Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ ÔÖþÿÿÿÒÓÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥ÁU@ ð¿6bjbj¬›¬› .:ÎñÎñþûÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬ððð8(|¤<¬ C¶ìì"cBeBeBeBeBeBeB$ÖCR(F:‰BQ˜ñññ‰B˜˜ÚBù>ù>ù>ñæ˜˜cBù>ñcBù>ù>?˜˜?ààšlu$Ëð×6Ö?cBðB0 C?bF=*bF?¬¬˜˜˜˜bF˜?X"0ù>H\•‰B‰B¬¬Dð×>"¬¬ð Tööliste Rahvusvahelise Assotsatsiooni seltsimeestele. (>:;O 8 (>-45-$>=40). ((NB! Tekstis on säilitatud kirja vormi. Näiteks, kui riik, kirik, revolutsioon jne. on algtekstis suure tähega, või vastupidi, siis ka siin. Mõnedel juhtudel, kus on tuntud lihtsalt sõna moodne kuju-kirjaviis, näit, Franc-Macon, mis on tuntud kui vabamüürlus, siis kasutasin viimast kuju. KL.)) Tööliste Rahvusvahelise Assotsatsiooni seltsimeestele. (>:;O 8 (>-45-$>=40). .. 0:C=8=J. Esimene kiri. Sõbrad ja vennad, Eelkõige, kui sõita ära teie mägedest, ma tunnen vajadust veel kord väljendada teile kirjalikult minu sügavat tänu teie poolt minule osutatud vennaliku vastuvõtu korraldamise eest. Kas siis see ei ole imestamist väärt, et mingi inimene, venelane, endine aadlik, keda te kuni viimase ajani üldse ei teadnud ja kelle jalg astub esimest korda teie maale, on ümbritsetud koheselt, peale saabumist, mõnede sadade vendadega! Sarnane ime kaasaegsel ajal võib olla loodud vaid Rahvusvahelise Tööliste Assotsatsiooni poolt, ja seda lihtsal põhjusel: vaid tema üksi ilmutab endas ajaloolist elu ja seltsimehelikku abi poliitilisele ja sotsiaalsele tulevikule. Need, kes on ühendatud elava mõttega, elava tahtega ja suure üldise püüdlusega, on tegelikult vendadeks, isegi kui nad üksteist ei tunne. Oli aeg, mil kodanlus, vallates samasugust elulist võimu ja oli ainsaks ajalooliseks klassiks ((sõna klass on tuletatud sõnast klassifikatsioon, mille võtsid esimesena tarvitusele loodusteadlased näit Linne´, kes klassifitseeris ühiste tunnuste põhjal taimed, loomad juba 1735.a. Siis oli see värske ja moekas sõna, mida püüdis igaüks kasutada, kuid nõukogude inimesele tuletab see kohe töölisi ja ideoloogilist kassivõitlust meelde. KL.)), kujutades endast sarnast vendluse ja ühinemise vaatepilti, nii tegevuses, kui ka mõtetes. See oli selle klassile hea aeg, kahtlemata alati austav, kuid mis sellest ajast peale on muutunud miskiks nüriks, viljatuks ja jõuetuks. Siis oli kõige energilisema arengu ajajärk. Selline oli kodanlus enne 1793-a. suurt revolutsiooni; sarnane oli ta veel , vähemalt enne 1830 ja 1848.a. revolutsioone. Siis oli kodanluse ees alistamiseks terve maailm, oli koht, millise ta pidi ühiskonnas hõivama ja lahinguks organiseerununa, tark, julge, tundes end üleüldise õiguse esindajana, oli tal vaieldamatu kõikvõimsus; vaid tema üksi teostas kolm revolutsiooni: monarhia, aadlike ja vaimulike ühendatud jõudude vastu. Sel ajal lõi kodanlus samuti ülemaailmalise võimsa rahvusvahelise assotsatsiooni: (pr.) Franc-macon, (Frank-Massoon) ((vaba müürsepp, e. vabamüürlane )) (($@0=:J-0A>=AB2>)). Kõvasti eksib see, kes hindaks möödunud sajandi või isegi selle sajandi alguse vabamüürlust, selle järgi, milline ta on praegu. Vabamüürlus, põhiliselt kodanlik asutus, oma kasvavas võimsuses ja hiljem oma languses, oli, just kui kodanluse intellektuaalse arengu, võimsuse ja languse väljenduseks. Käesoleval ajal, langedes vana intrigandi ja lobiseja haledasse rolli, ta on tühine, kasutu, vahest ka kahjulik ja alati naljakas, seejuures nõnda, nagu 1830. ja eriti 1793.a., ta ühendas endas, erandiks väike hulk erandeid, kõik väljapaistvad vaimuinimesed, kõik palavad südamed, kõige uhkema tahtega, kõige julgemad iseloomud ja kujutades endas tegevat võimsat ja tõeliselt kasuliku organisatsiooni. See oli võimas XVIII sajandi humanitaarsete ideede kehastamine ja praktikas teostamine. Kõik need suured vabaduse, võrdsuse, vendluse, poliitilise mõistuse ja inimliku õigluse printsiibid, mis olid töötatud välja selle sajandi teoreetilise filosoofia poolt, muutusid vabamüürlaste hulgas praktilisteks dogmadeks ja moraali ning poliitika alusteks, - gigantse hävitamise ja uuendamise ettevõtte hingeks. Vabamüürlus oli sel ajal mitte vähem, ega rohkem kui feodaalse, monarhistliku ja jumaliku türannia vastase revolutsioonilise kodanluse ülamaailmne konspiratiivne liit – see oli kodanluse Internatsionaal. On teada, et kõik esimese revolutsiooni peamised tegelased olid vabamüürlased ja siis, kui see revolutsioon puhkes, siis see kohtas, tänu vabamüürlusele, sõpru ja andunud, võimsaid liitlasi ka kõigis teistes riikides, mis muidugi aitas tugevalt kaasa selle võidule. Kuid on sama ilmselge, et revolutsiooni võit tappis vabamüürluse, kuna, peale seda, kui revolutsioon oli olulisel määral kodanluse soovid täitnud ja asetas ta päritava aristokraatia asemele, kodanlus, olles kaua aega ahistatuks ja ekspluateeritavaks klassiks, muutus loomulikult omakorda privilligeerituks, ekspluateerivaks, ahistavaks, konservatiivseks ja reaktsiooniliseks klassiks, muutus Riigi sõbraks ja selle kõige kindlamaks toetajaks. Peale seda kui esimene Napoleon võimu haaras, muutus vabamüürlus paljudes Euroopa kontinendi maades, keiserlikuks asutuseks. Restauratsioon taastas selle osaliselt. Kodanlus, kes nähes vana korra taasärkamise ohtu, pidi oma koha, mis oli revolutsiooniga kätte võidetud, loovutama kirikule ja aadelkonnale, oli sunnitud uuesti revolutsiooniliseks muutuma. Kuid milline vahe on selle ülessoojendatud revolutsioonilisusel ja veel möödunud sajandi lõpul lahvatanud palaval, võimsal revulitsioonilisusel! Siis oli kodanlus siiras, ta uskus tõsiselt ja naiivselt inimese õigustesse, ta oli liikuma pandud ja hingestatud hävitamise ja uuendamise suurvaimust, ta oli täis vaimu ja füüsilist jõudu; siis ta veel ei kahtlustanud, et teda eraldab rahvast põhjatu kuristik; ta pidas ja tundis, et ta on tõesti rahva esindajana. Termidoori reaktsioon ja Babeufi konspiratsioon võttis sellelt igaveseks ära sellise illusiooni. Kuristik, mis töörahvast eraldas ekspluateerivast, valitsevast ja õnnelikult elavast kodanlusest, avanes ja et seda lõhet täita, on tarvis mitte rohkemat ega vähemat, kui kogu kodanluse klassi ohverdamist, kogu priviligeeritud kodanluse eksistentsiga. Seepärast mitte kogu kodanlus tervikuna, vaid ainult selle osa, peale restauratsiooni, taastas aadelkonna, klerikaalse korra ja legitiimsete kuningate vastase konspiratsiooni. Oma järgmises kirjas ma paljastan teile, kui te seda minule lubate, oma mõtted konstitutsioonilise liberalismi ja kodanliku karbonarismi viimase faasi suhtes. Teine kiri. Ma kirjutasin eelmises kirjas, et reaktsioonilised legitiimsed, feodaalsed ja klerikaalsed tendentsid äratasid uuesti ellu kodanluse revolutsioonilise vaimu, kuid et selle uue vaimu ja selle, milline hingestas seda enne 1793.a., vahel oli ülisuur erinevus. Möödunud sajandi kodanlus oli gigantlik, millega võrreldes selle sajandi kõige julgemad kodanluse hulgast näivad vaid kääbustena. Et selles veenduda, on tarvis võrrelda vaid nende programme. Milline oli XVIII sajandi suure revolutsiooni filosoofia programm? Mitte rohkem, ega vähem, kui kogu inimkonna täielik vabastamine; igaühele ja kõigile õiguse ja tegeliku ning täieliku vabaduse teostamine üleüldise poliitilise ja sotsiaalse võrdsustamise kaudu; jumaliku maailma varemetel inimlikkuse võit; vabaduse ja vendluse valitsemine maal. – Selle filosoofia ja selle revolutsiooni veaks oli mittemõistmine, et inimliku vendluse teostamine ei ole võimalik seni, kuni eksiteerivad Riigid ja et tegelik klasside hävitamie ja indiviidide täielik poliitiline ja sotsiaalne võrdsustamine ei ole teisiti võimalik, kui kõigi ja igaühe materjaalsete vahendite, hariduse, väljaõppe, töö ja elu võrdsustamisega. Sellegi poolest oleks ebaõiglane süüdistada XVIII sajandit selle pärast, et ta seda ei mõistnud. Ühiskondlikke teadusi ei looda, ega õpita tundma vaid raamatute vahendusel; see vajab suuri ajalotunde ja oli tarvis teha 1789 ja 1793.a. revolutsioone, et jõuda selleni, nüüd ümberlükkamatule järeldusele, et iga poliitiline revolutsioon, mis ei sea enda ette viivitamatut ja otsest majandusliku võrdsuse eesmärki, ei ole rahva huvidest ja õigustest lähtudes miski muu, kui silmakirjalik ja maskeeritud reaktsioon. See niivõrd ilmselge ja lihtne tõde oli veel XVIII sajandi lõpus tundmatu ja kui Babeuf tõstatas majandusliku ja sotsiaalse küsimuse, oli revolutsiooni jõud juba raugenud. Sellegi poolest kuulub sellele viimasele selle suure eesmärgi, milline on kunagi ajaloo poolt esitatud – tervikuna kogu inimkonna vabastamise - väljakuulutaja surematu au. Millist eesmärki järgib, võrreldes selle ülisuure programmiga, Restaureerimise ja Juuku monarhia ajajärgul, revolutsioonilise liberalismi programm? Kurikuulsa mõistliku vabaduse, väga tagasihoidliku, väga korrastatud, väga piiratud, ohjatud täpselt just poolküllastunud nõrgendatud temperamendi jaoks, kes, võitlemisest väsinud ja ihates kannatamatult hüveolu, tundis juba end ähvardatavat mitte ülalt, vaid alt poolt ja nägi ärevusega horisondil ilmuvat, ühe sõnaga öeldes, lugematute miljonite ekspluateeritavate proletaarlaste musta massi, kes on väsinud kannatamast ja valmistuvad oma õiguse teostamist. Käesoelva sajandi algusest tekkinud tont, millist hiljem nimetati punaseks hirmutiseks, see kõigi õiguse õudne tont, mis on seatud vastu õnneliku klassi privileegidele, see rahva õiglus ja rahva mõistus, milline oam edasises arengus peab muutma põrmuks kodanliku ökonoomia sofismid, muutub kodanluse kaasaegsete triumfide keskel, selle õnne segajaks, nõrgendab tema meelekindlust ja selle mõistust. Aga Restauratsiooni ajal oli ju sotsiaalne küsimus veel peaegu tundmatu, täpsemalt öeldes, unustatud. Olid mõned üksikud suured unistajad, nagu Saint Simone, Robert Owen, Furie, kelle suurvaim või suur süda ennustasid ette ühiskonna majandusliku organisatsiooni radikaalset ümberkujundamise hädavajadust. Neist igaühe ümber grupeerus väike arv tuliseid ja andunud õpilasi, moodustades justkui mitmeid väikesi kirikuid, kuid nad olid nõnda tundmatud, kuna nende õpetajatel ei olnud ümbritsevale maailmale mingit mõju. Oli veel Babeufi kommunistlik avaldus, mis antud edasi tema vapra seltsimehe ja sõbra, Buanorotti, kõige energilisema proletaarlase poolt, salajase rahvaorganisatsiooni kaudu. Kuid siis see oli veel põrandaalune töö, millise ilmumine andis end tunda vaid hiljem, Juuli monarhhia ajal; Restauteerimise ajal ei olnud kodanlik klass seda veel märganud. Rahvas, tööliste massid, jäid rahulikuks ja ei nõudnud siis enestele mitte midagi. Ilmselge, et kui rahva õigluse tondil oli sel ajajärgul mingi koht, siis see võis elada vaid kodanlase patuses südametunnistuses. Kust kohast ilmus see patune südametunnistus? Olid siis kodanlased, kes Restauratsiooni ajal elasid, kui indiviidid, enam kurjemad, kui nende isad, kes tegid 1789 ja 1793.a.revolutsioonid? Mitte sugugi. Need olid samasugused inimesed, kui asusid vaid teises keskkonnas, teises poliitilises olukorras, rikkastunud uue kogemusega ja järelikult, omasid teistsugust südametunnistust. Möödunud sajandi kodanlus uskus siiralt, et enda vabastamisel monarhistlikust, klerikaalsest ja feodaalsest ikkest nad vabastavad samas kogu rahva. Ja see naiivne, siiras uskumus oligi nende kangelasliku julguse ja ebatavalise võimsuse allikaks. Nad tundsid oma seotust kõigiga ja läksid väljaastumisele, kandes endas üleüldist jõudu ja õigust. Tänu sellele õigusele ja sellele rahva võimsusele, milline, nii öeldes, kehastus siis selles klassis, võis möödunud sajandi kodanlus siseneda ja vallata poliitilise õiguse kindluse, milline oli paljude sajandite kestel nende isade igatsus. Kuid sel hetkel, mil nad sellel oma lipud heiskasid, valgustas nende aru uus koidukiir. Olles vaevu võimu võtnud, nad hakkasid mõistma, et nende kodanlike huvide ja rahvamasside huvide vahel ei ole miskit ühist ja vastupidi, nende vahel on radikaalne vastuseis ja et omanike klassi võim ja erandlik õitseng võib toetuda vaid proletariaadi ebaõnnel ning poliitilisel ja sotsiaalsel sõltuvusel. Sellest ajast peale suhted kodanluse ja rahva vahel hakkasid põhjalikult muutuma ja veel varem kui töötajad mõistsid, et kodanlus, enamjaolt hädavajadusest, kui pahatahtlikusest, on nende loomulikud vaenlased, jõudis kodanluse teadvusse see fataalse antagonimi tunnetus. Seda sama teadvust ma nimetangi kodanlase ebapuhtaks südametunnistuseks. Kolmas Kiri. Nagu ma ütlesin, paralüseeris kodanluse ebapuhas südametunnistus sajandi algusest peale, kõik kodanluse intellektuaalsed ja moraalsed liigutused. Ma teen väikse paranduse ja asendan sõna paralüseeris, sõnaga moonutas. Kuna oleks olnud ebaõige nimetada paralüüsiks või tegutsemisvõime kaotanuks selle mõistuse, kes, minnes lisaks positiivsete teaduste teooriale üle, lõi kaasaegse tööstuse imed, aurikud, raudteed ja telegraafi; milline, teisest küljest, avas uue teaduse – statistika, ja arendas poliitilise ökonoomia ja rikkuse arengu ning rahvaste tsivilisatsiooni ajaloolise kriitika nende praeguste käsitlusteni, pani aluse uuele filosoofiale – sotsialismile, mis ei ole kodanluse huvide vaatepunktist miskiks muuks, kui suuremeelseks enesetapuks, kogu kodanliku maailma eituseks. Halvatus saabus vaid hiljem, alates 1848.a., kui kodanlus, olles ära hirmutatud oma eelnevate tööde tulemustest, taandus teadlikult ja ütles lahti, et varasid säilitada, igasugusest mõttest ja vabadusest, alludes sõjaväe eestkostele ja pühendudes kogu hinge ning kehaga täielikule reaktsioonile. Sellest ajast peale, ta midagi muud ei leiutanud, ta kaotas koos julgusega ka loomingulise võimsuse. Ta on kaotanud isegi enesesäilitamise instinkti, kuna kõik, mida ta tegi ja mida ta teeb oma päästmiseks, tõukab teda fataalselt hukule. Kuni 1848.a. ta oli veel täis vaimujõudu. Tõsi, see vaimul ei olnud enam seda alujõudu, millise abil, alates XVI kuni XVIII sajandini, ta lõi terve uue maailma. See ei olnud enam klassi kangelaslik vaim, milline valdab kõiksugust hulljulgust, kuna pidi kõik kätte võitlema: nüüd oli see uue omaniku mõistlik ja arvestav vaim, kes, omades palavat vara soetamise iha, pidi nüüd hoolitsema selle õitsengu ja väärtuse eest. Sajandi esimese poole kodanliku vaimu iseloomulikuks jooneks on peaegu eranitult utilitaarne tendents. Selle eest tehti temale etteheiteid ja need etteheited olid ebaõiglased. Ma arvan vastupidiselt, et kodanlus osutas inimkonnale selle viimase suure teene, kuulutades, pigem oma eeskujuga, kui teooriatega, kultust, või täpsemalt öeldes, austust materjaalsete huvide vastu. Sisuliselt, nendel huvidel oli maailmas valdav tähendus; kuid varem nad olid maskeeritud silmakirjaliku ja mitteterve idealismi kujul, milline nimelt tegigi selle ebaterveks ja eemaletõukavaks. See, kes kasvõi natukegi tegeles ajalooga, ei saanud mitte märgata, et kõige abstraktsemate, kõrgete ja ideaalsete teoloogiliste vaidluste ja religioosetes sõdade aluseks oli alati mingi suur materjaalne huvi. Kõik rassilised, rahvuslikud, riiklikud ja kalassisõjad, kunagi ei omanud mingit teist eesmärki, peale ülemvõimu, milline oli vara valdamise ja selle kasutamise hädavajalikuks garantiiks ja tingimuseks. Inimajalugu, millist vaadeldi sellest vaatepunktist, on millekski muuks, kui suure eluvõitluse jätkamiseks, milline kujutab endast, kooskõlas Darviniga, põhineb orgaanilise looduse seadusel. Loomade maailmas toimub see võitlus mõteteta ja fraasideta, tal ei ole siin isegi lahendust; seni kuni maa eksisteerib, loomad, peamiselt lihasööjad, alustasid oma ajalugu inimsöömisest. Nüüd nad püüdlevad ülemaailmse assotsatsiooni, kollektiivse tootmise ja kasutamise poole. Kuid nende kahe äärmise punkti vahel on, oli, milline verine ja õudne tragöödia! Ja see tragöödia ei ole meie poolt veel lõpetatud. Peale inimsöömist tuli orjus; peale orjust, sunnismaisus; peale sunnismaisust palgatöö, millise peab asendama, esiteks, õudne kättemaksu päev, aga hiljem, vendluse ajajärk. Vaat, faasid, milliste kaudu loomalik võitlus elu eest järkjärgult ajalooks, elu inimlikuks organisatsiooniks ümber töödeldakse. Ja selles inimeste inimeste vastase vennatapuliku võitluse keskel, selle vastastikuse teine-teise õgimise, selle orjuse ja selle ekspluateerimise sees, milline, muutes nimesid ja vorme, jätkus vahetpidamatult sajanditest sajanditesse kuni meie päevini, millist rolli täitis religioon? Ta õnnistas alati vägivalda ja andis sellele õiguse vormi. Ta kandis inimlikkuse, õigluse ja vendluse fiktiivsesse taevasse, et anda maa ebaõigluse ja hoolimatu jõu valitsemise alla. Ta õnnistas õnnelikke röövleid ja et teha nende õnne veelgi täielikumaks, ta jutlustas nende lugematutele ohvritele, s.t. rahvale, enesesalgamist ja kuulekust. Ja mida enam tema poolt austatud ideaal taevas näis ilusam, seda enam muutus hirmsamaks maine tegelikkus. Kuna iga idealismi olemusse, nii religioosse, kui ka metafüüsilise, on asetatud reaalse maailma põlgus, aga seda põlates, ta koos sellega ekspluateerib teda – millest tuleneb, et igasugune idealism sünnitab tingimata silmakirjalikkust. Inimene – mateeria, ei saa lõpmatult mateeriat põlata. Ta on loom ja ei saa oma loomalikkust hävitada; kuid ta võib ja peab selle ümber töötlema ja inimlikustama vabaduse kaudu, s.t. õigluse ja mõistuse kombineeritud tegevuse kaudu, millised võivad omada mõju selle loomalikkusele vaid seepärast, et nad on selle loominguks ja kõrgeimaks väljenduseks. Vastupidiselt sellele, iga kord, kui inimene tahtis abstraheeruda oma loomalikkusest, ta muutus selle mänguasjaks ja orjaks, aga tihti isegi -, millise tunnistuseks on vaimulikud oma idealase ja kõikidest religioonidest väärama – katolitsismi silmakirjalikuks teenriks. Võrrelge neid hästi tuntud amoraalsust ja nende karskuse käsku; võrrelge nende täitumatut ahnust, nende kogu maailma maistest hüvedest loobumise õpetusega ja te nõustute, et ei eksisteeri enam materialistlikke olendeid, kui need kristliku idealismi jutlustajad. Ja ka praegu, milline küsimus kirikut huvitab? Oma vara, mida ohustab –Riigi, selle uue Kiriku, mis on poliitilise idealismi väljenduseks, poolne konfiskeerimine - säilitamise küsimus. Poliitiline idealism ei ole vähem ekslik, ega vähem kahjulik, ega vähem silmakirjalikum, kui religioosne idealism, millisena ta on vaid erikujuks, vaid ilmalikuks ja maiseks väljenduseks ning lisaks. Riik, see on Kiriku noorem vend; aga patriotism, see on riiklik voorus, see on Riigi kultus, on vaid jumaliku kultuse peegelduseks. Vooruslik inimene, kooskõlas religioosse ja poliitilise kooli ideaali printsiipidega, peab teenima Jumalat ja ohverdama end Riigi nimel. Ja vaat seda doktriini hakkas sajandi algusest peale kodanlik utilitarism õiglaselt hindama. Neljas kiri. Üheks kodanliku utilitrarismi suurimaks teeneks oli, nii nagu ma ütlesin, Riigi-usu tapmine ja patriotismi tapmine. Patriotism, nagu teada, on antiikne voorus, mis on sündinud kreeka ja rooma vabariikides, kus tegelikkuses kunagi muud religiooni ei olnudki, peale Riigi-usu, ega muud kummardamise objekti kui Riik. Mis on riik? Metafüüsika ja õiguse doktorid vastavad meile, et see on see, mis kuulub kõigile; huvid, üldine hüve ja kõigi õigus vastupidiselt egoistlike huvide ja igaühe kirgede jagavale mõjule. See on maine õiglus, maine moraali ja vooruse teostamine. Järelikult, indiviididele ei saa olla enam kõrgemat kangelastegu ja suurimat kohustust, kui end müüa, ohverdada ja vajadusel surra tema võidu nimel, Riigi võimsuse nimel. Vaat, mõne sõnaga kogu Riigi teoloogia. Vaatame nüüd, kas see poliitiline teoloogia ei varja, nagu ka religioosne teoloogia, väga värvika ja poeetilise välimuse all, väga tavalist ja räpast reaalsust. Analüüsime alguses riigi ideed üldse, võttes seda sellisena, nii nagu esitavad seda meile selle ülistajad. See loomuliku vabaduse ja igaühe, nagu indiviid, aga ka võrdlemisi väikeste kollektiivsete ühikute – assotsatsioonide, kommuunide ja provintside - huvidega ohverdamine – kõigi huvide ja vabaduse nimel, suure terviku heaolu nimel. Kuid see üldine, see suur tervik, mis see on tegelikkuses? See on kõigi indiviidide ja kõigi enam kitsaste inimlike ühenduste, millised seda moodustavad – kogum. Kui juba, selleks et seda moodustada ja selles ühineda, kõik individuaalsed ja kohalikud huvid peavad olema ohverdatud, siis milleks on tegelikkuses see tervik, milline idees peab olema ühtsuseks, mis annab igaühele vabalt hingamise võimaluse ja teeb sellega hulga rikkamaks, võimsaks ja vabamaks, mida enam selle rüpes laieneb vabadus ja igaühe õnn; kuid see ei ole loomulikuks inimühiskonnaks, milline kinnitab ja suurendab igaühe elu kõigi elude vahendusel; vastupidiselt sellele, ta on kõigi üksikute indiviidide ja kõigi kohalike assotsatsioonide aheldamine abstraktsiooni, milline tapab elava ühiskonna piiranguga või , täpsemalt öeldes, kõigi osade, mis moodustavad üldise terviku, elu ja õiguste täieliku eitamist, väljamõeldud ja fiktiivse üldise terviku nimel. Selline on Riik, see poliitilise religiooni altar, millisele tuuakse alaliselt ohvriks loomulik ühiskond. See on kõigeõgija, elades inimohverdustest, sarnaselt Kirikule. Riik, kordan veel, on Kiriku väiksem vend. Selleks, et tõestada Kiriku ja Riigi samasust, ma palun lugejal konstateerida fakti, et nii nagu Kirik, nõnda ka Riik on asutatud sisuliselt elu ja loomuliku õiguse ohverdamise ideele ja et nad lähtuvad ühest ja samast printsiibist. See printsiip, see inimeste patust sündimine, ei saa olla ületatud kellegi poolt, peale jumaliku õnnisturikkusega ja loomuliku inimese surmaga Jumalas, kooskõlas Kirikuga, aga kooskõlas Riigiga mitte miski muu, kui indiviidi Riigi altarile ja seaduse ohvriks toomine. Ja Kirik ja Riik püüavad inimest ümber luua, esimene, pühakuks, teine kodanikuks. Kuid loomulik inimene peab surema, kuna tema süüdimõistmine on üksmeelselt otsustatud, nii Kiriku religiooni kui ka Riigi religiooniga. Selline on selle ideaalses puhtuses Kiriku ja Riigi samastamise teooria. See on puhas abstraktsioon, kuid igasugune ajalooline abstraktsioon eeldab ajaloolisi fakte. Need faktid, nagu ma juba ütlesin oma eelmises kirjas, omavad väga reaalset, olemuselt väga jõhkrat: see on vägivald, röövimine, orjastamine, vallutamine. Inimene on nõnda loodud, et ta ei rahuldu sellega, et tegutseda, ta tunneb oma südametunnistuse ja kogu maailma ees, selle, mida ta teeb, selgitamise ja seadustamise vajadust. Religioon ilmus, et õnnistada juba sündinud fakte ja tänu sellisele õnnistamisele, muutub ebaõiglane ja jõhker fakt õiguseks. Juriidiline teadus ja poliitiline õigus, nagu teada, tekkisid alguses teoloogiast, hiljem metafüüsikast, milline ei ole miski muu kui maskeeritud teoloogia, millisel on mitte vääraks oleku, naeruväärne pretensioon. Metafüüsika püüdis, kuid asjatult, anda sellele teaduse iseloomu. Vaatame, millist rolli mängisid ja mängib ka praegugi reaalses elus, inimühiskonnas, Riigi abstraktsioon, paraleelselt ajaloolise – Kirikuks nimetatava abstraktsiooniga? Riik, ütlesin mina, on oma olemuselt suur surnuaed, kus toimub kõigi individuaalse ka kohaliku elu ilmingute, kõikide osade huvide, millised üheskoos moodustavadki ühiskonna, eneseohverdamine, surm ja matmine. See altar, millises reaalne vabadus ja rahvaste heaolu tuuakse poliitilisele ülevusele ohvriks ja mida täielikum see ohverdamine on, seda täiuslikum Riik on. Siit ma teen järelduse ja see on minu veendumus, et Vene keisririik, see Riik on oma olemuselt, ilma retoorikata ja ilma kõlavate fraasideta, kõige täiuslikum Riik Euroopas. Vastupidiselt sellele, kõik Riigid, millistes rahvad võivad veel hingata, on ideaali vaate punktist ebatäiuslikud Riigid, sarnaselt sellele nagu ka kõik Kirikud, võrreldes rooma-katoliku Kirikuga, on ebaõnnestunud Kirikud. Riik, ütlesin mina, see on abstraktsioon, mis õgib rahva elu; kuid selleks, et abstraktsioon võiks sündida, areneda ja jätkata eksisteerimist reaalses maailmas, on tarvis, et eksisteeriks reaalne kollektiivne keha, kes on huvitatud selle eksisteerimisest. Selliseks võib olla rahva enamus, kuna tema ongi nimelt Riigi ohvriks: teda võiks vajada vaid priviligeeritud grupp, Riigi preestrite seisus, kes valitseb ja on omandit valdav klass, olles Riigis selleks samaks, milleks on Kirikus religiooni vaimulike-teenijate klass, vaimulikud. Ja tegelikult, mida me näeme kogu ajaloo kestel? Riik oli alati mingi priviligeritud klassi omandiks: vaimuliku-teenrite, aadlike või kodanliku; lõpuks, kui kõik teised klassid ammendusid, astus areenile bürokraatide klass ja siis riik langeb, või kuidas paremini öelda, tõuseb kuni masina seisundini. Kuid Riigi eksisteerimiseks on hädavajalik, et mingi privilligeeritud klass oleks huvitatud selle eksisteerimisest. Ja vaid selle privilligeeritud klassi üksik huvi on nimelt see, mida nimetatakse patriotismiks. Viies kiri. Kas üldse oli kunagi patriotism sellises keerukas mõttes, millist sellele sõnale praegu antakse, rahva kire või vooruseks? Hoides käes ajalugu, ma vastan täiesti kindlalt sellele küsimusele otsustavalt ei ja et seda küsimust lugejatele tõestada, et ma ei eksi, vastates sellisel viisil, ma palun temalt luba peamiste elementide analüüsimiseks, millised astuvad üks-teisega rohkem või vähem erinevatesse ühendustesse, moodustavad selle, mida nimetatakse patriotismiks. Selliseid elemente on neli: 1)Loomulik või füsioloogiline element; 2)ökonoomiline element; 3)poliitiline element; 4)religioosne või fanaatiline element. Füsioloogiline element on igasuguse naiivse, instinktiivse ja rohmaka patriotismi peamiseks aluseks. See on loomulik kirg, milline, nimelt seepärast, et ta on liiga loomulik, s.t. täiesti loomalik, asub julmas vasturääkivuses kogu poliitikaga ja mis veelgi hullem, raskendab tugevalt ühiskonna majanduslikku, teaduslikku ja humaanset arengut. Loomulik patriotism, on täiesti loomalik nähtus, millist kohtab loomariigis ja isegi, võib osalt öelda ka taimede maailmas, erinevatel tasemetel. Sellises mõttes mõistetuna on patriotism – hukutav sõda ja esimene saatusliku eluvõitluse ilming inimkonnas, milline täidab kogu arengut, kogu reaalse maailma loomulikku elu arengut – vahetpidamatut võitlust, ülemaailmset teineteise õgimist,. Milline toidab igat indiviidi, iga tõugu teiste rahvaste indiviidide lihaga ja verega ja milline, uuenedes fataalselt iga tund ja iga hetk, laseb kõige täiuslikumatel, tugevamatel ja targematel tõugudel elada ja areneda teiste arvelt. Need, kes tegelevad põllunduse või aiandusega, teavad, kui raske on kaitsta oma istikuid parasiitsete liikide eest, millised võtavad neilt ära valguse ja toitumiseks vajalikud mullas esinevad keemilised elemendid. Enam võisam on selline taim, mis on kõige paremini kohandunud kliima ja pinnase spetsiaalsetele tingimustele ja see areneb, võrreldes teistega, alati suurema jõuga ja püüab loomulikult kõiki teisi lämmatada. See on vaikne, kuid lakkamatu võitlus ja tarvis on inimese kogu energiat ja sekkumist, et kaitsta tema poolt eelistatud taimi sellise pealetungi eest. Loomariigis toimub samasugune võitlus, kuid suurema dramaatilise elavuse ning kisaga. Siin ei ole enam vaikne, märkamatu lämmatamine. Siin voolab veri ja piinatav, puruks kistav, õgitav loom täidab ümbritsevat loodust oma surmakisaga. Lõpuks, inimene, rääkiv loom, toob selles võitluses esile esimese fraasi ja seda fraasi nimetatakse patriotismiks. Võitlus elu eest taime- ja loomariigis ei ole ainult indiviidide vaheline võitlus; see on võitlus rahvaste, gruppide ja perekondade, ühtede võitlus teiste vastu. Igas elavas olendis on kaks instinkti, kaks peamist huvi: toidu- ja paljunemise soov. Toidu vaatepunktist on iga indiviid kõigi teiste suhtes loomulik vaenlane, arvestamata perekondlikke ja sugulussidemeid. Kõnekäänd, et hundid üksteist ei söö, on õige vaid seni, kuni hundid leiavad omale toitu teist tõugu loomade seast; kuid me teame, et kui vaid viimaseid leida ei ole, tungivad hundid rahulikult üksteise kallale. Kassid, sead ja veel paljud teised loomad söövad tihti isegi oma poegi ja pole kiskjat, kes seda nälja sunnil ei teeks. Aga inimühiskonnad, kas need ei alustanud inimsöömisest? Ja kes ei ole kuulnud kahetsusväärseid lugusid ajaloost, kus laevahuku üle elanud meremehed, kipakal laeval, või väiksel saarel, keset ookeani, olles toiduta, tõmbavad liisku, et määrata kindlaks see, kes peab olema teiste poolt järgmisena söögiks ohverdatud. Kas siis me ei näinud viimase suure nälja ajal, mis laastas Alzeeriat, emasid, kes sõid ära oma lapsed? Asi on selles, et nälg, see julm ja võitmatu despoot ja toitumise vajadus on puhtalt individuaalne, olles esimeseks ja peamiseks elu tingimuseks. See on kogu inimliku ja sotsiaalse elu alus, täpselt samuti nagu taime- ja loomariigi elus. Ülestõus toitumise hädavajaduse vastu on võrdne kogu elu eitamisega, enese surmale määramisega. Kuid selle elava looduse peamise seaduse aluseks on ka veel teine sama sisuline – enese taastootmise seadus. Esimene püüdleb indiviidide enesesäilitamisele, teine perekondade, gruppide ja tõugude loomisele. Indiviidid, stimuleeritud loomulikust hädavajadusest, püüavad enese taastootmise eesmärgil ühineda, indiviididega, kes on neile oma organitelt lähedased, nendesarnased. Kuid on olemas organismide erinevus, mis muudab ühenduse viljatuks või isegi võimatuks. See võimatus on ilmselge taime- ja loomariigi vahel; kuid ka selles viimases eneses, ühendus neljajalgsete ja lindude, kalade, roomajate vahel on samamoodi võimatu. Piirdudes ainult neljajalgsetega, me leiame samasuguse võimatuse erinevate gruppide vahel ja jõuame niiviisi järelduseni, et taastootmiseks ühinemise võimalus võib olla teostatud indiviidil vaid väga piiratud indiviidide ringis, kes, omades esimesele sarnaseid organisme, moodustab koos temaga sama grupi või perekonna. Nõnda nagu taastootmise instinkt kujutab endast ainsa solidaarsuse sideme, milline võib eksisteerida loomade maailma indiviidide vahel, siis seal, kus see võime kaob, kaob ka igasugune loomalik solidaarsus. Kõik, kes jäävad sellest grupist väljapoole, millises indiviidil on võimalik taastootmine, moodustab teise tõu, täiesti võõra maailma, täiesti vaenuliku ja hävitamisele mõistetud maailma; kõik, kes asuvad seespool, moodustab tõu kogukonna – nagu näiteks, inimestel – inimkonna. Kuid ühe indiviidi teise poolt hävitamist või söömist ei esine ainult väljaspool seda piiratud maailma, millist me nimetasime tõu suureks kogukonna isamaaks. Selle maailma sees nad tigetsevad täpselt samuti ja isegi veelgi suurema jõuga, nii konkurentsi või väljatõrjumise teel, milline seal esineb, aga ka seepärast, et nälja vastases võitluse kõrval võideldakse sama vihaselt armastuse nimel. Peale seda, liigitatakse iga loomade liik erinevatesse gruppidesse ja perekondadesse, muutudes erinevates maades, millistes nad elavad, geograafiliste ja klimaatiliste tingimuste mõjul. Suurem või väiksem elutingimuste vahe määratleb vastava ühe ja sama liigi indiviidide organismi erinevuse. Peale selle on teada, et igasugune loom-indiviid püüab loomulikult ühineda temale enim sarnase, temaga rohkem kokku sobiva indiviidiga, millisest tuleb loomulikult sama tõu kuju muutuste suur hulk. Aga nii nagu erinevused, millised määratlevad neid muutusi, põhinevad peamiselt taastootmisel, nii nagu taastootmine on loomaliku solidaarsuse ainus alus, see, arvatavasti, tõu avar solidaarsus peab olema alajaotatud suureks hulgaks enam piiratud solidaarsusteks ja suur tõu kogukond jaguneb massiks väikesteks loomseteks isamaadeks, kes on teine-teisele vaenulikud ja üksteist hävitavad. Kuues kiri. Loomulik või füsioloogiline patriotism. 1. Ma näitasin oma eelnevas kirjas, et patriotism, kuivõrd see on loomulik kirg, tuleneb füsioloogilisest seadusest, aga nimelt seadusest, mis määratleb elusolendid tõuks, perekondadeks ja grupiks. Patriootiline kirg, on ilmselgelt ühiskondlik. Selleks, et leida selle väljend loomade maailmas, on tarvis pöörduda loomade tõugude juurde, kes inimesele sarnaselt, omavad looduse poolt kõrget ühiskondlikkuse määra: näiteks sipelgate, mesilaste, kobraste ja paljude teiste loomade juurde, kellel on üldised, liikumatud eluasemed, aga samuti loomade poole, kes rändavad ringi karjadena. Loomad, kellel on ühine liikumatu eluase, on maad hariva rahva patriotismi näiteks, aga loomad, kes rändavad karjas ringi on rändrahvaste patriotismi näiteks, mõistagi, patriotismi vaid selle loomulikus, füsioloogilises elemendis. Ilmselge, et esimeste patriotism on täielikum viimaste patriotismist. See viimane kehtestab vaid karjas indiviidide solidaarsuse, samas, kui esimene loob veel indiviidid maa ja eluasemega, millist nad asustavad. Harjumus – see on nii inimeste kui ka loomade teine iseloom – ja eluviis on enam kindlaksmääratu, püsivam paigal püsivatel ühiskondlikel loomadel, kui rändavatel karjadel; aga neist harjumuste iseärasustes ja eluviisis seisnebki patriotismi peamine element. Loomulikku patriotismi võib määratleda nõnda: instinktiivne, masinlik ja täiesti kriitikaväline seotus ühiskondlikult tunnustatuga, pärandatuga, traditsioonilise eluviisi ja sama instinktiivne, masinlik vaenulikus igasuguse teise eluviisi vastu; armastus enda ja omade vastu ning kõige vihkamine, millisel on võõras iseloom. Patriotism oleks justkui ühelt poolt kollektiivne egoism aga teisest küljest – sõda. Selline solidaarsus on ebapiisav jõud, et loomade kogukonna indiviidid-liikmed üksteist hädavajadusel ära ei sööks, kuid see on piisavalt tugev, et indiviidid, unustades omavahelise vaenu, iga kord, kui neid ähvardab võõra kogukonna rünnak. Vaadake näiteks mingi küla koeri. Tavalises olukorras koerad ei moodusta kollektiivset vabariiki, alludes enda instinktidele, ei ela, sarnaselt huntidele ringi rändavates karjades, vaid inimese mõju all muutuvad paikseteks loomadeks. Kuid olles kinnistunud kindla koha juurde, nad moodustavad igas külas omamoodi vabariigi, mis põhineb mitte kommunistlikul korral, vaid individuaalsel vabadusel, kooskõlas kodanlike ökonomistide meelis-deviisiga: igaüks enda eest ja kurat hoidku sissekukkumise eest. Koertel on piiritu vabadus ja mahitamine, konkurents, väsimatu ja halastamatu sõda, millises enam tugevam pureb alati nõrgemat – täiesti sama moodi nagu kodanlikes vabariikides. Kuid kui vaid naaberküla koer pistab oma nina nende tänavale, siis te näete kohe, kuidas need omavahel tülis olevad kaaskodanikud tormavad õnnetu välismaalase kallale. Kas siis see ei ole täpne koopia, täpsemalt öeldes, originaal, mida iga päev kopeeritakse inimühiskonna poolt? Kuid kas see on kõige täielikum sellise loomuliku patriotismi ilming, millisest ma rääkisin ja julgen veel korrata, et see on puhtalt loomalik kirg? Selle loomalik iseloom on vaieldamatu, kuna koerad on vaieldamatult loomad, aga inimene, olles sarnaselt koerale ja teistele maistele loomadele loom, kuid paljalt loom, kellel on füsioloogiline võime mõtelda ja rääkida, alustab oma ajalugu loomalikust seisundist ja vaid sajandite jooksul võitleb välja ja loob endale inimlikkuse. Kui me juba teame inimese päritolu, siis ei peaks meid tema loomalikus, mis on loomulikuks faktoriks loomulike faktorite seerias, imestama panema; meid ei tohiks see nördima panna. Siit, siiski, ei tulene mingil määral see, et selle vastu ei oleks vaja kõige suurema energiaga võidelda, kuna kogu inimlik elu on miski muu, kui vahetpidamatu võitlus inimese loomuliku loomalikkusega tema inimlikkuse nimel. Ma tahtsin vaid konstanteerida, et poeetide, kõigi koolide, poliitikute, valitsuste ja kõigi privilligeeritud klasside poolt ülistatud patriotism, kui kõrgem ja idealane voorus, omab juurt mitte inimlikus, vaid inimese loomalikes omadustes. Ja tõesti, jagamatu, loomuliku patriotismi terviklikku valitsemist me kohtame ajaloo alguses ja inimühiskonna vähem tsiviliseeritud osades. Muidugi, inimlikes ühiskondades on patriotism hulga keerukam tunne, kui teiste loomade ühiskondades, vaid sel lihtsal põhjusel, et inimese elu, mõtleva ja sõnade tegemise andega looma, hõlmab võrreldamatult rohkem asju, kui teiste tõugude loomade elu. Puhtalt füüsilistele harjumustele ja tavadele liituvad temal veel traditsioonid, rohkem või vähem abstraktsed, intellektuaalsed ja moraalsed – terve mass tõelisi ja vääraid ettekujutusi koos erinevate, religioossete, majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete tavadega. Kõik need on loomuliku patriotismi elemendid ja nende iseloomust ja vastastikustest kombinatsioonidest sõltub antud ühiskonna elu laadi, mõtleminse ja tegevuse mitmekülgsus. Kuid milline ka ei oleks vahe, selle poolt haaratud objektide kogusel ja kvaliteedil, on inimlike ja looma kogukondade loomuliku patriotismis ühine see, et nii see kui teine on instinktiivne, traditsiooniline, harjumuspäraseks, ühsikondlikuks kireks, mille intensiivus ei sõltu üldsegi nende sisu olemusest. Vastupidiselt sellele, võib öelda, et mida vähem keerukam sisu on, seda lihtsam, seda tugevam ja erandlik on patriootiline tunne, milline on selle ilminguks ja väljenduseks. Loom, on ilmselgelt, hulga enam seotud ühiskonna päritavate tavadega, millise juurde ta kuulub, kui inimene. Looma juures on see patriootiline seotus fataalne; loom ei saa sellest iseenesest vabaneda ja kui ta sellest mõnikord ka vabaneb, siis inimese mõjutusel Täpselt samuti on inimühiskondades, mida vähem on tsivilisatsioon arenenud, seda vähem keerukas on sotsiaalse elu alus, seda tugevamalt ilmneb loomulik patriotism, s.t. indiviidide instinktiivne seotus kõige materiaalsete, intellektuaalsete ja moraalsete harjumustega, millised moodustavad üksiku kogukonna traditsioonilise elu ja kõige võõra ja erineva vihkamine. Sealt tuleneb, et loomulik patriotism on tsivilisatsiooniga arenguga vastupidi proportsioonis, s.t. inimlikes ühiskondades inimlikkuse võiduga. Keegi ei hakka eitama, et loomulik, õnnetute polaarmere äärsete hõimude, kes on vaevu inimlikust tsivilisatsioonist puudutatud ja kelle materjaalne elu on väga vaene, instinktiivne patriotism on lõpmatult tugevam, lõpmatult erandlikum, kui prantslase, inglase või näiteks sakslase patriotism. Saksllane, inglane, prantslane võivad elada kõikjal ja aklimatiseeruda, kusjuures polaaralade põliselanik sureks kodukandi igatsusest üpris varsti, kui me hoiaks teda sellest eemal. Ja siiski, mis võib olla enam tühisem, vähem inimlikum, kui tema ((patriotismi)) eksisteerimine! Aga see on veel üheks tõestuseks, et loomuliku patriotismi intensiivsus on mitte inimlikkuse vaid loomalikkuse näitaja. Kõrvuti patriotismi positiivse elemendiga, mis seisneb indiviidide instiktiivses seotuses teatud eksisteerimise viisiga, mis on omane sellel kogukonnale, millise juurde nad kuuluvad, eksisteerib veel negatiivne element, sama oluline kui esimene ja mis on sellest lahutamatu. See on võrdselt instinktiivne kõige võõra põlgamine – täiesti instinktiivne põlgus ja järelikult täiesti loomalik; jah ka tegelikult, loomalik, kuna see vastikus on seda energilisem ja võitmatu, mida vähem see, kes seda tunneb, mõtles ja mõistis, mida vähem ta on inimene. Kaasajal kohtab seda patriootilist igasuguse välismaise vastast põlgust vaid metsikute rahvaste juures; Euroopas võib seda leida poolmetsiku elanikkonna juures, keda kodanlik tsivilisatsioon ei suvatsenud valgustada, kuigi ta samas tema ekspluateerimist ei unustanud. Kõige suuremates Euroopa pealinnades, Pariisis ja eriti Londonis on vaestele määratud tänavad, millist mõnikord ei ole isegi hariduse kiired puudutanudki. Piisab sellest, et välismaalane satub neile tänavatele, et teda ümbritseks hulk õnnetuid inimolevusi, mehi, naisi ja lapsi, vaevu riietatud ja täis kõige õudsama viletsuse ning kõige sügavama languse jälgi; nad puistavad uustulnuka üle sõimuga, vahest ka hoopidega ja vaid sellepärast, et ta on välismaalane. Kas siis sarnane jõhker ja metsik patriotism ei ole selle kõige karjuvamaks eitamiseks, mida nimetatakse inimlikkuseks? Ja kuigi on üpris valgustavad kodanlikud ajalehed, nagu näiteks, Journal de Geneve, millisel ei ole mingit häbitunnet, et ekspluateerida nõnda vähe inimlikku eelarvamust ja sellist täiesti loomalikku kirge Siiski, ma pean nende suhtes olema õiglane ja tunnistan hea meelega, et , need ajalehed ekspluateerivad patriotismi, seda vähimatki jagamata ja seda vaid seepärast, et neil on seda kasulik ekspluateerida, sarnaselt sellele nagu toimivad käesoleval ajal peaegu kõikide religioonide vaimulikud, kes jutlustavad religiooseid valesid, ise neisse uskumata ja seda ainult sellepärast, et see on privilligeeritud klasside huvides, et rahvamassid jätkaksid uskumist. Kui Journal de Genove ei leia enam argumente ja tõendeid, siis ajaleht räägib: see asi, see idee, see inimene on meile võõras ja tal on niivõrd madal ettekujutus oma kaasmaalastest, et hellitab lootust, et on piisav hirmsast sõnast võõras, et nad, unustades kõik, ka terve mõistuse ja inimlikkuse ja õigluse, asusid tema poolele. Ma ise ei ole genflane, kuid ma austan Genfi elanikke liiga palju, et mitte mõelda, et Journal eksib nende suhtes. Nad, muidugi ei soovi inimlikkust, mida salakavalalt ekspluateeritakse, loomalikkuse nimel ohverdada. II. Ma ütlesin, et patriotism, kuivõrd see on instiktiivne või loomulik, omab oma juuri loomade elus je ei kujuta enesest midagi muud, peale teatud kombinatsiooni kollektiivseid harjumusi: materjaalseid, intellektuaalseid ja moraalseid, majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid, mis on arendatud antud ühiskonnas traditsiooni või ajaloo poolt. Need harjumused, nagu ma juba lisasin, võivad olla head või halvad; kusjuures selle instinktiivse tunde – patriotismi – objekt ei oma mingit mõju selle intensiivsuse tasemele. Isegi kui oleks selles suhtes oletada teatud vahe tegemist, siis see pigem kalduks pigem halbade kui heade omaduste poolele. Kuna – igasuguse inimühiskonna loomaliku päritolu tõttu ja selle inertsuse jõul, millisel on niivõrd avar tegevusväli intellektuaalses ja moraalses maailmas kui ka materiaalses maailmas – on igas ühiskonnas, milline veel ei mandu, vaid vastupidi, progresseerub ja läheb edasi, halvad kombed, millistel on ajaline edumaa, on juurdunud enam sügavamal, kui head. See selgitab meile seda, miks praegu eksisteerivatest kommetest, tsiviliseeritud maailma kõige eesrindlikemas maades, üheksa kümnendikku kuhugi ei kõlba. Ja ei kujutata ette, et ma kavatsesin kuulutada sõja ühiskonna üldistele tavadele ja tavadega inimesi juhtida. Nii nagu paljudes teistes asjades, alluvad inimesed selles vaid fataalselt loomulikule seadusele, aga loomulike seaduste vastu hakkamine oleks vale. Tavade mõju indiviidide ja ühiskondade intelektuaalses ja moraalses elus, on sarnane orgaanilise elu kasvavatele jõududele. Nii see, kui teine luuaks eksisteerimise ja reaalsuse tingimustega. Nii nagu hea, nii ka halb, et muutuda reaalsuseks, peab nii individuaalses inimeses kui ka ühiskonnas minema üle tavaks. Kõik ülesanded, millisele inimesed pühenduvad, ei oma muud eesmärki ja kõige paremad asjad ei saa põhineda inimeses ja muutuda tema teiseks olemuseks teisiti, kui harjumuse jõul. Kergemeelne on tema vastu mässama hakata, kuna see on fataalne jõud, millist ei suutnud võita mitte mingid mõistused ja mitte mingi tahe. Kuid, olles meie sajandi mõistuste ja ettekujutuse poolt valgustatud tõelisest õiglusest, me tõsiselt soovime muutuda inimesteks, siis meil jääb üle vaid üks: pidevalt suunata tahtejõudu, s.t. arendada endas tahtmise harjumust juurida endast välja meist sõltumatuid asjaolusid kui halbu kombeid ja istutada nende asemele head. Selleks, et inimlikustada terve ühiskond, on tarvis halastamatult hävitada kõik põhjused, kõik poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused, mis sünnitavad indiviidides kurjuse ja asendada need selliste tingimustega, millised arendaks neis samades indiviidides headuse tegemise ja selle praktilise rakendamise harjumuse. Kaasaegse teadvuse vaatepunktist, inimlikkuse ja õigluse seisukohast, milline on meie poolt lõpuks mõistetud, tänu möödunud ajaloo arengule – on patriotism halb komme, kitsas ja paheline, kuna ta on inimliku võrdsuse ja solidaarsuse eitamine. Sotsiaalne küsimus, mis on kaasajal Euroopa ja Ameerika tööliste maailma poolt üles kergitatud ja millise lahendamine ei ole võimalik teisiti, kui Riikide piiride kaotamisega, on hädavajalik püüelda selle traditsioonilise kombe kõigi maade töötajate teadvusest väljajuurimise poole. Allpool ma näitan, et juba sajandi algusest peale on seda tava tugevalt kõigutatud kõrgema finants-, kaubandus- ja tööstuskodanluse teadvuses, tänu imestamisväärsele ja täiesti rahvusvahelisele selle rikkuste ja majanduslike huvide arengule. Kuid eelkõige ma pean näitama, millisel viisil, juba hulga varem selles kodanlikus revolutsioonis, instinktiivne, loomulik patriotism, mis on oma olemuselt väga kitsas ja puhtalt kohalikuks ühiskondlikuks harjumuseks, tegi läbi ajaloo alguses, tänu poliitiliste Riikide moodustumisele, sügava muudatuse, moondumise ja vähenemise. Tegelikult on patriotism, kuivõrd see on puhtalt loomulik tunne, s.t. kogukonna reaalse-solidaarse elu produkt, mis veel ei ole nõrgendatud arutlustega selle majanduslikest ja poliitilistest huvidest ja mõjust, aga samuti religioossest abstraktsioonist, selline patriotism, kuigi mitte täielikult, mis oma suuremas osas on loomalik, võib hõlmata vaid väga piiratud maailma: üht hõimu, üht küla. Ajaloo alguses, nagu ka praegu metsikute rahvaste juures, ei olnud rahvust, ega rahvuslikke keeli, ega ka rahvuslike kultusi – s.t. ei olnud isamaid selle sõna poliitilises mõttes. Iga kohakesel, igal külal oli oma keel, oma jumal, oma pühamees või nõid. See oli miski muu, kui paljunev, laienev perekond ja olles kõigiga sõjas, eitas oma eksisteerimisega kõike ülejäänud inimkonda. Selline on loomulik patriotism oma energilises ja naiivses ilustatumatuses. Me kohtame veel selle patriotismi jäänukeid mõnedes kõige tsiviliseeritumates Euroopa riikides, näiteks Itaalias, eriti Itaalia poolsaare lõuna piirkondades, kus pinnase ehitus, mäed ja meri loovad kurude, kogukondade ja linnade vahelise tõkke,eraldavad neid, isoleerivad ja muudavad peaegu täiesti üksteisest võõraks. Proudhon märkis väga põhjendatult oma brozüüris itaalia ühtsue kohta, et see ühtsus on veel senini vaid idee ja puhtalt kodanlik, kuid mitte raasugi rahva kire; et äärmisel juhul külade elanikkond on tänini jäänud sellise ühtsuse suhtes täiesti ükskõikseks, aga mina lisan, isegi vaenulikult, kuna see ühtsus, kuigi ühelt poolt vasturääkivuses kohaliku patriotismiga, teiselt poolt ei ole elanikkonnale midagi andnud, peale halastamatu ekspluateerimise, ikke ja laostumise. Kas me ei näe tihti isegi Šveitsis, eriti maja jäänud kantonites, kohaliku patriotismi võitlus kantonaalse patriotismi vastu aga viimast üleriikliku patriotismi vastu, millise objektiks kogu vabariiklik konföderatsioon oma terviklikkuses? Lõpetuseks, kogu öeldu kohta tehtud kokkuvõttena ma kordan, et patriotism, nagu loomulik tunne, olles oma olemuselt kohalik, on tõsiseks taksituseks Riikide moodustumisel ja et järelikult, need viimased, aga koos temaga ka tsivilisatsioon, ei suutnud end asutada teisiti, kui seda hävitades, kui siis mitte täielikult, siis märkimisväärsel määral, selle loomaliku kire. ((Meile on väga tuttav kolkapatriotismi mõiste. KL.)). III. Käsitledes patriotismi loomulikust vaatepunktist ja näidates, et sellest vaatepunktist, on patriotism ühelt poolt täiesti metsik või loomalik ja kuna see võib haarata vaid väga piiratud maailma ruumi, kus tsiviliseerimata inimene oma elu veedab – ma lähen nüüd üle erandlikult inimliku – majandusliku-, poliitilise- ja religioosse- patriotismi analüüsi juurde. See naturalistide poolt konstateeritud ja mis on nüüd juba aktsioomiks saanud fakt, et igasuguse elanikkonna hulk vastab alati toiduainete hulgale, mis asub sellel elanike poolt asustatud maal. Elanikkond suureneb iga kord, kui neid vahendeid tekib rohkem ka ta väheneb toiduainete hulga vähenemisel. Kui loomne elanikkond sööb ära kogu maa toiduvarud, siis ta rändab mujale. Kuid see ümberasumine, kiskudes enda lahti kõigist vanadest harjumustest, kõigist igapäevase eluga omandatud kommetest ja sundides otsima, ilma mingite teadmisteta ja mõteteta, täiesti instinktiivselt edule lootes, elatusvahendeid täiesti võõrastes riikides, toob alati kaasa loobumisi ja hirmsaid kannatusi. Suurem osa ümber asuvast loomalikust rahvast sureb nälga ja on tihti ülejäänud ellujäänutele söögiks; vaid väiksemal osal õnnestub akklimatiseeruda ja leida uuel maal uusi elatusvahendeid. Siit tekivad sõjad, ühtedest ja samadest asjadest toituvate tõugude vahelised sõjad, tõugude vahelised sõjad, kes, selleks, et toituda peavad üksteist ära sööma. Sellest vaatepunktist käsitletav loomade maailm on miski muu, kui verine hekatomb ((kr. hekatombe – hekatõn sada + veis, Vanas-Kreekas pidulik loomade ohverdamine, milledel ohverdati 100 veist v. üldse suurem arv korraga; hulga inimeste massiline tapmine, v. üheaegne hukk.Vs), õudne ja kahetsusväärne nälja poolt kirjutatud tragöödia. Need, kes tunistavad Jumal-looja eksisteerimist ja ei kahtlusta, millise komplimendi nad temale teevad, esitades teda selle maailma loojana. Nagu kõikvõimas, kõige targem, ülihea Jumal ei suutnud tulla miskile muule, kui luua peletise sarnane maailm. Tõsi, teoloogidel on selle vapustava vasturääkivuse seletamiseks suurepärane argument. Maailm oli loodud täiuslikuna, räägivad nad; selles valitses alguses absoluutne harmoonia, kuni selle hetkeni, kui inimene patustas, needis nende peale vihastanud Jumal siis inimese ja maailma ära. See selgitus on veel enam õpetlik, et ta olles täis valesid, aga nagu teada, valedes ongi teoloogiide jõud. Neile, mida valem, võimatum on mingi asi, seda tõelisem ta on. Kogu religioon ei ole miski mu kui vale pühistsemine. Täiuslik Jumal lõi täiusliku maailma, kuid see täiuslikkus libastub ja tõmbab endale looja needuse; peale seda muutub absoluutne täiuslikkus absoluutseks ebatäiuslikkuseks. Milisel viisil täiulikkus sai ebatäiuslikkuseks muutuda? Sellele vastatakse, et see juhtus nimelt selle pärast, et maailm, kuigi oli täiuslikuks loodud, sellegi poolest ei olnud absoluutseks täiuslikkuseks, kuna absoluutne on üksnes Jumal, Kõrgeim Täiuslikkus. Maailm oli täiuslik vaid suhteliselt võrreldes sellega, milline see on praegu. Kuid sellisel juhtumil, milleks siis kasutada sõna täiuslikkus, sõna, millist ei kasutata mingi suhtelise puhul? Kas siis täiuslikkus võib olla mitte absoluutne? Öelge parem, et Jumal lõi maailma mitetäiuslikuna, kuid paremana, kui see on praegusel ajal. Kuid kui see oli vaid suhteliselt parim, kui ta ei olnud täiuslikk, siis ei olnud selles seda harmooniat ja absoluutset rahu, millisest rääkivate juttudega härrad teoloogid meie kõrvu hellitasid. Ja sellisel juhtumil, me küsime neilt: kas siis looja ei peaks, teie enda sõnade järgi, olma hinnatud oma loomingu järgi, tema tehtud töö järgi? Mittetäiusliku asja looja on arvatavasti ise ka mittetäiuslik; kuna maailm oli loodud mittetäiuslikuna, siis Jumal, selle looja, on nähtavasti mittetäiuslik. Kuna mittetäiuliku maailma loomise fakti võib seletada vaid tema mittetarkusega, või võimetusega või siis pahatahtlikusega. Minule väidetakse vastu, et maailm oli täiuslik, kuid vähem täiuslikum kui Jumal. Selle peale ma vastan, et kui jutt käib täiuslikkusest, siis ei saa rääkide suuremast või väiksemast; täiuslikkus on täielik, terviklik, absoluutne või siis teda ei eksisteeri üldse. Niisiis, kui maailm oli vähem täiuslikk, kui Jumal, siis maailm oli mittetäiuslik; sealt tuleneb, et Jumal, mittetäiusliku maailma looja, oli ise mittetäiuslik, et ta on ka praegu mittetäiuslik, et ta ei ole kunagi Jumal olnud, et Jumalat ei ole olemas. Selleks, et päästa Jumala eksistent, peavad härrad teoloogid nõustuma, et tema poolt loodud maailm oli valmis saades täiuslik. Kuid siis ma esitan neile kaks väikest küsimust. Esiteks, kui maailm oli täiuslik, siis millisel viisil kaks täiuslikkust võisid väljaspool teineteist eksisteerida? Täiuslikkus võib olla vaid ühtne; ta ei salli kahesust, kuna tegelikkuses on üks teisega piiratud ja muutuvad sel viisil mittetäiuslikuks. Tähendab, kui maailm oli täiuslikk, siis ei olnud temast kõrgemat, ega ka temast väljaspool asuvat Jumalat – maailm ise oli Jumalaks. Teine küsimus: Kui maailm oli täiuslik, siis millisel viisil ta sai ebatäiuslikuks muutuda? Hea täius, mis võis muutuda ja kaduda! Ja kui tunnistada, et täiuslikkus võib kehvemaks muutuda, siis tähendab see seda, et ka Jumal võib kehvemaks muutuda! Teiste sõnadega Jumal, muidugi, eksisteeris usklike inimeste ettekujutuses, kuid inimlik mõistus, üha enam ja enam ajaloos võidutsedes, määrab ta hävimisele. Ja kõigele lisaks, kui kummaline ta on, see kristlaste Jumal! Ta lõi inimese sellisel viisil, et ta sai, et ta pidi patustama ja langema. Jumal, omades oma lõpmatute adribuutide hulgas kõike nägevust, ei võinud inimest luues mitte teada, et ta patustab; aga, kui Jumal seda teadis, siis inimene pidigi pattu langema: muidu ta oleks julmalt libastunud jumalikus kõike nägemise vales. Siis, milleks rääkida inimlikust vabadusest? Siin oli fataalsus! Alludes sellele fataalsele kalduvusele – kõige lihtsameelne perekonna isa ja siis ta võinuks Jumala asemel seda ette näha et inimene patustab: ja vaat teiste jumalik täiuslikkus langeb järsku hirmsa viha alla, sama naljaka kui õõvastava. Jumal ei nea ära mitte ainult neid, kes astusid tema seadusest üle, vaid ka kõik nende järeltulijad, kuigi neid sel ajal veel ei eksisteerinud ja järelikult, oli täiesti süütu meie esivanemate patus. Rahuldumata selle hämmastava ebaõiglusega, ta neab ära veel mitte milleski süüdi oleva, harmoonilise maailma ja teeb selle kõigi õuduste ja kuritegude ning alaliste tapatalgute mahutiks. Pärast, olles orjalikult seotud oma maailma ja inimeste, oma loomingu vastasest vihast ja needusest, mida teeb siis Jumal, meenudes, et ta on armastuse Jumal? Temale ei piisa, et ta täitnud kogu maailma oma viha nimel verega; see verine Jumal valas veel oma ainsa Poja verd; ta ohverdab tema, et lepitada maailma oma jumaliku Suurusega! Ja kas see siis õnnestus! Kuid ei, looduse ja inimeste maailm jäi sama vaenulikuks ja veriseks, nagu see oli enne seda elajalikku lunastamist. Millisest ilmselgelt tuleneb see, et Jumal ristiinimene, sarnaselt kõigile temale eelnevatele Jumalatele, on samavõrd jõuetuks, kui metsikuks, vääraks kui ka tigedaks Jumalaks. Ja selliseid valesid tahetakse sundida meie vabadusele, meie mõistusele peale! Sellsite metsikuste vahendusel nad pretendeerivad kasvatamisele, inimeste inimlikustamisele! Kunas siis härrad teoloogid koguvad piisavalt julgust, et avalikult loobuda mitte ainult mõistusest, vaid ka inimlikkusest? Ei piisa, kui öelda Tertulliani sõnadega: „Credo, quia absurdum“ – usun, kuigi see on mõttetus; nad peavad veel püüdma meile peale panna, kui võimalik, kristluse piitsa abil, nagu seda teeb ülevenemaaline tsaar, lõkete abil, nagu Kalvin, Püha Inkvisitsiooni abil, nagu head katoliiklased, vägivalla, piinamise ja hukkamiste abil, millistega justkui soovisid saada võimaluse kasutada kõigi religioonide vaimulikud. Las nad kasutavad kõiki neid suurepäraseid vahendeid, kuid ärgu nad hellitagu end lootusega, ükskõik mis viisil meie üle võitu saavutada. Mis aga puudutab meid, esitame üks kord ja igavesti kõik need jumalikud valed ja õudused neile, kes neid arutult usuvad, et veel kaua võiks nende nimel rahvast ja töötajate masse ekspluateerida. Tuleme nüüd tagasi meie puhta inimliku mõistuse juurde ja hakkame alati meeles pidama, et inimlik harimine, ainus mis võib meid valgustada, vabastada, teha väärikateks ja õnnelikeks, ei asu mitte alguses vaid ajaloo lõpus ja et inimene oma ajaloolises arengus, väljus loomalikkusest, et vähe haaval saavutada inimlikkus. Ei hakka siis kunagi selja taha vaatama, vaid alati ette, kuna ees on meie päike ja pääsemine. Ja kui võib, või on isegi kasulik tagasi vaadata, siis vaid selleks, et konstateerida seda, kes me olime ja kes me enam ei pea enam olema, mis me tegime ja mida me enam ei peaks tegema. Loomulik maailma on lõpmatu võitluse, elu eest võitluse alaline areen. Meil pole mõtet endalt küsida, miks see on nii. Seda ei ole meie teinud, me leidsime selle ellu sündides eest. See on meie loomulik lähtepunkt ja me ei ole selle eest üldsegi vastutavad. Meil on piisav teada, et nii oli ja arvatavasti on ka tulevikus. Harmoonia kehtestatakse selles maailmas võitluse kaudu, teiste lüüasaamise ja tihti ka teiste surma kauda võitu saades. Tõu kasv ja areng on piiratud nende enda nälja ja teiste tõugude isudega, s.t. püüdluse ja surmaga. Me ei räägi kristlastega, et maakera on kannatuste org, kuid me peame nõustuma, et meie maa ei ole selline õrn ema, nagu praegu räägitakse ja et elusolenditel peab olema palju energiat, et selles elada. Tõelises maailmas jäävad ellu tugevad, aga nõrgad hukkuvad ja esimesed elavad edasi vaid seepärast, et teised hukkuvad. Kas siis on võimalik, et see loomuliku elu fataalne seadus oleks inimlikus ja sotsiaalses maailmas nõnda vältimatu? IV. Kas inimesed on oma olemuse tõttu mõistetud teineteist õgima, et elada, sarnaselt sellele, nagu seda teevad teist tõugu loomad? Paraku! Inimtsivilisatsiooni hällis me leiame inimsöömise. Alates sellest ajast peale ja kuni tänase päevani peetakse kõike hävitavaid sõdasid, rasside ja rahvaste sõdu: vallutussõdu, tasakaalu saavutamise sõdu, poliitilisi ja religioosseid sõdu, sõdasid „suurte ideede“ nimel, sarnaselt sellele, milliseid peab Prantsusmaa, mida juhib tema praegune keiser* (*Napoleon III) ja patriootilised sõjad, sarnaselt neile, millised plaanivad praegu ühelt poolt pangermanistlik minister Berliinis ja teiselt poolt panslavistlik tsaar Peterburis. Ja kõige selle alusena, kõigi silmakirjalike fraaside taga, milliseid kasutatakse, et anda endale inimlikkuse ja õiguse väline kuju, mille me leiame? Alati üks ja seesama majanduslik küsimus: ühtede püüd elada ja heaolutseda teiste arvelt. Kõik ülejäänud on vaid teesklus. Harimatud, lihtsameelsed ja rumalad lähevad sellesse õnge, kuid osavad inimesed, kes juhivad riikide saatust, teavad väga hästi, et kõikide sõdade aluseks on vaid üks liikuma panev põhjus:röövimine, võõra vara vallutamine ja võõra töö orjastamine. Selline on julm ja rohmakas tegelikkus, millist kõikide religioonide head Jumalad, Sõjajumalad alati õnnistasid; alustades Jehhoovast, Juutide jumalast, meie Härra Jeesuse Kristuse igavese Isast, kes käskis tappa kõik Tõotatud maa elanikud ja lõpetades paavstide poolt esindatud katoliikliku Jumalaga, kes paganausuliste, muhameedlaste ja ketserite tapmise eest, kinkisid nende õnnetute maad, milline auras veel nende verest, nende õnnelikele tapjatele. Ohvritele – põrgu; aga timukatele – tapetute vara ja maad – selline on nende pühade, religioossete sõdade eesmärk. Ilmselge, et, äärmisel juhul kuni tänase päevani, inimkond ei ole olnud erandiks üldise loomaliku seaduse suhtes, milline mõistab kõik elusolendid, et ellu jääda, teineteist õgima. Vaid sotsialism, nii nagu ma püüan seda näidata nende kirjade jooksul, vaid sotsialism, seades poliitilise, juriidilise ja jumaliku õigluse asemele inimliku õigluse, asendades patriotismi ülemaailmse inimeste solidaarsusega ja majandusliku konkurentsi ühiskonna rahvusvahelise organiseerimisega, mis põhineb tervikuna tööl ja mis võib sõjale, sellele inimese loomalikkuse jämedale ilmingule, teha lõpu. Kuid senini, kuni see ei ole maakeral veel võitnud, on asjatu protestida kõigil kodanlike rahu ja vabaduse kongressidel, asjatult hakkavad neil juhatama kõikide maade Victor Hugod ((1802-1885.a. prantsuse kirjanik, romantik)); hakkavad inimesed, nagu metsikud loomad, teineteist lõhki kiskuma. Hästi on tõestatud, et inimajalugu, sarnaselt kõikidele teistele loomatõugudele, algas sõjast. Sõda, mis ei omanud ega oma teist eesmärki, peale elatusvahendite vallutamise, omas erinevaid arengu faase, paraleelselt erinevate tsivilisatsiooni faasidega, s.t. inimlike vajaduste ja nende rahuldamise vahendite arenguga. Alguses elas inimene, see kõike sööv loom, sarnaselt teiste loomadega, viljadest ja juurikatest, jahi ja kalapüügist. Paljude sajandite kestel, muidugi, inimene jahtis ja püüdis kalu nagu loom, s.t. kasutamata mingeid vahendeid, peale nende, milliseid oli neile loodus andnud. Kasutanud esimene kord rohmakat tööriista, lihtsat keppi või kivi, sooritas ta juba mõtlemise akti ja edutas end, muidugi ise seda kahtlustamata, mõtlevaks loomaks – inimeseks. Kuna kõige lihtsam tööriist pidi vastama vastavalt märgatud eesmärgi saavutamise vahendina eesmärgile, järelikult eeldab selle kasutamine teatud arutlevat mõistust, arutlemisoskust, milline eristab inimest oluliselt kõigist teistest maistest loomadest. Tänu sellele mõtlemise võimele, arutleda, leiutada, inimene täiustas, tõsi väga aeglaselt, paljude sajandite kestel oma tööriistu ja muutus selle kaudu jahimeheks või metsikuks relvastatud loomaks. Saavutanud selle esimese tsivilisatsiooni astme, väike inimeste grupp, loomulikult, võis hõlpsalt toituda, tappes elusolendeid, kaasa arvatud ka inimesi, keda ta samuti söögiks tarvitas, kellel puudusid jahi ja sõjariistad. Aga nii nagu loomade tõugude paljunemine on alati otseselt proportsionaalselt seotud vajaliku toidu hulgaga, siis oli ilmselge, et inimeste arv pidi kiiremini suurenema kui teist tõugu loomade hulk ja lõpuks pidi saabuma hetk, kui töötlemata loodusest ei leitud kõikidele inimestele toitu. Kui inimese mõistus ei omanuks progressi võimet; kui ta ei arenenuks enam ja enam, ühest küljest toetudes traditsioonile, säilitades tulevastele põlvkondadel kasuks möödunud põlvede teadmisi, mis teisest küljest üha laienesid, tänu kõneoskuse, mis on mõtlemise andest eraldamatu, tekkimisele; kui tal ei oleks olnud piiramatut annet leiutada üha uusi inimliku eksistentsi säilitamise ja kaitse viise temale vaenulike loodusjõudude vastu – siis see looduse puudujääk oleks olnud inimtõu paljunemisele takistuseks. Kuid tänu sellele väärtuslikule võimele, mis laskis tal ära tunda, mõtelda ja mõista, inimene sai astuda üle loomuliku piiri, milline peatas kõigi teiste loomade tõugude edasiarengu. Kui looduslikud allikad ammendusid, siis ta lõi kunstlikud. Kasutades mitte oma füüsilist jõudu, vaid oma mõistuse üleolekut, ta hakkas mitte ainult loomi tapma, et neid viivitamatult ära süüa, vaid allutas ja õpetas justkui kasvatades, et neid teha oma eesmärkide saavutamiseks kõlbulikuks. Ja sellisel viisil, sajandite jooksul ja kuni praeguse ajani, jahimeeste gruppidest saavad karjuste grupid. See uus toidu allikas, muidugi, suurendas veelgi inimeste tõu arvukust, mis nõudis aga ellu jäämiseks omakorda uute elatusvahendite leidmist. Kui loomade ekspluateerimisest jäi väheseks, hakkasid inimesed maad ekspluateerima. Sellisel viisil muutusid, rändrahvad paljude sajandite jooksul maad harivateks rahvasteks. Sel samal ajaloo perioodil kujuneb välja, üldiselt öeldes, orjapidamine. Inimesed, jäädes samaks, kes nad on, metsikud loomad, alustasid tapetute või vangi võetud vaenlaste ärasöömisest, kuid kui nad hakkasid loomi püüdma, et neid kodustada ja ekspluateerida, ega tapnud neid kohe, siis mõistsid varsti, et nii saab ka inimestega, kõige targematega loomade hulgast, teha ja neid saab samuti ekspluateerida. Võidetud vaenlasi enam ära ei söödud, kuid ta orjastati ning pidi tegema oma peremehe ülalpidamiseks vajalikku tööd. Rändrahvaste öö oli aga lihtne ja kerge, mistõttu nad orjade tööd ei vajanud. Seepärast me näeme, et ringi rändavatel rahvastel oli orjade hulk väga piiratud, et mitte öelda võrdne nulliga. Teine asi oli paiksete ja maad harivate rahvastega. Põllundus nõuab püsivat ja rasket tööd. Vaba steppide ja metsade inimene, jahimees või karjakasvataja asub põllutöö juurde suure vastumeelsusega. Seepärast me näeme kaasajal, näiteks Ameerika metsikute rahvaste juures, et kõige tüütumad ja ebameeldivamad kodused tööd on pandud suhteliselt nõrgemale olevusele – naisele. Mehed ei tunne muid tegevusi, peale jahi ja sõjapidamise, millist peetakse isegi meie tsivilisatsioonis kõige väärikamateks tegevusaladeks ja põlates igasugust teist tööd, lebavad laisalt ja suitsetavad oma piipe, samal ajal, kui õnnetud naised, need jämedakoelise inimese tõelised orjatarid, teevad nõrkemiseni oma igapäevast rasket tööd. Samm tsivilisatsioonis edasi ja naise töö pannakse orjale. Abistavat looma, kellel on mõistus, sunnitakse kandma kogu raske töö koormust, mis annab härrale vaba aja intellektuaalseks ning moraalseks arenguks. ((256 ja 257 puuduvad)) *** t~€ª¬6 v t~€¬®ÊÌÎÖØô'# B |øíâ×â×øÏÇÏí»°¡’¡’íâ‡â‡ph`XhPhhwp4mH%sH%h.ÖmH%sH%hvmH%sH%h9mH%sH%hÐ;vhù8áCJaJmH%sH%høhämH%sH%hVUÆhù8ámH%sH%hVUÆhVUÆCJ aJ mH%sH%hÐ;vhVUÆCJ aJ mH%sH%hG`ÐhVUÆmH%sH%hVUÆCJ aJ mH%sH%hG`ÐmH%sH%hVUÆmH%sH%hVUÆh‘žmHsHhVUÆh‘žmH%sH%hVUÆhVUÆmH%sH%h‘žmH%sH%v¬®°v¬®°ÎÐôö%Ÿžm²Å!v"###ýýýýýýýýýøøøýýýýýýýýýýýýýýýýgdVUÆÎ56þþ|žŸ$%ƒ>©ÃÈ×ØÜÞÜîžŸ£ðòø LRtv˜šœž>V ¶5@Pmyäå &øðøèøàØÐÈÐØÐàøÀ¸ø¸°¨ ¨°¨˜¨°¨¸°…˜…˜…}…}…}u}u˜h>9mH%sH%hñ.±mH%sH%hâ6JmH%sH%heAþheAþmH%sH%hüpmH%sH%hG`ÐmH%sH%häFmH%sH%heAþmH%sH%h;¨mH%sH%hˆtÉmH%sH%h/E±mH%sH%h9mH%sH%!##+#,#°$2%¶)+r-/º2¹48æ9ç9è9é9ú9û9 =$?3ACcEyF,H÷KfN&PsQýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý+++œ+»+Z,c,q,--q-r-Œ.//‹1Œ12222¹2º2Ã2<3@4¸4¹4û6Œ88^9å9æ9·:Ã:Ì:Õ:<= =øðøèøàøàèàØàÐàÐÅ½è½è½Ð½µ¥½•…}q}q}i}haÎmH%sH%hDsòhDsò6mH%sH%hDsòmH%sH%hSHšmH%sH%hBxªmH%sH%hêV[mH%sH%h¡LmH%sH%h¯]'mH%sH%he mH%sH%h ’mH%sH%h‰^mmH%sH%h‰^mh‰^mmH%sH%h~CûmH%sH%h‘*mH%sH%hµ?mH%sH%hŸ>imH%sH%h?G0mH%sH%hEHmH%sH%( =¶=#?$?*?R@g@k@2A3ADB^BCCüCýCDDøExFyF¤F¥F5H6H¿HIIöK÷KÿKXLyL¨LåMæMèMðMýMeNfN&P2RQR[RcRøðøðèàèàðàØÐØÈÀÈÀÈ¸È¸À¸°¸°¨¸¨ ˜ ˜˜˜¨ˆ€ˆ€h;f.mH%sH%hÚe›mH%sH%hª;»mH%sH%h1‹mH%sH%h94–mH%sH%hþ ^mH%sH%h^"ìmH%sH%hî@fmH%sH%hŸ>imH%sH%hÊõmH%sH%hÉAmH%sH%he mH%sH%hæ‰mH%sH%hH8#mH%sH%hXV½mH%sH%hš)SmH%sH%,sQ[R\R_RpRqRæR®SZU%Vñ[Â^Mbùbùehjjj9j:j·jll1l2lYltl‹lýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýôýô„Ð`„ÐgdBŽcRpRqR»SqTYUZU%V#W$WXCXGX[Æ[×[Ø[ð[ñ[]Á^Â^O`Œ``aaLbMbNbøbùbcøeùe™fgñéáÙÑáÑÉ¾É¶®¶¦ž®žÑž–ž–Ž†Ž~Ž–ŽvŽvnvf^h 9ämH%sH%h CmH%sH%h¼x®mH%sH%h4mH%sH%hz:{G|H|d|ƒ|„|…|½~opK€L€¶ç‚l„m„v„„†„O…`…p…}…²†‡æ‡ç‡,ˆøðøèàèàèðàðøØÐÈÀØÀàÀàÀ¸À¸à¸°¨¸¨™¨à…¨…}u¨uh¢,rmH%sH%h"mH%sH%h)(mH%sH%hs÷CJaJmH%sH%hs÷hs÷CJaJmH%sH%hs÷mH%sH%h¡=mH%sH%hY@)mH%sH%h;XmH%sH%h; mH%sH%h¯HëmH%sH%h´,mH%sH%h‡#)mH%sH%hí$kmH%sH%h‘~·mH%sH%hèBÈmH%sH%*,ˆÂ‰Ã‰¯‹PŒQŒŽrŽ’ŽšŽ¶Ž5 ¡h’œ’Œ““¿“É“Å•Ç—È—«™Hœ®œ¯œìœíœÍžÝžeŸÎ¡í¡!¢"¢™¢á¤â¤Œ¥°¥±¥|§}§²¨È¨É¨¼©øðøèøèàØàØàÐèÐÈÀÐÀØÀ¸À°¨ ° Ø ˜ ˜Ø˜Ø˜˜ˆˆˆ€ˆ€h“'mH%sH%hFxmH%sH%h³9cmH%sH%heCômH%sH%hÐfTmH%sH%hºimH%sH%h#1mH%sH%hXhmH%sH%h}ªmH%sH%hZ¶mH%sH%hÎy|mH%sH%h4ámH%sH%hVrmH%sH%hqJèmH%sH%h¢,rmH%sH%hÏe½mH%sH%/¡ô‘“€”È—«™¯œeŸŒ¡â¤}§É¨£©¤©¥©®©¯©6®C´Ž¸æ»¿ò¿œÁÁ¯Á°ÁÃ†ÆzÈýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý¼©5®6®Ñ¯²±¾±Ä±ö± ²Ù²Ü²«³7´8´B´C´SµTµQ¶R¶¸Ž¸¦¹¼¹½¹™»¼¼’½¿¿eÁpÁuÁ{Á”Á•ÁšÁ›ÁœÁªÁøðèðàØàØàØÐØÐÅÐðÐ½ÐµÐ¥¥•…}…ummh!a1mH%sH%hÛmH%sH%hXy¯mH%sH%h7U@mH%sH%hÐmH%sH%h‰b…mH%sH%hEMmH%sH%hëmH%sH%hõsŠmH%sH%h|i«mH%sH%h4ámH%sH%h;Rh;RmH%sH%h;RmH%sH%h\p>mH%sH%hÊemH%sH%h“'mH%sH%hÃUImH%sH%hsP(mH%sH%)ªÁ®Á°Á±ÁÃÃHÄ…Æ†Æ›ÆÃÆÚÆyÈzÈÉuÉvÉSÊZÊŽÊÊ’Ê¥ÊuËvËzÍÏÏ ÏnÐëÐìÐÔºÕÀÖÁÖý×ØrÙñåÝÕÝÍÅÍÅ½Å½Å½µ½µµ¢µšµš’Š’Š‚’‚zr‚rjbh]êmH%sH%hxb<mH%sH%h0mXmH%sH%hCbîmH%sH%hÚZmH%sH%h¼YºmH%sH%hÔ`mH%sH%h_L mH%sH%hY<>hY<>mH%sH%hY<>mH%sH%hEýmH%sH%hPömH%sH%h/nmH%sH%hT;™mH%sH%hÛmH%sH%h!a1mH%sH%hPpCJaJmHsHh!a1h!a1CJaJmH%sH%&zÈvÉ”ÊvËzÍìÐôÒÁÖ†Ý×àõãYçÎçÑçÚçÜç^èzê…ìÀî ñ0òqóýöùûKýŠþ—!ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýrÙzÙ¡Ù¦ÙÔÙ7ÚbÚ“Û…Ý†Ý‡ÝÙßòß÷ßÖà×àžâôãõãå@æAæXçYçÖçÚçÜçÝçè]è^è_èyêzê;ërë‘ë’ë“ë„ì…ìúìøðèðøèàØÐÈÀ¸À¸È¸°¸°¨ ¨°¨‘‰¨yyqyqi i iqihÚmH%sH%hì—mH%sH%hêVmH%sH%h!a1mH%sH%h_L mH%sH%hj"Ìhj"ÌCJaJmH%sH%h‰b…mH%sH%hj"ÌmH%sH%hEÝmH%sH%hdpmH%sH%h)TmH%sH%h‹!:mH%sH%h0mXmH%sH%hŒw‰mH%sH%h_¿mH%sH%h»\ýmH%sH%h]êmH%sH%hÑT<mH%sH%)úìûì”îšî î°î·î¿îÀî<ñXñZñ€ññ¿ñÀñÍñ/ò0òqó‡óˆóžó°óTõüöýöøùù&ú=úäúûû£ý²ýÀýˆþ‰þŠþ–—˜¥§ðøðèðèðèðèàØàØàØàØèØÐØÐØÈÀØÀ¸À¸°¨°¸° ° ˜…}…u…uhÌ æmH%sH%h‘žmH%sH%hszmH%sH%h9h‘~·mH%sH%h‘~·mH%sH%hPémH%sH%h»ÐmH%sH%h¹Z.mH%sH%h0umH%sH%h‰n¸mH%sH%h¬ómH%sH%h•dÜmH%sH%hÏt9mH%sH%h`qmH%sH%h;èmH%sH%hÚmH%sH%h‰b…mH%sH%.ð !óô2d2f2h2˜2æ23†3ž3ê3ì384:4Š4Ö45(5Ê5Ì5Î5Ð5øðøèàøèøÞÓËÓÃ»³§›³“³ˆ}umumbWMjhH8#0JUh‘žh‘žmH%sH%h‘žh‘žmHsHh‘žmHsHh‘žmH%sH%h‘*h‘žmH%sH%h V h(mHsHhù8ámHsHhy$hy$5mH%sH%hy$h(5mHsHh(mHsHhPpmHsHh V mHsHh¦%£mH%sH%h‘*hù8ámH%sH%Uh V mH%sH%hy$mH%sH%hszmH%sH%hZ_\mH%sH%!óô J2h2ì3:4‚4Ö4N5°5Ì5Î5à5â5ä5ú5ü5þ566ýýýøýýóóóóýýýýýýçÞýçÞýýý„h]„hgdól„øÿ„&`#$gdólgdù8ágdy$.. 0:C=8=J. 71@0==KO !>G8=5=8O . ">?@>A.- $545@0;87F80;87;>387;88B8:0 =B5@=0F8>=0;0., 8AJ<0 : B>20@8I04=>9 AA>F80F88 01>G8EJ lk 250-287 .- >3J 8 >AC40@AB2>.- 0@>4=>5 5;>. !... ?>4 @540:F85N . '5@:57>20. "8?>3@0D8O 8AB:>2J «%;51J 8 >;O» 163, Jubilee street, Mile End, London, E. ! B@51>20=8O<8 >1@0I0BJAO : . Schapiro, ?> B>2J >=4>=J 1915. PAGE PAGE 5 Ð5Ü5Þ5à5ä5æ5ò5ô5ö5ø5ú5þ566úðúìðúðáðúìÝÒh‘žh‘žmH%sH%hæ‰hæ‰0JmHnHuhH8#jhH8#0JU hH8#0J ,1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°°Ä°ÄÄœ@@ñÿ@NormalCJ_HaJmH sH tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontRi@óÿ³RTable Normalö4Ö l4Öaö(k@ôÿÁ(No List4 @ò4ólFooter ÆàÀ!.)@¢.ólPage Numberü:ÿÿÿÿ;VWX‚ƒ»Ö×Øçèúû%Ÿ O m²Åv+,°2¶ r"$º'¹)-æ.ç.è.é.ú.û. 2$4368c:y;,=÷@fC&EsF[G\G_GpGqGæG®HZJ%KñPÂSMWùWùZ]___9_:_·_aa1a2aYata‹a²a´ace¿giƒmÒnHq‰rptüumynyry‚yƒy®y¯y·y¸y|zç|½}Ã~_€Q¡„ô†ˆ€‰ÈŒ«Ž¯‘e”Œ–â™}œÉ£ž¤ž¥ž®ž¯ž6£C©Žæ°´ò´œ¶¶¯¶°¶¸†»z½v¾”¿vÀzÂìÅôÇÁË†Ò×ÕõØYÜÎÜÑÜÚÜÜÜ^Ýzß…áÀã æ0çqèýëîðKòŠó—õ!ùóùôùú úúú<úKú û4ûXû‚û¾ûïûýûþûüü üüüüü˜0€€0˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€x˜@0€€˜@0€€x˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€0˜0€€x˜0€€ ˜0€€(˜0€€x˜0€€(˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€(˜0€€x˜0€€0˜0€€0˜0€€(˜0€€ ˜0€€x˜0€€(˜0€€(˜0€€˜0€€x˜0€€0˜0€€x˜0€€x˜0€€0˜0€€0˜0€€˜0€€0˜0€€0˜0€€8˜0€€8˜0€€8˜0€€x˜0€€@˜0€€@˜0€€@˜0€€x˜0€€H˜0€€x˜0€€H˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€P˜0€€P˜0€€P˜0€€˜0€€P˜0€€P˜0€€P˜0€€P˜0€€P˜0€€X˜0€€X˜0€€X˜0€€x˜0€€`˜0€€`˜0€€`˜0€€x˜0€€h˜0€€h˜0€€˜0€€h˜0€€˜0€€h˜0€€x˜0€€h˜0€€h˜0€€h˜0€€˜0€€h˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€x˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€ˆ˜0€€x˜0€€ˆ˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€˜˜0€€x˜0€€ ˜0€€ ˜0€€ ˜0€€¨˜0€€˜0€€˜0€€¨˜0€€¨˜0€€¨˜0€€¨˜0€€°˜0€€°˜0€€˜0€€x˜0€€¸˜0€€¸˜0€€¸˜0€€x˜0€€È˜0€€È˜0€€È˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€Ð˜0€€Ð˜0€€Ø˜0€€Ø˜0€€Ø˜0€€˜0€€x˜0€€à˜0€€à˜0€€à˜0€€à˜0€€è˜0€€è˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€x˜0€€è˜0€€x˜0€€è˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€è˜0€€˜@0€€á˜@0€€ {0€˜@0€€˜@0€€ {0œ pîÁôË¡|&+ =cRg¿r,ˆ¼©ªÁrÙúìðÐ56ƒ†‡‰ŠŒ’“•–—œ#sQ‹l¡zÈ!6„ˆ‹Ž‘”˜6…!•!ÿ•€ÿÿ…<‰ôNê†<‰lü"wûwûü}û}ûü9*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€place€8*€urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags€City€:@UZˆŠ’”§¨¬åæ+,€ƒºÀÖØåìúü'(#$BCŸ¡$&ƒ†>?©ª×ÙÜàîïž £ ¤ ð ó : ; L P « Û Ý 56@APQXYy{åæ È Ê «¬FIln®»¼noÜÝ 5734tu—™¦§±³ MNfh|}‘˜š)+çé/1CEegÄÆvw*-¯±íî&'/4½¾õ÷"$KM]^tu‚„³µ‹ŒPRjktu}~µ·ÚÛ ¢ÊÌäåóô } ~ ¤ ¦ º » c!d!q!r!q"s"Œ#Ž#$$‹&Œ&¹'»'Ã'Å'<(=(ÿ()^)_)¸)º),*-*s*t*‘*’*°*±*++N+P+y+z+˜+™+,,#,$,7,9,”,•,ž,Ÿ,¥,¦,¼,½,Œ-Ž-^.`.f.g.p.q.z.{.œ..å.í.ø.ü.Õ/Ö/=0>0Q0R0d0e0h0j0Ó0Õ0à0á011ƒ1…1“1”1½1¾1Þ1ß1ê1ì122:2;2k2l2q2r2}22335363#4%4–4—4556595k5m5x5y5¹5º5264696:6>6?6|6}6C7D7N7P7^7_788c:d:ø:ú:x;z;,=-=6=7=I>J>È?É?ö@ø@ÿ@AyAzA¨AªAæBèBCdCgCÎCÏCäCåCDDADCD¤D¦D³D´D¹D»D÷DøDEE$E'EîEïEFFsFtFÈFÊFQGRGZGcGoGrGæGçGsHuH„H†H®H¯H»H¼HøHúHII I!IqIsI¬IIúIûIJJAJCJXJ[JmJnJ¾J¿J%K&KWKXKkKlKK‘K±K³KÁKÂKôKöKLL#L$L8L;LMMMMMM"M#M*M+MGMHMÁMÂM×PÙPðPòPÂQÃQR®RÁSÃSŒUŽULWNWøWúWøZúZ™[›[7\8\?\A\n\o\t\u\¾\¿\ì\í\]]]]]]#]%]C^D^_-_8_;_¶_¸_aa1a2aYa[a±aµa0b2b ccÊcÍcee€e‚eVfXf¾gÀgiiÁiÂi»k½k‚l„l‚m„mÄnÅnÒnÓnoo>o@o:pææƒæ¿æÀæÉæÊæëæíæþæççç.ç1çhçiç•ç–çäçåç è èpèrè‡èˆè›èžèÃèÄèTêUêžê êÓêÔêÜêÞêëë*ë+ë4ë6ëzë|ëë‘ë©ëªëÙëÚëóëôëûëþëgìiìIíKíí‘íîîÀîÂîôîöîïï&ï'ï=ï>ï‘ï’ï·ï¹ïõïöïðð;ð<ðFðGðNðOðºð»ðÊðËðÝðßðÝñßñKòLòØòÚòZó[óˆó‹ó¥ó¦óëóíó7ô8ôDôFô~ôôÔôÖôçôèôøôùô õ"õjõkõ–õ˜õ§õ¨õ`öaönöoöŠöŒöÔöÖö÷÷Â÷Ä÷Ì÷Í÷ÇøÈøæøçøðøòøùùù"ùfùgùlùnùòùöùúú<ú=úIúKúÚúÛúæúçúûûûû3û4û\û]ûüûþûüü:?UX€ƒº¿ÕØæìùü$&ž N P ln±³ÄÆuw*-¯±14µ· q"s"$$¹'»'¸)º)Œ-Ž-å.í.ù.ü.22#4%4264688b:d:x;z;+=-=ö@ø@eCgC%E'ErFtFZGcGoGrGåGçGH¯HYJ[J$K&KðPòPÁSÃSLWNWøWúWøZúZ]]_-_8_;_¶_¸_aa0a2aXa[asataŠa‹a±aµa cc€e‚e¾gÀgii‚m„mÑnÓnGqIqˆrŠrotqtûuýulyvyy†yy´y¶y¹y{z}zæ|è|¼}À}Â~Ä~^€`€PR „¢„ó†õ†ŒˆŽˆ‰‰ÇŒÉŒªŽ¬Ž®‘°‘d”f”‹––á™ã™|œ~œÈÊ¢žªžž°ž5£7£B©D©å°ç°´´ñ´ó´›¶ª¶®¶±¶¸¸…»‡»y½{½u¾w¾“¿•¿uÀwÀyÂ{ÂëÅíÅóÇõÇÀËÂË…Ò‡ÒÖÕØÕôØöØXÜZÜÍÜÖÜÙÜÝÜ]Ý_Ýyß{ß„á†á¿ãÁãæ æ/ç1çpèrèüëþëîîððJòLò‰ó‹ó–õ˜õ ù"ùòùôùúúúú;ú=úJúKúûû3û4ûWûXûû‚û½û¾ûîûïûüûþûüüX^ƒ¿þ*.å.í.ú.cGpGÆPòPWMW_8_vyy†y®y´y·yªž®žš°å°e¶œ¶¡¶®¶@ÀvÀôù úéúþúûû&û4ûïûýûþûüüD7N7þûüüÿÿKoitÐåÏêV‘*dpŠsë ¡= ; _L e ´,p…@;X<.ÉA¡LXhäFSJ4Pp)(µ? V sU"H8#y$“'¯]'sP(‡#)Y@)ñ,¹Z.;f.?G0#1!a1wp4mz6xW89>9Ït9‹!:i0:/i:E<ÑT<xb<Y<>\p>7U@ CGGckGEHÃUIâ6JEMWSM;Rš)S)TÐfT0mXÚZêV[Ô \Z_\þ ^×T`³9cî@f*RhºiŸ>iîwií$kól‰^m/nüpá%q¢,rVr0uvÐ;vMxFx;pyrtyszÆ(z™{Îy|Q,}"|~iv„‰b…õ‡æ‰Œw‰õsŠ1‹36‹H}‹ÊeBŽ(¾ ™o`q ’dT“Ä0•94–ì—¼g˜T;™DF™SHšÚe›\|›Ô`‘ž†>¡½5¢Æ£¦%£;¨}ªËkªBxª|i«up1®¼x®Xy¯q±ñ.±/E±¤g±ó3²üIµZ¶‘~·‰n¸¼Yºª;»XV½Ïe½_¿VUÆ4\ÇèBÈZÉˆtÉj"ÌaÎ»ÐÐG`Ð?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œþÿÿÿŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁþÿÿÿÃÄÅÆÇÈÉþÿÿÿËÌÍÎÏÐÑþÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿÕþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFÐ7vu$Ë×€1TableÿÿÿÿÿÿÿÿžbFWordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ.:SummaryInformation(ÿÿÿÿÂDocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÊCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q