Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ ÍÏþÿÿÿÇÈÉÊËÌÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥ÁU@ ð¿°Àbjbj¬›¬› "ÆÎñÎñ!ÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬T:T:T:8Œ:lø;Œ¬¡¶<<"²<²<²<²<²<²<öžøžøžøžøžøžøž$Ñ¡R#¤:Ÿ¹˜²<²<²<²<²<Ÿ˜˜²<²<Õ Œ“Œ“Œ“²<’D˜²<˜²<öžŒ“²<öžŒ“"Œ“®“˜˜®“²<„<`ÒÒæËT:Dt®“öžë 0¡®“]¤¸’²]¤®“¬¬˜˜˜˜]¤˜®“H²<²<Œ“²<²<²<²<²<ŸŸ¬¬ä79Äj“"¬¬9Föderalism, sotsialism ja antiteologism-1867.a. NB!. Tekstis on kirjavigu, milliseid vahel sirvides parandan. Enne väljatrükki tuleb tekst sellest vaatepunktist läbi vaadata! Palun vabandust tekitatud ebamugavuste eest! See, et viimistlus on tegemata on osalt laiskade peletamise meede. Kui kõik tõlgitud saab, eks siis vaata, mis edasi saab. Kas teha korrektuur, või mitte, või panna tekst oma looduslike vigadega netti. Algne materjalide puudus on asendunud uputusega. Asjaga tegelemisel on teemasid ja materjale kogunenud selline hulk, et nendega tegelemiseks oleks mõnda elu veel vaja. Seepärast pole aega tehnilise kvaliteedi küsimustega tegeleda. K. L. Föderalism, sotsialism ja antiteologism. M Bakunini motiveeritud ettepanek „Rahu ja Vabaduse Liiga Keskkomiteele“ Genf Härrased! Asi, miks me oleme täna siia tulnud, on vajadus organiseerida ja lõplikult kindlustada Rahu ja Vabaduse Liiga, mille aluseks on printsiibid, mis formuleeritud eelnenud korralduskomitees ja vastuvõetud esmasel kongressil. Need printsiibid moodustavad nüüdsest meie harta, mis on meie tulevase tegevuse määravaks aluseks. Meil ei ole õigust sellest vähimatki osa välja jätta, kuid me võime ja isegi oleme kohustatud seda täiustama. Selle kohustuse täitmine on kujunenud olukorras veelgi vajalikum, mis, nagu on kõigile teada, olid ju ülalmainitud printsiibid kiiruga formuleeritud, sest oldi rõhuva Genfi külalislahkuse all... Me visandasime neid, nii-öelda, kahe kõue vahel, me olime sunnitud pehmendama väljendeid, et vältida suurt skandaali, mis oleks võinud viia meie ürituse nurjumisele. Nüüd, tänu Berni hulga südamlikumale ja avaramale külalislahkusele, oleme vabad igasugusest kohalikust välisest survest, tuleb meil taastada printsiibid kogu oma terviklikkuses, heites kõrvale igasuguse kahemõttelisuse, mis ei ole meie vääriline, mis ei ole suure ürituse vääriline, mida me oleme kutsutud alustama. Mahavaikimine, pooltõed, kohitsetud mõtted, igasugused pehmendused ja järeleandmised - argade diplomaatia – kõik see ei kõlba suurte tegude tegijaile: nad nõuavad avatud süda, selget ja tugevat mõistust, täpselt määratletud sihti ja lõpmatut julgust. Härrased, me alustasime suure asja, tõuseme selle kõrgusele. Ta tuleb väärikas või naeruväärne, keskmist ei saa olla ja et ta oleks väärikas, on vähimailgi määral vaja, et tänu meie julgusele ja südamlikkusele on vaja, et me samuti saaks suureks. Me juhime teie tähelepanu mitteakadeemilisele printsiipide lahkamisele. Me ei tohi unustada, et kogunesime siin selleks, et kooskõlastada poliitilised vahendid ja abinõud, mis on hädavajalikud meie ürituse elluviimiseks. 1867.a. mais oli prantsuse ajakirjanduse kaudu tehtud Rahu Kongressi kokkukutsumise ettepanek. Selle idee kiitsid heaks Euroopa kodanlikud demokraadid ja paljud sotsialistid. 9-12 septembrini toimus Genfis I Rahu Kongress, kus loodi patsifistlik Rahu ja Vabaduse Liiga. Kuid nüüd me teame samuti, et poliitikas ei saa ilma teooria ja selgelt määratlemata sihtideta olla ausat ja kasulikku praktilist tegevust. Vastasel juhul, kuivõrd me oleme täis vabadust armastavaid tundeid, võime ka tulla hoopis vastupidiste praktiliste tulemusteni: me võiksime vahest alustada vabariiklike, demokraatlike ja sotsialistlike veendumustega ja lõpetada nagu bismarklased või hoopis bonapartistid. Täna tuleb meil teha kolm asja: 1)Määratleda tingimused ja valmistada ette uue Kongressi elemendid. 2)Organiseerida meie Liiga, kuivõrd see on võimalik kõigis Euroopa maades, levitada teda veel ja see näib meile mõttekas, ka Ameerikasse ja asutada igal maal rahvuslikud komiteed ja provintsides allkomiteed, andes igale neist seadusliku, hädavajaliku autonoomia ja allutades nad kõik hierarhiliselt Keskkomiteele Bernis. Anda nendele komiteedele volitused ja vajalikud instruktsioonid propagandaks ja uute liikmete vastuvõtuks. 3)Propaganda tegemiseks asutada ajaleht. Kas pole ilmselge, et selleks, et hästi täita need kolm asja, me peame töötama eelnevalt välja printsiibid, millised juba määratleksid juba ilma kahemõttelisusteta Liiga olemuse ja eesmärgid. Need printsiibid, üheltpoolt hingestavad ja suunavad nii meie kirjalikku kui suulist propagandat, aga teisest küljest, teenivad tingimustena ja alusena uute liikmete vastuvõtul. Viimane punkt, härrased, näib meile erakordselt tähtis. Muidu meie tulevik sõltub ideede ja tendentside suundumistest, nii nagu poliitilistest kui ka sotsiaalsetest, samuti majanduslikest ja kõlbelistest, ka inimestest, kellele me avame oma read, luues kõrgeima taseme demokraatliku institutsiooni, me ei hakka oma rahva juhtideks pretendeerima, s.t. oma toetajaskonna masse, ülevalt alla ja kui me oleme organiseerunud, me kunagi ei lase endale peale suruda neile autoritaarselt meie ideid. Vastupidi, me tahame, et kõik meie provintside allkomiteed ja rahvuslikud komiteed, kuni kesk- ja rahvusvahelise komiteeni, valitaks alt üles meie toetajate häältega kõigis maades ja seepärast saaksid nende tunnete, ideede ja tahte kindlaks ja kuulekaks väljendajaks. Kuid nüüd, mil me otsus alluda kõigele, mis hakkab puutuma Liiga ühist üritust, enamuse soovidele, praegu, olles ikkagi väiksearvuline, kas me ei peaks, kui me ei taha, et me Liiga kunagi – vahest kalduks kõrvale oma algsest ideest ja suunitlusest, mis antud ta initsiaatoritelt, kas me ei peaks võtma meetmeid, et mitte keegi, kel sellised plaanid, mis on vastuolus meie ideedele ja suunale, ei saaks Liiga liikmeks. Kas me ei pea organiseeruma nõnda, et meie toetajate suur enamus jääks ustavaks meid täna innustavatele tunnetele ja seada sisse sellised eeskirjad liikmete vastuvõtuks, et kui ka vahetuks komiteede koosseis, jääks Liiga vaim muutumatuks? Me saame seda saavutada vaid siis, kui töötame välja ja määratleme sihid nii selgelt, et keegi, kes olles kuidagi mingis suhtes nende vastu, ei saaks tungida meie ridadesse. Ei ole kahtlust, kui me hakkame hoiduma oma printsiipide tegelikust iseloomust selgesti väljendumast, võiks meie toetajaskond saada väga suureks. Me saaksime siis sel juhul, nagu meie delegaat h. Schmidlin Bazelist soovitas, võtta meie ridadesse palju sõjaväelasi ja pühamehi, miks mitte ka sandarmeid? Või siis Rahu Liiga näitel, mis asutatud Pariisis kõrgete keiserlike aukandjate õnnistusel, nagu h. Mikael Shevalle ja Federik Passi – veelgi alandavam oleks paluda mõnelt kuulsalt preisi, austria või vene printsessilt nõusolekut olla meie assotsiatsiooni auliikme staatuses. Kuid nagu ütleb vanasõna, „kes paljusid embab, see halvasti kallistab“, kõik need kallihinnalised lisad maksaksid vast meile meie täieliku hävimise ja selles kahemõttelisuse massis ja fraasides, mis praegusel ajal mürgitaks avalikku arvamust Euroopas, saaksid vast vist veel üheks halvaks naljaks. Teisest küljest, on ilmselge, et kui me hakkame avalikult kuulutama oma printsiipe, siis toetajate hulk saab olema piiratud, kuid äärmisel juhul on nendeks tõsised inimesed, kellele võib loota- ja meie aus, valgustatud, tõsine propaganda ei hakka mürgitama vaid publikut moraalselt tervendama. Niisiis, vaatame, millised on siis meie uue assotsiatsiooni printsiibid? Teda nimetatakse Rahu ja Vabaduse Liigaks. Seda on juba küll: sellega me erineme kõigist teistest, kes püüavad saavutada rahu iga hinnaga, isegi vabadust ja väärikust ohvriks tuues. Meie erineme isegi inglise rahuühiskonnast, mis eraldades end igasugusest poliitikast, kujutab ette, et tänapäevase riigikorralduse puhul on Euroopas võimalik ka rahu tagada. Kuid vastupidiselt pariisi ja inglise ühiskonna ultrapatsifistlikele tendentsidele, meie Liiga kuulutab, et ta ei usu rahusse ja ta soovib rahu vaid suurima vabaduse tingimustes. Vabadus – see ülistatud sõna, tähistab suurt üritust, mis mitte kunagi ei lakka leegitsemast kõigi elavate inimeste südametes. Kuid ta nõuab täpset määratlust. Või muidu me ei pääse kahemõttelisusest, nii et meie ridadesse võivad sattuda bürokraadid – kodurahu pooldajad, monarhistid, konstitutsionalistid, liberaalsed aristokraadid ja kodanlus, kõik need, kes ühel või teisel tasemel on privileegide pooldajad ja on demokraatia loomulikeks vaenlasteks. Nad võivad moodustada meie ridades enamuse, ettekäändel, et ka nemad armastavad vabadust. Et hoida ära selle valestimõistmise kurbi tagajärgi, „Genfi kongress“ (mai 1867) kuulutas, et ta soovib „panna rahu tagatiseks demokraatia ja vabaduse“, millest järeldub, et selleks, et saada meie Liiga liikmeks on vaja olla demokraat. Tähendab, jäetakse välja kõik aristokraadid, kõik mingite privileegide pooldajad, kõik monopolistid ja igasugused poliitiliste erandite taotlejad, kuna sõna: „demokraatia“ tähendab ei miskit muud kui rahva juhtimist rahva abil ja rahva jaoks, mõeldes selle all kogu rahvamassi – aga tänapäeval on vaja sellele lisada naised – kes on osa rahvusest. Selles mõttes me oleme kõik, loomulikult demokraadid, kuid me peame samal ajal tõdema, et see termin, „demokraatia“ , ei ole piisav, et täpselt määratleda meie Liiga iseloomu, ning et, kui teda vaadelda eraldi, võib ta nagu ka termin „vabadus“, anda põhjust vääritimõistmiseks. Kas me siis ei näinud, kuidas Ameerikas veel selle sajandi alguses plantaatorid, orjapidajad Lõunas ja nende toetajad Põhja Osariikides nimetasid end demokraatideks? Aga kaasaegne tsesarism oma koletuslike tagajärgedega, mis ripub hirmsa ohuna kõige kohal, mida Euroopas kutsutakse inimlikkuseks, ei nimeta end samuti demokraatlikuks? Ja isegi moskva ja Sankt-peterburi imperialism, see Riik – sõnakõlks, on kõigi tsentraliseeritud sõjakate ja bürokraatlike suurriikide ideaal, kuid kas mitte just äsja ei lömastatud demokraatia nimel Poola? Selge, et demokraatia ilma vabaduseta ei saa teenida meie lipuna. Kuid mis on demokraatia, mis põhineb vabadusel, kui mitte Vabariik? Vabaduse ja privileegide ühendamisel moodustub konstitutsioonilise monarhia kord, kuid ta liit demokraatiaga võib teostuda vaid Vabariigis. Ettevaatlikkusest, mida me heaks ei kiida, leidis Genfi kongress olevat vajaliku hoiduda oma resolutsioonides sõnast „vabariik“. Kuid, kuulutades oma soovi „ehitada rahu demokraatiale ja vabadusele“, ta näitas tahtmatult end vabariiklasena. Niisiis, meie Liiga peab olema üheaegselt demokraatlik ja vabariiklik. Ja me mõtleme, et me kõik oleme siin vabariiklased selles mõttes, et liikudes halastamatus loogilises järjepidevuses, hoiatatud mitte niivõrd päästvatest, kui ka halastamatutest ajaloo õppetundidest, kõigest mineviku kogemusest ja eriti sündmustest, millised varjutasid Euroopat peale 1848.a.... ja nende ohtudega, mis veel täna ähvardamas, me kõik tulime veendumusele: monarhistlikud institutsioonid on sobimatud rahu, õigluse ja vabaduse võimule. Mis aga puutub meisse, härrased, siis meie kui vene sotsialistid ja kui slaavlased, loeme oma kohuseks avalikult kuulutada, et meile sõna „vabariik“ ei oma teistsugust tähendust, kui puhtalt eitavat: ta tähendab monarhia kukutamist või hävitamist. Sõna mitte ainult ei suuda meid sütitada, vaid vastupidi, iga kord kui meile esitletakse vabariiki kui positiivset, kõigi murettegevate küsimuste tõsist lahendust, kui kõrgemat eesmärki, millise saavutamiseks me peame suunama kõik oma pingutused, me tahaksime protesteerida. Me vihkame monarhiat kogu südamest; me ei soovi midagi rohkemat, kui selle kukutamist Euroopas ning kogu maailmas ja me oleme veendunud, nagu ka teie, et selle hävitamine on sine qua non* ((*lad. Tingimus, milleta miski on võimatu, hädavajalik tingimus)) inimkonna vabastamise tingimus. Sellest vaatepunktist me oleme tõelised vabariiklased. Kuid me ei arva, et monarhia kukutamisest veel piisab, et vabastada rahvad ja anda neile rahu ja õiglus. Vastupidi, me oleme kindlalt veendunud, et suur sõjaväestatud, bürokraatlik, poliitiliselt tsentraliseeritud vabariik võib saada ja vältimatult saabki suurriigiks, mis püüdes väliste vallutuste poole, rõhumisele riigis eneses, et ta ei ole võimeline tagama oma alamatele, isegi kui neid hakatakse nimetama kodanikeks, heaolu ega vabadust. Kas me siis ei näinud suurt prantsuse rahvast, kes end kahel korral kuulutas demokraatlikuks vabariigiks ja kaotas mõlemal korral oma vabaduse ning laskis end tõmmata vallutussõdadesse? Kas kirjutame siis meiegi, sarnaselt paljudele teistele, need haletsusväärsed libastumised prantsuse rahva kergemeelse temperamendi ja ajaloolise korraharjumuse süüks, kes, nagu väidavad tema laimajad, on võimeline saavutama vabaduse ootamatu peadpööritava rünnakuga, kuid ei oska seda kasutada ega seda praktikas rakendada? Me ei saa, härrased, ühineda sellise, terve Euroopa ühe valgustatuima rahva hukkamõistmisega. Me oleme veendunud, et kui Prantsusmaa kaotas kahel korral vabaduse, ja demokraatlik vabariik muutus seal sõjaväeliseks diktatuuriks ja sõjaväeliseks demokraatiaks, siis selles ei ole süüdi selle rahva iseloom, vaid selle poliitiline tsentraliseeritus. See tsentraliseeritus, mis on juba ammusest ajast teostatud prantsuse kuningate ja riigimeeste poolt, kehastunud hiljem inimeses, libekeelseks õukonna retoorikuks Suureks Kuningaks **(**Louis XIV), kes hiljem pagendatud oma häbiväärsete vanadusnõrkuses monarhia tegude eest, lõpuks oleks ta uppunud porri, kui Revolutsioon ei oleks teda oma võimsa käega sellest välja tirinud. Jah, kummaline asi see Suur revolutsioon, milline ajaloos esmakordselt kuulutas välja mitte ainult kodaniku vabaduse vaid ka inimese vabaduse: saanud monarhia järglaseks, mille ta tappis, ta elustas samal igasuguse vabaduse eitamise – tsentraliseerimise ja Riigi kõikvõimsuse. Asutava Kogu poolt uuesti loodud (tõsi, selle vastu võitlesid, kuid peaaegu edutult, zirondiinid***(***Suure prantsuse revolutsiooni aegne poliitiline grupeering, kes olid parempoolsete, eesotsas Robespierre vastu. Zirondiinide liidriteks olid J. P. Brissot, P. V. Vergniaud, A. N. Condorcet jne.)(zirondist – suurkodanluse partei liige Prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal XVIII saj. lõpul), see tsentraliseerimine lõpetati Rahvusliku Konvendi poolt. M. Robespierre ja Saint-Just olid selle tõelised taastajad: miski ei olnud unustatud uues valitsusmasinas, isegi mitte Ülim Olend*(*Riigi religioosne kultus, mis juurutati 7. mail (18 florealil) 1794.a. Konvendi, eesotsas Robespierre dekreediga, asendades Mõistuse kultuse, mida propageerisid vasak-jakobiinid (P. G. Chaumette, J.R.Hebert jt.). Kultuse sisseviimise eesmärgiks oli lõpetada lahti-kristlustamise protsess, mis võttis Prantsusmaal suured mastaabid. Kuid Ülima Olendi kultus, mis kujutas endast siiski omapärast Mõistuse kultuse järge, „puhastatud kristlus“, ei suutnud asendada „positiivset religiooni“ ja lõpetas oma eksisteerimise jakobiinide diktatuuri langemisel juunis 1794.a.) koos Riigi kultusega. Ta ootas üksnes osavat masinisti, et ilmutada üllatunud maailmale kogu kitsenduste kõikvõimsust, millega läbimõtlematud seadused ta varustasid .... ja leiduski Napoleon. Nii siis, see revolutsioon, mis alguses oli innustatud armastusest vabaduse ja inimlikkuse vastu, ühtaegu uskus võimalusse lepitada teda Riigi tsentraliseerimisega, tappis end, tappis neid ja asemele ei sünnitanud midagi – väljaarvatud sõjaväelise diktatuuri, sesarismi ((Gaius Julius Caesar 13 VII 100 – 15. III 44.a. ema, Rooma riigimees, väejuht ja kirjanik. Oli senati oligarhia vastane...)). Kas pole siis selge see, härrased, et päästa Euroopas vabadus ja rahu, me peame sellele koletuslikule ja rõhuvale tsentraliseeritud sõjaväelis-bürokraatlikule, despootlikule, konstitutsioonilis-monarhistlike ja isegi vabariiklikele riikidele vastandama Föderalismi päästva printsiibi, printsiip, mille särava ilmekuse toovad esile, muide, viimased sündmused Põhja-Ameerika Ühinenud Riikides. Sellest ajast peale, neile, kes tõeliselt soovivad Euroopa vabanemist, peaks olema selge, et säilitades kõik oma sümpaatia suurtele sotsialistlikele ja humaansetele ideedele, mis Prantsuse Revolutsioon välja kuulutas, me peame loobuma ta Riigipoliitikast ja otsustavalt vastu võtma põhjaameerikaliku vabadusepoliitika. I Föderalism. Meil on rõõm teatada, et Genfi kongress tervitas üksmeelselt seda printsiipi. Seesama Šveits, milline, ühe sõnaga öeldes, nii edukalt seda praktikas kasutab, et liitus ilma mingite piirangutega ja võttis selle üle koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Kuid kahjuks oli see printsiip kongressi otsustes väga halvasti formuleeritud ja mainitud vaid kaudsel viisil. Esiteks, Liiga tõttu, mida meil tuleb luua ja edasi ajakirja pärast, millise me peame välja andma „Ühinenud Euroopa Osariikide „ ((Minu suurendus. K. L.)) nime all. Muuseas, meie arvates, ta peaks olema esimesel kohal meie printsiipide deklaratsioonis. 1)Selleks, et vabadus, õiglus ja rahu võidutseks Euroopa rahvusvahelistes suhetes, selleks, et teha võimatuks kodusõjad erinevate rahvaste vahel, mis moodustavad Euroopa perekonna, on vaid üks vahend: moodustada Ühinenud Euroopa Osariigid. 2)Et Euroopa Osariigid ei saa, jõudude koletusliku ebavõrdsuse tõttu, olla moodustatud sellisel kujul, millised nad praeguseks on välja kujunenud. 3)Et Saksa konföderatsioon otsa saamine tõestas vaieldamatul moel, et monarhiate konföderatsioon – see on pilge, et ta on jõuetu elanikele nii rahu kui ka vabadust garanteerima. 4)Et mitte ükski tsentraliseeritud, bürokraatlik ja sellega sõjaväestatud riik, nimetagu end isegi vabariigiks, ei saa tõsisel ja siiral moel minna rahvusvahelisse konföderatsiooni. Juba oma konstitutsioonilt, milline hakkab alati olema avalikult või varjatult sisemist vabadust eitav, see hakkab möödapääsmatult alaliselt kutsuma sõdima, olles naabermaade eksisteerimisele ohuks. Olles asutatud põhiliselt viimati mainitud vägivallaaktiga, vallutusel või sellel, et isiklik elu kuulutatakse varguseks sissemurdmisega – aktil, mis on iga religiooni kiriku poolt õnnistatud, õnnistatud ajas ja muutudes sel moel ajalooliseks õiguseks ja toetudes sellele jumalikult õnnistatud vägivallale kui erandlik ja kõrgem õigus ja igasugune tsentraliseeritud riik loeb endale võimalikuks eitada absoluutselt kõigi teiste riikide õigusi, tunnistades neid nendega sõlmitud lepingutes vaid poliitilistes huvides või siis oma nõrkuse tõttu. 5)Et kõik Liiga pooldajad peavad järelikult hakkama suunama kõiki oma jõupingutusi isamaade ümberkorraldamisele ja et vahetada välja vana organisatsiooni, mis põhineb ülalt alla vägivallal ja autoritaarsel printsiibil, uue organisatsiooniga, mis ei oma muud alust, peale huvide, vajaduste ja elanikkonna loomulikel harrastustel, ei mingit muud printsiipi, kui vaid vaba indiviidide ja kommuunide, kommuunide ja provintside* (* Vapper itaalia patrioot Giuseppe Mazzini, kelle vabariiklik ideaal ei ole miski muu kui prantsuse 1793.a.vabariik, mis parandatud Dante poeetiliste traditsioonide järgi ja armastusest võimu vastu kui Rooma valitseja, hiljem üle vaadatud ja parandatud uue teoloogia vaatevinklist, pooleldi ratsionaalne pooleldi müstiline, see tähelepanuväärne patrioot, alati aus, kirglik ja alati erandlik, vaatamata tema kõigile pingutustele tõusta rahvusvahelise õiguse tasemele, patrioot, kes alati eelistas oma maa suurust ja võimsust selle heaolule ja vabadusele, Mazzini oli alati vihane provintside autonoomia vastane, mis loomulikult rikkus suure Itaalia riigi ühtlust. Ta väidab, et võimsa vabariigi tasakaalustamiseks on piisav autonoomsest kommuunist. Ta eksib; sest mitte ükski kommuun ei suuda vastu seista sellisele tsentraliseeritud organisatsioonile, ta surutakse laiaks, sest ta on üksik. Et sellises võitluses mitte hukkuda on vaja, et ta üldiseks enesekaitseks oleks liitunud naaberkommuunidega föderatsiooni. s.t. ta peab moodustama koos nendega autonoomse provintsi. Peale selle, et kui provintsid autonoomseteks ei saa, peavad neid juhtima riigi ametnikud. Ei ole keskkohta rangelt järjepideva föderalismi ja bürokraatliku korra vahel. Siit tuleneb, et vabariik, mille poole Mazzini püüdleb, oleks bürokraatlik riik, järelikult sõjaväestatud, mis asutatud välisele võimsusele, mitterahvusvahelisele õiglusele ja sisemisele vabadusele. 1793.a., Terrorire~iimi ajal, olid Prantsusmaa kommuunid tunnistatud autonoomseteks, mis aga ei seganud olla alla surutud Konvendi revolutsioonilise despotismi poolt ja täpsemalt öeldes, Pariisi Kommuuni poolt, millise loomulikuks järglaseks ilmus Napoleon.), provintside ja rahvuse – föderatsioon ja lõpuks nende viimaste Ühinenud Osariigid, algul Euroopa, aga hiljem kogu maailma. 6)Järelikult, eemaldumine kõigest, mida nimetatakse riikide ajalooliseks õiguseks; kõik küsimused loomulikest, poliitilistest, strateegilistest ja kaubanduspiiridest peavad nüüdsest olema arvatud ajalukku läinuks ja olema lükatud otsustavalt tagasi kõigi Liiga pooldajate poolt. 7)Iga rahva, suure või väikese, nõrga või tugeva, iga provintsi, iga kommuuni absoluutse täieliku autonoomia õiguse tunnistamine vaid ühel tingimusel, et ta sisemine ülesehitus ei hirmutaks, ega oleks ohtlik teistele naabruses asuvatele maade autonoomiale ja vabadusele. 8)Kui mingi riik läks mingisuguse riigi koosseisu, isegi kui ta astus sellesse vabatahtlikult, ei tähenda see veel seda, et ta peaks seal olema igavesti. Ei mingi igavene lubadus ei tohi olla inimliku õigluse piirajaks, ainuke, mida me tunnustame, põhineb vabadusel. Õigus vabalt ühineda ja samavõrdselt lahku lüüa on esimene ja kõige tähtsam kõigist poliitilistest õigustest, milleta konföderatsioon oleks maskeeritud tsentralisatsioon. 9)Kõigest, ülaltpoolt tulenevast, et Liiga peab mõistma hukka igasuguse liidu selle või teise rahva demokraatliku osaga, mingi monarhistliku riigiga, isegi kui see liit tooks võimaluse tuua vabadust (sõltumatust) sellele rõhutud maale. Selline liit võib tuua vaid pettumusi ja oleks samal ajal revolutsiooniürituse reetmine. 10)Vastupidiselt sellele Liiga, nimelt sellepärast, et ta on Rahu Liiga ja sellepärast, et on veendunud, et maailm ei saa olla vallutatud ja teisiti korraldatud, kui rahvaste kõige tihedamal solidaarsusel, mis põhineb õiglusel ja vabadusel, peab valjult väljendama oma kaastunnet igasugusele rahva rõhumise, nii sisemise- kui välise, vastasele mässule, oleks vaid see mäss meie eesmärkide nimel ja rahvamasside poliitilistes ja majanduslikes huvides, aga mitte võimsa Riigi loomise ambitsioonikas püüd. 11)Liiga hakkab pidama halastamatult võitlust kõigega, mida nimetatakse kuulsuseks, suuruseks ja riiklikuks võimsuseks. Kõigi nende valede ja kahju tekitavate iidolitele, millele oli toodud ohvriks miljoneid inimesi, me vastandame inimliku mõistuse, tarkuse, teadusele ja tööl, õiglusel ja vabadusel põhineva üleüldise õitsengu. 12)Liiga tunnustab rahvust kui loomulikku fakti, mis omab vaieldamatut õigust eksisteerimisele ja selle vabale arengule, kuid mitte kui printsiipi, kuna igasugusel printsiibil peab olema üldine tähendus, aga rahvus – see on vaid üksik, erandlik fakt. Nõnda nimetatud rahvuslik printsiip, millisena seda esitatakse meie päevadel Prantsusmaa, Venemaa ja Preisimaa valitsuste, aga samuti paljude saksa, poola, itaalia ja ungari patriootide poolt kui vaid tähelepanu kõrvale suunav vahend, millise reaktsioon seab revolutsiooni vaimu vastu: see printsiip, mis oma olemuselt on kõrgeima tasemeni aristokraatlik on täis põlgust rahvaste dialektide suhtes, millistel ei ole oma kirjakeelt, vaikides eitavad provintside vabadust ja reaalset kommuunide autonoomiat ja olles toetatud kõikides riikides mitte rahvamasside poolt, kelle reaalsete huvidega ta süstemaatiliselt ohverdab, n. n. üldise heaolu nimel, milline on alati vaid priviligeeritud klasside hüve, - see printsiip ei väljenda miskit muud, kui riikide kurikuulsaid ajaloolisi õigusi ja ambitsioone. Nii-siis, rahvuse õigust tuleb Liiga poolt vaadelda alati kõrgeima vabaduse printsiibi loomulikku tagajärge ja see lakkab olemast õiguseks kui ta vaid satub vabadusega vastuseisu või isegi lihtsalt väljaspool vabadust olevaks. 13)Üksmeel on siht, milleni inimkond vaieldamatult püüdleb. Kui ühtsus muutub paratamatuks, lõhub harituse, väärikuse ja indiviidide õitsengu iga kord, kui ta moodustub väljaspool vabadust, või vägivallaga, või siis mingisuguse teoloogia, metafüüsika, poliitilise või majandusliku idee mõju all. Patriotism, mis püüdleb, vabadusest möödudes, ühtsusele - on halb patriotism. Alati ta toob kahju rahva ja maa tegelikele huvidele, mida ta justkui tahab ülistada ja teenida, olles tihtilugu, iseenda tahtmata, reaktsiooni sõber ja revolutsiooni vaenlane, s.t. ka rahvaste ja inimeste vabanemisele. Liiga saab tunnustada vaid üht ühtsust: seda, milline moodustub vabalt autonoomsete osade föderatsiooni kaudu üheks tervikuks, selleks, et see hiljem ei oleks eraõiguste ja huvide eitajaks, kalmistuks, kuhu vägivaldselt maetakse igasugune kohalik õitseng, saaks, vastupidi, saaks igasuguse autonoomia ja õitsengu allikaks ja kinnituseks. Nii-siis, Liiga hakkab kõigi jõududega võitlema igasuguse religioosse, poliitilise, majandusliku ja ühiskondliku organisatsiooni vastu, milline ei ole täielikult läbiimbunud sellest vabaduse printsiibist: milleta ei ole valgustustööd, ega õiglust, ega õitsengut, ega ka inimlikkust. Säärane, härrased, on meie ja ilma kahtluseta, ka teie arvates Genfi kongressil avalikult väljakuulutatud Föderalismi printsiibi vältimatu ja möödapääsmatu käik. Sellised on rahu ja vabaduse edasilükkamatud tingimused. Edasilükkamatud – ja, kuid kas ainsad? – Ei arva. Põhja Ameerika suures vabariiklikus konföderatsioonis olid Lõuna Osariigid vabariiklike Osariikide sõltumatuks kuulutamise hetkest demokraatlikumad ja föderalistlikumad, kuni soovini eralduda. (Nagu teada, Ameerikas Lõuna toetajad Põhja vastu, s.o. orjus orjade vabastamise vastu, nimetavad end demokraatideks.) Ja ikkagi nad said viimasel ajal vabaduse ja inimlikkuse poolt hukka mõistetud, kui isikud, kes oma ebaõiglase ja pühadust teotava sõjaga Põhja Osariikide vastu oleksid peaaegu hävitanud selle kõige kaunima poliitilise organisatsiooni, mis kunagi on ajaloos eksisteerinud. Milles on sellise imeliku fakti põhjus? Oli see poliitiline põhjus? Ei, ta oli täielikult sotsiaalne. Lõunaosariikide poliitiline ülesehitus oli mitmes suhtes juba täiuslikum, sisaldas endas suurt vabadust, enam kui Põhja Osariikides. Kuid sellel riigikorraldusel oli üks must plekk, nagu ka vanaaja vabariikides: kodanike vabadus põhines orjade vägivaldsel tööl. Sellest mustast plekist oli küllalt, et lõpetada nende Osariikide eksisteerimine. Kodanikud ja orjad – selline oli vana maailma vastuolu, nagu ka kaasaegsetes orjanduslikes riikides. Kodanikud ja orjad, n. n. sunnitud töötajad, orjad mitte õiguse vaid tegelikkuse järgi, - selline on kaasaegse maailma antagonism. Sarnaselt sellele, et vanad riigid hävisid orjusest, nii hukkuvad ka kaasaegsed riigid proletariaadi läbi. Asjatu on püüda end lohutada mõttega, et see antagonism on pigem fiktiivne, kui tegelik, või et on võimatu tõmmata joont omavate ja mitteomavate klasside vahele, sest need klassid lähevad ühest teise oma vahepealsete tabamatute varjundite kaudu. Tõelises maailmas ei ole samuti eraldusjoont; nii nagu näiteks elu arengu tõusvas reas on väga raske määratleda punkti, kus lõppeb taimede maailm ja algab loomade kuningriik ning kus lõppeb loomariik ja algab inimsugu. Sellegi poolest eksisteerib taimse ja loomse maailma vahel täiesti reaalne piir, nii ka inimühiskonnas, vaatamata ülemineku vormidele, mis muudavad vähemärgatavaks ühest poliitilisest ja sotsiaalsest seisundist teise ülemineku, on klassi vahe märgatav, igaüks suudab eristada aadli aristokraatiat rahandus-aristokraatiast, suurkodanlust väikekodanlusest ja viimasest vabriku ning linnaproletariaati. Sama täpselt, nagu suurmaavaldajat, rantjeed, ise oma maad harivat talupoega, farmerit ja lihtsast külaproletariaati. Kõik need erinevad sotsiaalsed ja poliitilised reaalsused – on kokku võetavad kahes diametraalselt vastandlikes põhikategoorias, loomulikes üksteise vastastes. Poliitilised* (* privigileeritud) klassid, millised koosnevad isikutest, kes omavad privileegi maa suhtes, nii ka kapitali, või isegi kodanlikku haridust** (**Isegi omamata varandust, see kodanlik moodustis, sellise solidaarsuse juures, mis seob kõiki kodanikuühiskonna liikmeid, kindlustab selle omanikule suure privileegi ja tasu töö eest kuivõrd see vahetu kodanlase töö tasustatakse kolm, neli korda kallimaks, kui ka kõige targema töölise oma), ja töölisklassi, ilma jäetud kapitalist, nõnda ka maast, haridusest ja kasvatusest. Peab olema sofist või pime, et eitada seda kuristikku, mis eraldab need kaks klassi. Sarnaselt vanaajale, meie kaasaegne tsivilisatsioon oma suhteliselt suure riviligeeritud kodanike arvuga põhineb sunduslikul tööl (mida sunnib nälg) suurele enamusele elanikkonnast, määratud harimatusele ja tahumatusele. Lootusetu on püüd end veenda, et seda kuristikku on võimalik hävitada rahvamasside haridustaseme tõstmisega. Suurepärane asi on asutada rahvakoole, kuid on vaja endalt küsida, et ka võib rahva hulgast pärit inimene, kes vireleb päevast päeva oma käte tööga perekonda toites, olles ise jäänud ilma haridusest ja puhkusest ja olles sunnitud end nüristama tapva tööga, et kindlustada oma perekonnale homset leiba, peab siis endalt küsima, kas võib siis selline inimene kasvõi mõeldagi, soovida, rääkimata juba sellest, et omada võimalust saata oma lapsi kooli ja pidada neid õppimise ajal ülal. Kas tal siis ei tule nende nõrkadest kätest, laste tööst, puudus, et kindlustada perekonna vajaduste täitmine? Küllalt palju tuleb ette seda, et ta läheb vastu ohvritele ja annab lapsed üheks kaheks aastaks kooli, rebides raske tööga neile aega, et nad saaksid õppida lugema, kirjutama, arvutama, selleks, et nende mõistus ja süda oleks mürgitatud kristliku katekismusega, millist osavalt ja lahkelt jaotatakse kõigi maade rahvakoolides. Kas suudab kunagi see vilets haridus tõsta tööliste massid kodanliku haridustasemeni? Kas kunagi saab see kuristik ületatud? On ilmselge, et see nii tähtis rahva haridus ja kasvatusküsimus sõltub ühe teise tunduvalt raskema küsimuse – tööliste majanduslike tingimuste põhjapanevast muutusest. Parandage töötingimusi, andke tööle see, mis talle õigusega kuulub ja sellega te sisendate rahvale rahulikku kindlustunnet, jõukust, puhkust ja siis, uskuge, ta võtab käsile oma hariduse ja loob tsivilisatsiooni, mis on avaram, tervem ja palju parem, kui teie oma. Asjatu ja imelik on end ökonomistide järel veenda, et töölisklasside majandusliku olukorra parandamine sõltub igas riigis tööstuse ja kaubanduse üldisest progressist ja nende täielikust riigi hooldusest ja kaitsest vabastamisest. Tööstuse ja kaubanduse vabadus – see on muidugi suur asi, üks maailma rahvaste rahvusvahelise liidu põhialustest. Vabaduse pooldajad, me peame olema igasuguse vabaduse pooldajad. Kuid teisest küljest me peame tunnistama, et seni kuni eksisteerivad kaasaegsed riigid, seni kuni töö on omandi ja kapitali ori, see vabadus, rikastades tühist käputäit kodanlasi enamus elanike kahjuks, viib vaid ühes suunas: privigileeritute väike arv nõrgendab ja laostab veelgi enam ja suurendab viletsust, rahulolematus ja tööliste massi õiglane pahameel lähendab sellega riikide hävimise tundi. Inglismaa, Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa on, kahtlematult nendeks Euroopa maadeks, kus kaubandus ja tööstus on kasutanud suhteliselt suurt vabadust ja sellega saavutanud kõige kõrgema arenguastme. Ja need in need samad riigid, kus pauperismi tunnetatakse kõige julmemal viisil, kus omanike ja kapitalistide, üheltpoolt ja tööliste klassi vaheline kuristik suurenes niivõrd, kui ei üheski teises riigis. Venemaal ja Skandinaaviamaades, Itaalias, Hispaanias, kus kaubandus ja tööstus on vähem arenenud, surevad inimesed harva nälga, kui siis mõne loodusõnnetuse puhul. Aga Inglismaal on nälg ja surm tavaline nähtus. Nälga surevad mitte üksikud, aga tuhanded, kümned – sajad tuhanded inimesed. Kas pole ilmselge, et säärases majanduslikus olukorras, mis valitseb kogu tsiviliseeritud maailmas - kaubanduse ja tööstuse vabadus ning areng, imeline teadussaavutuste tootmises ärakasutamine ja isegi need masinad, mis peaksid töötajat vabastama, kergendama ta tööd, et need kõik leiutised, kogu see progress, mille üle on uhke tsiviliseeritud inimene, ei paranda mittesugugi töölisklassi olukorda, vaid vastupidi, isegi halvendavad seda, tehes selle veelgi hullemaks ja väljakannatamatuks. Vaid Põhja –Ameerika on sellest reeglist märkimisväärseks erandiks. Kuid see erand ei kummuta reeglit, vaid kinnitab seda. Kuigi töölised on seal paremini tasustatud, kui Euroopas, kuigi keegi seal ei sure nälga, kuigi samal ajal seal klasside antagonism peaaegu puudub, kuigi kõik töötajad on kodanikud ja kuigi see kodanike mass moodustab terviku ja lõpuks, kui hea algharidus ja isegi keskharidus on seal massides laialt levinud, siis kõik see tuleb, muidugi, olulisel määral lugeda selle traditsioonilise vabaduse vaimu teeneks, millise esimesed kolonistid Inglismaalt kaasa tõid: sündinud, läbi proovitud kinnitunud suures usulises võitluses, sellele individuaalse sõltumatuse printsiibile ja kommuunide ja provintside omavalitsusele – selfgovernment soodustas arengut veel selle asjaoluga, et tooduna asustamata maale, oli ta vaba mineviku vaimsest ikkest ja sai sellisel moel, luua uue maailma, vabaduse maailma. Aga vabadus – see suur võlur, on täidetud sellise imetlusväärse loomingulise jõuga, et innustudes vaid sellest, Põhja Ameerika, vähema kui saja aastaga suutis saavutada, aga nüüdseks ka mööduda Euroopa tsivilisatsioonist. Kuid pole tarvis pettuda: see imetlusväärne progress ja nõnda kadestusväärne heaolu on tänu sellele, et Ameerikal on eelis nagu ka Venemaal: me tahame rääkida suurtest viljakate maade väljadest, millised jäävad töötlemata töökäte vähesuse tõttu. Äärmisel juhul oli senini see territoriaalne rikkus Venemaale peaaegu täiesti kasutu, kuna meil kunagi ei olnud vabadust. Teisiti olid asjaolud Põhja Ameerikas, milline, tänu vabadusele, millise sarnast ei eksisteeri enam kuskil, meelitab igal aastal ligi sadu tuhandeid energilisi, töökaid ja tarku koloniste ja tänu sellele rikkusele saab ta neid võtta oma rüppe. Selle samaga üheaegselt lükkub tagaplaanile pauperismi probleem ning sotsiaalse küsimuse ülesseadmise hetk: tööline, kes tööd ei leia, või kes ei ole töötasuga, millise kapital temale võimaldab, rahul, võib alati, äärmisel juhul, emigreeruda far West* (* far West – ingl. kauge Lääs), et seal harida mingit metsikut kasutamata maad. See võimalus, on alati, omamata paremat, kõigile ameerika töölistele olemas, mis muidugi hoiab seal töötasu piisaval kõrgusel ja annab igaühele sõltumatuse, millist ei tunne Euroopa. Säärased on eelised, kuid sellel on ka puudus: tööstustoodete odavus sõltub peamiselt töö odavusest ja seetõttu ei ole ameerika tootjad enamus juhtudel võimelised konkureerima euroopa tootjatega; siit on tingitud Põhja Osariikidele tööstustoodete suhtes protektsionistliku tariifi vajadus. Kuid see viis esmajärjekorras massilise kunst-ettevõtluse loomiseni ja esmajärjekorras mittetööstuslike Lõuna Osariikide laostumiseni, mis sundis neid eralduma; sellistes linnades nagu New York , Philadelphia, Boston ja paljudes teistes kogunema proletaarsete tööliste massid, kes tasapisi hakkavad langema seisundisse, mis analoogiline Euroopa suurte tööstusriikide tööliste olukorrale. Ja me tõesti näeme, et sotsiaalne küsimus Põhja Osariikides kerkib üles sarnaselt, nagu see juba ammu meil ilmnes. Niisiis, me oleme sunnitud tunnistama, kui üldist reeglit, mis on meie kaasaegses maailmas, kuigi mitte nii terviklikult, nagu vanas maailmas, kus vähemuse tsivilisatsioon põhineb enamuse sunnitööl ja barbaarsusel. Oleks küll ebaõiglane öelda, et see riviligeeritud klass oleks irdunud tööst; vastupidi, meie päevil ta liikmed töötavad palju, nende hulkades täiesti olesklevate hulk märgatavalt väheneb ja selles keskkonnas on hakatud tööd austama. Vaid eriti edukad mõistavad täna, et selleks, et olla kaasaegse tsivilisatsiooni (( kultuuri)) tasemel, selleks, et olla kasvõi võimeline oma privileege alles hoidma ja kasutama on vaja palju töötada. Kuid jõukate- ja töölisklassi tasustatakse erinevalt, esimeste oma märgatavalt suuremas proportsioonis, kui teiste tööd ja seepärast see jätab priviligeeritutele jõudeaega – seda kõrgeima inimarengu tingimust, nii intellektuaalset kui ka moraalset, tingimus, mida kunagi ei eksisteeri töölisklassidel. Peale selle, töö, millega tegeletakse riviligeeritud maailmas, peaaegu alati vaimne, see tähendab ettekujutusega, mälu ja mõttega. Selle vahega, et kui miljonite proletaarsete töö on füüsiline ja tihti, näiteks, peaaegu kõigis vabrikutes haarab see töö vaid osa lihaste ((musklite)) süsteemist ja arendab sellest vaid osa, teiste osade kahjuks. On töö, mida tehakse tavaliselt tervisele kahjulikes tingimustes ja mis takistab selle harmoonilist arengut. Selles suhtes maaharija on hulga paremas olukorras: ta keha ei ole umbses ja tihti saastunud atmosfääriga tehastes ja vabrikutes ja ei ole väärastunud ebanormaalselt arendatud mingiks teistele keha osadele kahjulikuks tööks, jääb tervemaks ja tugevamaks, aga ta mõistus - alati poole mahajäänumaks, kangeks ja palju alaarenenumaks kui vabriku ja linnatöölistel. Nii-siis, käsitöölised, vabrikutöölised ja maaharijad moodustavad koos ühe ja sama kategooria, vastupidiselt priviligeeritute esindajatele vaimsele tööle. Millised on selle reaalse, mitte fiktiivse eraldamise tagajärjed, mis moodustavad kaasaegse poliitilise ja sotsiaalse seisukorra aluse? Vaimse töö riviligeeritud esindajatele, millised, möödaminnes öeldes, praeguse ühiskonnakorralduse juures on kutsutud seda esindama, mitte seepärast, et nad on kõige targemad, vaid üheselt seepärast, et sündisid riviligeeritud klassi – neile on kõik hüved, samuti ka kõik hukutavad ahvatlused kaasaegses tsivilisatsioonis: rikkus, luksus, mugavus, heaolu, perekondlikud rõõmud, kõikevälistav poliitiline vabadus koos võimalusega ekspluateerida miljonite inimeste tööd, juhtida neid oma tahte järgi ja oma huvides, kõik leiutised, kõik vaimusünnitused ja mõtted... ja koos võimalusega saada terveteks inimesteks, kõik inimkonna kasvajad, privileegidega rikutult. Mis jääb siis füüsilise töö esindajatele, nendele lugematutele miljonitele proletaarsetele ja isegi väikemaaomanikele? Väljapääsmatu puudus, puuduvad isegi pererõõmud, kuna perekond saab vaestele tülinaks, haimatus, jõhkrus ja me pigem ütleks, sunnitud peaaegu loomalikku olukorda, selle lohutusega, et nemad on tsivilisatsiooni, vabaduse, kihistumise (roiskumise) aluseks. Kuid see-eest nad säilitasid mõistuse ja südame värskuse. Olles tööga kasvatatud, kuigi sunniviisilisega, nad säilitasid õiglustunde, palju enam õigema, kui koodeksite ja jurist-konsultantide oma, ise õnnetud, tunnevad nad kaasa igale õnnetusele, nad säilitasid terve aru, mis ei ole rikutud sofistide teaduse doktriinide ja poliitiliste pettustega ja nii nagu nad pole kuritarvitanud ja isegi oma elu kasutada saanudki, on neil usk ellu. No, öeldakse meile, see kontrast, see kuristik, mis väikese privigileeritute ja tohutu suure hulga ilmajäetute vahel on alati olnud ja praegugi eksisteerib: mis siis on muutunud? Muutus see, et enne oli see kuristik täidetud religioosse uduga, nii et rahvamassid seda ei näinud, aga nüüd, peale seda, kui Suur Revolutsioon hakkas seda udu laiali hajutama, hakkavad nemadki nägema seda kuristikku ja küsima selle tekke põhjust. Selle tähtsus on mõõtmatu. Sellest ajast peale, kui Revolutsioon laskis massidesse oma Evangeeliumi, mitte müstilise, vaid ratsionaalse, mitte taevaliku, aga maise, mitte jumaliku, vaid inimliku, oma inimõiguste Evangeeliumi** (**Peetakse silmas Inim- ja kodanikuõiguste Deklaratsiooni - Suure prantsuse revolutsiooni põhidokumenti, mis võeti vastu 26. augustil 1798.a. Asutavas Kogus.), sellest ajast peale, kui ta kuulutas, et kõik inimesed on võrdsed, et kõik on võrdselt kutsutud vabadusele ja inimlikkusele, kogu Euroopa, kogu maailma rahvamassid hakkavad tasa-tasa ärkama unest, mis neid köitis sellest ajast peale, kui kristlik vaim neid oma mooniõitega oli uinutanud ja hakkasid endalt pärima, et kas nemadki omavad õigust võrdsusele, vabadusele ja inimlikkusele. Kui ainult see küsimus oli tõusnud päevakorda, rahvas, kui imeväärse terve mõistuse jõul, nagu instinktist, mõistis, kui te lubate seda väljendada sõnaga, ta inimlikustapmine, sõltub esmajoones tegelikus vabanemises, milleks on vaja põhjalikku majanduslike tingimuste reformi. Leivaküsimus, õigupärast on talle esmane probleem, nagu juba Aristoteles märkis: et selleks, et inimene mõtleks, et tunneks end vabalt, oleks inimene, peab olema vaba maistest muredest. Muuseas, kodanlus, olles rahva materialistliku vaate vastu ja kutsudes teda idealistliku tagasihoidlikkuse juurde, teades seda väga hästi, miks muidu nad seda vaid sõnades kuulutavad. Teiseks rahva probleemiks on – puhkus peale tööd, tingimus sine qua non (ld. milleta poleks) olla inimene, kuid leib ja puhkus peale tööd ei ole kättesaadavad neile ilma kaasaegsete ühiskonnakorralduste ümberkorralduseta, see seletab, miks Revolutsioon logilise tulemusena sünnitas sotsiaalprintsiibi. II Sotsialism. Prantsuse Revolutsioon, kuulutades iga inimindiviidi õiguseks ja kohustuseks olla inimene, viis oma viimastes järeldustes babuvismile. Babeuf – üks viimaseid energilisi ja laitmatuid kodanikke, kes on Revolutsiooni loodud, aga hiljem tema poolt hävitatud sellises hulgas, selliste hulgas, kellel oli õnne omada sõprade hulgas selliseid inimesi, nagu Buonarroti, ühendas oma kordumatus poliitiliste traditsioonide kontseptsioonis oma muistse isamaa sotsiaalse revolutsiooni uusimate ideedega. Nähes, et revolutsioon hääbub ebapiisavate ümberkorralduste tõttu, muuseas, arvatavasti tõenäoliselt, ka teostamatu sellise ühiskonna majandusliku struktuuri puhul, õige aga teisest küljest, selle Revolutsiooni vaimule, mis teostus igasuguse isikliku initsiatiivi asendamisel Riigi kõikvõimsa tegevusega, ta leiutas poliitilise ja sotsiaalse süsteemi, mille järgi vabariik väljendas kodanike kollektiivset tahet, pidi konfiskeerima igasuguse isikliku omandi ja juhtima seda kõigi huvides, kasvatades, harides, hankides ülalpidamisvahendeid ja lahutades kõigi meelt võrdselt kohustuslikult ning kõiki võrdselt, eranditeta, kohustades, igaüht jõudu- ning võimeid mööda füüsilisele ning vaimsele tööle. Babeufi vandenõu ei õnnestunud, ning oli koos mõnede sõpradega giljotineeritud. Kuid tema sotsialistliku vabariigi ideaal temaga koos ei surnud. Ülevõetuna tema sõbra Buanarotti, sajandi suurima konspiraatori, poolt, see idee, kui püha ääre oli antud edasi uutele põlvedele ja tänu salaühingutele, mis Buanarotti Belgias ja Prantsusmaal asutas, sündisid rahva ettekujutuses kommunistlikud ideed. Need leidsid 1830-1848.a. talendikate Blanqui Louis ja Cabet Etienne loomingus revolutsioonilise sotsialismi ideedele lõpliku kuju. Teine sotsialistlik vool, mis lähtus samast revolutsioonilisest allikast, püüdles sama eesmärgi poole, kuid täiesti teiste vahenditega – vool, millise me hea meelega nimetaksime doktriiniliseks sotsialismiks, mis oli asutatud kahe silmapaistva inimese poolt: Saint-Simoni ja Fourier Francois´i poolt. Saint-simonism oli mõtestatud, arendatud, läbitöötatud ja kinnitatud peaaegu rituaalse süsteemini omalaadse kirikuni isa Anfateni ja ta sõprade poolt, kelle hulgas oli palju finantsiste ja riigimehi, kes olid erakordselt truud impeeriumile. Fourier´ism leidis oma intepretsiooni „Rahulikus demokraatias“* (*Jutt käib ajalehest „La Democratie pacifique“ (1843-1851), mis oli asutatud prantsuse sotsialist-utopist, Fourier Viktor Konsiderani poolt), mis ilmus kuni 2 detsembrini. Nende kahe sotsialistliku süsteemi, paljudes asjades erinevates, teeneks, muide, oli peamiselt sügavalt teaduslikkus, kaasaegse ühiskonnakorralduse karmis kriitikas, millise koletuslikke vasturääkivusi nad julgelt lahkasid: - seejärel sellest tähtsast faktist, et need süsteemid ründasid vihaselt kristlust ja kõigutasid seda, et oma õigustes taastada mateeria ja inimlikud kired, laimatud ja samal ajal hästi praktiseeritud kristlike preestrite poolt. Saint-simonistid soovisid kristlust asendada uue religiooniga, millise asemel oli müstiline vilja kultus, uue pühameeste võimupüramiidiga, uute oma geniaalsuse, võimete ja talendi tõttu privileege omavate masside ekspluateerijatega. Fourieristid, kes veel enam, ja võib öelda, et tõelised demokraadid, mõtlesid välja oma faalanksid, mida juhti juhtide poolt üldkoosolekul hääletamisega, falansteerid (pr. Phalanstere), kus igaüks endale, fouristide arvates, leiaks töö ja koha kooskõlas oma huvidega. Saint-simonistide eksimused on liigagi selged, et väärivad suuremat tähelepanu. Fouristide kahekordne viga seisnes selles, et nad uskusid siiralt, et veenmise ja propaganda jõul nad suudavad rahumeelselt mõjustada rikaste südameid, et nad ise lõppude-lõpuks tulevad ja toovad oma rikkuste ülejäägid falantseeride lävele; teiseks, selles, et nad kujutlesid, et see on teoreetiliselt võimalik, a priori luua sotsiaalne paradiis, kuhu mahuks tulevane inimkond. Nad ei mõistnud, et me võime kuulutada tulevaseks arenguks välja ükskõik kui kõrged printsiibid, kuid me peame jätma nende printsiipide realiseerimise samuti tulevikule. Üleüldse, kõik sotsialistid, väljaarvatud üks, kuni 1848.a. ilmutasid ühist kirge reglementeerimisele. Cabet, Louis Blanqui, fourieristid, saint-simonistid – kõik olid haaratud kirest olla tuleviku korraldajaks, kõik nad olid rohkem või vähem autoritaarsed. Aga nüüd ilmus Proudhon Pierre (1809-1865), talupoja poeg, sada korda suurem revolutsionäär tegudes ja instinkti poolest, kui kõik need doktriinlikud sotsialistid. Ta varustas end nõnda sügava ja läbitungiva kriitikanoolega, nii halastamatu, et hävitada kõik nende süsteemid. Vastandades autoriteedile vabaduse, vastupidiselt nendele riiklikele sotsialistidele ta kuulutas end julgelt anarhistiks ja omas julgust neile nende deismi ja panteismi näkku visata avaldus, et ta on lihtsalt ateist või täpsemalt, positivist, sarnaselt Auguste Comte´le. Proudhoni sotsialism, mis põhineb nii individuaalel kui ka kollektiivsel vabadusel ja vabade assotsiatsioonide spontaansel tegevusel, mis ei allu teistele seadustele, kui sotsiaalse majanduse üldistele seadustele – mis on juba avastatud või mis tulevad teadusel veel avastada. Sotsialism, mis seisab väljaspool valitsuse reglementeerimisi ja hooldust, allutades poliitika ühiskonna majanduslikele, intellektuaalsetele ja moraalsetele huvidele, oleks pidanud minema möödapääsmatu järjekindluse jõul – föderalismile. Säärane oli sotsiaalse teaduse olukord kuni 1848.a.-ni. Poleemika ajalehtedes, lehekestes ja sotsialistlikes brozüürides kandis töölisklassidesse juurde massi uusi ideesid. Massid olid sellest läbi imbunud ja kui vallandus 1848.a. revolutsioon, teadustas endast sotsialism kui võimas jõud. Nagu me ütlesime, oli sotsialism Suure Revolutsiooni viimaseks lapseks. Kuid enne selle sündi tõi ta ilmale oma otsese järglase, oma vanema poja, Robespierre´ide ja Saint-Justi´de lemmiku: puhta vabariiklikkuse, ilma sotsialistlike ideede lisanditeta, mis võetud üle antiik maailmast ja oli innustatud suurtest Kreeka ja Rooma kodanike kangelaslikest traditsioonidest. Märksa vähem inimlik, kui sotsialism, see vabariiklikkus peaaegu ei arvesta inimesega, vaid tunnustab kodanikku. Kui sotsialism püüab luua inimeste vabariiki, siis vabariiklikkus soovib vaid kodanike vabariiki, kuigi nad oleksid, nagu oli see nendes konstitutsioonides (XVIII saj lõpus oli Prantsusmaal vastu võetud mitmeid konstitutsioone: 1791, 1793, 1795 ja 1799.a.) mis ilmusid loomuliku ja möödapääsmatu tulemusena 1793.a. konstitutsioonile (kui juba see konstitutsioon, peale mõningaid kahtlusi ei puudutanud sotsiaalküsimust), - kuigi nad Aktiivsete kodanike kvaliteedis (kui kasutada Asutava kogu väljendit) ((Silmas on peetud Prantsuse Rahvuskogu, mis võttis 1789.a. omale nimeks Asutav kogu, kuna oli võetud vastu uue konstitutsiooni väljatöötamise otsus)) rajasid oma heaolu passiivsete kodanike töö ekspluateerimisel. Muide, poliitiline vabariiklane iseendast ei esine, või äärmisel juhul ta ei ole kohustatud, olla egoist enese jaoks, kui ta peab seda olema isamaale, mille ta peab asetama oma vabas südames enesest kõrgemale, kõrgemale kõigist indiviididest, kõrgemale kõigist maailma rahvustest, kõrgemale kogu inimkonnast. Järelikult, ta hakkab alati ignoreerima rahvusvahelist õiglust: kõigis vaidlustes, on siis ta isamaal õigus või mitte, ta on alati tema poolel, ta hakkab soovima, et ta alati jääks peale ja oma võimsuse ja kuulsusega suruks teised rahvad alla. Ta tehakse loomulike kalduvuste poolest vallutajaks, vaatamata sajandite kogemusele, mis talle näitab, see sõjalised võidud peavad möödapääsmatult viima tsesarismi ((vt. Caesar)). Vabariiklane-sotsialist vihkab suurust, võimsust ja riigi sõjalist kuulsust, ta eelistab neile vabadust ja head käekäiku. Sisepoliitika poolest föderalist, ta püüdleb rahvusvahelisse konföderatsiooni eelkõige õiglustundest, samuti veendumusest, et majanduslik ja sotsiaalne revolutsioon võib teostuda, astudes üle kunstlike ja hukatuslike riigipiiride, vaid koostöös, kui mitte kõigi, siis äärmisel juhul, suurema osa rahvaste, mis moodustavad praeguse tsiviliseeritud maailma ja et varem või hiljem peavad kõik rahvad nendega ühinema. Erandlikult poliitiline vabariiklane on - stoik: ta ei tunnista oma õigusi, vaid ainult kohustusi, või nagu Madzini vabariigis, tunnistab vaid üht õigust: õigust olla ennastsalgav ja ohverdada end isamaale, elada vaid tema teenimiseks ja rõõmuga ta eest surema, nagu öeldakse laulus, millega Aleksander Dumas liiga heldelt kiitis zirondiste. „Surra kodumaa eest – mis on veel ilusam, kõige kadestatav liisk“. ((1847.a. kuulus romanist Aleksander Dumas lavastas oma n. n. „Ajaloolises teatris“ tüki „Rüütel punasest majast“, milles kõlaski hiljem populaarseks saanud revolutsiooniline laul“ Surra kodumaa eest“.)) Sotsialist, vastupidi, toetub oma positiivsele õigusele elule ja kõigele kui intellektuaalsele ja moraalsele, nii ka füüsilisele eluõnnele. Ta armastab elu, ta tahab seda täielikult nautida. Nii nagu ta veendumused moodustavad osa temast endast ja tema kohustused ühiskonna vastu on vahetult seotud tema õigustega, nii jäädes ustavaks sellele ja teisele, ta suudab elada, järgides õiglust, nagu Prudhon ja kui vaja, surra kui Babeuf; kuid mitte kunagi ta ei ütle, et inimelu tuleks tuua ohvriks ja et surm on kõige magusam saatus. Poliitilise vabariiklase jaoks on vabadus tühi sõnakõlks; see on vabadus olla vabatahtlik ori, andunud riigi ohver; alati valmis ohverdama tema eest isikliku vabadusega, ta kergesti ohverdab teiste vabadusi. Nii-siis poliitiline vabariiklus viib tingimata despotismile. Kuid vabariiklase-sotsialisti jaoks on vabadus ühendatud inimese hea käekäiguga ja moodustab igaühe inimlikkuse kaudu üleüldise inimlikkuse, see on kõik, muuseas, Riik on tema arvates vaid instrumendiks teenimas igaühe head käekäiku ja vabadust. Sotsialist erineb kodanlasest õigluse poolest, vaid tema nõuab endale tegeliku töö vilja, puhtast vabariiklasest ta erineb oma siira ja inimliku egoismiga, elades avatult ja ilma kõlavate fraasideta ainult iseendale, ta teab, et toimides õiglaselt, ta teenib kogu ühiskonda, aga teenides kogu ühiskonda, teenib ka ennast. Vabariiklane on karm ja tihti – patriotismist, nagu pühamees – usu pärast – karm. Sotsialist on loomulik, mõõdukalt patriotistlik, aga see-eest alati väga inimlik. Ühe sõnaga, vabariiklast-sotsialisti ja poliitilist vabariiklast eraldab kuristik: üks, on minevikku kuuluv poolreligioosne olend, teine – tulevikku kuuluv positivist või ateist. See vastaspoolsus ilmnes täiel määral juba 1848.a. Juba esimestel revolutsiooni tundidel ei suutnud vabariiklased ja sotsialistid milleski üksmeelele jõuda: nende ideaalid, kõik nende instinktid tirisid neid diametraalselt vastaspoolele. Kogu see aeg, veebruarist juunini, möödus tulevahetuses (1848.a. juunis toimus Pariisis tööliste ülestõus, mille kindral Kavenjak maha surus.) kutsudes revolutsionääride leeris esile sisesõja, mis halvas nende jõu, see loomulikult pidigi kallutama vaekausi väga suured mõõtmed võtnud igat värvi reaktsionääride koalisatsiooni poolele, kes aetuna hirmust, liitusid ja moodustasid ühise partei. Juunis liitusid nendega vabariiklased, st sotsialistid lömastada. Nad arvasid, et saavutasid võidu, aga tegelikkuses tõukasid oma kalli vabariigi kuristikku. Kindral Kavenjak, kontrevolutsiooni lipukandja, oli Napoleon III ettekuulutaja. Siis mõistsid seda kõik, kui mitte Prantsusmaal, siis igapool ta piiride taga, sest et see hukatuslik vabariiklaste võit Pariisi tööliste üle oli pühitsetud kui suur pidu kõigi Euroopa õukondade poolt ja preisi kaardiväe ohvitserid, kindralitega eesotsas, kiirustasid au aadressi saatmisega, koos vennalike tervitustega, kindral Kavenjakile. Ärahirmutatud punasest tondist, langes euroopa kodanlus täielikku orjameelsusesse. Olles loomult liberaalne ja mässumeelselt häälestatud ja kuigi talle ei meeldi sõjaväeline re~iim, kuid ta valis selle, olles rahvusliku vabanemise ohus. Ohverdades oma väärikuse ja kõik XVIII saj. lõpu ja käesoleva saj. kuulsaad võidud, ta arvas, äärmisel juhul, et ostab rahu ja stabiilsuse, mis on hädavajalik ta kaubandus- ning tööstusettevõtetele: „Me toome teile ohvriks oma vabaduse, rääkides justkui sõjaväelaste võimust, mis tõusis kolmanda revolutsiooni varemetest uuesti – ning te andke meile vastu võimalus rahulikult ekspluateerida rahvamasse ja kaitsta meid nende nõudmiste eest, millised võivad näida õiglastena teoorias, kuid millised me vihkame meie huvide vaatepunktist“. Kodanlusele lubati kõik ja nad isegi pidasid antud sõnast kinni. Milleks küll kodanlus, kogu Euroopa kodanlus on praegusel ajal rahulolematu? Ta ei arvestanud, et sõjaline re~iim maksab palju, et ta juba oma sisemise organisatsiooniga on halvav, häiriv ja rahvust laostav ja et peale seda, ustav temale omasele loogikale, millist ta kunagi ei reetnud, omab möödapääsmatuks tagajärjeks sõda: dünastiate sõjad, sõjad kuulsuse pärast, vallutussõjad või territoriaalsõjad, tasakaalu saavutamise sõjad – ühtede riikide teiste poolt allakugistamine, jõed inimverd, külade põletamine, linnade laostumine, tervete provintside laastamine ja kõik see, et rahuldada valitsevate isikute ja nende favoriitide auahnust, et neid rikastada, et allutada, hoida kuulekuses rahvad ja minna ajalukku. Nüüd kodanlus mõistab seda ja seepärast ta pole re~iimiga rahul ((Jutt käib diktaatorlikust re~iimist, mille seadis sisse Charles Louis Napoleon Bonaparte, kes peale presidendiks valituks saamist 10. detsembril 1848.a. viis läbi 2. detsembri 1851.a.kontrevolutsioonilise riigipöörde, aga 2. detsembril 1852.a. kuulutas end imperaator Napoleon III –ks. Ta oli kukutatud troonilt revolutsiooniga 4. septembril 1870.a.)), mille sisseseadmisele ta kõvasti kaasa aitas. Tal on temast kõrini: kuid millega seda asendada? Konstitutsiooniline monarhia on oma aja ära elanud ja tal ei olnud erilist edu terve Euroopa kontinendil, isegi Inglismaal, selle konstitutsionalismi ajaloolises hällis, nüüd ta on pead tõstnud demokraatia poolsete purustavate löökide all kõikuma löödud, ta kõigub ja ei ole varsti enam võimeline hoidma tagasi rahva püüdlusi ning nõudmisi. Vabariik? Kuid milline vabariik? Vaid poliitiline, või demokraatlik ja sotsiaalne? Kas rahvastel on veel sotsialistlikke meeleolusid? Ja, enam kui kunagi varem. 1848.a. hukkus mitte üleüldine sotsialism, vaid ainult riiklik sotsialism, milline uskus ja lootis, et Riik suudab täielikult rahuldada töölisklassi vajadused ja seaduslikud püüdlused, et saavutanud kõikvõimsuse, ta tahab ja hakkab rajama alust uuele ühiskondlikule korrale. Nii-siis, mitte sotsialism ei surnud juunis, hoopiski Riik kuulutas end sotsialismi ees pankrotis olevaks ja tunnistas end võimetuks oma võlga ära maksma ja selle samaga täita temaga sõlmitud leping, ta püüdis teda tappa, et kõige kergemal moel vabaneda sellest võlast. Tappa teda ei õnnestunud, kuid Riik tappis usu, millega temasse sotsialism uskus, hävitades sellega kõik teooriad Cabet „Ikaria“ või Louis Blanqui „Töö organisatsioon“ ((Jutt on prantsuse kirjaniku Cabet Etienne romaanist „Teekond Ikaariasse“ 1840.a. ja prantsuse utopistliku sotsialisti Louis Blanqui raamat „Töö organiseerimine“ 1839.a.)), soovitasid kõigil loota Riigile, aga teised demonstreerisid oma elanikkonnas tehtavate naeruväärsete eksperimentide mõttetust. Isegi Proudhoni pank (( 1849.a. organiseeris Proudhon Pariisis n. n. rahva panga, milles osales rohkem kui 12 tuhat sissemakse tegijat. Pank eksisteeris vaid kaks kuud, tegemata ühtegi operatsiooni. Proudhon lootis, et tema pank teeb raha liigseks, kuivõrd pangas võis iga soovija saada oma toodetud toodete eest vahetustunnistused (boonid), et nende eest teises pangas sama summa eest teisi kaupu saada.)), milline asjaolude õnnelikumal kulgemisel oleks võinud õitseda, läks pankrotti, olles kodanluse poolt nende vihkamise ja vaenulikkusega laiaks litsutud. Sotsialism kaotas oma esimese võitluse väga lihtsal põhjusel: ta oli täis taotlusi ja eitavaid teoreetilisi ideesid, mis tuhandekordselt põhjendasid nende võitlust privileegide vastu, aga tal puudusid jaatavad, praktilised ideed, mis vajalikud selleks, et kodanlikku süsteemi varemetele rajada uut süsteemi – rahvusliku õigluse süsteemi. Töölised, võideldes juunis rahva vabanemise eest, olid ühinenud instinkti ajel, aga mitte ideedega. Need ideed, mis neil olid, kujutasid endast Paabeli torni, kaos, millest ei saanudki midagi välja tulla. Säärane oli lüüasaamise peamine põhjus. Kas on siis seepärast vaja kahelda sotsialismi olevas ja tulevas jõus? Kristlusele, mis püstitas oma sihiks luua õigluse riik taevas, kulus aastasadu, et saavutada võit Euroopas. Kas on vaja siis imestada, et sotsialism, mis püstitas enda ette hulga raskema ülesande – asutada õigluse riik maa peal, ei saavutanud võitu mõnede aastatega? Härrased, on siis vaja tõestada, et sotsialism on surnud? Selleks, et selles veenduda, on vaja vaid visata pilk sellele, mis toimub Euroopas. Kui heita kõrvale kõik diplomaatilised klatšid ja kuulujutud sõjast, mis täidab Euroopat 1852.a., siis milline tõsine sündmus, kui mitte sotsiaalne, seisab kõikide riikide ees? See suur tundmatu hiiglane, kelle lähenemist kõik tunnetavad, milline sunnib igaühe värisema ja kellest keegi ei julge midagi rääkida... Kuid ta räägib ise enese eest ja mida edasi, seda valjemalt; kas siis tööliste kooperatiivsed assotsiatsioonid, need tööliste vastastikuse abi ja krediidiasutused, need tred-unionid** (**trade-unions - üks tööliste ametühingute liike, mis leidis suurema leviku Inglismaal), see kõigi maade tööliste internatsionaalne liiga***(***Jutt käib Tööliste Rahvusvahelisest seltsist ehk I Internatsionaalist), et kõik see Inglismaa, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Itaalia ja Sveitsi kasvav töölisliikumine, ei tõesta kõike seda, et töölised ei ole loobunud oma eesmärkidest, ei kaotanud oma usku lähimal ajal vabanemisse ja samal ajal mõistsid, et oma vabanemise tunni saabumiseks ei või loota riigile ega riviligeeritud klasside alati enam-vähem silmakirjalikule abile, vaid loota enestele ja oma spontaansetele assotsiatsioonidele? Enamikus Euroopa maades on see liikumine, äärmisel juhul, poliitikast eemale jääv, olles seotud puhtalt majanduslike huvidega, n. n. era iseloomulised. Kuid Inglismaal ta asus kuumaks köetud poliitika pinnale ja on organiseerinud suure liiga „Reformi Liiga“, mis on juba saavutas suure võidu poliitiliselt organiseeritud aristokraatia ja suurkodanluse privileegide üle. Puht inglasliku kannatuse ja järjekindlusega märkis „Reformi Liiga“ maha oma tegevusplaani: ta ei heitu millestki, ei lase end hirmutada ja ei peatu ühegi takistuse ees. Hiljemalt kümne aasta pärast, - räägivad nad, - võttes arvesse kõige suuremaid takistusi, me omame üleüldise valimisõiguse ja siis ...“ , nad viivad ellu sotsiaalse revolutsiooni. Prantsusmaal, nagu ka Saksamaal, sotsialism, vaikides tegutsedes läbi eramajanduslike assotsiatsioonide, saavutas juba sellise jõu töölisklassi ridades, et Napoleon III ühelt poolt ja krahv Bismark, teiselt, hakkavad otsima nendega liitu... Itaalias ja Hispaanias kõikide parteide kurvastavas fiaskos ja hirmsas viletsuses, takerdub varsti igasugune teinegi küsimus sotsiaal-majanduslikku probleemi. Aga Venemaal ja Poolas, kas seal on sisulised teised mured? Seda, et alles hiljuti ta hävitas vana, aadelliku Poola viimased lootused. Seda, et ta ähvardab juba kõikuma löödud hirmsat ülevenemaalist Keiserriiki. Kas isegi Ameerikas ei ilmutanud sotsialism end täiel määral suurepärase inimese bostoni senaatori Hr. Charles Samnera ettepanekus anda maad Lõuna Osariikides orjusest vabastatud neegritele? Nagu näete, härrased, sotsialism – on kõikjal; ja , vaatamata lüüasaamisele juulis, ta tungis järkjärgult põrandaaluse töö tulemusena kõikide riikide poliitilise elu juurteni ja annab kõikjal endast teada kui sajandi varjatud jõud. Veel mõned aastad ja ta ilmub kui avalik ning tõeline jõud. Mõnede eranditega, kõik rahvad Euroopas, mõningad isegi ei teagi sellist sõna nagu „sotsialism“ on sotsialistlikud, nad ei teagi teist lippu, peale selle, milline neile teataks eelkõige nende majanduslikku vabanemist ja tuhandekordselt loobuks igast teisest küsimusest, kuid mitte sellest. Järelikult, ainult läbi sotsialismi on võimalik neid peibutada poliitikasse, tõelisse poliitikasse. Kas pole ilmekamalt öeldud, härrased, selleks, et veenduda, et meil on lubamatu vaikimine oma programmist ja sotsialismist, et selline vaikimine viiks kõik me ürituse ummikusse. Kuulutades end selles meie programmis vabariiklasteks-föderalistideks, me näitame end küllaldaselt revolutsioonilistena, et tõugata endast eemale hea suure osa kodanlust: selle, mis spekuleerib õnnetu rahva viletsusel, isegi suurtest hädadest püüab ta kasu lõigata, eriti praegu, kui rahvaid on need tabanud rohkem kui kunagi varem. Kui me jätame kõrvale selle tegusa, rahutu, intriigitseja, spekuleeriva kodanluse osa, siis jääb meil kodanluse enamus: rahulike, ettevõtlike, vahel kurja tegeva, kuid seda pigem hädavajadusel, kui heal tahtel ja mitte miskit nad ei soovi rohkem, kui olla vaba sellest fataalsest möödapääsmatusest, mis paneb neid pidevasse vaenuseisu töötava rahvaga ja samal ajal neid laostades. Ei saa märkimata jätta, et käesoleval ajal väikekodanlus, väiketööstus ja väikekaubandus nagu ka töölisklassid, kui veel nii jätkub, siis see austustvääriv kodanluse enamus võib oma majandusliku olukorra tõttu liituda proletariaadiga. Suurkodanlus, suurtööstus ja eriti laialdane ning ebaaus spekulatsioon suruvad ta maha, õgivad ära ja tõukavad viletsusse. Väikekodanlus revolutsioneerib, ta ideed, millised olid pikka aega reaktsioonilised, nüüd kibedate õppetundide tulemusena, hakkavad selginema ja kindlasti teise suunda tirima. Kõige targemad hakkavad taipama, et ausa kodanluse ainsaks pääseteeks on liit rahvaga ja et sotsiaalne küsimus puudutab tedagi samal määral, nagu ta ka rahvast puudutab. See tasapidine väikekodanlaste vaadete muutus Euroopas on rahustavaks ja samavõrd vastuvaidlematuks faktoriks. Kuid ei tohi end petta: sellise arengu initsiatiiv kuulub rahvale, mitte neile. Läänes linna- ja vabrikutöölistele; meil Venemaal, Poolas ja enamikes slaavlaste maades – talupoegadele. Väikekodanlus osutus liiga argpükslikuks, kohmakaks, skeptiliseks, et suudaks endale võtta mingisugustki initsiatiivi; ta laseb end talutada, kuid ei suuda kedagi enda järele tulema meelitada, kuna on vaene ideedest ja tal ei jätku usku ega kirge. Selline kirg, milline murrab maha takistused ja loob uued maailmad on vaid rahval. Niisiis, uue liikumise initsiatiiv hakkab vaieldamatult kuuluma rahvale. Ja kas me oleksime rahvast vaikinud? Ja me ei oleks midagi rääkinud sotsialismist, uuest rahva religioonist? Aga meile räägitakse, et sotsialismil on kalduvus liiduks tsesarismiga. Esiteks, see on laim; vastupidi, nimelt tsesarism, nähes silmapiiril ähvardavalt ilmumas sotsialismi jõudu, püüab enda poole võita ta sümpaatiat, et seda siis omal moel ekspluateerida. Ja kas see ei oleks siis meile veel üheks põhjuseks, et koondada sellele oma tähelepanu, et takistada sellise koletusliku liidu tekkimist, mille viljaks oleks ju – loomulikult – kõige suurem õnnetus, mis ähvardaks maailma vabadust? Me peame sellega tegelema hakkama, isegi kui ei võta arvesse kõiki praktilisi motiive, kuna sotsialism – see on õiglus. Rääkides õiglusest, me mõistame selle all mitte seda, millisega on meil tegemist rooma jurisprudentsis, mis põhineb suures osas vägivallaaktidel, jõuga juurutatud, ajaga pühitsetud ja mingi kristliku või paganliku kiriku poolt õnnistatud ning tunnistatud n. n. absoluutseks printsiibiks, millest loogiliselt tuleneb kõik ülejäänu, ((Selles suhtes juriidiline teadus sarnaneb teoloogiale: ta lähtub reaalsusest, kuid vägivaldse jõuga omamise faktist, vallutusest; teine fiktiivsest ja mõttetust faktist, jumalikust ilmutusest kui kõrgeimast printsiibist. Põhinedes sellel absurdsusel või sellel ebaõiglusel, võtavad mõlemad teadused appi kõige rangema loogika, et ehitada, üheltpoolt – teoloogilise, teisalt - juriidilise süsteemi.)) – me räägime õiglusest, mis põhineb ainult inimese teadvusel, õiglusel, millist te leiate iga inimese juures ja isegi laste teadvuses ja mille sisu antakse edasi sõnaga : võrdsus. See üleüldine õiglus- milline, ainiti, tänu vägivaldselt haaratud ja religioosselt mõjutatud võimule, ei ole veel saavutanud ülekaalu ei poliitilises ega juriidilises ega ka majanduse maailmas – peab olema uue ilma aluseks. Ilma milleta ei ole vabadust, ei ole vabariiki, ega head käekäiku ning ka rahu! Niisiis, meil tuleb juhinduda temast kõigis oma otsustes, et me saaksime agaralt kaasa aidata rahu kehtestamisele. See õiglus käsib meil võtta see rahvaüritus oma ülesandeks, millesse kuni selle ajani nõnda hoolimatult suhtuti ja nõuda talle koos poliitilise vabadusega samuti majanduslik ja sotsiaalne vabastamine. Me ei soovita teile, härrased, seda või teist sotsialistlikku süsteemi. Me kutsume üles tõstma uuesti ausse Prantsuse Revolutsiooni üllast printsiipi: iga inimene peab omama oma isiksuse arenguks materiaalseid ja moraalseid vahendeid. See printsiip, meie arvates, järgmises raskes ülesandes: Organiseerida ühiskond sellisel moel, et iga indiviid – mees või naine – tulles ilmale, omaks ligikaudselt võrdsed võimalused enda võimete igakülgseks arendamiseks, et neid oma töös kasutada; luua selline ühiskonnakorraldus, milline teeks, ükskõik millisel indiviidil, kes ta ka poleks, võimatuks ekspluateerida võõrast tööd ja lubaks tal kasutada ühiskondlikku rikkust, mis esineb sisuliselt inimliku töö tulemusena, vaid selles ulatuses, mille loomisel ta ise vahetult osales. Selle ülesande täielikuks teostamiseks kulub, muidugi, aastasada. Kui juba ajalugu selle välja tõi, siis me ei saa seda praegu enam tähelepanu alt välja jätta, ilma et oleks tunnistanud end täiesti jõuetuks. Lisagem kohemaid, et me otsustavamalt lükkame tagasi igasuguseid sotsiaalse organisatsiooni katsed, millised, olles kaugel kõige täielikumast indiviidide ja assotsiatsioonide vabadusest, nõudes mingit reglementeerivat autoriteeti. Vabaduse nimel, mida me tunnistame kui ainsat alust ja ainsat igasuguse organisatsiooni loomingulist printsiipi, me hakkame alati protesteerima kõige vastu, mis vähegi sarnaneb riiklikule sotsialismile ja -kommunismile. Ainus, mis, meie arvates, riik saab ja peabki tegema, on pärandusseaduse järkjärgulise muutmise alustamine, selleks, et võimalustmööda ta täielikult kaotada ((pärandamine)). Pärandamise õigus, olles täielikult riigi loodud, autoritaarse ja jumaliku riigi eksisteerimise üheks kõige põhilisemaks tingimuseks, saab ja tulebki riigis hävitada vabadusega; teiste sõnadega, riik peab vabalt õigluse alusel organiseeritud ühiskonnas lahustuma. See õigus, meie arvates, on vaja kaotada, sest, kuni eksisteerib pärandamine, kestab edasi pärandatav majanduslik ebavõrdsus – mitte indiviidi loomulik ebavõrdsus, vaid klasside kunstlik ebavõrdsus; kuid ta hakkab alati vältimatult sünnitama päritavat ebavõrdsust mõistuse kultuuris ja arengus jäädes igasuguse poliitilise ja sotsiaalse ebavõrdsuse allikaks- ja pühitsejaks (õnnistajaks). Igaühe võrdsus elutee lähtepunktist alates, seejuures, et see võrdsus hakkab sõltuma ühiskonna majanduslikust ja poliitilisest ülesehitusest ja sellest, et igaüks, sõltumata ta loomusest, oleks oma tegude laps, - vaat, milles seisneb õigluse probleem. Meie arvates, peab ainukeseks surnu pärijaks olema mõlemast soost laste kasvatuse ja harimise toetuse ühiskondlik fond, toetades last sünnist kuni täisealiseks saamiseni. Lisame, et meil, kui slaavlastel ja venelastel, on sotsiaalseks ideeks, mis põhineb elanike üldisel ja traditsioonilisel tundel, see, et maa – kogu rahva omand – võib olla vaid nende valduses, kes seda ise harivad. Me oleme veendunud, härrased, et see printsiip on õiglane, et see on igasuguse tõsise sotsiaalse reformi oluliseks ja kohustuslikuks tingimuseks ja et seepärast Lääne Euroopa peab, omakorda, tingimata seda tunnistama ja vastu võtma, vaatamata raskustele, milliste teostamisel me võime põrkuda mõnedes riikides, näiteks , Prantsusmaal. Seal enamus talupoegi juba kasutavad maaomandi õigust, kuid varsti neist talupoegadest suur osa, maa sellise tükeldatuse tagajärjel, milline on möödapääsmatu kaasajal selles riigis eksisteeriva poliitilis-majandusliku süsteemi tõttu, ei oma peaaegu midagi. Me ei tee selles küsimuses mingeid ettepanekuid, nagu üldse me hoidume igasugustest ettepanekutest, mis puutuvad sotsiaalteaduse ja poliitika probleemidesse, kuna oleme veendunud, et kõik need küsimused saavad meie ajalehes tõsise ja sügava arutluse objektiks. Nii-siis, me piirdume täna sellega, et teeme teile järgneva deklaratsiooni tegemise ettepaneku: „Veendunud selles, et vabaduse, õigluse ja rahu ühiskonna tõsine teostamine on võimatu seni, kui enamus elanikkonnast on jäetud ilma kõigist hüvedest, haridusest, alandatud poliitilise ja sotsiaalse väärtusetuseni, määratud faktilisse, kui mitte juriidilisse orjusse, viletsusse ja on vajaduse tõttu sunnitud töötama ilma puhkuse – ja lõõgastuseta, tootes kõik rikkused, millistega kiitleb täna maailm ja saades sellest niivõrd väikese osa, et seda jätkub vaevu igapäevase leiva muretsemiseks; Veendunud selles, et kogu selle rahvamassi jaoks, kellesse suhtuti sajandite jooksul kuni tänase päevani nii võikalt, et leivaprobleem eksisteerib kui intellektuaalse vabaduse, vabaduse ja inimlikkuse probleem; Et vabadus ilma sotsialismita – on privileeg, ebaõiglus ja et sotsialism ilma vabaduseta - on orjus ja ebainimlik olukord; Liiga kuulutab põhjapaneva sotsiaalse- ja majandusliku reformi hädavajalikkust, millise eesmärgiks on rahva töö vabastamine kapitali ja selle omanike ikkest kõige rangema õigluse alusel, mitte juriidilise, teoloogilise ega ka metafüüsilise, vaid lihtsa inimliku, positiivse teaduse ja kõige täielikuma vabaduse alusel. Ta teatab samuti, et ta ajalehe küljed on alati avatud kõigile, kes soovivad sotsiaalsete ja majanduslike probleemide diskusioonidest osa võtta, kui ainult nad on innustatud rahva täieliku vabastamise siirast soovist nii materiaalsest- kui ka poliitilisest- ja intellektuaalsest vaatepunktist lähtudes“. Selgitanud oma vaateid Föderalismist ja Sotsialismist, me eeldame, härrased, oma kohuseks vaadata koos teiega läbi ka veel kolmas küsimus, millist me peame lahutamatult seotuks kahe esimese küsimusega, s.t. usuküsimus, ja me palume teilt luba selles küsimuses ühe sõnaga võtta kõik meie vaated otsusena kokku, milline võib, võib olla, näida teile barbaarnegi: III ANTITEOLOGISM Härrased, me oleme veendunud, et maailmas ei ole toimunud ühtegi suurt poliitilist ja sotsiaalset muutust, millega poleks kaasnenud, aga tihtilugu ka eelnenud, analoogilised liikumise filosoofilistes ja religioossetes ideedes, mis juhtinud indiviide ja ühiskonna teadvust. Kõik usundid koos oma jumalatega olid alati usklike ja kergeusklike inimeste fantaasia loomingud, mis pole veel jõudnud lihtsa kajastuse tasemelt, vaba, teaduslikult põhjendatud mõtteni, religioosne taevas oli vaid miraa~, milles usuga sütitatud inimene leidis omale isikliku kujundi, kuid suurendatult ja pööratult, s.t. jumalikustatult. Religiooni ajalugu, lugu suursugusest ja üksteisele järgnevate jumalate langemistest ei ole miski muu, kui inimeste kollektiivse mõistuse ja teadvuse arengulugu. Sel määral, nagu nad avastasid endas või sellest väljaspool mingi jõu, vaimuande või omaduse, nad omistasid selle ka jumalatele, suurendades teda, laiendades seda mõõdutundetult, oma piiritu fantaasia aktiga, nagu teevad seda lapsed. Sellisel viisil, tänu inimeste tagasihoidlikkusele ja suuremeelsusele, rikastus taevas maa viljadega ja loomulikult, mida rikkamaks taevas sai, seda vaesemaks muutus inimkond. Kui vaid jumalus oli tunnustatud, ta, loomulikult, oli kuulutatud härraks, kõige allikaks ja kinkijaks: reaalne maailm hakkas eksisteerima vaid tema kaudu ja inimene, tema ebateadlik looja, langes tema ees põlvili ja kuulutas end loominguks, jumalikkuse orjaks. Kristlus on religiooniks par excellence ((pr. eriti, iseäranis, sõna otseses mõttes)) nimelt sellepärast, et ta näitab ja väljendab igasuguse religiooni loomust ja olemust: süstemaatiline ja absoluutne vaesumine, inimkonna hävitamine ja orjastamine jumaluse kasuks - kõrgeim printsiip, mitte ainult igasuguses religioonis, vaid ka igasuguses metafüüsikas, nii teistlikul kui ka panteistlikul. Kui Jumal on kõik, siis reaalne maailm ja inimene on eimiski. Kui Jumal on tõde, õiglus ja lõpmatu elu, siis inimene on vale, ebaõiglus ja surm. Kui Jumal on härra, siis inimene on ori. Võimetu ise teed leidma õigluse ja tõe juurde, ta peab selle saama, kui ilmutust kõrgemalt, saadikute ja valitute kaudu – jumala armu. Kes kuulutab ilmutust, see tunnistab ta kuulutust, prohveteid, pühamehi, aga kui nad on juba tunnistatud jumala esindajaks maapeal, õpetajateks, inimkonna igaveseks eluks kasvatajaks ja sellega nad saavad endale õiguse õpetada, juhtida ja käskida inimkonda ta maisel teekonnal. Kõik inimesed on kohustatud absoluutselt uskuma ja temale vastuvaidlematult kuuletuma: Jumala orjad peavad samuti olema Kiriku orjadeks ja Kiriku õnnistusel ka Riigi orjadeks. Kõigist eksisteerivatest või eksisteerinud religioonidest mõistis ainult kristlus seda ja kõigist kristlikest sektidest ainult rooma katoliiklik kirik kuulutas seda kindla järjepidevusega. Vaat miks kristlus on viimastest religioonidest absoluutne, vaat, miks rooma apostellik kirik on järjepidev, seaduslik ja jumalik. Olgu see öeldud kõigile poolfilosoofidele, kõigile nii-nimetatud religioossetele mõtlejatele, mitte solvamiseks: Jumala eksisteerimine eeldab kohustuslikku inimliku mõistuse ja inimlikust õiglusest lahtiütlemist; ta seisneb inimliku vabaduse eitamises ja viib vältimatult mitte ainult teoreetilise vaid ka praktilisse orjusesse. Ja kui me ei taha orjust, siis me ei saa ja ei tohi teha mitte väiksematki järeleandmist teoloogiale, seepärast, et selles müstilises ja rangelt järjestikuses tähestikus, igaüks, kes tahab Jumalat kummardada, peab ütlema lahti vabadusest ja inimväärikusest. Jumal eksisteerib, tähendab, inimene on ori. Inimene on mõistlik, õiglane, vaba, - tähendab – Jumalat ei ole. Me kutsume kõiki sellest ringist väljuma, nüüd valige. Samas tõestab ka ajalugu, et kõigi religioonide pühamehed, välja arvatud tagakiusatavad, olid türannia liitlased. Ja isegi tagakiusatavad preestrid, kuigi nad võitlesid võimude piirangute vastu ja needsid neid, kuid kas nad ei distliplineerinud oma usklikke ja ei valmistanud sellega ette uue türannia elemente? Milline ka ei ole olnud vaimulik orjus, alati aga on tema loomulikuks saatjaks poliitiline ja sotsiaalne orjus. Käesoleval ajal on kristlus oma kõigis vormides, koos sellest tulenevatest doktriinidest ja deistlikust metafüüsikast, milline olemuselt ei ole miski muu, kui maskeeritud teoloogia, on ühiskonna vabastamise teel kahtlematult kõige suuremaks takistuseks. Seetõttu on kõik valitsejad, kõik Euroopa riigimehed, kes ise ei ole metafüüsikud, ega teoloogid, ei deistid, kes oma hingepõhjas ei usu jumalasse ega kuradisse, kaitsevad nii kirglikult ja vihaselt metafüüsikat ja religiooni, milline usk see ka ei oleks, ainult et see kuulutaks leppimist, allumist ja kannatamist, mida, muuseas ka kõik religioonid ka teevad. Kangus, millega nad asuvad religiooni kaitsma, tõestab, kuivõrd möödapääsmatu on vajadus võidelda nendega, et neid hävitada. Kas on siis teile, härrased, vaja meenutada, kuidas religioossed mõjud demoraliseerivad ja hukutavad rahvaid? Nad tapavad mõistuse, inimese vabanemise tähtsaim relva, teevad temast nõrgamõistusliku, täites aru jumaliku absurdiga, mis on igasuguse orjuse põhiline alus. Nad võtavad inimestelt töö-, au- ja pääsemistahte. Ometi on töö inimese loominguline tegu, millisega loob ta oma maailma, inimliku eksisteerimise aluse ja tingimused ning ühtaegu võitleb välja oma vabaduse ja oma inimlikkuse. Religioon tapab inimestes loomisjõu, sundides neid ootama taevalikku õndsust, sundides maist elu põlgama, esitades tööd, kui needust või teenitud karistust ja jõudeolekut kui jumalikku privileegi. Religioon tapab inimestes õigluse, selle karmi vendluse kantsi, mis on kõrgeim rahu tingimus, alati kallutades kaalukausi tugevamate, jumala õnnistuse armu ja hoolega äravalitute poolele. Lõpuks ta tapab neis inimlikkuse, asendades selle inimeste südametes jumaliku valjusega. Igasugune religioon põhineb verel, kuna kõik usundid, nagu teada, toetuvad põhiliselt ohverdamise ideele s.t. jumaluse täitmatu kättemaksuhimu eest inimkonna alalist pantimist. Selles verises salapäras on inimene alati ohvriks, aga pühamees, samuti inimene, kuid inimene ülendatud õnnistusega – jumalikuks timukaks. See selgitab teile, miks kõikide religioonide pühamehed, isegi kõige paremad, kõige inimlikumad, kõige heasüdamlikumad, peaaegu alati kannavad oma südames ja kui mitte südames, siis äärmisel juhul arus ja kujutluses – on teada, millist mõju nad südamele avaldavad – miskit metsikut ja verejanulist; ja seepärast, kui kõikjal arutatakse surmanuhtluse kaotamise küsimust, kõik vaimulikud, rooma-katoliiklikud, õigeuskliku, nii moskva kui kreeka, protestantlikud kõik olid üksmeelselt selle säilitamise poolt! Kristlik religioon, enam kui teised, oli asutatud verele ja on ajalooliselt ristitud verega. Arvestage miljoneid ohvreid, milliseid see armastuse ja halastuse religioon oma Jumala julma kättemaksu rahuldamiseks pantis. Tuletage meelde neid piinamisi, milliseid see välja mõtles ja kasutas. Kas tänapäeval on ta muutunud pehmeloomulisemaks ja humaansemaks? Ei, kõigutatud ükskõiksusest ja skeptilisusest, ta vaid kaotas jõudu, või pigem, muutus jõuetumaks, kuigi, kahjuks, ta ei kaotanud veel, isegi käesoleval ajal, kurja tegemise võimet. Vadake riike, millistes galvaniseeritud reaktsiooniliste kirgedega, ta on uuesti ülestõusnud: kas siis ei jää tema esimeseks sõnaks – kättemaks ja veri, tema teiseks sõnaks – loobumine inimlikust arust, aga selle lõpetuseks – orjus? Seni, kuni kristlus ja kristlikud vaimulikud, seni kuni mingi jumalik religioon omab vähimatki mõju rahvamassidele, siis seni ei võidutse maal mõistus, vabadus, inimlikkus ja õiglus. Või kui rahvamassid asuvad religioosse ebausu võimuses, on nad kõigi, inimkonna vabastamise vastu ühinenud despotismide kuulekateks käsutäitjateks. Seepärast on meile erakordselt tähtis masside vabastamine religioossetest ebauskudest ja mitte ainult armastusest nende vastu, vaid samuti enesearmastusest, meie vabaduse ja julgeoleku päästmise nimel. Kuid see eesmärk võib olla saavutatud vaid kahe vahendiga: ratsionaalse teaduse ja sotsialismi propagandaga. Me mõistame ratsionaalse teaduse all seda, milline, olles vabanenud kõigist metafüüsika ja religiooni tontidest, erineb puht eksperimentaalsetest ja kriitilistest teadustest eelkõige sellega, et ei piira oma uurimusi ühe või teise kindlaksmääratud asjaga, vaid püüavad haarata kogu tunnetusega kättesaadavat maailma, kuna sellel pole asja käsitletamatuga; edasi selle poolest, et ta kasutab mitte ainult analüütilisi meetodeid, nagu seda teevad ülalpool mainitud teadused, vaid kasutavad sünteesimist, piisavalt tihti kasutades analoogiat ja deduktsiooni, kuid alati annavad oma sünteetilistele järeldustele puhtalt hüpoteetilise tähenduse, seni kuni see ei ole kinnitatud range eksperimentaalse- või kriitilise analüüsiga. Ratsionaalse teaduse hüpoteesid erinevad metafüüsilistest hüpoteesidest selles suhtes, et see viimane, esitades oma hüpoteese kui absoluutse süsteemi loogilisi tagajärgi, püüavad sundida loodusel neid vastu võtta, samal ajal kui ratsionaalse teaduse hüpoteesid, mis ei lähtu ainult transtsendentaalsest ((ld. transcendens – läbisammuv, piiridest väljuv, kogemuse tunnetuse piire ületav jne..)) süsteemist, vaid sünteesist, mis ei ole miski muu, kui paljudel katsetega tõestatud faktide kokkuvõte või üldine väljendus, ei saa kunagi omada sellist imperatiivset, kohustuslikku iseloomu, kuivõrd nad esitatakse alati sellisel viisil, et neid on võimalik kohe kõrvale heita, kui vaid need on uute katsetega kummutatud. Ratsionaalne filosoofia või universaalne teadus ei käitu aristokraatlikult, ega autoritaarselt, nõnda nagu kadunu, härra metafüüsika. See viimane, vaadates alati ülevalt alla, deduktsiooni ja sünteesi teel, tõsi, sõnades, tunnistas üksikute teaduste autonoomiat ja vabadust, kuid tegelikkuses neid kohutavalt ahistades. Läks koguni nõnda kaugele, et ta andis neile ette seadused ning faktid, milliseid tihti loodusest leida ei võinud ja takistas neil katsete sooritamist, milliste tulemused võisid hävitada nende spekulatsioonid. Nagu näete, metafüüsika tegutses tsentraliseeritud riikide meetodite järgi. Ratsionaalne filosoofia, vastupidi, on täiesti demokraatlik teadus. Ta on üles ehitatud vabalt alt üles, ja kogemus – selle ainus alus. Ta ei saa võtta vastu miskit, mis ei ole läbinud tõelist analüüsi ja ega kinnitatud katsete ning kõige rangema kriitikaga. Seepärast Jumal, Lõpmatus, Absoluut – kõik need metafüüsika armastatuimad objektid on täielikult sellest eemale jäetud. Ta pöörab ükskõikselt neile selja, lugedes neid viirastusteks või miraa~ideks. Kuid kuivõrd tondid ja miraa~id omavad olulist rolli inimvaimu arengus, siis inimene tuleb tavaliselt lihtsa tõe tunnetamiseni vaid peale seda, kui ta oma kujutluses lõi ja ammendas kõikvõimalikud illusioonid ja kuivõrd inimmõistuse areng on teaduse reaalseks käsitlusasjaks, kuivõrd loomulik filosoofia paigutab ta kohale, kuid tegeledes sellega vaid ajaloolisest vaatevinklist, ta püüab üheaegselt meile näidata seda kui füsioloogilist, nii ka religioossete ja metafüüsiliste ideede sünni, arengu ja languse ajaloolisi põhjuseid, samuti ka kui nende suhtelist ja üleminevat hädavajalikust inimvaimu arengule. Sellisel viisil, andes neile kõik, millele on neil õigluse järgi õigus, ta pöörab neile lõplikult selja. Tema käsitlusasjaks on reaalne tunnetatav maailm. Ratsionaalse filosoofi silmis eksisteerivad maailmas vaid üks olemasolu ja teadus. Seepärast ta püüab haarata ja kooskõlastada kõik positiivsed teadused ühtsesse süsteemi. See kõikide positiivsete teaduste koordineerimine ühtseks inimlikuks teadmiseks moodustab positiivse filosoofia või universaalse teaduse. Pärinud religiooni ja metafüüsika ja samal ajal neid täiesti eitades, see filosoofia, juba ammusest ajast ettetunnetatud ja ettevalmistatud parimate ajude poolt, oli esmakordselt esitatud tervikliku süsteemina suure prantsuse mõtleja Auguste Comte ((1798-1857.a.)), kes oskusliku ja kindla käega tegi selle esimese visandi. Teaduste koordinatsioon, mis seatud sisse positiivse filosoofia poolt ei ole lihtne nende reastus, see on omamoodi orgaaniline ahel, mis algab kõige abstraktsemast teadusest, sellest, milline tegeleb kõige lihtsama järgu faktidega, aga nimelt matemaatikast ja läheb järkjärgult tõusvas joones suhteliselt enam konkreetsemate poole, millise asjadeks on enam ja enam keerukad faktid. Nii, puhtalt matemaatikast minnakse üle mehhaanikale, astronoomiale, siis füüsikale, keemiale, geoloogiale ja bioloogiale (kaasaarvatud võrdlev klassifikatsioon, anatoomia ja füsioloogia alates taimedest, seejärel loomadest) ja lõpetavad sotsioloogiaga, milline haarab kogu inimkonna ajalugu ja Inimolendi arengut, kollektiivset ja individuaalset, poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses, religioosses, kunstilises ja teaduslikus elus. Kõigi nende üksteise järel järgnevate teaduste, alates matemaatikast ja lõpetades sotsioloogiaga, vahel ei ole mingit järjepidevuse vahet. Ühtne Olend, ühtne teadmine ja aluseks on alati sama meetod, milline vaid muutub keerukamaks, sel määral, kui faktid, millistega tal tegemist on, muutuvad enam keerukamaks; iga järgnev teadus tugineb avaralt ja terviklikult eelnevale ja esineb, kuivõrd seda lubab meie reaalsete teadmiste kaasaegne olukord, kui selle hädavajalik areng. Huvitav on märkida, et Auguste Comte poolt loodud teaduste järjekord on peaaegu täpselt samasugune, kui Hegeli, suurim kaasaja ja möödunud aegade metafüüsiku „Entsüklopeedias“, kellel oli õnne ja au viia spekulatiivse filosoofia areng selle kulminatsioonini, nõnda et, järgides oma isiklikku dialektikat, oleks ta pidanud iseend purustama. Kuid Auguste Comte ja Hegeli erinevad teineteisest väga. Kui Hegel, kui tõeline metafüüsik, spiritualiseeris mateeria ja looduse, tuletades neid loogikast s.t. vaimust, Auguste Comte, vastupidi, materialiseeris vaimu, põhjendades teda ainult mateerial. Nimelt selles on tema unustamatu teene. Nõnda, psühholoogia, see nõnda tähtis teadus, mis on samuti metafüüsika aluseks, millist spekulatiivne filosoofia vaatles kui peaaegu et absoluutset, spontaanset ja igasugusest materiaalsest mõjust vaba, Auguste Comte süsteemis põhineb vaid füsioloogial ja on lihtsalt selle areng. Sellisel viisil, see, mida me nimetame mõistuseks, kujutusvõimeks, mäluks, tundeks, aistinguks ja tahteks, on meie silmis vaid erinevad võimed, funktsioonid või inimese keha tegevuse liigid. Sellest vaatepunktist, on inimkond selle arengu ajaloos, millist varem vaadeldi kui teoloogilise, metafüüsilise ja juriidilis-poliitilise idee ilminguid ja millist me nüüd peame uuesti hakkama uurima, võttes lähtepunktiks looduse, aga juhtniidiks meie enda füsioloogia, seisab meie ees täiesti uues valguses, veelgi loomulikumalt, veelgi avaramalt, veelgi inimlikumalt, tulevikuks veelgi rohkemate järeldustega. Sel teel on juba tunda ette uue teaduse, sotsioloogia ilmumist, s.t. teadust kogu inimühiskonna arengut juhtivatest üldistest seadustest. Sotsioloogiast saab positiivse filosoofia viimane aste ja kroon. Ajalugu ja statistika tõestavad meile, et sotsiaalne keha, sarnaselt igasugusele teisele looduslikule kehale, allub oma muutustes ja ümberkujunemistes üldistele seadustele, millised, nähtavasti, on sama hädavajalikud, kui füüsilise maailma seadused. Nende seaduste väljaselgitamine möödaniku sündmustest ja kaasaja faktide massist, see peaks olema selle teaduse asjaks. Vaatamata ülisuurele huvile, millist ta kujutab mõistusele, ta lubab tulevikus ka suurt praktilist kasu; kuna, sarnaselt sellele kuidas me võime valitseda loodust ja seda ümber kujundada vastavalt oma kasvavatele vajadustele vaid tänu meie poolt omandatud teadmistele selle seadustest, me suudame teostada vabadust ja heaolu sotsiaalses keskkonnas vaid loomulikke, alalisi, seda keskkonda juhtivaid seadusi arvestades. Kui me juba tunnistasime, et kuristik, milline on teoloogide ja metafüüsikute kujutluses, lahutab vaimu ja loodust, üldse ei eksisteeri, siis me peame vaatlema inimühiskonda kui keha – tõsi, palju keerukamat kui teised, kuid sama loomulik ja nendele samadele seadustele alluv, aga ka samuti temale ainuomastele seadustele. Kui juba seda on tunnistatud, siis saab selgeks, et nende seaduste teadmine ja neist range kinnipidamine on hädavajalik selleks, et sotsiaalsed muutused, milliseid me kavatseme teostada, oleksid mõjusad. Kuid teisest küljest, me teame, et sotsioloogia – see teadus, milline just sündis, et ta otsib veel oma printsiipe, ja kui me hakkame selle teadusele hinnangut andma, kõigist kõige raskem, teiste näitel, siis me peame tunnistama, et kulub sajandeid, äärmisel juhul aastasada, et ta võiks lõplikult välja kujuneda ja muutuda tõsiseks teaduseks ning kuigivõrd täielikuks ja küllaldaseks. Mida siis teha? Kas on siis tarvis, et kannatav inimkond ootaks teda rõhuvatest õnnetustest vabastamist veel ühe sajandi kestel või kauemgi, seni kuni lõplikult kinnistunud positiivne sotsioloogia ei kuuluta temale, et ta lõpuks on võimeline andma talle tema ratsionaalseks ümberkorraldamiseks hädavajalikke juhiseid ning instruktsioone? Ei, tuhat korda ei! Ennekõike, et oodata veel mõned sajandid, on tarvis kannatust... Vanast harjumusest me oleks peaaegu öelnud: sakslaste kannatus – kuid meid peatas mõte, et käesoleval ajal ületasid teised rahvad sakslasi selle vooruse ilmutamisel. Seejärel, isegi kui eeldada, et meil on ootamiseks võimalus ja kannatus, kuid milleks siis oleks ühiskond, milline kujutab endast vaid praktikas teaduse rakendamist, kasvõi maailma kõige täielikumat ja täiuslikumat? – Tühisus. Kujutage ette maailma, milles ei ole midagi muud, peale selle, mis inimlik aru senini on märganud, teada saanud ja mõistnud, - kas ta siis ei oleks onn selle maailmaga võrreldes, milline tegelikult eksisteerib? Me austame täielikult teadust ja peame seda väärtuslikuks aardeks, puhtamaiks inimkonna auks. Selle poolest inimene erinebki loomast, oma kaasaegsest väiksemast vennast, oma eellasest minevikus; ta annab temale võimaluse olla vaba. Sellegi poolest on vaja samuti tunnistada teaduse piiratust, sellele meenutada, et ta ei ole mingi tervik, vaid osa, et tervik - see on elu: universaalne maailmade elu või selleks, et see ei läheks kaotsi tundmatuses ja määratlematuses, meie Päiksesüsteemi elu või kasvõi meie maakera, lõpuks; rääkides täpsemalt: inim-maailm – liikumine, areng, inimühiskonna elu Maal. Kõik see on lõpmatult avaram, sügavam ja teadusest rikkam ja mitte kunagi see ei suuda seda ammendada. Elu, võetuna selles üldhaaravas mõttes, ei ole sugugi mingi inimliku või jumaliku teooria rakendamine; me ütleks, et see on looming, kui me ei kardaks selle sõna pööratud tõlgendamist. Võrreldes oma ajalugu loovaid rahvaid, kunstnikega, me saaksime küsida: kas siis suured poeedid ootasid millalgi teaduse poolt poeetilise loomingu seaduste avastamist, et luua oma meistriteoseid? Kas siis Eshil ja Cofokl ei loonud oma suurepäraseid tragöödiaid hulga varem, kui Aristotel kujundas nende loomingu alusel esimese esteetika? Kas siis mingisugune teooria tiivustas Sakespeari? Aga Beethoven? Kas ta siis ei laiendanud oma sümfooniate loomisega kontrapunkti põhialused? Ja mis oleks olnud maailma parima esteetika reeglite järgi loodud kunstiteos? Ütleme veel kord: miski tühine asi. Kui oma ajalugu loovad rahvad, täie tõenäosusega, ei ole milleski vaesemad instinktilt ja loominguliselt jõult, ega rohkem sõltuvad härrastest teadlastest, kui kunstnikud! Aga kui me kõhkleme, et kas kasutada sõna „loomine“, siis vaid kartusest, et sellele antakse mõte, millist me sellele mitte kuidagi ei taha anda. Kes räägib loomisest, räägib justkui ka loojast, aga me eitame ühtse looja eksisteerimist nii inimmaailma, kui ka füüsilise maailma suhtes, millised, muide, moodustavad koos, meie arvates, ühe maailma. Isegi rääkides rahvastest, oma ajaloo loojatest, me tunnetame, et kasutame metafoorset väljendit, ebatäpne võrdlemine. Iga rahvas on kollektiivne olend, mis valdab nii füsioloogilis-psühholoogilisi aga ka poliitilis-sotsiaalseid iseärasusi, millised mingil tasemel seda individualiseerivad, eristades seda kõigist teistest rahvastest; kuid mitte kunagi indiviid, ühtne ja jagamatu olend sõna otseses mõttes. Kui arenenud ka selle kollektiivne teadvus, kui kontsentreeritud ka suure rahvusliku kriisi momendil kirglik, ühele eesmärgile suunatud püüdlus, mida nimetatakse rahva tahteks, kunagi see kontsentratsioon ei ole võrreldav sellega, milline on omane reaalsele indiviidile. Ühe sõnaga, mitte ükski rahvas, kui üksikuna ta ennast ka ei tunneks, ei saa kunagi öelda: ma tahan! Ta peab alati rääkima: meie tahame. Vaid indiviid võib harjumusest rääkida: ma tahan! Ja kui räägitakse kogu rahva nimel: ta soovib! – võite olla kindlad, et selle taga varjub keegi usurpaator, olgu ta siis inimene või partei. Nii siis, me ei mõista siin sõna „ loomine“ all mitte teoloogilist või metafüüsilist loomist, ega ka kunstilist, teaduslikku, tööstuslikku, ega ka mingit muud loomist, millise taga seisab indiviid-looja. Me mõistame siin selle sõna all lihtsalt arvutu hulga kõige erinevate, suurte ja väikeste, tihti tuntud, kuid rõhuval enamusel juhtudel tundmatuteks jäävate põhjuste lõpmatult keerukat toodet, millised, antud momendil on ühinenud, muidugi, ilma mingi põhjuseta, kuid ka ilma varem visandatud plaanita, täiesti ettekavatsematult, lõid antud fakti. Kuid sellisel juhtumil, öeldakse meile, ajalugu ja inimühiskonna saatused oleksid pidanud olema endast kujutanud vaid üht kaost ja olema juhuse mängumaa? Vastupidi, vaid ajaloo igasugusest jumalikust ja inimlikust omavolist vabastamise hetkest, vaid siis ja ainult siis ta seisab meie ees kogu oma suuruses ja seaduspärase arengu ratsionaalsuses, sarnaselt orgaanilisele ja füüsilisele loodusele, mille vahetuks jätkuks ta on. Loodus, vaatamata selle ammendamatule rikkusele ja seda moodustavate olendite eripärasusele, mitte-sugugi ei kujuta endast kaost; vastupidi, see suurepäraselt organiseeritud maailm, kus iga osa säilitab, nii-öeldes, kõigi ülejäänutega hädavajaliku loogilise sideme. Kuid öeldakse, tähendab, et oli siis korraldaja? Üldsegi mitte, korraldaja, olgu ta siis kasvõi jumal, võis vaid oma isikliku omavoliga rikkuda asjade loomuliku korraldust ja nende loogilist arengut, aga me nägime, et kõigis religioonides on jumaluse peamiseks omaduseks olla nimelt kõigist kõrgeim, nimelt igasuguse loogika vastu ja alati omada vaid üht oma loogikat: loomuliku võimatuse, absurdsuse* (*Öelda, et Jumal ei ole loogika vastu, tähendab väita, et ta on sellega täielikult identne, et ta ise ei ole miski muu kui loogika, s.t. reaalsete asjade loomulik käik ja areng, teisiti öeldes, et Jumalat ei ole. Jumala eksisteerimine võib omada vaid siis tähendust, kui loomulike seaduste eitamine, siit see ümberlükkamatu dilemma: Jumal eksisteerib, tähendab loomulikke seadusi ei ole ja maailm kujutab endast kaost. Maailm ei ole kaos, ta on iseenesest korrastatud - tähendab, Jumalat ei ole.) loogikat. Või-siis, mis on loogika, kui mitte asjade loomulik käik ja areng, või siis loomulik viis, millise vahendusel hulk määravaid põhjuseid loovad fakti. Järelikult, me võime öelda välja selle nõnda lihtsa ja samal ajal nõnda julge aksioomi: kõik loomulik on loogiline ja kõik on loogiline, mis on reaalses maailmas teostatud või peab olema teostatud, samas looduses ja selle edasises arengus, nii ka inimühiskonna loomulik ajalugu. Nii-siis, küsimus on selles, mis on looduses ja mis on ajaloos loogiline? Seda ei ole nii lihtne määratleda, kui alguses võib näida. Sest et teada seda täiuslikult, kunagi eksimata, on tarvis vallata teadmisi kõigist põhjustest, mõjudest, tegevustest ja vastutegevustest, mis määratlevad mingi asja või fakti olemuse, välistamata ühtki põhjust kasvõi küllaltki kauget või mitteolulist. Ja milline filosoofia või teadus võib kiidelda, et ta on võimeline haarama kõiki põhjuseid ja ammendama neid lõplikult oma analüüsiga? Selleks peab omama üpris kasinat mõistust, üpris nõrgalt tunnetada reaalse maailma lõpmatut rikkust, et sellele pretendeerida. Kas siis sellepärast on vaja siis teaduses kahelda? Kas on siis sellepärast vaja ta kõrvale heita, et ta annab meile vaid seda, mida ta suudab anda? See oleks veel üheks rumaluseks ja isegi hukatuslikuma, kui oli esimene. Kui te kaotate teaduse, siis teadmiste puudusel pöördute tagasi gorillade, meie eellaste tasandile ja teil tuleb mitmete tuhandete aastate kestel korrata kogu inimkonna poolt käidud tee läbi religiooni ja metafüüsika fantasmagoorilisest ((viirastuspilt)) virvendusest, et uuesti jõuda valguse, veel mittetäieliku tõe juurde, kuid äärmisel juhul, täiesti kaheldamatu, millist me juba täna omame. Kõige suuremaks ja otsustavamaks teaduse võiduks meie päevil, on, nagu me juba nägime, bioloogiasse psühholoogia võtmine. Teadus tegi kindlaks, et kõik intellektuaalsed ja moraalsed aktid, mis eristavad inimest kõigist teistest loomade liikidest on mõtlemine, inimmõistuse tegevus ja teadliku tahte ilmumine, omavad oma ainsat allikat, vaieldamatult arenenumat, kuid puhtalt materiaalset inimese organiseeritust ilma mingi vaimse või mittemateriaalse sekkumiseta, ühe sõnaga, et see on aju erinevate puhtalt füsioloogiliste funktsioonide koosmõju tulemus. Selle avastuse tähendus on nii teadusele kui ka elule surematu. Tänu sellele saab lõpuks võimalikuks teadus inim-maailmast , kaasa-arvatud antropoloogia, psühholoogia, loogika, moraal, sotsiaalmajandus, poliitika, esteetika, aga samuti teoloogia ja metafüüsika, ajalugu, ühe sõnaga kogu sotsioloogia. Inim- ja loodusmaailma vahel ei ole enam lahknevust. Kuid, sarnaselt sellele, kuidas orgaaniline maailm, olles vahetpidamatu ja otsene mitteorgaanilise maailma areng, erineb oluliselt sellest uue aktiivse elemendi orgaanilise mateeria olemasoluga, mis toimunud maavälise sekkumiseta, tänini meile selle sama mitteorgaanilise mateeria tundmatute kooslusteta, milline omakorda, selle mitteorgaanilise mateeria alusel ning tingimustes, olles selle kõrgeimaks tulemuseks, põhineb kogu taimede ja loomade elu rikkus; täpselt samuti inimmaailm, olles orgaanilise maailma vahetuks jätkuks, erineb sellest sisuliselt uue elemendiga, mõttega, puhtalt aju füsioloogilise tegevuse tootega, tootes samal ajal selles materiaalses maailmas ja orgaanilistes ja mitteorgaanilistes tingimustes, viimase kokkuvõtt, millest, nii-öelda, ta on, kõik selle, mis me nimetame inimese intellektuaalseks ja moraalseks, poliitiliseks ja sotsiaalseks arenguks, inimkonna ajalooks. Inimestele, kes mõtlevad tegelikult loogiliselt, mõistus mis saavutas kaasaegse teaduse taseme, Maailma või Olemise ühtsus, on nüüd kindlaks faktiks. Kuid ei saa tunnistamata jätta, et see fakt, nõnda lihtne ja ilmselge, et kõik sellele vasturääkivuses olev näib meile nüüd juba absurdsena, asub ilmses vasturääkivuses inimkonna ülemaailmse teadvusega, milline vaatamata selle ajaloos ilmunud erinevatele vormidele, alati ühehäälselt ütles välja kahe erineva maailma: vaimse maailma ja materiaalse maailma, jumaliku maailma ja reaalse maailma eksisteerimise suhtes. Alustades tahumatutest fetišistidest, kes kummardavad neid ümbritsevas maailmas, mingis materiaalses objektis kehastunud üleloomulise jõu mõju, mida kõik rahvad uskusid ja senini usuvad mingi jumaluse eksisteerimist. Sellel muljetavaldaval üksmeelel on, paljude arvates, rohkem tähendust, kui kõigil teaduslikel tõenditel; ja kui väikse arvu järjepidev, kuid üksikute mõtlejate loogika on sellega vastuolus, siis seda halvem, räägivad nad, sellele loogikale, kuna üksmeelne koosmeel, üleüldist mingi idee vastuvõtmist peeti selle tõelisusese suhtes alati kõige veenmaks tõendiks ja loeti, kuid ilma aluseta, nõnda nagu kõikide arvamus ja kõikidel aegadel ei saa olla ekslik. Ta peab olema juurdunud mingil inimkonna olemusele omasel hädavajadusel. Kui see on tõsi, siis inimene kooskõlas selle hädavajadusega tunneb tingimusetut vajadust uskuda sellise jumala olemasolusse, siis sellisel juhul see, kes sellesse ei usu, on anormaalseks erandiks, värdjaks, milline ka ei oleks loogika, mis tõi ta sellele skeptitsismile ((kahtlusele)). Vaat, meie päevade teoloogide ja metafüüsikute armastatuim argumentatsioon, isegi kuulus Mazzini, kes ei saa hea jumalata läbi, et asutada oma askeetlikku vabariiki ja sundida rahvamasse teda vastu võtma, kelle vabadust ja heaolu ta ideaalse riigi ülevuse nimel süstemaatiliselt ohverdab. Sellisel viisil, usu ja jumala iidsust ja üleüldisust osutatakse, vastupidiselt igasugusele teadusele ja loogikale, jumala eksisteerimise vaieldamatuks tõenditeks. Kuid miks siis? Kuni Koperniku ja Galilei aegadeni kõik, erandiks, võib olla, pütagorlased* (* Üks pütagorlastest, Philolai, esimesena euroopa filosoofias lõi Universumi mittepäiksekeskse süsteemi.), uskusid, et Päike tiirleb ümber Maa: oli siis see usk antud väite tõesuse tõendiks? Ühiskonna tekkimise ajaloo algusest peale ja kuni meie päevuni, oli kõikjal ja alati valitseva vähemuse poolne töötavate masside, orjade või palgatööliste mittevaba töö ekspluateerimine. Kas siis sellest järeldub, et parasiitide poolne võõra töö ekspluateerimine ei ole ebaõiglus, röövimine või vargus? Vaat kaks näidet, millised tõestavad, et meie kaeaegsete deistide argumentatsioon ei maksa midagi. Ja tõesti, ei ole midagi veelgi üleüldisemat ja iidsemat, kui absurd ja tõde, vastupidi, on võrdlemisi noor, olles alati tulemuseks, ajaloo tooteks ja mõnikord selle alguseks. Kas siis inimene, oma päritolult kaksikvend, kui mitte gorilla otsene järeltulija, kes käis läbi sügavast looma instinkti ööst tee kuni mõistuse valguseni, mis iseenesest selgitab kogu tema kunagised hullumeelsused ja lohutab osalt meid meie käesolevates ekslemistes. Sellisel viisil, kogu inimese ajalugu ei ole miski muu, kui tema järkjärguline inimlikkuse loomise teel loomalikusest eemaldumine. Siit tuleneb, et ideede iidsus ei räägi mitte ainult midagi tema kasuks, vaid teeb selle meie silmis kahtlaseks. Mis puutub eksiarvamuse üleüldisusse, siis see tõestab vaid üht: inimolemuse üleüldisust kõikidel aegadel ja kõikides kliimades. Ja kui kõik rahvad kõikidel ajajärkudel uskusid ja usuvad jumalat, andmata aru, muidugi vaieldavale faktile, milline ainiti, ei saa meie mõistustes vallata loogikat, ega ka teadust, me peame lihtsalt sellest järeldama, et jumala idee, mis muidugi lähtub meist enestest, on inimkonna arengu protsessis möödapääsmatuks ekslemiseks. Ja me peame esitama endale küsimuse: kuidas ja miks ta sündis, ning miks ta on senini inimsoo suurele enamusele hädavajalik? Seni kuni me ei ole võimelised enesele aru andma, millisel moel üleloomuliku või jumaliku maailma idee ilmus ja pidi tingimata ilmuma inimmõistuse ja inimühiskonna loomuliku ajaloolise arengu käigus, senini, kuni teadus ei veenaks meid selle idee absurdsuses, me ei suuda seda ühiskondlikus arvamuses purustada, kuivõrd, seda teadmata, me ei suuda kunagi võidelda selle ideega inimolendi sügavuses, milles see on juurdunud. Määratud viljatut ja lõpmatut võitlust pidama, me peame rahulduma selle tuhandete ilmingutega pinnapealse võitlusega. Selle absurdsus, vaevu terve mõistuse poolt võidetu, ta sünnib samal hetkel uues ja mitte vähem mõttetus vormis, kuna usu ja jumala juur jääb kahjustamata ja see hakkab alati kasvatama uusi võrseid. Nii, näiteks, mõningates kaasaegse ühiskonna ringkondades püüab käesoleval ajal kristluse varemetel end sisse seada spiritism* (*Spiritism – müstiline õpetus, mis tekkis XIX saj. 40.a. lõpus Ameerikas ja levis hiljem Euroopasse, millise järgi „vaimud“ võivad ebatavalisel moel ilmuda (liigutada asju, teha hääli jne.) füüsilises maailmas. Spiritistid usuvad võimaluse, et elavad inimesed võivad vahendajate (meediumite) kaudu suhelda surnute vaimudega). Peale selle, meil endil on tarvis teha enesele selgeks see küsimus, sest nõnda, kui palju me ka end ateistideks ka ei nimetaks, siis seni, kuni me ei saa teada jumala idee inimühiskonnas loomuliku sündimise ajalugu, me jääme alati ühel või teisel tasemel selle üldise teadvuse vastukaja võimu all, kelle saladus, s.t. loomulik põhjus, ei ole meie poolt paljastatud. Arvestades indiviidi looduslikku nõrkust teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna ees, me alaliselt riskime varem või hiljem sattuda religioosse absurdi orjusse. Selliste kahetsusväärsete ümberpöördumiste näiteid ei ole ka kaasaegses ühiskonnas haruldased. Härrased, me oleme nüüd enam kui kunagi varem veendunud, et praegu tuleks edasilükkamatult ja täielikult lahendada järgmine küsimus. Nõnda nagu inimene moodustab kogu loodusega ühe terviku ja on vaid määramatu arvu erandlikult materiaalsete põhjuste materiaalne tulem, siis millisel viisil võis inimlikus teadvuses tekkida, kinnituda ja nõnda sügaval juurduda see kahesus: kahe vastandliku, ühe vaimse, teise materiaalse, ühe jumaliku, teise loomuliku maailma eksisteerimise oletus? Me oleme niivõrd veendunud, et selle olulise küsimuse lahendamisest sõltub meie lõplik ja täielik vabanemine igasuguse religiooni ahelatest, et palume teilt selles küsimuses oma mõtete esitamiseks luba. Paljudele näib, kahjuks, imelik, et poliitilises, sotsialistlikus teoses arutatakse metafüüsika ja teoloogia küsimusi. Kuid, meie sügavaima veendumuse järgi ei saa neid küsimusi eraldada sotsialismi ja poliitika probleemidest. Reaktsiooniline maailm muutub võitmatu loogika surve all üha religioossemaks. Ta toetab Roomas paavsti, ta kiusab Venemaal taga loodusteadusi, ta kaitseb Jumala nimel kõigis riikides oma sõjalist, kodanlikku, poliitilist ja sotsiaalset seadusetust, millist, omakorda, ta kaitseb teda kiivalt kirikutes ja koolides silmakirjaliku religioosse, orjameelse, võltsi, raskekaalulise-doktriinliku teaduse ja kõigi teiste Riigi käsutuses asuvate vahendite abil. Jumala kuningriik taevas, sellele vastav ilmse või maskeeritud piitsa kuningriik ja orjastatud masside töö seadustatud ekspluateerimine maal – selline on täna Euroopas religioosse, sotsiaalse, poliitilise ja reaktsioonilise partei täiesti loogiline ideaal. Kuid vastupidisel põhjusel peab revolutsioon olema, ateistlik: ajalooline kogemus ja loogika tõestasid, et piisav on ühest issandast taevas, et luua tuhat härrat maal. Lõpuks, kas siis sotsialism ei ole oma olemuselt, milline koosneb kõigi inimsaatuste teostamisest ja täide viimisest siin, maal, aga mitte taevas, teostamises ja , järelikult, igasuguse religiooni eitamises, millise eksisteerimine kaotab igasuguse mõtte, kui selle püüdlused saavad teostatud? Tuues välja oma religiooni päritolu puudutavad mõtteid, me püüame rääkida võimalikult lühidalt ja konkreetselt. Süvenemata filosoofilistesse spekulatsioonidesse, me peame võimalikuks lugeda aksioomiks järgmist seisukohta. Kõik mis eksisteerib, kõik olendid, millised moodustavad piiritu Universumi kogu, kõik sõltumatult tahtest ja teadvusest maailmas eksisteerivad asjad, milline ei oleks ka nende olemus kvalitatiivses ning hulgalises suhtes, suured, keskmised ja lõpmatult väikesed asjad, lähedased ja lõpmatult kauged, osutavad teineteisele ja igaüks vahetult või kaudselt kõigile mõju ja vastumõju, millised, ühinenud ühte liikumisse, moodustavad selle, mida me nimetame vastastikuliseks sõltuvuseks, universaalseks eluks ja põhjuslikkuseks. Nimetage seda vastastikulist sõltuvust Jumalaks või Absoluudiks, kui teile nii meeldib, meil üks-puha, kui vaid te ei annaks sellele Jumalale teist tähendust, peale selle, millisest me just rääkisime – universaalse, loomuliku, hädavajaliku, kuid mitte sugugi lõpmatu hulga üksikute mõjude ja vastumõjude ettemääramatut ja ettenägematut ühendust. Seda alati liikuvat ja mõjusat vastastikulist sõltuvust, seda universaalset elu me võime alati ratsionaalselt eeldada, kuid me ei suuda kunagi seda isegi oma kujutlusega haarata, seda enam, et seda tunnetada. Kuna me suudame tunnetada vaid seda, mis on meie tunnetega tunnetatav, aga need on võimelised püüdma Universumist vaid lõpmatult väikest osa. On iseenesest mõistetav, et me võtame seda vastastikulist sõltuvust, mitte kui absoluutset ja esmast põhjust, aga vastupidi, kui kõigi üksikute alaliselt toimivate ja üheaegse tegevusega taastoimivate põhjuste võrdtegevat* (*Nii-nagu igasugune inimindiviid ei ole miski muu, kui kõikide põhjuste võrdtegev, mis eelnesid tema ilmaletulekule, kombineeritult kõigi tema edasise arengu tingimustega), mõjuga, milline moodustabki universaalse põhjuslikkuse. Selle sellisel viisil määratlenud, me võime nüüd öelda, kartmata mingit kahemõttelisust, et üleüldine elu loob maailmu. Selle ta määratles meie Maa geoloogilise, klimaatilise ja geograafilise ülesehitusega ning rõivastas selle kogu orgaanilise elu mitmekesisusega, jätkates inimmaailma loomist: ühiskond koos selle möödunud, kaasaegse ja tulevase arenguga. Nüüd on selge, et selles mõttes loomises, ei ole kohta sellele eelnevatele ideedele, etteseatud ja ettekirjutatud seadustele. Tõelises maailmas on eelkõige faktid – lõpmatu arvu mõjude ja tingimuste kokkuvool – vaid seejärel, koos mõtleva inimesega, tuleb nende faktide tunnetamine ja rohkem või vähem üksikasjalik ning täiuslik selle teadmine, millisel viisil nad toimusid; kui me märkame mingis faktide korras osalist või alalist ühe ja sama nähtuse või tegevusviisi kordumist, siis me nimetame seda loodusseaduseks. Sõna loodus alla me mõistame mitte mingit müstilist, panteistlikku või substantsilist ideed, vaid liht-viisiliselt olendite, faktide ja reaalsete viiside summat, millised loovad neid fakte. On ilmselge, et sellisel viisil määratletud looduses, tänu ühtede ja teiste tingimuste ja mõjude kokkuvoolule, on võimalik tänu ükskord valitud vahetpidamatu loomingu voo suunale, mis muutunud liiga sagedase kordamise tõttu alaliseks, on ilmselge, räägime me, et mõnedes kindlaksmääratud faktide korras taasteostatakse alati ühed ja samad seadused ja tänu vaid sellele alalisele toimimise viisile looduses, inimese mõistus suutis teha kindlaks ja mõista seda, mida me nimetame mehaanilisteks, füüsilisteks, keemilisteks ja füsioloogilisteks seadusteks; vaid nendega seletatakse peaaegu, et alalist taimede ja loomade sugude, liikide ja eriliikide kordumist, milles senini kulges orgaanilise elu arengukäik Maal. See alalisus ja see kordamine ei ole täiesti absoluutsed. Nad jätavad alati avara ruumi n. n. anomaaliatele ja eranditele, aga see on täiesti ebaõige nende tähistamine, kuna faktid, millistesse nad puutuvad, näitavad vaid seda, et need meie poolt loodusseadustena vastuvõetud üldised eeskirjad, olles mitte rohkemad, kui meie ajude poolt asjade tegelikust kulust välja toodud abstraktsioonid, ei ole võimelised kõike seda piiritut arengu rikkust haarama, ammendama ega seletama. Peale seda, kui seda suurepäraselt tõestas Darvin, need nõndanimetatud anomaaliad, tihti üksteisega ühinedes ja sellega üha enam kinnistusid, luues, nõnda öelda, uued harjumuspärased tegevusviisid, uued looduses taastootmise ning eksisteerimise viisid on selleks teeks, millist järgides sünnitab orgaaniline elu uusi liike ja eriliike. Nimelt nõnda, alanud vaevu organiseeritud lihtsast rakust, läheb orgaaniline elu kõigi kujumuutuste kaudu, algul taimseks, aga seejärel loomseks organisatsiooniks ning loob inimese. Kas inimene jääb sellel maal kõige viimaseks ja kõige täiuslikumaks orgaaniliseks loomeviljaks? Kes võiks sellele küsimusele vastata ja tõotada, et mõnekümne- või mõnesaja sajandi pärast kõige kõrgema arengutaseme saavutanud inimisiksuste hulgast ei tulene inimest arengult ületavate olendite liik, kes hakkavad suhtuma eelmistesse samuti, nagu praegu suhtutakse gorilladesse? Meie enesearmastus võib olla rahulik. Loodus tegutseb väga aeglaselt ja inimkonna praeguses seisundis ei ennusta miski enam arenenud olendi sündi. Muide, kas siis loodus ei jätkagi oma vahetut inim-maailma ajaloolist loomise üritust? Ei ole tema süü, kui me oma arus eraldasime selle maailma inimühiskonna sellest, mida me nimetame eranditult looduse maailmaks. Selle eraldamise põhjus – on meie mõistuse olemuses, milline olulisel viisil eraldab inimest kõigist teistest loomade liikidest. Me peame ikkagi tunnistama, et inimene – ei ole maakeral mitte ainus arukas loom. Vastupidi, võrdlev psühholoogia tõestab, et ei ole olemas looma, kellel täiesti puuduks aru ja mida lähemal on mingi liik oma arengult ja organisatsioonilt ning eriti oma aju arengult inimesele, seda enam arenenum ja märkimisväärsem on tema aru. Kuid vaid inimese mõistuse areng küündib sellise tasemeni, millist võib nimetada mõtlemisvõimeliseks, st. kombineerida meile tunnetuse kaudu saadud ettekujutusi, nii välistest kui sisemistest asjadest, luua neist gruppe, seejärel neid võrrelda ja uuesti kombineerida neid erinevaid gruppe, millised juba on mittereaalsed olemused – meie tunnete objektid, aga mõistetega, mis loodud meis esimese võime mõjul, millist me nimetame mõistuseks; need mõisted, mis on jäänud meie mällu, liituvad seejärel tänu sellele võimele ja moodustavad selle, mida me nimetame ideedeks; lõpuks, kõigest sellest teeb inimaru järeldused või loogiliselt hädavalikud rakendused. Me kohtame küllaltki tihti inimesi, kes, kahjuks ei ole küündinud selle võime täieliku teostamiseni, kuid me ei ole kunagi näinud ega isegi kuulnud, et mingi alama liigi olend valdaks sellist võimet, kui vaid, siis tuuakse näiteks Valaami eeslit* (*Valaami eesel – vana juudi pärimuse järgi, prohvet Valaam eesel, kes nägi nähtamatut inglit ja hakkas rääkima, et hoiatada teda jumalikust tahtest) ja mõningaid teisi loomi, milliseid on esitatud igasuguse religiooni poolt usu ja austuse märgiks. Nii-siis, me võime öelda, kartmata ümberlükatud saada, et kõigist maal eksisteerivatest loomadest mõtleb ainult inimene. Vaid temal on selline abstraktveerimise jõud, mis on inimliigis sajandite jooksul harjutamisega tugevdatud ja arendatud. See järkjärgult sisemine võime ülendab inimese kõigist ümbritsevatest asjadest kõrgemale, kogu n. n. välisest maailmast ja isegi indiviidist enesest kõrgemale ja laseb tal mõelda, luua Olemuse, Universumi, Lõpmatuse või Absoluudi totaalsuse idee – täiesti abstraktse idee, ja kui soovite, siis täiesti sisutu. Sellegi poolest on see idee kõikvõimas ja on inimese kõigi tulevaste võitude põhjuseks, kuna see üksi kisub inimese välja kurikuulsast õndsusest ja nürist loomalikust süütust paradiisist ja määrab selle piiritu arengu võitutele ning lõpmatutele kannatustele... Inimene, tänu sellisele abstraktsiooni võimele, tõuseb selle vahetu surve all, millist igasugusele indiviidile vältimatult osutavad kõik välised asjad, kõrgemale, võib võrrelda ühtesid esemeid teistega ning uurida nende vastastikuseid suhteid. Vaat, kust pärit analüüsi ja eksperimentaalse teadus algus. Tänu sellele võimele inimene areneb ja eraldades endast enese, tõuseb kõrgemale oma õhutuste, instinktide ja igasuguste soovide nii rõhuvate kui üksikute, surve all, mis annab temale võimaluse neid võrrelda, sarnaselt sellele, kuidas ta võrdleb väliseid asju ja liikumisi ja asub ühtede poolele, teiste vastu, arvestades temas väljakujunenud (sotsiaalse) ideaaliga, - vaat teadvuse ja selle ärkamine, mida me nimetame tahteks. Kas inimesel on ka tõesti olemas vaba tahe? Nii jah, kui ka ei, sõltumatult sellest kuidas seda mõista. Kui vaba voli all mõeldakse valikuvabadust, st. inimindiviidi eeldatavat võimet spontaanselt, iseseisvalt ja sõltumatult igasugusest välisest mõjust ise otsustada: või siis, sarnaselt sellele, kuidas seda tegid kõik religioonid ja kõik metafüüsikud, n. n. vaba voli abil tahavad rebida inimest eemale üleüldiste põhjuslikkuste voost, mis määratleb igasuguse asja eksisteerimise ja teeb igasuguse asja teistest asjadest sõltuvaks, siis meil tuleb vaid heita see vabadus eemale, kui mõttetu, sest miski ei saa põhjusetult eksisteerida. Terviku alaline ja vastasmõjuline toime üksikule osale ja iga üksiku osa mõju tervikule moodustavad, nagu me ütlesime, elu, üldise ja kõrgeima seaduse, maailmade üleüldisuse, mis on alati üheaegselt mõjuv ja mõjutatav. Alati mõjuv, üleüldine vastastikune sõltuvus, see vastastikuline põhjuslikkus, millist me hakkame edaspidi nimetama olemuseks, moodustas, nagu me juba mainisime, teiste lugematute maailmade hulgas meie Maa, kogu selle asjade püramiidiga, mineraalidest inimeseni. Ta loob neid pidevalt uuesti, arendab, toidab, säilitab, seejärel, kui saabub nende aeg, aga tihtilugu ka varem, ta hävitab need või õigemini, muudab need uuteks olemusteks. Olemus – see on kõikvõimsus, millise suhtes ei saa olla mitte mingit sõltumatust või autonoomiat, see kõrgem olu, milline haarab ja läbistab oma ületamatu mõjuga kõige oleva olemasolu ja elusolendite hulgas ei ole ühtegi, kes ei kannaks endas, muidugi, rohkem või vähem arenenud seisundis, selle kõrgema absoluutse sõltuvuse mõju tundeid või tunnetust. Vaat nii, see tunne, see tunnetus moodustabki igasuguse religiooni aluse. Nagu näete, religioon, sarnaselt kõigele inimlikule, omab elusolendite elus oma algallikat. Ei saa öelda, et keegi loomadest, erandiks inimene, omaks religiooni, kuna isegi kõige algelisem religioon eeldab ikkagi teatud reflekside taset, milliseni ei ole veel tõusnud mitte ükski loom, peale inimese. Kuid sama võimatu on eitada, et eranditult kõigi loomade eksisteerimises on olemas kõik moodustajad, n. n. religiooni materiaalsed elemendid, erandiks , muidugi, selle ideaalsest-, nimelt sellest, milline varem või hiljem selle hävitab - mõtte küljest. Kuid tegelikult, milline on igasuguse religiooni tõeline olemus? See on nimelt olemuselt igalt indiviidilt üleantav igavesest ja kõikvõimsast olemusest ((loodusest)) absoluutse sõltuvuse tunne. Meil on seda tunnet ja kõiki selle ilminguid alamate loomade liikide juures raske avastada ja analüüsida; kuid me saame öelda, et enesealalhoiu instinkt, millist täheldatakse lihtsate organisatsioonide suhtes, on muidugi alamal tasemel kui kõrgemates organisatsioonides, - see omamoodi tarkus, milline on neis igaühes moodustunud selle tunde mõju all, milline, nagu me juba mainisime, ei ole miski muu, kui religioosne ((uskumuslik)) tunne. Kõrgemalt arenenud loomadel, kes on oma organisatsioonilt inimesele lähemad, ilmneb see tunne märgatavalt, näiteks, instinktiivses paanilises hirmus, mis mõnikord haarab neid mingi loodusõnnetuse, nagu maavärin, metsapõleng või tugev torm – ees. Üldiselt võib öelda, et hirm on elusolendite elus vaid üheks valdavaks tundeks. Kõik vabaduses elavad loomad on arglikud ja see tõestab, et nad elavad alalises instinktiivses hirmus, et nad tunnevad alati ohutunnet, s.t. tunnetavad kõikvõimsat mõju, milline neid jälitab, läbistab ja haarab alati ja kõikjal. See hirm, Jumalik hirm, nagu ütleksid teoloogid, ongi tarkuse, s.t. religiooni alge. Kuid loomade juures ei teki sellest religiooni, kuna neil puudub võime selliselt mõelda, milline fikseerib tunde, määratleb selle objekti ja muudab selle teadmiseks, mõtteks. Sellisel viisil väidetakse täiesti õiglaselt, et inimene on olemuselt religioosne; ta on religioosne sarnaselt kõigile teistele loomadele, kuid vaid ta üksi sel Maal teadvustab oma usklikust. Räägitakse, et religioon – see on esimene mõistuse ilming; tõsi, kuid mõistlikkus mittemõistlikus vormis. Religioon, nagu me juba märkisime, algab hirmust. Ja tõesti, inimene, äratatud oma sisemise päikese, milleks me nimetame eneseteadlikust, esimestest kiirtest, ja aeglaselt, sammhaaval, väljudes hüpnootilisest poolunest, puhtalt instinktiivsest eksistentsist, millises ta asus täieliku teadmatuse seisundis, s.t. loomalikus, olles samamoodi sündinud, sarnaselt igale loomale, hirmus välismaailma ees, milline, tõsi, seda loob ja söödab, kuid mis samuti teda iga hetk ahistab, piirab ja ähvardab alla kugistada, - inimene pidi tingimata pöörama oma kaasasündinud refleksi selliseks hirmuks. Võib eeldada, et ürginimesel pidi mõistuse ärkamisel see instinktiivne hirm olema suurem, kui kõigil teistel loomadel. Eelkõige selle pärast, et ta sünnib halvemini kaitsevahenditega varustatult kui kõik teised loomad ja tema lapsepõlv on enamkestev; seepärast seepoolest, et see sama refleks, vaevu löönud õitsele ja mis ei ole saavutanud piisavat küpsust ning jõudu, et tuvastada adekvaatselt väliseid asju ning neid kasutada, pidi sellegi poolest kiskuma inimese välja instinktiivset loodusega harmoonilises ühtsuses oleku nõusolekust, millises ta asus, sarnaselt oma kaksikvenna gorillaga, kuna aga viimases ei tärganud mõte. Nii, nagu refleks isoleeris tema looduslikust keskkonnast, milline muutus temale sellisel viisil võõraks, pidi ilmuma temale läbi ettekujutuse prisma, mis äratatud ja arendatud kaasasündinud reflekside kaudu, tumeda ja salapärase jõu kujul, milline on palju kordi vaenulikum ja ohtlikum, kui see on tegelikkuses. Meil on erakordselt raske, võimalik, et ka võimatu, kujutada endale ette ürginimese esimesi religioosseid tundeid ja ettekujutusi. Oma üksikasjades need, kahtlemata, pidid olema nõnda eripärased, kuivõrd erinesid neid tunnetavate ürgaegsete rahvaste iseloomud, aga samuti olid sama erinevad klimaatilised ning looduslikud tingimused ning kõik teised välised asjaolud ning määrajad, millistes need tunded arenesid. Kuid kõige selle juures, olid need ikkagi inimlikud tunded ja ettekujutused, siis, vaatamata sellele suurele hulgale iseärasustele, pidid need olema jooksnud kokku mõnedes üldise iseloomuga ühistes joontes, milliseid me nüüd püüamegi määratleda. Milline ka ei oleks olnud Maal erinevateks inimgruppideks ja inimrassideks jagunemise päritolu, omasid siis kõik inimesed ühist Aadamast, gorillast või gorilla kaksikvennast esiisa, või nad põlvnesid mitmetest looduse poolt erinevates paikades ning ajajärkudel, teineteisest sõltumatult loodud eellastest, võime, milline kujundab ja moodustab kõigi inimeste olemuse, aga nimelt: refleks, abstraktveerimise võime, mõistus, mõte, ühe sõnaga ideede, aga samuti seaduste loomise võime, millised määratlevad selle võime ilmumise, on alati ning kõikjal ühesugused, alati ning kõikjal samad ja mingi inimlik areng ei saanud toimuda neid seadusi eirates. See annab meile õiguse eeldada, et põhifaasid, millised on tähendatud mingi rahva religioosses arengu alguses, peavad olema läbitud ka Maa teiste elanike arenguteel. Otsustades rändurite, kes möödunud sajandil külastasid Okeaania* (*XIX saj mõeldi Okeaania all gruppi Vaikse ookeani saari, millistest olid peamised – Uus Ginea, Uus-Meremaa) saari, aga ka nende, kes meie päevil tungisid Aafrikasse, üksmeelse arvamuse põhjal, on fetišism metsikute hõimude kõige esimeseks religiooniks, kes olid natuke eemaldunud looduse rüpest. Kuid fetišism – ei ole miski muu, kui hirmu religioon. See on esimeseks inimlikuks absoluutse sõltuvuse tunde, mis segatud instinktiivse hirmuga, väljenduseks, millise me leiame igasuguse loomse elu aluses, ja nagu me juba märkisime, moodustab isegi kõige madalama arengu tasemel eksisteerivate indiviidide religioosse suhte looduse kõikvõimsusesse. Kes siis ei tea, millist mõju ja muljet avaldavad kõigile elavatele olenditele, välistamata isegi taimed, suured regulaarsed loodusnähtused, sellised nagu päiksetõus ja loojang, kuuvalgus, aastaaegade kordumine, külma ja sooja vaheldumine, ookeani, mägede, kõrbete ning isegi loodusõnnetuste: tormi, uputuse, maavärina, aga ka loomade ning ka erinevat liiki taimede vahelised nõnda eripärased ja vastastikku hävitavad suhted - alaline ning omapärane mõju – kõik see moodustab igale loomale kogumi elamistingimusi, iseloomu, olemuse ja me võiksime ise öelda, erilise kultuse, kuna kõigil loomade, kõigil elusolendite juures te leiate omamoodi hirmu ja rõõmu, lootuse ja rahutusega segatud looduse austuse, väga sarnase, nagu tunne, inimlikule religioonile. Siin ei puudu ka kummardused ega palved. Vaadake kodustatud koera, kes palub hellitust või peremehe pilku; kas ei ole see inimese kuju, milline põlvitab oma jumala ees? Kas see koer ei anna oma kujutluse ja isegi temas kogemusega arendatud reflekside algete kaudu edasi tema peremehe kõikvõimsus looduse üle, sarnaselt sellele, nagu usklik inimene kannab selle üle jumalale? Milles siis seisneb inimese ja koera religioosse tunde vahe? Isegi mitte refleksis, aga vaid refleksi tasemes, või võimes fikseerida ja mõista seda tunnet kui abstraktset mõtet ja üldistada seda nimetuse kaudu, kuna inimkõnel on selline eripära, et, olles võimetu nimetama meie tunnetusele vahetult mõjuvate asju, ta väljendab vaid nende mõisteid või abstraktset kooslust. Aga kuna kõne ja mõte – kaks erinevat, kuid inimese ühe ja sama refleksi akti lahutamatut vormi, siis refleks, fikseerides hirmu ja looma austuse või inimliku kultuse algelise kultuse asja, unifitseerib selle, muudab abstraktsesse olemusse ja püüab seda tähistada mingi nimega. Ühe või teise indiviidi tegeliku mõistmise asjaks jääb alati see kivi, see, ega mingi teine puutükk, kuid kuna see oli sõnaga nimetatud, siis temast saab ese või abstraktne mõiste: kivi, puutükk – üldse. Nõnda, esimese mõtte sõnas väljendusega algab omapärane inimilm, abstraktsioonide maailm. Tänu sellele abstraheerimise võimele, nagu me juba rääkisime, on inimene, sündinud, looduse poolt loodud, loob enesele looduses ja selle tingimustel teise, tema ideaalile vastama ja temaga koos areneva olemuse. Kõik see elab, andes meie poolt sellele suuremat selgust, püüdes teostuda kogu oma eksistentsi täiuses. Inimene, üheaegselt elav ja mõtlev olend, selleks, et end teostada, peab alguses end tunnetama. Vaat, milles selle arengus, meie poolt märgitud suure mahajäämuse põhjus ja sel põhjusel, et küündida ühiskonna kõige arenenumate tsivilisatsioonide kaasaegse seisundini – seisundini, milline nii vähe vastab meie poolt praegu püüeldavale, eksisteerivale ideaalile, - kulub inimkonnal mitmeid sajandeid... Võiks öelda, et enese otsingul, peale kõiki füsioloogilisi ja ajaloolisi rännakuid, peaks inimene ammendama kõikvõimalikud rumalused ja kõik võimalikud hädad, enne kui suudaks teostada sellise väikese hulga mõistlikkust ja õiglust, mis tänapäeval maailmas valitseb. Viimaseks piiriks, kogu inimkondliku arengu kõrgeimaks eesmärgiks on vabadus. J. J. Ruseau ja tema õpilased eksisid, otsides seda juba ajaloo algusest, kui inimene, omamata veel eneseteadlikust ja järelikult, ei olnud võimeline sõlmima mingit lepingut, asus loomuliku elu totaalse ikke all, millisele alluvad kõik loomad ja millisest võis teatud mõttes pääseda inimene vaid tänu mõistuse järjekindlale kasutamisele, milline arenes, tõsi, ajaloo kestel väga aeglaselt. Järkjärgult ta õppis tundma välist maailma juhtivaid seadusi, aga ka meie olemusele omaseid seadusi; ta omistas neid, n. ö. pöörates need ideedeks – meie enda aju peaaegu spontaanseteks loominguteks – ja tegi nõnda, et alludes edasi neile seadustele, allus inimene nüüd vaid enda mõtetele. Võrreldes loodusega on selles – ainus väärtus ja kogu võimalik inimese vabadus. Tal ei saa kunagi olema teist, kuna loodusseadused on muutumatud, möödapääsmatud; nad on kogu oleva aluseks ja määratlevad meie olu, nõnda, et keegi ei saa neile vastu seista, veendumata koheselt selle mõttetuses ning määramata end kindlale enesetapule. Kuid, tunnetades ja omistades neid oma mõistusega, inimene tõuseb välise maailma vahetu võimu kohale ja saades omakorda, loojaks, alludes sellest ajast peale vaid oma ideedele, ta vähem või rohkem, kooskõlas oma kasvavate vajadustega, kujundab ümber selle maailma ja just-kui toob sellesse inimliku kuju. Sellisel viisil, see, mida me nimetame inimmaailmaks, ei oma teist vahetut loojat, peale inimese, kes seda loob, võideldes samm sammu järel väliselt maailmalt ja oma elust välja oma vabaduse ning inimväärikuse. Ta võitleb need välja, tirides sellest sõltumatu, ületamatu ja võrdselt kõigile elavatele olenditele omase jõuga. See jõud – üleüldine elu voog, see-sama, millist me nimetame üleüldiseks põhjuslikkuseks, looduseks ja milline ilmneb kõigis elavates olendites, taimedes või loomades kui iga isendi püüd kasutada ära oma liigile eksisteerimiseks hädavajalikke tingimusi s.t. rahuldada oma vajadusi. See püüd, oluline ja elu kõrgeim ilming, moodustab selle aluse, mida me nimetame tahteks. Fataalne ja kõigile loomadele ületamatu, erandit tegemata ka kõige tsiviliseeritumale inimesele, instinktiivne, võiks isegi öelda, et organisatsioonilt madalamatel mehhaaniline ja enam teadlik kõrgematel liikidel, paljastub see täielikult vaid inimeses, kes tänu oma mõistusele, mis tõstab ta kõrgemale tema igasugusest instinktiivsest mõjutustest ja mis võimaldab temal võrrelda, hinnata ja korrastada oma isiklikke vajadusi, vaid inimene üksi, kõigi Maal elusolendite hulgast, valdab teadlikku enesemääratlemise võimet, vaba tahet. Ise-enesest mõista, see inimtahte vabadus üldises eluvoos või selles absoluutses põhjuslikkuses, kus iga üksik vaba tahe – see justkui väike ojake, omab vaid seda mõtet, millise talle annab refleks ja vastaspoolsus mehaanilisele mõjule või isegi instinktile. Inimene tabab ja mõistab looduspärast hädavajalikkust, milline, peegeldudes tema ajus, sünnitab selles, tema enda, loogilise mõtete jada kujul, veel vähe uuritud reaktiivse füsioloogilise protsessi. See mõistmine annab temale, seejuures ületähtsustamata absoluutset sõltuvust, enesemääratluse, teadliku spontaalse tahte ja vabaduse tunde. Ilma täieliku või osalise enesetaputa ei vabane ükski inimene kunagi loomulikest soovidest, kuid ta võib neid reguleerida ja modifitseerida, püüdes neid üha enam viia kooskõlla sellega, mida ta oma intellektuaalse ja moraalse arengu erinevatel perioodidel peab õiglaseks ja toredaks. Oma olemuses, jäävad kõige täiuslikum inimolend ja kõige algelisem elusolend alatiseks üheks ja samaks: sündida, areneda ning kasvada, töötada, et süüa ja juua, et omada eluaset ja end kaitsta, säilitada oma individuaalne eksistents oma liigi piires sotsiaalses tasakaalus, armastada, paljuneda, seejärel surra... Neile momentidele lisandub vaid inimese juures uus: mõelda ja tunnetada – võime ja vajadus, millised ilmnevad, tõsi, väiksel, kuid juba tajutaval määral organisatsioonilt inimesele lähimatel loomadel, kuna, nähtavasti, ei eksisteeri looduses absoluutselt kvalitatiivseid üksusi ja kõik kvalitatiivsed erinevused leiavad lõppude lõpuks hulgalise väljenduse. Vaid inimese puhul saavad need võimed nõnda tungivaks ja valdavaiks, et vähehaaval kujundavad ümber kogu ta elu. Nagu märkis õieti üks meie päevade suurimatest mõtlejatest, Ljudvig Feierbach, teeb inimene kõik, mida teevad loomad, kuid vaid tema peab kõike seda tegema enam ja enam inimlikult.(*Bakunin peab silmas järgmisi fragmente L. Feierbachi tööst: „Mille poolest siis inimene loomast erineb?. Kas selle poolest, et tal on miski, mida loomadel ei ole? Ei! Lihtsalt sellega, et tal on ja on kui inimene, et loomal on ja ta on kui loom. Loomal on looma-, inimesel - inimlik tunnetus... Inimene erineb loomast vaid sellega, et ta on elav suurepärane sensualismi tase, kõiketundev ja kõige tundlikum olend maailmas“ (L. Feierbach „Valitud filosoofilised tööd“ T.1. M., 1955. lk 241(($595@10E . 71@0==K5 D8;>A>DA:85 ?@>82545=8O. ".1. .,1955. !.241)) Selles on kogu erinevus, kuid see on ülisuur. **(**Kunagi ei ole liigne korrata, et paljudele kaasaegse naturalismi või materialismi pooldajatele, kes - pidades silmas seda, et inimene avastas meie päevil oma täieliku suguluse kõigi teiste loomade liikidega ja oma vahetu maise päritolu, pidades silmas seda, et ta ütles lahti spiritualismi vääratest ja tühistest pretensioonidest, milline temale täieliku vabaduse kinkimise ettekäändel mõistis ta igavesse orjusesse, - kujutavad ette, et see annab neile õiguse heita kõrvale igasugune inimaustus. Neid inimesi võib võrrelda lakeidega, kes avastanud inimese plebeiliku päritolu, kes sunnib end austama oma väärikuse pärast, loevad endal olevat õiguse olevat suhtuda sellesse kui võrdsesse sel lihtsal põhjusel, et nende ettekujutuses ei eksisteeri teistsugust väärikust, kui aristokraatlik päritolu. Teised on inimese gorillast päritolu üle nõnda õnnelikud, et sooviksid teda säilitada looma seisundis, keeldudes mõistma, et inimese kogu ajalooline otstarve, väärikus ja vabadus seisneb sellest seisundist eemaldumises.) Ta haarab enesesse kogu tsivilisatsiooni ((prantsuskeelne sõna, kultuuri saks. k.)), kogu inimkonna tööstus-, teadus- ja kunstiimedega, kogu selle religioosse, esteetilise, filosoofilise, poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse arenguga – ühe sõnaga, kogu ajaloo maailm. Inimene loob selle ajaloolise maailma oma tegevuse jõuga, millise te avastate kõigis elavates olendites, milline moodustab kogu organilise elu olemuse ja püüab, kooskõlas igaühe vajadustega, assimileerida ja transformeerida välist maailma. Tegevus, järelikult, instinktiivne ja möödapääsmatu, igasugusele mõtlemisele eelnev, kuid milline, olles valgustatud inimese mõistusega ja suunatud ta tahtega, moodustub temas ümber ja temale teadlikuks ja vabaks tööks. Inimene tuleb vaid mõtete kaudu oma vabaduse tunnetamisse ja selle looduses realiseerimisse; kuid ta teostab selle vaid tööga. Me märkisime, et iga elusolendi tema vajadustele vastav tööd moodustav tegevus, s.t. meie planeedi pinna aeglane füüsilise jõuga ümberkujunduse tööd leidub rohkem või vähem arenenud orgaanilise elu kõigis staadiumites. Kuid see hakkab olema täiesti inimtöö vaid siis, kui see on juhitud inimmõistuse ning teadliku tahtega, teenides mitte ainult rangelt kindlaks määratud ja muutumatuid loomse elu vajadusi, vaid ka mõtleva olendi vajadusi, kes soetab oma inimlikkust, kinnitades ja teostades maailmas oma vabadust. Selle mõõtmatu ja lõpmatu ülesande täitmine ei ole ainult intellektuaalse ja moraalse arengu -, vaid ka materiaalse vabanemise asjaks. Inimene saab tõeliselt inimeseks, saab võimaluse areneda ja sisemiselt täiustuda vaid sel tingimusel, et ta rebiks puruks, kasvõi mingilgi määral, looduse poolt kõigile oma lastele antud orjastavad ahelad. Need ahelad – nälg, igasugune puudus, valu, kliima mõju, aastaajad ja üldse tuhanded loomse elu tingimused, mis peavad inimolendit vaat-et absoluutses sõltuvuses teda ümbritsevast keskkonnast; need, loodusnähtuste näol esinevad alalised ohud ähvardavad inimest ja ahistavad teda igast küljest: see iga elusolendi olemust moodustav alaline hirm ja kuni selle rõhuvalt looduslikult metsiku indiviidini, et ta ei leia endas midagi, mis oleks hakanud sellele hirmule vastu ja seda võidaks ... ühe sõnaga, on olemas kõik absoluutse orjuse elemendid. Esimene samm, millise teeb inimene selleks, et vabaneda sellest orjusest, seisneb, nagu me juba rääkisime, mõistusliku abstraktsiooni aktis, milline, kergitab inimest sisemiselt ümbritsevatest asjadest kõrgemale, lastes uurida nende suhteid ning seadusi. Kuid teiseks sammuks on tingimata tahtega määratletav ja rohkem või vähem välisilma sügava tunnetusega suunatud materiaalne akt: inimese musklijõu kasutamine tema kasvavate vajaduste järgi maailma ümberkujundamiseks. See teadliku rügaja inimese võitlus emakese-looduse vastu ei ole selle ja selle seaduste vastaseks mässuks. Ta kasutab saadud teadmisi nendest seadustest arusaamiseks selleks, et saada tugevamaks ja turvata end rämedate kallaletungide ning juhuslike katastroofide, aga samuti füüsilise maailma perioodiliste ning regulaarsete nähtuste eest. Vaid tunnetus ja loodusseadustest kõige lugupidavam kinnipidamine teeb inimese võimekaks, omakorda seda allutama, et sundima teda täitma oma eesmärke ning muutma maakera pinna inimkonna arenguks üha soodsamaks keskkonnaks. Nagu näete, abstraktsiooni võime, kõigi meie teadmiste ja ideede allikas, on samuti ainsaks igasuguseks inimliku vabanemise põhjuseks. Kuid esimene selle võime ilming, mis ilmnes ei miskis muus, kui mõistuses, ei vii meid otsemaid vabadusse. Kui ta hakkab inimeses tegutsema, vabanedes aeglaselt loomalikust instiktinktiivsusest, siis alguses ta ei ilmu oma tegevusega omandatud teadmise ning tunnetusega saadud aruka refleksi kujul, vaid ettekujutuse või mõistmatuse refleksina. Ta vabastab inimese järkjärgult looduse orjusest, mis rõhub meid hällist peale, vaid selleks, et anda see kohemaid uude orjusse, tuhandeid kordi karmimasse ja õudsemasse – religiooni orjusesse. Nimelt inimese kujutlusvõime pöörab loomuliku kultuse, millise elemente ja jälgi me leiame kõigi loomade juures, inimlikuks kultuseks, selle elementaarses fetitsismi vormis. Me pöörasime tähelepanu loomadele, kes kummardusid instinktiivselt suurte loodusnähtuste ees, mis tõeliselt vahetult ja võimsalt ohustasid nende eksistentsi, kuid me ei ole kunagi kuulnud loomadest, kes oleksid kummardanud kahjutu puutüki, riidelapi, kondi või kivi ees. Seejuures me leiame sellist algelist ürginimeste kultust isegi katoliikluse ajajärgul. Kuidas põhjendada seda nõnda veidrat, esmapilgul, terve mõistuse ja tegelikkuse mõistmise seisukohast anomaaliat, inimest esindavat, kes seisab hulga allpool, kui kõige tagasihoidlikumad loomad? See absurdsus on ürginimese kujutlusvõime toode. Ta mitte ainult ei tunneta teiste loomadele sarnaselt looduse kõikvõimsust, vaid muudab selle oma alalise refleksi asjaks, fikseerib ja üldistab selle mingi nimetuse all, muutes selle tsentriks, mille ümber grupeeruvad kõik tema lapselikud kujutelmad. Olles oma väeti mõistusega võimetu haarama Universumit, isegi Maad ja isegi seda piiratud keskkonda, milles ta ilma sündis ja elab, ta otsib kõikjalt seda, kus nimelt asub see kõikvõimsus, millise tunnetamine, nüüd juba teadvustatud ja kinnistunud, teda jälitab. Ja jälgimise kaudu, oma algelise fantaasia mänguga, millist on meil praegu raske mõista, ta seob selle puutükiga, riidelapiga, selle kiviga... – selline on puhas fetišism, kõige religioossem s.t. kõigist religioonidest kõige absurdseim. Fetišismi järel ja tihti ka sellega samal ajal eksisteerib nõidade kultus. See kultus, kui mitte just eriti palju mõistlikum, siis igal juhul loomulikum: paneb meid imestama oma vähempuhta fetišismiga, kuna me olime sellega harjunud. Isegi tänapäeval me oleme nõidade poolt ümbritsetud: spiritistid, meediumid, selgeltnägijad, igasugused magnetisöörid ja isegi rooma katoliku-, aga ka ida- kreeka kiriku –vaimulikud, kes väidavad, et neil on saladuslike vormelite abil, võim sundida Jumalat käima mööda vett või kehastuda leivas ja veinis. Kas siis need jumaluse sõnudes vägisi sundijad ei ole siis nõiad? Tõsi, nende jumalus, kes on arenenud mitme tuhande aasta kestel on hulga keerukam, kui ürgaja nõidade jumalus, kelle objektiks on vaid fikseeritud, kuid veel lõpuni määratlemata kõikvõimsuse kuju, kuid omamata mingit teist intellektuaalset või moraalset adripuuti. Hea ja kurja, õigluse ja ebaõigluse vahe on veel tundmatu; et teata, mida see jumalus armastab ja mida ta vihkab, mida ta soovib ning mida ta ei soovi, ta ei ole hea ega kuri – ta on kõikvõimas ja ei miskit rohkemat. Kuid jumalik iseloom hakkab juba välja joonistuma; jumalus on egoistlik ja auahne, ta armastab komplimente, põlvili kummardamist, inimeste alandamist ja needmist, nende poolset austust ja ohvrite toomist ja ta jälitab ja karistab karmilt neid, kes ei soovi talle alluda: mässajad, uhkeid, jumalavallatuid. Nagu teada, on see iidsete ja kaasaegsete jumalate, mis loodud inimliku mõistmatuse poolt, jumaliku olemuse põhijoon. Kas kunagi eksisteeris maailmas nõnda kade, auahne, egoistlik, verehimuline olend nagu juutide Jehoova või kristlaste Jumal-isa? Ürgaegse nõiduse kultuses on alguses jumalus või see kindlaksmääramatu kõikvõimsus kui nõia isiku lahutamatu osa: ta on ise – sarnaselt fetišile – jumal. Kuid aja kestel üleloomuliku inimese, inimene-jumal, roll muutub reaalse inimese, eriti ürginimese, jaoks võimatuks, kes ei oma mingeid vahendeid, et varjuda usklike pealetükkivate uudishimulike pilkude eest ja ta on hommikust õhtuni nende vaateväljas. Ürgaegse hõimu liikme terve, praktiline mõistus, milline arenes paralleelselt edasi koos tema religioosse ettekujutusega, tõestavad talle lõppude-lõpuks selle võimatust, et kõigi nõrkuste ja puudustega inimene võiks olla jumal. Nõid jääb rahva jaoks üleloomulikuks olendiks, kuid vaid siis kui ta on pöörane. Kuid millest ta on sõge? Kõikvõimsusest, jumalusest... Tähendab, jumalus asub tavaliselt väljaspool nõida. Kus teda otsida? Fetiš, jumal-asi, tärganu, nagu ka nõid, inimjumal. Kõik need ürgaja transformatsioonid võisid kesta aastasadu. Ürginimene, kes on oma arengus edasi liikunud, rikastunud paljude sajandite kogemuse ja traditsioonidega, otsib nüüd jumalat endast eemal, kuid ikkagi veel reaalselt eksisteeriva hulgast: päiksel, kuul, tähtedel. Religioosne mõte hakkab juba universumi haarama. Nagu me juba ütlesime, võis inimene küündida selle punktini paljude aastasadade möödumisel. Tema abstraktselt mõtlemise võime, tema mõistus arenes, tugevnes, teravnes teda ümbritsevate asjade praktilises tunnetamises ja nende suhete ja vastastikuliste põhjuste jälgimises, kuna mõningate nähtuste korduvus andis talle loodusseadustest algse ettekujutuse. Inimene hakkab huvituma nähtuste ja nende põhjuste kogumist; ta otsib need üles. Samal ajal ta hakkab ennast tunnetama ja tänu samale abstraktveerimise võimele, milline laseb tal sisemiselt mõttes tõusta endast kõrgemale ja teha ennast refleksi objektiks, ta hakkab eraldama oma materiaalset ja elusat olendit oma mõtlevast olendist, välist – sisemisest, oma keha – hingest. Kuid kord juba see erinevus on tema poolt avastatud ja fikseeritud, siis ta kannab selle loomulikust hädavajadusest üle oma jumalale ja hakkab otsima selle nähtava maailma nähtamatut hinge. Nõnda pidi sündima hindude religioosne panteism. Me peame võtma selle aluseks, kuna just siin algab religioon selle sõna otseses mõttes ja koos sellega teoloogia ning metafüüsika. Senini inimese religioosne ettekujutus, mis kinnistunud ettekujutuses kõikvõimsusest, arenes loomulikku teed, otsides selle kõikvõimsuse põhjust ja allikat eksperimentaalse uuringu teel, alguses kõige lähematest esemetest, fetišitest, hiljem nõidadest, veel hiljem olulistest loodusnähtustest, lõpuks, tähtedelt, kuid alati sidudes seda mingi olemasoleva ja silmaga nähtava esemega, kui kaugel see ka ei olnud. Nüüd eeldab inimene, et eksisteerib vaimne, maailmaväline, nähtamatu jumal. Teisest küljest, senini olid tema jumalad piiratud ja isoleeritud olendid keset suurt hulka mittejumalikke olendeid, kes on kõikvõimsad ja kes eksisteerivad ikkagi veel reaalselt. Nüüd ta oletab esmakordselt universaalse jumaluse: Olendite Olend, kõige piiratud ja isoleeritud Olendite, kogu Universumi üleüldist hinge, Suure Terviku substantsi ja looja olemasolu. Siit siis käesoleva jumala ja koos temaga praeguse religiooni algus. Me peame nüüd uurima seda, millisel teel inimene sellise tulemuseni jõudis, et selle ajaloolise päritolu järgi tuvastada jumaluse tõelist olemust. Kogu küsimuse võib võtta kokku järgmises: millisel viisil sündis inimeses ettekujutus Universumist ja idee selle ühtsusest? Alustame sellest, et loomal ei saa olla ettekujutust Universumist, kuna see ei ole, sarnaselt kõigile teda reaalselt, suurte ja väikeste, kaugete ja lähedaste ümbritsevatele esemetele, vahetult aistingutega tunnetatav asi, see on abstraktne olemasolu ja seepärast see saab eksisteerida vaid abstraktse mõtlemise võime kaudu, s.t. vaid inimese jaoks. Vaatame siis seda, millisel viisil see ettekujutus inimesel formeerus. Inimene näeb end ümbritsetuna välistest asjadest: ta ise, olles elavaks kehaks, on enda mõtetes samasuguseks asjaks. Kõik need asjad, millised ta sammhaaval ja aeglaselt õpib tunnetama, asuvad omavahel teatud suhetes, milliseid ta samuti rohkem või vähem tunnetab; ja seetõttu mitte vähem, vaatamata nendele neid lähendavatele kuid mitte ühendavatele, mis neid üheks kokku ei liida, suhetele, jäävad asjad teineteisest väljapoole. Väline maailm, sellisel viisil, on inimese poolt kujutletav kui üksikute ja teineteisest erinevate, mõjude ja suhete, vähimatki ühtsust täheldamata, asjade lõpmatu mitmekesisus; see on määramatu rodu, mitte ühtsus. Inimmõistusel on abstraheerimise võime, milline laseb tal, peale seda, kui ta aeglaselt käis läbi ja uuris üksipulgi, üks teise järel läbi suure hulga asju, haarata neid hetkega ühes kujutluses, neid ühendada ühes ja samas mõttes. Nii-siis, nimelt inimese mõte loob ühtsuse ja kannab selle välise maailma mitmekülgsusele. Sellest tuleneb, et see ühtsus ei ole konkreetne ning reaalne olemus, vaid on abstraktne, mis loodud inimese erandliku abstraktse mõtlemisvõime poolt. Me räägime: abstraheerimise võime, kas või selleks, et ühendada niivõrd palju erinevaid asju üheks kujutluseks, peab meie mõte eemalduma kõigest, mis moodustab nende vahelise erinevuse, s.t. nende eraldi ja reaalsest eksisteerimisest ja märkima ära vaid selle, mis on neis ühist; tulemuseks on see, et mida enam meie poolt mõeldav ühtsus haarab, seda enam see kerkib kõrgemale ja seda enam lahendab selle poolt püütud üldine moodustaja tema positiivse määratluse, selle sisu, seda enam abstraktsem ja reaalsusest eemaldunuks see saab. Elu koos oma suurepärase külluse ja imelisusega asub all, eripärasuses – surm oma igavikulisuse ja kõrgendatud monotoonsusega tõuseb peale, ühtsuses. Tõuske sama abstraheerimise võime abil üha kõrgemale ja kõrgemale ning lahkuge maise ilma piiridest, haarake ühes mõttes päikse maailm, kujutage ette selle ülendatud ühtsus: mis teile jääb selle täitmiseks? Ürginimesel ei oleks olnud sellele küsimusele kerge vastata! Me vastame ise tema eest: jääb järgi mateeria koos sellega, mida me nimetame abstraktsiooni jõuks, liikuv mateeria koos erinevate fenomenidega, sellistega nagu valgus, soojus, elekter ja magnetism, millised, nagu nüüd on tõestatud, on ühe ja sama asja erinevad ilmingud. Kuid kui te tõusete selle piire mittetunnistava abstraheerimise võimega veel kõrgemale, kõrgemale Päiksesüsteemist ja ühendate oma mõttes mitte ainult need miljonid päikesed, milliste sära me taevavõlvil näeme, vaid samuti lõpmatu hulga teisi päiksesüsteeme, milliseid me ei näe ja ka kunagi ei näe, kuid milliste eksisteerimist me eeldame, siis meie mõtted samal põhjusel, et abstraktsioon ei oma piire, keelduvad uskumast, et Universum, s.t. kõigi eksisteerivate maailmade totaalsus, võiks omada piiri või lõppu, seejärel, uuesti mõttes eraldudes igast eksisteeriva maailma üksikust eksistentsist, kui te püüate kujutada endale ette selle lõpmatu maailma ühtsust – siis mis jääb teil selle määratlemiseks ning täitmiseks? Üks sõna, ainus abstraktsioon: määratletamatu Olemus, s.t. liikumatus, tühjus, absoluutne mittemiski – Jumal. Jumal – see on absoluutne abstraktsioon, inimese enda mõtlemise produkt.; nagu abstraheerimise jõud, jättes seljataha kõik tuntud olendid, kõik maailma olendid ja vabanedes sellega igasugusest reaalsest sisust, muudes sellega absoluutseks maailmaks, tundmata end ära selles ülendatud alastuses, ta kujutab end enesele kui ainsat ja kõrgemat Olevust. Meile võidakse vastu väita, et me ise rääkisime eelnevatel lehekülgedel Universumi tõelisest ühtsusest, mida määratledes kui universaalset vastastikulist sõltuvust või põhjuslikkust, kui kõike juhtiv ning ühel või teisel määral kõigi elavate olendite poolt tunnetatav ainus kõikvõimsus, nüüd justkui eitaksime teda. Kuid ei, me ei eita teda sugugi, me vaid väidame, et selle reaalse üleüldise ühtsuse ja ideaalse ühtsuse vahel, mille poole püüab ja millise abstraheerimise teel loob religioosne ja filosoofiline metafüüsika, ei ole midagi ühist. Me määratlesime esimese kui piiritu summa asju, pigem, kui kõigi reaalsete olemuste lakkamatute transformatsioonide summat, nende alalist mõju ja vastumõju, millised, ühinedes ühtseks liikumiseks, moodustavad, nagu me juba rääkisime, n. n. üleüldiseks vastastikuliseks sõltuvuseks, või põhjuslikkuseks. Me lisasime, et mõistame seda vastastikulist sõltuvust mitte kui absoluutset ja algset põhjust, vaid vastupidi, kui võrdmõjuvat, alaliselt üheaegsel mõjul kõike üksikuid põhjuseid tootvat ja taastootvat, mõjuga, milline kujutab endast universaalset põhjuslikkust – igavesti loojat ja loovat. Määratlenud tema sellisel viisil, me saame öelda, kartmata edaspidi mingit teisitimõistmist, et see universaalne põhjuslikkus loob maailmu. Ja kuigi me väga tungivalt lisasime, et ta teeb seda ilma mingi eelneva mõtte või tahteta, ilma mingi plaanita, ettekavatsuseta või ettemääratuseta – kuna tal ei ole mingit üksikut või eelnevat eksisteerimist, peale lakkamatu eneserealiseerimise, ja ta ei ole miski muu, kui absoluutne võrdtoimiv – sellegi poolest me tunnistame nüüd, et see väljend ei ole täpne ja et vaatamata kõigile lisatud selgitustele, ta võib ikkagi viia arusaamatusse, kuna senini me olime harjunud sõnaga loomine siduma mõtet teadlikust loojast, loojast, kes on oma loomingust eraldatud. Me oleksime pidanud ütlema, et iga maailm, iga olend toodetakse ebateadlikult ja tahtmatult, sünnib, areneb, elab, sureb ja muutub kõikvõimsa vastastikulise sõltuvuse absoluutse mõju all uueks olemuseks ja et väljendada meie mõtet veelgi täpsemalt, me lisame nüüd, et Universumi reaalne ühtsus ei ole miski muu kui absoluutne vastastikuline sõltuvus ja tema reaalsete muutuste lõpmatus, kuna iga üksiku olemuse vahetpidamatu muutumine moodustab igaühe ainsa tõelise reaalsuse ja Universum ei ole miski muu, kui piiritu, alguse- ning lõputa, ajalugu. Selle ajaloo üksikasjadel ei ole lõppu. Inimene hakkab alati sellest tunnetama vaid lõpmatult väikest osa. Meie paljude päikestega tähistaevas moodustab maailmaruumi mõõtmatuses märkamatut punktikest ja kuigi me võime seda pilguga haarata, me ei saa sellest kunagi peaaegu midagi teada. Me oleme sunnitud rahulduma mõningate teadmistega meie Päiksesüsteemist, millise suhtes me peame eeldama, et ta asub kogu ülejäänud Universumiga täielikus harmoonias; aga kui ta ei oleks sellises harmoonias, kas siis see peaks tekkima, või siis, kas meie Päiksesüsteem hukkuks. Me juba tunneme üpris hästi seda taevase mehhaanika viimast vaatepunkti ja hakkame seda tundma õppima ka füüsika, keemia ja isegi geoloogilisest vaatepunktist. Meie teadus ületab vaevaga selle piiri. Aga kui me soovime saada täpsemaid teadmisi, siis me peame piirduma oma maakeraga. Me teame, et ta tekkis aja jooksul ja me eeldame, et mingi aja, teadmata arvu sajandite möödudes ta on määratud hävimisele – nii sünnivad ja surevad, õieti transformeeruvad, kõik mis eksisteerivad. Sellisel viisil meie maakera, olnud alguses tulikuum, gaasjas, võrreldamatult kergem kui õhk, mateeria, hangus, jahtus, formeerus lõpmatu rea geoloogiliste muutuste kaudu, ta pidi käima läbi, enne kui tema pinnal ilmus kogu see lõpmatu orgaanilise elu rikkus, alates esimesest kõige lihtsamast rakust ja lõpetades inimesega? Kuidas ta muutus ja jätkab oma arengut inimese ajaloolises ning sotsiaalses maailmas? Kuhu me kulgeme, mõjutatuna kõrgemast ja fataalsest lakkamatust muutumisest? Vaat need on meile ainsad mõistusele kättesaadavad küsimused, ainsad, millised võivad ja peavad olema inimese poolt tõeliselt käsitletud, detailselt läbi uuritud ja lahendatud. Need küsimused, nagu me juba rääkisime, olles hoomamatuks momendiks lõpmatus ja piiritletamatus Universumi küsimuses, on, sellegi poolest, meie mõistusele tõeliselt lõpmatu maailm – mitte jumalikus, s.t. selle sõna abstraktses mõttes, mitte religioosse abstraheerimise teel loodud kõrgema olendi mõttes, ei , vastupidi, lõpmatu oma üksikasjade rikkuse poolest, millist ei suuda ammendada mitte mingi vaatlemine ning teadus. Ja selleks, et seda maailma tunnetada, meie lõpmatut maailma, ainult abstraheerimisest ei piisa. See viiks meid uuesti Jumala, Kõrgeima Olendi - mitte millegi - juurde. Kasutades seda abstraheerimise võimet, milleta me kunagi ei suudaks tõusta alamast järgust kõrgemale ja järelikult, ei suudaks kunagi mõista olendite tõelist ülemuslikkuse püramiidi – on hädavajalik, me räägime, et meie mõistus, austuse ja armastusega, sukelduks detailide ja lõpmatult väikeste üksikasjade põhjalikule tundmaõppimisele, milleta meil on võimatu kujutada endale ette olendite elavat reaalsust. Nii-siis, vaid neid kahte võimet ühendades, need kaks esimesel pilgul nõnda vastandlikud tendentsid: abstraheerimist ja kõigi detailide tähelepanelikku, põhjalikku, kannatlikku analüüsi, me suudame tõusta reaalse mõistmiseni meie mitte välises, vaid sisemises lõpmatus maailmas ja luua endale mingil määral täieliku ettekujutuse meie enda Universumist – meie maakerast, või kui te soovite, meie Päiksesüsteemist. Nii-siis, on ilmselge, et kui meie tunded ja meie ettekujutus ei suuda meile anda selle maailmas mingit kujundit, mingit ettekujutust, tingimata ühel või teisel määral väära, isegi siis kui nad suudavad omamoodi instinktiivse äraarvamisega anda meile tunda, tõe kauge sarnasuse varju, siis puhast ja täielikku tõde võib meile vaid teadus anda. Mida siis kujutab endast see valdav uudishimu, mis tõukab inimest ümbritsevat maailma tundma õppima, kõigutamatu kirega lahendama selle keskkonna saladusi, millise viimaseks ja kõige täiuslikumaks loominguks ta meie Maal on? Kas teadmistehimu on lihtsalt luksus, meeldivaks ajaviiteks või tema keskkonna üheks alustpanevaks vajaduseks? Me väidame kõhklematult, et kõigist inimolemusele omastest vajadustest on see enim inimlik ja et ta erineb tõeliselt kõigist teistest loomade liikidest vaid tänu sellele katkematule teadmistejanule. Selleks et teostada end kogu oma olemuse täiuslikkuses, peab inimene, nagu me juba ütlesime, end tunnetama, aga ta ei suuda end kunagi tõeliselt tundma õppida kui ta ei tunne teda ümbritsevat maailma, millise loominguks ta ise on. Kui inimene ei soovi oma inimlikkusest lahti öelda, ta peab teadma, ta peab tungima oma mõttes kogu nähtavast maailmast läbi ja lootusetult kunagi saavutada selle olemuse ja seaduste põhjalikumat tundmaõppimist, kunas meie inimlikkus omandatakse vaid selle hinnaga. Tal on tarvis saada teada kõik taimse ja loomse elu kõigi astmete alamad, eelnevad ja tema kaasaegsed valdkonnad, kõik mehaanilised, füüsilised, keemilised, geoloogilised ja orgaanilised muutused, s.t. kõik tema sündi ja eksisteerimise põhjused ja tingimused, selleks, et ta võiks mõista oma olemust ja sellel maal – tema ainsal kodumaal ja tegevuspaigal - eksisteerimise mõtet, et selles pimeda fataalsuse maailmas võiks luua vabaduse riigi. Selline on inimese ülesanne: see on ammendamatu, lõpmatu ja täiesti piisav, et rahuldada kõige auahnemaid mõistusi ja südameid. Mööduv ja märkamatu olend keset üldiste hoolimatute muutumiste ookeani, teadmatu igavikulise möödaniku ja tundmatu tulevikuga, mõtlev, tegus, oma inimlikku ülesannet tunnetav inimene jääb oma vabaduse loomisel, millise ta välja võitleb, uhkeks ja rahulikuks, harides, vabastades, hädavajadusel mässates teda ümbritseva maailma vastu ja aidates seda. Selles on tema lohutus, autasu, tema ainus paradiis. Aga kui te küsite peale seda, milline on tema sisemine veendumus ja viimane sõna Universumi reaalse ühtsuse suhtes, siis ta ütleb teile, et ta seisneb igaveses ja universaalses ümberkujunemises, piiritu, alguse ja lõputa liikumises. Aga see on täielik vastandlikkus igasugusele Läbinägelikkusele – Jumala eitamine. Kõigis religioonides, millised jagavad üksteise vahel maailma ja mis omavad kuigivõrd arendatud teoloogiat – erandiks, muide, budism, kelle kummaline ja sadadele-miljonitele doktriini järgijatele samavõrd lõpuni arusaamatu, seab sisse Jumalata religiooni, - kõigis metafüüsika süsteemides on Jumal meile kui igavesti eksisteeriv ja kõike ettemääratlev, kõige kõrgem olend, kõike endas sisaldav, nagu mõte ja tahe, igasugust eksisteerimist hingestav ja igasugusele eksisteerimisele eelnev: allikas ja igasuguse loomingu igavene põhjus, loodud maailmade üleüldises liikumises muutumatu ja alati enese vääriline olend. Nagu me nägime, et see Jumal ei asu tõelises Universumis, äärmisel juhul selle selles osas, milline on inimesele tajutav. Seepärast, leidmata seda endast väljaspool, pidi ta selle leidma temas endas. Millisel viisil ta teda otsis? Jättes kõrvale kõik elavad ja reaalsed asjad, kõik nähtavad ja tuntud maailmad. Kuid me nägime, et selle viljatu rännaku lõpus leiab inimlik abstraheerimise võime vaid ühe objekti: iseenda, kuid asja puudumise tõttu igasugusest sisust ja liikumisest milline võinuks veel toimuda, vabastatu – end kui abstraktsiooni, kui absoluutselt liikumatu, absoluutselt tühja olemuse. Me ütleksime seepeale: absoluutne Olematus. Kuid religioosne fantaasia räägib: Kõrgem Olevus – Jumal. See-juures, nagu me juba märkisime, järgib fantaasia siin sama erinevust või isegi vastaspoolsust, millist jagatakse, juba piisavalt arenenud mõtlemisega, välise inimese – kehaks – ja tema sisemaailmaks, mis sisaldab endas tema mõtet ja tahet – inimhingeks. Loomulik, kahtlustamata, et hing ((vaim)) – ei ole miski muu, kui inimese organismi alaliselt uuendatav, inimorganismi toodetav väljendus, kui viimase toode, nähes, vastupidiselt, et igapäevases elus asub keha alati mõtete ja tahte sunni alluvuses; eeldades, järelikult, et vaim on kui mitte looja, siis äärmisel juhul, keha peremees, millisel ei olegi muud tähendust, kui teda teenida ja seda väljendada, religioosne inimene, sellest hetkest peale, kui meie viisil kujutatud teadmine, temani selliselt kalduvuselt kuni universaalse ja kõige kõrgema olevuse ideest jõudis, milline, nagu me tõestasime, ei ole miski muu, kui selle võime ja abstraktveerimise teel, mis haarab end kui objekti – võtab teda loomulikult kui kogu universumi vaimu – Jumalat. Nõnda sündis ajaloos esmakordselt maailma tõeline Jumal – üleilmne, igavene, mõõtmatu olevus, mis loodud religioosse kujutluse ja inimese abstraheerimise võime kaksipidisel mõjul. Kuid kui Jumal oli sellisel viisil tunnetatud ja tunnistatud, inimene, unustades või, pigem, isegi teadmata oma isiklikust intellektuaalsest tegevusest, milline lõigi Jumala, tundmata end ära selles loomingus: universaalses abstraheerinus – alustas selle kummardamist. Samal hetkel rollid vahetusid: loomine sai arvatavaks loojaks, aga tõeline looja, inimene, asus suure hulga põlatud olevuse koha, kui haletsusväärne, kõigest muust veidi kõrgemal asuv olend. Kui Jumal oli juba tunnustatud, siis erinevate teoloogiate järkjärguline ja progresseeruv areng on loomulikult seletatav kui inimkonna ajaloolise arengu kajastus. Kuna sellest hetkest alates, mil idee üleloomulikkusest ja kõige kõrgemast olendist valdas inimese kujutluse ja kinnistus tema religioosses veendumuses – kuni selleni, et see olend näib temale enam reaalne, kui tegelikud asjad, milliseid ta näeb ja kätega tunneb – ta muutub loomulikul ja hädavajalikul viisil kogu inimkonna eksisterimise põhialuseks, ta muudab seda, läbistab selle, ta asub tema erandlikus ja absoluutse võimu küüsis. Ülimat olendit kujutatakse sellest hetkest peale kui absoluutset härrat, kui mõtet, tahet, esmaallikat – kui loojat ja kõikide asjade korraldajat. Keegi ei või võistelda temaga ja kõik peab tema juuresolekul kaduma: igasugune tõde seisneb vaid temas eneses ja iga olend, kuivõrd võimsana ta ka ei näi, kaasaarvatud inimene, võib nüüdsest eksisteerida vaid jumalikust suvatsemisest. Kõik see, muide, on täiesti loogiline, kuna vastasel juhul Jumal ei oleks olnud kõige kõrgem, kõikvõimsam, absoluutseks olendiks, s.t. teda ei oleks üldsegi olemas olnud. Sellest ajast peale, loomulikult, inimene omistab Jumalale kõik omadused, kõik jõud, kõik voorused, millised ta järkjärgult avastab nii endas kui endast väljaspool. Me nägime, et ülimaks olendiks tunnistatud Jumal, ja kes tegelikkuses ei ole miski muu kui absoluutne abstraheering, mis jäetud täielikult ilma igasugusest kindlaksmääratlusest ning sisust: ta on paljas ja tühine, nagu Eimiski ise. Ja siis see täidetakse ja rikastatakse kõigi eksisteeriva maailma reaalsustega, olles vaid selle abstraktsiooniks; kuid religioosse fantaasia jaoks ta on – Härra ja Valitseja. Siit järeldub, et Jumal – see piiramatu röövel ja nõnda nagu antropomorfism kujutab end igasuguse religiooni põhiolemuse, taevas, surematute jumalate asupaik, on lihtsalt kõverpeegliks, milline saadab usklikule inimesele tagasi tema enda pööratud ja suurendatud kujul peegelpildi. Kuna religiooni mõju seisneb mitte ainult selles, et ta võtab maalt ära tema loomulikud rikkused ja jõud, aga inimeselt – tema võimed ning voorused, sel määral kui ta neid ajaloolise arengu käigus avastab ja kannab viivitamatult üle taevale, tehes neist jumalikud atribuudid või olendid. Sellise põhjaliku muutmisega muudab religioon nende jõudude olemust või kvaliteete, ta väärastab neid, rikub, andes neile nende esmasele suunale diametraalselt vastastikuse suuna. Nii inimmõistus, ainus organ, milline on meil tõe tunnetamiseks, pöördudes jumalikuks aruks, muutub meile täiesti arusaamatuks ja kujutab endast usklike ees kui absurdi avastust. Nii taeva austamine muudetakse maa põlguseks, aga jumaluse kummardamine – inimkonna alandamiseks. Inimlik armastus, see kõiki indiviide, kõiki rahvaid siduv suur loomulik solidaarsus, tehes igaühe õnne ja vabaduse sõltuvaks kõigi teiste vabadusest ning õnnest, mis püüab varem või hiljem ühendada kõiki inimesi üleüldises vendluses, vaatamata erinevale nahavärvile ja rassile – see armastus, muutunud jumalikuks armastuseks ja religioosselt armuliseks, muutub kohemaid inimkonna nuhtluseks: kogu ajaloo algusest peale usu nimel valatud veri, kõik need miljonid inimelud, mis toodud jumalate suurema kuulsuse ohvriks, tunnistab sellest... Lõpuks, ka õiglus ise, see võrdsuse tulevane ema, mis ükskord kantud üle religioosse fantaasia poolt taevastele avarustele ja kujundatud ümber jumalikuks õigluseks, kohemaid naaseb maale teoloogilises heateo vormis ja mis kõikjal asub kõige tugevamate poolele, külvab sellest ajast peale inimeste kestel vaid vägivalda, privileege, monopole ja üha koletuslikumat, ajaloolise õigusega pühitsetud ebavõrdsust. Me ei mõtle eitada religiooni ajaloolist hädavajalikkust, me ei väida, et ta oli ajaloos absoluutseks paheks. Kui ta on pahe, siis ta oli, kahjuks, ka tänapäeval jääb see harimatu inimkonna suurele enamusele möödapääsmatuks paheks, sarnaselt sellele, kui möödapääsmatud on inimvõimete arengu igasugused puudused ja vead. Religioon, nagu me juba rääkisime – on inimmõistuse esimene jumaliku rumaluse vormis ärkamine; see esimene inimliku tõe esimene helk läbi jumaliku vale; see esimene inimliku moraali, õigluse ja õiguse ilmumine läbi jumaliku heateo ajaloolise ebaõigluse; lõpuks, see esimene vabaduse katse, jumaluse alandava ja rõhuva ikke all, ike, milline lõppude-lõpuks tuleb kukutada, et võidelda välja tõeliselt mõistlik mõistus, tõeline tõelisus, täielik õiglus ja tõeline vabadus. Religiooni kaudu inimene-loom, väljudes looma seisundist, teeb esimese sammu inimlikkuse suunas; kuid seniks, kui ta jääb religioosseks, ta ei küündi kunagi oma eesmärgini, kuna igasugune religioon määrab ta absurdile ja suunates teda mööda vale teed, sunnib teda inimlikkuse asemel otsima jumalikku. Religioon viib sellele, et rahvad, vaevu vabanenud looduslikust orjusest, millesse jäävad teist liiki loomad, langevad samas kogu maailma tugevate ja priviligeeritute kastide, nendele jumala poolt äravalitu kastide orjusse. *** Üheks surematute jumalate põhilisteks atribuutideks on, nagu teada, inimühiskonna seadusandjate, riigi asutajate nimetus. Inimene, räägivad peaaegu kõik religioonid, ei oleks olnud ise võimeline ise seda mõistma, mis on hea ja halb, õiglane ja ebaõiglane, ja seepärast pidi jumalus nii või teisiti ise maale laskuma, et inimest valgustada ja asutada inimühiskonnas poliitiline ja sotsiaalne kord. Selle loomulikuks tulemuseks on vastuvaidlematu järeldus: kõik seadused ja igasugune kehtestatud võim on õnnistatud taeva poolt ja sellele tuleb alati ja kõikjal pimesi alluda. See on valitsejatele väga mugav ja väga ebamugav valitsetavale ja nõnda nagu me kuulume viimaste hulka, siis me oleme eluliselt huvitatud selle iidse väite lähema õiguspärasuse läbivaatamisest, milline muutis meid kõiki orjadeks, et leida ikkest vabanemise vahend. Nüüd selle küsimuse lahendamine lihtsustus meie jaoks erakordselt: kuna Jumal ei eksisteeri või ta ei ole miski muu, kui meie enda abstraheerimise toode, mis ühendatud religioosses tundes, mille me saime loomadelt päranduseks; olles vaid üleüldine abstraheering, võimetu liikuma ja iseseisvalt tegutsema, absoluutne Eimiski, kujutatuna kui ülim olend ja loodud vaid religioosse fantaasia poolt, mis jäetud absoluutselt ilma igasugusest sisust ja rikastatuna kõigi inimesele, moonutatud ja rikutud, jumalikul kujul tagastatud maa reaalsustega, millise ta varem temalt röövis – Jumal ei saa olla ei hea, ega halb, ei õiglane, ega ebaõiglane. Ta ei saa miskit soovida, miskit kehtestada, kuna olemuselt ta on Eimiski, ja ta saab kõigeks vaid tänu religioossele kergeusklikkusele. Seepärast, kui see viimane leidis, et selles on õigluse ja headuse ideed, siis vaid selle pärast, et ta varem ise need talle enese teadmata oli andnud; uskudes, et saab, ta ise andis need ära. Kuid, et neid ideid Jumalale laenata, pidi inimene neid ise omama. Kus ta need leidis? Muidugi, eneses. Kuid kõik, mis ta omab, lähtub tema loomsest päritolust: tema hing – ei ole miski muu, kui tema loomaliku päritolu tõlgendus. Nii-siis, õigluse ja headuse idee, sarnaselt kõigele inimlikule, peab omama juuri inimese loomses päritolus. Ja tõesti, selle elemendid, mida me nimetame moraaliks, on olemas juba loomade maailmas. Kõikide loomaliikide juures, ilma vähimagi erandita ja vaid väga suure arengu taseme vahe puhul me kohtame kahte vastassuunalist instinkti: Indiviidi enesesäilitamise instinkt ja Liigi säilitamise instinkt, või, rääkides inimkeeli, egoistlik ja sotsiaalne instinkt. Teaduse ja ka looduse enese seisukohast, need kaks instinkti on võrdselt loomulikud ja järelikult, seaduspärased, peale selle, nad on võrdselt hädavajalikud olendite loomulikus ökonoomikas, kuivõrd individuaalne instinkt – on liigi silumise põhitingimuseks; kui indiviidid ei kaitseks end kõigi ahistuste eest kogu oma energiaga, kõigi väliste ohtude eest, mis nende eksistentsi alaliselt ohustavad, siis ka liik ise, milline elab vaid indiviididena ja indiviidide kaudu, ei suudaks säilida. Kuid kui anda hinnangut neile kahele püüdele, lähtudes vaid liigi huvidest, siis võinuks öelda, et sotsiaalne instinkt on hea, aga individuaalne, kuna see on vastasmõjuline, halb. Sipelgatel, mesilastel valdab voorus, kuna neil sotsiaalne instinkt, nagu näib, surub täielikult alla individuaalse instinkti. Täiesti vastupidist olukorda me näeme kiskjate juures ja me ei eksi, kui ütleme, et loomade maailmas valitseb egoism. Liigi egoism, vastupidi, on ärkvel vaid lühikest aega ja mõjub vaid nõnda kaua, kui on tarvis paljunemiseks ja perekonna kasvatamiseks. Inimesega on aga teised lood. Nähtavasti ja see on üheks tõendiks tema teistest loomade maailma liikidest ülisuurest üleolekust, on need mõlemad vastassuunalised instinktid - egoism ja ühiskondlikkus ((altruism)) – kordi tugevamad, nii esimene, kui teine ja vähem eraldatavad, kui kõigi teiste loomade alamate liikide puhul: oma egoismis on ta kõige verejanulisematest loomadest julmem ja samal ajal – suurem sotsialist, kui mesilased ja sipelgad. Mingi looma poolt ilmutatud suurem egoismi või individualismi jõud on kahtlematu tõend tema organismi suhteliselt suuremast täiuslikkusest ning enam arenenud aru tundemärk. Iga loomaliik on konstitueeritud kui selline erilise seadusega s.t. vaid temale omase formeeringu ning silumise viisiga, milline eristab teda kõigist teistest liikidest. See seadus ei eksisteeri, liiki kuuluvatest reaalsetest indiviididest, milliseid ta juhib, väljaspool; peale selle ei ole tal reaalsust, kuid ta juhib vahetult neid ja nad on selle orjad. Kõige alamatel liikidel, ilmneb see pigem taimedele, kui loomadele elule omasel kujul, see on neist peaaegu eraldi, olles justkui neist väline seadus, millisele vaevu allutatuna määratud, indiviidid alluvad, n.ö. mehaaniliselt. Kuid liikide arengu taseme inimesele lähemale tõusmisel üha enam individualiseerib neid juhtiv spetsiaalne liiki määrav seadus; üha täiuslikumalt ta ilmutab ja ilmneb igas indiviidis, omandades sellega üha suurema kindlaksmääratluse ning eristavad tundemärgid. Jätkates sellele seadusele allumist samasuguse hädavajadusega, nagu ka teised, seejuures, see seadus üha enam ilmneb temas kui tema enda individuaalne püüdlus, pigem sisemine, kui väline hädavajadus, - vaatamata sellele, et see sisemine hädavajadus temas alati ilmneb, kuigi ta seda ise ei kahtlustagi, hulga väliste põhjuste mõjul – tunneb indiviid end enam vabana, enam sõltumatuna, enam iseseisvaks toimimiseks võimekana, kui allastmete liikide indiviidid. Tal ilmneb vabaduse tunne. Me võime öelda, et loodus ise oma progressiivsetes muutustes püüdleb vabanemisele ja et juba selle koidikul suur individuaalne vabadus on kõrgema arengu kaheldamatuks tundemärgiks. Kõige individualistlikumaks ja kõige vabamaks olendiks, võrreldes teiste loomadega, on vaieldamatult inimene. Me rääkisime, et inimene ei ole maistest olenditest mitte ainult kõige individualistlikum olend, vaid ka kõige sotsiaalsem. J. J. Rousseau (( Jean-Jacques Rousseau (1712 – 1778).)) poolseks suureks veaks oli väitmine, et ürgaegne ühiskond põhines ürginimeste vahel sõlmitud vabal kokkuleppel. Kuid Rousseau ei ole ainus, kes seda väidab. Enamus kaasaegseid Kanti koolkonnast pärit juriste ja publitsiste või siis igasugustesse teisestesse individualistlikesse ja liberaalsetesse koolkondade hulka kuulujad, kes ei tunnista ühiskonda, mis asutatud teoloogide jumalikul õigusel, ega ka Hegeli koolkonna poolt määratletud ühiskonda, kui rohkem või vähem müstiline objektiivse moraali realiseering, ega ka ürg-ühiskonna naturalistid, võtavad lähtepunktiks, nolens volens* (*ld. tahes-tahtmata), vaikiva lepingu ((vaikiv nõusolek?)). Vaikiv leping! S.t. sõnatu leping ja järelikult, ilma mõtte ja tahteta – hämmastav mõttetus! Absurdne fiktsioon ja mis veel hullem, õel fiktsioon! Vääritu pettus! Kuna ta eeldab, et sel ajal, kui ma ei olnud võimeline soovima, mõtlema, ega rääkima – ma vaid sellega, et alistunult lubasin end lolliks teha, võisin anda nõusoleku nii enda kui ka minu järeltulijate igaveseks orjuseks! Ühiskondliku lepingu tagajärjed on tõeliselt hukutavad, kuna nad viivad riigi täieliku domineerimiseni. Aga lähtepunktiks võetud printsiip näib erakordselt liberaalne. Eeldatakse, et indiviidid omasid enne selle lepingu sõlmimist absoluutset vabadust, kuna kooskõlas selle teooriaga on vaid loomulik, metsik inimene täielikult vaba. Me ütlesime välja oma arvamuse sellest loomulikust vabadusest, milline on vaid inimene-gorilla absoluutne sõltuvus välise maailma alalisest survest. Kuid eeldame, et inimene on oma ajaloo lähtepunktis tõesti vaba, milleks ta siis pidi ühiskonna looma? Selleks, et end kaitsta, vastatakse meile, kõigi välise maailma kallaletungide eest, kaasa arvatud teiste, ühinenud või ühinemata inimeste eest, kes ei kuulu uude formeeruvasse ühiskonda. Selliselt on need ürgaegsed inimesed, täiesti vabad, igaüks omaette ja enda jaoks, kuid kes kasutavad seda piiramatut vabadust seni, kuni nad üksteisega ei kohtu, kuni nad viibivad täielikus individuaalses isolatsioonis. Ühe vabaduseks ei ole vaja teise vabadust, vastupidi, igaühe vabadus rahuldub iseenesest, eksisteerib omaette ja on ilmtingimata kõigi teiste vabaduse eitamiseks. Kõik need vabadused peavad üksteisega kohtumisel piirnema, vähenema, teine-teisega vasturääkimises olema ja vastastikku hävinema... Selleks, et mitte teineteist täielikult hävitada, nad sõlmivad omavahel ilmse või vaikiva lepingu, millise järgi nad loobuvad osast oma osast, et tagada ülejäänu allesjäämine. See leping saab ühiskonna, aga pigem, Riigi vundamendiks; kuna on tarvis märkida, et selles teoorias ei ole kohta ühiskonnale, selles eksisteerib vaid Riik või, õieti öelda, ühiskond on selles Riigi poolt täielikult alla neelatud. Ühiskond – see on inimeste kogumi loomulik, igasugusest lepingust sõltumatu, eksisteerimise viis. Seda juhitakse moraali ja traditsiooniliste kommetega, kuid kunagi ei juhinduta seadustest. See areneb aeglaselt indiviidide initsiatiivi, mitte seadusandja mõtte ning tahte mõjul. Tõsi, eksisteerivad seadused, millised juhivad seda nende tahtest sõltumatult, kuid need seadused on loomulikud, sotsiaalsele kehale omased, nagu on füüsika seadused omased materiaalsetele kehadele. Suurem osa neist seadustest ei ole senini avastatud, aga muuseas, need juhtisid inimühiskonda selle sünnist peale, sõltumatult seda moodustanud inimeste mõtlemisest ja tahtest. Siit järgneb, et neid ei tohi ära segada poliitiliste ja juriidiliste seadustega, mis on mingi seadusandliku võimu poolt välja kuulutatud, millised meie poolt käsitletavas süsteemis loetakse esimesest inimeste poolt teadlikult sõlmitud lepingust loogiliselt tuletatuks. Riik ei ole vahetult looduse poolt loodud; ta ei eelne, nagu ühiskond, inimese mõtte ärkamisele; ja me püüame edaspidi näidata seda, millisel viisil religioosne teadvus loob selle loomuliku ühiskonna keskkonnas. Liberaalsete publitsistide arvates oli esimene riik loodud inimeste vaba ja teadliku tahte aktiga; absolutistide arvates oli see jumala looming. Mõlematel juhtudel see seisab ühiskonna kohal ning püüab seda täiesti alla kugistada. Teisel juhtumil on see iseenesest mõistetav, et jumalik korraldus peab hõlmama täielikult igasuguse loomuliku ülesehituse. Teistest tähelepanuväärsem on see, et individualistlik koolkond jõuab oma vaba lepinguga samale tulemusele. Ja tõesti, see koolkond alustab loomuliku, lepingule eelneva, ühiskonna eksisteerimise eitamisest, kuna sarnane ühiskond eeldaks indiviidide vahelisi loomulikke suhteid ja järelikult, nende vabaduse vastastikulist piiramist, milline on vasturääkivuses absoluutse vabadusega, millist igaüks, kooskõlas selle teooriaga, omab võimalust, enne lepingu sõlmimist, kasutada. See tähendaks mitte rohkemat ega vähemat, kui et see loomuliku faktina eksisteeriv ja vabale kokkuleppele eelnev oligi leping. Järelikult, kooskõlas selle süsteemiga, algab inimühiskond lepingu sõlmimisest. Kuid mida siis kujutab endast see ühiskond? Otsene ja loogiline lepingu teostamine, koos kõigi selle määrustega, seadusandlike ja praktiliste tagajärgedega – ongi Riik. Käsitleme teda üksikasjalikumalt. Mida ta endast kujutab? Kõigi selle liikmete individuaalsete vabaduste eitamiste summat; või siis nende ohvrite summat, millise toovad selle liikmed, loobudes üldise heaolu nimel osast oma vabadusest. Me nägime, et kooskõlas individualistliku teooriaga on igaühe vabadus – kõigi teiste vabaduste piiramine või loomulik eitamine: nii siis on see absoluutne piiramine, see igaühe vabaduse eitamine kõigi teiste vabaduse või üldise õiguse nimel, ongi Riik. Niisiis, seal, kus algab Riik, lõppeb individuaalne vabadus ja vastupidi. Meile väidetakse vastu, et Riik on ühiskondliku hüve või üleüldise huvi esindaja, võttes igaühelt tema vabadusest osa vaid selleks, et tagada temale kõik ülejäänu. Kuid ülejäänu – see on, kui soovite, julgeolek, kuid mitte sugugi vabadus. Vabadus on jagamatu: sellest ei saa eraldada osa, ilma et seda tervikuna hävitaks. Väiksem osa, millise te eraldate, see on minu vabaduse olemus, st. kõik. Loomuliku, hädavajaliku ja vaieldamatu asjade käigu jõul kontsentreerub kogu minu vabadus just selles osas, millise te eemaldate, ükskõik kui väike see ka ei oleks. See on Sinihabeme* (*Sinihabe – prantsuse muinasjutu tegelane, kes tappis kuus naist selle pärast, et nad keelule vaatamata avasid tema salakabineti, milles ta mõrvu sooritas, ukse.) naise lugu, kelle käsutuses oli kogu loss koos igasse ruumi sisenemise ja vaatamise ning asjade puutumise õigusega, erandiks väike tuba, millisesse ta õudne mees oma kõrgeima voliga keelas surma ähvardusel minna. Ja nüüd, imetlenud kogu lossi suurepärasust, hakkas ta hinge vaevama see väike tuba: ta avas selle ukse ja tal oli selleks õigus, kuna see oli tema vabaduse hädavajalikuks tingimuseks, kuna sinna mineku ärakeelamine oli ta vabaduse kisendav rikkumine. Sarnane on lugu Aadama ja Eeva pattu langemise lugu: teadmiste puu vilja maitsmise keeld, millegi muu, kui Härra tahtega, seda motiveerimata, oli see Jumala õudse despotismi akt; ja kui meie esivanemad oleksid kuuletunud, oleks kogu inimsugu jäänud kõige alandavamasse orjusesse. Nende sõnakuulmatus, vastupidi, vabastas ja päästis meid. Mütoloogia keeles oli see inimliku vabaduse esimene akt. Kuid kas siis Riik, öeldakse minule, demokraatlik Riik, mis asutatud kõigi kodanike vaba hääletamise alusel, võib olla nende vabaduse eitamine? Aga miks ka mitte? See hakkab tervikuna sõltuma Riigi ja võimu eesmärgist, millise kodanikud temale annavad. Riik, mis põhineb üleüldisele valimisõigusele, võib olla väga despootlik, isegi enam despootlik, kui monarhistlik, kui ettekäändel, et ta esindab üldist tahet, kui Riik hakkab oma tuhandepäise kollektiivse jõuga rõhuma iga oma liikme tahet ja vaba arengut. Kuid Riik, väidetakse minule vastu, piirab oma liikmete vabadust vaid sel määral, kuivõrd see vabadus on suunatud ebaõiglusele, kurjale. Ta segab neil tappa, röövida ja solvata teineteist ja üldse halba teha, kuid samal ajal annab neile täieliku ja tervikliku heategude tegemise vabaduse. See on jälle seesama Sinihabeme või keelatud vilja lugu: mis on halb ja mis on hea? Meie poolt käsitletava süsteemi vaatepunktist ei eksisteerinud enne lepingu sõlmimist heal ja kurjal mingit vahet ning siis kasutas iga indiviid oma vabadust absoluutse õigusega ning täielikus üksinduses ja ei olnud kuigivõrd kohustatud kellelegi austust avaldama, kui siis vaid see, keda sundis selleks tema suhteline nõrkus või jõud – teiste sõnadega, arukus või isiklik huvi** (**Sarnased suhted, millised, muide, ei saanud ürginimeste vahel kunagi eksisteerida, kuna sotsiaalne elu eelnes individuaalse teadvuse ja teadliku tahtele ärkamisele ja samuti seepärast, et väljaspool ühiskonda ei saanud ükski inimindiviid kasutada nii absoluutset, ega isegi suhtelist vabadust – sarnased suhted, räägime meie, on täiesti samastatavad sellega, millised eksisteerivad käesoleval ajal kaasaegsete riikide vahel, millistest igaüks loeb end valdavat vaba võimu ja absoluutset õigust, eranditult kõigist teistest. Seepärast ta pöörab kõigile teistele riikidele vaid sellist tähelepanu, millist nõuab tema enda huvi ja kõik nad asuvad vältimatult alalises varjatud või avaliku sõja seisukorras.) Siis, kooskõlas sellesama teooriaga, oli egoism kõrgeimaks seaduseks, ainsaks õiguseks, head määratleti eduga, halba vaid ebaeduga ning õiglus oli vaid toimunud fakti seadustamine, ükskõik kui õudne, metsik ja jälk see ka ei olnud – täiesti samuti, nagu käesoleval ajal Euroopas valdavas poliitilises moraalis. Hea ja kurja vahe, kooskõlas selle süsteemiga, algab vaid ühiskondliku lepingu sõlmimisest. Siis kõik, mis oli tunnistatud ühist huvi moodustavaks, oleks kuulutatud heaks ja kõik selle vastane halvaks. Kokkuleppivad liikmed, muutunud kodanikeks, sidunud end rohkem või vähem sarnaste kohustustega, võtsid sellega enesele oma erahuvide üldistele huvidele, kõigi jagamatule huvile allutamise kohustuse ja oma isiklikud õigused – riigiõigusele, millise ainsaks esindajaks on Riik, mis sellega oleks varustatud igasuguse individuaalse egoismi mässu mahasurumise õigusega, kuid kohustusega kaitsta oma liikmetest igaüht tema õiguste puutumatuses, seni kui need viimased ei satu üleüldise õigusega vastuollu. Nüüd vaatame seda, mida peab endast kujutama sellisel viisil korraldatud riik, nii tema suhetes teiste, sarnaste riikidega, aga ka tema suhteid juhitava rahvaga. See uurimus kujutab endast seepärast huvitavat ja kasulikku, kuna riik – nii nagu see on siin defineeritud – nimelt kaasaegne riik, kuivõrd see eemaldus religioossest ideest: see on ilmalik või ateistlik, riik, mis on kuulutatud välja kaasaegsete publitsistide poolt. Vaatame nüüd, milles siis seisneb selle moraal? See, nagu me juba ütlesime, kaasaegne riik, vabanenud kiriku ikke alt ja järelikult, on heitnud endalt üleilmse või kosmopoliitilise ristiusu moraali ja lisame, et veel läbi imbumata humaansetest ideedest, ega ka humaansest moraalist, mis, muide, sellel on võimatu, end hävitamata, teostuda, kuna teistest sõltumatul eraldi eksisteerimisel ja kontsentreeritult eraldatuna ta on liiga piiratud, et olla võimeline haarama, mahutama huve, järelikult, see on ka kogu inimkonna moraal. Kaasaegsed riigid saavutasid nimelt just sellise seisundi. Kristlus teenib neid vaid ettekäändena ja fraasina, või lihtsameelsete petmise vahendina, kuna neil on eesmärgid, millistel ei ole mingit suhet religioossete tunnetega. Ja suured meie aegade riigimehed: Palmerstonid, Muravjovid, Kavurid, Bismargid, Napoleonid oleksid valjult naerma pahvatanud, kui keegi oleks võtnud tõsiselt nende religioossete tunnete demonstratsiooni. Nad naeraksid veelgi rohkem, kui me iseloomustaksime neid humaansete kavatsuste ja püüdlustega inimesteks, kes, muide ei jäta kasutamata ühtki soodsat võimalust, et neid avalikult rumalusteks nimetada. Mis siis üle jääb, mis siis moodustab nende moraali? Ainus – riiklik huvi. Sellest vaatepunktist, milline, väga väikese erandiga, oli kõigi aegade ja riikide tugevate inimeste, riigimeeste vaatepunktiks, kõik, mis teenib Riigi säilimist, edenemist ja kindlustumist, milliseks pühaduse teotuseks see ei oleks religiooni seisukohast, kui ebameeldiv see oleks ka inimliku moraali seisukohast, on hea ja vastupidi, kõik mis on sellega vastuolus, olgu see või ülimal määral püha või inimlikult õiglane, on halb. Selline on tegelikkuses kõigi riikide moraal, mis tõestatud nende sajandite pikkuse praktikaga. See puutub ka riiki, milline on asutatud ühiskondliku lepingu teooria alusel. Kooskõlas selle süsteemiga, hakkab hea ja halb eksisteerima vaid alates lepingu sõlmimisest ja see ei ole miski muu, kui lepingu sisu ja eesmärk, s.t. oleks kõigi seda sõlminud indiviidide, arvestamata neid, kellega lepingut ei sõlmitud, ühiseks huviks ja riigiõiguseks, järelikult on üksiku ja piiratud assotsiatsiooni kollektiivse egoismi huvide suurim rahuldaja, milline, olles asutatud iga selle liikme poolse individuaalse egoismi osalisel ohverdamisel, lükkab endast eemale, kui kõrvalised ja kui loomulikud vaenlased, enamuse inimsoost, kes kuuluvad või ei kuulu analoogilistesse organisatsioonidesse. Ühe piiratud riigi eksisteerimine eeldab ja provotseerib hädavajadusest teiste riikide moodustamist, kuna on täiesti loomulik, et indiviidid, kes leiavad end väljaspool esimest riiki, millise eksisteerimist ja vabadust see ähvardab, ühinevad omakorda, esimese vastu. Ja nii killustub inimkond teadmata arvuks riikideks, mis on üksteise suhtes võõrad, vaenulikud ja teineteist ähvardavad. Neil puudub ühine õigus ja ühiskondlik leping, kuna vastasel juhul nad lakkaksid olemast teineteisest absoluutselt sõltumatud riigid ja muutuksid ühe suure Riigi liidu liikmeteks. Kuid kui vaid see suur Riik ei hõlma kogu inimkonda, siis vältimatult ühinevad tema vastu teised suured ja oma sisemiselt ülesehituselt föderatiivsed vaenulikult meelestatud Riigid. Sõda jääb alati, inimkonna eksisteerimisele omaseks kõrgeimaks seaduseks ja hädavajaduseks. Iga riik, olgu ta siis oma sisemiselt korralduselt föderatiivne või mitte, peab hukkumise hirmus, püüdma kõige võimsamaks saamise poole. Ta peab teisi õgima, ega tohi lasta end teiste poolt tükkideks kiskuda, olla vallutatud, orjastatud, selleks, et olla orjastamata või kui kaks võrdset, kuid ikkagi teineteisele jõult vaenulikku, ei suuda need eksisteerida teineteist hävitamata. Riik on kõige kisendavam, kõige küünilisem ja kõige täielikum inimlikkuse eitus. Ta lõhestab maakeral inimeste üleüldise solidaarsuse ja ühendab, kõigi ülejäänute hävitamise, vallutamise ja orjastamise eesmärgil, neist vaid osa. Ta võtab oma kaitse alla vaid oma kodanikke, tunnistab inimõigusi, inimlikkust ja tsivilisatsiooni vaid oma riigi piires; tunnistamata väljaspool mingit õigust, ta võtab loogiliselt endale kõigi teiste rahvaste suhtes kõige julmemate ebainimlikkuste õiguse, keda võib omavoliliselt röövida, hävitada või orjastada. Ja kui ta väljendab nende suhtes suuremeelsust ja inimlikkust, siis mitte kohusetundest; kuna tal on kohused vaid enda ees ja samuti nende oma liikmete suhtes, kes selle vabalt moodustasid, kes jätkavalt seda vabalt moodustavad või isegi, nagu see alati lõppude lõpuks juhtub, muutusid tema alamateks. Nii nagu rahvusvahelist õigust ei eksisteeri, nii nagu ta kuidagi ei saa eksisteerida tõsisel ja asisel moel, õõnestamata riikide suveräänsuse printsiibi alust, siis riigil ei saa olla teiste riikide elanike suhtes mingeid kohustusi. Järelikult, kas ta suhtub alistatud rahvasse humaanselt, röövib ta teda ja hävitab sellest vaid poole ning ei vii teda orjuse viimase tasemeni – ta käitub nii poliitilistel eesmärkidel ja võib-olla, ettevaatusest või puhtast suuremeelsusest, kuid mitte kunagi kohusetundest, kuna tal on absoluutne õigus talitada alistatud rahvaga täiesti omavoliliselt. See Riigi olemust moodustav kisendav inimlikkuse eitamine on Riigi vaatepunktist kõrgeimaks kohuseks ja kõige suuremaks vooruseks: seda nimetatakse patriotismiks ja seda me nimetame transtsendentseks moraaliks, sest see ületab tavaliselt inimliku moraali ja õigluse taseme, üksikisiku või ühiskondliku ja selle samaga tihtilugu satub sellega vastuollu. Näiteks, oma lähemat solvata, rõhuda, röövida, riisuda, tappa või orjastada peetakse tavalise inimliku moraali järgi kuriteoks. Ühiskondlikus elus, vastupidi, patriotismi vaatevinklist, kui seda tehakse riigi suuremaks kuulsuseks, selle võimsuse säilitamiseks või suurendamiseks, siis see muutub kohustuseks ja vooruseks. Ja see voorus, see kohustus on kohustuslik igale kodanik-patrioodile; igaüks peab neid täitma ja mitte ainult välismaalaste-, vaid ka oma kaasmaalaste-, sellega sarnaste liikmete- ja riigi alamate –suhtes iga kord, kui seda nõuab riigi heaolu. See seletab meile, miks täiesti ajaloo alguses s.t. riikide sünnist peale oli poliitika maailm ja jätkab olemast suurima pettuse ning röövellikkuse areeniks – röövi ja pettuse, kusjuures kõrgelt austatud, kuna need on kirjutatud ette patriotismiga, transtsendentaalse moraaliga ja kõrgema riikliku huviga. See selgitab meile, miks kogu vanade ja kaasaegsete riikide ajalugu on vaid meelepaha tekitavate kuritegude rida; miks kuningad ja ministrid, minevikus ja käesoleval ajal, kõikidel aegadel ja kõikides riikides, riigitegelased, diplomaadid, bürokraadid ja sõjaväelased, kui neid hinnata lihtsa moraali ja inimliku õigluse vaatevinklist, sada korda, tuhat korda on teeninud ära võllapuu või sunnitöö; kuna ei ole õudust, metsikust, pühaduseteotust, vandemurdmist, pettust, alatut sobingut, küünilist vargust, häbitut röövimist ja alatut reetmist, milliseid ka ei sooritatud, milliseid jätkuvalt sooritatakse iga päev riikide esindajate poolt ilma mingi muu vabanduseta, peale nõnda mugava ja koos nõnda hirmsa sõnaga: riiklik huvi! Tõeliselt õudne sõna! Ta hukutas ja häbistas suurema arvu isikuid ühiskonna ametlikes ringkondades ja valitsevates klassides, kui ristiusk. Nõnda kui see sõna on hääldatud, kõik vaikib, kõik kaob: ausus, au, õiglus, õigus, kaob ka kaastunne ise ja koos sellega loogika ning terve mõistus; must muutub valgeks, aga valge- mustaks, õõsvastav - inimlikuks ja kõige alatumad reetmised, kõige hirmsamad kuriteod saavad väärikateks tegudeks! Suur itaalia poliitiline filosoof Makiavelli oli esimene, kes seda ütles, või äärmisel juhul esimene, kes andis sellele käesoleva tähenduse ja suure populaarsuse, millist ta ka omab tänini meie valitsejate maailmas. Olles realistiks ja positivistiks, ta mõistis esimesena, et suured ja võimsad riigid võivad omada oma aluseks ja püsida vaid kuritegudel, suurel hulgal kuritegudel ja täielikul kõige põlgamisel, mida nimetatakse aususeks! Ta kirjutas, selgitas ja tõestas seda äärmise avameelsusega. Ja nii nagu inimlikkuse ideed tema ajal täiesti ignoreeriti, nii nagu vendluse idee, mitte inimliku, vaid religioosse, katoliikliku kiriku poolt kuulutatu, oli siis, nagu ka alati, vaid ebameeldiv iroonia ja kirik lükkas selle oma tegudega igal sekundil ümber, nõnda nagu sel ajal kellelegi ei tulnud isegi pähe, et eksisteerib mingi rahva õigus – kuna rahvast võeti alati inertse tuima massina, kes on mõistetud igavesse kuulekusse, kellele võib takistamatult panna peale makse ja obrokit, nõnda nagu ei kuskil mujal, ei Itaalias, ega väljaspool seda, ei olnud midagi, mis oleks olnud Riigist kõrgemal, siis Makiavelli järeldas täiesti loogiliselt, et Riik on kogu inimeksistentsi kõrgeim eesmärk, et seda peab teenima igal juhul, mis ka ei juhtuks ja et tõeline patrioot ei tohi teda teenides peatuda miski kuriteo ees, kuna Riigi huvi on üle kõige. Makiavelli soovitab kuritegu sooritada, ta näeb selle ette ja teeb selle sine qua non poliitilise tarkuse ja tõelise patriotismi tingimuseks. Nimetagu riiki siis monarhiaks või vabariigiks, kuritegu on selle säilitamiseks ja õitsenguks alati hädavajalik. Kuritegu muudab, muidugi, oma suuna ja eesmärgi, kuid selle iseloom jääb samaks. See on alati – Riigi heaolu huvides - energiline, järeljätmatu õigluse, kaastunde ja aususe jalge alla tallamine. Ja, Makiavellil on õigus, me ei saa selles kahelda, omades tema kogemusele lisaks veel kolme poole sajandilise kogemuse. Ja, kogu ajalugu räägib meile sellest: väikesed riigid on vooruslikud vaid tänu oma nõrkusele, aga suurriigid püsivad vaid kuritegudel. Vaid meie järeldus on täiesti teistsugune: meie – Revolutsiooni lapsed ja meie pärisime sellelt Inimlikkuse religiooni, millise me peame ehitama Jumalikkuse religiooni varemetele; me usume inimõigustesse, inimsoo väärikusse ja selle hädavajalikku vabastamisse; me usume inimlikku vabadusse ja inimlikku vendlusse, mis põhineb inimlikul õiglusel. Ühe sõnaga, me usume inimlikkuse võitu Maal. Kuid see võit, millist me soovime kogu südamega ja soovime seda lähendada, ühendades meie jõupingutused, see võit, mis saab olema oma olemuselt kuriteo eitamine, õieti, inimlikkuse eitamine, võib teostuda, vaid siis, kui kuritegu lakkab olemast - Riigi idee poolt haaratud ja orjastatud rahva poliitilise eksisteerimise kõige põhilisem alus, mis ta on peaaegu kõikjal käesoleval ajal. Ja nii, nagu nüüd on juba tõestatud, et mitte mingi riik ei suuda kuritegusid sooritamata või äärmisel juhul, neist unistamata, mõtlemata kuidas neid täita, kui ta on jõuetu neid sooritama, eksisteerida, ja me jõuame käesoleval ajal riigi tingimusetu hävitamise hädavajaduse järelduseni. Või kui te soovite, siis selle täielikku ja põhjalikku ümberkorraldust selles mõttes, et nad lakkaksid olemast ülevalt poolt tsentraliseeritud ja organiseeritud suurriigid, mis põhinevad vägivallal või mingi printsiibi autoriteedil, ja, vastupidi, oleks reorganiseeritud alt üles, ja kõigi osade täieliku vabadusega ühineda või mitteühineda ja säilitades alaliselt igaühele sellest ühendusest väljumise vabaduse, isegi siis, kui ta astus sellesse vabatahtlikult, reorganiseeruksid, kooskõlas kõigi osade tõeliste vajaduste ja loomulike püüdlustega, indiviidide ja assotsiatsioonide, kommuunide, ringkondade, provintside ja rahvaste vabas föderatsioonis ühtseks inimkonnaks. Sellised on järeldused, millisteni viivad meid vältimatult n. n. vaba riigi ja teiste riikide vaheliste välissuhete uuringud. Edaspidi me näeme, et jumalikul õigusel, või religioossel sanktsioonil põhinev riik jõuab täpselt samade tulemuste juurde. Vaatleme nüüd riiki, mis põhinev oma kodanikega või alamatega sõlmitud vabal lepingul. Me veendusime, et jättes kõrvale väga suure osa inimsoost, seades tema väljapoole vastastikulisi, moraaliga, õiglusega ja õigusega seotud lubadusi ja kohustusi, riik eitab inimlikkust ja suure sõna – Patriotism - vahendusel, sunnib oma alamaid, nagu kõrgeimat kohust, ebaõiglusele ja metsikusele. Ta piirab, raiub neis maha, tapab nende inimlikkuse, selleks, et lakates olemast inimesed, nad oleksid olnud vaid kodanikud, või, faktide ajaloolise järjepidevuse vaatevinklist, on õiglasem öelda, et nad ei ole veel kasvanud kodaniku tasemeni, ega küündinud inimese kõrgusele. Peale selle, me nägime, et igasugune riik, naaberriikide poolt hukutamise või allakugistamise hirmus, peab püüdma kõikvõimsusele, ja saades kõikvõimsaks, ta peab vallutama. Kes räägib vallutamisest, räägib vallutatutest, rõhututest, orjusse pööratud rahvastest, millist vormi see ka ei omanuks või kuidas seda ka ei nimetataks. Niisiis, orjus on riigi eksisteerimiseks hädavajalik tingimus. Orjus võib muuta vormi ja nimetust, kuid selle sisu jääb endiseks. See sisu on väljendatav järgmistes sõnades: olla ori – tähendab olla sunnitud töötama kellelegi teisele, samuti nagu olla härra – tähendab elada kellegi teise töö arvel. Muistses maailmas, sarnaselt sellele, nagu nüüd Aasias, Aafrikas ja isegi osas Ameerikas nimetatakse orju otse orjadeks. Keskajal nad said sunnismaiste nime, aga käesoleval ajal neid nimetatakse palgatöölisteks. Viimaste seisund on palju kordi parem ja vähem raske, kui orjade seisund, kuid, sellegi poolest, nad kõik on sunnitud nälja ja samuti poliitiliste ja ühiskondlike instituutide survel pidama oma raske tööga ülal teiste absoluutset või suhtelist tegevusetust. Järelikult, nad on orjad. Ja üldse, ükski muistne või kaasaegne riik ei saanud läbi palgatööliste või orjastatud masside sunnitööta, kui poliitilise klassi – kodanike – tsivilisatsiooni, puhkuse ja vabaduse põhiline tingimus. Selles suhtes ei moodusta isegi Põhja –Ameerika Ühendriigid mingit erandit. Sellised on riigi sisetingimused, millised järgivad kohustuslikult selle välisest seisukorrast, s.t. tema loomulikust, alalisest ja vältimatust vaenulikkusest kõigi teiste riikide suhtes. Vaatame nüüd, millised tingimused tulenevad kodanikele vahetult vabast lepingust, millisega nad riiki asutavad. Riigi ülesanne ei piirdu vaid oma liikmete kaitsmisega välisvaenlase rünnakute eest, vaid ta peab neid riigi siseelus kaitsma teineteise eest ning igaüht enda eest. Kuna riik, ja see on tema iseloomulik ja põhijoon, igasugune riik, nagu ka igasugune teoloogia, põhineb eeldusel, et inimene on olemuselt tige ja halb. Meie poolt vaadeldavas riigis algab hüve, nagu me nägime, vaid ühiskondliku lepingu sõlmimisest ja on, järelikult, ei miski muu, kui selle lepingu sünnitis, selle sisuks. See ei ole vabaduse sünnitiseks. Vastupidi, seni kuna inimesed jäävad üksteisest isoleerituks ja oma absoluutsesse individuaalsusse, kasutades kogu oma loomulikku vabadust, teadmata teisi piire, kui võimaluste piirid, aga õigusena tunnistavad vaid üht seadust, kaasasündinud egoismi seadust. Nad solvavad, piinavad ja röövivad, tapavad ja õgivad üksteist, igaüks oma mõistuse, kavaluse, materiaalsete võimaluste järgi, sarnaselt sellele, nagu me juba rääkisime, käituvad tänapäeval riigid. Sellisel viisil inimlik vabadus sünnitab mitte headust vaid kurja, inimene on olemuselt rumal. Millisel viisil ta halvaks muutus? Seda seletada on teoloogia asi. See fakt, et riik leiab oma sündimisel eest juba rumala inimese ja võtab eesmärgiks teda heaks muuta, s.t. muuta loomulik inimene kodanikuks. Selle peale võinuks märkida, et kuna riik on moodustatud inimeste poolt vaba lepinguga, aga headus on riigi looming, siis järelikult, ta on vabaduse looming! Sarnane järeldus on täiesti väär. Riik ise on selle teooria järgi vabaduse looming, aga vastupidi, sellest vabatahtlik ohverdamine ja lahtiütlemine. Inimesed on oma loomulikus seisundis õiguse vaatevinklist täiesti vabad, kuid tegelikkuses nad asuvad kõikide ohtude küüsis, millised iga minut ähvardavad nende elu ja julgeolekut. Selleks, et tagada ja säilitada seda julgeolekut, nad ohverdavad, nad loovutavad suurema või vähema osa oma vabadusest ja kuna nad ohverdavad selle oma julgeoleku nimel, aga kuna saadakse kodanikeks, siis nad muudetakse riigi orjadeks. Seepärast on meil õigus võita, et riigi vaatevinklist sünnib hea mitte vabadusest, vaid vastupidi, vabadusest lahtiütlemisest. Kas ei ole tähendusrikas, et teoloogia – kiriku teaduse ja poliitika – riigi teooria sarnasus, kus kaks väliselt nii erinevat mõtte ja faktide järku jõuavad ühele ja samale järeldusele, et: on tarvis ohverdada inimlikku vabadust, et teha inimesi moraalsemateks ja muuta, vastavalt kirikule – pühakuteks ja kooskõlas riigile – headeks kodanikeks. Mis meisse puutub, siis me ei ole kuigivõrd üllatunud, kuna me oleme veendunud ja püüame allpool seda tõestada, et poliitika ja teoloogia on kaks õde, kellel on üks päritolu ja mis järgivad üht eesmärki, kuigi erinevate nimede all. Et igasugune riik on maine kirik, sarnaselt sellele, nagu igasugune kirik on omakorda oma taevastega – õndsate ja surematute jumalate asupaik on ei miski muu kui taevariik. Nii-siis, riik, nagu ka kirik, lähtub sellest põhilisest lähtealusest, et inimesed on oma olemuselt rumalad ja et neile antud loomuliku vabadusega nad kisuksid üksteist lõhki ja ilmutaksid kõige õdusama anarhia nähtused, kus tugevad tapaksid või ekspluateeriksid nõrku. Kas ei ole tõsi, see oleks miski täiesti vastupidine sellele, mis toimub käesoleval ajal meie eeskujulikes riikides*? (*Bakunin räägib eeskujulikest riikidest irooniliselt. Sest vaid piiratud määral luges ta „eeskujulikeks“ riikideks selliseid, mis olid üles ehitatud vabaduse, föderalismi algetel, eitades autoritaarsuse ja tsentralismi. Poliitilises suhtes olid Bakunini arvates sellisele näidisele lähedased USA ja Šveits.) Riik muudab printsiibiks määruse, et selleks, et luua ühiskondlik kord, on hädasti tarvis kõrgemat autoriteeti, et juhtida inimesi ja suruda maha nende rumalaid kirgi, hädavajalik on juht ja päitsed, kuid kas see autoriteet peab kuuluma geniaalsele või heale** (** See on Madzini ideaal. Vt. Doveri dell´uomo (Napoli, 1860), p. 83*** ja A Pio IX Papa, p.27****. „Me usume, et Kõrgem Võim on püha, kui pühitsetud geeniuse ja heategija poolt, nende ainsate tuleviku preester ja omades suurt ohvrimeelt, ta kuulutab head ja vabatahtlikult tunnistatuna, viib sellele silmapaistval viisil...“) inimesele, oma rahva seadusandjale, nagu Mooses, Likurg ((?))või Saalomon ja et siis see juht ja see päits hakkavad kujutama endast tarkust ja Riigi karistavat võimu. Loogika nimel me võiksime täie õigusega haarata kinni sõnast „seadusandja“, kuna meie poolt vaadeldavas süsteemis käib jutt mitte kellegi autoriteedi poolt kirjutatud seaduste koodeksitest, vaid vabade riigi asutajate poolt vabalt võetud vastastikusest kohustusest. Ja nii nagu need asutajad, kooskõlas käsitletava süsteemiga, olid mitte rohkem ega vähem, kui ürginimesed, kes senini elasid kõige täielikumas loomulikus vabaduses ja järelikult, pididki hea ja kurja vahet mitte tundma ja me võiksime küsida, et millisel viisil nad järsku suutsid neid eristada ja üksteisest lahutada? Tõsi, meile võidakse vastu väita, et kuna ürginimesed sõlmisid alguses omavahel ainsal, ühise julgeolu tagamise eesmärgil, lepingu, siis see, mille nad nimetasid heaks, kujutas endast vaid mõningaid, lepinguga ettenähtud punkte, näiteks: mitte üksteist tappa, mitte röövida üksteise vara ja osutada kõikide väliste rünnakute puhul vastastikku abi. Kuid hiljem seadusandja, geniaalne ja hea inimene, kes sündinud juba formeerunud assotsiatsioonis ja seepärast mingil määral kasvatatud selle vaimus, suutis laiendada ja süvendada lepingu tingimusi ning aluseid ja sellisel viisil luua esimene moraalikoodeks ja esimene seaduste koodeks. Kuid kohe kerkib üles teine küsimus. Oletame, et veel ürgajal sündinud erakordse mõistusega inimene, kes sai selles ühiskonnas väga karmi kasvatuse, kes võis tänu oma geniaalsusele, koostada moraalikoodeksi, kuid mis viisil ta suutnuks saavutada seda, et see koodeks oleks tema rahva poolt vastu võetud? Kas vaid loogika jõuga? See on võimatu. Loogika võidab lõppude lõpuks alati, isegi kõige puupäisemaid, kuid selleks on tarvis hulga rohkem aega, kui kestab inimelu, aga kui jutt käib nõrga mõistusega inimestest, siis kuluks kahjuks mitmeid sajandeid. Jõu ja vägivallaga? Kuid siis see oleks olnud ühiskond, mis ei ole asutatud vabal lepingul, vaid vallutusel, orjastamisel ja et see viiks meid otse tõeliste, ajalooliste ühiskondadeni, kus kõiki asju selgitatakse, tõsi, äärmiselt looduslähedaselt, mitte nii kui meie liberaalsete publitsistide teooriates, kuid kellel uuringud ja õpetus mitte ainult ei teeni riigi pühitsemist, nagu need härrad oleksid tahtnud, vaid viivad, vastupidi, nagu me seda hiljem näeme, soovile see kiiresti ning radikaalselt ning täielikult hävitada. Jääb järele kolmas viis, millise vahendusel suur seadusandja ürginimene võinuks sundida oma kaaskodanike massi oma koodeksit vastu võtma. Aga nimelt – jumalik autoriteet. Ja tõesti, me näeme, et suured ja tuntud seadusandjad, alates Moosesest kuni Muhamed k.a. pöördusid eelmainitu poole. See on väga efektiivne rahvuse jaoks, kus uskumisel ja religioossetel tunnetel on suur mõju ja loomulikult on see ürgaegsele rahvale tugevam mõjutusvahend. Kuid vaid ühiskond, milline oli loodud sellisel viisil, ei omanud oma vundamendiks vaba lepingut, sest looduna ja konstitueeritud otsesel jumaliku tahte sekkumisel, saab sellest vältimatult teokraatlik, monarhistlik või aristokraatlik, kuid mitte kunagi demokraatlik riik. Aga nagu jumalatega ei saa kaubelda, kuna nad on nõnda võimsad kui ka despootlikud ja tuleb pimesi võtta vastu kõik, mis nad ette kirjutavad ja alluda nende tahtele, mis ka ei juhtuks, siit tuleneb, et jumalate poolt dikteeritud seadusandluses ei ole vabadusele kohta. Seepärast jätame seniks riigi asutamise – muide, täiesti ajalooline – jumaliku võimu otsesel või kaudsel sekkumisel, lubades selle juurde hiljem tagasi pöörduda ja jätkame vabal lepingul sõlmitud vaba riigi käsitlemist. Tõsi, me jõudsime veendumusele fakti vasturääkivusi täis seadusandluse fakti, mis sündinud ühe geniaalse inimese poolt ja võetud vabalt vastu terve ürgaja hõimu poolt, lahendamise võimatusese, ilma et seadusandja oleks pidanud kasutama mingit vägivalda või mingit jumalikku pettust. Kuid me oleme nõus laskma sellel imel sündida ja palume nüüd teise ime selgitust, mis ei ole mõistmiseks vähem keerukam, kui esimene. Oletame, et uus moraali- ja seaduste -koodeks on välja kuulutatud ja ühehäälselt vastu võetud, kuid millisel viisil seda praktikas, elus rakendatakse? Kes jälgib sellest kinnipidamise üle? Kas võib oletada, et peale seda ühehäälset vastuvõtmist kõik või ka algelise ühiskonna moodustanud ürginimeste enamus, kes enne seda, kui uus seadusandlus oli välja kuulutatud, olid sattunud täielikku anarhiasse, ja järsku, vaid paljalt selle väljakuulutamise ja vaba vastuvõtmisega kujunesid ümber sellise tasemeni, et hakkasid omal algatusel ja mingi teise innustava põhjuseta, kui oma veendumused, kohusetundlikult kinni pidama ja õieti täitma kõiki senini tundmatu moraaliga ettekirjutusi ja seadusi, mis neile peale pandud? Tunnistada sellise ime juhtumise võimalikkust - tähendab tunnistada üheaegselt riigi kasutust ja loomuliku inimese võimekust, kes on stimuleeritud vaid oma vabadusest, mõistma, soovima ja head tegema, milline oleks vastuolus nii n. n. vaba riigi, kui ka religioosse või jumaliku riigi teooriaga. Mõlemite aluseks on oletus, et inimene ei ole võimeline tõusma hea tegemise tasemele ega teha seda loomulikust innustusest, kuna selline innustus, kooskõlas nende teooriatega, viib vältimatult ja lakkamatult inimesi halvale. Järelikult, kumbki teooria õpetab meid, et selleks, et tagada mingis inimühiskonnas printsiipide järgimine ja seaduste täitmine, on hädavajalik, et riigi eesotsas seisaks valvas, vajadusel reguleeriv, repressiivne ja karistav võim. Jääb vaid teada saada, kes võib ja peab seda võimu valdama? Riigi suhtes, mis on asutatud jumalikul õigusel ja mingi jumala sekkumisel, on vastus lihtne – võim peab kuuluma eelkõige vaimulikele ja seejärel nende poolt õnnistatud ilmalikele võimudele. Hulga raskem on vastata siis, kui jutt käib vaba lepinguga loodud riigi teooriast. Puhtas demokraatias, kus valitseb vabadus, kes võiks olla, igaühe madalate kirgede eest, tegelikuks valvuriks ja seaduste täitjaks, õigluse ja ühiskondliku korra kaitsjaks? Sest igaüks, nagu loetakse, on võimetu end kontrollima ja end ohjama sel määral, millises see on üldiseks heaoluks hädavajalik, kuna igaühe vabadusel on loomulik kalduvus kurjale. Ühe sõnaga, kes hakkab täitma riiklikke funktsioone? Seda hakkavad täitma parimad kodanikud, vastatakse meile, kõige targemad ja vooruslikumad, need, kes teistest paremini mõistavad ühiskonna üldisi huvisid ja nende hädavajalikkust igaühele, et igaühe kohuseks on neile allutada kõik oma erahuvid. Seepärast on hädavajalik, et need inimesed oleksid sama targad, kui vooruslikud, kuna kui nad oleksid vaid targad, kuid ei oleks vooruslikud, siis nad võiksid panna ühiskondliku asja enda huve teenima, aga kui nad oleksid vooruslikud, kuid vähetargad, siis nad, vaatamata oma headele kavatsustele, hukutaksid ühiskondliku asja. Niisiis, selleks et vabariik ei hukkuks, on hädavajalik, et ta omaks kõikidel ajajärkudel teatud hulga selliseid inimesi, et kogu selle riigi eksisteerimise ajal ei katkeks järkjärguline moraalsete ja samas ka tarkade kodanike jada. Vaat tingimus, millist ei reguleerita kerge vaevaga ega ka sageli. Iga riigi ajaloos on ajajärgud, mil leidub märkimisväärne hulk väljapaistvaid inimesi ja neid tõstetakse esile kui erakordseid, milliste sära läbib kogu sajandi. Tavaliselt valdab valitsevates sfäärides keskpärasus, hallus, aga tihti, nagu me ajaloos näeme, asub selle asemele must ja punane, s.t. valitsevad pahed ning verine vägivald. Me võiksime siit teha järelduse, et kui tegelikult, nagu see ilmneb n. n. ratsionaalse või liberaalse riigi teooriast, sõltub igasuguse poliitilise ühiskonna säilimine ja pikaealisus katkematust mõistuselt kui voorustelt silmapaistvate inimeste järjepidevusest, siis kõigist käesoleval ajal eksisteerivatest ühiskondadest ei oleks ühtegi, milline ei oleks pidanud juba ammu hävima. Kui me sellele raskusele, et mitte öelda võimatusele, lisame need, millised kerkivad esile võimu erilise kõlvatuks muutva mõjuga, aga samuti erakorralised kiusatused, milliseid omavad kõik inimesed, sellesse olukorda sattudes. Lisagem veel auaarmastuse, võistluse, kadeduse ja ülisuure kasuahnuse, millised päeval ja öösel varitsevad nimelt kõige kõrgeaulisemaid isikuid ja milliste meelitustest ei suuda pääseda nii tark, ega ka vooruslik, kuna üksiku inimese voorus on habras, siis me arvame, et on õigem karjuda imest, nähes nõnda paljude ühiskondade eksisteerimist! Kuid, jätame selle. Oletame, et ideaalses ühiskonnas on igal ajajärgul piisav hulk võrdselt tarku ja vooruslikke inimesi, kes võivad väärikalt täita põhilisi riiklikke funktsioone. Kuid kes hakkab neid otsima, kes neid leiab, kes neid eraldab, kes annab nende kätte valitsemise ohjad? Või võtavad nad selle ise, tundes endas vastavat mõistust ja voorust, sarnaselt sellel, nagu tegid kaks kreeka tarka – Cleobul ja Periandr, kellele, vaatamata nende väidetavalt suurele tarkusele, andsid kreeklased vihatud türanni nime? Kuid millisel viisil nad võimu haaravad? Veenmise või jõu abil? Kui veenmise teel, siis märgime, et on hea veenda vaid selles, milles ollakse ise veendunud ja et just nimelt parimad inimesed on just oma isiklikes teenetes kõige vähem veendunud. Isegi kui nad seda tunnetavad, siis neile on tavaliselt vastik end nimetada end teistsuguseks, samas, kui rumalad ja keskpärased inimesed on alati enesega rahulolevad, ega tunne enesekiitmisel mingit häbi. Kuid oletame, et soov oma kodumaad teenida sundis tõeliselt väärikatel inimestel selle erakordse tagasihoidlikuse vaikima ja nad ise esitavad end oma kaaskodanikele valimiseks ise. Kas rahvas võtab neid alati vastu ja eelistab auahnetele, kuldsuudele ja osavatele intrigantidele? Või siis, vastupidi, nad soovivad tulla võimule jõuga, siis neil on eelkõige tarvis omada käepärast piisavalt jõudu, et murda maha terve partei vastupanu. Nad tulevad võimule kodusõja abil, millise tulemuseks tekib võidetud, kuid lepitamatu ja vaenulikuks jäänud partei. Selleks, et neid vaos hoida, peavad nad ka edaspidi jõudu kasutama. Sellisel viisil ei teki vaba ühiskond, vaid vägivallale tuginev despootlik ühiskond, millises te, võib-olla, leiate palju kiitust väärt asju, kuid kunagi te ei leia vabadust. Selleks, et säilitada fiktsiooni ühiskondlikust lepingust sündinud vabast riigist, on meil vaja eeldada, et enamik kodanikke omavad alati hädavajalikku mõistlikkust, ettenägelikkust ja õiglust, et panna valitsuse etteotsa kõige väärikamaid ja võimekamaid inimesi. Kuid selleks, et rahvas ilmutaks ettenägelikkust, õiglust, mõistlikkust mitte vaid korra ega ka juhuslikult, vaid alati, kõikidel valimistel, kogu oma eksistentsi ajal, kas siis ei ole vaja, et ta siis ise oma massis saavutaks sellise kõrge moraalse arengu ja kultuuri taseme, mil valitsus ja riik ei ole temale enam vajalikud? Selline rahvas vajab vaid elu, mis annab temale kõikide huvide teostamise vabaduse. Õiglus ja ühiskondlik kord tekivad tema elus iseenesest ja loomulikult ning riik, lakanud olemast ühiskonna korraldaja, hooldaja, kasvataja, reguleerija, loobudes igasugusest repressiivsest võimust ja alanedes kuni Prudhoni poolt antud allutatud rollini, muutub lihtsaks kantseleiks, ühiskonna teenistuses olevaks omamoodi keskkontoriks. Kahtlematult, selline poliitiline organisatsioon või täpsemalt öeldes, selline poliitilise tegevuse vähendamine ühiskonna ühiskondliku elu kasuks, oleks olnud ühiskonnale suureks heateoks, kuigi see ei rahuldaks kuidagi riigi pooldajaid. Neile on tingimata vajalik riik-juhtija, ühiskondlikku elu juhtiv riik, õigluse tegija ja ühiskondliku korra reguleerija. Teiste sõnadega, kas nad seda endale tunnistavad, või mitte, nimetagu end vabariiklasteks, demokraatideks või isegi sotsialistideks, neil on alati tarvis, et juhitav rahvas oleks rohkem või vähem harimatu, alaealine ja teovõimetu või nimetades asju õigete nimedega, et rahvas oleks pööbli poolt rohkem või vähem juhitav. Selleks, et nad, ületades endas omakasupüüdmatuse ja tagasihoidlikkuse, saaksid jääda juhtrollidesse, et alati omada ühiskondlikku ellu pühendumise võimalust ja et uskuma jäädes oma andumust heategudele ja erandlikule mõistusele, need riviligeeritud inimkarja valvurid, suunates seda heaolule ja pääsemisele, võiksid seda samuti vähehaaval riisuda. Igasugune järjepidev ja siiras riigi teooria põhineb peamiselt autoriteedi printsiibil, s.t. sellel ja kõrgemal teoloogilisel, metafüüsilisel ja poliitilisel ideel, et massid, olles alati võimetud omavalitsust teostama, peavad igal ajal olema head tegeva tarkuse ja õigluse ikke all, mis nii või teisiti on sunnitud neile ülaltpoolt peale. Kuid kelle poolt ja mille nimel? Autoriteet, millist massid tunnistavad ja kellele alluvad, kui sellisele, võib omada vaid kolme allikat: jõud, religioon ja kõrgema mõistuse mõjujõutus. Edasi me hakkame rääkima riikidest, mis asutatud religiooni ja jõu kaksikvõimul, kuid, kuni me vaatleme riigi, mis asutatud vabal lepingul, teooriat, siis me ei saa neist kumbagi vaatluse alla võtta. Kuna siis jääb meile järgi vaid kõrgema mõistuse autoriteet, milline, nagu teada, on alati vähemuse pärusmaa. Ja tõesti, et me näeme kõigis mineviku ja kaasaja riikides, isegi kui need on varustatud kõige demokraatlike instituutidega, nagu näiteks Põhja Ameerika Ühendriigid ja Šveits? Masside Self-government, vaatamata kogu rahva võimu aparaadile, on seal suuremas osas vaid näilisus. Tegelikkuses valitseb vähemus. Ühendriikides, kuni viimase vabastussõjani, osalt ka praegu, näiteks, kogu praeguse presidendi Johnsoni partei oli n. n. demokraadid, olles seejuures orjuse ja plantaatorite oligarhia pooldajad, häbitud ja südametunnistuseta demagoogid, kes on valmis kõike tooma omakasu ja oma madala auahnuse ohvriks. Oma õõvastava tegevuse ning mõjuga, millist nad piiramatult valdasid umbes viisteist aastat järjest, nad soodustasid oluliselt Ühendriikide poliitiliste loomuse moondumist. Käesoleval ajal tõeliselt valgustatud, õilis vähemus, kuid ikkagi vähemus, vabariiklaste partei, võitleb eduga demokraatide hukatusliku poliitikaga. Tahaks loota, et ta võidab täielikult, loodame sellesse kogu inimkonna hüvangu nimel. Kuid kui suur ka ei ole selle vabaduse partei siirus, kuivõrd kõrged ja üllad on ka selle poolt väljakuulutatud printsiibid, ei tasu loota sellele, et saanud võimule, see partei loobuks valitseva vähemuse erandlikust asendist, et liituda rahvamassiga ja et rahva self-government sai, lõpuks tegelikkuseks. Selleks oleks tarvis enam põhjalikumat revolutsiooni, kui kõik need, millised on senini vapustanud vana ning uut maailma. Šveitsis, vaatamata kõigile siin toimunud demokraatlikele revolutsioonidele, valitseb endiselt jõukate klass, kodanlus, s.t. vähemus, riviligeeritud vara, puhkuse ja hariduse suhtes. Rahva suveräänsus – sõna, milline meile, muide on vihatud, kuna igasugune kõrgem võim, meie arvates, on vihkamist väärt – masside omavalitsus Šveitsis on samuti fiktsioon. Rahvas on õiguse järgi suverään, kuid mitte tegelikkuses, kuna, olles sunnitud igapäevast tööd tegema, ei jää talle mingit vaba aega ja kui ta ei ole just kõige vaesem, siis, igal juhul jääb ta harituses kõvasti alla kodanlaste klassile, siis ta on sunnitud andma oma n. n. suveräänsuse kodanluse kätte. Ainus kasu, millist ta sellest saab, nagu Põhja Ameerika Ühendriikides kui ka Šveitsis, seisneb selles, et auahned vähemused, poliitilised klassid, püüdes võimu juurde, hoolitsevad nende eest, meelitades tema mööduvaid, tihtigi rumalaid kirgi ning tihtilugu teda pettes. Ei maksa mõelda, et me kritiseerime demokraatlikku valitsust monarhia kasuks. Me oleme kindlalt veendunud, et isegi kõige algelisem vabariik on tuhandeid kordi parem, kui kõige valgustatum monarhia, kuna vabariigis on nõnda, et rahvas, kuigi ta on alaliselt ekspluateeritav, ei ole rõhutud, seevastu kui monarhiates ta on alaliselt rõhutud. Ja peale selle, demokraatlik kord tõstab vähehaaval massid ühiskondlikku ellu, mida monarhia kunagi ei tee. Kuid, eelistades vabariiki, me oleme sunnitud tunnistama ja kuulutama välja, et, milline ka ei oleks valitsemise vorm, ikkagi, seni kuni on päritav tegevuse, vara, hariduse ja õiguste ebavõrdsus jääb inimühiskond erinevatesse klassidesse jaotatuks ja vähemus hakkab enamust juhtima ning seda vältimatult ekspluateerima. Riik ongi nimelt selliseks valitsemiseks ja ekspluateerimiseks, mis muudetud reegliks ja süsteemiks. Proovime seda tõestada, vaadeldes, kui soovite, siis valgustatud ja pühendunud vähemuse poolt, masside juhtimise tagajärgi ideaalses riigis, mis asutatud vaba lepinguga. Peale lepingu tingimuste kindlaksmääramist jääb üle vaid neid praktikas rakendada. Oletame, et mingi rahvas, piisavalt tark, et tunnistada oma enda suutmatust, omab veel hädavajalikku ettenägelikust, et usaldada ühiskondlike asjade juhtimine vaid kõige parematele kodanikele. Need väljavalitud omavad privileege mitte õiguslikust vaatepunktist, aga vaid faktiliselt. Nad olid rahva poolt seepärast valitud, et nad olid kõige haritumad, osavamad, targemad, mehisemad ja ustavad. Võetuna kodanike massi hulgast, kes, eeldusel, et kõik on omavahel võrdsed, nad veel ei moodusta eraldi klassi, aga vaid looduslikke eeliseid omava inimeste grupi, kes on seepärast rahva poolt valimisega ära märgitud. Nende arv on vältimatult üpris piiratud, kuna igasuguses riigis ja igasugusel ajal on nõnda kõrgelt hinnatud omadustega inimeste hulk, milliste puhul neid nii enesestmõistetavalt tõstetakse rahva üldises austuses esile, juhtub, nagu näitab kogemus, üpris väheoluline. Tähendab, vale valiku tegemise hirmus peab rahvas ikkagi nende hulgast oma valitsejad valima. Ja nii on ühiskond juba jaotatud kahte kategooriasse, et mitte öelda kahte klassi, millistest üks, koosnedes suurest kodanike enamusest, vabalt allub oma valitute valitsemisele; teine, koosnedes väiksearvulisest andekatest indiviididest, sellistena tunnustatud ja rahva poolt valitud, volitatud neid juhtima. Sõltudes rahva valikust, need inimesed erinevad alguses kodanike massist vaid nende samade omadustega, millistega nad teenisid ära kaaslaste usalduse ja on kodanike massi keskel, loomulikult, kõige kasulikumad ja pühendunumad. Nendel ei ole veel antud mingeid privileege, ei mingit erilist õigust, erandiks sotsiaalsete funktsioonide täitmise õigus, millised on neile pandud, kuna seda soovib rahvas. Kõiges muus – eluviisis, tingimustes ja elatusvahendites- ei erine nad vähimatki rahvast, kuna täielik võrdsus jätkab kõigi vahel valitsemist. Kuid kas see võrdsus saab kaua kesta? Arvame, et mitte ja ei ole miskit lihtsamat, kui selle tõestamine. Ei ole miskit enam ohtlikumat inimese isiklikule moraalile, kui harjumus käsutada. Kõige parem, kõige pühendunud, kasuahnuseta, suuremeelne, puhas inimene läheb nendes tingimustes vältimatult raisku. Kaks võimule omast tunnet viivad vältimatult alati sellele laostumisele: rahvahulkade põlgus ja oma isiklike teenete ülehindamine. Massid, tunnetanud oma võimetust teostama omavalitsust, valisid mind juhiks. Sellega nad tunnistasid avalikult oma alaväärsust ja minu üleolekut. Kõigist selle rahva massist ma tunnistan endaga võrdseks vaid mõnda inimest ja vaid mina üksi olen võimeline juhtima ühiskondlikke asju. Rahvas vajab mind, ta ei saa minu abita hakkama, kusjuures minul on piisavalt jõukust. Tähendab, rahvas peab oma heaolu tagamiseks minule kuuletuma ja alandunud nende juhtimisele, teen ta õnnelikuks. Kas ei ole siis tõsi, et on mida, millise pärast kaotada pea ja süda ning uhkusest mõistus? Sellisel viisil, võim ja harjumus käsutada muutuvad isegi kõige haritumate ja vooruslikumate inimeste intellektuaalse ja üheaegselt ka moraalse rikutuse allikaks. Kogu inimlik moraal – väheke allpool me püüame tõestada selle printsiibi absoluutset tõesust, arengut, seletust ning mille kõige laiem rakendamine moodustab selle töö peamist eesmärki – igasugune kollektiivne ja individuaalne moraal põhineb peamiselt austuses inimese vastu. Mida me mõtleme inimese austamise all? – Inimlikkuse, inimliku õiguse ja väärikuse tunnistamist igas inimeses, millist rassi, nahavärvi, või arengu tasemega ta ka ei oleks ning isegi millist moraali ta tunnistaks. Kuid kas ma suudan austada inimest, kui ta on rumal, kuri ja põlastusväärne? Muidugi, kui tal on sellised omadused, siis see on võimatu, et tema alatus, nürimeelsus ja jõhkrus tekitasid minus austust. Nad on minule vastikud ja tülgastavad. Ma võtan nende vastu, hädavajadusel kõige energilisemaid meetmeid ja isegi tapan sellise inimese, kui minule ei ole jäetud teisi vahendeid oma elu, õiguse või mingi muu endale kalli ja austatu kaitsmiseks. Kuid kõige otsustavama, ägedama ja võitluses temaga elu ja surma peale ma pean austama temas tema inimlikku olemust. Vaid selle hinnaga ma suudan säilitada oma inimväärikust. Kuid, kui see inimene ei tunnista mitte kelleski seda väärikust, siis kas ma või seda temas tunnistada? Kui ta on omamoodi kiskjalik loom, kui, nagu see mõnikord juhtub, hullem kui loom, kas siis võib temas tunnistada inimolemust, kas see ei vii eksiteele? Ei, kuna milline ka ei oleks tema praegune intellektuaalne ja moraalne langus, kui orgaaniliselt ta ei ole idioot, ega mõistusetu – millistel juhtudel tuleks temasse suhtuda mitte kui kurjategijasse vaid kui haigesse – aga kui ta valdab täielikult oma looduse poolt saadud tundeid ning mõistust, siis tema inimlik natuur, kõigi nende õudsete kõrvalekaldumistega, eksisteerib temas sellegi poolest küllaltki reaalselt, kui alati elav, kuna ta on elus, võime tõusta oma inimlikkuse tunnetamiseni – kui vaid neis sotsiaalsetes tingimustes, millised ta selliseks tegid, milline ta on, toimub põhjalik muutus. Võtke kõige targem, kõige võimekam ahv, pange ta parimatesse, täiesti inimlikesse tingimustesse – ikkagi te ei tee temast inimest. Võtke kõige paadunum kurjategija ja kõige kasinama mõistusega inimene. Kui neist kummalgi puudub mingi orgaaniline defekt, milline teeb ta idioodiks või ravimatuks vaimuhaigeks, siis te veendute, et kui ühest inimesest sai kurjategija, aga teine veel ei tõusnud oma inimlikkuse ja inimlike kohustuste teadvustamiseni, siis selles ei ole süüdi nad ise, isegi nende iseloom, vaid nende sotsiaalne keskkond, milles nad sündisid ja arenesid. ((lk.109)) *** Me jõudsime siin sotsiaalse küsimuse ja inimest uuriva teaduse kõige olulisema momendini. Me juba korduvalt kordasime, et eitame täielikult tahtevabadust selles mõttes, millise mõtte annab sellele sõnale teoloogia, metafüüsika ja õigusteadus, s.t. inimese individuaalse tahte spontaanse enesemääratluse mõttes, sõltumatult igasugusest looduslikust ((sünnipärasest)) või sotsiaalsest mõjust. Me eitame kehast sõltumatu ja eraldatava hinge ning hinge substantsi eksisteerimist. Vastupidi, me väidame, et , sarnaselt sellele, kuidas indiviidi keha, koos kõigi oma võimete ja instinktiivsete kalduvustega, on vaid kõigi üldiste ja üksikute tema individuaalset organisatsiooni määratlevate põhjuste samavõrdne – see mida ebaõigelt nimetatakse inimese hingeks, tema intellektuaalsed ja moraalsed omadused on otseseks teoseks või täpsemalt öeldes, loomulikuks, selle sama organisatsiooni vahetuks väljenduseks, aga nimelt orgaanilise arengu taseme väljenduseks, millise tema aju, tänu tahtest sõltumatute põhjuste kulgemisele, saavutas. Igaüks, isegi kõige mittekütkestavam indiviid on sajandite looming. Tema kujunemisega kaasnenud põhjuste ajalool ei ole algust. Kui meil oleks annet, millist kellelgi ei ole ega saa olema, annet tunnetada ja haarata mateeriat, või Olevat, lõpmatut mitmekesiste muutumiste, millised toimusid fataalse järjepidevusega meie maakera sünnist kuni selle indiviidi sünnini, siis me võiksime, seda kunagi ise nägemata, öelda peaaegu matemaatilise täpsusega, milline on selle orgaaniline olemus, määratleda kuni väikseima üksikasjani tema intellektuaalsete ja moraalsete võimete mõõte ja iseloomu, ühe sõnaga, tema hinge sellisel kujul, milline ta on tema sündimise tunnil. Omamata võimalusi tundma õppida ja hoomata neid füsioloogilise ja sotsiaalse arengu järjestikulisi transformatsioone, me võime eksimatult väita, et iga inimindiviid on oma sünnist peale tervikuna ajaloo produkt, s.t. tema rassi, rahva, kasti, kui tema maal eksisteerivad kastid, tema perekonna, tema esivanemate ja tema isa ja ema individuaalsete, vahetult füsioloogilise pärandamise teel üleantud iseärasuste, kui tema loomuliku ja tema individuaalsuse määratlemise lähtepunktina, nende enda eelneva eksisteerimise kõik vältimatud tagajärjed, nii materiaalse, kui moraalse, nii individuaalse, kui ka sotsiaalse, kaasa arvatud nende mõtted, tunded ja teod, kaasaarvatud kõik nende elu kõlvatused ja kõik suuremad ja väiksemad sündmused, millistes nad osalesid, kaasaarvatud samuti lõpmatu juhuste mitmekesisus, millised võisid nendega toimuda* (*Juhuslikkused, millised mõjutavad embrioni arengut ema ihus, seletab suurepäraselt erinevust, millised esinevad samade vanemate lastel ja teevad meile mõistetavaks selle, miks tarkadel vanematel võib sündida laps-idioot. Kuid see on alati vaid kahetsusväärne erand, mis tekkinud mingist ajutisest põhjusest. Loodus, tänu hea Jumala mitte-eksisteerimisele, ei ole kunagi kapriisne ja ei tee miskit selleks küllaldase põhjuseta, ei muuda kunagi tendentsi või suunda, ilma et ei oleks üldmõjuvast jõust selleks sunnitud. Sellisel moel, inimsoo perekonda moodustavate paaride kaudu järjepideva taastootmise reegel peaks olema selline: kui iga paar lisaks oma vanemate füsioloogilisele pärandusele uue füüsilise, intellektuaalse ja moraalse arengu, siis – nii nagu igasugune ideaalne täiustumine on ajust lähtuv materiaalne täiustumine, - et iga uuesti sündiv olend peaks olema kõigis suhetes oma vanemaid ületav), koos kõige sellega, mis nad pärandasid sellisel viisil oma vanematelt. Meil ei ole vajadust mainida sellest, mida keegi ei mõtlegi eitada, aga nimelt, et rasside, rahvaste ja isegi klasside ning perekondade erinevus määratletakse geograafiliste, etnograafiliste, füsioloogiliste, majanduslike (kaasa arvatud kaks tähtsat küsimust: tegevusala küsimus, s.t. ühiskonna kollektiivse töö jaotus ja rikkuste jaotamise viis ning toitumisküsimus nii hulgalises kui kvalitatiivses suhtes), aga samuti ajalooliste, religioossete, filosoofiliste, juriidiliste, poliitiliste ja sotsiaalsete põhjustega. Kõik need põhjused, kombineerusid iga rassi, iga rahvuse ja peale selle, ka iga provintsi ja kommuuni, iga klassi, perekonna suhtes erineval viisil, andes neile kõigile oma füsionoomia, s.t. erilise füsioloogilise tüübi, summa spetsiaalseid kalduvusi ja võimeid, - sõltumatult nende koosseisu kuuluvate indiviidide tahtest ja on tervikuna nende produktiks. Sellisel viisil, on iga inimindiviid juba oma sünni momendist materiaalne, kõige selle lõpmatu erisuguste põhjuste orgaaniline võrdtulem, millised, kombineerunult tema lõid. Tema hing, s.t. tema orgaaniline soodumus tunnete, ideede ja tahte arenemisele on vaid produktiks ((tulemiks)). See määratletakse täielikumalt tema aju ja närvisüsteemi individuaalse füsioloogilise kvaliteediga, milline, nagu ka kogu tema keha, sõltub täielikult rohkem või vähem nende põhjuste edukast koosmõjust. Ta moodustab konkreetselt selle, mida me nimetame indiviidi eristavaks algloomuseks. Eksisteerib nõnda palju erinevaid iseloome, kuipalju on indiviide. Need individuaalsed erinevused ilmnevad seda selgemalt, mida rohkem nad arenevad, või täpsemalt öeldes, nad mitte ainult ei ilmne suure jõuga, vaid nad ka suurenevad tõeliselt sel määral, kuidas indiviidid arenevad, sest erinevad asjad, välised asjaolud, ühe sõnaga, tuhanded suuremas osas tabamatud põhjused, mis mõjutavad indiviidide arengut, on iseenesest üsna erinevad. See tingib selle, et mida enam mingi indiviid elu jooksul edasi areneb, seda rohkem joonistub välja tema individuaalne iseloom, seda enam ta erineb kõigist teistest indiviididest nii väärtustelt kui ka puudustelt. Mil määral eriline iseloom, või indiviidi hing ((vaim)) s.t. aju ja närvisüsteemi individuaalsed iseärasused on arenenud välja vastsündinud lapsel? Selle küsimuse lahendamine on füsioloogide asi. Me teame vaid seda, et kõik need iseärasused peavad olema pärilikud selles mõttes, millist me püüdsime selgitada s.t. kõige erinevate, kõige isesugusemate, materiaalsete ja moraalsete, mehaaniliste ja füüsiliste, orgaaniliste ja vaimsete, ajalooliste, geograafiliste, majanduslike ja sotsiaalsete, suurte ja väikeste, alaliste ja juhuslike, ajas ja ruumis vahetute ja üpris kaugete põhjuste lõpmatu mõjuga, millise summa kombineerub ühtseks elavaks Olendiks ja individualiseerib esimest ja viimast korda universaalsete transformeerumiste voos vaid selles lapses, kes, selle sõna kitsas tähenduses, kunagi ei omanud ega hakka kunagi sellesarnast ka omama. Jääb järele vaid teada saada, millise tasemeni ja millises mõttes see individuaalne iseloom on ka tegelikult determineeritud sellel hetkel, kui laps väljub ema rüpest. Kas siis see determineering on vaid materiaalne või samal ajal ka vaimne ning ka moraalne, kas-või loomulike kalduvuste või instinktiivse eelsoodumuse tendentsina? Kas laps sünnib targana või rumalamana, hea või kurjana, tahtega või tahteta, ühe või teise talendi arenemise võimelisena? Kas ta võib pärida oma vanemate ja esivanemate iseloomu, harjumusi, puudusi või intellektuaalseid ja moraalseid omadusi? Vaat, need on küsimused, milliste lahendamine on erakordselt keerukas ja me ei arva, et eksperimentaalne füsioloogia ja eksperimentaalne psühholoogia oleksid käesoleval ajal piisavalt küpsed ja arenenud, et suuta neile küsimustele täie asjatundlikkusega vastata. Meie kuulus kaasmaalane hr. Setsenov räägib oma tähelepanuväärses töös aju tegevusest, et rõhuvas enamuses juhtudel, 999/1000 –st on indiviidi* (*Siin originaalis puudub mõni rida. Selles fragmendis M.A.Bakunin peaaegu tähttähelt esitab I. M. Setsenovi tööst Peaaju refleksid ta järgmise mõtte: ...Määramatus enamuses - 999/1000 juhust antakse psüühiline iseloom edasi kasvatuse ja sõna kõikehaarava tähendusega ja vaid 1/1000 sõltub individuaalsusest (!5G5=>2 .. 71@0==K5 ?@>872545=8O. 74. 2-5. .,1958.!.139), psüühiline iseloom märgatav, muidugi rohkem või vähem, kuni tema surmani. Ma ei väida, räägib ta, et oleks võimalik kasvatusega rumalast teha tark inimene. See on sama võimatu, nagu akustilise. närvita sündinud indiviidile kuulmine tagasi andmine. Ma arvan vaid, et võttes sünnilt loomu poolest targa neegri, laplase või samoeedi lapse, võib neist euroopaliku kasvatuse abil ja selle inimühiskonna keskel teha tsiviliseeritud eurooplasest psühholoogilises suhtes väga vähe erinevad inimesed. Seades selle psühholoogilise iseloomu suhte 999/1000 osa, mis kuulub tema arvates kasvatusele ja ülejäänud tuhandiku pärilikkusele, hr. Setsenov ei pidanud silmas, muidugi, erandeid: geniaalseid ja erakordselt talendikaid inimesi või idioote ja lolle. Ta räägib vaid suurest inimeste enamusest, kellel on tavalised või keskmised võimed. Nad on sotsiaalse organisatsiooni vaatevinklist kõige huvitavamad, me ütleksime isegi, ainsalt huvitavad, kuna ühiskond on nende poolt ja neile loodud, ega mitte geniaalsetele inimeste poolt ja mitte vaid neile, kuivõrd mõõtmatu ei näi ka nende jõud. Selles küsimuses huvitab meid eriti see, kas intellektuaalsetele võimetele sarnaselt võivad ka moraalsed kvaliteedid: headus ja kurjus, vaprus ja argus, iseloomu tugevus ja nõrkus, suuremeelsus ja ihnus, egoism või ligiinimese armastus ning selle soo teised positiivsed või negatiivsed omadused olla füsioloogiliselt pärandatud vanematelt ja esivanematelt või siis sõltumatult pärilikkusest formeeruda mingite juhuslike, tuntud või tundmatuks jäävate tegurite mõjul sel ajal kui laps asub veel ema rüpes. Ühe sõnaga, kas lapsel võib juba sündimisest peale olla mingid moraalsed eelsoodumused? Me ei arva nii. Et küsimust täpsemalt sõnastada, märgime, esiteks, et kui kaasasündinud moraalsete kvaliteetide eksisteerimine oleks võimalik, siis see võiks olla vaid tingimusel, et nad oleksid vastsündinud lapses seotud mingi füsioloogilise, tema organismi puhtalt materiaalse eripäraga: laps, väljudes ema üsast, ei oma veel hinge, mõistust, tundeid ega isegi instinkte; ta sünnib kõigeks selleks. Nõnda nagu ta on vaid füüsiline olend ja tema võimed ning omadused, kui tal need on, võivad olla vaid anatoomilised ning füsioloogilised. Et laps võiks sündida heana, suuremeelsena, on tarvis, et igaüks neist väärtustest või puudustest moodustaks mingi materiaalse ja nõnda öeldes, tema organismi kohaliku, aga nimelt tema aju iseärasuse, - see viiks meid tagasi Gallja*((0;;O)) (*Austria arst Gallja süsteem frenoloogia teooria, millisega kooskõlas kolju antropoloogiliste mõõtmiste alusel võib otsustada inimese psüühiliste võimete üle.).((Pigem oli see Haller, Albert von., Šveits. s. s. Bern 1708-1777.a. Bioloog, eksperimentaalse psühholoogia uurija jne. K. L. Britannicat uskudes, kuid see võib olla ka juhuste ja nimekuju kokkulangevus. KL )), kes arvas, et leidis inimese koljul igale omadusele ja igale puudusele vastava kühmu ja lohu. See süsteem, nagu teada, on kaasaegsete füsioloogide poolt üksmeelselt ümber lükatud. Kuid kui see oleks osutunud õigeks, siis mis oleks siit järeldunud? Kui juba puudused ja pahed, nagu ka head omadused on kaasasündinud, siis on tarvis veel teada saada seda, kas need on kasvatusega võidetavad või mitte? Esimesel juhtumil langeks kõigi inimeste poolt sooritatud kuritegude pärast süü ühiskonnale, mis ei suutnud talle anda vajalikku kasvatust, ega mitte neile, keda tulnuks vaadelda, vastupidi, kui sotsiaalse mitte-ettenägelikkuse ohvreid. Teisel juhtumil, kuna kaasasündinud eelsoodumused olid tunnistatud fataalseteks ja parandamatuteks, siis ühiskonnal ei jääks miskit muud üle, kui vabaneda kõigist mingit sellist kaasasündinud pahet omavatest inimestest. Kuid, selleks, et mitte langeda jälki silmakirjalikkuse pahesse, peab ühiskond tunnistama, et ta teeb seda ainult oma silumise huvides, mitte õigluse pärast. On olemas veel üks kaalutlus, milline võib selgitada seda küsimust: intellektuaalses ja moraalses maailmas, samuti nagu füüsilises maailmas, eksisteerib vaid positiivne; negatiivset ei eksisteeri, viimane ei moodusta eraldi olemust, sest see on vaid positiivse väheoluline vähenemine. Nii näiteks, külm on muu keha omadus, see on vaid suhteline puudumine, vaid ebaoluline soojuse vähenemine! Samuti on asi pimedusega, mis on vaid pimeduseni vähenenud valgus... Absoluutset pimedust ja absoluutset külma ei ole olemas. Intellektuaalses maailmas ei ole rumalus miski muu, kui vaid mõistuse nõrkus aga moraalist pahatahtlikus, ahnus, argus on mitte nullini vaid väga vähese koguseni viidud heatahtlikus, suuremeelsus ja vaprus. Kuid, kui väike ka see kogus ei oleks, on see ikka positiivne, milline võib olla arendatud, tugevdatud ja suurendatud positiivses mõttes kasvatamisega, mis ei oleks ka võimatu, kui pahed või negatiivsed omadused oleksid iseseisvad nähtused, siis neid oleks tulnud tappa, ega mitte arendada, kuna nende arendamine võinuks sellisel juhul minna vaid negatiivsesse suunda. Lõpuks, hakkamata ise neid olulisi füsioloogilisi küsimusi, milliste suhtes me ei varja oma täielikku harimatust, ette ära lahendama, lisagem vaid, et toetudes kõigi kaasaegsete füsioloogide üksmeelsele autoriteedile, on viimaseks arvamuseks väide, et: peetakse kindlakstehtuks ja tõestatuks see, et inimorganismi üksikutes osades ja organites puuduvad instinktiivsetele, efektiivsetele ning moraalsetele ja intellektuaalsetele võimetele üksikud piirkonnad ja kõik need töötatakse välja ühes ja samas aju osas ühe ja sama närvisüsteemi vahendusel. * ((Littré, (Maximilien-)Paul-Émile., s. s. Pariisis 1801-1881 „1859; “Words of Positivist Philosophy” Brit. KL.)) Vaadake hr. Littré tähelepanuväärset artiklit: ajakirjas „Positiivne filosoofia* (* „La Philosophie positive“ 1867. T.1., Nr:2. P. 274-288 ja P. 337-364)““ Metoodist psühholoogias“. Füsioloogiliselt on tehtud kindlaks, räägib tuntud positivist, et aju ei loo midagi; ta vaid võtab vastu. Selle funktsioonid seisnevad selle töötlemises, mis antakse talle edasi (tunnetega) emotsioonides ja ideedes; kuid ise ta ei too muud, kui moodustab nende ideede ja nende tunnete substraadi. Kuid tõtt öelda, kõik tuleb temasse väljast, kuna orgaaniline eelsoodumus, milliseta ei ole individuaalset kui ka kollektiivset elu ja milleta poleks ka tundeid, millised on nõnda välised (inimesele), et loodus teostab neid igasugusest ajust ja igasugusest psüühikast sõltumatult taimedes ja eriti alamates loomades. Seepärast tuleb sõnal subjektiivne muuta kergelt mõtet. Subjektiivne ei saa tähendada midagi inimese arengule eelnevat: mina, idee, tunne, ideaal. Ta võib tähendada vaid närvirakkude ümbertöötlemise võimet. Kõiges muus on subjektiivne alati segatud objektiivsega (Nr: III lk.302). Aga lk.343-344 räägib hr. Littré veel, et: „Mõistus ei ole võime, mis hõljub sellele toodud muljete kohal; selle ainus asi (puhtalt füsioloogiline) seisneb nende omavahelises võrdlemises saadud järelduste tegemises; kuid tal ei ole nende üle mingit õiguspädevust. Seda tõestavad hallutsatsioonid. Hallutsatsioon – see on mitte mingi objektiivse poolt esile kutsutud muljete tootmine. Muljeid edastavate närvirakkude haigusliku mängu tõttu satuvad illusoorsed ettekujutused intellektuaalsesse keskusse („aju koore sellise osa hallollus, milline hõlmab inimese kolju, või tegelikult aju, kogu ülemist ja esimest osa“), just nagu nad oleksid reaalsed. Mõistus, seda vastu võttes, töötab hädavajadusel fiktiivse materjaliga ja nii ilmubki ettekujutatav nähtus. Peale selle, erandiks paraloogiline rikkumine, esitatakse meile täiesti sarnane tõestus inimeste ideede arengust ajaloos. Alguses on jälgimine – erandiks kõige lihtsamad – on ekslik, aga selle kannul on ekslikud ka järeldused. Inimesed näevad, et päike tõuseb Idas ja loojub Läänes; sellel põhinedes mõistus ehitab väära kontseptsiooni sellest, millise ta hiljem tänu täpsemale jälgimisele, parandab. Kui mõistus oleks esmane, aga mitte teisene, siis inimeste ajalugu oleks olnud teine (inimkond ei omaks siis oma eellaseks kaksikvend gorillat): alguses oleksid olnud suured tõed, millistest oleks tehtud kõik teisejärgulised tõed; selline on faktiliselt teoloogiline hüpotees...“ Hr. Littré võinuks lisada: aga samuti metafüüsiline ja juriidiline.) Siit tuleneb selgelt, et ei saa olla küsimust erinevatest moraalsetest või amoraalsetest eelsoodumustest, millised on lapse organismi enese poolt pärilike ja kaassündinud väärtuste ja pahedega fataalselt ette ära määratud ja et sünnipärane moraalsus ei erine vähimatki sünnipärasest intellektuaalsusest, kuna nii see kui teine on saavutatud üldse aju arenguga, suuremal või vähemal määral, täiuslikkuse tasemel. „Kord, kui juba on tunnustatud aju anatoomilised ja füsioloogilised omadused, -räägib Littré (lk.355) – siis võib tungida selle kõige sügavamasse ajalukku. Kuna mõistus, mis ei olnud tsivilisatsiooni poolt läbi imbunud ega rikastatud, valdas vaid lihtsaid ideesid* (*Me ütleks, et – „algmõisteid“ või isegi „asjade lihtsaid ettekujutusi“.), mis teostatud nii sisemiste kui ka väliste** (**Tundmused, mis indiviidil saadud vahetult tema närvide kaudu välistelt ja sisemistelt asjadelt)) muljete poolt, ta asub sellisel viisil arengu alumisel astmel. Selleks, et tõusta kõrgemale, on ajul vaid meelespidamise ja assotsiatsioonide võime***(***Aju poolt lihtsate ideede meelespidamine ja nende aju tegevusega sidestumine.), kuid see on piisav. Järkjärgult moodustatakse keerukad kombinatsioonid, mis suurendavad aju tegevuse jõudu ja välja**** (****Lihtsate ideede sidestamise vahendusel). Lõpuks, nihkudes edasi, inimene jõuab suurte intellektuaalse pöörde juurde. Vaimne aparaat suureneb ja täiustub, aga ilma instrumentideta ei saa teha midagi märkimisväärset nii vaimses piirkonnas kui ka tööstuses“. „Sel määral nagu see areng teostub, ta kutsub enesele appi tähtsa elu omaduse, aga nimelt pärilikkuse, milline soodustab selle kinnitumist selle käesoleval ajal ja kergenemist tulevikus. Uued vaimsed võimed, olles kord juba omandatud, antakse edasi, - see on eksperimentaalne fakt – järglaste poolt kaasasündinud joonte kujul. Teistkordsel, kolmanda kordsel kaasasünnil, milline vaimses vallas loob parandatud inimrassid. See on märgatav, kui kohtutakse erinevaid arenguid läbinuid rahvaid; alam kaob ja pika aja jooksul saavutab kõrgeima taseme . Allpool, tsiteerides hr. Louisi:(LN8A 6>@46 5=@8 1817-1878 inglise filosoof-positivist) Aju sfäär, millises valitsevad afektiivsed kired, nagu ka see, kus asuvad puhtalt intellektuaalsed ilmingud, on tihedalt vastastikuselt seotud“, hr. Littré lisab* (*lk. 357)“ See intellekti ja tunnete vaheline täielik sarnasus, aga nimelt allika vahel, kust ammutavad närvid** (**Allikaks, kust närvid ammendavad nii tunnetuslikke, kui ka instinktiivseid muljeid, sensorium commun *(* ld. tunnete keskorgan) on, hr. Littré ja hr. Lousi arvates, optiline kiht, kus asuvad kõik, nii välised, kui sisemised muljed, s.t. väliste asjade poolt tekitatud või siis mis ilmuvad organismi sisekudedest, milline „kiudude ja ühenduste süsteemina annab need muljed üle peaaju koorde (halli olluse) – afektiivsete, kui intellektuaalsete võimete keskusse“(lk.340-341).) ja keskuseks, kus nende poolt allakriipsutatu ümber töödeldakse*** (***Aju hallollus, sisulises mõttes, mis koosneb närvirakkudest: ”On tehtud kindlaks, et närvirakud, mis moodustavad aju olluse, olles närvide anatoomiliseks lõpuks ja nende kaudu kõigi sisemiste tundmuste lõpetajaks, on funktsionaalselt nähtud ette nende muljete ja ideede ümbertöötlemiseks; saanud ideesid – otsustamiseks kokkulangevuse või lahkumineku suhtes, mälu poolt salvestades et sidustades ühendada. Mitte rohkem ega vähem. Kogu inimese intellektuaalne areng omab oma lähtepunktiks neid anatoomilisi ja füsioloogilisi tingimusi“(lk.352).) mõlemate keskuste ühtelangevust arvestades, kõik see viitab sellele, et tunde füsioloogia ei saa erineda intellekti füsioloogiast“. Selle tagajärjel tuli loobuda ajus ihale ja kirgedele määratud organeid ja neid tunnistada vaid erisugusteks affektseteks protsessideks, milliseid tulebki määratleda. Ideede allikaks on tundmuslikud muljed, tunnete allikaks – instinktiivsed muljed. Närvirakkude ülesandeks on instinktiivsete muljete muutmine tunneteks. Tunnete päritolu ja täpsuse probleem on paralleelne ideede päritolu probleemiga. Seesugune aju tegevus teostatakse kaht tüüpi instinktiivsete muljete kaudu: muljed, millised kuuluvad individuaalse elu säilitamise instinktide juurde ja need, millised kuuluvad liigi säilimise instinktide juurde. Esimene kategooria transformeeritakse siin enesearmastuseks, teine – armastuseks teise vastu, esmaseks teine-teise sugulise armastuse vormiks, ema armastuseks lapse suhtes ja lapse poolseks ema armastuseks. Sellest vaatepunktist ei ole liigne heita pilk võrdlevale füsioloogiale. Kaladel, mis asuvad aju arengu seisukohast selgrooliste hulgas kõige alumisel astmel ja kes ei tunne nii perekonda, ega lapsi, on instinkt olemas vaid puhtalt suguinstinktina. Kuid selle poolt sünnitatud tunded hakkavad ilmnema paljudel väikeloomadel ja lindudel; seatakse sisse tõeline kooselu, kuid enamjaolt on see ajutine. Täpselt samuti seisab asi perekonna tekkimisega, milline nõuab vanemate poolset laste eest hoolitsemist ja laste poolset hoolitsust vanemate eest. Lõpuks, neil loomadel, muuseas ka inimesel, kujunevad erinevate perekondade vahel samasugused suhted, nagu ühe ja sama perekonna liikmete vahel; siin ja seal, mitmetes loomariigi punktides sünnib ühiskondlikkus. „Kui sellisel viisil on pandud vundament, siis ei ole raske mõista, et algsetest tunnetest, seevõrd kuidas eksistents muutub keerukamaks nii indiviidile kui ühiskonnale, moodustuvad teisejärgulised tunded ja tunnete kombinatsioonid, muutudes nõnda samuti eraldamatuteks, nagu sidustatud ideed on intellektis lahutamatud“ (lk.357). Niisiis, näib, et on tehtud kindlaks, et ajus ei eksisteeri erinevate intellektuaalsete võimete, ega ka erinevate moraalsete omaduste, heade või halbade, tunnete ja kirgede, jaoks spetsiaalseid organeid. Järelikult, ei saa väärtused ja puudused olla pärandatavad, olla kaasasündinud, kuna, nagu me juba märkisime, see päritavus ja kaasasündimus võib uussündinul olla vaid füsioloogiline ja materiaalne. Selles ei saa olla järkjärgulist ajalooliselt üleantavat aju täiustumist nii intellektuaalses, kui ka moraalses suhtes? Kogu aju ja närvisüsteemi ainsas ja harmoonilises arengus, s.t. nagu närvi muljete õigsus, peensus ja elusus, aga ka aju võime töödelda neid muljeid ümber tunneteks, ideedeks ja kombineerida, haarata ja pidada alles kõik üha enam ja enam laienevad tunnete ja ideede seosed. Üpris tõenäoline, et kui mingi rassi, rahvuse, klassi või perekonna, nende erineva keskkonna tõttu, milline on alati tingitud nende geograafilise ja majandusliku olukorraga, nende tegevusala iseloomuga, toidu hulgast ja kvaliteedist, aga samuti nende poliitilisest ja sotsiaalsest organisatsioonist, ühe sõnaga, kogu nende elu ja suuremal või vähemal määral intellektuualse ja moraalse arenguga, et kui, kõigi nende tingimuste tagajärjel, üks või mitu orgaaniliste funktsioonide süsteemi, milliste kogum moodustab inimkeha elu, hakkavad olema vanemates arendatud teiste süsteemide kahjuks, siis on üpris tõenäoline, peaaegu vaieldamatu, räägime meie, et nende laps pärib ühel või teisel määral ühe või teise kahetsusväärse disharmoonia – võimalusega vaid seda mingil määral seda parandada oma tulevase enesega tehtava tööga, aga mõnikord tänu sotsiaalsetele revolutsioonidele, milleta indiviidide suurema harmoonia ja füsioloogilise arengu saavutamine, üksikuna võetult, ei ole tihtilugu võimalik. Igal juhul, peab ütlema, et inimese muskulaarse, instinktiivse, intellektuaalse ja moraalsete võimete arengu absoluutne harmoonia on ideaal, millist on peaaegu kunagi võimatu saavutada; esiteks, seepärast, et ajalugu füsioloogiliselt rõhub enam või vähem (ja tuleb aeg, kui võib öelda: kõik minule ja minule) – kõigi rahvaste ja indiviidide üle; ja seejärel seepärast, et iga perekond ja igasugune rahvas asub alati erinevates olukordades ja erinevates tingimustes, äärmisel juhul mitmed neist põhjustest hakkavad inimeste täielikku ja normaalset arengut takistama. Nõnda siis päritaval teel põlvest põlve edasiantav ja see, mis võib olla maailma sündinud indiviidides füsioloogiliselt kaasasündinu – ei ole väärtused ega puudused, ega ideed või tunnete ja ideede seosed, vaid lihaste ja närvide mehhanism, mis on rohkem või vähem teineteisega võrreldes täiustunud ning harmoniseerinud organid, millise vahendusel inimene liigub, hingab, end tunnetab, saab ja peab endas väljastpoolt saadud muljeid ja kujutleb, otsustab, kombineerib, mõistab tundeid ja ideesid neid sidustades, millised on needsamad, mis välised või sisemised, muljed, mis alguses grupeeritud ja transformeeritud konkreetseks ettekujutuseks, seejärel puhtalt füsioloogilise ja lisame veel, et tahtmisest täiesti sõltumatu aju tegevusega abstraktsesse mõttesse. Tunnete ja ideede seosed, milliste areng ja järjestikulised transformeerumised, milliseid moodustavad inimkonna ajaloos kogu intellektuaalse ja moraalse osa, ei tingi inimese ajus uute, iga üksikut seostust moodustavate organite tekkimist ja need ei saa olla indiviidi poolt edasi antud füsioloogilise pärilikkuse teel. See, mis päritakse füsioloogiliselt – see kõik on üha enam ja enam võimendatud, avardatud ja täiustatud võime mõista tundeid ja ideesid ning luua uusi. Kuid seosed ise ja neid esindavad keerukad ideed, nagu näiteks, idee Jumalast, isamaast, moraalist jne, ei saa olla kaasasündinud ja antakse indiviididele üle vaid ühiskondliku traditsiooni ning kasvatusega. Nad mõjutavad last esimesest elupäevast ja kuna nad olid juba teda ümbritsevas elus, nii materiaalses kui ka sotsiaalse ühiskonna moraalsetes üksikasjades jõudnud kindlustuda, siis need tungivad tuhandetel erinevatel viisidel alguses tema lapsepõlve, siis nooruki ea teadvusse, milline sünnib, areneb ja formeerub nende kõikvõimsate mõjude all. Mõistes kasvatust selle sõna kõige laiemas mõttes, pidades selleks mitte ainult haridust ja moraali tunde, kuid ka peamiselt eeskuju, millist annavad lapsele kõik teda ümbritsevad isikud, kõige sellele mõju, mis ta kuuleb, näeb, ei laiene vaid tema vaimsele kultuurile, vaid isegi toitumise, hügieeni, füüsiliste harjutustega ka ta keha arengule ja me väidame täie kindlusega, et keegi ei hakka tõsiselt selle vastu, et igasugune laps, igasugune nooruk, iga noor ja lõpuks iga täiskasvanud inimene on terviklikult teda ümbritseva: mis teda toitis ja kasvatas, fataalse, tahtevälise maailma looming ja järelikult on ka selle eest vastutamatu. Inimene tuleb ellu hingeta, teadvuseta, mingite ideede või tunnete varjuta, kuid omab inimese organismi, millise individuaalsus on määratletud tahte sünnile eelnevate lõpmatu arvu asjaoludega ja tingimustega; see (tahe) omakorda, määrab ära suurema või väiksema osa inimese vastuvõtlikkuse ja tunnete, ideede ja tunnete ning ideede seostele, omandamise võime, mis on sajandite jooksul välja töötatud ja antud igaühele saadud kasvatuse abil edasi kui ühiskondlik pärand. Kas see kasvatamine on hea või halb, kuid see on inimesele antud ja ta ei kanna selle eest mingit vastutust. Ta kujundab inimese, kuivõrd seda lubab rohkem või vähem viimase individuaalne vastuvõtlikkuse iseloom, nagu öelda, oma kujutlusele vastavalt, sest et ta mõtleb, tunneb ja soovib sedasama, mida tahavad, tunnevad ja mõtlevad kõik teda ümbritsevad isikud. Kuid sel juhul võidakse meilt küsida, et kuidas siis seletada seda, et ühesugune, äärmisel juhul väliselt, kasvatus viib tihti, iseloomu, mõistuse ja südame arengu vaatepunktist lähtudes, täiesti erinevate tulemusteni? Aga kas siis indiviidid ei ole juba sünnilt erinevad? See looduslik ja kaasasündinud erinevus, kuigi ta on väga väike, on ikkagi, positiivne ja reaalne: erinevused temperamendis, elujõus, mingi tunde, ühe grupi orgaaniliste funktsioonide ülekaal teistest, elavuses ja kaasasündinud võimetes. Me püüame tõestada, et pahed, samuti nagu ka moraalsed kvaliteedid on individuaalse ja ühiskondliku teadvuse faktid ega saa olla füüsiliselt päritavad, et mitte mingi füsioloogiline iseärasus ei saa kallutada inimest kurjale ja muuta ta parandamatult heateo sooritamise võimetuks; kuid me ei soovi mitte sugugi eitada, et on olemas väga erinevad iseloomud, millistest ühed on enam andekad, suutlikud suuremaks inimlikuks arenguks, kui teised. Me arvame, tõsi, et käesoleval ajal liiga ületähtsustatakse indiviidide loodusliku-kaasasündinud erinevuste tähtsust ja et suurima osa tänapäeval eksisteerivaid erinevusi ei tule looduse kuivõrd igaühel saadud kasvatuse arvele kanda. Selle küsimuse lahendamiseks oleks vaja, igal juhul, et kaks seda lahendama kutsutud teadust, aga nimelt: füsioloogiline psühholoogia, või teadus ajust, ning pedagoogika, või aju kasvatamise ja sotsiaalse arendamise teadus, väljuksid lapsepõlvest, millises nad veel mõlemad on. Kuid indiviidide füsioloogilise arengu erinevuse tunnistamisest tuleneb, et igasugune kasvatussüsteem, iseenesest igati suurepärane, olles abstraktseks süsteemiks, võib olla ühele inimesele hea, kuid teisele halb. Selleks et olla täiuslik, peab kasvatus olema palju kordi individualiseeritum, kui praegu, see peab olema individualiseeritud vabaduse vaimus ja austuses isegi laste puhul. Selle ülesandeks ei tohi olla iseloomu, mõistuse ja südame dresseerimine, vaid nende ärgitamine sõltumatuks ja vabaks tegevuseks. See ei tohi järgida muud eesmärki, peale vabaduse loomise, ega omada teist kultust, või täpsemalt öeldes, teist moraali, teist austusobjekti, peale igaühe ja kõigi vabaduse; peale lihtsa õigluse, mitte juriidilise, vaid inimliku; peale lihtsa mõistuse, mitte teoloogilise, ega metafüüsilise, vaid teadusliku; peale töö, füüsilise ja vaimse, esimese ja kohustusliku kõigile igasuguse väärikuse, igasuguse vabaduse ja õiguse alusena. Selline kasvatus, millist on laiendatud kõigile, nii meestele, kui ka naistele, range õigluse alusel asuvates majanduslikes ja sotsiaalsetes suhetes, viiks ehk paljude n. n. looduslike erinevuste kadumiseni. Meile võidakse vastu väita: hästi, olgu siis kaasaegne kasvatus ebatäiuslik, kuid igal juhul, ainult sellega üksi ei tohi seletada seda vaieldamatut fakti, et tihti on enam moraalsest tundest rohkem ilma jäetud perekondade hulgas leida isiksusi, kes vapustavad meid oma instinktide ja tunnete suuremeelsusega ja vastupidi, kõige moraalselt ja intellektuaalselt arenenumate perekondade keskel leidub veel sagedamini mandunud mõistuse ja südamega indiviide. See fakt justkui oleks täiesti vastuolus arvamusega, millise järgi suur osa inimese intellektuaalseid ja moraalseid omadusi on nende poolt saadud kasvatuse tulemuseks. Kuid see on vaid näilik vasturääkivus. Tegelikult, kuigi me väitsime, et väga suurel hulgal juhtudel on inimene tervikuna sotsiaalsete tingimuste, millises ta formeerub, vili. Kuigi me jätsime suhteliselt väikese osa mõjust loomulike omaduste füsioloogilise päritavusele, millistega inimene sünnib, siis sellegi poolest, me ei eitanud sellist mõju. Me tunnistasime samuti, et mõningatel erandlikel juhtudel, näiteks geniaalsetel või väga andekatel inimestel, nagu ka idiootidel ning moraalselt väga rikutud inimestel, on see mõju või looduslik indiviidi arengu determineering – selline fataalne determineering, nagu ka kasvatuse ning ühiskonna mõju – võib olla väga suur. Viimane sõna kuulub kõigis küsimustes aju füsioloogidele, kuid see ei ole küündinud veel sellele arengutasemele, et oleks käesoleval ajal võimeline neile isegi ligikaudselt vastama. Ainus, mida me võime täna kindlusega väita, et see, mis kõik need küsimused sõdivad kahe fataalsuse vahel: loomuliku, orgaanilise, füsioloogilise päritava ja ühiskondliku päritavuse ja traditsiooni, kasvatuse ja iga riigi sotsiaal-poliitilise ja majandusliku paratamatuse vahel. Siin ei ole kohta vabale tahtele. Kuid peale loomuliku, indiviidi positiivse või negatiivse determineerimise, milline võib asetada teda rohkem või vähem perekonnas valitseva vaimuga ((hingega)) vastuollu, võivad eksisteerida igale üksikule juhtumile veel muud salajased põhjused, millised jäävad enamus juhtudel teadmatusse, millised peavad meie poolt olema sellegi poolest olema arvesse võetud. Eriliste asjaolude voog, ootamatu sündmus, teine kord isegi iseenesest väga tühine juhtum, juhuslik kohtumine mingi inimesega, vahest ka antud indiviidi kätte otsustaval hetkel sattunud raamat – kõik see võib lapses, mürsikus, noorukis, mil fantaasia keeb ja ta on veel täielikult avatud elumuljetele ja eluks, võib teha põhjaliku pöörde nii headusele kui kurjale. Lisage sellele noorusele iseloomuliku paindlikkuse, eriti siis, kui noored inimesed on täis teatud loomulikku energiat, milline sunnib neid vastu hakkama liigsele kamandamisele ja tüütule despootlikule mõjule ja tänu millele isegi halva ülejääk võib head sünnitada. Aga kas võib omakorda headuse ülejääk või see, mida tavaliselt nimetatakse headuseks, sünnitada kurja? Ja, kui headus esineb kui despootlik, absoluutne seadus, religioosne, doktriinlik-filosoofiline, poliitiline, juriidiline, sotsiaalne või kui perekondlik-patriarhaalne seadus, ühe sõnaga, kui hea ta ka ei näiks, see kirjutatakse ette kui vabaduse eitamine ega ole selle produkt. Kuid sellisel juhul on sellisel viisil kaela määritud headuse vastane mäss mitte ainult loomulik, vaid ka seaduslik; see mäss ei ole kurjus, vaid vastupidi, headus; kuna headust väljaspool vabadust ei eksisteeri, aga vabadus on igasuguse headuse allikaks ja absoluutseks tingimuseks, milline on tõepoolest selle sõna vääriline, kuna headus ei ole miski muu kui vabadus. Selle paragrahvi ainsaks eesmärgiks on selle tõe arendamine ning tõestamine, milline näib meile lihtne. Naaseme nüüd oma küsimuse juurde. Sellise ilmse vasturääkivuse või anomaalia näited kohtab tihti rahvaste ajaloo hulga laiemas sfääris. Näiteks, kuidas seletada, et juuri rahvas, olles maailmas kunagi kõige piiratum ja erandlikum rahvas, sedavõrd erandlikum ja piiratum, et tunnistades, nõnda öelda, oma rahvusliku eksisteerimise aluseks absoluutset priviligeeritust ja jumalikku valituksolekut, ta esitles end jumala poolt valitud rahvaks, kuni fantaasiani, nagu tema Jumal, Jehoova, kristlaste Jumal-isa, muudab oma juudi rahva ülese hoolekande kõigi teiste rahvaste suhtes kõige metsikumaks jõhkruseks, käskides juudi rahval hävitada tule ja mõõgaga kõik tõotatud maad varem hõivanud hõimud, et puhastada see koht oma rahva-Messia jaoks; kuidas selgitada, et selle rahva hulgas võis sündida Jeesus Kristus, universumi ülese ja ülemaailmse religiooni asutaja ja selle samaga juudi rahva kui poliitilise ja sotsiaalse keha lõhkuja? Millisel viisil see erandlikult üherahvuslik maailm võis sünnitada sellise ümberkorraldaja, religioosse revolutsionääri, milliseks on apostel...* (* Sellel kohal käsikirja tekst katkeb. Pole teada, kas Bakunin selle artikli ka kunagi lõpetas.) **** ((NB. Ülaltoodu ja teised on toodud ära ka venekeelses köites, millist kasutasin, kuid et arvuti leht ei oleks liiga pikk, siis toon nad ära eraldi lehtedel. Kui jõudsin „Sõja“ ja „Rahu“ probleemideni, millised tahtsid tausta uuringuid. Nii jõudsin selleni, et Versailles´ rahulepingutest ei saanud ei ümber ega üle. Võtsin siis selle teema ette, kuid see oli arvatumast mahukam. Osaliselt loodan sellega ühe poole saada sügisel 2009.a. Siis ka vaid kahe kolme rahulepingu tõlkimise teel. Kuid antud juhul on põhiline Saksamaaga sõlmitud Relvarahu ja hiljem Versailles´ rahuleping, sest mõlemad on põhiliselt Prantsusmaaga suhete klaarimise vahendid. Ameeriklased tegid eraldi rahulepingu, milline erineb eelmainitust põhiliselt mahult ja oma huvide ringide poolest. Viimase tõlkimine jäi pooleli, kuna RR raamatukogus jõudis tööde järjekord sinna maale, et kunagi EV Välisministeeriumi raamatukogus olev Versailles´ rahulepingu 1925.a. venekeelne väljaanne 2009.a. mais käibesse jõudis. Kui seda sirvisin, siis ma ei pidanud „pettuma“, osa, mõnikümmend lehte olid veel lahti lõikamata. Seda köidet ei olnud keegi täielikult läbi lugenud! „Versailles´ rahuleping“ - inglise-prantsuse keelse köite puhul, milles ka kaardid vahel, sellist rõõmu ei olnud, kuid nalja tegi selline mõte, et kui vene ajal oleks märganud sellist köidet raamatukogust küsida (ma ei uurinud kahjuks seda, kuna see köide sinna ilmus. Võimalik, et see oli enne samuti EV Välisministeeriumis) ja oleks sealt paljude Euroopa piiride kaardid endale lihtsalt „huvi“ pärast kopeerinud ja neist juttu teinud, siis vist oleks küll, kodumaa reetmise kavatsusega, sest milleks minule Euroopa riikide piiride (Prantsusmaa ja Saksamaa või Saksamaa ja Poola, või Poola piiri täpne kirjeldus) vaheliste piiride kirjeldus, Prantsusmaale põgenemise ettevalmistamise süüdistuse alusel, Siberi elanikuks saanud. Nüüd, moodsal ajal, internetist leitava kombineeritud-õhufoto ajal tundus see kaart üpris nadi kvaliteediga, et kopeerida. Viimaseks tegevuseks olid nad füüsiliste mõõtmete tõttu liiga suured. Võrreldavad pindalalt kooli kaartidega ja täpsuselt sõjaliste kaartidega. 1:100 000- le. KL. 09.05.09.a.)). ***** Märkus alltoodud tööle on käesolevast raamatust. See töö kujutab endast M. Bakunini poolt esitatud programmi teoreetilist alust, mis esitatud kodanlik-patsifistlik rahvusvahelisele Rahu ja Vabaduse Liiga Keskkomiteele, mille liikmeks ta oli valitud Liiga I kongressil, mis toimus 1867.a.septembris Genfis. Koos oma kaasmõtlejatega (N. P. Ogarjovi, N. I. Zukovski, poolakate M. Mrotskovski ja J Zagorski ning prantslase A. Nake´ga) tegi Bakunin katse anda Liiga programmile sotsialistlik, antireligioosne ja antiautoritaarne iseloom. Nende jõupingutuse tulemuseks võeti vastu otsus, millise kohaselt Liiga tõrjub eemale teoloogia ja tunnistab, et moraal peab põhinema õigluse ideel ja kuulutab piiramatut südametunnistuse vabadust. Siit tekkiski Bakunini prantsuskeelne lõpetamata jäänud töö „ Föderalism, sotsialism ja antiteologism. Motiveeritud ettepanek „Rahu ja Vabaduse Liiga Keskkomiteele“. Selle „ettepaneku“ tekst oli juba laotud, kuid mingitel põhjustel see ei ilmunud. Täielikult avaldati see „ Föderalism, sotsialism ja antiteologism“. originaalkeeles Max Nettlau poolt 1895.a. M. Bakunini tööde esimeses väljaandes. Vene keeles ilmus see töö 1906.a. St-Peterburgi kirjastuse «KA;L» poolt (koostöös Lezigi kirjastusega A. Miller ). 1907.a. võeti see Balaaovi (0;0H>20) Peterburi väljaandesse: A. M. Bakunin. Täielik tööde kogu. Selle I köide anti hiljem välja korduvalt. Antud väljaandes kasutatakse prantsuskeelselt 1907.a. välja antud originaali: Bakounine M. Ruvres. T.1. Paris, Stock, 1907, arvestades selle väljaande 1907.a. SPb välja antud M. Bakunini Täielikku kogutud teoste tõlget. (0:C=8= . >;=>5 A>1@0=85 A>G8=5=89. " 1. !1. 1907) *** Kogumiku sisejuhatav artikkel, koostamine, teksti ettevalmistamine ja märkused on V. F. Pustarnakovi poolt.(.$. CAB0@=0:>2) Mihail Aleksandri p. Bakunin (s 18 (30) mail 1814.a. ja suri 1.juulil 1876.a. Bernis) sündis oma isa Prjamuhino mõisas, mis asus Tveri kubermangus Novotorzi maakonnas. Isa, Aleksander Mihaili p. Bakunin, veetis oma nooruse välismaal, kuhu ta oli saadetud juba lapsena, oma sugulase perekonda, kes oli Itaalias vene täievoliline minister (suursaadik). A. M. Bakuninil tuli täita samuti vene missiooni atazee kohustusi Florentsias. Olles taas Venemaal ja kuna talle õukonnaelu ei meeldinud, siis ta läks erru ja naases oma Tveri mõisa. Vabamõtlejana oli A. M. Bakunin tuntud sel ajal tavaliseks muutunud aristokraatlikes opositsiooni ridades sellega, et oli rida aastaid seotud dekabristidega, toetades N. M. Muravjovi „Päästeliidu“ joont ja ka sellega, et püüdis oma talupoegi pärisorjusest vabastada. M. A. Bakunin kirjutab oma mälestustes, et ta isa kasvatas lapsi enam euroopalikus kui vene vaimus, kuigi peale dekabristide ülestõusu, olles ära hirmutatud, muutis A. M. Bakunin järsku oma suhtumist kasvatusse ja hakkas juurutama alamlikkuse vaimu, kuid vabameelsus oli juba jõudnud veedelda noort Mihhaili, kes dekabristlike sündmuste ajal oli 12.a.nooruk. M. A. Bakunini elukogemus suurenes oluliselt õpingutel Sankt-Peterburi suurtükiväe õppeasutuses (1828-1832.a.) ja sõjaväeteenistuses (1832-1834.a.). Bakunini enda määratluse järgi olid need „uue tõelisuse, või õigemini, vana, kuid restaureeritud, uuendatud ja kindlustatud keisri raudse käega“, (0:C=8= . . »!>1@. A>G 8 ?8A5<.» ., 1934.T.1.c. 36.) ((Bakunin M. A. Kogutud tööd ja kirjad. M. 1934.a. T.1.lk 36)), aastad, mil toimus tema esmane tutvus vene tegelikkusega. 1834.a., minnes erru, asus Bakunin elama Moskva. Siin ta tutvus N. V. Stankevitshiga ja V. G. Belinskiga. „Stankevits-Belinski ringike“ –ses, mille liikmeks ta hakkas, ilmutas end eredalt tuleviku sotsiaalse mõtleja ja tegelase filosoofiline mõtete käik. N. V. Stankevits hindas kõrgelt tema „tõelist spekulatiivset talenti“, A. I. Herzsen – tema võimekust suurepäraselt arendada kõige abstraktsemaid mõisteid selgusega, mis teeb selle igaühele mõistetavaks. Kui 1840.a. „Isamaalistes märkmetes“ ilmus Bakunini artikkel „Filosoofiast“, puistati autor üle kiitusega: V. G. Belinski nimetas kirjatükki „kauniks“, aga „Isamaaliste märkmete“ toimetaja A. A. Krajevski hindas seda kui filosoofilise artikli näidist vene keeles. 1840.a. Sõitis Bakunin välismaale, alguses Saksamaale, kus õppis mõne aja Berliini ülikoolis K. Ferderi ja F. Shellingu juures, kuid õige pea haaras teda ühiskondlik-poliitiline tegevus. Ta lõi kontaktid A. Ruge, V. Veitlingiga, P.Prudoniga, K. Marxiga ja F. Engelsiga. Neil aastatel võttis Bakunin valgustusliku revolutsioonilise demokraadi positsiooni, reetes vasakheegelliku aluse: kuid tasapisi jäi praktilisus peale ja Bakunin eemaldus filosoofilisest „metafüüsikast“ ja faktiliselt igasugusest teooriast ja filosoofiast. Agara osavõtu eest 1848-1849.a. revolutsioonist oli ta (Saksonia ja Austria kohtute poolt) mõistetud kahel korral surma. 1851.a. anti Bakunin Austria valitsuse poolt Nikolai I –le välja ja peale kestvat vangistust, saadeti 1857.a. Siberisse asumisele. 1861.a. ta põgenes sealt ja lülitus uuesti Lääne-Euroopa revolutsioonilisse liikumisse. 60-a. keskpaiku arenesid Bakunini vaated enam-vähem terviklikuks, maailmavaatelt anarhistlikeks. 1867.a. kirjutatud Föderalism, sotsialism ja antiteologism (( $545@0;87<, A>F80;87< 8 0=B8B5>;>387< )) on ta enda ütluse järgi iseloomustatud kui töö, millesse ta pani kõik oma ideed filosoofilised, poliitilised ja praktilised. Peale erisuguseid katseid leida meetodid, mille abil oleks võimalik kehastada anarhistlikke ideaale, astus Bakunin 1864.a. Rahvusvahelisse tööliste seltsi ((564C=0@>4=>5 B>20@8I5AB2> @01>G8E)) (I Internatsionaal), kus varsti vallandas K.Marxi ja ta mõttekaaslaste vastu vihase rünnaku, püüdes Internatsionaali tööd suunata anarhismi sängi, milleks kasutas eriti 1868.a. asutatud salaorganisatsiooni „Rahvusvaheline sotsialistliku demokraatia alians“. ((„564C=0@>4=K9 0;LO=A A>F80;8AB8G5A:>9 45<>:@0B88 )). 1872.a. Haagis toimunud konverents viskas Bakunini Internatsionaalist välja. Prantsuse-Preisi sõja ajal 1870-1871.a. tuli Bakunin järeldusele, et ainsaks väljapääsuks tekkinud Preisi armee võidu ohu olukorrast, mille järel, ta arvates, võinuks toimuda üleeuroopalise reaktsioonijõudude kindlustumine, oleks sotsialistlik pööre. Septembris 1870.a. oli ta Lyonis ülestõusnud tööliste ridades. Pariisi Kommuuni väljakuulutamine kutsus Bakuninis esile revolutsioonilise entusiasmi: ta tervitas palavalt Pariisi kommunaaride üritust, muide, asja mõtestades anarhisti pilguga. 1873.a. tuli trükist välja Bakunini raamat „Riiklus ja anarhia“, mida peeti palju aastaid ta elu tähtsaimaks tööks, kuigi see teos oli pigem kirjanduslik-publitsistlik kui teoreetiline, ka temas sisalduvad ideed ühes või teises vormis leidsid kajastamist juba ta varasemates töödes, kuid nii või teisiti „Riiklus ja anarhia“ kutsus esile elava vastukaja. F. Engelsi ja K.Marxi töödes „Eksitavad lõhed Internatsionaalis“ „Sotsialistliku demokraatia alians“, „Rahvusvaheline tööliste selts“ , K. Marxi töös „Konspekt Bakunini raamatust „Riiklus ja Anarhia“, F. Engelsi töödes „Bakuninlased töö kallal“ ja „Emigrantlik kirjandus“ on võetud kriitika alla Bakunini tegevus Lääne-Euroopa töölisliikumises, tema programmi kitsus ja sektantlikus. Bakuninliku anarhismi keskne element – tema antietatism, mille nad kvalifitseerisid kui „fanfaarihõik“ viivitamatult riigi äramuutmisele ja anarhia kehtestamine. Bakunini maailmavaade, Marxi ja Engelsi arvates, on segu prudonismist ja kommunismist, „fantastiline sotsialism“. Peamiseks paheks, mis on Bakunini arvates vaja eemaldada on riik, kui selline nähtus. Bakuninliku maailmavaate sõlmpunktiks on riigi tekkimise seaduspärasuste kontseptsioon, tema roll ühiskonna elus ja teed tema „hävitamiseks“ ja riigita ühiskondliku omavalitsuse siseseadmine. Bakunin ei eitanud ka riigi ajaloolist rolli. Ta silmis oli riik – kurjus, kuid kurjus, mis oli ajalooliselt õigustatud ja minevikus hädavajalik: ühiskond ja riik ei ole samased. Riik ei ole igavene, ta on vaid ajutine ühiskondlik vorm, mis tuleb põhjalikult ümber ehitada, see peab lahustuma, saama lihtsaks ühiskonna „kantseleiks“ või „kesk-kontoriks“. Antietatist Bakunin unistas „mitteriiklikest“ poliitilistest ja majanduslikest organisatsioonide vormidest ühiskonna elus. Ta ideaal: - mitte ühiskond, mis on organiseeritud riigiks, vaid ühiskond, mis põhineb: omavalitsuslikel sotsiaal-poliitilistel alustel, autonoomial ja vabal indiviidide- kogukondade- provintside-, ja rahvaste föderatsioonil ja mis põhineb sotsialismi alustel: vabadus, võrdsus, õiglus töötajatele, kes vabastatud igasugusest ekspluateerimisest. Bakuninlik printsiip: vabadus ilma sotsialismita – on ebaõiglus, aga sotsialism ilma vabaduseta – on orjus. Bakunini feodaal-pärisorjusliku ja kodanliku riigi kriitikas on palju õiget ja õiglast, ta ei eksi ka euroopa „riikliku sotsialismi“ kontseptsioonide kriitikas, Lui Blan´ist kuni Lassalini. Kuid vene anarhist eksib, kui arvab, et riigita ühiskonna ideaali on võimalik viia ellu kohe peale sotsiaalset revolutsiooni. Sellega seoses pole liigne meenu',-/02<?•¢¨ Ù K d ” – — ¿ Â Ã Æ *»ÈÉèijfÞéqrîïë_nûüýÓÛ89õíõíõéåáåÝåÙåÕåÝÍÂ·õ¬¤ • ‘Ý‘‘ ‘‰Ý‰‘‰…‰Ý‰…éÝéh»4hÖMGhE[hjÞh»,9hýcßhwEECJaJhwEEhwEECJaJhýcßhûk'CJ$aJ$hýcßh·,êCJ$aJ$hµYHhôÃCJ aJ hôÃCJaJhµYHh!EhÐfHhC$hôÃhýcßhýcßCJ$aJ$hýcßhýcßCJ$aJ$212• – — Ã Ä Å ()jBrP_üýúúúííàÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞÞ„Ð„Ð^„Ð`„Ðgdýcß„Ð„Ð^„Ð`„Ðgd·,êgdôÃ|À®Àþþc895äR"y#Û%ü'‡)ˆ)F*G*{-~/Å/†1‘3]7£8Œ<YCáD F!F"F(Fýýýýýýýýýýýýôôôôôôôôôôôôôôôô„Ð`„Ðgdh]‹9‰´¼OOX45?C!!ø!Q"R"d"##x#y#¦#µ#Œ$b%c%Ú%Û%'('`'û'ü'Z)E*F*+¿,Î,9-z-{-.Î.î.}/~/é0…1†1ð23‘3?4K4M4416\7]7P8¢8£8;9Ÿ:üøüøôðôüìðìðìèìèäðäèäðäàðàäàðàÜàÜØÜØÔðÔÐØÐÌðÌÐÌÈÌÈÄÈÄ¼Ä¸´°Ä°¬°¬¨h <…ho[ŒhånÇh¼«h«lh´kdh´kd6h´kdh2³hKHbhôRzhŒN§hh]‹hË$%hÚPóh<2íhu±hÈUÅhÐfHh™0£h³Lh»4@Ÿ:½:Â:Ë;‹<Œ<Ð<×<E=O=T=V=[=a=€=…=Œ===”=˜=Ÿ= =´=µ=>Ö>‰?Ž?¾@AAJANAYAbA¡BWCXCYC-F9Fh¦c«h¥S-hþ“h£:Íhs–h`h¬òhÔE^h7 !h™ hèj9hÐfHhB<—h³@gh7o? j¡j«j³jòjüjCk|k}køl“mšm¹mÄm¸o¹oºo3p8pùpqq qßr\totÃtÆtÊtÓtåtætçtÜuæuñuwžw>xLx€yÔzU}V}W}þ}ÿ}T€V]e´µ2‚3‚Õƒçƒ+„Ö†×†×‡Þ‡"‰“‰‰·‹dŒüøôøðøðøðìôìôìðìèôèôèìèäôäàÜàôØèØôØÔØÔôÔÐÌÔÌÈÌÈÄÀÄÀ¹ÀÈÀôÀµÀ±ô±ô©h¤H€h~ 1hf‘hç9Óh9"'h9"'h9"'hËšh+ìhÛhjxÞh™uhk.hÒ4uhœZgh†/¨h] "h]u@h¶3hhÐfHh]O»hqzXB°kél¹o qçtžwÑxV}ÿ} 3‚×†Õ’¿™ãš{© p¢[¥ã§©©©©©©.©/©ó²úúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgdùtïdŒrŒ…ŒŒŒô§Ž¬Ž¯ŽÑÞçúÔ’Õ’’“›“Ñ“ß“ì“ó“”×•´–Â–Í–Ô–b—i—ß˜ê˜C™¾™¿™ïšýš¡›ª›¸›Æ› œ`abz{yž€ž§ž¬ŸŸ¨ © Ý o¢p¢î£Z¥[¥ú¥ ¦§ §D§â§ã§¨üøüøôïçôãôßôßÛô×ü×ü×ü×ÓÏüÏüÏüÏüÏË×ËüËüËüËÇÃ¼ÃËÇüÇÃüÃÇÃ¸Ã¸´¸´ü´ü´°´°hO-ÝhJGóhí[¬hv"jhv"jhv"jhîh¢h¦&Chƒhpêh€ÑhKV–holhf‘hjehje6 hje6hjeh¤H€hÐfHC¨+¨Ï¨Ó¨õ¨ý¨©"©.©yªéª7EYZint|‰”®'®/¯Z±a±Û±Q²R²£²À²ñ²ò²ó²´K´S´!µ0µOµRµSµeµlµtµŽµ¡µúµ¶<¶H¶×¶Ý¶|·…·¸6¸@¸¹¹#¹$¹æ¹÷óïóïóëàóÜØÔØÔÍÔØÔØÔØÔïÔÉïÉÅïÅÁÅÁóÁ½ï½¹ï¹ï¹ï¹µï¹ï¹ï¹ï¹ï¹±©±¥±Á±h"zh}¾h}¾6h}¾h³˜h%$hkNhC8|húOuh¶†hXhXhXh¸ hô÷h¤câhO-ÝCJaJh¤câhÐfHhO-ÝhO-ÝhO-Ý6?ó²$¹'ºM¼ÿÆ~Ë/ÒìÖæÛfßÓâ)äËäòêŒîó†ù«ú2üoš„3 ý "Ó—úúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúúgdùtïæ¹ç¹¶ºJ»W»Ý»æ»ó»ô»L¼M¼N¼«¼¼¼?½þ¾ê¿ò¿Á$Á‡Â‘Ä–Ä–Å´ÆµÆþÆÿÆÇÇêÊïÊ;ËGË}Ë~ËËÍˆÎ‘ÎÏ)Ñ.Ò/Ò0ÒÓVÔdÔÌÕÓÕêÖëÖìÖØØ]ÚfÚmÚåÛæÛ ÜÜnÝeßfßàüøôðôðôéôøôåðåáÝðÝðÝÙðÙÕðÕôÕÑÍðÍðÍÕÍÉÅðÅÁ½ÍÕ¹µðµ±µø±©©©±©¥©¥hÊ"Êh9ewhé/¬hPhhhÖ)›h3Íh¯hh3$ƒh?nbh! hcPhISÄhŠ8‰hùÍh,cIh*œh*œhÐfHh*œh}¾hÆ ðAààXàjàÓâÌäëçƒèè·èÁèÖèÜèâèîèýèééPêñêòê4í5í8í‹îŒîBïIï’ð¤ð²ð³ðÃðIòºò»òóó{óŽóóóôôfôiô•ôœôÓôÚôèôòôþôõ¸öÉö®÷Ð÷ð÷&øDøOùSù…ù†ùúªú«ú¥û¦û¸û¹ûvýüøüøôðìüìüèìäüäìüìèôèàèàèàüàÜüÜüÜØÜØüØüØàØüØÔØÔØÐÌÐØÐÈüÈÄÈÄüÄÀÄØÄ¼Ä¼À¼À¼hØ!ghê_ghè`AhH¼h3 Êh…=)hï5Ìh[~hÜfGh$?Vh·|óhÓh%Cih"3µh¤xMhÊ"ÊhPHvý#3not~$HPef%ƒ„üTc•Ÿü J á ê Žž¥Õâàû2 3 ? ü ý ¬ÂÓ!"#á¹É{ÒÓúq‚ˆ‰•–—ÃÅÐ_¨PQ€ê÷üøôøðøôøìøìôìôìèìèäôäôäôäàôàèÜôÜôÜôÜàÜØÜØÔØÔØÔÌÔôÔÈÔÈôÈôÈÄÈÄÈÄÀôÀ¼¸Ä¸´ôhµrñh}h¿¹hÕ|hk!Øh1bhPnhPn6hPnhÀ.1hWfWhö:dhn¬hÃSh%_ahØ!ghê_ghV-]h‡HG—QöÊG ‡!¹"º""$#$$$%$-$.$?$@$A$S%N'ì*¾0 23:3}3µ3Å7úúúúúúúúñññññññììììììììììììgd¼f„Ð`„Ðgdh]‹gdùtï÷ø’™vwyz{õöÊF G ‡!e"s"¹"º"!$"$B$R%S%&4&V&b&N'E)ë*ì*+++š+š.¯.¸.†/–/½0¾0012 233üøôøðøèãèãèÛèÛÓÛËÃ»Ã·³¯³«³«ô«ô«§£§£›£—““ô£‹ƒ‹‹hèÃhèÃhSs6hSshK0}hLl$h¦9ìhØohØo6hØohhzÁh\rh9`¢h¼fh¦&Ch±tIhê_g6h±tIh±tI6h±tIh)—6h±tIh'WJ6h±tIhñY‹6 hê_g6h±tIh4 76h}hê_gh4 7hµrñ23µ3+404®4Ò4Û4ì4í4Ä7Å7A8B8C88‘8Q91:< <|<¡<¢<Â=É=Q>D?E?î?*BlCxC”C•CD›DÌDÍD¬F¡G¢GµHÎHÏHÑHII$ImJnJÚJÌLÍLVM›MÏMO.O^OnO5QüøôøðøðøðøðìðìôìèäìäàÙàôàÕäÕÑÍôÍÕÍÉÁÍÉ½ð½¹½¹½¹½¹µ¹±¹±©¡ôôhÈPhÈPhÈP6hÈPhìq6hìqhŒN§h øhÅHh¤zkh¤zk6h¤zkh,åh€MhØaÐhzúhzúhzúhø=ðhÌQih~oïh·3hê_ghhèÃ<Å7C8 <E?•CÍD¢GnJÍLdRU"Z\w^`fÚhÖiŒkOnrTw}yÆ}ºqúƒd†úúúúúúõõõóóóóóóóóóóóóóóêêóó„Ð`„Ðgdì!gdŒN§gd¼f5QcRdRÕRS²SËSÌS¥T®T·TÕTUUHVVV0W XX¾Y!Z"Z#ZkZrZÃZÒZ†[œ\\]#]O]\]]v^w^«_``Ua‘b#d'd«d eeVe[effªfÇgÙhÚhLiSi[i¤i²iÕiÖiüøüôìôèäàäÜØÔØàØÐàÐÌØÌÈàÈàÈÄÌÄàÄàÄÀÄÀ¼À¼¸´°´°¬°¬°¼°¨¤Ô¤à¤ œ ¤hN ‚hà2Ëh¡f[hs!ƒh„sh· …h °h€i³h#kÚhÈjçh˜hdçhîsThè4ÚhwEEhS ;h×Khê_ghEhôk@hGMhGM6hGMhìqhæg®=Öi j¬j±jjk‹kŒkslmNnOnˆo’p›p$qrrDs t*tTt-u=u¹uÉu“vØv'w1wSwTw>x|y}yÞy]z^zó{.}7}_}Å}Æ}ý~»Ã²€Õ€Ø€4MNQ_lopqüøüôðüìèäìäàøàÜäÜØøØÔøÔøÔÐÌøÌÜÌÈÌÈÄ½Ä¹ø¹µ±µ±µ±©¡©¡©¡©¡œ¡”hð<hÃDü6 hð<6hð<hð<6hð<hì!6hì!hÝj+hnßhÕHÄhÕHÄhÕHÄhÃDüh2Ñh«ehÖÄhF8íhq£h„Oh ¯hÔ+ðhÕ‡hRlVhßdhê_ghN ‚9q÷"ƒ>ƒRƒùƒúƒ;…c†d††Ž†•†É†Õ†ý† ‡ˆ(ˆ‘ˆ’ˆ®ˆ-‰9‰¸ŠÄŠÚŠ1Œ9ŒeŒ-xyâîô8‰Š‘]’…’¡’¼“½“”””§”Å”Þ”ß”à”é•– –––Ø–ß–ö–—!—;—Z—þ—˜*˜üøôøôðôìôìèìèäèäèäèìèàäàÜàÜÔÜÐäÐèÐÌÐÌÈÐÈÄÀäÀÈÀ¼À¼¸¼¸À¸´ä´¸´ä´°´°´°ä°h;3hhY‡h ZÓhBqYh¡MÑh*?BhÎ<›hÇeRhR`khÊxphÊxp6hÊxphÈ.îhê_gh(”hÿvmhnßhDìh¯gBhð<Dd†’ˆyŠ½“à”3˜,Ù¡E¤Ë¤*¦ö¦I«o¬à¬?µG·´¾šÁ]ÈËîÍmÐ©Ô–×@Ý§ãiéRôýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý*˜+˜2˜3˜Ÿ˜ï™?šJšãš$›¦›+,-Ÿ«Ÿ³ŸæŸ” Ö¡×¡Ø¡Ù¡§£¨£D¤E¤¥*¥7¥A¥L¥M¥)¦*¦í¦ï¦ö¦i¨Ÿ©È©ß© ªÕªêªH«I«ª«««¯«n¬o¬ž¬Ÿ¬/9OùõñõíéåéáÝÙõÙÕÑåÑÍÉÅÁ½Á¶²Á²®å®å²®²®ª®ª¦¢žš¢å¢ñ¢–¢–¢––å–h¹.Éh¹.Éh¹.ÉhPìhiWhb?h}X(hÄ|IhþÜhkhkhkhTõhd+h,hq8ÇhÄMhZV±h!¦hW8¯hŽL…hBhê_ghÕBGhk-Lh ZÓh;3hh;3hh;3h8OŸK¯[¯\¯Ý¯>°l±…±†±Ñ±ì±–²ç²F³²³½³Ù³´6´ø´ µ>µ?µ¾µÆ¶Ü¶·····6·E·F·G·s¸›¹œ¹HºOºPºQºTº\º&»+»ó»¼F¼U¼.½9½ï½³¾´¾¬¿RÁ÷ïçïãßÛ×Û×Ó×Ï×ÏËÏÇÃ¿Ë¿»¿·³·³·³·³«³¿³§£§Ë£§£§£Ë£Ÿ›Ÿ›Ë›—›—“h×{\hýh&(?h£VÃhR*6h¶qåh‹8jh‹8j6h‹8jh@D|h¹.ÉhÅ0ähnLhTN‰hê_ghÐ1h›òhÍ»hü9Øh4cíhh`Ùhh`Ùhê_g6hh`Ùhh`Ù6hh`Ùh¹.É69RÁ™ÁšÁ,Â:ÂÂÂõÂÃ/ÃbÄnÄÕÄ´Å¹ÅòÅÇ€ÇãÇ\È]ÈtÈ…ÈÖÈ6É;ÉÉ—ÉÇÉÈÉ›ÊËËËË Ë*ËéËîË;Ì<ÌBÌ€ÌíÍîÍïÍQÏVÏÏÏ8Ð?ÐlÐmÐ{ÑkÓ¨Ô©ÔäÔðÔÕ<ÖAÖMÖYÖÊÖüøüôüôüðüðôðìèìèäèäüäôäàôàÜàÕÜÑäÑÍÑÉÍôÍÂÍÉ¾Ñ¾ºô¶ô¶ô¶¾¶²®¶ª¦ª¦ô¦ô¦h0ühÉz…hÐ7h^j`hSÆh“E%h zGhj“hj“hmNlhj“ht7†hÎhÎhÎh(°h¥e\h$Jhû,&hè^Ïhê_ghýhzy`AÊÖËÖ×•×–×FØOÙlÙÄÙÒÙæÚôÚzÛ'Ü?Ý@Ý‡ÝŸÞ¬ÞØÞþÞß²àJâ¥ã¦ã§ãå@çZçlçÀçÑçUéhéiéSê\ê¨êÍêÔêPë]ë3ìÜíÞíÒîÜîïððpðqð¹ðØðÝðŒò§òÍòùõñíéåáÝÙÝÙÝÕÑéÑÍÙÍÉÍÉÅÁ½Ñ½¹µ¹µÙµ±½±Ù±ÙÙ©¥©Ù©¡Ù¡¡™¡™•™hÝwðh[h5—húWhLÍhãI¬h2>‘hÓBh‚ ah`hôQ*hzUŠh›r^h¥våhJ?yhŠ]-h‚%Öhê_gh5Éh…`hhhuThÉz…hÁÁh0üh0üh0ü:ÍòïòüòÙóåóPôQôRô%õ&õîõ ö ö÷)ø*øpøwøyø~øÉù¢ú©úÚú ûÂû<üFü ý¡ýNþTþfþjþtþŠþ“þRYáò1:>NepqrŠ”›ÃÑÝeŽÈüøüøüôðìôìèäèäìàØàøàÔøÔÌÔÈøÈàÈÄÈÄÈÄÀÄÀ¸ÀøÀ´°´À°¨ ä°œ°œøœ˜´ø˜h”`hùe¿h8Kh$6h8Kh8K6h8Kh¢UJh|Àh|À6h|Àh 0Îh$h<%òh<%ò6h<%òhÿ»hÿ»6hÿ»h=C¬h{?Kh5—hÓBhLÍhê_ghÝwðíhdBkhdBkhÐfHh5_ãmHsHh5_ãmHsHhÐfHh5_ãhÐfHh^ gh^ ghdBkhê_ghNDjh¾}fh5—h¢UJ7g’¥°[\³· $ ; Ü æ þ ÿ /"{#…#×#Ø#ê#%)%¦&´&·&ù&ú&'(0(¨(ì(÷()Æ):+B,k,Ÿ,Ç,á,B-I-c-d-í-ò-þ-cÑhAZÅh¤<‹h_Øh~Gh¢UJhê_ghð<*hÒ+êA£8: :]: :¡:i<Ã<%?‹@Œ@EA%C0C:CPDXD>EìEšFýH%I.I/IzIJ JnJJŽJŠK›K®KÊKrL}LMMtM›M MTN_NÙNæNOO_OéOqQxQ£QªQ¹QÍRüøôðôðìèäðäàÜàØÔØÐÔÌÈÌäÈÄÜÄ¼´Ä°Ä°¬Ü¬Ü¬¨Ü¨ ¨ ¨Ü¨œ”œœhU2hb#rhb#r6hb#rh,04hS6hSh= Sh|ehU2h¤^Ì6hU2h×˜6h×˜h¤^Ìh(Ih²ähü"h…^Ñhê_ghzp¸he Íh¦_#h¡T°hr.h5_Åh’3«hU]Š5ÍRÑR‚S‰SŽSÌSÔSêSëST"T'TÊTôTûT¾VÚVæVXXFYéYêYO[D\E\U\Y\m\q\]š]Ò]Ó]ê]ë]"^&^>^w`†`ª`ù`a|a}aÍb¸d¾degg%g@gAgŒg'i÷ïçïçâçÞÚÖÚÖÒÎÒÊÒÊÆÊÂÊÂ¾Â¾¶¾¶¾Î¾²¾²¾²¾²®²®Î®¾®ª¢ªž—Îž®ž“h~÷h¼5Êh¼5Êh¼5Êh^éh^é6h^éh¹hö^hžs}hžs}6hžs}h‹I¾huThLE[hê_ghÓhNcÿh¦#eh„š h¦#e6h„šh„š6h„šh,046h„šhU268'iìijjjÈjçjðjk?kHkðkñkòk¨l¹lÄlÎlÏlàmºo»o¼oØq«r´rµrÀr=sNs®s¯stßtðtDuRu/v0vúvwyŸy§y°z±z{2|:|=|}~~ù~ÝÞó€Ø‚BƒúƒüôüðüìèüìèìäÝìäìäÖäÒÎÒÊÆèÆèÆèÆÒÆÂèÂèÂÆ¾è¾º¶º¾º²®²®ªºª¦ª¦¢žšhàd hûÚhwh÷eîhÀx‡hu(h¡/hBG;hZD\ha`h‹-nhòh…oJh~÷hðoxhMãhMãhB±hB±hMãhê_ghB±h¼5Êh¶_Áh¶_Á6h¶_Á;¯s0v±z~Þ©„Â‡Ð‰Ñ‰Ò‰Û‰Ü‰Œ%E’Æ—ˆ™ M¥S¨Xªð«Ž¯J±µO·”½“¿ ÁÆýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýúƒûƒ_„l„¨„©„z…‰……Î…Ø… ††† †´†¼†ˆ‡§‡Á‡Â‡ðˆùˆ‚‰Æ‰Ç‰Ï‰Ð‰iŠpŠð‹ñ‹ŒŒMŒZŒ$%FPâ ŽëŽíŽ^ay½ÁD’E’Ÿ’‡““”“¨“o”|”‘”™”]•Œ•”•=—Å—Æ—‰™üøüøôøðøüðüìüìèìèäèøäðäàÙàäàðàÕàèÕðÕèÕðÕÑÍðÍÉÍÅÍÅÉÅÕÅÁ¹Á¹ÁðÁðÁµðµ±±ha`hú-¥h6k3hZðhZð6hZðh*fh,h¿xhJZhÉhG~¿hG~¿hG~¿hÌO§h¥v hKC#hBG;h÷eîhàd hÇ<D‰™GšVšuš~šš¥šß›å›ñ›œœÁœÒœ\ŸdŸ‰Ÿ' < @ W Ž ÿ ¡¡¡¡¡¡¡B¡D¡E¡G¢[¢_¢n¢¹¢Ù¢K£R£[£ ¤(¤¥9¥K¥L¥M¥µ¥¹¥Ù¥*¦3¦Q¨R¨S¨²ªüøüøüøüôüôøôøðèðäÜäÜäØäÜäøäÔËÃ·Ë®ªøªøªøª¦ª¦ø¦¢¦¢ä¢ž¢žøžš¢šhŠCehYìh£§h+h¾!|h¾!|5CJaJhÂy:h2GÀ5CJaJh2GÀCJaJh2GÀ5CJaJh2GÀhú-¥h[nzh[nz6h[nzh¢ _h¢ _6h¢ _hÆ´hBG;h×0Ó:²ªºª×ªÝªæªï«ð«$µÄ¯Ž¯$°=°b°c°I±J±v³³—³˜³¡³µµlµ{µ¡µN·O·P·>¸¹"¹‘¹/º0º6º7»4½@½A½“½”½8¾¿5¿:¿e¿u¿’¿“¿ÀÁ Á÷ÁÂZÃxÄ‚ÄÆ÷óïóïóïëçëïëß×ÓÏëÏËÏËÏÇÏÇçÇÃÇÃ¿»ç»·°·»¬¨¬¨Ã¨¤ ¤ ¤ ¨ · œçœ˜ç˜h¯qyh ùh¸wohæ4,h2ÓhÐ~VhÂ¦hÂ¦hÂ¦h”pžhÙihàSàh7~€hÄ2¸hÍ ahÜ8/hÜ8/hÜ8/6hÜ8/h{JC6hBG;h{JCh 4hŠCehŠCehŠCe6<Æ!Æ0Æ€ÆÆýÇÈ^È@ÉAÉËzË{ËòËõË?Ì@ÌwÌˆÌ‘Ì“Ì¨ÌÍÍÖÎìÎöÎIÏRÏvÑÖÑ×ÑöÒÓ4ÓCÓUÓVÓeÓ’Ó†Ô‡ÔÇÕÑ×Ò×Ó×SÙ Ù£ÙíÛ Ü×ÞíÞîÞxß¥ß¶ß^àfàüøüôüðüðüðìèìèìèìäìèìèðèàäàäàÜèÜÔÜÐÈÔÀÔÐÜÐ¼¸Ð¸°«§£Ÿ›¸›—ä—“hë bh8-h<Ñh¬Xh†Qlhœ0z h/|°6h/|°h/|°6h/|°h¯ yh4dhBG;6h4dh4d6h4dh4dhx :6hx :h‚LÀhBG;h>:hpAåh•õh ùh¯qyhŒÍ:ÆAÉÍ×Ñ‡ÔÓ×RÙîÞ‡â”æIèUï$÷uø<ü.[_³ £QSi"{$ª'S*{-Ü2°9ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýfàœà†â‡âããZãã“ãGå†æ’æ“æ”æ®æÔçÕçßçèçêçHèIè¦è§èÁèêWë`ëìHìPìÛíçíðî ï?ïTïUïèðóð¯ñ´òÕòÖò4ó6ó@óGó_óJô€ôôõ€õõ^ö_ö¶öÇö#÷$÷`÷e÷üøôøðøìðìèàèøèÜØÜðØÜèÜðÜÔÐðÐÌðÌÄÌÀÌÀ¼ÀðÀ¸´¸¬´¸ð¸´¬§´£ð£Ÿ£ð£ÀŸðhx{jh©> hHOñ6hHOñhHOñ6hHOñh‘$èhœ0zhÐ•hÔJhÔJ6hÔJhÛo h†SRhz^Ph(3hü?‹hü?‹6hü?‹hˆ,#hBG;h<Ñhë bh8->e÷q÷÷™÷tøuø½øÇø>ùHùIùJù¹ùÀùÁùúúcúdúüÖüßüHþ”þµþ›ÿœÿÿžÿ§ÿ¨ÿ©ÿÏÿÕÿ×ÿØÿ-.¿Í“ ¶qvð>^_¶ $ 2 V ² ³ ¸ r üøüøüøôøìçìøãøãßãßãÛôÛ×Ó×Ï×Ï×Ï×Ï×Ï×ÏøËôËôËÇÃÇÃ¿Ë¿»·»¯·§ ·œh¬RhHOñh•,èhœžhœž6hœžhî{86hœžhî{8h•,èh _ hŠ_çhˆgh%«hW^h(U*hRhh¢V(hj(† h¢V(6hòvjhòvj6hBG;hòvjhx{j:r &PZ¢£Ýg n w *\î©ÓÙëóPQ‚HX‹±Óðÿ)yRS›ÿúƒ’Ã* "h"i"Å#z${$b%g%©%ª%Ó%©'ª'h(R*S*T*+÷óïëïçïãëãëãßÛ×ÓëÓëÓïÓÏëÏËÓËÇËÇËÃËÇËÇËÇÃ¿ë¿ë¿»·³Ç³¯³¯ë¯ë¯«¯«§«§£h&LåhSKhehˆah±SÒh"àhoJÙh"zhaMkhHgDhO[…hgãh·p¸h$9h9KÞh‘]|h|!¤hHOñhBG;h®NXh¬Rh¬Rh¬R6@++è+z-{-|-.T/Y/®/·/û/00S1Û2Ü2Ý2½4†5¥5P6s6Á6.7’7²7,8¯9°9±9I:};ƒ;Ì;<ë<ì<===¦=§=? ?!?*@0@q@CüøüôüðìèìèìäìäàüàÜØèØÔØÐÔÌÔÈøÈÌÄÀÄÀ¼è¼è¼¸È¸è¸´¬´¨è¨¸¨ ¨ ›—èhÂAè hãRh6hãRhhãRh6hãRhhyÚhyÚ6hyÚhúSàh”AHh…Ýhòh#uh‰~h< !hÊfLhÜ°hiuh½Mh¹"hBG;h«lh¡\ÛhSKh&Låhïh¾;°9§=®AóDœJ@NBQRRuVËY5Z[d^fThUhhhihñiql/vyÝ{m~Á„š…¬‰ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýøøøøøøøï„Ð`„ÐgdHG~gdBÔ>CòDóDôD¬E»EŠF‹FœF¡FGHGHNH!J›JœJ#K1KŽLLìLMM?N@N+OŽP–PAQBQ÷QÿQRR"RQRRRÕTtVuVWªW«WtYÊYËY:Z;Z‡ZG[€[[õ[À]'^üøüôìôèôäôàèØèÔüÔäÔÐÔÐäÐÔÐÌÄÌÐÌÀ¹ÀÌµÌÀ±À±©¥¡±¡¡•¡‘h°IÉh F]hÝ?ÄhÝ?Ä6hÝ?Ähþ=<hÊx¾h½ch>4hkXŽhÙ-‘h¯h1[h©w)h©w)6hŽAhBG;h©w)h¼Beh¼Be6h¼BehãRhhÂAè7'^6^c^d^N_a_w_î_ï_i`‹``š`œ`GaHabäbìbèc÷c•deecefffAfzfïf÷f£g¨g³gh(hShThXhbhŸiðiñiòiEjGjPj§j¶jëjk+kók$l-l6l7l=lüøôøðèðäðàðàðàÙàäüäüäÕüÕÍÈÕÄÕÄüÄÀüÀüÀÕÀ¼À¸À¸°¸¨¸ü¸¤¸¤œ”œ”œhI\$hI\$6hI\$hº7™6hº7™híJ¬híJ¬5híJ¬híJ¬6híJ¬hŠXžhÎ¯h2c² h°IÉ6hµ˜hµ˜6hµ˜h–_th–_th–_thí/dhP[/hP[/6hP[/hÝ?Äh°IÉhBG;:=lolplqlrlølmmSmTm_m`mnn…n–no®hœhÐphâNdhBG;hUh¢Bùhüm¿hg'lhg'lhg'l6@¬‰‹MŸÚ•™fŸŽŸ ¶«°N²™´š´¿¶À¶i¹ºúºŸ¼–¿áÀþÃäÇÊÍúøøøøøøøïïïïïïïïïïïïïïïïïïï„Ð`„Ðgd1zVgdHG~'‹-‹ÿŒ &-LM{ŽÂ%ŽžŸ0‘“D“F“J“T“X“~“€“Q”R”w””„”…”±”½”Ê”Ï”• •#•Ù•Ú•Y—`—?˜ö˜þ˜ÿ˜™™jšëšìšX›Y›œœjœefÈžÙžÛžéžŸŠŸ‹ŸŒŸüøôøôøôðôìôðôäôàôàÜØÜØÑØÜØÜÍØÍðÍØðØðØðØÍàÉðÉÅð¾ÅÉÅº¶º¶º¶º¶Å¶ð²ð²ð«ðhëLðhëLðhõ†h,þh]R hÕøhÕøhÕøh¢th=o†hÐfHhÒhÒhu/hÎY¼hFEähFEä6hHG~hBG;hFEäh:qh^CŒŸŽŸŸ²Ÿ·ŸÌŸòŸóŸùŸüŸÿŸ & 9 § ´ ¡3¡2£?£U£Ç£ê£#¤%¤,¤b¤ð¤ñ¤=¥¦"¦F¦G¦œ¦B§O§W¨m¨{¨.©7©N©o©ªÛªôª5«H«µ«¶«Q¬®Y¯h¯w¯°°üøñêñøæøæøâøæøæøüÞÖÞâÎâÊæÊÆ¿Æ»æ»·»³·³¯·¯·¯§¯£¯£·£Ÿ£›—·—“£h+__hY?ŒhûwYh,þhÏwEhßb÷hßb÷6hßb÷hÏFh¾ ñhú (h#Hœh#Hœh#Hœh× Åh+h+6hâ”hâ”6hâ”h+hBG;hBG;5\hëLð5\hëLðh1zV9°.±3±H±L²N²†²²È²³³D³Z³¬³Ì³7´A´V´b´d´˜´š´´Ø´ç´$µ(µ/µiµpµ-¶3¶7¶C¶I¶Z¶¾¶¿¶ñ¶·d·¸Ž¸N¹X¹h¹i¹KºYº}ºŒºÑºÜºúº'»6»û»¼¼,¼ž¼Ÿ¼½'½<½^¾ì¾•¿–¿ªÀ»ÀüøüøüôðéðøðåðåðåðáðáÝáÙåÙÝÙÝåÝåÝåÝåÝøÝåÝÕåÕåÕÝÑåÑåÑåÑÍåÍÅÍÅÍÑÍÁÍÁ½¹µ¹±hßWWh+__hÐP´h§qøhEhC4«hC4«6hC4«h;hS"Xh£_êh7Qxh‰b¨h¾ ñhÐfHh0)h0)h@¬höe®hÏ"(F»ÀÃÀÄÀÊÀàÀáÀ'Á8ÁgÁhÁÁÂÑÂëÂìÂýÃþÃiÅjÅÆ'ÆJÆfÆmÆ‡ÇÇãÇäÇ$È3È|ÈƒÈ°ÈÊÊ¨ÊË ËËJËYËaËöË÷ËÍÍ$Í%Í'Í“Í¢Í¨Í¾ÎÊÎâÎ{ÏˆÏ½ÏÓÐÑÑÒÑáÑüøüøüøôøíøôøéåøáôáÝáÝôÝôÝáÝôÝôÝÙÝÙÕôÕÍÅÍÕ¾ÕÙº¶º¶ô¶²®²®ô®ª¦Õ¢žhÆ<®h!!h³ëhfSýh6p[hªI¶hYh¶%\hÅ>•hÅ>•hYh¾ ñ6hYhÅ>•6hÅ>•hKPõh½;höJ h$„hQ6hßWWhßWWh¾ ñhßWWhÐP´=ÍÑ›ÓÞÖpÝ á èìôîï•ó–óøóùóûóôôô‡üˆü‰ü”ü•ü–üÈüÊü¸ööôôôôôôôôôôôôôôôôôôôôïïïïgdµYH„Ð`„Ðgd1zVáÑâÑšÓ›Ó€Ô®Ô½Ô_ÕqÕÖ Ö/Ö>Ö?ÖÝÖÞÖ‘×™×ð×ý×uÙ ÛÀÛØÛýÛ ÜžÜªÜ«ÜoÝpÝ<ÞÛßàßNàOàøàýàá áxâ‰âèâ=ãNãòåÃæÄæ»çÅçêçè èKê"ë#ë´ëÁëìììjìùõîêæâæÚæÖæâæÖõÖâÖÒÎÊÆÊÆâÆÂÆÂÖÂ¾º¾º¶â¶Â¶â¶²â²®â®ª®ª¶¦¢â¢â¢ž¦žh£6nh¦¦hË)ðh]14hmh"9$h`< hDîh8|h<1hh»*/h•S©hÅ=h0rðh™!ØhpZ÷hpZ÷6h¾ ñhpZ÷h9MrhFEäh³ëhÆ<®hÆ<®hÆ<®=jìÌíÏîóîôî€ïŠðÐðèð:ñAñ¿ñÄñ<òAòxò~òˆòœò§ò#ó&óÜóãó÷óøóùóûóôô¦ô«ôÃôÄôòõCöDöíö-÷0÷d÷n÷«÷³÷}ø–ø¯ø¼øßøQùÃùFúfúû?ûXûmûœû®ûrütüwüƒü†üüøðìøèäèäàäàäàäàäÜäÜØÜàÜøÔÐÌÈÄÀÄàÄ¼à¼¸´¸´¸´¸°¬´¸°´°¨¤¨°¤ ¤ ´à´°hƒ*Æh(ÆhúÊhà^h»phª\h„~#h r1hàRÊhpD^h]14hæh®A,hŠXžh]5hlh¾ ñh„Jhph£6nhì)hì)6hì)hòë?†ü‡ü‰ü”ü•ü¬¼L´¶¸¾ÀÎÐ¨ª¬®²ÈÐ¡ ¢ FHnp 68j°ô`Š)¤e¦t«u«°°÷¸ø¸º¼ ¼$¼(¼:¼<½^½Ž½üøüôðéðéðéðâÚÒÚÒôËÀËÀËô¸ô±ôª¢ô±ôªôªôªôªô ô™ô™ª™ôª ª™ôð’é’hˆHnhµYHhˆHnh90Uh90mHsHhÐfHh90hŠ57h90hˆHnh905hÐfHh90mHsHh90h90h90CJaJhµYHCJaJheK‘hµYHhÐfHhµYHhµYHh90hpD^hl9¸ÀÎÐÌÎÐ h´‰™îprÖ Á#æ%b&c&¿'À',(-(òòòíííäíííííííííííííííäíää„Ð`„Ðgd90gd90„Ð„Ð^„Ð`„Ðgd90tada V. I. Lenini mõtet: „Me vaated üldsegi ei lahkne anarhistide omadest selles, et riik kui siht on vaja kaotada. Me kinnitame, et selle saavutamiseks on hädavajalik ajutiselt kasutada riigi vahendeid ja võimalusi ekspluataatorite vastu, nii nagu klasside hävitamiseks on möödapääsmatu ajutine rõhutud klasside diktatuur. (Lenin. Kt.33 lk 60). Üks tähtsamaid suundi Bakunini maailmavaate evolutsioonist anarhistlikku perioodi – Ta eemaldumine endisest „revolutsioonilisest paanslavismist“. Bakunin suutis tõusta kõrgemale kitsastest lokaalsetest kitsasrahvuslikest ülesannetest vene vabastuslikus liikumises. Talle kuuluvad sõnad: „Meil pole isamaad. Meie isamaa – ülemaailmne revolutsioon.“ Oma sõbrale N. P. Ogarjovile ta kirjutas 1870.a.: „Sina oled ainult venelane, aga mina internatsionaal“. Palavalt soovides hüvangut oma sünnimaale, oli Bakunin halastamatu, kui ta nüpeldas vene ühiskonna hädasid. Tõesti ta patriotism oli väljakutsuvam, kriitilisem, revolutsioonilisem. Bakunin ei vääratanud, ei vankunud, kui kirjutas vene olme patriarhaalsusest ja jäikusest, valest, ahnest silmakirjalikkusest, holopilikust orjusest perekondlikus ja ühiskondlikus elus. Neid asjaolusid tuleb pidada silmas kui kohtute Bakuni töödes korduvalt üpris karme väljaütlemisi ja epiteete, mis paistavad kui saksakartlikus, juudikartlikus jne. Lähemal uurimisel selgub, et need väljaütlemised enamjaolt kujutavad endast sotsiaal-poliitilise korra kriitilist iseloomustust ja ei midagi enamat. Kuid, nagu räägitakse, laulust sõna välja ei viska: olles tasakaalust välja viidud, mitte ainult tema aadressil tehtud teoreetilisest kriitikast, kuivõrd räpaste vihjetega ja otseste solvangutega, andis Bakunin nii mõnigi kord voli ärritusele ja isegi tigestumisele. Suurima rahulolematusega ta kirjutas: „Minul tuleb tõestada, et ma ei ole varas“, ja „tõestades“, ta vahetevahel kaotas pea ja rääkis sõnu, milliseid mitte kuidagi ei sobinud ta tervesse internatsionalistlikusse maailmavaatesse. Järgnevalt tuleb tema elu anarhistlik periood, esmajärjekorras osavõtjana lääne-euroopa revolutsioonilisest liikumisest, mil Bakunin unistas sellest, kuidas sellesse saaks Venemaad lülitada. 60-a.a. ta astus samme, et aktiviseerida kontakte revolutsiooniliste ringidega Venemaal, tehes vene revolutsiooniliselt meelestatud noorsoole rida üleskutseid ja pöördumisi. Kuigi, S. G. Netšaevi poolt eksiteele viiduna, orienteerus Bakunin mingi aja faktiliselt mitteeksisteerivale organisatsioonile. Eriliselt mõjutasid Venemaal toimuvat teosele „Riiklus ja anarhia“ lisatud lisad, mille osades oli toodud välja vene revolutsioonilise liikumise programm. Need lisad mõjutasid vene narodniklust, nii et kujunes välja „Bakuninlik suund“, kandes revolutsioonilis-demokraatlikku iseloomu ja väljendas mingil etapil laiade töötajaskondade huve, eriti talurahvast. Narodniklust grupist „Must ümberjagamine“ ((„'5@=K9 ?5@545; )), mis rajas oma programmi Bakunini ideede baasil ja Bakunini poolt ülevõetud Marksi materialistliku ajalookäsitluse elementidest. Aja jooksul kasvasid sellest välja esimesed vene sotsiaaldemokraadid, kelle etteotsa sai G. V. Plehanov. 60-el.al. Bakunin pöördus uuesti filosoofiliste probleemide juurde. Kuigi oma tegevuse anarhismi perioodil ta teooriat ja teadust alahindas, jättes sellele vaid „verstaposti“rolli ühiskondliku elu ümberkorralduse teel. „Antiteoloogilised“, „antimetafüüsilised“ filosoofilised printsiibid ta lülitas muutmatult oma programmilistesse dokumentidesse. Ta mõtetes tulevane ülemaailmne revolutsioon ei olnud mitte ainult poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne, vaid ka filosoofiline. M. A. Bakunin suri 1. juulil 1876.a. Sveitsi linnas Bernis. Kuni praeguse ajani jätkuvad vaidlused Bakunini kohast Lääne-Euroopa ja vene revolutsioonilise liikumise ajaloos. Anarhistid joonistasid „revolutsioonilise gigandi“ portree, leidusid publitsistid, kes nimetasid ta „võimsaks isiksuseks“, „vaimuhiiglaseks“. Seevastu Bakunini vaenlased rõhutasid ta vigu ja puudusi, tihtipeale kaotades mõõdutunde. Juba oma eluajal tuli Bakuninil elada üle mitte ainult õiglast kriitikat, vaid ka auhaavamisi ja solvanguid, kui teda avalikult nimetati „valitsuse agendiks“, „vanaks intrigandiks“, kes unistab“ vene hinge vägivalla diktatuuri istutada“, arvasid ta „panslavistlikuks hulguseks“ jne... Bakuninist tekkinud müüdid osutusid üllatavalt püsivateks ja mis salata? – senini on osa neist valitsevad – asendades tõde ta ideedest ja tegevusest. Bakunin andis XIX saj 30-te. Vene filosoofilise kultuuri arengusse suure panuse. Ta antietaistlikud vaated säilitavad üsna paljuski oma tähenduse: näiteks, argumendid „riikliku sotsialismi“, „autoritaarsete – bürokraatlike juhtimismeetodite vastu, ta arutelud ühiskondlikust omavalitsusest ja palju muud. Mis puutub tema kohta sotsiaalse filosoofia ajaloos, siis see tuleb meil alles veel määratleda, võimalik, et veelgi täpsemalt, kui seda varem tehti. V. F. Pustarnakov ((-(Z¥d¦‘¨7©Í©¾«G®ø±Û³´sµ‘¶(·Z¸ð¸ñ¸ø¸&¼(¼*¼<¼>¼¾¾XÀZÀ\À|ÀúúúúúúúúúúúúúúúúúúøóóóóóóóøøgdµYHgd90.$. CAB0@=0:>2)) *** Sissejuhatav artikkel M. A. Bakunini raamatule Filosoofia, sotsioloogia, poliitika. Moskva. 1989.a., mis avaldatud ajakirja >?@>AK D8;>A>D88 lisana. Mainitud köidet on trükitud 35 000 eksemplari, kuid kas tegelikult ka ei tea. 1987.a. avaldati M. Bakunini filosoofiliste tööde köide Valitud filosoofilised tööd ja kirjad (M. KA;L , 1987), kuid raamat anti välja väikeses tiraa~is (2000 eksemplari) ja erimärkega Teaduslikele raamatukogudele , mis muutis selle tavalistele lugejatele praktiliselt kättesaamatuks. 18.08.08.K.K.L. PAGE PAGE 1 Ž½¾Ü¾æ¾ê¾ô¾VÀZÀ|À~ÀŠÀŒÀŽÀ’À”À À¢À¤À¦À¨À¬À®À°ÀüõîõîõüêàÚàÚÖàÚàËàÚÖÇêhC$hC$0JmHnHuhù1 hù10Jjhù10JUh9whÐfHhµYHhˆHnhµYHhµYH|ÀŽÀÀ’À¨ÀªÀ¬À®À°Àóêèóêèèè„h]„hgd»4„øÿ„&`#$gdu± 1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°œ@@ñÿ@NormalCJ_HaJmH%sH%tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontRióÿ³RTable Normalö4Ö l4Öaö(kôÿÁ(No List4 @ò4»4Footer Æ_¾$.)@¢.»4Page Number3!Æÿÿÿÿ12•–—ÃÄÅ()jBr P _üý c 895äRyÛü‡!ˆ!F"G"{%~'Å'†)‘+]/£0Œ4Y;á< >!>">(>)>*>9>:>;>®@¯@ A4BçB…F0H1HÚNÛNWOoPQ6S|TtV¾W¿\€a\bbÈc˜fìgÆk}n°o5tÞtèuy¶}á…´‰žÂ‘Z”ˆ—O™:œÂžñŸòŸóŸûŸüŸýŸ Ò©°±,³Þ½]ÂÉËÍ`ÑàÓäÕ:×Ü×Þá¡æ—ì¼íCï€õ¡÷«ø•ú þD3ä¨bÛX˜ÊË3456>?PQRd¸ýÏ"$%K%Ž%Æ%Ö)T*.V1¦5Þ6³9<Þ>uC"F3K®MˆO%QWëYçZ\`_cehŽj×nËp‚ruuw£yŠ~›Î„ñ…D‰=Žê’V•Ü•;—˜Zœ€ñP¦X¨Å¯«²n¹#¼ÿ¾~ÁºÅ§ÈQÎ¸ÔzÚcå7æ;é²î‚óõöåûû~§€¢Ë!–%µ)I*40×86:©G’IíK%QéV8Zc_WcØeYj°m†oQtjwxyyyzyƒy„yÃ{Í|ín‡0‰7õ”û—š˜›6Ÿò Ä¤÷¦<;¯±°)¶é¸©¼Á/Ä{ÇúÈ–Î/Ò<Öñ×ýÞÌæèäëÖïñö[ùKüù¿û #Rû#„"X)O-V1›4D:è=ê@úAFsIÝI)KNÂUüWýWXX™Y\×eEi…kniqªsBu~w¨xõzG}‚‚Ç…Š5Œ6Œ¨Œ©Œ^˜«œÏžA B g¢h¢¥¸¥¢¦G¨>«‰¬¦¯Œ³Âµ¾¸À¼C¿†ÂÉÈÌÈÓª×œÚ'Û=ß>ß ß¡ß£ßß®ß°ß/è0è1è<è=è>èpèrèÀîÄîËîÌîJïKïLïöïeñqò¶õ¶ö‹ø›úðû:ý‡ÿvÚÅêfgÃ Ä 0 1 èò Å[LÕËªçB`÷)¿ÀÇîïðùúãä!! !!"!#!$!/!0!1!4!˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€ €˜0€€p˜0€€ ˜0€€˜0€€ €˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€P˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€8˜0€€8˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€@˜0€€p˜0€€˜0€€x˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€È˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€è˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€ ˜0€€˜0€€€˜0€€(˜0€€p˜0€€€˜0€€0˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€@˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€P˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€`˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€X˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€È˜0€€p˜0€€˜0€€Ð˜0€€Ð˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€à˜0€€€˜0€€à˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€ð˜0€€p˜0€€ø˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€0˜0€€˜0€€p˜0€€H˜0€€H˜0€€H˜0€€€˜0€€P˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€x˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€¸˜0€€p˜0€€€˜0€€À˜0€€˜0€€€˜0€€È˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€Ð˜0€€˜0€€˜0€€Ø˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€è˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€˜0€€€˜0€€˜0€€˜0€€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€Ø˜0€€x˜0€€Ø˜0€€Ø˜0€€˜0€€˜0€€ð˜0€€x˜0€€˜@0€€p˜@0€€˜@0€€0˜0€€x˜0€€è˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜0€€ð˜@0€€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜0€€˜@0€€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€€˜@0€€€˜@0€€˜@0€€ˆ˜@0€€p˜@0€€˜@0€€€˜@0€€€˜@0€€p˜@0€€˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€p˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€ˆ˜@0€€€˜0€€˜0€€˜@0€€ˆ˜@0€€p˜@0€€0˜@0€€p˜@0€€€˜@0€€˜0€€˜0€€x˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0–€±¡G}‚‚Ç…ŠC¿4!O900œ›ÈËÉO900€O900€<›5›”›˜›œš0€€›Ûwš0€€ ¶{9Ÿ:æJ jdŒ¨æ¹àvý÷35QÖiq*˜ORÁÊÖÍòÈg£8ÍR'iúƒ‰™²ªÆfàe÷r +>C'^=lÎ{'‹ŒŸ°»ÀáÑjì†üŽ½°À "#$&')*+-./01345679:;<>?@ACDEFHIJKMNOa(F°kó²—Å7d†Rô¯sÆ°9¬‰Í¸-(|À°À!%(,28=BGLP]b®À!•!ÿ•€,-/2KM¢£”—¿Æ(*ÈÉikèéBCéìq s P Q _`ÌÍëìnoûþ Û Ý 7:OQêìXYêëêì46CDäåøùQSÎÐxzµ¶ÎÐÚÜ()ûýZ![!‡!‰!E"G"Î"Ï"##Î$Ï$9%;%z%{%}'~'é(í(…)†)ð*ò*+‘+K,P,Î,Ï,1.3.\/]/¢0£0Î0Ï0;1<1½2¾2Â2Ä2Î2Ï2‹4Œ4×4Ø4E5G5O5P5[5\5a5c5…5†555”5•5Ÿ5 5´5¶5Ž77Î7Ï799N9O9b9c9Î9Ï9Î:Ï:W;Y;Î=Ï= >&>(>->9><>˜>š>,@1@@@A@F@J@@°@¹@»@ŸA¡A4B5BÏBÐBæBèB~DD£E¤E„F‡FGGGG¶G·G-H4HpLrLíMîMØNÜNVOXOnPpP}Q€Q6S7SLSMSWSYSßSàS{T}TsVuV½W¿W-[.[¤[¥[Ú[Ü[¾\À\Ï_Ñ_T`U`aa’a”a"b#b[b]bbbÈcÉcydzd£d¤d—f™fggågægëgíg¾i¿iNkOk¥k¦kÄkÇkÅlÆlÐlÒl|n~n+o,o°o±o_pap³qµqßràr4t6tÝtßtèuéu“x”xßxàxyyÆzÈzµ}·}ß}à}½~¾~|€}€ßàQƒRƒkƒlƒßƒáƒÓ„Ô„Ž…“…ß…â…Æ†È†³‰µ‰ß‰à‰zŠ{Š¾Š¿ŠÒŠÓŠ¶Œ·Œ¡¢³´HŽIŽÉÊ"#ŸÂ‘Ã‘Ü‘Ý‘‰’‹’¥’¦’“€“?”A”Y”[”ß”à”_•`•†•‡•‡—‰—¼—½—ß—à—N™P™ß™à™ÍšÏšßšàš9œ;œéœëœÿžÁžÃžßžâž ŸŸ²Ÿ³ŸÜŸÝŸñŸøŸûŸ ¤¤8¤9¤[¤]¤h¤i¤s¤u¤¥¥¦¦@¨A¨º¨¼¨0©1©Ÿ© ©Ð©Ó©ûªüª2«3«Þ«ß«¬¬K¬L¬€¬¬ã¬å¬'*¼¾Þßd®e®ç®è®¯¯¯ ¯°°±±6²7²Å²Æ²Ò²Ó²Þ²ß²+³-³›³œ³Þ´ß´Ñ¶Ó¶¸¸f¹g¹u»w»u¼v¼Þ¼ß¼”½•½Ý½ß½Þ¿ß¿ÎÁÐÁ&Â'Â\Â^ÂÞÂßÂoÄqÄpÅqÅÈ È ÉÉCËDË²Ì³ÌÉÍÌÍ€Î‚Î×ÏØÏàÏáÏ_ÑaÑ…Ñ†Ñ1Ò3ÒzÒ{ÒßÓáÓÔÔFÔHÔäÕåÕ:×;×Ü×Ý×ÛÛ Û¡ÛÒÛÓÛçÛëÛÿÛÜÜÜÜÜÞÞIàKàœážáZâ[âÃãÄãÔãÖãËåÌå/æ0æŸæ¢æ'ç(çèèèèÚéÜé¿êÀêëë7ë8ëUëVëdìeì–ì˜ì»í½í¶î·îÉîËîCïDï‡ðˆðññ$ô&ôDôFôõõõõ÷÷5÷7÷ ÷¢÷aøcø«ø¬ø6ú8ú”ú–ú ûûtûvû°û²ûüüûüüüŸþ¡þ¶þ·þóþôþCE 24òôÚÛãå“”¦©Ô Ö á ä p q ¹»ac‘’ ª«ÛÜWY˜™„…ÊË2:>BPSce+,BD¸¹VXüþ%( « É Ê !!§!¨!Î"Ð"$$%%K%L%Ž%%Æ%Ç%A&B&¿&À&ý&ÿ&Õ)×)R*U*B,D,..².³.Ú/Û/b0e0U1W1ÿ12;4=455‰5Š5¥5§5 6¡6Ý6ß677²9´9::Æ:Ç:â:å:5;6;~<€<==>>Ý>ß>à?â?@@¨@©@È@É@FBGBtCvCÃDÄDÜDÞD¿EÀEæEèE!F#FgGhGAHCH%I'I2K4KƒK„KãKæKM¯M4N5NmNnN’N“N‡O‰O¼P¾P$Q&QUU4U5U¼U¿UVV!V"VWW»W½WêYìYdZeZlZmZæZçZ½[Á[{\}\œ\ž\]]„]†]^^__a_¬a®a5b6bcc;e~?~‰~‹~I€J€šœ²ƒ³ƒÍ„Ï„……'…(…ï…ò…‡‡‡‡ð‡ò‡2ˆ4ˆLˆMˆkˆmˆ‰‰;‰<‰C‰E‰°‰²‰‹‹‹‹[‹\‹ô‹õ‹5Œ6Œ·Œ¹Œ<Ž>ŽÄÅ÷øç’ë’““¸”¹”U•W•Ü•Ý•H–I–]–^–——:—<—˜˜˜˜˜˜™™°š±šÙšÚš±›²›û›ü›Yœ[œ¼œ½œ¯°ñòJžKž°ž²žl m ¡¡O¡P¡–¢˜¢â¢ã¢W¤Y¤Î¤Ï¤ê¤ë¤¦¦¦¦O¦Q¦¨¨/¨1¨V¨Y¨„©†©¬ª®ª««`«b«<¬=¬fhJ®L®¯¯Ä¯Æ¯½°¾°c²d²ª²¬²K³L³ž³Ÿ³´ ´@´B´µ€µæµèµ··‘¸’¸ô¸õ¸m¹o¹–¹—¹ç¹è¹LºMº¨ºªºØºÙº"¼$¼1¼2¼;¼<¼ÿ¼½L½M½S½T½‘½“½þ¾¿gÀhÀ®À¯ÀPÁRÁ}ÁÁ¹Å»ÅÆÆÆÆRÇSÇjÇkÇÛÇÜÇ%È&È¦È¨ÈÉÉ`ÊaÊ}Ê~ÊãÊäÊÌÌ‹ÌŒÌ8Í:ÍPÎRÎ½Ï¿ÏÐÐÐÐ¶Ô¹Ô'Ö(ÖQØSØkØlØ}ØØâØãØyÚ{ÚÛÛmÛnÛ¹Û»ÛåÛæÛÜÜnÜoÜDÝEÝíÞîÞïÞñÞíßîßààáƒáîáïá¸ã¹ãÞãßã ääöäøäaådå6æ8æÿæççç-è1è:é<éˆéŠéééÚêÜêºë»ë1ì2ìÓìÕìííWíXí±î³î…ï†ï›ïï¤ï¥ïññjñlñòòKòLòOòPò_ò`òóƒó¬óóâóäó®ö¯öôöööøøwøzøúúºú¼úØüÙüÝüßüæüçüìüïüý"ý¨ý©ýfg¨©pt¨©’“¨©úû¥¦|ÈÉòóÒÔY Z :<X Y [\ÌÍãåŽ‘¦¨-/®_a¡£ØÚPR¾¿npâãGIop‰‹ñò ¦§ñòò ô Ê!Ì!r"s"Ç#È#|$~$•%—%(&)&''´)¶)H*J*¨+©+¨/©/3050í0ï0Ø2Ù2â2ã2ø3ù344æ4è4B6D6¨7©7Í8Ð8Ö8Ø8±9²95:7:r;s;%<&<¸<¹<==H=I=> >Ž>‘>? ?‘?“?¨@©@ A!A6C7CtCuC|C}C’C“CÏCÐC£D¤DfFhF‚FƒFŽFF¨F©F¨GªGîHïH‘I“I÷JúJìKîKLLLLBMCMzM|M’M”MæMèMRPTP®P¯P$Q&QuRvR¨S©SfThT¨V©VÄVÅVÍVÎVèVêV4W6W¨W©W¨X©X¾YÀY7Z9Z˜Z™ZðZñZ˜[š[v\w\¨\©\b_d_\b]bhbiböb÷bVcXc´c¶c˜d™dúdýd×eÙe³f´fÂhÃhOiPiXjZj¨j©jÆjÇjåkçk¨l©lÅlÆl¯m±m¡n£n¨n©n…o‡o›pœp£s¤sttPtRt1u2u8u:u€uuµu·uHvJvdveviwkw¡x¢x*y+ynyoywy…yzz¨{©{Ã{Ä{||¨|ª|Ì|Î|ø|ù|Š}Œ}¨~ª~!€#€ìî8ƒ9ƒPƒQƒ$„%„A„B„¨„©„<…=…¨†©†å†æ†m‡o‡0‰1‰þ‰ÿ‰&Š'ŠMŠNŠ™‹›‹¯‹°‹zŒ{Œ 12äåÿ68²´¹ºÂÆêí’’’’““Ð“Ò“ó”ö”]•^•a•b•¨•ª•Û•Ü•¨—ª—ù—ü—ššZš[šbšdšŽšš—›™›¨œ©œÌœÎœlm5Ÿ7Ÿ ñ ó ?£A£I£K£Ã¤Å¤#¥$¥ö¦ø¦æ§ç§Ê¨Ë¨9©=©×©Ø©Þ©ß©ßªáªÜ¬Þ¬è¬é¬;=¨ªÀ®Á®Ý®Þ®â®ã® ¯¯:¯<¯¨°©°°°²°¨±©±*´+´¸µºµØµÛµ(¶*¶¸¸è¸ê¸ÇºÈº0¼1¼;¼<¼P¼R¼¨¼ª¼ž¾Ÿ¾ú¾ü¾¨ÀªÀÁÁ~Á€Á¨Á©ÁºÂ¼ÂÜÂÝÂýÂþÂ ÃÃ:Ã<Ã.Ä0ÄoÅqÅ¨Å©ÅyÇ|Ç¨È©ÈúÈûÈKÉLÉ¨ÉªÉ•Ë–ËHÌIÌ•Î—Î¨Î©Î^Ï_Ï¨Ï©ÏDÐEÐ¨Ñ©Ñ.Ò0Ò¨Ò©ÒÃÒÄÒ;Ó<Ó¨Ó©ÓïÔñÔ¨Õ©Õ:Ö=Ö}×~××‘×’×“×ð×ò×NØOØiØjØ8Ú:ÚÛ ÛøÛúÛ¨Ü©ÜÝ‘Ý˜ÞšÞüÞþÞ›àœàWáYá}â~âÜâÞâïâðâã ã(ä)ä8å9åoæqæËæÍæ ççèèoèpèðèñèòèóèaécéhéiéÂéÄéêêäëåë‡ìˆì¨ìªìCïFïOïQïï€ïÕï×ïuðvðññHñIñ¨ñ©ñ¨ò©ò˜óšó¨ó©óæôçôöö^ö`ö¨÷©÷¶ø¸øÚøÜøZù\ù¨ù©ùµú¶úüüJüLüýý'ý)ýÿÿQRƒ›œøú¨©35¾À˜™«¬! # ú ü CD©ª: ; ±³"$QS¨©úü"$_`£¤¼¾¨ © û ý ¨!©!ƒ"…"¨"©"¨#©#&&¨(©(W)Y)¨*©*%+&+t+v+¨+©+º,»,N-P-Ø/Ù/ò0ó0U1W122æ2ç2š4œ4c5e5I6J6¼6¾6¬77ö7ø7¨8©8É9Ê9C:E:Ù:Ú:6<7<U<W<”<–<¹<º<¨=©=ç=é=Ó>Õ>¨?ª?é@ë@§A¨AÊAËAùAûA¨D©DFFRGSGrItIÝIÞI/J1J(K*K¨K©KhMiM¨M©MÞMßMN NöN÷NO!O—O˜O¨OªOPP3P4PBPDPïPðP)R*R”R•RŸS S=T@TºT»T¨UªUÁUÃUéUëU"V%VŸV VKWLW[W\WÐWÑWûWX XXGYIY˜YšYíYïYøYúY^Z_Z“Z”ZÓZÖZÌ[Î[Õ[Ö[Þ[à[\\Á\Â\ü\þ\] ]Ã]Ä]>^?^³^´^M`O`¨`©`þab¥b¦b5c6cÕdÖdÖeØe¨f©fÚfÜf¨g©gDiFi¤i¥iÏiÐiukwkƒk†kWlXl\l]lnn¨nªn@oAo¸p¹pópôphqjq›rœr¨r©rör÷r¨s«s@tAt¨t©tAuEuuŽu¥u¦uòuóuõuöuvvvv¤v¦v©v«v¬v®v´vµv¸v»vŽwwƒx„x§x©xÅxÆx©zªz²z³z¸z¹zÕzÖzôzöz6{7{j{l{F}H}¨~©~Ø~Ù~J€M€R€W€ù€ü€,-efwxÈÍ‚ƒ‚„ „¦…§…Æ…È…“‡•‡ˆˆ¹ˆºˆ‰‰ ŠŠ‹ƒ‹‘‹’‹2Œ8Œ_Œ`ŒšŒ›Œ¤Œ©ŒáŒãŒ\_ÇÉÛÜ¨©ÚÛçè’”ËÍÔÕ˜‘™‘å‘æ‘Ê’Ë’D“H“÷“ø“ÿ”•#•$•ß•à•––ð—ò—]˜_˜ù˜ú˜¨š©š¨›«›œœœ œ¨œ¬œðòÎžÏžŸ Ÿ)Ÿ+ŸUŸVŸŽŸŸéŸêŸ@ E ¡¡Û¡ß¡ë¡í¡¢¢f¢l¢¨¢ª¢¬¢¢£ £6¤7¤¥¥¥¥¦¦4¦5¦„¦…¦Þ¦ß¦³§µ§Ô§Ö§F¨G¨ä¨å¨ªª”ª–ª=«?«¨«©«ˆ¬‰¬à¬á¬y®{®“®”®¥¯¦¯ò±ô±²²8³9³‹³Œ³Û³Ü³+´,´X´Z´¨´ª´ÁµÂµ±¶³¶·· ··ž· ·½¸¾¸Ï¸Ð¸J¹K¹rºsºŠº‹º¨º©º0»1»e»f»¨»©»{¼}¼¿¼À¼z½|½‰½Š½B¿D¿(À*ÀeÀfÀÁÁÈÁÉÁæÁçÁ…Â‡ÂAÃCÃ¥Ã¦Ã¨Ã©ÃÅÅHÇIÇhÇiÇ€ÇÇ±Ç³ÇFÈGÈRÈSÈ¨È©ÈÉÉöËøË¥Ì¦ÌÇÌÉÌ1Î2ÎÎ‘ÎöÎ÷Î¨Ï©ÏšÑœÑlÒmÒ¨Ò©ÒÇÓÉÓóÕöÕi×j×¨×«×ØØtÙuÙ›ÚÚ'Û(ÛÜ’ÜéÜëÜlÝmÝéÝëÝ&Þ'ÞOÞPÞ=ßAß‹ßŒßŸß²ßNàOàkàlàšá›áëáìá%ä&ädäfä•ä—äùäúäîåðåçæèæççDçEçèèè è+è>ènèrè‹èŒè‹éé’é“éŸé é¢é£é2ë3ëŸë ëyìzì„ì…ìäìåìëìììBíDíbícíkímí‰îŠî®î°î¾îÌî"ï$ï9ï:ï;ï=ïHïLïhïlïöï÷ï8ð9ðeñfñ…ñ†ñqòrò8ô:ô&õ)õ8õ<õ¶õ·õ¶ö·ö‹øŒø›úœúðûñûüžü·ü»ü:ý;ýüýþ4ÿ9ÿ‡ÿˆÿ’“vwÚÛ’”ÅÆêëfhÃ Ä 0 2 èéò ó ŽÅÆ[\ŽLMÕÖŽÝâËÌÏÑª«ÏÐçèBC`a÷ø)*¿ÇëúŠŒâåøùN Q U X € ‚ ! !!!!!$!.!1!4!027p”—ÀÆ'*ikACq s O Q ^`ûþ b c 7:46ãåQSxzÚÜûý†!ˆ!E"G"z%{%}'~'Ä'Å'…)†)+‘+\/]/¢0£0‹4Œ4X;Y;à<á<>&>(>->8><>@°@ŸA¡A3B5BæBèB„F‡F/H1HÙNÜNVOXOnPpP~Q€Q5S7S{T}TsVuV½W¿W¾\À\aa[b]bŽbbÇcÉc—f™fëgígÅkÇk|n~n¯o±o4t6tÝtßtçuéuyyµ}·}à…â…³‰µ‰ŸÁ‘Ã‘Y”[”‡—‰—N™P™9œ;œÁžÃžðŸøŸúŸ Ñ©Ó©°°±±+³-³Ý½ß½\Â^Â ÉÉÊÍÌÍ_ÑaÑßÓáÓãÕåÕ9×;×Û×Ý×ÞÞœážá æ¢æ–ì˜ì»í½íBïDïõõ ÷¢÷ªø¬ø”ú–úŸþ¡þCE 24ãå§©acÚÜWY—™ÉË2:=BOSce·¹üþÎ"Ð"$$%%J%L%%%Å%Ç%Õ)×)S*U*..U1W1¥5§5Ý6ß6²9´9~<€<Ý>ß>tCvC!F#F2K4KM¯M‡O‰O$Q&QWWêYìYæZçZœ\ž\__a_ccdhfhjjÖn×nÊpÌprƒr uutwvw¢y¤y‰~‹~šœÍ„Ï„ð…ò…C‰E‰<Ž>Žé’ë’U•W•Û•Ý•:—<—˜˜Yœ[œðòO¦Q¦W¨Y¨Ä¯Æ¯ª²¬²m¹o¹"¼$¼þ¾¿}ÁÁ¹Å»Å¦È¨ÈPÎRÎ·Ô¹ÔyÚ{Úbådå6æ8æ:é<é±î³îóƒóôöööäûåûúû}¦¨¡£ Ê!Ì!•%—%´)¶)H*J*3050Ö8Ø85:7:¨GªG‘I“IìKîK$Q&QèVêV7Z9Zb_d_VcXc×eÙeXjZj¯m±m…o‡oPtRtiwkwwyy‚y…yÂ{Ä{Ì|Î|ìîm‡o‡/‰1‰68ô”ö”ú—ü—ÿ™š—›™›5Ÿ7Ÿñ ó Ã¤Å¤ö¦ø¦;=:¯<¯°°²°(¶*¶è¸ê¸¨¼ª¼~Á€Á.Ä0ÄzÇ|ÇùÈûÈ•Î—Î.Ò0Ò;Ö=Öð×ò×üÞþÞËæÍæèèãëåëÕï×ïññööZù\ùJüLüøú¾Àú ü "$QSúü"$ƒ"…"W)Y)N-P-U1W1š4œ4C:E:ç=é=é@ë@ùAûAFFrItIÜIÞI(K*KN NÁUÃUûWXXX˜YšY\\ÖeØeDiFi„k†knnhqjq©s«sAuCu}w~w§x©xôzözF}H}‚ƒ‚Æ…È… ŠŠ5Œ6Œ§Œ©Œ]˜^˜ªœ«œÎžÏž@ B f¢h¢¥¥·¥¸¥¡¦¢¦F¨G¨=«>«ˆ¬‰¬¥¯¦¯‹³Œ³ÁµÂµ½¸¾¸¿¼À¼B¿D¿…Â‡ÂÉÉÇÌÉÌÇÓÉÓ©×«×›ÚÚ&Û(Û<ß>ßŸß¨ß¬ß°ß.è6è;è>èoèrè¿îÇîÊîÌîIïLïõï÷ïdñfñpòròµõ·õµö·öŠøŒøšúœúïûñû9ý;ý†ÿˆÿuwÙÛÄÆéëehÂ Ä / 2 çéñ ó ÄÆZ\KMÔÖÊÌ©«æèAC_aöø(*¾Çíõøúâå! !!!1!4!7op•P—ÆA@U@ XX¨ßß èèè;è‰îÀîÇîÌî !!!1!4!BK!1!4!ÿÿKoitrauntsÌåËð<ÃSª\ßd`Ò©>Å=cPmhÂ#{\ù1 4½MÕ|nL`¸ `< öJ _ ¥v Ûo ƒ™uÅH«l7oB;½cÓBeØo‡H¯ƒÓ>4ÏF¬Ri>Pûn×K„OiWˆa–akSCf+®O}+Ua`g»p,Ð11bÐp#)»4¼fw$³L€M"z”`›8K,„siukNÌ ]R 7 !< !ì!!!qU!ü"¹"] "ˆ,#KC#¦_#™d#„~#%$"9$C$I\$Ll$Ë$%“E%û,&9"'ûk'ú (u(Ï"(¢V(}X(0)…=)ò?)}C)+R)©w)ð<*ôQ*(U*d+g8+Ýj+¿s+æ4,®A,-£'-8-¥S-Š]-k.¡/u/»*/Ü8/P[/90~ 1À.1 r1U2ç3(3·36k3,04]14!5R*6Ð74 7P7çj7î{8$9»,9èj9x :>:½;S ;BG;Ç<þ=<P<ÔZ<&(?b?ôk@]u@ŽAè`A*?B¯gB¦&C{JCWRCHgDEEwEEÏwEyEÕBGÖMGÜfG zG~G”AHµYHÐfH(I,cI±tIÄ|I„JÔJ$J1;J¢UJ'WJ…oJ8K{?KSKk-LÊfLGMcMÄM¤xM™^Na O†OZ8OÈPz^P†SRÇeR= S-$T)ŽkXŽÉ^RhòQ6Ù-‘2>‘eK‘f‘þ“j“(”â”J”o_”b•Ð•Å>•KV–s–)—5—B<—×˜³˜µ˜“™º7™Ëš„š®öe®æg®Î¯ ¯l5¯W8¯>¯k¯Ü° °(°¡T°/|°u±B±ZV±2c²2³€i³Æ´ÐP´"3µTtµ¤=¶ªI¶æ!·Ä2¸zp¸·p¸¿¹¹ÿ»Í»]O»H¼ÎY¼F|½}¾‹I¾áN¾ïh¾Êx¾”^¿ùe¿üm¿G~¿2GÀ‚LÀ|À¶_ÁhzÁÁÁôÃèÃ£VÃÖÄÝ?ÄÕHÄISÄ× ÅÈUÅAZÅ5_Å(Æƒ*ÆSÆq8ÇånÇO È5É¹.É°IÉ3 ÊúÊÊ"Ê¼5ÊàRÊà2Ëï5Ì¤^ÌŒÍ Íe ÍLÍùÍ?Í3Í£:ÍÎ 0Îè^ÏØaÐbÐcgÐ<Ñ€Ñ2Ñ¡MÑ…^Ñ>cÑ±SÒÓ2Ó×0Óç9Ó ZÓBÔ¯-Õ„tÕÛxÕ‚%Ö\QÖh*×_Øk!Ø™!Øü9ØoJÙh`Ùó~ÙûÚè4Ú#kÚyÚÛ¡\ÛþÜ…ÝO-Ý-Ý9KÞjÞjxÞµßýcßnß"àAààSàúSàaà¤câMã5_ãgã²äÅ0äFEä,åpAå&Lå¶qå¥våædYçŠ_çdçÈjçè‘$è•,èÂAè^é¹$êÒ+ê·,ênQê£_êpêòë³ëDì+ì¦9ìPìYì<2íF8íµ>í4cíDîÈ.î÷eî~oïùtïZðÆ ðË)ðÔ+ðø=ðëLð0rðÝwð¾ ñÅ ñHOñµrñ¬ò›ò<%òJGóÚPó·|ó•õKPõTõ81÷pZ÷ßb÷Ëj÷~÷ô÷Õø ø§qø¢Bù ùzú0üÃDüýžMýfSýþN+þ,þNcÿÿ@€GG°D‡‡GG´ßMßNzÎzÏzÑzÒÔÕ@A¨ü¨ý¨u¨w¨¨€¨ž¨ŸäìäíäîäïõöüýþÿŽÏÏÛ3!@@@V@°@@Ø@´@@Ü@¼@@à@Ä@@&@P@@N@ @@@@@†@@@’@(@@²@h@@@@@@@@ @@@@4@@@<@@H @@°@d @@¼ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿG‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&‡z €ÿArial"1 ˆðÐhã3Çøç¦ÌÆSƒ~ÆSƒ~!ð ´´r4ýý 3ƒQðH)ðÿ?äÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ®OÿÿKoitKoitþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0d˜¤°ÀÌØè ø , 8DLT\ässKoitfoitoitNormalKoitl204Microsoft Word 10.0@)d¢@r´dßÈ@°ˆëåËÆSƒþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0ìhp€ˆ˜ ¨°¸ ÀÍäkoduitl~ý{ Title !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæçèéêëìíîïðñòóôõö÷øùúûüýþÿ !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæçèéêëìíîïðñòóôõö÷øùúûüýþÿ !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcþÿÿÿefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶þÿÿÿ¸¹º»¼½¾þÿÿÿÀÁÂÃÄÅÆþÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿÎþÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀF@*áæËÐ€1Tableÿÿÿÿÿÿÿÿd]¤WordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ"ÆSummaryInformation(ÿÿÿÿ·DocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ¿CompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q