Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ 8 £ „ ž’’’ k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į U@ ųæ Ré+ bjbj¬¬ ś+ Īń Īń ć! ’’ ’’ ’’ < < < < < < < P x x x 8 ° d Ō2 P Ę 2 ōĒ B 6Ļ " XĻ XĻ XĻ 3Š ö )Ń T }Ń , Ŗ Ŗ Ŗ Ŗ Ŗ Ŗ Ŗ $ ÅĒ R Ź T ĄŖ < +Ų 3Š 3Š +Ų +Ų ĄŖ < < XĻ XĻ Ū MĘ »É »É »É +Ų $^ < XĻ < XĻ Ŗ »É +Ų Ŗ »É " »É ŻÉ fł < < Ęż XĻ čĒ #FĒQĖ x O6 ā] ęś , > \ cĘ 0 Ę ū “ kŹ 1 t5 kŹ X Ęż P P < < < < kŹ < Ęż x Ņ ā ēÓ X »É ?Õ SÖ Ų ©Ń H ńŃ żŃ ĄŖ ĄŖ P P 4 Ō9 ¤V „É P P Ō9 Gossaarium-IVTimes mõjukas konservatiivide organ Inglismaal, igapäevane ajaleht, mis on 1788.a. Valteri poolt asutatud. Kuulsuse võitis operatiivsusega. Teade Waterloo lahingust oli ajalehes varem, kui ministrid sellest teate said. Tema poeg, John võttis trükimasina jõuallikana kasutusele aurumasina.Daily Herald inglise päevaleht, leiboristide häälekandja , asutatud 1912.a. Daily Telegraph Ingl 1855.a. asutatud Londonis ilmuv mõõdukas konservatiivne ajaleht. Korraldas koos New York Herald“iga H. M. Stanley Kongo-ekspeditsiooni. EsmaspäevTallinnas asut. nädalaleht, milles esmakordselt Eestis on süsteemselt läbi viidud kirjutiste kõmutaotlev ilmestamine ja kohandamine kõige laiema lugejaskonna maitsele. Uudsena ses laadis muutus E loetavaimaks leheks, tõrjuti aga hiljemini teiste, veel kaugemale minevate selletaoliste väljaannete poolt tagaplaanile. (EE II 1932.a. lk 1239)Õiguste deklaratsioon (ingl. Declaration of Rights), kodanluse ja uusaadli püüdlusi kajastav Inglise parlamendi põhiseaduslik akt, kehtestati 1689.a. Bill of Right“s nime all. Vt. Koit.pri. ee. Maailma konstitutsioonid. Inglismaa. 1215.a Magna Charta Libertatum. Põhiseaduslik õigustekiri.1265 Kutsuti kokku Suurbritannia parlament1555.a. Augsburgi usurahu 1673 Test Act kuningavõimu piiramisest1679.a.Habeas Corpus Act1689 .a.Bill of Rights 1701.aTroonipärimisseadus Inglismaal.a posterioriKogemustele põhinev; kogemustest lähtuv; diplomaatias ka hilisema kuupäevaga.a priori varem; enne teatud kogemust; kogemustest sõltumatult; mingit sündmust ära ootamata.Aadlitiitlid
Hertsog ja hertsoginna ingl. k. Duke ja Duchess
Markii ja markiis ingl.k. Marquis ja Marquess
Krahv ja krahvinna ingl. k. Earl või Count ja Countess
Vikont ja vikontess ingl.k. Viscount ja Viscountess
Parun ja baruness ingl,. k. Baron ja BaronessAafrikalik sotsialism 1990nõukogude teoreetikud iseloomustavad kui reformistliku kallakuga parteidele iseloomulikku reas aafrika maades (Senegal, Tunis, Sambia).A-s. kui kolmanda tee teooria sotsialismi eritamiseks Aafrikas, kui kapitalismi ja kommunismi alternatiiv. A-s. teoreetikud arvavad, et marksismi teooria ei ole puhtalt võetuna Aafrikas teostatav. Linnades elab kodanlus, maa elanikkond moodustab proletariaadi. Talurahvas aga on sotsialistlike ümberkorralduste pea subjekt ja objekt. Levitatakse klasside koostöö ja ühtsuse kontseptsiooni Aafriklaste rassilistel ja rahvuslikel alustel. Nad on kõigi omandivormide säilitamise poolt. Samuti ei välistata rahvusvahelise monopolistliku väliskapitaliga tihedate sidemete loomist. Poliitilises arengus loodetakse arendada pluralistlikku demokraatiat, kuigi ei välistata üheparteilist valitsusvormi. 80.a. A.s. teoreetikud rõhutavad vaimse sideme tähtsust Lääne Euroopa sotsiaal-demokraatiaga. (Sotsioloogia käsiraamat. M- 90.a.)
Aastaaegade Ühing12 mail 1839.a. korraldas salajane rev. org. Pariisis ülestõusu, mis kiiresti summutati.ab initio ld. Algusest peale.Ab intestatJätmata testamenti (lad. k.)acquis = acquis communautaire Euroopa Liidu liikmesriigi õiguste ja kohustuste kogum.ad absurdum (jõudmine) mõttetuseni, mingi väite mõttetuse tõestaminead hesio ühe riigi deklaratsioon, et ta mingi juba olemasoleva rahvusvahelise lepingu kohustustest osa võtab või sellega liitub.ad hoc selleks (kindlaks juhtumiks).ad infinitum lõpmatuseni, lakkamatult.ad instantiam partio poolte nõudmisel.ad interim esialgu; ajutiselt.ad notam teadmiseks; meelespidamiseks.ad referendum ettekandeks (rapordiks); edasiseks läbivaatamiseksad verbum täht-tähelt, sõna-sõnalt; otseselt.adversus bonos mores heade kommete vastaselt.Affirmation kinnitus (pühalik kinnitus).Agenda 2000 Euroopa Komisjoni ametlik programm Euroopa Liidu reformimiseks ja laiendamiseks.Agraarne sotsialism 1775.a (T:61,lk.31) Kõik hädad on pärit maa eraomandist. Maa tuleb anda riigi omandisse (Tomas Spens ütles nii 1775.a.). Mill ja teised tegelesid selle teemaga.Ain seadus (näiteks: ministrite töötasu seadus Nepalis)Ainuisikuline kohus Aksidents(lad.) filos. See, mis on muutlik, juhuline: asja omadused ta olu suhtes, mitteolulised tunnuse oluliste suhtes. Vrd. Substants, Olu. Akt(lad.). Jur. a)Laiemas mõttes iga toiming, mis tekitab juriidilise tagajärje. Selles mõttes oon juriidiline akt vastand juriidilisele sündmusele.
b)Riikliku organi kirjalikult fikseeritud toiming, mis tekitab teatud õigussuhteid või tõsitab juriidilise tähtsusega sündmust. Selles mõttes esineb seadusandluse akt perekonnaseisu aktiks, notarjaalne või kinnistusakt.
c)Üldse igasugune juriidilise tähtsusega dokument.
d)Kaust, kuhu koondatud kõik teatud asjasse puutuvad dokumendid. Vt. Toimik, Acta. Näiteks. Vaatus, vaheaegadega lahutatud peajagude nimetus lavateoses draamas, ooperis, balletis. Kunst. Alasti inimkeha kujutamine kujutavais kunstides, ka fotograafias. Kitsamas tähenduses alasti modelli poos eeskujuna kunstiloomingulisel või õpingulisel tegevusel. Kõigi aegade, maade ja rahvaste kunstis, välja arvatud islami maad, kus see on usulistel põhjustel keelatud, osutub akt üheks kõige tähtsamaks teemaks, antiik-kunstis koguni valitsevaks.AktiivkaubandusSelline kaubanduse korraldus, mil rahvas ise hoolitseb majanduse alal oma sisse- ja väljaveo eest, vastandina passiivkaubandusele, mille puhul sisse- ja väljavedu on võõraste käes.Aktiva(lad.), hüvistu, isiku või ettevõtte varad (kinnisvara, raha, kaubad, võlanõuded), vastand passiva.Aktivism(lad.), mõttevool, mis nõuab teatava teo vajaduses veendunuilt tõeliselt ka selle teo toimetamist.Aktsept(lad.), käskveksli pealkiri, millega pealekirjutaja on enesele kohustuslikuks tunnistanud tema nimele kellegi teise isiku poolt maksmiseks väljaantud veksi ja mille järgi ta peab veksli välja lunastama tema poolt vastuvõetud summas. Panga aksept on panga poolt peamiselt väliskaubanduse finantseerimiseks antav krediit ostja (importööri) vekslitele aktsepti andmise näol.Aktseptant(lad.), isik, kes on maksmiseks võtnud vastu käskveksli, mis teise isiku poolt tema nimele maksmiseks välja antud.Aktsepteerima(lad.), avaldama nõusolekut midagi vastu võtta, kohustuslikuks tunnistama.Aktsessioon(lad.), juurdekasv, kõik, mis kinnisvarale juurde kasvab, langeb viimase omanikule. Rahvusvahelises õiguses liitumine.Aktsessoorne toiteaineVt. Vitamiinid.Aktsia ja aktsiaühing 1890.a.Mis on aktsia ja aktsiaselts?.
((NB! Tekstis võib esineda vigu. Mõnes kohas jäin tõlkimisega jänni, sest nii keel kui teema on aja jooksul muutunud palju. KL.))
Mõiste ja aktsiate käitlemise tehnika.
Aktsiaseltsiks nimetatakse igasugust ühingut, millises kõik liikmed osalevad oma sissemaksetega, kuid ühingu tegevuse eest isiklikult ei vastuta. Samal ajal vormi suhtes seatakse veel see tingimus, et ühingu kapital pannakse aktsiatesse või osakutesse.
Aktsia (prants. k. action, ing.k. share) tähistab üldises mõttes kindlalt määratletud osalemise ühikut, millise kogum moodustab ühingu kapitali. Kitsamas mõttes, mõeldakse aktsia all paberdokumenti esitaja nimel või siis ka nimelist, milline viitab aktsionääri osalusele ühingus.
Aktsiaseltsi peamine tunnus seisneb selles, et ta kujutab endast lihtsalt kapitalistide liitu ja see on asutatud eranditult ühendatud sissemaksete tegelikul piiratud krediidil, ega mitte liikmete (aktsionäride) isiklikul piiramatul krediidil. Sellise liikmete, kui isiksuste, teisejärgulise tähtuse tulemusel nimetatakse aktsiaseltse samuti anonüümseteks (näiteks Prantsusmaal). Ja nii, just eespool viidatud tunnuste järgi, peavad aktsiaseltsideks olema loetud:
1)Vahetu kapitaliga anonüümsed ühingud (prantsuse seaduste järgi);
2)Ühingut, millise liikmed, peale aktsiosaluse, käendavad teatud kindlaksmääratud summa ulatuses (näiteks mõningate riikide kooperatiivid);
3)Ühingud, millise liikmed ei tee aktsia osaluse eest sissemakset, kuid on teatud maksimaalse summa ulatuses, ühingu võlgade puhul, käendajateks, näiteks Inglismaal Companies limited by guarantee.
Vastupidiselt sellele, komandiitne aktsiaselts, millises piiratud-vastutusega aktsionäride kõrval asuvad üks või mitu täieliku vastutusega liiget, omavad enam ühist oma ülesehituselt komandiitse ühingu, kui tegeliku aktsiaseltsiga. Täpselt samuti olid endise inglise Joint stock Companies piiramatu vastutusega liikmed ja neid ei saa vaadelda, kui aktsiaseltse selle sõna kaasaegses mõttes, vaatamata sellele, et neis on samuti kooperatiivne ülesehitus ning osaluse osakutel on väliselt aktsia vorm.
Teised osadega osalemise vormid kujutavad endast maardlatest maavarade kaevandamise või laevanduse osakutega kooperatiive
Aktsiaseltsil võib eesmärgiks olla tulu saamine mitte ainult tööstus- vaid ka põllumajanduslike ettevõtete kaudu, või ka ettevõtted, millistel on tegevusalaks ühiskondliku meelelahutuse pakkumine jne. Kuid ka neil juhtudel on nad juriidiliselt võttes tootmisseltsid.
Aktsiat, kui ühiskondliku vara osa esindaja, loetakse väärtpaberiks ja on sellisena käibes. Nimeliste aktsiate üleandmine on esitaja nimel üleantavatest aktsiates loomulikult raskendatud, kuna esimesed kantakse aktsiaseltsi aktsiaraamatusse. Üksikute aktsiate nominaalhind on mitmesugune ja sõltub seltsi liigist ning tähendusest.
Selle miinimumväärtuseks, saksa kaubandusseaduse järgi on 300 marka esitaja nimel kindlustusseltsides ja 150 marka nimeliste aktsiate puhul, kuivõrd need ei puuduta kindlustusseltse. Suuremad aktsiaseltsi sissemaksed jaotatakse väiksemateks osadeks, milliste suhtes koostatakse spet s i a a l s e d d o k u m e n d i d . N e i d o s a d p e a v a d s a m u t i ü l e t a m a k i n d l a k s m ä ä r a t u d m i i n i m u m a r v u . T e a t u d t i n g i m u s t e l v õ i v a d o l l a r i n g l u s s e l a s t u d a j u t i s e d t u n n i s t u s e d , s . t . k v i i t u n g i d e s i m e s t e l e o s a k u l i s t e l e s i s s e m a k s e t e l e , e t o s t a u u e a k t s i a e m i s j o n i a k t s i a i d v õ i 0:F8>=5@=KO ?@><5AAK, m i l l i s t e g a k ä e n d a t a k s e a k t s i a t ä i e l i k u m a k s u m u s e v ä l j a m a k s m i s e e e s t .
P a l j u d e l j u h t u d e l , p e a m i s e l t k i n d l u s t u s e t t e v õ t e t e s , e i p e e t a s i l m a s t e a t u d a j a k s t ä i e l i k k u k a p i t a l i s i s e m a k s e t , k u i d o s a a k t s i o n ä ä r l i k e k o h u s t u s i v õ e t a k s e v a s t u e t t e v õ tte edasise kindlustamise kujul. Tihti ühingud annavad aktsionäridele hilinenud sissemaksete eest välja veksleid, kui on tarvis suuremaid väljamakseid teha. Sellistel juhtudel, mis leiavad tavaliselt aset nimeliste aktsiaate puhul, sõltub aktsiate võõrandamine vahel direktorite nõusolekust.
Kõige liikuvam ja mugavam ringlusvahendiks on esitaja aktsia, milline võib vabalt üle minna ka pärandi korras.
Aktsiate turuks on börss ja nende hinnad määrab ära kurss. Uute ettevõtete puhul, milliste särav tulevik on kuulutatud välja eredate värvidega ajalehtede kuulutustes, reklaamides, on aktsiate hinnad tihti esialgu ebaloomulikult kõrged. See sama nähtus ilmneb siis, kui püütakse kunstlikult tõsta ammu asutatud aktsiaseltsi aktsia väärtust, tekitades nende aktsiate suhtes ühiskonnas illusiooni. Lõppude-lõpuks, siiski, reguleeritakse nende kurssi vastavalt ettevõtte tegelikule edule, kuivõrd need väljenduvad dividendis, milliseid arvestatakse aktsiatele aastatulust.
Dividenti ei saa vaadelda kui välja laenatud kapitalile arvestatud protsenti, kuna see kujutab endast aktsionäri ettevõttlustulu. Aktsionäridele ei saa maksta välja alalist protsenti, kui ei eksisteeri valitsuse garantiid. Kui põhikirjas on toodud ära miinimumtulu, siis see on tavaliselt seatud sõltuvusse ettevõtte hea käekäiguga, või siis on lubatud seda maksta reservfondist.
Sellisel juhtumil protsendid, milliseid mõnikord nimetatakse dividendideks, erinevad tulude jäägist, millist nimetatakse superdividendiks. Kui miinimumtulu ei ole kokku lepitud, siis tihti antakse aasta esimese poole lõpul välja, billansi arvelt, proportsionaalselt semestri dividend, millise järel aasta lõpus antakse välja ülejäänud dividendi osa.
Täieliku või osalise dividendi väljamaksmine teostatakse vastavate kupongide vahendusel. Need tunnistused lastakse välja üheaegselt aktsiatega märkimisväärseks tähtaegade hulgaks, nende otsa saamisel valmistatakse uued kupongilehed, millised asendatakse vanadega ja milliseid nimetatakse talongideks.
Muide, tavaliselt makstakse kogu ettevõtte tulu välja dividendidena. Teatud summa arvestatakse reservkapitali hulka, millise suurus, enamjaolt, määratakse kindlaks määrustikuga, näiteks 25 % põhikapitalist. Peale varukapitali asutatakse vahel ka kustutusfond aga ebasoodsates tingimustes veel ka spetsiaalne fond (Delcredero Conto), pidades silmas ähvardavaid kahjusid, ebakindlat kassat või muid ohte, kusjuures sellesse fondi arvestatakse summa aastatulust.
Saksa kaubandusseaduse järgi, kui vaid konstateeritakse kapitali kahju, siis mitte ainult ei maksta kellegile mingid dividendi enne, kui on aastatulust kapitali puudujääk taastatud. Praktikas läheb seda eeskirja üpris tihti vaja, osalt aktiva liiga kõrgeks hindamise puhul (st. dividendi fiktiivsel väljamaksmisel), tihti kapitali formaalsel vähenemisel.
Peale reservkapitali osa maha arvestamist, makstakse tavaliselt, kasust osa (Tantieme) järelvalve nõukogu ja juhatuse liikmetele ja alles siis määratletakse dividend, tavaliselt ümmarguste protsenti näitavate arvudena, aga ülejäänud tulu osa kantakse üle uuele arvele või määratakse teisteks eesmärkideks: abistamiskassa asutamiseks, preemiad teenistujatele jne.
Kui uue ettevõtmise ettevalmistamine (näiteks raudtee ehitus) nõuab pikemat aega, siis seltsi lepingus võib teatud protsentide maksmine olla määratud ära kindlaksmääratud ajal, millised, enamjaolt peavad olema võetud kapitalist endast. Juhtumil, kui valitsus või iseseisev juhatus, lubatud garantiide tõttu, kohustuv andma subsiidiumi lisaks ettevõtte olemasolevale aastatulule, et taastada tagatud minimaalset protsendi arvu, siis tavaliselt, enamsoodsal ajal, kui tulu astub üle teatud piiri, garanteerides, makstakse saadud summale lisa.
Aktsiaid, mis anti välja seltsi kapitali moodustamiseks, nimetatakse põhiaktsiateks. Kui põhikapitali suurendamist peetakse sihipäraseks, siis võib olla välja antud uus aktsiaseeria, milline võib olla kas täiesti võrdjõuline esialgsete aktsiatega või siis varustatakse eriliste soodutustega. Sellised privilligeeritud aktsiad võetakse kasutusele mõnikord kohe aktsiaseltsi asutamise hetkest peale.
Mõnikord tehakse isegi spetsiaalseid asutavaid aktsiaid (parts de fondateur), nagu näiteks need, millised anti välja Suessi kanali rajamise aktsiaseltsi poolt. Kui ettevõttel läheb hästi, siis uute väljaantud aktsiate hinnad võivad rahaturul olla märkimisväärselt kõrgemad nominaalhinnast.
Sellisel viisil saadud tulu kantakse tavaliselt reservfondi, kuid tihti antakse endiste aktsiate omanikele võimalus soetada uusi aktsiaid nominaalhinnaga. Privilligeeritud aktsiate väljalaskmine, vastupidi, tähendab enamjuhtudel seltsi ebarahuldavat seisundit ning publiku ebapiisavat usaldust seltsi tulevikuedu suhtes. Privilligeeritud aktsiatel on ülejäänud aktsiatega samasugune juriidiline tähendus. Nende eeliseks on, peamiselt, see, et neile on juba varem määratud ette ära puhastulust teatud dividend ja peale selle nad jaotavad koos ülejäänud aktsiatega neile võrdselt või teisiti arvestatud dividendi.
Privilligeeritud aktsiatele minimaalse dividendi määratlemiseks, kehtestatakse mõnikord, et tekkida võiv defitsiit kaetakse lähima aasta puhtast tulust. Privilligeeritud aktsiate pidajatele antakse tihti ka see eelis, et seltsi likvideerimisel makstakse kõigepealt kinni nende aktsiate nominaalhind, kahjustamata nende õigust jäägile, milline võib osutuda peale teistele aktsionäridele väljamaksmist. Vahel juhtub, et nähakse ette isegi privillligeeritud aktsiate spetsiaalne kustutamine loterii teel. Vahel on selliste aktsiate valdajatel üldkoosolekul suurem hääleõigus, kui asutavate aktsiate omanikel. Teistel juhtudel antakse neile vaid piiratud hääleõigus, või ei anta neile seda üldse. Hääleõiguse ning kindlaksmääratud plaani järgi kustutamise õiguse puudumisel lähenevad privilligeeritud aktsiad privilligeeritud obligatsioonidele. Need viimased, on iseenesest võttes, võlakohustused ja nende valdajatel on vaid nende seltsi poolt äramaksmise nõudmise õigus ja kui krediteeriad, asuvad väljaspool seda seltsi.
Vastupidiselt sellele on privilligeeritud aktsionäridel, peale selle, liikme õigused, milliseid erandlikku asendit nad selles aktsiaseltsis ka ei omanud. Lisaks sellele on neil veel õigus tekida võivale superdividendile, samas kui obligatsioonide omanikud saavad oma kapitalile vaid alalist dividendi.
Garanteeritud obligatsiooni omanikud omavad peale selle, eelist teiste kreditorite ees vaid sel juhul, kui neile on kohaliku seadusandlusega antud formaalne pandiõigus. Obligatsioonide väljalaskmise eesmärk, mis on teostatud laialdaselt paljude raudteeseltside tekkimisega, on seltside kasuks nende käibekapitali suurendamine.
Mida kallimad on dividendid, seda madalam on protsendi suurus, millisega selts võib kapitale, obligatsioonide väljaandmise teel, vastu võtta. Obligatsioonide väljalaskmine ei kujuta seni mingit ohtu, kuni keskmine dividend on võrdne obligatsiooni protsendiga. Kui-aga, vastupidi, ta pikema aja seisab selles tprotsendist allpool, siis ettevõtte kindluse huvides tuleb tekkida võib kapitalivajadus katta privilligeeritud aktsiate, mitte obligatsioonide väljalaskega.
Tihti juhtub, et aktsiaselts, märkimisväärsete kaotuste tõttu või siis asjade ebapiisava arengu tõttu, on sunnitud kahandama põhikapitali. See võib toimuda vahetu tasumisega aktsionäridele või börsil aktsiate tagasiostmisega, et neid võimalikult madalama kursi järgi kustutada. Ettevõtte kriitilises olukorras, lastakse aktsiaid müügile alla oma nominaalhinna, lihtsalt nende märgistamise teel, või siis mitme vana aktsia asemele lastakse välja üks uus ja koos selle uue seeriaga kaasneb samal ajal rida privilligeeritud aktsiaid.
Paljud aktsiaseltsid on juba algusest peale arvestatud mingiks tähtajaks, kas vabatahtliku kokkuleppega või siis valitsuse poolse kontsessiooni piiramise jõul. Selline piirang tuleneb nimelt raudteekontsessioonide annetamisest ja seejuures, nagu seda tehakse Prantsusmaal, Venemaal ja Austria-Ungaris, tingimusel, et kontsessiooni tähtaja möödudes läheb raudtee üle riigi omandisse. (See tähtaeg ei ületa 90 aastat). Sellistel juhtudel peab toimuma, riigi poolt garanteeritud aktsiate süstemaatiline kustutamine, tingimusel, et määratakse minimaalne protsent. Tiraazi kuuluvate aktsiate väljaostmisega aktsionäride-valdajate suhe aktsiaseltsi, tavaliselt ei lakka, nii nagu nende asemel nad saavad kasutamise (Actions de jouissance) tõendid, milliste valdajad kasutavad kõiki ülejäänud aktsionäride õigusi, erandiks mittekustutatud aktsiatelt protsendi saamine (superdividendi saamise õigus neil säilub), aga aktsiaseltsi likviderimisel ja jäägi ümberjaotamisel arvestatakse neilt maha juba varem kätte saadud aktsia maksumuse osa.
Aksiaseltsi iseseisev eksisteerimine võib lõppeda ka selle liitumisega teise akstsiaseltsiga, seejuures kas üks seltsidest annab teisele üle oma aktiva ja passiva, vastastikuste kohustustena ja säilitades oma firma või siis sellisel viisil, et kahest aktsiaseltsist moodustatakse üks uus firma.
Lõpuks, aktsiaselts võib olla aktsionäride otsusega likvideeritud ka enne põhikirjas kindlaksmääratud tähtaega või siis suletud oksionile panekuga. Sellele järgneb aktiva realiseerimine, võlgade tasumine, ühe sõnaga aktsiaseltsi likvideerimine.
Kehtiv aktsiaid puudutav õigus. ((1890.a.))
Kuigi aktsiatesse puutuv asi on üldjoontes kõikides riikides kokkulangev, sellegi poolest on olemas erinevad seadused ja määrused nende positiivses korralduses ja erinevad teineteisest märgatavalt.
Saksamaal alusseadused, millised puudutavad aktsiaseltse, sisalduvad Kaubandusseaduse kogumiku artiklites 207-249, sõnastuses, milline on antud sellele 11 juuni 1870.a. seadusega ja mis on täiesti muudetud uue 18 juuni 1884.a. seadusega. Tähtsaim uuendus, mis toodi sisse 1870.a. seadusega, seisnes valitsuse kontsessioonide kõrvaldamises, milliseid nõuti varem aktsiaseltside asutamiseks. Teisest küljest lisati rida normeerivaid määrusi (art. 207 a, 209 a-c, 239a), koos väljanõuete määratlusega (249, 249a) milline tunnistati piisavaks käenduseks vabalt asutatud aktsiaseltside kuritarvituste vastu. Nende määruste hulka kuulus ka aktsia ja selle osade väärtuse minimaalse maksumuse määratlus.
Aktsiaselts moodustatakse osaliste liidust, järelikult lepingu teel (põhikirja), millisele antakse kohtuliku või notariaalse dokumendi vorm. Selle dokumendi sisu suhtes olid normid kehtestatud artikkel 209 12. punktis.
Kõigepealt on tarvis registreeruda põhikapitali loomiseks; kuulutada aktsionäride üldkoosolekul, et see on elluviidud ja et äärmisel juhul 10 või kindlustusseltside puhul 20 protsenti on juba igale aktisale kantud. Kui aktsiaseltsi põhikiri on heaks kiidetud kogu aktsionääride kogu poolt, siis on piisav kuulutada põhikirjas sellest, et kõik loetletud nõudmised on juba täidetud. Praktikas on juhtunud harva, et mitmest pankiirist konsortsium ja teistest asutajatest registreeruks terve kapitali ulatuses, teeks esimesed sissemaksed, võib olla isegi krediidioperatsioonide teel, aga seejärel oleks olnud kogu aktsiaseltsi esindaja. Sellisel viisil oleks tal õnnestunud tagada endale erilised privileegid. Artikkel 209 c. järgi on selliste eeliste pööramine üksikute aktsionäride kasuks, aga ka eelnev põhikapitali põhikirja sissekandmie ja teiste sissemaksete registeerimise kohta, kuigi selline põhikiri oli kiidetud heaks kõigi aktsionäride poolt, on keelatud.
Esimesel üldkoosolekul, milline võib koosneda vaid asutajatest, peab olema valitud järelvalve nõukogu ja aktsiaseltsi juhatus ning seejärel aktsiaselts registeerub kaubanduslikku registrisse. Kuni registrisse kandmiseni aktsiaseltsi kui sellist ei eksisteeri, aga kõik osalised vastutavad ringkäendusega igasuguse kahju eest, milline võinuks tekkida fiktiivsete aktsiate väljalaskmisega või muude tegevustega, mis sooritatud aktsiaseltsi nimel.
Esimesed registreerujad, kui jutt käib aktsiatest esitaja nimel, peavad tingimusetult käendama 40% ulatuses aktsiate nominaalväärtusest, aga aktsiaseltsi põhikirjas peab olema kindlaks määratud, kas nad võivad sellistel tingimustel pidada end vabaks edasistest kohustustest selle eeskirja täitmisel. See registreerujate vabastamine kohustustest võib toimuda ka 25% sissemaksel, kui seda kohalike seadustega lubatakse. Perioodil alates 1871.a. kuni 1873.aastani esinesid tihti näited selle kohta, et asutajad vastutasid 40 või 25% ulatuses, et saada endale ajutiste (esitaja) tunnistuste väljaandmise õigus, pidades silmas edasiste sissemaksete maksmisest vabastamist. Sellised ajutised tunnistused esitaja nimel võivad olla välja antud vaid sel juhtumil, kui see on aktsiaseltsi põhikirjas ette nähtud. Esitaja nimel välja antavad aktsiad ise võivad olla välja antud vaid peale seda kui on makstud sisse täielik sissemaksu summa. Edasised nimelisi aktsiaid puudutavad määrused sisalduvad artikkel 223., ((Saksamaa Kaubandusseaduses)).
Peale Kaubandusregistrisse kandmist, tunnistatakse aktsiaselts juriidiliseks isikuks ja korporatsiooniks ning selle juhatus omab esindatust kõigis kohtu- ja teistes asutustes. Juhatus võib koosneda ühest või mitmest isikust. Selle liikmed ei pea aktsionärid olema. Nad võivad olla palgalised või tasuta töötajad. Igasuguna juhatuse koosseisu muutmine peab olema kantud Kaubandusregistri raamatusse. Juhatuse liikmed ei vastuta isiklikult ja kolmandatele isikute ees, nende poolt aktsiseltsi nimel tehtud otsuste üle. Vastupidiselt nad vastutavad isiklikult ja üheskoos igasuguse kahju eest, mis tekitatud nende poolse kuriteoga või kohustuste piiridest üleastumise aga samuti seaduste ja aktsiaseltsi põhikirja määruste rikkumise eest.
Juhatuse kõrval asub Järelvalvenõukogu, millise sasuvad, äärmisel juhul, kolm valitud liiget aktsionäride hulgast. See Järelvalvenõukogu hoiab asjade käigul silma peal, kontrollib aastaaruandeid ja bilanssi ning teeb igal aastal selle kohta üldkoosolekule ettekande. Hädavajadusel on talle antud üldkoosoleku kokkukutsumise õigus. Järelvalvenõukogu võib esimene kord olla valitud mitte pikemaks ajaks kui kaks aastat, aga seejärel mitte kauemaks kui viis aastat.. Järelvalvenõukogu liikmed vastutavad isiklikult ning üheskoos tehtud kulutuste eest juhtudel, mis on viidatud artikkel 225 määrustes. Peale selle puudutavad neid ning juhatust artikkel 249 määrustes nimetatud karistused.
Aktsiaseltsi vahetuks esindajaks on üldkoosolek. Mõned asjad võivad olla üldkoosoleku poolt otsustatud, näiteks ühingu tegevuse pikendamise, selle põhikirja muutmise, teise seltsiga ühinemise, kapitali suuruse muutmise jne. suhtes. Üldkoosolek võib olla kokku kutsutud, peale eelpool mainitud juhtude, ka juhatuse või Järelvalvenõukogu otsusel. Seda võidakse kokku kutsuda ka ühe või mitme aktsionääri nõudmisel, kes esindavad kokku 10% põhikapitali, motiveeritud ettepanekuga, kuigi põhikirjas on see määratletud suurema või vähema osalusega. Kui viimasest bilansist ilmneb, et põhikapital on vähenenud pooleni, siis juhatus peab viivitamatult kutsuma kokku üldkoosoleku ning teatama sellele asjaolude seisust.
Aktsiaseltsil enesel on aktsiate soetamine keelatud, kud seda lubatakse kui soovitakse kapitali kustutada või vähendada, kui selline õigus on aktsiaseltsile selle esialgse põhikirjaga antud, või kui on nii otsustatud aktsiaseltsi üldkoosoleku poolt enne aktsiate väljaandmist. Kui aga bilanss näitab, et aktsiaseltsi varaga ei ole võimalik võlgu tasuda, siis juhatus peab sellest tegema avalduse kohtule, et määrataks oksion.
Kui aga aktsiaselts likvideeritakse põhikirjas märgitud tähtaja lõppemise või üldkoosoleku otsusega, siis juhatus peab sellest teavitama, et see kanda Kaubandusregistri raamatusse. Likvideerimise viib ellu juhatus, kui aktsiaseltsi põhikirjaga või üldkoosoleku otsusega seda teisiti ei korraldata.
Uus, 18 juuni 1884.a. seadus ((Saksamaa)) jääb 1870.a. lisadega määratletud vaatepunkti juurde selles mõttes, et ei pöörduta aktsiaseltside asutamise puhul tagasi valitsusasutuse poolse kinnituse nõutamise juurde ja säilitab printsipiaalselt endise süsteemi ning püüab vaid, piiravate ettekirjutuste ja karistuste hirmus, tõkestada kõikvõimalike kuritarvitusi. Peamiselt püüeldi selle poole, et eeskirjad ise, millised puudutavad aktsiate ettetellimist, et osalised suhtuksid ettevõtmisesse tõsisemalt ja et nad tagaksid oma panusega täielikult põhikapitali, et asutajad moodustaksid selgelt määratletud asutatava aktsiaseltsi gruppi, et see viimane teostaks faktilist ning tegelikku järelvalvet asjade käigu üle, ning et registri ametnik saaks asjaolusid kontrollida. Isegi aktsiaseltsi esindajate funktsioonid oleksid enam selgemalt määratletud, et aksiaseltsi asend oleks enam selgem, ning et aktsiaseltsi üksikute aktsionäride poolses kontrollis osalus oleks paremini tagatud. Lõpuks, et asutajate, juhatuse ja kontrolli hulgas olevad isikud kannaksid enam rangemalt tsiviil- ning kriminaalvastutust ja et karistused ning ettekirjutused teeniksid enam aktsionäre ja avalikkuse huvide kaitset.
Pidades silmas puudust kannatavate klasside huvide kaitset kaotuste eest, millised võivad aktsiaseltsides osalemise tõttu tekkida, kehtestas esialgne seaduse eelnõu erakordselt kõrge üksiku aktsia nominaali arvu, aga nimelt 5000 marka esitaja aktsiale ja 1000 marka valdaja nimega aktsiale. See tähendanuks liiga kaugele minekut, kuna kahtlaste aktsiaseltside kõrval võivad eksisteerida ka teised, ka õitsvad, mis on eksisteerinud juba pikka aega, et omada börsil kindlat tegelikku väärtust.
Muidugi ei saa soovitada mitterikastel inimestel osaleda äsja asutatud aktsiaseltside kampaaniates, kuid aktsia kõrge maksumuse juures ei ole neil võimalik osta ka neid, millised pärinevad vanadelt ning usaldusväärsetelt ettevõtetelt ja kujutavad endast kasulikult paigutatud raha, milline muutub siis vaid rikaste inimeste monopoliks.
Teisest küljest ka jõukad inimesed hakkavad hoiduma riskiga seotud ettevõtmistest, kuid millistel on olemas mõte ning õigustus (näiteks koloniaal-aktsiaseltsid), kuna aktsiate eest oleks vaja liiga palju maksta. Seepärast oli eelnõu selle punkti parandamiseks üpris palju alust ja otsustati aktsia miinimumnominaaliks määrata nii nimelistele kui nimetutele1000 marka. Nimeliste hind võib olla isegi kuni 200 marka, kui nende üleandmine on seotud kompaniilt loa taotlemisega, või siis sel juhtumil, kui asi puudutab eriti kasulikku ettevõtet, mis rahuldab kohalikke vajadusi ja on kiidetud heaks Li i d u N õ u k o g u ( !>N7=K<J !>25B><J) p o o l t . S a m a s u g u s t a l l a h i n d l u s t v õ i b t e h a , k u i t e a t u d e t t e v õ t t e l e t a g a t a k s e p i k a k s a j a k s j a t i n g i m u s t e t u l t v a l i t s u s e , l i i d u l i s e r i i g i v õ i t e i s e ü h i s k o n d l i k u k o r p o r a t s i o o n i p o o l n e s u m m a ( a r t . 2 0 7 a ) . S e e - s a m a p u u t u b k a a j u t i s t e aktsiate ettetellimiste suhtes. Seda ei anta kunagi välja nimetutena (art. 215c), aga varem lubatud maksumusest 40 % tagatisega enam ei lubata.
Põhikirja sisu peab olema kinnitatud vähemalt viie aktsiat ostnud isiku poolt, kohtulikus või notarjaalses korras, kusjuures avalikustatakse iga isiku poolt soetatud aktsiate maksumus. Need põhikirja kinnitanud isikud, samuti need, kes tegid sissemakseid teisiti, st. mitte sularaha eest, tunnistatakse seadusega kompanii asutajateks ja nad kannavad sellest hetkest peale teatud erilist vastutust (art. 209). Kui asutajad ostavad ära kõik aktsiad, mis tähendab, nn. üheaegset asutamist, siis aktsiseltsi peetakse asutatuks (art. 209d); kui seda ei toimu, siis järkjärguliselt asutatuks aktsiaseltsi asutamisele peab eelnema ülejäänud aktsiate ettetellimine ((registreerimine)).
Ettetellimine teostatakse kahes eksemplarist koosneva ettetellimislehe, millise üksikasjalik sisu on toodud ära art 209 määrustes, abil. Aktsiaseltsi ei kanta registri raamatusse enne, kui ei esitata kõigi asutajate, juhatuse ja järelvalve nõukogu liikmete poolt allkirjastatud avaldus, millises teatatakse, et iga aktsia, seni kuni ei eksisteeri muid sissemakseid, on kaetud, äärmisel juhul, neljandikus osas oma väärtusest, aga kui ta maksab üle nominaalväärtuse ja summa ülejääk on makstud sisse sularahas ja asub juhatuse käsutuses (art. 210). Kui asutajad ei ole kõiki aktsiaid ära ostnud, siis enne avalduse esitamist kutsutakse kommertskohtu poolt kokku üldkoosolek, mida ka eelnimetatud kohus juhatab ja millisel võetakse vastu otsus aktsiaseltsi asutamisest. Kehtestatud on kaitsemeetmed nn. Apports, suhtes, st. mitterahaliste sissemaksete, aga ka teiste varaliste dokumentide suhtes.
Määratlus sellest, kui suureks on hinnatud seda sorti sissemakseid, kantakse aktsiaseltsi põhikirja (209 c).
Asutajad kohustatakse tegema kirjalikku avaldust motiividest, mis sundisid vastu võtma neid sissemakseid ja asjadest, millistel need põhinevad, aga samuti nende asjade seisundist viimase kahe aasta jooksul (art. 209 d). Juhatuse ja järelvalvenõukogu liikmed peavad kontrollima nende ettevõtete päritolu ja kui nad ise ei ole neis osalised, siis peavad määrama neisse spetsiaalsed revidendid. Sellised uuringud, mis põhinevad seadusega nõutud reaalsuse ja olude täiuse hindamisel, mitte vastu võetud dokumentide tegelikul hinnangul, protokollitakse ja esitatakse kirjalikus aruandes.
Asutajad vastutavad oma avalduste õigsuse ning täiuse eest, ettetellimise suhtes ning sissemakstava kapitali suhtes, aga samuti teiste sisemaksete suhtes ja kui vaid nad ei tegutsenud asja vabandatava asjatundmatuse tõttu, on kõik vastutavad aktsiaseltsi ees. Täpselt samuti nad vastutavad meelega või kuritahtlikult seltsile tekitatud kahju eest sissemaksete või maksete vastuvõtmisel. Selleks, et teha võimalikult raskeks variisikute rakendamise, vastutavad asutajad kahjude eest, mis on tingitud aktsionäri maksejõuetusest, kuivõrd see oli temale põhikirja esitamisel teada (art. 213 a.).
Sellise asutajate kodaniku vastutusega liidetakse peale selle ka üpris tõsine kriminaalvastutus, nõnda, et teadlikult aktsiste ettetellimisel, sissemaksete ja hüvituste puhul valeandmete esitamise juhtudel, mis esitatud kommertskohtule aktsiaseltsi asutamisega seoses põhikirja esitamisel, näeb seadus ette vanglakaristuse ja samal ajal ka rahalise karistuse 20 000 marga suuruses summas. Pehmendavate asjaolude olemasolu tunnistamisel rakendatakse vaid rahalist karistust (art. 249 a.) Teisest küljest uus seadus ei takista erilise asutaja tuludega; ta nõuab vaid, et see tulu oleks avalikustatud ja kirjutab ette (art. 209 c), et eraldi sissemaksetest ja maksetest oleks põhikirjas ära näidatud üldine kulu, milline langeb aksiaseltsile aktsionäridele ning teistele isikutele hüvituste või asutamise ning selle ettevalmistamisega seotud väljaminekute eest tasumisega. Eelarves ära näidatamata tasustamine peab olema hüvitatud. Peale asutajate vastutavad aktsiaseltsi ees ka need isikud, kes said teadlikult eelarves äranäitamata tasu, või kes tekitasid teadvalt aktsiaseltsile kahju sisemaksete või maksete võtmisel (art. 213 a). Edasi vastutavad ka nn. emissjoni kontorid, aga nimelt need, kes kahe esimese aasta kestel aktsiaseltsi asutamisest, reklaamivad aktsiaid, kui neile oli teada asutajate poolt esitatud andmete ebatõesus, või aktsiaseltsile teadliku kahju tegemise eest, või-siis, kui nad võisid kõige sellega tutvuda kompetentse isiku juures. Need isikud otsese kuritahtlikuse eest kuuluvad samuti karistamisele artikkel 249. määruste järgi.
Juhatuse ja järelvalvenõukogu liikmed vastutavad veel siis, kui tõestatakse, et nad revisjoni ajal kasutasid ära revidendi tähelepanematust (art. 213). Neid karistatakse samamoodi kui asutajaid, kui esitasid teadvalt valeandmeid.
Juhatuse ja järelvalvenõukogu vastutust on samuti märgatavalt suurendatud, nii tsiviil, kui kriminaalvastutuse vallas. Nii näiteks, art. 249 järgi on need isikud võrdselt likvideerimiskomisjoni liikmetega karistatavad aktsiaseltsile tahtliku kahju tekitamisele kaldumisel vanglakaristusega ja rahalise trahviga 20 000 marga suuruses summas.
Järelvalvenõukogu ja juhatuse kohustusi puudutava määruse suhtes sisaldab seadus samuti mõned uued sätted. Esimene kohustab juhatuse tegevuse üle teostama järelvalvet (art. 225) ja liikmed peavad pöörduma neile usaldatud asjade kontrollimiseks ekspertide poole.
Järelvalvenõukogu liikmed võivad kuuluda juhatuse koosseisu või ajada aktsiaseltsi asju teenistujatena. Üldkoosoleku poolt neile antud õigusi on uue seadusega laiendatud. Nimelt on üldkoosolekule antud erandlik järelvalvenõukogu liikmete valimise õigus ja ta võib igal ajal selle nõukogu liikmeid asendada. Üldkoosolek otsustab põhikirja muudatusi, kapitali suurendamist, pretensioonide avaldusi järelvalvenõukogu, juhatuse või likvideerimiskomisjoni asutajate vastaseid avaldusi, aga samuti selliste pretensioonide asutamise eest vastutavate isikute poolseid tagasilükkamisi. Nimetatud pretensioonid on jõus ja nende tagasitõrjumist ei lubata isegi siis, kui neid on esitanud vähemus ja kelle osalus moodustab 1/5 põhikap i t a l i s t ( a r t . 2 2 3 )
A k t s i o n ä r i d e e t t e p a n e k u l , k e s o n m a h u t a n u d a k t s i a t e s s e ü l d k o k k u v õ t t e s 1 / 1 0 k a p i t a l i s t , v õ i b n i m e t a d a a s u t a v a j a m u u t e g e v u s e , m i l l i s t e s t e i o l e m ö ö d u n u d ü l e k a h e a a s t a , r e v i s j o n i . S e l l i s e r e v i s j o n i v i i b l ä b i ;0=435@8EB><J j a s e e v õ i b olla otsustatud ka siis, kui üldkoosolek on isegi selle ettepaneku vastu (art. 222 a). Nimetatud vähemuse ettepanekul võib olla lükatud edasi bilanssi arutelu, kui selles on märgatavad tühikud (art. 239). Aktsionärid, kelle osalus hõlmab 1/20 põhikapitalist, omavad üldkoosoleku kokkukutsumise õigust. Selle koosoleku otsused aktsiaseltsi eksistentsi jätkamise või selle põhikirja muutmise suhtes, samuti ka bilanssi muutmises, mis nõuab enam täpsemat määratlust, peavad olema kantud kaubandusregistrisse (art. 214, 239 b).
Kapitali suurendamist ei või võtta enne, kui aktsiaselt on registrisse katnud (art. 215 a). Reservkapitali moodustamine on kohustuslik. Igal aastal arvestatakse sel eesmärgil puhastulust 20% ja seni, kuni see kapital kasvab 1/10 põhikapitalist ja aktsiate hind tõuseb kõrgemale nende nimiväärtusest. Lõpuks tuleb märkida, et üldkoosoleku nõusolekut on ka siis tarvis, kui kahe aasta kestel peale asutamist peavad olema soetatud väärtpaberid, mis ületavad aluskapitali 1/10 (art. 213 f). Selle määruse eesmärgiks oli kuritarvituste ärahoidmine, milliseid juhtus varematel aegadel.
Aktsionärid, kes müüsid oma hääle, karistatakse trahviga 3 000 marka või siis üheaastase vangistusega (art. 249. c).
Uusi aktsiaseltse puudutavaid seadusi rakendatakse väheste eranditega ka komandiitsete ühingute suhtes, millsed põhinevad samuti aktsiatel, kusjuures asutatajate asemel on isiklikult vastutavad kooperatiivi liikmed. Peale selle lubab seadus komandiitsetele ühingutele nimetuid aktsiaid ja teisi uuendusi, nii näiteks, esimesed, isiklikult vastutavad liikmed on kohustatud osalema ettevõtmistes millised moodustavad 1/10 ettevõtte üldkapitalist, aga kui see ületab 3 miljonit marka, siis peavad liitma sellele samuti 1/50 summa, mis ületab seda kapitali. Komandiitsetelt kooperatiividelt aktsiaseltsidele vormile üleminek on keelatud.
Kohe, peale uue seaduse avaldamist, sai ilmselgeks, millise määrani see takistab uute aktsiaseltside teket. Asutajate vastutus, aga koos nendega ka teiste isikute vastutus on niivõrd märkimisväärne, et ta võib hirmutada ka paljusid usaldusväärseid kapitaliste ja segada neid osalemast uuesti asutatavates aktsiaseltsides. Kahtlemata, et paljud ettevõtmised, olles esitatud varem aktsiate ettetellijatena, jäänuks nüüd varju, piirdudes kitsa erasfääriga. Eriti tähelepanuväärne oli see, et äsja saksa kolooniates asutatud ettevõtted väljendasid otsustavalt eitavat suhtumist, uue seaduse alusel, aktsiaseltsideks ümberkujundamisse. Tõsi, et aktsiaseltside valdkonnas energia vähenemine Saksamaal ei pea olema põhjendatud mitte üksnes uue seadusega vaid üldse üldise asjade arengu vaikseks jäämisega ja mitte ainult Saksamaal, vaid ka teistes riikides.
Kirjandus:
Entwurf eines Gesetzes, betreffend die Kommanditgesellschaften auf Aktien u. die Aktiengessellschaften nebst Begründung u. Anlagen. (Berlin, 1883);
Borgt ( >@3BJ) , S t a t i s t . S t u d i e n ü b e r d i e B e w ä h r u n g d e r A k t i e n g e s e l l s c h a f t e n ( J e n a , 1 8 8 3 ) ;
E s s e r ( -AA5@J) , D a s G e s e t z b e t r e f f e n d d i e K o m m a n d i t g e s e l l s c h a f t e n a u f A k t i e n u . d i e A k t i e n g e s e l l s c h a f t e n v o m 1 8 I u l i 1 8 8 4 ( 3 v a . , B e r l i n , 1 8 8 5 ) ;
ė ;5=4J, D i e O r g a n e d e r A k t i e n g s e l l s c h a f t e n ( J e n a , 1 8 8 6 ) ;
8=3J, D a s R e i c h s g e s e t z , b e t r e f f e n d d i e K o m m a n d i t g e s e l l s c h a f t e n . . . v o m 1 8 J u l i 1 8 8 4 ( B e r l i n , 1 8 8 6 ) .
A u s t r i a s p õ h i n e b a k t s i a s e l t s i d e õ i g u s s a m u t i s a k s a k a u b a n d u s õ i g u s e s e a d u s a n d l u s e l . K o h u s t u s l i k e k o n t s e s s i o o n i d e k a o t a m i n e j ä r g n e s U n g a r i s a l a t e s 1 8 7 5 . a . j a s a m a s o o v i t a t i T s i s l e i t a n i a l e ( &8A;59B0=88) ( T e i s p o o l j õ g e ) v a l i t s u s e e e l n õ u s .
P r a n t s u s m a a l r e g u l e e r i b a k t s i a t e g a s e o t u d a s j u n n . C o d e d e c o m m e r c e . A k t s i a s e l t s i d e a m e t l i k e k s n i m e t u s t e k s o l i d : S o c i e t e a n o n y m e , k uid alates 23 .maist 1863.a. seadusest oli loodud uus vorm: Sociéte a responsabilite limitée. Need vormid erinevad selle poolest, et esimese puhul nõuti luba valitsuse pea dekreedi teel, seejuures kui teine võis olla asutatud väljaspool sellist luba, kuid need allusid teatud piiravatele normeerivatele määrustele. See erinevus kaotati 24. juuli 1867.a. seadusega ja samas sai kogu aktsiaseltside tegevust käsitlev õiguskord uue kuju.
Nimetatud seadus tühistab valitsuselt aktsiaseltside asutamiseks loa nõutamise vajaduse, milliseid hakati seejärel uuesti nimetama Societes anonymes, aga kuritarvituste ärahoidmiseks sätestas järgmist: aktsiaselts võib olla asutatud vähemalt seitsme isiku poolt; aktsiad või nende osad (see ja järgmised määrused ka komandiitseid aktsiaühinguid) peavad maksma vähemalt 100 franki, sel juhtumil, kui kapital ei ületa 200 000 franki ja vähemalt 500 franki, kui kapital ületab seda summat; seltsi peetakse lõplikult moodustatuks, kui ettetellimine kattis kogu kapitali ja äärmisel juhul on sellest veerand ka ära tasutud; aktsiaid võib müüa vaid nende nominaalväärtusest 25% summa tasumisel ja alguses vaid kui nominaalväärtuse osa. Muide, üldkoosooleku otsusega, kui nõnda oli sätestatud aktsiaseltsi esialgses põhikirjas, 50% üldisest ettetellitud summast tasumisel, võivad olla emiteeritud aktsiad esitaja nimele. Kuid igal juhul, esimesed ettetellijad ja need, kellele nad oma aktsiad edasi andsid, kuni poole väärtuse äramaksmiseni, on kohustatud kahe aasta jooksul, arvestades sellest üldkoosolekust, maksma need täiesti välja.
Esimene üldkoosolek hindab ära mitterahalised sissemaksed (Apports), samuti üksikute liikmete poolt toodava kasu ning selts loetakse lõplikult moodustatuks vaid nende panuste ja võimalike kasude vastuvõtmisel teise üldkoosoleku poolt.
Sama seadusega on toodud sisse uus muutuva kapitaliga aktsiaseltsi vorm (Societe a capital variable), pidades silmas kooperatiivseid ühendusi. Sellistes ühingud võivad pidevalt võtta vastu uusi sissemakseid, nii endistelt kui ka uutelt liikmeks astujatelt, samas teisest küljest, osaluse jagusid võib liikmete nõudmisel neile täiesti või osaliselt tagastada. Kuid selliste tagasimaksete hulk ei või vähendada kapitali esialgsest suurusest, milline ei pea algul ületama 200 000 franki, üle kümnendiku. Aktsiad peavad olema pidevalt nimelised; nende minimaalset maksumus on määratud 50 frangile ja aktsiaselts loetakse lõplikult asutatuks kui sellesse on laekunud üle kümnendiku ettetellitud kapitalist.
Inglismaal enne 1855.a. võisid piiratud vastutusega seltsid olla asutatud mitte teisiti, kui olid saanud kinnituse kuningliku harta või parlamendi aktiga. Nii nagu esimene viis õnnestus harva, aga teine oli väga kulukas, siis suurem osa seltsidest, millised moodustasid oma kapitali aktsiate emiteerimisest, olid allutatud üldisele solidaarsele vastutusele. 14. augusti 1855.a. , 14 juuni 1856 ja 13 juuli 1857.a. seadusedandsid võimaluse asutada vabalt aktsiaseltse (Ioint Stock companies with limited responsability), muide alguses ei arvatud nende hulka panku ja kindlustusseltse. Nende seaduste asemele astus 1862.a. Companies Act, mis muudeti 1867.a. seadusega ja nimelt selles mõttes, et lubati anda välja aktsiaid esitaja nimel kui oli kogu kapital oli ettetellimisel tasutud, samas kui endised seadused nõudsid nimelisi aktsiaid, kui piiratud vastutuse tingimust. Seadusandlust täiustati edasi 1877.a., mil anti välja 15. augusti 1879.a. Companies Act.
City of Clasgow Bank pankroti kurbade tagajärgede tõttu, lubati kõigil solidaarse vastutusega liikmetega seltsidel muutuda, aktsionäride otsusega, piiratud vastutusega ühinguteks. Kuid pankade jaoks (erandiks Londoni pank), säilus aktsionäride täieliku vastutuse kohustus, spetsiaalselt just välja antud paberite suhtes.
Aktsiaselts asutatake lihtsalt vähemalt seitsme isiku kokkuleppe teel ja see registeeritakse kaubandusregistri raamatusse. Aktsiaseltsidele kuuluvad firmad peavad alati lisama oma nimetusele sõna limited. Peale selliseid seltse (kompaniisid) eksisteerivad veel Companies limited by guarantee jaotades neid kapitalide aktsiateks jaotatuks või mittejaotatuteks, milliste liikmed esimesel juhtumil vastutavad mitte ainult nende poolt sissemakstud panustega, vaid likvideerimise juhtumil veel edaspidi määratletud summaga.
Vene seadusandlus andis esimese tõuke aktsiaseltside moodustamiseks 1836.a. aktsiaseltside seadusega. Senini asus see seoses kaubanduskompaniidele ühiste seadustega ja igale komp a n i i l e k o o s t a t i e r a l d i p õ h i k i r i ( v t . >;=>5 !>1@. !>G. 52>;8=0 V , AB@. 1 8 2 8 A;54. ) , k u i d ü l d i n e k a u b a n d u s k o m p a n i i d e s e a d u s a n d l u s i l m u s a l l e s 1 j a a n u a r i l 1 8 0 7 . a . , m i l l i n e j a o t a s k o m p a n i i d k o l m e l i i k i t ä i s ü h i s t u , u s a l d u s - ü h i s t u j a o s a - ü h i s t u v õ i a k t s i a selts. Viimane, nii nagu selles manifestis väljendati, asutatakse riigimajanduse liikide järgi mitte teisiti, kui Kõigekõrgema loal ja oma olemuselt oli selles lubatud osalema kõigist seisustest isikuid ja see ei kuulunud otse kaupmeeste valdkonda. 1807.a. määrused võeti Seaduste Kogu koostamisel selle X köitesse, kuid hiljem, kui hakati suurel hulgal moodustama aktsiaseltse, peeti hädavajalikuks seadustada põhialused, millistel võis selliseid kompaniisid asutada, mida tehtigi 1836.a.seadusega, milline kehtib käesoleva ajani (1890.a.). Määratledes suhteliselt täielikke kooperatiive (kaubamajad) ja usaldus-ühistud.
On üldreegliks, et nad moodustatakse lepingu alusel, millisel on seaduse jõud ja neist teatatakse nagu igasugune kaubandusettevõte, linnavalitsusele.
Meie seadusandlus lubab aktsiaseltse asutada mitte teisiti, kui Kõigekõrgema kinnitusega ( B. X , 874. 1 8 8 7 , G. 1 , 2 1 3 9 ) . L u b a d e s a k t s i o n ä r i d e k o m p a n i i d k o l m e l k u j u l v õ i i l m a m i n g i t e e r i l i s t e e e l i s t e t a v õ i s i i s p r i v i l e e g i d e k i n k i m i s e g a j a l u b a d e s v a i d e r a n d i t u l t n i m e l i s i a k t s i a i d , k e h t e s t a b m e i e s e a d u s a n d l u s k e e r u k a d e e s k i r j a d k o m p a n i i p õ h i k i r j a ja administratsiooni korralduse läbivaatamise suhtes, et hoida ära kahjusid, milliseid võivad aktsionärid ise saada (art. 2139-2198). Nende eeskirjade keerukus, millised ei suuda saavutada taotletavaid eesmärke, kujutab endast suurt hulka takistusi nii aktsiaseltsi korraldamisele kui ka nende tegevusele (vt. !. 0E<0?0, 7040G0EJ ?@54AB>OI59 @5D>@<K 0:F8>=5@=>3> 70:>=>40B5;JAB20» . %0@J:. , 1 8 6 1 3. ; -. . @545=0, « !B@>9 M:>=><8G5A:8EJ ?@54?@8OB89» . A;54>20=85 <>@D>;>388 E>7O9AB25==KEJ >1>@>B>2J ?> ?>2>4C ?@>5:B0 =>2>3> ?>;>65=8O >1 0:F8>=5@=KEJ >1I5AB20EJ. !?1. 1 8 7 3 ) . V a l i t s u s i s e j õ u d i s s e l l i s e l e s e a d u s a n d l u s e m u u t m i s e a r u s a a m i s e l e . 1 8 6 6 . a . m o o d u s t a t i r a h a n d u s m i n i s t e e r i u m i j u u r e s s e l l e k ü s i m u s e s e l g i t a m i s e k o m i s j o n , m i s k o o s t a s u u e e e l n õ u , m i l l i n e a v a l d a t i 1 8 7 0 . a . S e l l e s p r o j e k t j ä t t i s k e h t i m a s e n i n i e k s i t e e riva määruse iga aktsiaseltsi loomiseks valitsuse poolse loa saamise nõude. Selle eelnõu läbivaatamiseks loodi 1871.a. uus komisjon, milline, jäämata rahule selle eelnõu enamiku määrustega, koostas uue aktsiseltside määruse eelnõu. See uus projekt, seaduse jaoks mõningase määratluste ülikülluse juures ja sisaldab veel põhikirja jaoks liiga palju üksikasju, püüab viia vene seadusandlusse neid aluseid, millised on tunnustatud juba kõigis Lääne-Euroopa koodeksites, peale itaalia oma ja millistes tagatakse aktsiaseltside loomisel võimalus hoiduda täiesti liigsetest formaalsustest. Selle eelnõu peamised alused on järgmised:
1)Eristades aktsiaseltsidest sellised, millised asutati ettevõtluseks, on ühendatud mingite privileegidega või erandlike õigustega või valitsuse, või maaomavalitsuse, linna või ühiskondlike asutuste toetusega (krediidi ja pankade asjad, kindlustusseltsid ja mõningad komisjoniärid) võivad olla lubatud vaid spetsiaalse Kõigekõrgema loal, eelnõu näeb aga kõigile teistele ette vaid tellimisavalduste nõudmise. Selliste tellimisavalduste vastuvõtmiseks tehakse ettepanek asutada kaubandus ja manufaktuuride ametkonna juures aktsiaseltside tellimisavalduste osakond. Selle osakonna juures peab olema peetud aktsiaseltside pearaamat, millisesse peavad olema kantud kõik aktsiaseltsid, erandeid tegemata. Tellimisavalduste osakond teeb igast tellimisavaldusest trükise ja peab aktsiaseltside keskarhiivi.
2)Pidades aktsiaseltsidele lubatuks vaid nimelisi aktsiaid, tehakse ettepanek seadustada juba tavaks saanud nende blangile pealekirjutamise kaudu üleandmise viisi.
3)Pakkudes normaalseid eeskirju, millistega peab olema kooskõlas iga põhikiri, millise uus kompanii koostab, eelnõus lubatakse asutada, peale juhatuse, spetsiaalne nõukogu või alaline järelvalvekomitee.
4)Tunistatakse võimatuks lubada aktsiaseltse, millised on sarnased komandiitsete ühingutega, s.t. kooperatiivid usaldusühingud oma aktsionäride kujul sissemaksjatega. (See kava ja selle selgitus on avaldatud « @D2. . » 1 8 7 2 , !! 1 4 8 , 1 4 9 , 1 5 0 , 1 5 1 , 1 5 4 ) .
1 8 6 3 . a . a n t i P r a n t s u s e a k t s i a s e l t s i d e l e ( a n o n ü ü m s e t e l e ) j a t e i s t e l e p i i r a t u d v a s t u t u s e g a k o o p e r a t i i v i d e l e õ i g u s k a s u t a d a k õ i k i n e n d e õ i g u s i , s e a l h u l g a s k a k o h t u l i k u k a i t s e t , k o o s k õ l a s t u d e s v e n e s e a d u s t e g a . 1 8 65.a. see õigus laienes ka Belgia aktsiaseltsidele, tingimusel, et Belgia valitsus annaks ühesuguse soodustuse kompaniidele, millised on Venemaal seaduslikult asutatud, kusjuures välisministrile anti õigus, rahandusministeeriumi nõusolekul, kehtestada sarnaseid tingimusi teistele riikidele, pärimata selleks Riiginõukogu kaudu spetsiaalset luba (art. 2139, märkused).
III. Aktsiaseltside ajalugu.
Aktsiaseltside eelkäiateks olid rooma seltsid, mis võtsid rendile maksude võtmist. Need seltsid aga ei olnud sisuliselt avalikud ja põhinesid liikmete vahelistel kohustel, kuigi olid ka mõningad eripärad. Enam sarnased on aktsiaseltsidele sakslaste maavarade kaevandamise kooperatiivid või ühingud.
Kaubanduses arenesid peamiselt komandiitsed ühingud Commenda, millistes üks kontragent laenas teisele rändkaupmehele raha ja kaupu, tingimusel et ta osaleb saadud tulude jagamises. Nii oli Amalfis laevandusõiguse järgi ühing Colonna, millise kapital oli moodustatud paljude sissemaksjate rahadest, andes laevade kaptenitele laenu.
Aktsiaseltside vahetuteks eelkäiateks olid Itaalias suured kapitalistide liidud, milliseid nimetati Montes või pankadeks (pr. k. sõnast monter või faire monte). Need viimased asutati tihti valitsuse sundusliku laenuga, kusjuures valitsus asutas korporatsiooni ja andis sellele ka teatud õigused ning privileegid. Sissemakset nimetati sellistes ühingutes Loca montis. Need müüdi lihtsalt edasi ja ostja ei võtnud endale mitte mingit edasist vastutust. Kasvu seaduste suhtes ((?)), need ühingud võtsid tihti heategeva iseloomu (Montes pietatis), kuid ka nemad ajasid tulusaid rahaasju, ja teised võtsid neist eeskuju nende privileegide kaitse all.
Nende kapitalistlike ühingute piiratud vastutus oli tingitud peamiselt nende suhtest riiki, milline lubas neil olla iseseisvad, sõltumatud korporatsiooni liikmete isiksusest.
Neist vanim oli, nagu on teada, Püha Georgi pank Genuas, milline tekkis tänu 1148.a. riigilaenule ja eksisteeris kuni 1797.a..
Peale itaalia kompaniide, tekkisid XVII saj. alguses privilligeeritud kaubanduskompaniid meretaguseks kauplemiseks. Sellisteks, peale mitmeid eelnevaid katseid, peavad olema loetud:
Hollandi-Ost-India kompanii, 1602.a., millise aktsiad juba enne 1672.a. maksid 650;
1613.a. oli eelmise eeskujul asutatud Inglise-Ost-India kompanii;
1628.a. asutatud prantsuse ühing Compagnie des Judes occidentales, millise järel asutati Prantsusmaal mõned sarnased, kuid vähem edukad ühingud.
Olulise tähtsusega oli 1694.a. asutatud Inglise pank, mis asutati Itaalia Montes eeskujul riigilaenu ettetellijate korporatsioonina (suuruses 1 200 000 naelsterlingit) ja sai pangapaberite väljalaske õiguse. Kuid selle panga asutamist puudutavas parlamendiaktis ei lubatud liikmete piiratud vastutust; vastupidi oli otsustatud, et pangal on õigus võtta vastu võlakohustusi vaid sellises suruses, mis ei ületa valitsuse poolt laenatud kapitali ja et sellise ületamise puhul on aktsionärid isiklikult vastutavad kooskõlas vallatava aktsiate suurusega.
XVIII saj teisel kümnendil arenes esmakordselt aktsiaseltside aziotaaz, kusjuures see oli samal ajal ka Prantsusmaal Loy poolt Banque royale ja nn. Missisipi kompanii ühendamise tõttu. Aga Inglismaal seoses Lõuna-Okeani kompanii asutamisega, milliste aktsiatega operatsioonid võtsid üleüldise spekulatiivse palavikulise iseloomu. Inglismaal ei olnud börsimängu asjaks mitte ainult eelnimetatud privilligeeritud kompaniide aktsiad vaid ka sissemaksud ja promessid paljudes teistes ühingutes, millistel ei olnud mingeid koorporatiivseid õigusi ja mis püüdsid vabaneda solidaarsest vastutusest sellega, et andsid välja aktsiaid esitaja nimele. Selline kuritarvitus kutsus esil nn. 11. juuni 1720.a. Bubble Act , millisega keelati ära eraaktsiakompaniide asutamine. See seadus oli jõus kuni 1825.a.
Prantsusmaal XVIII sajandil, asutati privilligeeritud kompaniide kõrval ka erakompaniisid, millistes püüti spetsiaalsete seaduse määrustega kehtestada liikmete piiratud vastutus. 1793.a. seadus nõudis, et valitsus juhataks aktsiaseltse ja see nõudmine, peale tühistamise mingi aja kestel, taastati Code de commerce ja oli selles kuni 1867.a.
Saksamaal kuni XVIII saj. ei olnud selliseid seltse, milliseid võis otseselt nimetada aktsiaseltsideks, kuid seal eksisteerisid neile ülemineku iseloomuga seltsid, näiteks Gesellschaft des Zeynnhandels Maissenis ja mis olid kinnitatud keisri poolt 1592.a. « 3;0CAA:>5 !C:>==>5 1I5AB2>» , m i s s u l e t i 1 6 2 0 . a . Ü h e k s v a n i m a k s s a k s a a k t s i a s e l t s i k s o l i , n ä h t a v a s t i , 1 7 1 4 . a . V i i n i s a s u t a t u d I d a K o m p a n i i .
P r e i s i m a a l a s u t a t i F r i d r i c h S u u r e a j a l m õ n e d p r i v i l l i g e e r i t u d s e l t s i d , m u u s e a s , n n . K a u b a n d u s l i k u M e r e s õ i d u S e l ts, millise aktsiatest suurema osa soetas endale kuningas ise. Hiljem muutus see selts valitsusasutuseks.
Aktsiaseltside areng oli ka XIX saj. esimesel veerandil üpris nõrgalt arenenud. Uus aktsiapalavik, milline meenutas Lõuna-Ookeani kompanii aktsiapalavikku algas Inglismaal 1824.a. ja viis koos teiste kaubanduslike spekulatsioonidega 1825.a. kriisile. Sel ajal asutatud ja projekteeritud aktsiaseltsid nõudsid 372 miljonit naela kapitali. Tegelikult aga maksti sisse vaid 17 600 000 £.
Hiljem, raudteede rajamisega tekkis töötlev tööstus, millisele oli aktsiaseltside vorm eriti mugav. Töötleva tööstuse areng ja sellega seotud mäetööstus, raudteede võrgu laienemine, panganduse täiustumine ja üldse kaasaegne kapitalistlik suurtootmine annavad aktsiaseltsidele Euroopas ja Ameerikas pidevalt hoogu juurde.
Kuid üpris tihti korduvad kriisid jäid ka nüüd alles. Kuigi veel 1884.a. Inglismaal, oli piiratud vastutusega ühingute asutamine seatud sõltuvusse riigipea või parlamendi loast, vaatamata sellele, 1847.a., tihti liiga suure hulga uute raudteeseltside tõttu, tekkis raske katastroof.
Teise keisririigi loomisel Prantsusmaal arenes spekulatiivne aktsiapalavik kõvasti Credit Mobilier hoolekande all ja levis sealt Saksamaale, kus tekkis terve rida väikepanku. 1857.a. kriis lõpetas selle arengu. Prantsusmaal ja osalt ka Saksamaal, kui aktsiaseltsile ei õnnestunud saada valitsuse kontsessiooni, hakati asutama komandiitseid ühinguid. Kuid kõige raskema aktsiaseltsides esinenud kuritarvituste perioodi elas Saksamaa ja Austria üle 1871-1873.a.
Tollase uute kompaniide ilmumise hulga suurus saab selgemaks järgmiste arvude kaudu.
Engeli andmetel oli Preisimaal enne 1801.a. 5 aktsiaseltsi, millistel oli kapitali kokku 470 000 taalrit.
Alates 1801 1825.a. oli juba 16 aktsiaseltsi kapitaliga 11 454 265 taalrit.
Alates 1826 -1850 102 aktsiaseltsi kogukapitaliga 212 665 085 taalrit;
Alates 1851 kuni 11 juuni 1870.a. seaduse väljaandmiseni 295 aktsiaseltsi, kapitaliga 801 585 105 taalrit.
Alates 11 juuni 1870 kuni 1874.a. lõpuni oli 857 ühingut, kapitaliga 1 429 925 925 taalrit. Neist viimastest aktsiaseltsidest oli 1874.a. lõpus 77 kapitaliga üle 147 milj taalrit., olid pandud oksioni alla või olid likvideerimisel. Nende 857 aktsiaseltsi hulgas oli 24 raudtee aktsiaseltsi, millised nõudsid kapitali 587 miljonit taalrit.
Juba üksi 1872.a. tekkis Preisimaal 500 aktsiaseltsi kogukapitaliga 543 095 542 taalrit. Samal aastal loodi Viinis uus kompanii, millisel oli kapitali 913,5 miljonit floriini, millisega liitus veel 457 miljonit, mis anti välja paberites.
Berliini börsil ringluses olevate raudteekompaniide aktsiate kursi maksumus oli 31. detsembril 1872.a. 2 973 263 094 taalrit. Kuid juba 31 detsembril 1875.a. see langes
1 873 068 294 taalerile. Vahet ei tule mõista kui miskit reaalset, nõnda nagu jutt käis fiktiivsetest väärtustest. ((KL rõhutus, siin ja ka edaspidi.)).
Inglismaal, kui lubati piiratud vastutus, alates 1856 kuni 1868.a. oli kaubandusregistrisse võetud 7056 aktsiaseltsi nominaalse kapitaliga 893 milj £. Neist seltsidest oli vaid 98, s.t. 2% piiratud vastutusega. Tegelikult asutati vaid 5800 seltsi ja neist oli 1868.a. lõpuks alles jäänud vaid 2918 seltsi.
Venemaal oli 1888.a. 1089 aktsiaseltsi, mis said tulu kuni 85 491 600 rbl., peale nende tegutsesid veel 42 raudteekompaniid, millistel oli kapitali, arvestades koos valitsuse laenudega, kuni 1 561 357 774 metall rubla, aga puhastulu saadi neist 103 151 911 rbl.
IV. Aktsiate ja aktsiaseltside poliitökonoomiline külg.
Eespool toodud arvudest me nägime, kui olulist tähtsust, nii kasulikus kui ka kahjulikus suhtes, omas aktsiaseltside ärielu rahvamajanduses. Siin on kohane meenutada, et 1878.a. oli kogu maailmas pandud raudtee ettevõtetesse kapitali 74 600 miljonit marka ja see ülisuur summa, mõningaste eranditega, oli moodustatud aktsia-kompaniide poolt ning aktsiate või obligatsioonide väljaandmise teel. Aktsiaselts muutus kaasaegsetele suurkapitalistlikuks ettevõtteks, vaatamata kuritarvitustele, raskelt asendatava organisatsiooni vormiks. Tööstus- ja teised majandusasutused, mis nõudsid miljoneid kulutusi, kuid olles seotud märkimisväärse riskiga ning mis lubasid tavalisest pangaprotsendist väheke kõrgemat rendi protsenti, võisid oma hirmu ja riskiga raskustega ette võetud üksikute või isegi mitmete suurkapitalistide poolt. Vastupidi, alati on kerge leida rahakaid inimesi, kes on nõus osalema sellistes ettevõtmistes, piiratud osalusega ja piiratud riski puhul, kui publik katab ülejäänud kapitali sisemaksed. Publiku osalus on kergelt saavutatav, kui sissemaksud on piiratud ja üksikud osamaksud ei ole liiga suured. Rahakaid inimesi juhib, samuti kui aktsionäride massi, ettekujutus, et sellisel viisil on võimalus, ilma erilise isikliku ohuta, katsetada antud projekti edukust ja esimesed saavad isegi väikese edu puhul palju muid kasusid, ettevõtte vallatavate miljonite faktilise juhtimise kaudu. Ei ole raske hinnata alaliste asjade kasusid sarnases ühistus, näiteks pankuril. Mis aga puudutab aktsionäride massi, siis nemad vaatavad aktsiate soetamisele kui obligatsioonide ja riigi väärtpaberite ostule, pidades viimaseid mõnevõrra kindlamaks. Aktsionärid ei mõtle üldse hakata ettevõttes tegelikeks osalisteks ja suures enamuses juhtudel on nende sekkumine ka tehniliselt võimatu.
Aktsiaselts ei ole tavaliselt võrdsete õigustega väikekapitalistide assotsatsioon, vaid see on abivahendiks suurkapitalistidele, et saada oma käsutusse veelgi suuremaid summasid ja seda ilma oma isikliku vastutuseta.
Kui oleks soovitud seadusandlike meetmetega raskendada suurkapitali juhtivat rolli, siis eluvõimeliste aktsiaseltside alus muutunuks üpris kahtlaseks.
Samuti asutamise soodustuste kõrvaldamise tagajärjeks oleks suurkapitali eemaldumine ja puhtad aktsiaseltsid suudaksid vaevu tekkida. Seepärast on nimetatud soodustustele teatud õigustus, eeldades, et asi hakkab liikuma paremini ettevõtmistes, millise elujõudu usuvad ka kapitalistid ise, soovides, jõudumööda, viia asi edukate tulemusteni.
Vastupidiselt sellele, on meil tegu aziotaaziga ja tihti isegi otsese pettusega, kui asutajad loovad ülespuhutud ettevõtteid, omades vaid aktsiatega mängimise eesmärki, ajada publikule reklaami ning petlike lubadustega puru silma ja seejärel jätavad aktsiaseltsi oma saatuse kätte. Selliste ettevõtete hulka kuulusid liigagi paljud, mis loodi 1871-74.a. Paljud, iseenesest elujõulised ettevõtted ja ettevõtmised olid antud aktsiaseltside kätte, millised muutsid need kauaks tulututeks või otse eksisteerimiseks kõlbmatuteks, kuna sissemakseid oli liiga kõrgelt hinnatud. Asutav konsortsium omas alguses täielikku vabadust, kuna ta asutas selle aktsiaseltsi vaid üksi endale. Tihti õnnestus börsil tõsta märkimisväärse tasemeni ka aktsiate nominaalväärtust, isegi neil juhtudel, kui see hind ka ilma selleta ületas väärtpaberi sisulist maksumust. Teisest küljest maksti ka alla nominaalhinna, kui näiteks saades käendatava kontsessiooni raudtee ehituseks, aktsiaseltsi asutajad maksid ettevõtjale, (enamus suhtudel samuti seltsile), kes võttis enda peale ettevõtmise elluviimise, aktsiatega, mis maksid alla nominaalhinna.
Publiku poolne kasu saamise ja mängu iha peab samuti kandma osa vastutusest asutuspalaviku eest, kuid ei tohi unustada, et asutajad mängivad selles aktiivselt, aktsionärid aga kaasaelaja rolli. Muide, publik on võtnud õppust varasematest aastatest. Võib isegi märgata, et publiku poolne aktsiaseltside usaldamise vähenemine on isegi suurem, kui seda nõuaks majandusliku arengu huvid. Seepärast esitati suur hulk eelnõusid, millistega püüti kõrvaldada ilmsiks tulnud kuritarvitamise võimalusi, et seda teha seadusandlike meetmetega.
Juba 1873.a. esitas saksa saadik Lasker selle küsimuse keiserlikule valitsusele, tema vaate aktsiate asja puudutava seadusandluse reformimise asjus ja 1877.a., Preisi koda pöördus ((Liidu)) valitsuse poole, et see teeks selles asjas koostööd selles mõttes, et seaduse ettekirjutused oleksid enam tegelikul moel piiritletud ja et selle rikkumisi oleks kergem jälitada. Edasi, et oleks kehtestatud suurem asutamises osalenute, juhatuse ja järrelvalvet teostavate isikute vastutus ning, et ka juhtimise üle oleks tõhus kontroll. Kooskõlas sellega ka Preisimaa esitas ettepaneku Liidu Nõukogule, milline, siiski, jäi lebama kalevi alla.
Ei saa eitada sellise reformi praktilisi raskusi. Vähemuses olevate aktsionäride sekkumine, võib, teatud tingimustel, hävitada igasuguse üksmeele niigi keerukas aktsiaseltsi juhtkonna olukorras. Peale selle, nimelt just suurtes ettevõtetes suur osa aktsionäre ei ole võimelised, ega ka taha sekkuda aktsiaseltsi juhtimisse.
Kui aga juhtidele ja järelvalvenõukogu liikmetele pannakse veelgi suurem vastutus, siis nad tahavad oma töö eest ka suuremat tasu.
Võib olla, et üles puhutud ettevõtted oleks mõninga määrani seotud sellega, et esimesed aktsiate tellijad hakkavad vabanema vaid peale seda kui on maksnud sisse kogu kapitali ja esimene maks tehakse sularahas riigikassasse. Igal juhul sellised raskendused viiksid selleni, et suurkapitalistid juhtudel, millised lubavad ettevõtmisele kasu, hakkaksid asendama aktsiate kaudu kapitali hankimist teiste viisidega. Kuid sellepärast ei tasu muretseda. Vastupidi, otsustades olemasoleva kogemuse põhjal, tuleb soovida, et aktsiseltside vorm oleks piiratud ja paljud nõuavad, et seadusandlus sekkuks asjasse just selles suunas. Ei ole mingit kahtlust, et kui asi asub ühe ettevõtja kätes, rääkides majanduslikult, on enam sihipärane, kui mingi ettevõte aktsiaseltsi käes, sest et assotsatsioon sellises vormis ei ole üldsegi positiivseks kaasaaitavaks jõuks, vaid tehinguks, mis kergendab vajaliku kapitali hankimist. Seepärast ei saa tunnistada soovitavaks väikesi aktsiaseltse. See vorm on omane peamiselt suurtele pankadele, vabrikutele ja maardlate ülestöötajatele. Mis aga puutub raudteeettevõtetesse, siis tulevikus, juba paljude arvates, eriti Saksamaal, ei saa aktsiaseltsi sotsiaal-poliitilisest vaatepunktist vormi pidada sihipäraseks, kuigi raudteeasjanduse arengu alguses osutas see talle olulisi teeneid.
Selle asja areng viib alalisele tsentraliseerumisele. Enam väikesed ühingud vajavad, loomulikul viisil, liitumist ja sellisel viisil tekivad suured kompaniid, millised võivad osutada suurt mõju isegi tervete provintside sisesuhetele. Me näeme, näiteks, Prantsusmaal, et kuus kompaniid jaotasid alles hiljuti omavahel ära kogu riigi. Selline võim eraisikute käes, aga nimelt vähestel mõjukate isiksustel, võib saada lõppude lõpuks ohtlikuks ja seepärast oleks tulnud kontsessioone ((raudteede ehitamiseks)) anda, nagu Prantsusmaal, vaid kindlaksmääratud ajaks ja et peale seda raudteed läheksid ül e r i i g i o m a n d i s s e . Ü p r i s r i k k a l i k u s t a k t s i a s e l t s e p u u t u v a s t k i r j a n d u s e s t o n e r i t i t ä h e l e p a n u v ä ä r s e d :
K i r j a n d u s :
-=45<0=J, D i e E n t w i c k e l u n g d e r H a n d e l s g e s e l l s c h a f t e n ( 5@;8=J, 1 8 6 7 ; 2 874. , 1 8 7 2 ) ;
. CM@10EJ, D a s A c t i e n w e s e n ( $@0=:DC@BJ, 1 8 7 3 ) ;
5EBJ, D i e K r e d i t i n s t i t u t e a u f A c t i e n u n d a u f G e g e n s e i t i g k e i t ) ( B. 1 : D a s B ö r s e n - u n d A c t i e n w e s e n d e r G e g e n w a r t , 0=3. , 1 8 7 4 ) ;
5=>, « D a s R e c h t d e r A c t i e n g e s e l l s c h a f t e n ( 59?F. , 1 8 6 3 ; 2 . - 5 874. , 1 8 7 5 ) ;
525=D5;J4J, D a s R e c h t d e r A c t i e n g e s e l l s c h a f t e n . K r i t i k u n d R e f o r m v o r s c h l ä g e ( 5@;8=J, 1 8 9 7 ) .
S t a t i s t i l i s i m ä r k m e i d p e a e g u k õ i g i s a k s a a k t s i a s e l t s i d e k o h t a l e i a m e : %@8AB80=AJ, D e u t s c h e B ö r s e n p a p i e r e ( 2 G. , 5@;8=J, 1 8 8 0 ) .
B e r l i i n i b ö r s i l r i n g l u s e s o l e v a t e s t p a b e r i t e s t r ä ä g i t a k s e :
J a h r b u c h d e r b e r l i n e r B ö r s e ( 8740205<. 59<0=><J 8 $@59HB04B><J, 5@;8=J, 1 8 8 0 ) . S a m a l e e s m ä r g i l o n v ä l j a a n t u d S a l i n g s B ö r s e n p a p i e r e ( 5 874. , G. 3 - 5 , ü m b e r t e h t u d 5@AB;5B><J ( 5@;8=J, 1 8 7 9 - 8 1 ) .
A u s t r i a a l l i k a d :
K o m p a s s . F i n a n z i e l l e s J a h r b u c h f ü r O e s t e r r e i c h - U n g a r n ( >A=>20==>5 5>=30@4B><J 8 8740205<>5 5;;5@><J, 3. 3. 1 - 1 3 , 5=0, 1 8 6 7 - 8 0 ) .
@CBC0, M a n u e l d e s f o n d s p u b l i c s e t d e s s o c i e t e s p a r a c t i o n s ( 6 874N, 0@86J, 1 8 7 4 ) ;
!:8==5@J, T h e S t o c k E x c h a n g e Y e a r b o o k D i a r y ( L o n d o n , i g a l a a s t a l ) .
A k t s i a p a l a v i k , m i s ilmus märkimisväärses suuruses perioodil 1871-1873 nn. gründertum ((sks. Gründertum asutamisõhin, uute kapitalistlike ettevõtete, aktsiaühingute jne. nende seas ka ülespuhutud, kindlama aluseta ettevõtete erakordselt hoogus asutamine, spekulatiivsel eesmärgoil; on haril. ühenduses kapitalistliku tootmise ja kaubanduse tõusuperioodiga. Vs.)), kutsus varsti paljudes sfäärides esile veendumuse, et saksa 11. juuni 1870.a. seadus läks liiga kaugele aktsiseltside asutamise lihtsustamisega ja, et selle normeerivad määrused ei ole võimelised kaitsma aktsionäride masse kahjude ja kasumi kaotuse eest. Juba 27. märtsil 1873.a. saadik Lasker, erinevate parteide esindajate kaasabil, esitas riigipäeval järelepärimise selle kohta, kas keiserlik valitus on nõus käesoleva seadusandluse muutmisega, saadi kinnitav vastus. Kuid Liidu Nõukogul oli alguses kavatsus aktsiaseltside seadus mitte kohe ja eraldi läbi vaadata, vaid seoses üldise kaubandusseadusandluse ümbervaatamisega ja alles 1876.a., peale selle küsimuse teistkordset läbivaatamist Preisimaa saadikutekojas, järgnes Preisimaa poolne eranditult aktsiaseltside seaduse ümberkujundamise ettepanek, millisel Liidu Nõukogu andis oma nõusoleku 1877.a.. Siiski, üldse, olles sellel arvamusel, et kiire reform selles valdkonnas, olles alates 1873.a. kiiresti muutuvas majanduslikus olukorras, on ebasoovitav ega oma enam hädavajadust. Ja et oleks sihipärasem koguda selle kohta edasi andmeid nii Saksamaal kui ka teistest riikidest, et kasutada sellisel viisil kogemustega kinnitatud fakte. Selleks leiti vajalikuks uurida ka kriisi aegset aktsiaseltside statistikat. Preisimaa Statistika Komitee poolt kogutud materjal puudutab eranditult Preisimaad, kuid annab siiski võimaluse hinnata asjade käiku ka ülejäänud Saksamaal. Alltoodud tabel esitab aktsiaühingute arvu Preisimaal ja nende kapitali suuruse (miljonites markades), erinevatel ajajärkudel:
Asutamise aeg.
Aktsiaseltsid.
Kapital, milj. Marka.
Enne 1871
1871
1872
1873
1874
1875
Peale 1875.a.
Teadmata.
203
203
478
162
30
3
25
65
2192,2
813,2
1217,4
454,2
119,6
70,1
212,0
37,6
Nähtavasti perioodil peal 1875.a. kuni 1881.a. oli komandiitseid aktsiaseltse:
Asutamise aeg.
Ühingud (seltsid)
Kapital. Milj. Marka.
Kuni 1871
1871
1872
1873
1874 Peale 1874
Teadmata
32
4
9
-
2
-
4
138,0
12,2
3,4
-
1,8
-
1,3
Järelikult, 1169-st aktsiaseltsist 263, st. peaegu veerand muutusid juba varem eksisteerivatest ühingutest aktsiaseltsideks, peamiselt masinaehituses ja teistes sarnastes valdkondades, kus 59-st oli vaid 28 uut ettevõtet.
Kangakudumise-ketruse alal on 27-st 22 vana ettevõtet. Keemiatehastest on 21-st 18 vanad ettevõtted, jne. Nimelt selliste endiste ettevõtete aktsiaseltsideks ümberkujunemistes, nagu teada, oligi märgatud enim kuritarvitusi, aga nimelt paigutatud kapitali liiga kõrgelt hindamise tõttu. Sellist ülehindamist oli täheldatud 171 aktsiaseltsis, millises esialgne kapital oli võrdne 1105,5 miljoni margaga ning see oli liialdatud 695,6 miljoni võrra. Kõik need ümberhindamised langevad aktsiaseltside asutamise buumi perioodi. Sellisel viisil oli 1873.a. lõpus aktsiseltside põhikapital iseloomustatav ebaloomulikult suure arvuga 5, 359 miljonit marka. Juba samal aastal saabunud kriis kutsus esile, peamiselt äsja asutatud ettevõtetel, kapitalide koondamise, nende likvideerimise ning oksionihaamri alla langemise.
1871.a. asutatud 246. aktsiaseltsist, ei andnud 90 ettevõtet viie aasta kestel (1871-75) mingit dividendi. 114 ettevõtet andsid dividendi keskmiselt alla 1% ja 160 ettevõtet keskmiselt alla 3%. Ainult umbes viiendik aktsiaseltsidest maksid dividendi üle 5%. Seejuures, aga üle poolte vanade ettevõtete andsid dividendi 5 -70 %. Alates 1873.a. algas kapitalide kahandamine, millise puhul, muide, oli kaks juhtumit, suuruses 9 600 000 marka.
Järgnevatel aastatel oli kapitale kahandavaid aktsiaseltside kohta olemas järgmised arvud:
Aastad.
Aktsiaseltsid.
Miljonit marka.
1874
1875
1876
1877
1878
1879
25
28
37
42
37
47
65,4
54,0
48,4
66,6
84,1
69,0
176-st aktsiaseltsist, millised kahandasid kapitali, kuulub 148 nende hulka mis asutati aastatel 1871 -1873.
1169.aktsiaseltsist likvideeriti 318, milliste põhikapital oli 1168,9 miljonit marka ja neist tekkis uuesti gründentumi ((asutamisõhina)) perioodil 257 aktsiaseltsi. Oksionihaamri alla läks 84 seltsi ja neist olid 61 asutatud perioodil 1871-73.a.
Aktsionäride kahjud olid peale likvideerimiste ja oksionite perioodi lõppu 345,6 miljonit marka. Iseenesest mõista, kõige suuremat kahju sai kogenematu publik, kes maksis aktsiapalaviku ajal paljude vahetute ja halbade aktsiate eest üle nende väärtuse.
Ülalpool toodud arvudest on näha, et peale 1873.a. toimus uute asutatud aktsiaseltside keskkonnas puhastus. Saksa publik ((aktsionärid)) sai kibeda õppetunni ja peab kaua oma ebaedu meeles, tundes halba eelaimust eriti tööstusettevõtete suhtes, nõnda nagu viimase kümnendi kestel, vaatamata sellele, et uute ettevõtete rajamiseks olid soodsad seadused, asutati neid üpris vähe ning aktsiatega spekulatsioon muutus võimatuks.
Sellisel üldise vaikuse ajal oleks aktsiaseltside ettevõtluse vallas kõige mugavam teha seadusandlikke piiranguid, kuna need oleks sel hetkel vähem tundlikud, aga seejuures nad võinuks tulevikus hoida ära kuritarvitusi.
1883.a. septembris esitatigi aktsiaseltse ja komandiitseid seltse puudutav motiveeritud eelnõu, milline kutsus paljudes kaubanduskorporatsioonides ja ajakirjanduses esile elava ar u t e l u . S e e s e a d u s k i n n i t a t i 1 8 j u u l i l 1 8 8 4 . a . .
-!. - -. 1 8 9 0 . 1 AB@. 3 3 2 - 3 4 4 .
* * *
( ( N B . V a a d e l d a v a l p e r i o o d i l õ p u o s a s p e e t i m i t u s õ d a j a 1 8 7 0 - 1 8 7 1 o l i s e e v õ i d u k a s S a k s a m a a l e . F r a n k f u r d i r a h u l e p i n g u a l u s e l s a a d i ( 2 a a s ta kestel maksti ära) suur kontributsioon, 5 miljardit franki, kullas. Hetkel ei mäleta, kas see oli võrreldav Prantsusmaa aastase riigieelarvega, või mitte.), mis oli tarvis tööle panna. Seda siin artiklis ei mainitud poole sõnagagi. KL.)).
***
Aktsiapank-1932Aktsiaseltsina korraldatud lühi- ja pikaajalise krediidi alal teotsev erapank, kõige soodsam ettevõtte vorm suurte kapitalide kokkutõmbamiseks, mida pank oma tegevuseks vajab. Eestis töötavad kõik kommertspangad aktsiaseltsidena, peale ühe (Rosen & Co pangakontor). Uus krediidiseaduse kava ((NB! 1931.a.)) näeb ette kommertspanku ainult aktsiaseltsidena. Tähtsamad aktsiapangad Eestis on G. Scheel & Co ja Krediidipank.
Välismaal algas aktsiapankade areng XIX s. alul ja nimelt Inglismaal peale seda, kui 1833.a. kaotati Inglise Panga ainuõigus, olla ainsaks aktsiapangaks Londonis. Seejärel asutati üksteise järel rida aktsiapanku. Hiljemini algas aktsiapankade konsentratsioon ühinemise kaudu, mis nende arvu vähendas 104-lt (1890.a.) 17- ni viimasel ajal (1930.a.). Samalaadne areng toimus Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal, kus aktsiapangad hakkasid tekkima läinud sajandi 60.a.-ndail aastail. Tegelikult on rahandusliku võimu koondamine aktsiapankade kaudu veel palju suurem, sest kogu krediidi-ehitist juhib majanduslikult arenenud maadel harilikult hoopis väike rühm suuri aktsiapanku, nii Inglismaal nn. big five Barclays, Lloyds, National Provincial, Midland ja Westminister. Saksamaal on nn. D pangad: Deutsche Bank- u. Diskontogesellschaft, Dressdner Bank ja Darmstädter Bank.
Ameerikas National City Banc, Chase Natoinal Banc, Guaranty Trust Co, Equitable Tr. Co.
Ka Eestis moodustab kahe nimetatud aktsiapanga bilanss 60% erapankade üldbilansisr. Pikaajalise krediidi aktsiapanku Eestis ei ole. Enne sõda (enne 1914.a.) teotses siin Doni Põllupank. EE. 1932. lk.214-215.Aktsiaselts-1932Osaühing, aktsiakompanii, lüh. a./s., o./ü., a./k., isikute koondis, juriidiline isik, mis tegutseb kindla nimetuse all, omades rahalises summas kindlaks määratud põhikapitali, mis jaguneb teatud arvuks ühesuurusteks osadeks aktsiateks, mille omanikke kutsutakse aktsionärideks. Üldreegli järgi piirdub aktsionäri vastutus aktsiaseltsi võlgade eest osamaksuga. Harilikult, kuid mitte alati, on aktsiaselt kaubanduslik ühing. Aktsiaseltsi oluline tunnus on põhi- või aktsiakapital. Osanikkude isikud on tagaplaanil. Sellega erineb aktsiaselts, mida välismail kutsutakse anonüümühinguiks (societe anonyme), põhjalikult ühinguist, mis on rajatud osanikkude isiklikule koostööle (täisseltsing, kaubamaja). Harilikult on aktsia loovutus sellega seotud õigustega vaba, kuid põhikiri võib seda piirata.
Aktsia ise on materiaalse ja formaalse tähendusega:
materiaalses mõttes määrab ta kõik aktsionäri õigused saada osa puhastkasust, dividendist ja likvideerimisel varandusest, kui ka osa võtta aktsiaseltsi juhtimisest;
formaalses mõttes on aktsia dokument, mis tõestab osaluse õigust. Harilikult koosneb ta kahest lehest, pärisaktsiast ja selle küljes olevatest kupongilehest, mille vastu makstakse dividendi. Viimane on puhaskasu operatsiooniaasta tegevuse pealt, mille määrab kindlaks peakoosoleks, võttes aluseks õiglaselt koostatud bilansi, s.o. säärase raamatupidamise reeglite järgi koostatud tabeli, mis annab täpse ülevaate aktsiaseltsi varanduse vahekorrast võlgadega (aktiva ja passiva).
Aktsia on nimeline, kui aktsionäri nimi kirjutatakse peale, või nimetu, mille loovutus uuele omanikule toimub lihtsa üleandmisega. Nimetu aktsia on lubatud Eestis (RT 1920, nr. 65/66), kuigi kitsendustega. Aktsiaseltsi asutamist ja tegevust korraldab vastav Vene seadus 1836.a. (VSK X k., §2139 jj.), mis on koostatud Prantsuse 1807.a. Code de Commerce“i otsesel mõjul. Aktsiapankade kohta on määrused Krediidiseaduses (VSK XI k., II j.). Eestis on neis seadustes tehtud muudatusi ja täiendusi: RT 1924.a., nr. 149 on avaldatudKrediidiseaduse X j. §6 muutmise seadus (aktsiapankade põhikapital Tallinnas vähemalt 40 milj. S.; mujal 10-5 milj. S.; aktsia nominaalväärtus vähemalt 10 kr.); RT 1926, nr. 37 avaldatud Ühingute registreerimise seadus näeb ette aktsiaseltsi asutamise ja registreerimise korra. Välismaa aktsiaseltside kohta käiv seadus on avaldatud RT 1921, nr. 88/89. Mitme riigiga on Eesti sõlminud konventsioonid aktsiaseltside vastastikuse tunnustamise ja tegutsemise suhtes. RT 1927, nr. 54 avaldatud seadus annab kaitset aktsionäride vähemuse huvidele, samuti määrab erilise vastutuse aktsiaseltsi asutajate, juhatuse ning nõukoguliikmete jaoks. Ka kohtulik revisjon on ette nähtud. See seadus on mitmeti korraldanud meie võrdlemisi ajast maha jäänud norme aktsiaseltsi tegevuse kohta.
Aktsiaselt tekib meie seaduse järgi lepingulise tehingu põhjal asutajate vahel (VSK X k., §2132, 2133; V. Sen. 1905/55); mis väljendub põhikirja kava allakirjutamises. Põhikiri peab sisaldama seaduses ettenähtud tingimusi (VSK X k., §2191); RT 1926, nr. 37, Ühingute registreerimise sead. §1 , 7). Asutajate poolt alla kirjutatud põhikiri esitatakse vastava loa saamiseks sellele ministrile, kelle võimkonda kuuluks aktsiaselts oma tegevuse poolest. Peale loa saamist toimub registreerimine Kohtu ja Siseministeeriumis harilikus korras. Sisaldab põhikiri mõningaid üldseadustest erinevaid eesõigusi, võib registreerimine toimuda ainult seadusandlikus korras Riigikogu poolt. Üldreegli järgi võib aktsiaselts kõiki operatsioone ette võtta, mis pole keelatud üldseaduse või aktsiaseltsi põhikirja järgi ning mis ei ole vastuolus nende eesmärkidega, mille taotlemiseks aktsiaselts on asutatud (Riigikohus 1931/615, V. Sen. 1909/106, 1908/105).
Aktsiaseltsi tegevust juhib peakoosolek ja viimase poolt valitud juhatus, nõukogu ning revisjonitoimkond. Juhatus on aktsiaseltsi esindaja kohtuis ja muis ametlikes ning eraasutistes, ajades asju korraliku äripidaja hoolsusega, pidades vajalikke äriraamatuid. Juhatuseliikmed vastutavad solidaarselt kahjude eest, mis on nende tegevuse läbi sündinud. Samuti vastutavad nõukoguliikmed, kui nad hoolaslt juhatuse tegevust pole valvanud. T.G. EE. 1932. veerud.215-216.Aktsiis(lad.), tarvitusesemetelt võetavate maksude nimetus mõnedes seadusandlustes (näit. Eesti, Inglise, Hispaania, Bulgaaria, Itaalia) . Tarvitusmaks.Aktsiis-1890.
Aktsiis (assisia, occisia, cisa) kahese päritoluga sõna: ühtede arvates lähtub see sõnast inciso (cisa), väljend, milline tähistas keskajal, samuti nagu ka tallia, maalõivu, millist kontrolliti lipikule tehtud sisselõigete järgi. Õiglasem on siiski, näib, seletada seda väljendit ladinakeelse sõnaga assidere (prants. k. assevir) - koormata, seada sisse (koormis, maks). Selle sõna emtomoloogia ise sundis kandma selle otseste maksude juurde, kuid erinevatel aegadel see segunes teiste mõistetega ja oli peaegu alati eranditult kasutatav kaudse maksuna üldse ja täpsemalt maksuna riigi sisestel tarbekaupadel.
Käesoleval ajal mõistetakse aktsiisi all kaudset maksu riigis toodetud kaupadele, mis on tehtud ja müüdud eraisikute poolt, ning mis on võetud kaupade tarbimiselt.
Sellel määratlusel on järgmised sisulised tunnused:
1)Aktsiis on üks kaudsete maksude liik, mispärast on tal üldine teoreetiline alus, needsamad head ja halvad küljed, millised on teistel kaudsetel maksudel (monopolilt, tollilõivud) ja erineb otsestest maksudest selle poolest, et subjektiks ei ole teatud kindlaksmääratud indiviid, vaid üldse tarbija või tarbijate summa riigis, objektiks aga rahvatulu summa selle kulutamisel avaldunud ilmingus, millise ilmingu vahendajaks ja seega maksu lähimaiks objektideks on tarbeesemed (vt. maks);
2)see on maks riigis toodetavatele toodetele, mille poolest, objekti päritolu järgi, erineb aktsiis teistest kaudsetest maksudest tolli maksust (vaata tollilõiv);
3)atsiisiga maksustatakse esemed, mis on toodetud eraisikute poolt, mitte riigi poolt, millega, maksustamise viisilt, ta erineb monopolist (vt. monopol) ja;
4)aktsiisi võetakse tarbismiselt, ega mitte vara valdamise või ülemineku õiguselt, mille poolest see erineb kaubanduse maksust (tootmismaks, patendi lõiv) ja ostukirjast (millist silmas pidades kujutatakse mittevastavatena saksa riikide seadusandluses kohatavaid termineid Verkauf oder Immobilien Accisee, Siegenschafts Erbschafts und Schenkungs Accise). Peale selle eristavad mõned aktsiisi selles mõttes luksusasjadele pandud maksudest, sel alusel, et viimased, selle vahetust suhtest maksja ja riigikassa vahel, lähenevad otsestele maksudele ja osalt ka monopolile. Kuid sellel erinevusel ei ole erilist tähtsust, kuna see luksusasja maks sisaldab endas suurt osa eksisteeriva aktsiisi tunnuseid.
Aktsiis, olles tähtis riigitulu allikas, nõuab siiski, kõrvuti teiste kaudsete maksudega, oma korraldusel reast tingimustest kinnipidamist, aga nimelt on hädavajalik pidada silmas:
1)Maksustamise esemete valikut. Siin kerkib küsimus: millised tarbeesemed kuuluvad maksustamisele? Ja neid esemeid jaotatakse hädavajalikeks ning mittehädavajalikeks, kuigi millised on määratletud üksikute isikute subjektiivsel otsustusel, see ikkagi võimaldab üldistada nende olulisuse taseme järgi inimese elus. Esmaste vajaduse rahuldamiseks vajalike esemete maksustamine, igal juhtumil ebaühtlane, kuna see langeb raske koormana enamjaolt vaestele töötajatele, kui jõukamatele elanike klassidele, mis võib endale leida õigustuse selles, et ka töölised kasutavad riigist saadavat kasu ja sellepärast peavad varustama riiki vastavate vahenditega, neile peale pandud raske maksu võib panna üle nende poolt toodetud kaupadele. Kuid teisest küljest, langeb sarnane maksustamine teatud määral isikutele, kellel ei ole vastavat maksutulu allikat (tulu isiklikust tööst) nagu näiteks, laste, vanakeste töö. Maksu raskus töötasu hinnale suureneb veelgi konkurentsi ning turu tingimustega, mida kõrgem on maks. Seda silmas pidades käesoleval ajal kaob praktikast järkjärgult hädavajalike kaupade maksustamine ja maksustamise objektide valikul peatutakse kallimatel esemetel, millised ei ole igapäevaselt tarvilikud, kuid mida ikkagi suurem osa elanikest tarvitavad, nii nagu kanged joogid, tubakas, suhkur jne., kusjuures seline maksustamine ei laiene suurele osale sarnastele esemetele, vaid piirdutakse vaid nendega, milliseid rohkem ostetakse, ning need tagavad riigile suurima kasu võimalikult väheste maksu võtmise kulutuste juures ning kauplemis ning tootmisvabadusel on minimaalselt takistusi. Maksu määrad aga kehtestatakse erinevad, arvestades mitte ainult esemete hulka kui ka nende kvaliteeti.
2)Maksumäärade kõrguse määratlemine. Siin peab üldise reeglina pidama silmas määrade mõõdukust, arvestades kuritarvitamisi ja seda, et tarbijat ei hakkaks tarbima teisi mittemaksustatud või siis vähem koormatud kaupu. Peale selle peavad määrad olema ühtlased, peavad olema tõstetud sellises proportsioonis, millises tarbimine viitab erilise maksujõu olemasolu.
3)Maksu võtmise erinevate momentide tähtsus. Sellisteks on:
a)tarbia vahetu maksustamine see on maksude korjamise kalliduse tõttu praktiliselt ebamugav, kuid kaubandusele ja tootmisele vähem kitsendav;
b)hulgi- või jaekaubanduse maksustamine samuti ebamugav, selle võtmise kalliduse tõttu riigikassale ja ka kaubandusele kitsendavate meetmete tõttu;
c)maksustamine töötluse erinevatel staadiumitel s.t. aksiisi arvestamine ümbertöödeldavate materjalide hulga pealt, vabriku varustamise jõu ja korraldusega toodete hulga järgi, - on enam mugavam seepärast, et annab valitsuse kontrollile võimaluse konsentreerida tähelepanu suurtele vabrikutele, kuid samas ahistab teatud määral väiketootmise arengut,
d)tooraine maksustamine kõige ebamugavam viis, mis on riigikassale väga kallis, kuna tootmine on väga hajus ja maks oleks väiketootjatele väga raskeks koormaks, kes peavad suhteliselt kaua ootama neilt võetud aktsiisi ülekandumist esemele, mis ei ole veel maksu objektiks (tarvitatakse ümbertöötlematult).
Aktsiisi võtmist ennast teostatakse kas vahetult, või siis lisatakse tootele tempel või panderoll, millise eest on juba eelnevalt maksuga tasutud. Viimasel juhul on jälgimine lihtsam, kuna see töö tehakse ära juba vabrikutes või ladudes ning mõnikord kasutatakse ka abonementide süsteemi (abonnement, Abfindung), millise järgi aktsiisi makstakse teatud ajaks ette ära. Kuigi aktsiisi mõistet raketati erinevatel aegadel erinevalt, olid olemuselt aktsiisi maksud (praeguses nende tähenduses) olemas juba väga ammu. Selline kaudne tarbimismaks oli tuntud Roomlastel kui vectigal. Keskaegsetes riikides langes aktsiis peaegu täielikult kokku siseriiklike tollilõivudega. XXII sajandil levis aktsiisimaks üle kogu Itaalia. XIII saj saab see tuntuks Hispaanias (sisa alcabala), Belgias kui (assisia rerum venalium) ja ka Inglismaal. Siseriiklikud tollilõivud, milliseid võeti tarbekaupadelt linna või turule sisseveol järkjärgult arenesid ja muutusid vähehaaval üleriiklikuks maksuks. 1574.a. ja ka käesoleval ajal leiab viiteid lihale pandud aktsiisist, millist võetakse looma tapmise puhul, aga 1646.a. eksisteeris veel maks soolale, millist võeti selle leiukohtades. Hollandis, Hispaaniaga sõdimise ajal, suurenesid eriti kaudsed maksud, nn. litsendid (licentia lubamine), millist võeti esialgu vaenlasele teatud kaupade müümiseks hangitava loa eest, hiljem tuli luba hankida kõikide kaupade müügiks, mitte ainult vaenlasele müüdav kaup ja sellist luba tuli varsti osta kõikide tarbekaupade müügiks. Hollandi eeskujul viidi aktsiisimaks sisse ka Inglismaal 1643.a., Brandenburgis 1685.a., hiljem ka Saksonias. Maades, mis kuulusid endisesse saksa keisririiki ja ka keisririigi linnades, oli aktsiisimaks valitsustele kindlaks erakorraliste tulude hankimise vahendiks, millist viidi sisse seda aktiivsemalt, mida enam keisririigi seadus piiras tollimaksude võtmist.
Käesoleval ajal eksisteerivad aktsiisimaksud kõigis Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides võetakse Ameerikalt ning on peamiseks riiklikuks tuluallikaks, kuigi ametlikult on säilinud ta sellise maksu nime all Inglismaal (excissa), Madalmaadel ja meil ((Venemaal)). Üldjoonetes erineb aktsiisi maks Euroopa erinevates riikides vaid võtmise vormide poolest.
Inglismaal väheneb järkjärgult esemete arv, millised on koormatud aktsiisimaksuga. Käesoleval ajal on veel maksustatud kanged joogid, tubakas ja suhkur: peale selle moodustab osalt aktsiisi litsentsia maksud mõningatele luksusesemetele ja aktsiisi alla käivad veel raudteel reisijatele müüdavalt piletitelt võetav maks.
Prantsusmaal, vastupidi, jätkub aktsiisiga maksustavate esemete hulga kasv. 1789.a. revolutsioon kaotas kõik kaudsed maksud, asendades need maamaksuga, kuid tasapisi hakkasid kaudsed maksud jälle rakendust leidma. Nii, 1804.a. toodi sisse maks kangetele jookidele (droits reunis), 1806.a. toodi sisse linnade siseveo maksud (octrois), 1837.a. aktsiis peedisuhkrule, 1848.a. aktsiis soolale ja lõpuks, peale 1871.a. maksud võile (huies), äädikale, paberile, steariinile jne.
Austrias, alates 1828.a. eksisteerivad väravavahi aktsiisid ja aktsiis kangete alkohoolsete jookide, suhkru ja liha tootmisele.
Preisimaal on aktsiisiga maksustatud sool, suhkur, tubakas ja kanged alkohoolsed joogid, kusjuures viimastele asjadele on kehtestatud väga madal aktsiis.
Itaalias, asendati seal 1869.a. kehtinud veskimaks, 1884.a. tõstetud viinapõletamise ((viina tootmise)) maksuga ning maksustati ka petrooleum.
Venemaal on käesoleval ajal aktsiisiga koormatavad esemed:
1)suhkrupeedist suhkru tootmine;
2)kanged joogid,
3)tubakas,
4)valgustites kasutatud naftast toodetud õlid,
5)tuletikud.
Peale nende eksisteeris kuni 1881.a. 1. jaanuarini aktsiis soolale. Soola aktsiisist leiame viiteid juba XII sajandi Svjatoslav Novgorotski põhikirjas. Aleksei Mihailovitsi ajal (1646) võeti 2 grivnat ((2 x 10 kop hõberaha)) puudalt ((16 kg)). Peter Suure ajal võeti 5-s puud ära natuuras ja müümisel grivna ((10 kop Ag)) rublalt. 1705.a. muudeti soolaga kauplemine riigi monopoliks. 1727.a. kaotati riiklik soolaga kauplemine ära, kuid jäeti allaes kontroll hindade üle. 1731 taastati regal ja riik hakkas jälle soolaga kauplema. Alates 1748.a. kehtestati üle kogu riigi soolale sama hind, kuid mis ei tasunud ära ja 1762.a. asutati komisjon, mis pidi vaatama läbi soola vabamüügile laskmise küsimuse, kuid tema töötulemused jäid lebama kalevi alla. 1781.a. anti välja soola määrustik, millise alusel loodi soola tootmise kohtades soola varud ja määrati kindlaks selle hulgi- ning jaemüügi kohad. Alates XIX saj. hakkas tasapisi sool minema vabamüüki ja uus kord muudeti üldiseks 1810.a. manifestiga, hind oli samuti vabalt määratav. Alates 1812.a. pandi riigi soolatööstuses toodetud soolale peale aktsiisimaks, 40 kop. puudale, lisaks riigimaks. Samasugust maksu võeti eraisikutest soolatootjatelt, kes võisid soola turul ja vaba hinnaga müüa. 1818.a. anti välja uus soola määrustik, millise peamised määrused kehtisid kuni 1881.a. Selles eristatakse:
a)riigi maadel asuvad leiukohad, mis asuvad riigi valduses,
b)riigi maadel kuid erakätes asuvad soola tootmise ettevõtted, kes pidid soola müüma riigile ja riigi poolt määratud hinnaga ja ülejäägi, millele hetkel riigil kohta ei olnud, võisid müüa vabal turul ja aktsiisia koormatud vaba hinnaga.
c)eramaadel ja eraettevõtetes toodetav sool.
1826.a. eelmainitud määrustikku täiendati ja 1862.a. viidi sisse ühtne aktsiisiga maksustamise süsteem, kaotades riigimaksu soola tootmisele ja müügile. Soola tööstused otsustati anda erakätesse ja kehtestati 30 kop/puudale, aktsiisimaks. Toiduks kõlbmatu sool oli aktsiisist vabastatud ja soola aktsiis asendati järvede äärsetele jne.inimestele otsese maksuga. 1871a. anti välja eeskirjad Siberi soolatööstustele, kus riik lõpetas soola tootmisega tegelemise 1873.a. Samal aastal anti ka Poola Tsaririigis soola tootmine erakätesse. 1874.a. asendati Taga-Kaukaasias soola maks aktsiisimaksuga.
Paljude valitsusele saadetud ettepanekute järgi, mis laekusid 1879 ja 1880.a. (sealhulgas Nizninovgorodi turu kaupmeeskonna ettepanek), tühistati 23 novembri 1880.a. seadlusega soolale kehtestatud aktsiisimaks ja alates 1. jaanuarist 1881.a aktsiisi soolalt enam ei võetud. Soola tootmine otsustati võtta riigi kätte ja anti rahandusministeeriumi kontrolli alt riigivarade ministeeriumi mäetööstuse ametkonnale.
1848.a. toodi sisse aktsiis suhkrupeedist toodetud suhkrule, mida arvestati ööpäevase toodangu järgi, sõltuvalt peedis sisalduva suhkru % (3%) jne. ja oli 90 -60 kop valgendatud peensuhkru puudalt. Hiljem, tehnoloogia täiustumisel ja toorainest suurema hulga suhkru saamisel kehtestati 1864.a. ühe normi asemel kolm normi (4,5 %, 5%, 6%) ja aktsiisi alandati kuni 20 kop., kuid seda tõsteti hiljem järkjärgult. 1872.a. eeskirjade järgi jaotati suhkruvabrikud asukoha ja tootmisviisi järgi, ning nende alusel seati sisse uued suhkru väljatuleku normid. Kui tootmise tehnoloogia edusammud sundisid uuesti kapitaalselt neid eeskirju muutma, mida tehtigi 12 mai 1881.a. eeskirjadega, milliste järgi aktsiisi arvestati toodetud suhkru järgi, millise hulka määrati juba kaalumise teel ja seda võeti 1. augustist 1883.a. 50 kop. puudalt, aga 1 augustist 1886.a. juba 65 kop. Seati sisse ka uus patentide väljaandmise, ning uute tehaste avamise kord, kus vabrikandid pidid esitama aktsiisivalitsusse tehase plaani ning kirjelduse ning teatama kaks nädalat enen ettevõtte avamist järelvalve ametit, mis saatis oma vaatleja tootmistegevust jälgima ning kes kontrollis vabriku aruandlust (vabriku raamatuid ja zurnaale). Välja arvestatud aktsiis kanti üle riigikassasse kolm korda aastas (1 juunil, 1 septembril, 1 detsembril) kolmes osas. Kui vabrik jäi maksu võlgu, siis maksmata osale arvestati 2% viivist kuus. Välismaale müüdud suhkru eest makstud aktsiisi sai vabrik (müüja) tagasi. Kuid Pärsiasse ((Iraani)) ja teistesse Aasia riikide turgudele veetud suhkru eest maksti (kuni 1 mail 1891.a.), arvesse läinud aktsiisimaksu kviitungite põhjal preemiat. Suhkrupeedist suhkrut tootvalt tööstuselt saadi 1889.a. riigi eelarve järgi 17 192 000 rubla. Aga 1890.a. loodetakse seda saada juba 20 185 000 rubla.
Aktsiis kangetelt jookidelt. ((Alljärgnevas artiklis ei ole otse öeldud ja ei ole ka tihti tehtud Juba X ja XI sjandil Venemaa ajaloos kohtab viiteid-juhiseid kangete jookide maksustamise kohta (mee koormis, linnase maks, kääritamise tasu jne). Üpris vara muudetakse kangete jookide müük riigi monopoliks, aga Ivan III ajal ka v i i n a p õ l e t a m i n e i s e k o o n d a t a k s e v a l i t s u s e k ä t t e , k u i g i m o n o p o l i e s i a l g n e e e s m ä r k e r a n d i t u l t m o r a a l n e - p o l i t s e i l i n e , e g a m i t t e r a h a l i n e . I v a n ( ( >0==5 @>7=><J) ) G r o z n õ i ( ( I v a n J u l m ) ) a j a l o l i d k õ i k k õ r t s i d M o s k v a s r i i g i o m a d j a a s u s i d ( =545;JI8:>2J 8 45AOB=:>2J) n ä d a l a m e e s t e j a k ü m n i k u t e j ä r e l v a l v e a l l , k e s s a i d ü m b e r k a u d s e t e l t e l a n i k e l t j o o g i k v a l i t e e d i k o n t r o l l i m i s e ü l e s a n d e i d ( !C451=8:J, 1 5 5 0 ) . T e i s t e s l i n n a d e s j a o t a t i k õ r t s i d e l a t u s e s a a m i s e k s ( v a a t a :>@<;5=8O) b o j a a r i d e l e . P e a l e K a a s a n i v a l l u t a m i s t s a i k õ r t s t a t a r i k e e l s e n i m e t u s e k a b a k ( :010:J) , t s a a r i k a b a k i d « F0@52K :010:8» h a k k a s i d k õ i k j a l l e v i m a , e r a i s i k u d p i d i d j o o k i d e t o o t m i s e õ i g u s e o s t m a , e h k s m a k s m a r i i g i k a s s a s s e m a k s u O2:C» . K l o o s t r i t e l e a n t i k u n i X V I I s a j l õ p u n i v a b a v i i n a p õ l e t amise õigus (viinavalmistamise) ja võisid seda õigust javkat oma maadel teistele müüa. 1665.a. määrustiku järgi oli viina valmistamise õigus vaid aadlikel. Talupojad võid seda teha pühadeks ja mitte teisiti, kui asevalitseja või kõrtside ülevaataja loal- t e a d m i s e l . K a n g e t e j o o k i d e m ü ü m i s e õ i g u s a n t i k a s o k s i o n i l m ü ü g i t e e l v õ i s i i s u s a l d u s e l u s u l ( =0 25@5J) , v õ i u s t a v a t e « 25@=KEJ F5;>20;J=8:>2J» « 25@=K9 A1>@J» ) a b i l . P e a l e 1 6 5 1 . a . n i m e t a t i k a b a k i d ü m b e r « :@C65G=K5 42>@K» , m i l l i s t e a r v a l a t e s 1 6 5 2 . a . p e a l e « A1>@0 > :010:0EJ» m õ n e v õ r r a v ä h e n e s , k u i d s a l a k õ r t s i p i d a m i n e , v a a t a m a t a s u u r t e l e t r a h v i d e l e n i n g p i i t s a g a p e k s u k a r i s t u s e l e n i n g l i s a k s S i b e r i s s e s a t m i s e g a , m i l l i s t k a r i s t u s t s e l a j a l k õ r t s m i k e l e m õ i s t e t i , o l i s i i s n õ n d a l e v i n u d , e t n e n d e p e a l e k a e b a j a t e l e a n t i a u t a s u k s t i h t i k õ r t s m i k u k o h t j a i s e g i v a b a d u s , k u i n a d k u u l u s i d p ä r i s o r j a d e k l a s s i . P e e t e r S u u r a n d i s j o o k i d e a s j a C@<8=8AB5@A:>9 ?0;0B5, a s e n d a d e s 3>;>2 1C@<8AB@0<8 j a t a a s t a s 1 7 0 5 . a . 1 6 8 2 . a . t ü h i s t a t u d v i i n a t o o t m i s e õ i g u s e v ä l j a o s t m i s e m a k s u . A l a t e s 1 7 1 6 . a . m u u d e t i v i i n a t o o t m i n e v a b a k s , k u i d s e e m a k s u s t a t i a k t s i i s i g a , m i l l i s t v õ e t i p o o l - l õ i v u n a ä m b r i s e l t t e m p e l d a t u d ( m ä r g i s t a t u d k u u p i d e g a ) a n u m a l t v õ i :070=>2J ? a a s t a s . A l a t e s 1 7 4 4 . a . s e e s ü s t e e m k a o t a t i j a a k t s i i s i h a k a t i a r v e s t a m a v e i nilt 3 kop. ja viinalt 6 kopikat ämbrilt, kusjuures anti trantsportimise jaoks välja erilised lipikud (prants. droit de circulation). 1749.a. taastati märgistatud kuubikute kasutamine, kuid 1750.a. seati sisse ühesugune hind veinile, millise määras kindlaks Kammer-Koleegium ( 0<5@J- >;;53859) . A l a t e s 1 7 6 7 . a . v i i d i k õ i k j a l s i s s e v i i n a t o o t m i s e j a m ü ü g i õ i g u s e v ä l j a o s t m i s e k o r d , m i l l i s e i d a n t i k a b a k i d e l e 4 a a s t a k s j a n e e d n i m e t a t i u m b e r j o o m a m a j a d e k s ( « ?8B59=K5 4><0» ) . 1 7 7 5 . a . a n t i k o h a l i k m a k s u d e j u h t i m i n e r i i g i k o d a d e l e . Veini määrustikuga tühistati 1781.a. maks mahu kuupidelt ja nende märgistamiselt ja veini hakati edasimüüjatele väljastama riigi ladudest ning seda pidi müüma riigi poolt kindlaks määratud hinnaga (hiljem müüdi ka veini tootmise õigust). Veini hind ja veini tootmise õiguse tingimused muutusid iga neliaastaku möödudes, kuni 1817.a., kui (finantsminister krahv Gurjevi initsiatiivil) anti välja uus jookidelt võetavate maksude määrustik, millisega seati sisse veini riikliku hulgimüügi kord, millise kontroll anti üle maakondade valitsuste juures asuvate riiklikele kodade juhtimisele. Selle määrustiku alusel hakati viina aktsiisi arvestama ämbrilt viinalt, õllelt ja mõdult keedukatla mahtuvuselt. Alates 1826.a. krahv Kankrini ettepaneku alusel, taastati viina müümise õiguse müük. Hulgiostjad pidid ostma kindlaksmääratud normi riigi laost, kuid lisaks nad võisid osta ka vabrikust ja lubati ka toota viina ning alamaid sorte õlut. 1835-39.a. tingimuste järgi seati sisse aktsiisimaks ämbritäiele õllele, mõdule, pragale (koduõlle liik), linnasemahlale, ja meekaljale. Märkimisväärne vahe, milline osutus olevat hulgiostjate poolt ostetud veini riigihinna ja näidatud müügihinnal tegelikkuses, tingis 1841.a. hinna ja kauplemise eeskirjade ümbervaatamise komitee, mida juhtis vürst Mensikov, loomise, kes esitas väljaostu süsteemi asendamise « I157?5G5==>N 04<8=8AB@0F85N» k i n d l u s t a t u d a d m i n i s t r a t s i o o n i s ü s t e e m i p r o j e k t i , m i l l i n e s e i s n e s s e l l e s , e t r i i k t o o t i s i s e p i i r i t u s e , m i l l i s t h u l g i o s t j a d o s t a v a d j a m i l l i s t n a d l a h j e n d a v a d n i n g n e i l o l i õ i g u s l i n n a s a v a d a s u v a l i n e a r v v i i n a p o o d e . 1 8 4 4 . a . e s i t a s K o k o r e v u u e a k t s i i s i m a k s u p r o j e k t i « 0:F87=>- >B:C?=>3> :><<8AA8>=5@AB20» , m i l l i n e , S e n a t i p a r a n d u s t e g a , v i i d i k a t s e k o r r a s e l l u n e l j a k s a a s t a k s 1 8 4 7 - 1 8 5 1 . S e l l e o l e m u s s e i s n e s j ä r g m i s e s : i g a l i n n k o o s m a a k o n n a g a m o o d u s t a s r i n g k o n n a , m i s a n t i v ä l j a o s t j a l e - k o m i s j o n ä ä r i l e , k e s s a i r i i g i l a o s t v a l i t u d p i i r i t u s e e e s t t e a t u d p r o t s e n d i l i s e h ü v i t u s e , p e a l e s e l l e t a s a i s o o d u s t u s t , t a v õ i s a v a d a o m a ä r a n ä g e m i s e j ä r g i k a u p l e m i s e r u u m i d j a m ü ü a v e i n i k e h t e s t a t u s t 3 Ś l a h j e m a l t n i n g v i i n a , õ l u t j a m õ d u v a b a h i n n a g a. Kuid kõik need süsteemid jätsid kõikvõimalikeks kuritarvitusteks avara ruumi, millised, kasutades riigi poolt kaupmeestele osutatud ülearust pehmust, hakkas see süsteem aasta aastalt üldsuses koguma hulgikauplejate vastast rahulolematust. Juba 1852.a. ilmusid projektid, millised olid sammuks edasi aktsiisi süsteemi kehtestamisele, kuid selle elluviimist lükkas edasi Krimmi sõda. Lõpuks, peale hulgikauplejate kuritarvitustest vihale aetud rahva rahutusi ning karskusseltside mõjutusi ning joomist ärakeelavaid kohtuotsuseid, viis jookide tarbimise vähenemine komitee loomisele, mille poolt töötati välja kehtiva seadusandluse peamised määrused.
Veini maksustamine priviligeeritud kubermangudes. Ülalnimetatud maksustamise viisid kehtisid vaid Venemaa sisekubermangude kohta, riigi äärealadel aga kehtisid üpris iselaadsed jookide maksu süsteemid. Venemaa Edela osas kuni 1755.a. kehtisid erinevad kohalikud maksud veinile, kuigi tootmine ise oli vaba. !;>1>4A:>9 #:@09=5 ( H a r k o v i , o s a l t V o r o n e z i j a K u r s k i k u b e r m a n g u s ) X V I I I s a j . t e i s e l p o o l e l k e h t e s t a t a k s e v i i n a p õ l e t a m i s e õ i g u s e e e s t ( p i i r i t u s e a j a m i s e l e ) i s i k u m a k s r i i g i t a l u p o e g a d e l e . V e i n i m ü ü m i s e t u l u l i n n a d e s l a e k u s n e n d e e e l a r v e l e , a g a r i i g i t a l u p o e g ade asulates riigikassasse.
Valgevenes alates 1772.a. maksid mõisnikud viinapõletamise eest 50 kop. iga hinge pealt, linnades anti veini müük magistraadi poolt tasu eest ja see oli samuti seotud hingede (ealnike) arvuga. Vileni, Grodneski, Volõnja ja Podolski kubermangudes eksisteerisid enne 1816.a. maksud, millised põhinesid Poola seadusandlusel, mainitud aastast hakati kõikide maksude võtmist andma linnades ning riigi talupoegade asumites oksioni teel. Novorossiiski kubermangus jookide tööstuse v a b a d u s p i i r d u s 1 7 6 4 . a . õ i g u s v a i d n e n d e g a , k e s k a s v a t a s i d n e i s k u b e r m a n g u d e s m e t s a . A l a t e s 1 7 9 8 . a . m ü ü a k s e o k t s i o n i l v e i n i t o o t m i s e m a k s u k o g u m i s e õ i g u s j a k a « G0@>G=K9 A1>@J» , s t . v e i n i m ü ü m i s e õ i g u s e r i n e v a t e s l i n n a d e s , m i s l ä k s n e n d e k a s u k s , k u i d a l a tes 1810.a. läks see maks riigikassasse. 1812.a. võeti vastu krahv Gurjevi ettepanek võtta 1 rubla ämbrilt ja seda elanike arvu põhjal. 1842.a. seatis 16 priviligeeritud kubermangus maks veini jaemüügilt, kauplemisloa alusel (patendi maks) ja anti välja hinna määratlemise eeskirjad. Aktsiisi ja patendimaksu seadusega priviligeeritud kubermangudes asendati viinapõletamise maks 1849.a. ülesostmisel aktsiisiga, vaba hulgimüük oli keelatud. Läänemere kubermangudes eksisteeris vaid Riias Sixtus IV bullaga 1478.a. kehtestatud aktsiis, aga alates 1691.a. rekognitsiooniline maks linna kasuks, kuid teistes kohtades oli müük vaba ja sellega tegelesid eranditult vaesemad elanikud. 1790.a. Liivimaa kubermangus viidi sisse aktsiis ((viinale)) magistraatide ülalpidamiseks. 1810.a. Läänemere äärealadel seati sisse riigikassa kasuks linnades aktsiis ämbrilt veinilt 1 rubla, aga õllelt 30 kop. Aga maakondades seati sisse pearaha maks 60 kop. Aktsiisi võtmine anti 1819-1843.a. linnadele väljaostmiseks.
Poola Tsaaririigis kohtame järgmisi jookide maksustamise liike.
1)konsumeerimise maks ((tarbimismaks)), (samuti lihalt), millist võeti linnade elanike arvult ja joogi liigilt;
2)alates 1844.a. oli maks viinapõletamiselt ja selle müügilt, kusjuures aktsiisi võeti kas kokkuostult või toodetud viina koguselt;
3)maks vabrikute sisseseadmise tunnistuselt;
4)propinatsiooni ((kääritamise))patendid, milliselt võeti maksu maavaldaja ja erinevate asutuste kasuks. Alates 1866.a. toodi sisse uus määrustik, milline oli Keisririigi määrusega sarnane ja millist kooskõlastati veelgi 1875.a.
Kehtiv seadusandlus ((1890.a.)). Jookide maksu 4. juuli 1861.a. määrustiku järgi koosneb kangetelt jookidelt võetav maks järgnevaist maksudest:
1)patendimaksust (vt. seda sõna) vabrikutelt ja kaubanduspindadelt;
2)aktsiisist, millisega on koormatud:
1) viljast, kartulist ja suhkrupeedist valmistatud piiritus ja vein;
2)viinalt;
3)porter, õlu ja mõdu;
4) 1@030 ( v a n a v e n e r a h v u s l i k l a h j a a l k o h o o l n e j o o k 1 , 5 - 3 % p i i r i t u s t . V a l m i s t a m i s t v a a t a : õ l u . ) ;
5 ) j o o g i d , m i l l i s e i d v a l m i s t a t a k s e j u b a a k t s i i s i g a m a k s u s t a t u d v e i n i s t ( ( v i i n a s t ) ) ( l i s a a k t s i i s ) .
A k t i i s i g a m a k s u s t a m i s e l e e i k u u l u :
1 ) v ä l i s m a a l e v e e t a v p i i r i t u s j a v e i n ;
2 ) v i i n a m a r j a v e i n , ä ä d i k a s j a m õ d u - k a l i ;
3 ) v e i n i a k t s i i s i g a m a k s u t a t u d v e i n i s t ( ( v i i n a s t , p i i r i t u s e s t ) ) v a l m i s t a t u d t o o t e d , m i l l i s e d e i k u u l u j o o k i d e h u l k a ;
4 ) v a l g u s t i t e s k a s u t a t a v p i i r i t u s ;
5 ) j u u d i r o s i n a ( @>75=:>2>5) v e i n .
P i i r i t u s t l u b a t a k s e valmistada vaid tehastes ning vabrikutes, millised on rajatud kõikide seadusega kindlaksmääratud eeskirjade järgi ning aktsiisi järelvalve loal, kusjuures väikseim vabrikute suurus eeldab 270 ämbrilise kogumahuga kõigi kääritusmahutite olemasolu ja arvesta d e s k o l m e ö ö p ä e v a s t k ä ä r i t u s p e r i o o d i . S t . e t i g a k a t t e l o l e k s v ä h e m a l t 9 0 ä m b r i s e m a h u g a . K e s k m i n e k a n g u s p i i r i t u s e v a b r i k u s t o o d e t u d p i i r i t u s e l p e a b o l e m a v ä h e m a l t 7 0 Ś. A k t s i i s p i i r i t u s e l t , v e i n i l t j a v i i n a l t , m i s t o o d e t u d s u h k r u p e e d i j ä ä k i d e s t , m õ d u v a h u s t 8 2>A:>2>9 2>4K ? a r v e s t a t a k s e n e i s v e e v a b a p i i r i t u s e s i s a l d u s e j ä r g i j a v õ e t a k s e r i i g i k a s s a s s e n e n d e m ü ü m i s e m ä ä r a l , s u u r u s e s 9 ¼ k o p . m e t a l l i l i s e s p i r t o m e e t r i g r a a d i k o h t a . A k t s i i s t o o r a i n e t e s t t o o d e t u d v i i n a l e , õ l l e l e , p o r t e r i l e , m õ d u l e j a b r a g a l e , a rvestatakse ämbrise mahu kohta kuubikutes tehase päevasest toodangust (25 k -41 kop.), kusjuures eristatakse tulega ja auruga töötavaid tehaseid ja seda võetaks tehase töötamise ajal ette, vähemalt 7 päeva. Juba aktsiisiga maksustatud veinist tehtud jookidelt arvestatakse aktsiisi t o o d e t u d j o o k i d e l t j a m ä r g i t a k s e k l e e b i s e g a b a n d e r o l l i n a s u u r u s e s 1 r b l 4 0 Ś. B a n d e r o l l i v a l i v a d v a b r i k u d i s e v a s t a v a s k o g u s e s v ä l j a .
V a b r i k u t e s t o o d e t u d p i i r i t u s e k o g u s t m ä ä r a t l e t a k s e :
1 ) s e l l e v ä l j a t u l e k u g a , m i l l i s e n o r m i d o n m ä ä r a t u d k i n d l a k s s e a d u s e g a , v õ i
2 ) :>=B@>;J=K<8 A=0@O40<8 ( (BC<?5, !8<5=AJ 8 0;JA:5) , k u s j u u r e s o n l u b a t u d t e a t u d m a h a a r v a m i n e k u i v a m i s e j a v ä l j a t i l k u m i s e t õ t t u . P e e d i s u h k r u s t v a l m i s t a t u d v e i n i . , p i i r i t u s e a k t s i i s i m a k s m i s e e d a s i l ü k k a m i s t l u b a t a k s e t i n g i m u s e l : 1 ) k u i o m a n iku võlg ei ületa 2000 rubla ja rentniku või laomehe võlg ei ületa 1000 rubla, kusjuures viimaste vaegmaksmine ei tohi olla suurem olemasoleva veini, viina kogumaksumusest ja vabast pandist;
2)et ära kulutatud ja veini eest maksmata makstav aktsiis oleks tasutud ära riigikassasse hiljemalt järgmise kuu 1 kuupäevaks. Õllele arvestatakse aaktsiisi tehaste võimsuse ning tootmise kestvuse järgi, ning see makstakse eelnevalt ära vabrikandi poolt nimetatud päevadel. Mõdult makstakse aktsiisi katelde mahtuvuselt ni n g k ä ä r i t a m i s e p ä e v a d e a r v u p e a l t . Õ l l e t e g e m i n e k o d u s t e k s v a j a d u s t e k s n i i k a t e l d e s k u i v a a t i d e s , i l m a , e t s e l l e k s e r a l d i r a j a t i s i t e h t a k s , o n l u b a t u d k l o o s t r i t e s n i n g k ü l a d e s , s a m u t i n a g u o n a n t u d >BO:0<J v a b a l t k e e t a « :C<KH:8» , k u i d i l m a t o r u d e s t l ä b i a jamiseta ja vaid oma tarbeks.
Jookidelt saadav tulu oli 1889.a. riigi eelarve järgi 256 927 880 rubla. 1890.a. kohta arvatakse, et see saab olema 253 338 580 rubla.
Aktsiis tubakalt. Tubakas, mis sai Venemaal tuntuks XVIII saj alguses ja sattus kui « 1>3><5@7:0O B@020» ( j u m a l a t p i l k a v r o h i ) v a l i t s u s e p o o l s e t a g a k i u s a m i s e a l l a , k e s k a r i s t a s s e l l e s u i t s e t a m i s e j a m ü ü g i e e s t p e k s u g a , n i n a s õ õ r m e t e l õ h k i k i s k u m i s e g a j a v a h e l k a s u r m a n u h t l u s e g a . 1 6 9 7 . a . a n d i s P e e t e r S u u r t u b a k a t a r v i t a m i s e n i n g m ü ü m i s e l o a , a g a j u b a 1 6 9 8 . a . a n d i s m a r k i i s K a r m a r t e r i l e ( 0@<0@B5@C) e r a n d l i k u t u b a k a V e n e m a a l e s i s s e v e o j a s e a l k a u p l e m i s e l o a n i n g k e e l a t e s ä r a s e l l e s i s e m a i s e t o o t m i s e . 1 7 0 5 . a . a s u t a t i r i i k l i k t u b a k a m ü ü k :010F:8EJ 1C@<8AB@>2 8 F5;>20;J=8:>2J v a h e n d u s e l . A l a t e s 1 7 2 7.a. lubati tubakat vabalt müüa ja see maksustati 1 kop. naelalt. 1749.a. võttis riik tubakaga kauplemise oma monopoliks. Peale1763.a. on märgatav valitsuse poolne tubaka kasvatamise soodustamine. 1838.a. tubakamonopol kaotati ja toodi sisse aktsiisimaks nuusk- ja suitsetamistubakale, millist võeti banderollide abil, millise nominaal pidi olema vähemalt 20% toote müügihinnast. Tubakavabrikute avamiseks, millised võisid olla vaid linnades ja tubakatoodete müügikohtadele seati sisse tunnistuste väljaandmine. Tubaka maksu kogumine tehti jookide maksude kokkuostjatele ja politseile aga alates 1843.a. aktsiisimaksu järelvaatajatele. 1848.a. määrustikuga tõsteti tubaka aktsiisi 25% müügihinnast, tubaka kodune valmistamine keelati ära ja vabrikantidele tehti kohustuslikuks aastas vähemalt 500 rubla eest panderolle ((aktsiisimaksu märke)) osta. 1861.a. määrustikuga seati toortubaka müügi ning veo üle sisse kontroll. Kohustuslikku panderollide ostu summat suurendati. Pealinnades, Riias ja Odessas kuni 3000 rubla, aga teistes linnades kuni 1500 rubla eest ja lubati juba süüdatud ((jäi segaseks, KL ?)) siarettide müüki, kuid seda koos spetsialse tunnistusega.
Poola Tsaaririigis oli tubaka tootmine ja müük kuni 1860.aastani riigi monopoli asi. Hiljem toodi sisse tarbimismaks, milline võeti sisse hulgimüüjatele banderollide müügiga. Alates 1871.a. viidi sisse üldine Keisririigi määrustik, millisega suurendati aktsiisi kuni 30-33% müügihinnast. Banderollide ostmise kohustust suurendati: pealinnades, Riias, Odessas ja Poola Tsaaririigi linnades kuni 10 000 rubla, aga ülejäänud linnades kuni 6000 rubla, lubades ka, tagatise alusel, maksmise viivitust. 1877.a. eeskirjade järgi, mis jõustusid 1878.a. on tühistatud tubakatoodete seadustatud hind, kehtestati üks üldine keskmise väärtusega banderoll ja alandatud hinnaga banderoll mahorka toodetele. Kuid selle süsteemi ebamugavused sundisid kehtestama 18 mail 1882.a. ka käesoleval ajal ((1890.a.) kehtivat määrustikku, millise põhilised määrused on järgmised.
Tubaka kasvatamine kogu Venemaa territoriumil, peale Poola Tsaaririigi, on vaba.
Riigikassa siseriiklik tulu tubakalt tekib:
1)patentidelt vabrikute ja müügiruumide avamiseks;
2)aktsiisidelt, mis võetakse valmis tubakatoodetelt banderollide müügi kaudu. Siiski, lehttubaka kokkuost ja müük, hoidmine ja transport on piiratud spetsiaalsete määrustega: tubakat võivad osta vaid fabrikandid ja hulgilao pidajad, tubakat võivad ilma patendita müüa vaid tubakakasvatajad ja vähemalt puudaste kogustena. Lehttubaka vedamine on lubatud vaid spetsiaalsete saatelehtede vormistamisel. Lehttubaka hulgiladudes, mis on avatud ringkondliku aktsiisiinspektori loal, peetakse tubaka vastuvõtu ja väljaandmise üle arvet. Tubakatooteid võib valmistada üksnes vabrikutes, kuid ka tubakakasvatajate kodudes võib neid enda tarviduste rahuldamiseks valmistada, kuid tööriistadena võib seejuures kasutada vaid tavalist nuga ja seda võib teha vaid korteri peremees, sest töölisi palgata ta selleks ei tohi. See kes soovib tubakatoodete vabrikut avada, peab esitama aktsiisivalitsusse selle plaani ja üksikasjaliku kirjelduse. Vabrikul võib olla vaid üks uks. Kõik vabrikud on jaotatud kolme kategooriasse: 1)üldised; 2)nuusktubakale; 3)mahorkale. Lehttubakat võetakse vabrikus vastu ja antakse töötlemiseks kaalu järgi, kontrolli juuresolekul, mille kohta tehakse sissekanne vabriku raamatutesse. On määratud kindlaks tootmise eeskirjad ja toodangu toorainest väljatuleku normid. Selleks, et määratleda maksustamisele kuuluvate tubakatoodete (paberosside, sigarite jne) kaalu , o n v a b r i k u s i s e v a l m i s t a t u d j a p i t s e e r i t u d n ä i d i s e d . S e a d u s e g a k i n d l a k s m ä ä r a t u d r u u m i d ( ( ?><5I5=8O) ) ( ( v i s t i k k a t u b a k a t o o d e t e p a k e n d i d , K L ) ) p e a v a d o l e m a v a r u s t a t u d v a b r i k u n i m e g a j a s e l l e a a d r e s s i g a . P e a b o l e m a m ä r g i t u d ä r a t u b a k a t o o d e t e h u l k , s o r t j a kaal. Aga madalamate sortide puhul ka toote hind. Aktsiisi võetakse banderollide müümise teel. Viimaseid müüakse vaid isikutele, kellel on tubakavabriku pidamise patent ja ta peab ostma banderolle välja sellise summa eest, nagu on kehtestatud 1871.a. määrustikuga, aga mahorka jaoks: pealinnades ((Moskva, Peterburg)), Riias, Odessas ja Varssavis mitte vähem kui 10 000 rubla aga muudes linnades mitte vähem kui 3000 rubla eest. Selle hulga võib soetada osade kaupa, näiteks poolaasta peale. Samuti võib neid osta tagatise alusel (rubla- rubla vastu) krediiti. Maksustamise tariifi on tõstetud 1887.a. ja see on järgmine.
Suitsetamise tubakas 1 nael, 1. sort 90 kop. ; 2. sort 48 kop.; 3. sort 18 kop.,
nuusktubakas 48 kop., mahorka 8 kop. Iga saja tk. kohta: sigarid 1. sort 100 kop., 2. sordi 30 kop., paberossid 1 sort 20 kop., 2. sort 9 kop.
1889.a. riigieelarve järgi arvestati tubaka aktsiisi 26 178 000 rubla ma 1890.a. loodetakse saada 26 705 000 rubla.
Valgustites kasutatavate naftast toodetud õlidelt võetav aktsiis. Seoses meil 1859.a. petrooliumi tootmisega, mis oli kuni 1872.a. monopoli asi ja eraisikutel oli nafta tootmine keelatud. 1872.a. kehtestati aktsiis fotogeensele tootmisele ((foto kr.k. sõnast valgus ja kr.k. sõnast sünnitan, toodan. Vananenud nimetus mineraalsetele valgustustites kasutatavatele õlidele, milliseid hakati kasutama XIX saj 30 aastatel taimsete ja loomsete õlide asemel. Tooraineks oli nafta ja tõrv, milline moodustus puu, põlevkivi, kivisöe ja turba kuival utmisel. Saadud õlid kandsid erinevaid nimetusi, nagu maaõli, nafta piiritus või eeter, fotonaftil, fotogen jne. 1890.aastatel jäid kasutusele fotogen ja petroleum, millistest on tänapäeval kasutusel viimane.KL.)) 27 kop puuda ((16 kg)) kohta., millist arvestati läbiaetud ((utmine, e. kuivdestileerimine)) tooraine kuupmeetrite kohta ja milline tühistati uuesti 1877.a. 21. detsembri 1887.a. eeskirjade järgi hakati alates 15 jaanuarist 1888.a. aktsiisiga maksustama kõiki naftast saadud tooteid, milliseid kasutati valgustites ((nn. petrooleumlampides)), millised oma erikaalu ja süttimistemperatuuri järgi jaotatakse kergeteks ning rasketeks. Aktsiisi võetakse kergelt süttivatelt õlidelt 40 kop., aga rasketelt 30 kop, puudalt. Vabrikandid võivad tootmisviisi ise valida, kuid nad peavad (peale Bakuus ja Batumis rajoonis asuvate tehaste) teavitama tehase avamisest kohalikku aktsiisivalitsust, esitades tehase plaani ning kirjelduse. Aktsiisi alla kuuluvate nafta õlide arvestust peetakse järgmiselt:
1)Baku ja Batumi rajoonides tootmisrajoonidest väljaveol;
2)muudes kohtades enne toote vabrikust väljasaatmist, kusjuures aktsiisi maksu maksmise tähtaega võib edasi lükata, kui välja saadetakse vähemalt 600 puuda ja sellele kogusele on olemas tagatis 1:1 rbl. ja seda kuni 9. kuuks, peale vabrikust väljaveo loa saamist. Naftatoodete välismaale veol, tagatisega koormatud aktsiis vabastatakse ja peale selle lubatakse maha arvestada ka transpordikaod, mitte enam kui 5% vabrikust või toodete laost väljaveetud kogusest. Naftast valmistatud õlide segamisel taimsete õlidega need maksustatakse aksiisiga neis sisalduva naftast toodetud õli sisalduse järgi, kergetele valgustusõlidele ettenähtud määra järgi.
Valgustites kasutatavatelt naftaõlidelt kogutud aktsiis oli 1889.a. riigieeelarve järgi 8 024 000 rubla, 1889.a. loodetakse saada 9 029 500 rubla.
Aktsiis tuletikkudelt seati sisse, meil, muide vaid politseilisel ((järelvalve)) eesmärgil 1849.a. ja seda võeti 1 rbl. karbi, milles 1000 tk., kohta, linnakassasse. Tikke võis toota vaid pealinnades. Peale 1859.a. lubati tikke ka mujal toota ning 1860.a. see aktsiis tühistati. Alates 1888.a. toodi aktsiis uuesti sisse, nüüd puhtalt rahanduslikul eesmärgil. Aktsiisitulu koosnes tikuvabrikute patendimaksust ja tikkutooside banderollide eest võetavast aktsiisist. Aktsiisi võeti järgmiselt:
1)toosi pealt, milles oli kuni 75 tikku: a)kodumaiselt toodangult ¼ kop. ja b) importtoodangult ½ kop;
2)karbis, milles oli kuni 300 tikku: a)kodumaised -1 kop. ja b)välismaiselt 2 kop.
Tikke võis valmistada, vastavate spetsiaalsete ülemuste poolt antud loa järgi, vabrikutes. Tikud pakitakse vabrikutes tervetesse, banderolliga kinni kleebitud toosidesse, millistele peab olema märgitud: vabriku nimi, selle aadress ja tikkude sort. Banderolle müüakse vaid vabriku patenti omavatele isikutele. Selle valivad kohustuslikult vabrikud: mis eksisteerisid enne 4 jaanuari 1888.a. 1500 rubla ja millised avati peale seda tähtaega 3000 rubla. Tikkude banderolle antakse välja tagatise alusel 1:1 rbl., kusjuures maksmise tähtajaks on arvestusaasta viimane päev. Välismaale müüdavad tikud vabastatakse aktsiisimaksust, kuid neil peab olema aktsiisivalitsuse kontrolltempel ning saateleht, millisel on märgitud väljaveetava kauba kogus, kusjuures aktsiisimaksust vabastatakse kaup lõplikult alles siis, kui kauba tegeliku välismaale jõudmise kohta on aktsiisivalitsusele, poole aasta kestel, esitatud vastav tolliameti tõend. Fosfori ((valge fosfori, mis on väga mürgine. KL.)) tootmine, transport, müük ja ostmine on aktsi i s i v a l i t s u s e s p e t s i a a l s e j ä r e l v a l v e a l l ( ( V t . k o i t . p r i . e e . , V e r s a i l e “ s r a h u l e p i n g 2 8 . 0 6 . 1 9 1 9 . a . A r t i k k e l 2 8 2 . L e p i n g u d . 1 6 Ś. T u l e t i k u t ö ö s t u s e s v a l g e f o s f o r i k a s u t a m i s e ä r a k e e l a m i s e 2 6 . s e p t e m b r i 1 9 0 6 . a . K o n v e n t s i o o n ) ) .
A k t s i i s i d e j u h t i m i s e p e a v a l i t s u s o n koondatud Rahandusministeeriumi kohustuslike maksude ametkonda. Sellele on allutatud: 1)aktsiisivalitsused, millised koguvad aktsiisimakse ühes või mitmes kõrvuti kubermangus ja millised koosnevad juhist, tema asetäitjast, revidentidest, kirjutajatest ja kontrolööridest ja 2) ringkondlikud valitsused, milliste eesotsas on järelvaatajad ja nende abid. Peale selle on Kuramaa, Kovensi, Volõnja, Podolski ja Poola Tsaaririigis kõrtside üle järelvalve teostamiseks kõrtside vahid ((või miski sarnane ametikoht.KL.)).
Aktuaalsusteooria(lad.) vt. Hing.Aktus(lad.), pidulik koosolek, näit. koolides või organisatsioonides mõne tähtpäeva puhul. Eesti koolides on kombeks pidada aktust semestri alul ja lõpul, kooli ja Vabariigi aastapäeval ning 1. XII. Aktusel on suur tähtsus õpilaste esteetilise ja riigikodaniku kasvatuse seisukohalt.Alamklass inimesed, kes paiknevad sotsiaalse stratifikatsiooni süsteemi madalaimal astmel oma väheste materiaalsete ja vaimsete ressursside tõttu.Alamkoda-kohalike vabade inimeste kogukondade korporatsioonide (krahvkonnad , linnad) esindus .Alandav kohtlemine au ja väärikus on sisemised subjektiivsed kategooriad, mida riivatakse kitsas ringis.Albilased ususekt, 12 13.saj. Lõuna Prantsusmaal ja Põhja Itaalia linnades. Peamine keskus asus Albi linnas. Nad olid toretsevate katoliiklike kirikukommete ja selle alluvusvahekorra vastu (feodalismi vastu). Paavst Innokenti III organiseeris 1209.a. ristisõja Albilaste vastu ja likvideerisid selle liikumise 12. aastase sõja ning repressioonidega.
Alkalad(hsp. alcalde - kogukonnavanem, kohtunik Hispaanias ja Ladina - Ameerika maades). Allood (keskl.d allodium) feodaalajastul täielikku omandisse kuulunud maa-ala, vastandina tinglikule omandile feodile.Alternatum teineteist välistav.Ameti eluaegsus Ametipalk Amnestia 1910andestamine, tehtud vale unustamine kaasaegse õigusvaate järgi üks armu andmise viis, kuriteo sooritanud isikutele andestamine. Armu andmine selle sõna mõistes, on üksikute kindlaksmääratud isikutele andestamine. Amnestia jälitamisest ja karistusest kurjategijate massiline vabastamine, st. tervete kategooriate või kurjategijate gruppide. Juriidiline alus armuandmisel üldse ühesuguse, väljajätudeta, käitumise abstraktsete ja elutute karistustava seaduse vormelite kõigi kuritegevuse üksikjuhtumite ilmingute võimatuse tunnistamine. Isiklikud ja objektiivsed asjaolud, millised tingivad antud konkreetse kuritegeliku fakti on teine kord niivõrd erandlikud, et range seaduse täitmine nende suhtes on vaid eesmärgitu ja vajadusetu julmus. Amnestial oli esialgselt täiesti juhuslk iseloom ja oli lihtsalt vangide suhtes ülema võimu armulikkuse akt. Selle annetamine oli tingitud sündmustest ja kaalutlustest, millistel ei olnud midagi ühist õigusmõistmisega, näiteks uue monarhi troonile astumine, kroonimise, järglase sündimise jne. Selline amnestia on ka senini meil Venemaal tavaline nähtus ja väljendub nn. kõigearmulikumates manifestides, millised kuulutavad välja kas karistust kandvatele täieliku armu andmist või vangistuse tähtaegade lühendamist, aga kohtu all olevatele kas süüdistusest täiesti vabastamist või seadusega ettenähtud karistuste määra vähendamist. Sarnase amnestia, mis ei ole seotud sooritatud kuriteo liigiga, millisel ei ole mingit juriidilist alust ja mis võivad olla põhjendatud ja õigustatud vaid faktiliselt: karistusaja liigsest pikkusest ja kriminaalkoodeksite liigsest rangusest.
Teist iseloomu omab amnestia riiklike kurjategijate puhul. Küsimus neist kerkib vältimatult igasugusel korra muutumisel riigi elus ja eriti iga riigipöörde puhul. Kui ka kuritegeliku teo mõiste isiku või vara õiguste vastu ei sisalda endas miskit absoluutset ja tingimusetult jäika, siis riikliku kuriteo mõiste, millise kõige peamiseks objektiks antud riiklik kord, põhineb tervikuna suhtelisel alusel. Kui eksisteeriv kord muutub tuntavaks, ei ole mõtet enam hoida vanglates neid, kes kannavad karistust tegude eest, mis kaotasid kuritegeliku iseloomu. Mitte ainult õigluse tunne ei nõua nende vabastamist: selline nõudmine saab ka kindla objektiivse toe. Osalemine, näiteks, ühingus, milline seadis oma tegevuse eesmärgiks Venemaal piiramatu võimuga monarhia valitsemise korra asendada konstitutsioonilise korraga, mis kutsusid esile ühtede või teiste tegude sooritamise peale 17 oktoobrit 1905.a. , kui kriminaalselt karistatav tegu, mitte ainult ei kaotanud oma endise iseloomu, vaid muutus koguni õiguspäraseks. Seadusandja osutunuks olemast enesega vasturääkivuses, kui ta viivitamatult ei vabastaks vanglatest sellest liikumisest osalemise eest süüdi mõistetuid. Seda sama võib öelda amnestia kohta religioose seaduse rikkumise puhul, millisel on veelgi tinglikum iseloom. Dünastiliste ja revolutsiooniliste riigipöörete puhul, tavaliselt võitnud isikud või parteid kingivad amnestia oma vastastele ja sellega lõpetavad sisevõitluse, taastades maal selle rahuliku olukorra. Püüd kiiresti korda taastada ja korralagedusi lõpetada, aga samuti humaansuse ja õigluse seisukorrast lähtudes, sunnib ülekaalu saanutel valitsevaks printsiibiks muutunud korra vastaste jälitamisest loobuma. Esimesed poliitilise amnestia näited me leiame vanade kreeklaste ajaloos ja sellest ajast peale see meede, erinevates vormides ja tasemetel, on kõikjal kasutusel olnud ja kasutatekse ka praegu. Enamikus kaasaegsetes riikides amnestia kui armu andmine, moodustab endast ülemvõimu preogatiivi. Prantsusmaal kehtestas juba 1848.a. põhiseadus selle, et amnestia võib olla antud vaid seadusandlikus korras. 1852.a. oli see reegel tühistatud aga 1871.a. see taastati. Sama kord on kehtestatud Belgias. Prantsuse kassatsiooni praktikas on armuandmise (grace) erinevus amnestiast selles, et armuandmine piirdub vaid karistuse tühistamise või kergendamisega, samas kui amnestia hävitab nii kuriteo enese, tunnistades selle täiesti olematuks, nagu ka selle kõik juriidilised ja moraalsed tagajärjed. Armu andmine leiab kitsas mõttes aset vaid siis kui on kuulutatud välja lõplik kohtuotsus ja selle initsiatiiv võib sõltuda kohtust. Amnestia aga võib puutuda kõigisse teo momentidesse ja selle karistatavusse.
Venemaal on amnestia küsimus perioodil, alates 17 oktoobrist 1905.a. kuni teise Riigiduuma laiali saatmiseni (3 juunil 1907.a.) oli üheks valulikumaks poliitiliseks küsimuseks. 21. oktoobri 1905.a. isikute saatuse kergendamise suhtes, kes enne 17 oktoobri 1905.a. manifesti välja andmist, olid süüdi mõistetud riiklikes kuritegudes seadlusega anti amnestia, kooskõlas, nii nagu oli seadluses öeldud, mainitud riikliku sündmusega. Kuid, esiteks, amnestia oli mittetäielik, aga teiseks, revolutsiooniline tegevus peale 17 oktoobri manifesti jätkus ja sellest osavõtjate suhtes võeti neid samu kriminaal- ja administratiivse jälitamise meetmeid, kuna kõik endised seadused jäid jõusse.
Esimene Riigiduuma kirjutas vastu-aadressi, mis võeti hääletamisel vastu 5. mail 1906.a., järgmised sõnad: Maa ihkab amnestiat, laiendatud kõigile kriminaalseadustega ettenähtud tegudele, mis on tulenenud religioossetest või poliitilistel põjustel, aga samuti agraarsetest õigusrikkumistest. On rahva südametunnistuse nõudmine, millisest ei saa keelduda, millise täitmist ei saa viivitada. Seda soovi ei rahuldatud.
Teine Duuma pöördus mitu korda amnestia küsimuse juurde tagasi. Sellel ajal ajakirjanduses, üldises ja spetsiaalses, oli esitatud uus vaatekoht; tunnistati, et poliitiline amnestia ka Venemaal, oma olemuselt, ei peaks kuuluma ülemvõimu preogatiivi hulka vaid peaks olema kingitud üldises seadusandlikus korras.
Amnestia küsimuse praktilise teostamise raskus seisneb selle alla kuuluvate kurjategijate täpses määratlemises. Peamiseks tunnuseks, millise järgi koodeksis kuritegelikud teod kvalifitseeritakse, ei ole üldise reegli järgi ei ole süüdlast juhtiv tõuge, vaid kuritegelik tegu, st. objektiivne fakt. Õhutamine on momendiks, millise juhul ühtedel puhkudel karistust karmistatakse, teistel kergendatakse, aga kolmandatel ei ole sel tähtsust. Viimastel juhtudel sooritatud teo motiiv ei ole kohtuotsuses kajastatud ja kohtuotsuse järgi ei saa üldisest karistust kandvast massist antud teo eest isikuid, kes sooritasid selle poliitilisel motiivil, ei ole võimalik. Selline iseloom on, näiteks, meie kehtiva seaduse järgi võimude vastane ilmne vastuhakk või relvastatud vastuhakk. Kui pidada rangelt kinni täieliku amnestia vormelist poliitiliste kuritegude puhul, siis tema tegevustest väljaspool osutuvad üpris märkimisväärsed kategooriad isegi karmide massilise vastupanu asjad, mis leidsid aset Siberis poliitiliste asumisele saadetute juures, rääkimata juba vähe tuntud üksikutest juhtudest. Edasi, ei saa unustada, et kui nende inimeste üle kohtuotsuseid tehti, kelle suhtes hiljem tõuseb amnestia küsimus, oli süüalustel tihti kasulik varjata oma teo tõelisi motiive ja peeti eriti oluliseks nende varjamist, esiteks selle pärast, et vältida karistuse karmistamist, teiseks, et mitte anda välja kaasosalisi. Tihti see eesmärk saavutati ja kohus, süütõendite puudusel, lükkas poliitilise motiivi kõrvale. Veelgi raskem on saada selgust kohtuotsustes, mis on tehtud erandlike seaduste alusel, näiteks, kaitseseisukorra väljakuulutamise seadus, millise põhjal väline kallaletungi või vastupanu akt varjab ühtmoodi isiku tegevust, kes politilisel põhjusel tappis kindral-kuberneri, või kui varas haavas kordniku, kes püüdis takistada tema poevargust. Pidades silmas kõiki neid aluseid, ei ole paljude suhtes küsimuse õiglane ja sihipärane lahendamine ilma asja uue kohtuliku läbivaatamiseta võimalik. Vt. . . N18=A:89, « @02> 0<=5AB88. AB>@8:>. 4>3<0B8G5A:>5 8 ?>;8B8G5A:>5 87A;54>20=85» * ! . , 1 9 0 7 ) . -! 1 9 1 0 . . A m p a r o ( K o s t a r i i k a § 4 8 ; M e h h i k o 1 9 1 7 § 2 7 . X I V ) õ i g u s k a i t s e l e . A n a r h i a - - ( k r . a n a r c h i a v a l i t s u s e v õ i m u puudumine) ühiskonna, riigi, maa seisukord, mil seaduste kehtivus katkenud, seaduslikkuse mõiste kaotatud ja igasugune võim on kukutatud. Peale revolutsiooni jne. tekib kohe võimu taastamise reaktsioon elanike grupi või riigi ametnike poolt, et kas või ajutist stabiilsust (korda) saavutada, isegi tugevat isevalitsejat, diktaatorit või despootlikku võimu. Anarhism lähtub piiramatu isiksuse vabaduse nõudest ja eitab võimu, ükskõik, milline ka see pealesunnitud võim ei oleks. Riik on vähemuse organisatsioon, et ekspluateerida masse ja ei saa olla miski muu. On kaks suunda: I Äärmuslik liberalismi printsiibi järgimine selle puhtal moel koos võimalikult suure isiksuse vabaduse tunnistamisega ning riigi sekkumise eitamisega. (Mansesteri kool, Spentser, tootmine ideaalses ühiskonnas peab toimuma vabade tööstuslike kompaniide poolt, minnes mööda riiklikust pealesunnitud sekkumisest. Selline õpetus on kasulik sotsiaalselt tugevatele gruppidele ja on seetõttu kodanlikuks anarhismiks. Sellise anarhismi erivormi filosoofiat käsitleb Nietzsche.
II revolutsiooniline anarhism (sotsialistlik anarhism) esimene (teadaolev) teooria Pierre Proudhonilt (1809 1865), kes kasutas sõna anarhia ideaalse tähenduses. Proudhoni jaoks oli ideaalseks ühiskonnaks täiesti autonoomsete ja vabade kogukondade liit. See on eelistatult talurahva ja väikekodanluse anarhism. Teooriat arendas Stirner ja veel edasi Bakunin. Viimane oli isegi üleüldiste valimiste vastu (kuna see on paremini organiseeritud jõuka klassi tööriist). Bakunini arvates Ideaalne ühiskond on selline, kus eraomand, võim, rikkus ja vaesus puudub, kus ei ole valitsejaid ega orje; kõik peavad jõudumööda töötama ja saama vajaduste järgi. Edasi arendas Kropatkin (T16, lk.826). Ta väitis, et anarhism on ajalooliselt möödapääsmatu etapp ühiskonna arengus. See, mis oli enne eraomand on nüüd juba ühiskonna kasutuses, teed, sillad, jõed, järved, (avalikud)raamatukogud jne.
Anarhia 1900 nõnda nimetatakse ühiskonna, maa, riigi olukorda, mil kehtivad seadused on jalge alla tallatud, mõiste seaduslikkusest on kaotsi läinud ja igasugune võim on kukutatud. Ilmudes kohe revolutsiooni järel, ei saa sarnane seisund kaua kesta, ilma et antud poliitiline organism ei hävineks. Seepärast on seal, kus viimane osutub veel elujõuliseks, siis kohe peale anarhia valitsemist täheldatakse reaktsiooni korra ning seaduslikkuse taastamise kasuks. Viimane luuakse kas elanikkonna arukama osa enese jõul, või siis ajutiselt oma autoriteedi kaotanud valitsuse poolt, mis asub uuesti juhtimise etteotsa tänu korda ning rahu pooldavate elanikkonna elementide koostööle, või siis, lõpuks, kellelgi teise isiku poolt, kes suudab kasutada ära asjaolusid, et parajal momendil asuda juhtimishoobade juurde ning taastada jõuga kord, et anarhia asemel luua, kuigi ajutiselt, tugev isevalitsuslik või diktaatorlik, despootlik võim. (ES. B-E SPb 1900.a. T.31. lk. 706).Anarhia 1910
Anarhism Anarhia võimutus, selline ühiskonna seisund, millise puhul ei ole valitust, ei ole inimene inimese üle sundvõimu, ei ole riiki ja üldse ei ole kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni.
Anarhism poliitiline teooria, mis näeb anarhismis ühiskondlikku ideaali. Anarhistid on anarhia pooldajad, kes näevad selles ühiskondlike suhete ideaali. Igapäevaelus nimetatakse anarhismiks samuti ühiskonna seisu, millises ei ole mitte ainult igasugust võimu ega seadust, vaid ka mingit korda, isiku ja vara julgeolekuta olukorda, mis leiab tavaliselt aset mässude ja rahutuste ajal. Sellise sõna kasutuse juures on anarhismil odoioosne ((ld- odiosus, vihatav, mittesallitav, vastik)) mõte ja seda kasutatakse hea meelega anarhismi vaenlaste poolt, kusjuures nad teadlikult või ebateadlikult ajavad segamini anarhismi kui teatud ühiskondliku korra, anarhismi kui igasuguse korra puudumisega. Seejuures on anarhistidele anarhism tingimata kui kindlaks määratud ühiskondlik kord, millise teostamine on võimalik tänu kõigi inimeste huvide harmooniale, mis on nende õpetuse kohaselt inimühiskonna aluseks. Selles mõttes in iseloomulik epigraaf (Phudronist) ajakirjast Liberty (New York, Benjamin Tucker): Liberty not the daughter, but the mother of order. Anarhism, kui ühiskonna väline seisund, oli tuntud juba muistsel ajal. Odüsseoses (IX, 112-115) on antud sellise ühiskonna seisund antud järgmistes ridades:
Nende hulgas ei ole rahva koosolekuid,
ega kogukonna koosolekuid;
Nad on tumedates koobastes, või
kõrgete mägede tippudel;
Elavad vabalt; seal igaüks, naise
ja lugematu arvu lastega
Valitseb, teades vaid ennast ja
teiste pärast ei muret s e .
V a n a a j a a n a r h i s m i , k u i i d e a a l s e ü h i s k o n n a t e o r e e t i k u n a n ä e v a d m õ n e d u u r i j a d ( G . A d l e r ) Z e n o n i t ; k u i d t e i s e d ( R . P ö l m a n , A n t i i k s e k o m m u n i s m i j a s o t s i a l i s m i a j a l u g u , ( ( . 5;L<0=L, « AB>@8O 0=B8G=>3> :><<C=87<0 8 A>F80;87<0» , ! . , 1 9 1 0 ) ) p e a v a d s e d a ebaõigeks ja lähendavad Zenonit Platonile, anarhismist üpris kaugel olevale. Aristoteles nimetab anarhistlikuks (odioosses mõttes) ühiskonna seisundit ohlokraatiaks. Ristiusk püüdis asutada ühiskondliku kooselu eranditult vastastikusele armastusele; kuid eksisteerivasse riiki ta suhtus mitte vaenulikult, vaid erapooletult, kuid hiljem seda täiesti tunnustades. Mõned ristiusu sektid, keskajal ja uuel ajal näiteks, moraavi vennad, begunid, duhoborid jäävad anarhismile üpris lähedasteks. Suure revolutsiooni ajal kostis sõna anarhism ja anarhistid üpris tihti, kuid peaegu alati laitvas mõttes. Kuigivõrd süstematiseeritud anarhismi teooria esitati esmakordselt 1793.a. V. Godvini raamatus: An enquiry concering political justice and its influence on generea l v i r t u e a n d h a p p i n e s s , a g a s e e j ä r e l 1 8 4 0 . a . P r o u d h o n i r a a m a t u s : « 'B> B0:>5 A>1AB25==>ABL» ( k a k s v e n e k e e l s e t t õ l g e t ! , 1 9 0 7 3. 74. « KA;8» 8 874. 5>=BL52KEL) j a h i l j e m t a r a a m a t u t e s S y s t e m e d e s c o n t r a d i c t i o n s e c o n o m i q u e s o u p h i l o s o p h i e d e l a m i s e r e (1846), Solution du probleme social (1848) ja teised.
Esimesena kasutati sõna anarhism, kui teatud ühiskondlikku ideaalse korra tähistust, ja anarhisti kui selle korra printsipiaalse pooldaja tähistust Proudhoni poolt, tema esimeses mainitud teoses Sellest ajast peale hakkab arenema õpetus anarhismist ja ilmub terve anarhistlik vool. Kuid see vool ei ole kaugeltki ühesugune: erinevad anarhismi teoreetikud seisavad üksteisest võrdlemisi kaugel ja üksikud anarhistid ja anarhistlikud organisatsioonid erinevad üksteisest vaat, et veelgi rohkem. Anarhismi uuria Eltsbecher, toob esile seitse peamist anarhismi teoreetikut:
Inglane Godvin (1756-1836),
prantslane Proudhon (1809-1836),
sakslane tirner (1806-1856),
Põhja-Ameeriklane Tucker (1854 -((1939)),
kolm venelast: Bakunin (1814-1876),
Vürst Kropotkin (1842 - ((1921)),
Krahv L. N. Tolstoi (1828-1910).
Mõned anarhistid, seal hulgas sõjakad (näites Valjan, kes viskas pommi prantsuse parlamenti), nimetavad oma õpetajate hulgas isegi Herbert Spencherit. Sotsiaaldemokraadid, kes on vaenulikud tema individualistlikule teooriale (Enriko Ferri), loeavd samuti teda hea meelega anarhistide hulka kuuluvaks. Spencher ise aga ei ei suuda oma konstruktsioonides riigist täiesti mööda minna ja teda saab sellepärast vaid suurte järelandmiste arvel anarhistiks nimetada.
Ülaltoodud seitsmiku hulka võib lisada rida väljapaistvaid kirjanikke, kes propageerisid nanarhismi ideesid ja olid oma vaadetelt neile rohkem või vähem lähedased. Sellised on näiteks:
geograaf Elize Reklju ja ta vend Eli Reklju, kes on lähenenud liustike uurijale, Kropotkinile,
belletrist ja anarhia poeet D- G- Makkai (1864 - ), kes on liitunud Proudhonile, tirnerile ja Tuckerile;
publitsist Julie Grav;
Oktav Mirbo oma tegevuse algul oli anarhismile üpris lähedal. Tema draama Rumalad karjased väljendab ilmselgelt anarhistlikke ideesid. Lõpuks võib nimetada Ibsenit, kelle draamades eriti Rahva vaenlases, tema äärmises eitavas suhtumises enamusse, on tunda anarhismi ideede mõju. Kuid need kirjanikud ei oma anarhismi teoreetikutena iseseisvat tähendust.
Ülevalpool nimetatud teoreetikutest on Bakunin, Kropotkin ja osalt ka Tucker on evolutsionistid. Nad on kindlad, et ajalooline protsess viib möödapääsmatult inimkonna anarhismi, milline on mitte ainult ideaalne vaid ka ühiskondlikult hädavajalik ühiskondlik kord (mis neid ei sega kutsumast üles revolutsiooni korraldama). Teisi võib aga nimetada utopistideks, kuna nad arvavad, et üleminek anarhismile toimub loomuliku evolutsiooni tulemusel, ja siis kui inimesed veenduvad järelduste mõistuslikkuses, jõuavad veendumusele nende poolt pakutava korra sihipärasuses ning teevad teadlikult ümber oma elu.
Kõik anarhismi teooriad lähtuvad veendumusest, et riik ei ole miski muu, kui vähemuse poolt enamuse ekspluateerimiseks loodud organisatsioon. Parimal juhul võib see muutuda enamuse poolt vähemuse ekspluateerimise organisatsiooniks, kuid seni kuni inimesed hakkavad tunnistama enese üle üksikute inimeste võimu, vahet pole, kas nad valitsevad sünni või valituks osutunu, kuigi üleüldiste valimiste tulemusel, õiguse alusel, hakkavad inimkonnas vältimatult eksisteerima rõhujad ja rõhutud, ekspluateeritavad ja ekspluateerijad. Inimesed peavad ise võtma saatuse oma kätesse ja et vaid siis on võimalik tõeline võrdsus ja tõeline vabadus.
Teoreetilises anarhismis eristatakse järgmisi suundi.
Omaette asub Lev Tolstoi kristlik moraalne anarhism, kes nimetab oma õpetust mitte anarhismiks, vaid kristluseks (Kristlikuks ristiusuks, nii nagu seda nimetas Tolstoi lähim järgija V. G. Tsertkov). Seda õpetust on Tolstoi poolt arendatud tema töödes, mis on kirjutatud peale 1881.a.: Pihtimus, Milles on minu usk, Jumala riik on teie sees jne. Tolstoi lähtub igasuguse vägivalla ja sunduse eitamisest ning jõuab loogiliselt riigivõimu eitamisele. Samas ta eitab tingimusetult ka omandit. Inimsuhete aluseks peavad tema arvates olema moraalne kohustus ja vastastikune armastus. Parema korra saavutamiseks võib võidelda vaid moraalse täiustumise ja kohuse täitmise teel, milline nõuab kohustusliku sõjaväeteenistuse ja teiste riigi poolt pandud kohustuse täitmisest keeldumist. Tolstoil oli Euroopas ja Ameerikas palju järgijaid, kuid nad seisavad anarhistide poolel.
Teine vool kujutab endast Proudhoni mutualistlikku anarhismi voolu. Nähes inimese ilma tööta saadud, st. rendi ja kasumi, omadi, millise kaitseks on riik loodud, kaudu orjastamist inimese poolt, Proudhon, õigluse nimel eitab riiklikke seadusi (kuid mitte tema õigust olemuses) ja pakub nende asemele vaba inimeste liitu, kes on seotud vaba lepinguga, millise täitmise kohustus on Proudhonile selleks õiglaseks normiks, millist ta tunnistab. Proudhonlikud liidud on enamjaolt territoriaalsed. Proudhon kutsub liituma neid usklikke vabasse kirikusse, mis on riigist ja teistest liitudest täiesti sõltumatu. Ta tunnistab vabatahtlikku liitu, mis on sõlmitud enesekaitseks kõrvalseisjate kallaletungide tõrjumiseks ja omamoodi politsei ja isegi kohtu loomist. Kõik need liidud võivad kuuluda teine-teisega föderatiivsesse seosesse. Kuid kuna nad juba on vabad ja vabatahtlikud, siis neist välja astumine igal hetkel on igale üksikule liikmele avatud, siis need ei hakka omama riigiga miskit ühist. Tunnistades vaid rahumeelset revolutsiooni, Proudhon, soovitas selle kui ideaali ühe praktilise teostamise vahendina vastastikuse abi alustel oleva rahva panga loomist (siit ka nimetus mutualistlik anarhism). Eeldati, et pank meelitab ligi miljoneid aktsionäre (aktsia või viie frangine sissemaks) ja protsendita laenu abil, teostab suure kogu tootmise ümber organiseerimise organisatsiooni alguses tervel Prantsusmaal, aga pärast kogu maailmas. Tegelikult aga õnnestus Proudhonil saada mingi summa panga asutamiseks (teiste seas aitas teda Hertzen) ja meelitas ligi mõned tuhanded liikmed. Kuid 1849.a. pandi ajakirjandusliku kuriteo eest (avaldas raamatu) vangi ja asi varises juba alguses kokku. Proudhon ja tema pooldajad olid veendunud, et ta varises kokku just juhi puuduse tõttu. Ma juba oleksin saanud pihku kapitali kõri, rääkis hiljem Proudhon, ja juba isegi kägistasin teda, kuna see ise seda esimesel hetkel ei märgandki.Proudhonil oli Prantsusmaal ja selle piiride taga (seal-hulgas Venemaal petraevskilased) omal ajal märkimisväärne hulk järgijaid. Tema mõju Bakunini, Kropotkini, Tuckeri ja teiste kaudu on täiesti tuntav, kuid puhtal kujul tema mutualistlik anarhism kadus varsti poliitiliselt areenilt, loovutades oma koha teistele vooludele. Alustades XIX s a j . 6 0 - a a s t a t e s t k a n ü ü d v a l i t s e b a n a r h i s m i s k a k s p e a m i s t v o o l u : i n d i v i d u a l i s t l i k j a k o m m u n i s t l i k .
I n d i v i d u a l i s t l i k u a n a r h i s m i t e o r e e t i l i s e k s a l u s e p a n i j a k s v õ i b p i d a d a `t i r n e r i t , k e s o n r a a m a t u : A i n u s j a t e m a o m a n d ( ( « 48=AB25==K9 8 53> A>1AB25==>ABL» , ( 1 8 4 5 ) ) a u t o r . T e m a a n a r h i s m o l i i s i k s u s e õ p e t u s , k e s a s t u s i g a s u g u s t e a h e l a t e v a s t u : t a o l i J u m a l a , i n i m k o n n a , r a h v a , r i i g i , o m a n d i , ü h i s k o n n a j a i s e g i t õ e , õ i g l u s e j a h u m a a n s u s e v a s t u ;
M i n u l e i o l e m i s k i t m i n u s t ü l e m a t , m a m o o d u s t a n i s i k l i k k u, normita, seaduseta, eeskujuta kategooria.
tirneri protest mitte ühiskonna progressi ja huvide nimel, ega moraalse kohustuse nimel, ega ka ühiskonna õnne nimel, vaid enda nimel, alandatud ja rõhutud isiksuse seadusliku egoismi nimel. Loogiliselt viib selline egoism anarhismile. Anarhismi teostamiseks tirner soovitab luua egoistide vaba liidu, kes võitlevad oma nõudmiste eest igasuguste võimalike vahendite abil, häbenemata rikkuda seadust ja moraali. tirner oma Ainsas jäi omal ajal täiesti üksikuks. Tal ei olnud ühiskonna laiadele kihtidele mingit mõju ja anarhistlik liikumine edenes temast täiesti sõltumatult. Kuid kolmekümne aasta pärast, peale tema surma tuli ta meelde ning tema tugeva mõju all töötati välja Tuckeri ja Makkaja maailmavaade, mis tegi tirnerliku egoismist edasised järeldused, millised lepitasid selle - sotsiaalsete instinktidega - inimlikkusega, armastusega ja inimestega. Tucker, kelle maailmavaate arengule, peale tirneri, avaldas tugevat mõju Proudhon, vähemal määral, kui L. T o l s t o i , v ä i k e s t e a r t i k l i t e k o g u s ( R a a m a t u a s e m e l . M i s o n k i r j u t a t u d i n i m e s e p o o l t , k e s o n l i i g a h õ i v a t u d , e t r a a m a t u t k i r j u t a d a . « $@03<5=B0@=>5 87;>65=85 D8;>A>DA:>3> 0=0@E87<0» ( 1 8 9 3 ) ; v e n e k e e l n e t õ l g e , >A:20, 1 9 0 8 ) , l ä h t u b e g o i s m i s t k u i p õ h i l i s e s t prinsiibist ja kuulutab iga inimese isikliku kasu kõrgeimaks seaduseks. Sellest printsiibist lähtudes ta tuletab vabaduse ja võrdsuse nõudmise ning eitab otsustavalt riiki, milline tema arvates, peab olema asendatud isiksuste vaba liiduga, kes on seotud vaid lepingutega. Riigi puudumisel, milline praegu kaitseb valitsevaid tootmisvorme, mis põhinevad töölisklassi ekspluateerimisel väikeese kodanlaste hulga poolt, muutuvad võimatuks nii rent, kui ka protsent ja seepärast vara valdamine ei hakka omama neid rahvamassidele kahetsusväärseid tulemusi, kui praegusel ajal. Seepärast Tucker ei näe alust omandiõiguse, isegi maaomandi eitamiseks. Omandi kogunemine ühtede kätesse muutub nagu nii võimatuks, kui riik hävitatakse.Kuriteod, milliseid praegu sooritatakse nälja ja vaesuse, auahnuse, allutamise ja võimuiha jne. mõju all, muutuvad, suuremal osal, võimatuteks, kuid, kuivõrd kuriteod, st. inimestele vägivaldsed kallaletungid atavismi (eellastel olnud varjus olnud instinktide taasilmumine) või teistel põhjustel, hakkavad toimuma, kuivõrd igasugune isiksus ja iga isiksuste liit säilitab endal isegi vägivaldse enesekaitseõiguse. Tucker tunnistab õigust allutada rikkujaid kohtule, arestile ja isegi panna vangi.Kui inimene räägib Tucker astub kokkuleppesse mõnede inimestega, siis neil on ühendatud jõududega õigus teda sundida täitma kokkulepitut. Sellisel viisil Tucker peab võimalikuks riigi eitamist ja omandi, kohtu (seejuures vandemeeste kohtu) ja vangla tunnistamist. Vaid oma individualistlikku anarhismi peab Tucker tõeliseks anarhismiks ja eitab kommunistlike anarhistide pretensioone sellele nimetusele. Eitades, sarnaselt kõikidele anarhistidele, osalust kaasaegses riiklikus elus, järelikult ka parlamendi valmistel. Tucker mõistab samas ka hukka mõrvad ja pommide panekud jne., võitlusmeetodid, milliseid praegu praktiseeritakse paljude anarhistide poolt. Ta ei usu samuti laialdasse ülestõusu ja peab peamiseks anarhistide võitlusmeetodiks passiivset vastupanu maksude maksmise keeldumisest, rendi ja korteriüüri maksmisest, sõjaväeteenistuse kohustuse täitmisest aga ka streike ning tööseisakuid. Kui üks viiendik elanikest keelduvad maksude maksmisest, siis neil nende võtmise katse ei tasu ära ülejäänud neljalt viiendikult võetavate maksudega Liberty (Tuckeri ajakiri, mis on tema poolt välja antud 1881.a. alguses Bostonis, hiljem New Yorgis), aeglaselt, kuid kindlalt kogub jõudu, miline on hädavajalik selleks veretuks võitluseks ja varem või hiljem organiseerib neid esiletõusule. Teile on siis lõpp, türannia ja monopolism!... Ülestõusu on kerge maha suruda, kuid mitte ükski armee ei soovi ega suuda suunata suurtükke rahulike inimeste vastu, kes isegi ei kogune tänavatele, vaid istuvad kodus ja jäävade enestele kindlaks. Ei valimisbülletään, ega täägid hakka eelolevas võitluses mängima silmapaistvat rolli. Passiivne vastupanek, äärmuslikul juhul dünamiidi pomm üksiku inimese käes (äärmuse all ma mõtlen miskit väga tõsist miskit sõna-ja trükivabaduse täieliku allasurumist) vaat need vahendid, millistega revolutsio o n i l i s t e l j õ u d u d e l o n v a j a v i i m a s e s s u u r e s v õ i t l u s e s v õ i d e l d a v ä l j a r a h v a õ i g u s e d . K u n s t i l i s e s v o r m i s o n T u c k e r i õ p e t u s e s i t a t u d M a k k a j a r o m a a n i s ; A n a r h i s t i d ( 1 8 9 1 ) , v e n e k e e l n e t õ l g e , « =0@E8ABK» M o s k v a 1 9 0 6 . a . ) .
H u l g a s u u r e m a t l e v i k u t j a p r a k t i l i s t tähendust omab kommunistlik anarhism.
Selle esimeseks jutlustajaks oli V. Godvin, oma raamatus, millises ta kujutas ideaalset inimühiskonda, millise eesmärk on üleüldine hüve. Sellise korra puhul ei ole valitsust, tema karistav ja üldse sundiva võimuga, ei ole omandit, ei ole seadusi ja isegi õigust. Selles valitseb võrdsuse, vabaduse ja armastuse põhimõtted. Omand peab olema asendatud varade võrdse jaotamisega. Sellist korda võib saavutada siis, kui enamus inimesi veendub selles, et kõigi heaolu sõltub ühiskondliku korra radikaalsest muutumisest, kõik teised teed peavad olema kõrvale jäetud. Godvini raamat avaldas omal ajal tugevat muljet, kuid varsti oli see unustatud ja anarhismi edasisele arengule suurt mõju enam ei avaldanud. Sellele andis tugeva tõuke peale Prudhoni V. A. Bakunin, 1861.a. kes põgenes Siberist Lääne Euroopasse ja kuni oma surmani 1876.a. tegeles energiliselt sule ja sõnaga kommunistliku anarhismi kaitseks.
Kropotkini paljudes artiklites ja raamatutes, aga kõige enam Leiva kättevõi t m i n e ( p r a n t s u s e k e e l e s 1 8 9 2 j a v e n e k e e l e s « 02>520=88 %;510» , ! , 1 9 0 6 . a . j a « 708<=0O ?><>IL :0: D0:B>@L M2>;NF89» ! 1 9 0 7 . a . , i n g l i s e k e e l e s 1 9 0 2 . a . ) , o n e n a m t ä i e l i k u m j a e n a m t e a d u s l i k u l t a r e n d a t u d k o m m u n i s t l i k a n a r h i s m . K o r o p o t k i n , k e s o l i h a r i d uselt loodusteadlane ja ta maailmatunnetus oli kujunenud välja Darvini, Spenderi ja teiste mõju all. Tema ühiskondlikud vaated on enam mõjutatud Bakunin, kelle õpetuse alla ta pani loomuliku ajaloolise vundamendi. Tõsi, nende vahel on erinevus. Bakunin protesteeris otsustavalt kommunisti nime vastu ja nimetas oma teooriat kollektivismiks või kollektiivseks anarhismiks.. Kuid tema veendumuste järgi on kommunism vabaduse vaenulik ja viib omandi riigi kätte tsentraliseerimisele. Selleks, et seda vältida, peab anarhistlik kord säilitama omandiõiguse (muidugi mitte pärandatava), tarbeesemetele.Kollektiivne peab olema vaid see omand, mis moodustab tootmisvahendeid. Vastupidi, Kropotkin oli veendunud, et tootmisvahendite ühistamine toob vältimatult kaasa kommunistlikku tarbimise. Kuid Kuid see erinevus ei oma olulist tähtsust tähendusele ja Kropotkin peab olema liigitatud kindlalt Bakunini järgijate hulka, kuigi ta oli enam iseseisvam. Ta on järjepidev evolutsionist, kuid suhtub eitavalt nende darvinistide töödesse, kes ei näe inimühiskonnas midagi muud, kui loomalikku võitlust eksistentsi eest. Vastupidi, armastus, vastastikune abi, üldse sotsiaalsed instinktid ei ole inimese väljamõeldised vaid looduse seadused. Nad mängivad väga märkimisväärset rolli loomade juures, isegi alamate puhul, milleta loomariigi evolutsioon oleks olnud täiesti teistsugune. Seda enam on nende roll oluline metsikute rahvaste juures ja eriti tähtis tsiviliseeritud ühiskonnale, kuid tulevikus peab nende roll olema evolutsiooni seaduse jõul, lõputult suurenema. Nende areng mitte kauges tulevikus peab hävitama riigi, olles hädavajalikuks inimkonna evolutsiooni etapiks, kuid mis juba praegu ei ole enam endine. Inimkond on juba praegu piisavalt rikas, kuid see rikkus usurbeeritakse priviligeeritud klasside poolt. Inimkonna poolt kogutud suurte rikkuste võrdne jaotamine, ei muuda teda vaeseks, vaid inimtöö õigem rakendamine veel mitte haritud maadel, enam intensiivne töö ja üleüldine töö, ühtede praeguse hõlpelu asemel ja teiste töö, mis on suunatud mitte tootmisele, aga inimestega võitlemisele (sõdurite, kurjategijate, valitsejate, seadusandjate, kohtunike) ja kolmandate üle jõu käiv töö, võib suurendada inimese rikkust lõpmatu arv kordi. On hädavajalik, et igaüks töötaks oma jõudude ja võimete määral. Selline töö organiseerimine viib vältimatult kommunistliku jaotamise organiseerimisele ja igaüks hakkab saama oma vajaduste järgi. Sellise hüvede jaotamise tendents eksisteerib isegi praeguses kodanlikus ühiskonnas. Sillad, teed, tänavad on käesoleval ajal muutunud ühiskondlikuks väärtuseks. Muuseumid, avalikud raamatukogud, tasuta koolid on kõigile kättesaadavad ja igaüks võib kasutada neid sõltuvalt oma vajadustega, mitte oma teenete või rikkuse järgi. Need on muidugi õrnad kasvud, kuid kui kõik muutuhb ühiskonna omaks, kui likvideeritakse riik ja tootmine organiseeritakse kollektiivsetel alustel, siis muud hüvede jaotamist üksikute isikute vahel, peale vajadustest tingitu, isegi olla ei saa. Kõik see pidi saabuma peale suurt pööret, millele ühiskond läheb. Senini ei ole revolutsioonid sellist eesmärki saavutanud, kuna nad asendasid ühe võimu teisega ja säilitasid poliitilise ja majandusliku ebavõrdsuse.
Samasuguselt püüdlevad võimu võtmisele sotsialistid ja äärmisel juhul ka sotsiaaldemokraadid. On tarvis, et inimesed võtaksid oma asjade juhtimie ise enada kätte, volitama seda kuningatele, presidentidele, isegi mitte üleüldistel valimistel valitud saadikutele vaat nimelt selle poole püüdleb anarhism. Sellest tuleneb, et anarhistid ei saa oma ideaalide eest võitluses kasutada praeguse riigi instituute; nad ei pea rahulduma parlamentlike volitustega, ega üldse osalema valimisvõitluses, ega püüdlema valitsuse ametikohtadele. See äärmiselt eitav suhtumine poliitilisse võitlusse ja poliitilisse tegevusse kujutab endast eredalt-iseloomulikku anarhismi joont, üldist nagu see on individualistlikule- ja kommunistlikule anarhismile. Kuid individualistlik anarhism on sotsialismile ja kommunismile otsustavalt vaenulik. Nad oma olemuselt välistavad anarhismi ja vastupidi: Sotsialism ja kommunism nõuavad sellist keerukat kogu tootmise süsteemi keerukat organisatsiooni, millist ei saa teostada vaba ja vabatahtliku inimeste liidu poolt, mis on asutatud vaba lepingu moraalsele jõule ja järelikult sundusliku võimuta mõeldamatu. Kropotkin, nagu ka teised kommunistlikud anarhistid, on veendunud, et kommunism ja anarhism moodustab teineteise hädavajalikku lisa. Sotsialdemokraadid selles suhtes on täiesti solidaarsed individualistlikke anarhistidega, leides terminis endas kommunistliku anarhismi contretictio in adjecto ja nähes selles äärmise harimatuse ilmingut. Sellisel viisil on sotsiaal-demokraatide ja anarhistide maailmavaatel sügav vastuolu. Praktilises elus ilmeb see vastuolu suhtumises parlamentaarsesse ja poliitilisse tegevusse üldse positiivselt ühtelt ja negatiivselt teiselt poolt. Kuid sotsiaal-demokraatia ja anarhismi psühholoogilised alused vahet tegemata, kas kommunistliku või individualistlikku on teineteisele üpris lähedased. Ja nii kui teine põhineb enamjaolt laiadel rahvahulkadel, kes näevad ühes või teises oma alandatud olukorra parandamise teed.
Sotsiaal-demokraatia on on töötava proletariaadi õpetus.
Anarhism toetub vahest väikekodanlusele, talurahvale, märkimisväärsel tasemel leiab tuge töötute massidel, nn. Lumpenproletariat, kuid kohtab suurt kaastunnet ka tõelise töötava proletariaadi hulgas (sotsiaaldemokraadid väidavad ja mitte aluseta, et vaid selle poliitiliselt mitte arenenud osas). Igal juhul, anarhistid ja sotsiaal-demokraadid, nagu sotsialistid üldse, võitlevad omavahel, äärmiselt vihaselt ja kirglikult, peaegu et ühel ja samal alusel. Psühholoogilise aluse ühtsus viib selleni, et vaatamata sügavale erinevusele õpetuse olemuses ja sellel põhinevas taktikas, üleminek ühelt teisele ei ole üldse järsk. Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania tööliste massid olid 1870.a. häälestatud anarhismi kasuks, hiljem aga läksid üle sotsialismile. Seesama üleminek on võimalik ka ühtedele ja teistele ühe ja teise liikumise väljapaistvale juhtidele. Doktor Bruss, Bakunini ja Kropotkini järgija, 1870.a. olles prantsuse anarhistide juhiks, hakkas hiljem prantsuse ühe sotsialistide suuna (possibilistide) fraktsiooni juhiks. Itaalia anarhistid Costa ja Tsipriani läksid hiljem üle sotsialismile. Võimalik on ka vastupidine üleminek: saksa sotsiaal-demokraat Most läks üle anarhistide poolele. Üks Hollandi sotsialismi tegelastest, Domela Njuvenguis, hakkas hiljem anarhistiks. Peale seda: sotsialistide, aga ka sotsial-demokraatide, sealhulgas sakslaste ridades, on voolud, kes arvavad, et sotsiaaldemokraadid hindab üle parlamentliku võitluse rolli ja ei väärista aktiivset võitlust streikide abil, üleskutset loobuda sõjaväeteenistuse täitmisest jne. Selline vool teeb vältimatult sammu anarhismi poole. 1891.a. oli saksa sotsiaal-demokraatlikust parteist visatud välja nn. noored, kusjuures lõhenemine toimus just mainitud põhjusel. Hiljem muutusid peaegu kõik noored anarhistideks. Tugev vool prantsuse ja itaalia sotsialismis, mis oli tuntud sündikalismi nime all, püüdis Marxi ja Prudhoni leppimise poole ja on marksistide iseloomustuse järgi anarhosündikalism, kuigi ametlikult ei löö sotsialismist lahku. Vene sotsiaal-demokraatia grupi nn. bolevike ridades süüdistavad vähemlased esimesi anarhismi poole kaldumises. Sellisel viisil, kõigil eesmärkide ja teede vastupidisusel on mõlema suuna vahel ülemineku aste. Bakunin asutas 1868.a. veitsis liidu Alliance internationale de la Demokcratie Socialiste (marksistid siis end nõnda ei nimetanud). See liit oli esimene märkimisväärne anarhistlik organisatsioon. Anarhismi ja sotsialismi vaadete vastuolu ei olnud siis veel nii selge, milliseks see hiljem muutus. Seepärast muutis bakuninlik liit nn. Internatsionaaliks organisatsiooniks, mis oli asutatud anarhistide vaenlase Marxi poolt palvega neid sellesse võtta. Kuid mitte kõhkluseta, kuid Internatsionaali peanõukogu nõustus selleks vaid tingimusel, et bakuninlik liit laiali saadetakse, teiste sõnadega, ta nõustus vastu võtma liidu üksikuid liikmeid, kuid mitte liitu ennast. Liit nõustus ja saatis end laiali. Siis aga algas Internatsionaalis Marxi ja Bakunini vaheline mõjuvõimu, marksistliku sotsialismi ja anarhismi vaheline võitlus. Üks Internatsionaali sektsioon oli Bakunini poolel, teine Marxi poolel. Anarhistlik sektsioon ja üksikud anarhistid pidasid praktilist tegevust Internatsionaalist sõltumatult. Prantsuse-Saksa sõja ajal, septembris 1870.a. Bakunin organiseeris Lyonis ülestõusu. Rahva gruppi juhtides vallutas raekoja millise siis oma nõukogu otsusega kuulutati välja riigi likvideerimine. Rahvuskaart aga vallutas raekoja hõlpsalt. Osa ülestõusu juhte arreteeriti teised aga olid jõudnud veitsi põgeneda. 1871.a. väga paljut tuntud anarhistid (samuti nagu sotsialistid) osalesid aktiivselt Pariisi kommuunis. 1872-73.a. suutsid anarhistid paljudes Hispaania linnades kutsuda esile ülestõusu ja mõnes kohas said isegi enda kätte võimu, kuid olid varsti kõikjal vallutatud positsioonidelt minema kihutatud. Marksistid, nähes sellises tegevuses anarhistide saatuslikku viga, kui mitte just tööliste klassi asja reetmist, sisevõitluse käigus Bakunin ja ta poolehoidjad sektsioonid (Juura ja Belgia föderatsioon) olid Internatsionaalist välja heidetud või lahkusid selles ise (1872.a.). Selle tõttu Internatsionaal hävines, kuid anarhistid ei hävinenud, föderatsioon ja selle sektsioonid jätkasid iseseisvat eksistentsi ja 1872.a. lõpus kutsusid ise Saint-Imes (Berni kantonis) kokku oma puhtalt anarhistliku Internatsionaalse töötajate kongressi. Selle poolt oli otsustada moodustada Anti-autoritaarsete sotsialistide liit ja kuulutati välja järgmised printsiibid:
1)proletariaadi esimeseks ülesandeks on igasuguse poliitilise võimu hävitamine;
2) igasugune poliitilise võimu organisatsioon, isegi ajutine ja revolutsiooniline, on vaid pettus ja sama ohtlik proletariaadile, kui kõik praegu eksisteerivad valitsused.
Sellega mõisteti hukka ka kommuunis osalemine. Järgmisel 1873.a. kogunesid anarhistid kongressile Genfis. Hiljem viidi läbi veel mitu kongressi, osalt kõigile sektsioonidele ühise, osalt üksikute föderatsioonide osade kongresse.
Oluliseimaks 1870- el aastatel oli juura föderatsioon, kelle eesotsas oli Bakunin ja doktor Paul Bruss, kes oli selle föderatsiooni ajalehe Sõnumileht toimetajaks, mida anti välja 1872-1878.a. erine v a t e s `v e i t s i l i n n a d e s p e a l k i r j a a l l B u l l e t i n d e l a F e d e r a t i o n J u r a s s i e n n e d e “ l “ A s s o c i a t s i o n I n t e r n a t i o n a l e d e s T r a v a i l l e u r s . S e e - s a m a B r u s s 1 8 7 7 - 1 8 7 8 . a . a n d i s v ä l j a (>- 45- $>=5 ( :0=B>= 52H0B5;L) a j a k i r j a A v a n t - G a r d e . N e i s v ä l j a a n n e t e s o l i v ä l j a t o o dud propaganda tegevusega, mis sai hiljem enam iseloomulikuks mitte ainult teoreetiliselt vaid ka lahingulise anarhsmi praktikale. See seisneb selles, et väikesed vastuhakud, terroristlikud mõrvad ja kallaletungid, üksikud riigi esindajate vastased vägivaldsed meetmed jne. kui neil isegi ei ole mingit vahetult praktilist tähendust, siis igal juhul avaldavad tugevat mõju mõistustele ja on kasulikud kui propagandavahendid. Sel perioodil Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias toimusid aegajalt väikesed ülestõusud. Paljudes riikides toimusid kallaletungid monarhidele (1878.a. kaks korda Wilhem I vastu ja üks kuningas Gumberta vastu, seejärel ka palju teisi), üksikute politseinike tapmine jne. Kui mitte kõik, siis neist paljud sündmused toimusid anarhistliku propaganda otsesel või kaudsel mõjul, tihti teostati ka vähem või rohkem tuntud anarhistide poolt. Töötajate streigid, millistes sotsiaal-demokraadid püüdsid seaduslikkust ja korda hoida, püüdsid anarhistid neid mässudeks muuta. Isegi Itaalia röövlite organisatsioonis maffias ja kamorras, mis jäi Itaalia kuningriigile päranduseks Burboonidelt nägid anarhistid rahva protesti väljendust kodanliku korra vastu, kiites seda heaks ja püüdes sellesse viia teadlikkuse elementi. Selle eest, et Bruss kiitis heaks Wilhelmile kallalekippumise, oli ta mõistetud 1878.a. vangi ja pärast veitsist väljasaatmisele. Tema koha hõivas K r o p o t k i n , k e s a s u t a s a j a l e h e R e v o l t e . A n a r h i s t l i k k o n g r e s s M a r s e l i s 1 8 7 9 . a . v õ t t i s v a s t u ü l e ü l d i s e e k s p r o p e e r i m i s e o t s u s e . (>- 45- $>=5 k o n g r e s s i l , m i s t o i m u s 1 8 8 0 . a . , v õ e t i K r o p o t k i n i e t t e p a n e k u l v a s t u k o m m u n i s t l i k e a n a r h i s t i d e n i m e t u s , a s e n d a d e s s e l l e ga senini valitsenud kollektiivsed anarhistid. Londonis 1881.a. toimunud kongresil võeti vastu järgmine otsus:
Kongress peab hädavajalikuks aktiivse tegevuse teel levitada laiades rahvahulkade selles osas, kes veel ei ole loobunud moraali illusioonidest ja legaalsete võitlusmeetodite toimimises, revolutsioonilist mõtet ja ülestõusu vaimu. Loobudes legaalsest teest, me viime oma tegevuse üle ebaseaduslikkuse valdkonda. See on ainus tee, milline viib revolutsioonini. Jälitamisele, millisele on allutatud meie legaalne ajakirjandus, sunnivad meid minema üle konspiratiivsele ajakirjandusele. Propaganda tegevusega on ääretult olulisem külas, kui see on linnas. Tehnilised teadused ja keemia on meile juba osutanud revolutsiooni asjale suuri teeneid, veelgi enam on loota tulevikult, ja seepärast kongress soovitab nende teaduste kui rünnaku ja kaitsevahendit, tõsist tundmaõppimist. Kongressil olid esindatud 60 föderatsiooni ja 59 üksikut sektsiooni, millised hõlmasid üldkokkuvõttes, osaliste väitel, 50 000 inimest. Kui täpne see arv on, ei ole teada. Peaegu kõik föderatsioonid asusid Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, veitsis ja Belgias. Üpris laialt oli arenenud anarhistlik liikumine Austria-Ungaris, kus selle juhtkohal oli tööline Peikert. Inglismaal elasid paljud anarhistid-emigrandid, kuid kohalikku anarhismi seal peaaegu ei olnud. Saksamaal oli ta samuti nõrk ja peale 1878.a. see kallaletungimistes ei ilmutanud. Kõigis nimetatud riikides ilmusid mõned kümned anarhistlikud ajalehed, kuid kõik need olid väikesed lehed, mis jälitamise tõttu muutsid oma nime ja ei olnud laiemalt levinud. Pariisi politsei prefekt Andrie oma memuaarides rääkis, et üks peamisi anarhistide organeid Revolution sociale , Pariisis anti välja tema poolsel olulisel rahalisel toel, kusjuures anarhist Louis Miseli kõrval oli selle toimetajaks veel politsei agent. On üpris tõenäoline, et seda sama võib öelda ka paljude teiste ajalehtede kohta. Paljud räägivad, et mõned anarhistlikud kuriteod sooritati politsei provokaatorite, kes tegutsesid omal riisikol ja vastutusel, aktiivsel osalusel. 1882.a. lõpus arreteeriti Lyonis Kropotkin koos 60 kaaslasega ja peale grandioosset kohtuprotsessi jaanuaris 1883.a. oli mõistetud viieks aastaks vangi. 1886.a. armuandmise avalduse peale, mis oli esitatud tuntud Prantusmaa ja Inglismaa teadlaste pootl, nende hulgas ka G. Spencher, anti talle armu ning saadeti Prantsusmaalt välja. Selle protsessi ja teiste juurdluste tajajärjel, kuid teistel, väga erinevatel põhjustel, 1880.aastad oli Lääne Euroopas anarhistliku liikumise nõrgenemise ja peaegu kadumise periood, äärmisel juhul selle aktiivses sõjakas vormis. Siiski, üksikud anarhistlikud organisatsioonid tegutsesid edasi, ilmutades end peamiselt kahvatute lendlehtede väljaandmisel ja veel katsetes (tihti tulemusteta) suunata tööliste streike anarhistlikule teele. Anarhistlikke kallaletunge, kuigi neid sooritati, kuid suhteliselt harvem kui varem. 1889.a. kogunes Pariisis esimene rahvusvaheline sotsialistlik kongress. Anarhistid saatsid sellele kongressile oma delegaadid, kuid nende volitused, enam jaolt, olid kongressi poolt tunnistatud kehtetuteks. See sama kordus teisel sotsialistlikul kongressil Brüsselis 1891.a. Eriti terava kuju võttis sotsiaal-demokraatide ja anarhistide vaheline konflikt kolmandal kongressil Zürichis 1893.a., millisel enamus hääli, väikese vähemuse protestimisel, oli otsustatud järgmiselt:
Kongressile lubatakse kõik töötajate ametühingute liidud, aga samuti ka kõik sotsialistlikud parteid ja organisatsioonid, kes peavad vajalikuks töölisklassi oganiseerimist ja poliitilist tegevust. Poliitilise tegevuse all tuleb mõista püüdu kasutada võimalust mööda poliitilisi õigusi ja seadusandlikku masinat või isegi selle enese kätte haaramist, et aidata kaasa proletariaadi huvide elluviimist ning võimu haaramist. Selle otsuse teine pool võeti Bebeli ettepanekul vastu, pidades silmas seda, et väljend poliitiline tegevus lubas avarat tõlgendust: anarhistid käisid peale, et nende poolt teostatavad poliitilised mõrvad oleksid samuti võetud poliitilise tegevuse hulka. Sellise otsuse alusel tunnistati kehtetuks terve rea anarhistlike organisatsioonide volitused, nende seas Verneri, Landaueri ja teiste, kes asusid varem saksa sotsiaal-demokraatide parteis ja olid sealt noorte hulgas välja arvatud 1891.a. Eemaldatud anarhistid ei allunud sellisele otsusele vabatahtlikult ning peale kaklust kongressi saalis, nad visati jõuga välja. Paljud sotsialistid (nende hulgas Tsipriani) protesteerisid anarhistide eemaldamise, kui jämeda sallimatuse akti, vastu. Londonis 1896.a. toimunud sotsialistide kongressil, kuulutati täpselt samuti kehtetuks saksa anarhistide (Humplovits, Landauer, Kampfmeier jne.) volitused. Prantslaste delegatsioon osutus sallivamaks ja tema ridadesse jäid mõned anarhistid alles. Järgmistele kongressidele anarhistid enam ei ilmunud.
1890. aastatel arenes Prantsusmaal ja teistes romaani maades sõjaka anarhismi uus õitseng. 1892.a. Ravsol õhkis Pariisis Veri restorani. 1893.a. Valan viskas pommi parlamendi saali ja haavas sellega mitut saadikut. 1894.a. Anre viskas pommi ühte restorani. Itaallane Kazerio tappis vabariigi presidendi Carno. 1897.a. tapeti Hispaanias Kanovas del Castillo. veitsis oli 1898.a. itaallasest anarhist Lukkeni poolt tapetud austria keisrinna Elizaveta. Itaalias tapeti 1900.a. kuningas Humbert anarhist Beri poolt. Samuti oli mitu politseinike tapmist, mitmeid kohvikute ja politseivalitsuste, kohtute õhkimise katseid ja mitmeid rööve isikute poolt, kes nimetasid end anarhistideks. XX saj algul hakkas sõjakas anarhism hääbuma.
USA- s hakkas 1880.a. sõjakas anarhism tööliste ringkondades pead tõstma, kus seda propageeris sinna 1883.a. emigreerunud Most, kes andis New Yorgis välja ajalehte Freiheit. Seal väljendus anarhism streikide mässulises iseloomus ja üpris sagedastes politseinike tapmistes ning ühe või teise hoone õhkimise katsetes. 1901.a. oli anarhisti poolt tapetud Ameerika Ühendriikide president Mac-Kinley (hulga varem tapetud Lingolni ja Garhfildiga anarhistidel miskit pistmist ei olnud).
Kõigi nende kallaletungide ja kuritegude puhul nii Ameerikas kui ka Lääne-Euroopas, on iseloomulik üks ere joon: puudub selge piir poliitilise ja puhtalt kriminaalkuriteo vahel. Isikud, kes sooritavad mõrva ja esitlevad end anarhistidena, vahel tegutsevadki poliitilistel motiividel, kuid teine kord vaid isiklikust kättemaksuihast. Röövlid, kes ka end anarhistideks nimetavad, raiskavad kogu raha vahest poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, kuid mõnikord ka joovad need maha. Isikud, kes varem olid kandnud lihtsa röövimise eest kriminaalkaristust osutuvad vahel aga anarhistideks. Seda selgeks teha, mil anarhisti nime all tehtut tuleb pidada tegeliku veendumuse väljenduseks ja mil see on vale maskeerimiseks, on peaaegu võimatu. Kuid igal juhul, side sõjaka anarhismi ja teoreetilise anarhismi vahel on üpris erandlik ja nõrk ning sedagi selle kommunistlike voolude puhul. Individualistlik anarhism (Tucker ja Makkaja), rääkimata veel moraalsetest kristlikest anarhistidest (Tolstoi), suhtuvad sellesse ilmtingimatta eitavalt, kuigi s e l g i t a v a d s e d a m i t t e k u r j a t a h t e g a , v a i d s o t s i a a l s e e b a v õ r d s u s e j a i s i k s u s e r õ h u m i s e g a .
V e n e m a a l p r o p a g e e r i s a n a r h i s m i 1 8 6 9 . a . B a k u n i n i j ä r g i j a N e t s a e v . T a a s u t a s s a l a ü h i n g u « 0@>4=0O 0A?@020» , m i l l i n e , n a g u e e l d a t i p i d i v a l m i s t a m a e t t e r e v o l u t s i o o n i . N etsaev peaegu, et esimesena (enne Brussi) tõi esile teoga propaganda ja idealiseerides ning populariserides vene röövleid (Ermak, Stenka Razinit ja ka kaasaegseid röövleid), nähes neis protesti palavikku ja tahet, seisis nende ja sotsialistide liidu poolt. Netsaevi poolne üliõpilase Ivanovi tapmine tõi kassa salaühingu paljastamise ning ettevõtmise lõpu. 1870.a. oli Venemaal anarhistliku suunaga ringikesed, kuid need olid väiksearvulised ja võrreldes teiste revolutsiooniliste ringikestega väga jõuetud. 1870. a a s t a t e l õ p u s , ü h i n g « 0@>4=0O >;O» o l i a n a r h i s m i l e t ä i e s t i v õ õ r a s , m i s n õ u d i s p a r l a m e n d i k o k k u k u t s u m i s t , h ä v i t a s l õ p l i k u l t a n a r h i s m i V e n e m a a l j a s e l l i s e l v i i s i l , V e n e m a a a n d e s n i i p a l j u a n a r h i s m i t e o r e e t i k u i d , s a a t e s m i t m e d o m a a n a r h i s t i d L ä ä n e a n a r h i s m i t e e n i s t u s s e , e n d a j u u r e s p e a l 1 8 7 8 . a . j a k u n i X X s a j . a l g u s e n i , a n a r h i s m i e i o m a n u d . « 0@>4=0O >;O» j a s o t s i a l i s t i d e - r e v o l u t s i o n ä ä r i d e t e r r o r e i o m a n u d a n a r h i s m i g a m i d a g i ü h i s t . U m b e s 1 9 0 5 . a . i l m u s s õ j a k a s a n a r h i s m k a V e n e m a a l e . L a i u r a h v a h u l k i h a a r a s revolutsiooniline liikumine. Kui varem läksid poliitilisi kuritegusid sooritama vaid sügavate veendumustega inimesed, siis nüüd haarasid revolutsioonilised ideed ka vähe arenenud ja nii erisuguseid inimesi , kätemaksu ja isikliku kasu instinktid ja klassi vanenu, ühiskondlikud instinktid olid omavahel tihedalt seotud. Pidevalt sooritati kuritegusid, milliste puhul ei saa täpselt poliitilist momenti kriminaalsest eristada kuid süüdlased nimetasid end peaegu alati anarhistideks või anarhistlikeks-kommunistideks.
Anarhistliku iseloomuga kuriteod kutsusid esile spetsiaalsed seadused, millistega selliseid tegusid karistati. Nii ka Taanis suurendati 1886.a. ajakirjandusseaduse rikkumise eest määratavaid karistusi. Analoogiline seadus võeti vastu ka Belgias 1893.a. Prantsusmaal võeti 1893.a. 1881.a. ajakirjandusseaduse juurde seaduse ajakirjanduse kaudu kuritegudele kihutamise eest karistamise kohta. Ja teine seadus kehtestas karistused ühingutesse astumise eest, millised seadsid oma eesmärgiks otse mõrvade sooritamise jne.
1894.a. (peale Carno mõrva) anti välja neli seadust:
1)seadus, mis jälitab anarhistlikke püüdlusi (ainus eksisteerivatest seadustest, mis on otse ja avalikult suunatud anarhistide vastu);
2)seadus kuritegelikel eesmärkidel lõhkeainete hoidmise kohta;
3)seadus, mis karistas trükisõna kaudu kuritegudele õhutamist ning nende ülistamist;
4)ajutine seadus (mis kaotas jõu 1899.a.) ühiskondliku julgeolu kaitse tugevdamisest.
Anarhistide vastase seaduse eelnõu, milline oli esitatud peale Gumberti mõrva Itaalia Valitsuse poolt, lükati parlamendi poolt tagasi.
Inglismaal Rosberry ministeerium 1894.a. oli kategooriliselt anarhistide vastase seaduse vastuvõtmise vastu, kui selline ettepanek oli Lordide koja poolt, Carno tapmise ettekäändel, esitatud.
Vene seadusandlus ei sisalda spetsiaalseid anarhistide vastaseid meetmeid, kui mitte lugeda tsensuuri põhikirja §95. (1890.a. väljaanne, mis loodud 1862.a. seaduse alusel; mis on tsensuuri põhikirja võetud 1906.a.), mis keelab ära teosed, millised esitavad kahjulikku õpetust sotsialismist ja kommunismist, mis kallutavad kehtiva korra õõnestamisele või kukutamisele ning tekitavad anarhismi . Kuid vene trükiste seadused j amäärus kaitsest kaitsevad võimu anarhistidega politseilise võitluse pidamiseks enam kui piisavate vahenditega . Milletki ei ole märgata, et kõik ülalpool loetletud seadused oleksid avaldanud mingit mõju anarhismi arengule. Selle nõrgenemist põhjendatakse üldiselt võttes, kas üldiste sotsiaalsete tingimustega, või siis üha enam leviva anarhismi s o t s i a l i s t l i k e p a r t e i d e g a k o n k u r e n t s i g a , k e s v õ t a v a d a n a r h i s t i d e l t ä r a n e n d e p i n n a s e .
K i r j a n d u s :
@C4>=L, « 54=>ABL :0: M:>=><8G5A:89 ?@8=F8?L» ( . 1 9 0 8 ) ;
. (B8@=5@L, « 48=AB25==K9 8 53> A>1AB25==>ABL» , A ?@8;>65=85<L 18>3@0D89 ( ! . , 1 9 0 7 - 0 9 ) ;
0:C=8=, « >3L 8 3>AC40@AB2>» , « $545@0;87<L, A>F80;87<L 8 0=B8B5>;>38A<L» , « >AC40@AB25==>ABL 8 0=0@E80» 2 42CEL B><0EL « >;=>3> A>1@0=8O A>G8=5=89 . 0:C=8=0» , 874. >4. 54. . . 0:C=8=0 2 ! . , ( 1 9 0 7 ) ;
« 8A<0 . . 0:C=8=0 : 5@F5=C 8 30@52C» ?@8<. . . @03><0=>20 ( 5=520, 1 8 9 6 ) ;
. 0:C=8= « 5G8 8 2>720=8O» ! . , ( 874. 0;0H>20) ;
« 8AL<0 . 0:C=8=0» ( ! . , 874. @C1;52A:>3>, 1 9 0 7 ) .
« =0=8O» I , I V , V j a V I B><K A>G. =. . @>?>B:8=0;
« 0?8A:8 @52>;NF8>=5@0» 874. « !2>1>4=>9 KA;8» , ! . ,
« 708<=0O ?>B>IL, :0: D0:B>@L M2>;NF88»
« 02>520=85 E;510» ?5@52. "25@8B8=>20 ( ! , , 1 9 0 6 ) ,
« 5G8 1C=B>2I8:0» ( « A2>1>645==0O KA;L» ! . , 1 9 0 6 ) ;
0=L 02@L, « #<8@0NI55 >1I5AB2> 8 =0@E87<L» ( 45AA0, 1 9 0 6 ) ;
. <>=L, « !>G80;87<L 8 0=0@E87<L» ( . , 1 9 0 6 ) ; « =0@E87<L» , A1>@. « 5<;O» ( ! . , )
. 8;L, « !>F80;87<L, :><<C=87<L 8 0=0@E87<L» ( ! . , 1 9 0 6 )
. -;LF10E5@L, « !CI=>ABL 0=0@E87<0»
. &>::>;8, « =0@E87<L» ( ! . , 1 9 0 7 ) ;
&5=:5@L, « =0@E87<L» ( . 1 9 0 6 ) ( S i s a l d a b p a l j u v i g u a g a k a u u s i v ä ä r t u s l i k k e f a k t e ) ;
. 4;5@L, « =0@E87<L» ( ! . , 1 9 0 6 ) ; ( T õ l g e . A d l e r i 2 . v ä l j a a n d e s t H a n d w ö r t e r b u c h d e r S t a a t s w i s s e n s c h a f t e n , m i s i l m u s 1 9 0 9 . a . 3 . v ä l j a a n d e n a . T õ l k e s e i o l e t o o d u d b i b l i o g r a a f i a t .
. ;5E0=>2L, « « =0@E87<L 8 A>F80;87<L» ?5@52>4 0<>20 8 AB><8=0 ( . 1 9 0 6 ; s o t s - d e m v a a t e v i n k l i s t j a a n a r h i s m i l e ä ä r m i s e l t v a e n u l i k ) ;
59E5A15@3L, « !>F80;87<L 8 0=0@E87<L» ( ! . , 1 9 0 6 ; ( s o t s - d e m v a a t e v i n k l i s t ) ;
. >@38CAL, « "5>@5B8G5A:8O >A=>2K 0=0@E87<0» ( 45AA0, 1 9 0 6 ) ;
. (B0<<;5@L, « =0@E87<L» ( ! , « 0G0;>» , 1 9 0 6 ) ;
. C;LG8F:89, « AB>G=8:8 0=0@E87<0» ?5@52>4 A ?>;LA:>3> ( ! . ) ;
$. -=35;LAL, « 0:C=8ABK 70 @01>B>9» ( ! . , 1 9 0 6 ) ;
&. I<1>7>, « =0@E8ABK» , k r i m i - p s ü h o l o o g i l i n e j a s o t s i o l o o g i l i n e a r t i k k e l , t õ l g i t u d 8B:>2>9 ( 45AA0, 1 9 0 7 ) ;
!B. 20=>28GL, « =0@E8ABK 8 0=0@E87<L 2 >AA88» ( ! . , « >2K9 8@L» , 1 9 0 7 ) .
Ü k s i k a s j a l i k b i b l i o g r a a f i a , m i s o n m õ n e v õ r r a j u b a v a n a n e n u d .
N e t t l a u ; B i b b l i o g r a p h i e d e l “ A h a r c h i e ( P a r i s 1 8 9 7 ) .
V ä ä r t u s l i k u d b i b l i o g r a a f i l i s e d v i i t e d o n -;LF10E5@0, &5=:5@0, &>::>;8 r a a m a t u t e s .
. >4>2>7>2L.
-! 1 9 1 0 B. 2 . A n a r hism 1932(kr), s.-pol., õpetus võimuvabast ühiskonnast, kus sundus puudub üldse ja kus ühiskonnaliikmete vahelised suhted korraldatakse vabatahtlikute tehingute abil. Anarhism eitab mitte üksnes riiki, vaid ühes sellega igasugust enamiku valitsemist vähemiku üle, s. o. Üldse igasugust kollektiivset võimu, igasugust ühiskondlikku normingut ja vähematki kõrgemalt poolt tulevat distsipliini. Anarhism on niiviisi täiesti praeguse kapitalistliku ühiskonna vastane, sest selles valitseb sundus seaduste, kohtute, türmide, politsei ja sõjaväe näol. Tuntakse individualistlikku, kommunistlikku ja sündikalistlikku anarhismi. Individualistlik anarhism ei tunnista mingit ühiselu normingut, ei ühtegi ülemust ega alamust, vaid ainult vabade indiviidide, s.o. vaba ühiskonna vabade üksikliikmete isiklikku tahtmust. Mina, see on riik.. Kommunistlik anarhism ühendab kommunismi vaateid anarhistliku vabaduse ideega. Ta tahab kogu ühiskonda organiseerida väikeste sõltumatute vabakommuunide või nende kommuunide vabaliitude näol. Sündikalistlik anarhism arvab, et tuleviku ühiskonna korra aluseks saab olla üksnes majanduslike ühingute üldliit, mis oleks moodustatud üksikute vabade töölissündikaatide (kutseühingute) alusel. Anarhistlikud tendentsid on esinenud mitmes revolutsioonilises liikumises, nagu Wat Tyler“i mässus 1381.a., anabaptistidel Saksamaal XVI s. jm. Esimesi tähtsamaid anarhismi teoreetikuid oli W. Godwin, kellele järgnesid P. J. Proudhon, Max Stirner, M. Bakunin, P. Kropotkin, J. Most, E. Reclus, B. Tucker jt. Teopropagandat pooldavad anarhistid on korraldanud rea atentaate (Prantsuse presidendi Carno“t surmamine 1894..a. Itaalia kuninga Humberti tapmine 1900.a. Ühendriikide presidendi MacKinley tapmine 1901.a. jne.). P. Eltzbacher, Der Anarhismus, 1900; M. Nettlau, Der Anarhismus von Proudhon zu Kropotkin, 1927. EE .1932. lk.382.Anarhistlik
Anatoolia(türgi Anadoly) päiksetõusu maa, Väike-Aasia ja eriti selle lääneosa nimetus. Anatoolia moodustab praeguse Türgi riigi tuumaosa.Anglikaanid Animism usk hinge ja vaimude olemasolusse.Animus siin tähenduses tahe.AntimachiavellMachiavelli poliitilise teooria kummutamiseks pärastise Preisi kuninga Friedrich II poolt 1739.a. koostatud teose nimi.AntimilitarismLad. S.-pol., ühiskondlik mõttevool, mis nõuab võitlust militarismi e. relvastatud kapitalismi vastu. Antimilitarism on kapitalismivastane, sest tema arvates peab ainult kapitalistlik klassiriik hoolitsema sõjaväe kui oma välis- ja sisepoliitilise vahedama relva eest. Antimilitarism ei ole aga mitte sõja vastu, vaid niisuguse ühiskonnakorra vastu, mis seab riigi relvastatud jõu kogu rahvaelu etteotsa, nähes sõjarelvades ühiselu võimaldajat ja tama mõtte kehastajat. Et kapitalistlik kord on lahutamatult seotud militaristliku riigisüsteemiga, siis kõik antikapitalistlikud poliitilised voolud on antimilitarismi pooldajad. Täiesti antimilitarismi vaimus on tegutsenud komunistid. Maailmasõja päevil oli nende hüüdlauseks: Keeldugem sõjast!, nõudes rahu sõlmimist annektsioonideta ja kontributsioonideta. Praegu propageerivad nad tekkida ähvardava riikidevahelise sõja muutmist kodusõjaks. Antimilitarismi vaimus on teotsenud seni ka anarhistid ja sündikalistid. Ideeliselt on antimilitarismi pooldajad ka sotsiaaldemokraadid ja kõik vasakpoolsed sotsaalreformistid. Kuid tegelikult, olupoliitilistel kaalutlustel, ei ole nad alati militarismi vastu. Nad hääletavad parlamentides sõjakrediitide poolt, sest nad ei ole nn. Defensiivse e. kaitsesõja vastu.
EE 1932 lk 455. A.-T. K.Antinomism Teol., vaade, eriti usuteaduses, et evangeeliumi olu on arm ja vabadus ning sellepärast vabadus on tähtsam kõlbluse seadustest.Antinoomia(kr) kahe seaduse vastuolu. Filos. Kahe teineteist eitava otsustuse vastuolu: maailm on lõplik, maailm on lõpmatu, mis mõlemad võivad valed olla. I. Kant esindas omapärast antinoomiate teooriat, mille järgi antinoomiad on mõistuse vastuolud iseendaga, kui mõistus püüab mõtelda seda, mis on tingimatu (das Unbedingte). Jne.AntisemitismLiikumine semiitide, peam. juutide vastu, püüdleb nende poliitiliste ja majandusliku mõju tõkestamist. Antisemitismi juured ulatuvad juba antiikaega (Aleksandriasse, Rooma). Ta esineb ajalooliselt kolmel eri kujul, vastavalt ajajärgu ideede kujunemisele: usulisel (keskaeg), rassilisel (uusaeg) ja eriti majanduslikul. Viimane moment on olnud aga kaasamõjuv ka mõlemas eelmises. Uuemal ajal esineb Antisemitism tugevamal kujul maades, kus juute asub suuremal arvul Saksamaal, Austrias, Ungaris, Vene- ja Prantsusmaal ja lähtub seisukohast, et kosmopoliitlikult meelestatrud juudid moodustavad riiklikus organismis tülika ja kardetava võõrkeha. Antisemitism omandas terava kuju Saksamaal 1870-date ja 1880 ndate a-te Gründertum“i ajastu spekuleeringute tagajärjel, kusjuures rajati rida ühinguid juutide vastu võitlemiseks. Venes avaldus antisemitism juutide tegevusvabaduse tunduvais kitsendusis valitsuse poolt ja nende vastu korraldatud jõhkrais progrommides. Prantsusmaal jõudis antisemitism haripunktile Dreyfus “i afääri ajal. Maailmasõja järel on mõnel maal, eriti Saksamaal, Ungaris ja Poolas, märgata antisemitismi tõusu. EE 1932. lk. 458.Apellatsioon= edasikaebamisõigus.Apellatsioonikaebuse.edastuskaebus, kaebus, milel esitab asjaosaline, kriminaalprotsessis ka ametlik süüdistaja, teise astme kohtule, et see võtaks asja uuele sisulisele arutamisele. Tsiviilasjus tuleb apellatsioonikaebus Eestis anda kuu aja jooksul otsuse kuulutamise päevast arvates. Apellatsioonikaebus on kirjalik ja aadresseeritakse apellatsioonikohtu nimele, antakse aga ära esimese astme kohtule... EE. I 1932 Apellatsioonimenetlus -AphroditeKreeka jumalanna, vanas Roomas samastatud Veenusega, Homerose järgi Zeus“i ja Dione tütar, armastuse- ja kaunidusejumalanna, Hephaistose abikaasa, Arese rmastatu.Teiste müütide järgi tõusnud Aphrodite Uranose viljastatud merevahust, viibinud alguses Küprose saarel ja läinud Olümposele teiste jumalate juurde, kus ta Zeusi käsul ehtinud esimese naise Pandora ilu ja võluvusega. See Aphrodite olemus on hilisemates pärimustes edasi arendatud, kuni jumalanna muutub kauniks koketeerivaks naisilma esindajaks. Tähtsaimaid Aphrodite raidkujusid: Knaidose A. Vatikanis, Küreene Aphrodite Roomas, Meelose Aphrodite Louvre“is.Appropriation sihtotstarve.Argumentum ad hominem tõestus, mis ei põhine objektiivsetel andmetel, vaid on suunatud kuulaja arusaamadele ja tunnetele.Arupärimisi= (interpellatsioone).Asiisid Henry II ajal kuninglikud seadlused aga samuti mõningad tsiviilhagide vormid.Assotsiatiivse (ld. Associare liitma - ühendav, sidestav, ahelduslik) mõtlemisega.Assotsiatsioon-tähendab üldiselt mitme isiku ühel eesmärgil loodud liitu, milline põhineb osaliste vabal tahtel, mitte ühiskonna poolt sunnitud ühendust, nagu riigis, kodukonnas, kastis või tsunftis. Assotsiatsioonid, millistel on poliitilised, üldkasulikud, kiriklikud, heategevuslikud või eriliste ühiskondlike gruppide üldised huvid, nimetatakse tavaliselt liitudeks ja assotsiatsioonide loomise õiguse all mõeldakse kodanike spetsiaalset õigust vabalt, kuigi kinni pidades teatud seaduslikest ettekirjutustest, selliseid liite luua. Teise liigi moodustavad eramajanduslikud assotsiatsioonid. Sellel on seaduslikuks aluseks kas kodanike leping (societas) või siis spetsiaalne kaubandusühingute (selle liikmete täieliku või osalise vastutusega, aktinääride, komandiitne), tööstus- ja tootmisettevõtete seadusandlus. Tööstusühendused moodustavad ülemineku sotsiaal-majandusliku assotsiatsioonide õpetuses. Millistega senini tegelesid peamiselt sotsialistid-teoreetikud ja milline leidis rakendust mõnedes kooperatiivsetes ühingutes. Assotsiatsioonide sotsialistlik idee lähtus arvamusest, et majanduslik tootmine ja jaotus peavad olema asutatud mitte sunnil, nagu see on orjapidamise süsteemis, ega mitte vaba vahetuse või kapitali üleolekuga piiritu konkurentsi süsteemis, vaid ühiskondlikel lepingute alusel, mil üksikud osanikud panevad võrdsetel õigustel välja kapitali või oma töö ja jagavad omavahel ühist tootmisel saadud tulu. Sellisel viisil ei teki mitte härrad ja orjad, ega mitte kapitalistid ja palgatöölised, vaid võrdõiguslikud ühiskonna liikmed assotsiatsioonid. Kui ühine tootmine on seotud kooseluga, aga tulu jaotamine teostatakse kooskõlas vajadustega, st. mitte arvestades panustatava töö või kapitali erinevusega, siis sellist Assotsiatsioonide vormi nimetatakse kommunistlikuks. Selliste assotsiatsioonide sisseseadmise katseid me võime isegi tänapäeval leida Ameerikas. Eriline sotsialistliku assotsiatsiooni liik, millise põhiideed kandsid mõned kirjanikud juba XVIII saj. on Fure falansteer, millises kuigi tunnistatakse liikmete ühist tootmist ja üheskoos elamist, kuid ei eitata saadava töötasu ja kapitali tulude erinevust. Falansteere katsetati mitmeid kordi nii Euroopas kui Ameerikas, kuid edutult. Sotsialistlikest tootmisassotsiatsioonidest väärib märkimist kommunismile kalduv Luis Blanc“i ja Buchez“i süsteem. Schultze Delitsi tööliskooperatiiv ja Raifi põllumajanduslik hoiukassa, kuigi need jäävad käesoleva ühiskondlik-majandusliku korra alusele, teevad sellegi poolest märkimisväärse järelandmise sotsiaalsele printsiibile, tunnistades oma liikmete solidaarset vastutust. Üheks assotsiatsiooni vormiks peab olema loetud tööliste osalemine ettevõtjate tuludes. Öeldust võib juba kergelt järeldada, et assotsiatsioonide liike on lugematu arv ja et vaid sellised assotsiatsioonid võivad olla riigis talutavad, millised ei kujuta endast ohtu ja millised ei riku oma eesmärkidega, ega vormiga, ega kasutatavate vahenditega õigusi. Seetõttu peavad igasugused assotsiatsioonid olema valitsusel teada. Salajased a. on kõikjal keelatud. Selleks, et assotsiatsioonid oleksid valitsusele teada, kasutatakse kaksipidist korda. Seadus nõuab kas spetsiaalsele valitsuse organile asutatavatest assotsiatsioonidest teatamist või siis selleks eelneva loa taotlemist. Nii esimesel, kui teisel on sama eesmärk et saada teada assotsiatsioonide tööst ning edust ning neil silma peal hoidmise võimalust. Venemaal jälitatakse kõiki ebaseaduslikke ühendusi, milliste all mõeldakse: 1)kõiki salaorganisatsioone, 2)kõik ühingud, millistel on kahjulik eesmärk, mistõttu neile valitsuse poolt asutamiseks luba ei anta, 3)kõik ühingud, millised on isegi lubatud, kuid millised kalduvad kõrvale asutamisel nimetatud eesmärkidest või siis hakkavad heategevuslikkusega varjama sellist suundumust, milline on mingil viisil riigile, heaolule või ühiskonna moraalile kahjulik (Vt. Seaduste Kogu K d . X I V , E t t e v õ t l u s e p õ h i k i r i , 1 8 7 6 . a . l k . 1 2 8 ) . V t . I . E . A n d r e e v s k i , J ä r e l v a l v e õ i g u s , ( I , 1 8 7 4 , § 5 6 ) . V t . v e e l ü h i n g u d . ( . . =4@552A:8, « >;8F59A:>5 ?@02>» ( . , 1 8 7 4 , 5 6 ) )
-! ! B. 3 1 8 9 0 A. 3 3 1 A t t o r n e y i n g l . ( a t t o r n a t u s l a d . ) s e a d u s l i k u l t määratud, kellegi huvide ametlik, volituse alusel, esindaja kohtuvälistes asjades. (attorney in fact, a. private)Attorney and counsellor-at-law USA-s, õigusteaduste doktori kraadis (advokaat) kohtus, mis lubas temal praktiseerida seal jne. (SVES 3. lk.477)Attorney-at-law oli vanasti, kuni 1873.a., määratud kellegi asjade ajamiseks kohtus. Attorney-general valitsuse liige Inglismaal, kõrgem juriidiline ametiisik, kes on määratud riigi huvisid puudutavate kohtu- ja juriidiliste küsimuste lahendamise asjade ajamise juurde. USA-s Presidendi poolt määratud justiitsministeeriumi (departemangu sekretär) minister.Audiitori järeldusotsusAugsburgi usutunnistus Uppsalas toimunud esinduslik nõupidamine, mil Rootsi kuningas Karl kinnitas truudust mainitud usutunnistusele (luterlased).Auroora Rooma mütoloogias koidujumalanna.Austromarksism -1961 (Austria + marksism), - oportunismi teisend, marksismi revideerimise ja moonutamise peenim avaldusvorm, mis on maskeeritud pahempoolse fraasiga. A. võitleb sotsialistliku revolutsiooni, proletariaadi diktatuuri ja sotsialismi vastu, kujunes Austrias XX saj. algul; ta tähtsamaiks esindajaiks on FR. Adler, O. Bauer, M.Adler, K. Renner. Austromarksistid on alati pidanud võitlust marksistliku filosoofilise materialismi ja ajaloo teadusliku materialistliku käsitluse vastu. Nõukogude riigi asutamisest peale peavad austromarksistid ägedat võitlust NSV liidu ja kommunismi vastu, aitasid rahvusvahelisel kodanlusel 1919.a. kukutada Ungari nõukogude vabariigi ja andsid Austria hitlerliku Saksamaa orjusse.(V.L. lk.60. Tallinn 1961.a.)
Austromarksism-1990 tinglik austria sotsiaaldemokraatliku liikumise nimetus 20.saj. esimesel kolmandikul. Silmapaistvateks tegelasteks olid: O.Bauer(1881 1938) K. Renner (1870 1950), M.Adler (1873 1937), F.Adler(1879 1960). Kahekümnenda sajandi alguses püüdis austromarksism anda rea filosoofiliste probleemide omad tõlgendused. Tehti katseid (M. ja F. Adler) asendada marksismi teooria Kandi, Mahi, Avenariuse vaimus teooriatega. O.Bauer ja K.Renner käsitlesid rahvusküsimust. K.Renner võttis enne I MS sisse sotsiaalpatriootilised positsioonid, töötas välja kapitalismilt sotsialismile evolutsioonilise ülemineku teooriat, kasutades poliitiliselt neutraalset riiki. M. ja F. Adlerid esinevad patsifistlikelt positsioonidelt, eitades revolutsiooniliste võitlusvormide kasutamise hädavajalikust. (Sotsioloogia käsiraamat M 90.a.)
Avalik haldus poliitiliste otsuste täideviimine riigi ja omavalitsuste institutsioonides.Avalik poliitika ehk halduspoliitika poliitikavaldkond, mille sisuks on elanikkonna igapäevaste vajaduste rahuldamine ning riigi rutiinse haldamise korraldamine. Avaliku poliitika valdkondadeks on majandus- ja maksupoliitika, keskkonnapoliitika, asumipoliitika, sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika. Avalikust poliitikast eristub riigi julgeoleku ja korrakaitse tagamisele suunatud poliitikavaldkond (välispoliitika, sisepoliitika, kaitsepoliitika, migratsiooni- ja kodakondsuspoliitika.Avalik sektor ehk esimene sektor üks ühiskonna kolmest sektorist: võimu- ja valitsemisasutused ning ametkonnad (vt ka riik; erasektor, mittetulundussektor). Avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine.Avalik õigus õiguse haru, mille puhul valdavad avalikud (riigi) huvid ja õiguse subjektid on seetõttu ebavõrdsetes, alluvuslikes õigussuhetes (vt ka eraõigus).Avalikus - (T: 16, lk.820 823) esitatakse tingimusena, mille olemasolul isikute isiklikud andmed, kes osalevad ühiskondlikus ja riigielus, avalikustamine ja informatsiooni levitamine ühiskonnas saab kõigile kättesaadavaks.
Avis Euroopa Komisjoni arvamus Euroopa Liidu kandidaatriigi kohta, liitumisläbirääkimiste lähtealus. (Avise koostab Euroopa Komisjon spetsiaalsetele küsimustikele saadud vastuste põhjal)Bailiff kuninga ametnik, kellele allus sadakond ( moodsast sõnaraamatust: serifi abiline, kohtutäitur, asjadevalitseja jne.)Baltikum (Ostsee) koosneb kolmest kubermangust: Kuramaast, Liivimaast ja Eestimaast. Kuigi see ala alates 1876.a. moodustab endast erilise administratiivse üksuse (kindral-kubermangu), kuid paljudes suhetes on seda moodustavad kubermangud erinevad üldiselt väga kõvasti teistest Venemaa paikkondadest. Need iseärasused on seletatavad selle ala ajalooga (vt. allpool).
Kubermang. Pindala. verst. Elanike arv. 1897.a.
Kuramaa 23,977 672,634
Liivimaa 41,325 1,300,640
Eestimaa 17,792 413,724
Kokku: 83,094 2,386,998
Kuramaa ja Eestimaa kubermangud on pindalalt Venemaal kõige väiksemad, erandiks Poola Tsaaririigi kubermangud. Eestimaa kubermangu elanike arv on teistest Venemaa Euroopa osa kubermangudest väikseim, erandiks Arhangelski ja Olonetsi. Mõningad kubermangud Lõunas ja Venemaa Idas ületavad kogu Baltikumi mitte ainult pindalalt, vaid ka elanike arvult. Baltikum mitte ainult ei puutu merega ulatuslikult kokku, vaid ta rannajoon on pikem kui Soomel ja Vene kubermangudest jääb alla vaid Tauria kubermangule.
Baltikumi elanike üldarvust on mehi 1,161,005 ja naisi 1,225,993. Saja mehe kohta 105 naist (Liivimaal 106,3, Kuramaal 105,8 ja Eestimaal 103,3). Elanike tihedus piirkonnas 1 ruutversta kohta ((umbes ruutkilomeetriga võrdne. KL.)) Liivimaal 32,5 elanikku, Kuramaal 28,3 ja Eestimaal 23,9. Linnadest on elanike arvult, kaubanduselt ja tööstuse poolest suurim on Riia, selle kandi ajalooline keskus (256, 000 elanikku). Sellele järgneb Revel ((Tallinn)) ja Libava ((Liepaja)) (mõlemates 65,000 elanikku). Vähem tähtsamad on Mitava (35,000) ja Jurjev (42,000) ((Tartu)), kuid viimane on oluline oma ülikooliga. Kogu piirkonna linnade elanikkond on 600, 489 inimest. ((1/4 elanikest)).
Vaatamata mustmulla ja viljaka pinnase puudumisele on Baltikumis põllumajandus, tänu kõrgele kultuuritasemele, õitsval järjel. Meri annab võimaluse rannalaevanduseks, merevaigu tootmiseks ja muudeks tootmisteks. Kalapüük annab elanikele suurt tulu ja olulise osa tema toidust. Liivimaa kubermang on laevade arvult ja mahult, jäädes alla vaid mõnele Soome kubermangule, Venemaal esikohal. Baltikumi asend on selles suhtes soodsam, et tema sadamad on suhteliselt lähedal Venemaa viljakatele kubermangudele ning Lääne-Euroopale ja sadamate väiksem kinnikülmumise periood on lühem kui Peterburis. Eriti soodsad on selles suhtes Liepajas ja Vindavis. Kolm Baltikumi sadamat kuuluvad Venemaa I klassi: Riia juba ammusest ajast, Tallinn ja Liepaja- 70.aastatest, st. selle raudteega sisekubermangudega ühendamisest. Nende sadamatega liitub arvatavasti ka Vindava, kui see raudteevõrguga ühendatakse.
Saartest on Baltikumis suurim Dago ((Dagö, Moonsundi arhipellaagis, e. Hiiumaa)) (Elanikke on 1897.a. loenduse järgi 14,000 ligikaudu, kuna statistikat peeti suuremate üksuste kohta, pindala 844 ruutversta) ja Öesel ((Saaremaa)), mis kuulus Liivimaa kubermangu (2300 ruutversta ja 64,212 elanikku. Nendel kahel saarel on elanikke rohkem kui kõigil teistel Venemaa saartel kokku. Balti merel on Baltimaade kliimale suur mõju, eriti rannalähedastele aladele (mitte väinadele)- merelise iseloomu. Mõõdukad talved, hiline ja jahe k e v a d n i n g s u v i j a s o e v ä g a v i h m a n e s ü g i s . M a i s m a a k l i i m a l e v a s t a b K a g u - L i i v i m a a k u b e r m a n g u m a a k o n n a d j a k i t s a s a l a K u r a m a a & V a l d a v a d L ä ä n e t u u l e d , e r i t i t a l v e l . J a a n u a r o n L i e p a j a s s o o j e m k u i O d e s s a s , m i s a s u b M u s t a m e r e r a n n i k u l 1 0 Ś L õ u n a p o o l L i e p a j a s t . Seepärast on Liivimaa rannaribal palju, sisekubermangude, külma kartvaid taimi, milliseid kohtab Lääne-Euroopas. Kevadised külmad tekitavad palju kahju Eestimaal ja Liivimaa põhjaosas, eriti soode läheduses. Öökülm teeb kõige vähem kahju Kuramaa läänerannikul ja Saaremaal ning Hiiumaal. Füüsilis-geograafilistest andmetest vaata üksikuid kubermange käsitlevast artiklist. Elanikkonna rahvuste, usutunnistuse ja seisuste järgi jaotuse kohta täpsed andmed puuduvad, kuna 1897.a. rahvaloenduse andmeid veel töödeldakse ja varem teostatud revisjonid andsid andmeid vaid pearaha võtmiseks.
Sakslased (põhiliselt aadlikud-maavaldajad, kaupmehed, liberaalsete kutsete valdajad nn. kirjastajad) moodustavad umbes 6% elanikest. Lätlasi ja eestlasi selle piirkonna põliselanikke on üle 80%. Nad on taluperemehed, talusulased, linna alamklassid, osa intelligentsist ja kaupmeeskonnast. Eestimaa kubermang ja Liivimaa põhjaosa ning Saaremaa ja Hiiumaa on asutatud eestlastega. Liivimaa Lõuna osa, erandiks Illuksi maakond, lätlastega. Illuksi maakonna elanikkond, ulatudes kitsa tipuna Vitebski ja Kovenski kubermangu vahele on asutatud põhiliselt suurvenelastega, valgevenelaste, lätlaste ja leedukatega. Peipsi järve kallastel Liivimaal ja Eestimaal on üpris palju suurvenelasi, kelle põhiliseks tegevuseks on kalapüük ja ka aiandus. Üpris palju venelasi on Riias, Tallinnas, Tartus ja Liepajas, juute Kuramaal ja Riias ning selle ümbruses.
Sakslased on luterlased, enamus eestlasi ja lätlasi samuti. Valgevenelased on õigeusklikud, suurvenelased osalt õigeusklikud, osa, eriti Riias ja Illuka maakonnas erinevate sektide lahkusulised. Alates 40.a. hakkasid Baltikumi mõnedes piirkondades eestlased ja lätlased minema üle õigeusku. 1836.a. oli õigeusklikke kihelkondi 19 kuid praegu juba 169. Alates 1889 kuni 1895.a. anti riigikassast Baltikumis kirikute ehitamiseks igal aastal 70 tuhat rubla, aga alates 1896.a. 50 tuhat, Õigeusklikke kloostreid on 4, kiriklikke vennaskondi ja hoolekandeasutusi 18.
Baltikumis on valitsevaks klassiks kohalik aadelkond, milline on omavalitsuse asjades peaaegu autonoomne. Selle tuumaks, millise ümber ta ühines, on ladrati kolleegium. See kolleegium, mis asutati rootslaste poolt, oli kaotatud vahetult enne piirkonna Venemaa poolt vallutamist, misjärel Peeter I poolt taastatud, kui nõuandev organ aadelkonna eestseisja (landmarssali juures.), kuid uuesti kaotatud Jekaterina II poolt ja uuesti ellu kutsutud Pavel Petrovitsi poolt. Kolleegiumi ülesandeks oli aadelkonna ning nende asutuste õiguste ja privileegide hoolikas jälgimine ja kaitsmine. Kolleegium tegutseb kahes kubermangus, Eesti ja Liivimaal. Kõrgemaks maaomavalitsuste organiks on maapäev või aadlike koosolek, millise istungid toimuvad iga kolme aasta möödudes. Vaheajal lähevad landtagi õigused ja kohustused landtagi poolt valitud asutustele: Eestimaal aadlike komiteele ja Liivimaal aadli konvendile. Viimased on kui pidevalt tegutsev landtag kuid mis kutsutakse kokku mitu korda aastas. Eestimaal on aadelkonna juhiks (landmarssaliks) ja Liivimaal kas eestseisjaks, või korraliseks landratiks. Landrati täitevorganiks Eestimaal on maaomavalitsuste küsimustes aadelkonna kantselei, selle eestseisja juhatusel, Liivimaal aga ladrati kolleegium, korralise landrati juhtimise all. Nende täitevorganite ettepanekuid vaadatakse läbi ja kinnitatakse landtagis kõigi aadlimõisate valdajate poolt, kes võtavad siis enda peale kinnitatud meetmete täitmise. Kui asi, oma keerukuselt, ületab ühe isiku mõistuse ja jõu, siis seda juhitakse ja teostatakse naabrite koosoleku poolt või nn. konvendi poolt (näiteks posti-ehitus ja posti-hobusemoona konvendid Liivimaal, maaomavalitsuse sildade konvendid Eestimaal). Kõik koormised, riiklikud ja ühiskondlikud, üldnimetusega avalik-õiguslikud, jaotatakse mõisatele nende tulukusele vastavalt, millist mõõdetakse Eestis (umbes 300 rubla tulu), aga Liivimaal taalrites (2478 desjatiini). Analoogilist ülesehitust omab ka aadli omavalitsus Kuramaa kubermangus (vt. XVII. 88). Baltikumi kolmes maapäevas, aadlikud-mõisnikud, olles registreeritud kohalikesse matriklitesse, kasutavad erisuguseid eeliseid.
Kuramaal kulub neile eranditult õigus osaleda asjade otsustamisel, millised puudutavad kohalikku aadelkonda või tema vara.
Liivimaal on vaid neil üksi hääleõigus aadelliku juhtimise ametiisikute valimisel.
Eestimaal aadlikud, kes matriklisse ei ole kantud, omavad hääleõigust vaid maaomavalitsuse poolt maksustamise otsustamisel. Alamaks maaomavalitsuslikuks instantsiks on kihelkonna konvent, millistes, võrdselt aadlike-mõisnikega, istuvad ka ta l u p o j a d - v a l l a v a n e m a d . M a a o m a v a l i t s u s t e r e f o r m i s t B a l t i k u m i s v a a t a : 8=>2L52L, ?KBL 87;54>20=8O 75<A:>3> CAB@>9AB20 ;8D;O=4A:>9 3C15@=89» ( 1 8 9 5 ) ; ;5:A0=4@>2L, « $5>40;L=>5 75<AB2>» ( 1 8 9 5 ) ; « =CB@5==55 1>7@5=85» 2 !! 9 8 1 0 « 5AB=8:0 2@>?K» 1 8 9 5 . 3.
V a l l a talurahva ühiskondliku juhtimise järelvalvet seaduste rakendamise üle, milline asus enne kihelkonna (Eesti- ja Liivimaal) või maakonna (Kuramaal) kohtutel 9 juuli 1889.a. seadusega, on usaldatud spetsiaalsetele talurahva asjade komisaridele, kes on nimetatud ametisse siseministri poolt. Komisaridele on pandud veel: mõisnike poolt talupoegadele talude rendilepingute kindlustamine (korroboratsioon õiguste kinnisvarale kinnistamine), 20:5=1CE>2L k i n n i t a m i n e u u t e p i i r i d e k i n n i t a m i n e L i i v i m a a l , t a l u m a a d e o s t m i s e s e a d u s l i k k u s e k i n n i t a m i n e v a l l a ü h i n g u t e p o o l t L i i v i m a a l m õ i s a m a a ( k v o o d i m a a ) h u l g a s t . S a a r e m a a l j a E e s t i m a a l 1 / 6 o s a t a l u p o j a r e n d i m a a s t , m i s v õ e t u d m õ i s a t e k ü l g e . S e l l i s t e t e h i ngute seaduslikkuse tunnistamisel komissar ei käsitle asja selle pooltele kasulikkuse seisukohast. Sellised lepingud, millise seaduslikkust ei kinnitata komissaride poolt, ei võeta (korroboratsiooni) sunnismaisuse institutsioonina. Apellatsiooni instantsina komisaride suhtes olid alguses talurahva asjade komisjon, milline 1893.a. on asendatud kubermangu talurahva asjade kohalolekuga. Viimased koosnevad, kohaliku kuberneri eesistumisel, kubermangu aadelkonna esimehest, asekubernerist, kes juhib riigiasjade koda, riigivarade valitsejast (Liivimaal) või riigivarade ministri poolt nimetatud ametnikust (Eestimaal ja Kuramaal), prokuratuurist, mis asub kubermangu linna ringkonna kohtu juures ja tema abist, kubermangu rahukohtute koosoleku esimehest ning siseministri poolt, tema Kõrguse kaassoovil. nimetatud liikmest. Kubermangu kohalolekud, peale talurahva asjade komisaride peale tehtud kaebuste ja nende vaheliste lahkhelide lahendamise, pani sellele ka administratiivses korra valdade juhtide ametist vabastamise ning kohtu alla andmise küsimusi. Neile talurahva asjade komisaride poolt esitatud kontrollitud ja kinnitatud vallakohtute poolt oma muude liikmete asumisele saatmise otsused, talupoegade ja mõisnike vahel sõlmitud talumaade mõisamaade vastu vahetamisest, vabatahtlike lepingute kinnitamine. Asjade algatamine talurahva seaduste vastaselt talumaade mõisamaadega liitmise suhtes (Liivimaal sunnismaine maa, Saaremaal ja Eestimaal talurahva rendimaad). Vähima talude hulga määratlemine, milline peab olema säilitatud iga uur ümberkorralduse puhul (vt. mõisad elanike ümberasustamisel).
Talurahva ja nende maakorralduse asjade ja asjade, mis puutuvad ühiskondlikku juhtumisse, õige käigu peamiseks korravalvuriks on kuberner, kellel on ta enda vastutusel, õigus peatada kubermangu ja talurahva asjade kohalolu otsuste täitmise, esitades need valituse teise ametkonna äranägemise järgi senatile. Väljaostmise operatsioon on kõige vähem liikunud edasi Eestimaa ja kõige rohkem Liivimaa kubermangus. Ta teostub täiesti ilma riikliku krediidita. Makstes sisse mõisnikuga kokkulepitud summa, muutub talumees maatüki tinglikuks omanikuks. Ülejäänud summa hulk arvestatakse võlana tema maaraamatusse. Talumehed maksavad sellelt mõisnikule 5%-6% aastas. Liivimaa kubermangus, kus 80% talupoegadele kinnistatust maast on välja ostetud, on asja kergendatud Liivimaa krediidiühingu poolt, kes annab mõisnikele võla, mis lebab talupoegade poolt välja ostetud maal, katteks välja obligatsioone. 90. aastate alguseks (uuemaid andmeid ei ole) maksid talumehed sularahas maade esialgsel väljaostmisel 9 milj. rubla ja samapalju hiljem. 19 miljonit kohustusi on kantud mõisniku maalt üle talumaadele. 15 miljonit võivad mõisnikud talupoegadelt veel nõuda, nii viimaste võlgade eest nagu viimaste võlg mõisnike ees oli 34 miljonit rubla. Viimasel ajal on tõstetud küsimus Talupanga tegevusala laiendada ka Baltikumi kubermangude üle.
Baltikumi aadlike õigused on vaid neil ( või täpsemalt, neist igaühel üksikult), kelle suguvõsa on kirjutatud aadlike matriklisse, st. või on tunnistatud kubermangu aadlike raamatusse kandmise vääriliste hulka. Mõisad lähevad tavaliselt üle vanemale pojale ja neid tükeldatakse harva. Neist mõned majoraadid, teised lähevad vanemale pojale testamendiga, mis on Baltikumi seadustega lubatud. Aadlike soo vanemad, kellele mõisad üle lähevad, elavad tavaliselt neis ka enne äsjaseid kohtu ja politseireforme, täites kohalikke administratiivseid ja kohtulikke ametikohti. Nooremad aadlikud asusid enamasti sõjaväe- või tsiviilteenistuses ja jõudnud tihti kõrgetele ametikohtadele, millist positsiooni kasutades soodustasid Baltikumis kõrgemate seisuste privileegide säilimist. Põllundusega tegelevad, peale mõisnike, ka pastorid, kellel on suured maatükid (vidmad ((Lätis))), aga ka mõisnikest ning pastoritest rentnikud. Nad rendivad terveid mõisaid ja riigimõisaid koos ehitustega, nii elus kui elutu inventariga. Suuremal osal talumeestel on samuti asi edenema hakanud. Jõukamad on oma maatükid juba täielikult välja ostnud, milliseid pärandatakse samuti ühele oma poegadest, ega tükeldata. Paljud eestlased ja lätlased on kolinud elama naaberkubermangudesse, Peterburist kuni Koventskini, kus maa on odavam, seal seda alguses rentides, edasi aga, peale väljaostmist, majandades nagu seda Baltikumis tehti.
Baltikumi politsei korralduse isepära seisneb selles, et siin on ka peale 1888.a. säilinud politseireformi mõisapolitsei. Mõisamaa omanik, kui teist isikut politseinikuna ametis ei ole, valvab ja taastab ühiskondlikku korda ning julgeolekut. Annab korraldusi loodusõnnetuste likvideerimiseks, võtab kinni hulkureid ning kurjategijad, täites kõiki üldise politsei seaduslikke ülesandeid. Ta võib kõik need õigused anda asetäitjale, kes on mõisniku poolt valitud ja üldise politsei ülema poolt ametisse kinnitatud. Pastoraatides ei allu kogukonna politsei pastorile (nagu varem) vaid vallavanemale. Kui nad oma seaduslikke ülesandeid ei täitnud või olid selles ametis hooletud võib kubermangu valitsus mõisnikku või tema asetäitjat karistada kuni 25 rublase trahviga. Kubermangu valitsus võib ajutiselt peatada mõisniku või tema asetäitja poolse politseiliste kohuste täitmise. Lõpliku otsuse teeb aga nende suhtes kõrgem kubermangu kohus.
Rahvaharidus 1898.a.
1 ülikool Tartus 2200 üliõpilasega, sealsamas ka veterinaarinstituut (350 üliõpilasega), polütehniline õppeasutus Riias (1283 üliõpilasega), 6 õpetajate ja 3 vaimulikku seminari, 10 gümnaasiumi ja 1 progümnaasium 242 õpetaja ja 3474 õpilasega. Linnakoole oli 27, sealhulgas 12 Liivimaal, 10 Kuramaal ja 5 Eestimaal 216 õpetajaga ja 4164 õpilasega. Kõike tüüpe rahvakoole, nii riigi, ühiskondlike ja era, on 2480, kus õpib 165, 000 mõlemast soost õpilast. Kesk- ja algkoolides on tüdrukuid peagu 50% õpilaste üldarvust. Mõned õppeasutused (näiteks Birkenrue gümnaasium) on viimasel ajal suletud, sest seisused või korporatsioonid, millised neid ülal pidasid, ei soovinud ülal pidada venekeelse õppekeelega kooli. Vaatamata sellele, et Baltikum on Venemaa osa, on selles antud inimeste hulga kohta kõige rohkem igasuguse järgu õppe a s u t u s i . . .
9 . j u u l i 1 8 8 9 . a . s e a d u s e g a o n B a l t i k u m i s k e h t i v a d A l e k s a n d e r I I K o h t u P õ h i k i r j a d , k u i d o l u l i s t e m u u d a t u s t e g a . K r i m i n a a l a s j u v a a d a t a k s e l ä b i i l m a v a n d e k o h t u n i k e t a . S a m u t i e i o l e s i s s e v i i d u d s e i s u s t e k a a s i s t u j a t e i n s t i t u u t i . R a h u k o htunikud, nii aukohtunikud, kui jaoskonnakohtunikud, nimetab ametisse ja vabastab justiitsminister. Viimasest sõltub ka rahukohtunike kogu esimehe ametisse nimetamine. Baltikumis ringkonnakohtud (Tallinna Eesti-, Riia Liivimaale ja Mitavi ja Libava Kuramaale) on allutatud Sankt-Peterburi kohtukojale, vallakohtud (VII, 96) on allutatud kõrgematele talurahvakohtutele (VI, 72), viimaste jaoks on kõrgemaks instantsiks rahukohtunike kogud. Kohtuasutustes, nii rahukohtutes, kui ka üldistes, on menetlus kirjalik ja suuline, kohustuslikult vene keeles ja seepärast asuvad seal tõlgid. Erand sellest reeglist on lubatud palvete suhtes, mis antud vahi all olevate inimeste poolt, aga samuti suuliste palvete ja kaebuste suhtes, milliseid tehakse rahukohtu asutustes. Valla- ja kõrgemates talurahvakohtutes on ajutiselt lubatud kasutada kohalikku keelt (eesti, läti ja rootsi), millises räägib kohalike elanike enamus. 1889.a. kohtureformis ühendati määrused Baltikumi kubermangude hüpoteegi osas, milliste juhtimise suhtes r a h u k o h t u n i k e k o g u d e s a s u t a t i :@5?>AB=KO >B45;5=8O, m i s k o o s n e s i d ü l e m u s e s t , s e k r e t ä r i s t j a k a n t s e l e i a m e t n i k e s t . S e l l e r a h u k o h t u n i k e k o g u o s a k o n n a ü l e m a k s o n m a i n i t u d k o g u e s i m e e s . N e e d o s a k o n n a d o n r a h u k o h t u n i k e k o g u j ä r e l e v a l v e a l l , v a a d a t e s l ä b i n e n d e ülemate suhtes ebaõigete tegude puhul esitatud kaebusi. Sunnismaiste osakonnad peavad sunnismaiste raamatuid, mis koosnevad originaalsetest aktidest ja dokumentidest, milliste alusel õigused kinnisvarale on kinnitatud antud isikule. Sunnismaiste raamatud on endiste avalike raamatute järglased. Viimastel olid erinevates kohtades erinevad nimetused korroboratsiooni raamatud, angroo raamatud jne. mõlemaid mõisteid tunti Kuramaal, samas kui Eesti- ja Liivimaal eristati korroboratsiooni raamatuid ostmisel kuid angroo raamatuid võlgade puhul. Kohtureformi sisseviimisel mõlemad terminid said ühe tähenduse. Vene keeles vastab neile sõnadele kinnistamine, mis kitsamas mõistes tähendab kinnitamise tava tegevust, kus üht dokumenti kinnitatakse teisega, mis moodustab kinnisturaamatu. 1889.a. reformiga tehtud muudatustest on oluline tähtsus vallasvarale täieliku ja ka osalise hüpoteegi kaotamine. (Vaata Hüpoteek).
Baltikumi ajalugu ja selle Venemaaga ühendamine. (vt. Livoonia ja Kurlandia). Eesti- ja Liivimaa ühendamine toimus Põhjasõja ajal. Veel 1709.a. Peeter Suur käskis avaldada universaali Liivimaa elanikele, milles kutsus kõiki liivimaalasi temale vabatahtlikult alistuma, lubades jätta neile alles kõik õigused ja privileegid. Üleskutse ei andnud soovitud tagajärgi. Sakslastest elanikkond ja aadlikud peitusid linnadesse, rootslaste garnisonid otsustasid võidelda viimase võimaluseni. Tuli need linnad siis vallutada Riia, Kuressaare, Pärnu ja Tallinn lihtsalt jõuga. 1710.a. peale Venemaale edukat sõjategevust, linnade seisused ja aadlikud Riias, saatsid vene vägesid käsutanud Seremetevi juurde oma saadikud, kes teatasid, et nad on valmis astuma vene alamlusse ning tõotama tsaarile ustavust, kui neile säilitatakse nende õigused ja privileegid. Saadikud esitasid Seremetevile nn. akkord punktid, st. üksikasjalik loend neist õigustest ja privileegidest, milliste säilitamist aadli ja linna seisused palusid. Peeter Suure kirjaga 30. septembrist 1710.a. kinnitas nii Liivimaa, kui ka Riia aadlike õigusi ning privileege. Riia allaandmisega sai teoks , võib öelda, rootslaste võimu lõpp kogu Baltikumis. Veel rootslaste käes olevad linnad ei suutnud Vene vägedele erilist vastupanu osutada. Varsti ka Tallinn kapituleerus. Kui Eestimaa seisused andsid 1 märtsil truudusevande, andis tsaar neile 19. märtsil 1712.a. spetsiaalsed annetamise kirjad. Samal aastal Peeter kinnitas mõlemate provintside omavalitsuse ja linnaseisuste õigusi ning privileege, kuid väljajätuga, et hiljem sõltub nende õiguste ja privileegide säilitamine Venemaa isevalitsusliku võimu äranägemisest. Kohalik omavalitsus säilitati seejärel eriliste muudatusteta. Rootslaste ajal oli peajuhtimine Liivimaa ja Eestimaa üle antud kindralkubernerile, kes nimetati neist igale provintsile kuninga poolt. Peeter täpselt samuti, kuid vaid Liivimaa asjad ja Eestimaal tavalist rada, nimetas kuberneri Liivimaale Golitsõni ja Eestimaale Apraktsini. Kuberner juhatas nii tsiviil, kui sõjaväe, jälgis kohtute, õppeasutuste ja teede ning korraliku maksude maksmise üle. Tema peamiseks ülesandeks oli kaitsta suurriigi võimu, rikkumata, siiski maaomavalitsute ja linnade seisuste õigusi ja privileege. Kindralkuberneri abistas rootslaste ajal õukondadest spetsiaalsed regirungsratid, ka need ametikohad säilitati vene valitsuse poolt. Taastati ka Liivimaa provintsi ametkond, st. maaomavalitsuse asutused, millised eksisteerisid XVII saj. enne nende rootslaste poolt tühistamist. Spetsiaalne komisjon, parun Levenvolde eesistumisel, pidi korrastama õigused ja dokumendid mõisatele ja tagastama endistele omanikele need, millised olid rootsi võimu ajal olid ebaseaduslikult võetud riigile. Peale Uusikaupunki rahu (rootsipäraselt Nystadi rahu) sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel 10. septembril 1721 Uusikaupunki linnas Edela-Soomes, olid asutatud sel eesmärgil, nagu ka Liivimaal, nii ka Eestimaal, spetsiaalsed restitutsiooni komisjonid. Provintsi staadi taastamisel ja endistele aadliseisustele mõisate tagasiandmisel Liivimaal ja Eestimaal aadliseisused võtsid oma kätte maaomavalitsuste juhtimise, kohtu, maakonna politsei ja kiriku juhtimise. Mõisnikud oma mõisates, omades oma talupoegade üle täieliku võimu, kuna rootsi 1680.a. seadused, millised määratlesid talupoegade kohustused ja teenistuse mõisnike suhtes, läksid minevikku. Liivimaa aadlikud juba rootslaste võimu ajal 1650.a. koostasid spetsiaalse kõigi aadlike suguvõsade nimekirja. Rootsi valitsus lubas sellist nimekirja koostada, mida nimetati matrikliks, kuid sõjad ja paljud teised asjaolud segasid selle koostamist. 1728.a. Liivimaa aadelkond alustas uuesti aadlike matrikli koostamist. Valitsus lubas sel eesmärgil asutada spetsiaalset komisjoni, mis lõpetas oma töö 1747.a.
Kõik aadlisuguvõsad jaotati klasside kaupa, arvestades nende Livooniasse asumise aega.
Esimesse klassi kuulusid suguvõsad, kes asusid Liivimaale ordu võimu ajal, arvult 52. Teise klassi kuulusid suguvõsad, kes said kohaliku aadlisoo õigused poolakate võimu ajal, arvult 16.
Kolmandasse klassi on võetud aadlisuguvõsad, kes said indigenaadi Liivimaal vene võimu ajal, arvult 59.
Sellest ajast peale matriklisse kantud isikud kannavad rüütliseisuse nime, aga mõisnikke, kes ei ole matriklisse kantud, hakatakse nimetama landsasideks. Vaid matriklisse kantud isikule oli antud landtagis hääleõigus.
Samal ajal koostati aadlisugude matrikkel ka Eestimaal. See kinnitati 1741.a. Esimeses Eestimaa matriklis olid aadlisuguvõsad reastatud mitte vanuse järgi, vaid tähestiku järjekorras. Sellesse oli kantud kokku 127 suguvõsa. Linnasid juhiti veel kaua magistraatide ja gildide poolt, täiesti samadel alustel kui rootslaste võimu ajal. Alates 1722.a. eraldati Tartu maakond Tallinna kubermangust ja liideti Liivimaaga (Riia kubermang). Kubermangu juhatus mõlemates kubermangudes oli asutatud üldistel alustel, väejuhtide instruktsioonide järgi 1719.a., kuid kubermangu ülemustele tehti ülesandeks juhinduda kohalikest seadustest ja privileegidest, mis antud aadliseisustele. 1710-1762 oli aadlike ja linna kihtide täieliku võimu aeg Liivimaal ja Eestimaal ning Baltikumi Venemaast võõrandamise aeg. See ei olnud piirkonnale kasuks, linnad ja külad olid halvasti korraldatud kaubandus ja tööstus ei edenenud, kõikjal oli märgatav seisak. Keisrinna Jekaterina II, kuigi kinnitas, eelmiste valitsejate eeskujul, kõik Liivimaa ja Eestimaa seisuste õigused ja privileegid, väljajätuga isevalitsuse õigustest, tunnistas, et Liivimaal ja Eestimaal seisuslik juhtimine seisab oma ülesannete kõrgusel. Esimene asi, millele ta tähelepanu pööras, oli Riia kaubanduse langus. Ta nõudis Liivimaa kindral-kubernerilt George Brownilt selle languse kohta selgitusi. Kindral-kuberner teatas, et põhjuseks on naabrite - kuramaalaste ja poolakate konkurents, kuid veel enam korratu sisejuhtimine. Valitsejanna andis korralduse Riia kaupmeestele uue põhikirja koostamiseks ja 1764.a. ta külastas Tallinna, Paldiski sadamat, Pärnut, Riiat ja Tartut ( ( 525;L, 0;BB9A:>< >@B5, 5@=>25 8 5@?B5) ) . S e l l e r e i s i t u l e m u s e l t e h t i r i d a r e f o r m e . 1 7 6 5 . a . a n t i v ä l j a e s i m e s e d s e a d u s e d , k u i g i k a u g e l t k i m i t t e t ä i e l i k u d , k u i d m i s i k k a g i k a i t s e s i d t a l u r a h v a s t m õ i s n i k e o m a v o l i e e s t . K e e l a s i d t a l u p o e g a d e v ä l i s m a a l e m ü ümist ja nende müüki turgudel, tunnistas talupoegade õigust nende vallasvarale ning töötasule ja mis keelasid talupoegadele panna suuremaid koormisi, kui need olid enne 1765.a., kehtestati üleastumiste puhuks koduse karistamise määr.
Kubermangude seadus hakkas Liivimaal ja Eestimaal kehtima 1783.a.. Sellele eelnes aadlikele üpris oluline 3. mai 1783.a. manifest, kellele nn. mailenni mõisad olid muudetud pärilikeks mõisateks (alloodid). See manifest lõpetas lõpmatu hulga mõisate üle käivaid vaidlusi ja protsessid. Aadlike kogu kompetents, mis asendas vanad landtagid, olid laiendatud. Aadlike õigusi laiendati suuremale aadlike hulgale. 1787.a. viidi sisse 1785.a. linnamäärus, millised ei jätnud linnu nende õigustest, valdustest ja privileegidest ilma, ning laiendasid neid õigusi linnakodanike massidele, kes senini olid õigusteta. Seisuslikud linnavalitsused loovutasid koha ühiskondlikele ja kasud sellisest muudatusest ilmusid varsti. Nii näiteks, uus Riia linna duuma maksis ära vanad linnavõlad, lõpetas koormavad kohtuprotsessid, viis tasakaalu linna eelarve jne. 1795.a. toimus Kuramaa liitmine. Kuramaa aadelkond 1795.a. märtsis kogunes Mitavi landtagi, Pilteni Hasenpoti; ja nii see kui teine otsustasid loobuda igasugusest läänisuhtest Poolaga, alluda vahetult ja tingimusetult Vene keisririigile ja saata Peterburgi saadikud vene alamsusse mineku vandetõotust andma. 15. aprilli 1795.a. manifestiga on Kuramaa ja Pilten liidetud igaveseks ajaks Vene keisririigiga. Hertsog Petr, sama aasta 16. mail, loobudes kõigist oma õigustest hertsogi riigile. Endised Kura ja Pilteni hertsogiriik liideti viivitamatult, peale vandetõotuse andmist, üheks kubermanguks, millistesse viidi kubermangu asutused sisse täies mahus. Jekaterina II valitsemise lõpuks eksisteerisid kogu Baltikumis kogu keisririigis kehtivad kohalikud asutused. Peale Paul I troonile asumist 28. novembril 1796.a. järgnes määrus, kuigi mittetäielik, endiste linnavalitsuste (magistraatide ja gildide) ning endiste kohaloleku kohtade suhtes. 9. septembril 1801.a. Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa ühendati eraldi kindral-kubermanguks, mis eksisteeris kuni 1876.a. Veel Paul I mõtte järgi, kes soovis, et pastorid saaksid hariduse välismaal, asutati Tartus, 1802.a. protestantlik ülikool. Aleksander I pööras suurt tähelepanu juba oma esimestel valitsemise aastatel talurahva eluolu parandamisele. 1803.a. ta käskis Liivimaa aadlikel vadata läbi uued talurahvast puudutavate määruste eelnõu, mis olid koostatud Keisrinna II nõudmisel 1796.a., kuid mis senini kalevi all seisid.
Aadlikud võtsid siis vastu otsuse:
1)tunnistada talurahva poliitilist eksisteerimist;
2)kinnitada nende õigust õiguspäraselt soetatud omandile;
3)kaitsta neid omavoli eest, määratledes täpselt kõik talupoegade kohustused.
Kuid nende aluste teostamise korras suhtes tekkisid sellised erimeelsused, et nende lahendamiseks otsustati luua Peterburis spetsiaalne talurahvaseaduse koostamise komitee. 20 veebruaril 1804.a. see määrus kinnitati Kõige kõrgema poolt. Neli revisjonikomisjoni (täidesaatvad) pidid määratlema talupoegade kohustused iga mõisa suhtes ja koostama igale mõisale vakenbuhi (kohustuste nimekiri). Peremeestele tunnistati maa pärimisõigust. Talupoegade koormised kehtestati rootsi 1680.a. hinnanguraamatu eeskirjade järgi. 1804.a. määrus parandas märgatavalt Liivimaa talupoegade eluolu, kuid tekitas sellise ebamugavuse, et nad ei saanud omale elukohta ega eluviisi valida ning pidid jääma alatiseks aheldatuks oma sünnikohta ning teoorja tööle. Mõisnikele aga oli 1804.a. seadus selle poolest ebasobiv, et see segas neil oma tulu suurendada ratsionaalse majandamisega, mis on sunnitöö, halbade tööriistade ja hobuste korral võimatu. Need puudused olid nii ilmselged, et Liivimaa aadelkond hakkas varsti taotlema talurahva olukorra muutmist uutele alustele. See talurahva küsimus lahendati keisri poolt Eestimaa ja Liivimaa kubermangu suhtes. Eestimaal vakenbuhid (kohustuste nimekirjad) mis sisse toodud rootslaste poolt XVII saj teisel poolel, määratlesid talupoegade tööde ja kohustuste hulga, kuid ei kaitsnud neid nende tõstmise ning üldse mõisnike omavoli eest. Jekaterina II 1795.a., temani jõudnud võimu kuritarvituste kohta saadetud kaebuste alusel, piiras seda võimu, kuid ei andnud välja määrusi, millised selgelt ja täpselt oleksid talupoegade ja mõisnike vahelisi suhteid kindlaks määranud. 1802.a. Eestimaa aadelkond koostas spetsiaalse määruse talurahvast, kusjuures tehti ettepanek asutada uued kohtukohad ja tagada talurahva omandiõigused. 27. augustil 1804.a. olid Kõigekõrgema kinnituse saanud uued määrused Eestimaa talurahva kohta ja nende kohustuste põhikiri. See määrus, nii nagu ka Liivimaa oma 1804.a., omas oma eeliseid ja puudusi. Mõisnikele ta tekitas selliseid samasuguseid ebamugavusi kui Liivimaalgi. Pidades silmas neid ebamugavusi, Eestimaa aadelkond 1811.a. tegi valitsusele ettepaneku talupojad sunnismaisusest vabastada, kui vaid aadlikel lubataks maad täieliku omandiõiguse alusel vallata. Keiser nõustus aadlike ettepanekuga ja käskis moodustada spetsiaalse komisjoni et koostada uus talurahvaseadus. Talurahva seadus 23. mail 1816.a. andis Eestimaa talupoegadele isikliku vabaduse, kuid ilma maata, mis oli pidulikult Tallinnas välja kuulutatud 8 jaanuaril 1817.a. ja mis kehtib senini. Kuramaal olid talupojad kogu aeg sõltuvad oma mõisnikest. Nii ordu kui ka hertsogi ajal ei eksisteerinud seal mingeid seadusi, millised oleksid määratlenud talupoegade ja mõisnike vahelisi suhteid ja kohustusi. Mõisnike omavolile ei olnud mingeid tõkkeid, kes võisid isegi talupoegade üle kriminaalkohut pidada.31. augustil 1814.a. keiser käskis Baltikumi kindral-kuberneril 1819- 1830 Markii Filippo Paulucci, hoolitseda selle eest, et Kuramaal kehtestatakse seadus mis piirab mõisnike omavoli. Moodustati spetsiaalne komitee, milline koostaski vastava seaduse eelnõu, milline oli üpris sarnane Liivimaa 1804.a. talurahvaseadusele. Kuid valitsus ei pidanud võimalikuks sellist eelnõud vastu võtta, kuna Kuramaal ei olnud talurahva maatükkide hindamist tehtud. Aadlikele esitati (5. detsembril 1816.a.) veidi enne seda Eestimaal kinnitatud talurahvaseadust, tehes selles vajalikud muudatused, või siis koostada uus eelnõu. Aadlikud leidsid sobivaks Eestimaa talurahvaseaduse vastuvõtmise, mõningate muudatustega, mis ka kinnitati 25. augustil 1817.a. See seadus on ka praegu kehtiv. 1818.a. juunis Liivimaa landtagis võeti vastu talupoegade vabastamise otsus samadel alustel kui kahes naaberkubermangus, misjärel valiti spetsiaalne komisjon uue määruse koostamiseks, milline sai Kõige kõrgema kinnituse 25. märtsil 1819.a. Kõik Baltikumi kubermangu talurahvaseaduse määrused põhinesid samadel alustel, millistest tähtsaim oli mõisnike ja talupoegade vaheline kahepoolne kokkulepe, mis sidus töö ja maa. 1812.a. sõda, mis riivas osalt ka Baltikumi, mil Prantsusmaa ja Preisimaa väed 1812.a. juunis hõivasid Kuramaa ja juulis jõudsid Riia alla. Kartes piiramist, käskis kindral-kuberner süüdata Riia äärelinnad. See tegi elanikele suurt kahju. Riia all kestis sõjategevus kuni 1812.a. detsembrini, mil vaenlase väed aeti Venemaalt välja. Keiser Nikolai I kinnitas Baltikumi õigusi ja privileege ja pööras erilist tähelepanu kohalike seaduste kogu loomisele, millise kaks esimest osa kehtestati 1 jaanuarist 1846.a. (vt. Baltikumi õigus). Tema valitsemise ajal ilmnes esmakordselt Liivimaa kohalike elanike hulgas õigeusk. Õigeusu võtmine elavnes 1841.a. See oli esile kutsutud , muide, talurahva äärmiselt viletsast eluolust, mis tingitud nende sunnismaisusest ilma maata vabastamisest ning pärisorjusse panekust. Moodustati õigeusu kihelkonnad ja koolid õigeusuga uuesti ühinenud lätlastele ja eestlastele, kelle arv ületas 1846.a. 100 000 hinge piiri. Talurahva olukorra muutmine, mis suunatud talurahva eluolu parandamisele (teoorjuse obrokiga asendamine, omatahtsi talumaade mõisamaadega liitmise ära keelamine, talupoegadel maatükkide ostmise lubamine), olid kinnitatud 1849.a., 6 aastaks, katse eesmärgil. Uue talurahvaseaduse määrusega 1860.a. Liivimaale, mis asendas endised, oli osalt endiste talurahvaseaduste puudused kõrvaldatud. 1864.a. avaldati Baltikumi kubermangude seaduste kogu 3 osa. 1866.a. seaduse alusel moodustati valdade juhtimine. 1870.a. seaduse alusel kujundati ümber linnade juhtimine, mis lõpetati 1878.a. ja mis kaotas arvutud linnaelanike kaebused ebavõrdsuse kohta, millised tekkisid peale seda kui 1796.a. seati sisse linnade seisuslik juhtimine. 28. mai 1880.a. kavatseti viia Baltikumis sisse rahukohus vene eeskuju järgi (mõnede muudatustega), kuid Aleksander II surma tõttu jäi see ellu viimata. Keiser Aleksander III valitsemise ajal viidi Baltimaades lõpule terve rida reforme, millistele eelnes senaator N. A. Manaseini revisjon. 9. juuli 1888.a. seadus asendas endise valitava aadlike politsei valitsuse politseiga, üldistel alustel keskkubermangudega. 9. juuli 1889.a. seadusega pandi valitsuse talurahva komissaride ülesanne teostada järelvalvet valla juhtimise ning seaduste, mis reguleerivad talurahva ja mõisnike maa-suhteid, täitmise üle. Samal ajal laiendati ka 1864.a. kohtupõhikirju, mõningate muudatustega, Baltikumi üle. Alates 1884.a. asutatakse ja kujundatakse ümber saksa koolidest terve rida venekeelse õppekeelega linnakoole. 23. mai 1889.a. ja 17. aprilli 1890.a. seadustega viidi sisse kohustuslik vene keeles õppimine kõigis ainetes, peale Luterlaste usuõpetuse, kõigis meeste ja naiste erakoolides. 1895.a. alguseks toimus õpetamine kõigis erakoolides vene keeles. 19 veebruarist 1886.a. järgnes kõigi luterlaste külakoolide ja õpetajate seminaride rahvahariduse ministeeriumile üleandmise korraladus. Samal ajal viidi lõpule keskkoolide ümberkorraldus, millistes 10 aprilli 1887.a. seadusega viidi kõikjal sisse vene keeles õpetamine. Tartu veterinaarinstituudis oli vene keeles õpetamine sisse viidud juba 1883.a. Tartu ülikoolis tuli kõik loengud lugeda vene keeles (peale usuõpetuse õppetooli) juba 1895.a. Riia polütehnilises õppeasutuses hakati vene keeles õpetama 1898.a. Üldse, kõikjal vene keele sisseviimine (näiteks linnavalitsustes jne.) väljendus muuseas ka Derpti ümbernimetamiseks Jurjeviks ((Tartuks)) ja Dinamindi (Alt-Dünamünde) Ust-Dvinskiks, mis olid eriti silmapaistvaks piirkonna venestamisel ilminguks keiser Aleksander III valitsemise ajal.
Kirjandus: Bunge, Liv-Est- und Kurländische Urkundenbuch (enne 1423.a. Revel 1853-73); temalt veel, Archiv f. D. Geschichte Liv-, Est- und Kurlands (1842-59); !1>@=8:L <0B5@80;>2L ?> 8AB>@88 . @0O» ( 830) ; $>@A5=L, « 0;B89A:89 2>?@>AL» ( ! 1. , 1 8 9 4 ) ; « :BK 8 ?8AL<0 : 8AB>@89 10;B89A:>3> 2>?@>A0» ( ! 1. , 1 8 8 9 - 9 3 ) ; « 0B5@B0;K : 87CG5=8N ?>;>65=8O :@5ABLO=L 2 8D;O=488» , 8740=85 ;8D;O=4A:>9 :>;;538 ( 830, 1 8 8 3 ) ; . 0AA8@L, « 7 8AB>@89 ?@02>A;028O 2 . @05» ( 830, 1 8 9 2 ) ; . %0@C78=L, « 0;B89A:0O :>=AB8BCF8O. AB>@8:>- N@848G. G5@:L» ( . , 1 8 8 8 ) ; . . '5H8E8=L, « @0B:0O 8AB>@8O @810;B89A:>3> :@0O» ( 2 . 874. , 830, 1 8 9 4 ) . !<. !B. 81;8>3@0D8O ( I I I , 7 4 0 - 7 5 7 ) .
-! 4 3 1898 110-117
***Baltikumi (Ostsee) tsiviilõigus ((Linnade nimed kaasajastatud, mõni vana ka. KL.)) kujutab endast erilist terviklikku ja iseseisvat normide süsteemi, milline asub lähimas suguluses saksa partikulaarse õiguse grupiga. See on ise imbunud läbi sisemiste partikularismidega, jagunedes elanike üksikute seisuste ja sotsiaalsete klasside (semstvo õigus, linna- ja talurahva õigus) ja üksikute kubermangude, linnade ja kohtade vahel. Kaasaegne selle kodifitseerimine eristab Liivimaa, Eestimaa, Kuramaa ja Pilteni semstvo õigust. Eestimaa. Liivimaa, Kuramaa linnade õigused ja Narva linnaõigus ning talurahva õigus on igas Baltikumi kubermangus erinev. Nende sisemiste partikularismide moodustumine nagu ka üldise Baltikumi õiguse loomine, mis on vene omast erinev, seisab tihedas seoses piirkonna ajaloolise arenguga ja nende poliitilistes iseärasustes millised seda mõjutasid.
Baltikum õiguse ajalugu algab Liivimaa ja Eestimaa sakslaste poolt vallutamisest. Õigussuhted varasemal ajal ei kujutanud endast mingit kindlaksmääratud süsteemi, mis oleks võinud mingeid jälgi jätta. Nad ei läinud olulisemate deliktide ja kuritegude eest väikese hulga rahatrahvide kehtestamisest kaugemale. Saksa päritolu vallutajad, vastupidi, ilmusid maale täiesti kindlate õiguslike vaadetega ja kehtestasid kiiresti neile tuttava asjade käigu, mis oli läbi imbunud üldsaksamaalist feodaalsest korrast. Sellisel viisil väljatöötatud ja kehtestatud tavaõigus moodustab Baltikumis õiguse arengu aluse kogu episkopaalse ja ordu võimu ajal (1198-1561). Saksa keisri seadusandlusele ja paavstile kuulub selle arenemises vähetähtis roll. Hulga suurem kohalikest piiskoppidest on Eestimaale ja ordu magistraatidele Taani kuningate mõju. Olulist rolli mängisid samuti autonoomsete gruppide valitsevate organite määrused, kelle võimu alla kohalikud elanikud sattusid (landtagid ja linnanõukogud). Baltikumi normide iseloomust ja koosseisust sellel perioodil annab ettekujutuse eelkõige üksikud seaduste kogud. Neist vanima - nn. Valdemar-Erichi õigus, (pärit XIII sajandi esimesest poolest, nimekirjad XV ja XVI) aluseks, on Eestimaa vasallide õigus, milline on nende suhtes kinnitatud Taani kuninga Valdemari (1202-1241) poolt. See on peaaegu tervikuna võetud üle saksa allikatest ja koostatud saksa päritolu vasallide suhtes, mitte taanlastest vasallidele, vaatamata sellele, et Eestimaa on Taani võimu all. Liivimaa vana rüütliõiguse kogumik, mis on koostatud Valdemar-Erichi õiguse järgi XIV saj. I. poolel, sisaldab nimetatud kogumiku ümbertöötlust Liivimaa rüütelkonna huvides, kasutades kohalike õiguslikke vaateid ja Saksoonia keset, millistest paljud Valdemar-Erichi määrused on siin toodud tervikuna ja sõnasõnalt. Liivimaa sertsalo, on arvatavasti XIV saj seaduste kogu, milline näitab mitte ainult lääni õiguse, milline oli ülalpool nimetatud kogumiku asjaks, vaid ka teiste elu valdkondade reguleerimise vajadust. Ta kujutab endast ümbertegemist või üleandmist, tihti tähttähelt, määrusi, mis puudutavad semstvo õigust üldse ja mis sisaldub Saksoonia zertsalis üldse. Hiljem ilmunud kompilatsioonil oli eesmärgiks hiljem seda õigust laiendada üksikutele kohtadele (vik-öseli lääniõigus XV saj lõpus, mis koosneb Liivimaa sertsalast, Liivimaa rüütliõigusest ja viksi talurahva õigusest), vanade normide lisa, laiendamine ja süstematiseerimine (keskmine Liivimaa rüütliõigus, XIV saj 2- poolel, mis on ümbertöötatud Liivimaa rüütliõiguseks XVI saj alguses). Tutvumine Saksamaal kehtiva õigusega (longobardi lääniõiguse ümbertöötamine XV saj alguses, mis võeti Punasesse raa m a t u s s e v t . a l l p o o l ) v õ i s õ n a s t u s , m i s e i o l e v a n a d e s t k o g u d e s t p u u d u t a t u d p o o l t e õ i g u s e d j a e e l k õ i g e k o h t u m e n e t l u s e ( F o r m u l a e p r o c u r a t o r u m 8>=A8O $01@8, 1 5 3 3 - 3 8 . a . o n o l u l i s e l m ä ä r a l i s e s e i s e v t ö ö ) . N e n d e k o g u m i k e h u l k a t u l e b v õ t t a k a P u n a s e r a a m a t u ( d as gemaeine freie Ritter- und Landrecht der Lande Harrien und Wierland), mis on koostatud Eestimaa rüütelkonna poolt 1546.a. ja mis sisaldab peaaegu täieliku kogu Eestimaa rüütliõiguse (Valdemar-Erichi õigus, Taani kuningate ja ordu magistraatide määrused ja lõpuks, ülalpool mainitud ümbertöödeldud Longobardi lääniõigusest). Kõik need kogumikud annavad meile sellisel viisil, Liivimaal ja Eestimaal semstvo õiguse järjepideva arengu pildi. Linnade õigustel on oma eriline ajalugu. Varsti peale episkoop Alberti I poolt Riia linna asutamist anti 1211.a. kirjaga Riia erinevatele kaupmeestele igasuguseid soodustusi ja privileege, milliste kogu nimetati hiljem jus Gothorum, kuigi see õigus ei omanud mingit seost Gotlandi saarel kehtiva õigusega. Episkoop Nikolai, Alberti järelkäia, 1238.a. esitas Riia linnanõukogule, selle palvel, et parandataks jura Gothlandie, kuna see ei vastanud eriti linna vajadustele. Linn, sai sel viisil juriidilises valdkonnas autonoomia ja sellest hetkest tekib iseseisev Riia linnaõigus, millise koosseis on tuntud kahe Riias Tallinna ja Haapsalu tellimusel XIII saj. koostatud kogumiku järgi. Parandatud Gotlandi õigus jääb aga varsti aja nõudmistest maha ja Riia võtab (1279 ja 1285.a. vahel) üle Hamburgi õiguse, millise loetelu oli 1270.a. Riias hästi tuntud. Esialgne Hamburgi-Riia õigus oli varsti, tõenäoliselt, juba XIV saj alguses, töötati ümber Riia-Reveli, Riia-Haapsalu, autonoomsete Riia ja osalt ka Lüübeki määrustega. Selle ümbertöötatud kogu kehtis Riias kuni rootslaste valitsemiseni. See õigus ei olnud laiendatud mitte ainult Liivimaa linnadele, mõnede eranditega, ka Eestimaale ja Kuramaale. Riia-Tallinna õiguse puudused viisid Tallinnas Lüübeki linnõiguse retseptsioonile (XVIII, 207), mis anti linnale 1248.a. Taani kuninga Erich IV poolt. Erichi järglased kinnitasid seda annetust ja nõutasid Lüübekist selle õiguse paberid, mis saadi 1257.a. ladina keeles ja 1282.a. alam-saksa keeles. Muutunud Tallinna õiguse põhiliseks allikaks, Lüübeki õigus oli annetatud Taani kuningate poolt ka Eestimaa väiksematele linnadele, täpsemalt Wesenbergile ((Rakvere)) ja Narvale.
Linna ja semstvo õiguse mälestusmärkide kõrval on meieni säilinud ka mõned mainitud perioodi talurahvaõiguse ürikud. Vanimaks neist on Liivimaa talurahvaõiguse kogumik XII sajandi lõpust, mida on hiljem täiendatud ja arendatud teises talurahvaõiguse kogumikus vik-öeseli õigus, milline kujutab endast 4 raamatut vik-öeseli lääniõigust ja sisaldab peale selle, peale määratletavate trahvide ka talupoegade ja härrade suhteid. Peale nimetatud õiguste avaldasid oma mõju, kui mitte otse, siis kaudselt, rooma ja kanooniline õigus, mida peeti subsidiaarseks ja rakendati vahetult vaimulike isikute vahelistel protsessidel.
Poolakate võimu ajal Liivimaal (1561-1621) läks seadusandlik võim Varssavile ja see püüdis õiguse arengut ise reguleerida, kuigi liivlastele lubati Sigmund Augusti Privileegides, jura Germanorum propria ac consueta. Poola valitsus püüdis algul teha tuntuks kehtivat Liivimaa õigust, nõudes õiguse loetelude esitamist, hiljem aga nõudsid täiel mahul võõra Magdeburgi või Saksoonia õiguse retseptsiooni, aga samuti ka Preisi protsessi (Ordinatio 1589.a.). Liivlaste palvel viimane korraldus tühistati ja teise Ordinatio 1598.a. puhul nõustuti Liivimaa aadlikele uue koodeksi väljatöötamisega, mis koostati Poola, Leedu ja Liivimaa vanast rüütliõigusest. Valitud komisjon, Liivimaa esindajate osaluses, töötas välja koodeksi kava, milline tugines peamiselt poola ja preisi õigusele. Kuid seaduse jõudu see ei saanud ja Liivimaa juriidiline areng läks edasi vanaviisi. Aadlike landtagide ja linnanõukogude autonoomne seadusandlus jätkas selle arendamist. Täpsemalt annab Riia linnanõukogu oma õiguse täiendamiseks välja rea statuute, millistest on suuremat tähelepanu väärivad 1581.a. kohtu põhikiri ja 1591.a. hoolekande seadus, millised võeti kasutusele ka teistes Liivimaa linnades.
Rootslaste võim Eestimaal (1561-1710.a.) ja Liivimaal (1629-1710.a.) väljendus õiguse vallas esmalt kuningas Erich XIV ja tema järglaste poolses tunnustamises rea kirjadega, semstvo, aadli ja linnaõiguste vallas Eestimaal ja Liivimaal ja viimasele lubaduses tühistada poola seadusi, millised ei ole Liivimaa aadlike endiste privileegidega kooskõlas. Kuid hiljem, siiski, teeb Rootsi valitsus rea aktiivseid katseid, et kehtestada mõlemas provintsis rootsi õigus. Rootsis XVII saj algus välja antud semstvo (Landslag) õiguse ja vana linnaõiguse (Stadtslag) koodeksid kergendasid rootsi õiguse levitamist Ostsee (Balti) provintsidele. Sama sajandi alguses Rootsi valitsus tegi Eestimaa ja Liivimaa aadlikele ettepaneku kehtestada oma enda seaduste asemele rootsi seadused. Aadelkond oli sellele ettepanekule otsustavalt vastu ja Rootsi valitsus, hertsog Karl Eestimaa suhtes ja Gustav-Adolf Liivimaa suhtes, piirdus rootsi õiguse, kui abistava, tunnistamise nõudmisega. Kuid ka selline nõudmine tekitas vastutegutsemist, kuna selleks ajaks oli Baltikumis kinnistunud abistava õiguse allikana rooma õigus. Eestimaalastel õnnestus viimast selles viimases seisundis kaitsta ja selle suhtes Rootsi valitsus piirdus nõudega, et instituutide suhtes, mis on viidud ellu rootsi seadustega oleksid rootsi õiguse alusel, ega mitte rooma õiguse allikate vallas. Kuid Liivimaa suhtes ta jätkas nõudmist, et abistava õiguse esmaseks allikaks tunnistataks rootsi seadusi. Sellest ajast on pärit rida saksa keelseid rootsi õiguse väljaandeid, et neid ka praktikas ellu viia. Mõnedele kohtadele, nagu näiteks Narva linn, annetati tervikuna rootsi õigus. Hulga otsustavamalt, kui nad üldõigust oma kodumaal kasutasid, rakendas rootsi valitsus seda Baltikumi provintside üle uusi seadusi, mis ei olnud spetsiaalselt viimaste suhtes välja antud, vaid ka nende suhtes kelle eesmärgiks oli reformida Rootsis endas kehtivaid seadusi. Viimane teostus spetsiaalsete ettekirjutuste rakendamisega või spetsiaalse järkjärgulise retseptsiooniga ((Teise riigi seaduste üle võtmine)). Sellisel viisil said Eestimaa ja Liivimaa uued kiriku põhikirjad (1686.a.), hoolekande (1669.a.), veksliõiguse (1671.a.), testamentidest (1686.a.), rea protsessuaalseid koodekseid jne. Rootsi elemendi tugev pealetung kohalikule õiguslikule elule ei lakka, siiski, viimase iseseisev areng väljendub ühest küljest kohaliku õiguse kodifitseerimise püüdest ja teisest rea linnaõiguste reformimisega. Õiguse kodifitseerimine võetakse ette selleks, et seda tutvustada Rootsi valitsusele ja kooskõlastada seda uue õigusega ning samuti selle kaitsmiseks välismaiste mõjutuste eest, kuid mõned kodifitseerimise kavad (Liivimaa ase-esimehe gofgerihti Engelbrehti, Brandisi, Krusiuse) ei saanud kinnitust. Mis aga puudutab kohaliku linnaõiguse reformimisse, siis XVI saj lõpus sai Tallinn uue ümber vaadatud ja täiendatud Lüübeki õiguse (XVIII, 207), milline sellest ajast läheb kasutusse ja säilitab oma kehtiva õiguse tähenduse kuni 1864.a. kodifitseerimiseni. Tallinn, peale selle, retseptseerib sel ajal Lüübeki veksliõiguse põhikirja 1662.a. ja Hansa meresõidu põhikirja 1614.a., annab välja ka heategevuslike asutuste põhikirja 1621.a., hooldamise põhikirja 1697.a., ning levitab oma õiguse ka naaberlinnadele (Haapsalu).
Riias koostati (Meieri ja Fligeli poolt) 1653.a. Riia linnaõiguse kava. 1662.a. koostati selle kava alusel koodeksi projekt, mis ei saanud Rootsi kuninga kinnitust, kuid see läheb Riias kasutusse ja moodustab endast kehtiva õiguse allikat, sarnaselt uuele Lüübeki õigusele Tallinnas, enne 1864.a. kodifitseerimist. Sarnaselt Tallinnaga, ka Riia annab välja rea enda statuute ning annab need üle ka teistele väiksematele Liivimaa linnadele. Selleks, et lõpetada selle perioodi õiguse välise ajaloo ülevaade, peab märkima veel kohtupraktika ümberkorraldusi, mis viis sisse rea uusi norme ja koos sellega ka Saksamaal lõpule viidud rooma õiguse retseptsiooni.
Õiguse areng Kuramaal enne selle Venemaaga ühendamist. Vaatamata sellele, et tunnustati Kuramaa kui ka Liivimaa kohalikku õigust, Sigismund-Augusti poolt, tõrjuti seal kohalikud õiguse allikad üpris varsti välja üldsaksamaalise- ja rooma õigusega, aga ka normide poolt, mis kehtisid ordu Preisimaa aladel, kuivõrd suunda andvaks ei olnud Poola seadusandlus. Viimase roll oli aga siin märkimisväärne. Poola valitsus, oma privileegide responsa, rescripta, declarationes, konstitutsioonidega aga samuti komisjoni aktidega, millised olid määratud hertsogkondade ja rüütelkondade vaheliste vaidluste lahendamiseks viis ta sisse ka rea kehtiva õiguse muudatusi. Seadusandlik roll kuulub hertsogidele, kes andsid välja rea põhikirju, kuid alates 1717.a. piirati nende võimu selles suhtes landtagide nõusoleku vajadusega. Nende otsustel on enamasti seisustega lepingute sõlmimise iseloom. Seadusandluse organite vahel mängivad mõningast rolli ka landtagid. Üldiselt on aga kohalikud õiguse allikad üpris kitsid. Kuramaa linnad ei omanud samuti iseseisvat õigust. Paljud neist kasutavad juba algusest peale Riia linnaõigust, mõned aga Magdeburgi (Jakobstadt) õigust. Iseloomulikuks on see fakt, et aja jooksul tõrjutakse linnaõigus semstvo õiguse poolt välja. Oma seadusandlus koos retseptsiooni õigusega on samuti tagasihoidlik. Tema aktide hulgast omavad suuremat tähtsust vaid Mitavi, Bausksi ja Fridrichstaadti politseilised põhikirjad. Vaatamata sellele oma õigusallikate ebapiisavusele, püüti ka Kuramaal kohalikku õigust kodifitseerida. Neist esimene on teada Sigismund-Augusti ajast, kui vastuseks tema Privileegide nõudmisele, koostada kohalikud kogumikud, püüdis neid rüütelkond, hertsogi nõusolekul, luua. See katse jäigi katseks. Vaid Pilten loob Sigismund III poolt 1611.a. kinnitatud kohalike seaduste kogu, mis koostatud kohalike s e a d u s t e , r o o m a õ i g u s e n i n g s a k s a j a p o o l a s e a d u s a n d l u s e a l u s e l k o g u , m i l l i s e l o n s e n i n i t e a t u d j u r i i d i l i n e i s e s e i s v u s P i l t e n i r i n g k o n n a s ( v t . X X I I I , 6 0 5 ) . K u r a m a a l e t u l e b a b i v ä l j a s t p o o l t . R ü ü t e l k o n n a p a l v e l , 1 6 1 6 . a . p o o l a k o m i s j o n , p i i s k o p >0==0 C:1>@A:03>, ( J o h a n K u k b o r s k i ) e e s i s t u m i s e l , a n n a b v ä l j a p i i r k o n n a j u h t i m i s e k s v a j a l i k u d s e a d u s e d , n n . F o r m u l a r e g i m i n i s , m i l l i s e d s i s a l d a s i d a d m i n i s t r a t i i v s e õ i g u s e n o r m e j a K u r a m a a s t a t u u t e , p e a l k i r j a a l l : J u r a e t l e g e s i n u s u m n o b i l i t a t i s C u r l a n d i a e e t S e m i galliae, mis sisaldavad tsiviil- ja kriminaalseadusandluse norme. Need seadused, mis olid kiidetud heaks rüütelkonna ning hertsogi poolt, avaldati 18. märtsil 1718.a. ja said seaduse jõu, kuigi ei ole andmeid selle kohta, et need oleksid olnud Poola kuninga poolt kinnitatud. Oma õigusallikate põud viis Kuramaal laialdasele rooma õiguse ülevõtmisele ja mis senini on valdavad selles kubermangus kehtivate seaduste normides, millised kodifitseeriti sellele kubermangule 1864.a.. Teadusliku juriidilise hariduse taseme tõus viib iseseisva juriidilise kirjanduse ilmumiseni mitte ainult tsiviilõiguses (eriti Kuramaa statuutide ümbertöötlus), vaid ka riigiõiguses. Kuramaa õiguse ajaloolased on märkinud ära terve rea töid, millised puutuvad sellesse õigusse.
Baltikumi Venemaaga ühinemisele järgneb selle õiguse uus ajajärk, milline lõppes 1864.a. kodifitseerimisega, milline on aluseks kaasaegsele Baltikumi õigusele. Nii nagu Poola-Rootsi võimu alla minekul, nii ka nüüd algas see periood vana Balti õiguse ja aadelkonnale ja linnadele kuuluvate privileegide ja eeliste kinnitamisega, milline vormistati Keiser Peeter I poolt (Eestimaale ja Liivimaale) ja Jekaterina II poolt (Kuramaale) annetatud kirjadega. Tsiviilõiguse suhtes neis kirjades antud vana õiguse säilitamise lubadustest Vene valitsus, erinevalt Rootsist ja Poolast, pidas üpris täpselt kinni. Isegi kuni kõige viimase ajani ei ole märgata vene seadusandluse pealetungi Baltikumi õiguslikule elule. Vene seaduste hulk tsiviilõiguse vallas, mis laiendatud üle Baltikumi, on äärmiselt tühine. Ülevenemaaliste üldiste seaduste väljaandmise juures oli üldiseks reegliks, et neid ei laiendata Baltikumi üle ja seepärast vaid väike hulk politseilisi ja rahanduslikke seadlusi osutasid kaudset mõju kehtiva Baltikumi õiguse koosseisule. Samal ajal vene seadusandlus peaaegu üldsegi ei avaldanud mingit suunatud mõju Baltikumi õiguse arengule selle enda allikatest ja paralüseeris kohalike landtagide ja linnanõukogude autonoomse seadusandliku tegevuse tsiviilõiguse vallas. Ümberkorrald u s t e p e a m i s e k s f a k t o r i k s , k u i v õ r d j u t t k ä i b e k s i s t e e r i v a õ i g u s e ü m b e r k u j u n d a m i s e s t j a t ä i e n d a m i s e s t , o n s e e p ä r a s t r o o m a õ i g u s . V i i m a s e t ä h e n d u s õ i g u s e a b i s t a v a a l l i k a n a o l i t u n n i s t a t u d v e n e v õ i m u p o o l t a k k o r d s e t e s p u n k t i d e s ( V t . @810;B89A:B9 :@09, 8AB>@8O) , k u s o n ö e l d u d , e t k õ i g i s k o h t u t e s o n L i i v i m a a p r i v i l e e g i d e , m i s a s u t a t u d v a n a d e t a v a d e j a L i i v i m a a s h l a h t a õ i g u s e j ä r g i , a g a k u s n e i d e i o l e , ü l d i s e s a k s a õ i g u s e j ä r g i & o l i k o h u t m õ i s t e t u d j a o t s u s t a t u d , s e n i k u n i e d a s p i d i a r m u l i k k u s e s t t ä i e l i k j a täiuslik semstvo seadus Liivimaal kogutakse ja välja saadakse anda. Baltikumi õigus jõudis, sellisel viisil samasugusesse olukorda, millises asus saksamaa õigus enne rooma õiguse ülevõtmise perioodi, kui kohtutel ja juristidel tuli iseseisvalt töötada välja uusi juriidilisi, tava-õiguslikke norme. Saanud päranduseks eelnenud perioodist kuhja vanu seadlusi ja erineva päritoluga õigusi, mis muudetud poola ja rootsi seadustega ning mis on märkimisväärselt vananenud, pidi kohtupraktika neis seadustes selgust leidma ja otsima uusi aluseid nende arendamiseks ning kooskõlastamiseks. Kohtute killustatuse juures, millised pidid juhtima juriidilist arengut, liikus see töö edasi äärmiselt ebaühtlaselt ja sellega kaasnesid samasugused nähtused, millised iseloomustavad saksamaa õigust XVI-XVIII sajandil, samuti olles ilma seadusandluse juhtimisest, toetuti peamiselt rooma õigusele. Praktikud aga ekslesid võõramaisest õigusest arusaamises, oskamata uusi rooma norme nendega kooskõlastada ja jäid selle tõttu ilma kindlatest õigust moodustavatest alustest ja kohtuotsuste ühepärasusest. XVII saj., ajajärk, milline on samas vanade feodaalsete aluste purunemise ning uute eluliste suhete sünni aeg, millised ei mahtunud enam semstvo, linna ja talurahvaõiguse raamidesse. Siit, sellistel asjaoludel, loomulikult tuleneb tungiv vajadus kehtiva õiguse teadustamiseks ning selle ühtsesse süsteemi viimiseks, milline on võimeline olema kohtupraktika toeks. Baltikumi õiguse kodifitseerimise hädavajalikkuse mõte on seepärast valitsevaks ideeks juba XVIII sajandist peale. 1728.a. Liivimaa aadelkond pöördub vene valitsuse poole, viidates ebamugavustele, milline on tingitud seaduste kindlaksmääramatusest, nende, koodeksi koostamise teel, korrastamise palvega. Palve leidis kaastunnet. Selle teostamiseks moodustatakse kohalike elanike poolt valitud isikutest komisjon, kuid kelle töö ei kandnud soovitud vilja. Nimetatud XVIII ja XIX sajandi komisjonile järgnesid veel viis teist ja vaid viimane viib asja lõpuni. Peale üldiste põhjuste, millised pidurdasid XVIII saj vene kodifitseerimist, millisega Baltikumi kodifitseerimine alati tihedalt end sidus avaldasid tema ebaedule mõju veel spetsiaalsed põhjused, mis olid tingitud mitte ainult poliitilistest asjaoludest, kuivõrd asja enese tingimustest. Üksikute Baltikumi seisuste privileegide ja soodustuste seaduseks muutmine ja selle spetsiaalse seadusega kinnitamine oli nende huvides, kui tamm, mis pidi tõkestama vene valitsuse sekkumist piirkonna siseasjadesse, kuid viimane pidas selle Baltikumi provintside koodeksi koostamisel silmas vaid enda huve, mitte nende seal eksisteerivate privileegide üldriiklike huvidega kooskõlastamist. Väljajätt viimastest ja võimu õigustest asub mõnedes annetuskirjades, millised sisaldavad privileege ja kõikides käskudes, millised puudutavad Baltikumi komisjonide poolt esitatud eelnõude läbivaatamist. Üldvene ja Baltikumi õiguse lähendamise võimalikkuse mõtet ei jätnud Vene valitus XVIII sajandil. Jekaterina II kirjutab salajases nõudmises vürst Vjasemskile: Väike Venemaa, Liivimaa ja Soome on provintsid, millised valitsevad nende poolt konfirmeeritud privileegidega ja rikuvad sellega häbitult kõikide teiste omi, kuna aga neid nimetatakse välismaisteks ja käituda nendega samal alusel on enam kui viga, mida võib nimetada täiesti kindlalt rumaluseks. Need provintsid samuti ka Smolenski tulevad kõige kergemal viisil viia selleni, et need venestataks ega vaataks nagu hundid metsa poole. Kohalike huvide esindajate ja Venemaa valitsuse vaatepunktid kodifitseerimisele läksid sellisel viisil lahku. Baltikumi kubermangu seaduste kodifitseerimise esimestel katsetel esitati oma eelnõud suhteliselt kiiresti. Neist igaühe kohta aga järgneb käsk: võttes aluseks endised Liivimaa õigused ja kõrvutades neid selle eelnõuga, vaadelda, nii nagu ühele peaks kuuluma või nõutud mingis mingi muutuse ja täienduse teha, pidades silmas seejuures kõrgemat võimu ja riikliku huvi. Kõrvutamine tekitab suuri raskusi, kuna puuduvad juhtivad isikud, aga parandused tekitavad rahulolematust eelnõude koostajates ja viiteid privileegidega mittenõustumisele. Hiljem kohalike eelnõu koostajate komiteede töö hakkab venima (näiteks 1819.a. komisjon). Baltikumi seaduste kodifitseerimise tööd aktiviseerusid alles siis, kui asuti koostama seaduste kogu, mil Baltikumi kubermangude aadelkond pöördus Nikolai I poole, et ta kinnitaks nende privileege ja kui oli otsustatud, et on vajalik nendes privileegides veenduda. 1828.a. järgnes palve Riiast, et kinnitatakse tema õigusi, aga kindral-kuberner Paylutsi esitas siis ettekande Baltikumi aadlike ja linnade privileegidest. Komitee, milline oli asutatud kuberneri ettekande koos 23 raamatusse kantud privileegidega, mis olid saksa, ladina ja rootsi keeltes ja tema kaalutluste läbivaatamiseks, aga ka üldiste riigi eeliste ning seadustega, ei saanud oma ülesandega hakkama ja andis asja üle Tema Keiserliku Majesteedi enda kantselei II osakonnale. Seal, selleks spetsiaalselt valitud ladrati Samsoni toimetamise all koostati Baltikumi õiguse kogu üksikute osade eelnõud ( !2>4L <5AB=K=L C70:>=5=89 3C1. . ) . S e e e e l n õ u a g a v a j a s s u u r t h u l k a t ä i e n d u s i n i n g k o n t r o l l i m i s t a l l i k a t e p õ h j a l n i n g s e e p ä r a s t s e d a 1 8 4 5 . a . v ä l j a e i a n t u d n i n g a n t i ü m b e r t ö ö t l u s s e , m i l l i s e t e o s t a s o m a a s j a v ä g a h ä s t i t u n d v a j a o s k u s e g a T a r t u ü l i k o o l i p r ovintsi õiguse professor Friedrich Georg von Bunge ((1802-1897.a.)) (IV, 229). Kuulanud ära ja arutanud läbi kohalike huvide esindajate ning Tartu ülikooli õiguse õppetooli märkused, anti 12. novembril 1864.a. välja Balti Eraseaduse koodeks kahes keeles ja see jõustus 1. juulist 1865.a.
. 5G052L.
K o d i f i t s e e r i m i s e t u l e m u s e l s a a d i m a h u k a s t s i v i i l k o o d e k s ( 4 6 0 0 a r t i k l i t , m i l l i s t e h u l k a , s i i s k i , e i l ä i n u d t a l u r a h v a e r a õ i g u s e m ä ä r u s e d ) , m i l l i s e d m o o d u s t a s i d I I I o s a B a l t i k u b e r m a n g u d e s e a d u s t e k o g u ( 874. 1 8 6 4 . , A ?@>4>;6. 1 8 9 0 . 3. ) , m i l l i n e paistis silma seisuslik-territoriaalse iseloomuga: erinevad isikud mitte ainult ei kasuta erinevaid õigusi, sõltuvalt kuuluvusest ühe või teise seisuse (tiitliga), kuid ka ühe ja sama tiitliga isikute suhtes rakendatakse erinevaid seadusi, sõltuvalt paigast. Nii näiteks, Tallinna elanikud, vastavalt sellele, kas neil on seal alaline elukoht All-linnas või Toompeal, kasutavad esimesel juhul Eestimaa linnõigust, aga teises - Eestimaa semstvo õigust. Need seisuslik-territoriaalsed õigused erinevad viie piirkonnana (Liivimaa, Saaremaa, Eestimaa, Kuramaa ja üks viimase ringkond Piltene); neist igas piirkonnas jaotatakse edasi kahte peamisse seisusesse - semstvo või aadli ning linnaliseks, kellest igaüks sai endistelt võimudelt oma erilised privileegid ja õigused. Nende seisuslik-territoriaalsete õiguste valged laigud täidetakse üle kogu Baltikumi kehtivate üldiste määrustega, millised on üle võetud, peamiselt rooma, saksa ja kanoonilisest õigusest, kuid esimese otsustava ülekaaluga. Baltikumi seadustekogu suur maht on tingitud mitte ainult normide suurest arvust, vaid ka selle tõttu, et paljud selle artiklid kujutavad endast selliseid üldisi määratlusi (näiteks, juriidilisest tehingust, tingimused jne.), millised sobiksid enam õpikusse kui kehtivasse koodeksisse ((Sama asi kordus 100 a. hiljem, kaasaegse EV algusaastatel, kus seadused olid sama moodi vormistatud. Alguses mõisted jne. KL)). Selles suhtes Baltikumi koodeks ületas oma eeskuju Saksoonia tsiviilkoodeksi. Baltikumi koodeksi suurimaks väärtuseks o n l a d u s k e e l , t e r m i n i t e l i h t s u s j a s e l g e s õ n a s t u s .
B a l t i k u m i s e a d u s t e k o g u s ü s t e e m m e e n u t a b m õ n e v õ r r a 1 - 9 G. X ". !2. 0:. s ü s t e e m i . S i s s e j u h a t u s e j ä r e l , m i s s i s a l d a s m ä ä r u s e i d B a l t i k u m i k u b e r m a n g u d e s k e h t i v a t e s t E r a õ i g u s e n o r m i d e s t j n e . , j ä r g n e v a d n e l i raamatut, millised, jagunedes jagudesse, peatükkidesse ja osadesse, toovad ära:
1)perekondlikud õigused ja kohustused,
2)asjaõigus,
3)pärandamise õigus,
4)nõudeõigus.
Koodeksile on lisatud, tähestiku järjekorras, allikate ja aine loend. Baltikumi seaduste kogu õiguse õpetuses selgitatakse rooma õigusel põhinevat isikute jaotamist füüsilisteks ja juriidilisteks, arvates viimaste hulka päranduse. Asjaoludest, mis mõjutavad isiku juriidilisele seisundit, on asetatud esikohale seisus: seisuse esinevusest on tingitud õiguse erinevused, milliseid rakendatakse erinevate isikute eraõiguslike suhete puhul. Isikute õiguste piiramist, tema ühte või teise seisusse kuulumise järgi, sellegi poolest ei eksisteeri: kõigil ristiusku isikutel on võrdsed kodanikuõigused; aadlikud säilitasid vaid erandliku õiguse suguvõsalis-pärandamise liitudele ja fideikomissidele (vt). Mis puutub isiku soost sõltuvat juriidilist seisundit, siis on keskaegse saksa vaate kajastuseks arvamus, millise kohaselt kõik kaitsetud (wehrlosigkeit) isikud asuvad hoolekande all, olemas on ka täisealiste naiste hoolekanne mittesunduslik hoolekanne vallaliste üle ja seaduslik mehe poolne hoolekanne abielunaise suhtes. Meessoost isikul on eesõigused naiste ees ka pärandamise õiguses, näiteks, pärusmõisa suhtes ning maatükkide ja pärandi osas suhtes üldse. Teisest küljest, naistele on antud mõningad privileegid seaduse mittetundmise suhtes, aga samuti 5;;5O=>2C s e n a t u s k o n s u l d i ( V . 8 5 2 ) j ä r g i õ i g u s v a s t u v ä i t e e s i t a m i s e k s . M ä ä r u s t e s e a k o h t a , m i l l i s e d j a o t a v a d v a n u s t k u n i 7 a a s t a n i j a 7 k u n i 2 1 . a a s t a n i , o n a l a e a l i s t e l e a n t u d ä r a o l i j a t e õ i g u s e d , a g a n i m e l t õ i g u s t e t a a s t a m i s e s ( v t . V I , 9 2 3 ) . A l a e a l i s t e l e , nende teovõime suhtes, võrdsustatakse pillajad, kes on sellisteks kohtu poolt tunnistatud. Baltikumi seaduste kogu ei tunne välismaalastele tehtavaid piiranguid, kuid Kõigekõrgema seadlusega 14. märtsist 1887.a. kehtestati sellised piirangud kinnisvara soetamise suhtes Kuramaal ja Liivimal ja ka eeslinnades. Juriidiliste isikute seisund, kes valdavad varalist teovõimet üldiselt avaral määral, määratletakse kooskõlas rooma õiguse alustega. Iseärasus, võrreldes viimasega, kujutab endast, muide, laialt levinud juriidiliste isikute pärandamise õigust ning ei tunnistata riigikassa eelisolukorda, milline on antud kirikule ja heategevuslikele asutustele. Kogu määrused asjade suhtes, üldiselt, kordavad rooma õiguse aluseid, välistamata ka ideed peremeheta asjadest (res nullius) ja nende okupeerimist ((oma valdusse võtmist)), kui omandiõiguse tekkimise alust. Kogu peamise erinevuse moodustavad erinevuse tegemised erinevate kinnisvarade suhtes, mida rooma õiguses ei ole. Siia puutuvad, näiteks, määrused semstvo mõisa d , m i l l i s e d k o o s n e v a d n i i h ä r r a d e k u i t a l u p o e g a d e m a a d e s t , m i l l e s t v i i m a s e d p e a v a d o l e m a m õ i s n i k e p o o l t k o h u s t u s l i k u l t a n t u d t a l u p o e g a d e l e r e n d i l e ( v t . 2>B0, X I V , 8 8 2 ) . K õ i g e v ä h e m o n v õ e t u d r o o m a õ i g u s e s t ü l e a b i e l u s e a d u s e s s e j a a b i k a a s a d e v a s t a s t i k u s t e v a r a l i s t e k o h u s t u s t e s u h t e s , m i l l i s e d p õ h i n e v a d p e a a e g u e r a n d i t u l t s a k s a õ i g u s e l ( v t . !C?@C38 ) . H o o l d u s e j a h o o l e k a n d e s u h t e s o n s e a d u s t e k o g u s m ä ä r u s e d r o o m a õ i g u s e s t , k u i d m ä r k i m i s v ä ä r s e l t t ä i e n d a t u d j a o s a l t k a m u u d e t u d r o o t s i j a v e n e s e a d u s a n d l u s e n i n g kohalike määrustega. Seadustekogu erineb rooma õigusest peamiselt selles, et ta nõuab, vastavalt saksa vaatele, olulise spetsiaalsete (orbude) kohtute osaluse, millised on allutatud omakorda, tavalistele kohtutele. Baltikumi seadustekogu asjaõigus sisaldab rooma õiguse aluseid, mis on täiendatud ja muudetud saksa õiguse mõjutusel. Selle määrused omandamise suhtes ja quasi-possessio taastoota teooriat, mis valitses 1850.aastatel pandektliku õiguse teaduses, milline täitis rooma õiguse kanoonilise õiguse eeskirjadega. Puhtalt rooma konstruktsiooni omavad servituudid, aga maamaksudest (Reallasten) sisaldab kogu määrusi maamaksust või alalisest koormisest, mis vastavad emfitevitsetele suhtele. Rooma õigusel põhinevad tervikuna seadustekogu artiklid, mis puutuvad kuni võlaõiguseni selle sõna sisulises mõttes (Pfandrecht). Ära on toodud ka kõik rooma võlaõiguse puudused (hüpoteegi seadmise vallasvarale, vaikiv ja peamine hüpoteek), millised, muide, on kõrvaldatud 9. juuli 1889.a. seadusega. Kusjuures erinevad seaduslikud pantimise õigused on asendatud seadusliku kinnipidamise õigusega. Sellega seoses on seadusandluses saksa linnavälise valduse instituut (Pfandbesitz, vt XII., 318).
Puhtalt saksa instituudiks on väljaostmise õigus (Näherrecht), mis asub seoses vana-saksa ideega, millise järgi kinnisvara võõrandamine, teatud isikutest mööda minnes, oli amoraalne. Omandit puudutavad määrused kujutavad endast segu rooma määrustest ja saksa alustest. Viimaste mõju väljendus eelkõige omandi mõistes eneses, millise all mõeldakse erinevaid instituute, millised puutuvad pigem õigustesse võõraste asjade suhtes, kuid mis on omandi sarnased, nende avara kasutusvõimaluse tõttu. Seadustekogus jaotatud omand, või otsene omand (dominium directum) ja selle kasutamise õigusteks (dominium utile); viimase näideteks on pastorite maade kasutamine (vt. 84<K, V I , 2 3 5 ) , p ä r a n d a t a v r e n t i m i n e , p ä r a n d a t a v l i n n a l ä h e d a s e o m a n d i v a l d a m i n e . S a k s a m a a a l l i k a t e s t t u l e n e b o m a n d i k i n n i s v a r a k s m u u t m i s e a v a l i k k u s , m i l l i n e v ä l j e n d u b a k t i ( a v a l i k u s a k t i s ) k i n n i s v a r a r e g i s t r i s s e k a n d m i s e s a v a l i k u v õ i m u o s a l u s e l . V a l l a s v a r a puudutavates määrustes väljendus saksa mõju vindikatsiooni ((omandihagi, asjaõiguslik hagi)) (VI, 412-413) piiramises heauskliku soetaja kasuks. Baltikumi seadustekogu kolmas raamat väljendab endas Baltikumis kehtivate allikate mitmekesisust. Kooskõlas rooma õigusega, eristatakse universaalset ja surnu järglaste suhtes singulaarset järjepidevust. Pärijaks nimetatakse vaid isikut, kellel on õigus surnu varalistele suhete tervele kogumile, millist vaadeldakse enne pärijale üleminekut kui juriidilist isikut (hereditas jacens). Peale kaht rooma pärandi avanemise alust testamenti ja seadust tunneb Baltikum veel kolmandat - saksa - nimelt pärandamise lepingut. Testamendi vabadus Liivi- ja Eestimaal on piiratud vastavalt pärandatava ja heausklikult soetatud vara erinevusega, aga Kuramaal vaid sünnipärasuse suhtes (st. mis tulenevad agnaatilistest tõusvatest sugulastest) aadlimõisasse, kusjuures kohustuslik osa (rooma õiguse mõttes) on olemas vaid Kuramaal. Mis aga puudutab seaduse järgsesse pärandamisse, siis selle juurde, nagu ka saksa õiguses, kutsutakse abikaasad koos veresugulastega. Kui neid ei ole siis teatud korporatsioonid ja asutused ning lõpuks riigikassa. Abikaasade suhtes omab tähendust see, kas järgi jäi lesk või teda ei jäänud, kas abielu oli lastega või lastetu (vt. 4>20, V , 6 7 1 ) . P ä r a n d a m i s e l s u g u l a s t e l e o m a b t ä h t s u s t p ä r a n d a t a v a v a r a l o o m u l i k u d j a j u r i i d i l i s e d i s e ä r a s u s e d , e r a l d i a s u v a t e s u g u l a s t e e r i n e v u s k o h a p e a l e l a v a t e g a j a p ä r i j a t e s o o e r i n e v u s . S u g u l u s e a r v e s t a m i s e l p a i s t a v a d s i l m a n i i r o o m a , s a k s a k u i k a k a n oonilise õiguse alged.
Kohustuste osa on Baltikumi seadustekogu enam läbitöötatud lõik. Selles see on paigutatud õpikutes kasutatava süsteemi järgi: Alguses tuleb nn. kohustava õiguse üldosa, millele järgnevad spetsiaalsed ja ülejäänud kohustuste liigid. Selles jaos, eriti selle üldosas, on kuni peensusteni korratud uus rooma õigus, kusjuures teoorias vaidlusalused küsimused on seadusandja poolt lahendatud. Selle juures, siiski, Baltikumi kohustuslik õigus mitte ainult ei sisalda mõningaid iseärasusi, mis põhinevad kohalikel tavadel, vaid arendab tsiviilõigust edasi instituutides, milliseid sellisel kujul rooma õiguses ei ole ja on töötatud välja praktilise elu nõuete, doktriini ja praktikaga, peamiselt saksa, rootsi, vene seadusandluse kui ka kohalike tavade alusel. Sellised on näiteks, dokumendid esitaja nimel, müük avalikul oksjonil, väljaandmise leping, eluaegse rendi leping, kindlustamine, loterii jne. Baltikumis 1889.a. keiser Aleksander II Kohtu Põhikirjade sisseviimisel oleks pidanud tsiviilkohtumenetluse põhikiri olema Baltikumi kubermangudes viidud kooskõlla materiaalse õigusega. See viis ühest küljest tsiviilkohtumenetluse põhikirja muutmisele ja täiendamisele, kuid teisest küljest terve rea Venemaa sisekubermangudes tundmatute tsiviilprotsessi instituutide loomiseni. Neist peamine esimese kategooria muudatustest seisneb hagide esitamise õigusvõime piiramises ja isikute arvu suurendamises, kellel ei ole täielikku õigusvõimet (naine, kes on mehe hoolduse all, pillajad), tunnistajate tunnistuste jõu laiendamises, taandamiste arvu suurendamises (XXII, 384), kohtusse hagi esitamise aegumistähtaja eeskirjade leevendamises. Eriti palju muudeti tsiviilkohtumenetluse põhikirja määrusi vallas ja kinnisvarale pööratud väljanõudmistes, kusjuures seaduseandjal tuli arvestada mitte ainult kohaliku materiaalõiguse iseärasustega, vaid ka Baltikumis eksisteeriva hüpoteegi süsteemiga. Rahukohtute kompetents on ühest küljest piiratud isiklike solvumiste ja solvamiste hagide väljajätmistega, kuna kohalik õigus ei luba kriminaaljuurdlust asendada tsiviilhagiga autuse küsimuses ja teisest küljest laiendatud, andes talle lahendada hagide tagamised (XXI, 496) igasuguses summas enne nende esitamist ja vaadata läbi hagisid vallasvara suhtes. Selliste hagide olemus seisneb selles, et isik, kes kavatseb tõestada õigust vallasvarale ja soovib seda esialgu vaadelda, võib nii omanikult, aga ka igasuguselt asja valdajalt nõuda, et ta seda talle näitaks. Hagejana võib esineda igaüks, kes esitades mingi, kuigi mittetäieliku, temale asj a e s i t a m i s e s e a d u s l i k u h u v i k o h t a . I n s t i t u u t i d e h u l k a , m i l l i s e i d V e n e m a a s i s e k u b e r m a n g u d e s t s i v i i l p r o t s e s s i s e i t u n t a , k u u l u v a d , e d a s i , p r o v o k a t s i o o n ( v t ) j a m õ n e d s p e t s i a a l s e d m e n e t l u s e d ( V t . E@0=8B5;L=>5 AC4>?@>872>4AB2>, X X I I , 5 1 3 ) .
K i r j a n d u s . P e a l e F . G . B u n g e ( I V , 9 2 9 ) , O s v a l d S c h m i d t , R e c h t s g e s c h i c h t e L i v - , E s t - u n d C u r l a n d s ( .@L52L, 1 8 9 4 ) ; C . E r d m a n , S y s t e m d e s P r i v a t r e c h t s d e r O s t s e e - p r o v i n z e n L i v - , E s t - u n d C u r l a n d ( 830, 1 8 8 9 8 A;. ) ; 0AA>, « 17>@L AB759A:03> 3@0640=A:03> ?@020» * .@L52L, 1 8 9 6 ) ; >@=L, « 0<5B:0 ?> 3@0640=A:><C ?@02C . C15@=89» ( .@848G5A:0O 5B>?8AL» , 1 8 9 0 , ! 5 8 6 ) ; "NB@N<>2L, « @0640=A:>5 AC4>?@>872>4AB2> 2 . @05» ( « .@848G5A:89 5AB=8:L» , 1 8 9 0 . , j n e .
-! 4 3 . 1 8 9 8 1 1 7 - 1 2 4 .
* * *
O s w a l d K a r l A l e x a n d e r S c h m i d t ( H Y PERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/19._jaanuar" \o "19. jaanuar" 19. jaanuar HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1823" \o "1823" 1823, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare" \o "Kuressaare" Kuressaare HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/29._juuli" \o "29. juuli" 29. juuli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1890" \o "1890" 1890, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu" \o "Tartu" Tartu) oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Baltisakslased" \o "Baltisakslased" baltisaksa õigusteadlane.
Vaimuliku poeg. Õppis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikool" \o "Tartu Ülikool" Tartu Ülikoolis 18421846, töötas sealsamas kohaliku õiguse eradotsendina 18601866 ja professorina 18661890.
***
Friedrich Georg von Bunge
Allikas: Vikipeedia
Mine: HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Georg_von_Bunge" \l "column-one" navigeerimiskast, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Georg_von_Bunge" \l "searchInput" otsi
HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:FriedrichGeorgvonBunge.jpg" INCLUDEPICTURE "http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f5/FriedrichGeorgvonBunge.jpg/180px-FriedrichGeorgvonBunge.jpg" \* MERGEFORMATINET
HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:FriedrichGeorgvonBunge.jpg" \o "Suurenda" INCLUDEPICTURE "http://et.wikipedia.org/skins-1.5/common/images/magnify-clip.png" \* MERGEFORMATINET
Friedrich Georg von Bunge
Friedrich Georg von Bunge ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/13._m%C3%A4rts" \o "13. märts" 13. märts ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Juliuse_kalender" \o "Juliuse kalender" vana kalendri järgi 1. märts) HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1802" \o "1802" 1802 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kiiev" \o "Kiiev" Kiiev HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/9._aprill" \o "9. aprill" 9. aprill HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1897" \o "1897" 1897 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Wiesbaden" \o "Wiesbaden" Wiesbaden) oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Baltisakslased" \o "Baltisakslased" baltisaksa HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=%C3%95igusteadlane&action=edit&redlink=1" \o "Õigusteadlane (pole veel kirjutatud)" õigusteadlane, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Ajaloolane" \o "Ajaloolane" ajaloolane ning publitsist.
Bunge oli oluline baltisaksa HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/19._sajand" \o "19. sajand" 19. sajandi ajaloolane. Ta publitseeris trükis suure hulga seni avaldamata allikaid ja avaldas publikatsioonisarju, mille kaudu teisedki ajaloolased (näiteks HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Schirren" \o "Carl Schirren" Carl Schirren ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karl_Heinrich_von_Busse&action=edit&redlink=1" \o "Karl Heinrich von Busse (pole veel kirjutatud)" Karl Heinrich von Busse) said oma töid ja allikpublikatsioone avaldada.
Ta sündis Kiievis apteekri pojana, kuid pärast isa surma (märtsis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1814" \o "1814" 1814) tõi ema ta HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu" \o "Tartu" Tartusse ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1815" \o "1815" 1815). Alates HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1819" \o "1819" 1819 õppis ta HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%BClikool" \o "Tartu ülikool" Tartu ülikoolis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95igusteadus" \o "Õigusteadus" õigusteadust. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1823" \o "1823" 1823 habiliteerus ta seal HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eradotsent&action=edit&redlink=1" \o "Eradotsent (pole veel kirjutatud)" eradotsendina. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1826" \o "1826" 1826 sai HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Heidelberg" \o "Heidelberg" Heidelbergis juuradoktoriks ning HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1831" \o "1831" 1831 Tartu Ülikooli provintsiaalõiguse erakorraliseks ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1832" \o "1832" 1832 korraliseks professoriks. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1842" \o "1842" 1842 sai ta HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinn" \o "Tallinn" Tallinna HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/B%C3%BCrgermeister" \o "Bürgermeister" bürgermeistriks ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=S%C3%BCndik&action=edit&redlink=1" \o "Sündik (pole veel kirjutatud)" sündikuks. HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1844" \o "1844" 1844 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1858" \o "1858" 1858 oli ta Tallinna HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raeh%C3%A4rra&action=edit&redlink=1" \o "Raehärra (pole veel kirjutatud)" raehärra ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_linnakonsistoorium&action=edit&redlink=1" \o "Tallinna linnakonsistoorium (pole veel kirjutatud)" linnakonsistooriumi president, HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1856" \o "1856" 1856 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1864" \o "1864" 1864 töötas Imperaatori isikliku kantselei II osakonnas provintsiaalõiguse kodifitseerimise alal. Ta oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Riia" \o "Riia" Riia ja Tallinna HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aukodanik&action=edit&redlink=1" \o "Aukodanik (pole veel kirjutatud)" aukodanik ning Tartu Ülikooli auliige. Jäänud pimedaks, lõpetas ta teadustegevuse ja elas aastast HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1865" \o "1865" 1865 Saksamaal.
Ta oli Balti provintsiaalseadustiku kolmanda jao ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Balti_Eraseadus" \o "Balti Eraseadus" Balti Eraseaduse) koostaja. See hakkas kehtima 1865. aastal ning vähemalt nimeliselt kehtis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti" \o "Läti" Lätis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1937" \o "1937" 1937. ja HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti" \o "Eesti" Eestis HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1945" \o "1945" 1945. aastani.
Von Bunge abiellus Tartus 11/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/23._detsember" \o "23. detsember" 23. detsembril HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1825" \o "1825" 1825 apteekri tütre HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Wilhelmine_von_Bunge" \o "Wilhelmine von Bunge" Wilhelmine Wegeneriga ( HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1804" \o "1804" 1804 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/1876" \o "1876" 1876). Neil oli kolm poega ja neli tütart.
Oma teenete eest Balti Eraseaduse kodifitseerimisel immatrikuleeriti Friedrich Georg von Bunge 15/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/27._m%C3%A4rts" \o "27. märts" 27. märtsil 1865 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Eestimaa_r%C3%BC%C3%BCtelkond" \o "Eestimaa rüütelkond" Eestimaa ja 14/ HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/26._juuni" \o "26. juuni" 26. juunil 1865 HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Kuramaa_r%C3%BC%C3%BCtelkond" \o "Kuramaa rüütelkond" Kuramaa rüütelkonda.
Von Bunge oli HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95petatud_Eesti_Selts" \o "Õpetatud Eesti Selts" Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige.
Tema vend HYPERLINK "http://et.wikipedia.org/wiki/Alexander_Georg_von_Bunge" \o "Alexander Georg von Bunge" Alexander Georg von Bunge oli silmapaistev botaanik.
Baronett (ingl.)päritav alamaadlitiitel, toodud sisse kuningas James I ajal 1611.a., et teostada koloneerimist Iirimaal aga ka, et täita riigikassat, esialgu müüdi raha (1000 naela) eest, asub kõrgaadli astmestikus 5. kohal.Barrister (ingl.) kõrgema järgu advokaat Inglismaal. B-l on õigus esineda kõrgeimas kohtutes; ta ei tegele klientidega, kohtuasjad valmistab talle ette solicitor (madalama järgu advokaat). B de hulgast nimetatakse kõrgemaid kohtunikkeBehaviour elusolendite käitumise uurimise psühholoogiline suund.BeilifomBellum omnimum contra omnes kõigi sõda kõigi vastu.
Benifiits (ld. benificium heategu) 1)varasel keskajal feodaali poolt teenete (peamiselt sõjateenistuse) eest vasallile ilma pärandamisõiguseta annetatud maatükk, enamasti koos õigusega võtta maksu talupoegadelt; B- muutusid hiljem feoodideks;2) kindlate tuludega seotud ametikoht rooma-kat kirikus.Bernsteinlus E. Bernsteini (1850-1932) väljatöötatud saksa sots. dem. konseptsioon, mis on pandud demokraatliku sotsialismi kontseptsiooni aluseks. Möödunud sajandi 90.a. lõpus püüdis Bernstein täiendada marksismi võtmepositsioone. Sellepärast läks SD praktika saksamaal lahku Marxi teooriast. Seoses sellega ta loobus materialistliku dialektika revolutsioonilisest tõlgendamisest, võttes kasutusele fabianluse, neokantismi, prhudonismi üksikuid elemente.
Bill of attainder Birma 1948 Põhiseadus Rahaliseks eelnõuks tunnistatakse eelnõu, milline sisaldab vaid määruseid, millised puutuvad kõikidesse või neist mingisse järgnevatest küsimustest, aga nimelt: mingite maksude sissetoomist või tühistamist, nende maksmisest vabastamist, nende muutmist või reguleerimist; Liidu tulude arvelt võlgade maksmise kulude katmist või mingitel teistel rahanduslikel eesmärkidel, aga samuti mingite seliste kulude muutmist või tühistamist; varustamist, assigneerimist; Riigi finantsaruannete vastuvõtmist , säilitamist, avaldamist või revideerimist; mingi riigilaenu väljalaskmist või garanteerimist ning nendelt maksete tegemine; küsimustesse, mis seotud mingil moel ülalpool toodud küsimustega või ühega neist.
2)Selles määratluses on väljend maksud, Liidu tulud ja laen ei haara vastavalt makse, rahalisi vahendeid või laene, mis võetud ja antud välja kohalikel eesmärkidel kohalike võimude või organite poolt.((Birma 1947.a.Konstitutsioon §106.1)).
Birma omab sama tähendust, mis 1935.a. Birma valitsemise Aktis;
Olemasolev seadus tähendab igasugust seadust, seadlust, käsku, kohaliku võimu kohustuslikud määrused, eeskiri või korraldus, mis vastu võetud või välja antud enne käesoleva Konstitutsiooni kehtima hakkamist mingi saduandliku organi, võimu või isiku poolt mingil territooriumil, mis võetud Birma Liitu, kui seadusandlik organ, võim, või isik on varustatud sellise seaduse, seadluse, käsu, määruse, eeskirja või korralduse väljaandmise volitustega;
Sobva (Saohpa, Sawphya) tähendab mingi vaidluse puhul isikut, kes on tunnistatud sellisena Presidendi poolt, kooskõlas rakendatavate päritavuse reeglitega;
Koostisosa (Unit) tähendab:
(a)mingit Riiki (State), mis moodustab Birma Liidu koostisosa;
(b)kõiki Birma Liidu territooriume, mis ei kuulu mingi Riigi koosseisu.
2)VI, VII, X, XI ja XII peatükis ja kolmandas ja neljandas Lisas tähendab Riik, erandiks juhtumid, kui see omab sellele vasturääkivat mõtet, Shani riiki, Kachini riiki, Kayah riiki või mingit uut Riiki, milline võib olla moodustatud IX Peatüki VI Osa alusel. (1948.a.Birma konst §222.1). Black and Tans inglise sõjaväeüksused.Boloni parteikool
Prantsusmaal1910.a. Edasi grupi parteikool Prantsusmaal, leninismiga võitlemiseks
Vt. Pokrovski.Bona fide (ld. heas usus), puhtsüdamlikus veendumuses, et teatud toiming v. seisukord on õige ja aus.Breve (ld., lühike), paavsti lühike ametlik kiri (Paraguai K 1940 §51. 8.punkt).British Commonwealth of Nations Briti rahvasteliit.
Bundesraat veitsis, täidesaatva võimu orgBundesrat Liidumaade koda Saksamaal, osariikide valitsuse esindajate koguBundestaat Austrias, osariikide maapäevade esindajate koguBundestag Saadikutekoda SaksamaalBunt (saks. Bund ühendus, liit, )- kriminaal-õiguslik termin, mis üldiselt tähendab võimule või eksisteerivale valitsemisele vägivaldset kallaletungi.Bustamante koodeks rahv. eraõiguse koodeks, mille koostas Kuuba prof A.S. de Bustamante (1865-1951) B. k. võeti vastu VI Pan-ameerika konverentsil Havannas 1928.a. kehtib 15 Kesk-ja L-Am. Riigis. Sisaldab rahvusv. Kriminaal- ja tsiviilprotsessi, tsiviil-, kaubandus-, abielu-, ja perekonnaõiguse norme.Buidoo (jaap., sõduri tee), keskaegne jaapani samuraide moraalikoodeks; peegeldab konfutsianismi, zen-budismi ja intoismi mõjusid. Põhiprintsiibid: ustavus senjöörile, kohusetäitmine, enesevalitsus, surmapõlgus, austus vaenlase vastu, enesetapp (harakiri) au häbistamise puhul, sõdimise tunnistamise ainsaks samuraile vääriliseks tegevuseks.
Bürokraatia ametnike võim.Bürokraatia (pr. bureau ja kr. kratos kantselei võim)(T:9,lk.293 294)Bürokraatia 1889 (T: 4, lk. 265) büroo võim. Bürokraatia kutseliste ametnike võim, kes asuvad üksteise suhtes alluvuslikus vahekorras. B- süsteemile vastandatakse: - kollegiaalsus, mis välistab liikmete alluvuslikkuse samale kolleegiumile. - juhtimine valitavate ametiisikute kaudu, kes ei kuulu sisuliselt kutseliste ametnike hulka. - auametnike süsteemis, kus nad seisavad üksteisest sõltumatus alluvuslikus vahekorras ja ei oma kutselist iseloomu. Tüüpiliseks näiteks bürokraatiast on: Ministeeriumite süsteem. (Kaasaegne B. on Napoleoni loodud). Bürokraatliust süsteemist üleüldse, tuleks eristada bürokraatiat sõna poliitilises mõttes. Bürokraatia all me mõistame kutseliste ametnike klassi võimu. Bürokraatia on üks oligarhia liik, mis Aristotelese järgi kuulub väärastunud riigivõimu vormi. Bürokraatia ennastrahuldav ametnike võim, mitte kogu riigi, vaid valitseva klassi huvides. Bürokraatia on rahvast eemaldunud ja ühtmoodi võõras kõigile klassidele: aadlikele, sest nad ei kaitse nende ajaloolisi privileege; tootjate klassi, sest nad ei tunne tsiviilkäibe vajadusi ja ei muretse tööstuse ja kaubanduse huvide eest; alamatele klassidele, sest nad suhtuvad vaenulikult sotsiaalsetesse reformidesse. Bürokraatia negatiivseid omadusi põhjendatakse, nimelt, ta on ennastrahuldava iseloomuga nii klassina, kui organisatsioonina kui ka eesmärgi poolest. Siit tulebki B. oma kasti suletus. Bürokraatia ei ole otseselt seotud ühegi valitsemisvormiga. Nii monarhia kui parlamentlik vabariik loob ja toidab bürokraatiat. Ainus vahend bürokraatia vastu riigiorganite juurde ühiskondliku elemendi võtmine, laialdane omavalitsuse arendus ja üldse liiduline ülesehitus.Bürokraatia ...teatud juhtimisvaldkonna ametkondlik alluvus ühele ametnikule, kes ajab asju omal vastutusel (Vastand kollektiivne süsteem).Canones kaanonid, Fr. C. Von Savigny poolt õiguse kohta info samiseks formuleeritud küsimused (küsimuste kvaliteete on viis: keelelised, loogilised, süstemaatilised, ajaloolised ja funktsionaalsed e. Teleoloogilised) Viimased püüavad leida vastust õigusnormi algupärasele eesmärgile.Casus belli ettekääne sõja alustamiseks, harilikult mitte sõja tegelik põhjus.Casus foederis liidulepingus ettenähtud juhtum, mille esinemisel lepingulised kohustused jõusse astuvad.Causa p õ h j u s , a l u s v a s t u v a i d l e m i s e k s . C a u s a c r e d e n d i v a l m i s o l e k v õ t t a e n e s e p e a l e m i n g i k o h u s t u s t e i s e p o o l e s a m a s u g u s e t e g e v u s e k o r r a l . e c h y B ö ö m i m a a t s e h h i k e e l n e n i m i . C e r t i o r a r i k o h t u k ä s k , m i s a n t a k s e v ä l j a k õ r g e m a i n s t a n t s i k o h t u p o o l t , k o h t u j ä r e lvalve korras alama astme kohtult selle menetlusest asja väljanõudmine.CertiorariCessio leping, mille alusel suurendatakse riigi territoorium teise arvelCeylon Indenpence Act 1947. Chairman komitee esimees.Chelmza- Culmsee e. Kulmsee, linn Loode-Poolas, mis oli asutatud 1251.a. Kuulus 1772-19 Preisile.ChevalierPr., rüütel, keskajal Prantsusmaal aadlitiitel üldse, nüüd aadliklassi nim. c. d“honneur aukavaler.Chief judge vanemkohtunik.Chief justice Peakohtunik.Chojnice saks.Kon i t z , l i n n a P o o l a k o r i d o r i s , P o m o r z e v o j e v o o d k o n n a s . K u u l u s 1 7 7 2 - 1 9 2 0 P r e i s i l e . C h o m a g e p r . , ( ao m a a z) t ö ö s e i s a k , s t r e i k , t ö ö t a o l e k . C h o m u t o v S k s . , K o m o t a u , l i n n a B ö ö m i m a a l o o d e o s a s , E r z g e b i r g e j a l a l . C i e s z y n ( s k s . T e s c h e n ) , l i n n a P o o l a s . K r a k o v i s t e d e l as., Pooal-Tehhoslovakkia piiril, Olsa jõe ääres.Cinq Codes(pr.)Viis seadustikku, Napoleon I ajal Prantsusmaal välja antud järgmise viie seadustiku kogunimetus: 1) 1804.a. Code civil (Tsiviilprotsessi seadustik), 2)1806.a. Code de procedure civile (Tsiviilprotsessi seadustik), 3)1807.a. Code de commersce (Kaubandusseadustik), 4) Code d“instruction criminelle (Kriminaalprotsessi seadustik), 5)1810.a. Code penal (Kriminaalseadustik).Cisleithania(lad), Austria ladinakeelne nimetus Austria-Ungari monarhias. Tuletatud Doonau harujõe Leitha nimest, mis moodustas umbkaudse poiiri Ungari ja Austria maa-alade vahel.Clarendon PressKa Oxford University Press, Oxfordi ülikooli trükikoda ühes kirjastusega.Clarendon“i otsusede. Clarendon“i konstitutsioon. Inglise kun. Henry II poolt riigivõimu kindlustamiseks võitluses kat. Kirikuga a. 1164 seisustepäeval Clarenton“i lossis Inglismaaöl antud määrused, mis suurendasid kuninga kontrollivat võimu kirikupoliitika alal (piiskopide valimisel, kiriku kohtuõiguses ja läbikäimisel paavstiga).Claris verbis ühemõtteliselt; selgete väljenditega.Clausula rebus sic stantibus mõnede teooriate järgi klausel rahvusvahelistes lepingutes, mille kohaselt lepe kehtib seni, kuni püsivad selle lepingu eelduseks olnud asjaolud.ClearinghouseArvekoja ing.k. nim.Code civilpr. Jur. , Prantsuse tsiviilkoodeks, koostatud kuulsate õigusteadlaste Fr. D. Tronchet“ , F. Bigot de Pre“ameneu, J. E. M. Portalis“ja J. de Maleville“ kaastegevusel. Seadusena avaldatud 21.III 1804.a. Esimese ja teise keiserriigi ajal oli ta ametlikuks nimetuseks Code Napoléon. Sellega taheti väljendada austust ja tunnustust teeneile, mis olid Napoleon I-l selle seadustiku väljatöötamisel ning maksmapanekul. Püsib eraõiguse koodeksina tänaseni Prantsusmaal, olles küll mitmeti muudetud ja täiendatud. Üldse sisaldab 2281 paragrahvi, mis jagunevad 3 raamatusse ja üldossa. Tema koostamist mõjutasid tunduvalt Suure revolutsiooni aated. Nii kuulutas C.c. kõik prantslased seaduse ees üheõiguslikeks, kaotas feodaalaja takistused asjaõigusest, andis lepingute sõlmimiseks ja üldse tervele kodanikule käibele suure vabaduse, vabastas perekondliku ühenduse kiriklikust dogmast. Seadustiku kel on eeskujulikult täpne ja selge, paragrahvid lühikesed. C.c. on tunduvalt mõjustanud kogu Euroopa XIX s. eraõiguslikku seadusandlust. Võidukad Napoleoni sõjad soodustasid tema omaksvõtmist Itaalias, Belgias, Hollandis, Poolas ja mitmes Saksa osariigis. Kuigi Napoleoni langedes ta mõnel maal kaotas maksvuse, püsis ta siiski üksikuis Saksa osariiges, eriti Reini äärseil mail ja Baadenis kuni 1900.a a-ni., mil hakkas maksma kogu Saksa riigi nn. Bürgerliches Gesetzbuch. C. c. oli maksvusel ka mujal, näit üksikuis veitsi kantoneis, veneaegsel Poolamaal. Praegused Hollandi, Belgia ja Itaalia tsiviilseadustikud on koostatud C. c. alusel.
EE. II 1933. lk. 62-63 T.G (Grünthal, T. riigikohtunik.)Cogito, ergo sumLad., ma mõtlen, järelikult ma olen R. Descartes ja kogu uue filosoofia põhilause.Colere officii volituste piiridest üle astuma.Comitas gentium rahvusvaheline viisakus.Commonwealth - ingl.- vastab lad. res publica“le Commune bonum ühiskonna heaolu; üldine heaolu.Compiégne Oise“i departemangu pealinn Prantsusmaal, 1 km allpool harujõe Aisne“i suubumist Oise“i jõkke, samanimelise metsa veerul..Compiégne relvaderahu 11 XI 1918.a. C metsas sõlmitud Saksamaa ja liitlaste vahel, milles kokkuvarisev Saksamaa nõustus Versailles“ rahulepingut ettemääravate väga raskete tingimustega.Concensus omnium kõigi nõusolek; üleüldine tunnustus.Conditio sine que non vältimatu tingimus.Conseil général pr. Departemangu esinduskogu Prantsusmaal. Valitakse 6-ks a-ks, kuid iga 3 a. järel uuendatakse pool koosseisu. Võidakse saata laiali vabariigi presidendi dekreediga. Valimised on üldised. Aktiivne valimisõigus on täiesealistel, passiivne 25. a. Iga kantoni kohta tuleb 1 nõunik.Constituzione ItalianaConstitutio lad. Korraldus, määrus Constitution Konstitutsioon pr.k.Constitutiones LivoniaePoola Stepan Bathory poolt 4. XII 1582.a. Liivimaale antud halduskorra põhimäärused. Maavalitsemise etteotsa jäi endiselt administraator, kelle võimkonnast eraldati rahandus, mis anti erilise kõrgema ametniku, nn. quaestor provincialise kätte. Administeatiiv- ja kohtuvõimy teostamiseks jaotati kogu Liivimaa kolme presidiaatkonda Võnnu, Pärnu ja Tartu, mida juhtisid vastavad ringkonnapresidendid. Presidiaatkonand jaotati staarostkondadeks. Nende eesosas seisavad staarostid, samuti linnade ja losside komandandid allusid vastavale ringkonnapresidendile. Igas presidiaatkonnas oli oma maakohus, mille liikmeteks olid maakohtunik ja kuus kaasistnikku, keda valis kuningas aadli esitatud kandidaatidest. Järgmisteks kohtuastmeks oli kohtumaapäev, mis tuli kokku Võnnus administraatori eesistumisel ja piiskopi osavõtul. Maa üldhuvilisi küsimusi pidi arutama lihtmaapäevadel, mis tuli kokku kuninga heaksarvamisel. Talupoegade suhtes jättis kuningas endale õiguse algatada nende olundi parandamise küsimust. Consules electi aukonsulid.Consules missi ametikonsulid.Contra pacem rahu vastu.Contrat sotcial ühiskondlik leping.Copia vera õige koopia.Corregidores - hisp. juhtija. Põhiliselt kohtulike, aga ka linnades ja provintsides administratiivseid funktsioone täitvad ametnikud.Corteste kahekojalis parlamendi Senati 208 liiget ja
Saadikute Kongressi 350 liiget valitakse otsestel üldvalimistel 4 aastaks.(1978.a.Konstititsioon).Country council-krahvkonna nõukogu, koosneb valitud liikmetest nõunikest (councillor) ja alderman“idest, viimased moodustavad ¼ nõukogu koosseisust ja neid valib nõukogu. Nõunike ja aldermannide ametid on auametid.Courts of probate kontrollikohus.Crnagoriamustad mäed Montenegro serbiakeelne nimetus.Cross-examinationIngl. Jur. Ristküsitelu, tunnistajate küsitlemine vastaspoolelet inglise tsviil. Ja kriminaalprotsessis. Inglise juurdlus algab hageja seletustega, mida ta nõuab ja millega ta oma hagi tõendab, või süüdistaja seletustega, milles ta kohtualust süüdistab ja millega ta seda tahab tõendada. Sellele järgneb vastavalt kas hageja või süüdistaja tunnistajate küsitlemine kohtu ees hageja või süüdistaja enese poolt. Järgnevalt annab kohus vastaspoolele võimaluse samadele tunnistajatele omalt poolt küsimusi esitada, et neilt saada öeldisi enese kasuks. Viimane küsitlemine ongi ristküsitelu. Küsitlemisele vastaspoolelet järgneb samade tunnistajate teistkordne küsitlemine hagejalt või süüdistajalt, s.o. neilt, kes esitasid need tunnistajad. Seda küsitlemist nimetatakse re-examination“iks.CzerskLinn Poolas, Pomorze vojevoodkonnas. Czerskis olid sõjavangilaagris maailmasõjas Saaremaa operatsiooni ajal vangi langenud 1. Eesti polgu sõdurid ja ohvitserid, viimased osaliselt kuni 1917.a. dets., mille järel nad koondati Stralsundi ohvitseride koonduslaagrisse ning sealt Krefeldi vangilaagrisse.Cui prodest? kellele on see kasulik?Cuius regio, eius religioLad., kelle valitsus, selle usk . Augsburgi usurahu.Curia Regis Kuninglik KuuriaDai Nippone. Dai Nihon, Suur päiksetõusu maa Jaapani ametlik nimetus (1933.a.)Dail Eireann Iirimaa saadikutekoda.Dalmazia italiana1920.a. Rapallo lepingu põhjal Itaaliale Aadria mere Idarannikul kuuluv Zara linn ühe ümbrusega, Lagosta ja Pelagosa saared ning u. 10 väiksemat saart. DanehofTaani keskaegne riigipäev, mis kujunes välja kuningate ja nende saatjaskondade koosolekutest. 1282.a.-st peale tuli ta kokku harilikult Nyborgis. Uniooniaegadel (Taani ajalugu) asendus Danehof riiginõukogu ja härradepäevaga.DannebrogDanebrog, Taani riigi- ja rahvuslipp, valge rist punasel põhjal. Saaga järgi kukkus ta taeast Taani sõjalaagrisse Tallinna all 1218.a., põhjustades taanlaste võitu eestlaste üle.DardanellidVanaaja Hellespontos. Egeuse ja Marmara mere vaheline väin, nime saanud Dardanose linna järgi, 65 km pikk, keskmiselt 5-6 km lai, kitsamas kohas vaid 1,3 km lai, tähtis liiklemistee. Dardanellidel oli suur tähtsus juba vanal ajal. Siitkaudu tõi Xerxes oma väed laevadest sillal Euroopasse. 1356.a. ilmusid türklased üle Dardanellide Balkani poolsaarele. Hiljemini ehitasid nad Dardanellide kaitseks kindlused. Türgimaa ja suurriikide vahel 1841.a. sõlmitud lepinguga keelati võõrriikide laevadele Türgi valitsuse loata Dardanelle läbida. Maailmasõjas püüdsid liitlased 1915.a. väina Euroopa-poolset randa Galilipoli poolsaart vallutada. Operatsioon kestis 19.II 1915 9. I 1916.a. ja lõppes liitlaste suurte kaotustega ilma tagajärgedeta. Rahvusvaheline õigus. Dardanellide (samuti ka Bosborose) õiguslik seisund on määratud Lausanne“i lepinguga 1923.a., mille põhjal kõikide rahvuste kaubalaevadele on kindlustatud maksu ja järelvalve vaba läbipääs nii rahu kui sõja ajal, kuid viimase puhul ainult erapooletuile ja kontrabandivabadele laevadele. Sõjalaevade läbipääs on samuti vaba, kuid tingimusel, et ühegi riigi läbisaadetud laevade hulk ei tohi ületada suuruselt Musta mere tugivaima riigi praegu Nõukogude Venemaa laevastiku suurust ja seda nii rahu kui ka sõja ajal. Ühenduse vabaduse kindlustamiseks on väinad demilitariseeritud ja eriline rahvusvaheline komisjon valvab Rahvasteliidu tagamisel lepüingu täitmise üle. EE II1933.Dawes“i kava Versailles rahulepingu poolt Saksamaale peale pandud reparatsioonikohustuste täitmise kava, mis koostati spetsiaalse asjatundjate komisjoni poolt kindral Ch. G. Dawesi juhatusel Pariisis nov 1923.a. aprillini 1924.a. See võeti Saksa riigipäeva poolt vastu 29. VIII 1924 j jõustus 30 VIII 1924.
D. k. määras kindlaks reparatsioonikohustused aastate kaupa, püüdes soodustada Saksamaa kokkulangeva riigimajanduse ülesehitamist ja taotles mingit keskteed Prantsuse ja Inglise-ameerika erinevate huvide vahel. Saksamaa pidi reparatsioonimaksud katma 3 allikast.
1)Saksa raudteed läksid erilise aktsiaühingu Deutsche Reichsbahngesellschafti käsutusse, mille nõukogu liikmed määrati liitlaste poolt ja koormati liitlasriikide kasuks obligatsioonidega 11 miljardi kuldmarga ulatuses. Viimased andsid 660 miljonit (5% ja 1% kustutust) aastas.
2)Saksa tööstus, mis koormati obligatsioonidega 5 miljardi kuldmarga eest samadel tingimustel, andis 300 miljonit aastas.
3)Kaudsete maksude tuludest pidi teatav osa minema reparatsioonideks. Normaalne aastamaksu summa määrati 2,5 miljardi kuldmarga peale kindlaks ja pidi esmakordselt täies ulatuses tasutama alles 1. IX 1928.a. Kuni selle tähtajani olid tasumäärad väiksemad (1-1,75 miljardit aastas). Reparatsioonikohustiste üldsumma lõplik suurus jäi fikseerimata ja Dawes kava pandi kehtima ajutise katsena. Erilised komisarid, kelle eesotsas seisis Berliinis asuv reparatsioonikohustuste peaagent, pidi valvama vastavate maksuallikate järele. Peaagent vahetas Saksa markades saadavad reparatsioonisummad kaupadeks või välisdeviisideks ümber, olles seejuures kohustatud arvestama Saksa margakursi püsivuse hoidmist. Dawes kava kehtis 1929.a. suveni, mil see asendati Youngi kavaga. Dawes kava alusel omandas terava reparatsiooniprobleemi lahendamine rahulikuma ilme ja toimus teataval legaalsel pinnal. Kava maksmapanekul anti Saksamaale 800 miljonit kuldmarka laenu. Saksa krediidivõime tõusis ja väliskapital hakkas nüüd Saksamaale voolama (kuni 1927.a. lõpuni u 9 miljardit kuldmarka.). Arendades väliskrediidi abil oma tööstust, elustades importi ja suurendades riigipanga kulla- ja valuutatagavara võis Saksamaa nüüd ka reparatsioonikohustusi hõlpsamini täita. EE II 1933 .a. lk.192-193. P.T. De facto tegelikult (õiguslikust alusest olenemata), riikide v,. Valitsuste ajutine tunnustamise vorm, millest võivad tuleneda juriidilised tagajärjed.De jure õiguslikult, juriidiliselt, riikide lõpliku tunnustamise vorm, millel on tänapäeval rohkem poliitiline tähtsus.Debellatio riigi täielik vallutamine sõjalisel teel.Deflatsioon Lad. ärapuhumine geol. Tuule kulutav tegevus. Ök. Kõik sellised raha- ja pangapoliitilised võtted, mille eesmärgiks on käibel olevate rahamärkide arvu vähendamine, hindade taseme alandamine ning sellega ühenduses raha ostuvõime tõstmine. Harilikult asub riik deflatsioonipoliitikat teostama peale seda, kui on õnnestunud inflatsiooni seisma panna. Deflatsiooni protsess mõjutab raskelt tootvaid kihte ja seepärast võib teda edukalt läbi viia ainult teatud piires. Pärast maailmasõda viis Inglismaa naelsterlingi deflatsiooni abil üles endisele kulla-alusele (1925), kuid see tekitas raske surutise tööstuses ja riigirahanduses, et naelsterling sept. 1931 uuesti kulla-aluselt ära nihkus. Eestis ajas edukalt deflatsioonipoliitikat rahandusminister O. Strandman (1924). Vt. J. M. Keynes, A Tract on Monetary Reform, 1923; Macmillan Report, 1931 (Inglise parlamendikomisjoni aruanne deflatsiooni mõjust). EE II 1933 lk 208. N. K.Deflatsioon ringluses olevate rahatähtede hulga vähendamine hindade üldise taseme alandamiseks ning raha ostuvõime tõstmiseksDeideologiseerimine reideologiseerimine S.D. teooria evolutsioonist peale 1945.a. kui kapitalistliku ühiskonna teatud ideeliste tendentside näitaja. Jutt käis SD loobumisest paljudest sotsiaal-reformistlikest seisukohtadest, nende asendamisest suures osas kodanlik-liberaalsete ja tehnokraatlikku laadi kontseptsioonidega. Oli rõhutatud marksismist eraldumise vajadus isegi selle reformitud käsitlustest, avalikult kuulutades maailmavaatelist neutraliteeti ja lahtiütlemine SD partei käsitlemisest kui töölisliikumise osast (vaata mõistet rahvapartei). Tugevneb kapitalismi sotsiaal-majandusliku süsteemi, rahvusvahelise konservatiivse jõu poliitika kriitika. 70-80.a. programmides pannakse rõhk eelistatult kapitalistliku ühiskonna sotsiaal-majanduslikult nõrkade kodanike huvide rahuldamisele. Suurendatud huvi marksismi (austromarksismi renessans, bernsteinlus, neosotsialism) vastu. Pööratakse tähelepanu TTR ja majanduslikele probleemidele.
Dekaan konsulaarkorpuse vanem (pr. k. doyon).DekabristidVene poliitiliste salaseltside liikmed, kes korraldasid sõjariistus vastuhaku valitsusele detsembris 1825.a., millest (v.k. dekabr) ka nimetus. Peterburis toimus vastuhakk 14. XII Lõuna-Venes paar nädalat hiljem. Mõlemad vastuhakud olid seoses keiser Aleksander I surma järel kujunenud segadusega Vene troonijärgsuses (Nikolai I). Vähe ettevalmistatud dekabristide sõjariistus vastuhakk lõppes täieliku kaotusega, millele järgnes nende karm karistamine valitsusvõimude poolt. Poodi üles nende 5 juhti, nende seas P. Pestel. Üle 100 saadeti Siberisse. Dekabristide aktsioon, mille programmiliseks peaeesmärgiks oli pärisorjuse kaotamine ja piiramatu ainuvalitsuse kõrvaldamine, jättis Vene poliitilisse arengusse ja ühiskondlikku mõttesse silmapaistvaid jälgi.Deklaratsioon (lad. selgitus) valitsuse poolt avaldatavad põhilaused, millele rajatakse riigi põhiseaduslik kord või põhiseaduslikkude seaduste normid ise, näit. Inimese ja kodaniku õiguste D., Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 24.II 1918.a. Äsja ametisse astunud valitsuse seletus parlamendile valitsuse tegevuskavakohta (Vabariigi Valitsus). Vastavad teadaanded isikuilt, kellele seaduses on ette nähtud riikkondlikkuse omandamise õigus. Avaldis postipakkide sisu üle. Isiku teadaanne maksustamiseks, näit. tulumaksu asjus. Rahvusvaheliste lepingute liik, millega lepinguosalised riigid vastastikku kohustuvad ühtlaselt käituma mingis küsimuses.Dekreediõigus vt. SeadlusDekreet (lad) otsus, ülemuslik tahteavaldis, määrus, käskkiri, ametlikus kirjavahetuses lühike juhatus, kuidas koostada vastuseid kirjadele.Delegaat valitud saadik; isik, kes on saanud volituse teotseda mõne isiku või rühma nimel ning huvides. D. avalikus õiguses eraldub rahvasaadikust, sest ta täidab teatavat kindlat ülesannet ja vastutab selle täpse, delegeerija tahtega täielikus kooskõlas oleva täitmise eest.Delegatsioon volitusmeeste e. esindajate läkitamine; ülesandeks tegemine; isikute kogum, kes on võtnud enda peale teiste nimel mingi ülesande täitmise, komisjon; volinikud. Õiguste edasiandmine (ka seadusandluses) kõrgemalt asutuselt madalamale, kui esimene mõnigail põhjusil neid õigusi teostada ei taha või ei saa.Delegatsiooninorm volitusnormDelikt Süütegu.Delimatsiooni- demarkatsioon.Demagoog (kr. demagogos rahvajuht) isik, kes rahvale heateo tegemise sildi all püüab oma isiklikke eesmärke saavutada.DEMAGOOGIA
Vastane siltidekleepimine, ignoreerimine, aluseta süüdistamine, ähvardamine, eelarvamustele toetumine, enamikule apelleerimine, sidemete esiletoomine, ebakompetentsuse rõhutamine.
Sõber ületähtsustamine, põhjuseta kiitmine, kasu rõhutamine, omamehelikkus, lihtrahvalikkus, ametikoha rõhutamine, teenete esiletõstmine, ebakompetentsuse varjamine.
Argumenteerimine
Emotsioonid enese hinnang, siis väide. Kaunisõnalisus, ebaoluliste detailide rõhutamine, paatoslikus, stereotüüpide kasutamine, üldsusele aplodeerimine. Rituaalide, sümbolite rõhutamine.
Argumendid tõde ja vale vaheldumisi, valdkondade segiajamine, kontekstist väljakistud tsitaatide kasutamine, võrreldamatu võrdlemine, pseudoautoriteetidele toetumine, ebatüüpilisele toetumine, üksikule väitele toetumine.
Demagoogia- printsipiaalse poliitika vastaspool, silmakirjalik, heasoovlikkuse sildi all oma egoistliku poliitika ajamine, rahvale kõike, millest nad unistavad, lubamine jne.Dementatio rahvusvahelise lepingu enneaegne ülesütlemine.Demokraatia (kr. rahvavõim) poliitiline instituut, mis teostab oma huvisid rahvaenamuse kaudu. Kodanlik demokraatia toetub tootmisvahenditele eraomandi tunnustamisele. Sotsialistlik demokraatia, püüdes võrdsustada, kuid tunnistades, et eksisteeriva korra alusel, mis tunnistab õigust tootmisvahendite eraomandile, on see võimatu, sotsiaaldemokraatide veendumuse kohaselt, kuna sellest möödapääsmatult tuleb nõrkade majanduslik ekspluateerimine tugevate poolt. Nende vahel on ka vahepealsed jõud: Sotsiaaldemokraatide parem flang (Bernsteinlased). ja radikaalsed sotsialistid.
(2D lk.671).Demokraatia (BE. T:10 1893.a.) 1)Riigikord, kus võim kuulub rahvale, või kus rahva huvid seisavad esiplaanil.
2)Rahvamassid, kord kui nad on tunnetanud ühiseid huvisid või on teistel tingimustel ühinenud klassiks, kes võitlevad oma valdava võimu või omale kasulike reformide eest.
Aristoteles oma Poliitikas klassifitseeris riiki teiste tunnuste alusel: 1) Võimu subjekti. 2)Tema tegevuse suuna alusel. Monarh võim on ühel isikul.
aristokraatia võim on mõnedel
lihtsal politeil paljude käes.
Kui võim lakkab tegutsemast üldistes huvides ja hakkab juhinduma isikliku kasu eesmärkidel, õiged juhtimise vormid väärduvad ebaõigeteks (türanniaks, diktaktuuriks, oligarhiaks, ohlogarhiaks). Vana Kreeka (Afina) demokraatiates oli demokraatia mõiste sellisel moel iga vaba kodaniku osavõtt juhtimisest, kuid mitte isiklik õigus; (Riigi võim isiku üle veel üpris suur.) D vähe määratleti võrdsusena (orjandus, seisuslik jaotamine). D tähendas hiljem riigi õiguste erinevust. Alamate klasside võitlust ülemate klassidega kasutasid tihti ära üksikud isikud, kellel siis alamklasside toel õnnestus saavutada ainuisikuline võim (Türann). Vanas Kreekas on monarhia näited demokraatlikud oma päritolult ning püüdlustelt, kui ei ole organisatsiooniliselt. Demokraatia ajalugu vanas Roomas sarnaneb Kreeka omale. Alguses, tsaari võim kõrvuti I Senatiga ja II Rahvas (kuuriate kaupa, vt. komiitsid =rahvakoosolekud). Kuid see ei ole demokraatia ei vanas ega kaasaegses mõistes. Võim oli vanasti ühel isikul ja komiitsidest võtsid osa vaid perekonnapead (vabad kodanikud). Tsaarid, püüdes võimu laiendada, toetusid plebeidele, kuid see lõppes hävinguga ja aristokraatliku vabariigi kehtestamisega. Kuid pleebs võitles välja omale õiguse, õiguse järel.(Kodaniku õigused, kriminaalõigus ja poliitilised õigused). Ja saanud õiguse astuda preestri ametisse kadusid roomas seisuslikud vahed ja ta sai demokraatlikuks selle aja mõistes. Kuid seisusliku mõõdupuu vahetas välja majanduslik vahe. Kuid see viis Caesarismi võidukäigule, kes toetudes proletariaadile saades demokraatliku vabariigi asemele, kuid otsustavalt vaenulik vaeste klassi kuuluvate elanike huvide suhtes. Keskajal tõusid esiplaanile uued rahvad. Slaavlastel oli Rahva Vetse (Novgorodis). Saksamaal valiti hertsogeid (väepealikud) ja kuningaid. Uue arengu läteteks said linnad, kus kuningad toetudes linnaelanikele võitluses feodaalidega (suurmaaomanikud), nende autoriteet kasvas. Sel ajal jaotati võimu valitsevate isikute alusel: -piiramatu võimuga monarh
piiratud võimuga monarh
vabariiklik võim.
Mõiste Demokraatia kui riigi valitsusvorm, asemele tekkis demokraatlike ideede ja aluste mõiste, mille alusel võib igasuguseid riigi valitsusvorme luua: - aristokraatlik vabariik,
demokraatlik monarhia, nii ka vastupidi.
Linna elanikkond jagunes kolme seisusse. J.J. Rousseau tõi kasutusele Riigi ehituse alused, kõigi kodanike täieliku võrdsuse ja esindusdemokraatia mõisted. Euroopas 1789.a. on Kodaniku ja inimõiguste deklaratsioon. Kolmandast seisusest kasvas kodanlus. Vabariikliku korraga riikides on täidesaatva võimu pea rahva poolt valitav ametikoht. USA presidendi valivad erilised valijad
Prantsusmaal kaks parlamendi koda
Sveitsis kaks parlamenti. Ministrid nimetatakse vabariikides presidendi poolt, samuti monarh. Valimisõigus = erinev, tsensused (varanduslik). Demokraatlikult valitud parlament = üldvalimistel (Saksamaa, Prantsusmaa, USA).
Demokraatia sõjaväekohustuses üldine sõjaväekohustus. Lisaks sõna- ja südametunnistuse vabadus, liikumisvabadus jne. Demokraatideks nimetab ennast proletariaat (näit. Sots - Dem. saksamaal). Kirjandus: Fjusel de Kulanz Antiik maailma kodaniku ühiskond.(SPb. 1867)
Adame ja Koningem Sveits. (SPb. 1893)
Tokvill Demokraatia Ameerikas (SPb. 1860)
Brais Ameerikalik Vabariik( M.1890) Demokraatia milline tähendab rahva võimu. Sellega tähistatakse:
1)riigikorraldust, millises võim kuulub rahvale, või kus rahva huvid seisavad esiplaanil;
2)rahvamassi, kui ta on oma huvide ühtsust tunnetades või muudes tingimustes on juba ühinenud klassiks, kes peab võitlust ülemvõimu või omaks kasuks tehtavate reformide saavutamiseks.
Aristoteles klassifitseeris oma teoses (Poliitika) riigid kahe tunnuse järgi:
1)võimu subjekti ja 2)tema tegevuse suunitluse järgi. Monarhiates kuulub võim ühele isikule, aristokraatiates mitmetele, aga lihtsalt polis“ites paljudele. Kui võim lakkab ühistes huvides tegutsemast ning hakkab juhinduma omakasupüüdlikest eesmärkidest, siis õiged valitsemise vormid muutuvad mitteõigeteks türanniaks, oligarhiaks ja demokraatiaks või ohlokraatiaks. Hiljem jäi D mõistesse Aristotelese polis ja selle väärandunud vorm sai ohlokraatia nime. Sellisena see mõiste, milline vastas täielikult tegelikkusele, läks vana- ja keskaegsesse kirjandusse. Vaid Polibial ja Cicero ilmus veel riigikorralduse segavorm, millise näidiseks peeti Rooma riiki. Uue ajaloo piiril (n. Makiavelli) langes valitsuse poolt järgitava eesmärgi põhine klassifitseerimise printsiip kõva kriitika alla ning riigikorralduse esinduslike vormide arengul ning D printsiibi uue mõistmise valguses, jäeti täiesti kõrvale.
Vana Kreeka demokraatiates (neist tüüpilisemad olid Ateena) iga vaba kodanik, kes sai täisealiseks, omas õigust aktiivselt osaleda ühiskondlike asjade arutamisel. Neist igaüks võis olla valitud mingisse ühiskondlikku administratiivsesse-, kohtu- või sõjaväelisse ametisse. Kohut peeti avalikult. Demokraatiat mõisteti siis iga vaba kodaniku õiguses osaleda juhtimises, kuid mitte isikliku vabadusena. Riigi võim vabade isikute ja nende omandi üle oli küllaltki suur, aga isiklik vabadus (kaasaegses mõttes) üpris piiratud. D ei mõeldud võrdõiguslikkusena ja seda rikuti täiesti orjusega, ning isegi vabade kodanike hulgas eksisteeris oluline jaotamine seisustesse (Ateena jaotati eupatriitideks, effeetideks jne.). Hiljem selline jaotus kaob, kuid asendub varandusliku seisuse järgi jaotamisega, millisel ei olnud mitte ainult majanduslik tähtsus vaid ka juriidiline iseloom (Soloni ((?))seadusandluses), mis viis vahe tegemisele riigi-õigustes ning kohustustes. Tihti kasutasid alama klasside kõrgemate vastast võitlust ära üksikud isikud, kellel õnnestus alamklasside toetusel saavutada ainuisikuline võim (vt. Türann)). Sellisel viisil me näeme juba vanas Kreekas päritolult demokraatlikke monarhiate näiteid selle suunitluse poolest, kuid mitte organisatoorselt. D ajalugu Roomas oli küllaltki sarnane selle ajaloole Kreekas. Alguses me näeme nagu Kreekaski, kuninga võimu, millise kõrval seisab: 1) senat, 2)rahvas, kes on kogunenud kuuriatena (vt. Komiitsid). Kuid see ei olnud veel demokraatia muistses ega ka sõna kaasaegses mõttes. Iidses sellepärast, et võim kuulus ikkagi ühele isikule, kaasaegses mõttes sest kuuriate komiitsides osalesid vaid valitsevate perekondade vanemad. Võimu laiendada püüdvad kuningad toetusid pleebsile, kuid võitlus lõppes tavaliselt nende kaotusega ning puhtalt aristokraatliku vabariigi kehtestamisega. Kuid pleebs võitles vähehaaval enesele välja ühe õiguse teise järel, nii tsiviil kui kriminaalõiguses aga ka poliitilises sfääris (vt .Plebei). Kui plebeid hakkasid pääsema preestrite ametikohtadele, kadus ka seisuslik erinevus ja Rooma muutus D selle sõna iidses mõttes. Seisusliku eraldatuse asemele ilmub majanduslik vahe, mis viib tsesarismi (vt.) võidule, toetudes proletariaadile, demokraatlikule (või Polibia järgi - segavõimule) oma poliitilistelt vormidelt, kuid elanike vaeste klassidele huvidele otsustavalt vaenulikule vabariigile.
Keskajal ilmuvad ajaloos esiplaanile uued rahvad. Slaavi hõimude juures lahendatakse ühiskondlikke asju vetsel (vt). Kõige eredamalt paistis vene slaavlaste juures silma Novgorodi Vetse korraldus. Riigivõimu organiseerimisele oli küllaltki järjepidevalt võetud aluseks demokraatlik alge vahest isegi järjepidevamalt kui Kreeka demokraatiates, kuigi pärisorjus ja seisustesse jaotamine eksisteeris, kuid need ei mänginud nii olulist rolli.
Saksa hõimude juures oli demokraatlik alge vähem märgatava tähtsusega. Saksa riigid (civitates) ise lahendasid kõik neid puudutavad küsimused täisõiguslike kodanike koosolekutel, kus valiti hertsogid (väepealikud) ja kuningad, kelle võim oli alguses küllaltki nõrk. Algselt demokraatlikud rahvakoosolekud muutusid vähehaaval eranditult aristokraatlikeks kogudeks (vt. Witenagemot, Rahvakogud, Märtsi ja Mai polja ((kokkutulekud)), milliseid peeti paralleelselt feodaalse poliitilise asjaajamisega. Demokraatlike printsiipide uue arengu algeks (sõna tänapäevases mõttes) ilmusid kogu Lääne Euroopas oma tööstuse ja kaubandusega tegelevate elanikega linnad, kuigi ka siin tõugatu tõeline D (popolo minuto Itaalias jne.) patriitside (popolo grasso Itaalias jne.) poolt tagaplaanile. Kuningad leidsid linnlastelt tuge oma võitlusel feodaalismiga, kuid kui aadelkonna poliitiline tähtsus oli murtud, muutus kuningavõim vähehaaval absoluutseks ja ütles lahti liidust ühiskonna demokraatlike elementidega ning hakkas toetama vaimulike ning kõrgkihi sotsiaalseid privileege. Nimelt sel ajal loobutakse õigus- ja poliitilistes teadustes aristotelikust riigivormide klassifitseerimisest, kui olukorrale täiesti mittevastavast. Selle asemel ilmub jaotamine võimu allika ning valitsevate isikute õiguste järgi piiramatu võimuga monarhiateks, piiratud võimuga monarhiateks ja vabariikideks. Mõiste demokraatia kui riigivormi asemele ilmub mõiste demokraatlikest (aristokraatlike vastandina) ideedest ja algetest, millistele võib olla rajatud igasugune riigivorm. Samamoodi võib rääkida aristokraatlikust vabariigist või demokraatlikust monarhiast nagu ka vastupidi.
Vaatamata aristokraatlike ja piiramatu võimuga monarhiate ülevõimule demokraatlikud ideed ei hääbunud. Isegi vastupidi. XVIII saj jooksul need levisid ulatuslikult ja said enammõistetavateks linnakodanike või siis nn kolmanda seisuse hulgas. Nende ideede üheks julgemaks väljendajaks oli J-J Russeau (vt), kes pani soovitatava riigikorra aluseks kõigi kodanike täieliku võrdsuse. Ta eelistas samuti vahetut demokraatiat, milline eksisteeris antiikajal. Üldse, nn XVIII saj filosoofia maailmas olid tugevad demokraatia tendentsid, millised suhtusid negatiivselt mitte ainult absoluutsetesse monarhiatesse, millised toetavad aristokraatide privileege, kui ka tollastese vabariikidesse (veits, Madalmaad, Veneetsia, Genua), millistes võim kuulus kõrgematele seisustele ega mitte kogu rahvale. Esmakordselt teostusid demokraatlikud püüdlused Põhja-Ameerikas, milline oli asustatud religioossete ja poliitiliste emigrantidega Inglismaalt, kus XVII saj. hoogustus demokraatlik liikumine (vt. Revolutsioon Inglismaal. Independetid. Levellerid) ja inglise kolooniat juhiti seal algusest peale demokraatlikult. Kukutanud Inglismaa võimu, sai neist, selle sõna kaasaegses mõttes, suure demokraatliku vabariigi esimene eeskuju ja seejuures esinduslikuks D, mitte vahetuks demokraatiaks, nagu Ateena või Rooma. Kuni 1865.a. ((Ühendriikide)) Lõuna osariikides eksisteeriv orjus oli järsuks ebakõlaks, milline rikkus mitte ainult nende osariikide, kui ka kogu liidu demokraatlikku iseloomu.
Euroopas algas demokraatlike suundade elluviimine Prantsuse revolutsiooniga (vt. Prantsuse revolutsioon. 1789.a. Juhend. Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon). Sel ajajärgul oli selle kandjaks kolmas seisus või kodanlus. Nüüd kuulub kõigis Lääne Euroopa riikides kogu või oluline osa riigi ülemvõimust rahvale ((Seda öeldakse 1896.a.!!!)) ja see rahva võim kombineeritakse erineval viisil monarhide päritava võimuga. Rahvas teostab oma võimu kõrgema seadusandliku korpuse, parlamendi, või ühe selle Koja valimise kaudu. Sellele korpusele, enamikus konstitutsioonilistes riikides (silmapaistva erandi moodustab Saksamaa), kuulub täitevõimu üle teostatava kontrolli õigus (vt. Parlamentarism). Vabariikides valiti peale selle ka täitevvõimu juht rahva poolt, kuigi tavaliselt kaudsete valimiste teel (nn. Ameerika Ühendriikides valivad presidendi spetsiaalsed valijamehed. Prantsusmaal aga parlamendi mõlemad kojad, veitsis Liidunõukogu esimees, kelle roll on mingil määral sarnane vabariigi presidendile, valitakse samuti Liidukogu mõlema koja poolt). Ministrid, kelle kaudu president juhib vabariikides või monarh konstitutsioonilistes monarhiates, nimetatakse de jure (erandiks veits) ametisse täitevvõimu pea poolt. Mõned alamate ametikohtade ametnikud (näit. rahukohtunikud) võivad olla valitud rahva poolt, otse või vahetult isegi piiramatute monarhiate puhul. Rahva osalus riigi seadusandlikus tegevuses veits Liidus selle kantonites kajastub veel referendumi (vt) vormis, st mõnede seadusandliku korpuse poolt vastu võetud seaduste üldrahvaliku hääletamise teel. Selles on veits mingil määral sarnane iidsetele vahetutele demokraatiatele.
Mis aga puudutab valimisõigust, siis see ei ole mitte alati demokraatlik. Õigus omada oma esindajaid seadusandlikus korpuses võib kuuluda ühiskonna kindlaksmääratud klassidele, mitte proportsionaalselt hääletajate arvule, vaid teatud, seadusega kindlaks määratud proportsioonis (Austria). See võib olla piiratud või asuda kindlaksmääratud vahekorras varandusliku tsensusega (Inglismaa, Preisimaa jne). Paljudes riikides kõrgemad klassid, peale Alamkoja liikmete valimistest osalemist, omavad oma erandlikku organina Ülemkoda (vt.). Demokraatlik alge valitseb tervikuna valimisõiguses vaid siis, kui see on üleüldine (suffrage universel). Selline on see Saksa Keiserriigis, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Püüdu saavutada suffrage universel on märgata teistes riikides. Belgias saavutasid töölised selle vastuvõtmise (ebaolulise piiranguga) 1893.a. streigiga. Seda toetasid 1891-1892.a. tänapäeval ((1896.a.KL)) Inglise valitsuse juhtkohal asuvad isikud. Austria ja Saksa demokraatlikud elemendid nõuavad järjekindlalt selle sisseviimist viimases ,kohalikes linnade ja kogukondade seimide, aga esimeses järjekorras - seadusandlike kogude liikmete valimiseks. Tsiviilõiguse demokratiseerimine väljendub nende ebavõrdsuste järkjärgulistes tasandamistes, millised eksisteerisid endistel aegadel erinevate seisuste inimeste vahel kinnisvara omamise-, kauplemise-, teatud käsitööga tegelemise -õiguses ja veel varem abieluõiguses jne. Kriminaal- ja protsessiõiguses kadusid Lääne Euroopas seisuste vahelised erinevused, peaaegu täielikult, juba ammu. Rahandusõiguses on ühiskonna klassid võrdsustatud de jure, nõnda nagu andameid ja makse makstakse nüüd kõikjal teatud vara, tulu või tegevusõiguse pealt. Kuid de fakto maksavad peaaegu kõikjal alamad klassid suhteliselt rohkem makse kui kõrgemad klassid (vt Kaudsed maksud). Sõja õiguses on XIX saj jooksul viidud demokraatlikus vaimus läbi samuti suured reformid. Peaaegu kõikjal on viidud sisse üleüldine sõjaväekohustus, milline on piiratud, muide, mõningate soodustustega hariduse põhjal, st (faktiliselt) jõukate klasside kasuks. Riikides, kus ei ole üleüldist sõjaväeteenistuse kohustust (Inglismaa, Ameerika Ühendriigid) de jure, valitseb selles suhtes veelgi suurem võrdõiguslikkus, kuigi de fakto paneb värbamissüsteem kogu sõjaväeteenistuse täitmise raskuse rahva alamatele klassidele. Peale kõikide võrdsuse seaduse ees seisneb uue aja D erinevus Kreeka ja Rooma demokraatiatest võimalikult suure isikliku vabaduse poolest, millise all mõistetakse sõna-, südametunnistuse, liikumisevabadust jne. Kõigis püüetes muuta kõik riigivõimu teostamise osalisteks - vanaaja ja kaasaja demokratism ühtub, kuigi uuemal ajal viidatakse seda järjekindlamalt ellu (arvestamata orjadeks ja vabadeks jaotamist) ja peale selle, teeb selle osalemise eelistatult esinduslikuks ja mittevahetuks. Demokraatlike algete võidukäigul avalikus õiguses, keskendub võitlus üha enam majanduslikule alusele. Demokraatiaks hakatakse nimetama mitte kolmandat seisust, vaid proletatiaati. Eriti järsult on rõhutatud saksa proletariaadi nõudmistes majanduslik moment, kes, muide, nimetavad ennast juba mitte demokraatideks, vaid Sotsiaal-demokraatideks (vt.).
Kirjandus: $NAB5;L 2C. C;0=6L1 « @0640=A:0O >1I8=0 0=B8G=>2> <8@0» ( ! 1. , 1 8 6 7 ) ;
E r s k i n e M a y , D e m o c r a c y i n E u r o p e ( 2 v . E d i n b u r g . , 1 8 8 7 . a . )
>AB><0@>2L !5@3J528GL, « !525@=>- @CAA:8O =0@>4=>?@02AB20» ( 3 874. ! 1) ; » 5G5 8 :=O7L * 2 874. ! 1. 1 8 9 3 ) ; LOG0=J, « #G0AB85 =0@>40 2 C?@02;5=88 C 4@52=KEL A;02O=L» ; C h e r b u l i e z , D e l a d e m o c r a t i e e n S u i s s e ( I I . , 1 8 4 3 ) ; 40<A 8 >=8=35<L, « )259F0@8O» ( ! 1. , 1 8 6 0 ) ; ">:28;L « 5<>:@0B8O 2 <5@8:5» ( ! 1. , 1 8 6 ) ; H o l s t , V e r f a s s u n g u . D e m o k r a t i e d . V e r e i n . S t a a t e n ( NAA5;L4. , 1 8 7 3 ) ; @09AL, « <5@8:0=A:0O @5A?C1;8:0» ( . , 1 8 9 0 ) .
A l l i k a s : E n s ü k l . S õ n a s t i k B r o c . E f r o n 1 9 . k d . L k . 3 6 8 - 3 7 1 1 8 9 6 . a . D e m o k r a a t i a v a l i t s u s v o r m , m i l l e t u n n u s e k s o n k o d a n i k k o n n a o s a l e m i n e p o l i i t i k a s , v õ i m u d e l a h u s u s j a t a s a k a a l u s t a t u s , s e a d u s t e ü l i m u s l i k k u s n i n g inim- ja kodanikuõiguste austamine. (Kr) rahvavalitsus, tähendab niihästi riigivormi kui ka ühiskondlikku elu korraldust, milles on teostatud demokratismi põhimõtteid. Antiikaja linnriikide tsüklilises arenemisereas (monarhia, aristokraatia, demokraatia) oli demokraatia 3 aste ja tähendas riigivormi, kus kodanikkond otseselt teostas riigivalitsemist, kus säilitatud oli orjus jm. Seisuslik kord ja kus kodanikud tähtsal määral elasid riigi kulul. Silmapaistvaks demokraatiaks oli Ateena alates V. S. e. Kr., kuna Roomat demokraatiaks ei loetud Kuigi demokraatliku korr ajooni oli olemas ka keskaja riigil, selle tekkimisel suguharulisest korast, saabus demokraati õitseaeg alles kõige uuemal ajal. Loodusõiguse, inimese võrdsuse ja rahva suveräänsuse (J. J. Rousseau) kuid demokraatia põhimõtete teostamine praktilises riigielus algas Põhja-Ameerika Ühendriikide loomisega ja Prantuse revolutsiooniga XVIII s. lõpul. Lõpliku tõuke selles suunas andsid 1917-18.a. revolutsioonid. Esindusliku korra puuduste ja vajaduse tõttu reformida sotsiaalmajandusliku elu alasid on viimaseil aastakümneil katsunud demokraatiat asendada , kommunistliku, faistliku j. diktatuurig, ilma et oleks õnnestunud ületad ademokraatiat riigikorrana.Demokraatia (kr) rahvavalitsus, tähendab niihästi riigivormi kui ka ühiskondliku elu korraldust, milles on teostatud demokratismi põhimõtteid. Antiikaja linnriikide tsüklilises arenemises (monarhia, aristokraatia, demokraatia) oli D. 3. aste ja tähendas riigivormi, kus kodanikkond otseselt teostas riigivalitsemist, kus säilinud oli orjus jm. seisuslik kord ja kus kodanikud tähtsal määral elasid riigi kulul. Silmapaistvamaiks demokraatiateks olid Ateena alates V saj. e.kr., kuna Roomat demokraatlikuks ei loetud. Kuigi keskaja riigil, selle tekkimisel suguharulisest korrast, saabus D. õitseaeg alles kõige uuemal ajal. Loodusõiguse, inimeste võrdsuse ja rahva suveräänsuse (J.J. Rousseau) kuid D. põhimõtete teostamine praktilises riigielus algas Põhja Ameerika Ühendriikide loomisega ja Prantsuse revolutsiooniga XVIII saj. lõpul. Lõpliku tõuke selles suunas andsid 1917 1918.a. revolutsioonid. Esindusliku korra puuduste ja vajaduste tõttu reformida sotsiaalmajandusliku elu alasid on viimaseil aastakümneil katsutud D-t. asendada kommunistliku, faistliku jne. diktatuuriga, ilma, et oleks õnnestunud ületada D-t. riigikorrana. (EE.lk.241).Demokraatia nõuded
(Erfurti programm - okt.1891.a.)
1.Rahva piiramatu enesemääramise õigus. Üleüldine, otsene ja võrdne valimisõigus salajasel hääletusel kõigis riigielu valdkondades (parlamendivalimistel, üksikute riikide parlamentidesse, kommunaalsetesse esinduskogudesse jne.). Rahvamiilits regulaararmee asemele. Täisõiguslik parlament, millele peab kuuluma, konkreetsel juhul, otsustav hääl sõja ja rahu küsimuses.
2.Saksamaa ühendamine demokraatlikuks riigiks. Ei ole vaja mingit pärandatavat keskvõimu; ei mingit väikest Saksamaad Preisi võimu all; ei mingit ühendamistega Preisimaa territooriumi suurendamist; ei mingit Suursaksamaad Austria võimu all; ei mingeid triaade. Demokraatlik partei peab kõige otsustavamal moel võitlema nii nende vastu, kui ka nendele sarnaste dünalistilis-partikulaarsete püüetega, millised võivad viia vaid sõltuvusse, killustumisele ja välismaise võimu alla.
3. Seisuslike, päritoluliste ja usuliste privileegide kaotamist
4.Rahva füüsilise, vaimse ja moraalse hariduse tõstmise poolt. Kooli eraldamise kirikust ja samuti riigi kirikust eraldamise poolt, õpetajate seminaride parandamise ja õpetajatele väärilise koha poolt, rahvakoolide riiklikeks koolideks muutmise ning riigi kassast ülalpeetavaks tegemise eest. Täiskasvanutele õppimisvõimaluste tarbeks koolide asutamiseks vahendite eraldamine.
5.Koostöö üldise heaolu saavutamiseks ning töö ning tööliste vabastamise igasugusest ikkest ja köidikutest. Töölisklassi olme parandamine, liikumisvabadus, tootmisvabadus, ülesaksamaaline paiksuse õigus, kooperatiivsete ettevõtete arendamine ja toetus, eriti soosida tootmiskooperatiive, et vähendada antagonismi kapitali ning töö vahel.
6.Kogukondadele omavalitsus.
7.Rahva õigusteadvuse parandamine, kohtutele sõltumatuse tagamine, vandemeeste kohtute loomine, mille kompetentsi peavad kuuluma, konkreetsemalt, poliitilised ja ajakirjandust käsitlevad protsessid; suuline kohtumenetlus.
8.Rahva poliitilises ja sotsiaalses harimises osalemine. Kasutades selleks vaba ajakirjandust, koosolekute-, liitude-, ning streikide vabadust.Demokraatlik partei1) P-A. Ühendriikides. Tekkis pärast 1787.a. konstitutsiooni vastuvõttu vabariiklaste parteina ja kaitses vastandina föderalistide keskvalitsuse võimu piiramist.Oli 1817-25 .a. peaegu ainuvalitsejaks. Vanade erakondade lagunemisel koondas A. Jackson 1829 demokraatliku parteina kaitsetolllide vastaseid ja neegerorjuse sümpatiseerijaid. Demokraatlik partei oli mõõtuandvaks kodusõjani 1861-65.a. Mässulise konföderatsiooni toetajana sai demokraatlik partei kodusõjas raske hoobi, kuid toibus hiljemini ja viis platvorm-erakonnana läbi oma presidendi 1884, 1892, 1912 ja 1916.a.
2)Saksamaal. Tekkis esmakordselt 1848 radikaalide rühmitusena ja oli hiljemini tuntud Saksa rahvaerakonnana (Deutsche Volkspartei e. Süddeutsche Volkspartei). Pärast 1918.a. revolutsiooni tekkis Saksa demokraatlik partei edumeelsete, rahvusvabameelsete jt. koondumisel demokraatliku, kuid sotsialismivastase programmi ümber. See partei oli Saksa vabariigi kujundamisel suurimaid ja juhtivamaid erakondi, kaotas aga hiljemini oma juhi G. Stresemanni surma järel (1929.a.) tunduvalt oma mõju.
3)Bulgaarias. Kujunes P. Karavelov“i liberaalidest. Demokraatlik partei juht A. Malinov oli 1908-11 ja 1918.a. peaminister ja sõlmis 1918.a. eraldi relvaderahu. Osa demokraatlikust parteist koos teiste konanlike erakondadega moodustas demokratliku koondise (sgovor) ja kukutas 1923.a. A. Stambuliiski diktatuuri.
4) Jugoslaavia s . T e k k i s d e m o k r a a t l i k u r i i g i k o r r a t e o s t a m i s e k s e n d . A u s t r i a l e k u u l u n u d r i i g i o s a d e e r a k o n d a d e k o o n d i s e n a L . D a v i d o v i
i j u h a t u s e l . 1 9 2 3 . a . k i l l u s t u n u d , k a o t a s d e m o k r a a t l i k p a r t e i o l u l i s e l m ä ä r a l o m a m õ j u . D e m o k r a a t l i k s o t s i a l i s m s o t s i a a l d e m o k r a a t l i k u i d e elis-poliitilise kontseptsiooni põhimik. Esmakordselt kasutas demokraatliku sotsialismi mõistet 1888.a. D.B. Sou. Kuni I Maailmasõjani kasutas E. Bernstein ja O. Bauer, aga sõdade vahelisel perioodil K. Kautski ja R. Gilferding. 1945.a. D.S. on Sotsiaaldemokraatide ametlikuks doktriiniks. D.S. kontseptsiooni põhijooned on kajastatud nende Frankfruti deklaratsioonis SI (1951) lääne euroopa 50-60.a. sotsiaaldemokraatide programmilistes dokumentides (Eelkõige SPAViini 1958.a.programmis ja SDPG 1959.a. Godbergi programmis). Demokraatliku sotsialismi kontseptsiooni moderniseerimine sotsiaaldemokraatide 70-80.a. programmis, täpsemalt Sotsialistliku internatsionaali printsiipide (1989.a.)deklaratsioonis. Kaasaegne sotsiaaldemokraatia trakteerib D.S. kui ühiskonna arengu protsesside pikaajalist arengut ja kui tuleviku ühiskonda ja kui oma tegevuse printsiipi kaasaegsetes tingimustes. Sellist ühiskonda ei sa luua eraldi võetud maal, aga tekib vaid massilise nähtusena, kui uus inimühiskonna tsivilisatsiooni arengu aste. D.S. all mõeldakse tavaliselt permanentset reformaatorlikku ühiskondlikku ümberkorralduslikku protsessi, mille tulemusena kaasaegne kapitalistlik ühiskond omandab uue kvaliteedi. Selle ühiskonna moodustumise põhilisteks etappideks nimetatakse täieliku demokraatia teostumist; majandusliku demokraatia teostumist kogu kaasaegse kapitalismi majandusmehhanismi demokratiseerumist, heaoluriigi (sotsiaalse riigi) loomist. D.S. ühiskonna moodustumise viimaseks staadiumiks loetakse sotsiaalse demokraatia kehtestamist kogu ühiskonna ja eraelu sfääride täitmise demokraatliku sisuga (naiste täieliku emantsipeerumisega). Põhiväärtusteks vabadus, võrdsus, õiglus, solidaarsus. 70-80.a. on rõhk kaasaegsetele probleemidele, nagu ökoloogilised prioriteedid (ökosotsialism), majanduslik solidaarsus, rahu säilitamine maailmas.
Demokratismkr., poliitiline maailmavaade, mis nõuab, et ühiselu korraldamine antaks kodanikkude eneste kätte. Rahvas oma kodanikkude kogu näol peab otsustama, kas seadelda ja juhtida ühiselu ise oma otsese teoga või teostada ühiselu ise oma otsese teoga või teostada seda oma valitsuse kaudu. Viimasel juhul nõuab demokratism, et rahvas seaks ise enda valitsejad ametisse ja ise vabastaks neid sellest. Kui see on võimatu, siis peab rahvas valima endale esinduse, mis oleks vastutav tema enese ees. Rahvaesindus omakord määrab kõik teised tema ees otseselt või kaudselt vastutavad rahvateenijad. Sel teel saavutab demokratism valitsevate võimude aheldamise üksteise külge ning nende aste-astmelise sõltumise rahva võimust. Rahval endal peab olema käepärast tarvilisi vahendeid, mille abil hõlpsasti ja mõjuvalt saaks maksma panna kõikide võimude sõltumatuse temast ning mille kaudu oleks lihtne oma valitsejaid tarvilistel puhkudel peatada või liikuma panna. Ühiselu juhtima peavad pääsema vaid need kodanikud, kelle mõtlemisvõime ja elukäsitlus on nii arenenud, et nad suudavad otsustada poliitilisi küsimusi iseseisvalt.. Vaimne iseseisvus määratakse eluaastate ja koolihariduse järgi. Poliitiliselt täisõiguslikkude kodanikkude hulgas jäetakse välja kehaliste vigadega (pimedad, kurttummad), vaimsete puudustega (nõdra- ja hullumeelsed) ja eeskoste all olevad kodanikud, kes ei suuda olla iseseisvad oma teotsemisis ja mõtlemises. Välja jäetakse siit harilikult ka liik kodanikke, kes ei vasta mõningaile kõlblusnõudeile (roimarid, lõbumajapidajad, poliitiliselt kahtlased). Demokratism nõuab ühiselu korraldamist kõigi kodanikkude üheväärsuslikkuse ja võrdsuse alusel. Seaduste ees peavad kõik kodanikud olema ühetaolised. Ei tohi olla kellelgi mingeid ees- ega paheõigusi, olenevalt sellest, kas ta kuulub mõnda usuühingusse, erakonda, seisusse, klassi, soosse või rahvusse. Demokratism paneb suur rõhku vabade ja iseseisvate rahvaliikmete kujundamisele, nõuab tagatisi iga isiku vaba arengu, eriti tema kodu- ja isikupuutumatuse kindlustamiseks. Tülitada, jälgida, kinni võtta ja karistada tohib kodanikku üksnes neil juhtudel, mis rahvas on tema enese antud seaduses ette näinud. Vaba arengu soodustamiseks nõuab demokratism võimalikult laiemat ja sügavamat üldharidust, mõtete tsensuurivaba väljendamisvõimalust, vabadust enese korraldamises ja elukutse valikus. Ühiskondliku võitluse alal nõuab demokratism riigivõimu korraldavat vahelesegamist eesmärgiga, olla abiks nõrgemale poolele ning soodustada tema õigustatud taotlusi. Demokratism nõuab, et hoolitsetaks eriti selle eest, et majanduslikus võitluses ei satuks kodanikud olukorda, kus neil võimatuks muutub inimväärne elamine. (J. Bruce of Dechmont, Modern Democraties I-II, 1921; W. Hasbach, Die moderne Demokratie, 1921) A.-T. K. EE II 1933.a.Denaturalisatsioon (lad) riikkondsusest vabastamine teadaande põhjal; vabastamine toimub Eesti kohtu- ja siseministri otsusel. Viimane on kohustatud tegema sellekohase otsuse, kui vabastamiseks ei ole seaduses ette nähtud takistusi. Eitavate otsuste peale võib kaevata Riigikohtule administratiivkohtukorras. Alaealistel, alla 18.a. vanuste, d-ks. on tarvilik vanemate või eestkostjate nõusolek.Denutsiant(lad) ülesandja, pealekaebaja.Depe(pr), kiire ametlik paber, väga lähedalt valitsemisasju puudutav teadaanne välisministrilt temale alluvaile riigiametnikele, telegramm.Deportatsioon(lad, eemaleviimine), viimase ajani kriminaalseadusandlustes sageli esinev karistusliik, mille sisuks on süütegija asumisele saatmine keskkohast, harilikult kaugemale asetsevaisse riigiosadese, kus väljasaadetud elasid vangistuses või vabalt, viimasel juhul oli neil keelatud asukohast lahkuda. Deportatsioon taotles peale karistamise ka kolonisatsioonilisi eesmärke. NS-e ja UNS-e tekstis esinev karistus asumisele saatmine on Venemaal 1917.a. muudetud (VSKK 1917, nr. 100, art. 556).Deposiit hoius, kõrvale pandud, reserveeritud raha.Deputaat (lad.) 1)Üldiselt: kellelegi määrata, kuuluv, eriti loonustasu, näit. mõisatöölistele- moonakaile antav moon.
2)Teatava grupi poolt valitud isik, kelle ülesandeks on ühes teiste valitutega arutada ja otsustada valijate ühiseid asju. Erineb delegaadist, sest ta ei esine teda valinud grupi erihuvide esindajana, vaid teotseb kõikide valivate gruppide üldhuvides. Seepärast nimetatakse ka rahvasaadikuid deputaatideks.Derzavavk sõltumatu riik, kellel on mõju välisriikidele.
Derzava-vk kuldne kera, ristiga tipus, mis on monarhi võimu sümboliks. (( riigiõun)).Despoot (kr. isand) piiramatu võimu kasutaja, vägivallatseja; ülekantud tähenduses: võimuahne iseloomuga inimene.Despootia (kr) riigi valitsemiskord, kus kõrgeim võim ei ole millegagi piiratud. Vanas Kreekas nimetati D.- ks. igasugust üksikisikulist monarhistlikku valitsemisvõimu. Keskajal eristatakse kaks D. liiki: 1)D. ebaõiglase võimuhaaramise tagajärjena e. usurbeerimine; s.o. D. halvem liik; ta võib ainult hiljemini legaliseeruda rahva poolt järgnenud tunnustamise kaudu; 2)D. võimu ebaõiglase tarvitamise tagajärjena, kuigi võim ise on seaduspärane. Uuel ajal, konstitutsioonilise riigikorra rajamisega, püsib ikka rohkem J.Lockei ja Montesquieu väljendatud ning Kanti poolt lõplikult formuleeritud mõte, et D. on valitsemiskord, milles erinevusena õigusliku riigi korrast puudub võimude lahusus ning, kus seetõttu täidesaatev võim ei sõltu erilisest seadusandlikust võimust.Devalvatsioon(lad.) , rahaühiku nimiväärtuse alandamine riigivõimu poolt, et seda rahametalli väärtusega kooskõlastada. Kui inflatsiooni tagajärjel raha väärtus langeb ja seda deflatsiooni abil ei õnnestu endisele pariteedile tagasi viia, siis alandatakse vastavalt rahaühiku metallisisaldavust, devalveeritakse raha. Krahv S. Vitte rahareform Venemaal oli rubla devalveerimine kahele kolmandikule endisest väärtusest. Saksamaal devalveeriti mark pärast suurt inflatsiooni 1924.a. 1: 1 000 000 000 000 vastu, Venemaal rubla 1923.a. 1: 50 000 000 000 vastu. Prantsusmaal frank 1928.a. u. 1: 5 vastu.Devalvatsioon rahvusvaluuta kursi alandamine välisvaluutade suhtes
kasutab seda õiguslike piirangutetaDeviis (pr. devise), 1)juhtlause, tunnuslause (milles väljendub peamine, juhtiv mõte), jne. (Uruguai K 1951.a §77., bülletään.Diario Official päevaleht Salvadoris .Difamatsioon- laim, või ka tõele vastav halvustav asjaoluDiffusio riikide tekkimise viis nende liitmise või ka liitumise teel.Dike vana-kreeka mütoloogias õigusejumalanna.Diktaator (lad.) piiramatu võimu kandja. Erakorraline riigiametnik muistses Roomas, kelle kätte oli koondatud kõrgeim riigivõim. D. valiti senati poolt 6. kuuks ainult riiki ähvardava suure hädaohu ajal. Temale allusid kõik teised magistraadid, tema suhtes kaotasid maksvuse probokatsiooni- ja intertsessiooniõigus , ta oli vabastatud magistraatidelt nõutava aruande esitamise kohustusest. Diktatuur kaotati pärast teist Puunia sõda. Sulla ja Caesari diktatuur oli isesugust laadi. Nüüdisajal on D. i. nimetus tarvitusel piiramatu võimuga riigimehe kohta. Vrd. Diktatuur.
Diktatuur õigusvastane valitsusvorm, mille puhul on üks isik (diktaator) või isikute grupp võimu monopoliseerinud ningDisallow kinnitada.Diskonteerida vekslit (töötasu) välja osta, või anda edasi enne tähtaja saabumist (Ekuador K§185.d.).Diskretsioonaarseks isiklikul äranägemisel (Panama K 1946 -§240).Diskretsiooniõigus vt. Ka kaalutlemisulatusDismembratio nähtus, kus üks riik laguneb osadeks (uuteks riikideks)Divide et impera jaga ja valitse, põhimõte soodustada killustumist ja tülisid, et oleks lihtsam valitseda, Vana-Rooma ja Ida-Rooma välispoliitika põhimõte, mis kasutatakse suurriikide poolt tänaseni.Dogma Cicero Markus Tullius arvates tähistati selle sõnaga selliseid doktriine, millised, olles üldtuntud, omavad vaieldamatut tõde. (Üldiselt kiriklik taust).Dogma-tõestusteta omaks võetud jäik seisukoht, mis ei kuulu kritiseerimisele.Dogmaatika (T:20,lk.844) filósoofiline termin, mis tähistab kindlat suhet süsteemi sisusse aga mitte süsteemi. D on skeptitsismi ja krititsismi vastandmõiste. Dogmaatikaks nimetatakse filosoofilise süsteemi loomise katset ilma inimese tunnetuslike võimete tundmaõppimiseta ja jättes lahendamata küsimuse inimese võimest tõde tunnetada.Dollar (USA) Ühendriikide rahaühik, lühendusmärk ( ); sisaldab 1,5046 g puhast kulda; peamiselt liikvel 5.- ja 10.- (eagle) ja 20.- (doubleeagle) dollarilised kuldrahad; löödud on ka 3 ja 1 dol. hõbedollareid. Hõbedollar sisaldab 26,392 g. 900 proovilist hõbedat. Liikvel on ka kulla ja hõbeda sertifikaadid, mille vastu on kuld või hõbe deponeeritud varaametis. jne.Domeen (pr. Domaine valdus, mõis ld. (terra) dominica isandamaa), feodalismiajastul feodaali otsene maavaldus, mida hariti talupoegade tööjõuga, ka kuningale kuulunud maad; kodanlikes maades riigile kuuluv maaomand, ka üldse riigile kuuluv kinnisvara. Rüütlilt ei võetud maa tuludelt maksu, et ta varustaks end ise hobuste ja relvastusega, et kuningat teenida.Dominum eminens monarhi eesõigus oma maa piirides, mis tarbe korral kõrvaldab kõik teised omandiõigused. D ~e h e n n e m M u h a m e e d l a s t e p õ r g u . D ~e n n e ( t ) ( a r . , a e d ) , m u h a m e e d l a s t e p a r a d i i s . D ~i n i s m B u d i s m i g a v ä g a s a r n a n e u s u l i n e l i i k u m i n e I n d i a s . L k 4 2 5 . D ~i r g a a f g . r i n g , r i i k l i k , k u i k a m u u d e ü h e n d u s t e , a l g s e l t s u g u h a r u d e j u h t i m i s o r g a n - k o o s o l e k . D u m p i n g k a uba pakkumine välisturul odavama hinnaga kui siseturulDuuma(vn.) volikogu, esindajatekogu. Vana-Venes bojaaridel, tsaari nõukogu. Linnades linnavolikogu, üldise hääleõiguse alusel kodanikel valitud esinduskogu. Esimene riigiduuma tuli kokku 1906.a. ja neljas lakkas olemast 1917.a.revolutsioonis.E x commodo sobival ajal.Ebasoodsa tagasimõju keeld õiguspärase ootuse printsiip.
Eduskund Parlament - SoomesEdutakistajaVaimupimedus.Eelarvedefitsiit eelarve puudujääk, riigi, ettevõtte kulud on suuremad kui tulud (riigi tulud moodustuvad põhiliselt maksudest).Eelistusaktsia(ingl. preeference skare, sks. Vorrechtsaktie) , - aktsia, mille omanikul on eesõigus dividendi saamiseks harilikkude aktsionäride ees teatava protsendini. kumulatiivne E. annab õiguse saada kindlat dividendi, mis aastate eest, kus kasu seesuguse dividendi maksmist ei võimaldanud, järgmise aasta kasudest järele makstakse. Mitte-kumulatiivne E. seda õigust ei anna. E-d. on laialdaselt tarvitusel eriti anglosaksi mail. Meie seadusandlus E-t. ei tunne.EeraKeskld. Aera. Ajajärk, ajaarvamine (astate sari, loetletud teatavast ajapunktist, näit. ristiusulistel n.n. Kristuse sünniajast, muhhameedlastel Muhamedi Mekast põgenemise päevast a. 622 m.a. j. vanaaja roomlastel Rooam asutamisest a. 753.a. e.m.a. jne.); geol. Aegkond, suurim ajajaotuse liik Maa geoloogilises minevikus (miljonites aastates). (Vs. 1961)EesmärkhindEL põllumajandustoodete kõrgem hind liidu siseturulEesti edu kolm takistustJoomine, üleüldine kõlvatus ja vaimupimedus. (1905)Eesti- kaitsevägi 1935-vene-ensüklopeediast.
Eesti kaitsevägi koosneb kahest osast:kaadriväest, millisesse kuulub maa- õhu- ja merevägi ning vabatahtlikust sõjaväestatud (faistlik) organisatsioonist, Kaitseliit. Kaitseväe juhtimine on koondatud sõjaministeeriumis. Sõjaministroile on allutatud armee peastaabi ülem ja Kaitseliidu ülem. Piirivalve, milles on 1 500 inimest, allub rahu ajal siseministeeriumile.
Sõjaväeteenistus on sisse seatud 1927.a. sõjaväeteenistuse kohustuse seadusega. Sõjaväekohustlasteks loetakse kõik mehed alates 17 -55.a.. Üldine sõjaväeteenistus kestab 38. aastat. Tegevteenistus jaotatakse: jalaväes, suurtükiväes ja ratsaväes 12 kuud. Teistes väeüksustes kestab teenistus 18 kuud.
1 117. 000 (1931.a.) elaniku juures on igaaastane kutsealuste arv umbes 10 000 inimest. Kogu sõjaväes on ligikaudu 17 000 inimest, kellest on ohvitsere 1 290 inimest, all-ohvitsere 3 800 inimest ja sõdureid umbes 12 000 iniemst. Sõja ajal võib olla mobiliseeritud kuni 100 000 inimest.
Ohvitseride kaader moodustatakse sõjakooli lõpetanud isikutest. Ohvitseride ettevalmistus kestab 3 aastat, millest 1 ½ - õppeasutuses ja ülejäänud aeg väeüksustes praktikal. Kõrgema haridusega ohvitseride ettevalmistus toimub Tallinas Kõrgemas sõjakoolis, kus õppekursus kestab 2 ½ aastat või siis ohvitseride välismaa sõjaväeakadeemitesse komanderimise teel.
Reservohvitseride kaader koosneb: vene vana armee ja Eesti sõjakooli lõpetanud ohvitseridest. Eesti sõjaväes on vene endise armee ohvitsere 2 300 inimest. Eesti sõjakoole on lõpetanud umbes 700 inimest.
Maaväed koosnevad rahu ajal: kahest jalaväepolgust, igaühes 3 pataljoni, 12 eraldi asuvast samasuguse kooseisuga pataljonist, ühest ratsaväepolgust (3 mõõkadega, 1 kuulipildurite ja 1 tehniline eskadrom), ühest üksikust eskadronist, viiest suurtükiväe divisjonist (8 kerget ja 7 raskepatareid) kahest soomusrongi polgust, kummaski 2 soomusrongi, autotanki polgust (2 tankiroodu), 2 soomusautode roodu ((kompanii)), õpperood, autorood ja tehniline rood, üks sapööripataljon (6 kompaniid 1 õppe, 2 sapööride, 1 raudtee , 1 keemia ja 1 prozektori), ühest sidepataljonist 4 roodust, kolmest lennuväe divisjonist, mereväest ja piirivalvest..
Sõjaväeüksused on koondatud 4 diviisi, millsitest :
1.diviis (Narva) sisaldab 1 jalaväepolku (3 pataljoni) ja 2 üksikust pataljonist, 2 suurtükiväe divisjonist ja1 soomusrongide polgust;
2.diviis (Tartu) sisaldab 1 jalaväepolku (4 pataljoni) ja 3 üksikut pataljoni, 2. suurtükiväe divisjonist, 1 soomusrongide ja 1 ratsaväe polgust;
3.diviis (Pärnu) koosneb 6 üksikust pataljonist, 1 suurtükiväe divisjonist.
Kokku on diviisides rahu ajal 200 ohvitseri ja 3000 sõdurit, 32-48 raskekuulipildujat, 100-150 kergekuulipildujat, 12 24 suurtükki.
Eesti lennuväes on umbes 74 lennukit.
Eesti merevägi koosneb 2 eskaadri miinilaevast, ühest miinilaevast, 4 suurtükipaadist ja 12 väiksemast sõjalaevast. Rannasuurtükivägi koosneb rannapatareidest Nargenis ja Vulfes ((Tsaariaegse kaardi järgi, kus nimed olid saksa või rootsi keeles)) ja mõned väiksemad rannapatareid veel.
Sõjaministeeriumi poolt juhitud Kaitseliit (40 000 inimest) jaguneb 13 mamalevaks (polguks). Iga malev haarab ühe maakonna või suure linna territooriumi. Malev jaotub omakorda malevkondadeks (pataljonideks). Kaitseliidul on oma suurtükivägi, ratsavägi, soomusautod ja tehnilised väeüksused. Sõjaväe ja Kaitseliidu sõjaline ettevalmistus on üpris kõrgel tasemel. Väeüksuste ühistegevus on põhiliselt omandatud. Sport ja laskmine on heal järjel. Suhteliselt kõrge on elanike, üldine ja tehniline kirjaoskus, mis teeb võimalikuks spetsialistide kiire ettevalmistuse . Kesk- ja kõrgemates õppeasutustes läbivad õpilased sõjalise ettevalmistuse, millisele on nädalas ette nähtud 2 tundi. Peale selle nad viibivad 10 nädalases sõjaväelaagris, kus osaletakse taktikaõppustel. Lk.717-718 (vt. Riigikaitse -1933)Eesti KomiteeEesti MaapäevEesti markAjutise Valitsuse määrusega nov. 1919.a. maksma pandud rahaühik. Eesti marga väärtus oli kindlaks määratud 1 ostmargale e. 1 Saksa riigimark. Eesti markade vahetpidamatu juurdetrükkimine sõja- ja valitsemiskulude katteks viis nende kursi esialgu kuni 8 margani 1 riigimarga vastu. Hiljem aga riigimarga väärtus hävis inflatsiooni tõttu Saksamaa kiiresti ja täielikult, kuna Eesti mark jäi püsima alates 1921.a. lõpust tasemele 340-375 Eesti marka = 1$. Eesti mark oli puhtakujuline paberraha, sest et ta väärtus ei olnud isegi põhimõtteliselt seotud metalliga (kulla ega hõbedaga).Eesti NSV adm. ter. jaotus 1990 -1. jan.rajoone 15,
linnu 33,
külanõukogusid 192.Eesti Pankemissiooni keskpank Eestis pangatähtede väljaandmise monopoli õigustega. Asutati Valitsuse otsusega 24. II 1919.a., tegevust alustanud 3.V. s.a. Põhikirja järgi oli Eesti Panga ülesandeks rahaliikluse korraldamine, maksude õienduste kergendamine nii sisse- kui välismaal ja vabade kapitalide kasulik mahutamine. Eesti Pank oli mõeldud aktsiapangana, et sellega jälgida Lääne-Euroopa eeskujusid. Esialgse põhikapitali 10 milj marka pidi andma riik, sest erakapital puudus. Ajutise valitsuse määrused Eesti Panga käivitamise kohta 7 .III 1919.a. nägid ette viivitamatut osatähtede müüki sularahas nominaalhinna eest, kuid see jäi teostamata. Panga juhtimine oli juhatuse käes, eesotsas presidendiga, kusjuures president ja pooled juhatusliikmed määrati ametisse Vabariigi Valitsuse poolt, abipresident ja teine pool liikmeid valiti panga täiskogu poolt nõukogu ettepanekul. Nõukogu oli täiskogu alalise esindusena järelvalveorgan, kes võis valida ms. revisjonikomisjoni ja ka ise teostada kassa ja väärtuste kontrolli. Pangatähtede emissiooni oli Eesti Panga ainuõigus, kuid emissiooni üldsuuruse määras kindlaks peakoosoleku otsuse põhjal rahaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus. Pangal oli õigus osta ja müüa kulda jt. väärismetalle, välisraha ja välisveksleid, tekke ja transferte, diskontida, osta ja müüa veksleid ja tähtajaga mitte üle 6 kuu, anda laene tähtajaga mitte üle 6 kuu ja avada on call arveid kulla, hõbeda jm. väärismetallide, riigi võlakohustiste, valitsuse poolt kindlustatud aktsiate ja obligatsioonide, hüpoteegiasutiste pantkirjade, vekslite, kaupade ja põllumajandussaaduste vastu. Oma arvel võis pank osta väärtpabereid nõukogu poolt määratud piirides, kuid temal olid keelatud tärmintehingud. Väljalastud pangatähed pidid olema kindlustatud vähemalt 50% ulatuses vekslite jt. kindlustatud laenudega, 10% riigirahaga, väärismetallidega, muude panga aktivatega, selle hulgas riigi väärtpaberite ja võlakohustistega. Likvideerimise korral oli pangatähtede pidajaile antud eesõigus teiste krediitorite ees. Panga üldine kohustiste summa ei tohtinud tõusta üle 10 kordse põhikapitali ja 5 kordse kassa ja tarvitamata emissiooni summa. Kuigi põhikirja alusel oli Eesti Panga tegevusväli üsna lai, sattus põhikiri ise nähtavasti panga tegevusseastumise järel täielikult unustusse nii panga valitsemise kui ka tehingute alal. Nii määrati panga nõukogu ametisse alles nov. 1921.a. Vabariigi Valitsuse poolt, kes seadusenovelliga 1921.a.-st enda peale võttis täiskogu ülesanded, sest et aktsiad olid riigi käes. Vekslite väärtuse hindamiseks põhikirjas ettenähtud diskontokomitee moodustati alles 31. VII 1924.a., kuna 6 kuud enne seda oli nõukogu hakanud täitma diskontokomitee kohuseid. Panga tehingutega ei olnud lugu parem. Juba 1921.a. ilmusid panga bilanssidesse garantiid, mida põhikirjas ette ei olnud nähtud ja hilisemaist aruandeist selgub, et pank oli võtnud laenude kindlustamiseks vahepeal 3 miljardi marga eest liikuvat varandust, täh. Masinaid ja igasuguseid sisseseadeid, kuna ta õigupoolest võis võtta ainult kaupa, samuti enam kui 1 miljardi marga eest kinnisvarade obligatsioone. Laenu kindlustiste all figureerivad samuti kogu varandused, laevad ja lodjad ning garantiid. Tähtsamaks laenude kindlustuseks pangas osutusid küll vekslid, kuid mitte pangapärased ärivekslid, vaid nn. sõbra ehk tehtud vekslid, mis ei olnud tekkinud ärivahekordadest veksli järgi vastutavate isikute vahel. Panga tegevus läks eriti hoogsaks pärast seda, kui pank 1921.a. peale hakkas tarvitama oma emissiooniõigust, mis järkjärguliste Vabariigi Valitsuse otsustega tõsteti 2 350 000 000 margani 1923.a.-ks. Laenud kasvasid: 1920.a. 395 milj. marka, 1921 894 milj. marka, 1922.a. 1642 milj marka ja 1923.a. 1799 milj marka ning järgneva kahe aasta jooksul veel enam kui miljard marka, tõustes 1925.a. lõpuks 5 932 milj margale. Muidugi seisid Eesti Pangal tol ajal ees suures ülesanded. Maa oli sõja, inflatsiooni ja revolutsiooni tagajärjel igasugustest rahalistest kapitalidest täiesti lagedaks tehtud, neid oli aga majanduse ülesehitamisel esimeses järjekorras tarvis. Suured maale jäänud tehased andsid põhjust optimismiks, tarvis oli neid varustada käitiskapitalidega. Seda tegi Eesti Pank. Seepärast oli tema laenupoliitika esimestel tegevusaastatel peamiselt tööstuse finantseerimisepoliitika, ning teistestki klassifitseeritud laenudest läks suur osa samuti tööstuse ülesehitamise otstarbeks pankadele, kaubandustööstuslikele segaettevõtetele, nagu Silva. Aga ka kõik teised alad olid kuivaks jooksnud. Kaubandus, ehitustegevus, laevandus, lõpuks omavalitsused tarvitasid kibedasti laenu ja neid kõiki pidi Eesti Pank püüdma rahuldada. Isegi kui 1923.a. oli selgunud tööstuspoliitika umbejooks (sest käimaläinud ettevõtteil puudus turg), jätkus tööstuslaenude kasvamine pangas, osalt lihtsa protsentide juurdeliitmise teel, osalt ka paratamatute uute laenude kaudu, millega loodeti vanu laene päästa kaotsimineku eest. Loomulikult valgusid Eesti Panga laenud neile aladele, mida teisel teel ei suudetud finantseerida, ja seepärast ilmnes hiljemini, et Eesti Pank oli finantseerinud just nõrgemaid rühmi tööstuse alal, kuna elujõulised alad (paberitööstus, vineer, osalt tsement jm.) peaaegu ei olnud tarvitanud panga krediite. Eesti Pangale langes finantseerimisraskus peamiselt metalli-, metsa-, naha- ja tekstiilitöönduses, kus ta kolmel esimesel alal ka hiljemgi kõige suuremaid kahjusid sai. Kuigi O. Strandman oli kuulutanud juba 1924.a. põllumajanduse toetamise Eesti finantseerimispoliitika peaülesandeks, ei saanud Eesti Pank seda ülesannet juba oma iseloomu tõttu emissioonipangana kuigi suurel määral täita ja oli selles tol ajal takistatud ka likviidsete ressursside puudusel. Eesti Panga kaudu said põllumehed ainult vähemal määral seemnevilja ja väetiste laene. Vastavalt laenude tõusule tõusis pangatähtede emissioon ning ühenduses sellega kasvas nõudmine välisraha järgi, seda tuli Eesti Pangal täita, kui ta oma tähtede väärtust ei tahtnud lasta langeda. Selleks tarvitati riigikassa kullatagavarasid, mis paari aasta jooksul kahanesid 15 miljonilt kuldrublalt 2,5 milj kuldrublale (Eesti Panga arvestuse järgi). Kuigi pank 1922-23.a. oma aruandeis varjas tõelist kattevara seisukorda, sai see teatavaks siis, kui riigikassa enam ei söandanud panka edasi toetada. Seisukorra kindlustamiseks tuli 1924.a. alata raha tsirkulatsiooni kokkutõmbamist laenude koondamise teel, mida panga juhatus oli kavatsenud juba eelmisel kevadel, kuid mida ta ei suutnud teostada. Sellest O. Strandmani poolt algatatud aktsioonist, mis ühendusse viidi laenude valoniseerimisega kulla alusel kursiga 100 marka =1 kuldkroon, ei tulnud midagi välja: suudeti vaid piirata laenude kasvamist. Raskustest saadi seekord üle erakorralise metsalangi realiseerimise ja sisseveo piiramisega, kuid panga seisukord jäi pinevaks, kattevara kippus pidevalt langema ja laenud muutusid ikka enam ebalikviidseks, sedamööda kuidas likviidsemaid kokku tõmmati. Riigikassa seisukord halvenes omakorda ja sundis pangas seisvaid hoiusummasid likviidseks tegema. Rahareformiga ühel ajal viidi läbi ka Eesti Panga reform, mis oli õieti rahareformi eelduseks. Uue põhikirja kohaselt, mis riigikogu poolt võeti vastu 3. V 1927.a. ja mis hakkas kehtima 1. I. 1928, muudeti pank ümber moodsaks emisjonikeskpangaks, mille operatsioonid on piiratud ülesande kohaselt ja mille valitsemine on vastavalt korraldatud. Pank muudeti tõeliselt aktsiapangaks valitsuse aktsiate müügi teel, millest realiseeriti avaliku subskriptsiooniga 1929.a. u. 30%. Et igal panga aktsionäril aktsiate arvule vaatamata ei või olla rohkem kui 1000 häält, siis ei ole riigil aktsionäride täiskogus otsustavat mõju. Panka juhivad president, juhatus ja nõukogu. Neist määrab presidendi Vabariigi Valitsus 5 aastaks, tarvilik arv direktoreid valitakse nõukogu poolt presidendi ettepanekul. Nõukogu koosneb presidendist, 2 st presidendi poolt nimetatud direktorist ja 7-st täiskogu pool valitud liikmest, kes esindavad tööstust, kaubandust, põllumajandust, ühistegevust ja töölisi. Vastavad kandidaadid esitatakse täiskogule panga nõukogu kaudu vastavaid alasid esindavate asutiste või ühingute poolt. Nõukogu liikmeks ei või olla riigi-, omavalitsus- ja teiste avalikõigulike asutuste teenijad, samuti kaks isikut, kes üheskoos äri ajavad. Kogu panga asjaajamise juhtimine on usaldatud nõukogu kätte, kes ms. määrab igale üksikule kliendile krediidi ja kinnitab eelarve. Juhatus on ainult täidesaatev organ ja vastutab nõukogu ees solidaarselt. Tema otsuseid võib president kinni pidada, esitades asjad nõukogule lõplikuks otsustamiseks. Pank on kohustatud pidama tasuta kõiki valitsuse arveid ja peab vabariigi linnades selleks otstarbeks avama Vabariigi Valitsuse nõudmisel osakondi ja agentuure. Valitsus kõik riigi ja riigiasutuste arved pidama E.P.-s. Nende arvete pealt ei maksa pank kasvikut, peale välismaal peetavate välisraha arvete, mille eest ta võib maksta kasvikut, mis peab olema vähemalt 1% madalam, kui pank ise saab keskmist neilt arvetelt aastas. Valitus võib määrata panka komissari, kelle kohus on valvata, et pank seadusi ja oma põhikirja täidaks ja kellel on suspenaiivse veto õigus nõukogu otsuste suhtes, mis tema arvates ei ole kooskõlas seaduste või põhikirjaga. Seesugused vaidlusküsimused lahendatakse valitsuse ja panga vahel kohtu kaudu.
Panga laenud on piiratud sääraste vekslite diskontoga, mis on heausulise ärilise tehingu tulemus, kusjuures ärivekslite tähtaeg diskontimisel ei tohi olla üle 3 kuu, põllumajanduslikel vekslitel üle 6 kuu ja metsandusvekslitel üle 9 kuu ja laenudega kulla, riigi- või riigi poolt tagatud väärtpaberite ja vekslite, muude vekslite, nagu ülemal ja börsikaupade vastu. Laenude protsent peab olema vähemalt 1 ½ % kõrgem kui 3-kuuliste vekslite väljakuulutatud diskontomäär. Põllumajanduslikkude ning metsandusvekslite diskonto ei tohi ületada 40% diskontost ega laenud niisuguste vekslite vastu 40% laenudest. Eesti Pangale on keelatud: anda välja pangatähti nimiväärtusega alla 5 kr. Kaubelda ja osa võtta ettevõtteist. Maksta kasvikut hoiusummadelt. Pikendada veksleid rohkem kui 1 kord 3 kuu peale. Riigile anda laenu rohkem kui 1/6 jooksva eelarve tulusummast, mis peab kaetud olema hiljemalt 3 kuud peale eelarveaasta lõppu. Anda laene omavalitsustele. Anda laene kinnisvara kindlustusel. Aktsepteerida veksleid peale nende, mis on maksvad ettenäitamisel. Ühe isiku vekslivastutust pangas (väljaandjana või pealekirjutajana) lasta tõusta üle 1/5 panga põhikapitalist ilma nõukogu ühehäälse otsuseta. Osta omal arvel riigi- või riigi poolt tagatud väärtpabereid rohkem kui põhikapitali eest ja tähtajaga üle 5.a. Pank avaldab ettekirjutatud vormil oma aruande vähemalt nädala jooksul iga 7., 15., 23., ja viimase päeva kohta. Eesti Pank võib välja anda pangatähti (Emissiooniõigus), mis on seaduslikuks maksevahendiks igas summas. Ringvoolus olevate pangatähtede summa ei ole piiratud, kuid pangatähed jm. jooksvad kohustused peavad olema kaetud vähemalt 40% ulatuses kattevaraga, mille alla võib arvata panga omanduses olevat kulda ja pangale kuuluvat kohustusvaba välisraha, kui see tegelikult igal ajal on nõudmisel ümbervahetatav eksportkulla vastu selles kohas, kus ta on hoiul. Niisugune välisraha võib seista välismaa kesk- või erapankades, välisveksleis tähtajaga mitte üle 3 kuu 2 hea allkirjaga, välisriikide võlakohustistes tähtajaga mitte üle 6 kuu. Sellest tuleb maha arvata Eesti Panga kohustused välisrahas. Panga palvel võib valitsus lubada kattevara langemist alla 40%, esialgu mitte üle 30 päeva ja seda luba hiljemini pikendada 15 päeva kaupa. Seesugusel korral peab pank riigile iga päeva eest maksma erilist maksu summa pealt, mille võrra jooksevad kohustused on suuremad, kui nad 40%-se katte puhul võiksid olla.
Tabel1.Ülevaade Eesti Panga tähtsamaist kirjeist 1919-1927.(Väljavõte).
Miljonites markades 31.XII 1927.a.
1919
1922
1925
1927
I. Kassa:
1.Pangatähed.
2.Riigikassatähed..
Iilkuld, välisvaluuta ja varad pankades ning korrespondentide juures
III. Laenud:
1.Diskonditud sisse- ja välisvekslid
2.Kontokorrent-ja muud laenud
Ivapanga kapitalid
V. Emissioon
VI. Riigikassa hoiusummad:
1.Välisvaluutas
2.Eesti markades...
VII. Era- ja riigi-asutuste hoiusummad
VIII. Puhaskasu
IX. Arvete seis
-
7,3
11,5
20,6
32,8
10,0
-
-
21,2
33,9
0,9
77,6
290,5
417,1
980,4
896,1
2287,6
287,8
1500,0
278,3
1485,0
665,4
178,0
5633,3
350,1
411,8
863,1
1923,4
4008,8
464,2
2250,0
2348,1
296,3
2023,7
426,9
8581,4
387,7
403,7
1694,9
1714,1
4002,2
816,6
2750,0
2301,4
489,5
2230,5
377,7
9334,9
Maks arvestatakse sellelt summalt %%-des a-s ja vastavalt 1 ½ , 2 ja 3% kõrgem panga diskontomäärast, kui kate on 35-40%, 30-35% või alla 30%. Panga kohustuse kohta, vahetada oma tähti vähemalt ühe kuldvaluuta vastu. (Rahareform). Panga puhaskasust läheb 10% tagavarakapitali, kuni see on tõusnud põhikapitali suuruseks. Edasi määratakse dividendid, kuid mitte üle 8%. Ülejäägist läheb pool tagavarakapitali ja teisest poolest pool riigile ja pool täiskogu käsutada. Kui tagavarakapitali kogumine on lõpetatud, läheb ülejäägist ¾ riigile ja ¼ täiskogu käsutada.
Tabel II. Reformitud Eesti Panga bilanss 1928-1931.a.
Aktiva
Miljonites kroonides 31.XII 1931.a.
1928
1929
1930
1931
I. Kattevara
(üldsummas)
1.Kuld
2.Välisraha
(kohustustevaba)
II. Vahetusraha
III. Sisevekslid (üldsummas)
1.Kaubanduslikud vekslid
2.Põllumajanduslikud vekslid
3.Metsatöönduslikud vekslid
Ivalaenud
V. Kinnistud ja vallatud
VI. Muud aktivad
VII. Puudujääk
Bilanss
Passiva
I. Põhikapital
II.Tagavarakapital
III.Jooksvad kohustused (üldsummas)
1.Ringvoolus olevad pangatähed
2.Jooksvad arved ja hoiusummad
IV. Muud passivad
V.Puhaskasu
31,45
6,38
25,07
0,51
14,50
12,30
2,19
0,01
16,64
1,36
6,49
-
70,95
5,00
1,96
59,84
36,43
23,40
1,68
2,46
27,18
6,41
20,77
0,46
14,48
12,48
1,96
0,03
13,09
1,85
8,40
-
65,47
5,00
3,12
50,23
34,04
16,19
4,44
2,68
23,07
6,56
16,51
1,73
13,11
11,41
1,68
0,02
12,30
1,62
10,92
-
62,76
5,00
4,39
47,60
32,23
15,36
4,45
1,33
21,49
6,56
14,93
1,74
11,11
9,66
1,44
0,01
12,82
2,08
9,09
3,82
62,14
5,00
4,92
49,86
35,16
14,70
2,36
-
Bilanss
70,95
65,47
62,76
62,14
Eesti Panga ümberkorraldamisel tõsteti eeskätt põhikapital 2,5 milj. kroonilt 5 miljonile kroonile tagavarakapitali arvel. Siis jaotati laenud kolme rühma: 1)pikaajaliseks (A liik), mis Vabariigi Valitsus andis Pikalaenu Pangale (27,7 milj. kr.), 2)mitte uue põhikirja pärasteks, mis Eesti Panka jäid Vabariigi Valitsuse vastutusel ja mille üldsumma 1.a. pärast uue põhikirja maksmahakkamist ei võinud ületada 15 miljonit kr.(B liik), ja 3)põhikirjapärasteks laenudeks (C liik). Edasi kanti Eesti Panga arvele riigikassatähtede emissioon kupüürides üle 5 kr.. Samuti tasus riik selle summa (16,4 milj. kr.). Nii maksis reform Vabariigi Valitsusele üldse 41,1 miljonit krooni. Sellest maksti pangale kullas 5 milj. kr. välislaenust saadud naelsterlingites 1 000 000 = 18 160 000 kr. ja ülejääk 20,9 milj. kr. arvati maha valitsuse jooksvalt arvelt. Eesti Pank võis seega oma katevara juurde arvata tervelt 23,2 milj kr., kuna ühtlasi tema jooksvad kohustused langesid 20,9 milj kr. võrra. Panga kullatagavara tõusis ülekannetega 10,2 milj. kr.-le (7. I. 1928) ja välisraha 30,1 milj. kr-le. Okt. 1928.a. realiseeris pank 3,5 milj. oma kullast, et oma teenimisvõimalusi suurendada. Pärast naelsterlingi kulla-aluselt lahkumist sept. 1931.a. vahetas Eesti Pank oma kattevarast suurema osa kullaks ümber (viimane tehing okt. 1932 naela kursiga 3,28 dollarit), et ta kullatagavara uuesti tõusis 11,5 milj kroonile. Naela kursilanguse tagajärjel saadud Eesti Panga kahjusid hinnatakse kuni 7 milj kr., millest osa 1931.a. maha kirjutati kasu ja tagavarakapitali arvel, osa aga jäi bilanssi. Garantiid ei ole valitsus selle kahju eest andnud.
Tabel III. Eesti Panga krediitide liigiloetelu tähtsamate majandusalade järgi. (Miljoneis kroonides.)
1921
1925
1927
1930
I. Erapankadele (kokku)
1.Erapankadele
2.Ühistegelistele pankadele
Iiltööstusele
III. Kaubandusele
(kokku)
1.Erakaubandusele
2.Ühistegelisele kaubandusele
IV. Põllumajandusele
0,8
5,92
3,24
2,03
1,21
0,17
7,13
24,20
13,66
6,02
7,64
3,48
6,44
5,38
1,06
26,10
10,69
5,16
5,52
3,33
10,13
6,81
2,72
7,33
4,71
2,07
2,64
-
Tühi koht: andmed puuduvad.; krediiti ei ole antud.
IV Tabel. Kattevara ja katteprotsendi liikumine.
31.XII
Kattevara
1)
Ringvoolus olev raha 2)
Katteprotsent ringvoolus oleva raha suhtes
Katteprotsent jooksvaist kohustustest.
3)
Miljonites kroonides.
1922
1923
1924
1925
1926
1927
1928
1929
1930
1931
21,01
13,68
13,05
13,37
13,51
21,92
31,48
27,18
23,07
21,49
37,26
34,42
35,63
34,57
33,54
39,02
36,43
34,04
32,23
35,16
56,1
39,7
36,6
38,7
49,3
56,2
86,3
79,8
71,6
61,1
.
.
.
.
.
.
52,6
54,1
48,5
43,1
. tähistatu kohta andmed puuduvad.
1)1927.a. koosneb Eesti Panga kattevara + riigikassa kullast ja kohustusvabast välisrahast, 1928.a. peale ainult Eesti Panga vastavaist väärtustest.
2)1927.a.-ni ringvoolus olev raha koosneb Eesti Panga pangatähtedest + riigikassatähtedest, 1928.a-st peale aga ainult Eesti Panga pangatähtedest. Ringvoolus oleva raha hulka pole arvestatud vahetusraha.
3)Jooksvate kohustuste all mõeldakse ringvoolus olevate pangatähtede + jooksvate arvete summat.
Eesti Panga algatusel vabastati ta seadusega 18 XI 1931.a. valuutamüügi kohustusest ja anti temale valuuta ostu-müügi ainuõigus. Sellest ajast peale võib Eestis valuutatehinguid teha ainult Eesti Panga loal. Sellega kujunes Eesti Pank kogu Eesti väliskaubanduse jm. majanduslike välisvahekordade korraldajaks ja nende edukuse eest vastutajaks.
Oma reformini oli Eesti Pank mitte ainult emissiooni- vaid ka kõige suuremaks kommertspangaks Eestis, mis võitles teravalt teiste kommertspankadega ja mille laenud olid vahepeal 2 korda suuremad ja hoiusummad 3 korda suuremad kõigi kommertspankade omadest. Peale reformi kadus see võistlus hoiusummade alal, kuid jäi püsima aktiivsete operatsioonide alal, sest Eesti Panga krediit on endiselt jäänud kõige odavamaks krediidiks Eestis. Seepärast lähevad erapankadesse krediite saama peamiselt ainult need, kes ühel või teisel põhjusel Eesti Pangast krediite ei saa. Erapangad peavad andma kas pikemaajalisi krediite või mitte esmajärguliste või mitte päris pangapäraste kindlustiste vastu. Ühes valuutakitsenduste maksmapanekuga on ka peaaegu kõik valuutatehingud koondunud Eesti Panka. Eesti Panga presidendid: E. Aule (aug 1919-okt. 1925), A. Uibopuu (okt. 1925-nov. 1926), J. Jaakson (alates nov. 1926). Direktorid: J. Sihver (märts 1919-juuni 1924), G. Vestel (apr. 1920-jaan. 1921), L. Lepp (mai 1921 dets 1924), Juhan Kukk (juuni 1924- juuni 1925), T. Vares (juuli 1924-juuni 1925), P. Öpik (dets. 1925 jaan 1928), J. Kivisild (alates nov. 1926), Chr. Kaarma (alates okt. 1928), F. Tannebaum (mai 1928 sept. 1932). Valitsuse komissar N. Köstner (jaan 1928-veebr. 1932). Nõuandjana Rahvasteliidu poolt komissari õigustega teotses pangas sir Walter J. F. Williamson (mai 1927-okt 1930). (Eesti Pank. 1919-1929; Eesti Panga aasta-aruanded, 1919 jj.; Bank of Estonia, Economic Bulletin, 1929 jj.).EE II 1933.a. veerud 781-791. N. K. Eesti punakaartÜlevenemaalise punakaardi osana nõukogude ja enamlaste (kommunistide) erakonna mõjuvõimu ja julgeoleku kindlustamiseks Eestis 1917-18 vabatahtlikkuse alusel asut. Sõjaväelise ilmega relvastatud võitlussalgad, koosnesid peamiselt töölistest ja kandsid asukoha nimetust. Salku hakati asutama juulis 1917.a., eriti intensiivselt toimus see pärast oktoobri-revolutsiooni . Nov. moodustati juhtiva keskohana Üle-eestimaaline Punakaardi Keskkomitee. Punakaartlaste arv tõusis Eestis veebr. 1918.a. u. 5000 meheni. Suuremad salgad olid Tallinnas, Tartus, Narvas. Tallinna punakaart u. 500 mehelises koosseisus saadeti Saksa okupatsioonivägede vastu ja sai Keila lahingus 23. II 1918.a. suuremate kaotuste osaliseks. Punakaardi osad andsid aluskaadri 1918.a. alul asut. Eesti sotsialistlikule sõjaväele.Eesti RahvusnõukoguEesti Vabadussõda Eestlased ( v a n a s t i v e n e k . - -ABK) 1 9 0 4 . a . k ä s i t l u s B a l t i m e r e ä ä r e a l a ( ( @810;B89A:>3> :@0O v i i m a s t s õ n a k a s u t a t a k s e v e n e p r o p a g a n d a s a l a n d a v a s m õ t t e s , e h k k u i ä ä r e m a a d , m a h a j ä ä n u d k o l g a s t . T i h t i k a s u t a t i s õ n a k r a i P o o l a t m a i n i d e s . ) ) j a k a l d a l ä h e d a s t e s a a r t e - S a a r e m a a ( ( Ö s e l ) ) , ( ( H i i u m a a - D a g o ) ) j a M u h u m a a ( M o o n ) j n e . ( ( S i i t k a M o o n s u n d i a r h i p r l l a g i n i m i ) ) e l a n i k u d j a k u u l u v a d s o o m e - u g r i h õ i m u L ä ä n e g r u p p i ( v t . X X X V I , 9 ) . A j a l o o ü r i k u t e j ä r g i t u n t u d k u i « GC48» , k u i d s e d a s õ n a k a s u t a t a k s e k a k õ i g i t e i s t s o o m e h õ i m u d e s u h t e s . I s e n a d n i m e t a v a d e n d T a l l o p o e g m a a p o e g ; l ä t l a s e d o n t u n t u d n i m e t u s e a l l i g g a n n i , s . t . « 873=0==8:8» ( ( p a g e n d a t u d ) ) , m i s v i i t a b , a r v a t a v a s t i , n e n d e v ä l j a t õ r j u m i s e l e ( X I I I s a j a n d i l ) P õ h j a . ; v e n e l a s t e l e o n t u n t u d GCE>=J, GC=>=F52J n i m e a l l ; P i h k v a k u b e r m a n g u s , e e s t l a s e d , o l l e s a m m u s e s t a j a s t v e n e m õ j u a l l , s a i d n i m e t u s e k s s e t u d v õ i s e t u k s e d ( = :;OG0) « ?>;C25@F52J» . A l a , m i s o n e e s t l a s t e g a a s u s t a t u d v õ r d u b u m b e s 3 8 5 0 0 r u u t k i l o m e e t r i g a , m i s o n a s u t s t a t u d u m b e s 9 5 0 0 0 0 e l a n i k u g a , sealhulgas Liivimaa kubermang (1881.a. rahvaloenduse järgi) 482 613, Eestimaal (1881.a.) 329 687, Puhkvamaal (1897.a.) 25 458, Peterburi kubermangus (1897.a.) 64 116, Viitebski kubermangus 906. eestlast. Usutunnistuselt on eestlased suuremalt osalt luterlased, Pihkva kubermangus õigeusklikud, Viitebski oblastis katoliiklased. Ugri-soome esiisade maaks peetakse Kesk-aasiat, kust nad eelajaloolisel ajal migreerusid Loode Euroopasse ja hõivasid praegused ugri-soome piirkonnad. Erinevatesse hõimudesse jaotumist peetakse VII sajandi sündmuseks, nõnda nagu ajaloolised väljakaevamised annavad viiteid soomlaste, eestlaste, liivlaste ja kuralaste ühisjooni. Baltimere alade arheoloogilised leiud viitavad metallide tundmisle (raudkirved, noad, pronksist rinnaehted). Sellel ajal olid eestlased pigem rändrahva eluviisiga, jahimehed, kuid juba väiksemal määral maad harivaks. Kunagi asustasid eestlased kogu Liivi- ja Kuramaa kubermangu, millele viitavad kohtade nimed, millised lõppevad sõna lõpuga küll ( 45@52=O) j a j e r w ( >75@>) , k u i d m i l l i s t e l t o l i d j u b a e e l a j a l o o l i s e l p e r i o o d i l e e s t l a s e d v ä l j a t õ r j u t u d l ä t l a s t e j a s l a a v l a s t e p o o l t p r a e g u s t e s s e p i i r i d e s s e ; v e e l 1 1 1 1 . j a 1 1 7 8 . a . N o v g o r o d i k r o o n i k a m a i n i b « G5;5» ( A d s e l l e , M a r i e n b u r g i s t L o o d e s ) , k u i m a a st, mis hõivatud eestlaste poolt. Sellest ajast peale olid eestlased pidevalt skandinaavia, slaavi vürstide ja lõpuks sakslaste (mõõgakandjad) kallaletungide küüsis, kes, Taani abil, alistasid eestlased ja ristiusustasid nad umbes 1227.a. See võitlus oli veel seepärast visa, et orjapidamist tundmata, kaitsesid nad visalt oma põlist vabadust. Peale sakslasi langesid eestlased alguses Poola võimu alla, seejärel aga Rootsi alla, aga 1710.a., olid eestlased ühendatud lõplikult Venemaaga.
Alates pärisorjusest vabastamisest hakkas eestlaste kultuurielu kiiresti arenema.
Antropoloogilises suhtes erinevad eestlased oluliselt teistest ugro-finnidest. Eestlaste kolju on mezotsefaalne (samas kui loparid on brahitsevaalid, ja tsuvaid dolitsefaalid) ((Kontrollige kolju kuju ja rahvaste nimetusi ise.KL.)); väga väljaulatuvate põsesarnade ja kitsa nina poolest, nelinukrksete kulmukaartega. Naiste koljule on iseloomustav jooneks: ta on märkimisväärselt väiksema mahuga ja suhteliselt pikkusest laiem. Eestlaseed on kasvult keskmisest pikemad (tihti üle 170 cm), tugeva ja rässaka kehaehitusega. Naistele on iseloomulikuks nii vaagna kui ka kehaehituse üldise massivsus, paistes silma tervise ning jõu poolest. Naha värv on valge, juuksed pigem hele-punased, tihti ka helepruunid; silmad on heledad, hallikas-sinist värvi. Mehed ja ka naised juukseid ei lõika, kandes neid rätiku või mütsi all või vabalt õlgadele lastuna. Eestlased ajavad oma habeme ja vuntsid maha. Meeste riietus koosneb linasest särgist, mis on kaela juurest metallist, tihti hõbedast sõlega kinni haagitud (see komme hakkab kaduma ja on jäänud alles veel saartel ja Pihkva kubermangu setudel), sukkadest, kõrgetest saabastest, lühikestest pükstest, tavaliselt musta värvi, vestist ja hallist või rohelisest jopest, nagu pintsak; kaela seotakse rätik, tihti siidirätt; peas kantakse laiade äärtega viltkübarat, talvel aga rebasenahkset kõrvikut ja lambanahkset voodrita kasukat. Naiste kostüüm koosneb pikast linasest särgist, mis on rinnal kokku tõmmatud pannaldega, triibulisest tumedast seelikust, sinisest pihikust ja tüllist väljaõmmeldud põllest. Naiste peakatted on üpris eripärased. Eestlased elavad väga lihtsates palkmajades, enamjaolt suitsutaredes, kuis viimasel ajal on selles suhtes näha suurt progressi ((Korstnate kasutusele võtt.KL.). Alates 80-st aastatest paistab silma maa omandiks ostmise püüd ja mõisamajanduse areng. Toit on peamiselt taimne; eestlased armastavad eriti kapsast ja naereid, milliseid nad kasvatasid juba ennemuistsetel aegadel. Makusroaks on sealiha. Eestlaste iseloomu põhijooneks on kangekaelsus ja pika viha pidamine, vaatamata kannatlikkusele ja üldisele hingelisele pehmusele; olles endast välja viidud, muutuvad eestlased julmaks ja kättemaksuhimuliseks. Eestlane on otsusekindel, julge, ohus leidlik, väga aus, kuid vahel ka laisk ning muretu. Eestlased hindavad naist vaid kui töötajat, muretsemata eriti ta moraalse käitumise pärast. Kombed on üpris vabad. Ebaseaduslikult sündinute arv küündib kuni 6% ((praegu, 2010.a. umbes pooled. KL.)). Lahutused on aga äärmiselt harvad. Vana aja kombed vajuvad kiiresti unustusse. Enam püsivamaks on osutunud pulma ja matusekombed. Eriti Põhja eestlaste ja setudest eestlaste juures. Nii näiteks ei tohi inimene voodis surra, mistõttu nad asetavad surija õlgededest asemele (pikka öllile panema pikkadele õlgedele panema), millistele nad jäävad kuni surmani; sel ajal seisneb kogu nende eest hooldus selles, et neid püütakse võimalikult rohkem toita. Kirst lahkunuga asetatakse vankrile, millisele istuvad kõik lähisugulased ja viiakse kiiret traavi sõites matmispaika. Täiesti elujõus on veel paljudes kohtades usk headesse ja pahadesse vaimudesse ja sellega seotud nõidusse (vt. Eesti mütoloogia).
Kirjandus: Eestlaste antropoloogia ja arheoloogia bibliograafia võib leida 59=15@30 a r t i k l i s « CAA:. =B@>?>;. C@=0;5» 1 9 0 1 . a . N r . 3 . ; R i c h t e r , G e s c h i c h t e d e r O s t s e e p r o v i n z e n ( 1 8 5 7 . a . ) ; 8B8EJ, « 0B5@80;K 4;O M=B>3@0D88 >AA88» ( « @810;B89A:89 :@09» , 1 8 7 3 ) ; A l q u i s t , C u l t u r w ö r t e r d e r F i n n e n ; W i e d e m a n n ; A u s d e m i n n e r e n u n d a u s s e r e n L e b e n d e s E s t e n ( 1 8 7 6 ) ; S c h r ö d e r , D i e H o c h z e i t s g e b r a u c h e d e r E s t e n ( B e r l i n . , 1 8 8 8 ) ; M i k k o l a , B e r ü h r u n g e n z w i s c h e n d e n W e s t f i n n e n u . d . S l a v e n ( H e l s i n g f o r s 1 8 9 4 . a . ) ; 09:>2J, « C;JBC@=0O 687=J 70?. $8==>2J ?> 40==K<J O7K:0» ( A l q u i s t “ i j ä r g i ) ; "@CA<0=J, « 545=85 E@8AB80=AB20 2 8D;N» ( 1 8 8 4 ) ; C3> 65, « 'C4A:>- ;8B>2A:89 M;5<5=BJ 2 >23>@>4. OB8=0EJ» ( 525;J, 1 8 9 8 ) ; ;03>25I5=A:89, « AB@>2 -75;J 8 53> >18B0B5;8» ( !1>@. @E5>;>38G5A:03> =AB8B. » , 1 8 8 1 ) ; . 8;;5@J, « !8AB. ?8A. 0H:>2A:. C75O» ( B0< 65 >G0AB8 C:070=0 181;8>3@0D8O) . P a l j u v ä ä r t u s l i k k u o n S i t z u n g s b e r i c h t e u . V e r h a n d l u n g e n d e r G e l e h r t e n E s t n . G e s e l l s c h a f t . . -! - ! 8 1 . 1 9 0 4 . AB@. 1 2 6 - 1 2 7 . . .
E e s õ i g u s e . p r i v i l e e g m õ n e l e ü h i s k o n n a k l a s s i l e , s e i s u s e l e , k o g u k o n n a l e või üksikisikule seadusega, korraldusega või valitsuse määrusega antud eriõigus, mis puudub teistel kodanikel.Eetika-Kr. ethika ethos komme, harjumus,
1)kõlblusõpetus, filosoofiline õpetus kõlblusest kui ühest ideoloogia vormist ta olemusest, klassisisust, ta ajaloolise arenemise seadustest ja osast ühiskonna elus;
2)kogum norme, mis määravad inimeste kõlbelise käitumise, nende kohustused ühiskonna, oma klassi, kodumaa ja üksteise suhtes; nõukogude sotsialistliku eetika kõrgeimaks seaduseks ja kriteeriumiks on võitlus kommunistliku ühiskonna ülesehituse eest. Vs. 1961Eetika(lad.moraal.)-kõlblus-1904
I eetika või moraal tähendab kitsas mõttes õpetust moraalist või kõlblusest. Nii nagu kõik stiimulid, mis määratlevad inimese kõlbelise käitumise, tuletatakse ühtedest või teistest üldistest põhjustest, siis eetika on õpetus moraali põhiprintsiipidest.
Kuna need printsiibid avanevad inimese hinges, siis eetika uurimisel on psüholoogilise valdkonna iseloom.
Sellest vaatevinklist on moraal käsitletav kui õpetus voorustest, südametunnistusest või kohusetundest.
Kuivõrd moraalset määratletakse ühtede või teiste määrustega, millistel on eeskirjade iseloom, millistega peab inimese tegevused kokku sobima, siis eetika muutub inimliku seaduste või normide järgi käitumise normatiivseks teaduseks.
Eetika valdkond ei piirdu ainult sellega. Püüd ratsionaalselt põhjendada inimlikku moraali ja tuletada seda mingist ühtsest ja tingimusetust printsiibist viib eetika uurimine kõige üldisemate eetiliste kategooriate määratlemisele, milliseid tähistatakse tavaliselt terminite: kõrgem hüve, headus, kohustav olu.
Nii nagu need kategooriad seatakse samal ajal ka inimliku- ja isegi maailma arengu lõpp-eesmärkideks, siis eetika saab seejuures lõppeesmärkide teaduse iseloomu. Kõrvuti positiivsete moraalsete väärtuste uurimisega, kuulub eetiliste süsteemide hulka tavaliselt moraali negatiivsete printsiipide määratlus, mis on võetud üldiselt kokku sõnaga - halb.
Asudes peamiste üldfilosoofiliste probleemidega lahutamatus gnoseoloogilises sidemes ja tõustes oma uuringutes kõige kõrgemate filosoofiliste üldistusteni, kuulub eetika inimese teadmiste, kui ühe filosoofia õppeaine hulka. Kõik eetika konstruktsioonid, valitud printsiipide sisult, on kokku võetavad mõne tüübi või suunaga. Sellised tüübid võivad olla kokku seatud erinevatest vaatepunktidest.
Eetilisi süsteeme nimetatakse autonoomseteks, kui nad tuletavad moraalse seaduse moraalselt tegutseva subjekti olemusest, kusjuures see seadus valdab vaid sisemist sanktsiooni ja on täiesti vaba mingist välisest autoriteedist.
Vastupidiselt sellele tunnistatakse heteronoomseks moraaliks see, millises moraalsed normid osutuvad olevat tegutseva subjekti suhtes puhtalt väliste seadustna, mis on kehtestatud mingi välise autoriteedi poolt (näiteks riigi seadused või usu nõuded).
Eetiliste normide tunnistamine inimteadvusele kaasasündinuks või tulenenuks inimolemuse esmastest ja kogemusest sõltumatute omadusest, iseloomustab n.n. aprioorseks ((kogemusest sõltumatuks)) eetikaks, mis väidab, et kõik moraali vormid ja ilmingud tekivad evolutsiooni teel, läbielatud kogemuse alusel.
Samamoodi põhiline on vahe individualismi süsteemide vahel, mis eeldab moraalseid väärtuseid üksikutel indiviididel ja universalismi ((maailmavaateline suund, mis peab tervikut selle üksikuist osadest olulisemaks)), mis seab moraalse käitumise eesmärgiks ühe või teise ühiskondliku organisatsiooni või maailma terviku.
Psühholoogilisest vaatepunktist võib olla eristatud refleksi moraal ja tunde moraal.
II. Eetika, kui moraalsete normide tekkimisest ei saa rääkida samas mõttes, millises räägitakse teaduste tekkimisest või üldse filosoofiast. Eetikat ei looda teoreetilise huvi kaudu ühte või teise tegelikkuse valdkonda, nagu enamus teadusi, ta on tingitud ühiskondliku elu faktist enesest. Moraal ei teki inimühiskonnas mingil, sellele mitte omasel ajahetkel, ühes või teises selle vormis, kõigis selle arengu staadiumites.
On ju kõikidel aegadel inimese vabadus, kes elab endasarnaste ühiskonnas, seotud kõige erinevate moraalsete normidega, millistel on tavade või religioossete või riiklike seaduste kuju.
Selles mõttes moraal eelneb tunnetusele ja on tihti isegi selle arengu võimsaks stiimuliks. Filosoofiline mõte sünnib peamiselt moraali valdkonnas. Moraalne, milline on alguses tunnetatav kui arutu-kohustuslik, nõuab aja jooksul enda, kui mõistusele avanenud eesmärkide hädavajaliku põhjendamist. Seejuures moraalne teoloogia viib vältimatult filosoofilisele ontoloogiale ((olemisõpetus)): kohus selgitatakse välja olulise filosoofilise tunnetusega. Vaatamata sellele moraali prioriteedile inimese ühiskondliku ja individuaalse teadvuse arengus on esimesed ajalooliselt teada olevad teadusliku eetika katsed suhteliselt hilisest ajast ja seda juba täiesti selgelt väljendunud kosmoloogia (( kr. Filosoofiline teoooria maailmaterviku seaduspärasustest; üldine loodusõpetus vana-kreeka filosoofias)) mõistefilosoofia alusel. Kui moraali, nagu ühiskondlike seadusandjate elutarkust, tuleb lugeda eksisteerivaks ürgaja kõige sügavamast ajast peale, siis moraali, kui filosoofilist teooriat, võib konstateerida vaid peale Sokratest. Oleks, siiski, aga ka ebaõiglane eitada täiesti filosoofilise eetika eksisteerimist enne Sokratese perioodi elanud filosoofide töödes. Ta eksisteeris kahtlematult pütagorlaste (Pythagoras), Herakleitos ja Demokritose ( ?8503>@59F52J, 5@0:;8B0 8 5<>:@8B0) p u h u l , k u i m i t t e l õ p e t a t u d s ü s t e e m i n a , s i i s r e a s ü l d i s t u s t e s , m i s a s u v a d l o o g i l i s e s s e o s e s n e n d e m e t a f ü ü s i l i s t e v a a d e t e g a . N e n d e j u u r e s m e k o h t a m e e s i m e s t k o r d a n e i d e e t i l i s i p r i n t s i i p e , m i l l i s e d o l i d p a n d u d a l u s e k s h i l isemate moralistide teooriale. Pütagorlased, kooskõlas oma arvude metafüüsikaga, seadsid sellisteks printsiipideks harmoonia, korra ja mõõdukuse. Neile nad asetasid nii maailmaruumi füüsilise, kui ka moraalse ülesehituse. Kooskõlas sellega pahe tunnistati mõõdukuse puudumiseks, patud hingelise sümeetria rikkumiseks. Herakleitos ( 5@0:;8B) t u l e b t u n n i s t a d a e e t i l i s e u n i v e r s a l i s m i a l u s e p a n i j a k s . L a s s a l l e õ i g l a s e a r v a m u s e j ä r g i o n H e r a k l e i t o s e k o g u e e t i k a v ä l j e n d a t a v ü h e s v o r m e l i s : a n d u m u s ü l e ü l d i s e l e . M o r a a l n e o l l a t ä h e n d a b H e r a k l e i t o s , o l l a o s a l i s e k s ü h t s e s ü l e i l m s e s a r u k u s e s .
Moraalne kohustus seisneb üldise seaduse täitmises.
Kõik individuaalne, mis on üleüldisest eemale kistud, on määratud hukule ja laostumisele. Demokritose vaadetes ilmneb materialismi sugulus eudemonismiga ((kr. Eudaimona õnn, heaolu, antiikajal tekkinud suund eetikas, tunnistab kõlbluse allikaks inimese tungi õnne poole)).- Kõrgemaks hüveks, Demokritose arvates, on õnn. Kui tõeline ja kindel õnn on antav vaid vaimsete rõõmudega. See arvamus ananb aluse näha Demokritose hilisema epikurlase eelkäiat. Sofistide tegevus andis eetika arengule negatiivseid tulemusi. Seades oma tunnetuse ja praktika deviisiks tinglikkuse ja subjektivismi, sofistid eitasid tingimusetult vajaliku või väärtusliku eetilised printsiibid ja pöörasid moraalse ühtede või teiste tinglike eesmärkide suhtes kõlblikuks või soovitavaks. Parimal juhul võttis nende moraal triviaalse ((tavalise)) komelisuse iseloomu, nagu näiteks tuntud Prodiktose allegooria: Herkules teelahkmel. Sellise põhimõtte puudumise vastu oli Sokrates. Nii nagu teoreetilise tunnetuse valdkonnas, nii ka moraali vallas, seisneb Sokratese tähtsus mitte ainult tema poolt välja öeldud ideede sisus ja süstematiseeringus, vaid selles meetodis, millises need välja töötati. See meetod seisnes üksikult üldisele tõusmises. Sokratesel oskas oma kaasvestlejate arus luua üldiseid mõisteid. Moraali jaoks see väljendus enam üldiste moraalsete väärtuste loomises. Vastupidiselt sofistidele, kes vahetasid moraali objektiivsed normid vajaduste ning isikliku omavoli peenrahaks, Sokrates kasvatas oma kaasaegsetes veendumust tingimustetu moraalse hüve olemasolust. Sokrates vaatles moraalset tegevust sihipärasuse vaatevinklist. Me tegutseme õieti, kui meie teod on saavutatud seatud eesmärgid. Sellest järgneb, et õigeks tegutsemiseks on tarvis teada eesmärgi ja selle saavutamiseks hädavajalike vahendite suhet. Peale selle, kõik meie teod on vaid siis moraalselt väärtuslikud, kui me omame hüvest õiget arusamist. Siit tuleneb, et kõik head teod on tingitud teadmisest või tarkusest ja vastupidi, head tundes, Sokratese arvates, püüeldakse selle poole vältimatult ja see saavutatakse. Halb võib tekkida vaid hea ja selle juurde viiva tee mittenägemisest. See väide on lahutamatus sidemes headuse tundmise ja heade tegudega viib Sokratese tarkuse koos voorusega, mõistlikusega võidule koos headusega, võidule, mis on üpris iseloomulik kreeka filosoofiale ja mis läbib ühes või teises mõttes kuni tänapäevani kogu eetika ajaloo. Tunnistades tingimustetute moraalsete printsiipide eksisteerimist, Sokrates ei andnud, siiski, nende printsiipide sisu selget määratlust. Kõik moraalse hüve liigid, mis olid Sokratese käsitluse asjaks kalduvad peamiselt kahele lõpp-instantsile: kasulikkusele ja seadustele.Sokratese filosoofia keerleb aga üldse, nähtavasti, peamiselt eluliste ja poliitiliste huvide ümber, andmata pinnast millegi tingimusetuks määratlemiseks. Selles suhtes oli Cicerol õigus, rääkides, et Sokrates tõi filosoofia taevast maapeale. Kuid Sokratese realismil oli üpris tinglik tähendus: kui ta, vastupidiselt oma eelkäiatele, alustas oma filosoofiat satronoomilistest teooriatest, asus tegelema maiste asjadega ja pööras oma tähelepanu inimlikule tegevusele ja inimlikele suhetele, siis oleks ekslik arvata, et ta ei leidnud neis miskit ülevat ja väärtuslikku, kui kasu ja positiivne õigus. Kogu Sokratese moraalile on üpris tähtsaks selle jaotamine kirjutatud seadusteks või riigi seadusteks ja kirjutamata seadusteks või jumalikeks. Neis viimastes tulebki näha tema filosoofia raskuskeset; neis ta näeb seletuse oma isiklikule elule, milline ei vasta üldsegi utilitaarse moraali printsiipidele. Jumalike seaduste all Sokrates mõistab eelkõige neid universaalseid moraali nõudmisi, millised on omased eranditult kõikidele inimestele ja milliste rikkumine toob vältimatult endaga kaasa kättemaksu. Selliste seaduste eksisteerimine (jumalaaustus, vanematele kuuletumine) oli Sokratesele viiteks sellele, et inimteadvusele on omane mingi kõrgem ja üleüldisem mõistlikkus, millise sunnile peab inimene tingimusetult kuuletuma. Sisuliselt on ka riigi kirjutatud seadused nende tingimustetu jumalike seaduste kajastuseks ja seepärast nad peavad olema täidetud sõltumata sellest kuivõrd ebaõiglased need on. Sellisel viisil oskas Sokrates ka empiirilise ja tinglikkuse sääris leida ümberlükkamatud viited millegile tingimusetusele. Selle tulemuseks oli Sokratese eetika vaieldamatult religioosse iseloomuga. Ta oli veendunud Jumala, kui kaailma mõistuse olemasolus ja kõige elava Jumala poolses mõjutamises. Vähe sellest: Sokrates mitte ainult ei olnud veendunud Jumala olemasolus: ta tunnetas endas selgelt Jumalikku tarkuse häält ja kuuletus sellele tingimusetu kindluse ning rahuga. See teadvus moodustaski Sokratese filosoofia olemuse ja samal ajal ka moraalse läbielamuse; see muutis möödapääsmatuks tema suursuguse surma. Sokratese põhialused said arendatud edasi tema õpilaste poolt kahes suunas: Platoni poolt äärmise idealismi vaimus, Antisfeni ja Aristippos“e poolt realismi vaimus. (( =B8AD5=0 8 @8AB8??0) ) . P l a t o n t u n n e t a s t e r v i k l i k u l t j a t ö ö t a s ü k s i k a s j a l i k u l t v ä l j a S o k r a t e s e p õ h i l i s e d l a u s e d t e a d m i s e v õ i d u s t j a v o o r u s l i k k u s e s t . P l a t o n i v a a d e t e s t e g i h ü v e m õ i s t e l ä b i m õ n e d ü l e m i n e k u s t a a d i u m i d . H ü v e r e a l i s t l i k m õ i s t m i n e , m i s o l i m ä r k i m i s v ä ä r s e l m ä ä r a l o m a n e S o k r a t e s e l e , e i j ä ä n u d k a P l a t o n i l e v õ õ r a k s . S e l l e s s u h t e s p a i s t a b e r i t i s e l g e l t s i l m a d i a l o o g « @>B03>@J» , k u s P l a t o n t o o b S o k r a t e s e s u u s t ö e l d u n a h ü v e h e d o n i s t l i k u ( ( m õ n u , n a u d i n g ) ) t e o o r i a , m i s p õ h i n e b m õ n u m õ i s t e l . K u i v õ r d , s i i s ki, see vaade on vasturääkiv ülejäänud Platoni vaadete ja tema filosoofia vaimuga, võib näha seda sellest, et selle eksisteerimise fakti seletus Platoni töödes kujutas vana aja filosoofia ajaloolastele suuri raskusi. Mõned, nagu teinhard ja leiermaher selgitasid seda punkti Sokratese irooniaga, kes naeris tuntud sofisti üle. Tseller väitis, et Sokrates väljendas siin hedonistlikke määrusi kuigi tõsiselt, kuid mitte tema tegelike veendumustena, vaid kui hüpoteetilisi, toetudes argumenteerimise eesmärgil hul g a a r v a m u s e l e . F . S c h l e i e r m a c h e r ( 1 7 6 8 - 1 8 3 4 ) , S t e i n h a r t , ( ( (B59=30@BJ, (;595@<0E5@J, (B@N<?5;J) ) `t r j u m p e l p e a b v a s t u t a v a k s v a i d S o k r a t e s t , a n d e s s e l l e l k o h a l P l a t o n i l e v a i d a j a l o o l a s e r o l l i . E n a m j u l g e , k u i g i k a e n a m v a i e l d a v k ü s i m u s e l a h e n d u s k u u l u b V l a d i m i r S o l o v j o v i l e ( ( ;048<8@C !>;>2J52C) ) : t e m a a r v a t e s , d i a l o o g « @>B03>@J» , e i o l e k i r j u t a t u d P l a t o n i p o o l t v a i d A r i s t i p p o s ( @8AB8??0) , k e s o l i k ü r e n a i k u t e ( ( v a n a - k r e e k a f i l o s o o f i l i n e k o o l k o n d , m i s o n r a j a t u d K ü r e n e e n e l i n n a s t p ä r i t A r i s t i p p o s “ e p o o l t Ateenas IV s.e.m.a.; kürenaikud pidasid ülimaks hüveks meelelist lõbu, elunaudingut.Vs. lk.316)) koolkonna asutaja. Kuid igal juhul võib Platoni vaadetes hedonism olla tunnistatud vaid üleminevaks nähtuseks; tema keskseks teemaks on hüve idealistlik mõistmine. See arusaamine oli ette näidatud juba Sokratese õpetusega, eriti selgelt ja kindlaksmääratult tema isiksuse ning surmaga ((Sokrates (469-399) mõisteti süüdi vanade jumalate eitamise ja noorsoo laostamise pärast, võttis mürki)). Sokratese vanglas välj a ö e l d u d l a u s e , e t p a r e m o n k a n n a t a d a e b a õ i g l u s t k u i t e h a e b a õ i g l u s t , s ö ö b i s s ü g a v a l e P l a t o n i m ä l l u . T a a r u t a b s e d a ü k s i k a s j a l i k u l t k a h e s d i a l o o g i s : K r i t o n j a H o r g i ( ( « @8B>=J» 8 « >@389» ) ) . V i i m a s e s t a h a k k a s õ i g l u s t e n n a s t t u n n i s t a m a k u i v a i m n e h ü v e , aga ebaõiglust tunnistab omamoodi haiguseks, s.t. paheks. Sellisel viisil on õigluse mõistel, mis on kuulutatud hüveks, see viimane mõiste omistab selge idealistliku mõtte. Kuivõrd hüves on veel hedonistlik sisu, võtab see trantsendentse ((läbisammuv, piiridest väljuv, midagi ületav, kogemuse ja tunnetuse piire ületav...)) hauataguse õnnejoovastuse iseloomu. Siin on juba selgelt märgatav eetilise printsiibi üleminek teistpoolsuse ideaalsesse maailma. Tselleri arvates, kujutab kogu Platoni filosoofia endast sisuliselt eetikat. See arvamus on eriti rakendatav Platoni idee teooriasuhtes. Idee see on see maailm, milline tekkis vältimatult Platoni mõistuses tema väsimatus kõrgema moraalse printsiibi otsingul. Sokratese surm näitas ilmekalt, et selles maailmas on asjatu otsida kõrgemat tõde ja kõrgemat hüve, tõde on alati väänatav ja ohvriks toodav. Kui juba kord kõrgem absoluutne hüve eksisteerib, siis selle koht ei ole siin, vaid on ideede maailmas. Idee see on asja kujutis; neis on varjatud asjade tõeline olemus, nende tõeline hüve ja ilu. Eemaldudes tunnetusest ja tulles idee mõistmisele, me samas jõuame tõe, mitte viirastusliku hüve ja ilu tunnetamiseni. Ja siin, ideoloogia alusel, on tunnetus hüve saavutamise vahendiks. Filosoofiline eros on see universalne voorus, milline viib üheaegselt tõelise tunnetuseni ja tõelise hüveni ning lõpmatu õnnejoovastuseni. Inimhing on ideede maailmaga seotud oma sellest päritoluga. Selles sidemes tuleb näha selle sellesse maailma võimaliku tagasipöördumise panti. See side on Platoni poolt psühholoogiliselt mõistetud mälestuse mõistes ja hinge kolme osa teooriast. Peamine mõistlik osa on pööratud ideede maailma. Selle on vastupidine oma püüdlustelt tundelis-himur, mis on suunatud näilikule s.t. asjade tundelisse olemusse. Nende vahepealset asendit omab kolmas osa, enam vooruslik, kui viimane, kuid samuti tundelise iseloomuga, mis on võimeline kalduma ühele või teisele vastandlikest pooltest. See hinge jaotus on aluseks Platoni enam spetsiaalsele vooruslikuse õpetusele. Igale osale vastab eriline voorus: mõistusele tarkus, tundele mehisus, ihale enesevalitsemine. Kõigi nende osade õiguspärane või õiglane osalus hinge elus moodustab neljanda, peamise vooruse. Selle vooruse teooria, millises iha saab oma õiguspärase osaluse, tuleb vaadelda kui mõninast järeleandmist inimlikule ebatäiuslikkusele, mis on seletatav ka selle asjaoluga, et arendades seda õpetust, pidas Platon ise silmas oma sotsiaalse teooria põhjendamist. Riik, sarnaselt nagu hing, koosneb kolmest klassist:käsitöölised, sõjaväelased ja valitsejad. Käsitöölistele kuulub see riiklik funktsioon, milline puutub alama tundlikuse piirkonda, s.t. igasugune tootmine. Sõjaväelased peavad suunama oma jõud sellele, et mehiselt tõrjuda välisvaenlasi ning viia ellu seadusi. Valitsejate roll kuulub riigi parimatele ja targematele inimestele: nad kujutavad endast selle mõistust. Nende funktsioon juhtida riigielu, luues seadusandlust ja suunates ühiskonna arengut kõrgema, ideaalse hüve poole. Poliitikas Platon järgis kõige rangemat aristokratismi ja universalismi. Kõik ühiskondliku elu tähtsaimad funktsioonid asuvad valitsejatest sõltuvuses, kes kui targad ja haritud inimesed, võivad üksi anda ühiskondlikule elule õige suuna.
Kõik individuaalsed püüdlused peavad olema kooskõlas terviku heaoluga. Abielude korraldus, kellest peamiselt sõltub tulevaste põlvkondade kvaliteet, ei või olla antud üksikute isikute omavoli alla ja see peab olema reguleeritud valitsejate poolt.
Sellises riigis on eraomand lubatud vaid alamale klassile. Riik, millises peab olema uppunud kõik individuaalne, siiski, ei ole eesmärk omaette, vaid see on kõrgema Hüve idee teostamise vahendiks.
Hüve on ideede maailmas kõrgeim alge. Ta on kõigi sotsiaalsete ideede esmaallikas, aga nende kaudu ka kõige eksisteeriva allikaks. Ta on ka kogu eluolu lõppeesmärgiks. Ta on päike, mis annab kõigile elu ja tõmbab enesesse tagasi kogu elava. Hüve ja Jumal on võrdtähenduslikud mõisted. Platoni Jumala mõistes saavutab Platon oma lõpliku täiuslikkuse. Üleüldse on Jumala mõiste kõige üldisem ja kõige absoluutsem eetiliseks printsiibiks nii vanas paganlikus kui ka uues kristlikus eetikas. Liialdamiseta võib öelda, et Platoni filosoofia, mis tulenes kõige üldise ideaalse reaalse ja konkreetse printsiipidest,oli kogu edasise eetika arengu ajalooliseks proloogiks ((avasõnaks)), äärmisel juhul selle põhimomentides. Sokratese filosoofia baasil tekkinud eetika realistlikku suunda võib jaotada kahte põhisuunda: üks millist võib nimetada positiivseks eidamonismiks (( M245<>=8A< - e e t i k a a l u s e k s o n s i i n i n i m e s e p ü ü d õ n n e p o o l e ) ) m i l l i s e j ä r g i i n i m l i k u k ä i t u m i s e j a e k s i s t e e r i m i s e l õ p p e e s m ä r g i k s o n ü h e s v õ i t e i s e s v o r m i s n a u d i n g . T e i s e s , n e g a t i i v s e s e i d a m o n i s m i s o n s a m a s u g u s e k s e e s m ä r g i k s k a n n a t u s t e p u u d u m i n e . V a a t a m a t a põhilise printsiibi valitsemisele naudingu positiivse või negatiivse suurusena on mõlemad need suunad oma eluliste tulemuste poolest ja teiste eetiliste printsiipide suhtes oluliselt erinevad. Positiivne eudemonism on esindatud hedemonistlikus kürenaikute ja eopikuurlaste koolkonnas. Aristippos, küreneika koolkonna asutaja, seadis lõpp-eesmärgiks mõnu, sõltumata selle spetsiifilisest kvaliteedist. Ta pidas naudingu kõige väärtuslikumaks küljeks selle intensiivsuse. Siit tulenes kehalise naudingu, kui ena m t u g e v a , e e l i s t a m i n e . O l e v i k u n a u d i n g u t h i n n a t i k õ r g e m a l t k u i t u l e v i k u m õ n u , m i s a s u s e b a u s t a v a s a a t u s e k ä t e s . Ü h e A r i s t i p p o s “ e j ä r g i j a H e g e z i a ( ( 53578O) ) , m u u t u s h e d o n i s m ä ä r m i s e k s p e s s i m i s m i k s : l e i d e s , e t e l u a n n a b v ä l t i m a t u l t r o h k e m k a n n a t u s i , k u i m õ n u, siis ta jõudis järeldusele, et surm on kõige loogilisem järeldus mis on hedonistlikust arvestusest õieti tehtud. Hegezia teooria tõi kaasa tema kaasaegsete hulgas palju enesetappe, aga temale andis see sünge hüüdnime surma sisendaja. Selles ajaloolises episoodis vaadeldakse vahel hedonismi sisemist paikapidamatust, mis tuli loomuliku evolutsiooni teel elu eitamisele. Vaevalt, et see on õige. Hedonism on iseenesest pessimismile täiesti võõras; vastasel juhul nende side ilmneks igas üksikus selle suuna esindajas. Hegezia pessimismi on kõige loomulikum seletada psüholoogiliselt: temale ei antud elu mõnu, samas kui leidlik ja elurõõmus Aristippos oskas seda kasutada. Tõsi, seda fakti on piisavalt, et lükata mõnu kui üleüldine tagasi, kõigile kõlblikku printsiipi; kuid hedonistid ei pretendeerinudki sellisele üleüldisusele, nii nagu nad seadsid oma printsiibiks mitte üleüldise, vaid isikliku mõnu. Epikuurlaste erinevus hedonistidest seisneb vaid põhiprintsiibi enam läbitöötatuses. Epikuurlased arvestasid mõnu põhjustega selle kestvusega, järgneda võivate kannatustega. Selle tulemusena nad töötasid välja enam ettevaatliku ja pehmendatud eudemonismi vormi. Epikuurluse ideaaliks on eriline õnnis rahulikkus ((ataraksia rahulikkus, kõigutamatu hingerahu, mida peab taotlema tark stoikute õpetuse järgi)), millises on mitte ainult üks kannatuste puudumise eitavus, kui ka jaatavas mõttes täielik rahuldatus. Oma jumalate ajaveetmist nad kujutasid ette just nimelt muretu dolce far niente vormis. Mõnevõrra vääristatumad, võrreldes hedemonismiga on epiguurlaste vaated, neist on selgelt näha vaimse rahulduse eelistamine kehalisele, aga samuti sellest kõrgest hinnangust, millise nad andsid sõpruse nautimisele. Eitav eidamonism omas esindajaid küünikute ja osalt ka stoikute hulgas. Sarmaselt kahe eelnenud õpetuse vastastikusele suhtele, võib ka stoiklust nimetada täiustatud künismiks.
Küünikute põhiprintsiibiks on absoluutne vabadus ümbritseva välise elu mõjudest, mis viivad igasuguste kannatuste puudumisele. Küünikud, olles peamiselt praktilised, kui teooria inimesed, rõivastasid selle printsiibi üpris ühekülgselt, rakendades kogu oma põlguse jõu välise materjaalse olukorra mõju vastu ja kõigi kultuursuse nõuete avalikus jalge alla sõkkumises leidsid omapärase naudingu. Sellega, võib olla, on loomulik eelkõige selgitada seda, sisuliselt mittevajalikke, äärmusi, millistesse nad oma eluviisis langesid. Jutlustades kõige suhtes, mis ei ole voorus, ükskõiksust, küünikud tegelikkuses ei jäänud ükskõikseks, kuid kirglikult juurisid välja selle, mis nende arvates, segas vooruslikkust ja targa sõltumatust. Stoilik apaatia ilmnes ühtlasemalt ja rahulikumalt: siiski, mitte ainult põhiprintsiibi praktilises rakendamises tuleb näha küünikute ja stoikute koolkonna erinevust, vaid peamiselt viimase teoreetilistes vaadetes, mis annavad aset selgele universalistlikule tendentsile.
See tendents väljendus maailmaseaduse mõistes, eluolu universaalsete normide eksisteerimises. Nende normide saavutamises ja teostamises seisnebki stoiliku targa kohustus.
Need normid omasid, stoikute vaadetes, peamiselt naturalistlikku ja poliitilist tähendust. Stoikism murrab eudemonistlikku vaatepunkti ja asub moraali objektiivse põhjendamise alusele. Nimelt sellel alusel kasvas stoitsism keerukaks moraalseks süsteemiks, omades üpris suurt ajaloolist tähendust. Seoses ekletiliste ((eklektiku kombel toimiv, talle omane, mõtlemises ja uurimises iseseisvusetu ning põhimõttetu)) filosoofiliste õpetustega, mis olid levinud II saj e K., oli stoitsism toodud üle Rooma ja teenis seal riigi seadusandluse alusena. Stoilik idee inimliku olemuse universaistlikest mõistlikest suhetest, mis asuvad kõigi rahvuslike ja individuaalsete erinevuste kohal, pandi rooma õiguse aluseks. Lähtudes ühest ja samast eidemonistlikust printsiibist, epikuurlus ja stoitsism mõjus üpris erinevalt ühiskondlikule moraalile ja meeleolule. Omades eesmärgina positiivset mõnu, epikuurlus oli jäetud ilma sellest distsiplineerivast mõjust inimese vabadusele, millist stoitsism kahtlematult valdas. Seatud oma asutajate poolt üpris märkimisväärsele moraalsele kõrgusele, oli epikuurlus ikkagi allpool seatud tasandit, millisel, elu hüvede mõistliku kasutamise lipu all, tagasihoidmatult võtsid sellesse inimolemuse alamad instinktid. Selle langemine tuli eriti ilmseks Rooma põhjal. Kuid oma parimates ilmingutes epikuurlus ei läinud kaugemale isiklikust vaimsest korrastusest. Ühiskondlikus elus juhindusid epikuurlased deviisist ela tähelepandamatult, tuues sellisel viisil sisse enesearmastuslik eraldatus ja ükskõiksuse ühiskondlike huvide suhtes. Windelband (1848-1915) märgib täiesti õieti, et see egoistlik eemaldumine eraellu tegi epikuurlusest ülemaailmse Rooma monarhia reaalse filosoofia, kuna despotismi kõige kõvemaks aluseks oli see naudingule püüdmise kirg, millise jõul igaüks, üldises segaduses, püüdis päästa oma eraelu vaikuses võimalikult rohkem isiklikku mõnu. Täiesti teist rolli mängis paganlikus maailmas stoitsism. Tema askeetlikul iseloomul oli moraalset kasvatuslikku tähendust ja valmistas ette kõrgete eetiliste normide vastuvõtlikust, mis nõudsid oma ideaalide teostamiseks isiklikku enesesalgamist. Stoilikule targale, kes on vabastatud igasugustest isiklikest vajadustest ning püüdlustest, avanesid hulga avaramad moraalsed horisondid. Stoitsism, oma printsiipide olemuselt pidi omama tõusvat suunda. Ja see kõrgus, millise ta saavutas oma arengul, tuli ilmsiks samas, Rooma alusel. Neid kreeka stoikuid oma suletud väljakannatamatu rigorismi ((kr. karmus, mingite põhimõtete v. ettekirjutuste karm j ä l g i m i n e ) ) p ä r a s t v õ i s i d ä r a t e e n i t u l t o l l a n i m e t a t u d p a g a n l i k e k s v a r i s e r i d e k s , s i i s R o o m a s t o i k u d , k e s E p i k t e t i ( 5 0 - 1 4 0 . a . ) , S e n e c a ( 5 e m a 6 5 m a j ) j a M a r c u s A u r e l i u s ( 1 2 1 - 1 8 0 . a . ) ( ( -?8:B5B0, !5=:8 8 0@:0 2@5;8O) ) i s i k u n ä o l , j õ u d s i d s e l g e a r u s a a miseni inimeste üleüldisest vendlusest, kes moodustavad ühtse jumaliku terviku elemendid, kuni ligiinimese vastase armastuse jutlustamiseni, võisid olla nimetatud kristlasteks paganate hulgas. Kuivõrd. Siiski, need kristliku moraali printsiibid stoiklikus eetikas olid kaotatud abstraktses @07AC4>G=>AB8 j a s e e p ä r a s t e l u t u d n ä i t a b M a r c u s A u r e l u s e s u h t u m i s t k r i s t l a s t e s e , k e l l e s t a o m a v e n d i ä r a e i t u n d n u d .
K r e e k a ü h i s k o n d l i k m o r a a l n e e n e s e t e a d v u s l e i d i s A r i s t o t e l e s e i s i k u s o m a i s e l o o m u l i k u m a e s i n d a j a j a s ü s t e m a a t o r i . T u n n i s t a d e s p r a ktilise moraali meetodiks äärmuste vahelise keskmise valimise, teostas Aristoteles seda reeglit oma teoreetilise eetika ülesehitamisel. Hea, kui puhtalt ideaalne trantsendentaalne ((piiridest väljuv)) eesmärk, oli tema mõistuse empiirilisele ((kogemuslikule)) meelelaadile võõras. Teisest küljest, nauding, millisel puudub igasugune ideeline sisu, oli liiga madal ja arutu tema ratsionalistlikule maailmavaatele. Aristotelese poolt eetika juhtivaks printsiibiks valitud õnnejoovastus oli nimelt selleks Platoni ja konkreetse eidamonismi vaheliseks eetilise ideaali kuldseks keskteeks. Selle õndsuse olemuseks on, Aristotelese arvates, mitte mingi jäik vaimne sisu, vaid tegevus, aga nimelt selline tegevus, milline on inimhinges kõige tähtsam, s.t. mõistuses. Selles mõistuse tegevuses, mis allutab endale kõik ülejäänud hingelised funktsioonid, seisneb kõrgeim voorus. Kuivõrd mõistuses on puhtalt ideelis moraalse sisu avamise võime, siis ta valdab kõrgemaid voorusi, milliseid nimetatakse ( ( 480=>B8G5A:8<8) ) d i o n ü ü s i l i s t e k s ( ( j o o v a s t u s l i k e k s ) ) . K u i d n e i d v o o r u s i o n m o r a a l s e k s k ä i t u m i s e k s v ä h e . T a r v i s o n v e e l , e t i n i m e n e a l i s t a k s e n d a l e v e e l k õ i k ü l e j ä ä n u d o m a p ü ü d l u s e d m õ i s t u s e t a h t e a l l a . S e l l e s a l l u v u s e s , m i s s õ l t u b t a h t e l i s e s t t e g e v u s e s t , seisnevad Aristotelese arvates eetilised voorused. Eetiliste vooruste mõistesse toob Aristoteles, oma eelkäiate äärmise eetilise intelektuaalsuse sisse üpris olulise täienduse. Kooskõlas tema eetika põhiliste printsiipidega, kannab Aristotelese poliitika samasugust mõõdukuse iseloomu. Vastupidiselt Platoni äärmisele universalismile, lubab Aristoteles oma ideaalses riigis eraomandit, vabaabielu ja üldse individuaalset perekonda. Võimalikest riigivormidest peab ta parimaks aristokraatiat s.t. parimate üleolekut ja monarhiat, s.t. parima valitsemist. See viimane teeninuks ära eelistamise, kui oleksid mingid garantiid selles, et valitseja hakkab ka tegelikult vastama mõistele parim. Türannia on eriti nurjatu valitsemise vorm. Riigi eesmärgiks peab olema ühiskondliku ja individuaalse eksisteerimise kõrgema vormi kasvatamine. Aristotelese poliitilise traktaadi lõpetamatus ei anna võimalust seda, kui tervikut käsitleda ja samamoodi jätab mitte täiesti selgeks tema täiuslikeima riigi ja inimese ideaali. Üldiselt on Aristotelese eetilised vaated üksikutes osades enam korrastatud, kui tervikus ja enam põhjendatud detailides, kui põhiprintsiipides.
Üleminevat astet paganlikult eetikalt kristlikule eetikale täidab Filoni aleksandria koolkond, mis ühendab kreeka filosoofia judaismiga. Selle tähtsamateks printsiipideks on materiaalse ja vaimse maailma vastandamine, kui halva ja hea, asketismi ja müstilise ühenduse Jumalaga. Üldse järsk moraalne dualism märgatavalt ja ülitundlikult moodustab kogu ülemineku perioodi i s e l o o m u l i k u j o o n e j a ü h e s u g u s e p ü s i v u s e g a r õ h u t a t a k s e i s e g i h i l i s e m a t e s u u s p ü t a g o r l a s t e ( ( =>2>?8503>@59F52J) ) j a n e o p l a t o n i s t i d e t e o o r i a t e s . K r i s t l u s a r v a b e e t i k a t a s t u v a t a j a l o o s u u d e a j a j ä r k u . K u i v a a d e l d a k r i s t l i k u m o r a a l i ü k s i k u i d m ä ä r u s i , s i i s m e e i leia seal mingeid täiesti uusi, varem tähendamata moraalseid printsiipe. Ristiusu peamised käsud on armastus Jumala ja lähima vastu mis on välja öeldud ühes või teises vormis, suurema või väiksema teadlikkusega nende tähendusest, kõrgemate Ida filosoofia ja religiooni moraali õpetlaste poolt. Peen ja tähelepanelik mõistus võis tulla nende käskude juurde ühiskondliku elu, mis rajatud vastastikusele kaasatundmisele, kõrgema poole püüule ja ühes või teises mõttes jumaliku, põhjaliku tundmaõppimise teel. Kuid kristlus, olles mitte ainult peene ja jälgiva mõistuse asjaks, kuid palju võimsama ajaloolise faktori, oli täiesti uueks eetiliseks õpetuseks ja uueks moraalseks jõuks. Kristluse uudsus, mis hämmastas vana maailma, äratades selles ennenägematu armastuse entusiasmi ja sama ennekuulmatu viha, mis ei seisnenud selle üksikutes printsiipides, vaid nende üldises seoses js suhtes, aga mis peamine nende elulises siiruses ja jõus. See, mis vana testamendi moraalis oli öeldud välja muuseas, kui kaasnev mõte, kutsudes esile austuse oma kättesaamatu ülendatuse vastu ja kutsumata esile mingit kaastunnet kogu oma elutusega saab kristluses kogu moraali nurgakiviks, läheb inimlike toimingute verre ja lihasse, hingestab ja ühendab masse. See kristliku moraali nurgakivi Jumala ja lähima armastus, milline ei olnud sarnane sellele, millisega inimkond elas enne ristiusku. See ei ole mehe ja naise, vanemate ja laste, venna ja õe armastus, üldse mitte see armastus, milline sundimatult dikteeritakse inimese looduslike instinktidega, kuid kõrgeim armastus, mis tingitud kõigi inimeste, kui ühtse Jumala laste, vendluse selgest teadvustamisest, mis on kasvatatud enese Jumala ja ülejäänud maailma ees tühiseks tunnistamisega, ühe sõnaga, armastus, mis tuleneb täiesti uuest vaatest maailmale, kui ühtsele tervikule, omades lõputult suurt väärtust, kui tühine inimlik mina. Vastavalt sellele kristliku moraali põhiprintsiibile, muutub ka inimliku vooruse mõiste, kujuneb ümber kogu moraalne koodeks. Nüüdsest kogu voorus seisneb vaid selles kõikehaaravas armastuses. Mõistlikkus, mis on kreeka eetika poolt nii kõrgelt hinnatud, läheb tagaplaanile. Armastuses nähakse uut elavat eksimatut mõistlikkuse allikat, millise ees kogu argielu muutub läbipaistvaks, kättesaadavaks ja arusaadavaks. Kõik väline, formaalne, mis seotud seaduse tähega kaotab oma väärtuse ja asendatakse vaid ainsa tõelise armastuse ja vaigistamise nõudmisega. Kõik see, mis endiste moraali printsiipide vaatevinklist osutus mittevajalikuks, põlatuks või nõrgaks, osutub kristluses olevat kõrgeks ja tagajärjekaks tugeva võimsusega. Ihalejad, igatsejad, nutvad, vagad, pekstavad ja põlatud tõstetakse moraalsele pedestaalile, kuivõrd nende alandlk pale on tingitud tõe poole püüdmisest ja selle tõe eest kannatamisest. Samavõrd põhjalikku muutust me näeme kristluse ideaalides. Mitte maine elu, ühtede või teiste hüvedega, seatakse inimliku eksistentsi eesmärgiks, vaid lõputult kõrgem ja kaugem Jumala Riigi ideaal, lõpmatu õndsa elu kuningriik, mis saabub peale üleüldist hea lõikust, kui kõik kõlkad on nisust eraldatud, s.t. kõik hea puhastatakse tervikuna halvast. Selle ideaali vaatepunktist vaadatakse kõik elu poolt kehtestatud väärtused ümber ja need saavad täiesti uue tähenduse. Kannatamine, vaesus, füüsiline nõrkus saavad selles Jumala Kuningriigi maailmas õndsuse ja vaimse jõu pandiks. Vastupidi, õnn, rikkus ja jõud on igavese elu saavutamise takistuseks, millises maailma esimesed muudetakse viimasteks. Lõpuks, samasugune põhimõtteline kristliku ja kõigi endiste eetiliste vaadete erinevus põhineb suurima moraalse kangelasteo idees, milline seisneb kõrgema tõe eest kõige isikliku ja isegi oma elu ohverdamises. Ristilöömine on ristiinimese kõrgema kutsumuse sümbol maakeral. Kristlik moraal määratletakse tervikuna religioosse maailmavaatega ja see tuleneb sellest, kui vältimatu tagajärg. Kristlik eetika ja sellele vastav religioosne maailmavaade, mis on toodud ära Pühakirjades, kujutab endast üht orgaanilist tervikut. Selle terviku aluseks on idee inimese vabalt elust Jumalas lahkumisest ja inimese võimalusest Jesus Kristuse kaudu teistkordselt osaleda jumalikus elus. Kogu ristiusu eetika ei ole miski muu, kui Jumala juurde tagasi mineku tee näitamine. See tee koosneb enese ja oma lähedaste ettevalmistamisest teistsuguseks eluks Jumala Kuningriigis. Nii nagu selle elu aluseks on Jumala tahtega absoluutne harmoonia ja sellise kõrgema maailmakorraga, millisesse tuleb inimesel üle minna, siis ka ettevalmistamine selleks üleminekuks ei saa milleski muus seista, kui enda tahte allutamine jumaliku maailmakorra printsiipidele.
Need printsiibid Jumal ja need individuaalsed olendid, kes kuulavad jumalikku tervikusse. Siit, kui otsene tagajärg, tuleneb kristlik Jumala ja lähedaste teenimine. Kuid nii nagu jumalik maailmakord kujutab endast ideaalset harmooniat, siis ta ei saa olla asutatud puhtalt välisena, vägivaldses osade vahekorras, vaid, kui igasugune ideaalne tervik, nõuab ühendatavate vaba liitumist. Selline ühinemine ei saa olla tingitud mitte mingi välise seadusega, vaid eranditult asjade sisemise olemusega, nende sisemise Jumala ja teine-teise poole kaldumisega, - ja selline mõjutaja ongi armastus. Vaid seal võib olla huvide täielik harmoonia, kus iga olendi sisemised muutused annavad kohese ja kindla tagasikõla kõigis ülejäänutes. Armastus on ristiusu moraalne seadus just nimelt sellepärast, et ta on samal ajal ka kristliku kosmose, täiuslikumate olendite kosmiline seadus. Vaid armastus võib anda Kristliku kiriku selle reaalse ja kõigutamatu ühtsuse, millist põrgu väravad ei ületa sajandeid. Üpris arusaadev, seepärast, et just nimelt armatus äratas inimeste südametes Selle, Kes nägi ette nendest inimestest ühtse ja igavese vooruse Kuningriigi loomise. Kristlik moraal ei asu mõistmises, vaid selles, mis on sügavamal, esmane ja lihtsam igasugusest arusaamisest: inimeste kalduvusel ülemale ja enesele sarnasemale. Kõik formaalne ja välisele seaduse täitmisele asutatu taandub selle kristluse põhiprintsiibi ees kui võlts variserilik moraal. Ristiusk oma tekkimise algusest peale ja kuni meie päevadeni ei ole lakanud osutamast üpris tugevat mõju kõigile järgnevatele eetilistele konstruktsioonidele, mis lähtuvad isegi kõige vastupidisematest vaatepunktidest. See mõju tuli kõige enam ilmsiks keskajal. Ristiusu levimise ja kinistumise perioodil, kui valitsev usk, me kohtame filosoofilise mõtte valdkonnas koos maailmavaatega, paljudes suhetes üpris kristlusele sugulaslikku neoplatonismiga. Tema peamise esindajana, Plotini (204/205 270.a.) , ilmutas viimast korda end kreeka filosoofia geenius. Neoplatonismis tuleneb eetika otse metafüüsikast. Maailm kujutab endast ühtse Jumala emanatsiooni ((Hiliskeskaja idealistliku filosoofia (neoplatonismi ja gnostitsismi) käsitluses: maailma tekkimine jumaluse loova energia müstilise väljavoolamise teel.)). Selle emanatsiooni viimaseks ja kõige alamaks astmeks on mateeria. Metafüüsiline mateeria on miski, mis omab vähimat reaalsust; eetiliselt on mateeria absoluutne kurjus. Siit tuleneb neoplatonismi peamine nõudmine: keha vajadustest vabanemine. See vabanemine saavutatakse askeetluse teel. Platon nimetab kõrgemat voorust puhastumiseks. Kuivõrd alandatuks neoplatonismis kogu kehaline tunnistati, on näha sellest, oma biograafi tunnistuse järgi, Plotin häbenes oma enda keha. Peale asketismi viib inimese kõrgemasse maailma ilu. Ilu on vaimu ja headuse tundeline koor, kalduvus ilule on vältimatult seotud püüuga headusele; seepärast ilu kummardajad, kõigis selle ilmingutes, asuvad Plotini arvates samasugusel õigel teel, nagu ka filosoofid. Moraalse täiustumise kõrgeim eesmärk on Jumalaga müstiline ühinemine, - milline on väljendamatu ja võrreldamatu oma pühaduses mingite teiste inimlike rõõmudega. Plotini eetika üpris iseloomulikuks jooneks on moraalse raskuskeskme ümbernihutamine puhtalt siseellu, mõtte, tunnete ja püüdluste valdkonda. Plotini eetikas omavad teod ja käitumine vähest hinda. Tema unistuseks oli endale ja oma õpilastele erilise filosoofide linna rajamine, millises, eemal maise ilma väliseid muresid, võinuks takistusteta valmistada hinge ette Ainsa g a , K õ r g e m a j a J a g a m a t u g a ? ( ( 587@5G5==K<J) ) k o k k u s u l a m i s e k s N e o p l a t o n i s m i e d a s i n e t r a n s f o r m a t s i o o n , k o r d a s t u d e s e n a m t i h e d a m a s s e s i d e m e s s e p a g a n l i k u s e g a , k o r d l ä h e n e d e s k r i s t l u s e l e , e i k u j u t a e n d a s t m i s k i t o l u l i s e l t u u t . S e e t r a n t s e n d e n t n e ( ( p i i r i d e s t väljuv)) moraal, leides oma alguse Platonilt, kujutas endast sisuliselt midagi muud kui paganlikku kristlusele ettevalmistumist.
Esimeste sajandite kristlik eetika langeb täiesti kokku evangeelse eetikaga. Kristuse käskude järgimine ei olnud teostatud sellise tingimustusega, nagu esimestel sajanditel. Esialgse kristluse esmaseks ülesandeks ei olnud kloostri eraldatus ega isikliku pääsemise eest hoolitsemine, vaid kõige tegusam vastastikune suhtlemine maailmaga. See vastastikune tegutsemine oli sel ajal järeljätmatu ja traagiline võitlus. See kallutas kogu inimkonna vaimset taassündi mis oli võimalik vaid end lõpuni ohverdades. Selle perioodi iseloomulikuks jooneks oli samuti kristluse täielik võõrandatus poliitilise ja ühiskondliku elu huvidest. Teenida Ristilöödut ja kogu maailma vägevaid muutus esimeste kristlaste jaoks võimatuks. Erilise jõuga ilmus kiriku ja riigi lähenemise vastu protest Tertulliuse poolt, tunnistades riigi saatanlikuks loominguks. Esimese märterluse ajajärgule järgnes munkluse ja kiriku ajajärk. Erilise eetilise tähenduse saab kirik Augustinilt, kelle maailmavaade on kogu keskaegse kristluse üldiseks aluseks. Vastupidiselt Pelagile, kes eitas inimeses patu päritavust ja Jumaliku abi ja pääsemise hädavajadust, Augustini keskseks ideeks oli inimese kaasasündinud patusus. Peale esimese inimese pattulangemist kaotas inimlik olemus võimaluse määratleda end ise hea poole. Inimese moraalseks täiustumiseks ja pääsemiseks on tarvis õnnistusrikkust. Kuid õnnistust kingitakse Jumala poolt vaid kiriku liikmetele; sest ristimine annab pääsemise. Inimene, kes kiriku juurde ei kuulu, ei saa olla moraalne sõna tõelises mõttes. Paganausuliste voorused need on sisuliselt pahed, millistel on vaid särav välimus. Kuid ka kirikusse kuulumine ei ole pääsemise garantiiks: vaid Jumala poolt valitud savad õnnistusrikkuse ja pääsevad. Õnnistusrikkus see on Jumala kink patustanud inimkonnale. Kuid nii nagu Jumala ettemääratus moodustab absoluutset saladust, siis keegi ei tohi kaotada pääsemise lootust; vastupidi, igaüks peab püüdma olla väärt Jumala õnnistust. Seepärast lootus ühendatakse usuga ja armastusega, nii nagu ta on üks põhilistest kristlikest voorustest. Patu tunnistamine inimesele kaasasündinuks ei seganud Augustinil tunnistada halba patuseks üldse mitte iseseisva printsiibina, vaid headuse puudumisel. Sellest saab alguse skolastiline lause: Malum causam habet non efficientem sed, deffcientem, millist hiljem kaitses Leibnitz. Võitlusel donatistidega, kes eitasid kirikut kui objektiivset, mis ei ole tema esindajate isiklike omadustega seotud asutus, Augustin kaitseb kiriku ühtsuse printsiipi ja selle objektiivset tähendust, sõltumata pühalikult tegutsejate subjektiivsest täiuslikkusest. Augustini poolt täheldatakse tulevase inkvisitsiooni idee. Jumala tegutsemine inimlikult väärastunud olemusele peab vältimatult olema vägivaldne. Et Jumal kasutab sundi, on näha Augustini arvates, apostel Pauluse näitest, kes oli sunnitud tunnetama ja omama Kristuse tõeliselt suurt vägivalda. Sellest, et Jumal ähvardab ja karistab, tuleneb, et riik ja kirik peavad karistama ja vägivaldselt pöörama ümber ketsereid. Kõrgema hüve idee langeb Augustini juures kokku Jumala linnaga (Civitas Dei), kui kõrgemat jumalikku maailma organisatsiooni, omades providentsiaalset ((jumalik ettehooldus)) teostamist maailmas. Üldse kogu Augustini eetika on imbunud läbiäärmisest supranaturalismist ((ülal-naturalism)). Inimene on temal vaid moraalse täiustumise materjal, millise tõeliseks allikaks võib tunnistada vaid Jumalat, aga vahetuks vahendajaks kirikut. Saadud kõrgem õnnistusrikkus muutub vooruse ekvivalendiks.
P. Abelard“i (1079-1142), prntsuse filosoof, (ingl.k. P. Abailard) isikus tunnistatakse keskaegsed religioossetes vaadetest tulvamas tugevat eetilise naturalismi voogu. Veel sagedamini, kui Pelagai, Abelard rõhutab inimese moraalsele täiustumise loomulikku võimet. Kristuse lunastust mõistetakse tema poolt psüholoogiliselt: Kristuse kannatuste esitamine tingib muutuse inimese moraalses teadvuses. Abelard eetikat võib määratleda kui meeleolu eetikat; vaid sisemised tegevuse stiimulid omavad tema juures moraalset väärtust. See intelektualismi printsiip asetab Abelardi järsku vastasseisu kirikliku vagadusega, mis põhineb välispidisusel. Üldse on Abelard paljus Lutheri eelkäia, ilmudes siiski liiga vara ja jäi seepärast mõistetamatuks.
Skolastiline eetika ei sisaldanud endas mingeid uusi printsiipe ja kujutab endast varasemate õpetuste süstematiseeringut ning nende keerukat põimingut. Rakendades seda elus ja püüdes lahendada kristluse vaatepunktist hulga üksikuid ühiskondliku elu küsimusi, skolastika sünnitab laialdase kasuistilise eetika kirjanduse, mis on töötatud välja n.n. summae (enim tuntud on Astesana, Rosella, Angelica). Nii nagu teoreetilise filosoofia valdkonnas kogu keskaegne skolastika kujutab endast lakkamatud kõikumist erinevate vastandlike printsiipide vahel, nii me kohtame skolastilises eetikas mõningate vastandlike suundadega, kord järsult põrkuvate, kord ühinevate ja lepitavate kontseptsioonideg a . S e l l i s e k s s u u n a k s o n T h o m a s A q u i n a s ( 1 2 2 5 - 1 2 7 4 ) ( ( $><0 :29=A:89) ) ( e e t i l i n e i n t e l l e k t u a l i s m j a u n i v e r s a l i s m , m i s k o h a n d a b A r i s t o t e l e s e j a s t o i l i k u e e t i k a r i s t i u s u g a j a s e l l e l e v a s t a n d l i k u D u n s S c o t u s ( 1 2 6 6 - 1 3 0 8 ) ( ( C=A0 !:>B0) ) v o l u t a r i s m i j a i n d i v i d ualismi. Viimase arvates, Jumal tahab head mitte selle pärast, et ta tunnistab seda sellisena, vaid täiesti vastupidi: see, mida Jumal tahab, peab olema tunnistatud hüveks. Mitte vähem põhiliseks on vastasseis eetilise supranaturalismiga, mis on seotud klerikaalsusega ja naturalismiga, mis viib südametunnistuse vabadusele kiriklikust autoriteedist. Nende suundade rakendamine sünnitab spetsiifilise skolastika mõiste Synderesis, millisel on langenud inimesele omase headuse jäägi tähendus. Südametunnistus, kui üksik Synderesis“e üksik ilming, säilitades oma subjektiivsuse, langeb samal ajal objektiivse religioosse seaduse võimu alla. Saksa müstiku Meister Ekgarti arvates tähendab Synderesis seda inimeses olevat jumaluse sädet, milline teeb võimalikuks Jumalale lähenemise. See filosoof, kes sünnitas saksa pinnal neoplatonismi, on samuti üheks reformatsiooni ettekuulutajaks. Tema arvates, mitte asjad ei tee meid pühadeks, vaid pühadus õnnistab meie asju. Vaatamata oma müstitsismile, Ekgart rõhutab aktiivsele pühaduse ilmutamise vajadusele. See kõrge, milliseni inimene küünib müstilistes sisekaemuses, peab olema ellu viidud armastuse ja tegevusega. Ekgarti müsteerium võtab poeetilise ja eetilise iseloomu tema õpilase, religioosse unistaja Hendrich Suzo, juures. Tauler ja Saksa teoloogia autor viivad müstika raskuskeskme oma individuaalsuse eitamiseni. Patu olemus seisneb oma mina kinnitamises, oma tahtes; seepärast põhineb moraalne puhastumine oma vaimse tühisuse ja tagasihoidlikkuse teadvustamises. Seda sama religioossuse viimist inimese hinge sügavusse jutlustatakse ka autori poolt tuntud Kristuse jäljendamine, mis kutsus peamiselt jäljendama Kristuse armastust ja kannatusi: in cruse salus et vita, in sruse summa virtutis, in sruse prefectio sanctitatis. Üldse müstiline meeleolu, milline haaras Saksamaa XIII ja XIV sajanditel, vaatamata oma religioossuse munklikku iseloomu oli järsuks protestiks keskaegse klerikaalsuse vastu, tema välise moraalsusega, milline kaotas igasuguse elulise tähenduse ja moonutas kuni tundmatuseni kristluse põhilised printsiibid. Sellele tõelise esialgse kristluse taastamisele oli suunatud Lutheri eetiline püüdlus ja tema poolt sünnitatud reformatsioon. Jesuiitluse moraal kujutab endast keskaegse katoliikliku moraali tagasipöördumist, koos tema ühtse kiriku põhiprintsiibiga, kui individuaalse südametunnistuse asetäitja ja kõrgema moraalne autoriteet. Selline sisemise moraalse enesemääramise asendus välise kuulekusega ilmneb selgelt jesuiitlikus pro-babilismis ? ((värav, vahendaja)), sellega kooskõlas igasugune kahtlus moraalsetes küsimustes peab olema lahendatud vaimuliku või üldse kirikliku autoriteedi poolt. Jesuiitide teoorias ja praktikas saab üpris olulise tähtsuse teleoloogiline ((kr. Teleos eesmärki saavutav + logos mõiste, käsitlus, teaduste tulemustele vasturääkiv idealistlik väärõpetus, mille järgi looduses on kõik ehitatud otstarbekohaselt ning igasugune arenemine on varem kindlaksmääratud eesmärkide teostumine)) ja samal ajal ka psühholoogiline eesmärgi ja kavatsuse printsiip: media honestantur a fine (eesmärk õigustab vahendid). Sisuliselt me kohtame siin mõnevõrra kuju muutnud Abelard“i ja reformatsiooni intentsionalism. Erinevus on vaid selles, et Abelard“i ja reformatsiooni esindajate vaatepunktid, käitumine ja aiendid, omades vastastikust moraalset väärtust, pidid teineteisega kooskõlastuma, jesuitismis vaadeldi tegusid moraalses mõttes ükskõikselt media, võides saada sisuliselt erineva tähenduse eranditult sellest eesmärgist sõltuvalt, millisele nad viivad.
Kui uue filosoofia algust iseloomustatakse teoloogia alt vabanemises, siis ka uus eetika tekib alguses loomuliku mõistuse alusel, mis tunnistab end religioossuse nõuetest sõltumatuks. Selle uue eetika alusepanijaks peab tunnistama P. Charron (1541-1603.a.)(( (0@@>=J) ) p r a n t s u s e f i l o s o o f - s k e p t i k , k e s o m a t ö ö s D e l a s a g e s s e m i s i l m u s 1 6 1 0 . a . v ä l j e n d a s m õ t t e i d , m i s m e e n u t a s i d u u s i m a i d m o r a l i s t e K a n d i s t j a k u n i m e i e p ä e v i n i . M o r a a l s u s o n e s i m e n e , r e l i g i o o n t e i n e , k u n a r e l i g i o o n o n m i s k i õ p i t u , m e i l e v ä l j a s t t u l ev omistatud õpetusest ja ilmutusest ja seepärast ei suuda moraali luua. Ta on pigem selle viimase sünnitis, kuna moraalsus on esmane, olles vanem ja loomulik ja asetada ta peale religiooni tähendab moonutada igasugust korda.
Loomuliku moraali teooria edasine areng saab Inglismaal arendamist Baconi (1561-1626) ja T.Hobbesi (1588-1679) töödes. Olles osalt loomuliku seaduse (lex naturalis) stoiliku prinsiibi taastajaks, Bacon annab sellele sotsiaal-psühholoogilise varjundi. Hobbes tuletab kogu moraali egoismist, s.t. inimeste loomulikust püüdlusest eraldatusele ja võõrandumisele: kõigi sõda kõigi vastu vaat see on see esialgne eetiline fakt, millisest areneb järgijätmata järjepidevusega positiivne õigus ja moraal. Inimene muudetakse hädavajadusest ühiskondlikuks olendiks. Vaid inimeste hirm teine teise ees sunnib neid loobuma looduslikust vägivallale ja orjastamise kalduvusest ja seadma sisse ühiselu norme. Cambridge koolkond (Kedvort, T.More 1478-1535) (( M42>@BJ, >@J) ) , ü h e n d a d e s r e l i g i o o s s u s e t ä i e l i k u m õ t t e v a b a d u s e g a , a r e n d a b , p e a m i s e l t a n t a g o n i s m i s H o b b e s i g a , a p r i o o r s e ( ( k o g e m u s e s t s õ l t u m a t u ) ) m o r a a l i t e o o r i a , m i s t e n n e t a b o s a l t K a n d i e e t i k a . V e e l g i j ä r s e m a k s p r o t e s t i k s H o b b e s i t e o o r i a v a s t u o n C u m b e r landi moraal, kes pidas inimese ühiskondlikust tema olemuse esmaseks omaduseks. Locke eetikas ühendatakse religioossne ja empiiriline moraali alus.
Meie tunnistame Jumalikku seadust Ilmutusest ja samal ajal kogemuse teel jõuame loomuliku seaduse tunnetuseni. Reasonableness of Christianity vaadeldakse põhjalikult nende kahe moraaali allika vastastikuseid suhteid. Loomulik seadus langeb kokku jumalikuga ja kinnitab seda. See, mis tehakse ilmutuses kohe, saavutatakse loomuliku kogemuse kaudu pikal j a k a u d s e l t e e l . M o r a a l i l o o m u l i k u a r e n g u s t i i m u l i k s o n p ü ü d õ n n e p o o l e . S h a f t e s b u r y ( ( (MDBA15@8) ) s ü g a v a m õ t t e l i n e o p t i m i s t l i k e e t i k a , t e m a k e s k s e h a r m o o n i a p r i n t s i i b i g a , p a l j u d e s s u h e t e s l e p i t a b e g o i s m i a l t r u i s m i g a ; k o o s s e l l e g a k a o t a b t e m a m o r a a l v e e l g i intellektuaalse iseloomu, saades oma põhjenduse irratsionaalsuse sfääris, aga nimelt
tunnetes ja püüdlustes. Moraalse olemuses on miski substantsiaalne ja vahetult antu, intuitiivne, mis tingib harmoonia sotsiaalsete ja egoistlike impulsside vahel. Asjades enestes on reguleeriv printsiip, mingisugune sisemine tõmbejõud või looduse salapärane jõud, milline siis õhutab vabatahtlikult või mittevabatahtlikult soodustama tegu soo hüvanguks ja vaevab seda, kes seda ei tee. See teadvuse segadus, milline ilmub, näiteks, häbi tundes, võib tekkida vaid sisuliselt häbiväärsest teost, kuid mitte selle tagajärgede kahjust. Ülisuur oht maailmas täpselt samuti nagu ühiskondlik arvamus ei ole võimeline esile kutsuma seda segadust, seni kuni selles ei osale meie enda tunne. Üldse on inimesse pandud üldiselt, hea alged, millised on halvad vaid oma mitteharmoonilise arengu jõul. Vaimne tervis, nagu ka kehaline, on rajatud eranditult ühtlasele elementaarsete funktsioonide kooslusele. Hinge harmoonia viib samal ajal ka õnne l e . S e l l i s e l v i i s i l j ä r e l d a b S h a f t e s b u r y o m a v o o r u s t e u u r i m i s t ö ö s i g a ü h e l e o n v o o r u s h e a j a p a h e h a l b . S h a f t e s b u r y i n t u i v i t i s m ( v a h e t u m o r a a l s u s e t u n n e t a m i s e t e o o r i a ) s a a b o m a e d a s i s e a r e n d u s e `o t i k o o l k o n n a s , p e a m i s e l t G u t s e s o n i j a R e d i ( ( CBG5A>=0 8 840) ) p o o l t . S e l l e s u u n a p e a m i s e k s a r v a m u s e k s o n m o r a a l s e v a h e t u i l m s e l g s u s , m i d a e i t u l e t a t a m i t t e m i n g i t e s t m õ i s t u s e k a a l u t l u s t e s t . S a r n a s e l t s e l l e l e , n a g u m e i l e o n v a h e t u l t s e l g e v õ r r e l d a t a v a l t e s t e e t i l i s t e v õ i i n t e l l e k t u a a l s e t e n a u d i n g u t e k õ r g e i m väärtus, näiteks, maitse naudingutega, täpselt samuti me eristame moraalse hea kõigis teistes muudes tajudes. Shaftesbury“iga liituvad samuti Hume ja Adam Smith, põhjendades moraalsust sümpaatiast psühholoogilisel alusel. Erakordse teravmeelsusega tuletab Smith sümpaatiast sellisel esimesel pilgul sellele võõra moraalse elu nähtuse, nagu südametunnistuse hääle. Me mõistame kohut oma enda käitumise üle, asetades ennast teise inimese asemele ja hinnates end selle teise vaatevinklist. See kujuteldav teine või nagu väljendas Smith, erapooletu vaatleja meie sees, tunded, milliseid me läbi elame ongi meie südametunnistuse hääl.
Kontinendil jääb eetika märgatavalt maha eetika ideede originaalsuselt ja rikkuselt, millised tekkisid inglise pinnal. Kartesiaanlus ((pr. filosoofi Rene Descartes“i (ladinakeelse nimega Renatus Cartesius, 1596-1650) ja ta koolkonna õpetus. Kartesiaanlus on XVII s. pr. kodanluse pooliku ning dualistliku ideoloogia väljendus, olles viljatu katse ühendada idealismi ja mehhanistli k k u m a t e r i a l i s m i . V s ) ) k a l d u b t e r v i k u n a v e e l k e s k a e g s e t e o l o o g i l i s e e e t i k a p o o l e . Ü p r i s i s e l o o m u l i k o n s e l l e s s u h t e s F e n e l o n i j a B o s s j u e ( ( >AANM) ) s k o l a s t i l i n e v a i d l u s o m a k a s u p ü ü d m a t u s t J u m a l a a r m a s t u s e s t . V a i d l u s e o l e m u s , m i s o n v a b a s t a t u d r e l i g i o o s s e s t elemendist, on kokku võetav dilemmas, milles ei puudu kaasaegne: kas õndsus, mis on moraalse täiustumise tulemus, on üheks moraalsetest stiimulitest või siis moraalsetel ideaalidel on iseenesest täiesti omakasupüüdmatu hind. Prantsuse hariduse eetika, mis võttis üle osa Hobesi, Locke, Hume (Helvetsiuse) eetikast, tihti ka Shaftesbury (Rousseau), erineb erakordse konkreetsusega. Selle lõppeesmärgiks on ideaalse ühiskondliku organisatsiooni loomine. Helvetsiuse moraal, mis on tema poolt määratletud kui kommete füüsika, kannab sensuaalset ((aistvuslik, meelas)) iseloomu. Selle põhiprintsiibiks on egoistlik õnne poole püüd. Ühiskondlik tervik peab toetuma huvide oskuslikule ühendamisele. Kui üksikud isikud ei hakka olema võimelised oma isiklikku õnne saavutama, suurendamata samal ajal ka ühiskondlikku õnne, siis jäävad pahelisteks vaid arutud; kõik inimesed on sunnitud olema vooruslikud. Rousseau eetikat võib nimetada volutaristlikuks. Moraalsuse aluseks on esialgsetes kultuuri poolt rikkumatutes inimese püüdlustes. Seesama volutarism tungib ka ühiskondliku ülesehituse teooriasse, millise aluseks on kõigi vaba tahe, mis moodustab ühiskondliku organisatsiooni.
Spinosa eetikas sünnib ja saab süstemaatilise täiuse muistne eetiline ratsionalism. Hulga pehmemas vormis on see ratsionalism omane Leibnitzi eetikale, mis tunnistab, seejuures, oma lähedast sugulust Shaftesbury“ga.
Täiesti uue käsitluse saavad eetilised probleemid Kant“i töödes. Kui Kanti gnoseoloogia ((filosoofiline õpetus reaalse maailma tunnetamisest inimese poolt)) sõltub Hume filosoofiast, siis Kanti moraali vaimseks isaks on vaieldamatult Rousseau. Et inimese moraalne väärtus tuleneb looduslikust allikast, mis ei saa sõltuda mingist kõrgelt sündimisest, ega mingist teaduse edust ega mõistuse arengust, et inimene võib madalas ja harimatus seisundis vallata seda, mida ei suuda anda arenenud teadus ja tunnetus vaat mid aKant, tema enese tunnistuse järgi, õppis Rousseault ja mis läks tema enda eetika aluseks. Kogu moraalsus seisneb heas tahtes täita moraalset seadust. Seadus ise peab paistma silma absoluutse üleüldisusega. Käitu nii, et sinu tahte eeskiri oleks alati, muuseas, kooskõlas üleüldise seadusandluse printsiibiga. ütleb Kanti moraalne seadus. See vormel eristab põhjalikult tema moraali kõigist teistest enne teda eksisteerinud eetilistest konstruktsioonidest, mis toetuvad alati mingile empiiriliselt määratletud sisule. Igasugune selline sisu jäetakse Kanti poolt põhimõtteliselt välja. Kohustuslikkuse sfääris ei tohi olla mingeid tingimusi, miskit ühtedest või teistest eesmärkidest ja põhjustest sõltuvat. Moraalse enesemääramise tingimusetus viib vältimatult kõige üldisemale moraalse seaduse vormile, millises on moraalselt väärtuslik vaid tema enda üldine ja tingimusetu sisu. Kujutades miskit absoluutset väärtuslikku, moraalne seadus teeb sama väärtuslikuks ka selle olendi, kes on selle kandjaks ja täitjaks, s.t. inimese. Sellisel viisil saadakse Kanti poolt teine absoluutne moraalne väärtus inimisiksus, mis kuulub teise, enam konkreetse moraalse seaduse vormeli hulka: toimi nii, nõnda nagu saa kasutaksid inimkonda, nagu enda isikus, nagu iga teise isikus, mitte ainult kui vahendit, vaid samal ajal ja alati ka kui eesmärki. Vaatamata Kandi eetika arhidektuuri kogu mõtekale teravmeelsusele, mis ühendab ühte tervikusse moraalse enesemääratluse absoluutse puuhtuse nõudmise koos eidaimonistliku ((õnne, heaolu)) kõrgema hüve ideaaliga on selle peamine väärtus ja tähendus mitte kui süsteemil, vaid kui täiesti uuel eetilisel vaatepunktil. Selle vaatepunkti uudsus seisneb moraalse seaduse otsustavas uue autonoomia väljakuulutamises, s.t. selle sõltumatusest ühtedest või teistest muudest psüholoogilistest ja välistest tingimustest ning eesmärkidest. Täiesti originaalne on Kanti juures samuti selle seaduse gnoseoloogiline tähendus, muutes selle idealistliku maailmavaate baasiks. Enne Kanti kohustuslikkus määratleti olemusliku ja võimaliku tunnetamisega. Kant püüdis esimesena põhjendada ontoloogilist ideed kohustuslikkuse tunnetamises. Sellel katsel on sügav psühholoogiline tähendus. Et iga inimese maailmavaade on tingitud märkimisväärsel määral tema püüdlustega ja moraalse teadvusega - see on vaieldamatu fakt. Muutes see fakt filosoofiliseks teooriaks, Kant seadis sisse moraalse tahte (praktilise mõistuse) printsipiaalse prioriteedi teoreetilise mõistuse üle. Moraalse kohustuse tingimusetus muudab selle, seejuures, uueks metafüüsiliseks printsiibiks. Teoreetilisele mõistusele võeti kõik kokku fenomenaalse ((nähtumuslik, mis eksisteerib vaid teadvuses ega peegelda objektiivset tegelikkust)) olekuga, mis seotud seadusega põhjuslikusest; moraalses enesemääratluses avatakse uus olemise liik, milline on põhjuslikkusest vaba. Selle printsiibi metafüüsiline ((loodusõpetusele järgnev)) tähendus on avatud üksikasjalikumalt vaid Fichte poolt. Fichtele on moraalne tahe samal ajal ka mõistlik tahe; selles võidetakse vastaspoolne mina, tema poolt on loodud ka ebamõistlik olemus. Kooskõlas sellega, moraalne eksisteerimine on vahetpidamatuks mõistliku olendi seadusandluseks enese suhtes. Selle seadusandluse kõrgeimaks kriteeriumiks on individuaalne südametunnistus. Moraalsuse eesmärgiks on täielik vabadus kõigest sellest, mis ei ole mõistus, s.t. täielik mittemõistliku olemuse ületamine. Nii nagu see eesmärk on kättesaamatu, siis moraalne tegevus on lõpmatu püüdlus absoluutse vabaduse ideaali poole.
Otseseks Kanti-Fichte eetika vastandiks on peaegu samaaegselt tekkinud utilitarism (egoismile rajatud individualistlik suund eetikas, peab kõlbluse aluseks kasu ja tulu kodanlikus tähenduses, utilatirismi eetika püüab tõestada üldse õnne ja kooskõla võimalust vastuoludega lõhestatud kapitalistlikus ühiskonnas,; püüe saada kõigest kasu v. tulu)). Utilitarism kujutab endast eidaimonismi lõppliku saavutamist ja täiustumist. Kasu, mis on Milli poolt esitatud kui moraalse käitumise lõppeesmärk, ei ole sisuliselt miski muu, kui objektiivseks normiks viidud ja universaalselt mõistetud kõikide inimeste rahuldus ja heaolu. Tõsi, see abstraktsus ja kasu mõiste erakordne üldisus muudab selle osalt miskiks eidaimonismile võõraks asjaks, kuid selles tuleb ilmsiks vaid printsiibi enda ebapüsivus. Enam järjepidevaks eidaimonistliku vaatepunkti järgijaks on Benthami utilitarism, mis kujutab endast omamoodi inimliku õnne ja ebaõnne aritmeetikat. Selle järjestikkusega on seotud tema ebatäius, mis ei anna kohta kõrgema moraalse ilmutamise süsteemis, mis on seotud mitte mingi õnnega äraostmatu kannatusega. See ebatäius silutakse J. S. Milli poolt, kes tuletab psühholoogilise assotsatsiooni ((kujutlusi sisestama)) mõistmise abil moraalse omakasupüüdmatuse eidaimonistlikust printsiibist.
Spenceri ((1820 -1903 .a.)) - evolutsiooniline moraal on paljudes suhetes moraalse empirismi ja apriorismi vastandlike suundade sel samal eudaimonistlikul alusel, äraleppitamine. Moraalsuse aluseks on tal õnne poole püüdmine ja kannatuste puudumine. Keeruka evolutsioonilise protsessi teel areneb sellest esmasest stiimulist erisugused moraalsed instinktid. Spenceri, nagu ka utilitaristide, peamiseks ülesandeks oli vaja näidata seda, millisel viisil egoism muudetakse altruismiks. Utilistaristid tahtsid põhjendada seda moondumisega individuaalses teadvuses; Spenceri lahendas selle ülesande hulga edukamalt, asudes bioloogilisele evolutsiooniteooria vaatepunktile. Sellisel viisil, pärilikkuse abil, selgitatakse inimese teadvuses kõigi nende moraalsete stiimulite eksisteerimist, millised ei saa olle tuletatud isiklikust õnne poole püüdlusest. Eudaimonistlik printsiip kantakse indiviidilt üle soole. See käitumine on moraalne, mis viib soo hüvangule. Seesama käitumine, üldiselt ja tervikuna, langeb kokku üksikute isikute heaoluga. Südametunnistus ja üldse kõik n. n. kaasasündinud ja intuitiivsed moraalsed printsiibid valdavad ainult individuaalset aprioorsust; tegelikk on nende aluseks suguvõsa kogemuses. Huvi pakub ka Sidgwicki katse tema raamatus Methods of Etics põhjendada utilitarismi puhtalt loogiliselt eraldades mõisted õnn ja kasulikkus nende altruistlikust või egoistlikust alusest. Seejuures antagonism mina ja sina vahel kaob täiesti, nõnda nagu ühe kui teise õnn on abstraktselt võrdväärne.
Osalt läheneb Spencerile, oma puhtalt bioloogilise põhjendamisega M. Guyau ((1854 1888)) eetika. Vaatepunktide ühtsus ei kaota, siiski, Guyau moraali täielikku originaalsust ja algupärasust. Selle peamiseks mõisteks on elu. Elujõudude õige jaotamine on igasuguse moraalse käitumise aluseks. Nauding vaid saadab elulisi ilminguid, kuid ei moodusta nende tõelisi eesmärke ja põhjuseid. Vastupidi, igasuguse käitumise esmaseks põhjuseks on alati eluenergia ülejääk, lõppeesmärk koosneb selle energia vabastamises, üha uute ja uute elulisuse vormide loomises. Sellest üldisest printsiibist tuletatakse nii egoistlik kui ka altruistlik moraal. Egoism, see on igasuguse individuaalse elu loomulik enesesäilitamine ja enesekinnitamine. Elu olemus seisneb, siiski, mitte ainult enesetõestamises, vaid ka peamiselt oma sfääri laiendamises ja levitamises. See elu ekspansiivsus ((mõju laiendamine)) kujutabki endast selle olemuse, mille Guyau teravmeelselt ja täpselt nimetab moraalseks viljakuseks (fecondite morale). On vajalik, et individuaalen elu kulutataks teistele ja vajaduse juhtumil ohverdaks ennast. Ekspansiivne elu teistele, sest et ta on viljakas, aga viljakas on ta nimelt sellepärast, et ta on elu. See elu viljakus ei tule ilmsiks mitte ainult füüsiliselt, vaid samuti ka intellekti, tunnetuse ja tahte piirkonnas. Inimlik individuaalsus on ebapiisav, selleks et tuleks ilmsiks tema enda elurikkus. Meil on rohkem pisaraid, kui on meil tarvis enda kannatusteks, meil on rohkem rõõme, kui neid on tarvis meie enda õnneks. On hädavajalik minna teiste juurde et suhtlemise kaudu.ennast suurendada mõtetes ja tunnetes. Üldse moraalsus ja omakasupüüdmatus on inimliku elu õis. Elulisus ja vastavalt sellele ka moraal väljendub energias ja eluliste ilmingute mitmekülgsuses, mis voolab üle individuaalse eksisteerimise ääre. Elulisuse printsiibist Guyau tuletab veel kolmanda, üpris tähtsa moraali nõude: sisemise kooskõlastuse või eluliste ilmingute harmoonia. Sisemine vasturääkivus ei vasta elulise ökonoomia printsiibile, millises kogu energia peab ilmsiks tulema, nõnda, et ei kaoks sisemistes kokkupõrgetes. Seepärast on moraalsus samal ajal olendi ühtsus, aga kahestumine on moraalitus. Üpris huvitav on Guyau omakasupüüdmatu ohvri, kui elujõu kõrgeima ilmingu põhjendamine. Elulisus, kui sisemine energia, väljendub mitte ainult inimelu kestuses. Mõnede haudingute intensiivsus võib osutada väärtuslikumaks kogu elu kestusest. Eksisteerivad lühiaegsed toimingud, mis võtavad endasse hulga enam eluenergiat, kui pikk inimlik eksistents. Seepärast võib mõni kord, olemata mittemõistlik, tuua ohvriks kogu eksistensi terviklikkus, ühe selle momendi eest, nii nagu võib eelistada ühte rida terves poeemis. Selliseks momendiks on nimelt moraalne enesesalgamise kangelastegu. Selles konsentreerub kogu individuaalse isiksuse eluväärtus ja sellepärast on täiesti loomulik, et selle väärtuse nimel antakse ära kogu elu, e r i t i n e i l j u h t u d e l , k u i m o r a a l s e s t k a n g e l a s t e o s t l o o b u m i n e a l a n d a b e l u t ü h i s e v i r e l e m i s e t a s e m e n i . G u y a u e e t i k a s e i s a b l ä h e d a l n . n . s õ l t u m a t u l e m o r a a l i l e , m i l l i s e p e a e s i n d a j a k s o l i V a ae r o ( ( 0H5@>) ) . S e e m o r a a l p ü ü d i s l u u a õ p e t u s t m o r a a l i s t , m i s o n s õltumatu igasugusest metafüüsikast või religioonist. Eetika lõppeesmärk ja hüve tuletatakse inimese olemusest, mis on psühholoogiliselt mõistetav. Igasuguse olendi eesmärk seisneb tema olemuse arendamises. Olemus, eesmärk, hüve need kolm mõistet tulenevad üksteisest loogiliselt: hüve määratletakse eesmärgiga, aga eesmärk olemusega. Sellisel viisil võetakse kõik kokku inimese tunnetuses. Guyau eetika on viimane ja parim moraalse naturalismi poolt öeldud sõna. Jääb üle vaid imestada, et selle sügavalt läbimõeldud ja korrastatud eetiline maailmatunnetus on jäänud täiesti filosoofilise horisondi varju kaootiliste, kuigi Nietzsche ((1844-1900)) enam ilusate aforismide varju.
Nietzschelus see ei ole miski muu, kui elu nimel elu jutlustamine. Elujõud, eluiliste ilmingute vabadus ja nende sisemine harmoonia moodustab nii Guyau kui ka Nietzsche eetika põhiprintsiibid. Nietzsche silmapaistev tähendus uusimas eetika ajaloos, mida ta jagab Dostojevskiga, seisneb tema moraalse skepsise* (Muidugi, Nietzsche ja Dostojevski lähedus puudutav vaid nende maailmavaadet, millisel on tervikuna diametraalselt vastupidine areng) ((vaatlus, kaalutlus)) ebatavalises julguses. Kogu uus eetika, vaatamata selle printsiipide erakordsele mitmekesisusele, tõmbus ikkagi kristliku maailmatunnetuse poole, koos selle altruistliku ja universalistliku koodeksiga. Peaegu kõikide moralistide ülesandeks oli, mis ka ei juhtuks, tuletada oma alustest ligiinimese suhtes armastuse ja isikliku eneseohverduse nõue Sisuliselt oli see nõue aprioorne, kuigi mitte alati enesele teadustatud, eelduseks peaegu kõigis eetilistes süsteemidele. Seades vaatepunktiks radikaalse kahtlemise, Nietzsche sööstis eemale sellest üldtunnustatud eetika nõudmisest, kui täiesti tõestamatust moraalsest eelarvamusest. Sarnaselt Decartile, kes kahtles kõigis enne teda tunnustatud ilmselgetes tõdedes ka Nietzsche tahtis eetika valdkonnas alustada täiesti algusest. Sõltumatult tema eetiliste vaadete positiivsetest väärtusest, tema moraalses skepsises ei saa tunnistamata jätta eetika õpetuse ajaloos tervendavat momenti. Peale Nietzschet ei saa enam ilustada psühholoogiliste teooriatega, mis näitavad, kuidas egoismist või teistest sisemistest stiimulitest tekib õiglus, kaastunne, armastus ligiinimese vastu, eneseohverdamine ja teised teoreetiliselt üldtunnustatud printsiibid, vaid hädavajalik on neid õigustada sisuliselt, anda ratsionaalne põhjendus nende kohustuslikkusele ja inimlike vastupidiste püüdluste eelistele. Nietzsche ise lahendas tema poolt tõstatatud moraalse probleemi traditsioonilise moraali kukutamise vaimus. Milleks Nietzsche seda kukutas jääb, sisuliselt, mõistatuseks. Üliinimese ideaal ei ole tema poolt määratletud niivõrd selgete joontega, et tema vastuolu kritliku moraali printsiipidega oleks olnud ilmselge. Kui üliinimene on elujõu, täiuse ja harmoonia ideaal, siis see ideaal ei saa välja jätta miskit elulist, vaimsest elust rikast. Ei näe seda jõudu kristlikus armastuses ja eneseohverduses, võib vaid hävitamatust soovist teha kõikide moraalsete väärtuste ümberhindamise ja mis ka ei juhtuks, nihutada moraalsed poolused üks-teise asemele. Selles suhtes Guyau, kes toetus, sisuliselt, sellele samale printsiibile, jääb täiesti vabaks oma mõttekaaslase originaalsuse murest. Muide, Nietzsche eetika ei jää ustavaks isegi oma kristluse vaenulikkusele. Piisab meenutada tema jõudu ja ilu täis hümm hukkujatele (ma armastan neid, kes ei oska elada, ilma et ei hukkuks: kuna nende hukkumine on üleminek kõrgemale ma õpetan teid loovalt surema, milline muutub meeldetuletuseks ja tõotuseks), selleks, et tunnustada teatud osa õiglust, mis antud talle ühe uusima kirjaniku poolt Kristuse salajasele õpilase iseloomustuses. Nietzsche eetika on määratlematult tuleva moraal ja kui selline, võib olla seatud mõningasse suguluse igasuguse moraalse õpetusega, milline, tulevase kõrgema ideaali nimel, lükkab tagasi praeguse halva. Nietzsche eetika kogu nõrkus seisneb ideaali ebaselguses. Mõningase tõenäolisusega võib see ideaal olla, siiski konstrueeritud Nietzsche kaasaegse sfääri sümpatiast ja antipaatiast. Pigem on see vaba ilu, nagu anderikka individuaalsuse sisemise ühtsuse ideaal. Siin Nietzsche on võõras igasugustele universalistlikele tendentsidele Tema jaoks on indiviid miski ennastrahuldav, eneseväärtuslik. Individum peab olema vaba igasugusest välisest alluvusest. Vaat nimelt see nõudmine seab Nietzsche moraali järsku antagonismi igasuguse religioosse moraaliga Vaen Jumalaga on, võib olla, kõige siiram ja kirglikum väljakutse, mis lebab Nietzsche kõigi eetiliste vaa d e t e s ü g a v u s e s .
H u v i t a v a N i e t z s c h e l e v a s t u p o o l s u s e e s i t a b L j u t o s l a v s k i ( ( NB>A;02A:>3>) ) i n d i v i d u a l i s m , m i l l i s t t a a r e n d a s t ö ö s S e e m l e n m a c h t j a ü p r i s e b a t a v a l i s e l t ü h e n d a s e r e d a l t v ä l j e n d u n u d a l t r u i s t l i k e t e n d e n t s i d e g a .
O m a p ä r a n e e v o l u t s i o o n i l i s e j a u t i l i t a a r s e m o r a a l i ü h e n d u s t e s i n d a b k a H . H ö f f d i n g i ( ( 5D48=3J) ) e e t i k a , p ü ü d e s v a b a n e d a i g a s u g u s e s t s e o s t e s t m e t a f ü ü s i l i s t e j a r e l i g i o o s s e t e p r o b l e e m i d e g a . S i s u l i s e l t H ö f f d i n g p ö ö r d u b t a g a s i e e t i k a e i d a i m o n i s t l i k u p õ h j e n d a m i s e j u u r d e . T a asetas selle põhiprintsiibiks heaolu (Wohlfart), jäädes oma arvamuse juurde, siiski, erinevalt sellest utilitaristide üleüldise õnne ja printsiibist. Heaolu all tuleb mõista kõike seda, mis on vajalik selle tervikuna inimliku olemuse rahuldamiseks. Heaolu tähistab nimelt terviklikkuse seisundit. Hetkelised kannatuse ja rahulduse tunded ei anna terviku seisundi hindamiseks kriteeriumit. Heaolu, nii individuaalne, nagu ka ühiskondlik, ei ole samuti miski püsiv ja liikumatu: ta muutub koos arenguga ja seisneb tegevuses. Mõistes heaolu kui muutuvat ja arenevat ideaali, Höffding kõrvaldab oma eidaimonismist hedonistliku küllastuse ja tardumuse võimaluse. Vastupidi, igasugune antud moraalne tasakaal võib olla rikutud heaolu kõrgeima vormi nimel, milline võib välja ostetud isegi kannatuse hinnaga. Vaatamata põhiprinsiibi tinglikkusega on Höffdingi eetika üpris väärtuslik uurimus, mis analüüsib kõiki olulisi ühiskondliku ja individuaalse elu küsimusi ja annab, kui mitte alati sügava, siis igal juhul selge ja psühholoogiliselt peene lahenduse.
Kõige tähendusrikkam vaate avaruselt ja analüüsi sügavuselt on uusimate süsteemide hulgas F. Paulseni eetika (System der Ethik). Selles kapitaalses töös on viidud harmoonilisse ühtsusse kõik uusima eetika olulised jooned Paulsen nimetab oma eetilist maailmavaadet teleoloogiliseks energetismiks. Teleoloogia all mõtleb Paulsen vaatenurka, mis hindab tegusid kui halbu või häid nende tulemuste või eesmärkide alusel, milliseid nad oma olemuselt püüdlevad. Seda vaatenurka Paulsen vastandab formaalselt individualistliku, hindavale teole, selle tulemusest sõltumatult, moraalse tõuke
formaalse nõudmise puhtuse alusel. Paulsen näitab erakordse selgusega sellise formaalse eetika täielikku ebapiisavust, millisel ei ole teo hindamiseks mingit tugipunkti. Vaieldamatult, räägib Paulsen, et heategevuse akt saab positiivse moraalse hinnangu nimelt seepärast, et ta on suunatud teatud faktile, aga nimelt meie lähima heaolule. Vastupidi, kui meie teod kalduvad tulemustele, ühes või teises mõttes elule hukatuslikele, siis nad nimelt selle asjaolu jõul saavad teise hinnangu. Niisiis, vaid meie tegude reaalne tähendus meie enda elule ja meid ümbritseivaile om selleks aluseks, millisel võidakse luua moraalseid väärtusi. Siiski, kui sellisel viisil määratletakse moraalsuse üldised normid, siis sellest veel ei järeldu, et iga üksikut tegu hinnatakse eranditult selle tulemuste järgi. Igasugune tegu, suhtudes sellesse või teise moraalsesse tüüpi, võib omada igal üksikul juhtumil erinevat individuaalset tähendust. Vargus endale ja vargus oma lähedaste elu päästmiseks saab erineva hinnangu, sõltuvalt teo sisemisest stiimulist. Paulsen eristab üldse tegudes, aga sõltuvalt sellest ja nende hinnangus, kahte külge: subjektiivset ja objektiivselt. Teod, mis omavad objektiivselt eitavaid tagajärgi, on alati halvad; kuid kui need on sooritatud, peale selle, kui neid tagajärgi sooviti, neid iseloomustatakse kui õelaid. Paulsen peab headeks tegudeks neid, millised on suunatud elu hüveolule, nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Paulseni eetiline energetism seisneb heaolu, kui teatud argielu ja elutegevuse objektiivse sisu mõistmises. Siin Paulsen vastandab oma vaatenurga hedonismile, mis tunnistab kõrgeimaks hüveks mõnu. Moraalsel hüvel on alati teatud eluline sisu, millisega rahuldus või rahulolematus ühineb kui teisejärguline ja on moraalsest vaatepunktist ebaoluline asjaolu. Üldse, väites kokkusobimatult psühholoogiaga, et inimese normaalne tegevus määratletakse püüuga rahuldusele või kannatuste vältimisele. Inimene püüdleb eelkõige nende tegude sooritamisele, millised vastavad tema olemusele. Ta ei söö mitte söömise mõnust, vaid et hoida end elus. Üldse igasugune elujõud ja vajadus püüab teostada ühte või teist elulist sisu, küsimata, millele selline püüdlus viib kas mõnule või kannatuseni. Kui elu normaalsed funktsioonid pöörduvad mõnikord mõnu saavutamise vahenditeks, siis sama olemus karistab julmalt tema tõelise eesmärgi sellise moonutuse eest. Nii-siis, vaid elu selle objektiivsete suhetega, koos tema eripärase materjaalse ja idelise sisuga on see, mida võib nimetada hüveks. Elu hüve seisneb nimelt selle täiuses ja kõigi funktsioonide vabas avanemises. Siiski, moraalse hüve ideaal omab erisugust sisu, sõltuvalt neist elulistest vormidest, millistesse ta puutub: on tarvis eristada indiviidi, rahvuse, riigi ja inimkonna hüve. Inimkonna hüve on empiirilise eetika kõrgeim idee. Temale on allutatud indiviidide ja rahvaste üksikud hüve liigid, kuid on allutatud mitte kui ükskõiksed vahendid, vaid kui orgaanilised osad. Kuid ka sellel üldinimliku elutäiuse ja sisemise täiuslikkuse ideel ei saa peatuda inimlik eetika. Selle määratletud empiirilise moraalse horisondi taga on märgata enam üksikud, kuid samas ka enam kõrgemad moraalsed eesmärgid. Inimkond on vaid üleilmse elu üks ahel: ta püüdleb kõrgema moraalse hüve, kelle nimeks on Jumal, poole. Vaid religioonis saab eetika oma täiuse. Muide, see religioossus, milline peab olema seotud tõelise eetilise meeleoluga, määratletakse Paulseni poolt erakordselt avaralt. Religioossus, räägib ta, liitudes leiermaheriga, on hardustunne Lõpmatuse ees, aga samuti kindlus selles, et maailma põhiline ja lõplik eesmärk on absoluutne hüve. Ettekujutus ja arusaamine, milliseid haaravad need tunded, on teisejärgulised ja üleminevaks religioossuse sisuks. Üheks Paulseni säravaks eetika punktiks on jesuiitliku printsiibi: eesmärk õigustab vahendid, selgitamine. See printsiip on väär, kui eesmärgi all ei mõelda kõrgemat moraalset hüve, vaid üht või teist üksikut eesmärki. Selle ekslikus seisneb samuti selles sisemises vasturääkivuses, millisese ta tavaliselt praktikas saab. Asi on selles, et miski elus, aga eriti inimlikes suhetes, ei ole ainult vahendiks, vaid on alati ühel või teisel määral ka eesmärgiks. Seepärast, näiteks, oma lähimate ligiinimeste päästmiseks, on inimese tapmine lubamatu, kuna selle teoga teostatake, muuseas, amoraalne eesmärk, aga nimelt inimese hukk, milline vaid sofistlikult võeti vahendi mõiste alla. Selle arusaamise õigel mõistmisel ei saa kunagi olla, et vahend, mis on iseenesest halb, teeniks kõrgemat moraalset eesmärki. Kõrgeim moraalne hüve on saavutatav vaid heade vahenditega ja kui eesmärgi all mõeldakse nimelt seda hüve, siis jesuiitlik vormel saab vaieldamatu tõe tähenduse. Muidugi, jesuiitlik praktika oli kaugel igasugusest sellisest, sisuliselt õige printsiibi mõistmisest. Sotsiaalsete küsimuste sfääris Paulsen toob esile leppitava tendentsi. Ja siin ta hindab võimalikke lahendusi üldise eesmärgipärasuse vaatepuinktist. Pigem suhtudes eitavalt sotsiaal-demokraatlikku liikumisse, ta tunnistab nende poolt seatud eluliste väärtuste enam õiglase jaotamise nõudmise õigust. Siiski, selline jaotamine ei nõua neid põhjalikke reforme, milliseid sotsiaal-demokraatia poolt postuleeritakse ((ld. postulare, nõudma, alusväitena eeldama, kehtivana eeldatud alusväide, paratamatuks nõudeks pidama)). Sotsiaaldemokraatliku programmi elluviimine kujutaks endast, Paulseni arvates, erakordseid raskusi ja võinuks osutuda äärmiselt hukatuslikuks ajalooliseks eksperimendiks, millise tulemuseks oleks nende samade ideaalide purunemine, milliste poole sotsiaal-demokraatlik partei (kultuuri arendamine ja individuaalne vabadus) püüdleb. Üldse, sotsiaalne küsimus ei ole mitte ainult poliitika ja riigi elu küsimus, vaid peamiselt moraali, era-majandusliku elu ja individuaalsete suhete küsimus. Selle lahendamiseks universaalseid vahendeid ei ole. See peab olema lahendatud igas eraettevõttes. Iga tööandja peab teadvustama oma kohustusi oma töötaja või teenija suhtes. Õigluse idee ja selle ühiskondlik sihipärasus peab olema sisemiselt omaks võetud kogu ühiskondliku organismi poolt aga see saavutatakse, igal juhul, vaid väliste reformide teel.
Vaatamata sellele, et vene ühiskonnas ilmneb filosoofia huvi peamiselt seoses ühiskondliku elu praktiliste küsimustega, ei ole tema eriti rikas omatehtud ja sügavatest eetilisest konstruktsioonidest. Sellised kirjanduslikud voolud, nagu läänelikkus, slavofiilsus, sotsioloogiline subjektivism kuigi olid lähedal eetika piirkonnale ja i s e g i k u u l u s i d s e l l e s s e a l a s s e , e i l o o n u d s i i s k i t e r v i k l i k k e e e t i l i s i m a a i l m a v a a t e i d , v a i d p i i r d u s i d ü h t e d e v õ i t e i s t e ü k s i k u t e p r o b l e e m i d e l ä b i t ö ö t a m i s e g a . E e t i k a s ü s t e m a a t i l i s e p õ h j e n d a m i s e k a t s e t e s t t u l e b e e l k õ i g e m ä r k i d a v e n e k i r j a n d u s e s D e b o l s k i ( ( 51>;JA:03>) ) u u r i m u s t : « 2KH5< 1;035» ( ( K õ r g e m a s t h ü v e s t ) ) . K õ r g e m a h ü v e a l l m õ i s t e t a k s e s i i n i n i m l i k u t e g e v u s e l õ p p e e s m ä r k i , m i s p i d i ü h e n d a m a k õ i k e r a l d i h ü v e d v õ i e e s m ä r g i d ü h t e h a r m o o n i l i s s e s ü s t e e m i . S e l l i s e k s l õ p p e e s m ä r g i k s e i s a a o l l a m i t t e m i n g i subjektiivne seisund, ega inimlik individuaalsus, aga vaid mingi kõrgem jagamatu. Selle jagamatu enesesäilitamine surutakse enesesäilitamise ja allutatud jagamatute suurimale õnnele, s.t. inimeste. Sellisel kõrgemaks jagamatuks Debolski tunnistab rahva, s.t. igakülgse ja teadliku ühiskondliku liidu. Rahvas ei ole tõug, ega keel, ega riik, vaid see vaim, milline neid seob ja elustab.
L. Tolstoi (( . ">;AB>9 , 1 8 2 8 - 1 9 1 0 ) ) e e t i l i s e d v a a t e d , m i l l i s e s t õ m b a s e i d e n d a l e k o g u ü h i s k o n n a t ä h e l e p a n u , e i s i s a l d a s i s u l i s e l t m i n g e i d u u s i e e t i l i s i p r i n t s i i p e . N e n d e e r a k o r d n e m õ j u V e n e m a a j a t e i s t e r i i k i d e i n t e l i g e n t i d e ü h i s k o n n a l e o n t i n g i t u d p e a m i s e l t s u u r e k i r janiku kunstniku talendiga, aga samuti selle loomuliku lihtsuse ja otsekohesusega, millisega need välja öeldakse. Üldiselt püüab Tolstoi tastada evangelistlikku moraali, miskit analoogilist sellele, milline oli kasutusele võetud juba Lutheri poolt. Tolstoi moraalse meeleolu erakordne jõud on tingitud mitte ainult selle sisust, vaid ka selle arengu meistrikust psüholoogilisest kujutamisest. Peaegu kõigis oma hilisemates teostes Tolstoi mitte ainult ei esita oma moraalseid veendumusi, vaid ka püüab käega katsutavalt näidata nende tekkimist inimese teadvuses. Üleminek vaimupimedusest moraalsele valgustatusele, evangeelsete käskude ümbermõtestamine kogu nende lihtsuses tehakse alati Tolstoi poolt erakordse siirusega ja kaasakiskuva tõepärasusega. Kuid , põhjendades oma moraali evangelistlikel ligiinimese armastuse ja halvale mittevastuhakkamise printsiipidel, L. Tolstoi samal ajal kõrgema hüve mõistes lööb Kristlusest lahku. Tolstoil on moraali lõppeesmärgiks Jumala kuningriigi sisseseadmine siin Maa peal. Üldse aga mõeldaks Jumala kuningriigi all inimeste elu korraldust, mis on asutatud eranditult heasoovlikusele ja armastusele. Selles punktis Tolstoi eetilised ideaalid lähenevad eidaimonistliku utilitarismi ja evolutsionismi ideaalidele. Muide, Tolstoi eetika realistlikus teostamies erineb oluliselt positiivse eetika tüüpilistest vormidest inimkultuurile, selle tehnikale ja riiklusele erineva hinnangu andmisega. Selles valdkonnas näeb Tolstoi peaegu, et peamist halva ilmingut. Selleks , et saavutada kindlat õnne, on inimkonnal tarvis loobuda kaasaegse kultuursuse vääratest ja amoraalsetest tingimustest, koos selle füüsilise töö ebavõrdse jaotamisega, koos selle militarismiga ja igasuguste vägivalla ja sunni liikidega. Inimkonnal on moraalseks ja õnnelikuks eluks tarvis puhastuda, s.t. minna üle enam tagasihoidlikumatele ja lihtsamatele ühiskondliku elu tingimustele. Riik peab muutuma rahumeelselt meelestatud inimeste ühiskonnaks, millises puudub hierharhia, valitsusasutused ja seisuste erinevused. Tolstoi moraalne paatos saavutab suurima jõu kaasaegse ühiskondliku ülesehituse kriitikas. Mitte keegi peale Rousseau ajajärgust peale ei väljendanud sellise selguse ja otsekohesusega seda konflikti, milline eksisteerib peamiste, kõigi poolt tunnistatud moraali nõudmiste ja selle asjade korra vahel, milline on seotud kultuuri arenguga. Tolstoi seab kategooriliselt kaasaegse moraalse teadvuse dilemma ette: kas loobuda põhilistest moraali printsiipidest, milliseid senini peeti tõelisteks, või tunnistada kogu ühiskondlik kord selle põhijoonetes amoraalseks. Seda dilemmat lahendada saab ainult tõestades, et nende peamiste printsiipide ja ühiskondlike suhete vormide kehtiva korra vaheline konflikt ei ole nii sügav, et halb, mis on vältimatuilt seotud kaasaegse kultuuriga, ei kanna absoluutset halba, kuid omab endas mõningast moraalset hädavajadust ja saab igal juhul moraalse õigustuse, kui ainus võimalik ülemineku viis kõrgema hea staadiumisse.
Selline küsimuse lahendus antakse osalt Vl. Solovjovi (( ;. !>;>2J520) ) e e t i k a s , m i s k u j u t a b e n d a s t ü p r i s o m a n ä o l i s t j a i g a l j u h u l s ü g a v a t e e t i l i s t e k ü s i m u s t e l a h e n d a m i s t e v a n g e l i s t l i k u m o r a a l i v a a t e p u n k t i s t . S o l o v j o v t u n n i s t a b m o r a a l s u s e a l u s e k s k o l m e t u n n e t : h ä b i , k a a s t u n n e j a a u k a r t l i k k u s . N e n d e t u n n e t e g a a m menduvad inimese võimalikud moraalsed suhted sellesse, mis on temast madalamal, mis on temaga võrdne või temast kõrgemal suhted, mis seisnevad alamast materiaalsest olemust ülelolekus, solidaarsuses elava olenditega ja üleinimlikule algele allumises. Kõik inimlikud voorused kujutavad endast vaid nende kolme aluse kujumuutust. Moraalse täiustumise ajalooliseks eesmärgiks on Jumala kuningriik, milline koostatakse inimestest, kes on lakanud olemast ainult inimesed ja kes sisenesid uude kõrgemase eksisteerimise plaani, kus nende inimlikud ülesanded muutuvad teise lõpliku eesmärgi saavutamise vahenditeks ja tööriistadeks. Selle ideaali tegelik teostamine ei saa olla saavutatud ainult inimkonna poolt, vaid eeldab hädavajalikult kõrgema tingimusetu hea, Jumal-inimese isikus, Jesus Kristuse juurdelisamist. Täiesti moraalse korra tegelik alus on Kristluse Vaimu, mis on võimeline kõike hõlmama ja ümber looma, universaalsus. Selleks ümbersünnitamiseks on samuti tarvis, et inimkond võtaks vabatahtlikult endasse selle v a i m u j a s o o v i k s v a i m s e l t ü m b e r s ü n d i d a . « ?@0240=8O 4>1@0» m a h u k a s l õ p p o s a s p ö ö r d u b S o l o v j o v ü p r i s r a s k e k a a s a e g s e t e k u l t u u r i t i n g i m u s t e h e a d u s e p õ h i p r i n t s i i p i d e g a l e p i t a m i s e ü l e s a n d e j u u r d e . S e d a o s a v õ i n u k s t ä i e s t i p õ h j e n d a t u l t n i m e t a d a s u h t e l i s e h a l v a õigustamiseks, kuivõrd mõningad selle vormid on ajalooliselt vältimatud ja teenivad lõppude-lõpuks, headuse eesmärke. Siin tõestatakse, et moraalse teadvuse jäoks on tarvis aktiivselt ja seejuures füüsiliselt halva tahte ilmingutele, mis ohustavad lähedaste elu ja moraalset väärikust, vastu tegutseda, et õigus, kui moraalsuse kindlaksmääratud miinimum ja teatud osa halva kõrvaldamine nõuab selle objektiivseks realiseerimiseks sunnimeetmeid. Need vaated on arendatud otseses antagonismis Tolstoi õpetusega. Kõigi nende küsimuste uurimisel näitab Solovjov imestama pandavat analüüsi jõudu ja selgust, jaotades erakordselt keerukad, oma moraalses olemuses, ühiskondliku elu nähtused, nende üksikuteks eetilisteks elementideks. Erakordselt särav on tema sõjale antud eetiline hinnang. Selle küsimuse kogu ebaselgus ja segasus enamus inimeste teadvuses sõltub, Solovjovi arvates, kolme: üldmoraalse, ajaloolise ja isiklik-moraalse vaatepunkti korratu segamini aetusest. Esimesest vaatepunktist on sõda vaieldamatult halb ja anomaalia. Ajaloolisest vaatepunktist on sõda suhteline pahe, aga vahest ka vähim halb, s.t. suhteline hüve. Ajaloos oli sõda otseseks väliseks ja kaudseks inimkonna sisemise ühendamise vahendiks. Mõistus keelab seda vahendit eemale heitmast, seni kuni see on tarvilik, kuigi südametunnistus kohustab püüdma, et ta lakkaks vajalik olemast. Isiklik-moraalsest vaatepunktist on täiesti väär samastada sõjaväeteenistust isikliku tapmisega.
III. Eetika ja filosoofia vahetu side määratletakse kõige peamiste eetiliste probleemide püstitamisega. Esimeseks selliseks probleemiks on tahtevabaduse küsimus, mis kujutab endast justkui metafüüsika ja eetika vahelist piirjoont. Selle küsimuse olemus võetakse kokku selles, kas iga seisundi või inimese teo ja eelnevate sisemiste ja väliste tingimuste vahel seisneb täielik põhjuslik seos. Siis kui selline ettemääratus esineb, siis iga teadvuse seisund ja iga inimese akt sõltub tervikuna eelnevatest ja vaba tahet ei ole. Tahet ei saa vabaks nimetada, kui ta iga antud hetk on tervikuna tingitud eelnevast ja võib peatuda vaid vaid ühel ettemääratud lahendusel. Inimlik teadvus ja selle poolt tingitud teod arenevad siis hädavajalikult, nagu on omane keeruka masina käigule ja vaid selle käigu ja sisemise ahela elementide mittetundmine tekitab vabaduse illusiooni. Küsimuse lahendamine ei muutu sellest tihti toodavast kaalutlusest, et tahe, kui üks sisemise olu elementidest, osaleb samuti sündmuse määratluses ja loob seda osalt enda poolt. Asi ei ole selles, kas osaleb tahe või mingi teine teadvuse seisund, vaid tolles, kas need ise on selles osaluses eelnevast põhjuslikkusest vabad, kasvõi mingil määralgi. Kui nad ei ole vabad, siis nende osalus võib meenutada vaid ülekande ratta rolli masinas, mis saades oma impulsi tervikuna teistelt osadelt, enda poolt sisuliselt midagi juurde ei lisa. Viimasel ajal väljendatakse tihti arvamust, et küsimus tahte vabadusest on pooleldi puhtalt sõnaline arusaamatus; piisav on täpselt kindlaks teha, mida tuleb mõelda vaba- või mittevaba tahte all, et küsimus laheneks iseenesest. Eitamata küsimuse selge seadmise tähtsust, on, siiski, hädavajalik tunnistada, et ka selgelt püstitatud küsimuse lahendamine kujutab endast suuri raskusi ja on erakordselt vaieldav. Kogu selle vaieldavus sõltub põhjuse mõiste määratlematusest. Kui põhjusteks võivad olla vaid välise ja sisemise (vaimse) maailma üksikud fenomenid, mis on tervikuna teineteise poolt määratletud, siis ei ole mitte ainult tahte vabadust, vaid ka kogu maailma evolutsioon on sajandist ettemääratud. Küsimus saab teise lahenduse, kui tõeliseks põhjuseks lugeda vaid asjade substantsioonilist ((kõigi asjade ja nähtuste algaine, olemus)) alust, mis kujutab endast igal üksikul juhul miskit algupärast, mis on vaid osalt teistest määratletud. Kui inimliku teadvuse aluseks on selline substantsiaalne alge, siis nimelt tema võib olla nimetatud vabaks, kuna ta igal antud hetkel osaleb lahendustes ja tegudes, ei ole tingitud tervikuna enda eelnevatest aktidest, vaid ainult kohandudes nendega. Sellisel inimliku teadvuse mõistmisel iga antud tema moment on miski millestki kõrvalisest mittetingitud, vaid endast tulenev algatav põhjuslik mõjutus. Sellel juhtumil, siiski, on õigem rääkida mitte tahte vabadusest, mis on alati tulenevast aktist, aga inimliku olendi vabadusest või teadvuse substantsioonaalse ühtsuse, mis kujutab endast mittetuletavat, vaid vastupidi, tuletavat. ((???)) See teadvuse substantsiaalse ühtsuse dilemma või tema fenomenaalse, sisuliselt passiivse paljususe, veel ei ole kaasaegses filosoofias lahendatud, aga koos temaga ei ole veel lahendatud küsimused tahte põhjusliku seose olemusest ja tahtevabadusest. Olles teoreetilise eetika erakordselt tähtsaks küsimuseks, on tahtevabaduse probleemil õnneks praktiliselt üpris tühine tähendus. See tuleneb selle õnnelikust mittejärjepidevuse jõust, et kõik deterministid tegelikkuses mõjuvad ikkagi nii, just nagu nad oleks olnud indeterministideks, s.t. oma vaba tahte teadvustamisel.
Teiseks eetika põhiprobleemiks, millisel on nii teoreetiline, kui ka praktiline huvi, on küsimus kõrgemast moraalsest hüvest. Sisuliselt sõltub sellest küsimusest kogu eetika ülesehitus. Kõik eetika kategooriad määratletakse oma sisult nimelt sõltuvuses kõrgema hüve mõistest, s.t. moraalse käitumise lõppeesmärgist. Ja selles küsimuses asub eetika kõige tihedamas seoses üldfilosoofilise maailmavaatega. Selle sideme mittearvestamine on üks kõige saatuslikemast ja andestamatuteks uusima eetika vigadest. Sõltumatu moralist, kes kavatseb ilma tegelikkuse filosoofilise mõistmiseta määratleda moraalse käitumise lõppeesmärki,on sarnane ränduriga, kes kavatseb, geograafiat tundmata, minna pikale rännakule. Kanti aegadest peale korratakse üpris tihti arvamust, et olemine ja kohustatus on teineteise suhtes täiesti võõrad kategooriad, et kohustatus ei saa kunagi olla määratletud olulisest ja seepärast kohustatuse teadvustamine sõltumatu olemuse tunnetamisest. See arvamus on vaid üpris tinglikuks tõeks. Tegelikult, olulise teadmisega ei määratleta kohustatust, nagu geograafia tundmisega ei määratleta reisi eesmärki. Kuid kohustatuse määratlemiseks on hädavajalik teada olemasolevat ja võimalikku. Tegelikult võib kohustuslikk olla vaid see, mis on võimalik, aga võimalikuks me peame vaid tegelikkuse tundmise järgi. Seada seda sõltuvust ümberpööratuks ja rahuldudes Kanti paradoksiga: sa pead, sest sa suudad on vaevu kaasaegses eetikas lubatav. Muide,
Ka Kanti pooldajad, näib, et kunagi ei unusta, enne kui rääkida moraalsest kohustatusest, teha õiend selle võimalikkusest. Ainult seepärast, mõeldakse, nad ei sunni pimedat valvama võõrast vara või santi olema vahva sõdur. Sellisel viisil vajab eetika mõningast üldfilosoofilist baasi ja põhjendamist. See põhjendamine ei saa seisneda mitte milleksi muus, kui enam avarate moraalsete perspektiivide avamises: valida võimalikest üht või teist eesmärki ei ole enam filosoofilise mõtte asi. Selles punktis võimaliku ja kohustuslikkuse vahel asub loogilisest vaatepunktist vaadates ületamatu kuristik. Kohustuslikkuse ja tingimusetu soovitava kõrgem kategooria, kuigi luuakse vajalikult võimaliku teadmise alusel, kuid luuakse mitte juba tunnetuse või mõtlemise aktiga vaid tahte aktiga, üldse inimliku teadvuse irratsionaalse enesemääramisega. Mitte mingid loogilised argumendid ei saa sundida inimest püüdma selle poole, mida ta ei taha. Ja kui loogilistel argumentidel on jõud moraalsuse vallas, siis vaid niivõrd, kuivõrd nendega selgitatakse ühe või teise tegutsemise viisi tõelist ja lõpplikku tulemust.Kes juba tõiesti orjenteerus kõigis moraalsetes alternatiivides ja valis endale teatud tee, see muutub kurdiks mõistuse argumentidele ja võib kõhklema hakata vaid uute tekkivate tunnete ja püüdluste mõju all. Kõrgema hüve eetiline uuring avatakse küsimusega sellest, kus üldse tuleks otsida seda hüve: kas teadvuse siseelus (nauding või südametunnistuse häälele kuuletumine), elu objektiivses sisus üldse, või vastupidi, väljaspool eksistentsi. Viimasele lahendusele ei tule vaadata kui ainsale teoreetilisele võimalusele: mitteolemine on ainus võimalik eesmärk igasugusele radikaalsele filosoofilisele pessimismile. Kui maailm on eriväärtuseliste jõudude traagiline konflikt, mis välistab mingisuguse positiivse hüve võimaluse, siis suurimaks hüveks sellise halvasti korraldatud maailmas peab olema tema mitteolemine. Selliseks mitteolemise eetikaks on, sisuliselt Schopenhaueri ((1788-1860)) (( (>?5=30C5@0) ) e e t i k a . K õ i k ü l e j ä ä n u d f i l o s o o f i l i s e d m a a i l m a v a a t e d , o p t i m i s t l i k u d v õ i n i i v õ i t e i s i t i e l u g a ä r a l e p p i n u d , o t s i v a d k õ r g e m a t h ü v e e l u s e n d a s . S e e j u u r e s o n v õ i m a l i k k ü s i m u s e k a h e n e l a h e n d a m i n e . E e l k õ i g e v õ i b k õ r g e m a k s h ü v e k s o l l a t u n n i s t a t u d s e e või teine eluline sisu eranditult selle tähenduse põhjal tegutseva subjekti teadvuses. Sellise eetilise subjektivismi tüübi hulka kuuluvad kõik eidaimonismi liigid. Selle juurde puutuvad ka formaalse kohustuse ja südametunnistuse eetikad, nilliste järgi on kõrgemaks moraalseks hüveks mitte nauding, vaid südametunnistuse hääle või kohusetunde rahuldamine, s.t. samuti teadvuse teatud subjektiivne seisund. Ja Kanti eetika, vaatamata kogu selle antagonismile eidaimonismi suhtes, on selles suhtes oma peamise vaenlasega sisuliselt suguluses. Tõsi, see sugulus laieneb vaid Kanti moraali lähtepunktile, mis seejärel läheb üle moraalse kohustuse objektiivse üleüldisuse printsiibile, inimisiksuse väärikuse tingimusetule olukorrale ja samuti transtsententsele igavese õndsa elu ideaalile. Subjektivism on kaasaegses eetikas juba oma aja ära elanud tüübiks. Tema paikapidamatus ilmneb kõige selgemalt subjektivismi süsteemides enestes, mis on jõuetud püsima valitud printsiibi piires ja mis lähevad lõppude lõpuks üle objektiivsetele moraalsetele väärtustele. Tegelikult, seada kõrgemaks hüveks õnn või sisemine nauding tähendab ajada taga püüdmatut viirastust. Nii üksikute indiviidide, kui ka ühiskondlike organisatsioonide õnn muutub arenedes, kogemuse kogunemisel ja teiste tingimuste mõjul pidevalt. Kes varem püüdles elu füüsiliste rõõmude poole, see mingi aja möödudes otsib kõrgendatud kannatust, rasket kangelastegu või eneseohverdust ja näeb siis neis oma õnne. ((Loe, Anatole France, Thais..., Eesti Raamat, Tallinn, 1969. (Pariis, 1925))). Kõiki neid eneserahuldamise liike kanda ühe ja sama õnne subjektiivse printsiibi hulka on täiesti võimatu. Ilmselge, et kui juba kord õnn on absoluutselt muutlik hüve oma tekkimise tingimustelt ja samas ka vahest oma vastaspoolsusest kannatusest eristamatu, siis selles on meil tegemist mitte moraalsel rännakul teed juhatava tähega, vaid eksitava virvatulukesega. Vaid antud või oletatava tegelikkuse objektiivses sisus võib leida miskit kindlaksmääratut ja püsivat, mis võib saada lõppeesmärgiks ja kõrgemaks hüveks.
Objektiivse eetika valdkonnas võivad olla ära märgitud erinevad eesmärgid, sõltuvalt filosoofilise horisondi laiusest ja avanenud perspektiivide erinevast tõlgendusest. Positiivse või empiirilise eetika ideaalid ei lähe kaugemale normaalse individuaalse või ühiskondliku inimliku organisatsiooni tüübi rajamisest. Indiviidi ja ühiskondliku teadvuse kõigi võimete avamine vaat see on õigluse poolest väärikas eesmärk, millise poole püüdleb positiivne eetika. Tema lõplik vormel elujõu õitseng, enam täielik ja harmooniline õitseng. Selle vormeliga üheaegselt kõrvaldatakse, nii halb, kõik see ininolemuses, mis on takistuseks ja on inimlikus organisatsioonis sisemiseks vasturääkivuseks. Evolutsiooniline eetika ja Guyau eetika sellise positiivse elu eetika on tüüpilisteks esindajateks. Siiski, positiivse eetika ideaal jääb kõige püsivamaks inimliku käitumise lõppeesmärgiks vaid seni, kuni filosoofilised horisondid ei laiene empiiriliselt antud olus edasi. Kui jutt juba käib muudest elu vormidest, milliste suhtes inimkond esitab mitte rohkem kui ühe ülemineku stadiumitest, tekivad eetikas täiesti uued ja võib olla, enam põhjalikumad küsimused.
Kõrgeva hüve ideaal, jäädes objektiivseks, saab seejuures transtsendentaalse või metafüüsilise iseloomu. Transtsendentne kõrgem hüve võib olla mõistetud kui kõrgeim individuaalse või ühiskondliku olu vorm. Siiski, on hädavajalik, pidada silmas, et positiivse ideaali teostamist ei saa vaadelda kui selleks kõrgemaks vormiks ettevalmistumist. Vastupidi, võib olla täiuslik inimese tüüp, nõnda nagu see määratletakse maise elu ja anatoomilise organisatsiooni tingimustega, on veelgi suurem kõrvale kaldumine sellest kõrgemast vormist, millisest inimene peab üle minema. Üldse, tee, millise vahendusel saavutatakse kõrgeim hüve, sõltub tervikuna sellest, kuidas seda oma sisus mõistetakse. Käsitledes seda küsimust loogilisest ja ajaloolisest vaatepunktist, peab tunnistama, et transtsendentne eetika kisub kahe moraalse pooluse suunas. Individualistlik eetika kuulutab iga individuaalsuse, teistest sõltumatu, lõpmatu ja piiritu arengu võimalusest, kusjuures selles indiviidide omapärases kasvus seisnebki nende kõrgem hüve. Lähimal viisil määratletakse teda kui vahetpidamatult kasvava lõpmatult keerukamaks muutuva ja sisemiselt vaba vaimse organisatsiooni võimsusena.
Vabadus ja sõltumatus on sellise vaate tüübile kõige kallim. Sellel teel on Nietzsche. Sellel maailmavaatel on helge ja vikerkaarevärviline iseloom, kuivõrd teoreetiline mõte ei vastanda sellele teist alternatiivi, mis seisneb kõrgema kõikeühendava mõistuse või Jumala tunnistamises, millise suhtes iga maailma individuaalsus peab asuma allutatus olukorras, teenides Jumala enda seatud ülemaailmalisi eesmärke. Selle perspektiivi suhtes, kuivõrd seda tunnistatakse teoreetiliselt, võtab individualism visa pimeda vastupanu ja individuaalse absuluutsuse kinnitamise iseloomu.Tema kõrgemaks hüveks on Jumala tahtest loobumine, vaatamata mitte mingitele välistele lüüasaamistele ja ebaedule. Olla Jumalaks, kuigi võidetuks, vaat selline on selle saatanistliku individualismi deviis. Filosoofias ei ole selle maailmavaate puhtaid esindajaid; kuid sellel on üpris ere kunstiline väljendus Baironi ja tema järgijate teostes. Individualismile vastupidine religioosne eetika tunnistab kõrgemaks hüveks olemine kõrgemat vormi, mis on allutatud jumalikule maailmakorrale. Kristluses see väljendub see vorm Jumala Kuningriigi mõistes. Jumala Kuningriigi all mõeldakse kõrgemate vaimsete olendite teineteisega, Jumalaga ja kogu maailmaga täiuslikku ja harmoonilist suhtlemist. Selles, nagu ka kõigis objektiivsetes ideaalides, mõeldakse eluliste ilmingute suurimat täiust, kuid vaid selle üleindividuaalsetele eesmärkidele tingimusetul allutatusel. Kristlik ideaal üldsegi ei välista täielikku sisemist vabadust; vastupidi, neile nähakse ette vaid Jumala tahtega vaba ühendamine: Täpselt samuti Jumala Kuningriigi ideaal ei näe ette individuaalsuse täielikku kadumist, kuivõrd individuaalsuse all ei mõelda absoluutset iseseisvust ja sõltumatust kõigest muust. Jumala Kuningriiki mõeldakse kui individide suhtlemist ja miski ei sega arvamast, et iga individuaalne iseärasus saab vajaliku funktsiooni ja tähenduse selles täiuslikumais suhtlemise vormis. Selle ideaali konkreetne püüdmatus ei sega sellel olemast ajaloolise progressi juhttäheks. Selleni viiv tee, ühtmoodi näidatud ka religiooni poolt ja ka filosoofilise mõtte poolt, seisneb selge teadvuse kinnitamises üldises solidaarsuses ja Jumalaga üldises ühtsuses. Selle teadvuse ülendamises aktiivse armastuse tasemele seisnebki kogu inimkonna moraalne kangelastegu. Kõik ülejäänud empiirilised eesmärgid (kultuur, teadus, ühiskondliku elu teatud vormid) saavad seejuures kõrgema ideaali selgitamise ja saavutamisel vaid abivahendite tingliku väärtuse. Jumala Kuningriigis ei ole tarvis tehnikat ega teadlasi, ega poliitikat, mitte kõike seda, mis sellest maailmast, kuna kõik see on hädavajalik vaid nõrgale inimolevusele ning organisatsioonile; kõrgem organisatsioon antakse Kõigekõrgema jõuga.
Rohkearvulisest eetikat käsitlevast kirjandusest on eriti märkimisväärsed: eetika ajaloo kohta Th. Zieger, Geschichte der Ethik (I, Die Ethik der Griechen und Römer; II, Die christiche Ethik); Jodl, Geschichte der Ethik in derneuren Philosophie ( @CA. 5@. >4J @54. ;. !>;>2J520: >4;J, « AB>@8O -B8:8 2 =>2>9 D8;>A>D88» ) ; S i g w i c k , O u t l i n e s o f t h e H i s t o r y o f E t h i c h ; t ö ö d u u s i m a t e s t s ü s t e e m i d e s t : F . P a u l s e n , S y s t e m d e r E t h i k ( 1 9 0 3 ) ; E . v . H a r t m a n n , D a s s i t t i c h e B e w u s s t s e i n ( 1 8 8 6 ) ; H . H ö f f d i n g , E t h i k ( 1 9 0 1 ) ; v e n e k e e l e s ?>4 @54. 1>;5=A:>3>, 5D483J, « -B8:0» , 1 8 9 8 ) ; W . W u n d t , E t h i k ( 1 8 9 1 ) ; T h . L i p p s , D i e E t h i c h e n G r u n d f r a g e n ; M . G u y a u , E s q u i s s e d “ u n e m o r a l e s a n s o b l i g a t i o n n i s a n c t i o n ; ;. !>;>2J52, « ?@545;5=85 4>1@0» .
-! - 1 9 0 4 . a . , T : 8 1 , l k . 1 4 6 1 6 4 , !. ;5:A552J.
T h o m a s H o b b e s ( 1 5 8 8 1 6 7 9 ) t u l e t a b k o g u m o r a a l s u s e e g o i s m i s t . R i c h a r d C u m b e r l a n d ( 1 6 3 2 1 7 1 8 ) - i n i m e s e ü h i s k o n d l i k k u s e t a o t l u s t , k u i t e m a o l e m u s e e s m a s t o m a d u s t . A n t h o n u A s h l e y C o o p e r k r a h v S h a f t e s b u r y ( 1 6 7 1 1 7 13) möönab, et eetika on utilitaristlik, vahetu ja universaalne kõlbelisus, vahetu panteism, mis ei võitle... . Hume ja Adam Shmith moraalsus, kui sümpaatial põhinev psühholoogia. Rousseau eetika, kui voluntaristlik nähtus. Johann Gottlieb Fichte (1762 1814) mõistlik eksisteerimine on vahetu moraalne seadusandlus enda suhtes. Selle seadusandluse kõrgeimaks kategooriaks on indiviidile südametunnistus. Moraalne tegevus on lõputu püüd absoluutse vabaduse ideaali poole.
John Stuart Mill (1806 1873) Utilitarianism (1861).Tõi filosoofiasse väljendi utilitaristlik vastavat laadi eetika tähistusena. Kasu, kui moraalse käitumise lõppeesmärk, ei ole miski muu, kui ühiskondlikuks normiks saanud ja universaalselt mõistetud kõigi inimeste rahuldus ja heaolu.
Eetiline sotsialism - kapitalistliku ühiskonna demokraatlikuks sotsialismiks ümberkujundamise ülesande moraalse tõlgendamise vorm. Eetilise sotsialismi alusepanijaks oli sots.dem. E. Bernstein. Kooskõlas eetilise sotsialismi teooriaga, peavad sotsialistlikud ümberkujundused lähtuma mitte puht teaduslikest (maj. sots.) seadustest, vaid moraalsetest kategooriatest, mis tõstetud esile kristlikust eetikast, humanismi printsiipidest, 19.saj filosoofiast. Eetiline sotsialism sots-dem. baseerub põhiväärtustel. Oletatakse (eeldatakse), et demokraatliku sotsialismi kehtestumine on võimatu ilma isiksuse moraalse täiustumiseta, mis viib kogu inimkonna täiustumiseni. Kooskõlas eetilise sotsialismiga ei ole sotsialism lihtne uus ühiskonnaformatsioon koos uue tootmissuhete iseloomuga, vaid maise tsivilisatsiooni kõrgeimaks moraali astmeks. Vastavalt sellele kontseptsioonile kõik inimesed, kes eetilise sotsialismi printsiipi tunnustavad, võivad oma usutunnistusest ja veendumustest sõltumatult liituda sotsiaal-demokraatiaga.EFTA European Free Trade Association).Egalitarism võrdsustamine, vara võrdselt jagamine.Ego Velitsestvo Tema MajesteetEgoism (lad.), sõltumus oma minast. E. on teoreetiline ja praktiline. Teoreetiline e. on solipsism, mis tunnistab tegelikult olevaks ainult tunnetavat mina. Praktilist e.-i käsitleb eetika, kus e-i all mõeldakse omakasupüüet, mille eesmärgiks on enda hüveolu. E-i pooldasid antiikajal sofistid, küünikud, kürenaikud ja epikuurlased, uuemal ajal Th. Hobbes, Spinoza, B. De Manderville, D. Holbach, Cl. A. Helvétius, J O. De Lamettrie, C. Volney jt. Ka Schoppenhauer, kes arendas altruistliku kaastunde moraali, arvab, et e. on inimeses kui ka looma pea- ja põhisuund, s.t. tung oleelule (sks. Daisen) ja heaolule. Radikaalset e-i arendas M. Stirner, kelle järgi minal ei ole mingeid kohustusi teiste, vaid ainult iseenda vastu: minast ei ole miski kõrgem kui ta ise. Ühiskonnas näeb ta seepärast egoistide ühingut. Ka Fr. Nietzsche individualism on egoistlik. Vrd. Altruism. (A. Dix, Der Egoismus, 1899.).Ehituspolitsei eraomandi õigusel maale, mõistes, sisaldub sellele rajatiste püstitamise õigus, kuid pole reguleeritumat õiguse valdkonda, kui see.Ejido Mehhikos kogukonnamaa .Eksaktsus erialakeele omapäraEksekvatur - (pr.k. exequatur) tegevusluba.)Eksekvatuur (ld exsequatur viigie ta täide), välisriigi nõusolek konsuli nimetamiseks ja tegutsemiseks.Ekspatriatsioon (lad.), -väljarändamine, riikkondsusest lahkumine oma valitsuse loal; maalt väljasaade; riikkondsuse kaotamine kriminaalkohtu või vastava valitsusasutuse otsuse tagajärjel. Eestis kehtiva NS ((Nuhtlusseadus)) §325 järgi saadetakse koduriigi piirest jäädavalt välja isikud, kes, olles eemalt kodumaalt, astuvad koduriigi valitsuse loata kas välisriigi teenistusse või välisriigi riikkondsusse.Ekspluateerimine(pr.) e. kurnamine, sotsialistlikes jt. ühiskondlikes teooriais esinev mõiste, millega tähendatakse nähtust, et valmistusvahendeid omavad klassid (maaomanikud, töösturid) jne.) oma sotsiaalse ülevõimu tõttu omandavad töötavate klasside töö läbi loodud ühiskondlikku produkti, ilma et nad tarvitseksid ise osa võtta ühiskondlikust tööst. E-se mõistet arendasid XVIII s. S. N. H. Linguet, XIX s. S.A. Bazard, C. Pecqueur ja K. Marx. Bazard rõhutas, et e. esinenud kõigis üksteisele järgnenud majandussüsteemes, omandades aja jooksul siiski üha pehmema kuju (orjus, pärisorjus, vaba palgatöö). Marx“i õpetuses on e-e mõiste tihedasti seotud ta väärtusteooriaga, mis peab tööd ühiskondlikus valmistusprotsessis loodava ja kapitalistidele langeva lisaväärtuse ainsaks allikaks. Et e. seisab ühtede inimeste kasutamises teiste poolt ning teiste huvides, peavad sotsialistlikud süsteemid seda vastuolus seisvaks inimisiksuse üheväärtuslikkuse ideega. Seetõttu taotlevad nad säärast ühiskondlikku korda, kus oleks võimatuks tehtud ühtede ühiskonnaliikmete e. teiste poolt.Eksporditõkked juriidilised abinõud, millega piiratakse või keelustatakse mingi kauba väljavedu.Eksport väljavedu, kodumaiste toodete müük välismaaleEkspropriatsioon (pr. expropriation võõrandus)sunniviisiline eraomandi võõrandamine, ajutine selle ülevõtmine, servituutide kehtestamine või omandiõiguste piiramine riigi või ühiskonna kasuks(tasuline). (T:79, lk314 kokku 11 veergu).Eksterritoriaalsed seadused- asukohariigi seadustele mittealluv, riikide vastastikusel kokkuleppel, eelisõigused.Eküü 1981. 1998.a. EL kehtinud rahaline vääring, millega sooritati riikidevahelisi arveldusi (ingl. k. European Currency Unit ECU)Elam e., elurendis (sks. Leibrente), jur.
.EE II lk 933-934.Elamiskulud
1930.a. tööline (Tallinn)
2008.a. lihttööline (Tallinna lähedal.)
Toit - 58,8%
Korteriüür 7,5%
Küte ja valgustus 5,8%
Rõivastus 15,7%
Puhastus 2,7%
Liikumine, post 0,7
Haridus 2,7%
Lõbustus 2,8%
Muud kulud 3,6%.
20%
30%
6%
-
3%
10%
-1%
-1%
29%
((Pole teada, kas ülalpool toodud töölise eelarve oli antud juhul üksikisiku või moodustas, näit. 4 liikmelise perekonna kohta, milles ta oli ainus tulutooja. K.L.))
((Muud kulud moodustasid põhiliselt (üksi elades) 2 omaette elava lapse toetamise ja eneseharimise kui hobi, kulud. K.L. )). Arveldusarvele on parimatel aegadel (aasta jooksul kogutud) kuupalga suurune sääst. Kui mitte arvestada õppelaenu käendusest tekkinud kohustusi, siis muud laenudest sõltuvad kohustused puuduvad. Käesoleval ajal, 2009.mai., töökoha säilimine arutelu asjaks, kuni praktika pole tõestanud selle hädavajalikkust. Koht loodi töömahu kasvu lõpul, tagantjärgi hinnates, perioodil.)
((Tabel on koostatud 2008.a. seisuga. Brutopalk u.10 000 EEK. Era-tööstusettevõttes. 2006.a. oli minu brutopalk avalik-õiguslikus asutuses oli u. 5000 EEK. Õiglasema tabeli saaks siis, kui võrdleks kaasaegselt kellegi teisega Eestis. Soome jne. töölisega võrreldes saaks suvalise (keskmise? ) soome ja eesti töölise võrdluse, juhul kui minu praktilisest elust võetud aasta-eelarve oleks etaloniks võetud. K.L.))Elanikkude registreerimine, -linna alevisse, või valda alaliselt elama asunud kodanikkude registreerimine. Selle otstarbeks on kontsentreerida ühte kohta kodanikku puutuvad andmed, mis on vajalikud esinduskogude valimisel, kohtuasutistel, politseil, maksuasutistel, hoolekande teostamisel jne. Er. oli ette nähtud Vabariigi Valitsuse poolt III Riigikogule esitatud Liikumise ja elukoha muutmiseseaduse eelnõus (jäi vastu võtmata). E.r. tuleb lahus hoida elanikkude liikumise kontrollist (nn. meldimisest), mis toimub peamiselt politseilistes huvides ning teostatakse kõigi vabariigi pinnal viibivate isikute suhtes (ka välismaalased). Elanikkude liikumise kontroll on korraldatud Isikutõestamise ja liikumise seadusega (II) osa.Elatusmaksumus Maailmasõjani mõisteti e-ga suhet palkade ja hindade liikumise vahel. Tänapäeval mõistetakse e-ga teatavas paigas teatavasse sotsiaalsesse klassi kuuluvate isikute poolt tavaliselt ning järjekindlalt ostetavate majanduslikkude hüviste, eriti nende elatusvahendite maksumust, mille tarvitamisega on saavutatud teatav majandusliku heaoleku tase. E. ei ole kindel suurus. Seda püütakse määrata ja selle muutumist jälgida tähtsamate elatusvahendite hindade kaudu nn. elatusmaksumusindeksite (Indeksid) abil. Selleks jälgitakse teatavate elatusvahendite hindade muutumise otsest mõju teatavasse sotsiaalsesse klassi kuuluva leibkonna ostujõule. Vastavalt Rahvusvahelise Statistika Instituudi poolt Roomas 1925.a. vastuvõetud resolutsioonidele e-indeksi arvutamise suhtes koostati E. Riigi Statistika Keskbüroo poolt Tallinna tööliste keskmise tarbimiseelarve uurimistulemuste alusel uus e-indeks, mis koosneb järgmistest maksumus-komponentidest:
1)Toitlus. Aluseks on võetud 51 erisugust ning turul iseseisva hinnaga esinevat toiduvahendit, mille toiteväärtus on 3820 kalorit.
2)Korter. Korteriüüri määramisel on kasutatud üüriseaduse ja sellekohaste korrespondentide andmeid.
3)Küte ja valgustus. Arvestatud on kase-, männi- ja kuusepuude, petrooleumi ja tuletikkude hindu Tallinnas ja Tallinna elektrijaama elektrivoolu hinda.
4)Rõivastus. On arvestatud kolme riidesordi, meesterahva ja naisterahva ülikonna õmbluse (andmed suuremailt rätsepaäridelt) hindu; kahte sorti pesuriide, meeste- ja naiste jalatsite (andmed paljudelt äridelt) hindu.
5)Puhastus. On arvestatud seebi, sauna, habemeajamise ja juukselõikamise hindu Tallinnas.
6)Sõidud, liikumine, post. On arvestatud Tallinna Nõmme vahelise raudtee ja Tallinna trammi piletihindu ning postitariife.
7)Hariduskulud. Siin on piirdutud ainult kahe Eesti suurema päevalehe üksikmüügi- ja tellimishindadega.
8)Lõbustuskulud. Arvestatud on kino- ja teatripiletite, tubaka, paberosside, piirituse ja õlle hindu.
(Vrd. tabel. Ülevaade elatusmaksumuse arengust Eestis 1921-32.a. 1914.a. = 100)
((Vaata allikast. Sellisest statistikast eriti lugu ei pea, sest pean õigemaks, kui ilma ei saa, siis vaid võrrelda sama ajajärgu statistiliste andmetega, millised võivad tegelikkuses olla samamoodi väära pildi andjateks kui arengu lõikes võrdlemine. Need meetodid olid vahest kunagi enne sobivad, kui inimesed olid vabamad oma otsuste tegemisel. Inimene ei aheldanud end mingi eseme külge (riik, linn, maatükk, maja, korter), vaid võttis elu-isiksuse ja kõike maist, selle arendamise vahenditena), ega avaldanud protesti selle vastu kui talle pakuti elamistingimuste parandamise võimalust ja küsiti selles protsessis osalemise eest osamaksu (Nõmme elanike kanalisatsiooniga varustamise jama, millest jäi mulje, et pensionärid oleks pidanud tasuta teeninduse (toote)saama, mis oleks inimlikult võttes õiglane, kui samal ajal eelnimetatud omanikud (ärikad) ei oleks oma vara väärtuse (hinna) tõstnud mitme kordseks (2 milj !? - 7 miljonini.!!!?), mitte kanaliseerimise hinna (kõikide kulude u. 300 tuhat 1 milj., äärmistel juhtudel) võrra. Või näit: Eestis maksis samal aastal (2003.a.) ruutmeeter avalik-õiguslikku maad 5 kr (vahetu Tartu-Valga mnt äärne maa. Samas kandis ka 2009.a.) 70 000 krooni (Harju tn nõlv, lahtised sõjahaavad, milliste remondikulud sakslastelt sisse kasseeriti, kuid oli tähtsamaidki objekte, et neid taastada. Vabandage rumalat inimest.). On mulje, et kõike mõõdetakse kõhutundega ja elu keskmeks on oma-enese naba. Kui Tallinna elanikud oma kodusid hindavad üles vaid nendele teada olevate väärtuste põhjal, nagu kallima kirjutatud luuletust, mitte aga reaalse objektina, millel oleks vabal turul ostja vajadustega, mitte müüja unistustega, mõõdetav väärtus. Kui müümise vajadust ei ole, siis on aru saadav, saab tegelikke ostjaid jooksutades ja nende üle naermisega end lõbustada. Vahendajad, saavutades selles äris info-monopooli (koorivad) mõlemaid pooli, seades sisse kindla miinimum-teenustasu. Eks (aeg) haud parandab südametesse löödud haavad, olgu südameks riik, linn, maatükk või siis ühetoaline lapsepõlvekodu, andes asjadele õige väärtuse. K .L.))
Elatusmaksumus:Riigi Statistika Keskbüroo uurimised 1925.a. Tallinna tööliste keskmise eelarve koostise kohta andsid järgmised arvud:
Toit - 58,8%
Korteriüür 7,5%
Küte ja valgustus 5,8%
Rõivastus 15,7%
Puhastus 2,7%
Liikumine, post 0,7
Haridus 2,7%
Lõbustus 2,8%
Muud kulud 3,6%.
Nagu siit nähtub, moodustavad 87,5% kogu töölise eelarvest kõige elementaarsemad tarbed: toit, kehakate, korter, küte- ja valgustus. See iseloomustab küllalt selgesti Eesti tööliste väga madalat e-t. E-i vaatlus on võimalik indeksnumbrite (Indeksid) abil. E-i tase on eriti tähtis teatava maa majandusliku arengu määramisel ja sotsiaal- ning hindadepoliitika alusena. Vt. Elatusmaksumus. Indeksnumbrid.
(Monthly Bulletin og Statistics, League of Nations; kuukiri Eesti Statistika 1922 jt. Eriti 1926, Nr.61: A. Tooms, Elumaksumus. E. Kant, Linnaliste elatisstandardite astendus, 1931.a.
EE. II 1933 lk. 943-946. E. Pm.. (Poom, E., majandusteadl.)Elatusmiinimum e. eksistentsmiinimum, väikseim võimalik tulumäär, mis tarvilik üksiku isiku või perekonna elatumiseks. Füüsilise-na mõistetakse kõige väiksemat tarbeainete hulka, mis on tarvilik elu säilitamiseks, kuna kultuurilise e-i puhul arvestatakse ka teatud ajal ja kohal inimväärseks elatumiseks tarvilikku tulu. On vaidlusi e-i suuruse ümber. Vrd. ka Tulumaks.Elatusstandard:
Kitsamas mõttes majanduslik elatustase, millest teatavasse sotsiaalsesse klassi kuuluv isend vajab perekonna asutamiseks või enese ja oma perekonna elatamiseks. Selles mõttes on e. dünaamiline tegur rahvastikutiheduse, palgamäärade, töötagavara ja üldse majanduslike tingimuste määrastamisel.
Laiemas mõttes tähendab e. majanduslikkude hüviste (materiaalsete ja immateriaalsete) hulka, mille antud sotsiaalsesse klassi kuuluv keskmine isend keskm. ning tavaliselt on harjunud ära tarvitama teatavas ajavahemikus (kuus, a-s) teatavas kohas. Selles mõttes kujutab e. endast kirjeldust sellest, kuidas teatav sotsiaalne klass tegelikult elab antud aja antud kohas. E. on sõltuv rahva ostujõust ning seega ka rahvatulust. Arenenud rahvamajandusega ning laiade rahvamasside kõrge ostujõuga maades (näit. Põhja-Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Inglismaal, Hollandis, veitsis, Skandinaaviamaades ja Saksamaal) on e. rikkalikum ja mitmekesisem kui algelistes, majanduslikult mahajäänud mais (näit. Hispaanias, Venemaal, Briti Indias, Hiinas), kus töötootlikkus ja rahvatulu on madal. Nagu alljärgnevast tabelist näha, kuulub Eesti, ühe elaniku keskmise aastase tulu ja ühe elaniku kohta langeva rahvavaranduse poolest madala e-ga rahvaste sekka. Elatusstandart elatustase, mis väljendab teatud sotsiaalsesse gruppi kuuluva isiku või perekonna tarbimistEliit suhteliselt väike ühiskonnarühm, mis paikneb stratifikatsioonisüsteemi tipus, sest teda iseloomustavad ühiskonnas oluliseks ja väärtuslikuks peetud tunnused (teatud päritolu, varandus, võim ja haridus)Elitism- uskumus, et range võimuhierarhia on parim viis ühiskondliku korra tagamiseks.Elsass (pr. Alsace), end mk. Ida-Prantsusmaal, Reini ja Vogeeside mäestiku vahel, nüüd jagatud Bas- ja Haut-Rhin“i departemanguks. Suuremad linnad on Strassburg, Mulhouse ja Colmar. E. oli alul asustatud keltide poolt, alistati a. 58 e. Kr. Rooma riigile ja sai oma praeguse nime rahvasterännu ajal, mil tema okupeerisid alemanid. 496.a. liideti E. Frangi riigiga ja muutus VII saj. hertsogkonnaks. Frangi riigi jagunemisel siirdus E. 843.a. keiser Lothar I-le kuuluvale keiserriigile ja on siitpeale piirimaana tugevate naaberriikide tüliesemeks. 870.a. ta ühendati Ida-Frangi riigiga ja see kulus a-st 925 vaabi hertsogkonda. XIII s. jagunes E. mitmeks ilmalikuks ja vaimulikuks alaks, millest mõned kuulusid Habsburgidele. Keskaja lõpul ja uue aja alul arenes E-s hoogus vaimne kultuur ja usupuhastus teostus siin peamiselt riigilinnades (Strassburgis jm.). Hilis-keskajast alates olid Prantsuse valitsejad teinud katseid E-i taasvallutamiseks
Vestfaali rahuga (1648) omandas Prantsusmaa Habsburgidelt Ülem-e-i maakrahvkonna ja foogtiõigused 10 riigilinna üle. Kun. Louis XIV okupeeris reunioonikodade kaudu ülejäänud E-i osa ühes Strassburgi linnaga, kuid siiski säilitas E. mitmed eriõigused. XVIII s. süvenes E-s prantsuse kultuuri mõju ja Suure revolutsiooni ajal sulas E. nii oma administratsioonilt kui ka rahvastiku mentaliteedilt Prantsusmaaga täiesti kokku. 1871.a., peale Saksa-Prantsuse sõda, siirdus E. Frankfurti rahulepingu alusel, Saksa keisririigile.
EE. II 1933 lk. 1073.Elsass-Lotring (pr. Alsace-Lorraine, sks. Elsass-Lothringen), end. Saksa riigimaa, mis oli moodustatud Frankfurti rahuga 1871.a Prantsusmaalt äravõetud Elsassist ja Ida-Lotringist. Sinna kuulus Elsass ilma Belfort“i piirkonnata ja Lotringist peaaegu täieliselt praegune Moselle“i departemang. 14500 ruutkilomeetrit, u. 1,8 milj elanikku (1926.a.), enamik neist kõnelevad saksa keelt. Euroopa suurim rauamaagi maardla. Prantsusmaa suurim metallurgia- ja mäetööstuspiirkond.
E.-L. kuulus vahetult Saksa keisririigile. Alul valitseti teda Preisi provintside eeskujul, a-st1879 kehtis siin omavalitsuslik kord erilisekeiserliku asehalduriga ja kohaliku valitsusega. Alates 1911.a. sai E.-L. oma kahekojalise maapäeva ja õiguse saata 3 esindajat Saksa liidunõukogusse, tõustes sellega teiste Saksa liitriikide tasemele. Kuigi E.-L-i majanduselu Saksa võimu all hoogustus tunduval määral, püsis rahvastiku enamik prantsusesõbralikuna, tegi asehaldurile alatasa opositsiooni ja saatis Saksa riigipäevale peam. nn. protestijaid. Isegi 1911.a. põhiseadus ei rahustanud meeli ega soodustanud sõbralikuma vahekorra kujunemist. Eriti õhutasid kat. Vaimulikud vihavaenu Saksa valitsuse vastu, kes rahvastiku vastuseisu murdmiseks puhuti tervitas karme politseilisi vahendeid. Maailmasõja järel läks E.-L. Versailles“ rahuga Prantsusmaale tagasi. Prantsuse valitsus säilitas osa saksa seadusi ja korraldusi, eriti haridus ja sotsiaalolude alal. Kuid ta püüe ühtlustada E.-L-i kujunenud omapära Prantsuse riikliku korraga on tekitanud mõningais kihtides rahulolematust ja põhjustanud, eriti Elsassis. Liikumise E- L-i autonoomse eriseisundi kättevõitmiseks. 1940.a. annekteeris Saksamaa selle uuesti aga peale Saksamaa purustamist ühendati see 1945.a.uuesti Prantsusmaaga.
EE.II 1933. lk.1074. ja ENE IV 1972 lk.502.Elu kvaliteet 20.saj. 6 0-70.a püüd kehtestada traditsiooniliste materiaalsete huvide vahelist tihedat seost töötajate vaadete ja uute vajadustega (...), elu kvaliteet vastandati kaasaegse kapitalistliku ühiskonna väärtuste ainult hulgalisele lähenemisele.
Elu mõte ettekujutus, mille kaudu inimene suhestab end oma tegudega kõrgemate väärtustega, ideaaliga ja sellega saab võimaluse end õigustada oma silmis, teiste inimeste või autoriteedi ees. Tuuakse välja järgmised elu mõtte põhjendamise tüübid:
Hedonism elu mõte on seotud naudingu saamises.
Pragmatism (kr. pragma tegevus) (James, Dewey)edu saavutamine
Korporativism grupiviisiline egoism, lojaalsus.
Perfektsionalism täiuslikkuse saavutamine, mis seotud oma enesetäiendamisega.
Humaansus inimeste teenimises (Altruism).Elumudel üksikisiku või perekonna soovid ja taotlused, hoiakud ja väärtushinnangud, mis kajastuvad elustiilisEluruum ruum, kus inimene veedab vähemalt 8 tundi. Viimase suurus on tervise seisukohast eriti oluline.
Täiskasvanud inimene tõmbab iga hingetõmbega kõigevähemalt ½ liitrit õhku sisse ja hingab endast samapalju süsihappegaasiga reostatud õhku välja. Igas minutis tõmbame 16 korda hinge ja pruugime seega 8 liitrit õhku ära. See on tunnis 60×8 ehk 480 liitrit ja öö ning päeva jooksul 24×480 ehk 11,520 liitrit. Iga liiter õhku kaalub 129 grammi, seega oleks siis ööpäeva jooksul sisse hingatud õhuraskus 14, 860 grammi (ehk 1143 naela).
Sissehingatava õhu sees on 20,8 % hapnikku, 79,2 % lämmastikku ning 0,004 %veeauru ja süsihappegaasi. Välja hingatud õhu sees on 5% hapnikku vähem, mille asemel on seal aga 4 ½ % süsihappegaasi. Veregaaside rohkus on kaunis suur ja on umbes 30-40% tervest verekogusest.
Inimese tuiksoon lööb aastas umbes 40 miljonit- ja ta tõmbab hinge 8 miljonit korda.
Tervishoiu verstasambad. Dr. Sondereggeri järgi. Hingamine. Majapidaja 1906.a. Nr.1. lk 43-44.
((Probleem on selles, et moodsates korterites, kus õhukindlad aknad ees, väheneb sissehingatavas õhus hapniku hulk ja suureneb pidevalt süsihappegaasi hulk, nii et inimene hakkab kannatama järjest enam hapniku puuduse ja suureneva süsihappegaasi koguse pärast. Ülal pool öeldu kehtib avatud ruumi kohta, kus hapnikku tuleb pidevalt juurde. Õieti hingatakse ühest anumast õhku sisse ja teise välja, nii et õhu kvaliteet ei halvene. Muidu ta ei saaks mainitud hapniku kogust kätte, sest kinnises ruumis hapniku % väheneb pidevalt ja süsihappegaasi % suureneb. Nii me pruugime tunnis ära umbes 4 kuupmeetrit õhku. See tähendab, et me tarbime sellest veerand hapniku ära, hingates välja süsihappegaasi 4 ½ %. Teisel ringil on samas õhus (4. kuupmeetris) juba 15 % hapnikku ja 4 ½ süsihappegaasi. Peale 2 tundi hingamist on järgi 11 % hapnikku ja on tekkinud juba 9% süsihappegaasi. Peale kolmandat tundi 8% hapnikku ja 14 ½ süsihappegaasi. Peale neljandat tundi 6% hapnikku ja 19% süsihappegaasi, mille puhul inimene hakkab lämbuma. (Kapis piinamise viis.).
16 ruutmeetrise ja 2,5 m kõrguses toas on 40 kuupmeetrit õhku. Inimene (üks inimene!) saab selles hingata normaalselt 10 tundi. Siit tuli nõukogude ajal eluruumi pindala norm, et 16 ruutmeetrit inimese kohta. Laste puhul 9 ruutmeetrit. (Varem, 100 aastat tagasi e. 1900.a. loeti soovitatavaks eluruumi pindalaks 20 ruutmeetrit kuid kõrgus 3 meetrit, mis teeb 60 kuupmeetrit. Seepärast pidid linnas korterites toad olema 3 m kõrged ja vähemalt 20 ruutmeetrised. Hiljem normi muudeti inimese kahjuks, et magagu avatud aknaga toas.) Edasi õhu kvaliteet halveneb kiiresti. Väiksemas ruumis peab olema aken või uks avatud, või siis olema töötav ventilatsioon. 12 ruutmeetrises toas on sama kõrguse puhul 30 kuupmeetrit õhku, ehk umbes 7 tunni õhk (ühele inimesele!). Avatud aknast tuleb aga tuppa müra, tolm-tahm, putukad, suits ja vargad. Peale selle jahtub ruum liiga kiiresti, eriti talvel. Tervitus tervisekaitsele kõigi alla 16 ruutmeetriste korterite (mitte ainult tubade) pakkujate poolt!? KL.Emantsipatsioon (ld. emancipatio vabastamine)laste väljumine vanemate võimu alt.(T:79, lk.703)EmdenSaksa kergeristleja, 3560 t. suur. Kuulus admiral krahv M.v. Spee Vaikse ookeani eskaadrisse. Tegutses kapten-leitnant K. v. Mülleri (1873-1923) juhatusel 10. IX-9.XI 1914.a. India ookeanis, hävitades 22 inglise kaubalaeva 70 000 t suuruses, Vene ristleja Zemtzugi ja Prantsuse torpeedopaadi Mousquet. Emdeni tegevus halvas liitlaste kaubanduse India ookeanis. Emden talitas väga rüütellikult ja täpselt sõjasaagi võtmise seaduse järgi (meeskond korjati veest ja pandi mõnele vastu tulnud laevale) 9. XI 1914.a. Emden hävitati Inglise ristleja Sidneypoolt Cocose saarte lähedal. Väike osa meeskonnast, mis dessanti tegemas käis jäi maale ja jõudis peale kõrbes peetud lahinguid kodumaale. Suurem osa langes aga koos kapteniga vangi.Emigrant,väljarändaja, maapagulane. Eriti Suure Prantsuse revolutsiooni aegne pagulane. Selle revolutsiooni ajal siirdusid , alates Bastillé vallutusest 1789.a. juulis, paljud kõrgaadlikud kuninga vendadega eesotsas (Charles X, Louis XVIII), kõrgemad vaimulikud jt. eesõigustatud kihtide liikmed välismaale kavatsusega kontrevolutsiooni teostada või kartes oma julgeoleku eest. Nad õhutasid välisriike revolutsiooni vastu võitlema ja võtsid erilise väeosana prints L. J. Conde“ juhatusel, eriti 1792-95.a. osa sõdadest revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Rahvuskonvent määras e-dele 1792.a. sügisel nende tagasituleku korral surmanuhtluse ja konfiskeeris nende varandused. Paljud e-d pöördusid tagasi, kasutades Napoleon Bonaparte“i poolt 1799-1802.a. antud amnestiat, kuna leppimatud tulid kodumaale alles 1814.a. Napoleon I langemise järel. Revolutsiooni ajal kaotatud varanduste eest said e-d 1825.a. eriseadusega tasu 30 miljoni frangi aastarendi suuruses.
EE. II 1933. lk.1107.Emigratsioon 1904Eraldi artiklis. (60 lk.)Emigratsioon: väljaränne, rahvastikuränne (migratsioon), kodumaalt võõrsile siirdumine. Algselt tähendas Suure Prantsuse rev-i ajal Prantsusmaalt põgenenud aadlikku. Uues elukohas ta on sisserännu, e. immigrant. E. võib olla alaline või ajutine, vabatahtlik või sunniviisiline. See võib toimuda maj., pol., usul., jne. põhjustel. E. tagajärjel võib muutuda riigi etnograafiline koosseis. E-l on suur tähtsus Ameerika ja Austraalia asustamises. Suurtest maadeavastustest peale kuni II Maailmasõjani on Euroopast emigreerunud meretagustele maadele u 60 milj inimest.
Poliitiline pagulus eeldab varjupaiga e. asüüli andmist. Tsaristlikult Venemaalt emigreerus legaalse poliitilise tegevuse eest 1825.-61 aadlikke. Aga 1861-95 rev. Demokraate ning 1895-1917 proletaarlasi. 1930.a. põgeneti Saksamaalt ja Itaaliast tagakiusamiste eest. Eestist emigreeriti 19-20 saj Venemaale, Krimmi, Kaukaasiasse ja Siberisse. Hiljem Ameerikasse ja Austraaliasse.
ENE II 1987.a. lk. 559.Emiir(ar., valitseja) 1)Sõltumatute suguharupealike aunimi Idamail ja Põhja-Aafrikas. 2)Türgi kõrgemate ametnike aunimi.EnesekeskneEnesekorraldusõigus (isekorraldusõigus) Entente (pr),kokkulepe, leppimus, üksmeel. E. cordiale südamlik leppimus, lähedane sõprusside kahe või enama riigi vahel, poliitiline liit, ilma kindlakujulise lepinguta.
1) E-ks ehk Suur-E-ks ehk Triple-E-ks kutsutakse Inglise-Prantsuse-Vene liitu enne maailmasõda ja viimase kestel 1907-17 (resp.-19), mis kujunes Inglismaa liitumisel a-st 1892 olemasoleva Prantsuse-Vene liidu riikidega. Inglismaa, kes XIX s. lõpul oli taotlenud kokkulepet Saksamaaga, et takistada Vene ekspansiooni Kauges Idas, hakkas nende katsete nurjumisel XX s. alul lähenema oma senisele võistlejale koloniaalaladel Prantsusmaale ja püüdis Saksamaa poolt (selle sõjalaevastiku ehitamise kava teostamisel)ähvardavat hädaohtu paralüüsida sellise liidu loomisega, mis suudaks piiri panna Saksa maailmavõimu-püüdlustele. Kun. Edward VII ja Inglise välisminister lord H. Landsdowne kasutasid asjaolu, et Vene-Jaapani sõda tegi Vene liidu Prantsusmaale ajutiselt kasutuks ja saavutasid pikkade läbirääkimiste järel Prantsuse välisministri Th. Delcasse“ga ja Londoni saadiku P.P.Cambon“iga 8.IV 1904.a. kokkuleppe, millega lahendati kõik senised Inglise-Prantsuse tüliküsimused koloniaalasjus. Siia