Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ž’’’ ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į 5@ šæ ; bjbjĻ2Ļ2 X X z3 ’’ ’’ ’’ Ø ,V ,V ,V 8 dV D ØV Ģ Ø ¤z ¶ W W " ¢W ¢W ¢W ¢W ¢W ¢W #z %z %z %z %z %z %z $ Z{ R ¬} : Iz ¢W ¢W ¢W ¢W ¢W Iz ¢W ¢W ^z “u “u “u ¢W ö ¢W ¢W #z “u ¢W #z “u ~ “u 2v V _y @ Ūy ¢W tW dfĢ>É ,V h
y z tz 0 ¤z «y 0 ę} u ę} Ūy Ø Ø ę} Ūy 4 ¢W ¢W “u ¢W ¢W ¢W ¢W ¢W Iz Iz Ø Ø T ,V u Ø Ø ,V Loeng majandusest.
N. Karõschew.
Tõlkinud E. Dolf.
Esimene loeng.
Tootmistegevus.
Käesolevas raamatus püüame me lähemalt valgustada inimeste mitmekülgset tootmistegevust. Sellepärast on meil vaja jõuda selgusele, mida meil selle tootmistegevuse all mõista tuleb.
Inimene vajab omale raha, leiba ja selle saamiseks muretseb ta endale tööd. Mida teeb põllumees, kui ta põllule seemet külvab? Ta muretseb endale leiba. Mis teeb tööline, kui ta mõnda tarbeasja hööveldab või hobust rautab? Ta näeb töö kallal vaeva, mille eest ta raha saab, et selle eest leiba osta, st. hangib jälle leiba. Mis teeb kaupmees oma poes kaubeldes? Ta müüb ostjale kaupa ja nimelt kallima hinna eest, kui ta ise maksnud on. Sel teel saab ta kauba eest kasu ja selle kasu eest ostab ta enesele leiba, st. ta muretseb oma tegevuse läbi leiba.
Igal pool me tähendame siin, et nende tegevuse viiside kaudu leiba muretsetakse. Mõistagi, et me nõnda asja lihtsustamiseks räägime. Sõna leib all tuleb siin mõista kõike, mida inimene oma elutegevuses vajab. Sellepärast ei mõista meie leiva all mitte üksi igasugust toitu, vaid ka ihukatet, küttematerjali, ühesõnaga kõike seda, milleta inimene läbi ei saa.
2.Mõiste.
Nüüd on selge, mida inimese tootmistegevuse all mõista tuleb. Iga tegevust, mida inimene teeb selleks, et muretseda seda, mida ta eluks vajab, tuleb tootmistegevuseks nimetada.
Elu nõuab tootmistegevust.
Elavas inimeses valitseb oma organismi või ihu alleshoidmise instinkt. Kui ta oma ihu eest ei hoolitseks, siis ta langeks kokku ja aegapidi hävineks. Ära anna inimesele üldsegi süüa, ta sureb nälga, s.o. organism kuivab kokku ja kaotab täielikult elujõu. Anname meie talle vähem toitu, kui seda looduse seadused nõuavad, siis läheb ta tervis halvemaks, haigused kipuvad talle sagedamini kallale, ta jõud kahaneb s.o. ta organism hävineb tasahilju. Inimene tunneb seda vaieldamatut põhilist sõltuvus-seadust väga hästi ja sellepärast ta hoolitsebki ta kõigest jõust selle eest, et tal kõik vajalik käepärast võtta oleks, mis elushoidmiseks tarvis läheb. Seda ei tunne mitte üksi inimene. Aga ka loomadele on ta niisamasuguseks tagakihutajaks kui inimeselegi. Tõesti, iga loom püüab enesele toitu muretseda ja ennast külma eest kaitsta, kuigi see ka ilma kindla järelekaalumiseta sünnib. Inimene teeb, teadagi, sedasama, kuid plaanipäraselt, ta valib ja mõtleb välja sellised teed ja abinõud välja, mis teda kergemini sihile viivad. Vaadake oma ümbruses ringi, tungige mõttes ellu, mis teie ümber hoovab ja te näete, et kõikidele inimestele on see looduse sund omane peaaegu kõiki koormab üks mure igapäevane leivamure.
4.Vajadus.
Inimeses tarbeasjade järgi valitsevat tungi nimetatakse ta vajadusteks. Vajadused võivad olla väga mitmesugused. Igaüks nimetab vajadusteks seda, millega taon harjunud. Mida vaesem inimene, seda vähem on tal ka vajadusi ja ka vastupidi. Minevik on näidanud, et kõrgemal hariduse järjel seisvate rahvaste tarvidused on suuremad, kui vähem edenenud rahvaste omad. Aja jooksul on tarvidused ühtepuhku kasvanud ja kasvavad ikka edasi. Olgu nüüd lugu kuidas tahes, kui suurt mitmekesisust ka need tarvidused ei paku, siis üks on kindel, et nad teatavast piirist mitte alla langeda ei või, et neil on teatav määr, millest nad vähemad ei või olla, kui mitte inimese tervis kahju ei taha kanda ja tööjõud kannatama ei pea. Neid vajadusi, mis sellest piirist üle ei ulata, nimetatakse hädapärasteks, tungivateks vajadusteks.
5.Hädapärased ja tungivad vajadused.
Inimese organism või ihu nõuavad toimist ja soojust. Nii üks kui teine saab talle toidu läbi osaks, kuna soojust pakuvad riided, korter ja kütte. Mõistagi, et nimetatud asjad inimese kõige hädavajalikema vajaduste hulka kuuluvad; nende asjade muretsemisele peab inimene terve oma jõu ja mõistuse kulutama.(*Kõikide teiste tarvituste peale kulutavad tööliste perekonnad Saksamaal 4%, Belgias 7%, Prantsusmaal 17% kogu sissetulekust). Erinevad inimesed tarvitavad mitmesugustes maakohtades ja mitmesugusel ajal ka erineval hulgal toitu. Selle nähtuse põhjuseid on mitmesugused. Siin tuleb, näiteks, kliimat nimetada. Soojades maades sööb inimene, loodustingimuste tõttu, vähem, kui külmades maades. Sellepärast peab ekvaatori ümbruses elav inimene oma toidu muretsemise pärast palju vähem tööd tegema, kui mujal kohtades ja mida enam ta elukoht põhja ning lõunanabale läheneb, seda rohkem peab ta tööd tegema. Ei ole raske siit edasi arvata, et kliimal on väga suur tähtsus ka ihukatte, korteri ja küttematerjalide muretsemisel. Soojades maades võivad inimesed peaaegu ilma ihukatteta käia, elada lihtsates varjualustes ning ajada läbi väga vähese küttega. Mida aga põhjamaade elanikud palju rohkem vajavad. Arusaadav on, et soojade maade elanikud kõigest vaevast, mida põhja ja keskvööndi elanikud nimetatud vajaduste täitmiseks näevad, vabastatud on.
Teiseks põhjuseks tuleks vanadust nimetada. Täiskasvanud inimene tarvitab oma organismi karastamiseks palju rohkem toitu, kui laps või ehk rauk. Sellega on siis seltskond, kelle liikmete hulgas rohkem täiskasvanuid kui lapsi ja vanainimesi on, on sunnitud toidu muretsemiseks palju rohkem vaeva nägema, kui iga teine seltskond, kellel täisealisi liikmeid, teistega võrreldes vähem on. Nii määravad siis hädavajalike vajaduste suuruse looduslikud tingimused, milles inimesed elavad.
6. Tootlik tegevus, kui vajaduste rahuldamine.
Nüüd on siis arusaadav, et tootlikuks tegevuseks nimetatakse sellist tegevust, mille sihiks on inimeste materiaalsete vajaduste rahuldamine ja et enama jao inimeste juures on see tegevus suunatud vaid sellele, et oma kõige hädavajalikemaid tarvidusi, mida loodus nõuab, täita.
7.Tootlik tegevus, ehk majanduslik tegevus.
Tootlikku tegevust nimetatakse veel ka ökonoomiliseks ehk majanduslikuks tegevuseks. Oma edaspidistes arutlustes kasutamegi seda nimetust selles mõttes kasutada.
8.Tootlik tegevus on sõltuv mitmesugustest tingimustest.
Ülalpool toodud seletusest näeb lugeja, et teadus, mis inimese majandusliku tegevuse seadust uurib, väga avar ja suurt huvi pakkuv. Ta õpib seda tööd ja tegevust tundma, mis on sihitud terve inimsoo kõiksugude nõuete täitmisele ja millele peaaegu kõik inimesed igal ajal ning tulevikuski pühendavad. Kellel on igapäevase leivamurega tegemist, sellel peab olema ka huvi nende põhimõtete ja seaduste tundmaõppimiseks, mis seda viimast juhivad. Need seadused ja põhimõtted avaldavad meile muu seas ka saladust, et kui mitmekesine ka inimeste majanduslik tegevus ka ei ole, ikkagi on need seotud väga paljude tingimustega, mis teda juhivad. On, näiteks pandud tähele, et inimeste tarviduste rohkust ka see asjaolu ära määrab, missugust tööd keegi neist teeb ja kui suurt usinust ta selle juures tarvitab. Kraavikaevaja, näiteks, tarvitab peaaegu kaks korda niipalju toitu, kui rätsep ühtede ja samade looduse tingimuste juures. Kui see kraavikaevaja ei tööta, siis ta ka vähem sööb. Veel suurem tähtsus on erinevatel looduslikel tingimustel. Kui maapind vilja ei kasvataks, ehk kui inimesed seda kasvatada ei oskaks, siis ei oleks neil õige paljudes maakera kohtades võimalik endale ülalpidamist muretseda ja sel teel omale ülalpidamist teenida. Kui inimesed ei oskaks puud ja rauda tarbekohaselt ümber töödelda, siis ei võiks nii üks kui teine neile seda kasu tuua, mida nad praegu loovad. Kui ei oleks toodete vahetust, siis peaksime leppima ainult sellega, mis meil on käepärast võtta ning meil puudub võimalus neid asju tarbida, mis on kaugemates kohtades toodetud.
9.Kolm tööstusharu.
Nii jaguneb siis inimeste majanduslik tegevus kolme ossa: 1)tooraine tootmine, 2)toorainest toodete valmistamine, ja 3)toodete vahetus. Nagu tähendatud, juhib esimene tööstuse haru oma tegevuse sellele, et looduse rüppest toorainet muretseda (põllutöös vilja, metsanduses puitu, jahinduses metsloomi ja linde, kalapüügis kalu, mäetööstuses maake, sütt jne.). Teise tööstusharu tegevus seisneb selles, et saadud tooraine töödelda ja anda selline kuju, millisena inimesed neid vajavad. Kolmandal tööstusharul on ülesandeks valmistatud tooteid, kus neid küll on, sinna edasi toimetada, kus nendest puudust tuntakse. Igas riigis peab olema neile kolmele tööstusharule ruumi, sest ilma nendeta oleks rahval raske elada.
10.Tingimused, mille olemasolul mitmesugused tööstusharud tekivad.
Meie näeme edasi, et looduse ja muud tingimused sellele õige suurt mõju avaldavad et iga neist tööstusharudest ühes kohas õitsema lööb, kui teises (nisu ei saa põhja kliimas kasvatada, sest ta ei valmiks seal; tarbeasjade vahetus edeneb seal jõudsamini, kus seda on hõlpsam edasi toimetada, näiteks jõgede ääres ja uuemal ajal raudteedega ühendatud kohtades). Inimene muretseb enesele harilikult seda, mida ta kõige rohkem vajab ja mis talle kõige suuremat teenistust võib pakkuda. Ta ajab neid asju nii, et võimalikult ruttu ja kerge vaevaga oma eesmärgile jõuda. Nii on siis arusaadav, et ta selle eesmärgi kättesaamiseks iga looduse abi tarvitab, viimasega oma teadmisi ühendades, et sel teel otsusele jõuda, kuidas asja kõige paremini käsile võtta. Sellega näitavad ümbritsevad tingimused siis ise viimastele kätte, millede varal ta kõige kergemini oma vajadusi täita saab. Põllumees töötab sellepärast, et loodus talle ei anna ilma vaevata midagi. Inimene töötab metallide kallal, nendele uut kuju andes, siis kui see materjal talle käepärane on. Ta püüab merest kalu, kui ta mere ääres elab ja harib ka põldu, kui selline maa tarvitada on. Käsitööline avab ise töökoja kui tal selleks vahendeid on. Ta astub tasu eest teise töötuppa tööle, kui tal enesel seda ei ole. Ühe sõnaga, inimest ümbritsevad tingimused juhivad tema majanduslikku tegevust. Kõik inimesed asuvad sellistes tingimustes ja nende saatust ei määra juhuslikud asjaolud vaid teatavad seadused, mida on võimalik ka tundma õppida.
Teine loeng.
11.Uuritava küsimuse osadeks jagunemine.
Eespool me saime teada, et inimeste majandusliku tegevuse uurimine ja tundmaõppimine pakub väga suurt huvi ja seda on täiesti võimalik teostada. Enne aga kui me asjaga alustame on meil tarvis veel mõne küsimusega valgustada ja nimelt: missuguses järjekorras see tundmaõppimine peab sündima ja millistesse peatükkidesse või osadesse õpitav aine jaguneb.
Me teame juba, et majandusliku tegevuse ülesandeks on inimestele kõiki neid neile tarvituseks vajalikke asju anda. Kuidas see aga igapäevases elus sünnib? Igaüks võib sellele küsimusele kergelt vastata, kui ta vaid selle üle lähemalt järele mõtleb, mida ta oma ümbruses iga sammu peal näeb.
12.Tarbeasjade valmistamise peatunnused.
Kõigepealt on inimesel tarvis looduse rüpest kõiki neid asju muretseda, mida ta oma eesmärgi saavutamiseks kasutab. Saadud asjad peab ta looma ümber ja ta peab andma neile niisuguse kuju, et neid tarvitada saaks. Ta peab põllul vilja kasvatama, metsa raiuma ja mägedest maaki kaevandama. Inimene ei saa vilja, metsa ja maaki toorel kujul tarvitada, ta peab need muutma tarvitamiskõlblikuks tooteks. Vili tuleb jahuks jahvatada, palgid ja maagid töödelda, st. neist nõutavad tarbeasjad valmistada. Seda tooraine ümbertöötlust nimetataksegi tootmiseks, ehk töötlevaks tööstuseks. See on inimese majandusliku tegevuse üheks aluseks. Seni kui toodet või asja ei ole valmistatud, ei saa nimetatud vajadused mingil moel olla täidetud.
13.Tarbeasjade jaotamise põhitunnused.
Inimese majanduslik tegevus ei saa aga ainult tarbeasjade valmistamisega leppida. See võiks ainult siis sündida, kui inimestel oleks võimalik kõiki neid asju , mida nad vajavad, ise endale valmistada. Neil ei ole see aga võimalik. Me näeme igal sammul, et tööline, näiteks, ei tööta ainult endale, vaid peremehele; et maaomanik ei hari ise maad, vaid, et ta selle teistele rendile annab; et üks inimene teisele raha võlgu annab ja see teine juba iseseisvat äri ajab, millest ta kasu saab ja võlauskujale raha eest protsendid maksab. Nii näeme siis, et kõikidel nimetatud kordadel teatava tarbeasja valmistamisest väga sagedasti mitu inimest osa võtavad, igaüks muidugi selle lootusega, et kasu saada. On talupoeg maapidaja siis rendib ta väga tihti veel kõrvalt maad juurde, kui see, muidugi, võimalik on. Rikas peab oma töölisi. Meistriks saanud käsitööline peab enese juures ka töölisi, kui ta ise ei ole teise juurde teenistusse astunud. Tähendab, asjad, mida valmistatakse, saavad ainult harva ühe inimese töövilja osaks. Põllumees müüb oma põllusaadusi, käsitööline-meister oma töövilja-tooteid, aga nii üks kui teine peavad töölistele palka, maa eest renti ehk laenatud raha eest protsente maksma. Teada on ka see, et valmistatud tarbeasjad kõikide nende vahel ära jaotatakse, kes asjade valmistamisest osa võtavad. Iseenesestki mõista, et siin sellel asjal tähtsust ei ole, kas asjad ise ära jaotatakse või jälle raha, mis viimaste müümise eest saadakse. Nii on siis inimeste majandusliku tegevuse teiseks aluseks tarbeasjade jaotamine.
14.Tarbeasjade vahetuse tunnused.
Meie märkisime eespool, et kui inimesel läheks igal pool korda kõike, mida ta tarvitab, ise valmistada, siis ei oleks ka asjade vahetust tarvis. Asju just sellepärast vahetataksegi, et igas maakohas ei ole võimalikise kõike teha, mida inimesel tarvis. Üks piirkond kasvatab näiteks põhiliselt nisu ja seda on tal käepärast palju rohkem kui ta seda ise ära tarvitab. Talupojad müüvad nisu kaupmeestele, kes selle sinna toimetavad, kus sellest puudust tuntakse. Nisu eest saadud raha eest ostavad talupojad endale tarvilikke asju. Nende hulgas ka põllutöö masinad ja riistad, mida toodavad käsitöölised. Viimased ostavad omale masinate eest, näiteks uut toorainet. Kui seda tooret lähedalt osta ei ole, siis tuuakse see sealt, kus seda on rohkesti ja kust seda müüakse. Nii puud kui rauda läheb käsitöölistele selleks tarvis, et endale ja müügiks uusi tööriistu valmistada. Raske ei ole ka seda mõista, et toodetakse seda, mida on võimalik ja ostetakse seda milleta läbi ei saa. Nii me näeme siis, ett kõik inimesed oma töövilju üksteisega vahetavad. Majanduslikku tegevust, mille ülesandeks on tarbeasju ühest käest teise toimetada, nimetatakse vahetuseks. Viimane on kolmandaks majanduse tegevuse aluseks.
Need ongi need kolm peatükki, mida me tahame lähemalt vaadelda. Kõigepealt tarbeasjade valmistamine, siis nende jaotus ning lõpuks vahetus.
Kolmas loeng.
15.Kolm tarbeasjade valmistamise tingimust.
Tarbeasjade tootmine.
Mida läheb ühe ja teise asja valmistamiseks tarvis? Pöörame oma tähelepanu, näiteks, aknale. Mida tarvitab puusepp, mida temal on tarvis , et seda akent teha? Kõigepealt tarvitab ta materjale puud, klaasi, naelu, liimi jne. Ta ei saaks ilma nende vajalike materjalideta akent teha. Loodus ei anna ka mitte üksi materjali. Puuduks looduses hõõrdumise jõud, ei suudaks naelad lauda koos hoida. Ei oleks soojuse jõudu olemas, ei oleks võimalik rauda taguda. Nii pakub siis loodus ise akna valmistajale abi. Ta annab inimesele oma materjali ja jõude kasutada. Sedasi on siis täiesti arusaadav, et terve see materjal ise ei saa aknaks kui puusepp ise tema kallal ei töötaks. Ta näeb vaeva, hööveldab lauad siledaks, liidab nad naelte ja liimiga raamiks kokku, paneb viimasesse klaasid sisse jne. Ja lõpuks ei saa ju töömees akent paljaste kätega valmistada. Ta tarvitab oma töös saagi, höövlit ja teisi tööriistu. Ka peab tal olema ruum, milles seda tööd teha. Ühe sõnaga, akna valmistamine nõuab, et inimene juba varem vaeva näeks, et enesele tööriistu, masinaid, hooneid ja kõike muud muretseks. Neid asju, mida inimesed varemalt selleks tarbeks muretsevad, et nende abil uusi kaupu luua, nimetatakse kapitaliks. Nõnda siis, kulub tarbeasjade valmistamiseks loodusvarasid, tööd ja kapitali. Peale selle me teame, et loodus inimeste majandusliku tegevuse peale mitte ainult sel teel ei mõju, et ta neile toorainet ja jõudusid kasutada annab, vaid ka teisel viisil (tuletame meelde kliima mõju). Katsume siis kõigepealt jõuda selgusele, missugust mõju loodus tarbeasjade tootmisele avaldab. Oleme me sellega ühel pool, siis vaatame edasi järele, milline tähtsus on tööl ja kapitalil tarbeasjade tootmise juures.
1.Loodus.
16.Loodusvarade tarvitamise viis.
Nagu on juba öeldud, ei või inimene ilma looduse anneteta oma majanduslikku tegevust arendada. Eespool sai märgitud, et loodus annab ise talle oma materjale kasutada ja nii saab inimene looduse materjalide ja jõudude üle valitsejaks oma eesmärkide saavutamise piires. Kuidas see sünnib? Endisel ajal arvati, et inimene võib uut materjali, mida ennem olemas ei olnud, luua. Räägiti, et kui põllumees ühe seemnetera maha külvab ja sellest peale kasvamist ning lõikust on viis tera saanud, siis on ta tööga ilmale aidanud neli uut tera. Vaatame, kui palju selles arvamises ka tõe tera on? Enne, kui põllumees külviga algust võib teha, peab tal olema maa haritud. Miks ta maad harib? Ta teeb seda sellepärast, et ta teab, et seeme ainult siis hakkab idanema, kui ta maapõue soojuse ja niiskuse mõju tunda saab. Maa tuleb teha kohedaks teha, et seejärel sinna seeme külvata, alles siis võib see ka kasvama hakata. Teiste sõnadega inimene õppis aja jooksul tundma selliseid tingimusi, millistel looduse seaduse järgi seemnetera kasvada saab. Ta püüab anda seemnele sellised tingimused ja loodus aitab seemnel kasvada. Viljakõrs ei kasva mitte inimese tahtmise, vaid kindlate looduse seaduste järele. Inimesel tulevad need seadused oma kasuks toimima panna. Vaatame edasi. Kui inimene on vilja põllult koristanud ja puhastanud, viib ta selle veskisse. Seal laseb ta terad kahe raske kivi vahele kukkuda, sest ta teab, et need kivipoolte keeramise läbi peeneks jahuks saavad. Inimene teab, et jahust saab leiba, milleta hästi elada ei saa. Kõikide nende toimetuste juures tarvitab inimene paljusid loodusjõude, mis ta on avastatud ja millistest ta ei ole ise ühtegi loonud. Ta paneb need jõud vastakuti ja sunnib neid oma kasuks toimima. Nii on mulla osakesed tugevalt koos ja neid ei saa nii lihtsalt lahku kui sooviks. Neid ei saa nüri pulgaga lahutada, vaid selleks läheb vaja teravat raudatra. Töölooma või masina abil võidab ta hõõrdejõu, mis adra ja mullaosakeste vahel on. Ka veskikivi hävitab viljateras peituva jõu, mis seda koos hoiab, tehes need terad peeneks jahuks nimetatavaks pulbriks. Ta teab, et maakera külgetõmbejõu tõttu voolab vesi madalamatesse kohtadesse. Ta paneb jões vee tee tammiga kinni ja annab edasijooksmiseks ainult kitsa renni, mille välimise otsa juurde ta seab veskiratta. Vee kukkumise jõud saab sel teel sedavõrd suurendatud, et see ratta käima paneb. Naela seina sisse lüües teab inimene, et viimane suudab kanda sellist raskust, näiteks, riided, et seina ja naela vahel kehtivad hõõrdumise jõud, mis ei lase naelal seinast välja tulla. Tahab inimene puud oma tarbeks maha saagida, siis peab ta mõne terava riistaga (saega) selle jõu hävitama, mis puu üksikuid osasid koos hoiavad ja sel teel puu maakera külgetõmbejõu abil kukkuma panna. Te näete, et kõikidel ülesloetud kordadel inimene ei loo uut materjali, ega uut jõudu. Puu, viljatera, jõgi, kivipoolte jaotus, külgetõmbejõud, hõõrdumine, soojus , niiskus kõik see oli looduses juba olemas, on praegu ja saab ka tulevikus olema, seni kui senine maailm, kus me elame, püsib. Looduse jõudude mõjul hakkab vili maapõues kasvama, saab väljal küpseks, jahvatatakse veskil jahuks ja sellest küpsetatakse leiba. Looduse jõudude abil aitavad tööloomad ja masinad atra vedades maad külviks harida. Mida teeb aga inimene? Ta ÕPIB kõigepealt loodust tundma. Ta katsub teaduse ja elukogemuse varal teada saada seda, kuidas saab kõige hõlpsamini vähima aja-jõu ja töökuluga loodusvarasid ja jõudude oma teenistusse panna, kuidas looduses leiduvatele asjadele teist tarbekohast kuju anda. Ja ainult seda võib inimene oma majanduslikus tegevuses loodusega teha. Mida kõrgemal arengu astmel ta seisab, seda suuremat vilja kannab tema töö, seda kergemini suudab ta loodust oma teenistusse võtta.
Neljas loeng.
II Töö.
17.Töö tähtsus inimese majanduslikus tegevuses.
Nõnda siis annab loodus inimesele oma materjalid ja jõud kasutada. Sellest materjali ja jõutagavarast peab inimene enesele kõike seda muretsema, mida ta oma eluülalpidamiseks tarvitab. Kuidas see sünnib? Töö kaudu. Tuul ei anna inimesele seni kasu, kuni viimane ei võta vaevaks omale tuuleveskit ehitada. Aurujõust (soojuspaisumisest) ei ole kasu kui aurukatelt või (sisepõlemismootorit) loodud ei ole. Rauast ja puust on seni vähe kasu, kuni sellest ei ole mingit tarbeasja valmistatud. Peaaegu kõik loodusannid ei too ilma teatava tööta seda kasu, mida nad tuua võivad. Isegi kala jões on ainult siis kasulik, kui ta peale kinnipüüdmist on söögiks valmistatud. Ekvaatori kõige rikkalikumas looduses peab inimene nälja ja janu kätte surema vaid siis, kui ta sugugi käsi ja jalgu liigutada ei taha. Isegi viimatitoodud näitest selgub, et ainult töö läbi võib inimene loodusest tarvilikke asju saada. Tõsi, keegi ei ole vähimatki vaeva näinud päikese valguse saamiseks. See on üks nendest vähestest looduse andidest, mis igal inimesel tasuta tarvitada on. Aga ka seda valguse kasu võib inimene täiel mõõdul ainult siis tunda saada, kui ta oma musklijõu tegevusse paneb. Et ka valgus, näiteks, taimede ja viljade kasvamise juures kasulik oleks, peab inimene enne kündmise ja külvamisega vaeva nägema. Keegi ei ole selleks kätt liigutanud, et vesi jões voolaks. Et aga seda vee jõudu täiel mõõdul oma kasuks tegevusse panda, on tarvis, näiteks, ehitada laev, vesiratas jne. Kala püüdmiseks aga võrke valmistada. Kultuurne inimene mõistab selle töö tähtsust ja pühendubki nende tööde teostamisele.
18.Majanduslik töö. a)Plaanipärane töö.
Aga mitte iga töö ei ole inimestele majanduslikul tegevusel kasulik. Väga tihti võib töötada nii, et selle tagajärjel ei teki ühtki asja. Asjade tootmine on aga majandusliku tegevuse ülesandeks. Vaadake, näiteks, inimene, kes läheb ilma sihita jalutama, ta näeb muidugi vaeva, ta musklid on tegevuses, ta võib väga väsida, kui see jalutuskäik pikemat aega kestab. Aga kas seda tööd saab tootmistegevuseks nimetada? Mõistagi mitte. Pöörake oma tähelepanu palli mängivale lapsele. Kas ta töötab? Muidugi teeb ja see töö on tema tervisele väga kasulik. Kui te sageli võimlete, siis läheb teie tervis tugevamaks. Kas me saame teha vahet selle teie-, lapse - ja käsitöölise tööl mingit vahet?
19.b)Materiaalsete või aineliste vajaduste täitmine.
Muidugi saame ja pealegi on see vahe õige suur. Käsitööline teeb tööd ja selle töö tagajärjel sünnib mingi asi, mida üks või teine inimene tarvitab, mida saab müüa ja saadud raha eest toitu, riiet ühe sõnaga , kõike seda, mida elus tarvis läheb. Teie ja lapse töö ei sünnita aga seevastu ühtegi tarbeasja ja kui inimesed oma igapäevases elus aja vaid turnimisega mööda saadaksid, siis ei oleks neil võimalik enesele mingeid vajalikke asju muretseda. Nad ei teeks tootlikku tegevust. Lõpuks nimetame veel tööd, mida ei saa niisama majandusliku töö hulka nimetada nimelt vaimutööd. Olete te töökojas adra ehk masina valmistanud, siis olete uue asja teinud, mida inimene uue töö tegemiseks tarvitada saab. Olete te vana adra parandanud, siis olete te tarvitamiseks kõlbmatu asja kõlvuliseks teinud. Olete teie koguni sellise asja valmistanud, mida ei ole tarvis ja millel ei ole mingit tähtsust, näiteks mänguasja, aga leidub inimene, kes selle oma laste lõbuks ära ostab, siis olete teie ometi temale asja teinud, mida saab kasutada. Ühe sõnaga, teie töö läbi saab alati mõni asi loodud, mis pakub kellelegi teatavat lõbu ja heameelt. Põllumees, näiteks, muretseb inimestele värskeid põllusaadusi, kangur uut kangast, kaupmees toimetab need asjad sinna, kus neist on puudus, - lühidalt, igaüks neist suurendab oma töö läbi asjade kogu, mida on inimestel igapäevases elus tarvis. Hoopis teine lugu on inimese vaimse tegevusega. Kooliõpetaja, näiteks, õpetab lapsi, arst ravib haigeid, aga kumbki neist ei valmista ega muretse inimestele uusi tarbeasju. Kooliõpetaja õpetab lapsi sellepärast, et need rohkem teadmisi omandaksid; arst ravib sellepärast, et inimesed terveks saaksid. Millepärast teevad aga põllumees, käsitööline ja kangur tööd? Nad töötavad selleks ,et enesele igapäevast leiba teenida. Kooliõpetaja ja arst saavad palka sellepärast, et neil oleks võimalik omale ülalpidamist muretseda ja et nad ei peaks põllumeheks, käsitööliseks jne. hakkama ning neil ei oleks aega lapsi õpetada ja haigeid arstida. Neid ei panda ametisse sellepärast, et neile palka maksta, vaid selleks et nad saaksid lapsi õpetada ja haigeid arstida ilma muud tööd tegemata. Põllumehe ja kangru töö eesmärgiks on ülalpidamise muretsemine. Käsitööline ei valmista atra selleks, et selle kaudu teisele kasu saata, vaid sellepärast, et adra müümise kaudu ise kasu saada. Inimene ei ela mitte üksi leivast. Inimesele on kooliõpetajat ja arsti samuti tarvis kui leivapalagi. Kogukond ei saa elada, ilma et temal ei oleks selliseid liikmeid, kes neid õpetavad ja ravivad. Teadmised õpetavad inimesi paremini, jõudsamalt töötama, tervise hoidmine aitab sellele kaasa, et inimesele jääks töötamiseks rohkem aega. Peab aga tähendama, et teadust., mis ainult majanduslikku tegevust uurib, selline vaimutöö ei huvita ja viimane on seepärast temast kõrvale jäetud. Oma edaspidistes kõnelustes paneme ainult tähele majanduslikku tegevust ja teeme ainult sellisest tööst juttu, mis sellise majanduslikule tegevusele sihitud on.
21.Majandusliku töö mõiste.
Küsime siis nüüd, missugune peab see töö olema , et seda majanduslikuks nimetada? Ta peab, esiteks-, olema tehtud mingi kava järgi, peab viima mingile eesmärgile, mida inimene on endale seadnud. Sellepärast nimetatakse seda plaanitud tööks. Hakkab näiteks puusepp tuulamise masinat tegema, siis ta teab, et ta tuulamise masinat teeb, aga mitte mingit muud asja. Teiseks-, tööl peab olema selline eesmärk, et mingit materiaalset kasu saada, mingit asja luua, mis on kellegi teisele tarvilik. Mida hädavajalikum on vajadus, seda tähtsam on muidugi töö, mis seda vajadust kustutab. Ja kolmandaks-, see töö ei või olla mitte vaimutöö, vaid on lihtsalt füüsiline, ihutöö, mille tagajärjel mõni kasulik ehk meelepärane asi sünnib. Need on kolm omadust, mille järele meie otsustada võime, kas tehtav töö on majanduslikult kasulik. Kui sellel on need kolm omadust olemas, siis võime seda tootmistööks kutsuda. Nii siis me mõistame majandusliku töö all ainult sihipärast, planeeritud kehajõu kulutamist, mille eesmärgiks on inimeste materiaalsete vajaduste rahuldamine.
Viies loeng.
22.Mitte kõik inimesed ei tööta ühtmoodi. Ühed teevad rohkem, teised vähem. Ühed suudavad ühe ja sama aja sees rohkem asju korda saata, kui teised. Laps, alaealine noormees ei jõua mitte niipalju töötada, kui täisealine; laiskleja nõnda palju kui töökas, virk; niisama ei suuda ka see, kes ei oska masinaid kasutada võistelda sellega, kellel need oskused olemas on. Metsinimene saab vahel ainult sellest söönuks, et ta kalu püüab ja see viimane toimetus ei nõua temalt palju aega, kuna tööline mõnikord 15-18 tundi päevas töötab, et oma leivatükikest saada. Nii siis, teeb üks palju tööd, teine vähe; teiste sõnadega, ühe töö summa on suurem, teise oma vähem. Edasi, mõni looduslaps tarvitab enam kui pool päeva sellele, et omale metsloomi toiduks püüda ja tappa, kuna praegune tööline sellesama aja jooksul vabrikus mitu tuhat nööpnõela valmistab. Teiste sõnadega, üks töötab kärmemalt, jõudsamalt, kui teine, ta tööl on suurem viljakus kui teisel. Nõnda siis võivad töö hulk ja viljakus kollektiivis olla väga erinevad. Vaatame järele, millised tingimused seda siis mõjutavad. Vaatleme kõigepealt tähtsaimaid tingimusi, mis suurendavad või vähendavad inimeste tööviljakust.
23.Tingimused, mille tõttu kollektiivi tööviljakus muutub. a)rahva kihtide jaotamine vanuse järgi.
Kõige tugevam ja tööjõulisem on 25-45.a. inimene. 15 25.a. jõud kasvab, kui inimene ei ole veel täielikult välja arenenud. 45-60.a. tööjõud kahaneb, kuid see ei ole veel täiesti kadunud. Kuni 15-25.a. ja pärast 60.a. ei suuda inimene oma nõrga jõu tõttu mingit kindlat tööd teha. Arusaadav ju on, et see kollektiiv, kelle liikmete hulgas on 25-45.a. liikmeid, ütleme, üle 40%, võib rakendada tööle palju rohkem jõudu, kui see, kus neid on vaid 30% või ehk 20%. Mida vähem on kollektiivis lapsi, alaealisi ja vanu rauku, teiste inimestega võrreldes, seda suurem on selle kollektiivi tööviljakus.
24.b)Rahva jaotamine soo järgi.
Järgmiseks tingimuseks on kollektiivis töötavate inimeste sooline jaotus. Naisterahvas on meesterahvast nõrgem ja suudab üleüldse vähem tööd teha kui mees. kollektiiv, kus 100 meesterahva kohta, näiteks, 106 naist, on tööjõu poolest halvemal järjel, kui kollektiiv, kus 100 meesterahva kohta, näiteks, 98 naisterahvast on.
25.Organismi vastupidavus tööl.
Inimese organismis on vastupidamisvõime erinev. Üks ei suuda pooltki nõnda palju teha , kui teine. See vahe ei tule mitte ainult üksikute inimeste juures nähtavale, vaid isegi üksikute rahvaste juures. Näiteks, on märgatud, et arenenud Euroopa riikide rahvad enam jõuavad töötada, kui Austraalia metsarahvad. Inglise tööline on harilikult kõvem, kui prantsuse tööline, kreeka tööline kõvem türgi töölisest. Inimese vaimne areng suurendab töölusti, kuna töö ise vaid jõudu karastab. Mida kõrgemal kultuuritasemel inimesed seisavad ja mida enam nad tööd austavad, seda enam suudab nende organism töötada ja seda paremal majanduslikul järjel seisab selline tööjõu kollektiiv.
26.d)Haigused.
Arvestades töötingimusi, mis tööjõudlust mõjutavad, tuleb meil haiguste juurde asuda ja selles vallas ringi vaadata. Mida rohkem on inimesed haiguste küüsis, seda rohkem aega läheb töö jaoks kaduma. Ja vastupidi, mida tervem on rahvas, seda rohkem võib ta oma tööga korda saata. Mida vähem on kollektiivis kurte, pimedaid, kurttummasid, nõdrameelseid, seda suurem on temas tõsiste tööliste arv. Need ei ole ainsad inimesed, kes kollektiivse töö jaoks kadunud on. Iga inimene kannatab haiguste all. Mida parem tema korter, söök, ihukate on, mida harvemini ta ülejõu käivat tööd teeb, seda vähem on haigusi karta. Ja vastupidi. Halb söök, korter ja õhk ei luba organismi nõndaviisi areneda, kui ta heade tingimuste juures areneks. Töö muutub halvemaks ja ka haigused kipuvad tihedamalt kallale. Tööviljakus on kollektiivis seda suurem, mida paremini töölised elavad. Edasi tuleb märkida, et haigused muutuvad igasugustes tingimustes inimese vanusest sõltuvalt. Inimesed põevad kõige vähem 30-40.a. vahel. 25-30.a. ja 40-45 aastatel on inimestel haigustega tihti tegemist, kuna alaealised ja raugad on kõige rohkem haiguste küüsis. Selge on see, et me oleme jõudnud esimese tingimuse juurde ja veelkord võime kinnitada, et mida rohkem kollektiivis on 30-40.a. töötajaid, seda paremal majanduslikul järjel on ettevõte.
27.e)Majanduslikust tegevusest osavõtt.
5.Sedasi on täiestimõistetav, et majandusliku edu summa on sellises riigis suurem, kus rohkem inimesi osaleb tarbeasjade valmistamisel. See riik, kus 100 elaniku kohta, ütleme, 90 põllumeest, käsitöölist jne. on paremal järjel kui riik , milles neid ainult , näiteks, 75 on. Eespool sai juba mainitud, et kogukond ei saa vaimutööd tegevate inimesteta läbi . Kuid mina rohkem neid viimatimainituid on seda kitsamad piirid on see seadnud majanduslikule tegevusele. Ühtlasi kasvab töö summa seal, kus ka lapsed täiskasvanute tööst osa võtavad. Lastel on kahjulik vabrikutes töötada. Nende organism ei talu pikka tööpäeva hulga inimeste keskel välja. Seepärast on peaaegu kõikides riikides keelatud ära laste töötamine vabrikutes. Kodune töö aga, kus nad vanemate perekonnas abiks on, ei saa olla nii väsitav ja kahjulik olla. Sellest selgub, et mida rohkem on riigis koduseid töökodasid on, mida rohkem kodus töötatakse, selle asemel, et töötada suures vabrikus, seda suurem on selle riigi töö summa.
28.f) Pühad.
6.Töö summa väheneb seda enam, mida rohkem pühasid elanikud aastas pühitsevad. On kohtasid (Saksamaal), kus alles hiljuti kulus üle 200 päeva pühade pidamiseks, nii, et vaevalt 1/3 aasta jaoks üle jäi. Venemaal on kohati aastas pühasid 130 ja tööd tehakse seal 2/3 aastast. Sagedalt peetakse selliseid pühasid, mille pühitsemist kirik sugugi ei nõua ja et ka niisugused pühad ei puudu, mis põhinevad rumalusel ja ebausul. Ainult rahva kasvav haridustase ja oma kasude mõistmine võivad tasapisi pühade arvu vähendada.
29.g)Rändamine ühest kohast teise.
7.Edasi avaldavad mõju seltskonna töö hulgale väljarändamine ja sisserändamine. Maades, kuhu rahvast sisse rändab, on tööjõudu suhteliselt rohkem, sest et sisserändajad ongi sellises vanuses, kellel rohkem tööjõudu on. Samuti on põhilisteks sisserändajateks mehed. Nõnda siis saavad maad, kuhu rahvast võõrsilt tuleb, oma tööjõule uut lisa kuna nendes maades, millest tööjõud välja voolab, see tööjõud kahaneb. Peale ühest riigist teise rändamise on suur tähtsus ka riigi sisesel tööjõu rändel. Venemaal me võime alati märgata rahva liikumist rahvarikastest paikadest piiriäärsetesse maakohtadesse. Sellisteks ühest kohast teise rännete põhjuseks on tavaliselt halvad eluolud ja käesoleval ajal rahva vaesus, mis teda isaisadelt päritud kodukohast uutesse, tundmatutesse kohtadesse välja ajab. Et meie majanduselu sipleb suurtes raskustes, siis selleine rändamine mõjutab rusuvalt riigielu. Ta võtab riigilt ära hulga tööjõudu, mis endises asupaigas oleks tarvis olnud.
30.h)Tööpuudus.
8.Lõpuks tuleb veel nimetada ühte asja, mis mõjutab töö kogusummat, nimel tööpuudus. Tööpuudus on alaline ja kardetav ühiskonnaelu nähtus, mis tekkis koos suurtootmise võidukäiguga. Ei olnud seda orjapõlve ega pärisorjuse ajal või siis kui käsitööd tsunftides tehti, ei olnud selliseid olusid, mis terve armee inimesi oleksid tänavale ajanud. Kapitalistlik kord oma muutuvate oludega kaupade tootmisel ja turule paiskamises tõi esmakordselt päevavalgele tööpuuduse ja see on seda korda senini ilmestanud. Me ei saa tuua välja asjasse puutuvaid arvamusi, sest selle alane statistika ei ole veel põhjalikult läbi töötatud, isegi sellises tööstusriigis, nagu on Inglismaa. Tähendame ainult, et viimasel ajal võib tööpuudust puudutavates arvudes huvitavat sihti tähendada võime, mis näitab, et see nähtus ka teistes riikides sarnaselt korduma hakkab. Tuleb ilmsiks, et kõrgematel tööliste kihtidel (töölised, kes suuremat haridust saanud ja ennast organiseerinud on) praegu palju kindlam teenistus on, kui suurtööstuse tekkimise ajal. Nendel on ka seda rahalist jõudu kõike seda viletsust eemale tõrjuda, mida tööpuudus ühel, või teisel korral enesega kaasa toob (kindlustuse kassad). Ja ka vastupidi, madalamate kvalifikatsiooniga kihtide töölised on üha sagedamini töötud ja nende väikene sissetulek ei anna võimalust selle viletsuse vastu võitlemiseks, mis tööpuudusega kaasas käib. Nõnda siis võib kapitalistlike maade edaspidises majanduslikus arengus silmata sarnast arengut, mis teisteski elunähtustes. Tugevamad jõud tööliste keskel püüavad oma olukorda ikka paremale ja paremale elujärjele tõsta, kuna nõrgad, seevastu, veel viletsamates tingimustes elavad, kui enne. Mis aga puutub sellesse, et tööpuudust täielikult kaotada ja kõige viletsamas seisukorras olevate rahva kihtide käekäiku parandada, siis on see ülesanne praegusele majanduslikule korrale vaevalt, et jõudumööda. Kõige rikkamat tulevikku võib töörahvas vaid ainult tuleviku riigilt loota.
Kuues loeng.
31.Tööviljakus.
Me tutvusime eespool nende tingimustega, mis määravad ära kollektiivis tehtava tööhulga. Asudes edasi tingimuste juurde, milliste kaudu tööviljakus ja töö kvaliteet ära määratakse. Vaatame järele, mispärast üks inimene ühe ja sama aja jooksul toodab rohkem kui teine, ja et tema töö veel teisest parem on. Olgu kõigepealt tähendatud, et selliseid tingimusi on väga palju ja et neid kõiki ei jõua esile tuua. Palju on neid põhjuseid, miks inimene midagi paremini või halvemini teeb. Igaüks on seda oma ümbruses tähele pannud ja ka iseenese juures tundma õppinud. Üks ja seesama inimene teeb täna väga head tööd ja homme väga halvasti. Me saame tuua välja vaid mõned üldised tingimused, mis peaaegu kõikidele inimestele ühesugust mõju avaldavad ja tööviljakust tõsta aitavad.
32. Tööviljakuse tagamise tingimused a)tööjaotus.
Esimeseks selliseks tingimuseks tuleb pidada tööjaotust. Lugejal on kindlasti olnud juhuslik võimalus märgata, kuidas müüritöölised telliseid üles müürile toimetavad. Selle asemel, et neid seljas sinna tassida, seisavad nad redelile ja annavad kive käest kätte, kuni need on üles toimetatud ja selline transpordi viis on kandmisest palju kergem ning efektiivsem. Nööpnõela valmistamisel ei tee seda üks tööline algusest lõpuni valmis, vaid seda teevad palju töölisi (umbes 20), kellest igaüks ühe teatava nõela osa kallal ametis on. Üks venitab traati, teine õgvendab selle sirgeks, kolmas lõikab ta juppideks, neljas teritab otsi, viies lihvib jne. Peade kallal töötab juba kolm töölist, kes igaüks oma operatsiooni teevad. Nõnda samuti toodetakse mängukaarte, mille juures on umbes 70 töölist ametis. Milleks siis on tarvis sellist tööjaotust ja milleks ei valmista üks tööline nööpnõelu algusest lõpuni ? Seda sellepärast, et tööjaotus tõstab väga suurel määral tööviljakust. kinnitate, et vaevalt ta teeb ühe valmis ja vahest ka mitte üle kahekümne. Aga väikeses vabrikus, kus puudusid kõige uuemad tööpingid, valmistavad kümme töölist, kelle vahel on töö jaotatud 48.000 nööpnõela päevas, s.o. 4800 nõela igaüks. Samuti on mängukaartide vabrikus, kus 30 töölist, kelle ahel tööd olid jaotatud teha 15000 mängukaarti, s.o. üle 500 igaüks. Igaüks on vistist küll midagi sarnast tähele pannud. Seal kus ühte tööd palju inimesi teevad, läheb töö palju jõudsamalt edasi, kui seal, kus nad seda tööd lahus teevad. Kaks koera püüavad üheskoos enam jäneseid kinni, kui neli ühekaupa (inglise vanasõna). Mis on aga sellise nähtuse põhjuseks, et tööjaotusel tööviljakus sellisel suurel määral tõuseb?
33.Tööviljakuse kasvu põhjused.
Esiteks, kui inimene teeb päevast päeva ühte ja sama tööd, ilma et tal oleks tarvis mõne teise töö juurde üle minna, siis läheb tal väga vähe tööaega kaduma. Teeb ta päeva jooksul mitmesugust tööd, siis on ta sunnitud mitu korda oma tööriistu muutma ja seeläbi aega kaotama. On, näiteks, tööline pool päeva põllul ja teise poole päevast kangastelgede taga tööl, siis kaotab ta asjata aega, esiteks seeläbi, et töökojast põllule ja põllult töökotta rändama peab ja teiseks, selle pärast, et ta ei saa kohe töö kallale asuda, sest peab selleks mitmesuguseid ettevalmistusi tegema. Kui tööline peaks päevas mitmes töökojas töötama, siis ta ei saa kuidagi sellist raha teenida, kui ta töötaks ühes töökojas.
Teiseks, tööjaotuse juures kasvab töölise oskus. Mõistagi, et see, kes sagedasti oma tööd muudab, ei suuda asju nii kiiresti ja korralikult tehtavaid asju toota, kui see, kes seda tööd pidevalt teeb. Kui tubli ka lukksepp ka ei oleks, ei suudaks ta võistelda selle töölisega, kes on aastaid teritanud nõelu. Sarnane lugu on ka sepaga, kes vaevaga suudab päevas, näiteks, 200-300 naela teha, kuna naelte tegemisele spetsialiseerinud sepad neid, näiteks, naelu 2300 tk. päevas teevad.
Kolmandaks, tööjaotus võimaldab masinate igakülgset täiustamist. Kui tööline töötab kogu aeg ühe masina juures, siis kasvab ta vilumus nõnda, et ta võib ka masinat ümber sättides jõuda suuremale tootlikkusele, mis ka talle suuremat tulu toob. Mida keerukam töö, seda keerukamad ja peenemad tööriistad, seda olulisem on õige kasutusoskus. Kuid me satuksime eksiteele, kui me arvaksime, et tööjaotusel ainult head küljed on. Ei puudu ka varjuküljed, mis avaldavad väga kahjulikku mõju töölisklassi tervisele. Kujutage endale ette töölist, kes terve elu valmistab mingi ühe tarbeasja detaili. Ta ei oskagi muud teha, kui ainult nööpnõelte traati venitada. Ta venitab seda päevast päeva, 12 tundi järgemööda ja nii kogu elu. Mis siis temast viimaks saab? Temal ei ole aega muud tööd õppida, sest et ta on kogu päeva traadi venitamise juures ametis. Õppimine ei too talle mingit kasu, sest vaevalt, et mõne teise asja osa tegemine suuremat tulu annab. See tähendab, et tema teadmised ei saa avarduda. Aga toimub just vastupidine protsess, ta kaotab ühetoonilise, päevast päeva kestva , igava töö juures ka needki teadmised, mis ta on varem omandanud. Vaimseks arenguks ei ole töölisel sellistes tingimustes mahti. Ta muutub töntsimaks ja selle masina osaks, mille külge ta on seotud ja mida ta peab juhtima. Veelgi enam ühekülgse töö ja ühesuguste liigutuste tõttu langevad tema luud ja musklid aja jooksul sageli mitmesuguste haiguste küüsi ja kannatavad ka teist muutuste all. Igaüks teab, näiteks, et alaline istumise töö, kõveraks tõmmatud jalgadega selliselt tervist mõjutavad, mida on jalgade loomuvastaseks väändumine õmblejate juures. Selliseid moondeid tuleb ka teiste tööde tegijate juures ette. Aga mis põhiline, sellisel töölisel ei ole kunagi lootust palga tõusmisele, sest ta ainult üht tööd teeb. Nendel põhjustel jõuame otsusele, et niisugune tööjaotus, kus iga tööline tervet asja ei valmista, vaid toodab ühte selle osa, tõstab suuresti tööviljakust, kuid samal ajal jõuame järeldusele, et see avaldab töölisele väga kahjulikku mõju.
34. Ühistöö. 1. Lihtne ühistegevus.
Ülevalpool toodud arutluses ei teinud me vahet üksiku töölise töö vahel, üheltpoolt, ja mitme inimese töö vahel, teiselt poolt, kes üheskoos ja ühisel jõul teatava majandusliku ettevõtmise kallal vaeva näevad. Sellest küsimusest oleks vaikides mööda minna võimatu, sest et sellel on suur mõju tööviljakuse kasvule, millega on sellel rahvamajandusele oluline tähtsus. Üldiselt tuleb mõista ühistöö all sellist mitme inimese jõu ühendamist, mille eesmärgiks on mingi üldise majandusliku tegevuse korraldamine. Kui me aga kõiki neid juhtumeid lähemalt vaatleme, siis me näeme, et siin ilmnevad kaks teineteisest järsult erinevat ühistegevuse vormi, millest ühte lihtsaks ühistegevuseks ja teist keerukaks ühistegevuseks nimetatakse. Lihtne ühistegevus on siis olemas, kui teatav töö mitme inimese poolt üheskoos ära tehakse, kus juures üks tööline teeb sedasama, mis teinegi. Tehnilise tööjaotusega on lihtsal ühistegevusel niipalju ühist, et nii siin kui ka seal on töö paljude inimeste poolt ära tehtud. Nad erinevad aga selle poolest, et lihtsa ühistegevuse juures kõik töölised ühisel jõul ühte ja sedasama tööd teevad, kuna tööjaotuse juures see töö on üksikute tööliste vahel ära jaotatud, kelledest igaüks ühte teatavat osa tööst toime saadab. Toome asja selgituseks paar näidet. Lihtsa ühistegevusega on meil, näiteks , siis tegemist, kui mitu inimest ühte kivi tõstavad ja teise kohta viivad, noota veavad jne. Tööjaotust aga saaks kella valmistamisega võrrelda. Kella tegemise juures valmistab üks tööline kruvikesi, teine vedrusid, kolmas hammasrattaid, neljas poleerib metallosasid jne., lõpuks liidab viimane need osad kõik kellaks kokku, nii et üksikute inimeste tööst saab ühine toode, nimelt kell. Lihtsa ühistegevuse kasu on väga suur, sest see seisneb jõudude ühendamisel suurema jõu saavutamises, mis üksiku töölise jõust üle on. On ju teada, et üksiku inimese jõule on väga kitsad piirid seatud. Juba ajaloo koidikul püüdsid inimesed teha koos töid, mida üksik inimene ei oleks suutnud, näiteks, suurte ja raskete asjade tõstmisel, kalapüügil ja jahiretked. Praegusel ajal kasutatakse ühistegevust kordadel, kui ei ole võimalik masina jõudu kasutada. Paneme tähele lihtsa ühistegevuse kasu. Kui mitu inimest on ühise ettevõtmise kallal töös, siis nende vaim saab ärksana hoitud, nende töölust kasvab ja nad püüavad tööd üksteise võidu ära teha. Igapäevane elu näitab, et mitme inimese ühisel tööl on palju suurem viljakus, kui üksiku inimese tööl. Selles nähtuses ei ole midagi imekspandavat, kui me peame meeles seda et inimene on kollektiivse eluviisiga olend. Vene vanasõna lausub, et inimeste keskel ka surra armas on. Edasi, põllutöös puutume me niisuguste silmapilkudega kokku, kui põllumehel on väga kiire, nii et ta peab võtma kokku kogu jõu, et oma tööga õigeks ajaks valmis saada. Näiteks vilja koristamine või heina tegemine peab võrdlemisi lühikese aja jooksul sündima, et vili ja hein oma väärtust ei kaotaks. Niisugustel kordadel võib paljude inimeste ühistegevus kõik raskused võita ja töö saadakse kiiresti tehtud.
Lõpuks, lihtne ühistegevus annab võimaluse mõningaid töid laiemalt ette võtta, nimelt siis kui on tarvis palju inimesi panna suurel maatükil tööle, nagu näiteks, kanalite kaevamine, raudtee ehitamine jne. Sellised tööd käiksid üksikutel inimestel täiesti üle jõu, isegi siis, kui nad kogu elu selle kallal töötaksid.
35.Keerukas ühistegevus.
Vaatleme keerukat ühistegevust, mida ka kollektiivseks tööjaotuseks nimetatakse. Kollektiivne tööjaotuseks nimetatakse kõike kollektiivi tööhulka kokkuvõetult, kus iga kogukonna liige peab mingit kindlat ametit ja teeb mingit teatud asja algusest lõpuni valmis. Põllumees, näit., harib põldu, sepp valmistab atru, rätsep õmbleb riideid ja kangur koob riiet jne. Kollektiivset tööjaotust võib leida vähesel määral juba inimsoo arengu esimeste astmete juures. Juba muistsel ajal puutume kokku selle nähtusega, et paljuliikmelises perekonnas, eriti seal, kus valitses orjatöö, olid enamvähem kõik tööd üksikute inimeste vahel ära jagatud. See lihtne asjaolu, et inimesed oma kehaehituse ja jõu poolest ei ole kõik ühel pulgal, andis selleks põhjust, et ühed tööd naiste korraldada jäeti, kuna teiste toimetamine meeste osaks jäi. Teiselt poolt, laia ühiskonna vajadused rajasid selleks teed, et ikka enam üksikuid ameteid elusse võis tekkida (sepatöö, tisleritöö, õmblejatöö). Aja jooksul, kui iseseisvad suured perekonnad üksteisega läbikäimisse astusid ja oma töö vilju vahetama hakkasid, võttis nendes ka kollektiivne tööjaotus laiema ulatuse. Iga üksik perekond hakkas rohkemal arvul neid tooteid valmistama, milleks talle loodus kõige hõlpsamini materjali pakkus. Ühed perekonnad ja kogukonnad juhivad oma tähelepanu peamiselt jahile, teised püüdsid kalu, kolmandad tegid viljakasvatusega algust jne. Üksikute ametite sündimist kiirendab rahva tihedam kooselu. Kui inimesi laias maakohas vähe elab, siis on nad üksteisest kaugel, nende vahel tuleb asjade vahetust vähe ette ja neil puudub sellepärast ka suurem võimalus üksikuid ameteid ellu luua. On aga elukohad üksteise lähedal, siis puutuvad inimesed tihti kokku, nende vahel võtab maad elavam läbikäimine ja laiem kaubavahetus. Suurtes linnades, kus inimesed kui sipelgad pesas koos elavad, leiame meie suuri tööstusettevõtteid, milles sajad ja tuhanded inimesed ühte ja sama tööd teevad. Väikeses linnas õmbleb rätsep igasuguseid riideid aga suures linnas on ainuüksi eriti palju eri lõikega ülikondi õmblevaid rättseppi, rääkimata teistest ametimeestest. Selle kollektiivse tööjaotuse kaudu saavad inimesed omale kõike seda, mida nad vajavad. Sellel ei ole selliseid tööliste tervist kahjustavaid mõjusid, kui massitöö liinidel. Igal meistril on võimalus tööga oma ettevõtet arendada ja oma tööviljakust tõsta.
Seitsmes loeng.
36.a)Vaba töö.
Nii siis, me nägime, et tööviljakuse tõstmise esimeseks tingimuseks on tööjaotus ning kollektiivne töö. Nüüd aga vaatleme sellist olulist tööviljakuse tõstmise tingimust, nagu vaba töö. Igaüks teab, et töö kannab vähe vilja, kui seda sunni pärast tehakse. Ainult see, kes teab kindlasti, et ta oma tööst kasu saab, võib töötada suure viljakusega. Läheb aga tema töö kasu teise taskusse, siis on ta töö juures hooletu ja ta töö on vaevalt norme täitev. Selline on nimelt orjade ja pärisorjade töö. Vanasti olid orjad ja pärisorjad igal pool olemas, vabu töölisi oli aga õige vähe. Orjasid peeti orjadeks, aga mitte inimesteks. Terve tema varandus oli peremehe oma. Viimastel oli õigus teda tappa, müüa või teiste orjade vastu vahetada. Pärisori oli peremehe maa külge seotud, ta ei tohtinud oma elukohast lahkuda ja pidi peremehe kasuks tööd tegema. Teadmiste ja hariduse levikuga hakkasid nii orjapõli kui pärisorjus aegapidi kaduma ja praegu ei ole neid enam üheski Euroopa riigis. Kuid Ameerikas ja Aafrikas võib seda veel praegugi leida. Aga ka seal võitlevad eurooplased selle eest, et kõik inimesed vabaks saaksid. Balti kubermangudes kaotati pärisorjus, nagu teada, 1817 ja 1819.aastatel, kuna ta mujal venemaal alles 1861.a. kaotati. Orjade ja pärisorjade tööd ei saa vabade inimeste tööga tootlikkuse vallas võrrelda. Mis häda ajab neid õnnetuid oma tervist tapma, kui nad teavad, et nende elu sellest ei parane ja oma usinast tööst miskit tulu ei saa. Ta võis küll töötada usinalt järelevaataja pilgu ja kepi all, kuid see usinus kadus kohe, kui hädaoht selja pööras. On välja arvestatud, et ori tarvitas töö juures poole vähem jõudu, kui oleks võinud ja kui ta oleks seda tahtnud. Mõned mõisnikud arvutasid välja, et pärisorjuse ajal kulus peremehel heinamaa niitmisele kolm kopikat, aga nüüd vaba töö puhul, läks selle sama tüki niitmine maksma pool kopikat! Kaks vaba töölist võisid niita samapalju, kui kuus pärisorja, sama aja jooksul, muidugi. See, et orja töö on väheviljakas, oli ka varem teada ja nii mõnigi kord palkasid mõisnikud vaba tööjõudu mujalt, et miskit kiiresti ja paraja hinnaga ära teha lasta. Osades riikides andsid peremehed ise oma orjad vabaks ja pakkusid hiljem neile palgatööd, sest see oli neile kasulikum.
37.b)Tööriistad - tööliste omand.
Tööriistad olgu nende omad, kes nendega töötavad, see on kolmas tööviljakuse tõstmise tingimuseks. Mida me mõtleme tööriistade all? Nende all me mõistame kõike seda, mis on tööle abiks ja ilma milleta seda tööd teha ei saa. Selles mõttes ei mainita ainult üksi masinaid, vaid ka hooneid ja maad, mida põllumees tarvitab. Tööline teeb oma kasuks palju rohkem tööd, kui teise kasuks. Mida rohkem kasu ta oma tööst saab, seda rohkem jõudu ja hoolt tarvitab ta selleks, et töö kiiremini edasi läheks. Sellepärast on kollektiivne töö seda viljakam, mida rohkem tööriistu on töölistel endil kasutada. Maaomanik käib oma maaga mõistlikult ringi, ei kurna seda ära nagu seda tavalise rentniku juures näeme. Maaomanik teab, et ka maast ei tohi viimast jõudu ära võtta, kui tulevikus sissetulekuta jääda ei taha. Rentnik, seevastu, peab vaid oma kasu silmas. On ta maa rentinud pika aja peale, siis hoolitseb ta ka selle eest vaid niikaua, kui omanikule maa tagastamise aeg kätte jõuab. On aga maa lühikese aja peale renditud, siis ei ole tal tarvis isegi sedagi teha: ta püüab maast ta viimase kasu välja võtta, vaatamata sellele, et ta võiks ka tulevikus sissetulekut anda. Niisama on lugu töölistega, kes peremehe käest palka saavad. Ta ei tarvita töö juures kunagi täit jõudu, sest see pingutus ei tõsta ta palka kopikatki. Ainult peremees ise, kes kõik kasu omale saab, võib kõige suurema usinuse ja hoolega töötada.
38.Teadmiste suurendamine.
Lõpuks, nimetame veel neljanda tööviljakuse tagamise tingimuse kollektiivi teadmiste tõstmist. Varem sai juba tähendatud, et loodus on inimesele andnud oma jõud kasutada, mida see saaks oma tootmistöös kasutada. Looduse alistamine seisnebki selles, et inimene need jõud üksteise vastu nii seab, et need temale kasu tooksid. Mõistagi, mida enam on inimesel teadmisi ja oskusi neid jõudusid rakendada, seda vähem jääb tal endal jõudu muuks tegevuseks üle ja seega suudab sama jõuvaruga rohkem ära teha, saavutades nõnda suurema tööviljakuse. Nii siis, tööviljakuse tõstmiseks läheb inimesel tarvis looduse seaduste tundmist. Ainult siis, kui meie tunneme loodust, selle jõudusid ja seadusi, mis neid jõudusid juhivad, saame me neid oma kasuks rakendada. Kui palju aega kulus kaupade veoks, kui veel ei tuntud aurujõu kasutamist ja liiklemine väga vaevaline oli, mis kaubavahetust suuresti takistas. Kuid edasised teaduse saavutused viisid arengut kiiresti edasi, millest kahjuks ka probleemegi juurde tuli, kuid nende lahendamiseks otsitakse ka praegu teadlastelt abi. Teadmine on suur majanduslik jõud.
Kaheksas loeng.
39.Kapitali mõiste.
Kapital.
Me tutvustasime end kaupade valmistamise kahe tingimusega looduse ja tööga. Lisame siis lõpuks ka kolmanda tingimuse kapitali. Varem sai juba märgitud, et ilma tööriistadeta ei ole võimalik tarbeasju valmistada. Paljaste kätega ei või inimene midagi suurt korda saata. Põllutöös, käsitöös, igal pool läheb spetsiaalseid tööriistu tarvis. Isegi see, kes elab jahist ja kalastamisest, ei saa tänapäeval ilma püssi ja kalapüügivahenditeta hakkama. Kuid oma tootmistegevuses tarvitavad inimesed tooraineid, millest vajalikke tarbeasju toota. Lõpuks on ju vaja neid toodetud asju kuskil hoida, et need ei hävineks ilma mõjude käes. Selleks on hooneid tarvis. Hooneid läheb ka tootmisruumideks tarvis, sest ega lageda taeva all saa kõiki asju teha. Kui me tahame mingit ettevõtet rajada, siis peame enne mingisugustele ettevalmistustele oma tööd ja jõudu kulutama. Meil tuleb, näiteks, tootmiseks toorainet muretseda, tarvilikke tööriistu hankida, leida, või ehitada vajalikud hooned jne. Ilma nende ettevalmistusteta ei saa me ka tootmise peale mõelda. Tervet seda töö- ja vara kogumit, mida ettevalmistused nõuavad, nimetatakse kapitaliks. Nii siis, kapitali all me mõistame endise töö tulemust, ehk teise sõnaga asja, mis on endise töö läbi loodud. Loodus ei anna, nagu me teame, inimesele ilma vaevata midagi. Ta ei anna ilma vaevata ka kapitali. Kapital saab vaid sellest sündida, et ta enese valmistamise peale varem teatav osa tööd on kulutatud. Edasi, kapitaliks võib ainult niisugust asja nimetada, mis on selleks tehtud, et selle abil uusi asju toota. Kapitali hulka ei lange need asjad, mis on määratud otsekoheseks äratarvitamiseks, vaid need, mis on selleks määratud, et nende abil uusi asju luua. Kapitali hulka ei kuulu maja, milles me elame, leib, mida me sööme, laud, millel me kirjutame jne. Kuid maja, milles on sisse seatud töökoda, leib, millega töölisi toidame ja laud, millel asju tehakse tuleb tingimata kapitaliks nimetada, sest et need kõik on määratud uute asjade loomiseks. Kuid aga juhul kui tarbeasjad nende omanikkudele sissetulekut annavad, näiteks, majad, mida välja üüritakse, või ehk raamatukogud, kust raamatuid raha eest lugeda antakse, ei ole meil ühiskondliku tootmise seisukohalt kapitalid, vaid asjad, mis koheseks tarbimiseks lähevad. Põhjus, miks nimetatud asju ei loeta kapitali hulka, seisab selles, nagu tähendatud, et nende otstarbeks ei ole uute asjade loomine. Need on siis need kaks tingimust, mida nõutakse igalt asjalt, kui see kapitali nime kanda soovib. TA PEAB 1)olema selleks varasema tööga loodud; 2)olema tehtud uute asjade tootmise sihiga. Nõnda siis, me nimetame kapitaliks iga asja, mida on inimene loonud uute esemete tootmiseks. Kuidas aga kapital tekib?
40. Kapitali tekkimine.
Kujutame enesele ette, et kalamees püüab kätega kalu ja toidab sellega ennast. Kujutame samuti ette, et tal teisi ülalpidamise allikaid ei ole. Temal kulub kalapüüdmiseks terve päev ja sellega suudab ta päeva jooksul ainult niipalju kalu püüda, et ennast ja oma perekonda toita, kuid tal ei jää üle nii palju, et kalapüügivahendeid osta. Noot, paat ja teised vajalikud kalapüügivahendid aitavad, teadagi, sellele tööle suuremat viljakust anda, s.t. kalasaaki suurendada. Et aga neid endale ise valmistada, on tarvis aega, aga et osta, on vaja raha. Meie kalamehel aga ka aeg puudub. Kala ei jää ka müügiks üle. Mida siis teha ja kuidas siis endale kapitali saada? Unistame edasi ja oletame, et kalamehel veab ühel päeval rohkem ja tal õnnestub ühel päeval püüda mitme päeva vajaduse jao. Temal tekib nüüd paar päeva vaba aega. Ühe päeva võib ta laiseldes mööda saata, või siis mingi teise tegevuse peale kulutada. Kui ta aga tarvitab need päevad enesele tööriistade tegemiseks, või kala püüdmiseks, et neid siis müüa, ning tal õnnestubki need müüa ja saadud raha eest püügiriistu osta, siis temast saabki kapitali omanik. Tarvitab ta aga oma vaba aga teiste asjade tegemise peale, mis ei ole kalapüügiga seotud, vaid teiste ta perekonna jaoks vajalike asjade tegemiseks, siis ta ei saa endiselt kapitali muretseda. Nii, et kapitali tekkimiseks on tarvis kahte tingimust: 1)on tarvis, et tööviljakus tõuseks sedavõrd, et päeva jooksul oleks võimalik rohkem tarbeasju toota, kui selle müügist saadud tulu tööliste ja perekonna ülalpidamiseks päevas ära kulub; 2)on tarvis, et vaba aeg, mis igapäevasest leivamuretsemisest üle jääb, uute tööriistade valmistamiseks või nende täiendamiseks tarvitataks. Kas saab inimese kapital kasvada siis, kui ta ainult nii palju asju toodab, kui ise ära tarvitab? Mõistagi, mitte. Kas võib peremehe kapital kasvada, kui tööline talle päevas ainult niipalju tööd teeks, kui ta talle palga näol tagasi maksab. Muidugi mitte. Ainult siis on peremehel kasulik töölist pidada, kui viimane toodab rohkem kui ta palgana tagasi saab, nii et peremehele töölise tööst kasu üle jääb. Ainult niisugusel korral võib tema kapital kasvada.
Üheksas loeng.
41.Asjad, mis kuuluvad kapitali hulka.
Nii siis, meil on teada, mida kapitali all mõisteta tuleb ja kuidas ta sünnib. Paneme edasi tähele, missuguseid asju nimetatakse igapäevases elus kapitaliks.
Esiteks nimetatakse kapitaliks toorainet. Iga kudumise vabrik tarvitab kas lina, kanepit, villa või puuvilla; iga sepp ehk lukksepp rauda ja terast; iga puussepp, ehitusmees laudu, naelu jne. Kõike seda nimetatakse tooraineks. See materjal on saadud loodusest ja sellele on antud vajalik tarvitamiskõlblik kuju. Kõige selle materjali muretsemine ja esialgne töötlemine, enne kui see asjade tootmiseks kõlbab, on nõudnud inimeste tööd (näit, kõlbab puu tisleri töökojas alles siis tarvitamiseks , kui see on metsast raiutud, saeveskis laudadeks saetud, lauad kuivatatud ja turule veetud, kust tisler need ostab, et tooli teha).
Teiseks - kapitali hulka kuuluvad kõik tööriistad, masinad ja kõik ehitused, mis aitavad tööviljakust tõsta (käsitööliste tööriistad, aurumasin ja teised masinad, põllutööriistad - adrad, äkked, sirbid, vikatid, tuulamise masinad, rehepeksumasinad jne. raudteed, kiviteed, kanalid, laevad jne.). On arusaadav, et need kõik asjad on varem inimeste tööd nõudnud ja on abiks uute toodete loomiseks.
Kolmandaks kapitaliks nimetatakse koduloomi. Loomi ei sünnita otseselt inimese töö. Loomade eest hoolitsemine, nende toitmine aga nõuab inimestelt rohket vaeva. Ja et nad inimesele tootmises suurt abi annavad, siis võime me neid samuti kapitaliks kutsuda. Pullid (härjad), millega me künname, hobused, mille abil me rehepeksumasinat käima paneme jne. kõik see on muidugi kapital.
Neljandaks kapitali liiki kuuluvad igasugused parandustööd põllumajanduses (väetamine, maapinna kuivatamine, kunstlik niisutamine, tammide ehitamine vee ärahoidmiseks jne.).
Viiendaks kapitaliks nimetatakse hooneid, milles toorainet esmalt töödeldakse ja saadud materjale hoitakse. Siia alla kuuluvad kõik töökojad, vabrikuhooned, aidad, poed jne. ühe sõnaga kõik, mis toodangut kaitseb tuule, külma, palavuse, tule ja teiste kahjulike loodusmõjude eest kaitset pakuvad.
Kuuendaks kapitali liiki kuulub raha, mida tarvitatakse tarbeasjade valmistamise ja liikumise korraldamiseks (summad, mis tooraine ostmiseks kuluvad, tööliste palgad jne.).
Lõpuks, kapitaliks nimetatakse ka tarbeasju, mis on määratud kasutamiseks kuskil ettevõttes tööliste ülalpidamiseks. Kui minul töölisi ei ole ja ma elan ainult omast tööst kas siis minu toitu, riideid ja korterit võib kapitaliks nimetada? Need tarbeasjad on muidugi endise töö vili, aga kas nad pakuvad ka uuele toodangu loomise juures oma abi? Muidugi mitte. Inimene sööb, et elada, aga mitte sellepärast, et uuesti tööd teha. Ta sööks ka siis, kui ta ka tööd ei teeks. Sellepärast ei või siis ka kõike seda ka kapitaliks nimetada. Toidan ma töölisi, maksan neile palka, ehitan nendele elumajad üles, kas võib siis niisugusel korral nende toitu, palka ja elumajasid minu kapitaliks nimetada? Muidugi võib. Kõikide nende asjade peale on, nagu ennegi, tööd kulutatud. On need aga uue toodangu jaoks määratud? Igatahes on. Ma ei toida töölisi mitte muu pärast, kui et nad mulle töötaksid. Ja sellepärast tuleb kõiki asju, mida peremees tööliste palgaks maksab (korter, söök, raha jne.), peremehe kapitaliks lugeda.
Need on siis asjad, mis kuuluvad kapitali hulka. Me peame veel eristama kahte liiki kapitali jaotust ja tegema selgeks , milline on nende vahe.
Kapital pakub tarbeasjade valmistamisele ainult sel teel oma abi, kui ta saab ära kulutatud, ehk ära kasutatud.
42.Põhikapital ja käibekapital (liikuv kapital).
Kas aga kõik kapitalid saavad ühtmoodi äratarvitatud? Viskame me sepikojas ääsile süsi, need põlevad lühikese ajaga ära. Valmistame saelauast miski asja, siis ei ole võimalik seda lauda enam millekski muuks tarvitada võimalik. Olen aga enesele adra valmistanud, siis ta ei saa veel esimese vao järel olla ära kulutatud. Ta orjab mind kaua aega, ma künnan temaga palju vakamaid ära, enne kui ta kõlbmatuks muutub. Künnab ta aastas ära 100 vakamaad ja seda nõnda viis aastat, siis on sellega küntud kokku 500 vakamaad. Eespool nägime, et nii söed kui saelaud kulutatakse ühe asja tegemiseks ära. Siin aga saab ühe vakamaa peale ainult1/500 osa adrast (ehk sellest rahast, mida tema eest on makstud) ära kasutatud. See vahe on väga tähtis. Juhtige, edasi oma tähelepanu sellele, et söed ja saelaud just sellepärast kasu toovadki, et nad saavad ärakasutatud. Kuidas toovad söed kasu? Sellega, et nad ära põlevad. Millega toob saelaud kasu? Seeläbi, et ta tarbeasjade valmistamiseks kõlbab. Kui söed ei põleks ja laud asjade valmistamiseks ei kõlbaks, siis nad ei tooks inimesele kasu ja me ei leiaks neid kapitali hulgast. Mida kauem ader vastu peab, seda kasulikum on ta inimesele. Ta ei saa kasu seeläbi, et kapital ära kulub, vaid et see teda teenib. See kasu on seda suurem, mida kauem see kapital vastu peab. Mis kasu oleks põllupidamisest, kui iga vakamaa jaoks uut atra tarvis läheks! Nii siis, kapital võib selle järgi, kuidas ta ära tarvitatud saab, olla kahte liiki. Ta võib olla ühe korraga äratarvitatud või siis pikema aja jooksul. Esimesel korral täidab ta oma ülesannet seeläbi, et ta on uute asjade loomise juures täiesti ära tarvitatud, ehk oma kuju muutnud. Teisel korral seeläbi, et ta jääb alles ja annab pikema aja jooksul toodangut. Esimesel juhul nimetatakse seda liikuvaks kapitaliks (käibekapitaliks), teisel põhikapitaliks. Põhikapital pakub oma abi paljude tööde juures, ta kulub aegapidi ära ja läheb üksikute osade kaupa valmistatavasse asja. Käibekapitali on võimalik vaid ühe töö juures kasutada, ta toob oma kulumisel kasu, sest ta läheb tervikuna uude tootesse, olles eelmise kuju mõttes täiesti hävinenud. Meie näites kaob ader 500 vakamaa sisse ära, s.o. 500 vakamaa sissetuleku hulgas on ka adra valmistamise kulu, adra hind peidus. Kulub aga ühe hariliku naela valmistamiseks üks nael sütt, siis on selle naela väärtuse sees ka naela tegemiseks kulutatud söe hind peidus. On täiesti arusaadav, et seitsmest loetletud kapitali liigist kuuluvad käibekapitali hulka tooraine ostmise ja tööliste ülalpidamise kulud. Ainult need saavad korraga ära kulutatud. Kõik teised kapitalid hävinevad aegapidi, neid tarvitatakse paljude tööde juures ja nad kuuluvad seepärast põhikapitali hulka. Mida kaugemale rahva haridus, teadmised lähevad, seda laiemaks muutuvad tema majandusliku tegevuse piirid, seda jõudsamini võtab käsitöö asemel maad masinatöö seega käibekapitali asemel põhikapital. Kas on aga niisugune muudatus kasulik? Kui kangur koob käsitsi aastas 600 arssinat riiet ja kui selles maakohas, kus ta elab ei ole võimalik rohkem riiet ära müüa, on siis üldse mõtet enesele sellist kallist masinat muretseda, mille abil ta saab aastas küll 6000 arssinat riiet valmistada, kuid tal puudub selle riide müümise võimalus. Muidugi mitte. Ainut siis, kui kõik masina abil valmistatud asjad saavad äramüüdud, ainult siis on kasulik käsitöö asemel masina tarvitusele võtmine. Veel üks tingimus on siin olemas, mis määrab, kas masina tarvitusele võtmine on kasulik või mitte. Kui, näiteks, masin ise 200 rubla, ehk ka ainult 100 rubla maksab, - kas siis on kasulik seda kasutusele võtta? Mõistagi, kahjulik, ehk, vähemalt, ilma kasuta. Kasu annab ta ainult siis, kui ta ise maksab vähem, kui need asjad, mida tema abil on võimalik rohkem toota ja see kasu on seda suurem, mida odavam on ta enese hind.
Kümnes loeng.
II Jaotamine.
43.Sissetulek.
Me teame, milliseid tingimusi on selleks tarvis, et inimene võiks endale valmistada kõike seda, mida temal on tarvis, s.t. tutvusime tootmisega. Asume edasi ja vaatleme valmistatud asjade jaotamist. Igaüks teab, et kõiki neid asju, mida inimesed oma majandusliku tegevuse kaudu loovad, nimetatakse sissetulekuks. Kõik, mida põllumees ehk käsitööline oma töö kaudu saab, on tema sissetulek. Terve riigi aastase sissetuleku loob nende asjade kogu, mida kõik elanikud oma majandusliku tegevusega ühtekokku on aasta jooksul valmistanud. Iseenesestki mõista, et sissetulek kas uute asjade loomiseks, ehk otsekohesteks äratarvitamiseks määratud võib saada, ehk ta läheb lihtsalt lõbude kustutamiseks. Kuid kuhu ka see viimane asi ei läheks, sissetuleku nime kannab ta ikkagi; ta sünnitab ühe osa riigi sissetulekust, mida on inimesed oma majandusliku tegevuse kaudu loonud.
44. Üleüldine ja puhas sissetulek.
Sissetulekut on kahte liiki üleüldine ja puhas. Nii üksiku majapidamise kui ka terve riigi üldiseks sissetulekuks nimetatakse tervet seda sissetuleku summat, mida kuu, aasta ehk mõne teise ajajärgu sees saadakse! Et puhta sissetuleku summat teada saada, peame üleüldisest sissetulekust kõik tootmiskulud maha arvama. Ütleme, et puusepp teenib aastas tööga 800 rubla, ehk ta saab selle aja sees 800 rubla asjade eest. 800 rubla ongi ta üldine sissetuleku summa. Et tema puhast sissetulekut kätte saada, peame 800 rublast kõik need kulud maha arvama, mis tal asjade valmistamise peale on kulunud. Millised on siis need kulutused? Esiteks kuuluvad nende hulka kõik väljaminekud tooraine ostmiseks, edasi üür töötoa ehk maa eest, mille peal ta töötuba asub, siis ettevõtte laiendamiseks laenatud võla protsendid ja lõpuks tööliste palk ja ülalpidamine, kui ka need sellest tootmisest osa võtavad. Ütleme, et nende tulude summa on üldises kokkuvõttes 500 rubla, siis toob puusepa ettevõte 300 rubla puhaskasu sisse. Meie teame, et iga asja valmistamiseks on tarvis kolme tingimust: looduse ande, tööd ja kapitali. Harva juhtub, et ühel ja selsamal inimesel, kes ise ka töötab, oleksid käepärast tarvitada looduse jõudusid ja materjali ja samuti tarvilikku kapitali. Harva aga töötab see, kellel on loodusvarad ja kapital käepärast võtta. Tuleb ette, et talupojal on piisavalt maad ja et ta ei pea kelleltki teiselt kapitali (loomi, tööriistu, seemet jne.) laenama ega töölisi palkama. Need on aga üksikud juhtumid. Palju sagedamini näeme, et põllumees rendib maad, loomi, seemet veel kelleltki juurde, või võtab nende kõikide asjade muretsemiseks raha võlgu. Aga kui tal ongi maa ja tarvilik kapital omast käest, siis on ta vähemalt sunnitud töölisi palkama, kellele tuleb tasu maksta. Tuleb ette, et käsitööline omas töökojas töötab ja et tal on seejuures tarvilik kapital olemas. Sagedamini me leiame, et ta on võõras töökojas võõraste riistadega tööl ja kuigi tal on oma töökoda ja oma tööriistad, peab ta ikkagi peaaegu alati oma töölisi, kellele ta palka maksab. Meie teame, et kõik asjad, mida inimene tarvitab, on saadud töö tulemusel. Tööline aga ei saa kõike sissetulekut endale, mida ta loob. Töö on kahe teise tootmise tingimusega kõige tihedamas seoses. Kui tööle loodusvarad ja kapital oma abi ei pakuks, siis ei võiks ka töö inimsoole sellist kasu tuua, nagu ta toob. Eespool aga nägime, et loodusvarad ja kapital on väga harva tööliste päralt. Mõistagi, et need, kelle omanduses need on, oma osa sissetulekust soovivad saada. Niisiis, võetakse tööliste tasust nende viimaste sissetuleku osa maha. Seda osa, mida loodusvarade omanik saab, nimetatakse maarendiks.* (*Maarent (Grundrente), kui üks sissetuleku osa, ei saa olla äravahetatud selle sissetulekuga, mida rentnik maksab maaomanikule maa tarvitamise eest ja mida me nimetame rendimaksuks. Mis aga on maarendi ja rendimaksu vahe, seda näeme hiljem allpool.); seda, mis läheb kapitali omanikule kasuks; lõpuks, seda, mis töö eest järele jääb tööpalgaks. Loomulikult, et kõik need kolm sissetuleku osa ühe ja sama inimese kätte lähevad, kui ta on nii maavarade, kapitali ja tööjõu omanik. Nad saavad jagatud kahe vahel, kui ühe käes on loodusvarad ja tööjõud, teisel aga kapital, nii erinevates variantides. Lõpuks võib neid ka kolme vahel jagada, kui ühel on loodusvarad, teisel kapital ja kolmandal tööjõud. Sellepärast ei tähenda riigi sissetuleku jaotamine nendesse kolmesse osasse veel kaugeltki seda, et kollektiivis on alati kolm iseäralikku liiki kolm klassi valitsemas. Kellest ühed on maaomanikud, teised ainult tööjõu omanikud ja kolmandad kapitali omanikud. Sellise jaotusega me puutume mõnikord ka tihti kokku. Näiteks, inglise suurpõllumehed annavad oma maa enamjaolt suurte tükkide kaupa rendile ja rentnikud palkavad omaltpoolt selle harimiseks töölisi. Rentniku kaelas on vajaliku kapitali muretsemine, kuna töölised, kellel oma maad ei ole, elavad ainult tööpalgast. Palju sagedamalt me näeme, et sissetulek on kahe inimese vahel jaotatud, sest et tööline enesega peaaegu alati ainult oma tööjõu kaasa toob, kuna loodusvarade omanikul on tihti ka tarvilik kapital omast käest võtta.
Üheteistkümnes loeng.
1.Maarent.
46. Mõiste.
Eespool sai märgitud, et maarendiks nimetatakse seda sissetuleku osa, mis läheb loodusvara omanikule, nende loodusvarade eest, milliseid kasutati asja tootmisel. See, näiteks, kes oma maa peal põldu harib, saab, nagu me teame, muude sissetulekute hulgas ka maarendi omale. Maarenti maksab ka rentnik maaomanikule.
47 Maarendi ja rendimaksu erinevus.
Meil tuleb teha kindlat vahet maarendi ja rendimaksu vahel, mida rentnik maaomanikule maksab. Mõnikord on rendimaks, mis maaomanikule maa väljarentimise eest osaks saab, ainult maarendi suurune, s.o. maarent ja rendimaks langevad ühte. Asi võib ka teisiti olla. Väga tihti sünnitab maarent ainult ühe osa rendimaksust. Kui ma võtan maaomanikult sellise maatüki rendile, mille peale ta ei ole kopikatki kulutanud, millesse ta ei ole vähimatki kapitali paigutanud, siis maksan ma talle ainult ta loodusandide eest tasu, s.o. ainult maarenti. Peale maarendi ei ole sellepärast minu rendimaksu summas mingit muud kasu olemas. Annab aga maaomanik mulle selle maaga koos kasutada kapitali, mida ta on selle maa peale kulutanud, - hooned, tööriistad, viljaseemne, loomad, sõnniku jne., siis ei seisa rendimaksu summas, mida ta minu käest saab, mitte üksi maarent varjul, s,o. tasu tema looduse andide tarvitamise eest, vaid ka veel tema kapitali kasu, s.o. sissetulek, mida annab tema poolt ärakulutatud kapital. Nii siis, vahel makstakse rendisummaga ainult maarent välja, vahel aga maarent ja kasu, selle järgi, kas terve majapidamise kapital rentniku oma on, ehk ta ühe osa viimasest maaomaniku käest saab. Kui sepp on endale võõra maa peale oma raha eest sepikoja ehitanud, kas ta siis maksab maaomanikule maarenti rendimaksu näol? Muidugi ainult maarenti, sest maaomanikul ei ole sellejuures vähimatki kapitalikulu olnud. Aga kui sepp maaomaniku päralt oleva sepikoja rendile võtab, kas maksab ta siis maaomanikule ainult maarenti rendimaksu näol? Mõistagi, mitte, sest et peale maarendi peitub selle maksusumma sees ka kapitali kasu, mida omanik on sepikoja ehitamiseks kulutanud .
48.Maarendi tekkimine.
Tuleb aga meeles pidada, et mitte iga maa ei või renti anda. On ka sellised maatükid olemas, millelt niisugust sissetulekut üleüldse ei saada. Ütleme, et ühe dessatiini nisu harimine maksab 18 rubla (s.t. 18 rubla maksab töö). Ütleme edasi, et kogu peremehe kapital hooned, tööriistad, seeme, loomad jne. 4000 rbl. kokku on 100 dessatinii maa juures. 5% kasu arvates, peab ta 200 rbl. saama ehk 2 rbl. dessatiini pealt. Nii siis, ühe dessatiini töötulu (18rbl.) ja kasu (2 rbl) teevad 20 rbl. kokku. Ütleme, et see maatükk annab ainult 2 tshetverti dessatiini pealt saaki. Nisu tshetvert maksab 10 rbl., siis ei ole maalt, peale tööpalga ja kasu, miskit ülejääki, s.o. ta ei anna maarenti. Parema maa pealt võib nendesamade kulude juures suuremat lõikust saada, näiteks, 3 tsetverti ja sellega annab siis see maa 1 tsetverti, ehk 10 rbl. maarenti. Ehk võtame endile saagi 2 tshetverti vähemate kulude, näiteks 15 rbl. juures, siis näeme, et ta ½ tshetverti, ehk 5 rbl. maarenti annab. Tähendab, maarenti ei anna halvemad maad ja mida parem maa on, seda suurem on ta rent. Millest siis tuleb niisugune nähtus? Igaüks teab, et nisu hinnad sadama linnades on kõikidele müüjatele ühesugused. Nii saab see, kelle dessatiini harimine maksab 10 rbl., kui see, kellel see 20 rbl. või 25 rbl. maksab. On arusaadav ka see, et mida odavam on dessatiini harimine ja mida lähemale ta nisu müügiks viib, seda suuremat sissetulekut põllumees saab. Nii siis, suuremat renti annab see maa (näites on maa headus mõlemal juhul ühesugune) , mis on turule lähemal kui see, mis asub eemal. On aga maad turust ühekaugusel, siis annab suuremat renti see maa, mis oma headuselt on parem. Olgu märgitud, et nisu hind peab tingimata katma kõik suuremad maaharimise kulud. Meil juba toodud näites olid tööpalk ja kasu kokku 20 rbl. ja dessatin andis kaks tshetverti saaki. Ütleme, et parem maa annab samuti 2 tshetverti nisu, seejuures tööpalk ja kasu ei ole 10 rbl. vaid on 5 rbl. Mis sellest tuleneb? Esimene põllumees saab oma tshetverti eest niisama nagu teinegi ainult 10 rbl. ja kannab sellega 10 rbl. kahju. Kas võib ta oma ettevõtet edasi pidada? Muidugi mitte. Ta peab kõik oma varanduse ära müüma, maale selja pöörama ja mõnda teist ametit proovima, mis talle kahju ei tooks. Tähendab, nisu kasvatajaid jääks vähemaks ja inimestel tuleks sellest puudus kätte. Sellepärast ongi tingimata vaja, et nisu saak ei väheneks ja selle hind kataks kõik kõige suuremad harimise kulud, s.t. kulud, mida nõuab nisu kasvatamine kõige halvematel maadel. Kui ma hakkame mitmel ühesuurusel maatükil nisu kasvatama, millest ühe harimiseks kulub 25 rbl., teise harimiseks kulub 20 rbl., kolmanda 15rbl. ja neljanda 10 rbl. ning kui neist igaüks annavad 2 tshetverti nisu, siis on tingimata vaja, et tshetverti hind oleks vähemalt 12 rbl. 50 kop. Vastasel juhul on kahjulik kõiki neid maatükke nisu kasvatamise alla võtta. On aga asi nii, siis toob iga maatükk 25 rbl. sisse. Neljas maatükk toob 25rbl. sisse, järelikult on (neljanda) tüki maarent 15rbl., kolmanda maarent 10 rbl., teise 5rbl., kuna esimene, kõige halvem, ei anna üldse maarenti. Lõpuks, kas vilja hind võib nii kõrgele tõusta, et ta kõige halvemate maade harimise kuludest võib kõrgemale tõusta? Siis annaksid ka needki renti. Ka seda tavaliselt ei juhtu, sest iga ostja püüab vilja odavamalt saada, kuna iga müüa soovib kallimat hinda oma kauba eest. Sellegi poolest kipub vilja hind langema, kui ainult põllumees ei oleks selle juures sunnitud oma maalappi maha jätma.
49.Maarendi väljaarvutamine.
Kõigepealt arvestame seda, et kõige halvemad maad ei saa renti anda.(Rente sk. = tulu (kapitalimahutuselt), aga meie olema saksa kultuuriga seotud, olnud. See oleks pidanud olema, juba alguses tähendatud. K. L.). Mida parem on maa, seda suurem on ka selle rent. Rent tekib siis seeläbi, et kõik maad ei ole ühesugused ja need ei asu turust võrdses kauguses. Kuidas aga seda renti (tulu) välja arvutada, seda nägime juba eespool. Tarvis on ainult maatükkide vähemad harimise kulud kõige suurematest harimise kuludest maha arvata, kui nende maade lõikus ühesuurune on. Või on meil maatükid, mille harimise kulud on ühesuurused, kuid nad ei anna ühesugust saaki, siis on tarvis iga maatüki sissetulekust maha arvata kõige halvema maatüki sissetulek. Toome näite. Ütleme, et meil on kolm maatükki, igaüks 50 dessatini suur. Ühesuguste tulude juures annab esimene 200 tsetverik (36,3 liitrit=1,37 tsetverikuga), teine 100 ja kolmas 50. Olgu ühe dessatini harimise kulud 10 rbl., ehk kogu maa harimiseks 500 rbl. Vilja tsetveriku hind on 10 rbl., sest, et kõige halvem maatükk ainult ühe tsetveriku dessatini pealt annab. Esimese maatüki sissetulek on 2000 rbl., teise sissetulek 1000 rbl. ja kolmanda oma 500 rbl. On arusaadav, et esimene maatükk 1500 rbl. (2000 500) renti (tulu) annab, teine 500 rbl. (1000 500), kuna kolmas renti ei anna (500 500). Terve kolme maatüki rendi summa on sellega 2000 rbl. (1500 + 500) suur.
Kaheteistkümnes loeng.
2. Kasu.
50.Mõiste.
Vaatleme edasi kasu, s.o. seda sissetuleku osa, mille saab kapitali omanik. Mis on kasu? Kasu all me mõistame seda sissetuleku osa, mida me saame, kui me üleüldisest sissetuleku summast maarendi ja tööpalga maha arvame. Ütleme, et ma ei ole ise sepp ja rendin teise käest suure tee ääres tükikese maad , ehitan sinna sepikoja ja palkan sinna tööle sepa. Ta töötab minu tööriistadega ning küttega. Oletame, et see sepikoda toob minule aastas sisse kokku 800 rbl. Kuidas ma siis arvutan välja kapitali kasu? Kõigepealt lahutame üleüldisest sissetulekust tooraine hinna, ütleme, et 300 rbl. Järgi jääb 500 rbl. Edasi paneme maarendi kõrvale, mille maksan maaomanikule, ütleme, et 50 rbl. järele jääb 450 rbl. Edasi kustutame maha sepa ülalpidamise kulud (palk, söök jne.), ütleme 200 rbl. Järgi jääb 250 rbl. Lõpuks, määrame 50 rbl. iga aasta ärakuluva kapitali uuendamiseks (sepikoja, tööriistade parandamine jne.). Jääb 200 rbl. See ülejäänud summa sünnitabki minu ettevõttes oleva kapitali kasu. Kui terve see kapital on 2000 rbl. suur on, siis ma ütlen, et see sepikoda, see ettevõte toob mulle 10% kasu, kui see kapital on 4000 rbl. siis 5% jne.
51.Kasu tekkimine, sündimine.
Kust aga see kasu tuleb? Mõelge järgi, kas oleks minul kasulik pidada palgalist seppa, kui ma kõik oma sepikoja sissetuleku peaksin sepale palgana tagasi maksma? Muidugi, mitte. Ainult siis on minul kasulik pidada töölist, kui ta teenib mulle tööga rohkem, kui ma talle palka maksan. Ütleme, ma maksan talle aastas 200 rbl. Kui ta minule aastas tööga ainult 200 rbl. sisse tooks, siis kandsin ma kahju, sest et minu sepikoda nõuab veel ka teisi kulusid. Ütleme, et sepp teeb mulle 600 rbl. eest tööd (kõik kulud, ilma kasuta), ka siingi ei too ta töö minule kasu. Ja ainult siis, kui ta minule üle 600 rbl. sisse toob, ütleme 800 rbl., ainult siis on minul kasulik oma kapitali ettevõttesse panna. Selles näites sünnitab sepa palk ¼ osa (200/800) üleüldisest sepikoja sissetulekust. Seepärast, kui ta päevas 10 tundi töötab, siis töötab ta omaks kasuks vaid ¼ tervest ajast, s.o. 2 ½ (10/4) tundi, kuna 7 ½ tunni töövaev kapitalisti (kapitali omanik) taskusse läheb. Ainult siis, kui sepp ise kapitali omanik oleks, ainult siis ta töötaks terve aja oma kasuks (maarent mahaarvatult). Nii siis, kasu tekib seeläbi, et tööline toob oma tööga peremehele rohkem sisse, kui ta ise palga näol tema käest tagasi saab. On sepp ise enamasti peremees ja tööline, s.o. ta on sepp ja sepikoja ja tööriistade omanik ja ta ei kasuta võõrast tööjõudu, siis see ei muuda sugugi asja, vahe seisab ainult selles, et nii tööpalk kui ka kasu ühe ja sellesama isiku kätte lähevad.
52.Tööpäev.Tarvilik ja lisatööaeg.
Tundide arvu, mille jooksul tööline päevas töötab, nimetatakse tema tööpäevaks. Sellest üldisest tundide arvust nimetatakse seda tundide arvu, mis nende asjade valmistamise peale ära kuulub, mille hind tööliste tööpalgaga ühte läheb, tarvilikuks tööajaks, kuna ülejäänud tundide arv lisa-tööaja nime kannab. Ülevalpool toodud näites on palgalise sepa tööpäev 10 tundi pikk. Sellest tundide arvust on 2 ½ tundi, mille jooksul sepp nõnda palju midagi toota võib, kui suur on tema päevapalk, nimetatakse tarvilikuks tööajaks, kuna 7 ½ tundi sünnitavad lisa-tööaja. Kuidas me siis kasu välja arvutame? See ülesanne ei ole sugugi raske. Meie peame asjade summa või kogu, mis on tarviliku tööaja jooksul valmistatud, lahutama kogu tööpäeva jooksul valmistatud asjade hulgast. Et saada ülalpool toodud näitest saada kätte kasu, peame asjade summa, mis on valmistatud 2 ½ tunni kestel, maha arvutama sellest asjade summast, mis on 10 tunni, s.o. kogu tööpäeva jooksul valmistatud. Nii on siis kasu seda suurem:
1)mida lühem on tarvilik tööaeg;
2)mida pikem on tööpäev;
3)mida pikem on lisa-tööaeg.
Kui tööviljakus tõuseb, siis on asju, mille hind annab välja tööpalga, muidugi võimalik kiiremini valmistada. Tarvilik tööaeg muutub selle juures, mõistagi lühemaks, kasu aga suuremaks. Kerkib kõrgemaks tööpalk, siis nõuab nende toodete valmistamine rohkem aega, mille hind annab välja tööpalga. Tarvilik tööaeg muutub käesoleval korral pikemaks, kasu aga vähemaks. Mitte alati ei lange teatava ettevõtte kasu ühe inimese rüppe. Tihti saavad sellest mitu inimest oma osa. Seejuures võib kasu järgmistesse osadesse langeda.
1)Maks julge ettevõtmise eest. Annan ma kellegi ettevõtte jaoks raha laenuks, siis ma kaalun järgi, kas see ettevõte ka kindlal jalal seisab ja et minu raha ei läheks kaduma. On ettevõte kahtlasel alusel ja kui võib kergesti arvata, et ta kasu asemel kahju annab, siis tahan ma oma kapitali eest suuremat kasu saada. Mida kindlamal alusel ettevõte seisab, seda väiksem on selle kasu osa.
2)Maks ettevõtte juhtimise eest. See kasu osa läheb selle kätte, kes ettevõtet juhib, kelle käes on selle asjade korraldamine.
3)Laenatud raha protsendid. See, kes ettevõtte jaoks raha laenab, ei laena raha harilikult mitte ilma protsentideta. Mõistagi, et kasu hulka ka see summa langeb, mis protsentide maksmiseks läheb. Ajab kapitalist asju oma rahaga, on ta ise ettevõtte juhtija ja kannab ise kahju kõikide õnnekatsete eest, siis langevad kõik need kasu osad temale sülle. Laenab ta aga oma ettevõtte jaoks teise käest raha ja palkab kõrvalise inimese ettevõtte juhtijaks, siis on selge, et raha protsendid esimesele ja tasu ettevõtmise juhtimise eest teisele osaks saab, kuna talle enesele ainult tasu julge ettevõtmise eest üle jääb.
54.Kasu üleüldine käik.
On arusaadav, et riskantsemad ettevõtmised rohkem kasu annavad kui peaaegu riskivabad. Üleüldine kasu tase aga peab kõikides ettevõtetes õige vähe muutuma, või ei pruugi peaaegu üldsegi muutuda. Ütleme, meie maakoha ettevõtted annavad keskelt läbi 5% kasu ja ütleme edasi, et sepatöö hakkab korraga 10% kasu andma. Mis on selle tagajärg? Igaüks, kel võimalik, jätab oma ameti maha, ehitab omale sepikoja, palkab viimasesse kaugematest kohtadest seppi tööle, laseb oma lastel seppadeks õppida jne. Ja lühikese aja jooksul kasvab seppade arv nii suureks, et nad on sunnitud töö hindasid nõnda palju alandama, et sel teel üksteise eest tööd omale haarata. Mõistagi, langeb seejuures kasukiiresti. Ütleme, et ta langeb alla 5%, näiteks 3% peale. Mis juhtub? Vastupidine nähtus. Sepikodasid hakatakse sulgema ja muud tööd tegema või minnakse kaugematesse paikadesse sepatööd otsima. Lõpuks jääb vähe seppi järele, nad ei ole enam sunnitud ametivendadega võistlema ning sepatööde hind hakkab tõusma. Samal ajal hakkab ka nende kasu kasvama.
Nii siis, kasu kohta on maksev üleüldine reegel, et ta kõikides ettevõtmistes teatava keskmise tasakaalu, teatava taseme juurde püüab, kuigi selle juures tuleb ette kõrvalekaldumisi nii ühele, kui teisele poole.
Kolmeteistkümnes loeng.
3. Tööpalk.
55. Mõiste.
Vaatleme nüüd lõpuks sissetuleku kolmandat osa tööpalka. Tööpalgaks nimetatakse, nagu me teame, seda sissetuleku osa, mida töölistele töö eest välja makstakse.
56.Loomulik ja turu-tööpalk.
Tööpalk võib olla kahesugune loomulik ja turu-tööpalk. Loomulikuks palgaks nimetame seda tasu töö eest, mis töölise ja ta perekonna kõige tungivamad tarbed katab. Teie teenistusse tuleb see, kellel puudub tarvilikku, piisavat, sissetulekut andev majapidamine, või ei ole temal seda üldse. Arusaadav on, et tööline peab teenima niipalju, et ta ühes perekonnaga saab ära elada, s.o. saab rahuldada kõige hädavajalikemaid tarbeid. Väiksema sissetulekuga ei saa ta kaua leppida, sest rahvas, kes oma kõige tungivamaid vajadusi rahuldada ei saa, langeb haiguste ohvriks ja käib surma teed. Nii on siis selge, et tööliste tööpalk ei saa olla kõige hädavajalikumast tarviduste piirist s.o. loomulikust tööpalgast kauemat aega olla alla langenud. Igapäevases elus ei küsi keegi peremees kaubategemise juures töölistelt midagi tema kõige hädavajalikumate vajaduste kohta. Ta püüab töölist võimalikult odavalt palgata, kuna aga tööline püüab võimalikult rohkem küsida. Mida rohkem töölisi tööd otsivad, seda enam püüavad nad üksteise eest tööd omale saada, s.t. seda madalamaks langeb tööpalk, ja vastupidi mida rohkem on ettevõtjal töölisi vaja, seda kõrgemaks tõuseb nende hind s.t. tööpalk. Seda palka, millega palkamise juures n.n., turul, kokku lepitakse, nimetatakse turu-tööpalgaks. Kujutame enestele ette, et tööliste arv on liiga suur, et nad töö hinnad alla suruvad, sest, et nad püüavad kõigest väest tööd saada ja tööpalk üha madalamaks ja madalamaks langeb, seni kuni ta loomulikust palgast alla langeb. Oma kõige hädavajalikumate vajaduste tagamise peale ei saa nad enam mõeldagi. Neil tuleb kas võõrsile rännata või siis anda end haiguste ning surma valda. Nii või teisiti nende arv hakkab vähenema ja tööpalk tõuseb aegapidi oma loomuliku piirini. Kujutame aga nüüd asja teisiti ette. Ütleme, et tööliste arv on mingil põhjusel nõnda vähenenud, et neid ei jagu kõikidele peremeestele. Neil tuleb tööhinda tõsta, nõnda, et turupalk loomulikust palgast kõrgemale tõuseb. Mis sünnib? Tööliste majanduslik seisukord paraneb, nad hakkavad paremat toitu tarvitama ja paremini elama; rahva arv kasvab kiiremini ja ühes sellega tõuseb tööliste arv. Võib ka juhtuda, et ka võõrsilt töölisi juurde rändab, nimelt sealt, kus tööliste palk madalam on. Ja uuesti hakkavad nad turupalka maha rõhuma, kuni ta loomuliku palgani alla jõuab. Nii siis, kui väga ka turu-tööpalk kõikuma ei peaks, püüab ta siiski alati loomuliku palgaga ühte langeda, s.o. palgaga, mis kõige hädalisemaid tarvidusi vaevalt rahuldavad.
57.Kasvav ja langev tootmine.
Tööpalk tõuseb seal, kus tootmine edeneb, s.t. kus nõudmine tööliste järgi ikka suuremaks ja suuremaks kasvab. Ta langeb seal, kus tööstus tagurpidi läheb, s.t. kus nõudmine tööliste järele kahaneb.
58.Millega makstakse töölistele palka?
Tööpalka võib maksta asjadega, ehk rahaga. Vanal hallil ajal, kui raha vähe liikumas oli, anti töö eest peaaegu alati tasuks asju (ülalpidamine, riided, korter, küte, jne.). Mida paremaks liikumise abinõud muutusid, mida kaugele tööjaotus arenes, mida suuremal viisil kauplemine edenes, seda kiiremini hakkas asjadega palga maksmise viis kaduma ja tema asemele astus rahapalk. Ka praegu veel võime meie asjadega maksmise viisi seal leida, kus töötingimused ja mõned muud olud tema tarvitamist nõuavad, näiteks, põllutöös, käsitöös, kauplemises jne. Aga siin astub tingimata rahapalk selle kõrvale. Suurtööstuses puutume me naturaal- või asjadepalgaga harva kokku, aga täiesti kadunud ei ole ta siitki. Nimelt on ta siin enesele iseäraliku kuju saanud ja mida nimetatakse väljapigistamise süsteemiks. Asjalugu on järgmine. Vabriku omanik ehk mõni muu ettevõtja avab oma vabriku või äri juures poe ja sunnib töölisi viimasest kaupa ostma, makstes tasu ainult oma poes vastuvõetavates talongides. Kauba hind on hästi kõrgele tõstetud, enamaks kui turul ja see kaup on isegi mainitust viletsam ning rikutum. Sel teel saab kapitalist suurt tulu, kuid see vähendab kõrgete hindadega tööliste tegelikku palka. Praegu esineb sellist väljapressimise süsteemi harva. Peaaegu igas riigis püüab valitsus seda seaduse abil likvideerida või siis selle tarvitamist piirata. Rahapalk on töölistele igatahes kasulik, sest see annab neile võimaluse kõiki vajaminevaid asju vabalt osta.
Rahapalk on kahesugune:
1)ajapalk ja 2)tükipalk. Ajapalga juures saab tööline tasu aja järgi: päeva, kuu, aasta eest jne. Sellel palgasaamise viisil on see hea külg, et peremehel on tervel lepinguga kindlaks määratud ajal tööjõud käepärast, ning tööline võib oma palga püsivuses kindel olla. Sellel ei puudu ka varjuküljed. Töölistel ei ole mingit tarvet näidata erilist tööhoogu. Tema palk sellest ei suurene, kui ta midagi rohkem teeb. Peremees teab seda ja maksab seepärast talle ka ajatöö eest vähem, või siis läheb esimesel võimalusel tükipalgale üle. Sel juhul tasutakse valmistatud asjade rohkuse järgi meetri, kilogrammi pealt jne. Vaadates asja üldisemalt, paistab selline maksmisviis mõlemale poolele kasulik. Tööandjale sellepärast, et töövõtja näitab üles suuremat usinust ja jõudu ning valmistab rohkem tooteid, teenuseid kui ajatöö juures; töövõtjale sellepärast, et ta oma suurema usinuse ja jõukulu eest suuremat palka saab. Kuid ka sellel tasumise viisil on omad puudused ning see pakub peremehele ikka suuremat tulu, kui töölisele. Tükitöö juures kurnab tööline oma jõu üleliigselt välja ja langeb sagedasti haiguste ning surma ohvriks, iseäranis käib see nõrgemate tööliste kohta ja kõige lõpuks kannatab kiire töö pärast tehtavate asjade või teenuste kvaliteet. Siiski, ettevõtja võib tükipalga juures trahvide ja suurema järelvalve juures ka niikaugele jõuda, et töö tehakse paremini ja korralikumalt ära. Tükipalk on ettevõtjale ka sellepärast kasulik, et see annab talle võimaluse oma kasu tasapidiseks suurendamiseks. See sünnib järgmisel moel. Töölised töötavad, paremat sissetulekut lootes, suurema jõu ja usinusega ning neil läheb tõesti korda mõni aeg suuremat palka saada, kui harilikult. On nad juba harjunud suurema jõuga töötama, alandab ettevõtja tükitöö hinda, nii et tööpalk langeb umbes endise piirini. Et oma sissetulekut tõsta, peavad töölised jälle uut jõudu lisaks võtma, veel suurema usinusega tööle hakkama ja selle tagajärjel tööandja uuesti töö hinda alandab jne.
Et palkade ülevaadet lõpetada, peame veel niisuguse maksmisviisi juurde peatuma jääma, kus tööline peale oma hariliku tööpalga veel ettevõtja kasudest osa saab. Töölisele langeb peale aja-ehk tükipalga veel teatav osa ettevõtte puhaskasust. Sellise maksmisviisi puhul nõuavad töölise kasud, et ta valmistaks asju võimalikult palju ja kvaliteetselt. Ühiskond saab sellise maksmisviisi puhul kahesugust kasu: tarbeasju toodetakse rohkem ja tööandjate ja töövõtjate vahekord muutub vähem vaenulikumaks, kui kahe esimese tasustamise viisi juures. Kuid see on vähe levinud ja ei oma üldist ühiskondlikku tähtsust ja see on ettevõtjale harva kasulik. Seda tarvitatakse peaaegu ainult sellistes tööstusharudes, kus tööheadusel suur tähtsus on, näiteks, muusikariistade tööstuses.
59.Tööpalga kõikumine mitmesugustes ametites ja teenistustes.
Edasi räägime sellest, et mitmesugustes ametites ja teenistustes on väga erinev tööpalk. See muutub järgmistel tingimustel:
1)ta on kõrgem raskete ja ebameeldivate tööde juures ja madalam kergete ja lõbusate tööde juures. Lihuniku tasu on tihti väga kõrge, sest et ta töö on ebameeldiv ja julm. Söepõletajate makstakse paremat palka, kui paljudele teistele, sest see töö on tervisele kahjulik. kodud on tööd parem ja kergem teha, kui vabrikus. Sellepärast peab kodutööline paremaks leppida väikese teenistusega, kui et käia vabrikus, juhul kui tal on kodus teenimisvõimalus olemas.
2)Tööpalk on nendes ametites kõrgem, mis vajavad pikemat õppimist ja madalam nendes, kus eelnevat väljaõpet väga vähe tarvis. Karjane saab vähem palka kui põllumees ja viimane vähem kui käsitööline. On arusaadav, et tööpalk peab õppimise kulud tasuma.
3)Tööpalk on madalam nendes teenistuse harudes, kuhu on alati töökäsi leida ja kõrgem nendes, kus tööline on vahel ilma tööta sunnitud olema. Kivilõhkuja, näiteks ei saa talvel tööd teha. Mõistagi, et ta peab suvel nõnda palju teenima, et ta talvel suudab end ja oma perekonna ära toita. Ta peab suvel rohkem teenima, kui siis, kui ta ka talvel töötaks.
Tööpalk on seal väiksem, kus miski teenistus ei anna peasissetulekut, vaid on kõrvalteenistuseks. Näiteks, valmistab põllumees talvel lukkusid, siis võib ta nende eest vähem saada, kui siis, kui ta põldu ei peaks, sest et ta oma peasissetulekut ei saa lukkudest, vaid põllutööst.
Neljateistkümnes loeng.
4.Maarendi, kasu ja tööpalga muutumine.
60.Sissetuleku osade muutumine aja jooksul.
Me vaatlesime ükshaaval neid seadusi, mis juhivad maarenti, kasu ja tööpalka. Meil jääb üle tähendada seda, kuidas need aja jooksul muutuvad. Elu ei seisa paigal. Ta kulgeb igavesti edasi ja koos sellega muutub selles majanduslik olukord. Terve riigi sissetuleku summa muutub ja niisama muutuvad selle üksikud osad maarendi, kasu ja tööpalga suurus.
61.Maarendi muutumine.
Igaüks teab, et rahva arv ikka suuremaks ja suuremaks kasvab. Venemaa, näiteks, kasvab ta 65 aasta jooksul kaks korda nii suureks, kui ta praegu on. Teistes maades on see aeg pikem, aga igal pool sünnib inimesi juurde ja pidevalt kasvab nõudmine toidu järgi. Asutakse uusi maatükke harima, neid on aga vähe. Tasapisi võetakse tarvitusele uusi tööriistu. Uued maad annavad uut lõikust, uued tööriistad tõstavad vanade maade saaki ja annavad seeläbi tulu. Nii üks kui teine suurendavad, muidugi, vilja tagavara, mida inimesed tarvitavad ja ta hind muutub selle tõttu vahepeal jälle odavamaks. See kõik on aga ajutine nähtus. Rahva arv kasvab ikka enam ja enam ja nõutakse ikka rohkem uut vilja juurde, selle hind tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale. Võetakse kõik viimasedki maatükid harimise alla. Isegi kõige lahjem, kõige viletsam maa ei jää adrast puutumata. Muidugi mõista, et niisugune maa harimine ka suuremaid kulusid nõuab. Me teame (Lõik,48.), et vilja hinnad ei saa olla vähemad kui kõige halvemate maade harimise kulud. Mõistagi, et hinnad tõusevad aegapidi. Nii siis, maarent läheb aja jooksul ikka suuremaks ja suuremaks. Toome näite. Meil on kolm maatükki, mis 100, 80 ja 50 rbl. sissetulekut annavad. Me oskame juba maarenti välja arvutada. Ta suurus on käesoleval korral 50+30=80 rbl. Võtame nüüd nendele kolmele tükile veel neljanda juurde, mis annab 25 rbl. sissetulekut. Mis siis maarendiga juhtub? Ta tõuseb 80 rbl. pealt 155 rbl. peale (75 +55+25).
62.Tööpalga muutumine.
See alaline viljahinna tõusmine avaldab oma mõju ka tööpalga suurusele ja kutsub selles esile muudatusi. Me teame, et turu-tööpalk määratakse ära loomuliku palga kaudu. Loomulik tööpalk on aga määratakse ära asjade väärtuse läbi, mis töölise ning ta perekonna kõige hädavajalikemaid tarbeid täidavad. Nii siis, läheb leib kallimaks, siis peab ka tööpalk tõusma. Harilikult sünnib see ka igapäevases elus. Ajutiselt võib ta langeda. Kui me aga selle suurust vaatleme läbi paljude aastate, aastasadade, siis me näeme, et tööline saab praegu palju rohkem kui endisel ajal. Ja see ei juhtu üksi meie juures, vaid ka mujal. See ei ole veel kõik. Meie märkisime, et rahva arv kasvab üleüldse kiiresti. Arusaadav on, et niisama kiiresti kasvab ka tööliste arv. Töö leidmine nendele läheb üha raskemaks ja raskemaks. Et seda saada, rõhuvad nad üksteise võidu hinda alla, et muutub võimatuks käesolevate viljahindade juures elada. Sel põhjusel võimegi siis tähendada, et ehk küll tööpalk tõuseb, ta siiski ei tõuse nii kiiresti, kui vilja ja kõige muu tarviliku hinnad. Selline tõde on mitmetes maades tehtud teatavaks paljude arvude varal, nii et selle tõsiduses mingisugust kahtlust ei saa olla. Teiste sõnadega, see tähendab, et tööline nüüd rohkem raha saab, kui tema esivanemad ja et ta saab selle raha eest enesele vähem asju osta, kui ta esiisad.
63.Kasu muutumine.
Alaline tööpalga tõusmine ajaloos kutsub omalt poolt ka muudatusi kasu summas. Meie teame, et tarvilik ja lisa-tööaeg on kaks isesuurust, mis muutuvad vastuoksa: mida pikem esimene on, seda lühem on teine ja ümberpööratult. Kasvab tööpalk, siis kasvab ühes sellega ka tarvilik tööaeg. Sellest tuleneb, et lisa-tööaeg käesoleval korral väheneb. Et aga lisa-tööaeg just see tööaeg ongi, mille jooksul kasu valmistatud saab, siis sellest tuleneb, et tööpalga kasvamisega kasu väheneb. Selles seisnebki tema alaline muutumine ajaloos: ta langeb ja langeb alatasa ikka enam ja enam. 17.sajandil oli Inglismaal keskmine kasu suurus 8% (s.t. kui, näiteks laenati sularaha, siis oldi sunnitud 8% maksma), Prantsusmaal üle 6%; praegu 3% ja vähem. Venemaal võeti 16. sajandil kapitali eest 20%, nüüd aga on seaduslik protsent 6% peale määratud. Sellest aga ei tulene see, et ärimehed praegu vähem raha saaksid, kui varem. Kapitalide hulk kasvab aja jooksul. Mõistagi vähem kasu suure kapitali pealt võib olla suurem kui suur kasu väikese kapitali pealt. 3% ühe miljoni rubla pealt annavad 30.000 rbl., kuna 20% 100.000 rbl. pealt ainult 20.000 rbl. annavad. Kui see kasu saab uuesti ettevõttesse paigutatud, siis võib tootmine esimesel korral kergemini edeneda kui teisel.
Need on üldised arvamused nende muudatuste kohta, mis üksikute sissetuleku osade juures aja jooksul nähtavale tulevad.
Viieteistkümnes loeng.
III Vahetus.
64.Naturaalne ja vahetusel põhinev majapidamine. Kauba mõiste.
Me teame juba, et vanal hallil ajal kauplemine ei olnud nii laiaulatuslik, kui praegu. Inimesed vahetasid harva oma töövilju ja valmistasid peaaegu kõik tarvilikud asjad endale ise. Naisterahvad, näiteks, jahvatasid ise käsikividega jahu, kudusid ise kangaid, õmblesid ise perekonna jaoks riided jne. Eespool sai aga juba tähendatud, et inimesed jõudsid juba ammu sellisele äratundmisele, kui halvad küljed sellisel majanduskorral on. Me teame juba, millist kasu inimeste majanduslikule tegevusele ühiskondlik tööjaotus toob. Kui ma, näiteks, olen sunnitud ise riideid õmblema, põllul tööd tegema, saapaid valmistama, jahu jahvatama jne., ja see kõik peab sündima ühel ajal, siis on kindel, et ma teen palju viletsamad saapad, kui kingsepp, adraga palju halvemini ringi käin kui põllumees jne. Kõiki asju hästi teha osata on võimatu. Seda esiteks. Teiseks, kõiki asju, mida ma tarvitan, ei ole tihti igakord käepärast võtta. Meil, Venemaal, ei kasva, näiteks, teepõõsaid ja seepärast ei ole võimalik enesele ise teed valmistada; kaugel põhjas ei kasva karmi kliima tõttu nisu, seal peavad inimesed sarnasel korral ilma nisuleivata jääma jne. Nendel põhjustel heideti niisugune vajaduste rahuldamise viis kõrvale ja asjad korraldati nõnda, et iga inimene hakkas ainult mõnda tööd tegema., mida ta paremini oskas ja milleks kõige paremad looduslikud tingimused olid. Sellest tekkis aga selline olukord, mil ühiskonna liikmetel tekkis rohkem asju, kui temal endal ära kulus ja ta viis need turule. Kui ta asi seal vastu võeti, ja vahetati mõne teise käsitöölise tehtud vajaliku asja vastu, mida ta ise ei valmistanud, aga vajas. Nii hakkasid inimesed üksteisega tarbeasju vahetama ja endise naturaalmajanduse asemele astus praegune vahetusel põhinev majandus. Asju, mis müügi jaoks olid määratud, hakati kaubaks nimetama. Kauba hulka ei kuulu sellepärast saapad, mida kingsepp omale teeb, vaid ainult need saapad, mida ta müümiseks teeb. Vaatleme allpool, siis seda, kuidas see inimeste vaheline asjade vahetus toimub.
I. Väärtus.
65.Mõiste.
Iga asi, mida inimene tarvitab, on talle kasulik, ehk teiste sõnadega, sellel asjal on tarbimisväärtus. Mina kasutan tindipotti, põllumees atra, iga inimene päiksevalgust, õhku; kõik need asjad on kasulikud, tähendab kõikidel nendel on tarbimisväärtus. Nii siis, tarbimisväärtuse all tuleb mõista seda asjade omadust, et nad täidavad inimese mingi vajaduse rahuldamise otstarvet. Edasi, kui me paneme tähele kaupade liikumist turul, siis näeme, et kõik müügile toodud asjad, missugused omadused ka neil ei ole, mingi rahasumma kõrvale seatakse, hinnatakse. Raamatud, leib, sits, paber jne., kõik vahetatakse raha vastu ümber. Seda kauba omadust, et ta kõlbab teiste asjade vastu vahetamiseks, nimetatakse vahetusväärtuseks, ehk lihtsalt väärtuseks. Lõpuks, see rahasumma, mida asja vastu saadakse, kannab asja hinna nime. Saame me laua eest näiteks, 6 rbl., siis see ongi laua hind. Eespool saame näha (Lõik 76.), et hind ja vahetusväärtus ei ole kaugeltki üks ja seesama suurus, mis pealiskaudsel vaatlusel praegu veel tunduda võib.
66.Tarbimisväärtuse ja vahetusväärtuse vastastikuline vahekord.
Kas võib asjal, mida keegi ei tarvita (s.t. millel ei ole tarbimisväärtust), olla vahetusväärtust? Muidugi mitte. Milleks ma hakkan asja ostma, selle eest raha, või muid asju selle eest välja andma, kui ma seda ei tarvita? Kord leidis araablane (nagu ajalookirjutaja jutustab) kõrbes kastitäie pärleid. Ta arvas, et see on riis ja hakkas neid keetma; kui ta aga oma eksitust märkas, siis viskas need lihtsalt minema. Euroopas aga tarvitatakse pärleid ehteasjaks ja neil on sellepärast tarbimisväärtus ning suur vahetusväärtus. Araablasel ei olnud neid tarvis ja sellepärast ta need minema viskaski. Tähendab: asjal, millel ei ole tarbimisväärtust ei saa ka vahetusväärtust olla. Kui keegi mingi asja eest midagi annab, siis see tähendab, et ostjale on seda asja tarvis. Juhtub ka seda, et teatavat asja keegi ei tarvita, peale ühe inimese, kes on selle eest valmis kõrget hinda maksma. Seda juhtub näiteks, mõne pildiga, kirjadega, kingitusega jne., ühesõnaga sellise asjaga, millega mingid mälestused seotud on. Ehki samal ajal teistel inimestel ei ole selle asja suhtes mingit tarbimisväärtust, on sel siiski selle ühe inimese jaoks tarbimisväärtus ja sellepärast nimetatakse siin viimast vahetusväärtuseks.
67.Väärtuste mõõt.
Kas on igal asjal, millel on tarbimisväärtus, ka vahetusväärtus? Kas võib iga kasuliku asja eest vahetuse teel miskit vastu saada? Vaadake oma ümbruses ringi ja te näete, et mitte kõikidel asjadel ei ole vahetusväärtust. Mis võib veel kasulikum olla kui vesi, õhk ja päiksevalgus? Nendeta ei saaks inimene elada. Kas me nende tarvitamise eest midagi maksame? Ei. Miks? Sellega jõuamegi küsimuse juurde, kust tuleb kaupade vahetamise väärtus, kuidas võib teda määratleda? Seda ei saa vaid sellise asjaoluga selgitada, et see on inimesele kasulik. Õhk ja vesi on kasulikud asjad, aga neil puudub vahetusväärtus. Leiba tarvitab inimene alati. Ei ole olnud sellist aega, kus inimesele ei oleks leiba vaja olnud. Sellegi poolest läheb see aina kallimaks. Rauda läheb inimesele ikka enam ja enam tarvis, sest et ikka enam ja enam on tarvis uusi riistu ning masinaid, millest varem vaid unistati. Aga sellest hoolimata - ei lähe raud kallimaks, vaid hoopis odavamaks. Milles on siis sellise nähtuse põhjus? Juhime oma tähelepanu järgmisele asjaolule: vee eest ei maksa paljud inimesed punast krossigi, kuna linnas veevedaja igalt pangelt tasu saab? Mõistagi, mitte vee enese eest, vaid töö, vaeva eest, mille ta on enese peale võtnud vett aami tõsta, linna vedada ja seal välja jagada. Ütleme, et minul oleks tarvis tuukri ülikonnas mere põhja laskuda, mõistagi, tuleb minul siis õhu eest, mida tarvitan, maksta, s.t., et selle töövaeva eest, mida minule õhu pumpamine nõuab. Miks aga läheb leib kallimaks? Sellepärast, et maa saab ära kurnatud ja see kasvatab vähem vilja ning maa harimine läheb ikka raskemaks ja raskemaks. Miks aga raud odavamaks läheb? Sellepärast, et ikka enam ja enam leitakse uusi raualademeid ja selle ümbertöötlemine üha vähem tööjõudu (tööd) vajab. Kust siis ikkagi tuleb asjade väärtus ja mis selle määrab? Mõistagi, et see on töö, mis annab asjadele vahetusväärtuse. Mida rohkem tööd asja valmistamine nõuab, seda suurem on tema vahetusväärtus ja vastupidi, mida vähem tööd asi kannab, seda väiksem on selle väärtus.
Nii siis:
1)vahetusväärtus on ainult nendel asjadel, millel on tarbimisväärtus;
2)kuid kõikidel asjadel, millel on tarbimisväärtus ei ole tingimata vahetusväärtust;
3)asi, millel on tarbimisväärtus, saab vahetusväärtuse vaid siis, kui selle valmistamiseks ehk omamiseks on tööd kasutatud ja mida rohkem tööd asi nõuab, seda suurem on tema väärtus ja vastupidi.
Kuueteistkümnes loeng.
68.Tööpäev kui väärtuse mõõt.
Nõnda, siis, igal asjal on vahetusväärtus ainult siis, kui tema saamiseks ehk valmistamiseks on tööd kasutatud. Sellega nimetatakse siis ühe-väärtusega asjadeks selliseid asju, mille saamise peale on ühepalju tööd kulunud. On ühel põrandaliistul sama väärtus, kui 20 arssina suurusel riidetükil, ehk 1 saapapaaril, või kolmel laualambil jne., siis see tähendab, et põrandaliistu valmistamiseks kulub sama palju tööd, kui teiste mainitudasjade valmistamiseks. Kuidas me saame seda tööhulka kindlaks määrata? Me juba teame, et selliseks mõõdupuuks on tööpäev s.t. selline tundide arv päevas, mille tööline kulutab töötamiseks. Kui kõikide ülevalpool mainitud asjade väärtus on ühesugune ja kui ühe sellise põrandaliistu valmistamiseks kulus 20 töötundi, ehk kaks tööpäeva, siis kulub sama palju aega ka 20 arssina kanga ja saabaste paari valmistamiseks.
69.Tarvilik ühiskondlik tööaeg.
Nõnda, asjal, mille valmistamiseks 10 tööpäeva on kulutatud, on kaks korda suurem vahetusväärtus, kui asjal, mille valmistamine 5 tööpäeva on nõudnud ja vastupidi. Juhime aga oma tähelepanu järgmisele asjaloole. Ühte ja sedasama asja võib lühema või pikema aja sees valmistada, sõltuvalt sellest, kui osav see valmistaja on. Tubli meister tarvitab paremate asjade valmistamiseks vähem aega, kui kehv viletsamate asjade tegemiseks. Nii peaks siis üleval toodud reegli järgi viletsamatel asjadel olema suurem väärtus kui parematel, sest et nende valmistamise peale on rohkem aega tarvitatud. See oleks ülekohus ja seda ei tule peaaegu kunagi ette. Tõepoolest, tahaks tööline rohkem raha teenida, siis ei oleks tal muud tarvis, kui võimalikult aeglaselt tööd teha. See asjaolu ongi, mis meid oma endisele ütlusele veel järgmist juurde lisama sunnib. mitte iga vabalt valitud aeg, mida asja valmistamise peale ära tarvitatakse, ei määra vahetusväärtust, vaid ainult see aeg, mida harilik, keskmine inimene, harilikkude tööviiside ja keskmise usinuse juures tarvitab. Võetakse ainult see keskmine tööaeg, mida asja valmistamine harilikult nõuab. Seda keskmist tööaega nimetatakse ühiskondlikult vajalikuks tööajaks. Ütleme, et kuskil maakohas, kus ei ole kudumismasinaid, linast riiet käsitsi kootakse, näiteks, kolm arssinat päevas, ühel riide arssinal on siis 1/3 tööpäeva väärtus ja seda aega tuleb nimetada sellepärast ühiskondlikult vajalikuks tööajaks. Oletame nüüd, et keegi rahamees ostab selles maakohas kudumismasina, mis päevas toodab 30 arssinat riiet. Ühel arssinal riidel on siis nüüd 1/30 tööpäeva väärtus. Ja kõik käsikangrud on nüüd sunnitud oma riiet 10 korda odavamalt müüma, kui nad soovivad kaubast lahti saada, ehk ta küll neil 10 korda kallim maksma läheb, kui masina abil toodetud riie. Sellest selgub, et masinate tarvitusele võtmisega langeb ühiskondlikult vajaliku töö hulk ja koos sellega ka toodetavate kaupade väärtus.
70.Loomulik- ja turuhind (nõudmine ja pakkumine).
Seda asja väärtust, mis on töö läbi loodud ja mida määrab ära ühiskondlikult vajalik tööaeg, nimetatakse selle loomulikuks väärtuseks. Läheb põrandaliistu valmistamiseks vaja 40 töötundi ja adra valmistamiseks sama palju, siis loob see põrandaliist selle adra loomuliku väärtuse ja vastupidi. Kuid turul asjade ostmise juures ei hakka keegi ostja pärima seda, kuipalju töötunde ühe või teise asja peale kulutatud on ja kui palju töötund maksab. Ta annab kauba eest harilikku, keskmist hinda, seejuures asja muidugi võimalikult odavalt osta püüdes. Müüjal aga ei ole tarvis igal üksikul korral niisugust arvestust teha ta püüab lihtsalt oma kaupa kallimalt maha müüa. Esimene lisab juurde, teine jätab maha, nad kauplevad ja lepivad viimaks, mõne keskmise hinna juures kokku. Seda hinda, mille juures kokku lepitakse, nimetatakse turu-hinnaks. Mis määrab turuhinna? Asi on päris lihtne. Kui turule tuuakse 10 masinat, kuid nende tahtjaid on 20, siis on neist igaüks valmis maksma kallimat hinda, et vaid neist mõnda endale saada. On aga turule toodud 20 masinat aga neid osta soovijaid vaid 10, siis on müüja valmis hinda alandama, et vaid oma kaubast lahti saada. Hind on langenud. Kõiki asju kokku, mida osta soovitakse, nimetatakse nõudmiseks. Kõiki asju kokku, mida müüa pakutakse, nimetatakse pakkumiseks. On pakkumine suurem, kui nõudmine, siis langevad hinnad, on nõudlus suurem, kui pakkumine, siis hinnad tõusevad. Kuna nõudmine ja pakkumine pidevalt muutuvad, siis ka turuhinnad pidevalt kõiguvad. Ütleme, näiteks, et atrade pakkumine on pikemat aega suurem, kui nõudmine. Hinnad langevad ikka enam ja enam. Ütleme, et need on langenud adra loomulikust väärtusest allapoole. Mis on selle tagajärg? Atrade valmistamine ei tasu ära ja neid müüakse kahjuga, neid toota ei ole kasulik ja nende pakkumine lõpuks kahaneb. Ütleme, et pakkumine on juba sedavõrd langenud, et ei suuda enam nõudmist rahuldada. Turuhind hakkab uuesti tõusma. Oletame, et ta hind tõusis kõrgemale oma loomulikust väärtusest. Atrade valmistamine on jälle kasulik ja neid toodetakse uuesti üha rohkem ja rohkem, seni kuni pakkumine nõudluse ületab ja turuhind uuesti langema hakkab, algul loomuliku hinnani jne.
Nii siis, turuhind keerleb alati keskmise, loomuliku hinna ümber, tõustes ajutiselt sellest kõrgemale, või ajutiselt jälle langedes. Seda keskmist, loomulikku hinda määrab, nagu me teame, ära töö, kuna turuhinna määrajaks on nõudmine ja pakkumine. Need on need kolm peatingimust, mis on tarvilikud iga asja hinna määramisel.
71.Erandid.
Loomulikult tuleb asjade ostmise juures ette seda, et ühe või teise asja eest kas liiga kõrget või madalat hinda makstakse. See juhtub väga erinevatel põhjustel: ei tunta hindu, ei soovita kaubelda jne. Niisuguste asjaoludega puutume üpris tihti kokku meie kauplustes. Suurtes kauplustes aga, kus asju suurtes kogustes müüakse, seisavad hinnad eespool märgitud seaduste mõju all ja seepärast ei saa seal selliseid asju juhtuda. Igapäevases elus on aga üks juhtum olemas, kus ükski nendest seadustest kasutust ei leia. Meie mõistame nimelt sellist korda, kus kauplemine ühe või teise kaubaga ei ole kõigile võrdselt vaba, vaid on üksikute eesõiguseks tehtud, ehk hoopis riigi käes seisab (monopol.). Nii, näiteks, võivad endiselt meie ajal ja meie juures viinaga vaid need kaubelda, kes on selle õiguse riigi käest omale muretsenud. Praegu ei saa mõnedes Euroopa riikides tubakat kellegi teise käest osta, kui ainult kroonu poest. Muidugi, ei pea monopoli omanik hindu alandama, sest neid ei rõhu keegi alla, ostjaid on alati. Sellepärast müüakse kaupa kõrge hinnaga, mis tarbijatele kahju teeb, kuna müüjad suurt tulu saavad. Erandiks mainitud ja ka mõned muud kaubad, on kaupade hinnad üldiselt sõltuvad ülalpool mainitud tingimustest, mis kehtivad seal, kus eksisteerib kauplemise vabadus.
Seitsmeteistkümnes kõne.
2.Raha.
72.Vahetuskaubanduse puudused.
Kujutage enesele silmapilguks ette, et raha ei ole ilmas olemas. Ütleme, et mina olen sepp. Ma olen rautanud vankrirattad ja soovin neid müüa ja saadud raha eest leivajahu osta. Kuidas ma pean toimima, kui minul puudub raha? Ma pean vankrirattad jahu vastu vahetama. Ma lähen veskimehe juurde ja palun temal rattad jahu vastu vahetada. Aga mis ma pean siis tegema, kui temal neid ei ole tarvis ja mind oma ratastega tagasi saadab? Ma lähen teise juurde, sama jutu ning palvega ja rändan senikaua ringi, kui minul õnnestub see vahetuskaup ära teha. Mõnikord tuleb nii õige kaua ja kaugele rännata aga kui ma oleksin lihunik ja püüaks nii liha jahu vastu vahetada, see ju ei seisa kuigi kaua? Teadagi, oma tahtmise saamine ei ole kerge. Aga sellel kaubavahetusel on veel teisigi puudusi, sest nii saab vaid väheste koguste juures kaubelda ja väikesi vajadusi rahuldada.
73.Raha otstarve.
Hoopis teine asi on, kui on olemas raha. Inimesed jõudsid juba ammu äratundmisele, et hõlpsam on kaupa teha mingi teatud kauba vastu vahetades. Kui iga kaupa on võimalik ühe teatud kauba vastu vahetada, siis mõistagi, võib selle eest ka kõike saada siis see on väga mugav. Selline kaup ongi raha. Olen ma sepp ja on minul taskus raha, siis ma ei pea otsima sellist veskimeest või põllumeest, kellel on tarvis minu rautatud vankrirattaid. Ma võin need müüa igaühele, kellel neid vaja on ja osta siis saadud raha eest kõike vajalikku. Kaubavahetus ja igasugused maksud saavad raha kaudu väga lihtsalt ja kergesti sooritatavaks. Seda esiteks. Teiseks, raha hoiab alles väärtusi. Iga asi, mis jääb kauaks seisma võib rikneda. On olemas väga kiiresti riknevaid asju, mille hulka toiduained kuuluvad ja mida ei saa palju ette toota. Kui lüpsilehma pidaja päevas tarvitab toiduks liha, leiba ja aedvilja samapalju, kui ta ämbritäie piima eest saab, siis ta seab oma majapidamise nii, et ta päevas ainult ühe ämbri piima saab, sest vastasel korral saaks ta kas rohkem või vähem, oleneb kuhu poole ta eksib, liha ja leiba, mida oleks tarvis säilitada või jagada. Seda selleks. Aga mis teeb riik, kui ta alamad piimaga makse tasuks? Kus ta seda hoiaks ja kuidas seda tarvitaks? Piimalehma pidaja aga müüb piima, saab raha ja ostab siis seda mida just tarvis läheb ja ostudest ülejäänud raha võib seista, sest pole karta, et see rikneb. Ka riigil ei ole siis selliseid säilitusmuresid, mis kõik tulud hävitaksid, reeglina raha ei rikne kergelt.
74.Asjad, mida rahana tarvitatakse.
Kuna rahana kasutatava asjal on häid külgi, siis tasapisi on selle kasutuselevõtmisele peaaegu kõik rahvad. Harilikult valiti rahaks selline kaup välja, mida sellel rahval sobivalt käepärast oli. Jahisaagist elavate suguharude juures täitsid raha aset loomade nahad; teistes kohtades sool, mõnede aafrika suguharude juures aga merekonna karbid jne. Aja jooksul asendasid neid asju metallid. Nahkade, loomade ja teiste asjade asemel hakati selleks otstarbeks rauda, vaske, tina ja teisi odavaid metalle kasutama, esiteks sellepärast, et nad säiluvad paremini ja et neid on võimalik nii väikesteks tükkideks jagada, kui tarvis. Varem, näiteks, inimene, kes tahtis soola osta ja kellel ei olnud muud varandust, kui loomad, pidi soola terve looma väärtuses ostma. Harva oleks ta võinud teda vähem osta, sest asi, mida tema vastu andis, kaotas tükeldamisel suure osa väärtusest ja seepärast tuligi terve soolakott osta. On arusaadav, et metallraha kasutades sellist probleemi ei teki. Metalli vastupidavus ning tükeldatavus oli oluliseks vahetusraha omaduseks. Kuid odavaid metalle (metall on toore, on lihtne kaup) hangiti juurde ning nende hind turul langes, mistõttu tuli minna üle kallite metallide rahana kasutamisele. Kuld ja hõbe neil on peale eelpool mainitud omaduste veel see omadus , et need oma harulduse tõttu on kallid ja isegi nende väikestel tükkidel on suur vahetusväärtus. Poolimperiaal(Vene 10 rbl. kuldraha, umbes 6-grammi raske. Umbes 1 Krooni suurune), mille väärtuseks 5 rbl. (Vene kuldraha, mille nominaalväärtus 5 rbl. ja kaal umbes 3 grammi) on ise 15 kop. hõberaha suurune (15 kop. hõberaha oli 5 rbl kuldrahaga füüsiliselt mahult peaaegu ühesuurune, kaalult kergem, Eesti rahadest umbes 50 s. suurune). Aga kui palju oli vaja rauda, et sellist rahasummat saada? Umbes 32 kg. Mõistagi on suurt asja kulla vastu vahetada, juhul kui ei ole tegemist metallitöökoja omanikuga, kel rohkelt rauda tarvis. Kolmandat kallist metalli platina on maakeralt vähe leida ja seetõttu teda tavaliselt rahaks tavaliselt ei vermitud, erandeid ikka leidub aga see ei ole oluline. Kalliskivid on samuti täitnud vahetuskauba rolli, kuid nendega on raske kaubelda, sest neid on raske tükeldada ning kerge võltsida, ning lihtinimesel on raske õigeid kalleid kalliskive odavatest järele tehtutest eristada. Neil põhjustel ongi kalliskivid jäänud juveliiride ja ehtekunstnike pärusmaaks kus need platina, kulla ja hõbedase aluse saavad. Kuld ja hõberaha olid seevastu laialt kasutuses. Vask (ka mõned teised metallid ja nende sulamid) olid ja on kasutusel samuti peenraha valmistamiseks.
Kaheksateistkümnes loeng.
75.Raha-kaup.
Me kuulsime varem, et inimesed tulid mitmetel põhjustel otsusele, et oleks vaja kaup mingi kindla kauba-raha vastu vahetada, et hiljem jälle uuesti vajaliku kauba vastu vahetada. Millises koguses aga on vaja siis seda raha või kaupa, et seda vahetada? Kuidas me saame seda teada, et kuipalju kulda või hõbedat müüdava või ostetava kauba eest võtta või anda tuleb? Teiste sõnadega kuidas me saame määrata kindlaks raha väärtuse? Me teame, kuidas kaupade väärtust hinnatakse aga kas rahaga on sama lugu? Vastus on lihtne: raha väärtus määratakse kindlaks nendesamade seaduste järgi kui kaupade väärtust. Ja see toimub järgmistel asjaoludel. On teada, et kulda ja hõbedat kasutatakse ka muude asjade valmistamiseks, mitte ainult raha vermimiseks. Kujutame enesele lühikeseks ajaks ette, et kuld ja hõbe raha on mingil põhjusel muutunud odavamaks, kui kuldehted ja hõbenõud. Näiteks suur hõbelusikas on kaks korda kallim, kui sama kaaluga hõberaha hunnik. Kui sul on hõberahasid, siis on ju kasulik neist kiiresti hõbelusikaid valada ja turul maha müüa. Nende lusikate eest saan ma ju rohkem kaupa osta, kui sama kaaluga hõberaha eest. Selle tulemusel hakkab hõberaha käibelt kaduma ja kasvab hõbedast valmistatud esemete arv. Hõberaha hind hakkab tõusma ja tõuseb seni kui peatub mingil tasemel, milleks on tase, milleni on omakorda langenud hõbeesemete hind, sest nende pakkumine ületas nõudmise. Nii võib ka juhtuda, et kuld ja hõberaha on kallimad, kui neist valmistatud esemed, siis on kasulik massiivsed kuld ja hõbeasjad rahaks vermida. Kui seda ei saa teha omal maal (kellelgi, peale valitsuse ei ole õigust vermida kuld ja hõberaha), siis võib see välismaal toimuda. Tavaliselt juhtub nii segastel aegadel, mil kuld-ja hõbeasjad on vaja kaasa võtta, aga nendel on suur maht, ega supitirin tasku mahu, paar peotäit hõberaha mahub küll. Varsti aga kui on vaja supitirinaid, juhtub vastupidi, hõberahadest lastakse lauatarbeid valmistada ja need on kasutatud materjalist juba märgatavalt kallimad. Nii toimub see nagu vee ringkäik looduses. Kord on vesi ja kord on jää, vahepeal on kuskil peidus auruna. Sellest tulenebki see, et kulla ja hõbeda väärtus raha näol on ligikaudu võrdne selle väärtusega asjade näol. On arusaadav, et raha on niisama tarvilik kaup, kui iga teinegi ja sellel on kauba hind, olgugi ,et ta on üks iseäralik kaup.
76.Raha loomulik- ja turuhind. Vahetuskurss.
Pole ka raske siis mõista, et rahal on samuti oma loomulik- ja turuhind. Raha loomuliku hinna sünnitavad tema saamise kulud, s.t. töösumma, mis on kulla või hõbeda kaevandamiseks, töötlemiseks ning rahaks löömiseks kulutatud. Turuhinnaks on selle nõudmise ja pakkumise vastastikuline suhe. On raha mingil põhjusel rohkem tarvis, siis on igaüks valmis, näiteks, ühe rubla eest rohkem asju ära andma, et aga veel mõnd rubla saada, s.t. oma kaupa odavamalt müüma. On rauakaupmehele raha tarvis, siis ta on valmis 1 rbl. eest endise 1/3 puuda raua asemel nüüd, ütleme, ½ puuda andma, s.t. 3 rbl. asemel 2 rbl. eest müüma, s.t. raud läks odavamaks. Seevastu raha on läinud, nähtavasti, kallimaks: enne sai 1rbl. eest 1/3 puuda rauda, nüüd aga ½ puuda. Nii siis, raha läheb kallimaks, kui kaubad odavamaks lähevad; raha läheb odavamaks, kui kaubad kallimaks lähevad. Nii on selge, et kui kõik kaubad odavamaks lähevad, siis kasvab nõudmine raha järgi tähendab raha turuhind on kerkinud. Ümberpööratult, lähevad kõik kaubad kallimaks, tähendab, raha on odavamaks läinud, raha järgi nõudmine on siis vähenenud, - tema turuhind on langenud. Meie saame nüüd aru, et asjade hind (Lõige 65) võib tõusta ja langeda, kuna nende väärtus jääb muutumatuks ja vastupidi. Et see sünniks on tarvis, et (tarbeasjade valmistamise endiste tingimuste juures) raha odavamaks või kallimaks läheks. Näiteks, ütleme, et laua hind on 12 rbl. ja adra hind on samuti 12 rbl. Adra vastu saab laua vahetada, neil on võrdne väärtus. Oletame, et raha väärtus on ¼ võrra odavnenud. Mis siis juhtub? Me oleme siis sunnitud iga asja eest ¼ võrra rohkem maksma, s.t. andma välja endisest rohkem raha. Me ei saa enam lauda või atra 12 rbl. eest, vaid me peame maksma nende eest 15 rbl. Kas nende asjade väärtus on muutunud? Ei, ta on jäänud endiseks. Nagu laua ja adra valmistamine nõudis enne 4 tööpäeva, nii nõuab ta seda ka nüüd. Nii nagu nende väärtus enne oli enne ühesugune, nii on ta seda ka nüüd. Nende hinnad aga on, nagu märgitud, muutunud. Sedasama me näeme siis, kui raha hind ¼ võrra tõuseks. Sellest tuleneb, et kaupade hindade muutumine ei sünni vaid sel põhjusel, et kaupade väärtus muutub, vaid sel põhjusel, et raha väärtus end muudab. Sel korral võib esimene põhjus üksi mõjuv olla, võivad ka mõlemad oma mõju avaldada, sageli aga mõjub ainult viimane üksi.
Kui raha vastu raha vahetatakse (näiteks välisriigi raha ostmisel, või metaallraha ostmisel paberraha eest ja vastupidi ka), siis nimetatakse raha väärtuste kõikumist rahakursiks. Kui me, näiteks, vaatleme ajalehes rahaturu käitumist ja loeme, et poolimperiaali 8rbl. 40 kop. maksab, siis tähendab see, et paberraha rohkuse ja kulla vähesuse tõttu poolimperiaali (mis 5rbl. 15 kop. maksab) turuhind (kurss) on tõusnud, ehk, mis tähendab sedasama, et paberrubla eest kursi või turuhinna järgi 61,3 kop. kulda makstakse.
77.Raha pakkumine ja nõudmine.
Raha pakkumiseks nimetatakse kõike seda rahahulka, mis on igal teataval silmapilgul ringleb riigis. Mis on aga raha nõudlus? Raha nõudluseks nimetatakse seda rahahulka, mida vajab rahvas ja riik igal teatud silmapilgul. Milleks me raha tarvitame? Seda me juba teame. Esiteks, kaubavahetuse lihtsustamiseks, teiseks, mitmesuguste maksude maksmiseks, kolmandaks, väärtuste säilitamiseks.
1)Esimese otstarve (raha on vahetuskaup) nõuab muidugi, et riigis oleks igal silmapilgul nõnda palju raha liikumas, et ta kõikide riigi piirides vahetatavate kaupade väärtusega võrdub. Kui nisu tshetvert 10 rbl. maksab, siis ei ole raske mõista, et 100 tshetverti ostmiseks on tarvis 1000 rbl. Kui me liidame kokku kõikide kaupade väärtuse, mida teataval silmapilgul Venemaal müüa tahetakse, siis ongi meil käes selgus, kuipalju on selleks tarvis raha, ehk kui suur on sel silmapilgul vahetuse teostamiseks vajaliku raha nõudmine. Aga asi oleks ainult siis nii, kui iga rubla oleks ainult üks kord kauba eest välja antud ja siis liikumisest enam osa ei võtaks (pannakse sukasäärde, mustadeks päevadeks, tallele). Aga me teame, et üks ja seesama rubla käib kaua aega käest kätte, enne kui ta ära füüsiliselt hävineb. Ta pakub oma abi kaubavahetusel väga palju kordi. Nii siis, mida enam rubla käest kätte käib, mida kiiremini ta liigub, seda vähem raha on riigis tarvis. Toome näite. Ütleme, et ma ostsin veskimehelt ühe rubla eest puuda jahu, see ostis selle rublaga kalurilt 100 kala ja see kalur ostis poest uue võrgu. Mida see tähendab? See tähendab seda, et sellesama rublaga osteti teataval ajal 1)puud jahu; 2)100 kala; ja 3)võrgulina - kokku kolme rubla eest, s.t. meie hõberaha on käinud kolm korda käest-kätte. Üleüldse, 10 maksmise jaoks, igaüks 1rbl. suur, läheb minul päevas 10 rbl. tarvis, kui iga rubla päevas ainult üks kord käest kätte käib ja 5 rbl., kui see kaks korda ringleb jne. Seda reeglit on kõige targem pidada meeles järgmisel kujul:
(49.000) kaupade hindade summa tarvismineva
= rahasumma
(7)Arv, mis näitab, mitu korda üks suurus (7000).
rahatükk on käest-kätte käinud.
S.t. kui me jaotame kõikide ostetavate kaupade väärtuse arvuga, mis näitab selle rahatüki käest-kätte käigu kordi, siis me saame teada, rahanõudluse, s.t., kui suur on nõudlus raha järgi, s.t. kui suur on see rahasumma, mida riigis on tarvis teataval hetkel kaubavahetuseks. Kunagi, ühe sõja ajal ühe väikese Prantsuse linna piiramise ajal, laenas komandant elanike käest iga nädal 7000 floriini, millega ta maksis sõduritele palka. Viimased ostsid selle raha eest toiduaineid, s.t. andsid saadud raha jälle linnaelanikele tagasi. Komandant laenas selle summa uuesti jne. Sedaviisi toimetas ta 7 nädalat. Nii siis, ta maksis üleüldse 49.000 floriini välja, iga floriin käis 7 korda ringi; üleüldse oli aga neid tarvis vaid 7000.
2)Teise otstarbe (maksude maksmine) jaoks kasvab nõudmine raha järele siis, kui tuleb traditsiooniline maksude maksmise aeg. Kaupmeestel on viisiks omavahelisi maksmisi õiendada suurtel laatadel. Selleks puhuks on siis kõigil vaja raha varuda. Inglismaal tõuseb nõudlus raha järgi eriti Maria kuulutamise päeva paiku, sest et peale seda hakkab rentnikkudel rendi ning maksude tasumise aeg.
3)Kolmanda otstarbe (väärtuste säilitamine) jaoks kasvab nõudlus raha järele siis, kui on kahjulik või hädaohtlik kaupu rohkel arvul valmistada, või kui nende säilitamine on keerukas ja sellepärast püüab igaüks oma tooteid ruttu maha müüa ning raha ära peita. See sünnib riigis asetleidva sõja, mässude ja segaduste ajal. Just see on põhjuseks, miks meie esivanemad väga tihti oma raha maasse peitsid ega lasknud seda uuesti ringlusse. Vahetevahel leitakse veel tänapäevalgi maa seest rahapadasid. See on ka üheks põhjuseks, miks nõudlus raha järgi tihti kõigub. Kui minul on vaja võlg tagasi maksta, või ma pean kiiresti oma toodangu müüma, siis püüan seda võimalikult kiiresti teha ja isegi müües seda odavamalt, et ainult raha kohe kätte saada. Kaubad lähevad odavamaks, raha aga selle tõttu kallimaks. See ongi rahanõudluse kasvu tagajärg.
78.Paberraha.
Lõpuks vaatleme lühidalt paberraha. Seni me rääkisime vaid metallrahast. Igaüks teab, et see on praegu juba pea kõikjal tarvitusel. Kuidas aga liigub paberraha? Müün ma tshetverti nisu metallraha eest ära, mis maksab 10 rbl., siis saan nisude asemele tüki kulda, millel on loomulik väärtus. Kui ma sellest kuldrahast sulatamise teel mõne asja valmistan, siis ma saaksin selle kuldasja ära müüa, ilma et ma midagi kaotaksin müüdud nisude väärtusest. Kui ma aga müün oma nisu punase paberi eest ära, millepeale on trükitud kümme rubla, siis ei saa ma oma nisude eest midagi, sest et selle paberi loomulik väärtus on õige väike. Aga miks siis inimesed võtavad paberit kulla asemel vastu? Kuidas saab paber rahana eksisteerida? Vastus on lihtne: usalduse tõttu selle riigi vastu, mis on selle paberraha välja andnud. Riik annab välja paberraha, teatab, selle kindlaksmääratud väärtuse ja võtab seda ise maksudena vastu. Mina võtan nisu ostjalt paberraha vastu sellepärast, et ma usun, et on olemas spetsiaalne riigi käsk, mis kohustab teisi inimesi minu käest seda paberraha vastu võtma, kui ma selle eest endale midagi osta soovin ja et ka riik teeb sedasama, kui minul on tarvis sellele makse maksta. Lõpuks, aga ma võtan paberraha sellepärast vastu, et ma usun, et riigi poolt määratud paberraha väärtus jääb alati ühesuguseks ja et ma võin nendes paberrahades talletatud väärtusi ilma kahju kartuseta alles hoida. Nõnda siis, iseäraliku usalduse tõttu riigi vastu on paberrahal eelpool kirjeldatud raha omadused. Kui riik variseb, siis on varsti ka kehtinud paberrahast vanapaber saanud.
79.Paberraha loomulik- ja turuhind.
Nõnda siis võime nentida, et paberraha loomulikku hinda täidab riigivalitsuse eeskiri (sunduslik kurss). Selle turuhinna määravad aga nõudmine ja pakkumine. Ütleme, et riigis paberraha ei olegi ja on vaid kuldraha. Ütleme, et otsustati võtta kasutusele paberraha ja anda seda välja täpselt sama palju kui on olemas kuldraha. Sellega tõuseb riigis liikuva raha nominaalne hulk kahekordseks. Raha ise aga odavneb kaks korda. Kuld muutub raha näol odavamaks, kui asjade näol. Selle tõttu on siis kasulikum kulda asjadeks muuta, viia välja teistesse riikidesse jne. Ühe sõnaga, metallraha väheneb ja see väheneb nõnda kaua, kui kõik kuld on läinud ja alles on ainult paberraha. Raha on nüüd jälle endine summa (nüüd juba paberrahas). Selle turuhind hakkab tõusma ja tõuseb endisele tasemele. Ütleme, et nüüd antakse lisaks uus partii paberraha välja. Mõistagi tähendab see raha pakkumise kasvamist, samal ajal, kui nõudmine on endiseks jäänud ja selle tulemusel raha turuhind langeb jne. Ja see juhtub alati nii, kui antakse välja rohkem paberraha, kui seda (metallraha) on riigil teataval silmapilgul tegelikult tarvis. Mida suurem on raha pakkumine, seda madalamale langeb raha kurss. Kurss võib tõusta siis, kui väheneb raha pakkumine, s.t. kui riik korjab turult tagasi teatava hulga paberraha ning selle hävitab.
Üheksateistkümnes loeng.
3.Krediit.
80.Mõiste.
Vahetuse juures juhtub tihti, et teatav väärtuslik asi antakse enne käest ära, kui tema vastu mõni teine väärtuslik asi saadakse. Tihti juhtub, et kaup võlgu antakse, s.t. rahasummat, mis kauba väärtuse loob, ei anta kohe kauba saamise juures välja, vaid seda tehakse mõne aja pärast. Ehk vastupidi: me teame, et vahel vaid käsiraha kauba eest makstakse, näiteks, tulevase nisusaagi eest või tulevase villasaagi eest, s.t. kaupa, mis on rahasumma väärtusega võrdne, ei anta kohe ära, vaid mõne aja pärast. Et käesolevatel ja teistel sarnastel kordadel üks vahetusse astuvast poolest, usaldab teist, lootes teise käest sellekohast väärtuslikku asja vastu saada. Seda mitte üheaegset väärtuste edasiandmist nimetatakse krediidiks (ladina keelsest sõnast credo, mis tähendab ma usun). Ilma krediidita ei suju kaubavahetus.
81.Krediidi tekkimise juhud.
Esiteks, juhtub tihti, nagu eespool märkisime, et kaup enne raha maksmist, või ehk raha enne kauba saamist vastu võetakse. See on vahest väga vajalik ja kõige lihtsam juhtum.
Teiseks, tihti tuleb ette, et kaks kaupmeest, kes, näiteks, on üksteisega tihedas kaubavahetuses, ehk laenavad üksteise käest raha, ei õienda arveid kohe ära, vaid teatava aja pärast, näiteks, iga aasta lõpul. Neile teeb suurt kulu ja tüli alati üksteisele raha saata ja nad usaldavad teineteist. Sellepärast arvavad nad ainult kokku, kui palju kumb kummale võlgu on, tõmbavad väiksema võlasumma suremast maha ja suurema võla omanikul ei jää muud üle kui maksta väiksemale võlgnikule võla summa vahe välja.
Kolmandaks, riigis on alati selliseid kapitaliste, kes ise ei saa oma kapitale tegevusse panna. Selliste hulka kuuluvad lapsed, vaimuvaesed jne., üleüldse kõik need, kellel on ärist vähe aimu ja teadmisi või kes ise ei soovi asjaga tegeleda. Sellised inimesed panevad oma kapitalid pankadesse või annavad erainimestele laenuks, kes siis need kapitalid ise ringlusse lasevad.
Neljandaks, mitte iga ettevõtmisega ei tule üks inimene toime, olgu ta siis nii rikas kui tahes. Vähe on selliseid rikkaid inimesi, kellel oleks nõnda palju vara, et võiksid mõne pikema raudtee ehitada lasta. Selliste ettevõtmiste kordasaatmiseks ühendatakse paljude inimeste kapitalid ühte ja nad antakse selleks puhuks valitud usaldusmeeste kätte, kes selle asja teostamise ellu viivad.
Need on tähtsamad juhud, mil läheb vahetuse juures krediiti tarvis.
82.Krediidi seltsid.
Seda, kes teist usaldab, nimetatakse krediitoriks, võlausaldajaks, seda, keda usaldatakse võlgnikuks. Kedagi usaldades peab krediitor: 1)silmas seda, kas võlgnikul on tahtmist võlga ära maksta; 2)kas ta on võlga võimeline tagasi maksma. Esimesel korral usaldatakse lihtsalt võlgnikku ennast, tema ausust. Viimasel korral aga põhineb usaldus sellel, kas võlgnikul on piisavalt varandust, mida saaks võla maksmata jätmise korral võla katteks ära müüa, usaldus puudutab siin vara. Sellepärast ongi olemas kahesugust krediiti: 1)Isiklik ja 2)varanduslik. Isikliku krediidi juures võlauskuja ei kindlusta võlga võlgniku varaga. viimane võtab endale kohustuse võlga tasuda, ilma et keegi selle juures enda peale vastutust võtaks või siis võtab selle võla maksmata jätmisel vastutuse enda peale keegi kolmas isik. Varalise krediidi juures kindlustab võlaandja ennast võlgniku vara kaudu (mille ta võtab pandiks). Varaline krediit kannab pandivõla nime, kui pandiks liituv varandus võetakse hoiule ja kui pandiks on kinnisvara, siis nimetatakse seda hüpoteegiks.
83.Krediidi märgid.
Iga väärtusliku asja äraandmise juures, mille vastu ei saa kohe teist väärtuslikku asja (iga krediidi lepingu juures), antakse välja mingi paber-tunnistus, mida nimetatakse krediidi märgiks. Niisuguse märgi omanik võib võlgniku käest määratud tähtajal võrdväärse väärtusega asja omale nõutada. Ta võib selle ka enne võla maksmise tähtaega ära müüa, anda teisele, sellega makse maksta, kui leidub inimesi, kes soovivad seda ära osta (vastu võtta). Kaupmeeste kätte jäävad need harva seisma. Need rändavad käest kätte ja täidavad raha funktsiooni nad on vahetuskaubaks, neid tarvitatakse isegi maksude maksmiseks jne. Vaatleme neist tähtsamaid.
84.Veksel.
1)Enim on tuntud veksel. See, kes teise käest raha laenab, annab talle vastu veksli, s.t. kirjutab spetsiaalsele (erilisele), riigi poolt valmistatud (trükitud vorm) paberile (mille eest riigi kasuks maksu võetakse) üles mitme kuu pärast, veksli väljaandmise päevast alates, ta (võlgnik) võlausaldajale, ehk kellele ta (võlausaldaja) käsib nii ja nii suure summa ära maksta. Sõnad ehk kellele ta käsib annab vekslipidajale õiguse vekslit teisele edasi anda (selleks teeb ta veksli teise külje peale edasiandmise kohta sissekande. See teine võib veksli anda edasi kolmandale isikule jne. On võlausaldajale enne veksli tähtaega raha tarvis, siis ta tarvitabki niisuguse veksli edasiandmist erakätesse või panka. Selle juures diskonteerib see isik või asutus, kes veksli vastu võtab, viimase s.t. arvutab veksli peale kirjutatud summalt oma kasuks protsendid selle aja eest maha, mis jääb maksu tärminini puudu.
85.Käsu-veksel.
2)Käsuveksli annab võlgnik võlauskujale välja siis, kui tal, veksliandjal, enesel jälle mõne kolmanda inimese käest on raha saada, kelle kohta ta teab, et see veksli, mis tema peale on antud, kinni maksab. Käsuveksli otstarbeks on raha saatmise vähendamine riikide vahel. Ütleme, et Londoni kaupmees Bill on Peterburi kaupmehelt Ivanovilt nisu ostnud, Peterburi kaupmees Sidorov aga Londoni kaupmehe Tomsoni käest riiet. Et Billil ei oleks vaja Ivanovile ja Sidorovil Tomsonile raha saata, tehakse see kohapeal lihtsamalt. Bill saadab Ivanovile veksli, Sidorov ostab selle Ivanovilt ära ja saadab Tomsonile. Viimane saab selle veksli põhjal oma raha Billi käest kätte. Nii siis raha ei olnud tarvis ühest riigist teise saata. Peterburi kaupmees Ivanov sai raha Peterburi kaupmehe Sidorovi käest kätte, kuna Londoni kaupmehele Tompsonile maksis raha välja sellesama linna mees, kaupmees Bill. Suurtes linnades, kus kauplemine on välismaaga küllaltki arenenud, toovad need, kellel on välismaalt raha saada, oma vekslid turule, kus neile peaaegu alati ostja leidub, s.t. leiavad selliseid inimesi, kellel on tarvis raha välismaale saata. On käsuvekslite järgi nõudmine suurem kui nende pakkumine, siis makstakse nende eest natuke kõrgemat hinda, tõuseb aga pakkumine nõudmisest üle, langeb ka nende hind (kui vaid vahe saatmiskulusid ei ületa). Hinda, mille eest käsu-veksleid rahaturul müüakse, nimetatakse veksli kursiks. Viimasest saab teada ajalehtedest.
86.Tek.
3)Inimesed, kellel on käepärast sularaha, ei hoia seda harilikult kodus, vaid panevad selle panka, sest et see annab seal kasu, ning raha kaotuse risk on väike. Nad usaldavad raha panga kätte, kindlasti teades, et pank selle neile alati tagasi maksab, kui seda tarvis tuleb. Sellistele raha panka panijatele annab pank välja tekiraamatud. Läheb raha panka panejal sellest osa või kogu summat tarvis, siis pruugivad neil vaid tekiraamatust lehti välja tõmmata, selle peale tarvilik summa märkida ja see pangas esitada. Teki alusel makstakse selle esitajale raha välja. Sellepärast võib panga klient kõikidele eraisikutele maksmisel kasutada raha asemel tekke. See lihtsustab asjaajamist ja eriti kasutavad sellist võimalust kaupmehed.
87.Aktsiad.
4)Me juba teame, et suured ettevõtted ei ole ainult ühe inimese rahadega käima pandud, vaid et paljud inimesed ühendavad selle ettevõtmise elluviimiseks omad kapitalid. Igaüks saab iseäraliku paberi, mida nimetatakse aktsiaks. Aktsia omanik aktsionär võib oma aktsia ära müüa sellele, kellele ta soovib. Ettevõtte kasu jaotatakse aktsiate vahel võrdselt ära. See, kellel on 100 aktsiat, saab 10 korda rohkem kasu, kui see, kellel on neid 10. Kuid aktsionäri kanda on ka kõik ettevõtte kahjud. Viimasel juhul ei saa ta aga dividende (s.t. aktsia peale langevat kasu osa, sest seda viimast osa ei olnud)(divideo ld. jaotan), pealegi võib aktsia oma väärtuse täiesti kaotada, sest kes soovib sellist aktsiat osta, või hoida, kui see ettevõte kasu ei too. Selge see, et siis jääb aktsionär oma aktsia eest antud rahast ilma. Aktsiate hinnad kõiguvad turul vastavalt vahekorrale nõudmises ja pakkumises.
88.Obligatsioonid.
5)Obligatsiooniks (ld. obligatio kohustus) nimetatakse paberit, mida annavad valitsus või tööstusliidud välja neile, kes neid ostavad ja hiljem sellelt raha summalt teatava protsendi saavad. Obligatsioonil on veksliga esmapilgul palju ühiseid jooni. Protsendid makstakse välja kupongi esitamise alusel, mis teatud tähtajal obligatsiooni küljest lõigatakse. Obligatsioonid on nimelised, kui tavaliselt nad on ettenäitaja nime peale, s.t. nende omanikkudeks peetakse neid, kelle käes nad on. Obligatsiooni omanik obligatsionäär ei vastuta ettevõtte kahjude eest, ta ei saa ka ettevõtte kasudest osa, peale mainitud protsentide. Obligatsioonide hind sõltub nende nõudluse ja pakkumise suhtest.
6)Lõpuks. Panga piletid paberid, mida annavad välja pangad ja millel on palju sarnasusi obligatsioonidega. Kõik need krediidi märgid eriti aktsiad, obligatsioonid ja panga piletid käivad vahetpidamatult käest kätte. Nad asendavad raha ja on seda kõrgemalt hinnatud, mida usaldusväärsem on need paberid välja andnud asutus või ettevõte
Kahekümnes loeng.
89.Pangad.
Eespool sai tähendatud, et inimesed, kellel on sularaha, ei hoia seda rõõmsalt kodus, vaid peavad hoopis kasulikuks seda julgete inimeste kätte anda. Teisalt, leidub alati inimesi, kes soovivad raha laenata. Nende mõlemate poolte soovide täitmiseks on tekkinud laenuasutused, mida nimetatakse pankadeks. Pangad vabastavad rahamehed raha mahutamise muredest ja annavad laenajatele tarvilikke summasid võlgu. Nende eesmärkide saavutamiseks peab pank arendama kahesugust tegevust. Üheltpoolt ta peab ise raha enda juurde meelitama hoiusummade ja laenude näol, teiselt poolt ta peab seda, minimaalse riskiga, laenuvõtjatele laenama. Pank teeb sedasama, mis pesukäsn veega: visatakse see vette ta neelab vee endasse, pigistage seda vesi voolab välja.
90.Aktiva ja passiva.
Kõike seda, mis pank oma krediitoritele võlgneb, nimetatakse passivaks; kõike, mida ta peab saama oma võlgnikelt aktivaks. mõlemad selle tegevuse harud seisavad vastastikku seoses. Pank ei või teha pikaajalisi laene, kui ta ise vaid lühikese aja peale laenab.. Ta ei saa võlgnikelt väiksemat protsenti võtta, kui ta ise oma võlauskujatele maksab. Vastasel juhul ei ole sel võimalik oma võlauskujatele midagi maksta. Sellest tulebki üldine reegel: panga aktiva määrab ära panga passiva.
91.Pankade seltsid.
Panku on kahte seltsi: kauba pangad ja hüpoteegipangad. Esimesed annavad isiklikke ja lühikese tähtajaga laenusid. Teiste laen toetub aga varandusele (hüpoteegi laen) ja see on pikaajaline. Nad annavad laene pandi vastu, milleks on tavaliselt maa. Kapitalid, mida paigutatakse maasse mitmesuguste paranduste näol, ei suurenda sisetulekut kohe, vaid see toimub pikaaja jooksul. Sellest tuleneb see, et hüpoteegi panga laenusid ei maksta kohe välja (nagu kauba pankades), vaid nende kustutamine toimub pika aja jooksul mitmete aastakümnete jooksul. Pangad asutatakse kas riigi või aktsionäride rahaga. Riigi pankadest pöörame tähelepanu kahe hüpoteegipanga peale: 1)Talurahva Põllupank, mille ülesandeks on talupoegade toetamine laenuga, et osta maad ja 2)Mõisnikke Põllupank, mis maad pandiks võttes laenab raha mõisnikele.
92.Aktsia- ja ühispangad.
Panku võivad asutada kapitalistid või ka laenajad ise. Esimesel juhul antakse laenajale välja aktsiate müügist saadud raha. Teisel saavad laene vaid selle panga liikmed. Liikmeid võetakse vastu valimise teel, ning nad maksavad sisse teatava rahasumma, mida nimetatakse liikmemaksuks, ehk osamaksuks. . Iga panga liige saab sellest laenamise õiguse, mis on tema osamaksust mitu korda suurem. Kui laenude väljaandmiseks oma vahendeid ei piisa, siis tuleb hankida puuduvad summad eraisikutelt või teistelt pankadelt hoiusummade ning laenude näol, mille korraliku tagasimaksmise eest vastutavad selle panga kõik liikmed. Neid mõlemaid panku võib olla kahte liiki: hüpoteegi ja kauba pangad. Siin ja seal asutatud laenu ja hoiuühistud on üks liik väikepanku, mis on loodud vastastikulise toetuse alusel.
93.Ühistud.
Edasi me teame, et paljude suurte ettevõtete rajamiseks on tarvis paljude inimeste kapitalide liitmist. Et suurendada üksikuid kapitale, liituvad üksikud kapitalistid ühistutesse. Neid on mitmesuguseid. 1)Täisühistud, 2)usaldusühistud ja 3)aktsiaseltsid.
94.Täisühistud.
Need koosnevad väikesest arvust osanikest, kes vastutavad võlauskujate ees kogu oma varaga ning ajavad asju ühiselt. Seejuures võivad käigus olevad kapitalid olla väga suured. Nende ühistute puuduseks on see, et need võivad kergelt laguneda, kui üks neist osanikest on mingi ettevõtmise vastu.
95.Usaldusühistud.
Need koosnevad mingist hulgast peaosanikest, kes samuti vastutavad võlauskujate ees oma varaga ja juhivad ettevõtmist ning sissemaksjatest, kes annavad sellele ühistule raha hoiule, riskides ise vaid hoiule antud summaga. Need ühistud on kindlamad, stabiilsemad, kui esimesed (täisühistud). Palju kasulikke maavarasid oleksid jäänud kasutusele võtmata, kui ei oleks olnud inimesi, kes ei oleks nende otsijatele raha andnud. Kuid sissemaksjatele kujutavad endast tõsist hädaohtu isikud, kes nende usaldust kuritarvitavad ning antud raha tuulde lasevad.
96.Aktsiaseltsid.
Need koosnevad vaid osamaksjatest (aktsia omanikest). Nendes ei vastuta keegi võlauskujate ees terve oma varandusega, nende vastutus piirneb vaid kapitalidega, mis on makstud nende aktsiate eest. Ettevõtet juhivad aktsionäride poolt valitud volinikud. Selliste ühistute tugevaks küljeks on see, et ainult nii on võimalik koguda suuri kapitali summasid (võrdlemisi väikeste sissemaksude näol) selliste kapitalimahukate ettevõtmiste rahastamiseks, kui raudteed, sillad, tammid jne. Aga ka siin tuleb ette, et tehakse kelmusi valitud asjameeste poolt, kelle kätte see kapital on usaldatud.
97.Teised ühistud.
Igapäevane elu ja praktika tingib ka väga erinevate sihtidega muude ühistute tekkimist. Peale nende, mida asutatakse äriilmas kasu saamise eesmärgil, tekivad need siis, kui mõnel huvigrupil on ühised eesmärgid, mida nad vaid üheskoos teostada suudavad. On loodud tarbijate ühistuid, mis on loodud selleks, et hankida kõike eluks vajaminevat odavama hinnaga (ühistu ostab neid kaupu omale hulgi odavamalt sisse). On olemas lao-ühistuid, mis annavad oma liikmetele kaupade hoidmiseks koha. Leidub ühistuid, mille sihiks on oma liikmete jaoks toorainet kokku osta. Ka selliseid ühistuid on olemas, milles liikmed osalevad lisaks rahale, ka isikliku tööga. Nii, et neid tuleb nii töölisteks kui ka kapitalistlikeks nimetada, ning et neile lähevad nii tööpalk kui ka kasu. Selliste hulka kuuluvad vene käsitööliste artellid, kes ühendavad oma töö ja teenitud raha, millest arvatakse maha artelli kulud, mis jaotatakse oma vahel ära. Nende hulka kuuluvad vastastikulise abi seltsid, hoiukassa seltsid, mis luuakse oma liikmetele haiguse ja vanaduse korral toetamiseks ja abistamiseks. Kõik need vastastikuse abi andmise seltsid on oma korralduse poolest väga sarnased eespool märgitud asutustele. Nende passiva moodustavad alati liikmete osamaksud ja summad, mida laenatakse eraisikute ja asutuste käest, kui neil osamakse ei jätku. Laenude tagasi maksmise tagatiseks on nende ühistute liikmete vara. Mida aeg edasi, seda enam tekib juurde väga erinevaid ühistuid. Inimesed jõuavad üha enam ja enam äratundmisele, et nende kapitalide ühendamine teeb võimalikuks selliste plaanide teostamise, mis ei oleksid teostatavad üksikisikute vähese kapitaliga. Juba ammusest ajast teame me mõistulugu, et ühte noolt on võimalik kergelt murda, kuid terve kimbu murdmine on väga raske, ning vahel ka võimatu. Igapäevased tähelepanekud näitavad, et elu vajaduste rahuldamise juures, võib ühine, leplik töötamine vähendada liigset töökoormust.
Vt. Küsimusi.
PAGE
PAGE 10
7 8 9 : M N O _ ` a b Æ ° ± » ¼ ½ o
p
q
V W X c d e ¼ ½ ¾ æ ź ė ģ ķ 4 5 6 b c d e
C D E F d% e% f% g% z% {% |% }% S( T( U( V( ( ( ( ( y. z. {. õķåŚõķŚõķåĻõķŚõķĻõķŚõķåĻõķĻõķĻõķŚõķåĻõķåŚõķåĻõķŚõķåĻõķŚõķåĻõķåĻõķåĻõķåĻõķåĻõķĒ h®; CJ aJ hŌJį h®; CJ aJ hŌJį hfnl CJ aJ hfnl CJ aJ hķ*) CJ aJ hŌJį hķ*) CJ aJ N & 8 9 : ; N O P ` a b D ° ± ² ¼ ½ p
q
r
ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż õ š ē ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż õ š ā gd®; h^hgd®; gdfnl
& F gd®; z; ; žž
W X Y d e ½ ¾ æ ė ģ ķ ī 5 6 7 c d e
D ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż D E F e% f% g% {% |% }% T( U( V( ( ( ( z. {. |. }. . . . ¹. ŗ. ». 0 B1 C1 D1 n1 ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż {. |. . . . ø. ¹. ŗ. A1 B1 C1 m1 n1 o1 I4 J4 K4 r4 s4 t4 : : : ¤: „: ¦: ź? ė? ģ? ž? ’? @ @ ,@ -@ .@ /@ D@ E@ F@ G G G &G 'G āU ćU äU öU ÷U ųU łU V V 6V 7V q\ r\ s\ \ \ \ \ \ Q_ R_ S_ T_ _ _ _ Mk Nk Ok Pk õźāõźāõźāõźāõźāõźāõźāõźāõźāןā×Ģźā×ĢźāןāןĢźāןā×ĢźĢźĢźāןğāןāÄõźāןā¼× h®; CJ aJ hfnl CJ aJ hŌJį h° CJ aJ hŌJį h®; CJ aJ hķ*) CJ aJ hŌJį hķ*) CJ aJ hŌJį hfnl CJ aJ Jn1 o1 p1 J4 K4 L4 s4 t4 u4 : : : „: ¦: §: ^? ė? ģ? ķ? ’? @ @ -@ .@ /@ E@ F@ óF ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ų ó ķ Š^Š gd®;
& F óF ōF G G G &G 'G ćU äU åU ÷U ųU łU V V 6V 7V r\ s\ t\ \ \ \ R_ S_ T_ U_ _ _ ł ł ł ł ł ł ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ņ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ gd®; Š^Š _ _ Nk Ok Pk Qk mk nk pk o o o o Ŗo «o ¬o Ht It Jt t ®t Æt w w &w 'w jx kx ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż õ š ż ż ė š
& F gd®;
& F gd®; Pk lk mk nk o o o o o o Ŗo ¬o Gt Ht It ¬t t ®t w w w ix jx kx x x x ,{ -{ .{ 0 1 2 ±æ ²æ Õæ Öæ ×æ ĀČ ĆČ ÄČ dĪ eĪ fĪ ¶Ņ ·Ņ ĖŅ ĢŅ éŅ źŅ ģŅ ķŅ Ż Ż Ż Ż „Ż ¦Ż §Ż ØŻ ę ę ,ę .ę Tę Uę Vę ō ō ō 6ō 7ō 8ō 9ō 3 õķāõķŚāõĻõĻõķÄõķÄõŚÄõķÄõķÄõķÄõ¼ÄõĻõķÄõķÄõķÄõĻõĻõķŚÄõķŚÄõķŚÄõĻõĻõķÄõķÄõķŚÄõ h° CJ aJ hŌJį h®; CJ aJ hŌJį h° CJ aJ h®; CJ aJ hŌJį hfnl CJ aJ hķ*) CJ aJ hŌJį hķ*) CJ aJ Jkx x x -{ .{ ={ >{ b c r s Ŗ « u v 0 1 2 3 C D ż ż ų ó ż ż ų ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż gd®;
& F D T W ^ _ ; < \ ] ” © © (© *© µ S¶ T¶ m¶ ±æ ²æ ³æ Ęæ Ēæ Öæ ×æ Č Č ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Č ĆČ ÄČ IĪ JĪ eĪ fĪ ¶Ņ ·Ņ øŅ ĖŅ ĢŅ ąŅ įŅ źŅ ėŅ ģŅ ķŅ Ż Ż Ż ¦Ż §Ż ØŻ ę ż ż ż ż ż ż ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ż ż ī é é ą ż ż ż Ó Ó ż ż Š^ `Šgd®; h^hgd®; gd®; @ ^@ gd®; Š`Š ę ę ę ,ę -ę .ę Uę Vę õę mé ūź |ģ -ķ [ī ļ ó ó ō ō ō 7ō 8ō 9ō 2 3 4 5 F ż ż ż ż ż ż ż ż ÷ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ź ż ż ż ż ż ż ż ŠŠ^Š`Šgd®; Š`Š 3 5 F H X Z h i j k Ń Ņ Ó ö ÷ ų ł N O i k z | č é ź } ~ W- X- Y- v- w- x- y- 3 3 @3 B3 L3 M3 N3 O3 Ņ7 Ó7 Ō7 ņ7 ó7 ō7 «= ¬= = Š= Ń= Ņ= H H H ŖH «H ¬H M M ØM ©M øM ¹M ÅM ĘM ĒM ČM kN lN mN nN N N N N õźõźõźāŚĻźāĻźāŚĻźõźõźõźāĻźāĻźāĻźāĻźāŚĻźõźõźāŚĻźāĻźāĻźāĻźāĻźāĻźāĻźõźõźõźāŚĻźāŚĻźāŚĻhŌJį h®; CJ aJ h®; CJ aJ hķ*) CJ aJ hŌJį hķ*) CJ aJ hŌJį h° CJ aJ RF G H Y Z i j k Ņ Ó Ō ÷ ų ł N O P i j k z { | Ä Å é ź ż ż ż ż š ż ż ż ż ż š š ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Š^ `Šgd®; ź ~ X- Y- Z- w- x- y- 3 3 3 3 23 33 @3 A3 B3 M3 N3 O3 Ó7 Ō7 Õ7 ó7 ō7 ¬= ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ¬= = ®= Ń= Ņ= ¾A ąA łA B B $D ©E )F H H H «H ¬H øL M M M ØM ©M øM ¹M ŗM ĘM ż ż ż ż ż ÷ ÷ ÷ ż ż ż ż ż ż ż ź ż ż ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ż ż ŠŠ^Š`Šgd®; Š`Š ĘM ĒM ČM lN mN nN N N N \X ]X ^X |X }X EY FY GY nY oY 1_ 2_ K_ L_ g j j j Yj Zj ż ż ÷ ÷ ÷ ż ż ż ÷ ÷ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Š`Š N [X \X ]X {X |X }X EY FY GY mY nY oY 0_ 1_ 2_ J_ K_ L_ j j j j Xj Yj Zj [j ø @ø Aø Bø ^ø _ø kø lø mø nø ø ø ó» ō» õ» ¼ ¼ ¼ Ā ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Ā Ā
Ā .Ā /Ā 0Ā VĢ WĢ XĢ YĢ vĢ wĢ xĢ Ģ Ģ ³Õ “Õ ·Õ äÕ åÕ ęÕ
ß į į į ;į <į =į Ąā Üč ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Üč Żč é é Oé oé pé Iģ Ļķ ń ń ń .ń /ń 0ń i÷ j÷ ÷ ÷ ÷ µü ¶ü ·ü øü Ōü Õü Öü åü ęü ż ż ÷ ÷ ÷ ÷ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Š`Š Öü åü ēü óü ōü õü K L M < = > R S T U
!
"
#
$
ø ¹ ŗ Ź Ė Ģ Ķ | } ~
2! 3! 4! V! W! X! Y! M$ N$ O$ d$ e$ f$ L& M& N& O& b& c& d& e& ) ”) ¢) ¼) ½) ¾) æ) į, ā, õźõā×õĻ×õĻ×õĻĒ×õĻĒ×õĻĒ×õĻ×õĻĒ×õĻ×õĻĒ×õĻĒ×õĻ×õĻĒ×õĻ×õĻĒ×õĻ×õĻ×õĻĒ×õĻĒ×õĻ×õĻĒ×õĻ h®; CJ aJ hķ*) CJ aJ hŌJį h®; CJ aJ h° CJ aJ hŌJį h° CJ aJ hŌJį hķ*) CJ aJ Nęü ēü čü óü ōü õü . / L M ż ł q ÷ < = > S T U w
x
"
#
$
ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż $
¹ ŗ » Ė Ģ Ķ p q } ~
Ū 2! 3! 4! 5! K! ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż K! L! W! X! Y! M$ N$ O$ e$ f$ L& M& N& O& c& d& e& ) ”) ¢) ½) ¾) æ) į, ā, ć, ä, š, ń, ż ż ż ż ż ż ż ż ż ÷ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Š`Š ā, ć, ä, ļ, š, ń, ń- ņ- ó- ō- . . . . A/ B/ C/ D/ 1 1 1 1 į3 ā3 ć3 ä3 l; y; z; {; ; ; ;
; ; ; ; ; ; ; ; ; ; ųķāŚķāŚųķāŚųķāŚųķāŚųķāŚųķāŅāČĀČĀ¾ČĀČ³ČĀ¾Æā hfnl hfnl 0J mH nH uhē
hē 0J j hē 0J Uhē CJ aJ hķ*) CJ aJ hŌJį hķ*) CJ aJ hŌJį h®; CJ aJ h®; CJ aJ *ń, ņ- ó- ō- õ- . . . ./ // B/ C/ D/ m1 n1 1 1 1 Ī3 Ļ3 ā3 ć3 ä3 k; l; z; ; ; ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ń č h]hgd° ų’ &`#$gdķ*) ;
; ; ; ; ; ; ż ń č ż ż ż h]hgd° ų’ &`#$gdķ*) °. °ĘA!°"°# $ %° 8 @ń’ 8 N o r m a l _HmH%sH%tH D A@ņ’” D D e f a u l t P a r a g r a p h F o n t V i ó’³ V T a b l e N o r m a l :V ö 4Ö 4Ö
l aö ( k ō’Į ( N o L i s t 4 @ ņ 4 ° F o o t e r
Ę _¾$ . )@¢ . ° P a g e N u m b e r 3 ’’’’ & 8 9 : ; N O P ` a b D ° ± ² ¼ ½ p q r W
X
Y
d
e
½
¾
æ
ė ģ ķ ī 5 6 7 c d e
D E F e f g { | } T U V z& {& |& }& & & & ¹& ŗ& »& ( B) C) D) n) o) p) J, K, L, s, t, u, 2 2 2 „2 ¦2 §2 ^7 ė7 ģ7 ķ7 ’7 8 8 -8 .8 /8 E8 F8 ó> ō> ? ? ? &? '? ćM äM åM ÷M ųM łM N N 6N 7N rT sT tT T T T RW SW TW UW W W W Nc Oc Pc Qc mc nc pc g g g g Ŗg «g ¬g Hl Il Jl l ®l Æl o o &o 'o jp kp p p -s .s =s >s bx cx x x r| s| | | ~ ~ Ŗ~ «~ u v 0 1 2 3 C D T W ^ _ ; < \ ] ” ” (” *” S® T® m® ±· ²· ³· Ę· Ē· Ö· ×· Ą Ą ĆĄ ÄĄ IĘ JĘ eĘ fĘ ¶Ź ·Ź øŹ ĖŹ ĢŹ ąŹ įŹ źŹ ėŹ ģŹ ķŹ Õ Õ Õ ¦Õ §Õ ØÕ Ž Ž Ž ,Ž -Ž .Ž UŽ VŽ õŽ mį ūā |ä -å [ę ē ė ė ģ ģ ģ 7ģ 8ģ 9ģ 2ū 3ū 4ū 5ū Fū Gū Hū Yū Zū iū jū kū Ņž Óž Ōž ÷ž ųž łž N O P i j k z { | Ä Å é ź ~ X% Y% Z% w% x% y% + + + + 2+ 3+ @+ A+ B+ M+ N+ O+ Ó/ Ō/ Õ/ ó/ ō/ ¬5 5 ®5 Ń5 Ņ5 ¾9 ą9 ł9 : : $< ©= )> @ @ @ «@ ¬@ øD E E E ØE ©E øE ¹E ŗE ĘE ĒE ČE lF mF nF F F F \P ]P ^P |P }P EQ FQ GQ nQ oQ 1W 2W KW LW _ b b b Yb Zb [b Łb ¤d ”e g h h h ° @° A° B° ^° _° k° l° m° n° ° ° ó³ ō³ õ³ “ “ “ ŗ ŗ
ŗ .ŗ /ŗ 0ŗ VÄ WÄ XÄ YÄ vÄ wÄ xÄ Ä Ä ³Ķ “Ķ ·Ķ äĶ åĶ ęĶ
× Ł Ł Ł ;Ł <Ł =Ł ĄŚ Üą Żą į į Oį oį pį Iä Ļå é é é .é /é 0é iļ jļ ļ ļ ļ µō ¶ō ·ō øō Ōō Õō Öō åō ęō ēō čō óō ōō õō .ų /ų Lų Mų żų łś qü ÷ż <ž =ž >ž Sž Tž Už w x " # $ ¹ ŗ » Ė Ģ Ķ p q } ~
Ū 2 3 4 5 K L W X Y M N O e f L M N O c d e ! ”! ¢! ½! ¾! æ! į$ ā$ ć$ ä$ š$ ń$ ņ% ó% ō% õ% & & & .' /' B' C' D' m) n) ) ) ) Ī+ Ļ+ ā+ ć+ ä+ k3 l3 z3 3 3
3 3 3 3 3 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 p 0 0 0 0 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 ( 0 0 0 0 ( 0 0 ( 0 ( 0 0 ( 0 0 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 8 0 8 0 0 8 0 0 0 p 0 0 H 0 p 0 p 0 H 0 p 0 0 0 H 0 p 0 0 P 0 0 0 P 0 0 0 0 P 0 0 0 0 0 0 p 0 ` 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 0 0 0 h 0 0 0 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 Ø 0 0 p 0 p 0 0 ° 0 0 p 0 p 0 0 Ą 0 Ą 0 p 0 Ą 0 0 Ą 0 0 p 0 0 p 0 0 0 Č 0 p 0 p 0 0 Č 0 p 0 p 0 0 0 p 0 Š 0 p 0 p 0 Ų 0 p 0 0 Ų 0 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 č 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 ų 0 p 0 ų 0 ų 0 ų 0 0 0 0 ų 0 p 0 0 p 0 p 0 0 0 0 ų 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 ( 0 ( 0 ( 0 0 0 p 0 ( 0 0 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 8 0 p 0 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 @ 0 p 0 @ 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 0 @ 0 0 0 0 p 0 @ 0 @ 0 p 0 p 0 P 0 P 0 p 0 P 0 0 0 P 0 P 0 p 0 P 0 0 0 p 0 p 0 p 0 ` 0 p 0 0 ` 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 ` 0 p 0 ` 0 0 0 p 0 0 0 0 h 0 p 0 h 0 p 0 h 0 h 0 h 0 p 0 h 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 x 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 p 0 p 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 p 0 Ø 0 p 0 p 0 p 0 Ø 0 p 0 0 0 0 Ø 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 0 ° 0 ° 0 p 0 ° 0 0 0 p 0 ø 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 Ą 0 Ą 0 p 0 Ą 0 0 Ą 0 p 0 p 0 Č 0 p 0 Č 0 0 p 0 p 0 p 0 Ų 0 p 0 0 p 0 p 0 p 0 p 0 0 p 0 p 0 0 0 p 0 p 0 ą 0 p 0 č 0 č 0 0 p 0 p 0 č 0 p 0 č 0 p 0 p 0 p 0 š 0 š 0 š 0 p 0 0 0 0 p 0 0 0 0 0 0 ų 0 0 p 0 0 0 0 0 ų 0 p 0 ų 0 p 0 0 ų 0 p 0 0 p 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 p 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 p 0 p 0 0 p 0 0 p 0 0 p 0 0 0 0 p 0 0 0 p 0 0 p 0 p 0 ( 0 p 0 0 p 0 p 0 ( 0 p 0 0 0 p 0 p @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 @ 0 0 Ś Ģ“ {. Pk 3 N Ü Öü ā, ; # ' , 1 5 9 =
D n1 óF _ kx D Č ę F ź ¬= ĘM Zj īw © Ā Üč ęü $
K! ń, ; ; ! " $ % & ( ) * + - . / 0 2 3 4 6 7 8 : ; < > ? ; ! !’ 7 ? M P _ c D E Æ ² ŗ ¾ o r V
Y
c
f
¼
Ą
ź ī ļ ń 4 7 b f C G d g z ~ S V c e " " % % y& & & & ø& ¼& ( ( A) E) m) p) , , I, L, r, u, 2 2 ¤2 Ø2 3 3 ^7 _7 ź7 ń7 ž7 8 ,8 /8 D8 F8 : : ó> ų> ? ? &? '? *@ +@ *F +F āM éM öM żM N N 5N 8N ,P -P qT tT T T T T QW UW W W Z !Z [ "[ a !a Mc Qc lc qc !e "e !f "f g g Ŗg ¬g Gl Jl ¬l Æl o o &o 'o ip kp p p "r #r ,s .s ;s >s =t >t bx cx x x r| s| | | ~ ~ Ŗ~ «~ = ) / 6 C D T W > ? > ? ^ _ > ? > ? > ? ; < > ? \ ] . Ŗ· °· ¶· Ę· Ē· Õ· Ų· ?ø @ø ?» @» ?æ @æ Ą Ą ĀĄ ÄĄ @Ā BĀ IĘ JĘ dĘ fĘ lĘ nĘ AČ BČ AÉ BÉ ¶Ź »Ź ĖŹ ĢŹ ąŹ įŹ éŹ īŹ >Ķ ?Ķ >Ņ ?Ņ >Ō ?Ō Õ Õ Õ Õ „Õ ©Õ BŪ CŪ Ž Ž ,Ž .Ž TŽ WŽ Cį Dį mį nį ūā üā |ä }ä -å .å [ę \ę ė łė ģ ģ 6ģ :ģ Fģ Gģ Fī Gī 2ū 8ū Fū Kū Xū Zū hū lū Hü Iü Ńž Ōž öž ūž K’ L’ K L K L N S i o z | ~ Ä Å č ė M N | N O N P N O N O W% Z% v% z% + + 2+ 7+ @+ B+ L+ P+ Ņ/ Õ/ ņ/ õ/ «5 ®5 Š5 Ó5 ¾9 æ9 : : W; X; $< %< ©= Ŗ= )> *> W? Y? @ @ Ŗ@ ¬@ E E ØE ¬E øE ŗE ÅE ÉE kF nF F F _L `L _N `N [P ^P `P aP {P ~P EQ GQ mQ pQ 0W 3W JW LW eW gW e^ g^ _ _ b b Xb \b ib jb Łb Śb ic jc id jd ¤d „d ”e ¢e g g h $h ° E° ^° c° k° n° ° ° ó³ õ³ “
“ ¶ ¶ ŗ
ŗ ŗ ŗ -ŗ 1ŗ VÄ \Ä vÄ xÄ Ä Ä ²Ķ ·Ķ ćĶ ēĶ Ļ Ļ
× × Ł Ł :Ł >Ł Ś Ś Ü Ü Üą ßą į į į į oį pį ā ā ä ä å å «ē é -é 1é ź ź iļ jļ ļ ļ ņ ņ µō »ō Óō Śō ćō čō ńō ņō óō öō ÷ ÷ .ų /ų Kų Nų Uų Wų ų ų żų žų łś śś qü rü ü ü ÷ż ųż <ž >ž Rž Vž Zž \ž w x ! % ø » Ź Ī ¢ £ p q | § Ø ! Ū Ü 2 9 K L V Z M O d f L O b f ! ¢! ¼! Ą! į$ ä$ ļ$ ņ$ ń% õ% & & ½& ¾& .' /' A' E' æ' Ą' m) n) ) ) Ī+ Ļ+ į+ å+ Ć0 Ä0 k3 l3 y3 z3 3 3 % & 7 ? M P _ c C E Æ ² » ¾ o r V
Y
c
f
¼
Ą
ź ī 4 7 b f C G d g z ~ S V y& & & & ø& ¼& ( ( A) E) m) p) I, L, r, u, 2 2 ¤2 Ø2 ]7 _7 ź7 ń7 ž7 8 ,8 /8 D8 F8 ņ> ų> ? ? %? '? āM éM öM żM N N 5N 8N qT tT T T QW UW W W Mc Qc lc qc g g ©g ¬g Gl Jl ¬l Æl o o %o 'o ip kp p p ,s .s s ax cx x x q| s| | |
~ ~ ©~ «~ t v
/ 6 B D S W ] _ : < [ ] ’ ” ” '” *” R® T® l® n® °· ¶· Å· Ē· Õ· Ų· Ą Ą ĀĄ ÄĄ HĘ JĘ dĘ fĘ µŹ »Ź ŹŹ ĢŹ ߏ įŹ éŹ īŹ Õ Õ „Õ ©Õ Ž Ž +Ž .Ž TŽ WŽ ōŽ õŽ lį nį śā üā {ä }ä ,å .å Zę \ę
ē ē ė ė ė ė ģ ģ 6ģ :ģ 1ū 8ū Eū Kū Xū Zū hū lū Ńž Ōž öž ūž M S h o y | Ć Å č ė } W% Z% v% z% + + 1+ 7+ ?+ B+ L+ P+ Ņ/ Õ/ ņ/ õ/ «5 ®5 Š5 Ó5 ½9 æ9 ß9 ą9 ų9 ł9 : : #< %< Ø= Ŗ= (> *> @ @ Ŗ@ ¬@ ·D øD E E §E ¬E ·E ŗE ÅE ÉE kF nF F F [P ^P {P ~P DQ GQ mQ pQ 0W 3W JW LW _ _ b b Xb \b Ųb Śb £d „d e ¢e g g h $h ;h @h gh kh h h śi żi j j Ņo Õo ėo ļo 2u 5u Gu Ku >z @z ·z ¾z Ōz Śz ęz éz '{ *{
" , 0 > A > @ R V R T ] ^ £ ¤ ų ł ¼ Ć Ł Ż ś ż Q T s w ” ” B” F” Ų© Ś© « !« ,« 0« =° E° ]° c° j° n° ° ° ņ³ õ³ “
“ ŗ
ŗ -ŗ 1ŗ UÄ \Ä uÄ xÄ
Ä Ä ²Ķ ·Ķ ćĶ ēĶ × × Ł Ł :Ł >Ł æŚ ĄŚ Ūą Žą
į į į į Nį Oį nį pį Hä Iä Īå Ļå é é -é 1é hļ jļ ļ ļ “ō »ō Óō Śō äō čō ņō öō -ų /ų Kų Nų üų žų ųś śś pü rü öż ųż ;ž >ž Rž Vž v x ! % ø » Ź Ī o q | ! Ś Ü 1 9 J L V Z L O d f K O b f ! ¢! ¼! Ą! ą$ ä$ ļ$ ņ$ ń% õ% & & -' /' A' E' l) n) ) ) Ķ+ Ļ+ į+ å+ j3 l3 y3 z3 3 3 z3 3 3 ’’ K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t K o i t »> ’ ĄAīžØ’’’’’’’’’ (l¢Ģ’’’’’’’’’ hžĘ h^h`žo( . ŠžĘ Š^Š`žo( .
žĘ ^ `žh H .
pL’Ę p^p`L’h H .
@ žĘ @ ^@ `žh H .
žĘ ^`žh H .
ąL’Ę ą^ą`L’h H .
°žĘ °^°`žh H .
žĘ ^`žh H .
PL’Ę P^P`L’h H . 0żĘ ^ `0żo( . (l »> ĄA ’’’’’’’’’’’’’’ ’’ å ° ķ*) ®; fnl ē ĖŹ ŌJį l3 3 a°0’@ g g Ø g g 3 @ @ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ Gŗ z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3&ŗ z ’ A r i a l " ń šŠ h „4|Ęo]É v Y T aß ž T aß ž ! š „Ą“ “ r4 [2 [2 ; @ š ßß H (š’ ? ä ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’° ’’ K o i t K o i t ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 P Ø ø Ä Ō ä š
$ 0 8 @ H é s s Koit f oit Normal Koit l 118 Microsoft Word 10.0 @ VåŅ @ ¶ļɼĆ@ j Ę>É T aß ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 š h p ¤ ¬ “ ¼
Ä Ń é Laineste La ž [2 A
Title
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ą į ā ć ä å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ö ÷ ų ł ś ū ü ż ž ’
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ ž’’’B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~ ž’’’
ž’’’ ž’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F šmĢ>É 1 T a b l e ’’’’ ’’’’ A ž} W o r d D o c u m e n t ’’’’’’’’ S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’ D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’’’’’ C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ j ’’’’’’’’’’’’ ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Word Document
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q