid ja mind kui mingit narri jõllitasid, nagu oleks neile miskit võlgu. Üks võõras avas suu ja minu üllatuseks tuli sealt puhtas eesti keeles tere ja kohe ka küsimus: on see sinu arvuti, hoides vasakut kätt minu arvutil? Minu, milles värk? Siis tuleb meil sinuga väike vestlus teha ja tõusis, tõusid ka teised. Läksime siis hanereas tänavale, mille ääres üks suurem linnamaastur seisis, arvata, et see ongi võõraste masin. Keegi avas ukse, keegi aitas mind sisse ja peale väikest linnas keerutamist auto peatus ühe suure ärihoone ees, mille uks oli ümbritsetud paljudest ärisiltidest. Itimeest enam ei näinud, ta vist ei tulnudki meiega kaasa. Kuna üks võõrastest oli seltskonna juhiks, vähemalt ta teadis ilma juhatamata teed, kuhu minna, siis kõndisin ta kannul, laptopi kandja sammud kostsid selja tagast. Asi läheb imelikuks. Vist olen politsei, või ei tea kelle küüsi sattunud. Mingi koridor mingi uks, mis varjas ukse kõrval asuva sildi, nii et ma ei näinudki mis asutusse sisse astusime. Räägiti inglise keeles. Hea seegi, vähemalt pole vene kantpead mängus. Jälle uks ja veel üks uks. Leidsin end ühes kontoriruumis, kus oli sekretäri moodi naine ja keegi keskealine mees. Ta kutsus kellegi veel ja siis olime toas neljakesi. Minu laptop asus meie vahel, tundmatu lauanurgal. Kõigepealt hakkas rääkima naisterahvas, kes tutvustas end tõlgina ja rääkis, et nad ootavad vastuseid mõnedele küsimustele ja et nad tegelevad asja uurimisega. Et härra hakkab küsitlema ja mina peaksin ausalt vastama, siis saab asja kõige valutumalt ja kiiremini ühele poole. Nii ka läks. Rääkisin kõik ära nii nagu oli, ei pannud midagi juurde, ega salanud maha. Edasi täitsin ankeedi ja kirjutasin kõik veel mingitel paberitele alla. Öeldi, et kontrollivad ja kui ma miskit ei vassinud, siis tõde selgub ja saan siis ka arvuti tagasi samas kohvikus ja samalt mehelt, kuid täpset päeva ei öelnud. Keegi tuli ja neid oli kaks, kelle vahel mind tänavale juhatati, kuid see oli teine tänav. Mind jäeti üksi ja olin siis vaba. Päev oli rikutud ja ka arvutist ilma, miskit head ka, peksa ei saanud. Samal ajal olid kaks linna, üks ühel pool maakera, teine teisel pool, muutunud mõningates varjatud kontorites herilasepesaks. Paljud mornid näod käisid ringi ja alluvad käisid kikivarvul, sest nad ei tahtnud sellises plahvatusohtlikus olukorras kellegile jalgu jääda. Kontorihiired tajusid, et miskit halba on juhtunud, kuid mis, oli vaikivate suude varjus. Kuid kui keegi oleks saanud neid üheaegselt jälgida, siis ta ei saaks miskit aru. Alles rahulik kontor oli muutunud rahvarikkaks ja koosolek ajas koosviibimist-nõupidamist taga. Kohale oli kutsutud isikuid, kes sellisest kohast polnud miskit kuulnud. Isikud, kes nüüd kohtusid olid mõnikord väga üllatunud, kuna ei olnud varem osanud ette kujutadagi, et sellises seltskonnas ja kohas kohtuda võidakse. Selgus, et vaenlane on sõber ja sõbrad on kuskil mujal. Kuna enamus nõupidamisi toimusid väikeses ringis ja nagu oli kombeks, jäid jutud sellesse ringi, millises need räägitud said, siis kuluaarides ei osanud tuttavad enam millestki rääkida, et mitte reeta üha segasemaks muutuvaid mõtteid ja tekkinud eelarvamusi. Kuid veelgi salajasemas kohas ja kitsamas ringis ei oldud paremas olukorras. Probleem oli nagu välk selgest taevast kaela kukkunud. Asjad olid kõik ilusti oma rutiinis käinud, kui mingi „just-kui juhus“, mis oli esimeseks küsimuseks, koos teiste esimesest tulenevatega, ei andnud asu. Miski ei olnud ennustanud lähenevat tormi, sest kõik varasemad ja juba igapäevaseks muutunud valehäired ei olnud nii korrastatud süsteemina esitatud, kui see. Paistis, et miskit toimub juba ammu ette valmistatud plaani järgi, sest muidu ei oleks asi nii järsku ja nii hilises järgus ilmneda saanud. Lahtine oli ka see, kas see kõik ei ole mingi kolmanda asja vari, mis on kas veelgi suurem, või teda ei ole üldse. Nii et pea murdmist küllaga. Vaja oli teada vaid ühe sõnalist vastust: tõde või vale. Kas ilmsiks tulnud faktid on tõesed, või väärad? Vastusest tulenes reageerimise viis. Asjaosaliste vastaspoolel olid teised probleemid, kuid lõppkokkuvõttes taandusid need samuti kahele sõnale: teha või mitteteha! Alguses ülihea-ideaalne plaani edu oli rumala juhuse tõttu suurde ohtu sattunud ja süüdistada polnud kedagi, sest selle plaani ohtu sattumine sai alguse selle välja mõtleja, käiku lükkaja ja ellu viija kassist, muidugi mitte tema, vaid ta tütre omast, kes oli laual ajanud ümber koorekannu ja siis jooksu pannud ja kes välistreppi pidi pööningule põgenes. Mees läks maja sisetreppipidi talle järgi. Samal ajal kõõlus maja peal üks eksinud korterivaras, kes veel ei olnud otsustanud, millisest uksest ta alustama peaks, kui järsku üks uks avanes ja keegi bidzaamas mees tormas trepist üles. Kuna uks jäi lahti, siis kutsumata külaline tegi kire tuuri üpris tavalisse korterisse, kus peale kalli teleka, mis oli pool seina suur, miskit väärtuslikku silma ei hakanud, kui mitte arvestada tutikat lapakat ja kuna päevateenistuseks sellest piisas, tegi sääred. Juba enne lõunat ta müüs selle mittekalli võõrastemaja juhuslikule inimesele, sellistes kohtades osteti asju kiirustades, hooletult ja nii sai vahel rikkis asjadest lahti, mida mujul müüa ei oleks saanud, väheke poheemlasena välja nägevale kaabus turistile ja läks sõpra otsima, et väike võlg ära maksta ja ülejäänud raha sirgeks lüüa. Sama päeva lõuna ajal anti pealinnas üldine häire. Kogu miilits pidi otsima kadunud sülearvut ja neile oli antud pikk kompuutri pildiga kirjeldus. Teadagi miks, kuid linnas oli neid umbes miljon, lohutuseks lootus, et seda värvi on neid poole vähem. Mine leia see õige! Kuna asi oli väga tõsine, siis oli see antud asja juures kõige suuremaks saladuseks ja nii võtsid alluvad otsinguid, kui kellegi prominendi veidruste väljatuleku ärahoidmise akti ja tegelesid asjaga oma äranägemise järgi. Andres ei oleks see öö üldsegi magada saanud, kui selle rongi vagunisaatja Vera ei oleks paheliselt ilus neiu olnud ja kupeevagunit läbi otsima saadetud seersant naistemaias mees olnud, kes oma ametiseisundit vagunisaatja kupees ära kasutama hakkas, teisel juhul ta oleks alustanud reisijate kupeedest, kuid käesoleval juhul pakkus vaid see esimene huvi. Veera oli suures mures ja hädas, kui see mitte just kõige noorem miilits hakkas tema kupees asju liigutama, mis pidid ta väikest kõrvaläri varjama, sest rong sõitis ju välismaale, mitte kuhugi karukolkasse. Veera pakkus siis läbiotsiale end appi ja justkui juhuslikult... edasi ei läinud juhuslikult, sest mees oli vaid seda oodanud, et naine ise läheneks ja teda ei huvitanud süütu salakaubavedu põrmugi. Tuli kähku teha, sest paarimees juba kõndis perroonil rahutult ühest vaguni otsast teise, lootes sõpra mingist aknast näha, kuid kuna oli ju suvi, siis enamus aknaruloosid oli alla lastud, et loojuv päike silma ei paistaks ja nii ta ei näinud, kaugel kontroll oma tööga on. Aeg läks, rongi väljumise aeg surus peale ja miilitsamees väljus samast uksest, kust sisenes, kohendas furaskat ja ütles, et valget kompuuterit polnud kellegil. Noor polkovnik ei teadnud mida teha, ta ei olnud harjunud kiirelt reageerima, vaid kaugele ette planeerima ja kõiki samme järgi kaaluma, mis tundus paljudele totrusena, sest moodsal ajal tuli ka strateegiat planeerida kiirelt. Kindralid, kes olid tema käsutuses, olid jalad rakku jooksnud. Ühed oletasid, et arvuti on osadeks tehtud ja info on hävinud, teised, et arvuti on kuskil ja seda pole veel kasutatud. Kolmandad, et arvuti on kasutuses, info alles ja vennikesed otsivad kaubale ostjat. Neil on kama kaks, kellele müüa laevatehasele, või välismaa konkurentidele, peaasi, et raha saaks. Internett oli kogu riigis maha võetud, et selle kaudu miskit välja ei tilguks. Tegelikult info müüjate-raha väljapressijate variant oli samuti töös, kuid see nõudis veelgi rohkem aega kui terve linna füüsiline läbiotsimine, sest enam ei pidanud otsima miljoni laptopi hulgast, vaid miljardi infokandja hulgast, sest ega ju ilusat kompuutrit saa mingite tekstide, jooniste ja piltide pärast ära anda, peale selle on mäluka ja DVD üleandmine lihtsam, mugavam ning ohutum. Nii pidi kogu see mees tuuseldama suures sodis, mis see vana ja uus info muud on, kui sellest miskit kasu ei ole. Muusika on ju ka paljalt müra, mida on veidi süstematiseeriud ja esitatakse korrapäraselt. Info on selle kõrval miski, mida peab otsima sealt, kust ei tea ja sellisena millisena ei tea teda olevat. Noor polkovnik oli saanud umbes kaks aastat tagasi, kõige kõrgemalt täiesti piiramatud võimalused ja õigused, et teostada see hulljulge ja üpris lihtne ning peaegu riskivaba operatsioon. Idee oli tekkinud juhuslikult, kui miski üldse juhuslikult juhtuda saab. See tundus olevat nii hea, et patt oli seda kasutamata jätta ja nii see masinavärk pöörlema pandi. Kasutades ära kõiki teadmisi ja kogemusi, millised oli andnud enda ja võõraste ajalooline kogemus ning praktika. Noor polkovnik oleks olnud ammu kindral, kuid ta oli olemuselt strateeg ja ei tahtnud oma elu kindraliks oleku rituaalidega keerulisemaks teha. Talle piisas, et paarkümmend kindralit talle niigi tensiku eest olid ja see oli hulga parem tunne, kui olla formaalne ülemus, kelle ees sirge seljaga oldi, praegu oli vaid tema sirge seljaga, kuid seda esimest korda asjaolude sunnil, et oma sõdureid julgustada. Olukord oli veel kontrolli all ja oli jäänud selle ellu viimine, mis on iga kindrali elu-unistus, kuid oli tekkinud olukord, sarnaselt sellisele, kus suusahüppaja on trampliini tipus ja ootab treenerilt hüppe alustamise luba. Kõik kaamerad on suunatud hüppajale ja kommentaatorid on ta spordikarjääri juba ette lugenud ning on jäänud teha vaid äratõuge, kuid alt ei tule märguannet, sest treener ei ole aru saanud, kas nõlval, et seal maanduda saaks, üldse lund on,. Nüüd on täpselt sama lugu, selle vahega, et all ei teata, kas keegi veel hüppab või ei hüppa ja kas lund, mis on väga kallis, on mõtet puistata või ei ole. Vastujalgsed hakkasid valmistuma nii plaaniks „A“ kui ka „B“ . Jõud jaotati pooleks. Ja poolitatud pead panid oma pead kokku, et iseseisvalt vastavalt plaanile tegutseda. Muidugi pidi algustama plaani enese koostamisest. Ette antud tingimused, ehk olukord, oli üpris kummaline ja et ise sellest jamast puhtana välja tulla, oli vaja palju fantaasiat, sest olemasolev info ei aidanud siin üldse ja võis hoopiski asjale kahjuks tulla. Teada oli üpris palju, kui see ei olnud just lausvale ja suurelt alt tõmbamine. Viimased kaks aastat on kõrgem juhtkond oodanud venelaste poolset kaotatud sõja vastukäiku-revansi. See võit oli tegelikult läinud väga kalliks, et mitte nimetada seda ühe kreeka väejuhi nimega tähistatud võiduks ja nüüd oli karta mingit vastukäiku, sest riivatud au sai vaid avalikul duellil kaitsta, kuna ta oli avalikult häbisse jäänud ja tunnistas ise ka propaganda sõjas lüüasaamist, kuid see oli rahvale mõeldud avaldus, kuigi, tõtt öeldes, väga tõelähedane. Nii nagu juba mainitud. Loodi kaks töögruppi: üks tegutsemiseks olukorras, justkui informatsioon vastaks tõele ja teine, kui asi puudutab vaid sisemist töökorraldust, ega ole NATO –le kätemaksuga seotud. See uute gruppide loomine polnud kellegile mingi uudis, sest asutuses töötas juba palju kodeeritud nimega töögruppe, mis loodi aastaid tagasi ja milliste töö ei ole veel ühtsete kaante vahele veel jõudnud. Nüüd tuli luua veel ka kolmas grupp, kes leiaks kahe uue töögrupi töö ja kõikide teiste gruppide töö objektide vahelised seosed või nende puudumise. Loodud grupid jaotasid liikmete vahel töö omakorda ära. Ühed pidid käsitlema probleemi oletatavatest tagajärgedest lähtudes ja liikudes probleemi allika suunas, teise vastupidises suunas, püüdes modelleerida sündmuste käiku vastase seisukohast. Andres kuulis töö juures, et varsti sõidavad oma projektiga Soome. Korterivaras kulutas raha ära ja otsis uut tööotsa. Tema sõber maksis jälle omakorda võla ära ja kuulis, et ühe valge lapaka eest pakutakse suurt raha, kuid temal polnud parasjagu ühtegi sellist silmapiiril, kuid vihje oli ahvatlev ja see pandi kõrva taha. Noor polkovnik, mõelnud hetke oma mineviku ja oletatava tuleviku peale, jõudis otsusele. Asi tuleb plaani kohaselt lõpuni viia, kuna suur osa tööd on tehtud ja sellist soodsat võimaluist kunagi ei teki, kui on praegu. Kaotsi oli läinud tegelikult vaid tehtud tööd puudutavad materjalid, mis kujutasid tegelikult vaid reaalset asjade seisu ja olid kogutud vaid aruandesse panemiseks. Plaan ise oli aga ainult tema peas ja täiesti kahjustamata. Tõelist elluviimise plaani ei teadnud isegi need, kes temale selle operatsiooni elluviimise usaldasid, sest neid ei huvita üksikasjad, vaid lubatud tulemus. Polkovnik saatis kõigile alluvatele sõnumi, et jätkaku etteantud plaani teostamist, kuid armsa lapaka jälgi laskis edasi ajada. Vastujalgsed nii ei arvanud. Õieti oli, nagu öeldud, kaks plaani ja mõlemil kaks tööversiooni: nad võtavad mingi sõjakäigu kuskil ise ette, või lasevad seda kellegil teisel teha. Eesmärk on mõlemil juhtudel sama - NATO riik - teised riigid ei ole olulised. „B“ grupi üheks tööversiooniks oli oletus, nagu võib ka kõigi teistegi kohta öelda, et see oli mingi kohalik eksperiment, milline oli tarvilik, et kontrollida transpordi laeva tegelikus olukorras, mitte sõjas. Et see venelaste projekt on ühekordne ja mööduv. Oli kuidas oli „B“, plaani grupil hakkas ruttu igav, vastupidiselt „A“ plaani meestele, kes olid peale pandud tööst hingetuks mõelnud, kuid aluseks sai võtta vaid oletuse kellegi ründamise kavatsusest, kuid kus ja mis kõige tähtsam, millal, polnud teada. Kolmandal päeval ilmus tuntud korterivaras jälle oma sõbra poole ja pakkus talle metallimurdu ja kui äri aetud, siis küsis igaks juhuks juurde, et mida ta järgmine kord tooma peaks, et asjatult ei rapsiks. Kokkuostja oli oma bossi päeval kohanud ja kuulnud , et valge lapakas olevat ikka hinnas ja veelgi hinnalisemaks muutunud, mis oli kummaline, kuna üksi asi pole üle kahe päeva nõutud olnud, enne on asi leitud ja äri aetud. Kui seda kahe päevaga kõik võmmid ja vargad leida ei suutnud, siis on see juba välismaal, vaevalt, et kohalik külamats sellist osta jõudis. Rääkis siis sellest ka oma sõbrale, kes jäi aga kohe millegi pärast mõttesse ja kiirustas minema. Raisk! Mõtles tuntud korterivaras, paistab, et seda väljamaalasele müüdud lapakat otsitaksegi ja mina andsin ta pool-muidu ära. Hea, et keegi seda ei tea, muidu peaks ise ka linnast kaduma. Kuid see asi tekitas väheke nalja ja kurvastas ka, kuna kolmekordne papi pakk ei olnud mingi tühiasi. Ja väheke aru pidades, sest raha kulutamisega polnud kiire, kuid ka seda kaasas kanda oli riskantne, mine tea, mis juhtub? Kuna eespool mainitud odav hotell polnud kaugel, siis ta otsustas sellele pilgu peale visata, ehk tekib mõni hea mõte, või meenub midagi, mille saaks rahaks teha. Meenus, et väljamaalane, oli küll väljamaalase moodi, kuid too ei käitunud päris välismaalasena, vaid pigem nagu meie inimene. Pingutas veel mälu ja jõudis järeldusele, et tõesti, see ei olnud kauge välismaalane, vahest kuskilt külje alt. Astus julgelt võõrastemaja väiksesse fuajeesse ja kohanud seal imestunud pilku, kuna tulija polnud välismaalase moodi, kuigi ka temal polnud seljas ühtki kodumaist hilpu ja teretanud, küsis: „mis tarvis?“ Varganägu tuli leti juurde ja, teadmata kuidas alustada, võttis sajarublase näpu vahele, nagu filmides tehakse ja hakkas rääkima. Et talle helistas vana kroonusõber, kes nüüd valismaal elab ja kes tahtis kokku saada, kuid mind ei olnud kodus ja ema ei pärinud ka, nii et ma sain sellest alles praegu teada ja tulin siis kohe kohale, ainult seda ma sain teada, kus ta peatub. Administrator klõpsutas klaviatuuri ja küsis, mis ta nimi on. Kuid pikanäpumees oli kiire reaktsiooniga, elu nõuab kiiret tegemist, Toomas või Janis, enam ei mäleta, tegelikult ta ei teadnud ise ühtki eestlast ega ka lätlast, oli mõnda nime vaid kuuldud, me siis teineteist nimepidi ei kutsunud. Klõpsutas, klõpsutas – ei, selliseid siin praegu ei ole. Kahju! Korterivaras keeras raha rulli ja enne kui ta ukse sulgeda jõudis, kuulis järgi, et paar päeva tagasi olid eestlased öömajal, mingi teater. Varas pistis raha tasku ja läks teatrit otsima. Lähima teatri reklaam oli üleval, kui ära olnud etendustest polnud mingit teadet. Pole enam endine aeg, kus plakat oli soodsatel oludel veel mitu aastat üleval, nüüd polnud unustatud asjadele reklaampind raisata. Teatri kassas oli piletimüüja sama tark ja õigust jäi tal ülegi. Ta ütles, et müüb pileteid homsetele etendustele, ega ole mingi kelm, kes eilseid uudiseid müüb. Mäletab, et olid mingid eestlased ja tükk oli naljaka pealkirjaga: „Ühtne Venemaa“. Ma ei vaadand, kuid vanemad inimesed kiitsid, nooremad ei öelnud midagi. Pidid varsti Soome sõitma. Varas tänas ja lahkus, sest nii targaks ta ei kavatsenud sada, kui sai. Nüüd oli mõtlemist kuhjaga. Sõita Eestisse, et lapakas tagasi varastada, või loota, et see võetakse Soome kaasa? Kuid kuna raha parasjagu oli, siis otsustas kohe Eestisse sõita. Kuid, kuid, kuid. Vaja viisat?! See võtab aega. Minna ja hiilida üle piiri salaja, see ei olnud korteri vargus, kus kõik asjad ilusti kindlatesse kohtadesse on pandud, et tule ja võta, vaid mingi võõras koht, kus ükski asi pole seal kus peaks. Äkki teeks nädalavahetuse tuuri, milliseid mingid turismifirmad korraldavad ja mil see firma ise kiirviisa hangib. Passis pole küsimust, muidugi tuleb vaadata, et pilt oleks sobiv. Samal ajal käis laevatehastes vilgas töö. Tegelikult töötasid kõik laevatehased hoolega, sest oli antud suur ja kiire tellimus. Hea töö, sest sõjaväe poolt tellitud laevad ei pidanud eriti siledad olema. Kuna ruumi oli vähe, siis tehti enne detailid valmis, et siis pärast reas kokku keevitada. Kuna oli tellitud sada laeva, siis oli ruumi puudus nii suur, et valmis keevitatud korpused tiriti puksiiriga öösel merele ja uputati seniks ära, kui kõik kered valmis saavad, et siis pärast mootorid peale panna, kuna need pannakse mujal kokku ja tuuakse hiljem kohale, nagu muugi sisustus. Samal ajal töötas palehigis vastujalgsete luure, kes uuris asja igal võimalikul viisil, kuid saadud info suurt selgust ei andnud. Seda, et laevatehastes vilgas töö käis, ei olnud mingi uudis ega saladus. Ehitati gaasitrassi ehituseks laevu ja toru paneku ning veo abilaevu, millistega oli kiire, kuna sakslastega tehtud lepingud nõudsid täitmist ja venelased püüdsid ehitusgraafikust kinni pidada. Teised tehased ehitasid muid vajalikke masinaid ja nendesse veetav metall ja kulutatav elekter ei andnud alust arvata, et miskit kurikavalat teoks on. Kõik oleks justkui tavaline, kui sellise kriisi ajal ei läheks teistel nii hästi, töö- ja rahapuuduse üle ei kurdeta. Nafta hind kõigub ja rohkem üles- kui alla poole. See gaasitoru ehitus on juhuslikult soodsa ehitusaja leidnud. Juulis pidid venelased toru merre panekuga alustama, et öö-päevas umbes kilomeetri edasi jõuda. „A“ plaani mõlematel gruppidel tekkis töös kriis, sest paistis, et asi puudutab pigem „B“ plaani gruppide tööd ja vastupidi. Kuid seda, et kaks eri vaadet ühele arvamusele on jõudnud, kolmas, neist kõrgemal asuv grupp ei märganud. Nende info ja seosed moodustasid hoopis teisi kujundeid, millistel oli teada vaid oletatav algus ja lõpp, kuid täide viimise viis oli lahtine, sest tundus, et ükski viis ei ole reaalselt teostatav. Vene noor polkovnik nii ei arvanud ja tal oli õigus. Läänest tulnud inf ei kinnitanud arvamust, et neil asjade tegelikust käigust mingi asja kahjustav kahtlus on. Lapakas, isegi kui selle sisu sattus „spetsialistidele“ ei aita neid edasi ega tagasi ja on pigem hoopis eksitavaks, mis vaid asjale kasuks tuleb. Berliin aga ilmutas ärevuse märke, sest nende arvestuste kohaselt peaksid venelased tempot tõstma. Toru kattematerjali tootmine on graafikust tugevalt maas. Pumbaja-, kontrolljaamad on Saksamaal valmis, aga kindlaks määratud hulk meist on veel Venemaale viimata, isegi need, mis trassi maa lõigu juurde kuuluvad. Venelased lubasid esimesel võimalusel laevad järgi saata. London, kes on oma probleemidega seotud, ei arva Läänemerel toimuvast eriti midagi. Vaid üks asi on jäänud luurele arusaamatuks. Nimelt nad on kaotanud silmapiirilt viimase poole aasta jooksul igas kuus kaks allveelaeva. Vene baasidesse need tagasi jõudnud ei ole, uppunuk-hukkunuks ei ole neid samuti kuulutatud. Atlendile nad pole pääsenud, see on ainus kindel asi, mis nad teavad. Laevad peavad olema kuskil peidud, kuid kus? Nad ei saa ka kogu aeg sukeldunud olekus olla? Näib nagu nad oleksid uputuatud. Inglased ei teadnud, kui lähedal nad tõele on. Laevad olid tõesti uputatud, kuid nendel tiksus kell, mis pidi nad teatud päeval ja kellaajal käivitama, et vee peale tõusta ning meeskond peale võtta. Inglased ise olid I ilmasõja ajal peaegu sama moodi toiminud, kuid siis toodi laevad alles peale sõda ära, mitte vastupidi. Noor polkovnik oli kasutanud inglaste kogemust ja ka sakslaste oma – esimesed uputasid valmis laevu teised pooleli olevaid laevu. Kõrgem juhtkond aga oli juba teostatava projekti suhtes kaotanud üldse huvi, sest see mis toona tundus algul hea ja isegi väga hea plaan, oli nüüd vaid rohkem plaani viisaka lõpetamise küsimus. Oli võimalik ühe hoobiga lüüa mitut kärbest ja kõike tellija raha eest. Üks kärbes oli juba langenud, teine oli juba sportliku hasardi ja jänkidele ärategemise küsimus. Kuid kõige naljakam on see, et kõik need kolm kärbest olid välja mõeldud, et neid siis suure kisa ja ühe hoobiga maha lüüa. Esimene kärbes langes ise, ehk osteti väikse raha eest, väiksema summaga, kui esialgu arvestati. Ülejäägid kulutatakse siis sellele teisele kärbsele, näiliselt aga kolmandale. Las Lääs murrab pead. Kõik teavad, et mustkunstnik trikitab, kuid seda trikitamist on meeldiv vaadata, kui seda tehakse nii osavalt, et publik jääb isegi teadmatusse jäädes etendusega rahule. Jänkid tegid vene sõjaväele oma triki ära, vene vägi oli alguses jahmatanud, siis mõtles järgi ja ehmatas end kangeks, sest mõistis, et ta on ei ole II Ilmasõja tehnoloogiast eriti edasi jõudnud ja on sisuliselt NATO ees, kui enne õhuluure kasutusele võttu ja nagu 1812.a. sõjas, kus sai tulistada vaid seda, mida vaid silmaga näha saab, kõik mis nägemise ulatusest välja jääb on valge maa ja halbu üllatusi täis. Olgugi, et veel hetk enne jänkidega vastasseisu sattumist nad arvasid, et on olukorra täielikud peremehed ning julge hundi rind on rasvane. Sakslased ütlevad, et julge hundi rind on haavleid täis. Venelased ütleks, et nemad sellist sõda ei mängi ja taganesid kiiresti ja kindralid kõige ees, et isegi head aega ei soovinud. President ütles õhtul TV selle peale paar sõna, milliseid ta hiljem sama moodi kordagi ei korranud. Kõik oli hea, aeg ja üldine olukord maailmas oli soodne, kui vaid need itimehed alt ei oleks vedanud. Viimased said kindlasti kinga maitsta. Järgmine president ei uskunud, et asi nii hull on ja tegi treti salapunkritesse, kus kõik oli ilus ja nagu uus, sest tehnikat oli hästi hoitud, et ei puruneks ega kuluks, kuid enamjaolt 20 aastat tagasi tehtud. Sisustust oli isegi täiendatud suurte led ekraanidega, mis said tanki mootoritega käitavatelt generaatoritelt voolu, kuid jalgpalli vaadata ei saanud, sest see kui kõik jooksma hakkasid, siis pilt jäi seisma. Kuid juuni keskel, kui plaani kuuluvad eraldi operatsioonid käigus olid ja oma funktsioone jõudsalt täitsid hakkas tulema halbu uudiseid põhi suunalt. Nimelt plaanitud kohalike töötute elanike rahutused ei tahtnud kuidagi hoogu sisse saada. Propagandistid töötasid juba mitu aastat, kuid nende ülemused elasid kaugel ja ei tundnud kohalikke tingimusi. Vene kogukond, kes oli Eestis arvukas, ei olnud asjast eriti huvitatud. Eelproov noorte kaasamisel oli läinud edukalt, kui eduks pidada suurt lärmi, kuid poliitiliselt oli see läbi kukkunud trikk, isegi osalised tunnistasid seda ja neil oli tegu et lubatud tasu saada, kuna politsei pidas neid tavalisteks tänava korratuste organiseerijateks, õieti öeldes suureks taskuvarastest poevaraste pundiks. Teine peaproov tehti hiljem, kasutades üht kaubalaeva ja kaht allvelaaeva. Imiteeriti laeva kaaperdamist ja vabastamist. Tegelikult aga „fotografeeriti“ operatsiooni toimumise piirkonda, st. kontrolliti reaalsuses, kui palju aega kulub ühe või teise positsiooni võtmiseks jne. Ja kuidas reageerib sellele vastase õhuluure. Asi viidi ka formaalselt õiguslikule lõpule, kaaperdajad andsid kohtus ettenähtud tunnistusi, millise tekst oli laenatud ajaloolistelt samalaadi tegelaste protsessidelt, kus iga süüdlasega oli seotud keegi luuraja, vene kapitalist kuskil kaugel, ning nende hulgas oli kindlasti üks juut ja said ettenähtud karistuse. Kuid vene vanem põlvkond oli muutunud iseseisvaks ja ei jooksnud miitinguid pidama, kuna nad kasutasid ootamatult tekkinud pikemat tööpuhkust enda huvides ära. Raha oli juba sukasäärde piisavalt kogutud ja nii said tehtud ammu planeeritud remondid ja väksed välisreisid. Sugulaste pool ei pidanud nüüd jookstes käima, vaid sai seal rahulikult terve suve veeta, veedaks veelgi, aga lapsed vaja kooli saata. Lootus on ainult eestlaste peal, et äkki hakkavad nemad mässama ja kui nad mässavad, siis me tuleme neile appi, et ei tekiks rahvuste vahelist konflikti. Venelased loeksid sellest muidugi mitu päeva hiljem ajalehest ja teeks seda edasi, mis neil pooleli oli, kuna nad ei tahtnud näida reeturitena. Eestlased, ehk see 40 000 töötut meest-naist olid aga üle riigi laiali, enamus maalt ja väikestest linnadest, sest Tallinna rahvas oli juba ammu Soome tee tuttavaks saanud ja ei kiirustanud tööorjusesse minemisega. Viimastele aga anti ja ka selle teisele poolele, ehk venelastele, pankadest väikse protsendiga töötulaenu. Riik, ehk töötukassa oli käendajaks. Laenu anti samadel tingimustel kui üliõpilastele, kuid suurema summa ulatuses. Nii kadus ka kriitilise elanike grupi hulgas pinge, mis sundis kindralit spetsialistidelt uut sotsiaal-poliitilise kriisi käsitlust, mis tuli varakult, tõe pähe, ajakirjanduse lekitada. Et vägede ja miilitsa formeerimine ei oleks erandlik ja silma paistev, siis lükati käima kohalike konfliktide programm. Sõjavägi ja miilits käib üle riigi neid ohjamas. Ring sai äis ja Oš jõudis uuesti 2010.a. vägivalla maailmakaardile. 1990.a. oli esimene proov, mis pidi avama nõukogude inimese silmad ja kiitma heaks vägede kasutamise, ikka korra ja rahu saavutamise nimel. Too kord pidi väike Nevzorov asja oma „600“ sek saates tuksi keerama, kui jooksvates uudistes rääkis 500 suvila hävimisest linna külje all, vist hooletu suitsetaja süü, ei mingit vägivalda ega rahvuslikku vaenu, ah tühiasi. Samas Vremja aga valas pisaraid, mainitud Kõrgõzstani külas põletati tookord maha 50 maja, kuid kes süütas ja miks, ei ole siiani selge. Vist ka sada viiskümmend aastat tagasi toimus seal sama jama, venelane oli alati mängus, kuid millist mängu mängis, teab ta ise kõige paremini. Kuid noor polkovnik pidi asuma plaani peast paberile panema. Teha tuli see sotsioloogilise uuringu moodi. Alates eesmärgist ja lõpetades tööde tegemise alguse kuupäevani. S.t tagurpidi, kuid ellu viidi ikka õiget pidi. Lihtsalt, igaks etapiks kulus praktikas juba teada olev aja hulk ja nii tuli kogu protsess päevade kaupa kalendris ära jaotada. Aegu sai muuta lühemaks vaid töö teostajate hulkade suurendamisega. Siin tähendas see seda, et kui alguses jäädakse graafikust maha, siis tuleb hiljem rohkem osalisi laevaehitajaid värvata. Noor polkovnik pidas asjade käigul abiliste kaudu silma peal ja senini sujus kõik hästi, st. ehitati laevastikku ja torusid ei tehtud. Sakslased olid seda viimast tähele pannud ja tundsid tehnoloogia vastu huvi, et kuidas te jõuate? Venelastel oli vastus valmis. Toru keeratakse rullplekist otse laeval toruks, keevitatakse kokku ja kaetakse kohe isolatsiooniga, nii toodetakse pikk toru kohapeal ja selleks ongi vaja suuri toru tootmis laevu aja materjalide veo laevu, kuna kogu tootmine toimub avamerel. Soomlastega on juba kokku lepitud, et nad juuli kuust enam merele ei saa ja sõidavad kas lennukiga või Peterburi kaudu rongi- bussiga oma ekskursioone tegema. Nii on kogu Läänemeri novembri kuuni muuks liikluseks suletud, sest pole lihtsalt liiklemiseks ruumi. Novemberis aga tulevad tormid, hirmsad tormid, tuul puhub kogu selle tööstuslaevastiku Eesti randa ja häda sunnil on töölised sunnitud randuma, keda on umbes 200 000 töömeest. Teades vene vastast vaenu, tuleb nendega kaasa ka turvavägi, 100 000 meest ja võtavad kogu Eesti oma kontrolli alla. Kevadel, peale jää sulamist sõidab kõik see mees Venemaale tagasi, nendega koos lahkub vabatahtlikult ka 100 000 reeturit. Neile, kes liiga kiiresti lugesid, tuletan meelde, et torujuhe planeeriti alguses Balti merre Saksa rahadega, nagu nii mõnigi suur vene ettevõtmine, Ukrainale ja Valgevenele surve avaldamiseks. Kuna aja jooksul saadi nendega ühele meelele, siis Balti torujuhe muutus mõtetuks, ega siis gaas ole välismaalaste peale raiskamiseks, piisab neile sellest küll, mis nad otse saavad. Nii see torujuhe mereni ei jõunudki. Kuid selle ehitamise varjus sai teha NATO-le, vargapoisi ümberriietumise triki abil, ninanipsu anda, et vaadake ette, ka meie oskame teisi petta, see ei ole oluline, et sellest miskit kasu ei ole. Oluline on üllatus. Ka see Korea värk on sama ettevõtmise osa, sest Venemaa ei alusta ühtki sõda suvalisel ajal, vaid ainult siis, kui põhilistel konkurentidel või vastastel on parasjagu vaja omavahelisi sõdu pidada. Kui parasjagu sõda ei ole, siis kõlbavad ka olümpia mängud. Vargapoisil jäi nii Eesti kui Soome trett tegemata, kuna turismifirmad olid kõik pankrotti läinud. Noor polkovnik sai ametikõrgendust, anti ordeneid ja tehti kindraliks, kuid mille eest, eri öeldud. Sakslased pidid oma neli pooleli olevat koostööjaama prahiküttele manema. Inglased said teada, et üks laev vee peale ei tõusnud ja traaliseid selle peale venelaste lahkumist välja. Vastujalgsed kehitasid õlgu ja saatsid kolm töögruppi laiali, kuigi neist üks jõudis oktoobris juba kirjeldatud järeldusele. Neid ei usutud ja nende prognoosi peeti utoopiliseks, kuna selles puutus iva – vene kasu. Vargapoisi sõber jäi vargusega vahele ja pandi vangi. Andres käis oma trupiga Saksamaal, projekt oli sama „Ühtne Saksamaa“. Etendus tekitas suurt furoori, keegi ei pääsenud peksa saamisest. Kui ta koju jõudis, leidis postkastist kirja, kutsuti lapakale järgi. 12.06.10 Meenus, et pidin lisama ka 50 tanki, mis kohe üle võeti ja samas ka maha jäeti, sest ülemused keelasid sõduritel kindlal märklaual istumise ära, liiga ohtlik istumisalune, kuigi mõni arvas teisiti. Oleks veel Hummerid olnud, aga ... PAGE PAGE 10 )26BPzÓ£ ¤ ¶ × º Ú «•œî ( ) { ’ ™Ûãõn~™štƒx˜Çç|†‹“è78Ñwx *+,¹ºæç÷ !###øðøðèøàØàøØøàøàøðÐðÈðÈðÈðÀ¸À¸È¸ø¸è¸è¸è¸è¸è¸°¸°¨È¨È¨è¨È¨°¨È¨ ¨ h¿4mH%sH%hBCZmH%sH%hž 1mH%sH%hI-‚mH%sH%hiVšmH%sH%h`yšmH%sH%hÙ mH%sH%hò?½mH%sH%h MƒmH%sH%htoˆmH%sH%hºiVmH%sH%h¦fmH%sH%>št8iç#5&:'£*Í/f6Æ;¥AyE HäHéIÃLËOÓ^a‹d9fpgåhýðýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý„ „Ð^„ `„Ðgdò?½!’;’þþ#Ì#Ô#à%ê%û%4&6&9':'ú'û'Ô*þ+,¬--D.¿.É.Ë.J/_/i/‰/Ì/Í/050N0`00Æ0Ü0p1Ž1@2h2r2ò5=6>6e6k6I7·839L;øðøèøàØèØèÐèÈÀÈ¸È°À°¨° ¨ è ¨À¨ ¨ ˜¸˜¨˜¸¨ˆ¨ˆ€ˆh”ˆmH%sH%hƒ9£mH%sH%häEmH%sH%hœ#mH%sH%h\B#mH%sH%hV‡mH%sH%hÜpñmH%sH%h@$émH%sH%htoˆmH%sH%hº!˜mH%sH%h MƒmH%sH%h¿4mH%sH%h^@‚mH%sH%h<mH%sH%h`yšmH%sH%hl8mH%sH%/L;t;u;Å;Æ;á;û;Ê<5?ß@à@á@ù@¤A¥A¦A„BWCqC~C„CàCöC>D{D¯DxE{EAFóFôFªGŸH HçHçIéIiJ’JÃJÄJøðøèàðàØÐÈÐÈÐàÀ¸°¨° ° °˜° ˆˆÀˆ€ˆ€xp€hº#QmH%sH%hA¨mH%sH%hD_WmH%sH%hJ+ÜmH%sH%hmH%sH%hømH%sH%h¼_ÅmH%sH%hw0mH%sH%hKcmH%sH%h MƒmH%sH%hÜpñmH%sH%hë¡mH%sH%háRwmH%sH%hWlmH%sH%h $™mH%sH%h\B#mH%sH%hLâmH%sH%hòËmH%sH%(ÄJK"KALÂLÃLëMòM÷MNNNËNÊOËO¼Q½Q˜RšRbSsSŠS W(W)W*WkW„WŠW–W¸W‚XÛXDYRYZÀZ¸[Ã[ã[ä[å[v\Ç]Ê]Ò^Ó^Ô^î^ñ^i`o`ú`øðøèàØÌØÄØÄØ¼Ø´ð´ð´¬´¬¤¬¤¬œðœ¤œðœ”œ¤œŒ”Œ”Œ”¤”´”¤ð¤„¤hB›mH%sH%hf×mH%sH%h€7smH%sH%h¢ }mH%sH%h©;¤mH%sH%hSàmH%sH%hQ¶mH%sH%h,ÈmH%sH%hàqšmH%sH%hàqšhº#Q5mH%sH%hº#QmH%sH%h¼_ÅmH%sH%hA¨mH%sH%hw0mH%sH%h‘mH%sH%4ú`aa¦a§ab*dŠd‹dqghhähåhÎkÕk(l)lLlªl«l¬lçlmm?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTþÿÿÿVWXYZ[\]^_`abþÿÿÿdefghijþÿÿÿlmnopqrþÿÿÿýÿÿÿuþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFpHÛnî Ëw€1TableÿÿÿÿÿÿÿÿUWordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ.¨SummaryInformation(ÿÿÿÿcDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿkCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q