Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ž’’’ ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į U@ šæ 2” bjbj¬¬ .¦ Īń Īń ć ’’ ’’ ’’ f f f f f f f z ¢o ¢o ¢o 8 Śo l Fq z ~I 2 Vr Vr " xr xr xr xr xr xr ł@ ū@ ū@ ū@ ū@ ū@ ū@ $ °J R M A f w xr xr w w A f f xr xr 8I Ģ/ Ģ/ Ģ/ w f xr f xr ł@ Ģ/ w ł@ Ģ/ Ģ/ Ž/ V 7 @ f f q8 xr Jr šOPs"Ė ¢o ķ7
@ ģ NI 0 ~I ł7 x M 2+ x M q8 z z f f f f M f q8 xr ųs Ģ/
u Ü ęu ® xr xr xr A A z z dl Žn Ä Ŗ/ " z z Žn M i l l i s e d o n s o t s i a l i s t l i k u d p a r t e i d - 1 9 0 0
( ( N B ! S u l g u d e s v i i d a t a k s e v e n e -! - !1 1 8 8 6 - 1 9 1 0 . a . T o p e l t s u l g u d e s o n t õ l k i j a m ä r k u s e d . R õ h u t u s e d o n t õ l k i j a t e h t u d , i s i k l i k u ä r a n ä g e m i s e j ä r g i , e t m a i n i t u d k o h t i o l e k s h i l j e m k e r g e m l e i d a . K L . ) )
Ü l e v a a d e , Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Holland, veits, Austria, Ungari, Inglismaa, Itaalia, Hispaania, Portugal, Taani, Rootsi, Norra, Bulgaaria, Serbia, Rumeenia, Ameerika, Austraalia, Jaapan. ((Lisad.))
Selle nime all mõistetakse kõiki neid poliitilisi parteisid, milliste ühiskonna korralduse ideaaliks on sotsialism (Vt.).
Sotsialismi mõiste, siiski, ei ole eriti rangelt määratletud, mis tõttu sotsialistlikud parteid avaras mõistes hõlmavad väga erinevaid parteisid. Siia mahuvad samuti katoliiklikud-, kristlikud-, rahvuslikud- ja teised sotsialistid, kellele on vähe ühist sotsiaal-demokraatidega. Siia mahuksid ka riiklikud- või konservatiivsed sotsialistid ja kateeder-sotsialistid, kui nad organiseeruks iseseisvasse parteisse ja üldse kõik, kes seavad esikohale n.n. alamate klasside, või täpsemalt, proletariaadi huvides teostatavad sotsiaalsed reformid.
Vürst Bismarck ((Otto,1815-1898)) nimetas end samuti sotsialistiks.
Kitsamas ja enam täpsemas mõttes tuleb sotsialistlike parteide alla liigitada vaid need, milliste ideaalses ühiskondlikus korras ei ole kohta tootmisvahendite eraomandile.
Kõigi esemete, millised on tootmisvahendid, s.t. kapitali (vabrikud, raudteed jne.) ja maa ühiskonnastamise nõue moodustab kõigi sotsialistlike parteide majandusliku püüdluste elemendi sõna kitsamas mõttes.
Ja nõnda, kuna ühiskondlik kord ilma kapitali ja maa eraomandita on kaasaegse riigi raames mõeldamatu, siis sarnane majanduslik nõudmine on seotud tihedalt poliitilise riigi täieliku demokraatlikel alustel ümberkorraldamise nõudmisega, või siis tänapäevasel kujul eksisteeriva riigi hävitamisega.
Tüüpilisemaks sotsialistlikuks parteiks on sotsiaal-demokraatia, milliste hulka puutuvad Belgia, Saksamaa, Austria ja Itaalia sotsialistlikud parteid. Samasuguse tüübi poole püüdlevad Prantsusmaa ja Hispaania sotsialistlikud parteid. Samas on Prantsusmaal, Inglismaal, Hollandis ja teistes riikides veel sellised sotsialstlikud parteid, millised ei ole samal ajal sotsiaal-demokraatlikud.
Sotsialistlike parteide formaalseks tunnuseks, selle sõna kitsamas mõttes, võib olla nende osavõtt perioodiliselt toimuvatest sotsialistlikest kongressidest. Kateeder-, natsionaal-, kristlikud- ja igasugused teised sotsialistid, kes asuvad praegu eksisteeriva riigi alusel ja kes tunnistavad selle raames sotsiaalseid reforme (vt. Sotsiaalne küsimus) ei osale neil kongressidel. Samuti ei püüa neil kongressidel osaleda Henri George ( 5=@8 6>@60) õ p e t u s e s . t . m a a n a t s i o n a l i s e e r i m i s e p o o l d a j a d k a p i t a l i s t l i k u l t o r g a n i s e e r i t u d r i i g i s , j ä r g i j a d , k u i g i n e i s t p a l j u d ( e r i t i A . R . W o l l e s ) ( . . #>;;5AJ) n i m e t a v a d e n d h e a m e e l e g a s o t s i a l i s t i d e k s j a k u i g i s e e h ü ü d n i m i a n t a k s e n e i l e m õ n i k o r d k a a s aegse korra kaitsjate poolt (peamiselt poliitilistel eesmärkidel). Ka ei lubata sotsialistlikele kongressidele (kuigi nad seda palavalt soovivad) anarhiste, isegi mitte neid, kes end ise sotsialistideks nimetavad, leides, et mõiste sotsialism ja anarhia ei välista teineteist.
Sotsialistlike parteide ja anarhismi pooldajate erinevus seisneb selles, et esimesed tunnistavad poliitilist võitlust ja peavad võimalikuks oma ideaalide eest võitluses kasutada praegu eksisteerivaid poliitilisi organisatsioone, teiste sõnadega tunnistavad tegutsemise võimalust eksisteerivas riigis ja eksisteeriva riigi instituutide alusel, peamiselt parlamendi kaudu, samas kui anarhistid eitavad poliitilist võitlust ja poliitilist tegevust, mispärast sõna täpsemas mõttes ei saa isegi moodustada tõelist poliitilist parteid (XXII, 887).
Sotsialism, kui süsteem, mis eitab eraomandit maale ja kapitalile, on nende ühiskondlike gruppide ideaaliks, kellel ei ole nii üht kui teist.
Seepärast:
1)Sotsialistlik partei on peamiselt proletariaadi partei, kes püüdlevad praegu eksisteeriva ühiskondliku korra sellisele reorganiseerimisele, millisel võim kuuluks temale (proletariaadi diktatuur).
2)Partei ideaali teostamine nõuab kogu ühiskondliku korra kõige põhjalikumat, sisuliselt täiesti uutel alustel, reorganiseerimist. Seepärast on sotsialistlikud parteid revolutsioonilised parteid, kuigi, nad ei pea püüdlema tingimata vägivaldset pööret.
3)Erinevate riikide proletariaat, kord, kui ta tunnetab oma klassi huve, ei leia loomulikult omavahelise vaenu põhjuseid ja ei vastanda end teiste rahvuste proletariaadile, vaid eranditult kodanlusele, maaomanikele ja üldse teistele ühiskondlikele klassidele.
Selle tõttu peab sotsialism silmas uutel alustel olevat, mitte mingi ühe riigi, vaid kogu inimkonna organisatsiooni. Vaat miks sotsialistlikud parteid on internatsionaalsed parteid ja peamiselt kosmopoliitsed, eitades põhimõtteliselt rahvuslikku võitlust.
Nende üldiste joonte põhjal eristatakse erinevate riikide sotsialistlikke parteisid ja mis on erinevatel aegadel üksteisest märgatavalt teistsugused. Nendega toimub seesama, mis liberaalsete ja konservatiivsete parteidega, s.t. järkjärgulises ajaloolises arengus nad võtavad mõnikord üle elemente, mis on üpris kaugel sotsialismi teooria põhiprintsiipidest.
Erinevate riikide sotsialistlikud parteid arenesid erineval viisil, kuid kui kosmopoliitilise ideaaliga parteid, püüdsid nad üpris alguses rahvusvaheliselt organiseeruda, isegi varem, kui olid oma riigis mingit märkimisväärset arengut läbi teinud,
Enne 1848.a. olid olemas sotsialistid (vt. sotsialism), kuid puudusid sotsialistlikud parteid.
1836.a. moodustasid saksa pagulased Pariisis Õiglaste Liidu (Der Bund der Gerechten), nimelise salaorganisatsiooni, mis kolis 1839.a. üle Londonisse. Sellel liidul olid osakonnad Prantsusmaal, Belgias, veitsis ja Saksamaal. Selle Liidu tuntumateks tegelasteks olid Sapper ( (0??5@J) , M o l e ( k e s s a i s u r m a 1 8 4 9 . a . b a d e n i r e v o l u t s i o n ä ä r i d e v õ i t l u s e s p r e i s i s õ j a v ä e g a ) ( >;;J) j a m õ n e v õ r r a h i l j e m K . M a r x i s õ b e r j a õ p i l a n e , r ä t s e p E k k a r i u s ( -::0@8CAJ) . M a r x j a E n g e l s k e e l d u s i d L i i t u a s t u m i s e s t , h o o l i m a t a t u n g i v a t e s t p a l v e t e s t j a n a d isegi kritiseerisid saksa filosoofiaga inglis-prantsuse sotsialismi segu, milline oli Liidu teoorias. See oli ühing, mis seadis oma eesmärgiks, et kõikjal kehtestada sotsialism, ülemaailimse revolutsiooni ettevalmistamise. Liidus moodustasid enamuse sakslased, kuigi, sellesse mitte ainult et võeti, vaid meelitati isegi väga aktiivselt välismaalasi, kuna see Liit oli oma eesmärkidelt kosmopoliitiline. 1847.a. suvel kutsuti Londonis kokku selle Liidu erinevate osakondade esindajate kongress, millisel osales ka Engels. Sellel kongressil muudeti Õiglaste Liit Kommunistide Liiduks.
Sõna kommunistid, kommunism olid siis kasutusel peaegu samas tähenduses, kui praegu sõnad sotsialistid ja sotsialism, neil viimastel oli suurema mõõdukuse värving ja vastasid mingil määral praegustele sotsiaal-reformaatoritele.
Uue Liidu põhikirja esimeseks artiklis oli kui eesmärk, ära täheldatud:
Kodanluse kukutamine, proletarjaadi ülemvõim, vana, klassi erinevustel põhineva kodanikuühiskonna hävitamine ja uue klassideta ning eraomandita ühiskonna loomine.
Liit pidi endast kujutama väikeste erinevate riikide ja linnade kommunistlike ringikeste föderatsiooni.
Liit loobus oma konspiratsiooni püüdest ja muutus, eranditult laial rindel propaganda tegemise eesmärgil, ühinguks. Sama, 1847.aastal ja samuti Londonis, toimus Liidu teine kongress, millisel võeti vastu, kui Liidu programm, K. Marxi ja F. Engelsi poolt väljatöötatud Kommunistliku partei manifest (vt. Mapkc J, X V I I I , 6 6 2 , !>F80;87<J 8 -:>=><8G5A:89 <0B5@80;87<J) . ( ( R a a m a t u s , M ä l e s t u s i M a r x i s t j a E n g e l s i s t , T a l l i n n , 1 9 6 1 , l k . 3 8 0 - 3 8 1 o n a l g u l j u t t u K o m m u n i s t i d e l i i d u p r o g r a m m i s t j a a l l e s h i l j e m K o m m u n i s t l i k u p a r t e i m a n i f e s t i s t ! ? K L . ) ) .
K õ i g e s i s u l i s e m a k s selle programmi erinevuseks teistest tolle aja sotsialistlikest programmidest, oli veendumus, et sotsialistlik revolutsioon peab olema vältimatult vaid proletariaadi enda asi. Selle klassiteadvuse kasv, manifesti sõnade järgi, viib vältimatult tema parimale organiseerumisele, tänu millele ta võtab lõpuks võimu langevalt kodanluselt enda kätte ja reorganiseerib ühiskonna oma huvidele vastavalt ümber. Proletariaadi huvid on suure rahvamassi huvid. Proletariaat kasutab oma poliitilist võimu selleks, et jätta kodanlus kõigest oma kapitalist ilma, et kõik tootmisvahendid keskendada riigi kätte, s.t. proletariaadile, kes on organiseeritud kui valitsev klass ja peab võimalikult kiiresti suurendama tootmisjõudude massi.
Loomulikult võib see juhtuda vaid despootlikul omandiõigusele ja kodanlikele tootmissuhetele kallalekippumise teel.
Need meetmed hakkavad olema muidugi erinevates riikides erinevad. Enam eesrindlikemas riikides võivad olla võetud enam-vähem igalpool järgmised meetmed:
1)maaomandi ekspropireerimine ja maarendi riigi kasuks võtmine;
2)tugevalt progresiivse tulumaksu kehtestamine;
3)pärmisõiguse tühistamine;
4)kõigi emigrantide ja vastaliste vara konfiskeerimine;
5)krediidi tsentraliseerimine riigi kätte, riigipanga vahendusel, riigi kapitaliga ja monopoli õigustega;
6)kõigi transpordivahendite riigi kätte koondamine;
7)üldise plaani järgi vabrikute ja teiste tootmisvahendite suurendamine ja maatükkide parandamine;
8)sundusliku töökohustuse sisseseadmine, tööstusarmee asutamine, eriti maade harimiseks.
Seejuures rõhutatakse eriti sotsialismi internatsionaalset iseloomu ja Õiglaste Liidu endine deviiskõik inimesed on vennad asendatakse üleskutsega: Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
Manifest ilmus trükis saksa keeles (vähemalt 12 erinevat väljaannet ühe aasta jooksul) ja tõlgituna prantsuse-, inglise-, poola- ja taani keelde, juba 1848.a. alguses. See avaldas kõigile sotsialistliku mõttelaadiga inimestele tugeva mulje ja sellest ajast peale võib seda lugeda sotsialismi uue ajajärgu alguseks, kuigi see ei andnud põhjust sotsialistliku partei, selle sõna täpses mõttes, loomiseks.
1848.a. manifest oli prantsuse- ja saksa proletariaadi võitluse lipuks. Esialgu käis proletariaadiga käsikäes ka radikaalne kodanlus, kuid see ei kestnud kaua. Peale 1848.a. revolutsiooni mahasurumist muutus Euroopas sotsialistlike parteide loomine mõeldamatuks ja vaid 60.-te aastate alguses, Saksamaal, põhiliselt Preisimaal, Lassalle agitatsiooni mõjul, moodustus Üleüldine Töölisliit ( A5>1I89 01>G89 !>N7J) . K o o s s e l l e g a ä r a t a t i k a s o t s i a l i s m i i n t e r n a t s i o n a a l s e d p ü ü d l u s e d j a 1 8 6 4 . a . o l i a s u t a t u d R a h v u s v a h e l i n e T ö ö l i s t e Ü h i n g ( X V I I I , 9 1 3 ) , m i l l i s e l o l i d s o t s i a l i s t l i k u d ü l e s a n d e d ( s e e o n h i l j e m t u n t u d h ü ü d n i m e I n t e r n a t s i o n a a l a l l ) .
1873.a. Internatsionaal lakkas olemast, äärmisel juhul Euroopas. Seejärel sotsialistlikud parteid piirdusid oma riikide territorialsete piiridega. Siiski, nende ühte organisatsiooni ühinemise püüd ei kadunud olemast. Tehti erinevaid ja vähem edukaid rahvusvaheliste sotsialistide kongresside pidamise katseid. 14 juulil 1889.a. Bastille vallutamise 100 a. tähistamiseks, Pariisis, peale kestvaid eelläbirääkimisi saksa ja teiste sotsialistlike parteidega, kogunes Rahvusvaheline sotsialistlik tööliste kongress, millisel oli 20 riiki esindasid 467 liiget. Sel samal päeval, siiski, ja samuti Pariisis, kogunes teine kongress, mis nimetas end samasuguse nimega ja millisele olid samuti kutsutud välismaalsed; kuid neid ilmus kohale täiesti tühine arv (olulisematest parteidest oli esindatud vaid Inglise Sotsiaal-Demokraatlik Föderatsioon). See kongess oli kutsutud kokku prantsuse posibilistide partei initsiatiivil. Kahe kongressi vahel peeti mõni aeg ühinemise läbirääkimisi, kuid need ei andnud tulemusi ja possibilistide kongress läks varsti laiali.
Rahvusvaheline Tööliste kongress oli sotsalistlike parteide samasuguste perioodiliste kongresside alguseks. Muuseas, kongress võttis vastu jägrmised otsused:
kutsuda aegajalt kokku samasuguseid rahvusvahelisi, erinevate sotsialistlike organisatsioonide delegaatidest sotsialistide kongresse.
Tähistada igal aastal 1. mail demonstratsiooniga 8 tunnise tööpeva kasuks.
1890.a. toimus ka tegelikkuses selline demonstratsioon Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, veitsis, Belgias, Hollandis ja väiksemas mahus Inglismaal ja Itaalias, osalt ka teistes riikides. Suured tööliste hulgad sel päeval ei töötanud ja korraldasid selle asemel linnades lippe kandes rongkäike ja pidasid koosolekuid. Esimese mai tähistamine kordus ka järgmisel, 1891.aastal. Kuid samal aastal II Rahvusvahelisel sotsialistide kongressil Brüsselis saksa ja inglise delegaadid, pidades silmas kokkupõrkeid politseiga, mis olid tekkinud mõnedes riikides selle päeva pühitsemisega, tegid ettepaneklu viia 1. mai tähistamine üle Esimesele mai pühapäevale.
See sakslaste ja inglaste ettepanek lükati tagasi, kuid kongress tegi järgmise otsuse: Et säilitada 1. mai suhtes teatud majanduslik iseloom, aga nimelt 8- tunnise tööpäeva nõudmise ja klassivõitluse demonstratsiooni iseloom, otsustas kongress veel: Esimene mai on kõikide maade töötajate ühine pidu, mil nad peavad tunnistama oma nõudmiste ja solidaarsuse ühtsust. See pidupäev peab olema puhkepäevaks ((Riigipühaks)), kuivõrd üksikute riikide tingimused seda võimatuks ei muuda. Vaatamata sellele, et sotsialistlikud parteid on suhteliselt tugevad (peale Belgia) Saksamaal, kuid tänu sellele, et selles riigis ta omandas enam rahuliku ja praktilise iseloomu, siis kongressi otsuse viimased sõnad andsid saksa sotsiaal-demokraatiale aluse kalduda kõrvale Esimese mai tähistamisest sellises mahus, kui esialgselt oli kavandatud. Saksa sotsiaal-demokraatia 1892.a. parteipäeval ((parteitagil)) otsustati Esimest maid tähistada vaid õhtul, kui tööpäev on läbi. See ettepanek kutsus esile parteipäeval viibiva Austria sotsiaal-demokraatia juhi Viktor Adleri poolt palava protesti, kes tõestas, et Esimene mai on üks parimaid agitatsiooni vahendeid. Peale selle ta, peale tema kasuks peetud Bebeli ja Folmari kõnesid, võeti vastu enamusega 223 6 hääle vastu. Sellest ajast peale tähistati 1- maid igal aastal. Saksamaal enam tagasihoidlikult, aga Austrias ja Prantsusmaal suure käraga, kaasates endaga üha enam rahvast.
1893.a. toimus Rahvusvaheline sotsialistide kongress Zürichis. Sellel tunnistati kehtetuks nende delegaatide volitused, millised olid saadetud rohkem või vähem anarhistliku tendentsiga ühinguste poolt ja see otsustas: kongressist osalema lubatakse vaid sotsialistlikud parteid ja ühingud, millised tunnistavad tööliste organisastsiooni ja poliitilise tegevuse hädavajadust. Viimased leiavad aset siis, kui töölisparteid, oma jõule vastavalt, kasutavad oma poliitilisi õigusi ja eksisteerivaid seadusandlikke masinavärke, püüdes selliseid proletariaadi huvides kontrolli alla saada ja püüelda poliitilise võimu haaramise poole. Poliitilise tegevuse lisa, pidi eraldama sotsialistlikud parteid mittesotsialistlikest või sellisteks sotsialistide enamuse poolt mittepeetavastest. See kutsus esile anarhistide, sõltumatute sotsialistide ja mõnede teiste, kes peavad end sotsialistideks poolse protesti, vaatamata sellele, et nad eitavad poliitilist võitlust. Eriti ägedalt protesteeris Domela Nijuvengjust ( ><5;0 8N25=3CN8AJ) , h o l l a n d l a s t e s o t s i a l i s t i d e j u h t , k e s o l i v a r e m p a r l a m e n d i s a a d i k , k u i d k e s p i d a s p a r l a m e n t a r i s m i l i h t s a k s k o m ö ö d i a k s . S e l l e g i - p o o l e s t o l i o t s u s v a s t u v õ e t u d j a a n a r h i s t i d p i d i d l a h k u m a . N e i s t m õ n e d e i t a h t n u d ä r a m i n n a j a n a d v i s a t i j õuga välja, mis andis põhjust mitmeteks skandaalseteks stseenideks. Sama kordus 1896.a. Londonis toimuval kongressil. Kahel viimasel, Zürichi ja Londoni kongressil arutati mitmeid, sotsialistlikes parteides küpsenud vaidlusaluseid küsimusi.
Nii agiteeris partei vasem tiib juba ammu ülemaailmse ja üleüldise streigi organiseerimise poolt, milline haaraks kõik tööstusriigid ja võimalust mööda, ka kõik tööstusharud. Kava lükati tagasi, kui teostamatu. Sama tiib agiteerib sõjaväeteenistus-kohustuse vastu ja mingi sõja puhkemise puhul streiki, kui üldse sõja, kui sellise vastast protesti. Ka see ettepanek lükati tagasi. 1896.a. Londoni kongressil esitati arutamiseks agraarküsimus, millist oli enne seda arutatud 1894.a. üheaegselt toimuvatel prantsuse sotsialistide kongressil Nantes ja sakslaste Frankfurdi kongressil. Kuna ei leitud kokkuleppeks ühist alust, siis võttis kongress vastu ebamäärase otsuse, mis ei kohustanud kedagi millekski.
V kongress, mis toimus Pariisis ja millisel osales 29 rahvust ((riiki)) o l i 7 0 0 d e l e g a a t i . S e e t o i m u s P a r i i s i s , ü l e m a a i l m s e n ä i t u s e a j a l , 2 3 - 2 7 s e p t e m b r i l 1 9 0 0 . a . . S e l l e l e a n a r h i s t i d e n a m e i i l m u n u d . K o n g r e s s i t ä h t s a i m a k s k ü s i m u s e k s o l i p r a n s l a s t e s õ l t u m a t u t e s o t s i a l i s t i d e ( >@5A0) j a s o t s i a a l - d e m o k r a a t i d e ( 540) v a i d l u s s o t s i a l i s t i k o d a n l i k u s v a l i t s u s e s o s a l e m i s e õ i g u s e ü l e ( 8;J5@0=0, k ü s i m u s e s ) . K o n g r e s s , p e a l e t u l i s e i d d e b a t t e , v õ t t i s v a s t u K a u t s k y e t t e p a n e k u l e s i t a t u d o t s u s e , m i l l i s e j ä r g i o n s e e t a k t i k a , m i t t e p r i n t s i i b i k ü s i m u s , m i l l i n e l u b a s , j ä r e l i k u l t e r i n e v a t l a h endust. Tähelepanu all oli samuti koloniaal-, ja militaarküsimus, mis võetud päevakorda Inglismaa poliitika tõttu Lõuna-Aafrikas ja Indias ning kõigi Euroopa riikide Hiina poliitika suhtes. See poliitika mõisteti hukka. Kongressil, peale selle, otsustati, et Brüsselis asutatakse erinevate rahvuste esindajatest alaline rahvusvaheline sotsialistlik komitee, mida juhib alaline sekretär. Selle eesmärgiks oli: üldhuvitava materjali väljaandmine, sotsialistlikele parteidele vajalike andmete kogumine, rahvusvaheliste kongresside ettevalmistamine, sotsialistlike parteide vaheliste suhete lihtsustamise ettevalmistamine jne. Tänu neile kongressidele, Euroopa, Ameerika ja isegi Austraalia sotsialistlikud parteid lähenesid teineteisele hulga tihedamini, kui varem. Prantsusmaal püüavad sotsialistlikud parteid muutuda sotsiaal-demokraatlikeks, sarnaselt sakslastele. Seesama, kuigi väiksemal määral, on märgatav Inglismaal. Seejuures saksa sotsiaal-demokraatia enam rahulik ja mõõdukas iseloom (vaata selle põhjuseid allpool) peegeldus ka teiste riikide sotsialistlikel parteidel.
Kirjandus, mis puudutab sotsialistlikke parteisid üldse ja see on üpris ulatuslik. Üksikasjalik bibliograafiline materjali loetelu on antud Stammhammeri poolt (Bibliographie des Socialismus; 1893-96; 2-e va. ilmub 1901.a.). Uuem on Elster [ W ö r t e r b u c h d e r V o l k s w i r t s c h a f t ( J e n a , 1 8 9 8 ) . T ä i e l i k b i b l i o g r a a f i a s õ n a l e S o c i a l d e m o k r a t i e o n C o n r a d “ s H a n d e s w ö r t e r b u c h d e r S t a a t s w i s s e n s c h a f t e n . L ü h i k e k r i i t i l i n e b i b l i o g r a a f i a o n S o b b a r t “ i l t , D e r S o c i a l i s m u s u n d s o c i a l e B e w e g u n g i m X I X J a h r h . ( 3-s va., Jena, 190).
Pidades silmas neid loetelusid ja et tähtsamad teoreetilised tööd on toodud ära sõna sotsialism all, viidatakse siin vaid tähtsamad üldiseid töid Euroopa ja Ameerika sotsialistlike parteide arengust:
Rud. Meyer, Emancipations Kampf des 4 Standes (Berlin, 1874-75, 2 va. 1882;
Üpris rikkalik on materjalide valik, mis on kirjutatud konservatiivse sotsialismi vaimus, kuid on vananenud;
Leveleye, Le socialisme contemporain (10. va. Pariis, 1896)(olemas on venekeelne tõlge. Sotsialismivaenulik).
Kirjandus internatsionalismist vt. XVIII, 915.
Winterer, Le socialisme international. Coup d“oeil sur le mouvement socialiste de 1885 a“1890 (Paris, 1890);
(Anonüümne), Socialismus und Anarhismus in Europa und Amerika während d. Jahre 1883-86 (Berlin, 1887);
Jahrbücher für Socialpolitik u. Socialwissenschaft, herausg. V. Ludwig Richter (Zürich, 1879-80; ülevaated kõikide maade sotsialistlike parteide arengust, liiga paneguuriline ((kiitlev)), kuid ikkagi väärtuslik);
Revue internationale d e s o c i o l o g i e , k o o s i g a a a s t a s e ü l e v a a t e g a M o u v e m e n t s o c i a l ( v a . P a r i i s i s , V o r m s i p o o l t a l a t e s 1 8 9 3 . a . ; s o t s i a l i s m i l e v a e n u l i k ) .
5@:=5@J, « 01>G89 3@C4J 2 0?04=>9 2@>?5» ( t õ l g i t u d s a k s a k e e l e s t , !1. , 1 8 9 9 ) ;
A t e g m a n u . H u g o , H a n d b u c h d e s S o c i a l i s m u s (Zürich, 1897; sõnastiku vormis, palju fakte, kuid suurte lünkadega).
Partei ajaloo jäoks on olulised nende rahvusvaheliste kongresside materjalid, mis on antud välja, kuid tihti mittetäielikuna:
Protokoll d. Internationalen Arbeiter-Kongresses zu Paris 1889 (Nürnberg, 1890);
Verhandlungen und Beschlüsse d. I. A. K. zu Brüssel 1891 (Berlin, 1893);
Protokoll d. I.S.A. K. zu London 1896 (Berlin, 1896).
V-kongressi kohta on seni vaid ajalehtedes ja ajakirjadees ilmunud aruanded. Vt. A. Hamon, Le socialisme et le Congres de Londres (Paris, 1897).
Sotsialistlikele parteidele, peamiselt eksisteerivate majandussuhete kriitikas, lähenevad anarhistid. Kuid, kahe õpetuse teooriad on diametraalselt vastandlikud.
Sotsialism püüdleb ühiskondliku organisatsioonini, võimalust mööda kogu inimkonnale, et organiseerida tootmine ühiste organiseeritud jõududega, järelikult ta tunnistab sunduslikku (riiklikku) võimu.
Vastased, nii kodanlikust kui anarhistlikust laagrist, süüdistavad teda selles, et ta eitab vabadust (G. Spenseri jaoks on sotsialism ähvardav orjus).
Anarhism, vastupidi, lähtub isiksuse täiesti piiramatu vabaduse nõudest ja eitab milline see ka ei oleks sunduslikku võimu. Riik on tema jaoks masse ekspluateeriva vähemuse organisatsioon, ega saa miski muu olla. Muide, anarhismi teooria areneb kahes täiesti erinevates suundades. Ühest küljest on see äärmine liberalismi printsiibi edendamine selle puhtal kujul, tunnistades võimalikult suurt isikuvabadust ja eitades riiklikku sekkumist. Mänsesteri koolkonna pooldajatele ja eriti G. Spenserile, peab tootmine ideaalses ühiskonnas (samuti sellised asutused, nagu post ja telegraaf) olema teostatud vabade tootmiskompaniide poolt, möödudes sundusliku võimu sekkumisest. Selline teooria on kasulik majanduslikult või sotsiaalselt tugevatele ühiskondlikele gruppidele ja seda nimetatakse seepärast kodanlikuks anarhismiks. Ühe sellise anarhismi erikuju esindajaks on Nitze.
Kuid tavaliselt mõeldakse anarhismi all revolutsioonilist anarhismi. Või ta end ise ebaõigelt nimetab, sotsialistlikuks anarhismiks.
Esmakordselt töötas sellise anarhismi teooria välja Proudhon (Qu“est ce que la propriete, 1840, XXV, 393), kes kasutas samuti esmakordselt sõna anarhia et tähistada ideaalset, tema arvates, ühiskondlikku korda (varem tähendas anarhism lihtsalt korratust, võimu puudumist). Proudhon pidas ideaalseks ühiskondlikuks korraks täiesti autonoomsete ja vabade kogukondade liitu. See oli peamiselt talurahva ja väikekodanluse anarhism. Proudhonile järgnes Stirner (1844, vt.).
Anarhismi idee edasise arendamise au on Mihail Bakuninil. Bakunin eitas riiki selle kõigis ilmingutes ja alustel ning oli isegi üleüldise valimisõiguse vastu. Tema arvates praeguse rahva harimatuse juures saavad sellest kasu vaid paremini organiseeritud jõukad klassid. Ta pidas Maal ideaalse korra, milles ei oleks nii eraomandit, ega võimu, ega rikkust, ega vaesust, ega valitsejaid, ega ka orju, kehtestamise vahendiks vaid vägivaldset riigipööret. Kõik peavad töötama jõudu mööda ja saavad tasu vajaduste järgi.
Teooriat arendas edasi Kropotkin (XVI, 826), peamiselt raamatus La conquete du pain (Paris, 1890), millises tõestatakse, et anarhia on ühiskondliku arengu ajalooliselt möödapääsmatu edasine aste. Tema arvates on ka praegu palju, mis varem kujutas endast monopoolset asja ja eraomandit, on nüüd üleüldiseks, täiesti piiramatu kasutamise asjaks: sillad, teed ja isegi avalikud raamatukogud on kõigil vastavalt vajadusele, mitte raha või teenete eest, kasutatavad.
Bakunin tegi oma teooria elluviimise esimese katse. Ta mängis olulist rolli Internatsionaalis, püüdis seda enda poole kallutada ja seisis oma sektsioonide tingimustetu autonoomia eest (vähemat sõltumist kesksest peanõukogust), kuid 1872.a. ta visati oma pooldajatega Internatsionaalist välja. Bakuninile ustavad Internatsionaali sektsioonid kogunesid 1872.a. rahvusvahelisele tööliste kongressile S.-Immere, kellele järgnesid hiljem veel mitmed sektsioonid. Nad moodustasid riigivastaste sotsialistide liidu, mis varsti kadu s . S e l l e l i i d u m õ n e d s e k t s i o o n i d , F e d e r a t i o n j u r a s s e e n n e ( « .@A:>9 D545@0F88» ) n i m e a l l , m ä n g i s i d ü p r i s m ä r k i m i s v ä ä r s e t r o l l i P r a n t s u s m a a l j a `v e i t s i s e n n e 1 8 8 0 - a a s t a i d . N e i s o l i j u h t i v a k s i s i k u k s P a u l B r u s s ( 4- @ >;J @CAAJ)
E i t a d e s t i n g i m u s t e t u l t k a a s a e g s e s r i i k l i k u s o r g a n i s a t s i o o n i s o s a l e m i s t , s e e f ö d e r a t s i o o n t u n n i s t a s v a i d t e g u d e p r o p a g a n d a t . K i i t n u d H e d e l i j a N o b i l i n g i ( 545;O 8 >18;8=30) p o o l t s o o r i t a t u d a t e n d a a t e , m õ i s t e t i B r u s s k a h e k s k u u k s v a n g i j a `v e i t s i s t v ä l j a s a a t m i s e l e . V i i m a s e k o l m e k ü mnendi kestel on peaegu kõigis Euroopa ja Ameerika riikides tekkinud ja ka varsti kadunud erinevad anarhistide grupid. Anarhistid võtsid kõigist rahva mässudest ja rahutustest silmapaistvalt osa. Nemad sooritasid rea mõrvu ja dünamiidi plahvatusi.
Sotsiaal-demokraadid pidasid nendega visa võitlust, mille eest anarhistid maksid kätte mõrvadega (sotsiaal-demokraat Salutz oli nende poolt tapetud C.-Halleneis 1887.a.) ja kus neil oli rohkem jõudu, seal nad jõudsid anarhistid eemale suruda.
Nõnda olid Saksam a a l a n a r h i s t i d ä ä r m i s e l t n õ r g a d , k u i g i s e a l o n m õ n e d a n a r h i s t l i k u d g r u p i d ( L a n d a u e r , H u m p i l o v i t s ? ) ( 0=40C5@J, C<?;>28GJ) , k e s a n d s i d a e g - a j a l t v ä l j a l e n d l e h t i .
A u s t r i a s p a i s t s i d a n a r h i s t i d s i l m a a a s t a t e l 1 8 7 0 - 1 8 8 0 . , o l l e s P e i k e r t i ( 59:5@B) j u h t i m i s e all, kuid nad olid sotsiaal-demokraatide poolt täiesti kõrvale surutud.
Inglismaal ja veitsis oli alati palju anarhiste, kuid nad olid eranditult peaegu kõik välismaalased.
Eriti tugev oli anarhism romaani maades: Prantsusmaal, Hispaanias ja eriti Itaalias, kus nad sooritasid atentaate ja kust nad sõitsid neid välismaale tegema (Karno mõrv 1894.a. Prantsusmaal, Kanovasi 1897.a. Hispaanias, Austria keisrinna 1898.a. veitsis ja palju teisi, mis olid itaallaste poolt sooritatud).
Tähtsaim kirjandus on toodud ära Georg Adleri poolt anarhistidest kirjutatud artiklis Handwörterbuch der Staatswenschaften (1. kd. 2, va. Jena, 1898). Tõsine anarhismi käsitlev raamat:
Zenker, Der Anarchismus (Jena, 1895).
Vt. P. Eltzbacher, Der Anarchismus (Berlin, 1901);
Kropotkin, The autobiography of a revolutionist (2 kd., London, 1899) ja
Kropotkin Georg Brandesi artikkel Viini Die Zeit (1899).
Saksamaa.
XIX saj esimesel poolel tunti Saksamaal sotsalistlike teooriate vastu vähe huvi. Alates 1830.aastatest algas saksa tööstuses tõus ja vabrikute tööliste keskel, kelle arv juba üksi Preisimaal 1840.aastate keskel oli küündinud poole miljonini ning algas liikumine. Sel ajal, kui kultuuri arengult maha jäänud Preisimaa Ida provintside töölised püüdsid oma olukorda parandada vihaste ja stiihiliste, kuid täiesti viljatute mässudega (Sileesia kangrute mäss 1844.a.), Saksamaa Lääne alade töölised, alates 1844.a. asutasid eneseharimise ühingud: need ühingud olid võimude poolt lubatud ja saavutasid üpris märkimisväärse arengu. Neist mõnedel oli üle tuhande liikme. Sotsialistlikud ideed leidsid neis soodsa pinnase. Üldiselt aga, sotsialistid tegutsesid käsikäes osaga radikaalsest kodanlusest. 1847.a. kui Londonis asutati Kommunistide liit, leidis see saksa tööliste eneseharimise ühingute hulgas märkimisväärse kaaskõla ja see kutsus Saksamaa linnades esile 30 liidu salaühingu tekkimise. Kommunistliku partei manifest leidis tööliste massides palava vastukaja, kuigi selle ideed, justkui ajalugu ennetavad, olid tööliste poolt halvasti mõistetud. Suured tööliste hulgad osalesid 1848.a. märtsirevolutsioonis. Revolutsioon andis sõna- ja koosolekute vabaduse, milline tuli kiiresti sotsialistlikule liikumisele kasuks. Juba 26. märtsil 1848.a. toimusid Berliinis suured rahvakoosolekud, millistel otsustati esitada järgmised nõudmised:
tööministeeriumi asutamine;
normaalne töötasu ja tööpäeva pikkus;
laste vabrikutes tööle võtmise keelamine;
masinate kasutusele võtu piiramine.
Need nõudmised kujutasid endast sotsialistide ja tsehhi organisatsioonide ühendatud nõudmisi. 6. aprillil 1848.a. asutati Berliinis Saksa töölisliit, mis kujutas endast algul Preisimaa ja hiljem kogu Saksamaa erinevate linnade kutseliste tööliste liitude föderatsiooni.
Liidu ülesanneteks olid:
1)igasugusel viisil vastastikuse abi osutamine, muuseas ka tarbiate- ja tootmiskooperatiivide asutamisega;
2)võitlus normaalse tööpäeva ja normaalse töötasu eest;
Liit eksisteeris kaks aastat, tehes propagandat ja püüdes samal ajal teostada oma esimest ülesannet, millisel ei olnud puhta sotsialismiga mingit pistmist. Lõpu eel oli selles 250 osakonda, millistes oli kokku mitukümmend tuhat liiget. Samal ajal tekkisid suurel hulgal ja arenesid uued puhtalt sotsialistlikud tööliste liidud, milliste hingestajateks olid K. Marx ja F. Engels. Nende peamiseks häälekandjaks oli Neue Rheinische Zeitung, millist anti välja Kölnis alates 1848.a. juunist. Kuid varsti saabunud üldine reaktsioon tegi sotsialismi edule lõpu. 1849.a. keelati Neue Rheinische Zeitung ära, 1850.a. pandi enamuses saksa riikides keelu alla saksa tööliste liit. 1851-52.a. viis Kölnis toimunud kommunistide kohtuprotsess saksa Kommunistide Liidu osakondade, millised olid 1850.a. jagunenud Schapperi (Karl, 1812-1870) ja Willich (August, 1810-1878, preisi ohvitser) organisatsiooni, mis püüdlesid viivitamatu revolutsioonini, kadumisele ning Marxi ja Engelsi organisatsiooniks, kes taotlesid kodanluse ja proletariaadi huvide täielikku vastandamist ning kes viivitamatusse revolutsiooni võimalikusesse ei uskunud. 1853.a. see Liit suleti lõplikult.
1852-60.a. ei ole Saksamaal märgata mingit märkimisväärset sotsialistlikku liikumist. Järgmised kümnendid olid saksa tööstuse ja proletariaadi erakordselt kiire kasvu aastad. 1860.a. alguseks tekkis neis sotsialistlik liikumine. Kõne, millise pidas Lassalle Berliinis tööliste koosolekul, Ueber den Zusammenhang der gegenwärtigen Geschichtsperiode mit der Idee des Arbeiterstandes (mis anti hiljem välja Arbeiterprogramm nime all Berliinis, 1862.a.) tõstis ta kohe esile kui tööliste sotsialistliku osa juhi. Kui viimaste hulgas tekkis Liipzigis saksa üleüldise tööliskongressi kokkukutsumise idee, siis selleks moodustatud keskkomitee pöördus Lassalle poole, et ta ütleks välja oma vaated töölisliikumise kohta. Lassalle vastas neile kirjas, mis tuntud, kui Avalik kiri komiteele, millisest sai justkui saksa sotsialistliku partei asutamiskiri (XVII, 365). Lassalle ideede järgi ja tema juhtimise all asutati Leipzigis 1863.a. (osakondadega kahes linnas) Ülesaksamaaline Töölisühing.
Ühingu põhikirja §1, oli kui Liidu eesmärk, ära toodud üleüldise ja
võrdse valimisõiguse kehtestamine, ühiskondliku arvamuse enese poole võitmise teel, kuid erandlikult rahumeelsetel ja seaduslikel teedel.
See Töölisühing oli sotsialistlik, nii nagu ta püüdles kapitalistliku tootmisviisi ühiskondliku tootmisviisiga asendamisele, oli demokraatlik, kuna püüdis riigi demokraatliku ümberkorraldamise poole, kuid see ei olnud sotsiaal-demokraatlik selle sõna kaasaegses mõttes, ja ei nimetanud end ka selliseks, sest et tööstus-assotsatsioonid, Lassalle plaani järgi, olid hulga lähemal Fourieri ja Cabbe jne. utopistlikele projektidele ((Kas ei ole moodsa aja üritusi kirjeldav sõna?KL.)), või äärmisel juhul Louis Blance töökodadele, kui meetmete süsteemile, millised korraldaksid tootmisviisid alusttpanevalt ümber, mis nimetatud Kommunistliku partei manifestis ja mis võeti hiljem Sotsiaal-demokraatliku partei programmi. Oli veel üks oluline Liidu ja sotsiaaldemokraatide suuna erinevus:
Sel ajal, kui viimased olid tingimusetult kosmopoliidid, olid lassalle“laste teoorias-õpetuses väga tugevad rahvuslikud püüdlused: kõigi sakslaste ühte tugevasse riiki ühendamine oli hetkel nende peamine reaalse poliitika nõue.
Sellgi poolest võib Töölisühingu asutamist pidada Saksamaa sotsialistliku partei alguseks. Lassalle agitatsioonil oli töölisklasile suur mõju ja see oli esimeseks kogu edasise liikumise tugevaks tõukeks. Kuid, selle asemel, et selles oleks 100 000 liiget, milisega arvestas Lassalle, oli kolme kuu pärast peale asutamist Ühingus vaid 900 liiget ja aasta pärast, siis kui Lassalle suri, 4610 liiget. Kuid peale aktiivsete (järgijate, maksu maksvate) liikmete, oli üpris palju poolehoidjaid. Peale Lassalle surma tekkis Ühingus auahnete ja ambitsioonikate isikute väiklane võitlus. Bernhard Becker ((1826-1882, saksa publitsist ja ajaloolane)), kes oli Lassalle poolt, tema testamendi põhjal, valitus Liidu esimeheks, konkureeris enam andekama, kuid veelgi vähem autoriteetsema Schweitzeriga ((Johann Baptist, 1883-1875, lassallistide juht Saksamaal, Ülesaksamaalise Töölisühingu juht)) ja mõlemite vastaseks oli ühingu hoolekandja, Lassalle tuntud eluseltsiline, krahvinna Hatzfeldt ((Sophie, 1805-1881, Lassalle sõber ja pooldaja)). Esimehed vahetusid üksteise järel, kuni 1867.a. valiti Scweitzer, kes püsis selles ametis kuni 1871.a. Kuid juba 1866.a. Hatzfeld koos oma pooldajatega eraldus oma pooldajatega ühingust ja moodustas eraldi töölisühingu, n.n. lassalle“aanlaste ühing naisliini pidi. See ühing hävines varsti, jätmata erilisi jälgi.
Enne valimisi Põhja Saksa Asutavasse riigipäeva esitasid lassalle“anlased järgmise programmi:
1)igasuguse föderatsiooni, igasuguse riikide liidu kaotamine; kõigi saksa rahvaste ühte riiklikku tervikusse ühendamine, milline võib anda saksa rahvale kuulsusrikka rahvusliku tuleviku: ühtsuse kaudu vabadusele;
2)üleüldine otsene ja võrdne valimisõigus ja salajane hääletamine;
3)miilits;
4)Lassalle printsiipidi järgi sotsiaalse küsimuse lahendamine tööliste vabade assotsatsioonide lubamise ja riikliku abi teel.
Asutavasse riigipäeva lassale“aalastel saada ei õnnestunud, kuid nad olid esimesel Põhja-saksa riigipäeval esindatud kahe saadikuga (nende hulgas Scweitzer); peale selle oli valitud üks esindaja lassale“laste ühing naisliini pidi (Foersterling, $ė @AB5@;8=3J) . S c w e i t z e r p i d i 1 8 7 1 . a . o m a T ö ö l i s ü h i n g u e s i m e h e k o h u s e d m a h a p a n e m a .
P a r a l l e e l s e l t l a s s a l l e “ a n l a s t e g a a r e n e s k a t e i n e , 1 8 6 3 . a . t e k k i n u d s o t s i a l i s t l i k p a r t e i , k u i s u u r a r v e r i n e v a i d p r o g r e s s i i v s e i d t ö ö l i s t e ü h e n d u s i ü h i n e s i d F r a n k f u r d i s - M a i n e ääres, ühte Saksa töölisühenduste ühingu. Selle komitee alalisteks liikmeteks olid tuntud radikaalne filosoof Lange ja progressist Max Hirsch ? ja noor treial August Bebel. Siiski, rahulolematus mänsesteri liberaalse partei printsiipidega hakkas iga aastaga selle ühenduse piires üha enam silma paistma. Eesotsas oli Bebel, kes oli Londonist 1848.a. tagasi tulnud revolutsionäär, Wilhelm Liebknechti ((1826-1900)) tugeva mõju all.
1848.a. valiti Bebel Ühingu esimeheks.
1866.a. esitas Bebel Kemnitsis, Progressiivsete tööliste kongressil programmi, mis ei olenud veel täielikult sotsialistlik, kuid mis läks sellegi poolest progressiivse partei printsiipidest kaugemale. Kui järgmisel aastal valiti Bebel selle programmi alusel esmalt asutavasse ja pärast Põhja-Saksa Liidu riigipäeva, siis ta nimetas end mitte mingisse parteisse kuuluvaks, samuti, nagu ta seltsimees Liebknecht.
1869.a. toimus tööliste kongress Eisenahis ? , millisele saatsid oma delegaate ka lassale“likud töölisorganisatsioonid. Seal asutati Sotsiaal-demokraatlik Töölispartei ja töötati välja selle programm, millise 5. punktis olid väljendatud partei teoreetilised põhiprintsiibid, aga 10. teises, selle praktilised nõudmised. Partei seadis oma ideaaliks vaba rahvariigi, tunnistas, et poliitiline vabadus on töölisklasside majandusliku vabastamise hädavajalikuks tingimuseks: seepärast ei ole sotsiaalne küsimus poliitilisest eraldamatu, selle lahendamine on tingitud viimase lahendamisest ja see on võimalik vaid demokraatlikus riigis. Töölisklasside vabastamise võitlus ei ole võitlus klassi privileegide ja eeliste eest, vaid ka võrdsete õigust ja võrdsete kohustuste eest ja igasuguse klassi ülemvõimu tühistamise eest. Programmi praktilised nõudmised olid peaegu kõik puhtalt poliitilised. Siia kuulusid üleüldine valimisõigus, referendum, miilits, kiriku riigist eraldamine, tulumaks jne. ja vaid mõne sõnaga öeldud: normaale tööpäeva sisseviimine, naiste töö piiramine ja laste töö ärakeelamine, ja veel: riiklik abi kooperatiividele ja ri i g i k r e d i i t v a b a d e l e t o o t m i s a s s o t s a t s i o o n i d e l e d e m o k r a a t l i k e g a r a n t i i d e t i n g i m u s e l . V i i m a n e p u n k t k u j u t a b e n d a s t l a s s a l e “ a l l a s t e l e j ä r g i a n d m i s t , k u i d s e e e i k u t s u n u d n e i d p a r t e i s s e a s t u m a s t : l a s s a l l e “ a l a s e d j a e i s e n a h l a s e d ( « M975=0EFK» ) j ä i d k a h e k s eraldi organisatsiooniks ja neil olid eraldi oma programmid. Saksamaa ühendamine andis mõlemale parteile avara tegevusvälja ja nad mõlemad hakkasid kiiresti arenema, kusjuures mõlemad puhtalt poliitilises suhtes. Peale 1868.a. alanud laiaulatuslikku streigiliikumisse suhtusid mõlemad parteid üpris leigelt.
Alguses olid lassalle“alased eespool (1871.a. said nad riigipäeva valimistel 72 000 häält 41 000 eisenahlaste vastu. 1874.a. nad said 180 000 häält 171 000 vastu.). Sellegi poolest oli parlamendis eisenahlaste hääl kõvem. Tollastes tingimustes ilmselge võimetus Lassalle peamist eesmärki valitsuse subsiidiume assotsatsioonidele pani lassalle“alased parlamendis abitusse seisu. Seepärast, peale Scweitzer poolt esimehe ameti maha panekut, mindi kiiresti eisenahlastega liitu. 1875.a. kutsusid viiamsed neid oma tavalisele igaaastasele kongressile või parteipäevale Gothas ja seal toimus kahe partei uue programmi alusel liitumine, vaatamata isegi sellele, et ta oli vaid eisenahlaste programmi edasiarendus ja mis kõrvaldas lassalle“alaste tööstusassotsatsioonidele riikliku abi nõudmise. Nii loobusid lassalle“alased täiesti oma programmi eripäradest ja liitusid lihtsalt Sotsiaal-demokraatliku tööliste parteiga.
Gotha programmi (vt.) teoreetiline osa kujutas endast lühikest, kuid partei selget sotsialistlike printsiipide esitust, kui oli eisenahlaste programmis, lähenedes printsiipidelt Kommunistliku partei manifestile. Siin räägiti,et töö on igasuguse rikkuse ja kultuuri allikas ja nii nagu tootlik töö on võimalik vaid ühiskonna olemasolul, siis sellele ühiskonnale kuulub kogu töö toodete kogum. Kaasaegses ühiskonnas on tootmisvahendid kapitalistide klassi monopoliks. Töö vabastamine nõuab nende muutmist ühiskonna omandiks. Töö vabastamine peab olema töölisklassi asjaks. Lähtudes neist printsiipidest, püüdleb Saksamaa sotsialialistlik töölispartei kõigi seaduslike vahenditega vaba riigi ja sotsialistliku ühiskonna loomisele, töötasu raudse seaduse mõju kaotamisle palgatöö süsteemi likviderimise teel jne. Sotsialistlik töölispartei, kuigi see tegutseb rahvuslikes piires, tunnistab töölisliikumise rahvusvahelist iseloomu. Programmi praktiline osa, säilitades kõik endised puhtalt poliitilised punktid, laiendab märkimisväärselt sotsiaalseid nõudmisi, mis on suunatud töölisklassi kaitsele. Nüüd on programmi võetud nõudmine tööliste elu ja tervist kaitsvate seaduste vastuvõtmiseks, tööliste elamute sanitaarne kontrollimine, tööliste poolt valitavad vabrikuinspektorid jne. Sotsiaal-demokraatlik partei arenes väga kiiresti, nagu see on märgatav järgmisest tabelist:
1871187418771878188118841887189018931898 TuhandetesValimistel saadud häälte arv.
Sama %.
Valitud saadikute arv.
113
2,9
2
351
6,7
10
493
9,1
13
437
7,5
9
311
6,1
13
549
9,7
24
763
10,1
11
1427
19,7
35
1786
23,2
44
2107
27,1
56
Uskudes erakordselt oma jõudu ja tuginedes Marxi poolt kujundatud ühiskondliku arengu skeemile, saksa sotsiaal-demokraatia ootas oma täielikku võitu, s.t. sotsialistlikku revolutsiooni kõige lähemas tulevikus. Oli juhtumeid, mil töölisel keeldusid ametühingute loomisest, sest ei soovinud raisata oma jõude praktilisele tööle, kuna seda oli tarvis kulutada poliitilises võitluses, milline kahe-kolme aasta pärast annaks kõigile nende nõudmistele täieliku võidu. Vaatamata sellele, et elu tõi iga päev pettumusi, säilis selline usk partei tulistes peades kuni XIX sajandi lõpuni.
Engels ennustas 1891.a., et täielik sotsialistlik p ö ö r e t o i m u b m ä r t s i r e v o l u t s i o o n i j u u b e l i k s , s t . 1 8 9 8 . a . ( ( 5 0 a . ) ) , a g a j u b a j ä r g m i s e l a a s t a l m ä ä r a s p a r t e i v õ i d u t ä h t a j a k s 1 0 a a s t a t . S a m a l a a s t a l r ä ä k i s B e b e l , e t s u u r :;0445@040GJ s a a b u b v a r e m , k u i t e d a o o d a t a k s e j a e t v a i d v ä h e s e d s e l l e s s a a l i s ( p a r teipäeval viibivad) ei näe seda oma silmadega. Sõltudes sellisest usust, ei läinud partei mingitele kompromissidele. Ta oli revolutsiooniline selle sõna täielikus mõttes. Võitlusviiside legaalsuse taotlus ei ole sellega põrmugi vastuolus, sest et partei, paljude oma liidrite Libknehti, Bebeli jt. kinnitusel taotles seda sellepärast, et pidas seaduslikkust progressiivsele liikumisele hulga kasulikumaks, kui reaktsioonilistele jõududele, ja et viimased pöörduvad vägivalla kasutamise poole enam tahtlikult, kui esimese pooldajad. See oli revolutsiooniline selle pärast, et otsustavalt ei uskunud sellesse võimalusse, et rahva olukorra tõsine parandamine oleks eraomandi printsiibi säilitamisel võimalik. Kõik praktilised reformid, millised ta, siiski, väga palavalt ja visalt kaitses, olid tema silmis haledaks poolikuks abinõuks, pigem agitatsiooni vahendiks, kui praktiliselt tõsiseks asjaks. Meie saadikud ei pea rääkima riigipäevale, vaid üle riigipäeva pea rahvale, rääkis Libkneht. 1887.a. parteipäeval Bebel väljendas sel põhjusel rõõmu, et vaatamata sotsiaaldemokraatliku partei kasvule riigis, selle esindajate arv riigipäeval vähenes märgatavalt, kuna sellega ta väldib kiusatust ajada parlamendis riigi asju.
Üldiselt, sotsiaal-demokraatia unistas võimu võtmisest. Kui proletariaat kehtestab diktatuuri, siis on tal kerge dekreteerida meetmeid, millised muudavad kapitalistliku riigi kiiresti sotsialistlikuks ühiskonnaks. Sarnase partei kiire kasv tekitas hirmu teistes sotsialistlikes parteides ja valitsuses. Juba varsti peale Saksa keisririigi asutamist andis Elsass-Lotringi ühendamise, kui jämeda vägivalla akti vastane agitatsioon, valitsusele põhjuse algatada riigi reetmise kohtuprotsess. Leipzigi vandemeeste kohus mõistis Bebelile ja Libknehtile kaks aastat vangistust. Alates 1874.a. hakati Preisimaal, erinevatel põhjendustel, sulgema erinevaid sotsialistlikke ühendusi. Kaks Hedeli ja Noblingi ( 545;O 8 >18;8=30) k a l l a l e t u n g i 1 8 7 8 . a . W i l h e l m I , a n d s i d B i s m a r c k i l e a l u s e e s i t a d a r i i g i p ä e v a s o t s i a a l d e m o k r a a t i a ü l d o h t l i k e p ü ü d l u s e v a s t a s e s e a d u s e e e l n õ u . S e e s e a d u s v õ e t i v a s t u k a h e k s a a s t a k s j a s e d a p i k e n d a t i h i l j e m s ü s t e m a a t i l i s e l t k u n i 1 8 9 0 . a . S elle seadusega keelati ära ühingud, koosolekud, ajalehed ja üldse kirjandusteosed, millistes ilmnes sotsiaal-demokraatlik, sotsialistlikud või kommunistlikud taotlused. Keelati ka sellistel eesmärkidel kogunemine. Erandlikel juhtudel võis administratsioon viia siisse väikese piiramisseisukorra, millise puhul kasutati ühiskondliku rahu ohustavate isikute administratiivse väljasaatmise õigust. See seadus purustas kogu sotsiaal-demokraatliku organisatsiooni ja hävitas sotsiaal-demokraatliku ajakirjanduse, mida oli 47 ajalehte 150 000 tellijaga. Esimestel aastatel saadeti suurtest linnadest välja 900 isikut. 10 aasta kestel keelati Saksamaal ära 1299 trükist, peale lendlehtede, suleti palju assotsatsioone ja ühinguid. Ligikaudu samal ajal asus Bissmarck sotsiaalse poliitika ajamise teele, püüdes mõnede tööliste kasuks tehtud reformidega neid eksisteeriva riigiga lepitada. Kuid nii esimene kui teine sotsiaal-demokraatiaga võitlusviis ei lõppenud valitsuse eduga. Sotsiaal-demokraatlik organisatsioon kolis välismaale, partei trükiseid anti välja veitsis, siis Londonis ja toodi märkimisväärsel hulgal salakaubana Saksamaale.Parteipäevad hakkasid kokku tulema välismaal, kuigi mitte enam endise regulaarsusega (sotsialistide vastase seaduse kehtimise ajal oli neid kolm:1880.a. Videnis, veitsis, 1883.a. Kopenhaagenis ja 1887.a. Saint-Gallenis). Mis aga puudutab valitsuse sotsiaalpoliitikat, siis töörahvas suhtus sellesse umbusuga. Esimesel välismaal toimunud parteipäeval kustutati Gotha programmist sõna seaduslike ja partei pidas endal olevat õiguse võidelda ka ebaseaduslike meetoditega.
1878.a. sotsiaal-demokraatidele antud häälte arv, kahe kallaletungi tõttu, langes mõnevõrra. 1881.a. ta langes veelgi, tänu sotsialistide seadusele, kuid peale 1881.a. partei võttis end kokku ja häälte arv kasvas endises tõusus.
Kuid, juba 1887.a. Engels kurtis, et nende hulka on imbunud väikekodanlikud elemendid, kes andsid end tunda alates 1884.a., isegi riigipäeva saadikute hulgas, moodustades partei mõõduka tiiva.
Kuid tõesti, 1885.a. esitas Bismarck parlamendile riiklike subsiidiumite andmise mõnedele laevafirmadele, millised vedasid Saksa kaupu mitte-euroopa maade vahel. See meede võeti vürst Bismarcki koloniaalpoliitika raames. Kuid ta oli partei kõigi teiste põhiprintsiipide vastu. Sellegi poolest sõltus otsuse vastuvõtmisest paljude Hamburgi laevatehastes töötavate tööliste töötasu ja mõned partei saadikud ei hääletanud selle otsuse vastu. See oli esimene kord (ja senini ainus), kui erimeelsus parteis läks riigipäevas partei distlipliini eitamisele. 1884.a., kui ilmus partei mõõdukas tiib, st. sotsialistide seaduse kõige karmimal ajal oli selle tõestuseks, et mitte ainult see seadus ei revolutsioneerinud parteid, mitte ükski keeld ei muutnud parteid mõõdukamaks, vaid terve rida hulga sügavamaid põhjuseid.
Tõesti, 1880.aastate kestel kujunes Saksamaast välja koloniaalriik koos ülisuure ülemaailmse kaubandusega ja XIX saj viimasel kümnendil ta hakkas Inglismaad maailmaturust kõrvale tõrjuma. Saksamaa rikkuse kasv ja järkjärguline maailmaturu hõivamine oli eelkõige kasulik saksa kodanlusele, kuid vaieldamatult langes mingi osa töölistele. Osa töölisi muutusid Saksamaa sõjalise ning koloniaalse võimsuse kasvust huvitatuks ja see peegeldus nende meeleolul.
Osadel töölistel ilmus arusaam, et vaatamata klassihuvide vastandlikkusele, on olemas saksa töölisklassil ja kodanlusel ühiseid huvisid, mis ühendavad selle kui teise tema liikme ühtseks riiklikuks ühikuks mõnede ühishuvidega, mis on vastupidised teiste riiklike üksuste huvidele. Nähtavasti, sellise arusaamise tekkimisega valitsevate klasside juures on seletatav Bismarcki karmi rezimi juurest üleminek enam leebema Kaprivi reziimile, hulga sallivama sotsiaaldemokraatiasse suhtumise juurde nii valitsuse kui mõnede kodanlike parteide (eriti rahvapartei, vähemal määral vabamõtleja) poolt Ja täpsemalt 1890.a. antisotsialistliku seaduse tühistamisega. Viimane meede pani partei teiste parteiga võrdsesse legaalsesse seisundisse.
Partei organiseeriti endisel kujul.Parteipäevad hakkasid kogunema regulaarselt igal aastal. Efurti parteipäeval töötati välja uus programm, milline, sisuliselt, oli vaid endise, Gotha programmi edasiarendus ja väljendas partei endiseid kuid enam revolutsioonilisemaid veendumusi. Programmi teoreetiline osa arendas üksikasjalikult Marxi ideed alalisest kapitalide konsentreerumisest, üha väheneva kapitalistide grupi ja üha suureneva proletaarlaste hulga vahelise kuristiku sügavnemisega. Sellest tehti järeldus üha vältimatumaks muutuvast hirmsast sotsiaalsest kataklüsmist.
Partei programm kinnitas endise kindlusega, et töölisklassi vabastamise asi saab olla vaid töölisklassi enese asi. Sellegi poolest, soovides säilitada ideaalset hetke praktilisega, tõstatas partei programm rea praktilisi nõudmisi, milliseid võinuks praeguses riigis saavutada. Üldjoontes kujutasid need Gotha programmi nõudmiste kordust. Selle demograatliku programmiga oli kooskõlas ka partei organisatsioon, milline seati sisse 1890.a. Halle kongressil.
Partei on organiseeritud alt üles.
Partei liikmeks loetakse igaüks, kes tunnistab selle programmis sätestatud põhiprintsiipe ja toetab jõudumööda parteid. Isegi kohustuslikku sissemakset ei olnud kehtestatud. Kõik partei liikmed valivad Saksamaa üksikutes valimisringkondades avalikel koosolekutel usaldusisikud, kes moodustavad antud ringkonnas partei büroo. Need bürood koguvad liikmemakse, juhivad ringkonnas partei asju ja peavad teistega ja keskjuhatusega sidet.
Sellistel lahtistel koosolekutel valitakse ka parteipärva, mitte üle 3 igast ringkonnast, saadikud. Parteipäev koguneb igal aastal erinevates kohtades ja on kui partei parlament. Sellel arutatakse teoreetilisi ja praktilisi küsimusi, sellel valitakse partei 12 liikmest koosnev juhatus. Delegaatide valimistel timub samasugune võitlus sotsiaal-demokraatliku partei erinevate fraktsioonide vahel, nagu parlamendi valimistel teostavad erinevad parteid. Delegaadid saabuvad parteipäevale tihti mingite küsimuste tõstatamise ning ühe või teise otsuse poolt-vastu hääletamise ülesandega. Iga parteipäev kannab ilmset märki eelnenud sotsiaal-demokraatide koosolekutel arutatust. Juhid asuvad sellisel viisil vahetus kokkupuutes kogu partei massiga.
Vaatamata oma 1891.a.programmi revolutsioonilisusele, mis justkui tunnistab seda, et partei ei oma minevikulubadustest ei loobu, kuid tegelikkuses on partei nägu peale 1890.a. algusest märgatavalt muutunud. Sel-samal Efruti parteipäeval, millisel oli töötatud välja uus programm, arutati n.n. uue taktika küsimust, mis oli esitatud deputaat Folmari ? (Voll m a r , $>;J<0@><J) p o o l t . V i i m a n e t õ e s t a s , e t M a r x i p o o l t t ä h e l d a t u d p r o t s e s s t o i m u b t e g e l i k k u s e s m õ n e v õ r r a t e i s i t i j a i g a l j u h u l h u l g a a e g l a s e m a l t , k u i a r v a s M a r x , n i i e t s p e k u l e e r i m i s e l s u u r e :;0445@040GJ e i o l e m i n g i l j u h u l a l u s t . P r a e g u e l a v p õ l v k o n d e i ela sotsialistliku riigi tekkimiseni, kuid 8- tunnise tööpäevani ta võib ära elada. Seda silmas pidades peab oma jõud suunama praktiliste ülesannete lahendamisele. Vabriku seadustiku jne. avardamisele. Kui valitsus, Wilhelmi II isikus, tuleb vastu mõnedele tööliste nõudmistele, siis ei ole mingit põhjust seda kohe tagasi lükata. Ei tohiks unustada ka seda, et Saksamaal on rahvuslikud ülesanded ja kui kolmikliit kaitseb rahu, siis on alust ka selle kaitsmiseks. Folmari taktikat arutati parteipäeval väga tõsi s e l t . T e i s e s t k ü l j e s t m õ i s t e t i h u k k a j a v i s a t i i s e g i p a r t e i s t v ä l j a m õ n e d n o o r e d ( A . A u e r b a c h , W e r n e r - . C5@10EJ, 5@=5@J) , k e s m o o d u s t a s i d h i l j e m s õ l t u m a t u t e s o t s i a l i s t i d e p a r t e i , k e s r ü n d a s i d r e v o l u t s i o o n i l i s e v a i m u a l a n e m i s e l e , m i l l i n e v ä l j e n d u s keskendumisele parlamenditööle. Sõltumatute partei langes hiljem isegi poliitilise tegevuse eitamiseni, milline lähendas nad anarhistidele. Umbes 1895.a. see partei kadus, jätmata enesest märgatavat jälge. Siiski, igal uuel parteipäeval kostsid üha valjemini eelmainitud printsiipe kaitsvate inimeste hääled.
1890.a. teisel poolel esines Sippel ( (8??5;J) o m a i d e d e p r o p a g a n d a g a , e t s o t s i a a l - d e m o k r a a t i a , k o g u o m a a n t i p a a t j a j u u r e s s o v i n i s m i j a m i l i t a r i s m i v a s t u e i o m a p õ h j u s t j ä t t a S a k s a m a a k e h v e m i n i r e l v a s t a t u k s j a ü l d s e n õ r g e m a k s , k u i t e i s e d E u r o o p a r i i g i d . M e i e r a h v a s e i t ä n a m e i d , r ä ä k i s t a , k u i , tänu meie keeldumisele assigneerida krediite uutele kahuritele, kui märkimisväärne hulk meie sõdureid hukkub Venemaa märkimisväärselt parema suurtükiväe tules.
Lõpuks anti 1899.a. välja ühe partei silmapaistva teoreetiku ja publitsisti Ed. Bernsteini ( -4. 5@=HB58=) r a a m a t ( D i e V o r a u s s e t z u n g e n d e r S o c i a l i s m u s u n d d i e A u f g a b e d e n d e r S o c i a l d e m o k r a t i e , S t u t t g a r t . S e l l e l e v a s t a s K . K a u t s k y r a a m a t u s B e r n s t e i n u . d a s s o c i a l d e m o k r a t i s c h e P r o g r a m m , S t u t t g a r t , 1 8 9 9 . , j a R o s a L u x e m b u r g , R e f o r m o d e r R e v o l u t i on Leipzig, 1899., millistes oli toodud ära uued autorite poolt parteile pakutavad põhimõtted.
Bernsteini teooria teoreetiline osa oli esitatud üpris negatiivses marksismi kriitika vormis ja sellest kriitikast olid tehtud praktilised järeldused. Bernstein eitab täielikult Marxi dialektilist meetodit. Ta tõestab statistiliselt, et kapitalide konsentreerumise protsessi üldsegi ei toimu, kuristik rikaste ja vaeste vahel ei süvene, vaid tasaneb järkjärgult, kuigi erakordselt aeglaselt. Sotsialism võib võita, järelikult mitte kataklüsmi, vaid aeglaste osaliste reformide kaudu. Kõik, mis suurendab töötaja osa, mis saadud tema tööproduktist, on samm sellel ekspropeerijate ekspropeerimise teel, millise poole sotsialistid püüdlevad, oodates seda ootamatust pöördest.
Munipsipaliseerimine, eriti suures mahus, on teostatav Inglismaal, :>=>: ( k o n k a , h o b u t r a m m ) , g a a s i j a v e e g a v a r u s t a m i n e j n e . , o n s a m u t i s a m m s o t s i a l i s e e r u m i s e t e e l . L ü k a n u d s e l l i s e l v i i s i l u m b e r m a s s i d e v a e s u m i s e t e o o r i a ( V e r e l e n g u n g s t h e o r i e ) , a s e n d a s B e r s t e i n k a k a t a k l ü s m i t e o o r i a ( Z u s a m m e n b r u c h s t h e o r i e ) , B r e n s t e i n a s e ndas ned teooriad kapitalistliku ühiskonna aeglase ja järkjärgulise sotsialistlikuks ühiskonnaks muutumise teooriaga. Küsimusele, mis sotsiaal-demokraatliku programmi teoreetilisest osast Bernstein säilitab, vastas ta Vorwärts avaldatud kirjas, et kõigist 6. programmi teoreetilisest punktist ta säilitab vaid kuuenda ja sedagi peale sõnade töölisklassi vabastamine peab olema vaid töölisklassi asjaks asendamisel peamiselt töölisklassi poolt.
Bernsteini arvates ei ole alust pidada sotsiaaldemokraatiat kodanlike parteide vastandiks. Vastupidi, kogu kodanluse ja proletariaadi vaheliste klassihuvide vastandlikkuse juures, äärmisel juhul, käesoleval ajal, on kokkupuute punktid. Proletariaadil ei ole isamaad, räägiti Kommunistliku partei manifestis, kuid see tees võis olla õige õigusetu, 40.aastate ühiskondlikust elust tõrjutud töölisklassi suhtes, kuid praegu, vaatamata rahvaste üksteisele lähenemisele, on see kaotanud suurema osa oma tähendusest ja hakkab seda üha enam kaotama sel määral, mil tööline, tänu sotsiaal-demokraatia mõjule, hakkab proletariaadist muutuma kodanikuks. Tööline, kes on võrdõiguslik valija riigis ja kogukonnas, aga selle tõttu ka rahva üldise rikkuse kaasvaldajaks, tööline, kelle lapsi kasvatab kogukond, kelle tervist kaitseb seesama, kelle õiguste eest see seisab, juba omab isamaad, lakkamata selle pärast olemast maailmakodanik. Rahvuse täielik kaotamine on unistus ja seejuures inetu
. Sotsiaaldemokraatia ei saa suhtuda ükskõikselt sellesse, et saksa rahvus, milline on kõvasti töötanud inimkonna kultuurse arengu kasuks, oleks siis rahvaste nõukogust välja visatud. Lähtudes sarnastest kaalutlustest, kaitseb Bernstein koloniaalsüsteemi, kui kultuuri levitamist väljaspool Euroopat asuvatesse riikidesse ja nõuab, et sotsiaal-demokraatia loobuks oma tingimusetult eitavast suhtumisest kõigisse valitsuse sõjalistesse nõudmistesse. Sotsiaal-demokraatia mõju muutub hulga tugevamaks, kui ta leiab endas mehisust emantsipeerumiseks fraaside mõjust ja muutub avalikult selleks, milline ta on juba tegelikkuses demokraatlik-sotsialistlikuks reformiparteiks.
Bernsteini teooria jaotas kogu partei kaheks tiivaks mõõdukateks või bronsteinlasteks ja revolutsiooniliseks.
Viimase eesotsas asus partei peamine teoreetik (peale Engelsi surma) K. Kautsky ja tema vanad kaasvõitlejad Bebel, Libkneht, Singer ( 8=35@J) .
E s i m e s t e g a l i i t u s i d F o l m a r , A u e r , n o o r , k u i d v ä g a a n d e k a s p a r t e i t e g e l a n e W o l f g a n g H e i n e , D a v i d , K o n r a d S m i t h , S i p p e l j n e ( >;JD30=3J 59=5, 0284J, >=@04J, (<84BJ, (8??5;J) . M u i d e , n i i m õ õ d u k a t e k u i ä ä r m u s l a s t e h u l g a s p u u d u b ü k s m e e l . B e r n s t e i n l a s t e h u l g a s S i p p e l , n ä i t e k s k a i t s t e s r e g u l a a r a r m e e d , o n m i i l i t s a v a s t u j a o n s a m u t i v a l m i s p r o t e k t s i o n i s m i t o e t a m a , k u i d s a m a s e i o l e n õ u s t e i s t e B e r n s t e i n i t e o o r i a p u n k t i d e g a . E l m ( -J;<J) , s u h t u b v a e n u l i k u l t B e r n s t e i n i r e f o r m i d e j a r e v o l u t s i o o n i t e o o r i a s s e , o n i k k a g i e r i l i s e v o o l u e s i n d a j a k s .
K a ä ä r m u s l a s t e h u l g a s v õ i b v ä l j a t u u a v o o l u , m i l l i s e e e s o t s a s s e i s a b P a r v u s , R o z a , L u k s e m b u r g j a K l a r a T z e t k i n ( ;0@0 &5B:8=J) , k e s u s u v a d k õ i g e l ä h e m a s t u l a v i k u s b a r r i k a a d i r e v o l u t s i o o n i .
B r o n s t e i n i t e o o r i a k u tsus esile palavaid debatte kahel parteipäeval, Stuttgarti (1898) ja Hannoveris (1899), millised lõppesid mitte täielikult üheselt mõistetava otsusega, milline oli esitatud Bebeli poolt, kuid formuleeritud nii umbmääraselt, et sellega oli ka Bernstein nõus.
Otsustati, et sotsiaal-demokraatlikul parteil ei ole alust muuta nime, taktikat, ega ka programmi. Sippeli ettekuulutus mõisteti hukka. Peale eelmainitute kutsusid viimase kümnendi kestel teised küsimused, nii taktikalised, kui printsipiaalsed esile tuliseid vaidlusi ja jaotasid partei erinevateks fraktsioonideks, mõnikord kõige värdjalikumal moel. Esimeste hulka kuulus küsimus sotsiaaldemokraatia osast Preisimaa maapäeva valimistel. Kuni viimase ajani on sotsiaaldemokraatia sellest loobunud, pidades isegi ühe sotsiaaldemokraadi maapäevale saatmist võimatuks, kuna valimiste süsteemis kehtib varanduslik tsensus ja valimistel osalemist mingi teise partei toetamiseks peetakse partei printsiipide rikkumiseks.
Kogu Bernsteinlik partei tiib ja temasse vaenulikult suhtuv Bebel, Kautsky ja isegi Parvus, hääletasid, siiski, taktika muutmise poolt ja 1898.a. sotsiaal-demokraatia, Stuttgarti kongressi otuste alusel, osales esmakordselt Preisi maapäeva valimistel ja toetas sinna saamiseks vabameelseid parteisid, konservatiivide ja rahvus-liberaalide arvel. Maine parteipäeval, septembris 1900.a. tõstatati küsimus uuesti ja võeti vastu veelgi resoluutsem otsus: Sotsiaal-demokraadid peavad osalema Preisimaa ja Saksoonia maapäevade valimistel. Frankfurti (1894) ja Bres l a v l i ( 1 8 9 5 ) k o n g r e s s i d e l t õ s t a t a t i v e e l ü k s t õ s i s e l t p r i n t s i p i a a l n e k ü s i m u s , a g a n i m e l t a g r a a r k ü s i m u s . B e b e l , L i b k n e h t , S e n l a n k ( (5=;0=:J) , D a v i d , F o l m a r t õ e s t a s i d , e t s o t s i a a l - d e m o k r a a t l i k p a r t e i e i p e a o l e m a s p e t s i a a l s e l t t ö ö s t u s t ö ö l i s t e p a r t e i . T a p e a ks olema kõigi varatute partei. Tunnistades, et talurahvas, kui ühiskondlik klass, hukub, ta, siiski, lähtudes sellest printsiibist, peab minema temale appi, kuigi palliatiivide (ajutiste lahenduste), nagu näiteks odava krediidi andmisega jne., abil. Esitatud agraarprogramm aga, siiski, oli tagasi lükatud (vastu esinesid Kautsky ja Singer) ülekaaluka häälteenamusega.
Erimeelsused ei ole kaugeltki alati isiklike veendumuste või vaadete erimeelsused. Selle taga on enamikjuhtudel selle rahvamassi keskel, milline kujutab endast sotsiaal-demokraatliku partei armee, erinevate gruppide huvide vastuolud. Nii on saksoonia sotsiaal-demokraadid, kes on värvatud peamiselt mäetööstuse piirkondades, on kõige äärmuslikemate teooriate pooldajad ja tingimusetult talurahvaga liidu vastu. Bavaarias aga, kus töölisklass ei ole sellel määral maast eemaldunud, sotsiaal-demokraadid sümpatiseerivad mõõdukale poliitikale ja agraarprogrammile. Hamburg, kui linn, kes elab maailma kaubandusest, on juba ammusest ajast mõõduka tegutsemise keskuseks, kuid sellegi poolest on ta agraarprogrammile vaenulik jne. Kuid sellegi poolest ei ole partei ühtsus senini rikutud. Lõhenemine oleks ühtmoodi, nii vasakule kui paremale tiivale, ebasoodne.
1890. aastate kestel parteide kasvutempo aeglustus märgatavalt, nagu see on näha nende poolt antud häälte arvust. Kaugeltki mitte kõik tööstustöölised ei hääleta tema poolt (Kautsky vastupidine arvestus tema Brensteini vastases raamatus põhineb ilmselgel statistilisel arusaamatuses). Kuid siiski, nii nagu näitavad 1899.a. valimised Bavaaria ka Badeni maapäeva (mis põhinevad varanduslikul tsensusel), kaastunne sotsiaal-demokraatiale kasvab keskmisel jõukate inimeste kihtide hulgas, mis on vaieldamatult seletatav selle suure mõõdukusega. Peale riigipäeva, omab sotsiaal-demokraatia pooldajaid samuti kõigis maapäevades (erandi moodustab Preisimaa) ja neist mõnedes (Bavaarias) nad mängivad üpris olulist rolli. Erinevate linnade duumades (näiteks Berliinis) on samuti sotsiaaldemokraadid, vaatamata selle valimiste süsteemis kehtivale varanduslikule tsensusele. Nad võitlevad seal energiliselt, kuid üpris tulemusteta, munipsipaalsotsialismi eest, kuid on saavutanud märgatavaid tulemusi koolide demokratiseerimise ning parandamise ja ka linna heakorra jne. alal.
Kirjandust on väga palju.
Bibliograafilised viited on ülalpool ära toodud. Teoreetilisi töid vaata mõiste sotsialism alt. Tähtsamateks töödeks, millised määratlevad partei praktilist programmi, peale nende, millised on tekstis ära toodud, on järgmised:
Kõik Marxi teosed (praktiliselt on tähtis tema artikkel: Zur Kritik des socialdemokratischen Parteiprogramms, Neue Zeit, 1891, Nr.18), samuti Engelsi, Lassalle ja paljud Kautsky tööd, eriti: Das Erfurter Programm (Stuttkart, 1892);
Bebel, Unsere Ziele (1869, 10 va. Berlin, 1895);
Vollmar,Die nächsten Aufgaben der Socialdemokratie (München, 1891);
Vollmar, Ueber den Staatssocialismus (München, 1891).
Bernsteini raamat on toodud ära vene kirjanduses « 5AB=8:5 2@>?K» 8 « CAA:. >30BAB25» ( 1 8 9 9 ) ;
K a u t s k y , A g r a r f r a g e ( S t u t t g a r t , 1 8 9 9 ) , o n k a k s v e n e k e e l s e t t õ l g e t , H a r k o v , 1 9 0 0 j a S P , , 1 9 0 0 ; , k u i d m õ l e m a d o n e b a t ä i e l i k u d ) .
V a s t u p i d i s e i d v a a t e i d e s i t a b :
H e l d , D i e A g r a r i s c h e n F r a g e n ( B e r l i n , 1 8 9 9 ; s e l l e s t o n s a m u t i k a k s v e n e k e e l s e t t õ l g e t M j a S P b , 1 9 0 0 , m õ n i n g a t e l ü h e n d u s t e g a ) .
K a u t s k y r a a m a t u k o h t a v a a t a . B u l a v k o v i a r t . « 0G0;5» ( 1 8 9 9 , ! 1 - 3 ) .
O l u l i s t t ä h t s u s t o m a b s o t s i a a l - d e m o k r a a t l i k u l e p a r t e i l j ä r s u l t v a e n u l i k u s t v a a t e v i n k l i s t s õ l t m a t u t e s o t sialistide (kes eitavad parlamentarismi ja igasuguseid kompromisse praeguse riigiga):
Domela Nieuwenhuis, Lesocialisme en danger (Pariis, 1897), sellest väljavõte, millisel on iseseisev tähendus : Die verschiedenen Strömungen in der deutschen Socialdemokratie, Berliin, 1892);
Domela Nieuwenhuis, Le debacle du marxisme (Humanite Nouvelle, 1900, 6.);
Domela Nieuwenhuis, La social-democratie allemande au congres de Stuttgart (L“Humanite Nouvelle, 1899, Nr:4).
Sõltumatute sotsialistide vaatevinkli s t o n k i r j u t a t u d :
H a n s M ü l l e r , D e r K l a s s e n k a m p f i n d e r d e u t s c h e n S o c i a l d e m o k r a t i e ( Z ü r i c h ) ;
W a g n e r , D a s n e u e s o c i a l d e m o k r a t i s c h e s P r o g r a m m ( B e r l i i n , 1 8 9 2 ) ;
0A0@8:J, « $8;>A>DA:8O 8 A>F8>;>38G5A:8O >A=>20=8O <0@:A87<0» ( ?5@52. 8:>;0520, . , 1 9 0 0 ) .
Tähtsaimateks partei ajalugu puudutavateks materjalideks on selle parteipäevade protokollid, kuid mis on ebatäielikud ja kujutavad endast suurt bibliograafilist haruldust:
Protokoll des Kongresses zu Wyden, 1880;
zu Kopenhagen 1883, zu St-Gallen, 1887.a.
Kuid on ka täielikke ja müügil olevaid parteipäevade protokolle (Berliin 1890 jne.), samuti ka Bavaaria sotsiaal-demokraatide parteipäevade protokollid.
Kõik partei programmid on trükitud ära:
Specht, Die Reichstagswahlen von 1867-97 (Berliin, 1898).
Varasema ajaloo uurimiseks on olulised:
Engels, Enthüllungen über den Kommunistenprozess (1887);
Engels,Der Leipziger Hochverratsprozess (Leipzig, 1872;
Uus väljaanne, Libknehti eessõnaga, Berliin 1894);
Partei tähtsaim ajaleht on: Vorwärts, Berliinis alates 1890.a.
Partei ajakirjad: Die Neue Zeit, ilmub igal nädalal Stuttgartis, Kautsky toimetamisel ja Bernsteini alalisel osalemisel;
alates 1883.a. Der socialische Akademiker, mis nimetati hiljem ümber Socialistische Monatshefte , ilmus Berliinis
Mõlemad ajakirjad kujutavad endast parteile muret tekitavate erinevate küsimuste väljaselgitamise areeni (viimasel ajal on spetsialiseerutud üliõpilaselu puudutavatele küsimustele) ja seepärast lubavad oma lehekülgedele erineva varjundi sotsialistide kirjutisi. Kuid alates 1899.a. ja peale 1900.a. st. kui Bernstein Neue Zeit kaastööliste hulgast lahkus, , muutus see ajakiri üha enam ja enam ortotokslikuk sotsiaal-demokraatia ajakirjaks. Teine aga muutus sotsiaal-demokraatia kriitilise suuna häälekandjaks.
Saksa sotsiaal-demokraatiat puudutavast kirjandusest on olulised veel tööd, mis kirjutatud ortotokse sotsiaal-demokraatia vaatenurgast:
Fr. Mehring, Gesch d. Deutschen Sicial-demokratie, Stuttgart, 1897-98), millise teeb väärtuslikuks materjali mahult, kuid vähese kriitikaga, kujutades endast üht elevat ülistust. Ei ole kaotanud oma väärtust Fr. Mehringu poolt 1877.a., kui ta oli veel sotsiaal-demokraat, välja antud raamat, mis on kirjutatud sellele parteile vaenulikult saksa progressistid e v a a t e p u n k t i s t : D i e d e u t s c h e S o c i a l d e m o c r a t i e 3 v a . , B r e m e n , 1 8 7 9 ) ( S e l l e r a a m a t u s i s u o n t o o d u d ä r a « 5AB=8:5 2@>?K» , 1 8 7 9 , ! 1 . ) ,
P õ h j a l i k p a r t e i a j a l u g u o n t o o d u d ä r a :
@>:>?>28G, « 01>G55 42865=85 =0 0?045» ( B. 1 . , !1. , 1 8 9 9 ) ;
R u s s e l , G e r m a n socialdemocraty (London, 1896).
Varasema ajaloo perioodi uurimiseks vaata Bernsteini eessõna Lassalle tööde kogumikus;
Held, Die deutsche Arbeiterpresse des Gegenwart (Leipzig, 1873);
Sombart, Socialismus und die Sociale Bewegung im XIX Jahr, 3 va. 1900; Venekeelne tõlge 2 va. on: #>;;5A0, « 'C45A=K9 25:J» !1. , 1 9 0 0 ) ;
P . S i n g e r , L “ a c t i o n s o c i a l i s t e a u c o n s e i l m u n i c i p a l d e B e r l i n ( M o u v e m e n t s o c i a l i s t e , 1 9 0 0 , N r : 2 6 ) ;
A d . B r a u n , L “ o r g a n i s a t i o n d e l a d e m o c r a t i e s o c . A l l e m a n d e ( i b . , 1 9 0 0 , N r : 2 8 ) ;
S c h m ö l e , D i e s o c i a l d e m o k r a t i s c h . Gewerkschaften in Deutschland (Jena, 1896-98).
Saksamaa poliitiliste parteide ülevaade sotsiaal-demokraatia vaatevinklist:
Ad. Braun, Die Parteien des deutschen Reichstages (Berliin, 1893).
Sotsiaal-demokraatiale vaenulikud iseloomustused võib leida:
23. 8EB5@0 ( ?5@5G5= A<. AB. 8EB5@J) , ü l d i s t e s ü l e v a a d e t e s S a k s a m a a p a r t e i d e s t « !;>20@OEJ» j a e r i n e v a t e p a r t e i d e H a n d b u c h “ i d e s .
V t . v e e l k i r j a n d u s t a r t . R a h v u s - l i b e r a a l i d j a V a b a m õ t l e j a d j u u r e s .
V ä ä r t u s l i k o n v e e l ( j ä r s u l t v a e n u l i k ) a r t i k k e l k l erikaalses Bruder“s Staatslexikon (5 kd. 1897).
Statistika:
Neumann-Hofer, Die Entwickelung der Szd. Bei den Wahlen (2 va., Berliin, 1898).
Prantsusmaal eksisteerisid sotsialistlikud voolud ja omasid märkimisväärset jõudu juba XIX sajandi esimesel poolel. Enne 1848.a. eksisteeris kaks peamist sotsialismi voolu: neist ühe eesotsa asus Louis Blance. Tema poolehoidjad nimetasid enda sotsiaalseteks demokraatideks, kuigi nad omasid vähe ühist hilisema ajajärgu sotsiaal-demokraatidega. Teise voolu eesotsas oli Proudhon (XXV, 592). Ta lähenes paljudes suhetes anarhismile. Esimene oli populaarne peamiselt suurte linnade töölist ehulgas, eriti Pariisis. Teisel ei olnud tööliste hulgas sellist kindlaksmääratud pooldajate ringkonda kuid selles oli palju kaastundjaid tööliste, käsitööliste ja väikekaupmeeste ning teatud määral ka talupoegade hulgas.
Pariisi proletariaadi roll 1848.a. revolutsioonis oli üpris märkimisväärne ja see sai osaluse ajutises valitsuses kahe sotsialisti, Louis Blance ja Albere ( ;J15@0) n ä o l . K u i d v a l i t s u s e k o d a n l i k u d l i i k m e d o s k a s i d n e n d e t ä h t s u s e k o h e a l g u s e s t p e a l e a l l a s u r u d a . J u u l i ü l e s t õ u s m u r d i s P a r i i s i , s t . p e a e g u k o g u P r a n t s u s m a a p r o l e t a r i a a d i j õ u k a u a k s a j a k s ( ü k s i k a s j u v a a t a - 52>;NF8O, X X V I , 4 4 0 ) . P e a e g u k o g u t e i s e k e i ririigi ajal sotsialism peaegu ei esinenud ja eksisteeris vaid proudhonism ja seegi vähe märgatavalt. Kuid Napoleon III valitsemise lõpus hakkas uuesti silma sotsialistide ringikeste ja gruppide tekkimine, millised mängisid uuesti suurt rolli Pariisi kommuuni ülestõusus (XV, 875). Selle mahasurumine andis samasugused tulemused, nagu peale 1848.a. juuni revolutsiooni.
Kuni 1873.a. oli Prantsusmaal veel märgata Internatsionaali tegevust, kuid peale selle laialisaatmist kadus sotsialism uuesti poliitiliselt areenilt. Olid vaid erinevad tööliste assotsatsioonid, kuid need olid nõrgad, tegutsesid eraldi ja neil puudus poliitiline programm. 1876.a. kogunes Pariisis esimene Tööliskongress, mille delegaadid oli valitud erinevate tööliste assotsatsioonide poolt. 1878.a. toimus järgmine kongress Lyonis. Kuid nii esimene, kui teine ei olnud kaugeltki sotsialistlikud, nii nagu eristavaks jooneks oli täielik ühtsuse puudumine. Kongressid läksid laiali, ilma, et oleksid saavutanud praktilisi tulemusi, peale uue üldise programmi kokkuleppimise suurenenud soovi.
Sotsialistlik partei, kui kindel organisatsioon, tekkis alles 1879.a. Marselles toimunud kolmandal tööliskongressil. Erimeelsustes valitses kaks peamist voolu: üks oli revolutsioonilis-sotsialistlik, teine radikaal-assotsiatsiooniline, mis seisis kutseliste assotsatsioonide, kui parima võitlusvahendi eest. Sellegi poolest asutati kollektivistlik töölispartei, mis oli rajatud sotsialistlikele printsiipidele. Selle silmapaistvamateks tegelasteks olid: Gursde, Laf a r g u e , ( N;J 54J, 0D0@3J ( X V I I , 4 0 0 ) , 0;>=J ( X V I I I , 4 8 3 , k e s s u r i 1 8 9 3 . a . ) , @CAAJ. S e e l i i t a g a o s u t u s ü p r i s h a p r a k s . 1 8 8 1 . a . H a v r e k o n g r e s s i l p ö ö r d u s a s j a d e k ä i k j ä l l e l õ h e n e m i s e n i . K u t s e l i s e t ö ö l i s l i i k u m i s e p o o l d a j a d l a h k u s i d o r g a n i s a t s i o o n i s t j a moodustasid oma partei, aga töölisparteisse jäid enam puhtamad sotsialistid. Kuid nii selles, kui teises parteis ei olnud üksmeelt. Juba 1882.a. jagunesid kollektivistid uuesti.
Gursde ja Lafargue, kes olid Prantsusmaal järjepideva marksismi järgijad, asutasid Ryannes Töölispartei, koos programmiga, milline kujutas endast kollektivistide 1879.a. programmi edasist arendust, milline oli üpris lähedane saksa sotsiaal-demokraatide 1875.a. Gotha programmile.
Praktilises osas esitati 5 poliitilist nõuet:
1)trüki- ja assotsatsioonide jne., vabadus;
2)kultuse eelarve kaotamine ja kiriku ning kloostrite varade riigile tagasi andmine;
3)miilits;
4)detsentraliseerimine, (kogukond peab olema oma administratsiooni ja politsei korraldaja);
5)riigimaksude maksmisest lahtiütlemine;
Ja 12 majanduslikku nõudmist, milliste hulka kuuluvad normaalne tööpäev, minimaalne töötasu, vanade ja töö-invaliidide hoolekanne, peremeeste vastutus tööõnnetuste puhul, progressiivne tulumaks jne. Sel samal 1882.a. Etenne ( -BJ5==5) k o n g r e s s i l a s u t a t i P r a n t s u s m a a s o t s i a l i s t l i k e t ö ö t a j a t e f ö d e r a t s i o o n ( F e d e r a t i o n d e s t r a v a i l l e r s s o c i a l i s t e s d e F r a n c e ) , m i l l i n e p i d a s t ö ö l i s p a r t e i p r o g r a m m i o l e v a t l i i g a a b s t r a k t s e , l i i g a v ä h e p r a k t i l i s e . T a p i d a s v a j a l i k u k s a j a d a v õ i m a l i k k u s e p o l i i t i k a t ( p o l i t i q u e d e s p o s s i b i l i t e s ) j a s a i s e e p ä r a s t n i m e k s p o s s i b i l i s t l i k . S e l l e e e s o t s a s a s u s i d ( @CAAJ 8 ;;5<0=J) .
1 8 9 0 . a . p o s s i b i l i s t i d j a g u n e s i d a l l e m a n i s t i d e k s e . r e v o l u t s i o o n i l i s - s o t s i a l i s t l i k u k s t ö ö l i s p a r t e i k s j a b r u s s i s t i d e k s , k e s s ä i l i t a s i d v a n a h ü ü d n i m e ( p o s s i b i l i s t i d ) . N e n d e l e p a r t e i d e l o n t a r v i s l i s a d a v e e l b l a n k i s t i d , k e d a j u h i b ( 0;JO=) , m i s o l i k o m m u u n i s t t a s t u n u d j a k e s a s u t a s 1 8 8 0 . a a s t a t e a l g u l , r e v o l u t s i o o n i l i n e k e s k k o m i t e e , j a s õ l t u a t u t e s o t s i a l i s t i d , e e s o t s a s ( 0;>=><J) .
Kõik need fraktsioonid võitlesid valimisvõitluses pigem omavahel, kui nende ühise vastasega. Nende vaadete erinevused olid ilmselged, kuid need ei ületanud saksa sotsiaal-demokraatia siseseid erimeelsusi, millised ei seganud viimastel ühiselt tegutsemast. Need erinevused, mis põhinesid puhtalt erinevatel temperamentidel (suurem või väiksem revolutsioonilisus), osalt ka vaadete erinevuses, mis ei olnud kaugeltki selged ja paljud fraktsioonide liikmed olid pidevalt kahevahel ja pendeldasid pidevalt parteide vahel, teadmata, millises olla. Olulist rolli mängis killustumises juhtide isiklik konkurents. Prantsusmaa sotsialistlikku parteid (alates 1879 kuni 1890.aastate alguseni) võib iseloomustada sügava usuga uue suure revolutsiooni erakordsesse lähedusse.
Kõigis partei fraktsioonides elasid edasi prantsuse barrikaadide revolutsiooni traditsioonid, isegi possibilistide hulgas, kelle suhteline mõõdukus ei takistanud neist eraldumast, hüüdnimega - revolutsioonilis-sotsialistlike fraktsiooni. Sarnane üksik võitlus toimus ka kutselise liikumise ((ametühingulise)) parteide keskel, milline 1884.a. jagunes mõõdukaks ja revolutsiooniliseks tiivaks. Viimane langes aga 1886.a. Gursde mõju alla ja ühines selle parteiga.
Selline sotsialistliku partei iseloom oli neil päritud Prantsusmaa kodanlik revolutsioonilistelt parteidelt, kes samuti võitlesid üksikute klubidega ja väikeste organisatsioonidega. Siiski, sisemine võitlus ei seganud sotsialistlikke parteisid kasvamast, kuigi juba hulga aeglasemalt, kui Saksamaal.
1881.a. valimistel kogusid sotsialistlikud parteid üheskoos 60 000 häält, 1885.a. 30 000, aga 1889.a.- 176 000. 1893.a. 440 000 ja lõpuks 1889.a. 840 000 häält. Kahest saadikust 1881.a. suurendasid sotsialistid oma saadikute arvu 1898.a. 52 le. Muide, selle arvu hulka kuuluvad ka mõned saadikud, kelle sotsialistlik varjund asub suure kahtluse all.
Sotsialistide saadikute tegevus parlamendis oli üpris ilmetu. Nad olid üheks radikaalsetest parteidest, kes suurendasid Prantsusmaa parlamendis kisa ja erimeelsusi, ega andnud selle aruteludele sellist kodanluse, maavaldajate ja proletariaadi esindajatega peetava võitluse jälge, millise annab Saksamaa riigipäevale sotsialistidest saadikute osavõtt. Nii oli sotsialistlike parteide ajaloo esimesel perioodil.
1890- te aastate alguses, Panama kanali skandaal, milline sotsialistlikku parteid üldsegi ei puudutanud, lõi talle eelised teiste parteide eest ja andis temale märkimisväärse häälte ja saadikute hulga kasvu. Sotsialistide read, aga nimelt sõltumatute , s u u r e n e s i d >@5A><J, k e s v a l i t i p a r l a m e n t i 1 8 9 2 . a . j a k e s h õ i v a s k o h e P r a n t s u s m a a p a r l a m e n d i p a r i m a o r a a t o r i k o h a . P e a l e s e l l e m o o d u s t u s u u s , v a r s t i s u l a s p e a e g u k o k k u s o t s i a l i s t l i k u s t p a r t e i s t s õ l t u m a t u r a d i k a a l s e t e l - s o t s i a l i s t i d e g a , k e s e r a l d u s i d k o o s 8;J5@0=><J ( X I X , 3 1 4 ) , e e s o t s a s , r a d i k a a l i d e s t . A l g a s l ä h e n e m i s e j a l i i t u m i s e p ü ü d l u s t e p e r i o o d . P a r l a m e n d i k õ n e d e t o o n m u u t u s k i n d l a k s m ä ä r a t u m a k s j a k o o s k õ l a s s e l l e g a a l u s t a s i d s o t s i a l i s t l i k u d p a r t e i d p r a k t i l i s t t ö ö d m u n i p s i p a l i t e e t i d e s .
A l a t e s 1 8 9 2 . a. nad moodustasid neist mõnede juhtimisel enamuse ja nende hulk kasvas 1896 ja ka 1900.aastal. Vaatamata sellele, et munipsipaliteetide tegevus asub administratsiooni range kontrolli all, õnnestus sotsialistidel teha oma printsiipide elluviimiseks sellistes linnades, n a g u L i l l e , R u b e , j a e r i t i 86>=J j t . j u h t i m i s e l ü p r i s p a l j u . S i i n n a d e s i t a s i d t ä i e s t i p r a k t i l i s e p r o g r a m m i . S i i a h u l k a k u u l u v a d , h o b u t r a m m , l i n n a v e e - j a g a a s i v õ r k , k u i d s e l l e s v a l l a s e i s a a n u d ü k s k i t õ s i s e m m e e d e ( l i n n a v a j a d u s t e k s t u l u m a k s u k e h t e s t a m i n e ) r a k e n d u s t . K u i d h r . 86>=C õ n n e s t u s , p e a l e k e s t v a t v õ i t l u s t 5;8=0 m i n i s t e e r i u m i g a , t ü h i s t a d a >:B@C0. ? P a l j u d e l m u n i p s i p a l i t e e t i d e l õ n n e s t u s p a r a n d a d a r a h v a k o o l i d e t a s e t , k o r r a l d a d a v a e s t e õ p i l a s t e l e t a s u t a õ p i k u t e , e i n e t e j a i s e g i r i i e t e a n d m i n e n i n g korraldada hoolekannet vanurite üle. Tuua sisse tasuta arstiabi, kuid munipsipaalsed apteegid olid valitsuse poolt süstemaatiliselt ära keelatud. Kõik need meetmed, muidugi, ei ole olemuselt sotsialistlikud ja samade asjadega tegelevad Inglismaal liberaalid, kuid Prantsusmaal ajasid neid asju eranditult sotsialistlikud parteid ja just selline munipsipaalne tegevus meelitas nende poole valijate hulki. Sama eesmärki soodustasid X ja XII kongressidel 1892.a. Marsellies 3548AB>2 j a N a n t e s 1 8 9 4 . a . ( s a m a a e g s e l t s e l l e k ü s i m u s e t õ s t a t a m i s e g a S a k s a m a a s o t s i a a l - d e m o k r a a t i d e F r a n k f u r t i p a r t e i p ä e v a l 1 8 9 4 . a . ) , n . n . a g r a a r s e p r o g r a m m i :
1 ) i g a s u g u s t e t a l u - k o o p e r a t i i v i d e a s u t a m i n e ;
2 ) k o g u k o n d a d e p o o l t , r i i g i t o e t u s e l p õ l l u m a j a n d u s masinate soetamine ja nende talumajapidamistele tasutamiseks kasutada andmine.
((kaks punkti puudus))
5)rentnike ja maavaldajate vaheliste vahekohtute sisseseadmise, rentnike poolt teostatud maaparanduse hüvitamine,
6)põllumajandusliku hariduse andmise laiendamine;
7)raudteevedude tariifide alandamine.
Selle programmi eesmärgiks oli nende rahvakihtide, kellele sotsialistlikud parteid tavaliselt tuginevad, enda poole võitmine ja mis tõesti tõi parteile palju poolehoidjaid maaelanikkonna hulgast.
Prantsus e s o t s i a l i s t l i k e p a r t e i d e a j a l o o s e l l e p e r i o o d i k e s t e l ( k u n i 1 8 9 9 . a . ) , k u i v a l m i s t a t i e t t e p a r t e i d e ü h e n d a m i s t , t o i m u s i d e r i n e v a t e g r u p p i d e l ä h e n e m i s e d j a l i i t u m i s e d . >@5AJ o l i p e a e g u k õ i k i d e p o o l t t u n n u s t a t u d p a r t e i ü l d i s e j u h i n a j a i s e g i ä ä r m i s e l t a u a h n e 54J, 1 8 9 3 - 9 8 . a . a a s t a t e l , o l l e s e s i m e s t j a v i i m a s t k o r d a s a a d i k u k s , ä ä r m i s e l t v a s t u t a h t m i s t , k ä i s t e m a j ä r e l . >@5AJ k õ r v a l s e i s i s M i l l e r a n d ( ( A l e x a n d r e 1 9 5 9 - 1 9 4 3 , P r a n t s u s e r i i g i t e g e l a n e , e l u k u t s e l t a d v o k a a t j a a j a k i r j a n i k . V a l i t i 1 8 8 5 . a . p a r l a m e n d i l iikmeks, liitus sotsialistliku liikumise reformistliku tiivaga. Oli P. Waldeck-Rousseau valitsuses 1899-1902 kaubandusminister (esimene sotsialist kodanlikus valitsuses).See põhjustas diskussiooni rahvusvahelises töölisliikumises ja 1904.a. heideti Millerand Prantsusmaa Sotsialistlikust Parteist välja. Oli 1920.a. pea- ja välisminister, 1920 24 Prantsuse Vabariigi president. ENE V 1973 lk.182)).
1896.a. >@5AJ k o o s t ö ö l , a s u t a s i d T a r n d e p a r t e m a n g u t ö ö l i s e d o m a k l a a s i v a b r i k u , m i l l i n e p e a l e e s i m e s i ä p a r d u s i , h a k k a s h i l j e m k o r r a l i k u l t t ö ö l e j a e k s i s t e e r i b t ä n i n i ( ( 1 9 0 0 ) ) . 54J, f r a k t s i o o n r ü n d a s s e l l e p ä r a s t k õ v a s t i >@5AJ, n ä h e s s e l l i s t e s k a p i t a l i s t l i k e l a l u s tel olevates asutustes mitte sotsialistlikku vaid kapitalistlikku printsiibi võidukäiku.
1898.a. avaldas Dreyfusi protsess (( Juudi päritoluga Prantsuse kindralstaabi ohvitseri A. Dreyfusi (1859-1935) kohtuprotsess. Alusetult spionaazis süüdistatuna mõisteti Dreyfus 1894 eluaegsele sunnitööle. Sõjaministeeriumi organiseeritud protsessi, nn. Sreyfusi afääri kasutasid reaktsioonilised ringkonnad antisemitismi õhutamiseks ja pealetungiks vabariiklikule reziimile. Dreyfusi protsess kasvas üle teravaks võitluseks dem jõudude (Zola, Clemenceau, Jaures jt.) ja reaktsiooni leeri vahel. 1899.a. mõistis uus sõjakohus Dreyfusi teistkordselt süüdi. Radikaalide ja sotsialistide vabariikliku bloki võit 1899.a. valimistel lõi tingimused kohtuotsuse revideerimiseks: 19.IX 1899.a. saavutas Dreyfus armuandmise, 1906.a. rehabiliteerimise. ENE I 1968 lk 532)) suurt mõju partei ajaloole. >@5AJ ( J a u r e s ) k o o s E m i l i e Z o l a j a C l e m e n c e a u “ g a , s t . i n i m e s t e g a , k e l l e l e i o l n u d m i s k i t ü h i s t s o t s i a l i s m i g a , e s i n e s i d ü h t e d e e n e r g i l i s e m a t e k o h t u o t s u s e ü m b e r v a a t a m i s e a g i t a a t o r i t e n a . O m a k ä i t u m i s t m o t i v e e r i s t a s e l l e g a , e t s o t s i a l i s t l i k u d p a r t e i d e i p e a kunagi end eraldama prograssist ja kultuurist, et ta peab alati astuma välja õigluse ning õiguse eest, aga antud juhtumil on nad tervikuna Dreyfuse poolt ja kusjuures ta tegutses suure enamuse sotsialistide nõusolekul ning leidis moraalse toetuse saksa sotsiaal-demokraatide massis.
Kuid vastu esines Ged, tõestades, et Dreyfusi asi on kodanluse siseasi ja millise ta peab ise lõpetama ja et proletariaadil ei ole sellesse sekkumiseks mingit põhjust. Gedi poolt olid partei liikmed ja ka välismaalt toetas teda Libkneht, kes läks sellel põhjusel tülli oma parteiga. Dreyfusi asi viis märkimisväärse sotsialistide massi ühinemiseni. Üheks selle tagajärjeks oli (juunis 1899.a.) oportunist Waldeck Rousseau ministeeriumi moodustamine koos kindral Galiffe“ga sõjaministrina, kes oli tuntud oma metsikusega kommuuni mahasurumisel. Sellesse ministeeriumi astus, pidamata parteiga nõu Millerand, kes sai kaubandusministri koha. Selline tegu oli partei distlipliini rikkumine. Peale selle tõstatas see parteile erakordselt tähtsa küsimuse: kas sotsialistil on õigus astuda kodanlikku valitsusse? See läks kahtlematult vastuollu kõigi partei printsiipidega. Jaures ja mõned teised kiitsid Millerani sammu heaks, kuid Gerd, ja seekors suurem enamus parteist olid ilmselgelt vastu. Erinevate sotsialistlike parteide hulgas tekkis selle küsimuse lahendamiseks ettepanek sotsialistide üldise kongressi kokkukutsumiseks, mis kutsuti detsembris 1899.a. Pariisis kokku. Selle organiseerivasse komiteesse olid kutsutud 5 sotsialistlikku parteid (gedistid, sõltumatud, allemanistid, brussistid, blankistid) ja erinevad sotsialistlikud assotsatsioonid. Kõik kongressile lubatud pidid teatama oma nõusolekust järgnevalt toodud printsiibiga:
tööliste internatsionaalne tegevus, proletariaadi poliitiline ja majanduslik organisatsioon kui klassipartei, et võidelda kätte poliitiline võim ja sotsialiseerida tootmis- ja vahetusvahendid, teiste sõnadega, kapitalistliku ühiskonna muutmine kolektiivistlikuks. Arutelule olid esitatud 3 küsimust:
1)kas on klassivõitluse prinsiipidele tingimustes on kohane asuda ametisse kodanlikku valitsusse.
2)Sotsialistide käitumine erinevate kodanlike parteide omavahelise võitluse suhtes (Dreyfosi asi).
3)Sotsialistlike parteide ühinemine: teoreetilised ja praktilised tingimused. Jõuti läbi arutada vaid 1. ja 3. küsimus. Võis arvata, et enamus hääletab Millerandi vastu; Kuid tema ministeeriumisse asumise ja kongressi vahele jäi 6 kuud, millise jooksul Millerandil õnnestus teha ära rohkem, kui sotsialistid ootasid. Eelkõige kadus tema ametisoleku ajal munipsipaliteetide kitsendamine ja neil õnnestus oma tegevusruumi laiendada (muuseas, neil lubati assigneerida summasid isegi streikijate kasuks). Streikide ajal ei asunud valitsus peremeeste poolele ja tänu sellele lõppesid streigid varemast sagedamini streikijate võiduga. Riigile kuuluvates ettevõtetes lühendati tööaega. Millerand valmistas ette (1900.a. 31. märtsil vastu võetud) uue vabrikuseaduse, mis alandas enamik vabrikutes tööpäeva kuni 10 tunnini. Töötajad tundsid oma olukorra paranemist ja Millenadi hukka mõistmine muutus mõeldamatuks. Küsimuse teoreetilisel arutelul arvas enamus, et sotsialist ei peaks astuma kodanliku valitsuse liikmeks, kuid hiljem võeti suurem enamuse ülekaaluga vastu otsus, et erandlikel asjaoludel ja kui jäädakse kindlalt lipule truuks, siis on see mõeldav. Seejärel otsustati kõikide sotsialistlike parteide ühendamist, kuid mitte üheks terviklikuks parteiks, vaid parteide föderatsiooniks (esimene poliitiliste parteide ajaloos tuntud näide) säilitades kõigi 5 partei iseseisvuse, kuid ühise juhtimise ja ühise tegutsemisega, koos igaaastaste kongressidega. Sellisel viisil 1899.a. kongress mängis samasugust rolli, kui Gotha parteipäev Saksamaal (1875.a.), kuigi liitumine, mis viimase poolt oli korraldatud, oli enam täielikum.
Teine kongress Pariisis 1900.a. septembris lõppes parteist gedistide grupi eraldumisega, kes moodustasid eraldi fraktsiooni. Viimase põhjuseks oli erimeelsus Millerandi Waldeck-Rousseau valitsuses osaluse suhtes.
Kirjandus:
Sotsialistliku partei brozüüre, lendlehti, ajalehti ja ajakirju on äärmiselt palju, kuid peaegu kõigil neil oli päevateemaline tähtsus.
Olulisemad on:
Guesde et Lafargue, Le programme di parti ouvrier, son historie, ses considerants (Pariis, 1883., sellel raamatul oli prantsue sotsialistlikele parteidele, kui Kautsky Eufrutter Programm, saksa sotsialistidele, kui see ei oleks olnud vaid ühe partei fraktsiooni arvamuse väljendus ja see ei oleks olnud nii kiivalt sõltuv ajaloolisest osast), samuti vaata Lafargue (XVII, 400) ja Maloni (XVIII, 483) nimede all toodud kirjandust. Erinevate fraktsioonide rohkearvuliste kongresside kohta ei ole üldse trükitud materjale, peale ajalehtedes avaldatu, või jäid järgi brozüürid, millised kujutasid endast arutelude käigu lühikest kokkuvõtet. Esimest korda võeti kongressil kasutusele stenograafilise üleskirjutuse tegemine 1899.a., mis avaldati hiljem pealkirja: Congres general des organisations socialistes francaises tenu a Paris du 3-8 decembre 1894. Sompte rendu stenographique officiel (Paris, 1900). ((Ei saanud aru numbrite loogikast?KL)). Prantsusmaal puuduvad sellised ajalehed, nagu Saksamaal on Vorwärts, ega ajakirju, millised oleksid olnud partei häälekandjad. Suurest hulgast ajalehtedest on olulisem Petite Republique Francaise, millise toimetamises osaleb lähedalt Millerand. Ajakirjadest on märkimisväärsem: Le mouvement socialiste, va. 2 korda kuus alates 1899.a. Pariisis, Hub. Lagardelle, endise gedisti, toimetamise all. Ajakirja mis püüab olla, sarnaselt Neue Zeit, kõigi sotsialistlike parteide teaduslikuks organiks ja lubab oma lehekülgedel poleemikat. Viimases on palju väärtuslikke artikleid prantslastelt ja välismaalastelt, eriti Belgia sotsialistlikest parteidest (ajakirja toimetamisest võtab osa Belgia sotsialistide juht Vandervelde). Huvi pakub samuti La Revue Socialiste mis on asutatud (1885.a.) Malloni poolt, mis ilmub senini iga kuu. Selles on väärtuslik bibliograafia. Vaatenurk ei ole selles eriti välja peetud, Seal on palju teaduslikke artikleid sotsialismi küsimustes. L“Humanite Nouvelle, igakuine alates 1897.a. toimetajaks Hamon. Vaatepunkti ei ole üldse ja palju artikleid ei ole üldsegi sotsialistlikud. On kalduv ühest küljest antisemismile ja teisest küljest mõõdukale anarhismile. Sotsialistlike partei tõsiseid uuringuid Prantsusmaal ei ole üldse. Miskit väärtust omab Lagardelle artikkel, Der französische Socialismus Neue Zeit, 1900, Nr: 17, 19, 22.;
Adler, artikkel Handwörterbuch der Staatswissenschalfen. Selles on hea bibliograafia.
Lafargue, Die Socialistische Bewegung in Frankreich 1876-90 (Neue Zeit, kd. VIII; Üldse on N.Z. palju väärtuslikke artikleid Prantsuse sotsialistlike parteide kohta;
Zetkin, Der Socialismus in Frankreich seit der Kommune (Berliin, 1889);
Seilhac (konservatiiv), Le monde socialiste, groupes et programmes (Pariis, 1896);
Seilhac, Les congres ouvrieres en France (Pariis, 1899);
Seilhac, L“evolution du parti syndicale (Pariis, 1899);
=A0@>2J, « !>2@5<5==0O $@0=F8O» ( !1. , 1 9 0 0 . )
R i d a a r t i k l e i d I I - k o n g r e s s i k o h t a M o u v e m e n t S o c . ( 1 9 0 0 ) ;
N e u e Z e i t ( X I X p . N r : 9 ) ;
R e v u e B l e u e ( 1 9 0 0 ) j t .
B e l g i a s s e , m a a l e k u s o n t u g e v a l t t ö ö s t u s a r e n e n u d j a k u s o n P r a n t s u s m a a g a j a S a k s a m a a g a võrreldes madalam töötasu ning pikem tööpäev, imbus sotsialism Prantsusmaalt juba 1840.a.aastatel, alguses utopistlikus vormis Saint-Simone ja Fouriere teooria kaudu, aga hiljem sai laialdase arengu sotsiaal-demokraatia, nii et praegu, asub selle jõu poolest Euroopa riikide hulgas esikohal. 1850.a. hakkasid tekkima tööliste ametühingud, paljud neist olid ilmselgelt sotsialistliku suunitlusega ja vahest ka anarhistliku tendentsiga. Alates 1860.a. asutati Gentis genti tööliste liit kanga- ja metallurgiatehaste töölistega. Kuid varsti see kadus puuvilla kanga tootmise tööstuse kriisiga seoses kodusõjaga Ameerikas. Kuuekümnendate aastate alguses, koos ametühingutega, hakkasid tekkima sotsialistlikud tööliste klubid. Alates 1867.a. neist klubidest paljud liitusid Internatsionaaliga ja moodustasid selle 8 sektsiooni, milliste liikmete hulk (muide, üpris fantastiline) nende statistika järgi ületas 100 000. Belgia sektsioonid lähenesid enamasti oma anarhistliku tendentsi tõttu, selle bakuninliku vähemusega ja olid tema poolt ka Haagi kongressil 1872.a. Peale Internatsionaali hävinemist sotsialistlik liikumine Belgias mõneks ajaks vaibus, kuid kaastunne anarhismi vastu Belgia tööliste hulgas ikkagi säilis. Mõne aasta möödudes sotsialistlik liikumine tärkas uuesti, kusjuures peamisteks agitaatoriteks olid endised Internatsionaali liikmed, Cecar de Paepe ( &570@J 45- 0?J) , B e r t r a n ( 5@B0=J) , A n s e e l e ( =A5;J) , B a z i n ( 075=J) j t . , k e s s e l l e a j a j o o k s u l o l i d l ä i n u d a n a r h i s m i l t ü l e m a r k s i s m i l e . 1 8 7 5 . a . n a d a s u t a s i d B r ü s s e l i t ö ö l i s ü h i n g u t e f ö d e r a t s i o o n i , m i l l e p e r i o o d i l i s e k s h ä ä l e k a n d j a k s o l i L a v o i x d e l “ o u v r ier, mis ilmus hiljem ka Gentis ja Antverpenis. 1876.a. kutsuti kokku kolme föderatsiooni kongress, et arutada laste töö küsimust. Kongress, millisel oli sellisel viisil puhtalt praktiline iseloom, andis tõuke ka poliitilise programmi põhjal sotsiaal-demokraatlikuks liikumiseks. Selle keskel olid veel, siiski, üpris märkimisväärsed erimeelsused, millised väljendusid kahe partei asutamises. Flaami sotsialistlik partei, millise programm lähenes sakslaste programmile ja Brabanti sotsialistlikuks parteiks, mis oli enam anarhistlikumate tendentsidega. 1879.a. nad mõlemad liitusid üheks Belgia sotsialistlikuks parteiks. Uue partei peamiseks asjaks sai võitlus valimisseaduse reformimise eest. Alates 1880.a. korraldas partei rohkearvulisi miitinguid ja demonstratsioone. Streikide ajal esitasid töölised majanduslike nõudmiste kõrval ka üleüldise valimisõiguse kehtestamist. 1886.a. toimus Lezi söekaevurite suur streik, peeti revolutsioonilisi kõnesid ja linnapeal lehvitati mitu korda punast lippu, töölisid rääkisid, hoolimata partei juhtide manitsusest, kõlvatusi. Puhang suruti maha, kuid sellele järgnes terve pikk rida teisi. 1893.a. streigiga liitusid 250 000 töölist. Valitsus ja parlament andis järgi ja võeti vastu uus valimisseadus, mis andis töölistele üleüldise valimisõiguse (hulga häältega). Sotsialistliku partei esimene eesmärk oli täidetud, kuigi mitte veel täies mahus. See oli saavutatud, siiski, mitte selle sotsialistliku partei poolt, milline selle liikumise algatas, vaid too partei, milline sisemiste erimeelsuste tõttu juba 1880.a. alguses lagunes. Tema asemel asutati Brüsseli kongressil uus partei. Sellel kongressil olid esindatud kõik voolud, millised jaotasid sel ajal Belgia töölisklassi. Vähemus suhtus endiselt poliitilisse tegevusse skeptiliselt, kuid enamus oli tingimustetult selle poolt. Erinevate kokkulepete ja järeleandmiste teel sõlmiti liit, kusjuures oli otsustatud loobuda nimes sõnast sotsialistlik ja võtta nimeks uuesti Belgia töölispartei. Oraatorid, kes selle poolt esinesid, nagu de Paepe, Bertran, Volders ei varjanud seda, et nad loobuvad nimetusest sotsialistlik täie meelekindlusega, et töölispartei on ja tegelikult saab ka selleks. Kuid partei programmi esimesest sõnastusest olid jäetud välja puhtalt sotsialistlikud nõudmised, mis viis selleni, et 1887.a. 16 töölisühingut eraldusid parteist ja asutasid vabariikliku sotsialistliku partei, milline, seejärel, varsti naases osade kaupa töölispartei hõlma alla. Viimase igaaastastel kongressidel, töötati partei programm süstemaatiliselt ümber ja muutus lõppude lõpuks puhtalt sotsialistlikuks, mis aga ei sega, siiski, jätta partei nimes alles sõna töölispartei. Käesoleval kujul on see programm väga detailne.
Sissejuhatav peatükk, printsiipide deklaratsioon, erineb vastavast osast saksa sotsiaal-demokraatliku programmis selle poolest, et partei sotsialistlike printsiipide majandusliku põhjendamise asemel on pigem üleskutse moraalsetele tunnetele. Partei asjade juhtimine kuulub,
1-ks, igaaastasele kongressile, millistele saadetakse oma delegaate riigi töölisorganisatsioonidest,
2-ks, peanõukogule, mis istub alaliselt koos ja koosneb 9 liikmest, kes on valitud kongressi poolt üheks aastaks ja ligikaudu 40 liikmest, kes on valitud kohalike organisatsioonide poolt. Partei ametlikuks häälekandjaks tunnistatakse ajalehed: Le Peuple, L“Echo du People, Vootuit, De Werker.
Esimestel üleüldise valimisõigusega valimistel 1894.a. kogus partei 1894.a. 334 000 häält, st. 18% ja viis parlamenti 29 oma saadikut (152. kohta). Nende eesotsas on parlamendis Vandervelde. Parlamendis on partei peamiseks asjaks võitlus klerikaalse valitsusega ja üleüldise ning võrdse ((rõhutus, KL)) hääletamisõiguse eest. Nii esimese kui teise eesmärgi saavutamiseks käis partei käsikäes liberaalse partei radikaalse tiivaga, aga majanduslikes nõudmistes samuti kristlike sotsialistidega (vt.) ja seepärast tuli tal loobuda endisest kodanlike parteidega kompromissidele mineku mittesoovimisest. 1896.a. osalistel valimistel 1898.a. toetasid sotsialistliku parteid radikaalid ja ka kristlikud sotsialistid. Tänu neile ta kogus üldkokkuvõttes 534 000 häält, st. 29% ja viis parlamenti 28 saadikut. 1900.a toimunud valimistel, mis viidi läbi uue valimisseaduse (mis viis sisse proportsionaalse süsteemi) alusel, kogus Töölispartei 470 000 häält, st. 23% ja sai 33 saadikukohta.
Alates 1888.aastast suutis Töölispartei saada oma kätte mitmeid munipsipaalnõukogusid, 1895.a. oli tal juba enamus 65 munipsipaalnõukogus ja 1900.a. umbes 120 munipsipaalnõukogus. Nõukogudes ta arendas erakordset aktiivset tegevust. Paljudes munipsipaliteetides õnnestus märgatavalt tõsta rahvahariduse taset, reformida ühiskondliku hoolekande süsteemi, siin-seal võtta munipsipaalomandisse hobutrammid, veevärgi ja linna gaasilaternatega valgustamise võrgu.
1896.a. korraldasid sotsialistlikud munipsipaliteedid Brüsselis kongressi ja organiseerisid peanõukogu ning andsid iga kuu välja Bulletin communal partei ajakirja L“Avenir social juures.
Kirjandus: Vaata veel:
Destree et Vandervelde, Le sociali s m e e n B e l g i q u e ( P a r i i s , 1 8 9 8 ) , m i l l e s a s u b s a m u t i ü k s i k a s j a l i k s o t s i a l i s t l i k k e p a r t e i s i d p u u d u t a v b i b l i o g r a a f i a , m i s o n a n t u d v ä l j a p r a n t s u s e , s a k s a j a f l a a m i k e e l e s e n n e 1 8 9 8 . a a s t a t . V e n e k e e l s e t k i r j a n d u s t v a a t a :
5AB5@>20 2 « !525@=><J 5AB=8:5» ( 1 8 8 6 , ! 1 1 ) ;
. >4>2>7>201 « -:>=><8G5A:85 MBN4K» ( . , 1 8 9 7 ) ;
@>:>?>28G, 1 . B. :=. « 01>G55 42865=85 =0 0?045J» ( !1. , 1 8 9 9 ) .
U u s i m a d t ö ö d o n :
V i n c k , L e s o c i a l i s m e m u n i c i p a l e n B e l g i q u e ( V o u v v e n t s o c i a l i s t e , 1 9 0 0 . , N r : 2 8 ) ;
D e w i n n e , L e s a l l i a n c e s e l ectorales et le parti ouvrier en Belgique (ibid., Nr. 34);
Chesnais, Remarques arithmetiques sur les elections belges (ib., Nr. 37);
Vinck, Die letzen Legislativwahlen in Belgien (Neue Zeit, XVII J., Nr. 38).
Hollandisse toodi sotsialism Belgiast 1860. aastatel.
1868.a. moodustati Tööliste rahvusvahelise assotsatsiooni sektsioon, mis kaldus anarhismi poole ja mis hävinesid peale Haagi kongressi 1872.aastal. Sotsialism tärkas uuesti 1870. aastate keskel, kui selle poolt hakkas agiteerima energili n e j a v ä g a h e a j u t u g a p a s t o r D o m e l a N i e u w e n h u i s ( ><5;0 JN25=3C8AJ) j a t e m a j ä r e l K o r n e l i s s e n ( >@=5;8AA5=J) . K a u a a e g a o l i s e l l e a g i t a t s i o o n i l s u h t e l i s e l t v ä h e n e k a s u . K u i d 1 8 8 0 . a . t e i s e l p o o l e l a s u t a t i s o t s i a a l - d e m o k r a a t l i k l i i t , a g a 1 8 8 8 . a . , v aatamata kõrgele varalisele tsensusele, mis andis Hollandis kuni 1897.a. valimisõiguse, valiti Domela Nieuwenhuis saadikuks. Sotsiaaldemokraatlikus liidus tülitseti pidevalt. Selle suurem osa, võttes eeskuju Saksamaast, püüdsid luua puhtalt poliitilist parteid ja seadsid esiplaanile üleüldise valimisõiguse kättevõitmise ja tegutseda praktiliselt parlamendis ning munipsipaliteetides, samas kui Nieuwenhuis, Kornelissen ja nende pooldajad suhtusid parlamentaarsesse tegevusse skeptiliselt. 1892.a. loobus Nieuwenhuis otsustavalt parlamendi valimisest osalemisest. See viis sotsiaal-demokraatliku liidu lagunemiseni. Nieuwenhuis asutas siis anti-parlamentaarse või revolutsioonilise Sotsialistide liidu, kuid millise tähtsus iga aastaga vähenes. 1896.a. Nieuwenhuis, seoses erineva arvamusega parlamentaarse võitluse tähenduse üle, pidi lahkuma Londoni rahvusvaheliselt kongressilt ja see eemaldas Nieuwenhuisi sotsialistlikust parteist lõpplikult..
Sellest ajast peale ta nimetab end juba avalikult anarhistiks ja sellest ajast peale ei ole tal Hollandis mingit praktilist mõju, vaatamata sellele, et tal on märkimisväärne kirjanduslik- ja oraatori talent, millist ta on väljendanud paljudes töödes (Le socialisme sn danger, Pariis, 1897 jne.) kus on märkinud ära sotsiaal-demokraatia nõrku külgi ning sisemisi vasturääkivusi. Tema endised kaasmõtlejad, kelle eesotsas seisid Vliegen ( ;835=J) , V a n K o l ( 0=J >;J) , T r o e l s t r a ( "@>;JAB0) , a s u t a s i d 1 8 9 4 . a . M a d a l m a a d e s o t s i a a l - d e m o k r a a t l i k u t ö ö l i s p a r t e i , m i l l i n e , v a s t u p i d i , k u i g i m i t t e e r i t i k i i r e s t i , k u i k i n d l a s t i k a s v a b .
S e l l e p r o g r a m m o n k o o s t a t u d s a k s a j a b e l g i a p r o g r a m m i d e m õ j u t u s e l , organisatsioon on samuti neile üpris sarnane, eriti Belgia oma, kuna selles mängib tähtsat rolli tööliste ametühingu organisatsioonid. Alates 1895.a. koguneb igal aastal partei üleriigiline kongress. Sellel, nagu ka Saksamaal, toimub partei programmi, taktika ja organisatsiooni eriti tähtsate küsimuste arutamine. 1897.a. Arnheimis toimunud kongressil võeti vastu agraarprogramm, millisega kooskõlas pidi partei püüdlema seadusandlikul teel rendisuhete reformimisele. Renditasu tuli määrata kindlaks mitte varem kindlaksmääratud aastateks, maa maksumuse põhjal, ette, vaid iga aasta eraldi, vastavalt selle tulukusele. Selle agraarprogrammiga osalesid sotsiaal-demokraadid 1897.a. generalstaatide valimistel, kus esimest korda rakendati uus valimisseadus. Nad kogusid 15 000 häält (408 000-st.) ja said 4 saadikukohta. Hääled koguti peamiselt maa-ringkondades. Järgnevatel aastatel toimunud lisavalimised viitavad sotsialistlikele parteidele antavate häälte hulga suurenemist.
Partei V kongressil 1899.a. arutati kommunaalprogrammi, milline tunnistab:
kogukondliku maavalduse suurendamist, kogukondlikku tulekahjude puhuks kindlustamist, koostööd kooperatiivsele põllumajandusele jne.. Peale kestvaid arutelusid otsustas enamus, siiski, selle poolt, et parteil ei ole piisavat kogemust, et see programm tingimusetult vastu võtta ja võttis selle vastu selleks, et seda edasistel kongressidel arutada. Partei peamiseks häälekandjaks on 1895.a. peale ilmuv ajaleht Sociaaldemokraat, milline senini, siiski, kahjumit tootev.
Kirjandus:
Domela Nieuwenhuis, Die socialistische Bewegung in Holland (Neue Zeit, XI Jahrg., kd. I);
Vliegen, Der Zusammenbruch der Nieuwenhuisschen Partei (ib., XVI, I);
Vliegen, Der vierte Kongress der Socialdemokratischen Arbeiterpartei in den Niederlanden (ib., XVI, II);
Vliegen, Der fünfte Kongress etc. (XVII, II);
Troelstra, Le parti democrate socialiste de Hollande (Mouvement socialiste, 1899, Nr. 22).
veitsi jõudsid sotsialismi õpetused Saksamaalt juba 1830. aastatel, mil sellest r ä ä k i s W e i t l i n g j a t e m a j ä r e l W i l h e l m M a r r ( 8;J35;J<J 0@@J) . A l a t e s 1 8 3 8 . a . , j a e r i t i 1 8 4 8 . a . h a k a t i `v e i t s i s a s u t a m a p o l i i t i l i s e i s e l o o m u g a t ö ö l i s l i i t e , m i l l i s t e s t o s a m u u t u i s i d 1 8 6 6 . a . I n t e r n a t s i o n a a l i s e k t s i o o n i d e k s . I n t e r n a t s i o n a a l i g a l i i k u m i s e h i n g e k s o l i s a m u t i s a k s l a n e ( >30=J $8;8??J 5::5@J) . 1 8 6 7 . a . a s u t a t i G e n f i s k e s k k o m i t e e , m i s j u h t i s k õ i g i `v e i t s i s a s u v a t e I n t e r n a t s i o n a a l i s a k s a s e k t s i o o n i d e a s j u . S e l l e k õ r v a l e a s u t a t i r o m a a n i f ö d e r a t s i o o n , m i l l i s e s o l i e r i t i p o p u l a a r s e d B a k u n i n i i d e e d . P e ale 1872.a. Haagi kongressi asutasid saksa-veitsi sektsioonide jäänused 1873.a. kokku kongressi Oltenis, millisel asutati veitsi töölisliit. 1874.a. oli selles liidus 76 sektsiooni koos 5500 liikmega. Kuid selles olid märkimisväärsed erimeelsused ja seejuures ka rahvuslikul alusel, nii et 1880.a. seel liit lagunes veitsi sotsiaal-demokraatlikuks parteiks ja Saksa sotsiaal-demokraatlikuks parteiks veitsis. Viimases aga olid valdavad aga anarhistlikud tendentsid ja varsti ta tunnistas ametlikult oma häälekandjaks Johan Mosti ajalehe Freiheit, millist anti välja Londonis. 1880.a. kestel viimati mainitud partei populaarsus langes tugevalt ja see hävines lõplikult, kuid tema ideed elasid edasi ja viisid mõnedele anarhistlikele kuritegudele. Nii 1887.a. oli S-Gallenis oli tapetud anarhistide poolt sotsiaal-demokraatide silmapaistev tegelane Saluts ( !0;CFJ) .
K u i d k a `v e i t s i s o t s i a a l - d e m o k r a a t l i k p a r t e i o l i v e e l v ä g a n õ r k , s e n i n i , k u i t a 1 8 8 9 . a . B e r n i k o n g r e s s i l o r g a n i s e e r i s e n d t ä i e s t i u u e s t i . V a s t u p i d i s e l t s a k s a s o t s i a a l - d e m o k r a a t i a l e , k e s t a o t l e s i d r i i k l i k u j u h t i m i d e d e t s e n t r a l i s e e r i m i s t , t a o t l e sid veitsi sotsiaal-demokraadid üksikute kantonite arvelt Liidu võimu suurendamist. Ta võitles kogu aeg kriminaa- ja tsiviilkoodeksite ühendamise eest jne. veitsi sotsiaal-demokraatlik osaleb kõigil valimistel ja omab oma esindajaid nii rahvuskogus, aga ka kantonites enamuses suuremates nõukogudes. Kuid siiski, veitsi elus nad olulist rolli ei mängi. Nende kõige suuremaks juhiks on Greilih ( @59;8EJ) . P e a l e s o t s i a l i s t l i k e p a r t e i d e o n `v e i t s i t ö ö l i s e d o r g a n i s e e r u n u d v e e l ü h t e p o l i i t i l i s s e l i i t u , G r ü t l i v e r e i n . S e e o n a s u t a t u d v e e l 1 8 3 8 . a . , k u i d s e e h a k k a s k a s v a m a e r i t i k a h e v i i m a s e a a s t a k ü m n e j o o k s u l . K ä e s o l e v a l a j a l o n s e l l e s 3 5 2 s e k t s i o o n i m illistes on kokku 15 000 liiget. Selle liidu programmis ei ole ühiskonna sotsialistlikel alustel ümberkorraldamise printsiipi, kuid sellel on praktiline programm, millises korratakse peaegu kõiki sotsiaal-demokraatliku partei programmi punkte. Siia kuulub nii raudteedel kindlustusasja, pankade, tubaka- ,alkoholi ja vilja monopoli riigi kätte andmine jne. Olemata sotsialistlik partei, ei ole Grütliverein sotsialismile vaenulik ja tal ei ole midagi selle vastu, et selle paljud sektsioonid on samal ajal ka sotsiaal-demokraatliku partei liikmeteks.
Vt.: Berghoff Ising, Die sozialistische Arbeiterbewegung in der Schweiz (Leipzig, 1895).
Austriasse ilmus ja arenes sotsiaal-demokraatia hulga hiljem, kui Saksamaal ja Prantsusmaal, mis on seletatav vabriku-tööstuse hilisema arengu ja igasuguse poliitilise võitluse rahvusliku iseloomuga aga ka Austria politseiliste meetmetega. Sellegi poolest jõudis Lassalle agitatsioon vastukaja ka Austria tööliste hulgas. Peale riigi erinevates osades 1867 ja 1870.a. koosolekute ja ühingute vabaduse seaduste väljaandmist, kuid põhiliselt Viinis ja Alam-Austrias, aga ka Böömimaa Põhjaosas, tekkisid üpris rohkearvulised ilmselt sotsisialistlike tendentsidega töölisorganisatsioonid. Pikka aega nad ei suutnud erivaadete, nii teoreetiliste, aga ka praktilistes küsimustes, tõttu ühineda. Paljudes neist võitles sotsialism anarhismiga, mis püüdles propagandale tegevusega ja eitas poliitilist võitlust.
Administratsioon tihti ignoreeris ja tihti ka rikkus assotsatsioonide ja koosolekute vabaduse seadust, keelates ära või saates laiali juba lubatud tööliste koosolekuid, konfiskeeris lendlehti, arreteeris ning saatis riigist välja selle liikumise silmapaistvaimaid juhte. See tugevdas vaid töölisorganisatsioonides anarhistlikke tendentse; asi läks kuni paljude politseikomissaride anarhistlike ründamiseni ja mõrvadeni. Toimusid ka väikesed verised rahutused, mis leidsid aset perioodil 1881-1884.a..
Taafe muutus töölisliikumise suhtes enam leebemaks. See laskis tekkida üpris rohkearvulisel sotsialistlikul ajakirjandusel. 1886.a. Dr. Viktor Adler, kes on praegu Austria üheks kõige silmapaistvamaks sotsiaal-demokraatliku partei juhte, asutas Viinis nädalalehe Gleichheit.
Selle programmiks oli:
- Austria töölisorganisatsioonide ühendamine ühtseks, sõltumata rahvusest, sotsiaal-demokraatlikuks parteiks;
- võitlus põhiliselt legaalsel alusel poliitiliste reformidega ja eriti üleüldise valimisõiguse eest;
- tööliste tööstus-organisatsioonide arendamine ja nende abil võitlus töölisklassi olukorra, eriti 8 - tunnine tööpäev, parandamise eest.
Adleri ajalehes oli oma püüdluste teoreetilisteks alusteks võetud K. Marxi õpetus. Selle järgi tekkisid teised saksa ja tsehhi ajalehed (Hlas Lidu Prosnitses ja Rovnost Brünnes). Kuna puudusid teised poliitilised organisatsioonid, siis said ajalehtede toimetustest keisririigi erinevate sotsialistlike organisatsioonide suhtlemise keskused. 30. detsembril 1888.a. õnnestus neil Hainfeldis kokku kutsuda esimene Austria sotsiaal-demokraatlik parteipäev. Sellel osales 110 sotsiaal-demokraati, kes, siiski, ei olnud valitud tööliste poolt, vaid olid kutsutud ajalehtede toimetuste äranägemise järgi.
Otsustati asutada Austria sotsiaal-demokraatlik partei, töötati välja selle partei programm ning põhikiri. Programm, hiiljem (Viinis 1892.a. toimunud parteipäeval) mõnevõrra muudeti, kujutas endast üldistes joontes vaid ümber sõnastatud saksa sotsiaal-demokraatliku partei programmi. Mis aga puudutab partei organisatsiooni, siis selle erinevates rahvustest koosnev liikmeskond tekitas enam raskusi, kui Saksamaal.
Esimene Hainfieldi parteipäev püüdis rahvuslikke iseärasusi ignoreerida, kuid sellest ei tulnud midagi välja, kuna ühtne, erinevatest elementidest koosnev keskne partei, ei omanud kõikidega suhtlemiseks kõigile vastuvõetavat ühtset keelt ja peale selle olid erinevatesse rahvustesse juurdunud rahvuslikud iseseisvuse püüdlused, siis side ei saanudki sitke olla.
1893.a. Kogunesid Tehhi sotsiaal-demokraadid B u d j o v i c e s j a p a n i d a l u s e t ae h h i d e i s e s e i s v a l e s o t s i a a l - d e m o k r a a t l i k u l e o r g a n i s a t s i o o n i l e . S e e a n d i s t õ u k e k o g u p a r t e i a s u t a d a f ö d e r a t i i v s e l e a l u s e l e . M i t u k o r d a l ä b i a r u t a t u d p a r t e i p õ h i k i r i s a i l õ p l i k u s õ n a s t u s e 1 8 9 7 . a . V i i n i j a 1 8 9 9 . a . B r ü n n e p a r t e i p äeval. Vastavalt sellele põhikirjale, on parteil föderatiivne organisatsioon: saksa-, tehhi-, poola-, itaalia-, russini- ja sloveeni sotsiaal-demokraadid organiseeruvad eraldi. Neist organisatsioonidest igaüks omab põhikirja, mis on nende endi poolt välja töötatud, oma parteipäevi (mis kutsutakse enamjaolt kahe aasta kestel üks kord kokku), neil on omad kohalikud organisatsioonid ja ka oma juhatus. Siiski, kõik need parteid organiseeruvad ühtse Austria sotsiaal-demokraatia. Selle organiks on Üldine parteipäev mis kutsutakse samuti iga kahe aasta järel, aga kui vaja, siis sagedamini kokku ja mis koosneb delegaatidest, keda on valitud kaks iga rahvusliku organisatsiooni poolt, igast 72-st Austria valimisringkonnast. Kogu partei üldiste asjade juhtimiseks eksisteerib kõigi kuue partei liikmete esindajatest moodustatud keskjuhatus. Rahalised vahendid moodustatakse liikmemaksudest, milliseid makstakse üksikute Austria sotsiaal-demokraatlike parteide poolt. Keskjuhatuse eelarve küündis 1898-99.a. 6000 kuldnani. Keskseks häälekandjaks on Adleri Arbeiterzeitung.
Nende kokkulepete alusel arenes partei XIX saj. viimase kümnendi jooksul väga kiiresti, vaatamata raskustele, millistega neil tuli võidelda just peamiselt sellepärast, et neil puudus (enne 1898.a.) parlamendis oma esindatus ja ka administratiivsete meetmetega.
1898-1899.a. jooksul võeti ainuüksi Tehhi sotsiaal-demokraadide vastu järgnevaid meetmeid:
keelati ära 91 miitingut ja 343 avalikku koosolekut;
3 miitingut ja 115 koosolekut aeti laiali;
753 partei liiget anti kohtu alla ja 386 mõisteti süüdi, üliselt kõik kokku 11. aasta vangistusega ning mõisteti 1498 kuldnat trahve.
16 parteilast saadeti maalt välja.
Sarnane saatus oli ka teistel Austria sotsiaal-demokraatlikel parteidel. Kuid kõigele vaatamata õnnestus Tehhi sotsiaal-demokraatidel kutsuda kokku 240 miitingut ja korraldada 3325 avalikku koosolekut. Partei liikmete kiiret kasvu tõendab Tehhi sotsiaal-demokraadide aruanne, mis on esitatud 1899.a. Brünne üldisel parteipäeval.
1893.a. anti tehhi keeles välja 9 poliitilist ja 16 mittepoliitilist sotsiaal-demokraatlikku perioodilist väljaannet. 1898.a. oli ajalehtede hulk kasvanud 33 (19 poliitilist ja 19 mittepoliitilist).
Saksakeelseid perioodilisi väljaandeid oli 1898.a. 56.
Vähemas hulgas anti välja poola-, väikevene-, sloveeni- ja itaalia keeltes. Sotsiaal-demokraatide ajalehtede ettetellijate hulk oli Austrias 1896.a. 229 000.
Üldised parteipäevad leidsid aset:
Haidenfieldis 1898-99.a.;
Viinis 1891, 1892, 1894, 1896, 1897.a. ja
(VII) Brünnes 1899.a.
Austria sotsiaal-demokraadid said esmakordselt parlamendi valimistest osa võtta allas 1897.a., kui loodi V kuuria (üleüldise hääletamise) andis hääleõiguse ka töölistele. 1897.a. valimise tulemused, vaatamata administratiivsele vastutegutsemisele, ületasid mitte ainult kõik vastaste kartused, vaid ka pooldajate ootused. Osalt on see seletatav sellega, et poliitilise olukorra iseärasuse tõttu anti mõnedes kohtades (näiteks Viinis) sotsiaal-demokraatide poolt hääli ka liberaalide poolt ja osalt ka seepärast, et teiste parteid eesindajad ilmutasid valimistel enam loidust, jättes hääle andmata, kui sotsiaal-demokraadid. Sotsiaal-demokraatide kandidaatide eest anti V kuuria (üleüldisel hääletamisel) anti (kui valijameeste hääled kanda üle neile vastavatele hääletajate arvule) üldkokkuvõttes 595 610 häält, st. 27,6% üldisest V kuurias antud häältest (Saksamaal anti sotsiaal-demokraatide eest 1898.a. kõigist antud häältest 27,1% ) või 12% hääleõigust omavate isikute arvust. Kuid see-eest on privilligeeritud kuuriates sotsiaal-demokraatide arv tühine:
linna- ja maa- kuuriates see võrdus 7014, st. 2,6% ja 7177, st. 1,1%;
maavaldajate ja kaubanduskodade kuuriates ei olnud neid üldse.
Kõik sotsiaal-demokraatide hääled on kogutud peaegu eranditult isikutelt, kes ei maksnud makse isegi 5 kuldnat (Saksamaal on sotsiaal-demokraatidel pooldajaid ka jõukamate kihtide hulgas). Sotsiaal-demokraadid said enim hääli Böömimaal (42,5% kõigist V kuuria poolt antud häältest), Viinis (40,9%), Stiris (29,5%) Moraavias (27,2%). Kuid Galiitsias hääletas sotsiaal-demokraatide poolt vaid 12 % elanikest, kuid neist olid märkimis väärne arv talumehi ja maa-proletariaati.. Selleks oli pinnase loonud sussiini radikaalne partei (XXVI, 74), mis oli alguses olnud märkimisväärsel määral agraal-sotsialistlik. Mõni kuu peale valimisi ühines üks russiini radikaalse partei valitud saadik Jarosevits ( /@>A528GJ) a m e t l i k u l t s o t s i a a l - d e m o k r a a t l i k u p a r t e i g a .
1 8 9 7 . a . v a l i m i s t e l s a i d s o t s i a a l d e m o k r a a d i d , k õ i g i s t V k u u r i a 7 2 s a a d i k u s t , 1 4 k o h t a ( k o o s J a r u s e v i t s i g a 1 5 ) , s a m a s o l i p a r l a m e n d i s 4 2 5 s a a d i k u k o h t a . R i i g i p ä e v a l j u h t i s
p a r t e i f r a k t s i o o n i p o o l a k s a Dasinski. Parlamendis võitles partei igasuguste antikonstitutsiooniliste meetmete võtmistega ja oli ainus partei, milline oli vaba rahvuslikust konkurentsist.
Kuid aegajalt tekkis ka selles parteis rahvuslik vaen. Austria sotsiaal-demokraatide üldisel parteipäeval 1899.a. Brünnes tehti otsuse ettepanek, millise järgi Austria peaks kujutama endast erinevatest autonoomsetest rahvustest koosnevat demokraatlikku liidulist riiki. Lükates tagasi üleriikliku keele, otsustati, et praktilisel hädavajadusel võib olla suhtlemiskeeleks saksa keel. Gratzis toimunud Austria saksa sotsiaal-demokraatliku partei parteipäeval 1900.a. tõstatati agraarküsimus, millist senini oli Austria sotsiaal-demokraatia poolt ignoreeritud. Adleri vastuväidete vastaselt, võeti vastu Ellenbogeni poolt esitatud ettepanek, milline soovitas ka Austria sotsiaal-demokraatlikul parteil võtta vastu nn. agraarprogramm. Kooskõlas selle otsusega, pidi sotsiaal-demokraatia võitlema tootmise ja põllumajanduse produktide jaotamise ühiskondliku ümberkorraldamisega, st. riigi või kogukonna abil metsade, heinamaade, veejõu ühiskonnastamise eest, et laiendada üldises kasutuses olevat maad, et anda kogukondadele jahipidamise ning kalastamise õigus ja maaharimise kutuuri tõstmise eest, jne..
Asja puudutava kirjanduse hulk on äärmiselt vaene. Ei eksisteeri ühtki raamatut, mis oleks pühendatud Austria sotsiaal-demokraatia arengu küsimusele. Peale juba ülalpool nimetatud tööde, vaata erinevaid artikleid ajakirjades Neue Zeit ja Mouvement socialiste, aga eriti:
Kautsky, Die Arbeiterbewegung in Oesterreich (N.Z., VIII Jahrgang);
Kautsky, Das Agrarprogramm d. Österr. Soc. (ib., 1900, Nr. 52);
Ellenbogen, Die politischen Parteien in Oesterreich (ib., XII Jahrg.);
V. Adler, Die Lage in Oesterreich u. d. Social-demokratische Parteitag (ib. XII);
Leser, Bauernbewegung in Galizien (ib. XV);
Verus, Die Nationalitäten in Oesterreich und des Sociel-demokratie (ib. , XVI);
V. Adler, La democratie socialiste autrichienne (Mouv. Soc. 1900, Nr. 30);
Ellenbogen, La democratie soc. Autrichienne (ib., 1900, Nr. 37);
Hilferding, La question des nationalites en Autriche et le congres de Brünn (ib., Nr. 25 ja 26).
Partei ajaloo peamiseks materjaliks on parteipäevade protokollid:
Protokolle der Parteitage d. Österr. Social-demokratie (Viin, 1889, ja järgm.), Protokolle der Parteitage d. Deutschen Soc. in Oesterreich.
Austria sotsiaal-demokraatliku partei statistika kohta vaata:
. >4>2>7>2J, « >;8B8G5A:8O ?0@B88 2AB@88» ( « CAA:>5 >304AB2>» , 1 8 9 8 , ! 9 ) .
U n g a r i s o n v a b r i k u t ö ö s t u s e n õ r g a a r e n g u t õ t t u , v a a t a m a t a s u u r e m a l e p o l i i t i l i s e l e v a b a d u s e l e k u i A u s t r i a s , k a s o t s i a l i s m v ä h e a r e n e n u d . K u i d L a s s a l l e a g i t a t s i o o n j õ u d i s 1 8 6 8 . a . ka Ungarisse, mil asutati Lassalle programmi alusel Ungari sotsiaal-demokraatlik partei. Saksamaal toimunud sündmuste mõjul jaosalt ka Austrias hakkas alates 1870.a. parteisse imbuma K. Marxi õpetus, kuid selle kõrval ilmes neist mingis osas kalduvus anarhismi poole. Kolmandad kaldusid agraarsotsialismi poole ja samas ka valitsevate parteidega kokkulepete tegemise poole. Üldse oli partei kogu oma eksisteerimise ajal killustatuse, sisemiste erimeelsuste ja jõuetuse näidiseks. Paljud sotsialistlikud ajalehed, mis kord ilmusid ja seejärel kiiresti kadusid, ei suutnud kunagi saavutada märkimismäärset mõju. Alates 1889.a. sadab Ungari sotsiaal-demokraatia oma esindajaid rahvusvahelisele sotsialistide kongressidele. 1894.a. asutatakse Kroatsis, Haidenfieldi programmi alusel ja lisades sellele agraarprogrammi, iseseisev sotsiaal-demokraatlik partei. Selle partei agitatsioonil on (mitte eriti märkimisväärne) edu maaelanikonna hulgas.
Kirjandus:
Malon, Le socialisme en Hongrie (Revue Socialiste, 1889, Nr. 3);
Deutsch, Agrarsocialismus in Ungarn (Die Zeit, Viin, 2. mai 1896.a.);
Schwicker, Agrarsocialismus in Ungarn (Oesterreichisch-Ungarische Revue, kd. XX, Viin, 1896);
Anonüümne, Bauernbewegung in Ungaren (Neue Zeit, XVI J.).
Inglismaa on oma töötleva tööstuse arengult, linna külast üleoleku, elanike arvukuse, proletariaadi intelligentsi, poliitilise arengu ning organiseerituse tõttu juba ammusest ajast Euroopa riikide hulgas esikohal. Tema poliitiline kord ei takista kõige äärmuslikumate poliitiliste teooriate arengut. Sellegi poolest arenesid Inglismaal sotsialistlikud parteid erakordselt loiult ja ei mängi seal mingit märkimisväärset rolli. Kõige erinevad suunad ei karda endale võtta nimeks sotsialistlik. Konservatiivse või mõõduka mõtteviisiga inimesed, kui vaid nad tunnetavad tööandjate ja töövõtjate vahelistesse suhetesse riiklikku sekkumist, kui nad toetavad tööliste kasuks tehtavaid seadusandlikke meetmeid, nimetavad end juba sotsialistideks, kuid see ei takista neil jääda konservatiivse võ i l i b e r a a l s e p a r t e i a k t i i v s e t e k s l i i k m e t e k s .
I n g l i s m a a l i l m u s i d v a r a j a e k s i t e r i v a d t ä n i n i e r i n e v a d k r i s t l i k u s o t s i a l i s m i v o o l u d , m i l l i s t p o o l d a v a d v ä g a a n d e k a d k i r j a n i k u d . M a a n a t s i o n a l i s e e r i m i s e p o o l d a j a d , n a g u . 6>@6J, . . #>;;0AJ, k e d a t e i s t e s r i i kides sotsialistideks ei peeta ning tihti ka nende vastasteks loetakse, nimetatakse Inglismaal tavaliselt selle nimega. Kuid kõik need voolud ei organiseerunud ja ei ole senini orgniseerunud mingisse sotsiaaldemokraatliku partei sarnasesse parteisse, nagu Prantsusmaal või Saksamaal.
Sotsialistliku partei moodustasid 1837.- 49.aastatel tsartistid, kuid peale nende lüüasaamist ei olnud sotsialistlikke parteisid enam kui 30 aasta kestel, kui mitte-arvestada Inglismaal asutatud, kuid selles mitte eriti tugevat Internatsionaali (XVIII, 913). Seejuures, samal ajal jätkasid Inglismaal arenemist juba XVIII sajandil tekkinud trade-unionid (vt. Tööliste ühendused), milliseid organiseerisid Inglise töölisklass (peamiselt, muide, selle kõrgemad kihid). Et võidelda oma olukorra parandamise eest. Sellel ajal inglise töölised saavutasid pika rea streikide abil töötasu tõusmise ning töötingimuste parandamise üldse. Seda, miks Inglismaal puhtalt sotsialistlikud parteid nõrgalt arenenud on, ei ole üheselt välja selgitatud. Kontinentaalsed inglise konstitusionalismi pooldajad viitavad hea meelega inglise parlamentaarsele korrale ja seetõttu poliitilise võitluse praktilisele iseloomule. Töölised, kooskõlas sellisele selgitusele, eelistavad võidelda oma huvide eest, tuginedes kas ühele või teisele poliitilisele parteile, või siis organiseerudes erinevatesse ühendustesse ja saavutasid nende abil kapitalistidelt järelandmisi, selle asemel, et lohutada end taevalike unistustega ning nende lippude all unustada päeva praktilised ülesanded. Teised arvavad, et Inglismaa rahvusvaheline olukord, milline lõi selle maa kolossaalse rikkuse, mis on tööliklassile kasulik. See sunnib inglise töölist tundma oma huvide solidaarsust teiste klasside huvidega ja pidama end seepärast teatud riigi kodanikeks, milliste saatustega nad seotud on. Töölisklass, olles huvitatud kodumaa kui koloniaal- ja mereriigi võimsuse säilitamisest, mis põhineb rahvusvahelise turu ning eriti mitte-tsiviliseeritud rahvaste ekspluateerimisel, ei saa, sellisel viisil, kooskõlas sellisele selgitusele, tuua esile maailma üldise vendluse ning võrdsuse ideaale. Kuidas sellega ka ei oleks, kui XIX saj lõpus Inglismaa olukord maailmaturul lõi tänu Saksamaale ja Venemaale kõikuma, kui mõned inglise kolooniatest (näiteks, Austraalia) vabanesid peaegu täielikult metropoli hoolekande alt, hakkab inglise töölise meeleolu muutuma, kuigi väga aeglaselt.
1881.a. mõned publitsistid, teadlased ja advokaadid, eesotsas Hyndman ( 09=4<0=J) , ;5=0 "09;>@J ( J . S . M i l l i v õ õ r a s t ü t a r ) , 5;JD>@J 0:AJ, 25;JGJ ( Q u e l c h ) , p o e e t . >@@8AJ, '0<?8>=J ( C h a m p i o n ) , t ö ö l i n e B u r n s ( 6. 5@=AJ) j t . , k e s a s u t a s i d d e m o k r a a t l i k u f ö d e r a t s i o o n i , m i s n i m e t a t i v a r s t i ü m b e r s o t s i a a l - d e m o k r a t l i k u k s f ö d e r atsiooniks. See seadis oma lipule võitluse kirjanduse ja parlamendivalimiste kaudu, sõltumatult teistest inglise parteidest, maa riigistamise ja mõningate töölistele soodsate meetmete võtmise teel, ning hiljem ka ühiskonna sotsialistlikel alustel ümberkorraldamise. Föderatsioonil olid osakonnad Inglismaa erinevates kohtades ja nende juurde kuulusid inimesed nii keskklassidest kui ka töölised. Ta andis Hyndmani toimetamise all välja nädalalehte Justice, milline liitus 1897.a. igakuise ajakirjaga The socialdemocrat. Föderatsiooni liikmete arvukus kõikus pidevalt, kuid kunagi ei ületanud mõnda tuhandet inimest. Rohkearvulistest Hyndmani ja teiste sule alt tulnud kirjanduslikest tööde kaudu levitas föderatsioon marksistlikke ideesid. Hyndman tõlkis inglise keelde Marxi Kapitali ja populariseeris tema majanduslikke, kui ka filosoofilisi õpetusi ((teooriaid)). Selles aitasid teda dr. Edward Aveling (1851-1898.a.) ja Eleanor Marx-Aveling (1855-1898) ( -4C0@4J -25;8=3J, -;5>=>@0 0@:AJ- -25;8=3J) ( ( K u n a n a d k a o t a s i d e l u m õ t t e , s i i s t e g i d k o o s e n e s e t a p u . S e l l i n e o n ü k s l e g e n d . K L . ) ) .
K i r j a n d u s :
H y n d m a n , E c o n o m i c s o f S o c i a l i s m ( L o n d o n , 1 8 9 6 ) ;
E . A v e l i n g , T h e s t u d e n t [ M a r x ( L o n d o n , 1 8 9 5 ) ;
H y n d m a n , The historical basis of the socialism in England (London, 1883);
Hyndman, The social reconstruction of England (London, umbes 1885.a.);
Hyndman, The coming revolution in England (L., 1885);
Hyndman, Text-book of democrace England for all (L., 1881);
Hyndman and Morris, Summary of the principles of socialism (L., 1884).
Kuid föderatsioonis on samuti liikmed, kes ei ole K. Marxi ( B. Bax, The ethics of socialism, L., ja tema artiklid Viini Die Zeit , 1896.a.; milliste vastu esines väga järsult Kautsky Neue Zeit) ajaloolis-filosoofiliste vaadetega üksmeelel ja kes seisavad moraalsetel nõudmistel põhineva sotsialismi süsteemi eest.
Ühes üpris olulises praktilises küsimuses ka Hyndman mingil ajal ise ei olnud Marxi õpetusega ühel meelel. Ta leidis, et inglise tööline, praegusel Inglismaa olukorras ei saa ega tohi segada inglise valitsuse poolset Inglismaa võimsuse kindlustamist merel ja ei tohi takistada tema laevastiku arendamiseks vajalike krediitide saamist. Selline Hyndmani vaade kohtas alati Baxi, tema kaasmõtleja. Hukkamõistu. Alles 1899.a., Hyndman, Inglise-Buuri sõja tõttu, esines inglise ovinismi vastu. Programm, mis on töötatud välja ühel igaaastastest sotsiaal-demokraatliku föderatsiooni kongressidest, ei sisaldanud üldse teoreetilist osa ja seda, nähtavasti, pidid asendama tema poolt välja antud rohkearvulised raamatud ning brozüürid. Kuid samas olid praktilises osas toodud välja seitse eesmärki, millistele föderatsioon püüdleb, neist tähsaimad on: tootmise-, jaotamise ja vahetuse viisid, kaasa arvatud maa, peavad olema organiseeritud kollektiivse omandi kujul; rikkuste tootmine ja jaotamine peavad olema korraldatud ühiskonna poolt selle kõigi liikmete huvides) ja üpris suurest arvust üpris üksiasjalistest palliatiividest (ajutistest meetmetest), s.t. need meetmed, milliste kaudu föderatsioon soovib eksisteerivas riigis saavutada oma eesmärke.
1885.a. osales föderatsioon parlamendivalimistel, seades erinevates valimisringkondades üles mõned oma kandidaadid, kuid kuna valimispropagandaks puudusid omad rahalised vahendid, siis nad nõustusid rahalise abi vastuvõtmisest mitmelt konservatiivselt organisatsioonilt, kes selle kaudu lootsid nõrgendada liberaalide positsioone. Kuid kahest föderatsiooni kandidaadist sai üks vaid 27 ja teine 32 häält. Nii nagu see ebaedu ja ka konservatiividelt raha vastuvõtmise ning ka Hyndmani erakordselt despootlik iseloom viisid föderatsioonis sisetülideni (millised algasid, muide, juba enne valimisi) ja sellest rea liikmete lahkumise. Neist, W. Morris jt. asutasid 1885.a. sotsialistliku liiga. Liiga avaldas The manifesto, mis oli koostatud W. Morrise ja B. Bax“i poolt (London, 1885), ning asutasid veel nädalalehe The Commonwealth. Vaatamata sellele, et selle liikmete hulgas olid sellised teatud marksistid, nagu Eleanor Marx-Aveling ja tema mees Edward Aveling, suhtus ta eitavalt käesolevatel tingimustel parlamendi valimistest osavõtusse, mil sellel ei saa töölisklassile olla mingit praktilist tähendust ja see meelitab teda vaid praktilisest võitlusest kõrvale. Selle delegaat Pariisi 1889.a. rahvusvahelisel kongressil W. Morris esines seal parlamentaarse tegevuse vastase kõne, mis olevat käesoleval ajal enesepettuseks ja teeniks reaktsiooni asja. Selle kõnega ta lähenes saksa sõltumatutele sotsialistidele või isegi anarhistidele. Varsti peale seda Pariisi kongressi sotsialistlik liiga, mitte kunagi, muide, ei omanud olulist tähendust ja piirdus tegelikkuses vaid kirjandusliku propaganda tegemisega ja varsti lagunes. Avelingid ja Bax pöördusid tagasi sotsiaal-demokraatliku föderatsiooni, aga Morris jäi sotsialistlikes torganisatsioonidest välja.
1886-87.a. organiseeris sotsiaal-demokraatlik föderatsioon massiliste (sadade tuhandete osalistega) miitingute abil agitatsiooni. töötute kasuks. Üks neist miitingutest Trafalgar Squaril, 13 novembril 1887.a. (verine pühapäev), lõppes raske politseiga kokkupõrkega, selle juhile Burnsile mõistis kohus kuue nädalase vanglakaristuse.
Mingitel põhjustel sotsiaal-demokraatlik föderatsioon ei osalenud 1889.a. üldisel rahvusvahelisel sotsialistlikul kongressil, kuid võttis osa possibilistide kongressist, kuid juba 1893.a. peale osales kõigil kongressidel, paistes silma oma tooni, avalduste ja nõudmiste otsustavuse poolest. 1892.a., 1895.a. ja 1900.a. ta osales parlamendivalimistel, kuid äärmiselt viletsa eduga. 1892.a. ta kogus 659 häält, saamata parlamenti ühtegi kohta, kuid see-eest jättis liberaalse partei, konservatiivse partei kasuks, ühest kohast ilma. 1895.a. ta kogus juba 3730 häält. 1900.a. valimiste tulemused ei ole veel teada.
Juba enne 1892.a. valimisi lahkus Burns föderatsioonist ja nimetas end sellest ajast peale sõltumatuks sotsialistiks. Tema lahkumise peamiseks põhjuseks oli vaadete lahknevus suhtumises kodanlikesse partidesse. Burns läks kokkuleppesse liberaalidega, kes seadsid ta oma kandidaadiks ning nõnda ta sai 1892, kui 1895.a. alamkotta. Sellest ajast peale ta oli liberaalse partei vasakus tiivas, nii nagu ka teised tööliste nõudmiste pooldajad. Kuid sellelt positsioonilt tal ei õnnestunud mängida seda rolli, millist mängivad saksa sotsiaal-demokraadid oma riigipäeval, kes parlamentaarse võitluse kasutusele võtu hetkest esinevad iseseisva parteina ja oma sõltumatute vaadete ning nõudmistega.
Kuid Inglismaal saavad sotsialistid vaid konservatividega liidus olles parlamenti sattuda ning esitada omanõudmisi.
Enne 1900.a. ei sattunud ükski sotsialist parlamenti teisiti, kui ühe või teise suure partei toetusel. 59@J 048 ( 1 8 9 2 ) 8 ė ==8=30<J @030<J a g a k a B u r n s o l i d v a l i t u d v a i d s e l l e p ä r a s t , e t n e i d n õ u s t u s i d ü l e s s e a d m a l i b e r a a l i d , k u i d k u i n a d j ä r m i s t e l v a l i m i s t e l e s i n e s i d i s e s e i s v a l t , s i i s n a d p a r l a m e n t i e i s a a n u d . A i n s a e r a n d i m o o d u s t a b t ö ö l i n e ( m i t t e s o t s i a list) Wilson, kes valiti 1892.a., kuna sooviti hääletada liberaalide ja ka konservatiivide vastu, kuid ka tema pidas varsti, peale valimist, liberaalidega liitumist vajalikuks. Tuginedes sellel faktil, ka teine Inglismaa sotsialistlik organisatsioon, fabianlik ühing, mis oli asutatud 1883.a. soovitas tungivalt töölistel kõigist parlamendi ja kohalikest valimistest osa võtta, isegi neil, kus sotsialistid ei kandideeri, et sel viisil avaldada survet mõlemile võistlevale kandidaadile, püüdes neid ergutada tööliste kasuks lubadusi andma. Sel eesmärgil töötas fabiaanlik ühing välja programmi, millistes ei ole selle sõna otseses mõttes miskit sotsialistlikku ja millises asuvad vaid praktilised nõudmised, mis ei ole vastuolus kaasaegse inglismaa liberaalide printsiipidega (neist olulisemad:
üleüldine valimisõigus, demokraatlik riigieelarve, 8- tunnine tööpäev, nn. munipsipaalsotsialism).
Kõige selle juures fabiaanlik ühing oma vaadetes, millised on väljendatud rohkearvulistes töödes (üldise nime Fabian Tracts), on täiesti sotsialistlik. Ta, siiski, ei kujuta endast poliitilist parteid. See tähendab, et ta on sotsialismi propageerimiseks majanduslike küsimuste uurimiseks, raamatute väljaandmiseks, miitingute ja debattide korraldamiseks, jne.. Tema liikmete arv ei ületa mõnda sada ja see ühing ei kavatsegi oma liikmete arvu suurendada. Selle tähtsamad tegelased on: Sidney Webb ja . (0C.
1 8 9 3 . a . r a d i k a a l s e s a a d i k u . 0@48, i n i t s i a t i i v i l B r a d f o r d i s t u l i e r i n e v a t e i n g l i s e t ö ö l i s o r g a n i s a t s i o o n i d e d e l e g a a t i d e s t , k o k k u 1 1 5 i n i m e s t , k o n g r e s s . S e a l p a n d i a l u s s õ l t u m a t u t ö ö l i s p a r t e i a s u t a m i s e l e ( s e l l e h ä ä l e k a n d j a k s s a i n ä d a l a l e h t Labour Leader). Sotsiaal-demokraatliku föderatsiooniga kokkuleppele ei jõutud. Sõltumatu partei ei soovinud oma nimele lisada epiteeti: sotsialistlik ja tegelikult ta oli vaevu selline. Ta esitas erandlikult töölisklassi kasuks praktilisi nõudmisi, kuigi üpris radikaalne, kuid ei võtnud oma programmi ühiskonna täiesti uutele alustele ümberkorraldamist. Kodanlike parteidega föderatsiooni astumise suhtes oli ta äärmiselt skeptiline, sest ei lootnud neist töölisklassile miskit head ja otsustas võidelda täieli k u l t o m a v a h e n d i t e a r v e l t , k u i g i s e e t a k t i k a o l i k o n s e r v a t i i v i d e l e l i b e r a a l i d e g a v õ i t l e m i s e s u h t e s k a s u l i k .
1 8 9 5 . a . v a l i m i s t e l t a k o g u s 4 4 5 9 4 h ä ä l t , k u i d e i s a a n u d ü h t k i p a r l a m e n d i k o h t a . T a o s a l e s e n e r g i l i s e l t k a 1 9 0 0 . a . v a l i m i s t e l j a s e e k o r d s a i 59@0 0@48 ü h e a l a m k o j a k o h a .
X I X s a j a n d i v i i m a s t e l a a s t a t e l h a k k a s , n i i n a g u s e d a v õ i s m ä r g a t a t r a d e - u n i o n i d e i g a a a s t a s t e l k o n g r e s s i d e l , h a k k a s n e n d e h u l k a i m b u m a , k u i g i ü p r i s v ä h e s e l m ä ä r a l , k a a s t u n n e s o t s i a l i s m i l e . A l a t e s 1 8 9 3 . a . t r a d e - u n i o n i d s a a t s i d oma esindajaid rahvusvahelistele sotsialistide kongressidele. Kuigi, nad ei ole senini, isegi vähimal määral, sotsialistlikud parteid.
1870.aastate algul hakkas liberaalne partei võtma mõnedes Inglismaa munipsipaliteetides, eriti Burninghamis, tervet rida meetmeid, milliseid nimetati üldise nimega munipsipaalne sotsialism. Need meetmed, mis seisnevad trammide, valgustuse, kanalisatsiooni jne. munitsipaliseerimises, seejärel vaestele klassidele hariduse andmiseks, leiavad kaastunnet töölisklassi hulgas ja võetakse sotsialistlikesse programmidesse. Munipsipaalse sotsialismi alusel langevad paljudes krahvkonnanõukogudes liberaalide ja sotsialistide esindajate vaated kokku.
Kirjandus: lisaks ülevalpool toodule.
Sydney and Beatrice Webb, Industrial democracy, (2 kd., London, 1897, vene keeles on 1. köite tõlge: « "5>@8O 8 ?@0:B8:0 0=3;89A:03> B@M4J- C=8>=87<0» , !1. , 1 9 0 0 ) ;
S y d n e y a n d B e a t r i c e W e b b , T h e h i s t o r y o f t r a d e u n i o n i s m e ( L o n d o n . , 1 8 9 4 , v e n e k e e l e s : » AB. 01>G03> 42865=8O 2 =3;88» , ?5@. 0?5@=0, !1. , 1 8 9 9 ; t õ l k e s o n t o o d u d , ( v õ i v ä l j a j ä e t u d , s e g a n e v ä rk) originali rikas bibliograafia);
Sydney Webb, Socialism in England (2 va., London 1893);
Sydney Webb, Der Socialismus in England, geschildert von englischen Socialisten, deutsche Originalausgabe, besorgt von Kurella (Göttigen, 1898; see ei ole eelmise tõlge, vaid täiesti iseseisev Webbi poolt saksa lugejatele mõeldud erinevate artiklike kogumik);
Sydney Webb, The London programme (London, 1891); on toodud ära munipsipaalse sotsialismi printsiibid;
Andrew Reid, The new party, described by some of i t s m e m b e r s ( L o n d o n , 1 8 9 4 ) ;
;J1. 5B5=J , « !>F80;87<J 2 =3;88» ( t õ l g e p r a n t s u s e k e e l e s t , !1, 1 8 9 8 ; p i n n a p e a l e n e W e b b “ i k o m p l i k a t s i o o n , k o o s f a k t i v i g a d e g a n i n g s o t s i a l i s m i n i m e a l l k õ i g e e r i n e v a t e n ä h t u s t e e s i t a m i n e ) ;
J . E d w a r d s , L a b o u r A n n u a l , f a k t i l i s e m a t e r j a l i t õ t t u v ä ä r t u s l i k a a s t a r a a m a t , m i s i l m u b M ä n s e s c h t e r i s a l a t e s 1 8 9 5 . a . .
-4. 5@=HB59= k i r j a d I n g l i s m a a l t N e u e Z e i t a l a t e s I X J . , e r i n e v a t e p e a l k i r j a d e a l l . E r i t i h u v i t a v o n : D i e B e z i e h u n g e n z w i s c h e n S o c i a l i s t e n u n d R a d i k a l e n i n E n g l a n d (XVII J., I B.).
Itaalias töölisklass ei ilmutanud kaua aega kalduvust sotsialismi poole, isegi siis, kui Itaalia, peale ühinemist hakkas üpris kiiresti oma tööstust arendama, kuid see eest XIX sajandi viimase kümnendi jooksul hakkasid selles sotsialistlikud parteid kiiresti kasvama.
Esimese tööliste assotsatsiooni asutas Mazzini (Giuseppe, 1805- 1872) juba 1848.a. 1863.a. küündis nende arv 453 111 000 inimeseni. 1875.a. see kasvas kuni 200 000 liiget. Nende poliitiline suunitlus ei olnud veel täiesti välja kujunenud. Neist paljud allusid Mazzini juhtimisele ja olid rohkem või vähem müstilised, pollitika vallas vabariiklikud ja sotsialismile vaenulikud. Teistes valitsesid Garibaldi, kes kõikus anarhismi ja sotsialismi vahel, ideed. Kuid üpris paljud läksid isegi Bakunini järgi, kes ei olnud kuskil mujal nii edukas, kui Itaalias. 1866. ja 1867.a. muutusid neist paljud assotsatsioonid internatsionaali sektsioonideks. Neist suurem osa assotsatsioonidest asus Marxi ja Bakunini vahelises võitluses viimase se l j a t a h a .
1 8 7 2 . a . i n t e r n a t s i o n a a l i a n a r h i s t l i k u d s e k t s i o o n i d ü h i n e s i d 0@;> 0D85@> j a s e k r e t ä r =4@50 >AB0 j u h a t a m i s e l F a s c i o O p e r a j o . S e l l e l o l i I t a a l i a s ü p r i s l a i l e v i k , k u i d h u l g a s u u r e m a t r o l l i m ä n g i s i d s e l l e s ü l i õ p i l a s e d j a ü l d s e k o d a n l a s t e k l a ssist intelligendid, kui tõelised töölised. Sellega on seletatav ühelt poolt selle agitatsiooni tulisus ja otsuste radikaalsus ning selle lühiajalisus teisest küljest. 1874.a. algasid nende liikmete hulgas massilised arreteerimised, milline andis sellele tugeva hoobi ning 1870.a. teisel poolel Fascio Operajo kadus lõplikult.
1880.a. algas Itaalias liikumine, mis oli sotsialistlikele lähedane tüübilt, või täpsemalt öeldes, kaks liikumist. Enam tööstuslikes Põhja provintsides tekib liikumine, millises saksa s o t s i a a l d e m o k r a a t i a p r i n t s i i b i d v õ i s t l e v a d a n a r h i s m i p r i n t s i i p i d e g a , v õ t t e s n e i l t ü h a e n a m j a e n a m ä r a p i n n a s t .
1 8 8 1 . a . >=B5 0@80=> ( 1;87J C::8) t o i m u s s a l a k o n g r e s s , m i l l i s e l e s a a t s i d o m a e s i n d a j a i d m õ n e d T o s k a n a j a P i e a m o u n t i s o t s i a l i s t l i k e t ö ö l i s o r g a n i s a t s i o o n i d . S e a l a s u t a t i I t a a l i a t ö ö l i s p a r t e i , m i l l i n e 1 8 8 2 . a . o s a l e s p a r l a m e n d i v a l i m i s t e l j a s a i s e a l k a k s k o h t a , >AB0 , k e s h a k k a s a n a r h i s t i s t v e e n d u n u d s o t s i a a l - d e m o k r a a d i k s j a '8?@80=8. P a r t e i , m i s k u j u t a s e n d a s t m õ n e d e t ö ö l i s o r g a n i s a t s i o o n i d e l i i t u , r i k k u s p o l i t s e i l i s i e e s k i r j u , m i s t õ t t u n e i d h a k a t i j ä l i t a m a j a n e e d h a j u s i d . N e n d e a s e m e l e a s u t a t i k a h e l 025==5 s a l a k o n g r e s s i l 1 8 8 3 j a 1 8 8 4 . a . , a s u t a t i I t a a l i a s o t s i a l i s t l i k - r e v o l u t s i o o n i l i n e p a r t e i , 1 8 8 5 . a . 0=BC5 k o n g r e s s i l m u u d e t i t a I t a a l i a t ö ö l i s p a r t e i k s , m i l l i s e l o l i 4 0 0 0 0 a k t i i v s e t l i i g e t . T a a n d i s v ä l j a a j a k i r j a F a s c i o o p e r a j o , t o e t a s i n n u k a l t s t r e i k e , k o r r a l d a s m a n i f e s t a t s i o o n e , a g a 1 8 8 6 . a . o s a l e s p a r l a m e n d i v a l i m i s t e l , n i n g s a a d i k u t e k s s a i d u u e s t i >AB0 8 '8?@80=8. K o h e s e e j ä r e l s a a d eti nende organisatsioon valitsuse poolt laiali ja selle peamised tegelased mõisteti kohtu poolt mitmeteks kuudeks vangi. 1887.a. partei taastati.
1889.a., ta, koos mõnede teiste Itaalia töölisorganisatsioonidega, saatis Pariisi rahvusvahelisele sotsialistide kongressile 11 oma esindajat, kellest kolm jäeti ukse taha, kui anarhistid. Koos selle parteiga Itaalia Lõuna osas, peamiselt Sitsiilias, tekkisid rohkearvulised Fasci dei lavoratori, keda juhtisid kaks rahvalikku kõnemeest Garibaldi Bosko ja Defel i t s e ( 0@810;J48 >A:> 8 5D5;8G5) .
1 8 9 2 . a a s t a k s o l i n e n d e F a s c i “ d e l i i k m e t e a r v u k s 3 0 0 0 0 0 i n i m e s t . N a d o l i d v ä r v a t u d m a a e l a n i k e , a g a s a m u t i S i t s i i l i a s r o h k e a r v u l i s t e v ä ä v l i k a e v a n d u s t e t ö ö l i s t e h u l g a s t , k e s e i o l e o m a j u u r i m a a s t l a h t i k a n g u t a n u d . N e n d e sotsialism oli märkimisväärsel tasemel munipsipaalne, seejärel aga agraarne, s.t. taotles kogukonnale metsade, heinamaade andmist ja rendisuhete parandamist jne. Üldiselt, ta aga ei kujutanud endast kuigi-võrd väljatöötatud süsteemi ja oli vaid määratlematute radikaalsete, müstilise värvinguga taotluste kogumiks. Citsiilias 1893.a. toimunud mässus osalesid need Fasci“d tegusalt. Sellegi poolest oli ka nende hulgas püüd õige poliitilise organisatsiooni loomise poole, milline oleks võidelnud enam sihipärasemalt. Seepärast nad saatsid Genuasse kongressile, mis oli kutsutud kokku Põhja Itaalia sotsialistlike parteide algatusel, oma delegaate. Sellel kongressil asutati Partito dei lavoratori italiani, aga III Parma kongressil 1895.a. nimetati see ümber Partito socialista“ks. Selle ajast peale , s.t. alates 1892.a. võib arvestada Itaalia sotsiaal-demokraatia ajalugu.
1892.a. kongressil töötati välja teoreetiline programm. Selles rõhutati järsult partei revolutsioonilist iseloomu, tunnistati klassivõitluse printsiipi kui majanduslikku, kui ka poliitilise tegevuse hädavajadust. Sellisel viisil lõi partei lõplikult anarhismist lahku. Esimesel kongressil oli esindatud üle 200 töölisorganisatsiooni, millistes oli 300 000 liiget. Sellegi poolest, esimestel valimistel, millisel partei osales 1892.a. ta kogus vaid 26 000 häält, mis oli seletatav kõrge varandusliku tsensusega, mis jättis enamuse töölisliitude liikmeid hääleõigusest ilma. 5468> t o i m u n u d I I k o n g r e s s i l o s a l e s t u n t u d s a a d i k ( l i b e r a a l s e p a r t e i ) j a k r i m i n a a l õ i g u s e p r o f e s s o r -=@8:> $5@@8. T a t e a t a s e n d a ü h i n e m i s e s t s o t s i a a l - d e m o k r a t l i k u p a r t e i g a . K õ n e o s a v u s , õ p e t a t u s j a p a r l a m e n t ä ä r i k o g e m u s s e a d s i d t a p a r t e i e t t e o t s a . T e m a o l i k o o s 01@8>;>9 p a r t e i p e a m i s e k s t e o r e e t i k u k s ( t e m a t ä h t s a m a t e k s s e l l e s s u u n a s t ö ö d e k s o n :
S o c i a l i s m o e c r i m i n a l i t a , 2 v a . , T u r i n , 1 8 9 7 ;
S o c i a l i s m o e s z i e n z a p o s i t i v a , D a r v i n , S p e n c e r , M a r x , R o o m a , 1 8 9 4 ;
L a b r i o l a t ä h t s a m a d t e o r e e t i l i s e d t ö ö d o n t õ l g i t u d k a s a k s a k e e l d e :
E s s a i s s u r l a c o n c e p t i o n m a t e r i a l i s t e d e l “ h i s t o i r e ;
S a m a o n p r a n t s u s e k e e l e s o n . !>@5;O e e s s õ n a g a , P a r i i s , 1 8 9 7 ;
S a m a o n v e n e k e e l e s : « 2>?@>AC > <0B5@80;8AB8G5A:><J 273;O45 =0 8AB>@8N» , !1. , 1 8 9 9 ) .
P e a l e 1 8 9 3 . a . k o n g r e s s i püüdis valitsus parteid hävitada, arreteerides palju sellel liikmeid ja andis neid kohtu alla. See häiris vaid kolmanda kongressi õigeaegset kokkutulekut, ning valitsuse eesmärk jäi täitmata. Valitsuse surve tõttu pidi partei suunama kõik oma jõud poliitilisele tegevusele ja selles ta pidi käima käsikäes vabariikliku parteiga.
See kutsus parteis esile proteste ja selle V kongressil Bilonjas ((Nimed võivad olla valesti ja on kontrollimata. KL)) võeti vastu saadik C;5H>2>9 ( "C@0B8 n a i n e ) o t s u s e p r o j e k t : P a r t e i p o l i i t i l i n e t e g e v u s e i s a a o l l a m a j a n d u s l i k u s t l a h u s . N i m e l t v i i m a n e a n n a b p a r t e i l e k l a s s i l i s e i s e l o o m u j a s ä i l i t a b s e l l e l r e v o l u t s i o o n i l i s e t ä h e n d u s e . S e d a s i l m a s p i d a d e s p e a b p a r t e i o s a l e m a e n e r g i l i s e l t t ööliste streikides ja majanduslikus tegevuses ja agiteerima vabriku-seadusandluse poolt, täpsemalt naiste ning laste tööpäeva piiramise eest. Samal kongressil arutati agraarküsimust, kuid kongress ei tulnud lõplikele otsustele.
1898.a. kutsusid vilja kallidus ja sellest tingitud nälg Milanos esile tõsised barrikaadidega tänavarahutused, mis läks üle tapluseks, kus hukkus peaegu sada inimest. Sellele järgnesid mässud ka teistes linnades. Kuigi sotsialistlik partei, mis püüdis töölisi suunata õieti organiseeritud majandusliku- ja poliitilise võitluse teele, jäi nendest mässudest kõrvale, kuid partei liikmete isiklik tutvus ja seosed mässajatega andsid põhjuse ka partei juhtivate tegelaste arreteerimiseks. Sõjakohus mõistis juhtidele aastate- pikkused vangistused: Turati 20 aastaks carcere duro, C;5H>2C 1 0 a a s t a t . K õ i k n a d , s i i s k i , o l i d m i t u k o r d a r a h v a p o o l t v a l i t u d p a r l a m e n d i s a a d i k u k s j a a a s t a p ä r a s t t u l i k õ i k a r r e t e e r i t u d v a b a s t a d a .
1 8 9 5 . a . v a l i m i s t e l k o g u s p a r t e i 5 5 0 0 0 h ä ä l t , a g a 1 8 9 7 . a . 1 3 4 0 0 0 n i n g s a i 1 6 m a n d a a t i . 1 9 0 0 . a . v a l i m i s t e s ai ta aga juba 32 kohta.
Kirjanduse valik on üpris kasin:
Sombart, Die gegenwärtige Stand der italienischen Arbeiterbewegung;
Sombart, Der zweite Congress des socialistischen Arbeiterpartei Italiens (Socialpolitisches Centralblatt, 1892 ja 1893.a.);
Sombart,Studien zur Entwickellungsgesch. Des italien. Proletariats (Braun“s, Archiv f, soc. Gesetz. Kd. VI);
Ad. Rossi, Die Bewegung in Sicilien (sk. tõlge. Stuttgart, 1894);
Nap. Colajanni, In Sicilia (Rooma, 1894);
Nap. Colajanni, L“Italia nel 1898 (Milan, 1899);
Nap. Colajanni, I“l socialismo (2 va., Palermo, 1899).
Rida artikleid Neue Zeit ja Mouvement Socialiste;
Schiavi, Bilanz des italienischen Socialismus (Neue Zeit, XVIII, J., 1);
Schiavi, Die Wahlen in Italien (1900, ib., XVIII J. , 2);
Bissolati, Le parti socialiste italien (Mouvement Socialiste, 1900, Nr. 25);
Oda Olberg, Der Parteitag der Italienischen Socialisten (Neue Zeit, XIX J. , 1900-1901, Nr. 2).
Hispaanias asutati 1869.a. internatsionaali sektsioonid, millised asusid suuremalt jaolt Bakunini poolel. Peale Internatsionaali kadumist säilitasid anarhistid ja omavad praegugi oma tähendust., osaledes kõigis rohkearvlistes pronunciamiento“des ((sõjaväeline riigipööre, mäss, mässuliste üleskutse)), mässudes, ülesatõusudes ja sooritasd poliitilisi mõrvu ning kallaletunge. Aeg-ajalt nad kutsuvad kokku oma kongresse (olulisemad olid 1882 ja 1883.a.)
1884.a. asutati Andaluusias tööliste hulgas salajane anarhistlik ühing Mano Negra, mis propageeris kõige verisemat terrorismi. See hävitati politsei poolt.
Anarhistide kõrval said sotsiaal-demokraadid 1872.a. mõnedes Internatsionaali sektsioonides ülekaalu, mis ühinesid ühte föderatsiooni. Varsti ta kadus ja edasi viieteistkümne aasta kestel, vaatamata mõnede töölisorganisatsioonide katsetele ühineda sotsiaal-demokraatlikusse parteisse ja vaatamata isegi 1885.a. Madriidis asutatud sotsiaal-demokraatlikule nädalaleheleEl Socialista, millise eesotsas oli andekas bublitsist Iglesias, oli sotsiaal-demokraatia Hispaanias üpris ebapopulaarne.
1888.a. kutsus ajalehe El Socialiste toimetus Barcelonas kokku sotsiaal-demokraatliku kongressi, millisel asutati Partido socialista obrero, töötati välja programm, milline oli sarnane saksa omale, ning põhikiri.
Partei aktiivseteks liikmeteks loetakse isikud, kes korralikult maksavad partei kassasse kuus vähemalt 25 santiimi liikmemaksu. Kohalike organisatsioonide esindajad sõidavad kokku perioodilistele kongressidele. Viimastel valitakse 9 liikmeline rahvuslik komitee, mis juhib partei jooksvaid asju. Komitee esimeheks on praegu Iglesias.
Järgmistel II- IV kongressidel töötati välja munpsipaalne programm.
1891.a. osales partei cortese (parlamendi) valimistel, kuid sai tühise arvu hääli. 1898.a. sai ta juba 20 000 häält, 1899- 22 000 häält, peamiselt Madriidis, Saragossas ja Bilbaos, kuid ikkagi ei saanud ühtegi mandaati.
Mainitud kolme linna munipsipaliteetides said sotsialistid mõned kohad. 1898.a. sõda Ameerikaga viis hirmsa kriisini, jättes suured tööliste massid ilma tööst, esmatarbekaupade hinnad tõusid lakke ning peatati konstitutsiooniliste garantiide kehtivus, mis mõjus parteile hävitavalt.
1899.a. sügiseks, kui Madriidis kogunes partei V kongress, partei juba toibus. Sellel kongressil tühistati I kongressil vastu võetud otsus, millisega keelati tingimustetult igasugused valimiste eelsed kokkulepped vabariikliku või mingite teiste kodanlike parteidega. Sellel arutati umbes sarnast otsuse kava: parteist arvatakse välja kõik, kes tunnistavad katoliikliku või mõnda t e i s t r e l i g i o o n i , m i s e i p õ h i n e v a b a d u s e , k õ l b l u s e j a i l m a l i k k u s e ( ;08F87<0) p r i n t s i i p i d e l . V a a t a m a t a p a r t e i v a s a k u t i i v a t u l i s e l e p o o l e h o i u l e , l ü k a t i s e e o t s u s e p r o j e k t t a g a s i .
H i s p a a n i a k e e l e s o n o l e m a s M a r x i K a p i t a l j a k a p a l j u d t e i s e d M a r x i , E n g e lsi, Bebeli, Kautsky, Ferri jt. tööd. Üpris suur on ka teiste tõlke- ja originaaltööde arv.
Kirjandus:
Malon, Le socialisme en Espagne (Rev.Soc., 1889);
Bark, Der Socialismus in Spanien, (Neue Zeit , VII J.);
Iglesias, Die socialistiche Arbeiterp. In Spanien (ib., X J.);
Iglesias, L“organisation du parti socialiste espagnole (Mouv. Soc., 1900, Nr. 25);
Cunow, Der 5 Kongress d. span. Sozialistischen Arbeiterp. (Neue Zeit, XVIII J.).
Portugalis oli Internatsionaalil samuti edu ja nagu ka Hispaanias, oli peamiselt anarhistlike tendentsidega: kuid peale esimese hävimist olid anarhistid vähe märgatavad, kuigi veel 1889.a. nad andsid Oportos välja ajalehte A Revoluzao social.
Sotsiaal-demokraatlik partei asutati 1882.a. selle Lissaboni kongressil. Selle organisatsiooni armetust ilmestab see, et kongressil oli koos vaid 12 delegaati, kes esindasid 8 töölisringikest. Omamata võimalust iseseisvalt valimistel osalemiseks, siis partei toetab neil vabariiklasi. Partei on niivõrd nõrk, et ei tihti ei suuda oma delegaate rahvusvahelistele kongressidele saata.
Kirjandus:
Malon, Les socialisme en Portugal, (Rev.Soc., 1889);
Artikkel sõnaraamatus, Hugo u. Stegman, Handhuch des Socialismus (Zürich, 1897).
Skandinaavia maades ilmus sotsialistlik liikumine eelkõige:
Taanis, kus juba 1871.a. asutati Internatsionaali sektsioonid, mis asusid Marxi poolele. Kuid varsti, sisiki, valitsuse administratiivsete meetmete ning oma sisetülide tõttu need lagunesid.
1876.a. pani tööliskongress aluse sotsiaal-demokraatlikule parteile. Sellel kongressil olid 55 töölisorganisatsiooni esindajad, millistel oli 55 000 liiget. Tema programm on üpris sarnane saksa programmiga, kuid põllumajandusliku elanikkonna mõju kajastus selles, et see programm täiendati üpris kiiresti agraarprogrammiga, pidades silmas väiketalupoegi, rentnikke ja maaproletariaati. Märkimisväärsel määral tänu sellele, aga ka tänu puht-poliitilise tegevuse ühendamisele tööliste ametühingute liitude tegevuse P R T X ¬ ø ¼ Ę Č Ü ā č ź ģ ¼
Ē
D
f
g
¬
®
’ G Z [ ] į ā Ē Č ü óźįÖĪĆĪĆμø“°øĪÖ¤|||t|tltd hS\ mH%sH% hRé mH%sH% hŲ3d mH%sH% h¶C mH%sH% h@ķ mH%sH% hŌ# mH%sH% hBŌ mH%sH% h)> mH%sH% h%¼ h%¼ 5mH%sH%hQx hk h%¼ h%¼ h%¼ hg7Ś h%¼ mH%sH% h%¼ mH%sH% h R h%¼ mH%sH% h%¼ 5mHsHh[Ö 5mHsHhRé h)> 5mH%sH% % R T ź ģ ī š Č
É
E G g
h
®
Æ
] ^ / 0 [ \ ā ć 6 7 Ę Ē Ō ż ż ų ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż gd%¼ ” 1” žž . J $ 5 6 × a £ ¤ . h i N! " " “" ō" F# \# % :' ;' '
' !( +( ,( -( .( Ć) * * * õķõķåŻåÕĶÕåÕŽսµ½µµ„„„„Żwlw h h mH%sH% h mH%sH% hæ@6 h|y mH%sH% hō+Ž mH%sH% h|y mH%sH% hæ@6 hæ@6 mH%sH% hæ@6 mH%sH% h>E mH%sH% hóM mH%sH% h1-S mH%sH% heĆ mH%sH% hö%2 mH%sH% hI¾ mH%sH% hŲ3d mH%sH% h5| mH%sH% hS\ mH%sH% hS\ hS\ mH%sH%*Ō Õ ¢ £ ¤ „
i P&