Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ ¯þÿÿÿ§¨©ª«¬ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@ ð¿$hbjbjÏ2Ï2 .jXXKÿÿÿÿÿÿˆ˜˜˜˜˜˜˜¬°*°*°*8è*ìÔ+d¬_½¶D,D,"f,f,f,f,f,f,º¼¼¼¼¼¼¼¼¼¼¼¼¼$¾RgÀ:à¼9˜f,f,f,f,f,à¼˜˜f,f,½P³P³P³f,–{˜f,˜f,º¼P³f,º¼P³P³b³˜˜b³f,8,à‚[$È°*ü§2b³n¼L/½0_½b³¡À.³¡Àb³¬¬˜˜˜˜¡À˜b³ f,f,P³f,f,f,f,f,à¼à¼¬¬)°*.³"¬¬°* Suur Vabaduste kiri. Prof. D.M.Petruševski. Konstitutsiooniline võitlus Inglismaal XIII saj. teisel poolel. Koos Suure Vabaduste kirja ladina* ja vene keelse tekstiga ning muude dokumentidega. Moskva M.S. Sabasnikovide väljaanne. 1915.a. *** *(Siin ladina-ja vene keelset teksti ära ei tooda.) Eessõna. Kumbki siia köitese võetud artikkel on juba lugejatele tuttav. Mõlemad oli trükitud ära ajakirjas „Vene Rikkused“ ja neist esimene, mis pühendatud „Suurele Vabaduste kirjale, oli peale selle, antud välja eraldi brozüürina „Doni Juttude“ poolt 1904 ja 1905.a. Käesoleva väljaande jaoks on minu poolt neist esimest põhjalikult ümber töötatud kuid teine on vaid läbi vaadatud ja kohati lühendatud. Nüüd ühtede kaante vahele mahutatuna nad peavad andma keskaegse Inglismaa konstitutsiooni arengu ajaloo selle põhijoontes seotuna, milline peab teenima lugejat juhtlõngana selle ajaloo detailsemal tundmaõppimisel. Lisas toodud dokumendid teenivad sama eesmärki. Täpsemalt, nad peavad aitama lugejal õppida tundma Suure Vabaduste kirja teksti tihedas seoses Parunite Artiklite tekstiga, millised kujutavad endast esimest ametlikult tunnustatud Suure Vabaduste kirja sõnastust ja selgitada välja Suure Vabaduste kirja seose Henry I ja teiste inglise kuningate (Stephen ja Henry II) Hartadega (kirjadega). Nõndanimetatud Johni „Tundmatu Vabaduste kiri“, kujutab arvatavasti endast kellegi poolt prantsuse kuningale koostatud lühiaruannet parunite ja Johni vahel peetud läbirääkimistest ning mis alguses lõppes Parunite Artiklite kinnitamisega aga seejärel Suurte Vabaduste kirja väljaandmisega. Mitteametliku dokumendina on see aruanne Suure Vabaduste kirja paremaks mõistmiseks ikkagi väga väärtuslik ja väärib suuremat tähelepanu. Kõigi siin toodud dokumentide ladina keelne tekst on võetud Mc Kechnie raamatust Magna Carta. A Commentary on the Great Charter of King John. Second edition revised and largely rewritten. 1914. Suure Vabaduste kirja ja kõigi ülejäänud dokumentide tekstid on vene keelde tõlgitud minu enda poolt. D. Petruševski. Moskva, 14.august 1914.a. Suur Vabaduste kiri. Euroopa riikide ajaloos võib vaevalt leida tähtsamat sündmust, millisel oleks selline sügav ja määrav tähendus riigi kogu järgnevale ajaloole, kui normannide vallutused, mis andsid anglosaksi Inglismaa ja selle saatuse Normandia hertsogi ((Guillaume)) ja tema ühend-maleva kätesse. Liialduseta võib öelda, et keskaegse Inglismaa poliitilist, kui ka sotsiaalset ning ka isegi majanduslikku arengut ei suuda mõista need, kes ei teinud endale vajalikul määral selgeks nende sündmuste üldist iseloomu ja mõtet, milliste tagajarjed annavad endast märku igal sammul nii selle üldise arengu kui ka selle tähtsamate momentide tundmaõppimisel. Püüdes esitada lugejale selliste keskaegse Inglismaa ajaloo momentide üldise iseloomustuse, ei saa me minna mööda normannide vallutuste eelnevast iseloomustamisest, veel enam, et Suur Vabaduste kiri annab õiguslikud kokkuvõtted Inglismaa poliitilisele arengule, nii nagu see kujunes välja vallutuste mõju all, ühiskondlike jõudude vahel kehtestatud suhetele. Nagu teada, püüdis William Vallutaja oma Inglismaa vastasel sõjakäigul, piirduda võimalust mööda puhtalt õiguslike faktidega, esitades end kui anglosaksi troonile seaduslikke õigusi omavat hagejat, just nagu see oleks Haroldi poolt, ebaseaduslikult ja hirmsat vannet rikkudes, jõuga haaratud ja kristliku maailma kõrgeim autoriteet oli tema poolel, pöörates oma sanktsioonina normandia hertsogi puhtalt piraatliku rünnaku oma rikutud õiguste ja õigluse taastamise tõeliseks ristikäiguks. Kuid veelgi hämmastavam on see, et see juriidiline fiktsioon oli Williami jaoks tema poolt vallutatud maal kogu tema sisepooliitika põhiliseks printsiibiks. Mitte ainult Euroopas, kuid ka anglosaksidele endile püüdis William iga oma sammuga näidata, et ta on Eduard Pihisa seaduslik pärija, et ta vaid nõuab seda, mis kuulub temale, kui igasugusele teisele anglosaksi kuningale, seaduse järgi. Tulnud peale Hastingsi võitu (1066.a.) Londoni, ta krooniti Westminsteris anglosaksi kuningakrooniga anglosaksi kombe järgi ja võis end pidada täiesti seaduslikuks anglosakside kuningaks; kõiki, kes ei soovinud temale alluda, ta vaatles mässajatena, kes on tõusnud üles oma seadusliku valitseja vastu ja kes on teeninud sellega ära range karistuse. Vaid peale mitu aastat kehtinud julma võitlust õnnestus tal need „mässajad“ endale allutada ja saada faktiliselt oma uute alamate valitsejaks. Anglosakside rahvusliku kuningana jättis William I alles nende õigusliku korra ja asutused ja täpsemalt, nende üldrahvalikud kohalikud asutused, nende organisatsiooni krahvkondadena ja sadakondadena, aga samuti nõudis kõigilt oma uue kuningriigi vabadelt inimestelt ustavustõotust sõltumata sellest, millistes maa-, isiklikes- ja õiguslikes suhetes ja sõltuvuses nad teineteisele olid. Ja kõik nad „kummardasid tema ees ja said tema omaks ja tõotasid temale ustavust ... kõigi teiste inimeste vastu“. Jättes sisuliselt anglosakside poliitilise korra ülesehituse muutumatuks, ei tinginud normannide vallutusretk algul nende sotsiaalses korras mingeid märgatavaid muudatusi. Tõsi, inglise ühiskonna kõrgema kiht, nii nagu ka kogu kuningriigi kõrgem ilmaliku ja vaimuliku administratsiooni personal oli asendatud vallutajatega. Kuid, vastavalt sellele, kuidas Normandia hertsog astus anglosaksi kuningate kõikidesse õigustesse ja kohustustesse, nii ka ta toetajad, olles heldelt mõisatega tasutud, asusid anglosakside magnaatide kõigisse õigustesse ja kohustustesse, milliste konfiskeeritud valdused nad nüüd said ja anglosaksi massi seisukord tema suhtes sisuliselt ei muutunud võrreldes sellega, milline see oli võõramaistesse senjooridesse, glaforditesse, kuigi muutus ka enam sõltuvaks. Samas, mitte kaugeltki mitte kõik võõramaalastest senjoorid ei olnud asendatud normannidega, vaid kõige tähtsamad; vähem olulised jäid oma kohtadele peale seda, kui tunnistasid Williami oma valitsejaks. Sellisel moel ka poliitilises ja sotsiaalses suhtes olid normannide vallutus ebasarnane tavalisele vallutusele, millised teostavad allutatud rahva suhtes nii poliitilises kui ka selle sotsiaalses korras tavaliselt järske muudatusi. See justkui jättis selles mõttes kõik vana viisi, meenutades pigem puhtalt monarhistlikku riigipööret, kui ühe rahva allutamist teise rahva poolt. Kui me meenutame, kas-või lühidalt, mida enesest kujutas anglosaksi riik ja ühiskond enne vallutust, siis saab meile veelgi selgemaks normannide vallutuste sügavalt konservatiivne olemus ja me märkame nimelt seda, et selle vallutuse konservatiivsuses peitubki selle tähenduse mõistmise võti, millist ta omas keskaegse Inglismaa poliitilises ja sotsiaalses evolutsioonis. II Üheteistkümnenda sajandi keskel anglosaksi Inglismaa tegi küllaltki tõsiseid edusamme sotsiaalses ja poliitilises feodaliseerimises. See oli („tornaja“???) tee, mida mööda läksid kõik barbaarsed riigid, mis ühel või teisel viisil Rooma impeeriumi territooriumil tekkisid ja millist nad ei saanud tollastes üldistes majanduslikes ja kultuuri tingimustes käimata jätta. Need suhteliselt avarad poliitilise elu vormid, milliste juurde Rooma impeeriumi territooriumil tugevnenud saksa hõimud jõudsid, ei olnud saksa ühiskondade loomuliku kasvu tulemuseks, kuid need tekkisid muude väliste, vastastikuse võitluse ja Rooma impeeriumiga kõkkupõrgete tõttu. Üleminek oli liiga järsk, eriti nende hulgast nendele, millised sattusid poliitilisse seisukorda veel impeeriumist sõltudes ja nii või teisiti sobitasid end sellega, millega muutsid veelgi keerukamaks oma poliitilisi vorme ja seetõttu, teravdasid olukorda veelgi nende vormide sobimatusega oma ühiskonna aluste elementide suhtes, eelkõige, oma majanduslikus elus, mis viibis veel koduse, suletud naturaalmajanduse staadiumis. Sakslaste riigil tuli nüüd lahenda oma suhteliselt avaraid ja keerukaid ülesandeid ikka nende samade äärmiselt elementaarsete vahenditega, millistega pidid läbi saama veelgi ahtamad ja lihtsamad poliitilised ühendused. Ta pani endiselt igale vabale maaga varustatud sakslasele kõigi vajaduste rahuldamise kohustuse, millised on tingitud mingist organiseeritud ühiskonnaelust ja eelkõige välisvaenlase eest kaitsmise ning õigusmõistmise kindlustamise vajadusest: nii nagu tacituse ((Tacius Publi Korneli u. 55-120.a.maj. keskaegse rooma ajaloolane, kes idealiseeris sakslaste eluolu, vastandades seda Rooma eluviisile.SVE.42.18.lk.)) aegadel, iga vaba sakslane, raske karistuse hirmus, pidi oma vahendite arvelt suunduma sõjakäigule, nüüd juba tihti üpris pikale ja pikaajalisele, aga rahu ajal pidi külastama oma ringkonna kohtukogusid, millised samuti nõudsid tema poolt tehtavaid kulutusi nii aja kui materjaalses mõttes. Nüüd need riigi naturaalkohustused ja eelkõige sõjaväekohustus, oli kindlasti keskmisele sakslasele enim koormavam, kui endistel aegadel ja pidigi laastavalt mõjutama tema majapidamist, õõnestades sellisel viisil tema heaolu ja tehes ta oma tulevaste kohuste täitmise suhtes veelgi vähemkõlblikumaks. Tema heaolu oli ilma selletagi olulisel määral häiritud real muudel põhjustel, selliste nagu maalappide tükeldatus, aga ka tol ajal tugevate inimeste poolt nende otsese äravõtmisega, kui sunnitud müügiga, et tasuda ülejõukäivaid trahve, milliseid pandi kurjategijale ja tema sugulastele barbarite kriminaalõigusega, jne. Nii või teisiti, kuid riigil tuli võrdlemisi kiiresti arvestada maassi võimetusega kanda riigi naturaalkohustusi ja ta oli sunnitud piirduma vaid osalt elanikelt nende täitmise nõudmisega, vaid neilt, kes tõusid massi kohale, keda laiad riiklikud kohused maha ei murdnud vaid tegid isegi rikkamaks ja tugevamaks, kes väljusid eluvõitlusest võitjatena, raasugi selles nõrgenemata, vaid nõrgema arvelt tugevnedes, omistades võimu nende ja nende maa üle ja keda kuninglikud annetused maatükkide või domenite või siis maksudega seotud õiguste andmisega otseselt või kaudselt rikastasid, millised olid siis orgaaniliselt seotud kohtupidamise ning teiste kuningale, kui riigipeale, kuuluvate õigustega. Vaid sellised inimesed, rikkad ja tugevad võisid nüüd kanda keskmisele inimesele ülejõu käivaid naturaalkohustusi. Riik oligi sunnitud panema nende õlule naturaalkohuste kandmise. Kuid ta ei piirdunud sellega. Selle olulisel määral kuningliku võimuga loodud aristokraatiale pidi riik uue naturaalkohustusena andma üle ka kohtu ning masside juhtimise, peale selle kui hõimulised liidud, seni kuni ühel või teisel määral garanteerisid ühiskondliku rahu, vähehaaval lagunesid ja vaid riigil üksi tuli oma äärmiselt ebapiisavate vahenditega tulla toime sellise äärmiselt raske ülesandega. See ülesanne oli temale üksi ülejõu käiv ja ta oli sunnitud panema osa kohustusi enda poolt loodud ühiskondlikule jõule, anda üle uuele – teenistuslikule ja vaimulikule – aristokraatiale politseilik ja kohtuvõim masside üle, milline juba ilma selletagi oli paindunud nende isikute isikliku võimu alla, arvestamata hõimuliste liitude lagunemisega, pidada vastu üha karmimaks ja halastamatumaks muutuvas eluvõitluses. Sellisel viisil ühiskond diferentseerus. Kunagisest enamvähem ühtlasest massist eraldus grupp, kellele pandi riigi naturaalkohustuste täitmine, milline varem lasus kõigil, sellest eraldus eriline sõjaväelaste ja valitsev klass- ilmalik ja vaimulik. Kuid see sotsiaalse ülesehituse muutus ei toonud kaasa olulisi muudatusi selle majanduslikus korras. Ühiskond elas edasi väikeste, ennast ise varustavates, oma tavadele vastavates, suletud majanduslike gruppidena. Erinedes eelmisest vaid sellega, et nüüd need põllumajandusega tegelevad grupid pidid andma ära osa majapidamiste töö tooteid, aga seejärel osa sellest majanduslikust töö tegijaist eraldus järkjärgult massist, majanduslikus mõttes mittetootlikuks – sõjaväeliseks ja valitsevaks – klassiks, kindlustades selle, sellisel viisil, võimaluse kanda oma riiklikke naturaalkohustusi ja muutes järkjärgult vabad sõltumatud kogukonnad feodaalseteks mõisateks. See vabade inimeste põhimassi järkjärguline muutumine sunnismaiseks talupoegadeks ((mittevabadeks villianideks)), sattudes sõjaväelise ja valitseva klassi esindajate isikliku võimu alla, aga neist sõltumatutest majandusorganisatsioonidest, milliste juurde nad kuulusid, feodaalsed mõisad, ei teinud läbi, kordame, kuigivõrd olulisi muutusi nende majanduslikku korra alustesse. Sellise muutuse hädavajalikuks eelduseks oli just see, et ühiskond jäi majanduslikus mõttes endiseks. Feodaalsele korrale niivõrd iseloomulik on, et mõisate süsteem selle senjooride ja villianidega nimelt oligi üldiselt rääkides, poliitilise hädavajaduse produktiks, hädavajaduseks sobitada ühiskonna suhteliselt avar ja keerukas poliitiline tervik muutmatuks jäänud elementaarsete majanduslike tingimustega. Tänu puhtalt välistele põhjustele määratles oluliselt saksa hõimude riiklikku ja kultuurilist evolutsiooni ja selle poliitiliste vormide, ühelt poolt, ja ühiskonna kultuuriliste aluste mittevastavuse vältimatuks tulemuseks oli ühiskonna feodaalne lõhestatus senjoorideks ja viliaanideks, see niivõrd feodalismile iseloomulik riigiteenistujate seisuste sotsiaalne süsteem*. (*Lääne Euroopa ühiskondade feodaliseerimise protsessiga üksikasjalikumaks tutvumiseks soovitame lugejatele meie esseesid keskaegse Euroopa ühiskondade ja riikide ajaloost, va.3-s,1913.a. ja Wat Tyleri ülestõus ((1381.a.)), 2 va, 1914.a.(III peatükk ja Lõppsõna). Kõik selle me leiame anglosakside juures. Nii kommendatsioon (ld. Commendatio – kätteusaldamine. ((aj, keskaegne sümboolne toiming, millega vasall sai oma lääniisandalt maavalduse, vandudes talle ustavust, või millega kinnitati talupoja sõltuvust maaomanikust-feodaalist.VL lk.238. Vt. SVE.kt.22.,lk.168, on pikem artikkel))) ja immuniteet ja benifiitsid arenesid neil juba ammustest aegadest alates ja üheteistkümnenda sajandi keskpaigaks tegi see areng juba üsna märgatavaid edusamme. Normannide vallutuste eelõhtul oli anglosaksi ühiskond küllaltki aristokraatlik ja sisuliselt feodaalne, glafordid ja villianid kujutasid endast juba täiesti määratletud ühiskondlikke gruppe ja mõisate süsteem oli põhjoonetes saanud teoks. Kuid kui energiliselt siin feodaliseerumise protsess arenes, ei õnnestunud sel lammutada anglosakside kõikehõlmavat riiklikust (nagu see toimus frankide ja teiste kontinentaalsete „barbarite“ ühiskondade riiklikkusega), nende üldriiklikud, rahva asutused: ja kuninga võim anglosakside juures ei väljendunud suveräniteedis ja ei kaotanud veel vahetut side rahvamassidega, vaatamata võimsa aristokraatia tekkimisele ja kuningriigi kõrgem kogu, „uitenagemot“(???) ei olnud muutunud puhtalt feodaalseks kuninga vasallide seimiks ja - see, vast kõige olulisem asjaolu kogu edasises Inglismaa ajaloos – säilus anglosaksi ühiskonna kohalik organisatsioon, sadakonnad ja krahvkonnad nende perioodiliste kogudega, kõik kohalikud maaomanikud, nii senjoorid, kui ka villiaanid, millistel endiselt mõisteti kohut kurjategijate üle, lahendati tsiviilvaidlusi, arutati kohalikke ja üleriiklikke asju ja kuulati ära kuninga korraldusi (esimesed isiklikult aga teised , nagu muistegi, oma esindajate kaudu, igast kogukonnast neli inimest, oma vanema ja kihelkonna vaimulikuga eesotsas). Kõik need üleriiklikud asutused säilitasid oma elujõu. Kuid selle kõrval kõvenes üha enam eravõim, laiendades üha enam oma mõjujõudu, ning selle üleüldiseks saamine oli vaid aja küsimus. Ja sellel asjaolul põhines normannide sünnitatud hädaoht. III Kerge mõista, milleks pidi sellisele ühiskonale sobima William Vallutaja konservatiivne poliitika. „Valitse ja soovi, et kõik kaitseks ja järgiksid kuningasEdwardi seadusi“, nõudes, et kõik „suhtusid sadakonda ja krahvkonda nõnda, nagu seda soovisid meie eelkäiad“, võttes ustavusetõotuse kõigilt „maad valdavatelt inimestelt, millised ka kogu Inglismaal leiduda võis, kes nad ka ei olnud“, William lihtsalt ei sanktsioneerinud poliitilist korda, mille ta leidis eest vallutatud rahva juures, mis juba ammu oli kõikuma hakanud ja valmis lagunema üha laiemas ja sügavamalt ühiskonda haarava feodaliseerimise protsessi surve all. Need tema pidulikud avaldused tähendasid miskit midagi enamat. Nad tunnistasid sellest., et sajandipikkuses vaidluses laia riiklikuse ja üha pealetungiva feodalismi vahel William asus esimese poolele, tuues sinna kaasa kogu selle materjaalse jõu ja vägevuse, milline andis talle võidu anglosakside üle ja enan arenenud kultuuri eelised, mis erinevad tema ja tema kaaslaste poolt vallutatud võrdlemisi mahajäänud maa asukatest. Vallates hiigelsuuri materjaalseid ressursse mitmesaja hangitud mõisa näol, omades oma käsutuses suurepäraselt organiseeritud sõjalist jõudu, milline jätab kaugele maha halvasti distliplineeritud anglosakside malevad, selline anglosaksi kuningas võis anda tõsise vastulöögi feodalismile – kuivõrd see viimane võis temale ohtlik olla – ja taastada kogu oma elujõus anglosakside laia riiklikkuse. Ja William ei piirdunud ainult sellega. Ta tõstis kuninavõimu ja anglosaksi riiklikuse sellisele kõrgusele, millisel ta anglosakside juures veel kunagi olnud ei olnud. Kindlustades oma võimu riiklikuse, riiklike asutuste kindlal alusel, William, ainiti, üldsegi ei loobunud feodalismist. Kuivõrd feodalism kujutas endast sotsiaalset vormi, vältimatut vähem või rohkem seadustatud riiklikuses, tuginedes naturaalmajanduslikele alustele, ta oli hädavajalik William Vallutaja riigis. Feodalism on laialdaste poliitiliste vormidega täiesti sobiv, kui vaid riigil jätkuks nende üle valitsemiseks jõudu ja vahendeid, et sundida seniooridest eraisikute võimu villiaanide üle end teenima, suverääni vasalli üle. Williami kätes olid selliseks ülemvalitsuseks kõik vahendid ja ta sai selle. See feodalismi poliitiline kahjutuks tegemine andis Williamile võimaluse samal ajal teostada feodaalset vaatenurka sellise täiuse ja lõpetatusega, millisena seda ei olnud kuskil Euroopas ellu viidud. Tänu sellele, et peaegu kõik anglo-sakside maavaldused käisid faktiliselt Vallutaja kätest läbi – kas siis vallutuse teel, või konfiskeerimise tulemusel, nii ajutiste kui tingimustetu, - kõik Inglise maavaldajad osutusid kuninga feodaalseteks maavaldajateks, kes said ja pidasid oma maid kas kuningalt vahetult (in capite), või siis temalt lõppkokkuvõttes. Selline täielik feodalismi printsiibi läbiviimine, milline muutis William Vallutaja Inglismaa feodaalses Euroopas kõige feodaalseeritumaks riigiks, oli seotud asjaoluga, millist ei leidunud mujal Euroopas: kord kõik maaomanikud „pidasid“ maad kuninga nimel ja andsid temale ustavustõotuse „kõigi inimeste vastu“, sõltumata sellest, kelle vasallideks nad ka ei olnud, siis nad kõik pidid teenima teda ühes ja peamises „teenistuses“ – sõjaväeteenistuse kohustus (servitum militare). Selline feodaalse sõjaväe „teenistuse“ sisseseadmine muutis selle „teenistuse“ erandlikult kuningale (regale servitium), andis alatiseks feodalismi riigi teenistusse ja tegi selle mitte nõrkuse allikaks vaid kuningavõimu ja tema poolt esindatud laia riiklikkuse jõuks. Midagi ei ole öelda, et, luua endale feodalismis sellise toe, võis kuningavõim kogu oma jõuga teostada oma õigusi, millised on pärandatud veel laguneda mitte jõudnud anglosaksi riiklikkuselt, olgu need siis juriidilis-fiskaalsed õigused, milliseid teostati tema poolt vahetult kohtukogude, sadakondade ja krahvkondade kaudu, või lihtsalt fiskaalsed õigused maksude ja tollilõivude ning turutakside vormis, või siis lõpuks, õiguse nõuda hädaohu puhul kuningriigi kõigi vabade inimeste rahvaväe kokkutulekut. Kõik see asetas normandia ja edaspidi anzui kuningliku võimu kättesaamatusse kõrgusesse ja tegi temale võimalikuks selliste poliitiliste ülesannete seadmise ning lahendamise, millised jäid kontinentaalsetele riikidele kättesaamatuiks administratsiooni, kohtu ja rahandusliku juhtimise sfääris. Väga ruttu sai Inglismaa uue tsentraliseeritud, tugevalt seotud riigi näidiseks, oma kaugele ette jõudnud esindusliku-, rahandusliku- ja kohtuorganisatsiooniga. Tuleb pöörata tähelepanu veel ühele üsna olulisele faktile. Inglise ühiskonna kõigi kõrgem kiht, milline oli moodustatud eranditult Williami kaasvõitlejatest ja nende järeltulijatest, oli täiesti läbi imbunud kontinentaalset tüüpi feodaalsetest arusaamadest, kes ei saanud leppida sellise olukorraga, millisesse neid pani Vallutaja poliitika, nõudes oma normannidest kaasvõitlejatelt samasugust alluvust, nagu oma uutelt alamatelt, maksustades nende maid samade maksudega, millised on pandud anglosaksidele maa eest maksta (kes maksid seda mõnikord oma endistele kuningatele „taani rahade“ nime all). Selline nende ühtlustamine, nende panek anglosaksi riiklikuse seaduste raamesse, näis neile nende seaduslikele õigustele ja vabadustele lõputu kallaletungina ja nende oma olukorraga rahuldamatus ja rahulolematus võis saada kuningavõimule ja üldse tema poolt esindatud poliitilisele korrale ohtlikuks, kui nad oleksid vallanud terviklikke territooriume, nii nagu nende kaaslased kontinendil (Inglismaal olid isegi kõige suuremad valdused koosnesid mitmetest osadest, millised olid pillatud laiali paljudes krahvkondades) ja mis kõige tähtsam – kui nende nõudmised ei läinudki täiel määral lahku suuremas osas kuninga huvidega, siis sotsiaalselt neist sõltuvate vaba ja vabadusetu maasiga küll. Massidele tähendaks Inglismaale kehtestada tahetav kontinentaalne feodalism piiramatut omavoli, enam järsemat ja väljakannatamatut, mida teostati vallutajate poolt vallutatud rahva suhtes. See feodaalide ja rahva huvide vastuolulisus moodustas väga tõsise aluse anglosaksi maasside ja normandia kuningate võimule ning seejuures kõige vastupidavama toe sellele võimule, kohe, kui kuulutati puutumatuks „kuningas Edwardi seadused“ ja ametlikult seati end anglosakside kuningate seaduslikuks järeltulijaks. Milisel määral oli see solidaarsus vastupidav, näitas lähim tulevik. Juba Williamil endal tuli põrkuda feodaalse rahulolematusega tema lähimate võitluskaaslaste keskel ja otsese ülestõusu katsega. Ülestõusnud isegi kuulutasid end allasurutud anglosakside võitlejateks. Kuid rahvas neid ei usaldanud ja ei asunud tema poole ning aitas Williamil ülestõusu maha suruda. Lähimate Vallutaja järglaste William II Punapea ja Henry I, ajal tuli rahval väga tihti lahendada sarnaseid küsimusi ja kõigis feodaalide kokkupõrgetes kuningavõimuga ta asus ustavalt viimase poolele ja aitas kõrvaldada oma ühist vaenlast.Kuningavõimu liitlaseks oli samuti inglise kirik, kes oli Williamile tänuvõlgu, kes andis temale suuri materjaalseid vahendeid ja spetsiaalse õiguspädevuse, milline senini langeb kokku üldriiklike asutuste õiguspädevusega. Ja temale oli kuninglik võim loomulikuks liitlaseks ilmalike feodaalide agressiivsete kavatsuste vastu. IV Sellised olid poliitilised ja sotsiaalsed olukorra eripärad millised kujunesid välja Inglismaal normannide vallutustega. Nagu näeme, see puhtalt väline fakt peegeldus sügavalt anglosaksi ühiskonna sisekorralduses ning suunas selle arengu üpris originaalsele teele. Siin toimis erakordselt omapärane kooslus, näis nagu täiesti leppimatud momendid teistes ühiskondades, mis tavaliselt üksteist välistasid, olid siin üksteist toetamas ja ülalpidamas. Avar riiklikkus ja feodalism moodustasid siin orgaanilise sünteesi ja nad ei tirinud riigivankrit vastassuundadesse, vaid kooskõlas ja energiliselt upitasid seda poliitiliste vormide laialdase arendamisega mäkke, juba nimetatud anglosaksi epohhil, kuid siis kõvasti umbrohtunud teel. Nüüd oli see tee puhastatud ja laiendatud ja juba miski ei suutnud Inglismaa ajalugu pöörata teisele teele, sundida seda minema kitsasse feodaalsesse rööpajälge. Äärmisel juhul ei seisnud sel teel enam selliseid suuri hädaohte. Kuid hädaohud ei olnud veel kuhugi kadunud. Me peame silmas segaseid aegu, millised saabusid Inglismaale kuningas Stephen valitsemise ajal ja puhkesid lühiajaliselt, kuid hiilgavates värvides inglismaa parunite keskel. See oli kodusõdade periood, mis tingitud võitlusest inglise trooni eest kuningas Stephen ja Henry I tütre Mathilde vahel. Kumbki võitlevatest pooltest püüdis leida maade ja riigikassast väljamaksete tegemise hinnaga võimalikult rohkem liitlasi feodaalide keskelt, millega täiesti kurnati tühjaks riigikassa, aga samuti anti igasuguseid soodustusi ning privileege, millised muutsid inglise feodaalid tõelisteks valitsejateks oma maadel ja andsid rahvamassi nende piiramatu omavoli alla. Need olid inglise rahva jaoks rasked ajad. Kaasaegsed ajalookirjutajad ei hoia kokku värve nende kõigi õuduste kirjeldamisel, milliseid nad pidid kannatama pead tõstnud feodaalide tõttu ja võrdlevad selleaegset Inglismaad Jeruusalemiga, kui seda piiras Tit. Segased ajad kestsid tervelt üheksateist aastat ja kui senini rahvas, võib olla, rohkem instinktiivselt tundis solidaarsust kuningavõimule, siis nüüd ta ränga kogemuse sunnil jõudis täiesti selge arusaamani, et vaid tugev rahvaasutustele tuginev keskvõim võib teda sellistest hädadest eemal hoida, millised ähvardavad teda feodaalide omavoliga. See pidi tõsiselt tõstma kuningavõimu moraalset prestiizi ja liialdusteta võib öelda, et ilma segaste aegadeta oleks Henry II Plantagenetil olnud oluliselt raskem viia läbi oma reforme, millised taastasid William Vallutaja loodud kuid kõikumalöödud inglise riiklikkust, kuid ka oluliselt kindlustasid, süvendasid ja laiendasid selle vundamenti. Henry II Plantageneti reformistliku valitsuse tegevus oli otseseks vastuseks segastel aegadel kerkinud küsimustele, otsustav ning vääramatu. Kui tema sõjaväge puudutav reform, milline asendas feodaalsete maavalduste pidajate sõjaväeteenistuse naturaalkohustuse nn. „kilbirahadega“ ja kohustas igat vaba inimest omama oma võimalustele vastavat sõjavarustust, tõukas tagaplaanile feodaalse rahvaväe ja kutsus uude ellu anglosaksi rahvaväe, teisiti öeldes, desarmeeris feodaalid ja relvastas kuningat tema võitluses feodaalidega ustavalt teeninud rahva, siis tema kohtureform läks anti-feodaalses suunas veelgi kaugemale. Andes kõik hagid vabaduses hoidmise kohta erandlikult kuninga kohtule, ta lõi suure augu feodaalide õiguspädevuslikesse-rahanduslikesse õigustesse; samal ajal ta pani need võrdsesse seisu kõigi kuningriigi vabade inimestega aktiivsele koostööle krooni kriminaalõiguse teostamisel, vandekohtunike kohuste täitmisel. Tuues üldkasutusse vandekohtunike kohtu nii kriminaal-, kui tsiviilasjades, ta andis tuheva tõuke kohalikule elule (asja kohtulik lahendamine toimus väljasõitudel olevate krooni kohtunike juuresolekul krahvkonna täiskogu koosolekul), kuid samal ajal sidus keskusega veelgi tihedamate sõlmedega ja tegi selle osaliseks terviku avarate huvidega. Rääkimata juba neist materjaalsetest ressurssidest, millistega rikastus riigikassa sellisest krooni õiguspädevuse sfääri laiendamisest, aga samuti puhtalt moraalsetest vallutustest, milliseid tegi kuninglik võim, tuues ellu enim täiusliku kohtuprotseduuri, luues sellega ühiskondliku õigusmõistmise- ja kultuuri arendamise progressi asja elluviimise garantiid. V Inglise riiklikkuse iseloomustamisel, nii nagu see kujunes välja normannide vallutuste tõttu väljakujunenud ühiskondlikes ning poliitilistes tingimustes, tuleb alati pidada silmas üht sellele väga iseloomulikku eripära: see riiklikus oli kõige suuremal määral imbunud läbi fiskaalsetest tendentsidest. Liialdamata võib öelda, et normannide ja anzui dünastia kuningad, nagu ka nende eelkäiad – anglosaksi kuningad, käsitlesid oma võimu eelkõige kui tulude allikat ja iga riikliku sekkumise sfääri ühiskondlikesse suhetesse laiendamise samm pidas silmas eelkõige rahanduslikke huvisid; nii ka nende kuningate poolt loodud admistratiivaparaat, Kuningliku Kuriaga (Curia Regis) keskuses ja šeriffidega krahvkondades, kujutatakse mingi suure pumbana, et imeda ühiskonnast välja igasuguseid materjaalseid hüvesid. Ja mitte asjata sellist silmapaistvat, võib öelda, valitseva rolli mängib selles organisatsioonis rahanduslik keskasutus, nn. Malelaua Koda, kuhu jooksid riigi igast otsast rahad ning igasugused naturaalsed sissetulekud. Sellel iseärasusel pole anglo-normanni riiklikkusele sisuliselt olemuselt midagi erandlikku; see on iseloomulik rahandusele riiklikuse arengus üldse. Selline oli riiklikkus „barbaarsetres“kuningriikides, millised organiseerusid Rooma impeeriumi territooriumil; selline oli riiklikkus feodalismi perioodil; ning ei läinud kaugemale ka monarhia riiklikkus, tasapisi feodalismi hävitades ja muutudes – seal kus ta ei leidnud vastavat vastukaalu ühtedes või teistes ühiskondades või nende kombinatsioonides – täiesti kontrollimatuks politseiliseks, valgustatud või igasugusele valgustatusele vaenulikuks absolutismiks. Aga Inglismaal, peale selle, oli kuninglik võim peale 1066.a. vallutajate võimuks, kui nii iseäralik see vallutus ka ei olnud. Pole siis imekspandav, et selle rahanduslikud huvid on nii järsult silmahakkavad. Ja neile tuleb pöörata väga suurt tähelepanu, sest muidu kogu meie poolt ettekujutatav pilt inglise ühiskonna ühiskondlikest suhetest, nii nagu see vastastikuline suhe oli kujunenud välja normannide vallutuste hetkest, võib saada täiesti ekslikku valgustuse, muutudes liigutavalt idülliliselt südamlikuks kuningliku võimu ühenduseks rahvamassidega ja tema ustavate alamate heaolu, nende materjaalse- ja kultuurse edasijõudmise eest väsimatust hoolitsemisest. Rahvamass, tõesti toetas kuninga võimu ja aitas teda rasketel minutitel, milline sai tema osaks, sest leidis temas organisatsiooni ja jõu, milline oli võimeline teda kaitsma feodalismi hädaohtude eest. Ta vajas seda liitu poliitilisel hädavajadusel. Teist väljapääsu temal ei olnud. Ja kuninglik võim vastukaaluks autasustas ennast rahvale osutatud teenete eest ja sellest ajast peale võis end ohtu seadmata trakteerida maale nii oma mõisa, milline pidi andma võimalikult suurt tulu ja seleks pidi olema olemas piisav osa majanduslikku heakorraldust ja korda. Sellisel viisil, poliitilise hädavajadusega esile kutsutud rahva liit kuningliku võimuga ei olnud olemuslikult üldse võõras avaratele moraal-poliitilistele ideedele, ja kujutades endast puhtalt elementaarsete huvide faktilist kombinatsiooni, ta üldsegi ei garanterinud igasuguste tõsiste ootamatuste eest, nii ühelt poolt kui, aga eelkõige, kuningavõimu poolt. Selleks, et see liit saanuks eetiliselt põhjendatuks poliitiliseks vormiks, et selle alusel üleskerkinud ja arenenud tehnilised vahendi saaksid täiesti kindlaksmääratud tähenduse teenida isiksuse ja ühiskonna kultuuri huvisid, selleks pidi ta elama üle hulga vapustusi ja selle inglise riiklikkuse sammsammulise valgustuse protsessis, mis muutis tema despootlikust monarhiast õigusriigiks, oli üheks suurimaks ja silmapaistvamaks momendiks Suur Vabaduste kiri. Ei saa öelda, et kuninglik võim peale normannide vallutusi oleks ignoreerinud inglise rahva õigusi ja vabadusi. Otse vastupidi, ta isegi liigagi tihti tuletas talle neid meelde ja „kuningas Edwardi seadused“ said stereotüüpseks fraasiks mitte ainult rahva suus, pannes sellesse kõik unistuslikud rahvuslikud mälestused ja kõik oma ettekujutused ja soovid õigusest ja õiglusest, kui ka kuningate suudes, kes mõistsid suurepäraselt selle vormeli võlujõudu ja rasketel hetkedel pöörduti tihti selle poole, iga kord sellega kallutades enda poole anglo-saksi rahva tänulikud südamed ja relvis käed. Eriti tihti tegid seda vallutaja pojad William II Punapea (1087 -1100.a.) ja Henry I (1100-1135.a.), kellel tuli feodaalidega pidada väga tõsist võitlust. Ei saa öelda, et see vormel oleks hiilanud õigusliku kindlaksmääratusega ja jõuga ja isegi Henry I Suur Vabaduste kiri ei saanud neid omadusi. Selles, Henry I poolt (1100.a.) välja antud Hartas, selleks, et võita enda poole inglise ühiskonna poolehoidu ja kindlustada endale ebaseaduslikult haaratudd troon, kuningas püüab kallutada enda poole igat peamist ühiskondlikku jõudu – feodaale, kirikut ja rahvast. Ja samal ajal, nagu artiklid, millised jutustavad kiriku ja feodaalide õigustest ja vabadustest ja neist nende rikkumistest, milliseid lubas endale William Punapea, on täiesti konkreetsed ja kindlaksmääratud, kujutades endast feodaalõigust, mis puudutab feodaale, põhjalikku loetelu nende suhetest kuninga ja oma enda vasallidega, ainus rahvale pühendatud artikkel sätestab järgmist: „Kuningas Edwardi seadused (Lagam Edwardi regis) tagastan teile nende parandustega, millistega oma parunite nõuandel parandas neid minu isa“. See juhib mõttele, et see artikkel ((paragrahv)) on arvestatud puhtalt emotsionaalsele efektile, samamoodi nagu lihtsalt kuningas Edwardi nime ja tema seaduste mainimine kahes teises Harta paragrahvis. Kuid ka täielik Harta feodaalõiguse paragrahvide kindlaksmääratus ja need paragrahvid, millised sätestavad kiriku õigusi, ei päästnud neid kuningavõimu ja selle agentide poolsest rikkumisest. Henry I Harta oli kuningavõimu ühepoolseks aktiks, milline oli arvestatud teatud ajutise efekti saavutamiseks ja see ei andnud ühiskonnale mingeid garantiisid, see sidus kuningavõimu vaid moraalselt ühiskonna suhetesse, mida ei saanud lugeda tõsiseks poliitiliseks garantiiks ka sellisel karmil ajal. Neid garantiisid ei lisandunud ka selle Harta pidulik tunnistamisel kuningate Stepheni ja Henry II poolt. Kõige selle juures me ei saa, siiski, pidada Henry I Hartat inglise ühiskonna õiguskorra arengus täiesti tähtsusetuks. Juba kuningavõimu poolt ühiskonna mingite õiguste piduliku tunnustamise fakt, neist kinnipidamise lubadus juba ise tähendasid midagi, luues poliitiliste garantiide eest võitlemiseks moraalse ja juriidilise baasi, kui kujunevad välja selliseks sobivad tingimused. Aga seni huvide ristumine, mis jaotas feodaalid ja rahva kahte erinevasse vaenulikku leeri, luues sellega kuningale kindla positsiooni, jätkas täies jõus eksisteerimist ja tegi sellise programmiga ühiskondliku liikumise täiesti mõeldamatuks. Kuningavõimul oli iga hetk võimalik muutuda täiesti ohjeldamatuks türanniaks. Henry II reformid näitasid, mida võib kuningavõim rahvale teha, juhindudes, kui ka mitte just omakasupüüdmatult rahvast teenida, siis vast igal juhul laialt ja õieti mõistetavatest isiklikest huvidest ja selle kandja ning innustaja tõeliselt riikliku mõttega. Henry II monarhia, see on omalaadne kaheteistkümnenda sajandi valgustatud absolutism. Kuid miski ei garanteerinud inglise ühiskonda selle eest, et see valgustatud absolutism ei muutunud kõige ohjeldamatuks idamaade monarhi despotismiks, las vaid riigi etteotsa asub inimene, kellele on võõrad millised ka ei oleks, riiklikud ideed, elades erandlikult paljalt egoistlike instinktide järgi, tunnistamata mitte mingeid poliitilisi, moraalseid või usulisi tõekspidamisi ja isegi lihtsalt tavaline inimene, kes ei oma poliitilist mõtet ja kes juhindub täielikult valitseva klikiga oma isiklikust kasust. Ja Inglismaa ei pidanud kaua sellist pööret ootama. John Maata isikus sai Inglise ühiskond kuninga, kes oma tegudega hämmastas isegi Marokko emiiri ja sundis idamaist despooti nördinult nentima: „Kuidas siis need õnnetud inglased lasevad sellisel inimesel nende üle valitseda ja võimutseda? Ju nad on tõelised eided ja holopid ((pärisorjad)). Kuid emiir veidi kiirustas oma hinnangu andmisega. Täpsemalt mõistis tema kaasvestleja, kes väitis, et „inglased – inimestest kõige kannatlikumad, seni kuni neid ei solvata ega häbistata üle „mõõdu“ ja et „nüüd, sarnaselt lõvile või elevandile, tundes end haavatuna ja verd kaotamas, nad hakkavad ärrituma ja kuigi hilja, teevad plaane ja püüavad rõhuja iket oma kaelast heita“* (* Matthaei Parisiensis Opera Majora (Rolls series), II, 559-563.) Inglased, tõesti, juba hakkasid ärrituma*.(*Inglismaa ajalooga enne ja peale kuningas John Maata, üksikasjalikuks tutvumiseks soovitame lugejale meie Artikleid inglise riigi ja ühiskonna ajaloost keskajal. Va. 2. 1908.a. SPb.) Kui ühiskond ei ole oma saatuste kollektiivseks muutjaks ja seda suunav organiseeriv jõud ei ole vaid selle olevuse poliitiline vorm, kuid omab erilise sotsiaalse jõu iseseisvat elu, nimelt tänu oma organiseeritusele omades teiste ühiskonna sotsiaalsete elementide üle mõjujõudu ja omades võimalust sundida neid teenima valitseva grupi kitsaid ja omakasupüüdlikke huve – siis saab otsustava tähtsuse valitsuse mehanismi ametliku juhi isiksus: tema isiklikest omadustest, maitsetest ja huvidest väga suurel määral sõltub, millise suuna võtab selle mehanismi tegevus ja kuidas see kajastub ühiskonna materiaalses ja vaimses seisundis. Inglismaa võis John Maatast kõike oodata. Juba tema isa (Henry II) ja venna (Richard Lõvisüda) eluajal ta paljastas piisavalt oma iseloomujooni ja troonile tõusmisel see täiesti moraalitundetu, põhimõttettu, oma kirgedes ohjeldamatu, salakaval ja julm inimene, kutsus kõigis inglise ühiskonna kihtides esile suure ärevuse. Ja John ei viivitanud selle kartuse täieliku õigustamisega. Nähes oma võimus eranditult hädavajalikku jõudu ja vahendeid, et rahuldada oma isiklikke ja dünastia huvisid ja leides ühtmoodi lubatavatena kõik meetodid, et hankida ühiskonnalt neid vahendeid ja jõude, ta ei teinud mitte mingit vahet feodaalide, kiriku ja rahva vahel, kõike neid allutas ühtmoodi piiramatu väljapressimise ja vägivalla alla. See omapärane võrdsus, kuid mitte seaduse ees, vaid seadusetuse ees, seoses rea poliitiliste komplikatsioonidega, väliste ja siseste, mis kutsutud esile Johni poolt, kutsus lõpuks eraldatud ja tihti vaenulike inglise rahva kihtide vahel esile solidaarsustunde ja võime tegutseda kooskõlastatult ühise vaenlase vastu. Kuid ka ajad muutusid. Kui sisuliselt vastandlikud ka feodaalide ja massi huvid ka ei olnud, oli ühine alus, millel nende huvid ühtisid. See oli kõigile neile ühine allumine igasugustele riigi feodaalsete ja mittefeodaalsete iseloomuga naturaal- ja rahaliste kohustuste kandmise kohustusele. Selles suhtes William Vallutaja ja tema järglaste riik ei tundnud privigileerituid ja privileegideta isikuid; selles suhtes see oli kõige demokraatlikum riik kogu Lääne Euroopas. Peaegu poolteist sajandit seda järjest tugevnevat valitsuse iket oleksid pidanud, lõpuks, looma pinna feodaalide ja massi vaheliseks vastastikuseks mõistmiseks. Sotsiaalset lähenemist oleks pidanud soodustama mitte ainult valitsuse rahanduspoliitika kui ka selle üldine poliitika, kuivõrd see väljendus meetmetes, millised olid suunatud riiklikuse arendamisele ja edasisele tugevdamisele, milline oli neile anglosakside ajajärgust pärandatud ja eriti Henry II reformidest. Kõik see viis tasapisi selleni, et Inglismaa ei olnud juba kaheteistkümnenda sajandi lõpul enam see, mis see oli üheteistkümnenda sajandi lõpul ja kui kellegi William Punapea despotismi lõpetas üksik tundmatu isiku poolt lastud vibunool, siis John Maata despotism kutsus esile tõelise ühiskondliku liikumise, mis andis Inglismaale Suure Vabaduste kirja. Liikumise initsiaatoriteks olid feodaalid. Nende õiguste ennekuulmatu kuninga poolne rikkumine ja täiesti ebaseaduslikud väljapressimised ning konfiskeerimised, millised arenesid John Maata võitlusel prantsuse kuninga Filipp II Augustiga anzui õukonna kontinentaalsete valduste pärast, millistest inglise ühiskond ei olnud üldsegi huvitatud, kutsusid parunite keskel erakordselt terava rahulolematuse. Krooniku sõnade järgi, nad tõid kuningale „peaegu sama palju vaenlasi kui tal on suurnikke“ ja muutsid relvastatud ja organiseeritud vastulöögi vältimatuks. Juba 1201.a. võis kuningas märgata, et parunite keskel on laienemas opositsiooniline meeleolu. Vastuseks tema nõudmisele koos temaga Normandiasse sõjakäigule minna kogunesid krahvid ja parunid Lestyeri nõupidamisele (colloquium) ja otsustasid teatada kuningale, et nad ei lähe temaga koos sõjakäigule, „seni kuni ta ei taasta nende õigused“. Siis kuningas nõudis neilt pantvangideks nende lossid ja pojad. Milleni läks John Maata feodaalide suhters oma õiguse ja seaduse üle pilkamises, näitavad mõned ilmekamad faktid. Samas 1201.a. kogus kuningas parunid Portsmuti, et nendega sõita üle väina kontinendile, kuid selle asemel, et neid viia merele, võttis neilt ära sõjaretke kuludeks kaasavõetud rahad ning saatis nad oma kodudesse tagasi. Järgmisel aastal parunid suundusid koos kuningaga Normandiasse, kuid nägid, et kuningas ei kavatsegi vastasega võitlusse asuda ning pöördusid vandudes koju tagasi, mispeale kuningas määras nendele selle eest suure trahvi, milleks oli seitsmendik nende vallasvarast. 1205.a. pöördus kuningas suure malevaga Prantsusmaale, kuid ootamatult ta pöördus ja sõitis koju tagasi, võttis krahvidelt, parunitelt, rüütlitelt ja vaimulikelt „kokkuarvamata summa raha“ sel põhjendusel, just nagu nad ei soovinud temaga minna üle mere, et saada tagasi tema poolt kaotatud pärandust (selleks ajaks ta oli juba Normandiast, Manist, Anzust, Turenist ilma jäänud, mis läksid üle prantsuse kuningale, mis samuti ja mitte vähe ei suurendanud John Maata ebapopulaarsust). Individuaalsed protestid Kuningliku omavoli vastu tõid protesteeria suhtes kaasa selliseid tagajärgi, et neist jutustus, krooniku sõnade põhjal, tooks isegi türannidel pisara silma ja vapustaks lugeja hinge. On täiesti võimalik, et parunitel ei oleks olnud võimalik alustada organiseeritud ülestõusu võimatuks muutunud poliitilise korra vastu, kui neile ei oleks tulnud appi tolle aja kohta oluline asjaolu, mis päästis lõpuks valla nende silmad, kes veel ei olnud suutnud relv käes tõusta üles müstilise religioosse oreooliga ümbritsetud kuningliku võimu kandjate vastu. Kuninga kokkupõrge kirikuga ja kinnas, millist ta ei kartnud heita katoliikliku maailma kõrgeimale peale, otsustas ta saatuse, hajutas ka viimased tema moraalse prestiizi jäänused,millist ei suutnud hävitada kõik tema seadusvastased teod. Kokkupõrke aiendiks sai Kenterberi kateedri ((tooli)) täitmise küsimus, milline osutus vakantseks 1205.a. Paavst ei kinnitanud Kenterberi vaimulikkonna ja kuninga poolt esitatud kandidaate ja nimetas Kenterberi arhipiiskopiks (1207.a.) ühe oma kardinalidest, inglase Stefan Lengtoni. Vastuseks sellele keeldus kuningas uuest võidmisest, aga kui Innokenti III andis Inglismaa suhtes välja interdikti ja aasta pärast viskas kuninga kirikust välja siis John andis korralduse kõigi kuningriigis asuvate kiriku varade konfiskeerimiseks ja asetas faktiliselt inglise kiriku väljaspoole seadust. Kogu maal lõppesid jumalateenistused, kirikukellad ei helisenud, surnuid ei maetud enam kristliku kombe järgi ja kirikutegelasi koheldi kuningavõimu esindajate poolt vägivaldselt ning solvavalt. Peab meenutama, milliseks hirmsaks relvaks oli katoliku kiriku käes interdikt, et saada endale sellest ettekujutus, milliseid tundeid oleks pidanud kõigis inglise ühiskonna kihtides esile kutsuma kuningas, kes selle aja inimeste silmis tõmbas riigile kaela sellise häda. Samal ajal kuninga kirikust väljaheitmine vabastas otseselt tema alamad kohustustest kiriku ees. Mispeale Paavst vabastas formaalselt (1211.a.) kõik inglased ustavusest ja alamlusest kuninga suhtes, karistusega ähvardades keelas neil kuningaga igasuguse suhtlemise. Sellega rahuldumata, Innokenti, „kardinalide , episkopide ja teiste mõistlike inimeste nõuandel“, otsustas (1213.a.) üldse Johni kukutada ja kirjutas sellest Philip II Augustile, tehes see asi tema ülesandeks, kuulutades samal ajal, prantsuse kuningaga eesotsas, Johni vastu ristisõja. Philip hakkaski sõjaväge koguma, et rünnata Inglismaad. Pole teada, millega see kõik oleks Inglismaa ja selle kuninga jaoks lõppenud, kui John ei oleks otsustanud Paavstile kuuletuda. Ta ei olnud veel kõiki sildu põletanud, et vältida ähvardavat ohtu. Üheaegselt Philip Augustile ristisõja kuulutamise kirja saatmisega saatis Paavst Inglismaale oma legaadi Pandulfi ((Pandulph, it.k. Pandolpho))), teinud talle ülesandeks salaja teatada kuningale, et kui ta nõustub „ rahuldamast Jumalat ja rooma kirikut, aga samuti kõiki neid puutuvaid asju“, siis on tal võimalik sõjast pääseda. Prantslaste sissetungi oht mõjus Johnile ähvardavamalt kui Innokenti III vaimulik kõuemürin. Ta mõistis suurepäraselt, et ei saa loota oma parunitele. Ta kartis neid sama palju kui välisvaenlast. Juba aasta enne seda, kui oli kogunud kokku feoraalse maakaitseväe, et suunduda Welsi vürstide vastasele sõjaretkele, ta tundis ootamatult paanilist hirmu oma alamate relvajõu ees ning saatis selle viivitamatult laiali, ise aga varjus Notinghami lossi. Selle põhjuseks ei olnud paljalt ebamäärased kahtlused. Kuningani jõudsid kuulujutud parunite keskel toimetatavast vandenõust ja väljudes kaks nädalat kestnud vabatahtlikust koduarestist, ta tegi korraldused kahtlusaluste arreteerimiseks, pantvangide võtmiseks ning muude sarnaste meetmete võtmiseks. See tekitas parunite keskel suure ärevuse ja vandenõu juhid põgenesid kontinendile. Kuid pidades ebapiisavateks parunite kõrvaldamiseks võetud meetmeid, tegi kuningas katse luua rahva hulgas vastukaal parunite algatatud liikumisele. Sel eesmärgil ta andestas trahvid, millistega oli paljusid äsja toimunud kuninglike metsade revideerimisel avastatud rikkumiste eest karistatud , tühistas sadamates mõned tollimaksud ja võttis rida ühiskondliku julgeoleku tagamise meetmeid; peale selle ta püüdis õigustada rahva ees oma vägivalda kiriku suhtes ja selleks sundis kloostritel andma temale kirjalikke tunnistusi, just nagu kõik neilt kuninga poolt ära võetu oli nende poolt kuningale täiesti vabatahtlikult antud. Kuid kõik see ei saanud kedagi eksiteele viia. Ühiskonna ärritatus üha kasvas ja parunite keskel kees asjalik organiseerimistöö. Sellistes tingimustes sai kuningas teada, et Philipp August kogub vägesid ning moona, et Paavsti otsesel käsul teda rünnata. Aga siin juba keegi selgeltnägija veenas kõiki, et Ülestõusmispühadeks John ei ole enam kuningaks. Mõistetav, kui parajal ajal tuli Pandulfi poolt toodud Paavsti ettepanek. Kuningas mitte ainult ei nõustunud Lengtoni tunnustamisega vaid ka lubas kirikule tagastada selle maad ja maksta elanikele tagasi temalt võetud rahad, kuid andis oma kuningriigi Paavstile, et saada see tagasi juba Püha Tooli läänina, kohustudes igal aastal andamit maksma ning andes Paavstile ustavustõotuse ja kohustudes talle andma samuti feodaali tõotuse. Varsti peale seda (samal 1213.a.) saabus Inglismaale uus arhiepiiskop ja võttis kuninga kirikuvande alt maha, sundides ta seejuures kordama oma troonivannet ja andma lubaduse, et ta hakkab kirikut armastama ja kaitsma, taastab oma eelkäiate heade seaduste jõu ja eriti kuningas Edwardi seadused, ning tühistab ebaõiglased seadused, hakkab mõistma kohut õiglases kohtus ning taastab kõigi õigused. Peale seda kuningas nõudis parunitelt, et nad suunduksid temaga kontinendile sõdima Philip Augusti vastu, olles täiesti veendunud, et nüüd, kui tema on kirikuvande alt vabastatud ja ta on kirikult lepituse saanud, parunid enam ei tõrgu, nagu nad seda varem tegid. Kuid John, nähtavasti, ei mõistnud oma seisukorra tõsidust, mõeldes, et alandlikusega Pühale Toolile ta kõrvaldas oma kodumaiste hädade põhipõhjuse. Aga seejuures võitlus kirikuga ja viis aastat interdikti ei möödunud jälgi jätmata, süvendades ühiskondliku rahulolematuse kuristikku, milline nüüd muutus juba kindlaksmääratud poliitilise programmiga ühiskondlikuks liikumiseks. Parunid (Põhjast) vastasid kuninga nõudmisele äraütlemisega, teatades, et nende kesine jõukus ei kohusta kuningaga meretagusele sõjakäigule minema. Kuningas oleks tahtnud saata nende vastu palgasõduritest malevad, kuid Kenterberi arhiepiiskop peatas ta, soovitades asja eelnevalt kohtulikul teel järele uurida. Arhiepiiskop Stefan Lengtoni isikus leidis tegevusse asunud ühiskondlik liikumine juhi ja ideelise toetaja, kindlustades seda oma autoriteediga. Vaevu oli tema Inglismaale jõudmisest möödunud kuu, kui me juba näeme teda selle liikumise keskmes. 25.augustil (1213.a.) ta korraldas Londonis p. Pauli kirikus episkoopidest, priooridest, abbdidest, dekaanidest ja kuningriigi parunitest üpris silmapaistva koosoleku. Sellel koosolekul kutsus arhipiiskop enda juurde mõned parunid ja teatas neile saladuskatte all järgmist:“Te kuulsite, kuidas ma Winsteris vabastasin kuninga kirikuvande alt ja sundisin tõotust andma, et ta kaotaks ebaõiglased- ja jõustaks head seadused, s.t. kuningas Edwardi seadused ja sunniks kuningriigis kõiki nendest kinni pidama. Vot nüüd on leitud mingi Inglismaa kuningas Henry I harta, millise abil te võite, kui soovite, taastada kõik kaotatud vabadused endisel kujul“. Veel tähtsam nõupidamine toimus järgmisel aastal (1214.a.) parunitel Edmondsberis. Sama aasta oktoobris naases kuningas kontinendilt, kus ta sõdis edutult Philipp Augustiga, kus tema ja ta liitlased said Buvine (sama aasta juulis) all lüüa ning kaotas kõik oma valdused kontinendil, ning nõudis kuningriigi Põhja osa parunitelt ennekuulmatu summa ulatuses (kolm marka igalt (st. 40 šillingit) rüütli läänilt ) kilbirahade maksmist, millise maksmisest nad keeldusid sama aasta mais. 4. novembril toimus Edmondsberis kuninga nõupidamine parunitega. Läbirääkimised jooksid ummikusse ja kuningas sõitis ära. Kuid parunid ei sõitnud laiali. Palvetamise ettekäändel nad jäid Edmondsberisse ja organiseerisid salajase nõupidamise. See oli liikumise arenemise otsustav moment. Koosolekul, krooniku sõnutsi, „oli esitatud mingi kuningas Henry Esimese harta, millise need parunid said Kenterberi arhipiiskoppilt Stefanilt, nagu ülalpool mainitud, Londonis“. Nad arutasid kaua sellega seotud oma programmi küsimusi, aga seejärel „suundusid p. Edmondi kirikusse ja seal, alustades vanematest, tõotasid suure altari ees, et kui kuningas keeldub neile nimetatud seadusi ja vabadusi andmast, siis nad hakkavad tema vastu nii kaua sõdima ja ei tunnista temaga siduvat ustavustõotust, seni kuni ta ei kinnita kõike, mida nad nõuavad tema poolt pitsatiga kinnitatud hartaga. Lõppkokkuvõtteks nad üheskoos nõustusid selles, et peale Jõule nad kõik suunduvad kuninga juurde ja nõuavad temalt, et ta kinnitaks nende ülalpool kirjeldatud vabadused. Aga seni nad peavad endale varuma hobuseid ja relvi, et juhtumil, mil kuningas kavatseb oma tõotust murda, mida nad pidasid täiesti võimalikuks, tundes ta kahepalgelisust, nad võiksid viivitamatult vallutada ta lossid, sundida teda nõudmisi rahuldama*. (*Matt.Paris., 249, 252, 253.). Peale seda nad sõitsid laiali oma kodudesse. Kuningas oli sellest teavitatud, mis toimus sellel nõupidamisel. Nähes, et asi võtab üpris tõsise pöörde ja võitlus muutub avalikuks, John tahtis meelitada oma poole kirikut ja andis selleks välja Kiriklike valimiste vabaduse harta, jõustas tema eelkäiate harta, millised teoreetiliselt, olid juba ammu vabad, kuid faktiliselt samaammu nad kaotasid need õigused. Kuid oli juba hilja. Liikumine oli saanud juba kõva aluse, et seda ei olnud enam sarnaste eksperimentidega võimalik murda, veel enam, et Inglise kiriku pea oli täiesti tema poolel. Kriis lähenes iga päevaga lahendusele. Kohe peale jõulupühi, vastavalt kokkuleppele, kogunesid parunid Londonisse kuninga juurde, olles täies sõjarüüs ja „nõudsid, et ta kinnitaks mõned vabadused ja kuningas Edwardi seadused koos teiste vabadustega, millised on neile ja Inglise kuningriigile ning Inglise kirikule antud, nii nagu nad on kirjutatud kuningas Henry Esimese hartas ning ülalpool nimetatud seadustes. Peale selle nad tuletasid meelde, et temalt Winchesteris kirikuvande mahavõtmise ajal ta lubas neile neid seadusi ja muistseid vabadusi ning tõotas neist ka isiklikult kinni pidada. Kuningas, nähes, et parunid on kindlad oma otsuses ja märganud, et nad on lahinguvalmis, ehmudes nende pealetükkivusest, vastas, et nad tahavad suuri ja raskeid asju, mistõttu on selleks tarvis vaherahu Kevadpühade lõpuni, et, mõelnud järele, ta võiks toimida enda ja trooni vääriliselt“. Lõpetuseks ta oli sunnitud esitama käendajad (Kenterbergi arhiepiiskop, Ilise episkoop ja William Marshal), et nimetatud päeval ta rahuldab nende soovid. Nähtavasti, kuningas ei olnud ikka veel lootust kaotanud, et tal õnnestub parunitest jagu saada ja laskis käiku kõik vahendid, millised olid tal käepärast: andis teistkordselt välja Kiriklike valimiste vabaduste harta, nõudis kõigilt vabadelt kodanikelt nende lääni tõotuse uuendamist, aga lõpuks võttis vastu ristisõdija tõotuse, arvestades, et selle viimase vahendi abil ta seob lõplikult parunite käed, sest ristisõdija isik on puutumatu. Kuid kõik oli asjatu. Parunid olid kõigutamatud. Nad kogunesid Pühadeks Stemfordi. Krooniku sõnade järgi nad: „võitsid oma poolele peaegu kogu kuningriigi aristokraatia ja kogusid tohutu maleva, seepärast, et kuningas oli alati kõigile vihatud isik. Sõjaväes oli ainuüksi rüütleid juba üle kahe tuhande, lugemata relvakandjaid ja jalaväge“. Kui vaid lõppes kuningaga sõlmitud vaherahu tähtaeg, suundusid parunid Brekli (Northamtoni krahvkonnas). Kuningas, saanud sellest teada, saatis nende juurde Oxfordist, kus ta sel hetkel viibis, Canterbury peapiiskop ja William Marshali, Pembroki krahvi koos kaaskonnaga, „et saada neilt teada selle, milliseid seadusi ja vabadusi nad nõuavad“. Parunid (nad olid juba Breklis) andsid neile üle „mingi kausta?, milline sisaldas suuremas osas kuningriigi vanu seadusi ja tavasid“, ja nõudsid, et kuningas annaks neile viivitamatult need seadused ja tavad ning kinnitaks need oma pitsatiga, ähvardades vastasel juhul vallutada tema kindlused, maad ja valdused et teda selleks tegema sundida. Saadikud naasesid sellega kuninga juurde ja neist üks, , luges temale parunitelt saadud dokumendi artiklite (paragrahvide) kaupa ette. Kuningas läks raevu. „Miks siis koos nende ebaõiglaste nõudmistega parunid ei nõua ka minu kuningriiki?“ lausus ta tigeda irooniaga ja nimetas parunite nõudmisi tühjadeks ning mõtetuteks („Vana sunt“, inquit, „et superstitiosa quae petunt, neque aliquo rations titulo fulciuntur“) ja tõotas suures vihas, et kunagi ei anna neile selliseid vabadusi, millised teevad ta enda orjaks. Mitte mingite väidetega ei suutnud peapiiskop ja krahv Pembrok veenda kuningat oma otsust muutma ja viisid parunitele sõnumi tema otsustavast äraütlemisest. Siis valisid parunid Robert fidz Walteri oma esindajaks, nimetasid ta „Kristuse ja püha kiriku armee marssaliks“ ja lükanud tagasi kuninga katsed rahu sõlmida, suundusid lahingukorras Northamtoni poole. Ilma piiramisriistadetta nad ei suutnud seda kindlust vallutada ja seisnud seal kaks nädalat, suundusid Bedfordi. Siin võeti neid auavaldustega vastu. Sinna ilmusid nende juurde Londoni saadikud ja teatasid neile salaja, et nad nii kiiresti kui võimalik tuleksid pealinna, kui soovivad selle poolehoidu. See sõnum tõstis kõvasti parunite meeleolu ja nad asusid viivitamatult teele ja 24. mail, koidikul, kui linnlased olid hommikusel jumalateenistusel, ilma mingi kära ja ärevuseta marrssisid Londoni. Siitsamast saatsid nad kirjad krahvidele, parunitele ja lihtsatele rüütlitele, kes hoidusid ikka veel kuninga poole, kutsudes neid hülgama vannet murdnud kuningat ning nendega ühinema, et kuningriigis koos võidelda vabaduste ja rahu eest, ähvardades vastasel juhul suhtuda neisse kui vaenlastesse. Sellele üleskutsele järgnes suur osa ja nad liitusid konföderatsiooniga. Krooniku sõnadega: „Malelaua Kojas ja kogu Inglismaa seriffide juures lakkasid kõik asjaajamised, sest ei leidunud kedagi, kes oleks maksnud kuningale andamit või osutaks millegiga temale alluvust“. Peaegu kõik hülgasid kuninga. Tuli hakata pidama läbirääkimisi. Määrati kindlaks päev ja koht, et sõlmida lõpplik kokkulepe. 15.juuni (1215) parunite volinikud kohtusid kuningaga ja tema väiksearvulise toetajate grupiga Windsori ja Stainesi vahel asuval Runnymade orus Thamesi ääres ja seal John, „nähes, et tema jõud ei ole võrdsed parunite omaga“, allkirjastas Suure Vabaduste kirja. VII Suur Vabaduste kiri (Magna Carta Libertatum) omab kuningliku annetuse vormi. „“Me annetasime“, võime lugeda selles esimese artikli (paragrahvi) lõpust, „kõigile meie kuningriigi vabadele inimestele (liberis hominibus) ja meie järglastele igaveseks ajaks alltoodud vabadused, et nad neid omaksid ja kasutaksid, ning et nende järglastele see edasi kanduks“. See, juskui monarhi tahte ühepoolne dokument oli sisendatud kuningale, tema sõnade järgi, eranditult sisemistest motiividest, millised müstilisel teel tärkasid ta hinges. Kirja eessõnas kuningas otse kuulutab kõigile oma teenritele ja kõigile ustavaile, et kõik alljärgnevalt toodud vabadused ta annetes ja oma Kirjas kinnitas „et me Jumalikul sunnil ja oma ja eelkäijate ja järglaste hingede päästmise nimel, Jumala auks, püha kiriku ülistamiseks...ja meie kuningriigi paremaks korraldamiseks kuulutame“. Kuid täiuslikumalt, tõsi, kooskõlastuvad nende avaldustega sõnad Kirja viimasest artiklist (§) (63), et „selleks, et kõik siin ülalöeldu saaks õiglaselt täidetud ja ilma kurja tagamõtteta, oli antud tõotus nii meie kui parunite poolt“, kuid 61-artikli sisu avab asjade tõelise seisu olemuse. Siin räägitakse juba „tülist, mis ,sündinud meie ja meie parunite vahel“ ja garantiidest (securitas), millise kuningas annab parunitele, et tagada neile nende vabaduste rikkumatu ja igaveseks ajaks kasutamine ja seejuures sellise, millist vaevalt oleks nõustunud andma oma alamatele keegi kuningas eranditult Jumalikul sunnil. See garantii põhines järgnevas. Parunid valivad omade hulgast kakskümmend viis inimest ja neile pannakse kuninga poolt „annetatud“ vabaduste valvurite kohustused. Kui kuningas või keegi tema ametnikest „rikuvad selle rahulepingu mingit artiklit (pacis aut securitatis)“, siis sellest peab teatama neljale neist kahekümne viisest parunist, ja nad pöörduvad neljakümne päeva jooksul kuninga või tema asendaja poole, et taastataks rikutud õigus. Kui kuningas või tema asetäitja seda nõudmist ei täida, siis kõik kakskümmned viis parunit „koos kogu riigi kogukonnaga“ püüavad kõigi võimalike vahenditega sundida selleks kuningat, võttes temalt ta lossid, maad, valdused jne. jättes puutumatuks vaid kuninga, kuninganna ja nende lapste isikud. Kõik peavad andma kahekümne viiele parunile tõotuse, et nad hakkavad neile sellistel juhtudel kuuletuma ja kuningas ei hakka mitte ainult kedagi selles takistama, vaid lubab avalikult seda isegi oma käsuga tegema kohustada, kes seda vabatahtlikult teha ei taha, andma kahekümne viiele parunile tõotuse sellest, et nad hakkavad koos nendega kuningat ahistama. Kõik kakskümmend viis parunit, omalt poolt, peavad andma tõotuse, et hakkavad kohusetundlikult oma kohuseid täitma Kahekümne viie komitee otsused peavad olema võetud vastu kohalviibivate liikmete poolthäälte enamusega. Suur Vabaduste kiri, vaenutsevate poolte vahel sõlmitud rahuleping on tõeline allaandmisleping. Kui me isegi ei tunneks asjaolusid, milliste põhjal on Suur Vabaduste kiri välja antud, siis selle tekst ise ei jäta mingeid kahtlusi, ni tervikuna kui selle üksikutes artiklites, millised trakterivad kuninga poolt võetud pantvangide väljaandmist, tema poolt palgatud malevate laialisaatmist jne. Me ei hakka nende, puhtalt ajutist iseloomu omavate artiklitega tegelema, vaid läheme otse edasi Suure Vabaduste kirja põhiartiklite juurde, millised käsitlevad inglise rahva ja iga seda moodustava grupi õigusi ning vabadusi. Esimesel kohal on kirik ja parunid. Harta kuulutab oma esimeses artiklis vabaks inglise kiriku ja puutumatuks ta õigused ning vabadused ja kinnitab juba kaks korda enne seda Johni poolt kinnitatud Kiriklike valimiste vabaduste kirja. Järgnevad seitse artiklit (2-8) hõlmavaderanditult feodaalküsimusi (relefid, millist maksid kuningale selle sõjaväelastest läänide valdajate järeltulijad, kuninga järelvalveõigusest tema surnud varahoidjate alaealiste järglaste üle, kuninga varahoidjate järeltulijatest ja leskedest). Puhtalt feodaalsete suhega on hõivatud Suure Vabaduste kirja veel üle kaksteistkümne artikli, millised käsitlevad rüütli läänide hoidjate kohustusi, nende teenistust lossides, süüdi mõistetud kurjategijate maadest, millised langevad kuninga kätte ja millised kuuluvad tagastamisele peale karistuse kandmist nende kurjategijate vahetutele suveräänidele, teistele senjööridele kuuluva feodaalse hoolduse õiguse rikkumist kuninga poolt, kuninga kätte langenud vaibevara hoidvatest paronaatidest, parunitele kuuluvatest feodaalse hoolduse õigustest, oma maal abbtkonndade loomisest (art. 16, 29, 32, 37, 43, 46). Kõik see lihtne feodaalse õiguse põhipunktide konstateerimine, milline on hädavajalik John Maata poolset nende alalist rikkumist arvestades, kuid mis vaevalt tõid neisse miskit uut. Juba Henry I Vabaduste hartas olid need punktid formuleeritud, kuigi mõningal määral väiksemas detailsuses. Henry I harta vaimus on teostatud ka 15. ja 60. artikkel, millised garanteerivad teisejärgulistele varahoidjatele (kes valdavad mitte vahetult kuninga poolt saadud maad) puutumatuse, nende õigused nende vahetute senjööride suhtes, eriti artikkel 60, milline sõnab, et ,“kõik need ülalpool nimetatud tavad ja vabadused, milliseid me suvatsesime tunnistada meie kuningriigis kinnipeetavaks, kuivõrd see puudutab meid meie vasallidega suhtlemisel, kõik meie kuningriigis, nii ilmalikud kui ka kirikuinimesed, on kohustatud kinni pidama, kuivõrd see puudutab neid suhtlemisel vasallidesse“. Muu iseloomu omavad artiklid 34, 12 ja 14. Neist esimene (art.34) sõnab, et edaspidi ei või kuninglik kuuria anda välja Praecipe nimelist käsku, et üleanda hagi ühe või teise feodaalse valduse kuuria omandusest, kuninga kuuriasse, tekitades sellega kahju vabale inimesele (liber homo), selle feodaalse kuuria valdajale („Praecipeks nimetatav käsku ei tohi edaspidi mingi valduse suhtes kellegile välja anda, kui selle tagajärjel vaba inimene võib kaotada oma kuuria“.) See on juba nõudmine, mis läheb ülalpool nimetatust kaugemale. Siin parunid mitte ainult kaitsevad end seadusetuse eest, millist lubavad endale kuningas ja tema agendid kõigi tunnustatud feodalõiguste suhtes. Siin nad püüavad peatada keskvõimu plaanipärase ühendustöö õiguse vallas, millist alustati suure energiaga Henry II ajal, nii otsustavalt neid ära lõigates oma assiisidega*(*Asiisideks nimetati Henry II Palantagenedi ajal kuninglikke määrusi, aga samuti mõningaid tsiviilhagi vorme.) feodaalide tsiviilõiguspädevust. See oli parunite poolt selle tee külmutamise katse, millist läks Inglismaa areng normannide vallutustest alates. Veelgi äramärgitavamad selles suhtes on kaks teist Harta artiklit, 12 ja 14. Kaheteistkümnes artikkel sõnab, et ei kilbirahasid, ega mingid toetusi (auxilium) ei tohi inglise kuningriigis teisiti võtta, kui kuningriigi üldnõukogu nõusolekul („nisi per commune consilium regni nostri“). Erandeid lubatakse vaid kolmel juhtumil: kui on tarvis osta kuningat vangist välja, kuninga vanema poja rüütliks löömisel ning kuninga esimesest abielust vanima tütre mehele panekul; kuid ka neil juhtudel ei tohtinud see toetus olla ülemäärane; kõik see puutub Londoni linna poolt makstavate toetuste kohta. Neljateistkümnes artikkel määratleb kuningriigi nõukogu koosseisu. „Aga selleks, et meil oleks üldine kuninglik nõukogu, saame lugeda selle artikli algusest... „me käsime kutsuda kokku arhipiiskoppe, episkoppe, abeesid, krahve ja vanemaid paruneid meie pitseriga kirjadega ja peale seda laseme kokku kutsuda sheriffidee ja bailiffide* (*Bailiff – kuninga ametnik, kes oli sadakonna juhiks) kaudu, kõikide nende esindajaid, kes hoiavad vahetult meie eest maad (in capite); , kindlaksmääratud päevaks, see on vähemalt nelikümmend päeva enne tähtaega ja kindlaksmääratud kohta; ja kõigis neis kirjades selgitame kutse põhjuse ja kui nõnda on kutsed laialisaadetud ja kuigi kutsutuist osa jätsid tulemata, siis määratud päeval tuleb hakata asja arutama nendega kes on kohal“. Kuningale makstavate subsiidiumite küsimus oli selle aja inglise ühiskonna üheks valulisemaks küsimuseks. Rahaasjad olid selleks sfääriks, millise tõttu ühiskonnal tuli kõigest enam kuninga omavoli pärast kannatada, eriti sellise kuninga tõttu, milliseks oli John Maata. Siin olid kõik võrdsed, kõik, klassil ja seisusel vahet tegemata, ei olnud oma homses päevas kindlad ja oli täiesti loomulik, et liikumise algatanud parunid olid sunnitud hoolitsema eelkõige selle eest, et leida viise selleks, et kaitsta end ja teisi tulevikus valitsuse hoolimatu peremehetsemise eest nende taskutes. See oli sisuliselt pea kõige tähtsam küsimus neist küsimustest, milline oli tõstatatud inglise ühiskonna ees John maata türanlikku valitsemisega, näidates täie selgusega, et kui Inglismaa poliitiline kord ei olnudki võimu piiramise ideedele, milline on kehastunud Suures Nõukogus (Magnum Sencilium), kuhu kuningas kutsus kuningriigi vaimulikke- ja ilmalikke magnaate (suurnikke), oma „nõuande ja nõusolekuga“ kinnitas selle tähtsaimad valitsuse sammud, siis see, sisuliselt, see pöördumine Nõukogu poole oli tema jaoks vait paljaks formaalsuseks, vähimaltki teda kohustamata. Suure Vabaduse kirja määrustes peegeldus kuningavõimu asendi küsimuse üldine ülesseadmine, Normannide vallutustest alates, selle laia-riiklikkuse ja puhtalt feodaalsete elementide omalaadne ühildamine. Kuid mitte see ei olnud anglosaksi uitenagemot ??, kuhu kuningas kutsus kokku „maa tarku“ et lahendadasise-ja välispoliitika tähtsamaid küsimusi, ega ka kuninga vahetute vasallide feodaalne kuuria (tenentes in capite), kes on kohustatud „teenima“ teda „nõu ja koostööga“ (sonsilium et auxilium), kuid koos sellega ka omab õigust sellele, et ilma nendeta, ilma selle nende „nõu ja koostööta“ kuningas ei võtaks mitte ühtegi tõsist sammu; üldiselt nii see kui teine printsiip vastastikku neutraliseerus ja oli ühesugusel määral nõrgendatud kõikvõimsa kuningavõimu poolt, nähes Suures Nõukogus ilmalike ja vaimsete magnaatide kogu, millise roll faktiliselt taandus kuningale mittekohustuslike nõuannete andmisele ja kuninga poolt oma lähedaste nõunike ringis vastu võetud kohustuslike otsuste ärakuulamisele. Selle asutuse sellisel asetusel, selle kompetentsi kindlaksmääramatusel ja selle koosseisu ühekülgsusel ja juhuslikusel, see, muidugi, ei saanud kuigi-palju tõsiselt teenida kuninglikku võimu, mis ammutab oma jõudu peamiselt massi ja feodaalide huvide üldisest vastasseisust; kuningavõim ei ei saanud olla piiratud vaid tema voli järgi kokkukutsutud feodaalide grupi poolt, kuigi nende hulgast kõige vägevamad. Oli tarvis anda Suurele Nõukogule muu asend, muuta ta asutuseks, mis autoriteetselt ja plaanipäraselt piirab kuninglikku tahet ja sellega võtta temalt võimalus vabalt ühiskonna vahendeid korraldada. Suure Vabaduste kirja kaheteistkümnes ja neljateistkümnes artikkel seavadki enesele selle viimase eesmärgi. Piisab täiesti pinnapealsest tutvusest Harta nende artiklitega, et kohe hakkaks silma selle eesmärgi puhtalt feodaalne käsitlus. Siin käib jutt erandlikult feodaalsest maksust (kilbirahadest) ja feodaalsetest toetustest (auxilia), mida võetakse kuninga poolt oma vahetutelt vasallidelt; ühegi sõnaga ei ole mainitud mingi muu maksu võtmist, nn. tallagia, millisest kannatasid põhiliselt linnad. Nüüdsest kilbirahad ja igasugune toetus kuningale, millised väljuvad kolmest feodaalsest juhtumist, võivad olla temale antud vaid „kuningriigi erinõukogu“ loal (art.12). Milline on selle nõukogu koosseis? Neljateistkümnes artikkel näitab üpris täpselt ära, keda nimelt tuleb kutsuda sellistesse nõukogudesse. Ta nimetab peapiiskope, piiskope, abbte, krahve ja vanemaid paruneid ühelt poolt ja ülejäänud kuninga vahetuid varahoidjaid teiselt poolt, st. eranditult kuninga otseseid, vaimulikke ja ilmalikke vasalle. Kuid samal ajal, kui Suurde Nõukogusse (Magnum Concilium) oli kutsutud vaid kuningriigi vasallide vaimulike ja ilmalike magnaatide ülemkiht, Suure Vabaduste kirjas projekteeritud nõukogus omavad õigust viibida ja lahendada maksustamise küsimusi kõik kuninglikud vasallid. See on tõeline feodaalne Seim ((Riigikogu, parlament)). Siin on feodaalne vaatepunkt viidud täielikult ellu. Siin, nagu ka artiklis 34, parunid ignoreerisid kõiki neid tingimusi, millised olid loodud Normannide vallutusega ja käsitlesid Inglismaad kui puhtalt feodaalset riiki. See oli väga tõsine samm eemale sellest riiklikkusest, milline kujunes Inglismaal välja peale vallutust. See oli tõeline feodaalne reaktsioon. Võitnud kuningavõimu, said parunid võimaluse oma surematule poliitilisele tendentsile, mis ei vaibunud isegi peale Henry II reforme, anda kuningriigi vaieldamatu põhiseaduse vormi ja nad kasutasid seda võimalust. Kuid millisel määral? Kas parunid said kriipsutada maha kogu eelneva Inglismaa ajaloo? Piisab selle küsimuse esitamisest, et saada sellele täiesti selge vastuse, iseärasused, kui me võtame arvesse tingimusi, millistes tuli parunitel tegutseda. Tavaliselt on kombeks tõsta esile parunite omakasupüüdmatut suuremeelsust, kes sundisid John Maata allkirjastama Suurt Vabaduste kirja ja sellega seletavad Harta poliitilist maailmavaate avarust. Kooskõlas sellise vaatega 1215.a. inglise parunid ei mõelnud ainult enda peale, neile oli võõras poliitiline egoism, milline on kontinenti feodaalide juures ilmekalt väljendunud. Sarnased väited, millised on teravalt vastuolus just käsitletud Harta artikliga, arvestab väga vähe inglise ajalooga, täpsemalt, nende Normannide vallutust välja kujunenud Inglismaa üldise poliitilise arengu tingimustega, milline määras kindlaks inlise feodalismi iseloomu ning rolli. Inglise feodaalid võisid arvestada mõjuvale, aga veelgi enam, peamisele poliitilisele rollile vaid massidega liitunult. Kuid seni ei saanud sellest juttugi olla. Vaid täiesti erandlik John Maata käitumine võis selle ellu kutsuda, sundida ühiskonna erinevaid elemente ühinema, et anda sõbralikult ühisele vaelasele vastulöök. See andiski liikumise juhtidele ja initsiaatoritele võidu ja kui nad juba tõstsid esiplaanile oma seisuslikud huvid, seistes oma seaduslike huvide eest, kasutasid seda juhust ära ka oma vanade poliitiliste eesmärkide elluviimiseks, nad võisid arvestada edule vaid siis, kui arvestasid ka oma liitlaste, kõigi Inglise kuningriigi vabade inimeste huvidega. Parunid, järgides eelkõige vaid oma isiklikke huvisid, olid hädavajaduse tõttu ühel või teisel määral arvestama ajalooliselt välja kujunenud poliitilise ja sotsiaalse tegelikkusega, sellise avara riiklikkusega, milline andis feodalismile tagasihoidliku ja puhtalt teenistusliku rolli ja nende vormidega, millised arenesid välja kolmeteistkümnenda sajandi alguseks olidki arvestatud, mitte ühele või teisele ühiskonna grupile, vaid selle tervikule. Täpsemalt, nad pidid tagama vabale massile üldriiklike kohtuasutuste õige ja seaduspärase funktsioneerimise, milleks tegid palju ära Henry II reformid. Ja me näeme tõesti, et Suur Vabaduste kiri asetab õigusmõistmise asja silmapaistvale kohale, unustamata seejuures kõige madalamaid inglise ühiskonna kihte. Samuti võib öelda, et siin on selle printsipiaalse tähenduse raskuskese ja selle kõige kuulsamad artiklid, mis asetavad Suure Vabaduste kirja igavesse ausse (art.39 ja 40), mis puutuvad just kohtuasjadesse. Seitsmeteistkümnes artikkel fikseerib Westminsternis nn. Üldiste Tsiviilsjade Kohtu, mis seni liikus koos kuningaga ringi ja muudab selle sellisel viisil asutuseks, mis eksisteerib kuninga isiksusest eraldi. 18. ja 19. artikli eesmärgiks on parandada Henry II reformidega loodud ringi sõitvate kohtunike poolt maad puudutavate hagide lahendamise protseduuride parandamine. 23.artikkel kordab Henry II poolt välja antud keeldu seriifidele ja teistele kuninglikele ametnikele lahendada nõnda nimetatud krooni asju (placita coronae), s.t. eriti tähtsad kriminaalasjad, millised peavad olema erandlikult kuninglike kohtute menetluses ja sellisel viisil, omalt poolt, tunnistab hukatuslikuks ühtedesse ja samadesse kättesse administratiivse ning kohtuvõimu andmise. 45. artikkel nõuab, et kohtunikeks, nagu ka teisteks administratiivvõimu esindajateks, nimetataks vaid inimesi, kes tunnevad seadusi ja ning soovivad neist kinni pidada. 20., 21. ja 22. artikkel reguleerib kuninga kasuks (nn. amerciamenta) trahvide võtmist. Nende võtmisel tuleb arvestada kuriteo liigi ja selle raskusega; seejuures trahvitava põhivara, tema põhikapital, peab jääma puutumatuks („salvo contenemento suo“) – kaupmehel tema kaup („salva mercandisa sua“), villiaanil ((talupojal)) tema tootva majapidamise inventar („et villanus codem modo amercietur salvo wainnagio suo“); „ja ei mingeid ülal nimetatud trahve ei määrata teisiti, kui naabrite hulgast ausate inimeste poolt vande all antud tunnistuste alusel. (nisi per sacramentum pro ... de visneto) (art.20)“. 26.artiklis ((?))kuningas lubab, et edaspidi ei võeta oma kantseleis kellegi isiku juurdluse alla võtmise käsuna, kes on kriminaalkuriteos kahtlustatuna arreteeritud ja ei toeta sellise käsu väljaandmise palvet. Et mõista selle artikli kogu tähendust, peab meenutama, et tihti täiesti süütu inimene võis olla kuud ja aastad eeluurimisvanglas, enne kui võimud suvatsesid tema asja arutada. 38.artikkel keelab kuninga ametnikel tuua kedagi, ilma usaldusväärsete tunnistajateta, kohtu ette oma äranägemise järgi. Kuid viidates neid Harta artikleid, me ei tohi unustada sellega seotud, meie poolt mainitud art.34., milline ei jäta kahtlusi, et kaugeltki mitte kõike ei tahtnud parunid, Henry II reformidega loodud kohtukorralduses säilitada, kõrvaldades otsustavalt kõik, mis läks vastuollu nende seisuslike, feodaalsete huvidega. Selles suhtes äratab tähelepanu Harta ühed silmapaistvamad artiklid – 39. ja 40. Kooskõlas üldtunnustatud vaatega, Suure Vabaduste kirja ((Harta)) 39. ja 40. artikkel on säravaks saavutuseks ja avaralt teoreetiliselt selgitavad praegu täiesti konkreetseid Harta artikleid, kuulutavad pidulikult välja üldisi printsiipe, millised on säilitanud oma elulisuse ja jõu käesoleva ajani, olles nn. kodaniku vabaduse vundamendiks.“ Ükski vaba inimene ei saa olla arreteeritud või vangistatud, jäetud ilma valdustest, kuulutatud lindpriiks või olla pagendatud, või mingil muul moel ilmajäetu, ning me ei lahenda asja teisiti kui seadusliku kohtu otsusega, mis teole ja maa seadustele vastav. (nullus liber homo capiatur, vel imprisonetur, aut dissaisiatur, aut utlagetur, aut exuletur, autaliquo modo destruatur, nec super eum ibimus, nec super eum mittemus, nisi per legale judicium parium suorum vel per legem terre)“. Nii räägib meist mainitud artiklitest esimene (39-s art.), ja seda täiendab selle vahetult järgnev 40 artikkel: „Kellelegi ei hakka müüma õigusi ja õiglust ning kellelegi ei öelda ära ega venitata õiguse taotlustes. (nulli vendemus, nulli negabimus, aut differemus, rectum aut justiciam“). Vaba inimese all 39.artiklis ja 34. artiklis parunid mõistsid eelkõige endid, ega mitte kogu vaba massi Inglismaa elanike hulgas. Kui 34.artiklis tunnistab sellest kogu artikli mõte, mis suunatud senjööride kuuria vaba inimese kaitsmisele kuninga kuuria poolse nende seaduslike kompetentsi piirangute eest, siis 39.artiklis on see eriti selge artikli lõpetavast osast, millises käib jutt peeride kohtuotsustest vabade inimeste üle, kes ei soovi mitte mingit teist, peale feodaalset peeride kohut, tunnistada, ignoreerides sellisel viisil, kuninga kuuria ja selle osakondade avarat kompetentsi, millised koosnevad kutselistest kohtunikest ja teostavad õigusmõistmist feodaalsetel alustel. Ja ka kogu 39. artikli fraseoloogia räägib liiga konkreetsetest kuninga omavoli faktidest, millised vahetult tingisid parunite ülestõusu ja eelkõige neid vahetult puudutavad („...me ei lahenda asja teisiti“), nagu võik olla kahtlus, kellest selles võiks eelkõige juttu olla. Vaid hulga hiljem, 17. ja 18. saj. poliitilise võitluse tuhinas, anti 39. ja 40. artiklile see avar mõte, milline tegi need avara teoreetilise printsiibi kehastuseks. Pidades silmas oma poolele võimalikult laiemate Inglise ühiskonna ringkondade võitmist, oleksid parunid võtma arvesse, peale neile kõigile ühiste huvide, ka neist iga põhigrupi üksikuid huvisid. Me juba mainisime 15. ja 60.artiklit, millistega parunid tagasid oma vasallidele nende õiguste puutumatuse, kui oma vasallidele, mõistes suurepäraselt, et vaid toetudes eelkõige nende sõjalisele jõule, nad saaksid kuninga vastu välja astuda. Me nägime, tuues ära 20. artikli, et parunid ei unustanud ka ühiskonna kõige madalamat kihti, mittevabu vasalle, ära, soovides enda poole inglise rahva põhimassi: „...ja ka tema inventar jääb puutumatuks, kui nad meie poolt saavad trahvitud ja ei mingeid ülal nimetatud trahve ei määrata teisiti, kui naabrite hulgast ausate inimeste poolt vande all antud tunnistuste alusel.“(20.art.), mis, muide samavõrd puudutas ka senjööri huvisid, kes samamoodi kannatasid selliste võetuste all. Millist rolli aga mängis 1215.a. liikumises maaharijate mass, me ei tea. Allikad vaikivad sellest. See-eest on meil üpris kindlaid andmeid linnade rollist ja eelkõige Londoni kohta. Me juba rääkisime sellest ja täpsemalt, teame, millist otsustavat tähendust omas liikumisele see, kui sellega liitus pealinn. Ja Suur Vabaduste kiri peegeldab täiesti ilmselt ka linnade huvisid. Kaheteistkümnes Harta artikkel, mis seadustab, nagu me nägime, kuningriigi üldise nõukogu (commuune consilium regini), et lubada kuningal võtta kilbirahasid ja muid toetusi, millised väljuvad kolmest feodaalsest juhtumist ja mis nõuab, et need toetused ei oleks ülemäärased, lisab, et see puutub ka Londonilt võetavatesse toetustesse. Sellele järgnev 13.artikkel on täielikult suunatud linnadele: see kinnitab pidulikult Londoni ja teiste linnade ning sadamate õigusi ning vabadusi. „Aga Londonil“, saame siit lugeda, „peavad samuti olema kõik muistsed vabadused ja vabad tavad nii nagu maal, nõnda ka vetel. Peale selle lubame ja soovime, et ka teised linnad ja linnakesed alevid ja sadamad omaksid kõik vabadused ja omad vabad tavad“. Linnade vabadused olid John Maata ja tema eelkäiate jaoks alati kõige suuremate ebaseaduslike väljapressimiste objektiks. Pidevalt neid rikkudes, nad sundisid linnaelanikke nende kinnitamise eest neile maksma suuri summasid. See oli krooniline häda, mis mõjus pidurdavalt linnade majanduslikule arengule ja nimetatud Hata artiklid puudutasid nende kõige argisemaid huvisid. Kuid küsimus, millisel määral see pidulik , kuid liiga üldiselt kinnitatud Londoni ja teiste linnade vabadused ja õigused olid tegelikult tagatud kuninga omavoliliste maksenõuete eest? Hämmastav, et Harta tekstis sel kujul, millises see oli esitatud kuningale ja tema ja parunite esindajate poolt peale kapitulatsiooni viivitamatult allkirjastatud ja selle lõplikus sõnastuses ümbertöötatud tekstis tagati linnade huvid enam konkretiseeritud kujul ja järelikult enam kindlustatuna. Parunite Artiklite (Capitula que Barones petunt et dominus Rex concedit, The Articles of the Barons) 32.artiklis, Harta lõpliku sõnastuse12. ja 13.artiklis, millised kohustavad, et makse ei võetaks oma vasallidelt ilma kuningliku ülddnõukogu otsuseta ja mitte ainult kilbirahasid ja kolmest feodaalsest vabatahtliku (nime järgi) toetuse (auxilia) võtmise juhtudest, aga samuti samasuguste vabatahtlike toetuste , aga ka tavaliste sunniviisiliste lõivude (taillagia) võtmist Londonilt ning teistelt linnadelt („Londonil peavad samuti olema kõik muistsed vabadused ja vabad tavad nii nagu maal, nõnda ka vetel. Peale selle lubame ja soovime, et ka teised linnad ja linnakesed alevid ja sadamad omaksid kõik vabadused ja omad vabad tavad“.) Soovides saada linnade toetust, lubasid parunid neile soliidseid garantiisid, kuid saavutanud nende abil võidu kuninga üle, nad leidsid võimalikuks need asendada üldiste vähetuumaste lubadustega. Parunid koostasid, kahtlematult, oma poliitika väga avara poliitilise programmi ja orjenteerusid väga vabalt tollases sotsiaal-poliitilises olukorras, kuid omakasupüüdmatute poliitiliste entusiastide rollile, milliste täitjatena on neid kujutatud hilisemate poliitikute ja ajaloolaste poolt, nad igal juhul ei pretendeerinud. Millisel määral parunid olid reaalseteks poliitikuteks, on näha juba sellest, et Suure Vabaduste kirja lõpplikku sõnastusse nad asetasid 41.artikli, milline on otseselt vastuolus nende heaks nõnda palju teinud ja neid nõnda palju aidanud linnade huvidega. See artikkel ananb kõigile välismaa kaupmeestele Inglismaale sisse- ja väljasõiduõiguse, elada ja reisida selles kauplemise eesmärgil, allutamata mingitele ebaseaduslikele maksustamistele (sine omnibus malis toltis) ja makstes vaid muistseid, õiglasi ja tavaga sissseatud lõive. Vaid sõja ajal rikutakse seda korda: sel ajal Inglismaaga sõdivate maade kaupmehed pannakse nende tervist ja vara kahjustamata aresti alla, seni kuni ei saada teateid sellest, kuidas suhtutakse vaenulikus riigis Inglise kaupmeestesse; ja kui leitakse, et need viimased on väljaspool hädaohtu, siis käitutakse sama moodi ka selle maa kaupmeestega. Välismaa kaupmeestele inglise kaupmeestega vaba konkureerimise õiguse andmine oli muidugi parunite huvides, kes võisid tänu sellele osta odavamalt välismaiseid veine ja teisi luksuskaupu; kuid see rikkus järsult inglis ekaupmeeste huvisid, kes võisid vaid vaenulikult suhtuda igasugusesse katsesse panna välismaalasi nendega võrtsetesse kauplemise tingimustesse, hinnates kallilt oma kalli hinna eest ostetud kauplemis privileege. Üsna tähtsaks tingimuseks normaalselt funktsioneerivaks kaubanduseks ja tootmiseks on ühtne mõõtude ja kaalude süsteem ja 35.artikkel garanteerib ka selle tingimuse. Nii nagu linnlased, nii ka külarahvas kannatasid palju kuningale kuuluva õiguse eest sunniviisiliselt oma ametnike kaudu kuninga õukonna ja administratsiooni tarbeks osta vilja ja teisi tooteid ja Harta 28. artikkel keelab kuninga agentidel võtta kellegilt vilja või muid tooteid teisiti, kui viivitamatult müüjale raha makstes või saades temalt nõusoleku hilisemaks maksmiseks. 30.Artikkel keelab seriifidel, beliifidel ja teistel kuninga ametnikel võtta vabalt inimeselt veoks hobuseid ja vankreid teisiti, kui nende nõusolekul. VIII. Vaadanud Suure Vabaduste kirja sisu läbi selles väljendunud inglise ühiskonna erinevate klasside huvide seisukohast, me võime, nagu meile näib, täie õigusega väita, et algatades liikumise, mõistsid parunid täisti reaalselt oma ülesannet, et nende poolt esitatud programm peegeldas endas kogu neid ümbritseva sotsiaalse ja poliitilise tegelikkuse avarust ning keerukust, mis oli küllaltki kauge ühenäolisusest lihtsusest ja feodaalset tüüpi suhete arusaadavusest ja seepärast oli täiesti reaalseks programmiks, mis formuleeris kõigi ühiskonna kihtide huvisid, kui kõikidele ühiseid, nii ja kui spetsiaalselt lähedasi neist igaühele eraldi; tänu sellele ta võis saada täiesti reaalseks ühiskondlikuks jõuks, suutis parunite ümber ühise lipu all ühendada kõik inglise ühiskonna elemendid ja kindlustada neile võidu. Alustades liikumist, parunid, kahtlemata pidasid silmas eelkõige oma enese feodaalseid huvisid. Nad mitte ainult püüdsid kaitsta neid huvisid kuningavõimu vägivalla ja omavoli eest, kuid omasid ka, nagu me seda nägime, vaadelnud 12. ja 14 Harta artiklit, aga samuti 34. ja 39 artikkel, täiesti kindlaksmääratud eesmärki viia see võim puhtalt feodaalsetesse raamidesse, kuid millist ta mitte kunagi ei saavutanud, valitsedes feodaalse korra üle, kuivõrd seeoli vältimatu antud üldises majanduslikes-ja kultuurilistes arengu tingimustes ja täiesti allutades seda oma üleriiklikele ülesannetele. Sellega parunid, kahtlemata, tegid sellest riiklikkusest, milline oli kujunenud Inglismaal välja, suure sammu tagasi, mis tugevnes ja arenes Normannide vallutustest peale. See viis, mida nad pidasid võimalikuks kõige valusama küsimuse lahendamiseks, mis puudutas kõigi inglis eühiskonna kihtide kõige igapäevasemaid huvisid, küsimus subsiidiumitest kuningale, on selles suhtes eriti iseloomulik. Lai riiklik liit, tugeva keskvõimuga ja terve kesk ning kohalike asutuste süsteemiga, millisena kujutas ennast Inglisma apeale Normannide vallutust ja peale Henry II reforme, nad trakteeritavad kui puhtalt feodaalsed, vasallide lepingulised ühendused nende suverääni – kuningaga. Maksustamise küsimused, need on eelkõige nende küsimused ja need peavad olema lahendatud nende üldkoosolekul, feodaalses kuninga vasallide seimis. Parunid ei ignoreerinud siin mitte ainult üldisi ühiskondlikke ja poliitiliste jõudude vastastikulisi suhteid, nii nagu need olid kujunenud välja peale Normannide vallutust, kui ka ei soovinud arvestada nende kohalike organisatsiooni vormidega, millised olid pärandatud normannidest kuningate poolt anglosaksi epohist ja mis moodustasid orgaaniliselt tervikuks seotud elementidest Inglise ühiskonna üleriigilise organisatsiooni. Krahvkondades ja nende „rahva koosolekutel“ ühinesid täiesti feodaalsetel alustel kõige erinevad ühiskonna elemendid mitte ainult oma kohalike-, kui ka üleriigilistes huvides, rakendades laialdaselt valitavuse printsiipi nii kohtuasjas (eriti peale Henry II reforme), nii ka teistes valdkondades ja täpsemalt, maksustamise küsimustes. Kuningad, pidid rahandusküsimustes vägagi arvestama nende kohalike organisatsioonidega. Selleks, et saada elanikelt ühe või teise summa, ei piisanud kuningal Suure Nõukogu vabatahtlikust või sunnitud nõusolekust. Tal oli veel vaja kohalike elanike nõusolekut ja selleks saatsid kuningad krahvkondadesse rändkohtunikke mitte ainult puhtalt kohtuasju- vaid ka puhtalt rahaasju –ajama; nad pidid leppima kokku elanikega nende krahvkonna koosolekul valitud isikute kaudu, ühe või teise summa suhtes, millist kuningas tahtis saada sellelt ühel või teisel juhtumil. Valitud teostasid summa jaotamise ning kogusid maksu. Selline kohalike organisatsioonide poole pöördumise kord sai vallasvara maksustamise arendamisel üha enam ja enam tavaliseks. Ja muide, 1215.a. liikumise algatanud parunid ignoreerisid otsustavalt seda inglise riiklikkuse praktikat, täiesti soovimata arvestada selles suhtes kõigi seisuste krahvkonda elavaks ja eluliseks organismiks ja poliitilise elu raskuskeset üle viia puhtalt feodaalseks ja Inglise poliitilise arengu tingimustes, täielikult, järelikult järelikult, eluvõimetu instituut, luues „Üldise kuningriigi Nõukogu“ (commune consilium regni) vaid üksnes kuninga vahetutest vasallidest ja kõrvaldades sellisel viisil poliitilisest elust rahva ja rahva asutused. Aga muuseas, neis tingimustes, millised olid loodud kogu Inglismaa eelneva ajaloo jooksul, õieti ja normaalselt korraldatud kuningriigi keskne organisatsioon, milline oli võimeline kajastama kõiki ühiskonna arenevaid ja keerukamaks muutuvaid huvisid, pidi tingimata lähtuma neist kohalikest mittefeodaalsetest organisatsioonidest, riskides vastasel juhul osutuda täiesti alusetuks ja üürikeseks. „Üldine kuninglik Nõukogu“ (Commune consilium regni) selles asetuses, millise annab temale Suur Vabaduste kiri, osutus 1215.a. liikumise käivitanud parunite poliitilise loomingu täiesti üürikeseks sünnitiseks. Kogu oma realismi ja ümbritsevate tingimuste kaine mõistmise juures jäid parunid eelkõige feodaalideks ja astudes teiste ühiskonna elementidega kokkulepesse, nad eelkõige pidasid silmas oma seisuse huvisid, millised nad nihutasidki esiplaanile. Nad ei soovinud tunnistada, et nende seisuse ühtede või teiste esindajate kogu võimsuse, kui terviku, kui sotsiaalse grupp ja kui poliitiline jõud, nad ei ole inglise ühiskonnas ja inglise riigis kaugeltki kõik (nagu seda said enda kohta öelda parantsuse feodaalid esimeste Kapetingide epohi ajal, jagamatult valitsedes massi üle, mis on ammu kaotanud oma üldrahvaliku organisatsiooni, killustatud väikesteks gruppideks, langedes täiesti puhtalt feodaalse riiklikkuse kitsastesse raamidesse), et nende kõrvalseisev mass oli poliitiliselt organiseeritud tervikuks, mahtudes üleriikliku organisatsiooni avarasse raamidesse, millisele nad olid ka ise allutatud ja et see organisatsioon andis sellele jõu, millisega pidi arvestama igasugune poliitiline kombinatsioon. Ei saa öelda, et parunid oleks neid täielikult igroneerinud. Me nägime, et nad pidid võtma arvesse ühiskonda moodustavate gruppide huvisid, soovides neid nende poolt kuninga vastu algatatud võitluses enda poole kallutada. Kuid samal ajal nad tõukasid rahvamassi poliitilisest elust täiesti eemale, tehes selle erandlikult oma monopoolseks õiguseks. See oli katse pöörata Inglismaa ajalooliselt väljakujunenud poliitiline areng teise suunda, katse oli täiesti utoopiline ja mõistetud täielikule nurjumisele. Inglise ühiskonnale oli juba jäänud kitsaks see peaegu despootlik riiklikkuse raam, milline oli loodud kogu eelneva arengu käigus ja kuningliku võimu piiramine oli juba vaid aja küsimus. Kuid see piiramine oleks saanud teostuda täiesti muul viisil, milline, olemuselt, oli märgitud ära kogu Inglise poliitilise arengu käiguga: laial rahvuslikul alusel kindlustunud riiklik võim võis olla piiratud kogu rahva poolt, aga mitte ainult ühe selle osa poolt. Kolmeteistkümnenda sajandi lõpuks sai see juba toimunud faktiks, kusjuures see piiramine lähtus just nimelt kohalike kõikide seisuste organisatsioonist, milliseid nii otsustavalt ignoreeriti 1215.a.liikumise initsiaatorite ja juhtide poolt. Sellisel viisil, kuivõrd parunid ignoreerisid kohalikke organisatsioone ja püüdsid ehitada üles kuninglikku võimu piirava asutuse (commune consilium regni) puhtalt feodaalsetel alustel, siis nende poolt algatatud liikumise edu oli lühiajaline. Kuid, kuivõrd nad arvestasid kogu inglise ühiskonna ja selle üksikute elementide reaalsete huvidega, siis nende üritus oli rahvuslik ja Suur Vabaduste kiri oli konstitutsiooniliseks aktiks, mis väljus feodaalsete vormide ja ideede piirest. Andes selge juriidilise formuleeringu suhetele, millised on juba välja töötatud ja vähem või rohkem märgitud kogu oma eripärase inglise poliitilise elu käiguga, Suur Vabaduste kiri oli edasise arengu oluliseks ja täiesti reaalseks faktoriks, kui täiesti reaalne programm, mis asendas ähmased, udused unistused kuningas Edwardi seadustest täiesti kohustusliku ja selge juriidilise dokumendiga, selgesti formuleerides ühiskonna ja selle üksikute gruppide õigused ja kuninga kohustused ning luues kindla juriidilise baasi edasiseks võitluseks poliitilise vabaduse eest. Suur Vabaduste kiri sai lipuks, milline ühendas inglased nende ajaloo kriitilistel momentidel, kui neil tuli lahendada põhilisi küsimusi, milliseid tasapisi oma arengus tõi esile nende poliitiline elu. Pole siis imestada, et sellega seoses ka põhilised, sisuliselt küllaltki konkreetsed Harta ((Suure Vabaduste kirja)) artiklid said küllaltki avara tõlgenduse ja muutusid peaegu kodaniku- ja poliitilise vabaduse avarate printsiipide abstraktseteks vormeliteks. 1215.a. liikumise tegelastele ei omanud Suure Vabaduste kirja artiklid ja isegi neist kõige tuntum, sellist avarat printsipiaalset mõtet. Tõustes John Maata vastu üles, mõtlesid parunid eelkõige enda teatud hädadest vabastamise peale, mis seotud tema poolsete kindlaksmääratud kuritarvituste ning vägivallaga ja soovisid panna ta võimu puhtalt feodaalsetesse raamidesse, milliste piires oleks tal raske nende õigusi rikkuda. Juhtides kuningliku võimu feodaalsetesse raamidesse, nad ei oleks ilmselt kartnud muuta riigikorda, millisena see oli välja kujunenud ja arenenud Normannide vallutustest peale ja Henry II reformidega seoses, ning see annab meile õiguse tunnistada Suurt Vabaduste kirja enim feodaalseks dokumendiks, kui see poliitiline tegelikkus, millisega sellel asja oli. Kuid samal ajal pidid parunid oma asja edukaks ajamiseks võtma arvesse teiste ühiskondlike gruppide samavõrd kindlaksmääratud ja konkreetseid huvisid, kes ei kannatanud kuninga kuritarvituste ja omavoli pärast neist vähem ja selleks kindlustama selle avara riigikorra organite õige funktsioneerimine, millisega parunid aga ise ei tahtnud arvestada. Olles oma tendentsidelt Normandia ja Anzui kuninga dokumentidest Inglismaa jaoks liiga feodaalne, Suur Vabaduste kiri ei saa olla, järelikult, tunnistatud puhtalt feodaalseks dokumendiks, kuivõrd ei saa olla tunnistatud puhtalt feodaalseks see riiklik korda, millisega parunid pidid tahes-tahmata arvestama. Millisel määral omasid 1215.a.liikumise juhid feodaalseid dendentse, me juba nägime. Viitame veel sellele, et ka see vahend, millise abil parunid pidasid võimalikuks Suures Vabaduste kirjas formuleeritud õiguste puutumatuse tagamise, veel enam rõhutab nende feodaalset arusaama riiklikest suhetest. Me peame silmas komiteed kahekümne viiest parunist, kelle kohustuseks oli parunite ja kuninga vahel sõlmitud rahulepingust kinnipidamise üle jälgimine ja kuninga või tema agentide poolt Harta mingi artikli rikkumise juhtumil, samuti tõstma tema vastu „kogu maa rahva“ (communam tocius terre)“. Kahtlematult on see väga aukartust äratav garantii. Kuid kas võib seda tunnistada normaalseks vahendiks selles täiesti oma poliitilisele korrale vastavas tolle-aegses Inglise ühiskonnas? Sest see on ju puhtalt feodaalne garantii, mis vastab täielikult feodaalsele ühiskonnale ja riigile, mis kujutab endast, jämedalt rääkides, üksikute poliitiliste kehade föderatsiooni, millised lahendavad sisuliselt oma rahvusvahelisi suhteid, nagu tänapäeval, rahvusvaheliste sõdade abil, kuid mis on vaevu kohane ühendatud tsentraliseeritud riigile, oma laialt püstitatud asutustega ja koos ühiste valitsuse vahenditega, milliseks oli XIII-saj Inglismaa. Sellisele riigile oli see täiesti revolutsiooniline vahend, milline on täiesti kohane kriisi hetkedel, mis võimeline viima mingitele muudele vahenditele allumatu ühiskonna ja riigi poliitilistest raskustest normaalse arengu teele, kuid mis on vaevalt kõlblik normaalsetes tingimuseks kasutamiseks, nn. rahu ajal. Selleks, et tagada Suure Vabaduste kirja ja selles formuleeritud õiguste rikkumatus, oleks inglise ühiskond pidanud looma mingi muu karantii, milline vastab enam selle olemasolevale poliitilisele korrale ja on seepärast enim võimeline Suure Vabaduste kirja poolt sanktioneeritud õiguskorda kaitsma ja kindlustama. Suur Vabaduste kiri ei lahendanud seda ülesannet, kuid see-eest tegi selle lahendamise veelgi hädavajalikumaks. Suure Vabaduste kirja tähelepanelik tundmaõppimine tihedas seoses kaasaegse ja sellele eelneva ajaloolise tegelikkusega hajutab need illusioonid, millised lõi selle ümber hilisem ajalugu ja ajalooline ning juriidiline mõte. Meile on nüüd selgemini nähtavad need huvid ja reaalsed motiivid, millistest juhindusid 1215.a. liikumise tegelased, meile on Suure Vabaduste kirja artiklite reaalne mõte selgem. Suur Vabaduste kiri - rangelt asine dokument, mis hõlmab oma sisult täpselt formuleeritud määrusi. Üldiste printsiipide deklaratsiooni on me vaevalt hakkaksime sellest otsima. Sellegi poolest on Suurel Vabaduste kirjal suur printsipiaalne tähtsus. Kuid seda on vaja otsida mitte Harta sisust. Suur Vabaduste kiri on rahuleping, mis sõlmitud kuninga ja parunite vahel, kui koos teiste ühiskonna elementidega võidu saavutanutega. Seni võimutses kuninglik võim jagamatult inglise ühiskonna üle ja see õiguslik- ja kodaniku kord, milline selles eksisteeris leidis selles oma kõrgema sanktsiooni, selle nõusolekul, kuivõrd ta nägi selles oma jõu hädavajalikku tingimust. Saavutanud kuninga üle võidu, sundisid parunid teda seda pidulikult tunnistama juriidiliselt vankumatuks ja nende isiklikke õigusi ning sellist kodaniku korda, milline kaitsis kõigi Inglise kuningriigi vabade inimeste õigusi ja seadustada „kogu riigi rahva“ protesti selle rikkumise vastu tema ja tema ametnike poolt. Inglismaa läks üle uude poliitilise eksisteerimise faasi, otsustavalt erbis lahti „barbaarse“ riiklikkuse traditsioonidest, koos sellele viimasele iseloomulike kuningliku võimuga riigi kohal seisvate era-õiguslike ja era-majanduslike järsult rahaliste tendentsidega, saades õigusriigiks. Tõsi, see oli vaid esimene samm, kuid otsustav ja pöördumatu samm, millise järel järgnesid teised sama teed pidi, mis viisid riigikorra reoorganiseerimisele rahva esinduste alustele. *** ****** *** Konstitutsiooniline võitlus Inglise ühiskonnas kolmeteistkümnenda sajandi teisel poolel. I. Suur Vabaduste kiri, olles ühiskonna võiduks kuningliku võimu üle, kujutab endast tõelist sõdinud poolte vahelist rahulepingut. Kui seni kuningavõim võimutses jagamatult ja mingite piiranguteta ühiskonna üle, arvestades nii üksikisikute , kui ühiskondlike gruppide õigusi ja huvisid sedavõrd, kuivõrd see harmoniseerus tema, kui erilise ühiskondliku jõu, isiklike huvidega, tänu oma organiseeritusele võimutsedes teiste ühiskonna elementide üle ja omades võimalust kõiki enda kasuks teenima sundida, siis nüüd oli talle, õiguspärase „kogu riigi rahva“ relvastatud vastuhaku hirmus pandud kõigi ja igaühe Inglise kuningriigi vabade inimeste õiguste ja vabaduste, mis on selgesti formuleeritud otse ja ilma mingite kõvera tagamõttega tõlgenduste võimaldamiseta juriidilise dokumendi artiklid, mis on kinnitatud pidulikult antud tõotustega ja kokku leppivate poolte allkirjadega, austamise kohustus. Omavoli valitsemise asemele tuli õiguse ja seaduse valitsemine. Kui esitada küsimus, et millisel määral Suur Vabaduste kiri kindlustas sellega juriidiliselt formuleeritud Inglis erahva vabaduste ja õiguste puutumatuse, siis tuleb sellele vastata järgmisel moel. Selleks, et kuninglik võim oleks tegelikult pandud printsipiaalselt Suure Vabaduste kirjaga piiritletud raamidesse ja sellega igaveseks oli faktiliselt jäetud ilma sellest väljumise võimalusest, pidi Inglise ühiskond organiseerima regulaarselt funktsioneeriva jõu, milline oleks olnud ühel või teisel määral selle elementidega võrdväärselt tegutsev jõud, väljendaks nende poliitilist solidaarsust ja kujutaks endast valitsemise mehanismi lahutamatut osa. Ei saa öelda, et Suur Vabaduste kiri ei oleks sellise organiseeritud jõu hädavajalikkust ette näinud. Harta 61.artikkel oligi just sellise küsimuse käsitlusest hõivatud: kuninga poolt Suure Vabaduste kirjaga „annetatud“ inglise rahva õiguste ja vabaduste puutumatuse üle jälgimise ta paneb kahekümne viie komiteele, kelle parunid valivad oma hulgast ja milline saab, kuninga või tema agentide poolt Harta mingi artikli rikkumise puhul ja komitee nelja liikme nõudmisel nende soovimatuse puhul neljakümne päeva kestel neid taastada, õiguse kutsuda kuninga vastu üles „kogu riigi rahva“ ja selle relvajõuga sundida kuningat nõutavat ellu viima; kusjuures kõik on kohustatud andma kahekümne viiele parunile tõotuse, et hakkavad sellistel juhtudel neile kuuletuma ja parunid omalt poolt peavad tõotama, et hakkavad ustavalt täitma oma kohust. Kui aukartust äratav see kuninga poolt tunnustatud karantii ka esimesel pilgul ka ei ole, on sellel ka üks iseärasus, mõistes selle selles poliitilises olukorras, milles temal tuleks oma jõudu ilmutada, jõuetusele. Ühtseks poliitiliseks tervikuks liitunud inglise ühiskonnale, avarale tsentraliseeritud riigile, milliseks oli Inglismaa juba Normannide vallutusest peale, oli selline feodaalne vahend, kui relvastatud ülestõus, milline on sobiv puhtalt feodaalsele ühiskonnale ja riigile, milline kujutab endast, jämedalt öeldes, üksikute poliitiliste kehade liitu (föderatsiooni), millised lahendavad oma sisuliselt riikidevahelisi suhteid sellistel juhtudel tavalisel teel – sõjaga – vähekõlblik. Tollasele Inglismaale oli see täiesti arusaadav, et see on ekstreemse eesmärgi saavutamiseks vajalik ekstreemne meede, milline oli tõusnud Inglise rahva ette selle ajaloo käigus, - väljuda despootliku reziimi pihtide vahelt laiale vaba arengu ja vaba poliitilise loomingu teele, kuid nüüd juba mitte kui õiguskorra tagamise viis tavalisel – rahu ajal. Liikumist juhtivad parunid osutusid sel juhtumil võimetuks asuma enam avaramale, mitte-feodaalsele seisukohale. Võttes ajutiselt oma kätte riigi saatuse, nad, kogu oma arusaamises Inglise ühiskonna laiade ringkondade vajadustest, ikkagi kujutasid ideaalset poliitilist korda endale ette feodaalsetes terminites ja tänu sellele, nende poolt soovitatud poliitilise reformi vahendid ei saanud olla täielikumalt rahuldavamad. Luues Inglismaal õiguskorra alused, millised pidid asendama jagamatult valitseva valitsusliku omavoli, Suur Vabaduste kiri ei loonud enam rahuldavaid tehnilisi vahendeid, millised oleksid garanteerinud selle poolt juriidiliselt määratletud printsiipide elluviimise ning teeksid vana korra juurde pöördumise võimatuks. Suur Vabaduste kiri oli vaid esimeseks – erakordselt tähtsaks – Inglise ühiskonna sammuks teel vabaduse poole. Ta formuleeris juriidiliselt elu poolt tingitud ülesande ja lõi sellega aluse õiguspäraseks võitluseks ja andis ühiskonna kätesse avara ja kindlaksmääratud programmi, milline on suuteline ühendama kõik erinevad vabaduse poole püüdlevad ühiskondlikud elemendid, milliseid konkreetseid ajaloolisi vorme need viimased ka ei omaks igal antud ajaloolisel momendil. II. Sellised olid ühiskondliku liikumise tulemused kolmeteistkümnenda sajandi alguses ja juba need ise võisid tagada sellele sajandile Inglismaa poliitilise arengu ajaloos aukoha. Kuid see oli vaid esimene suur samm, mis Inglise ühiskonna poolt kolmeteistkümnendal sajandil poliitilise vabanemise teel tehtud. Selle järgi järgnesid edasised sammud ja sajandi lõpuks oli Suure Vabaduste kirja poolt lahendamata jäänud ülesanne põhimises lahendatud ja Inglismaa läks lõplikult üle konstitutsioonilisele korrale. Me tahaks esitada võimalikult lühikeses essees anda see keeruka ja valuline protsessi, millise pidi Inglise ühiskond üle elama, et minna üle mainitud reziimile. See oli ägeda ja tihti verise võitluse ajajärk, kord varjatud, kord avalik, nii ühiskonna ja valitseva kliki vahel, nii ka sama ühiskonna erinevate gruppide vahel, võitlus oli veel selle poolest märkimisväärne, et seda ei peetud lihtsalt mingite millegiga varjamata huvide alusel, vaid seda valgustati kindlaksmääratud viisil formuleeritud poliitiliste printsiipidega, millised andsid tunnistust sellest, et inglise ühiskonna laiad ringide poliitiline teadlikkus oli selleks ajaks teinud suuri edusamme ja valitsuse omavoli ja vägivald ei saanud enam tugineda ühiskonna poliitilisele arenematusele ja ebausule ning tahes-tahtmata tuli kohaneda ühiskondlike nõudmistega. See võitluse ajajärk oli muuseas ka konstitutsiooniliste katsetuste ajajärk. Iga neist võitlevatest pooltest püüdis oma loomingulisel perioodil viia ellu oma arusaamist käesoleva aja põhilisest poliitilisest ülesandest ja luua sellist poliitilist vormi, milline oleks taganud nende huvide ja ideaalide võidukäigu. Elu ei viivitanud nende poliitilise loomingu produktide üle oma otsuse väljakuulutamisega, mõistes igaühele nende teenete järgi, selle reaalsele vastavusele ühiskondlike jõudude vastastikustes suhetes, nii nagu see kujunes Inglismaal ammustest aegadest peale, kuni lõpuks ei võidustsenud see vorm, milline kajastas enim neid vastastikulisi suhteid ja oli kogu eelneva ajaloo orgaaniliseks produktiks. John Maata allkirjastas Suure Vabaduste kirja jõule alludes. Tema jaoks oli see, ta enda poolt loodud oluorrast, ainus väljapääs; ta oli sunnitud seda kasutama, kuid ei pidanud seejuures end võetud kohustustega seotuks ja kui vaid hädaoht möödus, kaotamata aega, hakkas võtma kõiksuguseid meetmeid selleks, et hävitada tema üle võidu saanud relvastatud alamate koalisatsiooni võidu tulemusi, kes esmakordselt sõbralikult tõusid üles ühise vastase vastu, et kaitsta õigust ning seadust. Kuninga poole asus tema suverään Paavst Innokenti III, kes saatis Inglismaale bulla. Selles ta kuulutas ebaõiglaseks, ebaseaduslikuks ja häbiväärseks selle ürituse, mille eesotsas parunid seisid, aga paruneid endid kirikust eemaldatuteks ja temale Jumala poolt antud võimuga vabastas Johni tema poolt pidulikult antud tõotusest kohusetundlikult ja ilma mingi halva tagamõtteta pidada kinni Suure Vabaduste kirja artiklitest, aga lõpuks kuulutas Harta kehtetuks ning olematuks. Kuninga poolt kutsuti kontinendilt palgasõdurite malevad ja uuesti algas sõda. Me ei hakka selle käiku kirjeldama. See lõppes tänu John Maata ootamatule surmale. Troonile asus tema alaealine poeg Henry, asutati regentlus ja viivitamatult anti uuesti välja Suur Vabaduste kiri. Erakordselt iseloomulik, et nüüd võimul asuvad parunid ei pidanud ennast Harta 12. ja 14. artikliga seotuks, millised nõudsid kõigi kuninga otseste vasallide kokkukutsumist, et ratifitseerida neilt võetavaid erakordseid makse (millised väljuvad kolme feodaalse juhtumi piirest) ja need artiklid, koos mõne teisega, anti välja selles uues Suure Vabaduste kirja väljaandes. Suhteliselt pikaks ajaks võitlus rauges, kuid, nagu selgus, vaid selleks, et lüüa lõkkele uue hooga, kui vaid kuningas, kuulutanud end täisealiseks tõrjunud eemale tüütud hooldajad, hakkas iseseisvalt valitsema, hoolimata täiesti seadusega seatud piiridest ja juhindus vaid oma isiklikest huvidest ning nende nõuannetest, kellede huvid langesid kokku tema huvidega. Inglise ühiskonna ees seisis jälle täies elusuuruses sama küsimus, millise ta lahendas John Maata eluajal, kuid sisuliselt lahendati vaid teoreetiliselt küsimus sellest, kas Inglismaa sai õigusriigiks või oli endiselt kuninga ja tema administratsiooni piiramtu omavoli areeniks. Nendega sidus elu tihedalt teise, peaegu, et veelgi tähtsama küsimuse, mis veelgi teravdas ühiskondlikku võitlust. Kui juba absolutismil tuli taganeda muu, enam täiusliku riigikorra ees, siis milline oleks siis pidanud see uus kord olema, kellele peaks selles kuuluba juhtiv roll, kõige võimsamata feodaalide kitsal grupil või siis hoopis laiematel ühiskonna ringidel, kes esindavad võimalust mööda kogu rahvast, äärmisel juhul selle vabu elemente? Nende kahe põhiküsimuse ümber koondubki poliitiline võitlus Henry III ajajärgul, nende valguses saavadki mõtte tihtigi äärmiselt segased sündmused, millised täidavad selle kuninga pikaaegse valitsemise aja (1216-1272.a.) teist poolt. Inglise ühiskond hankis Suure Vabauste kirja vabade elementide sõbralike pingutustega, kes unustasid ajutiselt oma seisusliku- ja klassivaenu ning liitunud ühises tundes ja mõttes „Jumala ja püha kiriku väes“. Selleks olid vajalikud rängad katsumused, et Inglis eühiskonna keskel olnuks esile kutsutud tunnete- ja tegevuse ühtsus, oli tarvis kogu kupatust sise- ja välisraskusi, millised olid loodud John Maata ühiskonnavaenuliku ja jõhkra despootliku poliitikaga, tema äärmiselt kuulsusetu ja dünastilise sõjaga Prantsusmaa vastu, milline lõppes lüüasaamisega Buvine all, kaotades kontinentaalsed valdused, tema peaegu sama häbistava võitlusega kirikuga, piiritute väljapressimistega ja täiesti peatamatu ja jumalakartmatu õiguse ja seaduse pilkamine. Nende tingimusteta, millised muutsid ääretult raskeks iga inglase eksisteerimise XIII saj. alguses, millisesse seisusesse või klassi ta ka ei kuulunud, vaevalt et, inglise ühiskond oleks olnud võimeline tegema suurt sammu kuningliku võimu piiramisele ning maal õiguskorda kehtestama, sest seisuslik vaen oli selles veel tugev, kui rasked ka ei olnud kõigile seisustele see rahanduse ja igasuguse despotismi õppetunnid, milliseid tuli neil üheskoos poolteise sajandi kestel võtta ja milline arendas neis solidaarsus- ning ühiskondliku teadvuse tunde. Nõnda erandlikke tingimusi oli tarvis selleks, et Inglise ühiskond saanuks anda valitsuslikule omavolile ühise vastulöögi, virgudes uue jõuga Henry III ajajärgul tema täisikka jõudmise hetkest. Henry III iseseisev valitsemine tähendas Inglismaale senini võrreldamatut ilmaliku- ja vaimuliku-, kõrgema- ja alama-, administratsiooni valitsemist, välismaalastest avantüristie, keda tõid põhiliselt Prantsusmaalt kaasa kuninga ja kuninganna arvukad sugulased, kes olid võetud Inglise õukonda samuti rikastumise ning poliitilise mõju hankimise eesmärgil ja Rooma paavst saatis oma inimesi kiriku ametikohti täitma ja see ei olDud veel kõige suurem häda täiesti häbitult peremehetses riigis Rooma esivaimulik, kes nägi Inglismaas vaid oma rikast mõisat ja ilma mingi piinlikkuseta maksustas Inglise vaimulikkonna, kui ka lihtinimesed kõige erinevate ja igasugust mõõtu ületavate maksudega ja tõmbas oma kuuleka vasalli, kuninga, kõige riskantsematesse ja Inglismaa rahvuslikele huvidele äärmiselt hukutavatesse rahvusvahelistesse avantüüridesse. Nii nagu kuninga sugulased, nõnda ka nende klevredid ((lad. Collibertus – seltsimees, liitlane, kaasmõtleja. Pilkava tagamõttega)) – vähe sellest, et riisusid endale kõige kõrgemad ja tulusamad kohad, tõrjunud sealt välja põlised inglased, kusjuures seejuures ei soovinud põrmugi arvestada riigi kirjutatud ja kirjutamata seadustega, väites täiesti avameelselt ja otse, et Inglismaal on ainsaks õiguse ja seaduse allikaks - kuninga tahe ja võim. Ümbritsenud end sarnaste nõunikega ja andnud sellistele inimestele võimu ning mõju kohaliku- ja keskvõimu juhtimise kõige erinevates valdkondades, Henry III seadis järelikult suurimase hädaohtu kõik selle, mille andis Inglise ühiskonnale Suur Vabaduste kiri. Inglismaa oli kui vallutajate ikke alla sattunud. Selle rahvusuhkust oli sügavalt solvatud, mida ühtmoodi valuliselt tundsid ühiskonna kõik seisused ja klassid. Solvatud rahvustunne oligi selleks sidemeks, milline köitis inglise ühiskonna killustunud elemendid jalge alla tallatud õiguste kaitseks ja jälle andis neile võimaluse saada võit kuningliku võimu üle ja panna see enam kindlaksmääratud piiresse. Nagu ka enne 1215.a. algatasid liikumise ja asusid selle etteotsa parunid, omades oma poolel kogu rahva palavat poolehoidu. Nende esimene otsustav samm tehti 1246.a. Sel aastal nõudis Paavst Innocent IV Inglise kirikult ülisuure summa raha. See ei olnud esimene sarnane juhtum. Kannatuste karikas sai täis ja Londonisse kogunenud (kuhu nad olid kutsutud kuninga poolt, kui Suure Nõukogu liikmed või nagu selleks ajaks juba oli hakatud rääkima – parlamenti) parunid, kes koostasid ja saatsid Paavstile kirja, milles kirjeldasid üksikasjalikult kõiki hädasid, millised olid tingitud Püha Tooli valitsemisest Inglise kiriku ning rahva üle. Kirjas räägiti igal aastal Paavsti poolt Inglise kirikult võetavatest rahasummadest, millisteks tal ei ole mingit õigust, tema poolt parunitelt ära võetud kihelkonna vaimulike kandidaatide nimetamise õigusest ja nende kihelkondade omavolilisest itaallastega täitmisest, kes ei tunne inglise keelt, mos mõjub hukatavalt vaimulikule elule ja laastavalt kuningriigile, raske koormana kirikutele pandud pavsti pensionitest ja provisjonidest, maksudest, millised ilma kuningliku loata võtab kogu maalt Rooma esivaimulik, saates selleks Inglismaale oma, rahva poolt vihatud, saadikuid. „Kui need nuhtlused ei ole võimalikult kiiresti Teie poolt parandatud“ , kostsid lõpetuseks parunid, „on palju põhjuseid kartuseks, et ka Rooma kirikut ja kuningat hakkab ähvardama selline häda, et neid on raske aidata“. See kiri ei avaldanud Paavstile mingit muljet ja ei muutnud üldsegi tema Inglise poliitikat. Ta jätkas endiselt Inglise rahvusrikkuste ekspluateerimist, et teostada oma temale täiesti võõraid eesmärke ja endiselt omas täielikku toetust Henry III poolt, kes oli täiesti võimetu minema vastuollu oma suverääni nõudmistega ja kes samas suurepäraselt mõistis, et head suhted Paavstiga on ka temale kasulikud, et Paavsti loaga ja toetusel ta ise võib ekspluateerida inglise kirikut ja rahvast, rõhudes neid Suure Vabaduste kirja ja teiste kirjade, mis antud kiriku ja rahva vabaduste kaitseks, mõtte vastaselt lõputute koormiste ja väljapressimistega. 1254.a. Innokenti IV tegi Henryle ettepaneku, et anda ta nooremale pojale Edmundile Mõlema Sitsiilia trooni. See troon asus veel Hogenstaufenite kätes, kellega Püha Tool pidas visa ja halastamatut võitlust. Pakutud trooni pärast tuli veel võidelda ja Paavst võttis selle asja enda peale; selle teostamiseks olid talle vajalikud rahad, milliseid inglise kuningas siis maksta lubaski, oma kuningriigi konfiskeerimise hirmus, kui ta juba oli juba Paavsti ettepaneku vastu võtnud. Henry nõustus sellise tehinguga ja kohustus Rooma Paavstile maksma tolle aja kohta tohutu summa 140 000 marka (mark võrdus 13- 1/8 šillingiga). Nii kuningriigi vaimulikke ja ilmalikke magnaate, keda tavaliselt sellistel tähtsatel juhtudel Suurde Nõukogusse kokku kutsuti, sel korral mitte ainult ei kutsutud kokku, vaid ei olnud üldsegi teavitatud kuninga poolt Paavstiga sõlmitud lepingust. Inglise ühiskond isegi ei kahtlustanud, et temale valmistatakse ette üllatust. Kirjeldamatu üllatuse ja hämmastuse kutsus esile 1257.a. Londonis kokku kutsutud Suures Nõukogus kuningas, kui ta esitles neile uut Sitsiilia kuningat apuli kostüümis, kuulutas sõlmitud tehingust ning selle tingimustest, lisades seejuures, et tema pojale pakutud Sitsiilia trooni ta võttis vastu Innglise kiriku nõusolekul ja lõpetuseks nõudis Paavstile maksmiseks kõigist kiriku tuludest kümnendiku, kõigi vakantsete benefitside tulu viie aasta kestel ja mitmetest teistest allikatest sadavad tulud. Ülimalt hämmastunud vaimulikud magnaadid teatasid viivitamatult, et nad kuulevad sellest kuninga ja Paavsti tehingust esimest korda, kuid neil ei jätkunud mehisust, et vastata kuninga nõudmisele otsustava keeldumisega ja nad pakkusid kuningale 52.000 marka, kuid tänu asemel kuulsid temalt äärmise rahulolematuse väljendust. Kogu see episood tekitas Inglise vaimulikkonnas äärmiselt rusutud meeleolu. Ta otsustas, lõpuks, esitada avaliku kollektiivse protesti ja tulnud kokku oma kiriklikku parlamenti (konvokatsioonile) Canterbury, koostas seal ja saatis kuningale viiekümnest punktist koosneva petitsiooni, millises näitas üksikasjalikult ära kõik kitsendused ja hädad ja nõudis teatud reforme. Nii vaimulike kui ilmalike isikute hulgas ärritus üha suurenes. Kuid kuningas jäi kõige suhtes kurdiks ja järgmisel aastal kutsus ta uuesti Londonis Suure Nõukogu kokku (või, juba siis kinnistunud terminoloogia järgi, parlament, parliamentum) ja nõudis uuesti Paavstile maksmiseks raha, mis ei olnud veel kohustuse põhjal ära makstud, suuruses, mis ulatus kolmandikuni kogu riigis leiduvast omandist. Kõigi koosolekul viibijatel hakkas isegi kõrvus vilistama, räägib kaasaegne kroonik, kui nad seda kuulsid. Seni vaka all hoitud ühiskondlik viha purskus tormaka voona valla. Parunid väitsid otsustavalt, et nad enam ei või raisata oma väheseid vahendeid ja kuninga suunas sadas nördimuste rahe. Temale viidati sellest, et tänu oma arutusele ta, mõistlikkuse ja väärikuse vastaselt, pidamata nõu aadliga, nõustus Paavsti poolt pakutud Sitsiilia trooni vastu võtma ja sellega avas avara tee Paavsti väljapressimistele. Teda süüdistati selles, et ta ei pidanud kinni lubadustest, millised andsid kirikule ja rikkus kirju, milliseid ta palju kordi müüs raha eest, et kuningriigi tavade ja seaduste vastaselt andis oma poolvendadele, võõramaalastele, juhtimise kõige mõjukamad kohad ja ei lubanud oma kantseleil nende vastu mingeid käske välja anda, kuigi nende ülbus ja kuritarvitused, milliseid lubasid endale nende käsilased, on kõigile teada. Pöördudes koosoleku poole, Simon de Montfort, Leicesteri krahv, viitas välismaalaste häbitule käitumisele, kes rikastusid kuninga kaudu tema alamate arvel ning viisid riigi peaegu hävimiseni, selleni, et kuninga võim on juba jõuetu ja ei oma vahendeid seaduste täitmise tagamiseks ega välisvaenlaste tõrjumiseks ja nõudis nende üle viivitamatut kohtu pidamist. Kuninga harukordselt rumal juhtimine nõuab ka erandlikke meetmeid – nõnda resumeeris kogu oma tormakaid debatte ja ütles otsustavalt ära kuninga poolt Paavstile maksmiseks nõutud rahasummade andmisest. Paavsti saadik hakkas just nagu kuningat ja magnaate ähvardama kirikust eemaldamisega, teatades, et kuningas võttis nende ja nende maade eest kohustusi, kuid kogu andis temale üksmeelse hukkamõistva vastuse, et nad on kõik - vabad inimesed ja kuninga võimuses ei ole siduda neid selliste kohustustega. Kuid parunid ei piirdunud sellega. Mõne päeva pärast (30 aprillil 1258.a.) nad ilmusid kuninga juurde, et esitada temale oma kindlad nõudmised. „Kindlaksmääratud päeval, mil läheneb kolmas tund“, räägib kaasaegne ajalookirjutaja, „väärikad ja vaprad mehed, krahvid, parunid ja rüütlid, ilmusid õukonda, s.t. Westminsteri, täies sõjavarustuses ja mõõkadega; kuid kuninga saali jõudes panid oma mõõgad maha ja ilmusid kuninga ette ja tervitasid teda kogu austusega, nagu ette nähtud“. See rõngassärkidesse rüütatud parunite ähvardav vaatepilt hirmutas ootamatult kuningat, _ „Mis see tähendab, härrad?“ , küsis ta, -„kas ma olen teie vang?“ – „Ei, söör kuningas“, - vastas Rozer Bigo, - „ ei! Kuid on hädavajalik, et need alatud ja väljakannatamatud tulnukad Puatust, nagu ka kõik teised välismaalased, kaoksid meie ja Teie juurest. Vaat selles on meie saladus ja selle kõige me avalikustame Teile väärikuse, au ja meie võimu ning kuningriigi huvides. Andke tõotus, et järgite kõiges meie nõuandeid; see on parim vahend ja parim lohutus, millise Te võite leida“. – „Aga millest te seda näete, et ma soovin järgida teie soovitusi?“ – küsis kuningas. Selle peale vastasid parunid: - „Tõotage, käsi pühal Evangeeliumil, et Te ja Teie poeg ja järglaneEdward, ei hakka midagi tegema ilma kahekümne nelja targa mehe, meie poolt valitud episkoobi, krahvi ja paruni, nõuandeta mitte mingil viisil ei kavatse panna Teie alamatele seni ennekuulmatut koormat, mis on Teie kuningriigi õiguse vastane ja et te annata viivitamatult üle ustavale inimesele, kelle nimetab teile kahekümne nelja komitee, kuningliku pitsati“. Kõik nõudsid üksmeelselt reforme ja nende täideviimiseks kahekümne nelja komitee valimist. Kuningal jäi järele vaid alistuda. Kahe päeva pärast ta andis välja proklamatsiooni, milles ta lubas veel enne Jõule viia ellu nõutud reformid, juhindudes inglis ekuningriigi väärikate ja ustavate inimeste, aga samuti Paavsti legaadi nõuandest, kui ta selleks ajaks ilmub Inglismaale ja Püha Tooli kirikliku karistuse hirmus, täita kindlalt kõiki määrusi, milliseid tema poolt selleks välja andma hakatakse ja lisas, et tema vanem poeg ja pärija Edward andis tõotuse, et tunnistab end seotuks kõige ülalmainituga. Samal päeval (2.mail) oli kuninga poolt antud välja ka teine proklamatsioon, millise ta tegi üldiseks teavitamiseks, et ta andis oma kuningriigi velmosidele ((lk.65))?? ja magnaatidele ning kinnitas oma tõotusega nõusoleku sellest, et oleks kuningriigis viidud läbi reformid kaheteistkümne kuningliku nõukogu liikme poolt, kes on juba selleks valitud ja teise kaheteistkümne poolt, kes valitakse magnaatide hulgast, kui nad kogunevad Oxfordis kuu aja pärast peale Nelipühi ja kohustuvad rikkumatult jälgida kõike, mida otsustavad ja nõuavad seda ka kõigilt teistelt; sellise sama tõotuse andis, kuninga sõnul ka prints Edward. Prlament saadeti laiali ja magnaadid sõitsid kodudesse laiali, et viie nädala pärast koguneda Oxfordi ja asuda ellu viima kuninga poolt väljakuulutatud reforme. Need viis nädalat olid nii ilmalikele kui vaimulikele parunite erakordselt elava tegevuse ajaks. Keegi ei uskunud kuninglike lubaduste siirust. Kõik mõistsid suurepäraselt, et kõik need kuninga pidulikud lubadused, nii suulised kui ka kirjalikud, ei nihuta reformi asja ühtegi sammu edasi, kui ühiskond ei sea oma nõudmistele toeks oma muljet avaldavat organiseeritud jõudu, millisega peavad arvestama kõik need, kellele piiramatu omavoli ülevõim on võimu ja rikkuse hädavajalikuks tingimuseks. Vaja oli luua selline jõud, aga samuti võimaliku täielikkusega ja kindlaksmääratusega formuleerida oma nõudmised, et mitte tühjade kätega Oxfordi ilmuda. Parunite juhid, krahvid Leicesteri (Simon Montfort), Gloucesteri ja Herefordi ja paljud teised aadli esindajad, pidades silmas igasuguseid kuninga ja teda ümbritsevate välismaalastest avantüristide poolseid ootamatusi, sõlmisid pidulikult teineteisega liidu ja mobiliseerisid oma vasallid. Töötati välja ja koostati petitsioon, milline pidi olema esitatud kuningale Oxfordi parlamendis ja selles oli üksikasjalikult näidatud kõik kuritarvitused, millistele tuli teha lõpp nimetatud reformide komisjoni poolt. Vaimulikkond omalt poolt, kogunenud Mertonis konvokatsioonile, koostasid resolutsiooni, millises kujutati tugevate joontega kõik see, mida kirikul tuli kannatada jumaliku seaduse, kanoonilise õiguse ja vabaduste vastaselt kuninga enda poolt kinnitatute, viidati reformide hädavajadusele ja lõpetuseks otsustati, et igaüks, kes on süüdi vakantsete kirikute varade riisumises, isegi kui selleks osutub kuningas ise, peab olema viivitamatult kirikust eemaldatud. Selleks, et saaks täielikult selgeks selle viimase avalduse kogu konkreetne mõte, tuleb märkida, et üheks kõige kisendavamaks hädaks, milliseid tuli kirikul kuningliku omavoli tõttu välja kannatada, oli kiriku vakantside täitmise õiguse alaline kuritarvitamine: kuningas oma kohuste tõttu ei täitnud episkoopite kateedreid ((peapiiskopide toole, eparhia – episkobi ringkond)) ja abbtide kohti ja täiesti vabalt korraldas ka eparhiatele ja abtkondadele mõisate asju, võttes neist välja kõik, mis võimalik oli, kurnates välja maa ja talupojad ning viies nende majanduse allakäigule. 11.juuniks 1258.a. parunid ja prelaadid sõitsid Oxfordi. Usaldamata kuningat ja kartes tema poolt igasuguseid üllatusi, ilmusid parunid täies relvastuses ja koos endast sõltuvate inimeste suurte relvastatud malevatega, kellest moodustus terve 60.000 meheline vägi. Samu ettevaatusabinõude eesmärke silmas pidades nad võtsid valvsa valve alla meresadamad. Kohe kui istung oli avatud, esitati kuningale petitsioon, millisest just eelpool rääkisime ja algas selle tormiline arutamine. See koosnes 29 punktist, millises parunid üksikasjaliselt näitasid ära kõik kuninga ja selle kesk- ning kohalike juhtimisorganite korratused ja võimu kuritarvitused ning nõudsid viivitamatuid reforme. Täpsemalt nad nõudsid põlistele inglastele kuningriigi losside üleandmist nii mere kaldal kui ka mujal ja et keelataks eraisikutel rajada oma kindlusi mere kallastele või naabersaarele, aga samuti seda, et kuningas ei annaks oma hoolduse all olevaid surnud vasalle tema järglastena välja, „st. mitte inglise rahvustest inimestena“. Teised punktid puudutasid kuritarvitusi, tagakiusamisi ja väljapressimisi, millised lubasid endale erinevad kohtunikud ja krahvkondade kubernerid (seriffid), aga samuti kuninglikud ametnikud, kes võtsid kaupade müüjatelt kaupu kuningliku õukonna tarbeks. Kõik need kuritarvitused kujutasid endast otsest Suure Vabaduste kirja artiklite rikkumist, milline võis vaid sel tingimusel reguleerida elulisi suhteid, kui ühiskonnal oleks olnud organ, milline kujutaks endast tema organiseeritud, regulaarset ja õiguspäraselt tegutsevat jõudu, mis ohustaks igasugust õigusele ja seadusele kallalekippujat. Parunid ise mõistsid kuningavõimu tegeliku piiramise vajadust kogu selgusega ja nõudes reforme, nad pidasid silmas sisuliselt selle poliitilist korra reformimist, milline üksi võis tõsiselt parandada üldist juhtimist ja juurida välja need hädad, milliste üle nad kaebasid oma petitsioonis. Peale petitsioonide läbivaatamist formeeriti lõplikult kahekümne nelja komitee ja see asus viivitamatult koostama konstitutsiooni. Vaatame nüüd selle põhijooni. Kuninga juures peab olema alaline Intendandi Nõukogu. Need viisteist „saavad õiguse kuningriigi juhtimist ja sellega kuningat ja kuningriigiga seonduvaga anda kuningale kohusetundlikke nõuandeid ja parandada kõike, mida peetakse hädavajalikuks parandada“. Nende kontrolli alla lähevad kõrgem õigussüsteem ja teised kõrgemad ametiisikud. Viieteistkümne Nõukogus võetakse otsused vastu häälteenamusega. See Nõukogu valitakse Kahekümne nelja komitee liikmete poolt järgmisel viisil: parunite parteile kuuluvad kaksteist komitee liiget valivad kaks liiget ülejäänud kaheteistkümne hulgast, st. kuninglikust parteist, aga viimase liikmed valivad kaks liiget parunite parteist; sellisel viisil moodustatud „Nelja komitee“ valibki „Viieteistkümne nõukogu“ liikmed, kelle seejärel kinnitab omakorda „Kahekümne nelja komitee“. Kolm korda aastas, kindlaksmääratud tähtaegadel, et selgitada välja kuningriigi üldine seisukord ja et arutada läbi selle ja kuninga ühised vajadused, koguneb parlament, milline võib, muuseas, koguneda ekstereemsetel juhtudel ja siis kutsutakse see kokku kuninga spetsiaalse käsuga. Parlament koosneb vaid kahekümne seitsmest liikmest: Viieteistkümne nõukogust, mis just mainitud ja kaheteistkümnest parunite poolt selleks valitud esindajast. Need kakskümmend seitse otsustavadki üldised asjad „kogu riigi kogukonna“ nimel, ja see, mille nad otsustavad, hakkab omama tervele kogukonnale kohustuslikku jõudu, milline sellisel viisil vabaneb väljaminekutest, millised kaasneksid selle parlamendi töös osalemisega. Riigi kõrgemad ametnikud, kelleks on kantsler, suur õigusmõistja, kuningriigi laekur aga samuti krahvkondade kubernerid (seriffid) nimetatakse ametisse üheks aastaks ja selle lõppemisel on nad kohustatud oma tegevusest aru andma kuninga, Viieteistkümne nõukogu ja oma asetäitjate ees. Ja Viieteistkümne nõukogu liikmed ja kaksteist parunite poolt parlamendis viibima valitud isikut ja riigi kõrgemad ametnikud olid sealsamas Kahekümne nelja komitee poolt valitud. Kõrgemate ametnike-, aga samuti kuberneride ning rahandusametnike võim oli täpselt kindlaks määratud ning nad said allutatud Kuninglikule Viieteistkümne Nõukogule ((Palun vabandust. Nimed ja ka ametinimed on omavoliliselt kujundatud. Tõlgitavas tekstis on need kogu aeg väikeste tähtedega ja nad kaovad muidu teksti. Vahest panin neid ka jutumärkidesse, et esile tõsta. K.L)) ja neile keelati igasugused väljapressimised. Otsustati, et riigi kõrgemate rahandusasutuste ametnikeks, nn. Malelaua Kojas, peavad olema vaid auväärsed isikud ja vaid neile peavad laekuma riigi tulud, ega mingitesse teistesse kätesse. Igas krahvkonnas peaks olema valitud neli rüütlit, kes võtaksid krahvkonnas kõigilt neile seriifide, beiliifide ja teiste kohaliku administratsiooni liikmete tegevuse suhtes vastu kaebusi ebaõigluse ja liigategemise kohta ja algataksid nende ametiisikute vastu kõrgema õigusmõistja kohtu ees juurdluse selle esimesel krahvkonda jõudmisel. Kuninglikud lossid, mis senini asuvad peaegu erandlikult võõramaalaste käes, peaksid olema antud üle põlistele inglastele, kes peavad tõotama, et hakkavad ausalt ja lojaalselt kaitsma neid kuninga ning tema järglaste jaoks, et annavad need üle vaid kuningale endale ja tema järglastele kusjuures vaid Kuningliku Nõukogu käsu alusel. Kahekümne nelja komiteele oli tehtud, kuninga nimel, ülesandeks viia ellu hädavajalikud reformid. Valiti samuti ka teine kahekümne nelja komitee, milline pidi omama vaid puhtalt ajutist iseloomu, kes pidi vaatama läbi ja otsustama subsiidiumi küsimused, milliseid palus kuningas parlamendi käest, et teha tasaarveldus Paavstiga Sitsiilia trooni eest. III. Sellised olid uue poliitilise korra alused, mis olid töötatud väölja Oxfordi parlamendi poolt 1258.a., nn. Hullumeelse ja meeletu parlamendi poolt (nii kutsusid seda selle vaenlased). Viivitamatult võeti parlamendi poolt välismaalaste vastu võetud meetmed. Neid sunniti ära andma nende käes asuvad kuninglikud lossid ja tagastama kuninglikust heldusest saadud rikkused. Neist osa põgenes hirmus, nende hulgas ka kuninglikud sugulased ja ülejäänud saadeti välja. Kinnitati Suur Vabaduste kiri ja 18. oktoobrist kuningas ja tema poeg Edward teatasid eriliste proklamatsioonidega oma nõusolekust Oxfordi Provisjonidega ((lk 70)) ja sellisel viisil sanktsioneerisid pidulikult reformid. Inglismaa sai uue poliitilise vormi, milline pidi kindlustama ühiskonna meeletute hädade eest, milliseid tõi sellises külluses talle ühiskondliku kontrolli alla mitte kuuluv ja oma volitustes ja omakasupüüdlikest huvidest innustatud, antud hetkel piiramatu võimuga kliki valitsus. Seisab küsimus: millisel määral nimetatud vorm võiks seda ülesannet täita? Kuivõrd see oli võimeline kindlustama õiguse ja seaduse puutumatust? Ühe või teise poliitilise vormi rahuldavuse tase määratletakse sellega, millisel määral see esindab ja rahuldab kogu ühiskonna, kõigi selle gruppide seaduslikke huve, kindlustamata ühtede gruppide faktilist valitsemist teiste üle. Hoolitsus, millisega Kahekümne nelja komitee säästis „kogu riigi rahvast“ kulutuste eest, millised tal oleks tulnud kanda, kui ta osaleks (oma esindajate kaudu) parlamentide istungitest, vaevalt, et võinuks kedagi eksitada „kogukonna“ aktiivsest poliitilisest elust eemalhoidmise tõeliste motiivide suhtes ja parlamendi koosseisu piiramist vaid kaheteistkümne parunite saadikuga, selle ajutist (tavaliselt kolm korda aastas) justkui Viieteistkümne Nõukogu juurde komandeerituid, et koos nendega arutada riigi vajaduste küsimusi. Kui me pöörame tähelepanu veel sellele, et see Viieteistkümne Nõukogu, mis piirab kuninglikku võimu, koosneb samuti parunite saadikutest ja seejuures peaegu erandlikult, neid valinud Kahekümne nelja komitee liikmetest ja ka see komitee, mis täidab ka Asutava Kogu funktsioone, milline peab andma riigile uue poliitilise vormi ja reformitud riigile kõrgeima asutuse, kuulusid erandlikult parunite klassi liikmed, siis meile saavad täiesti ilmselgeks 1258.a. konstitutsiooni oligarhilised tendentsid. Parunite poolt relvastatud jõuga ja nendest sõltuvate inimeste ning rahva palava kaastunde abil teostatud 1258.a. riigipööre andis võimu nende kätte, ja luues uue riigikorra, nad muidugi tegid kõik, et kindlustada enesele formaalselt see võim. Maa saatuse otsustajateks oli kitsas kõige jõukamate feodaalide grupp, kes ei soovinud võimu isegi oma seisuse liikmete vahel jagada, ega teiste kuninga vasallide gruppidega (majores barones – Suure Vabaduste kirja terminoloogia järgi), rääkimata juba kuninga väikevasallide ja suuremast grupist teisejärgulistest vasallidest massist ning tavalistest vabadest inimestest. Selles suhtes 1258.a. konstitutsioon jätab kaugele maha need puhtalt feodaalsed kuningliku võimu piiramise vormid, milliseid nimetatakse Suure Vabaduste kirja 12 ja 14 artiklis, millised tagavad kuningriigi kõigile vasallidele riigi poliitilises elus osalemise, nii vanematele kui ka noorematele parunitele ((kõrgemalseisvatele kui alamatele)). Vähe sellest. See on selles suhtes sammuks tagasi isegi võrreldes selle korraga, milline oli kinnistunud Normannide vallutusest peale, nagu teada, pani kuningliku võimu kättesaadamatusse kõrgusse: kui vähetähtis ka võis Suure Nõukogu poliitiline mõju ka olla, kuhu kuningas kutsus riigile tähtsate küsimuste arutamiseks vaimulikke ja ilmalikke magnaate, kuid see eest see ei olnud kitsa grupi monopoliks ja oli avatud igale vähegi olulisele kuninga vasallile, kelle arvamusega valitsus pidas vajalikuks arvestada. Kas siis peale seda on tarvis veel lisada, et konstitutsioon, milles leidsid kajastumist vaid väga kitsa sotsiaalse grupi huvid, oli vaevu suuteline kindlustama kogu ühiskonna huve? See teoreetiline kaalutlus osutus üpris varsti täiesti reaalseks faktiks. Seni käis jutt „riigi puhastamisest muulastest pidalitõvest, kelle ajal nad ja nende isad sündisid“. Võimu haaranud parunid ilmutasid erakordselt energilist tegevust. Kuid kui see ülesanne, rahva suureks rõõmuks, oli täidetud, ei asunud uus valitsus ikka veel reforme läbi viima, nagu oli nimetatud Oxfordi parlamendi poolt ette nähtud ja meil on juba alust arvata, et neil ei olnud nende läbiviimiseks tõsiseid kavatsusigi. Nähtavasti, enamus võimule pääsenud parunitest nägid välismaalaste väljaajamises ning nende poolt usurbeeritud võimu haaramises 1258.a. riigipöörde lõppeesmärki. Rahvuslik liikumine, mis oli kutsutud esile välismaalastest avantüristide ülemvõimust ja Rooma esivaimuliku hoolimatust, kõiki piire ületavast majandamisest riigis, tõstis parunid rahva asja eest võitlemisel esiplaanile ja nad kasutasid seda olukorda, et teostada oma muistseid poliitilisi ideaale ja eesmärke. John Maata ajal tuli parunitel endil see ühiskondliku liikumise asi kätte võtta ja edasi viia, haarates sellese ühiskonna erinevaid elemente ja seda silmas pidades olid nad sunnitud arvestama tõsiselt kõigi seisuste ja klasside huvidega. Sellest siis nende poolt ülesseatud programm erineki sellise, feodaalsest vormist kaugele mineva avaruse ja ideede poolest, mis sisuliselt ei olnud kaugelt võõrad liikumise initsiaatoritele ja mis leidsid oma koha Suure Vabaduste kirja 12. ja 14 ning isegi 34. ning mitmes teises artiklis. Kolmeteistkümnenda sajandi viiekümnendate aastate liikumine arenes stihhiliselt ja parunitel jäi üle vaid ohjad enda kätte võtta ning suunata üritus teatud eesmärgile. Pole siis midagi imestada, kui sellel juhtumil nad täiesti avalikult asusid ellu viima oma seisuse vaateid ja leidsid võimaluse isegi seda ahendada puhta oligarhia suunas, soovimata nende kätte sattunud võimu jagada isegi oma seisuse kuuluvate inimestega. Varsti võidi imestada, et oligarhide hulgas leidus inimesi, kes ei unustanud „kogukonna“ huve ja suhtusid täie tõsidusega neile pandud, tänu sajandeid kohtadel kui keskustes valitsenud piiramatu kontrollita administratsiooni omavolitsemise all kasvatatud neist riigi hädadest, milliste tõttu tuli neil palju kannatada, vabastamise kohustusse. Nende inimeste hulgas oli esimesel kohal Leicesteri krahv Simon Montfort. Parlamendis, mis istus koos kooskõlas uue konstitutsiooniga määratletud koossesus 1259.a.veebruaris, toimus tema ja oligarhilise enamuse juhi Gloucesteri krahvi vahel suur kokkupõrge. Leicesteri krahvi protest uue valitsuse järsult oligarhiliste tendentside vastu avaldas muljet ja juba märtsis anti välja kuninglik ordonans, milles tehti üldteatavaks, et kuningliku Viieteistkümne Nõukogu liikmed ja kaksteist saadikut, kes valitud parlamendi istungitel viibimiseks, võtavad enda peale oma vasallide suhtes need kohustused, millised võttis enda peale oma vasallide suhtes kuningas. Muide, vaevalt see ametlik avaldus muutis kuigivõrd oligarhide poliitikat ja nihutas edasi kuidagi reformide üritust. Ühiskonnal endal tuli neile meenutada nende kohustusi. See juhtus oktoobris 1259.a., kui Westminsteris istus koos parlament. Kaasaegse ajalookirjutaja tunnistusel, püha Edwardi päeval (13-oktoobril) inglise rüütelkond, või nagu väljendas kroonika autor, „Inglise bakalauride kogukond“ (communitas bacheleriae Angliae) teatasid kuninga pojale Edwardile, aga samuti Gloucesteri krahvile ning teistele uue valitsuse liikmetele, et samal ajal, kui kuningas täitis kõik, mis temalt parunid nõudsid, „parunid ise ei teinud riigi heaks midagi, mida olid lubanud ja peavad silmas vaid oma enese kasusid ja igasugust kahju tegemist kuningale ja et kui asjad ei liigu paremuse poole, siis teostatagu reforme teises korras“. Edward vastas väitega, et kuigi ta andis oktoobris tõotuse vastu tahtmist, siis ta pidas ja ka nüüd peab silmas kõigutamatud püüdu sellest kinni pidada ja on valmis surema inglise kogukonna ja riigi kasuks ning pöörab otsustavalt oligarhide tähelepanu sellele, et kui nad ei täida oma tõotusi, siis ta hakkab kuni surmatunnini seisma kogukonna eest ja saavutab lubatust kinnipidamise (s.t. Oxfordi Provisoonide poolt tähendatud reformide programmi täitmist). See demonstratsioon oli oligarhidele liigagi muljetavaldav, et oleks võinud seda tähele panemata jätta. „Siis parunid“, lisab seesama kroonik, „nähes, et parem oleks, et nad ise oma lubadusi täidaks, ega mitte keegi teine, avaldasid oma otsused“. Need olid n.n. Westminsteri Provisioonid. Neis olid näidatud ära meetmed, millised peavad olema võetud selleks, et kaitsta rahvast üleriiklike ja feodaalsete kohtute kuritarvituste eest ja teisejärguliste varahaldajate huvide kaitseks feodaalide ning nende rentnike omavoli eest, ja nägid ette igas krahvkonnas kuberneride (seriffide) tegevuse kontrollimiseks nelja rüütli valimise, kusjuures kubernerid pidid käesoleval aastal olema nimetatud otse kohtuvõimude, kuningriigi laekuri ja Malelaua Koja parunite (riigi kõrgema rahandusasutuse liikmete poolt) poolt, kuid järgmisest aastast peale neid valitakse juba igalew krahvkonnale nelja krahvkonna koosoleku poolt esitatud kandidaadi hulgast Malelaua Koja parunite poolt; ja lõpetuseks, kõigile, kes kannatasid viimase seitsme aasta jooksul üht või teist kahju, anti õigus ilmuda kaebustega selleks nimetatud kohtunike poole ja seda silmas pidades, kirjutati seriifidele ette, et nad korraldaksid, et igas sajandikus (ringkonnas, millisteks krahvkond jaotati) oleks valitud kaheteistkümnest inimesest koosnev mainitud kaebuste juurdluse komisjon. Need olid väga tõsised meetmed, milliste rakendamine võis anda ühiskonnale üpris olulised karantiid. Täpsemalt, väga palju head oleks võinud teha ühiskonna osalemine kohaliku administratsiooni esindajate nimetamisel ning nende tegevuse üle kontrolli teostamisel: kuberneri ametikoha, millisel on väga laialdased ja erisugused volitused, täitmisel valitavuse printsiibi rakendamine ning nende tegevuse üle ühiskondliku kontrolli teostamine, nelja krahvkonna koosoleku poolt valitud isiku poolt, võinuks vähendada omavoli teostamise võimalusi, millisele on ühiskondlikust kontrollist sõltumatu ja vastutamatu bürokraatia nii kergelt kalduv. Kuid kahjuks, võimu haaranud oligarhia, andis Westminsteri Provisioonid välja vaid välise hädavajaduse sunnil ja nähtavasti, neil ei olnudki nende elluviimise kavatsust. Sellisele mõttele viib meid see iseloomulik fakt, et Westminsteri Provisioonide lõpplikus (ladina keelses) sõnastuses on jäetud ära üpris olulised punktid (just nimelt krahvkondadele oma kuberneri kandidaatide esitamise ning nende üle ühiskondliku kontrolli teostamise õiguse andmine igas krahvkonnas valitud neljale rüütlile ja igas krahvkonnas kaheteistkümne inimese valimine, et uurida kannatanute poolt, kohaliku võimu vastu esitatud kaebusi viimaste poolt seitsme aasta jooksul sooritatud kuritarvituste suhtes), millised seisavad nende Privisioonide prantsuse keelses tekstis, milline kujutab endast oktoobriparlamendi poolt vastu võetud otsuste täielikku protokolli, mis võetud vastu muljetavaldaval „Inglise kogukonna bakalauruste“ demonstratsioonil. On ilmselge, et kui vaid see sügav mulje hajus, otsustasid oligarhid unustada just need Provisioonide punktid, millised kõige otsesemalt puudutasid vabade maavaldajate masside, nii rüütlite, kui ka lihtslt vabade huvisid. IV. Me tutvusime piisavalt uue, 1258.a. revulutsiooniga võimule tulnud valitsuse iseloomu ning selle tegevuse tendentsidega, et näha, millisel määral see oli võimeline riiki lepitama. Seda ülesannet ta ei olnud võimeline täitma ja ega ta ei ilmutanudki selle täitmise soovi. Seni kuni parunid nõudsid maa vabastamist häbistavast võõramaalastest avantüristide ikkest ja Paavsile orjalikust allumisest ning püüdsid panna lõppu sellisele poliitilisele korrale, mis andis kuninglikule võimule võimaluse käsutada rahva vara, et rahuldada oma isiklikke ihasid ja fantaasiaid ning ka tema favoriitide täitmatut ahnust andes rahva kontrollimatu administratsiooni ohvriks, nad olid Inglise rahva asja eest võitlejateks ja nende poolel oli kõigi Inglise ühiskonna klasside palav poolehoid. Kuid asi võttis hoopis teise pöörde, kui parunid tegid riigile uue poliitilise vormi andmise ettepaneku. Uus poliitiline vorm kujutas endast nende endi valitsemise vormi ja niivõrd kitsa ning oma tendentsidelt nõnda erandliku, et rahva kaastundest ei võinud enam juttugi olla. Isegi laiemas parunite ringis ei olnud see uus poliitiline organisatsioon populaarne ((siin populaarne = meeldiv, sotsioloogias = lihtsalt tuntud ja võib olla ka vihatud)). Maa ei saanud oodata uuelt valitsuselt Hullumeelse ja meeletu parlamendi poolt nimetatud reformide elluviimist. Valitsus näitas täiesti ühemõtteliselt, et ei hakka neid vabatahtlikult ellu viima. 1258.a. konstitutsioon kuulutas kõrgema kihi parunite kitsa grupi „kogu maa kogukonna“ huvide esindajateks, aga see võrdus selle grupi poolset võimu nii kuninga kui ka „kogukonna“ üle. Uue valitsuse puhtalt oligarhiline poliitika, mis tõukas temast eemale massid, andis tõuke monarhistlikule reaktsioonile. Igal juhul kuningas ja tema partei hakkas tasapisi pead tõstma, veel enam, et ka ka võimu haaranud parunite hulgas ilmnesid varsti teravad vastuolud, milliseid kasutasid kuningas ja ta poolehoidjad väga oskuslikult ära, et taastada kaotatud positsioonid. Juba 1261.a. ilmnesid selgelt kuninga vaenulikud kavatsused konstitutsiooni suhtes. Järgmisel aastal Paavst lubas kuningal ((taganeda)) tema poolt 1258.a. pidulikult antud tõotusest pidada kinni Oxfordi Provisionidest. Poliitiline atmosfäär muutus üha pinevamaks. 1263.a. suvel Simon de Montforti poolt esitatud nõudmisele, kinnitada Oxfordi Provisioonid, vastas kuningas eitavalt ja Montford alustas tema vastase sõjategevuse. Leicesteri krahvi lipu alla seisid kõik need, kellele „kogukonna“ huvid ei olnud paljalt sõnakõlksuks, milline on väga mugavaks oma seisuslike huvide varjamise asjaks, kellele kuningliku isevalitsuse piiramine tähendas kogu „kogukonna“ poliitilist vabastamist, sellele endale õiguse andmist, oma esindajate kaudu, otsustada kõik elulised küsimused ja vabalt arendada oma jõudusid, mis on seni, kuni ikkega aheldatud valitsuse mehhanismi külge, mis teenivad eelkõige valitseva grupi ja selle pea huvisid. Kui viiekümnendate aastate liikumine omas olulisel määral stiihilist iseloomu ja oli tugev just oma eitava külje poolest, protestiks võõramaalaste valitsemise ja valitsuse omavoli vastu, nagu sellest andsid märku selle konkreetsed ilmingud, siis kuuekümnendate aastate alguse liikumine oli juba valgustatud küllaltki kindlaksmääratud printsiipide kaudu, millised andsid tunnistust sellest, et intensiivse poliitilise elu ja võitluse võrdlemisi lühikese perioodi jooksul tegi inglise ühiskond üpris suured edusammud. Meie õnneks on meil võimalus koostada piisavalt kindlaksmääratud arusaam nende avarate ühiskondlike ringkondade keskel populaarsest poliitilisest teooriast, milliste esindajana astus üles Simon de Montfort (Leicesteri krahv). Meieni on säilinud ladinakeelne poeem, mis on kirjutatud just kuuekümnendate aastate keskel, vahetult peale lahingut Lewesi all, mis toimus kuninglike ja Montforti vägede vahel 1264.a., ja mis oli pühendatud selle lahingu ning selle poeemi tundmatu autori vaadete kirjeldamisele. See poeem („Lahing Lewesi all“) oli küllaltki tuntud nende samade ühiskondlike gruppide hulgas, kelle kangelaseks oli Simon de Montfort ja kahtlematult väljendas nende poliitilisi vaateid. Enne, kui jälgida relvastatud võitluse sündmuste arengut, ei tee meile kahju peatumine nimetatud poeemi autori poliitilistel vaadetel. See annab meile võimaluse teha endale selgeks selle võitluse mõtte ja selle koha, mida see viimane omas inglise ühiskonna poliitilise arengu ajaloos. Poeemi autor näeb võitluse põhilist põhjust selles, et kuningas soovib valitseda täiesti vabalt, arvestades vaid oma tahet. Ja vaid nõnda valitseda, tähendab tõeliselt sõna otseses mõttes nõnda valitseda, räägivad kuninga sõbrad. Kuninga tahe on seadus. Kuningas toimib antud juhtumil vaid nõnda, nagu on selleks igal suurel parunil õigus oma varaga toimida. Kui parun korraldab rumalalt oma vara, siis ta ise kannab kahjusid ja keegi ei sekku tema asjadesse. Kuningas soovib vaid seda, et temale oleks antud selline vabadus, millist kasutasid tema eelkäiad. Seepärast ei ole parunitel õigust sekkuda kõrgematele ametikohtadele nimetamise- ning losside valvamise- või muudesse –vaid kuningat puudutavatesse asjadesse. Selle peale vastavad aga parunid, et nad on võrdsel määral kohustatud kuningriiki kaitsma nii väliste kallaletungide, kui ka veelgi ohtlikumate sisevaenlaste kallaletungide eest. Ajades ära tobedad kuninga nõunikud, nad tegutsevad mitte kuninga, vaid tema õelate vaenlaste vastu. Kas kuningas tegutseb nii oma tahtel või õelate nõunike soovitusel, ikka nii ühel kui teisel juhul on parunitel ühtviisi kohustus asuda välja oma riigi kaitseks. Kuningas ei asu seadusest kõrgemal. Ta küsib: „Miks ma pean end piirama ametiisikute valikul, kelle kaudu ma valitsen?“ Poeemi autor vastab sellele, et tõeline vabadus ei ole täiesti piiramatu vabadus. „Mitte iga piiramine ei kõrvalda vabadust, mitte iga sund ei võta võimu ära“. Seadus, milline piirab kuninglikku võimu, ei vähenda seda vaid tõstab kuninga väärikust. Ei peeta ju Jumalat seepärast jõuetuks, et ta ei saa patustada. Vastupidi, selles ongi tema kõrgemalseisev võimsus, suur au ja võim. „Ja kuningas võib teha kõik, mis hea, kuid ei või rumalusi teha. Ja see on jumalik kingitus. Need, kes püüavad kuningat hoida eemal pattu langemise kiusatusest, teenivad ise kuningat ja selle eest ta peab olema neile tänulik, et nad vabastavad tema orjaks muutumise ohust. Nagu Tema rahvas on Jumala rahvas, Jumala poolt temale usaldatud, siis ta peab seda armastama ja aitama“. „Kui aga kuningas hakkab teda armastama, siis hakatakse ka teda armastama; kui aga ta pöördub väärale teele, siis peavad ta pöörama õigele teele need, keda ta ebaõiglaselt rõhus ja võtma temalt võimu, kui ta ei soovi end parandada; aga kui soovib, siis nad peavad ta üles tõstma ning aitama“. „Valitseja ja alamate vahel peab olema vastastikuline sõltuvus. Las valitseja valitseb nõnda, et tal ei oleks kunagi soovi mittepöörduda oma alamate poole. Valitseja, kes soovib vabaneda sõltuvusest oma alamate suhtes, näeb tulemust oma hukus“. Kuningas ei saa enesele nõunikke valida. Kui ta hakkab neid üksi valima, siis ta võib kergesti eksida. Seepärast on tal hädavajalik pidada nõu kuningriigi kogukonnaga ja saada teada selle, mida arvab sellest kogu ühiskond, kes tunneb tema seadusi paremini kui keegi teine. „Krahvkondadest saabunud inimesed ei ole sellised idioodid, et ei tunne teistest halvemini, eelkäiatepoolt põlvest-põlve edasi antud kogu maa kombeid. Vaat neilt võibki saada teada seda, mis puudutab kogukonda, nagu ka seda, keda peaks õigluse pärast valima (nõunikeks) kuningriigi heaks käekäiguks; ja siis need, kes soovivad, oskavad ja on võimelised seda tulu andma, olgu ja hakaku kuninga nõunikeks ning abilisteks“. Asjatult mõtleb kuningas, et iga parun võib täiesti vabalt oma omandit korraldada ning seda pillata: sest sellest kannatab kogu kuningriik ja parunile ei ole antud sellist vabadust: Keegi ei või toimida erandlikult nõnda, nagu ta soovib: kõigi üle on võim ja kõige suurem võim kuulub tervele kogukonnale ja see väljendub seaduses. „Ei kõlba nimetada vabaduseks seda vabadust, milline laseb rumalatel arutult võimutseda. Vabadus peab olema piiratud õiguse piiridega ja kui need piirid on rikkutud, siis see tuleb tunnistada eksimiseks“. Kuningas ei või seadust muuta. „Tihti räägitakse: kuninga tahe on – seadus. Kuid elu räägib muud, sest et kuningas langeb, aga seadus jääb“. Kuningas peab mõistma, et ta on kutsutud valitsema mitte enda isiklikku kasu silmas pidades, vaid kõigi hüvanguks. Kui ta armastab tõeliselt oma rahvast, siis ta hakkab teavitama oma nõunikele kõigest ja peab nendega kõigest nõu, kui tark ta ise ka ei oleks, selleks, et kõik oleks ühemõtteline, nii nagu õpetas oma jüngreid Jeesus Kristus. Nii-siis, seadus, kui ühiskondliku teadvuse väljendus ja seadusega ohjatud kuningas, juhtides, neile ühiskonna poolt soovitatud nõunikest, keda nimetatakse ühiskonna esindajateks, selle riigi kõrgema võimu esindajatest, ümbitsetuna, ühiskonna hüvanguks, - selline on mõne sõnaga väljendatuna, Simon Montforti lippu alla ühinenud konstitutsioonilise partei poliitilise teooria olemus. See teooria ei ole just eriti erinev 1258.a. konstitutsiooni loojate vaadetest, kes samuti pidasid hädavajalikuks, et kuninglikud nõunikud ja kõrgemad ametnikud oleksid valitavad, ega oleks kuningliku võimu poolt nimetatavad ja kes oleksid samuti viidanud „kogu riigi kogukonnale“ ja selle huvidele. Kuid samal ajal, kui 1258.a. tegelaste poliitilist horisonti ahendasid nende seisuste piirid, millistesse nad ise kuulusid ja millistel nad ise pidasid olevat kuninga nõunike valimise ning „kogukonna“ huvide esindamise õigus, poeemi autor, kes kirjeldas kuuekümnendate aastate konstitutsionalistide vaateid, peab hädavajalikuks, et kuninga nõunikud oleksid tõeliselt „kogukonna „ valituteks, mitte ühiskonna kõige kõrgema kitsama kihi saadikuteks, ja et kuningas peaks nõu ka „kogukonna“ endaga selle erinevatest osadest saadetud esindajate kaudu. 1263.a. lõpuks võitlevad pooled nõustusid prantsuse kuninga, kuulsa Ludvig IX Püha vahekohtu poole pöördumisega. Püha kuninga kohtuotsus, mis kuulutati tema poolt välja järgmise aasta jaanuari lõpus ja mis sai tuntuks kui Mise of Amiens, ainiti, ei rahuldanud Simon de Montforti ja tema parteid. Ja see tõesti ei saanud neid rahuldada, sest see tühistas Oxfordi Provisionid ja kõik nende alusel välja antud korraldused, statuudid ja kohustused ning tagastas kuningale tema võimutäiuse ja vabaduse valitseda nõnda, et omab õigust kutsuda oma nõukogusse võõramaalasi, kui ka välismaalasi. Kohtuotsus, milline taastas kuninga kui ka selle administratsiooni omavoli ja lubas tulla tagasi kõigil rahva poolt vihatutel võõramaistel favoriitidel, tagastas riigile needsamad poliitilised tingimused, millised tegid võimalikuks 1258.a. revolutsiooni ja see, muidugi, ei lasknud maal rahuneda. Enamus parunitest, peaegu kogu Inglismaa keskklass („fere omnis communa mediocris regni Angliae“) ja iseäralikult Londoni ja Viie Sadama elanikud ei tunnistanud seda kohtuotsust ja sõda algas uuesti. 17. mail 1264.a. toimus kuninglike vägede ja Simon de Montforti maleva vahel Lewesi all lahing. Kuninga väed löödi puruks ja koos troonipärija Edwardiga ning peamiste toetajatega langes võitjate kätte vangi. Montforti lipu all, teiste hulgas, võitlesid ka Oxfordi ülikooli, milline oli hiljuti Henry III poolt suletud selle õpetajate ja õpilaste sümpaatia tõttu tollal ühiskonnas juba arenevale ühiskondlikule liikumisele, üliõpilased. Võidetud pidid allkirjastama neile esitatud kapituleerumise aktile, n.n. Mise of Louis, mis andis riigis kõrgema võimu kolmest vahekohtunikust koosnevale komisjonile ning tegi neile ülesandeks juhtimist reformida siin juba nimetatud üldiste printsiipide vaimus. Riigi faktiliseks riigipeaks sai Simon de Montfort ja juba juuni alguses ta saatis, kuninga nimel, krahvkondadesse laiali käsud, millise alusel nimetati igas krahvkonnas erilised rahu hoidjad. Need rahu hoidjad pidid omakorda korraldama, et iga krahvkonna koosolek valiks sama aasta 22. juuniks neli rüütlit ja saadaks nad Londoni et nad arutaksid koos kuningriigi prelaatidega ja magnaatidega kuningat ja kuningriiki puudutavaid asju. See parlament pidi koostama uue konstitutsiooni ((põhiseaduse)). Toome ära selle meie päevini säilinud põhiseaduse teksti põhipunktid. Me loeme: „Inglise kuningriigi seisukorra reformimiseks“, „Riigipea juhtimise vorm kuninga ning kuningriigi üle“ (Forma regiminis domini regis et regni), „peab olema valitud ja nimetatud kuningriigist ametisse kolm ausat ja ustavat isikut, kes peavad saama riigipealt kuningalt õiguse ja võimu valida või nimetada, riigipea kuninga asemel, üheksa nõunikku; neist järjekorras, vähemalt kolm peavad asuma õukonna juures; ja nende üheksa nõuniku nõuandel hakkab kuningas andma välja losside kaitse käske ja korraldusi ning muudes teistes kuningriigi asjades; nende üheksa nõuandel hakkab riigipea kuningas nimetama peakohtuniku, kantsleri, laekuri ja teised ametiisikud, nii ülemad kui alamad, kes juhivad seda, mis puutub losside ja kuningriigi valitsemise. Esimesed „valijad“ (electores sive nominatores) annavad tõotuse, et kooskõlas oma südametunnistusega valivad või nimetavad nõunikke, kellesse nad usuvad, kui kasulikesse ja ustavatesse Jumala ja kiriku, riigipea kuninga ja kuningriigi auks. Ja nõunikud, ning samuti kõik ametiisikud, ülemad ja alamad, annavad enda ametisse nimetamisel tõotuse, et hakkavad kogu jõu ja südametunnistusega Jumala ja kiriku auks, ning riigipea kuninga ja kuningriigi kasuks, ilma mingi teise tasuta, peale tavaliselt lauale pandava söögi ja joogi, täitma oma kohustusi“. Kuningas võib ühtesid või teisi Nõukogu liikmeid ametist kõrvaldada ja nende asemele teisi nimetada vaid kolme „valija“ nõuande järgi , aga eemaldada ametist ametiisikuid, vanemaid kui nooremaid, ta võib vaid üheksa nõuniku nõuande järgi. Nii nagu valijate kolleegiumis, nõnda ka Üheksa nõukogus otsustatakse asjad kahekolmandikulise poolthäälte enamusega. Valijate järglaste või asendajate nimetamise õigus kuulub kuningale, prelaatidele ja parunitele. Ja „valijad“ ja Üheksa nõukogu liikmed ja losside hoidjad, aga samuti teised ametiisikud peavad olema alati põlised inglased. Kuid välismaalastel ja täpsemalt kaupmeestel, lubatakse sõita rahumeelselt Inglismaale ja siin elada. See „Ordonans (ordinatio) on koostatud Londonis, riigipea kuninga aga samuti prelaatide, parunite ja siis seal viibiva kogukonna, nõusolekul, soovil ja käsul“. „Valijana“osutuks valituks Leicesteri krahv (Simon de Montfort), Gloucesteri krahv (1262.a. surnud oligarhide pea poeg) ja Chichesteri episkop Stefan Berksted ((viimati nimetatu võib olla täiesti ekslikult kirjutatud, sest puudub võrdlusmaterjal)), kusjuures põhirolli mängis muidugi Leicesteri krahv. Uue põhiseaduse loojad ei näinud selles ette Inglismaa poliitilise elu lõpplikku vormi. Äärmisel juhul võib seda järeldada sellest, et see põhiseadus pidi olema jõus kuni Henry III valitsemise lõpuni ning kehtima mõne aja ka tema järglase ajal. Nähtavasti oli see nähtud ette vaid üldiste tingimuste loomiseks, mis vabad igasugusest pidurdavatest asjaoludest , et isevalitsust võitnud konstitutsioonilise partei ja selle juhid saaks maad rahustada ja viia ellu ammu elu poolt kavandatud reforme ning kinnitada õiguskorra alused. See uus, mis sai juhtimise etteotsa saanud inimeste tegevuse tõttu Inglise poliitilises elus seaduseks, oli „kogu maa kogukonna“ kaasamine, tema vabalt valitud esindajate kaudu, aktiivsele osalemisele riigi saatuse määramisel. Nagu me just nägime, oli 1264.a. põhiseadus koostatud parlamendis, milles võrdsetes õigustes ilmalike ja vaimulike parunitega osalesid ka „kogukonna“ esindajad, kes saatsid siia neli „ kõige täieõiguslikumat ja kõige austusväärsemat“ rüütlit, kes olid valitud igast krahvkonnast. Järgmisel, 1265.a. Simon de Montfort kutsus jälle kuninga nimel parlamendi kokku ja selles oli „kogukond“ veelgi täielikumalt. Sellesse parlamenti oli ilmalikke ja vaimulikke paruneid kutsutud suhteliselt vähe (need olid vaid Leicteri krahvi ja ta ürituse toetajad ühe arhiepiskobi, 12 episkobi, viie krahvi ja 18 paruni isikus, kellele lisandus hiljem veel 10 parunit). Seevastu said kutse 105 abbti, proiri, dekani ja kahe rüütliordu magistrit (tamplieri ja joanitide((???))), kaks rüütlit igast krahvkonnast (duos milites de legalioribus, probioribus et discretioribus militibus singulorum comitatum) ja kaks linnaelanikku (duos de discretioribus, legalioribus et probioribus tam civibus, quam burgensibus) linnadest York, Lincoln ja teistest Inglismaa linnadest, aga samuti parunid ning austatud inimesed Viiest Sadamast“ (baronibus etprobis hominibus Quinque Portuum). Liialdamata võib öelda, et see „kogukonna“ kaasamine aktiivsesse poliitilisse ellu, see parlamenti krahvkondadest ja linnadest vabalt valitud esindajate kutsumise praktika on kõige tähelepanuväärsemaks faktiks meie poolt tundmaõpitaval Inglise poliitilise ajaloo etapil, milline alustab Inglise ühiskonna riigielu uus ajajärku. See suur samm, võib öelda, oli Montfortile ja ta kaaslastele sunnitud peale elu enese poolt. Nad mõistsid suurepäraselt, et inglismaa arengu tingimustes võib kuigivõrd kindel poliitiline vorm toetuda vaid massile ja lähtuda tuleb selle ajalooliselt väljakujunenud organisatsioonilt. Sellel laial alusel kinnistuski omal ajal ja eksisteeris sajandeid William Vallutaja despootlik reziim. Vaid ainult sellele võis asuda uus, vaba riigikord, mis asub juba äraelanud ja ühiskondliku teadvuse poolt hukkamõistetud bürokraatliku kõikvõimsuse asemele, mis millalgi ei olnud võõras kultuursetele ülesannetele, on nüüd ühiskondlikule progressile piduriks ja piitsaks. Nüüd juba ei saanud ühtede või teiste poliitiliste ettevõtmiste läbiviimisel, millistel tihti ei olnud „kogukonna“ huvidega mingit pistmist, piirduda ühtede või teiste efektsete viidetega „kogu riigi kogukonnale“. Vaba organiseeritud mass – vaid sellest võis käia jutt, sest poolvabad, sunnismaine talurahvas oma sotsiaalse seisundi tõttu arvesse veel ei läinud – juba ammu koputas parlamendi ukse taga ja neile ukse avamine oli vaid aja küsimuseks. Kolmeteistkümnenda sajandi keskel saabus Inglise ühiskonna poliitilise kasvamise protsessis kriis: kõik ühiskondliku organismi arenevad jõud, millised asusid seni kui seotud olukorras, korraga paiskusid välja neid aheldanud ajaloolisest raamist, otsides uusi, avaramaid ja vabu poliitilisi forme. Endistes raamides ei olnud neid enam võimalik kinni pidada. Seda mõistis mitte ainult Simon de Montfort ja tema kaasmõtlejad. See sama sai selgeks ka kuningale ning tema partei juhtidele ja nad ei viivitanud selle tõestamisega, kui vaid võim jälle nende kätte naases. Valitsus enam ei suutnud enam elu poolt üles kerkinud üha keerukamaid riiklikke ülesandeid vaid bürokraatliku mehhanismi abil lahendada ja kui seni see, n.n., mitteametlikult pöördus ühiskonna koostöö poole, saates oma agente krahvkondadesse, et seal kohapeal, krahvkonna „rahva koosoleku“ ja selle „valijate“ abil keskuses vastu võetud otsusele anda lõplik ja konkreetsem kuju, siis nüüd ta oli sunnitud avalikumalt asuma täiesti ametlikult haarama rahva esindajaid, võrdselt kuningriigi vaimulike ja ilmalike magnaatidega, riigile olulisi asju lahendma ning otsustama. Kui selle tee avas esmakordselt Simon de Montfort, kutsudes krahvkondadest ja linnadest parlamenti valitavaid esindajaid, siis see tee oli näidatud ära Inglismaa ühiskondliku ja poliitilise arengu kogu käiguga. Simon de Montfort osutunud kogu võimutäiust omavaks riigipeaks ja saades tänu sellele täieliku võimaluse viia ellu tema poolt levitatavaid poliitilisi printsiipe, andis vaid vastava poliitilise väljenduse selleks ajaks lõplikult väljakujunenud Inglise ühiskondlike jõudude vastastikustele suhetele. Ka ilma Simon de Montfonita oleks Inglismaa poliitiline areng läinud seda teed pidi, sest see oli ainus ja hädavajalik tee. V. Leicesteri krahv ei saanud võimu enda käes kaua hoida. Rojalistidel õnnestus uuesti koguda ja organiseerida oma jõud. Nende esotsa asus prints Edward, kes põgenes edukalt „au-arestist“, milles teda ja ka kuningat peeti peale nende vägede kaotust Lewesi all. 4. augustil 1265.a. toimus lahing Eveshami all. Simon de Montfort oli tapetud ja ta väed purustatud. Võitlus sellega veel ei lõppenud ja see kestis veel üle aasta. Vaid 1266.a.oktoobris sõlmiti sõdivate poolte vahel rahu. Selle rahu tingimused jõudsid meie päevini nimetatud aasta 31. oktoobril kuninga poolt välja antud ordonantsi (nn. Dictum de Kenilworth) kaudu. 1264.a. põhiseadus tühistati; kuningas taastas kogu oma võimutäiuse ja talle tagastati kõik troonile kuuluvad valdused ning muud õigused, millised on eelnevate segaduste ajal ebaseaduslikult läinud üle teistesse kätesse; kõik kirjad, kohustused ja teised dokumendid, mis kuninga ja prints Edwardi, „ning teiste ustavate“ poolt on antud välja „Oxfordi Provisionide suhtes või Simon de Montforti, Leicesteri krahvi, ja tema kaasosaliste“ endise sekkumisel ning pealekäimisel vastu võetud aktid nagu „kahjulikud ja taunitavad“ aktid ja kinnisvara puudutavad lepingud, mis lähtuvad vahetult krahv Simonilt ja tema kaasosalistelt, kuulutati kehtetuteks. Kõik see oli täiesti teostatav võimule tulnud Henry III valitsuse jaoks. Kuid vaevalt võis olla teostatud tema teine korraldus, milline oli suunatud sellisesse inimlikku valdkonna sfääri, milline allub kõige vähem täitevvõimu keeldudele, võib olla nimelt selle pärast õhutab seda taga politseilik puru silma ajamine. Lühikese aja jooksul, mis möödus Simon de Montforti surmast, see rahva kangelane ja vabadusvõitleja (nii vaadati tema peale inglise ühiskona laiades ringkondades, kehastades temas kõike seda, mis hõõgus inimeste südametes, kes võitlesid koos temaga kuningliku absolutismi vastu), sai juba rahvuslikuks pühakuks ja üle kogu Inglismaa jõudis levida kuulujutt imedest, millised sündisid tema haual. See rahvalik Leicesteri krahvi kanoniseerimine kibestas olulisel määral võitjate võitu ja võidetute üle rahulepingu tingimusi sätestava kuningliku ordonansi artiklite hulgast me saame lugeda keeldu pidada Simoni Leicesteri krahvi pühaks ja pühakuks ning sellega on keelatud tema imedest kuulujuttude levitamine. Lõplik võitlus lõppes alles järgmise 1267.a. sügisel. On iseloomulik, et mainitud aasta novembris viibisid Marlboros kokku kutsutud parlamendi istungil ka rahvaesindajad krahvkondade poolt saadetud rüütlite näol. See parlament just nagu võttis kokku kõik vihase võitluse ajajärgul tehtu tulemused ja andis mõningaid väljajätte tehes, uuesti välja 1259.a. Westminsteri Provisjonid , tehes kuningriigi seaduseks palju neid asju, millist nõudsid parunid Hullumeelses ja meeletus 1258.a.parlamendis. Ilmselge, et elu oli läinud kaugele edasi selle üheksa aasta jooksul, kui see, mida kuninga vastu relv käes üles tõusnud parunid ei suutnud kuninga despotismi vastu ära teha, viidi nüüd ellu sama kuningavõimu poolt hetkel, mil nad saavutasid võidu kõigi oma vaenlaste üle. Henry III järeltulija ajal sai krahvkondade ja linnade esindajate parlamenti kutsumine, vaimulike ja ilmalike magnaatide kõrval, üha ja üha sagedasemaks. Sellele aitas kaasa kõvasti see, et Edward I tuli pidada lõpmatut sõda kord Walesi, kord Prantsusmaaga, või siis Šotimaaga ja tahes-tahtmata tuli pöörduda rahva poole abi ja toetuse saamiseks ja selleks kutsuda kohale ta esindajaid, sest muul viisil oli sõjapidamise kulude katteks vahendeid äärmiselt raske ja mõnikord isegi võimatu hankida. Kogu oma võimuka iseloomu ja ning autoritaarsete joonete juures pidi Edward I tunnistama ja kuulutama pidulikult välja suure poliitilise ning konstitutsioonilise printsiibi, millise kohaselt, see, mis puudutab kõiki, peab olema kõigi poolt heaks kiidetud. Selle vormeli me leiame kuninga poolt Canterbury ja Yorgi arhipiiskopidele ja kõigile Inglismaa episkoopidele saadetud kutsekirjades, millistega neid kutsuti parlamenti, mis pidi kogunema Westminsteris pühapäeval peale talvist Martini päeva 1295.a. Seda parlamenti loetaks eeskujulikuks parlamendiks ( a model parliament) oma täiuslikkuse poolest, millisena olid temas esindatud selle aja inglise ühiskonna põhielemendid. Sellesse olid kutsutud osalema mõlemad peapiiskopid, kõik piiskopid, nende arhidiakonid, nende eparhiate kapiitlite priorid, ühe esindajaga iga kapiitli((mungaordu)) ja kahe esindajaga iga eparhia vaimulikonna poolt, 67 abbti, kloostri abijuhatajad ??? (( segane algus, eriti need kirikutegelaste ametinimed)) ja kahe rüütliordu magistrid, seitse krahvi ja 41 parunit, aga samuti kaks parunit igast krahvkonnast ja igast linnas kaks linnaelanikku. Vaimulikud ja ilmalikud lordid said kuningalt nimelised kutsed, kusjuures kirjades peapiiskopidele ja piiskopidele palus kuningas neil isiklikult ilmuda ja saata ka oma eparhiasse ((kiriku piirkonda)) kuuluvate kloostrite juhatajaid, arhidiakone ja esindajid nende kloostritest ja vaimulike hulgast; mis aga puudutab krahvkondade rüütleid ning linnade esindajaid, siis nemad olid kutsutud kuninga poolt krahvkondade seriffidele (kuberneridele) saaadetud käskude alusel; nende käskudega kirjutati igale seriffile ette oma krahvkonnas viivitamatult kahe rüütli ja igast linnast ning linnakesest kahe austusväärse ning töövõimelise (et ad laborandum potentioribus), linnaelaniku valimise korralduse väljaandmine ja et need isikud ilmuksid kuninga juurde kindlaksmääratud päeval ja kohta, omades krahvkonna kogukonna või linnade poolset volitust selleks, mida siin ühisel istungil otsustatakse. Tunnistanud ja pidulikult kuulutanud selle üldiseks konstitutsiooniliseks printsiibiks, mis sõnastatud vormis („ mis puudutab kõiki, peab olema kõigi poolt heaks kiidetud“), pidi Edward I varsti tunnistama täiesti reaalseks, täiesti konkreetses rakenduses. See süündis kõigest kaks aastat peale 1295.a. „eeskujuliku“ parlamendi kokkukutsumist. Poliitilise printsiib väljakuulutamine ja selle reaalse tegelikkuse liha ja verega täitmine, on kaks erinevat asja, millised ei järgne sugugi loogilise hädavajalikkuse järgi üks teise sabas ja 1297.a. sündmused näitasid seda täie selgusega, mis ilukõneliselt tunnistab sellest, et vaid ühiskonnas organiseerunud jõudude eluliselt asjast huvitatud inimeste olemasolu ja valmisolek ning võimelisus kogu oma energiaga väljakuulutatud printsiipide täitmisest kinnipidamist nõuda, võib muuta puhtalt teoreetilise määruse, mis on ametlikult öeldud välja valitseva võimu poolt ning isegi pandud täiesti asisesse dokumenti, muutub äärmiselt raskendavate asjaolude surve all reaalse poliitilise korra eluliseks algeks, milline vastab enim ühiskondlike jõudude uuele vastastikulistele suhetele, millised ei mahu enam vanadesse poliitilistesse raamidesse. See, mis ideoloogile näib kui printsiipide võitlus, nende loogiline mäng, kujutab endast tegelikkuses ühiskondlike gruppide reaalsete huvide võitlust, leides teoreetilistes määrustes vaid oma selgituse ja vähem või rohkem täpse formuleeringu. Selle või teise printsiibi võit, ühiskondliku või poliitilise, tähendab kapitulatsiooni või lihtsalt järeleandmist varem valitsevale grupile, olles sunnitud andma teistle gruppidele õiguse ühiskondlikule ja poliitilisele enesemääramisele, millisest nad olid senini ilma jäetud ja nagu igasugune võit, on see vaid ühiskondliku võitluse saavutus. Ja inglise ühiskonnal, selleks, et lõplikult kindlustada konstitutsiooniline kord, teoreetilise printsiibina, mis on selleks tunnistatud valitseva grupi juhi poolt, tuli asuda uuesti võitlusse kuningliku võimuga, mis ikka veel ei soovinud lahkuda oma isevalitsuslikelt positsioonidelt ja võtnud neilt seekord juba veretu, kuid see eest hulga säravama võidu, tal õnnestus kindlustada maa saatuse otsustamisel endale aktiivne osavõtt. See inglise ühiskonna poliitilise vabanemise ajaloo moment on teeninud täiesti ära selle, et peatada sellel lugeja tähelepanu. VI. Sõjad Walesi, Šotimaa ja Prantsusmaaga pingestasid kõvasti riigi maksejõudu ja lõid aluse ühiskondlikule rahulolematusele, seevõrd tõsise, et Edward küllaltki tihti läks omavoliliste maksude võtmise peale välja, tegemata erandeid ühelegi ühiskonna klassile, - nii vaimulikele, kui ka ilmalikkudele, nii maavaldajatele, kui ka linnaelanikele. Eriti raskeks läks kaupmeestel, kes eksportisid juba siis tuntuks saanud inglise villa. Kuningas sundis neid maksma suuri väljaveotolle, a tihti ta käskis lihtsalt võtta neilt villa ja anda vastu riiglilaekuri allkirjaga kviitungi, e tnad selle järgi hiljem võiksid villa eest saada ettenähtud hüvitise (mis ei olnud neile kaugeltki mitte kerge asi). Esimesena tõstis valitsuse sellise lihtsa ühiskonna taskutes peremehetsemise vastu häält vaimulikkond. Kui novembris 1296.a. Edmondsberis koos istuvas parlamendis kuningas pöördus kohalviibijate poole raha nõudmisega, siis Canterbury peapiiskop Winchelsey vastas keeldumisega, viidates alles hiljuti Paavst Boniface VIII antud bullat Clericis Laicos, mis ähvardas kirikust eemaldamisega vaimulikkonda, kui nad hakkavad ilmalikele võimudele maksma, kui nad hakkava dnõudma kümnist, kahekümnendat osa, protsenti jne. raha maksuna kiriku või selle teenijate tuludelt või varalt. Kui samasuguse vastuse andis jaanuaris 1297.a. arhipiiskopi poolt tema provintsis kokku kutsutud vaimulike konvokatsioon, siis kuningas kuulutas inglise vaimulikkonna kuningliku kaitse alt väljajäetuks aga seejärel üldtse võttis seaduse kaitse alt maha ((t.s. kuulutas nad lindpriiks)). Vastuseks sellele Winchelsey kõrvaldas kirikust tema vaenlased. Siis Edward käskis võta kuninglike võimude käsutusse Canterbury provintsi vaimulike ilmalikud feed ((feodid- feodaalne maa või ametikoht)). Veebruari lõpus kutsus kuningas Solsberys kokku koosoleku vaid ilmalikest parunitest ja tegi parunitele ettepaneku minna Gascony vastu sõjakäigule, samal ajal kui ta ise suundus Flandriasse. Erinevatel põhjendustel hakkasid parunid ära ütlema. Siis Edward kuulutas neile, et ta võtab neile antud maa ära ja annab neile, kes soovivad suunduda Gascony. Tema ja parunite juhtide vahel: Rocher Bigo, Norfoxi krahv, Inglismaa marssal ja Hemfri Bogen Herefordi krahv, Inglismaa konnetaabel ((talliülem,vägede ülemjuhataja)) toimus suur konflikt. Koosolek katkestati. Parunid sõitsid laiali ja hakkasid valmistuma sõjaks kuningaga. Norfoxi ja Herefordi krahvide lippude alla kogunes üle kolmekümne suurfeodaali. Nende käsutuses asus tolle aja kohta küllaltki aukartustäratav sõjaline jõud – poolteist tuhat hästi relvastatud ratsanikku. Enne otsese sõjategevuse juurde asumist piirdusid parunid sellega, et ei lasknud oma mõisates kuninglikel ametnikel koguda raha, villa, nahku ja muid esemeid. Edward võttid diktaatori tooni ja andis käsu, et kogu vill oleks riigis haaratud tema kätte, aga kaupmeestele anti allkirjatsekid. Sama omavoliliselt tegi kuningas korralduse, et igast krahvkonnast oleks talle toodud 2000 veerandikku ((1 veerandik = 209,91 liitrit)) nisu ja samapalju kaera aga samuti varuda looma- ja sealiha ning seejärel saatis riiki laiali käsu, et kõik, kes vallatavast maast saavad tulu 20 naela, kelle vasallid nad ka ei oleks, tuleks hobusega ja relvastusega maakaitseväkke, milline pidi kogunema Londoni 7. juuliks, et seejärel suunduda koos kuningaga teisele poole väina. Peab märkima, et senini ei olnud kunagi maakaitseväge kutsutud kokku, et suunduda pealetungisõtta. Maakaitsevägi koguneski kindlaksmääratud kuupäevaks. Kuningas kutsus parunid püha Pauli kirikusse ja tegi Norfoxi ja Herefordi krahvile ettepaneku asuda marssali ja konnetaabeli kohuseid täitma ning koostada maakaitseväelaste nimekirjad. Ja Bigo ja Bogen ei kuuletunud ja viitasid sellele, et nad ilmusid kogunemisele mitte ametliku käsu alusel, vaid kuninga spetsiaalse palve peale. See oli, muidugi, vaid ettekääne, koosolekul varem läbimõeldud ja arutatud, millise krahvid ja parunid korraldasid salaja Walesi piiri äärses metsas, et määrata kindlaks teatud tegevusplaan. Marsali ja konnetaabeli selline vastus ärritas kuningat kõvasti, kuid samal ajal kuningas tundis ja mõistis, et tal on pistmist organiseeritud ühiskondlikui jõuga, millise vastu on politseilised repressioonid võimetud ning viljatud. Edward otsustas apeleerida otse rahvale, eelnevalt hankis lepituse Cantebury peapiiskopilt, mille saavutamiseks lubas talle temalt konfiskeeritud valdused tagastada. Kaasaegne ajalookirjutaja jättis meile tundelise tseeni kirjelduse, milline toimus 14. juulil Westminsteri lossi ees. Lossi ette selleks püstitatud tribüünile tõusis kuningas koos troonipärijaga, peapiiskopi ja Yorki krahviga ning pöördus pisarsilmil kõnega rahva poole, milles, tunnistas, et, võib olla ta nii hästi ja rahumeelselt ei juhtinud, kui oleks kuningale sobilik, ta palus rahval meenutada, et need terakesed rahva varast, millise rahvas andis talle või ta teenritele tema teadmata – väljapressimise teel, olid tema poolt kulutatud rahva hukku ihkavate vaenlase eest kaitsmiseks. Nüüd ta suundub rahva eest võitlema. Kui tal õnnestub naaseda, las rahvas võtab ta vastu nii nagu ta praegu seda teeb ja ta annab rahvale kõik temalt võetu tagasi. Kui aga temale ei ole antud tagasi tulla, las rahvas kroonib endale tema poja. Pisarad voolasid peapiiskopi silmist ja ta lubas jääda kuningale ustavaks ja teha kõik, millest kuningas rääkis. Ja rahvas, tõstnud käe, näitas kuningale oma truualamlikke tundeid. Parunid ei viibinud selle juures. Nad jäid oma arvamuse juurde, et sõjakäik Flandriasse on sihitu ja ohtlik, et riik on ilma selletagi laostatud ning, et kuningal tuleb lõpetada maksude kogumised ja pidada tõsisemalt kinni Suurest Vabaduste kirjast, ning keeldusid otsustavalt kuningaga sõjakäigule minekust. Kuningas tegi neile ettepaneku Suurt Vabaduste kirja kinnitada, kui nad annavad talle enda eest kaheksandiku- ja viiendiku- rahalist toetust linnade poolt. Saamata neilt, nähtavasti, rahuldavat vastust, pöördus Edward sama ettepanekuga kõige asistema rahvakaitseväkke tulnud inimeste poole, kutsudes neid oma ruumidesse ja see improviseeritud parlament, kelle emotsioonid ei olnud kuninga avalikust andestuse palvest veel jahtunud - liikumise juhid olid juba eemaldunud – lubasid temale palutud toetuse anda. Tundes, ainiti, sellise sammu konstitutsioonivastasust koos sellega ka jalgealuse ebakindlust, millele ta asus, tegi kuningas Canterbury peapiiskopile ülesandeks asuda opositsiooni juhtidega läbirääkimistesse, et kallutada neid nõusse sellisel äärmiselt kahtlasel asjaoludel lubatud makse võtma. Läbirääkimised ei andnud tulemusi ja kuningas saatis maksude- , aga samuti kaupmeestelt 8000 koti villa -võtmise käsu laiali, ning otsustas viivitamatult purjetada teisele poole väina. Kuid ta hing ei jäänud rahule, ja enne, kui asuda laevale, pidas ta vajalikuks veelkord pöörduda otse rahva poole. Sel eesmärkidel oli saadetud laiali „avalik kiri“, milles kuningas meenutas oma tüli krahvidega ja oma katsetest nendega lepitust leida ja lükkas ümber kuulujutu, just nagu oleks talle krahvide poolt esitatud petitsioon kaebusega erinevate liigategemiste kohta ja just-kui ta oleks keeldunud selle vastuvõtmisest; kui ka selline petitsioon ka eksisteeriks ja selles sisalduksid kaebused tema sagedaste rahva poole pöördumiste kohta, et saada toetusi, siis ta ka ise mõistab täielikult nende kaebuste õiglast iseloomu, kuid palub rahvast meenutada, et ta raisanud temalt võetud rahasid mitte territooriumite soetamiseks, vaid enda ja rahva kaitsmise eesmärgil; kui tal õnnestub naaseda, siis ta hüvitab kõik rõõmuga; aga kui see ei õnnestu, siis teevad seda tema järeltulijad; sõjad nõuavad kõigi huvi ja ta peab täitma oma kohustusi. Petitsioon, millisest kuningas rääkis, eksisteeris ka tegelikult ja ta ei jõudnud veel Inglise rannalt lahkuda, kui see esitati temale kuningriigi kõigi seisuste nimel. „Vaat hädad, millistele viitavad valitseja-kuningale peapiiskopid, episkobid, abtid ja priorid, krahvid ja parunid ning kogu maa kogukond ning paluvad vaguralt, et ta oma au ja oma rahva päästmise nimel suvatseks neid parandada“. Sellised olid selle dokumendi algusread, milliste järgneb üksikasjalik hädade loetelu. Viidanud kuninga poolt kogukonnale esitatud Flandriasse suundumise nõudmiste ebaseaduslikusele, kuhu neid endid, ega nende eelkäiaid ei kutsutud sõdima, petitsiooni autorid teatavad, et, isegi kui nad oleksid isegi olnud kohustatud sinna minema, siis nad ei oleks saanud seda teha, sest nõnda raskelt on nad rõhutud erinevate maksudega, lõivudega, äravõtmistega (nisu, kaera, linnaste, naha, pullide, lehmade, soolaliha). Nad ei saa nüüd enam kuningat toetada vaesuse tõttu, kuhu nad langesid tänu neile maksudele ja äravõtmistele, nii, et neile vaevu jätkub eluks, aga on paljud, kellel ei ole mingeid äraelamisvahendeid ja nad ei ole võimelised oma maad harima. Peale selle tunneb kogu maa end rängalt rõhutuna veel seepärast, et neid ei kohelda seaduste kohaselt ja maa tavade järgi, nagu käituti tavaliselt nende eelkäiatega ja selle tagajärjel, et neil ei ole enam vabadusi, milliseid nad olid harjunud omama... „Sest et paljud tunnevad end rõhutuna sellepärast, et nad on harjunud, et neisse suhtutaks kooskõlas Suure Vabaduste kirja artiklitega, millise kõik artiklid on kogu rahva suureks kahjuks väljajäetud. Seepärast nad paluvad meie valitsejat kuningat, et ta suvatseks see, oma auks ja rahva päästmiseks, ära parandada“. Sellele järgnevad kaebused Metsa Assiisidest ja Metsa Hartast mittekinnipidamise ning villa maksu kohta, mis on erakordselt koormav ja küündib kuni 40 šillingini ja kuni 7 margani (=13 1/3 šillingit korda 7) koti villa kohta. Lõpetuseks kogukond väljendas kõige paremaid soove, kuid ei pidanud sõjakäiku Flandriasse kasulikuks. Kasutades ära seda, et osa tema Nõukogu oli juba Falandriasse sõitnud, keeldus kuningas petitsioonile vastamisest, väites, et ta ei saa seda ilma oma Nõukoguta teha, ja andnud käsu võtta vaimulikelt nende ilmalikest tuludest kolmandiku (ootamata ära Canterbury provintsi konvokatsiooni nõupidamise tulemust, mis lahendas kuningale antavate subsiidiumide küsimust), suundus 22. augustil Falandriasse, jättes oma poja Edwardi kuningriigi regendiks. Samal päeval Norfoxi ja Herefordi krahvid ilmusid koos kahe paruniga Malelaua Kotta (teisitinimetatuna Riigikassa Koda) ja väljendasid seal protesti kuninga korraldusel teostatud villa äravõtmise üle ja nõudsid riigikassa parunitelt (koja liikmetelt), et nad kaheksandiku saadaksid seriffidele (krahvkonna kuberneridele) käsu rahvalt rahadest kogumise, kui ebaseadusliku, peatamise kohta seniks, kuni ei järgne Suure Vabaduste kirja formaalset kinnitust. Nendega ühinesid londonlased, keda, krooniku sõnadega, nad „kallutasid nendega oma vabaduste taastamise eest üheskoos välja astuma“. Kuningas, saanud sellest teada, saatis korralduse, et jätkataks rahadest kaheksandiku kogumist, kuid annaksid väljja proklamatsiooni sellest, et sellest maksust ei sa pretsetenti. See proklamatsioon ei omanud edu. Valitsus pidi kutsuma kokku parlamendi. Sinna olid kutsutud vaimulikud ja ilmalikud parunid ja rüütlid vaid krahvkondadest. Kokkutuleku kohaks oli nimetatud London. Norfoxi ja Herefordi krahvid tõid endaga kaasa poolteist tuhat ratsanikku ja suure maleva valitud jalaväelasi ja nõustusid linna sisenema vaid peale seda, kui said valitsuselt loa panna pealinna väravatesse oma vahtkonna, „et sisenedes ilma relvadeta, ei oleks nad kui lambad aedikus“. Parlamendis nõudsid krahvid kategooriliselt Suure Vabaduste kirja, mis täiendatud uute artiklitega, mis põhinevad augustis kuningale- ja siinsamas regendile -esitatud, petitsioonil kinnitamist. Regendil ei jäänud miskit muud üle, kui krahvide nõudmistega nõustuda, mis nii mõjuvalt esitati ja ta kinnitas 10. oktoobril Suure Vabaduste kirja ja Metsa Harta, kinnitas Suure Vabaduste kirja uued artiklid ja saatis need lõplikuks kinnitamiseks viivitamatult oma isale, milline leidiski 5 novembril (1297.a.) aset. Uued artiklid, millistega oli Suurt Vabaduste kirja täiendatud peale selle Harta Kinnitamist (Confirmatio Cartarum), on jõudnud meieni kahes sõnastuses - prantsuskeelses ja ladinakeelses. Ladinakeelne tekst, nõnda nimetatud Maksu mittelubamise statuut (Statutum de tallagio non concedento) erineb enam kategoorilise tooni poolest ja kujutab endast, arvatavasti, lühendatud ja sisaldab mitte nii täpset sõnastust, kui prantsuskeelne allikas. Prantsuskeelne tekst koosneb seitsmest artiklist. Esimeses artiklis kuningas teeb üldiselt teatavaks, et ta kinnitas Suure Vabaduse kirja, aga ka Metsa Harta ja nõuab nende avaldamist ja rakendamist kuningriigis kõigilt oma ametiisikutelt ning teises artiklis kuulutab õigusliku jõu kaotanuks kõik Hartadega vastuolus olevad ametiisikute tehtud otsused, määrused. Kolmandas artiklis kirjutab kuningas ette, et need Hartad saadetaks koos kuningliku pitsatiga kõigi kirikute kateedritesse, et neid seal hoitaks ja loetaks kaks korda aastas rahvale ette, aga neljas artikkel nõuab, et kõik peapiiskopid ja piiskopid eemaldaksid kirikust kõik, kes sõna, teo või vastusega läheb vastuollu selle Hartaga; selliseid eemaldamisi peab viima läbi kaks korda aastas; aga kes ei soovi seda teha, seda peab selleks sundima Caanterbury ja Yorgi peapiiskopid. Viiendas artiklis kuningas otsustab enese ja oma järglaste eest, et rahaline- ja tööga –toetus, milline oli talle lubatud enne seda sõjalisteks ja muudeks vajadusteks, nagu ka tema poolt sooritatud natuuras äravõtmised ei muutu mingil juhul pretsetendiks. „Ja me annetasime samuti“ , võime lugeda kuuendast artiklist, „enda ja oma järeltulijate eest peapiiskoppidele, piiskoppidele, abbtidele aj priooridele ning teistele püha kiriku inimestele aga samuti krahvidele ja parunitele ning ka terve riigi kogukonnale, siis me mitte mingil vajadusel ei hakka võtma selliseid toetusi ja ei hakka me meie kuningriigis tegema sarnaseid äravõtmisi teisiti, kui kogu kuningriigi üldisel nõusolekul ja selle kuningriigi üldiseks kasuks, erandiks seaduse ja kombe järgsed iidsed toetused ja äravõtmised“. Seitsmenda artikliga, kuningas, rahuldades kuningriigi suurema osa palve, tühistab ebaõiglase tollimaksu villale, mis võrdne 40 sillingiga kotilt ja otsustab, et tulevikus ta ei hakka võtma sellist ja muud tolli ilma nende üldise nõusolekuta ja nende vabal tahtel, jättes endale ja oma järglastele tollimaksu villale, veise- ja lambanahale, mis oli varem lubatud kuningriigi kogukonnale. Selgitavaid märkusi, milliseid me nüüd nägime prantsuskeelse teksti kolmes viimases artiklis, puuduvad selle dokumendi ladinakeelsetes vastavas artiklites. Sealt me saame lugeda täht-tähelt järgmist: I.“ Meie kuningriigis ei võeta mitte mingit maksu või toetust ega panda ka tulevikus meie või meie järglaste poolt peale, ega võeta ilma peapiiskoopide, piiskoopide, episkoopide ja teiste prelaatide, krahvide, parunite, rüütlite, linnlaste ja meie kuningriigi muude vabade inimeste tahte ja üldise nõusolekuta“. II. „Mitte keegi meie või meie järglaste teeneritest ei või võtta vilja, villa, nahka või mingit muud vara ilma selle tahte ja nõusolekuta, kelle antud vara kuulub“. III.“Tulevikus ei tohi võtta koti villa pealt võtta, ükskõik mis nime all või kujul, ebaõiglast tolli. Ilmselge, et selgitavad märkused olid vajalikud vaid kuningale, et kuidagi maskeerida oma kaotust, oma kapitulatsiooni ühiskonna ja selle organiseeritud jõudude ees. Kaasaegsetele ja samuti järnevatele põlvedele oli see ühiskondlik võit kogu oma säras ja kogu oma vääramatuses ja ladinakeelne versioon „ Suurele Vabaduste kirjale lisatud Artiklid“, mis jäetud meile ühe krooniku poolt, annab meile edasi inglise rahva poliitilise vabanemise ajaloo sellest suurest sündmusest just nimelt sellise arusaamise. Võidelnud endale õiguse täiesti iseseisvalt korraldada oma riigi vajadusteks minevat vara, panna maksude võtmine sõltuvusse ühiskonnalt kindlaksmääratud viisil saadud nõusolekust, soetas inglise rahvas omale oma poliitilise omavalituse arenguks sellistes vormides, millised olid ettevalmistatud selle ajaloo kogu omanäolise käiguga, kindla baasi. Sellest ajast peale asus Inglismaal parlamentaarne reziim hulga kindlamale pinnale, eriti peale seda, kui oli tõstetud esile ja võeti kasutusele printsiip, et kuningale antavad subsiidiumid peavad olema lubatud parlamendi poolt vaid peale seda, kui valitsus rahuldab asja algatamise avalduse, mis on esitatud talle parlamendis rahvaesindajate poolt. Meie käsitluse loomulikuks lõpetuseks saabki Inglise parlamendi üldine iseloomustus sellisel kujul, milliseks see oli välja kujunenud järgmise, neljateistkümnenda sajandi keskpaigaks, kui 1297.a. ikka veel tõsiste piirangutega formuleeritud printsiip sai 1340.a. statuudis oma avara teoreetilise väljenduse selles mõttes, et rahvast ei saa edaspidi maksustada mingi maksuga „teisiti, kui prelaatide, krahvide, parunite ja teiste magnaatide ja kuningriigi kogukondade üldisel nõusolekul ja parlamendis“. VII. Inglise parlamendis on harvanähtava selgusega jäädvustunud kogu Inglise poliitilise ja sotsiaalse arengu omapärane ajalugu ja selles suhtes ta erakordselt huvitav igaühele, kes õpib tundma poliitiliste ja ühiskondlikke vormide tekkimist. See omapärane feodalismi ja avara riiklikkuse kooslus, milline on nõnda iseloomulik Inglise poliitilisele organisatsioonile, juba üheteistkümnenda sajandi teisel poolel, Normannide vallutustest peale, kajastus tervikuna ka Inglise parlamendi organisatsioonil koos tema Ülemkoja või (Hause of Lords) ja selle Alamkojaga, või (Hause of Commons), millised kujunesid lõplikult välja juba neljateistkümnenda sajandi keskpaigaks. Sõna parlament (parliamentum) ise võeti Inglismaal poliitikas käibele juba enne seda, kui kuningavõim hakkas riigi olulisemate asjade arutamiseks kutsuma krahvkondade ja linnade poolt valitavaid esindajaid. Meil juba mitmes kord tuli Inglismaal rahvaesinduse sisseseadmisele eelnevate sündmuste tundmaõppimisel seda fakti tähendada. Kuid siis see sõna oli kasutusel sellise asutuse puhul, millist varematel aegadel märgiti terminiga Suur Nõukogu (Magnum Concilium) ja kujutas endast kuningriigi vaimulike- ja ilmalike magnaatide koosolekut, mis oli kutsutud kuninga poolt kokku neil juhtudel, kui ta vajas nende nõuannet ja koostööd. Kõik nad olid kuninga otsesed vasallid. Kuid sellegi poolest see ei olnud puhtalt feodaalne asutus –feodaalne seim, kuhu omas õigust olla kutsutud iga kuninga otsene vasall. Tänu sellele, et kuninglik võim Inglismaal, alates William Vallutajast, toetus rahvale ja üleriiklikele asutustele, millised olid säilunud anglosaksi perioodist, omas võimalust jätta feodalismile naturaalmajanduse valitsemise ajal vaid hädavajaliku valitsuslike vahendite organiseerimise rolli ja panna feodaale enesele täielikku alluvusse, nagu oma teenreid, need viimased ei saanud pretendeerida sellisele asendile, millisel olid feodaalid nõrga kuningliku võimuga riigis, olles muutunud formaalselt suveräänseks (nagu see oli, näiteks Prantsusmaal esimeste Kapetingide ajal); ei saanud nad, täpsemalt, pretendeerida õigusele viibida Suures Nõukogus. Kuningal oli täielik vabadus kutsuda sellesse nõukogusse neid oma teenrite hulgast, kelle arvamusega ta pidas vajalikuks antud hetkel arvestada. Selle tõttu see Suur Nõukogu meenutab rohkem riigi Tarkade Koosolekut, anglosaksi aegset uitengagemoti ??? , kui feodaalset seimi. Ja see oli otseseks Uitenagemoti??? Jätkuks, milline omakorda hakkas võtma anglosaksi perioodi lõpul feodaalse värvingu, kajastades endas ühiskonnas arenevat feodaliseerumise protsessi. Tõsi, ei saa eitada ka seda, et feodaalide eneste kestel, üldiselt, nagu me teame, kes kaugeltki ei soovinud leppida teenri tagasihoidliku rolliga, millise jättis neile Inglise riiklikkus ja tegid miteid kordi katseid võidelda omale välja enam iseseisva poliitilise seisundi, Suure Vabaduste kirja idee puhtalt feodaalne ülesseadmine oli küllaltki populaarne ja feodaalsetele tendentsidele enimsoodsad momendid Inglise ühiskonnas aitasid saavutada ka selle juriidilise tunnustamise. Me juba nägime seda, kui tutvusime parunite poliitiliste ideedega, kes üheskoos Inglise ühiskonna teiste klassidega sundisid John Maata allkirjastama Suure Vabaduste kirja. Parunid, nagu sellest tunnistavad Suure Vabaduste kirja 14 artikkel, asetasid kuningriigi Üldise Nõukogu (commune consilium regni nostri) puhtalt feodaalsele alusele, andes selles osalemise õiguse vaid kuninga otsestele vasallidele. Kuid nendel feodaalsetel unistustel ei olnud õnne teoks saada ja kuningad jätkasid Suurde Nõukogusse inimesi kokkukutsumist vaid oma vasallide hulgast ja selline kord jäi parunite suhtes püsima ka siis, kui nendega koos hakati kuningriigi oluliste asjade arutamiseks kutsuma valitavaid esindajaid krahvkondadest ning linnadest, kui Suur Nõukogu muutus parlamendi Ülemkojaks. Selleks, et saada Lordide Kotta, ei piisanud, nagu ka endistel ajal, kui eksisteeris veel ainult Suur Nõukogu, kuninglikuks vasalliks olekust, ei piisanud ka parunaadi valdamisest, või n.n. „paruni aust“ (mis võrdne 13/1/3 rüütli lääniga): selleks oli vajalik veel saada kuningalt spetsiaalne nimeline kutse. Kuningas võis saata sellise kutse muu ringkonna inimesele ja üldsegi mitte tingimatta oma vasallile, näiteks tuntud juristile, kelle teadmised võisid osutuda koosolekule hädavajalikeks, kellel tihti tuli lahendada keerukaid juriidilisi küsimusi. Aja jooksul kujunes välja printsiip, millise jõuga, kui antud isik sai juba kuningalt ükskord sellise kutse, siis ta sai sellega endale ja oma järglastele eluaegse õiguse viibida Ülemkoja istungitel, saades kuninga päritavaks nõuandjaks, kuningriigi peeriks. Ning see Lordide Koja koha päritavuse printsiibi sisseseadmine ei kahanda sellegi poolest kogu selle fakti reaalsust, et Lordide Kojas istumise õiguse allikaks on kuninga tahe, mis seisab kõrgemal feodaalsetest õigustest ning printsiipidest. Sellisel viisil, kui võib olla juttu Lordide Kojast, kui Inglise parlamendi feodaalsest elemendist, siis vaid nende piirangutega, milliseid on hädavajalik üldiselt teha, kui me räägime Inglise feodalismist. Lordide Kojal kajastub see feodalism kogu oma üldise asendi iseärasustega Inglise ühiskonna poliitilise arengu tingimustes, nii nagu see kujunes välja Normannide vallutuste hetkest. Keskaegse Inglismaa poliitilise arengu veelgi iseäralikumaks tulemiks on Alamkoda, või Esindajatekoda (the House of Commons) selles selle kujus, milline see on meie poolt vaadeldaval ajajärgul. Kui Inglise feodalism peegeldus Ülemkojas kogu oma eripäras, siis Esindajatekoda seisab tervikuna anglosaksi, enne-feodaalsel ja anti-feodaalsel pinnal. Kui oma Ülemkojaga ta sarnaneb teatud määral Prantsuse Generalstaatidele ja sellele analoogilisele riigiametnike kogule, mis iseloomustab nõndanimetatud seisuslikku monarhiat, seda omapärast laia riiklikkuse vormi, mis rajatud feodaalsetel alustel, siis selle Alamkoda kaldub kõvasti kõrvale sellest poliitilisest eeskujust. Esindajatekoda võib kõige vähem olla samastatud keskaegse Prantsusmaa Generalstaatide „kolmanda seisusega“ (tiers etat), mis koosneb, nagu teada, linnade esindajatest, feodaalse Prantsusmaa nende kollektiivsetest senjoridest, kaubanduse- ja tootmisklassi huvide esindajatest. Keskaegse Inglismaa parlamendi alamkoda ei esindanud mingi ühe klassi, vaid Inglismaa kogu vaba massi huvisid, erandiks võrdlemisi väike grupp ilmalikke- ja vaimulikke magnaate, kes said kuningalt nimelised kutsed istumiseks Lordide Kojas. Linnade esindajate kõrval viibisid Alamkojas n.n. rüütlid krahvkondadest (Knights of the shire), kes esindavad krahvkonna kõigi vabade, kuninga isiklikest nõunikest, Ülemkoja liikmetest alamat järku, maavaldajate huve. Alamkoda on kohalike vabade inimeste korporatsioonide, kohalike kogukondade (communitates või keskaegse terminoloogia järgi – universitates), millisteks olid krahvkonnad ja linnad, esindajate kogu. Ta on ise nende kohalike korporatsioonide (communitas communitatum) valitavate esindajate organiseeritud korporatsioon. Meil juba tuli rääkida sellest rollist, millist Inglise kõik-seisuslik krahvkond, see peamine anglosaksi epohhi pärandus, mängis riigi poliitilises elus, eriti peale Henry II reforme, mis tõid krahvkondade „rahva koosolekutele“ nõnda palju elu ja mis seovad nõnda tihedalt nende tegevust kohtu ja juhtimise keskorganite tegevusega. Meil tuli juba viidata sellele, kui tihti krahvkonna „rahva koosolek“ otsustas minna komisjoni valimisele neil juhtudel, mil neil oli vaja suhelda krahvkonda saadetud kuninglike agentidega nii rahalistes, kui ka mingites teistes asjades. Juba ammu enne seda, kui hakati krahvkondade poolt esindajaid parlamenti kutsuma, et arutada üheskoos vaimulike- ja ilmalike parunitega koos kuningaga kuningriigi asju, tuli neil krahvkondade „rahva koosolekute“ poolt valitud „täieõiguslikel ja ausatel“ rüütlitel üpris tihti arutada selliseid asju või äärmisel juhul pidada läbirääkimisi krahvkonda komandeeritud kuninglike ametiisikutega, et viia ellu nendega arutelu järel vastuvõetud otsuseid. Need krahvkonna „rahva koosoleku“ poolt valitud „ausad ja täieõiguslikud“ rüütlid esindavad nii kohapeal kui ka parlamendis kõigi krahvkonna vabade maavaldajate huvisid, tegemata vahet sõjaväelastest maavaldajatel (rüütlitel sõna otseses mõttes) ja lihtsatel vabadel valdajatel (friholderid), kes peavad oma maad, kui vahetult kuningalt saadut (otsesed kuninga vasallid), nõnda ka teistelt lordidelt (senjooridelt), - ühe sõnaga, kõigi nende huvisid, kes moodustavad kogukonna, krahvkonna korporatsiooni (communitas) ja kes teostas krahvkonna koosolekutel kõik krahvkonnal lasuvad kohtulikud, poliitilised, administratiivsed ja rahanduslikud kohustused, kui üldriiklikke eesmärke täitev kohalike jõudude iidne organisatsioon. Suurparunid, ilmalikud ja vaimulikud ei osalenud krahvkonna elus: nende valdused (läänid) vabastasid neid kõigist teistel maavaldajatel lasuvast kohustusest ilmuda krahvkonna „rahva koosolekule“ ja isegi krahvkonda kuninglike rändkohtunike kohaleilmumise puhul, millise puhul peavad kohale ilmuma kõik, kellel selline kohustus lasub, parunid võisid piirduda oma asjaajajate saatmisega. Nende areeniks ei olnud krahvkonna „rahva koosolek“, vaid hoopis Suur Nõukogu. Selle suhtes kõik ülejäänud krahvkonna maavaldajad, loomulikult, tundsid oma võimekust ja tunnetasid oma huvide ühtsust, vastupidiselt nende magnaatide huvidele, kes ei olnud kaugeltki valmis Suures Nõukogus kuninga ja tema ametnike ees nende huvide eest seisma, ning otsustades samas ka nende maksustamise küsimusi. Juba Normannide vallutuse hetkest olid keskmised ja väikesed maavaldajad kuningavõimu põhiliseks toeks suurfeodaalide vastu, kelle võimu suurenemine oleks suurendanud viimaste poolset rõhumist. Vaid harvad ühiskondliku ärrituse hetked, mis kutsutud esile valitsuse omavoli sagenemisega, tõid kaasa feodaalide ja vaba massi solidariseerumise; kuid ka sellistel hetkedel võis viimane veenduda selles, et nende ja feodaalide huvid ei ole kaugeltki ühesugused. Piisav on mainida kuningriigi Üldnõukogu puht-feodalset ülesehitust Suures Vabaduste kirjas ja puht oligarhilist 1258.a. põhiseadust (konstitutsiooni). Kõik see pidi ühendama krahvkondade vabu maavaldajaid solidaarseteks ühiskondlikeks gruppideks ja arendama neis nende üksikuid huvisid, kes parlamendi tekkimisega said oma esindajad Alamkojas istuvate krahvkondade rüütlite näol. Kuid mitte ainult krahvkondade seitsmekümne nelja rüütli kaudu, kes olid tugevad oma solidaarsuses ja organiliste sidemete tõttu neid saatnud kohalike organisatsioonidega, olid Alamkojas esindatud vaba massi huvid. Rüütlite kõrval istusid ka linnade, käsitööliste ja kaupmeeste esindajad. Kui krahvkondade rüütlid esindasid kesk- ja väikemaavaldajaid, siis linnade esindajad olid vallasvara, rahakapitali huvide esindajad, kelle eluviis üha enam ja enam riiklike ülesannete mitmekesistudes ning rahamurede kasvades, tõmbas enda peale valitsuse rahandustegelaste huvi. Vallasvara maksustamine, selle erinevates vormides, maamaksu kõrval, sai üheks põhiliseks Inglise kuningriigi valitsusele vajalikuks rahaallikaks ja mida edasi, seda olulisemaks selle tähtsus muutus. Inglismaa hakkas suurtes mastaapides viima välja villa ja nahku ja need tooted said põhiliseks tollimaksustamise ja igasuguse rahandusliku manipuleerimise objektiks. On loomulik, et sellist silmapaistvat rahanduslikku kapitali arendajate huvid pidid saama varem või hiljem ka poliitilise tunnustuse saama ja nende esindajad pidid saama kohad parlamendi Alamkojas. Esimene samm selles suunas oli tehtud, nagu me teame, Simon de Montforti poolt, kes kutsus kokku 1265.a. parlamendi, kus kõrvuti kahe igast krahvkonna kutsutud rüütliga oli kutsutud kaks kodanikku Yorkist, Lincolnist ja „muudest Inglismaa linnadest“, aga samuti Viie Sadama „parunite ja ausate meeste“ saadikud ja sajandi lõpust peale muutus linnadest kahe esindaja parlamenti kutsumine sama tavaliseks kui krahvkondadest rüütlite kutsumine. Krahvkondade rüütlid, üheltpoolt ja linnade saadikud teiselt poolt, olid kahe sotsiaalse kihi esindajateks, kes inglismaa poliitilise arengu tingimustes leidsid vastastikuliseks lähenemiseks ühisaluse, millinepidi kajastuma ka nende tegevuses Alamkojas. Krahvkonna „rahva koosolek“ oli selliseks areeniks, millisel juba ammu maavaldajad ja linnade esindjad käsikäes tegutsesid. Tavalistel igakuistel krahvkonna koosolekutel linnakodanikud ei viibinud, olles sellest kohustusest vabastatud linna privileegidega ja täpsemalt, õigust omada oma linna seinte vahel oma kohut (aga need igakuised koosolekud kutsutigi kokku eelkõige kohtuasjade ajamiseks). Kuid erakorralisteks istungiteks, mis kutsutud täies koosseisus kokku rändkohtuniku saabumiseks ja teistel tähtsatel juhtudel, olid krahvkonna piirides asuvad linnad kohustatud saatma kaksteist oma esindajat, kes pidid osalema koos teiste koosoleku liikmetega kõigi koosolekul lasuvate kohuste täitmisel, nii kohtulike, kui muude ja kõikide küsimuste arutelul ja otsustamisel (eelkõige rahalised), millistega pöördus oma agentide kaudu nende poole keskvõim. See koostöö krahvkonna koosolekutel, ühised kohalikud sidemed ja üldine vajadus seista neid saatnud ühiskondlike organisatsioonide huvide eest Ülemkojas koosistuvate feodaalide igasuguste riugaste vastu – see kõik oleks pidanud samm-sammult lähendama krahvkondade poolt valitud rüütlid koos linnade esindajatega, need ühendama üheks organiseeritud tervikuks ja sellega tuua Alamkotta autoriteet ja jõud, millist ei omanud ja ei saanud omada Prantsuse Generalstaatide „kolmas seisus“, mis koosnes vaid linnaelanikest, kes esindasid vaid ennast ja kes olid jäänud ilma sellisest toetusest, millist leidsid Inglise linnade saadikud krahvkondade rüütlite poolt, rüütlite omast mitte väiksema, kui Ülemkoja parunid ja kes kaugeltki pole valmis nende viimaste ees oma väärikust kõigutama. Pole siis miskit imestada, et juba neljateistkümnendal sajandil kinnistus poliitiline raskuskese Alamkojas, Esindajatekojas, selles riigi kõigi vabade inimeste, organiseeritud korporatsioonide valitavate esindajate korporatsioonis, selle sama vaba massi, milline juba William Vallutaja ajast, oli kindlustanud oma sideme kuningavõimuga, kaalus üle feodaalsed elemendid ja andis neile riigi poliitilises elus suhteliselt tagasihoidliku koha. Mingi aja istusid Alamkojas ka alama vaimulikkonna valitavad esindajad. Nagu me nägime, oli Edward I poolt 1295.a. parlamenti kutsutud peapiiskoppid ja piiskoppid, kloostrite priorid ja ülemdiakonid, aga samuti iga kloostri poolt üks volinik ja kaks volinikku iga piiskopkonna (krahvkonna) vaimulikonna poolt. Kuninga vaimulikkonna massi (vaimulikud parunid koos ilmalikega istusid koos Lordide Kojas) esindajate parlamenti sisse toomise katse reaalseks põhjuseks oli järjest laiemalt kasutatav kiriku vallasvara maksustamise praktika, s.t. kiriku kümnis ja teised puht kiriklikud tulud. Kuid vaimulikkond eelistas arutada ja lahendada kiriku maksustamise küsimusi oma enda, puht seisuslikel koosolekutel, n.n. konvokatsioonidel, mis on organiseeritud esindatuse alusel ja tavaliselt tullakse kokku (üks Canterburyis Canterbury provintsi vaimulikkonna jaoks ja teine Yorkis, Yorki provintsi vaimulikele) üheaegselt parlamendiga; seal ta tundis end enam kaitstuna ilmaliku võimu surve eest ja võrdlemisi ruttu loobus oma saadikute Alamkotta saatmisest. Sellised vormid võttiski neljateistkümnendal sajandil omale Inglise parlament. Juba kolmeteistkümnenda sajandi lõpuks asus see täiesti kindlale alusele peale seda, kui Inglise ühiskond võitles omale välja hinnalise õiguse anda valitsusele, riigi vajaduste rahuldamiseks, vaid selle, mille ühiskond ise, oma vabalt valitud esindajate kaudu, otsustas anda. „Las valitseja valitseb nõnda, et tal ei tekiks kunagi vajadust mitte pöörduda oma alamate poole“., unistas poeemi „Lahing Lewesi all“ autor, aga koos temaga kõik Montforti lipu all võidelnud konstitutsionalistid. Möödus kõigest kolmteist aastat ja see unistus sai poliitilise tegelikkuse karmiks faktiks ja need, kes seda ei soovinud tunnistada, olid mõistetud „nägema selle tulemust oma hukus“. Millised tuleproove ka hiljem Inglise ühiskond pidi läbi tegema, ei suutnud need enam talt võtta seda, mille olid talle andnud kolmeteistkümnendal sajandil saadud võidud absolutismi üle. *** 24.08.07. V. F Y [ i v ~ ’ ¡ ! ' `a‹¼½.NÙ÷þ% & ' T W q Õ Ö Ø íî$C{°±S+GLOXgŸ¥¬²ÊË^_LMNüøôøðôøðøìøèðäðàäàäàäÙäàðàÕàÑàÑàÑàÍàÉÅÁÉàÉ½ÉÍÉÍÁ¹Ñµ¹µ¹µ¹±¹±¹±¹±µ±ÍhS h»8ÔhYhT_Uh-Ùhç*‚h!"Èh–nvh×<heuóhóNZh Qîh Qîhª,³h Qîh.h§hU:˜hùKªhºRäh]b5h¿s+D456wxyzÐÑÒÝÞ F G H L Y Z ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý h#hþþZ ½î±01KLNOhijM£‚q"s"t"|"}"î#´&À,/0f3ù6ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýNhÝç0›{€þAHX‚¡ý+ ¬³Úà=¢£»Ïøÿ %žÍÎ†Mp‚ÂÃj !zhë[hÆ?whYF%%³&´&'–(/)6)P*Q*º*Ä*Ú*!,¿,À,Á,€..0/0º0½0Â0e3f3v344Ä5ì56ø6ù6þ6>7L78)8M8: :‚;ƒ;Ù;õ;ö;C<D<E<b<‹<Œ<<§<·<¼=Ï=s>}>>?2?c?d?üøôðìèìèäèäèäàðàÜØôØÔØÔØÔÐÌÐÌÐÈÔÈÄÀÄÀÄÀ¼¸´¸°´°¬´¬´È´Ì¨¤ ¤ Ì Ì ´h™C÷hN'‡h»hÕjhaäh(sæhò"DhARÈht‰h¬ahjWthúh¨Qh)ÞhÄohd`hƒmhÊJ+hphiS;hfB˜h.h§hx«hÇ/?ù6ƒ;Œ<d?PD‹DŒDDŽD—D˜DìJ€OoR2V9]ß`à`á`â`ê`ë`¬dˆe#kŒqqq–qýôýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý„Ð`„Ðgd(sæd?¤?Ã?@1@>@[@z@A¨AÇA‰CODPD˜DµDÖDE;EF'F©FœG¿GbIIÖI*JMJëJìJK9KøKL%L¨L«LùLMŠMŽMÎMîMNSO\OO€O³O´OÆOÊOßOùOP°QgRhRnRoRüRS2T>T]TŠU©U1V2VºVüøüôüôøôðøðìüìèäèàèàèÜàÜàÜØàØìØàØàØÔÐÔàÔàÔÌÔÐÄÐØÐÌÐàÐÀÌÀ¼µ¼Ð¼à¼±¼±à±¼±h5;µh‘1h‘1h‘1hl5hN÷hN÷6hWi'hN÷hUPhjDChŸB[h2GKh2ÖhK¿hA<áhJ?§ht?úhúh™C÷FºV¿VW6W:WX$XšX¹X·Y\\*\-\L\¿\ß\ÿ\]:]b]‡]]˜]™]^1^l^‘^¨^É^á^Õ_Ü_Þ`ß`íbccvc•cžcŸcxdœd¢dd"e&e†e‡eˆeÝeáeèeêe(hAhBhµi&jNjšjžj÷jk"k#k*küøôðôüôüôìèìèäèàèàèÜØàÜèÜàÜàÜØàØàØøÔÐÔÐàÐàÐÌÈÌÈàÈÄÀÄàÄàÄ¼µ¼±à±à±±Äàhj{%ho³h‹F2h‹F2h‹F2h]b5hLkhóNZh«.chck;h0[h=™hÂOhöc¿hÉRGh;h–mmhÛ4LhBcªh5;µh2GKD*kzlm$nµoMqNqOqkq‰q‹qŒq˜qs'sâsužuŸu u1hÍ>1hÍ>1h1ZÙh'_ehfIh#æhNn1h hˆ$<¨T¨U¨*ª°ª±ª²ª¤«Q¬u¬‘¬¦¬NwyÂ†®‡®3¯<¯p¯°¿°À°2±3±i²ˆ²é²³B³C³µµOµZµ‚µÿ¶·Q¸ø¸ù¸ø¹;»¼ ¼¼*¼0¼ï½÷½¢¾£¾À(À0ÀTÁUÁÁçÃüøüôüôðìèìèìèìèìèáèÝèÝÙÒÙÎÙÊÙÆÙÆÂÆÂ¾Â¾º¾¶Â¶²®¶®ª®ª¦ª®¦¢¦¢¦¢žh^hÁ#ˆhh h—.ÄhÇ"ghÅD«hþ~µhŸ;Öhs`GhgvLhh6Ahsho³h4h4h4hÿ9hêPühêPühêPüh€=)hÔrhOHØhsdh61´<çÃèÃðÃÔÄÕÄ½ÅÁÅÅÅ1Ç2Ç@ÇpÉÉ—É¸Ê·ËÌÌÍ!Í&Í)Í8ÍþÍ`ÎaÎbÎÐÐ8Ð9ÐsÐvÐŽÐ«Ð®Ð´ÐµÐÛÐJÑfÑüÑIÒJÒ†ÓÔÔuÔZÕ[Õ«Õ·ÕãÕëÕÖÖGÖæÖØØ%ØDØQÙùõñíéåéåéåáÝÙÝÙÕåÕÑÕÑÕÑÍÕÍÉÅÉÁÉÁÉÁÅÁÅÁÅ½Å¹Í¹µ¹µ±µ©¥¥¡¥¡h$´h$‘ho©h%) himÎhrjh’=ÑhÉLIh®hvAƒh(ãhNh_ DhÍvYhd6h9h.`1hì;uhGP-hMŽhÁ#ˆhÀ:§h^h^h^>aÎJÒÔ[ÕØ®ÚpÝ¬ß/á0á1á:á;á<á¡â ç1ìîóvö¢öÍúû ý'´ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýôôëáá „Ð1$`„Ðgd°$è„Ð`„Ðgdz Ì„Ð`„ÐgdçYAQÙ«Ù¬ÙÚ>ÚBÚ‡ÚŽÚœÚžÚªÚÚ®ÚëÛoÝpÝšÞ«ß¬ßìß‰à«àºàíàòà.á/á©áââ â¡âãääœäjå å ç ççèÆèËèÑèÒèåèéŽé–éãéåé÷óïëïëçëçëçóçãçãßãßÛÖÛÒÎÒßÒÊÂ½¸½³®³®©¤½¤Ÿš•š•š••‹ h¾œh hióh h$J^h h=t¹h h›#h h%'åh ha¥h hdW™h hýc‹h hp$Th hƒ~öhhƒ~öhƒ~öhhP:ôhshp$T hè4 hhè4 hYxâh„Lþh%) h$‘h®h$´h®h$´63åéæéìé–ë0ì1ì2ìtìuì‘ìœîîÕîcïdïñÉòóó”óŽõuövö–÷ñùùùüùÌúÍúûûìûý ý9ýOýWýiýeþfþnþtþ§þývf³´¼}÷òíèãèÞÖÞÑèÑÌÑÌÇÂÑÂ½¸Â¸³®³®¸©®©¤©¤ŸšŸš••‹š†š‹ hC)‘h hqq{h h,kžh hHWh huph h°$èh hõo*h hz Ìh hZl¢h hä6h hšC+h hçYAh h,h hza<h h± h hºFÀh hbŸhhÞW›hÞW›h hÞW›h h%'åh hUh hióh h¾œhh¾œh¾œh1}N¥¦JQX[ÍÎÕÖ¨ © š£°¡9Š‹~B>Š‹Œ¹z{ð~¯ÙòÆ Ñ Ò úõðëæëæÜæ×ÐÆÐ×ëÁ¼Á¼×¼·²·²¼²¨¨£¨£›£–¨–‘–Œ‡Œ‡‚}‚ hoh hGl–h h"HÛh h¿\2h h•áh h€$‚hhMUhMUh hMUh hŒh hÇ'”h h÷V0h hmPñh hY"¸h h8X'hh,Xh,X6hh,X6h h,Xhh,XhÂ$6h hÂ$h hUhOh hþ~µh h=f‡h h‡Qòh1´¦© ‹{$&w*á.{2ô3K89=?;DõFöF÷FGGõõõõõõõõõëëáááá×××××××××× „Ð1$`„Ðgd“U£ „Ð1$`„ÐgdD‘ „Ð1$`„Ðgd]j. „Ð1$`„Ðgd,kžÒ Æ!"”"$€$$Þ%&&Ï&h'i'w*¤*|+‚+Ç,8.à.á.71z2{2ô3Ñ4K8P899Ý:==õ=>>??@ÙB:D;D¹E)FOFgFôFõFöFúõðëðõðæðáÜÔÜÏÊÅÊÀ»Ü»¶»¶±¬§¢¢˜¢˜“˜“¬“Ž‰“‰„„‰ hÌ>h hI+Nh h]kVh hIa*h h=]ûh h¶—h hY`›h hRRÍh h‘Eh h“U£h h¦LŸh hÆ1ãh hjÅh h5)h hU:Fh hoT h hd|EhhD‘hD‘h hD‘h h{Bjh hmzºh hþÇh hÎh h]j.h hoh0öF'I.J/JÊKNáPcQdQ³R»R¼R‡S)T*TUUUVV!V"V-VGVgV»W¼WÀWYXfXGYZZX[Y[^[f[A]g]h] ^^µ_Êa»b¼btc¦d'fh¤h¥hŽiúõúõðëæõæáÜáÜÔÜÏæÏÊÏÊÏÊÏÊÏÊÅÀÅÀÊÀ¸³À³®¦®À®¡œ®œ—’ˆœˆ hãfîh hzMoh h^3Úh höq7h h©/gh hÀi´hh:ƒh:ƒh h:ƒh hDGühh h h h h hÑ6õh hK5Nh hy Ahh:h:h h:h hh hMh h&±h h[êh hÑÑh hçÎh4G/JdQU¼WZ^¼b¥hEn—pýuAxB}C}D}K}U}\}]}^}¸}¹}º}»}Â}Ã}…K‚õõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõ „Ð1$`„Ðgd“U£Žikkwkól÷lmâmnnnnnDnEnˆn–p—p°pqs¿tÇtût u‹uüuýupww@xAx(y,zJzŽ{ž{¢{A}B}D}G}K}T}U}\}‚}ƒ}Ã}&7D„…^‚úõúðëðëõëõëõëæõáõáÜ×ÒÍÒÍÒÈëÃÍ¾È¾¹´¯ª¯ª¾ª¥ª¥ª¥ª ª›–›–›–‘ª‘ hwDh h¥n¬h h¶h hÑh h¶cfh hð&yh h&h h;h hÉ:Ah hPxh h›:Æh hÙmh hp$h h!Ih h¾þh h³Th h™Äh hãfîh hJ9Óh hÊ„h h42…h hkM~h9^‚³‚½‚„N…‚†ƒ†\‡]‡3ˆÕŠH‹døÉŽ23>–‘8’9’~“t•Ä•²–B˜C˜M˜™™wšTœUœ~[žažmžüŸýŸ ¡ƒ¢úõúðëæëõæáÜ×ë×ÒÍÈ×ÈÃ¾È¹´¯ª¥¹¥ ˜ “¥Ž†ŽŽ“|w h¬PGh hÞk.h hÑMÜhh#xh#xh h#xh he-”hht0"ht0"h ht0"h h†1˜h h+1'h hÍzÖh hÿäh h'Kh hþižh h"0h h·J`h h#"`h hs®h hy(vh h!JHh h2UDh hQsCh hÂY•h h¸@h hwDh h–Àh,K‚]‡345=>9’C˜UœýŸ¿£˜© ²¸$»ÂÈÃ)ÌËÒ@×kÚyàèç ï·ö¸ö¹öõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõ „Ð1$`„Ðgd“U£ƒ¢¢¢¯¢¾£¿£À¥j§½¨¾¨©—©˜©¸©ªIª7«p¬®¬°¬²¬Ù®¯/¯J¯c°˜±² ²§²·²º²»²Ð²¦³Å³ò´*µzµB¶ ¸œ¸¸5º#»$»ò»B¼‘½Ù¾p¿úõúðëæáÜáÜúÜ×Ò×ÒÍÒÍÒÈÃ¾Ã¾¹Ü¹´¹´¹´¯´ª´ª¥ ¹ ›–›‘Œ‡‚ hÏwh h§eh hÔ;[h h¿&th hþižh h vœh hù?—h hÞ/˜h h h©h h¶cfh hW—h h2(Uh h–|¯h h5Bh hî<h hÝ+‹h hæ,]h h/n@h h‚J6h hí*^h hÊ"h h-rüh hÑMÜh h¬PGh hT=šh1p¿´¿ÂÂÆÂÇÃÈÃmÄyÄÅ´ÆÊÆàÆóÈôÈõÈþÈÿÈêÊ(Ì)ÌƒÍùÎÑ9Ñ ÑÊÒËÒaÔÌÔNÕQÕ]ÕjÕvÕ…ÕnÖœÖ©Ö?×@×v×w×÷×+Ø,Ø:Ø@Ø÷ÙúõðëæëæÜæ×Ò×ÒÍÅÀ»Í¶æ¶±¬§¬§Ò¢˜“Ž“Ž“Ž‰Ž‰§‰‰|‰|‰| hÔléhhÐx0hÐx0h hÐx0h hO#=h hÎ%ûh hð h h‰{uh h®F¾h hh hÝ2üh h|^h hžbVh h¶cfh h[Õhh[Õh[Õh h¨åh hC(;h hžhh¯th¯t6h h¯th hMÂh h vœh h^vh h•9fh0÷ÙaÚbÚjÚkÚ{ÚƒÚˆÚŒÚÚªÚ«Ú·Ú¸Ú:ÛÜ3ÜgÜ<ÞŒß©ßÛßxàyà‚à‹àâä3ä:ä>ä?äŸæççèç½è@êHêeêfêìêkì íí›îŸï ïñ‡ññÄñÊñHò8õWõ¶ö·öúòúíèãèãÞãÞãÞãÙÔÙÔÏÊÏÊèÅÊÅÀ»À»À»¶Ê¶±¬±¬±¬§¢§¢¶¢¢¢˜“Ž¢ hüMh hyoEh h’2>h htdVh hanªh h)h h>¢h h—üh h¤Uh h™òh hw(*h h<h h'Éh hÏMØh h—hÜh hcch h¶cfh h[Õh h’awh hÐx0hhr hr h hr h8¹öÂöÃö‡úÅWè(ó78#9#:#;#D#E#+´,±0†4U79œ>TAOEÐF"Jõõõõõõõõïïïïïïïïïïééééééééé1$gdwÃ1$gd@`g „Ð1$`„Ðgd“U£·öÇ÷È÷Ð÷ìùòù.ú}ú…ú†ú‡úýûü}ü·üØýl~mn{hÅÄÅüe Ð × é ÿVW€‰Š9:bdˆŸçè›ÔÕ'(½úõúõðõðõðúðëæáÜ×ðÒ×ÒÊÒÅÒÅÀ×À»¶±¬±¬§¬À¬§¢§¢§¢§§¬˜¢˜“Ž h„#vh h@`gh hÄLh h G*h h¶cfh h'=¾h h¾dÀh h<h hî&æh hF0Õh h¬_Üh h37öhhê& hê& h hê& h h5Xh h>Bh hçÈh hC"™h hÁzph hÍdGh hƒ<h hüMh8½òóZ`aZ67µ¶Ó!ç!ì!í!"F"G"7#8#D#`#ˆ#½#%\'å'î'((´(++ø+#,&,-,.,¡,¤,°,±,²,³,´,µ,¾,¿,¸-Ø-Ù-ý-þ-Á/úõðëðãëÞðÞÙÔÏÔÏÔÏÔÏÇÏÞÏÂ½Â½¸³®³¸³©Ï©¤Ÿ¤Ÿ¤š¤š¤š©Ïš®š••• hwÃh hFh hwh hÒZ h hþ©h hÛÐh h¶cfh htKÛh h/Rh hôGÞh hQsÇhhIhIh hIh hh hŠTvh h¸ Thhý»hý»h hý»h h„#vh hC(;h h@`gh8Á/Ë/°0±0û061M1Š1‹1 222·2¸233…4†4555T7U7m8999;Í<›>œ>z?SATAùCNEOEÏFÐFqGÝH!J"J«JºJKK¶MÀMÉM_N`N0O9OžOPP>PúõðõëõëæëáëáÜáÜõÜ×Ü×Ü×Ò×ÒÍÈÒÈÃÈ¾¹¾´¹´¯ª´ª¥ª›¥–¥–ª–‘–Œ–Œ h¾ih hs€h h…9ohhÚ`PhÚ`P6h hÚh hÚ`Ph h'îh heEh hùV:h hyLgh h˜B#h hÔ}°h hú,âh hpJæh h5"úh hÒ`h hRp‘h h¶cfh hÒZ h hÆ1ãh hwÃh h([Üh7"J`NXSÁ[ð\ý`hdP^PgPhPkPýQWSXSYST"TZTeT½UVVWV^V_VjV|VWW=W²WåXæXìXíXîYþYZ@ZAZHZIZçZèZ—[˜[¢[£[À[Á[Â[Ì[æ[ç[\ \\ç\é\ï\ð\ñ\å]æ]_úðéðúäßäÚÕÚÐÚÐËÐËÐËÐÃÐ¾¹Ë¹Ë¹Õ¹Õ´Õ´Õ¯Õ§Õ§ÕÚÕËÕ¢ÕËË¢ËÕË¯˜“ hMœh h0Aûh hÈh h¶cfhh•_¬h•_¬h hï_œh h8M,h hÎ^·h h¦KZhh]oth]oth hhvh h]oth h•_¬h hïvÌh h…9oh hÊhýhhF &6hhs€hs€6h hs€h9_ü`ý`[cgdhdÌd gaijBkBmMm_msmwm\oüpþp£qMt%u_uûuüuõvžx3z4z¨zð{•|}}ý~´óô¡€Á€í€î€4‚A‚‚¨‚úõðëðëæáÜ×ÒÍÒÍÒÍÈÄÀ¼¸´¸À´°¬´¬¨¤ ¬ œ’‹œ‡œ€‡|‡xh‡nUh˜'ËhÀ)çh2çh'tBhÀ)ç56hÀ)çhÀ)ç56hÀ)çh2çhº#{hR&Ãh„ýhÎc h»0hNO´hx&Ÿhu{?h4 hu{?h hUnZh hvÛh h‘.:h h7Kh hÚIxh h6h h§H¥h h/h hhvh hÚh-¨‚Ï‚ý‚[ƒm„„®„¥†Ö†×†H‡‚‡ƒ‡‰‰%‰q‰•‰Ÿ‰‰½‰Å‰Šã‹ÝßmŽùú/,’½’¾’¿’µ“Â”¡–ê–ë–M—m—F˜G˜I˜J˜L˜X˜Ë˜Ì˜Ð˜Ó˜Ý˜ò˜]™^™fšüøôüðüðìèìÞ×ìÓÏÓÏÓÏÓÏÓÏËÇËÇìÇÃÇÃÇÃ¿Ç¿»·³¯¿¯«¯«¯«¯§£Ÿ£Ÿ›Ÿ£¯—h³EhÃhT¸hb)üh}.‹h h);bh‘>h–1uhA&h8x_h0J˜hØxwhümbhÂh®!hD'56hÀ)çhD'56h]b5hD'hUnoh˜'Ëh‡nUhø&È;fšÊšËšÖ›×›Ü›è›œKœ`œèœéœ†‡3ž4ž†žßŸU¡V¡a¢¤M¥N¥ä¥å¥G¦ð¦ñ¦þ¦ÿ¦§§ §½¨Ò¨&ª'ª,ªMªbªcªdªÕª_¬æ¬÷®®Â®Ü°—²]´¶É·Ù·Ú·(ºY»üøüôüðìðìðìðèìäìäàìàÜØàØÔØÐÔÐÔÐÔÐÌÈÄÔÄÔÄØÔÈÀ¼¸¼´Ä´°¬¨¤ œ´œ˜h¾I“hKI¼h7,yhXWh"T4hùuhyiñhB Ïh¾uBhÛÈh|I®h‡smh!hÁzrh°TÑh?Ïh h›f„hÃhT¸h]b5h×ÝhÂaƒhE#!h³Eh#Ì;Ëš‡V¡N¥cª®Ú·'ºÀ¾eÈ.ÉfÊËsËoÍ!Ò"Ò#Ò$Ò.Ò/Ò0ÒÈÔLÜ@áææœê§í£ñ|ôýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýY»d»e»&½_½½¿¾À¾|¿ÁäÁÄÄÄrÇdÈeÈöÈ-É.ÉkÊËËÍOÍ[ÍnÍoÍÖÏQÑ Ò!ÒçÓÇÔÈÔ²ÕÖØ†Ø§Ø²Ø“ÚKÜLÜSÜ Þ/Þ>ÞgÞ†Þ‡ÞˆÞ‚ß>á?á@á0âXäüõüñüñíñéåáÝáÝÙñÙÕÙÕÑÕÑÍÑÍÑÍÉÅÍÅÁÅÁ½¹µ±µ±Á©¥©¡¡¡™™•hDhœ>õhù¥hakih%3ËhÈe¡h7zh96¹hŸnnh\7'hØF}hK{ h³÷h>4×h—Tyh&;£håu§h£8h‹vÃhÌhîL¾h’}hKI¼h!ÿh‚(ãh‚(ãh‚(ã9XäUæåæææçæìçßé›êœê1ìFìLìUìgì¦í§í`îãïŒð¢ñ£ñ|ò{ô|ô}ôuöŠ÷‹÷ò÷ó÷øÒúÓúÔúÖü×üØüý?ÿéÿêÿopûüg¿STYñûæ üøôøðìèøèäèäèäèäàÜØäØÔØÔÐÌÔÌÅÌÁÌÁ½¹²½¹®¹®§®£®Ÿ›®›—“—“h[pwhlýh W1h•xÊhClŒhù¥hCwÅhCwÅhCwÅhŽ!ÐhŽ!Ðh<]‚hŽ!Ðh #hRrhRrhRrhž`h Jhˆ.ÝhhCh2Qh~\ãhZHãh w¿hèýhœ>õhœkJhfg‡6|ô‹÷ÓúüT ;çèñòhhhh h hhhh h!h"h#h$hýýýýýýýýýýýýýýýýñèýñèýýý„h]„hgd]b5„øÿ„&`#$gd]b5 M þ ¦ © ³ ÀÒß:;BŠ æçþh h hhhhhhhhhhh h"h#h$hüøüôüðüðìðìüìèäàäàìàÞàüÔÎÔÎÊÔÎÔ¿ÔÎÊ»üh!"Èh!"È0JmHnHuhÝ+‹ hÝ+‹0JjhÝ+‹0JUUhWghÐBBh¦öh)Ah¾âh•xÊh[pwhýD7%K.L. PAGE PAGE 1 ,1h°Ð/ °à=!°"°# $ %°°Ä°ÄÄœ@@ñÿ@NormalCJ_HaJmH%sH%tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontRióÿ³RTable Normalö4Ö l4Öaö(kôÿÁ(No List4 @ò4]b5Footer Æ_¾$.)@¢.]b5Page Numberejÿÿÿÿ456wxyzÐÑÒÝÞFGHLYZ½î±01KLNOhijM£‚qst|}î´À$/(f+ù.ƒ3Œ4d7P<‹<Œ<<Ž<—<˜<ìB€GoJ2N9UßXàXáXâXêXëX¬\ˆ]#cŒiii–i—i mÙpØtxŒ{/€9„ä‡Þ‹XŽm’€—°™G›U ±¢3©B«ù°{± ´£¶U¹Õ¼2¿ÄaÆJÊÌ[ÍÐ®ÒpÕ¬×/Ù0Ù1Ù:Ù;Ù<Ù¡Ú ß1äæëvî¢îÍòó õ'ø´ü¦©‹ {w"á&{*ô+K0157;<õ>ö>÷>??/BdIM¼ORV¼Z¥`Ef—hýmApBuCuDuKuUu\u]u^u¸u¹uºu»uÂuÃu…yKz]…3ˆ4ˆ5ˆ=ˆ>ˆ9ŠCU”ý—¿›˜¡L¨à®g±W¸ºlÂÉƒÍ®Ð¼Ö+ÞãåúìûìüìííÊðEöüš+k6 z{|}~‡ˆI!÷"ô&É*˜-S/ß4—7’;=e@£D›IR3S@W«Zb5g6g7gAgBg?lwpDs1w}s~=†>†?†H†I†J†‰.¡‘Ê“™—‘›¦ \¤®j°µ¨¾q¿©ÀOÁ¶Á²ÃdÈeÈfÈgÈqÈrÈsÈËÒƒ×)Ýßàêãæç¿êÎíñ?÷—ûa~*+45FGHIJKTUVabcf˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€8˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€¸˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€Ð˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€Ø˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€à˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ð˜0€€ð˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€0˜0€€0˜0€€0˜0€€0˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€8˜0€€8˜0€€˜0€€p˜0€€H˜0€€H˜0€€P˜0€€p˜0€€˜0€€`˜0€€`˜0€€p˜0€€h˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€x˜0€€x˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ ˜0€€¨˜0€€˜0€€°˜0€€¸˜0€€p˜0€€À˜0€€p˜0€€È˜0€€Ð˜0€€p˜0€€Ø˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€è˜0€€è˜0€€˜0€€p˜0€€ø˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€ ˜0€€(˜0€€(˜0€€p˜0€€0˜0€€0˜0€€8˜0€€˜0€€@˜0€€@˜0€€p˜0€€P˜0€€P˜0€€P˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€`˜0€€p˜0€€`˜0€€p˜0€€h˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€x˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜˜0€€ ˜0€€p˜0€€¨˜0€€p˜0€€°˜0€€¸˜0€€˜0€€À˜0€€À˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€È˜0€€È˜0€€p˜0€€Ð˜0€€Ð˜0€€p˜0€€à˜0€€à˜0€€à˜0€€p˜0€€è˜0€€ð˜0€€ð˜0€€ø˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€0˜ÀN%d?ºV*ku†¨çÃQÙåé}Ò öFŽi^‚ƒ¢p¿÷Ù·ö½Á/>P_¨‚fšY»Xä $h‰Ž‘’”•–˜™šœŸ ¢£¤¦§¨ª«¬¯°²Z ù6–qaÎ´GK‚¹ö"JËš|ô$hŠŒ“—›ž¡¥©®±#h‹!•!ÿ•€47w{ÐÖÝàFPY[~¡¢`a¼¾÷ø'(WYqsÓÖÖØÙÞßåíï{}°² 01KShkO P X [ ² ³ Ê Ë LNhiçè 0 1 6 8 €XZ¬®Þßàá¢¤ÿ†ˆpqƒÏÐjkpy|~íïõö³µòó‘– ˜ 6!8!P"R"º"»"Ä"Æ"Ú"Û"ò#ó#¿$Á$M%N%|%~%%®%ƒ&„&Â&Ã&å&æ&''S'U'c'f'y'{'.(0(—(˜(¯(°(Â(Ã(c)d)Ä)Å)L*O*^*`*n*q*d+g+v+w+õ+÷+á-â-ø.ú.L/N/00)0+0M0N02 2‚3…3Ù3Ú344F4G4]4^4`4d4‹44š4›4¡4¢4¼5¾5Ï5Ó5s6t62737c7e7>8A89 9ý:ÿ:‰;Š;O<Q<‹<“<—<™<'>(>¿?À?þ?ÿ?ý@þ@ÖAÙAMBNBëBíB9C;CøCùCDD%D&DEEFF\G_GGG³G´GÊGËG°I±IgJhJnJpJ©MªM1N3N¿NÀN·Q¹Q*T+T9U:UUŽU˜U™U‘V’V¨V©VÍVÎVáVâVÜWÝWÞXçXêXìX[[x\y\¬\\&]']†]‰]á]â]ê]ë](`)`A`B`ü`ý`žbŸb÷bøb"c$czd{deeøgùgNiOi‹i”i–i˜ižm¡mØpÚpÛqÝqss0s2s"t#tt®t×tÙt^u_u~uuÉuËu,v.vÆwÈwxxŽxx´xµx¹xºxÀxÁxÄxÅxÕxÖxNyOymznzz‘z®z¯z´zµzN{O{]{^{‹{{“{•{š{›{2}3}:}<}x}y}†}ˆ}È}É}Ô}Õ}à}â}~~~ ~~~2~3~u~v~‹~Œ~”~•~¢~¥~È~Ê~./34DENOmo~„…°±ÎÏÙÚàá!€"€-€0€a€c€Ã€Ä€}~¢£ÇÉ>‚@‚‡‚ˆ‚ã‚ä‚ƒƒ¡ƒ£ƒïƒðƒ7„:„<…=…G…H…P…Q…o…p…Š…Œ…9†:†Y†Z†b†c†w†y†‘†’†Æ†È†º‡»‡Ì‡Í‡Û‡Ü‡â‡å‡GˆIˆ¨ˆ©ˆîˆïˆ‰‰,‰.‰9‰<‰ž‰ ‰£‰¤‰¬‰¯‰û‰ü‰ŠŠ Š Š´ŠºŠÜŠÝŠZ‹]‹l‹m‹¢‹£‹¾‹¿‹Ý‹ß‹8Œ9ŒcŒeŒ”Œ–ŒÅŒÆŒÏŒÐŒORWŽYŽŽƒŽ‘Ž’Ž—Ž˜ŽšŽœŽ¥Ž¦ŽèŽéŽþŽÿŽ,-ACšœrtŠ‹™š£¤K‘L‘s‘u‘’’’’"’#’F’G’k’n’ˆ’‰’.“/“N“O“Y“Z“È“É“•”—”ž”Ÿ”¾”¿”ä”æ”ñ”ò”ü”ý”••••–•È•Ê•þ•ÿ•+–,–J–K–Ä–Å–Ì–Í–×–Ø–å–æ–—— ————«—¬—±˜²˜Õ˜×˜"™#™=™>™X™Y™m™o™®™±™ô™õ™ššBšCš•š–šßšàš››E›H›—›™›œœGœHœpœqœ€œœ„œ…œ–œ—œ ¡òóž žCžDžQžRž\ž^žÎžÏžôžöžŸŸŸŸJŸKŸlŸmŸ‚Ÿ…Ÿ¨Ÿ©ŸéŸëŸüŸþŸF G T V Ö × À¡Â¡*¢,¢‘¢’¢°¢²¢Ý¢à¢ç¢è¢ø¢ú¢I£J£U£V£o£p£…£†£•£–£¤¤o¤p¤¤ž¤g¥h¥¥€¥Â¥Ã¥†¦‡¦¦‘¦Ð¦Ò¦Û§Ü§ï§ñ§ü§ý§ ¨¨;¨>¨G¨H¨P¨Q¨r¨s¨¨¯¨¿¨À¨Ä¨Æ¨â¨ä¨ù¨û¨2©4©€©‚©:ª;ªaªiªjªtªvªzª|ªˆªŠªª‘ª–ªÎªÐª««««@«C«”«•«ž« «ñ¬ò¬‚ƒ0®2®¯¯Q°R°ø°ú°{±|±ø±ù±;³=³´´´!´u´v´z´|´ª´«´ç´é´µµ µµµµµµwµxµM¶N¶¢¶¤¶ù¶ú¶$·%·8·9·¸¸&¸'¸†¸‡¸°¸²¸T¹V¹,º-ºIºKºWºXºñºóº\»]»ˆ»‰»»‘»Ö»×»ç»è»ð»ò»]¼^¼p¼q¼~¼€¼Ô¼Ö¼½½'½)½-½.½œ½½©½ª½¼½½½Å½Æ½:¾;¾L¾M¾^¾_¾e¾f¾m¾p¾„¾†¾¾Ž¾÷¾ù¾1¿3¿R¿S¿Ö¿Ø¿ö¿÷¿&À(ÀAÀBÀfÀhÀˆÀ‹ÀÑÀÒÀZÁ[ÁfÁgÁnÁpÁÁ‘Á–Á—Á—Â™Â8Ã:ÃÌÃÎÃÄÄÅÅÅ!Å)Å*Å8Å:Å>Å?ÅNÅPÅƒÅ…Å£Å¤ÅïÅðÅþÅÆ`ÆbÆÑÆÒÆÕÆÖÆFÇGÇlÇmÇuÇvÇùÇûÇýÇþÇÈÈ7È8ÈrÈsÈŽÈÈµÈ¶ÈÄÈÅÈÉÉ4É6ÉYÉZÉIÊKÊÌÌZÍ\ÍªÍ«Í¶Í·ÍãÍåÍëÍìÍÎÎ3Î4ÎGÎIÎÐ ÐDÐFÐ«ÑÑ3Ò4Ò>Ò?ÒžÒŸÒÒ¯ÒõÒöÒÓ ÓfÓgÓrÓsÓyÓzÓêÓìÓðÔñÔöÔ÷ÔfÕgÕnÕqÕ>Ö?Ö™Ö›Ö÷ÖøÖ××#×$×E×G×©××ì×í×3Ø4Ø9Ø:Ø´ØµØÖØ×ØëØíØîØñØòØùØúØÙÙÙÙ.Ù6Ù9Ù=ÙQÙRÙhÙjÙŠÙŒÙ™ÙœÙÀÙÁÙËÙÍÙÕÙÖÙÚÚžÚ¢ÚÎÚÏÚÛÛ‰ÛŠÛ¼Û½ÛÆÛÇÛéÛêÛÜ ÜÜÜdÜgÜœÜŸÜßÜàÜúÜûÜüÜÿÜÝÝÝÝÁÝÃÝØÝÙÝßÝáÝåÝæÝ ÞÞÞÞ ßß@ßAß‚ßƒßŒßŽß¡ß¢ß¬ß®ßÕßÖßÿßààà§à©àÅàÆàÒàÓàåàæà!á"á=á?ááŽášáœáÉáËáåáæáìáîá$ã&ã–ã˜ã0ä2äEäGätäuäwäxää€ä‘ä’äÌåÎåîåïåææ1æ2æœæžæææçæcçdç£ç¤çÌçÍçÝçÞçäçåç"è$èXèYèêê’ê”êªê«êéêêêñêóêë ëiëjë”ë–ëáëâëRìTìcìeìœìžìÇìÈìÓìÕì#í%í7í9í®í°ísîwî¯î±î·î¹îïï7ï8ï?ï@ïJïLïˆï‰ï¬ïï·ï¹ïððIðMðxñyñ‘ñ’ñ×ñØñüñýñ[ò\ò¬òòÌòÍòóó`óbó|ó}óÀóÁóèóìó¡ô£ôåôæôõõõõõ õ9õ:õOõPõWõXõ™õšõ½õÂõdöoöpöyözö{ö|öƒö¦ö§öìöîöúöüöE÷F÷_÷a÷$ø'ø;ø<øQøRøø‘øšø›ø¹øºø¿øÀøÊøËøýøÿø[ù\ù^ù_ùgùhùvùxùšù›ùcúdúŒûûãûäûôûõûü ü7ü9ü³ü´ü ýý-ý/ý}ý~ýý±ýÌýÍýÖýØýþþþþ1þ2þCþDþkþmþtþvþ{þ|þŒþþóþôþ÷þøþÿÿNÿOÿsÿtÿ˜ÿ™ÿ ¥¦ðñeg|}ÅÆJKrt¦§ØÙôõ$%PQÕ×uv‚˜šŸ ¨©opxy„…Þàÿ'):;bcƒ„ŒŽ¼½/1GI}~ 9 ; W X i j Š ‹ ~BCÂÃèéôöÒ Ô >@hiŠ‹”•%'VXwx‹Œ‘’ïñ…‡°±¹»Ö×éëEFQRz{89ž®¯ëìö÷ÿLMno~ÒÔQSXZab‚ƒòôÿ€“ÌÍŒŽœž®¯ÏÑ&)24<=WXz|ÆÇÑÒÚÜìî"68LP[]ŠÂÇLOhlvy€ƒ”óõ()VW128:^_£¥#$+-ceèéHK‰ŠÏÑPQYZgiõöm p Q!T!‚!ƒ!‡!ˆ!Œ!!Ä!Å!,"."s"w"è"é"Œ##Ç$É$$&%&8&:&à&á&$(%(7)=)z*{*ó+ô+N,O,i,k,Ñ,Ò,(-)-A-C-×-Ø-ä-ç-ú-û-Á.Â.Ò.Õ.ö.÷./ //‚/˜/™/û/ü/00J0K0u0w0Ä0Å011¦1§1@2A22Ÿ2¬22¸2º2È2Ê2Ý2ß2ò2ó233h3j3v3w3~3€3ˆ3‰33‘3š3œ3É3Ë3ô3õ3*4,4û4ü455\5^5Û5Ü5#6$66®6¸6¹6ä6å6û6ü6777788]8^8q8s8Ö8×8ñ8ò899s9t9ƒ9„9»9½9T:V:‹:Œ:Ù:Ú:F;H;õ;÷;:<;<r<s<<€<†=‡=®=°=O>P>g>h>¹>º>À>Á>Ý>ß>ô>û>??*?+?i?j?î?ð?@@ @!@%@&@r@t@ò@ó@'A(A.B/B¯B°B¼B½BóBõB,C.C¬CCÊCÌC DDDDEDFD¸DºDáDâDôDöDŒEE¦E§EÃEÅEFFåFæFGGGG#G$GRGSG\G]GµG·GwHxHªH¬HáHâHbIdI{I|IŽIIóIõI JJJJPJQJ»J½JÂJÃJ KK4K5K>K?K†KˆKLL)L+L0L2L…L‡LMMMMNNgNhNNNOO)O,O»O¼OôOõOPPP PYP[PfPgPµP·PÅPÆPGQIQaQdQäQåQRRVRWR]R^R€RR SSXSYSfShSS®SÀSÁSáSãSÌTÍTÖT×TâTãTùTüTþTÿTAUCUgUhUpUqU VV¤V¥VÒVÓVçVéV3W5WfWhWµW¶W5X6XÙXÚXýXÿXÊYËY/Z0ZPZQZ»Z¼ZËZÍZ>[?[t[v[ã[ä[\\O\P\ž\ \Å\Æ\]’]'^)^?^@^l^m^‚^ƒ^s_t_Ÿ_¡_ü_þ_``[`\`£`¥`-a/aˆa‰aŽaaÈaÉaÙaÚaMbNbbb¥b¦b°b²bccwcycfffff fff%f&fDfEf[f\fˆfŠfñfòfhhPhRhlhmh{h~h”h—h=i>iEiFiPiRiÓiÔiÜiÞiÆjÇjÑjÒjkkÈkÉkÎkÏkQlSl{l|l›lœl¦l¨lµl¶l‹mmümým¤o¥oêoëop ppp@pApðpòpqq(q)qnqoq|q}qqŽqžq q®q¯qºq»q*r,rs sss,s.s¢s¤s¼s½sÆsÈsësìsttvt¹tºtÇtÈtÌtÎtAuGuJuNuTuXu[u_urusuzu‚uƒu¸u¿uÂuÃulvmv’v”vww$w&w7w9wÀwÁwÊwÌwØwÙwéwëwxxxxxxxx&x'xWxYxªx«xÏxÐxØxÚxöx÷x/y1yCyEy„y…yïyðyz z}z~z½z¾z{{{{#{${1{2{‘{’{Ÿ{ {{¯{||»|½|ã|ä|í|ð|,}-}N}P}}ƒ}®}¯}Æ}Ç}.~/~7~8~K~M~]~_~ƒ~„~35\]3€4€å€æ€‘’ ¢ÿ‚‚ ‚‚‚Ž‚‚Ì‚Í‚þ‚ÿ‚-ƒ/ƒkƒmƒ„„„„…………ƒ………Ç…É…Z†\†ƒ†…†š†œ†º†»†É†Ë†¬‡‡¶‡·‡Î‡Ð‡2ˆ9ˆ=ˆ>ˆKˆLˆÀˆÁˆÊˆËˆÞˆßˆíˆïˆ/‰0‰h‰i‰o‰q‰–‰—‰¬‰‰ä‰å‰8Š9ŠxŠyŠŽŠŠ—Š˜Š·Š¹Š‹ ‹åŒæŒñŒòŒ ]^jkvxÄÅ BCrsz|BCMN’”›œ²´¹ºÃÅ‘‘‘‘C‘D‘H‘J‘Ì’Î’ “!“´“µ“Ü“Ý“T”U”ž”Ÿ”2•4•l•n•s•u•~••†•ˆ•ü•þ•`–a–––9—:———û—ý—˜˜%˜&˜1˜2˜l˜m˜Ö˜×˜™™ššpšqšƒš…š¢š£š¯š±šÔšÕš£›¤›¾›¿›=œ>œLœMœsœtœŽœ‘œõœöœ vwŸŸ[Ÿ\ŸdŸeŸjŸkŸ ! ³ ´ Ô Ö ¡¡ ¡!¡%¡&¡O¡Q¡—¡˜¡ù¡û¡¢¢ ¢¢,¢.¢J¢L¢’¢“¢œ¢ž¢ ££^£`£˜£›£œ£ £¡£«£¬£°£þ£¤@¤A¤J¤K¤£¤¤¤¥¥0¥2¥=¥>¥F¥H¥S¥U¥k¥m¥¥Ž¥4¦6¦X¦Z¦Ž¦¦¦¦§¦§§§§ª§«§È§É§Û§Ý§¨¨K¨L¨¨¨ó¨ô¨þ¨ÿ¨©©_©`©ê©ë©ªª ªªªª‹ªŒªüªþª « «««e«f«m«o«½«¾«…¬†¬+,LMçèõ÷®®2®3®H®L®h®i®Ä®Æ®Í®Î®Ý®à®O¯P¯w¯y¯Ë¯Ì¯R°S°\°]°ý°ÿ°,±-±e±g±5²6²…²‡²Ð²Ñ²§³¨³²³³³Â³Ã³Ç³È³Ô³Õ³3´4´E´F´S´U´Ì´Í´…µ‡µ©µªµÂµÄµ÷µùµ²¶³¶½¶¾¶É¶Ê¶Ù¶Ú¶ä¶å¶î¶ï¶··•·—·V¸W¸¹ ¹ü¹ý¹ ººtºuº½º¾º[»\»Û»Ü»[¼\¼˜¼š¼þ¼ÿ¼#½$½)½*½`½a½›½½µ½¶½ö¾ø¾ ¿ ¿6¿8¿B¿C¿H¿J¿kÂlÂEÄFÄEÅFÅ|Ç}Ç ÉÉEÉFÉ¤Ê¥ÊËËËËlËmË”Ë•Ë Ë¡ËË¯Ë¶Ë¹ËÈËÉËQÌSÌßÌàÌèÌéÌ‚ÍƒÍ‹ÍŒÍ“Í”ÍšÍ›Í¹ÍºÍÀÍÂÍ:Î;ÎnÎoÎtÎuÎ}Î~ÎƒÎ…Î1Ï2ÏDÏFÏiÏjÏzÏ{Ï™Ï›ÏÐÐ Ð!ÐuÐvÐƒÐ…Ð¤Ð¥Ð«Ð®Ð¼Ð¾ÐÅÐÆÐÐÐÑÐ×ÐØÐáÐãÐîÐïÐñÐòÐûÐüÐþÐÿÐÑsÑtÑ|Ñ}Ñ‡Ñ‰ÑÒÒvÒwÒªÒ«ÒèÒêÒ5Ó6Ó=Ó>Ó]Ó_Ó~ÓÓˆÓ‰ÓÇÔÉÔ<Õ>ÕºÕ¼ÕÏÕÑÕÙÕÛÕìÕïÕùÕúÕ ÖÖÖÖžÖŸÖ»Ö¼ÖÎÖÏÖ××)×*×2×4×å×æ×ø×ù×yØzØBÙCÙ|Ù~ÙÚ‚Ú‡ÚŠÚ±Ú´ÚFÛGÛ²Û³Û=Ý>ÝFÝGÝªÝ¬Ý*Þ+Þ>Þ?ÞœÞÞ¬Þ®ÞµÞ¶ÞßßßßŽßßÉßÌßèßéßàà=à>à«à¬àÆàÇàßàààóàôàáá/á1ákáláˆá‰á–á˜á á¡á·á¹áãáäáûáþáLãNã|ã}ã·ã¹ãìãíãääÄäÆäÞäàä‘å’å å¡åâåãåææCæDæ©æ«æÜæÝæ9ç;çQçRç~ç€ç•ç–çÄçÅçÊçËçÒçÓçèè èèEèGèuèwè‰è‹èééMéNé×éØéþéÿéêê'ê(ê.ê/ê†ê‡êkëlëšë›ë¿ëÁëÏëÐëgìhì—ì™ìùìííí™íšíîîîîîîžîŸîmïpï/ð0ð5ð6ð™ð›ð¹ðºðÈðÊðgñhñ ñ¢ñØñÚñîñïñ@òAòUòVò_ò`òvòwò‰ò‹òºò¼òÊòÌòáòâòúòüò ó!ó*ó,órósóËóÌóôôúôüôõ õ+õ,õ=õ?õõ®õ¾õÀõÿõöDöEöSöTöƒö„öŸö öÁöÂö"÷#÷7÷9÷°÷±÷½÷¿÷Â÷Ã÷ø÷ú÷4ø5ø«øøßùâùû ûˆû‰ûÆûÇûÐûÒûüüˆü‰ü¨ü©üØüÙüýýýýjýmýôýõýRÿSÿoÿpÿ~ÿÿ¨ÿ©ÿ./‰Š´¶ØÙòô56MN˜šéê™›ÈÊØÙABGHVX€‚˜šÃÍÎÓÔÙâä56r}~„…Šœ¦§®µ¶¹ëì(*ijqr¶¸ïñ*+9:Ÿ¡Y Z Ÿ ¼ ¿ Þ ß ï ð ö ÷ ! " & Ë Ì hk()ëìíîðñ5 7 u v ‡ ˆ Ÿ ¤ ¥ ¬ ¯ Æ Ç Ì Î +/JKWYEGqs£¤¬®üþ+-Z[`bÜÝ²´øùy{éëRS•—ËÌ÷øz{—™¥¦µ¶ËÌêëòóùûBCÕ×"#FH‰Šzƒ†‰£¥ËÌãäéê<=±²efmn½¾ !%&-.JKýþ Ÿ ûý (0178:;?OSYZlnƒ¿ÀÉËÞ à ó ô ü ý !!$!&!H!J!œ!ž!Å!Ç!Ñ!Ò!#"%"V"W"i"r"s"x"y""ç"è"ô"ø"## # ##û#ý#$$@$A$—&˜&¡&«&¬&´&µ&½&ó&õ&X'Y'x'y''’'Â'Ã'Î'Ï'Ô'×'R(S(V(X(m(n((‚(í(ï(ù(û())m)n)v)w)†)‡)L*M*È*Ê*í*î*M+N+]+_+g+h+•+—+/,1,¯,±,I-J-a-b-o-p-—-™-....K.L.^._.o.q...©.ª.¯.±.R/T/‚/ƒ/Ê/Ì/00i0l011J1K1S2T2Y2[2¤2¥2Â2Æ233v3w3ç3ë3„4†4Ü4à4›55½5¿5ñ5ò5K6M6\6]6j6k6‡6‰6ô6õ6”7˜7á8ä89°9Ï9Ð9ò9ô9û9ü9):+:::=:!;#;?;@;‘;“;Ý;Þ;ç;è;ð;ò;<<n<o<{<|<<‘<¶<¸<Û<Ü<==‰=Š=´=µ=>>+>->r>s>Œ>>œ>ž>Ç>È>Þ>ß>÷>ø>ý>þ>? ??? ?"?r?t?¯?±?»?½?î?ï?ó?ô?ÿ?@@@@@'@)@d@f@j@k@l@n@t@u@~@@…@†@@@™@š@¡@£@©@ª@°@±@³@´@¸@¹@Õ@×@î@ð@ý@þ@RATAiAjAðAñAB BjBkBvBwBûBüBDD9DFJFKFVFXF©F®F°F³F´F¹FÖF×FæFçFýFþFG G7G8G]G_G‘G’GØGÙG@HAHPHQHtHuH}HH†H‡H“H”HIIDIFIQIUIiIjIšIœI¦I§IÓI×IßIàIJJ6J7JWJdJeJmJnJrJsJxJ§J¨J±J²JoKpK{K|K“K”KžKŸKŽLL™L¢L£LL®L²L¿LÀLÇLÈLÏLÑLHMIMOMPMYM[MzM{M€MMÅMÆMçMéMýMþM*N+NVNXNŸN¡N§N¨NµN¸NéNêN(O0O1O8O9O>O?OAOWOXOPPPP1P2PƒPŒPPPP–PüPþPQQQQQQQ*Q,Q5Q6Q;QWAWJWLWRWTWYWZW\W]WeWfWlWmWrWsWzW{W€WW‹WŒW‘W’W”W•W›WœWŸW WªW«W±W²W¾WÀWÈWÉWÓWÔW×WØWáWâWäWåWïWðWøWùWXX XXXXXXXX"X#X+X,X2X3X5X6X8X9X@XAXIXJXMXNXZX\X^X_XgXiXmXnXtXuXwXxXzX{XX‚XˆXŠX‘X’XšX›X¡X¢X¦X§X©XªX²X´X¼X½XÁXÂXÇXÈXËXÌXÑXÓXÙXÛXáXâXäXåXéXêXôXõXþXÿX Y YY YY Y$Y%Y,Y-Y2Y3Y?Y@YEYFYMYNYPYQY]Y_YjYkYmYnY|Y}Y†Y‡Y‘Y’YœYYŸY Y¤Y¥Y²Y³Y¸Y¹Y»Y¼YÊYÌYØYÙYÛYÜYçYèYëYìYóYõYùYúYZZZZZZZZ!Z"Z*Z+Z4Z5Z>Z@ZCZDZJZKZRZSZWZXZ`ZaZiZjZpZqZzZ{Z…Z†ZŽZZ˜Z™Z Z¡Z©Z¬Z·Z¸Z¼Z½ZÂZÄZÆZÇZÊZËZÖZ×ZàZáZìZíZùZúZþZ[[[[[[[ [![*[+[1[2[9[:[D[E[N[O[W[X[Z[[[`[a[u[v[}[~[‚[ƒ[ˆ[‰[—[˜[Ÿ[ [«[¬[²[³[¹[»[Â[Ã[Ê[Ë[Ò[Ó[Ü[Ý[å[æ[é[ê[ò[ô[÷[ø[ü[ý[\\\\ \\\\\\!\"\$\%\0\1\9\:\?\@\C\D\I\J\O\Q\T\U\]\^\k\m\o\p\y\z\€\\Œ\\‘\’\›\œ\¢\£\®\¯\³\´\»\¼\À\Â\É\Ê\Ì\Í\Ô\Õ\Ú\Û\à\á\í\î\ü\ý\]]]]]]#]$]/]0]4]5]9]:]<]=]H]I]R]S]Z][]d]e]o]p]v]x]|]}]ƒ]„]‹]Œ]]‘]–]—]š]œ] ]¡]ª]¬]¯]°]´]µ]¹]º]Ã]Ä]Æ]Ç]Ó]Ô]Ü]Ý]â]ã]ñ]ò]ÿ]^^ ^^^^^"^#^%^&^+^,^2^3^@^A^M^O^Q^R^V^W^e^f^q^r^z^{^}^~^†^ˆ^Œ^^‘^’^”^•^›^œ^¢^£^¦^§^^®^º^»^Ç^È^Ô^Ö^ß^à^å^æ^è^é^î^ï^ú^û^__ ______$_%_(_)_/_0_9_:_C_D_I_J_O_P_\_^_b_c_q_r_v_w_x_y_}_~_…_†_Š_‹___”_–_š_›_¤_¦_±_²_¼_½_À_Á_Ë_Ì_Ô_Õ_Ú_Û_â_ã_ç_è_ê_ë_ñ_ò_ó_ô_ø_ù_ý_þ_``````````#`$`(`)`0`1`4`5`9`:`=`>`H`J`\`]`d`e`k`l`r`s`z`{`„`…``‘`š`›`¥`¦`«``±`²`¾`¿`È`É`Ñ`Ò`Ö`Ø`à`á`ç`è`ì`í`ð`ñ`÷`ø`aa aaaaaaa a)a*a6a7a>a@aGaHaLaNaWaXaZa[a_a`akalaqasa{a|a„a…a‡aˆaaŽa’a“a—a˜a a¡a¦a§aa¯a³a´a»a¼aÁaÂaÈaÉaÎaÏaÑaÒaÚaÛaÝaÞaâaãaïañaôaõaùaúaýaþabbb bbbbbbb#b$b-b.b0b1b4b5b7b8bBbCbHbIbUbWbZb[b_b`bdbebjbkbpbqbvbwb}b€bˆb‰bbŽbb‘b˜b™bbžb¡b¢b§b¨b¬bbµb¶b¹bºbÅbÆbÏbÐbÚbÛbßbàbíbîbøbùbýbþbcc cccccccccc.c/c6c7c@cAcHcIcNcPcVcWcZc[cacbcqcscucvczc{cƒc…ccc–c—c¡c¢c¤c¥cªc«cµc¶cºc»cÃcÄcÉcÊcÐcÑcÙcÚcÞcßcåcæcècécôcõcùcûcÿcddddddddd d!d&d'd.d/d9d:dAdBdGdHdRdTd\d]dhdidrdsdudvd~dd‹dd”d•dœdd¡d¢dªd«d¯d°d¹d»d¾d¿dÄdÅdÈdÉdÍdÎdÚdÛdàdádãdädìdîdöd÷deee eeeee(e)e3e5e9e:e=e>eAeBeEeFeNeOeReSe\e]eiejelemexeyee€e„e…eŒeŽe“e”e–e—eŸe e¨e©ee®e¹eºeÁeÂeÌeÍeÏeÐeÖe×eÛeÜeãeäeìeíeöe÷eûeüeffffffff$f%f/f1f6f7f;fjFjGjIjJjSjTj]j^jbjcjrjsjyjzj}j~j‡jˆjj‘j•j–jœjžj¨j©j«j¬j²j³j½j¿jÂjÃjÊjËjÍjÎjÔjÕjÜjÞjãjäjêjëjôjõjújûjýjþjkk k kkkk k&k'k*k,k1k2k4k5k>k@kJkKkQkSkUkVkZk[khkikokpkzk{kk€kkŽk“k•k›kœk¡k¢k¦k§k²k³kµk¶kÁkÂkÇkÈkÊkËkÕkÖkàkákékëkîkïk÷køkllllllllll&l(l1l2l=l@lDlElHlIlLlMlTlUl^l_lflglmlnlsltlwlxll‚l‡l‰llŽl•l–lšl›lŸl l©lªl®l¯l´lµl¾lÀlÇlÈlËlÌlÔlÕlßlàlélêlólôlúlülmm m mmmmm!m"m,m.m2m3m7m8m>m?mDmEmKmLmRmSmWmXm\m]mhmimmmnmsmtm{m}m…m†m‰mŠm‘m“m–m—mmžm£m¤m¦m§m°m±m¸mºm½m¾mÃmÄmÍmÎmÐmÑmàmámåmæmímîmòmómømùmnn n nnnn n*n+n0n1n6n7n;n=n@nAnGnHnPnQnZn\n_n`ninjnnnonunvn€nnŒnn“n•n˜n™nnžnªn«n³n´n¶n·nºn»n¿nÀnÉnÊnÐnÑn×nØnánânénënónônünýnooo oo ooo o!o'o(o7o8o@oAoIoJoPoQoYoZo_o`obocolomopoqo|o}o†o‡oo‘o›oœo¥o¦o¯o°o·o¸oºo»oÀoÁoÇoÈoÎoÏoÕoÖoÜoÝoçoèoîoïoõoöoøoùoppppppppppp p'p(p4p5p?pApGpHpOpPpVpWp\p]pepfplpnpupxpzp{p†pˆpŠp‹p“p”p™pšp£p¤p¬pp¶p·p¼p½pÅpÆpÐpÑpÙpÚpÜpÝpëpìpøpùpþpÿpqqqqqqqq$q%q)q*q.q/q5q6q;qs?sBsEsJsKsNsOsZs[s_s`scsdspsqsssts{s|s†s‡s‘s’s›ss¦s§s©sªs²s³s½s¾sÄsÆsÉsÊsÌsÍsÐsÑsÝsßsæsçsìsísòsósúsûsþsttt t tt ttttt!t"t&t't+t,t2t4t8t9tFtHtKtLtPtQtZt[t]t^tltmtqtrtzt{t€tt†t‡tŠt‹ttŽt•t–tŸt t¢t£tªt«t²t³t¹tºt¼t½tÇtÉtÍtÎtÒtÓtÙtÚtÝtÞtêtëtñtòtùtútuu uuuuuuu u%u&u-u.u5u7u;uxGxHxRxSxZx\x_x`xjxkxnxox„x…x‡xˆxŒxx—x˜x›xœx£x¤x°x±x¶x¸xºx»xÀxÂxÊxËx×xÜxÞxßxåxæxëxíxòxóx÷xøxyyyyyyyy'y(y1y3y9y:y@yAyCyDyFyGyNyPySyTyZy[y_y`ygyhymynyzy{y}y~yƒy„yŠy‹yyyyŸy©yªy¬yy¶y·y½y¾yÂyÃyÌyÍyÖy×yÝyßyèyéyñyòyzzzzzzzz z!z%z&z0z1z7z8z:z;z@zAzCzDzGzHzRzSz[z\zgzhzqzrz|z}z‡z‰z”z•z—z˜z¡z¢z§z¨z´zµz·z¸zÁzÂzÉzËzÎzÏzÒzÓzÛzÜzèzézñzòzöz÷zþzÿz {{{{{{{{#{${+{,{1{2{>{?{J{K{Z{[{d{e{l{m{s{u{z{{{„{…{Ž{{”{•{ž{Ÿ{£{¤{§{¨{³{´{Á{Â{Æ{Ç{Í{Î{Ð{Ñ{Ö{×{Þ{ß{ã{ä{ï{ð{ô{õ{||||||||||%|&|4|6|B|C|K|L|V|W|c|d|f|g|i|j|n|o|u|v|~||†|‡||Ž|ž|Ÿ|¥|¦|¨|©|®|°|¶|·|Á|Â|Ë|Ì|Ï|Ð|×|Ø|ß|à|è|é|ð|ò|ö|÷|û|ü|}}}}}}&}'})}*}4}5}?}@}E}F}N}O}d}e}q}s}v}w}}‚}ˆ}‰}‹}Œ}}}˜}™}ž} }¤}¥}ª}«}°}±}¶}·}¼}½}Ç}É}Í}Î}Ô}Õ}Ö}×}Ý}Þ}è}é}ð}ñ}ú}ü}~~~~~~~ ~'~(~/~0~4~5~;~<~A~B~H~J~W~X~b~c~q~t~~€~‰~Š~š~›~~ž~£~¤~«~¬~·~¸~¼~½~¿~À~Æ~Ç~Ï~Ñ~Ó~Ô~Ø~Ù~á~â~æ~è~ð~ñ~ó~ô~ú~û~!"%&+,1245;=FGOPTUYZcehivw€ˆŠŒ‘’œ«¬³´½¾ÄÅÎÏ×Øáâäåïðôõÿ€€€€ €€€"€#€/€0€:€;€H€I€N€P€T€U€Z€[€b€c€o€p€w€y€|€}€€€€Š€‹€‘€’€—€˜€¡€¢€§€¨€€®€²€³€¸€¹€¿€À€Ç€È€Ð€Ñ€Ú€Ü€â€ã€ì€í€ù€ú€ !"'(128:ABHIMNZ[bchiz{ƒ…Ž‘•–š›¤¥´µ¿ÁÄÆÉÊÕÖÚÛÞßëìóõúû‚‚ ‚‚‚‚‚‚&‚'‚3‚4‚<‚=‚F‚G‚M‚N‚V‚X‚^‚_‚m‚n‚w‚x‚|‚}‚€‚‚Š‚‹‚‚Ž‚“‚”‚—‚˜‚ž‚Ÿ‚¤‚¥‚²‚´‚¹‚º‚½‚¾‚Ã‚Ä‚Î‚Ï‚Ó‚Õ‚á‚â‚å‚æ‚ñ‚ó‚û‚ü‚ƒƒƒƒƒƒ&ƒ'ƒ,ƒ-ƒ8ƒ9ƒ@ƒBƒGƒHƒPƒQƒVƒWƒ^ƒ_ƒiƒjƒpƒqƒƒ€ƒ‚ƒƒƒƒ‘ƒ¡ƒ£ƒ¬ƒƒ°ƒ±ƒµƒ¶ƒ¼ƒ½ƒÁƒÂƒÈƒÉƒËƒÌƒÐƒÑƒÚƒÛƒßƒáƒãƒäƒçƒèƒìƒíƒùƒúƒ„„„ „„„„„"„$„+„-„/„0„9„:„E„F„Y„Z„^„`„l„m„y„{„~„„„‚„‰„Š„•„–„Ÿ„ „¥„¦„ª„«„°„²„¶„·„¼„½„Ã„Ä„Í„Î„Ø„Ù„à„â„å„æ„ê„ë„ï„ð„ò„ó„û„ü„………………)…*…,…-…3…4…9…:…A…B…F…G…M…O…S…T…W…X…\…]…b…c…k…l…q…s…v…w……€…‹…Œ………—…˜…¤…¥…«…¬…´…µ…¼…¾…Á…Â…É…Ê…Ó…Ô…ß…à…ê…ë…ñ…ò…ø…ù…û…ü…††† †††††††"†#†)†*†0†1†;†D†F†K†P†Q†W†Y†`†a†c†d†q†r†}†~†…†††‹†Œ†–†—†™†š†ž†Ÿ†¤†¥†³†´†Ä†Æ†Í†Î†Ô†Ö†Ø†Ù†ß†à†é†ê†ï†ð†ô†õ†‡‡ ‡ ‡‡‡‡‡‡‡'‡(‡0‡1‡8‡9‡B‡C‡K‡N‡O‡P‡S‡T‡_‡a‡d‡e‡g‡h‡u‡w‡z‡{‡‰‡‹‡Ž‡‡‘‡’‡ ‡¢‡§‡¨‡¯‡°‡´‡µ‡À‡Â‡Å‡Æ‡Ñ‡Ò‡Ö‡×‡Û‡Ü‡ã‡ä‡ê‡ë‡ò‡ó‡ø‡ú‡ˆˆ ˆ ˆˆˆˆˆˆˆ)ˆ+ˆ,ˆ-ˆ2ˆ3ˆ5ˆ6ˆ<ˆ=ˆEˆFˆKˆLˆQˆRˆWˆXˆZˆ[ˆ_ˆ`ˆeˆfˆsˆtˆ~ˆˆˆˆŠˆ‹ˆŒˆˆ‘ˆ–ˆ—ˆœˆˆ£ˆ¤ˆ«ˆ¬ˆ±ˆ²ˆ¶ˆ·ˆ¼ˆ½ˆÇˆÈˆÐˆÑˆÕˆÖˆØˆÙˆÞˆßˆäˆåˆîˆïˆôˆõˆúˆûˆÿˆ‰‰‰‰‰‰‰$‰%‰+‰,‰5‰6‰>‰?‰N‰O‰T‰V‰[‰\‰h‰j‰m‰n‰w‰x‰~‰€‰Œ‰‰‘‰’‰™‰š‰¥‰¦‰®‰¯‰¶‰·‰Å‰Æ‰Ë‰Ì‰Ð‰Ñ‰Û‰Ý‰á‰â‰ì‰í‰÷‰ø‰ŠŠ Š ŠŠŠ Š!Š&Š'Š.Š/Š5Š6Š>Š?ŠCŠDŠIŠJŠPŠQŠYŠZŠ`ŠbŠeŠfŠnŠoŠwŠxŠ…Š†Š“Š•Š˜Š™ŠœŠŠ¥Š¦Š°Š±ŠºŠ»ŠÁŠÃŠÆŠÇŠÊŠËŠÒŠÓŠÚŠÛŠâŠäŠñŠòŠõŠ÷Š‹‹‹‹ ‹‹‹‹‹‹‹‹#‹$‹-‹.‹6‹7‹:‹;‹A‹C‹F‹G‹Q‹R‹Y‹Z‹_‹`‹i‹j‹p‹r‹~‹‹„‹…‹‰‹Š‹”‹•‹š‹›‹£‹¤‹‹®‹»‹½‹Á‹Â‹Ê‹Ë‹Ó‹Ô‹Û‹Ü‹é‹ê‹ô‹õ‹û‹ü‹ÿ‹ŒŒ ŒŒŒŒŒ Œ!Œ'Œ(Œ/Œ0Œ6Œ7Œ:Œ;Œ?Œ@ŒEŒGŒOŒPŒSŒTŒ`ŒbŒkŒlŒsŒtŒ~ŒŒˆŒ‰Œ‘Œ’Œ–Œ—Œ Œ¢Œ¦Œ§ŒŒ®Œ´ŒµŒ¹ŒºŒÄŒÅŒÌŒÍŒÖŒ×ŒáŒâŒëŒìŒõŒöŒÿŒ !,/89>?EFNOXY^`ijnoyz„…‡ˆŒ—˜¢£¨©°±¶·ÂÄÉÊÎÏÒÓÕÖÙÚáâíïùúŽŽŽŽŽŽŽŽ"Ž$Ž(Ž)Ž/Ž0Ž8Ž9Ž>Ž@ŽBŽCŽEŽFŽKŽLŽQŽRŽWŽXŽ[Ž\Ž_Ž`ŽbŽcŽhŽiŽnŽpŽsŽtŽ|Ž}Ž…Ž†ŽŽŽ“Ž”Ž–Ž—ŽŸŽ Ž§Ž¨ŽŽ¯ŽµŽ¶ŽºŽ¼ŽÃŽÄŽÉŽËŽÔŽÕŽÜŽÝŽßŽàŽæŽçŽìŽíŽöŽ÷ŽüŽþŽ&'56<=ABJLTU_ahipqwxz{ƒ„Ž•–Ÿ¢©ª¬¶·¿ÀÇÈÌÍÔÕØÙãäðò÷ø !019:>?@AJKPQVWbcmostz{‡ˆŽ–— ¡¨©°²´µ·¸¿ÀÃÄÌÍØÙâãéêîðõ÷üýÿ‘‘‘‘‘‘‘‘‘'‘(‘-‘.‘0‘1‘6‘7‘;‘=‘?‘@‘D‘E‘I‘J‘O‘P‘V‘W‘_‘`‘d‘e‘j‘l‘o‘p‘|‘}‘‘‚‘‘’‘–‘—‘¤‘¥‘©‘ª‘²‘³‘½‘¿‘Á‘Â‘Ç‘È‘Ô‘Õ‘Ú‘Û‘à‘á‘ç‘è‘ì‘í‘ø‘ù‘ü‘ý‘’’’ ’’’’’’’!’"’+’,’1’2’5’6’<’=’C’D’J’K’M’N’U’V’Z’[’c’d’j’k’p’q’w’x’|’~’€’’…’‡’Š’‹’–’—’œ’’£’¤’¨’©’«’¬’±’³’¸’¹’Á’Â’Å’Æ’È’É’Ë’Ì’Ñ’Ó’Ù’Ú’â’ã’å’æ’ò’ó’““ ““““““ “!“"“$“+“-“/“0“8“9“A“B“F“G“P“Q“X“Y“^“_“d“f“j“k“r“t“v“w“}“~“€““†“‡““Ž“›“œ“¤“¥“ª“¬“®“¯“·“¸“Ç“Ë“Ø“Ù“â“ã“ó“ô“þ“”” ”””””””"”#”,”-”/”0”4”5”<”=”?”@”I”J”R”S”]”^”c”d”l”m”o”p”|”}”…”†”Œ””‘”’”š”›”¬””·”¹”»”¼”À”Á”Ã”Ä”É”Ê”Ì”Í”×”Ø”Ú”Û”ã”ä”ë”í”ï”ð”ó”ô”û”ü”• •••••••#•%•)•*•1•2•=•>•C•D•I•K•N•O•R•T•[•]•a•b•k•m•w•x•}•~•‰•Š•Œ••••—•ž•Ÿ•¦•§•©•ª•±•²•½•¾•Ä•Å•Ë•Ì•Ñ•Ò•Ø•Ù•ß•á•ã•ä•ë•ì•ô•õ•û•ü•– –––––!–"–)–*–0–1–8–9–A–B–I–K–O–P–U–V–Z–[–c–d–j–k–m–n–u–w–y–z–}–~–€––‰–Š–˜–™–¦–§–¬–®–µ–¶–»–¼–¾–¿–Ì–Í–Ú–Û–ã–ä–è–é–ñ–ó–ù–ú–—— ——————%—&—,—-—5—6—?—@—M—O—T—U—b—c—h—i—n—o—u—v—„—…——Ž———š—£—¤—³—´—º—»—À—Á—Ê—Ë—Ñ—Ò—Ü—Þ—å—æ—ì—í—ï—ñ—÷—ø—˜˜ ˜˜˜˜˜˜˜˜"˜#˜-˜.˜8˜9˜?˜@˜H˜I˜M˜N˜\˜^˜i˜j˜l˜m˜r˜s˜{˜|˜€˜˜ˆ˜‰˜”˜•˜›˜œ˜¡˜¢˜§˜©˜¯˜±˜º˜¼˜¾˜À˜Ä˜Å˜É˜Ê˜Ì˜Í˜Ð˜Ñ˜Ö˜×˜Ù˜Ú˜æ˜ç˜é˜ê˜ò˜ô˜÷˜ø˜ý˜þ˜™™™™™™™™ ™!™*™,™.™/™3™4™=™>™C™D™J™L™S™T™Z™[™`™a™f™g™j™k™m™n™x™y™}™~™†™‡™ˆ™‰™˜™™™™Ÿ™£™¤™¨™©™®™¯™¸™¹™¾™¿™Ä™Å™Í™Î™Ö™×™Û™Ü™ç™é™í™î™ð™ñ™ø™ù™þ™ÿ™šššššššššš&š(š+š,š2š3š8š9š;š<šAšBšEšFšJšKšMšNšTšUšYšZš^š_šašbšdšešjškšršsšwšxš~šš„š…š‹ššš‘š”š•š›šœšžšŸš¢š£š¨š©š¯š°šµš·šºš»šÁšÂšÉšÊšÐšÑšÕšÖšÚšÜšãšäšìšíšøšùš››››››› ›››››%›&›(›)›-›.›2›4›;›<›D›E›K›M›O›P›V›X›_›`›c›e›k›l›u›v›y›z›‡›ˆ››’›™›š›œ››¥›¦›«›¬›²›´›·›¸›¼›½›À›Á›É›Ê›Ð›Ò›Ô›Õ›Ý›Þ›é›ê›ì›í›ó›ô›ö›÷›ý›ÿ›œœœœ œ œœœœœ"œ#œ'œ)œ+œ,œ4œ5œ:œ;œCœDœKœLœUœVœXœYœ_œ`œjœkœpœqœxœyœ‚œƒœŠœŒœœ‘œšœ›œ¦œ§œ°œ±œ¼œ½œÅœÇœÏœÐœÔœÕœÚœÛœåœæœëœìœõœöœûœüœ !"&'4578BCKLST[\acjkpr|~ˆ‰’™š ¡¥¦²³¸¹ÁÂÒÓÙÚâãèêòó÷øûüžž ž ž žžžž'ž)ž.ž/ž:ž;ž=ž>žCžDžKžLžUžVž_ž`žgžhžlžmžužvžwžxžž‚ž‡žˆžŒžž‘ž’žœžžžžŸž¦ž§žž®žµž¶ž½ž¾žÂžÄžÊžÌžÒžÔžÛžÜžážâžúžûžÿžŸŸŸ ŸŸŸŸ!Ÿ#Ÿ*Ÿ+Ÿ-Ÿ.Ÿ2Ÿ4Ÿ8Ÿ9ŸAŸBŸLŸMŸZŸ[ŸeŸfŸkŸlŸxŸyŸ‚ŸƒŸ”Ÿ–Ÿ˜Ÿ™Ÿ¢Ÿ£Ÿ§Ÿ¨Ÿ®Ÿ¯Ÿ·Ÿ¸ŸÁŸÂŸËŸÌŸÖŸ×ŸÞŸßŸäŸåŸêŸìŸúŸûŸýŸþŸ ! ) , / 0 6 7 C D H I M N S T \ ] a c i k o p x y † ‡ ‘ ˜ ™ ž Ÿ ¤ § « ¬ ® ¯ ³ ´ ¶ · ½ ¾ Ä Æ È É Í Ï Ò Ó Ø Ù à â ç è ê ë õ ö þ ÿ ¡¡¡ ¡¡¡¡¡¡¡)¡*¡-¡.¡6¡7¡=¡>¡E¡F¡K¡M¡S¡T¡\¡]¡e¡f¡i¡j¡n¡o¡y¡z¡|¡}¡€¡¡Š¡‹¡’¡“¡›¡œ¡¡¡¢¡¤¡¥¡«¡¬¡±¡²¡»¡½¡Á¡Â¡Æ¡Ç¡Ì¡Í¡Ò¡Ó¡Û¡Ü¡á¡â¡ê¡ë¡õ¡ö¡ÿ¡¢ ¢ ¢¢¢¢¢!¢"¢*¢+¢-¢.¢3¢4¢=¢>¢C¢D¢R¢T¢W¢X¢Z¢[¢b¢c¢m¢n¢p¢q¢}¢~¢€¢¢‡¢ˆ¢“¢”¢œ¢¢¡¢¢¢«¢¬¢±¢²¢·¢¸¢Ã¢Ä¢É¢Ë¢Í¢Î¢Ó¢Ô¢Û¢Ý¢á¢â¢ä¢å¢ç¢è¢ë¢ì¢ó¢ô¢þ¢ÿ¢££ £££££ £$£%£*£+£2£3£<£>£@£A£C£D£L£M£S£T£Z£[£b£c£h£i£x£y£„£†£Š£‹£££’£“£˜£™£¢£££¬£®£±£²£µ£¶£¾£¿£Æ£È£Ì£Í£Ï£Ð£×£Ø£Ü£Ý£ä£æ£é£ê£í£î£ñ£ò£ô£õ£ü£þ£¤¤ ¤ ¤¤¤¤¤ ¤"¤'¤(¤/¤0¤5¤6¤:¤;¤=¤>¤@¤A¤E¤F¤L¤M¤P¤Q¤Z¤]¤g¤i¤r¤s¤{¤|¤‚¤„¤¤¤’¤“¤¤ž¤ ¤¡¤£¤¤¤¦¤§¤®¤¯¤³¤´¤»¤¼¤Ã¤Ä¤Ë¤Í¤Ð¤Ñ¤Ô¤Õ¤Ü¤Ý¤ã¤ä¤ï¤ð¤õ¤ö¤þ¤ÿ¤¥¥¥¥¥¥¥¥&¥'¥:¥;¥G¥I¥R¥T¥Y¥Z¥\¥]¥d¥f¥m¥n¥p¥q¥x¥y¥}¥~¥‚¥ƒ¥†¥‡¥¥¥”¥•¥œ¥¥¥¥§¥©¥ª¥¬¥¥°¥±¥³¥´¥¶¥·¥º¥»¥À¥Á¥Ê¥Ë¥Ð¥Ñ¥Ú¥Û¥ß¥à¥ê¥ì¥ô¥õ¥ù¥ú¥ÿ¥¦ ¦ ¦¦¦¦¦%¦&¦2¦3¦9¦:¦A¦C¦K¦L¦S¦T¦Y¦Z¦e¦f¦n¦o¦z¦{¦…¦†¦¦¦¡¦£¦§¦¨¦¬¦¦²¦´¦·¦¸¦½¦¾¦Ç¦È¦Ê¦Ë¦Ó¦Ô¦Ú¦Ü¦ç¦è¦ï¦ð¦ø¦ú¦ü¦þ¦§§§§§§§§§§§ §*§+§0§1§7§9§=§>§A§B§D§E§J§K§Q§R§V§W§[§]§a§b§g§h§o§p§r§s§v§w§~§§ˆ§‰§’§”§§Ÿ§¬§§²§´§¹§»§Ã§Å§É§Ë§Ò§Ô§Û§Ý§ç§é§ì§í§ï§ð§ó§ô§ø§ù§ý§þ§¨¨¨¨¨¨¨¨"¨#¨&¨'¨/¨0¨4¨5¨:¨;¨D¨E¨G¨H¨U¨W¨Z¨\¨^¨_¨d¨e¨j¨k¨q¨r¨w¨y¨|¨}¨¨€¨†¨ˆ¨Ž¨¨‘¨’¨•¨–¨¨ž¨°¨±¨³¨´¨·¨¸¨º¨»¨¾¨¿¨É¨Ê¨Í¨Î¨Ò¨Ó¨Ù¨Û¨à¨á¨æ¨ç¨í¨î¨ò¨ó¨ö¨÷¨ú¨û¨©©©©©©©©©©#©$©&©'©.©/©7©8©@©A©C©D©G©H©N©O©T©V©Z©[©b©c©m©n©s©t©©€©‚©ƒ©ˆ©‰©“©•©—©˜©œ©©Ÿ© ©£©¤©¨©©©±©³©¼©½©À©Á©Å©Æ©Î©Ï©Ô©Ø©Ý©Þ©à©á©ç©è©ð©ñ©ô©õ©ý©þ© ªª ªªªªªªªª!ª"ª(ª)ª2ª3ª<ª=ªBªCªLªMªRªSª^ª`ªgªhªlªmªuªvªxªyª}ª~ªƒª„ª‹ªŒª“ª”ªŸª¡ªªª«ª®ª¯ª¶ª·ª»ª¼ªÆªÇªÏªÑªÓªÔªÖª×ªàªáªäªæªéªêªîªïªñªòª÷ªøª««« «««««&«(«0«1«6«7«B«C«E«F«K«L«S«T«f«g«k«l«q«r«w«x«}««‚«ƒ«…«†«‘«’«™«š«œ««¤«¥«©«ª«¬««·«¸«º«»«¿«À«Á«Â«É«Ê«Î«Ï«Ò«Ó«Ü«Ý«â«ã«å«æ«ê«ë«ð«ñ«ö«ø«¬¬¬¬¬¬¬¬$¬%¬*¬,¬0¬1¬3¬4¬;¬<¬E¬F¬Q¬R¬\¬^¬g¬h¬k¬l¬p¬r¬t¬u¬x¬y¬}¬~¬…¬†¬‰¬Š¬Ž¬¬›¬œ¬£¬¥¬¬¬¬µ¬¶¬Ã¬Ä¬Ï¬Ñ¬×¬Ù¬Û¬Ü¬Þ¬ß¬á¬â¬å¬æ¬ê¬ë¬ï¬ð¬ó¬ô¬ý¬þ¬ $%*+56>?IJSTWXbclm{|‡ˆ’•–žŸ¨©±²¿ÀÉËÒÓÕ×ßàìîôõøùýþ®®®®®®#®$®*®+®2®3®5®6®?®@®G®H®O®P®T®U®Y®Z®b®c®k®l®q®r®„®…®®®•®–®˜®™®¤®¥®©®ª®²®³®º®»®Æ®Ç®Ð®Ñ®Ö®×®á®â®å®æ®è®é®ð®ñ®û®ü®¯¯¯ ¯¯¯¯¯ ¯!¯-¯.¯7¯8¯C¯D¯O¯P¯^¯_¯c¯d¯k¯l¯t¯u¯}¯¯‚¯ƒ¯¯’¯›¯œ¯¡¯¢¯¨¯ª¯®¯¯¯±¯²¯¸¯¹¯¾¯¿¯È¯É¯Î¯Ï¯Ù¯Ú¯ã¯å¯ì¯í¯õ¯ö¯°°° °°°°°° °+°,°3°4°7°8°A°B°L°M°Q°R°Z°[°`°a°h°k°s°u°{°|°ƒ°„°‰°‹°‘°’°œ°ž° °¡°ª°«°³°´°À°Á°É°Ë°Ï°Ð°Ø°Ù°ß°à°ï°ð°÷°ù°û°ü°±±±±±±±±±±"±#±1±2±4±5±;±<±?±A±I±J±N±O±V±W±\±]±g±i±n±o±s±t±|±}±‡±ˆ±Š±‹±”±•±œ±±Ÿ± ±§±¨±¬±±»±½±È±É±Ï±Ð±Ó±Ô±Ý±Þ±ä±æ±í±î±ð±ñ±ú±û±²²²²²²²²²²$²%²/²0²2²3²8²9²?²@²G²H²S²T²V²W²`²a²f²g²o²p²t²u²z²{²²²„²…²‰²Š²•²–²™²š²Ÿ² ²¨²©²´²µ²¸²¹²Â²Ä²Ç²È²Ñ²Ò²Ö²×²à²â²ä²å²ê²ë²î²ï²ò²ó²ù²ú²³³³³³³³ ³/³0³5³6³?³@³E³G³J³K³U³V³Z³[³f³h³k³l³u³v³~³³‰³Š³Œ³³–³—³ ³¡³ª³¬³¸³¹³Ä³Æ³Î³Ï³Ñ³Ò³Ø³Ù³ß³à³ä³å³è³ê³í³î³ö³÷³´´´ ´´´´´´´%´&´(´)´+´,´4´5´7´9´B´C´H´I´R´S´X´Y´[´\´a´b´g´i´q´r´w´x´´‚´‡´ˆ´Œ´´•´–´˜´™´Ÿ´ ´¤´¥´®´¯´¼´½´Ê´Ë´Î´Ï´Ô´Ö´Ý´Þ´æ´ç´è´é´ò´ó´ü´ý´µµµ µµµµµ!µ"µ'µ(µ1µ2µ7µ8µBµCµHµIµNµOµTµUµ`µaµmµnµwµyµ{µ|µƒµ„µŠµ‹µµ‘µ›µœµµžµµ®µ°µ±µ¾µÀµÌµÍµÒµÔµÙµÚµãµäµéµêµ÷µøµÿµ¶ ¶ ¶¶ ¶¶¶¶¶%¶&¶,¶-¶1¶2¶?¶@¶E¶F¶M¶N¶P¶Q¶X¶Y¶_¶a¶l¶n¶x¶y¶{¶|¶„¶…¶Š¶‹¶Ž¶¶•¶–¶Ÿ¶¡¶¤¶¥¶³¶´¶»¶½¶Ë¶Ì¶Ñ¶Ò¶Ù¶Ú¶ã¶ä¶í¶ï¶÷¶ø¶·· · ·····!·#·%·&·(·)·1·2·7·8·@·A·F·H·K·L·N·O·T·U·Z·[·]·^·c·d·i·j·t·u·w·x·ƒ·„··‘·˜·™·œ··«·¬·°·±···¸·À·Á·É·Ê·Ó·Ô·×·Ø·á·â·æ·ç·ð·ñ·ú·û·¸¸¸¸¸¸¸¸'¸)¸2¸3¸;¸<¸D¸E¸M¸N¸R¸T¸V¸W¸[¸\¸b¸c¸l¸m¸q¸r¸|¸}¸†¸‡¸Œ¸¸•¸–¸£¸¥¸§¸¨¸¬¸¸±¸²¸¹¸º¸¼¸½¸Ä¸Å¸É¸Ê¸Ï¸Ð¸Ö¸×¸Þ¸ß¸ã¸å¸è¸é¸ï¸ð¸ø¸ù¸þ¸¹¹¹¹¹¹¹¹¹!¹"¹-¹.¹6¹7¹;¹=¹@¹A¹E¹G¹J¹K¹N¹O¹X¹Y¹^¹_¹h¹i¹n¹o¹v¹x¹¹‚¹¹Ž¹’¹“¹˜¹™¹¹ž¹¢¹£¹¨¹©¹¯¹±¹´¹µ¹¸¹¹¹»¹¼¹Á¹Â¹Æ¹Ç¹Ë¹Í¹Ñ¹Ò¹Ö¹×¹Þ¹ß¹æ¹ç¹ò¹ó¹õ¹ö¹û¹ü¹º ººººº$º%º-º.º3º4º6º7º:º;ºDºEºIºKºMºNºWºXºZº[º`ºaºhºjºqºrºuºvº{º|ºƒº„ºˆº‰ººŽº™º›ººžº¥º¦º±º³º·º¸ººº»º¿ºÀºÅºÆºÐºÑºÙºÚºåºæºèºéºîºïºõºöºûºüº »»»»»»»»$»'»,»-»3»4»=»>»G»I»N»O»Q»R»U»V»c»d»h»i»y»{»ˆ»Š»“»”»–»—»¢»£»§»¨»°»±»µ»¶»¼»½»Ç»È»Ë»Ì»Ò»Ó»Ý»Þ»à»á»ë»ì»ð»ñ»ó»ô»ù»ú»ÿ»¼¼ ¼¼¼¼¼¼¼!¼"¼+¼,¼.¼/¼4¼5¼:¼;¼D¼E¼L¼M¼O¼P¼R¼S¼X¼Y¼[¼\¼`¼a¼m¼n¼t¼u¼~¼¼‰¼Š¼‘¼“¼–¼—¼›¼œ¼§¼¨¼¯¼°¼º¼»¼½¼¾¼Ã¼Ä¼Ï¼Ð¼Ø¼Ù¼ß¼á¼é¼ê¼ñ¼ò¼ô¼õ¼ú¼û¼½½ ½ ½½½½½"½$½.½/½8½:½B½D½N½O½Z½[½b½c½f½g½l½n½v½w½½‚½Œ½½”½–½™½š½ ½¡½£½¤½®½¯½µ½¶½¸½¹½Á½Ã½Å½Æ½Ï½Ð½Ò½Ó½Õ½Ö½Û½Ü½á½â½é½ê½ì½í½ñ½ò½÷½ø½ü½ý½¾¾ ¾ ¾¾¾¾¾¾¾$¾%¾+¾-¾3¾4¾:¾;¾=¾>¾A¾B¾M¾N¾X¾Y¾`¾b¾h¾i¾k¾l¾w¾y¾|¾}¾€¾¾†¾‡¾Ž¾¾š¾›¾¦¾©¾´¾µ¾¼¾¾¾Ç¾È¾Ê¾Ë¾Ï¾Ð¾Ö¾×¾å¾æ¾ì¾í¾ó¾ô¾ü¾ý¾¿¿¿¿¿¿¿ ¿/¿0¿8¿9¿C¿E¿J¿K¿M¿N¿S¿T¿Z¿[¿f¿g¿o¿q¿t¿u¿y¿z¿†¿‡¿‰¿Š¿¿¿•¿–¿œ¿¿¢¿£¿¦¿§¿®¿¯¿²¿³¿¸¿¹¿»¿¼¿Å¿Æ¿Ê¿Ë¿Î¿Ï¿Ó¿Ô¿Ý¿Þ¿ã¿ä¿é¿ë¿î¿ï¿ô¿õ¿ù¿ú¿À ÀÀÀ"À#À%À&À,À-À7À9ÀAÀCÀKÀMÀUÀWÀ`ÀaÀcÀdÀhÀiÀtÀuÀzÀ{ÀÀ‚ÀŠÀ‹ÀÀ‘À“À”ÀšÀ›À§À©À«ÀÀ³À´À¹ÀºÀ¾À¿ÀÂÀÃÀÇÀÈÀÑÀÒÀÝÀÞÀàÀáÀäÀåÀêÀëÀðÀòÀ÷ÀùÀþÀÿÀÁÁ Á ÁÁÁÁÁÁÁÁÁ$Á%Á'Á(Á3Á5Á:Á;Á@ÁAÁEÁFÁMÁOÁ]Á^Á`ÁaÁeÁfÁkÁlÁpÁqÁvÁwÁ|Á}Á‚Á„Á‹ÁŒÁÁÁ”Á•Á˜Á™ÁœÁÁ¢Á¤Á®Á¯Á´Á·Á¿ÁÁÁÃÁÄÁÎÁÏÁ×ÁØÁÜÁÝÁæÁçÁëÁìÁõÁ÷ÁùÁúÁÂÂÂ ÂÂÂÂÂÂÂ-Â.Â7Â8Â:Â;Â@ÂAÂOÂPÂWÂXÂ[Â]ÂjÂkÂmÂnÂtÂuÂ€ÂÂŠÂ‹ÂŽÂÂ’Â“ÂžÂŸÂ£Â¤Â¨Â©Â¬ÂÂ²Â³ÂµÂ¶ÂºÂ»Â¾Â¿ÂËÂÌÂÎÂÏÂÛÂÜÂäÂåÂæÂçÂîÂïÂøÂùÂÃÃÃ ÃÃÃÃÃÃÃ$Ã%Ã(Ã)Ã1Ã2Ã7Ã9Ã>Ã?ÃDÃEÃJÃKÃRÃSÃXÃYÃdÃeÃoÃpÃvÃwÃ~ÃÃ†Ã‡Ã‘Ã’Ã–Ã—ÃÃžÃ¥Ã¦Ã°Ã³Ã¼Ã½ÃÃÃÄÃÊÃËÃÒÃÓÃÞÃßÃéÃêÃíÃîÃóÃôÃÿÃÄÄÄÄÄÄÄÄÄ#Ä$Ä.Ä/Ä:Ä;ÄKÄLÄRÄSÄYÄZÄeÄgÄmÄnÄuÄvÄ|Ä}Ä‚ÄƒÄ†Ä‡Ä’Ä“ÄžÄŸÄ§Ä¨Ä±Ä²ÄºÄ¼ÄÄÄÅÄÉÄÊÄÙÄÚÄßÄàÄæÄçÄëÄìÄöÄ÷ÄþÄÅÅÅÅÅÅÅÅÅ!Å"Å&Å'Å1Å2Å@ÅAÅGÅHÅMÅNÅXÅYÅ`ÅbÅgÅhÅmÅnÅrÅtÅwÅxÅ{Å|Å„Å…ÅŠÅ‹ÅÅŽÅ“Å”ÅžÅŸÅ¨ÅªÅ¬ÅÅ¶Å·Å¾Å¿ÅËÅÌÅÒÅÓÅØÅÙÅàÅáÅëÅìÅñÅòÅöÅ÷ÅüÅýÅÆÆÆÆÆÆÆÆÆÆ(Æ)Æ1Æ3Æ6Æ7Æ9Æ:ÆBÆCÆHÆIÆTÆUÆdÆeÆjÆlÆpÆqÆzÆ{Æ†Æ‡Æ‘Æ’Æ˜Æ™Æ Æ¡Æ«Æ¬Æ²Æ³Æ¿ÆÀÆÈÆÉÆÎÆÐÆÙÆÚÆÝÆÞÆáÆâÆçÆèÆñÆòÆúÆüÆÇÇÇÇ"Ç$Ç'Ç(Ç.Ç0Ç4Ç5Ç9Ç:ÇAÇBÇNÇOÇ\Ç]ÇfÇgÇjÇkÇqÇsÇ|Ç}Ç€ÇÇ†Ç‡Ç“Ç”ÇžÇŸÇ¥Ç¦Ç¬Ç®Ç°Ç±Ç¸Ç¹Ç»Ç¼Ç¿ÇÀÇÈÇÉÇÓÇÔÇÙÇÚÇáÇãÇëÇíÇðÇñÇûÇýÇÈÈÈÈÈÈÈÈ$È%È'È(È3È4È?È@ÈGÈHÈRÈSÈUÈVÈbÈlÈoÈtÈ{È|È‡ÈˆÈŠÈ‹È—È˜È¡È¢È®È¯È³È´È»È¼ÈÇÈÈÈÊÈËÈÕÈÖÈÜÈÝÈæÈçÈîÈïÈñÈòÈøÈùÈÿÈÉÉÉÉÉÉÉÉ!É$É%É)É*É0É2É>É?ÉAÉBÉOÉPÉWÉXÉaÉcÉfÉgÉpÉqÉ{É|É~ÉÉ„É…ÉÉ‘É˜ÉšÉ¡É¢É¤É¥ÉªÉ«É¶É·É¾É¿ÉÌÉÍÉÞÉàÉäÉåÉõÉöÉýÉþÉÊÊÊ ÊÊÊ$Ê%Ê*Ê,Ê4Ê5Ê>Ê?ÊAÊBÊIÊJÊTÊUÊeÊfÊjÊkÊoÊpÊxÊyÊ|Ê}ÊƒÊ„Ê†Ê‡ÊÊŽÊÊ‘Ê–Ê—Ê¡Ê£Ê¦Ê§ÊÊ®Ê°Ê±Ê¹Ê»ÊÃÊÄÊÍÊÎÊ×ÊØÊÝÊÞÊâÊãÊõÊöÊýÊþÊ ËËËËËË)Ë*Ë-Ë.Ë3Ë4Ë>Ë?ËIËJËQËRËVËWË[Ë\Ë`ËbËeËfËqËrËxËyË~ËËŠË‹Ë‘Ë’ËËžË¥Ë¦Ë²Ë³ËµË¶Ë½Ë¾ËÃËÄËÎËÏËÙËÛËßËàËäËåËëËìËðËñËõËöËÌÌÌÌÌÌ(Ì)Ì2Ì3ÌBÌCÌGÌHÌMÌNÌWÌYÌ]Ì^ÌbÌcÌfÌgÌkÌlÌoÌpÌyÌzÌÌ‚Ì‰ÌŠÌÌ‘Ì˜Ì™Ì¢Ì£ÌªÌ«Ì²Ì³Ì¼Ì½ÌÁÌÂÌÉÌÊÌÑÌÒÌÜÌÝÌßÌàÌçÌèÌîÌïÌúÌûÌÍÍÍ ÍÍÍÍÍ'Í)Í,Í-Í0Í1Í9Í:ÍAÍBÍGÍHÍMÍNÍRÍSÍ[Í]Í`ÍaÍcÍdÍiÍjÍoÍpÍxÍyÍ{Í|Í„Í†ÍŠÍ‹ÍŽÍÍ“Í”Í›ÍœÍ£Í¤Í¬Í®Í²Í³ÍºÍ»ÍÂÍÃÍÆÍÇÍÉÍÊÍÏÍÐÍ×ÍØÍáÍâÍèÍéÍóÍôÍøÍúÍþÍÿÍÎÎ ÎÎÎÎÎÎÎÎ$Î%Î+Î,Î2Î4Î8Î9Î@ÎBÎDÎEÎNÎOÎSÎTÎ^Î`ÎfÎgÎnÎoÎzÎ|Î‚ÎƒÎŠÎ‹ÎÎŽÎ›ÎœÎ¦Î¨Î°Î±ÎµÎ¶Î¾Î¿ÎÉÎÊÎÔÎÖÎÚÎÛÎäÎåÎêÎëÎ÷ÎøÎ Ï ÏÏÏÏÏÏ Ï,Ï-Ï9Ï:ÏCÏDÏSÏTÏYÏZÏ\Ï]ÏbÏcÏkÏlÏsÏtÏ}Ï~Ï‡Ï‰ÏÏŽÏ‘Ï’ÏšÏœÏ Ï¡Ï©ÏªÏ¬ÏÏ³Ï´ÏÁÏÂÏËÏÌÏÔÏÖÏÞÏßÏãÏäÏíÏîÏóÏôÏþÏÿÏÐÐ ÐÐÐÐÐÐ)Ð*Ð6Ð7Ð<Ð=Ð@ÐAÐDÐFÐMÐNÐZÐ[ÐcÐdÐoÐpÐuÐwÐyÐzÐ€ÐÐ„Ð†ÐÐ‘ÐžÐŸÐ§Ð¨Ð¯Ð°Ð¶Ð·Ð¿ÐÁÐÉÐÊÐÍÐÎÐÕÐÖÐÝÐÞÐåÐæÐîÐïÐùÐúÐþÐÿÐÑÑÑÑÑÑÑÑ%Ñ&Ñ(Ñ)Ñ.Ñ/Ñ9Ñ:Ñ?Ñ@ÑFÑGÑPÑRÑWÑXÑ]Ñ^ÑaÑbÑfÑgÑnÑoÑwÑxÑ~ÑÑ„Ñ…ÑŒÑÑ—Ñ™Ñ£Ñ¤ÑªÑ«Ñ¸Ñ¿ÑÂÑÃÑÍÑÎÑÓÑÕÑ×ÑØÑÛÑÜÑßÑàÑèÑéÑõÑùÑÒÒ Ò ÒÒÒÒÒÒ Ò*Ò+Ò3Ò4Ò9Ò:ÒCÒDÒLÒNÒXÒYÒ^Ò_ÒiÒjÒrÒsÒƒÒ„ÒÒÒ”Ò–Ò˜Ò™ÒœÒÒ£Ò¤Ò¦Ò§Ò«ÒÒ¯Ò°ÒºÒ»ÒÁÒÂÒÈÒÊÒÒÒÔÒØÒÙÒÛÒÜÒáÒãÒæÒçÒðÒñÒóÒôÒüÒýÒÓÓÓÓÓÓ"Ó$Ó+Ó,Ó2Ó3Ó8Ó9Ó@ÓAÓKÓLÓNÓOÓTÓUÓ[Ó\ÓaÓbÓiÓjÓrÓsÓxÓyÓ~ÓÓƒÓ„ÓÓŽÓ™ÓšÓ¢Ó¤Ó©ÓªÓ³Ó´Ó¹ÓºÓ¾Ó¿ÓÆÓÇÓÐÓÑÓÝÓÞÓáÓâÓëÓìÓöÓ÷ÓùÓúÓÔÔÔÔ!Ô"Ô*Ô+Ô2Ô3Ô=Ô>ÔEÔFÔOÔPÔRÔSÔXÔYÔdÔeÔqÔsÔuÔvÔzÔ{ÔÔ‚Ô†ÔˆÔ‹ÔŒÔ•Ô–ÔžÔŸÔ«Ô¬Ô´Ô¶Ô¹ÔºÔÂÔÃÔÊÔËÔÔÔÕÔÛÔÜÔæÔçÔïÔðÔôÔõÔúÔûÔÕ ÕÕÕÕÕÕ Õ'Õ)Õ-Õ.Õ5Õ6ÕAÕBÕGÕHÕQÕRÕWÕXÕZÕ[ÕcÕeÕmÕnÕyÕzÕ€ÕÕˆÕ‰Õ‘Õ’Õ›ÕœÕ¡Õ¢Õ©ÕªÕ±Õ²Õ½Õ¾ÕÅÕÇÕÌÕÍÕÓÕÔÕÝÕÞÕäÕåÕéÕêÕñÕòÕûÕüÕÖ Ö ÖÖÖÖ!Ö"Ö,Ö-Ö/Ö0Ö5Ö6Ö:Ö;Ö@ÖAÖFÖGÖIÖJÖRÖSÖ[Ö\ÖbÖcÖmÖoÖvÖwÖ…Ö†ÖŠÖ‹ÖŽÖÖ˜Ö™Ö Ö¡Ö£Ö¤Ö«Ö¬Ö°Ö±Ö´ÖµÖ½Ö¾ÖÄÖÆÖÌÖÍÖÏÖÐÖÔÖÖÖÙÖÚÖáÖâÖæÖçÖíÖîÖùÖúÖ×× × ×××××(×)×3×4×B×C×G×H×Q×S×V×W×[×\×c×d×j×k×u×v×€×„×‹××××•×–××ž×£×¥×§×¨×°×²×¶×·×¹×º×Â×Ã×Ç×É×Ì×Í×Ø×Ù×Ý×Þ×ä×å×é×ê×ñ×ó×ÿ×Ø Ø ØØØØØØØ!Ø"Ø+Ø,Ø7Ø9Ø<Ø=Ø@ØBØIØJØOØPØTØUØ[Ø\ØbØcØiØjØrØtØ{Ø|ØØ€Ø‡ØˆØŒØØ’Ø“ØœØØ¨Ø©Ø±Ø²Ø·Ø¹ØÁØÂØÆØÇØÌØÍØÔØÕØÚØÛØÞØßØèØéØòØóØõØöØýØþØÙÙÙÙÙÙÙÙ%Ù&Ù,Ù-Ù6Ù8Ù=Ù>ÙGÙHÙNÙOÙVÙWÙbÙcÙqÙsÙyÙzÙÙ€Ù„Ù…ÙŽÙÙ˜Ù™Ù¤Ù¥ÙÙ¯Ù²Ù³ÙºÙ»ÙÂÙÃÙÈÙÉÙÒÙÔÙÛÙÜÙáÙãÙæÙçÙìÙíÙñÙòÙõÙöÙúÙûÙÚÚÚ ÚÚÚÚÚ Ú!Ú#Ú$Ú'Ú(Ú/Ú0Ú6Ú7Ú9Ú:Ú=Ú>ÚIÚJÚRÚSÚYÚZÚaÚbÚjÚkÚuÚwÚ}Ú~Ú…Ú†ÚÚ‘Ú›ÚÚ¨Ú©Ú°Ú²Ú¶Ú·ÚºÚ»ÚÂÚÃÚÇÚÈÚÌÚÍÚ×ÚØÚâÚãÚðÚñÚóÚôÚûÚüÚÛÛÛÛÛÛÛÛÛÛ&Û(Û*Û+Û2Û3Û8Û9ÛAÛBÛHÛIÛQÛRÛTÛUÛ\Û]ÛaÛcÛfÛgÛmÛnÛvÛwÛ„Û…ÛŽÛÛ“Û”Û¢Û¤Û¬ÛÛ³ÛµÛ¸Û¹Û½Û¾ÛÂÛÃÛÈÛÉÛÐÛÑÛ×ÛÙÛÜÛÝÛäÛåÛïÛðÛûÛüÛÜÜÜ ÜÜÜÜÜ$Ü&Ü/Ü0Ü2Ü3Ü>Ü?ÜGÜHÜLÜNÜQÜRÜTÜUÜ\Ü]ÜdÜeÜqÜsÜzÜ{Ü€ÜÜ‰ÜŠÜÜŽÜ—Ü˜ÜœÜÜ Ü¡Ü§Ü¨Ü®Ü¯Ü¼Ü½ÜÄÜÅÜÎÜÏÜÚÜÛÜáÜâÜíÜïÜòÜóÜ÷ÜøÜûÜüÜÝÝ Ý ÝÝÝÝ Ý'Ý*Ý3Ý4Ý=Ý>ÝIÝJÝPÝQÝWÝXÝfÝgÝoÝpÝrÝsÝ{Ý}Ý€ÝÝÝÝ”Ý•ÝšÝ›ÝÝžÝ¦Ý§ÝÝ®Ý³Ý´Ý¹Ý»ÝÂÝÃÝÆÝÇÝÉÝÊÝÎÝÏÝÔÝÕÝàÝáÝêÝìÝïÝñÝøÝùÝÞÞÞ ÞÞÞÞÞÞ Þ(Þ*Þ.Þ/Þ=Þ>ÞDÞEÞNÞOÞYÞ[ÞjÞkÞmÞnÞ}Þ~Þ„Þ†Þ‰ÞŠÞÞŽÞ˜Þ™Þ›ÞœÞ¤Þ¥Þ«Þ¬Þ²Þ³Þ¼Þ½ÞÎÞÏÞÑÞÒÞÙÞÚÞèÞéÞöÞ÷ÞýÞÿÞßßßßßß*ß+ß4ß6ß:ß;ßDßEßIßJßUßVß[ß]ß`ßaßhßißußvß}ßßƒß„ß‰ßŠß’ß“ß™ßšß¡ß¢ß©ßªß±ß²ß¿ßÀßÉßËßÙßÚßÞßßßäßåßêßëßïßðßúßûßàààà à!à*à+à5à6à<à=àBàDàGàHàOàQàUàVà[à]àdàeàqàsà|à}àˆà‰àŽààŸà à«àà¸à¹à»à¼àÉàÊàÐàÑàÝàààéàêàóàôàþàÿàáá áááááááá%á'á+á,á5á6á:á;á?á@áEáFáMáOáWáXábácáháiánáoáyázá|á}á‡áˆáá’á•á–ášá›á¤á¥á®á¯áµá¶áÀáÁáÈáÉáÎáÐá×áØáâáãáéáêáòáóáüáýáââ â âââ!â"â$â%â(â)â/â1â4â5â>â?âIâJâOâPâVâXâ_â`âjâkâtâvâ~ââ‰âŠââ‘â–â™â¥â¦âªâ¬â´âµâ·â¸âÀâÁâÇâÈâÐâÑâáâãâëâìâ÷âøâãã ã ããã!ã"ã'ã(ã)ã*ã8ã:ãDãEãIãJãUãVãXãYã_ãaãkãlãpãrãtãuãwãxã{ã|ãã‚ãŠã‹ã›ãœã§ã¨ãµã¶ãÀãÁãËãÌãÚãÛãèãëãïãðãôãõãùãúãää ä äääää"ä#ä1ä2ä;ä=ä@äAäHäIäSäTäZä[äcäeäkäläqärä~ääƒä…äŠä‹ää‘ä–ä—ä™äšä¡ä£ä¦ä§ä«ä¬ä¸ä¹ä¿äÀäÎäÏäÔäÕäÚäÛäÞäßäáäâäåäæäìäíäòäóäûäýäåååååååååå+å,å6å8å<å=åAåBåFåGåNåOåVåXå[å\åaåbålåmåsåtå}å~å†å‡åŒåå–å—å¡å¢å¦å§å¯å±å´åµå¹åºå½å¾åÂåÃåÊåËåÕåÖåÞåßåéåêåôåõåøåùåæææ æææææææ$æ&æ*æ+æ/æ0æ4æ5æ9æ;æ>æ?æEæFæRæSæXæYæcædænæoævæxæzæ{æ‚æƒæ‹æŒæ–æ—æ™æšæ¢æ£ææ®æ²æ³æ¼æ½æÈæÉæÍæÏæÓæÔæØæÙæåæææìæíæùæúæÿæççççççç#ç$ç-ç.ç3ç4ç9ç:çAçBçKçLçPçQçTçUç]ç^çcçdçjçkçxçyçƒç„ç‘ç’çœçç«çç¯ç°ç´çµç¹çºçÁçÂçÉçÊçÏçÐçÛçÜçäçççëçìçöç÷çýçþçè èèèèèèè è!è0è1è8è9èBèCèFèGèOèPèSèTèVèWèbècèhèièsètèzè{è‡èˆèè‘è™èšèŸè¡è¯è°è½è¾èÈèÉèÍèÎèÕèÖèÝèÞèàèáèêèëèòèóèýèþèé ééééééé é"é%é&é.é/é8é9é?é@éHéIéPéQéZé\éaébédéeéménéwéxé†é‰éŠé‹éŽéé•é—éœéé¢é£éªé¬é¯é°é»é¼éÅéÇéÑéÒéàéáéíéîéðéñéôéõéüéýéêêêêêê%ê&ê-ê.ê8ê:êFêHêYêZê\ê]êjêkêuêwêzê{ê‡êˆêê‘ê—ê˜ê ê¡ê¨ê©ê®ê¯ê½êÀêËêÍêÖê×êÙêÚêäêåêçêèêðêñêûêüêëëëëëëëë$ë%ë)ë*ë1ë2ë9ë:ëGëHëPëQë\ë]ëcëdënëoëuëvë‚ëƒë…ë†ë‹ëŒë–ë—ë¡ë¢ë¯ë°ë¾ë¿ëÄëÆëÍëÎëÓëÔëÚëÛëáëâëèëéëíëïëõëöëýëþëìììììììì%ì&ì)ì*ì5ì6ì@ìBìGìHìPìQìSìTìYìZìdìeìkìlìuìwì{ì|ì‚ìƒì‡ìˆìì‘ì–ì—ììžì¢ì£ì¬ìì·ì¸ìÃìÅìÐìÒìÙìÚìÝìÞìçìèìêìëìõìöìùìúìííí ííííí(í)í1í3í6í7í9í:í?í@íIíJíPíQíWíXí`íaíhíiíkílípíqíyízí}í~íƒí„íŠí‹ííí–í˜íœíí§í¨íí®í°í±í¶í·íÃíÄíÌíÏíÓíÔíÞíßíèíéíðíñíõíöíÿíîîîîîîî$î%î/î0î5î6îDîEîJîLîQîRîWîXîcîdîiîjîuîvî~îî†î‡îî‘î•î–îœîî©îªî²î³î¹î»î¾î¿îÇîÈîÍîÎî×îØîßîàîìîîîòîóîøîùîïïïïïïïï#ï%ï)ï*ï,ï-ï6ï7ï?ï@ïDïEïLïMïUïVï\ï^ï`ïaïfïgïiïjïtïuïzï{ï}ï~ïï‚ï‹ïŒï–ï˜ïžïŸï¡ï¢ï©ïªïµï¶ïÀïÁïÏïÐïÛïÜïâïãïìïíïóïôïöï÷ïûïüïð ððððð.ð0ð4ð5ð8ð9ð=ð>ðFðGðSðTðXðYðeðfðtðuðƒð„ðŽðð‘ð’ðšð›ðŸð ð¥ð¦ð®ð¯ð¶ð¸ð»ð½ðÇðÈðÓðÔðØðÙðÜðÝðæðçðððñðùðúðññññññññ!ñ"ñ(ñ)ñ5ñ6ñBñCñHñIñOñPñUñWñZñ[ñ_ñ`ñgñhñkñlñyñzñ|ñ}ñˆñ‰ñ‘ñ’ñ—ñ˜ñœññ¤ñ¥ññ®ñÁñÃñÇñÈñÑñÒñÛñÜñàñáñæñçñìñîñöñ÷ñýñþñòòò òòòòò!ò"ò,ò-ò6ò8ò;ò<òHòIòPòQòZò[ò`òaòcòdòuòwò{ò|òƒò„òòŽò’ò“òòŸò«ò¬ò²ò³ò¼ò¾òÃòÄòËòÌòÏòÐòÔòÕò×òØòÜòÝòåòæòðòñòóóóóóóóó!ó"ó&ó'ó,ó-ó6ó7óHóIóMóOóYóZófóhómónóxóyóóƒó‹óŒó’ó”ó—ó˜óóžó¨ó©ó°ó±ó¼ó½óÈóÉóÓóÔóàóáóãóäóèóéóîóðóôóõóôôôôôôôô ô!ô'ô(ô/ô0ô;ô<ôAôBôGôHôMôNôPôQôVôWôYôZô^ô_ôeôfôjôkôuôvô‡ôˆôŠô‹ô”ô•ô¡ô¢ô±ô³ô¼ô¾ôÀôÁôÉôËôÍôÎôÕôÖôãôäôñôòôúôûôõõõõõõõõõõ!õ"õ(õ)õ+õ,õ7õ8õBõCõHõIõKõLõQõRõ[õ\õaõbõgõhõmõnõxõyõ‚õ„õ‹õŒõõ‘õ—õ˜õžõŸõ¢õ£õ©õ«õ¯õ°õ²õ³õ¸õºõ¿õÀõÂõÃõÌõÍõÒõÔõ×õØõÞõßõäõåõëõíõ÷õùõüõýõöö ö ööööö#ö$ö,ö-ö0ö1ö9ö:ö>ö?öHöIöPöRö\ö]ö_ö`öhöiörösö}öö‚öƒö‰öŠöŽöö•ö–öŸö ö¢ö£ö©öªö±ö³ö»ö¼ö¾ö¿öÆöÇöÍöÎöÓöÔöÚöÛöäöåöéöêöòöóöýöþö÷÷÷ ÷÷÷÷÷*÷+÷3÷4÷=÷@÷L÷M÷T÷V÷`÷a÷c÷d÷k÷l÷t÷u÷|÷}÷‚÷„÷ˆ÷‰÷÷Ž÷˜÷™÷÷ž÷ª÷¬÷¯÷°÷¹÷º÷Å÷Æ÷Ì÷Í÷Ø÷Ù÷à÷á÷ñ÷ò÷þ÷ÿ÷ø øøøø ø"ø#ø(ø)ø2ø3ø<ø>øHøIøOøPøYøZø]ø^øgøhøpørøzø{øø€ø„ø…øø‘ø“ø”ø›øœø¤ø¥øø®ø¸øºøÄøÅøÏøÐøÚøÛøçøèøöø÷øùøúøùù ù ùùùùù(ù)ù.ù/ù=ù>ù@ùAùJùLùRùSùXùYù\ù]ùbùcùiùjùoùpùsùtùyùzù~ùùƒù„ùùŽù˜ù™ù¢ù£ù¨ù©ù±ù²ù½ù¾ùÈùÊùÎùÏùÞùßùêùìùïùðùøùúùÿùú úúúúúú*ú+ú-ú.ú5ú6ú?ú@úHúJúNúOúYúZúbúcúiújúpúqú{ú|ú‚úƒúŒúúú‘úšúœúŸú ú¥ú¦úú¯ú³ú´úºú»úÄúÅúÏúÐúÕúÖúàúáúéúêúñúòúûúýúûû ûûûûûûûû û!û*û+û3û4û6û7ûCûDûMûNûXûZûdûeûlûmûpûqûyûzûûû†û‡ûŒûû•û˜û›ûœû£û¤û®û¯û»û½ûÃûÄûÍûÎûÕûÖûØûÙûßûàûçûèûîûïûóûôûûûýû ü üüü"ü#ü'ü(ü1ü2ü>ü?üIüJüTüUü]ü^ücüdüeüfüiüjünüoütüuü|ü}ü‰üŠü“ü”ü ü¡ü¦ü§ü®ü¯ü¶ü·ü»ü¼üÃüÄüÐüÒüÖü×üßüàüåüæüôüõüþüÿüýý ý ýýýýý#ý$ý&ý'ý+ý-ý4ý5ý7ý8ý>ý?ýAýBýDýEýKýLýQýRý[ý\ýkýlýsýtý{ý}ý€ýýˆý‰ýýŽýœýžý¡ý¢ý«ý¬ý°ý±ý·ý¸ýºý»ý¾ý¿ýÃýÄýÊýËýÏýÐýÙýÚýãýåýìýíýôýõýüýýýþþ þþþþ#þ$þ)þ+þ3þ4þ9þ:þ?þ@þHþJþMþNþVþWþ^þ_þaþbþeþfþoþpþtþuþ{þ|þþ‚þŠþ‹þŽþþ’þ“þœþþ¦þ¨þ¬þþ±þ²þ¸þ¹þÁþÃþÅþÆþÊþËþÞþßþçþèþñþòþýþþþÿ ÿÿÿ#ÿ%ÿ+ÿ,ÿ1ÿ2ÿ7ÿ8ÿ>ÿ?ÿGÿIÿWÿXÿhÿiÿsÿtÿ~ÿÿŽÿÿ•ÿ–ÿšÿ›ÿŸÿ ÿ¥ÿ§ÿ®ÿ¯ÿ³ÿ´ÿ»ÿ¼ÿÅÿÆÿËÿÍÿÐÿÑÿÝÿÞÿáÿâÿèÿéÿ÷ÿùÿÿÿ!"'(-.:;?@KLZ[_bghklst}~€†‡”•žŸ¨ª®¯±²¸º½¾ÄÅÆÇÌÍÓÕßàèéö÷ùú(*-.4589ABGHKLSTVW[\efijvwƒ„‘–˜Ÿ ®³´¿ÀÇÈÌÍ×Øßàäåìíóôþÿ '(1256=>FGPQWXbcopxz}…†Œ–—›œ¦§¬®²³¿ÀÈÉÐÑÓÔÝÞäåñòúûþÿ "$'):<?@BCQR\]cdfgqrz{€…†’“ž§¨µ¶»¼¾¿ÄÅËÍÒÓÜÝéêôõ $%-.349:>?ABLMRSYZ]^ghqr|‡ˆŽ—˜«¬´µº»ÂÃÌÎÒÓåæíîôõùúýþ!#&'./78?@EFKLUV\]abmotu~ŒŽ’“˜šŸ ¨©¬®±²¸¹ÀÁËÌÑÓÛÜàâæçðñùúÿ !"'(0145<=CFMNTU\]cdhinpstxy€„…Ž“”—˜¡¢¶¸¾¿ÆÇÐÑ×ØÚÛÞßæçêëö÷ $%'(01;=ABKLSTYZbcfgmowx‚ƒ…†Œ”•ž¢£§¨®°²³º»¿ÀÄÅÉÊÏÐÔÖÛÜàáæçíî $%(035=?DKSV`cf37v{ÏÖÜà EPX[¼¾Cdíï°² /1JSgkLN¬®¢¤ƒpy{~íï³µ¿$Á$.(0(e+g+ø.ú.‚3ƒ3‹44c7e7O<Q<Š<“<–<™<ëBíBGGnJpJ1N3N8U:UÞXçXéXìX«\\‡]‰]"c$c‹i”i–i˜iŸm¡mØpÚp×tÙtxx‹{{.€0€8„:„ã‡å‡Ý‹ß‹WŽYŽl’n’——¯™±™F›H›T V °¢²¢2©4©A«C«ø°ú°z±|±´´¢¶¤¶T¹V¹Ô¼Ö¼1¿3¿ÄÄ`ÆbÆIÊKÊÌÌZÍ\ÍÐ ÐÒ¯ÒoÕqÕ«××.Ù6Ù9Ù=Ù Ú¢Ú ßß0ä2äœæžæë ëuîwî¡î¢îÌòÍòóóõ õ&ø'ø³ü´ü¥¦¨©Š ‹ ~z{~€v"w"à&á&z*{*ó+ô+J0K0115577:<;<ô>û>??.B/BcIdIMM»O¼ORR VV»Z¼Z¤`¥`DfEf–h—hümým@pApAuGuJuNuTuXu[u_u·u¿uÁuÃu„y…yJzKz\]……2ˆ9ˆ<ˆ>ˆ8Š9ŠBCT”U”ü—ý—¾›¿›—¡˜¡K¨L¨ß®à®f±g±V¸W¸ ººkÂlÂ ÉÉ‚ÍƒÍÐ®Ð»Ö¼Ö*Þ+ÞâåãåùìíííÉðÊðDöEöüü™š*+jk5 7 y{zƒ†‰H!J!ö"ø"ó&õ&È*Ê*—-™-R/T/Þ4à4–7˜7‘;“;==d@f@¢D¤DšIœIRR2S4S?WAWªZ¬Z~b€b4gl@lvpxpCsEs0w2w}}r~t~<†D†G†K†‰‰-/ ¢ ‘‘É“Ë“˜—š—›’›¥ § [¤]¤®®i°k°µµ§¾©¾p¿q¿¨À©ÀNÁOÁµÁ·Á±Ã³ÃcÈlÈpÈtÈ ËËŽÒÒ‚×„×(Ý*ÝÞàààéãëãåççç¾êÀêÍíÏíññ>÷@÷–û˜û`b})035EKcfÓØKcfÿÿKoit=å<Y/RHWw!} ä6ˆg:!³ENo&cc± hCDÌ³TsdÎc ê& %) S ÒZ K{ s‘E’}ë[ÿ9¾ip±QA&£8M;Œ»| |^›# ®O>zÈ/fI¸@ÌZüMo¯t #2Qyl5ƒmÂOùu0[Lkh 6d6oT r ®!E#!Ê"t0"+C"˜B#Â$ˆ$j{%F &D'+1'\7'8X'Wi'x()5)€=)Šl)w(*3D* G*Ia*õo*šC+ÊJ+¿s+8M,,GP-]j.Þk.»0÷V0Ðx0‘1Í>1 W1.`1Nn1‹F2¿\24"T4lA5]b5‚J6Þ7ýD7öq79ëj9‘.:ùV:;C(;iS;ck;î<ƒ<<×<za<g<O#=Ì>‘>’2>u{?/n@y A)Ah6AÉ:AçYA{B>B5Bt?BÐBB'tB¾uBjDCQsC_ DwDò"D2UDyoEd|EFU:F¬PGÉRGs`GÍdG!JHFYHátHI!IÉLI JœkJ'K7K2GKÄLÛ4LgvLNI+NK5NUhOæPDPUPÚ`P¨Q¸ Tp$T£FTMUU¤U2(UT_U‡nU¥}UžbVtdV]kVwVXW,X5XÍvY¦KZóNZUnZÔ;[ŸB[’c[æ,]^í*^+8^$J^8x_Ò`ž`#"`f&`·J`d`ma);bümb«.cÞDd§e|e'_e•9fVf¶cfWgÇ"g©/gyLg@`g”rhakiÕj{BjrjÓzlÙm–mm‡smŸnnÄo…9ozMoUnoupÁzpRrÁzr¿&tjWt]ot–1uì;u‰{u„#vy(vŠTv^vhv–nvÏwÆ?wMw’aw[pwØxw#xPxÚIxð&y7,y—Ty7zº#{qq{{|ØF}kM~Ç/"01s€÷p$Ôr€$‚ç*‚<]‚:ƒvAƒÂaƒÊ„Þa„›f„42…¡K†N'‡˜_‡=f‡fg‡Á#ˆú‰t‰Ý+‹}.‹ýc‹ClŒ¬aMŽ<$‘C)‘D‘Rp‘¾I“Ç'”e-”ÂY•Gl–W—¶—ù?—Þ/˜†1˜U:˜fB˜0J˜=™ä ™C"™dW™âšT=šhS›ÞW›Y`›Mœœ¾œï_œ vœÏ eEžþiž,kžx&Ÿ¦LŸbŸð Ý è4 ±J¡Èe¡>¢Zl¢&;£“U£ù¥a¥§H¥À:§J?§h§.h§åu§›(¨µo¨þ© h©o©ùKªBcªanªx«ÅD«•_¬¥n¬s®|I®®v ¯–|¯Ô}°&±W±o³ª,³$´61´NO´Ài´5;µþ~µ¶Î^·T¸Y"¸96¹=t¹mzºý»KI¼Í½'=¾®F¾îL¾8 ¿¯2¿K¿öc¿ w¿–ÀºFÀ¾dÀ›PÁÂMÂÃR&Ã‹vÃwÃ™Ä—.Äi1ÅjÅCwÅ›:ÆþÇ¼XÇ—cÇQsÇçÈÛÈ!"Èø&ÈARÈ'É$*Ê•xÊ˜'Ë%3Ë#Ìz ÌïvÌRRÍçÎÎimÎB Ï?ÏÛÐŽ!ÐÑÑÑ’=Ñ°TÑJ9Ó»8Ô4×OHØÏMØ-Ù«Ù1ZÙÚÚ^3Ú"HÛtKÛvÛÑMÜ([Ü¬_Ü—hÜ×Ýˆ.Ý)ÞôGÞsKà•áA<á¾âú,âYxâ(ã‚(ãÆ1ãZHã~\ãÿäºRäaä¨å%'å#æî&æpJæ(sæÀ)ç2ç°$èÔléré[ê¹$êb:ì'î QîãfîØPïmPñ‘Tñyiñ™ò‡QòÖIóióeuóP:ôÑ6õœ>õÂHõW]õ¦ö37öƒ~öN÷³÷7÷™C÷ú5"út?úÎ%û0Aû=]û—üb)üÝ2üDGüêPü-rü„ýèýmaýÊhýlý¾þúIþ„Lþ!ÿ«Ø ÚdÜœÜjÝ Þ}ýŽafAvAvAvAvAvAvAvAvÿ@€ÖÖÄ Ø²²ÖÖ4C£C¤Ae`@`¬`\@`Ð@ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿGº‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&º‡z €ÿArial"1 ˆðÐh‚¸†Þ\º†£ðÝsn”Œ€Ýsn”Œ€!ð ´´4d¿¿2ƒQðH ðÿ?äÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ®OÿÿKoitKoitþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0d˜¤°ÀÌØè ø , 8DLT\éssKoitfoitoitNormalKoitl163Microsoft Word 10.0@ Ï‹@dµÕÇ@ô¿÷#ÈÝsn”þÿÕÍÕœ.“—+,ù®0ìhp€ˆ˜ ¨°¸ ÀÍékoduitl€Œ¿A Title !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæçèéêëìíîïðñòóôõö÷øùúûüýþÿ !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µþÿÿÿ·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæçèéêëìíîïðñòóôõö÷øùúûüýþÿ !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–þÿÿÿ˜™š›œžþÿÿÿ ¡¢£¤¥¦þÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿ®þÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀF°•n$È°€1Tableÿÿÿÿÿÿÿÿ¶¡ÀWordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ.jSummaryInformation(ÿÿÿÿ—DocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿŸCompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q