Deprecated: Function set_magic_quotes_runtime() is deprecated in /home/koitprie/public_html/textpattern/lib/txplib_db.php on line 14
ŠĻą”±į > ž’ ¤ ¦ ž’’’ ” ¢ £ ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ģ„Į 5@ šæ æ bjbjĻ2Ļ2 X X Ėŗ ’’ ’’ ’’ v v v v v v v ²e ²e ²e 8 źe že ō ü ģ žf žf " g g g g g g ¹ś »ś »ś »ś »ś »ś »ś $ ņü R D’ > ßś į v šk g g šk šk ßś v v g g Ąū ¶÷ ¶÷ ¶÷ šk ` v g v g ¹ś ¶÷ šk ¹ś ¶÷ ~ ¶÷ 4ų ķł h v v uś g ņf z¾PÉ ²e ~Ģ 8) Uś ¹ś Öū 0 ü eś ’ ¶õ Ž ’ uś v v v v ’ v uś D g d h ž ¶÷ i Ģ Nj ¢ g g g ßś ßś äb ne D ÷ " ne Sb. Pol. Seminarid. Kirjandus. Lisamaterjal. 1992 SPb. Kasutatud Brocskhausi Efroni ES u. 1900.a.. Granat ja EE 1935.a. (jne erinevad väljaanded)
Terminid.
Hedonism elu siht ja hüve on nauding. (Askeetliku moraali vastased).
Utilitarism (ld. utilitas kasu), individualistlik suund eetikas, mis peab kõlbluse aluseks kasu, tulu ja püüab tõestada üldise õnne ja kooskõla võimalikkust lõhestatud ühiskonnas.
Egalitarism võrdsustamine, vara võrdselt jagamine.
Solipsism idealism, enda mina ainsa reaalsusena tunnistamine. Välismaailma eitamine.
Oligarhia väheste valitsus.
Tsartism (ingl. chartism, charter õigustekiri)- massiline ingl. tööliste rev. liik. 19.s. 30-50.a. Nime sai petitsioonist parlamendile, mida nim. Hartaks, mille 6. punkti nõudmisteks olid: valimisõigus kõigile meestele, kes üle 21.a. vanad, salajane hääletamine, varandusliku tsensuse tühistamist parlamendi saadiku kandidaadile, võrdseid valimisringkondi, saadikute tasustamist ja aastast saadikumandaati.
Sovinism (pr. chauvinisme, nimest Chauvin) marurahvuslus. (Neologism, mis sai eksisteerimisõiguse prantsuse keeles ja selle järel teistes euroopa keeltes. Selle all mõeldakse sõjakalt keeva rahvustunnet, mis fantaasias lõkkele puhutud ja põhineb arutul ja pimesi järgitaval allumisel. Sõna tuli Napoleoni sõduri nimest, kes ta käske ülitruult täitis.
Demagoog (kr. demagogos rahvajuht) isik, kes rahvale heateo tegemise sildi all püüab oma isiklikke eesmärke saavutada.
Demagoogia printsipiaalse poliitika vastaspool, silmakirjalik, heasoovlikkuse sildi all oma egoistliku poliitika ajamine, rahvale kõike, millest nad unistavad, lubamine jne.
Keskpartei poliitilise partei nimetus, tavaliselt konservatiivne, mis võttis koha sisse parempoolsete ja vasakpoolsete vahel, tavaliselt liberaalne, radikaalne, sotsialistlik.(Nimetus tuli istungisaalis istekohtade asupaiga järgi)(T:75 c-40).
Plutokratia (rikkus + võim) riigi valitsemise vorm, mil võim kuulub rikkamale klassile. Seda kasutatakse juba ammu, tänapäeval kasutatakse halvustavas mõttes. Õigem kasutada nende riikide puhul, kus on kõrge varanduslik tsens (Itaalia, Belgia 1893.a., osalt ka Inglismaa). See toimib siis kui varakad klassid ei oma formaalseid eeliseid, mis seadusega garanteeritud ja rahalise kindlustatuse abil püüavad mõjutada valimisi ja ka riigi elu üldse. Siit ka rahakas oligarhia.
Monarhia riigi valitsemise vorm. Kõrgeim võim riigis kuulub ühele isikule, kes kasutab seda oma õigusega ja ei delegeeri seda ühelegi teisele võimule. Monarh valitseb, kuid ei juhi ta esindab riiki ja on selle sümboliks.(T:38 c-700)
Monarhomahhid (monarhia vastu võitlejad Prantsusmaal) nimetust kasutasid poliitilise teooria ajaloolased revolutsiooniliste õpetuste pooldajate suhtes, kes pidasid õigustatuks ülestõusu ja türanni tapmist loomuliku õiguse, või kiriku huvide nimel. See tekkis XVI saj. Euroopas. Usu nõudeid püüti seada kõrgemale igasugusest poliitilisest seadusest ja võimust ning nad otsisid toetust vanadest privileegidest, korporatiivsetest õigustest jne. Püüti tegutseda esindus-koosolekute ja linnavõimude kaudu. Nii püüti võidelda valitseja omavoli vastu ja kaitsta rahvast. M hakkasid teostama rahvaesinduse ülemuse printsiipi, kui rahva võõrandamatut õigust.. M ühed nõudsid aristokraatlikku konstitutsiooni, teised - demokraatlikku konstitutsiooni, kolmandad piirdusid föderatiivse riigi ideaalil. Kõik aga olid türanni kõrvaldamise poolt, kes on Jumala tahte ja Jumala poolt kaitstavate rahva õiguste vastu.
Kristlik sotsialism õpetus, mis tunnistab sotsiaalset kurjust kaasaegses ühiskondlikus ülesehituses ja püüab seda rahva erinevate kihtide religioosse-moraalsete aluste kaudu parandada, muutmata käesolevat riigikorda ning säilitades valitseva eraomandi. Veel eksisteerivad maades järgmised sotsialismi liigid:
Katolik kristlik sotsialism.
Evangelistlik kristlik sotsialism.
Näiteks: Belgias moodustasid katoliku sotsialismi pooldajad organiseeritud partei, kes võitleb klerikaalide, liberaalide ja sotsiaaldemokraatidega poliitilise üleoleku eest parlamendis (1890.a.).
Liberalism on konservatiivsele vastandlik suund poliitikas. Üldiselt, püüd ühiskonna reformimisele, mille eesmärgiks isiksuse ja ühiskonna vabadus , aga samuti inimese vaimu vabadust kitsendustest, mis tulenevad kirikust, traditsioonidest, kommetest jne. Eredamaid selle vaadete esindajaid on Voltaire ja Montesquie. Liberaalid püüavad inimmõistusele võimaldada täielikku vabadust ja seoses sellega ka südametunnistuse- ja sõnavabadust. Riigiehituse vallas konstitutsioonilist korda absolutismi vastu. Kohalikku omavalitsust tsentralismi vastu. Isikuvabadust politseiliku hoole vastu. Naiste võrdõiguslikust, päritavate privileegide tühistamist ja rahva osalust õigusmõistmisel. Majanduslikest nõudmisest saab märkida: otsest tulumaksu, kaubandus-vabadust piiravate meetmete kaotamist (vabakaubanduse poolt), vaba tööjõu poolt (vabriku-seadusandluse vastu). Arvatakse, et on konservatism liberalism demokratism. Rousseau Jean Jacques (1712 78) oluliselt taganes puhtast liberalismist sellega, et eitas isiku õigust eraomandile üldse (kommunism) või siis tootmisvahenditele. Võitluses demokraatiaga mindi isegi üleüldise valimisõiguse eitamiseni ja teistest, veel alles hiljuti (1848.a.)põhilisteks liberalismi printsiipideks olnud põhimõtetest. Spenser üks liberalistide esindajatest kirjutas: The man versus the state. , et liberalism on radikalismi äärmuslik vorm. Teinekord teeb liberalism järeleandmisi sotsialismi suunas ja riigi osa kasuks. (Brocskhausi ES T:34, lk. 632-633).
Liberaalne partei (T:34, lk. 632 - 637).Venemaal LP 1900.a. klassikalises mõttes puudus.
Konservatiivne partei poliitiline partei, mis püüab säilitada kehtivat riigi ja ühiskonnakorda, kuid see ei takista osaliste reformide teostamise plaane. Kui konservatiivne partei kaitseb äraelanud korda, siis muutub ta reaktsiooniliseks. Konservatiivne partei järgib kindlaid poliitilisi eesmärke:1)Absolutismi poolt ja konstitutsioonilise korra vastu.
2)Tsensusega piiratud või seisuslik hääletamine üleüldise valimisõiguse vastu.
3)Tsentralisatsioon detsentralisatsiooni vastu.
4)Krooni kohus rahvakohtu vastu.
5)Tugev administratsioon omavalitsuse vastu.
6)Riiklik hoolekanne isikuvabaduse piiramine.
7)Riigiusk kiriku riigist lahutamise ja südametunnistuse vabaduse vastu.
8)Kaudsed maksud otseste maksude ja eriti tulumaksu vastu.
9)Tööstuse kaitsmine tollidega vabakaubanduse vastu.
10) Seisuslik alus seaduse ees kõikide võrdsuse vastu
Siin on toodud põhiliselt liberaalide vastased jooned, mida on tegelikkuses vaid osaliselt võimalik ellu viia, kuid uskuge, need on väga ilmekad näiteks. (T:31,lk. 34).
Poliitiline partei (lad. pars osa) riigi konstitutsioonilise õiguse osa. Sellise nimega tähistatakse enam-vähem olulist inimeste gruppi, kes omavad ühiseid poliitilisi ideaale, püüavad viia läbi samu reforme ja on organiseerunud oma ideaalide kaitsmiseks ning teostamiseks. On: radikaalsed, liberaalsed, konservatiivsed ja absolutistlikud parteid. Riikides, kus ei ole lõppenud võitlus erinevat e v a l i t s u s v o r m i d e k e h t e s t a m i s e e e s t , v õ i v o r m i d v a h e t u v a d t i h t i , g r u p e e r u v a d p a r t e i d ü h e v õ i t e i s e r e ~i i m i t o e t u s e k s : ( v a b a r i i k l a s e d m o n a r h i s t i d ) . K u i d , K l e r i k a a l n e p a r t e i p ü ü d l e b k i r i k u ü l e m v õ i m u l e ( v a h e s t l e i a b s e e s o b i v a m a k s t e g u t s e d a k u l i s s i d e t a g a n t ) . N e e d p a r t e i d v õ t a v a d v a s t u l a i a u l a t u s l i k u d p o l i i t i l i s e d p r o g r a m m i d j a o n s i s u l i s e l t t ä i e s t i i l m a l i k u d a g a o m a e k s i s t e e r i m i s e t i n g i m u s t e t õ t t u v ä g a e r i n ä o l i s e d t e n d e n t s i d e p o o l e s t : ( A u s t r i a s o n n a d r e a k t s i o o n i l i s e d , S a k s a m a a l l i b e r a a l s e d j a d e m o k r a a t likumad). Segarahvastikuga, sealjuures ebavõrdse etnograafilise koosseisuga (Austria-Ungari) riikides nõuavad reforme. (Kui neile järgi anda, siis valitsevad rikkad unustavad oma lubadused vaestele (oma radikaalse mineviku). Nii on juhtunud tsehhidel ja väikevenelastel (teisiti ukrainafiilidega) Galiitsias. Vaid siis, kui partei loobub oma rahvuslikust värvingust ja nõudes mitte ülemvõimu vaid võrdset asendit, kuid erandlikult oma rahvale kõigi rahvuste võrdõiguslikust ainult siis partei ei reeda oma põhiprintsiipe. Mõnikord võib ka rahvusliku värvinguga parteil edu olla (Iirimaa RP). Rahvuste võrdsuse tingimustes rahvuslikel parteidel kohta (alust) ei ole (veits, USA). Mõnikord parteid liituvad, et võidelda ühise asja eest või vastu (tavaliselt ajutiselt). Inglismaal: Whig ja Tory (liberaalid ja konservatiivid), teised liituvad kas esimese või teisega, sest valimissüsteem ei soodusta parteide paljusust ja üksikuna on vähe võimalusi eduks. Kuna Saksamaal, seevastu on teine valimissüsteem, mis soodustab parteide paljusust. Näiteks on seal kolm konservatiivset parteid: Konservatiivne Partei, Imperiaalne Partei, Antisemiitiline Partei), kolm liberaalset parteid, üks sotsiaaldemokraatlik ja üks klerikaalne partei. Sotsiaal-demokraatlikud parteid on organiseeritud alt üles ja seda mõjutab rahva meeleolu, kuid mitte järsult. Kuid ta tegutseb organisatoorselt ülevalt alla, selles on kindel liikmemaks ja isiku roll suur, millest palju isiklikke sisetülisid ning ebapüsivust tegevuses. (B,E. SPb. 1897. T: XXIV. lk.888 891)
Times mõjukas konservatiivide organ Inglismaal, igapäevane ajaleht, mis on 1788.a. Valteri poolt asutatud. Kuulsuse võitis operatiivsusega. Teade Waterloo lahingust oli ajalehes varem, kui ministrid sellest teate said. Tema poeg, John võttis trükimasina jõuallikana kasutusele aurumasina.
Poliitika 1)Üks sotsiaalteadustest.
2)Reaalsete faktide kogum ja selle kasutamine.
3)Poliitika tegemise oskus.
Aristotelese jaoks oli poliitika teadus riigist. Blungilile oli see teaduseks, mis käsitles eelistavalt riigi elu vooge ja muutusi, aga üldse riigi elu teooria ja selle muutused, vastukaaluks õigusteadusele, kui riigiseisundit käsitlevale teooriale:
P suhe õigusse, kui dünaamikal staatikasse.(Frebel, Eser,...).
P kaasaegses mõttes võetakse kokku, kui teadust, mis uurib riigi eesmärke ja selle teostamiseks vajalikke vahendeid. Isegi ühes riigis ei ole rahval ühist eesmärki, sest riik koosneb erinevatest inimestest, ühiskondlikest gruppidest, millest igaüks järgib oma eesmärki ja huvisid. Nende omavaheline mõju määrab riigi elu kulu.
P sõltub ja lähtub riigi siseelust.
P kui teadus, sisaldab eelkõige õpetust riigis tegutsevatest jõududest, milleks on riigi suhtes poliitilised parteid. Poliitikas on selgelt eraldatavad kaks põhisuunda: Reaalsete huvide poliitika ja Ideaalidele pühenduv(printsipiaalne) poliitika, kuid mida ikkagi tavaliselt koos kasutatakse. Esimene püüdleb vahetu huvi teostamisele (Inglismaa), teine - üldiste õiguse ja õigluse printsiipide võidukäigule.
P jaotatakse: - välispoliitikaks
- sisepoliitikaks
I tegeleb rahvusvahelise õigusega.
II sisepoliitikaga (rahandus, kaubandus, õigus, sotsiaalküsimus, kirik, jne.) (B.E. 1898.a. T:47. lk. 302).
Ehituspolitsei eraomandi õigusel maale, mõistes, sisaldub sellele rajatiste püstitamise õigus, kuid pole reguleeritumat õiguse valdkonda, kui see.
Naabri õigus seotud maaomandi ja sellele rajatud rajatistega, naabri huvide kaitseks.
Rahvuslus elava rahva iseteadvuse väärastumine. R kui universaalse ja oma kalli, kodumaise tingimusteta vastaspoolsus võõrale, välismaisele.
President (lad.) esimees, (vene keeles tähistatakse koosolekute juhatuste, kohtute, ühingute juhatajat).
- parlamendi väitluste juhatajat ning valitud riigipead.
Pikaajaline praktika on välja töötanud traditsioonilised tavad, mis reguleerivad riigi presidendi ja igasuguse koosoleku presidendi võimu. President avab ja lõpetab koosolekud, annab soovijatele sõnaõigust, teeb märkusi, võtab ära sõnaõigust, kui kaldutakse teemast kõrvale, rikutakse head tava (solvatakse jne.); Ta võib avada koosoleku avakõnega ja lõpetada lõppsõnavõtuga, võib teha kokkuvõtteid võõrastest arvamustest, kuid ülimat erapooletust säilitades; väitlustes võib ta ainult siis osaleda, kui annab oma volitused ajutiselt asepresidendile.
Vabariigi President on vabariikliku korraga riigi pea, mis vastab monarhile monarhistlikes riikides.
täitevvõimuorgani pea.
talle kuulub seaduste kinnitamise õigus.
esindab riiki rahvusvahelistes suhetes.
Presidendi võim põhineb rahva poolt valimistega antud, piiratud ajaks antud volitustega. Kuriteo sooritamiselt tabamisel võib olla antud kohtu alla. P.- võimu maht on määratud sellega, kas riik on parlamentaarne või ainult esinduslik.
I (Prantsusmaa) - President määrab ametisse ministreid, kuid nad on parlamendi ees vastutavad ja selle poolt ametist vallandatavad. President on piiratud valikutes, sest iga tema määrus peab olema vastava sfääri ministri poolt allkirjastatud, seega talle jääb vaid võimu esinduslik külg. Tal on seaduste kinnitamise õigus, kuid see on vaid funktsionaalne, sest veto õigus puudub:
II USA. Ministrid on poliitiliselt vastutavad vaid presidendi ees. Nad määratakse ja vabastatakse tema soovil, mistõttu on kogu täidesaatev võim tema kätte koondunud ja isegi kontroll selle üle on presidendi käes. P on seadustele veto õigus, kuigi mitte tingimusteta; sest seaduse teistkordne kvalifitseeritud häälteenamusega vastuvõtmine kongressis teeb selle kohustuslikuks seaduseks, hoolimata presidendi teisest arvamusest. Muu siia puutuv on kajastatud üksikute riikide riigiehitust käsitlevates artiklites.
Partikularism (poliitikas) (ld. particularis osa) riigi üksikute osade (piirkondade) poliitiline tendents iseseisvusele. See on iseloomulik sellistele riigi osadele, mis lähi-minevikus omasid iseseisvust ja püüavad säilitada oma ajaloolisi traditsioone (vene kirjanduses kasutatakse terminit separatism oma üldise konservatiivsuse tõttu).
Pass (pr. passport) üks kahtlaste isikute jälitamise vahenditest, riikliku julgeoleku tagamiseks. Teine versioon: terminile - (passe läbipääsuluba ja port sadam) luba sadamast lahkumiseks. Hiljem kindlaks määratud vormiga dokument isiku tuvastamiseks.
Dogma Cicero Markus Tullius arvates tähistati selle sõnaga selliseid doktriine, millised, olles üldtuntud, omavad vaieldamatut tõde. (Üldiselt kiriklik taust).
Dogmaatika (T:20,lk.844) filósoofiline termin, mis tähistab kindlat suhet süsteemi sisusse aga mitte süsteemi. D on skeptitsismi ja krititsismi vastandmõiste. Dogmaatikaks nimetatakse filosoofilise süsteemi loomise katset ilma inimese tunnetuslike võimete tundmaõppimiseta ja jättes lahendamata küsimuse inimese võimest tõde tunnetada.
Demokraatia (BE. T:10 1893.a.) 1)Riigikord, kus võim kuulub rahvale, või kus rahva huvid seisavad esiplaanil.
2)Rahvamassid, kord kui nad on tunnetanud ühiseid huvisid või on teistel tingimustel ühinenud klassiks, kes võitlevad oma valdava võimu või omale kasulike reformide eest.
Aristoteles oma Poliitikas klassifitseeris riiki teiste tunnuste alusel: 1) Võimu subjekti. 2)Tema tegevuse suuna alusel. Monarh võim on ühel isikul.
aristokraatia võim on mõnedel
lihtsal politeil paljude käes.
Kui võim lakkab tegutsemast üldistes huvides ja hakkab juhinduma isikliku kasu eesmärkidel, õiged juhtimise vormid väärduvad ebaõigeteks (türanniaks, diktaktuuriks, oligarhiaks, ohlogarhiaks). Vana Kreeka (Afina) demokraatiates oli demokraatia mõiste sellisel moel iga vaba kodaniku osavõtt juhtimisest, kuid mitte isiklik õigus; (Riigi võim isiku üle veel üpris suur.) D vähe määratleti võrdsusena (orjandus, seisuslik jaotamine). D tähendas hiljem riigi õiguste erinevust. Alamate klasside võitlust ülemate klassidega kasutasid tihti ära üksikud isikud, kellel siis alamklasside toel õnnestus saavutada ainuisikuline võim (Türann). Vanas Kreekas on monarhia näited demokraatlikud oma päritolult ning püüdlustelt, kui ei ole organisatsiooniliselt. Demokraatia ajalugu vanas Roomas sarnaneb Kreeka omale. Alguses, tsaari võim kõrvuti I Senatiga ja II Rahvas (kuuriate kaupa, vt. komiitsid =rahvakoosolekud). Kuid see ei ole demokraatia ei vanas ega kaasaegses mõistes. Võim oli vanasti ühel isikul ja komiitsidest võtsid osa vaid perekonnapead (vabad kodanikud). Tsaarid, püüdes võimu laiendada, toetusid plebeidele, kuid see lõppes hävinguga ja aristokraatliku vabariigi kehtestamisega. Kuid pleebs võitles välja omale õiguse, õiguse järel.(Kodaniku õigused, kriminaalõigus ja poliitilised õigused). Ja saanud õiguse astuda preestri ametisse kadusid roomas seisuslikud vahed ja ta sai demokraatlikuks selle aja mõistes. Kuid seisusliku mõõdupuu vahetas välja majanduslik vahe. Kuid see viis Caesarismi võidukäigule, kes toetudes proletariaadile saades demokraatliku vabariigi asemele, kuid otsustavalt vaenulik vaeste klassi kuuluvate elanike huvide suhtes. Keskajal tõusid esiplaanile uued rahvad. Slaavlastel oli Rahva Vetse (Novgorodis). Saksamaal valiti hertsogeid (väepealikud) ja kuningaid. Uue arengu läteteks said linnad, kus kuningad toetudes linnaelanikele võitluses feodaalidega (suurmaaomanikud), nende autoriteet kasvas. Sel ajal jaotati võimu valitsevate isikute alusel: -piiramatu võimuga monarh
piiratud võimuga monarh
vabariiklik võim.
Mõiste Demokraatia kui riigi valitsusvorm, asemele tekkis demokraatlike ideede ja aluste mõiste, mille alusel võib igasuguseid riigi valitsusvorme luua: - aristokraatlik vabariik,
demokraatlik monarhia, nii ka vastupidi.
Linna elanikkond jagunes kolme seisusse. J.J. Rousseau tõi kasutusele Riigi ehituse alused, kõigi kodanike täieliku võrdsuse ja esindusdemokraatia mõisted. Euroopas 1789.a. on Kodaniku ja inimõiguste deklaratsioon. Kolmandast seisusest kasvas kodanlus. Vabariikliku korraga riikides on täidesaatva võimu pea rahva poolt valitav ametikoht. USA presidendi valivad erilised valijad
Prantsusmaal kaks parlamendi koda
Sveitsis kaks parlamenti. Ministrid nimetatakse vabariikides presidendi poolt, samuti monarh. Valimisõigus = erinev, tsensused (varanduslik). Demokraatlikult valitud parlament = üldvalimistel (Saksamaa, Prantsusmaa, USA).
Demokraatia sõjaväekohustuses üldine sõjaväekohustus. Lisaks sõna- ja südametunnistuse vabadus, liikumisvabadus jne. Demokraatideks nimetab ennast proletariaat (näit. Sots - Dem. saksamaal). Kirjandus: Fjusel de Kulanz Antiik maailma kodaniku ühiskond.(SPb. 1867)
Adame ja Koningem Sveits. (SPb. 1893)
Tokvill Demokraatia Ameerikas (SPb. 1860)
Brais Ameerikalik Vabariik( M.1890) Demokraatia (kr. rahvavõim) poliitiline instituut, mis teostab oma huvisid rahvaenamuse kaudu. Kodanlik demokraatia toetub tootmisvahenditele eraomandi tunnustamisele. Sotsialistlik demokraatia, püüdes võrdsustada, kuid tunnistades, et eksisteeriva korra alusel, mis tunnistab õigust tootmisvahendite eraomandile, on see võimatu, sotsiaaldemokraatide veendumuse kohaselt, kuna sellest möödapääsmatult tuleb nõrkade majanduslik ekspluateerimine tugevate poolt. Nende vahel on ka vahepealsed jõud: Sotsiaaldemokraatide parem flang (Bernsteinlased). ja radikaalsed sotsialistid.
(2D lk.671).
Progress inimkonna järkjärguline kultuuri ja sotsiaalse elu täiustumine. Levinud on neli teaduslikku vaadet:
1)Kont, 2)Darvin , 3)Spenser, 4)Marx.
1)Kont vaimne progress (Maailmavaate loomuliku evolutsiooni kolme faasi teooria, sama vaadet jagab Berkley, kes eitab aga igasugust moraalset progressi
2)Darvinistid seletavad ajaloolist progressi analoogiliselt orgaaniliste vormide evolutsiooniga.
3)Spenser analoogia põhjal, üksik individi arenguga.
4)Marxi andis alguse majanduslikule materialismile, mis seletab progressi materiaalsete väärtuste tootmise arenguga.
Vabadus (lat. libertas) Rooma mütoloogias algselt allegooriline elu vaba muretu kujutlus.
Valiku ja tahtevabadus T: 57 lk.163 169)
Isikuvabadus (T:57. lk.169 172) isiksuse õiguste kogum, mis on sõltumatu tema orientatsioonilistest veendumustest, mis on võõrandamatud nii riigi kui kellegi teise isiku kasuks. Isikuvabadus nõuab isiku ja riigi õiguste piiramist.
1)Isikuvabaduse liigid, mis puutuvad ta materiaalseid huvisid:
Vabadus omavolilistest läbiotsimistest ja arreteerimisest keelduda; liikuda vabalt ilma võimude loata (passita) ja õigus loobuda riigi alamlusest.
Vabadus vallata isiklikku omandit.
Vabadus kaubelda, töötada ja toota.
2)Inimese moraalseid huvisid puutuvad vabadused:
Südametunnistuse vabadus.
Kogunemise vabadus.
Sõna ja trüki vabadus.
Demonstratsiooni, koosolekute, liitude ja assotsiatsioonide vabadus.
Õppimise vabadus (õpetamise?).
Postisaadetiste saladus.
(USA- relva kandmise õigus.)
Sõnavabadus, mõttevabadus (T : 57 lk. 173)
Poliitiline vabadus (T: 57.lk. 174) 1)Rahva, suguharu, riigi sõltumatus võõrast võimust.2)Rahva osa osavõtu vabadus riigi elust (valimised, referendumid, plebistsiidid). 3)Munitsipaalsest ja kohalikust (omavalitsuslik) elust osavõtu vabadus peavad kuuluma poliitiliste õiguste hulka.
Vabakaubandus majanduslike vaadete süsteem, mis seisneb riigi poolse majandusliku tegevuse kontrolli piiramist. Tollide kaotamine poolt. (T:57. lk.174 182).
Vabamõtleja (ingl. freethinker) algselt kasutati kiriklike dogmade vastu esineja tähistamiseks. Ei seo end mingite autoriteetidega, ega ole kellelegi ustav ja tervenisti lähtub mõistusest.
Võrdsus (kui poliitiline printsiip) on tänapäeval mõistetav kui:
Võrdsus seaduste ja kohtu ees.
Ühesugused kohustused riigi ees, nii isiklikud (Üldine sõjaväekohustus)., kui materiaalsed (mitte üldise(absoluutse) võrdsustava maksustamise mõttes, vaid kohustuse mõistes.
Riigi juhtimisest osavõtu õiguse võrdsus (üleüldine valimisõigus ( ka naistele laiendatuna demokraatide soov).
(T:51. lk. 58)
Töölisklass Kõik oma tööjõu müüjad. See tähendab, kõik isikud, kes toodavad oma tööga lisaväärtust (Marxi termin) või puhaskasu (Rickardo termin), kuid ei oma selles vähimatki osa, teiste sõnadega kõik töötasu saajad, rahvatulu kindlaksmääratud kategooria mõttes (vaata töötasu).
Tsivilisatsioon (lad. civilis kodanlik) rahva arengutase, millise see on saavutanud ühiskonna arengus...
Suveräniteet ülemuslikkus, ülemuslike õiguste kogum, mis kuuluvad riigile või selle juhile (riigipeale). Põhiline mõistet määratlev tingimus on eitav: suveräänile ei saa olla ülemuslik ükski teine võim. S kuulub tavaliselt riigipeale, st. monarhile, kes valitseb oma õiguse alusel, võim, mis ei ole delegeeritud kellegi teisele. Vabariigi President, kelle võim on rahva poolt delegeeritud, on ametnik aga mitte suverään. Kuid, mitte alati ei ole suveräniteedi subjektiks monarh, nagu Inglismaal, kus tunnistatakse suveräniteedi kuulumist kuningale parlamendis(King in parliament), st. kuningale, lordide kojale ja alamkojale koos võetuna. Nendest Alamkoda ei tegutse omal õigusel, vaid rahva poolt antud tähtajalise volituse alusel. Saksamaal on aga teisiti: Saksa impeeriumi suveräniteeti kandis liiduvalitsuste kogu, mille suhtes imperaator oli kui president (vürst Bismark). Prantsusmaal, tänu Rousseaule, levis idee, et suveräniteet kuulub rahvale. See idee leidis kinnituse Prantsuse seadusandluses..., et kogu riiklik võimutäius kuulub rahvale, kes teostab oma kõrgema võimu eelisõigust üleüldiste valimiste kaudu. USA konstitutsioon algab sõnadega: Meie, Ameerika Ühendriikide rahvas, selleks, et luua täiuslikumat liitu, kehtestada õiglust, kindlustada kodurahu, hoolitseda ühise kaitse eest, edendada üldist heaolu ning kindlustada vabaduse õnnistust meile enestele ja meie järglastele, anname ja määrame Ameerika Ühendriikidele selle Konstitutsiooni. Demokraatlikes vabariikides on ainukeseks suveräniteedi kandjaks rahvas. Siin tekitab küsimusi rahva mõiste?(Siis enamik maades puudus naistel hääleõigus). Suveräniteet ei saa olla jagatud, vähendatud ja killustatud. Vasallriikide monarhid ei ole suveräänid. Rahvusvahelise õiguse seisukohast on suveräniteet riigi absoluutne ja erandlik õigus oma siseasju korraldada, sõltumatult teiste riikide arvamusest ja õigus sõlmida teiste riikidega kõikvõimalikke lepinguid. Rahvusvaheline suhtlemine on võimalik vaid vastastikuse suveräniteedi tunnustamisega.(T: 62.lk. 892 - ).
Liitriik (Föderatsioon) (T:61, lk.92)(saks. Bundestaat) üks keeruka riigi tüüp (T:9, lk.422), mis kujutab endast riikide liidu (konföderatsiooni) edasist arendust. Liitriigis on liit tihedam ja kindlam, kui lihtsalt liitu astunud riikide puhul. Tavaliselt luuakse liit piiratud eesmärkidel sõjalistel või välismaal esinduste loomiseks, jne. Föderatsiooni armee sõltub eranditult föderatsiooni võimust ja seega ei allu üksikute liikmesriikide seadusandlikust ega täitevvõimust. F-rahandus: - iseseisvatest tuludest (tollimaksud, aktsiisimaksud); - liikmesriikide kohustuslikest osamaksudest. Föderatsiooni võimude õigused ja kohustused ei määratleta vabatahtliku lepinguga, mis võib olla tühistatud või rikutud ühe osapoole poolt, vaid Liidulise Konstitutsiooniga ning selle seadusandlusega, mis selle Liidu (Föderatsiooni) parlamendi poolt on väljatöötatud. Liitriik on vahetus suhetes alamatega ja seetõttu on selles kahene riigialamlus: kohalik ja üldine (siit mittesuveräänsete riikide teooria).
Föderatsioon (T:69,lk407) selle mõte peitub rahvuslikus koosseisus ja selle ülesandeks on riigi iseseisva olemuse ja veel rohkem riiki asustavate rahvuste olu parandada.(Austria näide). Sellise föderatsiooni projekti esitas sloveenia sotsiaaldemokraatlik partei. Selle peamised punktid:
Austria peab olema demokraatlik rahvaste föderatsioon; iga Austrias elav rahvas, sõltumata elukohast, peab endast kujutama autonoomset gruppi, milline realiseerib kõik oma rahvuslikud ülesanded (kultuuriline ja keelde puutuv) täiesti iseseisvalt; territoriaalsed piirkonnad peavad olema puhtalt administratiivset iseloomu ja ei oma mingit mõju rahvuslikele suhetele; riigis peavad kõik keeled olema täiesti võrdsed.
Föderatsioon on omavalitsuse äärmuslik ja arenenud vorm. Siit peab mõistma, et föderalistid on liberaalsed või radikaalsed, kuid enamus juhtudel tsentraliseerimise vastased. (USA-s oli Põhi föderaalne, Lõuna konföderalistlik, et säilitada omariiklus.
Föderatiivsed kogukonnad (foederatae civitates)(T:69,lk.406)sellise nimega nimetati vanas roomlas kogukondi, mille vabadus oli kindlustatud lepinguga (toedus) ja milline, koos teise grupiga, nn. vabad kogukonnad (civitates sine foedere immnues et liberare), kasutasid rooma võimu kaitset, iseseisvust, mille vastand kategoorias oli (civitates stipendiariane),vaid osalist omavalitsust omav alamate kogukond.
Riikide Liit (Konföderatsioon) (saks. Staatenbund) Riikidevaheline liit luuakse mingil kindlal, täpselt määratletud eesmärgil ja tavaliselt ajutistel ja nad ei moodusta alalist üldist võimuorganit. Riikide liidul on alaline tegutsev organ, mis koosneb liidu riikide valitsuste esindustest ja tema otsuseid täidavad riigid eraldi. Sellist organiteks on: - Saksamaal Bundestag, Kongress. Riikide Liidus on igal riigil oma suveräänne võim oma puutumatuses. Liidulepingu Akt määratleb tavaliselt kõikidele kohustuslikud sellised otsused, mis vastu võetud lihtsa või kvalifitseeritud riikide enamuse poolt, kuid selle täitmist ei garanteerita millegagi. Konföderatsioonil ei ole ühist armeed. Selline ühendus on nõrk ja ajutine, see kas laguneb, või areneb edasi liiduliseks riigiks.
Sotsioloogia (T: 64. lk. 77 83)positiivse teaduse mõiste, mis käsitleb ühiskonnas toimuvate protsesside seaduspärasusi. Auguste Comte (1798 1857) oli positivistliku sotsioloogia, kui teaduse rajaja. Eristati neli suunda: - orgaaniline , (Spencher), äärmise individualismi koolkond.
Darvinistlik
Psühholoogiline
Materialistlik-majanduslik
Obstruktsioon (ld. obstructio sulatus, ummistus) (T:42. lk.593)on üks parlamendi vähemuse võitluse viise enamusega, mis seisneb selles, et opositsioon kõigi oma käepäraste vahenditega püüab takistada enamuse tegevust. Sellel eesmärgil peetakse opositsionääride poolt pikki kõnesid, mis venitavad istungeid, lõpmatud täiendused ja parandused, mis esitatakse igale enamuse eelnõule, interpellatsioonid (kõnede katkestamised aru pärimiseks valitsuselt) ja kiired ettepanekud, mis takistavad järjekordsete asjade läbivaatamist, nõutakse nimelist hääletamist ebaolulistes küsimustes jne. Sundides nii koja enamust aega kulutama eelnõude arutamisele. Eesmärgiks on valijate hulgas rahulolematuse ja usaldamatuse tekitamine enamuse sammudesse ja sellega saavutada ühiskonna tähelepanu opositsiooni kasuks. Esmalt nimetati O-eks Iiri parlamendiliikmeid, kes (Parnelli juhtimisel) püüdsid sellega kompenseerida oma väiksearvulisust.
Opositsioon (ld. Oppositio vastuasetamine)(T:43.lk.38-39) vastuseis. 1)Võitlus mingi valitseva jõu vastu. 2)Mingit gruppi inimesi, mis sellist võitlust peavad. Objektiks võib olla riik, filosoofia, religioon ja igasugune muu idee. Üldiselt on see aga riigiõiguse termin. Despootlikes riikides opositsiooni ei lubata, selle ilmnenud katseid jälitatakse ja süüdlasi karistatakse. Tänapäevastes konstitutsioonilistes riikides näevad põhiseadused ette opositsioonile oma teatud valdkonnad, mille piires nad võivad tegutseda riigi võimu kaitse all. Kõiki parlamendi liikmeid, kes tegutsevad ministeeriumite vastu nimetatakse opositsionäärideks. Igasugust perioodliist trükitoodangut, milles kriitiliselt (vaenulikult) käsitletakse valitsuse poliitikat nim. opositsiooniliseks. Suhtumine opositsiooni on igas riigis erinev: Saksamaal seda kuidagi sallitakse. Prantsusmaal suhtutakse austusega. Inglismaal aga on opositsioonist saanud riigiõiguse hädavajalik instrument ja seal öeldakse: Tema Kõrguse Opositsioon. Inglismaal võib opositsioon, enamuse nõusolekul, valitsuse erru saata ja siis teeb kuninganna opositsioonile ülesande endast uus valitsus moodustada. Sellistes riikides on opositsioon praktilisem ja võitluses ei luba endale liialdusi, sest võimalikul võimule tulekul tuleb ju neid lubadusi täitma hakata. Inglismaal on kaks põhilist parteid: liberaalne ja konservatiivne, mis vahetevahel on võimul ja siis opositsioonis. Näiteks Prantsusmaal on palju parteisid ja igal on oma opositsioon. Mõnikord moodustatakse koalitsioone(liit, vabatahtlik ühinemine) valitsuse kukutamiseks. Tavaliselt on opositsioon liberaalne, radikaalne või sotsialistlik partei. Aga Prantsusmaal ka monarhistid koos sotsialistide ja radikaalidega.
Sõda Relvastatud võitlus riikide ja rahvaste vahel, kui riigi poliitika füüsilist jõudu kasutades (sest puudub rahvusvaheline kohus, mis omaks sellist täidesaatvat võimu, et lahendada vaidlusalune probleem). Sõjad on kas rahva või valitsuse algatusel. Sõltuvalt sihtidest, kas vallutuslikud, religioossed, sõda turgude pärast või iseseisvuse eest jne.(T:12, lk.937).
Komissar mingi komisjoni liige, tavaliselt täitevvõimu juures, kuid sagedamini volitatud isik, kellel on ainuisikuline võim. (Eriti palju komissare oli Peeter I ajal).(T: 30.lk.864).
Võim (T:12,lk.672-690) on üldises ja laias mõttes ühe võim teise või teiste üle. See võim võib kuuluda teatud olendile või: - 1)Tema üleinimliku päritolu alusel teiste suhtes Jumala võim;
2)Suhtelise eelise alusel, mis tulenenud loomulikust vajadusest, või loodusseaduse põhjal vanemate võim alaealiste laste üle, poliitiline võim või riigivõim;
3)Suhtelise eelise alusel, mis seadustatud juhusliku faktiga selline on härra võim ostetud või vangi võetud orjaga (vangiga).
Praktiline probleem on siin selles, et kelle poolt ja kuidas peaks olema võimaldatud ülemvõim, mis kannaks ühiskondlikke ideid ja huvisid. On arvamusi, et kõrgeim võim peaks ühtima jumaliku võimuga. Näiteks: Jaapani keiser on jumaliku päritoluga (Mukago). Hiinas (Taeva poeg) imperaatoriks, Rooma riigis - Romuluse jumalikud järglased. Platoni arvates peaks ülemvõim kuuluma tarkadele. Aristotelese ettekujutuses peavad selles võimu teostamises osalema kõik vabad kodanikud. Kristlus andis riigivõimule religioosse tähenduse ja koos sellega tegi asja keerukamaks oma sõltumatu kiriku- ühiskonna loomisega koos oma kõrgema võimuorganiga. Läänes on iseseisev vaimulik võim organiseeritud alalise paavsti monarhiana, kuid mis on tihti vastuolus ilmalike võimudega. Praeguseks on aga enamus riikides ilmalik võim kiriklikust võimust lahus. Vabadus, kui isiksuse püüd enesemääramisele, nõuab võimalikult palju omaalgatuslikku loomisjõudu. Kord, kui vabadust piiravate hädavajalike meetmete kogum, eksisteerib siin terviku kaitseks ja on seetõttu suunatud ühiskondliku aluse toetuseks eraalgatuse arvelt. Korda kaitseb võim. Võimu tegevus igas liidus võib ilmneda kolmes suunas: 1)Liidus sisemise korra kehtestamine ja hoidmine.
2)Liidu moraalsete ja materiaalsete eesmärkide teostamine.
3)Liidu võimu väärikuse ja huvide kaitse teiste sarnaste Liitude eest. Sõna VÕIM omab tihti mõiste JÕUD.(Võimsus), kaotades sellega moraalset ja progressiivset-kultuurilist tähendust, mis on võimule vajalik, kui organisatsiooni hädavajalik element. Siit tulebki võimu ja vabaduse ning võimu ja õiguse vastandamine: vabaduse ja isiklike õiguste laiendamist seostatakse seetõttu võimu nõrgendamise või kaotamisega. Samuti tekitab segadusi mõistetega: tugev ja nõrk võim. Tugeva võimu all mõeldakse mitte sellist võimu, mis rahuldab kõiku ülalpool loetletud eesmärgid, vaid seda, mis ei luba vabadusi ja ei soosi isiklike õiguste arengut; ja vastupidi, nõrgaks võimuks peetakse sellist, milles on kooskõla individuaalsete vabaduste arenguga. Siit see, et võim seostatakse despoodi võimuga ja nõrk võim õigusriigiga. Määratluse viisid:1) Milline pool valitseb, selliselt ka võimu nimetatakse:
Liidu pea patriarhaalne, absoluutne monarh, despoot.
Väljapaistvad inimesed (targad, rikkad, suguharu juhid jne.) aristokraatlik võim.
Väheste valitsus oligarhia.
Kõikide vabade inimeste valitsus demokraatia, ohlograatia,
2)Ajalooliste etappide põhjal: - Perekondlik, sugukondlik võim.
Kogukondlik v.(paikseks jäämine).
Territoriaalne v. (Feodalism).
Rahvusriigi v. , eelistatud ülemvõim kogu territooriumile kui ka rahva üle (Souverainete).
Aristoteles jaotas valitsemise kaheks viisiks: 1.Õige
2)Väär, selle järgi, kas see taotleb kõigi hüvangut või on ainult mingi kitsa grupi kasuks. Kuid : - Monarhia.
Aristokraatia.
Demokraatia. võim annab inimestele võimaluse võimu kuritarvitada.
Leping (T:20,lk.847)kahe või mitme isiku kokkulepe mingis otsuses või mingite kindlaksmääratud tegude sooritamises, mis on ühiskonna elus kohustuste allikaks. Lepingu sõlmimiseks on hädavajalik mõlemate poolte vaba tahe. Viga, pettus aga võrdselt vägivald füüsiliste isikute, või volitatute vastu, et sõlmida lepingut, muudavad selle kehtetuks.
Referendum (T:52,lk.627)on riigiõiguse instrument. Mõnedes riikides, kus üksikute poliitiliste üksuste esindajad oma kogudes võivad otsust vastu võtta vaid siis, kui neil on selleks rangelt kindlaks määratud volitused. Kaasaegses mõttes on referendum vahetu valijate poole pöördumise vorm, et lahendada seadusandlik või mõni teine probleem.
Ülestõus (T:12,lk.917)on üks valitsemise korra vastane kuritegu ja kujutab endast kallaletungi eksisteerivale riigikorrale.(Siin on mõeldud mingi võimu osa vastast tegevust juhtimismeetodite jne. vastane, mitte poliitiline). Ülestõusu kvalifitseerimiseks nõutakse:
1)Paljude inimeste osavõttu.
2)Aktiivne võitlus valitsusorganitega, mis võimu teostavad.
Plebistsiit (ld.plebiscitum rahva otsus)Rooma riigis nimetati nii määrust, mis plebeide korporatsiooni poolt häälteenamuse saanud (heakskiidetud), ilma patriitside osavõtuta, olid iseenesest vaid plebeidele kohustuslikud, mitte kogu rahva jaoks (poppulus).Kaitses oma kihi huve.
Moodne plebistsiit kui riigiõiguse instituut, on seadusandlik määrus, mis võetud vastu või on tagasi lükatud üldrahvalikul hääletusel. See plebistsiit (Prantsusmaal, Itaalias) on sarnane referendumiga (Sveits). Itaalias kasutati plebistsiiti tavaliselt riigi territooriumile mingi territooriumi liitmise või eraldamise küsimuses. Rahvusvahelise õiguse sfääris kasutati plebistsiiti esmakordselt Prantsuse revolutsiooni perioodil kui: Avinjoni elanikele anti võimalus avaldada oma arvamust (1791.a) Prantsusmaaga liitumise poolt või vastu. (Kasutati avalikku hääletust ja muid mõjutusvahendeid ja survet). Kõik plebistsiidid, milles tõstetati territooriumi võõrandamine, võib jaotada kahte gruppi: 1)Kui riik, mis enda külge territooriumi liidab on täiesti kindel võidus, või ei ole sellest eriti huvitatud (Siis plebistsiidil tagatakse vaba tahte väljendamise vabadus) ja
2)Kui riik ei ole kindel plebistsiidi edus, kuid on liitmisest eriti huvitatud, siis avaldatakse asjade käigu mõjutamiseks aktiivselt survet hääletajatele, muutes plebistsiidi komöödiaks ja farsiks.
Sankt-Peterburg 1900.a. elas seal 1,439,613 elanikku (koos äärelinnadega)(Lisa T:4D, 1907.a.)
Konstitutsioon asutav seadus, põhiseadus, mis kehtestab antud riigi ülesehituse alused. Tavaliselt nimetatakse selleks rahvaesinduse alusel üles ehitatud riikide põhiseadusi ja samuti demokraatliku ning vabariikliku korraga riikide põhiseadusi.(T:31,lk.87) (1895)
Konstitutsiooniline-demokraatlik partei venemaal (T:2D,lk.944)eraldus Vabastamise Liidust ja formeerus lõplikult Moskvas 12 18. okt. 1905.a. oma kongressil. Liikmete enamuses olid: maakondade omavalitsuste ja linnõukogude esindajad, hulk kõrgemate koolide professoreid, koolide juhatajaid, arste, advokaate ja intelligendid. Kongressil töötati välja KD programm ja põhikiri:
KD- on isiksuse täieliku vabaduse poolt, kõigis selle vormides.
on Venemaad asustavate rahvuste iseseisvuse ja vabaduse poolt.
parlamentliku korra, mis moodustatud üldisel ja võrdsel valimisõigusel salajasel ja otsesel hääletamisel.
üleüldisel hääletusel moodustatud kohaliku demokraatliku omavalitsuse laialdase arengu poolt.
otseste maksude laiendamise poolt, kaudsete maksude arvelt.
talupoegade maavalduste suurendamine, riiklikke, kloostrite, kabinettide maadest eraldatavate maade arvel, aga samuti eravalduses olevate maade väljaostmist õiglase, mitte turuhindade alusel.
töölisliitude- ja streigivabadust, vabrikuseadusandluse arendamise poolt ning kaheksatunnise tööpäeva poolt.
Lahtiseks jäid naiste hääleõiguse ja kahekojalise parlamendi küsimus. Esimesse Parteikomiteesse, mis oktoobri kongressil valiti, kuulusid: V. I. Vernadski, I.V. Hessen, vürstid Paul ja Peeter Dm. Dolgorukovid, N.A. Kablukov, O.O. Kokoskin, A.A. Kornilov, I.V.Lutsiski, P.N. Miljukov, S.A. Muromtsev, V.D. Nabokov, I.I. Petrukevits, vürst D.I. Shahovskoi jne..
Ekspropriatsioon (pr. expropriation võõrandus)sunniviisiline eraomandi võõrandamine, ajutine selle ülevõtmine, servituutide kehtestamine või omandiõiguste piiramine riigi või ühiskonna kasuks(tasuline). (T:79, lk314 kokku 11 veergu).
Emantsipatsioon (ld. emancipatio vabastamine)laste väljumine vanemate võimu alt.(T:79, lk.703)
Naiste emantsipeerumine sugupoolte võrdsete õiguste saavutamise püüd, lähtudes sellest, et esialgselt olid kõik indiviidid kõik omavahel võrdsed ja hilisem ebavõrdsus tekkis naiste vägivaldses meestele allutamises.(t.74,lk.704)
Lahtirelvastumine 16. augustil 1898.a. Valitsuse Teatajas avaldati Vene välisministri teadaanne, mis oli temale esitatud 12. augustil kõigi Sankt-Peterburis viibivate välismaiste riikide esindajate juuresolekul. Nimetatud dokumendis tuuakse välja kaks ideed: üldine Kindlustada kõigile rahvastele tõeline ning kindel rahu. ja kitsam panna piir järjest kasvavale kaasaegse relvastuse tootmisele.(T:51,lk180)
Poliitiline tasakaal (T:51,lk.60)printsiip, mille põhjal suurriigid püüavad mitte lubada ühtedel või teistel sellist tugevnemist, mis oleks teistele ohtlik. 1848.a. revolutsiooniline liikumine, hiljem, Itaalia ja Saksamaa liitumine tõid rahvusvahelistes suhetes esile uued printsiibid ja eelistatult rahvusluse ning poliitiline tasakaalu printsiip on Euroopas rikutud, arvatavasti jäävalt.
Võrdsus kui poliitiline printsiip (Rousseau). Selle elluviimisele pandi alus USA Konstitutsioonis, hiljem Prantsuse revolutsioonides Võrdsus! Vabadus! Vendlus!(Inimõiguste deklaratsioonis)jne. Võrdsus on kaasaegse demokraatia peamiseks nõudeks. Võrdsuse vastu on esitatud ka vastuväiteid ja selle vastu võitlevad klaasi ja seisuse alusel eristajad, kes viitavad:
1)Inimeste vaimsete ja füüsiliste ebavõrdsusele.
2)absoluutne varanduslike ohvrite ebavõrdsus, mis tehakse riigile tegelikkuses ja mida nõutakse ka tulevikus demokraatia poolt.
3)Võrdsuse teostamise võimatus (lapsed, poolearulised).
Koopteerimine- juurdekutsumise teel koosseisu täiendama.
Bunt (saks. Bund ühendus, liit, )- kriminaal-õiguslik termin, mis üldiselt tähendab võimule või eksisteerivale valitsemisele vägivaldset kallaletungi.
Riik (T:17, lk.419 424)kindlal territooriumil asuv paikse elanikkonnaga organisatsioon, mis allub ühele ja samale võimule.
Vabariik selline valitsusvorm, kus kõik kõrgemad organid kas valitakse, või formeeritakse üldrahvaliku esindusorgani poolt.
Omand (T:60,lk658) Vene keeles on see mõiste moodustunud kahest sõnast: Esimene pool tähendab omandamist-omandit( ), teine pool:( ) rikkust ja tähendab enam vähem s e d a s a m a , m i s e s i m e n e p o o l . ( A>1=8:L 8;8 A>18==8:) t a o l i a s j a t ä i e l i k p e r e m e e s j a v a l i t s e j a n i n g o m a n d v õ i s o l l a ü k s k õ i k m i s . A l g u s e s t e k k i s õ i g u s l i i k u v a l e v a r a l e j a a l l e s h i l j e m t e k k i s m õ i s t e : õ i g u s k i n n i s v a r a l e j a s e e o l i j u b a R o o m a s s e a d u s e g a k i n n i t a t u d . V õ i m a l i k o n k a K r e e k a v e r s i o o n , k u s k a v a r a k u l t p a i k s e l e e l u v i i s i l e ü l e m i n d i , k u i d a r v a t a v a s t i h a r i t i m a a d s e a l ü h i s e l t j a n e e d k o l l e k t i i v i d o l i d a j u t i s e d j a s e e t õ t t u e i o l e s e l l e s t t e a t e i d e r i t i s ä i l u n u d . V e e l a l l e s h i l j u t i , 1 8 . s a j . S o t i m a a l o l i kommunistlik maavaldus(klannid, suguvõsad). Maaomand võib olla individuaalne, kollektiivne ja feodaalne (erivorm).
Omand (dominium) on: rooma õiguse järgi isiku täielik ja erandlik õiguslik voli esemelise asja üle. Vene õiguse järgi on omand seadusega kaitstud erandlik esemelise asja õiguslik valitsemine, mis on seadusega korraldatud.(Vene kodaniku õiguste süsteem SPb. 1895,I ,II . lk.20)(T:30A, lk.658)
Õigus omab ühiskonnas elavate inimeste vaheliste suhete reguleerimise ülesannet kehtestatud käitumisreeglite (juriidiliste normide) abil millest kinnipidamist tagatakse riigi, või ühiskonna sunnivahenditega:
õigus - on ühiskondliku lepingu vili.
on positiivse õiguse akt.
loomuliku õiguse vastand
on mõistusepärane-moraalne ühiskonna elu reguleerimine
Kant arvas, et see on psühholoogiline nähtus.
Loomulik õigus ideaalne norm (ebatäiuslikult eksisteeriv)
- lähtub loodusest enesest ja seetõttu muutumatu. Juba Sokratesest oli olemas kaks õigust: - Eksisteerivad kirjutamata jumalikud seadused, millega inimeste seadused peavad olema kooskõlla viidud. Platon täiendas seda mõtet - riigiga.
Õiglus (T: 31,lk.304-305)Inimestevahelise suhtlemise üks kõrgematest printsiipidest. Koosneb Spenseri arvates kahest elemendist:1)positiivne
2)negatiivne
positiivne element sisaldab iga inimese õigust takistusteta tegevusele ja nende hüvede kasutamisele, mis ta toodab aga kuna inimesed on erinevate annetega siis tuleb tunnistada, et ka nende toodang sisaldab ebavõrdsust.
Negatiivne element õigluses seisneb tunnetuses, et eksisteerivad piirid, mis on tingitud teiste inimeste olemasolust, et omatakse ühesuguseid õigusi, mille austamine on hädavajalikuks tingimuseks ühiskondlikus elus.
Utilitarismi teooriates (Benthami eeskiri: Iga inimene peab olema loetud ühena, mitte kedagi ei tohi arvata rohkem kui ühena.)ja kommunismis ebavõrdsuse element kaob.(Kõigile kõike võrdselt, olenemata võimetest).
Anarhia (kr. anarchia valitsuse võimu puudumine) ühiskonna, riigi, maa seisukord, mil seaduste kehtivus katkenud, seaduslikkuse mõiste kaotatud ja igasugune võim on kukutatud. Peale revolutsiooni jne. tekib kohe võimu taastamise reaktsioon elanike grupi või riigi ametnike poolt, et kas või ajutist stabiilsust (korda) saavutada, isegi tugevat isevalitsejat, diktaatorit või despootlikku võimu. Anarhism lähtub piiramatu isiksuse vabaduse nõudest ja eitab võimu, ükskõik, milline ka see pealesunnitud võim ei oleks. Riik on vähemuse organisatsioon, et ekspluateerida masse ja ei saa olla miski muu. On kaks suunda: I Äärmuslik liberalismi printsiibi järgimine selle puhtal moel koos võimalikult suure isiksuse vabaduse tunnistamisega ning riigi sekkumise eitamisega. (Mansesteri kool, Spentser, tootmine ideaalses ühiskonnas peab toimuma vabade tööstuslike kompaniide poolt, minnes mööda riiklikust pealesunnitud sekkumisest. Selline õpetus on kasulik sotsiaalselt tugevatele gruppidele ja on seetõttu kodanlikuks anarhismiks. Sellise anarhismi erivormi filosoofiat käsitleb Nietzsche.
II revolutsiooniline anarhism (sotsialistlik anarhism) esimene (teadaolev) teooria Pierre Proudhonilt (1809 1865), kes kasutas sõna anarhia ideaalse tähenduses. Proudhoni jaoks oli ideaalseks ühiskonnaks täiesti autonoomsete ja vabade kogukondade liit. See on eelistatult talurahva ja väikekodanluse anarhism. Teooriat arendas Stirner ja veel edasi Bakunin. Viimane oli isegi üleüldiste valimiste vastu (kuna see on paremini organiseeritud jõuka klassi tööriist). Bakunini arvates Ideaalne ühiskond on selline, kus eraomand, võim, rikkus ja vaesus puudub, kus ei ole valitsejaid ega orje; kõik peavad jõudumööda töötama ja saama vajaduste järgi. Edasi arendas Kropatkin (T16, lk.826). Ta väitis, et anarhism on ajalooliselt möödapääsmatu etapp ühiskonna arengus. See, mis oli enne eraomand on nüüd juba ühiskonna kasutuses, teed, sillad, jõed, järved, (avalikud)raamatukogud jne.
Sotsialism (T:61,lk.25 38) Termin võeti esmakordselt kasutusele 1834.a. (kuid kindla formuleeringuta ja midagi individuaalsuse vastaspoolsuse mõistes) Inglismaal Robert Owen (1771 1858), Lui Reido. 1842.a. Lorentz Stein andis välja töö: Der Sotcialismus und Kommunismus des heutigen Frankreichs. Ta ütles, et puhta poliitilise liikumise aeg on läbi ja järgmine lähim revolutsioon võib olla ainult sotsiaalne. (Juba 1848.a. kinnitas öeldut.) Ta ütles, et on vaja terminit täpsustada, et teha vahet mõistega kommunism. Avaras mõttes on sotsialism erinevate majanduslikku korda muutvate, eraomanduse ja vaba konkurentsi likvideerimisega, propageeritav radikaalsete õpetuste kogum. Sotsialism on kitsamas mõttes: I Tootmisvahendite ühine valdamine, eraomandi asemel.
II Plaanipärane ja kollektiivne tootmisviis.
On erinevaid kasutuskohti, kus sõna sotsialism ei vasta sellisele määratlusele. Kristlik sotsialism, Katoliiklik sotsialism, Riiklik sotsialism. On teada, et sotsialismi nähte on aeg-ajalt esinenud ajaloos. Avaras mõistes on ka Platon, Bacon, Moor, Kampanella, Morelli Mably jne. sotsialistid nagu kirikute esindajad oma kommuunidega. Ka osa praktilisi poliitikuid on sotsialistid, sest loodavad revolutsioonilise pöörde abil muuta riigi sotsiaalset ehitust (Babef T:2,lk.593).Enne 19.saj. olid sotsialistlikud ideed katkendlikud, kuid neid täiendati ja ideesid püüti isegi praktikas rakendada. A. Comte (1789 1857) (T:16,lk.121) positivismi rajaja sotsioloogias. Kuna uuringud muutusid sügavamaks, siis tekkis sellest teadusharu. Prantsuse Revolutsiooni käigus selgus, et vabadus (poliitiline) ei anna veel mingit edu, kui ei ole materiaalset kindlustatust.(Inglismaal viidi läbi kiiresti reformid, et ennetada revolutsiooni). Kuna puudus(piisav) materiaalne alus, siis tehti liberaalsed programmid (ühekülgsed).Lubada ju ikka võib. Majandus oli isikliku vabaduse ja kodanike võrdsuse lipu all.(Prantsuse rev. mõju). Kuid aja jooksul tekkis järjest suurem lõhe poliitilise vabaduse ja majandusliku orjuse vahele. Esimesed sotsiaalsed reformaatorid (utopistid) Saint-Simon de Rouvroy Henri Claude (1760 1825), Fourier Francois Marie Charles (1772 1837), Robert Owen (1771 1858). Ühiskond, kui assotsiatsioon. Ühiskondlik omand ja selle reguleerimine. Nad püüdsid neid ideesid ka võimalustmööda ellu viia. Tuli juurde ka uusi sotsiaal-reformaaatoreid Kabbe (T:13,lk.796). Ta kirjutas romaani Ikaria(1840), millest võeti ka eeskuju sarnaste ühiskondade loomiseks rahumeelselt . Asja võttis tõsisemalt Lui Blan (T:4,lk.71). Temalt ka ütlus: Igaühele tema võimete järgi, igale ta vajaduste järgi. Ta sidus esimesena printsiipe poliitökonoomiaga seostama ja oli seega K. Marxi eelkäia. Ta ütles, et kapitalil peab olema õiglane juht ja seda ei saa isegi töölistele anda, sest nende assotsiatsioonid hakkavad omavahel konkureerima ja seepärast peab kapitali valdama üleüldine assotsiatsioon (selle ülesande andis ta riigile). Edasi tuli Blani järgi lahendada omandi probleem. Sellega hakkas tegelema Proudhon. Samaaegselt ilmusid: Töö organisatsioon(1839 40),Ikaria(Kabe)ja Mis on omand? ja Majanduslike vasturääkivuste süsteem või viletsuse filosoofia Proudhonilt. Ta oli esimene, kes omandit nii käsitles. Ta tuli välja anarhia põhimõttega...kui igasuguse valitsuse puudumisega. Ta kaotas riigi, asendas võimu poolte vaba kokkuleppega. Tegeles ühise panga ja krediidi probleemiga, et asjad lihtsalt käiks. Edasi liikusid sündmused saksamaal edasi: Geihe (T:19,lk.641), Hess ja Grün (T:9, lk.823), kes sidusid Feierbachi (Humanism ja Proudhoni Anarhia. Nad olid vasak-hegelluse mõju all (T:8, lk.227) ja (T:61, lk26-27).
Agraarne sotsialism (T:61,lk.31) Kõik hädad on pärit maa eraomandist. Maa tuleb anda riigi omandisse (Tomas Spens ütles nii 1775.a.). Mill ja teised tegelesid selle teemaga.
Riigi sotsialism sai juba alguses konservatiivse värvingu. Monarhia liit koos teatud seisustega, et suruda maha kodanluse pealetungi, töötajate nõudmiste rahuldamist sotsiaalsete reformide kaudu ja samal ajal monarhiat tugevdada.(Robertus, Todt, jne.)
Munitsipaalne sotsialism püüd, luua ettevõtteid, mis on arvestatud ja töötavad kõigi kogukonna liikmete kasuks on monopoolse iseloomuga ettevõtteks ning ka nende poolt juhitav. (Pekker T:15,lk.699, Vidal, Kolen).
Individualism (T:25,lk.66)inimese individuaalsuse kinnitamine ja säilitamine igasuguste loomulike ja ajalooliste gruppide ja asutuste vastu, mis võivad teda alla suruda. Üksikisikul on oma isikliku sisemise olemuse määral kõrgeim õigus olla ühiskondliku ebatõe vastu, kuid mitte ühiskonna , kui sellise vastu, ilma milleta seesama isik ei saaks eksisteerida ja igasugune tema õigus oleks olnud siis mõtte kaotanud. Inimkonna normaales olukorras, millele viib ajalugu, individuaalsed ja ühiskondlikud elemendid ühilduvad teadlikus moraalses solidaarsuses, mitte piirates, vaid üksteist täiendades.
Individuaalsus laias mõistes kellegi eraldav omadus, mis on vaid temale iseloomulik ja teeb tema selleks, kes ta on. Igasugune areng on individuaalsete omaduste esiletoomine esialgsest ühtsusest ja ühetaolisusest.(T:25,lk.67).
Kommunism 1)Selline ühiskondlik kord, kus asjaõiguslikes suhetes puudub eraomand (igasugune või ainult kinnisvarale), aga perekondlike suhetes on abielu asemel ebakorrapärane suguline kokkuelu.
- 2)religioosne, moraalne ja majanduslik õpetus, milline, hüljates eraomandi kasu ja õiglus, nõuab, et kõik asjaõigus eraomandile oleks kogukonnal, rahval, liidul või kogu inimkonnal, et produktide ümberjagamise aluseks oleksid inimeste vajadused. Kõige täiuslikum teoreetiline töö Kreekas kommunistlikust ideaalist kuulub Platonile: Riigist. Algul oli kommunism religioosne idee. Siis askeetiline kommunism. Siis revolutsiooniline k. Siis materialistlik k. (Thomas Moor) ja siis tsentraliseeritud Kommunism (Frenua).
Võim (FES lk.92-93)üldises mõttes võime ja võimalus teostada oma tahet, avaldades inimeste käitumisele ja tegevusele teatud mõju, kasutades klassikalisi vahendeid autoriteeti, õigust, vägivalda(majanduslikku, poliitilist, riiklikku, perekondlikku jne.) Riiklik võim võib saavutada oma eesmärke erinevate vahenditega: kultuurilis-ideoloogilise mõjuga, majandusliku stimuleerimisega ja muude kaudsete moodustega, ning ainult tema omab monopoli sunnimeetmetele, spetsiaalse aparaadi abil kõigi, ühiskonna liikmete suhtes.
Riiklik võim ühiskonna poliitiline riigiaparaadi abil juhtimine. Seda tehakse valitseva klassi või kogu ühiskonna voli üldkohustuslikuks täitmiseks. Riiklikule võimule on iseloomulik, et viiakse ellu vaid valitseva klassi tahet, kasutades riigiaparaati, mis omab relvajõudu (armee, politsei, vanglad)(Jur. E. S. M 1984.a.)
Riiklik juhtimine Sotsialistlikus ühiskonnas teostatakse võimu seaduste ja teiste seadusandlike aktide, täitevvõimu organiseerivate aktide alusel ja sotsialistliku elu korraldavate organite abil.
Printsiibid: - sotsiaal-poliitilised
organisatsioonilis-tehnilised.
Meetodid on juhitavate käitumise ja tegevuse mõjutamise viisid.
administratiivne
majanduslik
ideoloogiline
funktsioonid: -prognooside tegemine
kavandamine
organiseerimine
juhtimine ja operatiivne korraldus
reguleerimine
kontroll, arvestus
Liberalism (T:34,lk.632)on poliitikas konservatiivsele suunale vastandatav suund.; religioonis ja filosoofias vastandatakse ortotoksaalsusega (vahest, näiteks, Bokli kasutab terminina illiberalism). See tuleneb ld. liber, vaba. Üldiselt on see püüd ühiskondlikele reformidele, mille eesmärkideks isiksuse ja ühiskonna vabadus, aga samuti inimvaimu vabadus kitsendustest, mis lähtuvad kirikust, traditsioonidest jne. Kuigi sõna Liberalism tuleb kasutusse (ja sellega seotud mõiste võetakse ühiskonna poolt omaks) alles 18.saj. ja üldkasutatavaks 19.saj., siis liberalismile püüdlust on juba sügavas minevikus täheldatud. Muiste, orjapidamisele rajaneva riigi moodustumisel, aga ka vähem või rohkem türannlikke valitsejate juures ilmusid isikud või nende grupid, kes ühel või teisel viisil protesteerisid ja olid teadlikult nende ajal kehtivate ühiskondlike aluste vastu. Nii näiteks Hemoni sõnades, Kreonova poja (Antigone Sofokla), väljendatud terve liberaalse ühiskonnakorra teooria, ja Prometeus Eshilast on inimmõistuse kehastaja, kes protesteerib nii religioossete kui poliitiliste kitsenduste vastu. Muistne poliitiline liberalism mitte ainult ei eitanud orjust, aga tuginedes sellele, oli (kaasaegsest vaatevinklist) ühekülgne, seda enam, et see ei seisnud isiksuse õiguste eest (vt. Demokraatia). filosoofiliseks liberalismiks muistsest ajast on märkimisväärsed paljude koolkondade õpetused, mis oluliselt taganesid valitsevate religioonide alustest. Keskajal kandsid liberalismi pitsatit põhiliselt religioossed liikumised, olles suunatud tegelikkuses Rooma paavsti ja katoliku kiriku võimsuse kasvu vastu. Vormilt olid need lihtsalt ratsionaalsed, tõrjudes katoliku kiriku dogmasid ja
seistes tõe otsingutel, võideldes autoriteedi vaimu vastu, millest kubiseb katoliiklus, inimmõistuse vabaduse eest. Suur pööre, mis reformatsiooni poolt sooritatud, oli selles mõttes liberaalne, kuigi üheks tema tagajärgedest ka vaimulikkonna võimu suurenemine oli. Absolutismi areng suunas liberalismi puhtalt ja kindlalt poliitilisse sfääri, kuigi koos sellega, arvestades absolutismi tihedaid sidemeid erinevate kirikutega, sealhulgas ka protestantlikega, liberalismi tähtsus filosoofias mitte ainult ei kadunud vaid sai tuult tiibadesse. 16 kuni 18.saj. kaitses liberalismi tõusev kodanlus, kes pidas võitlust monarhia ja aristokraatiaga vaba töö ja tootmise eest, kõikide võrdsuse eest seaduse ees, rahva osaluse eest valitsemise asjades oli puha demokraatlik õpetus. Eriti eredaks liberalismi vaimu väljendajaks, kuid mitte äärmuslikuks oli 18.saj. Voltäär. Puhtalt poliitilises vallas silmapaistvalt liberaalne on samuti Montesque Esprit des lois ja (veel kitsamas sfääris) Bekkaria kuulus raamat, aga majanduslikust vaatevinklist Adam Smithi Rahvaste rikkused . Montesque liberalism aga kannab veel mõningast aristokraatia toetuse jälgi; ta ei tunnusta täielikku inimeste võrdsust ja on reserveerinud riigijuhtimise õiguse mõnedele ühiskonnaklassidele. Kuid äärmuslikum liberalism (T:10, lk368), mis demokraatiaga seotud, leidis oma väljenduse ameerika ja hiljem prantsuse revolutsioonis, põhiliselt : Inimõiguste deklaratsioonis. Majanduslikus sfääris väljendus liberalism tuntud väljendis: Laisser faire, laisser passer (T:17, lk594). 19.saj. muutusid liberalismi ideed sügavamaks ja laienesid oluliselt. Filosoofia ja religiooni vallas püüdis liberalism inimvaimule võimaldada täielikku vabadust, nõudes sellega seoses südametunnistuse- ja sõnavabadust; riigi ehituse sfääris taotleb liberalism konstitutsioonilist korda absolutismi asemele, kohalikku omavalitsust tsentralisatsiooni vastu, isikuvabadus politsei järelvalve vastu, naiste võrdõiguslikust, seisuslike privileegide tühistamist, rahva esindajate osaluse eest kohtuvõimus, võrdse maksukohustuse määra eest (üks tavalistest nõudmistest on: otsese tulumaksu kehtestamine). Majanduses on liberaalid põhiliselt kaubavahetust piiravate meetmete vastu: vabakaubanduse, samuti vaba tööjõu poolt (järelikult vabrikuseadusandluse vastu). Kuid elu keerukusest tingituna ei ole võimalik seda ideaali täies mahus realiseerida ja seepärast juhtus liberalismiga täpselt sama asi, mis konservatismiga: st. tekkisid õpetused, mis olid liberaalsemad ühes vallas ja liberalismile vaenulikud teises (eriti tihti ühtib liberalismi filosoofia konservatismiga poliitikas Strauss, Ten ja paljud teised); liberalismi ideaalis endas ilmusid täiendused, parandused kui vasturääkivuste möödapääsmatud tagajärjed. Koos konservatismiga ilmus liberalismile uus vastane demokraatia, juba 18.saj. Jean-Jacques Rousseau (1712 1778) töödes, oluliselt taganedes puhtast liberalismist, vormudes 19.saj. sotsialismiks, millised võtsid üle liberalismi põhilised teesid, täiendades neid isiku eraomandi- või üleüldse (kommunism) tootmisvahendite omandiõiguse eitamisega. Võitlusel sellise vastasega võttis liberalism uued vormid: paiguti (Belgia, Austria) seisavad ta lipu all inimesed, kes võitlevad demokraatiaga, kes hakkasid eitama üldist valimisõigust ja teisi, alles hiljuti (1848) põhilisi liberalismi seisukohti. Kohati (Prantsusmaal) püüavad liberaalid hoida oma lipp puutumatu, mis küll eriti hästi ei õnnestu ja on põhiliselt puhtalt kodanlik. Viies riigi rolli võimaliku miinimumini, läheneb liberalism teoorias anarhismile, kuid praktikas protesteerides paljude demokraatlike ettevõtmiste vastu (kohustuslik õpetus, vabrikuseadused ) on konservatiivne. Kirjanduses on eriti tüüpiline sellise liberalismi esindaja inglane G. Spenser, eriti oma raamatus: The man versus the state. Mõnikord läheb liberalism (või selle äärmuslik vorm radikalism) demokraatiale või sotsialismile vastu ja öeldes lahti oma vaadetest riigi ülesannetes, oma lausest laissez faire, laissez passer,(lause, mis väljendab riigi mittevahelesegamist majanduslikke suhetesse, nii sisemaistesse, kui välismaistesse T: 34, lk594.) (Laske teha laske minna ,või Laske toota laske käibida.)säilitades sellega mingil määral oma endist demokraatlikku iseloomu. Pudel, Geschichte des Liberalismus. 1890.
Vabrikuseadus 1)Reguleerib tööaega ööpäeva jooksul, eriti aga alaealiste ja naiste tööpäeva pikkust.
2)Puhkepäevaga kindlustamine.
3)Alaealistele koolihariduse andmine.
4)Tööga seotud tervist ja moraali kahjustavatest mõjudest teatamine ja nende ennetav kõrvaldamine.
5)Tööõnnetuste ärahoidmiseks luua kaasaegseid töötingimused.
6)Töölised ja nende perekonnad kes kaotasid ajutiselt või alaliselt töövõime, või hukkusid tööl, kindlustada ülalpidamisega.
7)Tööandjate ja tööliste vaheliste suhete reguleerimine, et kindlustada õiglane väljamakse tema tootlusest.
8)Töötajatele kindlustada õigus oma huvide kaitseks seista, rikkumata ühiskonna rahu ja riigi heakorda (tööliste liidud).
9)Tööliste toetamine töö kaotuse puhul (kindlustamine töötuse puhuks).
Utilitarism (ld. utilitas kasu) 1861.a. (T: 69, lk.68 1902.a.)mõiste utilitarism on teoorias üles ehitatud kasu ja naudingu mõistetele. Millil oli kasu mõiste, kui eetika põhiprintsiip, naudingu tunnus. ühendades Epikurose eetilised vaated Behthami omadega, püüdis Mill oma süsteemi siduda epikureismiga, mis on täiesti alusetu. Ainuke vana kreeka filosoof, kellele võiks Mill viidata on Sokrates, kes samastades Platoni dialoogis Protagor, hea kasulikkusega. Evdemonismi printsiip nauding on subjektiivne egoistlik printsiip, utilitarismis aga objektiivne ja altruistlik. Utilitaristliku moraali printsiibiks on võimalikult suur ja võimalikult paljude inimeste õnn. Utilitarismi iva me võime leida juba Benthami töödest: I Tema utilitaarses vaates teadusele ja üldse teadmistele, mis oma olemuselt peavad alluma inimesele; II Tema vaadetes hüvele: jagades hüve individuaalseks ja ühiskondlikuks, annab filosoof ilmselge eelistuse teisele. John Locke (1632 1704) arvamustest kostub utilitarismi kui hea motiiv, milleks ta nimetab kõike seda, mis toodab naudingut ja vähendab kannatusi. Pahe on aga see, mis toob kannatusi või vähendab naudingut. Õnn on suurim nauding. Õnne saavutamise möödapääsmatuks tingimuseks on voorus. Vooruslikkuse kriteeriumiks on selle kasulikus. Utilitaarseks-evdemonistlikuks elemendiga me kohtume prantsuse entsüklopistide juures. Andrien Helvetiusel (1715 1771) on egoistlik püüd naudingule lahutamatult seotud üldise kasuga. Sama, üldise kasu moment, kostub Dietrich von Holbachi (1723 1789) raamatus: Looduse süsteem(Systeme de la nature ou des lois du monde physique et du monde moral (1770)). David Hume (1711 1776) näeb moraalsuse kriteeriumina seda sama , mis Helvetius ja Holbach; tema printsiip on: - üldine kasu (general utility). Järgmine samm utilitarismi arengus kujutab endast David Hartley (1705 1757) teooriat, mis eristab kolme isikliku kasu printsiipi: jämedat, mis seisneb selles, et inimene otsib naudinguid ja püüab hoiduda kannatustest, mis lähtuvad ettekujutlusest, auahnusest ja egoismist; juba peenemasse, mille mõjul inimene otsib rahuldust sümpaatia tundest, läbielamusest ja moraalsusest ning lõpuks mõistlikkuse kasuks, mis toob kaasa võimalikult suurema õnne. Siit me leiame esimese poole utilitarismi valemist (suurimat võimalikku naudingut suurimale hulgale inimestele), mis oli Benthami poolt esitatud. Utilitarismi filosoofilise määratluse katses tabame vaid Milli, kes end tunnistab kasu või õnne taotlejaks, mis Behthami poolt tunnistatud; - kasu on miski muu, kui nauding või kannatuste puudumine. Tegutsemise järjestus määratletakse sellega, kuivõrd need teenivad üldist heaolu. kuid ei tule segi ajada õnne (happieness) vajadustega rahuloluga (content). Väheharitud inimesel on väikesed vajadused ja ta on kergelt rahuldatav; kuid parem olla rahuldust saamata inimesena, kui rahuldatud seana. Õpetus moraalsusest on miski muu, kui kokkuvõte nendest eeskirjadest, millest kinnipidamine viib suurima võimaliku hulga inimeste õnnelikuks tegemiseni. Milles, siis peitub see kasu printsiibi sanktsioon või alus, mille tõttu me võime lugeda seda printsiipi meile üldkohustuslikuks. Sanktsioon võib olla kahene: väline ja sisemine; väline see on lootus teiste inimeste poolsele heakskiidule; sisemine see on oma tegevuse heakskiit oma kohustusetunde ja südametunnistuse alusel. Milli arvates on moraalne tunne ja südametunnistus omandatud, mitte kaasasündinud omadus.
Eetika (kr. moraal T:81, lk.146 164) õpetus kõlblikkusest. nii nagu kõik stiimulid, mis määratlevad inimese kõlbelise käitumise, tulenevad ühtedest või teistest printsiipidest. Kuivõrd moraalsed, tulenevad ühtedest või teistest printsiipidest. Kuivõrd moraalsed printsiibid määratletakse ühtede või teiste määrustega, mis omavad eeskirjade iseloomu, millega peavad inimese tegevused kooskõlas olema. Eetika, mis muutunud normatiivseks teaduseks inimese käitumise seadustest ja normidest. Thomas Hobbes (1588 1679) tuletab kogu moraalsuse egoismist. Richard Cumberland (1632 1718) - inimese ühiskondlikkuse taotlust, kui tema olemuse esmast omadust. Anthonu Ashley Cooper krahv Shaftesbury (1671 1713) möönab, et eetika on utilitaristlik, vahetu ja universaalne kõlbelisus, vahetu panteism, mis ei võitle... . Hume ja Adam Shmith moraalsus, kui sümpaatial põhinev psühholoogia. Rousseau eetika, kui voluntaristlik nähtus. Johann Gottlieb Fichte (1762 1814) mõistlik eksisteerimine on vahetu moraalne seadusandlus enda suhtes. Selle seadusandluse kõrgeimaks kategooriaks on indiviidile südametunnistus. Moraalne tegevus on lõputu püüd absoluutse vabaduse ideaali poole. John Stuart Mill (1806 1873) Utilitarianism (1861).Tõi filosoofiasse väljendi utilitaristlik vastavat laadi eetika tähistusena. Kasu, kui moraalse käitumise lõppeesmärk, ei ole miski muu, kui ühiskondlikuks normiks saanud ja universaalselt mõistetud kõigi inimeste rahuldus ja heaolu.
Eudaimonism eudemonism (kr. õnn, heaolu)suund eetikas, mis tunnistab oma printsiibiks ja elu eesmärgiks õnne. Ta jagatakse kahte liiki: hedonism (kr. mõnu, nauding), mis vaatles õnne, kui individuaalse rahulduse saamist ja utilitarismi, mis vaatleb võimalikult suure hulga inimeste heaolu, mille juures raskuskese loomulikult nihutatakse indiviidilt sotsiaalsesse keskkonda ja subjektivismist objektiivsete tingimustega heaolu piirkonda.
Küünikud fil. koolkond Ateenas, kes kutsusid loobuma elumugavustest, kõlblusnormidest ja minna tagasi loomuliku eluviisi juurde, mis ongi õnn.
Stoitsism antiik Kreekas fil. , mille järgi on mõttetarga ülesandeks vabaneda kirgedest ja ihadest ning elada mõistusele kuuletudes. Rõõmuga saatusele allumine, sest kõik sõltub endast, mitte saatuse tahtest.
Seitse surmapattu 1) Uhkus. 2)Ahnus. 3)Iharus. 4)Kadedus. 5)Liigsöömine. 6)Viha. 7)Laiskus.(1992.a. SPb polikliiniku ooteruumi seinalt. Seal olid sõnad koos piltidega).
Valentinipäev 14 veebruar (T:9, lk.405)
Valk Valga (T:9, lk.419)
Õiglus (Eetika sõnar. M.-1989.a.)moraalse teadvuse mõiste, mis väljendab mitte seda või teist väärtust, hüve, vaid nende üldist omavahelist vahekorda ja nende konkreetset jaotust indiviidide vahel, inimühiskonnas jagamise korda, mis vastab ettekujutusele inimese olemusest ja tema võõrandamatutest õigustest. Algselt oli õiglus, kui kogukondliku ühiskonna seaduste rikkumiste eest karistamise nõue. Feodaal-ajastul tagas kristlik moraal võrdsuse kõigi inimeste jumalast päritolu tõttu ja nende võrdsuse esmasündinu pattu. Kodanlik õiglus eeldab juba mingite õiguste võrdsust(poliitilised, seadusjärgsed, võimaluste võrdsus). Sotsialistid Igaühele töö järgi. Kommunistid Igalt ühelt võimete järgi, igale vajaduste järgi.
Elu mõte ettekujutus, mille kaudu inimene suhestab end oma tegudega kõrgemate väärtustega, ideaaliga ja sellega saab võimaluse end õigustada oma silmis, teiste inimeste või autoriteedi ees. Tuuakse välja järgmised elu mõtte põhjendamise tüübid:
Hedonism elu mõte on seotud naudingu saamises.
Pragmatism (kr. pragma tegevus) (James, Dewey)edu saavutamine
Korporativism grupiviisiline egoism, lojaalsus.
Perfektsionalism täiuslikkuse saavutamine, mis seotud oma enesetäiendamisega.
Humaansus inimeste teenimises (Altruism).
Õnn selline inimese seisund, mis vastab enim ta sisemisele rahulolule eluolude üle, elu täiusele ja mõtestatusele ja inimliku olemasolu teostamisega. Õnn on tunnetuslik-emotsionaalse ideaali vorm. Õnn normatiivne-väärtustamine, sõltuvalt sellest, kuidas tõlgendatakse inimese elu mõtet, sellest sõltub õnne sisu.
Voorus moraalse teadvuse mõiste, mida kasutatakse isiksuse üldistatud positiivsete püsivate moraalsete omaduste iseloomustajana. Kant arvas, et voorus on: hinge püsivus kohuse täitmisel. Aristoteles toonitas, et voorus ei ole kaasasündinud omadus ja see on omandatud inimese poolt õppimise (harjutamise) teel.
Poliitiline teadus (FES II va. lk.491. M- 1989.a.)poliitikat, poliitilisi suhteid, poliitilisi süsteeme jne. uuriv teadusliku tegevuse valdkond. Põhiobjekt poliitiline võim, mida realiseeritakse poliitilistes süsteemides ja teistes poliitiliste suhete vormides. Poliitilise teaduse peamisteks osadeks on: 1)Poliitika teooria, mis kujutab endast sissejuhatust poliitilisse teadusse ja on pühendatud poliitika ja poliitiliste suhete filosoofilis-metoodilistele alustele; 2)Poliitiliste süsteemide ja nende elementide: riik, partei, poliitiline kord teooriad. 3)Rahvusvaheliste suhete teooria, mille objekti moodustavad: rahvusvaheliste suhete süsteemid, sõjavägede olemused, rahvusliku ja välispoliitika probleemid, üleüldise rahu kindlustamise teed, erinev poliitilise korraga riikide rahuliku kooseksisteerimise küsimused, uue poliitilise mõtlemise formeerimine ja uue majandusliku korra rajamine; 4)Sotsiaal-poliitiliste protsesside juhtimise teooria, poliitilise juhtimise vormid ja meetodid ja riigi vahetu juhtimine riigipoolselt parteiliste, kultuuriliste ja teiste org. kaudu, kõigi sotsiaalsete instituutide tegevuse efektiivsuse tõstmise teed. 5)Poliitiline ideoloogia ja poliitiline teadus, mis uurib poliitilise teaduse arengu ajalugu ning ideoloogia roll ja funktsioneerimine poliitilise võimu süsteemis. Lääne politoloogia on poliitilise süsteemi funktsioneerimiseks. Vajalikuks osutusid juhtimise tehnoloogiate ja meetodite väljatöötamised, samuti ühiskondliku teadvuse mõjutamine, riigi sise- ja välispoliitika sihtide väljatöötamine ning optimaalsete vahendite leidmine nende sihtide saavutamiseks.
Buts (Wiljam Booth) inglise vaimulik, kes lõi Päästearmee(vaesuse vastane ja inimeste aitamiseks) ja oli selle juht.(T:9, lk.85-88).
Bürokraatia (pr. bureau ja kr. kratos kantselei võim)(T:9,lk.293 294)
Sekkumine (intervention) rahvusvaheliste suhete vallas on riigi astumisel rahvusvahelistesse suhetesse kahe teise riigi poolt, ilma mõlema või ühe neist, nõusolekuta, või sekkumine teise riigi siseasjadesse.(T:12,lk.686-687)
Kurjategijate väljaandmine (T:14, lk.489 492)
Konstitutsioonilised garantiid
Rahvusvahelised garantiid (T:15, lk.113)
Sotsialistlik partei (T:4D, lk.657 669. 1907.a. lk 668 on Vene sots. part.)rahvusvaheline sots. Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia ja Holland, Austria-Ungari, Inglismaa, Itaalia, Teisejärgulised Euroopa riigid, Ameerika, Austraalia, Jaapani, Venemaa ja Soome. Venemaale imbusid sotsialismi ideed 1840 a paiku Belintski ja Hertzeni ringikeste kaudu, kus loeti Charles Fourier (1772 1837)Näit. Le noveau monde industriel et societaire(1829).,Louis Blanqui (1805 1881), Leru, Cabet Etienne töid, mis avaldasid sügavat mõju Belintskile, Hertsenile, Petrazevskile ja teistele silmapaistvatele inimestele 40-a. -el. kes olid sotsialistideks, kuid nende sotsialism oli rohkem utoopilise iseloomuga ja ei olnud seotud prantsuse sotsialistide-utopistidega.
Liidud ja ühendused Venemaal (T:4D, lk.669 676. 1907.a.)
Utoopia On kirjanduse liik, mille pärusmaa kirjandusliku ja sotsiaalpoliitilise filosoofia vahel. Utoopiates me näeme väga eripäraste koosluste elemente; idealiseeritud reaalseid suhteid, uhkeid fantaasiaid, progressi püüdlust jne. jne. Utoopiaid luuakse seni, kuni eksisteerivad suhted ei rahulda inimesi ja kui viimased hakkavad nendel ja teistel põhjustel eelistama fantaasia vaba lendu tegelikkuse otsesele kritiseerimisele. Kõik utoopia lähtepunkti juured asuvad elus eneses. Utoopia on ähmane ühiskonna kriisi väljendus. Seni kuni eksisteerivad tingimused masse rahuldavad, ei tule kellelegi pähe välja mõelda fantastilise korraga ühiskonda ja kui kerkibki kellelgi selline fantastiline pilt silme ette, siis see möödub täiesti märkamatult. Aga, vastupidi, kui õhus ripub äike, rahulolematust eksisteerivate tingimustega väljendatakse avalikult ja valjult, siis igasugune, isegi kõige võimatumgi uue ühiskonnakorralduse projekt võetakse vastu palava heakskiiduga. Shtein illustreerib oma mõtet järgmiste näidetega: T.More (1478 1535) Utoopia ilmus aasta enne Lutheri agitatsiooni algust. Kõik uuemad Utoopiate järeltulijad eelnevad väga väikese edumaaga mingile olulisele pöördele või tähtsale ühiskondlik-poliitilisele reformile. Morelly utoopia edestas mõni aasta prantsuse revolutsiooni; Cabet Etienne utoopia kuulutas ette 1848.a. revolutsiooni. Aprioorsed (kogemustest sõltumatud) autori kaalutlused veavad alt, kuigi, kinnitavates näidetes. Ühiskonnas küpsenud ühiskonna kõlbmatuse arusaam ei vii alati pöördele, seda enam suurele muutusele; tihti toimub kõlbmatuks muutunud tingimuste vahetumine uutega märkamatult. Tuleviku kuulutamine utoopiate kaudu, võimalik, kuid on lihtne langeda eksituse ohvriks, ennustades pöörde möödapääsmatust. Utoopia on üks vanemaid kirjanduslikke vorme . Esimese inimesena, kes võttis kätte rääkida paremast riigist oli Aristotel, väidab Hippodama Miletskist, mis oli lihtne poliitilise uusehituse projekt, kuni skemaatilisuseni. Hulga mastaapsema mõttega ja originaalsema teostusega oli Fileasi Halkedoni (?) projekt, mis seisnes kollektiivses omandis ja riigistatud tööstuses. Ei need kaks mõtlejat, ei sofistid, kes olid radikaalsed oma sotsiaalpoliitilises filosoofias, ei loonud midagi sellist, mis oleks imbunud laiade masside teadvusse. Looming, mis kauaks ajaks aheldas enda külge kõik sotsiaal-poliitiliste konstruktsioonide loojad, sai enamikule näidisteks. Nii oli Platoni Vabariik utoopia, kommunistlik vormilt, kuid sisuliselt rangelt aristokraatlik. Platoni kommunism oli mitte eesmärk, vaid vahend; Platoni kommunistlik printsiip mitte ühine, vaid era; vaid filosoofidele ja sõdalastele oli keelatud perekond ja eraomand, sedagi selleks, et neid säästa igapäevastest muredest ja anda neile võimalus täielikult pühenduda riigi juhtimisele ja kaitsmisele. Võimalik, et esimeseks silmapaistvaks Platoni toetajaks oli stoikute filosoofia alusepanija, Zenon, kes lõi julge ilmaliku sotsiaalse ülesehitusega riigi plaani, mille ülesehitusel oli tunda Aleksander Suure loodud ilmaliku monarhiat, mille loomisega kaasnesid teoreetilised lähtealused, mis allakriipsutatud Vabariigis .Aga kuna Vabariik oli Jambuli poeedi utoopia (luuletus), mis kirjeldas elu Joonia mere õnnelikul saarel, kus valitseb vara ja naiste ühisomand. Keskaeg ei andnud midagi uut ja suurt utoopiate kirjanduses aga uuel ajal uuesti tärkas Vabariigi vaimus. Platoni kirglik austaja ja üks Taassünni epohhi filosoofe Hemist Pleton, oma ideaalses riigis vaid väliselt muutis Platoni konstruktsiooni, viies selle kooskõlla uute poliitiliste tingimustega. Riigipea postil on nüüd kuningas, kellele allub Riiginõukogu. Seisuseid on kolm: sõdalased ja ametnikud; kaupmehed ja käsitöölised; talupojad ja karjused. Kolmas seisus toidab kahte esimest; teine varustab kahte ülejäänut tööstuskaupadega; esimene aga kaitseb kaht viimast seisust. Selle suure vahetuse kõrval eksisteerib ka eraomand. Selle utoopia ja järgmiste vahele jäid suured sündmused, milliseid ei osanud oma fantaasiates isegi kirjanikud ette näha. Suured geograafilised avastused 15. saj teisel poolel, mis tutvustasid Euroopale tervet maailma, mis oli ennekuulmatu. Avastused tõid nii palju uut, varem kirjeldamatut, avastati maid ja leiti nõnda palju tundmatuid ühiskondi, et fantaseerida mingite ameerika või muude saarte elust-olust sai lihtsalt igapäevaseks asjaks. Side uue aja Utoopiate ja Ameerika avastamise vahel saab täiesti selgeks, kui me pöörame tähelepanu sellele faktile, et Tomas Mor teeb jutustaja rolli omavale tegelasele saatuseks olla Americo Vespudzi rännukaaslane. Tomas Mori Utoopia oli vahest ka esimene sotsiaal-poliitiline fantaasia, milline annab teisitiütlemise teel võimaluse avada olulisi ning tumedaid valitseva korra külgi. . Mori raamatus oli side fantaasia ja reaalsete suhetega juba teadlikumalt vormistatud. Mori inspireerijatest enim tähelepanu väärib Tommaso (Giovanni Domenico) 1568 1639)Campanella, kes on Päikse linna autor (Civitas solis. 1620.a.), kuigi mainitul olid ka eelkäiad, samuti itaallased: Doni, I mondi celesti, terrestai et internali (1552) autoriks, ja Patrik oli La citta felice(1553) autor. Kuid Campanella ühendab kõik Platoni Vabariigist tuntud ideed oma töös kloostri ühiskonna joontega. Võrreldes kalabriisi mungaga torkavad teravalt silma despootlikud jooned. Kaunis Vairasse utoopia: Severambide ajalugu(Histoire des Severambes, 1677), mis kirjutatud romaani vormis, on niivõrd demokraatlik, kui raskekaaluline Dzeims Garrigtoni Okeaania(Oceana)(1656); viimane joonistab läbipaistvate pseudonüümide kaudu Inglismaa ajaloo ja lõppkokkuvõttes on suunatud Thomas Hobbesi (1588 1679) poliitilise teooria vastu. Sisuliselt on seal vähe utoopilisust ja see on poliitilis-filosoofiline traktaat. Ka vastupidi, kõigi tunnuste poolest erineb Gerald Uinstenli utoopia Vabaduse seadus, tõeliste liberellide teoreetiline töö. Kõiki neid, vähem või rohkem fantastilisi töid, erandiks Okeania, ühendab üks joon. Ideaalne ühiskonnakord, mida More, Campanella, Verass ja Uinstenli kujutavad on igal pool kommunistlikel alustel. Eraomand puudub. Riik organiseerib tööd, jälgib tootmise üle ja juhib jagamist. Campanella ja Verass isegi määravad kindlaks töötundide arvu: esimene neli, teine vähem utopistlik kaheksa tundi. Peab silmas pidama, et kõik need utoopiad ilmusid ajal, kui vaevu naturaalmajanduse ja feodaalse tootmisviisi köidikud olid langenud, kaubandus tegi oma esimesi maailma vallutavaid samme, tööstus aga ei olnud kuskil eriti arenenud ja klassi vastuolud vaevu hõõgusid. Seepärast on utoopiates vaevu märgatav väliskaubanduse reglementeerimine, ning kommunistlikus ühiskonnas sisekaubanduse reguleerimises ei nähtud mõtet. Vaid Harrigtoni mittekommunistlikus ühiskonnas räägitakse üksikasjalikult kaubandusest. Kuid Francis Bacon (1561 1626) oma Nova Atlantises(1623) edestas oma sajandit. Tema teose säilinud osas räägitakse rohkem tehnilisest progressist, kui sotsiaalpoliitilistest suhetest. Baconi riigis on juutidel täielik võrdõiguslikus. Eriti rikas on utoopiate ja nende sarnaste teostega 18. saj. Jada algab sajandivahetusel ilmunud Freneloni kuulsa romaaniga Telemak (1699). Selles on tervelt kaks utoopiat, millised on ühendatud ühise joonega: protest linnaelu vastu ja maatöö kiitus. Igasugused liialdused, luksus ja isegi kunst on võõrad nii Calentele, kui Berikele; viimases valitseb täielik kommunism, ei ole ülemäärast rikkust, ega naudingut, küllus ja viletsus ei ole vastaspoolsused, kuid Calente tunneb kaubandust, ehk küll minimaalsel määral. Maaelu idealiseerimine ühendab kaasaegsete utoopiate, ja robinsonaadidega, milles ülistatakse inimese pöördumist esialgsetesse eksisteerimise tingimustesse. Suurimaks ja ületamatuks viimaste kujuks on selle ajani jäänud Robinson Defo, ühtmoodi lähedane ja kallis nii täiskasvanule, kui lapsele. Ta meelitab rohkearvuliste tõepäraste fantastiliste kirjeldustega, idealiseerides metsinimeste eluolu ning kombeid. Kõige suuremaks 18.saj.utoopiaks oli Morelly Basiliada või ujuvate saarte häving(1753), mis samuti kommunistlik, kuid ühes suhtes erineb teistest oma eelkäijatest 16. 17. saj. Morelly juures on märgata selgelt rikkuse ja vaesuse vahelise sügava vastuolu tunnetus. Kahel eelneval sajandil oli klasside vaheline vaen, mis sündiva kapitali kogunemisega tekkis, vaevu märgatav ja ei saanud veel imbuda masside teadvusse. Kuid 18.saj see vaen kasvab järsult ja sellised läbinägelikud inimesed, nagu Morelly, märkasid seda teadlikult või ka ebateadlikult. Teine imetlusväärne joon, mis seob Morellyt ja teisi uusi utopiste vaid Campanellaga on ühised naised. Teistsuguse iseloomu võtab utopism 19. saj. kapitalismi sajand koos kõigile inimestele silmahakkavatega klassivastuoludega. Kabbe Ikaaria(1840) põhiidee selline tulu ümberjaotussüsteem, mil kõik ühiskonna klassid võiksid saada osa ühiskonna majanduslikust heaolust. Igaüks võtab ühiskonnas tööst osa vastavalt võimetele ja saab riigi poolt hädavajaduste järgi. Töö kestvus suvel on seitse tundi ja talvel kuus tundi. monogaamia on säilinud. Põhiline tootmisüksus on tootmis assotsatsioon .Viimane ongi aluseks Bellami Ähvardavale sajandile (1891), kus selle abil inimesed saavad küllaltki korraliku tasu, kui ka võimaluse kasutada kunstide pakutavaid naudinguid ning tehnilisi mugavusi. Viimasel ajal on utoopiad, kui kirjanduse liiki, ekspluateeritud eriti innukalt. Väga palju on utopismi Cooperi, Julie Verne, Lori ja Stiivensoni noorsookirjanduses. Noorele avatud fantaasiale kui ka täiskasvanud lugejale on utoopia - aare, omades häid külgi: kisub eemale elu hallist, lõputust võitlusest eksisteerimise eest ja kannab nad eemale teise maailma, kus puudub vaesus ja egoism, kus vahettegematult valitseb õiglus. Vaata veel allpool toodud kirjandust: R.Mohl,Geschichte und litteratur d. Staatswissenschaften (T:I); anonüümset Schlaraffia politica; Kleinwächter, Staatsromane (esimesed kaks köidet Geschichte d. Sotzialismus in Einzeldarstellungen);Dietzel, Beitnäge zur Gesch des Sozialismus und Kommunismus (Vierteljahrschrift f. Staats und Volkswirtschaff, v). A. Dzivilegov 1902.a.SPb.
Utoopia (kr. u ei ja topos koht, st. koht, mida ei ole olemas, või teise versiooni järgi: eu hüve ja topos koht, st. õnnistatud maa. ideaalse ühiskonnakorraga riigi kujutlemine, millel puudub teaduslik põhjendus.(SNE1977.a.T:27lk.417.) jne.jne. Utopismi tähtsuse ümberhindamine ühiskonna arengule oli lakooniliselt formuleeritud N.Berdjajevi poolt: Utoopiad näevad välja rohkem teostatavamad, kui seda varem usuti ja nüüd seisab meie ees küsimus, mis kiusab meid täiesti uutmoodi: kuidas hoiduda nende lõplikust teostumisest?...Suhtumine utoopiasse seda iseloomustatakse kui vägivalda tegelikkuse, inimloomuse üle, kui idealiseeritud totaliseeritud korra põhjendamist. Antiutoopiad - Svift, Voltaire, Batler, Zamjatin Meie, O. Haksly Julge maailm,D. Orwel 1984 aasta. 20.saj. 60 70.a. ilmusid Liberaaldemokraatlikud utoopiad. kui alternatiiv marksismile, teaduslikule kommunismile otsese eesmärgiga idealiseerida riigi-monopolistlik kapitalism või moraalselt põhjendada ülevaltpoolt reformide programmi, et uuendada ühiskonda, et seista vastu sotsialistidele-revolutsionääridele. (F. Haiek; L. Polak; U. Mur). Teisest küljest, paljud ideoloogid uued vasakpoolsed , nägemata praktilisi teid sotsialistliku õigluse saavutamiseks, asuvad sõjaka utopismi positsioonidele.( R. Mills; G. Markuze; P. Gurmen; A. Turen; H.M. Enzensberger jt.) Utoopiale on seepärast iseloomulik ajaloovaenulikus, püüd eemalduda reaalsusest, tavaliselt nihilistlik suhtumine tegelikkusesse, püüd luua ja konstrueerida asju ja suhteid printsiibil: kõik peab olema vastupidi. Kalduvus formalismile, hoolimatus reaalsuse üleminekus idealistlikuks, ajaloo idealistlik mõistmine, enese kasvatuse ja seadusandja rolli liialdamises, samuti pidevalt väljapaistvate isikute, võimul olijate, filantroopide jne. toetusele lootmine. Antiutoopia, jagades utopistliku arusaamise orgaanilisi puudusi, on muuhulgas ka omalaadseks antipoodiks, selles mõttes, et kujutab endast eesrindliku sotsiaalse ideaali eitamist ja kutsub leppima valitseva korraga, et hoiduda hullemast tulevikust.
Idee (K.M . F.E. II - va.T:20, lk.629) (kr. idea) mõtte saavutuse vormi ilming objektiivses reaalsuses, milles on eesmärgi tunnetus ja kaugema tunnetuse projektsioon ning praktikas maailma ümberkujundamise kava. Kõik ideed on pärit kogemusest, nad on tegeluse peegeldused, õiged või moonutatud.
Ideaalne (SNE T:10, lk.37) 1)Miski, mis ei eksisteeri tegelikkuses aga vaid teadvuses. (vastandina reaalsele). 2)On idealiseerimise protsessi tulemus - abstraktne objekt, millist ei saa olla pandud katsele: nagu, punkt, absoluutne keha , lõpmatus.
3)Miski täiuslik, mis vastab ideaalile.
Avalikus (T: 16, lk.820 823) esitatakse tingimusena, mille olemasolul isikute isiklikud andmed, kes osalevad ühiskondlikus ja riigielus, avalikustamine ja informatsiooni levitamine ühiskonnas saab kõigile kättesaadavaks.
Solidarism (SNE T: 24 lk 142. 1976) (pr. tegutsedes üksmeeles)ühiskonna liikmete solidaarsus on esmane ja alustrajav. E.Djurkheim, L. Djugi : Doktriin Omand kohustab. Klasside koostöö ja leppimine. Sotsiaalne partnerlus, Töö ja kapitali assotsiatsioon.
Bürokraatia (T: 4, lk265) büroo võim. Bürokraatia kutseliste ametnike võim, kes asuvad üksteise suhtes alluvuslikus vahekorras. B- süsteemile vastandatakse: - kollegiaalsus, mis välistab liikmete alluvuslikkuse samale kolleegiumile. - juhtimine valitavate ametiisikute kaudu, kes ei kuulu sisuliselt kutseliste ametnike hulka. - auametnike süsteemis, kus nad seisavad üksteisest sõltumatus alluvuslikus vahekorras ja ei oma kutselist iseloomu. Tüüpiliseks näiteks bürokraatiast on: Ministeeriumite süsteem. (Kaasaegne B. on Napoleoni loodud). Bürokraatliust süsteemist üleüldse, tuleks eristada bürokraatiat sõna poliitilises mõttes. Bürokraatia all me mõistame kutseliste ametnike klassi võimu. Bürokraatia on üks oligarhia liik, mis Aristotelese järgi kuulub väärastunud riigivõimu vormi. Bürokraatia ennastrahuldav ametnike võim, mitte kogu riigi, vaid valitseva klassi huvides. Bürokraatia on rahvast eemaldunud ja ühtmoodi võõras kõigile klassidele: aadlikele, sest nad ei kaitse nende ajaloolisi privileege; tootjate klassi, sest nad ei tunne tsiviilkäibe vajadusi ja ei muretse tööstuse ja kaubanduse huvide eest; alamatele klassidele, sest nad suhtuvad vaenulikult sotsiaalsetesse reformidesse. Bürokraatia negatiivseid omadusi põhjendatakse, nimelt, ta on ennastrahuldava iseloomuga nii klassina, kui organisatsioonina kui ka eesmärgi poolest. Siit tulebki B. oma kasti suletus. Bürokraatia ei ole otseselt seotud ühegi valitsemisvormiga. Nii monarhia kui parlamentlik vabariik loob ja toidab bürokraatiat. Ainus vahend bürokraatia vastu riigiorganite juurde ühiskondliku elemendi võtmine, laialdane omavalitsuse arendus ja üldse liiduline ülesehitus.
Bürokraatia teatud juhtimisvaldkonna ametkondlik alluvus ühele ametnikule, kes ajab asju omal vastutusel (Vastand kollektiivne süsteem).
Njukestli programm esitatud inglise liberaalse partei esindaja, Gladstouni poolt 2.okt. 1891.a. 1)Home-rule? (vaata!) Iirimaa jaoks.
2)Riigi lahutamine kirikust Vallises ja Schotlandis.
3)Valimisõiguse reform, mis seisneb valijate registreerimise süsteemi muutmises, et anda valimisõigus töölistele, kellel puudub paiksus ja samuti mitme hääle vootumi likvideerimine (üks inimene - üks hääl).
4)Valimiskulutuste ja saadikute palga riigi kanda võtmine.
5)Parlamendivolituste tähtaja lühendamine.
6) Pearaha süsteemi reform.
7)Kangete alkohoolsete jookidega kauplemise seaduste reform.
8)Kohaliku omavalitsuse laiendamine: ringkondlikud ja kihelkondlikud nõukogud.
9)Egiptuse okupatsiooni lõpetamine.
Juriidiline sotsialism (KM T:21, lk.495) Kirikul on Euroopa riikides 1/3 maast. Ta on ainuke haritud klass. Õigusteadus, loodusteadus ja filosoofia kõik see viidi kooskõlla kiriku dogmadega. Samal ajal ilmus linnakodanike klass. Kogu reformatsiooniline võitlus toimus vana kiriku soovimatuse pärast kohaneda muutuvate majanduslike tingimustega, mille najal uued klassid ülespoole rühkisid. Prantsusmaal läks kirik vaikelt uute vaadetega kaasa. See oli teoloogiline maailmavaade, millele anti ilmalik nägu. Dogma, jumaliku õiguse asemele asus inimese õigus, kiriku koha võttis riik. Kuna kaubavahetus arenes, siis tulid probleemid rahadega ja selle lahenduseks oli vaja krediite, mis sisuliselt tähendavad üldtunnustatud usaldusakte (reguleerivad suhteid, andes garantiisid). Siit õiguslikud nõudmised ja sellest juriidilise maailmavaate kindlustumine. Töölised kasutasid ka juriidilist materialismi oma materiaalsete huvide kaitseks.
Valdenlased religioosne sekt, mis tekkis 12. saj. lõpus Lõuna-Prantsuse linnade plebeide alamkihtidest. Legendi järgi oli selle asutajaks Lioni kaupmees Peter Vald, kes jagas oma varanduse vaestele. V kuulutasid eraomandist lahtiütlemist, mõistsid katoliku kiriku hukka rikkuste kogumise pärast ja kutsusid tagasi pöörduma varase kristluse kommete juurde. Valdenlaste ketserlus (väärõpetus) levis eriti Edela Sveitsi ja Savoi mägiste rajoonide maa-elanikkonna hulgas.
Albilased ususekt, 12 13.saj. Lõuna Prantsusmaal ja Põhja Itaalia linnades. Peamine keskus asus Albi linnas. Nad olid toretsevate katoliiklike kirikukommete ja selle alluvusvahekorra vastu (feodalismi vastu). Paavst Innokenti III organiseeris 1209.a. ristisõja Albilaste vastu ja likvideerisid selle liikumise 12. aastase sõja ning repressioonidega.
Austromarksism tinglik austria sotsiaaldemokraatliku liikumise nimetus 20.saj. esimesel kolmandikul. Silmapaistvateks tegelasteks olid: O.Bauer(1881 1938) K. Renner (1870 1950), M.Adler (1873 1937), F.Adler(1879 1960). Kahekümnenda sajandi alguses püüdis austromarksism anda rea filosoofiliste probleemide omad tõlgendused. Tehti katseid (M. ja F. Adler) asendada marksismi teooria Kandi, Mahi, Avenariuse vaimus teooriatega. O.Bauer ja K.Renner käsitlesid rahvusküsimust. K.Renner võttis enne I MS sisse sotsiaalpatriootilised positsioonid, töötas välja kapitalismilt sotsialismile evolutsioonilise ülemineku teooriat, kasutades poliitiliselt neutraalset riiki. M. ja F. Adlerid esinevad patsifistlikelt positsioonidelt, eitades revolutsiooniliste võitlusvormide kasutamise hädavajalikust. (Sotsioloogia käsiraamat M 90.a.)
Austromarksism - (Austria + marksism), - oportunismi teisend, marksismi revideerimise ja moonutamise peenim avaldusvorm, mis on maskeeritud pahempoolse fraasiga. A. võitleb sotsialistliku revolutsiooni, proletariaadi diktatuuri ja sotsialismi vastu, kujunes Austrias XX saj. algul; ta tähtsamaiks esindajaiks on FR. Adler, O. Bauer, M.Adler, K. Renner. Austromarksistid on alati pidanud võitlust marksistliku filosoofilise materialismi ja ajaloo teadusliku materialistliku käsitluse vastu. Nõukogude riigi asutamisest peale peavad austromarksistid ägedat võitlust NSV liidu ja kommunismi vastu, aitasid rahvusvahelisel kodanlusel 1919.a. kukutada Ungari nõukogude vabariigi ja andsid Austria hitlerliku Saksamaa orjusse.(V.L. lk.60. Tallinn 1961.a.)
Afrikalik sotsialism nõukogude teoreetikud iseloomustavad kui reformistliku kallakuga parteidele iseloomulikku reas aafrika maades (Senegal, Tunis, Sambia).A-s. kui kolmanda tee teooria sotsialismi eritamiseks Aafrikas, kui kapitalismi ja kommunismi alternatiiv. A-s. teoreetikud arvavad, et marksismi teooria ei ole puhtalt võetuna Aafrikas teostatav. Linnades elab kodanlus, maa elanikkond moodustab proletariaadi. Talurahvas aga on sotsialistlike ümberkorralduste pea subjekt ja objekt. Levitatakse klasside koostöö ja ühtsuse kontseptsiooni Aafriklaste rassilistel ja rahvuslikel alustel. Nad on kõigi omandivormide säilitamise poolt. Samuti ei välistata rahvusvahelise monopolistliku väliskapitaliga tihedate sidemete loomist. Poliitilises arengus loodetakse arendada pluralistlikku demokraatiat, kuigi ei välistata üheparteilist valitsusvormi. 80.a. A.s. teoreetikud rõhutavad vaimse sideme tähtsust Lääne Euroopa sotsiaal-demokraatiaga. (Sotsioloogia käsiraamat. M- 90.a.)
Bernsteinlus E. Bernsteini (1850-1932) väljatöötatud saksa sots. dem. konseptsioon, mis on pandud demokraatliku sotsialismi kontseptsiooni aluseks. Möödunud sajandi 90.a. lõpus püüdis Bernstein täiendada marksismi võtmepositsioone. Sellepärast läks SD praktika saksamaal lahku Marxi teooriast. Seoses sellega ta loobus materialistliku dialektika revolutsioonilisest tõlgendamisest, võttes kasutusele fabianluse, neokantismi, prhudonismi üksikuid elemente.
SOTSIALISM kui õiglase ühiskonna ideaal, kui pidev indiviidi sotsiaalse asendi paranemise protsess. Sotsialistlike suhete lähtevormiks pidas B. koopereerumist. Klassivõitlust kapitalismi perioodil ei eitatud, kuigi eeldati, et kodanliku demokraatia arenedes omab see võitlus erandlikult rahumeelsed vormid. Suhted ekspluataatorite ja ekspluateeritavate vahel peavad olema lahendatud kompromisside teel. Töölisklassi võimule tulekut mõeldakse vaid tingituna nende arvukuse kasvust ühiskonnas. Sotsialismi teostamise teeks pakkus B. reforme. Omand tingimata on vaja suurte kap. ettevõtete ühiskonnastamist, seejuures keskmiste ja väikeste ettevõtete eraomandisse jätmisega ja aktsiate, kui omandist osasaamise vahendite levitamisega laiade masside hulgas (rahva kapitalism)(Palju on neid kaasaegses SSDP).
Gildisotsialism nõukogude töölisliikumise teooria järgi tekkis Inglismaal 20.saj algul. Teoreetikuks J. Koul. Gs. lähtus kapitalistlikus ühiskonnas kehtivate tootmissuhete ebatäiuslikkusest. Põhiline panus tehakse isiksuse alandatuse ja õigusetuse seisukorrale kapitalistlikus ettevõttes. Kapitalismi ümberkujundamist mõeldi teha tööstusliku demokraatia süsteemi loomise kaudu tootmises ja omavalitsust kõigis teistes elu sfäärides. Eitati majanduse bürokraatlikku juhtimismeetodeid, kriipsutati alla täieliku tööliste klassi asendi parandamise võimatust ilma tootmissfääri suhete riigistamiseta. Gs. lähtus laiade töötajate hulkade kaasamise vajadusest gildi vahendusel kõigi küsimuste lahendamises, mis puutuvad töö sfääri. Gildid peaksid koopereeruma tööstuse juhtimisel ka riiklikul tasemel. Gildide tegevus peab olema ülesehitatud demokraatlikel alustel (kõikide funktsionääride valitavus alt üles, aga samuti nende tegevuse ühiskondliku kontrolli süsteemi loomine). Gs. lähtub riigi, kui kõrgema majandusliku ümberjagava, samuti poliitilise võimu korraldava funktsiooni kaotamise vajadusest. See on vaja asendada kommuuniga, mis ülesehitatud otsese demokraatia printsiipidele. Gs. eeldas, et peamiseks ümberkorraldavaks liikumapanevaks jõuks Inglismaal saavad ametühingud Tred-unionid; töölisklassi partei rolli eitati.
Heaoluriik (sotsiaalne riik)- kaasaegse kapitalistliku ühiskonna sotsiaalsete instituutide kogum. Jutt käib riigi poolt reguleeritavate majanduse, sotsiaal-poliitiliste sfääride, klassidevahelisi suhteid, mis teenivad ühiskonna kõikide kihtide sotsiaal-majandusliku heaolu taseme tõstmise eesmärki. Heaoluriigi reguleerimise sfääri kuuluvad: sotsiaalkindlustus; elamuehitus, tervishoid, haridus, töökaitse, tööpuuduse likvideerimine (tööga kindlustamine), teaduslike uuringute toetamine, poliitika ja kultuuri valdkond. Peetakse võimalikuks riigi osa vähendamist majanduses, kui see ei taga ettevõtluse rentaablust. Heaoluriik on kui ühiskonna arengu aste teel demokraatlikku sotsialismi.
Demokraatlik sotsialism sotsiaaldemokraatliku ideelis-poliitilise kontseptsiooni põhimik. Esmakordselt kasutas demokraatliku sotsialismi mõistet 1888.a. D.B. Sou. Kuni I Maailmasõjani kasutas E. Bernstein ja O. Bauer, aga sõdade vahelisel perioodil K. Kautski ja R. Gilferding. 1945.a. D.S. on Sotsiaaldemokraatide ametlikuks doktriiniks. D.S. kontseptsiooni põhijooned on kajastatud nende Frankfruti deklaratsioonis SI (1951) lääne euroopa 50-60.a. sotsiaaldemokraatide programmilistes dokumentides (Eelkõige SPAViini 1958.a.programmis ja SDPG 1959.a. Godbergi programmis). Demokraatliku sotsialismi kontseptsiooni moderniseerimine sotsiaaldemokraatide 70-80.a. programmis, täpsemalt Sotsialistliku internatsionaali printsiipide (1989.a.)deklaratsioonis. Kaasaegne sotsiaaldemokraatia trakteerib D.S. kui ühiskonna arengu protsesside pikaajalist arengut ja kui tuleviku ühiskonda ja kui oma tegevuse printsiipi kaasaegsetes tingimustes. Sellist ühiskonda ei sa luua eraldi võetud maal, aga tekib vaid massilise nähtusena, kui uus inimühiskonna tsivilisatsiooni arengu aste. D.S. all mõeldakse tavaliselt permanentset reformaatorlikku ühiskondlikku ümberkorralduslikku protsessi, mille tulemusena kaasaegne kapitalistlik ühiskond omandab uue kvaliteedi. Selle ühiskonna moodustumise põhilisteks etappideks nimetatakse täieliku demokraatia teostumist; majandusliku demokraatia teostumist kogu kaasaegse kapitalismi majandusmehhanismi demokratiseerumist, heaoluriigi (sotsiaalse riigi) loomist. D.S. ühiskonna moodustumise viimaseks staadiumiks loetakse sotsiaalse demokraatia kehtestamist kogu ühiskonna ja eraelu sfääride täitmise demokraatliku sisuga (naiste täieliku emantsipeerumisega). Põhiväärtusteks vabadus, võrdsus, õiglus, solidaarsus. 70-80.a. on rõhk kaasaegsetele probleemidele, nagu ökoloogilised prioriteedid (ökosotsialism), majanduslik solidaarsus, rahu säilitamine maailmas.
Deideologiseerimine reideologiseerimine S.D. teooria evolutsioonist peale 1945.a. kui kapitalistliku ühiskonna teatud ideeliste tendentside näitaja. Jutt käis SD loobumisest paljudest sotsiaal-reformistlikest seisukohtadest, nende asendamisest suures osas kodanlik-liberaalsete ja tehnokraatlikku laadi kontseptsioonidega. Oli rõhutatud marksismist eraldumise vajadus isegi selle reformitud käsitlustest, avalikult kuulutades maailmavaatelist neutraliteeti ja lahtiütlemine SD partei käsitlemisest kui töölisliikumise osast (vaata mõistet rahvapartei). Tugevneb kapitalismi sotsiaal-majandusliku süsteemi, rahvusvahelise konservatiivse jõu poliitika kriitika. 70-80.a. programmides pannakse rõhk eelistatult kapitalistliku ühiskonna sotsiaal-majanduslikult nõrkade kodanike huvide rahuldamisele. Suurendatud huvi marksismi (austromarksismi renessans, bernsteinlus, neosotsialism) vastu. Pööratakse tähelepanu TTR ja majanduslikele probleemidele.
Integraalne sotsialism töölisliikumise lõhestatuse ületamise kontseptsioon, mis on välja töötatud 30.a. keskel austromarksismi teoreetiku O. Baueri poolt. Jutt käis töölisliikumise mõlema suuna vastastikusest loobumisest puht revolutsioonilisest (kommunistid) ja ainult reformaatorlikest (sots. dem.) põhimõtetest.
Kautskiaanlus tulnud K.Kautsky (1854-1938) poliitilisest kontseptsioonist, mis tekkinud peale lahku löömist revolutsioonilise marksismi positsioonidest. K. -le on iseloomulik revolutsiooniliste muutuste eitamine Lääne-Euroopas, eelistades parlamentliku demokraatia teed,...20.a.K. solidariseerus R. Gilferdingi organiseeritud kapitalismi teooriaga. Sotsialismile ülemineku töölis-kodanliku partei poliitilise vormina, eitati vastuseisu fasismile RR(Rahva Rinde) poliitika raames.
Elu kvaliteet 20.saj. 6 0-70.a püüd kehtestada traditsiooniliste materiaalsete huvide vahelist tihedat seost töötajate vaadete ja uute vajadustega (...), elu kvaliteet vastandati kaasaegse kapitalistliku ühiskonna väärtuste ainult hulgalisele lähenemisele.
Kooperatiivne sotsialism kontseptsioon, mis välja töötatud fabiaanlaste ja Bernsteini poolt ning kus on absolutiseeritud selle jaotava sfääri roll, millist vaadeldi, kui sotsialismi määravat elementi. Kooperatiivse sotsialismi ideedest arendati Belgia sotsialismi, Inglise Leiboristide ja Iisreali Töö Partei poolt.
Munitsipaalne sotsialism kapitalistlikus ühiskonnas linna omavalitsuse organites töötavate sotsiaaldemokraatide abil sotsialismi lätete loomise kontseptsioon. Oli levinud nii enne kui peale I Maailmasõda (vaat. Fabiaanlust).Praktikas realiseerus austria sotsiaaldemokraatide praktikas, kes omasid perioodil 1919-1933.a. enamuse Viini munitsipaliteetides. Käesoleval ajal kui alternatiivsete liikumiste kontseptsioon, nagu ka ekosotsialism.
Rahva partei teooria, mis ilmus SSDP ajal, mil toimus deideologiseerimine. Kooskõlas sellega, SD liikmete ja elektoriaadi hulgas, mil ilmnes traditsiooniliste töötajate kihtide esindajate vähenemine valitud organitesse, mil see enam ei esinda palgatööliste spetsiaalseid huvisid, ei saa seda enam lugeda eranditult töölisliikumise osaks.
Rahvuslik-reformism mõnede Ladina-Ameerika reformimeelsete poliitiliste parteide doktriinist. Ta väljendab keskklassi huve, ning samuti mittemonopoolse kodanluse püüdu leida omale alternatiivset ühiskonna arengu teed. Põhilisteks joonteks on: antiimperialism, demokraatlike institutsioonide, segamajanduse (vt.) printsiipide ning töö ja kapitali vahelise klassirahu pooldamine.
Neosotsialism üks 20-30.a. Belgia ja Prantsuse sotsialistliku liikumise sotsiaal-reformismi vool. Teoreetikuks Anri de Man (1885-1953) Balti töölispartei liider. Eitades sotsiaalsete protsesside tingitust majanduslikest tingimustest. Neosotsialism lähtus puhtalt psühholoogilistest faktoritest. SD poliitika põhiprintsiibiks kuulutatakse pragmatism. N on tugeva riigivõimu poolt. Riik kui võimu neutraalne organ. Eeldati antikapitalistliku rinde loomist, millega võisid liituda kõik kapitalismiga rahulolematud jõud, fasistidele erandit tegemata. Peale sotsiaalse rahu ja segamajanduse põhiprintsiipe on ka konkreetsemaid nõudmisi (tööaja lühendamine, minimaalpalga kehtestamine, sotsiaalkindlustuse ja elamuehituse organiseerimine).
Organiseeritud kapitalism üks rahumeelse kapitalismi sotsialismi sissekasvamise kontseptsioon, mis on väljatöötatud 20.a. keskel saksa SD R. Gilferdini (1877-1941) poolt. Väideti, et kapitali kõrge kontsentreerituse staadiumil organiseeritud kapitalism omandab objektiivselt antikapitalistlikud jooned, nii nagu ületatakse tootmisprotsessi korratus, väheneb tootmissuhete ebapüsivus ja nõrgenevad majanduslikud kriisid. Nendes tingimustes kaotab kapitalistliku omandi likvideerimine oma tähtsuse. Viimane peab olema vaid töölisklassi kontrolli all. Ümberkujunemine on evolutsiooniline.
Põhiväärtused (dem. sots.) vabadus, õiglus, solidaarsus. (+ võrdsus ja vendlus). 80.a. rahu säilitamine, majanduslik julgeolek. Põhiväärtused on kõigis SD pikaajalistes dokumentides kinnitatud, alates Sotsialistliku Internatsionaali (1951) Printsiipide deklaratsioonist.
Vabadus kui isiksuse eneseväljenduse printsiip, sama võrdselt kollektiivi eneseväljendusega. Vabadus on inimese väärikuse alus, mis võib realiseeritud. olla vaid demokraatia tingimuses.
Õiglus kõigile võrdse vabaduse nõude kindlustamine.
Solidaarsus kõigi inimeste koostöö vabaduse ja õigluse saavutamiseks, kui üldinimlik põhimõte.
Poliitiline demokraatia dem.sots. kontseptsiooni põhiline koostisosa. P.d. - eeldab parteide paljusust, opositsioonile tegevusvabadust, võimalust mitmele parteile võimu teostamises osalemiseks ja nende valimiste tulemuste kaudu võimult vahetumist. (Mingis vormis diktatuur, ainuparteilisus on kohatud). Koostisosadeks inimõigused, trükivabadus, ametühingute liikumise vabadus ja iseseisvus ja õigusriigi eksisteerimine. SD lähtuvad sellest, et demokraatlik sotsialism saab olla teostatud vaid sellises ühiskonnas, kus on eksisteerivad harmooniliselt kõik demokraatia vormid poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed.
Reform SD poliitika põhiline läbiviimise meetod, mille vahendusel peaks kapitalistlik ühiskond evolutsioneeruma demokraatlikuks sotsialismiks. Sõdadevahelisel perioodil SD kesk-tee toetajate hulgast panid oma panuse reformidele, et säilitada kapitalismi positsioone (valikuline riigistamine), aga vasakpoolsed reformidele, mis nõrgendaksid kapitalismi aluseid (töötajate osalemine majanduse juhtimisel). 50-60.a. SD vaatlesid reformi, kui heaoluriigi kindlustamise hädavajalikku vahendit, mida loeti oluliseks vaheetapiks liikumisel demokraatlikku sotsialismi. 70-80.a. diskuteeritakse reformide sisu üle ja diferentseeritakse süsteemi stabiliseerivateks ja süsteemi muutvateks.
Omavalitsuslik sotsialism 70-80.a. sots.interni kuuluvates parteides väljatöötatav võtmekontseptsioon. Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis lähtub O.s. kõigi ühiskonna liikmete koondamise vajadusest, et võtta osa ühiskonna erinevate eluvaldkondade juhtimiseks tehtavate otsuste väljatöötamisest ja vastuvõtmisest. Laiendatakse erinevate ühiskonna kogukondade autonoomiat, detsentraliseerides juhtimise süsteemi ja demokratiseeritakse planeerimisprotsessi. Kõigil omavalitsusorganite tasemetel teostatakse ametikohtade täitmine valimiste kaudu ja nende üle teostatakse pidevat ühiskondlikku kontrolli. Riiki ei likvideerita, kuigi praktiliselt kõik selle sisefunktsioonid antakse omavalitsuste teostusse. Kapitalismist väljutakse evolutsiooniliselt.
Segamajandus - käesoleval ajalarenenud kapitalistlikes maades eksisteeriv majanduskorraldus, milline säilitatakse, SD arvates, demokraatliku sotsialismi ajal. Sellele on iseloomulik tootmisvahendite kolme omandivormi säilitamine: era-, riiklik- ja ühiskondlik omand. Eraomandi moodustavad enamuses kesk- ja väikeettevõtted, kaubandus sfääri ning isegi osa suurtest tootmisüksustest. Riikliku omandi moodustavad natsionaliseerimise teel koondatud raske- ning kergetööstus. Ühiskondliku omandi moodustavad munitsipaliteetide ja kooperatiivide vara. Kõik kolm omandivormi asuvad pidevas konkurentsivõitluses ja peavad juhinduma kõrgetest rahvuslikest eesmärkidest, et kindlustada majanduse efektiivsuse ja sotsiaalse õigluse printsiip. Majanduslikeks eesmärkideks on maksimaalne tööga kindlustatus, hindade ja töötasude stabiilsus. Segamajanduse demokratiseerimise süsteem peab olema kooskõlas majandusliku demokraatia süsteemiga.
Sotsiaal-sionism Iisreali (eelkõige Tööpartei) töölisliikumise reformistliku osa kontseptsiooni tähistus. S.s. seob endas maailmavaatelisi, teoreetilisi, sise- ja välispoliitilisi kontseptsioone. Aktiivselt peetakse kinni judaismi usudogmadest, omades ekspansioonilisi tendentse Iisreali välispoliitikas ja toetatakse laialdast juutide immigratsiooni Isreali.
Sotsiaalne demokraatia demokraatliku sotsialismi sünonüüm, kui ühiskondliku ülesehituse kõrgeim staadium, kui kõik ühiskonna elu sfäärid on demokratiseerunud. S.d. on suuremal määral olemas Kesk- ja Põhja Euroopa riikides. S.d. kontseptsiooni keskmes asub inimeste õiguste ja vabaduste pöördumatuse printsiip. Selle poolest erinebki nende liikumine kapitalistliku ühiskonna konservatiivsetest jõududest.
Sotsiaalne partnerlus klasside kompromissi ideoloogia ja poliitika, mille aktiivsed toetajad on Austria, Saksa, Sveitsi, Skandinaavia maade SD. Klassivõitlus streikide ja demonstratsioonide kaudu aga ettevõtjate esindajate ning ametühingute vahel - läbirääkimiste laua taga. Peamiseks argumendiks sotsiaalse partnerluse kasuks on töötajate reaalse töötasu kasv. Kõige haavatavamaks kohaks S.p. on vastu võetud otsuste ebademokraatlik iseloom, kui kõik määratletakse piiratud isikute ringis ja mitte alati ei arutata töötajatega ametühingu liikmetega. Parimaks S.p. näiteks Saltsi-badeni ametühingute kokkulepe ettevõtjatega. Rootsis (1932.a.), Kooskõlastatud tegevus, ametühingute ühenduste ja ettevõtjate vahel Saksamaal (1960.a.).
Sotsiaalne leping kokkulepe, mis sõlmitud 1974.a. Inglise Leiboristliku valitsuse poolt Briti ametühingutega. Sotsiaalse lepingu mõte seisneb poolte vastastikustes sotsiaal-poliitilise stabiilsuse säilitamise kohustustes.
Valitsus: alandada inflatsiooni taset, vähendada tööpuudust; pensionide, toetuste suurendamine ja sidumine hindade tõusuga; väikese sissetulekutega inimeste maksukoorma vähendamine ja jõukate maksude suurendamine; elamuehitus, tervishoid ja haridus.
Ametühingud: mõõdukate soovidega palgatõusu küsimustes ja mitte kasutada võitluses streike. Majanduse tsükliliste kriiside tingimustes 1974-1975.a. jäid paljud S.l. punktid täitmata ja seetõttu Kaotas Inglise Leiboristlik Partei 1979.a. parlamendivalimistel.
Fabiaanlik sotsialism (Fabian Society) sotsialistlikult meelestatud inglise intelligentsi poolt väljatöötatud 19.s. lõpus ja 20.s.alguses. Fabianlikku ühingusse kuulusid B. Shou, S. ja B. Vebbid jne. Fabiaanlased võtsid osa Inglise Leiboristliku Partei loomisest. F. on klasside koostöö poolt. Oluline on riigi reguleeriv roll, ning see peab saama enamiku tööstusvõimsuste omanikuks. Näitena tõid F. tarbijate kooperatiive. Olulise rolli andsid F. munitsipaliteetidele. F. olid Inglismaal Tööstusliku majandusliku demokraatia juurutamise poolt ja omavalitsuslike algatuste poolt. F. püüdsid väljendada töölisklassi huve, keda nad pidasid passiivseks massiks.
Funktsionaalne sotsialism - 60-a. lõpu termin, mis võetud kasutusele silmapaistva Saksa Demokraatliku Töö Partei teoreetiku S. G. Adler-Karlsoni poolt. Jutt käib kapitalismi võimalusest minna evolutsiooniliselt üle sotsialismile, selleks muutes omandisuhteid ning selle funktsioone. Omand on kui funktsioonide kogum: sotsialiseeritud, erakapitalistlik, sega-kapitalistlik ja sega-sotsialiseeritud. Omandi funktsioonid tootlus, juhtimine, kontrolliv ja jaotav need võivad muutuda. Konkreetsemalt, kapitalistliku ettevõtte tegevus võib olla allutatud ühiskonna huvides ilma omandi vormi muutmata, riikliku majandust reguleeriva ja programmeeriva jõuga. Kapitalist säilitab formaalselt õiguse omandile, kuid ühiskond ei lase seda kasutada eesmärkidel, mis ei vasta üldistele huvidele. F.s. eeldab ka teiste meetmete rakendamist, nagu kaudne sotsialiseerimine: maksupoliitika, tööturu riiklik reguleerimine, hindade, töötasu reguleerimine, kompromisside vahendusel (sotsiaalne partnerlus.).
Ökoloogiline sotsialism ökosotsialism tekkis 70-80.a.piiril, kui ökoloogide esindaja (rohelised), Saksamaal ja Austrias. Austria nõuab tungivalt, et ökoloogiline komponent viiaks demokraatliku sotsialismi kontseptsiooni. Jutt käib isiksuse kindlustamisest ökoloogilise julgeolekuga. vastavalt Ö.s. ei ole majanduslikel huvidel prioriteeti ökoloogiliste huvide ees. Tehnoloogiad, mis ohustavad või kahjustavad ümbritsevat keskkonda, tuleb keelustada. Kõrvuti traditsiooniliste ja segamajanduse sektoritega tuleb arendada alternatiivset sektorit väike- ja kodutööndust. Seda sektorit peab riik toetama- aitama, et kindlustada selle eksistents turumajanduslikes tingimustes. Oluliseks Ö.s. elemendiks nimetatakse baas-demokraatiat, kooskõlastudes omavalitsusliku sotsialismiga (vastuvõim kohtadel).
Majandus (tööstuslik) demokraatia demokraatlike printsiipide kapitalistlikku ühiskonna majandussüsteemi juurutamise teooria kontseptsioon. Ajalooliselt kujunes välja fabiaanlaste töödes, E. Bernsteini, aga 20.a. austromarksisti K.Renneri ning SDTP teoreetiku F. Naftali (majandus demokraatia). Peale 1945.a. M.d. kontseptsiooni töötati aktiivselt välja SDTP,ASP ja Skandinaavia SDP-des. Kooskõlas sots.ref. teoretikutega, M.d. areneb nii mikrotasemel töötajate vahetu ettevõtete juhtimisest osavõtu kaudu, kui makro-tasemel majanduse üldisel juhtimisel tervikuna. Viimane eeldab sotsiaalse partnerluse organite olemasolu (Saksamaa, Austria) või majanduslikku omavalitsust (Prantsusmaa). Rootsis ja Taanis M.d. eeldab suhtlemise protsess ametühingute ühendamist, et vallata ühiselt ettevõtteid osakute osa suurendamise teel (fondid) nende ettevõtete tuludes. funktsionaalselt M.D. ettevõtetes (juhtimisest osavõtt, tööstuslik demokraatia) eeldab tootmisnõukogude kontrolli (M.d. all organites) olulise majandus sektori tegevussfääri üle (tööga hõivatus, sotsiaalpoliitika, töö inimlikustamine). Vasakpoolsed sotsialistid nõuavad tootmisnõukogudele nende funktsioonide laiendamist, võrdõiguslikku osavõttu tootmisprotsesside juhtimise kompleksel otsustamisel. S.d. loevad, et M.d. võib seista majanduse sfääri bürokratiseerumise vastu ja parandada planeerimise süsteemi. Majanduslik demokraatia vastandatakse riigistamisele. M.d. peetakse alternatiiviks turumajandusele, milline jätab tavatöölise majandust puudutavate otsuste tegemisel kõrvale.
Eetiline sotsialism - kapitalistliku ühiskonna demokraatlikuks sotsialismiks ümberkujundamise ülesande moraalse tõlgendamise vorm. Eetilise sotsialismi alusepanijaks sots.dem. oli E. Bernstein. Kooskõlas E.s. peavad sotsialistlikud ümberkujundused lähtuma mitte puht teaduslikest (maj. sots.)seadustest, vaid moraalsetest kategooriatest, mis tõstetud esile kristlikust eetikast, humanismi printsiipidest, 19.saj filosoofiast. Eetiline sotsialism sots-dem. baseerub põhiväärtustel. Oletatakse (eeldatakse), et demokraatliku sotsialismi kehtestumine on võimatu ilma isiksuse moraalse täiustumiseta, mis viib kogu inimkonna täiustumiseni. Kooskõlas eetilise sotsialismiga sotsialism ei ole lihtne uus ühiskonnaformatsioon koos uue tootmissuhete iseloomuga, vaid maise tsivilisatsiooni kõrgeimaks moraali astmeks. Vastavalt sellele kontseptsioonile kõik inimesed, kes eetilise sotsialismi printsiipi tunnustavad, võivad oma usutunnistusest ja veendumustest sõltumatult liituda sotsiaal-demokraatiaga.
Gota programm. mai 1875.a.
1.Töö on igasuguse rikkuse ja kultuuri allikas ning nagu üldkasulik töö on võimalik vaid ühiskonna vahendusel, siis kogu töö toodang kuulub ühiskonnale, st. kõigile selle liikmetele, võrdsetes õigustes, igale vastavalt tema vajadustele, kusjuures kõik peavad töötama. Kuna ühiskonnas on tootmisvahendite monopol kapitalistide klassil; siis sellest tingitud töölisklassi sõltuvus on viletsuse ja orjuse, kõigis selle vormides, põhjuseks. Töö vabastamiseks on vajalik tootmisvahendite kollektiviseerimine kogu ühiskonna omandiks, ja kogu töö reguleerimine assotsiatsioonide kaudu, et toodang oleks üldkasutatav ja õiglaselt jaotatud. Töö vabastamine peab olema töölisklassi ülesandeks, kelle suhtes kõik teised klassid moodustavad vaid ühe reaktsioonilise massi.
2.Lähtudes nendest põhialustest, Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei, püüdes kõigi seaduslike* vahenditega vaba riigi ja sotsialistliku ühiskonna poole, kukutades palgatöö süsteemi ja igasugune ekspluateerimise, selle kõigis vormides, töötasu raudse seaduse ja igasuguse poliitilise ja sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimise teel. Kuigi tegutsedes vahetul moel rahvuslikes raames teadvustab Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei selle rahvusvahelist iseloomu ja olles täis otsustavust täita tegelikkuses kõik tööliste poolt pandud kohustused ja kõikide inimeste vendluse ideaal. Ettevalmistava meetmena, et lahendada sotsiaalset küsimust, nõuab Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei, riigi toetusel, töörahva demokraatliku kontrolli all, sotsialistlike tootmiskooperatiivide loomist. Tootmiskooperatiivid tuleb luua tööstuses ja põllumajanduses, piisavalt suured, et neist kasvaks välja kogu töö sotsialistlik organisatsioon.
*Seoses Seadus sotsialistidest jõustumisega, sõna seaduslike oli, nagu teada, maha tõmmatud 1880.a.Badeni kongressil. Kõiges muus jäi programm muudatusteta.
Saksamaa Sotsialistlik Töö Partei nõuab, et riik tugineks järgmistel alustel:
1)Üleüldine, võrdne, otsene valimis- ja hääletamisõigus kõigile riigi kodanikele, alates 20-eluaastast, kõikidel valimistel ja hääletamistel riigis ning kogukondades; Salajane ja kohustuslik hääletamine.
Valimised või hääletamised peavad olema määratud puhke või pühapäevasele päevale.
2)Otsene rahva seadusandlus. Sõja ja rahu küsimuse otsustamine rahva poolt.
3)Üleüldine relvastumine (sõjaväekohustus?). Rahvamiilits regulaararmee asemel.
4)Kõigi erandlike seaduste tühistamine, eriti kehtivad seadused ajakirjandusest (trükistest), koosolekutest ja kokkutulekutest, üldse- kõikide seaduste, mis piiravad oma arvamuse-, mõtte ja teadmiste saamise vabadust.
5)Rahva kaasamine kohtupidamisse. Tasuta kohtumõistmine.
6)Rahva üleüldine ja võrdne riigi poolne kasvatus. Üldine koolikohustus. Kõigis õppeasutustes tasuta koolitus. Religiooni kuulutamine eraasjaks.
Kaasaegses ühiskonnas püstitab Sotsialistlik Töölispartei järgmised nõudmised:
1)Võimalikult suur poliitiliste õiguste ja vabaduste laiendamine, ülaltoodud nõuete mõttes.
2)Üldine, progressiivne tulumaks riigi ja kogukonna kasuks, seni kehtivate kaudsete maksude asemel, eriti nende asemel, mis rahvast koormavad.
3)Koalitsioonide piiramatu vabadus.
4)Normaalne tööpäev, mis vastab ühiskonna vajadustele. Pühapäevase töö keelamine.
5)Laste töö ja igasuguse naiste töö keelamine, mis kahjustab nende tervist või moraali.
6)Tööliste elu ja tervisekaitse seaduste vastuvõtmise. Tööliselamute sanitaarse seisukorra järelvalve. Kaevanduste, maardlate, vabrikute, käsitöökodade ja kodutöönduse allutamine valitud töötavate ametiisikute järelvalve alla. Mõjusat seadust, mis praktikas oleks seaduseks ettevõtjate vastutusele võtmiseks töölistega juhtunud õnnestuste pärast.
7)Vangide töö reguleerimist.
8)Kõikide tööliste vastastikuse abi kassade täielikku omavalitsust.
Erfurti programm - * okt.1891.a.
...
Sel moel, Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei võitleb mitte uute klassiprivileegide ja eeliste saamiseks, vaid klasside valitsuse ja klasside enda kaotamise eest, kõikide inimeste võrdsete õiguste ja kohustuste poolt, rassi ja sugu arvestamata. Lähtudes nendest vaadetest, võitleb partei tänases ühiskonnas mitte ainult ekspluateerimise ja palgatööliste rõhumise vastu, on see siis suunatud klassi, partei, soo või rassi vastu. Lähtudes nendest printsiipidest esitab Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei lühimal viisil järgmised nõudmised:
1.Üleüldine, võrdne ja otsene valimisõigus ja hääleõigus kõikidel valimistel ja hääletamistel; kõigile kodanikele, kes vanemad kui 20-aastat, vahet tegemata sool, salajase hääletamisega. Proportsionaalse esindatuse süsteem aga kuni selle sisse viimiseni peale iga rahvaloendust seadusandlikult valimisringkondade ümberjaotamine. Kaheaastased seadusandlikud perioodid. Valimiste ja hääletamiste päeva määramine seaduslikule puhkepäevale. Valitavate esindajate tasustamine. Igasuguste poliitiliste õiguste piirangute kaotamist, erandiks teovõime piirangu juhtumid.
2.Rahva otsene seadusandlus koos seadusandliku initsiatiivi ja referendumi õigusega. Impeeriumis elava rahva enesemääramise ja omavalitsuse õigus riigis, provintsis ja kommuunis. Võimu valimine rahva poolt, kes on vastutavad kriminaal- ja tsiviilõiguslikult. Maksude igaaastane läbihääletamine parlamendis.
3.Üleüldiseks relvastumiseks ettevalmistumine. Rahvamiilits regulaararmee asemele. Sõja ja rahu küsimuse otsustamine rahvaesinduses. Kõigi rahvusvaheliste vaidluste lahendamine vahekohtu vahendusel.
4.Kõikide arvamuste-, liitude- ja koosolekute vabadust piiravate ja keelavate seaduste tühistamist.
5. Kõikide seaduste tühistamist, mis asetavad naise mehest madalamale avalikes- ja tsiviilõiguslikes suhetes.
6.Usuasjade kuulutamist eraasjaks. Ühiskondlikest vahenditest kirikule ja religioossetel eesmärkidel tehtavate kõikide kulutuste lõpetamist. Kirikut ja usuühinguid tuleb vaadelda kui eraühinguid, millised ajavad omi asju täiesti iseseisvalt.
7.Kool on ilmalik. Ühiskonna rahvakoolides on käimine kohustuslik. Koolitamine, õppevahenditega ja toiduga varustamine on riiklikes koolides tasuta, aga samuti ka kõrgemates koolides neile õpilastele, kes oma võimetelt tunnistatakse kõlblikuks kõrgemat haridust saama.
8.Tasuta kohtumõistmist ja õigusabi. Kohtuasju peavad lahendama rahva poolt valitud kohtunikud. Kriminaalasjadele apellatsiooniõigus. Süütult süüdi mõistetud ja arreteeritud isikutele kahju hüvitamist.. Surmanuhtluse tühistamist.
9. Tasuta arstiabi, kaasaarvatud sünnitusabi ja ravimid. Tasuta matused.
10.Progresiivne tulumaks tuludele ja varale, et katta ühiskondlikke kulutusi, selles ulatuses, milles need peavad olema maksudest kaetud. Kohustuslik tuludeklaratsiooni esitamine. Pärandvarale progressiivne maks, mis kasvab vara hulgast ja sugulusastmest sõltuvalt. Kõikide kaudsete maksude, tollide ja muude majandus-poliitiliste meetmete tühistamist, mis toovad ühiskonna huvid ohvriks privilegeeritud vähemuse erahuvidele.
Töölisklassi huvide kaitsmise huvides esitab Saksamaa Sotsiaal-demokraatlik Partei järgmised lähimad nõudmised:
1. Luua praktikas järgmistel alustel rakendatavad töökaitse rahvuslikud ja rahvusvahelised seadused:
a)Normaalse tööpäeva kehtestamine, mis ei ületa 8-tundi.
b)Tööstuses keelata alla 14. aastaste laste töö.
c)Öötöö keelustamine, erandiks need tootmisharud, millised oma tehnoloogialt, tehnilistel põhjustel või ühiskondliku vajaduse tõttu nõuavad töötamist öösel.
d)Igale töölisele kord nädalas vähemalt 36. tunnine vaheajata puhkus.
e)Keelata töötasu väljamaksmine kaupades, raha asemel (truck-system).
2.Kõikide, nii linna kui maa tööstusettevõtetes eksisteerivate töötingimuste jälgimist ja reguleerimist riikliku tööbüroo, ringkondlike tööliste büroode ning kodade töötajate poolt. Karmi tootmishügieeni tagamist.
3.Põllumajanduse tööliste ja koduteenijate õiguslikku võrdsustamist tööstustöölistega; kodu teenrite põhikirja tühistamist.
4.Koalisatsioonide moodustamise vabaduse kindlustamist.
5.Kogu tööliste kindlustamise süsteemi üleandmist impeeriumile, koos tööliste valdava osavõtuga selle süsteemi juhtimisest.
Seadus sotsialistidest võeti vastu Saksamaa Impeeriumis 21. okt 1878.a.
G o t h a ü h i n e m i s k o n g r e s s 1 8 7 5 . a . 1 4 . j a 1 5 . v e e b r u a r i l . O s a l e s i d k a h e l t p o o l t 9 l i i g e t . L a s s i a a n l a s t e p o o l t 075=:;525@, 0AA5;L<0=, 0@B<0=, >10 0?5;;0, 58=45@A,
A> AB>@>=K -875=E0F52; - 81:=5EB, >BB;5@, 0;LB58:, 581, 70B5< -4C0@4 5@=HB58=, 8;L35<L >:. . . !0<>5 >1J548=5=85 ?@>87>H;> =0 1 8 7 5 . 3. 2 2 - 2 7 <0O. ( 3;020 4 . A. 9 0 ) , :@8B8:0 0@:AC A. 9 2 .
D e m o k r a a t i a n õ u d e d 1 . R a h v a p i i r a m a t u e n e s e m ä ä r a m i s e õ i g u s . Ü l e ü l d i n e , o t s e n e j a v õ r d n e v a l i m i s õ i g u s s a l a j a s e l h ä ä l e t u s e l k õ i g i s r i i g i e l u v a l d k o n d a d e s ( p a r l a mendivalimistel, üksikute riikide parlamentidesse, kommunaalsetesse esinduskogudesse jne.). Rahvamiilits regulaararmee asemele. Täisõiguslik parlament, millele peab kuuluma, konkreetsel juhul, otsustav hääl sõja ja rahu küsimuses.
2.Saksamaa ühendamine demokraatlikuks riigiks. Ei ole vaja mingit pärandatavat keskvõimu; ei mingit väikest Saksamaad Preisi võimu all; ei mingit ühendamistega Preisimaa territooriumi suurendamist; ei mingit Suursaksamaad Austria võimu all; ei mingeid triaade. Demokraatlik partei peab kõige otsustavamal moel võitlema nii nende vastu, kui ka nendele sarnaste dünalistilis-partikulaarsete püüetega, millised võivad viia vaid sõltuvusse, killustumisele ja välismaise võimu alla.
3. Seisuslike, päritoluliste ja usuliste privileegide kaotamist
4.Rahva füüsilise, vaimse ja moraalse hariduse tõstmise poolt. Kooli eraldamise kirikust ja samuti riigi kirikust eraldamise poolt, õpetajate seminaride parandamise ja õpetajatele väärilise koha poolt, rahvakoolide riiklikeks koolideks muutmise ning riigi kassast ülalpeetavaks tegemise eest. Täiskasvanutele õppimisvõimaluste tarbeks koolide asutamiseks vahendite eraldamine.
5.Koostöö üldise heaolu saavutamiseks ning töö ning tööliste vabastamise igasugusest ikkest ja köidikutest. Töölisklassi olme parandamine, liikumisvabadus, tootmisvabadus, ülesaksamaaline paiksuse õigus, kooperatiivsete ettevõtete arendamine ja toetus, eriti soosida tootmiskooperatiive, et vähendada antagonismi kapitali ning töö vahel.
6.Kogukondadele omavalitsus.
7.Rahva õigusteadvuse parandamine, kohtutele sõltumatuse tagamine, vandemeeste kohtute loomine, mille kompetentsi peavad kuuluma, konkreetsemalt, poliitilised ja ajakirjandust käsitlevad protsessid; suuline kohtumenetlus.
8.Rahva poliitilises ja sotsiaalses harimises osalemine. Kasutades selleks vaba ajakirjandust, koosolekute-, liitude-, ning streikide vabadust.
Imperialism poliitiline süsteem, mis nagu kujutaks endast rahvavõimu printsiibi kooslust ainuvalitsusliku juhtimise asutustega. Esimeseks sellise süsteemi loojaks oli Julius Caesar, mille tulemusel sellele antakse ka tseesarismi nimetus. Caesar oli demokraatliku partei liider, tänu millele ta sai võimule ja mitte kunagi ta ei loobunud otse oma võimu demokraatlikest alustest. , olles juba piiramatu võimuga valitseja hoolitses ta vaeste klasside olukorra parandamise eest ja jättis, arvatavasti, puutumatuks rahva suveräniteedi, kui ka endised vabariiklikud asutised. Ta kõikvõimsus seisnes peamiselt selles, et ta tegi täitevvõimu senatist sõltumatuks, seda oluliselt laiendades ja tugevdades ning koondas oma kätte kõik vabariigi olulisemad ametipostid. Uusasutiseks oli vaid imperaatori ametipost, mis osaliselt vastab täitevvõimu pea funktsioonidele, nii nagu Rooma impeeriumi põhiliseks tunnusjooneks oli volitus, kriminaal sanktsioonide hirmu all, nende täitmata jätmise puhul, anda välja korraldusi. Kõigele sellele lisandus, lõpuks, õigus omale asemiku nimetamiseks kõigis ametites ning volitustes. Selle võimu kõrval, mis ta enesele koondas jäi rahvakoosolek ametlikult suveräniteedi kandjaks ja pleibitsiit riigi kõrgema tahte väljendajaks. Imperaatori poolt kokkukutsutud komiitsisid (ld. comitia) (Vana-Rooma rahvakoosolekud) vaadeldi kui seadusandlikke organeid mis kehtestasid riigi korra aluseid. Faktiliselt olid need rahvakoosolekud kuulekad oma Caesarile, aga nende seadusandlik võim paraluseeriti selliste rooma õiguse printsiipidega, mille alusel administratiivsed määrused säilitasid oma tingimusteta kohustava jõu, kuni neid välja andnud ametiisik ametis oli. Caesar samuti koondanud endale kõik kõrgemad ametipostid, mis olid temale eluks ajaks antud, faktiliselt pööras oma volitused administratiivseid määrusi välja andes piiramatuks seadusandlikuks võimuks. Demokraatia lapsuke, Caesar oli pidanud, loomulikult, astuma võitlusse vabariigi aristokraatliku elemendiga: ta alandas senati nõuandvaks asutuseks, püüdis selle liikmete hulgast eemaldada konservatiivse ja aristokraatliku mõtteviisiga liikmeid ja viis sinna oma kreatuurid (käsilased). Sellega seoses tekkis püüd luua uus patritsiaat (ld. patriciatus) (rikaste kodanike seisus, kelle hulgast valiti linnavalitsuse liikmeid), mis tõrjus eemale vana aadli. Suure oskusega kasutasid kõik usurbaatorid, Rooma impeeriumi algusaastatast Caesari riigi aluseks olevaid demokraatlikke liikumisi eeskujuks võttes, ärakasutades demokraatlikke liikumisi omale ülemvõimu haaramiseks. Eriti suurtes mastaapides teostas imperialismi süsteemi Napoleon I , aga tema järglane Napoleon III oma 14. januari 1852.a.proglamatsioonis prantsuse rahvale, ülendas selle teoreetilise doktriini tasemele. Selles proglamatsioonis tunnistab Napoleon III riigi korra põhiliseks alusprintsiibiks rahva isevalitsuse alget, mille all ta mõtleb seda, et kõik võimud, mis riigis eksisteerivad, ja eelkõige riigipea on väheke teisem kui rahva delegaadid, ja saades nendelt oma volitused. Rahva saadik, riigipea peab olema rahva ees vastutav. Ja kus on vastutus, seal peab olema ka võim, seetõttu peab riigipeale olema antud täielik tegevusvabadus. Ministrid on lihtsad vastutava riigipea korralduste täitjad, kes tegutsevad tema juhiste järgi ja seetõttu ei kanna esinduskogude ees mingit vastutust. Riigipea seevastu, saanud oma volitused rahvalt, kannab ainukesena selle ees vastutust. See printsiip sai oma väljenduse 1851.a. konstitutsioonis, milline ütleb, et vabariigi president on rahva ees vastutav, kelle ta peab alati apelleerima. Üldrahvalik hääletamine (pleibitsiit) peab kinnitama või tagasi lükkama kõik olulised poliitilised ettevõttmised, millised mõtles läbi viia riigipea. Sel moel seisneb sisuline Imperialismi tunnus riigipea hominaalses vastutuses ja ministrite vastutamatuses. Sellega seoses jäetakse rahvaesindusele Imperialismi süsteemis täiesti tühine roll. Napoleon III seadusandlik korpus ei omanud seadusandlikku initsiatiivi, ei olnud neil esitatud eelnõule paranduse tegemise õigust ja eelarvet tuli hääletada ilma üksikutesse paragrahvidesse paranduste tegemise õiguseta. Lõpuks, Napoleonid leiutasid uue asutise nõnda nim. Senat`i. Nii nagu 1799.a. konstitutsiooni järgi, siis ka 1852.a. oli senati ülesandeks konstitutsiooni kaitse ja selle arendamine. See teine senati funktsioon, mis teenis Napoleonide viimase vahendina ja andis neile võimaluse rüütada igasugune omavoliline võimu laiendamine seaduslikuse vormi. Sel moel on Imperialism õiglaselt nimetatud «petlikuks (viirastuslikuks) konstitutsionalismiks.» Roscher. «Umrisse des naturlehre des Cäsarismus» Leiptsig 1888; Gradovski «Tähtsamate euroopa riikide riigiõigus.»SPb.1886.
Imperialism 1)a: the power or the government of an emperor: imperial authority: an imperial system (the of Caesar)
2)a the policy, practice, or advocacy of seeking or the acquiescing in the extension of the control or empirie of a nation by the acquirement of new territory or dependencies esp. when lying outside the nations natural boundaries, by the extension of its rule over other races of mankind (as where commerce demands the protestion of the flag), or by the closer union of more or less independent parts (as for war, copyright, or internal commerce)
b: any extension of power or authority or an advocacy of such extension.
Websteirs third New International Dictionary Merrian Webster inc, Publishers Springfield, Massachusetts USA. 1981 p.1133
Venemaa (VNFSV) administratiivne jaotus 1990.a.1.jaanuar
autonoomsed vabariigid 16,
autonoomsed oblastid 5,
autonoomsed ringkonnad 10,
kraid ja oblastid - 55,
rajoonid 1846
linnu 1045
külanõukogusid 23421.
Eesti NSV adm. ter. jaotus 1990 -
rajoone 15,
linnu 33,
külanõukogusid 1 9 2 .
>?@>AK : M:70<5=C ?> :C@AC « AB>@8O ?>;8B8G5A:BE CG5=88» 1 9 9 1 . 0.
1 ) B <8D0 : ?>;8B8G5A:>8 B5>@88.
2 ) >;8B8G5A:0O <KA;L @52=53> >AB>:0 ( =4. 8 8B08) .
3 ) >;8B8G5A:85 CG5=8O 0=B8G=>AB8 ( ;0B>=, @8AB>B5;, &8F5@>=) .
4 ) @>1;5<K 3>A- 20, 8 F5@:28 2 CG5=8OE 23CAB8=0 ;065==>3>, :28=A:>3> 8 04C0=A:>3>.
5 ) >;L . 0:8025;;8 2 @0728B88 1C@6C07=>8 ?>;. B5>@88.
6 ) @>1;5<0 AC25@5=8B5B0 2 @0==5:0?8B0;8G5A:>8 ?>;. B5>>@8 ( . >40=, . . CAA>) .
7 ) #G5=85 >1 5AB5AB25==>< ?@025 8 >1I5AB25==>< 4>3>2>@5 ( . @>F88, ". >11A, . >::, . . CAA>) .
8 ) "5>@8O @0745;5=8O 2;0AB59 ( . >::, . >=B5A:L5) .
9 ) 45O ?@02>2>3> 3>A- 20 2 CG5=88 0=B0 8 55 @0728B85 2 1 9 . 2.
1 0 ) #G5=85 > 3@0640=A:>< >1I5AB25 8 3>AC40@AB25 2 DA. 535;O.
1 1 ) >;. 8458 . 5@F5=0 8 . '5@=KH52A:>3>.
1 2 ) =3;89A:9 ;815@0;87< 1 9 . 2. ( . 5=B0<, 6. !B. 8;;L) .
1 3 ) $@0=F. ;815@0;87<1 9 . 2. ( . >=AB0=; . ">:28;L) .
1 4 ) "5>@8O 0=0@E87<0 1 9 . 2.
1 5 ) >78B8287< > ?>;8B8:5 8 > 3>AC40@AB25 ( . >=B; . !?5=A5@) .
1 6 ) >;. 8458 A>;840@87<0 ( . N@8=3; . C<8;>28G) .
1 7 ) "5>@8O =0A8;8O ( . N@8=3, . C<8;>28G) .
1 8 ) A8E>;>38G5A:0O B5>@8O 3>A- 20 8 2;0AB8 ( . 5B@068F:89 ) .
1 9 ) @>1;5<0 >1I5AB20 8 3>A- 20 2 B5>A>D8G5A:8E 4>:B@8=0E ( . !>;>2L520, . 5@4O520) .
2 0 ) >;8B8G5A:89 :>=A5@20B87< . 45 5AB@0.
2 1 ) >@<0B8287< ?>;. 4>:B@8=K . 5;L75=0.
2 2 ) @>1;5<K 3>A- 20 8 ?@020 2 ?>;. B5>@88 . (B0<;5@0.
2 3 ) #G5=85 > ?>;8B8:5 8 3>AC40@AB25 . 515@0.
2 4 ) 0@0483<K 1C@6C07=>9 ?>;8B>;>388.
2 5 ) >;L ?>;8B8G5A:8E 2A3;O4>2 . 0@5B> 8 . >A:8 2 @0728B88 1C@6C07=>9 ?>;8B>;>388.
2 6 ) !>F80;L=>- ?>;8B8G5A:>5 CG5=85 0@:A87<0- 5=8=87<0.
K ü s i m u s e d « p o l i t o l o o g i a a l u s t e » r i i g i e k s a m i k s .
1 ) P o l i t o l o o g i a k u i a i n e .
2 ) P o l i t o l o o g i a s k a s u t a t a v a d u u r i m i s m e e t o d i d .
3 ) P o l i i t i k a s ü s t e e m s e a n a l ü ü s i m e e t o d .
4 ) S o t s i a a l n e s t r u k t u u r j a p o l i i t i k a .
5 ) P o l i i t i i l i s t e s u h e t e d e t e r m ineerivad faktorid.
6)Poliitilised suhted: olemus, sisu ja klassifikatsioon.
7)Poliitiline teadvus ja selle struktuur.
8)poliitiline sotsialiseerumine.
9)Poliitilise käitumise tüübid.
10)Poliitiline kultuur: olemus, sisu ja tüübid.
11)Poliitiline võim, olemus ja funktsioon.
12)Juhtimine kui poliitilise tegevuse vorm.
13)Informatsioon ja poliitika.
1 4 ) P o l i i t i l i s t e r e ~i i m i d e t ü ü b i d .
1 5 ) B ü r o k r a a t i a : o l e m u s , f u n k t s i o o n i d .
1 6 ) P o l i i t i l i n e s t a b i i l s u s j a s e l l e s a a v u t a m i s e m e e t o d i d .
1 7 ) P o l i i t i l i n e s ü s t e e m . Ü h i s k o n n a p o l i i t i l i n e o r g a n i s e e r i m i n e .
1 8 ) P o l i i t i l i s e d i n s t i t u t s i o o n i d j a n e n d e k l a s s i f i t s e e r i m i n e .
1 9 )Riik, kui poliitiline instituut.
20)Poliitilised parteid.
21)Parteide süsteemi tüübid.
22)Välis-ja sisepoliitika: spetsiifika seosed ja probleemid.
23)Konfliktid rahvusvahelises suhetes ja stabiilsuse probleemid.
24)Politoloogia sündmusi ettenägev funktsioon.
25)Isiksus poliitikas. Poliitiline liider.
26)Poliitiline eliit: funktsioon, kriteeriumid,
27)Totalitarismi olemus.
28)Võimu jaotuse printsiip.
29)Demokraatia: selle olemus ja tüübid.
30)Riigi tekkimise teooriad.
31)Ühiskondlikku lepingu teooria.
32)Õigusriigi teooria.
33)Riigi tüübid (föderatsioon, konföderatsioon, unitaarne riik).
34)Poliitilise võimu legitiimsus.
35)Massiinformatsiooni vahendid ja nende roll poliitilises elus.
36)Poliitilise prognoosi meetodid.
37)Poliitiline konflikt.
38)Õigusriigi olemus.
39)Vene 19-20.saj. poliitiline mõte.
40)20.saj. poliitilise mõtte põhilised suunad.
***
Valitseja >AC40@L» - N i k o l o M a k i a v e l l i .
l k . 3 0 3 I I - p t . P ä r i t a v a s t a i n u v a l i t s u s e s t . K u i d a s s e d a h o i d a j n e .
I I I - S e g a r i i k i d e s t . R a s k e o n h o i d a v õ i m u r i i g i s , m i s o n l i i t n u d e n d a g a u u s i a l a s i d , s e s t i n i m e s e d n ä e v a d v a r s t i , e t e g a u u s j u h t o l e p a r e m .
I V - M i k s D a r i a k u n i ngriik, mis Aleksandri poolt vallutatud, ei tõusnud peale Aleksandri surma, selle järglaste vastu üles. See oli nii sellepärast, et sultan oli ainuvalitseja ja kui ta oli kaotanud sõja oli rahval ükskõik, keda teenida (Raske on sellist riiki võita kuid hiljem on seda kergem valitseda).
V- Kuidas juhtida linnu ja riike, millised enne vallutamist elasid oma seaduste järgi. On kolm viisi. I- Purustada. II- Kolida sinna elama. III- Jätta need oma seaduste järgi elama ja panna makse maksma ning valitsema jätta tolle riigi kodanikest teenrid.
VI- Uutest riikidest, mis omandatud oma relvade või vahvusega. Siit Moosese näide, kes tõi juudid välja Egiptuse orjusest, kuna nad olid tüdinenud ja küpsed põgenemiseks.
VII- Uutest riikidest, mis omandatud võõra relva või saatuse helduse abil. Igasuguste kombinatsioonide abil: abiellumised, vaenlase vaenlane on sõber, jne. Parteide omavahelise tüli ärakasutamine.
VIII- Nendest, kes võtavad võimu kuritegude abil. Algul vaene, patune läks sõjaväkke, kus tegi karjääri, saades sellega kõrgklassi, tappis valitsuse ja asus ise valitsema. Nii, et ülekohus on vaja teha ühe hooga: mida vähem ülekohust, seda vähem sellest kahju.: heategusid on kasulik teha vähekese haaval, et neid saaksid vaid parimad osa.
IX- Tsiviil-ainuvalitsusest, mis asutatakse seisuste, või rahva poolt.
X- Kuidas tuleb hinnata riikide jõudu. (Riigis peab jätkuma toitu ja vaimu, et rahvas oleks julge ning optimistlik).
XI- Kiriklikest riikidest. Neid on raske vallutada aga kerge hoida.
XII- Sellest, kui palju on sõjaväe liike, ning palgasõduritest. (Sõjavägi võib olla oma, liitlastest, palga või segaarmee)
XIII- Liitlasvägedest, segaarmeest ja enda armeest.(igasugused ohud).
XIV- Kuidas valitseja peab suhtuma sõjaväe küsimustesse.(erilise tähelepanuga).
XV- Mille eest inimesed, eriti valitsejad, kiidavad ja laidavad.
XVI- Lahkusest ja kokkuhoiust.
XVII- Julmusest ja halastusest ja sellest, mis parem: sisendada armastust või hirmu.
XVIII- Sellest, miks valitsejad peavad sõna pidama. Lõvi ja rebane Seadus omab jõudu vaenlastega võitlemiseks.
XIX- Sellest, mil moel hoiduda vihkamisest ja põlgusest. (Ei tohi lasta kellelgi tekkida mõtet, et valitsejat saab petta).
XX- Kas kindlustest ja muust mida pidevalt valitsejad kasutavad on kasu?
XXI- Kuidas peab valitseja käituma, et temaga arvestataks?(Peab olema kindel avaldustes, et kelle poolt, või vastu jne.)
XXII- Valitseja nõunikest.
XXIII- Kuidas hoiduda meelitajatest (Valima kindlad nõuandjad ja ainult neid kuulata).
XXIV- Miks Itaalia valitsejad oma riigid kaotasid?
XXV- Milline on saatuse võim inimeste tegude üle ja kuidas sellele vastu seista.
***
Instituut püsiv formaalsete ja mitteformaalsete eeskirjade, printsiipidega, normidega, seisukohtade kompleks, mis reguleerivad inimeste tegevust ja organiseerivad neid rollide ja staatuste süsteemi mis moodustavad sotsiaalse süsteemi.
Riik on kogum omavahel seotuid asutusi ja organisatsioone, mis teostavad ühiskonna juhtimist teatud klassi (klasside) huvides ja suruvad maha klassi vastaseid, ühiskonna side
poliitilise süsteemiga, millele on iseloomulikud võimu funktsioonid.
Rahvusvaheline õigus. (õpik) A.Uustal Tallinn 1984.a. 384.lk.
Viini 1961.a. konventsioon kehtestas diplomaatiliste esinduste juhtidele järgmised auastmed:
1.Suursaadik (vastab paavsti esindajale, nuntsius);
2.Saadik (vastab paavsti esindajale, internnuntsius);
3.Asjadeajaja.
Diplomaatilisi esindusi välisriikides nim. kas saatkondadeks või missioonideks.
Saatkonnaks nim. esind. kui selle juhiks on suursaadik, missiooniks, kui selle esindaja (saadik või asjaajaja.) on mõnes madalamas ametiastmes.
Personal: Jaguneb kolmeks, I Põhiline osa diplomaatilisi töötajaid, kes täidavad esindusfunktsiooni (suursaadik, saadik, asjadeajaja). On veel nõunikud, sekretärid (I; II; III) ja ataeed.
Ataeesid on 2 kategooriat. I sõjaväe (maa-mere-õhu)ataeed ning ka kaubandus, ajakirjandus ataeed.
II diplomaatilised ataeed.
II grupi administratiiv- tehnilised töötajad.(asjaajaja, raamatupidajad, tõlgid, ifreerijad, masinakirjutajad, jne)
III grupi abipersonal autojuhid, majahoidjad, kojamehed jne.
Kaks viimast gruppi ei oma diplomaatilisi immuniteete ja privileege.
Diplomaatilise esindaja ülesanded.
Tuntud rahvusvahelise õiguse eriteadlane L.Oppenheim arvab, et :
1)Läbirääkimiste pidamine;
2)Vaatlus;
3)Kodanike kaitse.
Viini 1961.a. konventsiooni kohaselt on dipl. esind. ülesanne:
a)lähteriigi esindamine asukohariigis;
b)asukohariigis lähetajariigi ja tema kodanike huvide kaitsmine rahvusvahelise õigusega lubatud piirides;
c)läbirääkimiste pidamine;
d)olukordade ja sündmustega tutvumine asukohariigis ja lähetajariigi tutvustamine nendega,
e)kaasaaitamine asukohariigiga sõbralike suhete arengule ning koostöö laiendamised majanduse, kultuuri ja teaduse vallas.
Diplomaatiline korpus. lk.193.
DK moodustab saatkondade töötajaskond koos perekondadega.
DK dipl. esinduse juhid.
Korpuse vanem dekaan on kõige kõrgemas diplomaatilise ametivanusega välisriigi diplomaatilise esinduse juht. Katoliku maades on dipl. korp. vanem paavsti nuntsius.(Viini 1961.a.konventsioon).
DK vanem täidab administratiivseid ülesandeid. Ta on vahendaja diplomaatilise korpuse ja kohaliku riigi välisministeeriumi vahel küsimustes, mis puutuvad diplomaatilisi privileege ja immuniteete, suhtlemist kohalike administratiivsete asutuste ja isikutega. Ta tutvustab äsjasaabunud dipl. töötajaid antud riigis kehtivate seaduste ja tavadega, on vahekohtunik dipl. töötajate vahelistes vaidlusküsimustes, kui seda soovivad vaidlevad pooled. Ta esindab dipl. korpust pidustustel ja ametlikel vastuvõttudel.
Diplomaatilise esinduse immuniteedid ja privileegid.
Tähtsaim immuniteet on hoonepuutumatus. Riikidel tuleb tagada dipl. posti puutumatus (võib omada oma raadiosidet). Dipl. kullerite puutumatus. Esindusel on tsiviilkohtulik immuniteet. Esinduse hoone vabastatakse maksudest, lõivudest va. tasu teenuste eest (gaas, elekter, vesi jne.). Esinduse arhiiv ja dokumendid on puutumatud, vaatamata sellele, kus nad asuvad (nendega tutvumine jne. on loata keelatud). Esinduse hoonele võib välja panna lähetajariigi vapp ja heisata riigilipp (ka liiklusvahenditele). Esindus võib tuua tollivabalt kasutamiseks (ametlikuks) määratud esemeid.
Esinduse personali immuniteedid ja privileegid.
Isikupuutumatus = ei tohi arreteerida, ega kinni pidada ei administratiiv- ega kohtukorras. Ent asukohariigi ametivõimud võivad ajutiselt kinni pidada välisriigi diplomaatilisi esindajaid, et teha kindlaks nende isikut või takistamaks neid toimepanemast tegusid, mis ohustavad asukohariiki, ta kodanikke, või kujutavad endast tegevust, mis ei ole kokkusobivad dipl. esinduse ülesannetega.
2.Esinduse personalile tagatakse kriminaal-, tsiviil - ja administratiiv-kohtulik immuniteet.
Dipl. töötajal on tagatut eluruumi puutumatus.
Dipl. tööt. vabast. asukohariigis kõigist otsestest ja isiklikest koormistest.
1961.a.Viini konventsioon, ... et dipl. kindlust. vaba liikumine asukohariigi territooriumil, välja arvatud tsoonid, kuhu sissesõit on keelatud või toimub erikorras.
Privileeg, tuua isiklikuks otstarbeks tollivabalt teatud hulk kaupa ja kirjandust. Dipl. tööt. isiklik pagaz vabastatakse tollikontrollist (v.a. kahtlus, keelatud kaupade vedamises). Kontrolli võib teostada ainult diplomaatilise töötaja või ta esindaja juuresolekul. Immuniteedid ja privileegid kindlustavad dipl tööt. ja nende perekonna liikmeid, kui nad ei ole asukohariigi kodanikud. Viimased on laiendatavad ka kokkuleppel administratiiv-tehnilistele personalile, kui nad pole asukohariigi kodanikud.
Viimaste (admin-tehn. person.) immuniteet kehtib teenistuskohustuste täitmisel, ei maksa tulumaksu ja omavad piiratud tsiviil-kohtulikku immuniteeti. Diplomaatilised immuniteedid ja privileegid on välismaal viibides ka riigipeal, peaministril, välisministril ja nendega kaasasolevatel perekonnaliikmetel. Dipl. immuniteet ja privileegid laienevad ka rahvusvahelistele ametiisikutele, kelle all mõeldakse riiklikke rahvusvaheliste organisatsioonide juhtivaid töötajaid. Läbisõidul kolmandatest riikidest kehtib rahvusvahelise viisakuse alusel diplomaatiline immuniteet. Diplomaatilise hoone immuniteet kehtib selle diplomaatilise esinduse kasutamise ajal.
§ 9. Konsulid.
Konsulid on ametiisikud, keda määratakse välismaal teatud piirkonda (konsulaarpiirkond) riigi majandushuvide esindamiseks ja oma koduriigi, tema kodanike ja juriidiliste isikute õiguslike huvide kaitseks. konsul võib suhelda asukohariigi valitsuse või keskorganitega ainult diplomaatilise esinduse kaudu. Ametiülesannete täitmisel allub konsul dipl. esindusele, kuigi ta esinduse koosseisu ei kuulu. Konsulil on konsuli immuniteedid (väiksemad dipl. esind. omadest). Esimene välisriigi konsulaat Venemaal oli 1585.a. avatud Inglise konsulaat. 1963.a. toimus Viinis mitmepoolse rahvusvahelise konverents konsulaarsuhete vallas. Õiguslikust seisukohast jagati konsulid (ametikonsulid palgalised ja esindavad välisriigis kodanikke, ja aukonsulid kellele vahest tasu saadetakse.) Võrreldes ametikonsulitega on aukonsulite immuniteedid ja privileegid kitsamad, sest et nad on asukohariigi kodanikud.
Konsulaaresindused välismaal jagunevad.
Peakonsulaatideks juhib peakonsul
Konsulaatideks juhivad konsulid;
Asekonsulaatideks juhivad asekonsulid (viitsekonsulid);
Konsulaaragentuurideks konsulaaragendid.
Peakonsul täidab konsuli ülesandeid kõige tähtsamas piirkonnas. Peale otseste ametiülesannete, kontrollib ja juhib ta tavaliselt teiste konsulite tegevust.
Konsulaaragendid täidavad konsulite juhtimisel teisejärgulisi ülesandeid mõnes teises linnas või kaubanduskeskuses. Kons.agendid on ka stazöörideks , et asuda konsuli ametisse. Isiku nimetamisel välisriigi konsuliks ei nõuta reeglina, asukohariigi nõusolekut, nii nagu diplomaatilise esindaja puhul. Konsuli nimetamine toimub erilise patendiga, mille annab välja lähetajariigi siseseadusandluses kindlaksmääratud organ (riigipea, valitsus, välisminister). USA- s annab peakonsulile patendi president. Patendil on tähendatud konsuli nimi, asukohariik, konsulaarpiirkond ja konsuli ametiaste. Saabunud asukohariiki, esitab konsul patendi välisministeeriumile, kus talle antakse luba konsuli ülesannete täitmiseks. Luba nimetatakse eksekvaaturiks. See antakse kas erilise pealdisena patendil või eriaktina. Eksekvaaturi õig. tähend. on selles, et selle alusel võib konsul alustada ametiülesannete täitmist, talle määratud piirkonnas ja selle väljaandmise momendist arvatakse konsuli ametivanust asukohariigis. Konsulaatides ametl. üles. täitev personal koos perekonna liikmetega moodustab konsulaarkorpuse, mille vanem on kõige vanemas astmes ja kõige suurema ametivanusega konsulaaresindaja.
Konsulite ülesanded ja immuniteedid.
Konsul täidab järgmisi ülesandeid:
a) kaubandussidemete laiendamine, turu laiendamine, tooraine varumine; b)abistab kodumaa laevu, lennukeid, tutvustab nende meeskondadele sadamas ja asukohariigis kehtivate eeskirjadega, võtab osa tolli kontrolli tööst; kontrollib laevade dok. , osutab laevade meeskondadele õigusliku abi, koostab mereproteste, lahendab tülisid, aitab merehädalisi ja laevastr maha jäänud meremehi tagasi kodumaale pöörduda;
c)peab arvestust oma riigi kodanike üle; kindlustab nende tagasipöördumise kodumaale pärast välispassi tähtaja lõppemist; pikendab välispasse; hoolitseb selle eest, et kutsealused õigel ajal pöörduksid kodumaale sõjaväeteenistusse; annab vajalikku õigusabi ;oma riigi kodaniku surma puhul hoolitseb alaealiste laste ja järele jäänud päranduse eest; määrab eestkostjad ja hooldajad oma koduriigi teovõimetutele kodanikele. Välismaalase kohtulikule vastutusele võtmisel või vahistamisel on kohalikud võimud kohustatud sellest viivitamatult teatama vastava riigi konsulile. Konsulil on õigus vahistatut külastada ja hoolitseda tema kaitse organiseerimise eest. Konsulil on õigus perioodiliselt külastada vanglas asuvaid oma riigi kodanikke;
d)ta täidab notari ülesandeid, registreerib abielusid, sünni- ja surmajuhte, abielulahutusi. konsuli poolt antud abielutõendid ja teised perekonnaseisu puutuvad aktid loetakse võrdseiks perekonnaseisuaktidega. Konsulite poolt teostatud notari ja perekonnaseisuameti täitmise ulatus määratakse asukohariigi seadusandlusega või konsulaarkonventsioonidega. Diplomaatilise esindaja puudumisel võivad konsulid asukohariigi nõusolekul täita dipl. esind. ülesandeid. Viini 1963.a. konventsioon eristab konsulaadi hoone ja personali immuniteete ja privileege.
Konsulaadi immuniteedid on järgmised:
1.Hoonepuutumatus asuk. ametnikud võivad siseneda konsulaati ainult konsulaadi juhi jne. loal. Asukohariik on kohustatud konsuli kaitsma, igasuguste sissetungide jne seaduserikkumiste eest.
2.Tsiviilkohtulik immuniteet on keelatud esitada tsiviilhagisid konsulaadi hoone, selles paikneva vara ning liiklusvahendite vastu, panna neile aresti, täita nende suhtes sundkorras kohtuotsuseid ja neid rekvireerida.
3.Maksunduslik immuniteet hoone on vabastatud igasugustest riiklikest ja kohalikest maksudest, v.a. teenuste eest.
Ei kuulu maksustamisele ka ametlike aktide koostamise eest võetavad maksud ja lõivud.
4.Suhtlemisvabadus konsulaat võib vabalt suhelda oma valitsusega ja lähetajariigi konsulaatide ning saatkondadega, .. kõigi vahenditega kaasa arvatud kullerid jne. Konsulaadi post on puutumatu. Võib nõuda avamist esindaja juuresolekul aga keeldumisel saadetakse pakk saatekohta tagasi. Posti võib viia lennuki komandör või laeva kapten aga neid ei loeta kulleriteks.
5.Arhiivi ja dok. puutumatus neid ei või avada, teha väljavõtteid, ükskõik kus nad ka ei asuks.
Konsulaatide ametlikule personalile kindlustatakse Viini 1963.a. konventsioonidega järgmised eesõigused:
1.Isiklik immuniteet. Erinevalt dipl.esind. töötajaid võib konsulaadi töötajaid areteerida raskete kuritegude toimepanemisel komp. org. poolt määruse või jõustunud kohtuotsuse alusel. Informeeritakse konsulit, kui on tegemist konsuliga, siis diplomaatilist esindajat.
2.Kohtulik immuniteet ametialastes kuritegudes ja ametialastes tegudes. Tsiviilkohtulik immuniteet on piiratud järgmistel juhtudel:
a)konsulaadi töötajate vastu võib esitada hagisid, mis tulenevad väljaspool ametikohustusi sõlmitud tehingutest või lepingutest;
b)hagides, mis tulenevad nende poolt transpordivahendi-, lennuki-, või laevaõnnetusega põhjustatud kahjust;
c)kostja vastuhagisid nende poolt esitatud tsiviilhagide puhul. Konsulaatide töötajaid võib kutsuda tunnistajatena kohtusse ja administratiivkomisjonidesse. Nad ei ole kohustatud andma tunnistust küsimustes, mis puudutavad ametiülesannete täitmist, ametlikku kirjavahetust või dokumente. Viini 1963.a.konv. põhjal ei või nad tunnistuste andmisest keelduda, aga kui need ka keelduvad ei või nende suhtes rakendada sunnivahendeid või karistust. tunnistusi võib võtta konsulaadis nii suuliselt kui kirjalikult.
3.Maksunduslik immuniteet Konsulaadi personal on vabastatud kõigist riiklikest ja kohalikest otsemaksudest ning isiklikest koormistest.
Rahvusvahelise õiguse komisjonis (RÕK) on erinevaid projekte konsuli isikliku immuniteedi kohta, mõiste - raske kuritegu jne. Asi on asukohariigi võimumeeste otsustada kokkuleppel lähetajariigiga.
Konsul omab privileegi saada tollivabalt teatud ulatuses kaupu, neile avaldatakse erilist austust, võivad panna konsuli hoonele riigivapi ja heisata pidupäevadel ning ametlikel pühadel lähetajariigi lipu jne.
1963.a.konv. kohaselt on aukonsulite ning nende personali immuniteedid ja privileegid tunduvalt kitsamad.
Aukonsulaatidel on järgmised eesõigused:
1)suhtlemisvabadus võrdselt ametikonsulaatidega;
2)maksunduslik immuniteet konsulaadi hoone vabastatakse kõigist riiklikest ja kohalikest otsemaksudest v.a. teenuste eest;
3)konsulaadi arhiivi ja dok. puutumatus tingimusel, et need hoitakse eraldi muust korrespondentsist.
Asukohariik peab kaitsma aukonsulaati igasuguste sissetungide ja personali väärikuse alandamise vastu. Privileegina võivad nad asetada hoonele lähetajariigi vapi ja heisata riigilipu. Neil on õigus saada lähetajariigist tollivabalt ametiruumi sisustamiseks mööblit, kantseleitarbeid ja trükitooteid.
Aukonsulaadi personal, kes ei ole asukohariigi kodanikud ega elanikud ei maksa asukohas makse töötasult ja omavad ametialast immuniteeti.
§6. Riigi piirid.
RVÕ A.Uustal
Tallinn 1984.a.
lk.120. Riigipiiriks nimetatakse mõttelist joont maakera pinnal, mis eraldab riigi territooriumi teiste riikide territooriumitest ja ühiskasutuses olevast avamerest (kui riigi territoorium piirneb merega).
Piir riikide vahel määratakse kindlaks piirilepingutes.. Piiri kindlaksmääramist lepingus nim. delimiteerimiseks. Piirijoone tähistamist looduses nim. demarkeerimiseks. Piirimärkide vahetamist, uuendamist nim. redemarkeerimiseks, seda teeb komisjon. Piiride tekkimisi seletavad mitmed teooriad:
1)Looduslikud piirid;
2)Keelelised p.;
3)Raahvusvahelised p.;(suurriikide huvide piirid).
4)Rahvuspiirid.
Piirjoone kindlaksmääramisel kasut orograafilist piiri (arvest geograafilisi iseärasusi mäed, jõed, orud, rannik jne.). Väheasustatud piirkonnas geomeetrilist piiri (s.o. joon, mis ühendab punkte, või kulgeb vastavalt asimuudile, arvestamata geograafilisi iseärasusi). Üksikjuhtudel ka astronoomiline piir, mis kulgeb piki maakera geograafilisi koordinaate (polaarsektorid). Või Genfi kokk u l e p p e g a m ä r a t u d V i e t n a m i s 1 7 . , K o r e a s 3 8 . p õ h j a l a i u s k r a a d . P i i r i v e t e k s n i m e t a t a k s e v e e k o g u s i d , m i s a s e t s e v a d k a h e v õ i e n a m a r i i g i p i i r i d e s .
§ . 7 . P i i r i r e ~i i m .
V I I I p t . R a h v a s l k . 1 4 1 . j n e j n e .
E s i m e n e d e t s e m b e r , 1 9 2 4 . a . p ä e v , m i l k o m m u n i s t i d k a t susid Eestis, eeskätt Tallinnas, relvastatud jõuga haarata riigivõimu enda kätte kommunistliku riigikorra maksmapanemiseks. 1.dets.-i organiseerijaks ja juhiks oli J. Anvelt; tema staabiülemaks Nõukogude Vene punaväe peastaabi ohvitser, end 3. Eesti punase kütipolgu ülem A. Lillakas. Tõuget mässu üritamiseks sel momendil andsid Eesti sisepoliitilised olud, kus olid märgatavaks saanud mõningad hõõrdumised. Mässu kava järgi pidid relvastatud 10-30 mehelised kommunistide salgad äkilise hoobiga: 1)vallutama valitsusvõimu aparaadi ning liikumis- ja sidekeskused; telegraafi, telefoni ja raudteejaamad; 2)rünnates kaitseväeasutusi ja osi, halvama ja desorganiseerima elavat kaitsejõudu, kuni vanglate avamisega ja mobilisatsiooniga mässajad jõuavad endile muretseda esimest abi. Ka oli Pihkva rajoonis 2. detsembriks Nõukogude Vene 56. territoriaaldiviis neli aastakäiku mehi mobiliseerinud. Et mässupäeval väljapoolt Tallinnasse ei saaks vägesid appi tuua, pidid kommunistide erisalgad katkestama traadi- ja raudteeühenduse Tallinnaga. Samal ajal pidid kommunistid ükshaaval hävitama valitsuse tegelasi ja ohvitsere. Mässust võttis osa u. 275 kommunisti, neist üle piiri Nõukogude-Venest tulnuid 40-50 meest. Suur osa mässajaist oli N-Vene Dobrofloti ja Tsentrosojuzi töölisi (tabatuist33) ning N-Vene Tallinna saatkonna töötajad (tabatuist 6). Relvastiseks oli mässajail püsse (vähesel arvul), pistoleid, pistol-kuulipildujaid ja käsigranaate. Enamik relvadest oli Eestisse toimetatud üle piiri N-Venest. Mässu läbiviimiseks oli linn jagatud võitlusrajoonideks, igaühel oma staap ja koonduskorterid, kust hommikul vara 10-30 meheliste relvastatud lööksalkadena välja astuti ja ette võeti ootamatuid rünnakuid: riigivanema korterile Toompeal, Toompea lossile, Toompea lossi vahtkonnale, Riigikogu esimehe elukorterile, kaitseministrile, kaitseväe õppeasutistele Tondil, Balti raudteejaamale, posti-telegraafi-telefoni kontorile, kitsarööpelise raudtee peajaamale, 10. jalaväe riigistaabile ja ohvitseride kasiinole, autotankide divisjonile, sidepataljonile, maalennuväe divisjonile Lasnamäel, eeluurimisvanglale, politsei ratsareservile ja politseijaoskondadele. Väljaspool Tallinnat tehti katset õhku lasta Mustajõe sild Aegviidu-Lehtse vahel ja Vasula sild Tartu Kärkna vahel, mis aga ei õnnestunud. Jälgides kodumaiste ning piiritaguste kommunistide kavatsusi leidsid kaitseväe võimud tarviliku olevat sisemiste rahutuste puhuks maksma panna kindlad kavad. Erilist rõhku pandi Tallinna garnisoni valmisolekule. 30. nov. õhtul anti kaitsevägede staabi nõudmisel Tallinna väeosadele kätte teatud hulk lahingu laskemoona. Suudeti ka sidet luua mõningate kommunistide lööksalkadega nende salakortereis. Tänu maksmapandud korraldustele löödi kommunistide rünnakud kaitseväe-asutistele ja osadele kohe tagasi; tsiviilasutusi läks neil korda lühemaks ajaks vallutada; kaitseväe-osade kohalejõudmisega võeti need viivitamata tagasi. Kahe tunni jooksul mäss likvideeriti ja kord seati jalule. Ametiasutused algasid tööd normaalsel ajal. Mässu ohvriteks langesid - surnuna: teedeminister K. Kark, 5 ohvitseri, 1 kaitseväe-ametnik, 4 kadetti, 2 sõdurit, 1 konstaabel, 4 kordnikku ja 3 eraisikut. kokku 21 inimest. Haavata sai 25 kaitseväelast ja 16 eraisikut. Kommuniste jäi löögikohtadele surnuina maha 12, elusalt tabati 140.
1.dets. on laiaulatusliku tähtsusega sündmus Eesti sise-kui ka välispoliitilises elus. Sisepoliitiliselt ta tõestas; et eesti rahvas on üldiselt kaine, riiklikult mõtleja ega lähe kaasa mässuliste avantüüridega; et riigi kaitsejõud on truud riiklikule ideaalile ja selle kaitseks valmis; et Eesti riikliku iseseisvust ähvardava kommunistliku hädaohu vastu peavad koonduma kõik riiklikult mõtlevad Eesti kodanikud. 1.dets.-i. reaalse tulemusena likvideeriti Eestis legaalselt tegutsev kommunistlik poliitiline partei ja reorganiseeriti Kaitseliit, mille ühikuile pandi veel samal päeval kindel alus. Välispoliitiliselt näitas 1.dets., et Eesti on kindlal alusel seisev riik, milles valitseb vankumata tahe püsida iseseisvana. (J. Saar, Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1.dets. 1924.a. 1925)(EE II lk.1221, 1222)
Esmaspäev, - 1922. a. Tallinnas asut. nädalaleht, milles esmakordselt Eestis on süsteemselt läbi viidud kirjutiste kõmutaotlev ilmestamine ja kohandamine kõige laiema lugejaskonna maitsele. Uudsena ses laadis muutus E loetavaimaks leheks, tõrjuti aga hiljemini teiste, veel kaugemale minevate selletaoliste väljaannete poolt tagaplaanile. (EE II 1932.a. lk 1239)
Fasism Itaalias vallandunud rahvuslik liikumine, mille eesmärgiks on laiale rahvuslikule põhjale rajatud tugeva riigi teostamine; sellega ühenduses õpetus riigist ja selle ülesandeist, mis tõstab uuesti esiplaanile riigi kui terviku huvid, kuna , üksikindiviid selle järgi on ainult vahendiks riigihuvide rahuldamisel; selle õpetusele rajatud erakondlik diktatuur Itaalias. F.-i. algust märgitakse esimese Fascio di Combattimento (võitlusliidu) asutamisega B. Mussolini poolt 1919.a.kevadel; see koosnes peamiselt maailmasõja lahinguvendadest- interventidest, end sotsialistidest. Iseseisva erakonnana esinesid fasistid esmakordselt 1919.a. parlamendivalimistel; nende programm oli alul väga lähedane sotsialistide omale, millest suurem erinemine algas pärast 1921.a. üldstreiki. F.-i. ideoloogia erineb teistest peamiselt selles, et ta peale poliitilise doktriini sisaldab ka moraalikoodeksit. F-le on riik igavene, absoluutne suurus, kus üksikindiviid esineb mööduva elemendina. Riik peab olema sajandite jooksul kujunenud rahvuse vaimu edasikandja; selle eesmärgiks olgu ajalooliste ülesannete teostamine. F. nõuab, et poliitilist võimu ei käsitsetaks rahvavõimuna, vaid erilise, rahvust teeniva avaliku jõuna. Seepärast ei või sellise võimu käsitsejaks kunagi olla rahvas, vaid rahvast kõrgemal seisvad vähesed andekad isikud. Riigivõimu ei või rajada rahva enamiku soovidele ja tahtele, vaid ainult rahvast teenida tahtvate isikute arusaamisele rahvuse huvidest. Seetõttu on F. demokratismi vastane, sest viimane seab ühiskondliku elu etteotsa just rahva; ta on ka proportsionaalse valimisviisi vastu, sest see rajab riigivõimu rahva arvulisele enamikule, kuid ei rõhuta üksikute isikute individuaalseid võimeid. Rahvast ennast ja tema üksikuid kihte tuleb käsitseda vahendina rahvuse kui sihi teenimises, sest F.-le. ei eksisteeri rahvus indiviidi, vaid indiviid rahvuse jaoks. F. ei taha siiski täiesti annuleerida indiviidi osa ühiskonnas, vaid alistada teda viimasele, kaitsta tema õigusi, arendada tema isiksust. Riik peab seepärast kasvatama inimestes riigikodaniku tublidust, nad teadlikuks tegema nende ülesandeist, kokkukõlastama nende huvisid. Et saavutada rahvuse arenemises ja majanduslikus tõusus maksimaalset tagajärge, piirab F. isikuvabadust ja reguleerib üksik-indiviidi ja nende rühmituste tegevust; ta ei luba mingit klassivõitlust kapitalistlikkude ettevõtjate ja tööliskonna vahel (Carta del lavoro). F. eitab streigi ja lokaudi õigust ja tunnustab töösundi, millele vastavalt on korraldatud töökaitse ja töötavate kihtide eest hoolitsemine (Dopolavoro). Eelistades era-algatust ja tunnustades eraomandit nõuab F. nende kasutamist rahvuse huvides ja seab kapitalistliku eramajanduse riikliku kontrolli alla. mingisugused vabadused tuleb indiviidile jätta, seda peab otsustama riik, arvestades teiste indiviidide vabadust ja natsiooni arenemisvõimalust. F. ei usu igavese rahu võimalust ega kasu; temale on võõras patsifism; ainult sõda viib inimenergia maksimaalse tõusuni; kõik teised abinõud on aseained, sest nad ei aseta inimest elu ja surma alternatiivi ette. Faistliku riigikorra alustugedeks on:
1)rahvuse distsiplineeritud eliit (classe dirigente, s.o. fasistlik erakond);
2)hierarhia ;
3)korporatiivne printsiip.
Faistlik erakond moodustab kinnise ühingu, kuhu pääsevad ainult eriliste teenetega või faistlikus noorsooorganisatsioonides kasvatuse saanud isikud. Need organisatsiooni d j a g u n e v a d k o l m e a s t m e s s e : b a l i l l a [s e - k u h u v õ e t a k s e m õ l e m a s t s o o s t l a p s i 7 - 1 3 . a . v a n u s e n i ; a v a n g a r d i s t i d e n i m e l i s s e o r g a n i s a t s i o o n i d e s s e k u u l u v a d 1 4 - 1 8 . a n o o r m e h e d ; 1 9 - 2 4 . a . v a n u s e d n o o r m e h e d k u u l u v a d f a s i s t l i k e s s e o r g a n i s a t s i o o n i d e s s e . E r a k o n d a v astuvõtmine toimub avangardistide ettevalmistuse saanute hulgast erakonna peasekretäri poolt pärast vastavat katset. Vastuvõetud jäävad kauemaks ajaks erakonna usaldusmeeste järelvalvele. Liikmete eemaldumine erakonnast on alati võimalik. Fasistlik erakond püsib Itaalias võimul 1922.a. alates; kogu riigivõim kuulub temale 1928.a.-st. Faistide suurnõukogu (Gran Consiglia del Facismo) on 1928.a. st. riigi kõrgemaks organiks; tema kompetentsi kuulub peale muu; kuningatrooni täitmise kaasotsustamine; valitsuse juhi (duce) kandidaatide nimekirja pidamine (nimekirjast kinnipidamine on kohustuslik kuningale, kes juhi surma või lahkumise korral nimetab uue); ministrikandidaatide nimekirja pidamine ja alamkoja valimisel selle liikmete nimekirja kindlaksmääramine (vt. Itaalia riigikord). Nõukogu allub valitsuse juhile, kes on ühtlasi nõukogu president; presidendi suhtes on nõukogul ainult nõuandev tähendus. Nõukogu koosneb u. 20. liikmest, kuhu 1929.a. seaduse järgi kuuluvad: a)kvadrumviraadi liikmed, kes juhtisid 1922.a. faistide marssimist Rooma (eluaegselt); b) kõrgemad riigi ja erakonna ametnikud (ametisoleku aja kestel); c) valitsuse juhi poolt 3 a.-ks. nimetatud eriliste teenetega isikud. Igasuguse teise erakonna olemasolu on võimatu. Riigivalitsemise aparatuur on korraldatud hierarhia põhimõtte alusel; kõik ametiisikud on nimetatavad; valitaval organeil on ainult nõuandev tähendus. Produtseeriv osa rahvast kuulub kutseorganisatsioonidesse. Valitsuse poolt tunnustatud kutseorganisatsioonide peamiseks ülesandeks on kaasa aidata valitsusele natsiooni majanduslikkude ülesannete teostamisel ja anda oma liikmeile rahvuslikku ja moraalset kasvatust. Iga tööala kategooriast on tunnustatud ainult üks kutseorganisatsioon, kuhu peab kuuluma teatavakoha vastava ala isikuid vähemalt 10%; valitsusele on õigus antud tunnustamist igal ajal tühistada. Tunnustatud organisatsioonid on ühtlasi avalik-õiguslikud asutised, kel on õigus maksustada ja esindada kõiki vastava ala isikuid, ka mitteliikmeid; oma tegevuses alluvad nad korporatsioonide-ministri kontrollile, kel on õigus tagandada nende organeid ja asemele nimetada valitsuse komissare; nende esimehed ja sekretärid kinnitab ametisse valitsus ja nad on viimase poolt tagandatavad. Kutseorganisatsioonid jagunevad kolme astmesse: vastavate alade kohapealsed organisatsioonid (assotsiatsioonid) ühinevad provintside järgi föderatsioonideks; viimased liituvad üle kogu riigi vastavate alade konföderatsioonideks (näit. teatava koha rätsepa ja kingsepatöölised moodustavad oma kohapealsed assotsiatsioonid, mis ühinemisel kuuluvad rõivastustööliste föderatsiooni ja viimaste ülemaalisel ühinemisel tööstustööliste konföderatsiooni). Kutseorganisatsioonid on omavahel teatavas alluvusvahekorras. kohapealsete assotsiatsioonide olulisemaks ülesandeks on kollektiivlepingute sõlmimine; 1926.a. seaduse järgi, millega vastavaisse kutsealadesse kuuluvate isikute esindamise ainuõigus antakse valitsuse poolt tunnustatud kutseorganisatsioonidele, lahendatakse kõik töövõtjate ja tööandjate vahekorda puutuvad küsimused (töötasu, tööaeg, puhkepäevad jne.) kollektiivlepingutega, mida sõlmivad valitsuse kontrollil vastavate alade tööandjate ja töövõtjate kohapealsed assotsiatsioonid; see õigus kuulub ka vahetult föderatsioonidele ja konföderatsioonidele. 1926.a. seaduse järgi esindavad 13. konföderatsioonist töölisi 6, tööandjaid 6, vabakutselisi 1 esindaja. Neisse organisatsioonidesse ei kuulu riigiametnikud. Kutsealalistes küsimustes tekkivate konfliktide lahendamiseks on moodustatud ühised organisatsioonid korporatsioonid kõigile kategooriaile; korporatsioonid on riigi organid; neid on arvult 7 (tööandjail ja töölistel 6 , vabakutselistel 1). Kõrgema organina toimib korporatsioonide Rahvusnõukogu, mis koosneb 13 konföderatsiooni ja majandusliku või sotsiaalse tähtsusega instituutide esindajaist ja töötab korporatsioonide ministri juhtimisel. Selle organi peamiseiks ülesandeiks on nõuanne valitsusele kutsealalistes küsimustes, kutsealaliste vahekordade normimine, sotsiaalse rahu garanteerimine, rahvamajanduse kõigi tegurite ühise koostöö eest hoolitsemine ja koordineerimine. Väljaspool Itaaliat on faistlik liikumine pinda leidnud Saksamaal ja Leedus, väiksemal määral ka teistes riikides. Vrd. Itaalia ajalugu. (N. Maim. Parlamentarism ja faism, 1929; G.Bougrin, La Formation de i“unite Italienne, 1929; L. Sernhard , Des Staatsgeclanke des Faschismus. 1931;E. W. Eschmann Der fachistische Staat in Italien 1930; R. Michels Italien von heute,1930; samalt autorilt Sozialismus u
Faschismus als politiche Strömungen in Italien 2 kd. 1925.a.)
Demokraatia (kr) rahvavalitsus, tähendab niihästi riigivormi kui ka ühiskondliku elu korraldust, milles on teostatud demokratismi põhimõtteid. Antiikaja linnriikide tsüklilises arenemises (monarhia, aristokraatia, demokraatia) oli D. 3. aste ja tähendas riigivormi, kus kodanikkond otseselt teostas riigivalitsemist, kus säilinud oli orjus jm. seisuslik kord ja kus kodanikud tähtsal määral elasid riigi kulul. Silmapaistvamaiks demokraatiateks olid Ateena alates V saj. e.kr., kuna Roomat demokraatlikuks ei loetud. Kuigi keskaja riigil, selle tekkimisel suguharulisest korrast, saabus D. õitseaeg alles kõige uuemal ajal. Loodusõiguse, inimeste võrdsuse ja rahva suveräänsuse (J.J. Rousseau) kuid D. põhimõtete teostamine praktilises riigielus algas Põhja Ameerika Ühendriikide loomisega ja Prantsuse revolutsiooniga XVIII saj. lõpul. Lõpliku tõuke selles suunas andsid 1917 1918.a. revolutsioonid. Esindusliku korra puuduste ja vajaduste tõttu reformida sotsiaalmajandusliku elu alasid on viimaseil aastakümneil katsutud D-t. asendada kommunistliku, faistliku jne. diktatuuriga, ilma, et oleks õnnestunud ületada D-t. riigikorrana. (EE.lk.241).
Demokraatlik partei 1)P.-A Ühendriikides tekkis see pärast1787.a. konstitutsiooni vastuvõttu vabariiklaste parteina ja kaitses vastandina föderalistide keskvalitsuse võimu piiramist; oli 1817 1825.a. peaaegu ainuvalitsevaks. Vanade erakondade lagunemisel koondas A. Jackson 1829.a. D. parteina kaitsetollide vastaseid ja neegerorjuse sümpatiseerijaid. D.p. oli mõõtuandvaks kodusõjani 1861 65. Mässulise konföderatsiooni toetajana said D.p. kodusõjas raske hoobi, kuid toibus hiljem ja viis platvorm-erakonnana läbi oma presidendi 1884; 1892; 1912 ja 1916.a.
2)Saksamaal tekkis D.p. esmakordselt 1848.a. radikaalide rühmitusena (Deutsche Volkspartei e. Süddeutsche Volkspartei). Pärast 1918.a. revolutsiooni tekkis Saksa D.p. edumeelsete, rahvusvabameelsete jt. koondumisel demokraatliku, kuid sotsialismivastaste programmi ümber. See partei oli Saksa vabariigi kujundamisel suurimaid ja juhtivamaid erakondi, kaotas aga hiljemini oma juhi G. Stresemanni surma järel (1929.a.) tunduvalt oma mõju.
3)Bulgaarias kujunes P. Keravelovi liberaalidest. D.p. juht A.Malinov oli 1908-11.a. ja 1918.a. peaminister ja sõlmis 1918.a. eraldi relvarahu. Osa D.p.-st koos teiste kodanlike erakondadega moodustas demokraatliku koondise (sgovor) ja kukutas 1923.a. A. Stambuliiski diktatuuri.
4)Jugoslaavias. Tekkis demokraatliku riigikorra teostamiseks end. Austriale kuulunud riigiosade erakondade koondisena. L. Davidovici juhatusel. 1923.a. killustunud, kaotas D.p. olulisel määral oma mõju.
Demokratism poliitiline maailmavaade, mis nõuab, et ühiselu korraldamine antaks kodanikkude eneste kätte. Rahvas oma kodanikkude kogu näol peab otsustama, kas seadelda ja juhtida ühiselu ise oma otsese teoga või teostada seda oma valitute kaudu. Viimasel juhul nõuab, et D., et rahvas seaks enda valitsejad ametisse ja ise vabastaks neid sellest. Kui see on võimatu, siis peab rahvas valima endale esinduse, mis oleks vastutav tema enese ees. Rahvaesindus omakord määrab kõik teised tema ees otseselt või kaudselt vastutavad rahvateenijad. Sel tel saavutab D. valitsevate võimude aheldamise üksteise külge ning nende aste-astmelise sõltumise rahva võimust. Rahval endal peab olema käepärast tarvilisi vahendeid, mille abil hõlpsasti ja mõjuvalt saaks maksma panna kõikide võimude sõltumatuse temast ning mille kaudu oleks lihtne oma valitsejaid tarvilistel puhkudel peatada või liikuma panna. Ühiselu juhtima peavad pääsema vaid need kodanikud, kelle mõtlemisvõime ja elukäsitlus on nii arenenud, et nad suudavad otsustada poliitilisi küsimusi iseseisvalt. Vaimne iseseisvus määratakse eluaastate ja koolihariduse järgi. Poliitiliselt täisõiguslikkude kodanikkude hulgast jäetakse välja kehaliste vigadega (pimedad, kurttummad), vaimsetepuudustega (nõdra ja hullumeelsed) ja eeskoste all olevad kodanikud, kes ei suuda olla iseseisvad oma teotsemisis ja mõtlemisis. Välja jäetakse siit harilikult ka liik kodanikke, kes ei vasta mõningatele kõlblusnõudeile (roimarid, lõbumajapidajad, poliitiliselt kahtlased). D. nõuab ühiselu korraldamist kõigi kodanikkude üheväärtuslikkuse ja võrdsuse alusel. Seaduse ees peavad kõik kodanikud olema ühetaolised. Ei tohi olla kellelgi mingeid ees-ega paheõigusi, olenevalt sellest, kas ta kuulub mõnda usuühingusse, erakonda, seisusse, klassi, soosse või rahvusse. D. paneb suurt rõhku vabade ja iseseisvate rahvaliikmete kujundamisele, nõuab tagatisi iga isiku vaba arengu, eriti tema kodu-ja isikupuutumatuse kindlustamiseks. Tülitada, jälgida, kinni võtta ja karistada tohib kodanikku üksnes neil juhtudel, mis rahvas on tema enese antud seaduses ette näinud. Vaba arengu soodustamiseks nõuab D. võimalikult laiemat ja sügavamat üldharidust, mõtete tsensuurivaba väljendamisvõimalust, vabadust enese korraldamises ja elukutse valikus. Ühiskondliku võitluse alal nõuab D. riigivõimu korraldavat vahelesegamist eesmärgiga, olla abiks nõrgemale poolele ning soodustada tema õigustatud taotlusi. D. nõuab, et hoolitsetaks eriti selle eest, et majanduslikus võitluses ei satuks kodanikud olukorda, kus neil võimatuks muutub inimväärne elamine. (J. Bruce et Dechmont Modern Democracies I II 1921; W. Hasbach Die Moderne Demokratie 1921.
Demagoog rahvajuht, Vana-Kreekas, eriti Ateenas, mees, kes oma lugupeetavuse ja kõneandeabil mõjustas rahvakoosoleku otsuseid ja seega riigiasjade juhtimist. Nüüdisajal isik, kes rahva madalaile kirgedele toetudes teeb ühiskondlikult kahjulikku kihutustööd, taotelles isiklikku kasu.
Demagoogia rahva ülesässitamine, ühiskondlikult kahjulikele tegudele kihutamine mõne isiku, kildkonna või rühma huvides.(EE.lk.237).
Demagoogia = kui manipuleerimine tuleb veenmisest lahus hoida. Manipuleerimise (nagu veenmisegi) eesmärk on lugejate hoiakute ja käitumise mõjutamine soovitud suunas, kuid seejuures kasutab kirjutaja ebaausat teed. Sellest, milliseid võtteid ei tohi kasutada argumenteerimisel ning vastase ja sõbra kuju loomisel, annab ülevaate järgmine tabel:
DEMAGOOGIA
Vastane Sõber Argumenteerimine
Emotsioonid Argumendid
sildikleepimine ületähtsustamine enne hinnang, tõde ja vale
siis väide vaheldumisi
ignoreerimine põhjuseta kiitmine kaunisõnalisus valdkondade
segiajamine
aluseta kasu ebaoluliste kontekstist
süüdistamine rõhutamine detailide väljakistud
rõhutamine tsitaatide
kasutamine
ähvardamine omamehelikus paatoslikus võrreldamatu
võrdlemine
eelarvamustele lihtrahvalikkus stereotüüpide pseudoautoriteetidele
toetumine kasutamine toetumine
enamikule ametikoha üldsusele ebatüüpilisele
apelleerimine rõhutamine apelleerimine toetumine
sidemete teenete rituaalide, süm- üksikule väitele
esiletoomine esiletõstmine bolite rõhutamine toetumine
ebakompetentsuse ebakompetentsuse
rõhutamine varjamine.
(Kooli riigikirjandi õppematerjalist lk. 23). (u.1999.a.)
Delegaat valitud saadik; isik, kes on saanud volituse teotseda mõne isiku või rühma nimel ning huvides. D. avalikus õiguses eraldub rahvasaadikust, sest ta täidab teatavat kindlat ülesannet ja vastutab selle täpse, delegeerija tahtega täielikus kooskõlas oleva täitmise eest.
Delegatsioon volitusmeeste e. esindajate läkitamine; ülesandeks tegemine; isikute kogum, kes on võtnud enda peale teiste nimel mingi ülesande täitmise, komisjon; volinikud. Õiguste edasiandmine (ka seadusandluses) kõrgemalt asutuselt madalamale, kui esimene mõnigail põhjusil neid õigusi teostada ei taha või ei saa.
Deputaat (lad.) 1)Üldiselt: kellelegi määrata, kuuluv, eriti loonustasu, näit. mõisatöölistele- moonakaile antav moon. 2)Teatava grupi poolt valitud isik, kelle ülesandeks on ühes teiste valitutega arutada ja otsustada valijate ühiseid asju. Erineb delegaadist, sest ta ei esine teda valinud grupi erihuvide esindajana, vaid teotseb kõikide valivate gruppide üldhuvides. Seepärast nimetatakse ka rahvasaadikuid deputaatideks.
Despoot (kr. isand) piiramatu võimu kasutaja, vägivallatseja; ülekantud tähenduses: võimuahne iseloomuga inimene.
Despootia (kr) riigi valitsemiskord, kus kõrgeim võim ei ole millegagi piiratud. Vanas Kreekas nimetati D.- ks. igasugust üksikisikulist monarhistlikku valitsemisvõimu. Keskajal eristatakse kaks D. liiki: 1)D. ebaõiglase võimuhaaramise tagajärjena e. usurbeerimine; s.o. D. halvem liik; ta võib ainult hiljemini legaliseeruda rahva poolt järgnenud tunnustamise kaudu; 2)D. võimu ebaõiglase tarvitamise tagajärjena, kuigi võim ise on seaduspärane. Uuel ajal, konstitutsioonilise riigikorra rajamisega, püsib ikka rohkem J.Lockei ja Montesquieu väljendatud ning Kanti poolt lõplikult formuleeritud mõte, et D. on valitsemiskord, milles erinevusena õigusliku riigi korrast puudub võimude lahusus ning, kus seetõttu täidesaatev võim ei sõltu erilisest seadusandlikust võimust.
Diktatuur (lad.) muistses Roomas diktaatori ameti nimetus. Nüüdisajal õiguslikult piiramatu riigivõimu teostamine ebanormaalse olukorra kõrvaldamiseks, millesse on sattunud riik mõne erakorralise sündmuse (näit. mässu, sõja) tõttu. D. i. mõiste eeldab ajutist iseloomu, s.t. ta lõpeb, niipea kui on jalule seatud normaalne kord; D. - i. lõppemisega jätkab tegevust õigusega määratud kord, mis oli D .- i. kestel ajutiselt kitsendatud. D. i. üldmõiste alla käivad järgmised juhtumid:
1)asutava kogu D., mis teostab riigivõimu kogu ulatuses ja määrab kindlaks riigi alalise õigusliku korra;
2)valitsuse D., millele järgneb põhiseaduse maksvuse seismapanek ja parlamendi laialisaatmine selle uue kokkukutsumiseta. Näit: a)valitsuse D. Leedus 1927.a. aprillist tänaseni (1932); b)kindral M. Primo de Rivera D. Hispaanias 1923.a. 13.- 15. IX alates D. Berengueri ministeeriumi ametisse astumiseni 29. I 1930.a.; c) kuningas Aleksandri D. Jugoslaavias 5. I 1929 3. IX 1931.a.
3)Valitsuse D. maksva seadusandluse põhjal, mis määrab D.-i. maksmapaneku ja kaotamise alused, kui ka tema volituste sisu ja ulatuse. See D. pannakse maksma erakorralise seisukorra seaduse põhjal. Vrd. Eesti põhiseaduse §26 ja §60 5lõige ning Kaitseseisukorra seadust (RT 1930, Nr 61). D. ks. nimetatakse ka niisugust olukorda, kus juhtiv poliitiline mõju ja tegelik võim kuulub riigis mitte kogu rahvale, vaid selle teatavale osale, rühmale, parteile jne. Selles mõttes räägitakse fasismi D. - t. Itaalias ning kommunistliku partei D. st. Nõukogude Venemaal. Vrd. Proletariaadi diktatuur.
Diktaator (lad.) piiramatu võimu kandja. Erakorraline riigiametnik muistses Roomas, kelle kätte oli koondatud kõrgeim riigivõim. D. valiti senati poolt 6. kuuks ainult riiki ähvardava suure hädaohu ajal. Temale allusid kõik teised magistraadid, tema suhtes kaotasid maksvuse probokatsiooni- ja intertsessiooniõigus , ta oli vabastatud magistraatidelt nõutava aruande esitamise kohustusest. Diktatuur kaotati pärast teist Puunia sõda. Sulla ja Caesari diktatuur oli isesugust laadi. Nüüdisajal on D. i. nimetus tarvitusel piiramatu võimuga riigimehe kohta. Vrd. Diktatuur.
Deklaratsioon (lad. selgitus) valitsuse poolt avaldatavad põhilaused, millele rajatakse riigi põhiseaduslik kord või põhiseaduslikkude seaduste normid ise, näit. Inimese ja kodaniku õiguste D., Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 24.II 1918.a. Äsja ametisse astunud valitsuse seletus parlamendile valitsuse tegevuskavakohta (Vabariigi Valitsus). Vastavad teadaanded isikuilt, kellele seaduses on ette nähtud riikkondlikkuse omandamise õigus. Avaldis postipakkide sisu üle. Isiku teadaanne maksustamiseks, näit. tulumaksu asjus. Rahvusvaheliste lepingute liik, millega lepinguosalised riigid vastastikku kohustuvad ühtlaselt käituma mingis küsimuses.
Dekreet (lad) otsus, ülemuslik tahteavaldis, määrus, käskkiri, ametlikus kirjavahetuses lühike juhatus, kuidas koostada vastuseid kirjadele.
Dollar (ing) Ühendriikide rahaühik, lühendusmärk ( ); sisaldab 1,5046 g puhast kulda; peamiselt liikvel 5.- ja 10.- (eagle) ja 20.- (doubleeagle) dollarilised kuldrahad; löödud on ka 3 ja 1 dol. hõbedollareid. Hõbedollar sisaldab 26,392 g. 900 proovilist hõbedat. Liikvel on ka kulla ja hõbeda sertifikaadid, mille vastu on kuld või hõbe deponeeritud varaametis. jne.
Prioriteet e. prioorsus (lad) e. esimus, jur. eelisõigus, mis tekib teatavale isikule oma õiguse varemaaegse teostamisega või oma õiguse kõrgema seisukoha tõttu. Näit. Kinnisasjade varemini kantud pantkiri on eelisõigustatud hiljemini sissekantute ees.
Privaatne (lad) era-, eraviisiline, eraomanduslik.
Programm (kr.) eeskava; poliitilise partei, mingi asutise, ajalehe, valitsuse jne. juhtivate põhimõtete kogum või tegevuskava.
Progressistid (lad.) mõne edumeelse poliitilise partei nimetus mitmel maal: 1)Hispaanias liberaalide vasempoolne suund; 2)Prantsusmaal vabariikliku paremiku üks rühmitis; 3) P. A. ühendriikides vabariikliku partei edumeelne tiib; 4) Saksamaal Eduerakond.
Proklamatsioon e. proklaam (lad) üleskutse, täävitus, pidulik teadaanne.
Proletariaadi diktatuur valitsusvorm, mil riigivõimu ainsaks teostajaks on proletariaat. P.d.-i. vajalikkust üleminekul sotsialistlikule korrale hakkas esimesena rõhutama Fr. N. Babeuf, kuna lähemalt seda on õpetust arendanud marksism. P.d.-i. taoline riigivorm esineb Nõukogude-Venes; katse seda Ungaris teostada nurjus 1919.a.
Proletariaat (lad) Vana-Rooma ühiskondliku klassina. (Proletarii.) Marksismi teooria järgi klass, kes varade tootmisvahendite mitteomamise tõttu elatub palgatööst ja klassivõitluses burzuaasiaga taotleb sotsialistliku (kommunistliku) maailmakorda. Sellises kehtivale maailmakorrale vaenuliku klassi mõttes hõlmab P. proletaroidide nimetuse all ka väikekodanlust, kaltsakproletariaati, n.n. akadeemilist P. jm. Teaduslikult täpsemas mõttes tähistab töölisklassi, kes kestvalt, isegi pärilikult, elatub tööpalgast ning omab majandusliku eksistentsi ebastabiilsust ja erilisest töölismentaliteedist tingitud klassiteadvust. Lääne-Euroopa tööstusriikides tekkis P. käsitöösellidest, maatustunud väiketalupoegadest ja elanikkude juurdekasvust alates XVIII saj. II poolest. XX saj. moodustub P. neis riikides suurima, kuid kodanlusest madalamalt väärtustatud ühiskondliku klassi. Käsikäes oma arvulise kasvamise ja majandusliku seisundi paranemisega arendas P. oma klassihuvide kaitseks tugeva ametühingute võrgu, millega rööbiti demokraatlikes riikides tavaliselt esines proletaarsete erakondade võimas tõus ja sotsiaalkindlustuse teostamisel ka haigekassade jt. selliste asutiste kiire areng. P. i . kodanlikustumine seoses uueks väikekodanlikuks nim. funktsionääridekihi tõusuga on viimaseil aastakümneil pidurdumas P. i. arvulist tõusu ja mõnes riigis isegi vähendanud P.- di %. elanikkonnas. Mõnevõrra erinev on P. - i. areng põllumajanduslikes riikides, kus põllunduses tegev P. ei ole senini täiesti ühiselt teotsenud tööstus-kaubandusliku P.-ga. ega eraldumine väikekodanlusest mitte nii järsk, kui tööstusmaades. Viimasel ajal kujunenud diktatuuririikides on P. i. erakondlikud organisatsioonid hävitatud ja ametühingute ning sotsiaalkindlustuse asutised riigistatud. Nõukogude-Vene erinevas klassikorras moodustab P. i. kommunistide ja funktsionääride kihile järgneva madalama ühiskondliku klassi.
Proletarii (lad.) Vana Roomas vaesed ja seetõttu riigimaksudest vabastatud kodanikud, kes tulid arvesse riigile ainult laste sünnitajaina või maksualuste kodanikkude lastena.
Eesõigus e. privileeg mõnele ühiskonnaklassile, seisusele, kogukonnale või üksikisikule seadusega, korraldusega või valitsuse määrusega antud eriõigus, mis puudub teistel kodanikel.
Partikularism (lad.) mõne osariigi või riigiosa (provintsi, maakonna jne.) püüe saavutada üldriiklikus organisatsioonis võimalikult sõltumatut seisundit. P. oli eriti arenenud Saksamaal, nimelt Saksa-Rooma Keisririigi aegadel. Vt. Regionalism, Föderalism.
Pleibitsiit (lad) 1)Vanas-Roomas plebeide rahvakoosoleku (concilium plebis) otsus, mis alul omas jõudu ainult plebeide kohta, kuid alates a-st. 286 e. Kr. omandas üldseaduse jõu. 2)Prantsusmaal Napoleon I ja III ajal üldise valimisõiguse alusel toimunud rahvahääletus mõne rahvale otsustamiseks esitatud küsimuse (näit. keisririigi sisseseadmise) kohta.
Poliitika (kr.) 1)Riigi valitsemise kunst, riigielu korraldamisele ja juhtimisele suunatud tegevus; jaguneb avalik-õiguslikkude organisatsioonide iseloomu ja nende tähtsuse seisukohalt kommunaal-, sise-, ja välispoliitikaks; tegeleb riigivõimu korrastusega, st. riigi põhikorra kehtestamisega konkreetseile elunõudeile ja õigusnormide loomise, teostamise ning rakendamisega (seadusandlus, valitsemine) siseriiklikul ja riikidevaheliste suhete alal. P. tegelikeks teostajaiks on eeskätt riigi kõrgemate organite juhtivad isikud, kelle tahtest otsustavalt sõltuvad riikliku sise- ja välispoliitika iseloom ning suund. Viimast mõjustavad ka poliitilised parteid, kutsehuvilised jt. rühmitused ajakirjanduse ja mitmesuguste teiste vahendite kaudu. Seevastu ei tegele tavaliselt praktilise poliitikaga riigiametnikud, kes vaid teostavad neile antud ülesandeid ettemääratud põhimõtteil ning alustel. 2)Üldise ja avaliku iseloomuga (mitte kitsalt riiklikkude) küsimuste ja nähtuste kohta seisukohavõtmine ja nendega tegelemine. Selles mõttes kõneldakse kiriku poliitikast, karskuspoliitikast, kultuuripoliitikast, rahupoliitikast (patsifism), majanduspoliitikast, koloniaalpoliitikast jne.. 3)Teoreetiline P. ehk teadus, uurib teaduspäraselt neid seisukohti, mida tuleb arvestada riigielust välja kasvanud tarvete rahuldamiseks ja riiklikkude ülesannete teostamiseks sobivate meetodite ja vahendite valikul, selgitab, missuguseid põhiülesandeid võib üldse riigivõimule seada ja mis aladele on kohane riigi teotsemist laiendada. Et praktilise P. edukas rakendamine eeldab vastavate küsimuste laiapiirilist teoreetilist tundmist ja teiste riikide sellekohaste kogemuste arvestamist, on P. teaduse tähtsus viimasel ajal üha tõusnud.(Mägi, A.; Tarvel, P.prof.)
Poliitiline aritmeetika - J. Graunti poolt rajatud ja W. Petty 1679.a. ilmunud teose Political Arithmetic. järgi nimetatud statistikakoolkond, mis püüdis ühiskondlikes massinähtusis avastada kasuaalsõltumusi ja seaduspärasusi arvestuste, peamiselt tõenäosusteooria abil.
Poliitiline politsei Eestis enne 27.XI 1925.a.kaitsepolitsei, politsei eriliik, mille ülesandeks on võitlemine poliitiliste kuritegude vastu. Selle ametnikud on p.p. komissarid, abikomissarid, vanemad assistendid, assistendid, vanemad agendid ja agendid.
Poliitilised süüteod jur. süütegude ebasüstemaatiline liik, mis tavaliselt hõlmab süütegusid kõrgema riigivõimu vastu, riigireetmist, valimisvastaseid süütegusid, süütegusid välisriigi ja avaliku korra vastu.(KrS §74-121)
Poliitilised ühingud, jur. poliitilisi eesmärke taotlevad ühingud. Ühingute ja nende liitude seadus (RT 1926. Nr.37) mõistab Eestis poliitiliste ühingutena erakondi. Sama seaduse nõudel peab kõigil Ü-l. olema põhikiri ja juhatus. Sisekaitse ülema sundmäärusega 5.III 1935 (RT 1935 Nr: 21 ) on Pü-te. tegevus seisma pandud.
Piir-iga , - kõrgeim vanadus, milleni riigiteenija võib olla riigiteenistuses. Riigiteenistuse seaduse §39. (RT 1935, Nr
25) järgi lõpeb riigiteenija ametivahekord 65-aastase vanuse, notarite suhtes aga 70.a. vanuse kättejõudmisel. Riigikohtunikkude ja Kohtukoja liikmete P. on 70.a., teistel kohtunikkudel 65.a. Ohvitseride ja üleajateenijate piir-ea kohta kehtivad erinormid.
Rahvus e. natsioon, - ühise kultuuri-(kirja)keele, tavade, kommete, teaduse, kunsti, usundi alusel kujunenud, sageli ka riiklikult ühendatud ja oma vastavast omapärast teadlik ühiskond, vastandina rahvale.( ). Rahvuse mõiste arenes XIX s. Lääne-Euroopas rahvusliku ärkamise aegadel Suure Prantsuse revolutsiooni ja Saksa idealistliku filosoofia mõjutusel. Et R-e. komponendid erinevad oma päritolult ja on eri ajastuil kehtinud erinevail määral. Vanimaks ja R-e liikmete hulgas levinumaks tuleb loendatud tegureist pidada kultuuriühisust, kuna r-teadvus on hiljemini kujunenud ja vähem läbi tunginud, sest ta täielikumat arengut on võimaldanud alles riikide sihikindel rahvuslust taotlev kultuuripoliitika. Sellelt seisukohalt eristatakse riigi-rahvust, millega mõistetakse riiklikult ühendatud R-t. või ka riigis enamuses olevat ja talle nime andvat R-t. ja kultuurrahvust, st. riiklikult ühendamata rahvust. Maailmasõjale järgnenud rahvusriikide kujunemise järel esineb kultuuri-rahvusi: 1) nn. rahvaste riikides (Belgias, Tsehhoslovakkias, Jugoslaavias, Poolas ja mujal) teise järgu rahvastena (näit: flaamid, horvaadid, slovakid, väike-venelased jne.); 2) vähemusrahvustena ( ) , kes teadlikult eralduvad väljaspool riigi piire elavast emarahvusest (näit. elsaslased); harvemini esineb neid 3) mitme riigi riikkondsuses elavate rahvastena (näit. väikevenelased Venes, Poolas ja Tsehhoslovakkias, flaamid Prantsusmaal ja Belgias). Inglise ja Prantsuse keelepruugis tähendab rahvus (nationality, nationalite) riikkondlust ja samuti riigirahvust. Jur. Põhiseaduse §20 järgi on iga Eesti kodanik vaba oma rahvuse määramises. Juhtumeil, mil isiklik määramine pole võimalik, toimub see seaduses ettenähtud korras. Rahvusesse kuuluvuse aluste määramise seaduse (RT 1934, Nr: 93) järgi loetakse kodanikud, kes ise või kelle isa või vanaisa on seisnud vallakogukonna hingekirjas, kuuluvaks eesti rahvusse seni, kuni ei ole esitatud vastupidiseid tõendusi. Üle 18-aastased vähemusrahvusse kuuluvad kodanikud võivad oma rahvuseks määrata, kas eesti või vanemate või ühe vanema rahvuse. Kodanik, kes on määranud oma rahvuseks eesti rahvuse, ei saa oma rahvust muuta. Rahvuse määramise sooviavaldused otsustab siseminister. J.M. ;E.M.
Rahvuslus e. natsionalism (lad), poliitiline mõttevool, mis ühiskondlik-riiklikkude küsimuste otsustamisel lähtub maa ja rahva rahvuslikest huvidest, pidades kõigis taotlusis esijoones silmas rahvust, kui erilaadset orgaanilist ja vaimset kollektiivi. R. nõuab, et kõigil ühiselu aladel soodustaks riik ainult seda, mis tuleb kasuks rahvusele. Nii majanduselu juhtimises kui üldkultuurilistes harrastusis, eriti rahvahariduse ja kasvatuse alal nõuab rahvuslus maa ja rahva omapäraste füüsiliste ja vaimsete jõutagavarade hoogsat arendamist ning kõige selle rõhutamist, mis tugevdab rahvuslikku ühtekuuluvust ja ühise põlvnemise ning veresuguluse teadvust (vrd. Isamaa-armastus).
Rahvussotsialistid (sks. Nationalsozialistische Deutche Arbeiterpartei) lüh. natsid, jaan. 1919.a. Münchenis asut Saksa poliitiline partei, sarnaneb oma püüdeilt Itaalia fasismiga, rõhutab rahvusliku riigivõimu ideed ja aktiivset välispoliitikat Versailles rahu revideerimise suunas, taotleb Suur-Saksamaa loomist (Austria liidendamisega jne.), saksa rahvale uue elamisruumi hankimist, eriti Saksamaast ida pool asetsevail aladel, ja Saksamaa sõjalise jõu tõstmist, esindab rassi-ideest lähtudes rõhutatud antisemitismi ja püüab üles ehitada autoritaarset riiki, mis arendaks sotsiaalseadusandlust ja kõrvaldaks kapitalismi pahed, eriti pangakapitali suhtes, säilitades seejuures siiski kapitalistliku majanduskorra. R. de. parteimärgiks on haakrist; nende parteilist organisatsiooni iseloomustavad alistumine juhile (Führerile), kelleks on juulist 1921.a. A. Hitler, ja range sisedistsipliin. Partei aktivistlikuks tuumikuks on olnud a-st 1922 loodud rünnakrühmad (Sturmabteilungen, lüh. S.A.), kutsutud nende rõivastuse järgi pruunsärklasteks. R de. juhtivad tegelased on peale Hitleri H.W. Göring, P.J. Goebbels ja A. Rosenberg. R d. saavutasid alul Baieris suure pooldajaskonna, aga nende riigipöördekatse nov. 1923.a. Münchenis ebaõnnestus. Hiljemini arendasid nad ka Kesk- ja Põhja Saksas ägedat agitatsiooni, eriti maailmasõja võitnud riikidega kokkuleppimise vastu. Riigipäeva valimistel sept. 1930.a. said nad 107 kohta, juulis 1932 aga 230 kohta, tõustes seega suurimaks rühmaks. Kui Hitleril märtsis 1933.a. õnnestus saada riigikantsleriks, alustati kõigi avalikkude jõudude painutamist rahvussotsialismi eesmärkide teenistusse, mis protsess on suurema või vähema eduga jätkunud praeguseni (Saksamaa, ajalugu). R- de. saksa partei esineb ka Tsehhoslovakkias.
Rahvaesindaja jur. esinduslikus demokraatlikus riigis rahva poolt ametisse seatud , rahvaasemel riigielu korraldamist juhtiv ja riigivõimu funktsioone teostav isik. R-na. teotsevad kaasaja konstitutsioonilistes riikides parlamendiliikmed (rahvasaadikud) ja vabariikides ka riigipead. Et ära hoida parlamendi sattumist riigipea mõju alla, on parlamendiliikmed asetatud eriti kaitstud olukorda: parlamendis avaldatud väljendite, aga ka haril. väljaspool parlamenti riigipoliitilisis asjus avaldatud mõtete eest on parlamendiliikmed vastutavad ainult parlamendi ees; arreteerida saab neid ainult parlamendi loal (Immuniteet). Oma teotsemises ei ole kaasaja R-d. seotud imperatiivse mandaadiga, so. valijad ei saa kohustada neid kindlaiks ülesandeiks. Vastavalt sellele ei saa R-t. tavaliselt ka tagasi kutsuda enne ta volitusteaja lõppu. Teiselt poolt säilitab rahvas kontrolliõiguse tema poolt ametisse seatud esindajate suhtes; R-d. on oma teotsemises rahva ees vastutavad. Kontrolli teostamise võimalusist on tähtsamad rahvahääletamise ja rahvaalgatamine. Osas riikides tuntakse ka R-le. umbusalduse avaldamist rahva poolt (näit: Eesti Põhiseadus §32, Saksa Põhiseadus 11. aug. 1919.a.,art. 43). Ulatuslikumat kontrolli teostab rahvas R-te. valimisel, kus tal avaneb laiem võimalus arvustada üksikute valitute kui ka tervete rühmitiste varemat teotsemist. Otsustavat tähtsust omavad siin valimissüsteemid.( ). Üksikuis riikides (näit: Nõukogude Venes ja P.- A. Ühendriikide osariikides) tuntakse ka R. tagasikutsumist enne legislatuuriperioodi lõppu. R-kogu laialisaatmise kohta - Parlament. Riigivõimu teostamise kuulumisel rahvale teotsevad R-d. rahva poolt eeldavalt neile antud volituste alusel. Rahvaesindajate poolt sooritatud aktid omistatakse rahvale, kui vastavad aktid sooritatakse selleks seatud korras ja rahvaesindajatele antud pädevuse piirides. R-e. pädevuse ulatuse ja teotsemise korra määravad kaasajal riigi põhiseaduslikud normid, millede kehtimapanek demokraatlikus riigis otsustavalt sõltub rahvast. Riigiõigusteaduses on üldtunnustatud seisukoht, mille järgi rahvaesindajad on rahva poolt valitavad. Eestis teotsevad rahvaesindajatena riigikogu ja riigivanem. A. Mg. EE. VI lk. 1356.
Rahvaseadusandlus, - rahva otsene osavõtmine riigi seadusandlusest. R. on teostatav otseses kui ka esinduslikus vabariigis. Otseses vabariigis teostub R. hääleõiguslike kodanike üldkoosolekul, vastavalt säärase riigi seadusandlust reguleerivaile normidele. Esinduslikus vabariigis toimub R. rahvahääletamise e. referendumi ja rahvaalgatamise teel. Referendum võib olla obligatoorne või fakultatiivne. Obligatoorne on referendum juhul, kui vastava riigi põhiseaduse järgi teatavat liiki seadusi saab kehtima panna ainult rahvahääletuse korras; seda kasutatakse peamiselt riigi elu korraldavate põhjapanevate seaduste muutmisel või väljaandmisel, eriti aga põhiseaduse muutmisel. Selline referendum esineb näit: veitsi liidu ja kantonite põhiseaduste ja suurema osa P.-A. Ühendriikide osariikide põhiseaduste muutmisel. Fakultatiivse referendumi puhul tuleb seaduseelnõu või ka parlamendi poolt vastuvõetud seadus panna rahvahääletusele, kui seda nõutakse vastavalt riigis kehtivale korrale. Kui referendumi nõudmise õigus kuulub rahvale, on kindlaks määratud teatav minimaalne arv kodanikke, kes võivad esineda referendumi korraldamise nõudmisega. Referendumi korras loetakse üldpõhimõtteliselt seaduseelnõu rahva poolt vastuvõetuks, kui rahvahääletustest osavõtjate enamik on selle seaduseelnõu poolt. Parlamendi poolt vastuvõetud seadus loetakse rahva poolt tagasilükatuks, so. tühistatuks, kui rahvahääletusest osavõtjate enamik on selle seaduse vastu. Referendumi tulemuste arvestamiseks võidakse aga kehtima panna ka kvalifitseeritud häälteenamuse nõue. Referendumiga analoogilise instituudina on tuntud nüüdisajal plebitsiit. Selle puhul esitatakse rahvale eelseisukoha-võtmiseks teatav riigi ellu puutuv põhjapanev küsimus, mis ei ole otseselt seaduseelnõu, vaid allub rahvahääletuse järel veel lähemale seadusandlikule normimisele. Rahvaalgatusega mõistetakse kindlaksmääratud arvu kodanikkude õigust nõuda, et teatavasisuline seadus antaks, senikehtinud seadus tühistatakse või algatajate poolt esitatud mõttes muudetaks. Kui rahvaalgatuse korras esitatud seaduseelnõu parlamendi poolt tagasi lükatakse, läheb seaduseelnõu rahvahääletusele. Rahvaseadusandlus on põhimõtteliselt teostatav ka monarhias; neis aga ei saa rahvaalgatuse korras esitada sääraseid seaduseelnõusid, mille puhul initsiatiiv kuulub ainult monarhile või mille sisu sõltub monarhist. R-e. põhimõtted on laiemaulatuslikumat rakendust leidnud pärast maailmasõda loodud põhiseadustes. Eesti on R. Põhiseadusega tunnustatud, kusjuures referendum on obligatoorne põhiseaduse muutmisel. Eesti, riiklik korraldus. A.Mg. EE VI lk. 1373-1374.
Rahvuslik Keskerakond tekkis 1932.a. alguses eesti kodanlikkude keskrühmade E. Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna, majandusrühma ja E. Tööerakonna ühinemisel. Esmakordselt V riigikogu valimistel S.A. sai R.K. 22,1% antud häältest.
Rahvuslik Vabameelne Partei asutati 1922.a. J. Pitka , H. Rikandi, J. Poopuu ja A. Pacheili poolt. Võttis osa II Riigikogu valimistest 1923.a. ja R.V.P. sai üle 20 000 hääle, mis moodustas 4/5 % antud häältest. III Riigikogu valimistel 1926.a. ei suutnud partei ühtegi kandidaati läbi viia, misjärel ta s.a. likvideerus. Erakonna häälekandjana ilmus 1923 24.a. ajaleht Eesti.
Rahvusvabameelsed e. natsionaalliberaalid, - Saksa poliitiline partei, mis tekkis 1866.a. eduerakonna lõhenemisel. Esindas peamiselt Lääne-ja Lõuna-Saksa jõukamaid kihte, oli 1870-te a-te. lõpuni suurimaid rühmi riigipäeval ja toetas eriti Kulturkampfi ja vahel Bismarcki. Ta paremat tiiba juhtis R. v. Bennigsen, vasemat L. Bamberger ja E. Lasker. 1879- 81.a. lõhenesid R-d. peamiselt kaitsetollide küsimuses kolmeks rühmaks ja säilitasid oma poliitilise mõju vaid mõnes osariigis (Hessenis, Baadenis jt.). 1880.a.-te.lõpul lähenesid R-d. jälle Bismarckile, moodustades 1887.a. ühes konservatiividega valitsust toetava kartelli. XX s. alguses kaldusid R-d. E. Bassermanni juhatusel veidi vasemale. 1918.a. novembrirevolutsiooni järel liitus suur osa R-id. äsjaasutatud demokraatliku parteiga.
Erakond e. partei on laiemas mõttes grupp organiseeritud ühiste huvidega isikuid.
Poliitiline p. - e. organiseeritud, ühise riigipoliitilise ideaaliga kodanikkude eraõiguslikult teotsev kestva ilmega rühmitis, mille eesmärgiks on juhtida ja korraldada ühiskondlikku elu. Poliitilist e.-a. tuleb eristada klassist ja kutserühmitustest. Poliitilise E. kui ideeline koondis võib hõlmata kodanikke mitmest klassist ja kutserühmast. Säärased E-d. tekivad paratamatult, niipea, kui kodanikkond hakkab osa võtma riigi juhtimisest. Juba vana-aja Kreeka vabariigid tundsid aristokraatide ja demokraatide E-i., Rooma Vabariik patriitside ja plebeide E-i. Uue aja Inglismaa torysid ja whige. Praegusaja Inglismaal on 3 suurt E-a.: vanameelsed, vabameelsed ja tööerakond, Põhja-Ameerika Ühendriikides vabariiklased ja demokraadid. Konstitutsioonilise riigikorra arenemisega käib käsikäes poliitiliste E-de. arenemine. Noortes riikides kannavad need sageli kutserühmade iseloomu: üldriigipoliitiline ideaal pole veel selgunud, selle aset täidavad ühised kutserühma (käsitöölised, põllumeeste, majaomanikkude) huvid, mida samastatakse üldriiklikkude huvidega. Seepärast tekivad ka sagedad etteheited säärastele rühmitistele üldhuvide puudumise pärast. Ainult üksikküsimuste lahendamiseks liitunud E-d. moodustavad E-de. bloki. Kestvamaks ühistööks võimu vallutanud E-d. moodustavad E-de. koalitsiooni. Koaleerunud E-de. vastu võimu pärast võitlevad E-d. on opositsiooni E-d. E-a. teotsemist juhtivate poliitiliste põhimõtete kogum on E-a. poliitiline programm. (Vt. Erakonnad Eestis, Eesti ajalugu).
Peaminister e. ministerpresident jur. ministritekolleegiumi juht. Parlamentaarse riigi valitsemiskorras kuulub P-le. tavaliselt ministritekabineti tegevuse juhtimine, üksikministrite tegevuse ühtlustamine ja kitsama- või laiemapiirdelise kontrolli teostamise õigus üksikministrite suhtes; tal on õigus viimaseilt aru pärida ja neid riigipeale ametist vabastamiseks esitada. P-l. puudub aga tavaliselt õigus sisuliselt vahele segada üksikministrite tegevusse. Parlamentarismi puhtakujulisel teostamisel omab P. otsustavat tähtsust riigipoliitika rajajoonte määramisel ja selle poliitika teostamisel. Riigi üldpoliitiliselt tähtsamad riigipea aktid vajavad selleks, et olla kehtivad, P-i. kaasallkirja. P-i. ametist lahkumisel lahkuvad temaga koos kõik ministrid; üksikministri ametist lahkumisel esitab P. riigipeale uue ministrikandidaadi ametisse kinnitamiseks. Mitteparlamentaarse valitsemiskorraga riikides on P. tavaliselt samasugune valitsuseliige nagu kõik teisedki ministrid; ta on ainult esimene endataoliste seas. Eesti 1933.a. Põhiseaduse järgi kuulub P-le. õigus asendada ka riigivanemat, kui viimase amet on vaba või kui riigivanem ei saa oma ülesandeid täita haiguse või muude takistuste tõttu; riigivanema asendajana kuulub P-le. olulisem osa riigivanemale Põhiseadusega antud õigusist.
Peasekretär 1)ministeeriumi kõrgem ametnik, kellele harilikult allub min.-i. keskasutise kantselei; 2)suuremail organisatsioonidel, eriti poliitilistel parteidel ja rahvusvahelistel ühingutel ning asutistel asjaajamise ja kirjatoimetuse juhataja. Poliitiline ökonoomia teadusharu, millega Inglismaal, P.-A. Ü-s., Prantsusmaal ja mujal mõeldakse peamiselt rahvamajandusteadust. Saksamaal aga esineb P.ö. peamiselt kolme majandusteaduse eriharu - teoreetilise rahvamajandusteaduse e, natsionaal e. sotsiaalökonoomia, rahvamajanduspoliitika, e. praktilise rahvamajandusteaduse ja finantsteaduse kogumõistena. Vrd. Majanduspoliitika.
Eramajandus ök. majanduse liik, mille vastutavaiks kandjaiks ehk subjektideks on eraisikud. E-e. moodustavad mitmelaadilised erakäitised, -ettevõtted ja majused. E-e. olemusse kuulub, et ta subjektid on tegevusvabad, võivad iseseisvalt määrata oma maj. tegevusala, toodangu liigi ja suuna. E-e. aluseks on eraomandiõigus. Et E-e. peamiseks motiiviks on individuaalne omahuvi, siis peetakse teda rahvamajanduse vastandiks.
Eelistusaktsia (ingl. preeference skare, sks. Vorrechtsaktie) , - aktsia, mille omanikul on eesõigus dividendi saamiseks harilikkude aktsionäride ees teatava protsendini. kumulatiivne E. annab õiguse saada kindlat dividendi, mis aastate eest, kus kasu seesuguse dividendi maksmist ei võimaldanud, järgmise aasta kasudest järele makstakse. Mitte-kumulatiivne E. seda õigust ei anna. E-d. on laialdaselt tarvitusel eriti anglosaksi mail. Meie seadusandlus E-t. ei tunne.
Omand (jur) suurim ja üldisim õigus asja suhtes (omandiõigus). O.-i. ulatus ja kogu korraldus pole olnud ühtlane kõigi asjade suhtes; tänapäeval on peamine erinevus kinnisasjade (maa, hoonete) ja vallas-asjade vahel. Nii on kinnis O. enam kitsendatud kui vallas-asjade O.; kinnisasjade omandamise viisid on erinevad vallas-asjade omandamise viisidest; samuti erineb kummagi O i. õiguslik kaitse. O sse puutuvad seaduse-eeskirjad sisalduvad tsiviilseadustikus. O. on igale kodanikule kindlustatud E.V. Põhiseadusega. O-i. kaitse rahvusvahelises ulatuses teostub üldiselt rahvuslikkude seaduste ja kohtute kaudu, erandlikult seaduste ja kohtute kaudu, erandlikult on ta aga korraldatud üldkokkulepetega tööstusliku O-i. (Pariisi tööstusliku omandi kaitse konventsioon 1883.a-st.) ja intellektuaalse O-i. suhtes (vrd. Autoriõigus). Need üldkokkulepped võimaldavad O-i. kohtulikku kaitset kõikides lepinguosalistes riikides.
Omandiõigus (lad. dominium) jur. teatavale isikule mingisuguse asja suhtes kuuluv täielik ja erandlik valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus seevõrra, kui-võrra seda ei piira seadus ning kolmandate isikute õigus. O. võib tekkida esmakordselt, kui teatav isik saab omanikuta asja omanikuks, näit. kinnipüütud metslooma puhul. Harilikult siirdub O. ühelt isikult teisele mõne õigustehingu alusel, näit: ostu-müügi lepinguga, testamendiga jne..
Naiste hääleõigus, - naiskodanikkude õigus riigi ja omavalitsuste valimisel hääletamise kaudu osa võtta poliitikast. Ameerikas tõusis N.h-se. küsimus päevakorrale 1787.a., kus juures P.A. Ühendriikide Põhiseadus jättis N.h. otsustamise iga üksiku osariigi asjaks. Esimesena andis naistele hääleõiguse Wyomingi osariik 1869.a., sellele järgnesid teised osariigid. Väljaspool Euroopat on N.h. kehtiv kogukondlikel valimistel 1861.a.st. Austraalias. Euroopas koostas esimese N.h.-se nõude kava Suure Prantsuse revolutsiooni ajal Olympe Gouges, kes esitas asutavale kogule lisana Inimõiguste ja kodaniku õiguste deklaratsioonile n.n. Naiste õiguste deklaratsiooni. Naiste h-e. kaitseks astus välja 1793.a. A. de Condorcet, nõudes hääleõiguse kindlustamist kõigile kodanikele, kuid see nõue on Prantsusmaal senini teostamata. Inglismaal nõudis naistele poliitilisi õigusi Mary Wollstonecraft oma teoses: A Vindication of the rights of Women (1792). 1866.a. nõudis J.St. Mill Inglise parlamendis naistele hääleõigust; ta avaldas oma seisukohti oma raamatus: The Subjestion of Women (1869). A-st. 1902 muutsid Inglise naised oma taktikat, alustades Emmeline Pankhursti juhatusel võitlust N.n-e. eest, mis on tuntud sufrazettide liikumisena.. Maailmasõja puhkemise järel katkestasid sufrazetid oma tegevuse. Esimesed naised, kes Euroopas omandasid 1907 .a. hääleõiguse, on soomlannad. Praegu on Euroopas N.h-s. kehtiv kõikides riikides, välja arvatud Prantsusmaa, Sveits, Jugoslaavia ja Bulgaaria; Ungaris on ta kehtiv piiratud kujul. Eestis anti N.h-s. 1920.a.Põhiseadusega. A-st. 1902 töötab Washingtonis Rahvusvaheline Naiste Hääleõiguse Liiga (International Woman Suffrager Alliance). (Sylvia Pankhur, Suffragette-Movment, 1931.) lk.106.
Naiserakond, - naiste poliitiline koondis, mille ülesandeks on naiste õigusliku, sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamine seadusandlikul teel N-i. hakati asutama Põhja-ameerikas XX s. alguses, hiljemini on tekkinud neid Euroopaski. 1930.a. asutati Genfis Equal Right International, mille ülesandeks on ühtlustada kogu maailma N-de nõudmisi.
Naturalisatsioon e. naturaliseerimine (lad) välismaalase vastuvõtmine riikkondsusse. Selle eeltingimuseks on harilikult teatava aja kestel püsivalt elamine vastava riigi territooriumil. N-i. teel Eesti riikkondsuse omandamise tingimused ja kord on ette nähtud Kodakondsuse seaduses (RT 1922. Nr.136; ja 1934.a. Nr.93) ning kodakondsusse astumise sooviavaldustelt võetava maksu seaduses (RT 1925 Nr.183/184 ja 1934 Nr. 93). Eesti riikkondlusesse astumiseks N-i teel on tarvilik (teatavate eranditega), et sellekohase soovi avaldaja elaks püsivalt Eesti territooriumil vähemalt 2a. enne ja 1a. pärast sooviavalduse esitamist ning, et ta tunneks eesti keelt. Sooviavaldaja peab olema vähemalt 18.a. vana. Nooremad peavad selleks muretsema eeskostja nõusoleku. Riikkondsusse astumise sooviavaldused otsustab siseminister. Eesti riikondsusest vabastatud isikud ja need naissoost isikud, kes on kaotanud Eesti riikkondsuse abiellumise tõttu välismaalasega, võivad (viimased mehe surma, abielu lahutuse või tühistamise korral)astuda tagasi Eesti riikkondsusse erilisel kergendatud tingimustel. lk.142 E.M.
Optsioon (lad) jur. taassiirdumine endisse riikkondsusse, territoriaalse ülevõimu muutmise või vahetumise korral loovutatud maaalal asuvail isikuil oma endise riikkondsuse säilitamise tingimusel, et nad ettenähtud tähtaegadeks oma varanduslikke vahekordi sel maaalal likvideerides sealt lahkuksid. Eesti-Vene rahulepingu ja muudes uute riikide seisundit kinnitavais lepinguis omab O. isesugust kuju. Kõik uue riigi pinnalt pärit olevad (domitsiilipõhimõte) või uue riigi rahvusse kuuluvad (rahvuslik põhimõte) isikud, kes kuulusid endise emamaa riikkondsusse, on õigustatud astuma uue riigi riikkondsusse, teatavaks tähtpäevaks likvideerides oma sidemed endise emamaaga. Opteerumise klauslid leiduvad meil Eesti-Vene rahulepingus ja Eesti-Läti piirilepingus. Ok. Ühele lepingupoolele antav vaba valiku õigus lepingus ettenähtava toimingu sooritamiseks või mitte, kus juures vastaspoolel
see vaba valik puudub. O. on tavaliselt tähtajaline ja tagatistega kindlustatud. lk. 398.
Denaturalisatsioon (lad) riikkondsusest vabastamine teadaande põhjal; vabastamine toimub Eesti kohtu- ja siseministri otsusel. Viimane on kohustatud tegema sellekohase otsuse, kui vabastamiseks ei ole seaduses ette nähtud takistusi. Eitavate otsuste peale võib kaevata Riigikohtule administratiivkohtukorras. Alaealistel, alla 18.a. vanuste, d-ks. on tarvilik vanemate või eestkostjate nõusolek.
Elanikkude registreerimine, - linna alevisse, või valda alaliselt elama asunud kodanikkude registreerimine. Selle otstarbeks on kontsentreerida ühte kohta kodanikku puutuvad andmed, mis on vajalikud esinduskogude valimisel, kohtuasutistel, politseil, maksuasutistel, hoolekande teostamisel jne. Er. oli ette nähtud Vabariigi Valitsuse poolt III Riigikogule esitatud Liikumise ja elukoha muutmiseseaduse eelnõus (jäi vastu võtmata). E.r. tuleb lahus hoida elanikkude liikumise kontrollist (nn. meldimisest), mis toimub peamiselt politseilistes huvides ning teostatakse kõigi vabariigi pinnal viibivate isikute suhtes (ka välismaalased). Elanikkude liikumise kontroll on korraldatud Isikutõestamise ja liikumise seadusega (II) osa.
Neutraalsus, ka neutraliteet (lad) rahvusvahelise õiguse mõiste.
1)Eriline erapooletusele rajatud õiguslik suund, millesse asetub riik teiste, sõjavahekorras olevate riikide suhtes. N. jõustub ka vastava aktiga neutraalseks kuulutamise kaudu. Neutraalne riik kohustub hoiduma igast otsesest või kaudsest osavõtust sõja-vahekorras olevate riikide võitlusest, nõuab aga seevastu enda ja oma kodanikkude puutumatust. Neutraalsete riikide õigused ja kohustused on normitud 1907.a. Haagi 5. konventsioonis.
2)Eriline julgeoleku korraldamise viis rahvusvahelises poliitikas, mille põhjal a) alatiselt neutraalseks kuulutatud riik ei või aktiivselt ega passiivselt osa võtta sõjast ega või tema maa-ala olla sõja tallermaaks, b) kõik teised riigid aga kohustuvad respekteerima säärase erapooletust. Alatiselt neutraalne riik peab keelduma igast aktist, otsesest või kaudsest, mis võiks põhjustada konflikti. N. võib olla tagatud ka kolmandate riikide poolt, kes individuaalselt või kollektiivselt. Alaliselt neutraalne riik ei vabane kohustustest kaitseda oma neutraalsust tarbe korral ka sõjalise jõuga. Rahvasteliidu pakt keelab erapoolekuks jäämist sõdades, kus tulevad tarvitusele kollektiivsed sanktsioonid, mille tõttu N. muutub viimasel ajal vormilt mittekallaletungi ja julgeoleku tagamise lepinguks, - jur. Neutraliteedi rikked on süüteod, mille teokooseisuks on neutraalsuse säilitamiseks antud määruste rikked. Nad on karistatavad vangimajaga mitte üle 3 aasta (Krs 109). Sõjalise Riigikaitse seisukohalt pole neutraalsusel mingit tähtsust, kui riigi või garantriikide käsutuses puuduvad õigeaegselt küllaldased sõjalised jõud N.-se. kaitseks või kallaletungi ärahoidmiseks; kallaletungijaks võib olla isegi garantiiriik, nagu Saksamaa maailmasõja alguses Belgia suhtes. Relvastatud neutraliteediks nimetatakse Vene keisrinna Katariina II algatusel Põhja-Ameerika vabadussõja aastail 1780.a. Euroopa erapooletute riikide poolt omaks võetud põhimõtet, kaitsta erapooletuid kaubalaevu Inglise laevastiku omavoli vastu. N.K. K.Sn. ; T-d; H.Sz.
Omavalitsus (ing. selfgoverment), jur. laiemas mõttes rahva poolt valitavad ja temast sõltuvad riigi kõrgemad organid (seadusandlikud kui ka täidesaatvad); kitsamas mõttes säärane kord kus teatavate asjade valitsemist teostavad asjast huvitatud isikud kas otseselt või nende poolt valitud organite kaudu, nn. kohalik omavalitsus. O-e. olu kohta esineb teaduse peam. kaks teooriat: ühiskondlik ja riiklik. Esimese järgi on O. kogukonnale kuuluv iseseisvus kohalikkude kogukondlikkude ülesannete teostamisel, mis erinevad üldriiklikest ülesandeist. Teise teooria järgi on ainult riigivalitsemise eriline liik ning kõik ülesanded, mis O-te. ning riigi poolt täidetakse, on riiklikud ülesanded. Selle teooria järgi eksisteerib O. vaid seal, kus riiklikkude ülesannete teostamine koha peal toimub avalik-õiguslikkude koondiste kaudu, kelle korraldavad ja täidesaatvad organid valitakse kohaliku rahva poolt, olles ühtlasi oma võimkonnas sõltumatud keskvalitsuse mõjust. Lääne Euroopa kohaliku O-e. organisatsioon jaguneb kolme põhjalikult erinevasse tüüpi vastavalt sellele, missuguses vahekorras on kuskil riigis O. ja valitsusasutused. Neid tüüpe võiks nimetada Prantsuse, Saksa ja Inglise tüübiks. Inglismaal on esiplaanil O-e. organid, kes on tegelikult kohapealseks võimuks, kuna valitsusasutised peavad leppima ainult järelvalve osaga. Seevastu on Prantsusmaal ka kohalik võim valitsuse organite käes ja O-e. organid on asetatud nõuandvate organite tasemele. Saksamaal ei tunta valitsuse ja O-e. organite parallelismi. Mõlemad elemendid sulavad seal kokku ühiseks terviklikuks organisatsiooniks, kuigi valitsuse elemendil on seal ülekaal ja teataval määral juhtiv osa. Eesti Põhiseaduse järgi §75. järgi teostab linna-, alevi- ja vallaomavalitsuste kaudu valitsemist riigivõim, kuivõrd seks pole loodud eriasutusi. Seega tuleb arvata, et Põhiseaduse O-se. puutuva peatüki koostamisel on püütud lähendada Inglismaal valitsevale olukorrale: O-d. valitsevad, kuna keskvalitsuse organid teostavad peamiselt järelvalvet, kuigi organisatsiooniliselt on Eestis peetud rohkem silmas Prantsuse ja Saksa eeskuju. Põhiseaduses on otseselt ette nähtud linna-, alevi-, ja vallaomavalitsused. Nende korraldust määravad vastavad eriseadused (Alev, Linn, Vald). Maaomavalitsuste (Maakond) tegevuse lõpetas Riigikogu 24. jaan. 1934.a. Maakondade ajutise valitsemise seadusega (RT 1935 Nr:5). Sissetulekute saamiseks on riik andnud O-le. kodanikkude maksustamise õiguse, määrates seadusega kindlaks, missuguseid makse ja kui suures ulatuses võivad O-d. kodanikele peale panna. Maksustada kodanikke võivad Eestis linna-, alevi-, ja valla O-d.; seesama õigus oli maaomavalitsustel, kelle kasuks ettenähtud makse võtavad praegu ajutised maavalitsused. E.M.
Omavalitsusõigus, jur. riigi poolt kodanikkude kutsekihtidele või muudele avalik-õiguslikesse korporatsioonidesse koondatud rühmitistele antud õigus, vastavate seaduste piires oma asju ise siduvalt korraldada. Näit. võivad Eesti Põhiseaduse järgi vähemusrahvused oma rahvuskultuurilistes ja hoolekande huvides autonoomseid asutisi ellu kutsuda. Edasi kasutavad Eestis teatavais piires O-t. kõik kutsekojad, nagu Põllutöökoda, Kaubandus- tööstuskoda, Majaomanikkude koda jt. (Rt 1934 Nr:107 ) on ka kirikuil ja usuühinguil omavalitsus siseministri järelvalvel. Samuti annab riik avalik-õiguslikele asutisile kus see on otstarbekohane, O-e. Näit. on Tartu Ülikool oma tegevuses autonoomne.
Otsene rahvavalitsus, jur. riiklik valitsemiskord, kus riigielu juhtimist teostab rahvas vahenditult oma täisealise kodanikkude koguna. O.r-e. puhul täpsustatakse seaduseandmine ja üldpõhimõtteliselt ka kohtumõistmine rahvakoosolekuil. Täidesaatvat funktsiooni teostavad isikud-ametnikud on kodanikkudekogu poolt valitavad ja tagandatavad. O.r. on olnud teostatud väga piiratud rahvaarvuga riikides (näiteks mõne Sveitsi kantonis). Vrd. Esinduslik riik.
Okupatsioon (lad.) rahvusvahelises õiguses, ühe riigi maa-ala või selle osa valdusse võtmine ning selles pidamine sõjalise võimu poolt. O. võib tekkida sõjaoperatsioonide tagajärjel või tulla tarvitusele õigustatud surveabinõuna varasema lepingu põhjal või ilma selleta rahvusvahelise objekti puhul (näit. Ruhri O. Versailles lepingu täitmatajätmise pärast). Okupeeriv sõjaline võim asendab faktiliselt ja ajutiselt okupeeritud maa-alal valitsenud võimu, säilitades seal enne O-i. kehtinud õigusliku korra ja teostab vaid hädavajalikku administratsiooni. O-õigus on normitud Haagi 1907.a. konverentsil 4. konventsiooniga maasõja seadustuste ja kommete kohta. O-ks. nimetatakse ka riiklikku võimu levitamist seni vallutamata territooriumile, kusjuures O. peab olema effektiivne ja tema õiguspärasuse tõestamiseks tuleb temast teatada teistele riikidele. (Kaasik, N. dots. ).
Ohvitser (pr. officier, ametnik, aukandja, lad. officium, amet), - eestipäraselt pealik, juht, kaitseväelane, kes on saanud vähemalt rühma juhtimiseks küllaldase ettevalmistuse ja kes kehtiva seaduse kohaselt on ofitseriks ülendatud. O-de. ettevalmistus teostub harilikult sõjakoolides ühenduses praktikaga väeliikides. Eestis valmistatakse O-e. ette O-e. ettevalmistamise seaduse (RT 1930, Nrr. 71 ja 1933. Nr.43) alusel, teenistuskäik reguleeritakse O-e teenistuskäigu seadusega (RT 1931.a. Nr: 85; 1934. Nr: 17, 19, 28, 39, 66, 1935. Nr:8) kus on ette nähtud ka ohvitseride liigitamine sõjalise ametialase ja põhikvalifikatsiooni, teenistusliku seisukorra ja auastmete järgi. Vrd. Auastmestik. Kaubalaevastikus on ohvitser laeva juhtkonda kuuluv isik. Males sama, mis odamees, ka üldse suurem malend.
Oportunism (lad) programmiliste põhimõtete painutamine ja kohastumine muutuvaile olusuheteile vastavalt mingeile konkreetseile huvidele; olupoliitika paindlus.
Päästekomitee, jur. riigielu kriitilistel silmapilkudel, mil on tarvilik kiire ja otsustav teotsemine, moodustatav mõneliikmeline komitee, kelle kätte antakse kogu võim riigis. Näit: Prantsusmaal 1793-94.a. teotsenud rahvapäästekomitee(). Eesti Maanõukogu (Ajutine Maanõukogu) vanematekogu ja juhatuse ühisel koosolekul 19.II 1918.a. valitud kolmeliikmeline komitee, kelle kätte anti kõik riiklik võim Eestis kuni normaal-olukorra loomiseni )(E.Ajal) P. koosseisu kuulusid K.Päts, J. Vilms ja K.Konik (). Päästekomitee ülesandeks jäi Eesti iseseisvuse manifesti (Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 24.II 1918) tegelik väljakuulutamine, manifestiga määratud ülesannete teostamine ja 19.veebruari koosolekul (mil määrati kindlaks ka manifesti tekst) omaksvõetud seisukohtade elluviimine. Eesti iseseisvuse manifesti avaldamine ja iseseisvavabariigi väljakuulutamine toimus Tallinnas 24.II . Manifestis määratud ülesannete tegelikke rakendamist määrasid P. , et Eesti iseseisvaks vabariigiks kuulutamisega on riigi valitsemise kõrgeim võim Eestis antud P-e., ja käskis kõiki üldise valimisõiguse alusel valitud maa-, linna- ja vallaomavalitsusasutisi asuda oma katkestatud tegevuse jätkamisele. Päevakäsuga Nr: 5 määras P. ametisse Ajutise Valitsuse (). See jäi vormiliselt teotsema 12.nov-ni 1918.a., mil Maanõukogu ametisse seadis uue Ajutise Valitsuse. Tegelikult said P. ja tema poolt määratud organid vabalt teotseda ainult Saksa okupatsioonivägede Tallinna jõudmiseni 1918.a. 25.veebruari pärastlõunal. E.M; A.Mg.;
Provokaator(lad) provokatsioonidega tegelev isik, kes kuuludes mõne poliitilise voolu pooldajate hulka, teeskleb samal ajal oma poolehoidu vastaspoolele ja ässitab selle voolu pooldajaid väärtegudele, et seda voolu lasta paista avaliku arvamuse ees halvas valguses või õigustada surveabinõude tarvitamisele võtmist tema vastu. Kitsamas mõttes on P. salapolitsei käsilane, kelle ülesandeks on võita poliitiliselt kahtlaste ringide usaldust ja sel teel teada saada nende mõtteid ja kavatsusi ning ahvatleda neid teatavale tegevusele (nn. agent provocateur).
Mäss, jur., - süütegu, mille teokoosseisuks on vägivaldne riigikorra muutmine, riigi küljest mõne osa vägivaldne lahutamine (Kr. §74-76), või rahvahulga poolt teostatud võimudele vastuhakkamine või nende sundimine, riigiasutiste oma võimu alla haaramine, vangide vabastamine, vägivald isiku kallal või võõra vara riisumine (Kr. §111ja 112). Sõjaväeline M. kaheksa või rohkema kaitseväelase ühine vastuhakk ülemusele või sellele kallaletungimine. M. on raskeim ja karmilt karistatav distiplinaarrikumine, eriti sõja ajal.
Piirivalve, - relvastatud ja eritunnustega kaitseväelist vormirõivastust kandev ametkond Eestis, ülesandega tõkestada seadusevastast piiri läbimist, esemete sisse-ja väljavedu, avastada ja jälitada salakaubavedu ning tollivarjamise süütegusid. Piirimärke korras hoida, piirikaitsest osa võtta jm. Nov. 1918 loodi Eestis rahaministrile alluv kaitseliidu P-e. peavalitsus; jaan.1919.a. muudeti P. Ülemjuhatajale alluvaks sõjaliseks organisatsiooniks nimetusega Rannavalve- ,side-ja päästejaamade valitsus, mille ülesandeks oli valvata piiri mere ja Peipsi rannal. 1919.a. lõpul moodustati P-e. valitsus ja loodi 8 piirikütipataljoni, kes valvasid kogu piiri; apr. 1920 likvideeriti P-e. valitsus ja pataljonid anti merejõudude juhataja ning diviisiülemate alla; peatselt aga likvideeriti piirivalve pataljonid ja P-t. teostas kaitsevägi septembrini 1922.a., mil asutati siseministrile alluv P-e valitsus, mida juhib valitsuse ülem ühes peastaabiga. P-e. jaguneb jaoskondadeks, rajoonideks, kordoniteks, ja postideks ja on komplekteeritud peamiselt ohvitseridest ja üleajateenijatest. (Tõrvand, J. kindral-major).
Piirivalvur relvastatud ja vormirõivas isik, kes piirivalve kordonites ja postidel teostab piirivalvet.
Rahukohtunik, - Vene ajal ja Eesti iseseisvuse kestel 1.veebr. 1935.a. teotsenud I astme kohtunik väiksemate tsiviil-,kriminaal-, ja administratiivasjade arutamiseks. R. mõistis kohut üksikkohtunikuna. 1.veebr.1935.a. nimetati rahukohtunikud ümber jaoskonnakohtunikeks. Neile on allutatud tsiviilasjus nõudeasjad kuni 1000 krooni. väärtusega (välja arvatud vaidlused asjaõiguste kohta kinnisvara suhtes), pärijate pärimisõiguse kinnitamine kuni 1000 kr. väärtusega pärandite kohta, testamendi kinnitamine ja elatise nõudmised. Kriminaalasjus alluvad talle KKS § 27 loendatud süüteod ja eriseadustes ettenähtud süüteod, mille eest on ähvardamas raskeima karistusena 2a. vangistust. Administratiivasjust alluvad talle kaebused valla- ja alevi-volikogude ning vallavalitsuste, samuti ka politseikomisaride tegevuse peale. Prantsusmaal on Rahukohtunik esimese astme kohtunik üleastumiste ja väiksemate tsiviilasjade arutamiseks. Inglismaal palgata, kuninga nimetatud kohtunik, kes ei tarvitse omada juriidilist haridust; tegeleb üksikkohtunikuna ja kollegiaalkohtus (Pettys Sessions ja Quarter Sessions). Üksikkohtunikuna ja Petty Sessions“ides (mille otsustusvõimelise kolleegiumi moodustavad juba 2 rahukohtunikku) arutab rahukohtunik esimese astmena väiksemaid tsiviil-, kriminaal- ja administratiivkohtu asju, võtab osa algmenetlustest ( ) kriminaalasjus, annab politseile vahistamise ja otsingute lubasid jne. täidab kohapeal ka mõningaid valitsemise ülesandeid. R.R.
Rahukohtunikkude kogu, - veneaegne 1864.a. kohtureformiga loodud teise astme kohus, kes arutas edasikaebusi rahukohtuniku otsuste peale; teotsedes kolmeliikmelises kooseisus ja koosnes jaoskonna rahukohtunikest.
Esindus, - riigiõiguses, rahva osavõtmine oma esindajate kaudu riigi tahteavaldustest, eriti seadusandlustest; rahva esindajatest koosnev riigi seadusandlik organ. Vastavalt E-e. koosseisule tuntakse ka seisuslikku või rahvaesindust. Seisuslik E. ei moodusta tervikut, tema üksikud liikmed ei esinda kogu riigi rahvast, vaid üksikuid seisusi, vastavalt oma seisuslikule kuuluvusele (vaimulikud, aadel, linnakodanikud, hiljemini ka vabad talupojad), või enda isikut; ka riigi tahteavaldustest osavõtul ei teotse seisuslik E. tervikuna, vaid iga seisus peamiselt omaette, vastavalt sellele, kellesse teatav küsimus puutub. Seisusliku E-ga riik on seepärast riigiõiguse seisukohalt ainult üleminekuastmeks absoluutselt monarhialt ( ) rahvaesinduslikule riigile. Rahvaesindus on tervik; ta esindab kogu riigi rahvast kui tervikut, mispärast ka rahvaesinduse iga üksik liige (Rahvaesindaja) on kogu rahva ja mitte ainult oma valijate esindaja. kaasaja kultuuririik tunneb ainult rahvaesindust (esinduslik riik). Tänapäeva riikide rõhuvamas osas on esindus rahva poolt valitav (valimissüsteemid). Ka võib esindus koosneda (Parlament) kas osaliselt või täielikult riigipea või valitsuse poolt nimetatud isikuist; nimetamist kasutatakse peamiselt ülemkoja osa liikmete suhtes; näit. Inglise kuningal on õigus uute peeride nimetamisega suurendada ülemkoja liikmete arvu. Esindaja võib põhineda ka teatavate kodanikkude isiklikul õigusel (Seisuslik riik); näit. enamik Inglise Ülemkoja liikmeist saab oma õigused pärimise teel.
Esinduslik riik riik, kus selle tahteavaldusest võtab osa rahvas oma esindusega. E.r. on vastand absoluutsele monarhiale ( ) ja otsesele rahvavalitsusele ( ). Vastavalt esinduse koosseisule on E.r. kas seisuslik (Seisuslik riik) või rahvaesindusega riik (Esindus, Parlament); rahvaesinduse ja riigipea vastastikuse suhte alusel eristatakse konstitutsioonilist (Dualism, Konstitutsiooniline riik) ja parlamentaarset (Parlamentarism).
Proportsionaalne valimissüsteem jur. mingikollegiaalse organi (harilikult parlamendi) valimismoodus, mille järgi igal valimistel esinev rühmitis saab valitavasse kogusse esindajad vastavalt sellele rühmitisele antud häälte arvule. P.v. ülesandeks on, vastandina majoritaarsele valimissüsteemile ( ), kindlustada valimistel (esineva rühmitise) vähemusse jäävate rühmate esindajaile sissepääsu parlamenti. Et parlamendi liikmete arv on piiratud, siis on vajalik, et vastav valimistel esinev rühmitis saaks hääli vähemalt teatava minimaalse arvu, mida nimetatakse valimisjagajaks. Iga rühmitise esindajate arvu parlamendis määrab kindlaks arv, mis saadakse vastavale rühmitisele antud häälte üldarvu jagamisega valimisjagajatega. Kui rühmitiste esindajate arvu kindlaksmääramisel arvesse võetakse ainult täisarvud, siis jäävad parlamendis alati mõned kohad vabaks. Nende täitmiseks kasutatakse mitmesuguseid moodusi. P.v.-i rakendamisel tekivad tunduvad raskused, kui P.v.-i tahetakse siduda üksikisiku valimise põhimõttega; siis võib juhtuda, et mõnele kandidaadile antud häälte arv on mitu korda suurem valimisjagajast, mille tagajärjel valitud esindajate arvuline suhe ei vasta enam vastavaile rühmitistele antud häälte arvulisele suhtele. Analoogiline näide võib korduda ka nimekirjalistel valimistel, kui nimekirjas esinevate kandidaatide arv on piiratud, olles ühtlasi väiksem, kui üks või teine rühmitis võiks temale antavate häälte järgi vastavas valimisringkonnas esindajaid saada. Selle ebakõla vältimiseks kasutatakse häälte ülekandmist ühelt kandidaadilt teisele või ühelt kandidaatide grupilt teisele sama rühmitise piirides. Et valimiste tulemused vastaksid P.v-i põhimõttele, tuleb esindajate arvud arvutada valimistel antud häälte üldkokkuvõtte alusel, mitte aga üksikute valimisringkondade järgi. A.Mg.(Mägi, A;mag. EE lk 1038-1039).
Rahvusvaheline õigus (pr. droit des gens e. droit international, ingl. International Law, sks. Völkerrecht). 1)See on osa avalikust õigusest, mis käsitleb rahvusvahelise ühiskonna põhikorda ja haldust. Olles mõeldavaist suurima ühiskonna õiguskorraks asetseb R-õ. astmelt kõrgemal seda ühiskonda moodustavate allühikute-riikide õiguskordadest (R.õ-e. primaat), alistab need oma normidele (normatiivide föderalism) ja püüab luua rahvusvahelisele ühiskonnale iseseisvaid organeid ta põhifunktsioonide seadusandluse, halduse ja kohtumõistmise teostamiseks (konstruktiivne föderalism). Konstruktiivselt on aga rahvusvaheline ühiskond senini vähe arenenud ja kasutab nende põhifunktsioonide teostamiseks olemasolevaid riiklikke organeid, varustades neid selleks vastava kompetentsiga. Rahvusvahelist seadusandlust teostavad riigid oma esindajate kaudu lepingute sõlmimisega selleks peetavail konverentsidel. Varemail ajul juhuslikult tarvidust mööda kokkuastunud konverentsid muutusid XIX s. keskpaiku perioodilisteks, esmalt üksikuil kitsail aladel (näit. perioodilised postikonverentsid), Rahvasteliidu ( ) tekkimisega aga korrapäraselt kokkuastuvaiks konverentsideks mitmesuguste õigusnormide loomise ülesandega. Seadusandluse õigus rahvusvahelises ühiskonnas kuulub igale riigile. Seetõttu osutub võimalikuks partikulaarne õigus, mis kehtib kõikide riikide suhtes. rahvusvahelise halduse alal on tunnustatud üldiselt põhimõte, et rahvusvaheliste normide rakendajaiks on riigid, kes kasutavad selleks oma õigussüsteemi ja võimuorganisatsiooni. Erandjuhtudel on selleks loodud erilised rahvusvahelised organid (näit. jõekomisjonid rahvusvaheliste jõgede valitsemiseks) või teatava ala (asumaade, eriti mandaatalade) valitsemise on usaldatud mõnele riigile. Rahvusvaheline kohtumõistmine toimub vahekohtute või Alatise Rahvusvahelise Kohtu kaudu. Üldjoontes kujutab endast R.Õ. föderatiivsetele põhimõtetele rajanevat õiguskorda, mille iseloomustavaiks joonteks on keskvalitsuse väljaarendamatus ning nõrkus ja osaühikute-riikide laialdased ja paiguti ainudomineerivad võimupiirid. 2)Teaduslik distsipliin, mis käsitleb avaliku õiguse p. I-s esitatud osa. Rajati teadusena H. Grotiuse ( ) poolt, kes käsitas teda loodusõiguse seisukohalt. Hiljemini tekkis positivistlik koolkond, mille isaks olid C. van Bynkershoek (1673-1743). Praegu on R.õ. kujunenud laialdaseks õigusteaduslikuks haruks rikkaliku üldise ja monograafilise literatuuriga. P. Pauchille,Traite de droit international public. 4kd. 1921-1926;
D. Anzilotti, Coura de droit international,1929.a.;
G. Scelle, Precis de droit des dens,2kd. 1932-1934.a.;
H.Kelsen, Das problem d. Souveränität u. die Theorie des Völkerrechtsgemeinschaft, 1926.a.;
T.J. Lawrence,A HANDEBOOK OF PUBLIC INTERNATIONAL Law, 1925..
A. Piip, Rahvusvahelise õiguse süsteem, 1923.a.
N.Ks.
Rahvusvaheline tööõigus, - tööõiguse osa, mille normistikud luuaks rahvusvaheliste lepingute ja sobimuste alusel. R.t. seob kas kõiki kultuurriike või ainult mõnd riikide rühma, sundides korraldama siseõigust temas antud põhimõtete kohaselt. R.t. loomise tarvet kõigile riikidele ühtlase töökaitse ja sotsiaalkindlustuse näol tunti ligi sada aastat tagasi, mil J.Ch. L. S. de Siamonil, R. Owen , P. Legrand j.t. põhjendasid selle vajadust, lähtudes peamiselt üldmajanduslikest kaalutlustest. Mitmele riigile võrdset majanduslikku seisundit taotlesid juba enne maailmasõda peetud konverentsid. Neist esimene (1890.a.Beliinis) ei andnud tulemusi. Teine (1906 Bernis) saavutas valge fosfori kasutamise keelu tuletikutööstuses ja üldise naiste öötöö keelu. Kolmas (1913.a.Bernis) tegeles laste ja naiste töökaitsega, ei andnud aga maailmasõja puhkemise tõttu tulemusi. Maailmasõja ajal töötati ametühingute kongressidel välja enam ühtlane kava. 1916.a. juulis Leedsis (liitriikide esindajate poolt), 1917 .a. okt.-s. Berni (keskriigid, nende liitlased ja erapooletud) ja 1917 lõpul Buffalo (Ameerika) kongressil ning nõuti selle sisseviimist rahulepingu teksti. Kuid rahulepingu 13. osa peamiselt organisatsioonilist laadi normid, mis praegu moodustavadki R.t-e. põhialuse. Edaspidised rahvusvahelised töökonverentsid on jätkanud pingutusi ühtlase tööõiguse loomise sihis. A.T.K.
Radikalism e. käremeelsus, ühiskondlik-poliitiline või kohase maa filosoofiline mõttevool, taotleb programmikohase maailmavaate kompromissitut elluviimist, mis on loogiliselt tuletuvad ta kesksest ning praktiliselt tähtsamast algpõhimõttest. vt. ka Liberalism.
Positiivne õigus, jur. riigis kehtiv õigus; vastand loodusõigus.
Parlamendivalimised, - parlamendi ( ) liikmete valimised. Et rahvaesinduse põhimõte nõuab esindaja valimist esindatava poolt, siis on üldpõhimõttena kõik parlamendid valitavad, teatavaid erandeid on senini tehtud senatite suhtes ( ). Mitmesuguste võimalikkude valimissüsteemidekasutamisel on demokraatlikes riikides üldpõhimõttena nõutav, et parlament oleks valitav üldise, ühetaolise, otsese ja salajase valimisõiguse alusel. Valimisõigus on üldine, kui hääleõigus kuulub kõigile teatava vanuseni jõudnud vaimselt terveile kodanikele erilise seisusliku, varandusliku või haridusliku tsensuse ja soo peale vaatamata. Hääleõigust kitsendatakse aga siiski teatavat liiki isikuile. Need põhimõtted on kohaldatavad nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse puhul. Ühetaolisuse põhimõte nõuab, et iga kodaniku häälel oleks võrdne kaal valimistulemuste arvutamisel. Otsene mitteühetaolisus esineb nn. pluraalse valimissüsteemi puhul, kus osale kodanikele kuulub üks hääl ja teisele osale igale kaks häält jne. Kaudselt rikutakse ühetaolisuse põhimõtet, kui näit. iga sotsiaalne klass valib ühetaolise valimisõiguse alusel kindlaksmääratud arvu parlamendiliikmeid, kuid igas klassis on ühe parlamendiliikme valimiseks nõutav erisugune arv hääli. Samuti kaob ühetaolisus siis, kui näit. iga valimisringkond valib ühe parlamendiliikme, kuid sealjuures ei ole valimisringkonnad hääleõiguslike kodanike arvult võrdsed. Valimised on otsesed, kui valija annab oma hääle vahetult valitavale, vastandina kaudseile valimistele, kus kodanik valib erilised valijad (nn. valijamehed) ja need valivad parlamendiliikmed või kus valimine toimub mitmeastmeliselt (näit. Nõukogude-Venemaal). Salajaselt toimub valimine, kui hääletamisel jääb kolmandaile isikuile teadmatuks, missugusele isikule või isikute rühmale hääl on antud. Olenevalt sellest, kas valija saab hääletada ainult ühele kandidaadile või kandidaatide rühma nimekirjale, eraldatakse isiku e. individuaalseid ja nimekirjalisi valimisi. Saab valija esitatud kandidaatide nimekirjast kandidaate valida oma soovi kohaselt või on valijale võimalus jäetud teha kandidaatide nimekirjas ümberpaigutusi või koguni omalt poolt uusi kandidaate juurde lisada, siis on tegu liikuvate või vabade nimekirjadega, vastandina kinnistele nimekirjadele, kus hääle saab anda ainult nimekirjale esitatud kujul. Eriliste segakombinatsioonidega esineb ms. nn. kolmikute süsteem, kus hääletaja võib hääle anda kandidaatide kolmikule valimisnimekirjades esitatud kujul, või teha kandidaatides muudatusi, või koostada omalt poolt uus kolmik, või anda hääl ainult ühele kandidaadile. Valija määrata on jäetud siin ka kandidaatide järjekord. Valimiste tegelikuks teostamiseks jagatakse riigi maa-ala tavaliselt valimisringkondadeks ja ringkonnad valimisjaoskondadeks, mis on ühtlasi hääletusjaoskondadeks. Valimistulemused arvutatakse kas iga ringkonna kohta eraldi või kogu riigi ku9i terviku kohta korraga, olenevalt sellest, millise põhimõtte alusel valimisi teostatakse. Valimine, eriti salajane, toimub valimissedelite äraandmisega. Valimissedelite sisu oleneb kasutatavast valimissüsteemist, so. sedel, võib sisaldada ühe või rohkem kandidaadi nime või tervet kandidaatide nimekirja. Valimiste teostumisel tuleb eraldada üldvalimisi järelvalimistest. Üldvalimised on korralised valimised, mis teostatakse vastavalt ühes või teises riigis seatud korrale kas kogu parlamendi või selle kindla osa valimiseks. Järelvalimised korraldatakse parlamendi legislatuuriperioodi kestel vabanenud parlamendiliikmete kohtade täitmiseks. Valimiste lõppemisel kontrollitakse valimisi nende tegeliku seaduspärasuse seisukohalt. Seda teostavad kas erapooletu kohus või mõni eriline komisjon. Tunnistatakse valimised seaduspärasteks, siis kuulutatakse välja ka valimiste tulemused; sellest ajast peale kehtivad tavaliselt ka uuesti valitud parlamendi liikmete volitused. Vrd. Valimissüsteemid. A. Mg.
Presidentsiaal - süsteem ,- demokraatliku riigi valitsemisvorm, milles seadusandluse ja täidesaatva võimu funktsioonide teostamine on jaotatud riigi eriorganite vahel ja nende organite tegevus on tasakaalustatud. Täidesaatva võimu teostamine kuulub rahva poolt tähtajaliselt valitsevale riigipeale-presidendile, kes on parlamendist sõltumatu, kuid kellel puudub võimalus aktiivselt osa võtta riigi seadusandlusest. Presidendi abilistena ja ta juhtimisel töötavad tema poolt ametisse kutsutavad ja ainult tema ees poliitiliselt vastutavad ministrid. Seadusandlust teostab kodanikkude poolt tähtajaliselt valitav ja oma tegevuses ning volituste kestuses presidendist sõltumatu parlament. Parlamendi poolt vastuvõetud seaduste suhtes võib president omada ainult suspensiivse veto õigust. Presidentsiaalsüsteem esineb P.-A. Ühendriikides ja Ameerika riikides.
Pragmatism (kr.) filosoofiline vool, mis f-at, kogu teadmust ning mõtlemist rakendab ellu, nähes neis ainult ainult abivahendit eluvõitluses (seepärast nim. ka instrumentalismiks). P. hindab mõtlemisvahendeid (mõisteid, otsustusi, oletusi ning teooriaid) nende toimimisväärtuste (power to work) ja praktilise viljakuse järgi. P-i. järgi seisab tõde teostamises, st. selles, mis tõstab elu ning oma praktiliste saavutistega osutub elukõlvuliseks. rõhutades tahte ning otstarbe tähtsust tunnetamises, ei arvesta P. aga puht-teoreetiliste tõdede üldkehtivuses, mida tihti vaikivalt eeldab. Pragmatismi algmeid leidub juba antiika- ja uue aja filosoofiates; tema looja on Ch. S. Prince (1839-1914), arendajad aga W. James, J. Dewey ja F. Sc. Sciller. P-le seisavad lähedal Fr. Nitzsche , E. Mach, H. Vaihinger, G. Simmel jt.
Põhiseadus, jur. normide kogum, millega määratakse riigi kõrgemad organid, nende kohustused ja pädevus, komplekteerimiskord ja vastastikune suhe ning põhimõtteliselt ka üksikindiviidi ja riigivõimu vastastikuse suhte alused. Nüüdisaja riigiõiguses mõistetakse P- ga konstitutsioonilisi norme, s.o. sääraseid kõrgeima-astmelisi norme, so. sääraseid kõrgeima-astmelisi norme, mis jäädes ise harilikus seadusandlikus korras väljatud normide poolt puutumata, reguleerivad kõikide alama-astmeliste normide loomise korda ja määravad kindlaks nende normide rakendamise põhialused. Konstitutsioonilised normid võivad sisalduda kõik ühes seadusandlikus aktis, p-s, e. konstitutsioonis, ent P. võib koosneda ka mitmest seadusandlikust aktist (näit. Prantsusmaal) ja võib isegi suuremas või vähemas ulatuses olla kujunenud tavaõigusena (näit. Inglismaal). kirjutatud P-e. puhul on nende muutmine võrreldes hariliku seadusega harilikult raskem ning teostub tavaliselt seadusandlusest erinevas korras. Et P-e. sisu on tihti mõjustanud mitmesugused ajaloolised tegurid, siis on ka P-d. oma sisu ja käsitluse ulatuselt üksteisest erinevad ja P-e. teoreetiline mõiste ei vasta tihti teatava konkreetse riigi offitsiaalse P-e. sisule. Vrd. Eesti Põhiseadus. A. Mägi;
Parlamentarism, jur., - riikliku valitsemiskorrasüsteem, milles parlament, olles otsustav seadusandlik organ, teostab ka kõrgemat kontrolli täidesaatva võimu organite üle. Kontrollimine toimub sel teel, et ministritekabinet ja üksikministrid on oma teotsemise poliitiliselt vastutavad parlamendi ees. Valitsus või tema üksikliige saab ametis püsida ainult seni kuni tal on parlamendi enamiku usaldus ja toetus. Avaldab parlament valitsusele või tema üksikliikmele umbusaldust, siis peab viimane ametist lahkuma ja riigipea on kohustatud lahkumispalve vastu võtma. Säärasel korral on tegu valitsuse-või ministeeriumikriisiga. P-i. puhtakujulisel rakendamisel lahkub valitsus ametist terves koosseisus, tunnistades end solidaarseks oma üksikliikme tegevusega; seejuures alluvad valitsuse liikmed teataval määral peaministri kontrollile. Kriisi lahendamiseks pöördub tavaliselt riigipea ühe parlamendiliikme poole uuevalitsuse moodustamise ettepanekuga. Õnnestub viimasel uue valitsuse koostamine, siis esitab ta uue valitsuse riigipeale ametisse nimetamiseks, kusjuures valitsuse koostaja jääb uude valitsusse peaministrina. Peaministri kandidaadi isiku valimises on riigipeal vabad käed; tegelik olukord sunnib aga riigipead siin arvestama parlamendi meeleolu. Et kindlustada valitsusele parlamendi enamiku toetust, valib riigipea peaministri kandidaadiks parlamendi enamikku moodustava rühma juhtivama liikme, kes koostab valitsuse harilikult oma erakonna liikmetest. Ei ole ühelgi rühmal parlamendis enamust, siis puudub võimalus valitsuse moodustamiseks ühe rühma liikmetest ja valitsuse moodustamiseks ning valitsusele vajaliku toetuse kindlustamiseks koaleeruvad mitmed erakonnad. Säärasel korral on tegu koalisatsiooni ministeeriumi e. valitsusega. Tegelikult on parlamendi poolt kontrollitav ja juhitav ka riigipea tegevus ministrite kontrasignatuuri ( ) kaudu. Parlamendil on õigus aru pärida valitsuselt ja igalt üksikult ministrilt; need on kohustatud arupärimistele vastama. Viimane lõpeb üleminekuformeli vastuvõtmisega, mis võib olla lihtne või motiveeritud. Motiveeritud üleminekuformel sisaldab tavaliselt umbusalduse avaldamist valitsusele. Lõpeb arupärimine üleminekuformeliga, milles ei avaldu parlamendi seisukoht küllalt selgena, siis on valitsusel või tema üksikliikmel õigus tõstatada usaldusküsimus, millele parlament peab vastama selgel kujul. Usaldusküsimust võib valitsus või tema üksikliige tõstatada alati, kui ta kahtleb parlamendi enamiku toetuses (nn. kabinetiküsimus). Eesti 1933.a. Põhiseaduses ei ole parlamentarismi põhimõte puhtakujuliselt läbi viidud. Riigivanema aktide eest kannavad poliitilist vastutust kaasallkirjutajad ministrid või peaminister. Et aga mitmed väga olulised riigivanema otsused ei vaja kehtimiseks peaministri peaministri või asjaomase ministri kaasallkirja ja et riigivanemale on antud laiapiiriline seadusandlik võim ja ka võimalus riigikogu tegevuse kitsendavaks reguleerimiseks, siis võib parlamentarismi põhimõtte rakendamine muutuda sõltuvaks riigivanema tahtest; siiski nõuab Põhiseadus, et valitsusel ja tema üksikliikmel peab olema riigikogu usaldus. Vrd. Kabinett; Kontrasignatuur: Parlament; Peaminister. A.Mg.
Parlament (ingl. parliament, pr. parlement). 1)Rahvaesinduskogu, millele kuulub riigi seadusandliku võimu teostamine. P-i kui riigiorgani osatähtsust on ajaloo kestel erinevalt hinnatud, sõltuvalt neist ülesandeist, mille teostamine on kuulunud parlamendile, ja olenevalt neist võimupiiridest, milles p-l. on tulnud oma ülesandeid teostada. Riikliku keskorgani tähtsuse saavutas P. konstitutsioonilise riigi tekkimisega, kui seadusandluse ja täidesaatva võimu funktsioonide teostamine jaotati riigi eri organite vahel. Maksimaalset tähtsust omab P. parlamentaarse valimiskorra puhul. Parlamentarism ( ) saavutas oma hiilgeaja XXs. I veerandil, mil ta hakkas kehtima enamikus kultuuririikides. Konstitutsioonilises ja parlamentaarses riigis kuulub seadusandluse teostamine üldpõhimõtteliselt parlamendile. Täidesaatva võimu juhina omab riigipea P-i. poolt vastu võetud seaduste suhtes suspensiivse veto õigust. Veto osaliseks saanud seaduse on riigipea tavaliselt kohustatud üldama, kui parlament sama seaduse uuesti vastu võtab. Ühtegi seadust ei saada väljata parlamendist mööda minnes. Parlamendi olulisemate õiguste hulka kuulub riigi eelarve vastuvõtmine; seda õigust kasutatakse surveabinõuna täidesaatva võimu suhtes eriti mitteparlamentaarse valitsemiskorraga riikides. Parlamentaarse valitsemiskorraga riikides kuulub parlamendile ka kontroll täidesaatva võimu organite teotsemise üle. Parlament moodustab siin keskuse, mille ümber on kontsentreeritud teised riigi kõrgemad organid. Parlamenti tuntakse kaasajal ühe-ja kahekojalisena; prevaleerib kahekojasüsteem. Kojad erinevad nende komplekteerimise mooduses, volituste kestuses ja pädevuses. Üht koda nimetatakse tavaliselt senatiks ja teist saadikutekojaks. Igapäevases kõnekeeles on
kasutama hakatud ka ülem-(Senati) ja alamkoja (saadikutekoja) nimetust, peam. Inglismaa suhtes. Saadikutekoda valitakse demokraatlikes riikides otsese, üldise ja ühetaolise hääleõiguse alusel (Parlamendivalimised). Senati komplektimisel on kasutatavad väga mitmesugused moodused. Valitavuse korral võib üldisema põhimõttena märkida vanusepiiri tõstmist passiivse valimisõiguse puhul; kasutatakse ka kaudseid valimisi. Monarhistlikes riikides nimetatakse osa senaatoreid üldiselt riigipea poolt. Ühendriikides koosneb senat tavaliselt liigeriikide esindajaist. Kahekoja-süsteemi puhul omab seadusandluses olulisemat tähtsust saadikutekoda, eriti finantsasjade suhtes, samuti täidesaatva võimu organite tegevuse kontrollimisel. Senat täidab seadusandluses kontrolliva organi ülesandeid, kusjuures saadikutekoja poolt vastuvõetud seaduse tagasilükkamine senati poolt suspendeerivat (peatav; edasilükkav) tähendust. Senati ja saadikutekoja vastastikune suhe reguleeritakse tavaliselt põhiseadusega. Parlamendi volituste kestust nimetatakse legislatuuriperioodiks. Tavaliselt on senati legislatuuriperiood pikem kui saadikutekojal. Parlamendi istungjärgud jagunevad korralisteks ja erakorralisteks. Korralised istungjärgud toimuvad põhiseaduse poolt ettenähtud aegadel; erakorralisteks istungjärkudeks kutsutakse parlament kokku korraliste istungjärkude vaheaegadel ja põhiseaduses määratud korras. Erakorralistel istungjärkudel on parlamendi tegevus teatava määrani kitsendatud. Parlament töötab tavaliselt tema enda poolt kehtestatud kodukorra alusel. Et parlamendi liikmete suhtes on üldiselt tunnustatud immuniteedi põhimõte, siis kuulub parlamendile ka teatav kontroll oma liikmete tegevuse suhtes. Sisekorra suhtes alluvad parlamendi liikmed parlamendi distsipliinile. Parlamendi, kui riigiorgani osatähtsus on tunduvalt vähenenud nüüdisaja autoritaarsetes riikides, kus on suures osas loobutud konstitutsioonilise riigi põhimõtteist. Parlamendi laialisaatmine on parlamendi volituste lõpetamine enne tema legislatuuriperioodi lõppu riigipea poolt. Parlamendi laialisaatmist kasutatakse peamiselt juhtudel, kui parlament avaldab valitsusele umbusaldust, kui riigipeal on olulised põhjused uskuda, et valijate enamik pooldab valitsuse seisukohti. Säärasel korral ei lahku valitsus ametist, vaid riigipea kuulutab välja uued parlamendivalimised ja valitsuse edasine saatus oleneb uuest parlamendist. Laialisaatmisele kuulub tavaliselt saadikutekoda, mõnedes riikides ka senat. Samuti saadetakse parlament mõnikord laiali juhtudel, kui riigielus tulevad otsustamisele riigile eriti tähtsad küsimused ja enne nende otsustamist tahetakse lasta rahval oma seisukohad avaldada uue parlamendi valimiste kaudu. Parlamendi laialisaatmist kasutatakse ka siis, kui on olulised põhjused uskuda, et 6 A B N U W [ \ < ? ēC čC [ [ ßČ ąČ <` Ih nh o o ó} ~ ʦ L§ rĮ ¢ | \ ] i j : < > W$ X$ _$ `$ b b õķåŚåŚåõŅõŅõŹõķõķõĀõ³¤³³³¤³¤Ņ¤õŅ
zõ¤õŅzõŅ
zõ
hę4H hŌ0i CJ aJ hŌ0i CJ aJ hŌ0i hŌ0i CJ aJ hŌ0i CJ aJ mH sH hę4H h£xŚ CJ aJ mHsH hę4H h£xŚ CJ aJ mH sH hÉM: CJ aJ hüN` CJ aJ h£xŚ CJ aJ hę4H hŲ>ņ CJ aJ hŲ>ņ CJ aJ hj Ą CJ aJ hę4H h£xŚ CJ aJ 0 ¬ ō ² ē A
_
ś ]
Ś
\ I Ö
* M ÷ S ø ü ś ś ś ś ü ś ō ō ō ō ō ō ō ō ō ė ō ė ō ō ō ō ś ś ś ō Š`ŠgdŲ>ņ Š`Š @& „ ¾ žž ø
= a Ā ! L! ! Ä! p" . 4/ [/ / ¬/ Ø0 ź0 62 ^2 ž3 #4 54 ]4 Ī4 Ļ4 e5 ł ł ł ł ł ł ł ł ņ š š š š š š š š š š š ķ ć š š š š pŠ^p`Š @& Š@& `Š Š`Š e5 ¾5 X6 Ä6 ż6 &9 9 „9 Ī9 ö9 į: c< m> Ē? Ķ@ pA ÅB 7C čC D §D ĪD ÆL ĒL ŚL M ½M AO ż ż ż ÷ ż ż ņ ņ ņ ż ż ż ż ż ż ż ż ż é ż ż ż ņ ņ ż ņ ż Š`Šgdj Ą
& F ^ AO jO OP [Q Q µQ %T 2T ¢T ŹT fU ÉU V {V ŲV W šW /X ĀX åX Y :Y TY hY Y ÄY ćY üY Z ü ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś ś õ õ õ ś õ õ õ õ õ õ õ
& F @& Z FZ d[ \ Ä\ ] &] Ō] E^ T^ p_ Ū_ Śg Ēk źl n o "q 0t Pu ]u mu u ł ÷ ł õ ł š ė ė į × × × Ķ Ķ ė Ć × × × ė ė ė ^ ` ^ ` Š^ `Š @ ^@ `
& F
& F Š^Š u &y ķ ^ × z ż Ź Ą p ° Ņ ń L ų J „ ü
' õ õ õ õ õ õ õ ė ė ė ę ę ę ė ę ę ę Ū ė ę ę õ õ õ ę @& ^ `
& F ^ ` Š^ `Š ' c | č ± Ü ä ą M ¶ „ ” ī” £ „ ¦ ʦ J§ § Į§ ]Ø ś š š š š š š š ś ś ś ś ś ś ę ę ę ę ę ę ę ę ę ę ę ę ^ ` Š^ `Š
& F ]Ø ŻØ \© u® Æ q° ° “° Ķ° ± 2± n± ^² ī² ž² Ž³ ¶“ µ Ń¹ L½ QĄ Ą ¦Ė WĢ VĶ 0Ī õ õ õ ė õ õ ę ę ę ę õ õ õ Ū ę ę õ õ õ õ õ õ õ õ õ @& ^ `
& F Š^ `Š ^ ` 0Ī Š pŃ rŃ 7Ņ CŌ OÖ × ]Ų Ų ¢Ų ćŲ ōŲ Ł OŁ rŁ Ł Ł Ł Ł <ą 4ń ń õ ė ė ė į õ õ õ Ö Ń Ē Ń Ń Ń Ń Ń Ń ė ė ½ ė ė Å^ `Å ŠŠ^Š`Š
& F ŠŠ@& ^Š`Š ^ ` ^ ` Š^ `Š ń ½ń ęń Mņ ņ
ó |ó łó Dō Ī W ė Ą
k ° ² ņ $ t ” ą õ õ õ õ õ õ õ õ ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ę ę ę ę ę ė ė ė
& F Š^ `Š ^ ` m ö ? " T u Ņ F ¶N ąO ÜP Q éQ ņR zY Z Z ČZ [ Ł[ \ &\ f\ ø\ ß\ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė 7^ `7 Š^ `Š ß\ ą\ ` cb Ęc g ūi Ōm o Źr x ¶z ( ä
! M
` Ż Ź - ź ń õ õ õ õ ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė Š^ `Š 7^ `7 ń 3£ ¤ 4¦ © ž© ųŖ ū« ® {² ¢µ ŗ» ”æ ¢æ ½æ ¶Ā IĘ ėĘ :Ē Č XČ ¤Č ōČ ŠÉ Ź Ź õ õ õ õ õ õ õ ė ė ė ė ė õ õ õ õ ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ė ^ ` Š^ `Š Ź éŹ EĖ ÕĖ łĖ KĢ £Ģ Ī Ī bĪ cĪ dĪ Ī Ī ŖŠ «Š įŅ Ō ŪŌ ?Õ Õ Ö ¬× Ų ÜŲ Ś Ś Ś łŚ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ ^ ` łŚ śŚ _Ū Ū ÉŪ fÜ ¬Ü ņÜ ÉŻ EŽ }Ž łŽ Eß Pį Āā ēä Åę ē č Ņé ļé Ķź ]ė Ņż T Ņ , õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ õ ó ó ó ó ó ó ^ ` , F c | ± Ō ć ļ
Ō @ ¾ j Ś D ¬ ( ¢ ś n Ō ī D
ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż D
Ą
j ¾ ~ Ų "
Ī
< > @ ¢ Ō . | Ę M w ø é @ _ D ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ü " ; X Ö 0 ` y ½ Ś ü T v · Ś ó . ] ^ _ ` a i ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż i j < > Ą Ś Ė č 2 § ė f ¬ ü =! \! ²! #" " ē" `# {# Ņ# $ V$ X$ `$ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż `$ Q% & I& J& & & ē& ' Q' `' °' ±' B( C( ) i) ) * G* * * ³* ō* + + 0+ o+ + , ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż , , v, š, ń, - - R- m- n- 2. 3. 10 20 i0 j0 ²2 ³2 ę2 ē2 l4 Ź4 ł4 H5 ī5 č7 x: y: : ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ų ż ż ż ż ż ż ż ż
& F : : > 9> ]> > ŗ> å> ę> ? )D *D QD tD F īH K >K ’K ŪL QM §M O {O }O ēO čO ōP xQ łQ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż łQ eR aT ėT ±U V V ķV W IW ĘW +X WY įY āY łY Z Z ęZ \ $\ 5\ h\ x\ _ (_ N_ P_ _ _ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż _ m ;p «q č} 6~ D~ _~ ä $ Ø Ż x ļØ Ŗ Ŗ ō« õ« ¬ ¬ )¬ -¬ J¬ K¬ ¬ §¬ ج ł ł ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ ÷ Š`Š ج å¬ ł¬ ś¬ # T p ¹ Ģ Ķ ® 5® 6® f® ® ® Ń®
Æ Æ -Æ DÆ EÆ Æ Æ ° Ł± ³ ū³ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ū³ · ķø W¹ Öŗ )½ mæ Ā Ā Ä Å BÅ ÄÅ ŹĘ Ē dČ ŪĻ Š GŃ JŅ ÆÓ Ś Ū Ü ~Ż ÄŽ ?ą öč ė ņ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ņ 6ū r c ā \ C [ Ł Z ł ¹! ( ź) 8. “1 2 3 z6 ¾6 s8 {> 3I ęK ÆM Q ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż Q IT ģT ßZ ] _ pc Ūc i pj bp r Qy ! Z ÷ 7 m s Ų ą & e ¾ ö Ū„ K² ¹ Z ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż parlamendi ja rahva enamiku seisukohad on vastukäivad või kui parlament on muutunud töövõimetuks. Parlamendi laialisaatmisel kuulutatakse välja uued parlamendivalimised, mis teostatakse põhiseaduses ettenähtud ajavahemikul. Laiali saadetud parlamendi liikmete volitused lõpevad tavaliselt alles uuesti valitud parlamendi liikmete volituste algamisega, kuid laiali saadetud parlament oma edasises teotsemisvõimalustes sõltub täidesaatva võimu juhist. Parlamendi laialisaatmise aluseks olev põhimõte ei luba parlamenti laiali saata samal põhjusel üle ühe korra järjestikku, mis seisukoht on ka mõnes põhiseaduses fikseeritud. Vrd. Parlamentarism. 2) Parlamentideks kutsuti Prantsusmaal ancien regime“i ( ) ajal kõrgeimaid kohtuasutusi, kes teotasid ka mõningaid administratiivseid ülesandeid. Parlamendid pidasid end üheks kehamiks; nimelt arvati provintside parlamente Pariisi osakondadeks. Viimane etendas ka tähtsat poliitilist osa oma õiguse tõttu, uute seaduste kandmisel oma registreisse vastuväidetega (remontrances) esineda; mõnikord keeldus ta isegi sellisest registreerimisest, nii et kuningail tuli vastupanu murdmiseks tarvitada Lit de justice“i ( ). Et parlamentide liikmete kohad olid ostetavad, siis kujunes parlamentide tegelasteks kaunis sõltumatu seisundiga ning iseteadev mantliaadel ( ); Parlamendid kaotati asutava kogu otsusega 1790.a. A. Mg.; P.T.
Patsifism 1)püüdlus lahendada riikidevahelisi vaidlusküsimusi mittesõjalises korras seks otstarbeks loodavate kohtute, vahekohtute või lepitusasutiste kaudu, taotleb nn. ofensiivsete e. rünnaksõdade keeldu ning ründava riigi vastu karmide survevahendite kasutamist.
2)Ühiskondlik-poliitiline maailmavaade, mille eesmärgiks on püüda ühiselu vorme nii ümber korraldada, et niihästi rünnaksõjad kui nn. Defensiivsed e. kaitsesõjad ei saaks enam tekkida. Selline p. taotleb eeskätt kaitseväe kui riigi välispoliitilise organi kaotamist. Patsifistlikud tendentsid esinesid juba keskajal kat. kirikus, kes püüdis sõda piirata ja pehmendada (Maarahu), ja uuel ajal eriti kveekereil ( ). 18.saj. alguses esitas Euroopa riikideliidu loomise kava abbe“de Saint-Pierre, kuna selle sajandi lõpul I. Kant ( ) põhjendas rahvaste solidaarsuse ideed töös Zum ewigen Frieden (1795.a.). Napoleoni sõdade ( ) järel püüdsid valitsejad kindlustada rahu Püha liidu ( ) kaudu, mis toetus kristlik-konservatiivseile põhimõtteile. Samal ajal arenes Patsifism seoses liberalismi ja demokratismi ideedega. Esimesed rahuühingud tekkisid alates a-st 1816 Inglismaal ja P.-a. Ühendriikides; a-st 1848 on peetud rahvusvahelisi rahukonverentse (Burrit, E.) XIX saj. 2. poolel hoogustus patsifism ka Prantsusmaal, Sveitsis ja 1880. a-il eriti Skandinaavia riikides, avaldudes paljude vastavate ühingute tegevuses. 1891.a. asutas Berta v. Suttner ( ) Austria rahuühingu, 1892.a. A. Fried ( )Saksa rahuseltsi. 1888.a. rajati Parlamentide vaheline Liit ( ), kelle juhtivaid tegelasi on Chr. Lange ( ). 1891.a. kutsuti ellu kõigi maailma rahuühingute keskus Rahvusvaheline rahubüroo (Bernis, a-st. 1919 Genfis), kelles juhtivalt on tegutsenud E. DuCommun ( ) . A-st. 1901 on jagatud Nobel“i rahuauhinda. Suurte aineliste toetustega on patsifismi soodustanud A. Carnegie ( ). Varem patsifism taunis sõda peamiselt kõlbelisest seisukohast; seda suunda on esindanud L.Tolstoi, Fr. W. Eoester ( ) ja mitmesugused kristlikud rahuseltsid eri mais. Viimasel ajal on esikohale tõusnud praktilisema ilmega suund, mis püüab sõda pehmendada ja järkjärgult kõrvaldada mitmesuguste vahenditega. Selle tähtsamaid saavutisi on Genfi konventsioon ( )1864.a.-st. , Haagi konverentside otsused ( ), Haagi Rahvusvaheline Vahekohus ( ), Rahvasteliit ( ), Kellog“i pakt( ) ja desarmeerimise ( ) konverentsid. Patsifismi on propageerinud ka mitmed väljapaistvad kirjanikud, nagu V. Hugo; L. Andrejev; H. Barbusse; R.Roland; E. M. Remarque; ( ) jt. Patsifismi idee levitamisest on intensiivselt osa võtnud ka organiseeritud naised, kes seda on propageerinud vastavate kirjutiste ja kongresside kaudu. 1854.a. avaldas esmakordselt rootsi naiskirjanik Frederika Bremer ( ) naiste üleskutse: asutada maailmarahu-liit. Suuri teeneid rahuaate levitamisel omab saksa naiskirjanik Berta v. Suttner oma romaaniga Die Waffen nieder (2kd. 1889.a.). Nüüdisajal teotseb patsifismi idee propageerimise alal Rahvusvaheline Naiste Rahu ja Vabaduse Liiga (asut. 1915) ning 1928.a. asut. Emade ja Naisõpetajate Rahvusvaheline Rahuühing. (Kliiman A.; Tarvel P; Poska- Grünthal Veera ).
Piliidid, - inglise poliitiline rühmitis, tekkis vabakaubanduse toetajaks muutunud R Peel“i ( ) pooldajaist, kes 1846.a. lõid lahku konservatiivide proteksionistlikust enamikust. P-d. lähenesid järk-järgult liberaalidele ja sulasid 1860.a. paiku nendega ühte.
PAGE
PAGE 2
b Ä ” ¢ ¤ „ ¦ ¬ ® ° ± · ø ¹ ŗ » ¾ æ õóõäŌäŹÄŹÄĄŹÄŹµŹÄĄä hüN` 0J mH nH uhüN`
hüN` 0J j hüN` 0J U hę4H h£xŚ CJ H*aJ mHsH hę4H h£xŚ CJ aJ mHsH Uhę4H h£xŚ CJ aJ Z h ” ¢ ¤ „ ® Æ ° » ¼ ½ ¾ ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ż ó ē Ž ż ē Ž ż ż h]hgd’]ā ų’ &`#$gd’]ā ^ ` ¾ æ õ ^ ` °. °ĘA!°"°# $ %° 8 @ń’ 8 N o r m a l _HmH%sH%tH% D A@ņ’” D D e f a u l t P a r a g r a p h F o n t V i ó’³ V T a b l e N o r m a l :V ö 4Ö 4Ö
l aö ( k ō’Į ( N o L i s t L C@ ņ L B o d y T e x t I n d e n t r’^^r’`^ P R@ P B o d y T e x t I n d e n t 2 äžį^äž`į @ Y @ D o c u m e n t M a p -D OJ QJ 4 @ "4 ’]ā F o o t e r
Ę _¾$ . )@¢ 1. ’]ā P a g e N u m b e r åŗ ’’’’ ¬ ō ² ē A _ ś ] Ś \ I
Ö
* M ÷ S ø
= a Ā L Ä p $ 4% [% % ¬% Ø& ź& 6( ^( ž) #* 5* ]* Ī* Ļ* e+ ¾+ X, Ä, ż, &/ / „/ Ī/ ö/ į0 c2 m4 Ē5 Ķ6 p7 Å8 79 č9 : §: Ī: ÆB ĒB ŚB C ½C AE jE OF [G G µG %J 2J ¢J ŹJ fK ÉK L {L ŲL M šM /N ĀN åN O :O TO hO O ÄO ćO üO P FP dQ R ÄR S &S ŌS ET TT pU ŪU Ś] Ēa źb d e "g 0j Pk ]k mk k &o ķu ^w x ×x zy ży Ź~ Ą p ° Ņ ń L ų
J
„ ü
' c | č ± Ü ä ą M ¶ „ ī Ę J Į ] Ż \ u¢ £ q¤ ¤ “¤ Ķ¤ „ 2„ n„ ^¦ ī¦ ž¦ Ž§ ¶Ø © Ń L± Q“ “ ¦æ WĄ VĮ 0Ā Ä pÅ rÅ 7Ę CČ OŹ Ė ]Ģ Ģ ¢Ģ ćĢ ōĢ Ķ OĶ rĶ Ķ Ķ Ķ Ķ <Ō 4å å ½å ęå Mę ę
ē |ē łē Dč Īõ ū Wż ėż Ąž k’ ’ °’ ² ņ $ t ” ą m
ö
? " T u Ņ : ¶B ąC ÜD E éE ņF zM N N ČN O ŁO P &P fP øP ßP ąP T cV ĘW [ ū] Ōa c Źf l ¶n (v äy !{ } ~ M
` Ż Ź - ź ń 3 4 ž ų ū ¢ {¦ ¢© ŗÆ ”³ ¢³ ½³ ¶¶ Iŗ ėŗ :» ¼ X¼ ¤¼ ō¼ Š½ ¾ ¾ é¾ Eæ Õæ łæ KĄ £Ą Ā Ā bĀ cĀ dĀ Ā Ā ŖÄ «Ä įĘ Č ŪČ ?É É Ź ¬Ė Ģ ÜĢ Ī Ī Ī łĪ śĪ _Ļ Ļ ÉĻ fŠ ¬Š ņŠ ÉŃ EŅ }Ņ łŅ EÓ ķÓ ¦Ō ,Ö
Ų KŲ ÅŁ Ū 4Ū Ü ¢Ü ļ Pń ń ņ Tņ qņ ņ Øņ Įņ Ńņ Žņ öņ ó (ó 4ó Jó ó ó Æó åó $ō zō ²ō õ gõ õ Łõ ö Bö |ö Æö Éö ÷ <÷ g÷ „÷ ś÷ $ų Nų ų ±ų Öų ,ł cł dł eł ł ł Æł Üł ś (ś Yś ś ¼ś Żś żś .ū Yū
ū ¤ū Ęū ķū &ü eü ¢ü Ęü ßü üü 9ż zż ©ż Ōż ž ž 9ž až ~ž ž ·ž ųž ’ [’ ~’ ’ ’ Ņ’
: ; | ; ; ē ® N Ć Č Y x Ī ? ŗ
|
ī
! r t | m
e
f
„
¦
7 m | Ģ Ķ ^ _
§ c Ø © Ļ , 8 L ² 7
1 2 n N O M N
Ī Ļ ę d
! ! §! Ø! +% U% y% % Ö% & & & E+ F+ m+ + (-
0 32 Z2 3 ÷3 m4 Ć4 56 6 6 7 7 8 8 9 9 }; < Ķ< = = > 4> e> ā> G? s@ ż@ ž@ A "A 2A B *C @C QC C C ¬E °E ĆE ÄE åE ęE %S WV ĒW d Rd `d {d
x Jx Ī| ŗ Ó 6 æ * + O S p q ° Ķ Ī I z © Ŗ ß ņ ó 8 [ \ æ Ą ÷ 0 1 S j k § Ø æ ’ ¬ ! ) } ü O” £ -¦ ¾¦ 2Ø 2© h© ź© šŖ >« ¬ “ ““ mµ p¶ Õ· ®¾ Įæ ĆĄ ¤Į źĀ eÄ Ķ ĘĻ øÖ \ß é ź ģ *ļ ,ļ -ļ ļ iõ ś ’ü ©ž ß ± ^ Ś 4 Ć ä ”" Y- 0 Õ1 B5 o8 9 ? 4A >C G H ĮM N T E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0
>E 0 >E 0 >E 0
>E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 >E 0 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0! I 0" I 0# I 0$ I 0% I 0& I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0 I 0' I 0( I 0) I 0* I 0 I 0 I 0 I 0 0+ ė¦ 0, ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ p 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 ė¦ 0 0- ZĢ 0 ZĢ 0. ZĢ 0/ ZĢ 00 ZĢ 01 ZĢ 02 ZĢ 03 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 04 ZĢ 05 ZĢ 06 ZĢ 07 ZĢ 08 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ X 0 ZĢ p 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ ų 0 ZĢ ų 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 ZĢ 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 @ 0 į @ 0 My0 ÷@ 0 @ 0 My0 Ų?÷ ä ęŗ O90 øR ä b æ ā
ø e5 AO Z u ' ]Ø 0Ī ń ß\ ń Ź łŚ , D
i `$ , : łQ _ ج ū³ ņ Q Z ¾ æ ć å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ö ÷ ų ł ś ū ü ż ž ’ ¾ ä ! !’’’ }7Į L[ ~7Į ō S 7Į \°" 7Į “U 7Į T
S 7Į
S 7Į Ō
S 7Į S
7Į TS 7Į S 7Į ŌS 7Į ü[ 7Į <[ 7Į |[ 7Į ¼[ 7Į ü[ 7Į <[ 7Į |[ 7Į ¼[ 7Į ü[ 7Į < [ 7Į | [ 7Į ¼ [ 7Į ü [ 7Į <
[V V ßW ßW [ [ ¹] ¹] ź] ź] ^ ^ ^ ^ ća D D ń¦ ń¦ ū¦ ū¦ _Ŗ ¬ ¬ '¬ ęŗ
V V ęW ęW $[ $[ Ą] Ą] ń] ń] ^ ^ ^ ^ ša K K ł¦ ł¦ § § lŖ %¬ .¬ .¬ ęŗ
9 *urn:schemas-microsoft-com:office:smarttagsplace B *urn:schemas-microsoft-com:office:smarttagscountry-region 9 *urn:schemas-microsoft-com:office:smarttagsState 8 *urn:schemas-microsoft-com:office:smarttagsCity 2 5 7 @ A M N T U W Y Z \ b e m n p q s t z | ¢ Ŗ
¢ Q Z \ d e f g l < > ? D E I J O c d c Ō ÷ ų ø ¹
= > a b c d Ā Ć L M
c d p q c $ $ 4% 5% [% ^% % % Ø& Ŗ& ź& ģ& c' d' 6( 8( ^( `( c( d( c) ±* Ī* Š* c+ f+ ¾+ æ+ X, Y, c, d, &/ '/ c/ d/ c3 n4 Ē5 Č5 Ķ6 Ī6 p7 q7 Å8 Ę8 79 <9 ē9 č9 ó9 ō9 ÷9 ų9 : : : §: ¬: d@ §@ AE FE dE eE jE oE [G ^G G G µG øG dI ļI %J &J 2J 3J ¢J ¤J fK hK ÉK ĖK L L {L |L ŲL ŁL M M O Q Q Q "Q #Q (Q )Q 0Q R eR gR ET FT eU fU eZ fZ e[ f[ e] ^ Ēa Ča źb ėb ec fc eh fh ej fj Pk k er fr ×x Śx ey fy zy ōz Ź~ Ģ~ e r | } č ź e f Ž ¶ · „ ¦ ī ļ e g Ę Ź J O Į Ā ] ^ e f Ż Ž \ ] e f 4 8 £ £ q¤ t¤ 2„ §„ ^¦ _¦ e¦ i¦ ī¦ ń¦ © © L± M± e± ł± Q“ U“ Ö¼ Ž¼ ą¼ å¼ ę¼ ź¼ ė¼ š¼ f½ i½ ¦æ §æ WĄ XĄ VĮ
Ā 0Ā 1Ā Ä Ä pÅ sÅ fĘ hĘ fČ gČ ]Ģ ^Ģ Ģ Ī fą ć 4å 5å å å ½å Ąå ęå éå Mę Pę ę ę
ē ē |ē ē łē üē fģ Pķ fō hō fż ž fž gž f g ” ą m
f * f g f g f& i& f+ h+ f- - f2 h2 : : f@ ¾B fD gD ÜD ßD fL gL zM {M fN gN N ÆN ČN ĖN O O ŁO ÜO P
P &P )P fP iP øP »P ßP ąP fS gS W GW LW XW aW jW kW tW uW zW {W }W ~W W W W W W ”W ØW ©W W ÆW ³W “W ÄW ĘW ŌW ×W ŽW ßW ęW ēW üW żW X X X X X X +X -X =X >X IX JX NX PX WX ~X
X X X «X ·X øX æX ĄX ĒX ČX ĪX ĻX ŻX ŽX āX ćX ęX ēX õX öX Y Y Y Y Y Y Y Y !Y &Y (Y 3Y ;Y g Dg Eg Tg Ug _g `g ig jg wg xg g g g g g g ”g ¢g Ŗg «g µg ¶g øg ŗg Äg Åg Ńg Ņg įg āg ģg īg łg śg
h h h h h h "h #h .h /h 7h 8h ?h @h Eh Fh Oh Ph Rh Sh _h `h fh gh nh oh rh sh |h ~h h
h h h h h Æh ±h ¼h ½h Įh Āh Źh Ėh Óh Ōh Śh Ūh įh āh ķh īh ÷h ųh üh żh
i i i i i &i ,i -i 3i 4i =i >i Ei Fi Oi Pi Zi ]i bi ci mi pi ui vi i i i i i i i i i i „i §i i ®i µi ¶i Āi Ći Ėi Ģi Öi Śi ći äi ėi ķi ōi õi üi żi j j j j j j #j $j +j -j 4j 5j Dj Ej Nj Sj Wj Yj \j ]j cj dj ij jj rj sj j j j j j j j ”j §j Øj j Æj ²j ³j ŗj »j Ēj Čj Ój Õj Ūj Üj ēj čj ķj īj ųj łj k k k k k "k &k 'k /k 0k :k u Fu Gu Yu \u ku nu uu wu ~u u u u u ”u „u ¦u ³u “u Įu Ću Ēu Ču Õu Öu āu äu ńu ōu ’u v v
v v v v v &v (v ;v >v Qv Yv `v av ov pv uv v v v v v v v £v ¤v v ®v ¹v ŗv Įv Ćv Ēv Čv Ģv Šv Ūv Üv åv ęv žv ’v
w w w w !w "w (w )w -w .w Cw Dw Fw Gw Vw Ww \w ]w ow qw tw uw ~w w w w w w w w £w ¤w ©w Ŗw “w µw Įw Ćw Ģw Ķw ×w Łw éw źw ÷w łw ūw üw x
x x x !x "x %x &x 5x 6x ;x =x Bx Cx Jx Lx Wx [x cx dx ox px
x x x x x x x ®x ±x ²x »x ¼x Äx Ļx Ūx Üx äx åx éx źx õx öx y y y y &y 'y .y /y 7y 8y >y ?y Ly Ny Yy Zy ^y _y hy jy yy zy y
y y y y ¢y §y ©y ³y “y ¾y Ćy Åy Ęy Ōy Õy āy äy ļy šy śy ży z
z z z "z #z 0z 2z 5z 9z >z ?z Gz Nz Tz Uz dz ez oz sz yz zz z z
z z z z z z ”z ¢z §z Øz ¶z ·z Āz Ćz Ēz Čz Ūz Żz čz źz ģz ķz óz ōz {
{ { { { !{ .{ 1{ 7{ 8{ A{ N{ [{ \{ l{ n{ q{ r{ z{ {{ { { { { { { { ”{ Ŗ{ «{ ŗ{ Ē{ Ņ{ Ó{ å{ ę{ ī{ ļ{ ÷{ ų{ | | | | | !| ,| =| K| O| Z| \| j| k| v| x| | | | | | | ¬| | ³| “| æ| Ą| Ē| É| Ļ| Š| Ś| Ū| ä| é| ī| ļ| ō| ÷| } } } } }
} } +} /} 0} :} ;} L} M} Z} [} a} b} j} k} r} s} x} y} } } } } } } } } } §} Ŗ} «} “} ¶} Ą} Į} Ź} Ė} Ł} Ś} ć} ä} ķ} ī} ō} õ} ~ ~
~ ~ ~ ~ '~ *~ 7~ 9~ <~ =~ B~ C~ K~ L~ X~ Y~ [~ \~ f~ g~ l~ m~ q~ r~ u~ y~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ „~ ¬~ ~ µ~ ·~ ŗ~ »~ Ę~ Ē~ Ļ~ Š~ Ų~ Ś~ ē~ č~ ó~ ō~ ü~ ż~
! " . / 1 2 : ; > ? E F K M Z [ e g v w Ø © ½ ¾ Ā Ć Ī Ļ Õ Ö Ż Ž ė ķ š ń ų ł ü ż ! , . 7 8 C D K L ` a j l o p v w Æ ± » ¼ Ą Į Ä Ę Õ Ö ą ā ļ ń õ ś
" % & + 1 5 ; A C V Y b c j o w x z { ¬ ¶ · ¾ æ É Ź Ō Õ Ü Ż č ņ ö ÷ ł ś $ & ( ) , - 1 2 6 7 = > H I X Y ^ ` i v | } © Ŗ ² ³ ¾ Ć Ģ Ķ × Ų Ü Ž ā ć é ź ł ś
$ % . / 5 < G H P U d f s t § Ø ¬ ° ± ³ “ ¼ ½ Å Ę Š Ń Ū Ż ź ķ š ś
& ' : < @ B N P T j o p | }
„ ¦ Æ ° ¾ æ Ė Ķ Ś Ū į ā é ź ü ż
'
(
4
I
O
P
Z
[
`
b
f
g
j
k
p
q
{
¤
¦
Æ
¶
·
½
¾
Å
Ę
Ź
Ė
Ų
Ł
ę
ē
ė
ķ
ų
ł
! # % ' 4 6 D K Y Z b d j k v x
§ Ø Ŗ « · ø Ē Ź Ų Ł ć ę é ź ō õ Ó Ō Õ Ö ß L uµ vµ µ µ µ ,· -· ,¹ .¹ Iŗ Jŗ ,Į -Į bĀ eĀ Ā Ā ,Ä -Ä ŖÄ «Ä Ī Ī łĪ śĪ ,Š -Š łŅ śŅ EÓ FÓ ¦Ō §Ō ,Ł -Ł ¢Ü £Ü ,ā -ā ,ä .ä ,ķ .ķ ļ ļ ,ń .ń ń ń ņ ņ öņ ÷ņ ó ó Jó Kó ó ó ,÷ -÷ cł fł ł ł ł ¤ł „ł Øł ©ł ł ®ł ś Źś Üś ž ž ł’ ’’ $ ' - . 8 ; A B G x {
\ j Ž ä ų t y z s x m r ŗ æ Ę Ė ū k p ę ė ^ c d i r w ? C D I " 6 ; # # d# i# j# p# Å% Ó% ' ' %' 1' w) ) Ā) Ī) Ļ) Ó) Ō) Ū) * ¢* ~, , ļ, ÷, ¾1 Ć1 Ä1 Ź1 n2 s2 B6 F6 $7 /7 ś> ž> A !A bB tB B «B ÕB ēB SC cC ³C øC ¹C ĘC ÉE ĖE ąE ćE ĆF ÉF H H H „H ¦H ØH ņJ ųJ śJ K
K K 4K :K fK rK K £K „K ŗK ’K L īN ōN O O zV V ČW ĪW @Y EY `Y fY jY wY Y Y -Z 5Z ÖZ ŪZ I[ M[ ā^ č^ @_ K_ ` )` 2a 7a 8a ;a d Gd Be Le ųe f g g g g g g g g g Øg 0h 4h j j ³j ¹j w 'w -w 6w :w Aw Bw Kw Ww _w cw fw gw uw vw yw zw
w w w w w w w ®w ³w “w ¶w ·w ¾w Éw Šw Ņw Łw Św Żw üw x
x x x x x "x #x -x .x 0x 1x 8x %z *z õz łz śz { ē| ė| Ż} ä} 3~ 7~ ~ ~ I Q a l „ © Ņ Ü ģ š ö ’ N U ¢ ŗ Ę Ē Ń M W @ H ø ½ Į É Ņ Ż ī õ ÷ ś
. : % ą ä Ä Ģ
? I , \ i + 3 7 B 5 9 C H 3 8 " ą ē [” _” g¢ v¢ z¢ ¢ ł¢ ’¢ £ £ ££ §£ 5„ D„ 7¦ :¦ Ē¦ Ź¦ 7§ <§ G§ R§ § § AØ JØ LØ OØ ^Ø bØ >© A© ė© ų© ś© ž© «
« « « « ”« ģ« ļ« ó« ł« -¬ 4¬ ¬ ¬ Ƭ Ī¬ C O É × ® ® 4Æ ?Æ :± J± ę± é± ² ² “ “ “ “ nµ {µ }µ µ q¶ |¶ ~¶ ¶ ¶ ¶¶ ·¶ ½¶
·
· ¾ £¾ „¾ ¬¾ Ģ¾ Ó¾ é¾ ī¾ æ æ æ æ eĄ iĄ ŪĄ ߥ Į Į »Į æĮ ĢĀ ŅĀ UÅ cÅ ĶÅ ŃÅ 1Ę 4Ę Ę Ę Ē Ē ŗĒ ¾Ē hČ xČ TÉ ^É ĪÉ ŽÉ 5Ź @Ź BŹ MŹ OŹ [Ź tŹ xŹ Ķ Ķ Ķ Ķ :Ķ =Ķ ŪĻ ßĻ ąĻ öĻ ÷Ļ žĻ ’Ļ
Š 6Š :Š sŠ |Š æŠ ÉŠ Ņ Ņ žŅ Ó (Ó .Ó Ó ¢Ó ©Ó Ó åÓ čÓ Ō Ō
Ō Ō Ō Ō Ō Ō Ō 'Ō ¤Õ ¬Õ Ö Ö ¦Ö ·Ö ŹÖ ĪÖ nŲ tŲ JŁ NŁ oŁ rŁ ĮŁ ÅŁ [Ś _Ś öŚ ūŚ kÜ nÜ °Ü ÄÜ )Ż -Ż Ž Ž Gß Jß Ąä Ćä “å æå č ”č |é é eź iź nź rź »ź Ąź Ęź Ķź Ņź Ųź ßź ēź ė $ė ūģ ķ ķ ķ ;ķ Dķ Sķ \ķ dķ kķ ķ ķ żķ ī 'ī +ī 2ī =ī ī ”ī „ī °ī Lš Qš Ėń Ņń Öń Üń žń ņ Æņ “ņ Kō Pō ō ō £ō ®ō Æō “ō ģō šō 'õ +õ õ õ ų ų )ų -ų Éś Šś ü ü iü sü ż ż ^ż bż ż ¤ż „ż ©ż ūż ’ż %ž )ž Hž Lž Ąž Ėž Ģž Ńž Óž מ Ųž ęž N X Ā Ē v z - 1 2 : < @ f m » æ c g ¹ Ą ļ õ ö ü S W Ø ± M [ k v z } ~ ¦ « ¬ °
h
r
”
ä
ī
] c ģ ņ Q ^ _ d e n o w { [
j
¹
¾
æ
Ä
Å
Ņ
8 ; Ą Ļ K X Y ] _ g i l n r ( Z ] 5 G I L ė ī u y æ Ā ¼ Ą ^ a ! ! Ź! Ó! " " " " " " Æ" ³" “" Į" Ä" Č" ī# ņ# $ $ &
& j' n' "( &( y( }( į) ę) S- W- l- p- 7/ 9/ Ö/ Ś/ #0 '0 0 0 c1 g1 ¬1 ³1 ć1 ē1 3 3 Õ4 ą4 Q5 Y5 r5 v5 w5 5 6 '6 36 86 6 ¢6 Ø6 ¬6 Š6 Ō6
7 7 |8 8 9 9 "9 &9 Š: Ö: ī: ō: ł: ž: ; ; 1= 5= ł> ü> ž> ? ? ? &A 1A ;A ?A ²A µA yB |B C +C D ¤D E E ēE ėE øF »F ņF öF oH H +L 1L 2L :L >L EL FL NL eL jL kL xL ¼M ĄM FO JO ÜT ąT LU PU ]V aV &W *W EW SW ŃY ×Y Z
Z Ä\ É\ R] W] ^] d] ] ] ] ] ] ] ¤] ©] Ŗ] ·] æ] Ģ] Ķ] Š] Ņ] Ö] ×] ā] {^ ^ Š^ Ö^ Éd Ķd łe f yf f f f g g g g g -g .g 4g Mg Vg Yg ^g bg gg g g g g g g g ¢g æg Ēg Źg Ķg Īg Õg Łg åg ég ģg ķg ōg õg ųg łg h h !h "h -h Ph Sh h h
i i i i j
j j j "j &j ,j 3j 4j 8j Yl `l l l Ōl Ūl m m ÷m żm o o u{ x{ ×| ė| ~ ~ ~ ~ ² T Z ’ - 1 R Z Æ “ ¹ ¾ Å Č É Ń č ė ģ ō ś ž
)
-
& ( m p w { ’ Ē Ó Ō Ų t x { ± æ Ō ä ) 8 Õ ą 8 @ k p č ė ¾ Ā ę ņ @ F # 1 „ ³ Q” h” ~” ” „ 0„ ÓŖ ŁŖ ŚŖ āŖ \« d« ¬ #¬ ¬ ¬ ”¬ Ŗ¬ v y { e° °¹ ±¹ &ŗ 'ŗ µŗ Ėŗ Óŗ Öŗ ąŗ ęŗ ¢ « ó ō ± ² ę ē @ A ^ _ ł ś \ ] Ł Ś ~ [ \ H
I
Õ
Ö
) * L M ö ų R S · ¹ < > ` b Į Ć
K M
Ć Ä o q
$ $ 3% 5% Z% ^% % % «% ¬% §& Ŗ& é& ģ& 5( 8( ]( `( ż) * "* #* 4* 8* \* `* Ķ* Š* d+ f+ ½+ æ+ W, Y, Ć, Ä, ü, ż, %/ '/ / / ¤/ „/ Ķ/ Ī/ õ/ ö/ ą0 į0 b2 c2 l4 n4 Ę5 Č5 Ģ6 Ī6 o7 q7 Ä8 Ę8 69 <9 ē9 č9 : : ¦: ¬: Ķ: Ī: ®B ÆB ĘB ĒB ŁB ŚB C C ¼C ½C @E FE iE oE NF OF ZG ^G
G G “G øG $J %J 1J 3J ”J ¤J ÉJ ŹJ eK hK ČK ĖK L L zL |L ×L ŁL M M ļM šM .N /N ĮN ĀN äN åN O O 9O :O SO TO gO hO ~O O ĆO ÄO āO ćO ūO üO P P EP FP cQ dQ R R ĆR ÄR S S %S &S ÓS ŌS DT ET ST TT oU pU ŚU ŪU Ł] Ś] Ęa Ča éb źb d d
e e !g "g /j 0j Ok Pk \k ]k lk mk k k %o &o ģu ķu ]w ^w x x Öx Śx yy }y üy ży É~ Ģ~ æ Ą 1 2 o p Æ ° Ń Ņ š ń K L ÷ ų
I
J
¤ „ ū ü
& ' b c { } ē ź ° ± Ū Ü
ć ä ß ą L M µ · ¤ ¦ ķ ļ Å Ź I O Ą Ā \ ^ Ü Ž [ ] t¢ u¢ £ £ p¤ t¤ ¤ ¤ ³¤ “¤ Ģ¤ Ķ¤ „ „ 1„ 2„ m„ p„ ]¦ _¦ ķ¦ ń¦ ż¦ ž¦ Ż§ Ž§ µØ ¶Ø © © Š Ń K± M± P“ U“ “ “ „æ §æ VĄ XĄ UĮ WĮ /Ā 1Ā Ä Ä oÅ sÅ 6Ę 7Ę BČ CČ NŹ OŹ Ė Ė \Ģ ^Ģ Ģ Ģ ”Ģ ¢Ģ āĢ ćĢ óĢ ōĢ ’Ģ Ķ
Ķ Ķ 2Ķ 3Ķ >Ķ ?Ķ NĶ OĶ qĶ rĶ Ķ Ķ Ķ Ķ ;Ō <Ō 3å 5å å å ¼å Ąå åå éå Lę Pę ę ę ē ē {ē ē ųē üē Cč Dč nč oč Ķõ Īõ ū ū Vż Wż źż ėż æž Ąž j’ k’ ’ ’ Æ’ °’ ± ² ń ņ # $ s t ” ß ą l
m
õ
ö
> ? ! " S T t u Ń Ņ : : Ŗ? «? µB ¶B ßC ąC QD RD ŪD ßD E E čE éE ńF ņF ßG āG yM {M N N jN kN N N ĒN ĖN O O ŲO ÜO P
P %P )P eP iP ·P »P ŽP ąP T T ¹T ŗT ½T æT ÄT õT SU XU bU V V cV V V V ²V ŅV ÓV ÖV {W }W ”W ØW ßW ęW X X PX XX «X Y &Y (Y Y Y ©Y fZ jZ lZ ēZ
[ c[ e[ ń[ ó[ \ %\ Į\ Ć\ Ü] Ž] ū] ^ ^ ”^ _
_ _ _ `_ _ Ž_ ą_ ` ` P` S` ~` Ś` Ū` Pa Sa Ua °a Éa Źa Óa b b b )b kb ¾b æb üb żb c d Ad d d ķd ļd 5e e e ½e ¾e će äe īe Źf #g :g g ¶g Äg Ph Rh ~h !i "i ¦i §i ģi ķi j j k |k ~k l l el -m õm ÷m &n )n kn µn ¶n o Ōo Öo Óp Õp łp q r r {r }r ļr ”s ¢s t u u u 'v pv uv Dw Fw łw ūw [x Åx Ęx My Ny Øy Ćy Åy äy z źz ģz {{ { Ą{ Ę{ | ¢| } } %} /} Y~ [~ / 1 D K ±
X x z ` æ § 0 @ B T
Ģ Ķ
B
C
a
b
4 G
s æ Ą ó ō S W ^ n p Ż ó _ c Ę Ē Ė N P ¤ „ ³ D F { ± ż ’ > @ Ų Ś % R T j l = ? Į Ć ū a b Į Ć h ī š · ¹ Š 2
¢ e g = d f ± ³ L ¢ # , c ® ó õ ü ] _ / 1 ® ° z | ¶ ø Ü ß ” %” ” §” Ø” Õ” "¢ $¢ t¢ w¢ °¢ µ¢ E£ W£ ¤ ¤ [¤ ]¤ „ „ Ö„ Ü„ ī¦ š¦ § § _§ § § ¦§ ļ§ CØ ^Ø `Ø åØ ēØ ¢© .Ŗ /Ŗ ĶŖ « « -« @« A« N« į« ]¬ f¬ h¬ v® ® §® ©® Æ @Æ AÆ DÆ ŗÆ >° ?° k° l° o° Õ° Ų° ą° ź° f± ± ¶± ø± ² ² d³ f³ ¢³ °³ ±³ “³ ½³ Ā³ Eµ Gµ rµ µ¶ ¶¶ Hŗ Iŗ źŗ ėŗ 9» :» ¼ ¼ W¼ X¼ £¼ ¤¼ ó¼ ō¼ Ļ½ Š½ ¾ ¾ ¾ ¾ č¾ é¾ Dæ Eæ Ōæ Õæ ųæ łæ JĄ KĄ ¢Ą £Ą Ā Ā Ā Ā aĀ eĀ
Ā Ā Ā Ā ©Ä «Ä ąĘ įĘ Č Č ŚČ ŪČ >É ?É ¬É É Ź Ź «Ė ¬Ė Ģ Ģ ŪĢ ÜĢ Ī Ī ųĪ śĪ ^Ļ _Ļ Ļ Ļ ČĻ ÉĻ eŠ fŠ «Š ¬Š ńŠ ņŠ ČŃ ÉŃ DŅ EŅ |Ņ }Ņ ųŅ śŅ DÓ FÓ ģÓ ķÓ „Ō §Ō +Ö ,Ö Ų
Ų JŲ KŲ ÄŁ ÅŁ Ū Ū 3Ū 4Ū Ü Ü ”Ü £Ü ļ ļ ļ ļ Oń Pń ń ń ņ ņ Sņ Tņ pņ qņ ņ ņ §ņ Øņ Ąņ Įņ Šņ Ńņ Żņ Žņ õņ ÷ņ ó ó 'ó (ó 3ó 4ó Ió Kó ó ó ®ó Æó äó åó #ō $ō yō zō ±ō ²ō õ õ fõ gõ õ õ Ųõ Łõ ö ö Aö Bö {ö |ö ®ö Æö Čö Éö ÷ ÷ ;÷ <÷ f÷ g÷ ¤÷ „÷ ł÷ ś÷ #ų $ų Mų Nų ų ų °ų ±ų Õų Öų +ł ,ł bł fł ł ł ®ł Æł Ūł Üł ś ś 'ś (ś Xś Yś ś ś »ś ¼ś Üś Żś üś żś -ū .ū Xū Yū ū
ū £ū ¤ū Åū Ęū ģū ķū %ü &ü dü eü ”ü ¢ü Åü Ęü Žü ßü ūü üü 8ż 9ż yż zż Øż ©ż Óż Ōż ž ž ž ž 8ž 9ž `ž až }ž ~ž ž ž ¶ž ·ž ÷ž ųž ’ ’ Z’ [’ }’ ~’ ’ ’ ¬’ ’ Ń’ Ņ’ 9 ; { | : ; : ; ę ē Æ M N Ā Ć Ē Č X Y w x Ķ Ī > ? ¹ ŗ
{
|
ķ
ī
! q x { l n
d
g
¤
¦
6 7 l m { | Ė Ķ ] _ ¦ © " b c § ¬ Ī Ļ + - 7 9 K L ± ² 6 7 ' ) 0 2 m n M O L P Ķ Ņ å ę c d ! ! ¦! Ø! *% -% T% U% x% y% % % Õ% Ö% & & & & D+ H+ l+ m+ + + '- (- 0
0 22 42 Y2 Z2 3 3 ö3 ÷3 l4 m4 Ā4 Ć4 46 56 6 6 7 7 8 8 8 8 9 9 9 9 |; }; < < Ģ< Ķ< = = >
> 3> 4> d> e> į> ā> F? G? r@ s@ ü@ A A A !A "A 1A 2A :A m ÉM: ę4H üN` Ō0i j Ą £xŚ ’]ā Ų>ņ +5ö ’@ ? ? °ó ¾ ¾ ? ? Ü ¢ EÓ EÕ Eó Eś ¤ū ¤ü E F &e &f &Ø åŗ 0 @ 0 $ 0 P @ 0 Ŗ 0 \@ 0 ą 0 Č@ 0 0 @ 0 0 (@ 0 0 4@ 0 ^ 0 Ą@ 0 0 @ 0 @ ’’ U n k n o w n ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ ’’ Gŗ z ’ T i m e s N e w R o m a n 5 S y m b o l 3&ŗ z ’ A r i a l 5&ŗ z a ’ T a h o m a " 1 šŠ h
kFbɦ 0 J, ē Ä J, ē Ä ! š „Ą“ “ 24 d äø äø š ßß H (š’ ? é ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’>m ’’ S b K o i t K o i t ž’ ą
ņłOh« +'³Ł0 P Ø ø Ä Ō ä š
$ 0 8 @ H é Sb b Koit f oit Normal Koit l 304 Microsoft Word 10.0 @ xFEŚ @ ¤~īĀ@ ÜoHÉ J, ž’ ÕĶÕ. +,ł®0 ō h p ¤ ¬ “ ¼
Ä Ó é Laineste La Ä ē äø A
Sb Title
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ą į ā ć ä å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ö ÷ ų ł ś ū ü ż ž ’
! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
” ¢ £ ¤ „ ¦ § Ø © Ŗ « ¬ ® Æ ° ± ² ³ “ µ ¶ · ø ¹ ŗ » ¼ ½ ¾ æ Ą Į Ā Ć Ä Å Ę Ē Č É Ź Ė Ģ Ķ Ī Ļ Š Ń Ņ Ó Ō Õ Ö × Ų Ł Ś Ū Ü Ż Ž ß ą į ā ć ä å ę ē č é ź ė ģ ķ ī ļ š ń ņ ó ō õ ö ÷ ų ł ś ū ü ż ž ’
ž’’’ ! " # $ % & ' ( ) * + , - . / 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 : ; < = > ? @ A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z [ \ ] ^ _ ` a b c d e f g h i j k l m n o p q r s t u v w x y z { | } ~
ž’’’ ž’’’ ž’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’ż’’’„ ž’’’ž’’’ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’R o o t E n t r y ’’’’’’’’ Ą F ČPɧ 1 T a b l e ’’’’ ’’’’ ¢’ W o r d D o c u m e n t ’’’’’’’’ S u m m a r y I n f o r m a t i o n ( ’’’’ D o c u m e n t S u m m a r y I n f o r m a t i o n 8 ’’’’’’’’’’’’ C o m p O b j ’’’’’’’’’’’’ j ’’’’’’’’’’’’ ’’’’’’’’’’’’ ž’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ ž’
’’’’ Ą F Microsoft Word Document
MSWordDoc Word.Document.8 ō9²q