Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ž’’’
’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į 5@ šæ }½ bjbjĻ2Ļ2 ¾ X X £ ’’ ’’ ’’ Ø Ģ Ģ Ģ 8 4 Ø ?# ¶ P P " r r r r r r " " " " " " " $ õ# R G& : Ą" 9 r r r r r Ą" r r ł" Ā! Ā! Ā! r > r r " Ā! r " Ā! Ā! R" R" r D šŽįz0RČ Ģ ° R" " # 0 ?# R" & Ź ā & R" Ø Ø & R" 4 r r Ā! r r r r r Ą" Ą" Ø Ø $ Ģ ¬! Ø Ø Ģ Venemaa ja Austria suhted 1815 1849.a. lk.449-474
Kasutatud Venemaa ja Austria vahel sõlmitud Traktaatide ja Konventsioonide kogumikku. Köide IV I Osa 1815 1849.a. F Martens. Imperaatorliku SPb Ülikooli professor. V.a. 1878.a.
Selle võib leida ERR õiguse lugemissaalist.
1833.a.
Nr 136.
1833.a. 3. (19.) septembril. Poola valduste vastastikku garanteerimise ja poliitiliste kurjategijate väljaandmise konventsioon.
Nr 137.
1833.a., 3.(15.) oktoobril. Berliini konventsioon, mis käsitleb ühist revolutsionääride vastast võitlust.
(F. Martensi kommentaar.)
Tänu Poola 1830.a. ülestõususule, peeti Austria, Preisimaa ja Venemaa vahel katkematuid läbirääkimisi, mis olid tingitud kartusest kaotada vallatavaid Poola valdusi. Ülestõusu ajal tegi Austria valitsus olulisel määral koostööd Poola Tsaaririigis seadusliku korra taastamiseks. Ta andis välja desertööre, pidas kinni poliitilisi agitaatoreid võttis Galiitsias ja Krakovi vabalinnas ette otsustavaid meetmeid ühiskondliku korra säilitamiseks. Tavaliselt ei olnud austria valitsusel vene võimudele poliitiliste kurjategijate väljaandmisel mingeid probleeme, kuid ta keeldus vürst Adam Czartoryski ja krahv Ledochowski väljaandmisest, väites, et poliitilisi kurjategijaid ei ole kombeks välja anda. (Tatitchewi depess 25.sept. (7.okt. ) 1831.a.).
Kuid peale mässu mahasurumist poola revolutsionääride väljaastumised mitte kuidagi ei tahtnud lõppeda. Krakovist sai agitaatorite varjupaik ning selle naabruses asuvate Austria, Preisimaa ja Venemaa poola valduste ühiskondliku korra vastase võitluse keskus. Sellistel asjaoludel sündis Tatitchewil, erilise, kokkuleppe sõlmimise mõte, nende kolme riigi vahel , et võidelda ühiselt poola päritolu mässajate vastu. Prints Metternichile meeldis see mõte eriti ja ta palus vene saadikul oma valitsuselt küsida selles asjas oma arvamust. (Tatitchewi depess 5. (17.) veebruar 1832.a.).
Vürst Paskevitch-Erivansky tegi isiklikult kavandatava konventsiooni kava, milles pidid olema järgmised määrused. 1) Mässu puhul peavad kokkuleppivad pooled üksteist aitama väeüksusega, milles on 20 tuhat meest. 2)lepingusse tuleb samuti võtta , jätkab vürst, et kui tulevad rahutused või reetmine neist ühe riigi vastu, siis teised riigid peavad need nende territooriumile tulnud kurjategijad välja andma, aga ei toimiks nii, nagu oleks see viimane mäss. 3), siis kus ka see inimene ei elaks, nii nagu on paljudel poolakatel valdused erinevates riikides, vajab ta kõikjal ühesugust järelvalvet ja teated selle isiku käitumisest peavad olema üle antud ühe riigi poolt teisele. Samal põhjusel tuleb seada salaorganisatsioonide üle range järelvalve. Ja lõpuks 4), Krakov tuleb vallutada kolme riigi poolt, sest ilma selleta ei ole võimalik Poolas rahunemist loota.
Selline oli vürst (prints) Paskevitchi 18. veebruari 1832.a. kirjutatud kiri, milles olid toodud kavandatava konventsiooni aluseks tulevad printsiibid. Selle ettekirjutuse täideviimiseks esitas Tatitchew austria valitsusele kolmest artiklist koosneva konventsiooni projekti (kava), milles saadiku arvates sisaldusid kõik neli ülaltoodud printsiipi. Vastavalt Tatitchewi projekti 1. artikliga kehtestatakse vastastikune territoriaalsete valduste garanteerimine. Sellel eesmärgil peab alati valmis olema 20,000 25,000 inimesest koosnev abivägede korpus. Teise artikli täitmiseks peavad kriminaal- ja tsiviilkohtute otsused olema vastastikku kohustuslikud. Viimaks, peavad 3.artikli alusel olema täpsustatud piirisuhted. Sega alamlusega (sujets mixtes (pr.) subjektide ja nende kinnisvara suhtes oleks mõistlik nõuda, et nende valdused oleks nõnda jagatud, et igal neist oleks omand selles riigis, mille alam ta on. Et hoida ära tulevaid probleeme, võiksid kolm riiki nõustuda nende valduste riigistamisega, mis hiljem oma alamatele erastatakse.(Tatitchewi depess 30.märts 1832.a.).
Kuid valitsus ei kiitnud tervikuna Tatitchewi plaani heaks. Depessile, mis saadetud 9.juunil 1832.a., oli lisatud memorandum (märgukiri) milles oli üksikasjalikult toodud ära valitsuse vaated tõstatatud küsimuse suhtes. Konventsiooni aluseks peaks olema, kooskõlas memorandumiga, kolme riigi huvide solidaarsus rahu tagamisel oma poola valdustes üheltpoolt ning huvide ühtsus õigustes ja kohustustes, teiselt poolt. Seepärast peavad riigid tegutsema nendes piirkondades igasuguste revolutsiooni katsete vastu, andma välja kurjategijaid, keda on süüdistatud kallalekippumises monarhide suveräänsetele õigustele ja kehtivale korrale. Sel eesmärgil on hädavajalikud: vastastikulised garantiid; abiväed; kurjategijate väljaandmine; kaitseabinõuna Krakovi vallutamist; järelvalvet kõigi kahtlaste isikute üle ning kõigi salaorganisatsioonide nn. patriootiliste jälgimist. Viimaks, rahutuste puhul peab vägedel olema õigus ületada riigipiiri, et mässajaid jälitada naaberriigi territooriumil. Memorandumi põhjal oli valitsusel ka kriitilisi märkusi Tatitchewi projektile. 1), valitsus tunnistas ebamugavaks ja liigseks saadiku seda ettepanekut, milles kokkuleppivad pooled võtaksid lubatud abi vastu ka siis, kui nad seda ei vajagi. Valitsus tegi ettepaneku anda piiriäärsetele väejuhtidele õiguse nõuda seda abi rahutuste mahasurumiseks. 2) saadiku ettepaneku suhtes, mis käsitles kriminaal- ja tsiviilkohtute otsuseid Venemaa, teatas ministeerium saadikule, et see küsimus oli Riiginõukogus arutlusel tsiviilkohtute otsuste suhtes, ning otsustati eitavalt. Kuid kriminaalkurjategijate suhtes on Nõukogu otsusel veelgi suurem jõud. Seepärast oleks olnud lihtsam määratleda poliitiliste kurjategijate väljaandmist. 3) Mis aga puutub Gränzverkehr, siis see küsimus on erakordselt keerukas ja seetõttu oleks parem see praegu lahtiseks jätta. Viimaks, tuleb seda-sama öelda ka vaieldava sega alamlusega isikute küsimuse kohta, mille lahendamiseks oleks mugavam sõlmida austria valitsusega eriline kokkulepe.
Tatitchew, saanud need uued instruktsioonid, muutis oma esialgsed ettepanekud, milliseid Viini õukond pidas eriti sobivateks. Kuid ka tema sattus raskustesse sega alamlusega isikute küsimuse lahendamisel, sest ei suutnud seda nii lihtsalt, nagu saadik soovitas, teha. Liigagi, väljendas austria valitsus oma mõningast soovimatust lahendada poliitiliste kurjategijate väljaandmise küsimust erilise määrusega, milline oleks vasturääkivuses väljakujunenud praktikaga, mis on võetud vastu suurriikide poolt ja on peaaegu saanud rahvusvahelises õiguses seaduse jõu. Selleks, et kõrvaldada selline takistus, rääkis saadik, tegingi ma ettepaneku kriminaal-ja tsiviilkohtute otsuste vastastikulisest kohustuslikkusest. (Depess, 27. juuli 1832.a.).
Kuid 1832.a. need läbirääkimised ei toonud lõpplikku tulemust. Kuigi imperaator Franz (Francois) juba selle aasta lõpus ütles Tatitchewile, et ta suurima heameelega nõustuks konventsiooni sõlmimisega, siis vürst Metternich aga teatas saadikule, et nüüd on asjaolud muutunud ja ta ei näe ette vajadust projekteeritud akti sõlmida. Nõnda oli see asi pandud määramata ajaks kalevi alla.(Tatitchevi depess 26. novembrist (8. dets) 1832.a.). Kui poola valduste vastastikuliste garantiide konventsioon ei leidnud mõistmist austria valitsuse poolt, millist oodati Peterburis, otsustas vene valitsus sega-alamluse küsimuse lahendada diplomaatilistel läbirääkimistel, kus seda juba ammu püüti lahendada.
1815.a. aprilli traktaadi 2.artikli alusel tuleb seadusliku elukoha järgset kohust lugeda kompetentseks valduse, mis on jagatud riigipiiriga kaheks ja kuulub ühele omanikule, omandiõiguse määratlemisel. 1825.a. tegi Poola tsaaririigi valitsus ettepaneku, et ei tunnistataks kompetentseks isiku alalise elukohas asuv kohus, vaid see, kus asub omaniku peamine valdus (omand). Austria valitsus, 9.septembri (21.) 1825.a. krahv Lebzeltrni noodiga, võttis vastu selle ettepaneku, kuid tegi ettepaneku öelda omaniku peamise omandi asupaiga asemel, jaotatud omandi põhiline osa. Poola valitsus nõustus selle parandusega mööndusega, et kohus mis teeb sisulist otsust, peab omama sellist kompetentsust, et selle põhjal lahendada vaidlusi. Kuigi 1825.a. need läbirääkimised ei viinud konventsiooni sõlmimiseni, sest Preisimaa, mis oli kutsutud osalema nendest läbirääkimistest, tegi takistusi. Siis aga kui tekkisid Poolas rahutused, siis ei olnud projekteeritud konventsioonist enam miskit mõelda. Nüüd aga, 1833.a. alguses pidas vene valitsus võimalikuks lõpetada see asi. Koos 19. aprilli 1833.a. depessiga Tatitchewile, oli antud kaasa deklaratsiooni projekt, mis koosnes kahest artiklist ja see oli kooskõlas austria valitsuse ettepanekuga. Ainult 2.artiklis määratletakse täpselt: millist ühe ja sama omaniku omandi osa tuleb pidada peamiseks. Tatitchewile oli tehtud ülesandeks vahetada see deklaratsioon austriaga, mis on allkirjastatud krahv (prints) Metternichi poolt.
Kuid kahjuks, ka see projekt ei saanud austria valitsuse heakskiitu, ning jäi vastu võtmata. See eest, kohtumisel Munchengraetzis, õnnestus vene valitsusel viia eduka lõpuni vastastikuste garantiide akti sõlmimise protseduur. Alltähendatud akt (Nr 136) on selgelt nähtavalt koostatud kooskõlas ülalloetletud eelläbirääkimistega. See ei olnud kokkuleppivate poolte poolt avalikustatud, erandiks poliitiliste kurjategijate väljaandmine. See määrus oli avaldatud tavalises kehtestatud korras, nii Viinis, kui Peterburis. Vene seadus oli avaldatud 6.veebruaril 1834.a.
Austria-Vene konventsiooniga oli tihedalt seotud Berliini konventsioon, mis oli sõlmitud 3. (15.) oktoobril 1833.a. ja see kehtestas Austrias, Preisimaal ja Venemaal õiguse vastastikuse abi mässajate ja avaliku korra vaenlaste vastu võitlemisel. Krahv Nesselrodil ei olnud kerge kõiki takistusi kõrvaldada, mis olid mõnede Berliini õukonna mõjukate isikute poolt tõstatatud sellist tüüpi lepingute vastu. Kuid, lõpuks, tal õnnestus saavutada oma eesmärgid, ja sügavaima saladuse hoidmise tingimustes, oli allkirjastatud kolme liitlasriigi volitatud isikute poolt oktoobri konventsioon (Nr 137).
Nr 136. 1833.a.
Püha ja Lahutamatu Kolmainsuse nimel.
T. K. Austria Imperaator, Ungari ja Boheme (Mustlaste?) Kuningas ja T. K. Venemaa Imperaator, Poola Tsaar olles kindel sõpruse ja liidu sidemete jätkuvas arendamises, mis meid sellisel sobival viisil seovad ja mille abistav mõju ilmnes iseäralikult Poola sündmuste arengu käigus, mis tõestasid seadusliku korra ja rahu hoidmisel meie eesmärkide ühiseid huvisid kõigis poola provintsides, mis on allutatud nende valitsemisele, nagu samuti Krakovi vabalinnas ja otsustanud kasutada kõiki võimudel olevaid käepäraseid vahendeid oma valdustes julgeoleku ja siserahu igasuguste rikkumiste ärahoidmiseks, leidsid selles suhtes kasulikuks sõlmida kokkuleppe vastastiku abi viisides ning koostöös, mis põhinevad täieliku solidaarsuse printsiipidel ja määratleda need õigused ja kohustused, mis sellest kõigile kõrgetele lepingupooltele tekivad, spetsiaalsetes konventsioonides.
Selleks nimetasid Tema Kõrgused alltoodud isikud oma volitatud esindajateks:
T. K. Austria Imperaator, Ungari ja Boheme Kuningas, Clement-Wenceslas-Lothaire, prints Metternich-Winnebourg jne.
T. K. Venemaa Imperaator, Poola Tsaar, krahv Charles-Robert Nesselrod, Vice- kantsler Dmitri Tatitchew, oma Tegev Salanõunik,
kes, peale volikirjade vahetust, mis tehtud hästi ning ettenähtud moel, korraldasid ning allkirjastasid järgmised artiklid:
I Artikkel
Austria ja Venemaa õukonnad, mis on omavahel seotud üldiste kokkulepetega aastatest 1814, 1818 ja 1819.a. tunnistavad, et mõlemapoolsed garantiid, mis sellest tulenevad tema valdustele on suuremas osas spetsiaalselt rakendatavad nende poola provintside suhtes, millistest ta koosnes 1772.a. Sellest tulenevalt nad garanteerivad mõlemapoolselt mainitud provintside hea ja rahumeelse valitsemise.
II Artikkel
Eelnevas artiklis täheldatud garantiide tõttu kohustuvad kõrged kokkuleppivad pooled andma vastastikust abi ja tegema koostööd iga kord, kui seda neilt nõutakse, või mässuliste tegevuste mahasurumiseks, mis on pääsenud lahti ühes nende võimule allutatud poola provintsidest, või siis selliste rahutuste levimise ärahoidmiseks teistesse provintsidesse. Iga kõrgetest kokkuleppivatest pooltest määrab sellel eesmärgi täitmise tagamiseks piisava väeüksuse.
III Artikkel
Selleks, et saada seda lubatud sõjalist abi, piisab teise riigi selle provintsi, milles on tekkinud korratused, sõjaväe võimuesindaja ühekordsest nõudmisest.
Abi nõudvale poolele jääb vajatavate vägede suuruse ja liigi kindlaks määramise, aga samuti nende vägede olukorrale vastava kasutamise õigus.
Seejuures on mõistetav, et abivägesid kasutatakse vaid koos neid nõutanud riigi väeüksustega.
IV Artikkel
Võõramaise väeosa, mis on kutsutud ühe kokkuleppiva poole poolt selles mässulise tegevuse mahasurumiseks, ülalpidamist teostatakse täies mahus seda abi kasutava riigi kulul. Tema poolt võetakse kõik vajalikud meetmed, et toiduvaru ja loomasööt oleksid toimetatud kohale sellisel viisil nagu seda tehakse oma väeosade puhul. Mis aga puutub nõutavate toiduainete ja loomasööda hulka, siis sel puhul kasutatakse korda, mis kehtib selles väeosas, mille juurde abivägi kuulub.
V Artikkel
Juhtumil, kui üks riikidest, mille poola provintsides on tekkinud mässulise tegevuse mahasurumise vajadus, mil on hädavajalik, et kiirendada oma vägede tegevust, viia neid läbi teise riigi territooriumi, siis sellise nende palvel tehtud üleviimisel saab vägedele, mis astuvad välisriigi territooriumile, osaks vastuvõtt, mis vastab kõrgete kokkuleppinud poolte sõbralikele ja liitlaslikele suhetele. Kulutused, mis on tekitatud nende vägede liikumisel, hüvitatakse õiguslikel alustel.
VI Artikkel.
Mitte ükski isik, kes osutub süüdiolevaks ühe kokkuleppes osaleva riigi valdustes riigi reetmises, T. Kõrguse solvamises, relvastatud ülestõusmisega, või siis isikute hulgast, kes osalesid vandenõus trooni julgeoleku vastases vandenõus, ei tohi leida teise riigi valdustes. kaitset või varjupaika. Mõlemad riigid kohustuvad, vastastikku, võtta kõige mõjusamaid meetmeid selleks, et isik, keda süüdistatakse ülalpool täheldatud kuritegudes, ei saaks varjuda seaduse mõju eest ja peab isegi korraldama selle väljaandmist, kui seda nõuab valitsus, kelle alamate hulka ta kuulub.
VII Artikkel.
Eelneva artikli määruseid kohaldatakse ka sega-alamlusega isikute puhul. Kuid igal juhul, kui süüdistatavaks osutub sega-alamlusega isik on nii väljaandmist nõudva riigi kui välja andmise kohustusega riigi alam, siis viimasele antakse võimalus otsustada, kas ta teeb sellise isiku väljaandmise korralduse, või annab ta ise temale esitatud süüdistuse põhjal kohtu alla. Viimasel juhul toimetatakse karm ning kiire kohtupidamine.
VIII Artikkel.
Lisaks eelnenule, kõrged lepingupoolsed riigid, võtavad endale kohustuse võtta erilise järelvalve alla isikud, kes osalesid Poola viimastes rahutustes, või siis neid, kelle hukatuslikud salasepitsused võivad ilmneda hiljem; mitte lubada enda juures moodustada nn. patriootilisi ühinguid või teisi, mis loodud erinevate nimede all aga loodud eelmainitud eesmärkidel; püüda tagada, et Viini traktaadiga piirialade elanikele igapäevaste asjade ajamiseks (Gränz-Verkehr) võimaldatud soodustused, ei muutuks keelatud suhtlemiseks, salajaseks relvade ja laskemoonaga kauplemiseks või siis tagaotsitavate varjamiseks. Viimaks, kohustuvad pooled teavitada vastastikku kõigest, mis võiks pakkuda huvi valdustes julgeoleku ja rahu tagamise seisukohalt.
IX Artikkel.
Nii nagu 3.mai (21.aprilli) 1815.a. lisatraktaadiga on garanteeritud vabalinn Krakovile ja selle territooriumile range neutraliteet, siis mõeldakse, et kõrged lepingupoolsed riigid, Krakovit hooldavate riikidena, omavad õigust jälgida, võttes arvesse tema neutraliteeti, et seal ei võetaks ette midagi sellist, mis rikuks asjade kulgemise korda, mis on kolme lepingupoolse riigi poolt vaevaga suudetud selles linnas kehtestada, või siis häirida naaberriide julgeolekut ning rahu. Igasugune avalik või salajane akt, millel on selline eesmärk või siis sellisest aktist osavõtmist peetakse Krakovi neutraliteedi rikkumiseks; ja kui vabalinna valitsus, temale adresseeritud juhistele ning kaebustele peale ei näita üles aktiivsust äranäidatud salasepitsuste likvideerimisel, või ei oma vahendeid süüdlaste jälitamiseks, siis kõrged lepingulised pooled jätavad endale vabalinna ning selle territooriumi viivitamatu sõjalise hõivamise võimaluse. Selline hõivamine võib olla tehtud, olenevalt asjaoludest, kas kolme riigi ühisvägedega, või siis, on selleks piisav neist ühe riigi väeüksus, kuid, igal juhul, kõigi kõrgete hooldavate riikide nimel. Ta annab võimaluse, vajadusel, asuda lepingulistesse suhetesse, sellise ajutise hõivamise kestvuse suhtes, aga samuti meetmete suhtes, millised peavad olema võetud, et ei korduks asjaolud, mis sellise vältimatu hõivamise esile kutsusid.
X Artikkel.
Käesolev konventsioon ratifitseeritakse ja see ratifitseerituna vahetatakse Viinis kahe kuu jooksul, või siis varem, kui see võimalikuks osutub.
Seda kinnitades jne.
Münchengraetz, 19. september 1833.a.
(L. S.) Prints Metternich. m. p.
(L. S.) Krahv Nesselrode m. p.
(L. S.) Tatitchew. m. p.
Nr 137. 1833.a.
Püha ja Lahutamatu Kolmainsuse nimel.
Tema Kõrgused: Austria Imperaator, Preisimaa Kuningas ja Venemaa Imperaator arutanud kainelt neid ohte, mis jätkavalt ohustavad korda Euroopas, mis on kehtestatud avaliku õiguse ning eriti 1815.a. traktaatidega, üksmeelselt otsustades kindlustada konservatiivset süsteemi, mis moodustab selle poliitika kõigutamatu aluse ja on siiralt veendunud, et valitsuste vastastikuline toetus on hädavajalik riikide sõltumatuse ja sellest tulenevate õiguste säilitamiseks, mis on vajalikud üleeuroopalise rahu huvides ning ühisel nõusolekul, otsustati need määrused väljendada formaalses aktis, millised on kõrgete lepingupooltel vastu võetud selle päästva eesmärgi saavutamiseks. Selleks Tema Kõrgused nimetasid oma volitatuteks järgmised isikud:
T. K. Austria Imperaator:
Hr. Charles Louis krahv Fiquelmont, raudse krooni 1. klassi ordeni kavaler, jne.
T. K. Preisimaa Kuningas:
Hr. Frederic Ancillon, tema riigi- ja kabineti Minister, jne.
T. K. Venemaa Imperaator:
Hr. Krahv Charles Robert Nesselrode, tema Viitse-Kantsler jne.
Kes peale volikirjade vahetust, mis tehtud hästi ning ettenähtud moel, korraldasid ning allkirjastasid järgmised artiklid:
I Artikkel
Austria, Preisimaa ja Venemaa õukonnad tunnistavad, et igal sõltumatul Valitsejal on õigus kutsuda endale appi, rahutuste puhul siseriigis, aga ka väljaspool, kui see ohustab Tema riigi julgeolekut, igat teist sõltumatut Valitsejat, millist Ta peab kõige sobivamaks abi andjaks ja sellel on õigus anda abi või keelduda sellise abi andmisest, sõltuvalt oma huvidest ning muudest asjaoludest. Samuti nad tunnistavad, et sarnase koostegevuse puhul ei tohi mingi riik, mis on kutsutud või jäetud kutsumata ohtu sattunud riigi poolt, sekkuda, või takistada avaldatud koostööd või asuda vastutegevusele.
II Artikkel
Juhul, kui tekkis materiaalse koostegevuse vajadus, ühel neist kolmest, Austria, Preisi või Vene ja kui mingi riik soovinuks sellele relva jõuga vastu astuda, siis neist kolmest Õukonnast igaüks loeksid igat sellisel eesmärgil alustatud vaenutegevust, kui nende endi vastu suunatuks. Sellisel juhul võtavad sellise kallaletungi tõrjumiseks kasutusele kõige otsekohesemad ja mõjusamad meetmed.
III Artikkel.
Käesolevad artiklid ratifitseeritakse ja need vahetatakse Berliinis kuue nädala jooksul aga võimalusel, veelgi varem.
Seda kinnitades jne.
Berliin, 15 oktoober 1833.a.
(L. S.) Krahv Ficquelmont, (L. S.) Ancillon m.p., (L. S.) Krahv Nesselrode m.p.
Eraldi artikkel.
Kolm kõrget lepingupoolset riiki kohustuvad vastastikku hoida saladuses sel kuupäeval allkirjastatud artikleid ja ei kasuta neid kuni selle hetkeni, mil sündmused nõuavad nende rakendamist ja kui kolm Õukonda otsustavad omavahel teha sellise avalduse seal kus see on tarvilik.
Käesolev eraldi artikkel, omab sama jõudu ja väärikust jne.
Berliin, 15 oktoober 1833.a.
(L. S.) Krahv Ficquelmont, (L. S.) Ancillon m.p., (L. S.) Krahv Nesselrode m.p.
Nr. 138. 1835.a.
1835., 2.(14)oktoobril. Salaleping, mis puudutab Krakovi vabariigi Austriaga liitmist.
Krahv Nesselrodi kõikehõlmavas 1833.a. aruandes, on öeldud, et selle aasta jooksul võttis vene poliitika omale kaks eesmärki: 1. Säilitada Idas traktaatidel alusel eksisteeriv kord, ja 2. Luua Läänes revolutsioonilise agitatsiooni, mis suunatud kogu kehtiva sotsiaalse korra kukutamisele, mis on rajatud positiivsele seadusele, vastane kaitse süsteem.
Seda eesmärki püüeldes leidis Venemaa Austrias kindla liitlase. Tema käitumine meie suhtes, jätkatakse aruandes, viimaste segaduste ajal Idas vastas igati meie soovidele. Tema usaldus meie poliitika ausameelsusesse ja meie lubaduste avameelsusesse oli piiritu. Arutlused Ottomani impeeriumi võimaliku lagunemise teemal Austriaga said avameelsete selgituste pärjaks Munchengraetzi konventsioonis (vt Nr. 135), milline ükskõik, milline sekkumise juhus Idas ka tulevikus ei ole, lubab meil Austriat näha meiega, kuid mitte meie vastu.
Tõesti, viimaste aastate kestel, kui Ottomani Impeeriumi saatus sai mitmeid kordi rahvusvaheliste läbirääkimiste teemaks, oli Austria pidevalt Venemaa poolel. Kuid teisest küljest Viini õukond ei suutnud loobuda soovist läheneda Inglismaale, kuigi viimase poliitilised vaated olid kujunenud vene poliitika püüdlustele vastupidised. Tatitchewi sõnadega öeldes oli Austria ja Inglismaa liit Ida küsimuses selline traditsiooniline fakt, milline peab mõjutama Austria poliitikat. Vaid Palmerstoni oskamatus ja Canningi ägedus võiksid viia mõlemate riikide sõpruse ja usalduse tunde jahenemiseni. Seepärast, peale Melbourne ministeeriumi varisemist 1834.a.lõpus, oli prints Metternich täis tõsist lootust endiste soojade suhete taastamiseks Inglismaaga.
Nende kaalutlustega selgitataksegi Metternichi tehtud katseid liita Inglismaa tema Ida poliitika küsimuses. Kuid kõik need katsed, mis tulenesid Austria kantsleri soovist paralüseerida vene mõju Inglismaa abil, olid määratud läbikukkumisele.
Kui 1834.a. juunis ilmus Inglise eskaader Vahemerre ja Palmerston teatas Austria asjurile, et see meede on Venemaa vastane demonstratsioon, kes soovib Türgi purustamist, otsustas Metternich selle meetme vastu protesteerida. Ta soovis, et Venemaa volitaks teda St. Jamesi kabinetiga poleemikasse astuma, kes koos prantsuse valitsusega soovib vaid üht: lõhkuda kolme suveräänse riigi liitu. Austria kantsler nimetas inglise ja prantsuse ministreid hullumeelseteks, kelle käes on erakordne võim ja on seepärast ohtlikud. Vürst Gortchacow, kes oli 1834.a. suvel diplomaatiline asjur Viinis, ei lugenud end pädevaks andma prints Metternichile tema poolt palutud volitust poleemika pidamiseks. Kuid ta tähendas austria kantslerile, et kolme liitlase kindel tahe jääb kõigutamatult õigeks liitu siduvaks jõuks ja saab kahele mereriigile parimaks vastuseks. Teil on õigus, prints, vastas vürst Gortchacow, öeldes, et hullumeelsetega pole midagi arutada, kuid ta tuleb vangistada, pannes ta vastu vääramatu tahte.(Vürst Gortchacowi depess 3. (15) juunist 1834.a.)
Kuid Viini kabinet pidas oma kohuseks esineda inglise valitsuse ees oma idapoliitika selgitamiseks. Ta püüdis Londoni kabinetile tõestada, et Türgi eksisteerimine võib sattuda ohtu vaid kolmel põhjusel: 1)kui Venemaa muudab oma käesolevat poliitikat Türgi suhtes; 2)siserahutuste korral; 3) ja mereriikide ning Venemaa vaheliste tõsiste arusaamatuste puhul. Esimesel juhul jääb Austria oma poliitikale kindlaks, milles ta pooldab Türgi säilitamist; teisel juhul, ta pöördub Mehemet-Ali ülestõusu aegse poliitika juurde; ja lõpuks, viimasel juhul ta ei näe kurjuse põhjust Idas aga hoopis Läänes. Kuid soovides ära hoida tõsiste arusaamatuste tekkimist mereriikide ja Venemaa vahel, eeldas prints Metternich, et kolme suveräänse riigi oma idapoliitika avameelne selgitamine oleks küllaltki kasulik. Kui aga Venemaa võtab enda peale selle selgitamise initsiatiivi, siis see eesmärk on veelgi paremini saavutatav ja rahu on kindlamalt kindlustatud.
Vürst Gortchacow oli aga teisel arvamusel. Oma märkuses austria kantslerile, ütles ta, et selgituste vajadus peaks olema rohkem tuntav nendel riikidel, kelle veendumused vajavad suuremat kindlust. Venemaa on mitmeid kordi kuulutanud Inglismaale ja Prantsusmaale, et tema poliitika ainukeseks eesmärgiks on: Ottomani Impeeriumi säilitamine. Mingite uute selgituste andmine on siin täiesti liigne.(Gortchasowi depess 6. (18) juulist 1834.a.
Imperaator Nikolai suvatses vürst Gortchacowi arvamuse kiita täiesti heaks. Ta kirjutas vürsti depessile Kaalutlused, mis on selle depessi lõpus, on sedavõrd tingimusteta õiglased, et ma ei oska midagi muud öelda. Tõesti, Inglismaa poolne pidev vaenulikus Venemaa suhtes oli sedavõrd ilmne, et vaatamata kõigile rahustavatele avaldustele ja vene poliitika rahumeelsust kinnitavatele faktidele, ei saanud valitsus, ilma, et oleks end alandanud, anda Londoni õukonnale veel mingeid selgitusi. Kuid ta mõistis Viini kabineti intiimseid kavatsusi, otsides Inglismaale lähenemise võimalust. Muuseas, vene valitsus oletas, et Austria vajab hädasti Venemaa tuge võitluses ühiskondliku korra vastastega ja seejuures mõistab väga hästi, et inglise ja prantsuse valitsustele ta loota ei saa, sest nende endi seisund on üpris ebakindel. Lõpuks, saabub aeg, mil võtab Inglismaa ise, Imperaator Nikolai arvates, üle tema vaated Ida küsimuses ja eraldub Prantsusmaast. Sellise inglise valitsuse vaadete muutuse kiiremaks saavutamisele peavad olemagi suunatud Venemaa püüdlused Austrias. (Depess Tatitchevile, 13. detsember 1834.a.).
Kuid oleks asjatu arvata, et see eesmärk võib olla saavutatud inglise ministritele tehtavate uute järeleandmiste ja selgituste kaudu. Meil oli juhus veenduda, kirjutas 1834.a. augustis krahv Nesselrode vürst Gortchacowile, et mõõdukad ja leplikud selgitused meie poolt mitte ainult ei rahusta nende ärritust, vastupidi, see isegi suurendab nende vaenulikku meelestatust. Seepärast me peame hulga kasulikumaks konfidentsiaalsete selgituste asemel eelistada täielikku vaikimist kõiges, mis puudutab Türgiga seonduvaid asju. On tähelepanuväärne, et sellest hetkest, kui oli vastu võetud selline otsus, muutus Inglismaa käitumine rohkem heasoovlikumaks. Muuseas, valitsus teab, et Inglismaa ei saa talle andestada üleolekut Idas. Ühesõnaga, jätkab krahv Nesselrode, tunne, mis valitseb inglise poliitikas, ei ole rahutus, vaid kadedus. Inglise valitsus ei tunne vajadust rahustamiste järele, mis on liitmise ja vallutuste kavatsustena meile omistatud, sest ta neid tõsiselt ei usu, kuid teda valdab erakordselt tugev soov meie poliitilist tähtsust kukutada. Kuid Inglise kabinet eksis kõvasti, kui ta arvas, et laevastiku demonstratsioon Venemaad hirmutab. Valitsus tegi oma Konstantinoopolis asuvale esindajale ettekirjutuse, et see sellest juhtumist sõnagi ei räägiks. Mis aga puutub Türgi siseolukorda, siis on valitsus Austria õukonnaga täiesti nõus, et kõige õigem oleks Türgi asjadest mitte üldsegi rääkida, et anda talle enesele võimaluse oma autoriteeti kindlustada, mis on viimastest löökidest kannatada saanud. See viimane mõte on laiemalt arendatud krahv Nesselrodi 8.augusti 1834.a. kirjas vürst Gortchacowile. Meie põhiline printsiip Türgi asjades, kirjutab krahv, oli alati üks ja sama: mida vähem räägitakse Ida küsimusest, seda paremini kindlustatakse Ottomani Impeeriumi rahu. See reegel oli meile erakordselt kasulik juba Inglismaa ja Prantsusmaa suhtes kasutamisel. Meie suhted nende suhtes tasapisi paranesid, mitte aruteluga, vaid tänu vaikimisele. Kuid, kahjuks, Porta ise rikkus seda vaikimist, ja seepärast, äärmisel juhul, on M. Boutenewil Konstantinoopolis lubatud astuda suhtlema Inglise ja Prantsuse saadikutega, et paralüseerida nende riikide Türgi vaenulikud kavatsused. Kuid 1834.a. Ida küsimus ei toonud kaasa mingit tõsisemat konflikti ühelt poolt Venemaa ning mereriikidega teiselt poolt, vahel. Ei ole kahtlust, et tihe liit Venemaa ja Austria vahel aitas kaasa rahu säilimisele Euroopas. See liidu teene oli krahv Nesselrodi poolt esile tõstetud tema 1834.a. aruandes. Aruande sõnadega öeldes, oli Austria nüüd enam veendunud Venemaa Türgi poliitika omakasupüüdmatuses ja nõustus samuti, kuigi omades mõningat kahjutunnet, mängida Ida poliitikas teisejärgulist rolli. Peale selle, tänu kolme põhjariigi liidule, oli peatatud Euroopas revolutsiooni triumfaalne marss, mis ohustas oma hädadega kogu sotsiaalset korda 1834.a., räägib aruanne, monarhistlik Euroopa sai julgust juurde. 1835.a. alguses kaotas kolme monarhi liit ühe oma liikme Imperaator Francoisi. Austria troonile astus Ferdinand, kes, oma isa surma päeval kirjutas tähelepanuväärse kirja Imperaator Nikolaile, milles ta teatab, et peale lootuse Jumalale ta eelkõige loodab tihedate suhete säilumisele Venemaaga. Ta loodab, et Vene Imperaator suhtub temasse samasuguse poolehoiuga, millega Ta austas tema lahkunud isa. Mitte-vähem huvi pakkuvam ei ole ka vürst Metternichi 2. märtsi kiri imperaator Nikolaile. Kohtumine Munchengraetzis kirjutab muu hulgas vürst, jäi selle hetkeni, mil Imperaator oma hinge Jumalale andis, üheks kõige väärtuslikumaks mälestuseks tema pikaajalisest elust, mis on läbi käinud niivõrd palju torme... Säilitage ka Imperaator Ferdinandi suhtes samu tunded, milliseid Te tema isa vastu tundsite. Midagi ei ole muutunud printsiipides, ega muutu ka nende rakendamisel uuel valitsemise ajal. Viimane lause oli mitu korda allakriipsutatud vürst Metternichi 12. märtsi 1835.a. kirjas krahv Fic q u e l m o n t i l e , a u s t r i a s a a d i k u l e v e n e õ u k o n n a s . M i s k i e i o l e m u u t u n u d j a m i d a g i e i m u u d e t a , r ä ä g i t a k s e s e l l e s k i r j a s , j a m e a i n u l t e i t a g a n e , v a i d v õ i m a l u s e t e k k i m i s e l l ö ö m e k a v a s t u . ( B u l w e r [ L i f e o f L o r d P a l m e r s t o n , v . I I p . 4 ) . I m p e r a a t o r N i k o l a i v a s t as uuele Austria Imperaatorile 28.veebruari kirjaga, milles ta teatab kui oma siirast tahtest, liidu, mis on loodud eelkäijate poolt, ka tulevikus säilitamise soovist. Pärinud oma troonid, mõlemad imperaatorid säilitavad samuti puutumatult alge, mille alusel monarhide liit loob nende riikide jõu ja Euroopa rahu ainsa toe. Imperaator Nikolai lubas hoolitseda, et ka tulevikus oleks püsinud mõlemad impeeriumid ja nende sisemine rahu ning puutumatus väljastpoolt, kui temale ja Imperaator Ferdinandile ühine asi. Selle suure asja heaks on ta valmis kasutama kõiki vahendeid ja kogu võimsust, milline on antud Jumaliku ettehooldusega tema käsutusse. Sellistel asjaoludel ei oleks saanud Imperaator Frantsi I surm lõhkuda Venemaa ja Austria vahelist liitu. Tegelikult juba 1835.a., ja eriti Praha ja Toeplitzi kohtumistel, liidu sõlmed tugevnesid veelgi ja said uue kinnituse. Ida küsimuses mõlemad riigid jätkasid kooskõlastatud tegevust. Oli vaid üks punkt, mis tõi esile lühiajalise ebakõla. Vürst Metternich teatas oma soovist mõlemale mereriigile teha teatavaks Munchengraetzi konventsioon, erandiks selle salajased artiklid. Vene valitsuse arvates soovis Austria kantsler end Londoni kabineti silmis õigustada. Kuid ta oli Viini kabineti soovi teostamise vastu järgmistel põhjustel: 1)et Inglismaa on kogu aeg olnud venevaenulik; 2)avaldatavatest artiklitest võivad mereriigid teha järelduse, et eksisteerivad ka salajased määrused, mida neile ei tutvustatud. Sellise kahtlustamise tulemusena aga tugevneb Inglise ja Prantsuse liit veelgi. Metternich loobus ja nõustus, nagu ta ise väljendas, jätkata Inglismaa ees petetuna või olla Vene Idapoliitika kaasosaline. (Kõige alamlikum 1835.a.aruanne). Toeplitzi ja Praha kohtumistel sai kolme suveräänse riigi liit uue kinnituse. Austria, Preisimaa ja Venemaa poliitika juhtide vahelised läbirääkimised see kord ei toonud kaasa mingit uut Ida küsimust puudutava akti vastuvõtmist. Riikide esindajad puudutasid üksteisele teatavaks tehtavates memorandumites kõiki selle ajajärgu poliitilisi küsimusi, nagu: Hispaania, Belgia, Krakovi olukord ja kontinentaalsete riikide suhted Inglismaa ja Prantsusmaaga. Nendes aktides on täpne kokkuvõte konfidensiaalsetest aruteludest, mis leidsid aset kolme põhjariigi kohtumisel Toeplitzis. Kuigi formaalset akti ei allkirjastatud, oli Venemaa ja Austria vahel tehtud kokkulepe järgida tulevikus alljärgnevaid printsiipe: 1)pidada kinni, ilma igasuguse taganemiseta, kaks aastat tagasi võetud üldisest tegutsemise plaanist Porte ja Egiptuse, samuti nagu Inglismaa ja Prantsusmaa suhtes; 2)uuendada sellel alusel instruktsioone, mis antud selles mõttes nende esindajatele, kirjutades neile ette kõik see, mis puutub Ida küsimusse, olla selles murdmatus kooskõlas; ja lõpuks; 3)kuulutada neile, et Austria ja Venemaa poolt vastuvõetud püsimise ja solidaarsuse süsteem on jällegi formaalsel viisil kinnitatud Toeplitzi kohtumisel sellises mahus, millega oli Munchengraetzis alus pandud.(Kõige alamlikum 1835.a. aruanne). Sel moel viis Toeplitzi kohtumine Austria ja Venemaa liidu uuele kinnitamisele. Erilise reljeefsusega ilmnesid selle liidu tagajärjed Ida-küsimuse lahendamisel. Austria, olles Ida küsimuses Venemaale vastaseks, hakkas eriti ustavaks sõbraks ja tema tegelikuks abiliseks. Ta oli Venemaaga seotud formaalse aktiga ning selgelt eraldus Inglismaast ning Prantsusmaast. See Austria ja Venemaa vaheline sügav sõprus tuli ilmsiks mitte ainult Türgiga asjadega seoses, vaid ka kõigis teistes Euroopa küsimustes. Muuseas, kumbki riik tegutses koostöös isegi Belgia küsimuse lahendamisel, mille suhtes kehtis neil 1834.a. formaalne kokkulepe (vt. Nr. 134). 1834.a. kestel Belgia ja Hollandi vaheliste suhete läbirääkimised 1831.a. Londoni traktaadi täitmiseks, koondusid põhiliselt Viini, kuhu saabus ka Ancillon, Preisimaa minister. Kui kolm põhjariiki pidasid end Hollandi valitsuse seaduslikke huvide kaitsjaiks, siis Inglismaa ja Prantsusmaa võttis enda peale taasiseseisvunud Belgia riigi kaitsmise. Viini konverentsidel, millest võtsid osa kolme põhjariigi esindajad ja Hollandi saadik, otsustati, et Holland pöördub Inglismaa ja Prantsusmaa poole pöördumisega, et taaselustada Londoni traktaadi alusel peetud läbirääkimisi, erandiks selle 3 . artikkel. Kuid vürst Metternich kahtles kõvasti, et kas lord Palmerston nõustub põhjariikidele mingite järeleandmiste tegemisega. 1834.a. märtsis oli Austria kantsler sedavõrd Inglismaa vastu ülesärritatud, et kuulutas Tatitchewile oma kavatsusest, et kui tema ettepanekut vastu ei võeta, siis teeb ta ettepaneku jagada Belgia Prantsusmaa, Preisimaa ja Hollandi vahel ära. Tema arvates, Viini kabinet võib sellise ettepaneku tegemise initsiatiivi enda peale võtta, sest tema ei saa sellest mingit kasu ja ei ole seotud mingite sugulussidemetega, mille tõttu võiks teda omakasupüüdlikkuses kahtlustada. (Tatitchewi depess 14.(26.)märts 1834.a.) Vene saadiku arvates, ei ole see Austria kantsleri mõte miski muu, kui läbirääkimiste vahend. Metternich soovis Inglismaad hirmutada ja teha teda järelandlikumaks. Seejuures põhjariigid ootasid asjatult Inglismaa järelandlikust. Läbirääkimised jätkusid Viinis ja lõppesid 8. mai deklaratsiooni allakirjutamisega, milles olid ära toodud tingimused, millel peavad põhinema Belgia ja Hollandi vahelised suhted. See deklaratsioon oli mõeldud Inglise ja Prantsuse valitsusele üleandmiseks. Vene valitsus ei kiitnud seda deklaratsiooni projekti heaks, sest tema liitlased jätsid täiesti avatuks käitumise küsimuse, lahenduse juhul, mil Inglismaa ja Prantsusmaa seda deklaratsiooni ei tunnusta. Valitsus tunnistas endale, et ka Holland on liiga järeleandmatu ja sihilikult venitab Belgia küsimuse lõpliku lahendamist. Kuid teisel poolt ta eeldas, et kui liitlasriigid soovivad Inglismaad ja Prantsusmaad sundida nõustuma Hollandi valitsuse mõõdukamate ja õiglaste nõudmistega, siis ta peab olema valmis oma arvamust jõuga kaitsma. Liitlasriigid peavad nägema ette sellist võimalust, et mereriigid võtavad tarvitusele Hollandi vastaseid sunni meetmeid. Teha deklaratsioon, ütles krahv Nesselrode, olemata valmis seda relvaga kaitsma, kui selleks vajadus tuleb, teiste sõnadega torgata käsi ette, et mööda näppe saad.(Kiri vürst Gortchakowile 13. juuli 1834.a.). Need kaalutlused sundisid isegi Viini ja Berliini õukondi loobuma mai deklaratsioonist. Toeplitzi kohtumise ajal oli otsustatud, et Belgia küsimuses läbirääkimisi uuesti ei alustata, seni kui Inglismaa ja Prantsusmaa ei loobu kogu tähelepanu pööramisest Belgia huvidele ja kuni Holland ei vähenda omi nõudmisi ega muutu järelandlikumaks. (Kõige alandlikum 1835.a.aruanne).
Ja lõpuks, Toeplitzi kohtumisel oli vastuvõetud erakordselt oluline otsus, mis puudutas Krakovi vabariiki ja on ära toodud alljärgnevas aktis, mis avaldatakse esmakordselt avalikkusele kättesaadavaks. 1833. kuni 1835.a. toimusid Austria ja Venemaa vahel pidevad läbirääkimised Krakovi siseolukorra küsimustes. Nii, muuseas, oli selleks ka Skorkowsky, Krakovi episkoobi, afäär, kus mainitud isik võttis osa 1830.a. mässust ja oli seepärast vene valitsuse poolt jäetud ilma võimalusest juhtida oma koguduse Poola Tsaaririigis asuvat osa, kutsus esile pikad läbirääkimised nii Austriaga, kui ka Rooma Kuuriaga. Lõpuks, aga soovitas Rooma Kuuria 1835.a. jätta maha episkoobi amet, ning lahkuda Krakovist. Kui 1835.a. Krakovi Senat väljendas soovi oma alalise diplomaatilise agendi akrediteerimiseks vene valitsuse juurde, siis sai ta eitava vastuse. Vähe veel: Austriaga eelkokkuleppe sõlmimisel oli Krakovile teatatud, et ta on kohustatud tagasi lükkama prantsuse ja inglise valitsuse soovi nimetada oma konsuleid vabalinna. Senatile oli tehtud selgeks, et 1815.a. traktaatide alusel võib see hoida alalisi diplomaatilisi suhteid vaid kolme soosiva riigiga. Lõpuks, nii nagu Krakov ikkagi oli edasi igasuguste poliitiliste tegelaste, keda jälitavad Vene ja Austria valitsused, varjupaigaks, siis oligi Toeplitzis otsustatud teha Krakovi vabariigi eksisteerimisele lõpp. Mõlemad valitsused olid juba enne selle kohtumise algust tulnud sellisele järeldusele ja seetõttu tehti lõplik kokkulepe ka kiiresti valmis. Selline huvide kokkulangevus, räägib 1835.a. aruanne, ei ole iseenesest midagi üllatavat, kui arvestada pidevat rahutust, mida Krakov kummalgi piiririigile tekitas. Austria ja Venemaa mõtteid toetades liitus ka Preisimaa, M Ancilloni isikus. Sel moel oli juba 1835.a. otsustatud ära Krakovi Vabariigi saatus, kuid vaid 1846.a. viidi alljärgnev akt ellu.
* * *
Peale selle, nagu tõestas kogemus, on Krakovi vabariigi eksisteerimine selle elanike ja riigi materiaalsete huvide ja heaolu vastane, ning samuti ohtlik naaberriikide julgeolekule, siis Vene, Austria ja Preisimaa valitsused tulid järeldusele, et ainsaks ebameeldivuste lõpetamise vahendiks, mis sellisel asjade käigul on esitatud nii ühtedes, kui teistes suhetes, oleks Krakovi ja selle territooriumi liitmine ühe, neist kolmest, riigi valdustega.
Selle tagajärjel ta nõustus käesolevast ajast asuda selle meetme täitmiseks vajalike vahendite loomisele, et seda liitmist teostada sellisel moel, et ei järgneks raskeid poliitilisi probleeme ja et muud riigid, mis kirjutasid alla Viini kongressi aktile, ei leiaks selles vastutegevuseks seaduslikku alust.
Kolm Kabinetti on veendunud, et see eesmärk oleks saavutatud, kui vaid Krakov ja selle territooriumi liitmine ühe soosiva riigiga oleks olnud vabariigi vabalt väljendatud soov ja et see ise oleks nõudnud sellist muutust. Selliseks juhuks, kui nende poolt selline soov oleks formaalselt väljendatud, nõustuvad kolm Õukonda, et nad kohe tunnustavad otsust ja et sellest ajast Krakovi linn ja tema territoorium saavad liidetud T. K. Imperaatorile ja Apostliku Kõrguse riigiga, väljaarvatud need kolm parandust, millised võiksid olla vajalikud teha Preisi Sileesia piiri suhtes. Peale selle, nad võtavad sel ajal endale kooskõlastamiseks lähimad korraldused, millised oleksid selle uue kombinatsiooni tõttu hädatarvilik teha.
Seejuures tulid kolm Õukonda eelnevalt kokkuleppele järgmistes küsimustes:
1)Selleks, et võimalikult kiiresti kindlustada Krakovi vabariigi põllumajanduslikud, tööstuslikud ja kaubanduslikud huvid on vaja selle elanikele avada turud, mis neile olid senini suletud ja võimaldades neile soovikohaseid müügi ja ostu tingimusi, saab Krakovi vabalinn niivõrd ülesärritatud, et ta hakkab paluma pääsu Austria kaubandussüsteemi. Selle lubamiseks tuleb rajada piki Krakovi vabariigi ja Austria piiri, rida tollipunkte, samal ajal viies sisse ka inimeste, kes Krakovisse või sealt välja sõidavad, liikumise kontrolli ja sellega lõpetades ühe korraga igaveseks ässitavate kirjutiste salajase sisseveo, mis seni oli sinna kergesti toimetatav olnud.
2)Kolm Õukonda on, Krakovis mõni aeg tagasi tehtud Panga asutamise plaani vastu, sest see asutus võib rahutuste tekitajate käes saada mugavaks tegutsemise vahendiks.
3)Nad liidavad kõik jõud selleks, et Krakovist kõrvaldada igasugust välismaist mõju, mis ei ole kooskõlas nende vaadetega, ja sel eesmärgil ei lubata vabariigil akrediteerida välismaale ning nende juurde diplomaatilisi või konsulaaragente, peale nende, kes juba eksisteerivad.
4)Krakovi piiskopkonda juhatatakse edasi nii, nagu seda juhatatakse praegu, peale piiskop Skorkowski eemaldamist. Kumbki Imperaatorlik Õukond näevad ette võimaluse, kui vaid Krakov on liidetud Austria valdustega, teha lepinguid nende meetmete suhtes, mis tulevad võtta Rooma Paavstil selle episkoopkonna jagamiseks, mis asub erinevatel territooriumitel.
5) Viini kabinet võtab enda pea ī ļ š ä
å
é ń T t ·^ æ^ ¬© Ā© ß© ž© Ŗ Ŗ .« ¼ b½ c½ i½ j½ k½ m½ n½ t½ u½ w½ x½ y½ {½ |½ }½ õźõźõßõŌõŌõÉõßõŌõ¾õ¾õ¼õ²¬²¬Ø²¬²²¬Øõ h§yį h§yį 0J mH nH uh>µ
h>µ 0J j h>µ 0J UUh h>µ CJ aJ h hWz CJ aJ h hÜ-ą CJ aJ h h CJ aJ h hMc CJ aJ h h1@M CJ aJ % 6 7 š ' ( 4 5 · ø Ä Å 0
K
L
6
{ ć õ Ü! $ _* , ģ. ķ. / / ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż b½ |½ žž / ./ // 2 å2 X3 ×3 T4 U4 d4 e4 ń5 ņ5 6 6 Ź7 Ė7 Ü7 Ż7 |8 9 k9 l9 |9 }9 V; W; f; g; M= ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż M= N= _= `= ”? ¢? “? bA cA vA wA _D `D qD rD ÖI ×I ēI čI zJ J ¶J ŲJ ųJ K K K 0K 2K [K ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż [K \K ?N [N N ČN O "O bO ŻO ąO ļO šO GR HR XR YR ćS äS öS ÷S nT T ¢T óT ōT õT
U U !V ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż !V ^V |V ĢV ĶV ĪV ĻV ēV čV ?W @W ”X ¼Z °] „^ Šb f @h ¤l ī 9 ; F ” ;¢ „ Z„ ń§ Ø ż ż ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ÷ ż ż ż ż Š`Š Ø ¬© « ’¼ ½ /½ A½ Q½ R½ S½ b½ k½ l½ m½ y½ z½ {½ |½ }½ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ń č ż ń č ż ż ż h]hgdWz ų’ &`#$gd1@M le plaani koostamise, mis näitab teed ülaltoodud plaani järkjärguliseks elluviimiseks. See asi tehakse teatavaks kahele teisele soosivale õukonnale ning nendelt nõusoleku saanud, antakse instruktsioonid Krakovis asuvatele kolme riigi Õukonna saadikutele.
Berliin, 2 (14) oktoober 1835.a. Nesselrode.
Metternich.
Ancillon.
28.10.03.MMKL.
PAGE
PAGE 12
°. °ĘA!°"°# $ %° 8 @ń’ 8 N o r m a l _HmH%sH%tH D A@ņ’” D D e f a u l t P a r a g r a p h F o n t V i@ó’³ V T a b l e N o r m a l :V ö 4Ö 4Ö
l aö ( k@ō’Į ( N o L i s t 4 @ ņ 4 Wz F o o t e r
Ę ąĄ! . )@¢ . Wz P a g e N u m b e r «£ ¾ ’’’’ 6 7 š ' ( 4 5 · ø Ä Å 0 K L 6 { ć
õ Ü _" $ ģ& ķ& ' ' .' /' * å* X+ ×+ T, U, d, e, ń- ņ- . . Ź/ Ė/ Ü/ Ż/ |0 1 k1 l1 |1 }1 V3 W3 f3 g3 M5 N5 _5 `5 ”7 ¢7 “7 b9 c9 v9 w9 _< `< q< r< ÖA ×A ēA čA zB B ¶B ŲB ųB C C C 0C 2C [C \C ?F [F F ČF G "G bG ŻG ąG ļG šG GJ HJ XJ YJ ćK äK öK ÷K nL L ¢L óL ōL õL
M M !N ^N |N ĢN ĶN ĪN ĻN ēN čN ?O @O ”P ¼R °U „V ŠZ ^ @` ¤d ī 9 ; F ; Z ń ¬ ¢ -£ .£ ]£ o£ £ £ £ £ £ £ £ §£ Ø£ ©£ ¬£ 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 M90 M90 M90 M90 M90 M90 M90 M90 M90 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 P 0 p 0 P 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 @ 0 I @ 0 My0 ©@ 0 @ 0 My0 $CĒ }½ V / M= [K !V Ø }½ W Y Z [ \ ] |½ X ! !’ ° ī š % , . / 4 6 · ¼ Ä Ę . 2 K M 6 7 { | ć
ä
.
/
. / õ ö Ü Ż . B _" `" $ $ ģ& ń& ' ' .' 0' * * X+ + ×+ Ų+ T, Y, d, f, ń- ö- . . Ź/ Ļ/ Ü/ Ž/ .0 /0 |0 }0 1
1 k1 p1 |1 ~1 V3 <; _< d< q< s< ÖA ŪA ēA éA zB {B B B ¶B øB ŲB ŚB ųB śB C C .C 5C [C ]C .D hF F ®F ČF ÉF G G "G #G ŻG äG ļG ńG GJ LJ XJ ZJ ćK čK öK ųK nL oL L
L ¢L ±L óL łL
M M !N "N ^N _N |N }N ĢN ÓN ēN čN ?O @O ”P ¢P ¼R ½R °U ÕU „V ¦V øV ¹V ĻV ŠV W W Y Y ŠZ ŃZ ^ ^ _ _ @` A` b b ¤d fe .m /m .n /n .t 0t .w /w .{ /{ . / . V . / ī ļ . / . 0 . / 9 G ; < . / . Ā Ć -£ /£ ]£ c£ o£ u£ £ £ £ £ ©£ ¬£ 5 7 ļ š & , 3 6 ¶ ¼ Ć Ę / 1 J M 5 7 z | ā
ä
ō ö Ū Ż ^" `" $ $ ė& ń& ł& ż& ' ' -' 0' * * ä* å* W+ X+ Ö+ Ų+ S, Y, c, f, š- ö- . . É/ Ļ/ Ū/ Ž/ {0 }0 1
1 j1 p1 {1 ~1 U3 [3 e3 h3 L5 R5 ^5 a5 7 ¦7 ³7 µ7 a9 g9 u9 x9 ^< d< p< s< ÕA ŪA ęA éA yB {B B B µB ·B ×B ŁB ÷B łB C C $C (C /C 5C ZC ]C >F @F ZF \F ¬F ®F ĒF ÉF G G !G #G aG bG ÜG äG īG ńG FJ LJ WJ ZJ āK čK õK ųK mL oL L
L ”L £L ņL łL M M N "N ]N _N {N |N ĖN ÓN ÜN ßN ęN čN >O @O P ¢P »R ½R ÆU ±U ¤V ¦V ĻZ ŃZ
^ ^ ?` A` £d „d ķ ļ 8 @ E G : <
Y Z š ń « ¬ ¢ ¢ ,£ /£ P£ Q£ \£ c£ n£ u£ ~£ £ £ £ ©£ ¬£ ī ä å é é š ń ś ś h z ·V ·V øV ¹V æV æV ĻV ĻV ¶ Ā ž ž ” ” u£ £ £ ©£ ¬£ £ ©£ ¬£ ’’ K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t
K o i t L a i n e s t e å 1@M Wz Mc >µ Ü-ą §yį u£ ¬£ ’@rj rj hpŪ rj rj 4 t u .¢ «£ @ @ @ | @ ü @ @ x@ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ Gŗ z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3&ŗ z ’ A r i a l " ń šŠ h Ź¬zFwEĮF g I
i ' S ( i ' S ( ! š „Ą“ “ r4 =£ =£ š ßß H (š’ ? ä ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Wz ’’ K o i t K o i t ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 P Ø ø Ä Ō ä š
$ 0 8 @ H é s s Koit f oit Normal Koit l 103 Microsoft Word 10.0 @ ö< Ū @ ¤ß(öĆ@ ĀāY0RČ i ' ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 š h p ¤ ¬ “ ¼
Ä Ń é Laineste La ( S =£ A
Title
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ž’’’a b c d e f g h i j k l m n o p q r s ž’’’u v w x y z { ž’’’} ~ ž’’’ż’’’ż’’’ ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F °¬łz0RČ 1 T a b l e ’’’’ ’’’’ ` & W o r d D o c u m e n t ’’’’’’’’ ¾ S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’ t D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’’’’’ | C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ j ’’’’’’’’’’’’ ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Word Document
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q