Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ÐÏà¡±á>þÿ 57þÿÿÿ01234ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿì¥Á5@ ð¿¹bjbjÏ2Ï2 XXê°ÿÿÿÿÿÿˆ4444444Hlll8¤°ŒHÍ¶H¯H¯"j¯j¯j¯j¯j¯j¯LNNNNNN$ƒRÕ:r4j¯j¯j¯j¯j¯r44j¯j¯‡ZZZj¯j04j¯4j¯LZj¯LZ~ZØ44Øj¯<¯àU//œÈlÔßF6Ø ,0ÍØ*ØHH44444ØHj¯j¯Zj¯j¯j¯j¯j¯rrHH$«lDHHl KOREA MUINASJUTUD Eesti noortele jutustanud K. Binkovski Eesõna. Käesolevas raamatus leiab lugeja terve rea väga huvitavaid muinasjutte, mis loodetavasti hakkavad meeldima mitte üksi noorsoole vaid ka täiskasvanuile. Huvitavad on need jutukesed juba selle poolest, et nad on pärit meile seni üsna tundmatust ilmast – Koreast, mille kohta Eesti noorsugu ainult kehvalt geograafia käsiraamatute järele teab, et see riigike asub kusagil Aasias, sellesama nimelisel mägisel poolsaarel, kus on maa viljakas ja kliima soe, ning et tema pealinnaks Sõul. Korea rahva kohta on meie noorsugu vast seda lugenud, et see on, oma sündimise ja keele poolest, Hiina rahvale lähedalt sugulane, seisab kultuuriliselt kaunis madalal edenemise-astmel ja nad on – “ristimata paganad”. Eel-olevaid muinasjutte lugedes saame aga Korea rahva kohta hoopis teise mulje: neist hõõgub meile vastu korealaste sügav inimesearmastus, valdav hingeline õrnus, haruldane luulelend, paiguti õige peenemaitseline nali, isegi tabav pilge, ning – selle rahva hingeelu põhijoonena – niisugune laitmatu moraal, mis ristiusu kõige valjemastki kõlbluse nõuetest vististi tükis taha ei jää. Need omadused ongi nende ridade kirjutajat sundinud Korea muinasjutte Eesti keelde tõlkima, et pakkuda Eesti noorsoole midagi uut, puhast ja kaunist. Pakutud muinasjutud on võetud tuntud Vene kirjaniku N.G.Garini kirjatööde kogust, kuna N.G.Garin nad 1898.aasta sügisel otsekohe Korea rahva suust üles on kirjutanud. Tähendatud kirjanik oli 1898. aastal Kauges Idas rändamas, ning tegi siis ka reisi Vladivastokist Port-Arturi. Sellel teekonnal, mis ta tegi osalt ratsa, osalt paadiga mööda Jaalu jõge (Umnota-gan),käis ta, muu seas, ka Koreas, ja selsamal puhul ta need muinasjutud korjaski. Ta ise kirjutab selle kohta järgmist: ”Kaks kuni kolmkümmend korealast, valged naisterahva jakid seljas ja laiaäärelised ning kõrgete, teravate laepealistega naisterahva kübarad peas, istusid, omamoodi kükitades, ringi meie ümber, nende parem muinasjuttude vestja kõneles, kuna teised oma peenevarrelisi piipusid suitsetasid ja tähelepanelikult kuulasid. Minu tõlk – hr. Kim, ise ka korealane, elukutse poolest kooliõpetaja, kes kenasti Vene ja Korea keelt mõistis, tõlkis, ning mina kirjutasin kiiresti lause lause järele üles, kusjuures ma kõne lihtsust püüdsin alles hoida ega lisanud ka oma poolt midagi juure. Selle eest mina vastutan ja ma ei kahtle sugugi, et tulevased uurijad minu sõnade tõsidust saavad tõendada. Ma kuulasin neid muinasjutte küll õhtuti, pärast võõrustavat õhtusööki, küll puhkel peatuspaigus, kust meile avanes kauguses meie ees paistev orgude ja mägede panoraam sügiseses õrnas ilukirjas, nagu vanaaegsed Pärsia põrandavaibad. Seda kaugust kallasid üle, oma vägevas suuruses loojamineva kollase päikese violeti ja pomerantsi karvalised kiired, ja ta kiirgas, lõi veel viimast korda lõkkele ja kadus siis viirastusena kiiresti läheneva videviku sumedas hämaruses. Ja terve see ümbrus – niihästi see kaugus, kui ka need inimesed ja nende elu, - kõik see paistis mulle nagu muinasjutt olevat. Üks kirjutusteraamat muinasjutte läks mul, kahjuks, kaduma. Kui ma nüüd jälle sinna, Kaugesse Idasse, sõidan, - võib olla, et siis läheb mul korda seda kaotist uuendada. Kuid võib olla, et ma ei leia siis enam ei seda muinasjutulist Koread, ega neid piibli-aegseid, patriarhaalseid kujusid: neid naivseid, kallimeelseid, kuid samal puhul ka viiesajaaastaseid vanakesi, kes on põhjalikult läbi katsunud ja ära mõistnud nii hästi inimese hinge, kui ka terve maise elu tühjuse, ning kellele pole midagi muud vaja, kui ainult muinasjutte ja mägesid. Nali, heasüdamlikkus, arukus ja järelandlikkus, otse üllatav kallimeelsus. Nõnda nad elavad, nõnda ka surevad. Nende valgete riiete ja kartlikuse pärast nimetavad venelased neid luigiks. Jah, nagu luiged ei suuda nemad sõdida, valada inimese verd, nagu luiged suudavad nad ainult laulda oma laule, vesta oma muinasjutte. Neilt võtta kõik, isegi elu – see on niisama kerge nagu lastelt, nagu luigilt: hea püss, osav silm. Uh, missugused nõiduv-ilusad, veel alles muinasjutulises ajajärgus viibivad lapsed on nad!” Olgu neist ridadest küllalt raamatule soovituseks: kes loeb, leiab ise ka. Tõlke kohta tahaksin veel tähendada, et ma seda kõige suurema hoolega ja aukartusega olen püüdnud teha, et kallihinnalise vaimuvara väärtusest midagi kaduma ei läheks. Kuidas see mul korda on läinud, seda otsustagu lugejad ja arvustajad. K.B. Kanthehani rünkad. Sel ajal, kui veel Tjumuani suguvõsa valitsemas oli, elas Tumanhani jõe lähedal Nudi linnas kaheksakümne aastane vanamees Kanthehan. Tema mõistis tulevikku ette kuulutada ja teadis, et ta kõigest poole oma elueast läbi oli elanud. Ta oli väga tark ja õpetatud mees, kuigi ta terve oma eluaja ainult põllutööd oli teinud. Siis aga, kui ta juba kaheksakümmend aastat vanaks oli saanud, heitis ta kõik oma tööd ja tegemised kõrvale ning ei teinud midagi muud, kui käis, õng käes, jõel kala püüdmas. Et ta aga oma õngele kunagi mingit sööta otsa ei pannud, siis ei saanud ka ainustki kala kätte. Nõnda kestis kolm aastat. “Sina oled juba peast nõdraks jäänud vanake, ma ei taha sinuga enam elada,” ütles naine. “Anna mulle abielu lahutust.” Kanthehan oli sellega nõus ja lasi enese naisest ära lahutada. Hiljem sündis aga vaat, mis: Oli kuningas seda kuulda saanud, et keegi vanamees juba kolm aastat söödata kala püüab, siis tuli tal huvi temaga tuttavaks saada, ja kutsus ta oma juure. “Mispärast püüad sa juba kolm aastat ilma söödata kalu?” “Sellepärast, et ma teadsin, et sa minu enese juure kutsud.” Kuningas sai temaga jutule, nägi ära, et ta tark ja õpetatud mees on, ning tõstis tema oma esimeseks ministriks. Siis tuli tema endine naine tema juure ja hakkas paluma, et tema jälle enese juure võtaks. “Ei,” vastas Kanthehan. “Häil päivil leian ma endale sõpru alati, kuid halvail päevil polnud sa mulle mitte sõber. Siiski – olgu peale, ma tahan sinu heaks midagi teha.” Ja ta käskis tee äärde hunniku kive kokku kanda ja nende peale kirjutada: “Möödamineja, tuleta minu naist meelde, ütle “närune naine” ja “sülita.” Sellest ajast saadik sülitab korealane ikkagi, kui ta kivirünkast mööda läheb: “Paha naisterahva eemalepeletamiseks.” Siiski – Korea naisterahvad ei taha seda vagajuttu sugugi uskuda ja seletavad neid kivirünkaid, mis teede ääres leiduvad, sellega, et korealased on kivid põldudelt siis kokku kandnud, et oma kivilisi põlde puhastada, ning et neil rõõmsam oleks kive kanda, siis püüavad nad endid igasuguste lollustega lõbustada. *** KUNSTNIK Elas Koreas kunstnik Kim Ton Tshuni. Ta oli kuulus, kuid unistas veel kuulsamaks saada. Kord näitas ennast temale unes kaheksakümne aastane vanamees ja ütles: “ on olemas taevane jõgi. Ta on õrnem kui laotus ja selgem kui kõige puhtam maine vesi. Et tema jooksu näha, peab läbi öid taeva tungima, ja see värav, mis sealt kohalt algab, kus Orioni punakas valgus alla langeb, - see ongi selle jõe värv. Maali see ülesse, - ja sa saad pildi, mis tervele Koreale õnne toob. kuid tema maksab sulle su elu.” Üles ärgates ootas Kim kannatamatult ööd ja otsis taevase jõe värvi. Esmalt ei suutnud ta midagi leida. Kord oli taevas tume, siis jälle sinine, ja ainult ümber tähtede, mis suured nagu kastetilgad, lõi ta veidi kahvatumaks, just kui sulaks ära. Siis jälle ujus õhumerre Orioni õrna sära sisse mähitud Kuu, ja Kuu valgusel kahvatusid tähed ning kahvatus taevas. Kuid see polnud ikkagi see, mis pidi olema, kuni viimaks, pärast pikaldast jõupingutust, Kimil korda läks tabada hoopis isesuguseid, nagu iseenesest edasi liikuvaid taeva osakesi Ja ta oli oma silmanägemise niivõrt teravaks harjutanud, et ta võis näha taevas seda, mida keegi surelikest veel polnud näinud. Ja kui Kim nõnda liikumata paigal istus, siis kõneldi, et ta hing on enese ihust lahutanud ja taeva jalutama läinud. Pikkamisi edenes Kimi töö. Kuud ja aastad läksid mööda. Kord istus Kim jällegi nõnda ja tal puudus veel ainult viimast helki tabada, kui ta järsku nägemise kaotas ja enam taevast ega oma ümbrust ei näinud. Kim oli pimedaks jäänud. Ja kui hommikul tema juure sisse astuti, siis leiti tema juba surnult. Pilt viidi aga keisri juure, ja see kutsus oma targad, õpetatud mehed kokku ning küsis: “Mis see peaks tähendama?” Targad pidasid kaua isekeskis aru ja vastasid keisrile: “See ei tähenda mitte midagi.” Ja pilt heideti kolikambri. Keegi Hiina tark aga ütles oma Bogdõhanile: “Koreas on kuulus kunstnik Kim pildi maalinud: see on vaja ükskõik kui kalli raha eest ära osta.” Bogdõhan saatis Sõuli saadikud, ja kui Korea keiser teada oli saanud, mida saadikud soovivad, siis andis ta pildi neile tuhande keshi (kahe rubla) eest. Koos Korea ministritele antud meeleheaga kokku läks pilt kolmkümmend tuhat keshi (kuuskümmend rubla) maksma. “Kuhu meie selle tühja ikkagi oleksime pannud?” küsisid Korea ministrid, raha oma laiadesse taskutesse toppides. “Kuhu oleks pannud? Andke aga õng siia.” Ja kui õng pildi ligidale pandi, siis kargas pildist elav kala välja. “Kas nägite nüüd?” küsisid hiinlased. “Teie olete oma maa õnne ära müünud.” Ja sellest ajast peale hakkas Hiina rikkaks minema, kuna Korea allapoole liugles – kuni selle vaesuseni, milles ta veel praegugi viibib. VOORUSLIK NAINE Keegi mees varastas omale naise ja läks temaga ühes Umnota ääre kalapüügile. Ja Umnota ääres nad elasidki. Senikaua kui mees oma tervise juures oli, läks kõik hästi, sest et nad üks teist armastasid. Teine kord pole kala, - noh, nad suruvad endid hästi üksteise ligi, et vähem süüa tahaks ja uinuvadki nõnda magama. Kord külmetas aga mees jõel ja jäi raskesti haigeks. Siis tulid neile halvad päevad: pole kala, pole leiba, pole ka raha tarka kutsuda. Mees on pikali asemel ja ütleb: “Kui ma nüüd õige kalakest saaksin süüa, siis saaksin ma terveks; ilma kalata aga suren ma.” Naine ei lausunud selle peale sõnagi ja läks jõele. Istus, istus – kala ei ole. Siis võttis ta noa, lõikas oma jala küljest pika tüki liha, tuli koju, küpsetas selle ära ja andis mehele. “Ma pole veel kunagi niisugust maitsvat kala söönud,” ütles mees. “Kuidas sa selle kinni püüdsid?” “Ma istusin kaldal ja palusin taevast ja merejumalat, ning kala hüppas ise minu juurde kaldale.” “Uh,” ütles mees, “ma olen juba poolest saadik terveks saanud; veel üks niisugune kalake – ja ma saaksin päris terveks. Kas sa ei paluks veel ühe niisuguse?” “Küll ma katsun,” ütles naine ja läks jällegi ning lõikas oma teise jala küljest tüki ära. Mees sõi selle ära ja ütles: “Noh, nüüd olen ma päris terve: veel kunagi pole ma nii maitsvat kala suhu saanud.” Mees sai terveks, naine aga nagu sulas päev-päevalt ära. Mees ei suutnud kuidagi aru saada, mis see kõik õieti on. Kord aga nägi ta, kui naine magas, et naise jalad olid verised; ta vaatas ja nägi hirmsaid haavu. Nüüd alles sai ta aru, kust naine temale kala oli saanud. Mure mõjul tuli mehel vana haigus tagasi ja kolme päeva pärast ta surigi. Naine võttis oma viimase jõu kokku, müüs ära kõik, mis tal oli, mattis mehe ilusasti maha ja jäi üksinda ilma, kõigile tüliks. Ta läks jõe äärde ja viskas enese vette. Kuid ta ei saanud uppuda: taevast laskis vikerkaar enese alla vette, vikerkaart mööda ruttas ta mees alla ja ulatas temale oma käe, ja nad mõlemad, nüüd juba terved ja õnnelikud, läksid üles taeva, suure Okonshante juure. Pärast seda oli seal ringkonnas, kus uppunud naine elas, kolm aastat nälg, kuni viimaks keegi tark sealt mööda minnes elanikkudele ütles: “Senikaua ei saa teie näljast lahti, kuni teie pole pannud uppunud naisele ausammast, mis vooruslike naiste jaoks seaduse poolt on määratud.” Siis pöördusid elanikud kuberneri kaudu keisri poole, ja kui nad tema käest loa olid saanud, siis seadsid nad voorusliku naise auks tavalise, seaduse poolt määratud mälestussamba üles. Selest ajast saadik ei tunta seal maanurgas enam nälga, ja iga vanamees kõneleb pojale, käega mäeseljal asuva ausamba peale näidates: “Kui sulle niisugune naine juhtub, siis teeb ta õnnelikuks – mitte üksinda sind, vaid kõiki, kes aga siin ringkonnas elavad.” JÄNES Merekuningas oli haigeks jäänud. Ja arst-kala seletas temale, et ainult jänese maks võib teda surmast päästa. Siis saadeti ketakala jänest püüdma. Keta hakkas ujuma, kuid sattus õnge otsa. Saadeti säga, kuid ka säga sattus püünisesse. Siis saadeti nastik. Nastik roomas küll kaldale, kuid sattus arba (kaarik – Kesk-Aasias, Krimmis ja Kaukasuses tarvitatav kaherattaline vanker) rataste alla ja tallati lömaks. Siis saadeti kilpkonn. Kilpkonn otsis üles metsloomade kuninga, tiigri, ja kõneleb temale: “Sina oled kuningas ja meil on ka kuningas. Meie kuningas on suremas ja tohter ütles temale, et kui tema ei söö jänese maksa, siis ta elama ei jää.” Tiiger kuulutas asjaloo ära ja käskis jänese oma juure tuua. “Mine,” ütles ta, “selle kilpkonna järele: sind kutsub merekuningas.” Jänes läheb kilpkonna järel ja pärib teel välja, mida merekuningal õieti tema käest vaja on. Kilpkonn kõneles temale asjaloo ära. “Aga kui mu maks välja võetakse, ega ma siis isegi enam elama jää?” “Mina seda ei tea,” vastas kilpkonn.” “Noh, olgu siis nii, - minul on üks lombak sugulane. Tema kaebab juba ammugi, et ta oma lombaka jala pärast elust tüdinenud on. Teie kuningale on aga üsna ükskõik, kelle maksa ta sööb, kui see aga jänese oma oleks. Nõnda siis oota mind siin veidike, ma jooksen siiasamasse metsa ja toon lombaka jänese sinu juurde.” “Minule on see ükspuha,” vastas kilpkonn ja lasi jänese lahti. Jänes vilksatas metsa ja - niipalju teda nähtigi. Kilpkonn ootas ja ootas. Viimaks ronis oma kuninga juurde. Oli kuningas teada saanud, kuidas lugu on, siis saatis ta kilpkonna uuesti metsloomade kuninga juurde. Kilpkonn jutustas metsloomade kuningale terve loo ära, kuidas jänes tema käest jooksu oli saanud. “Noh, mine sina pealegi koju,” ütles kuningas seepeale, “sinu käest jookseb ta jällegi ära, ma saadan ta parem mõne ustavamaga.” Jänes sai kuulda, et teda jällegi otsitakse, ja kõneleb: “Noh, nüüd ma juba nii kui nii pean surema, hakkan ma parem hunhusiks. Kord näeb ka kilpkonna teel edasi ronivat. “Kuhu sa ronid?” küsis jänes. “Lähen, näh, teie kuningale ütlema, et ta enam ei muretseks, sest meie kuningas on juba surnud.” Siis jooksis jänes kilpkonnast ette, kükitas oma kuninga ees tagumistele jalgadele ja ütles: “Ma olen kuulnud, suur kuningas, et sa mind olla otsinud – siin ma nüüd olen.” “Aga kus sa siiamaale olid?” “Käisin Hiinamaal oma venna pool, kes mulle 17. põlvest sugulane on.” “Aga miks sa sel korral kilpkonna käest ära jooksid?” “Egas ma jooksnud ühti, ma küsisin luba ja läksin päris loaga, kuna ma oma lombaka sugulase enese asemele soovitasin.” Selle lombaka venna pool ma nüüd just käisingi.” “No?” “Ja, aga tema ka ei läinud, ütleb et ei taha veel surra.” “Kui ta ei taha, siis mine sina.” Sel silmapilgul jõudis kilpkonn pärale sõnumiga, et kuningas ongi surnud. “Noh, on ta surnud, siis on ta surnud,” ütles tiiger, andis jänesele hea kingituse ja lasi temal minna. KOLM VENDA Elasid ilmas kolm venda ja neil tuli mõte hästi palju tsen-tsenni välja kaevata, et rikkaks saada. Õnn naeratas neile vastu ja nad leidsid niisuguse juurika, mis oma sada tuhat keschi maksis. Siis kõnelesid kaks venda isekeskis: “Tapame oma kolmanda venna ära ja võtame ka tema osa endile.” Nii nad tegidki. Pärast seda hakkas igaüks neist, kes elus olid, oma ette aru pidama, kuidas oma teist venda ära tappa. Nad jõudsid ühe küla lähedale. “Mine,” ütles üks vend teisele, “osta külast suli (viina), mina ootan sind siin.” Kui vend oli külas ära käinud, suli ostnud ja ootaja venna juurde tagasi ruttas, ütles see vend: “Kui ma nüüd oma venna ära tapan, siis on kõik suli minu ja juur ka:” Nii ta ka tegi: laskis venna püssiga maha ja jõi suli ära. Suli oli aga mürgitatud, sest et tapetud vend oli tahtnud sellega ka venda tappa. Nõnda said kõik kolmvenda surma. Kallis juur aga mädanes ära. Sellest ajast saadik ei otsi korealased enam ei juuri, ega raha, vaid otsivad endile rohkem vendi.* *Vennastumise , ehk venna sõpruse tegemise mood on Koreas väga levinud ja suure au sees. TORI JA TUTEBI Olid kaks seltsimeest: Tori (kivi) ja Tutebi (kärnkonn). Nii olid nende nimed, nagu neid lapsepõlves kutsuti. Tutebi oli rikiaste vanemate laps, Tori aga – vaeste. Tutebi oli tark ja andekas, Tori aga kohtlane ja koba. Tutebi narris ja nokkis tihtipeale Torit, kuid armastas teda. Kui nad oma õppimise olid lõpetanud, siis ütles Tutebi Torile: “EI sellest ole viga midagi, et sa suurest soost ei ole, küll mina aitan sinu tähtsaks meheks saada.” Ja kae, mis Tutebi tegi: Kui isa läks kodust välja võõrsile, võttis ta isa mõõga ja peitis ära. Kui isa koju tuli ja mõõga kadumist märkas, pidi ta poja peaaegu ära tapma. Poeg aga ütles: “Ära kurda, isa, minul on niisugune sõber, kellel on iseäraline and asju üles arvata.” Selle peale läks ta Tori juurde ja kõneles temale ära, mis ta isale oli ütelnud. Ei unustanud ta ka seda juhatamast, kus mõõk peidetud oli. Kui isa Tori oma juurde kutsus ja temalt küsis: “Võid sa üles arvata, kus mõõk peidetud on?” Siis vastas Tori: “Võin.” Ja Tori näitas, kuhu mõõk oli peidetud. Tutebi isa andis temale raha ja lubas tema ka koha peale soovitada. Samal ajal kadus Hiina keisril riigipitsat ära, ja Hiina keiser saatis Korea keisrile kirja palvega, et kas temal oleks niisugust tarka ülesarvajat, keda ta tema juurde võiks läkitada. Tutebi isa kõneles siis Korea keisrile Torist. “Teda on vaja enne läbi proovida,” ütles keiser. Kui Tori sinna toodi, siis ütles keiser temale, käega kinnise laeka peale näidates: “No-noh, arva üles, mis siin laekas on?” “O, Tutebi!” õhatas Tori, etteheitvalt oma sõpra meelde tuletades. “Jah, tutebi,” ütles keiser ja näitas kõigile laekasse peidetud kärnkonna. “See kõlbab,” ütles keiser ja saatis Tori Hiina keisri juurde. “Noh, nüüd olen ma kadunud poiss!” mõtles Tori teel. “Küllap Hiina keiser ikka mu pea maha võtab. Oh sina, Tutebi, küll oled sa aga mind sõbralikult aidanud!” Pekingi lähedale jõudes, istus Tori puu alla maha puhkama. Puu otsas aga istus lind ja laulis: ”tschi-tschu, tschi- tschu...” Linnu laul jäi Torile pähe ja ta kordas ka üksisõnu: “Tschi – tschu.” Kui ta keisri juurde viidi, siis oli ta oma surma üle nii kindel, et keisri küsimuse peale: “Kus riigipitsat on?” – muud ei mõistnud vastata, kui ainule: “Tschi- tschu, tschi- tschu...” Ja korraga langes üks keisri tolliametnikkudest keisri ette põlvile ja tunnistas üles, et tema tõepoolest pitsati ära oli varastanud. Asjalugu seisis selles, et selle tolliametniku nimi oligi juhtumisi “Tschi-tschu”. “Sa oled ülesarvamiste peale tõesti meister,” ütles Hiina keiser, “ma jätan sinu siia oma hoovkonna juurde.” Tori ei rõõmustanud selle üle sugugi, sest varem või hiljem oleks ometigi välja tulnud, et ta midagi ei tea. Sellepärast hakkas ta ennast koju paluma, sellega vabandades, et tal on kodus naine ja sugulased. “See ei puutu minusse,” ütles keiser. “Minusse aga puutub,” sai Tori vihaseks. “Ja kõige selle põhjuseks on ainult minu nina, millega ma haistan, kus miski asi peidetud. Sellepärast ei taha mina teda enam!” Ja ainsa hoobiga lõikas Tori oma nina ära. “Noh, nüüd olen mina samasugune loll nagu teie kõik siin,” ütles ta. Keiser pidi teda esiteks surmaga nuhtlema, kuid mõtles pärast asja paremini järele ja laskis tema koju. Pärast naerdi Tori üle, kuid tema ise arvas, et see veel kuigi suur hind pole, kui ta ainult nina ohverdamisega Hiina keisri tutvusest pääsed. TEAME ! Elasid ja olid mees ja naine, head inimesed, aga see oli nende viga, et nad kunagi kellegi juttu lõpuni ei suutnud kuulata, vaid alati kisendasid: “Teame, teame!” korraga tuleb nende juurde tundmatu mees, kes neile öökuue annab. “Kui see öökuub selga tõmmata ja üks nööp kinni panna, “ seletab mees, “siis tõused sa arssina (o, 711 m) võrra maast kõrgemale; paned kaks nööpi kinni, siis tõused sa poolde taevasse; paned sa aga kolm nööpi kinni, siis lendad päriselt taeva.” Mees, selle asemel, et küsida, kuidas sealt tagasi saab, pistis kisama: “Teame!” Pani omale öökuue selga, kõik nööbid kinni ja lendas taeva. Naine, see jooksis aga ringi ja kisendas: “Vaadake, vaadake, minu mees lendab taeva!” Ja nõnda jooksis ta senikaua, kuni ta kuristikku kukkus, sest et ta taeva poole vahtides seda enese ees ei näinud. Kuristiku põhjas jooksis jõgi. Teatakse rääkida, et mehest olla saanud kotkas, naisest aga kala. Ja see on , muidugi mõista, niisuguste tolade jaoks, nagu nemad, veel üleliigagi hea. KASSID. See oli väga ammu aega tagasi, kui kasse veel maa peal olemaski ei olnud. Elas siis keegi vibukütt. Kord magas ta ja nägi unes, kuidas Sõuli kütipeole sattuda ja keisri enese käest kiidukirja ja “dischandari” aunime saada. Tema oli küll väga hea laskja, kuid sattus alati niisugusesse ärevusse, et päris andestamatult mööda laskis. Siis andsid targad inimesed temale nõu, enne Sõuli minekut käekatsuja juurde sisse astuda, et teada saada, mis tulevik toob. Kütt tegi ka nõnda. Kui käekatsuja temalt tuhat lani oli saanud, siis seletas ta: “Ärgu sul naisterahvas mitte üle tee mingu. Kui ta aga peakski minema, siis suudle teda.” Kütt tahtis veel muudki targa käest küsida, kuid teise küsimuse jaoks ei jätkunud raha, ja ta läks, üheainsa vastusega leppides, niisamuti Sõuli. Kui ta veel kõigest üheksa liid (hiina pikkusmõõdu ühik = 576 m)=( kolm versta) Sõulist eemal oli, tuli temale haruldaselt ja isemoodi ilus naisterahvas vastu. See oli tugeva, aga kena kehaga ja tal olid niisugused silmad, mille vaadet kütt välja ei suutnud kannatada. Naisterahvas läks tema eest läbi üle tee ja kütt läks nagu tark teda õpetanud, temale järele, et teda suudelda. Paistis, nagu kõnniks naisterahvas niisama tasa nagu temagi, kuid siiski ei jõudnud ta enne õhtut temale järele, kuni naisterahvas viimaks kuhugile väikesesse hütti sisse läks. Siis läks ka kütt tema järele sisse. Seal hütis istusid tüdruku isa ja ema. Kütt teretas ja kõneles neile puhtalt ära, mispärast ta siia oli tulnud. “Kui tark niimoodi on kõnelenud, siis peab see ka nõnda olema.” Siis astus ka neitsi uksest sisse ja kütt suudles teda. “Täna on juba hilja ja meie soovitame sulle meie juurde ööd jääda.” ütles isa. “Ma jääksin kas või eluajaks siia, sest ma olen teie tütart armastama hakanud ja tahaksin teda omale naiseks võtta.” “Mida siis, võta aga pealegi,” ütles vanamees. Tuli öö ja kõik heitsid magama. Öösel ärkas kütt üles ja näeb korraga, et tema kõrval asemel lamab noor ematiiger, vähe maad eemal aga kaks vana , suurt tiigrit. Kütt pigistas hirmu pärast silmad kinni ja kui ta nad jälle avas, siis magas tema kõrval jällegi tema naine, ja vähe maad eemal naise isa ja ema. Kütt mõtles, et see kõik nii, unisest peast, temale oli paistnud ja jäi uuesti magama. Hommikul, kui kütt Sõuli märki laskma hakkas minema, ütles temale naine: “Täna ootab sind, mu mees, suur au. Sa tabad igat märki, kuid seda on veel vähe. Ja täna saad sa nõnda kuulsaks, et sind põlvest põlve mäletatakse, senikaua kui aga inimesed maa peal elavad. Pea aga seda meeles: kui sa nooltega viimasesse märki oled tabanud, siis tulevad teel, kolme muuli seljas, kolm olevust nähtavale: kaks istuvad valgete muulide seljas, on valges riides ja valgete tuulelehvitajatega , kolmas aga kirju muuli seljas ja rohelise tuulelehvitajaga. Niipea kui sa neid silmad, lase kohe nende pihta.” “Kuidas? Inimeste pihta?” Naine väristas pead: “Need pole inimesed, vaid metsinimesed, - kui sa neid ära ei tapa, nad söövad teid kõiki ära. Kui sa nad ära oled tapnud, siis lõika lahti selle rind, kes kirju muuli seljas sõitis. Rinna avausest leiad sa kaks loomakest: nendest ära sa iialgi lahku, nad olgu sulle niisama nagu oma lapsed.” “Kui mulle, siis ju ka sulle.” “Jah, muidugi. Jumalaga, minu kallis mees.” “Mispärast sa aga nõnda kurvalt minuga jumalaga jätad, - ma tulen ju varsti tagasi?” “Ma olen kurb sellepärast, et iga minut sinust eemal olla minule niisama pikk on, kui igavik.” Nagu naine kõneles, nii ka oli. Kütt tabas kõiki märke; kui ta aga viimase märklaua pihta vibu lahti lasi, tulid teel kolm reisijat muulide seljas nähtavale. Kaks olid valgete, kolmas kirju muuli seljas. Kütt tõmbas oma vibu kolm korda vinna ja lasi nooli kolm korda lendu. Iga nool tabas ise reisijat otsekohe südamesse. “Mis ta teeb? Ta laseb inimesi?” “Minge aga vaadake, mis inimesed need on,” ütles kütt ja läks ühes teistega sinna, kus reisijad olid langenud. Suur oli aga nende kõikide hirm ja ehmatus, kui nad kolme reisija asemel kolme tiigrit endi ees nägid: kaks tohutu suurt – isa ja ema, ja üks noor ematiiger. “Mäherdune õnn, et ta nad ära tappis, muidu oleks meid kõiki surm ähvardanud.” Senikaua kui nõnda juttu aeti ja imestati, lõikas kütt noore ematiigri rinna lahti, võttis sealt kaks väikest loomakest välja ja pistis omale ihupõue. Selsamal päeval nimetati kütt “Bischandariks” ja anti talle kuberneri koht. Kuid asjata otsis ta oma naist, - ta ei leidnud enam kunagi ei teda, ei tema vanemaid ega ka seda kohtagi, kus nende hütt seisis. Aasta oli mööda läinud, loomakesed olid juba kaunistigi kasvanud, kui korraga sõda algas, mis Koread õnnetusega ähvardas. Siis määras keiser oma kütist kuberneri vägede ülemjuhatajaks. “Aga ma ei tea ju sõja asjast midagi.” “Selle eest on sul õnne, - mine ja võida, muidu pea maha!” “Ära karda ühtigi isa,” ütlesid väikesed loomakesed: “sina võidad.” Umnoti jõe ääres, tema mõlemapoolseil kaldail, said sõjamehed üksteisega kokku – Korea oma ja vaenlase oma. Öösel enne lahingut jooksid väikesed loomakesed väljadele ja metsadesse ning kutsusid kokku kõik rotid ja hiired: “Minge sinnapoole jõge vaenlase väe sekka, närige neil katki nooletuped ja vibunöörid ning sööge ära nende toidumoon ja jalanõud.” Sõjavägi aga ilma sõjariistadeta, söögimoonata ja jalanõudeta pole enam kellegi sõjavägi, vaid kerjuste kari, ja kuberner võttis nad järgmisel päeval viimse meheni vangi. Sellega lõppeski sõda. Kubernerist sai aga minister. Mis aga väikestesse loomakestesse puutub, siis tekkis neil ka oma järeltulev sugu. Nüüd võib neid loomakesi igal pool leida, - neid nimetatakse kassideks. Kuigi meie aja kassid enam ei kõnele, siiski peetakse neid, nende sündimiselugu meeles pidades, Koreas pühadeks loomadeks, ja et nad koguni isemoodi ilmale olid tulnud ning kord terve maa vaenlastest päästnud, siis armastatakse, ja austatakse neid üliväga. KAHEKSA – ÕNNETU. Inimesel on kaheksa õnne: õnneline esivanemate haud, hea naine, pikk iga, palju lapsi, palju leiba, palju raha, palju vendi, haridus. On olemas inimesi, kellel ühtegi nendest õnnedest ei ole, ja siis nimetatakse neid kaheksa-õnnetuteks, - Bhar-ke-bogi. Üks niisugustest oli ka Ninoran-dui, kelle isegi naine maha jätnud. Ja ometigi juhtus kord nõnda, et Ninoran- dui kokku trehvas naisterahvaga, nimega Dju-sci, kes oli noor, ilus, rikas, ning kes Ninoran-duid armastama hakkas. Ka Ninoran-dui hakkas Dju-scid armastama. Et aga kaheksa-õnnetu õnnetused ka nendele osaks saavad, kes neid armastavad, siis ei jäänud Dju-sci kokkupuutumine Ninoran-duiga tagajärjetuks; tema äriasjad läksid halvasti, tema loomad kärvasid, tema väljad ei andnud enam lõikust. See kõik lõppes sellega, et kui kord Dju-sci unest üles ärkas, siis ei leidnud ta oma kõrvalt oma armastatud Ninoran-duid, vaid ainult tema kirja. Ta kirjutas temale, et ta teda küll kõigest hingest armastab, kuid siiski tema maha jätab, sest et ta peale õnnetuste temale midagi muud ei suuda anda. Kui Dju-sci kirja oli läbi lugenud, hakkas ta kibedasti nutma, sest ta armastas Ninoran-duid, aga mitte oma varandusi, mida ta sellest pilgust saadik põlgama hakkas; ta jagas kõik varanduse vaestele ja läks ära neist paigust, kus ta oli senini elanud. Ta sammus orgu mööda edasi, nuttis ja mõtles. “Oleks minul nõnda palju leiba, et ma võiksin kõiki näljaseid sööta ja nõnda palju raha, et ma võiksin anda kõigile, kellel seda ei ole, siis ei oleks enam muret maailmas.” Kui ta nõndaviisi mõtles, nägi ta korraga oma ees härja seljas ratsa sõitvat ilusat, tugevat meest, kes oli üleni lillede ja viljapeadega ehitud. Mees jättis härja seisma ja ütles temale: “Armasta mind, saa minu naiseks.” “Ma armastan juba ühte kaheksa-õnnetut ja ei suuda enam kedagi peale tema armastada. Kui sa aga just soovid, siis oleme vend ja õde,” vastas Dju-sci. Nad tegid isekeskis maha vennas-sõpruse nagu selle maa pruuk on: lõikasid sõrmed veriseks, kirjutasid verega oma nimed igaüks oma riiete palistuste peale, lõikasid siis täis kirjutatud kohad riiete küljest ära ja andsid üksteisele, ja kui nad niimoodi verega kirjutatud nimed igaüks oma rinna peale ihupõue olid peitnud, läksid nad igaüks oma teed. Kui Dju-sci teekäigust ära oli väsinud, läks ta tee äärde vilja puhkama, heitis pikali ja uinus magama. Ta nägi unes hõbeda karva valgete juustega ja näoga vanameest, kes temale ütles: “See mees, keda sa härja seljas ratsa nägid ning kellega sa vennasõprust tegid, - see olin mina. Ma olen – oruvaim. Ma tean sinu soovi. Siin on sulle kott riisi, ühest terast on küllalt, et kõige suurem katel riisi täis saaks. Ja võta sellest kotist niipalju riisi, kui sa iganes tahad, - tühjaks ei saa kott kunagi!” Oli vanamees need sõnad ütelnud, kadus ta ära ja Dju-sci ärkas üles. Tema kõrval lebas väikene kott riisiga. Dju-sci võttis koti kaenlasse ja läks edasi. Org lõppes otsa ja Dju-sci hakkas kõrge mäe kallakutpidi üles minema. Seal üleval, mäe harjal, kasvas mets, mille keskkohal okstest punutud onn asus. Noor ilus puuraiuja istus onnis kolde tule ees ja keetis pajas vett. “Mis sa siia vette mõtled panna?” küsis Dju-sci teretades ja jäi onni ette seisma. “Ma ei või siia vette midagi panna,” vastas puuraiuja, “sest mul ei ole riisi.” Siis astus Dju –sci onni sisse, võttis kotist ühe riisitera ja viskas patta. Pada läks silmapilk ääretasa riisi täis. Puuraiuja ja Dju –sci sõid mõlemad kõhu täis ja riisi jäi ülegi. Pärast õhtusööki ütles puuraiuja Dju-scile: “Armasta mind ja oleme nagu mees ja naine.” “Ma ei või sind armastada,” vastas temale Dju-sci, “sest ma armastan oma meest, kaheksa –õnnetut, kuid kui sa just tahad, siis ole mulle vennaks.” Puuraiuja oli sellega nõus ja nad tegid vennasõprust. Varsti pärast seda jõudis öö ja Dju-sci uinus kõvasti magama. Ta nägi unes hõbedakarva valgete juustega ja näoga vanameest, kes tohutusuure tiigri seljas ratsutas. “Puuraiuja, kes sinuga ühes õhtust sõi, - olin mina,” seletas vanamees. “Mina olen mäevaim. Ma tean sinu soovi: võta see kullatükk, sa võid selle tüki küljest niipalju kulda raiuda, kui iganes tahad, aga kuld ei saa sul kunagi otsa.” Vanamees kadus ja Dju –sci ärkas üles. Polnud enam ei puuraiujat ega onni, vaid tema lähedal oli maas ainult tükk kulda. “Nüüd ma tean, mis mul teha,” ütles Dju –sci üles tõustes: ma ehitan siia paika terve linna! Siia, minu juure, saavad tulema kõikidest kaartest kõik näljased ja kõik need, kellel raha tarvis ja nende seast leian ma siis ka oma mehe, kaheksa –õnnetu.” Nõnda Dju-sci ka tegigi. Tema juure ruttasid kõik kerjused, näljased ja need, kellel puudus raha. Tema ootused läksid kõik täide: - kord tuli tema juurde ka tema mees, Bahar-ka-bogi. Kui Dju-sci oma meest nägi, siis jooksis ta tema juurde ja noomis teda selle eest, et ta tema maha oli jätnud. Ka Bahar-ka-bogi oli väga õnnelik, kui ta oma naise ära tundis. Dju-sci võttis temalt vande, et ta teda enam maha ei jäta, ega enam kunagi tema juurest ära ei põgene. Pärast seda läks nende elu, vaeseid ja näljaseid söötes ja jootes, väga õnnelikult. Kord lõppes Dju-scil raha otsa ja selle järele oli tingimata tarvis teise linna sõita, et kulda rahaks ümber vahetada. Dju-sci andis oma kullatüki mehe kätte ja palus teda võimalikult palju selle küljest tükkisid raiuda ja rahaks ümber vahetada, et mitte vaja poleks tihti linna sõita, ega teineteisest lahkuda. Bahar-ka-bogi pani kullakoorma eesli selga ja sõitis sellega linna. Teel oli vaja väikestest ojakestest üle sõita. Et aga Ninoran-bui kaheksa-õnnetu oli, siis juhtus ka , et sel ajal kangesti vihma hakkas sadama. Väike oja muutus suureks jõeks, kuhu eesel üleminekul kõige kullaga tükis ära uppus. “Ei!” kisendas meeleheitel õnnetu: ”Nõnda see enam edasi kesta ei või – juba liiga palju toon ma enesega sellele naisterahvale õnnetusi kaasa! Emb-kumb: kas ma päästan tema kulla, või saan ise ühes sellega hukka!” Ta viskus vette ja uppus ära. Kaua ootas Dju-sci Ninoran-buid. Viimaks aga ei suutnud ta enam kannatada, vaid läks ise teda taga otsima. Kui Dju-sci oja juurde jõudis, siis oli seal vesi juba alanenud ja see ei olnud enam suur jõgi vaid jällegi endine väikene ojakene. Kaldal nägi ta lamavat oma kulla ja surnud Ninorai-bui. Miski ei suutnud enam Dju –scid trööstida. Ta kõndis ja nuttis. Ta nuttis oma kaheksa-õnnetu pärast ja kõigi õnnetute ning kaheksa-õnnetute pärast. Viimaks nõrkes ta jõud. Ta istus maha ja suri, kuna ta silmapisaratest sinna paika oja tekkis, mida “ Pisarate ojaks” nimetatakse. Keegi kaupmees oli äriliste asjade pärast linna sõitmas, aga eksis teelt ära ja sattus just sinna kohta, kus Dju-sci surnukeha lamas. Naisterahvast silmates, astus kaupmees, nagu selle maa pruuk on, hobuse seljast maha, et temale lugupidamist avaldada, ja sammus jalgsi temast mööda. Mööda minnes märkas ta, et naisterahvas ennast ei liiguta. Kui ta veel lähemale astus ja selgusele jõudis, et naisterahvas koguni surnud on, siis kaevas ta haua ja mattis tema maha. Varsti pärast seda leidis kaupmees jällegi õige tee üles, jõudis õnnelikult linna ja ajas kõik oma asjad ära. Oma asjaajamiste õnnelikku kordaminekut pidas ta salaõnnistuseks selle naisterahva poolt, kelle ta teel maha oli matnud. Sellepärast astus ta, kui ta linnast tagasi sõitis, tema hauale ja pidas hingepalve. Koju jõudes aga kõneles ta oma juhtumistest teel ja oma sõidu õnnestunud kordaminekust linnas kõigile omastele ja tuttavatele. Teised kaupmehed, tema seltsimehed, kes kaubaasjade pärast linna sõitsid, hakkasid ka Dju-sci haual käima hingepalvet pidamas ja oma ettevõtmistele õnnistust saamas. Ja õnn saatiski neid iga kord. Kui teiste maanurkade kaupmehed sellest teada olid saanud, siis hakkasid ka nemadki Dju-sci kalmul käima ja leidsid sealt oma ettevõtmistele õnnistust. Kord sattus sinna aga keegi õnnetu mees juhtumisi Dju-sci hauale. Ta nuttis kibedaid pisaraid oma kurvastuse pärast ja uinus viimaks kalmukünkale magama. Unes näitas ennast temale ilus noor naisterahvas, üleni valges riides. See nuttis ühes temaga, trööstis teda ja ütles: “Joo sellest ojast, - tema vesi on puhas, sest tema allikaks on olnud – õnnetute eest valatud silmapisarad. Oled sa oma janu kustutanud, siis kahaneb ka su kurvastus, sest siis hakkad sa armastama kõiki õnnetuid niisama, nagu neid armastas see, kelle pisaratest see oja on tekkinud.” Dju-sci kalmul hakkas käima ka teisi õnnetuid. Ja Dju-sci kalmu kuulsus kasvas ikka rohkem ja rohkem. Viimaks pandi, nagu riigi seadus seda nõuab, tema kalmule mälestussammas pealkirjaga: “Kallimeelsele, vooruslikule naisele.” BAK Elas ja oli siin maailmas vaene noormees, nimega Bak. Temal polnud ei isa, ei ema ega ta sugulasi. Ta elatas end sellega, et lõikas sirbiga järve ääres kasvavat soorohtu ja müüs seda kütteks. Tema andis soorohtu ja sai vastu natuke toidukraami. kord, kui Bak parajasti rohtu lõikas, jooksis metsapadrikust tema juurde põder ja ütles inimese häälega: “Peida mind, Bak, - kütt ajab mind taga!” “Kuhu ma sinu siis peidan?” sõnas Bak. “Peida mind selle rohukuhja sisse, mis sa juba valmis oled niitnud.” Bak viskas põdrale ja ta sarvile rohtu peale ja peitis põdra nii ära. Varsti tuli joostes ka kütt ja päris Bakilt vihase häälega: “Kus põder on?” Bak ei lasknud ennast sugugi heidutada, vaid küsis oma korda küti käest: “Põder?.. mis asi see põder on?” Kütt ei hakanud niisuguse inimesega rääkimagi, kes kunagi põtra pole näinud ega teagi, mis põder on ja jooksis edasi. “Noh, ole terveks,” ütles põder: “Küll ma katsun ka sulle miskis asjas kasulik olla! Sa said täna just kuusteist aastat vanaks; nüüd oled sa juba täisealine ja sellepärast on sul ka aeg naisevõtmise peale mõtelda. Täna ongi selleks paras pilk, sest täna tulevad kaheksa taevaneitsit taevast alla, siia järve suplema. Peida ennast põõsastesse ära ja piilu hästi, missugune neist sulle kõige rohkem meeldib, võta ta alusseelik ja peida ära, ning ära anna, ükskõik kudamoodi ta sind paluks, enne kätte, kui teil juba kolm last on olnud! Üht aga pea veel meeles: kui juhtub sul mind miski asja pärast tarvis olema, siis hüüa mind kolm korda: “Põder, ma kutsun sind!” Sai põder need sõnad ütelnud, siis kadus ta metsa, kuna Bak, meel rõõmus, enese põõsastikku ära peitis. Ja oligi viimane aeg, sest vaevalt oli ta peitu pugenud, kui kaheksa taevaneitsit, kõik üleni valges riides, endid järve kaldale alla lasid. Olid nad maa peale laskunud, siis võtsid endid ka kohe riidest lahti ja ruttasid suplema, kusjuures nad järve selgeis lainetes isekeskis vallatlesid. Bak valis välja enesele kõige noorema ja peitis ettevaatlikult selle alusseeliku ära. Kohe pärast seda ütles üks neitsitest ärevalt: “Just nagu oleks inimene siin kusagil ligidal – parem juba lendame siit ära!” Ja kõik neitsid ruttasid jalamaid kaldale, panid endid riide ja kadusid pilvisse. Ainult kaheksas, kes oma valget seelikut kusagilt ei leidnud, jäi maha. Siis tuli Bak põõsa tagant välja ja ütles temale: “Mina võtsin sinu seeliku ära, sest et ma sind armastama hakkasin ja tahan, et sa minu naiseks saaksid, kui sa aga ise sellega nõus oled.” Taevaneitsi oligi ka nõus, sest Bak oli ilus poiss ja meeldis temale. Ta palus ainult oma seelikut tagasi. Bak muidugi ei andnud ja nõnda said nad meheks ja naiseks. Kui öö möödas oli, küsis naine mehe käest: “Aga kus siis sinu maja on?” “Minu maja? Siin ongi mu maja, vastas Bak pilliroo ja järve poole näidates. “Minu katus on sinine taevas; seinteks on need mäed, kuna aknaks – näe, see kaljupragu on.” Ja Bak viis oma naise mäekuristiku juure, kust kõik Korea mäed, nagu pihu peal, kätte paistsid. Väljavaade oli väga kena ja kujunes nagu oleksid mäed, nii kaugelt kui silm ulatus, uhkete põrandavaipadega kaetud. “Maja on kena,” ütles naine: “kui aga vihma sajab, siis jookseb sinu maja katus läbi.” “Seda küll, “ vastas Bak. “Läheb aga vihm üle, siis kuivavad minu riided jällegi ja ma võin ennast päikese tule ääres soojendada.” “Maja on kena,” kordas naine, “kuid siiski puudulik.” Nõndaviisi juttu vestes uinusid nad lausal lagendikul magama: teisel hommikul ärkas aga õnnelik Bak suures uhkes sansas. Ta tõusis maast üles ja astus õue, ning siin vast nägi ta, et ta sansal telliskivist katus peal oli; sansa ümber asus suur hoov kõrvalhoonetega, ait, mis tschumisat ja riisi täis, ning kuurialune, kus tohutusuur Korea tõugu härg maisiteri pures. “See on minu pulmakink sinule,” ütles naine ja küsis igaks juhuks: “Vahest nüüd annad sa minu valge seeliku minule tagasi?” “Ei, ei, armas naine,” vastas Bak, “seda ma sulle tagasi ei anna.” Ja nad hakkasid lõbusalt ning õnnelikult elama. Mitu aastat oli mööda läinud. Neil oli juba kaks poega, kui naine kord jällegi mehe käest oma seelikut tagasi hakkas paluma. Ja Bak oli sellega nõus, sest ta arvas, et naine teda armastab ning – kuhu lähekski ta oma laste juurest? Ja ta andis seeliku naisele kätte. Kui ta aga teisel hommikul üles ärkas, siis nägi ta ainult oma järve! Naine , lapsed, maja ühes kõrvaliste hoonetega, ait, mis alati vilja täis seisis, - kõik see oli kadunud, nagu unenägu. Siis kisendas kurvastatud Bak: “Usu pärast seda veel naisi!” See oli muidugi tühine trööst. Seal tuli Bakile, tema õnneks, järsku põder meelde ja ta kutsus teda kõva häälega, kolm korda hüüdes. “Põder, ma kutsun sind!” Silmapilk oli põder tema ees ja ütles: “Oleks sulle enesele parem olnud, Bak, kui sa minu sõnu hästi meeles oleks pidanud. Noh, olgu peale, ma aitan sind. Säh, võta need kolm kõrvitsa seemet, pane nad nüüdsama kohe mulda ja homseks on nad juba taevani kasvanud. Kõrvitsa varsi mööda võid sa taeva ronida, kuid ainult sellel tingimusel, kui sa ronides mitte tagasi alla ei vaata. Põder kadus aga kolm seemet olid teiseks päevaks tõepoolest taevani kasvanud. Ja Bak hakkas taeva ronima. Et ta aga põdra käsu jällegi oli unustanud ja alla vaatas, siis kadusid kõrvitsad järsku ära ja Bak kukkus maha. Oli hea, et ta veel kuigi kõrgel ei olnud ega oma käsi ja jalgu ei murdnud. Ei jäänud muud üle, kui uuesti põtra kutsuda. Põder ilmus jällegi, kuid seekord ütles vihaselt: “Kui halvasti sina, Bak, käskusid täidad! Ma annan sulle veel kolm samasugust seemet, kuid pea meeles, et need on viimased ja enam sa mind ei näe!” Bak istutas jällegi kolm kõrvitsatera maha ja teisel hommikul, kui kõrvitsad taevani olid kasvanud, hakkas ta uuesti taeva ronima. Bak ronis, ilma et kordagi tagasi oleks vaadanud ja jõudis nõnda õnnelikult taeva. Pärale jõudes istus Bak sinise maa peale puhkama; sealsamas lähedal silmas ta ilusat sansat ühes ruumikate kõrvalhoonetega, aitadega ja avarate aedadega, millele kõrge piirdeaed ümber oli ehitatud. Oli Bak veidi puhanud, siis ronis ta üle aia ja - oma suureks rõõmuks – nägi seal kahte oma armastatud poega. Lapsed jooksid kohe tema juurde, olid väga rõõmsad, teretasid teda ja ruttasid siis emale rõõmsa kisaga teatama: “Isa tuli, meie isa tuli!” Ema ei uskunud ja vastas neile kurvalt: “Kuidas võis teie isa maa pealt taeva tulla?” Kuid meest oma silmaga nähes sai ka temagi rõõmsaks ja ütles: “Ära ole mu peale pahane, sa ise oled süüdi, mina armastasin sind ja armastan praegugi veel, kuid see oli minu isa tahtmine, et ma oma seeliku sinu käest tagasi pidin nõudma; sina aga ei oleks pidanud andma.” Sel silmapilgul tuli sansast keegi vanamees välja; “See on minu mees,” ütles tütar isale ja talutas mehe oma isa juurde. Vanamees oli väimehe vastu kaunis tohe. “Olgu aga peale mees!” urises isa. “Kui ta nõnda tark oli, et ta taeva mõistis tulla, siis olgu ta ka nii tark, et ta maa peale tagasi mõistab ronida. Osav poiss, ei või midagi öelda!” Kuid sellegipoolest sa minu tütart siit juba nõnda kergesti maa peale ei vii! Enne pead meile kolm mõistatust üles arvama: - kaks mulle ja ühe minu vanemale väimehele. Oota aga seni, kui mu poisid puhas Okonschante juurest töölt koju tulevad. Et aga mitte asjata aega raisata, algan mina juba proovi. Ma peidan enese ära ja sina pead minu üles otsima." “Kui sa õue lähed,” sosistas naine Bakile kõrva sisse, “siis näed sa kukke, kes sõnnikuhunniku kallal siblib – see ongi isa.” Bak läks õue, nägi kukke ja ütles sellele: “Mis lõbu see teile teeb, äiapapa, sõnniku sees tuustida?” Kukk muutus kohe naise isaks ja ütles: “Noh, olgu peale, seda korda läks sul õnneks; saame näha, kuidas sa teine kord hakkama saad?” “Nüüd muudab ta enese mustaks lihavaks orikaks – näed, seal selle aida taga,” sosistas jällegi naine Bakile. Bak läheb aida taha ja sõnab mustale orikale: “Mis lõbu see teile teeb, äiapapakene, oma enese aida seinaaluseid õõnestada?” Sellsamal silmapilgul muutis orikas enese jällegi äiaks ja vastab Bakile: “Hea küll, ka selle ülesandega said sa hakkama. Katsu aga nüüd, kuidas sa mu vanema väimehega valmis saad!” Varsti tulidki teiste vanemate tütarde mehed koju. Vanamees kohe kõige vanemat väimeest paluma, et see Bakile mingi mõistatuse annaks. “Olgu nii – ma lasen vibult nooli lendu,” ütles vanem väimees: “tema , Bak, aga tehku nii, et nool ei taeva ega maa peale ei kukuks.” “Pole viga, selle ka saame korda,” sosistas naine Bakile. Ja kui vanem väimees vibunooli lendu laskis, siis muutis Baki naine enese silmapilk väikeseks raudkulliks ja püüdis nooled kinni. Seda juhtus aga vanem väimees nägema. Ta muutis enese kohe kotkaks ja hakkas raudkulli taga ajama. Raudkullil häda käes ja et tal tugevama kotka käest pääseteed ei olnud, siis laskis ta nooled käest lahti maa peale, ning just sinna kohta, kust sel silmapilgul parajasti mõisnikkude peamehe poeg mööda läks. “Noh, ükskõik,” ütles vanem väimees, kes enese jälle inimeseks oli muutunud: “minu nool langes ikkagi maa peale, sellepärast meie sinule naist kätte ei anna!” “Ütle, et nool mitte maha pole kukkunud, vaid mõisnikkude peamehe poja kuklaauku,” sosistas naine Bakile. “Noh, selles juhtumises,” vaidles vastu vanem väimees, “pead sina nooli lepingu järele minule kätte tooma. Seepärast mine maa peale tagasi ja too nool minu kätte.” “Palu nende käest hobune,” sosistas jällegi Baki naine. “Ja kui nad sulle ilusaid hobuseid pakuvad, siis ära võta, vaid palu, et nad annaksid selle väikese, küüraka ja inetu hobuse, kes kõige tagumises latris seisab.” Nõnda Bak tegigi, ehk küll teised väimehed ja vanamees tema üle irvitasid ja sellepärast teravusi ütlesid, et ta omale niisuguse hobusekronu valis, keda keegi enam ei tarvitanud. See hobune oli aga kõige imelisem: niipea, kui Bak temale selga istus, hakkas ta kergesti ja rahulikult taevast alla laskuma, otsekohe mõisnikkude peamehe maja poole. Seal valitses poja surma pärast sügav lein, kõik nutsid ja olid üliväga kurvad. “Mis viga on?” küsis nutjailt Bak. “Meil oli, näh, elav, terve ja rõõmus poeg, nüüd aga, just enne sinu tulekut, langes ta maha ja lamab nüüd surnuna!” Keegi sugulastest polnud aga nooli silmanud, sest et need väga peenikesed olid ning olid üleni noore mõisniku ihusse tunginud. “Noh , hea küll,” ütles Bak: “teie poeg ei ole mitte surnud; ma äratan ta üles, kuid selleks peate kõik välja minema ja mind temaga üksinda jätma.” Oli Bak poisikesega üksinda jäänud, siis tõmbas ta peenikesed nooled ettevaatlikult välja ja poisike ärkas silmapilk ellu. Nüüd algas majas rõõm ja lõbu. Bak tahtis veel selsamal päeval taeva tagasi sõita, kuid õnnelikud vanemad ei lasknud niisugust kallist võõrast minema, vaid pidutsesid temaga kolm päeva. Neljandal päeval ütles Bak, et tal tingimata tarvis sõita, jättis võõrustaja pererahvaga jumalaga, istus oma inetu hobuse selga ja - kadus pilvisse. “Säh, siin on su nooled, ”ütles ta pärale jõudes vanemale väimehele. Polnud midagi parata, - vaja oli Bak ühes naisega maa peale tagasi lasta. Kuid kõik sugulased hakkasid Bakki paluma, et ta jääks siia taeva, nende juurde elama. “Mis sa seal maa peal tegema hakkad?” kõnelesid nemad. “Seal pole sul sõpru ega sugulasi. Siin aga, kui sa siia jääd, toimetame meie su taevaste aedade valitseja Okonschante juurde teenistusse, ja sa jääd rahule”. Bak jäi mõtlema, pidasid naisega nõu ja viimaks jäigi päriselt taeva elama. Koha ootel sõitis Bak kaasa oma naisega, kes Okonschante teenistuses seisis. Nad sõitsid ringi draakoni (muinasjutulise lendava mao) seljas, ning tema naine kallas marmorist pudelikese seest vihma maa peale, kuhu seda tarvis oli. Kui nad kord Korea kohal lendasid, siis näitas Bak naisele seda maad ja ütles: “See on Korea! See seal on Sõul, see aga eemal seal – Biando maakond. Vaata, näh, seal on ka meie armas järv! Kuidas ta sellest ajast saadik ära on kuivanud: - vala ometi temasse vett oma pudelist!” Naine täitis tema palvet, kuid ta palus ikka rohkem ja rohkem kallata. Naine kallas veel, kuid Bakile oli sellestki vähe; ta võttis siis naise käest pudeli, - esiti niisama mängides ja naljatades – kuid pärast pillasid pudeli maha. Pudel kukkus tuldpurskava mäe kurku. Mägi kustus sellest ära, aga tema kraaterisse tekkis “Suure Draakoni” järv, kust sellest pilgust saadik välja voolavad kolm suurt jõge: Umnota, Tumangan ja Sungari. Suur Okonschante ei saanud sugugi vihaseks Baki naise peale, sest et see tema pailaps oli, kuid laskis ta siiski oma teenistusest lahti ega andnud ka mehele mingit teenistust. Okonschante ütles: “Neil on niisamagi tööd küllalt.” Nende tööks oli aga - üksteist armastada. Nõnda elavad Bak ja tema naine kuni seniajani taevas. NEN-MOI (Kannikeste soo) Sõulis elas keegi riigiametnik, kelle ülesandeks oli igasuguste varanduste hindamine. Tema nimi oli Scho-sõn-bui. Ta oli väga vaene. Kord kõndis ta uulitsal ja nägi ühte noormeest, nimega Ni-tonon, kes kisendas: “Torabi, torabi! Üks kescha tükk!” Torabi on odav juur, mida salatis tarvitatakse. Scho-sõn-bui aga , kui hindaja, tundis kohe, et see juur, mida noormees pakkus, polnud mitte torabi, vaid kallihinnaline tschen-tschen. “Ma ostan su käest terve korvitäie ära, too ta aga mulle järele!” Ni-tonon kandis korvi Scho-sõn-bui majasse ja et korvis oli juurt sada kimbukest, siis sai ta selle eest ka sada keschi. Peale selle võõrustas Scho-sõn-bui teda lõunasöödiga, ja kui ta teda koju saatis, siis ütles ta: “Kui sul veel on niisugust juurt, too aga siia, ma ostan ta puha ära!” “On, niipalju kui aga tahad. Egas meie seda istuta! Ta kasvab ise meie aias ja ähvardab teisi taimi aina lämmatada.” “Too aga kõik siia” Ni-tononil kulus terve kuu kanda, enne kui ta juure puha Scho- sõn-bui juure sai kantud. Ja Scho-sõn-bui täitis sellega kõik oma hoiukambrid ja panipaigad. – Kui Scho hiljem oma juurte tagavara ära müüs, sai ta selle eest kolmkümmend miljonit lani. Siis küsis ta Ni käest: “Kes on su perekonnas?” “Ema ja mina,” vastas Ni. “Kui sa tahad, siis annan ma sulle oma tütre naiseks.” “Mida siis?” vastas Ni nõus olles: “Anna aga pealegi.” Ni asus oma emaga Scho juurde elama ja pulmad peeti ära. Ni oli aga liiga lihtlabane ja noorik pahandas tihtipeale tema üle. “Sinu vanused mehed mängivad täringut ja lõbutsevad tantsijannadega, sina aga istud nagu kott kodu nurgas.” Ja ta äi ütles temale: “Puha õigus, jah! Sa võiksid küll minna kuhugi meelt lahutama! Säh, siin on sada lani raha.” Sada lani on aga kümme tuhat keschi. Ni läks linna, käis selle läbi ja tuli niisama koju tagasi, kuna ta rahast ära tarvitanud oli kõigest kaks keschi, mille eest ta endale kaks tassi lapschad oli ostnud. Naine oli aina meelt heitmas, et temale niisugune mees oli trehvanud, kes ei suuda üle kahe keschi raha raisata. Pikapeale aga harjus Ni. Viimaks mõistis ta juba tuhat lani ühe õhtuga läbi lüüa. Siis ütles äi temale: “Sa raiskasid juba kümme tuhat lani ära. Nüüd sõida Hiina ja osta sealt siidi kokku, siis teeme head äri.” Ja äi andis temale siidi ostmiseks kõmme miljonit lani. Ni võttis raha, sõitis Hiina ja andis seal kõik, mis tal oli , esimesele vastutulijale tantsijannale. Ise sõitis tühjade kätega koju tagasi. “Mis sa tegid kah, mu poeg?” pärib äi. “Midagi. Andsin raha tantsijannale. Kui sa aga mulle veel kümme miljonit lani annad, siis ostan ma siidi.” Scho andis temale nõutud summa. Ni sõitis Hiina, andis aga jällegi kõik oma raha tantsijannale. Koju tulles seletas ta: “Raha andsin jällegi tantsijannale; kui sa aga nüüd veel mulle kümme miljonit lani annad, siis ostan ma tõesti siidi.” Scho raha aga oli otsas. Ja ta võttis salaja riigi kassast kümme miljonit ja andis väimehele. Ni sõitis ära ja andis raha jällegi samale tantsijannale. “Noh , “ütles ta tantsijannale: “nüüd jääme jumalaga, enam meie üksteist ei näe.” “Sa oled minule niisuguseid heldeid kingitusi teinud,” ütles tantsijanna, et mina tahaks sulle mälestuseks midagi kinkida.” Ta avas Ni ees kõik oma kallihinnalised väärtasjad ja ütles: “vali välja!” Laeka nurgas oli lihtne, sinine, umbes rusikasuurune kivi, millel kolm auku sees: üks suurem, kaks pisemat. “Vaat, seesama annagi mulle,” ütles Ni. “Sinu õnn,” tähendas tantsijanna: sa oled minu kõige kallima asja välja valinud. Näed sa selle kivi peal pealkirja:” Tinan”? Vaja sul ainult kord seda sõna öelda, siis läheb täide kõik, mis sa aga iganes soovid.” Ni tänas, võttis kivi ja läks koju. Kui Ni juba üsna kodu ligidale oli juhtunud, tuli talle seltskond noormehi ja tantsijannasid vastu, kes kõik väga lõbusas tujus olid ja teda võõrustasid. Ni tahtis neid ka vastu võõrustada. Ta lõi sinise kivi pihta ja kivi august kargas jalamaid välja piigakene Tinan. Ni ütles piigakesele: “Mina tahan, et siinsamas paigas oleks uhke loss, ja et selles lossis oleks meil süüa ja juua niipalju kui kulub!” Tinan läks kivi sisse tagasi; tema asemel tulid aga kivi seest välja kolm vanameest, kõrvitsad käes. Lõi üks vanamees vastu kõrvitsat, - silmapilk kasvas sinna suurepärane loss. Lõi teine, - tekkisid majapidamine ja orjad. Kolmas lõi – ja kohe ilmusid lauale igasugused maitsvad söögid ja joogid. Algas pidu, mis kolm päeva kestis. Viimaks aga juhtus sealt mööda minema üks Ni sõpradest, kes temale ütles: “Sinu pärast istub praegu sinu äi vangis.” “Aga mispärast ta vangis istub?” päris Ni. “Ta istub sellepärast, et ta oli riigikassast kümme miljonit lani laenanud ja polnud seda ära maksnud.” Siis lõpetas Ni jalamaid peo, käskis Tinanil platsi puhtaks korjata ning ruttas ise Sõuli. Kodus tuli talle närus ja näljane naine vastu. Maja oli üsna lagunenud, sest et ei olnud kedagi, kes oleks selle järele vaadanud. “Tõid sa siidi?” küsis naine. “Mitte midagi pole ma toonud, vaid andsin raha puhta tantsijannale.” “Vaene isa aga sureb vangitorni.” “Poleks vaja olnud mind raha raiskama õpetada. Nüüd aga hakkame sööma, “ ütles mees. “Mul ei ole midagi,” kostis naine. Siis ruttas Ni-tonon vangikotta äia vaatama. Jälle seesama jutt: “Ostsid sa siidi?” “Ei. Ma andsin raha puha tantsijannale. Sinu maja on lagunenud ja süüa pole meil kah midagi.” “Jah, ma olen sinu võlgnik,” ütles äi: “Säh, võta minu riided, müü ära ja osta enesele süüa.” “Parem ütle, kuhu ja kui palju tuleb sinu eest raha maksta?” “Kust sa siis raha oled saanud?” Ni kõneles kõik südame pealt ära. Siis maksis Ni raha välja, ja äi lasti vangikojast vabaks. Nende vana maja asemele kasvas aga maa seest üles terve loss, kust iga päev vaestele raha ja leiba välja jagati. Siis aga hakkasid viimaks linnas jutud liikuma, et Ni ja tema äi on vististi kellegi paljaks röövinud, sest – kust mujalt võisid nad nõnda palju rikkusi ja vara kokku ajada? Jutt läks viimaks keisri ette. “Võib ju olla, et raha varastatud ei olegi,” rääkis esimene minister keisrile: “kuid siiski on niisugune mees, kel nõnda palju rikkust, ning kes pealegi oma varandust vaeste peale pillab, riigile väga kardetav. Sellepärast tuleb terve tema suguvõsa ära hävitada.” Keiser ei vaielnud vastu ja vahisalk läkski Ni-toni, tema äia ja naist kinni võtma. Ni loss oli juba sisse piiratud. Siis kutsus Ni Tinani välja ja käskis teda lossi kuhugi teise kohta viia, eemale neist paigust, kus mõjukate ja tarkade meeste päid sellepärast maha raiutakse, et nad vaestele head teevad. Tinan läks kivi sisse tagasi; välja tulid sealt aga kolm vanameest. Esimene vanamees lõi kõrvitsa pihta, - ja loss tõusis õhku; teine lõi – loss kerkis pilvini; viimaks lõi kolmas, - ja loss kadus kõigi silme eest. Kas Ni oma lossile maa peal mõne teise koha valis ja sinna uuestielama asus, või jäigi päriselt taeva, - seda ei tea ükski. Selles kohas aga, kus asus enne tema loss seisis, on nüüd soo. Selle soo peal kasvab kevadeti rohkesti kannikesi ja sellepärast nimetatakse seda sood “Nen-moi”, s.o. kannikeste-sooks. TIIGRIKÜTID Khan-sondo maakonnas, Kil-tschu linnas asus aastat kakskümmend tagasi tiigriküttide selts. Seltsi liikmed olid kõik väga rikkad mehed. Keegi noormees püüdis ka sellesse seltsi sisse tükkida ja liikmeks astuda, kuid asjata. “kuhu sa tükid?” ütles temale seltsi esimees. “Kas sa siis sedagi ei tea, et vaene inimene polegi üleüldse inimene? Käi minema!” Sellest hoolimata ei jätnud noormees oma jonni. Ta võttis oma viimase jõu kokku, ei söönud ega joonud, kuni tal viimaks korda läks enesele samasugune hea teras oda muretseda, nagu teistelgi. Ja võib olla, et tema oda isegi parem oli, kui teiste omad. Kui kord kütid mägedesse tiigrijahile läksid, läks ka meie noormees nendega kaasa. Ja kui teised kütid mäejalal puhkasid, astus ta nende juure ja palus veel korraks, et teda seltsi liikmeks vastu võetaks. Teised olid aga rõõmsas tujus ega teinud vaesest inimesest väljagi. Nad ainult irvitasid tema üle ja ajasid ta endi juurest minema. “Noh, olgu pealegi,” ütles noormees. “Jooge ja lõbutsege teie aga edasi, - küllap ma lähen üksigi.” “Mine nõdrameelne,” vastati temale: “kui sa just tahad, et tiigrid sind lõhki kisuksid.” “ Parem tiigri küünte vahel surra, kui teie käest teotusi kuulata.” Ja ta läks metsa. Kui ta paksu metsapadrikusse oli jõudnud, tuli talle kole suur vöödiline tiiger vastu. Tiiger mängis temaga nagu laps: kord hüppas lähemale, kord jälle kaugemale, laskis kõhuli, vahtis kiirgavail silmil temale otsa ja võngutas saba. Niisugune mäng kestis hea tüki aega, kuni viimaks noormees, nagu see tiigriküttidel viisiks, hüüdis: “Da tschan podara (võta mu oda vastu)!” Sel silmapilgul kargas tiiger tema peale. Püüdis aga terasest oda hammaste vahele ja hakkas seda vihaselt närima. Siis surus kütt üliinimliku jõuga oda talle kõrisse, ning tiiger langes surnult maha. See oli ematiiger. Isane, tema mees, tormas talle appi. Nüüd polnud kütil vajagi hüüda: “Võta mu oda vastu!” – sest et tiiger ise, kütti silmates, kohutava hüppega tema kallale tormas. Kütt jõudis ka temalegi parajal silmapilgul oda vastu hoida ning vajutas selle – oma korda – talle kõrisse. Kütt kandis mõlemad surnud tiigrid põõsastesse, kuna ta nende sabad tee peale jättis. Ise tuli aga pidutsevate küttide juurde tagasi. Need kohe küsima: “Noh, kui palju tiigreid oled juba maha võtnud?” “Leidsin ainult kaks tükki. Ei jõudnud ise aga nendega valmis saada, seepärast tulin teie käest abi paluma. ”See on juba teine asi. Juhata aga meid sinna ja näita, kus nad on.” Ja mehed jätsid oma joomapeo kohe katki ning ruttasid kütile järele. Teel veel irvitasid tema üle: “Mis, ei tahtnud veel surra, et meile järele tulid?” “Minge aga tasa,” vastas vaene kütt: “tiigrid on siinsamas ligidal.” Nad olid sunnitud vaikima, sest nüüd oli juba vanem nende keskel. “Siin nad ongi, need tiigrid,” seletas kütt tiigrite sabasid näidates. Mehed seadsid endid silmapilk võitlusvalmis ja hüüdsid ühest suust: “Võta mu oda vastu!” Kuid surnud tiigrid ei liigutanudki. Siis ütles vaene kütt: “Nemad on juba ühe oda vastu võtnud. Nüüd on vaja neid ainult linna vedada. Võtke nad omale ja vedage linna.” TSCHAPOGI Keiser Gut-tson-tavani ajal elas keegi vaene mees Kim-thaburi. Ta elatas ennast sellega, et raius puid ja müüs. Iga päev raius ta puid kolm seljatäit – kaks müüs ära, ühe põletas ise. Heakene küll, kuid viimasel ajal hakkas üks seljatäis korrakindlalt kaduma: raiub mees õhtuks oma kolm seljatäit puid valmis, hommikuks on neid aga kõigest kaks! Vaenemees jäi mõtlema; mõtles ja tegi viimaks otsuse, et tuleb iga päev neli seljatäit raiuda. Siis läks aga neljas seljatäis puid kaduma. “Olgu aga peale.” ütles iseenesele vaenemees: “küll ma varga viimaks kätte saan.” Kui öö kätte jõudis, puges vaenemees ise neljanda puupuntra sisse, mis ta oli raiunud ja jäi varast ootama. Südaöösel tõusis puupundar ühes mehega iseenesest õhku ja lendas otsekohe taeva. Seal tulid Okonschante teenrid, võtsid puupuntral vitsa ümbert ära ja leidsid puude seest Kim-thaburi. Kui ta Okonschante ette viidi, siis hakkas see pärima, kuidas ta taeva saanud. Kim-thaburi kõneles – kuidas ja kaebas oma raske saatuse üle. Siis toodi raamatud, kuhu kõik ilmas elavad inimesed ja nende saatused üles on kirjutatud. Ja Okonschante ütles: ”Jah, sina oled tõesti Kim-thaburi, ja sinule pole mitte osaks antud tschumiisat süüa, vaid sa pead lahja leemega leppima.” Kim hakkas nutma ja palus enesele uut saatust. Ta nuttis nõnda, et kõigil taevalastel ja Okoschantel omalgi temast hale meel tuli. “Sinu oma saatuse poolest mina sind kuidagi aidata ei või,” ütles Okoschante. “Ainus nõu, mis ma sulle võin anda, on see: võta kellegi võõra õnn ja tarvita seda senikaua, kui ta ise selle järele pole ilmunud.” Okoschante soris natuke oma raamatut ja ütles siis: “Noh, võta, näituseks, Tschapongi õnn.” Kim tänas ja selsamal silmapilgul lasksid Okoschante teenrid tema tagasi maa peale, just sinnasamasse kohta, kus tema sansa seisis. Kim heitis magama. Järgmisel päeval aga läks tema oma rikka naabri juurde ja palus tema käest omale laenuks sada lani raha ja kümme mõõtu tschumiisat. Ennemalt poleks Kim- thaburile keegi raha laenuks usaldanud, nüüd aga oli tema õnn muutunud ja naaber andis temale ilma pikema jututa kõik, mis ta palus. Selle rahaga hakkas Kim kauplema ja läks varstigi nõnda rikkaks, et teda esimeseks rikkaks meheks terves Koreas peeti. Kõik olid tema üle kadedad, kuid Kim üksinda teadis, et see mitte tema õnn ei olnud, vaid Tschapogi oma. Ja iga päev ja öö ootas ta hirmuga, et tuleb keegi kole Tschiapogi ja võtab ühe korraga temalt terve selle õnne. “Ma tapan tema,” ütles iseenesele Kim ja varus valmis noa, mõõga ja kihvtitatud nooled. Kord läksid Kimi lossi eest mööda kaks santi: mees ja naine. Lossi õues seisis vanker ja mees ning naine pugesid selle vankri alla päikese kiirte eest varjule. Seal vankri all sünnitas naine lapse – poja, kellele nimeks pandi Tschapogi, see tähendab. “vankri alt leitud”. “Kes seal vankri all nõnda kõvasti kisendab,” küsis Kim losist õue astudes. “Tschapogi kisendab,” vastasid teenrid. Kimile tundus korraga, et ta maa külge kinni oli kasvanud. “Vaata, kust poolt alles tuli kättemaks: mitte kohutav mees, vaid väikene abitu ja vaesuse pärast alasti lapsukene,” mõtles endamisi Kim. “Ei, teda ei tohi mitte tappa, vaid parem teen ma – vaat mis; ma võtan selle Tschiapogi oma kasupojaks, ja kui tema kasuisa, saan ma siis oma poja õnnega surmani elada.” “Nõnda Kim ka tegi. Ja kui ta juba ära pole surnud, siis elab ta veel siiani õnnelikult ja rikkalt, kui vankri all sündinud poisikese isa. NAISELIK UUDISHIMU Seal kohal, kus Tschai-suni kaljud Hiina poolt kallast nagu järsud müürid otse püstloodis endid Umnota jõe voogudesse on istutanud jõesängi nagu pihtide vahele surunud, teeb Umnota mägedest möödaminnes umbes kümme liid ringi, kuna otse liinis seda maad ainult üks lii oleks. Ja vaat, mispärast. Kord näinud keegi naine, kuidas draakon oma sabaga neid kaljusid läbi püüdnud raiuda, et Umnotat otse teed lasta. Naine pistnud karjuma: “Vaadake, vaadake, mis draakon teeb!” Seda kisa kuuldes lennanud draakon taeva. Umnota sunnib aga purjekaid nüüd seal ühe koha peal keerutama, kus nad muidu otse edasi oleksid võinud sõita. Ja seda kõik naise tühise uudishimu pärast, mis ei lasknud draakoni kavatsetud heategu lõpuni viia. TAEVANE SÕBRANNA. Kord oli üks niisugune vaga ja ausameelne poeg, kes oma vanemate eest niivõrd hoolitses, et tal aega ei jätkunud naist võtta. Vanaduse päivil tabas isa ja ema peagi halvatus. Ja et nad väga vaesed olid, siis paigutas poeg nad käsivankrile ja vedas neid ringi, neile armuande korjates. Nõnda läks mööda tema noorpõlv ja kui vanemad viimaks surid, siis ei olnud ta enam isegi noor. Et vanemaid auga maha matta, müüs poeg enese kümneks aastaks orjaks, sai palgaraha kõige selle aja eest ette, tegi vanematele uhked matused, mille peale raha puha ära kulutas ja läks siis linna, kus ta uus isand elas. Teel tuli talle noor naisterahvas vastu, kes nõnda ilus oli, et tema sarnast enne keegi polnud näinudki. Naisterahvas peatas ta, ütles, et ta ei julge üksinda edasi minna ja palus, et teda natuke saadaks. Teel aga nõidus naisterahvas tema nõnda ära, et ta teda kõigest hingest armastama hakkas. Lahkumise silmapilk jõudis kätte. Naisterahvas küsis, miks ta nõnda kurb on? Siis ütles tema: “Saatus lahutab mind kõigist, keda ma armastan. Vanemad, keda ma nõnda armastasin, läksid ära taeva; nüüd lähed sina minu juurest ära.” “Kui sa tahad, siis ma jään sinu juurde.” “Kuidas võin ma seda tahta? Sina oled noor ja ilus, minu elu on aga juba selja taga.” “Armastus toob tagasi sinu nooruse,” ütles naisterahvas. “Ei too aga mitte tagasi minu vabadust: - ma olen ori.” “Mida siis, ka mina lähen sinuga ühes orjusesse.” Kui ta tema oma isanda juurde viis, siis küsis isand naisterahva käest, mida ta võib teha? “Ma võin siidriiet kududa.” “Mitu küünart võid sa aasta jooksul valmis kududa.” “Ma võin aasta jooksul kolmsada tükki kududa.” “Igas tükis on nelikümmend arssinat, - kolmsada tükki võiks harilik naisterahvas, kui ta ühte soodu töö kallal oleks, ilma et selgagi sirutaks, kakssada aastat kududa ja ei suudaks siiski seda valmis kududa, mida sa ühe kuuga lubad teha.” “Ma olen juba seda ütelnud, “ vastas naisterahvas. “Kui sa seda täidad, mis sa lubasid, siis teen mina ka südametunnistuse järele ja lasen sinu ja su mehe ühe aasta pärast vabaks.” Mees pandi katusekivide jaoks savi sõtkuma, kuna naine siidi hakkas kuduma. Mehe töö oli kurnav. Ööseks oli ta alati nõnda väsinud, et ta sõrmegi ei suutnud liigutada. Naine tuli aga töölt alati rõõmus ja julgustas meest. Aasa läks mööda. Ja naine tõi isandale kolmsada tükki siidi lõuendit. “Teie olete mõlemad vabad,” ütles isand. Kui mees ja naine linnast välja olid jõudnud, oli mees niivõrd kurnatud, et ta enam ei suutnud kõndida; ta istus maha ja ütles naisele: “Mida rohkem ma sind vaatlen, seda kindlamini hakkan uskuma, et sina mitte harilik inimene ei ole, - niisugust iludust, niisugust headust, mõistust, jõudu ja truudust ei suuda ükski harilik inimene avaldada, nagu sina. Ja sina armastad mind – viletsat, surijat orja?” “Jah, sina ei ole eksinud. Ja nüüd tahan ma sulle terve tõe avaldada: Ma olen tõesti taeva elanikkude seast ja seisan kõigevägevama Okonschante teenistuses. Ma olen loodud sinu hinge kõige parematest omadustest. Aeg on kätte jõudnud ja kui sa just tahad, siis anna mulle oma käsi, - ning meie tõuseme üles taeva suure Okonschante juurde, kus meie ka sinu vanemaid eest leiame. Seal tuleb tagasi ka sinu noorus. Sa saad seal õnnelikuks ja unustad minu seltsis kõik maised hädad ja viletsused. “O – ja , ma tahan!” hüüdis mees ja ulatas naisele käe. Ja nad tõusid üheskoos üles õhku ning kadusid laotuse sinavaisse kiirtesse. SUUREMEELNE MEES. Kim-bo-remil oli naiseks noor, ilus naisterahvas – Tschon-si. Kim-bo-rem käis tihtipeale kodunt ära ja jättis oma naise üksinda. Keegi koolipoiss, ministri Ni-sõn-tai poeg, hakkas Tschon-sid armastama. Kellegi vanamoori kaudu, kellele ta hästi maksis, tunnistas ta noorele naisterahvale armastust ja palus temaga kokku saada. Tschon-si ei olnud sellega nõus. Siis heitis noor võrukael voodi, tegi enese haigeks ja lasi vanamooril Tschon-sile öelda, et on armastuse pärast tema vastu suremas ja sureb ka tõesti, kui Tschon-si teda ei luba oma juurde tulla. Siis andis tschon-si järele ja lubas võrukaela oma poole tulla. Poiss hakkas õige sagedasti tema majas käima. Tschon –si mehe vend aga kirjutas vennale lühikese kirja: “Sõida koju: õnnetus.” Kui Kim koju tuli, läks vend temale vastu, kõneles puhtalt ära ja siis läksid nad seltsis Kimi maia. Kim jättis venna aia taha ootama, ronis ise üle aia, vaatas ukseaugust naise kambri ning ütles, tagasi tulles, vennale: “Sa oled eksinud, - naine magab täiesti üksinda.” Pärast seda jättis Kim vennaga jumalaga ja tegi niisuguse näo, nagu sõidaks ta jälle kohe asjaajamiste pärast tagasi. Kui aga vend ära läks, siis ruttas ta tagasi majasse, sest et noor võrukael tõesti tema naise kambris oli. Noormees ja Kimi naine magasid juba mõlemad. Laual seisis veel suli (viin), millega naine oma armukest oli võõrustanud. Kim äratas noore võrukaela ettevaatlikult üles ja ütles temale: “Sa näed, ma oleksin võinud sinu tappa. Kuid sa oled veel noor ja et sul head vaimuanded on, siis võib sinust veel midagi tulla. Siin on veel viina, joome seltsis!” Kui noormees oli joonud, küsis mees: “Armastad sa minu naist nõnda, et sa tema omale naiseks võtaksid?” Kui armastad, siis annan ma temale kohe lahutuse ja sa võid tema kosida.” “Ta pole minu kohane,” vastas noormees. “Siis joo veel,” ütles mees, ja käi minema! Enam sa aga minu naise juure ära tule, sest mina armastan teda, nagu isegi näed, nõnda, et olen tema omale kosinud.” Noormees võttis veel suli, andis Kimile sõna mitte enam sinna tulla ja – pidas ka sõna. Kui noormees ära oli läinud, siis läks ka Kim välja, ilma et ta oma naist oleks äratanud. Ta istus hobuse selga ja sõitis oma asju ajama. Terve kuu aega oli ta kodust ära. Kui ta aga tagasi tuli, siis leidis ta oma naise väga õnnelikuna ja rõõmsana tema tuleku üle. Ta surus naise õrnalt rinnale ega andnud kunagi sellest märku, et ta tema saladust teab. KARISTUS TRUU NAINE. Keisri lossis seisab juba ennemuistsest ajast saadik kivilaud. Ja kord kukkus, otse taevast, selle laua peale kivist viinapeeker. Kui aga keiser hakkas peekrit laualt võtma, siis ei saanud ta seda mitte kuidagi lahti. Ta kutsus oma ministrid, aga needki ei suutnud peekrit paigast liigutada. Siis andis keiser ministritele kolm päeva aega uurida, et otsusele jõuda, mis asi see õieti on. Poleks nad aga sel tähtajal oma ülesandega valmis saanud, siis oleks neid oodanud surmanuhtlus. Õnneks oli sel puhul Sõulis võõrsil keegi kuulus tark, kes asjaloo ära seletas: “Seda peekrit võib laualt võtta ainult niisugune naisterahvas, kes ilmaski pole oma mehele truudust murdnud.” “Niimoodi kõneldi asjaloost ka keisrile, kes kohe käsu välja andis: kokku kutsuda kõik naised, kes meestele truud olnud. Keegi Jun-tsanani rõõmustas üliväga, kui ta seda käsku kuulis. “Vaat nüüd alles,” kisendas ta uulitsal joostes, näevad kõik, et ainus truu naine terves riigis on – minu naine. Aga õde Juna kutsus ta enda juurde ja ütles: “Mina mõistan kah mõndagi tarkade ettekuulutustest ja pean sulle ütlema., et siin ainult kavala püünisega tegemist on. Sest tõepoolest läheb siin niisugust naist vaja, kelle mees armu poolest üheksas on, keda ta armastab.” “Vaat kuidas!” hüüdis õnnelootustes petetud mees. Ja ta läks oma naise juurde ning kõneles temale seda kurba uudist: “Peaasi, mis mind hirmsasti pahandab, on see, et keiser olla, nagu räägitakse, väga kallihinnalise kingi valmistanud. Meie oleksime nõndaviisi korraga rikkaks võinud saada. Nüüd aga ei tule sellest midagi välja, sest nüüd nõutavat koguni niisugust naist, kes korraga üheksat meest armastab.” “Aga kas bonsad (Budha usu preester Hiinas ja Jaapanis) on inimesed. Aga mis siis?” “Selles juhtumises võid ennast trööstida – kink on meie!” “Kuidas?...” kisendas mees. Sel silmapilgul astus aga õde sisse ja ta oli sunnitud vaikima, et mitte perekondlikke nurjatusi ilma ette kanda. Õde kutsus ta kõrvale ja seletas, et tema on eksinud, sest, et peekri ülestõstmiseks on tarvis ikkagi niisugust naist, kes oma mehele täiesti truu on olnud. Mis peale seda mehe ja naise vahel sündis, sellest muinasjutt ei kõnele, kuid niipalju on igatahes kindel, et Jun-tsanani sellest ajast saadik, nagu kõik arukad mehed, oma naise voorustest enam ei pasundanud. Vahepeal jõudis määratud päev kätte. Ja kõik Sõuli uulitsad ja turuplats olid kubinal mehenaisi täis, kes olid tulnud oma hingepuhtust ja süütust taeva ja inimeste ees näitama. Nende seas oli ka Jun-tsani naine, kuid paksu rahvahulga pärast polnud tema etteotsa pääsenud, vaid seisis ühes paljude teiste naistega kusagil kõrvalises põikuulitsas. Kui keiser unest üles ärkas ja kuulis, et kõik Sõuli naised kokku olid kogunenud, siis rõõmustas ta väga selle üle, et vooruslik elu riigis nõnda õitsemas oli. Kui aga määratud tund kätte jõudis, siis oli keisri imestus suur. Sest ükski naistest ei tihanud astuda laua juure peekrit võtma, vaid igaüks püüdis ikka tahapoole hoida ja vanemale teed anda. Siin olid naised üksteise vastu üliväga viisakad ja järelandlikud. Nõndaviisi oleks võinud kord kergesti keisrina enese kätte jõuda, või jälle riigis mäss lahti minna... Korraga astus aga rahvamurru hulgast välja keegi vanapoolne naisterahvas, üleni valges leinariides. Ehk küll rahvast tihedalt koos, siiski võis ta üsna vabalt ja takistamatult laua juure pääseda. Ta istus maha, tõstis käed üles taeva poole ja hüüdis: “Taevas, sa oled minu sõnade tunnistajaks:...ma olin kõigest üheksateist aastat vana kui ma leseks jäin. Ma olin truu oma mehele, kui ta veel elas, ja olen ka temale truuks jäänud seniajani.” Siis tõusis ta üles, astus laua juurde ja haaras peekri pihku. Peeker liikus küll, kuid ei läinud laua küljest lahti. Naine jäi mõtlema, istus uuesti maha ja sõnas: “Tõepoolest: üksainus kord elus, kui mulle ilus noormees vastu tuli, olen ma ihaledes mehe peale vaadanud.” Siis tõusis ta jällegi üles, astus laua äärde, võttis peekri kätte ja – peeker läks tõesti laua küljest lahti. Lesknaine sai kalli kingituse keisri käest omale. Teised naised vaidlesid aga kangesti selle vastu ja seletasid: “Meie keegi ju ei teadnud seda, et ihaldamist arvesse ei võeta.” KARISTUS Kord elas õnnelikkude hauakohtade otsija. Seitse aastat oli ta bonsade juures seda ametit õppinud ja kui ta õppimise lõpetas, siis toitis ta ennast vabalt oma tööga. Surivoodil ütles ta oma pojale: “Ma ei jäta sulle päranduseks mingisugust rikkust, - mitte sellepärast, et ma oma vara ära olen pillanud, vaid sellepärast, et mul seda ei ole kunagi olnud. Kuid kõige õnnelikumat mäge pole ma kellelegi näidanud, vaid olen selle oma suguvõsa tarvis hoidnud; see on üks neist haruldastest mägedest, mis annab keisrikrooni selle mehe pärijale, kelle surnukeha sinna on maetud. Kui sa troonile oled asunud, siis pane minu hauale suur mälestussammas, et senikaua, kui veel inimeste sugu elab, igaüks teaks mäletada, kes selle valitseva sugukonna esiisa on olnud. Olen ma surnud, siis pead sa minu täiesti alasti maha matma ja ära unusta minu haua peale puistata kakskümmend mõõtu tschumiisat ; siis oota.” Sai õnnelikkude hauakohtade otsija pojale teatava õnneliku mäe kätte juhatanud, siis heitis ta hinge. Matusepäev jõudis kätte. Suur oli aga kõigi sugulaste ja sõprade pahameel, kui kadunu poeg seletas, et ta oma isa alasti tahab matta. “Ega ta ometi mõni kerjus pole olnud?” arutasid matuselised: Ja iga kerjuski, kellel lapsi on, teab, et ta lapsed endid kas või orjadeks müüvad, et aga raha saada ja isa põrmu riides, nagu kord ja kohus, matta.” Siiski ei pannud poeg oma isa surnukeha mitte riide, vaid mässis tema niisama kalli siidist surilina sisse ja mattis nõnda maha. Mõni aasta pärast seda tuli suur nälg ja katk, ning rahvas hakkas valitseva sugukonna vastu nurisema. Siis kuulutas õnnelikkude hauakohtade otsija poeg enese keisriks ning tungis märatseva rahva eesotsas Sõuli sisse. Tema vastu astusid üles valitseva keisri pooldajad. Tuli lahing. Valitsuse pooldajad jäid võitjaks ja võtsid õnnelikkude hauakohtade otsija poja vangi. – Kui teda piinama hakati, siis tunnistas ta üles, mis oli teda sundinud trooni püüdma. Mindi siis tema isa haua peale. Enne aga , kui hauda lahti kaevama hakati, pandi seal tuleriit põlema. Siis tehti haud lahti ja leiti temas üsna täiskasvanud draakon, kes ainult sellepärast polnud veel saanud taeva lennata, et siidi surilina, millesse ta oli mähitud, seda tegemast takistas. Mis puutub aga tschumiisa teradesse, siis oli igast terast sõjamehe pea tekkinud. Kuid õnnetu surilina ei lasknud ka neid täisealisteks sõjameesteks saada aga oma käskijale, õnnelikkude hauakohtade otsija pojale, appi rutata. Draakon heideti siinsamas tuleriidale, kuna sõjameeste pead kividega puruks peksti. Õnnelikkude hauakohtade otsija poega aga karistati surmaga, kui mässajat ja maksva riigikorra kukutajat. KAKS ISAMAALAST. Kord elasid ja olid siin maailmas kaks tarka ettekuulutajat: korealane To-schen ja hiinlane Tsho-iren. “Vaja vaatama minna, mis mu kaasvend teeb kah,” ütles Korea tark ja läks Hiina poolele. Läheb, läheb ja näeb: seisab mägi, mäel lõõmab tuli ja hiinlane kaevab lahti kellegi hauda. “Mis sa sellest hauast tahad?” küsis korealane. “Sina võiksid vahest enne vähemalt teretadagi, Korea tark.” “Kust sina siis tead, kes ma olen?” “Hea tark peaks kõik teadma,” vastas hiinlane. Korea tark mõistis nüüd kohe, et see kes tema ees seisab on Hiina tark. Ta ei rääkinud enam midagi, istus maha, pani piibu põlema ja jäi vaatama, mis sellest kõigest välja tuleb. Oli hiinlane haua lahti kaevanud, siis tiris ta sealt välja kaks pooleni väljakujunenud draakonit ja viskas tulle. Siis pani ka temagi piibu põlema, istus korealase kõrvale ja ütles: “Kas sa nüüd nägid, mispärast mina hauda lahti kaevasin? Oleksid need draakonid saanud täis kasvada ja taeva lennata, siis oleks Hiinamaad suur õnnetus oodanud. Jah, sina oled targem kui mina, ma tahaksin sinu juures õige natuke õppida,” ütles korealane. Hiinlane oli nõus teda õpetama ja viis oma õpilase kõigepealt mägedesse, kus ta iga mäe õnne temale ära seletas. Nõnda jõudsid nad viimaks Umnoka jõe juurde, versta viisteist Vi-veni linnast. Umnoka jõgi on, nagu teada, Hiina ja Korea vahel piiriks. “Vaat, kas näed seal, Hiina pool kaldal seda mäge?... Tema nimi on Tsari-satschi. Tema on väga selle riista moodi, mida “tsari” nimetatakse, ning millest meie lapschaad sööme. Nüüd siis vaata ka Korea poolele: kas to teine mägi seal ei tuleta meile kah midagi meelde?” “Ta on väga sarnane “gari-tanile” s.o. riistale, mille sees meie oma leiba hautame.” “Nõnda`p selle mäe nimi ka ongi. Üks mägi ilma teiseta on jõuetu, kuid kui nad kahekesi koos on, siis pole õnnelikumaid mägesid terves ilmas olemas. See sugukond, kes oma esiisasid siia mataks, omandaks õnne, mille sarnast pole veel kellegil, keda maa on sünnitanud. Kuid terve õnnetus seisab nimelt selles, et need mäed igaüks ise riigi päralt on ja senikaua, kui see nõnda saab olema, ei ole ka kummagil riigil neist mägedest vähematki kasu.” Seda öeldes hakkas Hiina tark kurvastuse pärast nutma. Kui ta oma pisarad oli kuivatanud, jätkas ta edasi: “Siin läheme meie teineteisest lahku. Ma ei soovi halba ei sinule ega sinu riigile ja seda saad sa silmapilk näha, sest ma tahan avaldada sulle saladuse, kuidas ja mis tuleks teha, et sinu riik läheks õitsele. See saladus on järgmine: teie Khan-thabi maakonnas on mägi Pjan-san. Kui tema harjale seada kolm kivi ja neid pealt kinni katta suure paega, siis tuleb sellest suurt õnnistust tervele riigile.” To-schen tänas seltsimeest, jättis temaga jumalaga ja läks tagasi koju. Koju jõudes aga läks jalamaid Pjan-sani harjale, seadis sinna kolm kivi ja kattis need pealt laia paega. Kui kolm aastat mööda oli läinud, siis selgus, et Tscho-iren oli õelalt oma ametivenda petnud: -kõige selle kolme aasta jooksul polnud terves Koreas ainustki last sündinud. “Noh, olgu aga peale,” ütles To-schen. “Ka mina tahan oma maale sõbralikult head teha.” Sel otstarbel läks To-schen Pektusani. Seal asub järv Tanhagi, millest jookseb välja Hiina jõgi Khõn-nengan. Selle jõe alguse juurde ehitas To-schen “tsa-on-thim`i”, see tähendab: iseenesest töötava tambihoone. Selle tagajärjeks oli, et järgmise kolme aasta jooksul Hiina naised ainustki last ei sünnitanud. Siis tuli Tsho-iren bogdõhani juurde, jutustas temale kõik ära ja ütles: “Mina arvan, et need on puha Korea targa salaurgitsused.” Hiina keiser andis käsu To-schen aegaviivitamata Pekingi kutsuda. Kui To-schen sinna tuli, võeti ta väga sõbralikult vastu, ja Tsho-iren palus tema käest andeks. “Kui leppida , siis leppida,” ütles To-schen ja rääkis ära, mis ta kättemaksuks Hiina õnne vastu oli teinud. Saadeti käskjalad jalamaid Pektusani ja lõhuti tambihoone maha. Ja sel minutil sünnitasid ühe korraga kõik hiina naised. “Noh, nüüd,” ütles Hiina keiser, “raiuge silmapilk mõlemail targal pead maha!” Ja to-schenil ning Tsho-irenil raiuti pead maha. Ühtlasi anti ka seadus välja, et edaspidi peab igal ühel, kes oma kodumaa asjadega julgeb tegemist teha, pea maha raiutama. Sellest ajast saadik sigineb rahvas niihästi Hiinas, kui ka Koreas üsna korralikult, kuid mõlemi maa riigiasjad lähevad ühtlugu halvemaks ja halvemaks. KOLMETEISTKÜMNE AASTANE NAISEMEES. Kord kositi kellegile kolmeteistkümne aastasele poisile kahekümne aastane neiu. Kui pruut ja peigmees ööseks kahekesi jäeti, siis kogunes küla noorrahvas, nagu see viisiks on, nende sansa akna alla kokku ja ootas, mida neile teravamõtteline peigmees ütleb. Peigmees istus aga oma pruudiga, hingas raskesti, pühkis palgeilt higi ja ei mõistnud midagi öelda, sest et ta ei osanud veel lugeda ja kirjutada. “Miks sa nõnda hale oled?” küsis naine. “Kuidas ei peaks siis hale olema?” vastas peigmees: “Seltsimehed ootavad minult sõna, aga mis ma mõistan neile öelda, kui ma ise lugeda ja kirjutada ei oska.” “Ära kurvasta midagi, ma õpetan sind. Ütle neile, et metsas kasvab noor mänd, kuid ta kasvab suureks ja temast saab kena puu.” “Ma ei saa nõnda rääkida...” “Küll ma ütlen sulle ette. Sina astu akna juurde, ma seisan seina ääres su lähedal.” Peigmees läkski akna juurde, pruut aga seina äärde. “Kas sa nõnda kuuled?” küsis naine. “Kas sa nõnda kuuled?” kordas peigmees kõvasti järele. “Kuuleme küll, kuuleme küll,” vastati rõõmsalt õuest. “Ma küsin ju seda sinu käest.” sosistas naine. “Ma küsin seda ju sinu käest”, hüüdis mees kõvasti. “Me kuuleme ju sind,” tõendati väljast. “Pea kinni, võtame enne veel isekeskis korraks tasahiljukesi läbi,” hädaldas naine. “Meie ei saa sinust midagi aru,” hüüti õuest. “Metsas kasvab noor mänd...” sosistas naine. Mees ütles järele, aga nõnda ruttu, et naine teda pidi peatama: “Tasa , tasa...” Mees kordas kah: “Tasa , tasa...” Siis juba saadi õues aru, et mees kordabki naise sõnu järele ja hõikasid temale: “On aga sinu naisel küll loll mees!” Ja noorrahvas läks naeruga minema. Mehe süda aga sai täis ja ta hakkas naist sõimama, et see olla tema seltsimeeste ees naeruvääriliseks teinud. OSAV KÜTT. Keegi noormees oli oma isa päranduse puha läbi löönud ja läks siis Sõuli teenistusega õnne katsuma. Enne teeleminekut käis ta esivanemate haual palvetamas ja läks siis ettekuulutaja juurde. “Kui sa head kohta tahad saada,” ütles ettekuulutaja, “siis sa pead, Sõuli jõudes, kõige haisevamat pori kandma.” Ehk noormees küll iga töö peale laisk oli, siiski tegi ta Sõulis täpipealt nõnda, nagu ettekuulutaja käskinud. Sellest ei tulnud aga midagi välja. Siis hakkas ta mure pärast kohalikke moenarre järele ahvima, pani enese uhkelt riide ja ostis enesele isegi vibupüssi, ehk ta ise küll sugugi ei osanud püssi lasta. Nägu kütt kunagi, viskas ta vibu õlale ja läks linnaväravate taha märki laskma. Kui ta linnast välja oli jõudnud, tuli talle mees vastu, kes luike kandis. Ta ostis luige saja keschi eest mehe käest omale, torkas luigel noolega silma peast välja ja läks siis, luik õlal, linna tagasi. Kui ta kellegi ministri maja eest mööda läks, kutsus minister tema oma juurde ja küsis, kuidas see oli juhtunud, et ta luigele otsekohe silma oli tabanud. “Mina lasen alati ainult silma,” vastas noor laiskvorst. Minister ei pärinud seda mitte asjata: tema maja katusele oli räätskull elama asunud ja nagu teada, ei too see lind kunagi õnne oma naabrusele. Magadeski nägi minister sellest und, kuidas kullist lahti saada. Juhtus aga nõnda, et justament sel ajal tema kolm poega – kõik head kütid, nagu kõrgemast seisusest meestele kohane – kuhugile kaugele kodust ära olid sõitnud. Peale poegade oli ministril veel üks tütar. Kui minister noormehe käest lähemalt pärima hakkas, kust soost ja seisusest ta on, siis selgus jutu jooksul, et tema suguvõsa omal ajal Koreas õige kuulus oli olnud; noormehe isaga oli minister isegi seltsimehena üheskoos teeninud. “Siis räägin ma teiega juba otsekohest juttu,” sõnas minister. “Tapke räätskull ära ja võtke mu tütar omale.” “Väga kahju, et teie mind lihtsalt ei palunud seda kulli närakat maha lasta,” vastas noormees. “Nüüd aga olen ma suure õnne päralt, et teie tütre omale naiseks saan, niivõrd ärritatud, et ma kardan mööda lasta ja mitte silma tabada. See aga, kui ma mitte silma ei taba, on mulle nii suureks häbiks, et ma seda ei suuda üle elada, sest et ma kord ägeduse pärast – äge meel on minu suuremaks õnnetuseks – vande andsin, et ma kunagi teistmoodi ei lase, kui ainult silma.” Kuna minister seda kahetses, et noormees vandega asjata oli rutanud, mõtles see välja uue pääsetee: “Mina mõtlen,” ütles ta, “et kõige mõnusam oleks asja nõnda korraldada. Teie kujutage enesele ette, et räätskull ongi juba maha lastud ja peame pulmad ära. Kui ma õnnest vähe toibun, küll ma siis kulli ka tõesti maha lasen.” Minister oli nüüd kahekordselt rõõmus, et tema väimeheks saab kõige parem kütt terves linnas, ning et see väimees pealegi veel väga nupukas noormees on. Ministril oli kindel soov hirmsast räätskullist lahti saada. Sellepärast tegi ta kiirelt pulmad. Ja kui noorpaari mesikuu möödas, hakkas ta kohe väimehe kallal norima, et see oma kaupa kulli pärast ei unustaks. Väimees pidi tuhandeid vabandusi välja mõtlema, kuid viimaks hakkas äi juba õige tungivalt lubaduste täitmist nõudma ja määras tähtaja järgmise päeva hommikuks. Ja ministri tütar küsib oma mehe käest: “Mispärast sa nõnda kurb oled?” Noormees mõtles ja mõtles, ning viimaks tunnistas ta naisele üles, et ta sugugi lasta ei oska. Siis andis naine temale nõu nõnda teha: liimi osta, valmis keeta, ennast sellega kokku määrida ja siis katusele ronida. Kui räätskull tuleb, siis valib ta, muidugi, mahalaskumiseks kõige kõrgema koha katusel ja laskub selga; jääb aga jalgu ja sulgipidi vedela liimi külge kinni. Nõnda noormees tegigi; püüdis räätskulli kinni ja tõi teisel hommikul väljatorgatud silmaga äia juurde. Äi rõõmustas hirmsasti ja kõneles kogu linnale, missugune osav kütt tema väimees on. Ja kui tuli küttide aastapidu, mil keiser parematele laskjatele kiituskirju jagab ning neid “dischandariteks” ülendab, siis tormas kokku terve linn, et näha, kuidas ministri väimees õige laseb. Ka ministri pojad, kõige paremad kütid terves linnas, olid selleks ajaks Sõuli sõitnud. “Mis teie nüüd?” ütles neile isa: “Vaadake alles, kuidas tema laseb!” “Mis ma nüüd pean tegema?” hädaldas mees oma naise vastu. Vaat, mis vaja sul teha: sa ütle, et sa oled vande andnud ainult lindude või metsloomade silma lasta. Kui aga peakski juhtuma, et mõni loom või lind sulle ette juhtub, siis saadan sel silmapilgul, kui sa parajasti vibu vinna tõmbad, kellegi sind tagant tõukama, nagu kogemata. Sina aga saa vihaseks ja anna vanne, et sa enam ilmaski, niikaua kui elad, vibupüssi oma kätte ei võta.” Nõnda kuulus kütt järgmisel päeval tegigi: ta ütles, et ta märki laskma ei hakka, sest et ta vandunud on ainult silma lasta. Sel silmapilgul tuli aga luik taeva all nähtavale. Nüüd polnud enam midagi parata, - tuli tahes või tahtmata lasta. Vaevalt oli ta aga oma vibu vinna tõmmanud, kui tema naise ori mööda minnes teda tagant tõukas. Noormees sai nüüd kole vihaseks, sõitles äia sellepärast, et see oma orje pole mõistnud õpetada korda pidama ja murdis hirmsas vihatujus oma vibupüssi puruks. Siinsamas andis ta raske vande, mitte kunagi enam vibu oma pihku võtta. Kuid nool oli siiski luike tabanud. Kui luik linna toodi, siis nägid kõik, oma suureks üllatuseks, et nool otsapidi surnud linnu silmas rippus. Noormees sai esimese auhinna ja ta nimetati esimeseks kütiks riigis. See juhtumine andis temale võimaluse teenistuses hiiglasammul edasi jõuda ja varsti oli ta samasugune minister, nagu tema äigi. NÄNN JA TORI-SLI. Nänn ja Tori-sli surid mõlemad ühekorraga, kui nad kumbki 16 aastat vanaks olid saanud. Nende kehastunud hinged ilmusid põrgu valitseja Tibuani juurde. Korda oodates said noores inimesed isekeskis tuttavaks ja hakkasid juttu vestma. Kui kord viimaks nende kätte jõudis ja raamatust järele vaadati, siis selgus, et moormehe Nänni hing oli kogemata välja kutsutud: vaja oli kutsuda Nänni J-tschoust, aga kutsutud oli Nänn Un-venist. “Noh, mine tagasi,” ütles Tibuan noormehele. “Mul on üksinda igav minna,” hakkas noormees paluma: “kas ma ei võiks ühes selle neiuga maa peale tagasi minna?” “Ei seda ei või, sest et tema korra järele on kutsutud.” Kuid noormees palus väga ja ütles viimaks, et ta ilma neiuta ei tahagi maa peale tagasi minna. Ta rääkis nii: “Mina olen vaene mees, vaja mul naist võtta, aga kust saan ma selleks raha, ja kes maa peal mulle, vaesele, tuleb? Seal otsib rikas rikast, siin aga on kõik ühesugused ja raha pole ka tarvis.” Noormehe palve oli niivõrd palav, et liigutas isegi Tibuani südant. “Ma ei või seda mitte muuta, mis kord jäädavalt saatuste-raamatusse on kirjutatud ja mul pole kusagilt sellele noorele neiule uut elu võtta. Aga ma võin sulle vaat, mis soovitada: saatuse-raamatu järele on sinule määratud 68 aastat elada, - anna sellest niipalju kui tahad sellele neiule ja võta ta omale.” Nänn jagas oma elu, mis tal veel ees oli, ühetaoliselt pooleks: ühe poole võttis omale, teise andis neiule. “Minge siis selle koera järele,” ütles Tibuan. “Enne teeme aga endile märgid külge,” sõnas Nänn. Ja nad kirjutasid endi nimed üksteisele selja peale. Pärast seda läksid nad koera järele, ja kui koer ühe jõe juurde jõudes vette viskus, siis viskusid ka nemad vette. Ja korraga kohe olid nende hinged igaüks oma kehasse tagasi sattunud. Siis jutustasid nad, mis nendega põrgus oli juhtunud. Tüdruku isa oli, kui tütar veel elas, nõu pidanud teda oma heale sõbrale naiseks anda. Nüüd aga, kui tütar tagasi tuli, tegi isa niisuguse näo, nagu ei usuks ta sugugi, mis tütar jutustas, ning nagu oleks nime selja peale kirjutanud hoopis tema sõbranna ja ruttas ennemalt kavatsetud pulmadega. Pulmapäeval aga tuli Nänn sinna ja tütar ütles: “Vaat, see on minu mees.” Nänn tõmbas siis oma jaki seljast ja igaüks võis sealt Tori-sli nime lugeda, kuid Tori-sli isa ei jätnud siiski oma jonni. “Ei taevas ega põrgu ei tohi vanemate tahtmist murda,” kõneles tema. Siis pidas Nänn Tori-sliga aru ja ütles: “Ma võtan oma elu õige tagasi, sest Tori-sli ei taha siis minu elu, kui ta on sunnitud teisele minema.” Isa nägi nüüd isegi, et polnud midagi parata, ja ütles siis vihaselt. “Mine ära minu juurest, sest sina pole minu.” Ta oli tõtt ütelnud: Tori-sli polnudki ju tema , vaid Nänni oma. Ja, et nad teadsid, et neil veel vähe aega jääb elada, siis armastasid nad üksteist õrnalt,ning mis vel kõige tähtsam asi: - nad ei riielnud isekeskis kunagi. Neil oli kolm last, kelle jaoks nad oma eluaja jooksul küllalt raha jõudsid koguda. Nad surid seltsis – ühel ja samal päeval, tunnil, minutil ja silmapilgul. Kui mõni rändaja nende haudadest mööda läheb, siis jutustavad ümberkaudsete külade elanikud neile, kuidas Nänn ja Tori-sli olid elanud ja üksteist armastanud. Ja kui tahetakse tähendada, et kaks inimest üksteist tõesti armastavad, siis öeldakse: “Nad armastavad teineteist nagu Nänn ja Tori-sli.” AGAR MEES Keegi rikas mees laskis niisuguse kuulutuse avalikult välja hüüda: “Kõik oma varanduse ja ainsa ilusa tütre annan ma sellele, kes mulle seda suudab tõestada, et ta agar ja osav mees on.” Selle kuulutuse peale ilmus keegi noor kütt: “Too mulle ühe kuu jooksul sada tiigrinahka,” ütles neiu isa. Noor kütt ruttas tiigri-mäele. “Ära sinna mine,” hoiatasid inimesed. “Praegu on nende kuningas ise seal ja temaga ühes tuhandeid tiigreid.” “Seda mul just tarvis ongi,” vastas noormees ja läks tiigri-mäele. Kui tiigrite kuningas, kes ise mitu korda suurem kui harilikud tiigrid, noort kütti nägi, siis ta ainult tardus selle inimese häbematuse pärast. “Mis ma temaga pean tegema: kas kisun ta tükkideks, või neelan elusalt alla?” “Elusalt alla neelata!” soovitasid tiigrid. Ja kuningas neelas küti elusalt alla. Seda just noor kütt ootaski. Niipea kui kütt juba tiigri kõhus oli, sidus ta kõigepealt soolikate väljakäigu nööriga kinni, et enese julgeolekut kindlustada. Ja siis hakkas noaga kuninga maksa kriimustama. Kuningas sai hirmus kurjaks ja ütles tiigritele: “See on minule ükspuha, kelle kallal ma oma viha võin vaigistada!” Ja hakkas tiigreid tapma. Iga tiiger hüüdis omakorda: “Halasta!” Kütt aga luges hääled ära ja kui sada täis sai, siis tõukas ta oma jahipussi kuningale südamesse, lõikas kuninga kõhu lahti ja tuli välja. Nõndaviisi sai mõrsja isa sada tiigrinahka ja et noor kütt ennast täiesti agarana oli näidanud, siis andis ta ka oma tütre temale naiseks. KASULIK KAUP. Kellegile noormehele meeldis üks lesknaine, kes pärast mehe surma kolm aastat oma sansas elas ja sammugi kusagil väljas polnud käinud. Noormees pidas kaua juba aru, kuidas saaks selle lese omale naiseks kosida. Kord ütles temale isa: “Säh, siin on sulle tuhat lani: mine ja hakka kauplema.” Noormees võttis raha vastu, läks lesknaise sansa juurde, torkas näpu paberist ukse läbi sisse ja ütles: “Kes puudutab oma sõrmega minu sõrme, sellele annan ma tuhat lani.” Lesk mõtles, et ega see teda kuidagi halvemaks ei tee, ja puudutas tema sõrme. Noormees aga pistis tuhat lani ukseaugust sisse. Siis läks koju tagasi. Isa kohe küsima: “Ostsid sa midagi?” “Andsin ainult käsiraha. Kaks tuhat lani läheb veel vaja.” Isa andis raha ja poiss läks noore lese poole tagasi, pistis käe küünarnukist saadik ukse vahelt sisse ja hüüdis: “Kes katsub oma käega minu kätt küünarnukist saadik, sellele annan ma kaks tuhat lani.” Lesk mõtles veidi ja katsuski tema kätt küünarnukist saadik. Noormees andis raha puha lesele, ruttas koju tagasi ja ütles isale: “Kaupa oli palju rohkem, kui ma esiteks arvasin, sellepärast läheb veel kolm tuhat lani tarvis.” Isa andis jäälegi raha ja poeg ruttas lese juurde. Nüüd pistis ta pea ukse vahelt sisse ja ütles: “Kes oma põsega minu põske puudutab, sellele annan mina kolm tuhat lani.” Lesk vaatas noormehe ilusat nägu ja mõtles endamisi, ega seegi teda halvemaks tee, kui ta poisi põske puudutab. Puudutaski – ja sai kolm tuhat lani. Noormees ruttas koju tagasi ja seletas isale: “Kaupa on veelgi rohkem, - vaja veel neli tuhat lani.” Isa andis ka selle summa. Nüüd astus noormees noore lese juurde sisse ja ütles: “Kes mind kaisutab ja suudleb, sellele annan ma neli tuhat lani.” Lesk võttis tema ümbert kinni ja suudles teda. Noormees aga andis temale neli tuhat lani. “Raha asemel võiksid sa parem mind ka vastu suudelda.” “Egas ma sinu käest raha pole võtnud.” “Aga ma ju suudlesin sind ja sina pead nüüd mind ka suudlema, - ma annan ühe musu eest kõik sinu raha sulle tagasi.” “Seda on vähe.” “Võta kõik minu kadunud mehe varandus – seda on miljonid.” “Vähe.” “Mida sa siis tahad?” “Ma tahan, et sa mulle naiseks tuleksid.” “Oh, kui rumal sa oled, - mida muud siis minagi tahan?” Nüüd tuli poeg isa juurde ja ütles: “Vaat kuidas ma kauplesin; sinu kümne tuhande lani eest teenisin ma omale miljonid ja naise ka veel.” Pärast seda peeti rõõmsad pulmad ja noormees ostis omale kuberneri koha. KOLLANE KOER Keegi mees, kes kõik raamatu-tarkuse pähe oli tuupinud, läks Sõuli eksamit tegema. Enne seda käis ta aga ettekuulutaja juures küsimas, missuguse ameti peale ta eksami ära teeb. “Esimese peale,” ütles ettekuulutaja. “Kuid ära muretse ameti pärast, vaid oma elu pärast: Kõige parem oleks aga, kui sa omale enne eksamit targa naise varuksid, ehk kui naist ei ole võimalik leida, siis vähemalt mõrsjagi ja kui sa ka mõrsjat ei suuda leida, siis palu selle naisterahva käest, kes sulle meeldib, midagi mälestuseks. Ja nõnda läkski õpetlane teele. Sõuli tee ääres silmas ta uhket sansat. Ja kui ta kuulda oli saanud, et selles sansas elab keegi endine minister, kellel väga ilus tütar, siis astus ta sinna sisse. Teda võeti vastu ja juhatati võõrastetuppa. Õhtul jalutuskäigul astus ta sinna kooli sisse, kus ministri tütar Hiina aabitsat õpetas. Ministri tütar oli parajasti üksinda ja õpetlane ütles temale otsekohe: “Et mulle ettekuulutaja nõu andis enne eksamit naist võtta, siis olen ma teid omale naiseks valinud.” “Kuid mina ei vali teid omale meheks,” vastas ministri tütar. “väga kahju,” tähendas õpetlane: “Aga kas teie ei võiks vähemalt minu mõrsjaks saada, sest muidu ähvardab minu elu hädaoht.” “See on muidugi väga kurvastav, et teie elu hädaoht ähvardab, kuid mind varitseb siis veel suurem hädaoht, kui ma kunagi teie naiseks saan.” “Kas teie ei annaks mulle vahest midagi mälestuseks?” Siis hakkas ministri tütar naerma ja andis temale ühe paberitüki, millele kollase pintsliga koer peale oli joonistatud. Oli õpetlane kingi vastu võtnud, siis läks ta Sõuli. Nagu juba ette oli kuulutatud, tegi ta eksami ära esimesena ja sai ka esimesele teenistuskohale. Üks kõrgemaist riigimeestest pakkus temale siinsamas, eksamitel, kohe oma tütart naiseks. Õpetlane tundis enese seega väga meelitatud olevat ja avaldas oma nõusolekut. Senikauaks aga, kui pulmapeoks ettevalmistusi tehti, istus ta uuesti raamatute taha õpinguid jätkama, kuigi tal enam mingisuguseid eksameid ees ei olnud. Ja nõndaviisi ta ei näinudki enne oma mõrsjat, kui vast pulmapäeval, kui nad juba kahekesi olid jäänud. Ta kohkus hirmsasti, kui ta nägi, missugune inetu naine tal oli: - lombak, rõugearmiline ja ühel silmal kae peal. “Kes sind keelas mind varemalt vaadata?” tähendas naine. Midagi polnud parata. Õpetlane ei vastanud selle peale midagi, istus nurka ja jäigi sinna, kuni viimaks magama uinus. Hommikul ärgates nägi ta oma suureks ehmatuseks, et naine, pea maha raiutud, põrandal lamas. Teda süüdistati selles, et ta naise tema inetuse pärast ära oli tapnud. Oma vabanduseks ei võinud ta midagi muud, kui ainult sõnadega tõendada, et ta naise surmas süüdlane ei ole. Kuid ükski pealevana kooliõpetaja, kes teda eksamineerinud, ei uskunud seda. “Siin peab midagi olema, mis nõnda pole,” ütles see ja ruttas keisri juurde paluma, et surmanuhtlus kümneks päevaks edasi lükataks – sellel tingimusel, kui sa selleks tähtajaks tarvilikud tõendid tema süütuseks toob. “Hea küll,” “kuid ainult selle tingimusega, et kui sa selleks tähtajaks mingeid tõendeid ei too, siis saad sa ühes temaga surmatud.” Vana kooliõpetaja läks kaebealuse juurde ja küsis temalt, kas tal pole vahest mingisuguseidki tõendeid oma süütuse kohta. “Mitte mingisuguseid,” vastas küsitav. “Mul on ainult – näe, see kollane koer, mille ma ettekuulutaja nõuandel enesele palusin selle naisterahva käest, kes ei tahtnud minu naiseks ega mõrsjaks saada. Tema andiski selle minule.” Vana kooliõpetaja võttis koera pildi ja käis sellega üheksa päeva ringi, ilma et oleks suutnud idagi välja mõtelda. Oma naisele ei kõnelenud ta sellest sõnagi, sest ta naine oli tühjajutu tegijana terves linnas laialt tuntud ja pööras oma valega kõik asjad niivõrd tagurpidi, et kõigil, kes tema loba kuulasid, kõrvad aina närbusid. Juba mitu korda oli vana tõsine, heasüdamlik mees oma naise keelekandmise pärast kannatama ja sellepärast oli ta ka otsustanud oma naisele üleüldse enam midagi rääkida. Kuid üheksanda päeva õhtul, surmanuhtluse laupäeval, kutsus ta naise oma juurde ja ütles temale: “Mis tehtud, on tehtud, ja tagasi seda enam ei saa: tea siis, et mind homme surmaga karistatakse.” Ja mees kõneles temale puha südame pealt ära ega salanud isegi kollase koera pildi lugu. “Kahju, et sul rumalust ei jätkunud ka homseni veel suud pidada,” ütles naine: “siis oleksin ma vähemalt sinusugusest lollist lahti saanud.” Et mees kord juba oli otsustanud temale mitte midagi vastata, siis jäi ta ka seekord vait, kuid naine kõneles edasi: “Kõik ilm teab juba ja ainult sina loll, ei tea, et kadunu armastas oma orja, keda “kollaseks koeraks,” kutsutakse. Sellepärast tuleb see ori kinni võtta ja teda senikaua piinata, kuni ta ütles tunnistab, et ta armukadeduse pärast naise ära tappis.” Nii ta tegigi. Orja piinati senikaua, kuni tal mõlemad sääreluud puruks murti. Siis vaid tunnistas ta üles, et ta oli tõesti armukadeduse pärast ministri tütre tapnud. Siis saadeti surmanuhtlus täide selle orja kallal, kuna õpetlane vabaks lasti. UAN-TSCHINE (Tuhatjalg) Tjan-Kopi maakonnas elas keegi vaenemees nimega Kim-non-tschi. Ehk ta küll kõigiti oma esiisade eest hoolitses ja nende põrmule õnnelikku hauakoha otsis, siiski ei läinud temal korda seda leida. Ta katsus aga veel korraks õnne ja kandis oma isa-isa luud uuele mäele. Siis hakkas ta matuseid pidama ja mälestas vanaisa senikaua, kuni ta joobunuks jäi. Oli juba öö, kui ta vanaisa haualt lahkus ja linna läks. Linnaväravas tuli talle ilus naisterahvas vastu ja kutsus tema oma poole võõrsile. Kui ta selle naisterahva juurde tuli, siis olid tschir-nebi (seitsmet sorti suupisted), igasugused maitsvad road ja suli (viin) laual valmis. Naisterahvas võõrustas teda ja palus ennast armastada, sest tema olla - oma korda – Kim-non-tschid tundma õppinud kellegi vanaeide kaudu, kes ennast temale unes näidanud. Ta olla nüüd Kim-non –tschi kohe ära tundnud ja kui ta veel seda oli teada saanud, et Kim vanaisa haualt tuleb, siis ruttanudki ta kohe temale vastu. “See ongi minu uus õnn, ütles Kim-non-tschi iseenesele, “ ja lollus oleks, kui ma sellest lahti ütleksin. Mul on küll juba naine, aga see võib minu seaduslikuks armastuseks olla.” Ja nõndaviisi hakkasid nad üksteist armastama. “Ainult ühe asja pärast palun ma sind,” ütles naine: “ära tule kolme kuu jooksul kunagi kutsumata minu juurde ega ära vaata ukse vahelt minu tuppa.” Esialgu tegigi Kim-non-tschi nõnda, kuid hiljem sai uudishimu, mõistuse üle võidu ja ta läks kord ootamatult salaja ja vaatas paberist ukse kaudu oma armastatud naisterahva kambrisse. Prao kaudu nägi ta, et tuba oli tühi, kuna maas niinematil lamas miski koera moodi loom. Siis ta koputas ja astus tuppa. Looma polnud enam kusagil, tema ees seisis aga see, keda ta armastas. Naisterahvas viibis sügavas mõttes. “Sa ei täitnud minu palvet,” ütles tema kurvalt. “Istu siia ja kuula ära mis ma sulle ütlen. Oled sa Uan-tschine (tuhatjala) kohta midagi kuulnud?... Siis tea, et see on naisterahvas, kes on karistuseks tuhandeks aastaks tuhatjalaks muudetud. Kolm kuud enne tähtaja täissaamist lubatakse temale vahete-vahel naisterahva kuju omandada. Selle aja jooksul peab ta leidma mehe, kes teda armastab. Kuid see mees ei tohi enne tähtaja lõppu mitte teada, kes tema on. Mul oleks veel ainult üks päev jäänud Uan-tschine olla. Nüüd aga pean ma veel tuhat aastat olema.. Vaat, mis sa oled oma uudishimuga teinud. Kuid see ei jää ka sulle mitte nõndasamuti.” Ja korraga oli kõik kadunud: niihästi sansa, kui ka naisterahvas, kuna Kim-non-tschi enese üsna tühjas kohas leidis istuvat. Ta tõusis püsti, hõõrus silmi ja läks koju. Kodus ootas teda suur kurvastus: tema ainus poeg oli surnud. Ja kui Kim-non-tschi magama uinus, siis roomas tema juurde tuhatjalg, kes teda suudelda püüdis ja selle juures hammustas. Ja nõnda ta suri, ilma et oleks ärganudki. TEINE TUHATJALG. J-tschshous elas tasahiljukesi keegi Kim-kuak-san. Ta oli väga vaene, kuid tal oli palju lapsi ja need kõik nõudsid temalt toitu, raha ja riiet. Kord uue aasta laupäeval tüütasid lapsed tema oma uute ülikondade norimisega niikaugele ära, et see õnnetuisa, nõnda nagu ta oli, uksest välja kargas ja otsuseks tegi, mitte kunagi enam koju tagasi pöörata. Ta võttis lihtsalt nõuks oma elule otsa teha ja et sel puhul iseäranis külm talv oli, siis läks ta mägedesse, et seal ära külmuda. Kuigi ta surra tahtis, siiski valis endale tuulevarjulise paiga mägede vahel, istus maha ja ootas surma. Vähe aja pärast näeb ta kahte naisterahvast kõndivat: üks noor, uhkelt riides, teine aga tema ori. Mööda minnes teretasid naisterahvad teda ja see kes uhkelt riides, küsis temalt, mis ta siin käreda külmaga teeb. Kim seletas otsekoheselt, mispärast ta siis tulnud. “Seepärast veel ei maksa surra,” ütles noor naisterahvas: “lähme seltsis, ma aitan sind heal meelel.” Kim läks naisterahva järele ja nad tulid J-tschshousse, väga uhkesse sansasse. Noor naisterahvas andis temale raha, riiet, tschumiisat ja palus ennast jällegi vaatama tulla, kuid enne sisseastumist alati ukse pihta koputada. Õnnelik Kim tõi koju lastele hulga uusi riideid, toitu ja raha. Ja tema lapsed pühitsesid uus-aastat niisama rõõmsalt nagu kõik need, kellel küllalt tschumiisat, riideid ja raha. Kim käis pärast seda sagedasti noore naisterahva pool. Varsti hakkasid nad teineteist armastama ja otsustasid abielluda. Kui Kim kord õhtul kodust välja läks, et mõrsja poole minna, kasvas tema ees järsku nagu maa seest üles tohutusuur, ligi taevani ulatuv vaim. “Ma olen sinu isa-isa,” seletas vaim: “Ma ilmusin sulle, et sind hoiatada: see, keda sa armastad, pole naisterahvas, vaid uan-tschine (tuhatjalg). Kui sa ei usu, siis mine , tee uks järsku lahti ja näed oma ees – mitte oma kallima, vaid tuhatjala.” Seda öeldes kadus vaim. Kim ei teadnud isegi, mis teha ja viimaks otsustas vanaisa nõu kuulda. Oli aga ukse taha jõudnud, siis tuli tal tuhatjalast hale meel ja ta koputas siiski, enne kui sisse astus. Kui ta sisse astus, kummardas noor naisterahvas tema ees maani ja ütles: “Nüüd ma näen, et sa mind armastad ja ka mina tahan sinule truu abikaasa olla. Ma tean puha. Sulle ilmus sinu vanaisa. See pole aga sinu vanaisa, vaid minu vaenlane – kurei (madu), minu endine mees. Embale-kumbale meist oli määratud täna õhtul inimeseks saada. See pidi sündima just sel silmapilgul, kui sa minu ukse pihta koputasid. Oleksid sa koputamata tuppa vaadanud, siis oleksin mina pidanud veel tuhandeks aastaks tuhatjalaks jääma, kuna madu inimeseks oleks saanud.” Peagi peeti rõõmsad pulmad ja noorpaar hakkas elama õnnes ja armastuses. Endine tuhatjalg tõi imepalju õnne tervele oma mehe suguvõsale. Ja kuigi sellest aastaid juba enam kui üks tuhat mööda, siiski on Kim-kuak-sani suguselts rikkaim J-tschshous. TUHATJALA POEG. Tuhatjalgade asi Koreas hästi ei läinud, sest et uudishimulikumat inimest, kui korealane, teist maailmas ei olegi. Siis läks ühel tuhatjalal korda leida selline mees, kes kõik kolm kuud kordagi oma naise tuppa ei piilunud. Pärast seda sai tuhatjalg samasuguseks naisterahvaks, nagu kõik teisedki ja sünnitas terve ja tugeva poja, keda kümne aasta vanuseni Schua-diks (vasikaks) hüüti, hiljem aga pandi temale nimeks Tonn-tschu –di. Nende laste saatus, kelle emad enne tuhatjalgadeks olnud, on ikkagi iseäralik. Kuni kolmeteistkümne-aasta vanuseni kasvas poisike kodus; kolmeteistkümne-aastaselt oli ta ka bonsade (preestrite, munkade) juurde kooli; kuueteistkümne aastaselt oli ta aga õppimise juba lõpetanud ja läks tagasi koju. Teel, ühe jõe kaldal, juhtus ta nägema, et poisikesed olid õige kenakese kala kinni püüdnud ja vaidlesid nüüd isekeskis selle üle, kes kala omale pidi saama. Tonn läks poisikeste juurde, võttis kala oma kätte ja nägi siis korraga, et kalakese silmist jooksid pisarad. Ta ostis poisikeste käest kala ära, laskis ta vette tagasi ja läks oma teed. Mõne aja pärast sõitis tema juurde keegi mees kena, ilma karvata hobuse seljas. See mees ütles temale: “Minu isand palub teid oma poole tulla.” Käskjalg ronis hobuse seljast maha ja pakkus hobuse Tonnile. “On aga üks tingimus olemas,” ütles käskjalg: “vaja teil silmad kinni siduda.” Tonn oli sellega nõus ja nad läksid teele. Vähe aega hiljem võttis teener sideme Tonni silme eest ära ja siis nägi Tonn enda ees suure läbipaistva lossi. Ümberringi liikus kõik, oli puha nõnda imelik ja hoopis teist laadi kui maa peal. “Kus ma olen?” “Ookeanis, merekuninga lossis.” “Misjaoks ta minu siia on kutsunud?” “Seda kõneleb ta ise teile.” Kui Tonn merekuninga ette toodi, siis ütles see temale: “Täna päästsid sa minu tütre elu. Ma kutsusin sinu selleks siia, et sind tänada. Mida sa omale tahaksid?” Missuguse tütre ma päästsin?” “Vaat, selle sama, kõige noorema, Vor-tsan-je, kelle ma täna vast esimest korda oma pead välja lasksin. Ta oli liiga ettevaatamatu olnud ja inimeste küüsi sattunud; sinu abita oleks ta hukka saanud.” Vor-tsan-je oli palju ilusam, kui kõik need, keda tonn maa peal oli näinud ja sellepärast hakkas ta teda kohe armastama. “Tasu eest tahaksin ma õige Vor-tsan-je omale naiseks,” ütles Tonn. “Olgu siis pealegi nõnda,” ütles merekuningas ja tegi rõõmsad pulmad. Kolme aasta pärast tuli Tonil igatsus maa järgi. “Tuled sa minuga maa peale?” küsis Tonnoma naiselt. “Tulen. Kui meie hakkame minema ja isa meile kinki pakub, siis ära võta muud kui ilma karvata hobune, kes tuhat liid tunnis jookseb; väikene koer, kelle haukumise peale, niipea kui ta aga oma suu lahti teeb, ait nisu täis läheb ja arssin, millega niimoodi riiet võib mõõta, et kui ühe arssina võtad, siis kümme saad.” Nõnda Tonn ka tegigi. Maa peale tagasi jõudes asus ta Sõuli elama ja sai hobuse, koera ja arssina läbi rikkaks meheks. Sel ajal oli tema isa juba surnud. Ema ütles aga pojale: “Kui ma veel tuhatjalaks olin, siis elasin ma ühe mao mäe läheduses. Kümme päeva pärast saab temal kolmtuhat aastat täis ja siis muutub ta draakoniks ning lendab taeva. Nõndamoodi saab uus keisri –haud vabaks ja sinna mata sina oma isa põrm.” Nagu üeldud, nõnda tehtud. Õnneliku matusepäevana esines just seesama päev, mil madu draakoniks pidi muutuma. Päev enne seda nägi Tonn unes, et merekuningas tuli tema juurde ja ütles:” vii maole, kui sa teda näed, minu poolt palju terviseid!” Üles ärgates kaevas Tonn oma isa luud hauast välja ja ruttas mao mäele. Mäejalal leidis ta palju rahvast eest ja sai kuulda, et madu kedagi mäele ei lase, vaid tapab igaühe, kes aga tema ligi läheb. “Täna on õnnelik päev isa matmiseks ja ma pean minema,” ütles Tonn ja läks edasi. Mao laialiaetud lõugu enda ees nähes kohkus Tonn ära, kuid järsku tuli talle unenägu meelde, ta teretas madu ja ütles: “Ma tõin sulle merekuningalt tervitusi.” Seda sõna madu just ootaski. Selsamal silmapilgul muutus ta draakoniks ja lendas taeva, kuna mägi suure mürinaga ja raginana lõhki vajus. Tonn ei viibinud pilgukski, vaid viskas isa luud mäe lõhestikku, mille peale mägi jällegi kokku vajus. Varsti pärast seda sai Tonn kuberneri koha, tema sugu sai suureks ja viimane tema lastest sai keisrile mehele. KUREI. Ühe kloostri lähedusse asus kurei (madu) ja õgis nahka iga korealase, kes läks kloostrisse palvetama. Siis ütles üks vana bonsa, kes ühtlasi ka toin (ettekuulutaja) oli: “Nii saab see ikkagi korduma, kui korealased ei korja kokku kaks tuhat kukke.”Korealased korjasid kokku kõik kuked ja tõid sinna. Aasta pärast hakkasid ühel kukel sarved pähe kasvama. Munk tappis ära kõik kuked peale selle ühe, vana bonsa aga ütles sarvikule kukele: “Mine kurei juurde!” Kukk läks ja tuli verise peaga tagasi. Siis läks vana bonsa ühes teiste munkadega sinna, kus kurei elas ja kõik nägid oma silmaga, et kureil oli ainult mao pea otsa jäänud, kuna muu keha naisterahva oma oli. Siis tapsid mungad kurei ära ja sellest ajast saadik käivad korealased vabalt seal kloostris. POJA ARMASTUS. Elasid omaette isa ja poeg. Poeg austas väga oma isa. Kui isa haigeks jäi ja suremas oli, siis müüs poeg kõik ära, mis tal oli ja viis raha targale, et see tema isa terveks teeks. Oli aga poeg targa poole läinud, siis läks tema naine jõele pesu loputama. Ta nägi jõe ääres bonsat, kes temale ütles: “Kui sa tahad, et su mehe isa elama jääks, siis keeda temale niisugust shen-scheni juurt.” Ja bonsa näitas tema kaheaastast poega, sest et hea shen-sheni juur oma kuju ja karva poolest väga väikese lapse ihu sarnane on. Haige minija sai aru, et vaja laps ära tappa, et vanameest päästa. Ja ta võttiski kätte, tappis poja ära, keetis temast leent ja andis äiale juua. Äi saigi selsamal päeval terveks ja kui poeg koju tuli, siis ütles ta temale: “Sinu naine andis mulle midagi maitsvat juua ja - näe, ma olen jällegi terve.” Mees naiselt pärima: “Mida sa isale juua andsid?” “Bonsa käsu järele andsin ma temale meie poja leent.” Mees kummardas sügavalt ja tänas teda armastuse eest tema isa vastu. Läks neliteist aastat mööda. Poja naine loputas jällegi jõel pesu, kui vana munk, kuueteistkümne-aastane poisike käe kõrval, tema juurde astus. “Võta vastu oma poeg,” ütles munk: “Ma olen ta üles kasvatanud ja nüüd võib ta ennast haritud meheks nimetada. Siis sa ei surmanud sa mitte poega, vaid lõikasid shen-sheni juurt, mis ma sulle andsin, kuid ma tegin su nägemise ära, et sa sellest aru ei saanud.” LELL. Khandiengo maakonnas elas kord keegi hea südamega mees, nimega Tsu-ireni. Igal inimesel on oma nõrkus ja Tsu-irenil oli ka: - isegi magades nägi ta sellest und, kuidas kuberneriks saada. Sel ajal ei antud Sõulis enam kohti teadmiste järele, vaid raha eest. Tsul oli tuttav keegi kelm minister, kelle kätte ta terve oma varanduse kandis. Minister muudkui lubas aga temale kohta anda ja seletas: “Kuberner – see on suur ametnik, vaja veel raha.” Tsu läks veel korraks koju, müüs oma viimase varanduse-natukese ära, aga ei saanud siiski rohkem kokku kraapida, kui kõigest 300 lani. Ta läks ometigi Sõuli. Teel sai ta võõrastemajas tuttavaks kahe rändajaga – mehe ja naisega. Naisel oli iga tund mahasaamist oodata ja sel ööl sündis tal tõepoolest tütar. Kuid praegu sündinud lapsukese vanematel polnud niigi palju raha, et ära maksta söögi eest, mida harilikult emadele antakse. Siis andis Tsu oma raha puha neile ja ütles: “Mina olen vana ja üksik inimene, - mul pole kuberneri kohta tarviski. Teie olete aga veel noored, ja teil on terve elu alles ees. Võib olla , et minu raha teile õnne toob.” Mees ja naine tänasid Tsud ja tema pööras tagasi koju. Seitseteist aastat läks mööda. Tsu oli juba kaheksakümmend aastat vana, kuid ta polnud julgust kaotanud, vaid otsustas veel korraks enne surma minna Sõuli vaatama. “See on ju üsna ükskõik, kus ma armuandi palun,” kõneles ta naerdes naabritele. Naabrid kuulasid ja kõigutasid päid: inimene oli ära raisanud niisuguse varanduse, mida teisele kaheks elueaks oleks jätkunud ja polnud ometi midagi ära teinud. Kui Tsu Sõuli oli jõudnud ja armuande palus, siis nägi teda Pounguni (kuninga äia) ettekuulutaja, kes ütles: “Vaat kus on mees, kes omandab kõik kaksteist riigi teenistusastet ja veel enamgi.” Ettekuulutaja läks Pounguni juurde ja kui see küsis, mis teda täna ootab, siis vaatas ettekuulutaja temale näkku ja ütles: “Suur rõõm.” Poungun oli aga pahas tujus ja tähendas: “Mul on kõik teenistuse astmed juba käes, ma olen kuninga äi, - missuguseid rõõme võiksin ma veel oodata? Egas mind kuningaks ometigi tõsteta? Parem räägi milliseid uudiseid on?” “Täna “ seletas ettekuulutaja, “tuli mulle vastu keegi kerjus vanamees, kelle näolt ma välja lugesin, et ta täna kõik kaksteist teenistuse-astet omandab ja veel enamgi.” “Sa irvitad minu üle?” “Tohin ma seda?” “Noh, hea küll, aga kui see kerjus ka homme kerjuseks jääb, siis saab sinu pea maha võetud. Mine ja too see kerjus minu juurde!” “Nüüd olen ettekuulutusega omaenese pead tabanud,” mõtles ettekuulutaja ja läks kerjust otsima. Kui kerjus vanamees sinna toodi, siis ruttasid kõik teda vaatama ja muu seas ka Pounguni naine. Kas kõneles minu ettekuulutaja sinule, et sa täna kõik kaksteist teenistusastet omandad ja veel enamgi? Kuidas võib see sündida?” “Seda ma ei tea, mis tuleb, aga seda tean mina küll, mis on olnud,” vastas kerjus. “Ja olnud on see, et ma täna veel midagi pole söönud.” “Andke temale süüa,” ütles kuninga äi ja läks ära. “Mina olen seda rõõmust, pilkavat häält kusagil kuulnud,” ütles naine. “Olgu peale, vana, meie söödame su kõhu täis, kuid selle tingimusega, et sa meile kõneled oma heategudest." “Minu heateod ei raiska palju aega ja kõik kokku ei maksa nad tassitäit tschumiisatki. Üksainus kord olen ma teistele head teinud, kui kord teel kahte vaest inimest aitasin.” “Kas neil vaestel,” küsis kuninga ämm, “sündis tütar ja neil polnud raha, et lapse ema söögi eest maksta?” “Jah nõnda`p see oli.” “Need inimesed olime meie,” hüüdis kuninga ämm: “ja meie tütar on nüüd kuningal naiseks. Sellest ajast saadik olen ma ühtpuhku taevast palunud meid sinuga kokku juhatada, et võiksime enne surma veel tänada seda, kes meid raskeil pilgul on aidanud.” Ja kuninga ämm langes vanamehe ette põrandale. Siis kutsuti kuninga äi sinna ja ta temagi kummardas maani vanamehe jalge ees. Ema ruttas siis tütre juurde ja ütles: “Tahad sa näha oma teist isa, kellest ma sulle ikkagi olen kõnelenud: ta on meil.” Tütar rääkis sellest oma mehele, kuningale ja kuningas läks ka vanameest vaatama. “Et meil üks isa juba on, siis nimetame selle vanakese endi lelleks,” arutas kuninga-paar: “ja see on kutse, mis teatavasti, kõrgem on kui kõik kaksteist teenistus-astet kokku.” Kuninga äia ettekuulutaja läks pärast seda nõnda kuulsaks, et ta endale kogus varanduse, mis kuninga omale sarnane. VOLMAI. Keisri Kosmi-Dson-Tvani ajal, kes oli viimane oma valitsevast sugukonnast, elas keegi neiu Volmai-si, rikaste vanemate lapsi. Tema oli oma hariduse saanud ja luges Hiina keelt niisama hästi, kui tema kuulus, kõige rahva poolt armastatud kooliõpetaja Oru-schamsen. Oli ta kuusteist aastat vanaks saanud, siis ütles Oru temale: “Nüüd on sinu õppimine lõpetatud. Oma mõistuse ja hariduse poolest oled sa väärt, et ministri abikaasaks saada.” “Siis saangi ma selleks.” Sellel põhjusel lükkas ta tagasi kõikide noormeeste kosjad, kes tema kätt käisid palumas. Ja et tal veel kaks õde oli, siis arvas ta paremaks nende mehele saamisele mitte tüliks olla, võttis vanemate käest, nende nõusolekul, oma päranduse osa välja ja lahkus isamajast. Ta ehitas omale suure tee äärde võõrastemaja ja ajas oma asja nõnda osavasti, et ta võõrastemaja alalõpmata rahvast täis oli ja tema kuulsus üle terve maa laiali lagunes, sest et iga rändaja teda ainult kiitis. Kord läks keegi noor söepõletaja sütega tema võõrastemajast mööda. Volmaile oli süsi vaja. Ta kutsus söepõletaja oma juurde ja küsis, palju see oma kauba eest tahab. Söepõletaja vaatas korraks tema otsa ja vastas: “Ei midagi rohkem, kui kord sind suudelda.” “Sa küsid vahest liiga kõrget hinda?” küsis neiu ärritatult. “Minul on juba niisugune seadus,” kostis noor söepõletaja, “et ma tahan kas kõik, ehk mitte midagi. Ja kui sa leiad minu hinna liiga kõrge olevat, siis võta päris muidu.” Seda öeldes viskas söepõletaja koti sütega neiu jalge ette ja läks minema, enne kui neiu sai midagi vastatagi. Mõni päev hiljem läks noor mehise välimusega söepõletaja jällegi võõrastemajast mööda. Kuid ta ei vaadanud Volmai poolegi, vaid läks otseteed edasi. Neiul oli aga jällegi süsi vaja ja ta oli sunnitud teda kutsuma. “Aa,” hüüdis söepõletaja, “tuttav ostja!” Ja neiu juurde tulles viskas ta söed tema jalge ette maha ja pühkis ise minema. Asjata ta hüüdis teda tagasi raha vastu võtma. Teisel hommikul aga, kui neiu üles ärkas, oli tema õue peal niisugune hunnik süsi, mida ta aasta jooksulgi ei oleks suutnud ära tarvitada. Volmai oli selle üle väga pahane, seisis terved päevad otsa ukse juures ja vahtis sinnapoole külge, kust söepõletaja iga kord oli tulnud. Kui ta viimaks ometigi teda märkas nägema, jooksis ta välja, temale vastu ja ütles: “Ma tean, et see süsi, mis minu õue peal hunnikusse on pandud, sinu käest on.” “Ja , selle tõid minu seltsimehed.” “On sul siis niisugune võim käes, et sa võid teisi käskida?” “On midagi suuremat kui võim, - mu seltsimehed armastavad mind.” Neiu ei mõistnud selle peale midagi kosta ja ütles: “Ma tahaksin sinule süte eest ära maksta.” “suure heameelega,” ütles noor söepõletaja, viskas koti ülalt maha ja suudles neiut nõnda kiiresti, et see ei suutnud midagi mõeldagi. “Mina pole veel kunagi kedagi suudelnud ja nüüd pead sa, tahes või tahtmata, minu meheks saama.” “Söepõletaja puhkes rõõmsasti naerma ja kostis: “Mis minusse puutub, siis olen mina sellega nõus.” “Vaat nüüd on ta oma oodatud ministri kätte saadud,” irvitasid kõik tema sugulased, endised austajad ja tuttavad. Sellest hoolimata elas noorpaar väga õnnelikult. “Kas sa lugeda oskad?” küsis noorik oma mehelt. “Mitte tähtegi,” vastas muretult mees. “Tahad, ma õpetan su lugema?” “Mida siis?... Eks vabadel tundidel, kui tööst aega üle jääb, võiks korraks katsuda.” Viis aastat oli mööda läinud, - ja mees mõistis sedasama, mis nainegi. “Nüüd mine minu kooliõpetaja Oru-schamseni juurde ja lase ennast läbi katsuda.” Ühtlasi too mulle ka kostus järgmisele küsimusele: ”On kuningas rumal ja tema poeg nõrga-aruline, kas pole siis aeg käes uuel troonile asuda.” Mõne päeva pärast tuli mees tagasi ja tõi naisele kostuse: “Jah, aeg on käes!” varsti pärast seda ütles naine mehele: “Kutsu oma juurde kolm kõige targemat ja mõjukamat seltsimeest.” Oli mees oma sõbrad kokku kutsunud, siis tegi naine neile uhke võõruspeo ja õhtul ütles neile: “Olge head, minge homme koidu ajal üles, vaat` sinna mäele ja mis te seal näete, sellest tulge ja rääkige mulle ja mu mehele.” Kui söepõletajad hommikul kolmekesi üles mäele läksid, siis nägid nad seal kolme poisikest. Üks poiss hüüdis: “Tere!” Teine ütles: “Homme viiakse üks vana kuningas troonilt minema.” Kolmas kuulutas: “Teie saate kolmekesi head kohad.” Selle peale kadusid need kolm poisikest ära, kuna imestusest vallatud söepõletajad Volmai juurde ruttasid oma juhtumisi jutustama. “Seda kõike ma teadsin,” tähendas võõrastemaja perenaine, “sest et mina ettekuulutaja olen. Ma seletan teile ka edasi, kuidas teie nimelt need head kohad saate ja kuidas teie selle minema peate kihutama, kes teisi rõhub ja hävitab. Korjate täna õhtuks kõik oma seltsimehed kokku, niipalju kui teid on ja tulge siia.” Kui söepõletajad õhtul määratud tunnil kõik koos olid, kutsus Volmai mehe magamistuppa ja ütles temale: “Kümme aastat tagasi otsustasin mina ministrile mehele minna. Sulle tulin ma just sellepärast, et mina ettekuulutajana juba ette aimasin, et sinu aeg on tulnud: täna nimetatakse sind ministriks ja homme kinnitab seda terve rahvas. Siin on sulle kirves. Selle kirvega mine Sõuli ja võta kõik oma seltsimehed kaasa, kuid linna sisse minge ükshaaval. Seal koguge endid Oru-schamseni maja ümber kokku. Sina lähed üksinda majasse sisse ja ütled kooliõpetajale: “Minu naine Volmai saadab sulle tervitusi. Vaat` sellesama kirvega löön ma lossi väravate luku puruks, kuna ma need mehed, kes väljas minu käsku ootavad, laiali jooksnud lossivahtide asemele panen.” Nõnda see kõik sündiski. Kui Volmai mees Oru-schamsteni majasse sisse astus, siis leidis ta sealt eest peale oma naise kooliõpetaja veel mitu meest, kes selle üle vaidlesid, keda ühele vabaks saanud kohale ministriks panna. Oru soovitas Volmai meest, teised aga iga mees oma. Uksest sisse astudes ütles Volmai mees: “Mina olen Volmai mees ja näh, sellesama kirvega löön mina lossi värava eest luku puruks, kuna ma need mehed, kes praegu uulitsal seisavad, põgenenud lossivalvurite asemele panen.” “Ja nõndamoodi talitad sa nagu kõige parem kõigist sõjaministritest,” vastas temale Oru. Teistel koosolijatel ei jäänud muud üle, kui ainult hüüda: “E – e!” ( s.o. “ja . ja”). Pärast, kui kõik magama olid uinunud, läks Volmai mees oma söepõletajatega lossi, lõi luku puruks, kohutas lossivahid oma ootamatu ilmumisega surmani ära ja tegi neile ettepaneku valida: emb-kumb, - kas võtavad oma riided seljast, lahkuvad jalamaid lossist ja peavad kõigest sellest, mis juhtunud, surmanuhtluse kartusel suu, või saavad silmapilk viimseni maha tapetud. Lossivahid valisid esimese. Söepõletajad ajasid nende riided omale selga ja asusid vahikorrale. Nõnda oli kuninga loss ühe hoobiga nende käes. Järgmisel hommikul istus troonil juba uus kuningas In-dsan-teveen ja riigi-nõukogu istumistest võtsid osa uued ministrid: kui aga vanad ministrid kuninga lossi tulid, siis pandi neile ette valida, et kas nad tunnistavaks omaks uue valitsuse, või saavad siinsamas surmaga nuheldud. “Aga kus vana kuningas ja tema poeg on?” “Nad on mõlemad elavalt taeva võetud.” “Oo, see on suur au!...Ei meie ole seda väärt ega teeninud,” kostsid vanad ministrid ja andsid uuele valitsusele truudusevande. Kõik läks edasi oma soodu, nagu kord ja kohus, kuna kõigist austatud ja armastatud kooliõpetaja ning ettekuulutaja Oru-schamsen turuplatsil avalikult rahva ees kuulutas, et uue kuninga valitsus saab riigile ja rahvale palju õnne ja kasu tooma, kuna ta sugukond tuhandeks aastaks troonile jääb. Oru ettekuulutus läks täide. Uus kuningas valitses tõesti oma rahva huvidepäraselt ja söepõletajad jäidki tema lossivahtideks. Sest ajast saadik kannavadki lossivahid musta värvi. Nendega ühes jäi ka Volmai mees surmani ministriks ja keegi ei julgenud enam irvitada, et Volmai pole mõistnud omale meest valida. TUTONTAINA. (Kärnkonna maja) Vanal ajal elas Khuan-thados, Khadsho maakonnas, Kontoni külas keegi vaene mees nimega Peek. Peekil oli juba viiskümmend aastat turjal, kuid ta polnud enesele veel nõnda palju raha suutnud koguda, et oleks võinud naise võtta. Samal ajal elas sealsamas ka keegi rikas mees, kes omale ülesandeks oli teinud vaestele meestele naisi kosida. Ja peek läks tema juurde. Rikas mees ostis temale mõrsja ja andis naisevõtuks raha ka veel. Peek hakkas naisemeheks; aasta pärast sünnitas naine temale tütre Khan-ne-si ja suri ise ära. Üheteistkümne aasta pärast sai Peek halvatud ja et ta nüüd enam mingit tööd ei võinud teha, siis ähvardas neid näljasurm. Sel ajal ohverdati veel inimesi. Kontonis aga ohverdati iga aasta üks noor tütarlaps tuhatjala auks, kes sinna elama oli asunud. Khau-ne pakkus enese ohvriks kümne tuhande keschi (Viissada keschi on üks vene rubla) eest ja palus, et raha pärast tema surma tema haigele isale välja makstaks. Ohvrit toodi järgmisel kombel: Kuk-schi palvemajas (templis) pandi tütarlaps pärast seda, kui teatav ohvriteenistus oli peetud, ohvri-lauale ja siis läksid kõik templist välja. Kui hiljem, mõne aja pärast, templisse tagasi tuldi, siis polnud tütarlast enam. Tuhatjalg aga roomas siis Kuk-schist minema ja rahval algas iseäralik õnne-aeg. Khan-ne armastas väga ühte kärnkonna. See kärnkonn ronis siis igakord august välja, kui Khane-ne sõi ja Khane- ne jättis parem oma kõhu tühjaks, andis aga alati kärnkonnale süüa. Kui Khan-ne ohvripaigale veeti, siis ronis tema järele sinna ka kärnkonn. Khan-ne pandi lauale, kõik läksid välja, aga tuhatjalg ronis majasse sisse. Tuhatjalg hakkas enesest punaseid kiiri välja heitma, ja Khan-ne kaotas meelemõistuse. Siis hakkas ka kärnkonn oma korda kiiri laskma; kärnkonna kiired olid aga tugevamad, kui tuhatjala omad. Kui palvetajad pärast, teatava aja järele, jälle templisse kogunesid, siis leidsid nad eest surnud tuhatjala, suure hea kärnkonna ja - elusa Khan-ne. Selle sündmuse mälestuseks ehitati siis kärnkonna auks palvemaja. Kärnkonn inimese-ohvreid enam ei nõudnud. Ta elab rahulikult oma majakeses ja iga aus ja õiglane inimene, kes sinna palvetama läheb, näeb teda. Paha inimene kärnkonna ei näe. Et aga ilmas ausaid inimesi ikkagi leidub, siis nähakse kärnkonna ka meie päevilgi veel. NI-MUJEI. (Muretu) Elas tasahiljukesi keegi mees, nimega Ni-men-san. Temal oli kaksteist poega ja üks tütar. Iga poja juures elas ta ühe kuu, liiakuu-aastal aga , kui täiskuid aasta kohta kolmteist, elas ta ühe – kolmeteistkümnenda kuu – tütre juures. Muud tööd ja tegevust polnud Ni-men-sanil mingisugust. Kõik inimesed olid tema üle kadedad ja tema muretut elust kõneldi isegi niipalju, et jutud viimaks keisri ette läksid. Viimaks tuli keisril himu näha seda meest, kes kunagi midagi ei tee ega miski eest ei muretse ja lasi tema oma juurde kutsuda. “On see tõsi, et sa mitte midagi ei tee, vaid ainult oma laste juures võõrsil käid?” “Jah. Taevas on andnud minule aasta kuude arvu järele kaksteist poega ja liiakuu-aasta kolmeteistkümnendaks kuuks tütre. Nõnda`p ma elangi nüüd iga kuu ise lapse pool.” “Oled aga oma asjad hästi korraldanud. Au-tasuks selle eest kingin ma sinule vaat selle helme, kuid selle, kuid selle tingimusega, et sa teda hoolega hoiaksid ja kui ma peaksin kunagi teda sinult nõudma, siis peab ta sul alles olema mulle ette näidata. Muidu käib su käsi halvasti.” Keiser laskis Ni-men-sani minna, kuid andis oma ihukaitsjale käsu, kuidagi salamahti helme ära varastada ja kõrvale visata. Ihukaitsja pani enesele teised riided selga ja läks tundmatuna Ni-men-siga ühes jõe äärde üleveo kohale; seal varastas ta helme ära ja viskas jõkke. Ni-men-san läks üle jõe ja jäi ühte sansasse öömajale. Seal oli tal esimene asi oma kaelakotti vaadata, kas helmes on veel alles. kui just tõtt öelda, siis oli Ni-men-sani mureta olek sest silmapilgust, kui keiser temale helme kinkis, nagu käega ära pühitud. Muist asjadest ta enam ei mõelnudki, kui ainult helmest. Ja kui ta oma kaelakotti puistates leidis, et helmes kadunud, siis vast tundis ta, mis on häda ja mure. Tervel ööl ei saanud Ni-men-san silmagi kinni, vaid mõtles ainult sellest, kuidas kadunud helme kätte saada. Hommikul oli ta kõht kangesti tühi. Siis kuulis ta korraga kalamehe kisa. Ta kutsus kalamehe oma juurde ja ostis tema käest omale ühe kala. Suur oli aga tema rõõm, kui ta kala hakkas puhastama ja tema sisikonnast leidis oma helme. Sellel ajal oli keiser käsu andnud Ni-men-sani oma juurde tagasi tuua. Kui ta sinna toodi, küsis keiser tema käest vihase häälega: “Kus on helmes, mis ma sulle kinkisin?” Ni-men-san võttis helme kotist ja näitas keisrile. “Kuidas oled sa tema üles leidnud, kuna ma kindlasti tean, et ta sul kadunud oli.” Siis kõneles Ni-men-san, kuidas ta helme oli üles leidnud. “Noh, sinu poolt on taevas ja merekuningas,” hüüdis keiser. “Sinul on tõepoolest õigus täiesti ilma mureta elada ja sellepärast olgu ka sellest silmapilgust saadik sinu nimi Ni-mujei, s.o. muretu.” Pärast sai Ni-mujei omale Puju-oni ameti, mis tähendab: ”mitte midagi teha,” ja nõnda ta elas surmani ning maeti suure auga maha. ALATU SÕBER. Noor Paksen-dargi, rikaste vanemate lapsi Pjando maakonnast, läks Sõuli, et seal omale ametit osta, mis tema mõisniku-seisuse kohane. Sõulis andus ta aga lõbudele ja laiskusele ning lõi nõndaviisi peagi läbi kõik raha, mis isa temale koha otsimiseks andnud. Ja et tal enam raha maksta ei olnud, siis visati ta võõrastemajast välja ja endised sõbrad ei tahtnud temast teadagi. Ta lonkis mööda uulitsaid ringi ja mõtles juba näljasurma peale, kui ta korraga, ühest sansast mööda minnes, kõva lugemist kuulis. Ta seisatas ja jäi kuulama. Talle meeldisid nii raamat kui ka selle lugemine. Sellepärast astus ta sansasse sisse ja ütles peremehele: ”Teie loete hästi ja kui te lubate, siis istuksin ma heameelega teid kuulama.” “Istuge ja kuulake.” Kui peremees väsis, võttis Paksen raamatu ja luges edasi. tuli välja, et Paksen ka hästi lugeda oskas ning et tal väga meeldiv hääl oli. Peremees rõõmustas väga, sest et ta suur lugemise sõber oli, ning palus Pakseni oma pool mõneks ajaks võõrsile jääda. Paksen asus tema juurde ja elas niisama, aega lugemisega ja jalutamisega mööda saates. Sealsamas lähedal elas aga keegi lesknaine. Kord juhtus Paksten, selle sansast mööda sammudes, seda noort naisterahvast nägema ja hakkas teda armastama. Armastusest vallatud, luusis Paksten alalõpmata lese sansa läheduses, kuni lesk viimaks teda märkas ja armastama hakkas. Nüüd hakkas lesk ise ka jalutamas käima samal ajal, kui Paksengi ja nõndaviisi said nad viimaks teineteisega tuttavaks; Paksen avaldas lesele armastust ja sai rahuldava vastuse, et see ka teda armastab. Kuid lesk polnud mõisniku seisusest, seepärast ei saanud Paksen teda omale naiseks võtta. Siis tegid nad isekeskis otsuseks ilma selletagi läbi ajada, ära sõita kuhugi kaugele, kus neid keegi ei tunneks ja elada seal niisama, laulatamata. Et aga sugulased leske niisamuti ära poleks lasknud, siis otsustas ta salaja põgeneda. Kord ütles ta Paksenile: “Sa muretse viis hobueeslit ning saada nad minu juurde öösel, kui kõik magavad. Ma laadin oma väärtasjad eeslite selga ja saadan nad sinu juurde ja sa oota nendega mind linnaväravas varahommikul, kui väravaid avatakse.” Paksenil omal polnud hobueesleid, seepärast tuli tal kaua aru pidada, kust neid võiks saada. Viimaks võttis ta nõuks minna ühe oma sõbra poole, kellega ta varemalt seltsis ümber oli logelenud. Paksen kõneles õiglaselt asja ära ja palus hobueeslid. Sõber armastas ka seda sama leske, kuid ei ütelnud seda Paksenile ja muretses temale hobueeslid. hommikul aga, kui Paksen hobueeslitega ja väärtasjadega linnaväravas leske ootas, tuli seesama sõber tema juurde ja kõneles temale, et sugulased on kõik teada saanud, lese juba kinni võtnud ning ise politseisse rutanud üles andma, et keegi Paksen on nad öösel paljaks varastanud ja seisab nüüd varastatud asjadega linnaväravas. “Sinul pole praegu mingit pääsemist. Põgene nende asjadega kuhu saad; kui aga hädaoht möödas, küll ma siis selle naisterahva sulle järele toimetan.” Nõnda Paksen tegigi. Sõber ise jäi aga linnaväravasse ootama ja kui lesknaine tuli, siis kõneles ta temale: “Sa ootad asjata. Tema tahtis lihtsalt sinu väärtasju ära röövida ja on nendega juba kaugel.” Lesk oli meeleheitel: - nõnda alatult oli teda petnud see, kes temale niisuguse kuumusega armastust oli avaldanud ja truudust vandunud; ta oli nüüd kõigist väärtasjust ilma ega võinud ka oma sugulaste juure tagasi minna. Siis ütles kurikaval sõber temale: “Tasu temale kätte, - armasta mind ja põgeneme ka seltsis siit ära.” Ja et lesel teist valikut polnud, siis lausus ta: “Hea küll, kuid seal, kuhu me asume, ehitame meie niisuguse võõrastemaja, mille kuulsus majarahva lahkuse ning elu ladususe ja odavuse poolest üle terve riigi ulatuks.” “Olen nõus,” ütles sõber. “Kuigi see kavatsus mulle kalliks läheb, siiski tahan ma su imelikku soovi täita, sest et ma sind armastan.” Nagu öeldud, nõnda tehtud. Paksen oli juba õige kaua leske asjadega oodanud ja ei teadnud nüüd, mida peale hakata, sest Sõuli ei tohtinud ta kinnivõtmise kartusel minna. Viimaks teadis aga keegi teekäiatest temale kõneleda, et ta sõber lesega juba ammugi ära on põgenenud. Siis needis Paksen ära kõik naisterahvad maa pealt, läks kloostrisse, kinkis kõik hobueeslid ja väärtasjad bonsadele ning otsustas hoopis teist moodi elus õnne katsuda. Ta läks kulda ja shen-shenni otsima. Ta elas aina viimase hulgusena ning tihtipeale vingusid hunhuuside kuulid tema kõrva äärest mööda. Ta lonkis ringi pime-tühjades kolgastes ja mida tühjem ning õudsem oli ümbrus, seda vähem valutas ta süda. Ikka kaugemale ja kaugemale edasi rühkides, sattus ta viimaks Pektusani mäestiku Tschenj-bo-schani tippu, püha draakonite järve juurde. Ta oli isegi hirmsalt kohkunud, kui ta silmas, mäherdusse pühasse paika ta oli sattunud, sest nüüd oli surm pühaduse rüvetamise pärast niihästi kui kindel. Jõudis öö. Ta saatis palava palve taevapoole ning lausus loojuvale päikesele: “Oh, sa suur päike, sa näed oma kuldsest lossist kõike maailma, kuid mina ei näe siit mitte kedagi ega midagi. Kui sa teda näed, siis ütle temale, kuidas ma siin tema pärast surin.” Peale selle jäi Paksen magama. Ja siis tuli tuuleke ning hellitas ta nägu; tema mõtles selle olevat oma kallima, kes teda suudles nagu kunagi ennemalt. Ja korraga, keskööl, tundus talle, nagu oleks teda keegi käskinud ja ta tegi silmad lahti. Ja mis ta siis nägi, seda ei suutnud ta enam ilmaski unustada. Noorkuu paistis kaugel laotuses. Kuid pime oli ja õrn Skorpion säras oma tähtedega, nagu briljantidega, ümber kuu, ning kujunes, nagu tungiks ta ikka sügavamale ja sügavamale tumeda taeva sinasse. Õudsena ja üksikuna seisis valge Pektusan ning tungis oma tippudega kaugele laotusesse. Sellelt mäeladvalt kerkis ülesse kahvatu, vaevalt märgatav udu ja korraga lendas sealt välja draakon ning asus kuu ja maa vahele. Ka draakon oli niisama kahvatu ja läbipaistev nagu udu ja ta tõusis pilvitu taeva all ülesse kuni kuuni, ning sellepärast võis teda näha igaüks, kes ei maganud. Ta kõneles: “Ära mind karda, sest ma tean, et mitte oma tahtmise järele siia pole tulnud. Kuid oma tahtmise järele oled sa saanud sa vaeseks korealaseks ja oled teada saanud, kuidas teda röövib ülemus ning missugused makse temalt nõutakse. Sa kannatad muidu ja seda tahan mina sulle tasuda,. Mine tagasi alla, siit otseteed loode poole ja kui sa kolmest päikesest mööda oled saanud, siis näed sa järve ja kolme puud, ning seal hakka siis kaevama. Sealt leiad sa kulda nõnda-palju kui iganes tahad.” Oli draakon need sõnad ütelnud, siis hakkas ka ikka enam ja enam kahvatuks minema, kuni viimaks tumedasse laotusesse täiesti kadus. Hommikul ärkas Paksen üles ja tuletas unenäo meelde. Ta tänas taevast, suurt draakonit ja läks mäest alla õhtu-poolsesse külge. Kolme päikese järel nägi ta järve ja kolme puud. Siis hakkas ta kaevama ja nägi nõnda rohkesti kulda, nagu seda inimene vaevalt unes võib näha. Ta kaevas ja kaevas. Kui ta juua tahtis, siis jõi järvest; kui ta aga süüa tahtis, siis sõi shen-shenni juurt. Ta oleks vist tänapäevani ühtelugu kaevanud, kui mitte ühel ööl poleks tema juurde lennanud draakon, nagu kord varem – täiskuu neljandal päeval – ega temale öelnud: “Õnnetu inimene, kas sa tead ka , kui kaua sina juba kaevad? Sa kaevad juba viisteist aastat ja kolm kuu-loomise kuud.” Siis hakkas Paksen nutma ja ütles: “Ma ei taha enam kaevata.” Ja siis kadus kõik kuld, ainult see jäi järele, mis ta juba välja oli kaevanud. Kuid sedagi oli nõnda palju, et oleks sada hobueeslit tarvis läinud, et seda paigast nihutada. Siis võttis Paksen kulda nõnda palju ühes, kui ta vähegi suutis ja läks tagasi. Ja kui ta edasi läks, siis astusid tema eest teelt kõrvale metsad, kuivasid sood ja jõgedele tekkisid iseenesest sillad. Oli ta aga läbi läinud, siis tekkisid tema seljataga jällegi sood, metsad ja läbipääsmatud mäed. Ta jõudis viimaks ühte Hiinamaa linna, kus ta kõik oma kulla ära müüs. Koreasse poleks ta aga võinud seda vedada, sest sealsed seadused ei luba kulda kaevata ja seal oleks talle surmanuhtlus osanenud. Raha sai ta kulle eest nõnda palju, et ta pidi seitsekümmend härga palkama, kes seda tema järele vedasid. Ta ise sõitis aga kaherattalises palankinis (kerge kaherattaline vanker, millega Hiinas ja Indias sõidetakse; hobuse asemel veavad seda inimesed.) ja arutas mõtetes oma elukäiku, sest ta oli nüüd juba vanaks jäänud ja elust tüdinenud. Nõnda sõitis ta sinna linna, kus tema armastatud lesk tema sõbraga võõrastemaja pidasid. Lesk teadis, mis ta tegi. Tema võõrastemaja oli tervel maal kuulsaks saanud ja ta teadis, et tema kurikaval armuke ükskord ikkagi, kas varem või hiljem, sellesse väljapandud püünisesse satub. Lesk tundis Pakseni kohe ära, kui ta hoovi sisse sõitis. Paksen aga ei tundnud leske ära. Õhtul, kui Paksen õhtust oli söönud, võttis lesk noa, peitis selle oma riiete voltide vahele ja läks siis tema juurde, - pealtnäha nõndasamuti juttu vestma, kuid tõepoolest tahtis ta kõike teada saada. Kuid ta kuulis seda, mida ta polnud mõelnudki. Paksenil polnud sellest aimugi, kellega ta kõneleb ja jutustas kõik, mis temaga oli juhtunud. Siis hakkas lesk nutma, viskas noa ära ja avaldas Paksenile, kes tema on. Ja nõnda tuli välja ,et sõber neid mõlemaid ühtviisi oli tüssanud. “Mida siis,” ütles Paksen. “Iga inimese elu areneb oma moodi ja meie pole kedagi petnud; meie armastasime teineteist ja meil on, mida vanail päivil mäletada.” Ja nõnda nad ka tegidki: - veel selsamal ööl läksid nad teele ja jätsid mahajäetud võõrastemaja alatule sõbrale päranduseks. ISA ÕIGUSED. Elas isa oma kolme pojaga. “Kuidas on,” küsis kord isa: “kas teie austate mind sellepärast, et teie minu süü läbi ilmale olete sündinud?” Vanem poeg vastas: “Austan.” Ka keskmine poeg ütles: “Austan.” Kõige noorem aga tähendas: “Seda on veel vähe, et sind austada.” Isa ja vanemad vennad said noorema peale vihaseks ja ajasid tema majast välja. Noorem poeg läks minema ja jõudis mäeharjale. “Sellest mäeharjast ära sa üle mine,” hoiatati teda: “sest selles sansas, mis sealpool mäeharja asub, suri hiljuti kümme inimest koolerasse, järele on jäänud ainult viimane tütar.” “Aga kui vana ta peaks olema?” “Ta on kuueteistkümne aastane.” “Noh, siis ma vist ikka lähen.” Ja läkski. Kui ta sinna sansasse oli jõudnud, siis kõneleb temale tüdruk: “Kas sa siis ei tea, et selles sansas kõik minu omakesed koolerasse surid?” “Tean küll, aga ma kuulsin, et sa üksinda oled ja tulin sinule seltsiks.” Tüdruk jättis tema enda juure elama, hakkas teda armastama ja sai mõne aja pärast tema naiseks. Et aga naise isa rikas mees oli olnud ja naine teadis, kuhu isa enne surma oma varanduse peitis, siis saatis ta mehe isa raha järele ja nad said nõnda rikkaks, et teisi sarnaseid ümbruskonnas ei olnudki. Kuulujutt nende rikkuse üle ulatus viimaks ka mehe isa ja vendade kõrvu. “Ei ,” ütlesid nemad: “meie oleme teda vähe karistanud, et meie ta ainult majast välja ajasime, - meie peame temale otsa peale tegema ja raha enesele võtma.” Ja nad sepitsesidki kurja nõu. kord saab noorem vend kahe vanema käest kirja teatega, et isa on surnud ning et tema matusele tuleks. Noorem vend läks jalamaid. Naine aga hoiatas teda, teele saates, et ta vendade majas ei jooks tilkagi suli ega puudutaks piduroogasid, vaid sööks ainult samasugust lihtsat toitu, mida nemad isegi söövad. Ja majasse jõudes, nägi noorim vend, et isa on elus ja terve. Vennad aga naeravad: “Meie tahtsime sind meelega petta, sest et muidu ei lootnudki, et sa meie poole tuled.” Siis palusid teda lauda istuda ja pakkusid temale suli ja maitsvaid piduroogasid. Kui aga noorim vend suli välja valas ja isale ning vendadele pakkus, siis ei võtnud need seda vastu. Siis ütles noorim vend: “Viisakusetu oleks minul vendadest eraldi süüa ja juua.” Ja valas suli põrandale ning viskas piduroad koerte ette. Koerad sõid ja surid. Noorim vend sõi ja jõi aga vendadega ja isaga seltsis ja pöördus veel samal päeval tervena koju tagasi. Vahepeal olid aga hunhuusid kuulda saanud, et noorim vend oli omile tulnud ja nad tormasid sinna teda kinni võtma, et siis pärast tema eest suurt väljaostu-hinda välja pigistada. Nad tungisid öösel järsku tema omaksete maja kallale, ning, et õues enam koeri polnud, kes maja oleksid kaitsnud, siis läks hunhuusidel kergesti korda isa ja kaks venda kinni võtta, nooremat nad aga ei leidnud. Hunhuusid arvasid, et isa ja vennad on tema ära peitnud ja hakkasid esiteks neid piinama; viimaks said aga vihaseks ja tapsid nad kolmekesi kõik ära. Noorem vend elab aga veel praegugi. ORJA NAINE. Ühel ministril oli haruldaselt ilus tütar. Teda hoiti nõnda, et ta isegi päikese kiirt ei teadnud, sest ta ei olnud kunagi välja saanud. Kulla sära oli temale päikeseks olnud. Sellest hoolimata aga tuli tund, kus iga süda armastuse järele ihkab ja neiuke hakkas oma isa orja armastama. Niisuguse armastuse eest karistab seadus kodakondse surmaga. Süüdlane tunnistatakse surnuks, tema surnukirst maetakse maha, tehakse hauakiri, et see ja see on surnud, peetakse matuseid ja nutetakse, kuna tema ise õigusteta olevusena majast välja kihutatakse. Kui kuritöö avalikuks oli tulnud, andis neiu isa temale nõu heaga majast lahkuda. Tütar ei tahtnud. Siis saatis minister oma vahimehed välja otsima kõige põlatumat inimest terves riigis. Vaahimees tõi ministri juurde mehe, kes metsas süsi põletas. See mees polnud ennast iialgi pesnud ja oli ise niisama must nagu süsi. “Tahad sa minu tütart naiseks?” küsis isa. “Tahaksin küll,” vastas söepõletaja. “Võta siis, kuid ära iialgi oma nägu mulle näita.” Söepõletaja võttis naise ja läks temaga metsa, oma koju. Naine jahmatas, kui ta oma uut elumaja nägi. See oli lihtsalt onn, mis tuult ega külma ei pidanud. Sahver oli üsna tühi, polnud isegi pihutäit tschumiisat. “Mida me sööma hakkame?” mõtles noorik kõvasti. Lävel istus parajasti söepõletaja vana ema. “Täna viime süsi turule ja müüme ära,” seletas eit, “siis ostame, endile homseks tschumiisat. Homme ostame jälle järgmiseks päevaks. Nõnda`p meie elame ja nõnda elavad kõik söepõletajad.” Sel silmapilgul pani söepõletaja naine tähele kollaseid kive, mis ümberringi onni seina ääres hunnikusse kokku oli kantud. Ta ei tundnud küll päikese kiirt, kuid teadis väga hästi, mis on kuld. “Võta üks kividest,” ütles naine mehele, “vii linna ja müü seal ära selle raha eest, mis sulle pakutakse.” Mees sõitis linna ja tõi sealt mitu koormat raha tagasi. Nõndaviisi müüsid nad kõik oma kulla ära ja said niisama rikkaks nagu nende ministrist isagi. “Kas sa lugeda ja kirjutada oskad ka?” küsis pärast naine mehelt. “Ei.” “Siis vaja sul õppida.” Naine palkas mehele kooliõpetajad ja kümne aasta pärast oli mees niisama haritud nagu naise isagi. Siis ostis naine temale ministri koha ja isa oli esimene, kes neid tuli tervitama. VANNE. Jan-sõn-schenil, ministril, oli poeg Jan-san-bogi, kes kuni kolmeteist aasta vanuseni kodus õppis, siis aga läks kloostrisse bonsade juurde oma haridust täiendama, et täisealiseks saamise ajaks s.o. kuueteistkümne aasta vanuselt, täiesti haritud mees olla. Teel kloostrisse läks ta juhtumisi ühest sansast mööda, kus elas lihtne küla mõisnik Khuan-schan-schee. Kui selle mõisniku tütar, kena kolmeteistaastane iludus, Khuan-tschui-vonlei, noormeest nägi, siis saatis ta kohe oma orjapiiga küsima, kuidas teda kutsutakse. Oli orjapiiga kostuse toonud, siis ütles neiuke: “Mine õige küsi, kas ta ei tahaks teest väheke puhata?” Jan-san võttis pakkumise vastu ja astus sisse. Kui ta parajasti sansa peremehega, Vonlei isaga, juttu vestis, siis kutsus Vonlei isa oma juurde ja ütles temale: “Luba mind isa selle noormehe juurde välja tulla.” “On see siis võimalik. – sa oled ju tütarlaps ja pealegi kihlatud.” “Isa, ma panen omale poisi riided selga.” Vonlei oli ainus laps, pealegi kaunisti hellitatud ja ta palus nõnda kuumalt, et isa viimaks järele andis. Oli neiuke omale poisi riided selga pannud, siis tuli ta võõra juure ja nad said peagi headeks sõpradeks. “Millal olete teie sündinud?” küsis Vonei noorelt-mehelt. “Ma olen sündinud kolmteist aastat tagasi, kolmanda kuu viieteistkümnendal päeval, lõuna-ajal.” “Kui imelik,” hüüdis neiuke: “see on ju ka minu sündimise aasta, päev ja tund.” Võõras jäi isa lahkel kutsel neile ööd. Tütar aga hakkas isa kallal uue palvega norima, - isa lasku teda ühes noormehega bonsade juurde kooli. “Isa, ma panen enese poisina riide, ja - ma vannun sulle oma kadunud ema nimel – ükski hing ei saa iialgi teada, et ma tütarlaps olen. Kui ma aga kuueteistkümne aastaseks olen saanud, siis tulen ma koju tagasi ja lähen naiseks sellele, kelle sa minule meheks oled määranud. Need kolm aastat on veel minu vaba aeg; luba et ma neid teaduste omandamiseks kasutan, sest teadus on õnn.” See oli õige ja paljud Vonlei sõbrannadest võisid, nagu tema isegi, niihästi meeste, kui ka naiste –kirja lugeda. Kaua punnis isa vastu. Kuid tütar ei väsinud palumast, nuttis ja tõendas, et ta siis sureb, kui isa tema soovi ei täida. Viimaks andis isa järele. Isa võttis tütrelt veelkord vande, et ta oma sugu kellegile ei ilmuta. “Ole aga rahulik, isa ma täidan oma kohust.” “Mis teie selle kohta ütleksite,” küsis Vonlei järgmisel päeval oma võõra käest: “kui ma teiega seltsis bonsade juurde õppima läheksin?” Jan-san oli selle üle väga rõõmus ja ütles, et taevas ise on temale niisuguse seltsimehe saatnud. Pärast seda läksid nad kloostrisse. See oli kena teekond. Jõudis öö, siis tegid nad tule üles, et tiigrid ja pantrid neile kallale ei tükiks ja ajasid isekeskis lõbusalt juttu. viimaks heitsid magama ja puhkasid muretult hommikuni. Kord ütles Vonlei oma seltsimehele: “Meie oleme seltsimehed, mispärast ei peaks meie mitte üksteisele “sina “ ütlema. Ja nad hakkasid üksteisele “sina” ütlema. “Meie oleme sinuga ühel ja selsamal aastal, kuul, päeval ja tunnil sündinud,” lausus Vonlei teisel mäeharjal. “sellepärast oleks meil vaja vennasõprust teha.” Ja nad tegid vennas-sõprust. Sellel otstarbel kirjutasid nad verega omad nimed riiete palistustele, lõikasid täiskirjutatud tükid ära, andsid teineteisele ja peitsid siis need oma vennasuse märgid oma ihupõue. Kui nad bonsade juurde jõudsid, siis hakkas kuulus Toin (ettekuulutaja) neile igasuguseid teadusi õpetama. Jan-san ja Vonlei olid lahutamatud seltsilised ega võinud üks ilma teiseta elada. “Ütle mulle,” küsis kord Jan-san oma seltsiliselt, “miks sina alati riides magad, kuna meil viisiks on alasti magada?” “Kui ma veel väikene olin, siis jäin ma kord nõnda haigeks, et pidin surema,” vastas Vonlei: “ja siis andis minu isa vande, et ma siis, kui terveks saan, pean kuni kuueteistkümne aasta vanuseni riides magama.” Targa Toini eest ei jäänud aga Vonlei sugu saladuseks. Kui mõlemad õpilased viisteist aastat vanaks olid saanud, siis saatis ta nad seltsis suplema. “Kas sa midagi ei märganud, mu lapse-laps?” küsis Toin Jan-sanilt kui nad suplemast tagasi tulid. “Midagi muud pole a märganud, armas vanaisa, kui ainult seda, et mu vend, kes minust ülevalpool jões suples, oma jalga haavas ja siis sai jõe vesi veriseks.” Läks veel aasta mööda. Õppimine oli lõpetatud. Mõlemad olid kuueteist aastat vanaks saanud. Siis kutsus Toin Jan-sani oma juurde ja ütles temale: “Armas lapselaps, sa oled oma õppimise lõpetanud, ja nüüd on sul aeg käes omale eluseltsilist otsima hakata, sest ilma järeltuleva suguta ei maksa inimese elu midagi. Niisugune inimene nagu poleks elanudki. Ja sina oled oma teadmiste, usinuse ja hingepuhtuse poolest väärt kõige paremat naisterahvast. Ta on sulle lähemal, kui sa mõistad arvatagi. Ma räägin nimelt sinu seltsilisest. Mõista ometi, et see on neitsi ja üks paremaist neitsitest. Õhtul ütles Jan-san Vonleile: “Mitte asjata ei tunginud minu süda nõnda sinu poole; mitte asjata ma pole sind nõnda armastanud. Ja nüüd, kus meie mõlemad kõik teame, - mis segab nüüd meid, kui sa aga mind armastad, meheks ja naiseks saada?” “Kas ma sind armastan?” kostis Vonlei: “Ma hakkasin sind enne armastama, kui sina mind. Kuid – egas sa pole unustanud, et meie nüüd vennad oleme?” “Ma sain sinu vennaks pettuse teel ega tunnista sellepärast oma kohustusi,” ütles Jan-san oma amuletti (Amulett – väike asi, mida ebausklikud ihupõues kannavad õnnetuste ja kõige paha eemale hoidmiseks) välja võttes: “säh, võta ta tagasi.” “Minule jääb aga see kohustuseks,” kostis Vonlei. Siis kaisutas Jan-san Vonleid ja ütles: “Oh, Vonlei, miks sa piinad mind, kui meie õnnetund on kätte jõudnud. Ta hakkas Vonleid nõnda kuumalt paluma, et see temale vastas: “Hea küll, kuid ma pean enne enda antud tõotusest vabastama: kui ma ta ära olen võtnud, siis tulen ma ise sinu juurde.” Jan-san jäi magama ja kui ta üles ärkas , siis leidis ta tüdruku asemelt oma kõrvalt tema kirja. “Minu kallim,” kirjutas tema: “Ma olen sind armastanud ja jään ka sulle igavesti truuks. Kuid sinu omaks saan ma vast igavikus.” Jan-san ei suutnud sellest kirjast aru saada ja ruttas Vonleid taga ajama. Nõnda jõudis ta nende koju, ilma et Vonleid oleks kätte saanud. Vonlei isa tuli temale vastu ja seletas, et tema tütar on juba kaheksa aastat tagasi teisele mehele kihlatud. Ja kuigi Vonlei peigmees nii suurest soost pole kui tema, Jan-san, siiski on sõna antud ja taevas ega maa ei tohi siin midagi muuta. “Kas ma võiksin teda vähemalt nähagi?” küsis Jan-san. “Ei,” vastas isa. Jan-san ei võinud Vonleita elada. Isa ja ema olid küll väga rõõmsad kui nad poega nägid, aga nende rõõm muutus peagi kurbuseks, kui nad märkasid, et poeg on haige. Peagi muutus Jan-sani seisukord lootusetuks, ja surres ütles ta: “Ma suren armastuse pärast tütarlapse vastu, kelle nimi on Khuan-tschun-vonlei. Siin pole midagi parata, sest ta on juba kihlatud. Kui mina suren, siis matke mind selle tee äärde, mille kaudu Vonlei mees oma noorikuga sõidab.” Sinna ta maetigi. Vonlei aga laulatati selle mehe naiseks, kelle isa temale seitse aastat tagasi oli valinud. Oma õigust kasutades ei lasknud aga isa Vonleid pärast pulmi mitte mehe juurde elama, vaid jättis tema veel kolmeks aastaks oma majasse. Selle aja jooksul Vonlei muud ei teinudki, kui pesi ainult oma pulmakuube, mille tagajärjel see nõnda õhukeseks läks,nagu ämblikuvõrk. Kolme aasta pärast tuli mees Vonlei järele ja viis tema ära oma koju. Kui nad parajasti Jan-sani hauast mööda sõitsid, istus seal roheline linnukene puu oksal ja laulis miskit õrna laululest. Seda laulu kuuldes lõid Vonlei koltunud paled esimest korda kolme aasta pärast punetama. Ta jättis hobuse seisma ja ütles mehele: “See on minu venna haud,” – ja oma sõnade tõestuseks näitas ta mehele riideriba, mille peale oli kirjutatud Jan-sani nimi - : “Luba siis mind, meie seaduste kohaselt, siin haual palvetada.” Mees täitis naise palve. Hauale astudes hüüdis Vonlei: “Nüüd, kus ma oma isa tahtmise olen täitnud, ava ennast, haud ja lase mind selle juurde, keda mina ainsana olen armastanud ja igavesti armastan.” Haud avanes. Vonlei astus hauda. Ja haud langes jälle kokku. Mees püüdis küll teda riietest tagasi tõmmata, kuid õhukene riie rebenes katki nagu ämblikuvõrk. “Ja Siiski ei pea sina võima tema kõrval puhata,” hüüdis mees. Ta kaevas haua lahti, leidis sealt hulga konte ja hakkas neid igasse külge laiali loopima. Kuid kondid roomasid jälle kokku. Ta kandis nad uuesti laiali ja jällegi kordus sama nähtus, kuni viimaks hääl taevast hüüdis: “Maine inimene, mina Suur Okonschante, ütlen sinule: kõik maised arved on nende hauas puhkajate kohta lõpetatud. Nüüd on nad minu lapsed: jäta nad rahule!” Haud vajus jälle iseenesest kinni ja mees sõitis koju Vonlei omastele teatama, mis oli juhtunud. Ja varsti peale seda võttis ta omale teise naise. Lõikuse püha, mida harilikult kaheksanda täiskuu viieteistkümnendal päeval peetakse, jõudis kätte. Sel pühal on viisiks surnuid mälestada. Sellepärast kogunesid ka Jansani ja Vonlei omakesed ja sugulased nende hauale hingepalveid pidama. Siis lendasid sinna kaks linnukest, punane ja roheline, ning laulsid kahekesi miskit õrna laulu. Kui surnute-mälestamise pühalik komme mööda oli, siis lendasid taevast alla maa peale kolm valges riides taevalikku neitsit ja igal ühel neist oli käes viis lille: Valge, taevakarva-sinine, punane, kollane ja must. Taevaneitsid puudutasid oma keppidega hauda ja haud avanes. Siis heitsid nad valged lilled hauda ja üksikud kondid ühinesid luukeredeks. Viskasid sinised lilled, - siis tekkisid sooned. Viskasid punased, - tekkis ihu. Viskasid mustad, - hinged tulid ihusse, ning Jan-san ja Vonlei tulid, rõõmsad ja õnnelikud, hauast välja. Taeva neitsid laulsid: “Taeva valitseja, Suur Okonschante, saadab nad teist korda maa peale, aga mitte enam teie lastena, vaid oma lastena ja annab neile õnne, mille inimesed neilt olid võtnud.” Jan-san ja Vonlei elasid väga õnnelikult. Neil oli palju lapsi. Ja et nad kord juba olid surnud, siis ei puudutanud surm neid teist korda enam: sel päeval, kui nad just kaheksakümmend aastat vanaks saanud, lendas taevast draakon neile järele ja viis nad kõikide nähes üles taeva, nende isa, Suure Okonschante, juurde. KO JA KILI-SLI. Kord elas kusagil linnas noormees, nimega Ko. Ta oli vaene ja teenis sulasena oma naabri juures. Et ta aga virk oli ja oma seltsimeestega viisakalt ümber käis, siis armastasid teda kõik. Ja et tal veel naist polnud, siis soovisid kõik, st ta omale naise võtaks. Sellel otstarbel tulid kord linna elanikud kokku ja otsustasid, et neiu, nimega Kilio-si, kelle hea kuulsus selle linna piiridest kaugele välja ulatus, temale kõige kohasem on. Neiu isa oli ka sellega nõus. Ja nõnda siis võttiski Kili-si omale naiseks. Pulmapäevaks valiti just kõige kohasem päev. See oli kolmanda täiskuu kaheksas päev. Olid pulmad mööda ja noorpaar nende jaoks valmistatud ruumi saadetud, siis Kili-si oma mehele: “Sa oled noor ja andekas inimene, sinust võib suur mees saada ja aega selleks on sul küllalt. Sa oled kõigest kaheksateist aastat vana. Ma armastan sind, kuid tahaksin veel enam armastada. Ja sellepärast ei saa ma senikaua sinu naiseks, kuni sa pole õppinud lugema ja kirjutama, ning kuni sa pole kõiki teadusi omandanud.” “Selleks kulub aga aastat kümme aega,” hüüdis Ko. “Kümme aastat läheb töö kallal ruttu mööda, mina aga pean senikaua maja ja ootan sind. “Ma täidan sinu soovi, kuid ainult aasta pärast. Selle aasta tahan ma sinu seltsis elada, sest et sa ilus oled ja ma sind armastan.” “Ei.” Kui sa nüüd minu palvet ei täida, siis aasta pärast ei maksa ma sinu silmis enam midagi. Kui sa tõepoolest mind armastad, siis tee seda, mis ma sinult palun.” “Hea küll,” ütles Ko, “ma täidan sinu soovi, kuid minul on ka üks tingimine: Sa pead tänaseks ööks minu naine olema, siis aga lähen minema ja tulen vast kümne aasta pärast sinu juurde tagasi, kui ma juba niisugune olen, missugusena sa mind näha sooviksid.” “Hea küll. Ma olen sinuga nõus, kuid enne teeme maha kindla lepingu.” Ja Kili-si lõikas oma parema käe kolmandasse sõrme ja kirjutas sellest haavast nõrguva verega lepingu märgid oma seeliku palistusele. Siis kiskus ta täiskirjutatud koha ära, käristas selle pooleks, ühe poole andis mehele ja teise peitis enda põue. Teisel päeval, kui naabrid unest ärkasid, oli Ko juba kadunud ja keegi ei teadnud kuhu ta oli läinud. Kili-si andis temale teele kaasa mõned raamatud ja natukene raha. Ko sammus teel edasi ja mõtles ise, kuidas ta võiks saada õpetatud meheks. Nõnda edasi minnes jõudis ta viimaks kuhugile alevikku. Tänavat mööda edasi minnes, kuulis ta korraga õppivate koolipoiste hääli: sellest aimas ta, et see on kool. Ta astus sinna sisse ja istus maha. Kooliõpetaja küsis temalt: “Kes sa oled?” “Ma olen koolipoiss,” vastas Ko. “Kus on su raamatud?” Ko näitas. “Loe,” käsutas kooliõpetaja. Ko aga ei osanud lugeda. “Sina pole kellegi koolipoiss, vaid kelm, sest sa tahad muidu meie tschumissat süüa. Minu koolipoisid mõistavad juba palju ja meil pole kellegil aega sinuga jändama hakata: käi minema!” Ja Ko läks sealt ära. “Ei, mitte kunagi ei tule mul sellest õppimisest midagi välja,” hädaldas tema: “Parem lähen juba metsa ja lasen tiigritel enese lõhki kiskuda!” Ja ta läks metsa. Ta sammus ikka edasi ja edasi, ning sattus viimaks niisugusesse padrikusse, et kaotas tee. Ja kuigi ta surra tahtis, ometigi puges ta kähku kürvale, kui miskit kahtlast krabinat oma lähedal kuulis, sest ta mõtles, et tulevadki tiigrid. Need polnud aga tiigrid, vaid bonsad, kelle telliskivi katusega klooster sealsamas lähedal metsas asus.” See on seesama kelm, kes meid mineval ööl paljaks tahtis riisuda,” ütles üks munkadest. Ja siis hakkasid kõik bonsad teda peksma. Pärast seoti ta veel kinni ja saadeti vangikotta. Kolm päeva oli Ko hirmu pärast üsna vait. Kui aga vangikoja pea-ülem, Tassa, ise sinna tuli ja temaga sõbralikult kõnelema hakkas, siis ärkas Ko meelemõistusele ja kõneles kõik ära, kuidas see puha oli juhtunud. Tassa nägi ka, et tal siin mõrtsukaga tegemist pole ja ütles: “Hea küll. Kui sa just tõesti õppida tahad, siis jää minu juurde, kanna puid minu majasse ja ma tahan sind ise õpetada.” Ko oli sellega muidugi nõus. Ja kui ta juba viis aastat tassa juures oli elanud, siis ütles tassa, et ta võib Sõuli minna eksamit tegema ning võib ka eksami ükskõik missuguse ameti peale ära teha. Sel ajal ei müüdud Sõulis veel ameteid raha eest. Ja kuigi naise poolt määratud kümme aastat veel täis polnud, siis läks Ko Sõuli. Seal võeti ta ühes teistega teataval päeval eksamile. Keiser ise andis eksamitegijatele niisuguse mõistatuse: "“oip-okhõi-uju-si-dsjun"- see tähendas sõnasõnalises tõlkes: “naer, naisterahvas, viinakauplus, keskkoht”. Keegi ei saanud sellest ülesandest jagu, ainult Ko seletas ära, mida keiser sellega tahtis öelda. Ja vaat, mis keiser tahtis öelda: “Linna keskkohal on viinakauplus, kus ilus naisterahvas kaupleb, ning oma lõbu ja naeruga meelitab ta kõiki ligi.” Ko sai omale kõige parema ameti – Pon-esa koha, ja see tähendab: kõigi riigi provintside revident. Kolm aastat oli veel mööda läinud ja kuigi ka nüüdki veel tähtaeg täis polnud, siis otsustas Ko oma sündimise kohta vaatama minna. Ta sõitis kodumaale ja peatus sansas, kus keegi teda ei tundnud. “Ütelge mulle,” küsis ta: “kas elab siin keegi Ko nimeline mees ja mis teie tema kohta teaksite rääkida?” “Jah, aastat kaheksa tagasi elas siin küll keegi Ko,” vastati temale: “aga ta läks pärast oma pulmi siit ära, ja nüüd ei tea temast keegi midagi.” “Kuhu ta siis läks?” “Egas meie seda tea. Siin elab ainult tema naine.” “Missugune naisterahvas see on?” “See on väga vooruslik naisterahvas. Tema ehitas omale väga kena kivikatusega sansa ja elab seal oma seitsme aastase pojaga. Ta asutas isegi kooli, kus meie lapsed maksuta õpetust saavad." “Mina olen revident," ütles Ko, “ja ma tahan seda kooli näha.” “Minge aga sinna. Seal võetakse teid sõbralikult vastu, kuigi te majaperemeest ennast näha ei saa, sest et ta pärast oma mehe äraminekut ennast kellegile ei näita.” Kui Ko kooli tuli, siis ootasid teda kõik koolipoisid. Ta kutsus igaühe ükshaaval välja ja küsis tema nime. Üks poiss kostis küsimuse peale, kuidas ta nimi on . “Minu nimi on Ko.” Isa aga ei anna ennast tunda, lõpetas eksami ja läks ära. Läks veel kaks aastat mööda. Nüüd oli kümme aastat täis ja Ko jõudis uuesti kodumaale. Ta tuli jällegi sinna kooli ja ütles oma pojale: “Ma tahan sinu ema näha.” “Minu ema ei saa näha.” “Vii see asi tema kätte.” See oli pool riideribast, mis kümne aasta eest tema verega täis oli kirjutatud. Poeg ruttas sõnalausumata ema juurde. “Seal tahab keegi võõras mees sind näha ja andis mulle selle riideriba.” Vaevalt oli Kili-si seda riideriba silmanud, siis hüüdis ta: “Oh, mu poeg, kutsu ta siia.” “Ema, mis see siis tähendab?” On see siis sinu mees?” “Jah, see on minu mees ja sinu isa.” Ja nõnda pöörduski koju tagasi Ko, kes oma sõna oli pidanud ja hakkas nüüd oma truu ja targa naisega elama. KOHTUNIK. Vanasti, kui ameteid veel ei müüdud, vaid teadmiste järele anti, oli Koreas tark ülemus. Kord elas imeilus naisterahvas, võõrastemaja-pidaja naine. Peremees jõi ja mängis, kuna naine asju ajas. Kõik heitsid silma kauni naisterahva peale, kuid tema ei pannud kedagi tähele. Viimaks aga tuli sinna keegi Kim-ki, Aherionist pärit. Tal oli küll kaugele minna, kuid perenaise iludus sundis teda peatuma ja kui ta ka perenaise poolt julgustust märkas, siis otsustas ta sinna öömajale jääda. Öösel, kui peremees, nagu harilikult, kodunt ära läks kaarte mängima, hiilis ta ettevaatlikult perenaise tuppa. Miski märja sisse astudes, puhus ta kähku tule üles ja nägi siis, et oli verelompi astunud. Siinsamas lamas ka surnud perenaine, nuga rinnus. Kim tahtis põgeneda, kuid järsku tuli tal meelde, et ta sel ööl üksipäini siin vöörastemajas ööd oli ja oleks ta nüüd põgenenud, siis oleks võidud just nimelt tema peale arvata ja ta ikkagi tagaajamisel kinni püüda. Ka teisiti polnud tal kergem: kõik tõendid käisid just tema vastu ja sellepärast otsustas ta anduda saatuse hoolde. Hommikul, kui peremees koju tuli ja Kimi oma tapetud naise juurest leidis, saatis ta tema jalamaid vangikotta. Ülekuulamisel kartis Kim piinamist ja ütles, et tema on tapja. Kohtunik vaatas aga surnukeha tähelepanelikult läbi, tõmbas noa tapetu rinnust välja ja nähes, et Kimil nuga alles, küsis temalt: “Kus selle noa tupp on?” Kimi juurest aga selle noa tuppe ei leitud. Siis andis tark kohtunik käsu välja, et kõik ümberkaudsed elanikud pidid oma noad sinna kokku tooma. Kohtunik segas noad segamini ja pistis salamahti mõrtsuka oma sinna sekka. Siis käskis ta igal mehel oma nuga tagasi võtta. Kõik leidsid oma noad üles, üle jäi nuga, mille kohtunik ise teiste hulka oli pannud. “Aga kelle nuga see siis on?” “See on ju pek-tei Tscai nuga,” tunnistas naaber. Pet-tei – tähendab lihunikku. Seda just kohtunikul teada vaja oligi. Ta lasi Tscai kinni võtta, vangitorni heita ja puutangid allapoole põlvi jalgu panna. Need tangid surusid nõnda tugevasti, et Tscai jalaluud lõhkesid. Siis ei suutnud ta enam välja kannatada, vaid tunnistas üles, et tema oli ilusa naise sellepärast ära tapnud, et see pole nõus olnud tema armukeseks saama. Siis raiuti pet-teil pea otsast maha. VAESLAPSED. Keegi Tjan-tan-ugi võttis omale naise, naine sünnitas talle kohe tütre ja poja, ise aga suri ära ja lapsed jäid vaeslasteks. Tjan-tan-ugi võttis teise naise. See oli aga lastele, kes talle võõrad, kuri võõrasema. Kui neil ka juba mehega lapsi hakkas sündima, siis ta muud ei mõtelnudki, et kuidas aga mehe esimese naise lastest lahti saada. Olid lapsed juba kümme aastat vanaks saanud, siis mõtles võõrasema vaat, missuguse viguri välja: Ta toimetas kellegi võõra poisi tütarlapse tuppa ja andis poisile käsu, siis ära joosta, kui ta mehega seltsis tuppa tuleb. Kui see kõik nõnda korda oli läinud, siis ütles võõrasema mehele: “Kui sa nüüd ka veel oma lapsi minema ei kihuta, siis ei jää mina ka mitte sinu majasse.” Siis jäi isa viimaks nõusse ja ajas lapsed minema. Pilkasel pimedal ööl läksid poisikene ja tüdrukukene üksteise käest kinni hoides, isamajast välja ja läksid edasi senikaua, kuni neile viimaks paksu metsa sees üks kehv sansa vastu tuli. Selles elasid kaks naisterahvast – üks vana , teine noor. “Kes teie olete?” küsisid naisterahvad lastelt. Lapsed kõnelesid ja vanaeit andis neile kummalegi ühe pirni. Olid lapsed pirnid ära söönud, siis andsid naisterahvad neile kolm laternat ja ütlesid: “Minge otseteed edasi, siis tuleb teile üks saunahütt vastu. teid ei taheta sisse lasta, aga teie andke sinna üks latern. Siis tuleb teile läbipaistev sild vastu. Ka sinna ei taheta teid lasta, - sinna andke teine latern. Viimaks aga , kui teie jõuate lossi juurde, mis niisama vana kui maailm, siis andke sinna kolmas latern. Kõik juhtuski nõnda. Neid ei lastud saunahütti sisse; nad andsid laterna ja said kohe sisse. Seal oli pime ja tervelt üheksa päeva läksid nad mööda pimedat koridori edasi: siis vast jõudsid välja valgesse ja nägid enda ees niisugust aeda, niisuguseid lilli, mille sarnaseid nad enne veel polnud näinud. Siis jõudsid nad läbipaistva silla juurde ja said üle silla. Siis jõudsid lapsed lossi juurde, mis niisama vana kui maailm ja andsid kolmanda laterna ära. Neid lasti kohe sisse. Esimeses toas nägid nad naisterahvast, keda saega pooleks lõigati. See naisterahvas oli nende võõrasema. Teises toas keedeti katlas inimest – see oli tapja. Kolmandas toas kaevati ühte meest tuliste süte sisse ja kallati talle kolm klaasitäit kuuma suli (viina) pähe. See oli inimene, kes oma esivanemate haudade eest polnud hoolitsenud. Neljandas toas nüliti eksinud naisterahval huuli maha... Nõndaviisi käisid nad palju, palju tube läbi, kuni viimaks nägid inimest, kes sõi seitset einet ja kalleid roogasid, - see oli vaga, õiglane mees. Järgmises, suures ja valges toas oli nende ema. Okonschante tuli ise nende juurde. “See on teie vanaisa,” seletas ema lastele. “Ja, “ ütles Okonschante laste päid silitades. “Mina olen teie vanaisa, sest teie ema on minu tütar. Mina olingi, kes teile saatis kolm pirni ja kolm laternat, mille abil teie minu juurde taeva saite. Maa peale teie enam tagasi ei lähe, vaid te jääte oma ema juurde ja saate siin aias mängida.” Ja tegi uksed lahti ja lapsed nägid oma ees niisugust aeda, mille sarnast maa peal pole olemaski. Ja varsti unustasid maa hoopiski ära. SLIM-TSCHEN. Kaua, kaua aega tagasi, kui veel jaapanlaste tulekust kihku-kõhku kuulda polnud ja kui Budha mungad veel pühitsetud majavõõrasteks olid ning neile veel keelatud polnud oma kloostritest välja minna, - elas San-Mara kuningriigis vaene, pime vanamees oma naisega. Mehe nimi oli Sim-pois, naise nimi aga Kvan-si-tun. Neil polnud ainustki last ja see oligi nende pea-mure. Sellepärast siis, kui neile viimaks tütar Sim-tschen sündis, polnud nende rõõmul ei äärt ega otsa. Kaheksandal päeval suri aga Kvan-si-tun ära ja pime Slim-pois jäi maha üksinda oma väikese tütrega. Ta kandis tütrekest ühest majast teise, kus elasid imetajad emad, ning need toitsid kordamisi last oma rinnaga. Nõnda sai lapsukene toidetud ja kasvas üles, ilma et seda keegi oleks tähele pannud. Ja Sim-tschenist sai pealegi nõnda ilus tüdruk, et teist tema sarnast pole, ei enne ega pärast, maa peal olnudki. Kõik kõnelesid sellest isale aga Sim,-pois kostis alati: “Mina olen pime ja ei tunne mitte seda, millest teie minule kõnelete.” Kord läks aga munk tema sansast mööda ja kui ta pimedast Sim-poisist kuulda oli saanud, siis küsis ta temalt: “Aga mis annaksid sa suurele Budhale, kui ta sinule su nägemise tagasi annaks?” “Ma annaksin temale kohe kolmsada kotti riisi,” hüüdis Sim-pois. “Kust sa vaene pime nõnda palju riisi välja võtad?” küsis munk. Sim-pois aga vastas: “Mis ma kõnelen, see on õige, sest pole olemaski inimest, kes julgeks Budhat tüssama hakata.” “Hea küll,” ütles munk, “too aga riis kloostrisse, siis saad sa nägijaks.” Munk läks minema, Sim-pois aga jäi mõtlema, kuidas võis ta ometi nõnda palju riisi lubada ja kust ta selle puha välja võtab?” Mõtles mees kaua, aga ei mõistnud midagi välja mõtelda. Siis langes ta kurvameelsusse ega võtnud enam mingisugust toitu. “Miks sa ,isa, ei söö midagi?” küsis Sim-tschen. “Ma sulle ei räägi, miks ma midagi ei söö,” kostis isa. Siis hakkas Sim-tschen nutma ja ütles: “Kas ma sinu eest ei hoolitse? Kas ma poleks mitte valmis sinu eest elu jätma, kui ma aga võiksin sind rõõmsana ja tervena näha." Sim-pois kõneles nüüd tütrele ära, kuidas asi oli olnud. “Ära kurda, isa vaid söö kõht täis: on Budha sind käskinud nõnda öelda, küllap ka seda siis ka aitab täita.” Mõne aja pärast tulid nende juurde sisse kaupmehed, kes tahtsid oma kaubaga üle mere Nan-sani sõita. Nad otsisid osta tüdrukut, keda merele ohvriks tuua, kui see nende üle vihastab ja neid hakkab uputama. “Ostke mind kolmesaja koti riisi eest,” hüüdis Sim-tschen. Kaupmehed mõtlesid veidi ja jäid siis nõusse. Kolmanda kuu neljateistkümnendal päeval oli määratud teele minna. Viimane öö oli kätte jõudnud. Sim-tschen istus oma isa peatsis ja nuttis haledasti. Üks pisar aga kukkus isa näole ja isa ärkas üles. “Miks sa nutad, mu tütar?” Sim-tschen ehmatas: “Ära parem küsigi, isa.” “Ei, ma küsin.” Ma olen sinu isa ja sina pead minule kõik ütlema.” “Oh, isa ära küsi midagi.” “Kuidas sa oma vanemaid austad, nõnda austatakse ka sind. mine ära minu juurest.” Sim-tschen ehmatas veel rohkem ja kõneles kõik isale. Pime hakkas nutma. “Oh, tütar, mu tütar, miks oled sa nõnda teinud? Ma keelan sulle ära seda teha.” Ja ta läks kaupmeeste juurde ja ütles neile: “Ma ei anna teile oma tütart, võtke oma riis tagasi.” “Riisi oleme meie juba kloostrisse saatnud,” kostsid kaupmehed. Siis langes vana mees maa peale maha, kiskus karvu oma peast ja kisendas: “Miks võetakse minult nõnda mu tütar? Milleks on mul veel vanas eas veel silmi vaja?... Vahest selleks, et neid uuesti peast välja nutta?... Mu tütar on veel noor ja mina vana...” Sim-tschen aga kaelustas isa õrnalt ja lausus: “Ära kõnele nõnda, isa: tihtipeale õitsevad õied vanadel puudel, kuna noortel neid ei olegi... See on jumalate tahtmine ja mina ei karda surma...” Ja nõnda läkski Sim-tschen kaupmeestega teele. Sõbrannad tulid teda veel saatma ja Sim-tschen ütles neile lahkudes: “Ärge nutke minu pärast aga kui teie mind tõesti armastate, siis toitke minu isa ja hoolitsege tema eest nõnda, nagu mina olen hoolitsenud. Ärge nutke, sest mina ei karda surma ja olen valmis oma isa eest surema.” Kõik olid sinna tulnud ja kõik kuulsid neid sõnu; kuulis neid ka nende kogukonna pea, veel vanem mees, kui tema isa ja see ütles: “Sa oled hella hingega tüdruk ja vaja oleks, et igaüks teeks seda, mis ta võib. Sa ei sure mitte, vaid saad elama meie esivanematega põlvest põlve ja kõige esimeste seas saad sina esimene olema.” Ja ennast Sim-poisi poole pöörates, ütles ta temale: “Aga sina oled tema isa ja sinu au on ühes temaga.” Nõnda lausus aastasaja vanune vanake, nende kogukonna pea, - mis tema ütles, see peab täide minema. Kõik , kes seda kuulsid, nutsid. nutsid ka kaupmehed, kes oma poolt veel raha pimeda vanamehe toitmiseks juurde lisasid. Siis aga läksid nad laeva ja viisid Sim-tscheni endiga kaasa. Esialgu purjetasid nad õnnelikult. Meri oli vaikne ja tihti tulid pinnal nähtavale näkineitsid, kes Sim-tschenile pead niksutasid ja temale kaastunnet avaldasid. Sim-tschen istus laeval, nikutas ka nende poole peaga, ise aga mõtles: “Varsti, varsti juba saame meie teineteisega kokku.” Siis aga tõusis torm ja päikene puges peitu oma kuldsesse lossi. Ja suure mürinaga kaeti kinni tema lossi aknad mustade luukidega, ning ilm läks pimedaks, kuna mässavad lained laevast kõrgemale kerkisid. Siis nõudis Sim-tscen enesele “tschen-khvaschuu” – s.o. riista puhta veega, ning hakkas oma kaasreisijate eest palvetama. Oli ta palvetanud, siis läks ta mehiselt laeva äärele, kattis oma silmad käega kinni – ja heitis enese mässavaisse lainetesse... “Nõnda on kaunim kaunimast “kvangscenthava” roosidest oma ema-oksakese küljest lahti kistud ja halastamatutel lainetel ära kantud,” hüüdis üks kaupmeestest, kuna teised samal ajal ainult keeletul hirmul ookeani õudseisse mustavaisse kuristikkudesse vahtisid. Kuid – juba on lõpp mässaval marul. Päikese kuldse lossi uksed avanevad jällegi ja juba vaatabki ta ise oma kullakarvalisest, purpurpunasest ja pomerantsivärvilistest tornidest ning enda õrn-sinavast kaugusest laevakest, mis rohekas-läbipaistvail lainetel jällegi rahulikult jätkab oma teed. Sim-schen läks aga veealusesse ilma ja nägi seal nõnda palju imeasju, et maa üsna unustas. Kolm aastat oli mööda läinud. Kaupmehed olid oma rikkaliku saagiga kodupoole tagasi sõitmas. Nad purjetavad merel ja näevad, et seal kohal, kus nad Sim-scheni merele ohvriks olid toonud, ujub lainetel kaunim “kvangscenthva” roosidest. Nad püüdsid selle roosi kinni ja ütlesid: “Näe, ilus Sim-schen on enese selleks roosiks muutnud.” Olid kaupmehed kodumaale jõudnud, siis räägiti neile, et nende noor kuningas olevat väga haige ning et seda ainult “kvangschenthva” roos terveks võiks teha. Siis läksid nad kuninga juurde ja müüsid suure raha eest oma “kvangschenthva” roosi temale. Samal ajal lasi ka merejumal Sim-scheni vikerkaare kaudu tagasi maa peale, otsekohe kuninga aega. Sim-tschen magab ja näeb und, et ema tuleb tema juurde ja ütleb temale: “Sa saad kuningannaks.” Sim-schen ärkab üles ja näeb: noor kuningas läheneb temale ja hoiab ise imeilusat “kvangschenthva” roosi käes. “Kes sina oled?” “Ma ei tea,” – ja Sim-schen kõneles tõtt, sest ta oli maailma täiesti unustanud. “Sinust ilusamat pole ma kunagi enne näinud,” ütles kuningas: “ Sa pead minu naiseks saama.” Ja kui pulmad juba peetud, siis tuli Sim-schenil järsku meelde, kuidas ta varem maa peal oli elanud. Ka isa tuli temal meelde. Ta kõneles kõik oma mehele. Oleks talle see enne laulatust meelde tulnud, siis poleks ta seaduse järele kuningannaks saanud, sest et ta alamast seisusest oli. Nüüd aga oli kõik valmis ja kuningas saatis tema isa järele. Kui isa sinna toodi, siis sai kuninganna väga rõõmsaks ja küsis vanakeselt: “Vanake, on su silmanägemine ikkagi hea olnud?” “Ei, ma olin varem pime,” kostis vana Sim-pois: “Minu tütar aga jättis minu eest oma elu ja ma sain siis nägijaks.” “Mina olengi sinu tütar. Kas sa minu häält siis ei tunne?” Vaat, see oli vast rõõm!... Kuningas nimetas vanamehe oma äiaks ja nad elasid kolmekesi veel kaua ja õnnelikult koos. Ainult selle paha kombe üle kurvastas mõnikord Sim-schen, et noori tüdrukuid merre visatakse. Kuningas aga vaigistas teda ja tähendas selle kohta, et nende saatus, võib olla , pole sugugi halvem, kui temagi oma. KUNA HAKATI KOREAS PEENIKEST LÕUENDIT VALMISTAMA? Oli kord keegi väga imelik, aga tugev tüdruk. ta elas Tanganis. Jõudis aeg teda mehele panna, siis anti ta kellelegi vaesele mehele naiseks. Pulmas nimetatakse noorpaari ikka kuningaks ja kuningannaks. Nad võivad nõuda kõik, mis nad tahavad. "“Ma tahan härjaliha," ”ütles noorik. Ja polnud midagi parata, - tuli viimane härg ära veristada. Noorik sõi kõhu täis ja hüüdis siis: “Ma tahan suitsetada!” Koreas on küll viisiks, et ainult vanemad naisterahvad piipu suitsetavad, kuid pulma puhul ei tihatud seda noorelegi keelata ja noorikule toodi piip ja tubakas. Pärast pulmi ei tee noorpaar mingit tööd. Meie noorik ei tahtnud aga ka neljandal päeval veel tööle hakata, vaid küsis: “On teil tschumiisat palju?” “Meil on kolm mõõtu tschumiisat.” “Andke see puha mulle!” Ja noorik keetis sellest tschumissast endale putru. sõi selle puha ära ega jätnud teistele suutäitki. Keegi ei rääkinud sõnagi, sest rahvakomme on niisugune, et noori naisi ei tohi sõimata. Oli noorik kõhu täis söönud, siis küsis ta: “Noh, mida siis, - kas teil linu on kah?” Talle toodi niipalju puhtaid linu, et neist oleks võinud sada tükki lõuendit kududa. Meie noorik tegi aga üheainsa tüki. Kuid see oli vast niisugune peenike lõuend, mille sarnast Koreas enne veel polnud nähtud. selle lõuendi eest saadi nõnda palju raha, et perekond korraga rikkaks sai. Ja sellest ajast saadik hakatigi Koreas peenikest lõuendit kuduma. SISUKAVA. Eessõna – 3lk Kanthehani rünkad – 5 Kunstnik – 7 Vooruslik naine – 10 Jänes – 13 Kolm venda – 16 Tori ja Tutebi – 18 Teame – 21 Kassid – 23 Kaheksa-õnnetu – 28 Pat – 35 Nen-moi – 44 Tiigrikütid 50 Tschapogi – 53 Naiselik uudishimu – 56 Taevane sõbranna – 57 Suuremeelne mees – 60 Truu naine – 62 Karistus – 66 Kaks isamaalast – 69 kolmeteist aastane naisemees – 73 Osav kütt – 75 Nänn ja Tori-si – 79 Agar mees – 82 Kasulik kaup – 84 Kollane koer – 87 Uan-tschine – 91 Teine tuhatjalg – 94 Tuhatjala poeg – 97 Kurei – 101 Poja armastus – 102 Lell – 104 Volmai – 108 Tutontaina – 114 Ni-mujei – 116 Alatu sõber – 119 Isa õigused – 126 Orja naine – 129 Vanne – 131 Ko ja Kilisi – 138 Kohtunik – 145 Vaeslapsed –147 Sim-tschen – 150 Kuidas hakati Koreas peenikest lõuendit valmistama – 157 Sisukava – 159. 2002.a.MM.KL. PAGE PAGE 42 DFí ñ vw±É !«!¯!°!))L)M)**T&TœUUêë¶ç·çdZeZ¤Š¥ŠµŠ¶Š/Ð3ÐÙmùmÿrs¢ƒ¤ƒ3„8„©µ¬µê¸ë¸ñ¸ò¸ó¸õ¸ö¸ü¸ý¸ÿ¸¹¹¹¹üøüøüôüôüøüðüðüìüèüìüìüìüäüäüàüàüàüÜüÜüÜüØüØüÔüÊÄÊÄÔÊÄÊ¹ÊÄÔüh˜HÝ0JmHnHu h˜HÝ0Jjh˜HÝ0JUh˜HÝhDQ!hfmahtqšh>h±$h>áhÖ£hµeôhØ%(h¤;<@ANOçŒ# Ë ;EJ·¡ 1~¢ïuÚ6*qvñïïïïïïïïïïïïïïïïïïïïïïïïïé„@^„@ „T„7„rÿ]„T^„7`„rÿê¸¹þþvwŠ‹Þùq±Ïj¤áS¯Z¥î> e ž!Ÿ! !©!ª!«!¹!»!["ùùù÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷„@^„@["¶#ü#!%Õ%V&Ì&è&''þ'V(q(ª(É(æ()t)*|*î*+^+ª+4,5,6,I,J,Œ.ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýŒ.Á.Ý.¬/0®0 1'1|1Õ2U33]4è4w516¸6778797:7;7E7F7µ7838ä8ü8@9ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý@9Ö9:Z:¹:Þ:#;I;†<4=œ=ÿ=€>.?L?®?@[@y@¿@ö@žA¥AßABLBµB¶B·B¸Býýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý¸BÇBÈBŠC°CîCDgD‡DÙD;EE½EFNF²F³FG GGG!G"G[GGÇGþG=H|Hýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý÷ýýýýý„Ð`„Ð|HãHýHDI‘I¡IùI…J¶JãJöJþJ'KkK&LVL‡LÜLMIM”MÔMsN¯NòN9OÔOõO{PÏPýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýÏP©QR3RÜRSMS¶SFTGTHTITUTVTêTûT=UU4V}V†VÃVíVWWWïWFXGXHXýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýHXIXMXNXZX\X§X(Z{ZÕZh[v\ç\˜]¿]æ]0^p^©^ø^n_ž_¾_A`Õ`-awa€c›c°cýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý°cÕdõd!eweÖe÷eg:gªgIh™h0i}iÿizjºjájkakÎkÄlpm¦mAnCoDoZo[oZpýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýZpŸpRr~s|tXuv8vÎv-xçx&zÁz{ñ{A||ù|&}R}æ}~Á~«%€!ÙI‚Eƒ½ƒýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý½ƒ„Ä„U…† †‡ßˆf‰³Š"‹ÎàŽþe¼ãäåæïðP’{’¢’è’j“{“Ä“ýýýýýýýýýýýýýýýóýýýýýýýýýýýý „ „Ð^„ `„ÐÄ“æ“\”ö–‚˜™W™$š¯šW›ƒ› ›IœvùŸŸ ›¡—¢£7£^£³¤Ü¥=¦Ñ¦¨§Þ¨ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýÞ¨k©”©Â©ªÒªL«u«®:®u®®û®—¯ç¯1°ž°%±±é±ž³>´©´Nµ)¶Ý¶‡·Ø·p¸ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýp¸ð¸…¹R»9¼½]½’¾Z¿ Á¾ÁôÁUÂXÂYÂZÂ[ÂgÂ|Â}Â-ÄéÄKÅ’Å»ÆÇÈMÈrÎýýýýýýýýýýýýýóóóýýýýýýýýýýýý „ „Ð^„ `„ÐrÎïÎ;Ï¥ÐÊÐdÑaÒÕ’ÖE×¤×á×ÑØ Ù©ÚþÚ"Ü¶ÜìÝíÝîÝïÝðÝÿÝÞáÞcß`à²ápâýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýpâÈâ±ã+æ‚èéeéêêêêêê$ê%êßê‚ëâë`ìƒîï…ïXð:ñÒñ¶ô'õtõÙõý÷÷÷÷÷ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý„Ð`„ÐÙõ÷š÷›÷œ÷²÷³÷Üøfùù‰úŠúŸú úûøü þnþþúÿ-ˆ¥÷+Ô…ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý…¸]K û~.‰:”•–—˜¥¦¨¬¼½£ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý£bÜ2ÁPîÀÀ($å÷ Ø!"""""" "-"."Õ"ö"µ%&ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý&¤&y'ü'×(r)É)Ï+,Ž,’,“,¨,©,-j-Æ-÷-3.X.:/ò/ò0í1%2ý2S3{57Z7ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýZ7Ã7q8Ê8þ9I:ƒ:“;Ô;\<=¥=¦=§=¨=©=Î=Ï=>Ò>f??.@®@Ì@!AzA±ABBýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýB#CuCŸD D¡D¯D°DEqEãEwF:HÖHáI—KÝM#O½O‘PòRUÉVY”YÛY[Z]Z_Z`Zýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý`ZaZbZwZxZÒZc[+\]3^x^«_`haÆbŒcÒcûcªdÙd¹efXføfPgƒg„g…gùùùù÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷÷í÷÷ „Ð„Ð^„Ð`„Ð„Ð`„Ð…g†gˆg–g—g˜gÛgShhŽi jojklGlÓl_m`mambmcmdmemfmgmhmzm{m|mýý÷÷÷÷ýýýýýýýýýý÷÷÷÷÷÷÷÷÷ýýý„Ð`„Ð|m}mRnjnøoHpqs9sžs‹t«u´u,vQv¸vwwwwwwÈwy7ybz¬z{Í{[|ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý[|}ý}æ~Áq€Ð1ƒ¬ƒˆ†¦‡4ˆ¥‰NŠžŠŸŠ Š¡Š²ŠÂŠÃŠÄŠ‹%Œ³ŒB…Žþ›‘#”ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý#”¡”Î”•‡•³•´•µ•¶•Ê•Ë•ÿ•]–-—˜%™mšš›)œ;î8ž ] ¡¡¡¡¡%¡ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý%¡&¡¢Ú¢*£¤`¥}¦j§z§§á§ƒ¨¢¨j©ä©)ª¬*¬Å¬Ô(®±®ú®y¯Ì¯]±Í±Î±Ï±ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýÏ±Ð±Û±Ü±’³Ö´×´Ø´Ù´ì´í´¢µ¶÷¶‹·Ú·+¸A¸^¸•¸Ú¸k¹qºrºvºwºxº‚ºƒºÎºýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýÎº@»×»¼á¼Ï¾¿«¿ü¿À_ÁÛÁÂÅÂoÃ‡Ã™ÃÄ|ÄÝÄ`ÅëÅfÆÓÆƒÇïÇÈÉ€Éýýýýýýýýýýýýýýýóýýýýýýýýýýýý „Ð„Ð^„Ð`„Ð€É¨ÉüÉNÊËvËwËxËËžËÌ©ÌèÌtÍVÏýÏ.Ð—ÐCÑ³Ò¾ÓIÔžÔÕOÕÕðÕwÖÙÖ¯×ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý¯×¬ØôØÔÙÚŒÚìÚkÛÈÛâÛ#ÜÚÜÞá+áã]ã´ã¶åÐæúæ¡çÈèHéêêêêê)êýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý)ê*êëÙë7ì²ì×í*ïÞï)ð7ñÏñò¢òóóó ó-ó9ó:ó$ôÓôSõ©õRön÷ë÷‚ø'úýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý'ú{ûÃû'ü\ü¯ü±ý5þ7þ8þ9þ:þLþMþNþÕþRÿÉÿÔ$99*¤Ê·Ño¨ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý¨ R è þ U ³ ´+\ x o1=6j«¸#4IÂÛ¥ûU ýýýýý÷ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý„Ð`„Ð p ;!U"õ"s#t#u#†#‡#¤#&$1$I$T$o$–$È%è%¾& 'i'7(()?)q*+Õ+à,ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýà,•-i./%/&/'/7/8/9/ê/Y0\1U2ž2"3ø3)455Õ5@6Ø697œ7ð7ñ7ò7ó7þ7ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýþ7ÿ79=:Ž;È<)=z= >‰?ü?@Ø@ŽAòAþB{C9DïDE%FøFðGüJÐKTM¯M3N¬NOýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýOOPQFQYQýQ?R"S5S‘ST£TêTÛVnW X'YÄYYZ©[Æ]Þ]Š^É_Ê_Ë_Ì_Í_Î_ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýÎ_á_â_ça=bœbßchdíd’e“fÙfÑg8hþhªiëjk“k“l±m=op‡pbqÅqZrAs„sýýýýý÷÷÷÷÷÷ýýýýýýýýýýýýýýýýý„Ð`„Ð„stèuŽvCw~wœw¤xËxyRy¨yÎy:z;z=z?zMzNzOz©z{š{8|©|„~ô~4¶ýýýýýýýýýýýýýýýýóóóóóóóóóóóó „[ù„7^„[ù`„7¶3¤ƒ)ƒ*ƒ+ƒ,ƒ;ƒ<ƒ£ƒ¼ƒ4„–„ø„·…‡:‡k‡ˆG‰vŠ´ŒGuvõõõõõõõõõóóõõõñÜÜÜÜÜÜÜÜÜõ Æ79!ÀÀÀ„„S„äþ]„^„S`„äþ „[ù„7^„[ù`„7vwxzŠ‹“Èþ’“>”€”À”•þ•7–Š—Ä—1˜ÿ˜:™ª™0šÂ›fœ°œd&žõõóóóóóóóóóóóóóóóóóéééééééé „„^„`„ „[ù„7^„[ù`„7&ž›žrŸôŸ¸ !¡ÿ¡=¢à¢'£(¤¢¤#¥&¦J§¥§‘¨¼¨ô¨’©Qªšª³ª"«4«…«ä«c¬Œõõõõõõõõõõõõõõõõõóóóóóóóóóóó „„^„`„Œ1®m®‰®ä®¹¯º¯»¯î¯ï¯ð¯~° ±F±l±„±&²Ÿ²÷²]³¶³â³ ´b´‡´á´.µqµrµýýýýýóóýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýý „„^„`„rµsµtµvµ„µ“µµ»µÑµÝµîµ¶¶¶1¶;¶I¶Z¶j¶ƒ¶š¶±¶Â¶Ñ¶ç¶ ··0·@·S·ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýS·f·x·Ž·£·°·Å·Ñ·ß·ñ·¸¸'¸9¸F¸Z¸j¸{¸¸Ç¸Ø¸ê¸ó¸ô¸õ¸¹¹¹ýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýýñèýñèý„h]„hgdN`„øÿ„&`#$gdN`¹¹¹ýý°‚. °ÆA!°ü"°# $ %°œ8@ñÿ8Normal_HmH%sH%tH DA@òÿ¡DDefault Paragraph FontVi@óÿ³VTable Normal :Vö4Ö4Ö laö(k@ôÿÁ(No ListLC@òLBody Text Indent„[ù„^„[ù`„PR@PBody Text Indent 2„[ù„O^„[ù`„O4 @4N`Footer ÆàÀ!.)@¢!.N`Page Number± ÿÿÿÿ@ANOçŒ#Ë;EJ · ¡ 1~¢ïuÚ6*qvwŠ‹Þùq±Ïj¤áS¯Z¥î>ežŸ ©ª«¹»[¶ü!ÕVÌèþV q ª É æ !t!"|"î"#^#ª#4$5$6$I$J$Œ&Á&Ý&¬'(®( )')|)Õ*U++],è,w-1.¸.7/8/9/:/;/E/F/µ/030ä0ü0@1Ö12Z2¹2Þ2#3I3†445œ5ÿ5€6.7L7®78[8y8¿8ö8ž9¥9ß9:L:µ:¶:·:¸:Ç:È:Š;°;î;<g<‡<Ù<;==½=>N>²>³>? ???!?"?[??Ç?þ?=@|@ã@ý@DA‘A¡AùA…B¶BãBöBþB'CkC&DVD‡DÜDEIE”EÔEsF¯FòF9GÔGõG{HÏH©IJ3JÜJKMK¶KFLGLHLILULVLêLûL=MM4N}N†NÃNíNOOOïOFPGPHPIPMPNPZP\P§P(R{RÕRhSvTçT˜U¿UæU0VpV©VøVnWžW¾WAXÕX-YwY€[›[°[Õ\õ\!]w]Ö]÷]_:_ª_I`™`0a}aÿazbºbábcacÎcÄdpe¦eAfCgDgZg[gZhŸhRj~k|lXmn8nÎn-pçp&rÁrsñsAttùt&uRuæuvÁv«w%x!yÙyIzE{½{|Ä|U}~ ~ß€f³‚"ƒÎ…à†þ‡eˆ¼ˆãˆäˆåˆæˆïˆðˆPŠ{Š¢ŠèŠj‹{‹Ä‹æ‹\ŒöŽ‚‘W‘$’¯’W“ƒ“ “I”•v•ù•Ÿ—˜˜›™—š›7›^›³œÜ=žÑž¨ŸÞ k¡”¡Â¡¢Ò¢L£u£¥¦:¦u¦¦û¦—§ç§1¨ž¨%©©é©ž«>¬©¬N)®Ý®‡¯Ø¯p°ð°…±R³9´µ]µ’¶Z· ¹¾¹ô¹UºXºYºZº[ºgº|º}º-¼é¼K½’½»¾¿ÀMÀrÆïÆ;Ç¥ÈÊÈdÉaÊÍ’ÎEÏ¤ÏáÏÑÐ Ñ©ÒþÒ"Ô¶ÔìÕíÕîÕïÕðÕÿÕÖáÖc×`Ø²ÙpÚÈÚ±Û+Þ‚àáeáââââââ$â%âßâ‚ãâã`äƒæç…çXè:éÒé¶ì'ítíÙíïšï›ïœï²ï³ïÜðfññ‰òŠòŸò òóøô önööú÷-øˆø¥øù÷ù+úúûÔû…üÿ¸ÿ]Kû~.‰: ” • – — ˜ ¥ ¦ ¨ ¬ ¼ ½ £bÜ 2ÁPîÀÀ($å÷Ø -.Õöµ¤yü× r!É!Ï#$Ž$’$“$¨$©$%j%Æ%÷%3&X&:'ò'ò(í)%*ý*S+{-/Z/Ã/q0Ê0þ1I2ƒ2“3Ô3\45¥5¦5§5¨5©5Î5Ï56Ò6f77.8®8Ì8!9z9±9::#;u;Ÿ< <¡<¯<°<=q=ã=w>:@Ö@áA—CÝE#G½G‘HòJMÉNQ”QÛQ[R]R_R`RaRbRwRxRÒRcS+TU3VxV«WXhYÆZŒ[Ò[û[ª\Ù\¹]^X^ø^P_ƒ_„_…_†_ˆ_–_—_˜_Û_S``Ža bobcdGdÓd_e`eaebecedeeefegeheze{e|e}eRfjføgHhik9kžk‹l«m´m,nQn¸nooooooÈoq7qbr¬rsÍs[tuýuævÁwqxÐy1{¬{ˆ~¦4€¥N‚ž‚Ÿ‚ ‚¡‚²‚Â‚Ã‚Ä‚ƒ%„³„B……†þ‡›‰#Œ¡ŒÎŒ‡³´µ¶ÊËÿ]Ž-%‘m’š“)”;•î•8–˜]˜ ™™™™™%™&™šÚš*›œ`}žjŸzŸŸáŸƒ ¢ j¡ä¡)¢¤*¤Å¤Ô¥(¦±¦ú¦y§Ì§]©Í©Î©Ï©Ð©Û©Ü©’«Ö¬×¬Ø¬Ù¬ì¬í¬¢®÷®‹¯Ú¯+°A°^°•°Ú°k±q²r²v²w²x²‚²ƒ²Î²@³×³´á´Ï¶·«·ü·¸_¹Û¹ºÅºo»‡»™»¼|¼Ý¼`½ë½f¾Ó¾ƒ¿ï¿ÀÁ€Á¨ÁüÁNÂÃvÃwÃxÃÃžÃÄ©ÄèÄtÅVÇýÇ.È—ÈCÉ³Ê¾ËIÌžÌÍOÍÍðÍwÎÙÎ¯Ï¬ÐôÐÔÑÒŒÒìÒkÓÈÓâÓ#ÔÚÔÖÙ+ÙÛ]Û´Û¶ÝÐÞúÞ¡ßÈàHáâââââ)â*âãÙã7ä²ä×å*çÞç)è7éÏéê¢êëëë ë-ë9ë:ë$ìÓìSí©íRînïëï‚ð'ò{óÃó'ô\ô¯ô±õ5ö7ö8ö9ö:öLöMöNöÕöR÷É÷Ôø$ù9ù9ú*û¤ûÊü·ýÑýþoÿ¨ÿ RèþU³´+\xo1 = 6 j« ¸ #4IÂÛ¥ûUp;Uõstu†‡¤&1ITo–Èè¾ i7 !?!q"#Õ#à$•%i&'%'&'''7'8'9'ê'Y(\)U*ž*"+ø+),--Õ-@.Ø.9/œ/ð/ñ/ò/ó/þ/ÿ/1=2Ž3È4)5z5 6‰7ü78Ø8Ž9ò9þ:{;9<ï<=%>ø>ð?üBÐCTE¯E3F¬FGGHIFIYIýI?J"K5K‘KL£LêLÛNnO P'QÄQYR©SÆUÞUŠVÉWÊWËWÌWÍWÎWáWâWçY=ZœZß[h\í\’]“^Ù^Ñ_8`þ`ªaëbc“c“d±e=gh‡hbiÅiZjAk„klèmŽnCo~oœo¤pËpqRq¨qÎq:r;r=r?rMrNrOr©rsšs8t©t„vôv4w¶w3y¤y{){*{+{,{;{<{£{¼{4|–|ø|·}:k€Gv‚´„G…u‡v‡w‡x‡z‡Š‡‹‡“ˆÈˆþŠ‹>Œ€ŒÀŒþ7ŽŠÄ1ÿ:‘ª‘0’Â“f”°”d•&–›–r—ô—¸˜!™ÿ™=šàš'›(œ¢œ#&žJŸ¥Ÿ‘ ¼ ô ’¡Q¢š¢³¢"£4£…£ä£c¤Œ¥1¦m¦‰¦ä¦¹§º§»§î§ï§ð§~¨ ©F©l©„©&ªŸª÷ª]«¶«â« ¬b¬‡¬á¬.qrstv„“»ÑÝî®®®1®;®I®Z®j®ƒ®š®±®Â®Ñ®ç® ¯¯0¯@¯S¯f¯x¯Ž¯£¯°¯Å¯Ñ¯ß¯ñ¯°°'°9°F°Z°j°{°°Ç°Ø°ê°ó°ô°õ°±±±±˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ ˜0€€ ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€H˜0€€˜0€€˜0€€H˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€X˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€h˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€x˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ ˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€Ð˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ €˜0€€ø€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€ˆ˜0€€0˜0€€ø˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ €˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ €˜0€€p˜0€€ €˜0€€ €˜0€€p˜0€€ ˜0€€˜0€€(˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€ €˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€0˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€P˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€`˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€˜0€€ €˜0€€p˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€˜0€€ €˜0€€h˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€8˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€€˜0€€€˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ €˜0€€p˜0€€(˜0€€ ˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€°˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€˜0€€À˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€À˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€˜0€€ €˜0€€Ð˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€p˜0€€ €˜0€€p˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€˜0€€ €˜0€€ð˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€ €˜0€€ ˜0€€(˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€ €˜0€€ €˜0€€p˜0€€ €˜0€€8˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€H˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€ €˜0€€p˜0€€ ˜0€€˜0€€`˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€`˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€h˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€ €˜0€€p˜0€€ ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€x˜0€€˜0€€x˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ €˜0€€ €˜0€€ €˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€ €˜0€€˜0€€ ˜0€€ ˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€p˜0€€ €˜0€€˜0€€ˆ˜0€€(˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€0˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€˜0€€(˜0€€ €˜0€€˜0€€ €˜0€€ ˜0€€8˜0€€ €˜0€€ €˜0€€ €˜0€€(˜0€€@˜0€€ €˜0€€ €˜0€€ €˜0€€ ˜0€€8˜0€€¨˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€p˜0€€ˆ˜0€€°˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€˜@0€€Ô6t¹]v["Œ.@9¸B|HÏPHX°cZp½ƒÄ“Þ¨p¸rÎpâÙõ…£&Z7B`Z…g|m[|#”%¡Ï±Îº€É¯×)ê'ú¨ à,þ7OÎ_„s¶v&žŒrµS·¹¹^`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ¹_!•!ÿ•€@FNOçèŒ#$ËÌ;<EF J K · ¸ ¡ ¢ 12¢£uv67*+uwŠŒÞßùûqr±²ÉÊjl¤¥áâST¯±Z[¥¦îï>?efž°¹¼[_¶·!"ÕÖVWÌÍžV W q !!!L!M!t!u!""""|"~"î"ï"##^#_#ª#«#4$9$I$K$ÿ%&Œ&&Ý&Þ&¬'®'((®(°(ÿ(K,],^,è,ê,w-x-1.2.¸.º.7/?/E/G/µ/¶/3040ä0å0@1B1Ö1×12÷6.7/7L7N7®7¯78 8[8]8y8z8¿8Á8ö8÷8ž9 9¥9¦9ß9á9L:N:µ:¼:Ç:É:;{;Š;‹;°;±;î;ï;g<h<‡<ˆ<Ù<Ú<;=<==‚=>>²>´>????!?"?[?‘?þ?ÿ?@@|@~@ã@ä@AADAEA¡A£A…B†B¶B·BãBäBöB÷BþBÿBkClC&D'DVDWD‡DˆDÜDÝDEEIEJE”E–EÔEÕEFFsFtFòFóFÔGÖGHÁHÏHÐH©IªIJJ3J4JÜJÝJK KMKNK¶K·KLL&L'LFLMLULWLêLìL=M?MœMŸMNN4N5N}N~N†N‡NíNïNOOOŽOïOðOFPRPZP]PQ Q(R)R{R|RÕRÖRhSiSvTwT#U$U˜U™UæUçU#V$V0V1VpVqV©VªVøVúV#W@YwYyY€[‚[°[²[Õ\×\õ\ö\!]#]w]x]Ö]×]__:_<_ª_«_#`&`I`Paÿabzb{bºb»bábãbccacbcÎcÏcÄdÅd#e$epeqeAfBfCgHgZgLhZh[h#j$jRjSj#k$k~kk#l%l|l}lXmYmnn#n%n8n9nÎnÏn-p.pçpép#qXrÁrÂrsŸsñsòsAtBtùtút&u'uRuTuæuçu#v$vÁvÂv«w¬w#x'x!y"y#y(yÙyÚyIzJzE{F{½{¾{|€|U}V}~‚~ß€à€fÇ„Î…Ï…#†$†à†â†þ‡ÿ‡#ˆ$ˆeˆfˆ¼ˆ½ˆãˆëˆïˆñˆPŠRŠ{Š|Š¢Š¤Š‹‹j‹l‹Ä‹Æ‹\Œ^ŒöŽ÷Ž‚ƒ‘ ‘$’%’¯’°’W“X“ƒ“„“ “¢“$”M”• •$•%•v•w•ù•û•$–%–Ÿ—¡—˜˜$˜&˜˜‘˜›™œ™—š˜š››$›&›^›`›³œÜÝ$ž%ž=ž>žÑžÒž¨Ÿ©Ÿ$ % Þ ß $¡%¡k¡l¡”¡•¡Â¡Ã¡¢¢Ò¢Ó¢L£M£u£v£$¤ù¤¥‘¥¦¦:¦;¦u¦v¦¦ž¦û¦ý¦—§™§1¨3¨$©'©©¯©$«%«ž«0®Ý®Þ®$¯%¯‡¯ˆ¯Ø¯Ù¯p°q°ð°ò°…±†±$³%³R³T³$´%´9´;´µµ’¶”¶$·Š¸ ¹¹¾¹¿¹$º%ºUº_ºgºlº|º~º-¼/¼é¼ê¼K½L½’½”½»¾¼¾$¿%¿À À$À%ÀMÀNÀ$Æ(ÆrÆtÆïÆðÆ¥È¦ÈdÉeÉaÊbÊ$ËØËÍÍ’Î“ÎEÏGÏ¤Ï¥ÏáÏãÏ$Ð%ÐÑÐÒÐ Ñ¢Ñ©ÒªÒ"Ô#Ô¶Ô»Ô$Õ%ÕìÕóÕÿÕÖáÖãÖc×d×`ØaØ$Ù%Ù²Ù´ÙpÚrÚ$Ý%Ý+Þµßááââââ$â&âßâàâãã‚ãƒãää`äaäƒæ…æçç…ç‡çXèYè:é;éÒéÓé%ê&ê%ë&ë¶ì·ì%í)ítíuíÙíÛíïï%ï&ïšïŸï²ï´ïÜðÝðfñhñ‰òòŸò¡òó ó%ôfù÷ùùù+ú,úú®úûŽûÔûÕû…üˆü%ÿ&ÿÿÿKL%&ûü~€./: ; ” œ ¥ ° ¼ ¾ % & %&£¹bdÜÝ 24ÁÃPQîïÀÁ%'ÀnÕÖö÷%&µ¶¤¦yzüý% & × Ø r!s!Ï#ñ$%%%%'%Æ%È%÷%ø%%&&&3&5&X&Y&:';'ò'ô'ò(ó(%)&)í)ï)ý*ÿ*S+T+%,<,{-}-//Ã/Ä/q0s0þ1ÿ1%2&2I2J2ƒ2„2%3'3“3”3%4&4\4`45 5¥5«5Î5Ï56 6Ò6Ó6f7h777.808®8°8Ì8Í8!9"9z9{9±9³9::%:ô<==q=r=ã=ä=w>x>%@&@:@;@Ö@Ø@áAâA%B&B—C™CÝEÞE#G L%L'LMM%N&NÉNÊNQQ”Q•Q[ReRwRyRcSdS+T-TUU3V4VxVyV«W¬WXXhYiYÆZÇZŒ[Ž[û[ý[ª\¬\¹]º]&^Ë^ø^ù^P_Q_ƒ_‹_–_˜_Û_Ü_S`T``‚`&a'aŽaa b!bobqbc‘cddÓd~eRfSfjfkføgúgiikk&k'kžkŸk‹ll&m(m«mm´mµm&nn¸n¹noooo&o'oÈoÊoqq&q'qbrcr¬rrssÍsÏs[t]tuuýušwÁwÃwqxrx&y'yÐyÒy1{2{¬{®{ˆ~‰~&(¦¨4€5€¥¦&‚¥‚²‚·‚Â‚Å‚%„&„³„´„B…C……†††þ‡ÿ‡›‰‰ŠŠ#Œ$Œ¡Œ¢Œ‡ˆ³¹ÊÌ]Ž^Ž-.%‘'‘m’n’š“›“(”+”;•<•î•ï•8–9–˜˜]˜^˜ ™™%™'™š šÚšÛš(›*›œœ`a}žÄ j¡k¡ä¡æ¡(¢*¢¤¤(¤*¤Å¤Ç¤(¥)¥Ô¥Õ¥±¦²¦y§{§(¨)¨]©^©Í©ù©’«”«Ö¬Ý¬ì¬î¬¢£®®(®*®÷®ø®(¯)¯‹¯Œ¯Ú¯Û¯(°,°A°B°^°`°Ú°Û°(± ²q²|²‚²„²@³A³×³Ø³´´(´)´á´â´Ï¶Ð¶«··(¸)¸¸ž¸(¹s¹Û¹Ý¹ººÅºÆºo»q»‡»‰»™»›»¼¼|¼}¼Ý¼Þ¼`½b½ë½í½f¾h¾Ó¾Õ¾ƒ¿õ¿À ÀÁÁ€ÁÁ¨ÁªÁNÂPÂÃÃvÃ•ÃÃŸÃÄÄ©ÄªÄèÄéÄtÅuÅ(ÆšÇýÇþÇ.È/È—È™ÈCÉDÉ³Ê´Ê¾Ë¿ËIÌJÌžÌŸÌÍÍOÍPÍÍ‘ÍðÍñÍwÎyÎÙÎÛÎÏÑÔÑÕÑÒÒŒÒÒìÒíÒkÓlÓâÓãÓÚÔÜÔÖÖÙÙ+Ù/ÙÛÛ´ÛµÛ¶Ý·ÝÐÞÒÞúÞûÞ¡ß¢ßÈàÉà+á,áHáIáââââ)â;â7ä8ä²ä³ä+å,å×åØå+æ,æ*ç+çÞçßç)è*è7é8éÏéÐé¢ê£êëaë$ì%ìÓìÔìSíUí©íªíRîTî+ï,ïnïoïëïìï‚ðƒð{ó|ó'ô(ô\ô]ô¯ô°ô±õ²õ5ö?öLöOöÕöÖöR÷S÷É÷Ê÷ÔøÖø$ù%ù+ù,ù9ù:ù9ú:ú*ûHû¤û¥û+ü,üÊüËü·ý¸ýÑýÒýþ®þoÿpÿ RTèéUV³x+,op1 2 6 7 jk+ , « ¬ ¸ ¹ #$+345IKÂÃÛÜ+,¥¦ûü+iõösy†ˆ¤¥&(IKoqÈÊèé¾Àió$+%,%•%–%i&j&''%'+'7':'ê'ë'\)])U*V*ž*Ÿ*"+#+ø+ú++,¦,---Ž-Õ-Ö-@.A.Ø.Ú.+/,/œ//ð/÷/þ/011=2?2+3,3Ž33+4²4È4Ê4)5+5 66‰7Š7ü7ý78‘8Ø8Ù8Ž99+:,:þ:;{;};9<Ñ<ï<ð<=¯=%>'>ø>ù>ð?ò?+B,BüBþB+C,CÐCÒCTEVE¯E°E3FFGG+G-GGGHH+H,HIIFIHIýIþI?J@J"K#K+K,K‘K’KLL£L¤LêLüL+N,NÛNÝNnOoO PP'Q)QÄQÅQYRZR+S,S©SªSÆUÇUÞUßUŠV‹VÉWÑWáWãWçYèYœZZß[à[h\i\í\î\’]“]“^”^+_`+`,`8`9`þ`ÿ`ªa«aëbìbcc“c”c“d”d±e²e=g>ghh‡hˆhbiciZj[jÿjkAkBk„k…klƒlèmêmŽnnCoDoœoo¤p¥pËpÍpRqTq¨qªq:rCrMrPrssšs›s8t9t©tªt,v.v„v…vôvõv,w-w4w–w¶w¸w3y5y¤y¥y{{){/{;{={¢{£{¼{½{3|4|:|;|B|D|–|—|·}¸}:<€€…w….‡/‡u‡}‡Š‡Œ‡“ˆ”ˆþŠÿŠ‹€‹>Œ@Œ€ŒŒÀŒÁŒ€þÿ.ŽŽŠ‹ÄÅ.2ÿ‘.’1’°”±”.–/–›–œ–.—Â˜.š/š'›(›.›0›#$¥Ÿ¦Ÿ‘ Ç ô õ ’¡“¡.¢/¢š¢œ¢"£$£4£5£…£‡£c¤d¤.¥/¥Œ¥Ž¥.¦3¦‰¦Š¦ä¦§¹§¼§î§ñ§~¨¨F©G©l©n©&ª'ªŸª¡ª.«/«]«^«â«ä«.¬”©®»¼ÑÒÝÞîï®®®®®®1®2®;®<®I®J®Z®[®j®k®ƒ®„®š®›®±®²®Â®Ã®Ñ®Ò®ç®è® ¯#¯0¯1¯@¯A¯S¯T¯f¯g¯x¯y¯Ž¯¯£¯¤¯°¯±¯Å¯Æ¯Ñ¯Ò¯ß¯à¯ñ¯ò¯°°°°'°(°9°:°F°G°Z°[°j°|°°Ž°Ç°È°Ø°Ü°é°ê°±±?FMOæè ‹"$ÊÌ:<DFI K ¶ ¸ ¢ 02}~¡£îïtvÙÚ57)+pquw‰ŒÝßøúpr°²ÎÏik£¤àâRT®°Y[¤¥íï=>df¥¨°¸¼Z[µ·ûü "ÔÖUWËÍçèœžýþU V p r © ª È Ê å æ !!s!u! ""{"}"í"î"##]#^#©#«#3$9$H$K$‹&&À&Á&Ü&Þ&«''(((¯( ) )&)(){)|)Ô*Ö*T+V+~++\,^,ç,é,v-x-0.2.·.¹.6/?/D/G/´/¶/002040ã0å0û0ü0?1A1Õ1×122Y2[2¸2¹2Ý2ß2"3#3H3J3…4‡43555›55þ5ÿ566-7.7K7M77¯788Z8\8x8y8¾8À8õ8ö89Ÿ9¤9¥9Þ9à9::K:M:´:¼:Æ:É:‰;‹;¯;°;í;ï;ÿ;<f<h<†<‡<Ø<Ú<:=;=€=‚=¼=½=>>M>N>±>³>?? ?"?Z?[??‘?Æ?Ç?ý?ÿ?<@=@{@}@â@ä@ü@ý@CAEAA‘A A¢AøAùA„B†BµB¶BâBäBõBöBýBÿB&C'CjClC%D'DUDVD†DˆDÛDÜDEEHEIE“E•EÓEÔErFtF®F¯FñFóF8G9GÓGÕGôGõGzH|HÎHÏH¨IªIJ J2J3JÛJÝJKKLKNKµK·KELMLTLWLéLëLúLûLMœMžM3N5N|N}N…N‡NÂNÃNìNîNOOŒOŽO¬OOîOðOEPRPYP]P¦P§P'R)RzR{RÔRÖRgSiSuTwTæTçT—U™U¾U¿UåUçU/V0VoVqV¨V©V÷VùVmWoWWžW½W¿W@XBXÔXÖX,Y-YvYxY[[š[›[¯[±[Ô\Ö\ô\õ\ ]"]v]w]Õ]×]ö]÷]__9_;_©_«_H`J`˜`™`/a1a|a}aþabyb{b¹bºbàbâbcc`cbcÍcÏcÃdÅdoeqe¥e¦e@fBfBgHgYg\gYh[hžhŸhQjSj}kk{l}lWmYmnn7n8nÍnÏn,p.pæpèp%r'rÀrÂrœsžsðsñs@tBtŽttøtút%u&uQuSuåuçuvvÀvÁvªw¬w$x&x y"yØyÚyHzJzD{F{¼{¾{~|€|Ã|Ä|T}V}€~‚~Ÿ~ ~ Þ€à€eg²‚´‚!ƒ#ƒÍ…Ï…ß†á†ý‡ÿ‡dˆfˆ»ˆ¼ˆâˆëˆîˆñˆOŠQŠzŠ{Š¡Š£ŠçŠèŠi‹k‹z‹{‹Ã‹Å‹å‹æ‹[Œ]ŒõŽ÷Žƒ‘ ‘V‘W‘#’$’®’°’V“X“‚“ƒ“Ÿ“¡“H”J”••u•v•ø•ú•ž— —˜˜˜‘˜š™œ™–š˜š››6›7›]›_›²œ´œÛÝ<ž=žÐžÒž§Ÿ©ŸÝ ß j¡l¡“¡”¡Á¡Ã¡¢¢Ñ¢Ó¢K£M£t£u£Ž¥¥ ¦¦9¦:¦t¦v¦œ¦¦ú¦ü¦–§˜§æ§ç§0¨2¨¨ž¨$©&©¬©®©è©é©«Ÿ«=¬?¬¨¬ª¬MO(®*®Ü®Þ®†¯ˆ¯×¯Ø¯o°q°ï°ñ°„±†±Q³S³8´:´µµ\µ]µ‘¶“¶Y·[·¹¹½¹¿¹ó¹ô¹Tº_ºfºkº{º~º,¼.¼è¼ê¼J½K½‘½“½º¾¼¾¿¿À ÀLÀMÀqÆsÆîÆðÆ:Ç;Ç¤È¦ÈÉÈÊÈcÉeÉ`ÊbÊÍÍ‘Î“ÎDÏFÏ£Ï¤ÏàÏâÏÐÐÒÐŸÑ¡Ñ¨ÒªÒýÒþÒ!Ô#ÔµÔ·ÔëÕóÕþÕÖàÖâÖb×d×_ØaØ±Ù³ÙoÚpÚÇÚÈÚ°Û±Û*Þ+Þà‚àáádáeáââ#â&âÞâàâãƒãáãâã_äaä‚æ„æÿæç„ç†çWèYè9é;éÑéÓéµì·ì&í(ísítíØíÚí ïï™ïŸï±ï´ïÛðÝðeñgñŒññˆòòžò¡òó ó÷ôùôö!ömönö~ö€öù÷û÷,ø-ø‡ø‰ø¤ø¥øùùöùøù*ú+ú¬ú®úŒûŽûÓûÔû„ü‡ü~ÿ€ÿ·ÿ¸ÿ\]JLúü} -/ˆ‰9 ; “ œ ¤ ° » ¾ ¢¤acÛÝ 13ÀÂOQíï¿Á¿Á')#%€äæöø×Ù$,/ÔÖõö´¶£¥xzûýÖ Ø r!s!È!É!Î#Ð#Œ$—$§$ª$%%i%j%Å%Ç%ö%÷%2&4&W&X&9';'ñ'ó'ñ(ó(ì)î)$*%*ü*þ*R+S+z-|-//Y/Z/Â/Ä/p0r0É0Ê0ý1ÿ1H2I2‚2„2’3”3Ó3Ô3[4]45 5¤5«5Í5Ï56 6Ñ6Ó6e7g7Ž77-8/88¯8Ë8Ì8 9"9y9z9°9²9::~:€:";$;t;u;ž<¤<®<±<==p=q=â=ä=v>x>9@;@Õ@×@àAâA–C˜CÜEÞE"G$G¼G¾GH’HñJóJMMÈNÊNQQ“Q•QÚQÛQZReRvRyRÑRÒRbSdS*T,TUU2V4VwVxVªW¬WXXgYiYÅZÇZ‹[[Ñ[Ò[ú[ü[©\«\Ø\Ù\¸]º] ^^W^Y^÷^ù^O_P_‚_‹_•_˜_Ú_Û_R`T`€``aab bnbpbc‘cddFdGdÒdÔd^eleye~eQfSfifjf÷gùgGhHhiikk8k9kkŸkŠlŒlªm¬m³m´m+n-nPnQn·n¹nooooÇoÉoqq6q7qarcr«r¬rssÌsÎsZt\t uuüuýuåvçvÀwÂwpxrxÏyÑy0{2{«{{‡~‰~¥§3€5€¤¦M‚O‚‚¥‚±‚¶‚Á‚Å‚ƒƒ$„&„²„´„A…C…„†…†ý‡ÿ‡š‰œ‰"Œ$Œ Œ¢ŒÍŒÎŒ †ˆ²¹ÉÌþÿ\Ž^Ž,.$‘&‘l’n’™“›“(”*”:•<•í•ï•7–8–˜˜\˜^˜™™$™'™š šÙšÛš)›*›œœ_a|ž~žiŸkŸyŸ}ŸœŸžŸàŸáŸ‚ „ ¡ ¢ i¡k¡ã¡å¡(¢)¢¤¤)¤*¤Ä¤Æ¤Ó¥Õ¥'¦(¦°¦²¦ù¦ú¦x§z§Ë§Ì§\©^©Ì©Ô©Ú©Ý©‘«“«Õ¬Ý¬ë¬î¬¡£®®ö®ø®Š¯Œ¯Ù¯Ú¯*°,°@°A°]°_°”°•°Ù°Û°j±l±p²|²²„²Í²Î²?³A³Ö³Ø³´´à´â´Î¶Ð¶··ª·¬·û·ü·œ¸ž¸^¹`¹Ú¹Ü¹ººÄºÅºn»p»†»ˆ»˜»š»¼¼{¼}¼Ü¼Þ¼_½a½ê½ì½e¾g¾Ò¾Ô¾‚¿„¿î¿ð¿ÀÀÁÁÁÁ§Á©ÁûÁüÁMÂOÂÃÃuÃ•ÃœÃŸÃÄÄ¨ÄªÄçÄèÄsÅuÅUÇWÇüÇþÇ-È.È–È˜ÈBÉDÉ²Ê´Ê½Ë¿ËHÌJÌÌžÌÍÍNÍOÍÍ‘ÍïÍðÍvÎxÎØÎÚÎ®Ï°Ï«ÐÐóÐôÐÓÑÕÑÒÒ‹ÒÒëÒìÒjÓlÓÇÓÈÓáÓãÓ"Ô#ÔÙÔÛÔÖÖÙÙ*Ù+ÙÛÛ\Û]Û³ÛµÛµÝ·ÝÏÞÑÞùÞúÞ ß¢ßÇàÉàGáIáââââ(â+â ããØãÙã6ä8ä±ä³äÖåØå)ç+çÝçßç(è*è6é8éÎéÐéêê¡ê£êë#ë,ë0ë8ë;ë#ì%ìÒìÔìRíTí¨í©íQîSîmïoïêïìïðƒð&ò'òzó|óÂóÃó&ô(ô[ô\ô®ô°ô°õ²õ4ö?öKöOöÔöÖöQ÷S÷È÷Ê÷ÓøÕø#ù$ù8ù:ù8ú:ú)û+û£û¥ûÉüËü¶ý¸ýÐýÑý¬þ®þnÿpÿ§ÿ¨ÿ QSçéýþTU²³‘³´*,[]wxnp0 2 < = 5 7 ikª ¬ · ¸ "$35HJÁÃÚÜ¤¦úüTUop:;TVôöry…ˆ£¤%'01HJSTnp•–ÇÉçè½¿ hj6 8 € ! !>!?!p"r"##Ô#Ö#ß$á$”%–%h&j&ÿ&'$'+'6':'é'ë'X(Y([)])T*V**ž*!+#+÷+ù+(,),--Œ-Ž-Ô-Õ-?.A.×.Ù.8/9/›//ï/÷/ý/011<2>233Ç4É4(5*5y5z56 6ˆ7Š7û7ý78‘8×8Ø899ñ9ò9ý:ÿ:z;|;8<:<î<ð<¬=®=$>&>÷>ù>ï?ñ?ûBýBÏCÑCSEUE®E¯E2F4F«FF GGŽGGHHIIEIGIXIYIüIþI>J?J!K#K4K5KK’KLL¢L¤LéLêLÚNÜNmOoOPP&Q(QÃQÅQXRZR¨SªSÅUÇUÝUÞU‰V‹VÈWÑWàWãWæYèYghh†hˆhaiciÄiÅiYj[j@kBkƒk„k€l‚lçmémnnBoDo}o~o›oo£p¥pÊpÌpqqQqSq§q©qÍqÎq9rCrLrPr¨r©rss™s›s7t9t¨tªtƒv…vóvõv3w4wµw·w2y4y£y¥yÿz{({/{:{={¢{£{»{½{3|4|•|—|÷|ø|¶}·}ÿ~9;jkÿ€FGu‚v‚³„´„F…G…t‡}‡‰‡Œ‡’ˆ”ˆÇˆÈˆýŠÿŠ~‹€‹=Œ?ŒŒ€Œ¿ŒÁŒ~€ýÿ6Ž7Ž‰‹ÃÄ02þÿ9‘:‘©‘ª‘/’0’Á“Â“e”f”¯”°”c•d•%–&–š–›–q—r—ó—ô—·˜¸˜ ™!™þ™ÿ™<š=šßšàš&›'›'œ(œ¡œ¢œ"#%ž&žIŸJŸ¤Ÿ¦Ÿ ‘ » ¼ ó õ ‘¡“¡P¢Q¢™¢›¢²¢³¢!£#£3£4£„£†£ã£ä£b¤d¤‹¥¥0¦2¦l¦m¦ˆ¦Š¦ã¦ä¦¸§¼§í§ñ§}¨¨ © ©E©G©k©m©ƒ©„©%ª'ªžª ªöª÷ª\«^«µ«¶«á«ã«¬ ¬a¬c¬†¬‡¬à¬â¬-.pzƒ…’“®º¼ÐÒÜÞíï®®®®®®0®2®:®<®H®J®Y®[®i®k®‚®„®™®›®°®²®Á®Ã®Ð®Ò®æ®è® ¯¯¯¯/¯1¯?¯A¯R¯T¯e¯g¯w¯y¯¯¯¢¯¤¯¯¯±¯Ä¯Æ¯Ð¯Ò¯Þ¯à¯ð¯ò¯°°°°&°(°8°:°E°G°Y°[°i°k°z°|°Œ°Ž°Æ°È°×°Ü°é°ê°ò°õ°±±DFÈÉŸª¯°!!L!M!""L&LœMMêˆëˆ¶ß·ßdReR¤‚¥‚µ‚¶‚/È3Èøeùeÿjk¢{¤{3|8|““©¬È°é°ê°±±ê°±±ÿÿKoitKoitKoitKoitKoitKoitKoitKoitKoitKoitå>±$DQ!Ø%(¤;N`fmatqšÖ£˜HÝ>áµeôNJ È°±ÿ@€¬¬”.¹¬¬±0@ÿÿUnknownÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿGº‡z €ÿTimes New Roman5€Symbol3&º‡z €ÿArial"1ˆðÐh¥üj†t]Ä¦5 ÒfJ`âÒfJ`â!ð¥À´´€4dŠ¯Š¯ðßßH(ðÿ?äÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿµeôÿÿKoitKoitþÿà…ŸòùOh«‘+'³Ù0Pˆœ¨¸ÄÔ äð $08@HéssKoitfoitNormalKoitl144Microsoft Word 10.0@~ûQØ@öIZó€Â@©œÈÒfJþÿÕÍÕœ.“—+,ù®0ðhp„Œ”œ¤¬´¼ ÄÑé LainesteLaâ`Š¯A Title !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽ‘’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæçèéêëìíîïðñòóôõö÷øùúûüýþÿ !"#$%&'()*+,-./0123456789:;<=>?@ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ[\]^_`abcdefghijklmnopqrstuvwxyz{|}~€‚ƒ„…†‡ˆ‰Š‹ŒŽþÿÿÿ’“”•–—˜™š›œžŸ ¡¢£¤¥¦§¨©ª«¬®¯°±²³´µ¶·¸¹º»¼½¾¿ÀÁÂÃÄÅÆÇÈÉÊËÌÍÎÏÐÑÒÓÔÕÖ×ØÙÚÛÜÝÞßàáâãäåæçèéêëìíîïðñòóôõö÷øùúûüýþÿ þÿÿÿ!"#$%&'þÿÿÿ)*+,-./þÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿýÿÿÿ6þÿÿÿþÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿRoot Entryÿÿÿÿÿÿÿÿ ÀFÀ=/œÈ8€1Tableÿÿÿÿÿÿÿÿ‘WordDocumentÿÿÿÿÿÿÿÿ SummaryInformation(ÿÿÿÿ DocumentSummaryInformation8ÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿ(CompObjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿjÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿÿþÿ ÿÿÿÿ ÀFMicrosoft Word Document MSWordDocWord.Document.8ô9²q